Eesti Uusaeg (0)

Temaatiline kava
Eesti uusaja mõiste:  Eesti uusaja mõiste: 1710-1900. Aastal 1710 ei toimunud mitte midagi, kuskilt pidi alustama Uusaega Eestis, sisuliselt midagi ei muutunud vahetus välja Rootsi kuningas Vene tsaariga, kuid kohaliku valitsust toimetasid baltisakslased (Vanasti Eesti uusaeg 1800-1918). Suuremad muutused Eesti ajaloos toimusid 19. saj teisel poolel.
 Uusaeg jaguneb: varauusaeg , uusaeg, uusimaeg .
 
Majanduses üleminek kapitalismi majanduse. Tööstuses võetakse kasutusele aurulaevad .       Poliitika: kodanikuühiskond, rahuvs liikumised.
 
     2) Eesti uusaja ajaloo allikad:  Dokumentide kvantitantiivne kasv. Valitsusasutuste kantseleid hakkavad dokumenteerima rohkem. Ilmuvad uued allika liigid, mida varem pole olnud kasutatud. Kirjalike allikaid on liiga palju, otsitakse ainult kõige relevantsemad allikad, mis annavad täieliku iseloomustuse sündmustest.
 
Rahvastikuajalugu:
Hingeloendid (hingerevisjonid) - Dokumendid , mis koostati hingeloenduse käigus. Hingeloendus on rahvastiku arvestus maksukogumise eesmärgil. 1783 - Poliitiline pööre, algas asehaldus periood, mis tõi kaasa uuendusi: kehtestati uus maks ehk pearaha maks. Et saada koguda maksu oli vaja teha rahvastiku arvestust. Hingeloendusi viidi läbi 1782 -1858. Hingeloendisse registreeriti kõik maksualused isikud (väljaarvatud kõrgtiitli kandjad ja vaimulikud ), enamasti eesti talurahvas . Pearaha maksu koguti meessoost isikult, vahet pole kas täiskasvanu või imik. Eesti hingeloendid on erilised, sest seal on välja toodud ka Eesti naissoost isikud (Venemaal polnud). Hingeloendis on isiku nimi, amet, vanus, kus kohas ta viibis eelmise hingeloenduse ajal.
Kirikumeetrikad, personaalraamatud - Pidas Luteri pastor . Paks raamat kuhu kirikuõpetaja tegi sissekandeid, ta märkis üles kiriklikud talitlused ( ristimine , laulatamine, matus). Sellega oli võimalik uurida sündimist, suremust ja abiellumust. Rahvastiku loomulik liikumine. Esimesed kirikumeetrikad pärinevad 17. saj teisest poolest. Kirikumeetrikates on palju lünki, põhjasõja tõttu ja kui paavst suri otsiti asendust ning sel ajal ei pandud kirja talitlusi. Sündi ja surma aegades on kõikumised. Personaalraamatud - Koguduse liikmete nimekirjad. Nimeliselt väljatoodud kõik koguduse liikmed. Laiemalt kasutusse tulid 19. saj.
 
Institutsiooniajalugu - Bürokratiseerumine ehk ametnike juurdekasv, asjaajamisdokumente tekkis rohkem.
 
Vene impeeriumis:Ametnike arv kasvas 24 korda, rahvaarv kasvas 7 korda (territoorium laienes):
1796 1 ametnik iga 2250 elaniku kohta.
1851 1 ametnik iga 929 elaniku kohta.
1903 1 ametnik iga 335 elaniku kohta.
 
Tekivad uut laadi ühiskondlike organisatsioonide tekkimine, nende asjaajamisdokumendid. (Põllumajanduse seltsid, mängu seltsid) Esialgselt puudutab baltisaksa ühiskonda, alates 18. saj lõpust seltsitegevus jõuab Eesti ühiskonda. Ajakirjandus , esimesed ajalehed 17. saj lõpust. 19. saj ajakirjandus eesti keeles.
 
Statistilised materjalid: Statistikateenistus 19. saj keskpaiku.
Balti kubermangude üldine rahvaloendus 1881. Vene impeeriumi üldine rahvaloendus 1897 .
     3) 1710. aasta võimuvahetus:  1700 - Narva lahing, Peeter I sai lüüa Rootsi vägedelt.
1709 - Oktaava lahing, Karl XII sai hävitavalt lüüa.
1710 - Vene armee hõivas Eesti ja Liivimaa kubermangu. Lõppes Rootsi aeg. Algas Vene ülemvõimu periood, mis kestis 2 sajandit.
 
Võidu põhjused:
Vene vägede suur ülekaal baltikumis
Rootslaste garnisonides oli vähe sõjaväelasi.
Katku epideemia levis Rootsi garnisonides.
 
         Vene ülemvõimu kehtestamine ja kapitulatsioonid: Venemaa sõlmis kapitulatsioonid Rootsi garnisoniga Riias, Pärnus ja Tallinnas ja Liivimaa rüütelkond, Eestimaa rüütelkond. Sellega määrati kohaliku omavalitsuse õigust ja võimu. Baltisaksa, rüütlite ja linnade privileegid said õigusliku kinnituse peale kapitulatsiooni.
 
Liivimaa ja Eestimaa jaoks võimuvahetus oli täis lootust. Baltsisakslased said rohkem privileege ja õigusi. Peeter I lubas taastada kõik privileegid ja mõisad, mis kadusid Rootsi ajal ära.  
 
Eestimaa rüütelkonna kapitulatsioon 29. sept 1710. 29 erinevat punkti. Artikli alguses rüütelkond esitab oma palve , et milliseid õiguseid tuleb kinnitada. Lõpus on veneväe seisukoht, et kas võetakse vastu palved või lükatakse eemale. Esimene punkt oli kaitsta enda evangeeliumi usku Augsburgi usutunnistuse järgi. (Vene tsaari võim tahtis peale suruda õigeusu, millesse Euroopas suhtuti negatiivselt), pastori valimise võim kogudusel ja kihelkonnal ( Tsaar kinnitas Luteri usu). Teine punkt, kõik privileegid, tiitlid, maad, annetused alles hoida (Tsaar nõustus, taastas õigused enne Rootsi poolt tehtud muudatusi). Asjaajamis keeleks jäi saksa keel.
 
Ettepanek luua uus kohtu nimega tribunal , kus lahendatakse Balti asju kohapeal (Kõige kõrgeim kohus). Vene võim oli poolikult nõus, kuid tegelikult sellist kohaliku tribunaali ei loodud. Kaebati edasi Peterburgi, senatisse.
 
Carl Schirren - 1869 kirjutas oma kuulsad sõnad Juri Samarinile, “Me ei ole kunagi vallutatud, me oleme lepinguliselt alistunud.”
Juri Samarin - Slaavi filosoof ja arhitekt .
 
Peeter Suur tegi järeleandmisi balt -sakslastele, et saada nad enda teenistusse ning tal õnnestus.
Peeter I privileegidekinnitused: Kinnitas Liivimaa rüütelkonna ja Riia linna privileegid 1710. 1712 Peeter I kinnitas Eestimaa rüütelkonna ja linna eesõigused. Privileegi kinnitused ehk konfirmatsioonid. Õiguseid vähendati Baltikumis korraga igal pool. Peeter I järeltulijad Vene tsaari troonil, nad kinnitasid Balti provintsi privileegid kuni 1881, võimule sai Aleksander III (venestaja), kes ei kinnitanud Balti privileege.
Uusikaupunki (Edela-Soome linn) (Nystadi, rootsi k) rahuleping 1721 - Leping, mis lõpetas Põhjasõda. Kinnitati, et Luterlik usk peab jääma. Venemaa poole survel kirjutatakse lepingusse , et ei tohi takistada Vene õigeusu levikut. Rootsi poolt riigistatud mõisad tuli tagastada omanikele.
Saaremaa, Pärnu, Tartu ja Narva privileegide kinnitamine 1731 - Keisrinna Anna kinnitas Saaremaa rüütelkonna privileegid ja kolm olulist linna.
Turu rahuleping 1743 - Lõpetas Rootsi-Vene sõja. Rootsi oli loobunud Vene-Balti provintsidest, kuid tegelikkuses Rootsi soovis tagastada Balti alad. Rootslased ei saavutanud mitte midagi sõjaga.
 
          Põhjasõja tulemused: Vene tsaaririik võitis Põhja-sõja tulemusel, Eestimaa ja Liivimaa alad läksid Vene impeeriumi koosseisu. Peeter I lõi kolleegiumid, võttis eeskuju vaenlase ehk Rootsi eeskuju, et läbi viia reforme. Oluline roll oli Heinrich Claus von Fick’il.
 
     4) Võimukorraldus Eesti alal pärast 1710. aastat: Konglomeraatriik- Riigid või poliitilised ühendused, mis hõlmavad erinevaid regioone, keskvõimu tuumiku ala vahel. Rootsi ajal olid alad absolutistliku kuninga võimu all, kes pidevalt segas end sisse Balti asjadesse. Vene tsaari ajal oli olukord sarnane. Vene tsaar oli piiramatu võimu kandja (isevalitseja). Vene tsaarid ei sekkunud Balti asjadesse, nad tegelesid Vene sisekubarmangu valitsemisega.
Balti erikord, der (baltsiche) Landesstaat - Balti provintside, rüütelkonna ja linnade omavalitsussüsteem. Vene tsaari mõju Balti provintsidele oli tagasihoidlik kuni 1840. aastani. Balti saksa seisuste privileegid, kohalikud põlisrahvad (läbiaegade madalaim seisus). Eestlane ja talupoeg olid sünonüümid, olid olukorrad, kus eestlased murdsid läbi ja said parema hariduse, kuid see tähendas, et ta saksastus. Eestlane haridusega oli sakslane , sest parimat haridust oli võimalik saada ainult saksa keeles. Balti erikord on kaitsnud suure venelaste sisserändamise eest (vene talupojad).
 
 
 
 
          Haldusjaotus : Rootsi võimu ajal oli eesti ala esimest korda ajaloos ühendatud ühe valitseja võimu alla. Ühtset halduslikku tervikut eesti siiski ei moodustanud, aga jäi jagatuks Eestimaa jaa Liivimaa kubermangude vahel.
l Eestimaa kubermang (Lääne maakond, Harju maakond)
l Liivimaa kubermang
l Saaremaa provints - omaette seisev haldusüksus.
l Tallinn
l Riia
 
         Riiklik võimuaparaat: Riiklik valitsemine, kõige tähtsam roll oli kubermangul. Seisuslik - Kõrgemad seisused valitsevad madalamaid seisuseid ( Aadlid > Talupojad). Rüütelkondade (Seisuslik) omavalitsus .
         Rüütelkondade omavalitsus: Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa, Kuramaa , Piltene rüütelkonnad. Rüütelkond on aadli korporatsioon , mis täitis omavalitsus ülesandeid maa piirkondades hiljem ka linnades. Valitsemise kui ka kohtupidamisvõim. Kuulumise kriteeriumiks oli rüütlimõisa omamine , rüütlimõis on tavaline aadlimõis. Hiljem tehti kitsas ring, sest mitte aadlikud said rüütlimõisade omanikeks. Hakati koostama aadlimartikleid ( 1728 Eesti), perekondade nimekirjadega, kes kuuluvad rüütelkonda. Pani paika täpse isikute ringi, kes saavad osa aadli privileegidest. Maapäev - Iga kolme aasta järel tuldi kokku, et ajada asju, sõnaõigus ja hääleõigus oli ainult teatud kindlal selstkonnal, sõnaõigus oli neil, kes kuulusid aadlimartikli ja omasid rüütlimõisa. Rüütelkonnad on grupeeritud perekondade järgi, kõige põlisemad suguvõsad on esmajärgulised ning hilisemad on teisejärgulised.  Maanõunike kolleegium - Püsivalt tegutsev ametiasutus, mis koondas enda kätte rüütelkonna oluliste asjade ajamist. Kolleegium koosnes maanõunikest (Landraat). 12 liikmeline selstkond (Jeesuse 12 apostlit ). Saaremaal oli ainult 4 maanõuniku. Puudus sisemine kihistus .
          Luterlikud territoriaalkirikud: Territoriaalkirik- Teatud poliitilise üksusega territoriaalselt kattunud kirikuorganisatsioon, mida (kas osaliselt või täielikult) valitsesid selle poliitilise üksuse ilmalikud võimukandjad. Kohalikud Luterlikud territoriaalkirikud jagunesid kaheks tüübiks: 1) Rootsi ja Eestimaa kubermangus: episkopaalse teeitoriaalkiriku tüüp: piiskop ja puhtvaimulik konsistoorium . 2) Saksa aladel ja mujal Eesti ajal: konsistoriaalse
territoriaalkiriku tüüp: (Ülem) superintendent ja nii ilmalikest kui vaimulikest liikmetest konsistoorium. 1686- Kirikuseadus, mis ühtlustas kirikuorganisatsioonid. Kõik kirikuorganisatsioonid on võrdsed, seda tehti Rootsi emamaa eeskujul. Vene valitsejad ehk õigeusu esindajad. Vene valitsejad kohalikesse usuasjadesse esialgselt ei sekkunud. Enam polnud keskvõimu, mis kontrolliks usuühtsust. Kohaliku kiriku korraldust hakkasid juhtima kohalikud ilmalikud seisused.
 
 
 
 
         Linnad: 17. sajandi alguseks oli Eesti alal kümme linnaõiguslikku asulat : Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi, Haapsalu, Paide, Rakvere, Kuressaare ja Valga. Linnade laastamine järgnes Põhja-sõja ajal. Tartu, Arva ja Valga kodanikud küüditati Venemaale. Rootsi pealetungi kartuses lasti Tartu 12. juulil 1708 venelaste poolt õhku. Järgnevatel aastakümnetel sõjas hävinud linnad taastati ning linnaelanike arv kasvas jõudsalt. 1782. aastal oli rahvaarvult suurim linn Eestis endiselt 10 000 elanikuga Tallinn. Tartus 3400, Narvas 3000, Pärnus 2000, Kuressaares 1400 . Peeter I kinnitas 1712. aastal vaid Tallinna linnaõigused. Tartu, Pärnu ja Narva linnaõigusi tunnistasid Vene võimud küll juba Põhjasõja ajal sõlmitud kapitulatsiooniaktidega, kuid vastavad privileegid sõlmiti alles 1731. aastal. Linnakodanike koorekihi moodustasid raehärrad ( magistraat ), neile järgnesid suurgildi koondunud kaupmehed ja literaadid , ning seejärel väikegildi kuuluvad tsunfti käsitöömeistrid. Kodanikuks saamine eeldas veel 18. sajandilgi väärikat päritolu, kuulumist luteri kirikusse, kaubanduse õppimist või käsitöömeistri seisust ning kinnisvara omamist linnas. Eestlased moodustasid linnade alamkihist 72,5%.
 
        Õiguskorraldus: Ühiskonda hakkasid juurduma seni tõukunud Rootsi õigus, mida 1734. aastal kodifitseeriti. 1737 . a maapäevadel esitati viiest raamatust koosneva Liivimaa hertsogkonna rüütli ja maaõigus, mis sisaldas nii tsiviil- kui kriminaalõigust koos protsessikoodeksitega. Troonil olnud Elisabethi ei huvitanud balti erikord. Uued võimalused tekkisid pärast Katariina II trooniletulekut, 1764. aastal saadeti Liivimaa rüütli- ja maaõiguse projekt taas senatisse läbivaatamiseks. Kuid mitte midagi ei tulnud välja, nõuti vana seaduste kogumiku tõlkimist eesti keelde, kuid see käis ülejõu kuna see oli osaliselt ladina ja saksa keeles ning väga mahukas teos. Balti provintsiaalõiguse väljakuulutamiseni jõuti alles 1845. aastal.
 
         Kohtukorraldus : Pärast 1710. aastat oli: Eestimaa ülemmaakohus- Kuulusid kõik 12 maanõunikut, kindral kuberner , kes oli riigivõimu esindaja. Kuid kindral kuberner ei osalenud koguaeg ning mõnikord maanõunik oli eesistuja. Enamasti maanõunikud otsustasid ära kõik hääletamise järgi, kindral kuberneri üksik hääl ei otsustanud mitte midagi. Kõrgeim kohus. Liivimaa õuekohus. Baltikumi 18 sajandi kohtusüsteem oli üles ehitatud seisuslikku põhimõtet järgides. Sealjuures kuulus aadlile kõrgem kohtuvõim ka kõigi teiste seisuste üle.
Alamastme kohtuteks eestimaal meeskohtud ja liivimaal maakohtud , üks igas maakonnas . Need moodustasid kohaliku aadli hulgast valitud kohtunik koos kahe kaasistujaga. Meeskohtunikud nimetas ametisse Eestimaa ülemmaakohus, maakohtunikud valiti liivimaa rüütelkonna maapäevadel. Mees ja maakohtute kompetentsi kuulusid kõigi maal elavate talupoegade ja teiste mitteaadlike tsiviil- ja kriminaalasjad. Aadlike kriminaalasju ning maaomandi vaidlusi lahendati vaid ülemastme kohtutes.
Mees ja maakohtutega samal tasemel olid linnade magistraadid , suurtemates linnades magistraatide kõrval veel mitmed alamkohtud.
Ülemastme kohtuteks olid eestimaal ülemmaakohus ja liivimaal õuekohus.
 
        Kommunikatsioon: Kui tavaliselt ukaasid jõudsid pealinnast kohale 7-10 päeva jooksul siis teada Katariina II trooniletõusmisest jõudis Tallinnasse 30 tunniga, mis on tollase aja suurim kulleriteenistuse kiirus. Vähem tähtsate ukaaside edasitoimetamisega võidi oodata nädalaid, enne kui need koos pakilisemate korraldustega teele saadeti. Senati ukaas, milles nõuti kubermanguvõimudelt teateid kurioossete loomade ja lindude kohta, jõudis Tallinnasse alles kolme ja poole nädala pärast. Lisaks ukaasidele olid olemas patendid , millega tehti teatavaks rüütelkondade maapäevade otsused, mis sel viisil omandasid seadusjõu. Patentidega edastati kubermanguvõimude korraldusi ning avaldati mitmesuguseid teateid ja kuulutusi. Enamasti need puudutasid pagenud talupoegade ja väejooksikute otsimist või siis kaduma läinud hobune. Aastas avaldati nii Riias kui Tallinnas 60-70 erinevat patenti, mis trükiti, et jätkuks laiali saatmiseks vähemalt üks igasse kihelkonda. Patendid viidi lähimasse postijaama, kuhu need jäid seniks, kuni mööduv mõisnik pastor või mõni teine isik nad kaasa võttis ja edasi toimetas.   Kindralkuberner George Browne kehtestas, et iga kihelkonna esindaja pidi kaks korda nädalas tooma posti kohale. Postkontoreid pidasid ülal linnad. Postiveo tariifid ja reisijate sõiduhinnad olid riiklikult kindlaks määratud ning rüütelkondadel polnud õigust neid suurendada. Iga rakendatud hobuse kohta tuli maksta 12 kopikat kümneverstase sõidu eest, kuid 1732 . a tuli maksta 24 kopikat. Sõiduaeg sõltus teeoludest kui ka postihobuste vahetamise kiirusest. Peterburi-Riia postiteel, ühest postijaamast teise jõudmiseks kulub 5-6 tundi.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
    5) Asehalduskord : Katariina II suurim siht oli impeeriumi haldus-ja kohtupidamise reformide rakendamine. Venemaa sisekubermangudes ta alustas 1775. a kubermangu reformiga. Löödi kõik politsei ja valitsusasutused laiali. Uue hoolekande süsteemi loomine. Kaotati ära tsunfti sundlus , mis oli linnade elukorralduse aluseks. Suurendati aadlike isiklikke õigusi, kuid aadlike organisatsioonide õigusi vähendati. Mõisad, mis olid aadlike käes, kuulutati välja pärusmõisad ehk isiklik omand,
        Muutused rüütelkondade ja linnade omavalitsuskorralduses: Kroonu ametnikkonna senine normkoosseis tühistati ning kehtestati uus, mis vastas sisekubermangudes kehtivale. Tähtsuse kaotasid aadlimatriklid. Baltikumis hakati peale 1785 aastat iga 3 aasta järel korraldama aadlikogu nii kubermangu kui maakonna tasandil. 1786 saadeti laiali maanõunike kolleegiumid.
 
