Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Eesti uusaeg (0)

Tartu Ülikool - Ajalugu - Ajalugu
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis sai saatuslikuks rootslastele?
  • Eesti uusaja mõiste
    Eesti ala mõiste 18.-19. sajandil erineb tänapäevasest. On kolm eraldiseisvat provintsi: Eestimaa, Liivimaa (Põhja-Liivimaa) ja Saaremaa. Tegemist on ühe suure riigi koosseisus oleva kolme provintsiga ning need kolm ala on täiesti erinevad.
    Läänemereprovintsid. 18. sajandil tuleb kasutusele mõiste Balti provintsid , millest hiljem areneb välja Baltikumi mõiste. Peeter I hakkab esimesena lääne poolt tulevat mõistet „ Baltikum “ kasutama.
  • Eesti uusaja ajaloo allikad
    Adramaarevisjonid, hingerevisjonid, personaalraamatud, kirikuraamatud. Kristjan Kelchi kroonika (Põhjasõda!). Riigi dokumendid . 19. sajandist ajakirjandus. 19. saj keskel ka statistika.
  • 1710. aasta võimuvahetus. Vene ülemvõimu kehtestamine ja kapitulatsioonid. Põhjasõja tulemused
    18. sajandi kõige suurem rahvastikukatastroof oli katk 1710- 1712 . 1710. aasta eelsesse perioodi jääb ka üks lokaalne katasroof – 1708. a tehakse tühjaks Tartu ja Narva, sealsed inimesed küüditatakse. Küüditati eelkõige saksa elanikkonda, saksa rahvastiku osakaal eesti rahvastikus oli suhtleliselt väike (ca 90% oli etnilisi eestlasi sel alal), 10% juurde tuleb lisaks sakslastele arvestada rannarootslasi, venelasi ja teisi väiksemaid rahvusgruppe.
    1712. aastal jõuti seega 12.-13. sajandisse.
    Põhjasõda (KARL XII ja PEETER I)
    Kristjan Kelchi kroonika.
    Põhjasõda on pöördepunktiks meie ajaloos. Eesti ala läheb Rootsi riigi koosseisust Vene riigi koosseisu. Sõja ajendiks sai kokkulepe, mis sõlmiti vahetult enne sõda aastatel 1698 -99, Saksi-Poola, Taani ja Venemaa vahel luuakse kolmikliit, Rootsi-vastane unioon . Sõja avasündmuseks on Saksi vägede jõudmine Riia alla 12.02.1700. Järgmiseks suuremaks aktsiooniks on Taani vägede tungimine Norra aladele (Rootsi omand). 19.08.1700 kuulutab Venemaa Rootsile sõja.
    Narva lahing toimub 19.-20. novembril 1700, millest rootslastel õnnestub välja tulla võitjatena. Toona olid rootslased veendunud, et Jumal soosib neid, mitte barbareid, kelleks nad venelasi pidasid.
    Algul oli siin kohal ka kuningas Karl XII. 1701 läheb ta Kuramaale (Poola aladele). Rootsi peaarmee jätab provintsid maha ja kohale jääb nõrk, hajutatud Rootsi kaitsemeeskond. Siia jääb Schlippenbach, ala hakkab hõivama Boriss Šeremetjev.
    Edasi pole siin rootslastel mingit edu. Eesti- ja Liivimaal on venelased edukad .
    Erastvere lahing detsembris 1701, kus rootslased saavad lüüa.
    Juulis 1702 toimub Hummuli lahing.
    Suuremaid territooriume esialgu ei hõivata, pigem tehakse soomust, võetakse, mida võtta annab.
    Esimeseks suuremaks vallutuseks siinsel alal on 1704 juulis Tartu hõivamine ja augustis Narva hõivamine. Need on kaks olulist pidepunkti. Samasse aega jääb ka Ivangorodi langemine . Toonase arusaama järgi oli territoorium vallutatud ainult siis, kuid tähtsaimad tugipunktid (linnad) olid hõivatud.
    Kõigil järgnevatel aastatel jätkub rutiiniks muutunud rüüstamine.
    Lõpliku saatuse otsustavad:
    Esiteks: septembris 1708 toimub Valgevenes üks esimesi rootslaste lüüasaamisi: Lesnaja lahing.
    Teiseks: 27.06.1709 on Poltaava lahing, mille võitsid venelased. Pärast seda põgeneb Karl XII Türki ja algab Põhjasõja järelmäng ning Euroopa saab aru, kes on järgmine peremees .
    Mis sai saatuslikuks rootslastele? Miks rahva meeleolu ka järk-järgult vene poolele kaldus? Eestlased küll ei avaldanud oma meelsust, seda tegid Balti ja Liivimaa rüütelkonnad.
    Põhjused:
    - kogu 18. sajandi alguses on 1695 .-1697 aasta nälja mõju veel tunda.
    - Rootsi võimud on Põhjasõja puhkedes peale pannud suured sõjakoormised ja - maksud , mida võeti sunduslikult.
    - Rootsi armee paigutamine inimeste kodudesse oli kurnav.
    - massilised kindlustustööd. Talupojad pidid appi tulema ning nende oma tööd jäid seisma.
    - tuli osaleda ka küüdikohustuses – rekvireeriti vankreid ja hobuseid.
    - aadlilt nõuti samuti täiendavaid kohustusi: aadlilipkonna moodustamist. Talurahvast ja linnakodanikke võeti maamiilitsasse. Tuli ka sunniviisiline värbamine (mehed joodeti tihti purju ja võeti meestelt allkiri , et tulevad sõjaväkke)
    - sõja tõttu väliskaubandus peatus, vilja ei saanud välja vedada, vilja hind langes kõvasti, teisalt ei saanud sisse tuua soola ja selle tulemusena hakkas soola hind tõusma.
    - 1708-1709 on taas ikalduseaastad. 1709 kannatab selle all terve Eesti, ning see toob kaasa nälja (kuigi mitte nii hullu kui 1696-97).
    - i-le paneb punkti 1710. aasta katk
    Kõik need tegurid kokku mõjusid laastavalt kogu elanikkonnale, kuid eelkõige talupidajatele. Selle tulemusena inimesed metsistusid, ei tegelenud oma põhitegevusega, hakati röövima (mis käis läbi inimelude võtmise) jne.
    Pärast 27.06.1709 on Peetril selge, et ta saab oma põhieesmärgi ehk Eesti- ja Liivimaa vallutamise osas tegutsema hakata. Selleks tuli hõivata kolm allesjäänud suurt tugipunkti: Riia, Pärnu ja Tallinn. Augustis 1709 keelab ta edaspidised rüüstamised (propagandistlikud eesmärgid elanike poolehoiu võitmiseks, ning et alad tuleks venelaste kätte võimalikult korrasolevana).
    31.01.1710 on üks mitmetest pöördumistest: Šeremetjev saadab siinsetele rüütelkondadele tsaari nimel kirja, et tsaari eesmärgiks on maa vabastamine Rootsi orjusest . Lubab, et kui maa tuleb Vene koosseisu, jäävad nende privileegid kehtima. Šeremetjev teeb oma kirjas tsaarist heategija. Esimestes kirjades räägib tsaar endast kui vabastajast. Ennast kui valitsejat ta üldse ei nimetanud.
    Oktoobris 1709 jõuavad vene väed Riia alla, linn piiratakse ümber ja linna piiramise avab pidulikult tsaar ise ( laseb kolm kuuli linna). Peetril oli eriline viha Riia linna vastu (1697. aastal, kui Peeter alustas oma suurt teekonda Lääne-Euroopasse, algas reis Riia kaudu. Vene saatkond jõudis Riiga , see oli maskeraad , Peetrit ametlikult delegatsioonis ei olnud, ta oli kirjas volüntäärina. Peetri järgi nuhiti ja ta kartis, et jätab oma elu Riiga ja seetõttu põgenes Kuramaale. Venelased heitsid rootslastele hiljem Riia linna osas paljut ette. Hiljem oli tsaariga käitumise viis üks sõja alustamise ametlikest põhjustest). Terve talv piirati linna, midagi ette ei võetud, vaid sügisel mõned tormijooksud. Linn oli väga raskes olukorras. 1710 kevadel jõuab kohale ka katk. Varsti peale seda kirjutati alla kapitulatsioonile.
    22. juulil Pärnu piiramist. Katku tõttu suri 2/3 linnarahvast. Kirjutati alla kapitulatsioonile.
    August, 1710. Jäi veel Tallinn. Peeter I armastas tallinnat, mistõttu seda ei tohtinud maatasa teha. Septembris kirjutatakse alla kapitulatsioonilepingule, Rootsi suurriik oli 1561 Tallinnast alguse saanud ja Rootsi suurriigi lõpp oli samuti Tallinnas 1710. aastal.
    11 aastat hiljem, 30. augustil 1721, sõlmitakse Uusikaupungis rahu, ning sellega Põhjasõda lõppeb.
    Peeter I tahtis reformida Venemaad, tuua Euroopat Venemaale (kuigi tema refomid olid tihti pinnapealsed ja vägivaldsed).
    Baltikum oli pigem haritud kui harimata maa.
    1699 – lõplikult oli vormunud liit Rootsi vastu (Vene+Taani+Saksi-Poola).
    Nende kapitulatsioonidega loodi juriidiline alus Balti erikorrale Kui vene võimule kehtiv kord Liivimaal ei meeldi, võib ta seda igal ajal muuta.
    Kõik järgnevad valitsejad kuni Aleksander III-ni kinnitasid neid privileege
    Vene väed jõudsid 1712 Soome ja vallutasid selle. Suurbritanniast oli saanud Euroopa suurvõim ja tema ei olnud huvitatud sellest, et Venemaa jõuab Läänemereni. Huvi oli, et Eesti- ja Liivimaa ei jääks Venemaa kätte. Moodustus teatav liit.
    Turu rahuleping 1743 - lõpetas järjekordse Rootsi-Vene sõja, lõpetas 1741 -1743 kestnud sõja nende 2 vahel See leping omakorda kinnitas jälle balti eriõigusi.
  • Võimukorraldus Eesti alal pärast 1710. aastat. Haldusjaotus . Riiklik võimuaparaat. Rüütelkondade omavalitsus . Luterlikud territoriaalkirikud. Linnad. Õiguskorraldus. Kohtukorraldus . Kommunikatsioon
    Heinrich Claus von Fick- läks Rootsi võimu alt Vene poolele. Tegeles Vene keskasutussüsteemide loomisega - kollegiumidega- eri elu valdkondades. Saadeti Siberisse, siis sai uue võimu korral jälle tagasi (1743).
    Konglomeraatriik- Riigitüüp, mis hülmab erinevaid regioone, mis on riigi tuumalaga erinevates õiguslikes sidemetes . Vene keisririik oli ka konglomeraatriik. Samamoodi oli ka Rootsi 17. sajandil.
    1710. aasta järel siiski Balti provintsides toimusid olulised muutused
    Kui Rootsi kunn valitses absolutistlikult, siis vene tsaarid esialgu hoidusid balti siseasjadesse sekkumast.
    Balti erikord (der baltische Landesstaat – balti maariik)- Rüütelkondade ja linnade omavalitsus Balti provintsis . Balti erikorra kõrgaeg oli 18. sajandi jooksul periood 1710-1783 ( kuni asehalduskorra kehtestamseni). 1796 pmst juba taastati balti erikorra põhijooned. Samuti ka 19. saj esimene pool balti erikorra oluline osa, mille lõpetas selgelt venestusaeg.
    Balti erikord tugines nendele samadele kapitulatsioonidele, Turu ja Uusikaupunkti rahule, keisrite ja tsaaride nõustumistele jne. Siine erines väga vene sisekubermangude elust igas mõttes.
    Balti provintsides kehtisid ainult need vene riigi seadused, mis ei läinud vastuollu kohalike privileegidega.
    Kuni 19. saj keskpaigani olid vene mõjud balti aladel küllaltki tagasihoidlikud.
    Üldisemalt hinnates võib öelda, et balti erikord talupoegadele suht rist ja viletsus .
    Haldusjaotus:
    Suuri muudatusi ei olnud vörreldes Rootsi ajaga .
    Eestimaa kubermangu
    Liivimaa kubermangu
    Saaremaa provints
    Tallinn
    Riia
    Seisuslik omavalitsus tingis suuresti ka haldusjaotuse. Narva linn jäi halduslikult Peterburi kubermangu koosseisu, kuid oli eraldi üksus tegelt, saades osa balti erikorra privileegidest.
    Riiklik võimuaparaat:
    Jätkus dualistlik valitsemiskorraldus, mis tähendas, et seisusliku omavalitsusega körvuti oli riiklik valitsemiskorraldus/ aparaat . Nende kahe erineva valitsusorgani vahelised piirid ei olnud eriti selgelt paigas. Tihti asjad kattusid teemad, samuti isikud olid tihti mölema valitsusorgani poolel tööl.
    Rüütelkondade omavalitsus:
      • Eestimaa rüütelkond
      • Liivimaa rüütelkond
      • Saaremaa rüütelkond
      • Kuramaa rüütelkond, Piltene rüütelkond

