EESTI UUSAEG (0)

EESTI UUSAEG (1710-1900)
Uusaja mõiste – Itaalia renessanssiaja humanistid , keeleteaduse huviga. Antiikaeg, allakäik (keskaeg), humanistide kaasaeg (antiikaja taaselustamine).
Leonardo Bruni, Flavio Biondo – kolmikjaotuse algatajad. Antiikautorite uurijad , filoloogid, ei olnud tnp mõistes ajaloolased, kolmikjaotus tekkis antiigi ihalusest, mitte ajaloo uurimisest. Ajalooteadusesse jõuab kolmikjaotus Christoph Cellarius (Keller) kaudu – 1680.a-st tegeles ajaloo periodiseerimise küsimusega, avaldas üldkäsitluse antiikajaloost, sajandi lõpul üldkäsitlus keskaja ajaloost ja uue sajandi algul, 1702, ülevaade uusaja ajaloost. Tema kolmikjaotust ajalooteaduses nimetatakse Historia tripartita. Alternatiiv: keskajal oli levinud ajaloo jaotamine suurteks perioodideks, maailmariikide järgi – Babüloonlaste riik, Pärslaste riik, Aleksander Suure impeerium , Rooma keisririik . Jeesuse tulek maailma oli pidepunktiks.
20.saj levinud periodiseering: Vana-Euroopa ja modernne ühiskond – pigem saksa kultuuriruumis levinud võimalus. Piir jooksis 19.saj alguses. Käsitluse pooldajad Otto Brunner (Vana-Euroopa: Homerosest Goetheni), Dietrich Gerhard (Vana-Euroopa algus u.12.saj, kuni 18.saj).
Uusaja algus. Humanistide jaoks algas see nende kaasajal, 15-16 sajand. Cellariuse jaoks polnud valikuvarianti, ta oli tõsine luterlane – uusaeg algas usupuhastusega, uue ajajärgu alguseks oli reformatsioon. Ajalooteadus kaasaegses mõttes saab alguse 19.saj, mis tugineb allikatele tuginemisel ja uurimisel , 19.saj teisel poolel juurdus kolmeperioodi käsitlus . Cellarius oli pigem ajalookirjutaja. Varauusaeg , n-ö õige uusaeg, uusim aeg. Euroopas tervikuna arvatakse, et varauusaja ja uusaja piiriks võib lugeda Prantsuse revolutsiooni, 1789. Ajalooperioodides ei ole sobilik kasutada aastaarve, kasutatakse pikemaid üleminekuperioode. Kapitalistliku majanduskorralduse levik, tööstusrevolutsioon, liiklusrevolutsioon (aurulaevad, raudteed ), urbaniseerimine, tehnoloogia areng, demokraatia edenemine, parlamentaarne demokraatia, kodanikuühiskond /avalik arvamus – uusaega iseloomustav.
Eesti uusaja mõiste. Kui õigustatud on aasta 1710, et seda pidada uue ajajärgu alguseks? Piirjoone tõmbamine on tõmmatud n-ö kirvega raiumisel. Kokkuleppeliselt pandud aastasse 1710, et jagada kuidagi perioode . Põhiline murrang siiski 19.saj keskpaigas, siis toimuvad murrangulised sündmused, mis ei jätnud puutumata ühtegi ühiskonnakihti. Venestusreformid. Kohtu- ja valitsemisvõimu lahutamine. Muudatused majanduselus. Tööstuslik pööre, suurte vabrikute tekkimine 19.saj teises pooles. Kodanikuavalikkus. Massilised rahvaliikumised, nt hernhuurlik liikumine. Usuvahetusliikumine 1840.a-tel. 19.saj teisel poolel väljarändamisliikumine. I ms ajal elas Venemaal 200 000 eestlast. Rahvuslik liikumine, 19.saj teisel poolel – võib rääkida seoses baltisakslastega, nende puhul veidi varem, saj esimesel poolel. Tartu Ülikooli taasasutamine, mõjutas baltisaksa keskklassi kujunemist, eestlaste jaoks 19.saj lõpp-20.saj algus. 19.saj lõpus oskasid pea kõik eestlased lugeda, kirjutada – rahvahariduse algus 19.saj keskel. Eestlaste omavalitsus , vallad, vallakohtud .
19.saj teine pool – suured, põhimõttelised ümberkorraldused Eesti ühiskonnas.
Eesti uusaja ajaloo allikad.
Allikmaterjali hulk kasvab väga suurel määral. Kvantiteet kasvab väga tõsiselt, eelkõige just 19.saj puhul, aga ka 18.saj. Uute allikaliikide ilmumine , mida varasemasest ajast kasutada pole:
1) rahvastikuajalugu – hingeloendid (hingerevisjonid), maksukohuslaste väljaselgitamine , loendis välja toodud ka naised, asehalduskorra alguses, pearahamaksu maksmiseks vaja teada maksukohuslaste arvu (ainult mehed, talupojad, linnaelanikest madalam kiht), 1782. esimene loendus; kirikumeetrikad (kõik kiriklikud talitused, ristimine , laulatamine ja matus – esmakordselt saab uurida rahvastiku loomulikku liikumist) ja personaalraamatud (koguduse liikmete nimekirjad), pidamisega tegeles luterlik kirikuõpetaja .
2) institutsiooniajalugu
Riigiaparaadi kasvav bürokratiseerumine, asjaajamisdokumendid.
Rahvastik kasvas 7 korda, riigiametnike arv 24 korda, Vene impeeriumis 1796-1903. Enamus materjalidest sellised, mida mitte keegi pole mitte kunagi vaadanud.
Uut laadi ühiskondlikud organisatsioonid (seltsid, klubid, jne) ja nende asjaajamisdokumendid.
3) Ajakirjandus , eriti 19.sajandil.
4) Statistilised materjalid.
statistikateenistus ca 19.saj keskpaiku. Balti kubermangude üldine rahvaloendus 1881. Vene impeeriumi üldine rahvaloendus 1897 .
1710.aasta võimuvahetus.
Toimus Põhjasõja tingimustes. Oli kolm suuremat tsooni, Euroopa lääneosa , kaguosa ja põhjaosa – kus igal pool suured sõjad toimusid. Lääneosas kaks olulisemat konflikti, Pfalzi pärilussõda 1688-1697 (Pra kuningal olid ambitsioonid selle territ omandamisele, toimus pra ekspansioon saksa aladele ; pra – sks-ro keisririik; inglased ja hollandlased sakslaste selja taga, et prantsusmaa ei tugevneks liialt. Sõda lõppes sellega, et Pra loobus ambitsioonidest, aga vallutas Strasbourgi linna) ja selle järel Hispaania pärilussõda 1701-1714 (küsimus selles, et Hisp troon vaba ja prantslased pretendeerisid sellele, et Bourbonide esindaja võiks saada võimule Hisp troonil, see tekitas muret Pra naabrite seas, kes kartsid Pra tugevnemist, troon läks küll pra kätte, aga territ piirati,nt Gibraltar Inglismaale, osad Põ-Am kolooniad inglastele) . Kaguosas sõjad Türgiga 1683 -1699 ja 1714-1718, kui Türgi soovis suurendada oma territooriumi. Põhjaregioonis Põhjasõda 1700-1721. Kõikide sõdade lõppkokkuvõte, et Euroopas muutus jõudude tasakaal, need, kes olid tegijad 17.saj, ei olnud enam tegijad 18.saj-l. Suurte sõdade tulemusena tekkis kolm suurjõudu: Autria, Inglismaa, Venemaa – uued tegijad. Kaotajad Hispaania, Rootsi, Türgi, Poola – nende varasem mõjuvõim sai kõvasti piiratud. Suurimaks üllatuseks oli Venemaa esiletõus, Põhjasõja alguses arvati, et rootslased teevad venelastele tuule alla, aga üllatusena väljus Vm sõjast tugevamana kui kunagi varem. Vm laienes Balti provintside arvelt, Kuramaa formaalselt Poola võimu alla, 18.saj lõpul Poola jagamise tulemusena Venemaale, 1795. 18.sajandil nõrgenes Rootsi, ei rääkinud kaasa euroopa suurpoliitikas, muutus kohaliku tähtsusega teguriks.
1710.aastal Rootsi sõjaline esindus Balti provintsides oli väga tagasihoidlik . 1710 alistusid Rootsi väed Vene vägedele, alistumine vormistati juriidiliselt lepingutega – kapitulatsioon. Rootsi garnisonid (Riias, Pärnus, Tallinnas), suuremad linnad (Riia, seejärel Tallinn), Liivimaa rüütelkond , Eestimaa rüütelkond (Saaremaa ei sõlminud). Säilitati kohalike privileegid .
Rootsi absolutistlik kuningavõim 1680.a alguses, sekkus suurel määral Balti provintside siseasjadesse. Mõisate omandiõigus – reduktsioon , Liivimaa rüütelkond protesteeris selle vastu, n-ö karistuseks likvideeris Rootsi kuningavõim Liivimaa rüütelkonna senisel kujul. Vene võim lubas taastada ja laiendada senised privileegid.
Eestimaa rüütelkonna kapitulatsioon, 29.september 1710.
Esimesel kohal usuküsimus.
Vene pool käsitles neil armukirjadena – vene vägede arvuline ülekaal ning Peeter I võttis heaks mingisugused privileegid kinnitada. Üldine arvamus oli, et kapitulatsioonitingimused ei olnud siduvad järgnevate vene valitsejate jaoks. Balti õigustraditsioon esitab ristivastupidist seisukohta, nende jaoks oli tegemist riigiõiguslike lepingutega, kus kaks võrdset osapoolt leppisid kokku tingimustes. Eesti- ja Liivimaa puhul oli tegu personaaluniooniga, kus valitseja isik oli siduv, kellega olid sõlmitud lepingud . Carl Schirren – baltisaksa ajaloolane, kes rõhutas kapitulatsioonide tähtsust, 19.saj II poolel TÜs ajalooprofessor, uuris Vana-Liivimaa perioodi ja 16.saj lagunemist, diskussioon Juri Samariniga: üksikasjalik arutelu kapitulatsioonide olemuse üle.
Tnp-l käsitletakse kapitulatsioone kui valitsuslepingud – kahepoolsed lepingud, pole võrdsed partnerid (kinnitav pool on eelisseisundis). 1795.a Poola jagamisel Kuramaa läks Vene võimu alla sarnase valitsuslepinguga, kus Kuramaa aadel esitas oma seisukohad ja Vene keskvõim oma seisukohad – toimus samamoodi alistumislepingu teel. Soome 1808 võimuvahetus toimus samamoodi valitsuslepingu alusel. Valitsuslepingu institutsioon oli Euroopas laialt levinud.
1710.a oli Vene poolel täielik sõjaline ülekaal, Rootsi poolelt olid üksikud väikesed garnisonid. Miks oli Peeter I vaja sõlmida kapitulatsioone – miks kohalikud seisused said kinnitada privileegid? – 1) Peeter I eesmärk oli Vene Impeeriumi moderniseerimine . Balti provintside halduskorraldus oli igati modernne, väga efektiivne süsteem seda polnud mõtet hakata lammutama, paremat asemele pakkuda ei olnud. 2) Peeter I jaoks oli oluline tagada endale Balti provintside eliidi toetus, rüütelkondade, linnade toetus, et moderniseerida riiki – vaja inimesi, kes selle töö enda kanda võtaksid, kellel oleks teadmised ja oskused. Lootis baltisakslasi võtta Vene riigi teenistusse. 3) Vene liitlassuhted – Põhjasõja alguses olid Vene liitlasteks Poola ja Taani. Poolaga leping, et Balti provintside vallutades lähevad Balti provintsid Poola võimu alla. Alistumislepingutega oli Peeter I võimalus viidata, et tegemist pole sõjalise vallutamisega, vaid tsiviliseritud võimuvahetusega, Balti provintside seisused tahtsid ise alistuda.
Kuna kapitulatsioonid allkirjastati Vene väejuhtide poolt, siis Peeter I hiljem andis privileegide kinnitused . Uusikaupunki (Nystadi) rahuleping 1721. Saaremaa, Pärnu, Tartu ja Narva privileegide kinnitamine 1731 . Turu rahuleping 1743 . Liivimaa privileegid kinnitatakse juhul, kui neid on Vene keskvõimul võimalik kasutada – Vene võim otsustab, millised privileegid kehtivad, millised mitte. Eestimaale sellist tingimust ei lisatud, kinnitati kõik privileegid. Uue monarhi võimuletulles kinnitas ta mitmesuguseid privileege, toimus kuni 1881.aastani, Aleksander III võimuletulekuni.
Luterlik usutunnistus pidi jääma kehtivaks, aga lisati tingimuslik säte – vene õigeusul takistamatu levikuõigus. Saaremaa rüütelkonna privileegid kinnitas alles 1731 keisrinna Anna, samuti ka Pärnu ja Narva, Tartu linnade privileegid, Uusikaupunki rahus küll üldsõnaliselt seda öeldud . Uusikaupunki rahuga Rootsi loobus Balti provintsidest, 1740.a alguses Rootsi tegi katse, 1741 -43 Rootsi-Vene sõda, 1743 Turu rahulepinguga taas kinnitati Balti provintside privileegid.
Põhjasõja tulemused.
Heinrich Claus von Fick – algselt Rootsi armees, 1715 läks üle Vene teenistusse, Peeter I olulisim lähikondlane, soosik, otseselt seotud Vene keskvõimu ümberkorraldamisega, võimuaparaadi moderniseerimisega. Peeter I jaoks oli Rootsi võimukorraldus eeskujuks. Ümberkorralduste läbiviimisel oli suur roll Fickil, kes enne ametlikku üleminekut Peeter I teenistusse kopeeris ta dokumente, mis käsitlesid Rootsi ametkondade tegevust ja ülesehitust – nende andmete põhjal toimus Vene keskvõimu süsteemide üleviimine uutele alustele . Sai nende teenete eest Peeter I aadli tiitli .
Võimukorraldus Eesti alal pärast 1710.aastat.
Konglomeraatriik – riik, mis hõlmab erinevaid regioone, mis on keskvõimuga erinevates suhetes. Üldine võimukorraldus muutus. Vene valitsejad olid isevalitsejad, 1710.a järel Vene monarhid esialgu Balti provintside asjadesse ei sekkunud . Balti erikord, der (baltische) Landesstaat – balti rüütelkondade omavalitsussüsteem . Kasutatakse seoses Vene ülemvõimu perioodiga, aga sisuliselt pärineb see omavalitsus juba varasemast ajast. 1765 sai ka Kuramaa need samad privileegid. Narva linn administratiivselt kuulus Peterburi kubermangu, sisuliselt oli ta Balti erikorra osa – Narva rootsiaegsed privileegid kehtisid edasi. Hiilgeaeg 1710-1783, kaptulatsioonide sõlmimisest asehalduskorra kehtestamiseni, katkestus kuni 1796, seejärel Balti erikorra n-ö teine tulemine. Alates 1830-40.a-st keskvõim hakkas end peale suruma ning algas Balti erikorra privileegide kitsendamine, mis kulmineerus venestusreformidega.
Tänu Balti erikorrale jäi Eesti ja Läti ala lääne tsivilisatsiooni osaks, oli jätkuvalt osa saksa kultuuriruumist. Eesti talupoja seisukohast oli tegemist suurima madalseisuga Eesti ajaloos – rüütelkondade privileegid laienesid talupoegade arvelt. Eestlane ja talupoeg olid sünonüümid. Teadlikku saksastamispoliitikut mitte kunagi ei toimunud. Tänu Balti erikorrale ei toimunud venelaste massilist sisserännet 18-19 sajandil.
Haldusjaotus . Jäi püsima vana rootsiaegne haldusjaotus oma põhijoontes. 2 kubermangu, Eestimaa ja Liivimaa. Saaremaa oli rüütelkonna privileegid eraldi saanud, seega oli Saaremaa Liivimaa kubermangus asuv de facto omaette provints . Eestimaa kubermangu sees moodustas Tallinna linn eraldiseisva haldusüksuse. Liivimaal sama olukord Riia linnaga. Rüütelkonna võim maapiirkondades, linnas ei olnud rüütelkondadel võimu, seal kuulus võim magistraadile. Väiksemates linnades aja jooksul linnade ümbruses paiknevad mõisnikud rääkisid linnade asjades kaasa.
Riiklik võimuaparaat. Esialgu mingisuguseid arenguid ei toimunud. Tegemist oli dualistliku valitsemiskorraldusega, kus seisusliku omavalituse kõrval oli riiklik võimuaparaat üksnes kubermangu tasandil (Saaremaal provintsi). Piirid riigivõimu ja seisusliku võimuaparaadi vahel polnud selged, üks isik võis olla mõlemas süsteemis. Aja jooksul riiklik võimuaparaat joonistus selgemalt välja, eristus seisuslikust omavalitsusest. Kubermangu valitsus ja kuberner – olulisimateks ametkondadeks riiklikus aparatuuris. Kuberner v kindralkuberner – praktilist erinevust polnud.
Rüütelkondade omavalitsus
Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa, Kuramaa, Piltene rüütelkonnad . Rüütelkond on aadlikorporatsioon. Funktsioonideks omavalitsus ja kohtupidamine. Üldreeglina piirdus rüütelkondade võim maapiirkonnas, linnas teostas võimu magistraat . Rüütelkonda kuulumise eelduseks oli rüütlimõisa omanikuks olemine. Rüütlimõis on mõis, mis kuulus aadlikule. Rootsi ajal said teatud tingimustel rüütlimõisa omanikuks ka mitteaadlikud. Rüütelkond polnud Rootsi ajal kindlapiiriline ja liikmelisuse kohalt oli teatav hägusus. Rüütelkonnad koostasid aadlimatriklid – rüütelkondadesse kuuluvate isikute nimekiri. 1720.a II poolel algas aadlimatriklite koostamine, töö viidi lõpuni sajandi keskpaigaks. Moodustati matriklikomisjonid, kes pidid sellega tegelema. Matriklite valmimine tähendas seda, et rüütelkonnad olid suletud seisuslikud korporatsioonid.
Rüütelkonna olulisimad institutsioonid on maapäev (kohale pidid tulema kõik rüütelkonna liikmed, hääletada ja sõna võtta võisid vaid rüütlimõisa omanikud ) ja maanõunike kolleegium (12 maanõunikku, Saaremaal 6, pidevalt tegutsev kolleegium, maanõuniku amet eluaegne). Rüütelkonna poolt vastu võetud otsused olid täitmiseks kõigile, kes maapiirkondades elasid. Kubermanguvalitsus pidi otsused kinnitama enne kui need seadusteks said.