Linnade omavalitsuse ümberkorraldused:
Paide, Rakvere ja Viljandi kaotasid linnaõigused pärast Põhja-Sõda.
Iga maakonna halduskeskuseks pidi olema linn, linna õigustega asula. Paide, Rakvere ja Viljandi said endale linnaõigused (Viljandi 1783) ning muutusid maakonna keskusteks. Loodi Viljandi, Paide ja Rakvere maakond. Tekkisid Paldiski (Sadam, oli oluline Venemaa sõjaline objekt) ja Võru maakond.
Vene impeeriumi linnaseadus 1785- Keskaegsete linnade eluolu muutus. Linna elanikud jagunesid kaheks kategooriaks: linnakodanikud (Kõik inimesed linnad muutusid kodanikeks).
Toimusid linnade üldkoosolekud, kus võisid käia kõik linnakodanikud. Linnakodanikud valisid linnaduuma ning linnaduuma juhiks oli linnapea . Linnavalitsus koosnes viiest isikust.
Kaupmehed varem kuulusid gildidesse, kuid nüüd saadeti kõik gildid laiali ja moodustati uued gildid. Uued gildid koosnesid kaupmeestest vastavalt nende varanduslikust tasest. I gildi kuulusid kaupmehed, kelle kapital oli 10 000 rubla . II 5000 rubla, III 1000 rubla.
Linnapea valimisel said osaleda ainult I ja II gildi liikmed.
Kohtud saadeti laiali. Uus kohtusüsteem ehitati üles.
 
        Uus halduskorraldus :
        Politsei- ja kohtusüsteem: Politseisüsteem: Adrakohtunike (Eestimaal)- Mõisnik, kes kandis politseifunktsioone ja sillakohtute (Liivimaal) asemele rajati. Politseimeister- Eraldati politsei linnavalitsusest. Rajati eraldi politsei võimu kandvad asutused. Politsei läks riigi võimu alla. Väiksemates linnades võim kuulus politseimeistritele, suurem võim kui linnavalitsusel.
 
Baltikumi 18. sajandi kohtusüsteem oli üles ehitatud seisuslikku põhimõtet järgides. Sealjuures kuulus aadlile kõrgem kohtuvõim ka kõigi teiste seisuste üle.
 
Maakonnalinnades alamkohtud: kreisikohus, raad , alamkorrakohus.
Kubermangulinnades ülemkohtud: ülemmaakohus, kubermangumakgistraat ülemkorrakohus.
Kubermangulinnades kolmanda astme kohtud: kohtupalatid (tsiviil- ja kriminaalkohtupalatid).  Lahendasid kõikide seisuste küsimusi.
 
Kohtusüsteem oli kolmeastmeline. Talupoegi võeti kohtuasutustesse tööle, kuid neil polnud mingit võimu. Kui nad hakkasid nõudma rohkem õigusi ja võimu siis asendati kellegi kuulekamana. Südametunnistuskohtud- Eesmärgiks oli kohtuprotsessi kiirendamine lepitamise kaudu. Mõlemaid pooli üritati lepitada.
 
         Pearaharahutused : 1783, Kõige olulisem riiklik koormus. Varem olulisemad riiklikud maksud : ratsateenistusmaks (sõnateenistusmaks), tollivili Eestimaal (Tuli tasuda viljaga), statsioon Liivimaal (Sama, mis tollivili maks). Pearahamaksu pidid maksma meessoost isikud, kes olid maksukohustlased. Vabastatud olid aadli seisus, vaimulik seisus, sõjaväelased, riigiametnikud , õpetlased. Varem linlased ei pidanud otseseid riigimakse maksma. 1782 hingeloendus toimus, et teada saada kui palju on maksukohustlasi. Pearaharahutused- Puhkes Liivimaal, talupoegade seas, 1784 suvel. Varem pidi kõik maksud toimetama mõisahärrale ning tema toimetas osa riigile. Kuid nüüd pidid talupojad ise toimetama maksud riigile (üks osa mõisnikule teine riigile). Mõned talupojad said aru nii, et kui makstakse riigile uut pearahamaksu siis mõisnikule ei pea teotööd ega koormisi tegema. See tekitas palju pahandust.
 
   6) Rahvastik 18. sajandil:
1695 : Rahvarv kokku: 350 000 - 400 000. Linnarahvastik: 5-6%, kokku ca 20 000. Suur näljahäda (Arvestati isegi aega N: Enne suurt nälga ja pärast suurt näljahäda). Suri umbes 75 000 inimest ehk ⅕ rahvastikust. Enamus inimesi ei surnud nälga, vaid haigustesse.
1712: Rahvaarv kokku: 150 000 - 170 000. Linnarahvastik: ca 3%, kokku ca 5000.
1782: Rahvaarv kokku: 485 000. Linnarahvastik: ca 5%, kokku ca 23 000.
 
18. saj I poolel domineeris sisseränne kui väljaränne. 18. saj II poolel sisseränne on väiksem kui väljaränne.
 
         Suur katk: 1710-1711 Suur katku epideemia. Katku suri kuni 200 000 inimest.
 
         Rahvaarvu muutumine, rahvastiku rahvuslik ja sotsiaalne koosseis: Rahvastiku sotsiaalne koosseis: Talupojad moodustasid rahvastikust 95%. Baltisakslased olid jagatud aadli seisustesse, linna kodanikeks, käsitöölised, klein deutche (väike saksklane, baltisakslaste madalaim seisus, kus vabad sakslased elasid maal).
 
1695- eestlasi üle 90% rahvastikust.
1782- eestlasi 95% rahvastikust.
Baltisakslased olid rahvastikust 2,5%, ülejäänud protsendid moodustasid rootslased ja venelased .
 
Rahvastiku sooline koosseis: 100 naise kohta oli 89 meest ( Nekrutikohustus , ligikaudselt 100 000 meest läks teenistusse).  Kui nekrutikohustust polnud siis Eesti rahvaarv oleks olnud 200 000 võrra suurem.
 
        Asustuse põhijooned: Asustuspildilt oli 18. saj eesti tüüpiline agraarmaa .
Eesti kümnekonnas linnas elas 1782 aastal vaid 24 000 inimest, mis moodustas alla 5% kogu rahvaarvust. Asustustihedus poole väiksem euroopa keskmisest. Tihedamalt asustatud põhja-eesti ja saaremaa. 18 saj jooksul asustustihedus ühtlustub. 19 saj alguses jagunes eesti ala 103 kihelkonnaks, kihelkonnas keskmiselt 4500 -5000 inimest. Rootsi aja lõpuks eestis u 1000 mõisat. Keskmises eesti külas 5-10 talu.
 
   7) Mõis ja talu 18. sajandil:
         Mõisate restitutsioon : Mõisate restitutsioon- Rootsi aja lõpul reduktsiooni käigus olid paljud läänimõisad olid võetud riigi kontrolli alla, 18. sajandi algusel toimus restitutsioon, mille tulemusel anti tagasi läänimõisad omanikele või nende järglastele.
Mõisate liigitus: Rüütlimõisad (eramõisad)- Klassikalised mõisad, mis olid erakätes. Neid oli kõige rohkem.
Kroonumõisad (riigimõisad).
Kirikumõisad- Oli iga kihelkonna kiriku juures mõis, mis oli pastori kasutuses. Suuruselt oli tavaline rüütlimõis. Kirikumõisa maa oli väiksem kui rüütlimõisal ning talupoegi kasutati vähem. Ligikaudselt oli 100 kirikumõisa, kuna oli 100 kihelkonda.
         Maavaldusõigused: Esialgselt läänimõisad olid kui päritavad mõisad, mille asjadesse ei sekutud. Sigismund Augusti privileeg- 16. saj ( 1651 ), Venemaa tunnistas seda privileegi (Rootsi mitte). Läänimõisadel oli tagatud pärandamisõigus nii poegadele kui ka tütredele. Seda oli võimalik pärandada kuni 5. sugulusastmeni. Läänimõis püsis teatud perekonna sees. 1728 Eestimaa rüütelkonnale laiendati samu õigusi. Mõisa võõrandamiseks (Kinkimine, pantimine, müümine) oli vaja valitsuse luba. 1766. a Vene senat võttis vastu otsuse, et mõisates, kus oli kehtinud Rootsi ajal Norrköpingi lääniõigus, peab kehtima see sama õigus ka edasi. Norrköpingi lääniõigus- Rootsi ajal 1764. a Rootsi linnas Norrköpingis oli toimunud Rootsi seisuste riigipäev, kus võeti vastu otsuseid, mis puudutasid lääniõiguseid. Need otsused seadsid läänimõisate valdajatele olulisi piiranguid. Piirangud: Pärandada võis ainult meesliini pidi, igakord kui astus troonile uus valitseja pidi taotlema uuesti läänimõisa mõisavaldamise õigust.
 
 
 
 
 
         Mõisamajandus: 18. saj Eestis domineeris mõisa majanduslik agraalsüsteem. Teoorjuse töömaht suurenes. Seda on nimetatud teoorjuse mõisamajanduseks.
 
18. saj II poolel hakati turustama oma põllusaadusi Venemaale. (Ennem turustati Lääne-Euroopasse ja madalmaadesse). Peterburg oli kui lõpmatu turg , kuhu võis viia nii palju vilja kui taheti. Suurtes kogustes hakati viina välja viima Peterburgi. Viina tootmise tõttu, tekkis Eestis palju kõrtse (Väga palju):
Rootsi aja alguses, 17. saj oli Eestis 200 kõrtsi (Maa kõrtsid). Rootsi aja lõpuks oli üle 1000 kõrtsi. 18. saj lõpuks oli 2000 maakõrtsi. Olid olemas külakõrtsid kui ka maantee kõrtsid. Maantee kõrtsid täitsid postijaama funktsiooni. Kõrtsi tuba ehk sakste kamber: talupojad viibisid ühes ruumis ning teised kõrgemad seisused olid sakste kambris. Kõrtsid olid tavalised kirikute kõrval, et kui mindi kirikusse siis peale jumalateenistust läksid kõrtsi. Kõrts täitis olulist seltskonna ja informatsiooni leviku funktsiooni. Kõrtsi võis pidada mõisnik.
 
         Riiklikud koormised : Riigimaksud: Pearaha maks, ratsateenistusmaks (Tasuti nii rahas kui ka viljas ), tollivili.
          Talumajandus : Teraviljakasvatus: Kogu elu talus keerles ümber teraviljakasvatuse. Kolmeväljasüsteem oli kasutuses (Maa oli jagatud 3’ks ühesuuruseks osaks, 1 osa on talivilja põld, II osa suvivilja põld, III osa kesa ehk maa puhkab aasta). Iga seemnest saade ühe vilja peale 5-6 seemnet, kuid halbadel aastadel võis vili ikalduda. Saaki ohustas viljastiku tingimused (Liiga külm, vähe niiskust, liiga soe), mitmesugused kahjurid (rukiussid. Kasvatati härga (Lihaloom, veoloom). Olid nii hobused kui härjad kasutusel veoloomadena. Koduloomad: lehm (sõnnikutootjad, mitte piim ~500l/a). Loomad kannatasid alatoitumisse, nii pea kui said rohumaale siis loomad ei tahtnud liikuda kuna nad olid väsinud.
 
Talu kasutuses olid põllumaad, mida aeg-ajalt jagati ümber, vahepeal olid viljakad maad aga vahepeal halva viljakusega maad. Üleribasus, talutükid asusid üksteisest kaguel (Igaüks saab nii viljakat kui ka ebaviljakat maad). Ühel ribal , tuleb kasvatada ühte kultuuri. Põllumaade kruntimine . Sügisel ajal aeti kõik loomad küla karjamaale. Metsakasutus oli ühine, varuti küttepuid koos. Mõnikord oli ühiskasutuses heinamaa. Suurtemate külade juurde võis kuuluda veski . Levinum külaamet oli külasepp. Hülgepüük toimus tulirelvade abil. Metsmesindus.
 
Tähtsamate tööde kalender:
Aprilli lõpp: Algas kevadiste põllutööde tsükkel, karja väljalaskmine, jüripäev 23. aprill (Taluteenijate teenistusaeg algas jüripäeval, sellel samal päeval algas mõisas oluline koormis ehk jalategu ja rakmetegu). Hakkasid suvised tööd pihta: suvivilja külvamine (kaer, oder ), kesapõllu harimine (raskeim töö oli sõnniku vedu). viljalõikus, viljapeksmine ehk rehepeks (Kvart, kõver nui, millega vilja peksti).
Mihklipäev 29. september: Suviste põllutööde lõpp (Mihklipäeval veristati oinast ja joodi õlu). Suuremad ühistööd: heinategu , viljalõikus, sõnnikuvedu, viljapeksmine
         Talurahva koormised: Mõisakoormised: 9/10 kohustustest oli teotöö. Naturaal andamid 1/10 (kanad, munad, vili, palgid jne)
 
   8) Talurahva õiguslik olukord:
        Olukord eramõisates ja kroonumõisates: Kroonumõisad jäid, et riik saaks stabiilse sissetuleku. Ei tohtinud koormisi tõsta. Talupoegade olukord kroonumõisas oli kergem kui eramõisates. Kroonumõisates mõisahärra talupoegade karistamisõigused olid kindlaks määratud.
        Roseni deklaratsioon : Talupoegade olukorra halvenemine. Roseni deklaratsioon sai Virumaa mõisast, kohalik mölder Jaan esitas kaebuse mõisniku vastu pärast seda kui mõisnik oli tema koormisi tõstnud ja möldrikoha võtnud ning on füüsiliselt teda peksnud. Kaebuse esitas ta Peterburgi. Kaebus saadeti tagasi Eestimaa rüütelkonnale ja Liivimaa rüütelkonnale. Roseni deklaratsiooni kinnitas Liivimaa ja Eestimaa kubermangu ülemkohus. Jaani mõisati valekaebamisse ning kehtestati talle sunnitöö. Vahepeal suri keisrinna Anna, võimule tuli Ivan VI, millega kuulutati välja amnestia ehk mölder Jaan sai koju tulla. Ikka otsis Jaan õigust, osales kaebekirjas, teda mõisteti süüdi ning määrati sunnitöö.
        Sunnismaisuse küsimus: Talupoeg on kinnistatud teatud mõisas, ta ei tohitnud oma elukohta vahetada. 18. saj oluliseks probleemiks oli talupoegade pagemine. Selle probleemi lahendamisega tegelesid nii rüütelkonnad kui ka kubermangud . Peale sõdade oli rahvaarv vähenenud, oli palju tühju talusi. Talupoegade varjamine oli seadusega karistatav. Võeti kasutusele häbipostid, kuhu seoti kinni ning häbistati. Kirikuisal oli kohustus külastada kodusi, haigeid ja kontrollida kas inimesed teavad usust piisavalt ning lisaks kontrollis , et kas talus on võõraid inimesi ehk pagenud talupoegi. Kui talutüdruk tahtis abielluda talumehega teisest mõisast siis mõisahärra pidi andma loa, et talutüdruk läheb teise mõisa töötama, kuid tavaliselt mõisahärrad keeldusid sellest (Seaduse rikkumine ). Mõisahärra ei tahtnud, et tööjõud lahkuks.
         1765 . aasta positiivsed määrused: 1765. aasta positiivsed määrused, mis puudutasid ainult Liivimaad. Kindralkuberner George Browne hakkas Katariina II korraldusel sekkuma Liivimaa talurahva olukorra reguleerimisse. 1765. a algas Liivimaal maapäev, kus Kindralkuberner nõudis talurahva olukorra parandamist: Nõudis, et talupojal peab olema omandiõigus vallasvara üle (Kõik, mis talupoeg on ise endale saanud). Mõisnik ei tohtinud määrata talupojale surmanuhtlust. Kindlat mõisakoormised. Mõisnike kodukari õiguse piiramine ( KARISTAMINE ).
 
        Pearaharahutused: Puhkes Liivimaal, talupoegade seas, 1784 suvel. Varem pidi kõik maksud toimetama mõisahärrale ning tema toimetas osa riigile. Kuid nüüd pidid talupojad ise toimetama maksud riigile (üks osa mõisnikule teine riigile). Mõned talupojad said aru nii, et kui makstakse riigile uut pearahamaksu siis mõisnikule ei pea teotööd ega koormisi tegema. See tekitas palju pahandust.
   9) Kaubandus, käsitöö ja tööndus 18. sajandil:
         Kaugkaubandus :
Tollipiiri ületamises tuli maksta maksu. Tollipiirid olid tavaliselt kubermangude vahel. 1782 tollipiir kadus .
 
Kõige tähtsamad piirkonnad, kuhu kaupa müüa olid Peterburg ja Riia.
 
Oluliseks sisseveokaupadeks: talurahvakaubad (sool, metall ja soolaheeringad, tubakas), sisse veeti ka paberit, klaasi, veini, kohv tee vürtsid, suhkur.
Väljaveoartikliteks eesti alalt: teravili. Parematel aastatel viidi välja üle 20 000 tonni teravilja. Eesti sadamate kaudu viidi välja veel lina, kanep , tõrv, tökat - läksid lõuna-euroopasse, enamasti madalmaadesse. Teatud määral ka Lübeck, Rootsi.
 
        Maakaubandus: Eesti ala sisealad ja saared.
Oli rangelt reglementeeritud. Normid, regulatsioonid talupoegadele ostmiseks, müümiseks.
Sõbrakaubandus - konkreetne talupoeg suhtus linnas konkr kaupmehega, viib ülejäägid temale ja ostab temalt vajamineva.Oli võimalik ka võlgu saada vajadusel. Põhiliseks sool, raud, tubakas. Sisemaal ka soolaheeringas.
 
Asehaldus tõi kaasa lihtsustused maakaubanduses. Reegleid lõdvendati.
Kauplemiskohtadeks linnad, ning ka maalaadad. Eesti alal mitmel pool, suurimaks Tartu laat - tavaliselt aasta alguses.
        Käsitöö ja tööndus: Oli tsunftikord , kuhu kuulusid käsitöö meistrid, kes pidid tootma tsunfti eeskirjade järgi, et poleks konkurentsi. 18. saj hakati rajama uusi manufaktuure, linnadest väljaspool, kus polnud piiranguid linnaõiguse pärast.
 
