Hapuoblikas Lehed noolja alusega, Hapu oblika lehed on rohelist Hakitud lehed sobivad toorelt terveservalised, juurmised ja värvi. või keedetult suppidesse ja salatitesse. Vene köögis alumised varrelehed pika tehakse oblikatest rootsuga, ülemised varrelehed pirukatäidist. Oblikalehtedega peaaegu rootsutud, hapu maitsega. saab pehmendada liha ning neid võib kasutada
Putuktolmleja. Välimus – vili, leht, vars, maa-alune osa VILI - Munajas 10 rooga kupar, millest pääsevad seemned välja kupra tipul tekkiva 3 augukese kaudu. Seemned on läikivpruunid, valmivad augustis ja septembris. LEHT - Veidi nahkjad ja läikivad alumisel pinnal heledamad lihtlehed. Juurmised lehed on piklikud, äraspidimunajad, ahenevad rootsuks, täkilise servaga, pikkus 6¼11 ja laius 1¼1,5 cm. Nad kuivavad tavaliselt juba taime õitsemise ajaks. Varrelehed on süstjad kuni lineaalsed, enamasti rootsutud, harvem ahenevad lühikeseks rootsuks. VARS - Vars on püstine, enamasti mitteharunenud ja paljas, piimmahlaga. MAA-ALUNE OSA - Risoom on jäme, ruljas, kiuline, rohkesti harunev. Süstemaatiline kuuluvus, eluvorm Süstemaatiline kuuluvus - Kuulub sugukonda kellukalised, perekonda kellukas. Eluvorm - Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 40¼80 (90) cm. Kasvab sageli puhmikutena. Pildid
Niisugust õit veidi pöörates näemegi armsat väikest kingakest. Sõna king on ka levinuim käokingade nimedes. Siller sobib aga nimeks seetõttu, et tema paks juurikas on väga sarnane selleri maa-alusele osale. Mõlemad võrdlused on aga toonud ka hulga hukatust! 1 -1,5m, harva kuni 1,8m kõrgune mitmeaastane rohttaim. Juurmised lehed meenutavad esmapilgul kullerkupu lehti, on pikarootsulised, sõrmjalt 3 - 5 osaks jagunenud ja alumisel pinnal karvased. Varrelehed on väiksemad ja tihti rootsuta. Õied on pikas tihedas kobaras peavarre ja külgharude tippudes, kahvatukollased ja meenutavad veidi liblikõieliste õisi. Ka viljad on kaunataolised, tegelikult on tegemist aga kukkurviljaga. Ühes puhmikus võib olla 1 kuni 6 õisikuvart.Vegetatsiooniperiood kestab mai algusest septembri lõpuni. Õitsemine algab juuni lõpul - juuli algul ning kestab keskmiselt kolm nädalat. Külgharude õisikud arenevad tavaliselt hiljem kui peavarre õisik. Putuktolmleja
Soontaim Aconitum lasiostomum, kollane käoking Kirjeldus: Õied on kahekülgselt sümmeetrilised rohekas- või määrdunud-kollased tihedates kobarates. Õiekate koosneb viiest tupplehest, neist ülemine kiiverjas, kõverdunud tipuga, lühikarvane. Kroonlehed muundunud nektaariumideks. Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja. Karvased hallikasrohelised kaunakujulised kukkurviljad ilmuvad alates juuli lõpust, valmivad kobaras järgemööda. Lehed on suured. Esinevad nii juurmised kui varrelehed. Juurmised on pikarootsulised, sõrmjagused, 3...5 osaga, karvased (eriti allküljel), varrelehelt kujult samasugused, kuid lühirootsulised kuni rootsutud, veidi väiksemad. Vars on tugev, nõrgalt sooniline, kaetud peente käharate karvadega. Juured on muguljalt paksenenud. Elupaik: niidud, lehtmetsad Ohutegurid: ehitustegevus (sh teede, mänguplatside jne rajamine), niitude, karjamaade jms avamaade võsastumine niitmise või/ja karjatamise katkemisel Ohustatuse kategooria: eriti ohustatud
