Botaanika Eksam (7)

Palun, siin siis teile see botaanika eksami materjal.
Paarile küsimusele jäi vastamata , sest ei leidnud seda kuskilt. Kuid meilt Ploompuu seda ei küsinud. Soovitan kindlasti juurde lugeda tunnikonspektist, sest näiteks kottseente osa siin nii pikalt ja täpselt ei ole, kui tema küsis. Kuigi pileti peal neid küsimusi ei olnud.
Edu õppimiseks ja saatke see siis kõigile edasi, kes võib-olla kohe ei saanud!
1. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid- süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nim. taksoniteks:
liik->perekond-> sugukond ->selt->klass->hõimkond->riik
2. Esmane liigi kriteerium : Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potensiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=paljunemisvõimelisi) järglasi. Liigitunnuseks on ka levila- areaal .Raskusi liigi mõiste piiritlemisel-liik kui põhiühik on üldistus-tunnetusühik.Bioloogilise mõistena. Ei ole bioloogiline nähtus. Üks rahuldavamaid liigi määratlusi kuulub V. Komarovile: “Liik on ühest esivanemast pärinevate põlvkondade kogum, mis on valiku ja olelusvõitluse tulemusena eristunud ülejäänud elusolenditest; ühtlasi on liik evolutsiooniprotsessi kindel etapp.”
Formaalse loogika seisukohalt. Liik on ühesuguste praktiliselt eristamatute isendite kogum.
Liik- sarnaste tunnustega isendite rühm, kellel on oma, teistest liikidest erinev geenifond ja levila. Ristumisbarjäär-bioloogiline isolatsioon - liikidel on evolutsioonis kujunenud mitmesuguseid omadusi, mis soodustavad ristumist liigikaaslastega ja takistavad ristumist võõra liigi isenditega. Ristumist takistab ka ruumiline eraldatus-geograafiline isolatsioon.
Miks ei saa esmast kriteeriumit rakendada alati? 1) Suguline paljunemine puudub: bakter , teisseened. Algloomadest- prasiitsed eluvormid (siseparasiitidel pole võimalik ristuda, kuna tavaliselt satuvad organismi üksinda) 2) raku sisesümbiontide teke on blokeerinud sugulise paljunemise 3) suguline paljunemine on olnud raskendatud. Sugul.protsess on kujunenud nii, et sug.paljunemine pole võimalik- apomiksis (esineb võilill, kortsleht ?)
Apomiksise erivormid :
a.)Partenogenees-viljastamata munarakust toimub kromosoomide kahekordistumine. Areneb normaalne järeltulija. Võimalik nii haploidne kui ka diploidne vorm.(lehetäi, mesilased , kiletiivalistel(mesilased, sipelgad )). Emasorganismid arenevad viljastamata munarakust. partenogenees- neitsisigimine , isendi areng viljastamata munarakust. Levinud nii taime kui ka loomariigis. Loomadest levinud selgrootutel, kaladel , kahepaiksetel, roomajatel . Võib olla – obligatoorne- esineb kogu aeg ( mesilane ), fakultatiivne- vaheldub normaalse viljastumisega (hõbekoger, lehetäi). Võimalusi- meioos ei ole täiuslik, munarakk säilitab diploidse kromosoomistiku (arenevad tavaliselt emasloomad)( vesikirp ), munarakk võib ühineda reduktsioonkehaga. b.)Appogaamia- esineb taimedel, seeme areneb suvalisest sigimiku rakust. Esineb tsitrulistel kõrvuti sug. paljunemisega .
Apomiksise kasulikkus-selleks, et kinnistada häid mutatsioone ja paljuneda tingimustes, kus sug.paljunemine raskendatud. Partenokarpa-olukord, kus viljastamata õiest areneb seemneteta vili- banaanid , pirnid , seemneteta viinmarjad.
3. Riikidesse jaotamise võimalusi: a) 2 riiki- loomad, taimed =ülejäänud- ülejäägimeetod b) 3- loomad, seened, taimed=ülejäänud- ülejäägimeetod c) 4/(5)- loomad, seened, taimed, bakterid , ( viirused )- eluvormi meetod d) 5- loomad, seened, taimed, protistid=ülejäänud eukarüoodid, bakterid e) palju- loomad, seened, taimed, esiviburlased, punavetikad , limaseened, erinevad bakterite rühmad...
-evolutsiooniline meetod
4. Kes on taim? Taimeriiki kuuluvad hulkraksed päristuumsed fotosünteesivad organismid, kellel on plastiide ja suuri vakuoole sisaldavad tselluloosse kestaga rakud ning kes kasutavad varuainena tärklist.
5. Taime, looma ja seene kui eluvormi omavahelised erinevused. Taim-auto troofne eukarüootne organism, kelle ehituses on plastiidid . Loom-kehasisese seedimisega eukarüootne organism, mis ei fotosünteesi. Bakter- kehavälise seedimisega organism-prokarüoot. eluvorm (puit- või rohttaimed )
See küsimus tegelikult vastamata!!!
6. Eukarüootse raku sümbiogeneetiline kujunemine.
EUKARÜOOTSUSE KUJUNEMISE ASTMED:
1) Kemolitotroofsete bakterite arengu käigus tõusis bioproduktsioon nii suureks, et osutus võimalikuks obligatoorsete heterotroofide kujunemine. Heterotroofe võis tekkida tollal nii arhe - (domineerisid) kui eubakterite (olid sel ajal vähemuses) hulgas. Bakteritele omane väike genoomi maht võimaldas neil heterotroofidel korraga kasutada vaid mõne keemilise reaktsiooni energiat. Stromatoliitidel kujunes välja mitmekesine laguahel (=paralleelsed laguahelad), erinevatest bakteritest. Selles koosluses hakkasid peagi osad heterotroofid ka elusatest rakkudest seeneliselt (s.o. nagu kõik bakterid) toituma. Heterotroofsel toitumisel olid olulisel kohal antibiootikumid – nii konkurentide tõrjeks kui söögi surmamiseks.
2) Heterotroofsete arhebakterite ühel rühmal kujunes fagotsütoosi võime. Esmakordselt tekkis Maa peal loomne toitumine. Seni olid kõik heterotroofsed organismid toitunud seenselt, seedides toitu väljaspool keha ja lagundamise saadusi imendades. Esmatähtis oli leitud söögi kinnihoidmine ja seeditu maksimaalne imendamine, milleks oli vaja seeditav objekt/ subjekt ümbritseda võimalikult igast küljest – kuna toitu oli nüüdsest vähem. Fagotsütoosi teke eeldas raku sisetoese teket. Raku osade kohendamine saagi vastu ja hiljem selle ümbere tähendas raku osade liigutamist – see on võimalik aga vaid sisetoese olemasolul . Kuid pole sisulist erinevust enda saagi ümbere liigutamisel (=fagotsütoos) ja teise kohta loivamisel – tekkis ka amöboidne liikumine.
3) Esimesed fagotsüteerivad bakterid suutsid seedida püütud saagist väikese osa. Nälja piiril elades võis neil poolsurnuna saaki neelates ka oma vähese seedimisvõime ja kaitsevõimega raskusi tekkida – seedimata võis jääda ka saagi kromosoom . Kuna seedimata saagi hulgas võis esineda ka teiste molekulide seedimisele spetsialiseerunud heterotroofe (kolooniast lahti kistud poolsurnud isendeid), siis nende kromosoomi (osaline) seedimata jäämine võis anda tekkinud kompleksile tunduvalt parema toidu kasutamise võime. Saakorganismide kromosoomide (osaliselt) seedimata jätmine kujunes seega kasulikuks fagotsüteerivale bakterile. Lõuna seedimata jätmise tulemusena tekkis hulgakromosoomne rakk . Kuna fagotsüteerivad bakterid olid ilmselt valdavalt saprotroofsed ja vaid harva õnnestus neelata teine elus bakter, siis polnud ka karta rakkude liigset saastumist võõraste geenide-kromosoomidega. Esmapilgul ebardlike monstrumite ellujäämist võimaldas vaenlaste puudumine nende elupaigas. Ka omasuguseid oli esialgu vähe. Sellise eduka hulgakromosoomse bakteri jagunemise seisukohalt oli oluline kõigi kromosoomide üheaegne jagunemine – edukaks osutusid vaid need järglased, kes said võimalikult tasakaalustatud valiku kromosoome. Hakkas kujunema mitoos. Võimalik, et hulgakromosoomsuse tekkel on oluline osa olnud ka plasmiididel, kes oma varjumisvõimega aitasid maskeerida ka võõraid kromosoome. Kirjeldatud viisis on siiski võimalik näha sümbioosi. Algsed “ kiskja -saak” suhted raku sisekeskkonda sattunud kromosoomide vahel oli soodsam taandada kromosoomide sümbioosiks. Selline sümbiogeneetiline eukarüootse kromosoomistiku kujunemine seletab hästi ka eukarüoodi geenide arhe- ja eubakteriaalset päritolu. Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma.
4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist – “liigikaaslasi”. Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud “liigikaaslasel” võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna. Nii võis tekkida söömata lõunast paralleelselt hulgakromosoomsusega ka suguline protsess.
5) Kui alg-eukarüoot oli endasse liitnud enamuse võimalikke kasulikke bakterite geene (kromosoome), polnud kromosoomide lisandumine enam kasulik. Oli vaja kindlamini eristama hakata omasid ja võõraid kromosoome (geene). Oma kromosoomide kaitseks tekkis tuumamembraan. Kas see toimus venna neelamisel (neelatud liigikaaslase membraanist sai algtõuke ka tuumamembraani teke) või mingil teise sisemise ümberkorralduse tulemusena, jääb lahtiseks. Alg-eukarüootide laiemat levikut piiras nende tundlikkus ultraviolettkiirguse suhtes. Seetõttu jäid nad ka vee-fotosünteesi ilmumise järel enam sügavamate veekihtide elanikeks, võimaldades nii vee pinnakihtides laialdaselt levida ja areneda uutel heterotroofsetel organismidel – heterotroofsetel eubakteritel.
6) Alles väljakujunenud tuumamembraaniga alg-eukarüootidega (=Archezoa) liitus endosümbioosi tulemusena mitokondri eellane ( -proteobakter). Kuna on välja arvestatud, et see toimus üle 2,2 miljardi aasta tagasi , seega ajal, mil atmosfääris polnud veel hingamiseks piisaval hulgal hapnikku, toetab see ideed, et esimesed mitokondriaalsed eukarüoodid kujunesid stromatoliitide sisemuses kaitstuna ultraviolettkiirguse eest lokaalse kõrgema O2 tingimustes .
Siin on veel huvitav märkida, et ilmsed esimesed Maa elustiku dominandid – arhebakterid näivad omavat DNA hulga kohta suhteliselt rohkem geene kui eubakterid. Algsetes toitainevaestes ja kiskjavabades elukooslustes oli ilmselt vajalik ja võimalik optimeerida ainete kasutamist maksimaalse kokkuhoiu suunas, hiljem on seda üha enam takistanud vajadus edukaks tegutsemiseks vaenlase vastu. Konkurentne valiku surve on asendunud üha enam surmavaenlase või sõbra (kiskja, parasiidi või sümbiondi, edifikaatori) valikusurvega.
7. Elusorganismi teoreetiline 'täiuslik" arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel. ?????????
8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan - õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed , kroonlehed , tolmukad ja emakas . Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest osast teise. Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu.Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse.
Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sageli näha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor . Eoslate ehitus ja asetus on sõnajalgade olulisteks määramistunnusteks. Kui eosed on valminud, siis loor ja eoslad rebenevad ning eosed paiskuvad hooga eemale. Sõnajalgadel maapealset vart ei ole. Nende võsu esineb mullas püstise või tõusva risoomina. Sellest saavad alguse lisajuured . Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme võsutüüpi: kolla -, osja - ja sõnajalatüüp. Koldadel on hulgaliselt pisikesi lehti, eoslad on koondunud varre tippudesse eospeadesse või asetsevad lehekaenaldes. Osjadel on lehed taandarenenud. Nende maapealsed võsud on hästi eristunud sõlmekohtade ja sõlmevahedega. Eoslad on varretippudes eospeadena. Sõnajalgadel on sageli suured lehed, mille alumisel küljel paiknevad eoslad eoskuhjades.
Alamad taimed: ( vetikas ): tallus , kudedeks eristumine puudub või vähene. Koppvetikas on üherakuline rohevetikas . Rakku ümbritseb rakukest . Rakus on tsütoplasma ning rakutuum. Raku eesosas paiknev pulseeriv vakuool eemaldab rakust liigse vee. Pulseerivate vakuoolide hulk ja asend rakus on koppvetikate liigiomane tunnus. Koppvetikas on rohelist värvi, mille tingib kopakujuline kloroplast. Viimase kuju järgi ongi antud sellele vetikale eestikeelne nimi. Rakku ümbritseb rakukest, mis määrab vetika kuju. Raku peenemas osas on kaks viburit, mille abil koppvetikas liigub.
9. Bakterid. Autotroofsed ja heterotroofsed bakterid. Arhe- ja eubakterid. Bakterite osa evolutsioonis, bakterid teiste organismide osana (s.h. organellidena).Bakter (0,4-0,8µm)-eeltuumne organism-prokarüoot. Valgusmikroskoobis náhtavad. Suuremad (100µm) autotroofsed, väiksemad parasiitsed(0,15µm). Variandid- kokid -kerakujulised, batsilld-pulkjad, spirillid -nats keerdunud , spiroheedid- vedrukujulised. Bakteritel on toimunud paljude geenide ülekandeid, näiteks viiruste abil.2 domeeni arhe-ja pärisbakterid.
Arhebakterid-elavad ekstreemoludes, eluviis teistsugune, bakterikultuur ei kehti. Iseloomulik: A) kõik on autotroofid ; kemosünteesijad- anorg.ainetest (S- redutseeritakse CO2, CH4 tootmine looduslikust vesinikust, metallühendid oksüdeeruvad????) B) anaeroobsed -ei vaja eluks hapnikku B.1) obligatoorsed- ei taha B.2) fakulatiivsed- vahel tahab, vahel mitte C) ülikõrgel temperatuuril elavad +136 C. Elavad sügaval maa sees, kus vulkaanilised veed - kanged alused, happed , soolad . Kõrgel rõhul. D) prokarüootidele sarnasemad kui pärisbakteritele? E) elu tekkimisel arhebakterid esmased F) elu tekkis 100C juures. Enamus termfiilsed
Pärisbakterid- eubakterid?:
A)litotroofsed-kemosünteesijad-Väävli-raua-mangaanibakterid. Nitrifitseerijad??? Tähtsus: tegevuse tulemusena tekkis soorauamaak, neg-ummistavad tiraazitorusid
B)fotosünteesivad – B.1) fotoheterotroofid- kasutavad valgusenergiat ATP saamiseks. Rohelised mitte-väävli bakterid. B.2) foto-autotroofid- toodavad org anet anorg. Varal . B.2.1)Fotosünteesivad väävlibakterid (rohelised ja punased)- obligatoorsed anaeroobid. Fotosünteesivad siis, kui hapnikku pole. B.2.2) sinivetikad -tsüanobakterid-Vesinikku saavad veest-elavad merevees , magevees ja epifüütidena maismaal. Ehk igalpool, kus leidub vett. Fotosüntees toimib nagu eukarüootidel, kuid pigmentide mitmekesisus suurem kui eukarüootsetel vetikatel. Värvuselt sinakasrohelised või roosad, oliivrohelised, mustad. Ca 2000 liiki. Rakuservades esineb kloroplasti lamelli sarnaseid struktuure. Rakk on kaetud kestaga(kitiinist) ning seda katab limakapsel .Osa liikidest suutelised siduma õhulämmastikku (fosfori olemasolul)- suurendavad veekogu produktsiooni. Kujult on kerajad, pulkjad, sageli koloniaalsed (niitjad,võib esineda hulkraksuse tunnuseid). Koloonias on kõik rakud võrdsed (kuna bakterid nii lihtsa ehtusega, teevad ühte asja koos), hulkraksuses rakkude funktsioonid erinevad. Kolonnil on ühine limakapsel. Samblik on seene ja sini- või rohevetika sümbioos. Kaks vetikat kuna sinivetikas seob N ja roheline fotosünteesib. Sinivetikas võib mõnedes tingimustes muutuda ohtlikuks nagu kole -ja neelvetikad. Sinivetikad elavad sümbiontidena ka käsnades, korallides.
C)Heterotroofsed bakterid- A) aeroobsed B) anaeroobsed-B.1) obligatoorsed-hapniku olemasolu elavad üle spoori näol. B.2) fakulatiivsed-elava nii ja naa- denitrifitseerijad bakterid. Lämmastikku siduvad bakterid-suuteised siduma õhulämmastikku- a) vabalt elavad b) sümbiondid- lepp , astelpaju, mügarikud.
Kiirik(seened)- bakterid, kes oma välmuselt meenutavad seeni.
Bakterite evolutsioon -I elusorgansm heterotroofne bakter(perset pole järel), siis I laialt maailma vallutanud kemosünteesijad bakterid. Arhebakterid valitsesid üle ca 3 mld a tagasi. Algelt olid arhed siis pärisbakterid. Arhed ei hakanud hingama, kuna ei saanud sinna minna, kus hapnikku oli, kuna valguse kaitsemehhanismid puudusid. Päisbakterite eellased tõrjuti sügavatest ookeanivetest konkurentsi tõttu. Neil kujunes valguse vastu kaitsemehhanism- pigmendid hakkasid valgust kasutama, mis võmaldas neil elada madalamates vetes. Valgusega võitlemisest kujunes välja võime súnteesida, millega kaasnes hapnikku teke.tekkisid aeroobsed bakterid, siis N siduvad. Hapniku tarvitamine on fotosünteesi pöördprotsess.
Milleks baktereid vaja? Toiduainete, biotehnoloogiliste ravimite valmistamisel. Reovete puhastamine. Inimese nahal ja sees. Head naha peal- kasutavad seda, mis pole elus. Kui head eemaldada, siis tulevad halvad, kes ei soka vahet teha elusrakkudel ja eritistel.

Kui asi segane, siis vaadake http://www.tpu.ee/~toenu/matbot/Virus_Bakter.ht m

10. Hõimkond seened- Mycophyta. Seeni on üle 100 000 liigi. See on sugulusorganismide rühm, mida segeli käsitletakse eraldi riigina. Seente uurimisega tegeleb mükoloogia. Seente päritolu pole veel lõplikult selgitatud. Arvatakse, et nad on tekkinud polüfüleetiliselt. Ühed rühmad põlvnevad klorofüllita viburloomadest, teised – vetikatest .
Ehitus. Seente tallust nim mütseeliks ehk seeneniidistikuks. Mütseel koosneb peenetst harunevatset niitidest – hüüfidest. Enamikul seentel on hüüfide kestad keerulisema koostisega: algelisematel koosnevad nad pektiinainetest, kõrgematel arenenutel – tselluloosi sarnastest süsivesikutest ja putukate kitiini taolisest lämmastikku sisaldavatest ainetest. Seente ehituse tähtsaks iseärasuseks on plastiidide puudumine. Varuaineteks on glükogeen või rasvad, tärklist ei teki kunagi. Kõrgematel seentel põimuvad hüüfid sageli tihedaks ebakoeks – plektenhüümiks, millest moodustuvad eoseid kandvad viljakehad . Seentel puuduvad kohastumused vee juhtimiseks ja auramise vältimiseks, sellepärast elavad ainult niisketes kohtades.
Toitumine. Seened on heterotroofsed organismid. Enamik neist on saprofüüdid – toituvad surnud taimede jäänustest. Saprofüütsed seened moodustavad ensüüme, mis lagundavad tselluloosi ja ligniini . Tunduvalt väiksem osa saprofüüte toitub loomse päritoluga jäätmetest. Parasiidid ammutavad toitaineid elusorganimsi rakkudest. Taimedel parasiteerib üle 10 000 liigi loomadel ja inimestel vähem kui 1000 liiki. Paljud seened veedavad ühe osa oma elust parasiidina, teise osa – saprofüüdina. Sageli astuvad seened sümbioosi vetikate või isegi kõrgemate taimedega. Sümbioosi tulemusena võivad tekkida uued moodustised, näit. samblikud või mükoriisa.
Tähtsus. Seentel on looduses tähtis osa aineringluses. Nad mineraliseerivad orgaanilisi aineid, peamiselt surnud taimede jäänused, ja võtavad osa huumuse moodustamisest. Seeni, mis põhjustavad alkoholikäärimist, kasutatakse laiva, piirituse, veini, õlle, kalja ja kefiiri tootmisel. Peale selle kasutatakse pärmi toidu-, sööda-, ja ravimainena. Kübarseeni kasutatakse sageli toiduka. Hüüfide kestad seeduvad halvasti, seetõttu valke peaaegu ei omastata ja seente kasutamine toiduks tuleneb nende heast maitsest. Suur on seente osatähtsus antibiootikumide tootmisel. Teiselt poolt põhjustavad paljud seened põllumajandustaimede haigusi. Suurt kahju rahvamajanduseke tekitavad puitulagundavad seened. Mõned seened põhjustavad inimeste ja loomade haigusi, aga ka mürgitusi. Seened parasiteerivad happelise reaktsiooniga organismide kehas, kus enamik patogeenseid baktereid vastu ei pea.
Süstemaatika. Seened jagatakse kuude klassi: tagaviburseened, munaseened, seigseened, kottseened , kandseened, teisseened. Kolme esimese klassi esindajad kuuluvad alamate seente hulka, neil on rakkudes jagunemata mütseel või see hoopis puudub. Ülejäänud klasside esindajad arvatakse kõrgemate seente hulka, nende mütseel koosneb rakulistest hüüfidest.

Paljunemine vt. seente hõimkondade koondtabelist!!!!

11. Hk. Limaseened- Myxophyta. Liike u. 700. Tallus on hulktuumaline rakkudest eristumata ja kindla kujuta liikumisvõimeline tsütoplasmamass- plasmoodium .
Tallus võib olla üsna suur, läbimõõduga kuni mitukümmend sentimeetrit . Limaseened on heterotroofsed, peamiselt saprofüüdid, harvem parasiidid. Saprofüütide plasmoodium on sageli värvunud kollaseks, punaseks või muud tooni või on värvusetu. Limaseened on võimelised amöboidselt substraati mööda liikuma toidu ja vee sunas, vältides valgustatud kohti. Liikumiskiirus kuni 0,4mm sekundis. Pärast varuainete kogumist liigub plasmoodium avatud, kuivemasse kohta ja laguneb suureks hulgaks tiheda kestaga sporangiumideks. Paljudel liikidel moodustavad sporangiumid padjakujulisi kogumikke- etaaliume, mis on kaetud ühise tiheda kestaga. Üksikute sporangiumide kestad lagunevad sealjuures täielikult või osaliselt. Etaaliumide ja sporangiumide sisaldis jaguneb üherakulisteks eosteks, mis tekivad meioosi teel. Paljudel liikidel tekib tsütoplasmast kapilliitsium- hügroskoopne niidistik, mis soodustab eoste väljapaiskamist pärast etaaliumi või sporangiumi kesta rebenemist. Soodsates tingimustes eosed idanevad, kusjuures igast eosest tekib üks kuni neli pooldumisvõimelist zoospoori ehk rändeost. Zoospoorid kaotavad viburid ja muutuvad miksamööbideks, mis on samuti paljunemisvõimelised. Suguline paljunemine toimub miksamööbide (vahel ka zoospooride) liitumise teel. Tekib diploidne rakk, millest moodustub diploidne plasmoodium. Elutsüklis on ülekaalus diplofaas.
Parasiitsetel limaseentel puudub sporangium . Eosed paiknevad vabalt peremeestaime rakus.
Limaseentel on ehituse ja eluviisi poolest palju ühist nii amöboidsete algloomadega kui ka plasmoodiumi omavate seentega . Seetõttu ühed teadlased liigitavad limaseened algloomade, teised – seente hulka.
12. Hk. Nuuterseened. Liike u. 29. Mütseel nii haploidne kui diploidne plasmoodium. Plasmoodiumil rakukest puudub, eostel sisaldab kitiini. Sugutu paljunemine: haploidsed zoosporangiumid. Suguline paljunemine: Meioosi järel püsieosed. Sekundaarsed zoospoorid ühinevad. Nad on ( rakusisesed ) parasiidid.
13. Riik Esiviburlased: Hk. Munasseened- Oomycetes. Sisaldab u. 700 liiki. Mütseel koosneb tugevasti harunenud paljutuumalistest vahesinteta hüüfidest. Ristvaheseinad tekivad üksnes paljunemiselundite moodustumisel. Hüüfide kest koosneb tselluloosist, ega sisalda kitiini. Suurem osa elutsüklist möödub haploidses faasts. Sugutu paljunemine toimub kahe viburiga zoospooride abil. Zoosporangiumid võivad käituda lülieostena. Suguline paljunemine: hüüfide tippudel arenevate erisooliste sugurakkude (meioos) ühinemisel moodustub puhkeeos (oogaamia). Enamiku liikide elutsükkel on suurel määral seotud veekeskkonnaga. Phytophthora infestans on tuntud kartuli lehemädaniku tekitajana.
14. Hk. Seigseened- Zygomycetes. Liike u. 800. Mütseel on vaheseinata. Hüüfide kestas sisaldub kitiini. Sugutu paljunemine toimub sporangiospooride või koniidide abil. Zoospoore ei ole. Peaaegu kõik liigid elavad maismaal.
Nutthallitus on tavaline saprofüüt, mis kasvab leival, juurviljadel, aga ka sõnnikul ja paljudel muudel orgaanilistel substraatidel. Hüüfid on vaheseinteta, tugevalt harunenud, paljutuumsed. Sugutu paljunemine toimub kerakujulistes sporangiumides moodustuvate spooride abil. Niiskele substraadile sattunud spoorid idanevad. Suguline paljunemine esineb üsna harva. See võib toimuda ainult siis, kui kaks füsioloogiliselt erinevat mütseeli satuvad kõrvuti. Mütseelide hüüfid kasvavad teineteise suunas kuni kokkupuuteni. Nende tipud jämenevad ja eralduvad vaheseinaga. Kokkupuutekohas hüüfide kestad lahustuvad ja paljutuumalised sisaldised liituvad tekkinud diploidsete tuumadega sügoot kattub paksu tumeda kestaga (sügospoor). Pärast puhkeperioodi ta jaguneb meioosi teel ja idaneb . Tekib hüüf, mis kannab haploidseid spoore sisaldavat sporangiumi.
Ebasoodsates tingimustes lagunevad hüüfid lülideks (oiidideks), mis kattuvad paksu kestaga ja muutuvad klamüdospoorideks. Soodsate tingimuste saabumisel areneb klamüdospooridest mütseel.
15. Hk. Kottseened- Ascomycetes. Liike u. 50 000. Mütseel koosneb substraadisisestest vaheseintega hüüfidest. Substraadi pinnal moodustuvad ainult paljunemiselundid. Enamik liike on saprofüüdid. Nad elavad mullas, toitudes taimejäänustest, samuti toiduainetel. On teada ka taimede, harvem loomade ja isegi inimese parasiite. Mõned alustavad elutsüklit parasiitidena, kuid lõpetavad saprofüütidena.
Sugutu paljunemine toimub koniidide ehk lülieostega- väga levinud. Suguline paljunemine: enamasti viljakeha tekkel moodustuvate hulgatuumsete, erinevate sugurakkudena käituvate hüüfitippude ühinemisel kanduvad üle tuumad, tekivad kakstuumsed hüüfid (=askogeensed hüüfid), neil karüogaamia ja meioosi järel arenevad kotteosed (enamasti 8 vahel harva ka 4 kaupa). Vastavalt viljakeha puudumisel või esinemisel ja tema tekkimise viisil jagatakse kottseened kolmeks alamklassiks: väliskottseened (nt. Õllepärm ehk leivapärm, veinipärm), päriskottseened (nt. Pintselhallitus ja tunglatera tekitaja ) ja kamberseened.
16. Hk. Kandseened- Basidiomycetes. Liike u. 25 000. Mütseel koosneb vaheseintega hüüfidest. Sugutu paljunemine toimub koniidide abil, kuid esineb harva. Suguline: Haploidsed hüüfid ühinevad (tuumade ülekandumine ühest teise). Hiljem viljakehal moodustuvad karüogaamia ja meioosi järel enamasti 4 basidiospoori ehk kandeost. Enamikul liikidel moodustuvad basidiospoorid viljakehadel, mis on väga mitmesuguse kuju ja suurusega. Konsistentsilt võivad viljakehad olla vatjad, võrkjad, sitke- kiulised , nahkjad ja isegi puitunud . Eoslava paikneb tavaliselt viljakeha alaküljel. Ta koosneb basiididest, parafüüsidest ja tsüstiididest. Tsüstiidid on parafüüsidest suuremad rakud, mille tipud ulatuvad hümeeniumist välja. Hümeeniumi ehk eoslava kandvat viljakeha nimetatakse hümenofooriks ehk eoslavakandjaks. Primitiivsematel kandseentel on see sile, kõrgemalt arenenutel – narmastega, lamellidega või torukestega, mis suurendavad tunduvalt hümeeniumi pinda. Mõnedel liikidel tekivad basiidid otse mütseeli hüüfidel.
Kandseened jagatakse basiidide ehituse järgi: holobasiididega kandseened (nt. Kukeseened , külmaseened, pilvikud, riisikad, kivipuravikud ja ka tuletael), fragmobasiididega kandseened (nt. Nõgiseened, mis tekitavad nisu kõvanõge ja nisu lendnõge).
17. Teisseened- Deuteromycetes, Fungi imperfecti. Liike u. 30 000. Hüüfid on vaheseintega. Paljunemine toimub koniidide abil. Suguline paljunemine puudub. Klassi kuuluvad seened on parasiidid ja saprofüüdid. Paljud liigid on looduses laialt levinud, põhjustavad tihti põllumajandustaimede haigestumist ja hukkumist.
Teisseeni liigitatakse koniidikandjate paiknemise ja koniidide kuju järgi. Koniidikandjad võivad paikneda väikeste kimbukeste ehk koreemiumidena, hüüfide põimikul ehk stroomal, kerakujulises või ovaalses pükniidis.
18. Vetikad - Algae. Vetikad on taimeriigi ürgsed esindajad. Nad on tekkinud vees ja elanud seal üle terveid geoloogilisi aegkondi. Veekeskkonna omaduste püsivuse tõttu on paljud vetikad nüüdisajani säilitanud esialgsest väga vähe erineva kuju. Need on üherakulised ja koloonialised vetikad, mis on lähedased algloomadele. Fülogeneesi käigus arenesid vetikad üherakulistest ja koloonialistest keerulise ehitusega paljurakulisteks hiidorganismideks, mille pikkus ulatub mitmekümne meetrini ja koosnevad eristunud kudedest.
Kaasaegne teadus oletab vetikate põlvnemist viburloomades – vees elavaist üherakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid (autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised – loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme.
Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega.
Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest – niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne , lintjas, karikjas, võrkjas, tähtjas jne., mis on vetikate määramisel tähtis tunnus. Mõnedel vetikatel on kromatofoorides valguskehakesed – pürenoidid, mille ümber ladestuvad varuained tärklise või selle lähedase süsivesiniku kujul. Peale tärklise võivad varuainetena ladestuda õlid, lipoproteiid leukosiin, valk volutiin.
Paljunemine. Vetikatel esinevad kõik paljunemistüübid: vegetatiivne , sugutu ja suguline. Vegetatiivne paljunemine toimub üherakulistel vetikatel raku, koloonialistel – koloonia jagunemise teel, paljurakulistel talluse tükkide, vahel aga spetsiaalsete vegetatiivse paljunemise elundite (nt mändvetikatel sigipungade) abil. Sugutu paljunemine toimub üherakuliste spooride või zoospooride abil, mis tekivad vegetatiivsetes rakkudes või sporangiumides nende sisaldise jagunemise teel. Varsti pärast tekkimist heidavad zoospoorid viburid ära ja kasvavad uuteks isenditeks. Suguline paljunemine võib toimuda iso-, hetero - või oogaamiana. Nende paljunemisviiside tulemuseks on sügoodi (2n) moodustumine. Pärast puhkeperioodi moodustub sügoodist meioosi teel neli zoospoori, mis annavad alguse uutele isenditele, või siis sügoot kasvab pärast jagunemist kohe uueks liikumisvõimetuks isendiks.
Levik ja majanduslik tähtsus. Enamik vetikatest elab vees, peamiselt meres. Ühed neist ujuvad vees vabalt, moodustades planktoni tuumiku, teised lebavad vabalt põhjas või kinnituvad sellele, moodustades tähtsa osa bentosest (veealused aasad ). Meredes täheldatakse vetikate massilist esinemist kuni 30m sügavuseni. Kõige varjutaluvamad pruun- ja punavetikad esinevad 100- 200m sügavusel, üksikud liigid aga 500m sügavusel ja sügavamalgi.
Mõned vetikad säilitavad eluvõime väga madalatel temperatuuridel. Polaarmaades ja kõrgmägedes elavad nad lumel , värvides selle sageli punaseks, roheliseks või kollaseks.
Vetikad elavad ka mullal, mullas ja isegi õhus. Mõned liigid, mis koos bakteritega satuvad viljatutele pindadele , on nende asustamise pioneerideks. Paljud neist osalevad aktiivselt mulla tekkes. Lämmastikku siduvad vetikad rikastavad mulda lämmastikühenditega. Mõned rohevetikate liigid kuuluvad kommpleksorganismide – samblike koostisse.
Vetikad rikastavad vett hapnikuga ning on ühtlasi kalade ja veelindude toiduks. Vetikajahu kasutatakse põllumajandusloomade söödaks. Vetikaid kasutatakse ka väetisena. Pruun- ja punavetikad on agari tooraineks . Agarit kasutatakse kondiitritööstuses ja mikrobioloogias, vetikate tuhka aga broomi ja joodi saamiseks.

Vetikate hõimkonnad vt. vetikate hõimkonnad tabelist!!!

19. Plastiidi tekkepõhjused ja teed: Vanimad eluolesed olid ainuraksed ilma tuumata organismid-prokarüoodid. Viimaste praegused esindajad on bakterid.
2mld a tagasi päristuumsed-eukarüoodid.Eristusid tuum, mitokondrid ,plastiidid ja teised membraaniga ümbritsetud organellid . Plastiidid ja mitokondrid paljunevad raku sees pooldudes- andis aluse oletusele, et need organellid on arenennud rakkude sees sümbiootiliselt elama asunud bakteritest. Niisugust päristuumsete rakkude rakkude tekke hüpoteesi nim Endosümbioos- erinevat tüüpi prokarüootide liitumine. Aeroobsed bakterid+ tuumaga rakk= mitokonder , fotosünteesivõimelistest bakteritest kloroplastid . Eukarüootne organism neelas sinivetikaraku, mis seejärel sai kõigi plastiidide eellaseks. Kõik plastiidid põlvnevad vabalt elavast sinivetikast. Kolm haru primaarseid plastiide, millest kaks (puna- ja rohevetikate haru) on andnud aluse sekundaarseteks endosümbioosideks. Sekundaarsetel endosümbiontidel ei ole säilinud enam oma mitokondreid. Tertsiaarne variant ka olemas.Plastiidid on taime kasvukuhiku rakkudes kõik ühesugsed- neid nim proplastiidideks. Rakkude spetsialiseerudes moodustuvad mitut tüüpi plastiidid. Need, milles moodustub klorofüll, arenevad fotosünteetiliselt aktiivseiks kloroplastideks. Kromoplastid sisaldavad teisi pigmente ja neis fotosünteesi ei toimu. Leukoplastid on värvitud. Amüloplastid ladestavad tärklist. Plastiide on ka protistidel.
Eukarüootse ehitustüübi eelised: raku liigendumine osadeks tagas senisest tõhusama tööjaotuse. DNA organiseerus kromosoomideks, raku lihtne pooldumine asendus mitoosiga. Arenesid välja meioos ja suguline paljunemine. Ulatuslikum geneetiline muutlikkus kaasnes ning avanesid võimalused uuteks evolutsioonilisteks muutusteks.
20. Hk. Punavetiktaimed- Rhodophyta. Liike umbes 4000 (õpikus 400)???. Nad on levinud troopilistes ja subtroopilistes, harvem parasvöötme meredes, ainult vähesed elavad magevees ja mullas. Nende tallus on paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas või lehtjas, kuni 2m pikk. Nagu pruunvetikatelgi, esineb eristumine kudede taolisteks rakkude kogumiteks. Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvöötmeid ei ole) või tipmine (kasvuvöötmed asuvad talluse harude tippudes). Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Elutsüklis puuduvad liikumisvõimelised vormid. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide – klorofülli, karotinoidide , fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Kromatofoorid on enamasti plaatjad, ilma pürenoidideta. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena. Mõnedel liikidel on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest.
Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa – trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sügoot jaguneb kohe, puhkeperioodita, ja areneb diploidseks harunevaks niitjaks talluseks. Nende niitide otstel tekivad karpospoorid. Viljastumine mõjutab ka karpogooni naabruses asetsevaid vegetatiivseid rakke. Need jagunevad samuti intensiivsemalt ja moodustavad karpospoore ümbritseva keraja tsütokarbi.
Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori.
Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. Tetraspoorsetel liikidel toimub gameto- ja sporofüüdi vaheldumine , kuigi need väliselt teineteisest ei erine. Enne tetraspooride moodustumist toimub meioos. Haploidne tetraspoor areneb gametangiumidega gametofüüdiks, diploidne karpospoor – tetrasporangiumidega sporofüüdiks.
Paljud punavetikad on tooraineks agari ja joodi tootmisel, neid tarvitatakse loomasöödaks ja toiduks.
21. Hk. Neelvetikad- Cryptomonada -vähe, vähetoidulisemates ja jahedamates vetes. Sisaldavad unikaalseid fotosünteesivaid pigmente. Meioosi ei ole. Mõned võivad ka heterotroofselt toituda. Unikaalsed pigmendid: Chl a ja Chl c2, unikaalseid fükobiliine jm.
Hk. Vaguviburvetikas- Dinomastigota -suurimad vetika hõimkondi. Soojades meredes fütoplanktonina. Esineb liike, mis toodavad inimesele ohtlikke toksiine(kalanduslikult halvad!). Meioosi ei ole. >4000 liigi. Mõned bioluminestseeruvad. Rakukesta plaadid (kui esinevad) tselluloosist, ränistunud. DNA organisatsioonilt meenutavad mõneti baktereid. Tüüpiline mitoos puudub.
22. Riik Esiviburlased: Kollakate pigmentidega vetikate hõimkonnad.
Hk. Ränivetiktaimed- Diatomophyta (Ploompuul Bacillariophyta ). Liike umbes 10000. Need on üherakulised mikrokoopilised organismid, mis vahel ühinevad kolooniateks. Ränivetikad on levinud kõikjal. Nad elavad soolases ja magevees, niiskel pinnasel , kividel , puude koorel jne. Veekogude põhjamudas on neid massiliselt. Ränivetikate pektiinainetest rakukest on väljaspoolt kaetud ränidioksiidist ränirüüga, mis koosneb kahest tihedalt kokkukäivast poolmest: välimisest (epitheca) ja sisemisest (hypotheca). Mõlemad poolmed koosnevad lamedast kaanest ja vööst – kaanega tihedalt ühendatud rõngast. Rüü poolmete vööd paiknevad teineteise sees. Kaant läbivad poorid ja lõhed. Kaante struktuur on väga mitmekesine ning omab tähtsust süstemaatikas.
Raku sees asetsevad protoplast ja vakuoolid ning üks tuum. Kromatofoorid on pruunika värvusega, kuna neis sisalduv klorofüll on maskeeritud karotinoidide ja diatomiiniga. Varuained ladestuvad õlitilkade, volutiini ja leukosiini näol.
Vegetatiivne paljunemine toimub protoplasti mitootilise jagunemise teel. Seejärel protoplastid lahknevad ja moodustavad uuesti rüü sisemise poolme. Selliste jagunemiste seeria põhjustab emaraku sisemise poolme saanud isendite mõõtmete järjekindlat vähenemist. Vähenemisele teeb lõpu suguline paljunemine, mis antud juhul e vii isendite arvu suurenemisele, vaid nende normaalsete mõõtmete taastumisele. Suguline paljunemine on väga omapärane: vähenenud mõõtmetega isendid lähenevad teineteisele, heidavad rüü ära ja kattuvad limaga. Iga rakk jaguneb meioosi teel, kusjuures tekib neli haploidset rakku – tetraad. Erinevate tetraadide kaks rakku liituvad omavahel, ülejäänud aga hävivad. Sügooti nimetatakse auksospooriks. Sellest kasvab uus, normaalsete mõõtmetega isend . Ränivetikate elutsükkel möödub diploidses faasis.
Väljasurnud ränivetikatest on tekkinud võimsad kivimite lademed. Neid kasutatakse dünamiidi toomisel, heli- ja soojusisolatsiooni materjalina, metallide lihvimiseks, filtrite valmistamiseks.
Hk. Pruunvetiktaimed- Phaeophyta. Liike umbes 900. Levinud kogu maailma meredes ja ookeanides , peamiselt rannaäärses madalvees, kuid vahel ka rannast eemal. Bentose oluline koostisosa. Talluse iseloomulik värvus – oliivirohelisest tumepruunini – tuleneb mitmesuguste pigmentide: klorofülli, karatinoidide ja fukoksantiini (pruun) koosesinemisest. Pruunvetikate tallus on paljurakuline. Neil võib jälgida arenguastmeid mikroskoopilistest organismidest kuni hiidorganismideni, mille pikkus ulatub vahel 30-50 meetrini. Madalamal arenguastmel olevate liikide tallus on niitjas, koosneb ühest rakkude reast . Kõrgemalt arenenud liikidel jagunevad rakud mitmes tasandis ja on osaliselt eristunud, moodustades rakkude komplekse, mis sarnanevad assimilatsiooni-, säilitus-, tugi- ja juhtkudedega. Selline eristumine on tingitud talluse liigestumisest osadeks, mis täidavad erinevaid ülesandeid:risoidideks, teljeks ja fülloidideks.
Pruunvetikate rakud on ühe tuumaga. Kromatofoorid on enamasti kettakujulised, neid on rakus palju. Varuained ladstuvad laminariini (polüsahhariid), manniidi (suhkuralkohol) ja õlide kujul. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad limastuvad kergesti. Tallus kasvab tipmiselt või interkalaarselt. Eluea pikkus ulatub mitme aastani.
Vegetetiivne paljunemine toimub talluse tükkide abil. Sugutu paljunemine toimub arvukate kahe viburiga zoospooride abil, mis tekivad üherakulistes, harvem paljurakulistes zoosporangiumides, või tetrasporangiumides tekkivate tetraspooride abil.
Suguline paljunemine iso-, hetero- või oogaamiaga. Iso- ja heterogameedid tekivad paljurakulistes gametangiumides, oogoonid ja anteriidid on üherakulised. Kõigil pruunvetikatel peale seltsi Fucales esineb elutsüklis hästiväljendunud faaside vaheldus . Meioos toimub zoo- või tetrasporangiumides. Zoo- või tetraspooridest areneb gametofüüt (n), mis võib olla ühe- või kahesuguline. Sügoot areneb ilma puhkeperioodita sporofüüdiks (2n). Erinevatel perekondadel on faaside vaheldus eriilmeline : ühtedel ei erine sporofüüt ja gametofüüt väliselt, teistel on sporofüüt suurem ja pikaealisem kui gametofüüt.
Pruunvetikad moodusatavad hiigelsuure fütomassiga veealuseid niitusid. Nad omavad üha suurenevat tähtsust sööda-, toidu- ja ravimitaimedena ning tehnilise toorainena.
23. Hk. Rohevetiktaimed - Chlorophyta. Liike umbes 16 000. Levinud kogu maailmas, peamiselt mageveekogudes, mõned meredes ja väga vähesed perioodilise niisutatuse tingimustes mullal, puutüvedel, plankudel, lillepottidel jne.
Selle hõimkonna esindajate näitel saab jälgida kaht arengusuunda: üherakulistest ühe tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini kõrgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja üherakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate ning edasi paljurakuliste enam või vähem eristunud tallusega vormideni, mis väliselt imiteerivad kõrgemate taimede elundeid, selle liini kõrgeimaks astmeks on mändvetikad.
Liikumisvõimeliste organismide liikumielunditeks on kaks, harvem neli ühesuguse pikkuse ja kujuga viburit. Rakud on ühe tuumaga, kuid võivad olla ka paljutuumalised. Kromatofoorid on enamasti pürenoididega, nende kuju, suurus ja hulk rakus on väga mitmesugused. Pigmendid on klorofüll ja karotinoidid, varuained- tärklis ja õli. Paljunemine on vegetatiivne, sugutu ja suguline. Suguline paljunemine esineb peaaegu kõigil liikidel, olles väga mitmekesine: isogaamia, heterogaamia, oogaamia, sügogaamia (konjugatsioon).
Rohevetiktaimed jagatakse kolmeks klassiks.
I- Klass Isocontophyceae- liikide arvu poolest kõige suurem klass. Tallus on üherakuline, koloonialine või paljurakuline. Elutsüklis esineb pikem või lühem liikumisvõimeline faas.
Koppvetikas- elab tavaliselt väikestes saastunud veekogudes või loikudes ja põhjustab sageli vee “õitsemist”. Tallus on üherakuline, mitmesuguse kujuga: ümmargune, ovaalne , munajas. Rakukest koosneb pektiiniainetest ja tselluloosist. Raku eesotsas on kaks tsütoplasmast viburit. Soodsates tingimustes paljuneb koppvetikas sugutult: protoplast jaguneb mitootiliselt kaheks, neljaks või kaheksaks osaks, millest emaraku sees moodusatavad rändeosed. Need on ehituse poolest sarnased täiskasvanud isenditega, kuid mõõtmetelt väiksemad ja tselluloosist kestata. Emaraku kesta limastumisel nad vabanevad, kasvavad täiskasvanud isendi mõõtmeteni ja moodustavad rakukesta. Suguline paljunemine tavaliselt isogaamne, kuid mõnedel liikidel on täheldatud ka hetero- ja isegi oogaamiat. Sügoot täitub varuainetega ja kattub paksu kestaga. Järgneb puhkeperiood. Soodsate tingimuste saabumisel jaguneb sügoodi sisu meiootiliselt, mille tulemusena tekib neli haploidset rändeost. Klorella- laialt levinud mageveekogudes, meredes, pinnases, puude tüvedel. Mõned liigid on samblike komponendiks. Tallus on üherakuline. Rakk on ümmargune, ehituselt meenutab koppvetikat, kuid on ilma viburite ja pulseeriva vakuoolita. Eosed on viburteta. Emarakus tekib kaheksa eost, mis vabanevad ja kantakse edasi veevooluga. Sugutu paljunemine toimub väga kiiresti. Sugulist paljunemist ei esine. Rakkudesse koguneb palju varuaineid, vitamiine, antibiootikume, sellepärast kultiveeritakse klorellat kui odavat toidutoorainet. Vesijuus - levinud jõgedes. Tallus on niitjas, harunemata, koosneb ühest reast ühesugustest rakkudest, kasvab tipmiselt, kinnitub substraadile värvusetu basaalraku abil. Kromatofoor on rõnga või poolrõnga kujuline ja paikneb seinmiselt. Rakus on üks tuum. Sugutul paljunemisel tekivad ükskõik millises rakus, välja arvatud basaalrakk, nelja viburiga rändeosed. Suguline paljunemine on isogaamne. Gameedid on väikesed, kahe viburiga, moodustavad samuti ükskõik millises rakus. Kopuleeruvad ainult erinevate isendite gameedid. Sügoot jaguneb meioosi teel. Tekib neli rändeost, mis kasvavad uuteks niitideks. Kogu elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. Caulerpa- merevetikas, millel on substraati mööda roomav , kuni 50 cm pikkune , vahel pikemgi tallus. Välisel sarnaneb risoomiga, millel on lisajuured ja suured lehed. Tallus on otsekui hiidrakk ühtse protoplasti ja paljude tuumade ning kromatofooridega. Talluses puuduvad vaheseinad, kuid esinevad tselluloosist tuginiidid. Sugutu paljunemine puudub, vahel esineb vegetatiivne paljunemine talluse tükkide abil. Suguline paljunemine on isogaamne. Kogu elutsükkel möödub diploidses faasis. Meioos toimub enne isogameetide moodustumist.
II- klass ikkesvetikad- Conjugatophyceae. Tallus on paljurakuline niitjas või üherakuline, ilma viburiteta. Suguline paljunemine toimub kojugatsiooni teel. Zoospoorid ja gameedid puuduvad.
Kreemvetikas- palju liike mageveekogudes – jõgedes, tiikides, järvedes ja laugastes. Niitjas tallus koosneb ühest rakkude reast. Kromatofoore on rakus 1-2, nad paiknevad seinmises tsütoplasmakihis. Kromatofoorid on pürenoididega, spiraalselt keerdunud lindid, sageli täkiliste servadega . Tuum asetseb raku keskel tsütoplasmas, mis on peente niitide kaudu ühendatud tsütoplasma seinmise kihiga . Vakuoole on mitu. Kasvab rakkude jagunemise teel. Vegetatiivne paljunemine toimub talluse tükkide abil. Suguline paljunemine on konjugatsioon: kaks isendit asetuvad paralleelselt, nende rakukestadel tekivad teineteise suunas väljasopistised, kokkupuutekohtadel kestad limastuvad, tekib kopulatsioonikanal, mille kaudu ühe, oletatava isasisendi raku protoplast läheb emasisendi rakku. Tekib suur ümmargune sügoot, mis kattub paksu kestaga ja kogub varuaineid õli näol. Pärast puhkeperioodi sügoot jaguneb meioosi teel. Sealjuures tekib neli haploidset rakku, millest kolm hävivad, üks aga kasvab uueks isendiks. Seega möödub elutsükkel haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot.
III- Klass (? Ploompuul, küsimuses HK.) Mändvetikad- tallus on suur, keeruka ehitusega. Elavad enamasti mageveekogudes (järvedes, sootides), kus moodustavad tihedaid puhmastikke. Sugutut paljunemist zoospooride abil ei esine. Vegetatiivne paljunemine toimub risoidide või talluse teistel osadel tekkivate sigipungade või talluse tükkide abil. Sugulise paljunemise elundid – oogoonid ja anteriidid – on paljurakulised. Mändvetikad on kõige kõrgemalt arenenud rohevetikad .
Mändvetika ( Chara ) talluse pikkus võib ulatuda mitmekümne senitimeetrini. Ta koosneb sõlmedest ja sõlmevahedest; sõlmedest harunevad külgharud. Peatelg koosneb kesksetest suurtest rakkudest, mis on ümbritsetud väiksematega. Tallus kinnitub veekogu põhja risoidide abil.
Vegetatiivne paljunemine toimub risoididel tekkivate sigipungade abil. Sugulisel paljunemisel tekivad mõnede üherakuliste külgharude kaenlas oogoonid ja anteriidid. Oogoonid on piklikovaalse kujuga. Nende sein koosneb spiraalselt keerdunud pikkadest rakkudest, mille tippudest eraldunud viiest lühikesest rakust moodustub kroon. Oogoonis paikneb munarakk. Anteriidid on oogoonidest väiksemad, ümmargused. Valminud anteriidid on oranzid. Anteriidi kest koosneb kaheksast kilpjast rakust, mille sisekülgedel on spermatogeenseid niite kandvad pidemed. Niitidest tekivad kahe ümmarguse viburiga spermatosoidid .
Viljastatud munarakust tekib sügoot (oospoor), mis läbib puhkeperioodi. Tema idanemisele eelneb meioos. Seejärel tekib lühike harunemata haploidne niit , millest kasvab uus taim. Elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot.
24. Silmviburvetikad: värvuselt rohelised, platiidil samad pigmendid, mis rohevetikal (?), kuid rakustruktuur teistes vetikatest äämiselt kauge . Auto-ja heterotroofe. Taime- ja loomavahepealsed. Kahetine olemus esineb ka teistel sekundaarsete plastiididega rühmadel. Rammusamates ja reostutatud vetes. Meioosi ei ole. > 1000 liigi. Ilmselt kunstlik rühm. Iseloomulik mitokondri ehitus.
25. Hk. Sambliktaimed- Lichenophyta. Liike üle 20 000.
Ehitus. Samblikud on sümbiootilised liitorganismid. Nad koosnevad kahest komponenidt – vetikast ja seenest . Vetikas moodustab eluks vajalikke süsivesikuid, mis ladestuvad talluses lihheniini kujul, seene hüüfid aga imavad ja säilitavad vett, mis on samuti eluks vajalik.
Samblike tallus koosneb seenehüüfide põimikust, mille vahel paiknevad rohe- või sinivetikad. Eristatakse kaht talluse ehituse tüüpi: homöomeerne – iidsem ja ehituselt primitiivsem, kus vetikarakud paiknevad kogu talluses korrapäratult või enam-vähem ühtlaselt ja hetetomeerne, kus vetikad on koondunud ühek kihiks, mida nimetatakse vetika- ehk gonidiaalkihiks. Samblikust eraldaud vetikad ei erine millegi poolest vabaltelevaist. Teiselt poolt, samblikel esinevad bioloogilised iseärasused, mis väljaspool sümbiosi puuduvad kummalgi komonendil. See väljendub näiteks samblike võimes elada sellistes kohtades, kus vetikad ega ka seened ei saaks üksinda elada. Samblikud võivad kasvada isegi klaasil ja metallil. Mitmed liigid kasvavad kividel, mullal ja puude koorel. Eriti suuri alasid katavad samblikud tundras. Sambliku tallus paikneb enamasti substraadi pinnal, harvem sees. Samblikud on võimelised üle elama pikki kuivaperioode, selleks ajaks lakkab elutegevus, eriti just fotosüntees.
Tallus kasvab väga aeglaselt. Ta on halli, pruuni, rohelist, oranži, erekollast või peaaegu musta värvi. Värvus sõltub erilistest pigmentidest, rauasooladest ja mitmesuguste hapete koostisest ja kontsentratsioonist.
Talluse kuju järgi eristatakse niitjaid samblikke, mille tallus on harunenud niidistiku kujuline; kooriksamblikke, mille tallus moodustab kividel, puudel ja mullal koorikuid; lehtsamblikke, mille lehtjas või plaatjas tallus kinnitub substraadile hüüfide kimpudest koosnevate ritsiinide abil; põõsassamblikke, mille tallus on enam või vähem harunenud puhma kujuline, kõrgus 12- 15cm .
Paljunemine. Samblikud paljunevad ainult vegetatiivselt, enamasti talluse tükikeste, vahel spetsiaalsete moodustiste – soreedide ja isiidide abil. Soreedid on mikroskoopilised tombud, mis koosnevad mõnest seenehüüfide põimikuga ümbritsetud vetikarakust. Nad tekivad hulgaliselt peamiselt lehtsamblike vetikakihis, harvem sügavamates kihtides. Isiidid on talluse pinnal paiknevad väljakasved, mis samuti sisaldavad sambliku mõlemaid komponente. Soreedid ja isiidid levivad tuule, vee ja loomade abil. Sattunud soodsatesse tingimustesse , kasvavad nad uueks talluseks.
Suguta ja suguline paljunemine esineb ainult ühel samblike komponendil – seenel. Sambliku tallus tekib ainult siis, kui eosest kasvanud seenehüüfid kohtavad antud samblikuliigile omast vetikat. Kui sobivaid vetikaid ei ole, siis hüüfid hukkuvad.
Samblike kasutamine: 1) Ravimid – antibiootikumid; 2) Loomasööt ja inimese toit – mannasamblik ja kirvasamblik (söödaks põhjapõtradele); 3) Parfümeeriatööstuse tooraine – lõhnakinnistajatena; 4) Värviallikad – looduslikud värvained loomsetele materjalidele; 5) Lihhenomeetria; 6) Lihhenoindikatsioon.
Edasi netist , sest seda raamatus ei ole!
Lihhenoindikatsioon:
1) Põhimõtted – erinevad samblikuliigid on õhusaastatuse, metsade püsivuse jms tunnuse suhtes erineva tundlikkusega, seega on viimaste astet võimalik määrata samblike liigilise kooseisu abil.
2) Meetodid – nt. linna kaardi ruudustamine ning samblikuliikide kooseisu kandmine igale ruudule.
3) Indikaatorliigid – Usnea hirta, Pertusaria amara, Parmelia sulcata, Hypogümnia physodes jt.
26. Enamikul kõrgematel taimedel on keha liigestunud elunditeks – juureks, varreks ja lehtedeks , mis koosnevad hästieristunud kudedest. Kõrgemate taimede elutsüklis on selgelt väljendunud sporofüüdi (2n) ( sporofaas - viljastumisest meioosini-diploidsus) ja gametofüüdi (n) (meioosist viljastumiseni) vaheldus. Sugulise paljunemise elundid on hulgarakulised. Emaselund – arhegoon koosneb laienenud alaosast ehk mõhust, kus tekib munarakk, ja kitsast ülaosast ehk kaelast, mis munaraku valmimisel avaneb . Sugulise paljunemise isaselund – anteriid, milles areneb hulk spermatosoide, on kotikesekujuline. Paljasseemnetaimedel on anteriidid redutseerunud , katteseemnetaimedel aga on redutseerunud nii anteriidid kui arhegoonid. Paljunemiselundite ehituse järgi jagatakse kõrgemad taimed kahte rühma: arhegoniaadi ja õistaimed. Arhegoniaatidehulka kuuluvad esimesed seitse kõrgemate taimede hõimkonda (hk. rüüniad, ürgraikad, sammaltaimed , koldtaimed, ositaimed, sõnajalgtaimed ja paljasseemnetaimed ), õistaimede hulka aga ainult üks hõimkond – katteseemnetaimed . Sügoodist areneb kõrgematel taimedel loode – sporofüüdi alge. Arhegoniaatidel areneb ta gametofüüdi (n) arvel, õistaimedel aga sporofüüdi säilituskoe – endospermi (3n) arvel.
Soontaimed -jaotuvad omakorda sõnajalgtaimedeks, paljasseemnetaimedeks ja katteseemne taimedeks. Omavad juhtkimpe vee ja toitainete transpordiks.
Kõrgemad taimed kui monofüleetiline evolutsiooniharu-1 ühine esivanem ja sellel pole ühtegi järeltulijat.
27. Gametofüüdi ja sporofüüdi võrdlus kõrgematel taimedel - Haploidsusest ja diploidsusest tulenevad põhimõttelised morfoloogilised erinevused.
Gametofüüt( eelleht )
Sporofüüt(täiskasvanud sõnajalgtaim)
Juhtkude
nõrk
Ksüleem ja floeem
Juured
olemas
Juurekarvad
risoidid
olemas
Kuivakindlus
Lehed
õhulõhed
Passiivne
Pole/väikesed lihtsad
Pole/lihtsad
Aktiivne
Varieeruvad
sulgrakkudega
Sporofüüdil kujunevad sporangiumid või õied. Neis toimub meioos, mille tulemusel arenevad haploidsed spoorid. Gametofüüdi areng algab spoorides ja lõppeb gameetide moodustumisega. Gameetideks-sugurakkudeks nim neid haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu.
28. Gametofüüdi ja sporofüüdi erinev osatähtsus kõrgemate taimede hõimkondades, selle võimalikud evolutsioonilised põhjused????
29. Hk. Sammaltaimed- Bryophyta. Liike umbes 35 000.
Ehitus.Sammaltaimede, nagu teistegi kõrgemate taimede elutsüklis toimub kahe faasi – sporofüüdi ja gametofüüdi vaheldus. Valdav on gametofüüt, kõigil teistel kõrgematel taimedel domineerib aga sporofüüt. Just sellepärast peetakse sammaltaimi taimede evolutsioonis iseseisvaks külgharuks.
Gametofüüt kujutab endast lehtjat tallust või varre ja lehtedega võsu. Juuri ei ole, nende ülesannest täidavad risoidid – pindmiste rakkude väljakasved. Sugulise paljunemise elundid on paljurakulised. Sporofüüt, mida sammaltaimedel nimetatakse sporogooniks, on sõltuvuses gametofüüdist. Morfoloogiliselt kujutab ta endast silindrilise jala tipus asetsevat kerakujulist, elliptilist või silindrilist eoskupart, mille sees arenevad eosed. Sporogoon on gametofüüdiga tihedalt seotud, kuna saab temalt vett ja vajalikke toitaineid. Sammaltaimede keha (gametofüüt ja sporogoon) maksimaalne suurus on 60cm.
Sammaltaimed on oma ehituse ja ökoloogia poolest lähedased vetikatele. Nagu vetikatelgi, puuduvad neil juhtkoed ja juured. Mõnedel primitiivsematel sammaltaimedel on tallus lamav ja dihhotoomselt harunev ning sarnaneb vetikate tallusega. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sammaltaimedel, nagu vetikatelgi, ei esine puitumist.
Levik. Sammaltaimed on levinud kõigil maakera mandritel, kuid ebaühtlaselt. Troopilistel aladel esinevad nad peamiselt mägedes. Väike arv liike on kuivade alade, näiteks seppide asukad. Mõned liigid on epifüütse eluviisiga , kinnitudes puukoorele, mõned kasvavad vees. Põhiline liikide mitmekesisus on koondunud põhjapoolkera niisketesse kasvukohtadesse, mõõduka ja külma kliimaga aladele. Eriti tundrate, soode ja metsade taimkattes kuulub neile tähtis koht.
Süstemaatika. Sammaltaimed ligitatakse kolme klassi: kõder-, maksa- ja lehtsamblad. Kõige suurem tähtsus on kahel vimasel.
I- Klass maksasamblad- Hepaticopsida. Liike umbes 10 000. levinud kõikjal. Maksasammalde ehituse primitiivsus annab tunnistust nende ürgsusest.
Helvik on klassi tüüpiline esindaja. Gametofüüt kujutab endast 10- 12cm pikkust dihhotoomselt harunevat lehtjat raksist (tallust), mis on mõlemalt poolt epidermiga kaetud. Ülemises epidermis on ventilatsiooniavad – õhulõhed. Need on suured rakuvaheruumid, mis on ümbritsetud eriliste, nelja kihina paiknevate rakkudega, õhulõhede alla asetsevad õhuruumid. Alumisel epidermil on väljakasved – üherakulised risoidid ja punakad või rohekad soomused , mida vahel peetakse taandarenenud lehtedeks. Ülemise epidermi all paikneb assimilatsioonikude, mis koosneb klorofülli sisaldavate parenhüümirakkude vertikaalsest tulbakestest. Allpool on õhukeseseinaliste klorofüllita parenhüümirakkude kiht. Seega on helviku tallusel dorsoventraalne ehitus.
Talluse ülapoolel tekivad kandjate otsas paiknevad sugulise paljunemise elundid. Helvik on kahekojaline taim. Ühtedel isenditel esinevad üheksakiirelise tähe kujulised arhegoonikandjad, mille alumisel küljel, tähekiirte vahel paiknevad arhegoonid. Teistel isenditel on kaheksanurkse kilbikese kujulised anteriidikandjad, mille ülepoolel asetsevais koopais paiknevad anteriidid. Arhegooni mõhus tekib munarakk. Pärast munaraku viljastamist spermatosoididega areneb sügoodist sprogoon. See kujutab endast lühikese jalaga eoskupart, mis kinnitub haustori abil gametofüüdile. Eoskupra sees tekivad sporogeensete rakkude meiootilise jagunemise tulemusena haploidsed eosed ja elateerid – pikad spiraalselt paksenenud seinaga steriilsed rakud, mis aitavad eostemassi kobestada ja paiskavad selle eoskuprast välja. Soodsates tingimustes areneb eosest eelniit. Selle tipmisest rakust kasvab uus helviku tallus.
Helvikud on laialt levinud. Kõige sagedamini võib neid leida niisketes kasvukohtades : järvede ja jõgede kallastel, jäärakutes ja niisketes metsades rohu sees.
II- Klass lehtsamblad- Bryopsida. Liike umbes 25 000. paljud liigid on levinud põhjapoolkera parasvöötmes ja polaaraladel. Tundra, soode ja metsade taimkattes domineerivad nad suurtel maa-aladel, avaldades suurt mõju pinnase niiskusesisaldusele.
Gametofüüt kujutab endast püstist telge – kauliidi, mis on kaetud lehetaoliste väljakasvete – fülloididega. Tinglikult võib neid nimetada varreks ja lehtedeks. Varre alumisel osal tekivad paljurakulised risoidid. Harunemine on külgmine. Telgede kasv toimub tipmise püramidaalse raku jagunemise teel. Kasv võib olla monopodiaalne või sümpodiaalne. Seoses sellega paiknevad sugulise paljunemise elundid ja sporogoon kas gametofüüdi tipus või külgharudel.
Klass jaotatakse kolmeks alamklassiks: lõhiskuprasamblad, turbasamblad ja pärislehtsamblad. Suuremat tähtsust omavad kaks viimast alamklassi.
a) Alamklass turbasamblad- Sphageniidae. Turbasambla liikidel on üsna sarnane ehitus, sellepärast on neid raske määrata. Gametofüüt kujutab endast eriti ülaosas tugevasti harunenud taime. Harud on tihedalt lehtedega kaetud. Turbasamblad elavad väga niisketes kasvukohtades. Sellepärast ei ole neil risoide ja niiskus tungib otse varde, mille alumine osa aja jooksul sureb. Varre ehitus on lihtne, selle keskel asetseb õhukeseseinalistest parenhüümsetest rakkudest säsi, mis täidab juht- ja säilituskoe ülesandeid. Säsi on ümbritsetud kahest kihist koosneva koorega : skleroderm täidab tugikoe, hüaloderm – veesäilituskoe ülesandeid. Hüaloderm koosneb suurtest surnud rakkudest, mis on üksteisega ja väliskeskkonnaga ühendatud ümmarguste avade kaudu. Vahel on neil rakkudel spiralsed kestapaksendid. Leht koosneb ühest kihist rakkudest, mis erinevad üksteisest ehituse ja talitluse poolest. Ühed neist on elusad, klorofülli sisaldavad, teised surnud, suuremad, avadest läbitud ja spiraalselt paksenenud kestaga, nagu hüalodermi rakudki. Viimast tüüpi leherakke nimetatakse hüalotsüstideks. Hüalotsüstid võivad koguda ja säilitada väga suuri veehulki, mis ületavad taime enda massi 30-40 korda.
Gametofüüdid võivad olla ühe- või kahekojalised. Anteriidid tekivad külgharudel lehekaenaldes. Neid katvad lehed on punaka värvusega. Arhegoonid asetsevad teistest lühematel harudel. Spermatosoidi ja munaraku ühinemisel tekib sügoot, mis annab alguse diploidsele faasile – sporogoonile. Sporogoon koosneb jalast ja kuprast. Jalg on lühike, sibulakujuline, kuid kui eosed on valminud, pikeneb gametofüüdi varre tipp tugevasti (ebajalg) ja tõstab kupra üles. Kupra keskelt kasvab üles ümmargune sammas, mida katab mütsina sporogeenset kudet sisaldav eoskott (sporangium). Kupra sein on tugev, mitmekihiline. Pealmises, klorofülli sisaldavas kihis on hulk väljaarenemata õhulõhesid. Kupar on kaetud kaanega, mis eoste valmimisel avaneb ja eosed pudenevad laiali. Elateere ei ole. Eostest tekib algul roheline tallusjas eelniit, sellel paiknevatest pungadest kasvab uus gametofüüt, mis on elutsüklis domineerivaks faasiks.
Turbasammalde ehituses on primitiivseid tunnuseid: tallusjas eelniit, juhtkimpude ja risoidide puudumine, kupra lihtne ehitus.
Turbasammalde tähtsus looduses on väga suur. Kogudes suuri veehulki ja kasvades tihedate mätastena, põhjustavad nad suurte maa-alade soostumist ja seda ka tundravööndis. Soode kuivendamiseks tehakse agromelioratiivtöid. Teiselt poolt, vanadel soodel on suur tähtsus turba tootmisel. Turbakihi kasv toimub väga aeglaselt – kõige soodsamates tingimustes moodustub 1cm paksune turbakiht umbes 10 aasta jooksul.
b) Alamklass pärsialehtsamblad- Bryidae. Liike umbes 24 600. Levinud laiemalt kui turbasamblad. Kasvavad mitmesugustes ökoloogilistes tingimustes tundrast ja metsatundrast kuni stepi ja kõrbeni. Kõige tüüpilisemad pärislehtsammalde kasvukohad , kus nad ilmselt domineerivad või moodustavad lausalise katte, on tundra, sood ja mõned metsatüübid. Pärislehtsamblad on turbasamaldega võrreldes palju mitmekesisema ehitusega. Sugulise paljunemise elundid tekivad ühtedel peateljel, teistel – külgharudel. Mõnedel liikidel peatelg ei harune.
Harilik karusammal ( Polytrichum commune) on üks kõige laiemalt levinud pärsialehtsamblaid. Ta kasvab metsades, lagendikel, sooservadel.
Gametofüüt on püstine, harunemata, kuni 15cm kõrgune või kõrgem, tihedalt lehtedega kaetud. Maa-alune osa paikneb peaaegu horisontaalselt , selle küljest harunevad risoidid. Varre keskel asetseva juhtkimbu moodustavad niinele ja puidule vastavad piklikud rakud. Juhtkimpu ümbritsev koor koosneb sklerodermist ja hüalodermist.
Lehed paiknevad spiraalselt. Nad koosnevad lineaalsest lehelabast, mis lõpeb hambulise tipuga, ja kilejast lehetupest. Lehe ülapoolel paiknevad liistakud ehk assimilaatorid. Tugikoe ja juhtkoe elemente sisaldav leherood on lamenenud .
Gametofüüdid on kahekojalised. Arhegoonid asetsevad emasgametofüüdi, anteriidid – isasgametofüüdi tipus. Pärast viljastamist areneb sügoodist sporogoon, mis koosneb pikast jalast ja kuprast. Kupar asetseb püstiselt või veidi kaldu ning on 4-5 tahulise prisma kujuline, kaetud arhegooni kestast moodustunud roostekarva kiulise tanuga. Kupar koosneb urnist ja kaanest, kupra alumine osa aheneb kaelaks. Kupra välispinnal on õhulõhed, keskel sammas, mis ülaosas laieneb ja moodustab õhukese vaheseina – epifragma. Samba ümber paikneb silindriline eosekott, mis niidikestega kinnitatud samba ja kupra seina külge. Eoste väljumist soodustab urni servas asetsevatest hambakestest suuääris ehk peristoom. Hügroskoopsed liikumisvõimelised hambakesed koosnevad hobuseraudjatest rakkudest, hambakeste ja epifragma vahele jäävad avad, kust eosed kuiva ilmaga välja pudenevad.
Eostest kasvab roheline harunenud niidi kujuline eelniit. Sellel tekivad pungad , millest aja jooksul areneb uus täiskasvanud gametofüüt.
30. Hk. Sõnajalgtaimed- Polypodiophyta. Sõnajalgtaimed on fülogeneetiliselt nooremad kui rüüniad, raikad ja kollad . Nad tekkisid umbes ühel ajal osjadega. Kui rüüniad surid täielikult välja, raikad ning kollad ja osjad on kaasaegses flooras esindatud ainult väheste liikidega, siis sõnajaltaimede õitseng jätkub ka kaasajal , ehkki ka veidi vähemalt määral kui varasemates geoloogilistes aegkondades. Kaasajal on sõnajalgtaimede liikide üldarv üle 10 000. sõnajalgtaimed on levinud kogu maakeral mitmekesistes kasvukohtades, alates troopilistest vihmametsadest ja soodest ning lõpetades kõrbetega. Kõige suurem on likide mitmekesisus niisketes metsades, kus nad kasvavad mitte üksnes maapinnal, vaid ka epifüütidena teistel taimedel.
Ehitus. Ürgsete sõnajalgtaimede sporofüüdid olid sambakujulise harunemata tüvega radiaalsümmeetrilised puittaimed . Hiljem tekkisid mõõduka ja külma kontinentaalse kliima tingimustes uued liigid, mis olid kohastunud eluks geofüütidena (pungad säilituselundites, mullas). Nende võsu lühenes, muutus rohtseks, lamavaks, dorsoventraalseks, omandas lisajuured. Kaasaegsed sõnajalgtaimed on enamasti mitmeaastased rohttaimed.
Erinevalt teistest kõrgematest eostaimedest kujutavad sõnajalgtaimed endast suurelehelist arengusuunda (megafüllia). Lehed kasvavad pikka aega tipmiselt. See annab alust arvata, et nad tekkisid teloomi lamendumise tulemusena. Enamasti täidavad lehed kahte ülesannet – fotosünteesivad ja kannavad eoseid. Mõnel liigil on ülemised lehed spetsialiseerunud eoste kandmisele, alumised – fotosünteesile. Enamik liike on sarnaseoselised, kui esineb ka erieoselisi.
Gametofüüt on enamasti kahesuguline. Parasvöötme liikidel on ta südjas, troopilistel liikidel – niitjas või tallusjas. On kohastunud eluks niisketes tingimustes. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Gametofüüt otsekui oleks jäänud peatuma vetika arengutasemel ja ehkki ka sporofüüt on täielikult maismaataim, ei ole sõnajalgtaimed suutnud “hõivata” maismaad.
Tähtsus. Sõnajalgtaimed on paljude taimekoosluste tähtsaks komponendiks, eriti troopilistes, subtroopilistes ja põhjapoolkera laialehistes metsades. Neid kasvatatakse dekoratiivtaimedena nii väljas kui kasvuhoonetes, samuti on nad kasutusel ravimtaimedena.
Süstemaatika. Hõimkonnad jaotatakse kolmeks klassiks: esikeerdlehikud, ebakeerdlehikud ja päriskeerdlehikud. Esikeerdlehikute klassi esindajad on kõik välja surnud. Ebakeerdlehikute klass kujutab endast hääbuvat arengusuunda, liikide üldarv on 150. päriskeerdlehikute klassi kuulub valdav enamus kaasaegseid sõnajalgtaimi.
Klass päriskeerdlehikud- Leptofilipsida. Liikide arv umbes 10 000. eluvormid on väga mitmesugused: puukujulised, liaanid , rohtsed epifüüdid (niisketes troopikametsades), mitmeaastased risoomiga rohttaimed (paras- ja külmvöötmes). Valdav enamus liike on sarnaseoselised maismaataimed. Ülejäänud (umbes 120 liiki) on erieoselised vee- ja sootaimed .
Maarja-sõnajalg on laialt levinud lehtmetsades, niisketes varjulistes kohtades. Sporofüüt on kuni 1m kõrgune mitmeaastane rohttaim . Vars kujutab endast maa-alust risoomi. See on lühike, paks, mustjaspruun, hästi väljendunud dorsoventraalse ehitusega ( pealmine pool kannab leherootsusid, alumine – peenikesi lisajuuri) ja lõpeb tipmise pungaga, mis kujutab endast lehealgmetest ümbritsetud kasvukuhikut.
Risoom on kaetud epidermiga. Selle all asetseb koor, mille välimine kiht koosneb tugikoest. Kesksilindri keskosas paikneb säsi. Kontsentrilised juhtkimbud asetsevad kesksilindri välimises kihis. Kambium puudub.
Lehed on suured, leheroots tihedalt kaetud pruunide sõklasoomustega. Lehelaba on piklik-elliptiline, kahelisulgjagune. Esimese järgu segmendid paiknevad vaheldumisi , nende tipud on teravad, teise järgu segmendid on hambulise serva ja nüri tipuga. Leht on kaetud epidermiga, mille rakud sisaldavad kloroplaste . Alumises epidermis on hulgaliselt õhulõhesid. Lehe mesofüll koosneb kobekoest, juhtkimbud on samasuguse ehitusega nagu risoomis.
Lehe alumisel poolel, piki teise järgu segmentide roodusid, paiknevad sporangiumide kogumikud – soorused. Sporangiumid on läätsekujulised, kinnituvad pika jala abil lehe väljakasvele – platsentale. Soorus on kaetud neerukujulise kileja loori ehk induusiumiga, mis kinnitub samuti platsentale. Sporangiumi kest on ühekihiline, paljurakuline. Õhukesekestaliste rakkude hulgas on U-kujuliselt paksenenud seintega rakkudest rõngas, mis ümbritseb sporangiumi 2/3 ulatuses. Sporangiumi kuivamisel tõmbuvad rõnga rakud kokku, sporangiumi kest rebeneb õhukeseseinaliste rakkude kohalt ja eosed paisatakse välja.
Eosed on ühesuurused, neerjas-ovaalsed, krõbulise pinnaga. Eoste moodustumisel toimub meioos.
Soodsatesse tingimustesse sattunud eosest kasvab gametofüüt (eelleht). See on rohelise ümarsüdja lehekese kujuline, kuni 4mm läbimõõdus, kinnitub mullale risoidide abil. Eellehe alpoolel, väljalõike lähedal, asetsevad arhegoonid, mille mõhuosa on eellehe koe sees. Ümmargused anteriidid paiknevad risoidide vahel. Sarnaseoseliste sõnajalgade gametofüüt on kahesuguline.
Viljastumine toimub vees. Sügoodist kasvab sporofüüdi alge.
Erieoselised sõnajalad on peamiselt troopiliste ja subtroopiliste metsade asukad. Ida-Euroopa lõunapoolsetes järvedes ja jõgede sootides võib kohata harilikku salviiniat. Tema sporofüüt kujutab endast kuni 15cm pikkust veepinnal ujuvat harunenud võsu. Varre kesksilindri keskel asetseb kontsentriline juhtkimp . Koores on suured õhuruumid. Lehed paiknevad varrel männastena. Igas männases on kolm lehte, kaks neist on rohelised ovaalsed ujulehed. Nende lehtede sisemuses on samuti arvukad õhuruumid. Iga männase kolmas leht on veesisene, jagunenud 8-12 niitjaks hõlmaks, mis on kaetud mitmerakuliste karvadega. Juured puuduvad. Vett ja selles lahustunud mineraalaineid imetakse kogu pinnaga, kuid peamiselt muundunud veesiseste lehtede abil. Soorused tekivad veesiseste lehtede alusel. Üks neist sisaldab mikrospooridega mikrosporangiume, teised – megaspooridega megasporangiume. Megaspooridest on eluvõimeline ainult üks. Soorused langevad sügisel veekogu põhja. Kevadel, pärast katete kõdunemist, tõusevad sporangiumid pinnale. Gametofüüdid arenevad sporangiumide sees. Mikrospooridest arenevad isaseellehed, mis koosnevad kahest vegetatiivsest rakust ja kahest anteriidist. Kasvades rebivad isaseellehed sporangiumi kesta katki ja vabanevad. Megaspooridst areneb emaseelleht. See on roheline, vähem taandarenenud kui isaseelleht. Tema ülemine osa kasvab sporangiumist välja, sellel tekib 3-5 arhegooni. Pärast viljastamist areneb sügoodist sporofüüdi alge, mis koosneb varrest ja lehest.
Seega põhjustab erieoselisus gametofüütide taandarengut.
Hk. Koldtaimed- Lycopodiophyta. Kollad on kõrgemaist taimedest ühed ürgsemad. Nad esindavad väikeselehelist evolutsioonisuunda. Nüüdisaegsed liigid on igihaljad mitmeaastased rohttaimed, väljasurnute hulgas oli ka puukujulisi liike.
Ehitus. Sporofüüdil on väikeste, vahel soomusekujuliste lehtedega (mikrofüllia) maapealne võsu. Lehed on vähe eristunud, neil on 1-2 harunemata roodu. Sõlmed ja sõlmevahed on nõrgalt väljendunud. Maa-alune osa kujutab endast lisajuuri omavat risoomi. Maapealsed ja –alused osad harunevad tipmiselt. Sporangiumid paiknevad lehtede (sporofüllide) ülapoolel. Sporofüllid on koondunud varre tippu eospesaks, harvem esinevad varrel sporogeense vöödina. Eosed on ühesuurused või erineva suurusega.
Gametofüüdid on maasisesed, 2-20mm pikad ja nad toituvad saprofüütselt. Viljastamine toimub veekeskkonnas.
Süstemaatika. Hõimkond jagatakse kaheks klassiks: kollad ja lahnarohud.
Klass kollad- Lycopodiopsida. Sporofüüdid on mitmeaastased rohttaimed. Varrel ja juurel puudub kambium. Lehed on ilma keelekesteta. Eosed on ühesuurused. Gametofüüdid on ühekojalised, saavad täiskasvanuks 1-15 aasta jooksul. Paljud liigid on välja surnud. Nüüdisaegses taimestikus on klass esindatud kahe perekonnaga. Neist arvukam ja laiemalt levinud on kolla perekond. Koldade majanduslik tähtsus on väike. Loomad neid ei söö. Neist saadakse ravimeid. Iidsetest aegadest on tuntud kolla eosed, mis sisaldavad mittekuivavaid õlisid. Eoseid kasutatakse imikupuudrina, vahel ka mudelvalutöödel vormide ülepuistamiseks, et detailide pind oleks sile ja et nad eralduksid kergesti vormist .
Karukold on okasmetsades laialt levinud taim.
Sporofüüt kujutab endast pikka roomavat võsu, millel on vertikaalsed külgharud ja lisajuured. Võsu ja juured harunevad tipmiselt. Juhtkimp asub varre keskel. Kesksilinder võtab enda alla väikese osa varrest. Paks kooreosa on läbitud lehejälgedest. Kambium puudub. Vars ja lehed on kaetud epidermiga, milles paiknevad õhulõhed. Lehelaba on lineaalne, terveservaline, lõpeb pika peenikese karvakesega.
Eospead asetsevad püstiste külgharude tippude kahe-, harvem kolme- kuni viiekaupa. Eospea on silindrilise kujuga, koosneb teljest, millel tihedalt paiknevad soomusjad, kolmnurksed, teritunud ja tõusva tipuga sporofüllid.
Sporofülli ülapoolel paikneb lühikesel jalal seisev neerukujuline sporangium eostega. Spoorid on ühesuurused, väikesed, tetraeedri kujulised. Eoste kest koosneb kahest kihist, välimisest – eksiinist ja sisemisest – intiinist. Sporangiumid avanevad ristlõhega. Spoorid kukuvad maapinnale ja mõne sentimeetri sügavusel mullas areneb neist aeglaselt, 12-15 aasta jooksul, gametofüüt. Kujult meenutab ta sibulakest, hiljem kasvab kuni 2cm suuruseks ja muutub liuakujuliseks. Gametofüüt on värvusetu, risoididega. Epidermi all paiknevad rakud on sümbioosis seeneniitidega. Mõnedel liikidel areneb gametofüüt maapinnal, siis tekivad tema rakkudes kloroplastid. Anteriidid ja arhegoonid asetsevad gametofüüdi ülapoolel parenhüümkoe sees. Spermatosoidid on rohkearvulised, kahe viburiga. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sügoodil ei ole puhkeperioodi, sellest tekib kohe sporofüüdi alge. esialgu asetseb see gametofüüdi kudedes, toitudes mõningal määral selle arvel, kuid peagi tungivad ta juured mulda ja algab sporofüüdi pikaajaline iseseisev elu.
Klass lahnarohud- Isoëtopsida. Sporofüüdid kujutavad endast puittaimi, mille tüvedel esineb teiskasv , või mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal väike väljakasve – keeleke . Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki.
Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest, nende keelekesed ei lange ära. Igas eospeas, sporofüllide kaenaldes, paiknevad lühikeste jalgade otsas mega - ja mikrosporangiumid. Megasporangiumis tekib neli megaspoori, mikrosporangiumis – hulk mikrospoore. Sporangiumidest vabanenud mega- ja mikrospoorid hakkavad soodsates tingimustes idanema. Mikrospoori sees tekib isasgametofüüt. See koosneb ühest vegetatiivsest rakust ja tugevasti redutseerunud anteriidist, mille sees arenevad kahe viburiga spermatosoidid. Emasgametofüüt areneb samuti peaaegu tervenisti megaspoori sees. Kui gametofüüt suuremaks kasvab, rebib ta megaspoori kesta katki. Läbi kolmeharulise lõhe väljub osa gametofüüdi kehast, millel tekivad arhegoonid ja risoidid. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sügoodist kasvab sporofüüdi alge.
Seega on erieoselisus tinginud gametofüütide kahekojalisuse ja redutseerumise. See on etendanud tähtsat osa taimde evolutsioonis.
Hk. Ositaimed- Equisetoptyha. Puukujulised esindajad on täielikult välja surnud, kaasaegses taimestikus on säilinud ainult rohttaimed.
Ehitus. Sporofüüdi iseärasuseks on männasena paiknevate külgharude esinemine. Lehed on samuti koondunud männasteks. Sõlmed ja sõlmevahed on selgesti väljendunud. Sõlmevahede alusel esineb sageli vahemeristeem. Lehed on redutseerunud, keskmised kuni väkesed, ühe keskrooga. Kloroplastid ei sisalda pürenoide. Sporangiumid paiknevad muundunud külgharude – sporangiofooride tippudes. Osjad võivad olla nii ühesuguste kui erinevate eostega. Esineb ka heterotallism – ühesugustest spooridest tekivad erinevast soost gametofüüdid. Eose kest koosneb kolmest kihist: intiinist, eksiinist ja periinist.
Gametofüüdid on väikesed, mõne millimeetri suurused, rohelised, ühe- või kahekojalised. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sügoodil ei ole puhkeperioodi.
Süstemaatika. Hõimkond jagatakse neljaks klassiks: ürgkidad, talblehikud, kalamiidid ja osjad. Esimesed kolm klassi on välja surnud. Osjad on esindatud mõlema poolkera nüüdisaegses taimestikus.
Klass osjad- Equisetopsida. Klassi kuulub üks perekond – osi. Liikide üldarv on 30-35. Levinud üle kogu maailma, välja arvatud Austraalias. Kasvavad enamasti niisketes kasvukohtades. Välimuse poolest sarnanevad oma puukujuliste eellaste – kalamiitidega, kuid on neist tunduvalt väiksemad. Maapealsed võsud on osjadel reeglina üheaastased, ainult üksikutel liikidel mitmeaastased, igihaljad. Mõned liigid on tähtsad söödataimed (liivosi, raudosi ). Kuid paljudel liikidel on epidermi rakkude kestad inkrusteeritud ränidioksiidiga, mis muudab nad mittesöödavaks. Paljud liigid on põldude ja karjamaade tülikad umbrohud, eriti happelistel muldadel (põldosi). Mõned liigid on koduloomadele mürgised (soo-osi). Osje kasutatakse ravimtaimedena. Nende varsi kasutatakse liivapaberi asemel.
Põldosi on üks levinumaid osjaliike. See on mitmeaastane rohttaim. Kasvab põldudel ja jäätmaadel umbrohuna. Tema maa-alune osa kujutab endast risoomi, mis tungib kuni 1m sügavusele mulda. Mõned risoomi lühikesed külgharud muutuvad säilitustärklisega täidetud mugulateks. Sõlmekohtades paiknevad männasena lehetuped ja lisajuured. Juure ehitus on primaarne, koores asuvad suured õhuruumid. Maapealsed võsud on kahesugused – eospead kandev kevadvõsu ja steriilne suvivõsu, mis vegeteerib hilissügiseni. Teistel osjaliikidel on kõik võsud ühesugused. Steriilne võsu on männasjalt harunenud, roheline, roidelise varrega, mille sõlmekohtadel asetsevad toruks kokkukasvanud lehetuped, mis lõpevad mustade, valge äärisega hammastega. Hambad kujutavad endast redutseerunud lehelabasid. Lehtede taandarengu tõttu on fotosünteesivaks elundiks vars. Varre pinnal on ühekihiline õhulõhedega epiderm. Epidermi all paikneb kooreosa, mis koosneb tugi- ja assimilatsioonikoest. Nende all on suurest õõnsusest läbitud põhiparenhüüm. Esikoor lõpeb endodermiga. Kesksilindri keskel asetseb põhiparenhüümist koosnev säsi, mille rakkude hilisemal eemaldumisel tekivad õõned. Juhtkoed on koondunud kimpudeks, mis asetsevad kesksilindri välimises osas. Juhtkimbud on kollateraalsed, kinnised; varrel, nagu juurelgi, ei esine teiskasvu.
Eosepäid kandvad võsud on jämedamad, pruunikad, klorofüllita, harunemata, 15-30cm kõrgused. Nende sõlmekohtades on samuti 8-9 suure hambaga torujas tupp . Eospead tekivad võsu tipus. Pärast eoste valmimist võsud hävivad. Sporofüll koosneb kuuekandilisest kilbikesest, jalast, mille abil see kinnitub eospea teljele, ja kilbikese serva külge kinnitunud kotjatest sporangiumidest. Spoorid on ühesuurused. Elateerid on spiraalselt keerdunud, lusikakujuliste laienditega lõppevate lintide kujulised. Mullal kasvavad eostest klorofülli sisaldava, hõlmjalt harunenud eellehed (gametofüüdid), mis on erinevast soost. Isaseellehtedel tekivad anteriidid, milles arenevad hulgaviburilised spermatosoidid, emaseellehtedel – arhegoonid. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sügoodil ei ole puhkeperioodi.
Seega on põldosja spoorid morfoloogiliselt küll sarnased, kuid erisugused.
Ploompuul on küsimus nii: Hk. Sõnajalgtaimed. Kl. Kidad (osjad). Kl. Pärisraikad (kollad, lahnarohud). Ja kl. Keerdlehikud (seltsid: Maokeelelaadsed, pärissõnajalalaadsed ja salviinialaadsed). Aga õpikus väheke teisiti.
31. Arengu tsükkel ja paljunemine : Sõnajalgtaimede sporofüüt (2n) on varre ja lehtedega rohttaim. Ta paljuneb eostega või vegetatiivselt risoomi abil. Eosed (1n) moodustuvad eoslates ehk sporangiumites. Need arenevad sõnajala lehtede alakülgedel paiknevates eoskuhjades. Koldade ja osjade eoslad on koondunud eospeadesse, mis asuvad võsu tipus. Sporangiumi kuivades selle kest rebeneb ja eosed paisatakse välja. Soodsates tingimustes kasvab eosest gametofüüt (1n), mis on 2...20 mm suurune eelleht. Erinevalt liigiti kinnitub eelleht risoidide abil maapinda või asub üleni mullas. Viimasel juhul elab eelleht sümbioosis seentega. Eellehe alaküljel asetsevad sugulise paljunemise organid – anteriidid ja arhegoonid. Anteriidides moodustub palju viburitega isassugurakke – spermatosoide. Arhegoonis areneb vaid üks munarakk. Viljastumine toimub veekeskkonnas – piisab veetilgast, et spermatosoidid saaksid viburite abil liikuda arhegooni ja viljastada munaraku. Eellehel olevast sügoodist (2n) areneb uus sporofüüt. Välja surnud : Tänapäeval on sõnajalgtaimede tähtsus suhteliselt väike. Niisketel aladel kasvanud puukujulistest koldade ja osjade jäänustest on aastamiljonite jooksul tekkinud kivisüsi. Mõned liigid on tuntud ravimtaimedena (näiteks maarjasõnajalg ja põldosi). Sõnajalad kui õistaimede eellased?????eellehe arengu võimalusi??
32. Hk. Paljasseemnetaimed- Gymnospermatophyta, Pinophyta. Nüüdisaegses flooras on neid umbes 800 liiki. Paljud liigid on välja surnud. Paljasseemnetaimed on laialt levinud kõigil mandritel. Parasvöötmes ja mägedes moodustavad nad ulatuslikke metsi, ehkki nende liikide arv on väike.
Ehitus. Sporofüüdid on enamasti puud, harvem puitunud liaanid või põõsad. Rohtseid vorme ei esine. Harunemine on külgmine, võsude kasv monopodiaalne. Tüvel esineb teiskasv. Trahheesid enamikul liikidel ei ole, puit koosneb ainult trahheiididest. Sõletorud on ilma saaterakkudeta. Lehed on ühtedel liikidel suured, jagunenud, sarnanevad sõnajalgade lehtedega; teistel väikesed, terved , soomusjad või nõeljad (okkad). Paljasseemnetaimeded on, väheste eranditega, igihaljad taimed. Peajuur ja külgjuured on mükoriisaga. Üks kõige tähtsamaist tunnustest on seemnealgmete esinemine. Seemnealge kujutab endast megasporngiumit, mis on ümbritsetud erilise kaitsekesta, integumendiaga. Seemnealgmed paiknevad katmatult megasporofüllidel, pärast viljastumist tekivad neist seemned. Seemnete tekkimine andis paljasseemnetaimedele suured eelised eostaimede ees ja võimaldas neil saavutada maismaal valitseva seisundi.
Paljasseemnetaimede elutsüklit vaatame hariliku männi näitel. Sporofüüt on kuni 50m kõrgune puu, mis elab kuni 400 aastaseks. Harunemine on külgmine. Tüvi on hästi välja arenenud, sellel paiknevad männasena külgharu. Võsude kasv on monopodiaalne. Võsud on kaetud pruunide soomusjate lehtedega. Nende kaenlas paiknevad lühivõrsed, mis kannavad kahekaupa asetsevaid nõeljaid lehti. Nõeljad lehed ehk okkad on ristlõikes lame-kumerad, nende keskel kulgeb kaks juhtkimpu.
Eoste moodustumine algab 30-40-ndal eluaastal . Sporofüllid on koondunud kahesugusteks käbideks, mis omavahel tugevasti erinevad, kuid tekivad ühel taimel. Isaskäbid paiknevad rühmadena, emaskäbid – üksikult.
Isaskäbi tekib soomuse kaenlas lühivõrse asemel, tema pikkus on 4-5mm, läbimõõt 3-4mm. Ta kujutab endast väljakujunenud teljega võsu, millel sporofüllid paiknevad spiraalselt, kattes üksteist katusekivijalt. Telje alusel on kaitsvad soomused. Mikrosporofüll on munajas, õhuke ja lame, kahe mikrosporangiumiga alapoolel. Sügiseks lõpeb mikrosporangiumides mikrospooride emarakkude moodustumine. Kevadel toimub meioos, mille tulemusena igast diploidsest emarakust tekib neli mikrospoori. Mikrospoor on ühe tuumaga, tema kest koosneb intiinist ja eksiinist, mille vahele tekib kaks õhupõit. Siinsamas mikrosporangiumis toimub mikrospoori idanemine ja temast kasvab isasgametofüüt, mida nimetatakse tolmuteraks. See areneb mikroskoopri sees ja on veel rohkem taandarenenud, kui eespool vaadeldud erieoselistel taimedel. Mikrospoori tuuma jagunemisel tekib kaks protalliaalset rakku, mis varsti lagunevad. Need on gametofüüdi ainsad vegetatiivsed rakud. Seejärel jaguneb mikrospoori tuum veel üks kord ja uuesti tekib kaks rakku – anteriidrakk ja vegetatiivne rakk. Mikrospoori kestad jäävad tolmutera kestadeks. Tolmutera valmimise ajaks avaneb mikrosporangium pikilõhega ja tolmuterad pudenevad välja. Õhupõied soodustavad nende edasikandumist tuulega . Isasgametofüüdi edasine areng toimub emaskäbides seemnealgme sees.
Emaskäbid tekivad noorte võsude tippudes. Nad on suuremad ja keerulisema ehitusega. Peateljel paiknevad väikesed kattesoomused, mille kaenaldes tekivad paksud seemnesoomused kahe seemnealgmega ülepoolel. Seemnesoomus on taandarenenud külgvõsu, mitte megasporofüll. Noor seemnealge koosneb nutsellist ja integumendist. Nutsell ongi megasporangium. Esialgu koosneb nutsell ühesugustest diploidsetest rakkudest. Seejärel eristub tema keskosas üks suurem, arhespoorirakk. See jaguneb meioosi teel, moodustades neli megaspoori. Kolm neist hävivad edaspidi. Megasporangium ei avane kunagi, megaspoor jääb tema sisse. Megaspoor jaguneb korduvalt ja temast tekib emasgametofüüt, mida nimetatakse endospermiks (n). Endospermi kahest välimisest mikropüüliapoolest rakkust moodustub kaks arhegooni, mis on rohkem taandarenenud kui sõnajalgtaimedel.
Tolmuterad kanduvad isaskäbidest seemnealgmetele ja satuvad kleepuva vedeliku tilgakesse, mis tekib nutselli ja integumendi vahel ning väljub mikropüüli kaudu. Kuivades tõmbab see vedelik tolmutera seemnealgmesse. Pärast viljastamist kasvab mikropüül kinni ja seemnesoomused sulguvad. Isasgametofüüt jätkab oma arengut seemnealgmes. Eksiin rebeneb, intiiniga ümbritsetud vegetatiivne rakk moodustab tolmutoru, mis tungib nutselli koesse ja kasvab arhegooni suunas. Anteriidirakk jaguneb kaheks rakuks: jalarakuks ja spermatogeenseks rakuks. Nad lähevad tolmutorusse, mis viib neid arhegooni juurde. Vahetult enne viljastamist tekib spermatogeensest rakust kaks spermiumi – viburitega isassugurakku. Tolmutoru tungib läbi arhegooni kaela munarakuni. Suurenenud turgori tõttu tolmutoru ots rebeneb ja sisaldis paisatakse munaraku tsütoplasmasse. Vegetatiivne tuum laguneb. Üks spermiumidest liitub munaraku tuumaga, teine hävib. Tolmlemisest kuni viljastamiseni kulub männil umbes 13 kuud. Sügoodist (2n) tekib idu. Idu kasvab endospermi (n) varuainete arvel. Idu koosneb juurest, varrest, mitmest idulehest ja pungast. Idu on ümbritsetud endospermiga, mis kasutatakse ära idanemisel. Intengiumist tekib tugev seemnekest . Nii kujuneb seemnealgmest seeme. See paikneb seemnesoomusel ja on varustatud tiibja väljakasvega; see on eriliseks kohastumiseks, soodustades seemnete levimist tuule abil. Seemned valmivad sügisel, teisel aastal pärast tolmlemist. Käbide pikkus on selleks ajaks 4-6cm. Nad on piklik-elliptilised, terava otsaga, soomused puituvad ja muutuvad rohelisest hallikaspruuniks. Järgmisel talvel käbide otsad pöörduvad allapoole, soomused lähevad laiali ja seemned langevad välja. Emataimest eraldunud seemned võivad pikka aega olla puhkeseisundis, soodsate tingimuste saabumisel hakkavad nad kasvama.
Seega on paljasseemnetaimedel, võrreldes sõnajalgtaimedega, rida progressiivsemaid tunnuseid: gametofüüdid on täielikult kaotanud iseseisvuse, nad tekivad sporofüüdil ja elavad selle arvel; viljastamine ei ole seotud veega; sporofüüdi alge, mis toitub küll gametofüüdi arvel, paikneb seemnes ja on kindlalt kaitstud ebasoodsate tingimuste eest. Paljasseemnetaimede seemne iseärasuseks on tema kahesugune päritolu: toitekude ( endosperm ) kuulub gametofüüdile (n), idu on uue sporofüüdi alge (2n), seemnekest ja nutsell moodustavad emasporofüüdi (2n) kudedest.
Süstemaatika: (Ploompuu järgi) Jaotatakse viide klassi: palmlehikud, hõlmikpuud, okaspuud , ebaokaspuud. Edasi on õpikust, seega mitte Ploompuu süstemaatika!
Klass palmlehikud- Cycadopsida. Lehed on suured, sulgjad, harvem terved, lineaalsed. Varrel (tüvel) on paks säsi ja koor ning suhteliselt õhuke puit. Seemnealgmed paiknevad lehekujuliselt või enam või vähem muundunud megasporofüllidel, mis asetsevad üksikult või on koondunud käbideks. Kujutavad endast suurelehelist arengusuunda. Klass jaotatakse kolmeks seltsiks: seemnesõnajalalaadsed (kõige ürgsemad ja primitiivsemad paljasseemnetaimed, täielikult välja surnud), palmlehikulaadsed (umbes 100 liiki, levinud Ida- Aasia , Austraalia, Aafrika ja Ameerika troopilistel ja subtroopilistel aladel. Aeglaselt kasvavad puud, mille kõrgus kuni 20m ja eluiga kuni 1000 aastat) ja ürgpalmlehikulaadsed (täielikult välja surnud).
Klass okaspuud- Pinopsida. Lehed on enamasti rootsuta, väikesed, süstjad, nõeljad või soomusjad, harvem suured, laiad. Tervikuna esindab klass väikeselehelist arengusuunda. Tüvel on vähe säsi ja õhuke koor, kuid paks puit. Megasporofüllid on tugevasti muundunud, koondunud hõredateks või tihedateks käbideks. Klass jaotatakse kolmeks seltsiks: ihnelehikulaadsed (Välimuselt sarnanevad kaasaegsete okaspuudega. Täielikult välja surnud.), hõlimikupuulaadsed (Ainus esindaja hõlmikpuu. Kuni 40m kõrge.) ja okaspuulaadsed (Paljasseemnetaimede kõige arvukamad esindajad, umbes 600 liiki. Levinud enamasti põhjapoolkeral, kus moodusatavad ulatuslikke okasmetsi, mis koosnevad ühest või mõnest liigist).
Klass vastaslehikud- Gnetopsida. Erinevad teistest paljasseemnetaimedest järgmiste tunnuste poolest: trahheede olemasolu teispuidud, katete esinemine mikro ja megasporofüllide ümber, isas - ja emasgametofüüdi tugev taandareng, suguline paljunemine sarnaneb mõningal määral katteseemnetaimede kahekordse viljastamisega. Seemnealgmeid on üks, lootel on kaks idulehte. Puidul puuduvad vaigukäigud. Klass jaotatakse kolmeks seltsiks: efedralaadsed (Seltsi kuulub üks sugukond ühe perekonnaga – efedra, mis hõlmab 40 liiki. Enamasti on need kõrbete, poolkõrbete, kiviste nõlvade asukad. Väikesed puud, enamasti aga põõsad või liaanid, mille kõrgus ulatub 5-8 meetrini.), vastaslehikulaadsed ja velvitšialaadsed.
NB! Edasi on juba netist otsitud!
Klass hõlmikpuud- Ginkgophyta. Tunnused: trahheiidid; liikumisvõimeline spermatosoid; viljastamine tolmutoru tipu lõhkemisega; lehvikjad suvehaljad lehed; seemnealgmned ja mikrosporangiumid eri taimedel; seemned kaotud lihaka kihiga; arvestatav teiskasv. 1 liik.
33. Sugukond tulikalised- Ranunculaceae. Hõlmab umbes 2000 liiki (45 perekonda). Paljud neist on laialt levinud külma ja mõõduka kliimaga maades, mõned aga kasvavad troopilistel aladel. Tulikalistel on sageli taimkattes tähtis osa, eriti niisketel niitudel ja metsades. Peamiseks eluvormiks on mitmeaastased rohttaimed, mis talvituvad risoomide ja mugulatena , harvem väikesed põõsad või liaanid. Puitunud vartega liigid on sekundaarse päritoluga, arvatavasti on nad tekkinud rohtsetest vormidest.
Lehed on tavaliselt abilehtedeta, lihtsad, jagusad või lõhised, paiknevad vahelduvalt või vastakult. Õied on väga mitmesuguse ehitsega: atsüklilised, hemitsüklilised või tsüklilised; aktinomorfsed või sügomorfsed; õiekate on lihtne või kaheli; emakkond apokarpne või tsönokarpne. Õite mitmekesisus tuleb sellest, et sugukonnaks ühendatud perekonnad on mitmesugusel arenguastmel. Ühtedel on õite ehituses hulgaviljalistele omaseid primitiivseid tunnuseid: lihtne õiekate, õieosade ebakindel arv ja spiraalne asetus, nektaariumide puudumine (perekond kullerkupp, sinilill, ülane, varsakabi ). Teistel on seoses putuktolmlemisega õie ehituses kõrgelt spetsialiseerunud tunnuseid: kannus ( kurekell , varesjalg ), sügomorfne õiekate (käoking, varesjalg). Mõned perekonnad on kohastunud tuultolmlemiseks, neil on õied taandarenenud (ängelhein). Järelikult on perekondade eristamisel õie ehitusel esmajärguline tähtsus. Viljad on enamasti koguviljad (koosnevad kokkurviljadest või pähklikestest) või marjad. Tulikalised sisaldavad sageli mürgiseid alkaloide, kariloomad tulikalisi ei söö, mistõttu nad on heina- ja karjamaadel ebasoovitavaks komponendiks. Enamasti on tulikalised dekoratiiv - ja ravitaimed.
Mõned perekonnad: kukekannus , käoking, ängelhein ja tulikalised.
34. Sugukond roosiõielised- Rosaceae . Liikide arv umbes 300 (115 perekond); laialt levinud põhjapoolkera subtroopilise ja mõõduka kliimaga aladel, mõned liigid kasvavad lõunapoolkera maades. Kuigi roosiõielised terikuna moodusatavad loomuliku sugukonna , on nende vegetatiivsete ja generatiivsete elundite ehitus väga mitmekesine. Eluvormid- igihaljastest puudest rohttaimedeni (peamiselt kaheaastased). Liht- või liitlehed , abilehtedega või ilma, sulg - või sõrmroodsed. Mõnedel liikidel esineb õite ja viljade madalama arenguastme tunnuseid, mis lähendavad neid hulgaviljalistele, näiteks emakate suur arv. Teistele on omane õieosade arvu vähenemine ja progressiivsete tunnuste, näiteks alumise sigimiku esinemine. Õie spetsialiseerumine on esmajoones seotud viljade ja seemnete levimiseks vajalike kohastumuste tekkega. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on emakkonna ja õiepõhja ehitus. Õitel võib olla krooniline õiepõhi ja apokarpne emakkond või nõgus õiepõhi ja tsönokarpne emakkond. Nende kahe äärmuse vahel esinevad mitmesugused üeminekud. Liua-, kausi - või karikakujulist õõnsat õiepõhja nimetatakse hüpantiumiks. Selle moodustamisest võtavad peale õiepõhja osa veel teised õieosad – tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka välistupp. Viljade valmimisel värvub õiepõhi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt.
Roosiõielised erinevad tulikalistest järgmiste unnuste poolest: hästi väljakujunenud hüpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel , esineb välistupp; õied on alati aktinomorfsed, tsüklilised, viietise (harva neljatise) kaheli õiekatte ja ringina asetseva tolmukatega, mille arv on 2, 4 või enam korda kroonlehtede arvust suurem. Rohtsete roosiõieliste, nagu tulikalistegi hulgas peaaegu ei esine söödataimi, kuid mürgiseid taimi on väga harva.
Roosiõieliste sugukond jaotatakse õite ja viljade ehituse iseärasuste järgi neljaks alamsugukonnaks: enelalised, kibuvitsalised, õunapuulised ja ploomipuulised.
Alamsugukond enelalised- Spiraeoideae. Põõsad, mitmeaastased rohttaimed. Lehed vahelduvad, harvem vastakud. Õiepõhi enamvähem lame, harva nõgus. Tupp koosneb viiest alusel kokkukasvanud tupplehest, kroon – viiest vabast kroonlehest. Tolmukkond koosneb suurest hulgast vabadest tolmukatest. Emakkond apokarpne, emakaid enamasti viis. Ülemine sigimik sisaldab vähemalt kaks seemnealget. Vili on kogukukkurvili, harvem kupar, mis moodustub emakate kokkukasvamisel . Siia kuulub perekond enelas .
Alamsugukond kibuvitsalised- Rosoideae. Liikide üldarv umbes 800. peamised eluvormid on igihaljad ja heitlehelised puud, põõsad, liaanid, mitmeaastased rohttaimed. Õiepõhi on kumer kuni nõgus, kuiv või lihajas, tupplehtede alustega kokku kasvanud. Tupp on mõnedel liikidel välistupega. Emakkond apokarpne või tsönokarpne. Enamasti koguviljad: koguseemnis, -pähklike, -kukkurvli või – luuvili .
Siia kuuluvad perekonnad kibuvits , murakas ja maasikas.
Alamsugukond õunapuulised- Pomoideae. Puud ja põõsad. Sigimik alumine, õiepõhi nõgus. Õiekate kaheli, viietine. Tolmukaid enamasti 20. emakkond on tsönokarpne, viljalehti on tavaliselt 5, sageli on nende arv vähenenud 2-3 või isegi üheni. Alumine sigimik kasvab karikakujulise hüpantiumiga kokku. Vili on marjataoline õunvili. Vilja tipus säilivad tupe jäänused. Selle alamsugukonna esindajad on põhjapoolkera ja parasvöötme puuviljastruktuuride – õunapuude, pirinipuude, aiva jt. Rohkearvuliste sortide lähteliikideks. Siia kuuluvad perekond õunapuu, pirnipuu, pihlakas .
Alamsugukond ploomipuulised- Prunoideae. Puud, põõsad. Õiepõhi on nõgus, kuid ei kasva sigimikuga kokku. Emakkond koosneb ühest viljalehest, seemnealgmeid on kaks, neist areneb ainult üks. Vili on lihakas , harvem kuiv luuvili. Siia kuuluvad perekond kirsipuu, ploomipuu , aprikoosipuu.
35. Sugukond liblikaõielised- Fabaceae, Papilionaceae. Umbes 12 000 liiki (490 perekonda, paljud on polümorfsed). Sugukonna esindajatel on esmajärguline tähtsus kuiva ja sooja samuti mõõduka ning külma kliimaga alade taimkattes. Peamised eluvormid on puud, põõsad, liaanid, mitme- ja üheaastased rohttaimed. Enamik rohtseid liike on koondunud mõõduka ja isegi külma kliimaga aladele, enamik puid ja põõsaid aga – troopilistel alatel. Maaviljeluse seisukohalt tähtis liblikaõieliste bioloogiline iseärasus on sümbioos mügarbakteritega, mis on võimelised omastama õhulämmastikku. Lehtede asetus vahelduv, enamasti esinevad abilehtedega liitlehed. Õisik kobar , tähk või nutt . Õis on liblikjas. Tupp on liitlehine, 5 tipmega, korrapärane või kahehuuleline. Kroon on sügomorfne, koosneb viiest kroonlehest: 3 neist on lahus (puri ja kaks tiiba), 2 aga osaliselt kokku kasvanud (laevuke). Mõnikord (perekond ristik ) kasvavad kokku kõik kroonlehed peale purje. Tolmukkond koosneb 10 tolmukast. Mõnedel perekondadel on kõik 10 tolmukat vabad, teistel on tolmukaniidid kokku kasvanud, moodustades toru, milles asetseb emakas. Enamikul liikidel on aga 9 tolmukat kokku kasvanud ja üks vaba. Ainult viimast tüüpi õied sisaldavad nektarit. Tolmukapead asetsevad tolmukaniitidest moodustunud toru suhtes risti- või kaldasendis. Emakkond on üheosaline apokarpne, sigimik ülemine. Vili on kas hulgaseemneline ja kahe õmblusega avanev või üheseemnelisteks osadeks lagunev kaun või üheseemneline sulgvili. Valgusisaldus seemnete kuivaines on väga suur: hernel 34%, kikerhernel 31%, lupiinil kuni 61%. Toiduvalgu kvaliteedi järgi on esikohal aeduba ja lääts. Valgud sisaldavad inimesele ja loomadele väga vajalikke aminohappeid.
Paljudel liblikõieliste liikidel on suur rahvamajanduslik tähtsus: nad on toidu-, sööda-, mee-, dekoratiiv- ja haljasväetisetaimed. Toidu- ja söödaväärtus alaneb mõnikord glükosiidide ja alkaloidide suure sisalduse tõttu.
Siia kuuluvad perekond hiirehernes, hernes , ristik, lutsern , aeduba, sojauba ja lupiin.
Liblikõieliste (ristik, lutsern, mesikas, lupiin) kasvatamise eesmärk on mulla rikastamine orgaanilise aine ja taimede poolt omastavate toiteainetega. Liblikõielised seovad juurtel olevate mügarbakterite kaasabil õhulämmastikku. Mineraalseid taimetoiteelemente aga omastavad nad tänu sügavale tungivale juurekavale mulla alumistest horisontidest, kuhu mitmed põllukultuurid, nagu teraviljad , kartul jt oma nõrga juurestikuga ei tungi. Liblikõielised on nagu lämmastikväetiste miniatuursed vabrikud ja omastavate taimetoiteelementide transportijad mulla sügavamatest kihtidest künnikihti.
Liblikõieliste taimede maapealsed ja maa-alused osad lagunevad mullas suhteliselt kergesti, nii suurendavad nad ka mulla huumusesisaldust. Nende sügavate juurte tekitatud kanaleid mööda saavad aga järgnevad kultuurid oma juurestikku arendada.
36. Sugukond huulõielised- Labiatae, Lamiaceae. Sugukonda kuulub 4000 liiki (üle 200 perekonna). Mitme- ja üheaastased rohttaimed, poolpõõsad, harva põõsad. Kasvavad kõigil mandritel, peale Antarktise, kuid kõige suurem on liigirikkus Vahemeremaades , Ees- ja Kesk-Aasia põuastel aladel.
Vars neljakandiline. Leheseis vastak. Abilehtedeta lihtlehed. Vars ja lehed on kaetud näärmekarvade või –soomustega, mis eritavad eeterlikke õlisid. Õisik – ebamännase mitmesugused tüübid. Õied sügmorfsed, tihti kahehuulelised, harva peaaegu aktinomorfsed. Tupp liitleheline, kellukjas , putkjas või kahehuuleline, tavaliselt viietine. Kroon alati viietine, kroonlehtede kokkukasvamise tõttu on ta alumine osa putkjas. Tüüpilistel juhtudel on kroon kahehuuleline, ülahuul koosneb kahest, alahuul kolmest kroonlehest. Harvem on kroon näivalt neljaosaline või ühehuuleline. Putkjas osa on seest paljas ja sile või allpool tolmukate kinnitumiskohta karvaringiga, viimase olemasolu või puudumine on süstemaatikas tähtis tunnus. Tavaliselt esineb 4 tolmukat, mis on kinnitunud krooniputke külge, mõni perekond on ainult kahe tolmukaga. Emakkond koosneb alati kahest kokkukasvanud viljalehest. Sigimik ülemine, 4-pesaline (2 ebavaheseina), igas pesas 1 seemnealge. Emakakael on üsna pikk, lõpeb kaheharulise suudmega. Vili laguneb neljaks pähklikeseks.
Lõhnavate eeterlike õlide sisalduse tõttu kasutatakse huulõielisi laialdaselt parfümeerias ( rosmariin ja lavendel), toiduainetööstuses (muskaatsalvei) ja meditsiinis (piparmünt, salvei, basiilik , südamerohi, liivatee ). Mõnda liiki kasutatakse dekoratiivtaimena (leeksalvei, iisop ). Umbrohud on valge iminõges, perekondade nõianõges, kõrvik jt. liigid.
Terpenoidid ??????
37. Sugukond maavitsalised - Solanaceae. Umbes 2200 liiki (85 perekonda). Keskmistel laiustel esindatud peamiselt rohttaimedega. Harva poolpõõsad ja isegi põõsad. Troopilistel aladel, eriti Lõuna-Ameerikas valdavalt väänduvad põõsad ja puud. Lehed vahelduvad, abilehtedeta, lihtsad, terve või jaguse lehelabaga. Varres esinevad bikollateraalsed juhtkimbud. Õied pööristes või üksikult, väliselt aktinomorfsed, kuid emaka kaldasetuse tõttu tihti kergelt sügmorfsed. Tupp 5-hambaline, säilib viljade küljes. Kroon liitleheline, ratasjas, liudjas, putkjas või laikellukjas. Krooni külge kasvab seestpoolt, vaheldumisi krooni hammastega, 5 tolmukat 2-pesaliste, harvem 4-pesaliste tolmukapeadega. Emakkond tsönokarpne, koosneb kahest viljalehest. Sigimik ülemine, enamasti 2-pesaline, kuid ebavaheseinte tekke või õite kokkukasvamise tõttu võib olla 4-6-pesaline. Vili – mari või kupar, harva luuvili. Paljudel liikidel (kartul, baklažaan, tomat , punapipar), on suur majanduslik tähtsus aedviljataimedena, teised sisaldavad alkaloide ja on kasutusel ravimtaimedena. Mõned üheaastased taimed on dekoratiivtaimed.
Siia kuuluvad perekond maavits , tubakas, punapipar.
38. Sugukond ristõielised- Cruciferae, Brassicaceae. Ristõielised on levinud maailma kõigil mandritel, kuid peamiselt mõõduka ja külma kliimaga aladel, Arktikani välja. Liikide arv umbes 3000 (350 perekonda). Eluvormid – peamiselt rohttaimed, harva põõsad. Nad kõik on nii lähedases suguluses, et vahel ei ole selgeid morfoloogilisi piire mitte üksnes liikide, vaid ka perekondade vahel. Tüüpilisel juhul on need vahelduvate, tervete või liigestunud lehtedega, ilma abilehtedeta taimed. Iseloomulik on glükosiidide ladestumine, millest saadakse sinepiõli. Õite ehitus on ühetaoline, õisiku kandelehed puuduvad. Õisik – kobar või pööris. Õied aktinomorfsed, mõlemasugulised, õiekate kaheli. Lahklehine tupp neljast tuppelehest, mis paiknevad kahes ringis . Kroon samuti lahkleheline ja neljast kroonlehest, kuid ühes ringis. Kroon samuti lahkleheline ja neljast kroonlehest, kuid ühes ringis. Tolmukaid kuus, neist 4 pikemat tolmukat siseringis, 2 märgatavalt lühemat välisringis. Emakkond tsönokarpne, kahest viljalehest. Sigimik ülemine, ebavaheseinaga kaheks pesaks jaotatud. Emakakael kaheharulise suudmega, vahel on emakasuue peajas. Nektaariumid hästi arenenud, paiknevad lühikeste tolmukate alusel mügarate või pideva rõngana. Vili – kõder, vahel lühem kõdrake, avaneb kaheks poolmeks, mis eralduvad teineteisest piki vaheseina, alt üles. Mõnedel liikidel on ühe- või hulgaseemnelised suguviljad – lüli- või tiibviljad. Seemned endospermita.
Siia kuulub perekond kapsarohi.
Naerishein on kuni 1 m kõrgune üheaastane taim, kasvab tihti umbrohuna, harva kasvatatake õlikultuurina. Raps on ühe- või kaheaastane taim, kõrge lehistunud varrega, kasvatatakse õlikultuurina, säilitusjuuri kasutatakse toiduks ja söödaks. Sarepta kapsarohi on üheaastane taim, mida kasvatatakse õlikultuurina ja sinepipulbri saamiseks.
Mõnesid looduslikult kasvavaid ristõielisi kasutatakse majanduslikuks otstarbeks, näiteks aed-mädarõigast. Ammustest aegadest kasvatatakse dekoratiivtaimena öölille e. öökannikest, harilikku kuldlakki, levkoid jt. Paljud ristõielised on suurepärased meetaimed, näiteks sinepi liigid. Suur hulk liike on tülikad umbrohud.
Tänapäeval tuntakse kümneid erinevaid redisesorte, mis erinevad üksteisest värvi, kuju, maitse, suuruse ja kasvukiiruse poolest. Iseloomuliku pisut kibeda maitse annavad taimele eeterlikud sinepiõlid. Kuulsad sordid on varajane ja keraja juurega `Cherry Belle `, silinderja valgetipulise juurega ` French Breakfast`. Taime koostises Orgaanilised happed, aldehüüdid, alkoholid , estrid , …, sinepiõlid (isotiotsüanaadid, glükosiididena).
39. Sugukond korvõielised- Compositae, Asteraceae. Hõlmab 18000-20000 liiki (umbes 1000 perekonda). Eluvormid – väikesed puud, vahel harunemata sambakujulise tüvega, põõsad liaanid, poolpõõsad, ühe- ja mitmeaastased rohttaimed, sageli ronitaimed, vahel sukulendid. Levinud maakera kõigil mandritel. See on kõrgeltarenenud taimede kõige levinumaid sugukondi. Paljud perekonnad on väga polümorfsed, sest neis tekib intensiivselt uusi vorme. Liigid paljunevad energiliselt nii seemnetega kui ka vegetatiivselt.
Võrsed tavaliselt vahelduvate, harvem vastakute või männastes paiknevate lehtedega, vahel võrsed tugevasti lühenenud, lehed kodarikuna. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on korvõisik, mis väliselt meenutab õit. Mõnikord on õisikud koondunud kännaseks või pööriseks. Õisiku umber paiknevad kattelehed moodustavad üldkatise. Üldkatise lehtede asetud üksteise suhtes, samuti nende kuju ja värvus on süstemaatikas ja määramisel eristustunnusteks. Õisikupõhi võib olla nõgus, lame ja kumer; sile või süvenditega; kaetud sõkalsoomuste või karvakestega; seest täis või õõnes.
Õied on väga mitmesugused – üsna suured ja eredavärvilised või väikesed, silmapaistmatud. Tüüpilisel juhul on nad neljaringilised. Kroon on viietine, tupp muutub karvakimbuks ehk pappuseks või taandarenenud. Tolmukkond koosneb viiest vabade niitide ja toruks kokkukasvanud peadega tolmukast. Selline tolmukkonna ehitus on iseloomulik üksnes korvõielistele. Emakkond on tsönokarpne, kahest viljalehest. Emakaid on üks. Sigimik alumine, 1-pesaline. Pikk emakakael paikneb tolmukapeadest torus, sellest ulatub välja tavaliselt 2-hõlmaline emakasuue. Vili- sageli lendkarvadega varustatud seemnis .
Krooni ehituse järgi eristatakse õite järgmisi põhitüüpe:
1. Putkõit peetakse tavaliselt lähtetüübiks. Kroonlehed kasvavad alusel kokku putkeks, ülemises osas putk laieneb kellukjalt ja lõpeb viie tipmega. Õis on aktinomorfne mõlemasuguline, vahel ühesuguline.
2. Keelõis on ilmselt tekkinud putukõiest. Tema alumine osa on samuti putkekujuline, ainult lühike. Kõrgemal on putk ühest küljest lõhestunud ja moodustab viie tipmega lõppeva keele. Õis on sügomorfne, mõlemasuguline.
3. Ebakeelõit on kerge tuletada kahehuulelisest õiest, millel on säilinud ainult alahuul. Ebakeel on tekkinud ainult 3-st kroonlehest, millele osutab 3 tipme esinemine sellel otsal . Õis sügomorfne, sageli tolmukateta emasõis.
4. Lehterõiel on putk ülalt laienenud, õis on steriilne, ilma tolmukate ja emakata.
Esineb ka kahehuulelise õiekattega õisi (Lõuna-Ameerika liikidel)
Korvõisik võib koosneda ainult putk- või keelõiteskt või siis keskel on putkõied ja äärtes ebakeelõed või lehterõied. Suuremad servmised õied võivad olla teisiti värvunud kui väikesed keskel asetsevad õied. Sel viisil kirjuks muutunud õisik on arvatavasti heaks orientiiriks putukatele.
Erinevast soost õite paigutus korvõisikus võib olla väga mitmesugune. Õisik võib koosneda ainult mõlemasugulistest õitest, mõlemasugulistest ja ühesugulistest või steriilsetest, ühesugulistest õitest, mis on koondunud ühte või eraldi õisikutesse. Viimasel juhul võivad taimed olla ühe- või kahekojalised.
Ülaltoodud iseärasused õite ehituses ja nende paigutuses õisikus omavad olulist tähtsust korvõieliste süstemaatikas ja perekondade määramisel. Liikide eristamisel perekonna piires on esikohal vegetatiivsete elundite ehituse iseärasused.
Korvõielistel on suur majanduslik tähtsus. Nende hulgas on palju hinnalisi toidu- (õli- ja aedviljataimi), maitse-, ravim-, värvi-, dekoratiiv- ja lõhnataimi. Paljud liigid on taimkatte peamisteks komponentideks, teised on tülikad, raskesti hävitatavad umbrohud. Sugukond jagatakse kaheks alamsugukonnaks: putkõielised ja keelõielised.
Alamsugukond putkõielised- Tubiflorae. Õied peamiselt putkõied, vahel on üksnes servmised ebakeel- või lehterõied. Siia kuuluvad perekond päevalill (harilik päevalill, mugulapäevalill ehk maapirn ), puju (ussipuju, koirohi, meripuju), jumikas ( rukkilill ), ja ohakas (põldohakas). Alamsugukonna teistest perekondadest on laialt levinud järgmised liigid: valge karikakar, harilik härjasilm, harilik soolikarohi ja aedvaak.
Alamsugukond keelõielised- Liguliflorae. Keelõitega. Vegetatiivsetes elundites esinevad alati lülilised piimasooned. Siia kuuluvad perekond võilill (harilik võilill, koksagõss), piimohakas (põld-piimohakas).
Täidisõielisus Aianduslikult on väga levinud täidisõielised taimed. Nendel on suurenenud kroonlehtede arv. Kroonlehtede arv võib suureneda kahel viisil. Bioloogiliselt parem on esimene võimalus - kroonlehtede arv suureneb kas ringide arvu mitmekordistumisel või nende arvu kasvu tõttu spiraalil või kroonlehtede algete jagunemisel ja neist kõigist normaalsete kroonlehtede arenemisega. Sellistel täidisõielistel taimedel on kõik kroonlehed enam-vähem ühesuguse kuju ja suurusega. Põhiliselt selline protsess on toimunud rooside sordiaretuse käigus. Teine, tunduvalt sagedam võimalus täidisõielisuse tekkeks on teiste õiesiseste lehtede - tolmukate ja ka emakate muundumine kroonlehtedetaolisteks. Neil taimedel on kroonlehed kahesugused - suured, normaalsed välimised ja tavaliselt väiksemad saledamad sisemised. Enamasti on need taimed steriilsed (pojengil puuduvad täielikult tolmukad, lumikellukesel ka normaalselt arenenud emakad ), harva esineb muundunud kroonlehtede vahel üleminekuid tolmukateks ja isegi normaalseid tolmukaid (nelk). Kui esimese täidisõielisuse tekke viisi korral on viljumine takistatud eelkõige tolmlemise häiritusest liigsetest kroonlehtedest, siis teisel juhul on taimed enamasti steriilsed. "Täidisõielised" astrid , saialilled, krüsanteemid, gerberad jms. pole aga üldse täidisõielised. Nende puhul pole muutunud õie osade arv ega pole muundunud üks õie osa teiseks. Nendel on muundunud üks õie tüüp teiseks - putkõis keelõieks. Seega tuleks neid nimetada täidisõisikulisteks. Kuna aga vahel on korvõielistel (kellede esindajad kõik ülalloetletud on) keelõied isasõied või emasõied või hoopis steriilsed, siis ei saa alati garanteerida ka selliste taimede normaalset viljumist.
40. Sugukond maltsalised- Chenopodiaceae. Umbes 1500 liiki (100 perekonda). Levinud kogu maakeral, kuid peamiselt kuuma ja kuiva kliimaga nind sooldunud muldadega aladel. Õied väikesed, silmapaistmatud, tsüklilised või hemitsüklilised, aktinomorfsed, viietised (peale emakkonna), mõlemasugulised või lahksugulised vastassoo elundite redutseerumise jälgedega. Õiekate lihtne, tupetaoline, isasõitel vahel taandarenenud. Tolmukkond tavaliselt viiest tolmukast, emakkond tsönokarpne, 2-3 (4-5) viljalehest. Sigimik ülemine, vahel keskmine, ühepesaline. Vili üheseemneline – pähklike, seemnis, ümbritsetud tupplehtedega.
Siia kuuluvad perekond peet (harilik peet), hanemalts (valge hanemalts, müür-hanemalts) ja malts (aedmalts, läikmalts).
Kasvab liivastel ja kivistel mererandadel. Vars püstine, harunenud, 10 - 30 cm kõrge.Lehed piklikmunajad või kitsas - elliptilised, mõnikord alusel väikese hambaga, varakult kolletavad. Tihedad rohekad liitõisikud lehtede kaenlas.Paljuneb seemnetega
Sugukond nelgilised on võetud netist!
Sugukond nelgilised – Caryophyllaceae (2000)
Rohtsed, lehed vastakud, lihtsad, tavaliselt kitsad. Õied hüpogüünsed, tavaliselt ebasarikõisikutes - tsümoossed. Õiekate 5-tine – pentameerne. Õiekroon vabadest kroonlehtedest, aktinomorfne. Tolmukaid 5 või 10 (5+5). Viljalehti 2-5, sigimik sünkarpne. Vili: kupar. Ilutaimed : väärisnelk; Umbrohud: kadakkaer ja tähthein.
Niisketel niitudel, veekogude kallastel, põõsastikes kasvav 30 - 80 cm kõrgune kodarikpüsik. Vars sageli punakate sõlmekohtadega, lühikarvane, ülemises osas harunenud.Lehed teravatipulised, varrelehed kitsas-süstjad, alumised lehed piklik- munajad , kodarikuna.Kroonlehed roosakad, sügavalt neljaks lineaalseks hõlmaks lõhestunud. Kroon tupest kuni kaks korda pikem. Esineb lisakroon. Õied hõredas õisikus. Õitseb maist augustini . Vili: ümarmunajas kupar. –Käokann-perekond tulinelk (Risoom on tugev, roomav ja harunenud. Taimel esinevad ka maa-alused võsundid.— Seebilill )
41. See on netist!
Sugukond käpalised (20000 liiki).
Rohtsed, risoomide, mugulsibulate, tuberiididega. Lehed vahelduvad, rööp- või kaarroodsed. Õied epigüünsed. Tavaliselt 180 kraadi alla pööratud. Õiekate kolmetine, 3+3 lahklehise õiekattelehega. Sügomorfne, välimine ring on sisemisest erinev. Üks sisemine õiekatte leht on muutunud huuleks, on sageli mustriline ja basaalse nektaariumiga. Õiekroon puudub. Tolmukaid 1. Viljalehti 3. Sigimik sünkarpne. Vili kupar, paljude tolmpeente seemnetega. N: Vanilje , kaunis kuldking , kärbesõis.
Paljunemisega seotud eripärad (maksimaalne spetsialiseerumine) -idanemisest õitsemiseni võib aega kuluda kuni 15 aastat. Käpalised on väga kitsalt kohastunud putuktolmlejad taimed- kuigi neil nektarit ei ole. Nende viljaks on kupar, mis sisaldab tuhandeid kuni miljoneid tolmpeeni toitekoeta seemneid, mis levivad tuulega ja idanevad harilikult ainult kindlate mikroseente abil. Hall käpp-mitmeaastane ühekojaline juuremugulaga rohttaim.
42. Sugukond lõikheinalised- Cyperaceae. Liike umbes 4000 (95 perekonda). Mitmeaastased rohttaimed, lühikeste või pikkade sümpodiaalse kasvuga risoomidega, kasvavad tiheda kamara või mätasena. Harva mugulatega või üheaastased rohttaimed. Levinud maakera kõigil mandritel. Enamik liike on troopiliste alade asukad. Mõõduka ja külma kliimaga aladel on mõned liigid esindatud hiiglasuure isendite arvuga, olles taimkatte tähtsaimaks komponendiks, eriti soodes . Varred on enamasti kolmekandilised, harva silindrilised, õõneta, nõrgalt eristunud sõlmede ja sõlmevahedega. Lehed paiknevad varre kolmel küljel, lineaalsed või süstjaslineaalsed, tihti allakäändunud servadega, lehetuped peaaegu alati kinnised, keeleke puududb. Õisik – liht- või liitpea või mitmeõielistest, harvem üheõielistest pähikutest koosnev liitõisik. Tolmukkond reeglina üheringiline, kolmest tolmukast. Emakkond kolmest või kahest viljalehest. Sigimik ülemine, 1-pesaline, ühe seemnealgmega. Emakakael 3 või 2 üsna pika niitja suudmega. Õied mõlemasugulised (perekonnad lõikhein, kõrkjas, villpea ) või ühesugulised (perekond tarn ). Viimasel juhul on taimed ühekojalised, harva kahekojalised. Ühekojalistel tarnadel on isas- ja emasõite paigutus kahesugune: õisik koosneb üksnes isas- või emasõitest; õisik mõlemasuguline, s.t. isas- ja emasõied asetsevad ühe õisiku erinevatest osades. Õie alusel paikneb kandeleht. Tarnade emasõis on peale selle kaitstud veel kahest kokkukasvanud kandelehestkujunenud põisikuga. Põisiku kuju ja suurus on süstemaatika tähtsad tunnused. Vili – kolmekandiline, ümar või lapik pähklike. Seemne sisu ümbritseva endospermiga.
Siia kuuluvad perekond tarn (põistarn, pudeltarn, ümartarn, sale tarn jt), alss (õievähene alss), Scirpus (praegu on endine suur perekond Scirpus jagatud kolmeks iseseisvaks perekonnaks: kõrkjas, kaisel ja mugulkõrkjas), villpea (tupp-villpea) ja lõikhein (söödav lõikhein ehk maamandel, papüürus).
Sugukond kõrrelised- Gramineae, Poaceae. Hõlmab umbes 10000 liiki (umbes 700 perekonda). Nende hulgas on kosmopoliitseid liike, mis on levinud kõigil mandritel. Kõrrelised domineerivad sageli niitude ja steppide looduslikes taimekooslustes. Üldtuntud on nende hiiglasuur rahvamajanduslik tähtsus toidu- ja söödataimedena. Eluvormid – peamiselt mitme- ja üheaastased rohttaimed. Eluvormide mitmekesisus on suurim troopilistel ja subtroopilistel aladel, kus esinevad ka puukujulised vormid. Harunemine toimub ainult võrsumissõlmkonnas. Sõltuvalt võsundite horisontaalse osa pikkusest eristatakse tihedapuhmikulisi, hõredapuhmikulisi ja võsundilisi kõrrelisi. Vars on enamasti silindriline, sõlmevahedes õõnes, harvem säsikas. Sõlmevahe alusel esineb kasvuvöönd – vahemeristeem. Lehed vahelduvad, kaherealised, koosnevad lehelebast ja tupest, viimane on tavaliselt pikilõhega. Lehelaba ja tupe piiril paikneb keeleke, vahel ka kõrvakesed. Keeleke on tavaliselt kilejas või vallikujuline, keelekese asemel võib esineda karvaring või keeleke hoopis puudub. Mõnedel liikidel on lehed rootsuga. Õied on koondunud hulgaõielisteks (kuni 50) või üheõielisteks pähikuteks, viimased aga liittähkadeks (-peadeks) või –pööristeks. Õied on väikesed, silmapaistmatud, mõlemasugulised, harvem ühesugulised, viimasel juhul on taimed ühekojalised. Üheidulehelistele tüüpiline kolmetine õis esineb ainult üksikutel nüüdisaegsetel kõrrelistel. Enamikul sugukonna esindajatel on õiekate taandarenenud üheks sisesõklaks ja kaheks paislajuks (nende pundumisel avaneb õis). Tolmukaid on tavaliselt 3 (välisring), harvem 2 või 1, kuid vahel 6 või isegi rohkem. Emakkond tsönokarpne, 2 viljalehest. Sigimik ülemine, alati 1 seemnealgmega. Vili – teris . Idu külgneb endospermiga. Nahkjas viljakest kasvab seemnekestaga, vahel ka sõkaldega kokku.
Sugukond jagatakse kolmeks alamsugukonnaks: bambuselised, nurmikalised, hirsilised.
Alamsugukond bambuselised- Bambusoideae. Umbes 600 liiki. Need suhtelised väikesed taimed ( varte kõrgus kuni 3m ja läbimõõt kuni 1cm), kasvavad Sahhalinil ja Kuriili saartel. Oma peamistel levikualadel on bambuselised suured, kuni 40m kõrgused. Vili – teris, vahel marjataoline. Bambuselised leiavad laialdast kasutamist ehitusmaterjalidena ja tarbeasjade valmistamiseks, noored võrsed on söödavad. Bambuseid paljundatakse tavaliselt risoomist, nad kasvavad väga kiiresti.
Alamsugukond nurmikalised- Poaeoideae. Pähikud 2 välissõklaga, mitme- või üheõielised. Lehed enamasti kileja keelekese ja ühtlaselt paikneva assimilatsiooniparenhüümiga. Siia kuuluvad paljud esmajärgulise majandusliku tähtsusega toidu- ja söödateraviljade ning heintaimede perekonnad.
Siia kuuluvad perekond nisu, rukis , oder , Agropyron* (harilik orashein ), kaer, nurmikas (mugulnurmikas, murunurmikas) ja Bromus* (ohtetu püsikluste, harilik müürluste, rukkiluste , harilin aruhein jt).
*- jagatud väiksemateks perekondadeks
Alamsugukond hirsilised- Panicoideae. Liblesid rohkem kui 2, pähikud 1-õielised, kui 2-õielised, siis teine neist on isasõis, assimilatsiooniparenhüüm koondunud roodude ümber.
Siia kuuluvad perekond mais (mais, mitmeaastane mais), riis (harilik riis), sorgo (hairlik sorgo, aafrika sorgo, alepo sorgo), hirss (harilik hirss) ja suhkruroog (metsik suhkruroog).
Konvergents – sarnaste tunnuste kujunemine fülogeneetiliselt kaugetel liikidel
Load on suur taimeperekond. Meie looduses kasvab 17 liiki lugasid. Enamik neist on üksteisest raskesti eristatavad. Kergemini äratuntavad on näiteks keraluga ja harilik luga. Mõlemad on mätastena kasvavad suured ja üpris tavalised liigid. Erinevuseks on vaid see, et keraloa õisik meenutab ilusat tihedat kera, hariliku loa õisik on aga ebakorrapärasem ja hõredam. Lugadel on iseloomulikud ruljad lehed. Mõnikord on aga lehtedest alles jäänud vaid varre alusel olevad lehetuped. Sel juhul on varred ruljad ja seest täidetud valge koheva säsiga. Nii on lugu ka hariliku loaga. Harilikul loal on väga iseloomulikud siledad tumerohelised, veidi läikivad varred. Harilik luga kasvab märgadel niitudel ja karjamaadel. Vahel võib ta muutuda päris tüütuks umbrohuks. Umbrohi on luga seepärast, et tema väärtus loomasöödana on väga madal. Ehkki harilik luga on märgade kasvukohtade taim, on tal üks huvitav võime. Nimelt on ta kui looduslik kuivendaja - hariliku loa kasvukohad muutuvad järjest kuivemaks. Sellega teeb luga paljudele taimedele head. Eeskätt saavad mõnevõrra kuivemates tingimustes paremini sirguda noored puude tõusmed. Inimesele tähendab see, et niit võib kinni kasvada, võsastuda. Hariliku loa õisik kasvaks nagu välja varre keskkohast. Tegelikult on ta siiski varre tipul. Lihtsalt on tal õisiku alusel veel pikk kandeleht, mis on väliselt sarnane varrega ja suundub ülepoole nagu vars. Õied on harilikul loal väikesed, roostepruunid ja asuvad pikkadel raagudel. Neist arenevad aga väikesed kuprad. Augustis valmivad seemned on hariliku loa peamiseks paljunemisvahendiks. Kui harilik luga ja keraluga kasvavad niisketes kasvukohtades, siis lugade perekonna esindajaid kohtab tegelikult pea kõikjal. Sagedamini võime neid näha veel muru sees küllaltki tavalistel kohtadel. Laiem majanduslik tähtsus on aga just harilikul ja keraloal. Nende varred on pikad ja painduvad ning nii on neid kasutatud mitmesuguste vaipade punumiseks. Kuid loa vartest võib valmistada ka huvitavaid iluasju.
43. Perekond uibuleht. Metsaall ja põõsastikes kasvav 15 - 30 cm kõrgune kodarikpüsik. Juuri asendab mükoriisa.Lehed pealt siledad, talihaljad.Õied valged või roosakad, ümarad, lõhnavad, ühekülgse kobarana. Emakakael pikk, kõverdunud, ulatub kroonist kaugele välja. Tupplehed 2-3 korda kroonlehtedest lühemad, tagasikäänduvate tippudega . Õitseb juunis, juulis.Vili: viiepesaline pikilõhedega avanev kupar. Ravimtaim . Kasutatakse desinfitseeriva põieravimina. Sisaldab mürgist glükosiidi akubiini. Harilik seenlill (Monotropa hypopitys) laiutab kogu Põhjapoolkera parasvöötmes. Sambla seest turritabki siin-seal üles üks kõverdunud pussakas. Oleks nagu seen , aga tähelepanelikult vaadeldes märkame varrel ka väikeseid kahvatuid soomusjaid lehti, mida seentel kunagi pole. Varre tipus on aga tihedas kobaras hulk kahkjaid õisi. Need näitavad end suve suures südames – juulis ja augustis. Sel ajal püüab seenlill meid segadusse viia, sest õied on tal õisikus isemoodi. Püüa uurida õie ehitust. Õisiku tipus on õielehti viis, allpool aga neli! Tipmised õied on sageli alumistest ka suuremad. Tupplehed ja kroonlehed on seenlillel üsna ühte moodi, aga siiski erineva pikkusega. Mõnikord õis ei avanegi. Sel juhul toimub tolmlemine suletud õies ehk kleistogaamselt, nagu mõnel kaktuselisel, kannikesel või hernel. Ka vars võib olla ühel isendil paljas, teisel aga lühikarvane. Maa-all on tal mükoriisa ehk seenjuur , tihe üksteisega läbipõimunud risoomistik, mis meenutab linnupesa. Leherohelise ehk klorofülli puudumine sunnib seenlille teisel viisil toitu hankima kui teevad seda enamus taimedest. Salapärane abiline kuulub seente hulka. Sügisel valmib imepeente seemnetega sentimeetri pikkune kupar. Küsi teistegi kaaslaste käest, kas neil on mahti olnud märgata imelist taime, kes pool suve ja kogu kevade sambla sees magab .
Seenjuur e. mükoriisa – muundunud juur , mis tekib seene ja taime kooselu tagajärjel taime külg-, lisa- vôi ôhujuurte kaudu. Levib kôigil paljasseemne taimedel. Ektomükoriisa puhul juurekarvade areng pärsitud (môjutab morfoloogiat kôige rohkem). Seen saab taimel 4-20% C-st, taim saab vett ja mineraalaineid (eriti P, Zn, Mn, Cu) ning antibiootikume. P-d muidu raske kätte saada, sest ei diffundeeru hästi (HPO, H2PO).
44. Paljas seeme ja kaetud seeme - hõimkondade erinevus?????.
Paljasseemne taimed- (kadakas)- seemnealgmed kahe viljalehe vahel. Neil on käbi. Katteseemnetaimed: (sõstar). Neil on õis, millel on õie kate, et putukaid ligidale tõmmata. Paljasseemnetaimedel tekib endosperm enne viljastumist, õistaimedel on endosperm sekundaarne .
45. Õis – evolutsioonis kujunenud uus keerukas paljunemisorgan õistaimedel, milles toimub nii mikro- kui makrospooride valmimine. Makrospoorist areneb õies emasgametofüüdi homoloog – lootekott, mikrospoorist isasgametofüüdi homoloog – tolmutoru. Õit võib ka käsitleda kui determineeritud kasvuga võsu, mille lehed on muundunud erinevateks õite osadeks. Õis muundunud võrse- varrest ja lehtedest. Neli lehetüüpi: 1) Tupp 2) kroon 3) isasgametofüüte kanvad lehed-tolmukad 4) emassporangiume-viljalehed-moodustavad emaka. 1& 2 võivad olla eristumata-sel juhul lihtne õiekate (tuppe või kroont ei ole)
46. Õis on õistaimede elund suguliseks paljunemiseks. Paljasseemnetaimedel on analoogiliseks elundiks käbi (isas-, emas-). Peale tolmlemisele järgnevat viljastumist arenevad mõlemal juhul seemned, mis paiknevad viljas või käbis.
47. Õite ehitus: 1) Primitiivne – palju õieosi, arv ebakindel, vabad, spiraalne, tupp + kroonleht + tolmukas + emakas, kahesuguline, sigimik ülemine- tomat, apelsin, hernekaun, radiaalsümmeetria; 2) Progressiivne – vähe õiesi, arv kindel, kokkukasvanud, tsükliline, mõned õieosad redutseerunud, ühesuguline, sigim alumine- õunapuu, sõstar, kõrvitskurk, bilateraalsümmeetria.
Kahesuguline e. hermafrodiitne õis – õies nii tolmukad kui emakad.
Ühesuguline õis – õies ainult tolmukad või emakad; jaotuvad:
1) Ühekojaline e. monoöötsiline taim – isas- ja emasõed asuvad ühel ja samal isendil ( kask , lepp, tamm, sarapuu, kuusk mänd).
2) Kahekojaline e. diöötsiline taim – isas- ja emasõied sama liigi eri isenditel (paju, kanep , humal , seljarohi).
3) Kolmekohaline e. triöötsiline taim – emas- ja isasõitega isendite kõrval ka kahesuguliste õitega isendid (h. saar).
Õis on muundunud lühivõrse, mis kannab mitut tüüpi muundunud lehti. Õie osad Muundunud vars, kuhu kinnituvad õit moodustavad lehed (muundunud lehed), on õiepõhi. Õiepõhi kinnitub õierao (=varre) abil tavalisele vegetatiivsele varrele. Õiepõhjale kinnituvad nelja tüüpi muundunud lehed: tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakad. Tupp- ja kroonlehti koos nimetatakse õiekatteks.
Tupplehed on teiste õie osade kaitseks, tavaliselt rohelised või peaaegu värvitud ( vanemana ).
Kroonlehed on tavaliselt eredavärvilised, putukate ligimeelitamiseks. Mõnede taimede kroonlehtedel (nt. ristõielistel) võib eristada varretaolist pinnukese ja lehetaolist naastuosa.
Kui tupplehed ja kroonlehed pole eristatavad - on peaaegu ühesuguse ehituse ja talitlusega ( tulp , liiliad, ka nartsiss ) või on üks neist kadunud (esinevad anatoomilises mõttes ainult tupp- või kroonlehed) (sinilill, ülane, kask, hanemalts), nimetatakse seda lihtsaks õiekatteks.
Tolmukad on isassugurakke moodustavad lehed, mikrosporofüllid. Tolmukad koosnevad tolmukaniidist ja ühest, harva mitmest tolmukapeast. Tolmukapea koosneb tavaliselt kahest tolmukotist, mis on omakorda kahepesalised. (Tolmukott=mikrosporangium) (Tolmuterad pole mitte sugurakud , vaid isasgametofüüdid (isased eellehe analoogid), kus alles tekivad sugurakud. Sugurakud tekivad alles tolmuteras, seal kujunevad kaks rakku, mis osalevad õistaimede kaheliviljastamisel - üks viljastab munaraku, millest areneb idu ja teine teistuuma, millest tekib endosperm.)
Emakad on emassugurakke moodustavad lehed, need moodustavad viljalehed e. megasporofüllid. Emakas koosneb sigimikust, kus paiknevad seemnealgmed, emakakaelast ja emakasuudmest. Sigimik on viljastamise järel kõige olulisem vilja moodustaja, kuid selles võivad osaleda ka teised õie osad. (kile joonisega sigimiku siseehitusest, võimalusel mõned suured sigimikud seemnealgmete silmaga vaatlemiseks – kõrvits, tulp vms.) Viljalehel areneb seemnealgmes nutsell (=mega-
sporangium), nutsellis megaspoorid, seal ühest megaspoorist omakorda lootekott (emaseellehe analoog ). Lootekotis paiknevad munarakk ja teistuum, millede viljastamise järel areneb seeme. Ühel viljalehel võib paikneda (1)2 kuni palju seemnealgmeid ühe munarakuga.
Lisaks neile õie anatoomilistele osadele on paljudes õites veel üks füsioloogiline osa - nektaarium . Nektaariumis tekib magus mahl tolmeldajate ligimeelitamiseks, millest mesilased toodavad mett . Nektaarium võib paikneda kõigil õie osadel, harva isegi väljaspool õit - õieraol või kõrglehtedel.
Õieosade muudendid
Õie osade kuju võib varieeruda küllaltki suurel määral, ilma et nende ülesanne muutuks. Esiletoomist väärib kaks muudendit, mille olemasolu on tingitud nende erilistest ülesannetest. Lisaks on omapärane pikenenud, kaelataoline õiepõhi, mis kannab kas ainult emakaid (günofoor - kappar) või ka tolmukaid (androgünofoor – kannatuslill, kappar, ämbliklill).
Kõlutolmukad e. staminoodid. Need on ilma tolmukapeata tolmukad, säilunud on vaid tolmukaniit . Oma olemasolu õigustamiseks on kõlutolmuka niit omandanud teisi ülesandeid - on muundunud kroonlehe taoliseks või nektaariumiks.
Kannus on kotjas pikem või lühem õiekatte väljakasve, mille tipus asub nektaarium (kukekannus, lemm-malts, kurekell, käokeel (="ööviiulid"), käpp, kannike ).
Õie ehituslikud süsteemid
Õie põhjale kinnituvad lehelist päritolu õie osad süsteemi järgi: kas 1) spiraalselt (mittetsükliline=atsükliline õis) (magnoolia) 2) tsükliliselt - männastena, tavaliselt 5 ringi: tupplehed, kroonlehed, 2 ringi tolmukaid ja emakad (nt. kukeharjad, ka õunapuu). 3) pooltsükliliselt (=hemitükliliselt) ühed õie osad paiknevad ringidena, teised spiraalselt ( vesiroos , kurekell, maasikas, kibuvits).
Reeglipäraselt on kõigis ringides võrdsel arvul õie osi - enamasti kas 3 (üheidulised) 4 või 5 (kaheidulehelised) - õied on kas kolmetised, neljatised või viietised. Spiraalselt paiknevaid õie osi on enamasti palju (>12).
Õie osade paiknemise süsteem väljendub ka õie sümmeetrias. Sümmeetrias eristatakse 4 tüüpi (kile joonisega). Õied võivad olla 1) kiirja sümmeetriaga (ka korrapärane; 3 kuni palju sümmeetriatelgi, ka paljude õieosadega õied, kus on raske sümmeetriatelgi näha, aga kõik osad on ühesugused) - tulp, ülane, õunapuu, kukehari 2) sügomorfsed (=monosümmeetrilised) - ühe sümmeetriateljega - kannike (s.h. võõrasema), lõvilõug, keelõis korvõielistel 3) bisümmeetrilised (kahe sümmeetriateljega) - väga harva - murtudsüda, 4) ebasümmeetrilised - väga harva - kannalised.
ÕITE EHITUSE ÜHTSUS JA VARIEERUVUSE PEAPÕHJUSED  
Tüüpiline eitus
Varieeruvus
4 tüüpi muundunud lehti viies ringis
Õieosade ringi kadu, seetõttu õiekate lihtne (isegi katteta õis), ühesugulised õied, steriilsed äärisõied
Erinevates ringides sama õie piires võrdne arv õie osi
Üksikute õie osade kadumine tüklitest, seetõttu mõnes ringis vähem osi kui teistes
Õie osad lihtsad, "tüüpilise" kujuga
Õie osade kuju varieerumine (väga suurest väljavenimisest väga suure kokkusurutuseni igas võimalikus suunas)
Õieosad kõik eraldi
Õie osade kokkukasvamine, seetõttu näiv õie osade vähenemine ringides, õie osade "vale" kinnitumine - ringidevaheline kokkukasvamine
Suured õied üksikult
Õite koondumine õisikuks, mis meenutab ühte õit, seetõttu õie osade funktsioonide jaotumine erinevates õisiku osades paiknevate õite vahel.
48. Tähtsus :. Õisiku vajadust taimele põhjendatakse sellega, et väikesed õied pole muidu nähtavad. Aga miks siis pole taimel kujunenud üksikud suured õied, vaid palju väikseid, mis asuvad õisikus? Õisikute teket soodustab jällegi vajadus risttolmlemise järele - õisik nimelt annab taimele valikuvõimaluse, missugune õis kasvatada viljaks, missugusest loobuda. Kui taimel oleks üks suur õis, millest areneks paljuseemneline vili, võib see kergesti osutuda kehvalt tolmeldatuks ja anda väheväärtuslikke seemneid (parem kehvad, kui mitte midagi). Õisiku puhul võib aga taim loobuda kehvalt tolmeldatud õitest ja kasvatada seemned vaid hästitolmeldatud õitest.
Õiskute tüübid: 1) Kobarõisikud e. ratsemoossed õisikud; 2) Ebasarikõisikud e. tsümoossed õisikud, külgharud võivad kasvada peateljest pikemaks.
Paljudel taimedel on väikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse. Õisik on hästi nähtav ja võimaldab seega ka väikeseõielistel taimedel edukalt putukate abil tolmelda. Raotud õied moodustavad pea ehk täha, urva, nuti , korvõisiku (korviku) või tõlviku. Peal on peenike telg , mis asetseb püsti, mitte rippuvalt nagu urval. Kui ühel teljel asub palju päid, siis nimetatakse seda õisikut liitpeaks. Peale sarnane on kobar, mida iseloomustavad raolised õied. Nutile, korvõisikule ja tõlvikule on iseloomulik paksenenud õisikupõhi. Korvõisikul on see lame ja lapik, tõlvikul jäme nuiataoline ja nutil nende kahe vahepealne ( viimasele võivad vahel kinnituda ka väga lühiraolised õied). Korvõisiku, nuti ja tõlviku puhul on üksikud õied sageli raskesti märgatavad ja seega võidakse neid ekslikult pidada õiteks. Nii on näiteks võilillel ja ristikul paljudest õitest koosnevad õisikud. Tihti ümbritseb korvõisikut või nutti väljastpoolt roheline või muuvärviline kõrglehtedest kate, mida nimetatakse üldkatiseks.
Esmapilgul on mõnevõrra sarnased kännas, pööris, lihtsarikas ja liitsarikas. Neil kõigil on õied raolised ja õisik on sageli haraline ja mittekompaktne. Lihtsarikal algavad kõik õieraod ühest kohast taime varrel, kännasel aga erineval kõrgusel. Õied ise on neil enam-vähem ühel tasapinnal . Lihtsarikatel võivad olla õisikuraod, mis koonduvad varrel ühte kohta. Sel juhul nimetame seda õisikut liitsarikaks. Pööris on liitõisik, mille harud on kobarataolised, kuid kobarast tavaliselt ebasümmeetrilisemad.
49. Õite tüübid tolmeldamise järgi:
1) Mesilase ja kimalane – kollased või sinised; teerajad, et mesilasi juhatada ; sissepugemine. Lühikese õieputkaga
2) Mardikalise – võib olla värvitu, tähtis on lõhn. Õietolmu või mahlakat õiekatet söövad.
3) Liblika – pikk õie tee (mida mööda lont sisse), lõhn ei loe.
4) Kahetiivalise – avatud õied ( sarikalised ) või avatud suured torud.
5) Lind-tolmeldaja – palju nektarit, tugev õis, lõhn ei loe, värvuselt punane või oranž.
6) Nahkhiireõied – palju nektarit, värv ei loe (aga hele) ja tugev lõhn.
Tolmlemine – õietolmu ülekandumine tolmukailt emakasuudmeile.
Tolmeldamine – tolmuderade ülekanne loomade poolt või tahtlikult inimeste poolt.
1) Autogaamia e. isetolmlemine – õietolm pärineb samalt õielt sama taime teiselt õelt.Hernes, oder, ka nisu. Negatiivne náhtus on sugulusabielu. Üllas tunnus- vabanetakse neg. geenidest . sugulusabielu omad surevad ja alles jäävad need, kes puhtad.
2) Ksenogaamia e. vöörtolmlemine – õietolm pärineb teiselt taimelt. risttolmlemine
2.1) Tuultolmlemine e. anemogaamia – suur tolmuterade produktsioon , tolmuterade hea hõljumisvõime ( peened , kuiv-jahujad), tolmu paremaks vallapäästmiseks isasõisik ripub lõdvalt (sarapuu, tamm) või pane tuul kogu taime kergesti võnkuma (kõrrelised), õiekate on taandarenenud, tolmukad ja emakad aga silmapaistvalt suured, puuduvad nektaariumid, õied on lõhnatud, pole silmatorkavat õiekatet. Liikuvad, pikad tolmukaniidid või pikal rippuval raal õied/õisikud. Nõges väga hea tuultolmleja kuigi eelpool olevaid tingimusi ei täida.
2.2)Putuktolmlemine e. entomogaamia – valdavalt katteseemnetaimed (9/10 liikidest), silmatorkav ja eredavärviline õikate, eredalt värvunu kõrglehed (tupplehtede all), õied lõhnavad ja on olemas nektaariumid, õiekate ja tolmukad on putukatele toiduks, tolmuterad on kleepuva või konarliku välispinnaga, õied meenutavad väliskujult putukaid (kärbseõis) või toimivad lõksuna (kaunis kuldking).
2.3) Vesitolmlemine e. hüdrogaamia – esineb 18 perekonda kuuluvatel veetaimedel, õietolm võib kanduda õielt õiele: 1) vee pinnal – epihüdrogaamia (heinmuda); 2) vee sees – hüpohüdrogaamia (näkirohi). Tolmukapead ja emakasuudmed täpselt veepinnal või vee all, emakakaelad pikad ja harunenud, tolmuterad pika niitja kujuga.
2.4) linnud -koolibri, sageli taimed hästi erepunased-putukad ei näe punast, kuid lind näeb.
Tolmlemise viis
Tolmeldajad
Õie ehituslik eripära
Näited
Putuktolmlemine
Õied (õisikud) silmatorkava krooniga , enamasti on nektar , sageli tugev meeldiv lõhn.
mesilased, kimalased
Õied lühikese putke-osaga või kannusega või nektaarium suhteliselt varjatud, nõudes ligipääsuks suuremat jõudu ja osavust
Ristikud, enamus huul -õielisi (iminõges, liiva-tee, pune , iisop jt.), mesiohakas 
Arvukad pika niidiga harali tolmukad takis -tavad nõrgemate putukate ligipääsu nektarile (neid võivad tolmeldada ka suured liblikad )
Pärn, vaarikas , ka õunapuu, ka mõned eukalüptid ja Melaleuca liigid
liblikad
Pikk õieputk või kannus
Sirel , lõhnav kuslapuu, käokeel, nelgid
mardikad
Palju õietolmu või ka mahlakad õrnad maitsvad kroonlehed
Kibuvits, magun naiste-puna
Kärbsed
Avatud lamedad õied või raipehais
Sarikalised (heinputk, till jt.) / raitlill , stapeelia
Lindtolmlemine
Koolibrid, nektari-linnud, ka teisi 
Sageli puhas punane värvus (seda ei näe putukad), sageli "papa-goikirju", lõhnata
(Eestis pole), aaloed , eukalüptid, akaatsiad, fuksia , mitmed bromeelialised, kanna 
Nahkhiir-tolmlemine
Suured, hästinähtavad õisikud, lõhnavad, heledad õisikud.
Baobab , durian, balsapuu
Tuultolmlemine
Õiekate taandarenenud, nektarit ja lõhna pole, õietolmu väga palju, a) õied või tolmukad rippuvad ja väga liikuvad või taimed tuule käes kergesti kõikuvad-rappuvad
Kask, tamm, kõrrelised (rukis, nurmikad jt.), saar- vaher , saar, hanemaltsad, humal, hundinuiad, pujud
b) Tolmuterad paisatakse taime poolt aktiivselt õhku
Nõgesed
Vesitolmlemine
Veetaimed, õiekate taandarenunud, õied vee all.
Hanehein, heinmuda, näkirohi
Isetolmlemine (obligatoorne)
Õiekate taandareneud, õied (õisikud) ei avane
Oder, kannikeste ja maapähkli osad spetsiaalsed (kleistogaamsed) õied
Apomiksis
Sageli puudub õietolm, õied võivad olla taandarenenud
enamus võililli, hunditubakad, kortslehed , kuldtulikad, ka viirpuud , tuhkpuud.
50. Kaheliviljastamine –Emakasuudmele sattunud tolmutera hakkab keemilise ärrituse mõjul arenema. Ta koosneb 2 rakust - suurem vegetatiive ja väiksem generatiivne rakk. Tolmutera vegetatiivne rakk kasvatab tolmutoru, mis kasvab emakasuudmesse, suundudes sigimiku poole. Tolmutoru kasvades hakkab generatiivne rakk liikuma tolmutoru eesotsas, kus ta jaguneb kaheks isasgameediks (spermiks). Tolmlemisest viljastumiseni kulub pool tundi kuni paar nädalat. Jõudnud lootekontini kasvab tolmutera selle sisse. Üks spermium liitub munarakuga, millest seejärel kasvab loode-embrüo. Teine spermium viljastab ühe teise raku tuuma lootekotis-selle paljunemisel moodustub toitekude (endosperm) arenevale organismile.Paljasseemnetaimedel tekib endosperm enne viljastumist, õistaimedel on endosperm sekundaarne.
Õistaimede sporofüüt moodustub õie arengus haploidseid mikro- ja makrospoore. Mikrospoorist areneb isasgametofüüt – tolmutera, mis kandub tuule või loomade abiga emakasuudmele ja liigub sealt edasi emasgametofüüdile. Sigimiku igas seemnealgmes on rakk, mis teeb läbi meioosi, andes 4 haploidset makrospoori. Neist säilib funktsionaalsena vaid üks(ülejäänud lagunevad), mis jaguneb mitootiliselt, kuni tekib lootekott- emasgametofüüt. Ühest lootekoti rakust kujuneb munarakk. Kogu lootekotti katavad kaks kaitsvat rakukihti, milles väike avaus munaraku lähedal-tolmutoru tungib lootekotini selle avause kaudu.
51. Vilja kujunemine õiest-osadevahelised seosed: pärast seemnealgmete viljastumist areneb õie sigimikuosast(vahel ka õiepõhjast ja õiekattest) vili.
52. Vili esineb ainult õistaimedel. See moodustub enamasti emaka sigimikuosast pärast seemnealgmete viljastumist. Viimastest arenevad vilja sisemuses paiknevad seemned. Vili kaitseb küpsevaid seemneid ja aitab kaasa nende levikule. Veesisalduse alusel jaotatakse viljad 2 rühma: lihakviljad ja kuivviljad. Lihakviljadeks on õunvili, mari ja luuvili. Kuivviljade hulka kuuluvad kukkur, kaun, kõder, kupar, pähkel, tõru, teris ja seemnis. Kuivviljad jagatakse omakorda avaviljadeks ja sulgviljadeks.  Nimetus tuleneb sellest, kas küpsenud vili variseb tervikuna või mitte. Avaviljad on kaun, kõder, kupar ja kukkur. Pähkel, tõru, teris ja seemnis on sulgviljad.Taime järglaskonna kindlustamiseks moodustub ühel taimel palju seemneid. Lihakviljadest toituvad mitmed loomad, kes sellega aitavad kaasa seemnete levikule. Osa vilju kandub edasi vee ja tuulega. Veega levivad peamiselt vee- ja kaldataimede viljad. Tuulega levivad viljad on väikesed ja kerged ning tihti varustatud lendkarvade (nende kimpu nimetatakse pappuseks) või tiibjate moodustistega. Sobivatesse idanemistingimustesse sattunud seemnetest arenevad uued taimed
53. Viljade levimise viisid. 1) iselevi- positiivne nähtus (hernes, malts) 2) välisjõududega 2.1) tuullevi 3) väikesed seemned 4) loomlevi 4.1) loomade küljes ( takjad - viljakonnad levivad: teeleht) 4.2) tahtmatult loomade sees- heintaimede seemned(väikesed) 4.3) loomade sees meelitatult- lihakad viljad, lindlevi marjadega 4.4) teadlikult- seeme/vili söödav. Loom varub endale seda. Oravad tammetõrud. 5) vesilevi 6) inimlevi
54. Seeme – kõrgemate taimede paljunemis- ja levimisorgan, milles taimeidu koos toitevarudega on ümbritsetud tihedatest kaitsvatest kudedest. Seeme areneb seemnealgmest pärast munaraku viljastamist. Funktsioon: paljunemis- ja levimisvahend; taimede teatav elujärk (iseseisev organism). Esinevad paljasseemnetaimedel (Gymnospermae) ja katteseemnetaimedel (Angiospermae).
Seeme koosneb: seemnekestast, toitekoest ja embrüost.
Seemned on õistaimede paljunemis- ja levimisvahendid. Seemned on kujult ümarad, piklikud, ovaalsed või munajad. Nende suurus võib olla väga erinev: palmiliste seemned on mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga ja kuni 20 kg raskused, käpaliste seemned on seevastu mikroskoopilised ja ühes grammis võib neid olla ligikaudu miljard.Seeme moodustub seemnealgmest pärast kaheliviljastumist. Ta on kaetud kaitsva, enamasti 3-kihilise seemnekestaga, mis areneb seemnealgmekatetest. Seemnekestal võivad esineda väljakasved (lendkarvad mägi-pajulillel, ahtalehisel põdrakanepil ja tupp-villpeal). Mõnede taimeliikidel moodustab seemnekest õhuga täidetud seemnerüü, mis võimaldab seemnel veepinnal ujuda (väike vesiroos, kollane vesikupp ). Seeme koosneb idust ja toitekoest (endospermist). Idu saab alguse diploidsest sügoodist ning sellest areneb uus sporofüüt. Idus asuvad taime tulevaste organite algmed: idujuur, iduvars ja idupung. Igas seemnes on üks või kaks idulehte. Idulehtede arvu alusel jaotatakse õistaimed kahte klassi – üheidulehelised ja kaheidulehelised.Ühe- ja kaheiduleheliste taimede seemned on erineva ehitusega. Kaheidulehelistel taimedel on paks seemnekest. Selles on ava (seemnepilu), mille kaudu idanemiseks vajalikud vesi ja õhk pääsevad seemnesse. Taimest eraldunud seemne välispinnal on näha seemnenaba. See on seemnekestale jäänud seemnejala kinnituskoha jälg. Seemnes on kahe idulehega idu. Toitekudet seal eraldi ei ole – idu toitvad varuained paiknevad idulehtedes (näiteks liblikõielistel ja korvõielistel). Üheidulehelistel taimede üheseemnelistel viljadel on tugev viljakest, mis on õhukese seemnekestaga kokku kasvanud. Seemnes on väike idu ja rohkesti toitekudet. Viimane moodustab endospermi (näiteks kõrrelistel, kanarbikulistel ja liilialistel). Toitekude kujuneb triploidsest keskrakust. Üheiduleheliste iduleht on surutud vastu toitekudet ja vahendab toitainete liikumist endospermist arenevasse idusse. Nende teine iduleht on täielikult taandarenenud
55.
ÜHEIDULEHELISED (Monocotyledoneae)
KAHEIDULEHELISED (Eudicotyledoneae)
monofüleetiline
parafüleetiline
rööp- ja kaarroidsed lehed (piklikud)
võrkroidsed lehed (sulg, sõrmroidsed)
lehetupp, aga leheroots ja abilehed puudu
on abilehed; lehed laiad
3 õieosa
4-5 õieosa
narmasjuurestik
Idujuur areneb peajuureks ja kujuneb sammasjuurestik
enamasti rohttaim
emb- kumb
1-kaviline tolmutera
3-kaviline tolmutera
hajusad juhtkimbud, kambium harva
kambiumiga juhtkimbud ringina
ei ole eristunud esikooreks ja steeliks
esikoor ja steel
¼ liikidest; kõrrelised; käpalised e. orhideelised (ca 20000)! (enim)
¾ liikidest; roos-, liblik -, korvõielised (1/10 õistaime liiikidest! ~ 25000).
Nt. palm , iris , tulp, bambus , rukis, mais, liilia.
56. Paljunemisviisid : vegetatiivne, suguta, suguline
Suguta: paljunemine toimub spetsiaalsete paljunemiseks ja levimiseks kohastunud osade abil, puudub sugurakkude ühinemine nende osade kujunemise käigus. Mõnikord on raske tõmmata piiri vegetatiivse ja suguta paljunemise vahele. Näiteks: Sõnajalgade eosed. Seente lülieosed: pintselhallituse Penicillim "tavalised" eosed, kõrrerooste kevadeosed (kukerpuul) ja suvieosed (kõrrelistel).
Suguline paljunemine: toimub levimisalgete tekkel muu hulgas ka sugurakkude ühinemine. Näiteks: Õistaimede seemnete teke tolmlemise järel. Sõnajalgtaimede sugurakkude moodustumine ja ühinemine eellehel. Kandeoste teke kübarseente eoslaval koos edasise kasvamaminekuga, kõrrerooste talieosed (kõrrelisel) kuni püknospoorid (kukerpuul).
Taimede vegetatiivse paljunemise viisid 1. Juurel tekivad lisapungad, nendest arenevad võsud annavad alguse uutele taimedele. Viljapuudest hapukirsipuu, ploomid -kreegid. Üldlevinud aialillede hulgas annavad vähesel määral juurvõsusid aedfloks ja sahhalini kirburohi. Umbrohtudest paljunevad nii kõige tülikamad püsikumbrohud - põldohakas, põld-piimohakas, väike oblikas , niidutaimedest kurekellukas. 2. Varrel tekivad lisajuured. 2a. Roomavad/lamavad varred/oksad juurduvad. Must sõstar, karusmari, paljud kiviktaimlalilled: harilik ja roomav kukehari, padjandfloks, karvane kadakkaer, kivirikud ; umbrohtudest niitjas mailane , niidutaimedest valge ristik, nõmm-liivatee. 2b. Murdunud oksad/võsud juurduvad niiskes keskkonnas. Osad pajud (härm-, hala-, vesi-, hõbe-, rabe , vits -, aga kasinalt kahevärviline paju ja raagremmelgas ), enamus papleid, tomat, begooniad, niitjas mailane. 3. Muundunud varte ja võsudega 3a. Risoomi osadega: igast maa-aluse varre sõlmekohast võib kasvada taim. Nt. harilik sirel, pihlenelas, paljud kõrgekasvulised püsililled (nt. lõhislehine päevakübar, (püsik-)astrid, päevaliilia, katkujuur, iirised), piparmünt; umbrohtudest naat , orashein, valge iminõges, kõrvenõges, osjad (seega orasheinast ja naadist saab lahti, kui korjata mullast välja kõik risoomid , juured võivad mulda jääda, põldohaka ja väikse oblika taime võivad taastada ka kõige väiksemad juuretükid); niidu- ja metsataimedest raudrohi , aasnurmikas (tugeva tiheda risoomistiku ja hea taastuvuse tõttu meie parim tallatava muru taim), punane aruhein, ülased. 3b. Risoom-mugulate ja (tütar-)sibulatega (sibul=muundunud võsu: muundunud lehed+muundunud vars). Nt. mugulatega kartul, mugulpäevalill=maapirn, tütarsibulatega küüslauk, tulp, liiliad. 4. Lehtede (tükkide) abil - lehel tekivad lisajuured ja seejärel uued taimed. Nt. mitmed begooniad, aas-jürilill. 5. Spetsiaalsete tütartaimede ja sigikehadega. 5a. Maapealsete võsunditega, mille sõlmedes moodustuvad tütartaimed. Nt. maasikad , tups-rohtliilia, hanijalg, roomav tulikas. 5b. Sigikehade, sigipungade, sigisibulatega varrel, lehtedel või õisikus. Lehtede kaenlas sigisibulad tiigerliilial, õisikus küüslaugul, metslaugul, rindelisel sibulal. Lehe serva hammastes tütartaimed (sigikehad) kalanhoel (alamperekond Bryophyllum), õite asemel tütartaimed (sigikehad) säbaral nurmikal, pung-kirburohul. 6. Viljadega!? (võiks rääkida kasvuhoones) Tõepoolest - näiteks viigikaktuse toored varisenud viljad võivad juurduda ja uueks taimeks kasvada, samaaegselt järelvalmivad ka seemned (NB! tegemist on rüüsviljaga, millel vili on süüvinud õierao sisse; selle "sõlmekohtadest" – näsakeste juurest hakkavad kasvama võsud).
57. Talmede vegetatiivne paljundamine. Meristeempaljundamine. Vegetatiivse paljunemise viisid on lihtsaimad taimede paljundamise viisid. Üldlevinud on püsikute puhmaste ja põõsaste osadeks jagamine, kartulimugulate, maasika tütartaimede ja küüslaugu "seemne" (=õisikus moodustunud tütarsibulad) kasutamine.
Oksatükkidega paljunemisest on välja arendatud pistikute ja pistokstega paljundamine ( pistik on rohtne, pistoks on tehtud lehed langetanud, puitunud oksast). (võimalusel mingi sellise paljunduskasti demostreerimine). Sellise paljundamise puhul tuleb enamasti piirata vee kadu - õhu niiskus peab olema ligi 100%. Pistikuid on hea juurutada kasvuhoones, kile all, aga mõne üksiku pistiku tegemisel ka lihtsalt klaaspurgi all. Mõnede taimede pistoksad juurduvad vahel ka kuivemas õhus - näiteks paju või papli oksatükid, mis sageli juurduvad igasuguse katteta niiskes pinnases. Pinnas, kus pistikuid või pistoksi juurutada, peab olema niiske ja samaaegselt õhurikas, juurdumist kiirendab pinnase soojus. Seetõttu on väga hea juurutada turba ja liiva segus - turvas seob väga palju vett, jäädes ikka õhuliseks, liiv annab tihedust pinnasele (ainult turvas on liiga kohev, ei puutu piisavalt kokku juurduva taime osaga, liiv seob liiga vähe vett - võib kergesti läbi kuivada). Muld ei pruugi olla nii hea juurutamiskeskkond - seal elutsevad seened ja bakterid võivad nakatada õrnemate taimede lõikepindu. Juurdumise alguses ei vaja pistikud-pistoksad olulisel määral mineraalseid toitaineid, kasvatades neid turba-liiva segul tuleb alles hiljem, kui juured tekkima hakkavad, väetama hakata. Pistikute ja pistokste paremaks ja kiiremaks juurutamiseks on välja töötatud mitmesuguseid füsioloogiliselt aktiivsete ainete (taimehormoonide ja nende analoogide) segusid. Erinevate taimede jaoks on erinevad preparaadid (võimalusel mingi sellise preparaadi demostreerimine).
Meristeempaljundus sisaldab peale paljundamise veel taimede tervendamist viirushaigustest. Eestis on kõige rohkem tegeldud kartuli meristeempaljundusega. Seda on kasutatud ka kirsside , maasikate ja nelkide, vähem teiste taimede paljundamisel.
Meristeempaljunduse korral võetakse taime kasvukuhikust meristeem ja pannakse see antud liigile sobivale söötmele kasvama. Kohe viiakse läbi ka tervendamiseks vajalikud protseduurid (nt. sobival kõrgel temperatuuril hoidmine). Kui meristeem on söötmel korralikult kasvama läinud (seda ei juhtu alati, üsna sagedased on väärarendid), tehakse esimestest võsudest mikropistikud, nendest seni steriilses laboris söötmel kasvavad taimed kohandatakse väliskeskkonnaga ja istutatakse lõpuks välja mulla sisse.
Kartuli meristeempaljundusel tervendatud seeme annab oluliselt suuremat saaki kui mistahes muul viisil valitud seemnemugulate kasutamine. Viljapuude puhul võib märgata mõningast taime noorenemist – meristeemistikud hakkavad veidi hiljem, veidi suurematena kandma, kui vääristmise teel saadud istikud.
58. Taimede vääristamine: Viljapuude pookimine: oksastamine ja silmastamine. Rohttaimede pookimine. Vääristamise käigus ei suurene mitte taimede koguarv, vaid mingist sordist taime arv. Vääristamiseks on vaja alust ja paljundatavat sorti. Puittaimede vääristamisel on kaks erinevat viisi – oksastamine (pookimine kitsamas mõttes) ja silmastamine. Pookida on võimalik ka rohttaimi (küllalt sageli poogitakse näiteks kaktusi), kuid siin erinevad võtted mõneti puittaimede vääristamisest, ka on see rohkem teadusliku ja huviväärtusega tegevus.
Nõuded vääristamisel
Vääristamine on kirurgia – peab toimuma puhtalt. Lõikepindadele ei tohi sattuda prahti ega vett.
Vääristamisel peab pookealus ja poogend võimalikult tihedalt kokku puutuma – lõikepind peab olema võimalikult sile: a) lõigatud terava noaga b) lõigatud ühe tõmbega (mitte teha pinnale mitut lõiget, mitte kraapida)
Vääristamisel peab pookealus ja poogend võimalikult tihedalt kokku puutuma – poogend tuleb kinni siduda (mittesoonduva sidemega – niit ei kõlba).
Vääristamisel peavad aluse ja poogendi kambiumid kokku puutuma, vaid siis on võimalik poogendi kasvamaminek.
Lõikepinnad ei tohi kuivada peale pookimist – seetõttu tuleb pookekoht peale sidumist katta pookevahaga (võib kasutada ka plastiliini, see pole aga nii kleepuv)
Pookealusena saab kasutada sama liigi seemikuid, sageli sama perekonna teisi liike, harva teisi sama sugukonna liike.
Silmastamisel paigutatakse üks pung koos väikese kooretükikesega (ja veidi puitu) – s.o. silmakilp pookealuse koore alla T-kujulisse lõikesse (joonised tahvlile). Silmastatakse siis, kui puudel on koor lahti, samaaegselt peavad pungad olema piisavalt suureks kasvanud. Seetõttu on parim aeg silmastamiseks juuli lõpp. Kui silm on kasvama läinud, tuleb pookealus järgmisel kevadel silma kohalt maha lõigata.
Oksastamine Pookealusele paigaldatakse sundpuhkefaasis üheaastase oksa lõik, tavaliselt u. 5 cm pikkune ja 2-3 pungaga. Pookeoksi varutakse tavaliselt veebruaris -märtsis ja hoitakse keldris (või ka külmkapis) niiskes liivas või kartulisse pistetuna pookimiseni. Pookoksi võib võtta ka vahetult pookimise ajal aprillis (pungad ei tohi olla puhkenud). Oksastatakse tavaliselt kevadel, kui mahlad hakkavad liikuma (tugeva mahlajooksuga puid ei saa mahlajooksu ajal pookida: kase, vahtra dekoratiivsordid), seega märtsi lõpus, aprillis, mai algul. Heas säilituskohas hoitavaid oksi võib oksastamiseks kasutada ka hiljem, kuni poole juunikuuni. Kuid sügisel üleskaevatud pookealuseid võib oksastada ka talvel keldris või kuuri all.
Rohtaimede pookimine- ühe taime pung pannakse kasvama teisele taimele.?
59. Suuremad geenirühmade ülekanded soontaimede hõimkondade vahel või konvergent (sõnajalg-palmlehik-palm, osi-efedra-kasuariin)???????
Divergents -evolutsiooniline mitmekesistumine - erisuguste tingimustega kohastumisel lahknesid algtüübid uuteks liikideks. Sarnase genotüübiga.
Divergentsi ulatus sõltub:uue organismitüübi arenemisvõimelisusest. Suurt mitmekesistumist võimaldas putukate ehitustüüp-üle milj liigi. Sõltub ka elupaikade mitmekesisusest.Taimede levik maismaale lõi eeldused esimeste maismaaselgrootute levikuks. Konvergents- erineva päritoluga organismide sarnastumine samasugustes elutingimustes-delfiin, kalasisalik, hai.
LISAD
30) Sõnajalgtaimed on väga vana eoste abil paljunevate taimede hõimkond. Vanimad teadaolevad kivistised pärinevad siluri ajastu (440 milj. a. tagasi) lademetest. Karboni ajastul (345 milj. a. tagasi) olid sõnajalgtaimed valitsevaks taimerühmaks Maal. Sel ajal esinesid nad suurimas vormide mitmekesisuses ja esindajate arvus. Sõnajalgtaimede hulgas oli nii rohttaimi kui ka puid (kuni 40 m kõrged) ja põõsaid. Tänapäevaks on enamik sõnajalgtaimedest välja surnud ja Maal on valitsevaks saanud õistaimed. Niisketel aladel kasvanud puukujulistest koldade ja osjade jäänustest on aastamiljonite jooksul tekkinud kivisüsi. Säilinud sõnajalgtaimed on rohttaimed, millest vaid väiksele osale on iseloomulik puukujuline või mitmeid meetreid pikk roomav või roniv vars. Kaasajal esineb üle 12 000 liigi erinevaid sõnajalgtaimi.
Sellegipoolest on sõnajalgtaimed senini väga mitmekesisised oma vormide ja erinevate kasvukohtade poolest. Sõnajalad kasvavad maapinnal, kaljudel, puudel ja veekogudes (põhjas või pinnal ujuvad). Nende hulgas on niiskuslembeseid ja kuivalembeseid, ränikivilembeseid ja lubjakivilembeseid, sipelgalembeseid ja neidki , mille elutsüklis on tähtis tuli. Praegused sõnajalgtaimed on levinud kõigil mandritel troopilistest kõrgmäestikest kuni arktikani, kuid suurem osa neist eelistab siiski sooja ja niisket kliimat. Ligi 80 % kõikidest sõnajalgtaimedest kasvab troopikas .
Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme erinevasse arenemissuunda kuuluvat võsutüüpi:
*kolla tüüp - lehed on väikesed, eosed valmivad varre tippudesse koondunud lehtedel - eospeades; *osja tüüp - iseloomulikud on lülilised hästi arenenud sõlmevahede ja sõlmekohtadega võsud, lehed on taandarenenud ja paiknevad enamasti männasjalt, eosed valmivad võsu tippu koondunud kilbikujulistel lehtedel - eospeades; *sõnajala tüüp - iseloomulik on väga erineva ehitusega suurte lehtede esinemine, eosed arenevad lehe alumisel pinnal, lehe erinevatel osadel või ainult eoseid kandvatel ja siis ka erikujulistel lehtedel.
Sõnajala tüüpi taimed koosnevad varrest, mis kannab lehti ja juuri (tüvend - cormus).
Vars võib olla: *pikalt roomav või roniv, lehepungad asuvad üksteisest kaugel; *lühidalt roomav, lehepungad asuvad tihedamalt ; *lühike, kompaktne ja tõusev, lehepungad asuvad lähestikku; *tüvekujuline, lehed asuvad tüvekujulise varre tipus (diap).
Varre noored osad on peaaegu alati kaetud soomuste või karvadega, samuti on soomuste ja karvadega kaetud ka noored lahtikeerdumata lehed. Soomused ja karvad on erinevatel liikidel erineva suuruse, kuju, ehituse ja värvusega, mis on olulisteks tunnusteks paljude liikide eristamisel.
Sõnajala juured on tegelikult lisajuured, mis kasvavad välja varrest, kas kogu varre ulatuses või püstise varrega sõnajalgadel varre alumisest osast.
Lehtede kuju ja suurus on väga varieeruv . Enamikul on hästi arenenud pearooga lihtsad, lihtsulgjad või liitsulgjad lehed.
Sporangiumid e. eoslad asetsevad varreharudel või lehtedel, mida nimetatakse sporofüllideks. Sporangiumid avanevad lõhega või erilistest ebaühtlaselt paksenenud seintega rakkudest rõnga, annuluse, abil. Arenenumatel liikidel on sporangiumid koondunud gruppidesse , moodustades eoskuhja e. sooruse. Soorused on sageli kaetud õhukese kattega - katteloori e. induusiumiga ja asuvad lehe alumisel pinnal.
Sporangiumides arenevad eosed on üherakulised ja neid katab kahekihiline kest. Lisaks sellele võib eost katta veel tugev omapärase ehitusega kest, mille välispinna moodustavad ogad, näsakesed, mügarad jt. moodustised.
Sõnajalgtaimedele on iseloomulik põlvkondade vaheldusega elutsükkel.
Eosed levivad tuule abil. Eos idaneb ja moodustub tilluke lühiealine taim, mida nimetatakse eelleheks. Eellehel arenevad suguorganid (anteriidid ja arhegoonid), neis omakorda isas- ja emasrakud. Pärast viljastumist hakkab emasrakust arenema uus sõnajalgtaim (idu). Erinevaid astmeid sõnajalgtaimede elutsüklis nimetatakse gametofüüdiks ja sporofüüdiks ning kogu tsüklit põlvkondade vahetusega elutsükliks. Täiskasvanud sõnajalgtaim (sporofüüt) on palju pikaealisem, suurem ja keerulisema ehitusega kui eelleht (gametofüüt) ning sporofüüdi tunnuseid kasutataksegi erinevate sõnajalgtaimede liikide eristamisel.
Ühe- või mitmerakukihilise seinaga sporangium areneb täiskasvanud taime lehe pindmisest rakkude rühmast või ühest rakust. Keskel tekib üks arhespoor, mis jaguneb eoste emarakkudeks (sporogeennne kude). Sporogeenset kude ümbritseb toitaieneterikastest rakkudest tapetkiht. Iga eoste emarakk jaguneb meiootiliselt neljaks eoseks - tekib tetraad.
Looduses paljunevad sõnajalgtaimed enamasti eoste abil. Lisaks sellele on mitmed liigid võimelised paljunema ka vegetatiivselt - varre või lehepungade abil. Samamoodi võib sõnajalgu ka paljundada: a) eoste külvamise teel; b) maa sees kasvava risoomi jagamise teel; c) lehetipust juurutamise teel; d) lehe rool kasvavatest sigipungadest; e) lehe pinnale tekkivatest väikestest pungadest; f) maa pealse risoomi jagamise teel.
Teadaolevalt kasvab Eestis 47 liiki erinevaid sõnajalgtaimi.
Lahnarohulised. Laialt levinud igihaljad vee, märgade kasvukohtade või mais-maataimed. Üldse kuulub sellesse sugukonda vaid üks ligi 130 liigiga perekond. Eestis esineb 2 liiki - järv-lahnarohi ja muda -lahnarohi. Mõlemad liigid kasvavad selgeveelistes vähetoitelistes järvedes ja on väga tundlikud järvevee reostumise suhtes.
Kollalised. Kokku kuulub sellesse sugukonda ligikaudu 380 liiki. Kõige liigi- rikkamad kollaliste poolest on niisked mägimetsad. Eestis kasvab 6 liiki kollalisi - kattekold, karukold, harilik sookold , mets- vareskold , nõmm-vareskold ja harilik ungrukold. Neist 4 liiki on kaitstavad taimeliigid . Paljud kollad on aeglase kasvuga, mõne liigi eosed idanevad alles 3-8 aasta pärast ja taim saab paljunemisvõimeliseks alles 6-15 aasta möödu-misel. Seetõttu on koldade kogumine keelatud.
Selaginellilised. Sellesse sugukonda kuulub vaid üks ligi 750 liigiga perekond. Enamik selaginellidest kasvab varjukates troopikametsades ja vaid vähesed Euraasia ja Põhja-Ameerika mägedes. Eestis esineb vaid 1 liik - hästi väike ja sammalt meenutav koldjas selaginell, mida võib kohata lubjarikastes allikalistes madalsoodes.
Osjalised. Osjaliste sugukonda kuulub üks 15 liigiga perekond. Osjad on levinud kogu maakeral, enamik siiski põhja-poolkeral. Neist kasvab Eestis 10 liiki. Kõige sagedamine võib kohata põldosja ja aasosja.
Maokeelelised. Enamasti maapinnal kasvavad omapärase ehitusega sõnajalgtaimed, mis välimuselt pisut meenutavad õistaimi. Kokku u. 66 liiki. Mõned troopikas levinud liigid kasvavad ka epifüütidena puudel. Eestis esineb 6 liiki - harilik mao-keel ja 5 liiki võtmeheinu: liht-võtmehein, kuu-võtmehein, haruline võtmehein, süstjas võtmehein, kummeli-võtmehein ja virgiinia võtmehein.
Päris-sõnajalalised. Eestis esineb 22 liiki, mis kuuluvad erinevatesse sugukondadesse ja perekondadesse. Nende hulgas on nii tavalisi ja laialt levinud kui ka vähemärgatavaid ja haruldasi liike. Laialehistes lehtmetsades, lammimetsades, jõgede ja ojade kaldavõsastikes, sageli ka parkides kasvab lehtrikujulisel asetunud lehtedega laanesõnajalg. Leht- ja segametsades, metsaservadel ja võsastikes esineb sageli kauni ja õrna lehestikuga naistesõnajalg. Suurte kogumikena varjukates leht-ja segametsades esineb ohtene sõnajalg. Väga sage on ka kilpjalg , mis kasvab suurte kogumikena kuivades valgusküllastes metsades, raiesmikel ja teeservadel. Laialt levinud ja rahva hulgas hästi tuntud on maarjasõnajalg.
Olles kohastunud erinevatele asukohatingimustele, on mitmed sõnajalgtaimed headeks indikaatoriteks, mis võivad hästi iseloomustada vastavaid asukohti. Paealadel ja lupjasisaldavatel muldadel kasvavad lubjalembesed liigid - müür-raunjalg, pruun raunjalg ja pae-kolmissõnajalg. Sootaimed on soosõnajalg, sooosi, konnaosi . Soodel ja rabaservadel kasvavad sugasõnajalg ja sookold, nende leidmine metsas näitab sageli rabastumise algust. Liivaaladele on iseloomulikud vareskold ja raudosi.
Kõige rikkamad erinevate sõnajalgtaimede poolest on troopilised metsad:
a) maapinnal kasvavad sõnajalad k.a. puukujulised sõnajalad;
b) kaljudel ja kivirahnudel kasvavad sõnajalad;
c) tüvede alumises osas ronivad sõnajalad;
d) tüvede alumises osas kasvavad epifüüdid;
e) kuni puulatvadeni ronivad sõnajalad;
f) kõrgel kasvavad valgusnõudlikud epifüüdid.

Sõnajalgtaimede kasutamine

Värvimisel: ungrukold - kollase värvi saamiseks villase lõnga ja riide värvimiseks; kattekold - vartest ja lehtedest saab sinist värvi.
Rahvameditsiinis: ungrukold - mõnel pool on keedist kasutatud lahtisti ja oksetina.
katekold, karukold - eoseid on kasutatud ravimina ja puistepulbrina; põldosi - suviseid võrseid on kasutatud diureetikumina; metsosi , raudosi - on kasutatud diureetikumina; laanesõnajalg - juurika keedist on kasutataud soolenugiliste vastu ja lutikate hävitamiseks; maarjasõnajalg - juba ammustest aegadest on juurika ekstrakti kasutatud paelusside vastu nii inimeste kui loomade ravimisel; ohtene sõnajalg, laiuv sõnajalg, naistesõnajalg - on kasutatud paelusside vastu; kivi-imar - juurika keedist on kasutataud astma ja külmetushaiguste raviks.
Veterinaarias: põldosi - haavapulbrina
Toiduks: põldosi - tärkliserikkad mugulad; laanesõnajalg ja naistesõnajalg - Kaug-Idas kasutatakse toiduks noorte lehtede roodusid, mis eelnevalt kupatatkse ja mitmeid kordi läbi pestakse; kilpjalg - tärlkiserikast risoomi kasutatakse mitmetes maades toiduks.
Loomasöödaks: põlddosi - suviseid võrseid on kasutatud hobusesöödana; aasosi , metsosi - suviseid võrseid on kasutatud hobusesöödana; laanesõnajalg - juurikaid on kasutatud veistesöödana; naistesõnajalg - on kasutatud söödaks kitsedele, teistele loomadele on mürgine.
Mitmed sõnajalad sisaldavad mürgiseid aineid, mis võivad põhjustada neid söönud loomade haigestumist. näit. sooosi, kilpjalg, maarjasõnajalg, ungrukold.
Dekoratiivtaimena: laanesõnajalg,maarjasõnajalg - kaunid lehtrikujuliselt asetunud lehed; naistesõnajalg - kaunid õrnad lehed; raunjalad, kivi-imar, habras põisjalg - sobivad müüridele ja kiviaedadele.
49) Tolmlemine.
Putuktolmlemine kui õistaimede tekke eeldus
Et õiest saaks seemned, uue taime algus, peab toimuma viljastumine. Erinevalt sõnajalg- ja sammaltaimedest aga samuti enamusest vetikatest, pole õistaimede (ja samuti paljasseemnetaimede) sugurakud liikuvad. Neid peavad edasi kandma välisjõud. Esimene välisjõud, mis taimi aitas oli tuul. Nii on kõik ürgsemad õietolmuga taimed - paljasseemnetaimed tuultolmlejad. Tuultolmlemine oli piisavalt edukas tavaliste , koosluses domineerivate taimede jaoks ja valitses maa peal paarsada miljonit aastat. Alles maismaakoosluste evolutsioon viis selleni , et looduses tekkis vajadus edukama õietolmu edasikandja järele. Kui oli kujunenud välja juba väga palju erinevaid ökonišše, tekkis olukord, kus osad taimed ei suutnud enam piisavalt massiliselt õietolmu toota, et see jõuaks küllaldasel hulgal teise sarnase ökonišini – teise samast liigist taimeni. Eriti kriitiliseks kujunes olukord metsa all, kus õhu liikumine oli väga vähene. Sellises kohas oli ühelt poolt soodne omada liitsugulisi käbisid (kui pole võimalik risttolmlemine, toimub vähemalt isetolmlemine) - need on aga õistaimede õie prototüübid.
Kindlasti oli tollastel õitel ka " parasiit "-putukaid (neid, kes eelistasid toituda õietolmust), kes tühjendanuna ühe käbi, rändasid teisele einet jätkama. Kuna aga tol ajal polnud hambapasta firmasid ja nende reklaami, ega need putukad ei puhastanud oma suu ümbrust ka mingil teisel viisil piisavalt hoolikalt, kandsid nad paratamatult teise taime käbile edasi õietolmu. Kuna nende putukate poolt tagati risttolmlemine, arenesid (=evolutsioneerusid) infovahetuse (=risttolmlemise) tõttu putuktolmeldavad taimed tuultolmeldavatest (=paratamatult isetolmlevatest) sama elupaiga liikidest tunduvalt kiiremini. Seega oli kasulik putukaid ligi meelitada, nii tekkisid käbi ümbritsevatest lehtedest silmatorkava välimusega kroonlehed (mis võisid peale selle maitsvad olla, et vältida õietolmu kui taime jaoks väärtuslikuma söömist) ja samaaegselt kujunesid lehtedele näärmed, mis eritasid nektarit. Et aga näljased putukad enneaegu õis-käbi kallale ei saaks, oli vaja kasvavaid kroonlehti varjata ja kaitsta - selleks moodustusid tupplehed. Niisiis , esmased õistaimed pidid olema putuktolmlejad, alles neist võisid õie lihtsustumise järel taas kujuneda tuultolmlejad.
1)Putuktolmlemine. Putukad on peamised taimi tolmeldavad elusorganismid . Taimi tolmeldavad väga erinevad putukad, kuid mingit kindlat taime tolmeldavad vaid vähesed putukaliigid, samuti vastupidi - mingi putukaliik tolmeldab vaid teatavaid taimeliike, teistelt ta ei saa soovitavat meelitustoitu kätte.
Üheks putuktolmlemisele enimspetsialiseerunud taimerühmaks on käpalised. Sageli on neil keerulised lõksjad õied, kuhu maiustama tulnud putukas nii sisse kukub, et välja pääsemiseks peab tolmeldama õie. Väga suurele tolmlemise edukusele viitab see, et enamuse nende õies on ainult üks tolmukas, kus kõik õietolm on kokku kleepunud 2-8 kämbuks (pollinaariumiks), mis kleepuvad tervikuna putukale.
Putuktolmlemise puhul on huvitavad taimepoolsed putuka petmise juhtumid. Mõnede taimede õied sarnanevad väga mingile emasele putukale, meelitades ligi nii armunäljas isaseid , kes siis õiega paarituda üritavad. Nii erinevaid õisi paaritada üritades nad aga tolmeldavad õied (kärbesõis - soovitatav diapositiiv). Teine putukate petmise võte seisneb selles, et taimeliigi õied, mis ei sisalda nektarit, meenutavad väga mingi tavalise samaaegeslt õitseva nektaririkka liigi õisi kas kujult või lõhnalt. Kui asja lähemalt vaadata, siis oma tolmeldamise kaudu parasiteerivad need taimed teisel taimeliigil, kasutavad enda tolmeldatud saamiseks teise liigi nektarit, putuka petmise kaudu.
Väga omapäraseks on kujunenud tolmlemine viigipuul.
2) Lindtolmlemine on eelkõige troopikas esinev tolmlemise viis. Haruldane on imetajatega - 3) nahkhiirtega toimuv tolmlemine.
4) Väga paljud õistaimed on tagasi pöördunud tuultolmle(jad)misele. Tuultolmlevate õistaimede (vähem ka paljasseemnetaimede) õietolm on inimesele sageli allergeenne (heinapalavik). Tuultolmlejate sellise halva omaduse taga on nende tohutu õietolmu hulk, mis paiskub õhku nende õitsemise ajal - seda jätkub kõikjale ja tuul võib seda märgataval hulgal kanda isegi tuhande kilomeetri kaugusele. Nii et kevadel, kui meil veel allergeensed taimed veel ei õitse, võivad lõunakaarte tuuled eriti tundlikele inimestele juba vaevuste tekitamiseks piisaval hulgal allergeene kohale tuua. Teine õietolmu allergeensuse põhjus on tolmutera pind - seal on väga palju erinevaid keerulisi keemilisi ühendeid, mis on vajalikud, et emakasuue õige tolmutera ära tunneks. Need ühendid võivad inimesel esile kutsuda aga ägedaid immuunreaktsioone, mis avalduvad allergiana.
5) Haruldane on õistaimede hulgas vesitolmlemine. Seda esineb vaid osadel veetaimedel, enamus veetaimedest on siiski tuultolmlejad (penikeeled, vesikatk ) või putuktolmlejad ( vesiroosid , vesi-kirburohi).
6) Isetolmlemine, kus taim viljastub iseenda õietolmuga, on mõneti tolmlemise vastand - see ei taga sugulise paljunemise eesmärki päriliku info vahetust. Seetõttu on taimedel palju risttolmlemist tagavaid või soodustavaid omadusi. Isetolmlemine võib olla sageli hädalahendus, kui risttolmlemine pole toimunud, taim võib isegi selleks kohastuda (õitsemise lõpus läheneb tolmeldamata õie emakas sama õie tolmukatele). Isetolmlemine võib toimuda sama taime piires (see on juhuslik) või ka sama õie piires. Sama õie piires toimuval isetolmlemisel on omapärane spetsialiseerumise vorm - kleistogaamia - tolmlemine toimub suletud ja seega ka värvilise kroonita õites. See on väga iseloomulik kannikestele - neil on enamusel liikidel kevadised õied värvunud ja putuktolmeldatavad, suvel ilmuvad aga kleistogaamsed õied. Kui kevadel pole risttolmeldamise teel piisavalt seemneid tekkinud, täiendatakse nende hulka takkajärgi suvel, kui rohurinde all on vähe lootust risttolmlemiseks, isetolmlemise teel tekkivate seemnetega. Äärmuslikuks on arenenud kleistogaamia imekannikesel, kellel kevadised ilusad õied enamasti ei vilju ja kogu seemnete hulk kujuneb kleistogaamsetest õitest. (parim praktiline näittaim - lõhnav kannike)
6a) Isetolmlemisega seostub kaudselt nähtus, mille puhul seemned arenevad viljastamata õiest - apomiksis. See nähtus on tüütult segav taimesüstemaatikutele - taimedel, kellel puudub tolmlemine, ei saa rakendada põhilist liigi kriteeriumi - ristumisbarjääri kindlakstegemist. Kuna puudub pärilikkusaine segunemine, kujunevad apomiktilistes taimerühmades välja pisiliigid. 6b) Apomiksisega haakub kaudselt omakorda partenokarpia - taime jaoks mõttetu väärarend, mida inimene armastab . Partenokarpia puhul arenevad seemneteta viljad viljastamata õitest. Sellised on enamus seemneteta puuviljasorte (banaanid, apelsinid, pirnid, ananassid, õunad jne.). Vahel nimetatakse ekslikult partenokarpseteks ka apomiktilisi sorte - kui normaalsete seemnetega vili areneb tolmeldamata õiest ( kurgil ).
Eelpool sai juba mainitud risttolmlemist kui kasulikku nähtust. Kõik enne isetolmlemist mainitud tolmlemisviisid on risttolmlemised. Risttolmlemist aitavad tagada mitmed taimede spetsiaalsed omadused. Mitmeid neist on juba enne käsitletud. Isesteriilsuse puhul tuleb rõhutada, et meie viljapuude sortide puhul on üldjuhul tegemist ühe bioloogilise isendiga, kes on vegetatiivselt paljundades juppideks tehtud ja juppidest omakorda palju sama isendi koopiaid. Viljapuusortide isesteriilsus on üldjuhul isendi isesteriilsus, harva siiski ka tingitud sordi isassteriilsusest (õietolm on arenemisvõimetu, sort kujutab endast emastaime - nt. ‘Liivi kollasel munaploomil’).
SEENED Seened on eoste abil paljunevad, klorofüllita, heterotroofsed (kasutavad toiduks valmis orgaanilist ainet) organismid. Varem käsitleti neid taimeriigi ühe hõimkonnana, praegu eraldi eluslooduse riigina. Eri allikate järgi on seeni 50 – 300 tuhat liiki, Eestis vähemalt 2500. Metoodilistel kaalutlustel eristatakse makro- ja mikroseeni (pisiseeni).
Süstemaatiliselt jagunevad seened vetikseente (Phycomycota), kottseente (Ascomycota), kandseente (Basidiomycota) hõimkondadeks. Eraldi rühmana käsitletakse mittetäieliku arengutsükliga seeni, teisseeni (Deuteromycetes, Fungi Imperfecti).
Seente tähtsus looduses seisneb orgaanilise aine lagundamises. Inimese seisukohalt võetuna on see kas soovitav (mullateke, käärimisprotsessid) või ebasoovitav (puidumädanikud, hallitused , taimehaigused). Mõnedel taimedel esineb mükoriisa (seenjuur), see on moodustis , mis tekib seene ja kõrgema taime kooselu tagajärjel taime juurte läbipõimumisel seeneniidistikuga. Selline suhe on tuntud sümbiotrofismina – seen saab taimelt süsivesikuid, taim seenelt vett ja mineraalaineid. Sageli esineb see lehikseente ja puude vahel (kaseriisikad ja kased , männiriisikad ja männid).
Paljud pisiseened kutsuvad esile taimede haigestumise. Haiguse all mõistetakse kahjulikku füsioloogilist muutust taime organismis. See võib olla tingitud mitteparasitaarsetest faktoritest ( saastumine , mingi aine puudus või liig, temperatuuri muutused jne.) või patogeenist. Patogeen on kahjustuse esilekutsuja, tavaliselt on selleks elusorganismid, peamiselt seened, bakterid, viirused, ka mükoplasma taolised organismid. Puudel ja põõsastel esinevatest haigustest tekitavad seened 97%. Mõnel puuliigil on leitud üle 100 liigi seeni (tammedel üle 400, männil 300). Mitmesugused putukad tekitavad samuti taimedele kahjustusi, mida on mõnikord raske eristada seenkahjustustest. Tavaliselt leiame sel puhul taimedelt putukate jäänuseid, ekskremente, näritud kohti, auke jne.
Seente vegetatiivkeha on mütseel e. seeneniidistik. Osal jahukasteliste liikidel tekib vananedes sekundaarne mütseel, sel juhul moodustuvad seeneniidistikul lühikesed harunemata paksukestalised tumedaks värvunud seeneniidid e. hüüfid (näiteks karusmarjal, roosil, kõrrelistel). Seeneniitide läbipõimumise ja tihenemise tagajärjel tekivad sklerootsiumid (seenemügarad), mis on teatud seentel puhke - või talvitusstaadiumiks (esinevad näiteks valgemädanikku ja hahkhallitust tekitavatel seentel). Taimehaigusi tekitavad seened jagunevad ekto- ja endogeenseteks vastavalt sellele, kas parasiidi mütseel areneb taime pinnal (näiteks kirmed ) või taimekudede sees.
Paljunemine
Seentel eristatakse kolme paljunemise tüüpi:
*vegetatiivne (oiidide, klamüdospooride, blastospooride abil). Seeneniidi nöördudes ja lagunedes tekivad üksikud korrapärase kujuga vegetatiivse paljunemise organid – oiidid. Soodsates tingimustes nad idanevad ja moodustavad uue seenniidistiku.
*suguta (spooride e. eoste abil). Suguta paljunemine toimub eoste abil, mis tekivad siseselt (endogeenselt) või väliselt (eksogeenselt). Arenenumatel seentel (kottseened, teisseened) tekivad eosed lülieoskandjatel e. koniidikandjatel. Eoseid nimetatakse siis lülieosteks e. koniidideks. Parasiitseentel võivad tekkida erineva kujuga eoste mahutid, mida nimetatakse pükniidideks. Tavaliselt asuvad nad peremeestaime sees, välja ulatuvad vaid suudmed .
*suguline (eoste abil). See on igal seenerühmal erinevalt kulgev keeruline protsess. Kott - ja kandseentel moodustuvad sugulisel paljunemisel viljakehad. Kottseentel tekivad kotteosed (askospoorid), mis asuvad lahtiselt seeneniidistikul või vastavates viljakehades (kleistoteetsium, periteetsium, apoteetsium). Kandseentel tekivad kandeosed (basidiospoorid) eoskandjatel e. basiididel.
Parasitism
Parasitism on eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism – parasiit – toitub teise organismi – peremehe – arvel. Peremeest võib kasutada ajutiselt või kogu elu vältel.
Patogeensed seened võib jagada kahte gruppi – ühed nakatavad absoluutselt terveid, elujõulisi, teised - nõrgenenud või juba kahjustunud taimi. Esimesel juhul on tegemist obligaatsete parasiitidega. Nad ei kasva saprobiontselt, neid ei saa kasvatada söötmel ja nad on kitsalt spetsialiseerunud oma peremehele (roostelised, jahukastelised). Obligaatsed saprobiondid seevastu on ainult saprobiontse eluviisiga, kasutades toiduks surnud orgaanilist ainet (mullaseened). Nende kahe rühma vahel esineb üleminekuid. On olemas fakultatiivsed parasiidid, kes toituvad tavaliselt saprobiontselt, kuid tingimuste muutudes võivad üle minna parasiitsele eluviisile ( perek . Fusarium , Botrytis esindajad). Vastupidiselt on fakultatiivsed saprobiondid parasiitse eluviisiga, kuid teatud arengufaasis lähevad üle saprobiontsele eluviisile. Näiteks õunapuu-kärntõve tekitaja parasiteerib algul puu lehtedel, kotteosed arenevad mahavarisenud surnud lehtedel.
Parasiidi ja peremehe suhted saavutavad aja jooksul teatud tasakaalu, peremeest ei hävitata, ta nõrgeneb, kuid jätkab elutegevust, ka paljuneb.
Omad ja võõrad parasiidid
Seenparasiitide puhul tuleb arvestada nende päritolu. Kohaliku floora parasiidid on oma peremeestaimedega kohanenud. Uute, sissetoodud taimede puhul tuleb arvestada, et uues keskkonnas on nad vastuvõtlikumad ning sageli satuvad kohalike parasiitide rünnaku alla. Teiselt poolt on oht koos taimedega (ja taimeliikidega)sisse tuua uued parasiidid. Soodsates tingimustes võivad nad massiliselt paljuneda ning oma levikut laiendada.
Seened kui plastilised organismid reageerivad igale isegi tühisele muutusele väliskeskkonnas, muutes oma bioloogilisi omadusi sageli agressiivsuse ja uute rasside ilmumise suunas. See ongi põhjuseks, kui mingi aja pärast taimekaitseks kasutatud kemikaal enam ei mõju – välja on kujunenud uued resistentsed seenetüved, kes ei allu preparaadi toimele.
Nakatumine
Toitainete saamiseks peab parasiitseen tungima taime. Selleks on vajalik otsene kontakt, mille käigus raku sein või kutiikula lagundatakse ensüümidega või toimub mehhaaniline sissetung. Tavaliselt toimub nakatumine taime pinnal, eoste idanemiseks on vajalik vee olemasolu. Taime kui substraadi pinnal olevad ained (tolm, saasteained ), võivad seene eoste idanemist pidurdada või kiirendada. Samal põhimõttel toimub paljude seenhaiguste tõrje kemikaalidega – keskkond muudetakse seenele ebasobivaks (näiteks tuhk muudab keskkonna leeliseliseks, see on vana tõrjeviis karusmarja -jahukaste puhul).)
Haigustunnused
Mõne aja pärast peale nakatumist muutuvad haiguse tunnused nähtavaks. Välised haigustunnused (sümptomid) võimaldavad panna esialgse diagnoosi, mida on vaja täpsustada mikroskoopilise uurimisega. Haigestuda võivad taime kõik organid.
Tähtsamad haigustunnused:
*Laiksused. Enamasti esinevad taime lehtedel, vartel, viljadel normaalse värvuse kaotanud aladena. Laigud on tavaliselt kindlapiirilised, erineva suuruse ja kujuga. *Värvusemuutused. Tekivad siis, kui on häiritud assimillatsiooniprotsess ja kloroplastide normaalne funktsioneerimine . Sagedamini esineb kolletumine ( kloroos ). *Kirmed. Taimeosad on kaetud erinevat värvi ( valkjas , hallikas, roosa , pruun, must) kihiga. Kirmed võivad olla kohevad või mõnel juhul vaevalt märgatavad, asuda lehtede üla- või alapoolel. * Pustulid . Pustulid on epidermi all moodustuvad eoste kogumikud. Epidermi lõhkemisel väljub pulbritaoline mass. Esinevad roostelistel. *Mädanikud. Mädanikud avalduvad üksikute taimeosade või –kudede lagunemises (tekitavad seened perekondadest Phytophtora, Rhizoctonia, Fusarium). *Kujumuutused. Võivad esineda mõnel organil või kogu taimel. Sagedamini esineb haiguslik liigkasv (pahad, nõialuuad, ploomi kott-tõbi). *Mumifitseerumised. Mumifitseeruvad viljad säilitavad oma kuju, muutuvad värvus ja sisemised koed . *Närbumised. Põhjuseks on taime veevarustuse häired, mis võivad olla tingitud seentest, bakteritest. *Defoliatsioonid. Lehtede enneaegse varisemise põhjuseks võivad olla ebasoodsate kasvutingimuste kõrval patogeensed seened (kirsside, sõstarde lehevarisemistõbi). *Kummivoolused. Luuviljalistel tekitavad kummivoolust ainevahetushäired ja seened.
Haiguste levik ja tõrje.
Haigused levivad istutusmaterjaliga, seemnetega, nakatunud mullaga. Seene eosed levivad õhuvooludega, koos vihma- ja kasteveetilkadega suurte vahemaade taha. On teada näiteks kõrrerooste tekitaja Puccinia graminise eoste levik 650 km kaugusele.
Lootusetult haiged taimed tuleksid hävitada ning asendada haiguskindlamatega. Keemilist tõrjet tuleks püüda vältida, eriti koduaias. Kuna paljud parasiitseened talvituvad taimejäänustel, siis on haigete taimede ja varisenud lehtede hävitamine samuti üks tõrjevõte.
Kasulikkus ja kahjulikkus
Teraviljakasvatusele kahju tekitava tungaltera (Claviceps purpurea) sklerootsiume kasutatakse meditsiinis, samuti kasutati pisiseeni antibiootikumide valmistamiseks
Sügiskirevatel vahtralehtedel on sageli näha kollase rõngaga ümbritsetud kõrgemad ümmarguse kujuga mustad laigud, mida tekitab seen Rhytisma acerinum. Seen taime ei kahjusta, kuna ilmub alles vegetatsiooniperioodi lõpus ja teda peetakse isegi dekoratiivseks. Linnas saastunud õhus seen puudub, kuna ta on saastumise suhtes väga tundlik (teda peetakse puhta õhu indikaatoriks). Sama kehtib paju-pigilaiksuse Rhytisma salicinum kohta, kuid seen pole nii levinud.