1734-1736- Räpina mõisa pabervabrik. Tegemist vanima tänaseni tegutseva tööstusettevõttega eestis.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
   10) Kirik ja religioon :
           Luteri vaimulikkond: Üks ühiskonna põhiseisustest, mis põhiliselt koosnes balti-sakslastest. Igas maa kihelkonnas oli üks luterlik pastor ametis. Eestis oli üle 100 kihelkonna. Ühel pühapäeval pastor teenis ühe kihelkonna kirikus siis teise kihelkonna kirikus. Kiriku juurde kuulus ka kirikumõis, mida kutsutakse pastoraadiks. Pastor teenis raha oma mõisast. Kui pastor teostas kiriklike toimetusi näiteks laste ristmine, laulatamine ja matmine siis nende eest olid kehtestatud maksud, mida tuli maksta pastorile. Läbi aja maksud muutusid. Paljudel juhtudel matmise eest tuli pastorile anda härg.
 
Praastkond- Praast on üks valitud kihelkonna pastoridest, kõrvalamet. Praast oli tavaline pastor.
 
Patronaadiõigus- Pastori ametisse nimetamise õigus. Oli seotud konkreetse rüütlimõisaga, kus valdaja või omanik võis määrata, kes pastor olema saab. Kandidaat pidi olema ülikooli haridusega.
 
Martin Luther- Jumala teenistus peab olema rahva keelne.
 
Saksa või eesti keelne, mis tähendas seda, et oli eraldi saksa ja eesti kogudused. Eesti koguduses oli eraldi ametis pastor. Pühapäeval pidi tegema kaks jumala teenistus, saksa ja eesti keeles.
 
            Pietism : Ehk vagadusliikumine . Üksikisiku usline ärkamine ehk inviduaalne tunnetamine. Hakkasid tegutsema usuringid, mida korraldas pastor. Pietism eeldab kõrgemat haridust. Pietism levis pastorite, aadli ning linnade kodanike seas. Halle Ülikool- Tähtsaim pietistide keskus, kust saadi parimat haridust pastoritele. Tänu pietistlikute pastoritele peale Põhja sõda toimus kiireareng kõikides kirikuvaldkondades.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
           Vennastekogudusliikumine: Hernhuutlus (Herrnhut’i kohanimejärgi) ehk vennastekogudusliikumine. Sarnane oli pietismile. Usuline inviduaalsus. Erinevus: õpetuse poolest oli lihtsam ja rahvapärasem. Õpetuse suunalt oli seotud Jeesus Kristusega. Arusaadav ja mõistetav vähese haridusega inimestele. Levis kõikides ühiskonna kihtides: aadliseisuses, pastorite seas, linnas ja talupoegade seas. Peeti kõiki liikmeid vendadeks ja õdedeks vaatamata sellele, et tegemist oli kas aadliga või talupojaga. Levis mitmel pool Eesti alal, olulisemad keskused: Kagu-Eesti (Urvaste kihelkond ), Saaremaa, Tallinn. Hernhuutluses oli seotud umbes 10 000 inimest. Hernhuutlust on nimetatud esimeseks rahvaliikumiseks Eesti alal. 1740ndate aastatel levis palju. 1743. a hernhuutlus keelustati . Esialgselt mõisnikud suhtusid hernhuutlusesse neutraalselt või positiivselt (Talupoegade eluvaldkonnas muutusid elumuutused, kui talupoeg oli midagi mõisast pihta pannud siis nad tagastasid, sest nad kartsid, et nende hing läheb hukatusse). Aja jooksul hakkas hernhuutlusega kaasnema sotsiaalsed protestid, mis ei meeldinud mõisnikutele.
 
Hernhuutlaste mõjude tõttu on osades piirkondades kadunud rahvalaulud, muistsed ohvrikohad, muistsed puud. On kirjapandud hernhuutlaste elulugusi päevikutesse. Hernhuutlastele oli omane koorilaulu traditsioon, puhkpillide mängimine.
 
           Teoloogiline ratsionalism : Suund luterluse sees, mis puudutas luterlike pastoreid baltimaades 18. saj II poolel. Otseselt on seotud valgustus ideedega. Kui prantsuse valgustus oli vaenulik kirikute vastu siis saksa valgustusel puudus kiriklik vaenus .
 
Levis atheism, kus inimesed eitasid jumalase eksisteerimist, sest ta ei vasta looduslikele seadustele . Tõi kaasa teoloogilise ratsionalismi ehk õpetus moraalist, mis on hea ja mis on halb.
11) Haridus - ja kultuurielu 18. sajandil ja 19. sajandi algul:
Rahvaharidus : Põhja-sõda oli suur tagasilöök. Eesti alal loodi esimest korda talurahva koolide võrgustik, mis oli parem kui Liivimaal (Rootsi aeg), kuid Põhja sõja ajal koolide tegevus lõppes. Sisu: Sama, mis oli Rootsi aja lõpul ehk oli kolm olulist komponenti: 1) Lugemisoskus 2) Katekismuse tundmine (Usuõpetus) 3) Kiriku laulude laulmine . Talupojad, kes said hariduse õpetasid oma lastele ise, kuidas lugeda, katekismust ja kiriku laulude laulmist. Mõisade puhul kui räägiti koduõpetusest siis mõisnik palkas õpetaja, kes õpetaks lastele kõike. Kolmas õpetamisvorm oli leeriõpetus, mida viis läbi kohalik pastor. Põhiliselt see oli järeleaitamistunnid lugemisoskuses, usuõpetuses ja kiriku laulude laulmises. Kui inimene on leeris käinud siis on ta tunnistatud täiskasvanu. Kui leeris ei käinud siis polnud võimalik abielluda.
Eesti talurahva kultuur. Kohalik kihistus, kohalik pärimus, mis oli kujunenud sajandite vältel. Talurahva kultuuri mõjutasid välised faktorid, sajandite vältel kõige olulisemaks mõjutajaks on olnud kristlus kuni reformatsioonini, kus kristlus oli luterluse kujul. 18. saj lisaks luterluse lisaks mitmed teised usundiliikumised: pietism, teoloogiline ratsionalism, hernhuutlus. Kõige olulisemaks ühenduslüliks oli luterlus , mis ühendas Eesti talupoega ja Saksa mõisnikut, kes pidid õppima ühte ja sama usuõpetust, pidid järgima samu usukombeid. Kuid nad ei puutunud kokku ühel ja samal jumala teenistusel. Oluline mõjutaja oli mõis, läbi mille on jõudnud mitmed uuendused: põllumajandus tehnikas, rõivamood
Eestikeelne Piibel : Kõige autoriteetsem tekst ehk kirjakeele norm. Hakati arutama, et millises kirjakeeles tuleks väljaanda Piibel: Lõuna-Eesti või Põhja-Eesti keeles? Ortograafia reeglid. Kõige varem tõlgiti piibel Põhja-Eesti keelde. 1686- Esimene eestikeelne piibli tõlge (Vana testament , Lõuna-Eesti keeles). 1715 - Uus testament tõlgiti Põhja-Eesti keelde. Terviklik piiblitõlge ilmus 1739. aastal (Põhja-Eesti keeles).
Eestikeelne vaimulik ja ilmalik kirjandus: Vaimulik kirjavara ilmus suures hulgas nii põhja-eesti kui ka lõuna-eesti keeles. Keel, milles väljastati piiblit ja vaimuliku kirjandust oli kiriku keel. 18. saj hakkas ilmuma ilmaliku kirjandust. Esimene kalender trükiti Tallinnas 1718. a, aga säilinud kalender pärineb aastast 1731. Kalendreid anti välja iga aasta. Geograafia, ajaloo ning meditsiinilised kirjandused. Peter Eduard Wilde , arst kellele kuulus trükikoda, ta hakkas tegema tervishoiu väljaandeid igas keeles, mida riigis kasutati: eesti, läti ja saksa keel.
Kirjastamine ja trükikojad: Tallinn ja Riia. Riias trükiti enamus Baltikumi valgustuskirjandust. Kuulsa valgustaja Imanuel Kant ’i trükid ilmusid esimest korda Riia trükikojas. Paul I valitsusajal tsensuur läks rangemaks, kuid peale Paul I surma tsensuur läks leebemaks.
Baltisaksa valgustusajastu vaimuelu: Valgustus ideede levik on seotud baltisaksa seisustega, ühiskonnaga. Valgustus ideed jõudsid baltisaksa provintsidesse läbi valgustatud isikute või raamatute. Valgustatud ideed hakkasid mõju avaldama läbi usu ehk ideoloogiline teogism. Johann Gottfried Herder - Sai kuulsaks oma tegevusega saksa aladel, nooremas põlves on ta lühikest aega tegutsenud Riias kiriku ja kooliõpetajana.
August Wilhelm Hupel (1737-1819)- Põltsamaa pastor. Valgustus ajastu kõige viljakam kirjanik. Ta on mitmeid erinevaid sariväljaandeid väljaandnud. Tal olid omad korrespodendid ja abilised, kes jagasid materjali ja informatsiooni eriteemade kohta. Oluline väljaanne on “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” Topograafilised väljaanded Liivimaa ja Eestimaa kohta. Annab ülevaate baltiprovintside eluolu üle.
Baltimaades mitmed autorid hakkasid avaldama mõtteid, mis nõudsid talurahva olukorra parandamist. Talurahva olukorra kritiseerijaid oli mitmeid, kuid kõige välja paistvam oli Garlieb Helwig Merkel (1769-1850). Esimene, kes käsitles Eesti ja Läti talupoegi mitte kui pärisorju vaid rahvust, kellelt võeti vabadus vägivaldselt ära. Kohalik mõisnikkond oli häiritud Gabriel Helwig Merkeli töödest, ta sai hüüdnime Liivimaa Voltaire .
Eestikeelse ajakirjanduse algus: Järjepidavad eestikeelsed ajalehed hakkasid ilmuma 1857. Kuid kõige esimene eestikeelne ajaleht ilmus 1806, Tarto maa rahwa Näddali-Leht.
Marahwa Näddala-Leht, 1821 -1823 ja 1825. Otto Wilhelm Masing - Pastor, keelemees. Ta on väljaandnud Maarahva nädala lehte.
12) Õiguskorraldus:
Üldiseloomustus: Keskaegne ja varauusaegne õiguskorraldus:
Õiguslik partikulaarsus- Oli palju erinevaid õigusi, mis jagunesid väiksemateks õigusüsteemideks ehk partikulaarõigusteks.
Partikulaarõigused (Erinevad õigussüsteemid)- Omaette õigused, seadused.
Balti provintside õiguskorraldus uusajal:

Eestimaa: linnaõigus, maaõigus, talurahvaõigus, (luterlik) kirikuõigus.

Liivimaa: linnaõigus, maaõigus, talurahvaõigus, (luterlik) kirikuõigus.
Kõik need õigused moodustavad baltiprovintsiaalõiguse.
Kirjutatud õigus ja tavaõigus:
Tavaõigus- Õigus, mida antakse edasi suulise traditsiooni kaudu.
Kirjutatud õigus- Õigus, mis on mingites õigusallikates üleskirjutatud.
Õiguse allikad 18.-19. sajandil:
Varasemad õigusnormid- Suur osa õigusnormidest pärines keskajast.
Kohtupraktika - Kohus pidi ise otsustama, mis seadusi ta rakendab. Kohtust oletas kohalikõiguskord. Kohtupraktika kujundas kohaliku õiguskorda.
Riikliku keskvõimu seadusandlus - Tegeles peamiselt üksikküsimuste lahendamisega. Anti välja norme.
Õiguse kodifitseerimine :

Olemasolevate normide koondamine ja süstematiseerimine- (Lääne-Euroopa absolutism , koondatud kuninga võim).

