Eesti Uusaeg (0)

Temaatiline kava
Eesti uusaja mõiste:  Eesti uusaja mõiste: 1710-1900. Aastal 1710 ei toimunud mitte midagi, kuskilt pidi alustama Uusaega Eestis, sisuliselt midagi ei muutunud vahetus välja Rootsi kuningas Vene tsaariga, kuid kohaliku valitsust toimetasid baltisakslased (Vanasti Eesti uusaeg 1800-1918). Suuremad muutused Eesti ajaloos toimusid 19. saj teisel poolel.
 Uusaeg jaguneb: varauusaeg , uusaeg, uusimaeg .
 
Majanduses üleminek kapitalismi majanduse. Tööstuses võetakse kasutusele aurulaevad .       Poliitika: kodanikuühiskond, rahuvs liikumised.
 
     2) Eesti uusaja ajaloo allikad:  Dokumentide kvantitantiivne kasv. Valitsusasutuste kantseleid hakkavad dokumenteerima rohkem. Ilmuvad uued allika liigid, mida varem pole olnud kasutatud. Kirjalike allikaid on liiga palju, otsitakse ainult kõige relevantsemad allikad, mis annavad täieliku iseloomustuse sündmustest.
 
Rahvastikuajalugu:
Hingeloendid (hingerevisjonid) - Dokumendid , mis koostati hingeloenduse käigus. Hingeloendus on rahvastiku arvestus maksukogumise eesmärgil. 1783 - Poliitiline pööre, algas asehaldus periood, mis tõi kaasa uuendusi: kehtestati uus maks ehk pearaha maks. Et saada koguda maksu oli vaja teha rahvastiku arvestust. Hingeloendusi viidi läbi 1782 -1858. Hingeloendisse registreeriti kõik maksualused isikud (väljaarvatud kõrgtiitli kandjad ja vaimulikud ), enamasti eesti talurahvas . Pearaha maksu koguti meessoost isikult, vahet pole kas täiskasvanu või imik. Eesti hingeloendid on erilised, sest seal on välja toodud ka Eesti naissoost isikud (Venemaal polnud). Hingeloendis on isiku nimi, amet, vanus, kus kohas ta viibis eelmise hingeloenduse ajal.
Kirikumeetrikad, personaalraamatud - Pidas Luteri pastor . Paks raamat kuhu kirikuõpetaja tegi sissekandeid, ta märkis üles kiriklikud talitlused ( ristimine , laulatamine, matus). Sellega oli võimalik uurida sündimist, suremust ja abiellumust. Rahvastiku loomulik liikumine. Esimesed kirikumeetrikad pärinevad 17. saj teisest poolest. Kirikumeetrikates on palju lünki, põhjasõja tõttu ja kui paavst suri otsiti asendust ning sel ajal ei pandud kirja talitlusi. Sündi ja surma aegades on kõikumised. Personaalraamatud - Koguduse liikmete nimekirjad. Nimeliselt väljatoodud kõik koguduse liikmed. Laiemalt kasutusse tulid 19. saj.
 
Institutsiooniajalugu - Bürokratiseerumine ehk ametnike juurdekasv, asjaajamisdokumente tekkis rohkem.
 
Vene impeeriumis:Ametnike arv kasvas 24 korda, rahvaarv kasvas 7 korda (territoorium laienes):
1796 1 ametnik iga 2250 elaniku kohta.
1851 1 ametnik iga 929 elaniku kohta.
1903 1 ametnik iga 335 elaniku kohta.
 
Tekivad uut laadi ühiskondlike organisatsioonide tekkimine, nende asjaajamisdokumendid. (Põllumajanduse seltsid, mängu seltsid) Esialgselt puudutab baltisaksa ühiskonda, alates 18. saj lõpust seltsitegevus jõuab Eesti ühiskonda. Ajakirjandus , esimesed ajalehed 17. saj lõpust. 19. saj ajakirjandus eesti keeles.
 
