Temaatiline kavaEesti
uusaja mõiste: Eesti
uusaja mõiste: 1710-1900. Aastal 1710 ei toimunud mitte midagi,
kuskilt pidi alustama
Uusaega Eestis, sisuliselt midagi ei muutunud
vahetus välja Rootsi kuningas Vene tsaariga, kuid kohaliku valitsust
toimetasid
baltisakslased (Vanasti Eesti
uusaeg 1800-1918). Suuremad
muutused Eesti ajaloos toimusid 19. saj teisel poolel.
Uusaeg
jaguneb:
varauusaeg , uusaeg,
uusimaeg .
Majanduses
üleminek kapitalismi majanduse. Tööstuses võetakse kasutusele
aurulaevad . Poliitika:
kodanikuühiskond, rahuvs liikumised.
2)
Eesti uusaja ajaloo allikad: Dokumentide
kvantitantiivne kasv. Valitsusasutuste kantseleid hakkavad
dokumenteerima rohkem.
Ilmuvad uued allika liigid, mida varem pole
olnud kasutatud. Kirjalike
allikaid on liiga palju, otsitakse ainult
kõige relevantsemad allikad, mis annavad täieliku
iseloomustuse sündmustest.
Rahvastikuajalugu:
Hingeloendid
(hingerevisjonid)
-
Dokumendid , mis koostati hingeloenduse käigus.
Hingeloendus on
rahvastiku arvestus maksukogumise eesmärgil. 1783 - Poliitiline
pööre, algas
asehaldus periood, mis tõi kaasa uuendusi: kehtestati
uus maks ehk
pearaha maks. Et saada koguda maksu oli vaja teha
rahvastiku arvestust. Hingeloendusi viidi läbi
1782 -1858.
Hingeloendisse registreeriti kõik maksualused isikud (väljaarvatud
kõrgtiitli
kandjad ja
vaimulikud ), enamasti eesti
talurahvas .
Pearaha maksu koguti meessoost isikult, vahet pole kas täiskasvanu
või imik. Eesti hingeloendid on erilised, sest seal on välja toodud
ka Eesti
naissoost isikud (Venemaal polnud). Hingeloendis on isiku
nimi, amet, vanus, kus kohas ta
viibis eelmise hingeloenduse ajal.
Kirikumeetrikad,
personaalraamatud
- Pidas Luteri
pastor . Paks raamat kuhu kirikuõpetaja tegi
sissekandeid, ta märkis üles
kiriklikud talitlused (
ristimine ,
laulatamine, matus). Sellega oli võimalik uurida sündimist,
suremust ja abiellumust. Rahvastiku loomulik liikumine. Esimesed
kirikumeetrikad pärinevad 17. saj teisest poolest. Kirikumeetrikates
on palju lünki, põhjasõja tõttu ja kui
paavst suri otsiti
asendust ning sel ajal ei pandud kirja talitlusi. Sündi ja surma
aegades on kõikumised. Personaalraamatud - Koguduse liikmete
nimekirjad. Nimeliselt väljatoodud kõik koguduse liikmed. Laiemalt
kasutusse tulid 19. saj.
Institutsiooniajalugu
- Bürokratiseerumine ehk ametnike juurdekasv, asjaajamisdokumente
tekkis rohkem.
Vene
impeeriumis:Ametnike arv kasvas 24 korda, rahvaarv kasvas 7 korda
(territoorium laienes):
1796
1
ametnik iga 2250 elaniku kohta.
1851 1 ametnik iga 929 elaniku kohta.
1903
1 ametnik iga 335 elaniku kohta.
Tekivad
uut
laadi ühiskondlike organisatsioonide tekkimine, nende
asjaajamisdokumendid. (Põllumajanduse seltsid, mängu seltsid)
Esialgselt puudutab
baltisaksa ühiskonda, alates 18. saj lõpust
seltsitegevus jõuab Eesti ühiskonda.
Ajakirjandus , esimesed
ajalehed 17. saj lõpust. 19. saj ajakirjandus eesti keeles.
Statistilised
materjalid: Statistikateenistus 19. saj keskpaiku.
Balti
kubermangude üldine
rahvaloendus 1881. Vene impeeriumi üldine
rahvaloendus
1897 .