Õigusreformi läbiviimine, uue õiguse loomine.
Õiguse kodifitseerimine- Võetakse vana õigusvorm, mida hakatakse koondama ja süstematiseerima seadusi, mida ei kasutada. Tänapäeva ühiskonna järgi muutma .
Antakse välja uus seadus, mis uuendab õigust mingisuguses õigusvaldkonnas.
Õigusraamat- Raamat, mis sisaldab õigusi ja seadusi, kuid puudub kuninga või parlamendi allkiri .
Vene keskvõimu seadusandlus:
Mihhail Speranski (1772-1839)- Juhtis olulist komisjoni, mis tegutses vene tsaari Nikolai I ajal. Lihtne päritolu, külapreestri poeg aga vaimselt erakordselt võimekas, kes jäi silma oma erinevate õpetajatele ning sai korraliku hariduse. Tänu oma isiklikele võimutele tõusis Venemaa hierarhia absoluutsesse tippu. Sai suure võimu enda kätte aga ta ei kuritarvitanud võimu iseenda heaolu tõstmiseks. Ilmus trükist Vene impeeriumi täielik seaduste kogu, 1830. a 45 köites. Seaduste kodifitseerimise eelaste , eesmärgiks polnud õiguse korrastamine vaid eeltöö õiguse korrastamiseks.
1832 . a Venemaa tsaar Nikolai I kinnitas luterliku kirikuseaduse- Ühes tervikus õigusvaldkonnas hakkas kehtima üleriiklikult kehtestatud seadus.
Balti provintsiaalõigus: Vene keskvõim algatas õiguse korrastamist balti provintsides. Eesmärgiks seati kõik olemasolevad õigused korrastada. Erandid: kirikuõigus, talurahvaõigus. Tulemuseks tehti kolmeköiteline seaduste kogu “Balti provintsiaalseadustik”. Alguses oli kavandatud 5 köiteliseks, pidid ilmuma tsiviil ja kriminaal korraldused , kuid ei ilmunud, sest teadi, et hakatakse Balti provintsides rakendama Vene seaduseid.
I ETAPP- 1816-1819 pärisorjuse kaotamise seadus.
II ETAPP- 1849 ja 1860 Liivimaa talurahvaseadus .
II Etapp 1856 Eestimaa talurahvaseadus.
1863- Passikorraldus, mis sätestas talupoegade liikumisvabaduse kogu keisririigi piires.
1865- Mõisnike kodukariõiguse kaotamine.
1866- Vallaseadus - Vabastas talurahva omavalitsuse mõisnike eestkoste alt.
1868- Teotöö kaotamine koormisena.
Õiguslikud ümberkorraldused alates 19. sajandi viimasest veerandist: Venestamise periood- Venestamine ei mõjutanud õigust otseselt, Eestis kehtestus Euroopa õigus, kuid tuli läbi Venemaa, kus seda õigust kohandati vene oludele Euroopalik õigus Eesti ja Läti aladele .
Üldkohtud- Olid mõeldud kõikide seisuste jaoks. seaduse ees kõik seisused olid võrdsed.
Juriidiline haridus ja õigusteadus: Varem õpetati Rooma õigust ja Rootsi õigust Tartu Ülikoolis, hiljem sajandi lõpu poolel tuli Ülikooli õppekavasse ka loomuõigus. Rootsiaegses Tartu Ülikoolis ei tegeletud kohaliku õigusega ehk kohaliku Balti provintsiaalõigusega.
Õigusteaduskond oli olemas Tartu Ülikoolis. Balti provintsiaalõiguse uurimine algas Tartu Ülikoolis 19. sajandil. Lisaks uuriti Vene, Saksa ja Rooma õigust.
Paljud eestlased õppisid ka Peterburgi Ülikoolis.
Friedrich Georg Von Burge (1802-1897)- Balti eraseaduse kõige tähtsam koostaja ning uurija Tartu Ülikoolis. Töötas Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 20 aastat. Balti provintsiaalõiguse kõige suurem saavutus on koodeksi koostamine.
13) Kubermangude valitsemine 19. sajandil:
Kindralkuberner: Kohaliku võimuhierarhia tipus seisis kindralkuberner (Kubermangudes). Alates 1819. aastast olid kolm Balti kubermangu ühendatud ühe kindralkuberneri valitsemise all, kes ise elas Riia lossis. Kindralkuberner oli ennekõike Riia sõjakuberner, provintside kõrgeim sõjaväe- ja politseiülem ja tsiviilülem, kelle võimutäius piirdus tähtsamate ametnike kohale määramise kinnitamise ja üldise poliitilise järelevalvega välismaalaste, lahkusuliste jt potentsiaalselt kahtlaste isikute üle. Kindral kuberner andis otse keisrile aru ja pidi tegelema kohalikus elus hetkel kõige pakilisemate probleemide lahendamisega.
Kubernerid ja kubermanguvalitsused: Kubermangudes esindasid keskvõimu kubermanguvalitsused. Kuberner oli võimuesindaja, kes kinnitas ametnike kohalemääramised, tema järelevalve alla kuulusid kõik haldus-, politsei-, fintants-, sõjaväe-, majandus- ja seisuslikud asutused, ta oli suure hulga komiteede ja komisjonide eesotsas. Kuberneri määras ametisse keiser ja ta andis aru isiklikult keisrile. Kubermanguvalitsus oli täidesaatev organ, mille liikmed juhtisid arvukaid allasutusi. Kubermanguvalitsus koosnes nõunikest, neile lisandusid assesorid, kubermanguarst, arhitekt, insenser, asjaajaja ning siseministri poolt kinnitatud eriülesandega ametnikud.
Kubermanguasutused: Riiklike tuluallikate haldamisega tegelesid rahandusministeeriumile alluvad kroonupalatid, kes haldasid riigimõisaid ja -metsi, tegelesid maksualuse elanikkonna arvestuse, maksude kokkukogumise, nekrutivõtmise ja riigiasutuste töötajatele palga maksmisega. 1861. loodi Eestimaal kubermanguvalitsuse ehitusosakond (Ehitus- ja teedekomisjon). Kubermangudes loodi riigivarade palatid, mis võtsid kroonupalatilt ja majandusvalitsuselt üle kroonumõisate juhtimise ja riigimetsade haldamise funktsiooni. Loodi kontrollpalatid, mis tegelesid riigiasutuste finantstegevuse kontrollimise funktsiooniga (Varem kuulus kroonupalatitele). Loodi väeteenistuskomisjonid (nekrutikohustus). Üldhoolekande kolleegiumid, tegelesid eraisikute, kirikute või kogukondade abistamiseks rahaliselt kui ka korra hoidmiseks. Nad rajasid töö- ja parandusmaju, organiseerisid vaestehoolekannet, asutasid linnadesse pea- ja alam-rahvakoole. Nad hakkasid välja töötama riikliku meditsiini süsteemi. 1803 . aastal moodustati Rahvahariduse Ministeeriumi.
Linna- ja maaomavalitsus: Linnad peale uut asehalduskorraldust säilitasid keskaegset ilmet, kuid kodanikuks saamine oli kergem. Linnade kõrgeim võim oli oma koosseisu täiendava magistraati käes, mis täitis nii halduslikke, politsei- kui kohtufunktsioone, ning koosnes reeglina bürgermeistritest ja raehärradest sündiku (õigusnõunik) eelistumisel. Magistraat jaotas linlaste vahel riigi- ja kohalikud maksud ning nõudis need sisse. Kuni 1866. aastani kehtis tsunftikord, kus käsitöölised ja kaupmehed olid gildides ning pidid järgima põhikirju. 1877 kehtestati linnaseadus. Vanad magistraadid jätkasid 1889. aastani kohtuorganina. Linnades tuli valida linnavolikogu ja moodustada linnavalitsus eesotsas linnapeaga. Linnaelanikud jaotati varandustsensuse alusel kolme kuuriasse (I- 10 000 rubla, II- 5000 rubla, III- 1000 rubla). Uued linnavalitsused hakkasid rohkem hoolitsema linna heakorra, arhitektuurilise üldilme ja kommunikatsioonide eest. Rajati gaasi-, elektri- ja telefonivõrke ning veevärke.
Maa omavalitsus: Rüütelkondade maaomavalitsuse korraldus pärines 13. sajandist. Kõrgeim võimuorgan oli maapäev, millest võtsid osa kõik meessoost täiskasvanud immatrikuleeritud aadlikud. See toimus kolme aasta tagant, seal valiti rüütelkondade juhid, ametiisikud, määrati kohalikud maksud, võeti vastu omavalitsuse eelarve, arutati kiriku- ja kooliolude korraldust ning suhteid riigivõimuga.
Kohtuvõim: Kohtukorraldus kubermanguti oli erinev. Igale seisusele olid loodud oma kohtud. Kohtuasja arutati tavaliselt selles kohtus, mille alla kaebealune kuulus. Eestimaal jäi 1889. aastani kõrgeimaks kohtuks ülem- maakohus , järelevalvet teostas kubermanguprokurör ja appeleerida sai Senatisse. Ülem-maakohus koosnes 12 maanõunikust, täitis nii tsiviil- kui kriminaalkohtu funktsioone peamiselt aadlike suhtes. Liivimaa kõrgeim kohtuasutus oli õuekohus, mis asus Riias. Järelevalvet teostas kubermanguprokurör. Seoses talurahvaseaduste sisseseadmisega loodi spetsiaalne õukohtu departemang Saaremaale. Kahe maakonna kohta tegutses üks maakohus, neist jäid Eesti alale Saaremaa, Tartu ja Pärnu maakohtud. Maakohtud täitsid vaeslastekohtu ülesandeid aadlike suhtes. Linnades moodustas raad oma kohtuvõimu teostamiseks alamkohtuid. Luteri usu vaimulike jaoks olid konsistoriaalkohtud- Tartu, Pärnu ja Tallinna linnakonsistooriumid. Talupoegade probleeme lahendas vallakohus ja kihelkonnakohus. 1804 Liivimaa kubermangus loodi nelja-astmeline talurahvakohtute süsteem: vallakohtud, kihelkonnakohtud, maakohtute erikoosseisud, õuekohtu erikoosseis.
Politsei: Maapiirkondades täitsid politseifunktsiooni Liivimaal sillakohtunikud ja Eestimaal adrakohtunikud koos oma abidega. Pärast pärisorjuse kaotamist nende vastutusala ja võim suurenes. Politseikohtute piirkondas hõlmas 3-5 kihelkonda. Adrakohtuniku ametit tuli pidada tasuta. Liivimaal maksis riik sillakohtunikele väikest tasu. 1816/1819 seaduste kohaselt vastutas mõisnik politseilise korra eest oma mõisa piires, hiljem ainult mõisamaal. 1888. Balti kubermangude politseireformiga kaotati silla- ja adrakohtunike ametikohad. Asemele tulid Venemaa politseiseadusele vastavad riiklikud politseivalitsused.
Maksukorraldus: 1783. aastast oli Balti provintsides kehtestatud pearaha maks. Selle suurus muutus mõnevõrra, kuid enamasti oli ühe rubla ringis igalt meessoost maksukohustlaselt. Olid olemas kaudsed maksud- aktsiisid soolale , veinile, mängukaartidele. Pearahakohuslased olid ühtlasi ka nekrutikohuslased ja neile võis anda ihunuhtlust. Kui keegi suri maksmata oma pearaha maksu kahe revisjoni vahel siis kihelkond või sugulased pidid maksma kinni. Rüütelkonnad hakkasid ülalpidama postijaamade võrku, mis lisas koormisi talupoegadele. Maksuvaba staatuse võis omandada hariduse kaudu. 1863 kaotati pearaha linnades, mais 1883 vabastati sellest maata ja vabrikutalupojad ning 1886 kaotati pearahamaks lõplikult. Asemele tulid uued otsesed maksud- tulu, maa, korterimaks.
14) 19. sajandi algupoole agraarreformid:
Reforme mõjutanud tegurid: Talurahva olukorra küsimus tõusis päevakorrale 19. sajandil nii rüütelkonna tasemel kui ka Venemaa keskvõimu tasemel:
Üldised arengud Euroopas, uued ideed, mis levisid valgustusega. Riigi kodanike võrdsuse põhimõte, alamate võrdsus. Inimõigused.
Vene impeeriumis tõusis pärisorjuse küsimus. Haritum osa, eliit hakkas pärisorjust käsitlema kui ühiskonna olulist osa, mille üle ei tohiks tunda uhkust.
Pärisorjus oli halb nähtus moraalselt.
lexander I pööras tähelepanu talurahva küsimusele, polnud selgeid ideid, kuidas lahendada pärisorjuse probleemi. Kõige pealt tuli teha pärisorjuse kaotamine kitsamas regioonis ning siis vaadata, mis sellest välja tuleb ja siis tegeleda sellega Venemaa kubermangudes. Katseväljaks jäid Balti provintsid, kus kõige pealt hakati tegelema talurahva küsimusega. Kui hakata veel parandama olukorda siis see võis halvendada mõisnike majandus olukorda. Aadel pidi arvestama keskvõimuga ja nende otsustega. Keskvõim otsustas parandada mõisnike majandusliku olukorda rajades esimest korda krediidi asutused mõisnike jaoks “Aadli pangad ”. Aadlid said võtta pikka ajalise madala intressiga laenu. Talurahva seadus ehk talurahva regulatiiv ehk igaüks, mida kinnitas tsaar Aleksandr I. Reform reguleeris ja täpsustas mõisniku ja talurahva kohustusi.
1802./1804. aasta talurahvaseadused : 1804 Liivimaa talurahva seadus- Liivimaa kubermangu mandri osa, ei puudutanud Saaremaad ja Muhumaad. kindlustas talupojale talu suhtes pärandatava kasutusõiguse ning talu vallas- ja kinnisvarale omandiõiguse. Talu koormised pidi kindlaks määratama vastavalt maa pindalale ja kvaliteedile. Nii Eesti- kui ka Liivimaal loodi uus talurahvakohtukorraldus (valla-, kihelkonna- ja maakohus), kodukariõigust piirati. Vallakohus (Eestimaal kaotati 1817. alupoeg jäi sunnismaiseks, kuid mõisnik ei tohtinud teda enam maast lahutada ega maata võõrandada. Taluperemehed (erinevalt vabadikest ja sulastest) vabastati kodukarist ja nekrutikohustusest. Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus parandas talurahva õiguslikku seisundit vähem. See põhjustas 1805 Kose -Uuemõisas rahutusi.
1804- Eestimaa talurahva seadus- Olemuselt sarane Liivimaa talurahva seadusega. Põhieesmärgiks oli talurahva kaitsmine mõisnike omavoli eest. Talupoegadele tagati vallasvara omamise õigus. Talu peremeestele kinnitati pärandatav talu kasutusõigus.
Pärisorjuse kaotamine ja talurahva uued õigused ning vabadused : Riiklikud revisjoni komisjonid tulid kohale, hindasid maa suurust ning panid vaku raamatutesse kirja koormised, mida hiljem ei tohtinud mõisnik muuta neid, kuid mitte Eestis. Eestis koormised olid määratud talupoja ja mõisahärra kokkuleppel. Oluline mõisakoormis jäi puudutamata ehk öine rehepeksmine (suvel).
Välispoliitilised tegurid- Ajajärk, mil toimis Napoleoni ekspansioon .
Venemaa keskvõim oli huvitatud talurahva olukorrast ning, et tegutseks Eestimaa rüütelkond. Eestimaa talurahva olukord tuleks parandada Liivimaa aegse oludeni. Peterburgis moodustati eraldi komitee Eestimaa talurahva olukorra parandamiseks keisri korraldusel. Kui Prantsusmaa oht oli eemaldatud siis Aleksandr I andis käsu jätkata tegelemist Eestimaa talurahva olukorraga.
Balti kindralkuberner Filippo Paulucci ( 1812 -1829)- Kindralkuberner Liivimaal, Kuramaal ja Eestimaal. Pärit on Itaaliast , teenis sõjaväelasena Vahemere regioonis. Napoleoni sõdade käigus astus Vene teenistusse.
Talupojad omandasid senisest ulatuslikuma õiguse ja teo võime. Talupojad kuulutati õigussuhete objektiks , kuid varem on talupojad olnud juba õigussuhtes ( Abiellumine ). Talupojad said maa ostmise õiguse. Mõisnikud ei olnud maa müümisest huvitatud ning turul polnud maad müügiks. Kui talupojad said vabaks siis moodustati talupoegade omavalitsused , mida kutsuti vallakogukondadeks. Talupoegade vabaks laskmine 1831 (Liivimaal 1826). Talupoegade vabastamine pani aluse uuele agraalkorrale.
Perekonnanimed : Talupojad said vabaks ning nad pidid saama perekonna nimed ehk liignimed. Eestimaal jõutakse 1835. aastal perekonna nimede panemiseni. Inimene sai omale nime erinevalt viisi, põhilisteks otsustajateks oli kohalik mõisnik ja pastor. Kui talupoeg ei saanud mõisnikuga läbi siis talle pandi halb perekonna nimi.
Vald: Vald tähendas ühe mõisa piirkonda asustatud talupoegadega. Pärisorjuse kaotamisega vald muutus seisuslikuks territoriaal üksuseks. Vald oli mõisniku kontrolli all. 1806. a vallakogukonna seadus, millega kaotati vald mõisniku kontrolli alt.
Mõisa ja talu rendisuhted: Pärisorjus kaotati, talupoeg on kodanik ning ta on vaba. Kuid maa kuulub mõisale, talupoeg vabastati ilma maata. Kui varem maa jagunes kaheks: talumaa ja mõisamaa, kuid pärast pärisorjuse kaotamist jäi alles ainult mõisamaa. Mõisa ja talupoja suhteid hakkasid reguleerima rendilepingud, kus talupoeg ja mõisnik pidid kokkuleppima, mis tingimustel võivad maad kasutada. 1804. a võeti vastu seadused, mille peamiseks eesmärgiks oli talupoja kaitsmiseks, kuid nüüd nad kaotasid oma kehtivuse. Talupoegadel polnud mingit seadusliku kaitset. Kaotati ära fikseeritud koormised vakuraamatutes. Mõisnik dikteeris tingimused. Peamiseks maksmis viisiks on teotöö. Kui renditingimustes ei nõustunud talupoeg, siis mõisnik tõstis talupoega välja ning võttis uue talupoja, kes oli nõus tingimustega. Rendilepingud olid tavaliselt kolmeks aastaks ning vahepeal renti tõsteti. Talurahva seas tekitas segadust, et kui pärisorjust kaotati siis polnud enam tarvis teha mõisatööd. Kõige suurem protesti laine toimus Liivimaa kubermangus 1822-1823. Eestimaal suuremaid rahutusi ei toimunud, sest talupoegade vabastamine oli jagatud mitmeks pikaks perioodiks.
19. sajandi II veerand on Eesti talurahva ajaloos on olnud kõige raskem aeg talupoegadele. Lindpriiuse ajastu- Talupojad on vabad kui taeva linnud , kuid on jäänud ilma maata. Balti-saksa üldsud esialgu hindas seda vormi positiivselt, sest rüütelkond on loobunud oma õigustest üle talupoegade. Keskvalitsuse jaoks oli tegemist väga olulise sammuga , kuid kiiresti saadi aru, et talupoegade vabastamine ilma maata on halb. Talupoeg tuleb vabastada maaga. Talurahvas ei olnud rahul reformiga.
15) Rahvastik 19. sajandil:
Demograafiliste muutuste põhijooned: Suured ja dünaamilised muutused. Üldised arengu jooned rahvastiku osas 19. sajandil on sama. Kõik puudutas Eestit.
Rahvastiku taaste tüüp- Rahvastiku juurdekasv sündimuse teel
Traditsiooniline rahvastiku taastetüüp- Kõrge sündimus ja kõrge suremus
Modernne rahvastiku taastetüüp- Madal sündimus ja madal suremus. Rahvaarv jätkuvalt kasvab.
20. sajandi alguses väljaspool Eestit elas 200 000 inimest (19. saj, väljaspool Eestit elas 100 000 inimest).
Rahvaarvu ja rahvastiku koostise põhijooned: 19. saj alguses oli üle 500 000 eestlast, 20. saj alguseks eestlasi oli üle 1 miljoni. Etnilise poole pealt 19. saj alguses eestlasi oli 90% ( Venelasi 4%, baltisakslasi 6%). 19. sajandil oli juba arenenud tööstus ning oli rajatud palju ettevõtteid, kuhu asus tööle Vene sisekubermangudest. Seisuslik jaotus, põhiosa rahvastikust oli jätkuvalt talupojad, kasvav trend oli linnarahvastiku osakaalu suurenemine. 19. saj alguses linnades elas 5-6% rahvastikust (Kuni 1863 oli piiratud liikumine talupoegadel), 1913. aastal elas linnades 23% rahvastikust.