Rukkilille viljad on äraspidimunajad veidi karvase pinnaga keskmiselt 4 mm pikkused helehallikad või kollakad seemnised. Seemnistel on 33,5 mm pikkune ruugjas pappus. Viljad valmivad alates juulikuust. Ühel taimel on seemneid üle 5000. Seemned levivad nii viljapõllu õlgedega, viljaseemnete sees ja ka loomade ja vee abil. Rukkilille lehed on lihtlehed, mille pealmine pind on helbelistest karvadest valkjas kuni hallikas, alakülg viltjaskarvane. Juurmised ja alumised varrelehed on süstjad, veidi tömbi tipu ja terve kuni lõhestunud servaga, rootsulised. Need kuivavad varakult. Keskmised ja ülemised varrelehed on kitsamad, tipul teritunud, enamasti terveservalised, rootsutud. Nende pikkus on kuni 10 (12,5) cm ja laius kuni 0,6 sm. Varred kasvavad enamasti üksikult, on püstised ja harunevad enamasti keskpaigast või sellest veidi altpoolt. Varreharud on viltu üles suunatud ja pikad. Kogu vars on heledamate kantidega ja kaetud
Põllupeenrail, aruniitudel, kuivades võsades kasvav 30-60 cm kõrgune taim. Õied on kuldkollased, mustatäpilised, viie teravaotsalise kroonlehega. Lehed on ovaalsed ning läbi vaadates näeb palju heledamaid läbipaistvaid punkte. Vars on ümmargune, seest säsijas, ülemises osas oksine ning piklikümmargused varrelehed on vastakuti. Mitmeaastasel seest säsijal juurikal on mitu püstist vart. Õige taim eritab õisi ja ka noori lehti hõõrudes punakat vedelikku, millest ka taime nimi. Ravimitooret korjatakse taime õitsvaid latvu ühes lehtedega õitseajal või õitsemise eel ning kuivatatakse vilus. Kasvukoht: Kasvab kuivemal, sageli liivasel või kivisel pinnasel valgusküllastes kohtades, harvem ka metsades ja põõsastikes: päris- ja looniidul, palu-, loo- ja laanemetsas.
üldiselt paigatruu loom. Metskitsede populatsioon Eestis on stabiilne Metskitsede arvukust määravad kiskjalised. Metsmaasikas Metsmaasikas (Fragaria vesca) Välimus Õied asuvad väheseõielises kännases. Õieraod on pikad, lidus karvadega. Vili valminult helepunane, meeldivalt lõhnav ja maitsev. Taimel on kolmetised liitlehed. Lehed on hambulise serva ja lidus karvadega, pealt tumerohelised, alt sinakad. Ülemised varrelehed harilikult hambulised lihtlehed. Vars püstine või tõusev. Risoom on lühike, horisontaalne või viltune, tihedalt kaetud vanade lehtede ja abilehtede jäänustega. Rohkete lisajuurtega. Koht ökosüsteemis Metsmaasikas kasvab sega- ja lehtmetsades, raiesmikel, rohtunud nõlvadel, põõsastikes, kraavi- ja teepervedel sagedamini puisniidul, loometsas ja -niidul, laanemetsas. Eelistab poolvarju. Ei taha liiga märga või liivast pinnast.
