Turbasammal Turbasammal on niisketes kasvukohtades eelkõige aga rabades kasvav, roheline, punakas või pruun juurteta sammal. Turbsambla kõdunemisel moodustub turvas, keskmise kiirusega 1 mm aastas. Turbasamblal on väga suur veeimamisvõime ja ta on praktiliselt steriilne. Vars on püstine ja rohkete mitteharunenud okstega kuni 50 cm pikkune. Oksad on 25 kaupa kimbus. Viimased aitavad taimel vett koguda ja säilitada. Varre tipus moodustub okstest iseloomulik tihe "pea". Lehed on roota, koosnevad ühest rakukihist
Samblikud Allikas: Vikipeedia Samblikud on omapärane eluvorm sümbioos, mis koosneb vetikatest ja seentest. Taksonoomia Süstemaatikas arvatakse samblikud enamasti seente hulka. Samblikud arvatakse olevat ühed vanemad organismid kuival maal. Kasvukeskkond Samblikud on pinnase suhtes vähenõudlikud. Neid võib leida nii troopilistes vihmametsades kui ka toitainevaesemates kasvukohtades (lumepiiril kõrgmägedes, tundrates, kõrbetes). Suure tallusega põõsas- ja lehtsamblikud on saastuse suhtes tundlikumad kui väikese ja liibunud tallusega liigid. Samblikud on vastupidavad nii kuumale, külmale kui ka veepuudusele, kuid õhupuhtuse suhtes on nad erakordselt tundlikud. Samblikud ei talu linnades levivaid gaase, nõge ega tahma. Seetõttu saab saab samblike kadumise või säilimise jargi otsustada õhu puhtusastme üle. Seene ja vetika kooselu tasakaal on kergesti rikutav
Praeguseks on sellesse perekonda arvatud 382 liiki.Eestis on nendest teada 38 liiki, millest kaheksa on siin esmakordselt kirjeldatud. Turbasammalde uurijaid nimetatakse sfagnoloogideks. Turbasamblad teeb eriliseks nende eriti suur veeimavusvõime: veekogus turbasammaldes võib olla 10 kuni 20 korda suurem nende kuivmassist (sõltuvalt liigist). Turbasammal on väga levinud ehk kosmopoliitne perekond. Turbasamblad puuduvad vaid antarktika mandril. Põhjapoolkera niisketes kasvukohtades on turbasamblad valitsev taimerühm. Põhjapoolkeral on turbasambla liigid sageli soodes ja märgades tundra piirkondades valdavateks taimedeks. Nende levila ulatub kuni 81. põhjalaiuskraadini Põhja-Norra Svalbardi saarestikus. Lõunapoolkeral on turbasammalde liigiline mitmekesisus hoopis väiksem kui põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral on laiaulatuslikud turbasambla piirkonnad Tsiilis, Argentinas, Brasiilias, Uus-Meremaal ning Tasmaanias.
üha uusi taimi kasvatab Õiekattelehed on valged ja punakad. Taim õitseb juulis, üksikuid õisi leidub veel augustiski. Soo-neiuvaip on putuktolmneja. Teda tolmeldavad herilased. Tolmeldatud õitest arenevad sügiseks rippuvad seemnekuprad. Soo-neiuvaip eelistab kasvamiseks lubjarikka mullaga niiskemaid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab ta soistel niitudel, järvekallastel ja teistes inimtekkelistes kasvukohtades. Kasvada saab soo-neiuvaip vaid seal, kus kõrgemad niiskuslembesed taimed, pole võimust võtnud. Eestis on soo-neiuvaip sagedam Lääne- Tema kasvukohad võivad hävida võsas- tumise ja kuivenduse tõttu. Soo-neiuvaip on Eestis III kategooria kaitsealune liik. Keelatud on tema kahjustamine, korjamine
Samblad Samblaid uurib brüoloogia. Sammaltaimede ehitus keha- tallus juurte asemel risoidid väikesed puuduvad juhtkimbud, tugikoed. Õhulõhed vaid tallusel ja eoskupardel Paljunemine- vegetatiivselt ja suguliselt. Jagunemine kõdersamblad (põldkõdersammal, kollane nõelsammal) helviksamblad (harilik helviksammal) lehtsamblad (metskäharik, harilik karusammal) Sõnajalgtaimed Soontaimed Elavad niisketes kasvukohtades Elutsükkel suguliselt ja vegetatiivselt siis- risoomi abil. Paljasseemnetaimed Ehituse iseärasused Seemnealgmed katmatult seemnesoomustel Peamiselt puud ja põõsad Suguline paljunemine Rühmad (jagunemine) Palmlehikud Hõlmikpuud Vastaklehikud Jugapuud Okaspuud Õistaimed Õis ja sellest areneb vili Täiuslikumad juhtsooned Enamike liike on heitlehised või suvehaljad Kaheidulehelised Idus kaks lehte Sammasjuurestik Sulg-või sõrmroodsed Üheidulehelised
..5 mm suured. Valmivad augustis või septembris. Leht: Piklikmunajad südaja alusega helerohelised kaarroodsed lihtlehed. Asuvad vahelduvalt varre ülemisel kolmandikul lühikesel rootsul. Õitsevatel vartel on kaks, teistel üks leht, rudimendina võib esineda ka kolmas leht. Lehe pikkus on 3...10 cm ning laius 1,5...5,5 cm. Leherood ja -roots on veidi karvased. Paljunemine: Paljuneb peamiselt risoomi abil, harvem seemnetega. Kasvukoht: Kasvab niiskemates kasvukohtades: laane-, palu-, salu-, lodu- ja rabametsades ning puisniitudel rohurindes põõsaste varjus. Külmakindel. Mürgistusnähud: oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, nõrkus, südamehäired, pulsi kiirenemine. Rasketel juhtudel teadvus kaob ja saabub surm. HARILIK MAAVITS Solanum dulcamara Rahvapärased nimed: jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi
Kui sügisel päevad lühenevad väheneb ka klorofülli hulk lehtedes ning ülekaalu saavutavad teised värvid. Seejärel lehed langevad. Taimestik: Segametsa aladel kasvab kõrvuti lehtmetsadega ka okasmetsi. Seega on tegemist siirdealaga leht ja okasmetsade vahel. o Puurinne ülekaalus on tamm, pöök, vaher, pärn, saar, jalakas, kastan, pähklipuu, Ameerikas ka hikkoripuu o Madalam puurinne koosneb peamiselt kasest, haavast ja pajust o Paremates kasvukohtades esineb põõsaid sarapuu, kuslapuu, rododendron jt o Rohu ja samblarinne on rikkalik Puud: o Pöök o Hikkoripuu o Vaher o Paju Põõsad: o Sarapuu o Kuslapuu (marjad mürgised) o Rododendron Loomad: o Tüüpilisemad on seemnetest, pähklitest,tammetõrudest ja ka kõigesööjad imetajad o Kiskjaid ja ulukeid on küttimise ning tiheda asustuse tõttu väheks jäänud o Linnud on enamasti seemnetest ja pähklitest toituvad, nad