Rahvastiku loomulik liikumine: (Abiellumus, sündimus ja suremus) 19. saj vältel Eesti alal kinnistub abiellumistüüp, mida kutsutakse Euroopa abiellumistüübiks. Abielu ea tõusmine, abiellutakse hiljem ning suurem osa ei abielu üldse. Abiellumise seotus kindla aja perioodiga. Tavaliselt abielluti peale sügiste tööde lõppu, sest siis oli rohkem toitu ja vabaaega . 19. saj II poolel inimeste abiellumine hakkab ühtlasemalt kogu aasta peale jagunema .
Sündimus ja suremus:
1) Prantsuse tüüp (Sündimuse langemisega kaasneb ka suremise langus)- Rahvaarvu kasv on tagasihoidlik, puudub suur rahvaarvu kasv. Domineeris Eesti aladel.
2) Inglise tüüp (Sündimus jäi kõrgeks ning suremus langes)- Rahvaarv hakkas kiiresti kasvama. Eestit Inglise tüüp ei puudutanud.
Suremist aitas olulisel määral piirata rõugete panemine .
Kohalik ränne: 19. saj polnud tegemist enam pagemisega, sest pärisorjus oli kaotatud . Abielu ränne oli oluline, kus abiellumise teel vahetati elukohta ära. Tavaliselt naine läks elama mehe koju, kuid võis ka tagurpidi olla. Maa parandus- Kasutusele võetud uued põllumaad tekitas siserände jaoks uusi tõmbekeskusi (Kraavide kaevamine , metsade põletamine). Teiseks tõmbe keskuseks saavad linnad. Väljaränne oli toimunud koguaeg (Keskajal, varauusajal pagemisevormis), 19. saj väljaränne muutub massiliseks. Väljarändamisliikumine- 1843, Vene keskvõim andis välja seaduse, mille eesmärgiks oli asustamata riigi maade koloniseerimine Lõuna-Venemaal, tehti ümberasujatele mitmeid soodustusi, pakuti tasuta maad. Eestimaal ja Liivimaal võetakse vastu uued talurahva seadused (Eesti 1856). Need talurahva seadused parandasid talurahva liikumist, igal aastal võib väljarännata 5% vallaliikmetest. 1863- Seadus, mis kaotas talupoegade liikumisvabaduse piiranguid. Talupojad võisid vabalt liikuda Läänemere provintsides.
Väljaränne: Peamised sihtkohad , kuhu Eesti talupojad väljarändasid olid Lõuna-Venemaa Volga äärsed kubermangualad (Krimmi poolsaar, Saratova), Siber . Maailmasõja ajaks oli Eesti asundusi üle 300 üle kogu Vene impeeriumi. Kõige suurem eestlaste koloonia oli Peterburgi linnas 1918. a. Peterburgis elas ligikaudselt 50 000 eestlast. Rahvaarvu kasvamisega tekkis maa puudus, kõik talupojad ei saanud maad ning pidid rändama välja.
Sotsiaalne käärimine: Liivimaal ja Saaremaal hakati rajama õigeusu talurahva koole (Varasemad koolid olid Luterliku usku ning rüütelkonna kontrolli all). Rekonversiooni liikumine ehk tagasi liikumine Luterliku usku. Hiljem hakati takistama tagasi pöördumist Luterliku usku. 1880ndatel ja 18890ndatel aastatel algasid pastori protsessid, kus paljusi Luterlike pastoreid süüdistati selles, et nad sekkuvad õige usku. Baltisakslased nägid selles ohtu kehtiva korrale ning see mõjutas rüütelkonna poliitikat. Siiamaani sooviti harida talupoegi, baltisakslased hakkasid tegelema talurahva harimisega. 1849-1851- Liivimaa koolireform.
Talurahva vastuhakud 1840. aastate algul: Katse välja rännata:
Talurahva maj olukord hakkab halvenema 1830ndate lõpust peale - rasked ilmastikuolud, viljaikaldused (1840-41). Erakordselt raskes maj olukorras hakkasid levima kuuldused, et on võimalik välja rännata. Kuuldused - kuskil "soojal maal" võimalik maad saada. 1841 a suvel paljud liivimaa talupojad (mõned sajad ) liiguvad Riiga . Hakati käsitlema mässu vormina. Võimude tegevus ei olnud aga üksmeelne. Kubermangu valitsus mõistab hukka, aga riias paiknes vene õigeusu piiskop, 1836 riia õigeusu piiskopkond , omal algatusel võtab talupojad vastu ning aitab koostada palvekirju, et neid keskvõimule saata. Soov leida toetust vene õigeusule.
1841 aasta suvel mõisates rahutused : pühajärve mõis (pühajärve sõda 1841 septembris).
Veel mitmel pool liivimaal, eestimaal vähem. Suruti maha. Kuid vaid ajutiselt .
Usuvahetusliikumine: Vene õigeusk muutus ühiskondlikult oluliseks nähtuseks. 1844 . aastal oli üks kõige raskemaid vilja ikaldusi 19. sajandil, millele järgnes näljahäda ning looma taudid, talv oli väga külm. 1844. aastal hakkas levima kuulujutt , et on võimalik saada maad, kuid maad saavad need, kes lähevad keisri usku ehk õigeusku. Talupoegade esindajad hakkasid käima Riias. Riias öeldi, et usku saab vahetada lähimas õigeusu kirikus (Usuvahetust ei tohi takistada). Massiline liikumine kestis 1848. aastani. Vene keskvõimul oli õigeusu levitamise plaan Balti provintsides. Usuvahetuse põhjustas raske majanduslik olukord talupoegadel, sest nad lootsid usuvahetuse teel saada endale maad, kergemaid koormisi ning pääseda teotööst.
16) Krimmi sõda: Venemaa alustas sõda Türgi vastu. Musta mere piirkonnas toimus sõda peamiselt, kuid jõudis ka Läänemereni. Venemaa sõjategevus Türgi vastu Lähis-Idas ei meeldinud Euroopa suurvõimudele (Inglismaa ja Prantsusmaa), sest Venemaa tugevnemine idas ei vasta Euroopa huvidele. Prantsusmaa alustas sõjategevust Venemaa vastu. Inglismaa ja Prantsusmaa laevastik alustasid tegevust Läänemerel. Kardeti, et rünnatakse Tallinnat , selle jaoks viidi Paidesse üle Eesti kubermang (1854). Eesti elanikkonda puudutas sõda mitmesuguste koormiste näol. Lääne riigid, Inglismaa ja Prantsusmaa alustasid rünnakut Venemaa vastu 1855 nii Musta merel kui ka Läänemerel. Lähim operatsioon toimus Helsingi lähistel “Viapori pommitamine 1855”. Inglismaa laevastik pommitas Viapori kindlust kaks ööpäeva. Lihtinimesed said teada, et Soome eksisteerib. Üks esimesi sõdadest, mida kajastati ajakirjades koos piltidega (Uudiseid jagati kasutades telegraafi). Prantsusmaa ja Suurbritannia vallutasid ära Sevastopoli. Venemaa pidi loobuma sõjaväe baasidest Musta merel kui ka ahvenamaal. 1855- Suri keiser Nikolai I, troonile sai Aleksandr II (1855-1881), Venemaa impeeriumis on see suurte muutuste ajajärk. Keiser nägi, et Venemaa on jäänud maha Euroopast. Krimmi sõda andis olulise tõuke Venemaa impeeriumi moderniseerimiseks.
17) Agraarküsimus 19. saj. keskpaiku:
Talurahva vabastamine ilma maata oli mõjutanud majandust negatiivselt ning rendilepingud olid kurnanud talupoegi. See ei edendanud mõisamajandust ega talumajandust.
Uued talurahvaseadused: Loodi uued talurahvaseadused (Vene keskvõim mõjutas suurel määral, et luua uued talurahva seadused). Mitmesugused komisjonid tegelesid talurahva olukorra parandamisega mitte ainult Eestis vaid ka Vene impeeriumis. Võeti vastu uus seadus, mis puudutas kroonumõisa talupoegi (Saaremaa, Liivimaa). Uus seadus suurel määral tugevdas riigiasutuste kontrolli kroonu mõisates. Riigivõim hakkas täpsemalt jälgima, et mis toimub kroonumõisates, kontrolliti koormisi, talupoja elutingimusi. Selle tulemusena kroonumõisa talupoegade olukord läks paremaks.
Hamilkar von Fölkersahm (1811-1856)- Maanõunik, maamarssal. Õppis Berliini Ülikoolis. Hakkas kergendama ja parandama talupoegade olukorda terves Liivimaa kubermangus. Peamine idee: talumaa tuleb anda talupoegade pärisomandusse (Talupoeg pidi saama maa omanikuks). Rüütelkond ei suutnud lahendada olukorda siia sekkus Vene keskvõim. Liivimaa talurahvaseadus 1849- 1850 jõustus, pärast seda kui ta oli tõlgitud kohalikesse keeltesse. Algse mõte järgi see pidi olema ajutine seadus. Eraldati teineteisest mõisamaa ja talumaa. Talumaa oli mõisniku kontrolli all, kuid mõisniku tegevus oli piiratud, ta võis anda talumaad rendile või müüa talupoegadele päriseks. Mõisnik ei tohtinud kasutada talumaad enda majandamiseks. Kehtestati pikka ajalised rendilepingud (alates 10-st aastast). Hakati soodustama raharenti. 1860- Kinnitati sama ajutine seadus, kuid mõningate muudatustega. Eestimaa rüütelkond keskvalitsuse survel oli sunnitud talurahva küsimusega tegeleda. Eestimaa talurahva seadus 1856 ja Saaremaa talurahva seadus 1865. Kõik seadused olid ühesugused, mille eesmärgiks oli parandada talurahva olukorda (Mõisamaa eraldamine talumaast, raharendile üleminek, pikaajalised rendilepingud, talude päriseks müümine). Mõisatöid hakkasid tegema palgatöölised ehk moonad, kes said osaliselt raha palka ja ka moonas (Produktides).
Talurahvaliikumine 19. saj. teise poole algul: Uut talurahvaseadust tuli rakendada järk-järgult, mis pidi võtma kuni 10 aastat, kuid talupojad arvasid, et see muudatus võtab aset koheselt. Ei kaotatud ära abitegu . Vihatud koormisevorm, üks teotöö liikidest, mille alla kuulusid hooajalised mõisatööd nagu viljakülvmine või rehepeksmine ning abitegu nõuti samal ajal kui taludes pidi tegema sama tööd. Abiteo tõttu algasid talurahva rahutused, Eestimaal oli 1500 mõisa ning 100’s mõisas algasid rahutused. Kõige suurem konflikt on seotud Vahtra mõisaga 1858. aasta juuni alguses.
Prohvet Maltsveti liikumine- Prohvet Maltsvetiks nimetati Juhan Leinbergi, kes tegeles erinevate asjadega, pidas erinevaid ameteid. Oli põllumees ja mõisakubjas, kõrtsipidaja, mölder, äriteenija. Esialgu oli väljarändamise vastu ning hiljem hakkas toetama väljarändamismõtet, siirdus Krimmi ning hakkas uurima maad väljarändamis tingimusi. Eesti folklööri motiiv “Valge laeva ootamine ”, paljud Maltsveti toetajad jäid ootama valget laeva Tallinnas, mis pidi neid Krimmi viima, kuid see laev ei saabunud kunagi. Maltsveti toetajad leidsid teisi teid Krimmi. Väljarändamist soodustas raudteede ehitamine Vene impeeriumis 1861. 1864- Suurmärgukiri ( Palvekiri ).
1860. aastate reformid : Riigivalitsuse poolt vastu võetud reformid, mida nimetati ka kondanlikeks reformideks. Reformide peamisteks eesmärkideks oli riigi aladel olukorra ühtlustamine. 1863- Passi korralduse seadus, mis reguleeris talupoegade vaba liikumist Venemaa impeeriumis, võis ümber asuda Vene sisekubermangudesse kui oli hangitud pass. Passi saamiseks pidid olema täidetud kõik kohustused, koormised ja maksud makstud. 1865- Mõisniku õigus anda ihunuhtlus kaotati ära. 1866- Piirati kohtu õigust määrata ihunuhtlust. 1866- Vallaseadus ehk maakogukonna seadus. Seadus suuresti kehtestati tänu talupoegade protestidele ja palvekirjadele. Selle tulemusena mõis kaotas kontrolli talupoegade üle, vald muutus tõeliseks omavalitsus üksuseks talupoegade üle, mida mõisnik ei saanud kontrollida. Valla institutsioonide puhul toimus tööjaotuse täpsem fikseerimine, eraldati eraldi kohtunike ja haldus funktsioonid. Valla kohtuprotokolle on säilinud massiliselt, väga hea ajalooline allikas. 1866- Lõplikult kadus ära tsunfti sundlus. 1866- Liivimaal kaotati ära aadlike ainuõigus omada rüütlimõisasi. 1869- Kaotati ära talumaadel teorendi. Teotööd võis kasutada mõisamaal, kvoodimaal ja kuuendiku maal, kuid piiratud kogustes. 1871- Kõik võisid hakata pidada veskit (Varem see kuulus ainult aadlitele). Kõikide reformidega edendati vabaturu majandust.
18) Murrang maaomandisuhetes:
Suurmaaomand: Suurmaaomand- Ehk mõisad. Rüütelkond kaotas ainuõiguse omada rüütlimõisasid, kuid varem võis isegi saada rüütlimõisa kui sa ei kuulunud rüütelkonda kasutades mõisa panti või renti. Mats Erdell- Eesti talupoeg saab mõisapidajaks “Sõnnimats”. 1830ndate aastatel sai mõisapidajaks pandi tehingu kaudu. Maad võisid osta ainult kristlased balti provintsides, juudid ei tohtinud maad osta.
Fideokomiss, fideikomissmõis- Hoida mingisugune maavaldus mingisuguse suguvõsa käes. Et valdus ei läheks suguvõsast väljas. Aadlisuguvõsa mittevõõrandatav pärandmõis, mida ei tohtinud müüa, pantida, kinkida . Pärida tohtis ainult suguvõsa siseselt.
Talude päriseksostmine:
Oli võimalik sajandi alguses Liivimaal osta päriseks talusi. 1823 Liivimaal, Tartu lähedal ligi paarkümmend talu osteti päriseks. Talurahva väike maaomandi väljakujunemine. 1848, 1856- Talude pärisostmine toimus turumajanduse kaudu, polnud mingit kohustust ega vajadust müüa osta talu. Müüdava talumaa alampiir pandi paika, et talu oleks eluvõimeline. Jõukamad võisid osta mitu talu. Talupojad hakkasid põhiliselt raha saama lina kasvatamisest, Liivimaal. Eestimaal talurahvas hakkas raha teenima kartuli kasvatusega. Kindlal maa tükil oli määratud hind riigi poolt. Oli välja kujunenud tugev mõisamajandus ja talumajandus.
19) Põllumajanduse arengu põhijooned 19. saj:
Teoorjuslik mõisamajandus: Teoorjuslik mõisamajandus- Kõrgaeg oli 18. saj lõpu pool ning 19. saj alguspool. Mõisadele suuri sissetulekuid andis viina tootmine. 1830ndatel aastatel Eestimaa kubermangu mõisates ligi pool vilja toodangust läks viina tootmiseks. Polnud enam jätkusuutlik, 1830ndatel aastatel hakkasid levima suuremad ideed. Kõige pealt asendada teotöö raharendiga ning mõisa tööde jaoks üleminek palgalistele töölistele.
Mõisamajanduse ratsionaliseerimine: Mõisamajanduse ratsionaliseerimine- Ajaliselt puudutab 19. sajandi II veerandit ja keskpaika. Laiadaste muutuste algus. Üleminek raharendile. Viinatööstuse ümberkorraldamine. Masinapargi uuendamine, võeti kasutusele uued masinad , mis olid oluliselt paremad ja effektiivsemad. Tooraine vahetus, uue ja odava toorainena hakati kasutama kartulit . Vilja oli võimalik turustada kasulikumalt. Merino lammaste kasvatamine ehk peenlilla lambad , mida kasvatati Kesk-Eesti aladel. Merino lambad olid toidusuhtes mõnevõrra pirtsakamad, nõutsid paremat sööta kui tava loomad, tuli vaja kasvatada mõisatel ristikut söödaks. Üleminek kolmevälja süsteemilt mitmevälja süsteemile.
Arengusuunad 19. saj. lõpupoolel: Raud tööriistad levisid 19. saj alguses. Hõlm ader asendas hark- atra , mis võimaldas paremini ja effektiivsemalt tööd teha. 19. saj II poolel hakati kasutama põllutööde masinaid, mida oli võimalik esialgu käsitsi liigutada või hobustega . Uuenduseks olid auru jõul töötavad masinad. Kõige tähtsam oli rehepeksu masin, mida esialgselt kasutati mõisates ning sajandi lõpul masinad jõudsid ka taludesse. 1910 . a jõudsid esimesed traktorid Eestisse, neid oli vähe ja nad olid pigem näidistooted kui töövahendid. Tegeleti veisekasvatusega, nii liha kui ka piima jaoks. Veisekasvatus tõi endaga kaasa tõuaretuse, et saada parima tõu, mis toodaks rohkem piima või on massilisem. Meierei (Väike piima tootev firma).
Põllumajandusseltsid ja ühistegevus: Alates 18. saj lõpust on keskset rolli mänginud Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet (1792), rajati Riias ning hiljem toodi asutus Tartusse , sest siin asub Tartu Ülikool. 1753 oli rajatud Londoni Kuninglik põllumajanduse selts. Sotsieteedil oli üks põhiasutus, kuid ka mitmeid esinduslike asutusi teistes piirkondades. Hakati korraldama põllumajanduse näitusi, millest võtsid eeskuju Eesti talupojad, kui hakkasid arendama oma põllumajandusseltse.
20) Muutused maaühiskonnas:
Talude kruntimine: (Talude kruntimine ehk nähtus, kus taludele kuulunud ribad jaotatakse ümber terviklikeks kruntideks ) Üleminek eraomanduslikule elulaadile- Moderne uusaegne nähtus Euroopas (19. saj II poolel ka Eestis), asendas varasemat kogukondliku elulaadi. Talude põllud olid jagatud perede vahel, tihti peale vahetati maid ( Talud olid jagatud pikadeks ribadeks, ühel talul võis olla üks või mitu riba ühel põllul ning teistel põlludel). Iga üks sai nii kehva maad kui ka viljakat maad.
Algas talude müümine, oli võimalik ainult siis kui talumaad olid kompakselt jagatud ehk talumaa oli vaja kruntida (Kaotada ära ribad), tekkis suurem talu.
Maarahvastiku sotsiaalne koosseis: Külarahvas: pererahvas (35-40%), sulasrahvas (25%-30%), vabadikud (25%, elatus oma väiksest maa tükist ning palgast). Pererahvas ja sulasrahvas olid kunagi enam-vähem sarnane rahvas, kuid siis toimus areng, mille käigus pererahvas hakkas eristuma sularahvalt, sest pererahvas hakkas end paremaks pidama kui sulasrahvast. Pererahvas hakkas sööma erilaudades ja eriaegadel kui sulasrahvas. Talu peremehed üritasid võtta tööle sulasrahvast, kes polnud abielus (Polnud vaja rohkem maksta raha, et ülalpidada naist ja lapsi). Sulasrahvas läks tööle mõisadesse, kust said palka. Kasvas vallaliste meeste ja naiste arv külaühiskonnas. Talu peremehed õppisid paremini raha lugemist ning välditi aasta töötajaid ja taheti võtta endale tööle hooajalis töötajaid (Aasta ringselt keegi tööd ei tee). Suurenes hooajaliste töötajate hulk (Suvilised ja päevilised). Mõisa teenijate hulk suurenes (Mõisa moonakad ).
Mõisarahvas: Jätkuvalt jagunes kaheks osaks : saksad ja mõisateenijad. Al 19 saj keskpaigast mõisateenijate ja tööliste arv hakkas oluliselt kasvama. Lihttööjõud mõisades kasvas mitmekordselt, üldjuhul tegemist aastapalgalitega. Nende kõrval mõisates ka päevilised. Kui kadus teorent, oli vaja mõisatel tööjõudu, mõisamoonakad tegid ära põhitöö. Veel elasid moonakad koos hoones , mida nimetati moonakamajaks. Mõisate juurde hakkab kuuluma moonakamaja. Mõisates jätkuvalt probleemiks tööjõupuudus, pigem alati vähe.
Murrang elu- olus : Põhi elamuteks on olnud rehielamu, 19. saj laiendati rehielamuid. Hakati ehitama eraldi eluruume, mida nimetati kambriteks, mis olid eraldatud küte ruumidest ning olid suitsuvabad ning neil võisid olla klaas aknad. Olid laud põrandad, varem olid savipõrandad või lihtsalt muld . Uuenduseks oli rehielamust eraldi ehitatud elamud . Võeti kasutusele petroolium lambid, mis olid olemas igas talus (1-2). Muutus talude sisustus , hakati ostma juurde mööblit (Ise enam ei tehtud), sest olid olemas vabrikud, mis tootsid odavamalt mööblit. 19. saj lõpul hakati sööma puhast rukileiba (Enam ei söödud aganaleiba).
Vallakogukond: 1899. aastal toimus suur valdade ühendamine. Ennem Eestimaa kubermangus oli 1000 valda, alles jäi 400 valda peale 1899. aasta ühendamist.
Eesti asunikud Venemaal: Eesti asundused Venemaal olid kompaktsed . Esimene põlvkond eestlasi Venemaal ei osanud vene keelt ning kõnelesid ainult eesti keelt ja olid Luteri usku. Eesti lapsed said käia Eesti koolides . Luteri pastor reisis palju ning jõudsid ka Eesti asundutesse Venemaal. Luteri pastori ülesanne Siberis oli olla koguaeg reisil, külast külla. Kohalik kooli õpetaja oli see, kes lapsi ristis ning mattis.
21) Tööstus ja käsitöö:
Tööstusliku pöörde algus: 1820ndatel ja 1830ndatel aastatel algab üleminek tööstuslikule tootmisele, varasemalt Eesti aladel levisid manufaktuurid . Samal ajal on olemas vabrikud ja manufaktuurid, võtab aega, et vabrikud täielikult asendavad manufaktuurid ära. Väiksemad ettevõtted eksisteerisid, tähtsamateks olid mõisade viinatööstused või meieri piima tootmine. Põhiline tööstus Eestis on tekstiili tööstus, kust sai alguse üleminek vabrikutele. Kõige tähtsam oli alguses Sindi tekstiili tööstus. Märkimisväärsed harud olid klaasi ja paberi tööstused. Kreenholmi manufaktuur - Omal ajal oli ülimoodne vabrik , mitte manufaktuur, mis tugines vee energiale Narva jõelt. Kreenholmi manufaktuuril oli mingi hetk maailma kõige võimsam hüdromasinate süsteem. Kasvas metalli tööstuse tähtsus ja masina ehitus, suurimaks keskuseks oli Tallinn, kuhu rajati mitmeid metalli ja masina ettevõteid. Tallinnas oli tsemendi tööstus. Toidu ainete tööstus: leivavabrikute tekkimine. Leiba hakati tootma suurtes kogustes, leiva hind langes.
Tööstus 19. sajandi lõpupoolel: 1897 Rahvaloendus- Eestis tööstusega oli seotud 10% rahvastikust.
Käsitöö: 19. saj II poolel tekib käsitöölisi rohkem juurde. Kasvab üldine rahvaarv ning on vaja rohkem tooteid rahval .
 
22) Tööliste olukord:
Vabriku seadus 1836- Seadus lähtus Vabriku omaniku huvidest. Kasutati palju naiste ja laste tööjõudu. Karistused olid oma ajale iseloomulikud: ihunuhtlus, vangistamine, raha karistus. Töölisliikumine:  Töölistel olid majanduslikud nõudmised, 1905. aastal revolutsiooni käigus majanduslikele nõudmistele lisandusid ka poliitilised nõudmised (Valimisõigus meestele, nõuti pesemistingimusi tööl ja seepi).
Tööliskond ja töösuhete reguleerimine: Uus seadus kehtestati 1894. aastal- Tööliste olukorra reguleerimine on riigi mure. Piirati tööliste õigusi, streik kuulutati kriminaalkuriteoks. Laste tööjõu kasutamise probleemiga tegeleti, kuid ei andnud tulemusi, laste tööjõudu ikka veel kasutati.
Tööliste elu-olu: Vabrikud võisid paikneda nii linnades kui ka linnadest väljas. Vabrikud, mis olid rajatud linnast väljaspool ei kehtinud seal linna õigused. Kõige paremaks kohaks tööliste elu tingimustele on Kärdlas. Tööline sai elamispinda vabriku poolt, kas tasuta, väikse üüri hinna eest (Võeti palgast maha või ise maksti). Töölised elasid tavaliselt üürikorterites. Tekkis vajadus töölismajadele. 1870ndatel hakati ehitama rohkem maju, tekkisid elurajoonid nagu Kalamaja .
 
