Koosneb tupplehtedest, tavaliselt rohelised Värvuvad tupplehed täidavad või tugevdavad kroonlehtede ülesannet meelitada ligi tolmeldavaid Enamasti paiknevad tupplehed ühe ringina Lahklehine tupp - tupplehed vabad Liitlehine - tupplehed kokku kasvanud alustega Õiekroon Koosneb kroonlehtedest Õiekrooni kuju kellukjas huuljas keeljas Kroonlehtedel leidub väljakasveid ja näsasid Kui kroonlehti on tavaliselt rohkem nim. Õisi täidisõielisteks Täidisõied tekivad tolmukate või emakaosade muutumisel kroonlehtedeks. Lahklehine kroon kroonlehed vabad Liitlehine kroonlehed kokku kasvanud Õiekate Lahklehised Liitlehised Sümmeetria järgi võivad tupp ja kroon olla Aktinomorfsed e. Kiirja sümmeetriaga paljude sümmeetriatasapindadega Sügomorfsed e. Phe sümmeetriapinnaga Tolmukad Ühe õie tolmukad moodustavad tolmukkonna e. Androtseumi Tolmukas oosneb tolmukaniidist Tolmukapeast, mis omakorda koosneb kahest tolmukakotist
Põllumajandus taimed. Kordamine eksamiks 4.osa .Generatiivsed taimeorganid ÕIS Õit võib käsitleda kui piiratud kasvuga lühivõrset, mille lehed on muundunud (lehed on muutunud õie üksikuteks osadeks) vastavalt seemnelise paljunemise ülesandele. Õie arenemine: Kõigepealt tulevad kasvukuhikus nähtavale väliste õiekattelehtede ja nende vastas asetsevate tolmukate algmed, seejärel ilmuvad sisemist kattelehtede ja sisemise ringi tolmukate algmed. Edasi kattelehed suurenevad ning koolduvad üle tolmukate. Samal ajal on näha kasvukuhiku keskel ka viljalehtede algmeid. Arenev õis on väikese nupu kujuline, mistõttu avanemata õisi nimetataksegi õienuppudeks. Kevadel õitsevatel taimedel on õienupud algul õiepungade, õisikupungade või tavaliste võsupungade sees. Edasine arenemine: *Pungade paisumine *Pungasoomuste varisemine *Õienuppude eraldumine *Õielehtede avanemine *Tolmlemine ja viljastumine
· Katteseemnetaime eristab teistest taimedest see, et tal on sugulise paljunemise organ õis ja õiest moodustuv vili. · Õistaimedel arenevad seemned kaitstult õies emaka sees. · Emakas on ülalt avatud emassuguorgan. · Õie keskel asuva emaka ümber paiknevad isassuguorganid e. tolmukad. · Emakat ja tolmukaid kaitsevad kroonlehed ja tupplehed. · Tolmlemine on tolmuterade kandumine emassuguorganile. · Katteseemnetaimede tolmukate õietolm satub emakasuudmele tuulega või kannavad selle sinna loomad. · Putuktolmlemisel kannavad putukad õietolmu ühelt õielt teisele. · Ligi 9/10 õistaimeliikidest on putuktolmlejad. · Viljaks nimetatakse sigimikku koos selles valmistunud seemnetega. · Vili aitab taimedel levida. · Vilju ja seemneid levitavad linnud ja teised loomad, ka vesi ja tuul. · Seemnete levik laiendab taimede kasvuala kümneid ja sadu kilomeetreid.
