on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest. 4 Selts karpkalalised. Sugukond karpkalalased. KARPKALA. (poised: paar pisemaid, ja paar suuremaid, suured soomused) SÄRG. ( seljauim algab kõhuime kohalt) Särge on teistest kaladest lihtne eristada silma oranzi või punase vikerkesta järgi. Keha on külgedelt lamenenud ja kaetud suurte korrapärastes ridades asetsevate soomustega. Värvuselt on ta sinakas- või rohekasmust, küljed ja kõht on hõbevalged. Särg on tavaliselt 10...20 cm pikkune ja kaalub kuni 10...150 g. ROOSÄRG. (lamedam kui särg, seljauim kõhuuimest tagapool) Roosärg on ilusa välimusega kala. Tema keha on kuldkollase läikega ja üsna kõrge. Selg on kalal pruunikashall, silma vikerkest oranzkollase värvusega. Iseloomulikuks on osade uimede
Suu on alaseisune ja selle nurkades on poised. (I) Nurg (Blicca bjoerkna) Nurg sarnaneb väliselt latikale. Eristada võib neid silmade järgi, mis nurul on suhteliselt suuremad, ning erinevalt latikast võib osa rinna- ja kõhuuimi olla punakat tooni. Samuti jääb nurg kasvus latikale alla olles tavaliselt 2025 cm pikk, maksimaalselt kuni 40 cm. (I) Latikas (Abramis brama) Latika pikkus on tavaliselt 3050 cm (maksimaalselt 85 cm), suurim kaal kuni 7 kg. Latika keha on külgedelt lamenenud ja kõrge, suu kergelt alaseisune, silmad suhteliselt väiksed. Selg on roheka läikega sinakasmustjas, küljed metalse hõbedase läikega, kõht valge. Noored latikad on hallikad ja hõbedased, vanad muutuvad tumedateks ja omandavad pronksja läike. (I) Vimb (Vimba vimba) Vimb meenutab välisehituselt latikat, kuid tema keha on madalam. Vimb kasvab harilikult 2035 cm pikkuseks, harvem kuni 50 cm. Tal on suhteliselt sihvakas
Latikas Eesti vetes elab üle 70 kalaliigi. Täpset arvu ei saa anda, kuna osade harvaesinevate liikide puhul polegi päris üheselt võimalik määratleda, kes on siin juhukülaline, kes püsielanik (olgugi, et väga harva tabatav). Allpool vaatleme põgusalt latikat, kes on õngitsejale püüdmishuvi pakub.Eestis on latikas laialt levinud, eriti Lõuna-Eestis, kuid puudub meie saartel. Eelistab madalamaid järvesid, kus pole liiga tihe taimestik. Jõgedest meeldib need, kus on mudane põhi ja aeglane veevool. Vähesel määrab leidub ka meres (Pärnu, Matsalu ja Haapsalu lahed)Latikas on kõrge, kuid lamenenud, lapiku kehaga, noorena valkjashall, vanemana pronksikarva. Iseloomulik tunnus on alaseisuline suu, mis sopistub välja nagu saapasäär ja on kohandunud toidu võtmiseks veekogu põhjalt. Kõik uimed on hallid (mitte punakad nagu nurul).Pisemad latikad on luisevõitu, suuremad aga rammusamad ja head suitsutatuna ...
ATLANDI TUUR Acipenser sturio Koostaja:Jannes Niine ELUPAIK · Atlandi tuur elab Euroopa rannikuvetes. Mõned on ületanud Atlandi ookeani ja jõudnud Põhja-Ameerikasse. · Tuur esineb ka Eestis, kuid on Läänemeres haruldane. · Ta elab rannalähedases madalas merevees, jõgede suudmealadel ja jõgedes. VÄLIMUS · Tuural on kiilukujuline lamenenud pea, mis lõpeb pika teravalt väljavenitatud ninamikuga (nokisega). Silmad on väiksed, pisut ovaalse kujuga, messingkollase vikerkestaga. Suu on väga väike ja asetseb kehas pikiteljega risti. Ta võib välja sopistuda. Nokise tipu ja suu vahel on neli tundlikke poiset. · Kere on piklik. Seljauimed asetsevad kaugel taga. TOITUMINE · Tarvitab põhjast väljatuhnitavat toitu: rannakarpe, väheharjasusse, kirpvähilisi, ka põhjakalu. ARENG
Öise eluviisiga Päevase eluviisiga Tavaliselt tuhmi Tiivad erksavärvilised hallikaspruuni värvi Jässakama kehaga 2 Liblikate kehaehitus Pea kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega ehk lamenenud karvadega.Karvad aitavad säilitada kehasoojust. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. 3 Toitumine Liblikad on taimtoidulised. Liblikad toituvad imilondi abil, mis on tavaliselt spiraalselt kokku keerdunud, kuid õienektari imemiseks keerdub lahti. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. 4
Meriroos Aktiinid ehk meriroosid on ainuõõssete hõimkonda kuuluv lilli meenutavate õisloomade selts.Meriroosilisi on teada üle 1000 liigi Nad elavad kõikjal meredes: polaaraladest troopikani, rannakaljudest põhjatute sügavikeni. Siiski on nende meelispaigaks soojad veekogud. Merirooside keha on silindriline (nii ülemine kui alumine ots on lamenenud), kotikujuline ning varustatud kinnitustallaga. Toest neil ei teki, kuid sageli võib olla meriroosi keha väga kõva. Nende tugielundiks on lubiskelett. Meriroosid on pealtnäha süütud, kuid see ilme on petlik. Nad on kiskjalikud ja mürgised. Nende kroonlehtedetaolised kombitsad on kaetud kõrverakkudega, suust ja arvukatest pooridest keha piinal heidavad nad välja pikki niite, mille tipud on varustatud "mürginooltega". Erinevate meriroosiliste läbimõõt on väga erinev. Üks väiksemaid meriroosilisi on 4-6 mm suurune gonaktiin ning kõige suuremate meriroosiliste läbimõõt...
