Kollane õõnes huul Lamedad õiekatte lehed, lillakaspruuni värvi Õite alusel kandelehed Sinilill Sinised tupplehed Kroonlehed puuduvad Õied paiknevad varrel üksikult Monosümmeetrilised e sügomorfsed õied Kiirjas ehk korrapärane õis Päevalill Korvõis ehk korvik Õiekroon kiirjas Putkjas Kroonlehed kollased Harilik kukehari Õiekate kaheli Tupplehed kollased Kroonlehti 5 Polüsümmeetriline õis Kiirjas Harilik kellukas Tupp ja kroon liitlehine Kellukjas Kroon lehterjas Krooni suudmeni ulatub karvane emakakael Kroonlehed sinised/lillakad Küüvits Kaheli õiekate Nii kroon kui tupp liitlehine Õie tüüp kupjas, viie tipmega Kollane käoking Õie tüüp kiiverjas Huuljas Kahekülgselt sümmeetrilised, rohekas, kollased õied. Kroonlehed muutunud nektaariumiteks Disümmeetriline Harilik toomingas Kiirjas õiekroon, ratasjas Õiekate kaheli Valged kroonlehed Kellukjas õiepõhi Pune Huulõis
Punakas Narmasnutt Inocybe erubescens, eesti keeles punakas narmasnutt on Eesti kõige mürgisem seen. Selle söömine põhjustab tõsist muskariinimürgitust. Viljakeha on kiudlooriga, noorelt üleni valged, hiljem kahvatukollakad. Katsumisel, lõikel ja vananemisel muutuvad laiguti roosakaspunaseks. Päris vanalt on üleni määrdunud-pruunikaspunased, tüsedad ja lihakad. Kübar on kühmuga, noorel seenel koonusjas kuni kellukjas, hiljem lamenev (lame-kellukjas või peaaegu lame). Algul valkjas kuni kahvatukollakas, vanemalt muutuvad roosakaskollaseks ja laiguti punakaks. Kuiv, radiaalkiuline ning enamasti lõhestunud servaga. Kübara läbimõõt on kuni 10 cm. Eoslehekesed on noorelt valkjad, vanemalt pruunikad kuni oliivpruunid ning jalale kinnitunud. Vajutamisel muutuvad punakaks. Jalg ja kübar on ühte värvi. Jalg on ühtlase jämedusega või alusel veidi jämedam, kiuline. Kõrgus kuni 8 cm, läbimõõt kuni 2,5 cm
Hendrik Raudleht 8D Suur sirmik ja roheline kärbseseen Suur sirmik (Macrolepiota procera) Suure sirmiku kübar kasvab 30 cm laiuseks. See on algul munakujuline, seejärel kellukjas ja kumer ning lõpuks laialt lamenev. Suur sirmiku jalg on 25-35 cm pikk. Suur sirmik kasvab huumuserikastel põlluservadel, aedades ja metsaservades ning lagendikel.f Plussid ja miinused Suur ,ühest kübarast Viimasel ajal haruldane saab juba toitu leida. valmistada. Jalg kiuline ja sitke. Üldiselt puhas, ei ole Võib segi ajada pruuni ussitanud. kärbseseenega. Kerge kuivatada. Roheline kärbseseen (Amanita phalloides)
Süstemaatiline Kuulub sugukonda nurmenukulised, perekonda nurmenukk. kuuluvus Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 10...25 (38) Eluvorm cm. 3 Mõlemasugulised kaheli õiekattega lühiraolised õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp on torujas kuni kellukjas, rohekaskollane, teravate tipmetega, 1,2...1,6 cm pikkune. Kroon erekollane, kellukjas, 1,8...2,2 cm pikkune, umbes tupe pikkuse putkeosaga, neeluosas 5 oranzika täpiga. Krooni servis on lõhestunud äraspidisüdajateks, laia Õis sisselõikega hõlmadeks. Õied asuvad 5...16-kaupa õisikuvarba tipus, veidi ühekülgses sarikõisikus longus raagudel. Õisiku alusel on