3)
1710. aasta võimuvahetus: 1700
- Narva lahing, Peeter I sai lüüa Rootsi vägedelt.
1709
- Oktaava lahing, Karl XII sai hävitavalt lüüa.
1710
- Vene
armee hõivas Eesti ja
Liivimaa kubermangu. Lõppes Rootsi
aeg. Algas Vene ülemvõimu periood, mis kestis 2 sajandit.
Võidu
põhjused:Vene
vägede suur ülekaal baltikumis
Rootslaste
garnisonides oli vähe sõjaväelasi.
Katku
epideemia levis Rootsi garnisonides.
Vene
ülemvõimu kehtestamine ja kapitulatsioonid: Venemaa
sõlmis kapitulatsioonid Rootsi garnisoniga Riias, Pärnus ja
Tallinnas ja
Liivimaa rüütelkond, Eestimaa rüütelkond. Sellega
määrati kohaliku omavalitsuse õigust ja võimu. Baltisaksa,
rüütlite ja linnade
privileegid said õigusliku
kinnituse peale
kapitulatsiooni.
Liivimaa
ja Eestimaa jaoks võimuvahetus oli täis lootust. Baltsisakslased
said rohkem privileege ja õigusi. Peeter I lubas taastada kõik
privileegid ja mõisad, mis
kadusid Rootsi ajal ära.
Eestimaa
rüütelkonna kapitulatsioon 29. sept 1710. 29 erinevat punkti.
Artikli alguses rüütelkond esitab oma
palve , et milliseid õiguseid
tuleb kinnitada. Lõpus on veneväe seisukoht, et kas võetakse vastu
palved või lükatakse eemale. Esimene punkt oli kaitsta enda
evangeeliumi usku Augsburgi usutunnistuse järgi. (Vene tsaari võim
tahtis peale suruda õigeusu, millesse Euroopas suhtuti
negatiivselt), pastori valimise võim kogudusel ja kihelkonnal (
Tsaar kinnitas Luteri usu). Teine punkt, kõik privileegid, tiitlid, maad,
annetused alles hoida (Tsaar nõustus, taastas õigused enne Rootsi
poolt tehtud muudatusi). Asjaajamis
keeleks jäi saksa keel.
Ettepanek
luua uus kohtu nimega
tribunal , kus lahendatakse Balti asju kohapeal
(Kõige kõrgeim kohus). Vene võim oli poolikult nõus, kuid
tegelikult sellist kohaliku tribunaali ei loodud. Kaebati edasi
Peterburgi, senatisse.
Carl
Schirren - 1869 kirjutas oma
kuulsad sõnad
Juri Samarinile, “Me ei
ole kunagi vallutatud, me oleme lepinguliselt alistunud.”
Juri
Samarin -
Slaavi filosoof ja
arhitekt .
Peeter
Suur tegi järeleandmisi
balt -sakslastele, et saada nad enda
teenistusse ning tal õnnestus.
Peeter
I privileegidekinnitused: Kinnitas Liivimaa rüütelkonna ja Riia
linna privileegid 1710.
1712 Peeter I kinnitas Eestimaa rüütelkonna
ja linna eesõigused. Privileegi
kinnitused ehk konfirmatsioonid.
Õiguseid vähendati Baltikumis korraga igal pool. Peeter I
järeltulijad Vene tsaari troonil, nad kinnitasid Balti provintsi
privileegid kuni 1881, võimule sai Aleksander III (venestaja), kes
ei kinnitanud Balti privileege.
Uusikaupunki
(Edela-Soome linn) (Nystadi, rootsi k)
rahuleping 1721 - Leping, mis
lõpetas Põhjasõda. Kinnitati, et
Luterlik usk peab jääma.
Venemaa poole
survel kirjutatakse lepingusse , et ei tohi takistada
Vene õigeusu levikut. Rootsi poolt riigistatud mõisad tuli
tagastada omanikele.
Saaremaa,
Pärnu, Tartu ja Narva privileegide kinnitamine
1731 - Keisrinna Anna
kinnitas Saaremaa rüütelkonna privileegid ja kolm olulist linna.
Turu
rahuleping
1743 - Lõpetas Rootsi-Vene sõja. Rootsi oli
loobunud Vene-Balti provintsidest, kuid tegelikkuses Rootsi soovis tagastada
Balti alad.
