nooramale vennale Taavetile ja Roosile. Aiastel pidi tulema enampakkumine. Taavet sai kokku Pauliga, kes hakkas halvustama laastukatuseid. Koju jõudes käskis Taavet sulasel laastukatuse maha võtta ja läks ise otsima mehi, kes aitaksid plekkkatust peale panna. Roosi oli mehe teo pärast meeleheitel. Teine tants Lisaks hakkas vihma sadama, mööbel tuli kuivemasse kohta nihutada. Peatselt jõudis kohale ja aurukatel ja rehepeks või alata. Puhkepausil sai sulane Eedi loa õhtul salaja Maimule külla minna. Eedi kukkus masina trumlisse (katkend raamatust, lk 68) Eedi viidi ruttu linna arstile, ent samal ajal müüdi oksjonil maha Aiaste lambad ja hobureha. Kolmas tants Jaanus, masinisti poeg, on viljakuivatis ja kuivatab vilja. Talle tuleb külla Vilma ning Jaanus avaldab neiule armastust (katkend raamatust, lk 83) Nad kuulevad, kuidas Käo Paul räägib väljas
Mats Traat „Tants aurukatla ümber“ Lühikokkuvõte Raamat koosneb viiest peatükist ehk „tantsust“. Kogu tegevus toimub Aiaste talus viljapeksmise ajal. Teos algab uue aurukatla külla toomisega ja lõppeb selle vana roostes rauahunnikuna vedelema jätmisega. Esimeses tantsus toodi külla uus aurukatel ning algas rehepeks nagu ka kõikides järgnevates peatükkides. Taavet ajas karjatüdruk Roosit taga, kellest sai hiljem tema naine. Jüri tundis ennast talus alavääristatuna ning otsustas seetõttu lõplikult talust lahkuda. Mats Aniluik sattus talle peale ning ta ütles, et ta kirjutab talu Jüri nimele. Jüri jättis põgenemise katki ning nad ajasid selleks vajalikud paberiasjad linnas korda. Teel tagasi linnast koju oli vanal Aniluigel pisut nukker meel, sest ta polnud enam talu peremees
Mats Traat „Tants aurukatla ümber“ Lühikokkuvõte Raamat koosneb viiest peatükist ehk „tantsust“. Kogu tegevus toimub Aiaste talus viljapeksmise ajal. Teos algab uue aurukatla külla toomisega ja lõppeb selle vana roostes rauahunnikuna vedelema jätmisega. Esimeses tantsus toodi külla uus aurukatel ning algas rehepeks nagu ka kõikides järgnevates peatükkides. Taavet ajas karjatüdruk Roosit taga, kellest sai hiljem tema naine. Jüri tundis ennast talus alavääristatuna ning otsustas seetõttu lõplikult talust lahkuda. Mats Aniluik sattus talle peale ning ta ütles, et ta kirjutab talu Jüri nimele. Jüri jättis põgenemise katki ning nad ajasid selleks vajalikud paberiasjad linnas korda. Teel tagasi linnast koju oli vanal Aniluigel pisut nukker meel, sest ta polnud enam talu peremees
TALLINNA TEENINDUSKOOL Liisi Peterson 011PK SUUR LEVAPÄEV Referaat Juhendaja: Dina Aarma Tallinn 2008 SISSEJUHATUS Leivapäeval olid kohal paljud Eesti leiburid, kes olid tulnud oma leibu esitlema. Olid kohal näiteks Eesti pagar, Leibur, REHEPEKS Vilja lõikasid peamiselt naised sirpidega. Vili köideti peale lõikamist vihku. Vilja lõigati sirbiga. Vihus kuivasid viljad. Peale kuivamist pandi viljad rehe alla põrandale ja peksti kootitega. Terad murti teistest taimeosadest lahti lüües, muljudes, hõõrudes, senikaua kui viljaterad välja pudenesid, seda nimetati terade eraldamiseks. Pekstud sasi hulgast saadi terad käte rehitsedes, sõeludes ja tuulates. Vanim viljapeksuviise, on viljavihkude rabamine 8 vastu
aladel. •Rüütlimõis – oli algselt rüütlile kuulunud läänimõis. •Kroonumõis– riigimõisad, mis riik rentis välja neile riigiteenistuse olevatele aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud. •Pastoraat – kirikumõis •Rakmetegu – teotöö liik, mille puhul mõisa tuli saata teotööline rakendiga. •Jalategu – teotöö liik, mille puhul mõisa tuli saata jalatööline. •Abitegu – teotöö liik kiireloomuliste hooajatööde (rehepeks, sõnnikuvedu, heinategu jne.) tegemiseks. •Manufaktuur - käsitöökoda, kus rakendati tööjaotust. •Loonusrent – ehk naturaalrent on talupoegade või teiste maakasutajate tasu feodaalühiskonnas kasutatava maa eest maaomanikule. •Sõbrakaubandus – on kapitalismieelne kaubanduse vorm, mis põhines vastastikusel usaldusel ja isiklikel suhetel.
Tsitaadileht ,,Tants aurukatla ümber" Mats Traat ,,Töö on siinmail ikka ja jälle päästnud inimest niivõrd, kui ta üldse päästetav ongi, töö ja töörõõm, ja kes neid eitab ning nende üle naerab, see saeb oksa, millel kükitab, ja tuleb arvata kerglaste hulka." ,,Rehepeks on talus alati tähtis töö ja suur pidupäev. Kui siis olnuks olemas rahvuslipp, küllap ta oleks toa taga vardasse tõmmatud." ,,Vili on see jumal, mille pärast siin rühitakse, inimesi ja loomi piinatakse, kell kolm tööle tõustakse ja südaöösel voodisse heidetakse." ,,Niipea kui inimese kohta hakkab üht-teist selguma, tuleb uus sündmus, uus ajakeeris, mis näitab teda hoopis teises, eelmisega risti käivas valguses."