Luts Luts on ainus merest magevette elama asunud tursklane. Teda iseloomustab pikk ruljas keha ja konna pead meenutav lai lame pea. Sabaots on külgedelt lamenenud. Sellisena saab ta hästi kivide vahele varjuda. Luts võib kasvada kuni 1 m pikkuseks ja kaaluda 24 kg. Eesti vetes selliseid hiiglaseid küll pole, meil kasvavad lutsud kõige rohkem 54 cm pikkuseks ja kaaluvad 1,5 kg. Luts on puhtuse- ja külmalembene kala. Ta on levinud ainult põhjapoolkeral puhtaveelistes veekogudes. Eestis leidub teda praktiliselt kõigis merresuubuvates jõgedes ja ojades ning ka sisemaa jõgikondades. Lutsu peetakse üldiselt öise eluviisiga
Ma valisin oma referaati haugi ja kogre, sest need kalad on väga huvitava välimusega ja eestis on nad levinud kalad. Olen neid kalu ise näinud ning tahaksin nende kohta rohkem teada. Haug on suur ja toekas röövkala, kellel on nooljas keha, mis on külgedelt lamenenud. (http://et.wikipedia.org/...) Tema keha on läbilõikes ümara kujuga. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Koger on luukala, ta kuulub karpkalaliste seltsi ja ta on üsna kõrge ja külgedelt lamenenud kehaga kala. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haugi tavaline suurus on 50100 cm, harvem kuni 150 cm, ta kasvab kiiresti ja kaal on tal kuni 25 kg. (http://et.wikipedia.org/... ; ENE 3, lk 332, Tallinn, 1988) Kogre pikkus on keskmiselt 10 kuni 25 cm, pikim Eestist püütud isend on olnud 37 cm pikk ja keskmine kehamass 50 kuni 400 g, raskeim Eestist püütud koger on olnud 2 kg. (http://www.miksike.ee/...) Värvus sõltub keskkonnast, keha on selja pealt
Koger Koger on kõrge ja külgedelt lamenenud kehaga kala, kelle pikkus on keskmiselt 10...25 cm ja kehamass 50...400 g. Kogre värvus võib olla väga mitmekesine: selg on tume, hallikas- või pruunikasroheline, küljed rohekaskuldsed. Koger paistab silma oma mudalembese eluviisi poolest. Ta on seisvate või nõrgalt läbivoolava veega taimestikurikaste järvede elanik. Eestis eristatakse kahte tüüpi kokresid: järvekogred ja mudakogred. Viimased asustavad eriti väikseid ja mudaseid lompe. Lisaks iseloomustab kokre veel äärmiselt visa hing: nimelt võib ta talvel ellu jääda isegi siis, kui veekogu põhjani läbi külmub. Sel juhul võib koger pugeda kuni 70 cm sügavusele mutta. Pärast karmi talve, kui veekogu on olnud pikalt jääs, võib koger sageli jääda antud veekogu ainsaks kalaliigiks. Selline vastupidavus ilmneb ka suvel, kui järved ja lombid kipuvad ära kuivama. Kogred toituvad mudas elutsevatest organismidest - enamasti surusää...
See on hai naha ogade imitatsioon, et aidata ujujatel kiiremini vees edasi liikuda. Haide soomuseogad on suunatud tahapoole, muutes kala võimalikult voolujooneliseks. ,,KARPKALA" Karpkala (Cyprinus carpio) on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Kaprkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, kelle roomlased kaugetel aegadel tõid Aasiast Euroopasse. Eestisse toodi esimesed isendid 1893. aastal.Karpkala võib kasvada 110 120 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 35 kg. Keha on külgedelt lamenenud, suu juures on kaks lühikest ja kaks pikka poiset. Karpkalad võivad elada kuni 50 aasta vanuseks.Kuna karpkala ei ole väga nõudlik vee hapnikusisalduse suhtes, siis kasvatatakse teda paljudes tiikides ja kalakasvandustes.Kudemisperiood on Euroopas maist kuni juulini, kui vee temperatuur on tõusnud üle 17°C.
ja tagakeha on omavahel tugevasti kokku kasvanud, nendevahelised piirid on ebaselged. Keha lülistus on selge. Pea on kirbulistel väike, kumer, tugevasti vastu rindmikku liibunud. Tundlad on lühikesed, silmad on nõrgalt arenenud. Kirbuliste suised on pistmistüüpi, suunatud alla. Kõik kirbud on imetajate ja lindude ektoparasiidid. Valmikute toiduks on peremeeste veri, mille saamiseks kirbud tema naha läbi hammustavad ja siis tekkinud augu kaudu imevad. Kirpude külgedelt lamenenud keha võimaldab neil osavalt peremehe karvade või sulgede vahel liikuda. Tavaliselt eelistavad kirbud mingit kindlat linnu- või loomaliiki, kuid õiget peremeest pole parasjagu leida, võivad nad imeda ka teiste loomade verd. Näiteks ründavad inimest sageli kassikirp ja koerakirp. Inimesekirp on seoses keskküttega majade kasutuselevõtuga hoopis havemini esinev ja kantud punasesse raamatusse. Kirbud võivad pikka aega nälgida, peaaegu aasta. Kui kirpe
Emu Välimus Emu on 1,5–1,9 m kõrge ja kaalub kuni 45–55 kg. Emu meenutab väliselt nandut, kuid on suurem. Tal on kohev pruunikashall sulestik, mis meenutab villa, ja kolmevarbalised tugevad jalad nagu teistelgi kaasuarlastel. Pea ja kael on mustad. Nokk on erinevalt kaasuari nokast lamenenud. Pea on sulgedega kaetud. Paljunemine Isalind ehitab maa peale okstest, rohust ja puukortest pesa. Ühte pessa muneb kuni 3 emaslindu,igaüks 5-15 muna.Üks muna kaalub 800 grami. Poegade eest hoolitseb ja haub isaslind. Haudumine kestab 53–60 päeva, mõnedel andmetel aga 66. Vahel muneb emane veel haudumise ajalgi pessa lisaks. Haub ainult isaslind. Ta võib käia pesalt ära toitu otsimas, kuigi sagedamini nälgib lind kogu haudumise aja jooksul. Eluviis
Meriroosid Türi Gümnaasium Koostas: Alari Ankur 2010 Ehitus Merirooside keha on silindriline (nii ülemine kui alumine ots on lamenenud), kotikujuline ning varustatud kinnitustallaga. Toest neil ei teki, kuid sageli võib olla meriroosi keha väga kõva. Nende tugielundiks on lubiskelett. Meriroosid on pealtnäha süütud, kuid see ilme on petlik. Nad on kiskjalikud ja mürgised. Nende kroonlehtedetaolised kombitsad on kaetud kõrverakkudega, suust ja arvukatest pooridest keha piinal heidavad nad välja pikki niite, mille tipud on varustatud "mürginooltega". Nende kehasein koosneb välimisest ja sisemisest rakukihist, mis ümbritseb kehaõõnt. Kehaseinas paiknevad neil närvirakud, mis võimaldavad neil reageerida ärritustele. Eriti palju närvirakke on kogunenud kombitsate alusele ning suuava ümbrusesse. Teine närvirakkude kogum on talla juures. Erinevad kehaosad on tundlikud erinevatele ärritustele. Suuk...