Ja teda on Eestis palju! Suur loodusteadlane Karl Linné paigutas põdrakanepi ühte perekonda pajulilledega. Sarnasust märkasid ka vanad eestlased, see kajastub rahvapärastes nimedes. Kuid pikka aega on botaanikute poolt põdrakanepit käsitletud eraldi perekonnana. Viimasel ajal peetakse teda taas üheks pajulilleks - ring on täis saanud. Eesti keeles on talle siiski jäetud nimeks põdrakanep, sest see on väga laialt levinud. Põhierinevuseks pajulilledest on see, et kõik varrelehed kinnituvad vahelduvalt ja õie sigimik ning tolmukad on longus. Ka ei moodustu põdrakanepi varre alusel leherosetiga võsundeid. See-eest on põdrakanepi tugev puitunud risoom rohkete võsunditega, mistõttu suudabki see taim enda alla kiiresti võtta suhteliselt suuri alasid. Kuid kiire paljunemine on tingitud ka rohketest hea levimisvõimega seemnetest. Põdrakanepi kitsad kõtra meenutavad pikad kuprad lagunevad neljaks ja neist lendavad välja pikkade lendkarvadega arvukad seemned
Tunnus: Kevadel pikk helepruun või kollakas vars, mille tipus suur ,,õis", suvel roheline, ülespoole harunev taim. Nimetus: Harilik palusammal Kuulub sugukonda ulmikulised, klassi lehtsamblad, hõimkonda sammaltaimed. Juur: puudub Vars: Varred ebakorrapäraselt sulgjalt harunenud, tumepunased, veidi jäigad. Leht: Varrelehed lai- kuni piklikmunajad, nõrgalt pikivoldilised ja lühikese tömbi tipuga. Värvuselt kollakas- http://bio.edu.ee/taimed/s kuni rohurohelised, veidi ammal/images/palusam.jp läikivad. Paljunemisviis: eostega Tunnus: kõverdunud tipp, punakas vars, kasvab peaaegu kõikjal. Nimetus: Punane ristik Kuulub sugukonda liblikõielised, klassi
Õitseb juunist augustini, harva septembrini. Putuktolmleja. Vili: Munajas erkpunane kuni oranzikas läikiv lihakas mari, milles on arvukalt seemneid. Vilja pikkus on kuni 1 cm. Seemnete läbimõõt on umbes 2 mm, nad on ümarad või veidi neerjad, võrkja pinnaga. Idanevad aeglaselt, idanemiseks vajavad valgust. Marjad on mürgised. Leht: Piklikmunajad terveservalised teravatipulised ja pikarootsulised lihtlehed. Nad on 4...6 cm pikad ja 2...3 cm laiad, rootsu pikkus 2...3 cm. Ülemised varrelehed tavaliselt odajad või alusel kahe hõlmaga, alumised sagedamini südaja alusega. Lehepind on kas paljas või hajusalt lidus karvadega kaetud. Lehed varrel vahelduvalt. Paljunemine: Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt puitunud tüvest tekkivatest lisapungadest arenevate harude juurdumisel.Kasvukoht: Kasvab niiskemates kasvukohtades: laane-, palu-, salu-, lodu- ja rabametsades ning puisniitudel rohurindes põõsaste varjus. Külmakindel.
küüslauku suhteliselt märkimisväärseks 1 g annab ligikaudu 1 kcal energiat Ravimtaimena on küüslauk juba ammu tuntud.Küüslauk on Kagu-Aasiast ja India põhjaosast pärit taim. Ta on üks vanemaid kultuurtaimi, keda on kasvatatud enam kui 5000 aastat. Tänapäeval on peamised küüslaugu kasvatajad Hiina, Lõuna-Korea, India, Hispaania ja USA. Küüslaugu sibul koosneb paljudest osasibulatest, mida ümbritsevad kuivanud muundunud lehed sibulasoomused. Kui varrelehed hakkavad kolletuma, on õige aeg saagikoristuseks. Küüslauku sobib tarvitada nii värskelt kui ka kuivatatuna. Saadaval on küüslauk ka helvestena ja pulbriks jahvatatuna. Tuntakse enam kui 30 küüslaugusorti, mis erinevad üksteisest peamiselt sibula värvi poolest. Paljundada saab küüslauku nii osasibulate kui ka õisikus arenevate sigisibulatega. Rikkalikult on küüslaugus seleeni. Küüslauk on kibeda veidi põletava maitsega.