Rootslased ei saavutanud mitte midagi sõjaga.
Põhjasõja
tulemused: Vene
tsaaririik võitis Põhja-sõja tulemusel, Eestimaa ja Liivimaa alad
läksid Vene impeeriumi koosseisu. Peeter I lõi kolleegiumid, võttis
eeskuju vaenlase ehk Rootsi eeskuju, et läbi viia reforme. Oluline
roll oli Heinrich Claus von Fick’il.
4)
Võimukorraldus Eesti alal pärast 1710. aastat: Konglomeraatriik-
Riigid või poliitilised ühendused, mis hõlmavad erinevaid
regioone, keskvõimu tuumiku ala vahel. Rootsi ajal olid alad
absolutistliku kuninga võimu all, kes pidevalt segas end sisse Balti
asjadesse. Vene tsaari ajal oli olukord sarnane. Vene tsaar oli
piiramatu võimu kandja (isevalitseja). Vene tsaarid ei
sekkunud Balti asjadesse, nad tegelesid Vene sisekubarmangu valitsemisega.
Balti
erikord, der (baltsiche) Landesstaat - Balti provintside, rüütelkonna
ja linnade omavalitsussüsteem. Vene tsaari mõju Balti provintsidele
oli
tagasihoidlik kuni 1840. aastani. Balti saksa
seisuste privileegid, kohalikud põlisrahvad (läbiaegade madalaim seisus).
Eestlane ja
talupoeg olid sünonüümid, olid olukorrad, kus
eestlased murdsid läbi ja said parema hariduse, kuid see tähendas,
et ta saksastus. Eestlane haridusega oli
sakslane , sest
parimat haridust oli võimalik saada ainult saksa keeles. Balti erikord on
kaitsnud suure venelaste sisserändamise eest (vene talupojad).
Haldusjaotus :
Rootsi
võimu ajal oli eesti ala esimest korda ajaloos ühendatud ühe
valitseja võimu alla. Ühtset halduslikku
tervikut eesti siiski ei
moodustanud, aga jäi jagatuks Eestimaa jaa Liivimaa kubermangude
vahel.
l
Eestimaa
kubermang (Lääne maakond, Harju maakond)
l
Liivimaa kubermang
l
Saaremaa provints -
omaette seisev haldusüksus.
l
Tallinn
l
Riia
Riiklik
võimuaparaat: Riiklik
valitsemine, kõige tähtsam roll oli kubermangul.
Seisuslik -
Kõrgemad
seisused valitsevad madalamaid seisuseid (
Aadlid >
Talupojad). Rüütelkondade (Seisuslik)
omavalitsus .
Rüütelkondade
omavalitsus: Eestimaa,
Liivimaa, Saaremaa,
Kuramaa , Piltene rüütelkonnad. Rüütelkond on
aadli
korporatsioon , mis täitis omavalitsus ülesandeid maa
piirkondades hiljem ka linnades. Valitsemise kui ka kohtupidamisvõim.
Kuulumise kriteeriumiks oli rüütlimõisa
omamine , rüütlimõis on
tavaline aadlimõis. Hiljem tehti
kitsas ring, sest mitte
aadlikud said rüütlimõisade omanikeks. Hakati
koostama aadlimartikleid
(
1728 Eesti),
perekondade nimekirjadega, kes kuuluvad rüütelkonda.
Pani paika täpse isikute ringi, kes saavad osa aadli privileegidest.
Maapäev - Iga kolme aasta järel tuldi kokku, et ajada asju,
sõnaõigus ja hääleõigus oli ainult teatud kindlal selstkonnal,
sõnaõigus oli neil, kes kuulusid aadlimartikli ja omasid
rüütlimõisa. Rüütelkonnad on grupeeritud perekondade järgi,
kõige põlisemad suguvõsad on esmajärgulised ning
hilisemad on
teisejärgulised. Maanõunike
kolleegium - Püsivalt tegutsev
ametiasutus, mis koondas enda kätte rüütelkonna oluliste asjade
ajamist. Kolleegium koosnes maanõunikest (Landraat). 12 liikmeline
selstkond (Jeesuse 12
apostlit ). Saaremaal oli ainult 4 maanõuniku.
Puudus sisemine
kihistus .