Statistilised materjalid: Statistikateenistus 19. saj keskpaiku.
Balti kubermangude üldine rahvaloendus 1881. Vene impeeriumi üldine rahvaloendus 1897 .
     3) 1710. aasta võimuvahetus:  1700 - Narva lahing, Peeter I sai lüüa Rootsi vägedelt.
1709 - Oktaava lahing, Karl XII sai hävitavalt lüüa.
1710 - Vene armee hõivas Eesti ja Liivimaa kubermangu. Lõppes Rootsi aeg. Algas Vene ülemvõimu periood, mis kestis 2 sajandit.
 
Võidu põhjused:
Vene vägede suur ülekaal baltikumis
Rootslaste garnisonides oli vähe sõjaväelasi.
Katku epideemia levis Rootsi garnisonides.
 
         Vene ülemvõimu kehtestamine ja kapitulatsioonid: Venemaa sõlmis kapitulatsioonid Rootsi garnisoniga Riias, Pärnus ja Tallinnas ja Liivimaa rüütelkond, Eestimaa rüütelkond. Sellega määrati kohaliku omavalitsuse õigust ja võimu. Baltisaksa, rüütlite ja linnade privileegid said õigusliku kinnituse peale kapitulatsiooni.
 
Liivimaa ja Eestimaa jaoks võimuvahetus oli täis lootust. Baltsisakslased said rohkem privileege ja õigusi. Peeter I lubas taastada kõik privileegid ja mõisad, mis kadusid Rootsi ajal ära.  
 
Eestimaa rüütelkonna kapitulatsioon 29. sept 1710. 29 erinevat punkti. Artikli alguses rüütelkond esitab oma palve , et milliseid õiguseid tuleb kinnitada. Lõpus on veneväe seisukoht, et kas võetakse vastu palved või lükatakse eemale. Esimene punkt oli kaitsta enda evangeeliumi usku Augsburgi usutunnistuse järgi. (Vene tsaari võim tahtis peale suruda õigeusu, millesse Euroopas suhtuti negatiivselt), pastori valimise võim kogudusel ja kihelkonnal ( Tsaar kinnitas Luteri usu). Teine punkt, kõik privileegid, tiitlid, maad, annetused alles hoida (Tsaar nõustus, taastas õigused enne Rootsi poolt tehtud muudatusi). Asjaajamis keeleks jäi saksa keel.
 
Ettepanek luua uus kohtu nimega tribunal , kus lahendatakse Balti asju kohapeal (Kõige kõrgeim kohus). Vene võim oli poolikult nõus, kuid tegelikult sellist kohaliku tribunaali ei loodud. Kaebati edasi Peterburgi, senatisse.
 
Carl Schirren - 1869 kirjutas oma kuulsad sõnad Juri Samarinile, “Me ei ole kunagi vallutatud, me oleme lepinguliselt alistunud.”
Juri Samarin - Slaavi filosoof ja arhitekt .
 
Peeter Suur tegi järeleandmisi balt -sakslastele, et saada nad enda teenistusse ning tal õnnestus.
Peeter I privileegidekinnitused: Kinnitas Liivimaa rüütelkonna ja Riia linna privileegid 1710. 1712 Peeter I kinnitas Eestimaa rüütelkonna ja linna eesõigused. Privileegi kinnitused ehk konfirmatsioonid. Õiguseid vähendati Baltikumis korraga igal pool. Peeter I järeltulijad Vene tsaari troonil, nad kinnitasid Balti provintsi privileegid kuni 1881, võimule sai Aleksander III (venestaja), kes ei kinnitanud Balti privileege.
Uusikaupunki (Edela-Soome linn) (Nystadi, rootsi k) rahuleping 1721 - Leping, mis lõpetas Põhjasõda. Kinnitati, et Luterlik usk peab jääma. Venemaa poole survel kirjutatakse lepingusse , et ei tohi takistada Vene õigeusu levikut. Rootsi poolt riigistatud mõisad tuli tagastada omanikele.
Saaremaa, Pärnu, Tartu ja Narva privileegide kinnitamine 1731 - Keisrinna Anna kinnitas Saaremaa rüütelkonna privileegid ja kolm olulist linna.
Turu rahuleping 1743 - Lõpetas Rootsi-Vene sõja. Rootsi oli loobunud Vene-Balti provintsidest, kuid tegelikkuses Rootsi soovis tagastada Balti alad. Rootslased ei saavutanud mitte midagi sõjaga.
 