Teema 22: Kaitsealused taimed I kategooria Eesti elustik ja elukooslused Jane Tõevere, Triin Rannak Tallinna Ülikool, 2012 Haruldaste taimeliikide kaitsmise ajalugu 1920 11 haruldast taimeliiki, mis vajavad kaitset 1935 esimene looduskaitseseadus, 20 haruldast taimeliiki 1979 Eesti NSV punane raamat, 155 taimeliiki 2004 Looduskaitseseadus, 261 taimeliiki Kategooriad I kategooria 35 taimeliiki II kategooria 144 taimeliiki III kategooria 82 taimeliiki I ja II kaitsekategooria taimed kaitse all Vabariigi Valitsuse määrusega III kaitsekategooria taimed kaitse all keskkonnaministri määrusega I kategooria taimede kaitse Kasvukohtade säilitamiseks moodustatakse kaitsealad. KEELATUD: isendite ja kasvukohtade kahjustamine liigi täpse asukoha avalikustamine ERILOATA EI TOHI: liike uurida elutingimusi muuta loodusest eemaldada paljundada ja kasvatada tehistingimustes pildistada,...
Välise ilu taga peitub aga väga ohtlik ja mürgine taim, mis palju pahandust tekitab. Metsades ja võsastikes võib kohata tema kollaste õitega sugulast kollast käokinga, mis on küll vähem mürgine, aga siiski inimesele ohtlik. Sinine käoking kasvab 1-1,5 meetri kõrguseks. Tema õiekate koosneb 3-5 tupplehest, mis moodustavadki kena kingakujulise õie. Õie värvus on tumesinine, äärmisel juhul lillaka varjundiga. Sinise käokinga lehed on pikarootsulised ja koosnevad 3-5 osast. Varrelehed on veidi väiksemad kui juurelehed. Varred on tugevad ja kaetud peente käharate karvadega. Maa-alune osa meenutab sellerijuurt ja inimesed on tihtipeale segamini ajades eluohtlikusse olukorda sattunud. Sinise käokinga taimemahl tekitab nahale ärritusi ning imbub läbi naha kiirelt. Mürgid tekitavad probleeme kesknärvisüsteemiga ja mõjuvad laastavalt hingamissüsteemile, mistõttu võib saabuda surm hingamisteede halvatuse tagajärjel.
Väikesed lillad õied kasvavad liitõisikutena umbes 60cm kõrguste varte tipus. Taimel on tugev lõhn ja kõikidest müntidest tugevam maitse. Toitude maitsestamiseks ja tee valmistamiseks piisab väikesest kogusest. Rohemünt (mentha spicata) on samuti kuni 60cm kõrgune rohttaim, kelle lehed ja varred on karvased. Helerohelised, veidi läikivad lehed on piklisüstjad, teravalt saagja servaga. Erinevalt piparmündist on ülemised varrelehed rootsuta. Roosad kuni lillakad(mõnel teisendil purpursed) väikesed õied on koondunud peenikeseks tipmiseks õisikuks. Erinevalt piparmündist asuvad õisiku osad liitõisiku ulatuses üksteisest eemal. Rohemündi lõhn on mahendam kui piparmündil. Nii piparmünti kui ka rohemünti kasutatakse tööstuses ning kasvatatakse rohkesti Itaalias ja Prantsusmaal. Need liigid on levinud ka paljues Eesti koduaedades.
ajapikku varred järjest venivad. Huvitav on see, et paiselehe varred jätkavad venimist veel pärast õitsemistki. Kui õitsvad varred on kuni paarikümne sentimeetri pikkused, siis viljuvad varred on isegi kuni kaks korda pikemad. Paiselehe vartel on teisigi huvitavaid tunnuseid. Enne ja pärast õitsemist on tema õisikututt longus, aga puhkenud õis on täiesti püsti. Paiselehe vars on ka lehistunud. See teeb ta kergesti eristatavaks võilillest, kelle vars on täiesti paljas. Paiselehe varrelehed pole siiski päris tavalised. Need on soomusjad, peaaegu kilejad ja punakaspruunikad. Paiselehe pärislehed ilmuvad alles pärast õitsemist. Need on väga suured, kabjakujulised, pealt tuhmrohelised, alt aga tihedalt valge vildiga kaetud. Paiselehe lehed on tähtsaks ravimiks
Varte eluiga on kuni 10 a. Kasutatakse meditsiinis, parfümeerias. Vastakuti asetsevad paksud lihtlehed. Õitseb juuniseptember. Roosakaslillad õied koondunud õisikutesse. Putuktolmeja. Vili pählike, valmib alates augustist. Paljuneb seemnetega. Kasvab liivasel toitainetevaesel pinnasel, põuakindel. Valguslembene. Harilik kellukas (Campanula patula) Sugukond: kellukalised (Campanulaceae) Kaheaastane ühekojaline 3060cm kõrgune rohttaim. Esinevad nii juurmised kui varrelehed. Õitseb juuniaugust. Mõlemasugulised kaheli õiekattega pikaraolised lillkassininsed õied. Putuktolmeja. Kupras valmivad seemned juulis või augustis. Click to edit Master text styles Paljuneb ainult seemnetega. Second level Pinnase suhtes on vähenõudlik. Eelistab Third level valgusrikkaid kasvukohti.