Vili koosneb viljakestast ja seemnest. Vilja ülesanne on seemnete kaitse ja sageli ka levitamine. Vilja teke Kui tolmlemine on olnud edukas, hakkavad tolmuterad idanema ja tungivad sigimikku. Õiest hakkab sõltuvalt emakate arvust arenema kas lihtvili või koguvili. Õisikust omakorda hakkab arenema vilikond. VILJA EHITUS Seemned Viljakest e perikarp tekib sigimiku seinast sageli ka teistest õieosadest tolmukate, kroon- ja tupplehtede alustest harvem õiepõhjast Viljakesta 3 karpi pealmine kiht e eksokarp keskmine kiht e mesokarp seesmine kiht e endokarp VILJA LIIGITUS Fülogeneetiline liigitus põhineb emakkonna tüüpide Apokarpium moodustunud lihtsast apokarpsest (mittekokkukasvanud) emakkonnast. Tsünokarpium evolutsiooniliselt enamarenenud tsünokarpsest (üheks emakaks
(Nektar on magus vedelik , mis tekib meenäärmetes sügaval õie sees.) Õiel askeldades satub tolmuselt putukalt tolmuterasid kleepivale emakasuudmele, aga ta võib seda ka järgmisele õiele edasi kanda. Putuktolmlejatel on tavaliselt suured ja värvilised õied. Tuultolmlejate õied on tavaliselt väiksed ja silmatorkamatu värvusega, kuid need peavad olema tuulele avatud: hästi väljaulatuvate tolmukate ja emakatega. Nii raputab tuul õietolmu kergesti õiest välja ja kannab emakasuudmetele. Tuultolmlejatel moodustub väga palju väikseid kergeid tolmuteri, mis võivad levida kaugele. Vili Kui tolmutera on sattunud sama liiki taime emakasuudmele, kasvab tolmuterast tolmutoru, mida mööda liigub seemnerakk munarakuni ja viljastab selle. Munarakk asub sigimiku seinale kinnituvas seemnealgmes
LINA- Lehed asetsevad vastakult või topeltvastkult. Ühel linataimel on ühtekokku 50 kuni 100 lehte. Lehed on nooljad, 2540 mm pikad ja 3 mm laiad. Lehe on hallikasrohelised ning kaetud vahaja kaitsekihiga. Ettevaatust: värsked lehed on süües mürgised.Ühel linataimel on 35 õit. Viis 1525 mm pikkust kroonlehte avanevad päiksepaistelisel soojal päeval mõni tund peale päiksetõusu ning varisevad juba enne keskpäeva. Tolmukate (neid on õies 5) kleepuv välispind mesilasi ei meelita. Õite värvus on valdaval hulgal sortidel helesinine, kuid esineb ka valgete, roosade ja violetsete õitega sorte. Ilusad ja haprad õied on meeldiva aroomiga. Ettevaatust: värsked õied on süües mürgised. Vars on peenike, ühesuguselt ümar ning sile. Kiulina puhul oleneb varre pikkusest tema ökonoomika ja hind materjalitööstuse tarvis.Lina viljaks on viie kojaline ümar kupar, kojad on omavahel eraldatud ning sisaldavad kokku kuni 10 seemet, mis valmivad juulis- augu...
analüüsinud. Nüüd võib igaüks raha saamise eesmärgil midagi suvalist ,,kokku klopsida" ja hea õnne (või peaks ütlema, et heade tutvuste) korral avalikkuse ette see jõuabki. Väikelapsed on teatavasti usaldavad ja vastuvõtlikud, nendel puudub võime eristada head halvast ja moraali moraalitusest. Tänapäeva meedia ongi suures osas üles ehitatud laste ja noorte psüühika mõjutamisele. Kogu moraalikoodeks on tegelikult vaid näiline ja justkui tolmukate, varjamaks ahnust, kadedust ja isegi kurje plaane inimkonna suhtes. Lastes nähakse potentsiaali ja neid võetakse kui oma vanemate mõjutusvahendeid. Mulle tundub, et viisakus ja headus segavad kellegi plaanide täitumist. Massikommunikatsioonivahendid on üksteist mustavate kildkondade poolt justkui kallutatud ning rumal ühiskond seega allutatud labastele, ent hästi läbi mõeldud plaanidele, olemaks kasulikud robotid. Kõik, mis on ilus, seda kiputakse üha enam nimetama muinasjutuks
