(alustavad mai alguses, lõpetavad novembri alguses). Nahaloomadele enne nahastumist antakse 26-28 prot, 58 rasva. Jootmine on automaatiseeritud. Naaritsafarmis korraga töötab 5 söödatraktorit, rebasefarmis aga 6. Kahekordsel söötmisel 3-6 km päevas 7 tundi. Suvel tehakse kahes vahetuses. Üldse töölisi kokku on 70 inimest. Selle suve üleelamiseks tuli loomi pritsida veega (oli palav). Kasutavad kunstvalgustust päeva pikendamiseks enne paaritust. Tõuseb sperma kvaliteet. 1/3 isaseid on sellise reziimi all. Päev pikendatakse 20 minuti võrra. Nahkade hinnad on sel aastal sinirebastel 30%, hõberebastel 20%, naaritsatel 20% kõremad. Naaritsate nahkade hinnad on enam-vähem stabiilsed. 0000 sinirebane maksab ~100 eurot, samuti 000 hõberebane. Kunstlik seemendusel tehtakse 4-10 sperma lahjendused. Seemendust korratakse üle päeva. Tupeliima järgi määratakse, kas on valmis paarituda või mitte. Hiljem kontrollitakse jälle,
Metskits, ladinakeelse nimetusega Capreolus capreolus on metskitse perekonda kuuluv sõraline. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emaseid aga lihtsalt kitsedeks. Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka ja saleda kehaga ning peente jalgadega. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomadel on sarved ja nad võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad.Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Karvastiku vahetus on talvel ja suvel hea kaitseviis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1 kuni 3
surnud puude tüvedesse. Aedades, niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi. Enamik sipelgaid ehitab pesa pinnasesse, kuklased teevad okastest ja muudest taimeosadest suuri kuhilpesi. Mõnd liiki sipelgad elavad parasiitidena teiste pesades. Emasid on peres sipelgaliigist olenevalt üks kuni mõnisada, nad elavad ja munevad sügaval pesas. Paljude sipelgate vastsed nukkuvad kookonis. Vähemalt kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid. Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere. Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus. Pesa kaitsevad siiski kõik töölised, kasutades tugevaid lõugu ja sipelgamürki. Amatsoonsipelgatel pole peres üldse töölisi. Nendel sipelgatel esineb "orjapidamine", kus vajalikke töid teevad teiste sipelgaliikide pesadest röövitud vastsetest ja nukkudest arenenud sipelgad
Veekonnad koevad mai teasel poolel, 2 kuni 3 nädalat peale talveunest äramist emasloom koeb 2000 kuni 3000 1,5 kuni 2mm läbimõõduga muna. Sigimisperiood venib pikale sest koetakse mitu portsjonit. Munadearenguks peab veetemperatuur olema vähemalt 16 kraadi. Eestis elutseb lõuna ja edela eestsis üksikutes kohtades ka põhja pool. Saartel puudub täiesti. Esimene fakt veekonnade seas on sugude vahekord ebavõrdne emaseid on 68,6% ja isaseid on 31,4% Teine fakt veekonad on teistest rohelistest konnadest enam võimelised hõivama uusi ja inimtekkelisi veekogusi. http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/RANESC2.htm https://et.wikipedia.org/wiki/Veekonn
Neile on jaotatud, et kes on kes. Osad on töö sipelgad, toidusipelgad jne. Nende kuhilpesad on ehitatud kuivanud taimeosadest ja okstest Aedades ja elamutes elavad mullamurelased. Sipelgad suhtlevad omavahel lõhnade abil. Paljunemine: Järglased nukkuvad kookonist. Emasid on peres sipelgaliigist olenevalt üks kuni mõnisada, nad elavad ja munevad sügaval pesas. Paljude sipelgate vastsed nukkuvad kookonis. Vähemalt kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid. Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere. Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus. Pesa kaitsevad siiski kõik töölised, kasutades tugevaid lõugu ja sipelgamürki. Toitumine: Toituvad sipelgad peamiselt teistest putukatest, kes on kas maapinnal või kõdus, lehetäidemagusast nektarist ja taimemahlast, osa sipelgaid sööb ka seemneid võikasvatab
suu ( seguneb süljega), pugu magu kesksool ( seedimine ja imendumine) tagasool, pärak. Eritusfunktsioon täidavad Malpighi sooned, umbsed sole väljastopised. Hingamine trahheed Paljunemine Putukad on lahksugulised, suguline diomorfism ( emased ja isased on erinevad) 1) lahksuguline sigimine ( emased munevad) 2) eluspoegimine 3) neitsisigimine e. Partenogenus ( emased ei vaja isaseid ) · Vaegmoone Munavastnevastnetäiskasvanu · Täismoone Munavastne(röövik)nukkvalmik Ülevaade Kahetiivalised toakärbes, parm, kihulane kakas kilejat eestiiba ja tagativad on säilinud lühikeste sumistena Liblikad admiral, ohakaliblikas, pääsusaba lendavad eriti ösöel, neil on toidu imemiseks pikk imilont. Mardikad kuldpõrnikad, ohakasikk, nõelmardikas, aiajooksik, seitsetäpplepatriinu. arvukamad putukad Maal, ülalt kaitseb neid rindmikukilp.
taimeosadest suuri kuhilpesi Mõnd liiki sipelgad elavad parasiitidena teiste pesades Emasid on peres üks kuni mõnisada, elavad ja munevad sügaval pesas Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere Vastsed nukkuvad kookonis Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus Pesa kaitsevad kõik töölised Kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid Kasutatud materjalid https://et.wikipedia.org/wiki/Kiletiivalised https://et.wikipedia.org/wiki/Sipelglased
nektarist, õietolmust, taimejäänustest Isased parmud toituvad ainuüksi taimemahladest. Kahetiivaliste sigimine. Mõned liigid on väga viljakad ja kiire elutsükliga, teised mitte. Kärbeste areng valmikuni kestab 25° juures 810 päeva. Osal sääselistel ja alamatel kärbselistel jääb nukk vastsekesta sisse, kuid siin pupaariumi ei teki. Kahetiivaliste vastseid nimetatakse vakladeks. Emased sääsed tekitavad lendamisel heli, mis meelitab isaseid paarituma. Kahetiivaliste liigid. Kihulased Moskiitolased Parmlased Sirelased Röövkärblased Laibakärblased Nahakiinlased Maokiinlased Sirelased Sirelasi võib kohata päikesepaistelistel päevadel õitel või nende läheduses lendamas. Nende herilasi või mesilasi meenutava mustri tõttu peavad paljud neid ekslikult ohtlikuks. Sirelased on väga head lendajad, kes saavad kiirelt tiibu liigutades kaua aega ühe koha peal õhus rippuda.