          Põhjasõja tulemused: Vene tsaaririik võitis Põhja-sõja tulemusel, Eestimaa ja Liivimaa alad läksid Vene impeeriumi koosseisu. Peeter I lõi kolleegiumid, võttis eeskuju vaenlase ehk Rootsi eeskuju, et läbi viia reforme. Oluline roll oli Heinrich Claus von Fick’il.
 
     4) Võimukorraldus Eesti alal pärast 1710. aastat: Konglomeraatriik- Riigid või poliitilised ühendused, mis hõlmavad erinevaid regioone, keskvõimu tuumiku ala vahel. Rootsi ajal olid alad absolutistliku kuninga võimu all, kes pidevalt segas end sisse Balti asjadesse. Vene tsaari ajal oli olukord sarnane. Vene tsaar oli piiramatu võimu kandja (isevalitseja). Vene tsaarid ei sekkunud Balti asjadesse, nad tegelesid Vene sisekubarmangu valitsemisega.
Balti erikord, der (baltsiche) Landesstaat - Balti provintside, rüütelkonna ja linnade omavalitsussüsteem. Vene tsaari mõju Balti provintsidele oli tagasihoidlik kuni 1840. aastani. Balti saksa seisuste privileegid, kohalikud põlisrahvad (läbiaegade madalaim seisus). Eestlane ja talupoeg olid sünonüümid, olid olukorrad, kus eestlased murdsid läbi ja said parema hariduse, kuid see tähendas, et ta saksastus. Eestlane haridusega oli sakslane , sest parimat haridust oli võimalik saada ainult saksa keeles. Balti erikord on kaitsnud suure venelaste sisserändamise eest (vene talupojad).
 
 
 
 
          Haldusjaotus : Rootsi võimu ajal oli eesti ala esimest korda ajaloos ühendatud ühe valitseja võimu alla. Ühtset halduslikku tervikut eesti siiski ei moodustanud, aga jäi jagatuks Eestimaa jaa Liivimaa kubermangude vahel.
l Eestimaa kubermang (Lääne maakond, Harju maakond)
l Liivimaa kubermang
l Saaremaa provints - omaette seisev haldusüksus.
l Tallinn
l Riia
 
         Riiklik võimuaparaat: Riiklik valitsemine, kõige tähtsam roll oli kubermangul. Seisuslik - Kõrgemad seisused valitsevad madalamaid seisuseid ( Aadlid > Talupojad). Rüütelkondade (Seisuslik) omavalitsus .
         Rüütelkondade omavalitsus: Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa, Kuramaa , Piltene rüütelkonnad. Rüütelkond on aadli korporatsioon , mis täitis omavalitsus ülesandeid maa piirkondades hiljem ka linnades. Valitsemise kui ka kohtupidamisvõim. Kuulumise kriteeriumiks oli rüütlimõisa omamine , rüütlimõis on tavaline aadlimõis. Hiljem tehti kitsas ring, sest mitte aadlikud said rüütlimõisade omanikeks. Hakati koostama aadlimartikleid ( 1728 Eesti), perekondade nimekirjadega, kes kuuluvad rüütelkonda. Pani paika täpse isikute ringi, kes saavad osa aadli privileegidest. Maapäev - Iga kolme aasta järel tuldi kokku, et ajada asju, sõnaõigus ja hääleõigus oli ainult teatud kindlal selstkonnal, sõnaõigus oli neil, kes kuulusid aadlimartikli ja omasid rüütlimõisa. Rüütelkonnad on grupeeritud perekondade järgi, kõige põlisemad suguvõsad on esmajärgulised ning hilisemad on teisejärgulised.  Maanõunike kolleegium - Püsivalt tegutsev ametiasutus, mis koondas enda kätte rüütelkonna oluliste asjade ajamist. Kolleegium koosnes maanõunikest (Landraat). 12 liikmeline selstkond (Jeesuse 12 apostlit ). Saaremaal oli ainult 4 maanõuniku. Puudus sisemine kihistus .
          Luterlikud territoriaalkirikud: Territoriaalkirik- Teatud poliitilise üksusega territoriaalselt kattunud kirikuorganisatsioon, mida (kas osaliselt või täielikult) valitsesid selle poliitilise üksuse ilmalikud võimukandjad. Kohalikud Luterlikud territoriaalkirikud jagunesid kaheks tüübiks: 1) Rootsi ja Eestimaa kubermangus: episkopaalse teeitoriaalkiriku tüüp: piiskop ja puhtvaimulik konsistoorium . 2) Saksa aladel ja mujal Eesti ajal: konsistoriaalse
territoriaalkiriku tüüp: (Ülem) superintendent ja nii ilmalikest kui vaimulikest liikmetest konsistoorium. 1686- Kirikuseadus, mis ühtlustas kirikuorganisatsioonid. Kõik kirikuorganisatsioonid on võrdsed, seda tehti Rootsi emamaa eeskujul. Vene valitsejad ehk õigeusu esindajad. Vene valitsejad kohalikesse usuasjadesse esialgselt ei sekkunud. Enam polnud keskvõimu, mis kontrolliks usuühtsust. Kohaliku kiriku korraldust hakkasid juhtima kohalikud ilmalikud seisused.
 