Balti aadelkonna seas puudus sisemine kihistumine vastupidiselt Lääne-Euroopale. Balti provintsides oli tegu ühtse aadliseisusega. Rüütelkondade liikmed pärinesid keskaegsetest vasallidest, aadliseisust näitas tiitel von. Maiskond .
Seisused vene aladel olid seotud riigivõimuga ja sõltusid riigivõimust. Peeter I ajal võeti kasutusse teenistusastmete tabel, millega jagati vene riigi teenistuses olevad isikud 14 astmesse, tema positsioon ühiskonnas sõltus tema positsioonist teenistusastmete tabelis, mis sõltus otseselt riigiteenistusest. Süsteem oli riigi seisukohalt väga efektiivne, võimaldas välja selgitada edukamaid. Teatud teenistusastmest alates kaasnes aadliseisus, enamasti kaheksandast astmest. Aadliseisus jaganes pärilikuks ja isiklikuks aadliks. Isiklik aadel tähendas, et need isikud olid tõstetud aadliseisusesse, aga ta ei saanud seda seisust edasi pärandada. Pärilik aadel ei olnud suletud seltskond, need, kes teatud teenistusastmele olid jõudnud, said samuti päriliku aadli seisusesse .
Luterlikud territoriaalkirikud
Kehtis põhimõte, et ühel territooriumil peab olema ühe usuvoolu ainuvalitsus. Kirik varauusaegses ühiskonnas oli riikliku tähtsusega institutsioon, religioon oli osa riiklikust ideoloogiast. Kiriku kaudu kontrolliti alamaid. Oluline roll kommunikatsioonis.
Rootsi riigis oli luterlus riikluse alustalaks, religioon oli oluline riiklik küsimus. Rootsi riigis oli olulisel kohal luterlik usuühtsus. Riik jälgis, et usk oleks ühtne, aga kirikuorganisatsioon oli killustunud, eriti Balti provintsides.
Territoriaalkirikud jagunesid kaheks:
Rootsis ja Eestimaa kubermangus: episkopaalse territoriaalkiriku tüüp – piiskop ja puhtvaimulik konsistoorium
Saksa aladel ja mujal Eesti alal: konsistoriaalse territoriaalkiriku tüüp – superintendent ja nii ilmalikest kui vaimulikest liikmetest konsistoorium (vaimulik seisus oli ilmaliku võimu all)
1686. aasta kirikuseadus, valitses Karl XI – absolutistlik valitseja. Kirikuseadus kehtetstati kogu Rootsi kuningriigis, sellega ühtlustati kirikukorraldus, moodustati ühtne luterlik kirikuorganisatsioon. Kogu kiriku valitsemine allutati kuninga võimule, esmakordselt sai kuningas kogu võimu kiriku üle.
Vene ülemvõimu perioodil kadus riigi toetus luterlusele, Vene keiser esindas vene õigeusku ja vene keskvõimu jaoks ei olnud luterlus oluline. Kapitulatsioonid sätestasid luterluse kohaliku usuna, aga keskvõim ei huvitunud luterluse käekäigust. 1710.a järel kirikuvalitsemine allutati kohalikele ilmalikele seisustele, maal rüütelkonnad, linnades magistraat. Balti erikorra tingimustes oli tegemist poliitiliselt killustunud seisukorraga. Tagasi tuli killustumus kirikukorraldus.
1710.aasta järel taastati baltisakslaste jaoks vanad õigused, restitutsioon õigusliku järjepidevuse alusel.
Kohtukorraldus
Põhipunktid võrreldes Rootsi ajaga jäid paika. Eestimaal kõrgem kohus Eestimaa ülemmaakohus, Liivimaal Liivimaa õuekohus. Eestimaal olulisi arenguid ei toimunud. Liivimaa kohtusüsteem läks Liivimaa rüütelkonna kontrolli alla, riikliku keskvõimu roll kahanes olulisel määral. Liivimaal toimus lähenemine Eestimaa kohtusüsteemile.
Apelleerimisvõimalus:
Liivi- ja Eestimaa Asjade Justiitskolleegium
Senat
Liivimaa rüütelkonna puhul esines rohkem edasikaebamist riigiasutustesse, Eestimaa rüütelkond üritas hoida asjad oma piirides.
Asehalduskord, 1783-1796
Katariina II, tihedalt seotud valgustusega. Haldusreform Vene sisekubermangudes 1775, lähtus euroopalikest eeskujudest, 1783.aa-st jõudis Balti kubermangudesse . Reform puudutas eelkõige haldus- ja kohtukorraldust. Tunnusjoonteks ühtlustumine, ratsionaliseerimine, riigivõimu mõju suurendamine. Kohtu- ja haldusasutuste lahutamine. Loodi uus hoolekandeastutuste süsteem. Linnades toimus süsteemi lõhkumine, riigivõimu mõju laienemine. Rüütelkondade omavalitussüsteem senisel kujul lammutati, piirati aadli omavalitsus ja kohtuõigusi – suur privileegide kärpimine. Tegi suure vastusammu aadlile, kõik mõisad kuulutati pärusmõisateks. Seoses Katariina II reformiga muutus senise kindralkuberneri George von Browni funktsioonid, temast sai Katariina II parem käsi Balti kubermangudes, asehaldur . Iiri päritolu katoliiklane, lahkus seoses inglaste poliitikaga Iirimaalt, 1731.a astus Venemaa teenistusse, kõrge väejuht, langes Türklaste kätte sõjavangiks, müüdi orjaks, põgenes, sai mitu korda raskelt haavata.
1783- 1876 Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner
1801-1876 Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkuberner
Riigiametnike arv kasvas rohkem kui kolm korda, algselt ligi 300, perioodi lõpuks ca 1000. Kasvas venelaste arv riigiametnike seas.
Pearahamaks. Otsene riigimaks , 1783 aastast, asendas senist riiklike maksude süsteemi. Varasemalt ratsateenistusmaks, mis kujutas endast rahalist kohustust, mis arvutati adramaade järgi; maksud , mis tasuti teraviljas – Eestimaal tollivili, Liivimaal statsioon. Vene sisekubermangudes oli pearahamaks varasemalt tuntud, Peeter I algatatud reform. Pearahamaksuga maksustati maksualuste seisuste meesisikud (aadliseisus ja vaimulikkond ei olnud maksualused seisused). Maksumäär 70 kopikat talupojal, linnakodanikul 120 kopikat aastas, kaupmeestel 1% varandustelt. Varasematel aegadel linlased otseseid riigimakse maksma ei pidanud. Pearahamaks kehtis 19.saj lõpuni, 1887.aastani. Riigil pidi olema ülevaade maksukohuslastest, selleks hingeloendused fiskaalsel eesmärgil, esimene 1782.
Uuendused tõid kaasa kuulujutte, rahutusi. 1784 .aasta suvel algasid pearaharahutused, eelkõige Liivimaa kubermangus. Puudutas üle 60 mõisat Lõuna-Eestis, Läti alal oli veelgi suurem. Olid põhjustatud sellest, kuidas talupojad tõlgendasid seda – tõlgendasid, et tuleb hakata tasuma uut maksu riigile, aga on vabad vanadest maksudest, pole vaja enam mõisale tegu teha – mis oli aga meelevaldne oletus . Talurahva vastu toodi ca 10 000 sõjaväelast, kõige suuremad väljaastumised toimusid Räpinas – Räpina Puuaiasõda 1784 (talupojad olid lähedalasuvast aiast haaranud kaasa aiateibaid, vastuseis lõppes talupoegade lüüasaamisega ja 5 talupoega hukkus). Teine suurem väljaastumine toimus Karula kihelkonna kiriku juures, kus sai surma üks talupoeg, rahutustes osalesid ka naised, kes loopisid sõdureid kividega. Sõjaväe abiga rahutused suruti maha ja lisaks sellele tegi kubermanguvalitsus suulist propagandat, anti välja eraldi korraldus, mis kajastas pearaharahutusi.
Vene-Rootsi sõda 1788-1790.
Talurahvas ootas, et Rootsi kuningas tuleb ja kergendab rahva olukorda, rahva mälestustes oli eelnev Rootsi aeg saavutanud helge ajastu ilme.
Pärast sõja lõppu Rootsi eliit ei leppinud Balti provintside kaotamisega, 1741-1743 tehti esimene katse alade tagasisaamiseks, mis aga midagi kaasa ei toonud , piirid jäid endiseks. Rootsi revanši idee muudkui kasvas. Kuningas Gustav III valitses 18.saj viimasel kolmandikul, 1771 -1792. Tema nimega on seotud olulised arengud Rootsi riigis. 18.saj I pool, pärast Karl XII surma, lõppes Rootsi absolutistlik aeg, algas vabaduste aeg, eelkõige aadliseisuse vabaduste aeg. Riigipäeva institutsioon. Gustav III pärast võimuletulektu 1771, viis läbi pöörde riigi valitsemiskorralduses, 1772, kehtestas uuesti absolutistliku riigivalitsemise. Tema oli valgustatud monarh, valgustatud absolutsim. Tema valitsemisaega peetakse Rootsi kultuurilise valitsemise ajaks, toetas kunsti, kirjandust. Ta ise kirjutas näidendeid, 1786.aastal asutas Rootsi Akadeemia – Lä-Eur riikide eeskujul asutatud Teaduste akadeemia. Tegutses ka Rootsi läbi aegade kuulsamaid teadlasi Karl Linné. Gustav III keelustas piinamise. Välispoliitikas lähenes Prantsusmaale, kellest sai de facto Rootsi liitlane , sai sealt ka rahalist toetust. Esialgne vastane oli Taani. Gustav III revanšitaotlused olid sihitud taanlastele – Taani liitlane oli Venemaa. Vaja tagasi saada kaotatud alad Balti kubermangudes ja Soomes. 1787 algas järjekordne Vene-Türgi sõda, mis tekitas Gustav III ettekujutuse, et Vene väed on seotud selle sõjaga ja väed Läänemere ääres on nõrgad. Gustav III lootis, et Prantsusmaa ja Preisimaa astuvad Rootsi poolel välja ning 1788 aasta juunikuus esitas Rootsi Venemaale ultimaatumi ja nõudis sõja lõpetamist Türgiga. Katariina II lükkas selle tagasi ja kuulutas Rootsile sõja. Rootsi sõjaplaan oli selline, et kõigepealt vaja saavutada ülekaal merel ja seejärel alustada sõda Soome pinnal. Vene sõjalaevastik ei olnud Läänemerelt veel lahkunud, Rootsi oli teinud suure valearvestuse. Prantsusmaal 1789 revolutsioon ning ei saanud Rootsile appi minna. Gustav III vastu oli suur osa aadelkonnast, kellele ei meeldinud absolutistlik riigipööre. Suurem osa ohvitseridest pärines aadliseisusest, kes olid kuninga poliitika vastu. Kõik need argumendid tõid kaasa selle, et Rootsi selle sõja kaotas.
Talupojad rannikumetsades olid rootslasi ootamas. On teada, et talupoegi metsadesse läks, arvu pole teada. 1790.a kevadel aprillis toimus merelahing Tallinna lähistel, mis lõppes rootslaste täieliku lüüasaamisega, osa neist langes vangi. Rootsi sõjavangid viidi Venemaale läbi Eestimaa kubermangu.
Lõppkokkuvõttes Rootsi oma sõjalisi eesmärke ei saavutanud. Venemaa Rootsi suunal suurt sõjategevust ei rakendanud. 1790 sõlmiti rahuleping, mis kinnitas Uusikaupunki (Nystad) rahutingimusi ja ka Turu rahutingimusi.
Rootsi mattis lõplikult maha revanšiidee, lepiti lõplkult, et Eestimaa ja Liivimaa on Rootsi võimu alt lõplikult läinud. Gustav III langes vandenõu ohvriks, suri atendaadi läbi – ta planeeris rünnakut prantsuse revolutsionääride vastu, 1792.aastal toimus maskiball ja selle käigus kuningas tapeti. Giuseppe Verdi ooper “Maskiball” on inspireeritud Gustav III tapmisest.
Seisuslik omavalitsus
Asehalduskorra käigus rüütelkondade mõju oluliselt piirati. Kõigepealt asehalduskorra käigus kaotati erinevused immatrikuleeritud ja miteimmatrikuleeritud aadli vahel. Aadlimatriklid kaotasid oma tähtsuse, ei olnud vahet, kes on sinna kantud või ei ole. 1785 .aastal Katariina II andis välja korralduse “Armukiri aadlile”, mis korraldas põhjalikult aadli omavalitsuskorra ümber. Kaotati rüütelkonnad senisel kujul. Saadeti laiali Maanõunike kolleegiumid, Maapäev senisel kujul kaotati. Loodi kahel tasandil omavalitsused , maakonna tasandil ja kubermangu tasandil. Iga 3 aasta taga kutsuti kokku maakonna aadli kogu ja kubermangu aadli kogu, mis oli kõrgeim otsustusorgan. Aadlikogudes hääleõigus oli ainult riigiteenistuses osalevatel aadlikel. Aadlike isiklikud õigused kasvasid. Aadlisoost naine, kes abiellus mitteaadlist mehega, võis oma tiitli säilitada, varasemalt loeti naine mehega samasse seisusesse.
18.saj jooksul väiksemad linnad Eesti alal olid oma linnaõigused suurel määral kaotanud, nt Paide, Rakvere, Viljandi – asehalduskorra ajal kehtestati uus halduskorraldus, maakondlik jaotus – iga maakonna keskuseks pidi olema maakonnalinn, igas maakonnas vähemalt üks linn. Paide, Rakvere, Viljandi said tagasi oma linnaõigused. Tekkis juurde kaks linna, Paldiski ja Võru – uued maakonnakeskused ja linnaõigused. 1785.aastal võeti vastu uus linnaseadus, mis väga põhjalikult korraldas ümber linnade omavalitsuse. Linnakodaniku staatuse andmine läks uuele alusele – linnakodanike ring laienes, sest linnaelanikele anti linnakodaniku staatus. Samas jagati linnakodanikud klassidesse, kokku kuus erinevat kategooriat. Erinevatel kategooriatel erinevad õigused, jagamine kategooriasse sõltus jõukusest. Linna magistraadi tähtsus olulisel määral langes, ta muutus kohtuasutuseks, linna valitsemises ta enam osa ei võtnud. Linnakodanikud, kes vastasid teatud varanduslikele tingimustele, valisid esindusorgani, linnaduuma kolmeks aastaks, linnaduuma valis linnavalitsuse ja linnapea. Linna politseiasjad läksid linnakodanike pädevusest välja, linnapolitsei läks riigivõimu alla, tähtsaim tegelane selles süsteemis oli linna politseimeister, kes rääkis kaasa ka paljudes teistes linnaelu küsimustes.
Kohtusüsteem
Kogu senine kohtusüsteem saadeti laiali. Linna magistraat säilitas mingid kohtufunktsioonid, aga üldiselt saadeti kogu süsteem laiali. Uus süsteem oli kolmeastmeline, esimene aste loodi maakonna tasandil – maakonnalinnades, erinevate seisuste jaoks olid alama astme kohtud erinevad; teine aste kubermangu tasandil – kubermangulinnades, Tallinnas ja Riias, apelleerimisõigus; kolmas aste kubermangu tasandil. Edasi võis apelleerida senatisse.
Esimese astme kohtutes mõistsid kohut sama seisuse esindajad. Teises astmes olid kohtunikuks riigiametnik, kaasistujad sama seisuse esindajad, kolmandas astmes ainult riigivõimu poolt ametisse määratud kohtunikud.
Katariina II surma järel troonile saanud Paul I korraldused olid rohkem seda laadi, et ema korraldused tuleb kaotada. Ta kaotad asehalduskorra Balti provintsides 1796.aastal. Taastati varasem rüütelkondlik omavalitsus, linnade omavalitsus. Mõningad riiklikud asutused jäid püsima. Paul I nõudis Balti rüütelkondadelt nekrutikohustusega leppimist, 1797 kehtestati nekrutikohustus . Venemaal nekrutikohustus oli sisse seatud 1705, teenimise aeg 25 aastat. Napoleoni sõdade ajajärk, revolutsioonid olid kaasa toonud uue fenomeni, massiarmeede rakendamise . Balti aadel oli nekrutikohustuse vastu, kuna pidi ära andma töökäsi mõisatest. Iga 500 meeshinge pealt kaks nekrutit. Abiteenistusse võeti ka lapsi, alates 12. Nekrutikohustusest olid vabastatud taluperemehed, vanemad pojad talus , osa mõisateenijatest. Esialgu otsustasid mõisnikud, kes nekrutiks lähevad, 19.saj alguses talurahvaseaduste vastuvõtmise järel, vallakohtute loomise järel otsustasid nemad, kes nekrutiks lähevad. Üsna levinud oli, et nekrutiks saadeti inimesi karistusena. Kasutati ka liisutõmbamist, kes läheb, kes mitte. Nekrutisse võetutest tuli tagasi mitte üle viiendiku ja needki enamjaolt invaliididena. Kui nekrutissevõtmist poleks olnud, oleks Eesti rahvaarv võinud olla suurem 200 000 inimese võrra.
Rahvastik 18.sajandil
1695 :
Rahvaarv kokku: 350 000 – 400 000
Linnarahvastik 5-6%, kokku ca 20 000
1712 :
Rahvaarv kokku: 150 000- 170 000
Linnarahvastik : ca 3%, kokku ca 5000
1782:
Rahvaarv kokku: 485 000
Linnarahvastik: ca 5%, kokku ca 23 000
Põhjasõja järel kiire rahvaarvu tõusu aeg. 18.saj lõpuks oli Eesti ala rahvaarv ületanud poole miljoni piiri. 18.saj I poolel teatud määral sisseränne toimus, kuid see polnud nii suur kui see oli olnud 17.sajandil.
Rahvastiku taaste tüüp – rahvastiku juurdekasv sündimuse teel
Traditsiooniline rahvastiku taastetüüp – kõrge sündimus ja kõrge suremus
18.saj sündimus 40 promilli , suremus 30 promilli. Loomulik iive 40-30=10 promilli. Linnades oli suremus kõrgem, seal loomulik iive nullilähedane ja rahvaarv kasvas sisserände teel. 19.saj esimesel poolel loomulik iive vähenes, oli u 8 promilli.
