Kroonlehed sinised/lillakad Küüvits Kaheli õiekate Nii kroon kui tupp liitlehine Õie tüüp kupjas, viie tipmega Kollane käoking Õie tüüp kiiverjas Huuljas Kahekülgselt sümmeetrilised, rohekas, kollased õied. Kroonlehed muutunud nektaariumiteks Disümmeetriline Harilik toomingas Kiirjas õiekroon, ratasjas Õiekate kaheli Valged kroonlehed Kellukjas õiepõhi Pune Huulõis Monosümmeetrilised e sügomorfne õis Kroonist ulatub välja kaks tolmukat Lillakasroosa Käokannus Monosümmeetriline e sügomorfne õis Huulja kannusega Kroonlehed kollased Akakapsas Huulõis Sügomorfne õis Huuljas ainult alahuulega Harilik lutsern Tupp putkjas Kroonlehed pole putkega kokku kasvand Sinakaslilla Puri piklik kuni äraspidimunajas Monosümmeetriline Roomav tulikas Aktinomorfne õis Kroonlehed kollased Viietine Kaheli õiekattega Ogaõun Õis lehterjas Valged kroonlehed Meelespea Kiirjas õis Ratasjas Liitlehine kroon
● Tangud, kruubid ja jahu ● Neist omakorda putru ja pagaritooteid ● Viljakohvi ● Tangu- ja verivorstid ning kama ● Odrahelbed, odralinnased, linnaseekstrakt, õlu ● 75–80% maailma odratoodangust läheb loomasöödaks, peamiselt sigadele Rukis (Secale cereale) Välimus ● Narmasjuurestik areneb 4–8 idujuurest ● Kõrs on seest õõnes ● Lehtedel on lehetupp, lehelaba ja kõrvakesed ● Õisikul on pea, lüliline peatelg ja pähikud ● Õiel on emakas ja 3 tolmukat ● Viljadeks on paljasteralised terised Kasvutingimused ● Kõige külmakindlam teravili ● Vähenõudlikum kui talinisu ● Ei sobi kõrge põhjaveega ● Surub umbrohu maha ● Valmib augustis Kasutus ● Leivajahu tooraine ● Näkileivad ● Viski ● Viin ● Põhu ● Katuseõlgede tooraine Kasvuala Tatar (Fagopyrum Mill) Välimus ● Tatrapõõsas võib kasvada kuni 1m kõrguseks ● Lõhnavad kollased või roosakad õiekobarad
Sugukonna jaotus Liilialiste sugukonna taimed on alamsugukondadeks ei ole arenenud väga mitmekesiseks veel välja kujunenud. ning erivevaks, hoolimata geneetilisest sarnasusest. OLULISED VÄLISTUNNUSED LIILIALISED RUUDILISED Liiliatel on 3 tupplehte ja 3 kroonlehte, Enamik ruudilisi on puud või mis näevad ühesugused välja, 6 põõsad, aga leidub ka üksikuid tolmukat ja 1 emakas. Liilialised on värvunud rohttaimi. õiekattelehtedega üheidulehelised, mille Tavaliselt on neil liitlehed ilma esindajatel on õiekate tupeks ja abilehtedeta, vahel leidub krooniks eristumata. astlaid. Leheseis on kõige Valdav enamik on kaar või sagedamini vastak. Lehtedel rööproodsete lehtedega, sibulate,
kuid vana puu võib olla ka märksa jämedam. Puukoor on hallikaspruun, paks ja sügavate pikilõhedega ehk korpas. Noore tamme koor on hall ja sile. Lehed on äraspidimunajad, 740 cm pikad, kummastki servast kolme hõlmaga. Talvel lehed kuivavad, kuid erinevalt teistest lehtpuudest suur osa lehti ei varise, vaid jääb puule kevadeni. Tamm on ühekojaline puu, kuid õied on ühesoolised. Õied on väikesed, kuni 2 mm läbimõõdus. Isasõies on 610 tolmukat. Õitseb