 
 
 
23) Kaubandus: Kehtestati Vene kaalu ja mõõdu süsteem (Puud, pang, seppel), 1845. a reform. Üleminek meeter mõõdustikule toimus alles aastal 1929. Meeter mõõdustiku on kohati kasutatud varem. Talupojad said 1810. aastal uue õiguse- Said õiguse põllumajanduse toodete kokkuostuks ning müüa neid linnades. Tekkis uus ettevõtja tüüp, talupoeg, kes sõidab mööda maad ringi ning ostab põllumajandussaadusi ning viib linna müügiks. 1812- Talupojad said linnades poode pidada, hiljem ka alevites. Talupojad, kes olid sajandeid harjunud käituda, et kõik vajalik valmistati oma talus, kuid nüüd on kõik muutunud ja talupojad on hakanud tarbima rohkem poekaupu. Suurem osa maa kõrtsidest 1900 aastal suleti, kehtestati riiklik viinamüügi monopol . Viina hakati müüma eraldi viina poodides , mida hakati kutsuma monopolkadeks. Õlut võis edasi müüa.
Rahandus : Polnud paika pandud, et kui palju maksis üks paber rubla või münt. 19. saj toimus Venemaal mitu raha reformi. Koduraha- Kohalik, piiratud funktsiooniga maksevahend. Kasutati, et maksta töölistele raha ning ostmisvõimalused olid piiratud, tavaliselt saadi osta sama vabriku poest, et omanik saaks raha tagasi.
Kommunikatsioon: Kommunikatsioon: Informatsiooni liikumine, inimeste ja kaupade liikumine. 19. saj I poolel, kommunikatsiooni all olulisim roll oli postijaama süsteemidel: vankrid , tõllad, mis edastasid posti pakke ja kirju. Ülalpidamisega tegelesid rüütlid, sest riik ei sekkunud sellesse valdkonda. Elektriline telegraaf jõudis Eestisse aastal 1855. Telefon levis 1890ndatel Eesti aladel. Olulist rolli majanduses mängis raudtee , 1860ndatel algatati raudtee liinide rajamist (1. liin: Tallinn-Peterburg, 1870, 2. Liin: Tallinn- Tapa -Tartu-Valga-Riiga). Laiarööpeline raudtee. Kitsarööpeline raudtee: Pärnu-Viljandi. Laeva ehitus, oluline ranna äärsetes piirkondades (Pärnu lahe ja saared). Enamasti ehitati puidust väikseid laevu, alles 1840ndatest võib rääkida suurtest aurulaevadest.
24) Linnastumine ja linnarahvastik:
Linnade kasv: 19. saj alguses Eesti alal oli 12 linna. 1820 Eesti linnades elas kokku üle 35 000 inimese. Eesti suurim linn oli Tartu, kus elas 8000 elanikku (Riias elas 40 000 inimest). Tallinnas elas 13 000 inimest. Rahvastiku arv kasvab aga aeglaselt. Suuremad muutused algavad 1860ndatel aastatel, seotud talupoegade liikumisvabadustega. Üldine rahva arvu kasvamine maapiirkondades sündimise teel. 19. saj linn ei erine keskaegsest linnast, elamistingimused on ebasanitaarsed. Nii keskajal kui uusajal suremus linnas on kõrge, enamasti linna rahvastiku loomulik iive oli negatiivne. Linna elaniku arv kolmekordistus, kasvas linna elanike osakaal rahvastikus tervikuna , 9%’ilt 19%’ile ehk ligi viiendik rahvastikust elas linnas. Olulised sihtkohad eestlaste jaoks oli Peterburg ja Riia. 1867. a Riias elas alla 1000 eestlaste, sajandi lõpuks arv tõusis 3000’le. 19. sajandi lõpul Tallinnas elas 600 000 inimest, Tartus 40 000 ja Narvas 30 000.
 
 
Maa-asulate kasv: Alevid , olid Eesti aladel juba keskajal, kiire areng alevitel jääb 20. sajandisse. Otepää, Põltsamaa, Jõhvi, Sindi, Tõrva, Mõisaküla, Tapa- Alevid, mis ei olnud veel saanud linna õigusi. Eestis oli 3000 alevit.
 
Linnarahvastiku koosseisu muutumine: Linnarahvastiku koosseisu muutumine: Balti-sakslased kaotasid oma arvulise enamuse, eestlased muutuvad kõige arvukamaks linna elanike seas. Linnas võim jäi balti-sakslaste kätte kuni 20. saj alguseni . Erinevad linna eestlaste kihid hakavad kihistuma erinevatesse kihtidesse.
 
Kadaka sakslus- Linna eestlased püüdsid saksastuda, püüdsid rääkide saksa keelt, võtsid üle kombeid ja riietust.
 
Venelaste arv linnas hakkas tõusma sajandi vahetuse paiku, eriti Tallinnas kuna rajati mitmeid tööstusi, mis meelitasid välismaa tööjõudu Eestisse.
 
Juutide liikumisvabadus Venemaa impeeriumis oli piiratud, hiljem võeti piirangud maha. 1913-1914: Eesti alal elas umbes 5000 juuti, linnades.
 
25) Eelärkamisaeg:
Eesti talupoegadel hakkas tekkima etniline ühte kuuluvus, rahvuslik identiteet . Rahvuslus, 19. saj levis massiliselt üle kogu Euroopa kõigi Euroopa rahvade seas. Rahvusluse põhjuseks tuuakse välja romantismi levik, Prantsuse revolutsiooni mõju, Napoleoni sõdade mõjud,
 
Rahvus- Oma etnilist ühtekuuluvust teadvustavate inimeste ühendus, keda seob kokkukuuluvustunne ühise mineviku alusel ja tahe end tulevikus ühiselt teostada.
 
Rahvuslus- Arusaamine enda kuuluvusest teatud rahva hulka ning tahe selle rahva heaks tegutseda.
 
Ühe rahvuse liikmed võivad rääkida mitu erinevat keelt, keel ei määra rahvust. Šveitsis räägitakse kolme keelt.
 
Eesti eelärkamisaega nimetatakse ettevalmistavat perioodi, mis ajaliselt jääb 19. sajandi I poolde. Ühiskondlikud arengud, mis ärkamisaega ettevalmistasid.
 
 
 
 
Estofiilid : Estofiilid- Nimetatakse eesti keelt ja kultuuri harrastunud isikuid ehk mitte eestlased, enamasti balti-sakslased. Hakkas ilmuma esimene eesti keelne ajaleht, mis oli väljastatud estofiilide poolt. Tartu rahva maa nädala leht, 3 meest tegelesid ajalehega (2 pastorit, Johann Philipp von Roth ). Johann Philipp von Roth- Kanepi pastor, kohaliku päritolu. Sündis Pärnu linnas.
 
Loodi 2 astme talurahva kool, õppisid seal lapsed, kes olid 1 astme talurahva koolist saanud selgeks lugemise, usuõpetuse ja laulmise. Sinna läksid lapsed, kes tahtsid õppida arvutamist ja kirjutamist.
 
Otto Wilhelm Masing- Oluline estofiil . Eesti päritolu, ta isa oli eestlane (Köster) ja ema oli balti-sakslane, Rootsi aadli soost. Võttis kasutusele “õ” tähe. Välja paistev vaimulik ja keele uuendaja.
 
Johann Heinrich Rosenplänter- Pastor Pärnus. Mõjutas Pärnu magistraati, kes avas olulise õppe asutuse ehk Eesti koolmeistrite kooli, õppeasutus kus valmistati ette õpetajaid Eesti talurahva koolidele. Andekamatele talu lastele ta andis eraldi õppust oma kodus. “Beiträge zur genauern KenntniB der ehstnischen Sprache” 1813 -1832 “Lisandusi eesti keele paremaks tundmaõppimiseks”. Oluliste raamatute ja käsikirjade koguja, tänu temale on säilinud Kristjan Jaak Petersoni luuletused.
 
Eduard Ahrens- Kuusalu pastor. Murrangulise tähtsusega mees, kes rajas uue kirjaviisi. Sellega pani aluse 1843 eesti keele grammatikale. Enne teda varasemalt eesti keelt püüti kirjutada saksa keele ja ladina keele reeglite järgi. Ta ütles, et õige eesti keel on see, mida eesti talupojad räägivad. Võeti soome keele eeskuju. Ajaleht Eesti postimees läks uuele kirja viisile üle 1872. aastal.
 
Hariduse kaudu saksastumine lõppes alles rahvusliku ärkamisaja tingimustes. (Algharidus oli saadaval eesti keeles aga kõrgharidus oli ainult saksa/vene keeles).
 
Kristjan Jaak Peterson - Väga andekas, õppis mitmetes koolides. Erand, kes ise ennast teadvustas end kui eestlast.
 
Friedrich Robert Faehlmann oli oluline estofiil, kes rajas estofiilide seltsi.
 
 
 
 
 
Faehlmann ja Õpetatud Eesti Selts: Eestlane, sündinud Järvamaal. Tuntud kui arst ja kirjamees. Tartus hinnatud ja väljapaistev arst. Tartu Ülikooli lektor , rajas estofiilide seltsi. Asutati Õpetatud Eesti Selts 1838. aastal. Kogu seltsi tegevus käis saksa keeles, kuid eesmärk oli eesti ajaloo ja kultuuri uurimine. Õpetatud Eesti seltsis , Faehlmann muu hulgas käis välja mõte rahvus eepose kohta. Tegi väga palju eeltööd rahvus eepose kohta. Ta ei uskunud, et eesti rahval on tulevikku, usuvahetuse tõttu.
 
Kreutzwald ja „Kalevipoeg“: Üks olulisemaid tegevusi eelärkamisajal oli Eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” väljaandmine, Faehlmann algatas ning Kreutzwald viis lõpuni. Ta sündis Virumaal. Ta vanemad olid mõisa teenijad . Ta jõudis põhikooli ning õppis Tartu Ülikoolis arsti teadust. Kreutzwald oli pika aegne arst Võru linnas, 44 aastat. Rahvusliku liikumist on mõjutanud kirjadega, ta avaldas palju töid ärkamisaja kohta. “Kalevipoeg” 1857-1861, ilmus osade kaupa. Rahvaväljaandena 1862. Ilmus välja Soome linnas, sest tsensuuri reeglid olid teistsugused . Kalevipoeg pani aluse uue laadilisele mineviku tunnetusele. Uus eestlaste mineviku käsitlus, arusaamine sellest, et eestlased pole alati olnud pärisorjad, vaid leidub ka kangelasi .
 
Rahvusliku ärkamise tingimused: Poliitilised olud rahvusliku ärkamise jaoks olid kehvad. Lisaks oli balti erikord, kelle käes oli kõik võim. Toimus muutus vene keskvõimu keisrivõimu tasemel, Alexander II valitsusajal (1875-1881), sooviti moderniseerida Vene tsaaririiki. Hernhuutlus, vennaste kogudused- Need olid eestlaste seas levinud vennaste liikumine, mis arendas rahva algatuse võimet.
 
Ühtne kirjakeel ja rahvaharidus. Koduõpetuse tähtsus 18. sajandil jätkus, lapsed kes ei õppinud selgeks lugemise kodus läksid kooli. Oli olemas üldine koolikohustus , mis oli 3 talve. Maa piirkondades kooliaasta algas hiljem kui linnas.
 
Enne eestlaste rahvusliku ärkamist toimus balti-sakslaste ärkamise aeg Kesk-Saksamaal. Kujunesid seltsid, vabatahtlikud organisatsioonid .
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
26) Rahvuslik ärkamine:
Jannsen ja „ Perno Postimees“: Perno Postimees ilmus esimest korda 1857. aastal. Alates 1857. aastast igal aastal ilmusid eesti keelsed ajalehed. J. V. Jannsen pakkus talupoegadele huvitavat lugemismaterjali ning laiendas silmaringi, seal oli sellist informatsiooni, mida polnud varem saadaval talupoegadel. Ajaleht algas sõnadega “Tere armas eesti rahvas”. Ta rõhutas, et eestlased on võrdsed sakslastega, venelastega ja teiste rahvustega. Eestlased on samaväärsed balti-sakslastega.
 
Rahvusliku liikumise keskused ja esimesed suurüritused: Peterburgis oli suur eestlaste kogukond . Valdav osa eestlastest Peterburgis jäi rahvusliku liikumisest ilma, kuid väike osa mängis suurt rolli. Johann Köler. Talunikud ja kooliõpetajad mängisid suuremat rolli rahvusliku liikumises esialgselt. Tarvastus sai alguse üks suuremaid rahvusliku liikumisi “Alexandri kooli liikumine”, mille eesmärgiks oli asutada kõrgem eesti keelne kool. Rajati Alexandri kooli peakomitee 1890ndal aastal, mille presidendiks oli Jakob Hurt , põhiliselt tegutses Tartus, kuid liikumine hõlmas suuremat osa Eesti alast.
 
Valge kirjade aktsioon- Mitmete erinevate talurahva kogukondade pöördumine Vene tsaarivõimu poole. Paluti, et tsaar kergendaks talurahva olukorda. Tulemust ei andnud, kuid rahvusliku liikumise jaoks täpsustati eesmärke, sõnastati seda, mida üldse tahetakse saada ja kuhu poole liigutakse.
 
 
„Eesti Postimees“ ja seltsid: J. V. Jannsen kolis Tartusse. aastal ning jätkas oma ajalehe väljaandmist, kuid hakkas ilmuma uus ajaleht nimega “Eesti Postimees” ja oli veelgi populaarsem , mõne aasta pärast oli 3000 tellijat. Ühte ajalehte lugesid ka need, kes ei tellinud ajalehte, käidi naabrite juures lugemas ajalehte. Alahoidlikus, ei soovinud minna konflikti kohalike võimukandjatega (Rüütelkond). Kui Jannsen oleks üritanud radikaalset programmi edendada ajalehes siis oleks tema ajalehe ilmumist lõpetatud. Majanduse selts (Vanemuise eelkäija), laulu ja mänguselts, kus harrastati koorilaulu ja isetegevusliku teatrit. Estonia selts, tegeles teatri tegevusega. J. V. Jannsen kui asutas Vanemuise seltsi, siis mõistis, et tuleb teha suure rahvusliku ürituse. Vanemuise seltsis peeti mitmeid ettekande koosolekuid. C. R. Jakobson pidas oma kuulsat isamaa kõnet Vanemuise seltsis.
 
Selleks, et ideed hakaksid liikuma on vaja aktiivset tõuke jõudu, oli vaja aktiivsete patriootide tegevust. Asutati Eesti kirjameeste seltsi 1870/1872 (1870- Kui saadeti riigivõimule kinnitamiseks seltsipõhikiri, 1872- Kinnitati seltsipõhikiri).
 
 
 
Uus põlvkond: Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula.
Esimene üldlaulupidu: Traditsioon pärineb Saksa aladest ja Šveitsist, balti-sakslased võtsid üle traditsiooni, nende üldlaulupidu toimus Tallinnas 1857. aastal. Eestlased võtsid balti-sakslastelt üle üldlaulupeo traditsiooni. Laulupidu korraldajaks oli Jannsen, eesmärgiks oli tõsta rahvusliku liikumist uuele tasemele . 1869 toimus üldlaulupidi, osales 800 lauljat, väga palju puhkpilli mängijaid, peale laulupidu tekkis orkester . Keskused, kust kohast tuldi üldlaulupeole Tartusse: Virumaalt, Järvamaalt, Pärnumaa, Viljandi. Läänemaad jäid ilma üldlaulupeota.
 
Eesti-Soome sild : Motiiv, mis pärineb paljudest eesti rahvalauludest ja ka soome rahvalauludes on levinud. Sai tuntuks Kalevipojast, sest seal Kalevipoeg ehitas suure silla tammepuust Eesti ja Soome vahele. Eesti-Soome sild tähistab kultuuri kontakti Eesti ja Soome haritlaste vahel. Eesti haritlaste seas oli levinud huvi Soome keele, kultuuri ja rahva vastu. Eesti rahvusliku liikumise tegelastele Soome oli eeskujuks oma kultuuri arengult ja ühiskonna korralduselt. Soome oli autonoomne osa Vene tsaaririigis, kui 1809. aastal kogu Soome ala läks Rootsi võimult Vene võimu alla aga jäi püsima Soome autonoomia , kus Vene mõju oli tagasihoidlik.
 
Ühiskondlik elavnemine : Üldlaulupidu aitas uute rahvuslike organisatsiooni tekkimiseks, andis suure tõuke ja mõju rahvusliku liikumisele. Suurema uuendusena hakkasid levima puhkpillide orkestrid . 1870ndast aastast hakkasid tekkima uut tüüpi seltsid, mis olid Eesti põllumeeste seltsid. Kalevipoja õhtud- Eesti üliõpilased said kokku ja arutasid Kalevipoega, Jakob Hurt käis kohal ning seletas Kalevipoega teaduslikult. Eesti keel polnud heal tasemel, et haritud inimene saaks väljaöeldud kõik oma mõtted, seega mitmed haritlased rääkisid saksa keeles, kuid nüüd koosolekud olid eesti keelsed, et edendada eesti keelt. Väljaspool ametliku osa oli siiski lubatud omavahel saksa keeles suhtlemine .
 
Jakob Hurda kultuurirahvuslus: Jakob Hurdal oli üks väga kandev idee või alus põhimõte, eestlasi oli vähe aga rahval oli võimalik vaimult suureks saada parima hariduse kaudu. Eesmärgiks oli eestlaste hariduse tase tõstmist. Rahva luule teaduse edendamine. Eesti keelsete raamatute väljaandmine. Toimus raha kogumine Alexandri kooli ehitamise jaoks: Järvamaa, Virumaa, Tallinn, Kärdla (Väga palju annetatud ).
 
Teise aasta kriis: Kõik ei läinud tõusvas joones rahvusliku liikumisel. On tõusud ja langused igal protsessil. Kui mingi ettevõte on suure hooga algatatud siis seda millalgi tabab langus ehk teise aasta kriis (Kujundlik väljend). 1870. aasta keskpaiku, toimus rahvusliku liikumise juhtide vahel, inimeste vahel. Ajaleht Eesti Postimees muutus leplikumaks balti-sakslaste suhtes. Balti-sakslased olid rahastanud “Eesti Postimees” ajalehte. Eesti Postimees ajalehe kaastöölised kõrvaldati tööst, ning mingi hetk ta ei avaldanud ajalehes Jakobsoni ega Hurti töid (1. konfliktide ringi tuum).
 