Rahvastiku etniline koosseis
Eestlaste osakaal kasvas, 95% eestlasi 18.saj.
Meeste-naiste vahekord oli enam-vähem pooleks. Viimase hingeloenduse andmetel iga 100 naise kohta 89 meest.
Keskajal keskmine eluiga 25 aastat (kõrge laste suremus). 18.saj keskmine oodatav eluiga sünnihetkel 35 aastat ja keskmine oodatav eluiga täisealiseks saades 51 aastat. Enne esimest eluaastat suri 1/5 lastest ja ligi pooled lastest surid enne täisealiseks saamist. Peamiseks probleemiks nakkushaigused.
Demograafiline käitumine: rahvastiku teadlik tegevus seoses abiellumise ja sündimusega. Eestis on traditsiooniline kõrge sündimus. Naiste keskmine abiellumisvanud 23, meestel 25. Majandusest sõltuvalt hakkas see aegamööda tõusma.
Talu peretüterd ja pojad abiellusid varem. Kui naine abiellus 20-selt siis oli lapsi 9-10, vanemalt abielludes vähem (allikad – kirikumeetrikad). Suuremad abiellumisperioodid olid pärast põllutööde lõppu hilissügisel ja kevadel enne nende algust.
Sotsiaalne koosseis
Talupoegi 95%, aadlit vähem kui 1%, sakslasi umbes 3%.
Väikesakslased – baltisakslaste väiksem rühm (?).
Mõis ja talu
Oluline oli mõisate reduktsioon Rootsi aja lõpul ja restitutsioon (tagastamine) Vene ajal - umbkaudu üle 1000 mõisa. Kõige rohkem oli rüütlimõisaid (eravalduses), siis kroonumõisaid (kuulusid riigile) ja kirikumõisaid (kiriku juurde kuuluvad).
Maavaldusõigused
Pärusmõisad (eravalduses) ja läänimõisad. Läänimõisate pärandamisõigus oli levinud – Eestimaa kubermang sai need õigused a. 1728, Liivimaa kubermang aga varem.
Nörrkipingi lääniõigus – mõisaid saab pärandada ainult meesliinis, uue valitseja tuleku korral pidi mõisavalitseja oma õigust uuendama ning seda maad ei tohtinud müüa, pantida ega võõrandada. 1766 võttis Vene valitsus vastu otsuse, et see seadus kehtib ka Vene aladel – tekitas rahulolematust. Asehalduskorraga muutusid kõik mõisad pärusmõisateks 1783. a.
Mõisamajandus
Eesti alal kehtis alates Rootsi ajast mõisamajanduslik agraarkord (teoorjus, teotöö ). Iga talu pidi mõisa saatma teotöölise. Põiline oli teravilja kasvatus ja turustamine. Mõisapõldude osakaal suurenes – kas talumaade arvelt või võsa maa võttes. Turustati Lääne-Euroopas (seal kasvas Vene turu osakaal 18. saj II poolel). Mõisates toodeti ka viina ning seda turustati Venemaal. Olid maanteekõrtsid ja külakõrtsid.
Uuendused mõisates
Valdav kolmevälja süsteem (talivili, suvivili ja kesa ). 18. Saj lõpus tuli uus süsteem – mitmeväljasüsteem e. Viljavaheldus süsteem. See muutus taludes üldiseks 19. Saj II poolel. Hakati kasvatama meriino lambaid ja võeti kasutusele viljapeksumasinad. 1792.a. asutati Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sorieteet, millel oli pikka aega juhtiv roll põllumajanduse uuendamises. See tegutse kuni 1939. Aastani.
1802.a. asutati mõisnike krediidikassad – sai panna kinnisvara panti ja selle alusel laen saada.
Mõisnike eestkostekohustus
Talupoegade toetamine ikalduste, näljahädade korral. 1763 kehtestati kohustuslik viljavarude nõue.
Talumajandus
Umbes 40 000 talu – olulisim tüüp oli adratalu.
Talurahvas
Põhiosa oli külarahvas (talu pererahvas, sulasrahvas, vabadikud ), teine osa oli mõisarahvas ( mõisateenijad ). 18. Saj mõisarahva osakaal suurenes.
Talurahva eliit olid kõrtsmikud (kõrtsi omani oli küll mõisnik ), möldrid, sepad.
Kesksel kohal oli teravilja kasvatus. Kasutusel 3 välja süsteem, mõnel määral alles kütise/ale põletamine. Veoloomad: härjad, hobused. Igas talus oli vähemalt üks hobune. Kirikusse mindi hoburakendiga – oleks olnud naeruväärne minna härjarakendiga. Lehmi väga palju ei peetud, sest need andsid vähe piima – 500 l aastas.
Tähtis oli jüripäev 23.aprill. Siis võeti omale sulane . Kari lasti välja aprilli lõpus ning alustati kevadiste põllutöödega. Jalategu algas jüripäevast. (Jalategu – mõisa tuli saata mees, rakmetegu – mõisa tuli saata mees koos veoloomaga.) 18. Saj hakati aegamööda jalategu nõudma aastaringselt.
Mihklipäeval, 29. septembril, lõppes jalatöö ning selleks ajasks püüti lõpetatda kõik suuremad põllutööd va. rehepeks , mis kestis veel tükk aega pärast seda. Kombeks oli tappa oinas (igal oinal on oma mihklipäev ).
Talu oli üks terviklik üksus. Külas oli oluline faktor üleribasus e. väljasund. Küla maad olid jagatud ribadena (nöörimaa), et maade kasutamine oleks õiglane. Terve küla pidi seega kasvatama ka sama saadust samal põllul. 19. Saj säilis ribasüsteem, see lõppes talude välja ostmise ajal. (Talude krunti ajamine – iga talu juurde tehti maatükid.) Ka oli karja- ja metsamaa ühine – kollektiivne.
Uuendused rehielamus – kütmata kambrid, kus suvel elati ja mida talvel kasutati laoruumidena. Talvel kanti lambanahast kasukaid. Barokk ja klassitsism jätsid jälje talurahva ehetesse ja rahvariietesse.
Peamised toidud – teraviljatoidud. Leib oli aganatega segatud – puhast leiba söödi üksnes pühadel ja pidupäevadel. Lia söödi talvel, suvel oli leivakõrvaseks soolasilk.
Talurahva koormised
Teotöö, naturaalandamid. Riigimaksud , mida kogusid ja andsid edasi mõisnikud. Liivimaa riigimaksud sõltusid sellest, kui suured olid koormised, Eestimaal sõltusid täisealiste meeste arvust. Seega oli Eestimaal teotöö kohustus mõnevõrra kõrgem.
Teede ja sildade ehitus jms oli samuti talupoegade õlul.
Küüdikohustus sõjaväe jaoks. Sõdurite enda juures majutamine oli samuti talupoja kohus. Maksta tuli ka kirikumaksu.
Talurahva õiguslik olukord
Mõisad olid jagatud kroonumõisateks ja eramõisateks. Aleksander Loit väitis, et rootsiaja lõpul kaotati pärisorjus – sellega ei saa aga nõustuda, sest enamus vanadest tavadest jäi püsima lihtsalt täpselmalt reguleeritud kujul. Uuendused jäid püsima ajutiselt.
Kroonutalupoegade kohustused/õigused olid üsna täpselt kirja pandud – restitutsiooniga vene võimu alguses läksid aga paljud kroonutalupojad tagasi eramõisatesse. Eestimaa kubermangus oli kroonumõisasid väga vähe (umb 2 %), Liivimaal rohkem (15-30%). Liivimaa kroonumõisates jäid rootsiaegsed muudatused püsima, ümberasustamis õigus oli mõisnikel piiratud. Kroonumõisates oli talupoegade olukord parem.
Talurahva olukord 18. saj
Otto Fabian von Roseni deklaratsioon 1739 – Vohnja mõisa mölder Jaan sattus mõisnikuga konflikti ning esitas kaebused Peterburgi. Tehti järelpärimine. Liivimaal kirjutas maanõunik Rosen seletuskirja, milles anti Liivimaa rüütelkonna seisukoht – talupojad on pärisorjad ning mõisnik võib nendega teha, mis tahab.
Roseni deklaratsioon ei ole õigusnorm või seadus, vaid on Liivimaa rüütelkonna nägemus sellest, milline on suhe talupoja ja mõisa vahel. Eesmärk on kaitsta Balti erikorda ja hoida ära keskvõimu sekkumine. Tegelik olukord – päris õigusetu olukord talupoegadel siiski ei olnud. Nad võisid ülejääki turustada ja kasu endale jätta. 1760 -nendatel oli talupoegade olukord halb ning riik sellesse ei sekkunud.
Isiklike õiguste piiramine – sunnismaisus. 18. Saj I poolel oli talupoegade pagemine oluline küsimus seoses talude tühjaks jäämisega. Kubermangu sisesele pagemisele mindi Soome, Venemaale. Küsimusega tegeleti ning karistused läksid järjest karmimaks.
Talupoegade abiellumine : tavaliselt läks tüdruk elama siis oma mehe juurde ning kui mees elas teises mõisas siis jäigi üks mõis ühe elaniku võrra vaesemaks. Mõisnik ei tohtinud abielu takistada, kuid seda siiski tehti. Pastor ei tohtinud ilma mõisniku loata laulatada – mõisnik pidi nõustuma, kuid tuli ette, et ei nõustunud.
Esimesed suuremad muudatused:
1765.a. positiivsed määrused Liivimaa kubermangus. Torma pastor Johann Georg Eisen oli keisrinna Katariina II tuttav/mõttekaaslane. Nad mõtlesid teha näitemõisad – kuidas peaks sealne elu korraldatud olema. Tahtsid tuua vabasid talupoegi Saksamaalt, kuid selleni siiski ei jõutud.
Liivimaa kubermangus suhtles Katariina II kindralkuberner George Browne-ga ning ka temaga koos seisti talurahva uuenduste eest. 1765.a. hakkasid sündmused arenema.
1765.aasta positiivsed määrused.
Kindralkuberner George Browne.
Mõisakoormiste kindlaksmääramine vastavuses talu kandevõimega, talupoja õigus vallasvarale, mõisnike kodukariõiguse piiramine. Rüütelkonna maapäev lükkas kõik nõudmised tagasi, neile oli vastu see, et riigivõimu esindaja sekkub talupoja ja mõisnike suhetesse. Browne ei lasknud end häirida ja jõudis selleni, et rüütelkond loobus oma vastuseisust. Maapäev avalda oma otsuse positiivseste määruste kujul.
Patent (Liivimaal), publikaat, plakat – kubermanguvalitsuse korraldus mingi olukorra reguleerimiseks
Tegemist oli esimeste seadustega, mis reguleerisid talurahva olukorda eramõisates. Talupoeg sai selge õiguse vallasvara omamiseks ja käsutamiseks. Samuti keelati koormiste tõstmine, normeeriti mis viisil võib mõisnik karistada talupoega. Talurahva tegeliku olukorra parandamisele nad eriti kaasa ei aidanud. Positiivsed määrused puudutasid vaid Liivimaa kubermangu, Eestimaal olid omaette arengud, riiklikul tasandil seal talurahva olukorda ei parandatud.
Talurahva eraseadused
Üksikud mõisnikud otsustasid eraviisiliselt talupoegade olukorda parandada. Sai alguse Liivimaa Läti-osas enne positiivsete määruste vastuvõtmist, Eesti- alale jõudsid need 1780.ndate lõpul. Puudutasid Eestimaa kubermangu:Vigala, Ääsmäe, Roosna-Alliku, Raa. Mõisnik andis välja teatud normid, mis kehtisid ainult konkreetse mõisa piirkonnas. Tegemist oli mõisnikega, kes olid mõjutatud valgustusest ning saind aru, et talupoja kurnamine ei ole kasulik. Mõisnik määras kindlaks koormised, tehti kindlaks, et talupoega ei müüda. Loodi talupoegade jaoks eraldi vallakohtud. Vald on talupoegadega asustatud piirkond – 18.saj. Vallakohus =mõisakohus. 1790.ndatel aastatel roimus rüütelkonna tasemel arutelu talupoegade teemal. Leiti, et sellest piisab , rohkem pole vaja midagi teha, enamus mõisnikest on senise korraga rahul. Eestimaa rüütelkond leidis lahenduseni, et mõtteid ei kuulutata välja seaduste kujul, vaid rüütelkonnasisene kokkulepe. Kokkuleppe rakendamine jäi iga mõisniku enda otsustada.
Kaubandus, käsitöö ja tööndus 18.sajandil
Kaugkaubandus
Ka vene võimu all moodustasid Balti provintsid omaette majandusruumi, tollipiir oli Balti kubermangude ja sisekubermangude vahel 1792.aastani. Kaugkaubandusega tegelesid linnad, ränga löögi andis Põhjasõda. Linnade arengus toimus tagasiminek, samuti ka kaubanduse alal. Vene keskvõimu kaubanduspoliitiline põhieesmärk oli seotud Peterburi soodustamisega, võimalikult kiire areng. Seda püüti saavutada riiklike soodustustega. Eesti ala linnad üldises kaubanduspoliitikas olulist rolli ei mänginud. Läänemerel kaks olulist kaubasadamat Vene impeeriumil, Peterburi ja Riia (Väina jõgi, mille kaudu toimus transport sisemaaga), mis täiendasid üksteist. 18.saj kaugkaubandus koondus järk-järgult suuremate kaubamajade kätte, mille puhul oli tegemist suuremate firmadega. Sisseveos olid samad artiklid, mis varasemalt, sool, metall, mõningad toiduained (soolaheeringas, soolasilk), veinid, koloniaalkaubad (kohv, tee, vürtsid, paber, suhkur). Väljavedu Eesti alal oli sama, põhiliselt teravili (3/4 Tallinna linna väljaveost moodustas teravili), lina, kanep, puit, tõrv. Suurem osa teraviljast Madalmaadest, mõningal määral ka Rootsi ja Põhja-Saksa linnadesse.
Maakaubandus
Kauplemine ühe kubermangu piires. Talupoegadele oluline nn sõbrakaubandus – talupoeg suhtles linnas kindla kaupmehega, kellele viis oma kraami ja ostis temalt omale vajaoleva kraami, nii oli võimalik ka võlgu saada. Põhikaubad, mida talup ostis olid sool, raud ja tubakas. Maakaubanduses olid ranged reeglid, mis seda normeerisid. Asehaldusajal maakaubanduse reegleid oluliselt lihtsustati. Oluliseks kauplemiskohaks olid linnad, samuti ka laadad, suurim laat Tartu laat.
Käsitöö ja tööndus
Maapiirkondades peeti eraldi käsitöölisi, tsunftikorra nõue hakkas aja jooksul lagunema . Käsitöölised lihtsalt registreerti linnavalitsuses, tsunftinõuded kaotati. Pärast asehalduskorra kaotamist taastati ka tsunftide tegevus, aga tsunftivälist käsitööd enam pidurdada ei olnud võimalik. Maapiirkondades iseloomulikud manufaktuurid, linnades ei olnud nad vastuvõetavad, kuna pakkusid käsitöölistele konkurentsi. Räpina mõisa paberivabrik 1730 .ndad, Põltsamaa klaasimanufaktuur.
Kirik ja religioon
Kirik on oluline võimupoliitiline tegur ühiskonnas.
Luteri vaimulikkond
Eraldi privilegeeritud seisus. Igas kihelkonnas oli oma kihelkonnakirik, kus oli ametis luterlik pastor. Ca sadakond kihelkonda. Väiksemates linnades üks kirik ja üks pastor, suuremates linnades oli neid rohkem. Praostkond koosnes mitmest kihlekonnast, praosti ametit pidas üks preester , praosti amet oli täiendav amet. Vahendas kihelkonna pastorite ja konsistooriumit. 18.saj aadli ja vaimulikkonna vahel ei olnud erilisi vastasseise Liivimaal ja Saaremaal. Eestimaal oli olukord mõnevõrra teistsugune, Eestimaal vaimulikkond ja rüütelkond olid pikaajalises konfliktis , mis oli seotud sellega, kellele kuuluvad kiriku valitsemise õigused, kas üksnes vaimulikkonnale nagu Rootsi ajal, või on ka rüütelkonnal õigus kiriku valitsemises osaleda. Linnades tegeles kiriku küsimustega raad . Pastori amet oli eluaegne, eeltingimuseks ülikooliharidus usuteaduses. 18.saj harituim seisus oli vaimulikkond, koosnes erandlitult ülikooliharidusega inimestest. Pooled vaimulikud pärinesid saksa aladelt . Kõigepealt kutsus keegi mõisnikest Saksamaalt koduõpetaja, kes andis mõisniku lastele koduõpet, pärast seda kui oli mõisnike jaoks piisavalt tõestanud, siis vakantsuse korral valiti ta pastoriks. Sissesõitnud pastorid ei osanud kohalikku keelt, jätkuvalt oli probleemiks, et pastor ei suutnud talupojaga suhelda.
Pietism
Vagadusliikumine. Religioosne uuendusliikumine. Euroopa usukonfliktide olukorras luterlus oli suhteliselt ühtne nähtus. Olukorra rahunedes hakkasid ka luterluse sees tekkima mitmesugused erinevad usuvoolud, luterluse ühtsus hakkas aegamööda lagunema. Erinevates piirkondades erinevad olukorrad, alates 17.saj lõpust peale ortodokse luterluse kõrval kaks suuremat konkurenti, pietism ja valgustus . Mõlemad pakkusid konkurentsi ortodoksele luterlusele. Pietism hakkas levima saksa aladel, väga iseloomulik oli see, et püüti tugevdada usu tunnetamist isiklikult, et inimene tunnetaks usku. Pietism levis kõigepealt saksa aladel, pietism polnud ühtne, seal oli erinevaid suundumusi, arengujooni, oluline on see, et tegemist on küllalt elitaarse liikumisega. Pietism levis eelkõige haritud elanikkonna seas, kellel olid keskmisest ulatuslikumad teadmised religioonist, Piiblist. Muuhulgas rõhutati , et Piiblit tuleks lugeda originaalis, ehk algkeeltes (V-t heebrea, U-t kreeka). Pietistid hakaksid parandama saksakeelset Piiblit, Luther oli tõlkinud selle ladina keelest, mitte heebrea keelest. See oli üks tulekolle, ortodoksete luterlaste jaoks oli see pühaduseteostus. Rootsi võimud suhtusid rangelt eitavalt, Rootsis oli pietism keelatud. Keskvõimu vahetudes kadus Balti provintsides pietismi keelu nõue. Vene keskvõim ja Balti rüütelkonnad ei olnud selle vastu. Põhjasõja järel tulid Baltimaadesse pietistidest pastorid, konsistooriumide toel hakati mõjutama mõisnikkonda, et pandaks ametisse pietistlike pastoreid. Balti provintsides oli tegemist Halle pietismiga (Halle ülikool). Pietism muutus Eesti alal valitsevaks usuvooluks. Laiemalt tähendas see seda, et oli suur vahe ortodoksest luterlasest ja pietistist pastori vahel. Pietist oli kohusetundlik ning võttis koguduse teenimist väga tähtsalt. Kohusetunne tähendas, et toimus suur tegutsemine kõikides kirikuelu valdkondades. Kirikuhoonete taastamine, koolide taastamine, eestikeelse kirikukirjanduse väljaandmine.
Vennastekoguduste liikumine
Hernhuutlus (Herrnhut’i kohanime järgi)
Algselt pärines Tšehhi aladelt, sealt pidid aga nad põgenema Saksamaale, kus leidsid endile toetajaid, põimusid uute ideedega. Sarnane pietismiga, mõlemad suunatud isiklikule usutunnetusele, äratusliikumised. Eelkõige levinud vaimulike seas, pietism levis ka mõisnike ja linnakodanike seas, aga mitte talupoegade seas. Hernhuutlus levis kõigis seisustes, eriti aga levis talupoegade seas. Tegemist esimese massilise rahvaliikumisega. Peamised edasikandjad rändavad käsitöölised. Balti provintsided algas 1730.aastatel, esimene suurem levikuperiood jääb 1730-1740.aastatesse. Talurahva seas levisid väga ulatuslikud, sest esimese misjonärid olid talurahvale lähedased, rändkäsitöölised. Luterlik pastor oli talupoja jaoks kõrge härra. Eelkõige levis nendes kihelkondades kus olid ametis pietistlikud pastorid, nad soodustasid hernhuutlaste tegevust. Kiiret levikut talurahva seas soodustas ka nende korraldus, hernhuutlikke kogudusi moodustati seal, kus tegevus vilja kandis ja nendes kogudustes oli sõnaõigus ja võimalus koguduse tegevuses kaasa lüüa, kõigil koguduse liikmetel, ka talupoegadel. Võimekamaid talupoegi sai ka vennastekoguduste jutlustajaks.
Üsna pea nähti, et hernhuutlus avaldab talupoegadele omaette mõju – talupojad tunnetasid usu mõju; tunnistasid mõisnikele üles mõisavargusi jne – see pani mõisnike vennastekogudustesse positiivselt suhtuma. Esialgu püüdsid mõisnikud hernhuutlust soodustada, siis aja jooksul talupoegade üldistes hoiakutes hakkasidtoimuma muutused. See, et talupojad said hakata kaasa rääkima koguduse asjades, tõstis talupoegade eneseteadvust, mis muuhulgas tähendas, et see ei jäänud ainult usulistesse asjadesse. Hakkasid tekkima ilmingud, mida mõisnikud tõlgendasid kehtiva korra rikkumisena, mõisnikud hakkasid vennastekogudustes nägema ohtu. Mõisnike survel 1743 Vene keskvõim keelustas vennastekoguduse. Selleks ajaks oli vennastekogudused muutunud massiliikumisteks. Kõige aktiivsem oli hernhuutlus Kagu-Eesti aladel, Urvastes. Ligikaudu 10 000 talupoega Eesti alal aktiivselt kaasa haaratud. Liikumise keelustamise järgselt vennasteliikumine levimine pidurdus, samas läks suuresti põranda alla. Mõnekümne aasta pärast hakkas see uuesti jõudu koguma, Katariina II andis vennastekogudustele uuesti loa tegutseda. Tema eesmärgiks oli meelitada Venemaale saksa talupoegi. Hernhuutliku liikumise kõrgaeg jäi 19.saj esimesse poolde, 1840.aastatel oli hõlmatud umbes 50 000 aktiivset liiget. Alles hernhuutlaste tegevuse tulemusena muutusid eestlased kristlikuks rahvaks, levisid kristlikud põhimõtted ning kristlik õpetus toodi rahvale lähemale. Vennastekogudused avaldasid mõju rahvuslikule liikumisele. Mõjutasid kirjakultuuri, hernhuutlaste jaoks oli oluline kirjalik asjaajamine. Koguduse päeviku pidamine. Esimest korda tekkis kirjaliku tegevuse vajadus talupojal. Usukirjandus, usutekstide ümberkirjutamine. Hernhuutlased on kujundanud eestlaste muusikalisi harjumusi – koorilaul ja puhkpillimuusika. Negatiivse märgina on vennastekoguduste võitlus rahvausu vastu, taunisid kõike, mis puudutas muistseid rahvakombeid. Seal, kus oli levinud hernhuutlus, seal on rahvaluule kogujatel tegevus raskem. Hernhuutlaste võitlus rahvausundite vastu oli üsna efektiivne.
Teoloogiline ratsionalism
Valgustusega seotud. Euroopas valgustusliikumist on olnud mitmes variandis . Kogu Euroopa ulatuses Prantsuse valgustus. Prantsuse valgustus oli katoliku kiriku vastu väga kriitiline, Saksa valgustus aga mitte. Valgustus Balti provintsides levis eelkõige Saksa variandis. Valgustusliikumine Baltimaades hakkas levima eelkõige vaimuliku seisuse kaudu. Hakkas levima usuliikumise vormis. Teoloogiline ratsionalism on õpetus, mis väitis, et usku peab juhtima mõistus, kõik peab lähtuma mõistusest. Religiooni tähendus väga olulisel määral muutus, ratsionalistide jaoks on religioon midagi muud kui varasemate põlvkondade jaoks. Religioon on moraaliõpetus, mis on mõistuspäraselt hea ja mis halb. Igapäevased nõuanded läksid ka jutlustesse. Teoloogiline ratsionalism hakkas levima 18.saj teisel poolel, sajandivahetuseks oli muutunud valdavaks, tooniandvaks suunaks luteri vaimulikkonna seas.
Haridus - ja kultuurielu 18. sajandil ja 19. sajandi algul
Sisuliselt kaks kultuuri – baltisaksa kultuur ja talurahva kultuur. Eesti kultuur oli sel ajal talurahvakultuur. Linnas elavad eestlased püüdsid olla baltisaksa kultuuriosa liikmed.
Baltisaksa kultuur oli saksa alade kultuurist mõjutatud, mida baltisakslased oma emamaaks pidasid. Aja jooksul tekkisid teatud erijooned võrreldes saksa aladega. Balti provintsidele oli ainuomane, saksa aladel oli kõrgkultuuri osaks kõrgkoolid ja õukonnad – need kujundasid saksa kultuuri, baltisakslastel neid polnud, seega need kujundajad jäid ära. Balti provintsides oli harituimaks seisuseks vaimulikkond, neil pidi olema ülikooliharidus. Saksamaa ülikoolis käimine oli väga kulukas, TÜs käimist said lubada palju enamad. Literaadide seisuse kasv baltisaksa ühiskonnas. Literaatideks nimetati ülikooliharidusega isikuid. Literaadikihti paigutati vaimulikkond, 19.sajandil loeti sinna ka aadlipäritolu isikuid, kes olid käinud ülikoolis ja kes hakkasid ka tegelema teaduslike tegevustega, kas professionaalselt või harrastuslikus korras.
Osa vaimulikust seisusest oli kohalikku päritolu, ligi pooled pastoritest oli sisse sõitnud, pärit saksa aladelt. Vaimulikkonna koosseis oli pooleks jagunenud. Suurt kultuurimõju saksa aladelt avaldas suur hulk sisserännanud pastoreid.
Valgustusideed levisid isiklikul mõjul ja ka trükimeediumi kaudu.
Talurahvakultuuri aluseks oli talurahva kohalik traditsioon, mis oli pikema perioodi jooksul välja kujunenud. Kultuuri mõjutasid esiteks kristlus (peamiselt luterluse ja ka hernhuutluse vormis; kiriklik õpetus oli ühendajaks seisuste vahel, erinevad seisused pidid kõik luterluse eeskirju järgima – erinev oli see, et jutlus pidi toimuma rahvakeeles, mis tähendas, et talurahvale eesti keeles, teistele seisustele saksa keeles) (eestlased saksa keelt ei osanud, keeleoskajaid oli väga vähe, keeleoskus oli väga haruldane; sakslaste seas eesti keele oskus oli väga tavaline-mõisnike lapsi ümbritsesid eestlased sünnist saati). Kihelkondlikud eripärad olid väga olulised, erinevates kihelkondades erinevad murrakud, rahvariided. Teine suurim väline mõjur lisaks usufaktorile oli mõis. Mõisa kaudu tulid talurahvakultuuri mitmed uuendused, rahvariiete motiividesse on 17.saj barokseid elemente, 18.saj klassitsistlikke motiive. Uuendused põllumajanduses, mitmeväljasüsteem, uued põllukultuurid, samuti mõisa kaudu.
Rahvaharidus
Rahvakoolide võrgu kujunemine Rootsi ajal 80lõpul, 90 alguses. Talurahvakoole rajati rohkem Liivimaale, vähem Eestimaale, aga siiski ulatusid nad mõlemasse provintsi. Põhjasõda ja Suur nälg mõjusid hävitavalt talurahvakoolide võrgustikule. Sõja ajal lõpetasid paljud koolid oma tegevuse, samuti ülikool. Rahvahariduse vallas tagasiminek vene ajal. Vene keskvõim ei olnud talurahva hariduse edendamisest huvitatud, rahvaharidusele tähelepanu ei pööratud. Ka mõisnikkond ei olnud huvitatud talurahvaharidusest.
Rahvaharidust oli võimalik erineda mitmel viisil. Talurahvakoolid (üksikutes kohtades, paiknemine väga ebaühtlane, sõltus pastorist ja tema huvist rahvahariduse edendamisel, õpetus oli samuti ebaühtlane ja sõltus koolmeistrist, kohaliku pastori ettekirjutused , mida vaja õpetada; Rootsi ajal õpetati lugemist, usuõpetuse aluseid ( katekismus ), kirikulaulud. Levinud vorm oli koduõpetus, teadmisi anti edasi vanematelt lastele, vanemad õpetasid lapsi lugema, juhendasid lapsi usuõpetuse alustes – Rootsi aja pärandi edasikandmine. Sageli käisid pastorid koduõpetuse tulemusi kontrollimas – see oli pastori ülesanne. Kolmandaks vormiks oli leeriõpetus, leeriskäimine, mis tähendas kiriklikku talitust, mille käigus võeti noored täiskasvanute hulka, leeritatud noortel olid täieõiguslikud koguduse liikme õigused ja samuti õigus abielluda . Leeriskäimise traditsioon algas juba kohati Rootsi ajal, aga laiemalt levis Vene ülemvõimu algusperioodil. Kolme-nelja nädala jooksul elasid nad kirikumõisas ja pastor õpetas neid vastavalt nende puudujääkidele. Oluline oli lugeda pühakirja ja seda tunda, samuti tunda kirikulaule. Konsistooriumi protokollides on näha, et on drastilised erinevused, on õpetajaid, kes õpetasid lapsi 4-8 nädalat, on õpetajaid, kes rakendasid lapsed tööle.
Esmakordne olulisem kokkupuude kirjakultuuriga tekkis talurahval hernhuutlastega seoses.
Muudatused talurahvakultuuris algasid 1760.aastatel. Kaks olulisemat mõjufaktorit, esiteks Vene keskvõimu tegevus: Katariina II valitsemine, mis oli mõjutatud valgustusideedest. Liivimaal hakati edendama talurahvaharidust 1765.aasta positiivsete määruste läbi. Ühelt poolt Vene keskvõimu initsiatiiv, teisalt ka Liivimaa konsistooriumi initsiatiivist. Alates 1765.a peale hakati Liivimaal laiemalt asutama talurahvakoole. Asutati terve rida uusi koole . Eestimaad see protsess ei mõjutanud, Eestimaale jõudis talurahvakoolide asutamine mõnevõrra hiljem, seoses asehalduskorra kehtestamisega, 1783-1796, sel ajal hakati ka talurahvakoole massiliselt asutama. 18.saj lõpul umbes 2/3 Liivimaa talupoegadest oskas lugeda, Eestimaa kubermangus ja Saaremaal oli lugemisoskus madalam.
Talurahvaharidus baltisaksa kultuuriruumis – lugemisoskus oli üldlevinud, aadlikud andsid lastele üldharidust, koolid asusid linnades, Tallinnas asus keskkool, oluline kool Tallinna Toomkool, 18.saj teisest poolest rüütelkonna mõju all, koolis ei käinud üksnes mõisnike pojad, vaid ka mõned linnakodanike seisusest pärit noormehed. Ka mõisnike seas oli levinud koduõpetus, aga see tähendas seda, et mõisatesse olid eraldi palgatud koduõpetajad . Koduõpetajad andsid algharidust ja olid ka mõisnikele seltskonnakaaslasteks. Mõisnike koduõpetajad tegid tihti hiljem karjääri pastoritena kihelkonna kirikutes.
Eestikeelne Piibel
Piibel tõlgiti rahvakeeltesse, see on väga pikka aega kõige autoriteetsem tekst, mis on andnud kõige normeerivamat mõju kirjakeele arengule. 1739. aastal Piiblitõlge, Jüri kihelkonna pastor Anton Thor Helle, Piibli tõlkimine oli pikaajaline kollektiivne töö, osales palju erinevaid pastoreid, aga A T H oli juhtivfiguur suure kollektiivse töö juures. Uus Testament oli ilmunud juba 1686.aastal, aga 1739 ilmusid mõlemad koos. 1686 aasta UT (Wastne Testament) ilmus lõunaeestikeeles. 17-18 saj oli kaks kirjakeelt, lõunaeesti ja põhjaeesti. 17.saj ei olnud selge, kumb muutub domineerivamaks. Esialgne edumaa oli lõunaeesti keelel, 1739 aasta Piiblitõlge ilmus põhjaeestikeeles. Põhjaeestikeele aluseks oli Põhja-Eesti keskmurre. 18.saj lõunaeestikeeles avaldati kirjutisi, aga see ei suutnud konkureerida Piibliga ja seetõttu hakkas ta hääbuma ja ainuvalitsejaks muutus põhjaeestikeel. 1534.ilmus M Lutheri täis Piiblitõlge. Enne seda oli erinevaid Piiblitõlkeid saksa keelde ilmunud, aga ei suutnud konkureeida Lutheriga. 1380 esimene Piibilitõlge inglise keelde, 1611 klassikaline ja uus oluline tõlge, mis on uusajal mõjutanud keelt. 1541.aastaks rootsi keeles ja soome keeles 1642. Läti keeles 1689.aastal.
Eestikeelne vaimulik ja ilmalik kirjandus
Kasutati eesti keelt, mille oli kirja pannud saksakeelsed pastorid, eestlaste mõju oli väga tühine. Kirikukeel suunas kogu eesti kirjakeele arengut kuni 19.saj alguseni . 19.saj alguskümnenditel toimus alles esimene olulisem muudatus, kuni 19.saj alguskümnenditeni oli tegemist kirikukeelega, mille normeerivaks tekstiks oli 1739.aasta Piibel. A T H liikus rahva hulgas ja otsis sõnu Piibliterminite kasutamiseks, et keel oleks võimalikult rahvapärane.
Kirikliku kirjanduse juures põhiteoseks Piibel, aga anti ka välja väiksemaid trükiseid. 18.saj anti ka välja ilmaliku sisuga eestikeelset kirjandust. Kõige laiema levikuga kalendrid, mis olid mõeldud talurahva jaoks, mille põhiosaks oli kalender, aga kalendritel olid lisad, mis sisaldasid õpetlikke jutte , mis puudutasid nt ülevaateid teiste maade kohta, jutustused ajaloost, nõuanded tervishoiu kohta. Algselt olid lisad vaimuliku tooniga, 18.saj teisel poolel tuli ka ilmalik jutustus, nõuanded – märgid valgustuslikust rahvaharimisest. Esimene eestikeelne kalender trükiti Tallinnas 1718. 1731.aastast pärineb esimene säilinud kalender. Erinevaid kalendreid anti välja Eestimaal ja Liivimaal, aja jooksul anti välja rohkem kui üks kalender aasta kohta. 1766-1767.aastast pärineb esimene eestikeelne ajakiri, mida andis välja Peter Eduard Wilde, “Lühhike öppetus mis sees monned head rohud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhhele panna igga haigusse jures”. Algselt kirjutas saksa keeles, siis lasi tõlkida läti ja eesti keelde. Tõlkis teksti August Wilhel Hupel.
18.saj lõpukümnenditel ilmusid trükist mitmed eestikeelsed juturaamatud, peamiselt saksa keelest tõlgitud moraalsed ilmalikud jutud.
Kirjastamine ja trükikojad
Olulisemad trükikojad asusid kubermangu keskustes, Riias ja Tallinnas. Konkurentsitult tähtsaim oli Riia. Riias trükiti suur osa baltikumi valgustuskirjandusest, väiksem osa eesti keeles, põhiosa saksa keeles. Riias ilmusid esmakordselt Immanuel Kanti olulisemad teosed. Trükikoda oli ka Põltsamaal, mis hiljem viidi üle Tartusse . Ei olud võimalik kirjastada kõike, mis pähe tuli või mida sooviti, riigivõim ja kirikuvõim tsenseeris kirjatöid. Eriti rangeks läks tsensuur Paul I võimu ajal, Balti provintsides 1798 .aastast, hiljem Aleksander I ajal tsensuurireegleid leevendati.
Baltisaksa valgustusajastu vaimuelu
Saksa ülikoolides õppinud isikud ja ajalehed, raamatud – peamised õpetuste edasiandmise viisid.
Balti provintsided valgustusliikumine levis esialgu laiemalt vaimulikkonna kaudu, teoloogiline ratsionalism – usuliikumine, mis mõjutatud valgustusest. Saksa valgustuse eripäraks see, et sai läbi kirikuga, erinevalt Prantsuse valgustusest, mis oli kiriku vastane.
Baltisaksa valgustusaja vaimuelu seostatakse mitmete nimedega.

• Johann Gottfried Herder, kellest kujunes saksa valgustuse juhtivamaid kujusid. Noorpõlves elas mõnda aega Riias, tegutses kooliõpetaja ja pastorina. Kuulsaks sai pärast Riiast lahkumist. Kirjutas teedrajavaid teoseid, on seotud rahvuslusega. Riias puutus ta kokku kohalike põlisrahvastega, nende impulside najal kirjutas teosed inimpõlve kultuurilisest mitmekesisusest.
  
• August Wilhelm Hupel, kes tõlkis eesti keelde esimese eestikeelse ajakirja. Pastor Põltsamaa kihelkonnas. Väga viljakas kirjamees, kes lähtus valgustuse vaimust. On kirjutanud palju erinevatel teemadel . Paljud tema kirjatööd tuginesid abilistele, korrespondentidele, kelle kaudu kogus materjali, mida hiljem trükis avaldada. Kõige olulisem on neljaköiteline väljaanne tollaste Balti provintside kodulooline materjal, mis kirjeldas talupoegade olukorda, kirikute olukorda. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland I-IV, 1774-1789. Põhiosas on tegemist usaldusväärse allikana. Hupel on üks pakjudest baltisaksa valgustajatest.
  

Baltisaksa valgustajad lõid uuelaadse institutsioonide võrgustiku, kuhu kuulusid eelkõige mitmesugused seltsid, klubid, lugemisühingud ja nende seltside juures oli oluliseks komponendiks ajalehtede ja ajakirjade lugemine, Euroopast tellitud ajalehed, aga samuti ka kohapealsed ajalehed. Baltisaksa ühiskonnas eriti 18.saj lõpupoolest hakati välja andma baltisaksa ajalehti. Aja jooksul hakkasid seltsides kaduma seisuslikud piirid, seltside liikmeteks võisid olla erinevate vabade seisuste esindajad.
Valgustus tõstis olulisele kohale inimeste võrdsuse, tähtsal kohal inimõiguste põhimõte. Baltimaades mitmed autorid väljendasid kirjasõnas seisukohti, mis nõudsid ühiskonnakorra muutmist ja parandamist, mis oli eelkõige seotud talurahva olukorraga.

• Garlieb Helwig Merkel oli kõige tugevam pärisorjuse vastu seisja. Nõudis talurahva olukorra parandamist, oli pärit baltisaksa pastori perekonnast. Oli aastaid töötanud mõisates koduõpetajana ning oli talurahva olukorraga kursis. Kirjutas mitmeid teoseid, mis kritiseerisid talurahva olukorda. 1796.aastal ilmus Leipzigis (et vältida tsensuuri) tema tuntuim teos “Die Letten vorzüglich in Liefland am Ende des philosophischen Jahrhunderts”. Merkel oli radikaalne pärisorjuse kriitik , eesmärgiks oli pärisorjuse kaotamine ilma aeglaste üleminekuteta, garanteerida talurahvale isiklik vabadus ja isiklik omand.
  
• Johann Christoph Petri avaldas Merkeliga sarnaseid seisukohti, aga rõhuasetusega eestlastele, vastupidiselt Merkelile, kes pühendus lätlastele. Töötas sarnaselt Merkeliga koduõpetajana mõisates.
  

18.saj lõpul levis veel talurahva olukorra parandamist nõudvaid teoseid, aga need polnud nii radikaalsed kui Merkel ja Petri.
Eestikeelse ajakirjanduse algus
Esimene eestikeelne ajaleht ilmus aastal 1806, “Tarto maa rahwa Näddali-Leht”, väljaandjateks Põlva ja Kanepi pastor. Trükiti Tartus ja ajaleht oli mõeldud konkreetselt talurahva jaoks. Põhiliselt oli tegemist välisuudistega, kohalikke uudiseid oli vähe. Kokku ilmus teda ühe aasta vältel 39 numbrit, tegemist oli kogu Euroopa mastaabis erandliku nähtusena, ajaleht, mida anti välja pärisorjadest talupoegadele. Pikka aega oli üksnes teada ajalehe ilmumise fakt, ajalehenumbrid olid hävitatud, sest ajalehe ilmumine pandi seisma riigivõimu nõudel 1806. Vene keskvõim kartis Napoleoni sissetungi Vene Impeeriumisse ja kardeti talurahva ülestõuse ja ajaleht pandi juba eos kinni, kartes, et ajaleht võib tekitada talurahva seos ülestõusu meeleolulist. 1944.aastal Tõnu Tannberg avastas 10 selle ajalehe numbrit, mis olid säilinud Venemaa ajalooarhiivis tsensuuritud materjalide seast.
Järgmine eestikeelne ajaleht ilmus 1821-23 ja 1825, “Marahwa Näddala-Leht”, väljaandjaks Otto Wilhelm Masing. See ajaleht lõpetas tegevuse, sest tiraaž oli väike ja majanduslikult ei tasunud ta end ära.
Eesti ajakirjanduse uus hingamine on seotud rahvusliku ärkamisega.
Õiguskorraldus
Balti erikord tähendas seda, et Balti provintsid moodustasid omaetteseisva õigusliku ruumi, Balti provintside õiguskord oli erinev, õigustraditsioon oli teistsugune. Eesti- ja Liivimaa õiguskord on järjepidevalt välja arenenud keskajast, on olnud üksikuid katkestusi, aga üldiselt on areng olnud järejepidev. Oluline tunnus on õiguslik killustus, õiguslik partikulaarsus. Valitsesid partikulaarõigused (erinevad õigussüsteemid) – linnaõigused, lääniõigused, talupoegade õigused.

• Ilmalik õigus
  

partikulaarõigused territoriaalse printsiibi järgi

• linnaõigused
  
• maaõigused
  

partikulaarõigused seisusliku printsiibi järgi

• talurahvaõigused (talupoegadel)
  
• lääniõigused (aadliseisusel)
  
• kiriklik õigus (rooma-katoliku kiriku kanooniline õigus)
  

Balti provintside õiguskorraldus uusajal
Partikulaarõigused Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal (Balti provintsiaalõigus):

• linnaõigused
  
• maaõigused
  
• talurahvaõigused
  
• (luterlikud) kirikuõigused (kirikukorraldus oli killustunud, erinevates territoriaalkirikutes kehtisid erinevad, omalaadsed õigussüsteemid)
  

Eri provintsides olid need õigused erilaadsed.
Kirjutatud õigus ja tavaõigus
Kirjutatud õigus kirjas kirjalikes allikates . Suurem osa õigusest oli kirjutatud õigus, linnaõigused, kirikuõigused, maaõigused.
Tavaõigus kandub suulises traditsioonis ja uusajal tavaõiguste alla kuulusid eelkõige talurahvaõigused, kuigi üks osa oli üles kirjutatud, aga osa oli traditsiooni järgi tavaõigus.
Õiguse allikad 18.-19. sajandil
Kohtupraktika (kohtupretsedendid) ja riikliku keskvõimu seadusandlus (andis välja uusi õigusnorme; 1) õigusnorm, mis reguleeris konkreetsed juhtumit, üksikud ukaasid, 2) ulatuslikud seadused, mis reguleerisid tervet õigusvaldkonda). 18.sajandil andis keskvõim välja arvukaid üksiknorme, suuremaid seadusi hakati välja andma 19.sajandil.
Õiguse kodifitseerimine (Euroopa riikides saab alguse 17.sajandil, üldisemalt jääb hilisemasse aega 18.saj lõpp, 19.saj algus)

olemasolevate normide koondamine ja süstematiseerimine – õigus, mis on pikema aja jooksul välja kujunenud, aga on seetõttu süsteemivaba ja vajab süstematiseerimist

õigusreformi läbiviimine, uue õiguse loomine – keskvõimu uue seaduse väljaandmine, antakse välja uus seadus ja reformitakse seeläbi senist õigust, pannakse õigus täiesti uuele alusele
18.sajandil Balti rüütelkonnad ja suuremad linnad, Tallinn ja Riia, tegid katseid oma kohaliku õiguse kodifitseerimiseks. Rüütelkonnad koondasid oma õigust, süstematiseerisid seda, Tallinnas ja Riias olid samalaadsed ettevõtmised, nende tulemusena sai õigus uue süstematiseeritud kuju, aga oluline on see, et 18.saj kohapealne initsiatiiv ei saanud keskvõimu kinnitust, mis tähendas seda, et need ettevõtmised jäid õigusraamatu kujule (õigus on kirja pandud, selle kasutamine on sõltuv, seda võidakse kohtus kasutada, aga ei pea, riiklikku tunnustus ei ole). Keskvõimu kinnituse andes on tegu koodeksiga ehk kodifikatsiooniga.
1686. aasta Rootsi kirikuseadus. Rakendati üleriiklikult, st nii Rootsi emamaal kui ka lääneprovintsides (Baltimaades) – uusaegse õiguskorra oluline tunnus, keskajal üldist õiguse rakendamist ei toimu. See kirikuseadus oli esimene seadus Rootsi riigis, mis reguleeris suuremat eluvaldkonda.
18.saj Eestimaal, Liivimaal, Tallinnas, Riias ja Saaremaal kehtis see seadus mingil määral edasi, aga mitte kogu ulatuses.
Vene keskvõimu seadusandlus
Katariina II eesmärk Vene õiguskorra reformimine . Katse ebaõnnestus täielikult. Aleksander I samuti algatas muudatusi, tulemusteni ei jõutud, esimesed tulemused Nikolai I valitsemisajal. Mihhail Speranski mängis olulist rolli Vene õiguskorra kujunemisel. Algselt külapreester, erakordsete vaimuannetega ja sai väga hea hariduse, sai võimuaparaadi tipus mitmeid ametikohti, pani aluse mitmetele uutele ideedele, mis ei leidnud rakendust kohe, vaid mõnevõrra hiljem. Vene omavalitsuse idee oli tema idee, samuti ka duuma idee.
1820.aastatel tehti ära suur töö ja selle töö viljad ilmusid trükist 1830. aastal, kui ilmus Vene impeeriumi täielik seaduste kogu 45 köites “Полное Собрание Законов Российской Империй”. Koondas kogu Vene keskvõimu seadusandluse aastatest 1649-1825.
1832. aasta luterlik kirikuseadus.
Märgilise tähendusega õigusajaloo jaoks. Seni oli Vene keskvõim andnud välja palju ukaase, seadusi, aga need olid suunatud teatud kitsa seltskonna või piirkonna jaoks. 1832.aasta seadus hakkas kehtima kõikides luterlikes kogudustes üle kogu Vene impeeriumi. Kõik, mis puudutas luterlust, luterlikke kirikuid – seda uus seadus reformis, varasemad luterliud kirikuõiguslikud aktid kaotasid kehtivuse. Balti provintside jaoks oli tegu déjà vu olukorraga, kui 1686.aastal oli juba üleriigiline seadus kehtestatud. 17.saj Rootsi riik oli ülimalt range luterlik riik, luterlus oli riiklikult oluline instrument, Vene Impeeriumis oli luterlusel omaette tähendus, see oli üks paljudest konfessioonidest. Õigusliku ajaloo seisukohalt, kus riiklikult väljaantud seadus hakkab reformima ühte valdkonda, võib tuua kahe seaduse vahel paralleele. Vene seaduse puhul oli tegu Euroopa seaduste ümberkirjutamisega, tuginedes Rootsi ja Preisi seadustele – Euroopaliku õiguse retspetsioon - kohandamine Vene Impeeriumi vajadustele. Retspetsioon jätkus , 1845.aastal anti välja kriminaalseadustik, jätkus Euroopa õiguse retseptsioon ja hakkas kohe kehtima ka Balti provintsides. Retseptsiooni osaks oli ka Vene Impeeriumi justiitsreform, mis algas 1864.aastal, mis korraldas ümber justiitsasutuste süsteemi, korraldas milline peab olema kohtuprotsess, uurimine ja eeluurimine. Lähtuti euroopalikest eeskujudest, eriti Prantsusmaa eeskujust. Oluliseks põhimõtteks oli see, et eristati väga selgelt täitevvõim ja kohtuvõim . Varasematel aegadel oli tegu seisusliku kohtusüsteemiga Vene Impeeriumis, erinevatel seisustel erinevad kohtuasutused, justiitsreformi alusel moodustati uus ühtne üldkohtutesüsteem, mis mõistsid õigust erinevate seisuste üle. Esialgu ei puudutanud see reform Balti provintse, siia jõudsid need mõjutused mõnevõrra hiljem.
Balti provintsiaalõigus
Omalaadne katustermin, ühine nimetaja paljudele erinevatele õigussüsteemidele. Baltisaksa ajaloolased käsitlesid seda kitsamalt, nende jaoks kuulus Balti provintsiaalõiguse alla baltisakslasi puudutav, talurahvaõigused sinna ei kuulunud.
19.saj algul algas talurahvaõiguse reformimine Balti provintsides. 1802.aastal Eestimaal väljaantud seadusega, edasi anti terve rida erinevaid talurahvaseadusi. Seadused reformisid talurahva olukorda.
Vene õigussüsteemi korrastamisel anti kohustus Balti provintsidele ka siinset õigust korrastada, eesmärgiks samasugune tegevus nagu toimus Vene impeeriumi tasandil, kohapeal väljakujunenud õiguse väljaandmine korrastatud kujul. Välja jäid talurahvaõigus ja kirikuõigus – mõlemaid reformis riik. Ülejäänud osa õigusest koondati mitmes erinevas köites Balti Provintsiaalseadustikuks, Provinzialrecht der Ostseegouvernements. Anti välja kolm eraldi osa. Kaks esimest osa, ametiasutuste korraldus ja seisusteõigus (välja arvatud talurahvaseisus ja vaimulikuseisus), trükiti 1845 ja jõustus 1846. Kolmas osa seadustikust, Balti Eraseadus (tsiviilseadustik), ilmus 1864, kehtima hakkas 1865. Kõigi kolme köite puhul oli tegu varem väljakujunenud õiguse korrastamise ja süstematiseerimisega, mitte uue seaduse väljatöötamisega. Juhtivalt tegev Balti Eraseaduse puhul oli Friedrich Georg von Bunge – oluline ka baltisaksa ajaloolasena, mitmete allikakogude väljaandja .
Õiguslikud ümberkorraldused alates 19. sajandi viimasest veerandist
Venestuspoliitika. 1877.kehtestati uus linnaseadus (1870.Vene sisekubermangudes), üks osa impeerium laiaulatuslikust justiitsreformist. Linnaelu tugines seisuslikule printsiibile, aga uue linnaseadusega seisuslikkuse printsiip kaotati. Riigivõimu mõju laienemine linnas. Esialgu õiguse ümberkorraldamine puudutas ainult linnu, mujale jõudis 1880. lõpus, eriti alates 1889.aastast, laiem justiitsreform jõudis ka Balti provintsidesse. Euroopa eeskuju jõudis Venemaa kaudu Balti provintsidesse – seega reformid , mis venestusajal siia jõudsid olid väga euroopalikud: täitevvõimu ja kohtuvõimu lahutamine jne.
Juriidiline haridus ja õigusteadus
TÜs Rootsi ajal tegeleti kahe õigusvaldkonna uurimisega, Rooma õigus ja Rootsi õigus. TÜ Rootsi ajal ei tegelenud Balti provintsiaalõigusega. 18.sajandil Baltimaade kohtutes üldine juriidiline haridus ei olnud vajalik, enamasti omandas inimene vajalikud teadmised töö käigus oma kolleegidelt, juriidiline ettevalmistus ei olnud vajalik. Juriidiline haridus oli lisaboonuseks. 1802.aastal kui ülikool uuesti avati, hakati TÜs ka uurima ja õpetama kohalikku õigust. Ka kohtutes hakati nõudma ülikooliharidust, lõplikult kinnistus see nõue justiitsreformi tagajärjel, 1889.aastast alates.
Eestlaste kokkupuude kohtumõistmisega piirdus 18.-19.sajandil talurahvakohtutega, kus nad olid ka kohtukaasistujad, kus ettevalmistus saadi töö käigus. 19.sajandi lõpukümnenditel hakkavad ka eestlased ülikoolis õigusteadust õppima, olulised TÜ ja Peterburi Ülikool. Esimene põlvkond professionaalseid eestlastest juriste kujunes välja 19.-20. sajandi vahetuse paiku.
Valitsemine 19.sajandil
Lugeda Eesti Ajaloo V köitest.
19.sajandi algupoole agraarreformid
Reforme mõjutanud tegurid
Miks 19.sajandi alguses agraarreformideni jõuti?
Vene keskvalitsuse seisukohad, mis omakorda olid mõjutatud üleeuroopalistest arengutest, eelkõige valgustusideed (Katariina II ja Aleksander I); inimõigused, kodanike vabadused jne. Vene ühiskonnas hakkas muutuma suhtumine pärisorjusesse, haritum osa hakkas käsitlema pärisorjust kui ühiskondlikku pahet, mille päevad on loetud. Hukka mõisteti ta eelkõige moraalses plaanis, moraalselt on vale inimeste pärisorjuslik ekspluateerimine. Majanduslikud aspektid olid tagaplaanil selle argumentatsiooni juures.
Muudatuste puhul kardeti talurahva vastuhakku, seda sooviti vältida, sellest ka arusaam, et pärisorjus tuleb kaotada, aga rahumeelselt pikema aja jooksul.
Suur osa mõisnikest võlgadest, mõisate pankrotistumised, seda teravndas veel majandusliku olukorra halvenemine, mõisnike seas tekkis soov krediidiasutuse järele. Keskvõim kasutas olukorda ära, rüütelkondadele tehti pakkumine, pakuti riiklike krediidiasutuste rajamist, aga rüütelkonnad pidid asuma muutustele, peavad hakkama läbi viima reforme talurahva olukorras. Esimesed krediitkassad rajati 1802.aastal, pakkusid riigilaenu madala %-ga.
Talurahva käärimine , talurahva rahutused mitmesugustes vormides. Pagemised, väljaastumised. Pärisorjuse-vastane ideoloogia Euroopa valgustuse mõjul.
1802./18004 aasta talurahvaseadused
Algas kõigepealt Eestimaa kubermangus, sest senimaani oli talurahva olukorra parandamises sabassörkija, 1802 esimene talurahvaseadus Eestimaa kubermangus. “Iggaüks..”. Põhiline see, et toimus talurahva olukorra reguleerimine, täpsustati mõisnike ja talupoegade suhted.
Eestimaa ja Liivimaa seadusandliku protsessi algusjärgus hakkasid üksteist mõjutama, nii ka Eestimaa 1802 aasta seadus oli mõjufaktoriks Liivimaa jaoks. 1804 anti välja talurahvaseadus Liivimaal. Liivimaa talurahvaseadus ei kehtinud Saaremaal. 1804 uus seadus Eestimaal.
1804.aasta seadused olid nii Eesti- kui Liivimaal sisult sarnased. Peamiseks eesmärgiks talurahva kaitse, pakkuda neile kindlust , kaitsta eelkõige mõisnike omavoli eest. Tagati talurahvale vallasvara omandi õigus. Peremeestele anti talude pärandatav kasutusõigus. Reguleeriti koormisi, teokoormistele pandi ülempiir. Reguleeriti talurahva kohtukorraldust, esiteks seati piirid mõisnike kodukariõigusele, piirati mil määral mõisnikud võivad talupoegi karistada, asutati vallakohtud, mis koosnesid üksnes talupoegadest. Vallakohtud võisid menetleda väiksemaid üleastumisi.
Pärisorjuse kaotamine ja talurahva uued õigused ning vabadused
Maade hindamine, mille alusel määrati koormised. Pärast koormiste kindlaksmääramist ei tohtinud mõisnikud koormisi tõsta, Eestimaal seda ei toimunud. Eestimaal toimus asi n-ö mõisniku ja talupoja kokkuleppel, mis siiski tähendas, et talupoeg tegi, mida mõisnik ütles. Öine rehepeks – raskemaid koormisi, mida aga ei reguleeritud Eestimaal.
Eestimaal talurahvarahutused 1805, suunatud eelkõige öise rehepeksu vastu. Levisid kuulujutud . Kose-Uuemõisa vastuhakk .
Prantsuse ekspansioon seoses Napoleoni sõdadega. Sellega seoses ühiskondlikud ümberkorraldused, eriti just Prantsusmaa poolt vallutatud aladel. Preisimaal 1807.aastal toimus oluline agraarreform.
Mõisnikud nõustusid vabastama talupojad, aga ilma maata. Peterburi surve rüütlekondadele suurenes, keiser moodustas komiteesid. 1804.aasta talurahvaseaduse täiendamine Eestimaal, et oleks samasugune Liivimaa talurahvaseadustega. Keiser võttis vastu otsuse, mis kohustas Eestimaa rüütelkonda astuma samme talurahva olukorra parandamiseks. Eestimaa rüütelkond otsustas teha rohkem, kui oli nõutud. Otsustati anda talurahvale isiklik vabadus, aga mitte anda maad. 1811.aastal võeti otsus vastu, väga oluline osa keskvõimu survel, 1812 kiitis Maapäev seaduse heaks, kinnitamine keisri poolt lükkus edasi seoses Vene-Prantsuse sõdadega. Balti kindralkuberneri Filippo Paulucci järelvaatamisel koostati lõplik redaktsioon, 1816 andis keiser oma allkirja ja Eestimaa kubermangu talupojad vabastati pärisorjusest. Kuramaal 1817, 1819 Liivimaal. Aastaarvud viitavad , millal keiser seaduseteksti kinnitas, tegelik vabastamine toimus pikema aja vältel, Eestimaal 1817 väljakuulutamine, Liivimaal 1820 aasta alguses, väljakuulutamine toimus erakordselt pidulikult. Kõigepealt toimus pidulik väljakuulutamine kubermangu keskuses, seejärel kihelkonnakirikutes.
Eesti ajaloo V köites seisab, et esmakordselt talupojad kuulutati õigussuhete subjektiks. Õigussuhete subjekt oli talupoeg olnud juba varem, õigusvõime muutus samaks nagu oli olnud varem teistel seisustel. Talurahva isiklikud õigused ja vabadused muutusid võrdseteks teiste seisustega.
Oluline murrang maaomandi suhetes. Kogu maa kuulutati mõisnike omandiks, varem oli olnud talumaa ja mõisamaa, kuigi talumaa ei olnud talupoja oma, oli ta talurahva kasutuses. Pärast seaduste vastuvõtmist kaksikjaotus kadus, jäi alles vaid mõisamaa. Liivimaa talurahval oli 1804.aasta seadusega õigus maad päriseks osta, Eestimaal 1816 said talupojad selle õiguse, osta endale maad. Õigus talurahval oli, aga keegi ei tahtnud maad müüa. Mõisnikel ei olnud maa müümise soovi ega huvi, laiemaks talude ostmiseks ja müümiseks läks 19.saj teisel poolel kuigi üksikjuhtumeid oli.
Toimusid suured muudatused talurahva ühiskondlikus elukorralduses, moodustati vallakogukonnad, moodustati talurahva omavalitsused. Olulised muudatused talurahva koolikorralduses, talurahvakoolidega seonduvalt kehtestati mitmeid uuendusi , Eestimaal ja Liivimaal erinev. Talurahvaseaduste rakendamine, vabakslaskmine toimus mitmeaastase perioodi jooksul. Talurahva vabastamine algus mitu aastat hiljem, Eestimaal 3, Liivimaal 4 aastat pärast seaduse väljakuulutamist. Mõlemas kubermangus pidi kõigepealt rahvaarv tõusma teatud piirini, enne kui oli talupoegadel lubatud elukoha vahetamine. Eestimaal lõppes vabakslaskmine 1831, Liivimaal 1826. Seadused pandi aluse uuele agraarkorraldusele, mis püsis kuni sajandi keskpaigani, mil uuendusi läbi viidi.
Perekonnanimed
Kõigepealt Liivimaa talupoegadele 1820.aastatel 1819 talurahvaseaduse alusel, Eestimaal seadus seda ei käsitlenud, toimus 1830.aastate alguses.
Pastor ja asjassepuutuva isiku koosmõjul nimi paika pandi.
Vald
Varasemalt vald tähendas mõisapiirkonna talupoegadega asutatud osa, madalama taseme haldusüksus oli mõis. Pärisorjuse kaotamise järel valla tähendus muutus ja vald muutus seisuslikuks territoriaalseks haldusüksuseks. Madalama taseme haldusüksuseks sai talurahva kogukond, ehk vald. Iga talupoeg pidi kuuluma vallakogukonda, talupoeg ei saanud elada väljaspool valda. Kõrgeim organ valla üldkoosolek , Eestimaal valla tähtsaimaks ametnikuks talitaja, Liivimaal kollektiivne organ, 2 vöörmundrit. Ametnikud valiti üldkoosolekul. Oluline institutsioon oli vallakohus, Liivimaal asutatud juba varem, Saaremaal vallakohtud asutati 1819.aasta seadusega. Eestimaa kubermangus oli vallakohus varem olemas, aga 1816.aasta seadusega vallakohus senisel kujul kaotati ja selle asemel loodi kogukonnakohtuks või kihelkonnakohtuks. Eestimaal oli eesistujaks mõisnik, liikmeteks kaks talupoega, Liivimaal ja Saaremaal ainult talupojad.
1866. a kaotati mõisnike kontroll vallakogukonna üle. Vald muutus iseseisvaks haldusüksuseks.
Mõisa ja talu rendisuhted
Talupojal tuli mõisnikult maad rentida. Esmakordselt seaduse järgi kogu põllumaa oli mõisnike valduses. Mõisa ja talurahva suheteid hakkasid reguleerima rendilepingud. Varasemad talurahvakaitseseadused kaotasid kehtivuse. Mõisnikud omavoli järgi said dikteerida rendilepingu tingimusi. Rendilepingud sõlmiti tavaliselt kolmeks aastaks. Talupojal polnud mingit huvi põllumaade viljakust tõsta, sest viljakuse tõstes tõstis kolme aasta pärast mõisnik renti. Rahutused, sest talurahvas arvas , et lõppes ka mõisategu või koormis, samuti oli levinud arvamus, et see maa, mis oli traditsiooniliselt talu juurde kuulnud, et see pidi ka edaspidi talu juurde kuuluma. 1822-23 aasta Liivimaa talurahva käärimine, Eestimaal otseseid rahutusi ei toimunud, sest talurahva vabastamine oli jagatud pikema aja peale laiali. Liivimaal tõid talurahvarahutused kaasa selle, et enamasti hakati 1804.aasta normidest kinni pidama .
Tegelikult talurahva olukord halvenes, 19.sajandi teine veerand Eesti talurahva jaoks kõige raskemaid perioode. “Lindpriiuse ajastu” – talupojad olid vabad, aga olid ilmajäänud oma traditsioonilsiest maakasutuse õigusest. Lindprii – väljaspool seadust kuuluvaks, mõiste kasutamine pärisorjuse kaotamise järel ei ole seega õnnestunud.
Baltisaksa üldsus mõistis reformid positiivseks, keskvalitsus jõudis arusaamisele, et talupoegade vabastamine ilma maata ei ole hea variant. Vene Impeerium ajaloo seisukohalt oli tegu olulise momendiga, esmakordselt kasutas keskvõim mõjuvõimu pärisorjuse kaotamiseks.
Rahvastik 19.sajandil
Demograafiliste muutuste põhijooned
19.saj toimuvad suured muudatused, samalaadsed nagu arengud Kesk-Euroopas.
18.saj tegemist traditsioonilise rahvatiku taaste tüüp, kõrge sündimus, suremus.
19.saj keskpaigu üleminek modernsele taastetüübile, madal sündimus, suremus.
Sajandi teisel poolel rahvastiku kavamine mõnevõrra aeglustus. 19.saj tekivad uued arengud rahvastikurändes, saj teisel poolel suur väljarände kasv. 20. sajandi alguses väljaspool üle 100 000 eestlase, tsaaririigi lõpuajaks (1917) üle 200 000 eestlase.
Rahvaarvu ja rahvastiku koostise põhijooned
20.saj alguses oli eestlasi üle miljoni, eestlaste osakaal 90%. Sakslasi ligi 4%, venelasi umbes 4%. Sajandi lõpul tõusis venelaste osakaal nelja protsendini, seoses vabrikutööstuse kasvamisega. Seisuslikult moodustas põhiosa talupojad. Linnades elas 19.saj alguses 5-6% kogu rahvastikust, sajandi vältel osakaal tõusis, 1863.aastast kadusid piirangud talupoegadel linna elama asumiseks , 1913.aastaks kogu rahvastikust ligi veerand elas linnades, 23%. 19.saj teisel poolel muutusid eestlased linnades suurimaks rahvusgrupiks senise sakslaste asemel.
Rahvastiku loomulik liikumine
19.saj kinnistub nn Euroopa abiellumistüüp. Seda iseloomustas kaks tunnusjoont: 1) varasemast hilisem abiellumisiga, 2) vallaliste suur osakaal ühiskonnas. Kuni 19.saj keskpaigani abiellumise periood oli enamasti kindel, abiellumine sõltus põllutööde tsüklist, 19.saj esimesel poolel tavaline abiellumisaeg sügiseti pärast põllutööde lõppu, või varakevadel enne põllutööde algust. 19.saj keskpaigani põllutööde ajal ei abiellutud. 19.saj teisel poolel hakkas abiellumise aeg ühtlasemalt jagunema aasta peale. Abielud muutusid juhuslikumaks, vastavalt soovile. Euroopas üleminekut modernsele taastetüübile võib jagada kaheks: Prantsuse (suremus ja sündimus langesid pea üheaegselt, rahvaarvu kasv tagasihoidlik) ja Inglise (suremus langes, aga sündimus jäi veel mõnda aega kõrgeks) tüüp. Eesti alal üleminek rahvastiku modernsele taastetüübile toimus Prantsuse tüübi järgi.
Suremus langes meditsiini arengu, hügieeni arengu tõttu. Sündimuse langust on raske analüüsida.
Kohalik ränne
Pagemine 19.saj oluline protsess ei ole, teatud määral sajandi alguskümnenditel. Abieluränne palju olulisem – abiellumise teel elukohavahetus. Tunduvalt olulisemaks muutus maaparandus – põllumaade parandamine. Enamasti tähendas kuivendamist . Muutusid uuteks tõmbekeskusteks. Olulisteks tõmbekeskusteks olid ka jätkuvalt linnas, osakaal siserändes jätkuvalt kasvas, esialgu piiratud seoses talupoja üldiste liikumisvabaduste piirangutega.
Väljaränne
Pidev, aga tagasihoidlik. Pidurdas esialgu talupoegade jätkuvalt piiratud liikumisvabadus . Vene kesvõimu poliitika, alates 19.saj keskpaigast, mis hakkas soodustama asustamata aladele koloniseerimist. Idasuunalise laienemise tagajärjel oli impeeriumi koosseisu tulnud palju asustamata alasid. Ümberasujatele lubati palju soodustusi, mh tasuta maad. 1849 ja sealt edasi uued talurahvaseadused, mis parandasid talupoegade liikumisvõimalusi. Kõige olulisem oli see, et iga aasta võis igast vallast teatud osa rahvastikust välja rännata, üldjuhul 5% valla rahvastikust. Esimene suurem väljarändamislaine toimus 1855.aastal, rida perekondi rändas välja Võrumaalt, sihtkohaks Samaara kubermang Volga ääres. Esialgu nende elujärg ei olnud kiita, see informatsioon jõudis tagasi Eestisse, see manitses teisi koju jääma. Vene keskvalitsus nõudis, et talupoegade liikumisvabadust tuleb laiendada. 1863.aastal kõikides Balti provintsides kehtestati passikorralduse seadus, mis sätestas , et Balti provintsides võivad talupojad vabalt ringiliikuda. Väljaspool Balti kubermange, sisekubermangudes 30 versta laiuselt võisid talupojad asuda ümber, asuda elama. 1 verst= pisut rohkem kui 1 km. Liikumiseks kaugemale sisekubermangudesse oli vaja hankida eraldi pass, plakatipass, mida väljastati maakonnakeskuses, Maakonna Rentei (tegeles peamiselt maksukogumisega). Ainuke tingimus oli see, et kõik maksud pidid olema õiendatud. Massilisem väljarändamine saab alguse 1860.ndatel aastatel, siit järgnevalt järjest kasvavas joones.
1881-1897 Eestimaa kubermangus sündis 45 500 last, väljarändas ca 26 000 inimest.
Põhiosa väljarännanutest moodustasid lahtisemad isikud, nn maaproletariaat, pankrotti läinud taluperemehed.
Uus väljarändamislaine järgnes 1905.aasta revolutsioonile.
Peamised sihtkohad olid Volga-äärsed kubermangud , Samaara, Saratova kubermangud. Ka Krimmi poolsaar. Omaette sihtkoht oli Peterburi linn, 1870.ndatest Peterburi kubermang laiemalt, Pihkva kubermang, Novgorodi kubermang. 1880.ndatest muutus olulisemaks Kaukasuse piirkond, 1890.ndatel Volotka, Vjatka, Permi kubermangud, laiemalt üldse Siber. Siberisse liikus ka varasemalt, aga sihtkohana oli ta pigem karistuseks, karistuse kandmiseks. Vabatahtlikult hakati 19.saj lõpust Siberit asustama.
Peamiselt asuti ümber grupiviisiliselt, tekkisid eestlaste asundused. Kompaktselt koosolemine võimaldas rahvuse säilimise, seltsitegevus.
1897 väljastpool Eesti ala umbes 117 000 eestlast, maailmasõja lõpuaastatel elas Venemaal suurusjärgus 200 000 eestlast, 1/5 eesti rahvastikust. Üle 300 asunduse, kõige suurem koloonia oli Peterburis, umbes 50 000 eestlast.
Peamisteks põhjusteks olid rahvastiku kiireloomuline juurdekasv, sellest tingitud maa puudus. Talupoegade raske olukord, majanduslik, sotsiaalne, õiguslik.
Sotsiaalne käärimine
Talurahva vastuhakud 1840. aastate algul
Eriliselt tuntav talurahva olukorra halvenemine, mis tingitud eelkõige rasketest ilmaoludest, mis põhjustasid viljaikaldust. 1840- 1841 eriliselt rasked aastad. Levisid kuulujutud, püüti kinni haarata kõikvõimalistest õlekõrtest. Hakkasid levima jutud väljarändamisest, et kuskil Lõuna-Venemaa, soojal maal on võimalik saada maad. Talupojad hakkasid liikuma Riiga , Liivimaa kubermangu keskusesse, ja soovisid saada luba väljarändamiseks. Kubermanguvalitsus hindas seda mässamise vormiks, talupoegi hakati karistama , Liivimaa maakondadesse paigutati sõjaväeosad, et rahvast rahustada. Võimude tegevus ei olnud üksmeelne, kubermanguvalitsus mõistis selle hukku, omaette tegevust tegi Riia õigeusu piiskop, kes võttis talupojad vastu, aitas neil koostada palvekirju saatmiseks Peterburi. Tema kaugem eesmärk oli mõjutada neid õigeusku astuma. Tema tegevus vilja ei kandnud.
Toimusid ka mitmed kohalikud rahutused, suurimad Pühajärve mõisas, Pühajärve sõda. Rahutused suruti karmilt maha. Eelkõige haarasid rahutused Liivimaad, Eestimaa kubermangus ka, aga tagasihoidlikumal määral. Mahasurumised olid ajutised , tuli jäi hõõguma.
Usuvahetusliikumine
Senised luterlikud talupojad massiliselt vahetasid usku. Eelmänguks oli talupoegade raske olukord. 1844 oli sajandi hullemaid viljaikeldusi, millele järgnesid näljahäda, loomataudid, talv oli väga külm. 1845.aastal hakkas korduma varasem muster, levisid kuulujutud, et need talupojad, kes lähevad keisri usku, need saavad maad. Talurahva esindajad läksid Riiga asja selgitama, kubermanguvalitsus andis teada, et usku vahetada tohib, aga lähimas õigeusu kirikus. Alates 1845.aasta sügisest, septembrist peale, talupoegade usuvahetus muutus massiliseks. Usuvahetamine toimus 1845 sügis-1846, mingil määral ka 1847, täielikult lõppes 1848.
Keskvõim toetas õigeusu levitamist, 1830. aastatest peale, kuulus tsaarivõimu üldisemasse poliitikasse, valitsuse doktriin “Õigeusk, isevalitsus, rahvuslikkus”. Vene keskvõimu jaoks igasugune rahvaalgatus oli midagi väga kahtlast, initsiatiiv, mis tuli altpoolt oli a priori selline, mille kohta läks keskvõimul hoiatav tuluke põlema ja suhtuti äärmiselt kahtlaselt. Valitsuse suhtumine kahetine, ühelt poolt toetati, teisalt kaheldi, kuna kardeti, et selle taga võib veel midagi olla.
1848.aastast peale tuli juurde kolmas faktor, revolutsioonid Euroopas. 1848-49, Vene tsaarivõimu jaoks olid need täiesti vastuvõetamatuks. Vene keskvõim hakkas rohkem toetama Balti aadlit. Enam ei toetatud nähtusi, mis olid Balti aadlile vastumeelsed, nt usuvahetusliikumine oli Balti aadlile vastumeelne. Liivimaa Eesti osas läks 66 000 talupoega üle õigeusku. Eestimaa kubermangu usuvahetusliikumine praktiliselt ei puudutanud, Eestimaale jõudis usuvahetus mõnikümmend aastat hiljem ja tagasihoidlikumalt. Kõige rohkem oli usuvahetajaid Saaremaal, umbes 1/3.
Usuvahetus oli väga selgelt sotsiaalne liikumine, loodeti pääsu raskest seisust keisri usku minekuga, usulised põhjused olid tagaplaanil. Loodeti saada maad ja pääseda koormistest.
Baltisakslaste jaoks oli usuvahetus väga sügavaks raputuseks. Leiti, et senine kultuuritraditsioon on ohus. Baltisaksalte jaoks oli üllatav, kui kergesti talupojad usku vahetasid. Baltisakslased hindasid seda väga selgeks mõisnikkonna vastaseks liikumiseks. Vene keskvõim toetas seda, aga Vene seisukohas toodi välja veel see, et talupojad vaevlesid hingehädades, millele luterlus ei suuda lahendust leida.
1846.aastal asutati Riiga õigeusu vaimulik kool. Mõned aastad hiljem lisati veel juurde vaimulik seminar , mille eesmärgiks oli õigeusu vaimulike ettevalmistamine Balti kubermangude jaoks. Eestlasti hakkas seal õppima 12 eestlast. Rahvusliku liikumise ajal olid väga agarad rahvusluse toetajad. Väga paljud ei asunud tööle vaimulikena, vaid hoopis ametnikeks. Liivimaal hakati asutama õigeusu talurahva koole, luterlike talurahvakoolide kõrvale. 1859 oli Liivimaal kokku üle 130 külakooli, luterlikke koole oli mitu korda rohkem, aga ühiskondlikus pildis muutus õigeusk nähtavamaks.
Vene keskvõim püüdis Balti erikorra privileege mitte piirata, keskvõim hakkas manitsema ettevaatlusele kohalikke kubermanguvalitsusi, Riia õigeusu piiskop saadeti üldse Riiast minema. Vene õigeusu preestreid maapiirkondades oli vähe, olid umbkeelsed, suhtlesid tõlkide vahendusel. Esialgu peeti ka jumalateenistusi viletsas olukordades , alles aja jooksul hakati kirikuid ehitama. Suur hulk talupoegi oli õigeusku astunud, üsna pea sai selgeks, et talupojad ei saanud kergendusi ja maad, see tõi kaasa selle, et suur hulk talupoegi soovis luterlusse tagasi pöörduda. 1850.1860.ndatel 35 000 talupoega soovis luterlusse tagasi tulla, esialgu tagasipöördumine luterlusse oli seadusega keelatud ning tõi kaasa pahandusi talupoegade ja pastorite jaoks. Talupojad, kes olid astunud õigeusku kindlasti ei venestunud, vaid muutus üks eluaspektidest. Vene õigeusu jumalateenistus oli emotsionaalsem.
Väga selgelt tõusid päevakorrale uute agraarseaduste küsimus. Usuvahetusliikumise järel muutus uute seaduste väljaandmine akuutseks.
Krimmi sõda
1853-56. Venemaa alustas sõda Türgi vastu. Venemaa leidis, et sõda tuleb pidada ka inglaste ja prantslaste vastu. Põhiliseks sõjatandriks Must meri ja Krimmi poolsaar. Sõjalisi operatsioone viidi läbi ka mujal, mh Läänemerel, Eesti ala hakkas puudutama 1854.aastast peale, kui kehtestati sõjaseisukord, Tallinnast koliti kubermanguasutused Paidesse, kartes liitlaste dessanti. Sõda lõppes Vene Impeeriumile ebasoodsatel tingimustel. Andis olulise impulsi reformidele, selgus Venemaa mahajäämus võrreldes Inglismaaga, Prantsusmaaga . Algasid olulised reformid, et Vene Impeeriumi kaasajastada.
Agraarküsimus 19.saj keskpaiku
Uued talurahvaseadused
Vene keskvõimu initsiatiivid ning arengud Liivimaal. Keskvõimu tegevuse osas, Peterburis rajati mitmesuguseid komisjone, kõigepealt tegeleti talurahva küsimustega kroonumõisates, mis puudutas Saaremaad ja Liivimaad (Eestimaal oli neid vähe, samas Saaremaal üle poole tlp-st elas kroonumõisates). 1841 võeti Balti provintsides vastu seadus Riigivarade valitsemise ümberkorraldamisest. Hüppeliselt kasvas riigiasutuste kontroll kroonumõisate üle. Kroonumõisate rentnike omavoli vähenes.
Hamilkar von Fölkersahm – käis välja olulisemad ideed, mille järgi kujundati uus Liivimaa talurahvaseadus, mis oli eeskujuks teistele talurahvaseadustele.
Liivimaa talurahvaseadus 1849
Ajutine seadus, oli ette nähtud, et kehtib teatud aja ja seejärel hinnatakse, kui efektiivne seadus on. Eraldati mõisamaa ja talumaa. Talumaa pidi olema talurahva kasutuses. Kehtestati pikaajalised rendilepingud, kui talupoeg rentis mõisnikult maad, siis lepingud pidid olema pikaajaliselt, mis pidid andma kindluse, et talupoeg saab seda maad kasutada. Teorent ja raharent. Soodustati raharendile üleminekut, kaugem eesmärk oli kaotada teotöö mõistes. Sätestati ka talude müümise kord. Seaduse järgi oli see võimalik ka varem, aga väga piiratu ulatuses. Luterluse positsioonide tugevdamine läbi talurahvakoolide. Lõplikult kinnitati seadus 1860. Jõustus lõplikul kujul alles 1863.
Eestimaa rüütelkond oli veel konservatiivsem, aga ka Eestimaal sai otsustavaks keskvalitsuse surve. Et ületada rüütelkonna-sisesed vastuolud läks kaua aega. Seadus kinnitati 1856 , kehtima hakkas 1858.
Saaremaal jõuti veel hiljem uue seaduseni, 1865.
Kõik seadused olid üldjoontes sarnased.
Mõisates hakati kasutama palgalisi töölisi, moonakaid, kes said osa palgast rahas, teise osa moonas.
Talurahvaliikumine 19.saj teise poole algul
Tingituna äsja vastuvõetud seadustest . Seadused tekitasid rahutusi, käärimisi. Talurahvaliikumine tuli ilmsiks Eestimaa kubermanguks. Seadus pidi hakkama kehtima 1858, aga teatud üleminekuperioodi kaudu. Üleminekuperioodil tuli ka nt koormisi arvestada vana süsteemi alusel. Eestimaal algasid 1858 kevadel rahutused, kuna ei saadud aru, et koormistega on kõik endistviisi üleminekuperiooni lõpuni. Rahutused olid suunatud abiteo vastu, mis oli osa mõisakoormistest, hooajaline mõisatöö , nt sõnnikuvedu, külvitööd, lõikus, rehepeks. Abitegu oli vähe või üldse mitte reglementeeritud. Kõige suurem probleem selles, et abitegu nõuti mõisas samal ajal kui sama tööd oli vaja teha mõisas. 1858 kevadel rahutused paljudes mõisates, tuntuim oli vastuhakk Mahtra mõisas, Juuru kihelkonnas. Juuni alguses protesteeriti abitöö vastu, sõjaväe poolt suruti maha.
Sotsiaalse protesti vormiks oli ka väljarändamisliikumine. Talurahva liikumine 19.saj alguses, Eestimaa kubermanguga seondub prohvet Maltsveti liikumine. Kodanikunimega Juhan ???, väga värvikas ja rahutu hing, pidas erinevaid ameteid, oli põllumees, mõisakubjas, hobuseparisnik, kõrtsmik, majaomanik linnas. Muuhulgas liitus ta vennastekogudusliikumisega, sattus seal konflikti, heideti välja. Siis otsustas ta ise arendama usulist äratustööd. Pidas palvetunde, kuulutas maailmalõppu, mis pidi peatselt saabuma . Tegutsemispiirkonnaks Harju- ja Järvamaa. Tema õpetusega haakus ka väljarändamisidee. Esialgu oli ta selle vastu, samas nähes, et tegu on elujõulise mõttega, asus ta ise seda toetama. 1861 läks ta ise Krimmi, kus viibis 1865.aastani. Sellest ajast pärineb ka motiiv , valge laeva ootamine, moment, kus prohvet Maltsveti toetajad kogunesid 1861 aasta suvel Lasnamäe nõlvale ootama valget laeva, mis pidi olema Maltsveti saadetud ja viima nad Krimmi. 1865 tuli ta tagasi, tema jaoks oli ettevõtmine ammendunud, otsustas kätt proovida muudel aladel, tegeles ärilises valdkonnas.
19.saj teise poole alguses toimus talupoegade palvekirjade esitamine võimudele. 1860.aastatel muutus see massiliseks. Kõige suurem ettevõtmine 1864, kui Vene tsaarile esitati kollektiivne märgukiri , alla oli kirjutanud suur hulk talurahva esindajaid, novembris see esitati. Otseseid tagajärgi see kaasa ei toonud.
1860. aastate reformid
Üldnimetaja mitmetele seadustele. Seaduste puhul on ühine, et kõik võeti vastu riigivõimu initsiatiivil, nende eesmärgiks oli riigialamate seisundi ühtlustamine. Parandada talurahva olukorda, ühtlustada talurahva olukorda teiste elanikkonna kihtidega võrreldes. Nimetatud ka kodanlikeks reformideks, viide riigikodanike seisundi ühtlustumise momendile.
Passikorralduse seadus 1863.
Mõisnike kodukariõiguse kaotamine 1865.
Uus vallaseadus ehk maakogukonnaseadus1866. Mõisnikud kaotasid kontrolli talurahva omavalitsuse üle. Võimude lahususe põhimõte vallaasutustes.
Tsunftisunduse kaotamine 1866.
Aadlike ainuõiguse kaotamine rüütlimõisate omamisele 1866 (Liivimaal), 1869 (Eestimaal).
Teotöö kaotamine koormise vormina 1869 Jüripäevast.
Kõik reformid laiendasid vaba majandustegevust.
Murrang maaomandisuhetes
Suurmaaomand
Mõisate valdused , rüütlimõisad. Rüütlimõisad kõige olulisemad, pikka aega piiratud kitsa seltskonnaga, neid võisid omada üksnes rüütelkondade liikmed.
Eesti soost rüütlimõisaomanik Mats Erdell, (rahvasuus Sõnni Mats) tegemist tolleaegse ärigeeniusega. 1860.aastatel kehtestati seadusega, et rüütlimõisaid võivad osta ka kõik ülejäänud ühiskonnaliikmed.
Fideikomiss, fideikomissmõis: mõis, mis pidi jääma mingi kindla aadlisuguvõsale. Mittevõõrandatav pärandmõis. Fideikomissi alla võis kuuluda ka mitu mõisa.
Talude päriseksostmine
Esimene Luunja kandis. Tõsisemalt läks lahti sajandi keskpaigast. Kõik toimus vabaturumajanduse alusel, reegleid polnud.
