html /plantefoto/Lycopodium_annoti num_ssp_annotinum.htm Samblarinne on pidev ja tüse: -Palusammal Pleurozium schreberi -Laanik Pleurozium schreberi Karusammal -Kaksikhambad http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html Dicranum scoparium leidub ka karusamblaid – harilik karusammal Polytrichum commune • kohati esineb isegi – turbasamblaid Sphagnum sp. Turbasammal Kaksikhammas http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html http://bio.edu.ee/taimed/gene ral/indexnimek.html Kasutatud materjalid Palumetsad http://bio.edu
metsa asemele sood, siis on viimane aeg inimese karm ja ebaõiglane käsi vahele panna. Harilik karusammal on meie sammaldest ka kõige suurema kasvuga. Tema pikkus on kuni pool meetrit. See sõltub kasvukohast. Mida Harilik karusammal kiiremini sambla alumine ots laguneb ja mida aeglasemalt (Polytrichum ülemine ots kasvab, seda Lehtede pikkus on raba- karusamblal alla ühe sentimeetri, terve taime pikkus aga kuni kolmkümmend sentimeetrit. Selgesti erinevad on samuti niisked ja kuivad raba- karusambla taimed. Nimelt siis, kui vett vähe, peab taim end kuidagi kuivamise
Sgk: lapiksamblikulised (Parmeliaceae) 16. islandi samblik (Cetraria islandica) (L.) Ach. 17. harilik hallsamblik (Hypogymnia physodes) (L.) Nyl. 18. vagu-lapiksamblik (Parmelia sulcata) Taylor 19. hall karesamblik (Pseudevernia furfuracea) Sgk: (Pertusariaceae) 20. kibe lumisamblik (Pertusaria amara) (Ach.) Nyl. Sgk: karusamblalised (Polytrichaceae) 21. harilik kadrisammal (Atrichum undulatum) (Hedw.) P. Beauv. 22. palu-karusammal (Polytrichum juniperinum) Hedw. Sgk: rihmsamblikulised (Ramalinaceae) 23. harilik rihmsamblik (Ramalina farinaceae) (L.) Ach. Sgk: (Teloschistaceae) 24. harilik seinakorp (Xanthoria parietina) (L.) Th. Fr. Sgk: ehmikulised (Thuidiaceae) 25. loodehmik (Thuidium abietinum) (Hedw.) B. S. & G.
whortleberry, bilberry, andromeda, crowberry; there are also some herbs as cocksfoot, purple moor grass, hare´s tail. Alustaimestus domineerivad puhmad need on kanarbik, sookail, sinikas, mustikas, küüvits, kukemari; samuti on siin mõned rohttaimed, näiteks kerahein, sinihelmikas, tupp-villpea. The moss layer is continuous and bog moss forms the majority of the cover. Samblarinne on lausaline ja turbasammal moodustab enamiku pinnakattest. The hair moss (Polytrichum) site type occurs on podzolozed soils, podzol-gley soils or peaty podzol soils. Karusambla kasvukohatüüp esineb leetunud gleimuldadel, leede- gleimuldadel või turvastunud leedemuldadel. The pine is the leading tree species (60%), birches (21%) and spruces (17%) occur less often. Enamus puuliik on mänd (60%), kaske (21%) ja kuuske (17%) esineb harvem. Their productivity corresponds to the quality classes III...IV. the undergrowth is sparse or absent
Loomade osa tema kujunemisel on väike. Mullafaunat esindavad enamasti lestalised ja ämblikulaadsete ning kahetiivaliste tõugud. Selgrootute mass on märgadel kasvukohtadel tavaliselt 5...7 g/m2 , nõmmedel (sambliku- ja kanarbikutüüp) 16...25 g/m2. Üheks aeglase lagunemise põhjuseks on okaspuuokaste tugev katte- ja vahakiht, okaspuuvarise väike toiteelementide sisaldus ja toorhuumuse happesus (pH 3,0...5,0). Viimane soodustab mustika ja sammalde kasvu (Pleurozium, Dicranum, Hylocomium, Polytrichum, Sphagnum jt.). Need omakorda soodustavad toorhuumuse teket ja turvastumist. Tekkinud fulvohapped põhjustavad mulla mineraalosa lagunemist. Kõigepealt lahustuvad ja uhutakse mullast välja karbonaadid, seejärel ülejäänud mineraalosa, ja kujuneb toitainetevaene heledavärviline leethorisont e. eluviaalhorisont (A2). Selle alla kujuneb tumedam (pruun kuni mustjaspruun) sisseuhtehorisont e. illuviaalhorisont (B), kuhu kogunevad väljauhutud mineraalained,
turbasamblad. Kasvavad mitmesugustes ökoloogilistes tingimustes tundrast ja metsatundrast kuni stepi ja kõrbeni. Kõige tüüpilisemad pärislehtsammalde kasvukohad, kus nad ilmselt domineerivad või moodustavad lausalise katte, on tundra, sood ja mõned metsatüübid. Pärislehtsamblad on turbasamaldega võrreldes palju mitmekesisema ehitusega. Sugulise paljunemise elundid tekivad ühtedel peateljel, teistel külgharudel. Mõnedel liikidel peatelg ei harune. Harilik karusammal (Polytrichum commune) on üks kõige laiemalt levinud pärsialehtsamblaid. Ta kasvab metsades, lagendikel, sooservadel. Gametofüüt on püstine, harunemata, kuni 15cm kõrgune või kõrgem, tihedalt lehtedega kaetud. Maa-alune osa paikneb peaaegu horisontaalselt, selle küljest harunevad risoidid. Varre keskel asetseva juhtkimbu moodustavad niinele ja puidule vastavad piklikud rakud. Juhtkimpu ümbritsev koor koosneb sklerodermist ja hüalodermist. Lehed paiknevad spiraalselt
Kasvavad mitmesugustes ökoloogilistes tingimustes tundrast ja metsatundrast kuni stepi ja kõrbeni. Kõige tüüpilisemad pärislehtsammalde kasvukohad, kus nad ilmselt domineerivad või moodustavad lausalise katte, on tundra, sood ja mõned metsatüübid. Pärislehtsamblad on turbasamaldega võrreldes palju mitmekesisema ehitusega. Sugulise paljunemise elundid tekivad ühtedel peateljel, teistel – külgharudel. Mõnedel liikidel peatelg ei harune. Harilik karusammal (Polytrichum commune) on üks kõige laiemalt levinud pärsialehtsamblaid. Ta kasvab metsades, lagendikel, sooservadel. Gametofüüt on püstine, harunemata, kuni 15cm kõrgune või kõrgem, tihedalt lehtedega kaetud. Maa- alune osa paikneb peaaegu horisontaalselt, selle küljest harunevad risoidid. Varre keskel asetseva juhtkimbu moodustavad niinele ja puidule vastavad piklikud rakud. Juhtkimpu ümbritsev koor koosneb sklerodermist ja hüalodermist. Lehed paiknevad spiraalselt
turbasamblad. Kasvavad mitmesugustes ökoloogilistes tingimustes tundrast ja metsatundrast kuni stepi ja kõrbeni. Kõige tüüpilisemad pärislehtsammalde kasvukohad, kus nad ilmselt domineerivad või moodustavad lausalise katte, on tundra, sood ja mõned metsatüübid. Pärislehtsamblad on turbasamaldega võrreldes palju mitmekesisema ehitusega. Sugulise paljunemise elundid tekivad ühtedel peateljel, teistel külgharudel. Mõnedel liikidel peatelg ei harune. Harilik karusammal (Polytrichum commune) on üks kõige laiemalt levinud pärsialehtsamblaid. Ta kasvab metsades, lagendikel, sooservadel. Gametofüüt on püstine, harunemata, kuni 15cm kõrgune või kõrgem, tihedalt lehtedega kaetud. Maa-alune osa paikneb peaaegu horisontaalselt, selle küljest harunevad risoidid. Varre keskel asetseva juhtkimbu moodustavad niinele ja puidule vastavad piklikud rakud. Juhtkimpu ümbritsev koor koosneb sklerodermist ja hüalodermist. Lehed paiknevad spiraalselt