mais. Vili on tõru. Tõrud küpsevad septembris-oktoobris. Nad on pruunid, 1,53,5 cm pikad ja asuvad rohelises hoidikus, mis neid kinni hoiab, kuid katab ainult umbes veerandi ulatuses. Tõru on pika, 38 cm pikkuse varre otsas. Maailmas on rajatud tammeistandusi. Tammepuit on kõva ja vastupidav, sellist vajatakse mööbli jaoks ja siseviimistlustöödel. Aastarõngad eristuvad selgesti. Puidu tihedus on 720 kg/m³. Tamm on tähtsal kohal ökosüsteemides
1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
neil juhutudel kui korvõisikud on väikesed. · Tupp puudub või tema asemel soomused, harjased või karvatutid sulgjatest või lihtsatest karvadest, mis jäävad vilja külge. Sugukonna üldtunnused · Õiekroon moodustub viiest kokkukasvanud kroonlehest. Kokkukasvamise viisilt on õied kas korrapärase putkja või korrapäratu keelja kujuga. · Putkõitel on harilikult 5 märgatavat hammast, vastavalt õie viietisele tüübile. · Putkõites on 5 tolmukat ja 1 emakas, järelikult on õied kahesugulised. Tolmukad kasvavad oma niitidega kroonlehtede alumise osaga kokku, tolmuka pead aga ühinevad putkeks. · Emakal on sigimik, pikk emakakael, mis läbi tolmukapeadest moodustunud putke, mis on tekkinud kahest viljalehest, sisaldab ühe seemnealgme. · Viljad seemnised on sageli varustatud karvatutiga, seemnete laiali kandmiseks tuule abil. Sugukonna üldtunnused
on kõrreliste sugukonda kuuluv kultuurtaim, vilja taim. Narmasjuurestik areneb 48 idujuurest. Kõrs on seest õõnes ning selle pikkus on tavaliselt 110 200 cm. Lehtedel on lehetupp, lehelaba ja kõrvakesed. Õisikul on pea, lüliline peatelg ja kaheõielised pähikud, mille alusel paiknevad 2 liblet. Õiel on emakas ja 3 tolmukat ning seda ümbritsevad välis- ja sisesõkal. Viljadeks on paljasteralised terised. Rukise ajalugu Looduslikult esines rukis Edela-Aasias nisupõldudel umbrohuna. Koos nisuga levis rukis pronksiajal (18001500 eKr) Euroopasse, kus ta jahedamas kliimas ja kehvemal mullal arenes omaette kultuurteraviljaks. Ehkki Rooma ajal kasvatati rukist Reini ja Doonau ääres ning Briti saartel, ei pidanud Plinius Vanem sellest suuremat.
võib olla ka märksa jämedam. Puukoor on hallikaspruun, paks ja sügavate pikilõhedega ehk korpas. Noore tamme koor on hall ja sile. Lehed on äraspidimunajad, 7–40 cm pikad, kummastki servast kolme hõlmaga. Talvel lehed kuivavad, kuid erinevalt teistest lehtpuudest suur osa lehti ei varise, vaid jääb puule kevadeni. Tamm on ühekojaline puu, kuid õied on ühesoolised. Õied on väikesed, kuni 2 mm läbimõõdus. Isasõies on 6–10 tolmukat. Õitseb mais. Page 12 of 14 Tallinna Ehituskool Vili on tõru. Tõrud küpsevad septembris-oktoobris. Nad on pruunid, 1,5–3,5 cm pikad ja asuvad rohelises hoidikus, mis neid kinni hoiab, kuid katab ainult umbes veerandi ulatuses. Tõru on pika, 3–8 cm pikkuse varre otsas. Tamm on tähtsal kohal ökosüsteemides. Arvukad putukad elavad tamme lehtedes, õites ja tõrudes.