Tornimäe Põhikool Haug Referaat Sven Aruvee 2010 Tornimäe Haug ehk harilik haug ehk havi (Esox lucius) on hauglaste sugukonda haugi perekonda kuuluv röövkala. Haug elab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa sisevetes. Ta on üks kõige laiemalt levinud mageveekala. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas, kus elab amuuri haug. Ukrainas puudub haug ainult Krimmis. Haugil on nooljas keha, mis on natuke külgedel lamenenud. Seljauim on keha tagaosas, suurendades saba tõukepinda. See võimaldab välkkiireid kohaltsööste saagi haaramiseks. Suhteliselt suurel peal on pardi nokka meenutav suu, millel on tahapoole kaldu olevad hambad. Haugi värvus sõltub keskkonnast, keha on selja pealt tavaliselt rohekas- sinakas, mis muutub allapoole minnes üha heledamaks, kõhualune on valge. Haugi hambad on suunatud sissepoole, et vältida saagi pagemist suust. Alalõua hambad on eri suurusega ja vahetuvad
Koostas: Birgit Kallas 50e Jalavaevusi saab leevendada 60% juhtudest jalavalu raskendab käimist Vaevusi vähendavad erijalatsid või spetsiaalne ortopeediline abivahend Olenevalt probleemist jalal saab seda ennetada, kui kasutada õigeid jalanõusid ja selleks ettenähtud ortopeedilisi abivahendeid Lampjalgsus ehk lamppöidsus Kõige sagedasem jalakujumuutus, mille areng algab lapseeas, esineb lapseeas 20% täiskasvanutest Pöia piki ja ristivõlv moodustavad jalale vastupidava elastse toese Võlvi säilitavate sidemete ja lihaste nõrgenemisel kui ka ülekoormamisel ( nt ülekal, kaasasündinud sidekoe nõrkus ) võlvid lamenevad ( langevad alla ) pärast kestvad kõndimist, seismist põhjustab lampjalg valusid Lamenenud pöiavõlvi hoidmiseks norm kõrgusel kasutatakse tallatugesid jalatsis pidevalt Tallatugi vabastab valudest ja väldib jala edasist deformeerimist Piki ja ristivõlvi toetus ¾ mõõduga mahuvad erinevatesse jalanõidesse ma...
Ohustatud liigid Atlandi tuur Acipenser sturio Roheline kaksikhammas Dicranum viride Atlandi tuur Atlandi tuur ehk tuur ehk läänetuur (Acipenser sturio) on kala tuurlaste sugukonnast. See on üks Euroopa suurimaid kalu. Tuura rahvapäraste nimede seas on tuurakala, tuurkala, tüdi, sammikala, samb ja tüürakala. Välimus Kiilukujuline lamenenud pea. Silmad on väiksed, pisut ovaalse kujuga, messingkollase vikerkestaga. Suu väga väike. Tavaliselt 1...2 m pikkune. Kaalub keskmiselt 150 kg. Kere on piklik. Keha paistab viietahuline. Palju väikesi rombikujulisi luunaaste selja- ja küljekilbiridade vahel. Kasvades luukilbid lamenduvad ja nende paiknemine kehal jääb hõredamaks. Elupaik Teda võib kohata Euroopa vetes Vahe- ja Mustast merest kuni Nordkapini ja sealt
juhukülaline, kes püsielanik (olgugi, et väga harva tabatav). Allpool vaatleme põgusalt latikat, kes on õngitsejale püüdmishuvi pakub. Eestis on latikas laialt levinud, eriti Lõuna-Eestis, kuid puudub meie saartel. Eelistab madalamaid järvesid, kus pole liiga tihe taimestik. Jõgedest meeldib need, kus on mudane põhi ja aeglane veevool. Vähesel määrab leidub ka meres (Pärnu, Matsalu ja Haapsalu lahed). 3.Välimus Latikas on kõrge, kuid lamenenud, lapiku kehaga, noorena valkjashall, vanemana pronksikarva. Iseloomulik tunnus on alaseisuline suu, mis sopistub välja nagu saapasäär ja on kohandunud toidu võtmiseks veekogu põhjalt. Kõik uimed on hallid (mitte punakad nagu nurul). Pisemad latikad on luisevõitu, suuremad aga rammusamad ja head suitsutatuna või praetuna. 4.Kalastamine Püütakse lihtõnge, rulliõnge või tonkaga; on ka ette tulnud, et suuremad isendid,
Robin Merelaid Havi Haug ehk havi (Esox lucius) on hauglaste sugukonda haugi perekonda kuuluv röövkala. Haug elab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa sisevetes. Ta on üks kõige laiemalt levinud mageveekala. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas, kus Click to edit Master text styles elab amuuri haug. Ukrainas puudub haug ainult Krimmis. Haugil on nooljas keha, mis on natuke külgedel lamenenud. Seljauim on keha Second level tagaosas, suurendades saba tõukepinda. See võimaldab välkkiireid kohaltsööste saagi haaramiseks. Suhteliselt suurel peal on pardi nokka meenutav suu, millel on Third level tahapoole kaldu olevad hambad. Haugi värvus sõltub keskkonnast, keha on selja
· Tsütoplasma sisaldab hulgaliselt varieeruva suurusega sõmeraid, mis värvuvad basofiilselt ja metakromaatiliselt (metüleen- või toluidiinsinisega) · Nuumrakud produtseerivad hepariini (vere hüübimisvastane toime) ja histamiini (osaleb lokaalses põletikureaktsioonis ja turse tekkes suurendades kapillaaride permeaabelsust) Rasvarakud (adipotsüüdid e. lipotsüüdid) · Rasvarakud on neutraalse rasvatilgaga täitunud kerajad rakud. Rakutuum on lamenenud, tuuma ümbritsev pisut paksem tsütoplasmakiht sisaldab põhilisi organelle. · Rasvarakud paiknevad hajali üle keha kohevas sidekoes. Teatud kohtades hakkavad rasvarakud domineerima ja sellist koetüüpi nimetatakse rasvkoeks. Valge ja pruun rasvkude · Valge rasvkude moodustab suurema osa rasvkoest. · Pruuni rasvkoe värvi tingivad mitokondrites esinevad pigmendid - tsütokroomid. Ka on pruun rasvkude rikkaliku verevarustusega ning rasvarakud sisaldavad
Kuuluvad vaegmoondega putukate hulka; vastsed valmikutega sarnased, erinevused tiibade ehituses. Iseloomulik autonoomia putukas rebib end vaenlase lõugade vahelt ära, kaotades mõne kehaosa. Kõige rohkem sihktiivalisi elab troopilistes ja subtroopilistes maades, kuid ka Eestis (39 liiki). Selts: Nahktiivalised (Dermaptera) Suurus varieerub 5-50 mm. Pikk, sihvakas keha; lamenenud. Kehakate kitiniseerunud, sile, ühevärviline. Värvus varieerub kollakast mustani. Pea südamekujuline, vabalt liikuv. Ettepoole suunatud haukamissuised. Tundlad niitjad; lülide arv varieerub 9-50, kaetud arvukate retseptoritega
pärast sündimist. Mitte ühelgi lapsel ei esine korraga kõiki iseloomulikke tunnuseid. Sündroomi korral on kokku kirjeldatud 120 tunnust. Paljudel sündroomidega lastel esineb neid vaid kuus või seitse. Iseloomulikud tunnused · Nägu Eesvaates on Downi sündroomiga lapsel reeglina ümar nägu. Küljelt vaadates mõjub profiil lamedana. · Pea Enamikul Downi sündroomiga inimestel on kukal pisut lamenenud. Seda tunnust nimetatakse brahhükefaaliks (lühipealisus). · Silmad Peaaegu kõigil Downi sündroomiga lastel ja täiskasvanutel on ülespoole viltuse lõikega silmad. Lisaks sellele iseloomustab nende silmi sageli väike poolkuukujuline nahavolt, mis kulgeb silma sisenurgast vertikaalselt ninajuureni. Seda volti nimetatakse silmanurgakurruks (epikantsus ehk kolmas silmalaug). · Juuksed Downi sündroomiga laste juuksed on harilikult pehmed ja sirged.
