11. klassi ajaloo suuline arvestus (0)

1. Eesti kolme kuninga valduses. Taani aeg Saaremaal, Rootsi aeg Põhja-Eestis
Rootsi valdusse langenud Põhja-Eestis nimetati Eestimaa hertsogkonnaks. Suure mõju säilitas siin aadel , kuna Rootsi kuningad kinnitasid siin kõik aadli senised õigused ja eesõigused. Esialgu läks Rootsi riigile palju maid, sest sinna alla kuulusid endised ordu-, piiskopi- ja kloostrimaad. Lisaks nende aadlite maad, kes olid sõja käigus lahkunud või Rootsi vastu sõdinud. Riigimaid haldas kuningavõimu kõrgeima kohapealse esindajana Tallinnas kuberner . Sagedate sõdade tõttu oli ta ka sõjapealik, hoolitses linnuste eest ja jälgis et aadel täidaks oma ratsateenistuse kohustust. Teine suurem ülesanne oli veel talupoegade maksude laekumise kontrollimine. Kogu provints oli jagatud 7. linnuselääniks: Tallinn, Narva, Haapsalu, paide, Rakvere, Lihula , Koluvere.
Riigimõisaid valitsesid kohapeal foogtid , kes kogusid makse ja mõistsid kohut. Kuna nende üle keegi eriti valvet ei pidanud, oli neil tavaks talupoegadelt rohkem raha võtta ja riigile vähem üle anda kui ette nähtud. Et pettust vähendada, andis Karl IV 1600. aastal korralduse maksude ühtlustamiseks kogu Põhja-Eestis. Kümnis asendati kindla viljamaksuga ja koormisi vähendati. Et aga sõdade tõttu oli rahvaarv vähenenud ja mõisapõllul oli endiselt vaja tööd teha, kasvas teopäevade arv. Elamine eramõisas oli aga hullem, kuna aadlil olid kõik senised õigused ja eesõigused, mis tähendas et mõisnik juhtis kogu elu oma maa-alal. Ainsaks tähtsaks ülesandeks mõisnikul oli ratsateenistus sõjaväes, iga 15 adramaa kohta pidi kutse korral riigi teenistusse ilmuma üks täisvarustuses ratsanik.
Aadlite hulgas domineerisid endiselt sakslased , kuigi Eestis tühjaks jäänud mõisad läänistati tuntud Rootsi suguvõsa liikmetele. Aadlikud moodustasid Eestimaa rüütelkonna, mis konkureeris riigivõimu kõrval. Rüütelkonna kõrgeimaks asutuseks oli maapäev, millest võtsid osa kõik mõisate valdajad. Maapäeva juhatas rüütelkonna pealik . Eestimaa jagunes 4 maakonnaks ehk kreisiks: Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa. Igas neist olid aadlikest haagikohtunikud.
Rootsi kuningad astusid välja ka talurahva peksmise ja ihunuhtluse vastu, kuid mõisnikud sellest ei hoolinud. Eriti astus välja talupoegade kaitseks Karl IX, kes nõudis, et talupoegade pojad saaksid ka loodavaisse koolidesse minna, et riigipäeval seisaks seal ka talupojad, et pärisorjus kaotataks, ta soovis rootsistamist nii õiguslikult kui ka halduslikult. Ometi jäid aga need ainult sõnadeks. Kuningal oli vaja ka aadli toetust. Rahapuuduse tõttu läänistati üha rohkem mõisaid ja tehti mõisnikele järelandmisi.
Saaremaa saatus kujunes erinevaks Eesti teistest osadest. Seda juba sellepärast, et sõjas kannatati teistest vähem. Ka Taani võimud kehtestasid aadli senised õigused. Aadel moodustas Saaremaa rüütelkonna, mille mõju oli väiksem kui Eestimaal. Aadlilt nõutav ratsateenistus oli aga tunduvalt suurem ja aadli käes oli ka vähem maad kui riigi käes, umbes kolmandik. Riik teostas reduktsiooni ehk võttis osadelt mõisnikelt mõisa tagasi. Riigimaid haldas kuninglik asehaldur . Maa oli jagatud ametkondadeks eesotsas valitsejatega, kelle abilisteks olid talupoegadest valitud vanemad. Ametkonnad jagunesid vakusteks, talurahva üle mõistis kohut vakusekohus.
Talupoegade õigused Saaremaal olid suuremad kui mandril . Seda tõestavad rikkalik hoonestik ja elamu avarus . Siiski olid kõige rõhuvamad ka nende jaoks mõisakoormised. Liivi sõja ajal põgenes saarele ka mõjukaid inimesi, kaupmehi ja käsitöölisi. Alevik kasvas jaa 1563 . aastal sai hertsog Magnuse antud õigustega Kuressaarest linn. Kuressaare oli tähtis sadamalinn , tähtis vilja väljaveos.
2. Eesti kolme kuninga valduses. Poola aeg Lõuna-Eestis
Liivi ordu ja Riia peapiiskopi alistumisel Poola kuningale nõudsid Liivimaa aadlikud, et nende eesõigused jääksid puutumata. Kuninga järgi nimetatud Sigismund Augusti privileeg tagaski aadlile tema senised maavaldused ja kinnitas talupoegade pärisorjuse. Luteri usk pidi säilima ja ametikohad täideti sakslastega. Kogu sõja perioodil aga näitasid siinsed aadlikud ennast pigem väheusaldatavana ja seepärast hakkas Stefan Batory juhtivaid kohti täitma poola ja leedu aadlikega. Poola aeg algas halduse korrastamisega. 1582. kehtestati selleks Liivimaa konstitutsioonid. Kõrgemaid ametiisikuks jäi asehaldur. Maa jagati kolme ossa : Tartu, Pärnu ja Võnnu presidentkond. Igaühe etteotsa valis kuningas presidendi, kelle võim oli üsna kitsas , ta juhtis aadli ratsaväge. Hiljem nimetati need ümber vojevoodkondadeks, mis jagunesid staarostkondadeks. Kohaliku aadli esindusorganiks jäi Võnnus peetav maapäev, kuhu tulid ka teised suuremate linnade esindajad. Maapäeval valiti esindajad Poola seimi: 2 poolakat, 2 sakslast ja kaks leedulast. Talupojad olid endiselt sunnismaised. Talupoegadele oli kergenduseks see, et suurem osa mõisaid oli riigi käes, kus nende rõhumine polnud nii suur kui eramõisates. Endiselt olid nad ka pärisorjuslikus seisundis.