Vesi nendes peab olema selge, jahe ja kiirevooluline. Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja, kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja, samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol. Kudemine leiab aset talvel ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Isaskala hõivab omale territooriumi, mida ta kiivalt sissetungijate eest kaitseb. Võib näida uskumatuna, aga isaseid jõeforelle peetakse meie kaladest kõige tigedamateks. Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada, püüdes teineteist sabast, uimedest või seljast hammustada. Samal ajal on emasforell ametis pesalohu kaevamisega ning isane asub teda peibutama, end üle kogu keha vabistades. Arvatakse, et vabisemisetendusel on samasugune tähendus nagu linnulaulul. Emasforelli austajaskonda kuulub kuni 5 isast, kellest kõige rohkem sansse on
SÄÄSK KLASS: Putukad SELTS: Kahetiivalised SUGUKOND: Pistesääsklased Birgit saar 8b ARENG Sääsed kuuluvad kahetiivaliste alla, keda on maailmas 125 000 liiki Sääsk teeb läbi täieliku muundumise läbi nelja eristatava etapi oma elutsükli jooksul: • muna • vastne • nukk • valmik PALJUNEMINE ● Emased sääsed tekitavad lendamisel heli, mis meelitab isaseid paarituma. Sõltuvalt liigist on selline armulaul erineva sagedusega (keskmiselt umbes 350 Hz) ● Munade valmimiseks munasarjas kulub keskmiselt kaks nädalat, seejärel otsib sääsk sobiva veekogu munemiseks. ● Osa emastest surevad pärast munemist, kuid paljud toituvad ning munevad uuesti. ● Veekogudest võib sääsevastseid leida peaaegu terve suve. ELUVIIS Sääsk on tilluke kahetiivaline putukas, kärbse ja parmu sugulane.
Vanematel on raskem oma lapsi mõista, kuna nad ise olid sama vanana teistsugused ja elasid teistsugust elu. Kiindumus* on kahe inimese vaheline emotsionaalne side, mis hoiab inimesi koos emotsionaalselt ja füüsiliselt, toetades suhte püsimist. Dopamiin on neurotransmitter ehk virgatsaine. Serotoniini madal tase põhjustab sundmõtlemist, mis on romantilise armastuse keskne tunnus. Vasopressiin vabaneb isaste loomade ajudes paaritumise ajal ja innustab isaseid ka edaspidi paaritatud emasega läbi käima. Oksütotsiin tekkib kõikidel emastel imetajatel sünnitamise käigus. See kutsub esile emaka kokkutõmbed ja stimuleerib rinnanäärmeid piima tootma. Orgasmi ajal tõuseb meestel vasopressiini ja naistel oksütotsiini tase tohutult. Seksuaalsuse kontekstis on absolutistlik mõtteviis selline, mis pooldab seksuaalelu alguse edasilükkamist kuni ametliku abielu sõlmimiseni.
suurel alal olevate ressurssidega midagi pealegi hakata. Kui kaitstav territoorium on liiga väike, ei suuda sealsed ressursid tagada loomale kõike eluks vajalikku. Iga loom valib enda jaoks paraja suurusega territooriumi. Oma territooriumi piirialal, kus vastase kartus võtab loomalt võimaluse edasi liikuda, võib loomal ilmneda ,,konfliktne käitumine". Isaslinnud hirmutavad ähvarduspoosidega teisi isaseid, olles ise samal ajal nii rünnaku- kui ka põgenemisvalmis, olles nii agressiivne kui ka hirmunud. Konkureerimisviis, kus organismid ei kaitse territooriume ega ressursse üksteise eest, vaid püüavad võtta, mis võtta annab ning just niipalju kui vaja, kutsutakse ressursside lihtsaks ekspluateerimiseks. See on ka kõige vanem ja levinum konkurentsivorm. Sellisel juhul on liiguvadki loomad toidukohtadesse, kus parajasti ühe
wikimedia.org/wikipedia/commons/9/9d/Capybara- range.png ) KAPIBAARA SOTSIAALNE KÄITUMINE Maailma suurim näriline on väga sotsiaalne loom, nad püüavad igal hetkel üksteise seltsis olla. Keskmiselt on karja suurus 10 30 isendit, kui kuival perioodil moodustavad nad suuremaid gruppe, kus võib isendite arva ulatuda kuni 100-ni, sest siis on vee saadavus väiksem ning nad kogunevad iga võimaliku veekogu äärde. Karjas on isaste ja emaste suhe 1:2, st isaseid on poole vähem ja osad neist isastest on nö poissmehed. [], [] Päevasel ajal kapibaarad puhkavad ja on loiumad. Nad pidevalt ujuvad ja püherdavad vees, et võidelda kuumusega. Päikese loojudes hakkavad nad toituma aktiivsemalt, sest siis on nende jaoks piisavalt jahe, et eemalduda veekogude äärest. Erinevate gruppide vahel on keskmiselt 100 500 meetrised vahed ning nad ei häiri üldjuhul üksteist. Nad liiguvad pidevalt oma
· On vihmametsade ja mussoonmetsade asukad. · Raagritsikaid võib leida tihedatest põõsastest, puude okstelt, rohust ja kõikjalt, mis on vähegi värske ja roheline. · Eluiga kestab looduses enamasti mõnest kuust kuni aastani, kuid esineb ka erandeid. Pilte raagritsikatest: Paljunemine: · Paljunevad põhiliselt kahesugulisena, kuigi on liike, kes paljunevad nn neitsissigimise, mis tähendab, et järglaste saamiseks pole vaja isaseid isendeid. · Oma munad paigutab raagritsikas omapärasesse tünni ning paneb kaane peale. Koorumise järel tõstab vastne kaane üles. Ta ei erine millegi poolest oma emast, on vaid jupp maad emast väiksem. · Enamikul raagritsikatest isa pole. Lapsed sünnivad viljastamata munadest. · Vastsed peavad täiskasvanuks saamiseni kestuma tavaliselt 3-8 korda ja see võib aega võtta mõnest kuust kuni poole aastani. Toitumine: · Sööb enamasti vaarikalehti või
ainete vastuvõtmiseks on loomadel erilised retseptorid ehk sensillid. Põllumajanduses kasutatakse feromoone sageli taimekasvatuses seoses kahjurputukate tõrjega. Suguferomoonid Suguferomooid on sellised keemilised ühendid, mis meelitavad kohale sama liigi vastassoo esindajaid. Reeglina on tegemist lenuvate ühenditega, seega tajutakse neid distantsilt. Suguferomoone võivad toota nii isased kui emased putukad. Isaseid peibutavaid aineid toodavad näiteks paljud libikalised ja mardikalised. Suguferomoone tootvad näärmed paiknevad enamasti tagakehas. Signaaliks feromoonide tootmise algusele on tavaliselt mitmesugused keskkonnategurid, putuka vanus jms. Agergatsiooniferomoonid Agregatsiooniferomoonid põhjustavad sama liigi isendite (vastas- või samast soost) kogunemist. Eriti hästi on selliste ainete omadused uuritud mardikalistel. Nendel
alati sündmuseks. Ta meenutab väliselt ja kommetelt troopilisi liike ning tema esimesed lähemad sugulased, nagu puriliblikas (Iphiclides podalirius), leiamegi Lõuna Euroopast. Puriliblikat on Eestis tabatud vaid ühel korral, 1936. aastal. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele, aeg-ajalt oma kaunitel tiibadel planeerides. Õitel peatub ta üpris sagedasti, imeb nektarit ja lehvitab oma uhkeid tiibu. Isaseid võib näha kindlal marsuudil edasi-tagasi patrullimas. Emane asetab munad mõne sarikalise, tavaliselt soo-piimaputke, värsketele lehtedele. Röövikud on mürgised- ere hoiatusvärvus peabki linde eemale peletama. Suve lõpul kinnitub röövik oma toidutaime varrele, nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all.