metsõun) on söödavad viljad, tema lehti armastavad süüa aga elevandid. 16 liigilise tsitruse (Citrus) perekonna esindajad on pärit Lõuna ja KaguAasiast ning Malai poolsaarelt. Nad on keskmise kõrgusega (510m) igihaljad lihtlehised valgete lõhnavate õitega puud. Mõlemasugulised õied kinnituvad võrsele ühe või mõnekaupa. Igas õies on 45 tupp ja 5 kroonlehte ning 2060 kimbuna asetsevast tolmukat. Tsitruseliste võrsed on sageli astlalised ja leheroots tiivuline. Tiiva kuju ja suuruse järgi saab otsustada, kellega tegu. Ehituse järgi on tsitruseliste vili pomerants ehk hesperiid. Seda viljatüüpi iseloomustab õlikäikuderikas tavaliselt mittesöödav nahkjas väliskest (nn. koor), selle all olev valge õhukoerikas keskmine kest ja mahlarohke söödav sisekest. Kujult on
Nisu õisikut nimetatakse peaks. Pea koosneb kõrre jätkuna arenenud lülilisest peateljest ja selle astmetele kinnituvatest pähikutest. Peatelje igale lülile kinnitub nisul üks pähik. Pähik. Pähik koosneb nisul 3...5 õiest ja pähiku alusel paiknevast liblest.Üks libledest asub kõrgemal, seda nimetatakse siselibleks, teist aga välislibleks. Nende vahel on õied. Õis. Õiel asuvad välissõkal ja sisesõkal. Sisesõklal on kaks andrut. Sõkalde vahel asub emakas ja kolm tolmukat. Õisiku diferentseerimine algab juba kõrsumisfaasis, mistõttu sel ajal on taime arenguks vaja optimaalseid tingimusi, et kujuneks rohkem õisi. Vili. Vilja nimetatakse teriseks või teraks. Nisu on paljasteraline, sest tal langevad terad vilja valmimisel sõkalde vahelt välja. 4 Talinisu kasvufaasid Seemnete idanemine. Idanemine on protsess, mis algab seemnete üleminekuga
Õitsemist soodustab soe ja päikeseline ilmastik. Õite arv, õisiku suurus, õite värv ja õitsemisaja pikkus on sordiomased tunnused. Õite värv võib olla: 1. Valge või nõrgalt kreemikas; 2. Punavioletne; 3. Sinivioletne; 4. Sinine Kartuli õisik on hargnenud keeris, mis koosneb pearaost, mis omakorda jaguneb neljaks külgraoks. Õis koosneb viiest omavahel kokku kasvanud kroonlehest e. on viietine. Tal on ka kroonlehtede all viis omavahel kokku kasvanud tupplehte, 5 tolmukat ja emakas. Õie läbimõõt keskmiselt 3,5 cm. Selle järgi jaotatakse õied: 1. Alla 3,5 cm - väike; 2. Üle 3,5 cm - suur. Hinnatakse värvust ja suurust äsja avanenud õie puhul. Olenevalt sordist avanevad õied erinevatel aegadel: osadel sortidel varahommikul, teistel keskpäeval. Vili e. mari: Mari kujuneb sigimikust, on kahepesaline ja paljuseemneline. Kuju poolest võib olla mari kas kerajas või ovaalne. Värvuselt on ta enamasti roheline, kuid võib olla ka
Klass: ÜHEIDULEHELISED Monocotyledoneae Sünapomorfsed tunnused: omapärane torujas iduleht, narmasjuurestik, lehed on piklikud, rööp- või kaarroodsed, varte juhtkimbud asetsevad hajusalt. Teiskasv esineb harva (enamasti rohttaimed) ja ei toimu ksüleemi ja floeemi vahel nagu kaheidulehelistel, vaid varre parenhüümis. UV-s fluorestseeruv feerulahape rakuseintes. Rafiidid (nõeljad kristallid) lehtedes. Õied on kolmetised, s.t. 3+3 õiekattelehte, 3+3 tolmukat ja üks 3 viljalehega emakas. Üheiduleheliste nektaariumid on enamasti septaalsed, s.t. asetsevad sigimiku vaheseintes Basaalne rühm Selts Acorales Kalmuselaadsed Sugukond Acoraceae kalmuselased o Sõsarrühm kõigile teistele üheidulehelistele Sugukonnas on ainult 1 perekond Acorus - kalmus Säilinud primitiivsed tunnused (mitte omased üheidulehelistele) Sisaldab eeterlikke õlisid Puuduvad rafiidid
Lehtede asetus vahelduv, enamasti esinevad abilehtedega liitlehed. Õisik kobar, tähk või nutt. Õis on liblikjas. Tupp on liitlehine, 5 tipmega, korrapärane või kahehuuleline. Kroon on sügomorfne, koosneb viiest kroonlehest: 3 neist on lahus (puri ja kaks tiiba), 2 aga osaliselt kokku kasvanud (laevuke). Mõnikord (perekond ristik) kasvavad kokku kõik kroonlehed peale purje. Tolmukkond koosneb 10 tolmukast. Mõnedel perekondadel on kõik 10 tolmukat vabad, teistel on tolmukaniidid kokku kasvanud, moodustades toru, milles asetseb emakas. Enamikul liikidel on aga 9 tolmukat kokku kasvanud ja üks vaba. Ainult viimast tüüpi õied sisaldavad nektarit. Tolmukapead asetsevad tolmukaniitidest moodustunud toru suhtes risti- või kaldasendis. Emakkond on üheosaline apokarpne, sigimik ülemine. Vili on kas hulgaseemneline ja kahe õmblusega avanev või üheseemnelisteks osadeks lagunev kaun või üheseemneline sulgvili.