kahekojaline; kassikäpp ongi tõepoolest kahekojaline taim, st. ühed isendid kannavad ainult isasõisi ja need on valkjad; teised jälle kannavad emasõisi ning need on punakad. Sugukond korvõielised. Kasvukoht: kasvab kogumikena kuivadel metsalagendikel ja metsaservadel nõmme-, palu- ja loometsades. Kassikäpp on kuni 25 cm kõrgune, mitmeaastane viltkarvane rohttaim. Tema alumised lehed moodustavad juurmise kodariku, varrelehed on lõhestumata, süstjad ja kinnituvad vahelduvalt varrele. Vars on harunemata, sirge, valgete viltkarvadega. Korvõisikud kinnituvad 4-10 kaupa varre tipule tiheda kändana, taim hakkab õitsema mai keskel ja võib õitseda kuni augustini. Oma nime on taim saanudki õite järgi, mis tõepoolest meenutavad väikese kassi käpakesi. Viljad valmivad juuni lõpust juulini ja levivad tuulega. Kassikäpa seemne idanedes kasvab ühe taime
• Juus-stepirohi (S. capillata) - moodustab suured, kohevad, ent karvadeta, rohelised õisikud. Sirgub eelmistest poole habestepir pikemaks. ohi BRIZA – PEREKOND VÄRIHEIN • kasvab niitudel väikeste mätastena või üksikult. Väga tihedas rohustus värihein kaua vastu ei pea. • Lehelabad on lamedad, 2...6 mm laiused, servades ja tipul veidi karedad. Juurmised lehed kuni 10 cm pikkused, varrelehed lühemad. Lehetuped on siledad, kuni 1 mm pikkuse tömbitipulise briza maxima keelekesega. HORDEUM JUBATUM - LAKKODER • Üheaastasena, kiirelt kasvatatav püsik, dekoratiivsete tuules õrnalt heljuvate peadega. Taimede kõrgus kuni 60 cm, hästi kasvab päikeselises kohas, ei armasta liigniiskust. Võrratu nii peenral kui talvistes kuivkimpudes. Seemned võib külvata vara kevadel otse avamaale. LAGURUS OVATUS - JÄNESESABA
Taime kõrgus ja läbimõõt: Kõrgus 1045 (60) cm. Taime välislaadi kirjeldus: Kortslehe tunneb ära kortsuliste lehtede järgi. Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis
Värvuselt on nad peaaegu alati hallid, läiketud, liduskarvalised. Noored võrsed võivad olla siidjalt läikivad. LEHT - Lehed kaheli-kolmeli sulglõhised, siidviltjad, tömpide tippudega, aromaatsed, mõrudad. Mõlemalt pinnalt hallid või valged sügavalt lõhestunud lihtlehed, siidjatest karvadest sageli hõbedase läikega (harva on lehe ülakülg ka tuhmilt kahvatu- või tumeroheline. Lehtedel on iseloomulik väga terav lõhn ja mõru maitse. Juurmised lehed ja alumised varrelehed on kuni 15 cm pikkuse rootsuga ja kaheli- kuni kolmelisulgjaguse labaga, ülemised aga sageli terved ja rootsutud või vaid lühirootsulised. Leheroots laieneb varrele kinnitumise kohal. Lehehõlmad on kitsad, äraspidi munajad kuni peaaegu süstjad, hõlma laius kuni 5 (7) mm. ÕIS - Õied kollased, korvõisikus. Õisikud on lühiraolised, longus, mitmerealise viltkarvase üldkatisega. Korvõisiku keskel on mõlemasugulised putkõied, serval ühesugulised putkjad emasõied, keelõisi pole