Kerajas, algul punane, valminult oranzikaskollane, läbimõõdult umbes 1,5 cm. Luuseeme on võrdlemisi suur (kuni 1,5 mm), sile. Maapealne vars on püstine, ogadeta, lühikarvaline ja veidi näärmeline. Paljunemine Paljuneb peamiselt vegetatiivselt risoomi abil, vähem seemnetega. Seemneid levitavad linnud. 3 Kasvukoht Levinud põhjapoolsetel aladel kõikjal ümber põhjapooluse kuni soode lõunapiirini ekvaatori suunas.(Lisa 3) Eestis kasvukohtades sage. Kasvab rabas (eriti servaaladel), siirdesoos ja soometsas, sageli massiliselt. Kasvab meil vaid toitainetevaestes kohtades. Maitsev mari mitmetele loomadele, näiteks sookurele, karule. Kasvab harilikult koos turbasamblaga, samuti vaid seal, kus kasvab ka mände. Lisa 3 4 Kasutamise viisid
JÕHVIKAS Kõik ilmselt tunnevad jõhvikat ja on seda haput marja ka maitsnud. Kuid harva teatakse, et jõhvikamarjad kasvavad puittaimede küljes. Veelgi imelikum võib tunduda tõsiasi, et jõhvikataim on tegelikult kääbuspõõsas. Pole ju tema välimusel mitte midagi ühist põõsaga, pigem sarnaneb liaaniga. Aga nii see on. Jõhvika peened, paremal juhul vaid paari millimeetri jämedused varred on esimesel aastal rohtsed, kuid teisel eluaastal puituvad. Nagu paljudele suurtele põõsastele ja puudelegi kohane, nii hakkab ka jõhvika varre koor vanemas eas kestendama ja eraldub väikeste tükikestena. Nagu aias kasvavate marjapõõsaste mullaga kattunud oksad võtavad juured alla, nii võtavad ka jõhvikavarred. Ainult et jõhvika kasvukohtades ei ole mulda. Nii peab jõhvikas oma väikesed juurekesed suunama paksu turbasamblakihti. Kuid sellise eluga on jõhvikas meie taimede hulgas üks paremini kohastunuid. Ta saab kõik e...
päiksekiirgus, varjus väheneb rohttaimede osakaal. Kui läheduses kasvab kuuski, võib tekkida looduslik uuendus. Kuused pikemaealised, lehtpuud ei talu varju, mistõttu langevad välja. Kuusk asendub lehtpuudega taas peale mingit kardinaalset muutust: lageraie, tulekahju vms. Puistu arengut võimalik suunata hooldusraiete abil. Männi vaheldumine lehtpuudega Mänd võib vahelduda lehtpuudega männi jaoks viljakamates kasvukohtades. Ekstreemsetes kasvukohtades ei suuda lehtpuud uueneda. Lehtpuud noorena kiiremad kasvama kui männid. Mänd võibki välja surra, kuna ei suuda kasvada vana metsa turbe all. Männi vaheldumine kuusega Vaheldumise põhjused on nende liikide bioloogilised erinevused: mänd valgusnõudlik, võimeline kasvama mitmesugustel muldadel, tormikindel, sügava juurestikuga. Kuusk kannatab varju kuid on nõudlik mulla viljakuse ja niiskuse suhtes, kannatab enam tormikahjustuste läbi.
Ehkki puude väljalangemine toimub kogu puistu eluea vältel, on see eriti intensiivne just noores eas: kiirekasvulistel lehtpuudel vanuses 10-15 aastat; okaspuudel vanuses 20-30 aastat. Puistu isehõrenemine on tingitud puudevahelisest olelusvõitlusest. Puude väljalangemises etendab peamist osa looduslik valik. Välja langevad eelkõige need puud, mis antud tingimustesse vähem sobivad. Loodusliku valiku suund erinevates kasvukohtades võib olla erinev: - viljakates kasvukohtades on määrav kasvukiirus; – ekstreemsetes kasvukohtades (raba) on määravaks kohastumine ebasoodsate tingimustega (liigniiskus, madal pH, kuivus). Kasvuklassid I klass- ülevalitsevad. Kõige kõrgemad puud puistus, enamasti jämeda tüve ja suure võraga. Nende latv ulatub kõrgemale üldisest võrastikust. Raieküpses puistus moodustavad sellised puud 20-25% tagavarast. Eriti tugeva kasvuga puud, sageli okslikud ja puit madala kvaliteediga
rinne. Kuna lehtpuud on küll kiirekasvulisemad, aga samas lühiealisemad kui kuusk, siis 60-70 aasta vanuses puistus lehtpuude kasv seiskub, kuused aga kasvavad edasi, moodustub kuuse-lehtpuu segapuistu. Kuusik viljakas kasvukohas on püsivam kooslus nn. kliimakskooslus. Kuusk asendub lehtpuudega taas peale mingit kardinaalset muutust: lageraie, tulekahju vms. Männi vaheldumine lehtpuudega Mänd võib vahelduda lehtpuudega männi jaoks viljakamates kasvukohtades (jänesekapsa, mustika kasvukohatüübid). Ekstreemsetes kasvukohtades ei suuda lehtpuud uueneda ja seal puuliikide vaheldust ei saa ka toimuda. Männi asendumisel lehtpuudega viljakamates tüüpides ei ole põhjuseks mitte hiliskülmad ja päikesepõletus, vaid erinev kasvukiirus noores eas ja konkurentsivõime rohttaimede suhtes. Lehtpuud on esimestel kasvuaastatel palju kiirema kasvuga kui mänd ja nende edasist kasvu ja arengut ei suuda
Pikkus 4¼7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat. Tüvi on tavaliselt sirge, ülemises osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8¼10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga. Kuival pinnasel kasvades on juurestik sügavale ulatuva peajuurega ja rohkete horisontaalsete külgjuurtega. Niisketes kasvukohtades (soodes) on juurestik rohkem pinnalähedane. Harilik mänd Kasvukoht Mändi võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Nii on mänd peaaegu ainuke puu kuivades nõmme- ja palumetsades ning rabades. Ainukeseks piiravaks teguriks võib tema kasvule saada valgusepuudus. Seetõttu me ei kohta mändi hämara kuuse- või lehtmetsa all
