Eesti uusaeg (1710-1900) (7)

EESTI UUSAEG
08.09.2009
Eesti ala mõiste 18.-19. sajandil erineb tänapäevasest. On kolm eraldiseisvat provintsi: Eestimaa, Liivimaa (Põhja-Liivimaa) ja Saaremaa. Tegemist on ühe suure riigi koosseisus oleva kolme provintsiga ning need kolm ala on täiesti erinevad.
Läänemereprovintsid. 18. sajandil tuleb kasutusele mõiste Balti provintsid , millest hiljem areneb välja Baltikumi mõiste. Peeter I hakkab esimesena lääne poolt tulevat mõistet „ Baltikum “ kasutama.
Kursuse läbimiseks:
Õppekirjandus
Retsensioon/essee – kirjandusest üks meelepärane raamat. Võib valida ka midagi muud (aga enne öelda). Tähtaeg ca kaks nädalat enne eksamit . Enda mõtteid ka.
Suuline eksam
Eesti rahvastik ja asustus 18. sajandil
Heldur Palli on ajaloolist demograafiat kõige põhjalikumalt uurinud. Andmepõhised hinnangud . Hinnanguline lõpptulemus.
18. sajandi kõige suurem rahvastikukatastroof oli katk 1710- 1712 . Suremus oli paljudes kihelkondades väga kõrge (üle 80%).
18. sajand on allikaliste materjalide olemasolu poolest päris hea. Esimeseks oluliseks rahavstikuajaloo allikaks on kõik adramaa revisjonid. Eestimaal tuleb vaadata piirkondi erinevalt.
Eestimaal oli esimene adramaa revisjon 1712. Selle eesmärgiks oli välja selgitada olukord, milles riik pärast Vene riigi koosseisu minekut oli (katk oli just lõppemas). Saada teada, milline oli ellujäänud inimeste-loomade-talude-inventari arv. Neid hakati siis kirja panema . Kirja pandi ka eelnev seisukord (mitte nii täpne, palju pandi kirja emotsionaalsel tasandil). Revisjone hakatakse korraldama regulaarselt, et muutusi välja selgitada. Järgmised revisjonid toimusid 1725-26, 1732 , 1739, 1744, 1758 , 1765 , 1774 . Pärast seda lõppesid revisjonid ära, kuna selleks ajaks oli saavutatud Põhjasõja- eelne tase. Revisjonid olid hääbuvad, st kui üks või teine mõis oli Põhjasõja-eelse taseme saavutanud, siis järgmises teda enam ei kajastatud.
Liivimaal toimus esimene adramaa revisjon 1715 . Järgmised: 1721-1725, 1731 , 1738, 1744, 1757-58.
Saaremaal: 1716, 1731, 1738, 1744, 1750, 1756.
Osa revisjone on publitseeritud. Paljud on ka internetti jõudnud.
Teine oluline allikagrupp on hingerevisjonid, mida peeti esimest korda siinsel alal 1782 . aastal. Neid viidi läbi nii Eesti-, Liivi- kui Saaremaal. Tegemist oli ülevenemaalise revisjoniga. Peeter I võttis Vene riiki moderniseerima asudes paljuski eeskuju Rootsist. Seal oli juba 1630. aastatel sisse seatud pearahamaks, mida koguti üle riigi. Peeter I nägi, et see on hea võimalus ka tema riigi jaoks. 1725. aastal koguti Vene riigi esimene pearahamaks/hingemaks, mida maksid kõik meessoost hinged (algul 70 kopikat , pärast rohkem). Hiljem hakatati ka naisi kirja panema ning maksustama. 1782. aastal otsustati, et hingerevisjonid peavad toimuma ka Läänemereprovintsides. Hingerevisjonid toimusid teatava regulaarsusega. Järgmised 1795, 1811, 1816, ning sealt edasi kuni 1858. aastani, mil toimus viimane hingerevisjon ning muutusid maksustamise alused. Need annavad päris hea pildi elanikkonnast. Pandi kirja ka perspektiivsed hinged (maksuea veel mittesaavutanud) ja lapsed. Kõik talus elavad hinged pandi kirja üsna täpselt. Teatavad ühiskonnaklassid ei maksnud seda maksu ( aadlikud , literaadid jne). Seetõttu tekivad siiski teatavad puudujäägid.
18. sajandist on korralike seeriatena säilinud kirikuraamatud suurema osa kihelkondade kohta. Sinna juurde kuuluvad ka kõikvõimalikud muud kirikudokumendid.
Oli nelja liiki kirikudokumente, mis kajastasid abiellumisi, sünde, ristimisi ja surmasid.
1695 . aastal oli Eesti rahavaarv hinnanguliselt kuni 400 000, 1697. aastal kuni 325 000, 1710. aastal 350 000, 1712. aastal 170 000. Ca 70 000 inimest surid nälga 1697. aastal(?). Kannatasid eelkõige alamkihid. Soomes oli olukord kõige hullem.
1700 algab Põhjasõda, mis toob kaasa uued katsumused. Terved suured piirkonnad jäävad idapoolses Eestis tühjaks. Toimub massiline põgenemine ning vastastikku käiakse rüüsteretkedel.
Põhjasõja esimestel aastatel on loomulik iive üsna hea. Rahvaarv on suurenenud 350 000-ni.
1708. aastal oli osaline ikaldus , mil teatavates Eesti piirkondades ei jätkunud enam vilja külviks.
1709. on juba üle Eesti saagi poolest väga halb.
1710. aastal jõuab siia katk. Massiline suremine. Katk ise oli 1704. aastal väidetavalt Ungaris alanud, kust levinud 1708. aastal Poola. Sõjaväelased olid peamised katku edasikandjad. 1710. kevadel puhkeb katk Riias (samal ajal piirati Riia linna). Riia langemise põhjuseks saabki suures osas epideemiline haigus. Sealt edasi Pärnu, lõpuks jõuab ka Tallinnasse.
1711 . jätkub katk mujalgi Eestis. Ainult nendes piirkondades, kus oli vähem sõjategevust, polnud katku haigestumine nii sage. Väidetavalt olevat viimane katkuohver Tallinnas surnud 1713. aastal.
Katk läks siit edasi ka Rootsi, väidetavalt viisid põgenikud selle Pärnust kaasa, katk jõudis ka Soome (Tallinnast põgenenute kaudu).
Head kirikuandmed on säilinud Noarootsist. Augustis 1710 on seal surnud 4 inimest, pärast seda on jõudnud katk Noarootsi kihelkonda, septembris sureb 28, oktoobris 149, novembris 358, detsembris 386 inimest. 1711 on katk raugemas. Kogu 1711. aasta jooksul maetakse seal 297 inimest.
Eestimaa revisjon 1712 peegeldab katku surnute arvu päris hästi. Läänemaa on kaotanud 82,8% rahvastikust, Harjumaa 80,3%, Järvamaa 70,5%, Virumaa 70,4%. Hiiumaa ja Vormsi suremus oli väiksem (Hiiumaal ca 50%, Vormsil 26%).
Katk nõuab hinnanguliselt 200 000 inimelu . Jõuame rahvastiku arvu poolest tagasi 13. sajandisse.
09.09.2009
Esimesed revisjonid kannatasid eelkõige seetõttu, et kõik inimesed ei olnud neis kajastatud. Paljud olid põgenenud, end peideti soosaartel jne.
1710. aasta eelsesse perioodi jääb ka üks lokaalne katasroof – 1708. a tehakse tühjaks Tartu ja Narva, sealsed inimesed küüditatakse. Küüditati eelkõige saksa elanikkonda, saksa rahvastiku osakaal eesti rahvastikus oli suhtleliselt väike (ca 90% oli etnilisi eestlasi sel alal), 10% juurde tuleb lisaks sakslastele arvestada rannarootslasi, venelasi ja teisi väiksemaid rahvusgruppe.
1712. aastal jõuti seega 12.-13. sajandisse.
18. sajandit võib pidada rahvastiku taastumise sajandiks . Kuni 1917. aastani sõda Eesti ala suuremas osas enam ei puudutanud. Umbes 200-aastane rahuperiood, mil rahvas saab taastuda . Kuid 18. sajandil hakati poisse nekrutiks võtma, nimetati seda verekümniseks, st oli algul eluaegne nekrutiks minek, seejärel 25-aastane ja seejärel lühem teenistus .
Kui tehakse esimesed hingeloendid, 1782, siis on rahvaarv enam-vähem korrektne , hinnanguline osa jääb järjest väiksemaks. Seega võib öelda, et inimesi oli ca 485 000. Liivimaa Eesti osas elas 280 000 inimest ja Eestimaa kubermangus 205 000 inimest 1782. aastal. Alles sajandivahetuseks, 1800. aasta paiku, saavutati poole miljoni tase.
Teataval määral rootslaste osakaal rahvastikust vähenes, kuna toimub assimileerumine. Kõik rannarootsi piirkonnad ei olnud ainult rootsikeelsed ning toimub eestistumine (v.a saartel, kus olid terved rootslaste kogukonnad). Juurde tuleb venelasi. Peamiselt venelased asuvad Peipsi äärde, ka linnarahvastikus hakkab venelaste osakaal kasvama. Linnades elas sel ajal inimesi ainult 5%, tegemist oli agraarühiskonnaga, Lätis oli sel ajal linnarahvastikku juba 12%.
Sajandi alguses oli asustustihedus umbes 4 inimest ruutkilomeetrile. 18. sajandi lõpuks elab 11 inimest ruutkilomeetril.
18. sajandil tekkis järk-järguline rahvastiku ülejääk, mis viib sisekolonisatsioonini. Võetakse kasutusele alasid, kus enne elatud ei oldud. Eriti terav oli probleem Saaremaa puhul, sealt mindi mandrile ja võeti kasutusele uusi alasid. Võetakse kasutusele ka piirkondi, mis vanasti olid tihedad metsaregioonid olnud. Eelkõige võib rääkida Alutaguse asustuse tihenemisest, tihenes ka Saarde kihelkond . Ka uued agrotehnilised lisavõimalused maa kultiveerimiseks muudavad mingil määral endised sooalad elamiskõlblikuks.
18. sajandil võib rääkida ka ühest teisest protsessist – toimub maalt põgenemine ja asutakse mitmetesse naaberriikidesse, kõige rohkem Venemaale (sealt ei saadud inimesi tagasi nõuda, tihti vahetati seal usku, kuna luterlaste ja ortodokside abielu ei tolereeritud), teine piirkond, kuhu palju mindi, oli Soome lahe põhjarannik. Sinna tekkisid eestlaste külad ja piirkonnad, kus keel konserveerus. Nüüdseks on need kadunud. Kolmas suurem piirkond oli Gotlandi saar, kuhu põgenes pärisorjuse eest palju meie saarerahvastikku. Massiliselt hakati põgenema ka siis, kui tekkis nekrutiks võtmine. Toimus assimileerumine kohalikku keskkonda.
1797 hakatakse mehi võtma Vene kroonusse. Sealt edasi muutub verekümnis traditsiooniliseks.
18. sajandi keskel, nagu keskajalgi, oli kavatsus siia koloniseerida Saksamaalt inimesi. See projekt kukkus läbi. Oli inimesi, kes olid juba teele asunud , kuid nad suunati Vene võimude poolt Volga -äärsetele aladele (alguse saavad volgasakslased – protsess, mis on tänaseks juba lõppenud).
Põhjasõda
Kristjan Kelchi kroonika.
Põhjasõda on pöördepunktiks meie ajaloos. Eesti ala läheb Rootsi riigi koosseisust Vene riigi koosseisu. Sõja ajendiks sai kokkulepe, mis sõlmiti vahetult enne sõda aastatel 1698 -99, Saksi-Poola, Taani ja Venemaa vahel luuakse kolmikliit, Rootsi-vastane unioon . Sõja avasündmuseks on Saksi vägede jõudmine Riia alla 12.02.1700. Järgmiseks suuremaks aktsiooniks on Taani vägede tungimine ...-sse. 19.08.1700 kuulutab Venemaa Rootsile sõja.
Narva lahing toimub 19.-20. novembril 1700, millest rootslastel õnnestub välja tulla võitjatena. Toona olid rootslased veendunud, et Jumal soosib neid, mitte barbareid, kelleks nad venelasi pidasid.
Algul oli siin kohal ka kuningas Karl XII. 1701 läheb ta Kuramaale (Poola aladele). Rootsi peaarmee jätab provintsid maha ja kohale jääb nõrk, hajutatud Rootsi kaitsemeeskond. Siia jääb Schlippenbach, ala hakkab hõivama Boriss Šeremetjev.
Edasi pole siin rootslastel mingit edu. Eesti- ja Liivimaal on venelased edukad.
Erastvere lahing detsembris 1701, kus rootslased saavad lüüa.
Juulis 1702 toimub Hummuli lahing.
Suuremaid territooriume esialgu ei hõivata, pigem tehakse soomust, võetakse, mida võtta annab.
Esimeseks suuremaks vallutuseks siinsel alal on 1704 juulis Tartu hõivamine ja augustis Narva hõivamine. Need on kaks olulist pidepunkti. Samasse aega jääb ka Ivangorodi langemine . Toonase arusaama järgi oli territoorium vallutatud ainult siis, kuid tähtsaimad tugipunktid (linnad) olid hõivatud.
Kõigil järgnevatel aastatel jätkub rutiiniks muutunud rüüstamine.
Lõpliku saatuse otsustavad:
Esiteks: septembris 1708 toimub Valgevenes üks esimesi rootslaste lüüasaamisi: Lesnaja lahing.
Teiseks: 27.06.1709 on Poltaava lahing, mille võitsid venelased. Pärast seda põgeneb Karl XII Türki ja algab Põhjasõja järelmäng ning Euroopa saab aru, kes on järgmine peremees .
Mis sai saatuslikuks rootslastele? Miks rahva meeleolu ka järk-järgult vene poolele kaldus? Eestlased küll ei avaldanud oma meelsust, seda tegid Balti ja Liivimaa rüütelkonnad.
Põhjused:
- kogu 18. sajandi alguses on 1695.-1697 aasta nälja mõju veel tunda.
- Rootsi võimud on Põhjasõja puhkedes peale pannud suured sõjakoormised ja - maksud , mida võeti sunduslikult.
- Rootsi armee paigutamine inimeste kodudesse oli kurnav.
- massilised kindlustustööd. Talupojad pidid appi tulema ning nende oma tööd jäid seisma.
- tuli osaleda ka küüdikohustuses – rekvireeriti vankreid ja hobuseid.
- aadlilt nõuti samuti täiendavaid kohustusi: aadlilipkonna moodustamist. Talurahvast ja linnakodanikke võeti maamiilitsasse. Tuli ka sunniviisiline värbamine (mehed joodeti tihti purju ja võeti meestelt allkiri, et tulevad sõjaväkke)
- sõja tõttu väliskaubandus peatus , vilja ei saanud välja vedada, vilja hind langes kõvasti, teisalt ei saanud sisse tuua soola ja selle tulemusena hakkas soola hind tõusma.
- 1708-1709 on taas ikalduseaastad. 1709 kannatab selle all terve Eesti, ning see toob kaasa nälja (kuigi mitte nii hullu kui 1696-97).
- i-le paneb punkti 1710. aasta katk
Kõik need tegurid kokku mõjusid laastavalt kogu elanikkonnale, kuid eelkõige talupidajatele. Selle tulemusena inimesed metsistusid, ei tegelenud oma põhitegevusega, hakati röövima (mis käis läbi inimelude võtmise) jne.
Pärast 27.06.1709 on Peetril selge, et ta saab oma põhieesmärgi ehk Eesti- ja Liivimaa vallutamise osas tegutsema hakata. Selleks tuli hõivata kolm allesjäänud suurt tugipunkti: Riia, Pärnu ja Tallinn. Augustis 1709 keelab ta edaspidised rüüstamised (propagandistlikud eesmärgid elanike poolehoiu võitmiseks, ning et alad tuleks venelaste kätte võimalikult korrasolevana).
31.01.1710 on üks mitmetest pöördumistest: Šeremetjev saadab siinsetele rüütelkondadele tsaari nimel kirja, et tsaari eesmärgiks on maa vabastamine Rootsi orjusest . Lubab, et kui maa tuleb Vene koosseisu, jäävad nende privileegid kehtima. Šeremetjev teeb oma kirjas tsaarist heategija. Esimestes kirjades räägib tsaar endast kui vabastajast. Ennast kui valitsejat ta üldse ei nimetanud.
Kui Rootsi-vastast uniooni kokku lepiti, jagati ka ala omavahel ära. Vene koosseisu pidi esialgsete kokkulepete kohaselt minema ainult Ingerimaa . Eesti- ja Liivimaa pidid minema hoopis Saksi-Poola võimu alla. Saksi kuurvürst August II Tugev teadis kogu aeg, et Venemaa annab talle mingil hetkel alad üle. 1709. aastal Peeter seda talle ka kinnitas. Oktoobris 1709 jõuavad vene väed Riia alla, linn piiratakse ümber ja linna piiramise avab pidulikult tsaar ise ( laseb kolm kuuli linna). Peeter läks ise ära, ta ei kavatsenud seda linna maatasa teha. Peetril oli eriline viha Riia linna vastu (1697. aastal, kui Peeter alustas oma suurt teekonda Lääne-Euroopasse, algas reis Riia kaudu. Vene saatkond jõudis Riiga , see oli maskeraad , Peetrit ametlikult delegatsioonis ei olnud, ta oli kirjas volüntäärina. Peetri järgi nuhiti ja ta kartis, et jätab oma elu Riiga ja seetõttu põgenes Kuramaale. Venelased heitsid rootslastele hiljem Riia linna osas paljut ette. Hiljem oli tsaariga käitumise viis üks sõja alustamise ametlikest põhjustest). Terve talv piirati linna, midagi ette ei võetud, vaid sügisel mõned tormijooksud. Linn oli väga raskes olukorras. 1710 kevadel jõuab kohale ka katk. 10.06. teeb Šeremetjev linnale ettepaneku alistuda, mis lükatakse tagasi. 14.06 algab korralik pommitamine, ei säästeta enam midagi, 11 päeva järjest lastakse linna suurtükikuule. Seega linnal ei jää muud üle kui koostada kokkulepe. Kuna linnas oli kolm erinevat osapoolt: Rootsi garnison , Riia linn ise ning Liivimaa rüütelkond, pidid kõik eraldi punktid koostama . Need esitatakse läbirääkimisteks Šeremetjevile. 1. juulil toimuvad järjest kapitulatsioonid: 3. juulil rootsi garnisoniga, 4. juulil teise kahega.
Rootsi garnisonil lubati auavalduste saatel lahkuda, linn ja rüütelkond saavad oma kapitulatsioonid kinnitatud, kinnitatakse nende vanad privileegid ja õigused. August II Tugevale teatatakse pärast Riia kapitulatsiooni, et tema nõudmised tulevad arutlusele hiljem. 5. juulil tulevad vene väed linna, 14. juulil toimub pidulik truudusvande andmine Peeter I-le.
Pärast Riia langemist, alustati 22. juulil Pärnu piiramist. Esialgu midagi suurt ette ei võetud, kuid koos piirajatega saabus katk. Pärnus oli kodanikke 1670, ning loendi järgi suri neist 1151, ehk enam kui 2/3 linnakodanikest. Lisaks oli seal ka palju registreerimata põgenikke. Pärnu garnison kuivab kokku, alles jääb ca 100 sõdurit ja 11. augustil algavad Pärnu- sisesed kapitualtsiooni ettevalmistamised. 12.08 algavad läbirääkimised Vene poolega, samal päeval kirjutatakse alla 41 punktist koosnevale kapitulatsioonile. Pärnust võib Rootsi garnison lahkuda auavalduste saatel.
Pärast seda jäi vallutada vaid Tallinn, mis oli kõige paremini kindlustatud ja varustatud. Peeter I armastas Tallinnat , seda ei tohtinud maatasa teha. Linna vallutamise eel tõdes Peeter, kirjutas hiljem ka päevaraamatusse, et oleks 1702. aastal olnud Tallinn tema oma, oleks ta oma residentsi siia loonud.
Tallinnas on samuti palju põgenikke. Esialgu olid ettevalmistused piisavad , kuid sai selgeks ei pikemaajalisemaks piiramiseks ei jätku Tallinnas vilja. Samuti jõuab sel ajal Tallinnasse katk. Tallinna garnison oli väga suureks aetud , piiramise eel oli selles 4000 meest (tavaliselt ca 1000), lisaks mustpead , kodanike endi kompaniid, ehk umbes 4700 meest võis olla linna kaitsel väljas. Katk teeb üsna kiire laastamistöö, selle tulemusena jääb alles vaid 400 sõdurit.
Esimest korda plaanis Peeter võtta Tallinnat 1709. aastal, kuid läks hoopis mujale. 1710. aasta augustiks tuuakse väed Tallinna juurde kokku. Kokku oli 20 000 piirajat. 22. augustist loetakse, et Tallinn on piiramisrõngas (v.a. meri). Piirajad keerasid kinni Tallinna kraanid (Ülemiste järvest Tallinnasse tulev kanal pandi kinni). Üritati ka merd blokeerida, kuid see ei õnnestunud. Tegelikuks põhjuseks Tallinna langemisel saab katk. Lõpuks algavad linnas sisemised läbirääkimised. Nii Tallinna garnison, linn ja rüütelkond jõuavad kokkuleppele ning esitavad oma kapitulatsioonitingimused Vene poolele. Selle võtab vastu kindralleitnant Bauer (kes oli Rootsi teenistusest vene poolele üle karanud). 29.09.1710 Harku mõisas kapitulatsioon allkirjastatakse. Allkirja annavad kõik pooled. Vanad õigused ja privileegid kinnitati taaskord .
Tallinna suurest rannaväravast lähevad rootsi väed välja ja Harju väravast tulevad vene väed sisse. Rootsi võim Eestimaal sellega ka lõppes. Rootsi suurriik oli 1561 Tallinnast alguse saanud ja Rootsi suurriigi lõpp oli samuti Tallinnas 1710. aastal, st väljuti ametlikest piiridest. Peetri saavutus: oli saanud endale olulised linnad: Viiburist alustades ning lõpetades Kuressaare ja Riiaga.
11 aastat hiljem, 30. augustil 1721, sõlmitakse Uusikaupungis rahu, ning sellega Põhjasõda lõppeb.
15.09.2009
1710. aasta kapitulatsioonid ja nende tähtsus Eesti- ja Liivimaa õigusliku staatuse kujundamisel.
4. juulil ja 29. septembril sõlmiti leping Liivimaa rüütelkonna ja Vene riigi vahel. Saaremaa rüütelkonnaga sellist lepingut ei sõlmitud.
Peeter I tahtis tõsta Venemaa prestiiži.
Sõlmides kokkuleppeid, soovis Peeter Suur iseend (inim- ja materiaalseid ressursse) säästa.
Sellise leppega tagati koostöö vallutatutega.
Kui Vene võim andis kinnituse varasemate privileegide säilitamiseks, tagas Vene riik endale lojaalsuse.
Valitsemislepingutega anti üleminekule Rootsi riigi koosseisust Vene riigi koosseisu formaaljuriidiliselt vabatahtlik kuju.
Peeter I tahtis reformida Venemaad, tuua Euroopat Venemaale (kuigi tema refomid olid tihti pinnapealsed ja vägivaldsed). Peeter I püüdis allutatud provintsidest õppida, mitte neid vägivaldselt maha suruda.
Baltikum oli pigem haritud kui harimata maa. Venemaal ei olnud sel ajal korralikku gümnaasiumigi, siin aga oli juba ülikool.
1699 – lõplikult oli vormunud liit Rootsi vastu (Vene+Taani+Saksi-Poola). Eesti ja Liivimaa pidid lepingu kohaselt minema hoopis Poola kätte.
1704 oli Peeter Suur saanud enda kätte mõned tähtsamad linnad (Tartu ja Narva). Sellele vaatamata kinnitas ta, et alad antakse üle Poolale (Poolal läks sõjaliselt halvasti).
1709 oli toimunud oluline lahing – Poltaava lahing. Isegi pärast seda lahingut lubas ta, et August II Tugev saab endale Liivimaa, aga Peeter jätab endale Eestimaa. Siiski selsamal aastal hakkasid Vene diplomaadid rääkima sellest, et liitlased olevat Venemaa kõige suuremas hädas maha jätnud ja et ta pidi üksinda sõdima ning seetõttu ei pea Venemaa 1699. a lepingust kinni pidama , et tegelikult olevat lepingut rikkunud esimesena hoopis Poola. (1706 oli Poola olnud sunnitud Rootsiga vaherahu sõlmima, kuna tal läks sõjas nii halvasti ning Venemaa jäi Rootsi vastu üksi. August II Tugev loobus ka troonist).
1709 sai August II Tugev võimule tagasi.
Venemaa tahtis näidata, et alistumine on vabatahtlik, sest Venemaa oli justkui taganenud 1699. a sõlmitud liidust . Poola kuningas oli küll väga solvunud, kuid jõudu tal seda olukorda muuta ei olnud.
Pärast Poltaava lahingut oli Venemaa pakkunud Rootsile rahu. Kui Karl XII oleks tulnud vastu ja kirjutanud rahulepingule alla, oleks meie ala olnud Rootsi käes (v.a Narva linn).
1710. aastal sõlmitud kapitulatsioonilepingud
Ühed lepingud sõlmiti garnisonidega (alistumislepingud), mille alused lubati rootslaste sõjaväeosadel koos peredega lahkuda ( varustus tuli siia jätta).
Esikohal kapitulatsioonides on Augsburgi usutunnistusel põhineva evangeelse luteri usu püsimajäämine siinsetes provintsides. Küll aga soovis vene võim, et apostellik õigeusk võiks siin maal levida , et ka vene kiriku tööle ei tehtaks takistust.
Senise kohtukorra säilimine – kohtunikud pidid olema sakslased , menetlus pidi toimuma vanal alusel. Siinsete provintside kõrgemate kohtuinstantside otsused oleksid lõplikud (Venemaale edasi kaevata poleks pidanud saama, tegelikult siiski said).
Kolmas küsimus puudutas mõisaid. Karl XII aja lõpul paljud mõisad riigistati. Nüüd tunnistati mõisnikud taas oma mõisate omanikuks. Nimetatakse restitutsiooniks e taastamiseks (käivitus Uusikaupungi rahu sõlmimise järel).
Kuberner pidi olema sakslane või rääkima saksa keelt. Asjaajamiskeeleks samuti saksa keel.
Seisuslik -korporatiivse ja omavalitsusliku korra püsimajäämine.
Liivimaa rüütelkond lasi kinnitada Sigismund II Augusti kinnitatud privileegi 16. sajandist, mida Rootsi võim ei olnud kunagi tunnistanud.
Nende kapitulatsioonidega loodi juriidiline alus Balti erikorrale.
Esimesed kapitulatsioonid kohapeal kirjutasid alla vene väejuhid. Selleks, et see lõpliku kinnituse saaks, pidi seda tegema ka tsaar (kellest pärast Uusikaupungi rahu pidi saama keiser ).
Tsaar pani kinnituskirjale juurde klausli, et privileegid kehtivad tingimusel, kui neid on praeguse valitsuse all võimalik kasutada. Kui vene võimule kehtiv kord Liivimaal ei meeldi, võib ta seda igal ajal muuta.
Kõik järgnevad valitsejad kuni Aleksander III-ni kinnitasid neid privileege, kuid selliseid reservatsioone enam nendes polnud.
Valitsemislepingud Venemaa ja seisuste vahel.
Rootsi, vaatamata oma lüüasaamistele ei olnud endale kuulunud aladest valmis loobuma . Rootsi lootis neid alasid veel tagasi saada. Rootsile oli jäänud laevastik . Veelgi enam loodeti rahvusvahelistele kombinatsioonidele – Türgile (Vene riigi ammune vaenlane lõuna pool). Karl XII ajas asju nii, et Türgi kuulutas sõja 1710. a lõpus. 1711 piirati Vene väed sisse, Peeter I suutis türklastega kokkuleppele jõuda.
Vene väed jõudsid 1712 Soome ja vallutasid selle. Sõtta lülitus ka Preisimaa. Hannover sai endale Bremeni ja Verdeni .
Vene laevastik oli Rootsi vastu sedavõrd edukas, et 1718-19 käidi dessantidega Rootsis emamaad rüüstamas. 1718 algasid Ahvenamaal Vene-Rootsi läbirääkimised.
Karl XII sai Norras surma. Troonile tõusis tema noor õde Ulrika-Eleonora, kes ajas teistsugust poliitikat. Põhjasõjaga paralleelselt toimus Hispaania pärilussõda (lõppes 1713-14). Suurbritanniast oli saanud Euroopa suurvõim ja tema ei olnud huvitatud sellest, et Venemaa jõuab Läänemereni. Riigi troonile oli tõusnud George I, kes hakkas intensiivselt diplomaatiliselt Venemaad ründama. Huvi oli, et Eesti- ja Liivimaa ei jääks Venemaa kätte. Moodustus teatav liit.
Rootsi kuninganna andis armukirja 1719 juunis, milles lubas rüütelkondadele tohutuid privileege, isegi suuremaid kui Vene tsaar oli lubanud. See jäi hiljaks .
Uusikaupungi rahu sõlmiti 30.08.1721 Venemaa ja Rootsi vahel. Rootsi loobus Eesti- ja Liivimaast igaveseks ajaks. Rootsi sai tagasi okupeeritud Soome, kuigi teatavate kaotustega (Käkkisalmi ja Viiburi jäid Venemaa kätte). Venemaa maksis Rootsile selle eest raha. Oluline oli õigus vedada siinsetest sadamatest tollivabalt vilja aastas 50 000 rubla väärtuses. Lubati Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlile ja linnadele kõigi privilieegide kinnitamist. Jääb püsima luteri usk, restitutsioon , teenistusse astumine . Kõik pidid vanudma ustavust Vene keisrile või riigist lahkuma . Eriti puudutas see balti aadlit.
1724 sõlmiti liiduleping Rootsi-Venemaa vahel. Rootsi sisepoliitikas 1730 . aastatest hakkasid pead tõstma revanši tahtvad jõud.
Rootsi revanšipüüdlused Baltikumi suunal
Soodus hetk tekkis, kui Venemaal oli 1741 ebakindel olukord. Peeter I surma järel ei suudetud valitsejat leida, tal ei olnud meessoost pärijat. Troonile sai tema mitte eriti intelligentne abikaasa. Rootsile tundus 1741 olevat sobiv moment ja kuulutas Venemaale sõja. 1743 sõda lõppes Turu rahulepinguga ja Rootsil tuli Venemaale veelgi alasid loovutada. Kõik privileegid kinnitati Balti aadlile taaskord. Rootsi revanšiidee tõusis taas päevakorrale, kui võimule tõusis Gustav III (ooperis tehti talle lõpuks atentaat ). Gustav III hakkas idapiiri kindlustama, hakkas kindlustusi ehitama Suomenlinnas. Saatis Baltikumi salakuulajaid, et teada saada, kelle poole baltlased hoiavad. Katariina II oli kehtestanud asehalduskorra . Sel ajal olid privileegid kahanenud. Gustav III lootis, et äkki nüüd saab aadlilt kohapealt toetust.
Kõige otsustavam oli taaskord Türgi. 1787 oli alanud järjekordne Vene-Türgi sõda. Aasta hiljem sõlmiti nende vahel vastastikuse abistamise leping. Rootsit toetas Inglismaa.
Aastal 1788 esitas Rootsi Venemaale ultimaatumi ( muuhulgas nõuti Eesti- ja Liivimaa tagastamist Rootsile). Ka see sõda kulges Rootsile ebasoodsalt. 1790 tulid Paldiskisse neli Rootsi laeva ja võtsid Paldiski enda kontrolli alla. Läksid varsti minema. See aga ärritas venelasi. Varsti jõudsid laevad Naissaare lähedale, kus oli vastas Vene laevastik. Vaatamata umbes kahekordsele ülekaalule lõppes lahing rootslastele täieliku lüüasaamisega. 1790 augustis sõlmiti Soomes taaskord igavene rahu, mis kinnitas Uusikaupungi ja Turu lepingute põhitingimusi.
16.09.2009
17. sajandi lõpul ja 18. sajandi algul oli Venemaa ise alles kujunemisjärgus, asus revolutsiooniliste reformide teele. Peetri eeskujuks oma riigi reformimisel ja uuendamisel, lääneeuroopalikuks tegemisel, oli Rootsi. Institutsionaalne ülesehitus, mis Venemaale tuleb, on üle võetud Rootsist. Siiski ei saa Venemaa lahti ka varasemast taagast.
Olulisemad pidepunktid (meile olulised):
- kubermangude reform. 1708-09 jagab ta oma territooriumi kaheksasse kubermangu. Üks neist kaheksast on ka Ingerimaa kubermang (hiljem hakkab kandma Peterburi nime). Ida-Eesti (Tartu, Narva) liideti Peterburi kubermangu. 1710. aastal suurendab kumebrmangude arvu 10-ni, hiljem tuleb neid veelgi juurde.
Kubermangude jagamine kreisideks ehk maakondadeks. Lisaks veel kreiside allstruktuurid ehk osad, eeskujuks olnud nii Rootsis kui Läänemereprovintsides olnud kihelkonnad . Võetakse üle ka kubermangude juhtimine (kubermangu eesotsas kindralkuberner või kuberner).
- luuakse Venemaal ka uus valitsemine. Kolleegiumid. 1710. aasta kapitulatsioonidega ja 1721. a Uusikaupunki e Nystadti rahuga kinnitatakse Balti erikorra tulevased punktid. Esialgu jääb kehtima 1783. aastani. Võime ka küsida, miks Balti erikord välja töötati: Venemaa ise ei olnud veel sellist arengut läbi teinud, mida väljas oleks saanud rakendada, lisaks oli selge, et võimu kinnitamiseks ei ole piisav vaid sõjaline kohalolek, vaja on luua ka mingisugune haldusaparaat, mis eksisteeriks paralleelselt olemasolevate omavalitsustega. Paratamatult oli vaja kahetist võimustruktuuri. Balti erikord – mõnes mõttes esimene periood 1783. aatsani on selge, et Venemaa eriti siinsetesse asjadesse ei sekku, kehtima jäävad varasemad õiguskorraldused, privileegid. Samal ajal Venemaa enda seadusandlus oli pidevalt muutuv ja arenev. Venemaal kehtivad seadused tegid selget vahet põhiterritooriumi ja Balti provintside vahel. Esimest korda selline selge sekkumine siinsetesse asjadesse toimub 1783. aastal. Püütakse küll varem neid samme astuda, aga edutult.
Üks moment tekitas Balti erikorra kehtestamisel kohalikele peavalu, eelkõige Liivimaalastele. 1712. aastal võtab Peeter I ette paar aastat varem sõlmitud kapitulatsioonide kinnitamise. Liivimaalaste ehmatuseks läheb sisse selgitus, mille järgi ei tohtinud üleriigilised seadused kohalikega vastuollu minna, st ülemuslikud olid üleriigilised seadused. Hakkasid „röökima“, kuni Peeter I tegi täiendava selgituse, et ta oli selle all mõelnud, et seadused on siiski teineteisest lahus ja mingid hierarhilist paigutust nende vahel ei ole. Tekib olukord, kus siinsetes provintsides kehtib dualism – ühelt poolt Vene riigivõim (kindralkubernerid), teisalt seisuslikud omavalitsused (rüütelkonnad ja linnad), kes valitsevad oma alal, ilma, et riik saanuks nende tegevusse sekkuda.
Peterburi poole pealt pidi meie probleemidega tegelema: kolleegiumid, õige pea kujundatakse välja Läänemereprovintside jaoks välja selline kolleegium , nagu Liivi- ja Eestimaa asjade justiitskolleegium, eraldi tuleb ka Liivi- ja Eestimaa asjade kammerkolleegium. 1739 need ühendatakse ja tekib Liivi- ja Eestimaa asjade kolleegium. 1741-43 oli Rootsi ja Venemaa vahel revanšisõda, mille tulemusena Rootsi pidi Venemaale veel alasid loovutama. Moodustati eraldi veel Viiburi kubermang ja meie asju hakkab arutama selline institutsioon nagu Liivi, Eesti ja Soome asjade justiitskolleegium. Justiitskolleegiumist oli võimalik edasi minna valitsevasse senatisse, kuid tihti oli lihtsam asju Peterburi mitte lasta. Peeter jätkab oma reformide liini, esimene tagasilöök tema reformidele tuleb tema surmajärgsetel aastatel. Uuesti võtab Peetri reformid üles alles Katariina II, kes võttis samuti eeskuju Eesti- ja Liivimaast. 1741. aastal just ametisse astunud keisrinna Jelizaveta (mujal maailmas Eliisabet ). Tema esimesena tõstatab probleemi, et siinsetele provintisdele on liiga palju vabadusi antud, neid tuleb piirata. Esimeseks selgeks märgiks oli see, et ta jätab privileegid kinnitamata, lükkab need edasi määramata aega. Kuid Jelizaveta enda aeg jäi kardinaalsete reformide läbiiviimiseks liiga lühikeseks.
Administratiivne korraldus.
Teatavate muudatustega, aga mitte suurte muudatustega, jääb Eesti- ja Liivimaa piir kehtima nagu ta oli olnud 17. sajandil.
Eestimaa hertsogkond ja Liivimaa hertosgkond. Eestimaa kubermand ja Liivimaa kubermang. Mis vahe neil on? Hertsogkond on poliitiline ja territoriaalne üksus ja kubermang on administratiivne üksus.
Eestimaal oli neli maakonda ( kreisi ) – ajaloolised maakonnad (Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa). Liivimaal oli neli kreisi (Riia, Võnnu, Tartu ja Pärnu). Ka nende maakondade piiride osas on toimunud teatavaid kosmeetilisi muudatusi, mis toimusid rahvusi silmas pidades, seda oli eelkõige vaja kohtutööks.
1710 aasta eel ja järel tuleb maakonnapiirid alles paika loksutada . 1704. aasta vallutatud alad liidetakse vastloodud Ingerimaa (hilisem Peterburi kubermag) kubermanguga. Kubermangu eesotsas oli Aleksander Danilovitš Menšikov. Temast saab esialgu Ingerimaa kindralkuberner. Esimest korda puutub meiega kokku 1703-04. aastal, et osaleda Šeremetjevi kõrval Tartu ja Narva hõivamisel. 1710. aastal, kui siinsed alad lähevad Vene riigi koosseisu, siis päris kohe Eesti- ja Liivimaad ei taastata, vaid luuakse üldine kubermang, mille eesosas oli Menšikov. Menšikovi saatus – pärast Peetri surma uue valitseja silmis tal soosingut polnud, oli sunnitud elama Venemaa eksiilis, Siberis .
1727 liidetakse Tartumaa taas Liivimaaga. Ainus, mis Ida-Virumaal jäi lahtiseks, oli Narva linna küsimus. Ei liidetud Eestimaa koosseisu, vaid Peterburi kubermangu.
Saaremaa on esialgu pärast kapitulatsioone olnud Liivimaa koosseisus. 1731 taastatakse tema omaette provintsi õigused. Tuleb omaette maavalitsus ja sealsed võimustruktuurid.
Kubermang – kreisid – kihelkond. Kihelkond oli ainult kiriklik termin ja otseselt sellist administratiivst tähtsust kihelkonnal ei ole, aga kirikul on sealse elanikkonna arvestuse kohustus.
1783. aasta järel ametnikkond plahvatuslikult kasvab.
Eesti- ja Liivimaa eesotsas on kõrgeima riigivõimu teostajaks ( kindral )kuberner. On kaks residentslinna – Riia ja Tallinn, kus kindralkubernerid elasid. Kahetine suhe: kindralkuberner oli tsaari kõrgeimaks esindajaks provintsis , kuid ei tohiks kasutada mõistet asetsaar. Peab ka provintsi kuninga/tsaari juures esindama. Tihtilugu jäi kindralkuberner kahe tule vahele.
Menšikov – 1710-19 Eesti- ja Liivimaa kuberner, pärast seda mõlema eesotsas eraldi kindralkubernerid.
Ei Rootsi ega Vene ajal ei tõuse kohalikud inimesed nii kõrgele, et nad sobiksid kindralkuberneriks. Tema nõunikud võisid olla kohalikku päritolu.
Üks tähtis mees on olnud Gerhard Johann von Lövenwolde. Tal oli võtmeroll esimestel aastatel. Pärast kapitulatsioonide sõlmimist määratakse tsaari poolt neljaliikmelise komisjoni etteotsa ja komisjon peab taastama endise olukorra Liivimaal. Teda loetakse tegelikuks asjaajamise taastajaks. Menšikov oli siiski sõjaväelane. Lövenwolde valimine tekitas inimestest suurt imestust. Oli alati selgelt väljendanud oma suurt poolehoidu Poolale ehk August II Tugevale. Pärast 1710. aasta määramist saab temast jäägitu Vene võimu pooldaja . Temast sai ka Šeremetjevi nõunik. Paljuski mõjutas teda, et väed käituks siin korrektselt, niipalju kui see sõjaolukorras võimalik oli. Lövenwolde on määranud Liivimaa (maksu)kohustused Vene riigi ees. Pärast 1710. aastat hakatakse aktiivselt taastama ka kaubandust. Suri 1723 aastal, kuid selle 13 aasta jooksul jõudis väga palju ära teha.
Domineerivad mittevenelased, aga ka mitte kohalikud.
1710-1783 vahemikus kõige kuulsamaks ja karismaatiliseks meheks oli George Browne. Sündis 1698 aastal ja suri 1792. Toonastel oludes väga vanaks, säilitas mõtteerksuse elu lõpuni ja ka elu lõpuni oli ametis. Päritolult iiri katoliiklane, Liivimaaga saab esmakordselt seotuks alles 1762. aastal. Inglismaal teenistust ei leidnud, noore mehena lahkus kodumaalt, oli mitmete mandri-Euroopa riikide teenistuses, osales 1731. aastal Vene sõjakäikudes, on olnud ka Poolas. 1738. aastal langes Vene-Türgi sõja ajal vangi, siis müüdi orjaks, olevat ühe prantsuse ohvitseri poolt vabaks ostetud. Väidetavalt olevat pärast seda Türki põgenenud, väidetavalt Türgi riigi sõjalisi dokumente kaasa võttes. Pärast seda teeb üsna kiiret karjääri. 1762 saab siia ametisse (Liivimaa kindralkuberner). Seitsmeaastane sõja ajal sai lahinguväljal nii rängalt haavata, et tema kolju purunes ja selle augu katmiseks kasutas hõbeplaati. Jäigi hammasrataste vahele, kuna rohkem kaitses provintsi inimesi riigi eest kui riigi asju provintsis juurutas. Talurahva seisukohalt oli üks võimukandjatest, kes leidis, et talupoegade olukord on ebainimlik. Kohalikud inimesed temasse nii suure sümpaatiaga ei suhtunud kui tema kohalikesse. Katoliiklaseks jäi elu lõpuni. Pilkealuseks sattus seetõttu, et elas Riia lossis, aga endale mingeid mugavusi ei lubanud. Tema eluruumide kohta on öelnud, et need sarnanevad pigem vangla kui kindralkuberneri ruumidega.
Kindralkuberneri kõige tähtsamateks ülesanneteks: sõjaline kaitse. Alal tuli hoida Vene riigi koosseisu. Rootsi ja Venemaa olid mõlemad äärealadega hädas.
Oma päritolult olid kindralkubernerid reeglina kõik sõjaväelased.
Teisejärguliseks asjaks oli tsiviilhaldus, mis olid kohalike omavalitsuste käes. Teataval määral tuli kindralkuberneridel täita ka kohtufunktsioone – kõrgeima kohtu juures tegevad.
Igapäevast elu juhib kindralkuberneri kantselei , puhtalt bürolkraatlik institutsioon. Sekretärid, kopistid (dokumentide ümberkirjutajad) jne. Kaks osakonda – saksa ja vene osakond (asjaajamiskeele järgi). Venekeelset asjaajamist oli vaja eelkõige selleks, et suhelda Peterburiga.
Kantseleid tegelesid palvekirjadega, aga oli ka inimesi, kes vajasid reisipasse, sünnitunnistusi, samuti sadamates tollide korjamise korraldamine. Kroonutulud laekusid kohtadelt, sisse tuli seada vastavad renteid, Liivimaa poole peal kolm, Eestimaal neli. Kantseleid töötavad peamiselt saksa keeles, seega saksa keele oskus oli oluline. Kindralkuberneri kantseleid on olnud eesti- ja liivimaalaste kanda (kohalik aadel ). Mida aeg edasi, seda enam hakati Peterburi poolt soovima venekeelset asjaajamist.
22.09.2009
Kameriirid.
Kogu kupatuse üle valvab linnusefoogt (Eestimaale iseloomulik ametnik , oli ametis Tallinnas).
Prokurörid ja fiskaalid. Fiskaalid – õiguskorda tundvad inimesed, pidid seisma riigi huvide eest, revisjonide jälgimine jne.
Tolliametnikud (tollid olid üks olulisematest sissetulekuallikatest).
Tollikontorid tekivad Tallinnasse, Narva, Pärnusse, Kuressaarde. Ka mõnda aega sisemaised tollipunktid (Tartu). Ametnikkond ja dokumentatsioon olid venekeelsed.
Ka põhjarannikul Toolse. Seal oli lubatud nn talupojakaubandus (eelkõige Soome piirkonnaga). Sealt saadi nt kala, vastu anti vilja.
Rüütelkonnad
18. sajandil oli Eesti ala seotud kolme rüütelkonnaga – Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkond. 1795. aastast peaks juurde tooma ka Kuramaa rüütelkonna (meie kontekstis siiski eriti oluline pole). Kõige väärikam, pikema kujunemislooga oli Eestimaa rüütelkond (varem Harju-Viru rüütelkond), mille juured lähevad tagasi 13. sajandisse. Kõige varasem, järjepidevalt tegutsenud, kogu aeg valitsemise juures osalenud. Eestimaa rüütelkonna ühinemine esimest korda kokkuleppeliselt 1259. aastal, kui vasallid pöörduvad oma käskija poole ja kasutavad mõistet communitas. Järgnevatel sajanditel hakkab kogunema Maanõukogu. Eestimaa rüütelkond oma diplomaatilistes võitlustes saavutas mitmeid olulisi dokumente (võite). Üks olulisematest 1397. aastast pärit Konrad von Jungingeni armukiri (Saksa ordu kõrgmeister). Annab Harju-Viru rüütelkonnale õiguse viies sugulusastmes pärida oma kinnisvara. Varem oli õigus pärida ainult meesliinis, nüüd ka naisliinis kuni viienda astme sugulasteni. Eestimaa rüütelkond hakkab läbi aegade sellele tuginema, väga tähtis osa kuni 20. sajandi alguseni (pärast Vabadussõda toimub maareform ). Tähtsaks dokumendiks ka 1584.(?) aasta otsus, kus Harju-Viru rüütelkond laienes (haaras enda alla ka Läänemaa ja Järvamaa). Nüüdsest Eestimaa rüütelkond nimeks.
Eestimaa oli väga konservatiivne , nt ärkamisajal toimus Liivimaal ärkamine palju kiiremini. Väga tugev institutsioon.
Teine on lugu Liivimaa rüütelkonnaga –sõjasegaduste tõttu oli üsna nõrk institutsioon. N-ö moodsas (18. saj mõttes) oli kujunenud alles 16. sajandi lõpukümnenditel. Polnud loomulik protsess, vaid sellest ühinemisest olid huvitatud Poola võimud ning nende ettekirjutuste mõjul see ühinemine tõusis.
Institutsionaalne väljakujunemine 1630.-40-ndatel aastatel. Alles siis tekib institutsionaalne struktuur. Nõrk, oma autonoomiat eriti polegi.
1710. aastal esimest korda Vene võimud annavad rüütelkonnale autonoomia . Alles siis saab alguse võrdväärne positsioon Eestimaa rüütelkonnaga.
Saaremaa rüütelkond saab aluse Taani võimu perioodil.
Rüütelkondadel oli juba 17. sajandil, aga eelkõige 18. sajandil kindel roll kohaliku elu juhtimisel. Paljud neist kroonuametnikud. Vene ametnikkond (võimu mõttes) jääb kohapeal suhteliselt nõrgaks, pearaskus selgelt kohalike ehk seisuslike omavalitsuste ehk rüütelkondade käes.
Riiklike institutsioonide arengut aeglustas kapatsiteedi puudumine.
1710. aasta kapitulatsioonid annavad aadlile võimaluse kujundada oma Landesstaat . Kiiresti haaratakse kõikvõimalikud võtmepositsioonid.
Baltisakslased on omavahel vaidluses selle üle, miks kohapeal on ühtedel nii suur õigus. Debatt toimus 1850-ndatel ja 60-ndatel.
Kõige esimeseks asjaks oli see, kuidas muuta Rootsi riigi „ kuritegu “ e reduktsioon tagasipöörduvaks ehk restitutsiooniks.
Selge protsess 18. sajandi teisel veerandil – aadelkond hakkab uuesti konsolideeruma. Keskseks küsimuseks saab välja selgitada nende inimeste ( perekondade ) ring, kel pn õigus olla ühe või teise rüütelkonna liige. Eelkõige oli küsimuseks see, kellele aadliprivileegid laienevad ja kellele neid laiendada ei saa. Oluline luua loend nendest , kes kuuluvad ühte või teise rüütelkonda, kel on õigus maaomandile, õigus seisuslike omavalitsuste töös osaleda.
Loendi eeskujuks saab Peeter I aegne rangide(?) tabel, mis oli kopeeritud Rootsist. Oli teenistusastmete näitamiseks. Kõik, kes rangide tabelisse võeti, olid teenistusaadlikud.
Initsiatiiv need loendid (hiljem hakatakse nimetama matrikliteks) teha. 1725. aasta järel muutusid paljud asjad leebemaks. 1727.-28. aastal selle plaaniga välja tullakse, saadakse keskvalitsuselt toetus matriklikomisjonide moodustamiseks. Päris esimene katse see rüütelkondadele ei olnud, ühe korra oli aadlimatrikleid püütud sisse seada ka Rootsi ajal. Rootsi võimud seda ei võimaldanud.
Protsess oli väga pikk, läbi kõikvõimalike vaidluste. Mitte kõik ei olnud teretulnud. Matriklikomisjon töötas Liivimaal 1747. aastani, Eestimaal 1756. aastani. Töö venis, kuna kontroll oli range, et keegi ebaväärikas rüütelkonda ei saaks. Tähendas kõikvõimalike dokumentide esitamist .
Vaidlusi tekitas ka, mis alusel rüütelkond moodustada. 18. sajandil hakkab domineerima idee, et tuleb võtta aluseks see, mis ajal üks või teine aadliperekond jõuab Vana-Liivimaale. Mis ajal ta on nobiliteerunud.
Omaette probleem nendega, kes olid tulnud Taani ja orduajal, ning paljudel ei olnud täpne tulemisaeg teada. Kõige vanematel, kellel ei olnud teada, pandi number paika loosimise teel.
1747. aastal Liivimaa rüütelkonna matrikkel valmis, sellesse oli kantud 172 aadliperekonda, kronoloogilise printsiibi alusel. Orduajal oli siia Vana-Liivimaale saabunud 52 perekonda, 16 Poola- aegsed , Rootsiaegseid oli 45, Vene valitsusajal oli tulnud 59 perekonda (tulnud või siin aadlikuks saanud). Liivimaal oli matriklikomisjoni töös üheks probleemiks see, et kõikvõimalike sõdade tõttu oli olulisi dokumente palju kaduma läinud (Eestimaal oli dokumentatsioon hästi säilinud). Nii mõnigi perekond oli sunnnitud oma aadliks olemist ja Liivimaale tulekut kaude tõendama (nt teiste aadliperekondade ütluste kaudu).
Eestimaal on probleemiks, mis matriklikomisjoni tööd pidurdanud – kontroll, mis oli äärmiselt põhjalik. Eestimaal esineb ka keeldumisi (üks või teine perekond oli sunnitud kõrvale jääma). Lõplikult kinnitatakse aadlimatrikkel 1756. aastal. Ka siin võetakse aluseks vanuseline jaotus. Kokku esialgses matriklis 125 perekonda. 31 orduaegsed, 25 rootsiaegsed , 49 tulnud Vene võimu perioodil.
Saaremaal registreeriti 1741 aadliperekondi 26.
Saavutati institutsionaalne suletus väljapoole ja homogeensus sissepoole.
Läänemereprovintsides oli umbes 2000 aadlikku, kes oma positsiooniga valitsevad teiste üle.
Kui matriklikomisjon oma töö lõpetas, ilmes, et mitte kõik ei ole matriklisse võetud, paljud olid kõrvale jäänud. Nende puhul kasutatakse mõistet landsassen. Eestimaal neid üldse ei arvestatud, neil ei olnud rüütelkonna silmis poliitilist tähtsust. Liivimaal ei olnud nii ranged , seal on landsassenid mingil ajal rüütelkonna kõrvale moodustanud oma institutsiooni. 1797. aastal Liivimaa rüütelkond otsustab 65 sellist landsassenite perekonda enda sekka võtta.
Liivimaal Maapäeval pidid vähemalt ¾ uue perekonna vastuvõtmise poolt olema, Eestimaal oli selle aluseks kontroll ja veelkord kontroll.
Maapäev. Kõige tähtsam organ, mis käis koos teatava aja tagant (3 aastat, vajadusel ka sagedamini, regulaarsust polnud). Mitte kõik rüütlimõisa omanikud ei saanud osaleda. Nimekiri pandi kokku, kes on aadlimatriklis ja kes mitte. Siis enam mingisugust vahet ei tehta , kõik kes olid matriklis, said osaleda.
Liivimaal on lubatud palju varem Maapäeval osaleda ka nendel, kes matriklis polnud (hääleõigust polnud). Liivimaal said osaleda ka Riia linna kaks esindajat, kel oli kahe peale üks hääl.
Maapäeva kutsub kokku kohalik kuberner või kindralkuberner. Teeb teatavaks paar kuud enne sessiooni algust (toimus Riias, Tallinnas või Kuresaares). Maanteede läbitavust silmas pidades olid hooajad jaanuaris ja juunis. Maapäevast osavõtt oli kohustuslik.
4 nädala jooksul pidi Maapäev oma istungid ära pidama, toimusid järjest.
Algas piduliku jumalateenistusega Toomkirikus. Kooriruumis on kaks rida toole, kus läbi aegade istusid rüütelkonna peamehed. Riias Jakobi kirikus. Pärast seda kohtuti kindralkuberneriga, kellega arutati esimene voor läbi. Esitati rüütelkonna poolsed soovid, kindralkuberner ütles, mis asjad arutlusele pidid tulema. Istungid toimusid rüütelkonna hoonetes.
Kuressaares oli see asi keerulisem. Algul oma kooskäimise koht puudus. Aga kuna osalejaid oli vähem, käidi esialgu eramajades. Hiljem hakati koos käima Kuressaare lossis.
Kindralkuberner teeb esildised e propositsioonid. Arutlused toimusid voorude kaupa, arvamus loksutati paika. Põhimõtteks oli, et arutelu toimus selles vaimus , et rüütelkonna rpivileegid ei saaks kahjustatud, samas et oleks tagatud maa heaolu. Kui propositsioon heaks kiideti, oli võimalik tagasi kuberneri juurde minna, kes selle seaduse või korraldusena välja kuulutas.
Maanõunike kolleegium. Nii Eesti-, kui Liivimaal 12-liikmeline. Saaremaal oli 4 maanõunikku. Koos ollakse praktiliselt kogu aeg, et Maapäevade vahelisel ajal oma asju ajada. Maanõunike kolleegium oli provintsi tegelikuks valitsejaks. Maanõuniku koht oli äärmiselt väärikas, valiti sinna eelkõige positsiooni silmas pidades. Valiti eluks ajaks. Pm maanõunikke kutsuti ekstsellentsideks.
Kolleegiumisse saamine ei olnud lihtne. See oli auamet, palka ei saadud, kuid kaude oli sealt võimalik oma (ka majanduslikku) positsiooni parandada. Tavaliselt kutsuti välja kolm meest, neist üks sai koha. Toimus läbi arutelude, kes on sobilik. Valimiste juures võimudel ei olnud kaasarääkimisõigust. Liivi- ja Eestimaal oli asi paljuski sarnane. Oli terve rida takistavaid momente, mida silmas peeti. Varanduslik positsioon, perekondlikud sidemed (et ei oleks omavahel perekondlikult seotud inimesi maanõukogus, et ei tekiks ühiseid huvisid). Siiski ikka juhtus, et lähedased olid korraga ametis. Ühe või teise maanõuniku lahkudes valiti sageli ametisse tema poeg.
Rüütelkonna peamehel oli esindusfn, pidi esindama provintsi huve keskvõimude juures. Kui toimus mingisugune Peterburi võimude poolt organiseeritud kogunemine Peterburis, siis rüütelkonna peamees sõitis tavaliselt kohale.
Komisjonid maanõunike kolleegiumide juures, kuna maanõunikke igale poole ei jätku. Komisjonide töö puudutas kõikvõimalikke eluvaldkondi.
Rüütelkonna esildised eelkõige seotud maksudega. Terve rida oli ka sisemisi asju, mida arutada (nt uute liikmete vastuvõtt). Rüütelkonna. Maapäeval arutati sildade jne ehitamist, meditsiiniküsimusi jne. 18. sajandil on Maapäeva kompetentsis ka kõikvõimalikud haridusega seotud küsimused. Lõpuks ka rida isikutevahelisi küsimusi, mis tuli läbi arutada. Paljud küsimused anti tagasi kindralkubernerile, kes need välja kuulutas.
Rüütelkondadel olid oma vapid . Eestimaa rüütelkonna vapp oli kolm sinist leopardi kollasel taustal (mõned väidavad, et võeti kasutusele 13. sajandil, teised vaidlevad vastu. Uuem arvamus on, et vapp on välja kujunenud 1580. aastatel). Liivimaal on traditsiooniline vapp Sigismund II ajast – kroonitud greif punasel väljal, mõõgaga paremas käpas. Saaremaal jääb vapp selliseks , nagu ta ajalooliselt oli. Vapil viis tähte – DWGBE. Ei viita üldsegi Saaremaale, vaid hüüdlause, mis tähendab „Jumalasõna jääb igaveseks“ vms.
23.09.2009
Kohtu- ja õiguskorraldus 18. sajandil
Friedrich Georg von Bunge . Õigusteadlane- ajaloolane . Paljude õigusajalooliste kogumike koostaja . Kogus kõikvõimalikke vanu õigusakte. Püüdis neid ka tõlgendada, lahti mõtestada.
Süsteem jääb kehtima kuni 1889. aasta kohtureformini. 1710. aasta kapitulatsiooni ja 1721. aasta rahulepinguga paika pannakse, jääb seega väga pikaks ajaks püsima. Selgelt seisulik kohtusüsteem, tagatud kapitulatsioonide ja rahulepinguga. Sellega tagati saksa rahvusest kohtunikkond ja kohalik vana Liivimaa kohtumenetlus, protsessiõigus, kohtukorraldus . Üks erandlik periood siia vahele jääb – asehaldusaeg (1783-1796-97). Üks oluline erinevus varasema, 17. sajandiga , on see, et varem oli kohtusüsteem dualistlik (riiklik ja seisuslik kohtukorraldus). Nüüd, tänu kapitulatsioonidele, Balti erikorrale riik taandub ja jääb alles ainult seisuslik ehk aadlipmavalitsusele ning linnadele ja raadidele tuginev kohtukord. Rootsiaegsed riiklikud kohtuinstantsid lõpetavad oma tegevuse (Tallinnas Linnusekohus, samuti Riias). Liivimaal oli üldse riiklik kohtukorraldus domineeriv, see kontroll nüüd kaob, jääb aadli omavalitsuste kontrolli alla. Vene riik ei olnud võimeline kohapealselt kohtusüsteemi üle võtta, ei tuntud siinseid olusid ja ei olnud ressursse, et siin oma kohtusüsteemi luua. Domineerivalt on seisuslik kohtukorraldus aadli käes. Aadel mõistab seisus ka teiste seisuste üle (talupojad, vaimulikkond).
Aadli omavalitsus seisnes selles, et kohtusüsteem oli nende käes. Samuti ka nn politseiline kontroll, järelvalve olid rüütelkondade käes. Oma maa teenistuses olemine oli auasjaks. Finantskompensatsiooni sealt reeglina ei otsitud.