 
 
 
         Linnad: 17. sajandi alguseks oli Eesti alal kümme linnaõiguslikku asulat : Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi, Haapsalu, Paide, Rakvere, Kuressaare ja Valga. Linnade laastamine järgnes Põhja-sõja ajal. Tartu, Arva ja Valga kodanikud küüditati Venemaale. Rootsi pealetungi kartuses lasti Tartu 12. juulil 1708 venelaste poolt õhku. Järgnevatel aastakümnetel sõjas hävinud linnad taastati ning linnaelanike arv kasvas jõudsalt. 1782. aastal oli rahvaarvult suurim linn Eestis endiselt 10 000 elanikuga Tallinn. Tartus 3400, Narvas 3000, Pärnus 2000, Kuressaares 1400 . Peeter I kinnitas 1712. aastal vaid Tallinna linnaõigused. Tartu, Pärnu ja Narva linnaõigusi tunnistasid Vene võimud küll juba Põhjasõja ajal sõlmitud kapitulatsiooniaktidega, kuid vastavad privileegid sõlmiti alles 1731. aastal. Linnakodanike koorekihi moodustasid raehärrad ( magistraat ), neile järgnesid suurgildi koondunud kaupmehed ja literaadid , ning seejärel väikegildi kuuluvad tsunfti käsitöömeistrid. Kodanikuks saamine eeldas veel 18. sajandilgi väärikat päritolu, kuulumist luteri kirikusse, kaubanduse õppimist või käsitöömeistri seisust ning kinnisvara omamist linnas. Eestlased moodustasid linnade alamkihist 72,5%.
 
        Õiguskorraldus: Ühiskonda hakkasid juurduma seni tõukunud Rootsi õigus, mida 1734. aastal kodifitseeriti. 1737 . a maapäevadel esitati viiest raamatust koosneva Liivimaa hertsogkonna rüütli ja maaõigus, mis sisaldas nii tsiviil- kui kriminaalõigust koos protsessikoodeksitega. Troonil olnud Elisabethi ei huvitanud balti erikord. Uued võimalused tekkisid pärast Katariina II trooniletulekut, 1764. aastal saadeti Liivimaa rüütli- ja maaõiguse projekt taas senatisse läbivaatamiseks. Kuid mitte midagi ei tulnud välja, nõuti vana seaduste kogumiku tõlkimist eesti keelde, kuid see käis ülejõu kuna see oli osaliselt ladina ja saksa keeles ning väga mahukas teos. Balti provintsiaalõiguse väljakuulutamiseni jõuti alles 1845. aastal.
 