    Kuni asehalduskorrani balti erikorra hiilgeaeg . Esialgu vene pool tegeles ainult süjaväliste üksuste küsimustega balti provintsis, samuti ka maksudega veits. Küik ülejäänud küsimused maapiirkondades olid aga rüütelkondade ehk aadlikorporatsioonide kontrolli all.
    Täitis maapiirkondades nii valitseja kui ka kohtu positisiooni. Rüütelkonda kuulumise aluseks oli aadlimõisa omamine . Kapitulatsioonid nägid ette privileege, kuid polnud täpselt aru saada, kellele. Seetõttu hakati koostama aadlimatrikleid (1720-1756).
    Maapäev oli tähtsaim organ- aadlimatriklid koondasid seda ringi väiksemaks, kellel seal sõnaõigust oli. Rüütelkonna tähtsaks organiks oli ka maanõunikke kollegium (kuulusid maanõunikud, eluaegses ametis).
    Balti aadlite seas puudus sisemine kihistumine – kõik aadlid olid võrdsed. Baltisakslaste roll venemaa moderniseerimises väga suur (kuni 19. saj keskpaigani).
    Luterlikud territoriaalkirikud-
    Territoriaalkirik- teatud poliitilise üksusega territoriaalselt kattunud kirikuorganisatsioon, mida (kas osaliselt või täielikult) valitsesid selle poliitilise üksuse ilmalikud võimukandjad.
    -Eestimaa territoriaalkirik
    -Liivimaa territoriaalkirik
    -Saaremaa territoriaalkirik
    -Tallinna territoriaalkirik
    - Riia territoriaaalkirik
    (jagunenud vastavalt seisuslikutele omavalitsuse tüüpidiele)
    Eesti alal suht killustunud see luterlus , väga palju erinevaid territoriaalkirikuid. Tähtis oli ühtne õpetus, korralduslik elu oli aga eri piirkondades erinev.
    2 territoriaalkiriku tüüpi Euroopas-
    Saksa alades konsistoriaalne- valitsemisse kuulusid nii ilmalikud kui ka vaimulikud .
    Rootsi aladel episkopaalne- säilis keskaegne piiskopi süs, vaimulikud valitsesid kirikut, ilmalikel puudus sõnaõigus.
    Üldiselt vene keskvõim 18. saj luterluse vastu mingit huvi üles ei näidanud- sisuliselt jäi kogu kohalik kirikuelu ajamine kohalike võimude teha. Vene võimu saabudes taastus olukord, kus Eesti alal oli mitu erinevat territoriaalkirikut.
    Kirikut hakkas juhtima Maanõunik (ilmalik, üle minek Rootsi süsteemilt Saksa omale!)
    Kohtukorraldus-- Liivimaa kohtusüsteemis toimus aadlivõimu suurenemine riigivõimu arvelt. Järelikult lähenes Eestimaa kohtusüsteemile.Kõrgeim kohtuvim Liivimaa õuekohus, loodud 1630 aastate alguse reformiga, tähtsaim kohus Liviimaal. Enne oli riigiametnikega 50:50, nüüd aga hakkasid sinna kuuluma ainult aadlikud (läks rüütelkonna kontrolli alla).
    Maakondliku taseme kohtuasutus oli maakohus . Maakohtu kohtunikke määras vanasti ametisse kindralkuberner , nüüd hakati enid määrama aga rüütelkondade Maapäevadel.
    Peeter I reformide käigus, kui loodi neid erinevaid kolleegiumie, siis kujunes ka eraldi asutus, mis tegeles balti aladega, Eesti ja Liivimaa asjadega tegelev justiitskolleegium. Balti alade jaoks muutus see apelleerimisasutuseks, nii Õuekohtust kui Eestimaaa Ülemmaakohtust sai sina edasi apelleerida .
  • Asehalduskord
    Katariina II teema oli, läks kaduma :/' Ta oli pmst väga uuendusmeelne ja võttis eeskuju euroopast. Vene kubermangudes algas juba 1775 see haldusreform .
    Kohtuvõim, politseivõim ja haldusvõim lahutati üksteisest.
    Uus hoolekandesüsteem samuti
    Riigivõimu suurendamine oli üks eesmärke. Pmst kärbiti kohalike aadlike võimu, kuid samas anti vastutasuks mõisad kõik pärusvaldusteks e isiklikuks valduseks, see tõi kaasa murrangu maasuhetes.
    Asehalduskord oli Vene
    valitsusasutuste viimisega lähemale piirkondlikele haldus-, kultuuri ja majanduskeskustele, kaotasid tähtsust senised tsentraliseeritud riigivalitsusorganid ning 1780. aastal likvideeriti Manufaktuurkolleegium, 1782 . aastal Staats -kontor kolleegium , 1783. aastal Peamagistraat, 1784 . aastal Mäekolleegium, 1786. aastal aga Teenismõisate kolleegium ja Justiitskolleegium.emaa keisrinna  Katariina II ajal aastatel 17751795 Venemaa keisririigis  kehtinud piirkondlik valitsusvorm , mis tugines Venemaa keisrinna Katariina II poolt ette valmistatud ja Venemaa keisririigis 1775. aastal jõustunud kubermanguseadusele[1]. Asehalduskorra eesmärk oli Venemaa keisririigi piirkondade valitsemise detsenraliseerimine ja riigi äärealade ning Balti kubermangude tihedam liitmine Venemaaga (enne seda kehtis Balti erikord)[1]. Asehalduskord kehtis Balti kubermangudes aastatel 1783–1787[1]
    Asehalduskondi valitsesid asehaldurid ehk kindralkubernerid.
    Uue haldusjaotuse kohaselt moodustati senise 23 kubermangu asemel 50 asehalduskonda, muudeti ka seniste maakondade ja valdade piire ning loodi uued maakonnalinnad
    Moodustatud halduskeskustes moodustati piirkondlikud valitsus- ja kohtusüsteemi asutused: asehaldusvalitsused, kohtu- (Tsiviilasjade Palat ja Kriminaalasjade Palat) ja fiskaalasutused.
    Valitsusasutuste viimisega lähemale piirkondlikele haldus-, kultuuri ja majanduskeskustele, kaotasid tähtsust senised tsentraliseeritud riigivalitsusorganid ning 1780. aastal likvideeriti Manufaktuurkolleegium, 1782. aastal Staats-kontor kolleegium 1783. aastal Peamagistraat, 1784. aastal Mäekolleegium 1786. aastal aga Teenismõisate kolleegium ja Justiitskolleegium.
    Ka uue riikliku maksu pearahamaksu kehtestamine- siiani oli olulisemaks maksus balti provintsides ratsateenistusmaks. Pearahamaksu kehtestamine tõi Liivmaaal kaasa maarahav rahutused .
    Institutsioonid -
    1783-1876 Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner
    1801-1876 Eesti.- Liivi- ja Kuramaa kinralkuberner
    Kindralkuberneridel oli väga suur j alaialdane võim, allus otse keisrile.
    Mõned olulisemad ümberkorraldused-
    1??3. a. Rüütelkondade likvideerimine.
    Riigiametnike osakaalu kasvamine rohkem kui 3 korda perioodi alguse ja lõpu vahel.
    Ka kasvas venelaste osakaal riigiametnike hulgas. Domineerima jäid siiski veel baltisakslased .
    Nekrutikohustus 1797- Balti aladel
    Järgmine suurem muudatus 1816 pärisorjuse kaotamisega Eestimaal tuli nn "liisutõmbamise" kord, mis põhines pmst puhtal õnnel.
  • Rahvastik 18. sajandil. Suur katk. Rahvaarvu muutumine, rahvastiku rahvuslik ja sotsiaalne koosseis. Asustuse põhijooned
    1695
    Rahavarv kokku350 000-400 000
    Linnarahvastik: 5-6%, kokku ca 20000
    1712
    Rahvaarv kokku 150 000-170 000
    Linnarahvastik: ca 3%, umbes 5000 matsi
    1782
    Rahvaarv kokku 485 000
    Linnarahavastik ca 5%, umbes 23 000 matsi.
    Vahepealne langus Suur näljahäda 1697 (suurim teadaolev näljahäda eesti aladel üldse, suri umbes viiendik rahvast). Paljud surid mitte nälga, vaid erinevatesse haigustesse , mis nende nõrgestunud keha nüüd paremini vastu võttis.
    Samuti Põhjasõja käigus venelaste rüüsteretked (1702-1703), palju rahavstikku taperi seal, et "vaenalast nõrgestada".
    1709 suur viljaikaldus
    Lõpp-punktisks oli suur katk 1710-1711. Sellesse võis surra kuni 200K inimest, mõjus väga hävitavalt.
    Aaastatks 1712 elas eesti aladel umbes samapalju inimesi kui 13. sajandi alguses.
    18 sajandil rahvaarv kasvas suhteliselt stabiilsed. Esimese hingeloenduse anemetel 1782 oli siis ca 485K inimest eesti aladel.
    18saj lõpp, 19 saj algus ületab elanikkond poole miljoni piiri.
    18 saj alguses domineeris sisseränne( oli suurem kui väljaränne).
    18 saj teisel poole hakkab domineerime "ebaseaduslik väljaränne" ehk talupegade pagemine . Pageti soome, vene aladele, setu aladele.
    Alates 1880 rahavastik kasvas päris kiiresti, sajandi lõpuks rahvaarv kahekordistus. Kuigi 18 saj loomulik iibe oli suhteliselt kõikuv.
    Rahvastiku taaste tüüp-
    rahvastiku juurdekas sündimuse teel
    Traditsiooniline rahvastiku taastetüüp-
    kõrge sündmus ja kõrge suremus .
    18 sajandit iseloomustas see traditsiooniline rahvastiku taastetüüp. 18 saj oli see kohati umebs 40 promilli . Suremus oli keskeltläbi 30 promilli. Linnades oli olukord teistsugune, suremus oli kõrge ja loomulik iive oli nullilähedane- st linnade rahvastik kasvas eelkõige sisse rände teel.
    1867-1868 oli viimane näljaaeg Eestis. Suurelt jaolt oli tänu uuele fenomenile- kartulile.
    Rahavstiku etniline koosseis.
    Eestlasi oli rahvastikust absoluutne enamus, Rootsi ajal oli see üle 90 protsendi, edaises ajal se veel tõusis, 18 saj löpul oli see umbes 95 protsenti.
    Esimese hingeloenduse aegsed andmed 1782 on jõutud tulemuseni, et tollal oli baltisakslasi rahvastikus umbes 2,5 protsenti (umbes 12 000 inimest). Ülejäänud olid rootslased (üle 1% veic), venelaste osakaal umebs 0,6 %.
    Mehi-naisi oli hinnanguliselt enamvähem ühepalju, 19 saj keskpaik aga oli mehi juba 10 % vähem.
    (Keskmine eluiga keskajal oli umbes 25 aastat. )
    Keskmine oodatav eluiga: (18. saj tervikuna )
    sünnihetkel 35 aastat, 20 aastaselt 51 aastat.
    See tuleneb sellest, et esimesel eluaastal oli laste suremus väga suur, umbes 200 promilli. St iga viies laps suri enne 1. eluaastat . Ligi pooled lastest surid enne täisealiseks saamist. Kui aga nn "lapsepölv üle elatud " siis see suremus langes trastiliselt. Laste puhul olid erinevad nakkushaigused suurimaks surmapöhjuseks. Naistel oli keskmine oodatav eluiga mõnevõrra pikem kui meestel.
    Demograafiline käitumine- rahvastiku teadlik tegevus seoses sündmiuse ja abiellumisega.
    Eesti talupoja demograafiline käitumine- sündimus oli kõrge, naiste puhul keskmine abiellumsvanus 23, meestel keskmiselt 25. Ajapikku keskmine abiellumisva nus hakkas vaikselt kasvama. Pärast põhjasõda oli palju tühje talusid ja võimalus saada peremeheks. Kui aga sajandi vältel rahavst juurde tuli ja majanduslik olukord raskenes, siis ka hakkas tõusma abiellumise keskmine vanus.
    Talvel oli tähtis lumetee, millega kirkusse sõita. Enamus abielusid aga sügisel või varakevadel, sest siis pole kiire põllutöö aeg käsil.
    Rahvastiku sotsiaalne koosseis- Talupojad moodustasid põhiosa, aadel moodustas alla 1% kogu rahvastikust. Ka baltisaksa ühiskond oli diferentseeritud /kihistunud, aadel ja vaimulikkond olid kõige priviligeeritum kiht, samuti olid linnakodanikud ja suurkaupmehed. Veel aga olid kaupemehd ja väiksemad müügimehed ja muud ametimehed kelle staatus oli nn "väiksakslased".
  • Mõis ja talu 18. sajandil. Mõisate restitutsioon . Mõisate liigitus. Maavaldusõigused. Mõisamajandus. Riiklikud koormised . Talumajandus . Talurahva koormised
    Pärast Põhjasõda, mõistae liigitus:
    rüütlimõisad (aadlimõisad/eramõisad)aadlike valduses olevad eramõisad, moodustasid suure enamuse kogu mõistaest.
    kroonumõisad (riigimõisad)
    kirikumõisad. - igas kihelkonnas oli kirik , kiriku pastor oli ka mõisaperemees, igas kihelkonnas oli kirikumõis.
    Mõni üksik mõis oli ka linna kontrolli all.
    Maavaldusõigused- Jagunesid läänimõisateks ja pärismõistaeks. Ehk siis kellegi oamnd või lääniõigusega aksutusele antud. Vene võim tunnustas muuhulgas privileege, mida rootsi ei tunnustanud, ntks see, et läänimõisaid võis pärandada kuni 5. sugulusastmeni, nii mees kui ka naisliinipidi.
    1766 võttis Senat vastu otsuse, et see Norrköpingi lääniõigus kestab edasi nendele mõistaele mis Rootsi ajalgi.
    Norrköpingi lääniõigus- rootsis 1640 aastal vastu võetud otsus, millega seati olulise dpiiragud läänimõistae valdajatele (nt iga uue valitsejaga pidi lääniõigusi uuendama)
    Hakati kartma uut reduktsiooni, seekord siis venelaste poolt.
    Mõisamajandus- Mõisapölde harisid teolised. 18 saj kõigist mõisakoormistest moodustas teoorjus / teokohustus (umebs 90 protsenti kogu mõisakoormistest. Talupojad hariisd siis mõispölde, töö oli ränk, päiksetõusust loojaguni. Peamine sunnimeeod olil ihtne ihunuhtlus , lisaks vahel ka vangistus ja rahatrahv. Mõisate majandustegevus oli üles ehitatud tervailja kasvatusele ja turustamisele. Mõisate laiendmine- 18 sajandi vältel pmst kahekordistus põllumaa kasutus. See toimus kahel viisil- talupoegade maa mõisastamine ja uute põllumaade kasutusele võtmine metsamaade arvelt ( polnud väga popp , sest oli suht raske).
    Mõisate turumajanadus orienteerus 18 saj esimesel poolel pigm lääne poole. Alates 18. saj keskpaigast kasvas hüppeliselt vene riigi osatähtsus (seotud suuresti Peterburi kasvamisega), lisaks seotud ka 18 saj teisel poolel viina tootmise ga mõisates, mis mutuus järjest olulisemaks rahaallikaks ja see turustati ka Peterburgi enamust .
    Viina tootmise algatamien mutuis suuresti ka eesti pilti- kõrtside arvu suur kasv, sajandi vältel ligi 100 korda rohkem körtse tekkis. Körts sai maaelus väga tähtsaks, ka kirikute juurde ehitati körtse, kus pärast jumalateenistust toimus nn aftekas. Kõrtsist sai ka oluline suhtlemis jakommuniatsioonikoht. Kõrtsi võis pidada rüütimõisa omanik, oli mõisnikele hea sissetulekualllikas.
    Uuendused mõisamajanduses- domineeriv põlluharimisviis oli olnud nn kolmevälja süsteem (suvivili, talivili ja kesa). Alates 18 saj hakati mõistaes kasutama mitme-välja süsteemi (sest tulid uued kultuurid nagu ristik ja kartul ). 19 saj teisel veerandil mutuus see mitmevälja süsteem mõistaes valdavaks.
    Taludesse jõudis see uuendus tükkaega hiljem (alles 19. saj Ii poolel).
    18. saj teine pool hakati kasvatama Merino lambaid, sealt sai seda peenvilla"
    Esimene viljapeksumasinate kasutuselevõtt, üldiseks muutus nende kasutamine alles 19 ja 20 sajandi vahetusel.
    1792- Liivimaa Üldkasulik ja ökonoomiline Sotsiteet- esimene oluline pöllunudse edenamisega seotud selts, koondas baltisaksa mõisnikke (eelköige liivimaa omi), 1813 toodi üle ka tartusse .
    Autati ka mõisnike krediitkassasid- nn mõisamajanduse pangad , pankade eelkäijad. Sealt oli võimalik saada leanu pandi tagastusel ( pant oli tavaliselt mõis), nende laenudega hakati 19 saj ka mõismaajandust suursti ümber korraldama .
    Lisaks õigustele oli mõisnikel ka kohustusi- eestkostekohustus- peamine sisu oli see, et ikalduste/näljahädade korral pidi mõisnik talupoega kuidagi toetama . Tekkis 18 saj vältel. 1763 kehtestati nõue, et igal mõisal pidi olema vajalik viljavaru, et ikalduse puhul oleks vüimalik talurahvale jagada semenevilja.
    Talumajandus- 18 sajandi lõpuks oli kokku umbes 40 00 talu. Talud jagunesid ka erinevateks alaliikideks :
    Adratalu. -Tavaline talu, mis talupojal oli. Maa majanduslik kandevõimet hinnati adramaades .
    Talurahvas ise jagunes Külarahvaks (pererahvas- moodustas külarahavst ligi poole, sulasrahvas ja vabadikud ) ning Mõisarahvas (need talupojad, eks olid mõisasteenistuses).
    Talurahva eliid moodustasid erinevate kindlaste ametite pidajad tavaliselt, ntks sepad, möldrid ja körtsnikud. Tihti olid nendel ametitel ka nn "väikesakslased".
    Taludes kogu elu keerles viljakasvatuse ümber, kuni 19 saj keskapigani toiumus see 3välja süsteemis. Valdav oli pölispöllundus, veidi oli ka alepöllundust säilinud.
    , siis algas ka suvine jalategu mõisas(lihtsalt teomees) , teine oluline oli rakmetegu (teomees härja/ hobusega , see toimus aastaringselt). Suvised põllutööd enda pöllul ja suvine jalategi mõisas löppes 29 september mihklipäeval.
    Üleribasus- talude pöllumaad olid perede vahel ära jaotatud. Maad olid aga erineva viljakusega, niiet selleks et õiglus tagada talunike vahel, oli pöld eri talude vahel ribadeks ära jaotatud.
    Väljasndus- ühel terviklikul pöllul pidid köik kasvatama ühte ja sama kultuuri.
    Koormised- umebs 90% moodustas teotöö, ülejäämud olid igast naturaalandamid jne. Lisaks oli talupoegadel teede ja sildade ehitamise ja hoolduse teema. Samuti sõdurite majutamine vajadusel.
    Samuti sõjaväe kõõdikohustus nende ümberpaiknemisel
    Omaette teema olid kirikumaksud.
    Nii Eestimaal kui Liivimaal riigimaksusid tasusid mõisnikud, kuid need sisuliselt kooriti talurahva käest, ja siis mõisnikud edastasid need õigesse kotha. Erinevus eestimaa ja liivimaa vahel- liivimaal arvestati riigimakse talurahva koormiste pealt, olid otseses seoses talupoegade koromistega. Eestimaal oli teiisti, riigimakse arvestati täisealiste meeste kauda, polnud koormistega seotud.
  • Talurahva õiguslik olukord. Olukord eramõisates ja kroonumõisates. Roseni deklaratsioon . Sunnismaisuse küsimus. 1765 . aasta positiivsed määrused. Pearaharahutused
    Eesti ajaloolales pole üldiselt seda meelt , et rootsiaegse reduktsiooniga pärisorjus pmst kadus . Riik küll reguleeris seal seda majandust, kuid tuumik jäi muutumata ja asi pöhines siiski teoorjusel. Rootsi aja löpul toimusid siiski olulised edasiminekud keskkvõimu eestvedamisel. Rootsi ajal oli pigem "rootsi koloniaalpoliitikaga" tegu. Põhjasõja lõpuga Karl XII surmaga lõppes absolutismi ajastu ja algas nn vabadusajastu- seis läks taas seisuste (aadli) kätte. Vabadusajal oli kuningavõim nõrk. Niiet, kui balti provintiside seisused oleks samamoodi olnud suuremad , niiet kui rootsi aeg oleks jäänud alles, ei oleks pärisorjusest vabanemist siiski loota olnud.
    Eestimaa kroonumõisate osakaal oli tühiselt väike (2-3%).
    Roseni deklaratsioon 1739- kurikuulus fakt eesti ajaloos, sellega seostatakse talurahva olukorra halvenemist vene ülemvõimu alguses. Roseni dekl. Probleemi tuum oli see, et 1 virumaa mölder Jaan sattus konflikti oma mõisnikuga, sest mõisnik võttis ära ta veskikoha (tegi ülekohut talle). Jaan hakkas kaebama igale poole ja löpuks jõudis välja see Peterburi justiitskolleegium. Siis tegi peterburg järelepärimise, et mis teema nende talupoefgadega on. Vastas Liivimaa õuekohtule andis vastuse kohaliku rüütelkonna liiga, maanõunik Otto Fabian von Rosen .
    Ehk siis härrade võimekust talupoegade ja nende vara üle pole kunagi piiratud, siis ei tohiks seda teha ka nüüd. Samuti, et "andamite ja orjuste määrad" on alati rüütelkondade endite tahte järgi käinud. Ihunuhtlusest niipalju, et kui surmanuhtlus just pole ( see oli kohtuasutustele), siis võib härra pmst kõike teha talupojale.
    Sellele selgitusele andis oma nõusolekule Liivimaa õuekohus, Eestima maakohus andis sarnase väljaande selle järelpärimise kohta. Roseni deklaratsioon ei olnud mingi seaduslik akt, lihtsalt olukorra kirjeldus Liviimaa rüütelkonna silmade läbi. Deklaratsiooni peamine mõte oli kaitsta Balti erikorda ja mitte lasta riigil sekkuda rüütelkondade siseasjadesse.
    Sunnismaisuse küsimus-
    18. saj vältel talupoegade pagemine muudesse kohtadesse oli suur probleem valitsejate jaoks. Sellega tegeles nii riigi kui ka seisuslik võim.
    Talupoegade pagemine kubermangu piires- kui kuskil oli talu tühjaks jäänud, siis talupoeg tihti rändas sinna. Kuigi see pagemine oli rangelt keelatud, siis talupoega tihti ei kästud naaksu tömmata, sest tuli ju ometigi tööjöudu juurde uuele möisnikule.
    Samuti ka pagemine provintsist väljapoole. Ntks Soome. Seda aga üritati ära kaotada, karistusi karmistati jne. Hakati ähvardama karistusega ka pagejate varjajaid. Aja jooksul suurendati ka pastorite vastutust oma koguduse liikmeid paigal hoida.
    Ka talupoegadel oli kohustus vöörad talupojad kinni pidada, mõisa viia ja seal sisi identifitseeriti ta.
    Nende seaduste karmistamisel oli ka tulemus, neid hakati aja jooksul järjest rohkem kätte saama. Üks selle pöhjus oli ka muidugi pagejate arvu suurenemine.
    Talurahva abiellumise õigus- selleks et talurahavst laulatada, pidi pastor saama mõisniku loa. Mõisnik ei tohitund seda keelata, aga ikka tegid seda vahel, ntks kui oli tegu teise mõisa pärisorjaga ( et tööjöud ei lahkuks oma möisast)
    Liivimaal toimusid arengud , mille ühine pealkiri oleks 1765 aasta positiivsed määrused:
    Johann Georg Eisen hakkas Katariina II käsul tegelema suure projektida, mille eesmärgiks oli asustada Liivimaa aladele vabasid saksa talupoegi. Selle kaugem eesmärk oli tõestada, et vaba talupoja töö on palju efektiivsem kui pärisorja töö. Kõik see projekt jäi aga kahjuks vaid paberile.
    Kindralkuberner Georg Brown - koostöös Katariina II planeeris Liivmaa talurahva olukorra paranemist. Talupoeg sai sõnaselgelt õiguse omada vallasvara , küll aga oli see vaid siis, kui kõik koormised olid õiendatud ja talupoeg polnud völgu. Samuti keelati koormiste tõstmine. Määrati ka kindlaks mõisnike õigus kodukari osas (ihunuhtlus).
    Selle akti tegelik ellurakendamine jäi siiski iga mõisniku enda teha ja igal pool need kindlasti ei rakendunud. Samuti ei puudutand see kuidagi Eestimaad.
    Ka uue riikliku maksu pearahamaksu kehtestamine- siiani oli olulisemaks maksus balti provintsides ratsateenistusmaks. Pearahamaksu kehtestamine tõi Liivmaaal kaasa maarahav rahutused.
  • Kaubandus, käsitöö ja tööndus 18. sajandil. Kaugkaubandus . Maakaubandus. Käsitöö ja tööndus
    Kaugkaubandus- Balti erikorra järgi oli balti provintside ja vene sisekubermangude vahel oli toll .
    Sisekubermangudes tollipiirid kaotati. Asehalduskorraga see tollipiir kaotati.
    Põhjasõda andis suure hoobi majanduse ja linnadele. Peamine väljaveo artikkel oli teravili, selle olemasolu kahanes aga tunduvalt.
    18 sajandil Vene impeeriumi peamised sadamad lääenmerel olid Peterburi ja Riia. Politiika pöhijoon oli, et edendada eelkõige Peterburi sadamt (narva, tallinna ja pärnu sadama asemel).