Luterlikud territoriaalkirikud: Territoriaalkirik-
Teatud poliitilise üksusega territoriaalselt kattunud
kirikuorganisatsioon, mida (kas osaliselt või täielikult)
valitsesid selle poliitilise üksuse
ilmalikud võimukandjad.
Kohalikud Luterlikud territoriaalkirikud jagunesid kaheks tüübiks:
1) Rootsi ja Eestimaa kubermangus: episkopaalse teeitoriaalkiriku
tüüp: piiskop ja puhtvaimulik
konsistoorium . 2) Saksa aladel ja
mujal Eesti ajal: konsistoriaalse
territoriaalkiriku
tüüp: (Ülem)
superintendent ja nii ilmalikest kui vaimulikest
liikmetest konsistoorium. 1686- Kirikuseadus, mis ühtlustas
kirikuorganisatsioonid. Kõik kirikuorganisatsioonid on võrdsed,
seda tehti Rootsi
emamaa eeskujul. Vene
valitsejad ehk õigeusu
esindajad. Vene valitsejad kohalikesse usuasjadesse esialgselt ei
sekkunud. Enam polnud keskvõimu, mis kontrolliks usuühtsust.
Kohaliku kiriku korraldust hakkasid
juhtima kohalikud ilmalikud
seisused.
Linnad:
17.
sajandi alguseks oli Eesti alal kümme linnaõiguslikku
asulat :
Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi, Haapsalu, Paide, Rakvere,
Kuressaare ja Valga. Linnade laastamine järgnes Põhja-sõja ajal.
Tartu,
Arva ja Valga kodanikud küüditati Venemaale. Rootsi
pealetungi
kartuses lasti Tartu 12. juulil 1708 venelaste poolt õhku.
Järgnevatel aastakümnetel sõjas hävinud linnad
taastati ning
linnaelanike arv kasvas jõudsalt. 1782. aastal oli rahvaarvult
suurim linn Eestis endiselt 10 000 elanikuga Tallinn. Tartus 3400,
Narvas 3000, Pärnus 2000, Kuressaares
1400 . Peeter I kinnitas 1712.
aastal vaid Tallinna linnaõigused. Tartu, Pärnu ja Narva
linnaõigusi tunnistasid Vene võimud küll juba Põhjasõja ajal
sõlmitud kapitulatsiooniaktidega, kuid vastavad privileegid sõlmiti
alles 1731. aastal. Linnakodanike koorekihi moodustasid raehärrad
(
magistraat ), neile järgnesid suurgildi koondunud
kaupmehed ja
literaadid , ning seejärel väikegildi kuuluvad tsunfti
käsitöömeistrid. Kodanikuks saamine eeldas veel 18. sajandilgi
väärikat päritolu, kuulumist luteri kirikusse, kaubanduse õppimist
või käsitöömeistri
seisust ning kinnisvara omamist linnas.
Eestlased moodustasid linnade alamkihist 72,5%.
Õiguskorraldus:
Ühiskonda
hakkasid juurduma seni tõukunud Rootsi õigus, mida 1734. aastal
kodifitseeriti.
1737 . a maapäevadel esitati viiest raamatust
koosneva Liivimaa hertsogkonna rüütli ja maaõigus, mis sisaldas
nii tsiviil- kui kriminaalõigust koos protsessikoodeksitega. Troonil
olnud
Elisabethi ei huvitanud balti erikord. Uued võimalused
tekkisid pärast Katariina II trooniletulekut, 1764. aastal saadeti
Liivimaa rüütli- ja maaõiguse projekt taas senatisse
läbivaatamiseks. Kuid mitte midagi ei tulnud välja, nõuti vana
seaduste
kogumiku tõlkimist eesti keelde, kuid see käis ülejõu
kuna see oli osaliselt ladina ja saksa keeles ning väga mahukas
teos. Balti provintsiaalõiguse väljakuulutamiseni jõuti alles
1845. aastal.
Kohtukorraldus :
Pärast
1710. aastat oli:
Eestimaa
ülemmaakohus-
Kuulusid kõik 12 maanõunikut,
kindral kuberner , kes oli riigivõimu
esindaja. Kuid kindral kuberner ei osalenud koguaeg ning mõnikord
maanõunik oli eesistuja. Enamasti maanõunikud otsustasid ära kõik
hääletamise järgi, kindral kuberneri üksik hääl ei otsustanud
mitte midagi. Kõrgeim kohus.