         Kohtukorraldus : Pärast 1710. aastat oli: Eestimaa ülemmaakohus- Kuulusid kõik 12 maanõunikut, kindral kuberner , kes oli riigivõimu esindaja. Kuid kindral kuberner ei osalenud koguaeg ning mõnikord maanõunik oli eesistuja. Enamasti maanõunikud otsustasid ära kõik hääletamise järgi, kindral kuberneri üksik hääl ei otsustanud mitte midagi. Kõrgeim kohus. Liivimaa õuekohus. Baltikumi 18 sajandi kohtusüsteem oli üles ehitatud seisuslikku põhimõtet järgides. Sealjuures kuulus aadlile kõrgem kohtuvõim ka kõigi teiste seisuste üle.
Alamastme kohtuteks eestimaal meeskohtud ja liivimaal maakohtud , üks igas maakonnas . Need moodustasid kohaliku aadli hulgast valitud kohtunik koos kahe kaasistujaga. Meeskohtunikud nimetas ametisse Eestimaa ülemmaakohus, maakohtunikud valiti liivimaa rüütelkonna maapäevadel. Mees ja maakohtute kompetentsi kuulusid kõigi maal elavate talupoegade ja teiste mitteaadlike tsiviil- ja kriminaalasjad. Aadlike kriminaalasju ning maaomandi vaidlusi lahendati vaid ülemastme kohtutes.
Mees ja maakohtutega samal tasemel olid linnade magistraadid , suurtemates linnades magistraatide kõrval veel mitmed alamkohtud.
Ülemastme kohtuteks olid eestimaal ülemmaakohus ja liivimaal õuekohus.
 
        Kommunikatsioon: Kui tavaliselt ukaasid jõudsid pealinnast kohale 7-10 päeva jooksul siis teada Katariina II trooniletõusmisest jõudis Tallinnasse 30 tunniga, mis on tollase aja suurim kulleriteenistuse kiirus. Vähem tähtsate ukaaside edasitoimetamisega võidi oodata nädalaid, enne kui need koos pakilisemate korraldustega teele saadeti. Senati ukaas, milles nõuti kubermanguvõimudelt teateid kurioossete loomade ja lindude kohta, jõudis Tallinnasse alles kolme ja poole nädala pärast. Lisaks ukaasidele olid olemas patendid , millega tehti teatavaks rüütelkondade maapäevade otsused, mis sel viisil omandasid seadusjõu. Patentidega edastati kubermanguvõimude korraldusi ning avaldati mitmesuguseid teateid ja kuulutusi. Enamasti need puudutasid pagenud talupoegade ja väejooksikute otsimist või siis kaduma läinud hobune. Aastas avaldati nii Riias kui Tallinnas 60-70 erinevat patenti, mis trükiti, et jätkuks laiali saatmiseks vähemalt üks igasse kihelkonda. Patendid viidi lähimasse postijaama, kuhu need jäid seniks, kuni mööduv mõisnik pastor või mõni teine isik nad kaasa võttis ja edasi toimetas.   Kindralkuberner George Browne kehtestas, et iga kihelkonna esindaja pidi kaks korda nädalas tooma posti kohale. Postkontoreid pidasid ülal linnad. Postiveo tariifid ja reisijate sõiduhinnad olid riiklikult kindlaks määratud ning rüütelkondadel polnud õigust neid suurendada. Iga rakendatud hobuse kohta tuli maksta 12 kopikat kümneverstase sõidu eest, kuid 1732 . a tuli maksta 24 kopikat. Sõiduaeg sõltus teeoludest kui ka postihobuste vahetamise kiirusest. Peterburi-Riia postiteel, ühest postijaamast teise jõudmiseks kulub 5-6 tundi.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
    5) Asehalduskord : Katariina II suurim siht oli impeeriumi haldus-ja kohtupidamise reformide rakendamine. Venemaa sisekubermangudes ta alustas 1775. a kubermangu reformiga. Löödi kõik politsei ja valitsusasutused laiali. Uue hoolekande süsteemi loomine. Kaotati ära tsunfti sundlus , mis oli linnade elukorralduse aluseks. Suurendati aadlike isiklikke õigusi, kuid aadlike organisatsioonide õigusi vähendati. Mõisad, mis olid aadlike käes, kuulutati välja pärusmõisad ehk isiklik omand,
        Muutused rüütelkondade ja linnade omavalitsuskorralduses: Kroonu ametnikkonna senine normkoosseis tühistati ning kehtestati uus, mis vastas sisekubermangudes kehtivale. Tähtsuse kaotasid aadlimatriklid. Baltikumis hakati peale 1785 aastat iga 3 aasta järel korraldama aadlikogu nii kubermangu kui maakonna tasandil. 1786 saadeti laiali maanõunike kolleegiumid.
 