Õied hüpogüünsed, tavaliselt ebasarikõisikutes - tsümoossed. Õiekate 5-tine – pentameerne. Õiekroon vabadest kroonlehtedest, aktinomorfne. Tolmukaid 5 või 10 (5+5). Viljalehti 2-5, sigimik sünkarpne. Vili: kupar. Ilutaimed: väärisnelk; Umbrohud: kadakkaer ja tähthein. Niisketel niitudel, veekogude kallastel, põõsastikes kasvav 30 - 80 cm kõrgune kodarikpüsik. Vars sageli punakate sõlmekohtadega, lühikarvane, ülemises osas harunenud.Lehed teravatipulised, varrelehed kitsas-süstjad, alumised lehed piklik-munajad, kodarikuna.Kroonlehed roosakad, sügavalt neljaks lineaalseks hõlmaks lõhestunud. Kroon tupest kuni kaks korda pikem. Esineb lisakroon. Õied hõredas õisikus. Õitseb maist augustini. Vili: ümarmunajas kupar. –Käokann-perekond tulinelk (Risoom on tugev, roomav ja harunenud. Taimel esinevad ka maa-alused võsundid.—Seebilill) 64. Sgk. käpalised. Paljunemisega seotud eripärad (maksimaalne spetsialiseerumine).
Õied hüpogüünsed, tavaliselt ebasarikõisikutes - tsümoossed. Õiekate 5-tine pentameerne. Õiekroon vabadest kroonlehtedest, aktinomorfne. Tolmukaid 5 või 10 (5+5). Viljalehti 2-5, sigimik sünkarpne. Vili: kupar. Ilutaimed: väärisnelk; Umbrohud: kadakkaer ja tähthein. Niisketel niitudel, veekogude kallastel, põõsastikes kasvav 30 - 80 cm kõrgune kodarikpüsik. Vars sageli punakate sõlmekohtadega, lühikarvane, ülemises osas harunenud.Lehed teravatipulised, varrelehed kitsas-süstjad, alumised lehed piklik- munajad, kodarikuna.Kroonlehed roosakad, sügavalt neljaks lineaalseks hõlmaks lõhestunud. Kroon tupest kuni kaks korda pikem. Esineb lisakroon. Õied hõredas õisikus. Õitseb maist augustini. Vili: ümarmunajas kupar. Käokann-perekond tulinelk (Risoom on tugev, roomav ja harunenud. Taimel esinevad ka maa-alused võsundid.--Seebilill) 41. Sgk. käpalised. Paljunemisega seotud eripärad (maksimaalne spetsialiseerumine).
Õied hüpogüünsed, tavaliselt ebasarikõisikutes - tsümoossed. Õiekate 5-tine pentameerne. Õiekroon vabadest kroonlehtedest, aktinomorfne. Tolmukaid 5 või 10 (5+5). Viljalehti 2-5, sigimik sünkarpne. Vili: kupar. Ilutaimed: väärisnelk; Umbrohud: kadakkaer ja tähthein. Niisketel niitudel, veekogude kallastel, põõsastikes kasvav 30 - 80 cm kõrgune kodarikpüsik. Vars sageli punakate sõlmekohtadega, lühikarvane, ülemises osas harunenud.Lehed teravatipulised, varrelehed kitsas-süstjad, alumised lehed piklik- munajad, kodarikuna.Kroonlehed roosakad, sügavalt neljaks lineaalseks hõlmaks lõhestunud. Kroon tupest kuni kaks korda pikem. Esineb lisakroon. Õied hõredas õisikus. Õitseb maist augustini. Vili: ümarmunajas kupar. Käokann-perekond tulinelk (Risoom on tugev, roomav ja harunenud. Taimel esinevad ka maa-alused võsundid.--Seebilill) 41. See on netist! Sugukond käpalised (20000 liiki). Rohtsed, risoomide, mugulsibulate, tuberiididega
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