Liivimaa
õuekohus. Baltikumi
18 sajandi kohtusüsteem oli üles ehitatud seisuslikku põhimõtet
järgides.
Sealjuures kuulus aadlile kõrgem kohtuvõim ka kõigi
teiste seisuste üle.
Alamastme
kohtuteks eestimaal meeskohtud ja liivimaal
maakohtud , üks igas
maakonnas . Need moodustasid kohaliku aadli hulgast valitud
kohtunik koos kahe kaasistujaga. Meeskohtunikud nimetas ametisse Eestimaa
ülemmaakohus, maakohtunikud valiti liivimaa rüütelkonna
maapäevadel. Mees ja
maakohtute kompetentsi kuulusid kõigi maal
elavate talupoegade ja teiste mitteaadlike tsiviil- ja
kriminaalasjad. Aadlike kriminaalasju ning
maaomandi vaidlusi
lahendati vaid ülemastme kohtutes.
Mees
ja maakohtutega samal tasemel olid linnade
magistraadid , suurtemates
linnades magistraatide kõrval veel mitmed alamkohtud.
Ülemastme
kohtuteks olid eestimaal ülemmaakohus ja liivimaal õuekohus.
Kommunikatsioon:
Kui
tavaliselt ukaasid jõudsid pealinnast kohale 7-10 päeva jooksul
siis teada Katariina II trooniletõusmisest jõudis Tallinnasse 30
tunniga, mis on tollase aja suurim kulleriteenistuse kiirus. Vähem
tähtsate ukaaside edasitoimetamisega võidi oodata nädalaid, enne
kui need koos pakilisemate korraldustega teele saadeti. Senati ukaas,
milles nõuti kubermanguvõimudelt teateid kurioossete loomade ja
lindude kohta, jõudis Tallinnasse alles kolme ja poole nädala
pärast. Lisaks ukaasidele olid olemas
patendid , millega tehti
teatavaks rüütelkondade maapäevade otsused, mis sel viisil
omandasid seadusjõu. Patentidega edastati kubermanguvõimude
korraldusi ning avaldati mitmesuguseid teateid ja kuulutusi. Enamasti
need puudutasid pagenud talupoegade ja väejooksikute otsimist või
siis kaduma läinud hobune. Aastas avaldati nii Riias kui Tallinnas
60-70 erinevat patenti, mis trükiti, et jätkuks laiali saatmiseks
vähemalt üks igasse kihelkonda. Patendid viidi lähimasse
postijaama, kuhu need jäid seniks, kuni mööduv mõisnik pastor või
mõni teine isik nad kaasa võttis ja edasi toimetas.
Kindralkuberner George Browne kehtestas, et iga kihelkonna
esindaja pidi kaks korda nädalas
tooma posti kohale. Postkontoreid
pidasid ülal linnad. Postiveo
tariifid ja reisijate sõiduhinnad
olid
riiklikult kindlaks määratud ning rüütelkondadel polnud
õigust neid suurendada. Iga rakendatud hobuse kohta tuli maksta 12
kopikat kümneverstase sõidu eest, kuid
1732 . a tuli maksta 24
kopikat. Sõiduaeg sõltus teeoludest kui ka postihobuste vahetamise
kiirusest. Peterburi-Riia postiteel, ühest postijaamast teise
jõudmiseks kulub 5-6 tundi.
5) Asehalduskord : Katariina
II suurim siht oli impeeriumi haldus-ja
kohtupidamise reformide
rakendamine. Venemaa sisekubermangudes ta alustas 1775. a kubermangu
reformiga. Löödi kõik politsei ja valitsusasutused laiali. Uue
hoolekande süsteemi loomine. Kaotati ära tsunfti
sundlus , mis oli
linnade elukorralduse aluseks. Suurendati aadlike isiklikke õigusi,
kuid aadlike organisatsioonide õigusi vähendati. Mõisad, mis olid
aadlike käes, kuulutati välja pärusmõisad ehk isiklik omand,
Muutused
rüütelkondade ja linnade omavalitsuskorralduses: Kroonu ametnikkonna senine normkoosseis tühistati ning kehtestati uus, mis
vastas sisekubermangudes kehtivale. Tähtsuse kaotasid
aadlimatriklid. Baltikumis hakati peale
1785 aastat iga 3 aasta järel
korraldama aadlikogu nii kubermangu kui maakonna tasandil.