Roheline kärbseseen ehk Amanita phalloides: Roheline kärbseseen kasvab põhiliselt hõredates metsades ja torkab seal hästi silma. Ta on tüüpilise kärbseseene üldkujuga ja kärbseseentele iseloomulik tunnuste kombinatsioon jala alust ümbritsev tupp ning rõngas jala ülaosal on ta alati hästi näha. Erinevalt punasest kärbseseenest aga ei kata tema kübarat valged ebemed. Roheline kärbseseen on ebameeldiva lõhnaga.Tunnused: kübar 6-12 cm, noorena kellukjas, hiljem lame-kumer, hallikas- või pruunikasroheline, keskelt oliivpruun, üleni peenelt radiaalkiuline; jalg 9-15 cm kõrge, oliivkollastest soomustest marmormustriga, ülaosas valkja või kahvaturohelise rõngaga; jala muguljat alust ümbritseb valge või õrnrohekas avar tupp; seeneliha valge, nõrga ebameeldiva lõhnaga. Kasvukoht: Levib leht- ja segametsades, peamiselt tammede läheduses. Esinemisaeg: augustist oktoobrini. Tavaline saartel ja Lääne-Eestis, mõnel aastal
Kasutamine ja kasulikkus Kasvatatakse vahel aedades ilutaimena, sest õied on suured ja dekoratiivsed ning taim õitseb pikaajaliselt. Leidub ka täidisõielisi vorme. Sobib omaette rühmadena ja püsilillepeenrasse. Loetakse meetaimeks. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Välimus - õis Suured mõlemasugulised kaheli õiekattega longus õied. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupe tipmed 1¼1,5 cm pikad, teravad, algul eemalehoiduvad, hiljem püstised. Kroon on lai, kellukjas, avatud, 2,5¼4 cm pikkune ja 3,5¼4 cm läbimõõdus, lõhestunud laiadeks teravatipulisteks lühikesteks hõlmadeks. Kroon on enamasti helesinine, harva valge. Silma torkab ka kolme karvase suudmega emakas. Õied asuvad tipmiselt või ülemiste lehtede kaenlas lühikestel raagudel, üksikult või vahel moodustavad hõreda väheseõielise kobara. Õieraag on kahe kandelehega. Õied avanevad tavaliselt õisiku tipust aluse poole. Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja.
Kaheli õiekate - tupp-ja kroonlehed erinevat värvi Lihtne õiekate - tupp- ja kroonlehed ühevärviline , eristumata Koosneb tupplehtedest, tavaliselt rohelised Värvuvad tupplehed täidavad või tugevdavad kroonlehtede ülesannet meelitada ligi tolmeldavaid Enamasti paiknevad tupplehed ühe ringina Lahklehine tupp - tupplehed vabad Liitlehine - tupplehed kokku kasvanud alustega Õiekroon Koosneb kroonlehtedest Õiekrooni kuju kellukjas huuljas keeljas Kroonlehtedel leidub väljakasveid ja näsasid Kui kroonlehti on tavaliselt rohkem nim. Õisi täidisõielisteks Täidisõied tekivad tolmukate või emakaosade muutumisel kroonlehtedeks. Lahklehine kroon kroonlehed vabad Liitlehine kroonlehed kokku kasvanud Õiekate Lahklehised Liitlehised Sümmeetria järgi võivad tupp ja kroon olla Aktinomorfsed e. Kiirja sümmeetriaga paljude sümmeetriatasapindadega Sügomorfsed e. Phe sümmeetriapinnaga Tolmukad