sporogeenne kude -->moodustuvad mikrospoorid-->tolmuterad 13. Kuidas toimub isetolmlemine? Valdavalt toimub kleistrogaamsetes õites - mõlemasugulised õied, mis kunagi ei avane. Samas õies olevad tolmukad viljastavad emaka. Esineb üsna vähestel taimedel, tagab stabiilse seemnevaru 14. Missugused on kaks kõige tähtsamad tolmuterade ülekandumise meediumi risttolmlemisel? Putukad, tuul 15. Missugused on tähtsamad kohastumised taimedel isetolmlemise vältimiseks? Dihhogaamia - tolmukate ja emakate eriaegne valmimine Heterostüülia - osadel isenditel õied pika emakakaelaga ja lühikeste tolmukaniitidega ja vastupidi (nurmenukk) 16. Mis on partenokarpsus? Vilja arenemine ilma viljastumiseta 17. Mis on vili? Taime organ, mis sisaldab seemneid, koosneb viljakestast ja seemnetest 18. Mis on mikrosporogenees? Isassugurakkude tekke 19. Mis toimub tolmutera sattumisel emakasuudmele? Hakkab idanema tolmutoru, mille sees generativne rakk jaguneb kaheks. 20
· Kergesti õmmeldav · Kiiresti kuivav Lina taim Ühel linataimel on ühtekokku 50 kuni 100 lehte. Lehed on nooljad, 2540 mm pikad ja 3 mm laiad. Lehe on hallikasrohelised ning kaetud vahaja kaitsekihiga. Ettevaatust: värsked lehed on süües mürgised. Ühel linataimel on 35 hermafrodiitset õit. Viis 1525 mm pikkust kroonlehte avanevad päiksepaistelisel soojal päeval mõni tund peale päiksetõusu ning varisevad juba enne keskpäeva. Tolmukate (neid on õies 5) kleepuv välispind mesilasi ei meelita. Õite värvus on valdaval hulgal sortidel helesinine, kuid esineb ka valgete, roosade ja violetsete õitega sorte. Ilusad ja haprad õied on meeldiva aroomiga. Ettevaatust: värsked õied on süües mürgised. Vars on peenike, ühesuguselt ümar ning sile. Kiulina puhul oleneb varre pikkusest tema ökonoomika ja hind materjalitööstuse tarvis. Lina viljaks on viie kojaline ümar kupar, kojad on omavahel eraldatud ning sisaldavad kokku
See-eest on põdrakanepi tugev puitunud risoom rohkete võsunditega, mistõttu suudabki see taim enda alla kiiresti võtta suhteliselt suuri alasid. Kuid kiire paljunemine on tingitud ka rohketest hea levimisvõimega seemnetest. Põdrakanepi kitsad kõtra meenutavad pikad kuprad lagunevad neljaks ja neist lendavad välja pikkade lendkarvadega arvukad seemned. Õige pea vallutavad need uue raiesmiku, põlendiku või muu kasutult seisva ala. Põdrakanepi õied muudab huvitavaks omapärane tolmukate ja emakate valmimine. Nähtust nimetatakse eelisasuseks (proterandriaks), mis tähendab, et samas õies valmivad kõigepealt tolmukad ja alles pärast nende kuivamist sirutub välja emakas. Selline kohastumus aitab vältida isetolmlemist ehk õie tolmeldamist sama taime õietolmuga. Nii põdrakanepi kui ka pajulillede lehed meenutavad paju lehti, sellest ka rahvapärane nimi pajulill või lillpaju. Suur hulk põdrakanepi nimesid on aga seotud just sõnaga põder
Meetaimede lehed võivad olla lineaalsed, süstjad, elliptilised, munajad, talbjad, südajad jne. Lisaks lehe kujule on taimeliigi määramisel väga olulise tähtsusega lehe tipp, alus jne. (Rohtla, 2001) Taimede liigiliseks tunnuseks on ka veel õite, õisikute värvus ja nektarinäärmed. Õites paikenvad enamikul meetaimedest nektarinäärmed, seetõttu ongi jus õis mesiniku peamine huviobjekt. Nektarinäärmed asetsevad enamasti emaka ja tolmukate alusel, õiepõhjal, tupp- ja kroonlehtedel. Osadel taimeliikidel on nektarinäärmed kaitstud karvakestega, näiteks paju, vaarikas, viljapuud, hobukastan. Samuti ka veel soomustega, näiteks kurgirohi. Soomused kaitsevad eritatud nektarit sademetega väljauhtumise või kiire kuivamise eest. Vihma kaitseks on mitmete taimede õied pöördunud allapoole, näiteks vaarikas, kurgirohi. Kujult on nektarinäärmed väga erinevad: mügarjad, näsajad, ketta- või padjakujulised. On ka taimi, kellel
Tema alumine osa on samuti putkekujuline, ainult lühike. Kõrgemal on putk ühest küljest lõhestunud ja moodustab viie tipmega lõppeva keele. Õis on sügomorfne, mõlemasuguline. Ebakeelõit on kerge tuletada kahehuulelisest õiest, millel on säilinud ainult alahuul. Ebakeel on tekkinud ainult 3-st kroonlehest, millele osutab 3 tipme esinemine sellel otsal. Õis sügomorfne, sageli tolmukateta emasõis. Lehterõiel on putk ülalt laienenud, õis on steriilne, ilma tolmukate ja emakata. 3.3. Vili Korvõieliste vili on seemnis, sel võib olla karvadest lennuvahend pappus. Tavaliselt tolmeldavad korvõielisi putukad ja sellepärast on nad olulised putukate kasvatamisel. Valmis seemned levivad sageli tuule abil. Teise levinud moodusena on seemnetel haagikesed või kidad, millega nad jäävad mööduvate loomade (näiteks inimeste) külge kinni ja kukuvad emataimest kaugel maha. 4. Levik