Rohttaimed risoomide, mugulsibulate või tuberiididega Palju epifüüte Lehed vahelduvad, rööproodsed Õiekate kolmetine, pöördunud 180° Polliiniumid Seemned tolmpeened Idanemiseks vajavad seente abi Mükoriisa Sugukond võhumõõgalised – Iridaceae Risoomi või mugulsibulaga rohttaimed Lehed rööproodsed, kahes reas, lineaalsed, tihti mõõkjad Õiekate lihtne, kolmetine, aktinomorfne või sügomorfne, sageli mustriline Sigimik liitviljalehine (sünkarpne), alumine Kolm tolmukat välimiste õiekattelehtedega kohakuti Vili – kupar 1500-2000 liiki, kogu maailmas Palju ilutaimi Sugukond laugulised – Alliaceae Sibulatega rohttaimed Lehed rööproodsed, kodarikuna või vahelduvalt Õied ühe või kahe paberja kandelehega, ülemise või alumise sigimikuga Õiekate kolmetine, lahk- või liitlehine *P 3+3 A3 G3 Vili mustade seemnetega kupar või muud värvi seemnetega mari Õied pika varre otsas õisikus Esinevad sigisibulad 1500 liiki, suurim perekond lauk (Allium)
Õisik kobar, tähk või nutt. Õis on liblikjas. Tupp on liitlehine, 5 tipmega, korrapärane või kahehuuleline. Kroon on sügomorfne, koosneb viiest kroonlehest: 3 neist on lahus 28 (puri ja kaks tiiba), 2 aga osaliselt kokku kasvanud (laevuke). Mõnikord (perekond ristik) kasvavad kokku kõik kroonlehed peale purje. Tolmukkond koosneb 10 tolmukast. Mõnedel perekondadel on kõik 10 tolmukat vabad, teistel on tolmukaniidid kokku kasvanud, moodustades toru, milles asetseb emakas. Enamikul liikidel on aga 9 tolmukat kokku kasvanud ja üks vaba. Ainult viimast tüüpi õied sisaldavad nektarit. Tolmukapead asetsevad tolmukaniitidest moodustunud toru suhtes risti- või kaldasendis. Emakkond on üheosaline apokarpne, sigimik ülemine. Vili on kas hulgaseemneline ja kahe õmblusega avanev või üheseemnelisteks osadeks lagunev kaun või üheseemneline sulgvili
õhulämmastikku. Lehtede asetus vahelduv, enamasti esinevad abilehtedega liitlehed. Õisik kobar, tähk või nutt. Õis on liblikjas. Tupp on liitlehine, 5 tipmega, korrapärane või kahehuuleline. Kroon on sügomorfne, koosneb viiest kroonlehest: 3 neist on lahus (puri ja kaks tiiba), 2 aga osaliselt kokku kasvanud (laevuke). Mõnikord (perekond ristik) kasvavad kokku kõik kroonlehed peale purje. Tolmukkond koosneb 10 tolmukast. Mõnedel perekondadel on kõik 10 tolmukat vabad, teistel on tolmukaniidid kokku kasvanud, moodustades toru, milles asetseb emakas. Enamikul liikidel on aga 9 tolmukat kokku kasvanud ja üks vaba. Ainult viimast tüüpi õied sisaldavad nektarit. Tolmukapead asetsevad tolmukaniitidest moodustunud toru suhtes risti- või kaldasendis. Emakkond on üheosaline apokarpne, sigimik ülemine. Vili on kas hulgaseemneline ja kahe õmblusega avanev või üheseemnelisteks osadeks lagunev kaun või üheseemneline sulgvili
puudub). Varred tugevad, sõlmised, säsi varase kao tõttu seest õõnsad. Väga täiuslik varre ehitus võimaldab kanda suuri lehti (lehe rekordiline suurus põhjamaises flooras). * Õied on väikesed ja koonduvad rohkearvulistesse õisikutesse. Kõige levinum õisikutüüp on liitsarikas, mis koosneb rohketest osasarikatest. Õisikul on alati näha rohkearvuliselt tolmeldajaid, eriti kahetiivalisi. Viietine õis koosneb enamasti valgest või kollasest kroonist. Viis tolmukat on noores eas sissepoole kaldu õies, hiljem ulatuvad aga püsti õiest välja. Emakas koosneb kahest viljalehest, kaks seemnealget. Õis, kaasa arvatud emakaümbrine meenäre on tolmeldajatele hästi avatud. * Eriti iseloomulik on vilja arenemine ja ehitus. Valmimisel paisub sigimik ja hakkab pikkisuunas lõhenema, kuni eemalduvadki eri viljalehtedest tekkinud poolmed üheseemnelised osaseemnised. Osavilju nim ka ripikuteks, sest nad jäävad viljalehtede siseseinast tekkinud
Rohttaimed, lehed varrel vahelduvalt Õisikud koosnevad ümaratest osaõisikutest, asetsevad lehekaenaldes, alumised emasõitega, ülemised isasõitega Õiekate 3-6 nahkjat lehekest või puudub Tolmukaid 3-6, viljalehti 1-3 Vili – pähkel või luuvili Sugukond hundinuialised – Typhaceae Üks perekond kogu põhjapoolkeral ja LõunaAafrikas Rohttaimed roomava maaaluse tärkliserikka risoomiga, ühekojalised Õied ruljates tõlvikutes, ülaosas isasõied, alaosas emasõied Isasõies kolm tolmukat, emasõies üls emakas Vili pähklike 38. Päriskaheidulehelised, iseloomustus Suur monofüleetiline alamrühm. Kolmeavaline (triapertuurne) tolmutera. Avad tavaliselt piklikud, seepärast nim. kolmekavilisteks kogu rühma sünapomorfne tunnus (on ka erandeid).Õiekate eristunud tupp ja kroonlehtedeks – kaheli õiekate See tunnus ühendab enamikku päriskaheidulehelisi.Lihtsate perforatsiooniplaatidega trahheed (mõnedel asteriididel siiski teistsugused plaadid) 39
Mulla- viljakuse suhtes vähenõudlik, esineb nii toitainetevaesel kui ka rikkal pinnasel. Külmamailane on mitmeaastane rohttaim, juurestik pindmine, mükoriisaga. Varred 6-45 cm kõrged, kahe karvareaga; lehed vastakuti, tumerohelised, root-suta, saagja sevaga. Õied on kobarates, mis saavad alguse lehtede kaenlaist; kroon sinine, tumedajooneline. Kroonlehtedest kolm on laiad neerjad ning üks alumine kitsam, munajaspiklik. 2 valget tolmukat ulatuvad kroonist välja. Kõigi mailaste õitel on sarnane iseloomulik õieehitus. Külmamailane õitseb maist augustini. Viljaks on kahehõlmaline kupar, mis avaneb vihma ajal, puist- ja sipelglevi. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt varre juurdumisel ning risoomi laienemisel. Kasutamine: külmamailast on kasutatud ravimina hariliku mailase asemel, kuid ravitoime kohta ei ole konkreetseid andmeid. Karjamaadel söövad veised ja lambad
annaabi.ee 