toimub ainult valgel ajal- umbes keskpäevast kuni pärastlõunani. Vastne koorub juba umbes 12 kuni 14 päeva pärast, toitudes algul planktonorganismidest, vahetades selle hiljem putuktoidu vastu. Harjuse püük on keelatud igal pool, sest sobivate elupaikade vähesus on tinginud selle liigi hävimist. Atlandi tuur on iidne kala, kes meenutab välimuselt natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav. Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti teistsugune - sabauime ülemine hõlm on alumisest märgatavalt suurem. Ehkki tuur asustab tervet Atlandi ookeani ning sellega piirnevaid meresid: kogu Euroopa rannikut, Läänemerd, Vahemerd ja Musta merd ning Põhja-Ameerika idarannikut, on ta väga haruldaseks muutunud. Ta on erakliku loomuga, veetes oma elu merevee põhjalähedastes kihtides. Tuura hiilgeajad jäävad kaugesse
värvi. Levika ja eluviis Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres, hoidudes enamasti kaldaäärsesse taimestikku. Kudemisperiood on aprillist maini. Latikas on karpkalaliste seltsi Latikas kuuluv kala. Suurus tavaliselt 3050 cm (maksimaalselt 85 cm), suurim kaal kuni 7 kg. Latika keha on külgedelt lamenenud ja kõrge, suu kergelt alaseisune, silmad suhteliselt väiksed. Selg on roheka läikega sinakasmustjas, küljed metalse hõbedase läikega, kõht valge. Elab järvede ja aeglase vooluga jõgede põhjakihtides, harvem riimveelises rannikumeres, moodustavad suuri parvi. Eestis levinud enamikes suuremates järvedes. Koeb vahemikus aprillist juulini, veetemperatuuril ~15 °C. Ahven Ahven on ahvenaliste seltsi kuuluv röövkala.
ületada kolme meetrit. Paelussid Paelussid ehk tsestoodid on lameusside hõimkonda kuuluv parasiitsete loomade klass. Suguküpsed paelussid elavad selgroogsete seedetraktis, noorjärgud aga erinevate loomade, eriti lülijalgsete, kehas.Paeluss põhjustab ka inimesel haigust, mida nimetatakse paelusstõveks ehk tsestodoosiks. Lameussid Lameusside ühtlane või lülideks jaotunud keha on selja-kõhu suunas tugevalt lamenenud. Nende nahklihasmõik koosneb keha kattest ja mitmekehalisest lihastikust. Kõik siseelundid paiknevad parenhüümis kogu nahklihasmõiku täitvas õrnas koes.Seedeelundkond algab algab keha kõhtmisel küljel paikneva suuavaga. Esinevad neel ja sool, pärak puudub. Selle asemel on arenenud kanalitekujuline erituselundkond, mida mööda vedelad jäägid eritatakse tavaliselt keha tagaotsast paikneva spetsiaalse eritusurve kaudu väliskeskkonda.Lameusside
Enne trenni tuleks alati soendust teha, valida õiged koormused ning peale trenni korralikult venitada. Vigastuse korral tuleks kindlasti konsulteerida oma ala spetsialistidega. Korralik eelsoojendus ja venitusharjutused. Treeningu mitmekülgsus. Õige tehnika järgimine. Võimetele vastav koormus, selle sujuv suurendamine. Piisav puhkus. Ortoosid, teipimine ja spetsiaalsed kaitsevahendid. Sobivad jalatsid. Eelnevate vigastuste ja anatoomilistest eripäradest (rühihäired, kõrge või lamenenud pöiavõlv, liigeste hüpermobiilsus jm) tulenevate riskidega arvestamine. Laste puhul bioloogilise küpsusastme arvestamine Kinniste vigastuste esmaabi Esimese 48 tunni jooksul pärast vigastuse teket järgitakse nn KKK reeglit: külm, kompress, kõrgele tõstmine (inglise keeles RICE rest, ice, compression, elevation). Nimetatud meetmed vähendavad turset, lihasspasmi ja valu, veresoonte ahenemise tulemusel väheneb veritsus. Oluline on kiire tegutsemine
Vana- Antsla LHG14 Downi sündroom Referaat Juhendaja: Võru 2010 Sisukord 1.Mis on Downi sündroom? 2.Ajalooline informatsioon. 3.Kui tihti Downi sündroom esineb? 4.Kuidas Downi sündroomi ära tunda? 5.Iseloomulikud tunnused. 6.Kokkuvõtteks. Kasutatud kirjandus 2 1.Mis on Downi sündroom? Downi sündroomiga lastel on erinevaid jooni tunduvalt rohkem kui sarnaseid. Kõigil lastel on palju oma vanematelt päritud individuaalseid omadusi. Lapsed võivad sarnaneda oma emaga, isaga, vanaemaga või hoopis oma tädiga. Juuksed võivad olla punased, tumedad või heledad. Silmad sinised, pruunid, rohelised või hallid, ta võib heleda- või tumedanahaline. Tegelikult võib tal olla terve hulk omadusi, mis meid kõiki teistest erinevaks muudavad. Eeltoodud ei kehti mitte üksnes füüsilise välimuse, vaid ka temperamendija võimetekohta. Downi sündroomiga lapsed võivad olla järele...