Kasvukohad: Rohtunud valgusküllased kasvukohad: Kasvab üksikult või väikeste männikuservad, metsalagentikud, teeääred ja rühmadena metsades ja raiesmikel maantevallid. Tundemärgid: Hariliku murumuna viljakeha on Tundemärgid: Kübar 10- 30cm läbimõõdus, pirnikujuline, seene pinnal kergesti lahti tulevad noorelt munajas, hiljem kellukjas- sirmjas laia teravad körbud. Noore seene sisemus on valge, madala kühmuga, lõpuks lame. Jalg 15- 20cm vanemal seenel sisemus koltub, muutub kõrge, 1,5- 2cm läbimõõdus, silindriline, kiuline, rohekaks ja lõpuks pruuniks tolmuks. Eosed õõnes, aluse suunas kergelt jämenev. paiskuvad välja seene tipus avanevast august. Korjamisaeg: Juulist- oktoobrini. Korjamisaeg: -
.............7 13. KASUTATUD KIRJANDUS............................................................8 2 SIREL SYRINGA VULGARIS Sirel on heitlehine aeglasekasvuline põõsas või kuni 10 m kõrgunemadal puu vastakute terveservaliste lihtlehtedega ja ladvaosas laieneva võraga puu. Mõnedel sortidel on võra kitsaspüramiidjas. Õied kahesugulised, neljatised, tupp kellukjas, kroon putkjas, 4 (3-5)-osaline, tolmukaid 2, mis kinnituvad krooni siseseinale ja on tavaliselt kroonist lühemad. Sigimik kahepesaline, igas pesas kaks seemnealget. Õied asuvad suurtes püstistes, harva longus pööristes. Vili kahepesaline piklik kupar, mis avaneb kaheks pooleks, kummaski kaks tiivaga seemet. Perekonda kuulub umbes 30 liiki, mis kasvavad Lõuna-Euroopast kuni Himaalajani, Kirde-Aasias, Jaapanis. Ka Eesti kultuuris on sirel ka väga sage.
Tupp jaguneb: • Välistupp - tupe all lisaring lehetaolisi moodustisi. • Lahkleheline tupp – tupplehed vabad. • Liitleheline tupp – tupplehed omavahel kokkukasvanud alustega. Kroon koosneb kroonlehtedest, enamasti eredavärviline, liitlehine (krooniputk, tagasikäändunud osa, neel) või lahklehine (pinnuke või naast; istuv). Kroon jaguneb kujult: • Aktinomorfne - korrapärane, polüsümmeetriline (ratasjas, lehterjas, kellukjas, putkjas, liudjas, kuppeljas). • Sügomorfne - monosümmeetriline (huuljas, keeljas, kannusega). • Asümmeetriline - sümmeetriatasandita. TOLMUKKOND Tolmukas koosneb tolmukapeast ja tolmukaniidist. Tolmukaniit on enamasti lihtne, harunemata ning kui puudub, siis nimetatakse tolmukaks. Tolmukapea koosneb tolmukottidest, mis on omavahel ühendatud pideme ehk konnektiiviga. Kummaski tolmukakotis on kaks pesa, mille keskel on sporogeenne kude. Seal moodustuvad
ÖÖLEVKOI Matthiola Bicornis ÖÖLEVKOI Matthiola Bicornis Kõrgus 20 kuni 30 cm Lillakasroosade päeval suletud õitega. Õhtul õied avanevad. Tugeva ja meeldiva lõhnaga lilled sobivad kõikjale peenrasse, potti, rõdukasti ja amplisse teiste lillede vahele. Õitseb juulist külmadeni. Kasvukoht päikesepaisteline või poolvarjuline. Külvatakse kohale mais, juunis või oktoobris. Toestada vajadusel, lamandub kergesti. Väetada. KELLUKJAS KEERISPEA Phacelia campanularia KELLUKJAS KEERISPEA Phacelia campanularia Madal. Kõrgus umbes 20 cm. Lehed munajad Erksad sügavsinised ülespoole kellukjad õied Õitseb juulis - augustis. Mesilaste lemmik. Eelistab päikesepaistelist kuiva ja lahja mullaga kasvukohta. Külv avamaale sügiusel või varakevadel. KIVIKILBIK Lobularia Maritima KIVIKILBIK Lobularia Maritima Madal. Kõrgus ainult 10-20 cm.