    Riia linna kaubanduslik tagamaa oli Väina jõgi oma lisajõgedega, mille kaudu Riiast siis kaubavahetus pmst toimus.
    Kauabavahetus toimus 18 sajandil erafirmade ehk "kaubamajade" kauda, kes 18saj löpuks kogu selle süstemei pmst enda alla haarasid.
    Kõige rohkem veeti sisse soola, metalli, soolaheeringat ja tubakat . Selle kõrval toodi ka veini, klaasi, paberit, kohvi, teed, vürtse, a need olid juba erilisemad.
    Väljaveoartikkel peamine 18 saj oli teravili.
    Maakaubandus- Üldistavalt võib öelda, et maakaubandust kamiitsesid kõikvüimalikud piirangud, reeglid oliddetailselt välja töötatud. Selle eesmärgiks oli kauplemist maal piirata, et kauplemine toimiks rohkem linnades linnade kontrolli all.
    Sõbrakaubandus- talupoeg suhtels linnas mingi kaupmehega, viis oma kauba sellele ja ostis tema käest ka endale vajaliku kauba. Vajadusel sai ka võlgu võtta. Asehalduse ajal maakaubanduse reegleid lihtustati oluliselt, need jäid ka püsima hilejm 19 saj oluliselt.
    Peamiteks kauplemiskohtadeks olid linnad, oluline oli ka erinevate laatade tähtsus (ntks Tartu laat).
    Käsitöö ja tööndus- Käsitöö osas erilisi uuendusi ei toimunud 18 saj, jätkuvalt kehtis tsunfi kord, käsitöölise dpidid kuuluma kindlasse tsunfi. See piiras selgelt ettevõtlust ja selle vabadust. Maapiirkondades oli aga tegelikkus teistsugune, oli käsitööliseid, kes ei kuulunud kuhugi.
    Olid ka manufaktuurid juba, mis rajati kõik kuskile maale, linnast välja, sest linnas ei saanud neid asutada, tsunfide vastuseis oleks olnudliiga suur. Tähtsaimad Räpnia mõisa paberivabrik (asutati 1736)- vanim teadaolev kaasajalgi töötav tehas. Vanasti tootis see ka rahapaberit ntks. Ka Põltsamaa klaasimanufaktuur (rajati 1764),
    Asehalduskorra ajal tsunfi piirangud kaotati, kuid 1796 tsunfide õigused taastati, kuid lumepall oli juba veeerema pandud. 19. saj küll linnades tsunfid oma tähtsuse säilitasid, kuid tsunfide väline käsitööndus arenes ka kõvasti.
  • Kirik ja religioon . Luteri vaimulikkond. Pietism . Vennastekoguduste liikumine. Teoloogiline ratsionalism
    ( Luterlik ) Kirik oli ka oluline võimupoliitika osa, moodustades olulis eosa balti erikorra süsteemist.
    Luteri vaimulikkond- Moodustasid juba keskajast saati priviligeeritud ja maksuvaba seisuse. Igas kihelkonnas oli oma pastor, (eesti alal oli veits üle 100 kihelkonna). Sinna alla kuulus ka kirikumõis ehk pastoraat . Sealt sai ta oma sissetulekud. Samuti sai ka kirklike toimingute pealt kirikuvalitseja talupoegadelt andamit Suuremates linnades oli mitu kirikuhoonet ja mitmed pastorid .
    Linnades olid kogudused jagatud rahvuslikuse printsiibi järgi. (eestlased, sakslased ).
    Kihelkond oli madalaim kiriklik üksus. Mitu kiheldkonda koos moodustasid praostkonna. Praoskonna ees oli praost , mille ametit pidas üks kihelkonna pastor, kes äitis siis ka lisaks praosti kohstusi.
    Aadli ja vaimulikkonna koostöö kiriku haldamises toimus enamvähem üksmeeles, eranidks oli Eestimaa kubermang , kus Rootsi ajal rüütelkonnal polnud kirikuvalitsemisel eesõigusi. Vene valitsuse tulles, rüütelkond allutas ka Eestimaa kriku enda kontrolli alla, sellest tuli nende vahele ka pidev konflikt ja hõõrumine. Teised alad balti erikorra süsteemis oli aga enamvähem konfliktivaba eksisteerimine.
    18 sajandil vaimulik seisus oli küige haritum seisus siin aladel. Eeltingimus pastorile oli ülikooliharidus. Üks probleem oli pastorite keeleoskus- umbes pooled pastorid 18 saj olid sisse rändanud kuskilt saksa aladelt ja tulnud siia leiba teenima
    Pietism- sai alguse saksa aladel 1670nendatel. Tegu radikaalse uuenemisliikumistega (lutherluse üks vorm). Rootsi absolutistlik kuningavõim suhtus sellesse rangelt eitavalt, see oli keelatud nii Rootsi emamaal kui ka balti provintsides. 1710 vene võimuga see aga muutus. Esialgu oli see Rootsi aja " inerts " veel see, aga jaa jooksul olukord muutus. Eritisellega, kui Põhjasõja järel pandi ametisse palju uusi pastoreid(mõned enist olid juba pietistlike teadmistega). Kõrgaeg balti provintsides kuni 18 saj keskpaigani (alates 1724 , kui juhtv vaimulik eestimaa konsirtoriumis oli pabtist).
    Liivimaa konsistooriumis läks juhtiv võib pietisti kätte 1736 ja edaspiidi pietism valdab usuvool nii pastorite kui kirikuvalitsuse poolt.
    Rüütelkonna vaade pietismile oli neutraalne või pigem positiivne 8pietismi pastorid olid kohusetundlikud jne).
    Üldistavalt võib öelda, et pietismis oluline sügavam usu isiklik tunnetamine, mitte väline vormi täitmine. Pietismile omane klubilaadne usuringide tegevus, kus siis pastori eestvedamisel tegeletakse igast usuteemadega. Samuti oli oluline piibli lugemine originaalis, mis eeldab sügavaid teadmisi heebrea keeles ja kreeka keeles. Pietism seega levis kindlates seltskondades, erti pastorid ja vaimulikud, ka osad aadlikud ja linnakodanikud. Talupoegadek jäi teeadmisi väheks selle jaoks.
    Vennastekoguduste liikumine ( hernhuutlus , Hernut`i kohanime järgi)- sai alguse Tšehhi aladelt, 18 saj selgelt protsetantlik (lutherlik) liikumine. Sarnasusi pietismiga- peamine see, et tekitada inimeses niiöelda isiklikku usutunnetust. Mõlemat nimetatakse nn äratuseks.
    Pietism eeldas seda, et selle vastuvõja oli pigem haritud, eliit seltskonnale rohkem, talurahvale pietism mingit mõju otseselt ei avaldanud. Hernhuutlus levis aga kõikides ühiskonnakihtides, balti provintsides eriti ulatuslikult veel talurahva seas.
    Hernhuutlust võb pidada esimeseks rahvaliikumiseks talupoegade seas. Kõige ulatuslikumalt levis see kagu-Eestis (Urvase kihelkond), samuti ka Saaremaal.
    Esialgu oli hernhuutlus selgelt usuline liikumine, mõisnikud olid poolt ja värkki. Küll aga kaasnes selle usulise liikumisega talupoja iseteadvus tõus tunduvalt.
    Tulemis oli siis see, et 1743 aastal vene keskvõim keelustas igasuguse vennastekoguduse tegevuse Balti provintsides.
    Teoloogiline ratsionalism- Usulise suundumisena üks pöhilisem valgustatuse väljund. Usuliikumine luterluse sees, peamiselt möjutatud valgustusest. (prantsuse valgustus oli teravalt kirikuvastane, ründasid äkiliselt katoliku kirikut. Valgustajad ei olnud ateistid , vai teoistid.
    Ka baltisaksa kontrolli all olev luteri kirik võttis valgustusajastul omaks teoloogilise ratsionalismi, mis lähtus piibli tõlgendamisel inimmõistusest ja redutseeris kristluse pelgaks moraaliõpetuseks.
    Saksa valgustus aga polnud kirikuvastane, vastupidi. Saksa protestantlikud vaimulikud olid ka valgustuse kandjateks). Nii ka balti aladel, valgustatusest mõjutatud ratsionalism levis alates 18 sajandist. Võib öelda, et 18-19 saj vahetusest suurem osa pastoritest olid ratsionalistid- See tähendas seda, et nagu igas muus eluvaldkonnas, nii ka usus peab kõige aluseks olema ratsionaalne mõistus/mõtlemine. On öeldud, et ratsionalistide töö tulemusena usk muutus moraaliõpetuseks (lunastused ja asjad jäid tahaplaanile).
  • Haridus - ja kultuurielu 18. sajandil ja 19. sajandi algul. Rahvaharidus. Eestikeelne Piibel . Eestikeelne vaimulik ja ilmalik kirjandus. Kirjastamine ja trükikojad. Baltisaksa valgustusajastuvaimuelu. Eestikeelse ajakirjanduse algus
    Talurahva kultuur rajanes pmst kohalikule kultuurile , talurahva aastasadade pikkused traditsioonid. Peamine välismõju oli kristlus ( rooma katoliiklus ) ja altes 17. saj luterlus, mis talurahvakultuuri mõjutanud. Eesti aladel alati tähtis olnud kihelkondlikud eripärad (kõnekeeled, murrakud, rahvariided , rahvakombed).
    Baltisaksa kultuuri selgelt mõjutanud saksa keel ja kultuur kesk-euroopast. Küll ag , oli ka erinevusi.
    Mis neid kahte ühendas 18 ja 19 saj oli lutherlus . Nt eestlased ja sakslased ppidid ühtemoodi pühapäeval kirikus käima ( kuigi jutlused olid tihti neile erinevad, põhimõtted olid aga sarnased).
    Rahvaharidus
    Rootsi aj lõpus 1680-90 toimusid kiired arengud rahvaharidse vallas. Pandi alus esmasele talurahavkoolide võrk eesti aladel. Põhjasõda ja vene õlemvõimu alla minek tähendas olulist murrangut, talurahavkoolid said kannatada ja sellisele tasemele , nagu nad olid 17 saj löpul need jõudsid alles 19 saj alguses. Terve 18 sajandi vältel oli suht kehv nende olukord.
    Peamine probleem oli see, et 17 saj oli talupoegade koolide taga Rootsi keskvõim, kes oli sellest huvitatud. Vene keskvõim aga sellest ei huvitunud, samuti ka mõisnikkond ei olnud huvitatud sellest. Müisniku jaoks oli see nn kuluartikkel , peeti ebavajalikuks. Alati oli ka erandeid , kes olid väga haridussõbralikud mõisnikud.
    18 saj vene ülemvõimu ajal sõltusid talurahvkoolid eriti palju kohalikust kirikuhärrast.
    18 saj esimene pool eriti kogu eesti ala ulatuses jäi väga ebaühtlaseks. Ka kooliõpetuse sisu oli väga ebaõhtlane, söltus enamasti sellest, mida kohalik pastor nõudis. Samuti ka kohaliku koolmeistri oskustest/ettevalmistusest.
    Õpetuse sisu jäi enamvähem samaks, mis roootsi aja lõpul: lugemisoskus , usuõpetuse alused ja lauluoskuse arendamine. Oluline osa oli ka koduõpetusel.- vanemad andsid oma lastele edasi oma teadmised nendest samadest valdkondadest
    Koolid arenesid paremini seal, kus olid pukis pietistlikud pastorid.
    Olulisemad ümberkorraldused algasid 1765 a. (1765 aasta positiivsed määrused) Liivimaal, kui võeti kindralkuberneri survel vastu otsuseid, et asutada uusi talurahvakoole.
    Selle kürval ka Katariina II mõjud, kes üritas nn valgustuse sammus astuma, reformimeelne, nagu ka kuberner .
    Eestikeelne piibel- piiblitõlge rahvuskeelde iga kristliku euroopa rahva hulgas olulisel kohal. Piiblitõlge on olnud alati oluline kirjakeele norm, möödupuu, kuidas tuleb konkreetses keeles kirjutada. 1739 tõlgiti täielikult eestikeelne piibel (nii vana kui ka uus testament ). Uus testament oli ilmunud juba varem. 1715 ilmus uus testament põhja-eesti kirjakeeles. 1689- esmene uue testamendi tölge oli kirja pandud lõuna-eesti kirjakeeles, 1739 piibel tuli aga põhja-eesti kirjakeeles. See ka üks pöhjus, miks me räägime sellist eesti keelt nagu me praegu räägime.
    Eestikeelne vaimulik ja ilmalik kirjanudus-
    18 sajandil eesti keeles ilmus terve rida erinevaid vaimulikke tekste, katekismusi, kiriku käsiraamatuid jne. Oli päris mahukas. See keel, mis keeles eestikeelsed trükised avaldati erines suuresti rahvakeelest. Praegu nimetatakse seda kokkuvütlikult kirikukeeleks. Küll aga oli see väga sarnane see selele, mida baltisakasa pastorid omavahel kasutasid.
    Lisaks oluline veel see, et kogu see kriikukeel suunas eesti kirjakeele arengut pikka aega kuni 19 sajandi alguskümnenditeni ning alles 19 saj esimesel poolel toimuvad olulised muudatused- eesti kirjakeel muutub häälduspäraseks ( selliseks angu kõneletakse).
    Kirikukirjanduse kõrval haakti välja andma üksikuid ilmalikke trükiseid. Kõige laiemalt levinud olid kalendrid, mis koosnesid kahest osast- kalendri osa ja kalendri kõikvõimalikud õpetlikud lisad (vöörastest maadest , tervislikud, ajaloolised, põllumajanduslikud nõuanded). Esimene teadaolev kalender aastats 1718, aga see pole säilinud. Esiemen säilinud aastatst 1731.
    Üsna pea mutuus see päris popiks, trükiti suurte tiraažidena, olid ka vördlemisi odavad, et talupeog sai muretseda endale seda.
    Marginaalne uuendus oli mingi nädalalaleht, mis ilmus aastatel 1766-1767. Väljajandja oli Peter Eduard Vilde . Ta oli ka eratrükikoja omanik. Nn "eesti esimene ajakiri". Tervisehoialane teema. "Lühike õpetus" oli nimeks. Kokku ilmus seda 41 numbrit 2 aasta vältel.
    18 sajandi löpukümnenditel tekib ka eestikeelne jutukirjanuds, ilmusid mitmed väikesed juturaamatud, mille autoriteks olid saksa pastorid ja kooliöpetajad. Tuginesid saksa eeskujudele, tölgitud/mugavdatud eesti keelde. Olid õpetlikud ja moraliseerivad, väga suurt mõju talurahva seas ilmselt ei avaldanud.
    Kirjastamine ja trükikojad- Olulisteks kirjastuskeskusteks olid trükikodadega linnad (Tallinn, Riia, eratrükikoda ka Põltsamaal, hiljem viidi see üle tartusse). Riia muutus oluliseks kirjastuskeskuseks, seal trükitud oluliselt palju valgustuskirjanudust.
    Tsensuur - on olnud erinavates vormides olemas läbi ajaloo. Eriti tugevaks mutuus alates 1788? aastatst (Paul I ajal), et prantsuse revolutsiooni mõjud venemaale ei pääseks. Pärast paul I surma taas pehmenes asi jälle.
    Baltisaksa valgustusajastu vaimuelu .-
    Valgustusideed levisid baltimaades siiski üksnes baltisakslaste elanikkonnas, talupoegi otseselt ei puudutanud. Valgustusideed levisid pmst kahel viisidl- trükisõna kaudu ja ülikoolide kaudu ( mindi saksa ülikoolidesse õppima kohalik aadel). Teine võimalus oli see, et suur osa pastorites 18 saj oli saksa päritolu, õppinud saks aülikoolides.
    Veelkord tuleks rõhutada seda, et esmaselt levisid valgustusideed (ratsionalistlike) pastorite kaudu.
    Eestikeelse ajakirjanduse algus-
    1806 "Tarto maa rahva Näddali-Leht" esimene ajaleht, möeldud talupoegadele. Rääkis palju välisuudistest (euroopas omad ) Ilmus 39 numbrit, samal aastal aga k alöppes, kardeti Napoleni sissetungi ja igaks juhuks pandi kinni, et mingeid rahutusi ei pöhjustaks vms. See oli leht, mis oli möeldud pärisorjadest talupoegadele- see oli erandlik nähtus. Alates 1944 aastast saati leiti 10 selle ajalehe numbrit, enne polnud õhtegi säilinud.
  • Õiguskorraldus. Üldiseloomustus. Vene keskvõimu seadusandlus . Balti provintsiaalõigus. Õiguslikud ümberkorraldused alates 19. sajandi viimasest veerandist. Juriidiline haridus ja õigusteadus.
    Balti erikord tegi siis eriseisuse vene impeeriumi raames, eraldiseisev õiguslik üksus. Õiguslik süsteem erines evene impeeriumi teistes osades.
    Keskaegne õiguskorraldus balti provintisdes.-
    Õiguslik partikulaarsus- keskaegsel vana-liivimaal oli tegi eraldiseisvate õigussüsteemidega, neid oli päris mitu erinevat.
    Ilmalik õigus
    partikulaarõigused territoriaalse printsiibi järgi
    a)linnaõigus
    b)maaõigus
    partikulaarõigused seisusliku printsiibi järgi
    a)talurahvaõigus
    b)lääniõigus
    Kiriku õigus (rooma-katoliku kiriku kanooniline õigus)- see moodustas ühtse õigusliku süsteemi, mis kehtis kogu katoliku-Euroopas.
    Peapiiskopkondades oli ka oma eripärasid, kuid üldprintsiibid olid kõikal katolikueuroopas samad.
    Partikulaaruss kandus edasi ka uusaegsesse Balti provintsidesse.
    Partikulaarõigused Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal nim. (Balti provintsiaalõigus). Seal oli
    a) Linnaõigus
    b) maaõigus
    c) talurahvaõigus
    d) (luterlik)kirikuõigus
    Subsidiaarõigus- täiendav või abistav õigus. Kasutati õigustavaid laene, kui kohalikest seadustest jäi väheks. Ntks mingi amaküsimus on, kohalik maaõigus sellele vastust pakkuda ei suutnud, järelikult pöörduti teiste õiguste poolde (ntks rooma-katoliku õigus, saksa õigus või rootsi õigus).
    Kirjutatud õigus ja tavaõigus.
    Tavaõigus- kandus edasi üldiselt suuliselt, sinna alla kuulusid enamasti talurahva õigused. Olid sellsied tavaõiguslik norm, polnud siis üldse või täielikult kirja pandud.
    Õiguse allikad 18.-19. sajandil
    Kohtupraktika - otsiustas algselt, millisest õigusest lähtuda.
    ja riikliku keskvõimu seadusandlus- 18. sajandil oli see suht erinev 19 sajandi omast. 18 sajand andis keskvõim välja suhteliselt palju erinevaid norme, need aga puudutasid reeglina õksikuid konkreetseid küsimusi. Alles 19 saj olukord muutub ja keskvõim hakkab välja andma suuremaid seadusi, mis hõlmavad suuremaid õigusi suuremale kontingendile.
    Ka rüütelkonna maapäevad võisid välja anda otsuseid, millest hiljem võis saada seadus. Küll aga pidi kubermangu valitsus selle välja andma oma publikaadi/patendina, siis sai sellest ka lõplikult seadus.
    Õiguse kodifitseerimine
    a) Olemasolevate normide koondamine ja süstematiseerimine. Ei pruugi lisanduda uusi õiguslikke norme.
    b) Õigusreformi läbiviimine, sisuliselt uue õiguse loomine sellega. Iseloomulik 19. saj Euroopa riikidele.
    Selle õiguse süstematiseerimise tulemusena valmisid 17-18 saj mitmeid õigusraamatuid. Küll aga, neile ei antud riigivõimu kinnitust, seetõttu neid ei saa nimetada kodifikatsioonideks e. Koodeksiteks. Kodifikatsioon peab olema riikliku keskvõimu poolt kinnitatud. Praktikas võis see õigusraamat küll siiski kasutusel olla.
    Vene keskvõimu seadusandlus
    Katariina II tuli valgustuse mõjul mõttele, et peaks ka vene õigussüsteemi reformima. Sisuliselt see aga lõpuks mingit tulemust ei andnud.
    Tõsissemad sammud ekskvõimu poolt astutui alles 19. saj alguses tsaar Aleksandr I poolt, alustas õigusreformimist, (viidi läbi ka valitsusreform). Aleksandri ajal veel tulemusteni ei jõutud, kuid järgmine tsaar Nikolai I 1826 komisjoni, kes pidi tegelema siis selle õigusliku teemaga. Esimeheks sai mihhail speranski
    Mihhail Speranski- olulise allikapublikatsiooni väljanadmiseni- 1830. "Vene impeeriumi täielik seaduste kogu" 45 kõidet
    Balti provintsides kehtis ainult väike osa nendest seadustest- need, mis ei läinud vastuollu kohalike aadlike privileegidega.
    Balti provintsiaalõigus
    Olulisemad ümberkorraldused algasid 19 saj alguses (seotud talurahva reformidega 1802 ja 1804). Ka pärisorjuse kaotamine 1816 ja 1819. alates 1849-1865 anti välja mitu erinevat talurahvaseadust, millega oluliselt nende õigusi reformiti. 1860Nendatel anti välja ka terve rida üksikküsimusi reguleerivaid aktne, ntks talurahav liikumisvabaduse suurendamisega, kodukariõiguse kaotamisega jne.
    Spiranski komisjon - nägi ette muutusi ka balti provintsides e balti provintside provintsiaalõiguse kodifitseerimine. Õiguste sisu pidi jääma senisele kujule, lihtsalt süstematiseerima neid.
    Küll aga jäi välja sellest talurahvaõigus, sest need olid eraldi niipalju juba, samal põhjusel jäeti välja luterliku kiriku õigused, sest see oli reguleertiud juba 1832 aasta kirikuseadusega.
    Balti provintsiaalõigus korrastatud kujul kandis nime Balti provintsiaalseadustik. 1846 ilmusid selle teose 2 esimest osa ( sisuks oli ametiasutuste korraldus ja seisusteõigus), 1865 aastal ilmus kolmas kõide Balti eraseadus( tsiviilseadustik ). Balti Eraseadust loetakse balti provintsiaalseaduse kõige tähtsamaks osaks vb, kehtis teatud osadena kuni 1940 aastani, tähtsaim tegelenae sellekoostamise juures oli Friedrich Georg von Bunge . Balti Eraseadus väga mahukas, üle 4000 artikli. Orienteeritud üksikjuhtude näitudel seadusi parandama.
    Õiguslikud ümberkorraldused alates 19. saj viimasest veerandist.
    1877 kehtestati balti Balti provintsides Vene linnaseadus, sisekubermangudes oli kehtestatud juba 1870. a. Linnaseadus tõi kaasa mõned olulised ümberkorraldused- kaotati seisuslikuse printsiip linna valitsemisel. See tähendas seda, et loodi uued valitsusasutused, linna magistraat esialgu jäi püsima, kuid säilitas üksnes oma kohtupositsiooni( sellest saigi kohtuastuus puhtal kujul). Linnade juhtumine läks erladi linnavalitsuste kätte, linnavalitsuse valimise aluseks oli varanduslik tsensus (ku palju kinnisvara oli, nii tugev oi tema hääl valimistel). Hiljem, 1892 võeti vastu ka uus linnaseadus, sellega tugevnes riigi kontroll linnade juhtumises.
    Balti provintsides justiitsvallas algasid suuremad ümberkorraldused 1880. aastate lõpus.(justiitsreform). See puudutas eelkõige kohtuasutusi, ´korraldati ümber vene eeskujude järgi. Võeti vastu uued protsessiseadustikud ( kriminaal ja tsiviil protsessid). Mis aga balti provintsidesse ei jõudnud, oli vandekohtunike süsteem.
    Balti provintsiaalseadustiku kaks esimest osa pmst muutusid kehtetuks justiitsreformi käius. Balti Eraseadus aga kehtis edasi suures vallas veel.
    Juriidiline haridus ja õigusteadus.
    Balti provintsiaalõgusega ei tegelenud ei rootsi ega saksa ülikoolid, niiet kui 18 saj keegi isik sai kohtunikuks, siis oma vajalikud oskused pidi ta omandama töö käigus. 18. sajandil kohtus töötamine ei eeldanud eriharidust (olid kas linlased või rüütelkonna liikmed jne), ei pidanud olema õigusteaduslikku haridust.
    19. saj see olukord muutus, Tartu Ülikooli taasavamisega 1802 aastal. TÜ õigusteaduskond on kõige suurema tähtsusega.
    Freidrich Georg von Bunge- Balti proviintsiaalõiguse õigusteaduse haru rajaja pmst. Töötats TÜ õigusteaduskonnas 1822-1842. Edasi läks tallinnasse, kus ta oli justiitsbürgermeistri ametikohal.
    Provintsiaalõigusteaduse kõige suurem väljund oligi Balti provintsiaalseadustik kolmes kõites (see, mis eespool mainitud).
    19. sajandil hakkas aegamööda mutuumaolukord, kus kohtunikelt poldud nöutud juriidilist haridust. Erinevates kohtuastmetes toimub see üleminek erinevatel aegadel . Kohtunikelt hakati nõudma kõrgemat juriidilist haridust (enamasti saadud tartu ülikoolist, endiselt ainuke ülikool ,kus oli võimalik öppida balti provintsiaalöigust). Eestlaste kokkupuude õigusemõistmisega piirdus talurahvakohtute kogemustega enamasti. Seal oli 19 sajandil kohtumõistmine talurahva enda käes, st see oli seisuslik kohus. Esimene proffesionaalne eestlastest õigusteadlaste põlvkond kujunes välja alles 19 ja 20 sajandi vahetusel.