Liivi sõda oli jätnud Poolale laostunud linnad. Neid turgutati ja Tartu, Viljandi ja Pärnu elustusid kaubalinnadena, neist esile tõusis eriti Pärnu sadamalinnana. Vana-Pärnu oli eraldi linnana hääbunud. Stefan Batory andis 1584 linnaõiguse Valgale. 18 saj sõdade tõttu hakkasid linnad jällegi alla käima.
Uue valduse poolastamise tähtsaks eelduseks peeti selle muutumist taas katoliiklikuks. Peavaenlane Rootsi oli ju luterlik maa. Algas vastureformatsioon, mida soosis ka Rooma paavst. Tähtsal kohal oli ka jesuiitide ordu, kes etendas olulist rolli praktilise hariduselu kujundamisel. Jesuiitide keskuseks Eesti alal sai Tartu. 1583 hakati kolleegiumi kujundama, mille raames asutati gümnaasium. Lisaks asutati Tartusse tõlkide seminar . Jesuiitide kolleegiumile kuulusid 2 kirikud ja elumaja . Jesuiitide populaarsus linnades eriti suur polnud, küll aga maarahva seas. Et vaimulike eestikeelseks jumalateenistuseks juhtnööre anda, tuli trükkida raamatuid. Eestikeelsetest on säilinud ainult üks, 1622. aasta „Agenda Parva “. Säilinud on raamatuid vähe, sest peale tuli Rootsi aeg, kus luterlased need hävitasid.
3. Rootsi aeg. Haldusjaotus , majanduslik ja õiguslik olukord, kohtusüsteem.
Rootsi võimu kehtestamisega, kujunes ka uus haldusjaotus. See jäi püsima ka pärast Vene võimu kehtestamist. Eesti ala ei moodustanud ühtset tervikut , vaid jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Üks oli Eestimaa kubermang Põhja-Eestis, kuhu kuulusid neli maakonda : Läänemaa, Virumaa, Harjumaa ja Järvamaa. Lõuna-Eestist ja Põhja-Eestist kujunes Liivimaa kubermang, keskusega Riias, sinna kuulusid Eesti aladelt Pärnu ja Tartu maakonnad . Saaremaa, mis liideti Rootsiga alles 1645, kuulus Liivimaa kubermangu alla, kuid säilitas mitmeid eriõiguseid. Saaremaal oli oma asehaldur, rüütelkond, konsistoorium (kirikuvalitsus) ning samuti oli seal Eesti- ja Liivimaast erinev maksusüsteem.
Eestimaa kui ka Liivimaa kõrgeimaks juhiks oli monarhi valitud kindralkuberner . Tema ülesanneteks olid: kamandada oma haldusalal asuvat sõjaväge, jälgisid raha kulutamist ja laekumist, kontrollisid ja nimetasid ametisse riigiametnikke, lisaks kandsid hoolt postiteenistuse, teede ja sildade korrashoiu ja avaliku korra eest.
Kindralkuberneride kõrval teostasid võimu ka rüütelkonnad, mida oli 3: Liivimaal, Eestimaal ja Saaremaal. Nende ülesanneteks olid: kaitsta aadlikke ja lahendada kohalikke küsimusi. Rüütelkonna liikmed käisid iga kolme aasta tagant maapäevadel. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju kaksteist maanõunikku, Saaremaal kuus. Maanõunikud tegelesid kõige tähtsamate küsimuste lahendamistega, igapäevastega tegeles rüütelkonna pealik – maamarssal .
Kohtukorraldus jäi püsima 19. sajandi lõpuni. Kubermangu tasandil tegutses Eestimaal Eestimaa Ülemmaakohus, Liivimaal Liivimaa Õuekohus. Maakonna tasandil Eestimaal ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud . Politseilisi ülesandeid täitsid Eestimaal adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtunikud. Linnades võis eristada ühiselt ka linnakohtunikke.
Kuna Eestimaa ja Tallinn olid läinud Rootsi võimu alla vabal tahtel säilitati siinsetele aadlikele ja linnadele eesõigused. Küll aga ei suhtutud samamoodi Liivimaasse. 1629. Riias ametisse kindralkuberneriks määratud Johan Skytte ülesandeks oli Liivimaa kiire rootsistamine, tema tegevus lõppes aga Gustav II Adolfi surmaga. Sajandi keskpaigaks olid Liivimaal juba samasugused eesõigused. Aadli omavalitsust hakati kutsuma maariigiks, mis kujutas aadli vabadust ja õiguseid. See kehtis nii kaua, kuni Karl XI valitsema asumiseni 1672.
Majanduslikult olid sõjad väga laastavad ning päranduseks tühja riigikassa saanud Karl XI alustas reduktsiooni ehk erakätesse läinud maade riigistamist. Kuningas ei soovinud vaid Rootsi ajal antud maid tagasi, vaid ka enne Rootsi aega, Seega langes Liivimaal reduktsiooni alla 4/5 maadest , Eestimaal umbes 54% ja Saaremaal 1/3. Tagasivõetud mõisad anti tagasi nende endistele valdajatele, kes pidid nüüd rendimaksu maksma. Riigikassa täitus märkimisväärselt.
Paljudele aadlitele selline kuninga korraldus ei meeldinud. Liivimaa aadliopositsiooni juhiks sai Johann Reinhold Patkul . Kättemaksuks Liivimaa aadlile saatis kuningas 1694. laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas selle kindralkubernerile. Nii murti Liivimaal aadlivõim.
Reduktsioon muutis oluliselt ka talurahva olukorda. Sajandi keskel said talupoegadest pärisorjad ja sunnismaised. Reduktsiooniga 1680 läks suurem osa eramõisatest taas riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle vähenes. Sisse seati ka vakuraamatud, kus määrati ära koormised . Talupoegadele anti ka õigus mõisnike peale kaevata, kui nad seadustest kinni ei pidanud.
4. Rootsi aeg. Vaimuelu
Liivi sõda oli viinud luteri kiriku haletsusväärsesse seisundisse, talurahva seas levisid taas muinasusu kombed. Soovida jäid ka pastorite kõlblus ja haridus . Liivimaal oli takistanud luteri levikut Poola võim, kes pooldas katoliiklust. Nagu ka Eestimaal loodi ka Liivimaal luterlik kirikuvalitsus – konsistoorium. Vaimulikkonna eesotsas seisis kindralsuperintendent. Nimekaim Liivimaa kindralsuperintendent oli Johann Fischer, kes edendas kooliharidust, andis välja rahvakirjandust. Siinne luteri kirik püüdis vastu seista ka erinevatele usuvooludele, eriti aga pietismile. Võideldi ka teiste väärusunditega. Hävitati muinasusu ohverdamispaiku ja hakati läbi viima nõiaprotsesse. Kindralsuperintendent Samson avaldas juhendi, kuidas nõida ära tunda oma nõia välimäärajas. Üheks näiteks oli veeproov , milles inimene seoti kinni ja visati vette, süütu inimene pidi põhja vajuma. Karistuseks oli tavaliselt tuleriidal põletamine, hiljem mõõgaga tapmine , siis häbiposti panemine ja peksmine.