19. sajandil soovitasid meditsiiniteadlased ja arstid punase kärbseseene jalaga ravida paljusid haigusi: krampe, 8 tõmblemist, halvatust ja teisi närvihaigusi, epilepsiat, kogelemist, tuberkuloosi, hambavalu, reumat, veritsevat köha ja paljusid muid haigusi (Birkfeld 1954: 2 4; Dunn 1973: 490) Valge kärbseseen Valge kärbseseen (Amanita phalloides ) on noorelt kellukjas-koonusjas ja sisserullunud servaga ja valge värvusega, vanalt aga kumer ja lamedam ning keskelt kahvatukollakas. Teda kutsutakse ka destroying angel ehk siis hävitus ingel. Jala pikkuseks on 8-15 cm ja üleni kaetud vatjate ebemetega. Teda võib leida okas- ja segametsades, eriti varjuküllastes kuusikutest ja on levinud üle kogu Eesti. Esimese valge kärbseseene leidis ja kirjeldas Elias Magnus Fries Rootsist. Nagu ka eespool öeldud on valge kärbseseen surmavalt mürgine ja
Eestis kasvavad mürgised marjad MAIKELLUKE Convallaria majalis Rahvapärased nimed: piibeleht, lambakeel, karikelled, lillikas, villvallikas Eluvorm: Mitmeaastane suvehaljas rohttaim. Kõrgus 12...37 (40) cm. Õis: Õiekate lihtne, kerajas-kellukjas, valge, harva alusel roosaka varjundiga, liitlehine, 6 lühikese tömbi hambaga. Tipmistes hõredates ühekülgsetes kobarates, 0,6...1 cm pikkustel raagudel, rippuvad. Õisi 5...10. Väga tugevalt lõhnavad. Õitseb mais-juunis. Vili: Ümar mari 2...6 seemnega, oranzpunane, 0,7...1,1 cm
Tupp liitlehine, viie tipmega 108. KIIVERJAS ÕIS Kiivritaoliselt kumerdunud krooniga õis 109. sinine käoking KANNUSJAS ÕIS Kroonleht pika õõnsa väljakasvega, kannuseid võib õies olla üks või mitu 110. harilik käokannus 111. harilik kurekell LEHTERJAS ÕIS Liitlehise krooniga õis, mille krooni alumine osa aheneb õiepõhja suunas ühtlaselt, lehterjalt 112. ogaõun KELLUKJAS ÕIS Liitlehise krooniga õis, mille alumine osa on avar, ümar Tupp liitlehine 113. ümaralehine kellukas RATASJAS ÕIS Korrapärane liitlehise krooniga õis, mille krooni alumine osa moodustab lühikese putke, ülemine osa laiub aga lamedalt ühes tasapinnas 114. meelespea ALUMINE SIGIMIK ÕIE OSAD 1 õiepõhi 2 tupplehed 3 kroonlehed 4 tolmukad 5 emakas Õis kinnitub õieraole 76.