  • Kubermangude valitsemine 19. sajandil. Kindralkuberner. Kubernerid ja kubermanguvalitsused. Kubermanguasutused. Linna- ja maaomavalitsus. Kohtuvõim. Politsei. Maksukorraldus
    19 sajandi esimesel poolel mingied muudatusi eriti polnud, endiselt dualistlik valitsemiskorraldus- kõrvuti tegutsesid riiklik valitsemissüsteem ja seisuslik valitsemissüsteem. Venestusega seda küll antuke kärbiti hiljem ,kuid täielikult välja juurida ei suudetud.
    Kindralkuberner- 19 saj seisusliku süsteemi piiramine ja keskvõimu suurenemine/tugevadmine kogu 19. sajandi vältel. Alates asehaldusajast kõrgeimaks keskvõimu esindajaks oli kindralkuberner. (1 ühine kõikide balti provintside peale)
    Balti kindralkuberneri võimuulatus oli väga lai, allus otse ja vahetult keisrile. Samuti oli ta ka kõrgem sõjaväe juht rahu ajal balti provintsides, oli ka kõrgeim politsejuht, samuti tsiviilvaldkonnas oli ta köige körgem ülemus. Pidi ametisse kinnitama ka kõik kohalikud kõrgemad ametnikud.
    Eestimaa kubermangus aga kindralkuberner ei kinnitanud rüütelkondade poolt valitud ametnikke, teistes kubermangudes aga kinnitas ka need.
    Kubernerid ja kubermanguvalitsused-
    Kuberner- pidi teostama järelvalvet olulisemate asutuste üle. Ka kubermanguvalitsustes suur osa personalist oli aadliseisuses.
    Kõikides provintsides oli lisaks kubermanguvalitsusele rida riiklike keskasutusi, mis olid keskvõimu poolt asutatud/kontrollitud. Seotud majandusega, finantskontrolliga ja 19 saj järjest enam ka hoolekande küsimus ning ka haridusküsimused.
    Linna ja maa omavalitsus
    Linna raad kandis nii linna valitsuse, kohtu kui ka politsei funktsioone. Suuremad ümberkorraldused algasid 1877, kui kehtestati uus linnaseadus. Linnavlaitsus sai uueks valitsejakandjaks, eesosas oli sellel linnapea. Valiti ka linnavolikogu, valiti küikide linnaelanike poolt, kelle varandus vastas teatud normile . Linnades oli ka tsunfisundluse kaotamine 1866 aastal , ettevõtlusvabadus ftw.
    Rüütelkondliku omavalitsuse juures 19 sajandil olulisi muudatusi ei toimunud, küikoli nii, nagu ta oli 18 saj enamvähem. Rüütelkonna kõrgeim institutsioon oli maapäev, tähtsaim tegutsev oli aga Maanõunike kolleegium.
    19 saj tekib uus teema ehk Talurahva omavalitsus- esialgu olid need mõisnikkonna kontrolli all, tähtis oli 1866 vallareform, kui omavalitsused vabaneti mõisnikke eeskostest. Tekkisid eraldi vallavalitsused ja vallakohtud . Vallavalitsuse eesotsas oli vallavanem . Oli ka vallvolikogu, mis tuli kokku vhemalt 1 kord aastas, otsustas töhtsamaid küsimusi.
    Kohtuvõim 19 saj
    Justiitsreformi käigus toimus pöhimötteline murrang, kaotati kohtute seisuslikpöhimöte, kehtestati ühtne üldkohtute süsteem. Samuti, kohtuvõim läks eraldiseisvate kohtuasutuste privileegiks ( väikestviisi võimude lahususe süsteema tekis juba ).
    Politsei 19 saj
    algselt oli sama,mis 18 saj ehk adrakohtuniku fukntsioon, mis kohta täitis siis üks mõisnik. Liivimaal kandis see nime sillakohus. 1888 toimus politseireform, loodi riiklikud politseivalitsused, politseikorraldus läks riigi võimu alla
  • 19. sajandi algupoole agraarreformid. Reforme mõjutanud tegurid. 1802./1804. aasta talurahvaseadused . Pärisorjuse kaotamine ja talurahva uued õigused ning vabadused . Perekonnanimed . Vald. Mõisa ja talu rendisuhted
    Reforme mõjutanud tegurid:
    2 asja, mis muutma hakkavad asju: keskvõim ja kohalik aadel.
    Vene keskvõimu tegevus- oli tollal mõjutatud Euroopa arengutest (valgustusideed). Nend juures oli esmatähtis inimõiguste ja inimeste võrdsuse põhimõte. Inimõiguste ideedele lisaks oli keskvõimu jaoks uudne ka kodanike võrdsuse idee, mille üle siis arutama hakati. Kokkuvütlikult võib öelda, et nende valgustusideede müjul hakati pärisorjust käsitlema uuel moel, sellesse hakati suhtuma kui "ühiskondlikkusse pahesse" mis oli vene keskvõimu jaoks väga uudne vaade. Pärisorjus oli midagi, mis oli moraalselt väär. See, et pärisorja töö ei ole efektiivne, jäi keskvõimu poolt täiesti kolmanda järgu teema alles. Kui Alexander I ja tema lähikonnas saadi aru, eru pärisorjus on midagi valet, samas jõuti ka arusaamiseni, et kuigi see on vale, siis selle pärisorjusega tuleb tegeleda, kuid ei tasu kindlasti kohe kiirustada selle probleemi lahendusega.
    1802/1804 aasta talurahvaseadused
    1802 Eestimaa rüütelkonna maapäeval kinnitatud seadus "Ügaüks", mille Alexander I hiljem ka kinnitas. Tähtis, sest see oli esimene kord, kui talurahva küsimus õldse kunagi tõstatati kubermangu tasandil.
    (Liivimaal oli kubermangu tasandil selliseid küsimusi käsitletud juba 1760nendatel. )
    Selle seaduse olulisus- reguleeriti ja täpsustati mõisniku ja talupoja vahelisi suhteid.
    Kui Eestimaa oli sellise sammuga maha saanud, siis see andis tõuke ka Liivimaa liberaalsematele aadlikele, et tuleb matside teema jälle arutlusele võtta- selle tulemina 1804 anti ka Liviimaal välja talurahav seadus, mis hiljem sai keisri kinnituse. (see puduutas aga aint liivimaa mandriosa, ei puduutanud Saaremaad).
    See 1804 liivimaa seadus andis jällegi tõuke Eestima aadlikele (kõrvale tuleb panna ka keskvõimu surve) mille tulemusena 1804 võeti Eestimaa kubermangus vastu uus talurahva seadus.
    Sisuslt olid need 2 seadust sarnased, peamiseks eesmärgiks oli talurahva kaitse mõisnike omavoli vastu.
    Tähtsamad uuendused: vallasvara ja omandiõiguse tagamine, talude peremeestele anti talude pärandatatav kasutamisõigus (kui mõisakoormised korralikult tehtud), samuti normeeriti talupoegade koormisi ja lisaks veel reguleeriti talurahva kohtukorraldust kahel viisil- piirati kodukariõigust ja asutati vallakohtud.
    Liivimaa seadus oli veidi talupojasõbralikum, eriti avaldus see koormiste reguleermises- avaldati nõue, et koormised tuleb kindlaks määrata ja fikseerida vakuraamatus. Pärast kindlaksmääramist ei tohtinud enam muuta koormisi. Koormised määras keskvõimu revisjonikomisjonid.
    Eestimaal jäi see koormiste normeerimine tagasihoidlikumaks, oli nn "kokkuleppel" talupojaga, aga talupoja sõna ei maksnud eriti midagi. Samuti Eestimaal jäi reguleerimata öine rehepeks (väga raske koormise täitmise viis).
    Pärisorjuse kaotamine ja talurahva uued õigused ja vabadused
    1804 aasta seadustega kehtestaud olukord oli selline tegelikult, millega keegi rahul ei olnud.
    Talupojad arvasid, et härrad on õige seaduse ära peitnud. Oli ka talurahva väljaastumisi, mis tuli sõjaväega maha suruda ( Kose -Uuemõisa).
    Ka liviimaal oli väljaastumisi, kuid mitte nii radikaalsed . Kubermangu võimud samas hindasid olukorda väga teravaks.
    Samuti pingestasid olukorda välispolitiilised tegurid (Napoleoni sõjad) ja samuti ka ilmastikuolud, mis raskendasid talurahva olukorda.
    Napoleoni sõjad – vene impeerium osales selles tugevalt, see tõi kaasa lisakoormisi talupoegadele, nekrutivõtmine jne. Kõik see raskendas veelgi talurahva olukorda. Prantsuse võimuga kaasnenud ümberkorraldused igal pool euroopas hakati ka siin reforme läbi viima. Balti provintsi jaoks on olulised ümberkorraldused ja reformid Preisimaal, tähtsaim meie jaoks 1807 aasta Preisimaa agraarreform - kaotati lõplikult pärisorjus. Oluline oli seal asjaolu, et reformi lõppfaasis vabastati talupojad ilma maata- vabastati aga maad ei antud. Oli ka erandeid piirkonniti, kuid üldistus oli pigem selline. Selline Preisi idee sai ka eeskujuks Balti rüütelkonnale.
    Õiguslikus mõttes tähistavad selget piirjoont, alagas uus etapp talurahva tsiviilõiguslikes suhetes. Õigusvõime muutus justkui kõrgemate inimestega võrdseks.
    Keskse tähtsusega muudatused olid seotud maaomandi suhtega.
    Olulised muudatused toimusid ka ühiskondlikus elukorralduses. Talurahvale anti omavalitsus- moodustati vallad, vallakogukonnad, samuti kaasnesid muudatused rahvahariduses - rahvakoolide asutmine.
    Talurahva perekonnanimed- Perekonnanimede panek Algas pmst pärast vabastamist, algas Liviimaal 1820nendatel aastatel, eestimaal jäi põhiosas 1830nendate algusesse . Jõudis lõpule 1835 aastal.
    Seaduse järgi oli talupojal endil kaaasarääkimisõigus ka selels osas, põhislisteks otsutajateks olid siiski kohalik pastor ja mõisnik.
    Mõisa ja talu rendisuhted-
    Kogu maa kuulus pärast vabastamist mõisnikele. Talupoja seisukohast olid need seadused veits tagasiminek tegelikult, ka vakuraamatu koormised kaotaisd oma kehtivuse. Edasist talupoja ja mõisniku suhet hakkasid tähistama rendilepinud.
    Peamine koormise vorm edaspdii oli teorjus. Kui renditingimustes kokkuleppele ei jöutud vöis möisnik talupoja talust välja tõsta. Rendilepingud sõlmiti tavaliselt lühikeks ajaks (umbes 3 aastat). Talupoegadel ei olnud seetõttu huvi maa viljakuse tõstmiseks, sest tal polnud kindlust, et maa jääks temale, ja samuti ki tõstis talupoeg maa viljakust, siis mõisnik tõstis rendi hinda.
    Need seadused tekitasid rahutusi ja protetse, nagu iga talurahva seadusega ikka. Talurahva seas oli levinud eksiarvamus, et orjuse kaotamine löpetab ka teorjuse. Samuti oli ka eksiarvamus, et maa peaks talupojale jääma.
  • Rahvastik 19. sajandil. Demograafiliste muutuste põhijooned. Rahvaarvu ja rahvastiku koostise põhijooned. Rahvastiku loomulik liikumine. Kohalik ränne. Väljaränne
    Demograafiliste muutuste põhijooned- Arengud on samalaadsed mujal euroopas toimunutega, jooksevad enamvähem paraleelselt, väikeste erinevustega.
    19. sajandil traditsiooniline rahvastiku taastetüüp on valdav kuni sajandikeskpaigani (kõrge sündimus ja suremus).
    Rahvaarvu põhijooned ja rahavstiku koostise põhijooned-
    19 saj agluses eestlaste rahvaarv üle poole miljoni eestlase, 20 saj alguses üle 1 miljoni. 19 ja 20 sajandi vahetusel oli eestlaste osakaal rahvastikus umbes 90%, (100 aastat varem oli see olnud 95-96%.) sakslaste protsent oli umbes 4%, samuti ka venelaste oam 4 %, eelkõige venelaste arv kasvanud tööstuse ja linnastumise arvelt sisse rännates.
    Seisuslikult põhiosa moodustasid absoluutse enamuse. 19 sajandi alguses linnarahvastiku osakaal umbes 5-6%, 1913 aga umbes 23% elanikkonnast elas linnades. Alates 1863 võisid talupojad vabalt linna elama minna alles, nende liikumisvabadust enam ei takistatud.
    Linnarahvastiku rahvuslik jaotus- eestlased moodustasid juba valdava enamuse 19 saj teisel poolel.
    Rahvastiku loomulik liikumine
    Abiellumistüüp 19 saj oli eesti aladel Euroopa abiellumistüüp- iseloomulik hilisem abiellumisaeg vörreldes varasemaga ja vallaliste küllalt suur osakaal võrreldes varasemaga.
    19 saj teisel poolel mutuub ka see, et abiellumise ajaks saab ühtlaselt üle kogu aasta (ei sõltu enam põllutöödest, pole seda „selget abiellumiseperioodi“ enam).
    Väljaränne 19 sajandil- oli ka varem olemas, kuid oli väikemastaapne veel. 19 saj esimene pool veel talurahvaliikumine on piiratud, oli müisnike huvides, et ei toimuks suuremat sorti ühiskondlike arenguid. Suuremad mutuused 19 saj keskpaiku algasid jällegi Vene keskvõimu initsatiivil. See oli seotud impeeriumi laienemisega ja mõnedes uutes piirkondades püsiasustus puudus täielikult. Nii ka alates 1840nendatest hakati neid siis asustama vaikselt, 1843 anti välja oluline seadus, mille eesmärgiks oli tühjade riiigimaade asustamine lõuna-venemaal. Ümberasujatele lubati mitmeid soodustusi ja tasuta maad. See oli tollal väga tõsine argument.
    Väljarände peamised põhjused- suht samad, mis euroopaski. Maapuudus talupoegadel. Sooviti leida endale maad, mida harida. See oli seotud üldise rahavstiku kasvuga. Balti provintsides oli veel probleemiks raske sotsiaalne ja õiguslik olukord (tingitud balti erikorra iseärasustest).
  • Sotsiaalne käärimine. Talurahva vastuhakud 1840. aastate algul. Usuvahetusliikumine
    Talurahva vastuhakud 1840. aastate algul- Pärisorjuse kaotamise järel oli sotsiaalne ja majanduslik olukord raske, sest ta oli küll vaba, aga maad tuli rentida mõisniku käest lühikeste rendilepingutena. Talupoja igapäevaeluline toimetulek majanduslikus mõttes võibolla natuke isegi halvenes pärisorjuse kaotamisega. Olukord hakkas veelgi halvenema alates 1830nendate lõpust. Olid rasked ilmasitkutingimused ja suured viljaikaldused. Seetõttu hakaksid rahva seas levima mitmesugused kuuldused millest üks olulisim oli, et „kuskil kaugel soojal maal (vene impeeriumis) on võimalik saada maad“ jne. Nende kuulujuttude tulemine 1841 aasta suvel läksid talupojad Riiga (kubermangu keskusesse) ja soovisid väljarändamiseks luba. Neid talupoegi loeti sadades, kubermangu valitsus andis teada, et mingit ümberasumist ei toimu. Sellist liikumist loeti mässuks, mille tulemina mitmesse maakonda paigutati sõjaväeosad, et siis talupoegi veits maha rahustada.
    Küll aga ei olnud võimude tegevus päris üksmeelne. 1836. Aastal oli Riiga rajatud piiskopiamet( riia vene õigeusu piiskop) ja koos sellega rajati ka riia vene õigeusu piiskopkond. See piiskop hakkas siis riias omakorda neid talupoegi vastu võtma ja aitas talupoegadel koostada palvekirju peterburgi saatmiseks.Riia piiskop lootis suheldes talupoegadega teha usumisjonit, selleks et ette valmistada siis võimalikku usuvahetust talupoegade seas. See oli selline nn „isetegevus“ mis polnud kubermangu valitsusega kooskõlastatud.
    1841 toimusid rahutused ka mitmel pool liivimaa maakondades. Suurim oli neist vb Pühajärve mõisas 1841 aasta septembris. Ajalukku läinud nimega „Pühajärve sõda“. Väiksemaid vastuhakke oli veel. Küik vastuhakud suruti sõjaväe abiga küll ajutiselt kõik maha, aga talurahva rahulolematus oli endiselt väga suur ja allandus õigepeatselt.
    Vallandus siis usuvahetusliikumise (1845-1848) nime all see vana vimm. 1844 . Aastal toimus järjekordne viljaikaldus, sellele järgnes näljahäda. Lisaks veel erinevad loomataudid ja ka järgnev talv oli eriliselt rets. Meeleheitlikes tingimustes hakaksid levima kuulujutud , nt „et need talupojad, kes lähevad üle keisri usku, saavad maad“. Talurahva esindajad läksid Riiga asja selgitama, jällegi riia valitsus keelas Riias käimise ära aga mainiti, et kes usku vahetada athaavd, neid ei keelata. Mainiti et vahetus peab toimuma lähimas õigeusukirikus, mida oli ainult 5-6 kogu eesti alal, enamus peipsi ääres. 1845 aastal riia piiskop hakkas seda talupoegade usuvahetust toetama, tegi omapoolset kihutustööd. Alates 1845. aasta septembrist liivimaa talupoegade usuvahetus muutus massiliseks.Aktiivne liikumine kestis ka järgmisel aastal, lõplikult vaibus alles 1848.
    Selle liikumise põhisuunaksoli siis usu vahetamine, vahel kaasnes ka mõisnikule vastu hakkamine (kohalik eripära mönel pool).
    Riigivõimu suhtumine usuvahetusse oli kahesugune , polnud ühtset arvamust. Ühelt poolt keskvõim alates 1830nendatest Peterburi võimud olid hakanud pöörama tähelepanu õigeusu seisukohale riigis.
    Vene õigeusu levitamine oli oluline teema sellest ajast peale.
    Asja teine pool oli see, et usuvahetus rahva seas tekkis spontanselt ja kuulujuttude alusel ning oli pmst tegu rahvaalgatuseks. Vene keskvõimu jaoks igasugune rahvaalgatus oli olemuslikult väga kahtlane algatus , mida tuli taunida kindlalt. Eriti, kui need toimusid suuremas mastaabis, seda hinnati ohtlikuks. 1848-1849 toimusid mitmel pool Euroopas revolutsioonid, mis tegi vene keskvõimu eriti ärevaks ja leiti, et tuleb toetada Balti aadlit, kellele usuvahetus oli äärmiselt vastumeelne.
    Mis oli aga juhtunud 45-48 oli see, et talupoegi oli umbes 66 000 eesti talupoega usku vahetanud , mis moodustas liviimaa kubermangus eesti talupoegadest ligi 20%. K’ige popim oli usuvahetusliikumine Saaremaal (usku vahetas umbes 1/3 saarlastest), Eestimaa Ja Kuramaa jäid sellest liikumisest aga suht kõrvale.
    Usuvahetusliikumise põhjused- väga raske majanduslik ja õiguslik olukord ning usk, et keisri usku minek toob kaasa majandusprobleemide leevenduse.
    Tegu ei olnud tegelt usulise liikumisega, vaid puhtalt sotsiaalne liikumine Usulised motiivid olid harvad nähtused ja tagaplaanil või puudusid hoopiski.
    Balti-saksa ühiskonna jaoks kujutas selline liikumine vapustust, oldi šokeeritud. Tekitas ka terava ohutunde, et balti erikorra alustalad ja luterlik kultuuritraditsioon on ohus. Baltisakslaste seas tekitas hämmeldust see kergus, millega talupojad usku vahetasid. See tõestas seda, et luterlus polnud talurahva jaoks omaseks saanud ikkagi, erinevalt baltisakslastest.
  • Krimmi sõda
    Sõda, mida vene impeerium pidas 1853 - 1856 . Vene impeerium alustas siis sõda Türgi vastu. Arvati, et pidades ühe väikse võiduka sõja Türgiga, keda ei peetud eriti tugevaks jõuks, on võimalik lahendada mitmeid probleeme. Vene keskvõim oli ag olukorda valesti hinnanud, kiiresti sekkusid Inglismaa ja Prantususmaa ja veel mõned Euroopa riigid- kes ei tahtnud vnäha vene võimu levikut Musta mere äärde. Peamiseks sõjatandriks oli Must meri ja Krimmi poolsaar, kuid väiksemaid aktsioone oli ka mujal ntks läänemerel, kus Inglased blokeerisid soome lahe. Eesti ala hakkas Krimmi sõda puudtama 1854 aastast, kui kehtestati sõjaseisukord ja kardeti liitlaste rünnakut ka maadpidi, valitsus koliti ära Paidesse, millest sai ajutine kubermangu keskus. See hirm oli tagantjrele vaadates küll asjatu .
    Elanikkonnale pandi igast lisakoormisi jne.
    Sõda lõppes Vene impeeriumile ebasoodsates tingimustes 1856 aastal. See sõda aga andis väga tugeva impulsi sisemisteks ümberkorraldusteks/moderniseerimiseks. Saadi aru, kui palj uVenemaa ikkagi maha on jäänud teistest euroopa riikidest.
    Krimmi sõda loetakse ka esimeseks nn modernseks sõjaks- liitlased kasutasid palju telgraafe, veeti mingi merealune telegraafikaabel, seda sõda kajastati palju ka euroopa ajakirjanudses (ka fotodena).
    Nikolai Pirogov- ka Tartu ülikooliga seotud kirugia olulien arendaja , oli sõjas tegev sõjaväearstina ja sõja käigus arendas edasi välikirurgijat. Üks esimene, kes kasutas narkoosiks eetrit ja hakkas kasutama kipsmähiseid.
  • Agraarküsimus 19. saj. keskpaiku. Uued talurahvaseadused. Talurahvaliikumine 19. saj. teise poole algul. 1860. aastate reformid
    Talupojal puudus huvi talumaade viljakuse tõstmiseks, olid rendilepingud ju jne...
    Tekkinud probleemid hakkasid ka rüütelkondi mõjutama ja need said neie suht kiiresti selgeks, miks asi nii on. Jõuti siis välja uute talurahvaseadusteni balti kubermangus. 2 olulisemat momenti on keskvõimu survestus ja muutused liivimaa kubermangus.
    Vene keskvalitsuse roll uutes talurahvaseadustes- vene keskvõim moodustas 19 saj keskel mitmeid erinevaid komisjone, tedustasid väga hästi seda probleemi endale, tegeleti nii sise kui ka väliskubermangudes sellega. Balti kubermangudes viidi kroonu ehk riigimõisates- läbi viidi reform , mis puudutas kroonumõistate talupoegi Liivimaal ja Saaremaal (seal oli palju rohkem kroonumõisaid kui Eestimaal). 1841.aastal anti välja seadus riigi varanduse valitsemise ümberkorraldamise kohta- talurahvaseisukohast vaadatun aoli ouline et senisest oluliselt enam allutati riigimõisad ametkondade ja riigiaparaadi alla millega kergendati oluliselt kroonutalupoegade olukorda. See mõjutas siis ka rüütelkondi, eriti Liviimaa rüütlekonda.
    Hamilkar von Fölkersahm(1811-1856)- tegu oli liivimaa rüütelkonna maamarssaliga. Tal oli mitmeid oluliseid ideid kuid tähtsaim neist vist oli, et talumaa tuleb anda talupoegade pärisomandisse. See tekitas mitmeid vaidlusi muidugi. Fölkesahm toetus suuresti lääneriikide eeskujule. Vaidlused aga olid pikad ja rüütelkonnasisesed asjad ei viinud kuhugi nind initsatiivi haaras keskvõim Peterburis, kes siis elle asja otsustamiseks mingi komitee moodustas.
    1849 jõuti Liivimaa uue talurahvaseaduse väljaandmiseni- tegemist oli ajutise seadusega (katseajaga), et kuidas ned seadused päriselus tööle hakkavad. Lõplikult kinnitati see seadus alles 1860ndal aastal. Olulisemad punktid selles seaduses:
    - eraldati mõisamaa ja talumaa. Talumaa oli järkuvalt mõisniku kontrolli all, kuid võis seeda aint kas rendile anda või müüa talupoegadele päriseks. Ei tohtinud kasutada seda maad mõisamaana või mõisa heaks.
    - kehtestati pikaajalised rendilepingud. 12 ja pimealt aastat näiteks. See andis talupojale juba märksa suurema kindluse.
    - kehtestati teorent ja raharent . Püüti soodustada sellega raharendile üleminekut ( ja üldises plaanis teha löpp teotööle pikemas perspektiivis)
    - sätestas ka talude müügikorra.
    -talurahvakoolide olukorra parandamine (oli seotud usuvahetusliikumisega, et talurahvas on liiga loll , üritati seda parandada)
    Eestimaa rüütelkond keskvõimus ruvel olid sunnitud talurahva seaduse teemaga tegelema. Talurahvaseadus kinnitati Eestimaal 1956-l aastal, kehtima hakkas alles 58 aastal.
    Saaremaal võeti talurahvaseadus vastu 1865 aastal.
    Kõik need erinevad seadused lähtusid Liivimaa talurahvaseaduse erinevatest punktidest põhimõtteliselt.
    Sel perioodil olid ka mõisad läbi tegemas üldist muutumiseperioodi. Teoorjuslik alus järjest kahanes ja hakati üle minema palgatööle vaikselt.