reipust. Kalanormiks päevas peetakse vähemalt 30 g. Korraga liigne kogus Omega-3 rasvhappeid võivad maksale liig koormavaks muutuda. 2. LATIKAS Latikas (Abramis brama) on karpkalalaste sugukonda latika perekonda kuuluv kala. Latikaga samasse perekonda kuuluvad valgesilm ja abakala. Latika pikkus on tavaliselt 3050 cm (maksimaalselt 85 cm), suurim kaal kuni 7 kg. Latika keha on külgedelt lamenenud ja kõrge, suu kergelt alaseisune, silmad suhteliselt väiksed. Selg on roheka läikega sinakasmustjas, küljed metalse hõbedase läikega, kõht valge. Noored latikad on hallikad ja hõbedased, vanad muutuvad tumedateks ja omandavad pronksja läike. Turbajärvedes on kalad punakaspruunid. Kõik uimed on hallid. Pärakuuimes on 2230 hargnevat kiirt. Harilikult on latikas paikne. Riimvees elavad latikad söövad koorikloomi,
Vähkidel on kaks paari tundlaid, teistel ainult 1 paar. 66. Enamus suurtest vähkidest on röövloomad või raipesööjad õige 67. Nimeta kümnejalalisi vähke, kes elavad Läänemeres. 1) hiina villkäppkrabi 2) läänemere krevett 3) põhjamere garneel 68. Kakandilised elavad maismaal; meres; magevees 69. Kakandilistel on lüliline keha; keha dorsoventraalselt lamenenud 70. Eesti suurim kakandiline on Saduria entomon merikilk, elab Läänemeres 71. Maismaal elavad kakandilised hingavad lõpustega 72. Vesikakand kasvatab kaotatud jala asemele uue jala õige 73. Kuidas eristada keldrikakandit mullakakandist? Mullakakand erineb keldrikakandist seljakilbikeste kuju ja viimase lüli poolest 74. Kakandite hulgas on liike, mis on inimtoiduks õige 75. Kõige suurem kakand on Bathynomus giganteus harilik hiidkakand, elab Vaikses ookeanis:
u kiuned, räginad, vaadikujuline hüpertransparentsed karbikõla; nõrgenenud kiirenenud, Lk PaO2 langeb alla 85, r karenenud rindkere hiljem, , diafragmakuplid Auskultatsioonil hingamiskahin, tõusnud, CRV Rö, i hingamiskahin või hingamisel osalevad lamenenud rohkesti kiuneid, pikenenud tõusnud. angiopulmonigraafi n normaalne roietevahelised vilinaid, eriti ekspiirium, kiuned, Röga gr- või gr+ a, isotoopuuring g hingamiskahin. lihased väljahingamisfaasis; viled. mikroobid, võib
Pungas asuvad lehealgmed, punga teljest kujunevad sõlmevahed, seega on tegemist lühivõrsetega. Asuvad lehtede kaenlates. Risoom maa-alune vars Sibul maa-alune lühivõrse Kladood lehetaolised lehe funktsioonidega varred (nt aaloel) LEHT On taime vegetatiivne organ, kasv piiratud, ei kanna teisi organeid. Ülesanded: fotosüntees ja hingamine. Võivad olla lihtlehed või liitlehed. Generatiivsed organid õied Vegetatiivsed organid lehed, pungad Füllood ilma labata, lamenenud lehekujulise rootsuga leht Kserofüüt männi okas Mesofüüt meie kliima taimed Vanus lehtedel: heitlehelistel üks veg. periood, männil 2-3a, kuusel 3-5, loorberil 4a PALJUNEMINE Sugutu paljunemine: vegetatiivne, eoseline, apomiktne. Vegetatiivne arengulooliselt primitiivseim. Pungumine ja pooldumine risoomide, mugulate, sibulate, sigisibulate, roomavate vartega jne. Sammaldel on sigikehad. Risoom maa-alune vars, millega taim saab maa all paljuneda
Koostanud: Marko-Eero Kruus Kasutatud kirjandus: google.com ; bio.edu.ee Palumetsad Palumetsad on kuivad ja valgusrikkad männikud. Neid leidub parasniisketel kuni ajutiselt liigniisketel liivastel lubjavaestel muldadel. Palumetsade nimetus on tulnud iseloomuliku taime paluka ehk pohla leviku järgi. Palumetsad moodustavad umbes 9,3 % riigi metsadest ja levivad peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Oma valgusküllasuse ja kuivuse tõttu on palumetsad kõige eelistatumad puhkemetsad. Sügisel meelitab sinna inimesi seenerohkus. Puurindes on kõige rohkem harilikku mändi, kasvab ka harilikku kuuske ja arukaske. Puhmarinne on lausaline ja koosneb pohlast, harilikust mustikast, kanarbikust. Rohurinne on kidur, liigivaene. Hajusalt kasvavad seal harilik jänesekapsas, palu-härghein, leseleht, kilpjalg, kõrrelised (võnk-kastevars, lamba-aruhein, jäneskastik, karvane piiphein). Samblarinne on aga pidev ...
