Küsitlus

Eesti uusaeg (0)

Tartu Ülikool - Ajalugu - Ajalugu

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis sai saatuslikuks rootslastele ?

Eesti uusaja mõiste
Eesti ala mõiste 18.-19. sajandil erineb tänapäevasest. On kolm eraldiseisvat provintsi: Eestimaa, Liivimaa (Põhja-Liivimaa) ja Saaremaa. Tegemist on ühe suure riigi koosseisus oleva kolme provintsiga ning need kolm ala on täiesti erinevad.
Läänemereprovintsid. 18. sajandil tuleb kasutusele mõiste Balti provintsid , millest hiljem areneb välja Baltikumi mõiste. Peeter I hakkab esimesena lääne poolt tulevat mõistet „ Baltikum “ kasutama.

Eesti uusaja ajaloo allikad
Adramaarevisjonid, hingerevisjonid, personaalraamatud, kirikuraamatud. Kristjan Kelchi kroonika (Põhjasõda!). Riigi dokumendid . 19. sajandist ajakirjandus. 19. saj keskel ka statistika.

1710. aasta võimuvahetus. Vene ülemvõimu kehtestamine ja kapitulatsioonid. Põhjasõja tulemused
18. sajandi kõige suurem rahvastikukatastroof oli katk 1710- 1712 . 1710. aasta eelsesse perioodi jääb ka üks lokaalne katasroof – 1708. a tehakse tühjaks Tartu ja Narva, sealsed inimesed küüditatakse. Küüditati eelkõige saksa elanikkonda, saksa rahvastiku osakaal eesti rahvastikus oli suhtleliselt väike (ca 90% oli etnilisi eestlasi sel alal), 10% juurde tuleb lisaks sakslastele arvestada rannarootslasi, venelasi ja teisi väiksemaid rahvusgruppe.
1712. aastal jõuti seega 12.-13. sajandisse.
Põhjasõda (KARL XII ja PEETER I)
Kristjan Kelchi kroonika.
Põhjasõda on pöördepunktiks meie ajaloos. Eesti ala läheb Rootsi riigi koosseisust Vene riigi koosseisu. Sõja ajendiks sai kokkulepe, mis sõlmiti vahetult enne sõda aastatel 1698 -99, Saksi-Poola, Taani ja Venemaa vahel luuakse kolmikliit, Rootsi-vastane unioon . Sõja avasündmuseks on Saksi vägede jõudmine Riia alla 12.02.1700. Järgmiseks suuremaks aktsiooniks on Taani vägede tungimine Norra aladele (Rootsi omand). 19.08.1700 kuulutab Venemaa Rootsile sõja.
Narva lahing toimub 19.-20. novembril 1700, millest rootslastel õnnestub välja tulla võitjatena. Toona olid rootslased veendunud, et Jumal soosib neid, mitte barbareid, kelleks nad venelasi pidasid.
Algul oli siin kohal ka kuningas Karl XII. 1701 läheb ta Kuramaale (Poola aladele). Rootsi peaarmee jätab provintsid maha ja kohale jääb nõrk, hajutatud Rootsi kaitsemeeskond. Siia jääb Schlippenbach, ala hakkab hõivama Boriss Šeremetjev.
Edasi pole siin rootslastel mingit edu. Eesti- ja Liivimaal on venelased edukad .
Erastvere lahing detsembris 1701, kus rootslased saavad lüüa.
Juulis 1702 toimub Hummuli lahing.
Suuremaid territooriume esialgu ei hõivata, pigem tehakse soomust, võetakse, mida võtta annab.
Esimeseks suuremaks vallutuseks siinsel alal on 1704 juulis Tartu hõivamine ja augustis Narva hõivamine. Need on kaks olulist pidepunkti. Samasse aega jääb ka Ivangorodi langemine . Toonase arusaama järgi oli territoorium vallutatud ainult siis, kuid tähtsaimad tugipunktid (linnad) olid hõivatud.
Kõigil järgnevatel aastatel jätkub rutiiniks muutunud rüüstamine.
Lõpliku saatuse otsustavad:
Esiteks: septembris 1708 toimub Valgevenes üks esimesi rootslaste lüüasaamisi: Lesnaja lahing.
Teiseks: 27.06.1709 on Poltaava lahing, mille võitsid venelased. Pärast seda põgeneb Karl XII Türki ja algab Põhjasõja järelmäng ning Euroopa saab aru, kes on järgmine peremees .