    Talurahvaliikumine 19 saj teise poole algul.- 1858 aasta kevadel mitmel pool puhkesid Eestimaa kubermangus talurahavrahutused, sest sellest uuest seausest said talupojad osad teistmoodi aru kui mõisnikud. Mingite varasemate koormiste teema jne ( abitegu jne). See eahutus oligi suunatud abiteo vastu. Tuntuim konflikt oli seotud Mahtra mõisaga 1858 aasta juuni alguses. See haaras suurt hulka mõisa talupoegadest, see suruti päris julmalt ka maha. Sarnaseid vastuhakkusid oli ka mujal eestimaa kubermangus, kuid kõik suruti sõjeväe abiga maha. T
    alupoegade väljarändamisliikumine- Prohvet Maltsvedi liikumine- prohvet Maltsve (kodanikunimega Juhan Leinberg) oli harjumaa mees, sündinud 1812 aastal, suri 1885. Tegu oli „ rahutu hingega“- oli nii mõisakubjas, körtsipidaja, pölluharija/taluomaja, mölder, tallinnas oli äriteenijahiljemmajaomanik. Oli hernhuutliku vennastekoguduse liige, kuid sealt heideti välja sest ei allunud piisavalt distsipliinile.
    Hakkas ise pidama palvetunde, ta oli sünaosav künemees, kiiresti leidis järgijaid endale. Kuulutas peatselt saaabuvad maailmalõppu (lahkusulistele väga oamne). Alustas ta siis sellist usulist tegevust ning leidis järgijaid ja oli oma tegudes üldiselt edukas. Tema peale esitati pealekabusi, arreteeriti ja viidi Riiga ülekuulamisele kuid midagi otseselt kriminaalset tema tegudes ei leitud ja jätkas uuesti oma usulist tegevust. Temas põimuvad erinevad ühiskondlikud arengud- 1850nedatel üha enam leviv väljarändamisisee (mis osutus elujõuliseks mõtteks) nin jõudis arusaamisele, et võiks oma jutus selle teema ära kasutada kenasti ja hakkas väljarändamist propageerima 1860nendatel äks Maltved ära Krimmi, oli seal maakuulaja, kuid tegi ka muud seal. 1861 pärit tuntud episood Eesti ajaloost nn „valge laeva ootamine “, kui suvel Maltsvedi järgijad tegid endale laagri Lasnamäe nölvale ja ootasid seda valget laeva, kes neile järele tuleks ja nad Krimmi „soojale maale“ ära viiks. Seda laeva aga ei tulnud. Hiljem suur osa Maltvedi järgijaid rändasidki välja Krimmi ja mujale. 1861 valmis Peterburi-Moskva raudteeliin, mis hakkas puudutama ka väljarändamisliikumist.
    Maltsved tuli 1865 tagasi Eestisse, loobus usutegevusest ja tegeles mingi ärimajandusega edasi.
    Maltsved oli ühelt poolt usuline liikumine kuid lisaks ka sotsiaalne liikumine (protestiliikumine tingitud talurahva raskest olukorrast).
    1860nedate aastate reformid- Need reformid anti eelkõige välja riigivõimu initsatiivil. Eesmärgiks oli riigialamate seisundi ühtlustamine. Nimettud ka kndanlikeks reformideks.
    Passikorralduse seadus 1863- olulisel määral kergendas talupoegade liikumisvabadust.
    1865- kaotati mõisnike kodukariõigus.
    1866 aastal ihunuhtlust karistusena piiritleti ka kohtute poolt. Muutus palju piiratumaks kui enne oli.
    1866- vallaseadus. Oli oluline osa ka talupoegade protestiliikumisel ja palvekirjadel.
    1866- kaotati tsunfisundlus
    1866(liivimaal) ja 1869 (eestimaal) kaotati aadli ainuõigus rüütli/eramõisate omamisele.
    1869 jüripäeval kaotati riigivõimu survel ametlikult teotöö kui koormise vorm talumaadel.
    1871- kaotati mõisnike ainuõigus veskite pidamisele
    Lisaks sellele, et nad olid kodanlikud reformid olid need reformid suunatud vaba majandustegevuse võimaldamisele (turumajanduslikku toimimist).
  • Murrang maaomandisuhetes. Suurmaaomand. Talude päriseksostmine
    Aadli rüütlimõisa omamise ainuõiguse seadus kaotati 1866 ja 1869 aastatel.
    Suurmaaomand- Oli pikka aega olnud ainult rüütelkondade privileeg. Oli ka võimalik mitte-immatrikuleeritud-aadli inimestel omada mõisat kahel viisil- kas panditud mõisa või mõisa rentimise kaudu. Nõnda saidki mõisate omanikeks mitmed kodanikud kuid ajapikku ka üksikud talupojad.
    Alates 1830nendatest sai talupoegi mõisate omamiseks Liivimaal, Eestimaal alles alates 1870nendatest.
    Mats Erdell- Helme kihelkonnast, sai 1830nendatel koguni kahe mõisa härraks. Ühele oli rendihärra ja teisele pandihärra. Oli rah akokku saanud selleks kauplemise teel (lina kasvatamine /müümine), samuti voorivedudega. Aja jooksul ka üksikud teised talupojad said mõisapidajateks, kuid tegu oli väga erandlike nähtustega.
    Maaomandi ostmine balti provintsides oli lubatud üksnes kristlastele.
    Fideikomiss; fideikomissmõis- tegu oli mõisaga, mille vöörandamine oli keelatud, pärandamine pidi minema suguvõsasiseselt. Liivimaal oli neid veits rohkem kui eestimaal, kuid olid suhtolulisel kohal mölemis.
    Väikemaaomand ehk talude päriseksostmine- Liivimaal oli teoreetiliselt võimalik juba 1804 aastaga, mõisnikud aga ei huvitunud maade müümisest. Neid kül toimus, kuid pigem olid üksikjuhtumid.
    Üldisemad põhimõtted selle tegevuse juures: toimus turumajanduslike põhimõtete alusel, siin ei olnud mingit sundlust riigivõimu ega kellegi poolt. Toimus pakkumine ja nõudmine, kus kokkulepe saadi, siis seal see toimus toimus ühesõnaga vaba tru tingimustes suht. Mõned piirangud siiski olid- müüdava/ostetava maa suuruse alam- ja ülemmäär olid paika pandud.
    Ostmine käis rahaga , talupojal oli kokkupuude rahaga tegelikult suhteliselt väike. Tekkis alles üleminekuga raharendile. Raha kogumise võimalusteks oli 2 põhilsit võimalust: liivimaal linakasvatus , eestimaal kartulikasvatus.
    Oluline osa oli ka krediit , talusid osteti pikaajalise laenuga (valdav osa osteti nii).
    Talude ostmise intensiivus oli väga erinev piirkonnniti. Liivimaal oli 1850-70 oli kõige inteniivsem periood. Eestimaal algas 1880nendatel alles.
    Kroonumaade puhul tomius ostmine hoopis teistel alustel- riigivõim määras kindlaks konkreetse ostuhinna (ei olnud kaubeldav ).
    Nii mõisa kui talumajandus 19 sajandi lõpul oli suht tugev, olid arengud läbi teinud. Taluühiskond tervikuna kõikide nende reformide tulemina oli aga hoopis enam tekkinud sotsiaalne kihistumine.
  • Põllumajanduse arengu põhijooned 19. saj. Teoorjuslik mõisamajandus. Mõisamajanduse ratsionaliseerimine. Arengusuunad 19. saj. lõpupoolel. Põllumajandusseltsid ja ühistegevus
    Põllumajanduse arengu põhijooned 19.sajandil
    Teoorjuslik mõismajandus- kõrgaeg oli 18 saj löpp, 19 saj algus. Mõisate puhul tähtis viina tootmine ja teraviljakasvatus .Umbes pool saagist läks viina tootmisele. 1830nendatel levisid uued ideed, selgemaks sai, et senine teorjuslik majandusviis ei olej ätkusuutlik. 1830nendatel toimub läbimurre ja valdavaks saab mõte et teoorjus tuleb asendada raharendiga. Mõisatesse tuli tööle vötta palgalised sulased.
    Mõisamajanduse ratsionaliseerimine-toimus 19 saj teisel veerandil ja 19 saj keskpaiku. Suurte muudatuste aeg, üleminek raharendile. Viinatööstus oli järkuvalt oluline tegevusala , aga ümberkorraldused selles vallas olid masinapargi uuendamine (muutes selle efektiivsemaks) ja uue tooraine kartuli kasutuselevõtt (oli hoopis odavam ja võimaldas suuremaid sissetulekuid).
    Lambakasvatuse sisseseadmine senisest suuremal (eriti Merino lambad/peenvillalambad) määral, eriit keskeesti alaldel. Nad nõudsid aga paremat sõõta ja hakati senisest rohkem ristikut kasvatama. Siis toimus ka löplik üleminek mitmeväljasüsteemile. Teoorjuse mõttes toimusid muudatused alates 1860nendatest aastatest , kui möisates sai laialdaseks palgatööjöu kasutamine.
    Põllumajnaduse arengusuunas 19 saj lõpupoolel- Üldisem areng teraviljakasvatuse osas, selle tähtsus hakkas langema ajapikku alates 1870nendatest. Eriti puudutas see rukist . Laienes linakasvatus ja kartulikasvatus. Samuti uute pöllumaade kasutuselevõtt ja ülesharimine, see siis eelküige alade kuivendamise/maaparanduse teel. Järjest laienes loomade pidamine, see omakorda tõi kaasa sõnniku hulga aksvamise ja väetise suurema hulga. 19 saj teisel poolel hakati kasutama ka juba kunstväetisi, algselt küll mõisates aint jh. Pöllutööriistatd muutusid senisest paremaks, raudäke ja õlgader, hakkasid levima ka mitmed pöllutöömasinad ntks 1860nendatel hakkasid laiemalt levima aurujõul töötavad pöllutöömasinad (lokomobiilid), olulisemad neist olid rehe/viljapeksumasinad. Aurujõud oli pikkaaeg olulisel kohal, esimesd traktorid ilmusid mõisapöldudele alles enne I Maailmasõda. Kõik võeti mõisates esimesena kasutusele, taludes toimus murrang alles 1890nendatel, kui sinna il usid ka auru jöul töötavad viljapeksumasinad.
    Mõisamajanduses toimus oluline pööre alates 1860nendatest aastatest- mõistaes hakati oluliselt rohkem tegelema veisekasvatusega- nii lihaveiste kui piimakarja kasvatamine. Sellega tekkis mõisates ka uus teema- tõukarja arendus. Mõisates toimub aegamöööda põhimõtteline pööre,m mis jöuab löpule 20 saj alguseks- peamiseks tootmisharuks kujunebki piimakarjakasvatus , eriti just Liivimaal. Eestimaal kaume oluline ka viinatootmine. Mõisates ilmusid ka piimatööstusettevõtted ehk meiereid.
    Põllumajandusseltsid ja ühistegevus-
    Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 1792- asutati Riias, 181 toodi Tartusse, eeskujuks oli londoni kuninglik põllumajanduse selts. Tegu oli baltisaksa aadli seltsiga. Oli ka palju allasutusi sellel. Kuni 20 sajandi alguseni pöllumajanduse arendamisel on sellel seltsil olnud suur ja juhtiv roll.
    Baltisaksapöllumajandusseltside körval mutuuvad alates 1870nendatest tähtsaks ka eest talupoegade pöllumajandusseltsid.
  • Muutused maaühiskonnas. Talude kruntimine . Maarahvastiku sotsiaalne koosseis. Mõisarahvas. Murrang elu- olus . Vallakogukond . Eesti asunikud Venemaal
    Muutused maaühiskonnas 19 sajand
    Toimub üleminek kogukondlikult eraomanduslikule elamisviisile. Talude kruntimine teema juures mõiste- üleribasus- talupõllud olid jagatud lappideks ja seal oli talupoegadel oma ribad , et kõigile võimalikult ühtlaselt jagada põllumaid. Samuti väljasundmus- ühel pöllulapil pidid küõik ribad sama kultuuri kasvatama. Algas see juba 1830nendatel kuid Ertiti 19 saj teisel poolel oli see krunitimine intensiivne ja talumaade konkreetne mõõtmine talude juurde. See oli siis suureks eelduseks talude päriseksmüümisel.
    Maarahvastiku sotsiaalne koosseis- pererahvas, sulasrahvas, vabadikud ja mõisateenijad. 19 saj keskpaigal pererahvast rahvastikus umbes 40%, sulasrahvas umbes 25%, vabadikud 15% ja mõistaeenijaid kuni 10%. . Siin toimub oluline areng 19 sajandi teisel pool- järjest süvenev kihistumine, senisest olulisem teravam on see sein nende vahel, peamine tunnusjoon selle juures on kihistumine võrreldes pererahvaga- pererahvas hakkas end teistest paremaks pidama, ntks söödi eraldi laudades sulastest(/vabadikkudest). Veel oluline rahvaarvu kasv, sellega kasvas ka nende talupoegade hulk, kellel polnud võimalik peremeesteks saada, sest talusid oli ikkagi üldiselt piiratud.
    Sulastega seoses toimus selline suundumus, et peremehd hakkasid vältima abielus sulaste palkamist. See oli siis kui oli üle mindud juba raharendile ja „peremees oskas juba raha lugeda“, vallaline sulane aitas talus kulusid kokku hoida. Seepeale abielus sulased hakkasid minema senisest enam mõisatesse palgatöölisteks ja teine oluline tendents on see, et sulased hakaksid abiellumisest üldse hoiduma- mistõttu kasvas 19 saj teise poole külaühiskonnas vallaliste inimeste arv.
    19 saj lõpust hakati vältima üldse „aastateenijaid“ ja nende asemel hakati palkama hooajatöölisi „suine/ suviline “ ehk suvel töötaja , „päeviline“-töötaja kes oli päevapalgagag mingiks tööks palgatud .
    Mõisarahvas- Üldisne mõisarahva jaotus olid saksid ja mõisateenijad. Nende sakside alla kuulus mõisomanik/rentnik oma perega ning lisaks ka mõisnikku lähemad abilised mõisas (kas sakslased või vabad inimesed). Oluline suunamuutus toimus 19 sajandi keskpaigas- kui kadus teorent (raharendile üleminek) siis mõisates tekkis selge vajadus uue tööjõu järele ning selle probleemi lahendamiseks hakati mõistaesse kõigepealt võtma aastatöölisi ehk mõisamoonakaid(sest said osa töötasust toiduainetes , neil oli sageli ka oma aiamaalapp). Ilmus uus hoone- moonakamaja“ sinna sai moonakas endale siis ühetoalise korteri soetada. Talurahva ühiskonnas peeti mõisamoonakaid kõige madalamaks kihiks üldse. Mõisates kasutati ka päevatöölisi hooajatöödel (tavaliselt palgati vabadikkude seast). Ajapikku tekkis aga selge tööjõupuudus.
    Murrang talurahva eluolus - Talurahva eluasemeks oli traditsiooniline rehielamuolnud sajandeid , 19 saj toimusid aga muudatused- esialgu hakati olemasolevaid rehielamuid ümber tegema- tehti tulekoldele korsten juurde, teiseks hakati rehielamu siseselt ehitama uusi kambreid (need siis reeglina juba klaasakendega), ehitati ka köök ning hakati ka laudpõrandaid rajama.
    Eriti 19 sajandi teisel poolel hakati ehitama omaette elumajasid, mis seisid eraldi rehes. Viimastel kümnenditel mutuus eriti populaarseks see.
    Oluline muudatus ka 1860-70 oli petrooliumilampide kasutuselevõtt- see oli revolutsiooniline .
    Toimus ka üldine üleminek taluelamute sisustuses, lähenes rohkem linnamajade omale, igast mööblit ja värkki hakati panema , samuti raamaturiiuleid jne.
    Tööristades märksõnaks järjest suurem raua kasutamine (vakrite juures jne)- see kõik töstis tööviljakust ja saagi suurust jne.
    Toitlusoludes tähtis aganaleib , sajandi viimasel veerandil toimus üleminek puhtalrukkileivale. See üks suurtest muduatustest talupoja igapäevaelus.
    Veel toimusid ka muudatused igapäevases riietused - loobuti vaikselt rahavriietest, andis tooni linnamood- tume kuub meestel ja seelik ja tume kuub naistel.
    Vallakogukond- 1889 aastal toimunud reform: väiksemate valdade ühendamine suuremaks. Umbes tuhandest vallast sai umbes 400 valda.
    Eesti asunikud Venemaal- Üldine reegel oli see, et elati koos, kompaktsetes asundustes mõnikümmend-mõnisada perekonda koos. See puudutas muidugi maapiirkond, linnades oli see tinglikum või puudus õldse. Maaasulates oi tavaline see, et eestlased kohalikku keelt ei osanud, oamvahel suheldi eesti keeles, kohaliku kultuuri aluseks oli siiski luteri usk ja eesti keel, 20 sajandi alguses enamikus eesti asundustes oli olemas ka eesti algkkool, samuti kohalikul algkkooliõpetajal oli veel kohaliku seltsielu juhi roll, samuti täitis kirikumehe funktsiooni- laste ristimine ja matusetalitused. Vahel ka need külad venestusid, kuid üldiselt ikkagi suudeti oma identiteeti säilitada.
  • Tööstus ja käsitöö. Tööstusliku pöörde algus. Tööstus 19. sajandi lõpupoolel. Käsitöö
    Tööstusliku pöörde algus- Oluline piirjoon 1820ndad ja 1830ndad aastad.- algas üleminek manufaktuuritüüpi ettevõtetest vabrikutüüpi ettevõtetele. Manifaktuur tugines valdavalt käsitööle, vabrikut iseloomustas aga eelkõige masinad ja masinatöö. Tollased maisna liigutajad oli pöhiliselt kas aurujõud või veejõud. See üleminek aga vabrkutele toimus pika aja vältel, manufaktuure veel oli, aga see kümnend oli lihtsalt väga intensiivne see. Mingi age eksisteerisid kõrvuti nii vabrikud kui manufaktuurid, väiketööstusettevõtetena nende kõrval mõisate viinaköögid, lubjaahjud, tellisepõletamisteemajd jne.
    Tööstuslik pööre eesti alal- alguse sai kergetööstuselt, ka mujal euroopas oli see nii. Eriti just tekstiilitööstusest. Esialgu kõige olulisem ettevõte oli Sindi kalevivabrik. Sajandi esimesel poole tekstiilitööstuse kõrval oli 2 olulist haru veel klaasitööstus ja paberitööstus.
    Tööstus 19 sajandi lõpupoolel- sel perioodil toimus lõplik üleminek suurtootmisele masinate abil- masinaline suurtootmine muutus valdavaks tööstuses. Väga oluline slles osas oli raudtee ja selle ehitamine.
    19 sajandi lõpukümnenditel muutus tähtsaks ka rasketööstuse haru. Metallitööstus ja masinaehitus - peamiseks keskuseks oli sellel Tallinna linn.
    Tuleb är amärkid aka tsemenditöösuts, sai alguse Kundast. Peale selle veel varem traditsioonilised paberi ja klaasi tööstus olid sajandi lõpul olulisel kohal . Samut puidutööstus tähtis, väikeseid saeveskeid oli üle Eesti.
    Käsitöö
    1866 kaotati tsunfisundlus- keskaegne tsunfikord oli tegelikult juba 19 sajandi algusest peale kadunud. Tsunfiväline käsitöö oli tollal väga tähtsal kohal, eriit levinud ehitusvalkonna (,õõrsepad/puussepad). Tsunfide korralduses toimus sajandi eismesel kolmandikul oluline mutuus- kaotati tsunfide varajasem suletuse põhimõte- liivimaal 1819, eestimaal 1822. Edaspidi oli võimalik tsunfti liikmeks saada küikidel inimestel ( kristlased ). Kui 1866 tsunfisundlus lõplikult kaotati, siis kes oi mingi väikse maksu tasunud võis vada juba enda käsitööpoe- 19 sajandi tesel poole käsitööliste hulk pidevalt kasvas. Käsitöölise amet muutus paljude jaoks järjest atraktiivsemaks.
  • Tööliste olukord, töölisliikumine. Tööliskond ja töösuhete reguleerimine. Töölisliikumine. Tööliste elu-olu
    Tööliskond ja töösuhete reguleerimine-
    Tööstusliku pöördega kaasnes tööliste arvu kasv, töölised mutuuvad uueks oluliseks rahavstiku kihiks. Selle uue rahavstiku kihi ilmumine tähendas ühiskonna üldises arengus olulist muduatust. Kogu Euroopa uusaja ajaloos töölisklassi teket peetud moderniseerumise märgiks. 19 sajandi lõpul kõige suurem rahavstikurühm on talupojad, suuruselt järgmine on juba töölised.
    Tööliskond kujunes eelkõige 2st allikast- vabrikualadele siirdunud talupojad ning linnade alamkihid.
    Balti kubermangudes 1836 aastal kehtestati Vabrikuseadus. Esmakordselt hakatiriiklikul tasandil reguleerima suhteid vabriku omaniku ja töölise vahel. See seaduse sätetest tulenevalt määras töötingimused kindlaks vabrikuomanik, selles osas olid tal suhteliselt vabad käed- See tähendas seda, et tööliste jaoks olid valdavalt töötingimused päris rasked, muuhulgas kasutati palju ka naiste ja laste tööjõudu.
    Töölisliikumine- Esialgu oli stiihiline, väljaasutmsed toimusid üksikutes ettevõtetes. Sellest faasist jõuti aga 19 sajandi lõpuks hästi organiseeritud streigiliikumiseni(kuigi seadusega oli see keelatud). Streigiliikumine oli hästi organiseeritud. Toimusid ka juba esimesed üldstreigid nt Narwa kreenholmi tööliste algatusel , samuti Kunda tsemenditehasega seoses. 19 sjaandil töölisliikumise eesmärgid olid eranditutlt majansuslikku laadi - palgatõus ja tingimuste paranemine. 19 sajandil nende mahasurumiseks kasutati sõjaväge. Töölisliikumise eesmärkides toimus muudatus 20 sajandi alguses 1905 aasta revolutsioon - majanudslikkudele eemsärkidele lisandusid poliitilised eesmärgid.
    Tööliste igapäevane eluolu-
    Alates 19 sajandi algupoolest, kui kuskile mingi vabrik rajati, siis tihti rajati see linanst väljaspoole. Linnas kehtis linnaõigus ja see ei olnud vabriku tegutsemiseks kuigi soodne. Tekkisid eraldi vabrikuasulas, kus vabrikuhoone kõrval olid eraldi tööliste kasarmud, administratiivhoooned ja muud. Sellised suurimad olid Krenholm, Kunda, samas ka Sindi ja Kärdla. Kärdla vabrikuasula (tekstiilivabrik) oli eesti alal kõige paremini korraldatud- töölised said enadle eraldi väikese eramaja, mujal eestis sellist asja ei olnud, elati ühetoalistes üürikorterites. Linnades hakati ka 19 sajandi esimesel poolel rajama eraldi üürimaju tööliste jaoks- eripäraks oli see, et korterid olid väga väikesed, vahel juureska väike kööginurk. Tööise eluolu 19 saj märksõnad on vaesus , rasked töötingimused jne, see algusfaasi omane igas euroopa riigi töösutsliku pöörde alguses.
  • Kaubandus, rahandus , kommunikatsioon
    Sisekaubandus-
    Esimene ais, mida nimetada- möödusüsteemide ühtlustamine riiklikul tasandil. Kõikides vene impeeriumi osades olid ajapikku omad ühikud välja kujnenud, 1845 aatsal aga keskvalitsus kehtestas ühtse süsteemi, mis kehtis üle impeeriumi. Eesti alal kehtis see kuni 1929 aastani, mil mindi üle meetermõõdustikule.
    Kohalikus käibes paralleelselt jäid käibele ka kohalikud ühikud.
    19 sajandi algupoolel üldine trend oli selline, et üldised kaubandust pärrsivad keelud ja normid lihtsustati, kaubanduse arendamine utuus senisest lihtsamaks. Näiteks 1810 aatsal anti talupoegadele õigus põllumajandustooteid kokku osta ja linna müüki viia, pärast 1810 aatstat tekkis uut ettevõtjatüüp- kokkuostjast talupoeg, kes turustas oma saadusi igal pool. 1812 said talupojad õiguse linnades poode pidada. See puudutas ka aleveid, kus talupojad siis hakkasid algelist ettevõtlust arendama. Sisekaubanduses oluline endiselt mitmed turud ja laadad. Laadad olid Liviimaale iseloomulikumad kui Eetimaale. Sisekaubanduse üldist arengut puudutas ka see, et 19 sjandi vältel kasvasid sisekaubanduse mahud oluliselt (rahavarvu kasv, rahaliste suhete arenemine, raudtee ehitus)- kõige selle tulemusena hakkasid ka talupojad järjest rohkem tarbima poe/linna kaupu. Oluline on ka kaubandusettevõtete arvu kasvamine. Aastal 1900 kehtestati riiklik viinamüügimonopol, see tähendas seda, et maakörtside tegevus sai väga tugeva hoobi, suur hulk neist suleti, viina hakati müüma ainult nn viinamüügipoodidest.
    Väliskaubandus-
    Vene keskvõimu majanduspoliitika oli väga protektsiolistlik- kõrged imporditollid , euroopa omadest oluliselt kõrgemad. Senisest tunduvalt kiirem areng toimus 19 sajandi viimasel kolmandikul. Eesti alall oli võtmetähtsusega Tallina -Peterburi raudteeliini avamine 1870- hüppeliselt kasvas Tallinna linna tähtsus sisseveosadaman- tallinn mutuus vene impeeriumis 3. Sisseveosadamaks Peterburi ja Odessa järel.