Et luteri usk saaks levida, oli vaja levitada kirjaoskust. Kuid talurahva õpetamiseks oli liiga vähe õpetajaid. Peamiseks koolmeistri ülesandeks oli väljaõpetamine, selle raske töö võttis enda peale Forselius , kes valdas hästi saksa ja eesti keelt ja hakkas talupoiste tasuta õpetamist. Asutati ka Piiskopimõisa seminar köstrite ettevalmistamiseks. Ainsaks õpetajaks seal oligi Forselius. Mõisnikus, kellele talupoegade haridus ei meeldinud, hakkasid levitama kuulujutte hariduse kahjulikkusest. Et tõestada vastupidist viis Forselius oma kaks tublimat õpilast Stockholmi kuninga Karl XI ette ja näitas nende võimekust. 1687 maapäeval otsustati, et igasse kihelkonda tuleb luua kool. Koolide kõrval oli tähtis ka koduõpetus. Edaspidi hakatigi kooli nõudma neid, kes kodus lugemist selgeks ei saanud.
Rahvahariduse edendamise kõrval oli oluline ka piibli tõlkimine rahvuskeelde. Raskusi lisas eesti keele jagamine põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeeleks. 1637 koostas Stahl esimese eesti keelse grammatika. 1693 koostas Hornung ladinakeelse eesti grammatika. 1686 anti välja ka lõunaeestikeelne Uus testament . Ilmusid ka vaimulik laulud ning alguse sai ka ilmalik eestikeelne luule. Rootsi aja lõppu jääb ka Eesti ajakirjanduse algus.
Liivimaa haridusolude korraldamisel etenda suurt rolli kindralkuberner Skytte, kelle eestvõttel loodi 1630 aastal Tartusse Akadeemiline gümnaasium. Aasta hiljem avati veel Tallinnas ja Riias. Skytte avaldas soovi muuta Tartus gümnaasium ülikooliks ja Gustav II Adolf kirjutas alla ülikooli asutamise lepingule. Ülikool avati 15. oktoobril 1632. Ka seal oli 4 teaduskonda (usu, filosoofia, arsti ja õigus). Õpe toimus ladina keeles ja õppetöö toimus peamiselt loengutena. Ülikool tegutses kuni Tartu vallutamiseni Vene-Rootsi sõjas 1656. Ülikool avati uuesti Tartus 1690, siis viisi üle Pärnusse 1699. 1710 sulges ta Põhjasõja pärast uksed.
17. saj esimesed aastakümned valitses renessanss , hiljem barokk . Liivi sõda oli tõestanud, et kaitsemüürid ei pea suurtükkidele vastu, seepärast hakati looma bastione. Püstitati maakalmistutel ka rõngasriste, millesse raitu peamiselt suurte ladina tähtedega.
Eestlase peatoiduks oli endiselt rukkileib , kala, jahust ja tangudest puder , herned , läätsed jne. Rikkalikult oli laud kaetud jõulude ja pulmade ajal. Igapäevaselt joodi mõdu ja kalja , selle kõrval pruugiti ka õlu ja viina . Rajati kõrtse, kus vahetati kuulujutte. Tubaka levik oli alles algstaadiumis. Elamutüübiks oli rehielamu . Pere kogunes rehetuppa, millesse valgust andis ahjusuu ja süüdatud peerg, ahju all said sooja ka loomad. Riietuse uuendused said alguse Rootsist. Nt tuli sealt pikitriibuline seelik ja meeste põlvpüksid. Talurahvakultuuri juurde käis ka endiselt torupill .
5. Põhjasõda
Enne Põhjasõda olid Venemaa ja Poola tunnistanud Rootsi alasid Eestis Oliwa ja Kärde rahuga. Need rahud aga ei püsinud kaua, 1699 loodi juba Rootsi-vastane liit, mille peaeesmärgiks oli tagasi saada Rootsi poolt ära võetud maad. Liitu kuulusid Poola (kuningas August II Tugev), Taani (kuningas Frederik IV) ja Venemaa ( tsaar Peeter I), Rootsi vastasleeri kuulus ka Liivimaa aadliopositsionäär, kes sõlmis Poola kuningaga alistumislepingu, kuigi tal selleks volitusi polnud. Liitlaste lootus võiduks oli ka see, et äsja oli Rootsi kuningaks saanud noor Karl XII. Karl XII oli aga saanud täis rahakassa ja esmaklassilise armee .
Põhjasõda algas Poola ründamisega Riiat. Samal ajal ründas Taani Rootsi valduseid Põhja-Saksamaal, kust aga nad said lüüa ja lahkusid sõjast 1700. Venemaa teadmata Taani tagasiastumisest, kuulutas samuti Rootsile sõja ning asusid Narva alla. Karl XII otsustas esialgu purustada venelased Narva all ja siis minna Riiga . Nii ka läks. Sügisel 1700 koondusid Rootsi väed samuti Narva alla ja said Narva lahingus võidu osaks. Järgmise aasta kevadel liikusid nad juba Leedu ja Poola aladele . Karl XII oli pärast Narva lahingu võitu väga enesekindel ja ei uskunud, et venelased end nii ruttu koguda suudaksid. Ta eksis. Uued Vene rüüsteretked algasid juba 1701 suvel. 1704. alustasid Vene väed korraga Narva ja Tartu piiramist. Juulis vallutati Tartu, kuu aega hiljem ka Narva. 1708 küüditati kõik Tartu elanikud Venemaale ja linn lasti õhku. Küüditati ka Narva ja Valga elanikke. Poltaava lahingus 1709 pöördus õnn venelaste poolele. Pärast Riia kapituleerumist 1710, alistusid ka Pärnu ja Tallinn. Kaitsjaid nõrgestas ka katk, mis levis üle maa. Tallinna kapituleerumisega lõppes sõjategevus, kuigi sõda ise kestis veel edasi. 1721. aastal kirjutati alla Uusikaupunki rahule ja liideti Ingeri-, Eesti- ja Liivimaa Vene riigiga. Rootsi aeg Eestis oli lõppenud. Kaheks aastasajaks jäi Eesti Vene võimu alla.
6. Vene võim Eestis asehalduskorrani
Põhjasõda laastas Eestimaad korralikult. Elu kaotasid pooled eestlased, hooned olid hävinud, kirikud olid metsa kasvanud. Viletsas seisus olid ka mõisad, mis erinenud oluliselt talupoegade rehielamust. Kasin toit ja viletsad riided rääkisid vaesusest. Aga juba 18 sajandi keskpaigaks hakkab rahvastik juba taastuma. Eesti elanike piir ületab ka juba poole miljoni.