1.LINA Lehed asetsevad vastakult või topeltvastkult. Ühel linataimel on ühtekokku 50 kuni 100 lehte. Lehed on nooljad, 2540 mm pikad ja 3 mm laiad. Lehe on hallikasrohelised ning kaetud vahaja kaitsekihiga. Ettevaatust: värsked lehed on süües mürgised. Ühel linataimel on 35 hermafrodiitset õit. Viis 1525 mm pikkust kroonlehte avanevad päiksepaistelisel soojal päeval mõni tund peale päiksetõusu ning varisevad juba enne keskpäeva. Tolmukate (neid on õies 5) kleepuv välispind mesilasi ei meelita. Õite värvus on valdaval hulgal sortidel helesinine, kuid esineb ka valgete, roosade ja violetsete õitega sorte. Ilusad ja haprad õied on meeldiva aroomiga. Ettevaatust: värsked õied on süües mürgised. Vars on peenike, ühesuguselt ümar ning sile. Kiulina puhul oleneb varre pikkusest tema ökonoomika ja hind materjalitööstuse tarvis. Lina viljaks on viie kojaline ümar kupar, kojad on omavahel eraldatud ning sisaldavad kokku
8 Bioloogia TÜNK MV KARL LINNÈ (E) ( Carolus Linnaeus) (Rootsi loodusteadlane ja arst , eluaastad 1707- 1778) *1726-1727.a. K.L. I botaaniline töö Botaanika algetest: sisaldab taimede süsteemi illustreerivaid jooniseid, õie ehituse skeeme I I töö " Sissejuhatus taimede kihlumisse": taimede seksuaalelust (õite tolmukate, emakate tähtsus ja ülesanne) ( trükiti Uppsalas alles 1908.a.) *1732.a. Ekspeditsioon Lapimaale " Lühike Lapimaa floora" *1733.a. "Õpetus botaaniliste nimetuste harmoonilisusest" Töötas välja looduse süstematiseerimise süsteemi ( taime-ja loomliigid, klassid, perekonnad....), jagas taimed rühmadesse suguorganite (õie kuju ja ehituse) järgi; ( praeguseks muudetud perekonna-, klassi- ja seltsi nimesid , samaks on jäänud vaid 1/10 K.L
puudelegi kohane, nii hakkab ka jõhvika varre Harilik jõhvikas koor vanemas eas kestendama ja eraldub (Oxycoccus väikeste tükikestena. ROHURINNE Rohurinne ahtalehine põdrakanep, luht-kastevars, alpi jänesevill, tupp- villpea, ümaralehine huulhein, pikalehine huulhein, rabakas, valge nokkhein. Põdrakanepi õied muudab huvitavaks omapärane tolmukate ja emakate valmimine. Nähtust nimetatakse eelisasuseks (proterandriaks), mis tähendab, et samas õies valmivad kõigepealt tolmukad ja alles pärast nende kuivamist sirutub välja emakas. Selline kohastumus aitab vältida isetolmlemist ehk õie tolmeldamist sama taime õietolmuga. Põdrakanepi noored
protsessita. Partenogenees viljastamata munarakust areneb organism. Isetolmlemine: juhuslik, häda-, obligatoorne. Isesteriilsus Juhuslik (enamasti) kas sama õie või sama taime piires. Õie ehituses on peidus viise, kuidas vältida isetolmlemist sama õie piires (erikaelalisus, eelemasus/-isasus). Füsioloogiline isetolmlemise vältimine isesteriilsus väga laialt levinud. (nt. mitmetel viljapuude sortidel). Hädatolmlemine õitsemise lõpus pöörab emakasuue tolmukate poole juhul, kui pole viimasel päeval saanud viljastuda. Oblikatoorne ,,iseendaga abielus". Välisjõududega: Vesi- Osadel veetaimedel, kel õied vee sees. Õie ehitus sarnaselt tuultolmeldatavate taimedega lihtsustunud (näkirohi, hanehein , heinmuda). Tuul- Tuultolmlevate taimede õied on vähemärgatavad, lõhnatud ei sisalda nektarit hästi liikuvad õied või pikad rippuvad tolmukaniidid, pikad rippuvad õieraod ja pikad tudisevad varred. Isassugurakke kandvate
APG II Klass - Selts - Sugukond - Perekond Liik Basaalne rühm: (ANITA + Magnoliidid) o õieosade spiraalne asetus, lahklehisus, õiekattelehed ei eristu, hajusad juhtkimbud. Õieosade suur arv o Õistaimede fülogeneetilistel basaalrühmadel puuduvad üheiduleheliste ja päriskaheiduleheliste spetsialiseerumised:. Õied sageli 3-osalised või spiraalselt paiknevate vabade õiekattelehtede, tolmukate ja viljalehtedega. Õied on sageli protogüünsed (eelemased). Õiekattelehtede eristumine tupp- ja kroonlehtedeks, kokkukasvamised ja sügomorfsed õied esineb harva. Tolmuterad on harilikult ühekavilised (mitte kolmeavalised ehk triaperturaatsed nagu päriskaheidulehelistel) või avata - inaperturaatsed. Tavalised on eeterlike õlidega rakud ja bensüülisokinoliinalkaloidid ANITA rühm Selts Amborellaceae - amborellalised