edukamaks ühed, teistes tingimustes aga teised käitumisstrateegiad. Leeterislad ja nektarilinnud kaitsevad ressursse (käituvad despootidena) teatud keskmiste toitumistingimustega elupaikades, kusjuures liiga vaestes ja liiga rikastes elupaikades kasutavad nad ressursside lihtekspluateerimist. Selle põhjuseks on erinevate käitumisstrateegiate erinev äratasuvus erinevais elupaigus. Vaatlused Põhja-Ameerika veekogudes näitasid, et isaseid ogalikke esineb seal mitmesuguses värvigammas: ühtedel on tunduvalt punasem, teistel tuhmim kurgualune. Eksperimentaalselt selgitati, et mida punasem oli isase kurgualune, seda suurem ligitõmme oli tal emaste jaoks ja seda edukam oli ta sigimises. Edasise uurimise käigus selgus, et enamik ogalikke, kes elutsesid madalas vees, olid tuhmi kurgualusega, sügavas vees elavad ogalikud olid aga palju punasemad. Järgmised eksperimendid näitasid, et mida punasemad olid ogalike kurgualused,
linnulaulul territoorimimärkija tähendus sama liigi isastele ning pesitsuspaika otsivaile paaridele. Mõnedel liikidel on keerulised pulmarituaalid, mida tihti saadab asjakohane heliline taust. Trummeldavat heli tekitavad isased huntämblikud liigist Hygrolysa rubrofasciata, see on nende "kutsehäälitsuseks" millega annavad teada emastele oma juuresolekust. On kindlaks tehtud, et emased ämblikud eelistavad neid isaseid, kes trummeldavad intensiivsemalt ja sagedamini. Trummeldamine on inimkõrvale kuuldav paari meetri kauguselt, see heli tekib, kui ämblik oma tagakeha vastu kuivanud lehti võngutab. Haridus- ja Teadusministeerium - Tõnis Lukas Justiitsministeerium - Rein Lang Kaitseministeerium- Jaak Aaviksoo Keskkonnaministeerium -Jaanus Tamkivi Kultuuriministeerium-Laine Jänes Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium -Juhan Parts Põllumajandusministeerium- Helir-Valdor Seeder
Vesi nendes peab olema selge, jahe ja kiirevooluline. Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja, kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja, samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol. Kudemine leiab aset talvel ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Isaskala hõivab omale territooriumi, mida ta kiivalt sissetungijate eest kaitseb. Võib näida uskumatuna, aga isaseid jõeforelle peetakse meie kaladest kõige tigedamateks. Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada, püüdes teineteist sabast, uimedest või seljast hammustada. Samal ajal on emasforell ametis pesalohu kaevamisega ning isane asub teda peibutama, end üle kogu keha vabistades. Arvatakse, et vabisemisetendusel on samasugune tähendus nagu linnulaulul. Emasforelli austajaskonda kuulub kuni 5 isast, kellest kõige rohkem
– Masspüügil arvukuse vähendamiseks – Paaritumise takistamiseks – Lõksudes (atraktant koos insektitsiidiga) – Kahjurite meelitamine kultuurtaimedest eemale 5. Neuroendokriinsüsteem? Hormoonide sekretsiooni mõnedest endokriinsetest kudedest reguleeritakse neurohormoonide abil, mis produtseeritakse neurosekretoorsete rakkude abil. 6. Antiafrodisiaakum Keemiline lõhnamärgis, mida kasutatakse nt isaste putukate poolt. Kopulatsiooni käigus märgistatakse sellega emane, et teisi isaseid eemale peletada. Vähendab spermakonkurentsi, säästab tulevase ema energiat (munemine jm), vähendab võõraste isaste “tühja tööd”. 7. Kaudne kalorimeetria Et loomad saavad energiat orgaaniliste ainete oksüdeerimisel, siis mõõtes kas hapnikutarbimise taseme või süsihappegaasi produktsiooni, saame hinnata ainevahetuse taset. Kuivõrd me ei mõõda otseselt soojusproduktsiooni, on tegemist kaudse kalorimeetriaga. 8. Hormooni ja mediaatori erinevus
lähenemine käitumuslike tunnuste korral. Sageli väidetakse, et loomade käitumine on tingitud sellest, et valik soodustab seda või et need jooned on valiku surve all. See on aga sügavalt ekslik. LV asemel kasutatakse ka fraasi "enamkohastunute ellujäämine". See fraas on käibele võetud Darwini poolt ja võib olla eksitav. Esiteks on elulemus ainult üks osa, millele valik toimib ning paljude populatsioonide korral ei ole see üldse määrav. Näiteks polügaamsetel liikidel enamus isaseid elab suguküpsuseni, kuid vaid mõned neist viljastavad emaseid ja annavad edasi oma geene. Isaste elulemus kui tunnus ei erine üksteisest oluliselt, küll aga erineb nende võime paeluda emaste tähelepanu. Just see viimane omadus määrab paljunemise edukuse. Kohasus evolutsioonilises mõttes ei tähenda mitte suurimat, parimat ja tugevamat, vaid populatsiooni isendite (genofondi) edukama geneetilise variandi keskmist paljunemismäära. See on suurus, mis näitab, et
kes on Eesti aladel elutsenud juba ligi 10 000 aastat. 2008. aasta loenduse järgi elab Eestis 63 000 metskitse, tegemist on väga paigatruu liigiga. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. 1. Välimus Metskits on meie metsade üks ilusaimaid ja graatsilisemaid loomi. Tal on sihvakas keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. 2. Toitumine Metskits on taimtoiduline, kes aastaringselt kasutab toiduks puude- ja põõsaste oksi, võrseid, pungi ja puhmastaimi. Suvel on toidus esikohal rohttaimed, eriti kõrrelised ja liblikõielised. Tarvitavad ka samblaid, samblikke ja tarnu. Lemmikpuuliikideks on haab, lehis, kask ja paju.