Linnade omavalitsuse ümberkorraldused:
Paide, Rakvere ja Viljandi kaotasid linnaõigused pärast Põhja-Sõda.
Iga maakonna halduskeskuseks pidi olema linn, linna õigustega asula. Paide, Rakvere ja Viljandi said endale linnaõigused (Viljandi 1783) ning muutusid maakonna keskusteks. Loodi Viljandi, Paide ja Rakvere maakond. Tekkisid Paldiski (Sadam, oli oluline Venemaa sõjaline objekt) ja Võru maakond.
Vene impeeriumi linnaseadus 1785- Keskaegsete linnade eluolu muutus. Linna elanikud jagunesid kaheks kategooriaks: linnakodanikud (Kõik inimesed linnad muutusid kodanikeks).
Toimusid linnade üldkoosolekud, kus võisid käia kõik linnakodanikud. Linnakodanikud valisid linnaduuma ning linnaduuma juhiks oli linnapea . Linnavalitsus koosnes viiest isikust.
Kaupmehed varem kuulusid gildidesse, kuid nüüd saadeti kõik gildid laiali ja moodustati uued gildid. Uued gildid koosnesid kaupmeestest vastavalt nende varanduslikust tasest. I gildi kuulusid kaupmehed, kelle kapital oli 10 000 rubla . II 5000 rubla, III 1000 rubla.
Linnapea valimisel said osaleda ainult I ja II gildi liikmed.
Kohtud saadeti laiali. Uus kohtusüsteem ehitati üles.
 
        Uus halduskorraldus :
        Politsei- ja kohtusüsteem: Politseisüsteem: Adrakohtunike (Eestimaal)- Mõisnik, kes kandis politseifunktsioone ja sillakohtute (Liivimaal) asemele rajati. Politseimeister- Eraldati politsei linnavalitsusest. Rajati eraldi politsei võimu kandvad asutused. Politsei läks riigi võimu alla. Väiksemates linnades võim kuulus politseimeistritele, suurem võim kui linnavalitsusel.
 
Baltikumi 18. sajandi kohtusüsteem oli üles ehitatud seisuslikku põhimõtet järgides. Sealjuures kuulus aadlile kõrgem kohtuvõim ka kõigi teiste seisuste üle.
 
Maakonnalinnades alamkohtud: kreisikohus, raad , alamkorrakohus.
Kubermangulinnades ülemkohtud: ülemmaakohus, kubermangumakgistraat ülemkorrakohus.
Kubermangulinnades kolmanda astme kohtud: kohtupalatid (tsiviil- ja kriminaalkohtupalatid).  Lahendasid kõikide seisuste küsimusi.
 
Kohtusüsteem oli kolmeastmeline. Talupoegi võeti kohtuasutustesse tööle, kuid neil polnud mingit võimu. Kui nad hakkasid nõudma rohkem õigusi ja võimu siis asendati kellegi kuulekamana. Südametunnistuskohtud- Eesmärgiks oli kohtuprotsessi kiirendamine lepitamise kaudu. Mõlemaid pooli üritati lepitada.
 
         Pearaharahutused : 1783, Kõige olulisem riiklik koormus. Varem olulisemad riiklikud maksud : ratsateenistusmaks (sõnateenistusmaks), tollivili Eestimaal (Tuli tasuda viljaga), statsioon Liivimaal (Sama, mis tollivili maks). Pearahamaksu pidid maksma meessoost isikud, kes olid maksukohustlased. Vabastatud olid aadli seisus, vaimulik seisus, sõjaväelased, riigiametnikud , õpetlased. Varem linlased ei pidanud otseseid riigimakse maksma. 1782 hingeloendus toimus, et teada saada kui palju on maksukohustlasi. Pearaharahutused- Puhkes Liivimaal, talupoegade seas, 1784 suvel. Varem pidi kõik maksud toimetama mõisahärrale ning tema toimetas osa riigile. Kuid nüüd pidid talupojad ise toimetama maksud riigile (üks osa mõisnikule teine riigile). Mõned talupojad said aru nii, et kui makstakse riigile uut pearahamaksu siis mõisnikule ei pea teotööd ega koormisi tegema. See tekitas palju pahandust.
 