· 1930ndatel hakkas rahvusvaheline olukord teravnema natslik Saksamaa ja kommunistlik Venemaa olid tõeliseks ohuks · Rahvasteliidu jõuetus relvakonflikte lahendada · 1938 kuulutasid Balti riigid ennast neutraalseks Eestile jäi üks võimalus: üritada mängida kahe sõjaka ja ohtliku suurriigi, Venemaa ja Saksamaa omavahelistel vastuoludel. Kuni 1939. aastani see õnnestus, kuid pärast II Maailmasõja puhkemist muutus Eesti Moskvale kergeks saagiks. Eesti talu Rehepeks eesti talus Kaitseliitlased õppustel Kergetankid FT-17 Eesti lennuväe hävitaja Merekindluse suurtükid Eesti allveelaevad "Kalev" ja "Lembit" VASTA KÜSIMUSTELE 1. 1934. aasta pööre Eestis: kui palju demokraatia kaitse ja kui palju autoritaarse reziimi kehtestamine? 2. Nimetage vaikiva oleku iseloomulikud jooned. 3. Iseloomusta 1930ndate aastate II poole majanduselu. Tänan kuulamast! Kirjandus: · L.Vahtre.Eesti ajalugu gümnaasiumile.Ilo,2007,lk.223-228 · A.Pajur
Teose ülesehitus Romaanis on viis peatükki, milles ,,tantsitakse" läbi viie ajahetke. Kõik need peatükid kirjeldavad Eesti maaelu murrangujärkudel. Romaanis valitseb töine õhkkond, kuid ei puudu ka lustlikud ja naljakad hetked. Raamatu põhisündmuseks on aurukatla jõudmine eesti külla, mis toob endaga kaasa raske füüsilise töö taandumise. Raamatus on sügav seos talupojaromaanide traditsioonidega. Kogu tegevus toimub kindlalt ühes asukohas ning olustik, aurkatel ja rehepeks kanduvad sujuvalt läbui kõikide osade. Kuidas kajastub teoses aeg? Romaanis käsitletakse eesti taluelu 20.sajandi algusest keskpaigani. Esimeses tantsus toimub tegevus keisriaegsel Eestimaal, teine tants toimub iseseisvas Eestis, kolmas algab okupatsiooniaasta sügisel. Neljas on esimese kolhoosiaasta sügisest ja viies tants on ajal mil kolhooside algusaegne pinge hakkab taanduma. Autor on näidanud ajakulgu tegelaste suhete, surmade ja järglaste ning sõja kaudu.
privileegid ja õigused oma alal. Kroonumõis ehk riigimõis oli riigiomandisse kuulunud mõis Pastoraat kirikuõpetaja ehk pastori elu ja ametihoone Rakmetegu teotöö liik, mille puhul mõisa tuli saata teotööline rakendiga. Jalategu teotöö liik, mille puhul mõisa tuli saata jalatööline Abitegu teoorjuse vorm, mille aeg ja maht sõltus mõisa jooksvate tööde vajadustest. Abitöödena tehti tavaliselt hooajatöid nagu sõnnikuvedu, külv, viljalõikus,rehepeks, heinategu, teeremont, mõisavoorid, lambapügamine Loonusrent talupoegade tasu kasutatava maa eest maaomanikule. kohustus anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist Laevaehitusmaterjal: plangud, köied, tõrv, tökat Sõbrakaubandus põhines vastastikusel usaldusel ja isiklikel suhetel Maalaadad olulised kauplemiskohad Manufaktuur tööjaotusega käsitööettevõte, kus töötasid palgatöölised Moonavoor talupoeg viis ühe mõisniku ntks vilja vms tema sugulastele/
Ta osales viljapeksus, kästi masinisti asendada. Ta kukkus masinasse ja kaotas käe. 8.Romaanis kujutatakse kõige rohkem hobuseid, lambaid ja oinaid. Hobustesse suhtutakse ülima austusega, nagu nad oleksid inimesed, kuid lambad ja oinad olid lihtsalt loomad. Esimeses tantsus Mats sõimab Jürit, et ta ei hoolitsenud piisavalt hästi hobuste eest vaid lasi hobustel kaela ära hõõruda. 9.Romaan algab aurukatla toomisega Aiaste tallu. Terve romaani käib aurukatla ümber. Rehepeks sümboliseerib 1 aasta lõppu ja teise algust. 11.Romaan lõppeb sellega, et Eesneri Eedi tuleb tallu tagasi, kui seekord kindlustusagendina. Ta tahab Taavetile pähe määrida kindlustust, kuid viimane ei ole sellest huvitatud. Eesdit ära minnes oinas. Keegi ei pööragi sellele tähelepanu. Tähtsam on viljapeksu lüpetus. 12.Põhiteema: iga aastane viljapeks, mis on maainimestel põlvestpõlve ül olnud. Käsitletakse ka erinevaid sündmusi ajaloost, kuid viljapeks
filmistsenaariumist. Põhiteemaks on eesti talupoja ja küla käekäik 20.sajandil. Kõigi viie peatüki ehk tantsu tegevusajaks on valitud üksainus sügisene rehepeksupäev aastatest 1914, 1929, 1943, 1949, 1957. Suur tükk ajalugu elu ja inimesed oma suurte ja väikeste probleemidega. Inimesed on nii maa isandad, kui ka vangid. Romaanis valitseb argine õhkkond selle maatöö ja tegelaskonna tõttu. Pidulikum on rehepeks kui kokkuvõte põllumehe aasta töö tulemustest. Kolmes tantsus lahkub keegi või valmistub lahkuma, õhus on nagu pidevalt tuntav traagilisus, viiendas tantsus on domineeriv saabumine- taavet Aniluik tuleb Siberist tagasi. On naljakat, samas on elutants siiski tõsine tegevus. Töö käib vilja, eelkõige leiva pärast. Palju muutub romaani vältel maa ja inimese suhetes, maaharimise viisis, aga jäävad maa ja töö, mis on kirjaniku teostes põhiline. Samas peetakse romaani ka Eesti elu