Mis sai saatuslikuks rootslastele? Miks rahva meeleolu ka järk-järgult vene poolele kaldus? Eestlased küll ei avaldanud oma meelsust, seda tegid Balti ja Liivimaa rüütelkonnad.
Põhjused:
- kogu 18. sajandi alguses on 1695 .-1697 aasta nälja mõju veel tunda.
- Rootsi võimud on Põhjasõja puhkedes peale pannud suured sõjakoormised ja - maksud , mida võeti sunduslikult.
- Rootsi armee paigutamine inimeste kodudesse oli kurnav.
- massilised kindlustustööd. Talupojad pidid appi tulema ning nende oma tööd jäid seisma.
- tuli osaleda ka küüdikohustuses – rekvireeriti vankreid ja hobuseid.
- aadlilt nõuti samuti täiendavaid kohustusi: aadlilipkonna moodustamist. Talurahvast ja linnakodanikke võeti maamiilitsasse. Tuli ka sunniviisiline värbamine (mehed joodeti tihti purju ja võeti meestelt allkiri , et tulevad sõjaväkke)
- sõja tõttu väliskaubandus peatus, vilja ei saanud välja vedada, vilja hind langes kõvasti, teisalt ei saanud sisse tuua soola ja selle tulemusena hakkas soola hind tõusma.
- 1708-1709 on taas ikalduseaastad. 1709 kannatab selle all terve Eesti, ning see toob kaasa nälja (kuigi mitte nii hullu kui 1696-97).
- i-le paneb punkti 1710. aasta katk
Kõik need tegurid kokku mõjusid laastavalt kogu elanikkonnale, kuid eelkõige talupidajatele. Selle tulemusena inimesed metsistusid, ei tegelenud oma põhitegevusega, hakati röövima (mis käis läbi inimelude võtmise) jne.
Pärast 27.06.1709 on Peetril selge, et ta saab oma põhieesmärgi ehk Eesti- ja Liivimaa vallutamise osas tegutsema hakata. Selleks tuli hõivata kolm allesjäänud suurt tugipunkti: Riia, Pärnu ja Tallinn. Augustis 1709 keelab ta edaspidised rüüstamised (propagandistlikud eesmärgid elanike poolehoiu võitmiseks, ning et alad tuleks venelaste kätte võimalikult korrasolevana).
31.01.1710 on üks mitmetest pöördumistest: Šeremetjev saadab siinsetele rüütelkondadele tsaari nimel kirja, et tsaari eesmärgiks on maa vabastamine Rootsi orjusest . Lubab, et kui maa tuleb Vene koosseisu, jäävad nende privileegid kehtima. Šeremetjev teeb oma kirjas tsaarist heategija. Esimestes kirjades räägib tsaar endast kui vabastajast. Ennast kui valitsejat ta üldse ei nimetanud.
Oktoobris 1709 jõuavad vene väed Riia alla, linn piiratakse ümber ja linna piiramise avab pidulikult tsaar ise ( laseb kolm kuuli linna). Peetril oli eriline viha Riia linna vastu (1697. aastal, kui Peeter alustas oma suurt teekonda Lääne-Euroopasse, algas reis Riia kaudu. Vene saatkond jõudis Riiga , see oli maskeraad , Peetrit ametlikult delegatsioonis ei olnud, ta oli kirjas volüntäärina. Peetri järgi nuhiti ja ta kartis, et jätab oma elu Riiga ja seetõttu põgenes Kuramaale. Venelased heitsid rootslastele hiljem Riia linna osas paljut ette. Hiljem oli tsaariga käitumise viis üks sõja alustamise ametlikest põhjustest). Terve talv piirati linna, midagi ette ei võetud, vaid sügisel mõned tormijooksud. Linn oli väga raskes olukorras. 1710 kevadel jõuab kohale ka katk. Varsti peale seda kirjutati alla kapitulatsioonile.
22. juulil Pärnu piiramist. Katku tõttu suri 2/3 linnarahvast. Kirjutati alla kapitulatsioonile.
August, 1710. Jäi veel Tallinn. Peeter I armastas tallinnat, mistõttu seda ei tohtinud maatasa teha. Septembris kirjutatakse alla kapitulatsioonilepingule, Rootsi suurriik oli 1561 Tallinnast alguse saanud ja Rootsi suurriigi lõpp oli samuti Tallinnas 1710. aastal.
11 aastat hiljem, 30. augustil 1721, sõlmitakse Uusikaupungis rahu, ning sellega Põhjasõda lõppeb.