    Eesti alal väliskaubandus- kohalikul tasandil olid tallinna kõrval tähtsad Pärnu ja Narwa, tallinnaga aga ei andnud nende tähtsust võrrelda.
    Rahandus-
    Käibel olid nii paberrahad kui mündid.
    Paberrahad: bankorublad ehk assignaadid. Oluline oli see, e tüks paberrubla oli väärtuselt märksa väiksem kui hõbe/ metall rubla. Paberraha ja metallraha omavaheline väärtussuhe ei olnud fikseeritud, muutus ajati. 19 sajandil venen keskvõim viis läbi mitu rahareformi, et seda rahasüsteemi korraldada. Rahasüsteemi juures oli küige olulisem riiklikult pandud paber- ja metallraha süsteem. Selle kürval olid kasutusel ka kohaliu tähtsusega maksevahendid ehk kodurahad- eriti just kasutati mingi konkreetse vabriku/asula piires kasutati.
    1802 tekkisid mõisnike krediitkassad, 19 sajandi teisel poolel ka aktiivne uute finantsasutuste rajamine: laenuasutused, hoiuasutused (panga funktsioonidega asutused). Kõik need krediitasutused olid olulised talude päriseksostmise protsessid (pikaajaalised laenud).
    Kommunikatsiooniteemad puuudutavad kahte valdkonda- suhtlus ja innimeste vedu.
    19 sajandi esimesel poolel oli olulisim postijaaamade süsteem. Vedaid nii posti kui ka inimesi ühest jaamast teise. Postisüsteem oli kohaliku rüütelkonna ülalpidada. Elektriline telegraaf jõudis eesti aladele alates 1855 aastast, hakati ehitama telegraafiliine, telefon jüudis siia sajandi lõpus.
    Murrangulise tähtsusega majanduse jaoks oli raudttee ehitus- esimene avati tallinna ja peterbrui vahel. Tegelt algas ssee juba paldiskist. 1870nendatest alates ehitati raudteeliine järjest juurde- Tapalt läks see läbi nüüd, sealt ehitati edasi tartusse. (1876). Raudteeliini pikendati Tartust valga kaudu Riiga ja sealt edasi juba üle Eesti. 19 sajandi viimasel kümenndil hakkaas kitsarööpmelise raudtee ehitus (kohaliku tähtsusega), viljandi, türi, paide jne ühendav raudtee. Veel tuleks nimetada kommunikatsiooni juures ka laevaehitust- muutus järjest olulisemaks 19 sajandi viimasel veerandil. Kohalik laevaehitus sai tuule tiibadesse, eriti saartel ja pärnu lahe piirkonnas.
    Kaubalaevanduse kõrval arenes ka reisilaevandus, ouline 19 saj teisel poole aurulaevade kasuutselevõtt. Regulaarsed laevaliinid avati tallinnast riiga, helsingisse ja peterburgi.
  • Linnastumine ja linnarahvastik. Linnade kasv. Maa-asulate kasv. Linnarahvastiku koosseisu muutumine
    Linnade kasv- 19 sajandi alguses eesti aladel kokku 12 linna, aastal 1820 seisuga elas nendes umbes 35 000 inimest. Tartu umbes 8500 elanikku, Pärnu umbes 4000, Kuressaare umbes 2000 elanikku.
    Kubermangu keskus Riia oli tollal elanikkonnaga umbes 42 000 inimest. Tallinn umbes 13 000 elanikkku. Väikseim linn oli 200 elanikuga Paldiski.
    Eestlaste sualal paiknev linn oli ka Narva, kuid adiministratiivselt paiknes ta Peterburi kubermangus (Narvas umbes 3500 elanikku).
    Kuni 1860nendate aastateni kavab linnarahvastik suhteliselt aeglaselt. Linnarahvastiku protsent oli tõusnud umbes 9% peale kogurahvastikust. Tollal siis Tallinnas umbes 20 000, Tartus umbes 14 000, Narvas ja Pärnus mõlemas alla 10 000, kõik muud linnad 3-4 tuh ümber.
    1860nendatest alates hakkavad aga toimuma kiired ja suured muudatused mis puudutavad linnastumist. Mitmed olulised tegurid hakkasid mõjutama seda protsessi: talurahva liikumisvabaduse kasvamine, samuti rahvaarvu üldine kasvamine ja maapuudus.
    Samuti olid tegurid kaubanduse ja tööstusettevõtete üldine arenemine ehk moderniseerumine . Alates 1870nendatest ka raudteede rajamine.
    Eesti ala linnastumisel oli oluliseim roll talupojaseisusest isikutel. Liivimaal oli eestlaste põhiline sihtpunkt Riia linna. Lisaks oli veel sihtkohaks Peterburi (19 saj keskpaigas u 6000 eestlast, sajandivahetusel umbes 18000 eestlast Peterburis).
    Eesti linnade rahvaaarv 19. Sajandi lõpul: Tallinnas alla 60 000, Tartus üle 40 000, Narwas ligi 30 000. Enne Esimest maailmasõda Tallinna rahvavaarv kahekordistus. Peamine põhjus oli tööstuse kasvamine (eriti vene sõjatööstus, laeva ja masinaehitus).
    Maa-asulate kasv
    Alevid ehk tiheasustusega asulad, millel puudusid linnaõigused. Alevid hakkasid maaühiskonna ilmet rphkem kujundama 19 sajandil. Need olid küll keskajal juba olemas, kuid senisest rohkem hakkaisd ühiskonda kujundama 19 sajandil. Sajandivahetusel hakkasid alevid eriti kiirelt kasvama.(olulisemad alevid: otepää, türi, tapa , mõisaküla, tõrva, karksi -nuia, sindi)
    Sajandivahetusel oli eesti alal kokku umbes 30 suuremat sorti alevit ja rahavarv nendes kokku oli umbes 25 000.
    Alevite rahvaarv oli üsn kõikuv- paartuhat kuni paarsada.
    Linnarahavstiku kooseisu muutumine
    Pikka aega olid domineerinud sakslased, nii oli see 19 sajandi keskpaigani. 19 sajanid teisel poolel jäid sakslased aga juba vähemusse ja eestlased moodustasid enamuse. 1881 aasta rahvaloenduste andmetel eesti ala linnades eestlasi kokku umbes 56%, 1897 aastaks eestlaste osakaal 60% juba.
    Linnaeestlased kuulusid linnades peamiselt keskkihtidesse ja alamkihtidesse(töölisklass). 19 saj teise poole linneestlaste seas oli oluline fenomen kadakasakslus- tähendas seda, et eestlased püütsid saksastud, see oli prestiižne, nt igapäevaselt üritati saksa keelt rääkida, riietuda vastavalt jne. Seeläbi tekkis ka omapärane saksa keel, sest ei osanud seda õigesti rääkida.
    19 sajandi teisel poolel kui eestlaste % kasvas, siis hakkasid eristuma selgelt ka erinevad linneestlaste kihid . 19 saj lõpul hakkasid eestlased juba kanda kinnitama ka ülemkihtides( kodanlus ) vaikselt.
    Linnade keskkihi(väikekodanlased) seas hakkasid eestlased 19 sajandi lõpul juba domineerima.
    Venelaste arv eesti ala tööstuslinnades hakkas tõusma sajandivahetuse paiku ja oli seotud tööstustööliste arvu kasvamisega. Alates 19 sajandi keskpaigast ilmusid eesti linnaelanikkonda juudid, (enne seda oli juutide liikumine vene impeeriumis suhteliselt piiratud). Enne I MS elas eesti linnades umbe s5000 juuti. K’ige rohkemjuute oli Tartus (seotud Tartu ülikooliga).
  • Eelärkamisaeg. Estofiilid . Faehlmann ja Õpetatud Eesti Selts. Kreutzwald ja „Kalevipoeg“. Rahvusliku ärkamise tingimused
    Ajaliselt katab eelärkamisaeg 19 sajandi esimest poolt. Viitab ühiskondlikule arengule, mis oli ettevalmistumine eestlaste rahvuslikule liikumisele. Eesti ajalookirjutises suhteliselt uus mõiste, palju kasutanud Mart Laar seda.
    Estofiilid- need inimesed, kes on muust rahvusest eesti keelt ja kultuuri harrastanud isikud. Peamiselt baltiskaslaste hulgast pärievad, kõige mõjukamad olid baltisaksa pastorid. Tegelesid eesti keele arendamisega, samuti eestikeelse kirjavara väljaandmisega. Kolmas suund oli seotud talurahva haridusega.
    19 sajandi alguse estofiilide puhul on märkimisväärne nende tähelepanu rahvusele, mis on suht esmakordne. See seotud ka baltiskalslaste endi rahvusliku ärkamisega.
    Üks kandevvliin, mis oli estofiilide tegevuses uut oli esimeste eestikeelsete ajalehtede väljaandmine. 1806 aastal välja antud Tartu maarahav nädalalaleht. Selle üks olulisemaid väljaandjaid oli Kanepi pastor Johann Phipipp von Roth . Ta on oluline lisaks ka muu tegevusega , lisaks ajalehe väljaandmisele. Oli ta sündinud Pärnu linnas 1754 apteekri ja kauomehe perekonnas, oli pikka aega Kanepi pastor, tegeles kohaliku talurahva hariduse edendamisega. Von Roth asutas esimese kihelkonnakooli.- see kujutas endast teise astme talupojakooli (esimne aste oli küikvõimalikud mõisa/küla/kirikukoolid). Kihelkonnakoolis õpetati lisaks veel juba kirjutamist ja saks keelt ntks. Hiljem levib kihelkonnakool laiemalt juba. Ilmselt hakkas von Roth esimesena panema oma talupoegadele perekonnanimesid u 1810 a peale.
    Üks Masingu tegevussund oli seotud küll ajalehe väljaandmisega kuid oli tugevalt seotud ka eesti kirjakeele arendamisega (õ tähe kasutuselevõtja). Ta oskas paljusid keeli lisaks eesti ja saksa omale, oli hea keelevaist .
    Masingu järel oli oluline estofiil ka Johann Heinrich Rosenplänter- sündinud Valmieras, postijaama pidaja perekonnas. Algselt oli Tori kihelkonna pastor, hiljem oli aga kuni surmani Pärnu linna Elisabethi koguduse pastor. See mees oli oluline koolimees (andekamatele talupoegadele andis oma kodus haridust), tänut emale Pärnu raad asutas Eesti koolmeistrite kooli (teine õppeasutus forseliuse semnari järel kus anti eestikeelset koolmeistiöpetust), ka on ta välja andnud mitmeid kooliõpikuid. Kõige rohkem tuntakse teda aga seoses eesti keelega tehtud tegudega. Andis välja pikema aja vältel ajakirja „Lisandusi eesti keele paremaks tundmaõppimiseks“ (saksa keeles) 1813-1832,- seeoli siis läbinist pühendatud eesti keelele ja sellele arendamisele. Seal avaldasid oma töid ka teised tollased estofiilid, ka k.j Peterson .
    Veel Rosenplänteri tegevusest, taoli eestikeelsete raamatute ja käsikirjade koguja, hiljem ta kogu anti üle Õpetatud Eesti Seltsile, praeguseks see jöudnud Tartu kirjanudmuuseumi. Tänu temale säilinud ka K.J. Petersoni luuletused.
    Eduard Ahrens - Kuusalu pastor, kes on läinud ajalukku eesti keele uuendajana. 19 saj esimese poole eesti keele grammatika uuendaja . 1843 aastal ilmus Ahrensi eesti keele grammatika, teine ja täiendav väljaanne sellest ilmus 1853. Ahrensi teeneks on see, et toimus nn pööre eesti kirjakeeles- seni oli eesti keelt kirja panudd ladina ja saksa eeskuju järgi, nüüd aga Ahrens (lähtudes suuresti soome eeskujus) väitis, et tuleb lähtuda rahavkeeelest endist, mitte painutada seda saksa grammatika malldie järgi. Ahrensi kirjakeel on see mida nimetatakse „hääldupäraseks kirjaviisiks“. Pani ühesõnaga alsue nn uueks kirjaviisiks, mis sai popiks 19 sajandi teisel poolel.
    Eestlaste saksastumne 19 sajandi esimesel poolel oli hoopis teistugune kui see hilisem kadakasakslaste teema. Eestlased olid talupojarahvas ja selle kõrval moodustas baltisaksaühiskond omaette ruumi. Kui nüüd eestlased sellest talupojaseisusest välja said, siis olid need väga üksikud juhtumid ja said toimuma eelküige hariduse kaudu- eestkeeleset haridust oli vüimalik saada vaid algastmes. Kõik kõrgem mant oli juba saksakeelne. Liikudes saksakeelse haridusega baltisaksa ühiskond aedasi, siis ta ilmselgelt saksastus. See muster kestis edasi 19 sajandi lõpuni.
    Alles ärkamisajal hakkas see levima, et haritud eestlased ka oma identiteeti säilitada tahtsid rohkem.
    Kristjan Jaak Peterson- tegelenud ka mütoloogia ja folkloristikaga, tänapäeval teama aga eelküige luuletuste kaudu teda.
    Faehlmann oli eesti päritolu aga isa oli vist sakslane. Nii ahriduselt kui eneseidentiteedilt oli baltisakslane , seepärast loetakse ka estofiiliks. Õppis Tartu Ülikoolis aristeadust, töötas arstina,samuti oli seal eesti keele lektor TÜ-s. Faehlmanni loetakse 19 sajandi esimese poole juhtivaks teelaseks, kes on eesti soost.
    Faehlmanni tegevses oli tähtsaimaks tegevuseks Õpetatud Eesti Seltsi asutamine. See oli selgelt estofiilne liikumine, koondas estofiile, tegevus toimus saska keeles, seltsi eesmärgiks oli aga edendada etadmisi eesti rahva minevikust, keelest ja kirjandusest ning ka eestimaast ja liivimaast. Tuleks rõhutada veel, et see oli siiski estofiiilne ja saksa keelses.
    Tema käinud välja ka rahvuseepose Kalevipoja eepose mõtte. Tegi palju eeltööd, kogu materjali, kuid ise selle eepose koostamiseni ei jõudnud.
    Faehlmanni üldine hoiak eestlaste suhtes oli selline, et oli tulveikuväljavaadete suhtes suht pessimistlik, üks impulss selleks oli 40ndedatel usuvahetusliikumine, mille ta selgelt hukka mõistis. Oma elu lõpuaastatel tal eirit usku eesti rahva tuleviku suhtes tegelt ei olnud.
    Kreutzwald sündinud Virumaal taluperemehe pojana . Õppis tartu Ülikoolis, töötas Võrus arstina 44 aastat oma elust. Meelde jäänud kirjamehena pigem , ei olnud suur organisaator ise. Tihti oli ka pessimistlikult meelestatud. Lisaks eeposele avadas ka palju muid kirjatöid.
    Nii Faehlmann kui Kreutzwald on liigitatud eelärkmisaegsesse liikumisse (kreutzwaldi tegelt kuskile sinna üleminekuaja perioodi vahel).
    19 sajandi esimisel poolel olid estofiilid aktiivselt tegelenud eestluse mitmete aspektide arendamisega, nüüd aga 19 sajandi keskpaigaks oli baltisaksa ühiskonnas suhtumine muutunud- valdavaks oli saanud seisukoht, et eestlastel rahvusena tulevikku ei ole. Selleks et nad saaks osa körgemast kultuurist, peaks nad sakslasteks ümberrahvustuma.
    „Kalevipoeg“ välja antud aastatel 1857-1861 vihikute kaupa, ilmus algselt paralleelväljaandena nii eesti kui sksa keelsete väljaannetena. Ilmus siis õpetatud eesti seltsi eestvedamisel. 1862 ilmus aiinult eestikeelne rahvaväljaanne.
    Rahvusliku ärkamise tingimused:
    Üldised poliitilised olud olid 19 sajandi keskel ebasoodsad rahvuslikuks liikumiseks, siiski münevõrra riiklikul tasandil olukord mutuus Alexander II (1855-1885) valitsusajal- riigivõimu suhtumine rahav omaalgatustesse mutuus vabamaks .
    Lisaks ka see et talurahva nn isetegemis ekogemus oli sajandi keskpaigaks juba veits olemas- vallakohtud ja omavalitsued olid andnud jba veidi kogemust. Samuti ka hernhuutlus ehk vennastekoguduse liikumine (kõrgaeg oli 19 saj esimeselpoolel) seal said siis talupojad ka veits orgunnimist harjutada .
    Oluline ka ühtsel kirjakeelel ja rahvaharidusel. See ühtne kirjakeel hakkas siis jörjest enam levima 19 saj teisel poolel ja oli väga tähtsal kohal rahvusliku liikumise jaoks.
    Rahvahariduse vallas toimusid murrangud 1850-1870ndatel aastatel: kujunes välja stabiilne koolivõrk, mis kattis tervet eesti ala. Samuti mindi üle üldisele kolme+ aastasele koolikohustusele.
  • Rahvuslik ärkamine. Jannsen ja „ Perno Postimees “. Rahvusliku liikumise keskused ja esimesed suurüritused. „Eesti Postimees“ ja seltsid. Uus põlvkond. Esimene üldlaulupidu. Eesti-Soome sild . Jakob Hurda kultuurirahvuslus. Teise aasta kriis. Jakobson ja „Sakala“. Rahvusliku liikumise haripunkt. 1881. aasta suurmärgukiri. Lõhe rahvuslikus liikumises. Rahvusliku liikumise aktiiv. Piirkondlikud erinevused
    Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) ja „Perno Postimees“.
    1857 alustas Perno postimees ehk nädalaleht ilmumist. Esimene eesti järjepidevalt ilmunud ajaleht.
    Jannsen oli Pärnus kooliõpetajaj ja köster, samuti oli ka mitmetahuline kirjamees- ajalehetoimetaja , artiklite autor, rahvavalgustuslike kirjutiste autor, samuti eesti hümni sõnade autor.
    Perno Postimehe esimene väljaanne algab fraasiga „Tere armas Eesti rahwas“ .
    Perno postimehe ilmumine oli pöördelise tähtsusega, murranguline, sest hakkas talurahvale andma informatsiooni, mis oli varasemaga võrreldes hoopis teistsugune. Tõi nii eesti kui ka välismaa uudiseid, sellest tulenevalt avardas väga suurelt rahva silmaringi. Teine asi oli see, et Jannsen oli rahvuslikult meelestatud ja Perno Postimehe kaudu hakati seda juba alguses edasi adnma.
    Võrreldes Hurda või jakobsoniga oli Jannsen tagasihoidlik, mitte konflikti otsiv ja tüli mittesoosiv tüüp, pooldas sellist nn „alalhoidlikku rahvuslust“.
    Jannsen rõhutas, et eestlased on teiste rahvastega võrdsed ja ei pea oma rahvuse üle häbi tundma. Samuti rõhutas, et haritud eestlased jääks eestlasteks, mitte ei saksastuks. 1863 kolis Jannsen Tartussse, 1864 hakkas seal uut lehte välja andma nimega „Eesti Postimees“ millest sai rahvusliku liikumise üks tugitalasid. Perno postimees jätkas samuti väljjaandmist.
    Rahvusliku liikumise kesused ja esimesed suurüritused.
    Rahvusliku liikumise algusaeg on natuke tinglik ja võimatu ühe kindla aastaga dateerida. 1860ndate alguses oli rahvuslik liikumine veel selline asi, mis hõlmas veel üksikuid entusiaste ja tegu ei olnud veel masside liikumisega.
    Neid üksikuid entusiaste hakkas koonduma Pärnussse (perno postimees), Tartusse, (Õpetatud eesti selts, Tartu ülikool, üksikud eesti üliöpilased,) Peterburi (elas hulgaliselt eestlasi seal, Johann Köler) jaViljandi maakond ( Paistu ja Tarvastu kihelkonnad , peamiselt taluperemehed ja kooliõpetajad).
    Esimene nn suurüritus saigi alguse Tarvastust ja selleks oli Aleksandrikooli liikumine- tarvastu rahvuslikult mõtlevad mehed tulid välja ideega, et tuleks asutada üks kõrgemat laadi eesti kool (praeguses mõistes keskkool), nimi selline, sest taheti pühendada see Alexander I, kelle ajal eestlased vabastati pärisorjusest. Aleksandrikooliidee pärineb 1862st aastast. Tõelise hoo saab asi sisse kui Riigivõimu kinnitus tuli alles 1870 aastal ja sellel aastal asutati Aleksandrikooli peakomitee, üle maa hakati siis rajama ka kohalikke Abikomiteesid- nende abikomiteede peamiseks ülesandeks oli raha kogumine, et see uus eestikeelne kool käima panna. Kogu ärkamisaja vältel üks olulisemaid liikumisi see, mis puudutas kogu eesti ala tervikuna.
    1864 aasta palvekirjade aktsioon- pöörduti igast erinevate soovidega otse tsaari poole oma kirjadega, said öelatest mõisnikest üle minna. See kollektiivne palvekiri anti küll tsaarile üle kuid mingit tulemust see ei toonud . Tähtis oli aga see, et selle allkirjade kogumise protsessi käigus sai selgeks, mis üldse üldised eesmärgid ja suunad inimestel on.
    „Eesti Postimees“ ja seltsid
    Jannsen 1864 aastal siis tartus hakkas välja andma Eesti postimeest. Perno postimehega oli kogemusi saanud juba,mis rahvale meeldib, mida telliti. Mõne aastaga sai eesti postimees ligi 3000 tellijat. Igat numbrit luges aga rohkem kui 1 inimene järelikult oli lugejaid tuhandeud.
    Jannsen jätkas eesti postimehes oma tagasihoidlikku joont.
    1865 aastal Jannseni eestvedamisel asutati Vanemuise selts- lauluselts, mis hülmas laulukoori tegevust ja selle kõrval olioluline ka üldine seltskondliku tegevuse arendamine, igast kõned ja peoõhtud jne. Hiljem hakati ka näitemängu tegema. Sellel oli ligi 300 liiget. Vanemuise selt sai eeskujuks mitmetele teistele eesti tulevastele seltsidele. Selle tegevust kajastas ka Eesti Postimees.
    1865 asutati talllinas selts Estonia- see oli ilmselt Vanemuisest sõltumatu tegu, seal kulgesid ka asjad sarnaselt tartule .
    Eesti seltside asutamisel oli ka oluline eeskuju- baltisaska ühiskonnas oli seltsiliikumine eriti oluline, neil oli neid suht palju.
    Ajakirjandus ja seltsid mängisid eesti rahvuslikus liikumises võtmerolli- nad moodustasid üleeestilise suhtlusvõrgustiku. Kolmandaks komponendiks selles võrgustikus oli talurahvakoolid ja nende koolmeistrid (ning nende institutsioonid).
    Selleks, et aga kogu asi liikuma panna oli vaja üksikuid entusiaste ja „kordinaatoreid“, kes uusi ideid rahva seas propageeriks jne.
    Nn Uus põlvkond
    Jakob Hurt
    Carl Robert Jakobson
    Lydia Koidula
    1870ndate algus tõi kaasa Eesti Kirjameeste Seltsi asutamise 1872 (põhikiri esitati juba 1870 aastal). Aastal- selle seltsi ühine nimeataja oli see, et ta koondas üle eesti eesti soost haritlasi. Hurt ja Jakobson olid selles juhtivateks tegelasteks.
    Nii Hurt kui Jakobson tegelesid eesti jaalooga. Kuni selle ajani olid vaid baltisakslaste ajalooksäitlused, mis olid väga ühesed ja nende vaatevinklist vaadatuna (et mis enmad on korda saatnud jne). Baltisakasa ajalookäsitluse soli ka väike kõrvalekalle G. Merkeli poolt, kes oma töödes rõhutas seda, et ka eestlased ja lätlased on kunagi olnud vaba rahvas ja tõi välja printsiibi, et eestlaste minevik oli suurejooneline ja sellele tegi lõpu saksa vallutus. Johann Betri mõneti jrgis seda mõtet, kuid enamik ei baltisaksa ajloolastest ei pidanud seda käsitlust millekski.
    Nii Hurt kui Jakobson leidsid , et käsitlus on liiga ühekülgne ja said ka hästi aru sellest, kui on tegu rahvusliku liikumisega, siis tuleb sellele rahvale kirjutada ka ajalugu (oli väga tähtsal kohal see ka muude maade rahvusliku liikumistes). Mülemad kirjutasid siis lühikese eestlaste perspektiivist vaadatud ajalookäsitluse. Jakobsoni ajalookäsitlus oli üsna romantiline, Hurda oma oli tasakaalukam ja kriitilisem. Jakobson oli see, kes kirjutas eestlaste ajaloo 3 põhiperioodist- valguse aeg, pimeduse aeg ja koidu aeg.
    1860nendate lõpus jhakkas eestlaste rahvusliku liikumise tegevus juba sellise mastaabi, et pälvis järjest enam baltisaksa ühiskonna tähelepanu- see tähelepanu oli pigem negatiivne, hakati artiklites rpndama jakobit ja hurta , süüdistati neid paanika ja segaduse külvamises ning mässule õhutamises.
    1860ndendate aastate lõpus oli märgilise tähtsusega sündmus- Esimene üldlaulupidu juulis 1869 Tartus. Laulupeod olid omased baltisakslastele, nende traditsioon ( see oli emamaalt tulnud), samuti oli neid šveitsis- levinud saksa kultuuriruumis ühesõnaga. Esimese üldlaulupeo põhikorraldaja ja hing oli Jannsen- ta soovis 1869 aastal korraldada suuremat ülerahvalist üritust, et tähistada 50 aasta möödumist pärisorjuse kaotamisest LiIvimaal. Jõuti otsusele, et kui selline üritus tuleb, peaks see olema laulupidu - mitmel pool olid olemas koorid ja ka orkestrid. Kokku osales esimesel üldlalupeol üle 800 laulja ja umbe s60 puhkpillimängijat. Laulupidu läks korda, kestis 3 päeva ja ei seganud ka pidev vihmasadu . Lulupidu tõi eesti elus kaasa pöörde ja oli murranguline sündmus.