* Hästi eristatav liblikja õie poolest, millel kolm kroonlehte on lahus (puri ja kaks tiiba), kaks aga kokku kasvanud (laevuke). * Varieeruvus puudub! * Vili on hulgaseemneline või üheseemneline või üheseemneline sulgvili. * Liblikas õis on välja kujunenud kohastumisena putuktolmlemisele suurte kiletiivaliste poolt (kimalased, mesilased), keda meelitab kohale kõrge värviline puri ja lõhn. Tiibadele vajutades surub loom laevukese alla ja vabanev tolmukate kimp puudutab koos ümbritseva emakaga putuka karvast kõhtmist poolt. * Liblikõielistel tekivad juurekarvades ained, mis on soodsaks söödaks bakteritele, kes omakorda eritavad juurerakkude vohamist põhjustavaid fermenti. Nii kujunevad juuremügarad, milles bakterid kasutavad süsivesikuid ja varustavad õhulämmastiku sidumise võime tõttu juurt lämmastikuga. Sellise sümbioosi tulemusena on liblikõieliste seemned suhteliselt valgurohked,
Kromosoomide arv somaatilistes rakkudes on valgel vesiroosil 2n = 84, väiksel vesiroosil 2n = 160). Valge vesiroos erineb väikesest vesiroosist suurema õie poolest, samuti selle poolest, et valgel vesiroosil on leheroots kinnituskohal lehelabale laienenud. Erinevalt väikesest vesiroosist on valgel vesiroosil emakasuue sigimiku laiune ning peaaegu lame (väikesel vesiroosil selgelt nõgus), emakasuudmed kollased (väikesel vesiroosil punased) ning sisemiste tolmukate niidid ei ole tolmukapeast laiemad. Erinevalt väikesest vesiroosist avaneb valgel vesiroosil õis täielikult. Kroonlehed on vähemalt sama pikad kui tupplehed (väikesel vesiroosil lühemad). Õiepõhi on ümar (väikesel vesiroosil enam-vähem neljakandiline). Samuti on valge vesiroosi lehtedel laiem lõhe. Lehe pearood on peaaegu sirge (väikesel vesiroosil kõver). Valge vesiroos ja väike vesiroos annavad sageli hübriide, mis teeb nende eristamise raskemaks.
Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on emakkonna ja õiepõhja ehitus. Õitel võib olla krooniline õiepõhi ja apokarpne emakkond või nõgus õiepõhi ja tsönokarpne emakkond. Nende kahe äärmuse vahel esinevad mitmesugused üeminekud. Liua-, kausi- või karikakujulist õõnsat õiepõhja nimetatakse hüpantiumiks. Selle moodustamisest võtavad peale õiepõhja osa veel teised õieosad – tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka välistupp. Viljade valmimisel värvub õiepõhi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt. Roosiõielised erinevad tulikalistest järgmiste unnuste poolest: hästi väljakujunenud hüpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel, esineb välistupp; õied on alati aktinomorfsed,
Veermik on auto alusvanker. Kui on raam. Või on vedrude abil kinnitatud kere külge . Veermik.Veermik peab tagama sujuva ja stabiilse liikumise. Veermik koosneb: esi ja tagasillast, vedrudest, amortisaatoritest, ja ratastest. Suurtel sõiduautodel ja Jeepidel on alusvanker. Alusvanker koosneb raamist,vedrudest,sildadest ja ratastest. Kande kerega sõiduautodel kinnitub esisilla tala jäigalt kere külge. Ehk poolraami külge. Ja rattad vedrude abil kere külge. Vedrustus. Esitellikute ja tagasilla vedrustuse hulka kuuluvad: vetruvad,suunavad,summutavad osad. Vetruvad elemendid on (poolelliptilised) lehtvedru,keerdvedrud,vasak,parem,koonus,. Väändvedrud(torssioonvedrud). Balansiirvedrud. Õhkpadjad. Vedrud leevendavad auto sõidu ajal teepinna ebatasasuste tõukeid ja tagavad sujuva liikumise. Suunavad elemendid määravad end rataste õõtsumise käigus paika ja võtavad vastu auto piki ja külgsuunas mõjuvaid jõude. Autoreaktiiv momente võtavad vastu...