Peeter I tahtis reformida Venemaad, tuua Euroopat Venemaale (kuigi tema refomid olid tihti pinnapealsed ja vägivaldsed).
Baltikum oli pigem haritud kui harimata maa.
1699 – lõplikult oli vormunud liit Rootsi vastu (Vene+Taani+Saksi-Poola).
Nende kapitulatsioonidega loodi juriidiline alus Balti erikorrale Kui vene võimule kehtiv kord Liivimaal ei meeldi, võib ta seda igal ajal muuta.
Kõik järgnevad valitsejad kuni Aleksander III-ni kinnitasid neid privileege
Vene väed jõudsid 1712 Soome ja vallutasid selle. Suurbritanniast oli saanud Euroopa suurvõim ja tema ei olnud huvitatud sellest, et Venemaa jõuab Läänemereni. Huvi oli, et Eesti- ja Liivimaa ei jääks Venemaa kätte. Moodustus teatav liit.
Turu rahuleping 1743 - lõpetas järjekordse Rootsi-Vene sõja, lõpetas 1741 -1743 kestnud sõja nende 2 vahel See leping omakorda kinnitas jälle balti eriõigusi.

Võimukorraldus Eesti alal pärast 1710. aastat. Haldusjaotus . Riiklik võimuaparaat. Rüütelkondade omavalitsus . Luterlikud territoriaalkirikud. Linnad. Õiguskorraldus. Kohtukorraldus . Kommunikatsioon
Heinrich Claus von Fick- läks Rootsi võimu alt Vene poolele. Tegeles Vene keskasutussüsteemide loomisega - kollegiumidega- eri elu valdkondades. Saadeti Siberisse, siis sai uue võimu korral jälle tagasi (1743).
Konglomeraatriik- Riigitüüp, mis hülmab erinevaid regioone, mis on riigi tuumalaga erinevates õiguslikes sidemetes . Vene keisririik oli ka konglomeraatriik. Samamoodi oli ka Rootsi 17. sajandil.
1710. aasta järel siiski Balti provintsides toimusid olulised muutused
Kui Rootsi kunn valitses absolutistlikult, siis vene tsaarid esialgu hoidusid balti siseasjadesse sekkumast.
Balti erikord (der baltische Landesstaat – balti maariik)- Rüütelkondade ja linnade omavalitsus Balti provintsis . Balti erikorra kõrgaeg oli 18. sajandi jooksul periood 1710-1783 ( kuni asehalduskorra kehtestamseni). 1796 pmst juba taastati balti erikorra põhijooned. Samuti ka 19. saj esimene pool balti erikorra oluline osa, mille lõpetas selgelt venestusaeg.
Balti erikord tugines nendele samadele kapitulatsioonidele, Turu ja Uusikaupunkti rahule, keisrite ja tsaaride nõustumistele jne. Siine erines väga vene sisekubermangude elust igas mõttes.
Balti provintsides kehtisid ainult need vene riigi seadused, mis ei läinud vastuollu kohalike privileegidega.
Kuni 19. saj keskpaigani olid vene mõjud balti aladel küllaltki tagasihoidlikud.
Üldisemalt hinnates võib öelda, et balti erikord talupoegadele suht rist ja viletsus .
Haldusjaotus:
Suuri muudatusi ei olnud vörreldes Rootsi ajaga .
Eestimaa kubermangu
Liivimaa kubermangu
Saaremaa provints
Tallinn
Riia
Seisuslik omavalitsus tingis suuresti ka haldusjaotuse. Narva linn jäi halduslikult Peterburi kubermangu koosseisu, kuid oli eraldi üksus tegelt, saades osa balti erikorra privileegidest.
Riiklik võimuaparaat:
Jätkus dualistlik valitsemiskorraldus, mis tähendas, et seisusliku omavalitsusega körvuti oli riiklik valitsemiskorraldus/ aparaat . Nende kahe erineva valitsusorgani vahelised piirid ei olnud eriti selgelt paigas. Tihti asjad kattusid teemad, samuti isikud olid tihti mölema valitsusorgani poolel tööl.
Rüütelkondade omavalitsus:

Eestimaa rüütelkond
Liivimaa rüütelkond
Saaremaa rüütelkond
Kuramaa rüütelkond, Piltene rüütelkond

Kuni asehalduskorrani balti erikorra hiilgeaeg . Esialgu vene pool tegeles ainult süjaväliste üksuste küsimustega balti provintsis, samuti ka maksudega veits. Küik ülejäänud küsimused maapiirkondades olid aga rüütelkondade ehk aadlikorporatsioonide kontrolli all.