osa seeni on mikroskoopilised. Rohkelt on neid mullas ja maapinnal kõdus. Paljud seened on roht- ja puittaimede parasiidid, osal neist on suured viljakehad, mida võib näha puutüvedel ja kändudel, osa seeni aga moodustab koos teiste organismidega samblikke. Pärmseened vajavad suhkrurikast keskkonda Pärmseened on erinevalt teistest seentest üherakulised ning neil pole niidistikku. Nende rakud on ümara kujuga ning rakukestata. Pärmseened on levinud suhkrurikastes kasvukohtades, nt sobivad neile puude mahl ja puuvuljad. Suhkrut lagundades saavad nad eluks vajalikku energiat. Suhkrute lagunemist hapnikuvabas keskkonnas nimetatakse käärimiseks. Suhkrute käärimisel tekivad alkohol ja süsihappegaas. Seetõttu on pärmseened leidnud laialdast rakendust toiduainetööstuses. Kuidas pärmseened paljunevad? Pärmseentel on peale eoste moodustamise veel üks paljunemisviis, pungumine: pärmirakk puhetub ja tema küljelt sopistub välja väiksem tütatrakk. Rakud võivad
Kuivades kasvukohtades võib jätta kase alles, sest kask vähendab tuleohtu, tagab vajaliku liituse ja parandab mullaviljakust. Põdrakahjustuste ohuga aladel tuleb valgustusraiet vältida seni, kui männi keskmine kõrgus on 3-4 meetrit. 10-20 aastases puistus tuleks välja raiuda ka ,,hundi" tüüpi männid ja tuleviku puid võib ka sellel ajal laasida. Külvikultuurides tuleks jätta külvilapile alles üks suurim puu. Kordusperiood viljakamates kasvukohtades on 5-7 aastat 2 korda, halvemates 1 kord. 12. Harvendusraie eesmärk on metsa väärtuse tõstmine metsa tiheduse ja koosseisu reguleerimise teel ning lähitulevikus puistu diferentseerumise käigus väljalangevate puude puidu ärakasutamine. Harvendusraie 20-40 aastases puistus : · täius ei tohiks langeda alla 80 % (70%); · ,,hundi" tüüpi puid võib välja raiuda, kuid parem oleks, kui see oleks varem tehtud;
sanglepp annab lihale kauni läike ja hea maitse. Lõpuks võib teda ka niisama kütteks kasutada, kuid kes seda raatsib, sest igast puuhalust võib ka midagi huvitavad nikerdada, kuna must lepp sobib pehme ja hästi töödeldava puidu tõttu selleks suurepäraselt. Sarapuu Kasvuvormilt on sarapuu kuni paarikümnetüveline kõrge põõsas, mille keskmine kõrgus on harilikult 2-3m kuni 6m. Meie viljakates salumetsade avatud kasvukohtades või aias kasvades võib põõsa kõrgus ulatuda 8-9m. Sarapuupõõsas kasvab jõudsasti just esimestel eluaastatel, viljakandvus algab 5.– 6. aastast, kuid rikkalikumalt hakkavad põõsad pähkleid kandma 10.–15. aastast alates, istandikes kestab viljakandvus umbes 30 aastat. Sarapuupõõsas koosneb tüvedest.Tavaliselt saavad tüved paarikümne aasta vanuseks, harva ka kuni 80- aastaseks, põõsas tervikuna elab aga paremal juhul üle 100 aasta. Tüvede
vaske ning boksiiti. Puusöe varusid on hetkel umbes 6,4 miljardit tonni. Maagaasi u 12,4 miljardit kuupmeetrit. Kivisütt on u 1 miljard tonni. Tööstus Põhiline tööstusala, kus töötab kõige rohkem inimesi, on tekstiilitööstus. Suurimad tehased asuvad puuvilla istanduste juures. Tööstus Üks juhtivamaid on tubakatööstus, mis asub põhiliselt Musta mere ääres. Samuti suhkru tootmine suhkrupeedi kasvukohtades sisemaal. Tubakataim Suhkrupeet Tööstus Türgi on KeskAasia juhtiv terasetootja ja katab enamiku oma riigi terasevajadusest ise. Väiksemamastaabiline rauatootmine toimub paljudes piirkondades. Haridus Kui lapsed saavad 6 aastaseks võivad nad minna kas avalikku või privaatlasteaeda. Ka põhikoole on kahte tüüpi avalikke ning privaatseid. Põhikool kestab 8 aastat ning on mõeldud lastele vanuses 715 a.
metsa raiumise käigus). Metsise maapinnale kaabitud pesas võib olla 4–11 kreemikat muna. Pojad kooruvad juunis ning on võimelised juba nädala vanustena lendu tõusma. Toitumine Metsis sööb talvepoolaastal peamiselt männiokkaid, aga ka erinevate puude ja põõsaste pungi. Suvel laieneb dieet oluliselt valgurikkamate lehtede (näiteks haab ja paju) ning võrsete poole. Metsiste pesakondi võib kõige sagedamini kohata mustika kasvukohtades, kus pojad toituvad esialgu mustikalehtedel elavatest putukavastsetest, hiljem ka mustika lehtedest ja marjadest. Koredada toidu seedimise hõlbustamiseks, on metsisel tarvis neelata väiksemaid kivikesi- gastroliite. Selle kombe tõttu võib metsiseid sageli kohata kruusateedel. Kaitse Kunagi tavalise metsise arvukus hakkas Eestis oluliselt vähenema XIX sajandil, mil liik suri välja näiteks Saaremaal
..200 taime, millest jätkub 0,5...1 tunniks. Enne istutamis tuleb potitaimi kõvasti kasta, et turbatuub oleks veest läbi imbunud. Kultuurihooldus: Hooldusviise on väga mitmesuguseid olenevalt kasvukohatingimustest ja kahjustajate esinemisest: kultuuri täiendamine, rohu niitmine, kulu kõrvaldamine, mulla kobestamine, multsimine jne.... Männikultuuride puhul kultiveerimisviisi ja hooldamisvajaduse sõltuvus kuuse esinemises endise või naabermännikus ja selle boniteedis. Väga kuivades kasvukohtades (loo- ja nõmmemetsades) tuleb kultiveeritud taimede ümbrust multsida kohapealse või juurdetoodud materjaliga kuivamisohu vähendamiseks. Eriti hea on selleks saepuru, mis hoiab niiskust, on hele ja seetõttu soojeneb ise vähe ning lagunemisel tüsendab taimeümbruse orgaanilist kihti. Samasugust tegevust on vaja niisketel ja märgadel liivsavi- ja turvasmuldadel, et kaitsta väiksemaid puutaimi külmakohrutuse eest kevadel ja sügisel