turbasamblad. Kasvavad mitmesugustes ökoloogilistes tingimustes tundrast ja metsatundrast kuni stepi ja kõrbeni. Kõige tüüpilisemad pärislehtsammalde kasvukohad, kus nad ilmselt domineerivad või moodustavad lausalise katte, on tundra, sood ja mõned metsatüübid. Pärislehtsamblad on turbasamaldega võrreldes palju mitmekesisema ehitusega. Sugulise paljunemise elundid tekivad ühtedel peateljel, teistel külgharudel. Mõnedel liikidel peatelg ei harune. Harilik karusammal (Polytrichum commune) on üks kõige laiemalt levinud pärsialehtsamblaid. Ta kasvab metsades, lagendikel, sooservadel. Gametofüüt on püstine, harunemata, kuni 15cm kõrgune või kõrgem, tihedalt lehtedega kaetud. Maa-alune osa paikneb peaaegu horisontaalselt, selle küljest harunevad risoidid. Varre keskel asetseva juhtkimbu moodustavad niinele ja puidule vastavad piklikud rakud. Juhtkimpu ümbritsev koor koosneb sklerodermist ja hüalodermist. Lehed paiknevad spiraalselt
puhmarinde juurtest läbi põimunud. Üleminekul mulla mineraalsele osale (enamasti E horisont, mis on määrdunud hall, huumuse sisaldus 0,5-1%) esineb õhukese kihina või paiguti O3 kiht (amorfne, tume, hästi lagunenud). Toorhuumuse happesus (pH 3,0-5,0) soodustab sammalde kasvu (Pleurozium, Dicranum, Hylocomium, Polytrichum jt). Huumuse moodustumine oleneb ka puistu alumistest rinnetest - alusmetsast ja -taimestikust. Kergesti kõdunevad ja seega mull-tüüpi huumuse moodustumist soodustavad mitmed alusmetsapõõsad (sarapuu, toomingas, kuslapuu, pihlakas jne), mille lehed sisaldavad rohkesti mineraalaineid ja muudavad kõdu kobedamaks. Alustaimestikust soodustavad pehme huumuse
(kanarbik, mustikas, sisnikas, pohl jt.) juurtega. Loomade osa tema kujunemisel on väike. Mullafaunat esindavad enamasti lestalised ja ämblikulaadsete ning kahetiivaliste tõugud. Selgrootute mass on märgadel kasvukohtadel tavaliselt 5...7 g/m2 , nõmmedel (sambliku- ja kanarbikutüüp) 16...25 g/m2. Üheks aeglase lagunemise põhjuseks on okaspuuvarise väike toiteelementide sisaldus. Toorhuumuse happesus (pH 3,0...5,0) soodustab sammalde kasvu (Pleurozium, Dicranum, Hylocomium, Polytrichum jt.). Need omakorda soodustavad turvastumist. Tekkinud fulvohapped põhjustavad mulla mineraalosa lagunemist. Kõigepealt lahustuvad ja uhutakse mullast välja karbonaadid, seejärel ülejäänud mineraalosa, ja kujuneb toitainetevaene heledavärviline horisont E. Selle alla kujuneb tumedam (pruun kuni mustjaspruun) sisseuhtehorisont (B), kuhu kogunevad väljauhutud mineraalained, samuti orgaanilised ained ja peened mullaosakesed. Niisugust protsessi nimetatakse mulla leetumiseks
annaabi.ee 