Täitis maapiirkondades nii valitseja kui ka kohtu positisiooni. Rüütelkonda kuulumise aluseks oli aadlimõisa omamine . Kapitulatsioonid nägid ette privileege, kuid polnud täpselt aru saada, kellele. Seetõttu hakati koostama aadlimatrikleid (1720-1756).
Maapäev oli tähtsaim organ- aadlimatriklid koondasid seda ringi väiksemaks, kellel seal sõnaõigust oli. Rüütelkonna tähtsaks organiks oli ka maanõunikke kollegium (kuulusid maanõunikud, eluaegses ametis).
Balti aadlite seas puudus sisemine kihistumine – kõik aadlid olid võrdsed. Baltisakslaste roll venemaa moderniseerimises väga suur (kuni 19. saj keskpaigani).
Luterlikud territoriaalkirikud-
Territoriaalkirik- teatud poliitilise üksusega territoriaalselt kattunud kirikuorganisatsioon, mida (kas osaliselt või täielikult) valitsesid selle poliitilise üksuse ilmalikud võimukandjad.
-Eestimaa territoriaalkirik
-Liivimaa territoriaalkirik
-Saaremaa territoriaalkirik
-Tallinna territoriaalkirik
- Riia territoriaaalkirik
(jagunenud vastavalt seisuslikutele omavalitsuse tüüpidiele)
Eesti alal suht killustunud see luterlus , väga palju erinevaid territoriaalkirikuid. Tähtis oli ühtne õpetus, korralduslik elu oli aga eri piirkondades erinev.
2 territoriaalkiriku tüüpi Euroopas-
Saksa alades konsistoriaalne- valitsemisse kuulusid nii ilmalikud kui ka vaimulikud .
Rootsi aladel episkopaalne- säilis keskaegne piiskopi süs, vaimulikud valitsesid kirikut, ilmalikel puudus sõnaõigus.
Üldiselt vene keskvõim 18. saj luterluse vastu mingit huvi üles ei näidanud- sisuliselt jäi kogu kohalik kirikuelu ajamine kohalike võimude teha. Vene võimu saabudes taastus olukord, kus Eesti alal oli mitu erinevat territoriaalkirikut.
Kirikut hakkas juhtima Maanõunik (ilmalik, üle minek Rootsi süsteemilt Saksa omale!)
Kohtukorraldus-- Liivimaa kohtusüsteemis toimus aadlivõimu suurenemine riigivõimu arvelt. Järelikult lähenes Eestimaa kohtusüsteemile.Kõrgeim kohtuvim Liivimaa õuekohus, loodud 1630 aastate alguse reformiga, tähtsaim kohus Liviimaal. Enne oli riigiametnikega 50:50, nüüd aga hakkasid sinna kuuluma ainult aadlikud (läks rüütelkonna kontrolli alla).
Maakondliku taseme kohtuasutus oli maakohus . Maakohtu kohtunikke määras vanasti ametisse kindralkuberner , nüüd hakati enid määrama aga rüütelkondade Maapäevadel.
Peeter I reformide käigus, kui loodi neid erinevaid kolleegiumie, siis kujunes ka eraldi asutus, mis tegeles balti aladega, Eesti ja Liivimaa asjadega tegelev justiitskolleegium. Balti alade jaoks muutus see apelleerimisasutuseks, nii Õuekohtust kui Eestimaaa Ülemmaakohtust sai sina edasi apelleerida .

Asehalduskord
Katariina II teema oli, läks kaduma :/' Ta oli pmst väga uuendusmeelne ja võttis eeskuju euroopast. Vene kubermangudes algas juba 1775 see haldusreform .
Kohtuvõim, politseivõim ja haldusvõim lahutati üksteisest.
Uus hoolekandesüsteem samuti
Riigivõimu suurendamine oli üks eesmärke. Pmst kärbiti kohalike aadlike võimu, kuid samas anti vastutasuks mõisad kõik pärusvaldusteks e isiklikuks valduseks, see tõi kaasa murrangu maasuhetes.