    Eesti-Soome sild
    Motiiv, mis pärineb rahvalauludest nii eestist kui soomest. Tähendas eesti ja soome vahelisi kontakte eri kujudel. Eriti kinnistunud see tänu Kalevipoja eeposele, kes ehitas tammepuidust silla soome ja eesti vahele. Äkamisajal see esti ja soome sild tähistas eelkõige kultuurikontakte eestlaste ja soomlaste vahel. Suur oli huvi soomlaste keele jakultuuri vastu. Eesti rahvusliku liikumise tegelaste jaoksoli soome eeskuju- nii poliitiline, autonoomiline kui ka kultuuriline eeskuju.
    Huvi ei onud vaid ühepoolne, ka soome juhtivad tegelased käsiid eesti külas jne, aga eestlaste huvi oli kindlasti ikkagi oluliselt suurem.
    Ühiskondlik elavnemine
    Laulupidu andis tõuke uute organisatsioonide loomiseks- igast koorid ja orkestrid. Olemasolevatesse tuli jurude uusi inimesi. Asutati ka juba uuetüübilisi seltse- põllumeesteseltside asutamine alates 1870ndast aastas. Need koondasid pöllumehi, eelkõige eesti taluperemehi. Need põllumeesteseltsid hakkasid edendama ka rahvuslikke ideid. 1870 sai alguse Eesti Üli’plaste Selts.
    Alguses ei olnud see selline kindel selts, vaid pigem selline kooskäimine mida nimetati Kalevipoja õhtuteks- said rahvuslikult meelestatud õli‘pilased kokku, arutasid igast rahuslikke teemasid jne ( ntks kalevipoja lugemine ja kriitline läbiarutamine). Mõni aasta hiljem aga tuumiks uurenes ja mutuus legetiimseks üliõpilasorganisatsiooniks.
    Jakob Hurda kultuurirahvuslus
    Hurt oli esialgu ka olulisemate organisatsioonide esiotsas, ntks Eesti Kirjameeste seltsi eesotsas.
    Hurda jaoks tähtis eesti keele ja rahvaluule arendmaine, teine eesmärk oli eesti rahavle vajalike raamatute kirjastamine- eelkõige eestikeelsed õpikud koolidele, kuid ka muid raamatuid. Kindlasti tuleb nimetada ka,e t EKS moodustas üleminekut uuele kirjaviisile (sai alguse 1840 Aders?ist ).
    Teine olulisem org. oli seotud eesti aleksandrikooliga, nende Peakomitee, kelle presidendiks valiti ka Jakob Hurt.
    Teise aasta kriis
    1870ndate aasta keskpaiga kohta kasutatud väljendit nagu „teise aasta kriis“. Põhiliseks probleemiks olid vastuolud rahvusliku liikumise juhtide vahel. Jannseni jaoks olid nii hurt kui jakobson muutunud liiga radikaalseks ja e lubanud neil enam avaldada artikleid Eesti postimehes.
    Mõni aeg hiljem peakonflikt juba jakobsoni ja hurda vahel.
    See juhtide vaheline konflikt mõjutas ka madalamaid astmeid.
    Jakobson ja „Sakala“
    See kriisiperiood oli domineeriv 1870ndendate keskpaigas aga juba kümenndi teises pooles algas uus elavnemine rahvuslikus liikumises- akeksandrikooli liikumises olid edusammud, pöllumeeste seltsid edenesid hästi ja ilmuma hakkas ajaleht Sakala 1878. Anti seda siis Viljandist .
    „Üks poliitika, kirjanduse ja põllutöö ajaleht“. Ajaleht Sakala oli poliitilise sisuga ettevõtmine, erines sellega muudest rahvusliku liikumisega seotud mandist. Peamine poliitiline eesmärk jakobsonil olid võrdsed õigused sakslastega. Sakala muutus kiiresti populaarseks nii liivimaal kui eestimaal, juba alguses oli ligi 3500 tellijat. Esialgu toetas ka Hurt Sakalat, samuti ka Kreutzwald.
    See üksmeel ekstis aga lühikest aega, sest jakobson hakkas ründmaa oma ajalehes baltisakslasi, ka nende pastoreid- sellega ründas usku ja lutherlust üldiselt- Hurt siis pastrina ei saanud sellist usu pihta minevat asja ei saanud heaks kiita. Jakobsoni puhul tähtsad ka tema 3 isamaakõnet: esimene aastal 1868 vanemuise seltsis ( teemaks ajalugu ja valgustamine ja pimeduse aeg jne, seda loetud ka eesti rahvsliku ajalookäsitluse alguseks).
    Rahvusliku liikumise haripunkt
    Kataba aastaid 1870ndate lõpp ja 1880 algus. Hästi edenes aleksandrkooli liikumine, kirjameesteseltsi tegevus, ka üldine seltsi liikumine arenes, hakati asutama raamatukogusid ja toimusid uues üldlaulupeod (1879 tartus ja 1880 tallinnas). 1879 aastal asutati tallinnas kaubalaevaselts Linda , - majanduslik ettevõtmine, millest loodeti majandusliult suurt tulu ja samas vaadeti seda ka kui rahvuslikku liikumist sest liikmed olid rahvuslikult meelestatud. See ettevõtmine aga ebaõnnestus sest Linda läks pankrotti.
    80nendate alguses järjest süvenesid vastuolud hurda ja jakobsonivahel. Avalikul tasandil oli see pigem konflikt sakala ja eesti postimehe vahel. Sel ajal sakala populaarsus kasvas, eesti postimehe oma vähenes- 1881 sakala tiraaž 6500. Mingi aeg sakala ka hetkeks suleti baltisakslaste survel, kuid see veeltõstis selle populaarsust eestlaste seas.
    Baltiskalsaste hulgas järest enam negatiivset suhtumist- et ei saa jutuugi ollla võrsetest õigustes, see täielik utoopia.
    Jakob Hurt astus omakroda diskussiooni baltisakslstega ja süüdistas nende pastoreid selles, et nad ei astu välja rahva huvide kaitseks välja vaid on mingi kindla kildi esindajad hoopis. See tõi probleeme jaJakob Hurt läks peterburi Jaani koguduse pastoriks (eestlaste kogukond ). Siit hakkasid asjad muutuma nüüd.
    1881 aastal eesti seltside saadikud edastasid tsaarile ühise kollektiivse palve /märgukirja (troonile oli asunud Aleksandr III), jakobson oli selle algatajaks. Esitati mitmeid majanduslikke, rahvuslikke ja politilisi nõudmisi, kuid mingeid tulemusi see ei toonud jällegi.
    Lõhe rahvuslikus liikumises.
    See juba 1880ndate alguses nii suht, Hurda ja Jakobsoni tüli oli toonud ja nende pooldajate vahele.
    EKS juhtimine läks 1881 jakobsoni kätte. Selleks ajaks oli konflikt selline, et Hurda toetajad asutsid protestiks EKSist välja.
    Jannsenil oli baltisaksa aadlike toetus, et ta liiga radikaalset manti oma ajalehes ei avaldaks. Seda võib mitmeti mõista.
    1881 aastal hakkas ilmuma ajaleht Olevik , toimetajaks Ado Grenzstein . Eesti ajalukku Grenzstein läinud ka tugeva venestuse toetajana, kuid see pole veel päris selge, vajab uurimist .
    1882 sureb ootamatult Jakobson 40 aastasena ja see tähendas seda, et jakobsoni toetajad jäid ilma juhita, sest samaväärset meest polnud võtta asemele.
    1882 hakkavad ilmuma ajalehed Virulane ja Valgus- ajakirjandusmaastik muutus järjest mitmekesisemaks ja muuts rohkem eestlaste igapäevaelu osaks.
    1882-1883 Manasseini revisjon -
    Kuramaa ja Liviimaa kubermangus viidi läbi üldine revisjon, et aru saada, milline tegelik ühiskondlik olukord on. Läbiviijaks oli senati liige nikolai Manassein.
    1883 aasta suvel jõudis kätte rahvusliku liikumise lõhe haripunkt, aleksandrikooli komitee koosolekul läksid hurda jajakobsoni toetajad teravalt vaidlema ja mindi enam tülli. Riigivõimkasutas seda olukorda ära ja 1884 aastal aleksandrikooli liikumine asi ametliku lõpu, suleti Peakomitee ja lõpetati abikomiteede tegevus. Suur hulk raha oli juba kogutud ja 1888 uus kool ka avati, kuid probleem oli selles, et sellel ajal juba venestus käis täies hoos ja see avati venekeelse koolina.
    Kuigi 1880ndate alguses langes üks raske hoop teise järel, siis tagaslöökidele vaatamata oli rahvuslik liikumine eesti ühiskonda pöördumatult muutnud. Oli alanud eesti rahvuse kujunemine ja järjest enam eestlasi teadvustas endale seda (siiski ei olnud muuutunud veel üldiseks).
    Rahvusliku liikumise aktiiv
    Selel all müistetakse neid isikuid, kes levitasid rahvuslikke ideid ja ka ise neid kandsid. Mart Laari doktoritöö selleks hea allikas: „Arhiivi kuuluvad need inimesed, kes osalesid vähemalt ühel rahvusliku liikumise üritusel“. Laar ka seda seltskond alähemalt uurinud ja koostanud andmebaasi mingi, kuhu kuulub üle 4000 inimese. Euroopa mastaabis ükssuurimaid omalaadseid andmebaase.
    Aktiivsemat seltskond animetab Laar „äratajateks“, kes osalenud vähemalt kolmes erinevas ettevõtmises/üritusel, neid üle 400 nime.Tavamassis Taluperemehi oli umbes 30%, koolmeistreid umbes 27%, kolmas suur osa käsitöölised umbes 10% , ülejäänud on igast erinev rahvas. Äratajad suur enamus koolmeistreid- üle 55%.
    Rahvusliku liikumise piirkondlikud erinevused.
    Laar on ka seda põhjalikult uurinud ja jõudnud tõdemuseni, et ainuke rahvusliku aktiivuse reegel oli see, et mingit reeglit ei olnd. Et seda ei saa siduda mingi kindla sotsiaalse, majandusliku või poliitilise aspektiga regionaalselt. Laar uurinud ka rahavkoolide võrke, kuid ka nendega seoses ei saa mingit seaduspära leida.
    Kõige aktiivsemad kohelkonnad:
    Lõuna-Eestis- Kanepi, otepää, Tori, Tarvastu, Vändra ja Halliste .
    Põhja-Eestis Ambla, Jõhvi, Koeru ja Türi.
    Liivimaal oli see asi veits aktiivsem kui Eestimaal.
    Rahvuslik ärkamisaeg on tinglik ajalooperiood eesti ajaloos ja järgmine säärane tinglik periood on venestusajastu. Rahvuslik liikumine venestuse ajal ei kadunud kuskile, lihtsalt oli palju raskem toimida, kuid toimis mingites vormides ikkagi edasi.
  • Venestamisaeg. Venestamise motiivid ja algus. Haldusreformid . Kultuuriline venestamine . Õigeusu levitamine. Eesti ühiskonna reageering. Reformide tagajärjed
    Üks tõlgendus, mis on venestamine:Üldine vene mõju tugevnemine üldise keskvõimu tegevuse põhjusel. Ktsamas tähenduses politiika, mille ülesandeks oli eestlaste ja lätlaste kultuuriline ja keeleline ühtesulandamine venelastega. Neid tõlgendusi on aga veel.
    Venestusmudeleid on mitmeid erinevaid: vene keskvõimu poliitika muulaste täielikuks ühtesulatamiseks venelastega (keeleliselt, kultuuriliselt jne). Selle radikaalse mudeli kürval oli ka pehmemaid variante: ntks mudel, mis soodustas muulaste lähendamist venelastele ja nende oma kultuur võis teatud määral alles jääda.
    Lisaks riiklikele programmidele arvestas vene keskvõim ka sellega, et võimalik on muulaste vabatahtlik venestumine .
    Venestamise peamised motiivid ja algus-
    Kolm peamist motiivide rühma: riigi moderniseerimine, rahvusluse tõus vene impeeriumis ja riigi julgeoleku huvid.
    Vene keskvõim oli teadlik, et vene impeerium suht kirevate erinevate poliitiliste üksustega riik. Moderniseerivatest huvidest lähtuvalt üritati siis kõiki impeeriumi alasid halduslikult ühtlustada.
    Vene keskvõimu jaoks olid Euroopa eeskujud peamiselt Suurbritannia , Saksa keisririik (sellised laadnad ühtsed rahvusriigid). Venelased olid aga impeeriumis vähemuses ja sellises eeskujud olid ehk liialt optimistlikud.
    Vene keskvõimul puudus kindel rahvuspoliitika ja see kujunes välja aja jooksul. Formaalselt puudusid vene riigis ka õiguslikud piirangud eri rahvuste jaoks- rahvusest mingeid piiranguid ei tulenenud. Küll aga olid piiranguid seoses usutunnistusega. Kui aga need enammuselt käsitlesid mingeid kindlid etnilisi rühmi, siis de facto olid need siiski rahvuspõhised piirangud.
    Eestlastesse ja lätlastesse suhtuti nii, et kas kohalik põlisrahvas kas saksastub või venestub, et muud teed ei ole. Oldi siis muidugi venestamise poolt. Ei peetud võimalikuks, et tekisk kohalik omakeelne kõrgkultuur seal vms. Kultuuriliselt suhtuti meisse alavääristavalt.
    Üldine kirjaoskus rahva hulgas oli balti provintsides väga kõrge (95%), vene kubermangudes mingi 50% max, olenes kohast.
    Eestlaste ja lätlaste venestamist käsitleti tihti just julgeoleku aspektist. 1871 saksamaa ühendamine ja Keisririigi teke, see hakkas euroop ajõudude vahekorda muutma ja venee keskvõimu suhtumine baltisakslastesse hakkas muutuma. Saksa mõjus balti prvintsides hakati nägema järjest rohkem julgeolekuohtu.
    Venestuse algus: balti provintside kontekstis oluline laiem olukord vene impeeriumi läänealadel. Algas see poolast ja leedust 19 sajandi esimesel poolel Ukraian aladel 1870ndatel, eesti ja liivimaal 1880-1890 aastatesse jääb see raskuspunkt.
    1855-1881 Alexander II valitsemiaeg oli suhteliselt vabameelne ja liberaalne . Aleksander II ajal oli see venestamise küsimus küll päevakorral, kuid siiski enamjaolt vaid ajalehtedes/ajakirjades.
    Kui 1881 sai võimule Alexander III, siis ajsad muutusid. Tema jättis kinnitamata balti provintside privileegid, oli sõjakas tüüp, tahtis alla suruda kõik, mis rahvusluse arenemist pidurdavad .
    Uued kubernerid:
    Radikaalne Eesti kuberner Sergei Šahhoskoi(1885-1894)- oli agar venestaja, eesmärgiks oli eestlased ja lätlased venelastega ühte sulatada, oluline oli õigeusu levitamine.
    Teine liivimaa oma oli ka, aga ei jõudnud konspekteerida...
    Haldusreformid-
    Puudutasid linnade omavaltsust, kohut ja politseisüsteemi.
    Lõhuti keskaegne vana elukorraldus ja seisustevärk. Oluline ol ivallakohtute püsimajäämine seisusliku kohtuna. Rajati mitmeid järelvalveameteid mitmetes eluvaldkondades, eesmärgiks riigivõimu tugevdamine. Need järelvaatajad olid valdavalt venelased.
    Vallareformid- valdade liitmine ja nende allutamine talruahvaasjade komissarile (ta tegi siis riiklikku järelvalvet talurahva omavalitsustele).
    Kultuuriline venestamine-
    Vene keel muudeti asjajamiskeelest linnade omavalitsus, riigi ja kohalike somavalitsustes. Rüütelkonnad ja talurahvaasutused võisid sisemiselt jääda eesti või saksakeelseks, riigiasjadega pidi aga vene keeles suhtlema . Teine oluline arengusuund oli koolide venestamine- see ettevõtmine puudutas ühiskonda kõige laiemalt- kõik koolid viidi õppekeel üle vene keelele. 1887 aastal algas see algkoolides ja keskkoolides, vallakoolides võis 2hel esimesel õppeaastal kasutada veel eesti keelt. 1892 aastast alates kõikides koolides iga õppeastme juures pidi õppima vene keeles. Hkkas kannatama hariduse kvaliteet, sest vene keelest ei saanud paljud ju aru. Eesti keelt võis kasutada emakeeletunnis ja usuõpetus oli ka eesti keeles.
    Ülikooli autonoomia hakkas kannatama alates1889 aastast, kui selle õigusi hakati piirama. 1893 ametlikult tartu linn nimetati ümber Jurjeviks ja TÜ Jurjevi Ülikooliks.
    Osadele õpetajatele tehti täiendkoolitusi, kuid siiski suur osa õpetajaid lasti lahti, sest ei osanud keelt. Ametisse tulid vene õpetajad kes tihti eriti piiti ei jaganud ja kvaliteet kannatas.
    Tsensuuri teema- kõik trükised vene impeeriumis allusid tsensuurile. Tsensuur muutus rangemaks venestusajal ja osad ajad üldse suleti või piirati asju ja seltse jne. Ntks Eesti kirjameeste selts pandi kinni.
    Õigeusu levitamine-
    1880ndatel aastatel läks õigeusku üle eestimaa kubermangus ligi 10 000 inimest. 1840ndate usuvahetus puudutas vaid liivimaad. Tervikuna rahavstikus oli õigeusku 10% eestimaal ja liivimaal kokku, liviimaal oli rohkem, luterlasi oli ülejäänud 90%. Ka venestusajal tekkis tendents, et kui osa oli läinud talupoegadest õigeusku, siis sooviti tagasi luterlikku minna, kuid see oli rangelt keelatud.
    Eesti ühiskonna reageering venestusreformidele-
    Eestlaste jaoks teiktasid suht palju segadust need reformid. Vnestamne pidurdas selgelt rahvuslikku liikumist, osad vahetasid poolt ja läksid venestamisega kaasa, ntks ajaleht Valgus.
    Rahvaluulekogumine ja jakob hurt- 1888ndal aastal algatas järjekordse rahvaluule suurkogumise- veelkord sai eestlastele kinnitatud nende pärimuse ja mineviku tähtsus selle rahvaluule kaudu.
    Villem Reiman
    Baltisaksa seisused oli venestusest erakordselt häiritud. Teha aga midagi sinna ei saanud.
    Venestusreformide tagajärjed-
    Halduskorra reformimine suurel määral kärpis baltiskslaste võimu. Esialgu seestlaste õigused selle arvelt oluliselt ei laienenud aga.
    Koolide venestamise teema tõi kaasa koolitarkuse kvaliteedi languse, üldine kirjaoskuse tase (emakeels) aga oli sajandi lõpul siiski juba üldsieks mutuuda.
    Katse eestlasi kultuuriliselt venestada kukkus läbi- peamine põhjus oli see,e t erinevalt saksastumisest, venestumine ei olnud eestlaste jaoks atraktiivne .
  • Kool ja haridus. Alghariduskoolid. Õpetajad ja õpikud. Keskhariduskoolid. Tartu ülikool. Saksa ja eesti haritlaskond
    Alghariduskoolid
    Talurahvakoolide uuenemine algas juba 19 saj esimsel poolel. Talurahva haridus tervikuna 19 saj esimesel poolel jäi domineerima koduõpetus.
    Murrangulised sündmused algastme hariduses toimusid sajandi keskpaki ja teise poole alguses 1850ndad-1878ndate aastateni. Kujunes välja stabiilne koolivõrk, üle eesti siis. Mindi ka üle üldisele 3-aastasele koolikohustusele. Peamised õppeained olid emakeel , usuõpetus, arvutamine ja laulmine . Sajandi tesel poole lisandus geograafia. Soovitatatvad ained olid ajalugu ja vene keel (kuni venestusperioodi alguseni), lisaks võimlemine poistel ja käsitöö tüdrukutel.
    Õpetajad ja õpikud- talurahvakoolide õpetajate ettevalmistamine oli pikka aega reguleerimata:vahel mingid pastorid tegid seda (Rosentpenter Pärnus ntks) ja neid oli veel ,aga riiklikult oli süsteemitu see asi. 1837 algas Eestimaal see asi normaalselt, kui avati esimene Koolmeistrite seminar. Liivimaa kubermangus valakoolide ‚petajaid valmistati ette kihelkonnakoolides ja eraldis ellsied seminare pikka aega ei olnud (esimene tartus 1873). 1839 Liivimaa läti osas Volmaris rajati õppeasutus, mis oli möeldud köstrite ja kihelkonnakoolide ettevalmistamisek, 10 aastat hiljem toodi see üle Valka.
    1867- esimene Jakobsoni aabits/lugemik. See tõi pöörde eesti kooli ja rahvakirjanudses. Jakobson kasutas uut kirjaviisi, alates 1870ndatest muutus see õpikutes kasutamine üldiseks. Emakeeletundidest tõrjus jakobsoni õpik välja usukirjanduse.
    Eesti Kirjameeste Selts oli oluline õppekirjanduse väljajandja, ligi 50 erinevat trükist andis välja.
    Keskhariduskoolid- riiklikud kubermangugümnaasiumid tartus ja tallinnas. Ka tallinna Toomkool oli oluline keskhariduse kool. Oli ka rida erinevaid erakoole.
    Nt Hugo Treffneri erakool 1883 aastal sai alguse Tartus. Alguse soli saksa keelne keskhariduse kool ,venestusajal venekeelne, 1907 aatsal sai eragümnaasiumi õigused.
    Tartu Ülikool- taasavati 1802 aastal. Oli riiklik/keiserlik ülikool. See tähendas seda, et oli rikklikult finantseeritud ja majanduslikult heal järjel- oli võimalik ehitada uusi hooneid, peahoone , botaanikaaeg,kliinikumid, tähetorn jne. Ülikoolil oli ka ulatuslik autonoomia suht ja om siseasju otsustas suht iseseisvalt.
    Ülikooli teaudslik tase oli okei , paljud professorid välismaalt, oli sajandi keskel euroopas tuntud kui korralik saks aülikool (kogu tegevus toimus saksa keeles).
    Tähtis roll ka baltisaksa üliõpilasorganisatsioonid.
    Saksa ja eesti haritlaskond- eesti haritlaskonda loetakse kuuluvat ka küa ja vallakoolid õpetajad.
    Literaadi seisusesse loeti akadeemilise (ülikooli) haridusega inimest.
    Aadli seisuse seas haritlaskonna tegevus muutub olulisemaks, järjest enam aadlikke läheb õlikooli ja muutuvad teadlasteks.
  • Trükisõna, seltsid ja kodanikuavalikkuse kujunemine. Tsensuur, kirjastamine, raamatukaubandus ja - kogud . Eestikeelne raamat. Ajakirjandus. Seltsid. Kodanikuavalikkus (see esti ajalo V osas olemas kõik suht.)
    Kodanikuühiskond- 19 saj alguse skujunes kõigepealt välja baltiskslaste kodanikuühiskond. See tähendas kodanike omaalgatuslikku tegevust mitmesuguste avalike ajsade arutamiseks ja otsustamiseks. 19 sajandil on oluline ka see, et tollane kodanikuühiskond eeldas seisusteülest koostööd.
    Eestlaste jaoks kodanikuühiskonna teke seotud rahvusliku liikumisega selgelt.
  • Kirik ja religioon. Luteri usu kirik. Vennastekoguduste liikumine. Usuvahetus. Kirik ja usuelu ärkamisajal. Eesti soost vaimulikud. Vaba rahvakiriku idee 19. sajandi lõpupoolel
    Eesti soost vaimulikud- uus arengujoon see. Ilmuvad eestlastest luterlikud pastorid alates 1870ndatest. Olulisemad eesti soost pastorid: Wilhelm Eisenschmidt, Jakob Hurt, Villem Reiman, Rudolf Kallas, Martin Lipp.
    1890 aastal oli kokku juba 21 eestlasest pastorit, põhiosa neist Liivimaal.
    32. Kultuur. Ehituskunsti , kujutava kunsti, teatri, muusika ja ilukirjanduse põhijooned loe sellest Eesti ajaloost V kõitest.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 44 lk · .docx · 72 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Eesti uusaeg #1 Eesti uusaeg #2 Eesti uusaeg #3 Eesti uusaeg #4 Eesti uusaeg #5 Eesti uusaeg #6 Eesti uusaeg #7 Eesti uusaeg #8 Eesti uusaeg #9 Eesti uusaeg #10 Eesti uusaeg #11 Eesti uusaeg #12 Eesti uusaeg #13 Eesti uusaeg #14 Eesti uusaeg #15 Eesti uusaeg #16 Eesti uusaeg #17 Eesti uusaeg #18 Eesti uusaeg #19 Eesti uusaeg #20 Eesti uusaeg #21 Eesti uusaeg #22 Eesti uusaeg #23 Eesti uusaeg #24 Eesti uusaeg #25 Eesti uusaeg #26 Eesti uusaeg #27 Eesti uusaeg #28 Eesti uusaeg #29 Eesti uusaeg #30 Eesti uusaeg #31 Eesti uusaeg #32 Eesti uusaeg #33 Eesti uusaeg #34 Eesti uusaeg #35 Eesti uusaeg #36 Eesti uusaeg #37 Eesti uusaeg #38 Eesti uusaeg #39 Eesti uusaeg #40 Eesti uusaeg #41 Eesti uusaeg #42 Eesti uusaeg #43 Eesti uusaeg #44
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 44 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-06-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 72 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor mirkoaus Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Eesti uusaja kokkuvõte. Õppejõu kronoloogia alusel vastatud eksami küsimused. Hea materjal eksamiks õppimisel.
    eesti uusaeg eesti uusaeg kokkuvõte konspekt vastused küsimused kronoloogia