1786 saadeti laiali maanõunike kolleegiumid.
Linnade
omavalitsuse ümberkorraldused:
Paide,
Rakvere ja Viljandi kaotasid linnaõigused pärast Põhja-Sõda.
Iga
maakonna halduskeskuseks pidi olema linn, linna õigustega asula.
Paide, Rakvere ja Viljandi said endale linnaõigused (Viljandi 1783)
ning muutusid maakonna keskusteks. Loodi Viljandi, Paide ja Rakvere
maakond. Tekkisid Paldiski (Sadam, oli oluline Venemaa sõjaline
objekt) ja Võru maakond.
Vene
impeeriumi linnaseadus 1785- Keskaegsete linnade eluolu muutus. Linna
elanikud jagunesid kaheks kategooriaks:
linnakodanikud (Kõik
inimesed linnad muutusid kodanikeks).
Toimusid
linnade üldkoosolekud, kus võisid käia kõik linnakodanikud.
Linnakodanikud valisid
linnaduuma ning linnaduuma juhiks oli
linnapea .
Linnavalitsus koosnes viiest isikust.
Kaupmehed
varem kuulusid gildidesse, kuid nüüd saadeti kõik gildid laiali ja
moodustati uued gildid. Uued gildid koosnesid kaupmeestest vastavalt
nende varanduslikust tasest. I
gildi kuulusid kaupmehed, kelle
kapital oli 10 000
rubla . II 5000 rubla, III 1000 rubla.
Linnapea
valimisel said osaleda ainult I ja II gildi liikmed.
Kohtud
saadeti laiali. Uus kohtusüsteem ehitati üles.
Uus halduskorraldus :
Politsei-
ja kohtusüsteem: Politseisüsteem:
Adrakohtunike (Eestimaal)- Mõisnik, kes
kandis politseifunktsioone
ja sillakohtute (Liivimaal) asemele rajati. Politseimeister- Eraldati
politsei linnavalitsusest. Rajati eraldi politsei võimu
kandvad asutused. Politsei läks riigi võimu alla. Väiksemates linnades
võim kuulus politseimeistritele, suurem võim kui linnavalitsusel.
Baltikumi
18. sajandi kohtusüsteem oli üles ehitatud seisuslikku põhimõtet
järgides. Sealjuures kuulus aadlile kõrgem kohtuvõim ka kõigi
teiste seisuste üle.
Maakonnalinnades
alamkohtud: kreisikohus,
raad , alamkorrakohus.
Kubermangulinnades
ülemkohtud: ülemmaakohus, kubermangumakgistraat ülemkorrakohus.
Kubermangulinnades
kolmanda astme kohtud: kohtupalatid (tsiviil- ja
kriminaalkohtupalatid). Lahendasid kõikide seisuste küsimusi.
Kohtusüsteem
oli kolmeastmeline. Talupoegi võeti kohtuasutustesse tööle, kuid
neil polnud mingit võimu. Kui nad hakkasid nõudma rohkem õigusi ja
võimu siis asendati kellegi kuulekamana. Südametunnistuskohtud-
Eesmärgiks oli kohtuprotsessi kiirendamine lepitamise kaudu.
Mõlemaid pooli üritati lepitada.
Pearaharahutused :
1783,
Kõige olulisem riiklik koormus. Varem olulisemad riiklikud
maksud :
ratsateenistusmaks (sõnateenistusmaks), tollivili Eestimaal (Tuli
tasuda viljaga), statsioon Liivimaal (Sama, mis tollivili maks).
Pearahamaksu pidid maksma meessoost isikud, kes olid
maksukohustlased. Vabastatud olid aadli seisus, vaimulik seisus,
sõjaväelased,
riigiametnikud , õpetlased. Varem linlased ei pidanud
otseseid riigimakse maksma. 1782 hingeloendus toimus, et teada saada
kui palju on maksukohustlasi. Pearaharahutused- Puhkes Liivimaal,
talupoegade seas, 1784 suvel. Varem pidi kõik maksud
toimetama mõisahärrale ning tema toimetas osa riigile. Kuid nüüd pidid
talupojad ise toimetama maksud riigile (üks osa mõisnikule teine
riigile). Mõned talupojad said aru nii, et kui makstakse riigile uut
pearahamaksu siis mõisnikule ei pea teotööd ega koormisi tegema.
