Pearõhk on asetatud sellele, milliseks kujunes Eesti talurahva majanduslik ja õiguslik seisund Liivi sõja puhkemise momendiks. Kronoloogiliseks piiriks on valitud orduriigi kokkuvarisemise aasta 1561., mis näitas Eesti talurahva suhtumist saksa feodaalidesse ja ka mitu sajandit valitsenud poliitilist süsteemi. Kui vaadelda antud teost histograafilisest seisukohast siis autor on piirdunud vaid kõige üldisema ülevaatega. Ta puudutab Eesti sotsiaalmajanduslikku- ja agraarajalugu. Eelnevaid selle ajaperioodi avaldatud teoseid uurides jõudis autor selleni, et endised ajaloolased (H.Bosse, P.Johansen, E.Blumfeldt, F.Stackelberg, A.Buehholtz, jt.) on suuremal või vähemal määral ebaõige või moonutatud pildi loonud Eesti talurahva olukorrast 16. sajandi keskpaigast. Et anda õiglane pilt sellest ajast, kasutas ta selle ajaperioodi läänikirje, testamente, põgenenud talupoegade väljanõudmise kirje, abielutehinguid, uuris kirikule tehtud annetusi, vene letopisse,
kirjutis 1781 „Kombed ja aeg“ Leidis et on vaja talurahvast valgustada ja harida, et nii aidata majandusliku olukorra parandamisele. Ei olnud pärisorjuse pooldaja, vaid mõõdukas. 1786 „Orjuse ajalugu“ – peateos. Seab ülesandeks näidata kuidas tekkis pärisorjus, millised valitsejad selle olukorra korrastamiseks on midagi ette võtnud. Sisuliselt agraarsuhete ajalugu. Hiljem asehalduskorra lõpus on valitsejate tellimusel ilmunud teos Eesti – ja Liivimaa ajaloost, kus agraarajalugu on tagasi tõmbunud. Wilhelmn Christian Friebe. Tööstuse, kaubanduse ja põllumaade uurija. Kokku on pannud käsiraamatu (pigem taskuraamatu) Eesti,-Liivi,- ja Kuramaa ajaloost. Tarvitamiseks kõigile. Leiame sarnaseid jooni Jannauga, palju tähelepanu aadli ja talurahva õiguslikele suhetele ja õigustele läbi ajal. Merkel. Tema kuulsaim teos sündis tudengina, mis kirjeldab Läti talurahva olukorda. Mõned aastat hiljem „Lätimaa esiaeg“ – kuidas kustus lätlaste-eestlaste vabadus
esindajail. Matemaatikuilt, keemikuilt ja füüsikuilt oli raske nõuda ideoloogilisi uurimissuundi. Probleem tekkis aga bioloogias, kus ainuõigeks kuulutatud lõssenkismi tõttu tuli loobuda geneetika arendamisest ja kuulutada see ebateaduseks. Hiljem kuulutati ebateaduseks ka küberneetika. 14. Tuntumad 20.saj. II poole pedagoogikateadlased. Harri Moora arheoloog, etnograafiateaduse taaselustaja Enn Tarvel ajaloolane. Põhilisteks uurimisvaldkondadeks on poliitiline ajalugu, agraarajalugu ja kohalugu. Tarvel on viimasel ajal eriti aktiivselt tegelenud Nõukogude okupatsiooni ning eriti selle repressioonide uurimisega. Sulev Vahtre ajaloolane. Vahtre uuris Eesti ajalugu, eriti muinas- ja keskaega, samuti agraar- ning kultuuriajalugu ja keskaegseid kroonikaid August Annist folklorist Eduard Laugaste folklorist Villem Raam kunstiajaloolane Ants Viires etnograaf Paul Ariste keeleteadlane. Paul Ariste rajas eesti fennougristikakoolkonna ning õpetas
Sulev Vahtre eesti allikaõppe isa: leidis kroonikatestjutustav tekst vahel riimid taastas siis Liivimaa noorema riimkroonika (teised kroonikad viitasid sellele) tegi magistritöö 1955 avaldas raamatuna 1960a.Vahtre sündis põlise talupoja peres PõhjaTartumaal Laiuse vallas. 1942. aastal ilmus Postimehes tema esimene kirjatöö "Sõjasuvi Laiusel", mida ta ise pidas nii poliitika kui ka ajaloo valdkonda kuuluvaks. 1947. aastal asus Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Vahtret paelus enam agraarajalugu, mis oli üheks parimaks võimaluseks ajaloo uurimisel, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. 1952. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga ja asus edasi õppima aspirantuuri. 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Tööd aitas Vahtrel koostada ennekõike J.Madisson. 1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle.
Sulev Vahtre eesti allikaõppe isa: leidis kroonikatestjutustav tekst vahel riimid taastas siis Liivimaa noorema riimkroonika (teised kroonikad viitasid sellele) tegi magistritöö 1955 avaldas raamatuna 1960a.Vahtre sündis põlise talupoja peres PõhjaTartumaal Laiuse vallas. 1942. aastal ilmus Postimehes tema esimene kirjatöö "Sõjasuvi Laiusel", mida ta ise pidas nii poliitika kui ka ajaloo valdkonda kuuluvaks. 1947. aastal asus Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Vahtret paelus enam agraarajalugu, mis oli üheks parimaks võimaluseks ajaloo uurimisel, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. 1952. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga ja asus edasi õppima aspirantuuri. 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Tööd aitas Vahtrel koostada ennekõike J.Madisson. 1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle.