Kaubanduslik nimetus: ameerika pähkel Sugukond: pähklipuulised (Juglandaceae) Liikide arv perekonnas: 21 liiki, neist Euroopas 1 liik Sarnased liigid: Euroopa pähkel Leviala: USA idaosa, Kanada I. Puuliigi üldkirjeldus Must pähklipuu (lad k. Juglans nigra), teise nimega Ameerika pähkel on üks haruldasemaid ja hinnatumaid lehtpuid. Ameerika pähkel kasvab tavaliselt 20-27 meetri kõrguseks, parimates kasvukohtades isegi 40 meetri kõrguseks. Ilma oksteta silindrilise tüve kõrgus on 8-18 meetrit. Tüve läbimõõt on tavaliselt 0,6-1,2 meetrit, kuid heades kasvutingimustes võib ulatuda kuni 2 meetrini. Lülipuit on tavaliselt tume šokolaadipruun, tihti lillaka või punaka varjundiga. Maltspuit on hele (kahvatukollane) kuid aurutades muutub peaaegu sama tooni lülipuiduga. Must pähklipuu on sitke, mõõdukalt vastupidav, kerge sillerdava läikega puit. Ta on ühtlase
kasvatamist oma tarbeks, nii avamaal kui hoone lõunaseina ääres. Avamaal saab kasvatada varavalmivaid sorte, millel ka võrsed suve jooksul hästi valmivad (korgistuvad), et talveperiood edukalt üle elada. (Kivistik, 2014). VIINAPUUD KODUAIAS ILU- JA MARJATAIMENA Ilutaimedeks, millelt ühtlasi oma tarbeks ka marju saab, on soovitatav istutada kauni lehestikuga külma- ja haiguskindlaid sorte, nagu sort `Zilga'. Kiirekasvulise liaanina saab viinapuud kasutada päikesepaistelistes kasvukohtades ka inetute müüride ja seinte varjamiseks (Kivistik, 2006). Kasvukoht. Koduaias kasvatamiseks sobib viinapuudele kõige paremini hoone lõunapoolne seinaäär, mis on kogu päeva päikesele avatud. Eriti head on kiviseinad ja -müürid, mis koguvad endasse päeva jooksul päikesesoojust. Sobivad ka hoonete edela-, 2 loode- ja kaguküljed
liigilise koosseisu kujundamine. Kuni 10-aastases puhtmänninoorendikus valgustusraiet ei tehta, viljakatel kasvukohtadel alustatakse valgustusraiega 3-4 aastasel. Kui noorendikus esineb lehtpuid, tuleb välja raiuda kindlasti kask, haab ja varjavad põõsad. Haab tuleb alati välja raiuda, sest ta on männi-pigirooste vaheperemees. Lehtpuid võib jätta kasvama grupiti ja sedasi, et need ei takistaks männi kasvu. Kuivades kasvukohtades võib jätta kase alles, sest kask vähendab tuleohtu, tagab vajaliku liituse ja parandab mullaviljakust. Põdrakahjustuste ohuga aladel tuleb valgustusraiet vältida seni, kui männi keskmine kõrgus on 3-4 meetrit. 10-20 aastases puistus tuleks välja raiuda ka ,,hundi" tüüpi männid ja tuleviku puid võib ka sellel ajal laasida. Külvikultuurides tuleks jätta külvilapile alles üks suurim puu. Kordusperiood viljakamates kasvukohtades on 5-7 aastat 2 korda, halvemates 1 kord.
karbamiidi või 15 g ammooniumsalpeetrit 1 m² kohta). Ehkki porgand on juurviljadest üks põuale vastupidavamaid, reageerib ta kuival ajal hästi ka kastmisele. Enne juulikuud ei ole meie oludes siiski tavaliselt porgandit vaja kasta. Kahjuritest on tülikamad porgandi - lehekirp ja porgandikärbes. Mõlema kahjustuse vältimiseks on olulise tähtsusega kultuuride (vilja-) vaheldus. Porgandikärbest esineb vähem tuultele avatud kasvukohtades. Ka porgandi - lehekirbu kahjustus on suure puudega varjatud kasvukohtades, eriti okaspuude ligiduses. Tõhusat kaitset mõlema kahjuri vastu pakub porgandikülvide katmine kattelooriga. Vajaduse korral tuleb viimase abinõuna rakendada keemilist tõrjet. Porgandi kasvuperioodi pikkus tärkamisest kuni tehnilise küpsuseni on varajastel sortidel 80 - 100, hilistel 120 - 150 päeva. Seega hakkavad varakult külvatud varajased sordid
6.Paljud huulõielised sisaldavad eeterlikke õlisid, parfümeerias kasutatakse nt. lavendlit, rosmariini, patsuli-pogosteemonit ehk patsulipõõsast ja muskaatsalveid. Tehnilist õli saadakse lallemantsiast ja perillast, tee- ja maitsetaimedena kasutatakse iisopit majoraani, melissi, münti, naistenõgest, vürtsbasiilikut, piprarohtu, liivateed jpt. taimi. Paljud huulõielised on ravimtaimed nt. iminõges, liivatee ja münt. Eestis kasvab niiskeis ja ka parasniiskeis kasvukohtades tihashein, maajalg, käbihein, koldnõges, käbihein jpt. Kuivades kasvukohtades kasvab väikest nõmmemünti, punet ja liivateed. Prügi ja umbrohutaimed on südamerohu, iminõgese ja kõrviku liigid. SUGUKOND: mailaselised (Scrophulariaceae) 1. kuuluvad kaheiduleheliste taimede hulka, iminõgeselaadsete seltsi. Sarnane huulõieliste sugukonnale. 2.Maailmas ligi 3000 liiki, varem pakuti ka 5000 liiki. 3
värvusega. Iiris õitseb kesksuvel juunis ja juulis ning on siis luhad täis siniseid õlilaikusid. Eesti suuremad kasvukohad asuvad Lääne-Eesti soisel rannaniitudel, Soomaal ja Emajõe luhtadel. Niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) Niidu-kuremõõk kasvab niisketel niitudel, puisniitudel ja luhtadel. Soomaal leidub peamiselt Lemmjõe äärsetel väiksetel luhaaladel. Halliste puisniidul ja üksikutel Tõramaa jõe äärsetel luhaheinamaadel. Armastab kasvada enamasti varjukamates kasvukohtades, mis ei ole otseselt avatud tuulele ja päikesevalgusele. Taim on püstise, kuni 60cm kõrguse varrega. Lehed on lineaalsed, kitjad ja tipus teritunud. Õied paiknevad tipmises ühekülgses õisikus. Värvuselt on õied punased, sinaka varjundiga. Soomaal, Lemmjõe kaldal on leitud üksikuid valgete õitega isendeid. Niidu-kuremõõk õitseb südasuel ning suve teisel poolel. Rõõmsalt säravad gladiooli õisi võib leida juulis augustis.