Kuigi Venemaa oli sõja võitnud, polnud ta kindel kohalike usaldusväärsuses, sellepärast alustati juba varakult restitutsiooniga ehk mõisamaade tagasi andmist nende eelmistele omanikele, mõisaga koos sai aadel tagasi ka oma õigused talupoegade üle. Kehtima jäid ka senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaast veel luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir.
Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said Tallinnas ja Riias kindralkubernerid. Nende ülesandeks oli sõjaväeosade ülalpidamine ja maksude laekumise jälgimine. Kuna neid tegelikkuses see ei huvitanud, viibisid nad sageli Peterburis ja nende tööd tegid kaks valitsusnõunikku. Aadli omavalitsust teostasid endiselt 3 rüütelkonda. 1730 -40 koostati erilised nimekirjad – aadlimatriklid . Ainult nimekirjas olevad aadlid said eesõigused, see pidi kaitsma põliseid aadlisuguvõsasid uustulnukate eest. Omavalitsus säilis ka linnadel. Õigusi ei omanud kõik linnaelanikud vaid ainult linnakodanikud. Kodanikuõigust määras raad , eestlasi see ei puudutanud.
Põllumajanduse taastamisel etendas peamist rolli viljakaubandus, peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viin . Viinaköögi praagaga nuumati härgi, mis samuti Vene turule läksid.
Talurahvas otsis endiselt paremat elujärge, mindi toetust otsima ka Peterburi. Selgituse saamiseks pöördus riigivõim rüütelkondade poole. 1739 Ilmus Roseni deklaratsioon, milles Rosen (Liivimaa maanõunik) räägib, et talupoegade üle kohut mõista peaks olema ainult rüütelkondadel, lisaks on talupoeg pärisori, kes kuulub maa külge, maa kuulub mõisnikule. Sellega nõustus ka riigivõim. Seega vajus talupoeg õigusteta pärisorja seisusesse . Sellele vastasid talupojad tihti maalt pagemisega.
Venemaa hakkas agaramalt kaasa lööma ka kaubandusküsimustes. Loodi Peterburile mitmeid eeliseid ning see pidurdas siinsete linnade Tallinna, Narva ja Pärnu kaubandust. Väljaveo moodustasid vili, lina ja kanep . Sisseveo sool, metallid, luksuskaubad. Rootsi ajal loodud manufaktuuridest jäi püsima Räpina paberivabrik. 18 sajandi teisel poolel manufaktuuride rajamine aga juba hoogustus .
7. Asehalduskord
1762. aastal tõusis Venemaa troonile Katariina II, kelle valitsusaeg tõi rohkelt muudatusi balti aadli ja Vene riigivõimu suhetesse. Katariina taotles privileegide kaotamist ja tahtis ühtlustada keskvõimu. Keskseks tegelaseks uue Balti poliitika elluviimisel sai Riia kindralkuberner George Browne, kes püüdis ka talurahva elu parandada ja kooliharidust edendada. 1767. kutsus Katariina kokku üle riigi valitud esindajad ja tutvustas enda poolt kavandatud seadustikku. Kuna kardeti et see lükkab tagasi eriseisundi Baltikumis, ei võetud seda vastu. Katariina aga ei loobunud oma plaanidest Baltikumi Venemaaga rohkem liita. 1783 võeti Baltikumis vastu uus halduskorraldus , mis on tuntud asehalduskorra nime all. Neljale maakonnale lisandus Paldiski maakond ( Lääne, Harju, Viru, Järva). Liivimaal lahutati Pärnu maakonnast Viljandimaa ja Tartu maakonnast väike tükk, millest sai Võrumaa. Kõik linnad said ka linnaõigused, vene aja lõpuni on seega 12 linna. Uute linnadena Paldiski ja Võru.
Kubermangude etteotsa nimetati ühine asehaldur. Maanõunike kolleegiumid ja raed saadeti laiali, Kõik mõisnikud said võrdsed õigused. Linnades said kodanikuõiguse kõik majaomanikud olenemata tegevusvaldkonnast ja rahvusest. Linnade valitsemiseks loodi linnaduumad, milles olid ka vähemjõukamatest kihtidest inimesi.
Muudeti ka maksukorraldust. Kehtestati pearahamaks ning hakati korraldama hingeloendusi. Et vältida pingeid riigivõimu ja balti aadli vahel kehtestati endine kord pärast Katariina surma.
Koos valgustusideede levikuga hakati Liivimaal kõnelema talurahva olukorra parandamisest. 1765 aasta Liivimaa maapäeval võttis sõna kindralkuberner Browne, kes nõudis nende olukorra parandamist. Aadlikud pidid nõustuma ja need muudatused võeti vastu. Seega samal aastal kinnitatigi Browne nn. positiivsed määrused. Talurahvas sai õiguse vallasvarale, mõisakohustused täitnud talupoeg võis üle jäänud põllusaagid vabalt turustada. Kindlad piirid mõisakoormistele ja ei tohtinud enam neid suvalt tõsta. Karistuse ülempiiriks sai ka 30 kepihoopi ja talupoeg võis ka mõisniku kohtusse kaevata. Kuid talupojad jäid endiselt pärisorjadeks. Ulatuslikud talurahvaülestõusud ehk pearaharahutused puhkesid 1784 aastal, kus enam teotööle ei mindud , sest arvati et asehalduskorra kehtestamine ja pearahamaks vabastab nad sellest.
8. Vaimuelu 18. saj
Eesti liitmine Venemaaga ei muutnud olulised Eesti kultuuri arengut. Venemaa oli võrreldes läänega maha jäänud. Kultuurisidemed tekkisid pigem Saksamaaga, sest noored balti aadlid oli läinud Saksamaa ülikoolidesse ja leidnud tööd siin Baltikumis. Põhjasõda oli see, mis pidurdas meie arengut ja viis meid pigem kümmekond aastat tagasi.
Vaimuelu kandev osa jäi endiselt luteri kiriku hooleks. Tingimused oli rasked, sõja käigus olid paljud kogudused ilma jäänud oma õpetajatest, katkestati ka Tartu Ülikooli tegevus, kirikuhooned olid hävitatud või rüüstatud.
Juba Põhjasõja aastatel hakkas Baltikumis levima uus usuvool , mis tuli Saksamaalt – pietism . Nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetust ja elu kõlbelisemaks muutmist. Nad tõid luteri usu rahvale lähemale. Elavnes ka usulise kirjanduse väljaandmine. 1739 aastal ilmus eesti keeles esmakordselt piibli täielik tõlge, mille tegi Anton Thor Helle.