Jakobson ja „Sakala“: 1870ndate II poolel edenes Alexandri kooli rajamine, kuid olulise tõuke andis ajalehe “Sakala” ilmumine . Ilmus esimest korda Viljandis . Seal oli sõnastatud, et on vaja piirata balti-sakslaste privileege eestlaste jaoks. Jakobson sai propageerida oma radikaalseid hoiakuid. C. R. Jakobson oli Vene tsaarivõimuga sõbralik, kritiseeris sakslasi. Hakkas ründama balti-saksa pastoreid, luterlust ja usku üldiselt, see oli vastuvõetamatu Jakob Hurdale, kes oli ameti poolest kirikuõpetaja Otepääl. Konflikt Jakobsoni ja J. Hurda vahel sai alguse. C. R. Jakobsoni I isamaa kõne, 1868. aastal Vanemuise seltsis, Eesti rahva pimeduse ja koiduaeg . Jakobson ütles, et Eesti ajaloo subjektiks on eestlased mitte sakslased, 13. saj sakslaste siia tulekut käsitles kui saksa röövvallutusena ning tegid lõpu eestlaste muistsele iseseisvusele, lõppes eestlaste valguse aeg ja algas saksa vallutusega eesti pimeduse aeg ning alles 19. sajandil pärisorjuse kaotamisel hakkas kujunema välja koiduaeg.
Rahvusliku liikumise haripunkt: Hakati rajama raamatukogusi, mis olid juba olemas aga balti-sakslaste omad ainult. Korraldati laulupidu Tallinnas. Eesti kubermangu kõige suurim oma ettevõtmine oli kaubalaeva selts Linda 1879 . aastal (Majanduslik organisatsioon ), üle 1000 liikme. Kaubalaeva selts Linda läks kiiresti pankroti. Balti-sakslased olid häiritud “Sakala” ajalehe tegevusest, kaebasid võimudele. Selle tulemusel ajaleht oli mitu aastaid suletud, kuid ikka tuli tagasi. J. Hurt ei saanud heaks kiita seda, et tema balti-saksa ameti vennad väga ägedalt kritiseerivad rahvusliku liikumist ning hakkas ise kritiseerima balti-saksa pastoreid, mis viis suurele konfliktile, J. Hurt pani maha oma ameti Otepää pastorina ning läks Peterburgi eestlaste Jaani koguduse pastoriks.
 
1881. aasta suurmärgukiri: Carl Robert Jakobsoni nõudmised, mis olid esitatud saadikutele allakirjutamiseks. Seal olid kokkuvõted ajalehe “Sakala” nõudmised, milleks olid eestlastele laiemate õiguste tagamine. Saadikud kirjutasid märgukirjale alla ning saatsid keisrile, Aleksander III, ainuke, kes ei kirjutanud alla oli Jakob Hurt, sest talle ei sobinud palvekirjas esitatud koolisüsteemid.
Lõhe rahvuslikus liikumises: J. Hurda ja C. R. Jakobsoni vaheline konflikt. Neil oli suur hulk pooldajaid , kahe seltskonna vaheline konflikt tõi rahvusliku liikumise lõhe, mida nimetatakse ka suureks lõheks. Kõige pealt konflikt puudutas Eesti kirjameeste seltsi juhtimist, juhtimine läks C. R. Jakobsoni kätte 1891 . aastal ning pärast seda J. Hurda pooldajad astusid Eesti kirjameeste seltsist välja, asi oli nii halb et ühe katuse all seltskonnad ei soovinud viibida. Samal ajal 1881. aastal J. Hurda pooldajad hakkasid väljaandma oma ajalehte “ Olevik ”, kelle toimetaja oli Ado Grenzstein . Samal perioodil hakkasid Tallinnas ilmuma veel 2 ajalehte “Virulane”, kelle toimetajaks oli Jaak Järv ja “Valgus”, kelle toimetajaks oli Jakob Kõrb.
 
 
 
 
Rahvusliku liikumise eestvedajad: Mart Laar- Kirjutas doktoritööd rahvusliku liikumise kohta. Kasutab laiemat mõistet kui “Rahvusliku liikumise aktiiv ”, aktiiv ehk isikud, kes levitasid rahvuslike vaateid ning osalesid rahvuslikes organisatsioonides (Eesti kirjameeste selts, Aleksandri kooli liikumine, laulukoorid). “Äratajad” pidid osalema kolmes suuremas rahvuslikus ettevõtmises. Kokku sai ta 400 äratajat. Oma ette rühm olid käsitöölised, umbes 10% osalesid aktiivis.
Piirkondlikud erinevused: Talurahva oma algatuslik usuliikumine (Hernhuutlus). Rahvusliku aktiivsuse ainukeseks kindlaks reegliks on see, et reeglid puuduvad. Mõnedes piirkondades on aktiivne rahvastik liikumine aga on ka selliseid piirkondi, kus need asjad üldse kokku ei lähe.
 
 27) Venestamisaeg : Eestlaste ja lätlaste muutmine venelasteks. Vene-keskvõimu üldine poliitika, mille eesmärgiks oli vene mõju üldine tugevdamine. Venestamisaeg on eraldi ajalooline periood Eesti ajaloos. See puudutas mitte ainult eestlasi ja lätlasi, vaid kogu Vene impeeriumit. Üks venestamine puudutab halduskorraldamist, haldusasutusi ning kultuuriline venestamine puudutab eesti keelt, kultuuri jne.
 
Esimene venestusmudel- Taotles muulaste (lätlased, eestlased, kazakid) muutmine venelasteks.
Muulaste integreerimine - Muulaste kaasahaaramine. Kohalikud eripärad võisid säilia mingiks ajaks. Muulased võivad ka vabatahtlikult venestada. Yuri Samarin, arvas , et eestlased ja lätlased suudavad venestuda, kuid nad vajavad tõuget selle jaoks.
 
Venestamise motiivid ja algus: Riiklik moderniseerimine , rahvususe tõus ja riigi julgeoleku huvid. Sise-Vene kubermangus domineeris vene rahvus, kuid ääre aladel domineerisid teised rahvused, kus oli oma kultuur, keel.
 
Omavalitsus reform maal ja linnades. Kohtureform . Sõjaväeline reform. Justiits reform. Venemaa võttis eeskuju Euroopa riikidelt nagu Prantsusmaalt.
 
19. saj levisid Euroopas rahvusriigi ideed ning need samad ideed hakkasid mõjutama Venemaa eliiti. Venemaa eliit võttis endale eeskujuks Saksa keisririik ja Suurbritannia (Tsentraliseeritud riigid). Vene tsaaririigis oli venelasi kokku 43%. Venestamine kui ebarealistlik plaan.
 
Puudusid seadused, mis piirasid kellegi õigust rahvuse pärast, mitte kedagi ei diskrimineeritud. Kuid diskrimineeriti usu järgi. Seisuslikud piirangud, üks seisus võis seda teha aga teine mitte. Kui diskrimineeriti inimesi katoliku usu järgi siis saadi aru, et jutt käib poolakatest. Vene keskvõim ja eliit usus, et kohalikud rahvad ei ole suuteliselt ise hakkama saada, arvati, et eestlased ja lätlased ei suuda luua kõrgkultuuri (2 varianti : Kas saksastuda või venestuda?).
 
Vene võim käsitles baltiprovintse läbi vene ja saksa suhete. Olulised julgeoleku poliitilised huvid: Euroopa jõudude üldine tasakaal muutus peale 1871. a, kus viidi lõpuni Saksamaa ühendamine, loodi Saksa keisririik. See tekitas muret Vene keskvõimule. Üks osa Vene keskvõimu poliitikast oli suunatud Vene impeeriumi lääne aladele, kuid see algas varem juba Poolas ja Leedus 19. saj I poolel, peale Poola ülestõusu. Venestamine arenes Ukrainas 1870ndatel aastatel. Balti provintside venestamine on Vene impeeriumi järjekordne samm. Venestamise raskeim koht jääb 1880ndate ja 1890ndate vahele, toimus valitsemise vahetus, kus võimule sai Aleksandr III. Aleksandr III juures tuuakse välja suurt rahvuslust ja sõjaline rahvuslus. Ta ei kinnitanud balti-saksa seisuste privileege.
 
Manasseini revisjon - 1882/1883. a tegi Liivimaal ja Kuramaal ringsõidu, kus ta kontrollis kohalikke olusi ning hindas olukorda riigivõimu vaatenurgast. Pidi kindlaks tegema reformivajadused, mida ja kas on vaja midagit muuta? Revisjoni käigus Eesti talupojad esitasid massiliselt kirju (10 000). Palusid kõiki muudatusi, paluti vene seaduste kehtestamist, et eestlased saaksid rohkem õigusi, et leevendada maa puudus jne. 1884- Esitas tsaarile, kus ta kritiseeris baltimaid ning nõudis suuri korraldusi. Pandi ametisse uued võimukandjad: Eestimaa kuberner- Sergei Šahhovskoi (1885-1894) ja Liivimaa kuberner: Mihhail Zinovjev (1885- 1895 ). Sergei Šahhovskoi oli fanaatiline venestaja, ta võttis venestamise oma elu ülesandeks.
 
Haldusreformid: Halduslik venestamine tähendas, et mitmesugused vene institutsioonid kujundati umbes vastavalt vene sisekubermangude järgi. See puudutas politsei korraldust, kohtusüsteemi ja linnade valitsust. Kõikides nendes valdkondades likvideeriti seisuslik põhimõte. Riigi mõju oluliselt laieneb . Tähtsamatele ametikohtadele hakati ametisse nimetama venelasi. Toimus valdade liitmine , väiksematest valdadest tehti suuremad vallad . Eraldi pandi ametisse nagu taluasjadde komissar .
 
Kultuuriline venestamine: Radikaalselt muutus vene keele positsioon ühiskonnas. Vene keel muutus ametlikuks asjaajamiskeeleks teatud eluvaldkondades. Ametlik asjaajamiskeel oli ta kõikides eluvaldkondades ( Riigiasutused , kubermangu asutus). Erand korras tohtis teisi keeli kasutada rüütelkondade ja talupoegade omavalitsuses. Koolide venestamine- Kõik koolid viidi vene keelsele õppele, 1887ndast aastast peale. Esialgu vallakoolis võis kasutada eesti keelt kahel esimesel aastal (Vallakool kestis 3 aastat). 1892- Vene keelt võis ainult kasutada koolides õppekeelena, omavahel võis suhelda eesti keeles ning usuõpetused olid oma keeles. See tähendas, et koolitase langes, sest inimesed ei mõistnud mitte midagi vene keeles. Kõik koolid ei läinud üle vene keelsele õppele, sest polnud piisavalt palju õpetajaid. 1889 kaotati ära Tartu Ülikooli autonoomia, paljud professorid ei leppinud sellega ning lahkusid Ülikoolist, mis tähendas, et TÜ tase langes. Tartu linn nimetati ümber Yurjeviks (1883). Rahvuslik kirjasõna sattus põlualla, ajalehtedesse polnud võimalik mitte midagi avaldada, mis oleks venestamist kritiseerinud. Hakati sulgema ajalehti nagu Virulane. Tsensuur hakkas pidurdama seltside tegevust, mitmed seltsid pandi kinni (Eesti kirjameeste selts 1893. a). Piirati suurte seltside asutamist.
 
Õigeusu levitamine: Eestimaa kubermangus 10 000 inimest vahetas ära usku. Õigeusk võrreldes luterliku usuga jäi tagasihoidlikule kohale.
 
Eesti ühiskonna reaktsioon: Eesti ühiskonnas, venestamine tekitas üsna palju segadust. Varasemalt mitmed rahvastiku liikumise juhtfiguurid olid uskunud, et vene keskvõimu abil on võimalik parandada eestlaste olukoda (Piirata sakslaste võimu, anda rohkem õigusi eestlastele jne). Reformide lõpptulemust ei kiidetud heaks eesti seltskonna poolt. Haldusreformi eestlased suhtusid positiivselt, sest balti-saksa mõju oluliselt vähenes. Venestamine pidurdas Eesti rahvusliku liikumist, mitmed tegelased läksid venestamisega kaasa.
 
Villem Reiman (1861-1917)- Kolga -Jaani kiriku õpetaja, pastor. Mitmekülgne ühiskonna tegelane, kirjanik. Aktiivne Eesti rahvusliku kultuuri arendaja . Ise luges end Jakob Hurda õpilaseks. 1888- Eesti rahvaluule kogumine (Jakob Hurt), üle 400 inimese kogusid materjali. Saadi üle 120 000 lehe materjali (Maailma suuremaid kogusid).
 
Reformide tagajärjed: Halduskorra reformid vähendasid balti-saksa võimu. Eestlased õigused esialgu oluliselt ei laienenud ehk üks võõras võim hakkas asendama teist võõrast võimu. Vene ametnikud, keda siia sisse toodi, enamasti olid vähese haridusega, ei osanud kohalike keeli, ei tundnud kohalike olusi. Ka vene ametnikud ei olnud haldussuutlikud. Venestamine koolides tõi haridustaseme langust. Katse eestlasi ümberrahvastada, kukkus läbi. Venestumine ei olnud eestlaste jaoks atraktiivne , saksastumine oli asi, mille poole paljud püüdlesid. Saksastumine toimus kuni Tsaari aja lõpuni välja. Venestamine ei suutnud saksa kultuuri tõrjuda välja balti provintsides.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
28) Kool ja haridus:
Alghariduskoolid: 19. saj I poolel, talurahva hariduses domineeris koduõpetus. Kooli läksid ainult lapsed, kes kodus lugemist selgeks ei saanud. Kodulugemist ja õppimist kontrollis kohalik küla pastor. 1850ndad, 1870ndad- Kujunes välja uus stabiilne koolivõrk, mindi üle kohustuslikule kolme aastasele süsteemile. Kolm aastat õpiti: emakeelt , arvutamist, usuõpetust, geograafia. Soovitatavat õppeained (Mõnedes koolides ei õpetatud): ajalugu, vene keel. Poistele õpetati võimlemist ja tüdrukutele käsitööd. Kes tahtis edasi õppida võis minna kihelkonna kooli ja sealt edasi kõrgematesse asutustesse. 1866. a vallaseadus- Uue vallaseadusega, mitte enam mõisnik ei otsustanud koolimaja ehitamist, vaid valla koolikogu.
 
Õpetajad ja õpikud: Pikka aega pastorid tegelesid väikste õppeasutuste rajamisega, mis pidi ettevalmistama õpetajaid. Osad õpetajad tulid kihelkonna koolidest (2-3 aastat), neid loodi piisava ettevalmistusega, et nad suudavad vallakoolide lapsi õpetada. 1830ndatest aastast hakati rajama spetsiaalseid seminare talurahva kooliõpetajate ettevalmistamiseks. Hiljem selliseid seminare hakati rajama Liivimaa kubermangus. Carl Robert Jakobson oli kooliõpetaja, esialgu ta oli kooliõpetaja Torma kihelkonnas, hiljem vene aladel Jamburgis ja Peterburgis. Ta kirjutas mitmeid õpikuid. Kõige olulisemad õpikud on: aabits ja lugemik. Jakobsoni lugemiku kasutati emakeele tundides ning tõrjus välja vaimuliku kirjanduse.
 
Keskhariduskoolid: Enne venestamisreforme keskharidus Balti provintsides oli saksakeelne . 1820. aastaga olid kõik gümnaasiumid muudetud kolmeklassilistest viieklassilisteks. Keskhariduskoolide võrk hakkas jõudsamalt laienema 19. sajandi keskpaigast. Erakoolide tase oli väga erinev ega vastanud avalike koolide klassikursusele (Erakoolidest pääses ülikooli). Õppekava pidi sisaldama usuõpetust ja vene keelt. 1820. aastail olid Tartu õpperingkonna gümnaasiumides kohustuslikeks õppeaineteks usuõpetus, kreeka, ladina, saksa ja vene keel, matemaatika , füüsika, loodusõpetus, geograafia, ajalugu ja ilukiri . Prantsuse ja heebrea keel, laulmine ja võimlemine olid vabaained. Õpetajaskond oli peamiselt Saksamaalt. Koolidele ehitati ajakohased hooned, õpetajate palgad olid korralikud, mis võimaldas palgata isegi ülikooli õppejõude. Õpetajad olid sageli kasutavate õpikute autorid. 19. sajandi keskel vähendati keskkoolides ladina ja kreeka tundide arvu ning suurendati vene ja saksa keele, ajaloo ja matemaatika osatähtsust. Tallinnas (1880) ja Tartus (1881) asutati reaalkoole. 1887. aasta algul oli Eestis 29 avalikku/erakätes keskhariduskooli kokku 4510 õpilast.
 
 
 
 
 
 
Tartu ülikool: Kuni venestusajani oli korralik saksa keelne õppeasutus, maailmas väga tuntud ülikool. Kõrge tase, oli väga palju professoreid, keda hinnati mujal Euroopas. 1802. aastal taasavatud Tartu Ülikool kui üleriiklikult väljapaistev teaduskeskus etendas vahendajarolli lääne ja vene teaduse vahel. 1820. a keiser kinnitas Tartu Ülikooli uue põhikirja, mis kehtis kuni 1865. aastani. Riigieelarved kasvasid, suurenes kateedrite ja õppejõudude arv: zooloogia , botaanika , mineraloogia alasteks uurimisreisideks Altaisse, uuralisse ja Araratile. Teostati astronoomiline kraadimõõtmine. Laiendati Tähetorni, Botaanikaaeda ja anatoomikumi, ehitati välja ülikooli kliinikud ja korrastati Toomemäge. 1845. aastal oli TÜ 59 õppejõudu, neist 35 professorit. 19. sajandi II veerandil ja keskpaiku oli ülikoolil palju saavutusi: Loodusteadus , keemia, meditsiin, astronoomia , õigusajaloo uurimine. Üliõpilaste arv kasvas, kui 1802. aastal võeti vastu 47 üliõpilast, 1820. aastal 261, 1853 . aastal 712. ⅔ Tartu Üliõpilaskonnast oli pärit Balti provintsidest, suurem osa Liivimaalt.
 
Saksa ja eesti haritlaskond : Haritlaskond 19. sajandi Eestis oli päritolult, sotsiaalselt ja rahvuslikult koosseisult kirev . Balti- ja riigisaksa kõrgharitlased, ülikooli õppejõud-teadlased esindasid Euroopa kõrgkultuuri ja tippteadust. Haritlaspüramiidi madalaim ja kõige arvukam kiht - Eesti külakoolmeistrid - oli lähedane ühiskonna alamkihtidele, töölistele ja talupoegadele. Baltisakslased ise täiendasid end Saksamaal. Haritlasi nimetati Baltimail literaatideks “Literaadiseisus”. Haritlased olid vabastatud pearahast, nekrutikohustusest ja ihunuhtlusest “aukodanike seisus”. Haritlaskond oli uuendusmeelne. Tugevaimaks ja autoriteetseimaks haritlaste rühmaks jäi pastorkond, ülikooli ja gümnaasiumi õppejõud. Kasvas arstide, farmatseutide ja juristide hulk. Mõned literaadid unistasid aadlitiitlist. Kõrgharitlaste sekka pääses ka üksikuid talupojaseisusest noormehi, kellel oli õnnestunud jõuda Tartu ülikooli; enamasti pärinesid nad mõisaametnike peredest. Sai võimalikuks eesti haritlaskonna tekke. Ärkamisajal hakkas eesti haritlaskond kujunema sotsiaalkultuuriliseks jõuks. Selle eelduseks olid tekkinud uued töökohad ja sotsiaalse tõusu võimalused. Eesti keskkihid, mis koosnesid jõukamatest talurentnikest ja pärisperemeestest, möldritest, kõrtsmikest, käsitöölistest ja linnade väikeettevõtjatest. Nad hakkasid oma lastele andma parimat haridust, kuna haridus lubas tõusta sotsiaalsel redelil. Oma nooremaid poegi püüdsid jõukamad talunikud koolitada kirikuõpetajateks, arstideks ja juristideks. Tütarlastele õpetati koduõpetajanna karjääri. Haritlased, kellel olid talupoja juured hakkasid end deklareerima eestlasteks. Kui varem literaadid ühtlustati baltisakslastega siis nüüd eraldusid eesti haritlaskond ning hakkas esindama oma rahvust. Eesti keskastme haritlaskonna moodustasid köstrid, kihelkonnakooliõpetajad maal, elementaarkooliõpetajad linnades. Alama astme haritlased olid vallakooliõpetajad ja vallasektretärid.
 
 
 
 
29) Trükisõna:
Seltsid ja kodanikuavalikkuse kujunemine: Tänu Eesti haritlaskonnale, kes hakkas end nimetama eesti rahva esindajateks. Eesti haritlaskond otsis viisi ennast väljendada ning selleks oli trükisõna. Rahvas otsis eestikeelseid ajalehti, kirik vajas hästi eesti keelt oskavaid pastoreid ja koolid õpetajaid, uued seltsid nõudsid juhte. 19. sajandil oli mõisates ja pastoraatides muusika ja tantsu kõrval levinud seltskondlikuks ajaviiteks ettelugemine.
 
Tsensuur, kirjastamine, raamatukaubandus ja - kogud : Tsensuur: Isevalitsus püüdis nii Venemaal ilmunud kui ka imporditud trükisõna hoolikalt kontrollida. 18. sajandi lõpus loodud tsensuur arenes Nikolai I ajal omaette riiklikuks institutsiooniks, mille tegevust reguleerisid karmid määrused. Kuni 1837 . aastani allus tsensuur Balti provintsides ülikoolile, hiljem tsensuurikomiteele. Tsensoriteks olid kohalikud baltisakslastest ametimehed, ülikooli- või gümnaasiumiõppejõud. Mitmed Peterburgis ja Moskvas ilmuvad suured ajalehed vabastati eeltsensuurist, kuid provintsides jäi see täielikult kehtima. 1869. aastast Eestikeelsete trükiste tsenseerimine allutati 1869. aastast Riia tsensuurikomiteele. Alates Nikolai I ajast koostati keelatud väliskirjanduse nimekirju. Ei tohtinud riivata usu aluseid, keisrit ega tema pereliikmeid, ei tohtinud ässitada üht seisust teise vastu. Kirjastamine: Suurem osa baltisaksa teadlaste ja kirjameeste töid trükiti Riias, Miitavis, Peterburis või Saksamaal, mõned Eesti trükikodades. Raamatukubandus ja raamatukogud: 1802. aastast hakkas trükikohade, kirjastajate, raamatukaupmeeste ning raamatukogude arv Eesti linnades kasvama (Eratrükikodade taaslubamine 1802). Asutati “Eestimaa Kubermangu Teataja ” jaoks eraldi kubermanguvalitsuse trükikoda. Rikaste ja haritud mõisnike raamatukogudest võis leida Euroopa kirjanduse paremikku kuuluvaid teoseid. Raamatukaupmeeste tihedate sidemete tõttu Saksamaaga oli baltisakslastel võimalik osta või võtta laenuraamatukogust väga mitmekesist ja mitmes keeles kirjandust. Olid saadaval ka eestikeelseid raamatuid “massikaup”. Raamat maksis 10-20 kopikat, aastane ajalehe tellimus maksis 3 rubla.
 
Eestikeelne raamat: Põlisrahvaste keeltes avaldatava trükisõna mahu tohutu kasv oli omane 19. sajandile. See aitas ühtse kirjakeele kujunemist ja võeti kasutusele soomepärast kirjaviisi. Eduard Ahrens avaldas oma grammatika 1843. Gustav Heinrich Schüdlöffeli “Toomas Westen. Lapo rahva uso ärataja Norra maal”. 19. sajandi esimestel kümnenditel ilmus eestikeelseid raamatuid aastas keskmisel vaid 7, 1840-1849 juba 27. Otto Wilhelm Masing kirjutas “Marahwa kalendrit ”. Piiblilood-piibliseletused, lauluraamatud, palveraamatud. Kolmandal kohal olid ilmalikud või poolilmalikud juttu - ja lugemisraamatud. Piiblit avaldati 18 korda 146 000 eksemplaris, Uut Testamenti avaldati 39 korda 483 000 eksemplaris.
 
 
 
 
Ajakirjandus: Vaba ajakirjanduse ja vabatahtlike ühenduste kujunemine oli iseloomulik 19. sajandi Euroopale . Seisuslik süsteem ja tugevnev riiklik kontroll ei suutnud takistada nende jõudsat edenemist Baltimaades. Levis arusaamine, et maailma peab valitsema mõistus mitte vürst, igal inimesel oli õigus end täiendada. Aastail 1813-1831 ilmus Eesti- ja Liivimaal 49 erinevat perioodilist väljaannet, aastail 1849-1866, 59 väljaannet ja 1867-1884 juba 74 väljaannet aastas. Tallinnas, Tartus ja Pärnus ilmusid regulaarselt oma ajalehed “Revalsche Wöchentliche Nachrichten= NÄDALA UUDISED”, “Dörptsche Zeitung= SAKSA AJALEHT” jne. Eestlaste trükisõna arengus oli tähtsaks rajajooneks omakeelsete, rahvuslikult meelestatud ajalehtede ja ajakirjade ilmumine 19. saj II poolel. Ajalehed esialgselt ilmusid vaid kord nädalas ja tiraažid olid väiksed, kuid tavaliselt jõudsid eestikeelsed ajalehed mitmete lugejateni, kes omavahel jagasid ajalehte. 1857- Johann Voldemar Jannsen “Perno Postimees”, 1857- 1859 “Tallorahwa Postimees”. 1864 J. V. Jannsen “Eesti Postimees”. 1878- Carl Robert Jakobsoni ajaleht “Sakala”.
 
Seltsid: Ehk organisatsioonid, kuhu koondusid inimeste ühiste huvide ja eesmärkide alusel. Kodanike omaalgatuslikult ühinemine polnud keelatud Vene seadusega. Tegevust reguleeris 1782. aasta politseiseadus, mille järgi oli neil vaja saada võimudelt tegevusluba , nagu ka trükikodade ja ajalehtede asutamise puhul. Mõned suuremad seltsid nagu “Liivima Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet” nõudis keisri isikliku luba aga väiksemad seltsid nagu lauluseltsid kinnitasid kohalikud võimukandjad. Põlisrahvastest alamkihtidel ja tekkivatel keskkihtidel polnud võimalik astuda saksa seltsidesse. Vabade seltside loomise veendumus oli, et iga kodanik peab aitama kaasa ühiskonna paremaks muutmisele. Valgustusajal tekkinud ühendused, mis põhinesid eneseharimisel ja moraalsel täiustamisel, sobisid hästi baltisakslaste elulaadiga. Suhtuti hubase seltskonnaga ning veetsid aegu raamatukogudes. 19. saj I poolel baltisakslased hakkasid asutama laulu- ja muusikaseltse. Rajati laulukoore. Baltisakslastel tekkis huvi põlisrahvaste kultuuri vastu ehk taheti uurida ajalugu, rajati teadusseltse. Esimene teadusselts eestlaste alal oli 1817. aastal eesti keele uurimiseks ja edendamiseks loodud Kuressaare Eesti Selts /Johann Wilhelm Ludwig von Luce ). Eesti Õpetatud Selts Tartus. Teadusseltside tegevus hakkas sarnanema teaduste akadeemia tegevustega: tegev, korrespondentja auliikmed, uurimistöö toimus eri sektsioonides, moodustati õigusajaloo, pedagoogika, keeleteaduse, kirjanduse, poeesia ja kunsti, matemaatika ning loodusteaduse ja tervishoiu sektsioonid .
 
Kodanikuavalikkus: 1860. aastaist hakkas olukord eestlaste sotsiaalse liikuvuse kasvu, eesti haritlaste aktiivsuse ja eestikeelse trükisõna mõjuvälja laienemise tõttu kiiresti muutuma. Eesti kodanikuavalikkuse kujunemise esimeseks märgiks oli eestikeelse ajakirjanduse areng: Jannseni “Perno Postimees”, mis oli sarnane valgustuslik-õpetlikule rahvaväljaandele, rahvuslike noodidega. Avalikkuse märgiks olid ka 1860. aastail koos käivad haritlaste vabad vestlusringid Peterburis ja Tartus, kus arutati, mida tuleks teha talurahva olukorra parandamiseks, rahvahariduse edasiviimiseks ja endise orirahva äratamiseks sajandite unest. “Eesti Postimehe”, “Vanemuise” seltsi, Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula ümber mitmed noored haritlased nagu Jakob Hurt ja üliõpilased, kes hakkasid tegema ettekandeid ja algatasid kultuurisi ettevõtteid. 1870. aastaks olid olemas Eesti avalikkust kandev seltskond , kes seltsikõnede, ajakirjanduse ja luuletuste kaudu pöördus rahva poole sõnastatud rahvusliku sõnumiga.
 
30) Kirik ja religioon:
 
Luteri usu kirik: Luteri kirik oli Baltisaksa vähemustele vajalik hingehoolde pakkuja ja ühtekuuluvustnde kinnistaja, kehtestades ühtlasi sidet emamaaga. Lisaks lootsid baltisaksa ülemkihid hoida ja tugevdada kiriku abil oma vaimset mõju põlisrahvastele. Jumalateenistused olid eraldi eestlasele ja baltisakslastele. Eesti talurahvale oli kirik vajalik ja tähtis. Kool oli tugevasti seotud kirikuga , rahvakooli võrgu laienemine luteri usu sügavamat juurdumist maarahva teadvuses. Vaimulike raamatute lugemine mõjutas inimeste hoiakuid ja arusaamisi maailma asjadest. Vanad loodususundist pärit tavad ja kombed kadusid 19. sajandiks. Luterlikud rituaalid ja kombed kuulusid igapäevasesse ellu. Kirik oli ametliku teabe vahendaja , perekonnaseisuamet ja pühapäevane suhtluse-kokkusaamise paik. Olid tekkinud territoriaalkirikud, mis hõlmasid ühte piirkonda kas väikest vürtsiriiki, vabalinna või isegi Rootsi ajal tervet riiki. Luteri pastori ehk patronaadiõigus kuulus rüütelkonnale või maaomanikele, nõudmine oli, et isik oli saanud vaimse hariduse Tartu Ülikoolist. Luteri pastor viis läbi olulise rituaale: ristimine, laulatamine, matused.
 
Vennastekoguduste liikumine: Ehk hernhuutlik liikumine. Liikumine kasvas 1817. aastal, paljud kirikuringkonnad nägid vagadusliikumises esialgu liitlast ja lootsid sellelt abi rahva usulis-moraalsel kasvatamisel. 1839. aastal oli vennastekoguduste liikmete arv eestlaste alal ligi 50 000. Toimus massiline äratusliikumine. Augsburgi usutunnistusest hernhuutlased ei loobunud ja Baltimaades nad “ametlikust” luteri kirikust organisatsiooniliselt ei eraldunud. Ristimine, armulaud , leer, laulatus ja matused jäid ikka kiriku hooldeks. Kõige tähtsamad olid hernhuutlastele palvetunnid, kus nad võisid end vabalt avaldada, kuigi Piibli suvalist tõlgendamist püüdis kirik eeskirjade abil keelata. Hernhuutlus toetas ja haris talupoegi. Mitmed kooliõpetajad ühinesid hernhuutlastega.
 
Usuvahetus: 1840. aastateni polnud vene õigeusk eesti talurahva hulgas peaaegu üldse levinud. Talurahvarahutused, korduvad viljaikaldused ja nälg vallandasid usuvahetusliku liikumise Liivimaal 1840. aastate keskpaiku, mil luterlusest õigeusku siirdus Lõuna-Eestis ümmarguselt 65 000 inimest. Baltisaksa ringkondadele oli see sügavaks vapustuseks. Tegu oli majanduslikult motiveeritud/poliitilise rahvuslikku laadi mõisnikevastase liikumisega. Vene ametnikud arvasid, et talurahva usuvahetust on põhjustanud aineline viletsus , saksa mõisnikke vihkava eesti talupoja hingehäda, mida luterlik kirik pole suutnud leevendada. Baltisakslased mõistsid ohtu Luteri usu vastu õigeusu poolt. Usuvahetus väga ei mõjutanud eestlaste kultuuri, õigeusk jäi tagasihoidlikuks . Peale seda algas tagasipöördumine Luteri usku. Õigeusu kirikust lahkumine oli seadusega keelatud, alles Aleksander II ajal lubati.
 
Kirik ja usuelu ärkamisajal: Vaatamata keisri lubatud ususallivusele ja rahva poolehoiule luteri kiriku vastu, ei saanud luterlik pastorkond tagasi kindlustunnet . 1860-1870. aastates hakkas kujunema eesti pastorkond. Noored eestlastest teoloogid jäid lähedaseks talurahvale, nad rääkisid hästi eesti keelt jao lid altid rahvusluse ideedele. Jätkates valgustajate ja estofiilide missiooni rahva harimisel, püüdsid ühitada kristlust eesti rahvuslusega. Esimene Eesti pastor oli möldri poeg Wilhelm Esenschmidt. Eestlastel oli kriitiline suhtumine kirikusse kui aadli mõju all olevasse seisuslikku institutsiooni, oli soov teha kirikud rahva lähedamaks. Kreutzwald, võttis omaks kristliku armuõpetuse, kuid taunis teravate sõnadega kirikut ja kirikumehi. Jakob Hurt pidas luteri kirikut rahvakirikuks selles mõttes, et see oli ikka tegelenud evangeeliumi kuulutamisega eesti keeles, samuti eesti keele, kirjasõna ja koolihariduse arendamisega.
 
Eesti soost vaimulikud: Vaimulikud moodustasid kujuneva eesti kõrgharitlaskonna ühe esimese olulise allrühma. Esimesed eestlastest pastorid, rahvusliku meelsusega oli Wilhelm Esenschmidt, Jakob Hurt, Andreas Kurrikoff, Mihkel Jürmann. Pastorite ja abipastorite arv hakkas kasvama 1880. aastatel. Eestlaste seas teoloogia oli väga populaarne , ta oli meditsiini ja juristi all. Suur osa eesti pastoritest olid katiivsed seltsitegelased, toetasid või juhtisid karskusliikumist, soosisid laulu- ja mängukoore, hoolitsesid rahvakooli eest. Sageli olid nad viljakad kirjamehed: kooliõpukute autorid, kalendrikirjanikud, ilukirjanikud, usukirjanduse tõlkijad ja autorid. Uues kirjaviisis ilmus Jakob Hurda Piibel 1889. aastal.
 
Vaba rahvakiriku idee 19. sajandi lõpupoolel: Tekkis päevakorrale küsimus, et kelle kirik luteri kirik Baltimaades on või peab olema. Rahvusliku iseteadvuse tõusu tõttu, suurenes koguduseliikmete nõudlikkus pastorite suhtes: leiti, et nad ei tohiks olla kirikhärrad, vaid rahvalähedased hingekarjased. Baltisaksa pastoritele heideti halva rahvakeele oskuse kõrval sageli ette koguduseliikmete üleolevat kohtlemist ja vähest ligimesearmastust, rahaahnust ja koostööd ja lausa vendlust mõisnikega. Peaküsimuseks oli patronaadiõigus. Mitmete arvamuste kohaselt pidi kiriku organisatsioon tuginema demokraatlikult valitud kirikunõukogule kui “seadusandlikule võimule”. Pastor oleks pidanud sõltuma kogudusest ja saama temalt rahapalka.
 
 
 
 
 
 
31) Kultuur: (Põhijooned)
 
Ehituskunst : 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel maakeskkonnas ja linnas valitses klassitsislik arhitektuur. See oli valgustusideede mõjude tõttu. Klassitsislik arhitektuur vastas inimese igatsusele harmoonilise, mõistupärase miljöökujunduse järele, aga peegeldas ka absolutislikku ülevuse ja majesteetlikkuse taotlust ning bürokraatlikku ühtlustamispüüdu. “ Sangaste loss”, “ Keila -Joa mõisa peahoone ”.
 
Kujutava kunst : Kunstnik kui loominguline isiksus. 1798 Tallinnas esimene kunstinäitus, kus eksponeeriti Lääne-Euroopa kunsti. Tartu ülikooli juurde asutati joonistuskool. Baltisaksa kujutavas kunstis segunesid klassitsism ja romantism , leidus varase biidermeierliku realismi sugemeid. Kasvas huvi Eesti maastiku ja linnamiljöö maalide vastu. Kombeks sai albumite avaldamine. 19. sajandil baltisaksa kunstis levisid portreed. Romantismi väljapaistvaks esindajas on Friedrich Ludwig von Maydell raamatugraafika arendaja ja Tartusse puulõiketöökoja asutaja . Eesti vaadete ja talupoja kujutamise õitseajaks olid 1830-40. aastad. Jõukamad aadlikud hakkasid kunsti kollektsioneerima, tekkisid kunstikogud. Esimene Eesti kunstnik Johann Köler ( Viljandimaa ), kes haris end välismaal ning oli Vene tsaari kunsti õpetaja.
 
Teater: 19. sajandi I poolel ei kujunenud baltisaksa kultuuriruumis kohalikku loovkunstnike rühma. Teatrikunst arenes kõige rohkem Riias. Eestimaa kõrgseltskond armastas teatrit, näitlejaid imetleti, kutsuti külla ja hellitati, kuid ei peetud ikkagi täisväärtuslikeks kodanikes ja kaheldi nende moraalis. “ Shakespeare ”. Populaarsed olid ooperid , operetid ja laulumängud. Tallinnas 19. sajandil mängiti Mozarti oopereid.
 
Muusika : Kui varem muusika oli usutunnete väljendaja siis nüüd muusika ilmalikustus. Muusika oli nüüd inimvaimu enesetunnetuse vahendaja ning temast otsiti puhast ilu või hingeleevendust. Tallinna teatris olid ülekaalus muusikalavastused, teatrihooned sobisid ka kontsert saaliks. Edendati koorilaulu, instrumentaalmuusikat. Populaarseks jäid vaimulikud kontserdid kirikutes. Väljapaistvamaid muusikuid 19. sajandi II poole Tallinnas, Toomkiriku organist Ernst Reinicke. 1866. aastal Tallinnas toimus baltisaksa laulupidu. 1860. aastate algul pandi alus kooride ühisesinemise traditsioonile.
 
Ilukirjandus: Baltisaksa publik orienteerus Saksamaalt sissetoodud kirjasõnale. Mitmed estofiilid üritasid end teostada eestikeelses kirjasõnas. Otto Wilhelm Masingu kooliraamatud, kalendrikirjutised, populaarteaduslikud “Pühhapäwa Wahhe-luggemissed” ning “Marahwa Näddala-Leht” tähendasid talurahvale määratud kirjasõna uut kvaliteeti. Eestikeelse rahvaraamatu õitseng algas Johann Voldemar Jannseniga, kes oli viljakas jutukirjanik. Ta kirjutas umbes 220 juttu.