Täiskasvanud mardikad elavad vaid mõne päeva. Selle aja pühendavad nad partneri leidmisele ja munade munemisele. Nende suised ei funktsioneeri, seetõttu pole täiskasvanud jaanimardikad võimelised sööma. Sigimisel kasutavad nad ära kõik vastsestaadiumis kogutud energiavarud ning varsti pärast viljastamist hukkuvad. Tiivutud emased peidavad päeval end vaenlaste eest maa sees. Hämaruse saabudes tulevad nad välja, istuvad rohus ja meelitavad oma valgusega ligi nende kohal lendavaid isaseid. Isaste silmad on emaste omadest kolm korda tundlikumad. Nad püüavad emase signaali kinni juba kümne meetri kauguselt, maanduvad siis oma väljavalitu ligidusse, panevad kattetiivad kokku ning paarituvad temaga. Veidi enne paaritumist "kustutavad" partnerid oma "laternad". Viljastatud emane muneb maapinnale ühe või kaks muna. Vastne koorub 2-4 nädala möödudes. Ta on tõesti tillike, ent meenutab oma välimuselt juba tiivutut emast. Jaanimardika vastne kiirgab samuti valgust
Aborigeenid pidasid talle aeg-ajalt jahti. Küttimiste, sagedaste tulekahjude, põudade tagajärjel kadus koaala täielikult Lääne- ja Lõuna-Austraaliast veel enne eurooplaste ilmumist. Esimeste valgete inimeste saabumise ajaks piirdus koaala levila idapoolsete osariikidega, kuid nad ei pannud seda looma tähele. 6 2.3. Paljunemine Koaalad annavad järglasi ainult kord kahe aasta jooksul. Kuna isaseid on vähem kui emaseid, on isastel loomadel harilikult mitmest kindlast emasest haarem (kuni viis emast ühe isase looma kohta). Koaala kukkur avaneb tahapoole ja selles on üks paar nisasid. Tiinus kestab 30-35 päeva. Emaseid sünnib isastest rohkem. Tavaliselt on koaalal üks poeg, kaksikud on väga haruldased. Vastsündinu on 14-18 millimeetrit pikk ja kaalub umbes 5,5 grammi. Ema võõrutab poja endast järk-järgult, andes talle kummalist toitu: erilisi väljaheiteid, mis
Putukate sigimine ja arenemine Putukad on lahksugulised loomad. Paljude putukaliikide puhul on isaseid ja emaseid kerge üksteisest eristada, teistel on nad aga omavahel väga sarnased. Vaata allpool toodud pilte liblikatest. Kas oskad öelda, kumb on isane, kumb emane? Viljapuutupslane Kollapaabusilm Enamasti esineb putukatel normaalne suguline sigimine, kuid haruldane pole ka partenogenees, see on järglaste arenemine viljastamata munarakust. Tavaline nähtus on see lehetäide puhul. Partneri leidmiseks kasutavad putukad mitmesuguseid signaale
puu oksale ja eraldab talt pea, tiivad, jalad ja kõhu. Järele jäänud rindmik viiakse pesasse vastsetele toiduks. Herilaste tihedad rünnakud mesilasperele nõrgestavad pere ja viib lõpuks selle hukkumiseni. VESPA VELUTINA VESPA VELUTINA OHTLIKKUS • Ainult viljastatud emased (kuningannad) suudavad talve üle elada ja leida pärast talvitumist uue pesa. Iga koloonia saab alguse ühest isendist. Viimane suudab anda mitu tuhat töölist ja sadu isaseid ning noori kuningannasid, kes on võimelised paarituma ja pärast seda uue koloonia rajama. Selline tõhus elutsükkel muudab vapsikute taolised ühiselulised putukad väga võimekateks sissetungijateks. • Põhiline mure Vespa velutina pealetungi osas on aga see, et leides mesilaspere või mesila, kipuvad nad jääma paigale ja spetsialiseeruma leitud mesilastele. Vapsik paneb mesilastaru kohal paika oma jahiterritooriumi ning ründab kõiki rivaale. Kui üks vapsik on mesilase
Sugulased Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste seltsi, mis jaguneb kaheks alamseltsiks. Suur-käsitiivaliste (Megachiroptera) hulka kuuluvad vaid Vana Maailma troopikas elutsevad 170 liiki, kes paigutuvad kõik ühte sugukonda. Suur-käsitiivalised toituvad peamiselt puuviljadest, nektarist ja õietolmust. Tuntuim neist on kalong ehk lendkoer (Pteropus), kes elab Indoneesias. Suur-käsitiivalised on küllaltki kogukad, mõne liigi tiibade siruulatus võib ulatuda kuni pooleteise meetrini ja kaal kiloni. Väike-käsitiivalisi (Microchiroptera) on 16 sugukonda, kokku umbes 760 liiki. Enamik väike-käsitiivalisi toitub putukatest, kuid on ka liha- ja puuviljasööjaid ning vere- ja nektariimejaid. Lihasööjad nahkhiired söövad närilisi, kahepaikseid ja roomajaid, pisikesi linde, teisi nahkhiiri ning isegi kala. Mõõtmetelt jäävad väike-käsitiivalised esimesele alamseltsile kõvasti alla: tiibade siruulatus võib olla maksimaalselt 70 sentimeetrit, kaal kun...