Seega on tegemist siirdealaga leht- ja okasmetsade vahel. Lehtmetsavööndi metsades on puurindes ülekaalus tamm, pöök, vaher, pärn, saar, jalakas, kastan, pähklipuu, Ameerikas ka hikkoripuu. Lääne-Euroopas, kus on niiskem kliima, on ülekaalus pöögi- ja kastanimetsad. Kesk- ja Ida-Euroopas, kus on kuivem kliima, on aga ülekaalus tammikud. Lehtmetsade kõige kõrgema rinde moodustavad eespool nimetatud puud. Madalama puurinde moodustavad peamiselt kased, haavad, pajud. Paremates kasvukohtades on rohkesti põõsaid - sarapuu, kuslapuu, rododendron jt. Rohu- ja samblarinne on rikkalik. Selles vööndis on rohkesti inimeste poolt kujundatud või tekitatud taimekooslusi, kuna leht- ja segametsade kliima on inimesele soodne ja mullad sobivad maaharimiseks. Ka Eesti asub leht- ja segametsade levikualal. Selliste puude eripäraks on nende värvikirevus ja see, et enne talve klorofülli hulk lehtedes väheneb ja ülekaalu saavutavad teised pigmendid. Seejärel lehed langevad.
ehitud puust. Vahtra kuni paarikümne sentimeetri pikkused suured teravalt viiehõlmalised lehed, mis suvi läbi on vaguralt kandnud oma silmapaistmatut tumerohelist rüüd, avavad nüüd äkitselt endas peituva kirka värvipaleti. Selles, et vaher meil metsas kasvada ei taha, pole süüdi mitte jänesed ja metskitsed, kes küll meelsasti vahtra võrseid söövad, ega ka inimene, kes himustab vahtra väärtuslikku tüvepuitu, vaid vahtra enda nõrkus olelusvõitluses: sobivates kasvukohtades jääb ta alla teistele, valguse ja ruumi suhtes vähem nõudlikele ning kiirema kasvuga puuliikidele. Hoolimata sellest, et vaher uueneb hästi seemnest ja kännuvõsust ning kasvab esimestel aastatel kiiresti, ei suuda ta siiski kaaspuuliikidega sammu pidada ning end puistu esimesse rindesse trügida. Vahtra vähest konkurentsivõimet näitab ka tema keskmine kõrgus puistus ja üksikpuuna pargis: kui metsas on
Mägedes on kasvukoha maksimaalsed kõrgused järgmised: Harzi mäestikus 1000 m, Sudeetides umbes 1100 m, Karpaatides 1500 m ning Alpides kuni 2210 m. Levila põhja- ja idaosas kasvavad kuused taluvad talvel külma kuni 52 °C. Samas on puu tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes, eriti levila lääneosas, kus külma esineb sageli pärast pungade puhkemist. Eriti ohtlikud on hiliskülmad noortele puudele. Külmakahjustusi esineb kõige rohkem madalates kasvukohtades. Kahjustunud okkad tõmbuvad hiliskevadel pruuniks või mustaks. Metsaservadel või pärast raiet võivad lõunasuunalistel külgedel kasvavad kuused jääda õhukese koore tõttu päikesepõletusest tingitud koorepõletikku, mis põhjustab koore kuivamist ja eraldumist. Väga hea varjutaluvus võimaldab väikestel kuuskedel suuremate puude varjus kasvada, mis omakorda aitab külma- ja kuumakahjustusi vältida. Harilik kuusk kasvab mitmesugustel värsketel ja niisketel muldadel, alates
Biolooogia Sammaltaimed: Brüloogia- samblaid uuriv teadusharu Tallus-taimkeha, mis ei ole eristunud lehtedeks ja varteks.Täidab nii lehtede kui varte funktsiooni. Risoidid-kinnitusfunktsiooni täitvad niitjad ,,juured". Miks samblad ei saa kasvada suureks? V: Vesi liigub koos selles lahustunud ainetega sammaldes aeglaselt, neil pole juhtkimpe. Vähe võimalusi reguleerida vee aurumist. Pole puitunud rakukestaga tugikudesid, mis võimaldaksid varsi püsti hoida. Kuidas liigub sammaldes vesi? V: Imavad kogu keha pinnaga, kapillaarselt. Vee liikumine toimub pindmiselt. Kuidas samblad levivad? V: Vegetatiivselt, talluse või varre harunemise teel, äramurduvate lehetippudega. Suguliseks paljunemiseks vajavad samblad vett, sest viburitega isassugurakud saavad emassugurakkudeni jõuda vaid veekeskkonnas. Tunnused: *puuduvad õied *puuduvad juured *puuduvad juhtsooned *puuduvad tugikoed *tundlikud saastasuse suhtes. Jaotuvad kolme hõimkonda: kõdersam...
tõttu kadakamarjadeks. LEVIK JA KASVUKOHAD Hariliku kadaka väga suur levila asub Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni steppideni,idaskuni Jaapani saarteni, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal ja Islandil. Lõuna suunas ulatub levila Pakistani ja Nepaalini, Põhja-Ameerikas 30° põhjalaiuseni. Harilik kadakas kasvab sageli lagedatel aladel mere ääres, loopealsetel, nõmmedel, soostunud aladel jm. Muldadest on kadaka kasvukohtades sageli esindatud paesed loomullad, happelised liivmullad. Mõnel pool, näiteks Kassari klibustel rannanõlvadel, on kadakas üllatavalt elujõuline ja katab kogu maapinna tiheda kadakametsaga. Selles kohas ei paista tiheda okastiku vahelt õieti valgust maapinnale ja niimoodi tõrjub kadakas välja kõik teised taimed. Et selle juhtumist takistada, korraldab näiteks Eesti Looduse Fond igaastaselt läänerannikul ja saartel kadakaharvendustalguid. Kadakal eristatakse nelja alamliiki.
vaatepunkti, kuna nad on üheks oluliseks toiduallikaks. Kalad puutuvad suuremas koguses mürgiste ainetega kokku lahtedes ja suudmealades, mitte avamerel, kus naftat surmavas koguses ei leidu. - Taimestik Taimede kokkupuutumine naftasaadustega on probleemiks kõikidele kaldajoone läheduses ja vees elavatele eluvormidele. Meres ulatub taimestik kuni kümne meetri sügavuseni, seetõttu on suurem reostuse mõju madalikel ja kõvapõhjalistes kasvukohtades, kus elustik on liigirikas ja isendirohke. Mürgiste ainetega määrdumine ning imendumine on ohtlik nii taimedele endale, kui ka neist toituvatele loomadele. - Linnud Merelindudele on naftaga kokkupuutumine eriti ohtlik, kuna väiksemadki õlikogused võivad põhjustada linnu alajahtumise, uppumise, nälga suremise või õlimürgituse. Oht on kõige suurem kaldaäärsetele isenditele ning lindude pesitsus ja puhkealadele.