Oskar Rütli (advokaat) poliitik, kes 20. sajandi algul Tõnissoni lähikonnad, hiljem ei klappinud enam. Oli Soome konsul. Otto Liiv, T. Rinne, Artur Soom, Juhan Libe, Oskar Rütli, Rudolf Kenkmann (Tallinna linnaarhiivi direktor) ka ajaloo õppejõud, jätkasid Cederbergi stiili. Erik Tender, Paul Johanson (Tallinna arhiivi juht) ja R. Rosen. Kesk- ja varauusaja uurimine Põhjalikumalt tegelenud baltisaksa ajaloolased, jätkavad õpetlase rollis, arhiivis tööd. Esiplaanil asustus- ja agraarajalugu Paul Johanson - tema isa 19. sajandi lõpust Taani põllumajanduse teadlane. Eesti Liivimaa mõõtmistööd, maaparandustööd, kultuurtehnika insener. Omandas hariduse Taanis, Kopenhaagenis õppis põllumajandust. Seejärel ajaloo õppimine, asutusajalugu. Austusajaloo (uus suund) Saksamaa professori Kötekö õpilane. Tegi uurimistöö Eesti ajaloost keskajal ,,Siedlung und Agrarwesen der Esten im MIttelalter". Asustuspilt ja selle muutumine, põllumajandustehnika areng. Sai
Arutleti, mis peaks olema kesksel kohal. Näiteks Lamprecht väitis, et ajaloo jaoks on väga oluline sot- siaalpsühholoogia (see oli just siis tekkimas). Ameeriklane Beard rääkis, et majandus on oluline, see peab olema keskne. Tegelikkuses nad rääkisid mo- tiividest8 . Beardi meetod nõudis, et tuleb kindlaks teha, kellele on mingi asi kasulik. Inglismaal domineerib praegu sotsiaalajalugu. Klassikaliselt oli ajalugu kirjutis toimingutest. Sellele lisandus struktuu- ride ajalugu. Agraarajalugu on seda näiteks tänapäevani. Indiviidide hultas tuleks rääkida personifitseeritavaist indiviidide kogumitest9 . Pangandusaja- lugu, turuajalugu. . . noh, pank võib veel tegutseda, aga turg ju ei tegutse. Nii võiks kirjutada, et need on mittepersonifitseeritavad referendid. Millal tekkis esimene majanduskriis? Pikka aega arvati, et 1825, sest Marx väitis seda oma kirjutistes kui üldtuntud tõsiasja ning keegi ei vaielnud vastu ka
Eestis kõige enam jõudis agraarajaloos teha Blumfelt. See oli oma aja kogu maailma medievistikas üsna innovaatiline. Eesti kui koht, kus hakati kasutama statistilisi-massilisi andmeid maarahva uurimisel. Blumfelt ei doktoritöö hävis sõjas, töötas hiljem Rootsis. Samas traditsioonis jätkati keskaja agraaraja uurimist ka Nõukogude Eestis Sulev Vahtre poolt, mis on andnud ka jääva väärtusega tulemusi. Uuesti hakkas teemade ring laienema 70. aastate lõpus. Varem käsitletid ainult agraarajalugu. Kolmandaks rahvuslik-ideoloogilise traditsiooni väärib ära märkimist Vene traditsioon. Läti ajaloolane Nasarov?. Vene käsitluse üldskeem on esmajoones poliitiline, mille alusel baltikum kuulus Vana-Vene riiki, mis kisti nende käest ära. Venelased soovisid baltikumi saksalaste ikkest vabastada, et endale allutada. Oskar Looritsa näitel soome-ugriline maailmatajumine on sedavõrd teist moodi, et soome-ugrilased ei soovigi riiki.
viljapuudust, kehtestati (teatavatel aastatel) vilja väljaveokeeld. Kui üldse vilja ei olnud, leiti asenduskaubad, et lepingut ikka täita. Väidetavalt olevat vilja kõrvale tõusnud 18. sajandil viin. Vilja käes ¾ Tallinna ekspordist. Kõige tähtsamaks importkaubaks oli sool. 18. sajandil ka teatavate muudatustega kombestikus ja igapäevases elus tulevad juurde kaubad, mis varem olid luksuskaupade hulgas (kohv, tee, suhkur, tubakas) muutuvad pigem tarbekaubaks. 07.10.2009 Agraarajalugu. Herbert Ligi. Sulev Vahtre. Tiit Rosenberg. Juhan Kahk. 24 Eesti talurahva ajalugu 1. kd (1991?). Eesti mõisad (1994) Tiit Rosenbergi pikk ja põhjalik eessõna. 18. sajandi alguses oli arvestuslikult Eesti alal 1000-1100 mõisa. 1) era- ehk rüütlimõisad neid oli kõige enam 2) kroonumõisad (ehk krooni- ehk riigimõisad) 3) kirikumõisad
annaabi.ee 