Asehalduskord oli Vene
valitsusasutuste viimisega lähemale piirkondlikele haldus-, kultuuri ja majanduskeskustele, kaotasid tähtsust senised tsentraliseeritud riigivalitsusorganid ning 1780. aastal likvideeriti Manufaktuurkolleegium, 1782 . aastal Staats -kontor kolleegium , 1783. aastal Peamagistraat, 1784 . aastal Mäekolleegium, 1786. aastal aga Teenismõisate kolleegium ja Justiitskolleegium.emaa keisrinna Katariina II ajal aastatel 17751795 Venemaa keisririigis kehtinud piirkondlik valitsusvorm , mis tugines Venemaa keisrinna Katariina II poolt ette valmistatud ja Venemaa keisririigis 1775. aastal jõustunud kubermanguseadusele[1]. Asehalduskorra eesmärk oli Venemaa keisririigi piirkondade valitsemise detsenraliseerimine ja riigi äärealade ning Balti kubermangude tihedam liitmine Venemaaga (enne seda kehtis Balti erikord)[1]. Asehalduskord kehtis Balti kubermangudes aastatel 1783–1787[1]
Asehalduskondi valitsesid asehaldurid ehk kindralkubernerid.
Uue haldusjaotuse kohaselt moodustati senise 23 kubermangu asemel 50 asehalduskonda, muudeti ka seniste maakondade ja valdade piire ning loodi uued maakonnalinnad
Moodustatud halduskeskustes moodustati piirkondlikud valitsus- ja kohtusüsteemi asutused: asehaldusvalitsused, kohtu- (Tsiviilasjade Palat ja Kriminaalasjade Palat) ja fiskaalasutused.
Valitsusasutuste viimisega lähemale piirkondlikele haldus-, kultuuri ja majanduskeskustele, kaotasid tähtsust senised tsentraliseeritud riigivalitsusorganid ning 1780. aastal likvideeriti Manufaktuurkolleegium, 1782. aastal Staats-kontor kolleegium 1783. aastal Peamagistraat, 1784. aastal Mäekolleegium 1786. aastal aga Teenismõisate kolleegium ja Justiitskolleegium.
Ka uue riikliku maksu pearahamaksu kehtestamine- siiani oli olulisemaks maksus balti provintsides ratsateenistusmaks. Pearahamaksu kehtestamine tõi Liivmaaal kaasa maarahav rahutused .
Institutsioonid -
1783-1876 Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner
1801-1876 Eesti.- Liivi- ja Kuramaa kinralkuberner
Kindralkuberneridel oli väga suur j alaialdane võim, allus otse keisrile.
Mõned olulisemad ümberkorraldused-
1??3. a. Rüütelkondade likvideerimine.
Riigiametnike osakaalu kasvamine rohkem kui 3 korda perioodi alguse ja lõpu vahel.
Ka kasvas venelaste osakaal riigiametnike hulgas. Domineerima jäid siiski veel baltisakslased .
Nekrutikohustus 1797- Balti aladel
Järgmine suurem muudatus 1816 pärisorjuse kaotamisega Eestimaal tuli nn "liisutõmbamise" kord, mis põhines pmst puhtal õnnel.

Rahvastik 18. sajandil. Suur katk. Rahvaarvu muutumine, rahvastiku rahvuslik ja sotsiaalne koosseis. Asustuse põhijooned
1695
Rahavarv kokku350 000-400 000
Linnarahvastik: 5-6%, kokku ca 20000
1712
Rahvaarv kokku 150 000-170 000
Linnarahvastik: ca 3%, umbes 5000 matsi
1782
Rahvaarv kokku 485 000
Linnarahavastik ca 5%, umbes 23 000 matsi.
Vahepealne langus Suur näljahäda 1697 (suurim teadaolev näljahäda eesti aladel üldse, suri umbes viiendik rahvast). Paljud surid mitte nälga, vaid erinevatesse haigustesse , mis nende nõrgestunud keha nüüd paremini vastu võttis.
Samuti Põhjasõja käigus venelaste rüüsteretked (1702-1703), palju rahavstikku taperi seal, et "vaenalast nõrgestada".
1709 suur viljaikaldus
Lõpp-punktisks oli suur katk 1710-1711. Sellesse võis surra kuni 200K inimest, mõjus väga hävitavalt.
Aaastatks 1712 elas eesti aladel umbes samapalju inimesi kui 13. sajandi alguses.
18 sajandil rahvaarv kasvas suhteliselt stabiilsed. Esimese hingeloenduse anemetel 1782 oli siis ca 485K inimest eesti aladel.
18saj lõpp, 19 saj algus ületab elanikkond poole miljoni piiri.
18 saj alguses domineeris sisseränne( oli suurem kui väljaränne).
18 saj teisel poole hakkab domineerime "ebaseaduslik väljaränne" ehk talupegade pagemine . Pageti soome, vene aladele, setu aladele.