levimiseks vajalike kohastumuste tekkega. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on emakkonna ja õiepõhja ehitus. Õitel võib olla krooniline õiepõhi ja apokarpne emakkond või nõgus õiepõhi ja tsönokarpne emakkond. Nende kahe äärmuse vahel esinevad mitmesugused üeminekud. Liua-, kausi- või karikakujulist õõnsat õiepõhja nimetatakse hüpantiumiks. Selle moodustamisest võtavad peale õiepõhja osa veel teised õieosad tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka välistupp. Viljade valmimisel värvub õiepõhi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt. Roosiõielised erinevad tulikalistest järgmiste unnuste poolest: hästi väljakujunenud hüpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel, esineb välistupp; õied on alati aktinomorfsed, tsüklilised, viietise (harva neljatise) kaheli õiekatte ja ringina
· Säilituslehed: sibulasoomused, veesäilituslehed (paksulehelised: kukehari). · Püünislehed: Kleepuvad (huulhein, võipätakas), sulguvad lõksud (vesihernes, kärbsepüünis), passiivsed lõksud (kannpõõsas). NB! Putukaid püüavad (söövad!) taimed ainult lehe muudenditae abil, mitte kunagi ei seedi putukat taime õis lõksukujuline õis on maia juhmi putuka täpseks juhtimiseks emaka ja tolmukate juurde, et õis saaks kindlasti õigesti tolmeldatud. Lehed võivad taimedel olla MUUNDUNUD seoses nende ülesannetega: vähendada aurumist, aidata taimel kinnituda tugedele, putuktoidulistel taimedel toidu hankimiseks. Eristatakse mitut erinevat tüüpi lehemuudendeid: astlad, köitraod ja püünislehed. Muundunud võivad olla kas terve leht või lehe erinevad osad: roots või laba. Näiteks kukerpuul on astlad
(1) Tööandja on kohustatud: • 1) viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt käesolevale seadusele. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused; 2) vaatama igal aastal läbi töökeskkonna sisekontrolli korralduse ja analüüsima selle tulemusi ning vajaduse korral parandama abinõud muutunud olukorrale; 3) korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi, sealhulgas eririske (rasedad ja rinnaga toitvad töötajad ning alaealised ja puudega töötajad) nimetatud töötajatele ning töökohtade ja töövahendite kasutamisega ja töökorraldusega seotu...
levimiseks vajalike kohastumuste tekkega. Sugukonna iseloomulikuks tunnuseks on emakkonna ja õiepõhja ehitus. Õitel võib olla krooniline õiepõhi ja apokarpne emakkond või nõgus õiepõhi ja tsönokarpne emakkond. Nende kahe äärmuse vahel esinevad mitmesugused üeminekud. Liua-, kausi- või karikakujulist õõnsat õiepõhja nimetatakse hüpantiumiks. Selle moodustamisest võtavad peale õiepõhja osa veel teised õieosad tupp- ja kroonlehtede ning tolmukate alumised osad, vahel ka välistupp. Viljade valmimisel värvub õiepõhi sageli eredaks, muutub lihakaks ja mahlakaks, mis soodustab viljade ja seemnete levitamist loomade poolt. Roosiõielised erinevad tulikalistest järgmiste unnuste poolest: hästi väljakujunenud hüpantium; abilehtede esinemine; vahel, eriti rohttaimedel, esineb välistupp; õied on alati aktinomorfsed, tsüklilised, viietise (harva neljatise) kaheli õiekatte ja ringina
Head seemneaastad korduvad 34, karmimates kasvupiirkondades kuni 7 aasta järel. Levila lõunaosas esineb häid seemneaastaid sagedamini ja põhjaosas harvemini. Raieküpse puistu seemnesaak on tavaliselt 610 (harva kuni 12) kg/ha, levila lõunaosas tavaliselt kuni 19 (harva kuni 40) kg/ha. Isasõisikud on kollakad. Nende pikkus 56 mm ja läbimõõt 34 mm. Nad koosnevad paljudest spiraalse asetusega ja soomusjatest tolmukatest ning asetsevad tihedate kogumikena noore pikkvõrse alusel. Tolmukate alaküljel on kaks pikuti avanevat tolmukotti, millest väljuvad kahe õhupõiega varustatud tolmuterad. Need kanduvad tuule abil väga kaugele, isegi kuni 900 km kaugusele. Tolmlemine toimub tavaliselt mai lõpus ja juuni alguses, sõltuvalt kasvukoha kliimast. Levila põhjaosas, Siberi taigas võib tolmlemine toimuda ka juuni teises pooles, harva isegi juuli alguses. Tolmlemise kestus (45 päevast kuni 1011 päevani) sõltub kliimast ja on piirkonniti erinev.