Eestlane on pidanud tamme pühaks puuks, püsivuse ja vastupidavuse sümboliks. Sestap on hoitud vanu rahvapärimustega seotud või muul põhjusel tähendust omavaid puid ning metsasalusid, eriti hiiemetsi. Meie praegustes loodustingimustes nõuab tamme kasvatamine vaeva ja hoolt. Teatud kogemused ju on, kuid siiski pole täielikku õpetust tammemetsade majandamiseks seemikutest kuni täisealiste ja põlismetsadeni erisugustes, tammele sobivates kasvukohtades. Veel pole päris selge ka see, kuidas paremini hoida meie põlistammesid ning -tammikuid. Hilisem kliima jahenemine aga andis eelise lehtpuude põhilisele konkurendile kuusele. Tunginud esmalt tammikute ja teiste lehtmetsade alarindesse, tõrjus ta nad pikkamööda välja. Tamm ise on osutunud aga hinnatud tarbepuuks. Eestis on ka palju okaspuid. Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised
maha niita.taime vars on rohkelt harunenud ja kogu taim on veidi punakas. Vaid harva leidub kuivemates kohtades kollakasrohelisi kamarasetaimi. Eriti tumepunased on kamarase ülemised lehed, milledest muide osa kuuluvad õite juurte. Ka õied ise on tumepunased. Samuti võib koheselt märgata taime korrapärasust: kamarase õied on pikkades ühekülgsetes kobarates ja lehed asetsevad varrel vastamisi. Aas-rebasesaba · Rebasesaba kasvab looduslikes kasvukohtades, kasvatatakse ka kultuurpõldudel.Aas- rebasesaba eelistab niiskemaid niitusid. Kuid peale niiskuse vajab see taim veel head mulda, kus oleks rikkalikult toitaineid. · Rebasesaba ilusaid õisikuid võime teeservadel ja niitudel kohata juba mai lõpus ja juuni alguses. Moodustabkorrapärase rullikujulise tähisõisiku.Õisik muutub tipu suunas aegamööda peenemaks. Harilik kastehein · Kasteheinadel on pähikud on üheõielised. Tema pähikud on
just kontinentaalsele kliimale iseloomulik kuiv õhk vegetatsiooniperioodil. 3 LEVIK JA KASVUKOHAD Harilik kuusk on levinud peaaegu kogu põhjapoolses Euroopas (puudub näiteks suuremal osal Saksamaa territooriumist) ja suurel alal Aasias. Eestis on kuusk tavaline metsapuu. Ta on nõudlik mullaviljakuse suhtes, tundlik kevadiste hiliste külmade suhtes ja üsna põuatundlik. Kuusk on varjutaluv puu ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub välja teisi puuliike nagu mändi, kaske ja teisi puid. Kuusest veel varjutaluvam puuliik Eestis on jugapuu. Talvede suhtes on kuusk vägagi külmakindel. 4 PALJUNEMINE Harilik kuusk tolmleb mais. Isaskäbid on 1-2,5 cm pikad, algul punakad, kuid pärast tolmlemist kollakad. Emaskäbid on 8-16 cm pikad ja läbimõõdus 3-4 cm, värvuselt algul punased või rohelised, valminult aga helepruunid. Seemned valmivad ja varisevad sama aasta sügisel.
horisont, mis on seotud mulla ja kogu metsaökosüsteemiga. Kõdu on vaheastmeks varise (orgaanilise aine) ja sellest moodustuva huumuse vahel. Vastavalt lagunemise iseloomule eristatakse: Fermentatiivsed metsakõdud - viltja ehitusega, seenniidistikuga seotud. Detriitsed metsakõdud - purujad, üksteisest eraldatud mitmesuguses lagunemisastmes taimejäänuste, amorfse kõdu ja mulla mineraalosa segu, juurestatud alustaimestiku poolt. Märgades kasvukohtades tekkinud tüsedat metsakõdu (tüsedus 10-30 cm) nimetatakse turvastunud metsakõduks. Kui orgaanilise aine kihi tüsedus on aga üle 30cm on tegemist turbaga ja vastavalt ka turvasmullaga. Kõdu kaitseb mulda erosiooni eest, mis on eriti oluline nõlvadel. Kõdu on suure veemahutavusega. Kõdu lagunemise kiirus oleneb mikroorganismide, mullafauna ja -floora koosseisust ja nende elutingimustest, millest tähtsamad on: 1) õhustatus; 2) kõdu koostis; 3) niiskus; 4) temperatuur.
..5) · veidi rodode granuleeritud eriväetist Ka istutusele järgnevatel aastatel on rodosid vaja väetada happelise komposti ning rodoväetisega. Juhiseid rodode kasvatamiseks ning istutamiseks: · Jälgi, et istutamisel ei satuks taime juurekael sügavamale, kui ta oli enne · Suvehaljaid rodosid tohib istutada täisvalgusesse, igihaljad vajavad poolvarju · Igihaljaid rodosid kahjustab talvine põud, järelikult on neid päikesepaistelistes kasvukohtades talveks vaja katta · Rodosid peab väetama, kuid üksnes rodode eriväetisega. Ei mingit lämmastikväetist, sõnnikut ega virtsa. Sobib hapu kompost ning peaaegu mullaks kõdunenud sõnnik. · Rodod on substraadi läbikuivamise suhtes väga tundlikud ning vajavad ka küllalt kõrget õhuniiskust, eriti igihaljad rodod. Seetõttu on neid vaja sageli kasta, kuid mitte lubjarikka kareda veega. On hea kasutada vihmavett. Substraadi läbikuivamise eest kaitseb mults,
spermatosoididega areneb sügoodist sprogoon. See kujutab endast lühikese jalaga eoskupart, mis kinnitub haustori abil gametofüüdile. Eoskupra sees tekivad haploidsed eosed ja elateerid pikad spiraalselt paksenenud seinaga steriilsed rakud, mis aitavad eostemassi kobestada ja paiskavad selle eoskuprast välja. Soodsates tingimustes areneb eosest eelniit. Selle tipmisest rakust kasvab uus helviku tallus. Helvikud on laialt levinud. Kõige sagedamini võib neid leida niisketes kasvukohtades: järvede ja jõgede kallastel, jäärakutes ja niisketes metsades rohu sees. · II- KLASS LEHTSAMBLAD. Umbes 2/3 maailma sammastikust. Liike umbes 25 000. paljud liigid on levinud põhjapoolkera parasvöötmes ja polaaraladel. Tundra, soode ja metsade taimkattes domineerivad nad suurtel maa-aladel, avaldades suurt mõju pinnase niiskusesisaldusele. Gametofüüt kujutab endast püstist telge kauliidi, mis on kaetud lehetaoliste väljakasvete fülloididega
pikkus, põua- ning külmakindlus jm.). Järelikult vastavad ühtede isendite omadused olemasolevatele tingimustele paremini. Need isendid omavad eeliseid ellujäämiseks ja järglaste andmiseks. Milline genotüüp on kohasem ja jätab järglasi, selle määravad keskkonnatingimused. Loodusliku valiku osa kajastub puistutes kõigepealt noorte puude väljalangemises: välja langevad esimeses järjekorras need puud, mis olemasolevates tingimustes on vähem vastupidavad. (näit. viljakates kasvukohtades pääsevad mõjule puud, mis on pärilikult kiire kasvuga ja liigniisketes kasvukohtades (raba) need, mis on resistentsed liigniiskuse suhtes). Põuastel kasvukohtadel hukkuvad kõigepealt isendid, mis on põua suhtes tundlikud. Seal, kus levivad seenhaigused, hukkuvad nendele haigustele vastuvõtlikud isendid (see paistab eriti silma männi-pudetõve ja -pigirooste esinemise korral). Lähtudes puude diferentseerumisest puistus on metsateadlased püüdnud neid klassifitseerida.
hispidus · Perekond seanupp · 15-50 cm · Õisikuid varre otsas alati üks. Kogu taim karedakarvane, luubiga vaadates on karvad 2-3 harulised. · Õitseb juuni-august · Kasvab niitudel Harilik võilill Taraxacum officinale · Perekond võilill · 5-80 cm · Väga mitmesuguse lehekujuga. Eristatud rohkesti pisiliike, mis omavahel on äravahetamiseni sarnased. · Õitsem mai-juuli · Kasvab mineraalpinnasel väga erinevates kasvukohtades Harilik vesikanep - Eupatorium cannabinum · Kuulub vesikanepite perekonda · Kasvab 30-110 cm pikaks · Kasvab tihti kogumikena või lausalise kõrge ja tiheda väljana. Ainult lehed sarnanevad kanepiga. · Kasvab niiskel pinnasel metsade servades ja niitudel, õitsedes juulist semptembrini. Levikult tavaline liik. Harilik karutubakas Pilosella officinarum · Kuulub karutubakaliste perekonda · Kasvab 5-40 cm · Taime lehel alaküljed on
Värvilt on samblikud hallikad, rohekad või pruunikad, harvem kollakad.Samblikutel ei ole lehti, juuri ega varsi. Varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha kutsutakse 6 talluseks ehk rakiseks.Samblikud on nagu väikesed käsnad, mis imevad endasse kõik, mis on vihmavees lahustunud, ning hoiavad seda siis ka kinni. [3] Lisa 1. 4.1.2 Samblike toitumine. Samblike suur vastupidavus igasugustes kasvukohtades tuleneb sellest, et nad koosnevad seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest. Kuigi samblikud on harmoonilise kooselu sümbol, on samblikus peremeheroll seene käes. Seeneniidid on võimelised imema endasse õhuniiskust ja võtma keskkonnast vett, mineraalsooli ja süsihappegaasi. Seeneniidistik ei suuda aga ise endale vajalikke toitaineid valmistada.Samblikus elavad vetikad sisaldavad kloroplaste. Vetikad
Haljastu majandamine Haljastusplaan Võilille 9 Koostaja: Juhendaja: Eino Laas Tartu 2015 Sisukord Sisukord.................................................................................................................. 2 1.Asukoht ja ehituslikud näitajad............................................................................3 2.Projekti lahendus................................................................................................. 3 3.Puittaimede koosseis........................................................................................... 3 4. Tööde mahud...................................................................................................... 6 4.1 Taimmaterjal.................................................................................................. 6 4.2 Teed ja teeehitusmaterjalid.....................
Sagedamini kasvatatakse teda koos punaseõieliste ristikutega. Loomasöödana on põldtimuti väärtus kõrgem ilmselt kõigist teistest meie kõrstaimedest. Seepärast kasvatatakse timutit nii heinamaadel kui ka karjamaadel. Ta sobib loomadele nii haljassöödana kui ka silona ja kuiva heinana. Loomulikult on ta suurepäraseks toiduks ka paljudele metsloomadele. Timut kipub aga sageli ka ühe teise meie heinamaade taimega segamini minema. Selleks taimeks on rebasesaba.võib looduslikes kasvukohtades kohata vähemalt sama sagedasti kui põldtimutit. Eks ole kasvukoha järgi pandud ka nende kahe taime nimed: "aas-" ja "põld-". Mis neil siis vahet on? Kõige lihtsam on endale selgeks teha timuti ja rebasesaba õisiku erinevused. Timutil on see mõnevõrra jäigem. Peamised erinevused torkavad aga silma, kui timuti või rebasesaba pikk ruljas õisik kaarekujuliseks painutada. Timuti puhul paindub ta ühtlaselt kogu pikkuses, rebasesabal
Seega on tegemist siirdealaga leht- ja okasmetsade vahel. Lehtmetsavööndi metsades on puurindes ülekaalus tamm, pöök, vaher, pärn, saar, jalakas, kastan, pähklipuu, Ameerikas ka hikkoripuu. Lääne-Euroopas, kus on niiskem kliima, on ülekaalus pöögi- ja kastanimetsad. Kesk- ja Ida- Euroopas, kus on kuivem kliima, on aga ülekaalus tammikud. Lehtmetsade kõige kõrgema rinde moodustavad eespool nimetatud puud. Madalama puurinde moodustavad peamiselt kased, haavad, pajud. Paremates kasvukohtades on rohkesti põõsaid - sarapuu, kuslapuu, rododendron jt. Rohu- ja samblarinne on rikkalik. Selles vööndis on rohkesti inimeste poolt kujundatud või tekitatud taimekooslusi, kuna leht- ja segametsade kliima on inimesele soodne ja mullad sobivad maaharimiseks. Ka Eesti asub leht- ja segametsade levikualal. Leht- ja segametsavööndi peamisteks muldadeks on toitainerohked pruunmullad. Sügisel maapinnale ladestunud orgaaniline aine laguneb intensiivselt järgmisel kevadel. Mida soojem
põlvepikkuseks ). Sellised kääbuspuud meenutavad bonsaisid. Jaapani turistid olevat kunagi imestanud, kes küll nii suure pargi hooldamisega toime tuleb. ( wher2go, 2017 ). Kõrgemad männid ja kaskede rohkus rabas viitavad parematele kasvutingimustele: sissetulev oja, kust lisandub toitaineid, kuivenduskraav, mineraalmaa lähedus jne. “ Kui liikluses kehtib reegel, et punane tuli keelab ja roheline lubab, siis rabas on vastupidi: rohelist värvi turbasamblad kasvavad vesisemates kasvukohtades ning neile astudes leiate end üsna kindlalt veest. Punased turbasamblad kasvavad kuivemates kohtades ning kannavad pisut, kuid ka neile astudes tuleb olla väga ettevaatlik. ” ( Kristian, 2011, lk 42 ). Taim, kellele rabas liikudes alati võib toetuda, on tupp-villpea ja ka teised sama perekonna liigid. “ Nimetus Kalevipoja juuksed on pärit muistendist, kus tupp-villpead tekkisid puhkava Kalevipoja maaga kokku puutunud juustest. “ ( Kuresoo, Relve, Rohtmets, 2001, lk 26 ).
eas: kiirekasvulistel lehtpuudel vanuses 10-15 aastat ja okaspuudel vanuses 20-30 (40) aastat. Puude arvu vähenemise intensiivsus oleneb kõige rohkem puuliigist ja kasvukohast. Mida valgusenõudlikum ja kiirekasvulisem on liik, seda intensiivsem ja kiirem on puude väljalangemine. Ka on väljalangemine intensiivsem viljakates kasvukohtades, kuna soodsates tingimustes toimuvad kõik puistu arenguga seotud protsessid (sh. iseharvenemine) kiiremini. Raieküpses puistus säilib tavaliselt 500-800 puud hektari kohta, mis moodustab reeglina vähem kui 10% 10 a. vanuse puistu puude arvust. Esialgsest tõusmete arvust, mis raiestikul või põlendikul tärkavad, moodustab see vaid murdosa, sest tõusmeid võib olla sadu tuhandeid. Eestis
Kuuse eluiga on harilikult kuni 250 a., maksimaalselt aga kuni 500 a. Tema nõudlused kasvutingimuste osas on männiga võrreldes üsna vastandlikud. Mullaviljakuse suhtes on ta nõudlik, kuid valgust vajab vähe. Erinevalt männist puudub kuusel jäme allapoole tungiv peajuur. Kuusk ei suuda kasvada seal, kus vesi on sügaval maa sees. Tema juurestik sirutub ühtlaselt laiali pealmistes mullakihtides. Kuusk on varjutaluv puu ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub välja teisi puuliike nagu mändi, kaske ja teisi puid. Kuusest veel varjutaluvam puuliik Eestis on jugapuu. Talvede suhtes on kuusk vägagi külmakindel. Tema võra on tihe, okkad okstel ja oksad tüvel paiknevad lähestikku. Isegi vanadel puudel katavad oksad tüve kogu ulatuses. Nii nagu männil, on ka kuusel mõnede seeneliikidega sümbioosisuhe. Üks selline seeneliik, mida ka seenelised hästi tunnevad, on kuuseriisikas. See oranzi viljakehaga seen on suurepärane söögiseen
Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide Page 3 of 14 Tallinna Ehituskool siberi kuusega. Siberi kuuske peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks. Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub ta välja teisi puuliike. Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400– 500 aasta vanuseks. Kuusk on ka väga populaarne jõulupuu. Suurus Kuusk kasvab tavaliselt kuni 30, soodsates tingimustes 50– 60 m kõrguseks[3]. Suurimad puud on kasvanud Tšehhi Sudeetides (64,5 m) ja Rumeenias (62 m)[4]. Tüvi on üldjuhul sirge ning selle läbimõõt on vanadel puudel tavaliselt kuni 1 m, Karpaatides ja Alpides kuni 1,5–2,0 (2,4) m
Selle vähem kui 200aastase hiiglase kõrgus on üle 45 meetri. Kuuse vanuse ülempiiriks on 400 aastat. Praegu loetakse Euroopa kõrgeimaks puuks kuuske, mis asub Sudeedi mägedes ja on ligi 65 meetrit kõrge. Levik Harilik kuusk on levinud peaaegu kogu põhjapoolses Euroopas ja suurel alal Aasias. Eestis on kuusk tavaline metsapuu. Ta on nõudlik mullaviljakuse suhtes, tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes ja üsna põuatundlik. Kuusk on varjutaluv puu ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub välja teisi puuliike nagu mändi, kaske ja teisi puid. Kuusest veel varjutaluvam puuliik Eestis on jugapuu. Talvede suhtes on kuusk vägagi külmakindel. Paljunemine Harilik kuusk tolmleb mais. Isaskäbid on 12,5 cm pikad, algul punakad, kuid pärast tolmlemist kollakad. Emaskäbid on 816 cm pikad ja läbimõõdus 34 cm, värvuselt algul punased või rohelised, valminult aga helepruunid. Seemned valmivad ja varisevad sama aasta sügisel. Kasutamine
tüvepuidu (kuivaines) moodustamiseks kulub vett 900-1100 tonni. Puude jaotus niiskusreziimi järgi: 1) hügrofüüdid need puuliigid suudavad kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Kõige tüüpilisemad hügrofüüdid on Eestis harilik mänd ning sookask. Sellesse rühma kuuluvad veel ka sanglepp, hariliku saare lodumuldade ökotüüp nn. luhasaar ja mitmed pajuliigid (lapi-, tuhkur-, kõrvpaju jt.). Kusjuures sanglepp kasvab küll kõrge, kuid liikuva põhjaveega kasvukohtades (lodud), sellistel aladel on liigniiskus "viljakat" tüüpi (vesi on liikuv, hapniku- ja toitaineterikas). 2) mesofüüdid -kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigniiskust ega kestvat põuda. Siia rühma kuulub enamus Eesti metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp, tamm, vaher, pärn, kuusk,). 3) kserofüüdid - on kohastunud kasvamiseks kuivadel, põuastel kasvukohtadel (Eestis näit. nõmme- ja loometsad). Tüüpilised kserofüüdid on harilik mänd (h
Eriti suur on kärsakakahjustuste oht just kuivematel ja parasniisketel värsketel kuuse- ning männiraiesmikel. Putukatele on atraktiivne värskete kändude ja okste lõhn, mis meelitab nad kohale. Noormardikad (järgmine põlvkond) ilmub järgmise aasta suve teisel poolel ja toituvad samal raiesmikul, põhjustades uusi kahjustusi. Tõrje ja profülaktika. Kuna kärsakakahjustusi esineb vaid värsketel raiesmikel, tuleks teatud kasvukohtades (kuivad, parasniisked männikud, kuusikud) hoiduda metsauuendamisest vahetult peale raiet, 2-3-aasta vanustel raiesmikel on kärsakakahjustuste oht tunduvalt väiksem kui värsketel raiesmikel. Nende putukate arvukus tõuseb kiiresti piirkondades, kus lähestikku paiknevad 2-3 aastaste vaheaegadega rajatud okaspuuraiesmikud. Seepärast tuleb vältida taoliste suurte raiealade teket. Vanasti kasutati kärsakate tõrjeks püüniskraave (25-30 cm sügavused kraavid), millega ümbritseti
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