Tundlad on alati niitjad, umbes sama pikad kui keha, harva tunduvalt lühemad (sugukond Hydroptilidae) vi pikemad (sugukond Leptoceridae). Liitsilmad on suured ja kerajad, täppsilmad vivad sltuvalt liigist kas esineda vi puududa. Suised on tugevasti muundunud ja taandarenenud, nii et ehmestiivalised saavad vaid juua vett vi taimemahlu. Pea ja keha on tugevasti karvased. Jalad on lihtsad jooksujalad, paljude liikide emastel on keskjalgade säär ja käpp tugevasti lamenenud, see aitab neil munemise ajal paremini ujuda nii vee peal kui vee all. Tiibu 4 on kaks paari, eestiivad on tagatiibadest pikemad ja kitsamad. Tiivad on kaetud karvakestega, harva ka soomustega, kuid ehmestiivalise tiivasoomused erinevad liblikate omadest. Puhkeolekus pannakse tiivad seljale katusjalt kokku, ja kuna nad on peaaegu alati hallides vi pruunides
maikellukesel). Pea ehk tähk erineb kobarast selle poolest, et õied on raotud ja kinnituvad vahetult õisikuteljele (teelehel). Kobaraga sarnaneb pööris kuid erinevalt kobarast harunevad sellele õisiku peateljele kinnituvad külgharud (kaeral). Õisikud mille jämenenud ja lihakaks muutunud peateljele kinnituvad raotud õied, nimetatakse tõlvikuks (maisil). Nutt on õisik kus lühenenud peateljele kinnituvad raotud või lühiraolised õied (ristikul). Kui laienenud ja lamenenud liua- või korvitaolisel õisikuteljel asetsevad tihedasti raotud õied, siis nimetatakse seda korvikuks (päevalillel, rukkilillel, võilillel). Kobarõisikute hulka kuulub ka kännas. Selle õisiku alumised õieraod on ülemistest tunduvalt pikemad, seetõttu asetsevad kõik õied enam-vähem ühel tasapinnal (pirnipuul). Sarikas on kujunenud kobara peatelje taandarenemise tagajärjel (nurmenukul, sibulal). Õiraod on siin ühepikkused ja neid nimetatakse sarikakiirteks
Rakud, koed, nahk Nimeta pildil olevad rakud ja nende ülesanded. 1. Neuroni rakukeha. Edastada impulssi 3. kapillaar ühekihiline lameepiteelkude 4. akson närvirakk Gliiarakkude ül - isolaator ja toestus Nimeta pildil olevaid gliiarakke ja nende ülesandeid. 2. Oligodendrotsüüt- moodustavad müoliin katte. 5. astrotsüüt- vahendab toitaineid, valikuliselt laseb läbi. 6. Ependüümirakud- vooderdavad ajuvatsakesi ja seljaaju tsentraalkanalit, toodab liikvorit 7. Mikrogliia rakk- tõeline fagotsüüt, liikuv. Missugustest rakkudest moodustub pildil kujutatud elund? Endokriinset rakku, näärmerakku Kuidas nimetatakse membraanitranspordi protsessi, mill...
Haigus põhjustab tugevat sügelemist, eriti õhtul ja öösel ning on väga nakkav. Kroonilisi diagnoosimata sügelisi nimetatakse kõnekeeles ka "seitsmeaastaseks sügelemiseks". 3 1. HAIGUSE OLEMUS JA NAKATUMINE Sügelised on parasitaarne nahahaigus, mille tekitajaks on silmaga vaevu nähtav (0,3-0,5 mm) pikk sügelislest Sarcoptes scabiei hominis. Lestal Sarcoptes scabiei hominis on ovoidne, dorsoventraalselt lamenenud keha. Emaslesta keha mõõtmed on 0,4 ja 0,3 mm, isaslestal 0,2 ja 0,15 mm. Fertiilne ehk paljunemisvõimeline emaparasiit tekitab päeva jooksul sarvkihti umbes 2 mm pikkuse käigu, kuhu muneb päevas 2-3 muna, produtseerides 4-6 nädalase eluea jooksul 40-60 muna. Arengutsükkel munast kuni uue muna tekkeni kastab 19 päeva. Emaslesta inimese naha pinnal liikumise kiiruseks on 2,5 mm/min ning päevas nahasse näritud käigu pikkuseks 0,5-5 mm
(Kalamees, 2000) Majamädik, keldrivamm, majakoorik viljakeha on liibuv, kilejas kuni nahkjas-lihakas, poorideta, noorena kollane, valminult pruun, jämedalt mügarlik-kühmuline, tihti oliivja varjundiga; seeneväädid kollakas- kuni mustjaspruunid, harunenud, üle 3 mm laiused; kiudhüüfid ja juht-seeneniidid puuduvad. Juht seeneniitide puudumise tõttu eristatav harilikust majavammist; eosed: laielliptilised, ühelt poolt lamenenud, kollakaspruunid. Hoonetes võib teda leida esmajärjekorras keldris asuvatelt puitdetailidelt, aga tihti ka 7 põrandakonstruktsiooni detailidelt ja seina alumisest osast. Looduses esineb okaspuude ja lehtpuude kändudel, lamavatel puutüvedel. Kahjustab sageli hoonete puitkonstruktsiooni detaile, puitsildu, poste. Tekitab pruunmädanikku; mädanik on tume-punakaspruun või
Astel pole vastupidiselt ogale lihtsasti ära murtav. Astel tekib võrse sõlmel olevast pungast. *Leheväänel- nõrgavarreliste ja ronitaimede harunenud või harunemata väänduv niitjas kinnitus- ja ronivahend. Talitleb ronimis-ja kinnitusvahendina. Köitraoks võib muunduda terve leht või isa sellest: osa liitlehe lehekesi , kogu lehelaba, abilehed, leherootsud. *Füllood-muundunud leht , mille leheroots on lamenenud ja talitab assimilatsiooniorganina. Lehelaba on vähearenenud või täielikult redutseerunud. *Veekoguja leht-muundunud lehed epifüütidel,mis on kohastunud vee kogumiseks või ammutamiseks atmosfäärist. *Õhukoguja leht- ... *Püünislehed-putuktoriduliste taimede leht , mis on muundunud putukate püüdmise vahendiks. Püünisesse sattunud putukate pehmed kehaosad lahustuvad ensüümide toimel, muutudes taimele omastatavateks. Lehe siseehitus: Mesofüütse lehe ehitus
Tsentraalse halvatuse diagnoosimisel tuleb patsient saata edasistele neuroloogilistele uuringutele etioloogia selgitamiseks, sest haiguse põhjustajaks võivad olla ajuveresoonte haigused, lisaks ajuinfarkt, ajuverejooks, ajukasjavad. Tsentraalse halvatuse võivad anda ka peapõrutused. Kesknärvisüsteemi kahjustuse põhjustatud tsentraalse näonärvi halvatuse sümptomiks on vastassuunurga rippumine ning lamenenud nasolabiaalvolt. Näo ülapoolel seevastu aga erilisi kahjustuse sümptomeid ei avaldu. Sageli kaob patsientidel võime kontrollida näolihaseid tahteliselt, kuid säilub võime tekitada tahtmatuid ehk spontaannseid emotsionaalseid ilmeid. Tsentraalse kahjustuse puhul esineb kahjustus näonärvi tuumadest kõrgemal asuvas motoorses korteksis (Kauba 2007: 41). Näo motoorsele tuumale saabuvad kiud ka ajukoorest. Näo ülemise poole lihaseid