Alates 1880 rahavastik kasvas päris kiiresti, sajandi lõpuks rahvaarv kahekordistus. Kuigi 18 saj loomulik iibe oli suhteliselt kõikuv.
Rahvastiku taaste tüüp-
rahvastiku juurdekas sündimuse teel
Traditsiooniline rahvastiku taastetüüp-
kõrge sündmus ja kõrge suremus .
18 sajandit iseloomustas see traditsiooniline rahvastiku taastetüüp. 18 saj oli see kohati umebs 40 promilli . Suremus oli keskeltläbi 30 promilli. Linnades oli olukord teistsugune, suremus oli kõrge ja loomulik iive oli nullilähedane- st linnade rahvastik kasvas eelkõige sisse rände teel.
1867-1868 oli viimane näljaaeg Eestis. Suurelt jaolt oli tänu uuele fenomenile- kartulile.
Rahavstiku etniline koosseis.
Eestlasi oli rahvastikust absoluutne enamus, Rootsi ajal oli see üle 90 protsendi, edaises ajal se veel tõusis, 18 saj löpul oli see umbes 95 protsenti.
Esimese hingeloenduse aegsed andmed 1782 on jõutud tulemuseni, et tollal oli baltisakslasi rahvastikus umbes 2,5 protsenti (umbes 12 000 inimest). Ülejäänud olid rootslased (üle 1% veic), venelaste osakaal umebs 0,6 %.
Mehi-naisi oli hinnanguliselt enamvähem ühepalju, 19 saj keskpaik aga oli mehi juba 10 % vähem.
(Keskmine eluiga keskajal oli umbes 25 aastat. )
Keskmine oodatav eluiga: (18. saj tervikuna )
sünnihetkel 35 aastat, 20 aastaselt 51 aastat.
See tuleneb sellest, et esimesel eluaastal oli laste suremus väga suur, umbes 200 promilli. St iga viies laps suri enne 1. eluaastat . Ligi pooled lastest surid enne täisealiseks saamist. Kui aga nn "lapsepölv üle elatud " siis see suremus langes trastiliselt. Laste puhul olid erinevad nakkushaigused suurimaks surmapöhjuseks. Naistel oli keskmine oodatav eluiga mõnevõrra pikem kui meestel.
Demograafiline käitumine- rahvastiku teadlik tegevus seoses sündmiuse ja abiellumisega.
Eesti talupoja demograafiline käitumine- sündimus oli kõrge, naiste puhul keskmine abiellumsvanus 23, meestel keskmiselt 25. Ajapikku keskmine abiellumisva nus hakkas vaikselt kasvama. Pärast põhjasõda oli palju tühje talusid ja võimalus saada peremeheks. Kui aga sajandi vältel rahavst juurde tuli ja majanduslik olukord raskenes, siis ka hakkas tõusma abiellumise keskmine vanus.
Talvel oli tähtis lumetee, millega kirkusse sõita. Enamus abielusid aga sügisel või varakevadel, sest siis pole kiire põllutöö aeg käsil.
Rahvastiku sotsiaalne koosseis- Talupojad moodustasid põhiosa, aadel moodustas alla 1% kogu rahvastikust. Ka baltisaksa ühiskond oli diferentseeritud /kihistunud, aadel ja vaimulikkond olid kõige priviligeeritum kiht, samuti olid linnakodanikud ja suurkaupmehed. Veel aga olid kaupemehd ja väiksemad müügimehed ja muud ametimehed kelle staatus oli nn "väiksakslased".

Mõis ja talu 18. sajandil. Mõisate restitutsioon . Mõisate liigitus. Maavaldusõigused. Mõisamajandus. Riiklikud koormised . Talumajandus . Talurahva koormised
Pärast Põhjasõda, mõistae liigitus:
rüütlimõisad (aadlimõisad/eramõisad)aadlike valduses olevad eramõisad, moodustasid suure enamuse kogu mõistaest.
kroonumõisad (riigimõisad)
kirikumõisad. - igas kihelkonnas oli kirik , kiriku pastor oli ka mõisaperemees, igas kihelkonnas oli kirikumõis.
Mõni üksik mõis oli ka linna kontrolli all.
Maavaldusõigused- Jagunesid läänimõisateks ja pärismõistaeks. Ehk siis kellegi oamnd või lääniõigusega aksutusele antud. Vene võim tunnustas muuhulgas privileege, mida rootsi ei tunnustanud, ntks see, et läänimõisaid võis pärandada kuni 5. sugulusastmeni, nii mees kui ka naisliinipidi.