Pietistlikud ideed jõudsid rahva sekka vennakoguduste ehk hernhuutlaste kaudu. Nad propageerisid usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust, moodustasid ka omaette kogudusi. Koguduste sisekord lubas kõigil kaasa rääkida, seega oli see tähtis talurahva eneseteadvuse kasvatamisel. Mitmes paigas aga väljus liikumine usulistest raamidest ja jõudis äärmusteni, kui keelati nt seksuaalsuhted, sest kõik pidi elama kui õed ja vennad. 1743 see keelustati , kui see ei pidurdanud eriti tegevust.
18 sajandi teisel poolel tekkis uus usuvool- ratsionalism, mille eesmärgiks oli rahva harimine ja valgustamine. Ratsionalistid nägid ka ühiskonnahädades süüdi pärisorjust. Kaasajast andis kirjeldusi oma teostes meile Põltsamaa pastor Hupel.
Rahvahariduse edendamiseks võeti vastu 1765 koolikohustus , mis täit rakendust ei leidnud, sest mõisnikud leidsid et põllutöö tegemiseks pole vaja haridust. Koole ei pidanud rajama vaid kihelkonda vaid ka suurematesse mõisatesse. Kesinate kooliolude tõttu loeti kodus. Lugemismaterjal koosnes peamiselt lauluraamatutest ja palveraamatutest, ka piibel . 1731 ilmus esimene maarahva kalender. Populaarsed olid ka Willmanni juturaamatud .
Ehituskunsti areng taandus samuti pärast põhjasõda, sajandi esimese poole ehitistest paistab silma vaid Tallinna Kadrioru loss. Sajandi teisel poolel võimaldas jõukuse kasv ehitada ka mõisaansambleid, nt palmse mõis Lahemaal .1770. aastatel alustas uus stiil- klassitsism , mille järgi on kujundatud nt Toompea loss, tartu raekoja ehitus, taastatud tartu linn pärast Põhjasõda ja mitmeid tulekahjusid. Tartu välisilmele andis palju juurde ka Toomemäele püstitatud ülikooli hooned. Viimaste projekteerijaks oli arhitekt Johann Wilhelm Krause.
9. Talurahvaseadused 19. saj I poolel
Et talurahva olukorda tuleks paremaks muuta, näitasid muutunud majandusolud ja kriis põllumajanduses. 1801. sai võimule Aleksander I, kes üritas ajakohastada agraarolusid. 1802. kinnitaski Aleksander I talurahvaseaduse Eestimaal, milles tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise ning lubas talusid lastele pärandada, mõnevõrra piiras ka talupoegade müüki. 1804. kiideti Liivimaal heaks nende talurahvaseadus, milles anti ka neile õigus vallasvarale, nad võisid maad osta ja pärandada, neid ei tohtinud müüa ega vahetada, koormised viidi vastavusse maa suuruse ja väärtusega ning pandi kirja vakuraamatusse. Kuna need seadused ei pakkunud rahulolu ei mõisnikku, talupoega ega riiki, hakati mõtlema uute talurahvaseaduste peale. Uued seadused Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal, millega pärisorjus kaotati, nende müük ja vahetus keelustati, nad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara, kuid nad ei tohtinud vahetada elukutsed , s.t nad pidi tegelema ainult põlluharimisega, ka liikumisvabadus oli piiratud. Endiselt olid nad mõisnikest sõltuvad, sest nad pidid maad rentima. Kuid ka nende talurahvaseadustega poldud päris rahul. Aastal 1849 võeti Liivimaal vastu kolmas seadus, mille kohaselt eraldati talu- ja mõisamaa – kruntiajamine, mõõdeti täpselt ära. Talumaad ei tohtinud enam mõismaaks muuta, küll aga võis seda müüa või rentida. Mindi üle raharendile ja talupoegadel oli võimalus talu päriseks osta. Samade põhimõtetega seadused kehtestati Eestimaal 1856 ja Saaremaal 1865.
19. sajandil hakkas kujunema ka talurahva omavalitsus – vallakogukonnad. Esimese talurahvaseadustega loodi vallakohtud , mis koosnesid kolmest liikmest (ühe valis mõisnik, siis peremehed endi hulgast ja siis sulased). Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tülisid, nõudsid võlgu sisse, valvasid avalikku korda ja haldasid magasiaitu, mis oli viljavaruait, kuhu tuli talupojal anda iga aasta teatud kogus vilja. Ilma vallakohtu loata ei tohtinud mõisnik talupoega talist välja tõsta. Hiljem muutusid need Kogukonnakohtuteks, aga need likvideeriti kohtureformiga. Tegeleti ka vaestehoolekandega, milles toetati vaesemaid ja töövõimetuid inimesi. Pärisorjuse kaotamine nõudis ka omavalitsuse selgepiirilist eristumist. 1816. ja 1819 seadusega sõltus omavalitsus suuresti veel mõisnikust. Vallakogukonna juhiks valiti talupoegade hulgast Eestimaal talitaja koos abimeestega, Liivimaal 2 vöörmündrit. Aadel säilitas endiselt politseivõimu.
Mõisakoormistest olid endiselt teotöö ( teorent ), mis jagunes nädalateoks ja hooajatööks, arvestati eraldi rakmepäeva ja jalapäeva, lisaks lisandusid veel naturaalandamid, rahamaksud mõisale. Sajandi keskpaigal mindi üle raharendile. Talurahva õlul olid ka veel riiklikud maksud , pearaha ja nekrutiandmine. Tavaliselt maksis mõisnik pearaha ära ja nõudis selle eest lisa teotööd või muid andameid. Kroonu - ehk riigitalupojad maksid pearaha ise. Nekrutiandmisekohustus oli esialgu ilma reegliteta. 1816. Eestimaal ja 1820. Liivimaal mindi üle liisutõmbamisele. Minema ei pidanud taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed. Liivimaa talupojad võisid end vabaks osta 1819. aastast, Eestimaal 1861. Sajandi teisel pool võeti vastu ka üldine sõjaväekohustus. Igal aastal olid ka kogukondlikud koormised: teede korrashoid , koolide ehitamine, talupoegadele lisandus ka kirikumaksud.
Talupojad said sajandi esimesel veerandil ka piiratud liikumisvabaduse, see ainult passi olemasolu korral. Hulkuvaid talupoegi püüdsid adra ja sillakohtud. Sajandi teisel poolel võeti vastu passikorralduse seadus, mille järgi sai vähemalt 21-aastane talupoeg minna 3 kuuks – 3 aastaks ükskõik millisesse impeeriumi kohta. Uus passikorraldusseadus hoogustas väljarändamist Venemaale, kust loodeti leida maad, sageli oli see aga oodatust teistsugune.