kuuga. Keldrivamm: Majamädik ehk keldrivamm ehk majakoorik (Coniophora puteana). Viljakeha on liibuv, kilejas kuni nahkjas-lihakas, poorideta; noorena kollane, valminult pruun, jämedalt mügarlik- kühmuline, tihti oliivja varjundiga. Seeneväädid kollakas- kuni mustjaspruunid, harunenud, üle 3 mm laiad, kiudhüüfide ja juhtseeneniitideta. Just viimaste puudumine lubab teda eristada harilikust majavammist. Eosed laielliptilised, ühelt poolt lamenenud, kollakaspruunid,1015 x 67,5 µm. Hoonetes võib teda leida eelkõige keldri puitosadelt, aga tihti ka põrandakonstruktsiooni detailidelt ja seina alumisest osast. Looduses kasvab okas- ja lehtpuukändudel, lamavatel tüvedel. Kahjustab sageli hoonete puitkonstruktsioone, puitsildu, poste. Tekitab pruunmädanikku: see on tume-punakaspruun või kahvatu-kollakaspruun, lõhestub kergesti pudenevateks kuubikuteks. Lõhed kulgevad rööbiti puu aastarõngastega, ühtaegu tekivad 12-
süvavees (Pihu, 1979). Seltsi kuulub kolm sugukonda ogahailased (Squalidae), unihailased (Dalatiidae) ja tähishailaadsed (Echinorhinidae). Saaghailised (Pristiophoriformes) Sellesse seltsi kuulub üksainus sugukond saaghailased (Pristiophoridae). Sellesse sugukonda kuulub kaks perekonda nelja liigiga. Saaghailastel on rida iseärasusi nii väliskujus kui siseehituses. Neile on väga iseloomulik mõõgakujuline pikenenud ja lamenenud ninamik, mille külgedel on suured hambad ja mis meenutab kahekülgset saagi. Saaghailised on väikesed haid pikkusega kuni 1,5 meetrit, kes asustavad Vaikse ookeani lääneosa ja India ookeani sooje piirkondi. Need pikaldase olekuga põhjakalad toituvad väikestest kaladest ja põhjaorganismidest, keda nad põhjast oma ninamikuga välja kaevavad. Emane saaghai sünnitab kuni 12 maimu. Juba emaüsas on maimudel olemas (sae)hambad, kuid
rohkem tähelepanu saada. Kui lapsel esineb väiksem või märkamatu puue siis vanematel on võimalik seda varjata, kui tegu on aga raskema või nähtava puudega siis vanematel see võimalus puudub. Kuigi varjamine on enamasti headel kavatsustel siis võib juhtuda, et laps tunneb end koormatuna teeseldes kedagi, kes ta pole. Down’ i sündroomi puhul on välja kujunenud selged näojoone tunnused: suurenenud keel, lamenenud nina, ja liignahk silmalaugudel. Plastilise kirurgia olemasolul viis Goeke aastal 2003 läbi uuringu 250 vanema seas, uurimaks, kas nad kasutaksid seda võimalust, et oma lapse erivajadust varjata. Enamus ehk 88% ei laseks oma last opereerida, põhjuseid on erinevaid kuid peamiselt toodi välja see, et üldsusele ei taheta kaasa aidata otsustamaks, mis on ilus ja normaalne ning ühtlasi peeti operatsiooni ka lapse väärkohtlemiseks. (Smart, 2012, lk 261) Postrilapsed
Rinnaküfoos ehk kõverdus taha hakkab välja kujunema u poole aastastel lastel istuma asudes, püsti tõustes aga nimmelordoos ehk kõverdus ette. Sagitaaltasandil (eest taha) võivad esineda järgmised rühihäired: · kühmselgsus süvenenud on rinnaküfoos; · nõgusselgsus süvenenud on nimmelordoos; · kumerselgsus kõik lülisamba kõverdused on süvenenud ja vaagna kaldenurk suurenenud; · lameselgsus kõik lülisamaba kõverdused on lamenenud ja vaagna kaldenurk vähenenud. Frontaaltasandil (küljele) esinevat lülisamba telje muutust nimetatakse vildakselgsuseks. Kui vildakselgsusega kaasneb lülikehade pöördumine ehk torsioon, tekib fi kseerunud vildakselgsus ehk skolioos. Rühihäirete tekke peamised põhjused on järgmised: · keha raskuskeskme muutumine kasvuspurdi perioodil; · ebaõige tööasend; · kehatüve lihaste nõrkus, mis ei võimalda stabiliseerida keha vajalikus asendis;
b) suletud vereringe, veri ringleb ainult soontes .-ÕIGE 202.Väheharjasusside veri a) on värvitu ; c) muutub õhu käes siniseks ; b) on punane ; d) sisaldab hemoglobiini .-ÕIGE 203. Enamusel hulkharjasussidel on eristatavad pea ja silmad a) õige ÕIGE ; b) vale . 204. Hulkharjasussidel on a) igal kehalülil iminapad ; b) igal kehalülil külgmised jätked, millele kinnituvad harjastekimbud ÕIGE ; c) keha dorsoventraalselt lamenenud ; d) väline segmentatsioon ei vasta sisemisele . 205. Hulkharjasussid elavad a) magevees ; b) meres ÕIGE ; c) maismaal . 206. Hulkharjasussid hingavad a) kopsudega ; b) lõpustega ÕIGE 207. Nimeta inimtoiduks kõlbavaid hulkharjasusse: 1) Eunice viridis, 2)Eunice fucata paloolo ussid 208. Väheharjasussid kuuluvad a) Ph. Annelida -ÕIGE; b) Ph. Nematoda ; c) Cl. Hirudinea . 209
b) suletud vereringe, veri ringleb ainult soontes .-ÕIGE 202.Väheharjasusside veri a) on värvitu ; c) muutub õhu käes siniseks ; b) on punane ; d) sisaldab hemoglobiini .-ÕIGE 203. Enamusel hulkharjasussidel on eristatavad pea ja silmad a) õige ÕIGE ; b) vale . 204. Hulkharjasussidel on a) igal kehalülil iminapad ; b) igal kehalülil külgmised jätked, millele kinnituvad harjastekimbud ÕIGE ; c) keha dorsoventraalselt lamenenud ; d) väline segmentatsioon ei vasta sisemisele . 205. Hulkharjasussid elavad a) magevees ; b) meres ÕIGE ; c) maismaal . 206. Hulkharjasussid hingavad a) kopsudega ; b) lõpustega ÕIGE 207. Nimeta inimtoiduks kõlbavaid hulkharjasusse: 1) Eunice viridis, 2)Eunice fucata paloolo ussid 208. Väheharjasussid kuuluvad a) Ph. Annelida -ÕIGE; b) Ph. Nematoda ; c) Cl. Hirudinea . 209