täisealiseks saamist. Vallalise ja abielumehe rõivastuse vahel olulist erinevust polnud, küll aga tehti ranget vahet neiu ja abielunaise ning ka abielunaise ja lese rõivastuse vahel. Töörõivaste puhul oli esikohal praktiline funktsioon, s.o vastupidavus ja mugavus. Kuid ega see polnud kaugeltki alati ühesugune, vaid sõltus konkreetsest tegevusest, oli selleks siis heinategu või viljalõikus, sõnnikuvedu või rehepeks. Väga tähtsal kohal olid ka ehted, mis kuulusid eelkõige pidulike rõivaste juurde, kuid nad ei puudunud täiesti ka igapäevase töörõivastuse juurest. Nii ehted kui rõivaste ornamendid ei olnud mitte ainult ilustuseks, vaid ka kaitseks kõige kurja vastu. Rõivastuse arengule avaldavad mõju ühiskonna üldine, nii ajaloolis-poliitiline kui majanduslik areng, kultuurikontaktid. Näiteks 13. sajandi algusest kuulus Eesti saksa kultuuri mõjuvälja
Üldiselt oli talupoegade elu raske, neid koormas kiireloomuline mõisatöö, neid sunniti andma mõisale oma põllult saadud viljasaaki, isegi kui põlluharimine oli vähetootev, kuigi nende põllud olid viljakamad, sest neil oli rohkem loomi. Talupoja tähtsaim kohustus oli teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Rakmetegu nägi välja selline, et talust tuli 3-6 päevaks nädalas saata mõisa mees hobusega. Jalategu oli tööliik, kus mõisa saadeti talupoeg jalgsi sund abiteole (rehepeks, heinategu). Samuti keelati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnik. Kuningas Karl sai vanemaks ja avastas tühja riigikassa ning alustas reduktsiooni (1680), mis tähendas mõisate taasriigistamist, loodi vakuraamatud, kuhu pandi kirja kõik talupoegade kohustused. Neil oli õigus kaevata mõisnike peale, kuni kuningani välja. Forselius tegutses läbi seminaride jõudsalt õpetades tulevasi koolmeistreid
maju. Talvel tehti peamiselt käsitööd. Igaühel olid omad tööd meestel tavaliselt põllutööd, metsatööd. Naistel oli toit, loomad, riided ja lapsed, juhtus ka, et pidi olema põllutöödel.Vanim maaharimisviis oli alepõllundus. Parema saagi saavutamiseks jäeti maa puhkama ehk kesaks. Vanimateks teraviljadeks oli oder ja nisu. Hiljem hakati kasvtama kaera, peamiselt loomadele.Kõige raskem töö oli suve lõpul ja sügisel oli rehepeks. Töö läks kergemaks kui hakati taludesse muretsema rehepeksumasinaid. Teine raske töö oli loomakasvatus. Töö ja veoloomadeks olid hobused ja härjad. Oli ka teisi loomi, näiteks lehmad, nad andsid piima. Mida aeg edasi, seda paremaks läks ka loomakasvatus tuli rohkem loomi ja elu oli parem.Kolmas raske töö oli heinategu. Heinatööde algus sõltus eelkõige ilmast, tavaliselt loeti heinaajaks ajavahemiku jaanipäevast jaagupipäevani
hobuse- või linnupea Katuseharja kummaski otsas oli kolmnurkne ava, ungas, unkaauk, mille kaudu läks suits välja ja valgus ning õhk sisse. Rehe elamu koosnes kahest suurest poolest rehetoast ja rehealusest . Rehetoas kuivatati partel vilja ja suitsu sees säilis vili väga hästi Rehepeks Rehetuba Reheahi ● Eestis olid levinud põhiliselt kahte tüüpi ahjud: kerisahjud ja umbahjud. Kerisega ahju juures oli oluliseks osaks tulepesa kohale kuhjatud kivikuhelik, mida nimetati keriseks. Tuli ja suits tungisid läbi kerisekivide, kuumendasid neid ning kuumenenud kivid soojendasid jahtudes omakorda ruumi. Nii sai köetav ruum soojust mitte ahju seinte, vaid peamiselt kerise kaudu .
Kuid isegi taluperemehed olid saanud talukoha ja maa mõisalt üksnes kasutada ning pidid selle eest tasuma mõisakoormisi. Omandi ja pärimisõigust neil polnud ning talu läks üle isalt pojale üksnes mõisniku heakskiidul. Kui peremees oli hooletu, jäi mõisnikule alati õigus talule uus peremees määrata. Talurahva elurütmi määrasid talutööde tsüklid. Põllutööd algasid aprillis künniga ja lõppesid suvivilja lõikamisega septembris. Seejärel algas rehepeks, millega jõuti valmis paari kuuga. Kõik pidid töötama aasta ringi selle nimel, et pere oleks toidetud ja majapidamine korras. Siiski jäi selle kõrval aega ka pere ja külaeluks. Esimesed talurahvaregulatsioonid Kõige esimesena hakkas Eesti ja Liivimaa talurahva päris-orjuse leevendamisest laiemalt rääkima Torma kiriku pastor Johann Georg Eisen 1750. aastatel. Eisen väitis, et talurahva seisundi parandamine on kasulik eelkõige riigile.
algusel 1/10 hiljem 1/4 hinnus kindlaks määratud viljamaks nt 2 kotti vilja 13. Mis on teorent ning rakme- ja jalategu? Teorent teotöö mõisapõllul rakmetegu talupoeg käis hobuse/härjaga oma vahenditega mõisa põldu harimas (nt kündmine, puude tegu,mõisavoor) jalategu naised,lapsed,sulaste kohustus suvehooajal jalgsi minna mõisa põldu harima (heinategu, vilja lõikus) 14. Nim peamisi teotöid kündkülv, äestmine, heinategu, lõikus, rehepeks, lina lõikus (leotamine, ketramine), teede korrashoid, linnuste ehitamine 15. Mis on pärisorjus ning sunnismaisus? Pärisorjus mõisniku ja talupoja õiguslik suhe, kus talupoeg on piiratud omand, maa+talupoeg kuulus mõisnikule, teda võis karistada kuid tappa ei tohtinud ilma kohtu otsuseta sunnismaius - alupoegade keeld elukohta vahetada mõisniku loata 16. Nim talurahva 5 kihti ja selgita, kellega tegu 1. adratalupoeg peamine talupoegade kiht, nimetus tuleb adramaade
Rüütlimõis- eramõisad, mis kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele. Kroonumõis- riigimõisad, mis olid välja renditud riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud Pastoraat- kirikumõisad, mis olid väiksemad kui rüütli ja kroonumõisad ning andsid elatist kirikuõpetajatele. Rakmetegu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd rakendiga Jalategu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd jala Abitegu- teotöö liik kiireloomuliste hooajatööde (rehepeks, sõnnikuvedu, heinategu jne) tegemiseks Loonusrent- talupoegade tasu kasutatava maa eest maaomanikule( mitte raha) Moonavoor- talupoeg viis ühe mõisniku ntks vilja vms tema sugulastele/ sõpradele( teisele mõisnikule) Laevaehitusmaterjal: plangud, köied, tõrv, täkat Sõbrakaubandus- igal talupojal oli enamasti linnas kindel kaupmees, kellega ta äri ajas. Maalaadad- olulised kauplemiskohad Manufaktuur- väike käsitöö tuba Jesuiidid- toodi Liivimaale Gümnaasium- 1583
„Tants aurukatla ümber“ on 1971. aastal ilmunud Mats Traadi romaan. Tegemist on eesti küla ajaloo kiire ja ülevaatliku käsitlusega XX sajandi algusest keskpaigani ning mille keskseks sümboliks ja võrdkujuks on aurukatel. Raamat on jagatud viieks tantsuks, iga tants kirjeldab selle perioodi peamisi probleeme ja olustikku ning näitab suhtumise muutumist katlasse. Karaktereid ja olustikku kujutab Mats Traat punktiirselt, teemat arendab ta põhikujundite (nt aurukatel, rehepeks, oinas) abil. Need kanduvad ühest peatükist teise ja saavad juurde uusi sümboltähendusi. Romaanis valitseb argine õhkkond. Esimese tantsu tegevus toimus 1941. aastal keisriaegsel Eestimaal. Kõige tähtsamaks sündmuseks oli aurukatla saabumine tallu, mida oli vaja viljapeksu jaoks. Aurukatel tõi masinate ajastu maale. Peremehe vanim poeg, kes õppis Tartu Ülikoolis, kirjutas pidevalt, et teda vaevab rahapuudus
· Pastoraadid e. Väikesed kirikumõisad (kirikuõpetajad) 2. Eesti kui ,,Rootsi viljaait" põhjapoolseim vilja eksportiv maa 3. Viinapõletamine (al. 18 saj) 4. Talumajapidamine: · Põlluharimine peamiselt teravili, ka lina, hernes ja naeris. · Karjakasvatus lambad, kitsed, sead, lihaloomana ka lehmad. · Veo- ja künniloomaks härjad. · Rehielamu eesti talurahva korstnata ja aknata elumaja, mis koosneb köetavast rehetoast ja rehealusest, kus toimus rehepeks. · Vakuraamatud sinna pandi kirja talupoegade koormised, mis sõltusid talu ja pere suurusest. · Adramaarevisjonid nende käigus (7-8 a järel) pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. Seda vajasid mõisnikud, kes maksid riigile talurahva tööjõu kasutamise eest maksu adramaade(?) Talurahva õiguslik olukord Rootsi aja algul Rootsi aja lõpul · Sunnismaisus · Koormised seati vastavusse talu
Tööperiood algas kevadel põldude ettevalmistamisega maalapid künti, äestati ning seejärel külvati sinna vili. Põhiliselt kasvatati rukist, otra, nisu ja kaera. Kevadetööde hulka kuulus ka sõnnikuvedu laudast põllule. Rahvakalendri järgi, pidid kõik põllutööd olema tehtud jaanipäevaks, millega algas heinategu. Umbes augustis algas rukkilõikus. Seda lõigati sirbiga, mis oli austusavaldus leivale, teisi vilju lõigati aga vikatiga. Edasi algas rehepeks ning sellega oligi sügis käes. Suvine tööperiood lõppes mihklipäevaga septembri lõpus ning seejärel algasid talvised tööd. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine
Tööperiood algas kevadel põldude ettevalmistamisega maalapid künti, äestati ning seejärel külvati sinna vili. Põhiliselt kasvatati rukist, otra, nisu ja kaera. Kevadetööde hulka kuulus ka sõnnikuvedu laudast põllule. Rahvakalendri järgi, pidid kõik põllutööd olema tehtud jaanipäevaks, millega algas heinategu. Umbes augustis algas rukkilõikus. Seda lõigati sirbiga, mis oli austusavaldus leivale, teisi vilju lõigati aga vikatiga. Edasi algas rehepeks ning sellega oligi sügis käes. Suvine tööperiood lõppes mihklipäevaga septembri lõpus ning seejärel algasid talvised tööd. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine
Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks: 1) korraline tegu, mis sisaldas: - rakmetegu - mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi - jalategu - teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani. Jalategu tegid enamasti nn vaimud - naised ja alaealised. 2) abitegu, mis omakorda jagunes kaheks: - abitegu kitsamas mõttes - talu andis kiiretele hooajatöödele (sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks jne) lisainimesi - nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest. 1839. a
2. Kevadel hakkas Andres tegema aeda nii maja kui põldude ümber. Andres kaevas ka kraavi edasi, tuli sõnnikut vedada ja kesa üles künda. Suvel hakkas jälle heinategu ja rukkilõikus ning kraavi kaevamine. 3. Kevadel hakkas kündmine, sõnnikuvedu, kambrite ehitus, külvamine. Suvel jätkus kambrite ehitamine. Algas heinategu. Sügiseks olid uued kambrid valmis. Toimus kivide koristamine põllult ning Andres istutas viljapuud maha. 4. Andres kaevas kraavi edasi ja toimus rehepeks 5. kevadel tundis Andres, et sellisest talust ta on unistanud, viljapuud õitsesid ja krõõt ootas neljandat last, kes oli lõpuks poeg, aga krõõt suri. Andres tegi veel viimased külvid. Kokkuvõte tööst ligi 10 aastase rähklemise nimel. Töö on kasvanud, kuigi ligi kümne aastane rähklemine jõudu pole kasvatanud, vaid kahandanud. On kasvanud suude hulk nii toas (7 last ), kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju
tekkima koormisi: viljakümnis (protsentuaalne andam), hinnus (kindla suurusega andam), seati ka väiksemaid erimakse kihelkonnapreestri ja piiskopi ülalpidamiseks, oli kohustus ehitada kirikuid, linnuseid ja teid lääniisandate käsul. Talupoegadel lasus teokohustus, neid oli 3 liiki: rakmetegu (mõisa põllu hariminie) ja jalategu (heinatöö; vilja külvamine, lõikamine, koristamine) leidsid aset kindlaks määratud päeval, abitegu (nt rehepeks, puude muretsemine jne) kindlaks määramata päeval. Tekkis sunnismaisus ehk talupoeg ei tohtinud mõisa maalt lahkuda mõisniku loata, vaid oli kohustatud seal elama ja töötama. Adrakohtunikud valvasid talupoegade üle ning otsisid pagenud talupoegi. 10. Kirikukorraldus Vana-Liivimaal. (mõisted: Toomkapiitel, toomkirik, piiskop, kihelkond) Vana-Liivimaal oli valitsevaks katoliku kirik. Tekkisid kirikukihelkonnad (umbes 90).
Nii oli 1. aprillil kaejalaskepäev, mis karjatamise perioodi algust tähistas. Künnipäev oli l4. aprillil ja tähistas kevadiste künnitööde algust. Jaanipäev 24.juunil oli aeg kus kõik põllutööd pidid olema lõpetatud ja algas heinategu. Sügistööd algasid rukkilõikusega. Rukist lõigati sirbiga, et ükski kõrs kaduma ei läheks. See oli austus leivale. Teisi vilju lõigati vikatiga. Vili seoti vihkudesse. Algul olid vihud põllul ja siis viidi rehetuppa kuivama. Algas rehepeks, mis oli väga raske aegaviitev töö. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine. Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi
täisealiseks saamist. Vallalise ja abielumehe rõivastuse vahel olulist erinevust polnud, küll aga tehti ranget vahet neiu ja abielunaise ning ka abielunaise ja lese rõivastuse vahel. Töörõivaste puhul oli esikohal praktiline funktsioon, s.o vastupidavus ja mugavus. Kuid ega see polnud kaugeltki alati ühesugune, vaid sõltus konkreetsest tegevusest, oli selleks siis heinategu või viljalõikus, sõnnikuvedu või rehepeks. Väga tähtsal kohal olid ka ehted, mis kuulusid eelkõige pidulike rõivaste juurde, kuid nad ei puudunud täiesti ka igapäevase töörõivastuse juurest omades ka lisaks ilule kaitset kurja vastu. Kuigi Eesti on väike, oli rahvarõivastel rohkesti paikkondlikke erinevusi. Välja võib tuua neli suurt rühma -- Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Paikkondlike erisuste kujunemisel ja püsimisel etendas olulist osa talurahva sunnismaisus.
väravat avama. Samuti kasutas ta vägivalda ka Mari peal kuna 16. Mis põhjusel kraavitati maid ja kummale oli see kasulikum - Andresele või Pearule? Maid kraavitati, kuna maa oli väga soine ja vesine, et see vesi voolaks rohkem jõkke ja teeks maa kuivemaks, et saaks seal põlde kasvatada. 17. Järjesta talutööd kevadest kevadeni, kirjeldaneist kaht pikemalt.k Kündmine, kivide korjamine, äestamine, sünniku vedu, külvamine, heinaaeg, vilja koristus, rehepeks. Talvel ketramine, peremees tegi puust asju. Korjasid uue aia jaoks ka materjli. 18. Kes olid Andrese parimad nõuandjad ja milles nad nõu andsid?Ta naine krõõt ja siis sauna madis ja mari ja hundipalu tiit, andsid nõu selles suhtes mida pearuga peale hakata. 19. Millest võib järeldada, et Pearule meeldis Krööt? Pärast Krõõda surma ta rääkis Andresele, ta lastele ja teistele kui hea ja tubli naine oli Krõõt olnud, ning kiitis teda taevani. 20
IGA TANTSU KOKKUVÕTE/ MIS ON MUUTUNUD? Esimene tants:Tallu toodakse aurukatel. On alanud uus viljakoristuse hooaeg. ,,Aurukatel tõuseb pikkamisi künkale, järjekordsesse tallu, kus ta peab tegema oma iga-aastast tööd." Rehepeks on alati talus tähtis töö ja suur pidupäev.Tööd jätkub nädalateks, eriti palju tegemist on köögis ja aias. Inimesed kogunevad töö tegemiseks Aiaste tallu. Masinist Jakob sai oma pojalt Elmarilt Austriast kirja. Masinast hakkas auru tulema, see oli märgiks, et töö algab. Peremees sai järjekordse rahakirja Karlilt, mis ajas Jüri vihale. Ta ei olnud sellega nõus, et tema peab talus tööd tegema, et vend saaks linnas peesitada. Jüri ja Taavet võtsid isa käsul oinalt elu
Aiaste perepoeg Jüri Vaikne, konkreetne ning suure teotahtega. Eesneri Aadu vallakasakas, kes on Jaapani sõjas käinud. Eesneri Eedi Aiaste talu uus sulane Käo Paul Aiaste naaber, kes kord Sirgaste Matinsonile õlupudeliga pähe virutas ning selle eest kartsas istus. Paul pole eriti tark mees. Lukisepa Elmar - Masinist Jaanus masinist Lukisepa noorim poeg Arvo Saaremägi Kolhoosi esimees Eesner kolhoosi partorg ESIMENE TANTS · Aurumasin jõuab Aiaste tallu ning rehepeks algab. Masinist Jakob saab pojalt Elmarilt Austria sõjast kirja, et temaga on kõik korras, isegi vigastusi pole. Eestis tahetakse asjaajamiskeeleks kehtestada vene keel. · Matsi keskmisele pojale meeldib karjatüdruk Roosi. Jüri vihastab noorema venna peale, kes alalõpmata Roosit kiusab ning veega läbimärjaks pritsib. Jüri lööb Taavetil ninast vere välja. Jüri soovib Aiastelt lahkuda, sest peab ebaõiglaseks, et vanim
idanaabritele võidi müüa vilja selle eest saadud karusnahad, vaha jms kaubad viidi edasi Lääne- ja Põhja-Euroopa turule. Võimalik, et osa sealt saadud kaupa müüdi kadusega tagasi Venemaale. · Hõbe oli üldtunnustatud vahetusväärtus, on leitud kaale, mis viitavad sellele, et kaupade hinda arvestati hõbeda kaalu järgi Talud ja külad · Eestlaste elamuks oli suitsutuba, kus kuivatati vilja, toimus rehepeks ja võimalik, et seal võisid olla ka loomad · Sumbküla talud paiknesid keset põlde tihedalt koos nt Lääne-, Kesk-, ja Põhja-Eestis · Ridaküla talud rajati ridastikku nt Ida-Eestis · Hajaküla talud paiknesid üksteisest kaugemal nt Lõuna-Eestis Haldusjaotus · Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, mis oli tähtsaimaks haldusüksuseks · 13. sajandi algul oli kihelkondi kokku umbes 45
viis, mille puhul talupojad, kellel oli keelatud oma mõisa piirest lahkuda, olid sunnitud sõlmima mõisaga rendilepingu, mis kohustas neid tegema peamise rendimaksu vormina mõisale tasuta tööd lepingus sätestatud ulatuses. rakmetegu - teotöö liik, mille puhul mõisa tuli saata teotööline rakendiga. jalategu - teotöö liik, mille puhul mõisa tuli saata jalatööline. abitegu - teotöö liik kiireloomuliste hooajatööde (rehepeks, sõnnikuvedu, heinategu jne.) tegemiseks. manufaktuur - käsitöökoda, kus rakendati tööjaotust. konsistoorium - Liivimaa luterlik kirikuvalitsus Rootsi ajal. kindralsuperintendent - Liivimaa luteri kiriku vaimulik juht Rootsi ajal. vöörmünder A) talupoegade hulgast valitud ametnik kiriku majandusasjadega tegelemiseks Rootsi ajal; B) valla juht Liivimaal 1819. a. talurahvaseaduse alusel.
sajandil 1.Pärisorjuse kaotamine 19. sajandi esimese poole talurahvaseadused (plussid ja miinused), talurahva omavalitsuse kujunemine, kirikuvahetusliikumine. *1802-1804 Esimene seadus reguleeris eluolu. Normeeriti teopäevade arvu, koormisi. Vallasvara oli talupoja enda vara. 1804 koostasid rüütelkonnad uued talurahvaseadused, millega määrati kindlaks iga talu kohustused mõisa ees. Aga talurahvas tekitas see suurt pahameelt, sest nt oli probleemiks öine rehepeks. Tekkisid rahutused, sest neile jagati uued vakuraamatud ning normid. Neid ei usutud, sest need tekitasid palju pahameelt ja segadust. 1816-1819 Pärisorjuse kaotamine-(1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal). Talupoega ei tohi enam osta, müüa. Võisid hakata ostma kinnisvara, teha juriidilisi tehinguid. Saadi perekonnanimed. Saadi kodanikuõogused. Talupoeg ei olnud enam sunnismaine. Tekkis aga rahulolematus, sest talupojad lootsid maad tagasi saada.
jalategu teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani. Jalategu tegid enamasti nn vaimud naised ja alaealised. 2) abitegu, mis omakorda jagunes kaheks: abitegu kitsamas mõttes talu andis kiiretele hooajatöödele (sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks jne) lisainimesi nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel
Sa naerden tõrjusid näolt kuldseid lõngu, mis sügisesse vedan ämblikroju. Pedastik kulda, kulda kanarbik. Veretid pajud soil ja männijässid kuletan kõive keskel rohetasid, ümber sa enda kirju räti mässid, kui järvele sa alla kohetasid. Kirendav rätik so ka järv ja soo. Musträästaid parv siis laskus ranna roogu, need, mäletad, kuis siukatasid tsirgud ja pilliroogu hällitasid loogu? Päev olid päiksen, õhtuks mulle virgud. Me järgi undama jääb öhe rehepeks. Üheksas Kiri Järve pääl on mitu rada, teed. Kui sa tuled, millist rada tuled? Maha pudenen kõik lumilinde suled, saotand kõik rajad helbed need. Täna tuiskab väljän, sulalt mühiseb. Tuled läbi tuule, tuisu sina? Soonin veri nagu voolaks tina, istun siin ja ootan, pää vaid ühiseb. Täna olen õnnetum kui kunagi: tahan sulle, armas, laulu säädä, aga sõna sõnna kinni'i taha jääda. Kumiseb ja kuumab pää kui eilegi. Mitu korda avan akna, mühinasse
eesti külla, mis toob endaga kaasa tapva kehalise töö järkjärgulise taandumise. See teos on tugevasti ja sügavalt seotud talupojaromaani traditsioonidega. Viies peatükis ehk ,,tantsus" valgustatakse läbi viis ajahetke, mis esindavad Eesti maaelu ühiskondlikel murrangujärkudel. Neid lahutavad üksteisest mitmeaastased vahemikud. Rangelt on aga välja peetud tegevuskoha ühtsus. Karaktereid ja olustikku kujutab Mats Traat punktiirselt, teemat arendab ta põhikujundite (nt aurukatel, rehepeks, oinas) abil. Need kanduvad ühest peatükist teise ja saavad juurde ikka uusi sümboltähendusi. Romaanis valitseb argine õhkkond niihästi töö tõttu, mida siin tehakse, kui ka tegelaskonna tõttu. Esimene tants tegevus toimub keisriaegsel Eestimaal. Kõige tähtsamaks sündmuseks on aurukatla saabumine tallu. Aurukatel toob masinate ajastu maale. Kesksel kohal on ka vana Aniluige ja ta Jürist poja peremeheprobleemide sirgeksrääkimine
rõõmuavaldus ( avaldatakse rõõmu) linnukasvatus (palju linde) odrakoristus (koristatakse otra) vangivalvur (palju vange) kraanajuht ( juhitakse kraanat) piletimüük ilmaennustaja (ennustab ilma) raamatuhoidla majaehitus ( ehitatakse maja) lauluvõistlus korvipunumine (punutakse korvi) pliiatsikarp rehepeks (pekstakse rehte) palgikoorem kalapüük hambaarst pesupesemine tikutoos karjakasvatus raamatukapp tuletõrjuja männimets kartulipanek marjakorjamine raamatupidamine kartulipanek
- Ainsuse omastavas olev nimisõna kirjutatakse järgneva nimisõnaga kokku, kui ta märgib selle nimisõnaga väljendatud mõiste liiki või laadi, moodustades koos temaga ühe kindlakskujunenud mõiste: jahikoer, linnukoer, taskukell, seinakell, rongipilet, bussipilet, eksamitöö, muusikakool, seapraad - Sellesama reegli järgi kirjutatakse kokku ka: a) sihitisliku täiendiga omaette tähenduse ühendid: vennaarmastus, rõõmuavaldus, kartulipanek, rehepeks b) hulka ja kogu väljendavad ühendid: liivahunnik, suhkrutükk, saiapäts. Kui täiendosa on liitsõna, siis kirjutatakse lahku: mereliiva hunnik, peegliklaasi kild c) mitmusliku sisuga ainsuse omastav: tikutoos, raamatukapp, palgikoorem d) kolm või enamgi tüve: adviljakonserv, jalgpallikohtunik, seisuametnik Liiga pikaks minevaid kokkukirjutusi võib liigendada sidekriipsu abil või kirjutada lahku - Kui ainsuse omastavas olev nimisõna vastab küsimusele kelle
Rüütelkond aadlike seisuslik omavalitsusorgan (eesti-, liivi-, ja saaremaal) Maapäev rüütelkonna liikmete kokkutulek (3 aasta tagant) Maanõunikud (12 tk) maapäeval eluks ajaks valitud rüütelkonna igapäevaseid asju korraldavad ametnikud. Reduktsioon mõisade taasriigistamine (riigikassa paremaks täitmiseks) Rehielamu eesti talurahva korstnata ja aknata elumaja, mis koosnes köetavast rehetoast ja rehealusest, kus toimus rehepeks. Vakuraamatud sinna pandi kirja talupoegade koormised, mis sõltusid talu ja talupere suurusest. Adramaarevisjon nende käigus (7-8 aasta järel) pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. teotöö - igapäevaselt mõisasse talust töölisi härja ja töövahenditega abitegu - kiireloomulised hooajatööd (heinategu, viljalõikus) mõisavooris käimine talvine viljavedu linna. sõbrakaubandus - igal talupojal oli linnas kindel kaupmees, kellega äri ajada
rakmetegu/rakmepäevad mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi jalategu/jalapäevad teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani (linasugemise-, lambaniidu- ja ketruspäevad). Jalategu tegid enamasti nn vaimud naised ja alaealised. 2. abitegu, mis omakorda jagunes kaheks: abitegu kitsamas mõttes talu andis kiiretele hooajatöödele (viljalõikus, sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks, mõisa puude lõikamine jne) lisainimesi nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 Tallinna tündrit (kokku u 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. 1804.
(mis liiki?, mis laadi?, mis?). nt. Jahikoer, bussipilet, koolikohustus, särjekala, karjakasvatus, marjakorv. Sellesama reegli järgi kirjutatakse kokku ka: a) Sihitisliku täiendiga omaette tähendusega ühendid (täiendosa märgib objekti, millele põhiosaga väljendatud tegevus on suunatud). nt. Vennaaarmastus ( armastatakse venda), rõõmuavaldus (avaldatakse rõõmu), rukkilõikus ( lõigatakse rukist), kartulipanek, rehepeks, kalapüük. NB! Konkreetse üksikjuhtumi korral kirjutatakse selline omastav järgnevast nimisõnast lahku. nt. Vaiba puhastamine, kinga parandamine, põranda värvimine, kirja saatja. b) Hulka ja kogu väljendavad ühendid. nt. Liivahunnik, suhkrutükk, saiapäts, veetilk, räimekilo, piimaliiter. c) Mitmusliku sisuga ainsuse omastav. nt. Tikutoos, raamatukapp, teatriliit, tellisetehas, palgikoomer, hambaarst. d) Kolm või enamgi tüve. nt
sünnipäev. Öösel muutus tormiseks ja oli tugev külglainetus, tugev vihmasadu, suured ja külmad lained. Mitu korda lõi kõik laual oleva põrandale, eriti just siis, kui Smuul tahtis näidendiga tegeleda. Smuul hakkas meenutama ühel päeval oma vanemaid, eriti isa, kes oli heasüdamlik mees ning keda kõik austasid. Smuul kirjeldab, mis moodustavad olulise osa tema sisemistest tagavaradest, milleks on näiteks lapsepõlv, varane noorus, sumedad suveõhtud, kalapüük, külv, lõikus, rehepeks, esimene armumine ning sellega kaasnev hingepiin. Arvan, et tänapäevaga võrreldes võivad teha sellised mälestused inimese õnnelikuks, olgugi, et nüüd loeb laps enda õnneks seda, kui tal on olemas uhke tahvelarvuti. Väga paljude noorte elust lõikas tollel ajal suure tüki rõõmu ja noorust ära sõda, mis andsid nendele noortele kibeda kooli, karmid mälestused, mille eest tuli maksta kallilt. Neid ridu raamatust lugedes tunnen, et iga inimene peaks olema tänapäeval tänulik,
c. Viinapõletamine (al. 18 saj): · 1/3 teraviljast, kuna oli 2x sellest kallim. · Peamisel vene turule. · Õigus ainult mõisnikel. d. Talumajapidamisi 17.-18. saj. 40 tuhat: · Põlluharimine peamiselt teravili, ka lina, hernes ja naeris. · Karjakasvatus lambad, kitsed, sead, lihaloomana ka lehmad. · Veo- ja künniloomaks härjad. · Rehielamu eesti talurahva korstnata ja aknata elumaja, mis koosneb köetavast rehetoast ja rehealusest, kus toimus rehepeks. · Vakuraamatud sinna pandi kirja talupoegade koormised, mis sõltusid talu ja pere suurusest. · Adramaarevisjonid nende käigus (7-8 a järel) pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. Seda vajasid mõisnikud, kes maksid riigile talurahva tööjõu kasutamise eest maksu adramaade(?) 2. Talurahva õiguslik olukord a. Rootsi ajal: Rootsi aja algul Rootsi aja lõpul · Sunnismaisus · Koormised seati vastavusse talu
18. sajandil oli 6 teopäeva. Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks: 1) korraline tegu, mis sisaldas: - rakmetegu - mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi - jalategu - teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani. Jalategu tegid enamasti nn vaimud - naised ja alaealised. 2) abitegu, mis omakorda jagunes kaheks: - abitegu kitsamas mõttes - talu andis kiiretele hooajatöödele (sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks jne) lisainimesi - nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) Manufaktuurid - oli hiliskeskajal arenenud tööjaotusega käsitööettevõte, kus töötasid palgatöölised. Pietism Levis vahetult pärast põhjasõda siinsete kirikuõpetajate hulgas. Selle usuvoolu esindajad olid vastu luteri kiriku süvenevale konservatismil e ning püüdsid usuelu elavdada religiooni senisest sügavama sisemise tunnetamise suunas
Kui tekkis selline tootmisüksus nagu mõis, siis siiani vaba talupoeg läks mõisniku meelevalda. Enamik talupoegi muutus nn adratalunikeks, kellele pandi kohustus maksta mõisale mitmesuguseid makes, teha tööpäevi ja anda ära osa oma saagist. Põhiliseks töötegijaks oligi talupoeg.Kõiki töid tehti talus ja mõisas ühtviisi, talupoja kombel. Seega oli enamikus mõisates kasutusel talu põllutööde ja karjapidamise tehnoloogia. Raskemaid töid tehti ühiselt, nagu näitaks rehepeks, heinategu. Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieet(selts). Eesti ja Läti alal baltisaksa mõisnike poolt asutatud seltsi tegevust on uurinug Tartu pülikooli professor Tiit Rosenberg. Sotsieet asutati 1792.a Riias ja oli esimene teadusselts Venemaa Balti provintsides. Tartus tegutses selts 1813-1939. Valgustusideede mõjul loodud selts võttis töö korraldamisel eeskuju Londoni Kuninglikust Põllumajanduse Seltsist ja Vabast Majandusühingust Peterburis
märtsikuu, linnulaul, röntgenikabinet, südamearst. Sellesama reegli järgi kirjutatakse kokku ka: sihitisliku täiendiga omaette tähendusega ühendid (täiendosa märgib objekti, millele põhiosaga väljendatud tegevus on suunatud), nt vennaarmastus (‘armastatakse venda’, vrd venna armastus ‘vend armastab’), rõõmuavaldus (avaldatakse rõõmu), rukkilõikus (lõigatakse rukist), kartulipanek, rehepeks, karjakasvatus, kalapüük, tuletõrjuja, buldooserijuht, metsavaht, raamatupidamine, pesupesemine. Konkreetse üksikjuhtumi korral kirjutatakse selline omastav järgnevast nimisõnast lahku, nt vaiba puhastamine, kinga parandamine, põranda värvimine, kirja saatja, parketi lihvija, vrd liigimõistelised tegevusalad või ametid vaibapuhastus, kingaparandus, põrandavärvimine, kirjasaatja, parketilihvija;
sektantluse vastu tuleb võidelda ja neid inimesi kannatlikult kollektiivi abil ümber kasvatada, et nad õpiksid hindama elu selliselt, nagu ta on. Kui meil kõikide töötajate vahel valitseb usalduslik vaba suhtlemine, kui kaastöötajatesse suhtutakse tähelepanelikult ja abivalmilt, siis on kõikidel kergem elada ja töötada. Ka üksiktalude perioodil tehti suuremaid ja kiireiseloomulisi põllutöid (sõnnikuvedu, viljakoristustööd, rehepeks jm.), kollektiivselt, talgute korras. Eriti noorematele inimestele olid talgud väga oodatud ja meelepäraseks töövormiks, kus sageli naljatades tehti kõvasti ja rohkesti tööd. Nüüd saame aga pidevalt kollektiivselt töötada ja kahtlemata see soodustab vastastikust head läbisaamist. Kollektiivi jõud üksiku inimese moraali kujundajana on väga suur. Kollektiivi jõudu peavad arvestama ka need, kes juhivad kollektiivi. Mitmed kolhoosiesimehed on sattunud raskustesse
Rüütlimõis- eramõisad, mis kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele. Kroonumõis- riigimõisad, mis olid välja renditud riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud Pastoraat- kirikumõisad, mis olid väiksemad kui rüütli ja kroonumõisad ning andsid elatist kirikuõpetajatele. Rakmetegu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd rakendiga Jalategu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd jala Abitegu- teotöö liik kiireloomuliste hooajatööde (rehepeks, sõnnikuvedu, heinategu jne) tegemiseks Loonusrent- talupoegade tasu kasutatava maa eest maaomanikule( mitte raha) Moonavoor- talupoeg viis ühe mõisniku ntks vilja vms tema sugulastele/ sõpradele( teisele mõisnikule) Laevaehitusmaterjal: plangud, köied, tõrv, täkat Sõbrakaubandus- igal talupojal oli enamasti linnas kindel kaupmees, kellega ta äri ajas. Maalaadad- olulised kauplemiskohad Manufaktuur- väike käsitöö tuba Jesuiidid- toodi Liivimaale Gümnaasium- 1583
Peale nende ka kihelkonnakohtud, ühendasid mitut valda, neis esindatud nii mõisnikud kui talupojad, arutasid nendevahelisi tüliküsimusi. Mõlemas kubermangus oli mõisnikele ka häid asju krediitkassad, kust mõisnikud said võtta madalaprotsendilist laenu. Seadused anti välja, aga talupojad polnud ikka rahul, sest olid lootnud pärisorjuse kaotamist. EM talupojad olid eriti vihased, sest seal ei toimunud maade mõõtmist-hindamist. Kurnavaim teotöö oli öine rehepeks, 1805.a sügisel P-Eesti mõisates hakkasid talupojad sellest keelduma. Mõisnikud kutsusid kohale sõjaväeosad ja mõningates kohtades tekkisid suuremad konfliktid, üks neist oli Kose-Uuemõisas, kus osales umbes 100 soldatit ja 500 talupoega, midagi ei saavutatud, tööle pidid ikka hakkama. Hakati tegema ettevalmistusi, et kaotada pärisorjus, aga selleni ei jõutud väga kiiresti, sest vahepeal tulid Napoleoni sõjakäigud Venemaale. Pärisorjuse kaotamine 1816
elumaja, mis on isa ehitatud; pole ei piiblitundmises ega rehkenduses tugev; nägemine pole enam hea; üks selle kandi tähtsaimatest ja lugupeetavamatest meestest koos masinist Jakobiga; viljahinnad huvitavad, sõda ei huvita; on Jakobi peale kade, et too raha peale mõtlema ei pea; on mõelnud, et pärandamisel saab iga poeg midagi, et keegi päris tühjade kätega ei jääks; kangekaelne; Rehepeks on talus alati tähtis töö ja suur pidupäev. Paljuke neid kurje asju siinilmas õige ongi tulekahju, katk, sõda ja surm. Harva, kui nad kõik korraga kaela tulevad. Süda on neil inimestel kaunikesti puhas, tapnud ja varastanud nad mõistagi pole; kõiki teisi käske on nad küll rikkunud. Vaikselt ja rahulikult elavad nad oma elu, paljudest maailma asjadest pole neil selget ettekujutust. Ainult unistus paremast elust ja kõige täiustumisest särab kuldse viierublalisena läbi
annaabi.ee 