See tekitas palju pahandust.
6) Rahvastik 18. sajandil:
1695 :
Rahvarv kokku: 350 000 - 400 000. Linnarahvastik: 5-6%, kokku ca 20
000. Suur näljahäda (Arvestati isegi aega N: Enne suurt nälga ja
pärast suurt näljahäda). Suri umbes 75 000 inimest ehk ⅕
rahvastikust. Enamus inimesi ei surnud nälga, vaid haigustesse.
1712:
Rahvaarv kokku: 150 000 - 170 000. Linnarahvastik: ca 3%, kokku ca
5000.
1782:
Rahvaarv kokku: 485 000. Linnarahvastik: ca 5%, kokku ca 23 000.
18.
saj I poolel domineeris sisseränne kui väljaränne. 18. saj II
poolel sisseränne on väiksem kui väljaränne.
Suur
katk: 1710-1711
Suur katku epideemia. Katku suri kuni 200 000 inimest.
Rahvaarvu
muutumine, rahvastiku rahvuslik ja sotsiaalne koosseis: Rahvastiku
sotsiaalne koosseis: Talupojad moodustasid rahvastikust 95%.
Baltisakslased olid jagatud aadli seisustesse, linna kodanikeks,
käsitöölised,
klein deutche (väike saksklane, baltisakslaste
madalaim seisus, kus vabad
sakslased elasid maal).
1695-
eestlasi üle 90% rahvastikust.
1782-
eestlasi 95% rahvastikust.
Baltisakslased
olid rahvastikust 2,5%, ülejäänud
protsendid moodustasid
rootslased ja
venelased .
Rahvastiku
sooline koosseis: 100 naise kohta oli 89 meest (
Nekrutikohustus ,
ligikaudselt 100 000 meest läks teenistusse). Kui
nekrutikohustust polnud siis Eesti rahvaarv oleks olnud 200 000 võrra
suurem.
Asustuse
põhijooned: Asustuspildilt
oli 18. saj eesti tüüpiline
agraarmaa .
Eesti
kümnekonnas linnas elas 1782 aastal vaid 24 000 inimest, mis
moodustas alla 5% kogu rahvaarvust.
Asustustihedus poole väiksem
euroopa keskmisest.
Tihedamalt asustatud põhja-eesti ja saaremaa. 18
saj jooksul asustustihedus ühtlustub. 19 saj alguses jagunes eesti
ala 103 kihelkonnaks, kihelkonnas keskmiselt
4500 -5000 inimest.
Rootsi aja lõpuks eestis u 1000 mõisat. Keskmises eesti külas 5-10
talu.
7)
Mõis ja talu 18. sajandil: Mõisate restitutsioon : Mõisate
restitutsioon- Rootsi aja lõpul reduktsiooni käigus olid paljud
läänimõisad olid võetud riigi kontrolli alla, 18. sajandi algusel
toimus restitutsioon, mille tulemusel anti tagasi läänimõisad
omanikele või nende järglastele.
Mõisate
liigitus: Rüütlimõisad (eramõisad)-
Klassikalised mõisad, mis olid erakätes. Neid oli kõige rohkem.
Kroonumõisad
(riigimõisad).Kirikumõisad-
Oli iga kihelkonna kiriku juures mõis, mis oli pastori kasutuses.
Suuruselt oli tavaline rüütlimõis. Kirikumõisa maa oli väiksem
kui rüütlimõisal ning talupoegi kasutati vähem. Ligikaudselt oli
100 kirikumõisa, kuna oli 100 kihelkonda.