rajavad oma käike haigete või surnud puude tüvedesse. Aedades, niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi. Enamik sipelgaid ehitab pesa pinnasesse, kuklased teevad okastest jm. taimeosadest suuri kuhilpesi. Mõnd liiki sipelgad elavad parasiitidena teiste pesades. Emasid on peres sipelgaliigist olenevalt üks kuni mõnisada, nad elavad ja munevad sügaval pesas. Paljude sipelgate vastsed nukkuvad kookonis. Vähemalt kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid. Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere. Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus. Pesa kaitsevad siiski kõik töölised, kasutades tugevaid lõugu ja sipelgamürki. Amatsoonsipelgatel pole peres üldse töölisi. Nendel sipelgatel esineb "orjapidamine", kus vajalikke töid teevad teiste sipelgaliikide pesadest röövitud vastsetest ja
Euroopas on lisaks liigi üldisele areaalile ka veel mõningaid lahus olevaid levilaid, nagu näiteks Lääne-Prantsusmaal ja Ungaris. Eestis on lind levinud paiguti, Kesk-Eestis on tema põhiliseks leiupaikadeks Emajõe jõgikond, aga linnuliigi põhimass on ikka Lääne-Eestis ja Põhja-Eestis rannavööndis või rannikulähedastel aladel. Arvukus Eestis on kahanemas, viimastel aastakümnetel hinnatakse seda 2000 pesitsevale emaslinnule - lisaks veel suuremaarvuliselt isaseid. Tutkas eelistab rikkaliku taimestikuga merelahti ja siseveekogude kaldaalasid. Peamised elupaigad on Matsalu ja Haapsalu lahtede ümbrus, Saaremaa rannikuniidud, Kunda rannik ja Emajõe luhad, seega tegutseb peamiselt rannaheinamaadel, soodes ja luhtades. Tutkas on rändlind, ta saabub meile aprilli teisel poolel. Läbiränne kestab kuni juunikuu alguseni. Sügisränne algab juba juuli lõpul ja viimased isendid lahkuvad meie aladelt septembris
territoorimimärkija tähendus sama liigi isastele ning pesitsuspaika otsivaile paaridele. · Mõnedel liikidel on keerulised pulmarituaalid, mida tihti saadab asjakohane heliline taust. HÄÄLITSUSED SOOJÄTKAMISEGA SEOTUD HÄÄLITSUSED · Trummeldavat heli tekitavad isased huntämblikud, see on nende "kutsehäälitsuseks" millega annavad teada emastele oma juuresolekust. · On kindlaks tehtud, et emased ämblikud eelistavad neid isaseid, kes trummeldavad intensiivsemalt ja sagedamini. UURINGUD TÄHELEPANU JAGAMINE ERINEVATE ASJADE VAHEL · Uuringud on keskendunud loomade võimele jaotada tähelepanu eri aspektidele ning visuaalsele otsingule. Kui jagada inimese tähelepanu kahele asjale, siis ei suuda ta mitte kummagile korralikult keskenduda. · Teatud loomaliikidel aga on avastatud märkismäärseid võimeid (nt tuvidel on erakordne võime noppida teri substraadist).
Pruunid ja kahvatud tiivad on enamasti noortel isenditel. Silmad on sinakasrohelised. Emastel on roheline metalliläikeline keha , nende tiivad on värvitud varajases arengujärgus, hiljem pruunikad ja vikerkaareläikelised, valge tiivatäpiga, mis asub tiiva tipus. Mõlemast soost on vesineitsikud ühe suurused, nad lendavad aeglaselt ja sageli peatuvad taimedel või muudel objektidel. Valmik elab ainult 40- 50 päeva. Isaseid kohtab sageli veekogust eemal, emase tulevad veekogu juurde ainult munemiseks. Emane muneb kuni 300 muna ja need paigutab ta veetaimedele või taimedele mis on veekogu lähedal ,sageli tulikalistele. Vastsed kooruvad kahe nädala pärast ning kaks esimest aastat nad arenevad veealustel objektidel. Hingamiseks on neil keha lõpul sulekujulised lõpused. Tavaliselt talvituvad nad mullas. 2) Sarvikliidrik:
Päevas vajab täiskasvanud loom ligi 1,1 kg eukalüptilehti. Muid taimi ei püüa süüa isegi nälgiv koala. Mõned eukalüptilehed sisaldavad sinihapet. Seda on leitud ka noortest võrsetest. On võimalik, et koalade valivus eukalüptiliikide üle on põhjustatud sellest, et nad oskavad mürki ära tunda või siis hinnata, kas annus on ohtlik või mitte. 1.5 Paljunemine Koalad annavad järglasi ainult kord kahe aasta jooksul. Kuna isaseid on vähem kui emaseid, on isastel loomadel harilikult mitmest kindlast emasest haarem (kuni viis emast ühe isase looma kohta). Isase koala kutsehüüdu on irooniliselt kirjeldanud A. Scollan: 1 Ta kõneleb uusasuniku hirmust, kes kuulis öösel häält , mis kujutas endast «midagi vahepealset paksu joodiku norskamise, roostes hingedega ukse krääksumise ja millegagi rahulolematu sea röökimise vahel». Koala kukkur avaneb tahapoole ja selles on üks paar nisasid
K - strateegia · K keskkonna kandevõime · vähe järglasi · järglased suhteliselt suured · järglased hea konkurentsivõimega · arvukus stabiilne, keskkonna kandevõime lähedal Elustrateegiad · Looduses ei ole puhtalt k- või r strateege, vaid on midagi vahepealset, samuti võib strateegia sõltuvalt keskkonnateguritest aja jooksul muutuda Sooline struktuur · Sooline struktuur iseloomustab, millises vahekorras on populatsioonis emaseid ja isaseid isendeid · Olulisem on emaste arv populatsioonis, sest see on otseselt seotud sündide arvuga Vanuseline struktuur · Näitab erinevate vanuseklasside osakaalu populatsioonis · Vanusegrupid: · prereproduktiivne · reproduktiivne · postreproduktiivne · taimede jaoks on lisaks vanusele oluline ka suurus ja arengustaadium Populatsiooni kasv e populatsioonidünaamika · Iive arvukuse muutumine ajaühikus · Kasvav populatsioon iive on positiivne
kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades kas üksikult või mitmekesi koos. Väljumise aeg oleneb õhutemperatuurist. Nastikud on põhiliselt päevase eluviisiga, kuid toitu püüavad nad hommikul ja õhtul. Hommikut alustavad nad pika päikesevanniga Sigimine Nastikud paarituvad pärast esimest kevadist nahavahetust (Kesk-Euroopas aprillis). Sageli kogunevad nad suurtesse paaritumisrühmadesse, millesse võib kuuluda kuni 60 looma. Isaseid on nendes rühmades alati rohkem kui emaseid. Paaritusmängu ega eelmängu ei ole. Kopuleeruvad paarid jäävad pikaks ajaks teineteise külge seotuks: isase kopulatsioonielundid haakuvad emase kloaaki. Ohu korral emane (kes on suurem) põgeneb, vedades isase endaga kaasa. Nastik muneb 20...40 muna (Taanis juunis-juulis, Kesk-Euroopas juulis-augustis). Muneb meelsasti sõnnikuhunnikusse või kompostihunnikusse. Vaenlased ja enesekaitse
kuni kuus tonni, juba sündides kaalub elevandipoeg 100 kg. ELUIGA Elevant elab umbes 70 aastat. SIGIMINE Suguküpsus: ligi 15 aasta vanuselt. Paaritumine: aastaringselt. Pesakond: harilikult 1 poeg. ELUVIIS Toitumine: elevant on taimtoiduline ja võib süüa üle 200 kg taimi päevas (rohtu, puuvilju, oksi ja lehti Seltsingulisus: ta elab kuni kahekümnest isendist koosnevas rühmas, mida juhib emasloom. Leidub ka üksikuid täiskasvanud isaseid ja noorte isaste salku. Elevandid suhtlevad rämedat pasunahäält meenutavate häälitsustega, mis kostavad kilomeetrite taha. KAITSE Aafrika elevant on hävimisohus liik. Nende loomade küttimine ja nendega kaubitsemine (eelkõige puudutab see võhku ehk elevandiluud) on keelatud. Praegu elab vabaduses vähem kui 600 000 Aafrika elevanti. MUU Kiirus: 8-9 km/h. Ta võib läbida päevas kuni 80 km. (Õpilase loomade entsüklopeedia, lk 282). India elevant: Aafrika elevant:
aastased 5,7% ning vanemad 1%. Seetõttu võib tiigikonna keskmiseks elueaks pidada 4 aastat, kuigi Volga-Kaama looduskaitsealal on mõõdetud konna elueaks ka 12 aastat (4). Joonis 3. Tiigikonna levila Veekonn- Paljudes keeltes nimetatakse veekonna söödavaks konnaks (5). See tuleb sellest, et kui süüakse konnakoibi, siis kõige sagedamini on selleks konnaks veekonn. Veekonnade seas on sugude vahekord ebavõrdne: emaseid on 68,6% ja isaseid 31,4% (4). Veekonn on levinud Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaarel, Lõuna-Prantsusmaal ja Balkani poolsaarel. Inglismaale viidi ta sisse 19. sajandil Prantsusmaalt ja Itaaliast. Venemaale ulatub veekonna levila kiiluna, mille tipp on Volga keskjooksu idakaldal (5). Veekonn on levinud ka Lõuna-Eestis, aga tema levik vajab täpsustamist. Tavaliselt elab veekonn laialehiste ja segametsade vööndis. Ainult vähestes kohtades, näiteks Belovezjes, võib teda kohata veest
varrelehtedega. Õisi on varrel üks või kaks, väga harva kolm. Õitsva varre kõrgus jääb reeglina 20 ja 60 cm vahele ja õitsemisikka jõuavad taimed 10-15 aastaga.Õitsemisikka jõudnud, õitseb Kaunis kuldking mitu aastakümneid järjest.Õitsemisperioodiks on mai lõpp kuni juuli algus.Kuna taim on putuktolmleja, on kuldkinga õis kaval lõks putukatele. Nad loodavad leida eredast õiest mesimagusat nektarit. Kuldkinga lõhn meenutab putukatele feromoone, mis meelitab kohale isaseid erakmesilasi.Olles meelitatud õie eredast värvist ja lõhnast lendab ta kinga servale ja kukub sisse. Välja sama teed kaudu enam ei pääse, sest kingakese sisepind on kaetud limaga ja on kaardus. Nii osutub mõnel putukal õiest väljapääsemine hoopis üle jõu käivaks. Nõrgad võivad isegi hukkuda, kuid tugevamad ronivad ülespoole mööda õies olevaid punaste täppide ridasid. Need ei vii aga igatsetud nektarini vaid lihtsalt väljapääsu juurde
4.2. Paaritumine Merikilpkonnade kurameerimine algab juba mitu nädalat enne pesitsusaega. Kuna merikilpkonnade paaritumine toimub vees, siis ei ole selle kohta palju teada. Seda fakti kinnitab ka see, et isasloomad ei käi paaritusajal kaldal, vaid elutsevad vees. Kui emasloomale on huvilisi rohkem kui üks, siis peetakse maha duell. Duell seisneb selles, et isasloomad venitavad oma kaela nii pikaks kui saavad, võitjaks osutub loom, kelle kael on kõige pikem. On täiesti tavaline, et isaseid on rohkem, kui emaseid, siis emane saabki välja valida omale meelepärase isase, kellega ta paarituma nõus on.(Sea Turtle-world, 2009) 4.3. Poegimine Kui mõne-nädalane paaritusprotsess on jõudnud lõpusirgele, on emasloom valmis minema kaldale. Emane merikilpkonn kaevab kaldale, liiva sisse augu, kuhu ta muneb munad. Ta võib muneda 50-200 muna korraga, mis on kuni 5cm läbimõõduga. Paljud järeltulijad surevad, sest nad ei suuda kestast välja kooruda