ERIALA Puidust kodaratega rattad 2000aastat e.m.a. Traatkodaratega rattad 1800aastate paiku 1950.aastal asendati autode traatkodaratega rattad metallratastega 1769.a auruvanker (Nicolas Cugnot) Max. 5km/h 1790.a jalgratas (M.de Sivrac) 1795.a hoburaudtee (Inglismaal) 1820.a aurusõidukite ehitamine 1845.a õhkrehvid (Robert William Thomson) 1883.a neljarattalist jalgratast meenutav aurusõiduk (auto eelkäija) 1895.a esimene bensiinimootor 1899.a rajati metallurgia laboratoorium 1910.a maailma esimene V-8 mootor 1885.a esimene mootorratas (Gottlieb Daimler) 1890.a esimene auto mille mootor paiknes ees(Rene Panhard ja Emile Levasson) 19.saj algus Esimesed bussid(sõna buss on tuletatud ladina-keelsest sõnast omnibus-kõigile) 1908.a Henry Ford rajs tehase automudeli T masstootmiseks 1894.a esimene autovõidusõit Pariis-Rouen (max. Kiirus 12km/h) 1955.a Le Mans'i võidusõit (Nõudis 84 inimelu ja ...
Mutatsioonid nendes geenides põhjustavad dramaatilisi muutusi arengus, näiteks Antennapedia geeni mutandis tundlate asemel jalgade teket Drosophila'l. Põhjus on see, et tundlaks arenevas rakkude rühmas ekspresseeritakse ebanormaalset regulaatorvalku, mis lülitab sisse jalgade diferentseerumise. Homeobox geenideks taimedes on nn MADS box geenid. Mutatsioonid nendes geenides põhjustavad teatud õieosade puudumist või asendumist teistega tolmukate asendumist kroonlehtedega jne. Kokkuvõtlikult individuaalsete geenide transkriptsioon on sisse/välja lülitataud regulaatorvalkude vahendusel. Prokarüootides sellised valgud seostuvad RNA polümeraasi stardisaidi lähedusse aktiveerides või represseerides geenilt mRNA sünteesi. Eukarüootides aktivaatorite ja repressorite mõju põhineb erinevatel toimetel kromatiini struktuuri modifitseerimine, peamiste transkriptsiooni faktorite kokkupanek, RNA polümeraasi komplekseerumine
paljudes suundades ka pöörduvalt populatsioonides) ning makroevolutsioonist (avaldub siis kui populatsioonid eralduvad üksteisest niipalju, et nende vahele tekib ristumistõkesiis on sündinud uued liigid). 31. Mis oli viga mitšuurinlikul bioloogial, evolutsiooni vaatenurgast? 32. Kunstlik süsteem, evolutsiooniline süsteem, fülogeneetiline süsteem. Kunstlik süsteemvõimalikult lihtne, väheste välistunnuste alusel (näiteks kroonlehtede ja tolmukate arv taimedel) Evolutsiooniline süsteemklassikaline, põhineb eelkõige morfoloogial ja intuitsioonil. Mahutab kõik taksonid “kastidese”. Ei põlga ka parafüleetilisi taksoneid. Ülevaatlik, stabiilne ja sobib registrisse. Fülogeneetiline süsteem põhineb klaadidel, tunnistab vaid monofüleetilisi taksoneid. Peegeldab paremini looduslikke protsesse, aga on suhteliselt ebatäielik ja muutuv.Tegelikkuses püütakse klaade ikkagi rühmitada klassikaliste taksonite ja
kategooriaid (selts, klass jne) Vahel ei anta mõnele klaadile taksonoomilist taset ja käsitletaksegi seda lihtsalt klaadina Aga vahel on omistatud ka ülem- taksoni nimetust: ülemselts, ülemklass jne. Õistaimi (nagu ka teisi taimerühmi) on aegade jooksul käsitletud erinevate tasemetena ja erinevate nimede all. Sõltuvalt uurijate seisukohtadest võib ka praegu taksonoomiline rang (tase) erineda 32. Katteseemnetaimed: tunnused, õie ehitus, suguline paljunemine • õied – tolmukate ehitus ja suletud viljalehed (emakas) • isasgametofüüt koosneb vaid kolmest rakust tolmuteras, ühest tekib tolmutoru • emasgametofüüt 8-tuumaline lootekott seemnealgmes • kaheliviljastumine – tekib sügoot ja endosperm • floeem – sõeltorud ja saaterakud • ksüleem – trahheiidid ja trahheed (vahel puuduvad) Õie ehitus: 3 + 4 = tolmukas, 5 + 6 + 7 = emakas, 1 + 2 = õiekate Kaheliviljastamine 33. Üheidulehelised, kaheidulehelised,
Botaanika loeng 04.09 Botaanikat võib jagada: · Taime morfoloogia · Taime anatoomia · Taime füsioloogia · Taime geneetika · Taime embrüloogia · Taime ökoloogia · Taime geograafia Roheliste autotroofsete taimede põhiülesanne on fotosüntees(orgaanilise aine tootmine). Loomaarsti ja botaanika seos looma terviserikke korral kasutame rohtu Paljudel juhtudel on taimed kahjulikud, põhjustavad tervisehäireid võ rikuvad loomakasvatuslikku toodangut(piimale värvi anda, liha maitse, lambavill). Taimerakk · Koosneb rakkudest, erineb loomarakkudest ehituselt o Rakukest o Vakuoolid rakumahlaga o Kuju ja suurus väga mitmesugune(oleneb asukohast). Optimaalne on ümmargune kuju, sest soojakadu väikseim o Ainuraksed on kerakujulised Kuju järgu on kaks rühma: 1. Parenhüümsed rakud pikkus ja laius enamvähem samad 2...