suhu voolavad, nii et loom nad alla neelab ning kustutab niiviisi oma janu. (Parish 2003:41) 3.3.4. Sugukond: Varaanlased Kõik varaanid on sihvaka lihaselise keha ja hästi arenenud viievarbaliste jalgade, millel on pikad varbad ja suured kõverad küünised. Pea on välja venitatud, ent tömbilt ümardunud, seda katavad arvukad hulknurksed kilbised. Kael on pikk ja jäme. Saba on tugev, külgedelt lamenenud, tavaliselt sama pikk või pisut pikem kui pea ja kere kokku. Keha on kaetud ümarate soomustega, kusjuures iga soomust ümbritsevad rõngana pisemad soomusjad sõmerad. Keele ehitus on selline nagu madudelgi: see on pikk, tipus sügavalt kaheks lõhestunud ja erilisse tuppe sisse tõmmatav. Komodo varaan on üle kolme meetri pikk ja seega on ta suurim nüüdisaegne sisalik. Komodo varaan elutseb Indoneesia saartel ja Põhja-Austraalias. Komodo varaan magab öösiti puuokstel
Õitsevate taimede varre läbimõõt võib suve lõpus maapinna lähedal ületada 10 cm. Sosnovski karuputk sisaldab furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis lehtedest ja vartest aurustuvad ning on nahka kahjustava ning ärritava toimega. Taime puudutamisel ilmnevad tüüpilised põletikunähud nagu kipitus, sügelus, õhetus, punetus, valu, nahaturse, villid hõbekoger - Hõbekoger kasvab harilikult 1540 cm pikkuseks ja kuni 2 kg raskuseks. Keha on külgedelt lamenenud. Värvus varieerub suuresti keskkonnast tingituna ja on enamasti hõbehall kuni rohekashall. Suu on otseseisune ja poised puuduvad. mink - Mink on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 35-45 cm ja Tiina Elvisto Eesti elustik & elukooslused 2011/2012 õppeaasta Tallinna Tehnikakõrgkool sabapikkus 15-25 cm. Mink on väga sarnane Euroopa naaritsale
treeningkoormuse tõstmine jne, 2. spordivarustuse ja tehnika halb seisukord- valed jalanõud, 3. ebasobivad hügieenilised ja meteoroloogilised tingimused- liiga madala või kõrge temperatuuriga ruum, halb valgustus, 4. sportlaste distsipliinirikkumised, 5. treenimine ja võistlemine vaatamata arsti keelule, 6. tugev väsimus või ülekoormus-seisund, 7. ebaõige sportlik tehnika, 8. nõrk üldkehaline ettevalmistus, 9. rühihäired, lamenenud jalavõlv jt, 10. soojenduse mitte tegemine. Vigastuste ärahoidmisel on oluline: 1. sportlik valik- leida oma võimetele ja eeldustele sobiv spordiala, 2. treeningkoormus peab sportlase jaoks olema optimaalne, 3. õige koormuse ja puhkuse vahekord, 4. pidev arstlik kontroll, 5. vajadusel ortopeediliste vahendite kasutamine, 6. eelsoojendus enne kehalist tööd. (Truupõld, Jalak 1996)
juurdekasvu. Varre tüübid Puitunud: esinevad puittaimedel (puud, põõsad, puhmad) Rohtne: esinevad rohttaimedel (ühe-, kahe- ja mitmeaastased) Monokarpne: õitsevad ühel korral Polükarpne: õitsevad mitu korda LEHT ·Tunnused Taime vegetatiivne organ (paljunemisvahend) Ronimisvahend Kasv piiratud Ei kanna teisi organeid Dorsoventraalse (erikülgse) sümmeetriaga Füllood ilma labata, lamenenud lehekujulise rootsuga leht ·Ülesanded Fotosüntees Hingamine ·Liht- ja liitleht Lihtleht: koosneb lehelabast ja leherootsust, mille abil ta kinnitub võrsele. Liitleht: kui ühisele leherootsule kinnitub iseseisvate rootsudega kaks või rohkem lehelaba. Jaotatakse sõrmjateks ja sulgjateks. ·Roodumine: näitab leheroodude asetumist lehelabal Eristatakse: sõrmroodne (üleval vasakul), sulgroodne (üleval paremal),
kiiresti. Seetõttu kaldub valgus maapinna poole ning eemalasuvad objektid näivad olevad kõrgemale tõstetud. Seda nimetatakse ülemiseks miraažiks ja see on iseloomulik kohtadele, kuhu koguneb külm õhk (nõod ja orud), jää- ja lumeväljadele. See on tüüpiline samuti siis, kui jaheda veekogu kohal on soe õhk. Mõnikord on madalal horisondi kohal asuv päike või kuu moonutatud väljenägemisega, sagedamini sakiliste servadega või lamenenud. Sellegi põhjuseks on erinevate tihedustega õhukihid, millelt peegeldub valgus nii, et see jõuab vaatlejani mitmest suunast. (Kamenik, 2011) Kui erineva tihedusega õhukihid libisevad üksteise suhtes, siis näib ka objekt muutuvat ja liikuvat ning seda nimetatakse fatamorgaanaks. (Jüri Kamenik) Fatamorgaana on miraaž, mis tekib temperatuuri inversiooni tõttu. Tavaliselt võib seda näha külmale ööle järgneval hommikul, kui palju soojust on maa- või merepinnalt kosmosesse kiirgunud
Ülemäärasel koormusel tekkib liigesesidemetes pikapeale põletik, mis põhjustab valu, hiljem võivad sidemed välja venida, kahjustub liigesekapsel, suureneb liigese liikuvus ning lõpuks pöiavõlvi kuppel lameneb. Pöiavõlvi lamenemisel võivad tekkida vaevused labajalas ning sääres, põlves, puusas ja seljas. Pöiavõlvid. Pes Cavus – kõrge jalavõlv. Ei talu pikaajalist jooksukoormust ja nõuab pehmeid jalanõusid. Pes planus – lamppöid – kõik võlvid lamenenud. Kaasneb halb rüht. Normaalne jalavõlv - toetuva osa ja pöia aluspinna suhe 1:3. Meetmed pöiavõlvide lamenemise korral. Pöörduda arsti poole. Hinnata ka jalalaba asendit. Ravi ortopeediliste abivahenditega: jalatalla toed, kõrgendused ühele või teisele poole jala serva, ovaalne pehme padjake eesmise ristivõlvi alla, toetavad teipimised, anatoomilised tallad. Efektiivsed on ravivannid ja jalavannid männiokkaekstraktiga või spetsiaalsed õlid, soolad aga ka massaaž, veeprotseduurid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