   6) Rahvastik 18. sajandil:
1695 : Rahvarv kokku: 350 000 - 400 000. Linnarahvastik: 5-6%, kokku ca 20 000. Suur näljahäda (Arvestati isegi aega N: Enne suurt nälga ja pärast suurt näljahäda). Suri umbes 75 000 inimest ehk ⅕ rahvastikust. Enamus inimesi ei surnud nälga, vaid haigustesse.
1712: Rahvaarv kokku: 150 000 - 170 000. Linnarahvastik: ca 3%, kokku ca 5000.
1782: Rahvaarv kokku: 485 000. Linnarahvastik: ca 5%, kokku ca 23 000.
 
18. saj I poolel domineeris sisseränne kui väljaränne. 18. saj II poolel sisseränne on väiksem kui väljaränne.
 
         Suur katk: 1710-1711 Suur katku epideemia. Katku suri kuni 200 000 inimest.
 
         Rahvaarvu muutumine, rahvastiku rahvuslik ja sotsiaalne koosseis: Rahvastiku sotsiaalne koosseis: Talupojad moodustasid rahvastikust 95%. Baltisakslased olid jagatud aadli seisustesse, linna kodanikeks, käsitöölised, klein deutche (väike saksklane, baltisakslaste madalaim seisus, kus vabad sakslased elasid maal).
 
1695- eestlasi üle 90% rahvastikust.
1782- eestlasi 95% rahvastikust.
Baltisakslased olid rahvastikust 2,5%, ülejäänud protsendid moodustasid rootslased ja venelased .
 
Rahvastiku sooline koosseis: 100 naise kohta oli 89 meest ( Nekrutikohustus , ligikaudselt 100 000 meest läks teenistusse).  Kui nekrutikohustust polnud siis Eesti rahvaarv oleks olnud 200 000 võrra suurem.
 
        Asustuse põhijooned: Asustuspildilt oli 18. saj eesti tüüpiline agraarmaa .
Eesti kümnekonnas linnas elas 1782 aastal vaid 24 000 inimest, mis moodustas alla 5% kogu rahvaarvust. Asustustihedus poole väiksem euroopa keskmisest. Tihedamalt asustatud põhja-eesti ja saaremaa. 18 saj jooksul asustustihedus ühtlustub. 19 saj alguses jagunes eesti ala 103 kihelkonnaks, kihelkonnas keskmiselt 4500 -5000 inimest. Rootsi aja lõpuks eestis u 1000 mõisat. Keskmises eesti külas 5-10 talu.
 
   7) Mõis ja talu 18. sajandil:
         Mõisate restitutsioon : Mõisate restitutsioon- Rootsi aja lõpul reduktsiooni käigus olid paljud läänimõisad olid võetud riigi kontrolli alla, 18. sajandi algusel toimus restitutsioon, mille tulemusel anti tagasi läänimõisad omanikele või nende järglastele.
Mõisate liigitus: Rüütlimõisad (eramõisad)- Klassikalised mõisad, mis olid erakätes. Neid oli kõige rohkem.
Kroonumõisad (riigimõisad).
Kirikumõisad- Oli iga kihelkonna kiriku juures mõis, mis oli pastori kasutuses. Suuruselt oli tavaline rüütlimõis. Kirikumõisa maa oli väiksem kui rüütlimõisal ning talupoegi kasutati vähem. Ligikaudselt oli 100 kirikumõisa, kuna oli 100 kihelkonda.
         Maavaldusõigused: Esialgselt läänimõisad olid kui päritavad mõisad, mille asjadesse ei sekutud. Sigismund Augusti privileeg- 16. saj ( 1651 ), Venemaa tunnistas seda privileegi (Rootsi mitte). Läänimõisadel oli tagatud pärandamisõigus nii poegadele kui ka tütredele. Seda oli võimalik pärandada kuni 5. sugulusastmeni. Läänimõis püsis teatud perekonna sees. 1728 Eestimaa rüütelkonnale laiendati samu õigusi. Mõisa võõrandamiseks (Kinkimine, pantimine, müümine) oli vaja valitsuse luba. 1766. a Vene senat võttis vastu otsuse, et mõisates, kus oli kehtinud Rootsi ajal Norrköpingi lääniõigus, peab kehtima see sama õigus ka edasi. Norrköpingi lääniõigus- Rootsi ajal 1764. a Rootsi linnas Norrköpingis oli toimunud Rootsi seisuste riigipäev, kus võeti vastu otsuseid, mis puudutasid lääniõiguseid. Need otsused seadsid läänimõisate valdajatele olulisi piiranguid. Piirangud: Pärandada võis ainult meesliini pidi, igakord kui astus troonile uus valitseja pidi taotlema uuesti läänimõisa mõisavaldamise õigust.
 