    Sarnased õppematerjalid

    EESTI UUSAEG
    106
    docx

    EESTI UUSAEG

    Suure impeerium, Rooma keisririik. Jeesuse tulek maailma oli pidepunktiks. 20.saj levinud periodiseering: Vana-Euroopa ja modernne ühiskond – pigem saksa kultuuriruumis levinud võimalus. Piir jooksis 19.saj alguses. Käsitluse pooldajad Otto Brunner (Vana-Euroopa: Homerosest Goetheni), Dietrich Gerhard (Vana-Euroopa algus u.12.saj, kuni 18.saj). Uusaja algus. Humanistide jaoks algas see nende kaasajal, 15-16 sajand. Cellariuse jaoks polnud valikuvarianti, ta oli tõsine luterlane – uusaeg algas usupuhastusega, uue ajajärgu alguseks oli reformatsioon. Ajalooteadus kaasaegses mõttes saab alguse 19.saj, mis tugineb allikatele tuginemisel ja uurimisel, 19.saj teisel poolel juurdus kolmeperioodi käsitlus. Cellarius oli pigem ajalookirjutaja. Varauusaeg, n-ö õige uusaeg, uusim aeg. Euroopas tervikuna arvatakse, et varauusaja ja uusaja piiriks võib lugeda Prantsuse revolutsiooni, 1789. Ajalooperioodides ei ole sobilik kasutada aastaarve, kasutatakse pikemaid üleminekuperioode

    Ajalugu
    Eesti Uusaeg
    70
    docx

    Eesti Uusaeg

    Temaatiline kava Eesti uusaja mõiste: Eesti uusaja mõiste: 1710-1900. Aastal 1710 ei toimunud mitte midagi, kuskilt pidi alustama Uusaega Eestis, sisuliselt midagi ei muutunud vahetus välja Rootsi kuningas Vene tsaariga, kuid kohaliku valitsust toimetasid baltisakslased (Vanasti Eesti uusaeg 1800-1918). Suuremad muutused Eesti ajaloos toimusid 19. saj teisel poolel. Uusaeg jaguneb: varauusaeg, uusaeg, uusimaeg. Majanduses üleminek kapitalismi majanduse. Tööstuses võetakse kasutusele aurulaevad. Poliitika: kodanikuühiskond, rahuvs liikumised. 2) Eesti uusaja ajaloo allikad: Dokumentide kvantitantiivne kasv. Valitsusasutuste kantseleid hakkavad dokumenteerima rohkem. Ilmuvad uued allika liigid, mida varem pole olnud kasutatud. Kirjalike allikaid on liiga palju, otsitakse ainult kõige relevantsemad allikad, mis annavad täieliku iseloomustuse sündmustest

    Ajalugu
    Ajaloo konspekt
    12
    doc

    Ajaloo konspekt

    Ratsionalistid kritiseerisid Baltikumis valitsevat pärisorjust. (August Wilhelm Hupel andis välja esimese eestikeelse ajakirja Lühike Õpetus. ) Pilet 2 Eesti ala minek Rootsi võimu alla 1561.a läks Rootsi võimu alla Tallinn, (kui Liivimaa palus Liivi sõjas abi rootslastelt, et venelastele vastu hakata) 1570. a läks Rootsi alla Hiiumaa 1583. a Pljussa vaherahu- Venemaa ja Rootsi vahel- Põhja-Eesti läks Rootsi alla 1629.a Altmargi vaherahu- Poola ja Rootsi vahel- Lõuna- Eesti läks Rootsi alla 1645. a Brömsebro rahu- Saaremaa Taanilt Rootsile 1660.a Oliwa rahu- Ruhnu saar Rootsile 1710.a Rootsi aeg lõpeb Rahvuslik liikumine venestusajal Enamik seltse tegutses edasi ning uute seltsidena tõusevad esile karskusseltsid, kutseühingud ja tuletõrjeseltsid. Jakob Hurt kutsus rahvast üles koguma rahvaluulet. 90. aastate korraldati lühikeste vahedega kolm laulupidu. Lauldi isamaalisi laule "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"

    Ajalugu
    Eesti ajalugu-1550-1905
    16
    doc

    Eesti ajalugu (1550-1905)

    Ajaloo arvestus AJ4 Kokkuvõte 1. Sõjad vara-uusajal. Liivi sõda(1558-1583), Põhjasõda(1700-1710/1721) ­ põhjused, osapooled, tulemused ja tähtsus Eesti ajaloos. Peamised allikad pärinevad Balthasar Russow' kroonikast(käsitleb Liivi sõja sündmusi kuni aastani 1584; rootsimeelne; Ruccow päritolu pole kindlalt teada, kuid ta oli Pühavaimu eesti koguduse õpetaja). Allikana on ka Johannes Renneri kroonika. Liivi sõja põhjused: o peamiselt Liivimaa soodne asupaik(Ida- ja Lääne-Euroopa vahendaja) o Liivi ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Kuramaa piiskopkonna omavahelised pinged(nt. sõda ordu ja Riia ppk <> Poola- Leedu vahel 1556-1557) o Tugevad vastased: Moskva suurvürstiriik(Ivan IV Julm), Poola-Leedu, Taani, Rootsi Ajend: ,,Tartu maks"

    Ajalugu
    AJALOO SUULINE ARVESTUS
    36
    docx

    AJALOO SUULINE ARVESTUS

    AJALOO SUULINE ARVESTUS 2015 1. teema: Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal 1)Sündmused, millega seoses läksid Eesti alad järk-järgult Rootsi riigi koosseisu Eestimaa kubermang palus Rootsilt kaitset Liivi sõjas. Selle moodustasid 4 maakonda: Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa. Liivimaa kubermang läks Rootsile Poolalt vallutatud aladega.Selle moodustasid Lõuna-Eesti ja Põhja Läti.( Eestis oli siis Pärnu ja Tartumaa) Rootsi sai endale Saaremaa 1645 aastal Brömsebo rahuga Taanilt. (Aga oma asehaldur, rüütelkond , kirikuvalitsus ja teistest erinev maksusüsteem)

    Ajalugu
    Ajaloo arvestuse 1 teema-Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal
    38
    docx

    Ajaloo arvestuse 1.teema: Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal

    Ajaloo arvestuse 1.teema: Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal 1) Sündmused, millega seoses läksid Eesti alad järk-järgult Rootsi riigi koosseisu 1. Eestimaa kubermang palus Rootsilt kaitset Liivi sõjas. Selle moodustasid 4 maakonda: Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa. 2. Liivimaa kubermang läks Rootsile Poolalt vallutatud aladega. Selle moodustasid Lõuna- Eesti ja Põhja - Läti, Eestis olid siis Pärnu- ja Tartu maakonnad. 3. Saaremaa liideti Rootsiga seoses 1645.a Taaniga sõlmitud Brömsebo rahuga. Põhimõtteliselt kuulus Saaremaa Liivimaa kubermangu, kuid säilitas ometigi teatud eraseisundi (oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus ja teistest erinev maksusüsteem). Kubermange valitsesid 2 kindralkuberneri- üks Tallinnas ja teine Riias. 2) Rahvastik 17.sajandil 17

    Ajalugu
    Eesti ajalugu
    15
    doc

    Eesti ajalugu

    1 teema: Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal Sündmused, millega seoses Eesti alas läksid järk-järgult Rootsi rigi koosseisu Põhja-Eesti alad palusid Rootsilt abi Lõuna-Eesti alad hukkusid sõjavallutuste käigus Saaremaa- Taani ja Rootsi sõja käigus rahulepingu tulemusena Rahvastik 17. sajandil 1620 oli siine rahvaarv ­ 120 000 mõisnikud võtsid küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tav. 3 aastaks igasugustest maksudest talupojad liikusid väheviljakatelt aladelt laastunud viljakamatele aladele.

    Ajalugu
    Eesti ala valitsemine-mõis ja talu-linnad-kaubandus-rahvuslik liikumine
    7
    odt

    Eesti ala valitsemine, mõis ja talu, linnad, kaubandus, rahvuslik liikumine

    Liivimaa rüütelkonnale oli see muidugi vastumeelt Aga ähvarduste abil sunniti kindralkubeneri ettepanekuid nn positiivsete määrustena vastu võtma. Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilised kindlustunde. Pearaharahutused 1784. aastal olid pearaharahutused, kuna pearahamaks tekitas palju arusaamatusi talupoegade seas. Talupojad olid asjadest valesti arusaanud. Algasidki mässud 1784 aasta juunis, kuid talupojad ei suutnud vastu panna. Pearaharahutusest oli Liivimaa Eesti osas haaratud üle 60 mõisa. Mõisas – teotöö, Riigi – pearahamaks, nekrute kohustus, Valla – teedeehitus, magasiait, Õigus kaubelda, kohtusse kaevata. Suur osa viljast läks Rootsi. Viin oli 5x kallim. Polnud aknaid, uksi, loomadega oldi koos. Kanad, haned, härg hobune. 17. Linnad, kaubandus, tööndus. Liivi sõja alguseks oli Eestis 9 linna: Tallinn, Tartu, Viljandi, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere, Narva. Neile lisandus 1563 Kuressaare ning Valga. 17

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun