ÕISLOOMAD Õisloomad kuuluvad ainuõõsete klassi.Õisloomad elavad troopikameredes.Õisloomad elavad merepõhja kinnituna.Õisloomad on väga mitmekesise välimusega.Nad meenutavad pigem lilli kui loomi.Õisloomad Hingamine difusiooni teel. Kehasein koosneb kahest rakukihist. Välimist nimetatakse ektodermiks ja sisemist entodermiks. Nende vahel on rakutu ja väga veerikas aine – mesoglöa. Õisloomadel on kehaõõs, mis on väliskeskkonnaga ühenduses vaid suu kaudu. Neil on hajus närvisüsteem. Siia kuuluvad meriroosid ja korallid.Korallid saavad elada ainult suure soolsusega ja puhtas vees, mille temperatuur on üle 20 °C.Tuntuimad õisloomade esindajad on korallid. Õisloomadest toitujaid on vähe, peamiselt meritähed.
üherakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid ja värvusetuid organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune:
aminohape ribosoomi. Teine DNA RNA koodoni koosseisu. tRNA mahub ka A U T A · Univers.- vastavus koodonite, amonohap. Vahel G C kehtib kogu eluslooduses C G koos oma aminoh. ribosoomi. · Lõp. Stoppkoodoniga VIIRUSED On rakutu moodustis. Obligatoorne rakusisene parasiit. Tema koostises vähemalt genoom(nulk.hape-DNA,RNA), kapsiid(valgud). Nendele võib lisanduda ümbris(koosn. Lipiididest, valkudest), mille viirus rakust väljudes kaasa võtab. Bakteriofaag-viirus, kui peremeesrakuks bakter Replikatsioonig.- kindlustavad viiruse genoomi paljunemise, s.t DNA 2x Regulaatorg.-tagab uute viirusosakeste paljunemise. Korraldavad ümber peremeesraku ainev. Struktuurg
nookpaeluss hulkharjasuss viinamäetigu südakarp, , laiuss, ,seatigu ebapärlikarp nudipaeluss Välisehitus Lame keha, Vöö, Mõlemast otsast Koda, Lubiainest Kombitsad keha kaitseb nahklihamõik, teritunud, nahakurd, laheosaline iminappadega, rakutu kest lülistunud lülistumata, silmad(näevad koda, kere ja kotikujulised, e. kutiikula, keha, pea pisike, kutiikula ainult valgust), jalg, pole maitsmine, 2 ininappa, puudub, pea ja ajlg, pead, nägemine, lülistumata harjased, kühtjalgsed, 2 kompimine, suured silmad, keha
16. segavad mulda, väöjaheited rikastavad, tassivad teistele toitu maa alla, õhk pääseb paremini, vesi liigub paremini, kaane kasutatakse vere parandamiseks 18.vihmaussid hingavad läbi naha-niiskus-muld niikse-hea hingata 19. iminapp, suu, täppsilmad taga. 20.apteegikaan-selgroogsete veri. 21. hobukaan, aptegikaan, lamekaan, kalakaan, ahaskaan 22. toituvad vetikatest, pikad harjased, on rööveleluviisidega , elavad ka vees. 23.vees kui ka maismaal.vabalt elavad 24. a) rakutu kest mis kaitseb imiussi keha b) epiteel ja lihased moodustavad nahklihasmõigu c)
põhjustama haigust, küll aga kujundavad nakkushaiguse eest kaitsva immuunsuse. Elusvaktsiinid on näiteks tuberkuloosivaktsiin ja leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin. Inaktiveeritud vaktsiinid sisaldavad surmatud haigustekitajaid. Inaktiveeritud vaktsiiniks on näiteks süstitav lastehalvatusevaktsiin. Komponentvaktsiinides on üksikud täpselt valitud antigeenid, mis on vajalikud tõhusa immuunsuse tekkeks. Komponentvaktsiinideks on näiteks atsellulaarne ehk rakutu läkaköhavaktsiin, mis sisaldab kolme erinevat antigeeni, b-tüübi hemofiilusnakkuse vaktsiin, mis sisaldab kahte erinevat antigeeni ja B-hepatiidi vaktsiin, mis sisaldab üht antigeeni. Difteeria- ja teetanusevaktsiinid sisaldavad mõlemad samuti üht antigeeni, milleks on kahjutud toksoidid. Miks on vaja pidevalt uusi vaktsiine välja töötada? Uusi vaktsiine töötatakse välja pidevalt, sest bakterid ja viirused muutuvad kiiresti. Näiteks
Kontrolltöö - Ussid Ussid Ussid on tavaliselt pika, pehme, sageli lülilise kehaga loomad. Jagunevad: Lameussid (maksa-kakssuulane), Ümarussid (liimuksolge), Rõngussid (vihmauss). Lameussid on väga lameda kehaga parasiitussid - jagunevad imi- ja paelussideks. Imiussid - nad on väga lameda kehaga lülistumata kehaga (kuni 3 cm) - maksa-kakssuulane - elab parasiidina rohusööjate (kitsed, lambad, veised) maksas. Keha katab kutiikula (paks rakutu kest), neil on kaks iminappa, millega kinnituvad maksas. Neil puudub vereringe- ja hingamiselundkond. Seedeelundkond - suu paikneb eesmise iminapa põhjas. sellele järgneb lühike neel, söögitoru ja umbselt lõppev sool. Tahked jääkained eemaldatakse suu kaudu. Erituselunditeks on neerud, mille moodustavad erituskanalid, mis on ühest otsast suletud, teine avaneb keha pinnale. Närvisüsteem koosneb neelutängist ja nendest lähtuvatest närviväätidest. Närvitänk on närvirakkude kogum
nagu keeritususs, võib isegi lõppeda inimese surmaga. Kuidas vältida nakatumist? Pesta alati enne sööki käsi, puuvilju, juurvilju. LAMEUSSID KEHAKUJU: Väga lame lülistumata keha. Suurus võib ulatuda mõnest mm 10 m. Elavad enamasti parasiitidena teise loomade e. peremeesloomade sees. Maksakaan, imiuss, IMIUSS Kuni 3cm pikkused. Maksakaan elab veiste, kitsede, lammaste jt rohusööjate loomade maksas parasiidina. Tema keha kaitseb paks rakutu kest e kutiikula. KINNITUMINE: Maksakaanil on tal kinnitumiseks kaks iminappa. SISEEHITUS: Arenenud on ainult seede-, eritud-, sigimiselundid ja närvisüsteem. Vereringeelundkond ja hingamiselundkond puudub täielikult. Hingamiseks kasutavad nad varuainetest saadavat hapnikku. TOITUMINE: Toitub peremeeslooma maksast. Tema suu paikneb eesmise iminapa põhjas. Suule järgneb lühike neel ja umbselt lõppev sool. Jätkete kaudu toimub seeditud toidu jaotamine. Pärakut tal ei ole. Tahked
eraldub see ja alustab iseseisvat elu. Sügisel aga suguliselt, siis arenevad tema kehas sugurakud. Peale seda loomad hukuvad. 12.Toituvad väiksematest veeorganismidest ja kaladest kombitsatega. 13.Maailmameres on palju mesuude, kelle kõrverakkudes on nii tugevatoimeline mürk, et ainus tema puudutusvõib inimese surmata. 14.Välimus lame, taime lehte meenutav lülistumata kohe. Enamasti väikesed, mõne millimeeri kuni 3 cm pikkused loomad. Keha katab paks rakutu kest e. kutiikula. Kinnitmiseks iminapad. Ehitus Suu paikneb eesmise iminapa põhjas. Suule järgneb lühike neel, söögitoru ja umbselt lõppev sool. Sool on mahukas ja arvukate külgmiste jätketega. Pärakut pole. Neerud on ühest otsas suletud torukesed, mille teine ots avaneb kehapinnal. 15.Valminud munad muneb uss peremehe maksa. Jõudes munad rohule, peab muna sattuma vette, seal koorub munast vastne, kinnitub mõne
Hiljem kinnitub vastne veekogu põhja, kus ta areneb nooreks käsnaks. Suguline paljunemisviis on levimise seisukohalt oluline, kuna ujuv vastne võib emakäsnast hulk maad eemale liikuda. AINUÕÕSSED ON KÕRVETAVAD LOOMAD Ainuõõssed on lihtsa ehitusega veeloomad, kelle kehas on üks suur õõs. Kehaõõnt ümbritseb kehasein, mille moodustavad välimine ja sisemine rakukiht (mis sisaldavad lihaskiude) ning nende vahele jääv sültjas rakutu mass. Kehaseinas ja suuõõnt ümbritsevatel kombitsatel asetsevad arvukad kõrverakud, mis on vajalikud saagi püüdmiseks ja enesekaitseks. Närvirakud moodustavad võrkja närvisüsteemi, mis võimaldab ainuõõssetel loomadel reageerida ärritusele (toidule ja ohuallikale) liikumise või keha kuju muutmisega. Toit seeditakse kehaõõnes ja eritatakse suuava kaudu Ainuõõssed sigivad pungudes või suguliselt