1766 võttis Senat vastu otsuse, et see Norrköpingi lääniõigus kestab edasi nendele mõistaele mis Rootsi ajalgi.
Norrköpingi lääniõigus- rootsis 1640 aastal vastu võetud otsus, millega seati olulise dpiiragud läänimõistae valdajatele (nt iga uue valitsejaga pidi lääniõigusi uuendama)
Hakati kartma uut reduktsiooni, seekord siis venelaste poolt.
Mõisamajandus- Mõisapölde harisid teolised. 18 saj kõigist mõisakoormistest moodustas teoorjus / teokohustus (umebs 90 protsenti kogu mõisakoormistest. Talupojad hariisd siis mõispölde, töö oli ränk, päiksetõusust loojaguni. Peamine sunnimeeod olil ihtne ihunuhtlus , lisaks vahel ka vangistus ja rahatrahv. Mõisate majandustegevus oli üles ehitatud tervailja kasvatusele ja turustamisele. Mõisate laiendmine- 18 sajandi vältel pmst kahekordistus põllumaa kasutus. See toimus kahel viisil- talupoegade maa mõisastamine ja uute põllumaade kasutusele võtmine metsamaade arvelt ( polnud väga popp , sest oli suht raske).
Mõisate turumajanadus orienteerus 18 saj esimesel poolel pigm lääne poole. Alates 18. saj keskpaigast kasvas hüppeliselt vene riigi osatähtsus (seotud suuresti Peterburi kasvamisega), lisaks seotud ka 18 saj teisel poolel viina tootmise ga mõisates, mis mutuus järjest olulisemaks rahaallikaks ja see turustati ka Peterburgi enamust .
Viina tootmise algatamien mutuis suuresti ka eesti pilti- kõrtside arvu suur kasv, sajandi vältel ligi 100 korda rohkem körtse tekkis. Körts sai maaelus väga tähtsaks, ka kirikute juurde ehitati körtse, kus pärast jumalateenistust toimus nn aftekas. Kõrtsist sai ka oluline suhtlemis jakommuniatsioonikoht. Kõrtsi võis pidada rüütimõisa omanik, oli mõisnikele hea sissetulekualllikas.
Uuendused mõisamajanduses- domineeriv põlluharimisviis oli olnud nn kolmevälja süsteem (suvivili, talivili ja kesa). Alates 18 saj hakati mõistaes kasutama mitme-välja süsteemi (sest tulid uued kultuurid nagu ristik ja kartul ). 19 saj teisel veerandil mutuus see mitmevälja süsteem mõistaes valdavaks.
Taludesse jõudis see uuendus tükkaega hiljem (alles 19. saj Ii poolel).
18. saj teine pool hakati kasvatama Merino lambaid, sealt sai seda peenvilla"
Esimene viljapeksumasinate kasutuselevõtt, üldiseks muutus nende kasutamine alles 19 ja 20 sajandi vahetusel.
1792- Liivimaa Üldkasulik ja ökonoomiline Sotsiteet- esimene oluline pöllunudse edenamisega seotud selts, koondas baltisaksa mõisnikke (eelköige liivimaa omi), 1813 toodi üle ka tartusse .
Autati ka mõisnike krediitkassasid- nn mõisamajanduse pangad , pankade eelkäijad. Sealt oli võimalik saada leanu pandi tagastusel ( pant oli tavaliselt mõis), nende laenudega hakati 19 saj ka mõismaajandust suursti ümber korraldama .
Lisaks õigustele oli mõisnikel ka kohustusi- eestkostekohustus- peamine sisu oli see, et ikalduste/näljahädade korral pidi mõisnik talupoega kuidagi toetama . Tekkis 18 saj vältel. 1763 kehtestati nõue, et igal mõisal pidi olema vajalik viljavaru, et ikalduse puhul oleks vüimalik talurahvale jagada semenevilja.
Talumajandus- 18 sajandi lõpuks oli kokku umbes 40 00 talu. Talud jagunesid ka erinevateks alaliikideks :
Adratalu. -Tavaline talu, mis talupojal oli. Maa majanduslik kandevõimet hinnati adramaades .
Talurahvas ise jagunes Külarahvaks (pererahvas- moodustas külarahavst ligi poole, sulasrahvas ja vabadikud ) ning Mõisarahvas (need talupojad, eks olid mõisasteenistuses).
Talurahva eliid moodustasid erinevate kindlaste ametite pidajad tavaliselt, ntks sepad, möldrid ja körtsnikud. Tihti olid nendel ametitel ka nn "väikesakslased".