Liivi-, Eesti- ja Soomemaa justiitskolleegium

Eestimaal ülemmaakohus Liivimaal õuekohus
Alammaakohus Liivimaal maakohtud
Eestimaal meeskohtud (Vasallikohtud) Liivimaal maakohtud
Adrakohtud Sillakohtud
Täpselt ei ole teada, millal esimesi kordi koos käidi. Lihtsam on paika panna Liivimaa maakohtu teket – Rootsi riigi poolt korraldatud. 18. sajandisse tuleb Liivimaa maakohus. Kohtuid oli nii palju, kui oli maakondi/kreise – Eestimaal 4, Liivimaa Eesti osas 2. Kohut , kui sellist juhib üks aadlik , rüütelkonna liige, valitud kohtunik . Temal on abiks nooremate liikmetena kaks assessorit/kaasistujat. Erinevates maakondades on kohtu komplekteerimine olnud erinev. Eestimaa ülemmaakohus nimetas erinevate meekohtute liikmed. Liivimaal oli asi demokraatlikum, seal maakohtunikud pannakse ametisse Maapäeval.
Eestimaal käis kohus koos Toompeal. Liivimaal toimuvad istungid kohtadel (Tartu kreisi asju aetakse Tartus, Pärnu asju Pärnus. On ka Pärnu maakonna asju aetud Viljandis ).
Kohtutel on oma kompetentsid . Mees- ja maakohtute ülesannete hulka kuuluvad piirkonnas elavate talupoegade ja mitteaadlike tsiviil- ja kriminaalasjad. Piirkonna aadlikud said oma asju ajada mees- või maakohtus (neid nimetati kergemateks asjadeks ja said olla ainult tsiviilasjad). Linnade magistralid – linnade kohtusüsteem oli autonoomne, ei sõltunud ülejäänud maa asjadest. Kohtusüsteem oli igal pool ise nägu. Mida väiksem linn, seda lihtsam oli linna autonoomsel territooriumil toimuv kohtukorraldus.
Adra- ja sillakohtud. Kohus on meie tänapäevase sõnakasutuse juures eksitav. Tegemist institutsioonidega, mis peavad tagama korda, maapolitseinikega. Võime paljuski neid üldistada, Eesti- ja Liivimaa vahel ei olnud suuri erinevusi. Kõige tähtsamaks funktsiooniks oli pagenud talupoegade otsimine, tagasinõudmine. Kui talupoeg oli teinud kuritöö, siis adra- või sillakohtunik aitab asja uurida. Kui otsus on langetatud, siis alama astme nn maapolitseinikud viisid kõrgema instantsi tehtud otsuse täide. Nende tööväli pidevalt suurenes, pidevalt määrati juurde uusi adrakohtunikke. Adrakohtunike ametit täidavad samuti kohalikud aadlikud. Nemad võtavad endale appi nutikamaid talupoegi, kes neid aitavad. Ei ole eluaegne amet, iga kolme aasta tagant ümberkorraldused.
Sillakohus – kohtunike üheks tähtsamaks küsimuseks oli ka teede ja sildade korrashoid . Nemad peavad tagama, et teed oleks läbitavad, vastavalt normile ehitatud.
Kui mees- ja maakohtud on oma kompetentsi piiri saavutanud, siis järgmine instants Eestimaa ülemmaakohus ja Liivimaal õuekohus. Väärikam, vanem, õigusloome mõttes edasiarenenud on Eestimaa ülemmaakohus. See on sama institutsioon, mis maanõunike kolleegium (muutus ülemmaakohtuks, kui kohtutegevusega liitus kohalik kindralkuberner). Kuberneril pole alati aega kohtutöös osaleda, tihti määras kedagi endale asendajaks. Kuberner on kohtujuhtimise delegeerinud ühele maanõunike kolleegiumi 12 liikmest. Toona ei olnud kohtutee midagi eriskummalist, kuna kohus arutas väga erinevaid probleeme. Kuna Eestimaa ülemmaakohtu töövõime ei suutnud kõiki probleeme läbi hekseldada, luuakse üks vaheinstants ehk alammaakohus. Kohus on seisuslik, kohtu juhiks on rüütelkonna peamees. Tema kaasistujateks on kõikide meeskohtute esimehed. Lisaks alama kohtu töös osalevad ka kõik adrakohtunikud ja mitmesugused teised vähemtähtsad ametnikud, nagu notar, kirjutajad jne.
Aadlil tihtilugu puudus kompetents, seetõttu tuli kohtule tööle võtta ka inimesi, kes kohalikku seadust tegelikult tundsid. Need pandi ametisse sekretäride nime all. Liivimaal kohtukorralduse tipus on Liivimaa õuekohus (oma president ja asepresident). Kohtu töös osalevad 11 aadlikust kaasistujat ehk assessorit. Kui koht tühjaks jääb, leiti asemik oma kanaleid pidi, Maapäeva sel juhul ei toimunud. Ka kõik aadliga seotud asjad (nii tsiviil-, kui kriminaalasjad). Seati rahalisi algpiire, et kohus asju arutusele võtaks. Kõikidel kohtutel on olnud rohkesti kompetentsivaidlusi, eelkõige hierarhilises plaanis. Aadlikele meeldis, kui nende asju arutati võimalikult kõrges kohtuastmes. Teine vaidluskoht tekkis konsistooriumitega – ilmalik kohtusüsteem leidis, et ka vaimulikud peavad oma probleemide ja asjadega neile alluma. Konsistooriumid leiavad, et vaimulikud küsimused kuuluvad aga nende pädevusse (nt kui inimene otsustas lahutada). Ilmalikud inimesed leidsid , et ka need asjad kuuluvad nende pädevusse.
17. sajandil kokkuleppele ei jõutud, lahutusasjad jäid konsistooriumi ajada. 18. sajandil inimeste asjadest arusaamine teataval määral ilmalikustus. 18. sajandil tehakse Eestimaal samm edasi, luuakse vaimulike asjade arutamiseks ülemapellatsioonikohus. Kontroll on kohalike kindralkuberneride käes, kohtu koosseisus on neli vaimulikku ja neli ilmalikku inimest. Ei käinud koos regulaarselt, kohus käis koos vastavalt vajadusele. Liivimaal sellist institutsiooni ei teki.
On võimalik veel edasi apelleerida Peterburi.
Kui justiitskolleegiumist abi ei saadud, sai veel edasi minna valitsevasse senatisse. Institutsioonide koridorid olid nii „pikad“, et asjad venisid ja Peterburis ei pruukinud abi ikkagi saada. Materjalid, mis sinna esitati, pidid olema vene keeles. Asjaajamine oli Peterburis väga kallis. Püüti selles suunas, et kohtuasjad ei läheks provintsist välja. Ainult äärmine juhus , kui asi Peterburgi läks. Eestimaal suudeti seda kokkulepet rohkem täita.
Õiguskorraldus. 18. sajandil jääb kehtima varasem, Rootsiaegne õiguskorraldus, mis kujunes välja 17. sajandil. Philipp Crusius  von Krusenstern . Tema abiline Caspar Mayer . 1650. aastal panid kokku kuueköitelise Eestimaa rüütli- ja maaõigus. Liivimaal tegi sama töö ära 1640. aastatel Engelbrecht von Mengden. Tema tööks oli viieköiteline Liivimaa seadustekogu, seda on nimetatud ka Liivimaa maaõiguseks. See saabki kohtumõistmise aluseks. Rootsi võimud ei kinnitanud neid seadusi 17. sajandil, seda ei tee ka Vene võimud, samas ei tee takistusi nende seadustekogude kasutamisele. Muid seadustekogusid veel ei ole ja ainult neid kasutatigi. Püüe saada ametlikku kinnitust oli, kuid seda ei antud. Esimest korda provintsiaalõigusena kehtestatakse 1845. aastal.
Linnad kui seisusliku autonoomia subjektid 18. sajandil
Terve rida ülevaateteoseid teema kohta. Raimo Pullat.
18. sajandi alguses oli seitse linna – Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Valga, Kuressaare ja Haapsalu. Mainitud seitse linna on saanud varasematel aegadel oma kõrgematelt võimukandjatelt privileege, mis tagasid linna jurisdiktisiooni teataval territooriumil. Sel territooriumil üks või teine linn rakendab administratiivset, kohtualast ja majanduslikku võimu. Sisuliselt tähendas seda, et 17.-18. sajandil on tegemist seisusliku autonoomia, mille eesotsas on raed ja kaude ka gildid. Nendel on oma majanduslik tegevus, mis enamasti piirdub kaubanduse ja käsitööga.
Teise grupi moodustavad linnad, millel kunagi on olnud autonoomia, nüüd, 18. sajandiks on nad taandunud linnalisteks keskusteks (linnadeks enamasti ei nimetata): Viljandi, Rakvere, Paide ja Lihula . Erinevatel aegadel, erinevate võimukandjate poolt on nad läänistatud eraisikutele, kes omaaegsete organite (rae) tegevuse lõpetasid. Vaatamata sellele, et nende elanikud jäävad vabaks, on nad siiski lääniomanikuga seotud. 17.-18. sajandil on neile kohtadele iseloomulik püüd taastada linnastaatus. See ei õnnestu kuni asehalduskorrani.
Ka Haapsalu oli läinud erakätesse (De la Gardie’de perekonnale ).
Kahe grupi kõrval võiks rääkida ka alevitest, mis on küll oma kogumi saavutanud varasematel sajanditel. Põltsamaa ja Keila.
Linnarahvastiku dünaamika.
Siinsed linnad said Põhjasõjas kannatada. Neid nö negatiivseid protsesse oli veelgi, eelkõige majanduslikke. Tallinnale 18. sajandil sai saatuslikuks Peterburi olemasolu. Samuti oli laastamistööd teinud 1710-1712 möllanud katk.
17. sajandi lõpus elas Pärnus umbes 3000 inimest. Põhjasõja puhkedes ja eelkõige linna piiramisega seonduvalt põgenes linna palju inimesi juurde, ülerahvastatus. Selles olukorras jõudis juulikuus ka katk. 12.08. allutas linna end Vene vägedele. Paljuski allutamise põhjus on see, et polnud võitlusvõimelisi inimesi. Allutamise järel on linnaterritooriumil alles ainult ca 500 inimest. Pärnus peeti ka katkunimekirja. Suri 16 rae liiget ja raega seotud ametnikku, 27 suurgildi liiget, 24 väikegildi liiget. On ka teiste seisuste esindajaid. 500-st olid kodanikuseisusest ainult 40. Nemad olid võimelised uuele võimule truudusvande andma.
Tallinnas sellist nimekirja ei tehtud. 12.09.1710-03.01.1711 sureb 3 bürgermeistrit, 15 raehärrat, 2 raesekretäri, kõik arstid, pea kõik kooliõpetajad ja peaaegu kõik vaimulikud. Tallinna kaotusi loeti väga suurteks. Vene võimud hakkasid kõikides linnades inimesi registreerima. Tallinnas on olnud 1710-11 vahetusel 1891 elanikku alles. 17. sajandi lõpus oli Tallinnas olnud üle 10 000 elaniku (+ all-linnas 9801).
Otsesed sõjakahjud. Tartu oli pärast langemist varemetes. Taastamine algab 1721. aasta järel.
Taastumine linnaelanikkonna arvus toimub, aga mitte selle tasemeni, millel oli oldud enne Põhjasõda. 1782 seati sisse hingeloendid. Selle järgi ( Hupeli andmed) 1782. aastal elas üldse Eesti alal 471 000 inimest. Neist linnades elas 23 521 inimest.
29.09.2009
Tallinna rahvastik/elanikkond
Katkule järgnevatel aastatel hakkab linnarahvastiku arv tasapisi tõusma. 1657. aasta katku järel oli taastumine tunduvalt kiirem kui siis. 1710. aasta katku järel oli aeglasema taastumise põhjuseks Peterburi negatiivne mõju ning majanduse raske seis.
Teatav tagasilöök tuleb 18. sajandi keskel. Taaskord tabasid maad väga külmad ilmad – kehvemad viljasaagid. 1750. aastate teise poole jääb ka seitsmeaastane sõda, mis võimendas niigi rasket olukorda. Pärast seda võib taas rääkida üleminekuperioodist.
Esimeseks enam-vähem täpseks pidepunktiks on 1782. aasta hingeloendus , mille põhjal all-linnas elas 6738 inimest.
Rahvastik oli jaotatud õiguslikus mõttes kaheks – kodanikkond ja elanikkond. 1782. aasta hingeloendi tulemusel on teada, et Tallinna kodanikkonnast moodustasid 94, 5% sakslased, rootslasi Tallinnas 4,5%, veel ühe protsendi moodustasid ülejäänud. Elanikkonnast on eestlasi umbes 75%.
17. sajandi lõpus elas Tartus umbes 2000-4000 inimest. Kui Vene väed Tartu vallutasid, registreeriti linnas 1427 inimest. Paljud hukkusid vallutamise käigus. Järgneval perioodil hakkas linnarahvastik taastuma. 1707. aastal oli Tartus 1815 inimest. Esimestel Vene võimu aastatel registreeriti inimesi üsna täpselt.
Saabub suur katastroof 1707.-1708. aastal küüditamise näol. Peeter I korraldusel saadetakse valdav osa Tartu elanikkonnast Venemaale. Peetril oli hirm, et rootslased keeravad Poolast tagasi ja tulevad oma Eesti- ja Liivimaa valdusi tagasi võtma. Kogu sündmustik on väga hästi dokumenteeritud. Seda paljuski tänu toonasele Jaani kiriku pastorile Johann Heinrich Grotjahn. Ka ta ise deporteeriti. Pani kuupäevalise täpsusega inimeste arvud jms kõik kirja. Kogus andmeid ka pagenduses, lasi endale saata teateid sündide ja surmade jm kohta. 1. väljasaatmine 18.05.1707 saadeti Tartust Moskva lähistele kõik need, kes olid seotud rootsi garnisoniga, koos naiste, lastega, ka lesed, ka 50 käsitöölist ja 6 kaupmeest. Kõik koos perekondadega. Teele asus 273 inimest. Venemaal oli vajadus oskustööliste järele. Peeter vajas vastloodud manufaktuuridesse töötajaid, kes ka midagi oskaks.
12. veebruaril 1708 tegi Tartu komandant tarlastele teatavaks tsaai korralduse saata välja kogu elanikkond, kõik, kes veel alles on jäänud. Neile anti aega vara realiseerida (üsna tulutult), asju pakkida 6. päeva. 18.02 asus 813 inimest teele. Vologdasse, sealt saadeti osa edasi Velikije Ustjugi, Moskvasse ja Kaasanisse, Voroneši. Kokku küüditati 1086 inimest kahe korraga. Nimekirjadele tuginedes tuleb välja, et 1086 oli 950 tsiviilinimesed, 136 olid seotud rootsi sõjaväega. 55% olid naised või naissoost inimesed. On ka mingi hulk inimesi, kelle kohta andmed puuduvad, aga Tartust nad kadunud on. Segaduste aega Tartus kasutasid ilmselt põgenemiseks.
Peeter lasi Tartust ära vedada ka kõik vähegi väärtusliku. Kasutati aega, kui inimesed olid lahkunud. Majadelt võeti isegi katused maha, samuti Jaani kiriku hauaplaadid, kirikukellad, orel , mööbel. Linna hõivavad pärast seda ümbruskonna talupojad. Ei olnud neilgi pikalt asu. 12.-17.07.1708 toimub Tartu linnamüüri ja siinsete elamute õhkimine. Osaliselt pandi ka maju põlema. Seetõttu ei ole Tartus peaaegu midagi keskaegset.
Puhja köster pani kirja luuletuse (Käsu-Hansu nutulaul ). Luuletus peegeldab suurt katastroofi. On meie kultuuriloos üheks teetähiseks Eesti luule kujunemisloos.
Küüditamine kestis kuni 1714.-15. aastani. Siis anti osadele inimestele luba tagasi tulla. Üksikute perekondade puhul tuldi hiljem tagasi, paljud olid Venemaal hea teenistuse leidnud ja kõrgetesse ametitesse jõudnud. Osa tartlastest jääb ka Narva.
Tartu puhul tekib uuskolonisatsioon – tulevad uued perekonnad peamiselt Ida-Saksamaalt, kes asuvad Tartusse elama. Tuleb väga palju käsitöölisi. Aastatest 1721-1761 on Tartus astunud kodanikuna elama 400 saksa soost isikut.
Ka Narvat tabab Tartuga sarnane saatus. 1704. aastal mõlemad linnad vallutatakse ja mingit garantiid elanikud uutelt võimudelt polnud saanud. Narva küüditamine ei ole nii hästi kirjas. Midagi rekonstrueerida siiski saame. Narvalaste väljasaatimine oli ka juba 1706.-07. aastal ning puudutas eelkõige sõjaväelasi ja nendega seotud inimesi. 1705. aastal saadeti Moskvasse (viidi sinna ametisse) kohalik trükkal Johan Köler (mitte maalikunstlik). 29.02.1708 avaldati narvalastele tsaari teadaanne , mille kohaselt ka nemad pidi 8 päeva jooksul oma asjad kokku panema, kinnisvara ära müüma ja Venemaale ümber asuma. Esimesed voorid asuvad Narvast teele 05.03.1708. Geograafilised punktid, kuhu narvalasi saadeti, on paljuski sarnased tartlastega. Narva oli 17. sajandi olnud suurem kui Tartu, kokku küüditati umbes 1700 inimest. 300 inimest (sakslast) jääb siiski Narva alles. Need, kes Venemaale küüditati, pääsesid katkust.
1714. a hakkavad ka narvalased tagasi tulema. Tsaar andis loa, et endised omanikud saavad oma endise kinnisvara tagasi. Tartus olid sellega probleemid, pikad protsessid. Narva oli asunud palju Venemaa venelasi, Tartusse ümbruskonna talupojad.
Majanduslikus mõttes läks Narval paremini kui Tartul . Viimane jääbki eelkõige käsitöölinnaks, Narvas aga taastub 1720. aastatel kaubandus.
Meie linnades Peetri suur kinnitus 1710. aasta kapitulatsioonidele puudutab ainult Tallinnat. Kinnitab, et Tallinnale kehtivad kõik vanad privileegid (generaalkonfirmatsioon). Tartu, Pärnu ja Narva saavad oma varasemad privileegid taastatud 1731. aastal.
1742 oli oma privileegid kinnitatud saanud ka Kuressaare, 1764 Valga. Viljandi, Paide ja Rakvere olid erakätes. Nendest kolmest kõige suurem väikelinn oli toona Viljandi. Kui vaadata Viljandi arengut, paljuski sõltub üksikutest karismaatilistest inimestest, kes asusid kohapeal endiste linnade õiguste eest võitlema. Viljandi oli väga ebasoodsas olukorras. 1710. Viljandi põles praktiliselt maani maha. Oli küsimuseks, kas linn üldse taastub. 1722. aastal on vastu võetud otsus, et sel kohal pole enam mingisuguseid õigusi, rääkimata privileegidest. See ei takista inimestel tagasi tulemast linnaksese territoorumile. Linn aja jooksul siiski taastub. 1744 keisrinna Jelizaveta otsus – Viljandi lossi läänistas ühele oma õuedaamile. Õuedaam ei näinud lossi kõrval olevatel hüttidel mingisugust tähendust ega tähtsust. Käitus nende inimestega ka vastavalt. 1765. aastal on Viljandit tabanud taas üks ränk tulekahju. Linn on jälle maatasa. 1764. aastast kerkib esile üks Viljandi õiguste eest võitleja. Gröhn, kes on Viljandi problemaatika viinud ka Peterburi, senatisse asja andnud. Gröhni tegevus valmistab ette Viljandi saamist linnaks. 1783. aastal, kui asehalduskord on sisse viidud ja taastatakse rida teisigi linnu, saab ka Viljandi tagasi linnaks. Gröhn saab ka esimeseks Viljandi linnapeaks. Kui asehalduskord tühistatakse, jääb Viljandi linnana siiski alles.
Paljuski analoogiline on ka Rakvere saatus. Ei 17. ega 18. sajandil ei unustanud kohalikud, et koht oli kunagi linn olnud. Probleem sai paljuski alguse sellest, et kui linnu läänistati, ei peetud silmas linnade ärakaotamist. Hiljem omanikud haarasid territooriumi oma valduste sekka.
Rakveres on aktiivne elanik Hermann Gottlieb Richmann, kes linna õiguste eest võitleb. Edu ta ei saavuta. Lahenduse toob alles asehalduskord ja 1783. aasta.
Paide oli 17. sajandil lääniürikusse kaduma. Mäo mõis oli enda võimu alla haaranud ka Paide linna. Põhikemplemine 18. sajandil mõisniku Adam von Stackelbergiga. Paidegi taastab oma õigused 1783. aastal.
Väikekohakesed elavad oma alevielu edasi. Peamiselt on tegemist käsitöökeskustega. Kõige mõjuvõimsam nendest on ilmselt olnud Põltsamaa.
Meie alal on ainult üks oluline administratiivkeskus – Tallinna linn, kus resideerub kindralkuberner (Toompeal), kus asub ka Eestimaa rüütelkond. Tallinn on selgelt liidripositsioonil. Teatud õigused on ka Kuressaarel.
Maakonnalinnad/kreisilinnad – Liivimaal Pärnu ja Tartu.
Sõjalised keskused on Tallinn (rahuajal ca 4000 garnisoni sõjaväelast) ja Narva ning Pärnu. Episoodilist rolli mängib Tartu. Need neli linna on kantud ka Venemaa kindluste nimekirja. Tallinnas toimub 18. sajandil rõhuasetuse muutus – Rootsi ajal oli Tallinn eelkõige maismaakindlus. Peetri jaoks on aga tegemist merekindlusega. Enne tuli linna kaitsta maa poolt, nüüd mere poolt. Merekindluse juurde kuulus ka sõjasadama ehitamine. „ Nurgakivi “ pannakse 1714. aastal. Sündmuse juures viibib ka Peeter ise, jagab esmaseid juhiseid. Vähemalt määral oli sadamat ehitatud ka eelnevatel aastatel. Teine asi, mis Peetrile selgeks sai, oli see, et Tallinn ei sobi sõjasadamaks, eelkõige looduslike olude tõttu. Tallinn oli küll lahelinn, aga avatud kõikidele tuultele. Peeter aga ei jäta jonni ning tema eluajal neid töid üsna intensiivselt tehakse. Kui keiser sureb, siis ehitustegevus aeglustub. Alles 18. sajandi lõpupoole võetakse probleem uue intensiivsusega üles.
Tallinna hädad saavad ajendiks, et rajada üks teine sõjasadam. 1712. a Roberviki (tulevasse Paldiskisse). Nurgakivi 1715. Tööd venivad, tsaari surres valmis ei ole, tööd aga jätkuvad pidevalt. Esimeseks tõsiseks tagasilöögiks saab 1764. aasta Katariina külaskäik, kes leidis, et tegemist on riigi raha raiskamisega. Kohapeal teatab , et on töödega rahul, tagasi koju minnes aga teatab, et tööd tuleb lõpetada. Ametlikult saab Paldiski oma nime 1762. aastal. Paldiski tsiviilelanikkond hakkab ka aja jooksul tekkima . Kui aga sõjasadama ehitustööd lõpetatakse, on 1780. aastatel olnud seda paarsada tsiviilelanikku, 18. sajandi lõpuks umbes 340 inimest. Tsiviilelanike põhitegevuseks oli kalapüük.
Veelgi heitlikum saatus oli Tartul. Kord ta oli garnisonilinn, siis jälle mitte. Kõik see, mis oli siin varem olnud, oli hävitatud. 1763 . aastal võetakse vastu otsus, et Tartu tuleb uuesti muuta tugevaks garnisonilinnaks. Tsiviilelanikke ei peetud üldse silmas. 1763. alustatakse, 1767. aastal aga tööd taas lõpetatakse, leitakse, et see on liiga kallis. Püssirohukelder rajatakse sel ajal. Riigikohtu maja ehitatakse praegusest veidi madalamana, mõeldud kasarmuna. Kivikantse ei ehitatud, kõik muldbastionid. 1767 kuulutatakse Tartu taas lahtiseks linnaks ja seotus sõjaväega lõppeb.
Narva kustutatakse kindluste nimekirjast alles 19. sajandil. Narvas ehitati edasi pooleli olnud bastione.
Seoses asehalduskorra algusega tekib ka Võru linn. 1783 tuleb Katariina II korraldus eraldad üks osa Tartu maakonnast, tehakse täiesti uus maakond. Maakonna keskuse staatus antakse Võru eramõisale. Linna sünni päevaks loetakse 21.08. 1784 , millal George Brown andis välja dekreedi, et mõis on linna keskuseks ja uus linn kannab Võru nime. Tegemist oli selgelt kreisilinnana. Linn jaotati kruntideks ja neid anti inimestele suhteliselt soodsatel tingimustel, mis tõttu Võru elanikkond hakkas jõudsalt kasvama. Aasta pärast sündi juba 67 elanikku, viis aastat hiljem, 1791 (?) oli 474 inimest.
30.09.2009
Linnavalitsuse keskseks institutsiooniks oli raad . Bürgermeistrid ja raehärrad. Raad ja magistraat.
Linnade puhul kaks elanikkonna kategooriat: elanikkond (kõik inimesed), sellest on eraldatav priviligeeritud elanikud – kodanikkond. Kodanikuks olemine eeldab teatud normidele vastamist. Aja kulgedes olid need normid leebemaks muutunud. Pidid olema majanduslikult iseseisev, oma majapidamine (oma suits). Kodanikuks saavad ainult väärika päritoluga inimesed. Väärikad saavad olla ainult sakslased ja nendega võrdustatud inimesed. Neile vastandusid mittesakslased , kes ei olnud väärikad. Hea päritolu oli väga oluline. Pidid olema sündinud õigeaegselt. Ei tohtinud olla abielueelne laps (sigitatud pärast abielu sõlmimist). Seoses reformatsiooni ja protestantismi levikuga nõutakse ka kuulumist luteri kirikusse, peab tunnistama Augsburgi usutunnistust. Kõrge päritoluga kaasnes ka sünnikiri, mis võimaldas ühest linnast teise reisida . Konkreetne linnaterritoorium (mis ulutus ka linnamüüridest välja) sai raad teostada oma seadusandlikku ja täidesaatvat võimu, ka kohtuvõimu, lisaks finantsmajandamine, kaubandus, käsitöö jne. Kõike seda raad reguleeris. Bürgermeistrite ja raehärrade arv sõltus linna suurusest . Teatavad traditsioonid eeldasid nt, et Tallinnas oli 4 bürgermeistrit (linnade juures suurim b-m arv, ka Riias 4), Riias raehärrasid 16 ja Tallinnas 14. Narva 18. sajandi elu eeldas kahe bürgermeistri olemasolu. Ka Tartus ja Pärnus oli 2 bürgermeistrit. Raehärrasid on Tartus 6, Pärnus 4, Narvas tavaliselt samuti umbes 6 raehärrat. Bürgermeistrid olid oma ametiülesannete poolest ära jaotatud – üks neist tegeles justiitsasjade ja kohtukorraldusega (justiitsbürgermeister), kes ei tegelenud majandusasjadega, nt ei olnud kaupmees. Väljaõppelt jurist , teinud linnavalitsuses karjääri oma seadusetundmise kaudu. 18. sajandil hakatakse üht bürgermeistrit nimetama ka politseibürgermeistriks (Tallinnas). Narvas oli traditsioon teistsugune, ühte bürgermeistrit on nimetatud kommertsbürgermeistriks (linna kaubanduse ja käsitöö juhtimine). Igal bürgermeistril oli oma sektor , mille eest ta hoolitsema pidi. 18. sajandil vajadus õigust tundvate inimeste järele kasvas üha. Hakkasid tulema ka juriidilise väljaõppega mehed, keda kutsuti sündikuteks. Nende puhul eeldati teatavad kirjutamisoskus (korrektne kirjade vormistamine vastavalt nõuetele). Nende vastutada oli kogu linna raekantselei. Linnades on ka literaadid, kes olid raes, saanud õigusalase väljaõppe, aga nende hulka hakatakse 17.-18 sajandil lugema inimesi, kes osalesid mingis sektoris, aga ei olnud majanduslikult tegevad (nt pastorid , kooliõpetajad). Oli silmaring ning teenisid oma hariduse pealt raha. Literaatide seisus on olnud pidevalt laienev. Väiksemates linnades ei pruukinud bürgermeistrit olla ja piirduti vaid mõne raehärraga (alati ei nimetatud neid nii). Haapsalus oli 1 b-m ja 3 raehärrat, samamoodi ka Valgas . Raad on eelkõige seotud suurgildiga (taimelava, kust raad oma uued liikmed sai, v.a juristid ). Raehärra amet oli eluaegne. Raekojast sai välja ainult jalad ees. Suurtes linnades ei tekkinud probleeme, väiksemates linnades on rae valimine keerulisem, ei taheta ametisse astuda. Väiksemates linnades oli üks probleem veel – raekoosseisus ei tohtinud olla lähisugulasi, kui väiksemates linnades ei olnud seda põhimõtet alati võimalik järgida.
Raad oli jaotatud sektoritesse, mida nimetati kolleegiumideks (mis tegelesid erinevate valdkondade probleemidega – nt vaeste hoolekanne, kirikuasjad jne). Kuna kolleegiumide töö oli väga mahukas, siis kopteeritakse lisaliikmeid suurgildist. Vähemtähtsate asjade puhul võidi kaasata ka väikegildi tähtsamaid tegelasi. Linnaelu fn-desse jaotamine oli täiesti tavapärane. Keskseks küsimuseks oli tuleohutus .
Suurgild on olnud keskseks. Tihtilugu mitmeid kompetentsivaidlusi. Tihti tekkis opositsioon raele, sooviti linnavalitsemises rohkem kaasa rääkida. Samuti vaidlused suurgildi ja väikegildi vahel (väikegild oli jaotatud tsunftidesse, need kaklesid ka veel omavahel). Väidetakse, et 18. sajandil oli esimeseks riiukukeks olnud Tartu linn. Siin olevat olnud väga palju sisemisi tülisid. 18. sajandil tuleb üks täiesti uus nähtus, mis linna elanikkonnale tooni andma hakkab, on venelaste saabumine. Tekitavad probleeme, kuna leiti, et nad ei ole õigeusklikena väärikad inimesed. Vene riigile aga selle argumendiga vastu ei saanud. Tulevad vene käsitöölised. Olid igati põlatud, teisalt oodatud, kuna nad tõid teistsugust kaupa ja käsitööd, mida inimesed tahtsid. Tallinnas ja mõningates teistes linnades hakkasid sõjaväelased linnaelus tooni andma. Kadriorg hakkab 18. sajandi alguses nooblimat jumet võtma, algavad Kadrioru lossi ehitustööd, aeda pidi pidevalt harima. Tallinnasse tuuakse Venemaalt 2000 aiatöölist.
Kadrioru aednikud on linnale ka probleeme tekitanud – tulid inimesed, kes olid teistsuguse kultuuriga . Neid ei tahetud sellisena vastu võtta.
Eestlased olid mittesakslased, mingisugust erinevust varasemate sajanditega 18. sajandil pole. Eestlaste võimalused hakkasid küll suurenema, kuid kodanikeks eestlased, rootslased ja soomlased ei saanud.
Linnade arengut on väga tugevalt mõjutanud tulekahjud, mis olid tavaliselt totaalsed. Annavad uue võimaluse uueks alguseks. Selliseid tulekahjusid oli mõningaid 18. sajandi jooksul. Tartus 1775. aastal hiidtulekahju. Hävis 400 hoonet. Oli paljuski uue alguse pandiks. Teated selle katastroofi suurusest ulatusid ka keisrinna kõrvu, kes otsustas, et Tartu linn peab saama protsendita laenu, anti 100 000 rubla, et alustada ülesehitustööd. Mõni aeg hiljem Katariina teeb Tartule veel ühe kingituse – Kivisilla. Tartusse tuleb klassitsism, hooneid hakatakse ehitama kivist ja suuremaid.
Tulekahjud ei olnud ainult Tartus, vaid ka Narva põles.
Kaubandus ja käsitöö
1708. aastal kohustab Peeter oma kaupmehi Peterburis kauplema . Uue linnaga harjumine võtab umbes kümmekond aastat aega. Tulemuseks see, et meie linnad satuvad majandusliku stagnatsiooni perioodi, kuna riik edendas ainult Peterburgi.
1710. aasta kapitulatsiooniga Vene võimud ütlesid, et kõik kaubanduslikud õigused ja vabadused säilimad, pidi olema võimalus kaubelda Venemaal. Reaalne elu oli midagi muud.
Tallinna selgeteks konkurentideks on Peterbug ja Riia. Tallinna kohta öeldud, 18. sajandil süveneb Tallinna provintsistumise protsess.
Peamine Tallinna eksportkaup (teistesse Venemaa linnadesse, üle Läänemere jne) oli vili. Uusikaupunki lepinguga lepiti kokku, et balti provintsid jätkavad Rootsi viljaga varustamist. Rootsi võis aasta vilja välja vedad 50 000 rubla väärtuses. 1724 lisaks viljale ka kanet, lina ja mastipuud. Kaupade väärtus tõsteti 150 000 rubla peale. 1741-43 väike vahe. Turu rahuga aga jätkub. Turu rahulepinguga lepiti kokku ka uued rahalised suurusjärgud (tõusis 200 000 rublani). Rootsi varustamine viljaga toimub kuni 1770. aastateni. Tihti olid perioodid, mil ei saanud vilja välja vedada. Et ei tekiks viljapuudust, kehtestati (teatavatel aastatel) vilja väljaveokeeld. Kui üldse vilja ei olnud, leiti asenduskaubad , et lepingut ikka täita. Väidetavalt olevat vilja kõrvale tõusnud 18. sajandil viin . Vilja käes ¾ Tallinna ekspordist. Kõige tähtsamaks importkaubaks oli sool. 18. sajandil ka teatavate muudatustega kombestikus ja igapäevases elus tulevad juurde kaubad , mis varem olid luksuskaupade hulgas (kohv, tee, suhkur, tubakas) muutuvad pigem tarbekaubaks.