asenduskaladeks (vananenud kirjanduses ka remontkaladeks). SUGUKALAD Emaste forellide viljakust (Eestis on see tavaliselt 5000–8000 marjatera) teades saab arvutada, kui palju on vaja pidada emaskalu soovitud koguse noorkalade tootmiseks. Madala viljakuse tõttu on emase forelli järglaste arv väike ja seetõttu peab sugukari olema arvukas. Igal aastal peaks asenduskalade arvelt uuendama 25% sugukarjast. SUGUKALAD Emaste ja isaste arvuline suhe sugukarjas võiks olla 3 : 1. Isaseid läheb vaja vähem, sest ühe isase kala niisast piisab paljude emaskalade marja viljastamiseks ja pealegi saab isastelt kudemisaja vältel niiska mitu korda. Geneetiliselt pole see soovitatav, sest toob kaasa inbriidingu suurenemise SUGULINE KÜPSEMINE Forelli sugulist küpsemist ja kudemisaega mõjutavad mitmed tegurid: pärilikkus, valgusrežiim, temperatuur, toitumine jt. Forelli liinidel võib olla pärilik eelsoodumus kevadel või sügisel kudemiseks. SUGULINE KÜPSEMINE
Muid taimi ei püüa süüa isegi nälgiv koaala. Mõned eukalüptilehed sisaldavad sinihapet. Seda on leitud ka noortest võrsetest. On võimalik, et koaalade valivus eukalüptiliikide üle on põhjustatud sellest, et nad oskavad mürki ära tunda või siis hinnata, kas annus on ohtlik või mitte. Joonis 4. Täiskasvanud isend sööb ainult eukalüptilehti. Paljunemine Koaalad annavad järglasi ainult kord kahe aasta jooksul. Kuna isaseid on vähem kui emaseid, on isastel loomadel harilikult mitmest kindlast emasest haarem (kuni viis emast ühe isase looma kohta). Isase koaala kutsehüüdu on irooniliselt kirjeldanud A. Scollan: Ta kõneleb uusasuniku hirmust, kes kuulis öösel häält , mis kujutas endast «midagi vahepealset paksu joodiku norskamise, roostes hingedega ukse krääksumise ja millegagi rahulolematu sea röökimise vahel». Koaala kukkur avaneb tahapoole ja selles on üks paar nisasid. Tiinus kestab 25-35 päeva
EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Oncorhynchus kisutch Kisuts TARTU 2009 1. Sissejuhatus Idalõhed elavad Vaikse ookeani vesikonnas. Sellel perekonna kaladel on pärakuuimes 10 16 hargnenud kiirt, soomus keskmise suurusega või väike, marjaterad suured, punakasoranzid. Nad on siirdekalad, kes koevad Aasia ja Põhja Ameerika magevetes, turgutuvad meres. Tuntakse kuut hästi eristatavat liiki: keta, gorbuusa, tsavõõtsa, nerka, kisuts, sima. Kõik idalõhed koevad vaid kord elus, hukkudes seejärel. Ei ole teada ainsatki juhtu, mil idalõhed oleksid pärat kudemist ellu jäänud, selle poolest erinevad nad kõigist teistest lõhelastest. Imetlusväärne on see, et lõhed arvatavasti leiavad üles jõe, milles sündisid. Kuidas nad seda suudavad, ei ole kindlalt teada. Oletatakse, et avameres orienteeruvad nad päikese, kuu, võimalik, et ka heledate tähtkujude järgi, aga ranna lähedal tunnevad kod...
Sulgimine türoksiini mõjul verevarustuse vähenemine, mille tagajärjel kukuvad suled maha. Veelinnud sulgivad 2korda aastas, teised 1kord aastas. 1. Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Lammaste ja kitsede arv tõuseb. Lambatõugusid kasutatkse liha tootmiseks ja kitsetõugusid piima saamiseks. Lammaste majapidamiste arv langenud aga lambaste arv majapidamise kohta tõusnud. Kitsi ( 3800), emaseid 85,5% ja isaseid 14, 5%. Kõige rohkem emaseid kitsi on ristandeid 65%. Kõige arvukam tõug-eesti tumedapealine lambatõug . emastest 23%. Teine on valgepealine lihatõug mis on emastest 20%. 2. Eesti tumedapealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud emane eesti maalammas( aborigeenne põhja sabalülilammas) isane srapsiri lihalammas. Et parandajad ( lihajõudluse/kvaliteedi parandamine) suffolki tõug- isastõuna kasutusel silmapaistvate lihavormidega
kogutud meest. Sipelgad · Pere elab mullast või taimejäänustest kokku kantud pesakuhilas ja selle all maa- alustes käikudes. · Pesas võib olla mitu emasipelgat ja sadu tuhandeid töölisi. · Tööjaotus: haude hooldajad, ehitajad, toidumuretsejad jt. · Kodu kaitsevad kõik töösipelgad ründavad vaenlasi tugevate lõugadega või sipelgamürgiga. · Enamik on tiibadeta. · Kord aastas kasvatab sipelgapere põlvkonna tiivulisi isaseid ja emaseid, kes lendavad pesast välja paarumislennule. · Osa emastest tulevad vanasse pessa tagasi ja alustavad munemist koos teiste emastega, teised otsivad endale uue pesakoha, murravad tiivad ning asustavad uue pere. · Isased surevad pärast paarumist. · Külmade saabudes liiguvad sipelgad maa-alustesse käikudesse, ei suuda pesa soojendada, ärkavad alles kevadel. · Söövad putukaid ja nende vastseid, taimemahla, lehetäide magusat eritist ja seemneid.
Kõige tähtsamad neist: 1. Organismi arenguks kulunud aeg. Kasvukiirus 2. Järglaste arv 3. Noorjärkude suremus 4. Täiskasvanute suremus 5. Intervall paljunemispingutuste vahel Sugu Sood on vajalikud selleks, et tekiksid uued geenikombinatsioonid. Pea kõikidel liikidel on isaste ja emaste suhe 1:1. Fischeri reegel kui ühte sugupoolt hakatakse tootma vähem siis oleks isaste kohastumus suurem, kuna ühe isase kohta rohkem lapsi kui ühe emase kohta. Kui isaseid vähem siis hakatakse rohkem isaseid tootma. Evolutsiooniline paratamatus. Haplodiploidia isaseid väga vähe, isaste arv hoitakse kontrolli all. Pea kõik emased on paljunemisvõimetud. Emane on diploidne ja isane on haploidne. Mesilastel, sipelgatel, termiitidel. Hermafrodism sood ühes kehas. Omane paljudele taimedele ja enamikele tigudele. Joonis. Isase funktsiooni kohasuse komponent seotud emase funktsiooni kohasuse komponendiga. Lõivsuhtes. Monogaamia püsiv paarissuhe
Näiteks veetallajatel Phalaropus paarub emane algul ühe isasega ja muneb munad, seejärel aga jätab isase neid hauduma ja läheb ise uut isaspartnerit otsima (järjestikune polüandria). Ameerika vihitaja Actitis macularia ja lootoselinnu Jacana spp emased kaitsevad suuri territooriume, kus mitu isast võivad haududa nende munakurni (ressursihõive-polüandria). On täheldatud, et mõned emased isegi püüavad tappa teiste emaste järglasi, et hõivata endale rohkem isaseid (Emlen et al 1989). Ka Eestis tegelevad mõnedel kurvitsalistel, näiteks suurkoovitajal, haudumisega peamiselt isased. Millest on see põhjustatud? Üks välja pakutud seletus kõlab järgmiselt. Kurvitsaliste munad on suhteliselt väga suured ja toitaineterikkad, sest pesitsussessoon on arktilistes tingimustes väga lühike ja pojad peavad koorumisel olema võimalikult hästi välja arenenud (prekotsiaalsed). On leitud, et kurvitsaliste suuri mune mahub hauduja alla parajasti neli, nii et
Maitsmiselundid on jalgadel nendega tunneb nektari maitset. Lõnha tunneb pikkade tundlatega, mis võivad olla mitmesuguse kujuga. Liblikas näeb rohutirtsust paremini silmad on suhteliselt suuremad. 44. Millised putukad on sipelgad? Sipelgatel elab pere mullast või taimejäänustest kokku kantud pesakuhilas ja selle maa-alustes käikudes. Pesas võib olla mitu emasipelgat ja sadu tuhandeid töölisi (suguvõimetuid emaseid).Kord aastas kasvatatakse peres põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid, kes lendavad pesast välja paaritumislennule. Isased surevad pärast paarumist. Sipelgad on loomtoidulised. Põllu- ja metsakahjurite hävitamisega toovad nad palju kasu. 45. Milline on putukate veri? Ülesanne. Veri liigub südamest ainsa veresoone kaudu pea piirkonda. Sealt valgub veri tahapoole, kehaõõne elundite vahele ja jõuab lõpuks südamesse tagasi. Seega on putukatel avatu vereringe. Veri kannab kehas edasi toitaineid ning viib jääkaineid erituselunditesse
· Ökoloogiline eluiga liigi tegelik keskmine eluiga · Vanuseline struktuur näitab erinevate vanuseklasside osakaalu populatsioonis · Vanusegrupid: · prereproduktiivne · reproduktiivne · postreproduktiivne · taimede jaoks on lisaks oluline suurus ja arengustaadium · Sooline struktuur iseloomustab, millises vahekorras on populatsioonis emaseid ja isaseid isendeid · Keskkonnamahutavus e kandevõime - populatsiooni arvukus, mille puhul populatsioon kasutab keskkonna varusid samal määral, kui need looduslikult uuenevad · ! Ükski populatsioon ei saa kasvada piiramatult ! · Tihedusest sõltuvad tegurid liigisisene konkurents kisklus parasitism haigused · Tihedusest sõltumatud tegurid temperatuuri järsud muutused looduskatastroofid
Mustjões, Aakre ojas ja Õhne jões (Mikelsaar, 1984). Nagu nimigi ütleb, elab ta ainult jõgedes ja ojades. Vesi nendes peab olema selge, jahe ja kiirevooluline. Elupaigana eelistab ta rohkem mudapõhja, kudemiseks, aga vajab ta kruusa ja kividega kaetud põhja. Samuti on talle oluline varjepaikade olemas olu, olgu selleks vette langenud puutüved või kaldauurded (Jõeforell, 28.03.2012). 1.4. Sigimine Eestis on enamik isaseid jõeforelle sigimisvõimelised oma 3. eluaastal ning enamik emaseid peamiselt 4. eluaastal. Mõnedel isenditel saabub suguküpsus aasta varem või hiljem. Prandi jões vaadeldi 14. emast jõeforelli TI (kogupikkus 49,8 cm, keskmiselt 36,6 cm, vanuses 2-5) oli AF (absoluutne viljakus e. munade arv ühe naise kohta 1959) ja RF (suhteline sigivus e. munade arv ühes grammis kogukaalust või roogitud kalast-sisemus ilma organiteta 2,5-4,9 keskmine 3,3)
Maitsmiselundid on jalgadel nendega tunneb nektari maitset. Lõnha tunneb pikkade tundlatega, mis võivad olla mitmesuguse kujuga. Liblikas näeb rohutirtsust paremini silmad on suhteliselt suuremad. 44. Millised putukad on sipelgad? Sipelgatel elab pere mullast või taimejäänustest kokku kantud pesakuhilas ja selle maa-alustes käikudes. Pesas võib olla mitu emasipelgat ja sadu tuhandeid töölisi (suguvõimetuid emaseid).Kord aastas kasvatatakse peres põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid, kes lendavad pesast välja paaritumislennule. Isased surevad pärast paarumist. Sipelgad on loomtoidulised. Põllu- ja metsakahjurite hävitamisega toovad nad palju kasu. 45. Milline on putukate veri? Ülesanne. Veri liigub südamest ainsa veresoone kaudu pea piirkonda. Sealt valgub veri tahapoole, kehaõõne elundite vahele ja jõuab lõpuks südamesse tagasi. Seega on putukatel avatu vereringe. Veri kannab kehas edasi toitaineid ning viib jääkaineid erituselunditesse
korral. (liblikate värvuse muutumine tööstuspiirkondades) Lõhestav valik uue liigi teke, populatsiooni jagunemine kaheks erinevaks liigiks. Eelistatakse mõlemat äärmust, mitte enam keskmist, populatsiooni asula on jaotunud elutingimustelt erinevateks piirkondadeks (nt Läänemere räim, kes koeb kevadel ja sügisel, suvine soe vesi katkestab kudemise) 7. Suguline valik Isased on üksteisele emaste suhtes konkurendid. Järelikult peab looduslik valik soosima selliseid isaseid, kes selles konkurentsis on edukamad. Niisugust looduslikku valikut, mis kujundab sugupooltel selliseid omadusi, mis tõstavad nende võimet olla edukas paarumiskonkurentsis, nimetatakse suguliseks valikuks. Darwin, kes on sugulise valiku teooria autor 1871. aastast, eristas sugulist valikut looduslikust valikust. Põhjus oli ilmselt selles, et Darwin pidas valikuühikuks indiviide, mitte geene (millest tollal midagi ei teatud). Looduslik valik
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