Maavaldusõigused:
Esialgselt
läänimõisad olid kui päritavad mõisad, mille asjadesse ei
sekutud. Sigismund Augusti privileeg- 16. saj (
1651 ), Venemaa
tunnistas seda privileegi (Rootsi mitte). Läänimõisadel oli
tagatud pärandamisõigus nii
poegadele kui ka tütredele. Seda oli
võimalik pärandada kuni 5. sugulusastmeni. Läänimõis püsis
teatud perekonna sees. 1728 Eestimaa rüütelkonnale laiendati samu
õigusi. Mõisa võõrandamiseks (Kinkimine, pantimine, müümine)
oli vaja valitsuse luba. 1766. a Vene
senat võttis vastu otsuse, et
mõisates, kus oli
kehtinud Rootsi ajal Norrköpingi lääniõigus,
peab kehtima see sama õigus ka edasi. Norrköpingi lääniõigus-
Rootsi ajal 1764. a Rootsi linnas Norrköpingis oli toimunud Rootsi
seisuste riigipäev, kus võeti vastu otsuseid, mis puudutasid
lääniõiguseid. Need otsused seadsid läänimõisate valdajatele
olulisi piiranguid. Piirangud: Pärandada võis ainult meesliini
pidi, igakord kui astus troonile uus valitseja pidi
taotlema uuesti
läänimõisa mõisavaldamise õigust.
Mõisamajandus:
18.
saj Eestis domineeris mõisa majanduslik agraalsüsteem. Teoorjuse
töömaht suurenes. Seda on nimetatud teoorjuse mõisamajanduseks.
18.
saj II poolel hakati turustama oma põllusaadusi Venemaale. (Ennem
turustati Lääne-Euroopasse ja madalmaadesse).
Peterburg oli kui
lõpmatu
turg , kuhu võis viia nii palju vilja kui taheti. Suurtes
kogustes hakati
viina välja viima Peterburgi. Viina tootmise tõttu,
tekkis Eestis palju kõrtse (Väga palju):
Rootsi
aja alguses, 17. saj oli Eestis 200 kõrtsi (Maa kõrtsid). Rootsi
aja lõpuks oli üle 1000 kõrtsi. 18. saj lõpuks oli 2000
maakõrtsi. Olid olemas külakõrtsid kui ka
maantee kõrtsid.
Maantee kõrtsid täitsid postijaama funktsiooni. Kõrtsi tuba ehk
sakste kamber: talupojad viibisid ühes ruumis ning teised kõrgemad
seisused olid sakste kambris. Kõrtsid olid
tavalised kirikute
kõrval, et kui
mindi kirikusse siis peale jumalateenistust läksid
kõrtsi. Kõrts täitis olulist seltskonna ja informatsiooni leviku
funktsiooni. Kõrtsi võis pidada mõisnik.
Riiklikud koormised : Riigimaksud:
Pearaha maks, ratsateenistusmaks (Tasuti nii rahas kui ka
viljas ),
tollivili.
Talumajandus :
Teraviljakasvatus:
Kogu elu
talus keerles ümber teraviljakasvatuse. Kolmeväljasüsteem
oli kasutuses (Maa oli jagatud 3’ks ühesuuruseks osaks, 1 osa on
talivilja põld, II osa suvivilja põld, III osa
kesa ehk maa puhkab
aasta). Iga seemnest saade ühe vilja peale 5-6 seemnet, kuid
halbadel aastadel võis vili ikalduda. Saaki ohustas viljastiku
tingimused (Liiga külm, vähe niiskust, liiga soe), mitmesugused
kahjurid (rukiussid. Kasvatati härga (Lihaloom, veoloom). Olid nii
hobused kui härjad kasutusel veoloomadena. Koduloomad:
lehm (sõnnikutootjad, mitte piim ~500l/a). Loomad kannatasid
alatoitumisse, nii pea kui said rohumaale siis loomad ei tahtnud
liikuda kuna nad olid väsinud.
Talu
kasutuses olid põllumaad, mida aeg-ajalt jagati ümber,
vahepeal olid
viljakad maad aga vahepeal halva viljakusega maad. Üleribasus,
talutükid asusid üksteisest kaguel (Igaüks saab nii
viljakat kui
ka ebaviljakat maad). Ühel
ribal , tuleb kasvatada ühte kultuuri.
Põllumaade
kruntimine . Sügisel ajal aeti kõik loomad küla
karjamaale. Metsakasutus oli ühine, varuti küttepuid koos. Mõnikord
oli ühiskasutuses heinamaa. Suurtemate külade juurde võis
kuuluda veski . Levinum külaamet oli külasepp. Hülgepüük toimus
tulirelvade abil. Metsmesindus.
Tähtsamate
tööde
Kõik kommentaarid