NB: järgnev lõik võib minna nii talurahvaseaduste alla kui ka ärkamisaja alla, ise saab vaadata, kuhu panna. AGA teadma peab niikuinii, juhuks kui ta küsib!
19. sajandi keskpaigaks oli aadli all olev kogukondlik omavalitsus tegutsemise lõpetanud. Tehti ettepanek koostada uus vallakogukonna seadus. 1866 võetigi see vastu. Selle tagajärjeks oli kogukondliku omavalitsuse vabastamine mõisniku eestkoste alt. Sama seadusega anti omavalitsuse senised politseilised funktsioonid. Valla omavalitsus koosnes valla täiskogust, valla volikogust, vallavanemast ja vallakohtust. Valla täiskokku kuulusid kõik päris- ja rendiperemehed ning kümnendik maatameeste esindajatest. Täiskogu valis volikogu , kuhu võis kuuluda 3-24 liiget. Vallavanem oli tähtsaim ja valiti talurahva seast, temal oli talupoegade üle politseivõim nii talumaadel kui ka mõisamaadel. Vallavanem koos abilistega moodustas vallavalitsuse. 1866 reformiga paika pandud kogukondlik omavalitsus jäi püsima kuni tsaariaja lõpuni.
10. Vaimuelu 19. saj I poolel
Põhjasõja ajal katkes ligi sajandiks saada kõrgharidus Eestis. Aga 1802. aastal avas Tartu Ülikool taas oma uksed. Tartu Ülikoolis oli 4 teaduskonda ( usu-, arsti-, õigus- ja filosoofiateaduskond). 1850. jagati filosoofiateaduskond veel kaheks: ajaloo-keele ja matemaatika -looduse. Õppetöö toimus ladina ja saksa keeles. Õppejõud toodi enamuses Saksamaalt. Esimene ülikooli rektor oli Georg Friedrich Parrot , kellel oli lähedane sõprus keisriga, mis tagas ülikooli pideva rahastamise, ülikoolile ehitati peahoone , Toomemäele tähetorn, anatoomikum, raamatukogu ja kliinik. Tartust sai kuulus õppe- ja teaduskool , milles on õppinud ka nt astronoom Wilhelm Struwe, füüsik Moritz Hermann Jacobi ja embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer . 1805. aastal on õppinud seal koolis ka esimene eestlane. Tartu Ülikool sai kooliks paljudele rahvustele, lätlastele, poolakatele, armeenlastele jne.
Venemaal toimunud muudatuste tõttu sätestati Eestis neljaastmeline ühtluskool: maakondades kreisikool (igas linnas, õpetati matemaatikat, loodusteadust ja geograafiat) ja kihelkonnakool , kubermangulinnades gümnaasium (Tartu ja Tallinn, kus õpetati antiikkeeli, ajalugu ja kirjandust) ja siis ülikool. Linnakoolide alama astme moodustasid elementaarkoolid, kus õpetati lugemist, kirjutamist ja arvutamist. Talurahva haridustee algas vallakoolist ja siis kihelkonnakool. Usuvahetusliikumise tagajärjel tekkisid ka õigeusu maarahvakoolid. Rahvakooli õpetajate ettevalmistuseks rajati Tartusse 1828. aastal elementaarkooliõpetajate seminar, hiljem seminare lisandus. Valgas tegutses Janis Cimze juhtimisel eestlastele ja lätlastele mõeldus saksakeelne kihelkonnakooliõpetajate seminar. 19. saj keskel hakati üle minema ka koolisundusele.
Eestikeelses kirjanduses sai valitsevaks ilmalik kirjandus, mille peamisteks levitajateks olid kalendrid. Ilmus ka esimene eestikeelne ajaleht. Jutukirjanduses said valitsevad seiklusjutud. Eestikeelse kirjasõna levik soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu sajandi II poolel.
19. sajandi alguses vaimuelu kujundajaks jäi endiselt ka luteri usu kirik. 1832. aastal vastuvõetud ülevenemaaline kirikuseadus aga muutis riigiusuks kreeka-katoliku õigeusu. Sellega loodeti impeeriumi äärealasid venestada ja Balti erikorda murendada. Hoogustus taas ka vennasteliikumine, mis leidis talurahva seas suure toetuspinna, kuna ei eristatud seisust ega rahvust. Sajandi teisel poolel hakkas see hääbuma. Oli ka veel nn. Maltsveti liikumine, mille rajajaks oli Leinberg, kes pidas oma ülesandeks rahva päästmise raskest majanduslikust olukorrast usu kaudu. See ühines aga väljarändamisliikumisega.
Baltisakslaste kultuurielu keskuseks oli Tartu, mis oli seotud ka ülikooli taasavamisega. Kunstielu keskuseks kujunes ka Raadi mõis. Tallinnas edendasid kultuurielu Tallinna Muinsuskaitseühing ja Provintsiaalmuuseum. Hoogustus ka seltsiliikumine, mis hõlmas nii laulukoore, teadusseltse, üliõpilaskorporatsioone, klubisid jne. Arhitektuuris valitses klassitsism, mis avaldus peamiselt mõisaarhitektuuris. Tallinn kustutati ka kindluse nimekirjast ja mitmele bastionile rajati park.
Alguse sai ka estofiilide liikumine, baltisakslased , kes uurisid eesti keelt ja kultuuri. Ülikooli seati ametisse ka eesti keele lektor . Selle liikumisega liitusid ka Kreutzwald , Faehlmann , kellest viimane oli hiljem ka ülikooli eesti keele lektor. Faehlmann lõi ka 1838. aastal Õpetatud Eesti Seltsi. 1842. loodi Tallinnas ka Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Nende kahe organisatsiooni toel anti välja ka „Kalevipoeg“.
11. Majandus 19. saj
19. sajandi algul oli põhiline majandusüksus mõis, Mõisamajanduse edenemise aluseks oli viljatootmine. Peamine sissetulekuallikas aga viinaköökides teraviljadest põletatud viin, mille ostis ära Vene kroonu. Viljahinnad olid küllaltki kõrged, aga samuti olid suured ka väljaminekud, (priiskav eluviis jne). 1820. aastatel oli viljahindade langus maailmaturul ja hakati mõtlema majanduse intensiivistamist, selleks pöörati suuremat tähelepanu maaparandustele, kolmeväljasüsteemile, hakati kasvatama uusi põllukultuure. Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul , 1840. sai see ka toidulauale. Mõisnikud mõistsid ka, et vana süsteem ei kanna enam vilja, seepärast hakati talupoegadele rohkem vabadust andma, alustati agraarümberkorralduste lõpetamist ja juurutati ka raharenti.
19. sajandi keskel talurahvaseadustes hakati eristama talude ja mõisate maad – kruntiajamine. See võimaldas mõisnikel talusid rentida ja müüa kellele tahes. Seega oli seal tegemist kasumajandusega, kus lugesid juba turusuhted , raha olemasolu, pakkumise ja nõudmise vahekord. Hakati talusid ka päriseks müüma, 1850-ndatel Lõuna-Eestis, 60-70-ndatel Põhja-Eestis ja 20. sajandi alguses Saaremaal. Talupojad said raha talu pärisostmiseks linakasvatusest. Talude päriseksmüümine aitas kaasa teoorjusliku mõisamajanduse kaotamisele, samas pani aluse ka väikepõllumeeste väljakujunemisele. Kõik talupojad aga maaomanikeks ei saanud, need olid siis maatarahvas, kes teenis raha palgatöölisena mõisates, taludes , juhutöödel jne. 19. sajandi teisel poolel kujunes peamiseks põllumajandusharuks piimakarjakasvatus .
19. sajandi l arenes kiiresti ka paadikaubandus ja laevandus, mis sai eestlaste jaoks tähtsaks majandusharuks. Olulised laevaehituskeskused olid Häädemeeste rannik ja Eesti põhjarannik, Lahemaa. Peamiselt kaupade viimiseks , Riia, Peterburi, Soome Rootsi. Eestlased tegelesid ka salakaubandusega, mis oli üsnagi tulutoov. Rannikusõiduks olid metskaptenid, kes orienteerusid vastavalt rannikumärkidele, kuid vaja läks kapteneid ka kaugemate sõitude jaoks, seepärast hakati looma merekoole. 1864. aastal rajati nt merekool Heinastesse.
19. sajandi esimesel poolel oli tööstus väga algeline, see oli tihedalt seotud Vene impeeriumi vajaduste ja võimalustega. Vabrikutootmine sai alguse villatöötlemisest. Kalevivabrikuid rajati Kärdlasse, Sinti ja Narva. 1858. aastal loodi Narva Kreenholmi manufaktuur, mis sai suurimaks tööstusettevõtteks. Vabrikus töödeldi puuvilla, mis saabus Ameerikast ja Egiptusest. Toodang saadeti aga Venemaa riidevabrikutesse. Narva oli olulisem tööstuskeskus Eestis. 19. sajandi teisel poolel kiirenes tööstuse areng. Tuli metalli- ja masinatööstus keskusega Tallinnas, mis sai 20. sajandi alguseks peamiseks tööstuslinnaks. Eestist kujunes ka paberitootmiskeskus.
Majanduslikule arengule aitas kaasa ka raudteede rajamine. 1870. aastal valmis Paldiskit, Tallinna ja Narva kaudu Peterburiga ühendav Balti raudtee . Raudteid loodi ka Eesti sees, nii et 20. sajandi alguseks oli kõikidel linnadel raudteeühendus (v.a Kuressaare loomulikult). Raudteede rajamine avardas kaubavahetuse võimalused, ka sisekaubandust. Tallinnast sai oluliseks sisseveosadamaks, Pärnust sai väljaveosadam.
Tööstuse kiire areng ja kaubavahetuse võimalikkus tõid endaga kaasa ka linnastumise. 20. sajandi alguseks oli Eestis 12 linna (suuremad neist Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu ja Valga). Kui 19. sajandi I poolel olid linnades ülekaalus sakslased, siis II olid juba eestlased. 1877 . aastast hakkas kehtima linnades Vene linnaseadus, mis linnavalitsemiskorda muutis. Siiski olid eestlased õiguslikult teisejärgulised, endiselt valitsesid linnades sakslased, saksa keel, kombed ja meelsus. Ja kui ka mõni eestlane oli pürginud kõrgemale redelile, tundis ta häbi oma eestlasest päritolu üle ja varjas seda, selliseid nimetati kadakasakslasteks.
12. Ärkamisaeg
19. sajandil esile tõusnud rahvuslus ei jätnud puutumata ka eestlasi. Selle protsessi eeldusteks olid Eesti ala majanduslik arenemine, eesti haritlaste esimese põlvkonna teke, koolihariduse levik, kohaliku põliselanikkonna omaalgatuslik organiseerumine, kommunikatsioonivõrgu avardumine ning ka rahva kultuurilise aktiivsuse tõus. Ideede levitamisel mängisid olulist rolli rahvakooliõpetajad. Esmasteks eesmärkideks olid emakeelse rahvahariduse edendamine, rahva kultuuriharrastuste toetamine, üldise silmaringi laiendamine ning kutseoskuste omandamise soodustamine.
Eestlaste kaasamine rahvuslikku liikumisse põhisisuks oli eesti rahvale sisendamine, et „eestlane on olla uhke ja hää“. Rahvusliku liikumise keskusteks kujunesid Tartu, Peterburi ja Viljandimaa. Tartus oli liikumise eestvedajaks Jannsen , kes hakkas välja andma Eesti Postimeest, tema kandis ka üldlaulupeo juhatamist. Tema tütar Lydia Koidula aitas teda kõikides asjaajamistes, nende perekonna algatusel loodi ka Vanemuise Selts. Peterburis jäi silma õuemaalija Johann Köler, kes aitas Eesti talupoegadel palvekirjaga keisrini jõuda. Tekkis mõte luua eestikeelne kool pühendusega Aleksander I-le. Kooli rajamiseks koguti raha, korraldati kontserte ja näidendeid. Üle eesti rajati kihelkondades Aleksandrikooli komiteed ning valdades nende abikomiteed. Kogu ürituse juhtimiseks loodi Tartus Peakomitee.
Rahvuslike ideede levikule aitas kaasa ka seltsiliikumine. Esimesi oli nt Tartu asutatud Vanemuine (1865) ja Tallinnas Estonia(1866). Vanemuine korraldas laulupidusid. Rahvuslikuks suurürituseks kujunes 1869 aastal korraldatud esimene eestlaste üldlaulupidu Tartus, mis kasvatas rahvuslikku ühtekuuluvustunnet. 1870 asutati Tartus Eesti Põllumeeste Selts, 1872 rajati Eesti Kirjameeste Selts, mis kandis hoolt uue kirjaviisi juurutamises ja eesti keele edendamises.
1870 aastate algus oli rahvusliku liikumise tõusuajaks, sel ajal kerkivad esile ka rahvusliku liikumise tunnustatud juhid: Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson . Jakob Hurt sündis vallakooliõpetaja pojana Põlvas. Ta isa oli hernhuutlane ja seega sai ka Hurt usulise kasvatuse. Tundis huvi eesti rahvaluule vastu, lõi agaralt kaasa Vanemuise Seltsi töös. Samuti töötas ta koos ka Carl Robert Jakobsoniga. Jakobson sündis Tartus, kuid enamus aja veetis ta siiski Tormas, kus ta püüdis hiljem ka õpetajana töötada. Mõisnike sunnil pidi ta aga lahkuma ja asus Peterburi, kus ta sai suurvürsti tütre koduõpetajaks. 1868 pidas ta oma esimese isamaalise kõne, kokku oli tal neid 3. 1878 alustas tööd tema ajaleht – Sakala, kus ta kritiseeris baltisakslasi ja nõudis ka eestlastele „poliitika õigust“.
1870 aasta teisel poolel hakkas senine rahvuslik üksmeel murenema, kui Hurdast ja Jakobsonist said poliitilised vaenlased. Hurdale oli vastuvõetamatu Jakobsoni kirikuvastasus, lisaks pingestasid Hurta tema sakslastest töökaaslased, kes eestimeelset kirikuõpetajat boikoteerisid. Seega lahkus ta peterburi. Jakobson pööras tülli ka Jannseniga. Kui 1881 sai Jakobsonist Eesti Kirjameeste Seltsi president , lahkusid sealt Hurda pooldajad . Samal aastal tapeti ka Aleksander II, üha enam hakati nõudma lõppu eestlaste poliitilises mõjutamises. 1882 suri Carl Robert Jakobson, mis oli suureks löögiks rahvuslikule liikumisele, kuid vastuolusid see siiski ei lõpetanud.
NB: järgnev lõik võib minna nii talurahvaseaduste alla kui ka ärkamisaja alla, ise saab vaadata, kuhu panna. AGA teadma peab niikuinii, juhuks kui ta küsib!
19. sajandi keskpaigaks oli aadli all olev kogukondlik omavalitsus tegutsemise lõpetanud. Tehti ettepanek koostada uus vallakogukonna seadus. 1866 võetigi see vastu. Selle tagajärjeks oli kogukondliku omavalitsuse vabastamine mõisniku eestkoste alt. Sama seadusega anti omavalitsuse senised politseilised funktsioonid. Valla omavalitsus koosnes valla täiskogust, valla volikogust, vallavanemast ja vallakohtust. Valla täiskokku kuulusid kõik päris- ja rendiperemehed ning kümnendik maatameeste esindajatest. Täiskogu valis volikogu, kuhu võis kuuluda 3-24 liiget. Vallavanem oli tähtsaim ja valiti talurahva seast, temal oli talupoegade üle politseivõim nii talumaadel kui ka mõisamaadel. Vallavanem koos abilistega moodustas vallavalitsuse. 1866 reformiga paika pandud kogukondlik omavalitsus jäi püsima kuni tsaariaja lõpuni.
13. Venestusaeg
Aleksander III troonile asumine 1881. aastal tõi suuri muudatusi Eesti oludesse. Eelnevalt oma isa liberaalsusest, oli tema pigem piiratud ja tagurlike vaadetega. Tema tõi kaasa ka piirimaade venestamise laine.
Aleksander III oli esimene Vene valitseja, kes jättis balti aadli privileegid kinnitamata. Balti kubermangude etteotsa nimetati uued kindralkubernerid. Riiga Zinovjev ja Tallinnasse Šahhovskoi. Sakslaste asemele määrati kõikjale ametisse vene ametnikud, kes ei tundud kohalikku keelt ega kombeid. Asjaajamise keeleks sai saksa keele asemel vene keel. Talurahvakohtud kihelkondades kaotati. Maakondades seati ametisse talurahvaasjade komissarid, kelle kohustuseks oli kontrollida vallavalitsuste ja –kohtute tööd, mis piiras omavalitsuse vabadusi.
Kõige valusamalt tabas venestamine Eestis hariduselu. 1887 sai sunduslikuks venekeelne õpe. Vallakoolides jäi emakeelseks vaid usuõpetus. Uued vene-kesksed kooliprogrammid lükkasid kõrvale kodumaa ajaloo, kirjanduse ja maateaduse . Lugemisoskus vähenes. Aleksandrikool avati 1888 venekeelse õppega. Vanim Eestis tegutsenud kool – Tallinna toomkool lõpetas üldse tegevuse. Tartu Ülikool, mis nimetati ümber Jurjevi ülikooliks, alustas samuti venekeelse õppega ja asendati saksa õppejõud vene omadega, kes ei suutnud kõrget taset hoida.
Kindralkuberner Šahhovskoi levitas hoogsalt ka õigeusku, üle maa rajati õigeusu kirikuid. Vaatamata ägedale kihutustööle polnud õigeusku astujaid üle viiendiku rahvastikust.
Rahvusliku liikumise aegne elavnemine oli venestamise ajal asendunud pettumusega. Allakäiku soodustasid eestlaste eneste keskelt võrsunud venestuse toetajad. Venestuse eestvedajaks sai Jakob Kõrb, kes asutas Tallinnas lehe „Valgus“. 1880. aastate lõpus asus venestamist pooldama ka varem rahvuslikus liikumises osalenud Ado Grenzstein . Tema ajaleht „Olevik“ püüdis selgeks teha kasutegureid venestamisest. Ta sõdis laulupidude vastu ja kiitis igal pool venestamist takka. Ainsaks rahvusliku vaimu ärkvel püüdvaks ajaleheks jäi Hermanni „ Postimees “, mis 1891 muutus esimeseks eestikeelseks päevaleheks. Eesti soost haritlaskonna kujundamisel omas suurt tähtsaust ka 1884 aastal tööd alustanud Hugo Treffneri eragümnaasium. Seal alustasid õppimist suurem osa Tartu ülikooli õppima asunud eestlastest.
Rasketele oludele vaatamata jätkus eestikeelne tegevus ka venestusajal. Rahvuslikku tööd jätkati karskusseltsides. Agaralt nt osaleti Jakob Hurda 1888 aastal välja kuulutatud eesti rahvaluule kogumisel. Venestuse vastu võitleva noore põlvkonna etteotsa tõusis Villem Reiman . Töötas kirikuõpetajana, koguduse töö kõrvalt jõudis edendada üle kogu maa karskusliikumist ja panna aluse eesti ajaloo ja kultuuriloo teaduslikule uurimisele. Suurt tööd rahvuslikkuse säilitamisel tegi Eesti Üliõpilaste Selts, milles haritlased rääkisid omavahel eesti keeles, mis tollases olukorras polnud sugugi tavaline. 1884 aastal pühitseti Otepää kirikus EÜS-i lipuks sinimustvalge lipp .