07.10.2009
Agraarajalugu .
Herbert Ligi. Sulev Vahtre . Tiit Rosenberg . Juhan Kahk .
Eesti talurahva ajalugu 1. kd (1991?). Eesti mõisad (1994) – Tiit Rosenbergi pikk ja põhjalik eessõna.
18. sajandi alguses oli arvestuslikult Eesti alal 1000-1100 mõisa.
1) era- ehk rüütlimõisad – neid oli kõige enam
2) kroonumõisad (ehk krooni- ehk riigimõisad)
3) kirikumõisad
4) lauamõisad (tavaliselt olid antud ühele või teisele institutsioonile selle institutsiooni ülalpidamiseks). Nt rüütelkondade lauamõisad.
Mõisad olid ka linnadel oma majanduse ülalpidamiseks. Kõikide linnade külje all on mingi koht, mille nimi on seotud raega. ( Raadi , Rae, Raeküla jne).
18. sajandi alguses (1. veerandil) üheks keskseks Eesti ala aadlike probleemiks oli 17. sajandi lõpul läbi viidud reduktsioon. Reduktsioon Liivimaal ajas aadli ja Liivimaa rüütelkonna Rootsi riigiga tülli. Rootsi riik mõistis hästi, et reduktsioon ei ole ainult majandusküsimus. Kui Põhjasõda puhkeb, siis Rootsi võimud deklaratiivselt teatavad reduktsiooni lõpetamisest. Kui saksi väed olid kevadel 1700 Riia linna all, peatasid Rootsi võimud reduktsiooni. Reduktsiooni tulemusel oli Liivimaal riigistatud 83% senistest mõisamaadest, Eestimaal 54%. Vene võimud oskasid reduktsiooni ära kasutada, sellele kaardile panustada. Enne kapitulatsioonide sõlmimist rõhutasid, et kui rüütelkonnad vannuvad truudust Vene riigile, antakse kõik redutseeritud maad neile tagasi. 1710 kapitulatsioonide üks põhitingimustest. Peeter ei olnud veel tegelikult kindel, kelle valdusse need lõplikult jäävad ja ei kiirustanud restitutsiooniga, mis algas alles 1721 (Uusikaupunki rahu oli sõlmitud ja alad kindlalt Vene riigi käes). 1721. aastal moodustatakse vastavad restitutsioonikomisjonid, mis olid üsna kõrgel tasemel, neid pandi juhatama kindralkuberner. Komisjonid alustasid tegevust 1721. Peamine ülesanne oli maavaldusõiguslike dokumentide kontrollimine. Paljud omandiõiguslikud dokumendid olid läinud kaduma. Mängu tulevad rüütelkonna maanõunike kolleegiumi liikmed, kes kinnitasid ühe või teise mõisa kuulumist kellelegi. Oli ka kaudseid dokumente, mida samuti arvesse võeti. Kui 1696. a seisuga oli redutseeritud 185 mõisa, siis 1726. aastaks oli neist endistele omanikele või nende järeltulijatele tagastatud 161. Oli mõisaid, mida riik tagasi ei andnud (Eestimaa osas 26?), mille puhul esinesid teatavad probleemid, kuid ka neile leiti mõne aja pärast rakendus. 19. sajandiks jäi Eestimaale ainult seitse riigimõisa. Eestimaal oli arvestuslikult 2% maadest riigi käes. Eestimaal on ajalooliselt domineerinud eramõisad. Eestimaal pärast restitutsiooni on rüütlimõisate valduses 94,1%, kroonu käes 2%, rüütelkonna lauamõisaid 1,4%, linnade käes 1,3% ja kiriku käes 1,1%. Liivimaal oli asi palju keerulisem. Ka siin moodustati 1721 restitutsioonikomisjon. Hinnanguliselt pärast selle komisjoni tööd jäi 102 mõisa riigi kätte. Mõne aja jooksul hakati neid mõisaid erakätesse andma. Läbi 18.-19. sajandi riigimõisate arv jääb umbes saja piiresse. Kroonumõisaid hakati väiksemaks tükeldama. Saaremaal on väga suur kroonumõisate osakaal. Eramõisaid ja kroonumõisaid mõlemaid seal umbes 50%. Rüütlimõisate talupoegi oli 70,1%. Kroonutalupoegi 26%. Kroonumaavaldus on Saaremaal kogu aeg olnud stabiilselt suur. Kui Eesti- ja Liivimaal toimub järk-järguline restitutsioon, siis Saaremaal leiab aset vastupidine protsess – kroonumaavalduste protsent pidvalt kasvab ja saavutab 19. sajandi algul oma haripunkti .
Mitmed restitutsiooniprobleemid jõudsid ka valitsevasse senatisse, Peterburgi.
Kõige lihtsamad olid need küsimused, mis olid seotud riigistatud mõisatega. Kuid Rootsi riik oma rahahädas – mitmed endised eraomandis olnud mõisad anti panti, tekkisid pandimõisad. Pandi oli saanud hoopis eraldiseisev inimene. Pandimõisate küsimus läks keeruliseks ka seetõttu, et pandimõisate uued elanikud ei olnud üldse aadlikud, vaid pigem jõukad kaupmehed jt. Vene riik kõrgemal tasandil võttis vastu otsuse, et niikaua , kuni võlg on tagasi makstud, niikaua olid pandivõtja valduses. Terve rida varasematest redutseeritud mõisatest olid olnud Rootsi aadli valduses (pisimõisad). Omanikele pakuti võimalust maad tagasi võtta. Üks osa Rootsi aadlist ka tulid tagasi. Seda ei teinud mitte kõik.
18. sajandi lõpuks on mõisate arv oluliselt suurenenud. Arvestuslikult oli 1573 mõisa, mis jagunesid järgnevalt: Eestimaal 856 mõisa, Liivimaal 593, Saaremaal 124. Restitutsiooni tulemusel oli taastunud baltisaksa mõisnikkond, nii nagu ta ajalooliselt oli varem olnud. Seoses eramõisate taastumisega, see oli suur võit rüütelkondadele. Järgmine probleem, mis tekkis, oli see, et mitte kõik mõisad ei olnud rüütlimõisad või rüütelkonna liikmete käes, oli ka mitteimmatrikuleeritud aadli käes, kes olid siia tulnud väljastpoolt või hiljem või inimesi, kes ei kuulunud üldse aadli hulka
( linnakodanikud , jõukamad sisserändajad jne). Landsassenid – see oli eelkõige rüütelkondade, mitte riigi probleem. Rüütel- ja maiskond (ehk immatrikuleeritud ja rüütelkonnast väljas olevad mõisaomanikud). 60. aastatel muutub rüütelkondade võitlusobjektiks see, et landsassenite maavaldused kaoks. Eestimaal oli 7-8% nende käes, Liivmaal 15-16%. Eestimaal 67 mõisa kuulus landsassenitele, Liivimaal 102. Rüütelkondlik lokaalpoliitika oli suunatud sellele, et landsassenid mõisaomandist välja lülitada. Tegelikult ei suudetud oma tahet läbi suruda. Ainult kosmeetilisi järeleandmisi tehti, nt landsasseni mõisate müügi puhul oli immatrikuleeritutel eesõigus pakkumise tegemisel. Päädis sellega, et landsassenid liideti rüütelkonda (mitte linnakodanikud, kuid aadli soost inimesed sulandusid kohalikesse rüütelkondadesse ja probleem kaotas aja jooksul oma aktuaalsuse). Rüütelkondade jaoks vähemtähtsaks probleemiks oli küsimus, kes kroonumõisaid rentida tohib. Rüütelkonnad taotlesid, et immatrikuleeritud aadlil oleks ainult võimalik kroonumõisaid rentida. Riigil oli kasulik maavaldusi anda kohalikele, mitte väljastpoolt tulnud inimestele (tagati mõisa parem majandamine). Tavaliselt sõlmiti rendilepingud, mida sõlmiti tavaliselt tähtajaliselt (reeglina 12 aastat). Lepingut võis pikendada, kuid riigil oli alati õigus leping lõpetada.
Olid olemas pärusmõisad (alloodid) ja läänimõisad (feoodid).
Pärandamine mõlemas liinis 5. sugulusastmeni.
1760 . aastatel Vene võimud tõstatasid probleemi. Hakati väitma, et Nordköpingi lääniõiguse (1604) alusel võis mõis minna igal hetkel omanikule tagasi...
1767 oli Moskvas koos üks seadustandev komisjon, mida on nimetatud ka seadustiku komisjoniks. Muuhulgas arutati ka Balti provintside lääniõiguse küsimust. Vene riik sattus pärast seda sõtta ja komisjoni tegevus peatus. Probleem kui selline kaotab oma aktuaalsuse. Lahenduse toob keisrinna Katariina II. 03.05.1783 võtab vastu ukaasi (armukirja aadlile), kus kõik feoodid kuulutab alloodideks. Tuli aadli soovidele vastu. 1783. aastal kehtestas Katariina ka Balti kubermangudes Balti asehalduskorra. Aadli tahtmiste täitmisega maandas pingeid.
Mõisamajandus
Mõisamajanduse A&O on ajast aega olnud teraviljakasvatus ja selle realiseerimine (väljavedu erinevatele turgudele, peamiselt Lääne-Euroopasse, Amsterdami). 18. sajandil tuleb Lääne-Euroopa kõrvale ka Venemaa turg ja uued suured tarbijad. Venemaal on alati olnud viljast suur puudus. Peamised kultuurid, mida siin kasvatati olid talurukis, oder . Teised viljasordid (kaer ja nisu) on olnud väiksema osatähtsusega. Viimaste osakaal ca 20%. Teatavad agrotehnilised muudatused suurendavad vilja hulka.
Mõisamajanduse juures tuleb silmas pidada, et kui toimub restitutsioon, algab ka mõisamajanduse ekstensiivne areng. Kohe pärast Põhjasõda, kui paljud talumaad olid omaniketa, siis neid talumaid hakati mõisastama. 18. sajandil võeti ka uusi maid järjest kasutusele.
Ka röövmajandus ehk rekvireerimine (talupoeg tõsteti kehvemale maade, et ta seda aja jooksul parandaks). Põhjasõja-eelne aeg, madalseis , mis sajandite vahetusel tekkis, ületatakse 1740 . aastate paiku, saavutati 17. sajandi lõpu külvipind. 18. sajandi lõpuks on külvipind võrredles Rootsi aja lõpuga kahekordistunud. Mõisamaad olid maksuvabad (osa aadliprivileegidest). Talumaad olid aga maksualused. Sealt tuli talupojal makse maksta. Mõisamaid haritakse nii nagu varemgi (taludest tulnud tööjõu abil, ehk teotöö abil). 18. sajandil toimus mõisa elu läbi mõisavalitseja, kes mõisamajandust juhtis, mõisnik tihti mõisas ei elanud. Valitseja käsutas, juhatas ja kontrollid, tihti oli tema käes ka raamatupidamine. Praktilisi töid juhatasid kupjad. Alamaid kupjaid nimetati kilteriteks. Mõisavalitseja oli tihti sakslane, sageli väljaspoolt tulnud, kus olid paremad agrotehnilised teadmised. Kupjatasandist ja sealt allapoole oli mõisateenistujad enamasti kohalikud. Ameteid mõisas oli mitmeid.
18. sajandil tekib Lääne-Euroopa turu kõrvale Vene turg. Tuleb puhtalt teravilja väljaveo kõrvale viinapõletamine ja produkti ehk viina turustamine Venemaal. Ka viinavajadus oli Venemaal väga suur. Balti vili viina näol jõuab Peterburi. Mitte ainult eratarbija lauale. Tuleb väga suur ka riigitellimus (sõjaväele ja tsiviilametnikkonnale). Venemaal tarvitati viina üsna suurtes kogustes . Oli arusaamatu, kui keegi ei tarbinud viina. Balti provintside ja Venemaa vahel oli tollipiir, 1760. aastatel viinale tollipiir avati. See oli siinsetele mõisatele suur kasu. Viinamajanduse tekkega kaasnes teisigi protsesse (viinapõletamine vajas suurt hulka küttepuid, mis tähendas metsade hävitamist). Üsna suured metsamassiivid on sellega seoses väidetavalt kadunud. Viina tootmisel olid mitmed kõrvalproduktid (praga?). Seda hakati härgadele sisse söötma. Tulevad nuumhärjad, suureneb lihatootmise kasv, karjamajanduse edenemine. Ka sõnnikumajanduse hüppeline tõus, sõnnik veetakse põllule ja ka saagid kasvavad sellega seoses.
Ka mentaliteedis toimuvad muudatused. Intensiivistub ka kõrtsipidamine ja joomarlus talupoegade hulgas.
18. sajandi lõpul on Eestis loetud umbes 2000 kõrtsi. Keskmiselt üks mõisa kohta ja veidi peale. Mõisa sissetulekud on suurenenud. Toimub visuaalne muutus – kui enne olid mõisad puuhütid, 18. sajandi teisel poolel saab alguse luksuslike kivimõisate ehitamine. Siis hakkab ka mõisaomanik maale elama tulema. Kaasneb peenem rõivastumine. Tuleb ka oma võimaluste ülehindamine, võlgujäämised, pankrotistumised. Riik kui selline selle vastu ei võidelnud, rüütelkonnad püüdsid mõningaid samme astuda, aga käed jäid lühikeseks. Võeti vastu luksuspiirangud. Paljuski sellest kasu ei olnud.
Viinapõletamise kõrvale tulevad ka mitmesugused teised uuendused, nt hakatakse meriino lambaid kasvatama. 18. saj lõpul-19. saj alguses võeti esmakordselt siinsetel aladel kasutusele ka viljapeksumasinad. Palju hakatakse mõtlema ka mõisamajanduse üldisele edendamisele. Üheks selliseks kanaliks on 1792. aastal asutatud Liivimaa üldkasulik ja ökonoomiline sotsieteet.
21.10.2009
14-s punktis oli ette nähtud koormiste suurendamise keelamine . Juhul kui majanduslikud olud paranevad talus, siis võis vastava loa saamisel koormised üle vaadata ja ka suurendada. Talupoegadel lubatakse mõisniku peale kaevata. Siin toob G. Brown mängu seni teistsuguseid ül-deid täitnud sillakohtud, hakkavad nüüd talupoegade kaebustega tegelema. Kaebeõigus on talupoegadel lubatud sel moel: sündsal kombel kaebuse esitamine. Sillakohtud ise olid rüütelkondadega seotud ja aadliga täidetud. Siit tuleb see, et Brown leidis, et mitmed sillakohtud ei ole võimelised seda tööd tegema, mitmetes sillakohtutes toimus seetõttu personalivahetus. Nii mõnigi põhjendatud kaebus võis muutuda sillakohtus põhjendamatuks, jandiks. Sillakohtutele tuleb tugevam riigivõimukandjatepoolne järelevalve. Koormised tuli ka normeerida 1. augustiks. Eramõisate omanikud pidid teatama viimati toimunud maapäeva (1765) seisuga, millised koormised olid talupoegadel olnud. Midagi täiendavat juurde kirjutada ei tohtinud. Kõige kibedamatel tööaegadel ei tohi talupoegi ülemäära oma talu töödest eemale tuua (külvi- ja lõikusaeg). Üheks oluliseks nüansiks oli ka kodukari e ihunuhtluse andmise reguleerimine. Pannakse paika ihunuhtluse ülemmäärad, millest enamat ei tohtinud rakendada. Siia alla kuulus ka talupoegade üldised karistused. Talupoega võidi vangistada 24 tunniks (v.a siis, kui tegemist oli ilmselge süüteoga, mida niikuinii oleks karistatud). Puudutati ka talupoegade koolikohustust.
Positiivsete määruste kohta võib öelda, et oma ajas olid nad üpriski positiivsed. Lääne-Euroopa kontekstis oli aga talupoegade pärisorjus juba kadunud või kadumas . Talupoegade olikorda püüti siiski parandada.
Positiivsed määrused nii väga ei reguleerinud midagi, paljud eramõisad olid jätkanud vanas vaimus edasi. Talupoegade olukorra parandamise soov riigi poolt (mõisate poolt seda soovi polnud) vaibub. Positiivsetel määrustel on olnud teatav teistsugune tulemus. Mitmetes mõisates puhkevad vastuhakud. Räägime peaasjalikult siiski Liivimaast, Eestimaa kubermangus jätkub elu samal moel, nagu ta oli olnud varasematel perioodidel .
Paar aastat pärast 1765 ei tehta etteheiteid talupoegade olukorra kohta. 1767. a kominsjon näitab, et ka keisrinna jaoks olid küsimused oma aktuaalsuse kaotanud. Järgnev periood tuleb üsna rahulik ja vaikne. Elatakse ikkagi mõisniku suva all edasi.
Vitram on tõdenud, et vaatamata 1765. a määrustele saavutas pärisorjus oma madalseisu. Talupoegade problemaatika aktualiseerus uuesti 1780 aastate algul ja keskpaiku. Ajendiks saab 1783. a mais, kui viiakse sisse pearaha . Pearaha kehtestamine tekitab väga palju arusaamatusi, eelkõige talupoegade hulgas. Põhiliseks arusaamatuse aluseks on see, et järsku on päevakorrale tulnud kohtustused riigi ees (enne ainult mõisa ees). Just eramõisates. Paljud talupojad hakkavad asjast aru saama nii, et riigi maks on alternatiiv senistele mõisakoormistele. Loomulikult baltisaksa aadlikud seda niimoodi ei mõistnud. Talupojad keeldusid mitmel pool mõisatöödest, et nad ajavad nüüd asju ainult riigiga. Kui mõis sundis talupoegi edasi mõisakohustusi täitma, leiti, et nende kohtustus on suurenenud. Maksus suurus oli 70 kopikat (?). Mõis võtab kohtustuse, et oma talupoegade eest maksab riigile ise. Talupojad said aru, et nende teokoormist on suurendatud , vihastasid. Arusaamatused päädivad mitmete rahutustega. 1784 aasta kevadel ja suvel esimesed rahutused . Kõige aktiivsem Liivimaa Läti pool. Tegemist juba massiliste väljaastumistega. 1784. aasta rahutusi on nimetatud pearaharahutusteks. Mõisa töö jäeti tegemata. Et töö saaks tehtud, tulevad mõisa vene sõdurid. Puudutab Läti ala, aga ka siin osati rahutusi tähele panna ja võimud on siin üsna ärevad, kardeti rahutuste muutumist massiliseks. Et ärevust oli võimude pool, on välja toodud G. Browni kiri Katariina II-le, milles ütleb, et ei tea ühtegi Liivimaa mõisa, milles ei mässataks. Meie alal on rahutuid mõisu välja toodud tavaliselt kolm: 1) 1784. a kevadel – Viljandi lähedal Viiratsi. Probleemiks see, et talupojad olid väga rahulolematud suurendatud normidega. Pole teada sealt relvastatud vastuhakke. 2) Räpina rahutusi – Räpina puuaia sõda – 4. juuli 1784. konflikt oli talupoegade ja sõjaväelaste vahel. 5 talupoega said surma, 8 haavata. Rahutud talupojad, kuna neil relvastust polnud, olid ümbrusest aiateibaid haaranud, sellest ka nimetud. 3) Võrumaal Karula kiriku juures. Ajend oli hoopis ühe talupoja kinnivõtmisest tulenev. Tema seisusekaaslased nõudsid tema väljaandmist. Konkreetne väljaastumine leidis aset 18. augustil 1784. KA siia oli toodud sõjaväelasi. Üks talupoeg saab surma. Karula kiriku juures eriti aktiivsed talunaised, kes loopisid sõjaväelasi kiriku aiast leitud kividega. Lõppes talupoegade karistamisega. Talupojad aeti läbi kadalipu, liidrid saadeti asumisele, sunnitööle. Eesti alal aga rahutused üsna juhuslikud.
1780. aastate lõpul puhkes Rootsi-Vene sõda. Selle sõja üheks kõrvaliseks probleemiks oli see, et võimud kartsid, et talupojad võivad samal ajal üles tõusta ja poolt vahetada. Nii kaugele see asi ei läinud. Ei ole teada, et talupojad oleks oma lojaalsuse osas vene riigi suhtes midagi kahtluse alla pannud.
Viimased 18. saj lõpu sündmused ja muud faktorid hakkavad ette valmistama protsessi, mis lõpuks päädib pärisorjuse kaotamisega.
18. sajandi lõpul -19. saj alguses - valgustusideed süvenevad paljuski ka siin kohapeal. Ideed on jõudnud provintsidesse. Ka siin on valgustatud inimesi, kes valgustusideede järgi elavad. Prantsuse revolutsioon , vabadus, vendlus, võrdsus. Ideedel on uus kõlapind, uus väljund. 18. sajandi lõpuosas paljuski tegemist paratamatute majandusprotsessidega mis ei allu enam ühe või teise mõisniku tahtele. Toimuvad üsna olulised muutused majanduses tervikuna . Sinna konteksti vana süsteem enam ei sobinud. Kus jätkatakse arhailisel moel asjaajamist, seal hakkavad tulema esimesed tõsised kriisinähud (mõisatel tegevuse jätkamiseks liiga vähe kapitali). Mõisad tarbivad rohkem kui senine majandustegevus suudab asemele anda. Ei saa eitada ka käärimise momenti , ka see on mõisamajandusele negatiivne. 18. saj lõpus-19. saj alguses (1801 tuleb võimule Aleksander I) võimuvahetus Peterburis. Aleksander I-st peeti tükk aega vabastajaks keisriks. Kerkib esile jälle Balti erikorra küsimus ja kriitiline suhtumine Baltikumi agraaroludesse. Ka Peterburist tulev uus tugev suhtumine. 18-19 saj vahetusel tuleb ka esimene publitsistlik pärisorjuse kriitika. Üsna radikaalsed ettepanekud. Tegemist on üksikute üritajatega. Nii mõnegi kriitilise kirjatüki peale tekib ühiskonnas diskussioon .
Heinrich Johann von Jannau (1753- 1821 ). Oma elukutselt oli pastor Laiusel. Pastoriameti kõrval on sügav ajaloohuvi. Jannau oma uurimistöös (paljuski publitsistika , mitte tõsine teadus) pöörab tähelepanu pärisorjusliku korra tekkimist ja arengukäiku. Kirjutab oma peatöö „Orjuse ajalugu: Liivi- ja Eestimaa talupoegade iseloom“. Kirjatöös teeb ettepaneku, kuidas pärisorjuslikku olukorda parandada. Ilmub 1786. aastal. Oma ajast on ta paljuski ees. Ei ole nõus nendega, et talupojad on barbaarsed, harimatud, laisad . Nimetab seda, et kõik talupoegade hädad tulenevad nende pärisorjuslikust olukorrast. Mingisuguseid selgeid lahendusi siiski ei paku, leiab seda, et läbi tuleb viia mitmeid reforme. Selleks on riigil olemas valgustatud monarh. Kõik kohustused tuleb kindlaks määrata, sisse seada vakuraamatud, milles täpsed normid paika pandud ja üks eksemplar peab olema ka talupoja käes. Eelkõige pidas silmas seda, et talupoegadele tuleb anda haridust (mitte ainult selleks, et ta oleks tubli kristlane ). Põhiliselt selleks, et talupoeg saaks seda igapäevases töös rakendada. Jannau ise oli vastavalt praktikas tegev sellega, et Laiuse oli koolihariduse mõttes üks eesrindlikumaid piirkondi. Talupoja laiskuse vastu leidis, et kõige parem rohi on see, et vara, mis talupojal on kasutada tuleb anda viimasele , et tõsta motivatsiooni tubli olla.
Garlieb Helwig Merkel – ( 1769 -1850) mees, kes paljuski mõjutas Liivimaa avalikku arvamust 18. sajandi lõpul, 19. sajandi algul. Üks mõjukamaid haritlasi. Tema peatööks on 1796. aastal ilmunud raamat ”Lätlased, eriti Liivimaal, filosoofilise sajandi lõpul”. Raamatu avaldas Leipzigis. Merkel oli päritolult Liivimaalane, tema isa oli pastor. Perekondlike juurtega läks Liivimaa pastorite ja Riia raehärrade liini. Kodanluse esindaja. Tema ema oli olnud Riia raehärra tütar. Merkeli isal olid selgelt valgustuslikud arusaamad. Rohkem tegeles sellega teoorias. Praktika väga ei huvitanud. Oma poega kasvatades annab valgustusfilosoofia ja sellega kaasnenud ratsionalismi ideed kaasa. Merkel oma leiba teenid koduõpetajana. On üheks meie esimeseks ajakirjanikuks (mööndustega). Riias tegutsedes koondab enda ümber inimesi. Liivimaa olude tundmaõppimisel pole ainult enda ideedega, vaid on ka tundma õppinud oma kaasaegsete ideid. Merkelit mõjutasid Eisen , Jannau, Liivimaa kõige valgustatum inimene – August Wilhelm Hupel. Miks Merkel oma raamatuga suuremat tähelepanu äratas kui Jannau, oli see, et ajakirjanikuna oskas sulge seada ja tema keel oli väga terav, oli väga veenva väljenduslaadiga. Mitte ainult ei oponeerinud, vaid hakkas ka ise oma vastastele vastu. Talupoeg, kellest ta räägib, saab kaastunde osaliseks . Merkeli raamat langeb olulisse aega – sel ajal levivad Prantsuse revolutsiooni ideed. Merkeli põhilause, idee – mõistus on võitnud. Algab õigluse sajand. Merkeli raamat tekitab tõelise diskussiooni, palju mõjuvõimsam kui Jannau oma. Raamat keelatakse, aga kõik oleks seda justkui lugenud. Peamiselt leiab vastaseid. Merkel võtab raamatus talupoegade kaitsja positsiooni. Räägib pärisorjusest, et see pärsib talupoja elu. Talupoeg on ori, siit midagi head loota pole. Räägib ka talupoegade meelelaadist. Leiab, et pärisorjus tingibki selle, et inimene on arg, salakaval, kättemaksuhimuline, umbusklik , mõisa asjade suhtes laisk . Et seda muuta, tuleb pärisorjus kaotada. Kui pärisorjust ei kaotata, seisab ees verine katastroof. Ühiskonnas valitsev ebaõiglus ei saa niimoodi jääda. Pakub välja, et Liivimaa vajab reforme. Reformimine peab toimuma etapiviisiliselt. Samm- sammult selles suunas liikuda . Esimene samm peab olema mõisniku ja talupoja vaheliste suheteväga täpne reguleerimine, mis on kellegi õigused ja kohustused. Mõisal pole õigust talupoega müüa, see peab olema keelustatud. Talupojal peab olema ka täielik kaebeõigus ja mõisnik ei tohi sellesse protsessi sekkuda. Vabastamine pidi ka millalgi aset leidma (ette oli nähtud 5-aastane katseaeg , mille jooksul talupoeg pidi tõestama, et ta on uueks olukorraks valmis). Talupoeg mitte niisama ei vabane, vaid peab selle eest ka mõisale maksma, summa suuruses ei jõudnud päris selgusele. Talupojale pidi vabastamisega tagatud olema ka omandiõigus tema kasutada oleva talu suhtes. Kuna seetõttu oleks mõisamajandus kokku kukkunud, pidi talupoegade osa mõisamajandamises säilima töölkäimise, mitte koormiste vormis. Tuli sisse seada palgatöö. Teotöö oleks sellega lõppenud.
Johann Cristoph Petri (1762- 1851 ) – publitsist, ajaloolane, oma olemuselt humanist ja valgustaja . Pärisorjuse vastases võitluses, kriitikas , pöörab tähelepanu peamiselt Eestimaa talupoegadele. Eestimaa olusid tundis. Mitmel pool oli eelnevalt töötanud koduõpetajana, näinud mõisate suhtumist talupoegadesse. Petri otseseks mõjustajaks oli Merkel. 1802 ilmub tema peatöö ”Eestimaa ja eestlased”. Selles raamatus ta siis ei kirjelda mitte ainult talupoegi, vaid võtab vaaltuse alla kogu ühsikonna, annab üevaate nii vaimulikest, aadlikest , linlastest, talupoegadest, kaubandusest, põllumajandusest. Põllumajandusest kirjutades tuleb pärisorjuse juurde ja võtab selle terava kriitika alla. Tema põhinõue on, et pärisorjus tuleb kaotada. Kui Merkelil oli teatav üleminekuaeg, siis Petri leiab, et talupoeg on piisavalt küps, üleminekuaega vaja ei ole. Leidis, et vabastamine ilma maata ei ole võimalik, see pole mingisugune vabadus. Vabadus annab juurde ka uue majandusliku tõusu, talupoeg muutub töökaks. Mõtted lõpetab sellega, et kui reforme läbi ei viida, tuleb revolutsioon. Prantsuse revolutsiooni teadmine toonases Euroopas ja laiemalt, samuti Ameerikas olid kostnud ka siinsete inimeste kõrvu. Alati aga ei kujutatud ainult ette, mida revolutsioon endas kätkeb. Petri teos on tõlgitud ka eesti keelde.
Majandusolud 18. sajandi lõpul olid segased – väga paljud mõisad on sattunud pankrotti, majandustegevus miinusmärgiga, hakatakse ka eramõisate poolt vaatama, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Liivimaa oli aktiivsem, kui 18. sajandi lõpukümnetel on paratamatu äratundmiseni jõudnud ka Eestimaa rüütelkond. Saadakse aru, et tuleb astuda mitmeid samme, senist agraarkorraldust ei ole võimalik säilitada. Muudatused on paratamatult vajalikud. 1795 ja 1796 aasta maapäevadel arutatakse muudatuste võimalusi, kuidas senist agraarkorraldust muutma . Tulemusena otsustatakse, et mõisad peavad selgelt kinni pidama vakuraamatutes olevatest normidest. Mitte midagi üle võtta ei tohi. Teine asi, mida deklareeritakse, on see, et kõik varasem jutt talupoegade vallasvarast peabki olema tagatud. Mõis vallasvara rekvireerida ei tohi. Eestimaal mõningase hilinemisega hakatakse ka siin mitmetes mõisates kehtestama eraõigusi. Konkreetsed olud sunnivad peale eraõiguste kehtestmiseks, mis muutuvad suhteliselt massiliseks. Talupoegadele tagatakse teatavad õigused. Rohkem õigusi. Õiguste andmine tähendas väga täpselt nende kohustuste paikapanemist. Olid esimesed talurahvaõigused. Võib öelda, et 18. sajandi viimastel aastatel on vakuraamatutega tõsisemalt tegeletud. Talupoegade kasuks. Deklareeritakse talupoegade õigust vallasvarale, piiratakse ihunuhtlust ja talupoegade müüki. Ka talu pärandamise õigus. Hakatakse õigusi publitseerima, üsna mahukad eraõigused, mille järgi elati. Mõni mõis astub ühe sammu veel edasi, mis saavad edaspidi keskse tähtsuse. Mõned mõisad seavad sisse vallakohtud . Institutsioon, milles talupojad said oma elu korraldamises kaasa rääkida. Vallakohtutes nutikamad talupojad. Tegevust kontrollib mõis. Vallakohtute puhul on oluline, et talupoeg õpib norme, paragrahve tundma. Praktilise asjaajamise oskuse suurenemine talupoegadel. Mõnes mõttes sepitsetakse samm-sammult ka tulevast Eesti Vabariiki. Mõisad, aadel, Eestimaal on valmis reformideks.
19. sajandi alguse juurde kuulub Peterburi võimuvahetus. Aleksander I puhul satub paljuski löögi alla Eestimaa. Liivimaal leiti, et positiivsed määrused olid olemas, Eestimaal midagi sellist polnud. Toona rüütelkonna peamehe funktsioonis oli Jakob Georg von Berg , kellel on oma mõttekaaslased-toetajad, saavad aru, et agraarkorralduse nõudmine on paratamatu. Bergi kohta on öeldud seda, et tema oli nooruses palju ringi rännanud, olevat innustunud Šveitsis kogetust. Saadakse aru, et kui talupoegade agraarküsimust reguleerida, võib oodata ka suuremaid sissetulekuid, samuti rahutusi vältida ning negatiivsest majanduslikust perioodist välja tulla. Üks moment, mis paljuski Eestimaa rüütelkonda reformide teele innustas – 1802. aastal sisse seatud Krediitkassa, millest mõisad said laenu võtta. Sinna oli riik andnud sisse laenuna üsna suure summa (pool miljonit hõberubla). Sellist kassat sooviti ka Eestimaa alal. Sammud astutakse kiiresti. 1802 kevadel kiirelt koostatakse uus talurahva regulatiiv, mille juunis 1802 Maapäev ka heaks kiidab. Esitatakse kinnitamiseks Aleksander I-le. Keiser ei tekita probleeme, annab oma kinnituse 28.09. 1802. Tehakse ka talupoegadele teatavaks. Teksti tõlkijaks Keila pastor Otto Reinhold Holz (?). Seadus algab sõnadega Iggaüks... Selle kehtestamine jääb 1803 . aastasse .
Põhipunktid:

Fikseeriti senised mõisakoormised, need ei tohtinud enam tõusta, vastavalt fikseeritule tuli koostada uued vakuraamatud

Talupoegadele anti õigus omada vallasvara, anti õigus seda müüa, pantida, kinkida ja pärandada. Mõisa koormised kui sellised pidid samuti olema korras. Õigus ei laienenud ...varale

Kui talu majapidamine oli korras, ei tohi talu talupojalt ära võtta

Ei tohi müüa taluperemehi ja kuna seatakse kõikjal sisse vallakohtud, siis ühe või teise talupoja müümise pidi kooskõlastama vallakohtutega. Ei tohtinud perekondi lahku müüa. Avalik talupoegade müük oli üldse taunitud .

Asutatakse vallakohtud. Koosnevad talupoegadest, otsuste üle oli mõisniku järelvalve. Esialgu tähendas ”vald” konkreetset mõisa. Hakkavad tegelema oma kogukonna probleemidega, langetama otsuseid, aga otsused peab mõis kinnitama . Talupoegadel on õigus mõisniku peale kaevata. Kaebuste jaoks luuakse kihelkonnakohtud.
27.10.2009
28.09.1802 väljakuulutatud seadus on oluline – hakati nimetama Iggaüks..
1804. aastal hakatakse seadust täiendama. Seotud Georg von Rosenthaliga, rüütelkonna tollase peamehega. Rosenthal oli võidelnud Põhja-Ameerikas. Seal tunti John Rose ’i nime all. Oli tutvunud ka G. Washingtoniga. Ehk siit pärit ka Rosenthali suurem vabaduselembus. Täiendati kõikvõimalikke puudusi. Talupoegade koormiste määramist reguleeriti, samuti ka käsitles talupoegade protsessimise õigust, kohtukorralduse õigust, ka politseilist õigust mõisa territooriumil. Saavad uueks eelnõuks 28.08.1804. Aleksander I, kes üsnagi tõsiselt tundis huvi siinsete talupoegade vastu. See ei olnud altruistlik. Tema tegelik huvi oli arenenumates lääänemereprovintsides läbi viia teatavaid reforme, kui need peaks õnnestuma, siis rakendada ka Venemaal. Aleksander I huvi ja surve tulenesid soovist paljusid reforme ka Venemaal rakendada. Venemaa osas neid samme siiski nii kiiresti ei astutud kui siin. Keiser tuli ka vastu Eestimaa rüütelkonna soovile – keiser lubab Eestimaal sisse seada krediitkassa, kinnitatakse selle põhikiri ja riik kui selline annab krediitkassale ka algkapitali (500 000 hõberubla ja kaks miljonit banko (?) rubla). Oli tegemist pikaajalise laenuga, mille pank pidi oma tegevusega tagasi teenima ja riigile maksma. Oluline roll edasise majanduselu turgutamisel ja projektide elluviimisel.
1803. a hakatakse koormisi kindlaks määrama. Kui algne plaan oli, et iga mõis tuleb võtta eraldi vaatlemise alla. Hakkab toimuma üldise hinnangu alusel, kiirelt. Kestab septembrini 1805. Paljud talud leidsid, et hinnangud ei vasta talu tegelikule kandevõimele ja on ülepingutatud. Ei ole reaalset maaviljakust silmas peetud. 1805. aastal puhkeb Eestimaa kubermangus rahutuste laine. Talupoegade arusaam seadusest oli midagi muud.
Liivimaal saab oluliseks eestvedajaks Friedrich Wilhelm von Sivers. Temal on agraarajaloos oluline koht. 1792. aastast oli olnud Liivimaa aadlimarssal, pärast seda teenis pikka aega maanõunikuna. Suhtles lähedalt keisriga. Hiljem sai temast Kuramaa kuberner. Tema eestvedamisel hakatakse arutama talurahva küsimust. Arutelu jätkus ka 96.-97. aastal. Paul I aeg. Paul I-le esitatakse eelnõu.
Esildis seisnes:

Mõte, et talurahva koormised tuleb kooskõlla viia talude tegeliku kandevõimega, ehk talude tegelike sissetulekutega.

Otsustati piirata talumaade edaspidist mõisastamist.

Talupoegade kaebeõigus oma mõisniku suhtes – seda tuleb võimaldada.

Füüsiline karistamine tuleb lõpetada, karistused asendada rahatrahvidega.
Von Sieversil oli teatav mõju Aleksander I juures, viibis seal korduvalt. Keisri nägemust siinsete olude kohta mõjutas üsna tugevalt ka TÜ tulevane rektor. 1803. aastal on Sievers ikkagi esitanud omalt poolt keisrile kava, kuidas mõisa ja talu suhteid edaspidi reguleerida. Esitas punktid samal moel. Sieversi mõtted keisrikojas saavad ka kuulmise osaliseks. 1803. a eelnõu peale annab keiser korralduse, et Liivimaa maapäev peab vaatama senise agraarseaduse läbi, selle viima vastavusse aja uute nõuetega. Keiser annab korralduse, et seda tehtaks kiirendatud korras. Leidis, et nii on võimalik vältida talupoegade väljaastumisi.
1803. aasta kevadel tuleb kokku Liivimaa rüütelkonna Maapäev. Toimus ägedate diskussioonide tähe all, oli nii reformi pooldajaid kui tuliseid vastaseid. Mingisugune projekt siiski koostati, kuid selle lükkas Aleksander I tagasi. Leiab, et see oli liialt tagasihoidlik. Kuna keisril tekkis arusaam, et provintsis ei olda võimelised uue seadusega ise välja tulema, seetõttu moodustati Peterburis vastav komisjon. See peab oma istungeid. Põhimõtteliselt, kuna leiti, et Peterburis pole võimalik asju adekvaatselt hinnata, tulid Liivimaale olukorda kaema . Esitavad keisrile omapoolse agraarseaduse projekti. 20.02.1804 saab see talurahva seadus ka keiserliku kinnituse. Aleksander kinnitab selle. Väljakuulutamine, tutvustamine ja esimene rakendamine jäävad 1804. aasta sügisesse. Igas maakonnas moodustatakse
Komisjonid jagavad talupoegade välja vakuraamatud. Vakuraamatute kohta öeldi, et need on ajutised ja lõplikud pidid talupojad saama pärast seda, kui nende maad on üle mõõdetud ja hinnatud. Komisjonid tegutsesid 1809. aastani. Pärast seda üks komisjon – maamõõdu- ja revisjonikomisjon . See komisjon, ülekumbermanguline töötas Valga linnas. On väidetud, et selle komisjoni toomisest sinna olevat ka linna elu saanud särtsu juurde.
Kui Eestimaal oli intistiatiiv tulnud kohapealt, võeti Liivimaal seadus vastu keskvõimude surve all ja tahtel. Võib öelda, et 1804. aasta seadused ei ole veel lõplik tee talupoegade vabastamisele pärisorjusest, kuid oluline samm on sellega siiski astutud. 1804. aastal oli hakatud seadust Iggaühe ja 1803. aasta täienduste vaimus sellega edasi tegelema. Paljuski Rosenthali eestvedamisel ja juhtimisel veebruaris -märtsis 1804, kui taas oli koos Eestimaa Maapäev, võetakse vastu kaks dokumenti. Esimene on Eestimaa Tallorahwa säädos (vms). Teine seadus, võib-olla suurema praktilise väärtusega, on see, et antakse välja vallakohtu käsuraamat. Selles kajastuvad talurahva isiklikud õigused ja vabadused. Rosenthali initsiatiiv päädis keiserliku kinnitusega 27.08.1804. Pärast 1804. aasta initsiatiivi hakatakse Eesti ka reaalselt vakuraamatuid välja ja kätte andma. Mõisad annavad vallakohtutele suhteliselt laia politseilise funktsiooni.
Vallakohtute tegevus:

Vallakohtud pidid jälgima, et talupojad õigeaegselt oma maksud ja kohustused täidaks.

Jälgida, et kõik talud oleks korralikult peetud.

Näidati kätte teed, kuidas talupoegade omavahelisi tüliküsimusi lahendada.
Kui Liivimaal toimus maade ülevaatamine ja mõõtmine, siis Eestimaal selles osas väga konkreetseid samme ei astutud, kuid seadused nägid ette, et kui talupoeg rahul pole, siis peab mõis maad üle mõõtma.
Seadustega saab lõplikult jalad alla valla omavalitsus.
Omandiõiguslike suhete täiendav paikapanek – vallasvara ja pärimisõigus. Mõis ei ole huvitatud, et maa oleks erinevate omanike käes. Vaid et maa kasutamise õigus läheks pärimise korras edasi.
Väideti, et Liivimaa oli taaskord revolutsioonilisem. 1804. aasta seadused olid talupojasõbralikumad.
Järgnevad aastad näitasid, et seadustega ei olnud rahul keegi, see oli vahefiniš. Polnud rahul keisrikoda, mõisnikud ega talupojad. 1805. aastal puhkeb terve rida rahutusi. Et neid rahutusi leevendada, on rüütelkonnad kiirelt täiendavaid seadusi-regulatiive vastu võtma. 1805. keelatakse öine rehepeks . 1805. aasta talurahva rahutuste lainet ära hoida ei suudetud. Kui läbi aegade on Liivimaa rahutum olnud. „Läti keele rääkimine“ – mõisnikega käitumine nagu lätlased. Talupojad olid veendunud, et on olemas veel üks seadus, mida nende eest varjatakse (keisri tegelik tahe , mida mõisnikud varjavad). 1805. aasta rahutused Kose -Uuemõisas. 02.10.1805 – juba pikemat aega käärinud talurahva rahustamiseks kasutatakse sõjaväe abi. Proportsioonid: 500 talumeest ja sadakond sõjaväelast. Päädis kokkupõrkega. Hukkunuid oli mõlemal pool.
Käärimisi oli ka Liivimaa poolel, kuid tõsisemaid väljaastumisi sealt esile tuua ei ole, kuigi võimud olid veendunud, et nii Eesti- kui Liivimaal on kohe-kohe puhkemas üleüldine mäss. Talupoegade arusaam, et tuleb saavutada tegelik priius . 19. sajandi algul üldine majanduslik olukord halvenes. Osa üleeuroopalistest sündmustest. Seotud Napoleoni-vastase võitlusega. Venemaa Napoleoni vastane positsioon avaldab mõju ka siinsetele elanikele. Peamiselt, kui Venemaa juba sõjaliselt vastuoludesse sekkub, tuleb täiendav nekrutite võtmine. Kehtestatakse terve rida täiendavaid makse. 1807.-1808.-1809. aastal tuleb ikaldusperiood, saagid ja ilmad on kehvad, nälg. Paljuski üleeuroopalised sündmused, kuid ka 1807. aastal Preisimaal kaotatakse pärisorjus. Üleeuroopalist protsessi silmas pidades – Preisimaaga oli mitmeid vaimseid ja perekondlikke sidemeid. Riburada hakkavad väiksed Saksamaa vürstiriigid pärisorjust kaotama. 1808. aastal külastab keiser Aleksander I pikemalt Eestit. Ka nüüd (nagu Katariina II-gi) tutvub kohalike oludega. Ta oli jõudnud veendumusele, et 1804. a talurahvaseadused vajavad täiendamist, sellisel kujul ei tööta. Keiser ei anna ülesannet kohalikele aadlikele, vaid tagasi Peterburis olles, moodustab 1809. komitee, kes peab Eestimaa seaduse läbi vaatama ja omapoolsed parandused esitama. Peaaegu sama komisjon, kes oli Liivimaa talurahvaseaduse sünni juures. 1809. aasta komitee eeskujuks saab Liivimaa. Keiser annab ka Eestimaa rüütelkonnale korralduse välja töötada täiesti uus seadusprojekt, käsib selle 1810. aastaks esitada komiteele. 1810. aastal see ka esitatakse. 1811. a Eestimaa Maapäev asub seda läbi arutama ja Maapäeva tulemus on see, et otsustatkse teha keisrile ettepanek, et Eestimaa talurahvas peab saama täielikult vabaks. Keiser jõuab selle asjaga ka tutvuda, on põhimõtteliselt ettepanekutega nõus ja ettepanekud lähevad omakorda komitee kätte, sealt tuleb mõneks ajaks seisaks. 1812 . a on seda seaduseprojekti erinevatel tasemetel arutatud, kuid 1812. a puhkeb Vene-Prantsuse sõda. Lõplik kinnitamine jääb 1812. a sõja tõttu ära. Kui sõda on läbi, siis Aleksander I tuletab meelde, et see töö jäi pooleli. 1814. a mais andis korralduse tööde jätkamiseks. 1816. a kevadel vaadatakse Peterburis viimast korda seaduseelnõu läbi. 23.05.1816 annab keiser seadusele ka allkirja. Kõige olulisem punkt – Eestimaa kubermangu talupojad vabastatakse pärisorjusest. Talupojad saavad isiklikult vabaks. Vabastamine toimub ilma maata. Seadus näeb ette, kuidas edaspidi mõisa ja talupoja suhted reguleeritud peavad olema.
1816. a seadus saab küll allkirja, kuid Eestimaal kuulutatakse välja 08.01.1817. Koos on taaskord Maapäev. Mõni aeg hiljem kõikides kihelkonnakeskustes (kirikutes) toimub väljakuulutamine ka kohalikul tasandil. Liivimaal on selge, et olude sunnil ei jää muud üle. 1816. a hakatakse ka Liivimaal uuesti agraarküsimust arutama. 1817. a kuulutatakse pärisorjus kehtetuks Kuramaal, Liivimaal 1819. aastal. Liivmaal konkreetsed sammud seaduse suunas olid astutud 1817. aastal (Paulucci) tegi Maapäevale sellekohase ettepaneku. Erinevalt Eestimaast, kerkib Liivimaal esile küsimus, nimelt talupoegade võlad. Detsebris 1818 kompromiss – otsustatakse, et talupoegade võlad tuleb kustutada seisuga kuni 01.01.181.. (?). 26.03.1819 saab Liivimaa uus talurahvaseadus keiserliku allkirja. Tegelik väljakuulutamine – 06.01.1820 üheaegselt nii Riias kui Kuressaares. Selatama pidid seda eelkõige pastorid. Kevadeks 1820 on nii Liivi- kui Saaremaal välja kuulutatud. Talupojad saavad isiklikult vabaks, kuid vabastatakse ilma maata. 1816 ja 1819 talurahvaseaduste juures pikema perioodi jooksul uusi talurahvaseadui vastu ei võetud. Jääb püsima kuni 19. sajandi keskpaigani. Põhisõnum, mis seadustest talupoegadele tulema pidi – Liivimaal 1819 a seaduse juures pööratatkse tähelepanu ka talurahvakoolidele, nähakse ette, et institutsioon kui selline ei ole vaid sõnakõlks, vaid peab saama Liivimaal üleüldiseks. Talurahvakoolidest on võimalik edasi minna juba kihelkonnakoolidesse.
28.10.2009
Toona valitses evangeelne luteri usk, mis oli kinnistunud eelneva, 17. sajandi jooksul. Vaimne kirikuelu oli seega 17. sajandi jooksul paika pandud. 18. saj jooksul siin maal muud usku pole (siiski teatud reservatsioonidega). Kohalikud liidrid (rüütelkonnad) on huvitatud selle olukorra püsimisest. Augsburgi usutunnistuse põhimõte pidi jääma püsima. Seda väljendati juba 1710. aasta kapitulatsioonides. Et asi oleks lõplikult selge, paljuski Rootsi võimude initsiatiivil, läheb Augsburgi usutunnistus kirja ka Uusikaupunki rahulepingusse. Põhimõtteliselt tähendas seda, et jätkub institutsionaalne areng, ehk konsistooriumid, patronaadiõigus kirikute üle (konkreetse kihelkonna aadlikel on õigus kaasa rääkida oma kihelkonna kirikuelu juures). Kirikuelu kui selline iseseisvub, muutub sõltumatuks (1686. aasta Rootsi kirikuseadus seadis kõige kõrgemaks kirikuelu juhiks Rootsi kuninga), nüüd enam sellist ülemvalitsejat kirikul ei olnud (tsaar oli õigeusklik ja ei tundnudki kirikuelu küsimuste vastu oma provintsides huvi). Provintsides on tolereeritud ka kreeka katoliku kirik ehk apostellik õigeusk. Misjonitegevust õigeusklike poolt ei toimunud. Õigeusu kirikud vaid kindlale sihtgrupile, aga mitte veel elanikkonnale.
Kui 1686. aasta kirikuseadus välja kuulutati, ei levinud provintsidesse eriti kiiresti. Eestimaal rakendati 1692. aastal ja Liivimaal 1694.-95. aasta algus. Vaatamata sellele, et kohalikud olid sellele vastu, hakkab seesama kirikuseadus reguleerima kirikuelu. Kehtib kuni 1832 . aastani. Siis võetakse ette kirikuseaduse muutmine (puudutas protestantlikke uske). Siinse uue kirikuseaduse juures saab aluseks vana seadus. Kirikuseadus näitas kiriku juhtimise hierarhia , milline on jumalateenistuse läbiviimise kord (tavajumalateenistused, pidupäevade jumalateenistused , matused, ristimised, sakramentide jagamine jne), pastorite tegevuskompetents, kiriku valitsemine, vaimulike eksimuste eest karistamine – oli üsna mahukas. Praktiliselt kõikides kogudustes oli olemas. 18. sajandil toimub oluline muudatus , seda soovisid linnade magistraadid ja rüütelkonnad. Põhimõtteliselt tehakse vahet kiriku juhtimisel igapäevastel asjadel ja vaimulikel asjadel. Vaimulikke küsimusi pidid lahendama vaid vaimulikud. Igapäevane elu pidi olema kooskõlastatud rüütelkondadega. Kõige kõrgem kirikuelu juht (määratud, jättis oma töö üsna unarusse ) oli Liivi, Eesti ja Soome asjade justiitskolleegium Peterburis. Koosnes peamiselt baltlastest. Tegelikult igapäevasesse kirikuelu juhtimisse ei sekkunud . Aste allapoole on konsistooriumid. Liivimaal jääb alles ülemkonsistoorium, mis asub Riias (enne Põhjasõda oli paiknenud Tartus). Allapoole Liivimaa ülemkonsistooriumist jäävad terve rida konsistooriume (Tartus ja Pärnus on alamkonsistooriumid). 18. sajandil on lõplikult selge, et konsistooriumis on nii vaimulikud kui ilmalikud, tegemist on segakonsistooriumiga. Kõrgemate ametite jagamine – ülemkonsistoorium saab presidendi (direktori), kes on keegi maanõunike hulgast, ühesõnaga ilmalik persoon , teiselt poolt vaimulike küsimuste juhiks on kindral- superintendent (soovituslik kasutada nimetust ülemsuperintendent). Eestimaal toimub sõna otseses mõttes revolutsiooniline muudatus. Kui läbi Rootsi võimu perioodi oli konsistoorium olnud vaid vaimulik ja rüütelkondadel polnud kaasarääkimisõigust, siis nüüd, seoses kapitulatsiooniga, mis Harkus kokku lepiti, tuleb segakonsistoorium. Nimetus Eestimaa konsistoorium jääb püsima. Vaimulikuks juhiks piiskop. Presidendiks saab üks maanõunik ehk ilmalik inimene. Sama toimub ka Saaremaal, ehkki Saaremaa konsistooriumi taastamislugu on veidi keerulisem. Saaremaa konsistoorimi eesotsas on superintendent ja ametis on ka Saaremaa maanõunik, kes rüütelkonda konsistooriumis esindab. Säilivad ka mõned linnakonsistooriumid – Riias oma konsistoorium ja konsistoriaalpiirkond, samuti Tallinnas (Tallinna all-linn moodustab omaette konsistoriaalpiirkonna). Tallinna konsistoorium kui selline oli alguse saanud juba seoses reformatsiooniga, selle oli sisse seadnud Tallinna raad. Selle etteotsa saab nüüd üks bürgermeistritest. Konsistooriumil on ka oma superintendent (tavaliselt Oleviste kiriku ülemõpetaja/pastor). Eestimaa konsistoorium oli aga seotud Toomkirikuga. Omaette iseseisev kirikupiirkond on Narva. Narva ei ole seotud ei Eesti- ega Liivimaaga. Konsistooriumide põhitegevuseks oli kirikuvalitsemine, tegeleb eelkõige halduslike küsimustega. Toona oli konsistooriumil ka kohtumõistmise kompetents (siiski äärmiselt piiratud, eelkõige puudutab vaimulike enda probleeme, komblusega seotud, abielud , abielude lahutamine-rikkumine, abielude lubamine – kõik abielud ei olnud ju teretulnud). Peamiselt abieluküsimused on olnud kesksed. 18. sajandi algul oli kõige suuremaks probleemiks kadunud abikaasade surnukskuulutamine. Visitatsioonide korraldamine – konsistooriumid koordineerivad visitatsioone. Liivimaal 1713. aastal ja Eestimaal 1715. aastal viiakse läbi esimesed visitatsioonid. Eesmärgiks kohaliku kirikuelu, koguduse liikmete jms tundmaõppimine. Tähelepanu pöörati ka haridusküsimustele – kas õpetati lapsi lugema jne. Kõik toimus ikkagi vaimulike vajaduste tõttu – eesmärk luteri kirikus oli heade kristlaste kasvatamine – teadma pidi katekismust ja kirikulaule. Visitatsioonidel on kultuuriloos oluline koht. Vaimulikes küsimustes kutsutakse kokku ka sinodeid – vaimulike katsumine – kas nad mõistavad jutlust pidada, milline on nende vaimne tase, mil määral osatakse kohalikku keelt (kohaliku keele oskus oli väga oluline). Üsnagi oluline roll on sellisel üksusel nagu kihelkond. Seoses sellega, et tulevad segakonsistooriumid, taastub aadli patronaadiõugus (mis vahepeal Eestimaal oli täiesti soiku jäänud). Nüüd aga konkreetse territooriumi aadlikud räägivad kaasa kohalikus kirikuelus. Otsitakse vaimulikke, keda soovitakse oma ümbruskonna kirikus näha. Kihelkonna tähtsus seega mõnes mõttes suurenud. On ainult kiriklikus mõttes olulised. Eesti alal on ca 100 kihelkonda – erineva suuruse ja rahvaarvuga. On kihelkondi, kus on üks pastor ja on kihelkondi, kus on rohkem. Arvestuslikult 18. sajandi teisel poolel 185 pastorit. Linnakihelkondades oli rohkem pastoreid. „Mõisal oli kaks alluvat seisust – talupojad ja vaimulikkond“ (võib-olla veidi ülepingutatud väide). 18. sajandi alguses on kirikud pastoritest üsna tühjad, paljud olid maalt lahkunud, surma saanud jne. Taastumise perioodil satum kirikusse kõikvõimalikke untsantsakaid, kes pastoriametisse tegelikult ei sobi. Nende väljavahetamine toimub 18. sajandi I poole jooksul. Pastorite tulek maale oli reegline läbi koduõpetajaks olemise. Väga paljud pastorid tulevad Saksamaalt (kus oli vaimulike üleproduktsioon). Tullakse siia, et siin mõni aeg olla, otsida Saksamaal ametikoht , siin võetakse koduõpetaja ametikoht. Seoses koduõpetajaks olemisega õpitakse ära ka kohalik keel ja paljud jäävad niimoodi siiski Eesti- ja Liivimaale. Koduõpetajaks olek oli just kohaliku keele õppimise mõttes oluline (kõige esimene nõue maakoguduses õpetajaks saamiseks). 18. sajandil domineerivad Saksamaalt kuulsate ülikoolide kasvandikud kohalike ülikoolide ees. Haridus oli üks asi, teine aga oma teadmiste rakendamine kohapeal. 18. sajandil hakkab kirikuisade materiaalne pool paranema (enne olid pastorid vaesed, „kirikurotid“). Hakkab paranema pastorite positsioon ühiskondlikus hierarhias. Konventidesse kaasatakse asjalikumaid talupoegi. Koguduse konvent oli see, kes ühe või teise pastori välja valis. Oli veel terve rida teisi, alamastme ametnikke. 18. sajandil kasvab kiriku vöörmündri (?) ametikoha tähtsus. Kui pastor tegeleb vaimulike asjadega, siis viimase rolliks (enamasti talupoeg) on jooksvate asjadega tegelemine (maksude sissenõudmine, kirikuhoone korrashoid. Põhiliselt iga maakoguduse pastori käsutuses on ka kirikumõis. Tavaliselt kirikumõisad olid suhteliselt kehvas seisus. Võis juhtuda, et mõnel kirikumõisal ei olnud üldse talupoegi. Kiriku- ja aadlimõisad olid maksuvabad, kohustusi riigi ees ei olnud. Vaimulik kui selline makse ei maksa, ja seda nii maal kui linnas. Samas jõukat elu ka neil polnud. Materiaalne pool 18. sajandil siiski paranes ja võrreldes teiste maadega olevat vaimulike elu siin parem.
Traditsiooniliselt jätkasid siinsel alal tegevust vanausulised. Nende vastu eriti huvi ei tunta. Küll hakkab tasapisi kasvama valitseva õigeusu kiriku tähtsus, seda eelkõige vene ametnikkonna juurdetuleku ja garnisonidega. Riias moodustatakse 1769. aastal õigeusu vaimulike valitsuse, kellele alluvad erinevates Liivimaa kohtades paiknevad õigeusu kogudused . Eesti alal kõige olulisemad õigeusu kogudused asusid Tartus ja Kuressaares. Üks õigeusu kogudus , mis ei ole päris süsteemis sees, aga mille üle arvestust peeti, asus Räpinas. Omaette linnakogudus sõjaväelaste jaoks on olnud Pärnus. Samuti Tallinnas. Omaette õigeusu keskus on Narva.
18. sajandi teisel poolel jõuavad siia üle pika aja tagasi katoliiklased. Kogudused tekivad eelkõige Tallinnas ja Narvas (1770. aastatel).
18. sajandi esimene kolmandik-pool on pietismi levik siinsetel aladel. Pietism ei vastanda end luteri kirikule (usku tuleb parandada, mitte kirikut reformida). Iseenesest see õpetus oli hakanud levima juba 17. sajandi viimasel veerandil. Kirikuvooluna hakkab meie maale 17. sajandi lõpul siiski jõudma. Esimeseks aktivistiks Johann Fische. Selle suuna rajaja oli Philipp Jakob Spener, võttis kasutusele ka pietismi (vagaduse) mõiste. 18. sajandil vagaduseõpetus hakkab levima tänu sellele, et vene võimud ei tunne selle voolu vastu huvi. Paljuski raskes 18. sajandi algusel olukorras on pietismile siin ka soodne pinnas. Olude paranedes sumbud, 1740. aastatest räägitakse, et pietism on asendunud teoloogilise ratsionalismiga. Speneri jaoks oli probleem selles, et olemaks hea usklik , ei piisa vaid pühapäeviti kirikus käimisest, vaid inimene peaks iga päev Piiblit lugema jne. Pietistid hakkavad korraldama piiblitunde. Põhiline on see, et kõik inimeste kõhklused saaks seletatud. Usutunnet tuleb igatepidi elavdada.
18. sajandiga jõuab lõpule ka eestikeelse täispiibli väljaandmine (1739). See protsess iseenesest oli pikk ja konarlik. Täispiibel eestlase lauale oleks võinud jõuda juba 17. sajandil. Inimlikud vastuolud ja vaidlused said Rootsi ajal takistuseks. Oli ka keelevaidlusi. Ka puhttehnilised probleemid. 17. sajandil üsna paljuski trükiti eestikeelset kirjandust Riias, teises konsistoriaalpiirkonnas. Eesti kõrgemad vaimulikud (Eestimaa piiskop) tunnevad selle suhtes vastumeelsust. Lätlased, kellel oli vähem probleeme tänu Ernst Glycki (?) tegevusele. Lätlased said oma täispiibli 1694. aastal. Meil läks asi teist rada. Oli küll karismaatilisi tegelasi, kes piiblitõlget olid hakanud ette valmistama, ei suudetud aga koostööd teha. Töögrupi juhiks kujuneb lõpuks Anton Thor-Helle. Tegemist oli kaupmehe pojaga, oli Jüri kiriku õpetaja. Trükiarv oli 6015 eksemplari. 1773. on kordustrükk. 1822. ka mingi asi. 1739. aasta Piibel on Põhja-Eesti keeles.
03.11.2009
Thor-Hellel oli eesti rahva ees suuremaidki teeneid, kui Piibli tõlkimine. Tegeleb ka eesti keele grammatika uurimisega, annab 1732. aastal välja eesti keele õpiku. On meie kultuuriloos oluline, kuna õpikus on ära toonud ka 500 eesti vanasõna ja 135 mõistatust. Nende tekstikatkete edasiandmine esimesena on meie kultuurilukku läinud, paljuski mõistatuste ja vanasõnade uurimine toimub Thor-Helle hakatusel.
Paljud laulude tõlked lauluraamatutes on pärit varasemast ajast, kui 18. sajand.
Vaimuliku ja ilmaliku kirjanduse piirimaale jääb 1731. aastal esimest korda avaldatud eestikeelne kalender. Kalender koosnes kahest osast: aastakäik kui selline ning kõikvõimalikud praktilised juhised (kaalud, mõõdud jne). Toona kehtis paralleelselt kõikvõimalikke mõõdu- ja kaalusüsteeme. Et selles maailmas orienteeruda, oli vaja juhiseid. Loomulikult pöörati tähelepanu ka vaimulikele õpetussõnadele, kristliku eetika küsimustele. Seal on kõik siiski „mööda latvu“, mitte väga põhalik. Need kalendrid laiendavad lugeja maailmapilti, seal käsitletakse ka aktuaalseid rahvusvahelise poliitika küsimusi. Kalendrisse kuulusid ka meditsiinimaailma jäävad õpetused. Olid ka kalendrilisad põllumeestele, mis sisaldasid praktilisi näpunäited. Kalendrite ilmumist on peetud rahva haridustaseme tõstmisel üsna oluliseks.
Vennastekogude liikumine ehk hernhuutlus .
Liikumine on sisuliselt usuline, aga eraldi uut kirikut sellega ei teki. Jäävad luteri koguusega seotuks. Varasemas kirjanduses öeldakse „ vennastekoguduste liikumine“, kui on leitud, et see ei ole päris õige. Vennastekogude ajalugu meil ei piirdu ainult 18. sajandiga, vaid ulatub ka 20. sajandi algusesse välja.
Alguse saab 15. sajandil. Tegemist on hussiitide sõdade ja liikumise ajal Tšehhimaal alguse saanud suunaga, mis vastandas end ametlikule katoliku kirikule. Tegemist oli Tšehhimaal valitsenud rahvusgrupi ehk sakslastega. Paljuski ka linnaelanikkond. Kõige otsesemaks ajendiks võiks olla 1722. aastal (Tšehhi on katoliiklik maa), kui osa Tšehhis elanud protsetantidest on sunnitud lahkuma Saksamaale. Lahkujate grupi eesotsas on Christjan David. Tegemist on lihtsa mehega, ta on ametilt puusepp, aga karismaatiline usutegelane. Kui Saksamaale asutakse, loob ta ümberasujate asula. Asundust hakatakse kutsuma Herrnhuti asulaks. Piirkonna eesotsas oli Saksi karhv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf , kes uut asundust igati tolereerib ja lubab neid seal oma õpetust levitama hakata. Hakati oma õpetust ka laiemalt levitama, see leiab saksakeelsete inimeste seas üsna hea vastuvõtu. Paljuski öeldakse, et hernhuutluse arusaamade levitamine on seotud pietistlike ideede levikuga (kuigi võrdusmärki nende vahel ei ole!). Pietism tegeleb vaimulik-teoreetiliste probleemidega, hernhuutlus on rohkem praktiline. Mõlemal on oluline see, et nad ei löö ametlikust luteri kirikust lahku.
1720. aastate teisel poolel hakkab teave jõudma ka Eesti- ja Liivimale. Kõige esimene algus – ideed levivad tänase Läti alal, seejäärel saavutatakse suur aktiivsus Saaremaal. Herrnhuti liikumise kohalikuks keskuseks kujuneb Valmiera mõis tänase Läti alal. Idee kohapealseks toetajaks on Magdaleena Elisabet Hallart. Temal on tihedad sidemed ka Herrnhuti keskusega, on kirjavahetuses ka Christian Davidiga. 1730. aasta talvel teeb talupoegadega kaasa retke Tallinnasse. Tagasi Saksamaale minnes David hakkab organiseerima Liivimaa äratamist. Herrnhuti tegelastele on oluline, et sellega kaasneb ka aktiivne misjonitegevus. Misjonärid hakkavad siia ka üsna suurel hulgal jõudma. 1736. aastal krahv Zinzendorf külastab Liivimaad, viibib siin mitmetes linnades – Riias, Valmieras, Tallinnas. Kuna tegemist oli vaga ja rahuliku liikumisega, siis mingisugust vastuolu esialgu aadli- ja kirikuringkondadest vennastekogude liikumisele polnud. Zinzendorfist peeti siin väga lugu ja võeti soojalt vastu. Tal lubati Tallinnas olles sõna võtta nii Oleviste kui Toomkirikus. Kui Zinzendrorf tagasi läks, kirjeldas käiku kui olulist sündmust oma elus. Zinzendorf oli ka üheks eestikeelse täispiibli ilmumise rahastajaks. Zinzendorf nägi, et Liivimaal on üsna soodne pinnas vennastekogude liikumise arendamiseks . Oma reisil kohtus mitmete maakoguduste õpetajatega. Leidis, et ametlik kirik vajab abi. Appiminek on väga praktiline. Zinzendofi üleskutse peale tuleb erinevatel aegadel siia umbes poolsada Herrnhuti misjonäri. Tegemist on oma sotsiaalselt päritolult paljuski käsitöölistega. Üsnagi kiiresti sulanduvad kohalikku ellu, õpivad ära keele. Eriline vagatsemine ja avatus inimeste suhtes teeb nad väga ruttu populaarseteks, on igati oodatud inimeste sekka. Misjonitegevus on igati edukas. 1737. aastal avatakse Volmari (Valmiera) mõisas rahvakooliõpetajate seminar . Sellest käib läbi umbes 120 kasvandikku. Eestlasi oli nende hulgas siiski väga vähe. 120 on peamiselt läti päritolu. 1730. aastate teine poole on vennastekogude tõsiseks läbimurdeajaks. Vennastekogud ei saa tegutseda kogu aeg, vahepeal nad aga keelatakse ära, esimese kõrgperioodi saavutavad just 1730. aastate lõpupoole. Toimub üldine usuline ärkamine, elatakse kahte religioosset elu – ühelt poolt ollakse seotud luteri kirikuga , teiselt poolt hakatakse veel eraldi omaette kogunema. Seal hakkvad sõna võtma ka jutlustajad vennad ( saadetud või kohapeal välja kujunenud). Omakeskis, ilma et keegi tunneks end alama või ülemana, võetakse kogu ususõna uuesti läbi. Toimub vaimne ärkamine, sellega kaasenvad ka end ülivõimetega õnnistatuks nimetavad inimesed. Hakatakse ehitama eraldi palvemaju. Kui seniajani luteri kirik oli võidelnud kõikvõimalike vanade kultuskohtade vastu suulise jutuga, siis ärganud usklikud on praktikud, ja toimuma hakkab hävitustöö (hiied, pühad kohad jne). Propageeritakse karsklust. Kõrtsid paljudes kohtades on seetõttu sunnitud oma uksed sulgema.
Upa küla Jürgen Saaremaal ja tema naine Triinu . Seal elas ka tõeline prohvet . Tema üle on ka hilisematel aegadel nalja visatud – Tuleselja Krõõt. Saavutas prohveti kuulsuse. Upa Jürgen, Triinu ja Tuleselja Krõõt suutsid organiseerida tõelisi ärkamisõhtuid, „vennastumistunde“. Oli populaarne üle kogu Saaremaa. Seal on ka kirikuringkondades üsna suur toetus. Saaremaa superintendent (E. Gutzlav) on samuti aktiivne toetaja vaimsele liikumisele. Saaremaa saavutab ka teatava äärmusliku külje. Seal ollakse eriti tõsiselt usklikud. Mindi sinnamaani välja, et igasugune varasem pidutsemine , torupillimäng jne on väga taunitud. Torupille, viiuleid jne hävitatakse. Kõrtsid on kinni, kõik varasemad peod, mis kaasnesid laste ristimise, abielu ja matstega on sordiini all, ka neid protseduure teostades on inimese väga vagatsevad, ka seitse surmapattu on väga range vaatluse all.
Talima Paap Haanjast. Ka teda peeti prohvetiks. Võtab endale selle positsiooni, et ta on maa peale saadetud Jumala poolt. Oma juttudega suudab enda ümber koondada üsna suure talupoegade grupi. See grupp läheb täiesti äärmusse. Mitte ei piirdu ainult iluasjade hävitamisega. Toimub ka riiete hävitamine. Tuleb loobuda ka igasugusest seksuaalsest läbikäimisest. Abielul kui sellisel pole nende meelest enam mingit mõtet. Lihahimu vastu võitlemiseks võeti end alasti ja nüpeldati nii kuis jaksati – peksti iseend ja vastastikku, peaasi, et lihahimu välja läheks. Kuna sellised tüübid välja ilmusid, hakkas ka ametlik kirik asjale teise pilguga vaatama. Esimeseks karistusaluseks ongi Talima Paap, süüdistatakse rahutuste õhutamises. 1742. aastal mõistetakse süüdi, mõneks ajaks vangistatakse, 1745. aastal lastakse vabaks, selleks ajaks oli tema grupp lagunenud.
Kirjanduse põhjal ca 12 000 inimest liikumisest haaratud. Lätlased on eestlastest aktiivsemad, ka Saaremaal ja Läänemaal on liikumine üsna tugev olnud, väidetavalt Järva- ja Virumaa üsna leiged.
Kirikuringkondadele olevat eelkõige pahameelt tekitanud võltsprohvetid. Kirikule ei meeldinud, et palvemajad on rahvast täis, aga pühapäeval on kirikud üsna tühjad. Esimeseks piiravaks sammuks, mis kehtestati, et Saksamaalt ei tohi rohkem jutlustajaid tulla. Rüütelkondade tasandil mõjub karskus ja kasinus mõisamajandusele halvasti. Ka rüütelkondade Maapäeval oli üheks teemaks, et mõisate lisasissetulekud kõrtside näol on kaduma läinud. Vagatsemine olevat ka töökultuuri mõjutama hakanud. 1740. aastatel arutatakse tõsiselt, kuidas seda ohjata . Probleemist kui sellisest on teavitatud ka Peterburi keskvõime. Võimule tulnud keisrinna Jelizaveta võtab asja väga tõsiselt. 16.04.1743. aastal keelustab oma ukaasiga vennastekogude tegevuse. Aluseks olid kaebused, kuid kas aadel ja rüütelkonnad just keelustamist silmas pidades, on raske öelda. Palvemajad suletakse, maal viibivad saksa jutlustajad saadetakse välja. Väidetavalt olevat toimunud ka puhastamine kiriku enda ridades – vennastekogude tegevusele kaasa aidanute näol. Kas keegi ka oma ameti kaotas, ei tea. Üheks näiteks liikumise keelustamise tõsiseltvõetavusest – 1743. aasta lõpul saabub Liivimaale krahv Zinzendorf Liivimaale, et olukorda päästa. Ta vahistati Riiga saabumisel. 1744. aasta algul saadeti välja. Mingisuguseid repressioone otseselt ei toimunud, aga liikumine hakkab vähenema. Kes fanaatiliselt jäid vennastekogude mõtte juurde, hakkavad pidama salakokkusaamisi. See aga ei soosi massilisust. 11.04.1764 annab keisrinna Katariina II välja uue ukaasi, millega liikumine kui selline võib oma tegevust jätkata. Kiriku kontroll on seekord tugevam. Ukaas oli ettevaatlik.
Herrnhuti liikumist võib pidada eestlaste kristianiseerumise lõpuks – eestlased on lõplikult kristianiseerunud.
Kõlbeline käitumine ja koorilaul teevad tänu vennastekogudele hüppe edasi.
Teoloogiline ratsionalism . Ka luteri kirik muutub karskemaks, tagasihoidlikumaks.
Uus mõtlemine 18. sajandil – eesmärk on, et talupoeg on pärast jutlust targem – kasulike näpunäidete andmine jutluse ajal. Nt Masing olevat oma jutluse ajal ka sõnniku kasulikkusest rääkinud. Kui hernhuti liikumine oli paljuski tugeva liikumise saavutanud, oli ka kiriku enda reaktsioon uutesse oludesse passitamine – ratsionaalsuse tulek kirikuellu.
Hariduselu 18. sajandil
Koolide võrgustik hävib Põhjasõja käigus. Lisaks hoonete puudusele oli puudus ka õpetajatest. 1710. aasta kapitulatsioonides nähakse ette, et ka hariduselu tuleb säilitada ja luua uus rahvakoolide võrgustik. 1711. aastal olevat Peeter I andnud ka vastavad korraldused . Esialgu Peeter I tõsiselt tundis ka huvi siin olnud rahvakoolide võrgustiku vastu, et kantida seda edasi Venemaale, kus ilmalikku haridust sel ajal üldse polnud.
Vaikselt hakkab meil rahvakooli võrgustik kosuma. 1713. aastal viiakse Liivimal ja Eestimaal 1715. läbi kirikuvisitatsioon. Vaadatakse eelkõige kiriku ja koolide olukorda. Milline see pilt oli?
Üldine olukord oli masendav . Ida- Harjumaal ja Järvamaal polnud ühtegi kooli, Lääne-Harjumaal, Viru- ja Läänemaal alles üksikud koolid. Nendes õpetavad endised Forseliuse õpilased. Liivimaal oli olukord parem. Ei olnud massilist koolide puudumist, mis ei tähenda, et Liivimaa oleks hästi kaetud olnud. Rannu , Nõo, Otepää, Paistu ja Suure-Jaani koolitegevus oli korralikult toimiv.
Kambjas tegutses samuti talurahvakool. Seal tegutses Ignatsi Jaak – Forseliuse õpilane. Poiss oli omal ajal Rootsi kuninga palge eeski käinud, näidates, et ka talurahva lapsed suudavad õppida.
17.11.2009
Raikkülas on 1841 . aasta sügisel rahutu . Rahutused jätkuvad ka 1842. aastal. Vastuhakk on paljuski seotud ühe inimesega, tema suhtes korda saadetud ebaõigusega. Otto Lilienfeld oli mõisa rentnik , tõstis kõik teoorjuslikud normid kõrgele. Kildema Jüri. 1840. aasta lõpus oli kihelkonnakohus leidnud, et Kildema Jüri ei ole võimeline mõisas tööd tegema oma majandusliku seisu tõttu, seejärel tõsteti ta mõisast välja. Kihelkonnakohtu põhifunktsiooniks oli, et mõisatele täidetavad normid oleks korras. Kildema Jüri ei leppinud olukorraga, käis mitmel pool kaebamas, rääkis enda ja ka teiste Raikküla mõisa talupoegade raskest elust. Mõnel pool võeti teda ka kuulda. Lõpuks, kui ta oli Tallinnasse kuberneri juurde jõudnud, otsustati ta vangistada. 06.02.1842 peeti Järvakandis kohtuistung, kus osalesid mitmed tunnistajad, nendega koos tulid ka umbes sadakond talupoega, kes käitusid üsna bavuurselt, püüdes takistada kohtu tööd. See ei õnnestunud. 10.02.1842 läksid Raikküla talupojad Toompeale ning palusid Jüri vabastada ning astuda samme, et nende elu paremaks muuta. Kildema Jüri mõisteti ikkagi süüdi ja saadeti Siberisse. 1842. aasta jooksul peeti mitmeid salakoosolekuid, kus arutati, kuidas Jüri aidata. Käidi välja mõte, et tuleb kokku panna talupoegadest saatkond, kes mõisa krahvi (kankriini) juurde läheks. Ettevõtmisest saadi teada, ka need talupojad vahistati ning neile anti vitsa . 1842. aastal üldiselt Eestimaal üldine olukord rahunes. Samuti paraneb majanduslik olukord.
1840. aastate keskpaigas oli rahutu.
Usuline olukord Eesti- ja Liivimaal. 1840. aastate keskpaiga rahutused olid seotud ka usuvahetusega, usulise liikumisega.
Kuni 19. sajandi esimese kolmandiku lõpuni ei olnud luteri kiriku elus midagi muutunud võrreldes 17. sajandiga. Jätkuvalt kehtib meie kirikuelus Rootsi kirikuseadus. Tähendas siinsetele aladele iseseisvat kirikuelu (territoriaalkirik - territoriaalselt iseseisev kirik, sõltuvus riigivõimudest oli minimaalne). Keiser ei tundnud huvi luteri kiriku vastu. Kirikuvalitsuse mõttes oli 18. sajand toonud muutuse, et kirikuelu paljuski sõltus rüütelkondadest ja mitte nii väga vaimulikest. Muutus tuleb 28.12.1832. aastal. Keiser annab välja ukaasi, millega hakkab kehtima Venemaa Evangeelne kirikuseadus. Selle seaduse all ei mõeldud mitte ainult kogu Vene riigis elavaid luterlasi, vaid ka reformeeritud kirikuid. Luterlasi oli Venemaal vaid teatavas regioonis, linnades olid sissetulnud välismaalaste kogudused. Uue kirikuseaduse kõige olulisem osa on, et kaob ära territoriaalkiriku mõiste, asendub riigikiriku mõistega. Tuleb ka ühtne juhtimine, allutatud Peterburi ülemkonsistooriumiga ja sealtkaudu ka Venemaa keskvalitsusega. Kirik saab endale ka kirikupea , kelleks on keiser. Uut kirikuseadust on loetud ka üheks kõige tugevamaks sammuks Balti erikorra kaotamise suunas. Asehalduskord tuli ja läks. Tegelikult olevat luteri kirik ka oma sisemistes arengutes nii kaugele jõudnud, et muutused probleeme ei tekitanud. Kirik oli 19. sajandi alguseks teisenenud, põhilised mentaalsed muutused olid seotud ratsionalistlike vaadetega, mis olid tulnud pietismi asemele. Kiriku sisemiselt ratsionalismiga seoses hakkasid mitmed pastorid oma kogudusega tegelema. Oluline oli, et inimesed saaksid õpetusest tegelikult aru. Talurahva algharimine, valgustamine on 18. sajandi lõpus-19. sajandi alguses üsna aktuaalne . Vaatamata mitmesajaaastasele arengule ei olnud jõutud rahvani. 19. sajandi algul vaimulikkond avastab, et hingekarjane kui selline on oma kogudusest üha enam kauge . Kirik on rahva jaoks pigem kombetäitmise koht. Rahvaarv kogu aeg kasvab, sellega seoses kasvasid ka luteri kogudused. Preestri osa hingetöös jääb üha kaugemaks. Mitmesugused usulised liikumised hakkavad talupoegade seas levima.
1817. aastal ametlikult taastunud vennastekogude liikumine ehk hernhuutlus tuleb tagasi. Liikumine iseenesest ei olnud talupoegade seas kunagi täiesti peatunud, põrandaalune tegevus kestis ka keeluajal. Pärast taastumist uus kiire juurdekasv ja see on uue usulise ärkamise aluseks. Luteri pastoritele valmistas eriti peavalu see, et 19. sajandi alguses on tekkinud ka mitmeid usulisi „ülepingutusi“, nt 19. sajandi esimestel kümnenditel levinud taevaskäijate liikumine. Ühes või teises kohas kerkivad esile tegelased, kes on väidetavasti käinud taevas või põrgus ja tulid tagasi sealt mingi sõnumiga teistele. Tuleb meeleparandusele üleskutsumine, ässitati inimesi varakult surmaks ette valmistama.
Vennastekogud haaravad kindla positsiooni, mis jääb veel tükiks ajaks nende kätte. 19. sajandi 20. aastate liikumine on saavutanud uue kvaliteedi. Vennastekogud loovad endale struktuuri, tekivad ringkonnad . Eesti- ja Liivimaal oli 12 vennastekogude ringkonda. Etnilisele Eesti alale jäi neist kaheksa. Saadakse luba kutsuda Herrnutist juhte, õpetajad, kes hakkavad ka kõrgemal tasemel seda liikumist juhtima . 19. sajandi keskpaika loetakse selle liikumise kõrgajaks. Aruannete järgi on olnud 160 palvemaja etnilisel Eesti alal. Liikmete arvu on hinnatud umbes 50 000-le. Kaasastilkujaid oli ilmselt veel. Umbes 10% täiskasvanud elanikkonnast oli sellega seotud. Piirkonniti oli liikumine elavam või leigem. Enam aktiivsed piirkonnad on Lääne-, Hiiu- ja Saaremaa, Võru- ja Tartumaa. Ülejäänud Eestis liikumine nii suurt populaarsust ei saavutanud. Tekib ka hierarhia. Kõige eesotsas diakonid, kõik see, mis jääb allapoole, on kohalike talupoegade käes (neid kutsuti abilisteks, töötegijateks). Abiliste ülesandeks on läbi viia palvetunde. Võtavad vastu ka uusi liikmeid, jälgivad, et kehtestatud kord oleks liikmete poolt täidetud. Kui juhtus olema korra vastu eksijaid, siis neid karistati. Võidi ka eksinud liikmed välja visata . Selle liikumise kohta on öeldud, et 18. sajand oli harjutamisaeg, kuid 19. sajand oli esimeseks tõsiseks prooviks talupoegadele sotsiaalse eneseteostuse proovimiseks. Kogude etteotsa tulevad haritumad ja jõukamad talupojad. Esimest korda hakkab tekkima nn talupoegade eliit . 19. sajandil leiab liikumine ka mõisate poolt toetust. Mõisnikele meeldib, et nende töölised on üles kutsutud vaoshoitusele, töökusele, vähesele vastuhakule. Mitmel pool hakkavad mõisa kõrgematesse ametitesse pääsema vennastekogude taustaga inimesed. Väidetavalt talupojad ise on valinud kõrgematesse ametitesse Herrnhuti taustaga inimesi, kuna need on väidetavalt ausamad. Vennastekogudega seotud inimeste kodud olid samuti rohkem korras. Liikumine ei tolereerinud ka alkoholitarbimist, joomarlus oli põlu all, seega jäi alles rohkem raha oma majapidamisse investeerida, selle asemel, et juua.
Õpetuse osas midagi erilist ei olnud. Ametlikust luteri kirikust lahku ei lööda. Valitsevast õpetusest midagi erinevat väga polnud. Vennastekogud kutsuvad üles isiklikule vagadusele, ärkamisele, seotusele kiriku ja õpetusega. 19. sajandi II veerand on vennastekogude elu äärmiselt intensiivne, eriti laupäeviti ja pühapäeviti. Kogu aeg on ka peale palvetundide ja mitmesuguseid teisi ettevõtmisi. Vennastekogude liikumise juurde kuulub ka muusika , laul, pillimäng. 1869. aastal, kui toimus esimene laulupidu , olid paljudes kohtades instrumendid ja kollektiivid olemas. Kogud tegutsesid 20. sajandi alguseni. Võimud mingil momendil hakkasid liikumist takistama , päris ärakeelamist ei tule, vaid peale tulevad uued arusaamad ja see vähendab ühte aktiivset tegevussuunda.
On hakatud silma heitma ka vene õigeusule. Vene õigeusku siirdumine saab hoo sisse 1845. aastal ja sellele järgnevad kahel-kolmel aastal. Selle taga on majanduslikud põhjendused. Inimene külakeskkonnas ei teinud vahet erinevatel kirikutel, ei maksa arvata, et oluline usuline ärkamine toimunud oleks. Inimene kui selline pidas end kirikuinimeseks. Mis vormis see kirik oli, oli paljudele ükspuha. Vene õigeusul käis sinna juurde ka toredus, sära, atribuutika, kuldne läige, see kõik avaldas paljudele kindlasti muljet. 1840. aastate keskpaigas võime rääkida järjekordsest viljaikaldusest. On väga kehvad ilmad, permanentsed vihmad , vili ikaldub. Nii inimesed kui loomad jäävad nälga, tulevad ka mitmesugused taudid, mis käivad nii inimesi kui loomi kimbutamas. Talv aga oli väga külm (1845?). Nälgivad inimesed kannatavad topelt , hakkavad surema. Eelkõige surevad vaesemad inimesed, kes on vanad ja põdurad. Levivad haigused aga võtavad lapsi.
Nikolai I teatab, et tal pole midagi selle vastu, kui seda soovivad Liivimaalased õigeusku üle tahavad tulla. Golovin oli ka ise seda meelt, et ergutada inimesi usku vahetama. Golovin kindralkubernerina aitas kindlasti paljuski järgnevale liikumisele kaasa.
Liivimaal hakkab laiemalt levima jutt, et on võimalik üle minna keisri usku. Siia juurde tuleb nüanss, mida võimude poolt polnud mainitud ega mõeldud, et need, kes usku vahetavad, saavad keisrilt maad (hingemaa küsimus).
Golovin annab talupoegadele teada, et õigeusku minek ei toimu Riias, vaid peab pöörduma oma kodukohale kõige lähemal asuva õigeusu kiriku poole, samuti oli vaja mõisa luba. Mõis aga usuvahetust takistada ei tohtinud. Sõnum on mõisavalitsejatele saadetud, et usuvahetust takistada ei tohi, kuid see peab siiski toimuma mõisa kontrolli all.
Sügisel 1845 on hinnanguliselt toimunud Räpinas päevas umbes 100 inimese salvimine õigeusku. Kogudusi oli tekkinud veel: Mustvees ja Tartus on õigeusukogudused. Ka nendes paikades toimuvad talupoegade salvimised. Kohalikud võimud on talupoegade massilist tulemist korraldama sunnitud. Tullakse talupojale sobivad ajal, see tähendab, et ka mõisatööd jäetakse tegemata. 1845. aasta novembrit hakatakse lugema liikumise kõrgajaks. Aasta edenedes, lõpukuudel on usuvahetusliikumine aktiivne Pärnu- ja Viljandimaal . Mõisnikud kurdavad taas, et töö jäetakse tegemata.
Talupoegade seas levis kuuldus, et kui talupoeg vahetab usku, siis sellega seoses kaob ära teotöö, vaid viiakse üle Obroki. Toimunu tekitas palju peavalu mõisnikele, aasta lõpupoole hakkab asi tõsiselt häirima ka luteri kirikut. Septembris saadetakse Liivimaa rüütelkonna poolt delegatsioon Peterburi, kes kohapeal olukorda selgitaks ja et saavutataks liikumise keelustamine. Valitsus on kahevahel. Saavad aru, et usuvahetus on hakanud kontrolli alt väljuma. Sama aasta lõpul saadetakse Liivimaale mitmeid kõrgeid Vene riigi ametnikke, kes peavad leidma lahendusi. Et võimalikke rahutusi, mida mõisad kartsid, saadeti Liivimaale ka kasakaüksusi. Detsembris 1845. kehtestatakse kuuekuuline mõtlemisaeg. 1846. aastal usuvahetus jätkub, esimestes usku vahetanud piirkondades toimub ka aktiivsuse langus. Kõrgtaseme usuvahetuse osas saavutab Saaremaa. Samal ajal Euroopas on järjekordne revolutsioonilaine. Saaremaa jääbki üheks Eestimaa kõige enam usku vahetanud piirkonnaks.
1847. aastal usuvahetusliikumisele tuleb kaasa üks kuulujutt võimalusest ümber asuda . Räägitakse sellest, et tuleb minna Pihkvasse, sealt minnakse Ukrainasse ja sealt saab maad. Peamiselt Räpina, Põlva ja Võnnu kandi mehed müüvad oma vara maha, aga tuuakse Pihkvast hoopis vangistatuna koju tagasi.
1947. aasta kevad on liikumise kõrgajaks. Sel ajal on 1250 usku vahetanud inimest ühe kuu jooksul. Sealt edasi tuleb juba langus.
Suvorov sai kindralkuberneriks. Et oma ametikohta õigustada, näitab end teisest küljest. Usku vahetada soovinud talupoegadele laseb peksa anda. Võrumaal 11%, Tartumaal 12, Viljandimaal 13, Pärnumaal 28 ja Saaremaal 30%. Saaremaal on erinevad Saaremaa osad erinevad. Tervikuna Liivimaal olevat 1845-48 vahetanud usku 96 000 talupoega.
24.11.2009
Mõisad tunnetasid vajadust reformida. Küsimus oli, mil määral ning mida konkreetselt muuta. 1840. aastate talurahvarahutuste analüüsimisel oli selge, et enam pole tegemist ainult majanduslike põhjustega, vaid küsimus oli paljuski ka usuline. Ka Peterburist tunti siinsete sündmuste vastu huvi, eelkõige talurahva majandusliku olukorra vastu. Talurahvas esitas mõisnike vastu kaebusi: mõisad tõstavad pidevalt teokoormisi, peale surutakse lisatööpäevi, kaevatakse uute põllukultuuride üle ( kartul ), mille harimine nõuab neilt varasemast enam tööd, kaevatakse eriti talumaade mõisastamise üle.
Riigi poolt seatakse eesmärgiks: et talukoormised enam ei tõuseks ning et tõkestataks teatud maalt talumaade mõisastamist. Kuuendik maast oli lubatud suurusjärk, mida vajaduse korral võis talumaadest ära võtta ja mõisaga liita. See oli
Peterburi-poolne nägemus. Kõige selgemalt tulevad kaks vaadet olukorrale välja Liivimaal 1842. aastal, mil peetakse taas Liivimaa maapäeva – välja joonistuvad konservatiivid, kes ei soovi olukorda muuta, ning liberaalid . Konservatiivse poole esindajaks oli Luunja mõisnik Nolken. Rõhutas, et igasugused reformid vähendavad mõisa võimu. Liberaalide juhiks oli mõisnik, mees nimega Hamilkar von Fölkersahm. Pakkus välja selle, et tuleb üldse ära lõpetada teotöö ja üle minna palgatööjõu kasutamisele. Pakkus välja ka selle, et talud tuleb talupoegadele müüa. Esialgu pakub välja, et see peab toimuma järk-järgult 30-50 aasta jooksul. 42. aasta maapäev lõppes kompromissiga – riigivõimud nõustusid koodimaaga (kuuendikmaaga). Kõikide teokohustuste juures jäädi 1804. aasta taluteokoormiste juurde. 1842. maapäeva kohta on öeldud, et see toimus mõisamajanduse majandusliku allakäigu ajal. Kogu olukord Liivimaal oli ärev, revolutsioonihõnguline. Peale seda tuleb uus majanduslik tõus, viljahinnad maailmaturul taas tõusevad. Selles majandusliku paranemise olukorras näitasid ka talupojad rahunemise tendentsi . 1842. aasta vähesedki mõtted jäid kõik realiseerimata.
Tsaarivalitsus otsustab 1846. aastal moodustada uue talurahvaseaduse väljatöötamiseks Läänemere kubermangude komitee. Nagu varasemadki komiteed, koosnes seegi mitme huvipoole esindajatest – riigiametnikud ja kohalike rüütelkondade esindajad. Selles segakomisjonis oli reformimeelseid esindamas taas Fälkersahm ning samuti reformimeelne Samson von Himmelstierna. Töötatakse välja uus talurahvaseaduse projekt, mis paljuski sarnaneb 1842. aasta ideedega. See projekt läheb arutlusele ja Liivimaa 1847. aasta Maapäev võtab ka selle projekti niiöelda vastu. 1849. aastal kuulutab Nikolai I ka selle välja. Siinkohal tuleb silmas pidada, et seadus kehtestatakse ainult Liivimaa jaoks, Eestimaa jaoks ei muutu midagi. Oli paljuski prooviseadus, pidi esialgu kehtima ainult kuus aastat. Sisu: seaduse kohaselt pidi kogu põllumajanduslik maa kuuluma mõisnikule, kuid tuli õiguslikult jagada kahte ossa : mõisamaa (tugineda tuli 1804. aasta katastri andmetele) ning talumaa (vakumaa). Talumaa jaotati omakorda kaheks – tervikust võeti maha üks kvood (?) (kuuendik). Seda võis ära võtta, ülejäänut ei tohtinud mõis puudutada. 1849. aasta seadus näeb ette ühe revolutsioonilise sammu, kuid see tegelikkuses ei jõustunud – raharendi kasutamine. Tekib koheselt mitmeid praktilisi probleeme – maal ei ole nii palju „lahtist rahvast“ – vabadikke, kes teeks ära mõisatöö palgatöö vormis. Tekib tööjõukriis, teisalt raharendi maksmiseks ei jätku kapitali. Kuna 1849. aasta seadus oli sõna otseses mõttes üleminekuseadus, siis tähendas see seda, et 1856 . aasta oleks pidanud seda uuesti arutama. Kuid tekkinud on mitmeid kriisimomente. 1856. aastal, kui taas tuleb kokku Liivimaa Maapäev, et seda muuta, on kaardid ümber mängitud. Fölkersahm oli surnud ja Maapäeval hakkavad domineerima konservatiivid, kes toovad välja raharendile üleminekuga seotud raskused. Rüütelkond mõtles ühte-, keiser teistmoodi. Vaatamata vastuseisudele, kinnitab Aleksander II 1860. aastal (uuesti varasema?) eelnõu. Mõisa- ja talumajanduse kriis oli Eestimaal tunduvalt sugavam kui Liivimaal. Keisrikoda Eestimaa asjade vastu tundis ka palju vähem huvi kui Liivimaa vastu. Eestimaa mõisate osakaal on suurem agraarsektoris kui Liivimaal. Kui talu- ja mõisamaade suhe Liivimaal oli 2:1, siis Eestimaal oli see suhe 1:1. Tulenevalt ajaloolistest põhjustest, Eestimaa rüütelkond tegutses in corpore, mille agraarpoliitika oli konservatiivne. 19. sajandi keskpaigaks on jõutud kriisi: tuleb teha mingisuguseid samme. Peterburist otseselt Eestimaa asjade vastu huvi ei tuntud. Alles Aleksander II annab 5. juulil 1856. aastal oma allkirja Eestimaa uuele talurahvaseadusele. Selle seaduse avalikustamine lükatakse edasi 1858. aastasse. 1856. aasta seadus kätkes endas: sarnasus Liivimaa 1849. aasta seadusega – jaotatud mõisa- ja talumaaks (sh kuuendikmaa põhimõte). Raharendi probleem on tõstatatud, kuid jäädakse ikkagi teonormide juurde. Üks olulisemaid erinevusi Liivimaa seadusega: Eestimaa seadus näeb ette talumaade kruntimise. Antakse ka tähtaeg: kruntimine peab olema lõpetatud 10 aasta jooksul. On väga progressiivne saam toonastes agraaroludes. Talumaad ei tohtinud olla tükeldatud. Talu ja tema maad saavad üheks tervikkrundiks. 1849. ja 1856. aasta talurahvaseadus näevad ette ka talude päriseksostmist. Initsiatiiv talu müüa on mõisa poolt. Kriis, mis mõisamajandusse saabunud oli, ei võimaldanud vana moodi majandada. Mõis on sunnitud talud ja krundid päriseks müüma. 1856. aastal sai see protsess alguse. Üheks eelduseks, et talusid müüa saaks, oli kruntimine. Kruntimine iseenesest polnud midagi uut ei Eesti- ega Liivimaal. Oli juba üksikuid mõisaid, milles kruntimise juurde juba jõutud oldi . Üheks selliseks oli 1834. aastal Tartumaal Valguta mõis, kes ühe küla prooviks ära kruntis ja leidis, et see on majanduslikult tõhus. Talumaad sai pärast seda tunduvalt paremini kasutada. Märkas ka seda, et krunditud talumaa valdaja motivatsioon tõusis. Varasem eesti talupoja kollektiivsus, külakogukod, ühine tegutsemine, hakkab nõrgenema. Sellega olevat kollektiivset vastuhakuvaimu vähendatud, talupoeg hakkab rohkem oma maast kinni hoidma. Ka Eestimaal on progressiivne mees, Karl von Hueck , kes oma Munalaskme mõisas lasi kruntimise esimesena Eestimaal läbi viia. Mõisamajandusele suunatud ühenduses nii kruntimist kui talude päriseksmüümist igati soosisid ja propageerisid. 19. sajandi teise poole kohta võib öelda, et nii talude kruntimine kui müümine võtavad väga palju aega, sõltuvad erinevatest mõisatest, piirkondadest, arvestada tuleb mõisniku tahet oma talumaad müüa, samuti talupoegade enda konservatiivsust, mitte igal pool ei võeta seda võimalust rõõmuga vastu. Talud hakkasid laenu võtma. Protsess ei olnud kiire, lihtne ega odav. Just positiivsed nüansid aga löövad üle. Veelgi selgemalt pannakse paika talu- ja mõisamaade eraldatus.
Mahtra sõda
Sellest on kirjutanud Juhan Kahk. Toimus 1858. aastal. Põhjuseks oli eelkõige 1856. aasta talurahvaseadus ja selle avalikustamisega venitamine. See tekitab talurahvas palju arusaamatusi. Seda on hakatud ellu rakendama , kuid talupoeg sellest ei tea suurt midagi. Kui see 1858. aastal avalikustatakse, siis seda tehakse ebatraditsioonilisel moel – mitte kiriku kantslist, vaid see lihtsalt ilmus. Kui varasematel seadustel oli lõppu lisatud keisri nime, siis sellel seadusel seda polnud, tundus, nagu keisri allkiri oleks puudunud. Arvatakse, et tegemist on mingi valevariandiga, mitte õige seadusega. Talupojad ootasid seaduselt eelkõige seda, et nende teokoormisi kergendataks, kuid seda nad seadusest välja ei lugenud. Paljud piirkonnad keelduvad abitegu tegemast. Kui seadus on talurahva hulka jõudnud, puhkevad mitmel pool rahutused. Aprillis -mais on Vaivara , Hageri, Kose rahutud. 5. mail saadetakse Vaivarra karistussalk. Talupoegadele antakse karistuseks peksa. See talupoegade liikumist maha ei rahusta, rahutused levivad, mai lõpuks on Põhja-Eesti rannapiirkonnad, Järvamaa, ning Lõuna-Harjumaa rahutud. Põhiline, mida talupojad keelduvad tegemast, on abitöö.
Mahtra talupojad keelduvad samuti abiteost, on veendunud, et see on kaotatud . Käsil on sõnnikuvedu ja talupojad keelduvad sellest osa võtmast. Kerkib esile ka kaks liidrit , üks on Mahtra valla talitaja – Hans Tertsius ning Oti Jaan Rosenberg. Nemad võtavad Mahtra mõisa talupoegade juhtimise enda kätte, valmistavad ette enda kaitseks välja astuma , saadavad laiali ka informatsiooni abipalvega naabermõisatest. Kuna talupoejad jätsid adrakohtuniku ette ilmumata, ilmub viimane Mahtrasse, kaasas 50 sõdurit. 2. juuniks kutsutakse tõrkujad mõisa. Päädib sellega, et nendega koos tulevad ka teised talupojad, samuti naaberkihelkondade talupojad, kokku 700-800 talumeest. Talupojad lähevad mõisa õuele, sõdurid piiratakse ümber. Talupojad on eelnevalt konsumeerinud mitmeid julgustavaid jooke , tekib sõnelus. Mõne aja pärast jõutakse tõuklemiseni. Mehed on üsna käredad, esitavad mitmesuguseid nõudmisi. Sõneluse käigus (arvatavasti Jüri Tork) olevat ühte sõjaväe majorit löönud. Sellest piisas, sellele vastati püssilasuga, talupoeg sai surma. See oli signaaliks teistele talupoegadele, kes sõduritele aiateivastega kallale kargasid. Esialgu lõppes see talupoegade võiduga. Lõppsaldo oli see, et korralikult olid peksa saanud 13 sõdurit, üks ohvitser surma saanud. 7 surmasaanud talupoega ja kuulihaavu oli 14 mehel. Tungiti seejärel mõisa, rüüstati kõigepealt viinakööki, mõis süütati põlema. Oli plaan ka teistesse mõisatesse edasi minna.
Südnmused jätkuvad 4 juunil. Sõjavägi koosneb nüüd 1100 mehest. Talupoegadel nendega kokkupõrget ei ole, meeleolu on hoopis midagi muud. Mahtra mõisas toimub ka välikohus. On 65 otsest kaebealust, neist 60 mõistetakse surma. Seda otsust tegelikult täide ei viida, keiser annab paljudele talupoegadele armu. Surmanuhtlus asendatakse üsna karmi ihunuhtlusega, mis on veel hullem kui mahalaskmine. 44 talupoega saavad ihunuhtluse osaliseks, kahele neist määratakse 1000 kepihoopi, 6-le 600, 4-le 400. Üsna jõhker karistamine toimus. Inimene, kui ta üldse ellu jäi, oli tõenäoliselt pärast sandistatud. Mitmed talupojad on mõistetud ka 10 aastaks sunnitööle, osa saadeti ka Siberisse. Tulemus oli äärmiselt julm. Mahtra sõda on innustanud mitmeid teisi mõisaid, üsnagi sarnaseid, aga mitte nii ulatuslikke ülestõuse oli veel. Talurahva seas läheb liikvele loosung „Teeme nii, nagu Mahtras!“. Tekkis ka väljend „Mahtrat tegema“. Terve juunikuu on rahutu, juulikuu olevat veelgi rahutum. Eelkõige on igal pool keeldumine abiteo tegemisest. Pärast seda hakkab rahutuste laine vaibuma. Anija ja Kurisoo talupojad otsustasid Tallinnasse, minna, et seaduse suhtes selgust saada. 1. juulil (?) jõutakse Toompeale, sinna läheb 51 talumeest asja suhtes selgitusi saama. Üsnagi ootamatult talupojad vahistatakse, süüdistatakse mõisnikele vastuhakus, mõistetakse vitsakaristus. Kõik kinnivõetud saavad 100 vitsahoopi. Et asi jõuaks talurahva kõrvu, toimub see asjalikult. Karistus antakse neil kätte endisel Vene turul pidulikult, mängiti trummi, kohale aeti rahvamass. Rahutuste laine oli seotud ainult Põhja- Eestiga , sellel mingit laiemat mõju (Liivimaale) ei olnud. 1850. aastatel tekib taas n-ö väljarändamisliikumine. Siin taga on mitte ainult kohapealt tulnud inistsiatiiv, 1853. aastal on keskvõimud ise propageerinud ümberasumist, selle piirkonnana peeti silma Musta mere rannikut, seal asuvat linna nimega Jeiski. Linn kuulus alles asutamisele, seda veel olemas ei olnud. Levisid kuuldusi, et mingi osa talupoegi on seal end juba hästi sisse seadnud. Talupoegade enda inistiatiivil ja riisikol on Väimela ja Sangaste talupoega 1850. aastate keskpaigas jõudnud Samarasse. 1858.-59. aastal väljarändamisliikumine hakkab laienema, levib info parematele maadele mineku võimalusest. Eestimaa puutub selle protsessiga esimest korda kokku 1860. aastate alguses. Septembris 1860 on hakatud pidama ümberasumiskoosolekuid. Pöördutakse järelpärimisega Peterburi, et uurida ümberasumisvõimalusi. 1850. aastate keskel on Põhja-Eestis alguse saanud usuline ja sotsiaalne liikumine, mille eesotsas Juhan Leinberg, keda tunti prohvet Maltsvetina. Maltsvet oli esialgu ümberasumisliikumise vastane. Oli Järvamaa talupoeg, hakkas 1850. aastate keskel pidama usulisi palvetunde, mis polnud sugugi seotud vennastekogudega. Tekivad jüngrid, kes teda kuulavad ja järgivad. Tema õpetuslik moment seisnes selles: leiab talupoegade raksele olukorrale lahenduse jumalasõnaga, eeldab kõva palvetamist ja paastumist. Kuna tema läheneb talurahva muredele teistmoodi, tekib vastuolu teiste ühiskonnakihtidega – nii vennastekogude kui luteri kirikuga. Kui ümberasumisliikumine jõuab ka Põhja-Eestisse, on prohvet Maltsvetil eitav seisukoht, astus energiliselt selle vastu. Millegipärast teeb ta samas ka pöörde ja hakkab rääkima sellest, et tema kui prohvet viib oma karja tõotatud maale, Krimmi. See kõik toimub keisti loa alusel, 1861 (?) minnaksegi Krimmi. Kui sinna kohale jõutakse, avastatakse, et olud ei ole üldse roosilised, tingimused igati rasked. Talupojad pettuvad. Krimmis olevad talupojad jätavad ta maha. Probleemiks on see, et talupojad on end suurtesse majanduslikesse raskustesse seadnud. Maltsvetil oli siiski toetajaid – need, kes jäid Eestimaale. Infot Krimmi kohta neil ei ole, jätkatakse ettevalmistusi väljarändamiseks. 1861. aastal on arvukalt talupoegi oma vara maha müünud. 1861. aastal kogunetakse Tallinnasse Lasnamäe nõlvale, hakatakse üheskoos ootama valget laeva, mis nad tõotatud maale viib. Lõppeb sellega, et politsei ajab nad lõpuks laiali. 1860. aastate keskpaigas on talurahva liikumine Lõuna-Eestis tekitanud palvekirjade aktsiooni.
25.11.2009
1860. aastad on reformide ajastu. Need reformid, mis 60-ndatel läbi viiakse, on paljuski mõjustatud muutustest Venemaal. Kõige tähtsamaks neist on 1861. aastal Venemaal toimunud pärisorjuse kaotamine. Venemaal talupojad vabastakse koos maaga. Siinsed mõisnikud said aru, et ka siin tuleb agraarreforme läbi viia. Esimeseks suureks muudatuseks on see, et talupoegadele antakse liikumisõigus. Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad hakkavad uut passikorraldust välja töötama, mille 7. juulil 1863 keiser ka välja kuulutab. Passikord on kahetasandiline . Nähakse ette kahte liiki passe: kogukonnast välja antav pass, mis võimaldas liikuda kõigis neljas Balti kubermangus, pluss väljaspool Balti kubermange 30 km piires. Samas ei välistata talupoegade lahkumisvõimalust ka sellelt üsnagi suurelt alalt, nad võivad ümber asuda ka kaugematesse piirkondadesse. Selleks antakse võimude pool välja plakatpass. Uue seadusega seoses nähakse ette eeldused, millal talupoeg lahkuda tohtis: õiendatud kõik kohustused mõisa ees, makstud kõik maksud riigile, ka talu pidi olema igati korras. Kui need tingimused olid täidetud, ei tohtinud mõisnik talupoja liikumist piirata. 1861. a Venemaa talurahvaseadusega kaotati ära kodukariõigus ehk mõisas peksaandmine. See oli signaaliks ka siinsetele rüütelkondadele ja 1865 tuleb sellest ka kõikidel siinsetel mõisnikel loobuda. Karistamine on lubatud, aga ainult politseiasutustes ja kohtutes. Mõis enam talupoega karistada ei tohi, selle asemel seatakse sisse rahatrahv . Kolmandaks oluliseks muudatuseks on see, et kaotatakse ka teoorjus. Esimesena keelatakse see Liivimaal, 14. mail 1865. aastal. Üle tuleb minna teoorjuselt raharendile. Eestimaal võetakse vastav seadus vastu 25. märtsil 1868. aastal. Üks oluline muudatus tuleb veel: 1868. aastal võetakse vastu ka vallakogukonna seadus. 1866. aasta vallarefomiga: vald kui selline vabastatakse mõisa mõju alt. Seatakse ümber ka valla organid: tähtsaimaks saab valla täiskogu, mille moodustavad kõik selle piirkonna täisealised meeskodanikud. Samas nende hulgas tuleb ka diferentseerimine vastavalt sellele, millise positsiooniga üks või teine mees oli: taluperemehed, talukohtade rentnikud ja edasi mõisa sulased, talusulased ja kõige viimasena popsid. Tähtsamaks kollektiivseks organiks on kogukonna koosolek, kus valitakse selle kogukonna ametnikkond. Neid valla ametnikke tohivad valida ainult taluperemehed. Teised, allapoole jäävad grupid annavad iga kümne mehe kohta ühe esindaja. Vallavanem , tema abid, valla kohtumehed ja valla volimehed. Tänu sellele, et valimiskord oli üles ehitatud pärisperemeestele, siis kõik need ametid lähevad paratamatult peremeeste kätte, kuna neil on koosolekutel ülekaal. Valla omavalitsusorganiks saab vallavolikogu, mille liikmete arv oli piiratud, vastavalt sellele, kui palju liikmeid kogukonnas oli (8-24 mees volikogus). Vallavolikogus pooled pärisperemehed ja pooled maata mehed. Vallavolikogul on ka oma esimees. Vallavolikogul on ka politseilised funktsioonid, pidid määrama trahve, lühemaajalisi areste jms. Seda 1866. aasta vallavolikogu seadust loetakse väga oluliseks arenguks talupoegade isetegemise arenguloos. Funktsioonid tulevad edasi juba Eesti Vabariiki. 19. sajandi keskpaiga kohta võib öelda, et just sel ajal toimub ka suur üleminek teorjuslikult mõisamajanduselt kapitalistlike suhete juurde. See eeldas palgatööjõu massilist kasutamist, seda nii mõisas, aga ka päriseksostetud taludes . Oluline on see, et töösuhe on asendunud rahasuhtega, siit tuleneb ka raharingluse kasv. Kolmandaks toimub talude päriseksmüümine ja tekib talupoegadel oma maaomand . On öeldud, et kõike seda kiirendas mitmesuguste uute agrotehniliste võtete ja põllukultuuride kasutuselevõtt.
Krimmi sõda
1854 veebruar – 1855 november. Inglased ja prantslased Venemaa vastu pluss mõni vähemtähtis liitlane . Asjad toimusid Musta mere rannikul Krimmi poolsaarel. Venemaa sai üsna haledalt lüüa, Inglise ja Prantsuse, peamiselt laevastiku jõud purustas Vene vägesid üsna hullusti. Kaudne mõju siinsetele aladele ka avaldus, kuigi sõjasündmusi siin aset ei leidnud. 1854. aasta veebruaris sõja puhkedes toimub siinsetel aladel jõudude mobiliseerimine. 21. veebr 54 kuulutatakse Eestimaal välja sõjaseisukord, millega kaasnevad mitmed kindlustustööd. Tallinnat kindlustatakse mitmetel patareidega. Põhja-Eesti rannikule rajatakse mitmeid tugipunkte, vaatlusgordonite võrgustikke. Gordonites tegutsesid põhiliselt Vene enda väed, aga hakatakse värbama ka kohalikke elanikke. Kaitstaksegi Põhja-Eesti rannikut Tallinnast Narvani, aga ka Paldiski saab tugevama kaitse. Suur osa läänepoolsest rannikust jääb kaitseta. Kaitseta jäävad ka Eesti saared. Nii Hiiumaalt kui Saaremaalt tuuakse ära kogu administratsioon, kaasa võetakse ka valdade kassad. Aprillis blokeerib Inglise-Prantsuse laevastik ka Läänemere. Siit tuleb Venemaal majanduslik ja väliskaubanduslik blokaad. See on sündmus, mis pakub siinsetele rannatalupoegadele võimaluse olukorda ära kasutada. Tekib puudus esmatarbekaupadest ja lähti läheb suurem smugeldamine. Sõidetakse Rootsi, peamiselt Gotlandile ning saadud kaup müüakse siin hea hinnaga maha. Alguse saab väikepaadikeste ehitamine. Inglise ja Prantsuse laevastik peksavad ka paadikesi puruks, kaup konfiskeeritakse, ca 120 alust on Läänemerel kinni peetud, mida rannatralupojad juhtisid. Tegelik laevakeste arv teada ei ole. Vaatamata konfiskeerimistele see salakaubandus õitses. Ei saa öelda, et inglased ja prantslased ei oleks püüdnud siin ka jalga maale panna, kuid okupeerimist ei toimunud. Käidi vett võtmas, aga kohalikku vastupanu ei kohatud. Püüti ka Tallinnat merelt pommitada, kuid sellel mingit otsest mõju ei ole. Siinsetele talupoegadele on sellel sõjal ka negatiivne mõju: Vene riik suurendab siit võetavate nekrutite arvu, 54-55 võetakse siit 12300 mees nekrutiks. Kes kroonuteenistusse ei võetud, pidid täitma muid kohustusi, nt tuli oma vankrite ja loomadega vedada kroonule kuuluvat vara. Tuleb ka logistika uuendamine, eelkõige Põhja-Eestis, kiirendatud korras teede ja sildade ehitamine ja korrashoid. Selleks kasutati kohalikke talupoegi. Tuli ka küttepuid varuda ja muid saadusi sõjaväele anda. Mitmel pool majutatakse ka enda juures sõjaväelasi. Siinsetest talupoegadest luuakse vabatahtlik palgaline maamiilits . Eelkõige siit värvatud, relvastatud mehed ei jää siia kohapeale, vaid viiakse Riiga. Nende peamiseks ülesandeks on Riia sadama kaitsmine.
55. aasta järel olukord normaliseerub. Informatsiooni hulk sõjasündmuste kohta on kasvanud, seda võimaldas telegraafiliinide võrgustiku arenemine. Samuti ajakirjanduse osatähtsuse kasv toimuva kohta saadava teabe vahendamisel. Lüüasaamise ja troonivahetus tingivad reformid Venemaal (1861. aasta talurahvaseadus Venemaal). Aleksander II-ga tuleb Venemaal veel olulisi reforme, nimetatakse Aleksander II reformide ajastuks . Kõik reformid siinsele alale ei laiene . 1864. aastal tuleb Venemaal uus kohtukorraldus, mis on mitmest aspektist vägagi kõrgelt hinnatud ka laiemas Euroopa kontekstis. 1864. aastal viiakse Venemaal läbi veel üks reform: korraldatakse ümber ka kubermangude ja maakondade valitsemine. Infrastruktuurid reorganiseeritakse, moodustatakse uued omavalitsused, mida nimetatakse zemstvoks. Omavalitsusreformi juures on oluline, et omavalitsemist ei teosta enam vaid vene aadel, vaid selles osalevad ka teised ühiskonnakihid, kuni linnakodanike ja talurahvaseisusteni välja. Samas, 1864. aastal alustatakse ühe reformiga – tuleb sõjaväereform. See puudutab ka meie alasid juba läbiviimise ajal. Nüüd seatakse sisse üleüldine sõjaväekohustus. Aleksander II aega nimetatakse liberaalseks ajajärguks. Keisri arusaam erineb tema eelkäija arusaamadest. Ajakirjanduse uus õitseaeg, asutatakse terve rida uusi ajalehti, tsensuur leevenes. Ka Vene ühiskond saab Aleksander II ajal uue arengu, euroopalikus suunas. Keisri liberaalne suhtumine oma riiki on üks põhjustest, miks võime rääkida ärkamisajast, rahvuslikust liikumisest jms. See on iseloomulik ka Soomes, Poolas, Lätis jms. Igal pool omad püüdlused.
Baltisaksa ärkamine. Ei ole iseseisev protsess. Baltisaksa rahvuslikul ärkamisel on tugev mõju Saksamaalt (torm ja tung). Siia jõuab saksa mõtlemine. Üheks liberaalse ajajärgu näidiseks on see, et ajakirjandus lööb õitsele, uued alused saab ka seltskondlik (ühiskondlik) elu. Tegemist uue baltisaksa põlvkonnaga, kes on saanud teistsuguse hariduse, näinud Lääne-Euroopat, eelkõige Saksamaad. Ka teistsugused eesmärgid.
Esimeseks baltisaksa ajakirjanduse näiteks 1859 . aastal Riia liberaalide asutatud kuukiri on Baltische Monatschrift. Hiljem seotud hoopis Tallinnaga. Lisaks hakkab tulema ka lehti, esialgu nädalalehti, õige pea minnakse ka päevalehe- formaadi juurde. 1860. aastal asutatakse Tallinnas ajaleht Revalsche Zeitung . Seda annavad välja kaks meest: W. Greifenhagen ja Friedrich Nikolai Russow. Seda on iseloomustatud väga liberaalse ajalehena, mis võtab julguse ka kritiseerida kohalikke olusid. RZ on ka üks talupojasõbralikumaid ajalehti.1862. aastal on selle veergudel üleskutse, et Baltimaades võiks olla kõikide seisuste esindus ja kaasa saaksid rääkida siinse piirkonna tegemistes ja reformimisel. Siia tegid kaastööd ka mitmed toonased ühiskonna arvamusliidrid. Üheks selliseks oodatud kaastööde autoriks oli ka Kreutzwald , kes oma lugusid ka sinna saatis. Kreutzwald saatis oma lugusid tegelikult mitmele poole. RZ oli oma ajast ees. Rigasche Zeitung.
Liivimaa jaoks on samuti päevaleht, Zeitung für Stadt und Land (1867-1894). 1866 hakkab Tartus ilmuma Neue Dörptsche Zeitung. Tartu kultuuriruumis oluline tegija – Mattisen hakkab välja andma. Lehti on veelgi – Tallinnas Relvalche Beoblachter. Tulevad ka ajakirjad. Sellele perioodile on iseloomulik, et ajakirjad on spetsialiseerunud ühele või teisele eluvaldkonnale, kuigi mitte ainult antud valdkonna spetsialistidele. Üheks ajakirjaks, mis on ajaloolastele oluline, oli 1836. aastal jurist Georg Friedrich Bunge välja andma hakatud Das Inland. 1863. aastal lõpetas oma tegevuse. On äärmiselt mitmekülge, mitmeid ajalooartikleid, etnoloogilisi artikleid jne jne. On üks ajakirju, kuhu suhteliselt aktiivselt avaldas oma artikleid ka Kreutzwald, temalt nt seeria artikleid Võru elust. Korrespondente oli veel palju. DI-l oli palju lugejaid. Antakse välja ka kõikvõimalikke brožüüre. Võimalus end trükisõnas avaldada tuli sellest, et tsensuur oli leebe . Ka organisatoorne külg arenes edasi – on mitmeid seltse ja seltsinguid, hakatakse tegelema mingi konkreetse asjaga. Mitmetes kohtades tekivad ajaloohuviliste ühendused, uurivad kohalikku ajalugu. Aeg on täis tegutsemist ja tehatahtmist. Tuleb ka eeskuju eestlastele, kes hakkavad endale analoogilisi asju tahtma .
Rahvuslik ärkamine
Täpselt seda dateerida ei saa, millal algab ja lõppeb. Ea Jansen on seda uurinud, väga viljakas ajaloolane. On püüdnud rahvuslikku joont edasi anda.
Rahvuslikule ärkamisele eelneb eelärkamisaeg. See sünnib valgustusideede rüpes, 18.-19. sajandi vahetusel. Nii Eesti kui Läti alal eeldused rahvusliku ärkamise ajaks on olemas ühel ajal. Liikumise vedajateks on valdavalt estofiilid , inimesed, kes tunnevad huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Mitte ainult ei harrasta seda, vaid ka propageerivad selle kasutamist. Eelkõige on tegemist mitteeestlastega, aga nende sekka hakkab ilmuma ka eesti päritolu inimesi. Igapäevane suhtluskeel ikkagi saksa keel, juurde harrastusena eestikeel. Esimesed eesti rahvuslased , kes on oma oskuse üle ka uhked. See on ajajärk, kus estofiilid hakkavad end ka uut moodi määratlema, nt tulevad kasutusele mõised liivimaalane, eestimaalane (mitte sakslane jne). Tegemist on haritlastega. 18. sajandil alguse saanud, aga 19. sajandi alguses esile tõusnud estofiilide tegevus päädib sellega, et nad hakkavad soovitama, et eestlased saaks asju ajada eesti keeles. Varasema eestikeelse kirjavara taga ei ole eestlased, vaid estofiilid. 1830. aastatel kerkib esile F.R Faehlmann ( 1798 -1850). 1830. aastate estofiilide hulgas on ka märkimisväärne osa eesti päritolu inimesi, kelle liidriks Faehlmann kujuneb. Oli Järvamaa talupoja järeltulija, tema isast oli saanud Ao mõisa valitseja. Poeg pannakse esialgu õppima Rakvere kreiskooli, õpib ka Tartu gümnaasiumis. Tollal kaks võimalust: õppida edasi teoloogiks või arstiks. Faehlmann otsustab õppida arstiks. Tema eesti keele oskuse juurde kuulus ka see, et hakkas hiljem Tartu Ülikoolis ka eesti keelt õpetama (1842-50). Ettevõtliku, agara, karismaatilise tegelasena hakkab enda ümber koondama inimesi, kes eesti keele vastu huvi tunnevad. Loetakse esimeseks meheks, kes hakkab enda ümber eesti soost haritlasi koondama. Oma maailmavaatelt on ta saanud mõjutusi Merkelilt, on väga käremeelne. Kritiseerib valitsevat korda. Võitleb saksa kultuuri toomise teooria vastu. On ka kirjavahetuses mitmete kaasaegsete mõjukate estofiilidega. Oli Äksi pastori Masingu sõber. Teine mees, kellega ta tihedalt suhtles, oli Rosenplänter, Pärnu Elisabeti kiriku pastor (praost?). On esimene, kes hakkab rääkima sellest, et kunagi oli muinasaeg , eestlaste õnnelik vabaduseaeg. Kaasajale üsna iseloomulikult on romantik. 1831 . aastal sõpruskond moodustab seltsingu, ühenduse, mis oli peamiselt vestulusring. Selle seltsingu raames peetakse ka ettekandeid, diskussioone. Ajavad eesti asja saksa keeles. Bunge veetud Das Inland 1836. aastal paljuski sellest seltsingust ka sünnib. Seltsing hakkab laienema. Keskseks küsimuseks eesti keel, kirjandus, rahvaluule , kultuur. Sellestsamast vestulusringist kasvab välja mõte asutada selts – Õpetatud Eesti Selts (1838. aastal). Seltsi ametlikuks kinnitamiseks pöördutakse haridusministri (?) poole. 18. jaanuar 1838 – ÕES sünnipäev. Selts seadis oma teaduslikuks eesmärgiks: edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast. ÕES algtegevusperioodil on väga tähtis roll eesti soost haritlaste koondamisel. Tegemist on paljuski radikaalsete maailmavaatega inimestega, kes ühel momendil hakkavad end isegi vastandama estofiilidele. Faehlmann on üks juhtioinaid, on ka teisi, nt T.H Jürgenson (kes asus ründama baltisaksa teooriat, nagu eestlased ei oleks Eestimaa põlisasukad). Peeti ettekandeid, sagedaseks ettekandjaks oli ka Faehlmann. Oli üks esimestest, kes hakkab rääkima ka muistse õnnepõlve lõppemisest, eestlaste orjastamisest sakslaste poolt, ning sellest, et rahvas tuleb nõiduse unest vabastada. Kuulutab, et see aeg ei ole enam kaugel. ÕES tegevuse raames hakkab kujunema ka Kalevipoja idee. Idee autor on paljuski Faehlmann ise. Mitte ei tegele vaid Kalevipojaga, vaid püüab eestlastele kunstmuinasjutte, -mütoloogiat luua. On kogunud ka folkloori , sealt saanud oma muistsetele kangelastele sisu. On pöördunud ka naabermaade poole (Soome mütoloogilised tegelased ning antiikkangelased, et nende isikuomadusi, saatusi ja saavutusi eesti muinaskangelastele külge pookida). Tegemist eesti kunstmuinasjuttudega, mis vormistatakse kõik saksa keeles. Ette kanti esialgu just ÕESis. 1839. aastal kõneõhtutel võetakse Kalevipoja teema üles, mitte ainult Faehlmann üksi, vaid ka teised aitavad ta tulevase eespose piirjooni paika panna. Seltsi juures on teisigi tegelasi. Üks, kes aktiivselt ÕESis kaasa lõi, oli Kreutzwald. Viimane seab oma eesmärgiks eestikeelsete raamatute väljaandmise, eelkõige õpetlike raamatute. 1840 ilmub K sulest raamat nimega „Viinakatk“. On koostanud ka eestikeelseid lugemikke, on tegelenud ka eesti keele uurimisega.
01.12.2009
Liivimaa Üldkasulik Ökonoomiline Sotsieteet.
Kalendrid talurahvale. ÕES võtab nende väljaandmise enda ülesandeks. Koht rahvusliku kirjanduse tekkes. Ka kirjanduse levitamine jääb ÕESi kanda. Teiseks oluliseks seltsinguks oli 1842. aastal loodud Eestimaa Kirjanduse Ühing. Paljuski on tegemist ÕESi eeskujuga. Tekib Põhja-Eestis, Tallinnas. Eestvedajateks baltisaksa haritlaskond . Wiedemann(?), Paucker, Pabst. EKÜ saab aluseks tänase Teaduste Akadeemia kogudele. Huvi maa ajaloo uurimise vastu. 1840. aastate keskpaigas jõuab ÕES oma esimeste kriitiliste momentideni. ÕESi seltskonnas erinevad huvid ja maailmavaated. Inimesed, kes on baltisaksa-saksa taustaga ning eesti päritolu liikmete vahel arvamuste lahknemine, mis ei vii küll ÕESi tegevuse peatumiseni. Eesti päritolu haritlased hakkavad baltisaksa seltskonda kritiseerima. Mõjutusi sisemiste probleemide tekkeks on ka väljastpoolt. 1840. aastate alguse ka keskpaiga talurahva liikumised avaldavad mõju. Õigeusku mineku üle diskussioon ÕESis. Slavofiilsete ideede pealetung 1840. aastate talurahvarahutuste taustal.
Kui varem oli lõhe eesti ja saksa rahvusest tegelaste vahel olemas, siis nüüd hakatakse seda lõhet täitma slvaofiilsete ideedega. Faehlmann on kõige pessimistlikum, on veidi närviline inimene. 1842. aastal võtab Faehlmann veel korra olukorra kokku. Üks tema kõige enam politiseeritud kirjatöid üldse. Avaldab jutu „Tühi jutt, tühi lori, tühi asi, tühi kõik“. Käsitleb talurahva rakset olukorda, vaeb selle põhjuseid. Astub väljarändamise vastu ja ka usuvahetuse vastu. Kirjatöös annab ka eestikeelsele lugejale mõista, et antud olukorras on luteri kirik siin maal parim. Taganemist luteri usust ei tohiks olla. Peetakse üheks tähtsamaks Faehlmanni kirjutistest.
Baltisaksa ringkonnad hakkavad rohkem olukorra üle arutama. Kuidas nähakse eestlaste tulevikku? Baltisaksa avalikkuse suhtumises võib välja tuua kolm täiesti erinevat nägemust. 1) Konservatiivid, kes leiavad, et olukorda muuta ei tule, las eestlased ja lätlased jäävadki alamrahvaks. 2) Rahvusromantiline arusaam – leiti, et põlisrahvast tuleb harida nende enda keeles ja nende enda kultuuris. Mitte teha neist sakslasi, aga anda haridust. Nii on võimalik talurahva järge parandada. 3) Liberaalid, kes ei näinud vahet eesti, läti ja saksa kehal. Tegemist on ühesuguste inimestega. Haridust peaksid nad saama saksa keeles, et tekiks ühtne saksa rahvustervik.
1836. aastal asutatud Inlandis on selleteemaline debatt kõige teravam .
Üks markantsemaid kirjatöid pärineb ühelt Meyeri-nimeliselt mehelt. Tema astus rahvusromantikute vastu. Meyer arvas, et eestlased oma rahvuslikelt eeldustelt ei saa kunagi kuuluda kultuurrahvaste hulka. Samuti leidis, et Baltimaades välja kujunenud seisuslik süsteem on parim siinsele alale. Pakkus välja, et süsteemist oleks eestlastel-lätlastel võimalik välja tulla ainult kiire saksastumise teel.
Ulmann oli täiesti vastupidistel seisukohtadel. Rääkis, et rahvastel on olemas oma eripära, kõik loomulikud eeldused on täpselt samasugused kui teistel rahvustel oma tuleviku ja kultuuri edendamiseks.
1840. aastate lõpul saab uueks eelärkamisaja ettevõtmiseks kõik see, mis on seotud Kalevipojaga. Kindlamalt tuleb mängu ka Kreutzwald, kes literaadina, paberi peal mõtlejana, oli varemgi end nähtavaks teinud. Kreutzwaldi esiletulek seoses sellega, et 1850. aastal Faehlmann sureb ja rahvusliku liikumise liidri koht jääb mõneks ajaks täitmata. Kreutzwald 1803. aastal sünnib Virumaal Jõeperes, pärisorjast isa poeg. 1833. aastal lõpetab Tartu Ülikooli meditsiini alal. Tema edaspidine elukutse tegevus oli seotud arstiks olemisega. Tegutses Võrus. Seal olles toodab ka suurema osa oma kirjanduslikust loomingust. Tartus õppides kujueb tema maailmavaade, mis oli ratsionalistlik, valgustuslik, humanistlik . Progressiivne mees oma ajal. Iseloom oli kahel mehel täiesti erinev. Faehlmann oli närviline tegutseja, aktiivne kõikides oma ettevõtmistes, püüdis paljude asjadega korraga tegeleda. Kreutzwald oma loomuomadustelt oli passiivsem, tagasihoidlikum. Tal puudus vajadus end avalikkusele suuliselt teatavaks teha. Oli edukam kirjalikul moel, tema pühendumus kirjatöödele oli Faehlmannist suurem. Tegemist oli professionaalse autoriga. Kreutzwaldist kujuneb ka see mees, kes saab sillaks eelärkamisajast pärisärkamisaega. Kreutzwald kasutas esimesena järjekindlalt Põhja-Eesti keelt, normeerituna. Oli uue kirjaviisi propageerija. Tema väljaandes „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on“ kasutab normeeritud eesti keelt. Ajakiri ise oli populaarteaduslik . Oma lugejaskonda võitis ka tänu sellele, et oli illustreeritud (oli üks esimestest illustreeritud ajakirjadest talurahvale). Kreutzwald oli ka üks eestikeelse hariduse pooldaja. Kritiseeris kadakasakslasi. Tegeleb siiski ka saksakeelse ajakirjandusega. Saab Faehlmannilt ka rahvaluule pisiku. Räägib rahvaluule vajalikkusest. Tegi ka kunstmuinasjutte, tõlkis ka saksakeelseid muinasjutte eesti keelde. Kreutzwald on ka üks esimestest, kes kutsus üles rahvaluulet koguma, talletama järgnevatele põlvedele. Kreutzwald innustub ka Faehlmanni Kalevipoja- ideest . Kui Faehlmann sureb, võtab Kreutzwald selle mõtte ja idee üle. Tal on mitmeid teisigi mõjutusi. Üheks selliseks on soomlaste Kalevala . 1851. aastal on Kreutzwaldil valminud esimene Kalevipoja käsikiri. See on veel proosavormis kirjatöö, kus on sees üksikud rahvaluule katkendid. Sellelt pinnalt hakkab Kreutwald terviklikku eepost välja arendama. 1853. aastal esitleb ÕESile eespose värsivormis. See, mis 53. aastal valmis, nimetatakse meie kirjandusteaduses alg-Kalevipojas. Kalevipoeg kui selline hakkab ÕESi toimetiste sarjas ilmuma 1857.-1861. aastal. Publikatsioon paralleelselt eesti ja saksa keeles. Nimetatatkse ka Kalevipoja teaduslikuks väljaandeks. Pärast seda hakkab Kalevipoeg oma iseseisvat elu elama. Esimene rahvaväljaanne ilmub 1862. aastal. Trükitakse Kuopios. Tiraaž oli 1000. Paari aasta möödudes oli 1000 eksemplarist müüdud vaid mõnisada. Kreutzwaldi ootused olid palju suuremad. Rahvas, kellele ta selle suunas, võttis selle leigelt vastu. Sattus masendusse ja hakkas nägema eestlaste tulevikku juba pessimistlikumas vormis. Õige pea, järgmise ärkamisaja põlvkonna juures aga saab Kalevipoeg väga oluliseks kirjatükiks.
1850. aastate lõpus ja 60. alguses tegutseb ÕES küll edasi, kuid vana lõhe ei ole kuskile kadunud. Baltisakslaste konservatiivsem pool hakkab domineerima. Jõutakse välja ka võimaluseni, et kui eestlased tahavad siinses maailmas saksastuda. Hakkab iseloomustama ka literaatide mõttemaailma. Karl Schirren, kes oli TÜ vene ajaloo professor , sai 1861. a ÕES juhiks. Oli mees, kes esindas konservatiivsemat suunda. ÕES 25. juubeli puhul pidas kõne, milles seltsi algusaega mõnes mõtte naeruvääristas, seltsi rajajate eesmärke pidas naiivseiks. Ütles, et need ei sobi kaasaega. 1860. aastate keskpaigas võib rääkida sellest, et baltisaksaringkondades hakkab tekkima tõsine oht venestamise ees. 1864. aastal Liivimaa maapäeval peab jutluse vaimulik Walter . Tema pööras oma pidujumalateenistuse kõne tähelepanu pealetungivale venestusele. Pakkus välja, et baltisakslased peavad leidma kompromissi põlisrahvastega, kuid kõige parem võimalus selleks on eestlaste ja lätlaste saksastumine. Üsna paljud eestlased, kes olid paremale järjele jõudnud, haridust ja teenistust saanud, keerasid tihti selja oma eesti juurtele ja saksastusid. 1860. aastate venestuse pealetungi ja retoorilise venestuse saabumist on loetud ka eelärkamisaja lõpuperioodiks. On seatud uued sihid nii baltisakslaste kui eesti-läti mõtlevate tegelaste hulgas. Pikk estofiilide periood on läbi. See, mis nüüd järgnevat perioodi hakkab iseloomustama, on patriootlik agitatsioon . Vahepeal on edasi arenenud ka eesti rahvuskeha. Eesti ühiskond ise on kõvasti edasi arenenud. Mitmesugused nähtused on eesti ühiskonda kui sellist tugevalt edasi arendanud. Nii 18. sajand, kui 19. sajandi esimene pool (kuni 60. aastateni) on eestlaste loomuliku kiire juurdekasvu aeg. 1860. aastatel hakkab sündimus vähenema, eelkõige seoses majanduslike põhjustega. Kui sajandivahetusel oli etnilisi eestlast siinsel alal ca 400 000, siis sajandi viimase kolmandiku alguses (1881) on eestlasi umbes 800 000. Üsnagi lühikese aja jooksul on toimunud kiire areng ühiskonnas nii mitmeski mõttes, sh demograafilises. On juurde tulnud inimesi, kelle jaoks eesti keelt säilitada ja neid, kes oleksid eestlaste ajaloolise mälu kandjateks. Hakatakse rääkima, et eestlane kui selline ei ole unustanud oma minevikku ja seda, et nad on selle maa kunagised peremehed . Kui mõtleme mitmetele sotisaalsetele liikumistele, on sellele ajale iseloomulik, et eestlased hakkavad iseorganiseeruma. Kogemus on olemas eelnevatest usulistest liikumistest. Ei ole imelik, et 19. sajandi 30.-40. aastatel tekivad uued ühendused usulisel pinnal, piibliseltside nime all. On üsna palju talupoegadest osavõtjaid. Piibliseltside juures on paljuski mängus ka hernhuutlik pärand (see liikumine polnud veel kadunud). Paljud äratajad on hernhuutliku taustaga. 19. sajandi 60. aastate kohta on öeldud, et see on esimene aeg, kui Eestimaa hakkab esimest korda end rohkem tervikuna tundma. Eestimaa hakkab mitmete kommunikatsioonikanalite vahendusel rohkem suhtlema ja hakatakse end tervikuna tundma. Talupoeg hakkab aru saama, et maailm ei piirdugi ainult kodukihelkonnaga. Paljuski aitab terviku tekkimisele kaasa ka see, et kasutatakse üha rohkem Põhja-Eesti keelt. Koolivõrgustik tiheneb. Teadlikult hakatakse ka koolide õpetuslikku taset parandama. Paljud rahvusliku liikumise tegelastest on lisaks hernhuutlastele pärit koolmeistrite peredest. Hakkavad tekkima dünastiad. Koolmeistrite peredest hakkavad tulema poisid, kes ise lähevad koolmeistriteks. Kõige tüüpilisem dünastia on Kanepist pärit Treffnerid, Laiuselt Nieländerid. Köstritel samuti dünastiad – kool ja kirik on tihedalt seotud. Kihelkondade koolmeistrite juures võib öedla, et pole eriti saksastumise ohust üsna kaugele. Mida edasi end harida, seda suuremaks läks oht. Vändra koolmeister Johann Voldemar Jannsen . Rahvusliku liikumise tegelased hakkavad koonduma ka Peterburi. Tuleb soov midagi oma kodumaa hüvanguks teha. Pärast hävitavat Krimmi sõda saabub Venemaale liberaalne ajastu. Enne oli tsensuur väga range ja piirav olnud. Olud soosivad 1860. aastaid rahvusliku liikumise mõttes.
Rahvusliku liikumise üheks verstapostiks on välja pakutud 1857. aasta – hakkas ilmuma Kalevipoeg teadusliku väljaandena, samal aastal hakkab ilmuma esimene järjepidev nädalaleht Perno Postimees ehk näddalileht. Informatsiooni kättesaadavus, üle-Eestiline ettevõtmine. Lehte hakkab välja andma Jannsen. Teda on peetud esimeseks rahvuslikuks liikujaks. Postipapa. Jannsen (1819-1890). Maetud Raadi kalmistule, nagu Kreutzwaldki. Oma erialalt on köster, kooliõpetaja. Leht näeb ilmavalgust 5. juunil 1857. aastal (vana kalendri järgi). Lehe pöördumises on märgilise tähtsusega sõnakasutus: pöördub eesti rahva poole Terre arrmas eesti rahwas! Perno Postimehe väljaandmine läheb esialgu üle kivide ja kändude. Puudus finantsvahenditest, samuti oli lehte raske informatsiooniga täita, kuna lehe tegijate ring oli väike. Esialgu ei ole lehel ka erilist tagasisidet. Üsna ruttu suudab end siiski maksma panna. 1862. aastaks on teada, et lehel oli üle 2200 tellija. See on tolle aja kohta väga suur arv. Tavaliselt lehte anti käest-kätte. Kõige enam telliti lehte Tallinnas ja Harjumaal, ka Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Virumaal. 1857. aastal hakkab ilmuma veel üks leht – kirikuringkondade leht. Willigerode, kes 1857. aastal hakkab välja andma Tallorahwa Postimeest, kuid ei suuda sünniraskustest üle saada 1859. aastal jääb lehe väljaandmine seisma. Kubermanguvalitsus oli Jannsenile ette kirjutanud, et ei tohtinud olla poliitikat. Jannsen osava sulemehena hakkab laveerima lubatu ja lubamatu piiril. Ei oleks tohtinud rahvuslikku vaimu õhutada, kuid oma kirjatükkidega ta seda siiski tegema hakkab. Tegi eestlastele lehe kaudu selgeks, et eestlane ei ole teiste rahvastega võrreldes kuidagi alam, propageerib haridust ja haritust. On kirjutanud sellest, et häbenegem enda rumalust, aga mitte seda, et eestlased oleme. Rääkis ka seda, et eestlane peab igas olukorras eestlaseks jääma, mitte saksastuda. Jannseni puhul on oluline ka see, et oma isikliku eluga näitab eeskuju. Ka oma lapsi püüdis samas vaimus kasvatada. Kuna tegemist oli Eesti ühiskonnas väga murrangulise ajaga, sekkub ka igapäevasesse tegevusse, võtab sõna ka talude päriseksostmise juures. Propageerib rikastumist, jagab nippe, kuidas seda teha. Osavõtt ka kõikvõimalikest kultuurisüdnmustest.
02.12.2009
„Tee tööd, palu Jumalat, austa keisrit ja ülemaid vanemaid!“ ütles Jannsen. Lehe veergudel ilmus ka kõikvõimalikke muid asju. Annab edasi ka kõikvõimalikke näpunäiteid igapäevase elu tarbeks, põllumajanduse osas jms. Edasi antakse ka õpetussõnu tervishoiu osas. Üsna märkimisväärne koht lehes on pühendatud välissõnumitele. Jannsenil on välja kujunenud ka oma lemmikkarakterid – G. Washington ja Garribaldi (?). Ameerikat on oma kirjutistes nimetanud vabaduse kodumaaks.
Rahvusliku liikumise aktiivsuse esimeseks perioodiks võib lugeda 1860. aastate esimest poolt.
Viis olulisemat piirkonda:

Pärnu ja Pärnu ümbrus. Ettevõtmine seotud eelkõige Perno Postimehe ja Jannseniga. Tema puhul leht saab nii piirkonna tutvustajaks kui sarnaste ideede edasiandjaks teiste rahvusliku liikumise tegelastele. Samas on Pärnu seltskonna kohta öeldud, et sel perioodil on tegemist veel üsna saksameelse ja ettevaatlike inimestega.

Võru. Tegelaskonna keskmes on Kreutzwald. Läbi Kalevipoja rahvaväljaande (1862) hakkab levima eepos ka lugejate hulgas. Järk-järgult Kalevipoja populaarsus siiski kasvab. Personaalse autoriteedi saab Kreutzwald. Vananevale Kreutzwaldile on ette heidetud, et suhteliselt torisevalt suhtus paljudesse kavadesse rahvusliku liikumise osas.

Tartu. Paljuski seotud ülikooliga ja ülikoolis aina enam õppivate eesti soost üliõpilastega, kes esialgu leiavadki väljundi eesti elus (küll saksa keeles) osaleda läbi ÕESi. Ehhki ÕESi kohta on selgelt öeldud, et seltskond oli maailmavaateliselt lõhenenud, kuid eesti haritlaste tuumikgrupp oli seal olemas. Kui Karl Schirren rääkis, et eestlased peaks saksastuma, siis põtkiti sellele kindlalt vastu, kuid saksa keeles.

Viljandimaa . Ärksamad talupojad. Kaks eriti aktiivset kihelkonda on Paistu ja Tarvastu. Nendes on grupp aktiivsemaid ja end paljuski majanduslikult kindlustanud talupoegi. Püütakse midagi muuta – agraarseaduse osas ja eesti asja ajamises. Talupoegadega on ka tihedalt seotud antud piirkondade koolmeistrid. On ka teatavad liidrid: Holstre ja Pulleritsu koolmeister Jaan Adamson. Teiseks piirkonna aktiivseks meheks on Tarvastu kihelkonnakooli õpetaja Hans Wühner. Mitmedki rahvusliku liikumise esiotsa suured üritused on alguse saanud Viljandimaa talupoegade ja koolmeistrite juurest. Võib ka etteruttavalt öelda, et Viljandi mehed on paljuski need, kes hakkavad kontakti otsima teiste keskustega.

Peterburi seltskond, kuhu on jõudnud mitmed eesti ihuga inimesed, kes on haridust saanud Peterburis, seal karjääri teinud. Hiljem hakatakse neid nimetama Peterburi patriootideks või Peterburi rahvasõpradeks. Mereministeeriumi ametnik Jurjev , keisri ihuarst Filipp Karell, Tallinnast Peterburi ümber asunud Nikolai Russow. Mõne aja jooksul kerkib Peterburi patriootide liidriks Johann Köler. Peterburi seltskonnale on iseloomulik, et neid baltisakslaste tegevus ei pärsi. Neile on tagantjärgi ette heidetud teatavat venesõbralikkust. Keskvõimu kõrval tehakse tihedat koostööd ka vene ajakirjandusega.
1860. aastatel hakkavad esile tulema mõningad ideed, mis erinevaid seltskondi järk-järgult ühendama hakkavad. Hakatakse tihedat koostööd tegema. See juhtub eelkõige läbi suurürituste korraldamise.
Idee luua eesti Aleksandrikool oli 1860. aastate alguses igati asjalik . See mõte saab alguse Holstre talupoegade seas, kes esimesena pakuvad välja mõtte, et võiks kuidagi tähistada talupoegade vabastamist pärisorjust. Vabastajaks oli keiser Aleksander I. Esimene mõte oli rajada ausammas keisrile. Õige pea sellest mõttest kasvab välja idee panna raha kokku ühe kõrgema eestikeelse kooli asutamiseks. Alguse juures seisab Tarvastu koolmeister Wühner, kes oktoobris 1862 kutsub kokku teemakohase koosoleku. Seal esitab idee kokkukutsututele. Pöördutakse mitmete teiste grupeeringute poole. Üheks, kelle poole pöördutakse, on Tartus ÕES, kus on palju Viljandi päritolu tudengeid, kelle kaudu toetust otsitakse. Talupoedage hulgas esialgu head vastuvõttu ei tulnud, siit ka vajadus otsida toetust laiemalt kui vaid Viljandimaalt. Gustav Blumberg ja sel ajal veel tundmatu Jakob Hurt . Nendele seda ideed ka tutvustatakse. Hurt on sellal veel usuteaduskonna tudeng, kuid on end näidanud juba Perno Postimehe veergudel, on sinna kaastööd teinud. Hurt võtabki enda peale ka Aleksandrikooli idee tutvustamise teistele rahvusliku liikumise tegelastele. Räägib seda Kreutzwaldile, kes ideega kaasa ei lähe. Siit tuleb ka Hurda mõte, et sama ideed tuleb tutvustada ka Peterburis eesti taustaga inimeste hulgas, kuna kooli asutamiseks oli vaja luba. Hurt pöördub Köleri poole. Köler on ideest igati vaimustatud ja esimeses otsas seda ka vedama hakkab. Köler tutvustab ideed ka paljudele Viljandimaa koolmeistritele, sh Adamsonile. Nii see mõte levib. Üritati vältida, et kool läheks baltisaksa ringkondade kontrolli alla. Mõte, et kool tuleb allutada vene haridusministeeriumile, kes pidi kogu organisatoorset poolt juhtima. Esimeseks suuremaks ettevõtmiseks on 1864. aastal, kui otsustatakse (Köler, Hurt, Adamson), et aeg on küps, keisrile teatamine. Koostatakse palvekiri vene haridusministeeriumile. Kõik see entusiasm, mis mõne aasta jooksul on kogunenud jääb vastuseta. See on esimeseks selgeks tagasilöögiks, et haridusministeerium paari aasta jooksul midagi ei vasta. Küsimuse arutamine jääb rahvusliku liikumise tegelaste hulgas soiku, kuid hea on see, et on tekkinud kontakt erinevate gruppide vahel. Aleksandrikooli lainel tuleb 1864. aasta palvekirjade aktsioon. Siin võib paljuski taga näha seda, et talupojad olid juba õppinud selgeks võimaluse, et Peterburis asju ajades võib mõnikord ka edu saavutada. Oli kantud usust, et keiser on hea, aga ei tea kohalikest oludest midagi. Kogu aeg on tegutsetud stiihiliselt, üksida, kooskõlastamatult. Nüüd tuleb oma palvekirjad ühendada ja läbi talupoegade delegatsiooni pöörduda valitseja poole. Siin on ka omad juhtoinad, kes on talupoegliku taustaga, aga lokaalseteks rahvusliku liikumise tegelasteks kujunenud. Need on Holstrest pärit vennad Adam ja Peeter Peterson . Selle mõttega, et peaks oma jõud ühendama ja organiseeritumalt tegutsema, pöördutakse Köleri poole. Köler igatepidi toetab seda ideed, et tuleb koostada üks suur ühine palvekiri ja isiklikult tsaarile üle anda. Köler lubab igatepidi abiks olla, pinda ette valmistada. Viljandimaa talupojad olid majanduslikult seotud läti talupoegadega. Läti talupojad on samasuguse ideega aasta varem välja tulnud. Palvekirja aktsiooni idee saab teatavaks ka baltisaksa seltskonnale, kes algusest peale hakkab seda takistama. Levitavad laimu ja valeinformatsiooni. Üheks näiteks on see, et Peeter Peterson võetakse vahi alla, tehakse ähvardusi, aga talupojad ei jäta jonni ja palvekirjaaktsioonist saab salajane ettevõtmine. Augustis 1864, kui Köler viibis kodumaal, siis ta korraldab ka ühe salakoosoleku, kus kutsutakse kokku valitud seltskond talupoegu ja koolmeistreid. Seal Lubjassaare kogunemisel palvekirja sisu ka paljuski paika pannakse. Otustatakse, et selle esitamise taga on Lõuna-Eesti talupojad. Võibki öelda, et palvekirjas on kaks tasandit : majanduslikud ja sotsiaalsed nõudmised ning teisalt mitmesugused rahvuslikud taotlused. Tekst ka vormistatakse ja sealt edaspidi tuleb hakata allkirju koguma. Organisatoorne töö kodumaal jääb Adam Petersoni õlule, Köler pidi ettevalmistusi tegema Peterburis. Palvekirjade aktsiooni juures on nähtud ka esimest korda, kus ideed hakkavad lahknema. Nimelt Hurt otsustab passiivseks jääda. Kreutzwald suhtub vaenulikult, samuti ta halvustab idee vedajaid, nimetab ässitajateks, kes rohkem kahju toovad kui kasu. Kokku saadakse 251 allkirja. Allkirjad saadakase kokku peamiselt Viljandi-, Pärnu- ja Tartumaalt.
Palvekirjas nõutakse:

Taotleti, et maa ostu- ja rendihinnad saaks kindlaks määratud ja et need oleksid mõõdukad (arvestaks talupoegade reaalset kandevõimet, mitte mõisa soove).

Nõutakse teoorjuse lõpetamist. Samuti taludele vajaliku metsamaa ja soomaa juurdeadmist.

Et kohtud pääseks mõisniku eestkoste alt.

Taotletakse kohtureformi, et talupojaseisus oleks teiste seisustega võrdväärne.

Kohalikud kogudused saaks kaasa rääkida kohaliku pastori valimisel kaasa rääkida.

Ihunuhtluse kaotamist.
(majanduslikud ja sotsiaalsed nõudmised)
Palud asjad tegelikult ka juhtuvad
Rahvuslikud nõudmised:

et kõikides ametiasutustes oleks eestikeelne asjaajamine.

sooviti, et eestikeelne ajakirjandus saaks veelgi tuult tiibadesse ja et tsensuur veelgi leevenduks, et eestikeelne trükisõna saaks levida.

et rahvakoolid oleks vabastatud mõisa ja kiriku järelvalve alt.

Et kogu kohalik rahvaharidus oleks allutatud vene haridusministeeriumile.

Soovitakse, et nendes rahvakoolides hakataks õpetama ka vene keelt.
Talupojad ise olid palvekirja mehhanismi ette näinud sel moel, et kui palvekiri sisse antakse, siis keiser moodustab vastava komisjoni, kes punkte läbi vaatama hakkaks . Aktsioon jõudis siiski ka baltisaksa juhtivate ringkondade kõrvu. Rakendati talupojakavalust – kui seltskond, soovis Tartust Peterburi rännata, jõudis nendeni teade, et neid tahetakse tee peal vahistada. Väidetavalt olevat Jannsen välja pakkunud ühe kõvera tee. Peterburi ikkagi jõuti. 9. novembril 1864 on delegatsioon (17 talupoega) on oma suurpalvekirja ka isiklikult keisrile üle andnud. Kohtuti Aleksander II-ga, tsaar viibis sellal Tsarskoje Zelos. Palvekirja juures olevat talupoegadel kaasas olnud ka erapalvekirjad, mis ka üle anti. On öeldud seda, et Köler oli kohtumise ette valmistanud, keiser olevat suhtunud mõistvalt, audients olevat toimunud rahulikult . Probleem tekkis siis, kui talupojad tagasi jõudsid ning ettevõtte initsiaatoreid hakati kimbutama ja taga kiusama . Vahistatakse Adam Peterson ja mitmete talupojajuhtide üle Viljandimaal toimub politseiline kontroll.
Võib öelda, et aktsioon esialgu samuti edu ei too. Tegelikult kõik, mis muutus, oli palvekirjast sõltumatu. Et see palvekiri midagi ei muutnud, siis mitmed liidrid langesid teatavasse ebasoosingusse. Ka Köleri mõju väheneb. Köler ja tema toetajad jäävad mõneks ajaks tagaplaanile.
Esimest korda on rahvusliku liikumise programm sõnastatud. Paika pandi see, millised on eesmärgid.
Üheks järgmiseks asjaks, mis seltskonda hakkab ühendama on Jannseni tegevus. 1863. aastal tuleb Jannsen Tartusse. Otsustab, et tema edasine tegevus on ainult ajakirjandusega seotud. Siit ka idee, et Tartusse tuleb rajada uus ajaleht. Perno Postimees ei sulgu, vaid jätkab oma tegevust, kuid muutub lokaalsemaks ja hakkab esimeseks piirkondlikuks leheks. Paljud, kes seda üleeestiliselt olid tellinud, enam ei telli, saavad uue lehe ehk Eesti Postimehe tellijaks. 1863. aasta lõpus annab Jannsen välja esimese Eesti postimehe. Regulaarselt hakkab ilmuma 1864. aastal. Teeb teatava kvaliteedimuutuse. Eesti Postimees muutub nii sisult kui vormilt. Leht muutub olulisemalt poliitilisemaks ja radikaalsemaks. Ettevaatlikkus, mis oli Perno Postimehel, on Eesti Postimehes eesti ühiskonnakriitika osas paljuski vähenenud. Ka kaastöölisi iseloomustab teatav uus tase radikaalsuse mõttes. Jannsen on hästi avatud, ka nendele, kellega ta nõus ei olnud. Eesti Postimehe juures tuleb esile Carl Robert Jakobson . Sel ajal tegemist noore radikaalselt mõtleva mehega (elas 1841-1882). Jakobsoni puhul oli tegemist noore mehega, kes oli teinud kannapöörde. Esimeses etapis oli olnud kultuuriliselt saksastuv inimene. Tema esimesed kirjatööd ja looming olid saksakeelsed , paljuski ajas baltisaksa asja. Pööre tuleb. 1865. aastal saab Eesti Postimehe kaastööliseks. Jakobson oma stiililt on terav, kirjutised poleemilised ja kaasamõtlemakiskuvad. Siit saab ka laiema lugejaskonna ja aitab Eesti Postimehe levikule kaasa. Oli (Janis) Cimze seminari kasvandik. Cimze seminaris on õppinud üsna palju eestlasi. Üle saja eesti päritolu noormehe, nt Ado Grenštein, Joosep Kapp, Mihkel Kampmaa, Kunileiud (Aleksander), Aleksander Läte jnejne.
Eesti Postimehe juures on teisigi olulisi muudatusi. Üheks muudatuste põhjustajaks on sel ajal tuult tiibadesse saav tütar Lydia Koidula, kes hakkab lehe väljaandmisel aitama, teeb kaastööd. Eesti Positmehe veergudel hakkavad ilmuma Koidula luuletused. Üheks tuntumaks oli „Eesti muld ja eesti süda“. Paljud luuletused, mis 1867. aastal EP-s ilmusid, nendest annab välja oma luulekogu . Sinna on koondatud meilegi hästi tuntud luuletused. Üsna oluline saavutus meie kultuuriloos. Paljuski kaasautorid aitavad kaasa ka radikaliseerumisele. Jannseni enda kirjatükid jäid üsna leebeteks ja rahumeelseteks. Uue joonena propageerib ühinemist seltsidesse ja seltsingutesse, kaasalöömist orkestrites jms. Loomulikult ei jäta ka reformide järele nõutamist. Eesti Postimees võtab üle Perno Postimehe lugejad, tellijate arv hakkab kiiresti kasvama. Varsti üle 2000 tellija, mõne aasta möödudes peaaegu 3000 tellijat üle Eesti. Kui Perno Postimees on tugevalt levinud Harjumaal, Tallinnas jne, siis nüüd on ka Lõuna-Eesti järgi tulnud. Tellijatest on esikohal Tartumaa ja Tartu, järgi tulevad Viljandimaa, Pärnumaa ja Võrumaa. Enam-vähem samasugune on ka kaasautorite geograafia. Taas domineerib Tartumaa. Peamiselt on tegemist koolmeistritega. Jannsenite perekonna Tartusse asumisega toimub eesti seltskondlikus elus teatavaid nihkeid. Jannsenite kodu oli avatud kõigile. Algab uus seltskondlik läbikäimine. Peamiseks suhtlejaks saab Lydia Jannsen Koidula. Seal taheti olla ja seal ka palju viibiti. Seda kohta hakati nimetama Koidula salongiks, kus intellektuaalid koos käisid.
08.12.2009
Koidula salongil oli üsna suur tähtsus – rahvusliku liikumise tegelased, kes Tartusse sattusid, viibisid seal. Seltsielu oli mujalgi – 1863. aastal alustas Tallinnas, küll vaimulikes raamides, seltsinguna tegevust Revalia, mida vedas Kaarli kiriku toonane pastor Wurmberg. Võimude jaoks oli tegemist vaimuliku ühendusega, kuid arendati rahvuslikku asja. Paar aastat hiljem mindi ametlikult laiali, tegutseti esialgu põranda all edasi, 1865. aastal asutati Estonia Selts. 1865 paneb Jannsen aluse laulu- ja mänguseltsile Vanemuine . Laulupeo ideed juba liikusid. Vanemuine oli esialgu haritlastest eemale jäänud, peamiselt linna töölised ja teenistujad, üsna kiiresti hakkas Vanemuine juurde võtma uusi liikmeid, paari aasta pärast liikmeid juba 250. Mida aeg edasi, seda rohkem haritlasi Vanemuise tegevuses osales. Jakobson Vanemuise seltsi aias (praegu Tähe 4 juures) pidas kõnesid. Vanemuise Selts on paljudele teistele eesti seltsidele eeskujuks. Rahvuslik liikumine siin toimub paralleelselt mitmete teiste rahvuslike liikumistega. Samal ajal toimus ka Saksamaalt mõjutusi saanud baltisaksa seltsielu, baltisaksa organiseerumine, mis on sammukese eesti ja läti rahvuslikust liikumisest ees, sealt võeti eeskuju.
Paljuski on saksa seltsidele omane – eestlasi püütakse nendesse seltsingutesse kaasata, et sealtkaudu kasvatada ka eestlasi saksa kultuuri vaimus. Eestlased ei lähe eriti nendega kaasa, v.a mõned üksikud. Ka vene poolt võitlus eesti hingede pärast. Venemaal saab 1860. aastatel alguse slavofiilne liikumine. Balti alad on slavofiilide meelest igipõlised Vene alad. Venemaal on ka traditsiooniliselt kõik läänelik halb. 1864. aastal puhkes Poola ülestõus ja suruti maha. Jõuti selleni , et äärealad, sh Balti kubermangud tuleb venestada. 1868. aastal vene slavofiil, intellektuaal Juri Samarin, kes avaldas raamtu „Venemaa äärealad“, kus ta kutsus üles baltimaid venestama. Karl Schirren võttis Samarini kirjatöö ette ja kirjutas vastukirja „Liivimaa vastus härra Juri Samarinile“. Paljuski võttis kokku sellesama, mida baltisaksa seltskond siin mõttes ja asus kirglikult kaitsma Balti erikorda ja räägib Liivimaa aadlike ajaloolistest privileegidest. Schirreni ideaaliks oli Patkul (1690-ndatel sattus Rootsi võimudega konflikti), oli üks tema esimesi teaduslikke uurijaid. Uurimine oli seotud vajadustega ajalooliste privileegide leidmiseks. Schirren, tundes ja Vene- ja Liivimaa ajalugu, oskas tüli suureks puhuda. Tema jaoks lõppes tüli nii, et oma elu teise poole veetis Saksamaal eksiilis. Konfliktist tuleb ka eestlaste jaoks küsimus, kumma poolega kaasa minna, või leida hoopis oma tee. 1860-ndate teisel poolel hakkab seltskond nii Eestis kui Lätis küsimusele vastust otsima. Arvamusi oli igasuguseid. Põhitendents oli see, et valida tuleb oma tee, üles ehitada oma rahvuslik ühiskond. Üheks tublimaks tegelaseks selle osas oli Jakob Hurt ja tema lähikondlased. 19. sajandi viimastel kümnenditel hakatakse rahvuslikku liikumist pidurdama. Kui Samarini ja temalaadsete rünnakute tulek siia aset leidis, on ka selle üheks põhjuseks, miks baltisakslased konservatiivsemaks muutusid. 1860-ndate lõpp ja 70-ndate algus näitab seda, et rahvuslik liikumine on avaldunud ja laienenud. Toimub ka põlvkonnavahetus rahvusliku liikumise tegelaste hulgas, kes on sündinud 1830-ndate II p ja 40-ndate alguses. Kerkib üles mitmeid karismaatilisi tegelasi, kaks selget liidrit – Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt ja nende kõrval protsessi mõjutav Lydia Koidula. Jakobson on seda meelt, et rahvusliku liikumise alal on võimalik edu saavutada, kuid tuleb toetuda vene valitsusele. Vene kaarti otsustas ta kasutada baltisaksa vastases võitluses. Teisel arvamusel oli Jakob Hurt. Tema rahvusliku liikumise ideestik oli paljuski alguse saanud Kreutzwaldist. Hurt leiab, et kui eestlased liiga palju vene võimudele loodavad, toimub venestumine. Hurt ei ole ka saksameelne. Hurt ammutas oma ideid ja eeskujusid Soomelt. Vaatas Soome arenguid. Hurt jõudis järeldusele, et tuleb valida Eesti tee. Vaatamata erinevatele arusaamadele teevad Hurt ja Jakobson esialgu palju koostööd. Kuna Soome seltskonnaelu oli üsna hästi organiseeritud. Üks, mis Hurdale Soome elus meeldis, oli see, et koos käisid vaimuinimesed. Temale meeldis 1831. aastal loodud Soome Kirjanduse Selts. Seda seab ta paljuski eeskujuks, hakkab mõtlema, kuidas eesti literaate omavahel ühendada, jõuab välja Eesti Kirjameeste Seltsi ideeni. Võiks hakata uurima eesti keelt ja rahvaluulet. Seab seltsile eesmärgiks ka kirjastusliku tegevuse. 1865. aastal otsustas Hurt n-ö vanade tegijate juures oma ideed tutvustada, jõuab Köleri juurde. Midagi ei saanud toimuda ilma loata ja selle saamiseks ta viimase poole ka pöördus. 1867 esitatakse võimudele uue seltsi põhjuskiri. Võimud seda esimese hooga ei kinnitanud. Mõned aastad hiljem, 1870, esitati uuesti kinnitamiseks, siis läks ka läbi. Hurt ja Jakobson leiavad, et eestlastele on vaja oma ajalugu, otsida oma juuri ja minevikku konstrueerida . Kirjameeste seltsi raames leidis Hurda ajaloohuvi hea väljundi. Nii Hurt kui Jakobson hakkavad sellele tähelepanu pöörama, et rahvas saaks oma ajaloo. 6.10.1868 Vanemuise seltsis peab Jakobson oma kõne „Enne ja nüüd“, 1870. a tuleb sellele lisa. Nendest tulevadki kolm isamaalist kõnet. Paljuski võib öelda, et Jakobson püüab ajalookäsitluses olla väga liberaalne, tugineb mitmetele baltisaksa valgustajatele (Merkel, Jannau). Tulemuseks oli see, et ta hakkab muinasaega paljuski romantiseerima. Räägib piltlikult, et eestlastel on kogu aeg olnud võitlus. Periodiseerib esimesena eesti ajaloo. Jagab selle kolme perioodi – 1) kunagine valgusaeg 2) pikk pimeduseaeg 3) koiduaeg , mil pimedusest saab uuesti valgus.
Leiab, et senine suhtumine eestlastesse ja nende ajalukku tuleb ümber hinnata, näha, et eestlastel on olnud kuulsusrikas minevik . Jakobsoni kõne oli üsna keisrimeelne ja ettevaatlik, kuid baltisaksa ringkonnad võtsid selle siiski mässulisena vastu. Baltisaksa ühsikond võttis ka Jakobsoni kolm isamaakõnet väga valuliselt vastu. Jakobsoni materdati baltisaksa ajakirjanduse veergudel üsna võimsalt. Kuna vastuväited jõudsid ka eesti ajakirjandusse, siis see tõstis ka Jakobsoni kõnede tähtsust.
Hurt tegeles eesti ajalooga teaduslikumal moel. Otsustas, et eestlastele tuleb kirjutada eesti ajaloo raamat. 1868. aastal on ta jõudnud mingisuguse käsikirjaga valmis, püüdis seda trükki anda. Tema mõte oli see, et raamat laulupeo ajal avalikkusele anda. Ei saanud tsensorilt ilmumisluba. Raamat ilmub lõpuks 1871. aastal (avaldati Eesti Postimehes järjeloona, 1879 tuleb eraldi raamat). Raamat saab pealkirja „Pildid isamaal sündinud asjust“. See raamat on teaduslikum, ette on võetud katse kirjutada eestlastele nende enda ajalugu, mis ei oleks nii rahvusromantiline, vaid pigem faktiline. St baltisaksa faktid asetati rahvuslikku sousti. Hurt oli oma raamatu üles ehitanud seitsmele pildile. See, millest ta valdavalt kõneleb, on muistne vabadusaeg ja vabadusvõitluse aeg. On öeldud, et raamat on üsna faktitruu, samas ka kriitiline. Eestlastele on tehtud selget ülekohut. Räägib muistsete vabadusvõitlejate vaprusest. Jõuab välja selleni, et esivanematel oli vägilaste vaimu.
Hurda jaoks on rahvaluule see, millest saab kätte eestlaste õige ajaloo, hakkab seda propageerima. Ütleb, et seda tuleb ka koguda ja talletada.
Rahvuslikus liikumises oli ka terve rida konflikte – nii põlvkondadevahelised kui põlvkondadesisesed konfliktid. Teatud eriarvamus oli Jannseni ja Kreutzwaldi vahel. Kumbki neist ei saa noortest aru. Pahandavad nii üksteise kui noortega . Süüdistavad noori liigses radikaalsuses. Mõlemale oli iseloomulik, et kartsid, et noored võivad oma teadmatuses ja tulipäisuses asja vene orientatsioonile kätte. Kreutzwald pelgas eelkõige Jakobsoni venemeelsust. Ka Jannsen noorte hoiakutest vaimustuses ei olnud, kuid tema piirdus pigem torisemise kui tõsise kriitikaga. Ei olnud küll Jakobsoniga kõiges nõus, kuid viimane oli tema jaoks tänuväärne autor, kes oma töid Eesti Postimehe veergudel avaldas. Neid võis lahku viia see, et Jakobson teatas üsna varakult, et soovib ka oma ajalehe teha. Jannsen võtab selle kohkumisega vastu. Hiljem olevat aga Jakobsonile isegi edu soovinud idee realiseerimisel.
Kreutzwaldi ja Jakobsoni sidus Koidula. Kreutzwaldil ja Kodulal oli tihe kirjavahetus. 1860. aastate teisel poolel tulebki Jakobsonil idee oma leht välja anda, mis oleks rahvusliku liikumise häälekandja. Jõuab selleni, et lehte tuleb välja anda Peterburis, kuna eestikeelseid lehti seal ei oleks tsenseeritud (eeltsensuuri). 1868. aastal pöördus mõttega ka trükiasjade peavalitsuse poole, et luba saada. Trükivalitsus keeldus. On leitud, et see aeg ei olnud ka kõige sobilikum, sest sel ajal erinevate ringkondade vaheline võitlus hakkas pärssima muud tegevust.
09.12.2009
Liivimaa sinodil esines Hansen kõnega ja ründas kõiki rahvusliku liikumise tegelasi. Eelkõige sattus löögi alla ajakirjandus, pead ei paitatud ka Vanemuise Seltsil. Rünnati ka aina ilmsemaks saavat orientatsiooni Soome eeskujule. Leiti, et Soome rahvuslus , mis oli väga selgelt välja kujunenud, on epideemiline haigus, mis ka eestlasi laastab. Siiski oli baltisaksa ajakirjanduses sellele ka vastuväidete esitajaid. 60-ndate aasta lõpu kõige suuremaks, märgilisemaks ja tulevikku suunatud ettevõtmiseks saab üldlaulupeo korraldamine, mis kujuneb traditsiooniks.
Mõte see üldlaulupidu korraldada, saab alguse sellest, et lähenes pärisorjuse kaotamise 50. aastapäev. Pakuti välja ka mitmesuguseid variante, kuidas keisrihärrat veelkord tänada. Ringkond, kes pidu pidada tahtis, oli seotud Jannseniga. 1857. aastal toimus Tallinnas esimene saksa linnade vaheline laulupidu (laulupäevad). See oli üsna palju tähelepanu saanud, 1861. aastal tegi samasugused laulupäevad Riia linn. Toona oli Jannsen võtnud neid ka oma Perno Postimehe veergudel näidata, seda ettevõtmist ka väga hindas. Ka 1860-ndate keskpaigas hakkas toimuma mitmel pool regionaalseid laulupäevi. Regionaalsetel laulupäevadel hakkasid üles astuma ka eesti koorid ja puhkpillikoorid. Võimalik, et siit sai ka Jannsen mõtte korraldada suurem ühislaulmine, kutsuda kokku kõigi maakondade esindajad ja võimalikult palju koore. Koorimuusika mitmel pool meie kihelkondades oli üsna hästi arenenud (tänu hernhuutlaste tegevusele, kes koore olid loonud ja koorilaulu ja puhkpillimängu propageerinud). Koorid on tihedalt seotud kohalike haridusoludega – paljude kooride eesotsas on kohalikud koolmeistrid, köstrid või vöörmündrid. Laulurepertuaar oli seega täiesti olemas. Esimesed laulud olid üle võetud saksa kultuurist ja mugandatud eestlaste jaoks. Kirikulaulud oli üks osa reperuaarist, samuti saksakeelsed rahvalaulukesed. Jannsen leidis esialgu baltisaksa ringkondades suure toetuse, et eesti koorid tulevad kokku. Jannsen moodustas pidukomitee, kes laulupidu ette pidi valmistama. Paljude rahvuslike tegelaste kõrval võtab ta sinna mitmeid baltisaksa soost arvamusliidreid, kes rahvuslikku liikumisse toetavalt suhtusid. Üheks selliseks meheks oli Tartu Maarja koguduse pastor Willigerode, kes oli Jannseni kõrval teiseks kõige olulisemaks peo ettevalmistajaks. Luba taodeldes aga võimud seda esialgu ei andnud. Olles juba peaaegu ideest loobumas, alles 20. veebruaril 1869 saadi luba. See tähendas seda, et läks väga kiireks . Oli ka suur rahapuudus, eelkõige puudutas see repertuaari trükkimist, paljundamist ja levitamist. Igasuguse info levitamiseks kasutab Jannsen ära Eesti Postimeest, kus ei tee mitte ainult propagandat, vaid jagab ka vajalikku informatsiooni. Kaastöölised aga saavad ülesande noote laiali saata. Märgitud on, et aeg veebruari lõpust suveni jäi natuke lühikeseks, et kogu repertuaar , mis oli suhteliselt raske, selgeks õppida (?). Rudolf Põldmäe on 1969. aastal avaldanud väga korraliku ülevaate esimesest laulupeost. Laulupidu oli üks proovikive, kus rahvuslikud tegelased pidid otsustama, kas nad tahavad ettevõtmisega ühineda või mitte. Jakobson osa võtta ei taha, miks, see on arusaamatu, kuna ametlik põhjus oli vene võime kiita. Jakobson esialgu küll siiski olevat toetanud. Tema olevat olnud see, kes noort heliloojat, Saebelmanni toetanud ja õhutanud originaalviise kirjutama.
Oli ka otseseid vastased, üheks selliseks oli Johann Köler, kes kutsus üles laulupeost eemale hoidma. Laulupidu ise algab 17. juunil 1869, esialgu kokkusaamisena. Mitmed, kes esialgu olid lubanud tulla, pidid hiljem ära ütlema, rahapuuduse või pika teekonna tõttu. Pole selge, palju koore tegelikult Tartus koos oli. Arvatavasti 44 või 46. Ei ole teada ka lauljate arv. Pakuti, et kõik lauljad kokku oli umbes 800 inimest. Puhkpilliorkestreid oli 5, nendes 56 mängijat. Kõige rohkem oli Tartumaa koore (15), Virumaalt 7 koori, Võru- ja Viljandimaalt, kummastki 6, Pärnumaalt 5. Harjumaa on väga pika teekonna tõttu eemale jäänud. Kõige suurema grupi moodustasid koolmeistrid (pool sellest seltskonnast) või kooliga seotud inimesed, teine grupp taluperemehed (20%), kolmanda grupi moodustasid käsitöölised (alla 10%). Ülejäänud seltskonna moodustasid mitmed sotsiaalsed grupid. 17. juunil on üldine saabumine ja kogunemine. Suud tehakse lauluks lahti 18. juunil. Alustatakse rongkäiguga. Kõik osavõtjad on kogunenud Tähe tänavale toonase Vanemuise seltsi maja juurde. Sealt hakati tulema, liiguti läbi linna Toomeorgu. On pakutud, et rongkäigu lõpp-punkt oli Toomeorus tenniseväljakute juures. Seal toimus jumalateenistus. Sama päeva teisel poolel kogunesid kõik koorid Emajõe teisel kaldal (Praeguse Peetri kiriku juures). Tol korral oli seal Ressoursi aed, seal toimus esimese päeva laulmine . Esimese päeva laulmine oli jagatud kaheks: kõigepealt lauldi vaimulikke laule, siis mindi üle ilmalikele lauludele. Ilmalikud laulud olid tõlked, kõige tuntum meie jaoks on „Mu isamaa mu õnn ja rõõm“ (Jannseni sõnad Paciuse viisile). Ilmalike laulude juures esitatakse juba ka algupäraseid Saebelmanni viise Koidula sõnadele. Peol peetakse mitmeid pidukõnesid. Üheks peakõnelejaks on Jakob Hurt. Tema on igatepidi vääriline seda ettekannet seal pidama – tema kõne on paljuski programmiline (Hurda 3 soovi). 1) Kutsus eestlasi truuks jääma oma rahvusele. 2) Kutsus üles osalema ja toetama rahvuslikke ettevõtmisi, ka kõikvõimalike eesti seltside tegevust edendama (eesti elu edendamine). 3) Kutsus üles hoolitsema eestikeelse hariduse eest. Enam-vähem samal (ja natuke hiljem) ajal hakatakse vormima ka rahvusliku liikumise ideoloogiat . Hurda kõne saab ka paljusi selle väljatöötamise nurgakiviks. Laulupeol oli ka teine ja kolmas laulupäev. Toimus pidulik ühissöömine Vanemuise seltsi aias. Söömingu käigus võeti väga palju sõna. Anti sõna ka kohalesaabunud külalistele. Kolmas päev läks veel laulmise tähe all, see on ka esimene kord, kus koorid astuvad üles ka üksikult, toimub võistulaulmine. Kolmandal päeval toimub ka laialiminek. Toimus manifestatsioon , väga ülevas tujus sõideti mööda maad tagasi „ilma alkoholita purjus olles“. Suur vaimustus ja entusiasm selle üritusega kaasnes. Eesti ajakirjandus näitas seda samuti väga positiivsetes värvides, avaldas hulgaliselt reportaažitaolisi ülevaateid. Ka baltisaksa ajakirjanduses räägiti sellest (laulupeo kiitmisel ei oldud seal küll nii üksmeelsed, paljud ei olnud rahul Hurda kõnega, käsitleti kui rahvuslikku liialdust), teated levisid ka Soome. Täiesti eitava positsiooni võttis vene ajakirjandus, tegi seda maha, jõudis järeldusele, et tegemist on suure baltisaksa ettevõtmisega, mis on suunatud vene valitsuse vastu.
Seega vastukaja laulupeole oli palju ulatuslikum kui oodati , see aitab aga rahvusliku liikumise elavdamisele kaasa. Kaua aega käsitleti laulupidu kui rahvuseks laulmise pidu, hiljem on öeldud, et tegemist on ilmselge liialdusega. On öeldud ka seda, et 1869. aasta laulupidu toob kaasa ka teatava joovastuse, impulsi. Laulupeo-järgne aeg mõne aasta jooksul, seda on nimetatud ka rahvusliku liikumise mesinädalateks. Laulupidu ja mesinädalad – ilmes see, et selle toel paljudes kohtades seltsielu elavneb. Selle juurde kuulub ka mitmete teiste seltside teke. Tulevikus hakkavad olulist rolli mängima nn põllumeeste seltsid, mis mitmel pool tekivad. Neil kaks eesmärki – praktiline põllumajanduslike nippide jms jagamine, aga ka rahvusliku liikumise edendamine. 1870 on esimene selline selts tekkinud – Pärnumaal Tori vallas talunik (Jaan Tamman). Tähtsaimad Tartu ja Pärnu Põllumeeste Selts, aasta hiljem ka Võrus ja Viljandis. Paljud põllumeesteseltsid elasid EW-ni välja. Ka igasugune muu seltsitegevus laieneb, võtab tuure üles. Kui varem, enne laulupidu olid paljud koorid koos käinud stiihiliselt, siis nüüd, laulupeo järgselt, hakkavad oma põhikirju jms välja töötama.
Ka eesti ajakirjandus teeb sel perioodil läbi teatava muutuse. Ühelt poolt ajakirjandus muutub rahvuslikumaks, sellega seoses kerkivad aga esile ka mitmed probleemid, tegelastel tekivad eriarvamused, mis tekitavad inimeste vahel pingeid. Üheks pingete tekitajaks on Jakobson, kes tekitab esialgu probleeme sellega, et ta näiteks võtab Eesti Postimehe veergudel arvustada eesti koolisüsteemi, leiab, et see on igatepidi vilets, sellest tulenevalt on ka rahva haridustase vilets. Jakobson oli pärit köstri perest Laiuselt (isa kirikuga seotud). Jakobson hakkab oma artiklites ründama kirikut, leiab, et rahvahariduse üheks nõrkuseks on koolides õpetatav usuõpetus. Lapsed peavad muude teadmiste omandamise asemel tuupida usuõpetuslikke tõdesid. Jakobson ka järgnevatel kordadel on väga kirikuvaenulik. Seetõttu tekkis tal mitmeid vastajaid, kes ta seisukohtadega nõus polnud. kõige rohkem vaidlesid talle vastu koolmeistrid ja kirikuõpetajad, annavad talle vastulöögi. Jakobson läheb tülli ka Jannseniga, kes püüab laveerida mõlema leeri vahel, et mitte mängida tüli kätte baltisaksa ringkondadele. Tüli viis lõpuks selleni, et Jannsen suleb Jakobsonile oma lehe veerud , tema artikleid vastu ei võta. Jakobsonil ei jäägi muud üle kui oma leht teha.
Üks seltskond, kes sellest Tartus toimunud laulupeost kuulajana osa võttis ja organisatoorset poolt toetas, oli eesti üliõpilaskond, kes oli selleks ajaks TÜ-s juba kasvanud. Sel ajal on toimunud eesti üliõpilaskonnas ka teatav kvalitatiivne muutus. Nüüd tahetaksegi eestlased olla ja mitte saksastuda. Siit saavad alguse ka mitmesugused grupeeringud uuel tasandil. On öeldud seda, et grupeeringute tekkimise juures mängib rolli Koidula salong. Seal saadi kokku, kõikidele olid uksed avatud ja eesti üliõpilased hakkavad seda üsna arvukalt külastama. 26.03.1870 toimub esimene eesti üliõpilaste ja rahvuslike tegelaste koosolek, kus sõnastatakse suunad ja prioriteedid edaspidiseks tegevuseks. Ilmneb see, et saksa taaka on üsna palju. Siit jõutakse välja selleni, et pannakse ette, et tuleb ühiselt lugeda Kalevipoega, seda ühiselt ka arutada. Alguse saavad Kalevipoja-õhtud, kus arutatakse rahvuslikke probleeme ja elatakse seltskonnaelu. Sealt saab alguse ka esimene rahvuslik üliõpilasorganisatsioon. 1870. aasta juunis luuakse esimene rahvuslik teater – Vanemuine, mis püüab repertuaari etendada , mis oleks rahvusliku liikumisega seotud. Algus käis siiski üle kivide ja kändude. Võeti etendada Koidula poolt saksa keelest tõlgitud ja siia mugandatud „Saaremaa onupoeg“. Hurda pidukõne alusel hakatakse sõnastama ka rahvuslikku ideoloogiat, ehk mida taotletakse, kuhu välja jõuda tahetakse, mis on eesmärgid. Paljudele toonastele mõtlejatele oli eeskujuks Herder ja tema filosoofia, kuigi tema tööde sisu tegelikult väga hästi ei tuntud, pigem võeti teda mööda latvu. Hurt sai Herderi ideed paljuski estofiilide kaudu. Tulenevalt tema maailmavaatest, kasvatusest ja haridusest on tema eesmärgiseade põimunud religioosse arusaamaga.
Üheks sündmuseks, mida rahvusliku liikumise ajaloos on kõrgelt hinnatud on see, et 06.07.1870 toimub Helmes eesti rahvuslike tegelaste väljasõit. Seal peab Hurt kõne „Meie koolitatud ja haritud meestest“, milles formuleerib rahvusliku liikumise ülesanded. Ütleb, et eestlastel pole võimalik suureks saada arvult, vaid vaimult („vaimuasjades ja haritud elu poolest“). Leidis, et see teine tee on väärtuslikum, taaskord jõuab eestlaste ja kreeklaste võrdlemisele. Räägib, et kreeklased on väike rahvas, aga nendel on väga suur ja rikas minevik, vaimu poolest suutsidvastu astuda väga suurele rahvale – pärslastele. Kuidas vaimult siis suureks saada? Tuleb eesti kultuuri edendada, luua haridusrahvas. Seab eeskujuks baltisakslased. „Peame olema sellised nagu kõrgharitud baltisakslased“. Samas on nii saksastumise ja venestumise vastu, kuid siiski hindab kõrgelt saksa kultuuri. Erinevalt Jakobsonist väidab, et ka luteri usk on see, mis on eestlastele parim. See olevat meid sidunud muu Euroopa kultuuriga. Eestlastele vastuvõetamatuks nimetas Venemaad ja vene kultuuri (kultuurilises, mitte poliitilises mõttes). Eestlastel saavat olla ainult üks missioon – kultuuriline. Mingit poliitilist missiooni sel ajal veel olla ei saanud. Läbi kultuuri sai eestlane tema meelest olla rahvus, eestlusest riiklikul tasandil ta ei unistanud. See aeg, 1870-ndate algus, on paljuski suhete teravnemise aeg. Sel ajal hakkab Jakobson üsna kiirelt otsima võimalusi uue ajalehe asutamiseks. Jakobsoni kõrval taotleb lehe loomist ka Hurt, aga ka tema eriti edu selleks ei olnud. Kui Jakobsoni jaoks jäi Jannseni leht suletuks , hakkab Hurt Eesti Postimehega tihedamat koostööd tegema. Selle lisaleht läheb peaaegu täielikult Hurda kanda. Lisalehes läheb Hurt selgelt üle uuele kirjaviisile, on toimunud keele uuendamine, hakkab rakendama uuenenud eesti kirjaviisi. Võtab ette ka hariva poole, teadmiste levitamine. „Pildid isamaal sündinud asjadest“ lisalehel riburada pidi ilmuvad . Hurt on baltisakslaste vastuseisu tõttu varsti sunnitud EP juurest lahkuma.
15.12.2009
1870 juuli – Eesti aleksandrikooli Peakomitee. Eesotsas Jakob Hurt.
29.06.1872 toimus Tartus suur Aleksandrikooli koosolek. Esimene rahvuslik parlament, kokku said erinevad rahvusliku liikumise tegelased. Lisaks Aleksandrikooli-temaatikale arutati ka muid asju ja praktilisi probleeme.
Aleksandrikooli abikomiteede süsteem kattis suure osa Eestis, oli vaid 68 kihelkonnas. Abikomiteede peamine ülesanne oli raha koguda. 1872. aasta lõpuks oli koos peaaegu 10 000 rubla. Abikomiteede kõige tihedam võrgustik oli Viljandi- ja Tartumaal. Koosolekud muutuvad regulaarseks, hakkavad toimuma igal aastal. Tavaliselt käidi koos Vanemuise Seltsi ruumides Tähe tänava alguses. Seda kooskäimist on tagantjärgi kõrgelt hinnatud. Toimub teatav muutus – üksikud tegelased muutuvad rohkem koostegutsevateks. Isetegemise asemele hakkab tulema organiseeritum tegevus. 1870. aastatele on iseloomulikud mitmesugused kriisid , mis eriti selgelt tulevad välja kümnendi keskpaiku. Võib öelda, et on toimunud teatav paigalseis, rahvuslik liikumine ei ole laienenud. Seda on nimetatud „teise aasta kriisiks“ – pärast suuremat entusiasmi tuleb teatav langus. Kriisiperioodi iseloomustavad mitmed nähtused: inimeste osavõtt üritustest ja ettevõtmistest muutub loiumaks. 1870. aastate keskpaigas ka rahade laekumine pidurdub. Ilmneb, et mitmel pool entusiasmiga rajatud abikomiteed ei ole töövõimelised.
Kriisi taustal majanduslik olukord halvenes. Tegeldi rohkem oma sisemiste probleemidega kui osaleti rahvuslikus liikumises.
Üheks erandiks teise aasta kriisi juures on Eesti Kirjameeste Selts, mis samal ajal jätkab tõusvad joones. Liikmeskond kasvab: 1872 – 43 liiget, 1875 – 164 liiget. Ka tegevus, millega Kirjameeste Selts silma paistis on aktiviseerunud. Selts hakkab välja andma oma aastaraamatut. Alguse saab Kirjameeste Seltsi raamatukogu ja muuseum . Samuti algne plaan tegeleda aktiivselt kirjastustegevusega on saanud hoogu juurde. Peamine, mida kirjastatakse, on õpikud. EKS saab Jakob Hurdale väljundiks, mille kaudu ta hakkab veelgi aktiivsemalt koguma ja uurima vanavara . Seda ei olnud võimalik teha üksinda, aga selleks tekib talle korrespondentide ehk rahvaluule kogujate võrk.
Samal ajal hakkab silma, et on tekkinud mitmesugused meestevahelised kriisid ja vastuolud. Üheks selliseks vastuolude allikaks saavad baltisakslased, kes üsna teadlikult võtavad ette katse rahvuslikku liikumist lõhestada. Hakatakse püüdma minna eesti rahvuslikku liikumisse eesmärgiga seltskonda omavahel tülli ajada. Kõige aktiivsemalt püüab Eesti seltsiellu sekkuda, on liberaalne saksa tegelaskond. Üheks nimeks, keda siinkohal tasub välja tuua, on Urvaste mõisnik Hermann von Samson. Olemuslikult toetas ta rahvuslikku liikumist ja eestlaste taotlusi. Tema tegi Jannsenile ettepaneku, et Jannseni ajaleht Eesti Postimees hakkaks avaldama ka baltisakslaste kirjatöid. Baltisaksa liberaalsed autorid maksaksid selle eest lehele, et nende töid avaldataks. Sellisest rahalisest toetusest oli Jannsen üsna huvitatud. Septembris 1870 otsustas Eestimaa Rüütelkond, et võetakse Eesti Postimees oma toetuse alla. Lubati üles osta 385 eksemplari. Sellega seoses oli ER sooviks, et leht käsitleks provintsi jooksvaid, ametlikke, praktilisi, aktuaalseid teemasid . Esimene sissemakse 1871. aastal. Teadaolevalt ER kuni 1879. aastani andis Jannsenile toetust ja see sissemakse oli tavaliselt umbes 600 rubla aastas. Jannsen sai veel raha ja toetust Liivimaa rüütelkonnalt, kuid sellele ei ole kinnitust leitud. Kui rahavood olid EP kätte jõudnud, ilmnes, et baltisaksa tellijatel oli oma täiendavaid nõudmisi. Üheks oli, et Jakob Hurt tuleb kõrvaldada lehetegijate ringist ja veerud temale sulgeda. Jannsen sellega esialgu nõus ei olnud, kuna Hurt oli olnud üks aktiivsematest kaastegijatest. Siiski oli tal lihtsam Hurt kõrvaldada, kuna raha baltisakslastelt oli vaja. See tekitas pingeid rahvusliku liikumise tegelaste vahel. Nii Hurta kui Jakobsoni mõistnud tegelased ei mõista Jannsenit. Isa tegevuse mõistab hukka ka Lydia Koidula. 1873. aastal Lydia lahkub Eestimaalt, abiellub ja asub Kroonlinna elama. 1873. aastaga läheb ka Lydia Jannsen Koidula eesti rahvuslikule liikumisele aktiivse tegelasena kaduma. Seoses dotatsioonidega, mis Jannsen sai, hakkas ka EP sisu muutuma tunduvalt rahumeelsemaks. Erilist radikalsust ei olnud seal kunagi olnud, kuid nüüd kadusid ka natuke radikaalsusele suunatud artiklid. EP tutvustas päevateemasid, teatava sordiini all kutsub üles ka eesti seltsielu elama, eelkõige Eesti kultuurilist arengut silmas pidades. EP on jätkuvalt turu liider. Väidetavalt 1878. aastal oli lehe trükiarv ulatunud 5000 eksemplarini. Seoses Hurda eemaldamisega on Hurda ja Jakobsoni koostöö tugevnenud, peavad Jannsenit reeturiks, saab endale nime „müüdav mees“. Kahe mehe koostööl pikka perspektiivi siiski polnud erinevate maailmavaadete tõttu. Jakobsonile ei meeldinud Hurda juures see, et viimase käes olid rahvusliku liikumise kõik tähtsamad positsioonid. See olevat Jakobsoni ärritanud. Hurt omakorda pidas Jakobsoni liiga venemeelseks ja sellele aitas tuge juurde saada see, et Jakobsoni vastased, aga Hurda pooldajad söötsid talle ühe kirja, mille Jakobson olevat saatnud vene preestritele. 1870. aastad on see periood, mil vene preestrid olid paljuski eesti taustaga ja Jakobson üritas seda rahvusliku liikumise hüvanguks ära kasutada. See usuküsimus saab paljuski nende omavaheliseks komistuskiviks. Hurt hakkab 1870. aastatel püüdlema selle suunas, et kirikuõpetajate kohtadele saaks võimalikult palju eesti õpetajaid. 1870. aastatel õnnestub kahel mehel saada päris headele positsioonidele: Tartu Peetri kogudus saab 1870 endale õpetajaks W. Eiseschmidti ja veelgi olulisem – 1872 saab Hurt ise kirikuõpetajaks Otepääl. Olles juba otsapidi kirikutegelaskonnas sees, hakkab Hurt ära kasutama võimalust kirikuringkondades liikudes baltisaksa õpetajatele edasi anda seda, millised on rahvusliku liikumise taotlused. 1874 toimub Valgas suur kirikusinod, kus olid kohal kõik tähtsamad kirikutegelased. Seal tekib üsna tugev diskussioon baltisaksa kirikuõpetajate ja nende väheste eesti taustaga õpetajate vahel. Sõna saavad nii Eisenschmidt kui Hurt. See on koht, kus Hurt peab kõne „Eesti päevaküsimused“, kus teatab ametlikult, et tema on üks rahvusliku liikumise tegelastest ja toetab rahvusliku liikumise ideid. Tutvustab rahvusliku liikumise programmi. Hurda põhisõnum on, et eestlaste õigusi tuleb suurendada. Räägib õiguste suurendamisest keelevaldkonnas, kuid tuleb võrdsustada rahvusgruppide omavahelisi õigusi. Samas kutsub baltisaksa ringkondi üles koostööle. Räägib ühisest kodumaast jne. Üheks tervikuks saamise eelduseks on, et sakslastel tuleb eestlaste rahvuslikke püüdlusi tunnistada ja toetada. Selles kõnes on ta hoiatanud baltisaksa ringkondi ka idast tulevate ohtude eest. Hurda kõnet just suure soojusega vastu ei võetud. Aasta hiljem peeti järjekordne sinod , kus otsustati, et tuleb vastu võtta seisukoht, kuidas luteri kirik peab suhtuma eesti ja läti rahvuslikesse liikumistesse. Resolutsioon, mis vastu võeti, oli veelgi räigem kui kardeti. Resolutsioonis hinnati rahvuslikke liikumisi antikristlikeks ja väga kahjulikeks. Räägiti, et rahvusliku liikumise juhid eksitavad inimesi. Väideti, et rahvusgruppe ei ole võimalik võrdustuda ja sakslased jäävad alati paremaks ja eestlased ja lätlased peavad tänulikud olema. Luterlikel vaimulikel keelati rahvuslikust liikumisest osa võtta. Hurt ja mitmed teised kirikuõpetajad ei ole seda otsust täitnud, on jätkanud erinevatel tasanditel ka rahvuslikku liikumist. 1877 (?) aastal võetakse nii saksa kui vene ajakirjanduses löögi alla Eesti Aleksandrikooli liikumine, aga ka mitmel pool sakslaste kontrolli all olevates eestikeelsetes lehtedes. Põhiline, millele püütakse tähelepanu juhtida on, et liikumisel ei ole mingit perspektiivi. Kogu ettevõtmine olevat juba eos määratud läbikukkumisele. Hurt aga võtab mitmel pool vastu sõna ja näitab, et Aleksndrikooli liikumine on tõend rahva arengust ja soovist edasi liikuda. Rünnak on eesti tegelaskonda aktiviseerunud ja tänu sellele saab Aleksandrikooliliikumine oma vahepealsest mõõnast üle. 1870. aastate lõpule ja järgnevale perioodile on iseloomulik teatav aktiviseerumine. 1870. aastate üheks näitajaks on mitmesuguste seltside tegevuse ativiseerumine. Eriti hakkab põllumeesteseltsi raames silma paistma Jakobson – ta valitakse mitme eesti põllumeesteseltsi presidendiks. 1870. aastate lõpul tuleb Jakobson välja ideega asutada oma ajaleht. Seda ideed on ta ka mitmetele teistele rahvusliku liikumise tegelastele tutvustanud ja toetust saanud. loa leht asutada saab Jakobson 1877. aasta novembris. Esiknumber ilmub 11.03.1878. Seda aastat loetakse ka uue ajajärgu alguseks, mil eesti avaliku elu tegevus aktiviseerub.
Sakala on absoluutselt poliitiline häälekandja. Algusest peale sõnastab rahvusliku liikumise radikaalse suuna. Peamiselt pannakse rõhku poliitilisele ja majanduslikule programmile. Algusest peale deklareeritakse, et lehe üheks ülesandeks on võitlus eesti rahva võrdsete õiguste eest sakslastega. Sakala võtab arvustada balti provintsides välja kujunenud Balti erikorra ja eriseisundi ja Balti provintside eriseisundi Venemaal. Teravalt kritiseeritakse balti aadli eesõigusi, rünnatakse isiklikult mõisnikke, kirikuõpetajaid. Nõutakse, et eestlastel oleks Maapäevadel ka esindusõigus ka eestlastel ning seda, et balti kubermangudes hakkaks kehtima vene olud – Semstvo süsteem. Sakala on esimene foorum , kus räägitakse ühtsest eesti kubermangust ehk etnilise eesti ala ühendamist tervikuks. Maaküsimuses ollakse veidi teistsugusel arvamusel. Kui EP oli peamiselt tutvustanud, mis maa päriseksostmise rindel toimub, siis Sakala leiab, et maade päriseksmüümist ja –ostmist tuleb reguleerida. Pakub välja, et riik määraks kindlaks teatud hinnad, mida ületada ei tohiks. Need maad, mis ei olnud veel päriseksosmisel, ka siin tuli renditingimusi pehmendada. Mitmel pool, kus tegelikult ei oldud raharendile üleminemist, nõutakse teorendi lõpetamist. Lehe veergudel tutvustab Jakobson Venemaad ja hakkab vene olusid idealiseerima. Leht saab üsna kiiresti populaarseks. Suur osa EP senisest lugejaskonnast tuleb üle. Kasvab nii lehe lugejate kui kaastööliste geograafia. Väidetavalt 925 kaastöölist, kes oma jutukesi saatnud olid. Leht on olnud kõige poplaarsem Viljandi- ja Pärnumaal. Väidetavalt ainult 12 kihelkonnal ei olnud Sakalaga sidet. Lugejate arv. 1878 – 2299 lugejat , 1879 – 3342 (?) lugejat. Leht jõudis ka Viru- ja Harjumaale, samuti Tartu- ja Võrumaale. Nõrgemini esindatud Lääne- ja Saaremaal. Sakala võtavad vastu kõik rahvusliku liikumise toonased juhid suure vaimustusega. Peagi hakkavad aga kõlama ka mitmed kriitilised noodid. Peamine, mis Jakobsoni ja Hurda vastuoludeni viib, on see, et Jakobson hakkab baltisaksa vaimulikke oma lehe veergudel tümitama ja teeb mitmeid halvustavaid märkusi ja luteri kiriku aadressil. 1878. aasta suvel avaldab Hurt üle pika aja EP veergudel üsna terava avaliku kirja Jakobsoni aadressi, kus süüdistab teda kirikuvastases tegevuses. Selles artiklis ütleb lahti Sakala kaastöölise aust. Samas vihjab ka ida poolt tulevale ohule ka usuvaldkonnas. Avalik kiri viib kaks meest täielikult omavahel tülli. Hurt jõuab ideeni, et ka tema hakkab ajalehte välja andma. 1878. aasta lõpupoole esitab taotluse hakata uut lehte välja andma. Lehe nimeks pidi saama „Mesilane“. Tutvustas oma lehetegemise ideed ka mitmetele rahvusliku liikumise tegelastele. Leht kui selline ei saanud võimude toetust. Sellelt pinnalt on öeldud, et tegelikult kahel mehel programmides väga suuri erinevusi ei olnud. Jakobson püüdis eesti asja ajada toetudes poliitikale ja sotsiaalmajandusele, Hurt aga rääkis rohkem vaimust, haridusest, kultuurist.
1870-80-ndate vahetust on nimetatud rahvusliku liikumise haripunktiks. 1880. aastal saadi esimest korda raha sisse enam kui 10 000 rubla aleksandrikooliliikumisse. 1883 – üle 14 000 rubla. Liikmeskond ka mitmetes teistel rahvusliku liikumise organistasioonides suurenes. Seltside tegevus aktiviseerus. EKS liikmeid üle 400 1880. aastaks.
Seltsiliikumise elvanemise juurde kuulus ka liikmeskonna kasv ja tegevuse aktiviseerumine. Aastatel 1879 ja 1880 peeti järjestikku II ja III laulupidu.
Maakohtades saab sel ajal alguse külaraamatukogude asutamine.
Laulupidude juures tuleb mainida, et millegipärast ei toeta Jakobson neid ülemaalisi üldlaulupidusid. Ta ei arva nii üksinda, vaid neid on teisigi. Jakobson pakkus välja, et kohtadel võiks laulupäevi pidada. Jannsen on laulupeo vormi väga kõrgelt hinnanud. 1879 – toimus Tartus. Juba sel ajal hakkas Jannsen rääkima, et tuleb korraldada laulupidu ka Põhja-Eestis.
Tallinnas vedas organisatoorset poolt Heinrich Rosenthal. Ametlikult toimus laulupidu Lootuse seltsi ettevõtmisel. Tallinna laulupeole on Jakobson teinud vastupropagandat. Arvatakse, et Jakobsoni vastuseisu ja aktiivse sõnavõtu tõttu on Tallinna laulupeost kõrvale jäänud Viljani- ja Pärnumaa koorid.
Mõte asutada oma kaubalaevaselts Linda (läheb vett vedama). Tuleb mõte asutada Põhja-Eestis kaubalaevaselts. Tegemist on majandusliku ettevõmisega, mis oli suunatud suurt tulu teenima. Mõte selline selts asutada saadakse lätlastelt. Läti rahvusliku liikumise tähtis tegelane Kristjanis Valdemārs. Valdemārs oli tihedas kirjavahetuses Jakobsoniga. Gustav Eslon, endine meremees , võtab Valdemārsi idee üle. 1879. aastal saadakse luba. Alustatakse tegevust detsembrist 1879, kui toimus kaubalaevaselts Linda esimene avakoosolek. Ideega liitub paarsada inimest. Kuna huvi sinna raha paigutamise vastu oli suur, asutatakse ka allstruktuure. Abiorganisatsioonid tekivad Tallinnas, Tartus, Narvas, Peterburis, Rakveres jne. Põhikiri võetakse vastu 1881. Linda peamiseks ülesandeks seati laevanduse edendamine ja kohaliku kaubanduse loomine. Selts oli edukas, kuna oli olemas analoogia Lätiga. Oli ka majanduses tõusuaeg. Oldi väga entusiastlikud, kuna läks hästi. Oodati suuri kasumeid. Aastaks 1883 oli seltsi liikmete arv tõusnud 1000 inimeseni. Aktsiakpital, mida laevaselts evis , oli ületanud 200 000 rubla piiri. Majanduslike huvide juurde kuulus ka rahvusliku idee levitamine, rahvuslik agitatsioon. Rahaliselt toetati mitmeid rahvusliku liikumise ettevõtmisi.
Jakobson hakkab püüdma mitmeid Hurdale kuuluvaid kohti üle võtta. Paljuski õnnestub. Esiealgu ei õnnestu EKS-s, kus Hurt jääb presidendiks, ega Aleksandrikooliliikumises.
Kahe mehe omavahelist tüli oskas ära kasutada baltisaksa ajakirjandus. Sakala oli turuliider . Baltisaksa ajakirjandus hakkab välja andma ka mitmeid lehti. Jakobsoni ja Hurda suhted valab üks küsimus veelgi õli tulle. 1879. aastal juhtus äpardus Sakalaga. Sakala sai 1879. aastal baltisaksa õrrituste tulemusel kahekuuse keeluaja. Jakobsoni süüdistati sotsialismi propageerimises. Et leht uuesti ei sulguks, võtab Jakobson veelgi venesõbralikuma hoiaku. Jakobsonile meeldis ka mõningaid kaebekirju kirjutada Hurda, EP jpt vastu. Jakobson loob tihedad kontaktid Riia seminaris õppinud eesti soost vaimulikega, kes tema meelest pidid tegema rahvavalgustuslikku tööd.
Papa Jannseni lehe toetus lõppeb ära 1879. aastal. Jannsen sai aru, et tema leht on mänginud ennast maha. Annab lehe üle oma pojale, kes rahvuslikku liikumisse on läinud Harry Jannseni nime all (tegelikult Heinrich). Harry püüab mängida lepitaja rolli (baltisaksa ringkondi). Räägib ühtsest baltlusest. Õige pea saab aru, et on valel kursil. Ka tema ei jää pikaks ajaks lehe toimetaja kohale. 1881 antakse EP üle tol ajal väga rahvuslikult meelestatud noorele Ado Grenzsteinile.
16.12.2009
Venestusaeg, ühiskonna muutumine, majanduslikud protsessid iseseisvalt õppida.
70-ndate teine pool ja 80-ndad on üsna üheülbased. Eestlaste püüdlused ei sobitunud baltisaksa ühiskonda. Üks rünnakuobjekt on ka Hurt, keda 1879. aastal hoiatatakse, et tema rahvuslik tegevus on ju ametlikult keelatud, hoiatati, et võidakse Otepää pastori ametikohalt tagandada. Ta ei jää seda ootama, vaid läheb Peterburgi kirikuõpetajaks. Sel ajal elas Peterburis väga palju eestlasi. Peterburi Jaani kogudus ei allunud mitte ühelegi kirikuvalitsusele, vaid oli Balti mõjude alt vaba. Tegemist oli kõrge kohaga. 1880 oktoobris asub Peterburgi.
Distantsilt ta rahvuslikku tegevust enam nii agaralt ajada ei saa. Hurda lahkumist kasutavad ära Jakobsoni- meelsed , kes tahavad enda kätte Hurda positsioone enda kätte saada. Hurt provokatsioonidele ei allu ja EKS ja Aleksandrikooli peakomitee juhi kohtadelt ei lahku.
On toimunud üks ajalehtede peatoimetajate kokkusaamine. Lehed püüdsid liidreid kokku viia, aga meestevaheline usaldamatus oli nii suur, et sellest kasu ei olnud.
1881. aastal mõeldi korraldada taas üks suur palvekirjaaktsioon. Otsustati, et kõik eesti organisatsioonid (16 rahvuslikku) pidid igaüks andma ühe esindaja (kokku 17 saadikut), kes pidid viima palvekirja keisrile. Suvel pidid Peterburi minema ja sinna nad ka jõudsid. Teatud põhjustel anti allkirjad palvekirjale Peterburis. 19.06 on kõik tähtsad tegelased saanud Peterhoffis keisri vastuvõtu osaliseks. Tegemist oli järjekordse suurmärgukirjaga.
Korrati paljuski 1864. aasta mõtet. Mõnes mõttes oli taotlusi siiski edasi arendatud. Julgetakse lisaks majanduslikele probleemidele esitada ka rahvuslikke nõudmisi.