kere 9 sulgedes kolvis 7 oleva kanali kus juures kolb16 avab õhu juurdepääsu kolvi 5 juures olevasse silindrisse 6. Õhurõhk liigutab kolvi 5 abil kolbi 12 mis tekitab kanalis 1 õlile siduri lahutamiseks vajaliku surve. 24 Joonis 30:Scania siduri pneumo-hüdrovõimendi. 1. Surve kanal, 2. Võimendi korpus, 3. Ühendus õli mahutiga, 4. Suru õhu väljutus kanal, 5. Peumo-võimendi kolb, 6. Silinder. 7. Järgivmehhanismi klapp, 8. Tolmukate, 9. Järgivmehhanism, 10. Sidurihoob, 11. Õhusurve kanal, 12. Kolb, 13. Tihendid, 14. Vedru, 15. Õhurõhu langetusklapp. 16. Järgivmehhanismi rõhulangetus klapi kolb. Siduri pedaali peatamisel suleb järgivmehhanismi 9 kolb 7 õhu liikumise kanalist 11 silindrisse 6. Kolvi 12 taga olevale õlile survet ei suurendata ja sidurit rohkem ei lahutata. Siduripedaali vabastamisel avatakse järgivmehhanismi 9 kolvi klapp 15 ja silindris 6 olev õhu rõhk väljutatakse läbi kanali 4
Tolmlemine Tolmlemine: tolmukapeade avanemine, õietolmu vabanemine ja sattumine emakasuudmele Isetolmlemine – mõlemasugulised, sageli kleistogaamsed õied, tolmlemine toimub ühe õie piires Risttolmlemine – valdav enamus taimi, õied mõlemasugulised või erisugulised ◦ Geitonogaamia – ühe taime piires erinevate õite vahel ◦ Ksenogaamia – võõrtolmlemine, erinevate isendite vahel Isetolmlemise vältimiseks: ◦ Dihhogaamia – tolmukate ja emakate eriaegne valmimine ◦ Heterostüülia – osadel isenditel õied pika emakakaelaga ja lühikeste tolmukaniitidega ja vastupidi Kleistogaamia oMõlemasugulised õied, mis kunagi ei avane, õies olevad tolmukad viljastavad sama õie seemnealgmed oKleistogaamsed õied kannikestel – õied asuvad maa all või mulla kõdukihis. Nii varred kui õied on pigmentideta, õied ei avane kunagi. Tolmuterade valmides painduvad need vastu emakasuuet ning viljastavad seemnealgmed
lehtedaga metsataim. Vars on 40-80 cm kõrge, püstine, lihakas, sageli klaasjalt läbipaistev, sõlmekohtadelt paksenenud. Varre ristlõikes on juhtsoonte rakud silmaga nähtavad. Lehed vahelduvad, kuni 10 cm pikad ja 5 cm laiad, piklik-munajad või elliptilised, hambulise servaga. Õied suured, kollased, 2,5-3 cm pikad, 3- või 4- kaupa rippuvatel varbadel. Ülemine tuppleht kollane, aheneb kannuseks, millesse koguneb nektar. Emakasuue avaneb pärast tolmukate kuivamist (eel-isasus), osa õisi ei avanegi, seal toimub isetolmlemine. Õitseb juunist septembrini. Viljaks on piklikud viiepesalised kuprad, mis valminult on rakumahlast pingul ja puudutamisel avanevad välkkiirelt; viljakesta sektorid keerduvad kokku ning paiskavad seemned mitme meetri kaugusele (paisklevi). Kasutamine: värked lehed on nõrgalt mürgised. Taim on botaanika õppevahendiks kooliaedades.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