KUSLAPUULISED 2.1. Sugukonna üldine iseloomustus Kuslapuuliste (Caprifoliaceae) sugukond hõlmab (14) 20 perekonda ja (400) 450 liiki. Sugukonda kuuluvad enamasti abilehtedeta vastakute lihtlehtedega või harva ka paaritusuljgate liitlehtedega suve- või igihaljad põõsad, harva rohttaimed ja puud. Õied on kahesugulised, neljatised või viietised, sarikjates, kobarjates või kännasjates õisikutes, harva üksikult. Õiekroon võib olla nii korrapärane kui ka ebakorrapärane, kellukjas või torujas, sel juhul sageli kahe huulega. Viis tolmukat on kinnitunud õieputke ja emaka moodustab 2-5, enamasti 3 viljalehte. Viljadeks on kuprad, marjad või luuviljad. [7, 9] 2.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad Sugukonda kuuluvad 20 perekonda ja 450 liiki kasvavad enamasti põhjapoolkere parasvöötmes, mõned liigid ka lõunapoolkeral. Liike kasutatakse valdavalt ilutaimedena, vähem söödavate viljade pärast või ravimtaimena
Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast. Kasutamine haljastuses: lehtdekoratiivse pinnakattetaimena, puuderühma all,
Õied- ühe või kahesugulised, liht või liitpööristes 1 Viljad- kuiv, nahkjas pähklike Suur mullakurnaja, kuna puudel on agressiivne juurestik SIREL Syringa Mullastik- lubjarikast Niiskus- Valgus- Päikesepaisteline Haljastusväärtus- perekonnal suur dekoratiivne tähtsus Puu võra- Lehed- heitlehised, teravaservalisete lihtlehtedega Õied- kahesugulised, pöörises, neljatised, tupp kellukjas Viljad- kahepesaline pikllik kupar LIGUSTER Ligustrum Mullastik- lubjarikkaid Niiskus- Valgus- Haljastusväärtus- kasutatakse tihti hekitaimena Puu võra- Lehed- teravaservalised, vastakud, lihtlehed Õied- kahesugulised, neljatised, valged või kreemjad, kobaras või pööristes Viljad- marjataoline luuvili 1-4 seemnega FORSÜÜTIA Forsythia Mullastik- keskmise nõudlusega Niiskus- Valgus- Päikeseline Haljastusväärtus- Kasutatakse palju, kuna neil on ilusad kollased õied Puu võra-
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast. Kasutamine haljastuses: lehtdekoratiivse pinnakattetaimena, puuderühma all,
lehetaolisi moodustisi ▫ Lahklehine tupp: tupplehed vabad ▫ Liitlehine tupp: tupplehed omavahel kokkukasvanud alustega • Kroon koosneb kroonlehtedest, enamasti eredavärviline, liitlehine või lahklehine ▫ Liitlehine: krooniputk, tagasikäändunud osa, neel ▫ Lahklehine: pinnuke või naast; istuv; Krooni kuju Aktinomorfne – korrapärane, polüsümmeetriline: õiest saab läbi asetada kaks või enam sümmeetriatasandit ◦ Ratasjas, lehterjas, kellukjas, putkjas, liudjas, kuppeljas Sügomorfne – monosümmeetriline: õiest saab läbi paigutada ainult ühe sümmeetriatasandi ◦ huuljas, keeljas, kannusega Asümmeetriline - sümmeetriatasandita Tolmukkond Tolmukas: koosneb tolmukaniidist ja peast Tolmukaniit: enamasti lihtne, harunemata; kui puudub, siis nim. istuvaks tolmukaks Tolmukapea: koosneb tolmukottidest, mis on omavahel ühendatud pideme e. konnektiiviga. Kummaski