 
 
 
 
         Mõisamajandus: 18. saj Eestis domineeris mõisa majanduslik agraalsüsteem. Teoorjuse töömaht suurenes. Seda on nimetatud teoorjuse mõisamajanduseks.
 
18. saj II poolel hakati turustama oma põllusaadusi Venemaale. (Ennem turustati Lääne-Euroopasse ja madalmaadesse). Peterburg oli kui lõpmatu turg , kuhu võis viia nii palju vilja kui taheti. Suurtes kogustes hakati viina välja viima Peterburgi. Viina tootmise tõttu, tekkis Eestis palju kõrtse (Väga palju):
Rootsi aja alguses, 17. saj oli Eestis 200 kõrtsi (Maa kõrtsid). Rootsi aja lõpuks oli üle 1000 kõrtsi. 18. saj lõpuks oli 2000 maakõrtsi. Olid olemas külakõrtsid kui ka maantee kõrtsid. Maantee kõrtsid täitsid postijaama funktsiooni. Kõrtsi tuba ehk sakste kamber: talupojad viibisid ühes ruumis ning teised kõrgemad seisused olid sakste kambris. Kõrtsid olid tavalised kirikute kõrval, et kui mindi kirikusse siis peale jumalateenistust läksid kõrtsi. Kõrts täitis olulist seltskonna ja informatsiooni leviku funktsiooni. Kõrtsi võis pidada mõisnik.
 
         Riiklikud koormised : Riigimaksud: Pearaha maks, ratsateenistusmaks (Tasuti nii rahas kui ka viljas ), tollivili.
          Talumajandus : Teraviljakasvatus: Kogu elu talus keerles ümber teraviljakasvatuse. Kolmeväljasüsteem oli kasutuses (Maa oli jagatud 3’ks ühesuuruseks osaks, 1 osa on talivilja põld, II osa suvivilja põld, III osa kesa ehk maa puhkab aasta). Iga seemnest saade ühe vilja peale 5-6 seemnet, kuid halbadel aastadel võis vili ikalduda. Saaki ohustas viljastiku tingimused (Liiga külm, vähe niiskust, liiga soe), mitmesugused kahjurid (rukiussid. Kasvatati härga (Lihaloom, veoloom). Olid nii hobused kui härjad kasutusel veoloomadena. Koduloomad: lehm (sõnnikutootjad, mitte piim ~500l/a). Loomad kannatasid alatoitumisse, nii pea kui said rohumaale siis loomad ei tahtnud liikuda kuna nad olid väsinud.
 
Talu kasutuses olid põllumaad, mida aeg-ajalt jagati ümber, vahepeal olid viljakad maad aga vahepeal halva viljakusega maad. Üleribasus, talutükid asusid üksteisest kaguel (Igaüks saab nii viljakat kui ka ebaviljakat maad). Ühel ribal , tuleb kasvatada ühte kultuuri. Põllumaade kruntimine . Sügisel ajal aeti kõik loomad küla karjamaale. Metsakasutus oli ühine, varuti küttepuid koos. Mõnikord oli ühiskasutuses heinamaa. Suurtemate külade juurde võis kuuluda veski . Levinum külaamet oli külasepp. Hülgepüük toimus tulirelvade abil. Metsmesindus.
 
Tähtsamate tööde