Balti erikorra aluste lammutamine .

Eestlaste ja sakslaste võrdne esindatus maaomavalitsustes.

Vene politseiliste ja kohtuasutuste toomine Balti provintsidesse.

Nõuti teoorjuse lõplikku kaotamist.

Nõuti ka talumaade müügiküsimuse ümbervaatamist. Talumaade müümist nimetati sundmüümiseks. Sooviti, et see lõppeks.

Maksuküsimused. Sooviti, et talu ja mõisamaa maksud oleksid proportsioonis. Sellega seoses oleks pidanud talumaadelt makstav maks vähenema.

Kirikuõpetajate valimised koguduste kätte, mitte ühe või kahe mõisniku patronaaž.

Rahvakoolid oleks vabastatud mõisnike ja kirikuõpetajate kontrolli ja eesseisuse alt.

Nõuti täielikku eestikeelset asjaajamist, et eesti keelt rääkiv inimene saaks mistahes institutsioonis asju eesti keeles ajada. Eelkõige sooviti, et kohtud eesti keeles töötaks.

Sooviti, et moodustuks üks rahvuskubermang, ehk et eestlased ei oleks ära jaotatud kahe kubermangu vahel.
Palvekirja teksti juures tekkis segadus (teksti koostaja Jakobson). Palvekiri oleks pidanud kõigi saadikute organisatsioonides läbi arutatama. Allkirjad olid esindajad Peterburis niimoodi allkirjastanud, et nad ise sisu väga hästi ei teadnudki. Hurt keeldus märgukirja toetamast. Hakkas rääkima, et neid asju nõudes võime jõuda kiiresti hoopis venestuse juurde. Tegelikult see nii ju läkski. Hurt protestis selle vastu, et seal oli taotlus selle kohta, et eesti koolid läheks vene haridusministeeriumi kontrolli alla. Hurt jäi Peterburis seltskonnale alla. Suurmärgukirja koostamine, esitamine ja serveerimine Sakalas – tulemuseks see, et Jakobsoni positsioonid rahvuslikus liikumises tõusid märgatavalt. Probleem kerkib esile, kui baltisaksa ajakirjandus tõstatas märgukirja probleemi. Probleem seisnes selles, et eesti seltskond on politiseerunud ja hakanud esitama poliitilisi nõudmisi. Väga suurel määral oli eesti politiseerunud seltskond jõudnud vene avalikkuse ette. Seda oli ka vene ajakirjandus tähele pannud. Baltisaksa ajakirjandus oli hirmu täis. Selle taga nähakse ka tulevast venestust, mõju kogu Balti ühiskonnale.
Baltisaksa seltskond hakkas selle peale käituma väga kummaliselt. Sügisel hakkasid juhtuma imelikud sündmused. Oskar Kruus ”Aeg atra seada” on teema kohta päris hea romaan.
Mõisates hakkasid juhtuma mitmesugused õnnetused. Kuskil läks karjalaul, rehehoone vms põlema. Alati hakati süüdistama rahvuslikke tegelasi, et nemad on talupoegi üles ässitanud. Mitmed ajakirjanikud sattusid aresti alla.
1881. aasta sügis oli seega üsna kummaline aeg.
Hurt Peterburis olles mõtles ja lõpuks leidis, et mõte palvekirja esitada oli siiski olnud õige tegu. Oma toetust otsustas avaldada sel moel, et hakkas baltisaksa ajakirjanduses vastuartikleid avaldama. Kirjutas ka seda, et palvekirja seltsides läbi ei arutatud. Artiklite peamine eesmärk oli siiski seda palvekirja õigustada. Hurda sõnumit kasutas ära Jakobson. Jakobsoni pooldajad hakkasid rääkima, et Hurt on taganenud kõikidest palvekirjas olevatest põhimõtetest. Jakobson oli sel ajal ka oma populaarsuse tipul. Hurda populaarsus ja autriteet aga käivad üsna kiiresti alla. Hakatakse Hurda ja hurdameelseid EKS-st välja tõrjuma. Lõpuks võtabki Hurda koha EKS-s üle Jakobson 1881. aastal. Selle tõttu seltskond veelgi lõhenes. Kes otsustasid Hurta toetada, lahkusid koos temaga EKS-st. Jakobsoni tulekuga kirjameeste selts käib alla. Jakobson oli rohkem majandusliku kui kultuurilise orientatsiooniga. EKS-i lagunemisega algab protsess, millest saab alguse erakondade tekkimine. Jakobsoni ja Hurda leerid . Tuli täpselt määratleda, kelle poolt oled. Kreutzwald toetab selgelt Hurta, Wiedemann samuti Hurdameelne. Hurda seltskond ei olnud nii väga suur, Jakobsoni leer aga lõi massiga.
1882. aastal on Hurdal olnud teistmoodi edu. Nimelt saab ta lõpuks loa asutada oma ajaleht. 1882 loob oma ajalehe. Selle toimetajaks saab Ado Grenztein . Lehe nimeks saab Olevik . Lehe asutamine oli paljuski üle noatera sündinud. Selle vastu olid nii baltisaksa kui vene ringkonnad olnud. Hurda leeril tuleb lehe saamiseks ”tiiba ripsutada” siiski vene ringkondade suunas. Grenzteini näol on tegemist andeka ja tubli inimesega. Tegemist suhteliselt alalhoidliku lehega . Baltisaksa kriitika oli vene võimude poolt lehes lubatud, neid tümitati seal nii palju kui jaksati. Leht ei ole vaid ilmumiskoha, Tartu keskne . Ka Olevik saab üle-eestiliseks ajaleheks. Kaks suurt tellimispiirkonda – Tartu ja Tartumaa ning esimest korda tõuseb lugejate arvukuselt teisele kohale Harjumaa. Põhjapoolsetes maakondades on sel lehel päris palju tellijaid, samuti Saare- ja Läänemaal, kus tavaliselt väga palju lugejaid ei olnud.
1882. aasta märtsi jääb ka üks üle-eestiline sündmus, mis ühiskonda alustaladeni vapustab – 7.03.1882 (vkj) aastal sureb Kurgjal 40-aastaselt Jakobson. Tema lahkumine oli väga ootamatu . Jakobsoni matustest kujunes üleriigiline ettevõtmine. Järelhüüdeid väga palju. Tema tähstusest eesti elus võtsid kirjutada ka Hurda toetajad ja baltisaksa ringkonnad. Järelhüüde kirjutas ka Hurt, aga tema järelhüüet Sakalas ei avaldatud. Terve eesti ühiskond elas Jakobsoni matustele kaasa.
Tema surm pakkus võimaluse leeridel taas leppida. Selliseid kokkuleppeid suudeti ka sõlmida – 1882. aastal toimub suurleppimine EKS-s. Samamoodi leppimised Aleksandrikooli peakomitee tasandil. Ei ole siiski miskit jäävat – inimeste huvid olid siiski sedavõrd erinevad.
1880-ndate aastate alguses hakkab mitte ainult baltisaksa, vaid ka eesti seltskond aru saama, et maale on tulemas venestamine . Selleks esimeseks väljundiks, mida baltisaksa seltskond paremini tajus, oli see, et maale tuleb keisri poolt saadetud revident Nikolai Manassein. Tema on Aleksander III poolt saadetud. Aleksander III oli slavofiil oma arusaamadelt ja ideelelt. Manasseini ülesandeks oli peamiselt revideerida Liivi-ja Kuramaa olusid. Ta mitte ainult ei sõitnud ringi ja vestelnud inimestega, vaid talle oli võimalik ka palvekirju ja kaebusi esitada. Talupojad hakkasid seda ära kasutama. Palvekirjade võimalust kasutati ära, loodeti, et need leiavad keisrikojas läbiarutamist. Seetõttu hakati neid väga massiliselt kirjutama. Liivimaa Eestimaa poolelt on kirjutatud peaaegu 45 000 palve - ja kaebekirja. Samuti on Manasseinile palvekirju läkitanud mitmed organisatsioonid ja kollektiivid. Eesti ajakirjandus läks sellega kaasa, palvekirjade esitamise võimalust propageeriti. Neid palvekirja tüüpvorme lausa eesti ajakirjanduses avaldati. Hiljem hakati aru saama, millisesse ämbrisse oldi sellega astutud.
1880-ndate aastate murrangulised sündmused toovad esile ka mitmed uued rahvusliku liikumise tegelased. Jakobsoni järeltulijatest mitu meest tõusevad esile. Tema selgeimaks mantlipärijaks kujuneb Mihkel Veske , samuti Jaak Järv, kes on seotud ajakirjandusega. Jaak Järv avab Tallinnas ajalehe Virulane. Lehti tuleb veel juurde. 1882. aastal teine ajaleht Tallinnasse – Valgus, mida hakkab juhtima Jakob Kõrv. Jakobsoni järeltulijaid on mitu ja erinevates kohtades tema ideid levitamas.
1880-ndatel tuleb ka üks probleem eesti Aleksandrikooliga. Nimelt oli see liikumine jõudnud kokku koguda annetustega peaaegu 70 000 rubla. Ühelt poolt tekib arusaam, et raha on nüüd kooli käivitamiseks piisavalt. Teiselt poolt tuleb üks ettepanek väljastpoolt – maalikunstnik Köler avaldab palve, et sellest rahast laenataks talle 25 000-30 000 rubla. Ta oli Krimmi ühe mõisa ostnud. Selle mõisa nimi oli Kuntauqani. 1883. aastal oli Köler oma mõisaga pankrotti jõudnud ja sellest pääsemiseks paluski ta laenu. Hurt oli selle vastu, et talle raha anda. Ajakirjanduses tekkis üsna terav dispuut. Hurt räägib, et raha on kogutud kopikhaaval Aleksandrikooli jaoks. Eesti seltskond ei mõista Hurta. Algab Köleri ja Jakobsonimeelsete poolt Hurda-vastane propaganda. Kõik tema vanad patud tuuakse lagedale. Üks sellise kampaania vedajaid on Jakob Kõrv. Eesmärgiks saab Hurt ka Aleksandrikooli presidendi kohalt lahti kangutada, see ka allkirjade kogumise teel saavutatakse. Hurt asja nii ei jäta. Pöördub oma probleemiga vene võimude poole. Jakobsonimeelsed, Kõrv jt hakkavad Hurta süüdistama venemeelsuses. 23.06.1883 oli Aleksandrikooli peakomitee koosolek, mil Hurt tagandati. Sai 37 poolthäält ja 70 vastuhäält. Asemele valitakse Köler, kes summa ikkagi kätte saab.
Seda sündmust loetakse rahvusliku liikumise lõhe haripunktiks. Konflikt oli jõudnud vene võimude kätte, kes seda ära kasutasid. 1884 võimude poolse nõudena abikomiteed ja peakomitee suleti. 1888 avati Aleksandrikool venekeelse koolina. Eesti keel on selles koolis vaid üheks õppeaineks.
1857 kõik justkui tasapisi algas. 30 aasta jooksul aga oli ära tehtud väga suur töö. Eesti ühiskond oli põhjalikult ümber pööratud. Eesti rahvus oli oma põhijoontes välja kujundatud. Rahvana tundmine oli kätte jõudnud. Venestamine suudetaksegi tänu sellele üle elada, et eelnevalt oli palju tööd ära tehtud.
Venestamine. (Kõrgkooli õpik, Talve).
Tavaliselt pannakse aastatesse 1880-ndate lõpp ja 90-ndad.
Venestusaja mõiste on meile tulnud Hans Kruusilt.
Venestuse juures tuleb teha vahet kahel vormil. Meil olid mõlemad olemas. Üks oli administratiivne venestamine – halduslikud institutsioonid tuli vene moel ümber kujundada. See tähendas ka seaduste muutmist . Teine venestamine oli kultuuriline, mis tähendas vene keele, hariduse, religiooni, trükisõna pealetungi.
Võime venestust vaadata kahest aspektist ka nii: saame seda vaadata ka riiklikust aspektist: vene riigis on muutuste ja uute väljakutsete aeg. Riik vajab ühtset poliitikat, terviklikku käsitlust ja juhtimist. Aga seda ei ole, kuna Vene riik koosneb paljudest erinevatest piirkondadest, kes ei ole omavahel mingil moel seotud. Kõige suurem probleem oli äärealadel. Suur riik on väga erinev.
Vene riik pärast 1860-ndate aasta reforme oli muutuste teel. Venemaa oli väga tagurlik riik, aga reformid olid suunatud tulevikku.
Ka Venemaal olid mitmed poliitilised liikumised. Slavofiilid ja läänlased, kes otsisid erinevaid teid. Läänlased opositsioonis. Peale jäävad slavofiilsed ideed. Kõik tuleb nende kohaselt unifitseerida vene mustri alusel. Venestuse juurde kuulub ka võitlus erinevate orientatsioonide vahel.
Kultuurilist venestamist osati juba serveerida nii, et kõik palvekirjad on tulnud provintsirahvastelt endilt ja nüüd keiser armatsava isana tõttab oma lastele appi. Vene keisri tiibadest räägiti ülistavalt.
Et eestlased ja lätlased saksa mõju alt vabastada, tuleb nad venestada.
Lisaks siseriiklikule probleemile, on 19. sajandi lõpul esile kerkinud ka välispoliitiline dimensioon. Venemaa naabruses toimuvad suured muutused (1871 oli tekkinud Suur-Saksamaa uute karismaatiliste liidritega – Bismarck , kes lisaks ühendamisele räägivad ka välispoliitilist juttu – kuskil on alad, mis kuuluvad Saksamaa koosseisu). Wilhelm I ja II, kes ajavad saksa asja. Geopoliitilised ja sõjalis-strateegilised probleemid.
72