Mitme- ja üheaastased rohttaimed, poolpõõsad, harva põõsad. Kasvavad kõigil mandritel, peale Antarktise, kuid kõige suurem on liigirikkus Vahemeremaades, Ees- ja Kesk-Aasia põuastel aladel. Vars neljakandiline. Leheseis vastak. Abilehtedeta lihtlehed. Vars ja lehed on kaetud näärmekarvade või –soomustega, mis eritavad eeterlikke õlisid. Õisik – ebamännase mitmesugused tüübid. Õied sügmorfsed, tihti kahehuulelised, harva peaaegu aktinomorfsed. Tupp liitleheline, kellukjas, putkjas või kahehuuleline, tavaliselt viietine. Kroon alati viietine, kroonlehtede kokkukasvamise tõttu on ta alumine osa putkjas. Tüüpilistel juhtudel on kroon kahehuuleline, ülahuul koosneb kahest, alahuul kolmest kroonlehest. Harvem on kroon näivalt neljaosaline või ühehuuleline. Putkjas osa on seest paljas ja sile või allpool tolmukate kinnitumiskohta karvaringiga, viimase olemasolu või puudumine on süstemaatikas tähtis tunnus
Mitme- ja üheaastased rohttaimed, poolpõõsad, harva põõsad. Kasvavad kõigil mandritel, peale Antarktise, kuid kõige suurem on liigirikkus Vahemeremaades, Ees- ja Kesk-Aasia põuastel aladel. Vars neljakandiline. Leheseis vastak. Abilehtedeta lihtlehed. Vars ja lehed on kaetud näärmekarvade või soomustega, mis eritavad eeterlikke õlisid. Õisik ebamännase mitmesugused tüübid. Õied sügmorfsed, tihti kahehuulelised, harva peaaegu aktinomorfsed. Tupp liitleheline, kellukjas, putkjas või kahehuuleline, tavaliselt viietine. Kroon alati viietine, kroonlehtede kokkukasvamise tõttu on ta alumine osa putkjas. Tüüpilistel juhtudel on kroon kahehuuleline, ülahuul koosneb kahest, alahuul kolmest kroonlehest. Harvem on kroon näivalt neljaosaline või ühehuuleline. Putkjas osa on seest paljas ja sile või allpool tolmukate kinnitumiskohta karvaringiga, viimase olemasolu või puudumine on süstemaatikas tähtis tunnus. Tavaliselt esineb 4
Mitme- ja üheaastased rohttaimed, poolpõõsad, harva põõsad. Kasvavad kõigil mandritel, peale Antarktise, kuid kõige suurem on liigirikkus Vahemeremaades, Ees- ja Kesk-Aasia põuastel aladel. Vars neljakandiline. Leheseis vastak. Abilehtedeta lihtlehed. Vars ja lehed on kaetud näärmekarvade või soomustega, mis eritavad eeterlikke õlisid. Õisik ebamännase mitmesugused tüübid. Õied sügmorfsed, tihti kahehuulelised, harva peaaegu aktinomorfsed. Tupp liitleheline, kellukjas, putkjas või kahehuuleline, tavaliselt viietine. Kroon alati viietine, kroonlehtede kokkukasvamise tõttu on ta alumine osa putkjas. Tüüpilistel juhtudel on kroon kahehuuleline, ülahuul koosneb kahest, alahuul kolmest kroonlehest. Harvem on kroon näivalt neljaosaline või ühehuuleline. Putkjas osa on seest paljas ja sile või allpool tolmukate kinnitumiskohta karvaringiga, viimase olemasolu või puudumine on süstemaatikas tähtis tunnus. Tavaliselt esineb 4
ravimtaimena kasutatav. Sugukond karelehelised. Kasvukoht: viljakal huumusrikkal mullal salumetsades ja puisniitudel. Kopsurohi on väikese risoomiga kodarikpüsik. Varred on 20-30 cm kõrged, kaetud nii harjaskarvade kui näärmekarvadega. Kodarikulehed pikarootsulised munajas- südajad kuni 12 cm pikad, karekarvased; kuivavad õitsemise ajaks ja kasvavad uuesti peale õitsemist. Varrelehed piklikud, rootsuta, väiksemad. Õied tipmises ebasarikas. Kellukjas õis on algul punane, hiljem lillakassinine vastavalt õiepig-mendi antotsüaani happesuse muutumisele. Nektar on krooniputke põhjas ja pealt karvaringiga kaetud, kättesaadav vaid liblikatele ja pikasuistele kiletiivalistele. Emakakaelad on mitmesuguse pikkusega nagu nurmenukulgi (erikaelsus, mis väldib isetolmlemist). Õitseb aprilli lõpus ja mai alguses. Viljaks on pähklike, mida tänu õlilisemele armastavad sipelgad laiali kanda
annaabi.ee 