Üherakulised koloniaalsed on lähedased algloomadele. Fülogeneesi käigus arenenud paljurakulisteks meetritepikkusteks keerulisteks eristunud kudedega organismideks. Põlvnemine viburloomadest. Klorofülli sisaldavad autotroofsed taimelaadsed ja värvusetud heterotroofsed loomalaadsed organismid. Vetikate toitumine: Enamik sisaldab klorofülli (roheline, kuid võib ka punaseid pigmente olla) ja toitub autotroofselt. Vetikate ehitus: Tallus üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, niitjas või plaatjas. Vegetatiivsed rakud kaetud tugeva tselluloosist ja pektiinainetest kestaga. Rakukest on tihti kaetud ränidioksiidiga. Vetikate paljunemine: Vegetatiivne (raku või koloonia jagunemisel, talluse tükkide või spetsiaalsete elundite abil). Sugutu (üherakuliste (zoo)spooride abil mis heidavad viburid ära). Suguline (iso-, hetero- või oogaamia tulemusel sügoot millest tulevad zoospoorid). Vetikate tähtsus:
Imetajad vajavad hambaid saagi tapmiseks, toidupala lahtihammustamiseks, selle suhuvõtmiseks ja peenestamiseks. Samuti ka enesekaitseks ja ründamiseks. Hambal saab eristada igemepealset ja välist osa hambakrooni, hambakaela ja hambajuurt. Hambakael eraldab hambajuurest hambakrooni. Dentiin, tsement ja email on kaltsifitseerunud koed. Dentiin on tugev, hammaste põhimaterjal ja moodustab hambaseina peamise koostisosa. Email on piimvalge, läikiv, rakutu ja katab hambakrooni. Tsement ümbritseb juurt. Hambasäsi ülesandeks on dentiini moodustamine ja hamba toitmine. Juureümbrisel on kinnitumisfunktsioon ja osaleb hamba toitmisel. Madalakroonilised hambad – Neil on emailiga kaetud madal kroon, avar õõs ja hästiarenenud juur. Sageli nimetatakse ka juurtega hammasteks. Kasvavad kiiresti ja juur moodustub varakult. Katab email. Kõrgekroonilised hambad – Neil on kõrge igemest väljaulatuv osa. Samas
Tähtsus: nad on looduse biofiltrid, mis puhastavad vett orgaanilisest hõljumist. 25. AINUÕÕSSETE EHITUS, PALJUNEMINE, RÜHMAD, TÄHTSUS Ainuõõssed on lihtsa ehitusega veeloomad, kelle kehas on üks suur õõs. Elupaik: magevees ja meredes. Eluviis: kinnitunult polüübid ja vabalt meduusid. Nende kehaõõnt ümbritseb kehasein, mille moodustavad välimine ja sisemine rakukiht (mis sisaldavad lihaskiude) ning nende vahele jääv sültjas rakutu mass. Kehaseinas ja suuõõnt ümbritsevatel kombitsatel asetsevad arvukad kõrverakud, mis on vajalikud saagi püüdmiseks ja enesekaitseks. Seedimine: toimub kehaõõnes. Närvisüsteem: võrkjalt paiknevad närvirakud, mis omavahel jätketega ühendatud. Meeleelundid: polüüpidel puuduvad, meduusidel täppsilmad. Neil on koed olemas, kui organid ei ole eristunud. Ainuõõssed sigivad pungudes või suguliselt.
organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid (autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised – loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest – niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas,
8 (autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on
üherakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid (autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on
annaabi.ee 