Eesti tlaupoeg tundis raha, Liivimaal kasvatati raha saamiseks lina. Talusid osteti ka laenu peale, laenu maksmise periood oli pikk. Oli üksikuid talupoegi, kes said korraga summa välja käia. Talude päriseksostmine oli Liivimaal rohkem, sest siin oli kroonumõisaid rohkem ja kroonumõisa maade ostmine oli soodsam.
Põllumajanduse arengu põhijooned 19. sajandil
Teoorjuslik mõisamajandus
1830.aastatel Eestimaa kubermangu pool viljasaagist läks viina tootmiseks. Liivimaal oli viina tootmise osakaal väiksem.
Põllumajanduslikku haridust sai Riia Polütehnilises Instituudis, mille keskpunkt oli tehnilisel valdkonnal.
Mõisamajanduse ratsionaliseerimine
19.saj II veerand, keskpaik. Talude rentimine, viinatööstuse ümberkorraldamine. Esiteks hakati kasutama uusi masinaid, mis olid efektiivsemad, teiseks vahetati toorainet, teravilja asemel hakati viina tootmiseks kasutama kartulit.
Arengusuunad 19.saj lõpupoolel
Teravilja kasvatuse tähtsus langes, eriti vähenes rukkikasvatus, mõisapõldudel laienes kartuli ja lina kasvatamine. Põllumaade laiendamine uute maade kasutuselevõtmise teel. Eelkõige oli tegu maade kuivendamisega.
Aurumasinad 1860.aastatest peale. Aurumasinad tegelesid mõistes, sajandi lõpukümnendil jõudsid ka taludesse.
Veisekasvatus.
20.saj alguses mõisates peamiseks tootmisharuks muutus piimakarjakasvatus . 20.saj alguses jõudis see pööre lõpule, piimakarjakasvatus muutus kõige olulisemaks tootmisharuks.
Põllumajandusseltsid ja ühistegevus
Kõige olulisem põllumajandusselts asutati 18.saj lõpus. Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 1792. Sotsieteedil oli mitmeid haruseltse, samuti ka eraldi spetsialiseerunud erialaseltsid.
Muutused maaühiskonnas
Talude kruntimine
Üleribasus – põllumaad jagunesid ümber küla ning olid ebavõrdse kvaliteediga, ribadena olid jaotatud talude vahel. Üleribasusest tulenes väljasundus, ehk ühel põllulapil tuli korraga kasvatada ühte kultuuri. Talude müümisel tuli maad jagada võrdseteks tükkideks, seega oli vaja maad üheks tükiks muuta, ehk kruntida.
Maarahvastiku sotsiaalne koosseis
19.saj keskpaiku jagunes talurahvas erinevatesse osadesse. Kõige suurema osa moodustas pererahvas, ligi 40%. Järgnesid sulased, pisut alla 30%. Kolmas rühm olid vabadikud, keda oli umbes veerand kogu talurahvast. Viimane kiht mõisateenijad, kes moodustasid u 10%. Talus hakkas selgete vaheseinte loomine, mis avaldus mh selles, et söödi eraldi laudades eraldi aegadel.
Rahvaarvu üldine kasvamine.
Peremehed hakkasid vältima abielus sulaste tööle võtmist. Abielus sulane sai tavaliselt talumaadest mingi tüki, mida ta ise haris ja kasutas oma pere ülevalpidamiseks.
Mõisamoonakad, tlp-d kes olid mõisas palgalisel tööl, neid peeti talurahva madalamaks kihiks. Sulased vältisid abiellumist, see tõi kaasa vallaliste osakaalu kasvu. Alates 19.saj lõpupoolest muutus üldisemaks, et hakati taludes vältima aastateenijaid, järjest rohkem hakati palkama hooajatöölisi. Esimene kategooria olid suvilised, suilised, kes olid palgatud suvisteks põllutöödeks ja teine kategooria olid päevilised, kes palgati ühe päeva palga eest konkreetseteks töödeks lepingud olid lühiajalised.
Mõisarahvas
Moonakad said palka osaliselt rahas, osaliselt moonas. Hakati ehitama moonakate maju mõisatasse, kus moonaka perekonnal oli tagasihoidlik elamispind, tavaliselt üks väike tuba. Moonakatel oli võimalus pidada loomi ja neil oli väike aiake.
Murrang elu-olus
Eluhoonete muutus. Rehielamu ilme muutumine, neid hakati laiendama, suitsuvabad eluruumid. Klaasaknad. Korstna ehitamine. Eraldi köökide ehitamine.
Sajandi teisel poolel algas eraldi taluelamute ehitamine, mis olid selgelt rehealuselt eraldatud. Suur uuendus oli petrooliumilampide kasutuselevõtt. Sajandi teisel poolel hakati kasutama eraldi meistrite poolt tehtud mööblit.
Hakati kasutama rauda.
Hakati tarvitama puhast rukkileiba. Mõisa ja linnakultuuri eeskuju. Rahvariiete kasutamine hakkas kahanema, ühevärviliste poeriiete kandmine muutus üldisemaks.
Vallakogukond
Valdade ühendamine, 1880 valdade liitmine, väiksemad liideti omavahel suuremateks, toimus haldusreform. Alles jäi umbes 400 valda, üle 2 korra valdade arv vähenes.
Eesti asunikud Venemaal
Üldjuhul väljarändanud ei osanud vene keelt, rääkisid eesti keelt. Olid olemas eesti koolid. Luteri usk oli oluline identiteedi allikas. Oma talud Eestis müüdi maha ja siia sattusid võõrkeelsed inimesed, vahel harva võisid nad külas saavutada ka enamusosakaalu.
Tööstus ja käsitöö
Tööstusliku pöörde algus
Tööstuslik pööre algas 19.saj esimesel poolel, 1820.-1830. aastad. Üleminek manufaktuuritootmiselt vabrikutootmisele. Üleminek toimus pikema aja vältel, pikka aega eksisteerisid kõrvuti mõlemat tüüpi ettevõtted, manufaktuuri-tüüpi ettevõtted ja vabriku-tüüpi ettevõtted. Kolmanda ettevõtte näitena tuleb nimetada mõisate viinaköögid. Sindi kalevivabrik, esimene oluline vabrik. Klaasi- ja paberitööstus samuti tärkavad tööstusalad. Üleminek masintootmisele lõppes 19.saj viimasel veerandil. Kreenholmi manufaktuur – tegemist siiski vabrikuga, väga moodsa vabrikuga, nii Eesti kui Euroopa kontekstis.
Tsemenditööstus, sai alguse Kundas, teine tööstus Aseris.
Paberitööstus, klaasitööstus. Tähtsamaks muutus puidutööstus. Toiduainetetööstus. Leivavabrikud. Piirutuse- ja õllevabrikud. Lihatööstuses uuenduseks tapamajade asutamine ja sajandivahetuseks olid suurimad tööstuskeskused Tallinn ja Narva, samuti olid nad sadamalinnad ja raudteesõlmed. Tööstusega oli seotud üle 10% rahvastikust.
Estofiilid
Eduard Ahrens – eesti keele grammatika 1843 – hääldus.
Oli võimalik, et eestlane väljus talupoja seisusest, kui ta oli mingil põhjusel vabaks saanud ja sai mingit haridust. Korralikku haridust anti saksa keeles ja kui talupoeg seda omandas, siis see tähendas astumist baltisaksa kultuuriruumi ja saksastusid.
Kristjan Jaak Peterson
Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) ja Õpetatud Eesti Selts
Faehlmanni kunstmuistendid – panid aluse rahvusmütoloogiale, Vanemuine ja Ilmarine, Endla järv.
Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882) ja “Kalevipoeg”
Virumaalt. Tema vanemad olid mõisateenijad. Asus TÜs õppima arstiteadust, töötas arstina Võrus 44 aastat. Kuni oma surmani 1882. Kui Faehlmann oli aktiivne, ürituste algataja , siis Kreutzwald oli eelkõige kirjamees, aktiivselt rahvuslikku liikumist ise ei edendanud. Kalevipoeg ilmus algselt vihikute kaupa, ilmus ka ÕESi toimetistena, ilmus paralleelväljaandes eesti keeles ja saksakeelse tõlkega 1857-1861. 1862 ilmus eestikeelne rahvaväljaanne Kuopios, et vältida kohalikku tsensorit. Romantismiaja vormis, regivärsina. Pani aluse eestlaste uuele müütilisele minevikutunnetusele. Kalevipoja võitlused raudmeestega, sortsidega. Ilmudes ei nimetatud seda eeposeks, see nimetus on tulnud hiljem. Kaasajal nimetati seda ennemuistseks eesti jutuks. Üsna peatselt kinnistus arusaam, et see pole tavaline jutt, vaid et tal on eriline koht. Kirjamehena on kirjutanud Kreutzwald palju rahvavalgustuslikku, tema kirjamehe haare oli väga lai. Elas kaasa rahvusliku liikumise kõrgajale.
Kreutzwald on üleminekukuju, üleminek eelärkamisajalt ärkamisajale.
Eesti rahvusel oma tulevikku ei nähtud, baltisakslastel kujunes arusaam, et kui eestlased tahavad muutuda kultuuriliselt võrdväärseks sakslastega, siis tuleb neil saksastuda.
Rahvuslik ärkamine
Rahvusliku ärkamise tingimused
Baltisaksa positsioon selgelt domineeriv ühiskonnas. Balti erikorra surve oli väga tugev. Riiklikul tasemel mõned muudatused algasid Aleksander II valitsemisajal, kui toimusid mitmesugused reformid, mille eesmärgiks oli Vene impeeriumi moderniseerimine. Keskvõimu suhtumine kõikvõimalikesse avaliku tegevuse ettevõtmistesse muutus mõnevõrra vabamaks, mis võimaldas eestlastel oma algatust rohkem üles näidata. Pärisorjuse kaotamise järel olid toimunud olulised muudatused talurahva omavalitsuses, sajandi teise poolde jäid hernhuutlaste liikumise kõrgaeg, mõlemad andsid talurahvale isetegevuse kogemuse, aitasid kasvatada rahva organiseerimisvõimet, eneseteadvust, see oli hädavajalik eeldus selleks, et rahvuslik liikumine alata saaks, isetegevuse kogemus. Rahvusliku eneseteadvuse kujunemise jaoks oli tähtis roll ühtsel kirjakeelel, ühtne kirjakeel hakkas kujunema põhjaeesti keele alusel, sajandi lõpul Ahrensi uue kirjaviisi alusel. Ühtne kirjakeel, rahvaharidus on vajalikud koostisosad rahvusliku eneseteadvuse jaoks. Rahvahariduses olid mõned muudatused alanud pärisorjuse kaotamise järel, siiski jäi kõige olulisemaks koduõpetus, koolidel oli teseijärguline roll, kooli läksid need, kes kodus lugemist ja katekismust selgeks ei saanud. Murangulised sündmused toimusid sajandi teise poole alguses, 1850-1870, selles ajavahemikus mindi üle kohustuslikule kolme- aastasele rahvaharidusele. Kujunes välja stabiilne koolivõrk, laienes õppeproramm, tulid juurde uued õppeained, geograafia, ajalugu, loodusõpetus jne, hakati õppima ka kirjutamist. Hakati tähtsustama ilmalikke teadusi
Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) ja “ Perno Postimees ” 1857
Perno Postimees on esimene järjepidevalt ilmunud eestikeelne ajaleht. Tegemist oli eesti talurahvale suunatud väljaandega, avaldas väga olulist silmaringi avardavat mõju, teated kodumaalt ja välismaalt. Tegemist olulise rahvusliku väljaandega, rahvusküsimustes esindas alalhoidlikku suunda, püüdis vältida konflikte. Oma aja võimaluste piires rahvuslike ideede levitamine. Rõhutati, et eestlased on teiste rahvustega samaväärsed. Igal võimalusel Jannsen rõhutas, et ka need eestlased, kes on saanud paremat haridust peavad jääma eestlasteks, tuleb säilitada rahvuslik ideniteet.
Tartus hakkas Jannsen välja andma 1864.aastast uut ajalehte, Eesti Postimeest.
Rahvusliku liikumise keskused ja esimesed suurüritused
Ei saa dateerida täpse aastaarvuga. Mõnikord dateeritakse algust Perno Postimehe ilmulise algusega, aga rahvuslikuks sai liikumine 1860.algusest. Sellest ajast võib rääkida rahvuslikust liikumisest mitmel pool eesti aladel. Olulistemateks keskusteks olid Pärnu, suurimaks keskuseks muutus Tartu, Peterburi, Tarvastu, kus sai alguse Aleksandrikooli liikumine. Aleksandrikooliks sooviti seda nimetada Aleksander I mälestuseks, pärisorjuse kaotamise mälestuseks. 1870 asutati Aleksandrikooli peakomitee, mille presidendiks Jakob Hurt . Üle kogu Eesti algatati Aleksandrikooli abikomiteed, mille ülesandeks oli raha kogumine kõrgema eestikeelse kooli rajamiseks. Palvekirjade aktsioon 1864.aastal, kergenduse palumiseks mitmetes eluvaldkondades, esitati otse keisrile, nii üksikult kui kollektiivselt. Otsest kergendust ei toonud kaasa, aga oluline see, et kirjutamise käigus mõeldi läbi, mida eestlaste tuleviku parandamise jaoks vaja on, sõnastati, täpsustati rahvusliku liikumise eesmärke.
Eesti Postimees ja seltsid
Eesti Postimees oli laia levikuga, mõne aasta pärast ligi 3000 lugejat, lugejaid rohkem, sest ajalehte luges rohkem kui 1 inimene. Mängu- ja lauluselts Vanemuine Tartus, millest kasvas hiljem välja teater Vanemuine. Üsna pea oli seltsis 300 liiget, sai eeskujuks teistele lauluseltsidele. 1865 asutati samalaadne selts ka Tallinnas, lauluselts Estonia. Vanemuise selts harrastas koorilaulu, aga oli ühiskondliku seltsitegevuse keskuseks, seal peeti ettekandeõhtuid, kõnesid. C.R. Jakobson pidas seal oma kuulsad isamaakõned, esimene 1868, kaks järgmist 1870. Seltside loomisel võeti eeskuju baltisakslastelt. Baltisakslastel oli väga palju erinevaid seltse, palju omaalgatuslikku tegevust, mis kõik oli eestlastele heaks eeskujuks. Ajakirjandus ja seltsid hakaksid mängima väga olulist rolli, muutusid suhtlusvõrgustikuks, mis levis üle Eesti ala, mille kaudu uued ideed levisid suure osani rahvast. Uute ideede levitamiseks oli vajalik uute rahvuslikust liikumisest meelestatud isikute tegevus, patrioodid, äratajad.
Uus põlvkond
1870 saadeti riigivõimule kinnitamisele Eesti Kirjameeste Seltsi põhikiri , 1872 saadi luba ja tuli ametlikult kokku. Haritlaste osa moodustasid eelkõige rahvakooliõpetajad, kihelkonnakoolmeistrid, oli ka mõningad ülikooliharidusega. EKSi eesmärgiks oli haritlaste koondamine, olulised ettevõtmised seotud eestikeelse kirjavara väljaandmisega. Anti välja eestikeelseid raamatuid, arvukalt kooliõpikuid. EKSi väljananded olid avaldatud uues kirjaviisis. 1872 ilmus Eesti Postimees uues kirjaviisis. Uued eesti ajalookäsitlused, iga rahvusliku liikumise jaoks on võtmetähtsusega teemaks ajalookäsitlus. Jakobson oma esimeses isamaakõnes visandas Eesti ajaloo põhiperioodid – kolm osa, valgusaeg (muistne iseseisvusaeg), pimeduse aeg (saksa-taani vallutusega) ja koiduaeg (alates 19.sajandist). Väga kontrastne käsitlus, must-valge. Jakob Hurt kirjutas esimese ajalookäsitluse, tasakaalukam, aga Hurdal ja Jakobsonil on ka palju ühist. Mõlemad hakkasid ajalugu käsitlema eestlaste perspektiivist vaadatuna, eestlased tõusid ajaloo subjektide hulka, ajaloo tegijate hulka. Eestlaste tegevus hakkas häirima baltisaksa ühiskonda, baltisaksa ajakirjanduses hakkasid ilmuma rünnakud rahvusliku liikumise juhtide ja ürituste kohta. Baltisaksa ühiskond oli eestlaste rahvusliku liikumise suhtes selgelt vaenulikult meelestatud.
Jakob Hurt
Carl Robert Jakobson
Lydia Koidula
Esimene üldlaulupidu
Laulupidude traditsioon on saksa kultuuriruumile tavapärane nähtus, 19.sajandil saksa aladel ja ka Šveitsis olid laulupeod levinud. 1857 toimus Tallinnas baltisaksa kooride laulupidu . Jannsen soovis samuti korraldada mingisugust suuremat üldrahvalikku üritust ja ametlikult pidi see tähistama Liivimaa pärisorjuse kaotamise 50.aastapäeva. Esimese laulupeo põhikorraldaja oli Jannsen. Ametlik luba saabus alles neli kuud enne toimumist. 1869.aasta juunikuus toimus esimene üldlaulupidu. Kokku tuli üle 800 laulja ja ligi 60 puhkpillimängjat. Üritus läks korda väga hästi.
Eesti-Soome sild
Kultuurikontaktid eestlaste ja soomlaste vahel. Rahvamotiivides samuti olemas, Kalevipoeg ehitas tammepuust silla Eesti ja Soome vahele. Rahvusliku liikumise ajal oli kultuurikontakti raskuskese eestlaste pool, sest eestlased olid sellest rohkem huvitatud, aga siiski ei jäänud see päris ühepoolseks.
Ühiskondlik elavnemine
Suuresti tingitud laulupeo mõjust. Suusõnaliselt levis uudis kordaläinud rahvuslikust ettevõtmisest kiiresti. Andis impulsi uute rahvuslike organisatsioonide tekkimisele. Aitas kaasa uute inimeste kaasatõmbamisele, üle Eesti hakati rajama uusi laulukoore, orkestreid, ka uut tüüpi seltse, 1870.a peale hakatakse rajama põllumeesteseltse, mis olid erialaseltsid põllumajanduse edendamiseks, aga ka olulised rahvuslike ideede leivtajana. Esimene Eesti üliõpilasorganisatsioon 1870, hiljem kasvas sellest välja Eesti Üliõpilaste Selts. Hakati koos käima Kalevipoja õhtute nime all, üliõpilased said kokku, lugesid Kalevipoega, arutlesid neil teemadel. Koosviibimistel viibis ja Hurt, kes folkloristina tõlgendas seda.
Jakob Jurda kultuurirahvuslus
Eestlased peavad saama suureks vaimukultuuris. Hurt nägi eestlaste arengut parema hairduse omandamise läbi. Hurt esitas suurejoonelise kava, kuidas saada suureks. Võti pidi olema hariduses.
Teise aasta kriis
Üks mõiste organisatsiooniteooriast, tähistab olukorda, kui ettevõtmine on suure hooga käima lükatud, siis varem või hiljem järgneb sellele langus või tagasilöök. 1870. aastate keskpaiku oli ajutine langus. Probleemideringis võib välja tuua tekkinud vastuolud rahvusliku liikumise juhtida vahel, kuidas said läbi Jannsen, Hurt ja Jakobson. Jannsen ja Eesti Postimees muutusid baltisakslaste suhtes sallivamaks, Jannsen eemaldas kaastööliste hulgast Hurda ja Jakobsoni . Varsti hakkas tekkima järjest rohkem probleeme ka Hurda ja Jakobsoni vahel.
Jakobson ja “Sakala”
Uut hoogu sai sisse Aleksandrikooli liikumine, põllumeesteseltsid. 1878 alustas ilmulist uus ajaleht Sakala. Tegemist oli selgelt poliitilise sisuga ajalehega, sõnastas poliitilise ja majandusliku programmi. Eesmärgiks olid saksalastega võrdsed õigused eestlastele. Sakala pealkiri oli juba ladina kirjaviisis, mitte fraktuuris. Sakalal oli tellijaid umbes 3500, levis nii Liivimaal kui Eestimaal. Esialgu ka Hurt avaldas oma kaastöid, aga Hurda ja Jakobsoni vahel tekkis üsna peatselt ületamatu probleem, nimelt kui Jakobson kritiseeris baltisaksa ülemkihte ja Balti erikorda, siis sellest kriitikast ei jäänud puutumata ka baltisaksa pastorid. Ka Hurt ise oli teravas konfliktis paljude baltisaksa pastoritega, aga probleem süvenes siis kui Jakobson hakkas ründama luterlust üldiselt ja see oli Hurda jaoks vastuvõetamatu. Vastuolud aja jooksul järjest süvenesid.