Taludes kogu elu keerles viljakasvatuse ümber, kuni 19 saj keskapigani toiumus see 3välja süsteemis. Valdav oli pölispöllundus, veidi oli ka alepöllundust säilinud.
, siis algas ka suvine jalategu mõisas(lihtsalt teomees) , teine oluline oli rakmetegu (teomees härja/ hobusega , see toimus aastaringselt). Suvised põllutööd enda pöllul ja suvine jalategi mõisas löppes 29 september mihklipäeval.
Üleribasus- talude pöllumaad olid perede vahel ära jaotatud. Maad olid aga erineva viljakusega, niiet selleks et õiglus tagada talunike vahel, oli pöld eri talude vahel ribadeks ära jaotatud.
Väljasndus- ühel terviklikul pöllul pidid köik kasvatama ühte ja sama kultuuri.
Koormised- umebs 90% moodustas teotöö, ülejäämud olid igast naturaalandamid jne. Lisaks oli talupoegadel teede ja sildade ehitamise ja hoolduse teema. Samuti sõdurite majutamine vajadusel.
Samuti sõjaväe kõõdikohustus nende ümberpaiknemisel
Omaette teema olid kirikumaksud.
Nii Eestimaal kui Liivimaal riigimaksusid tasusid mõisnikud, kuid need sisuliselt kooriti talurahva käest, ja siis mõisnikud edastasid need õigesse kotha. Erinevus eestimaa ja liivimaa vahel- liivimaal arvestati riigimakse talurahva koormiste pealt, olid otseses seoses talupoegade koromistega. Eestimaal oli teiisti, riigimakse arvestati täisealiste meeste kauda, polnud koormistega seotud.

Talurahva õiguslik olukord. Olukord eramõisates ja kroonumõisates. Roseni deklaratsioon . Sunnismaisuse küsimus. 1765 . aasta positiivsed määrused. Pearaharahutused
Eesti ajaloolales pole üldiselt seda meelt , et rootsiaegse reduktsiooniga pärisorjus pmst kadus . Riik küll reguleeris seal seda majandust, kuid tuumik jäi muutumata ja asi pöhines siiski teoorjusel. Rootsi aja löpul toimusid siiski olulised edasiminekud keskkvõimu eestvedamisel. Rootsi ajal oli pigem "rootsi koloniaalpoliitikaga" tegu. Põhjasõja lõpuga Karl XII surmaga lõppes absolutismi ajastu ja algas nn vabadusajastu- seis läks taas seisuste (aadli) kätte. Vabadusajal oli kuningavõim nõrk. Niiet, kui balti provintiside seisused oleks samamoodi olnud suuremad , niiet kui rootsi aeg oleks jäänud alles, ei oleks pärisorjusest vabanemist siiski loota olnud.
Eestimaa kroonumõisate osakaal oli tühiselt väike (2-3%).
Roseni deklaratsioon 1739- kurikuulus fakt eesti ajaloos, sellega seostatakse talurahva olukorra halvenemist vene ülemvõimu alguses. Roseni dekl. Probleemi tuum oli see, et 1 virumaa mölder Jaan sattus konflikti oma mõisnikuga, sest mõisnik võttis ära ta veskikoha (tegi ülekohut talle). Jaan hakkas kaebama igale poole ja löpuks jõudis välja see Peterburi justiitskolleegium. Siis tegi peterburg järelepärimise, et mis teema nende talupoefgadega on. Vastas Liivimaa õuekohtule andis vastuse kohaliku rüütelkonna liiga, maanõunik Otto Fabian von Rosen .
Ehk siis härrade võimekust talupoegade ja nende vara üle pole kunagi piiratud, siis ei tohiks seda teha ka nüüd. Samuti, et "andamite ja orjuste määrad" on alati rüütelkondade endite tahte järgi käinud. Ihunuhtlusest niipalju, et kui surmanuhtlus just pole ( see oli kohtuasutustele), siis võib härra pmst kõike teha talupojale.
Sellele selgitusele andis oma nõusolekule Liivimaa õuekohus, Eestima maakohus andis sarnase väljaande selle järelpärimise kohta. Roseni deklaratsioon ei olnud mingi seaduslik akt, lihtsalt olukorra kirjeldus Liviimaa rüütelkonna silmade läbi. Deklaratsiooni peamine mõte oli kaitsta Balti erikorda ja mitte lasta riigil sekkuda rüütelkondade siseasjadesse.
Sunnismaisuse küsimus-
18. saj vältel talupoegade pagemine muudesse kohtadesse

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla