Seetõttu kohtame teda isegi suurlinnades. Happelist kasvukeskkonda armastab ka hallsamblik. Seevastu rihmsamblik ja habesamblik 4 happelises keskkonnas ei kasva, sest nemad eelistavad aluselisemat kasvukohta. Linnade suurimateks reostajateks on tehased ning ka rohked autod. [2] SO2 õhku sattudes reageerib õus leiduva veega ja tekib H 2SO4. Lahustunud SO2 satub kergesti sambliku talluse rakkudesse, mida ei kaitse vahaja kutiikulid ega õhulõhed. Lahustunud vääveldioksiid halvab samblikes vetikate võimet fotosünteesida ja kanda suhkruid vetikailt seentele. Seened surevad, nii ei saa enam vetikad seentelt vett, mineraalaineid ning CO 2, ka nemad surevad. Samblik hävib. 5 4. Samblikud Samblikud, sümbiootilised liitorganismis, mis koosnevad seenest
See kollase värvusega samblik kasvab peaaegu kõikjal ka seal, kus keskkonna happesus on märgatavalt tõusnud. Seetõttu kohtame teda isegi suurlinnades. Happelist kasvukeskkonda armastab ka hallsamblik. Seevastu rihmsamblik ja habesamblik happelises keskkonnas ei kasva, sest nemad eelistavad aluselisemat kasvukohta. Linnade suurimateks reostajateks on tehased ning ka rohked autod. [2] SO2 õhku sattudes reageerib õus leiduva veega ja tekib H 2SO4. Lahustunud SO2 satub kergesti sambliku talluse rakkudesse, mida ei kaitse vahaja kutiikulid ega õhulõhed. Lahustunud vääveldioksiid halvab samblikes vetikate võimet fotosünteesida ja kanda suhkruid vetikailt seentele. Seened surevad, nii ei saa enam vetikad seentelt vett, mineraalaineid ning CO2, ka nemad surevad. Samblik hävib. 7 3. Samblikud Samblikud, sümbiootilised liitorganismis, mis koosnevad seenest (mükobiont) ja
vaadeldakse epifüütsete samblikuliikide leidumist mingil alal ning nende tunnuseid, nagu vitaalsus, katvus, ohtrus ja sagedus. Jälgitud on nii samblikukoosluse kõikide liikide tunnuste varieeruvust kui ka seda, kas antud kohas üldse leidub enim levinud suursamblikke. Esimesel juhul on vajalik koosluse analüüs prooviruutudel. [1] 3.1 Samblikud ja vääveldioksiid. SO2 lahustub kergesti, moodustades veega reageerides nõrga väävelhappe. Lahustunud SO2 siseneb kergesti sambliku talluse rakkudesse, mis ei kaitse vahajad kutiikulid ega õhulõhed nagu taime lehtedel. Lahustunud SO2 halvab samblikus vetikate võimet fotosünteesida ja kanda suhkruilt vetikailt seentele. Äärmuslikus olukorras ei suuda vetikad piisavalt suhkruid toota ei seentele ega vetikatele ning samblik sureb. Samblikel on erinev taluvuspiir. Tugevalt saastunud aladel on seetõttu kooriksamblikke palju, puhtas õhus kasvab rohkesti mitmeid erinevaid sambliketüüpe
See kollase värvusega samblik kasvab peaaegu kõikjal ka seal, kus keskkonna happesus on märgatavalt tõusnud. Seetõttu kohtame teda isegi suurlinnades. Happelist kasvukeskkonda armastab ka hallsamblik. Seevastu rihmsamblik ja habesamblik happelises keskkonnas ei kasva, sest nemad eelistavad aluselisemat kasvukohta. Linnade suurimateks reostajateks on tehased ning ka rohked autod. SO2 õhku sattudes reageerib õus leiduva veega ja tekib H2SO4. Lahustunud SO2 satub kergesti sambliku talluse rakkudesse, mida ei kaitse vahaja kutiikulid ega õhulõhed. Lahustunud vääveldioksiid halvab samblikes vetikate võimet fotosünteesida ja kanda suhkruid vetikailt seentele. Seened surevad, nii ei saa enam vetikad seentelt vett, mineraalaineid ning CO2, ka nemad surevad. Samblik hävib. [2] [3] 7 2.2. Lihhenoidikatsioon Eestis Töid lihhenoindikatsiooni alal on Eestis tehtud üle 35 aasta. Enamik uuringuid on tehtud
Värvitu atranoriin muudab valguse lainepikkust · Kaitse teiste organismide eest Allelopaatiline efekt Antibiootiline toime Kibe maitse - kaitse ärasöömise eest · Keskkonna kujundamine soodsamaks · Vajalikud füsioloogilistes protsessides · Jääkproduktid Uurimismeetodid: 1. Värvustestide meetod ± teatud kindlate ühenditga reageerides annavad paljud samblikuained kindla värvusega produkte; see värvuse muutus on talluse pinnal jälgitav, mille põhjal tehaksegi oletusi, millised ained võiksid uuritavas samblikus sisalduda. 2. Talluse fluorestsentsi vaatlus UV kiirguses (lainepikkusega 366 nm) - erinevad samblikuained kasfluorestseeruvad või mitte; kuifluorestseeruvad, siis fluorestsentsivärvus ja selle intensiivsus erinev. 3. Õhukese kihi kromatograafia (TLC - thin layer chromatography) - standardiseeritud meetod
Missugused on enamlevinud vegetatiivse paljunemise vahendid veetaimedel? Võsutükkide või turioonide (talipungade) abil. Sammaltaimedel paljuneb vegetatiivselt haploidne gametofüüt ? harunedes, tükkide levimisega või sigikehi moodustades. Sõnajalgtaimedel ja õistaimedel paljuneb vegetatiivselt diploine sporofüüt. Koldadel toimub vegetatiivne paljunemine varreosade abil, osjadel ja sõnajalgadel on oluline risoomidega paljunemine. 8. Punavetiktaimed – pigmendid, talluse ehitus, suurus, levik (vee soolsuse, sügavuse põhjal), liigirikkus, paljunemisrakkude eripära, kasutamine. Rhodophyta - väga vana rühm Chl a, Chl d , karotiinid, ksantofüllid, fükobiliinid - fükobilisoomides: erilised valgust koguva pigmendi ja valgu kompleksid tülakoidide pinnal. Tülakoidid ultrastruktuuri ja pigmentide poolest väga sarnased sinivetikatele (tsüanobakteritele). fükoerütriin ja fükotsüaan - võimaldavad sügaval kasvada.
..................................................................14 KASUTATUD KIRJANDUS.............................................................................................................15 2 SISSEJUHATUS Punavetiktaimed (Rhodophyta) on vetikate hõimkond, kuhu kuulub umbes 4000 liiki. Nende nimetus tuleneb vetikatele iseloomulikust talluse värvusest, mis on punane või punakas. Enamik punavetikaid on hulkraksed makroskoopilised organismid. Kõige rohkem liike elab troopilistes meredes. Eestis on tuvastatud liike 16st perekonnast. [http://entsyklopeedia.ee/artikkel/punavetikad1] 3 KUJUNEMINE Punavetiktaimed on üks vanimaid vetikate hõimkondi. Nad kujutavad endast iseseisvat, väga ammu
koonaldena puuokstel. Samblike talluses elavad seeneniidid elavad sümbioosis rohevetikatega ja sinikutega. Talluse välispinnal moodustavad seeneniidid tiheda koorkihi. Seeneniidid suudavad imeda endasse õhuniiskust ning kinni hoida kaste- ja vihmavett. Nii talletavad nad vetikate või sinikute jaoks vett. Eluks vajalikke orgaanilisi ühendeid saavad seeneniidid vetikatest või sinikutest. Samblikud paljunevad peamiselt vegetatiivselt: kas talluse küljest murduvate tükikeste või ainult samblikele omaste tillukeste paljunemiskehakeste abil. Samblikud kasvavad maapinnal, puutüvedel ja -okstel, kivide pinnal ja pragudes ning vanadel kändudel. Meil esinevad samblikud enamasti nõmmemetsades maapinnal. Samblikud kasvavad väga aeglaselt, kõigest mõni millimeeter kuni sentimeeter aastas. Kuna samblikud kasvavad väga aeglaselt ja nad võivad elada väga vanaks, on neid kasutatud geoloogiliste objektide vanuse määramiseks
Samuti kõlavad sõnad sammal ja samblik üsna sarnaselt. Samblikud on omakorda veel liitorganismid, kuna samblik koosneb kahest osapoolest: fotosünteesivast komponendist ehk fotobiondist ja seenest. Samblikke sorteeritakse seente järgi, kuna enamikes samblikes on seeneosa nii mahuliselt kui bioloogiliselt samblikus domineeriv osa. (Kalda, Randlane, Paal, Saag, 2004) Samblike keha ehk tallus on varteks ja lehtedeks eristumata, isegi kui ta väliskujult ja värvilt väga erineb. Talluse suuruse ja kuju poolest jaotatakse nad koorik-, leht- ja põõsassamblikeks. Leht-, ja põõsassamblikud on suhteliselt suure tallusega silmatorkavad samblikud. Koorik- ehk pisisamblik on liibuva väikese tallusega, moodustades kasvamispinnale vähemärgatavaid laike. Eestis on praeguseks teada enam kui 950 samblikuliiki, neist üle 300 on suursamblikud ja 650 pisisamblikud (Kalda, Randlane, Paal, Saag, 2004, lk 94). Samblikud kasvavad üpriski
Koorik- kasvab ühetaolise sileda või teralise koorikuna, lehtsamblik lehtja v plaatja kujuga tallus, põõsas- meenutab väikesi põõsakesi maapinnal. 3. Kirjelda sambliku ehitust ja paljunemist. Mida saab antud kooselust seeneniidistik ja mida vetikas? Talluses elavad seeneniidid,talluse välispinnal moodustavad seeneniidid tiheda koorkihi, keskosas asuvad seeneniidid hõredamalt, nende vahel paiknevad rohevetikad või sinikud. Paljunemine- peamiselt vegetatiivselt,kas talluse küljest murduvate tükikeste või samblikule omaste paljunemiskehakeste abil. 4. Samblike tähtsus looduses ja inimese elus. Samblikud eritavad aineid mis aegapidi murendavad ja lagundavad kivimeid,tekib kaljudele huumusekiht,polaaraladel söögiks põhjapõtradele, kasutatakse ravimite valmistamiseks 5. Kirjelda käsna ehitust, paljunemist ja toitumist. Ehitus- keha meenutab silindrit või karikat, mille ülemises otsas on ava, keha toestavad tugirakud.
Mükoloogia eksamiks vajalikud terminid Absorptsioon, absorption - toitumisviis seentel (Fungi) toitainete imendumise teel läbi rakukesta. Anamorf, anamorph - *mittesuguline staadium *pleomorfsete seente elutsüklis. Anteriid, antheridium - vt. isasgametangium. Aplanospoor, aplanospore - iseseisva liikumisvõimeta *sporangiumis tekkiv kestaga *sporangiospoor. Apoteetsium, apothecium - vt. lehtereosla. Apressor, appressorium - *seeneniidi tipus tekkiv morfoloogiline moodustis, mille abil fütopatogeense seene *tallus kinnitub *peremeesorganismile, andes samaaegselt alguse läbi epidermi peremehe kudedesse tungivale spetsiaalsele väljakasvule; tüüpiline näit. roosteliselaadsetel (Uredinales). Arbuskulid, arbuskules - põõsjad või koraljad *seeneniidi tipuharud, mis tekivad taimerakus *arbuskulaarsetes mükoriisades. Arbuskulaarsed mükoriisad, arbuscular mycorrhizas - *mükoriisade üks põhitüüpe, tekivad sammaldel ja rohttaimedel ikkesseente (Zygo...
silmaga pole nad nähtavad. Leidub ka suuremaid – makroskoopilisi vetikaid. Mõned neist võivad olla isegi nii suured, et nende pikkust mõõdetakse meetrites, näiteks lehtadru. Ehituse keerukuse alusel eritatakse üherakulisi ja hulkrakseid vetikaid. Paljud vetikad on koondunud kolooniatesse (koloniaalsed). Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Vähesed vetikad ka vegetatiivselt. Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega. Mittesuguline paljunemine Mittesuguline paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt. Eostega paljunemine Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakseautospoorideks. Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel. Suguline paljunemine[
Seeme pigem suur Seeme pigem väike Seemnetel küljes haakuvad osad Seemnetel küljes lendamist või kleepuv pind soodustavad lisemed 11. Millel põhineb vegetatiivne paljunemine? Põhineb regenereerumisvõimel: lehest, juure- või varrelõigust kasvab uus terviklik taim (sekundaarse meristeemi abil) - Üherakulistel raku jagunemise teel - Koloonialistel ja hulgarakulistel koloonia või talluse osadeks jagunemisel - Katteseemnetaimedel juure, varre ja lehe osade ja nende muudendite abil - risoomid, sibulad, mugulad, sigipungad, tütartaimed jne 12. Eoselise paljunemise vormid Spooridel e. eostel on kõva kest, levivad tuulega, tekivad sporangiumites e. eoslates; sugulise paljunemise spoorid - ei saa vahetult tekkida uut organismi Zoospoorid e. rändeostel puudub kõva kest, liiguvad viburite abil, tekivad zoosporangiumites e
Samblike ehitus ja tähtsus Samblik ei ole sammal ja ei ole taim Eestis ei ole põdrasammalt on põdrasamblik Samblikujd on liitorganismid, kes koosnevad kahest osapoolest *seen *fotosünteesiv osapool, vetikas või tsüanobakter Samblikud loetakse seeneriigi kuuluvateks *seent on mahu poolest rohkem *Ainult seen paljuneb suguliselt *vetikaliike, kes elavad samblikes, on vaid sadakond Sambilke keha nimetatakse talluseks *tallusel ei saa eristada ei lehti ega varsi Talluse kuju ja värv on väga erinevad Kuju järgi jakagatkse sablikud kolme rühma 1) Kooriksamblikud on väiksed ja meenutavad puukoort 2) Lehtsamblikud meenutavad lehte, eristatavad alumine ja ülemine ots 3) Põõsassamblikud meenutavad kas väikesi põõsakesi või habemeid Märjana on sambliku värv teist värvi kui kuivana
sisaldavaid ja värvusetuid organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne, lintjas, karikjas, võrkjas, tähtjas jne, mis on vetikate
2. Parfümeeria tööstuses tooraine saamisel 3. Keemiatööstuses värvainete ja indikaatorite tootmisel 4. Meditsiinis Samblikud kasvavad väga aeglaselt sest... 1. Risoldiga saab vähe toitu 2. Vetikate kiht on ülemise koorikkihi all ja ei saa piisavalt valgust et fotosünteesida SAMBLIKE ISELOOMUSTUS: 1. Aeglane kasv 2. Substraat- alus millel organismid kasvavad 3. Eriline kasvuvorm, mujal ei esine 4. Sekundaarne ainevahetus, samblikuained 5. Paljunevad: a. Talluse tükkide abil b. Soreediga- koosnevad vetikarakkudest ja seeneniitidest nende ümber, paiknevad vabalt talluse pinnal c. Isiididega- koosnevad samuti nii seen kui ka vetikkomponendist d. eostega e. suguliselt Samblikute morfoloogilised rühmad 1. Kooriksamblikud - tallus on väike, kirmena tugevalt substraadil kinni. Puudel, kividel, maapinnal. Ligikaudu 80% samblikuliikidest. 2
Mis on ripaal? 5. Millised keskkonnategurid mõjutavad kõige sagedamini veetaimede lehekuju? 6. Milline eripära on veekeskkonnal taimede kasvukohana ja milliseid taimeorganite ja kudede iseärasusi see veetaimedel tingib? Milliseid ühendeid kasutavad veetaimed süsinikuallikana? 7. Kas tarnamätast on õigem nimetada isendiks või klooniks? Missugused on enamlevinud vegetatiivse paljunemise vahendid veetaimedel? 8. Punavetiktaimed pigmendid, talluse ehitus, suurus, levik (vee soolsuse, sügavuse põhjal), liigirikkus, paljunemisrakkude eripära, kasutamine. 9. Pruunvetiktaimed pigmendid, talluse ehitus, suurus, levik, liigirikkus, paljunemisrakkude eripära, kasutamine. 10. Rohevetiktaimed üldine iseloomustus ja suurtaimede hulka kuuluvad tähtsamad taksonid meie vetes. 11. Mändvetiktaimed üldiseloomustus, ehituse eripära võrreldes teiste vetikatega, sugulise paljunemise organid. 12
Samblikud üldiselt koosnevad erinevatest organismidest Värvuselt hallid, pruunikad, rohekad ja ka kollakad Välimuse alusel jagatakse samblikud kolme rühma: 1. Kooriksamblikud 2. Lehtsamblikud 3. Põõsassamblikud Samblike ehitus Puuduvad lehed, juured ja varred Varteks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha kutsutakse talluseks ehk rakiseks Samblikud imevad endasse kõik, mis on vihmvees lahustunud Samblike paljunemine Paljunevad tallusetükikestega ning talluse pinnalt eralduvate osakestega Levimine toimub tuule või vee abil Puuduvad sugurakud Harilik hallsamblik Väga tavaline kõikjal Eestis Kasvab okas ja lehtpuude koorel, puidul Värvuselt pealt hall ja alaküljelt must Harilik hallsamblik Alpi põdrasamblik Väga tavaline kõikjal Eestis Kasvab maapinnal Värvuselt valkjas või kollakashall Põdrasamblik Narmassamblik Mõned liigid on väga tavalised kõikjal Eestis
Vetikad Tallus vetikate keha Kõik vetikad fotosünteesivad. Neil on kloroplastid (kollased, punased, rohelised). Jaotuvad: 1)Mikroskoopilised (üherakulised) 2)Makroskoopilised (lehtadru) Paljunevad talluse tükikeste või eoste abil. Üherakulised rohevetikad: 1) Koppvetikas ---- eoste abil 2) Klorella ------eoste abil 3) Pleurokokk ----------- pooldumise teel, ei taha vett 4) Kerasviburlane ------- pooldub Pleurokokke päris vees ei kohtagi, nad on kohastunud eluks õhu käes. Kui pleurokokk vette panna, siis ta koguni hukkub. Nii leidub neid kivimüüridel, niisketel vundamentidel ja mujal, kus on piisavalt õhku, niiskust ja valgust. Kõige tavalisemaks
Sambliku keha on kõikjalt sarnase ehitusega, sellepärast ei saa sellel organismil eristada kaljudel, (seal ka kus on ebasoodne neil) mullapeal jne.| S. Kasvuvormid: 3 rühma: erinevaid osi, vaid kogu keha kohta öeldakse tallus. Talluses elavad seeneniidid sümbioosis koorik(kaartsamblik), leht(seinakorp), põõsasamblikud (habe-,põõsasamblik)| Paljunevad rohevetikate/sinikutega(tsüanobakter)|Samblikud kasvavad: puudel, maja katustel, kividel, vegetatiivselt: kas talluse küljest mudruvate tükikeste abil või ainult samblikele omaste kaljudel, (seal ka kus on ebasoodne neil) mullapeal jne.| S. Kasvuvormid: 3 rühma: tillukeste paljunemiskehakeste abil.| Tähtsus looduses: lagundab kivimeid, sureb ise ja nii koorik(kaartsamblik), leht(seinakorp), põõsasamblikud (habe-,põõsasamblik)| Paljunevad tekib kaljudele/kividele huumusekiht, kus saavad taimed hakata kasvama.>Polaaraladel
Haigused. Tähtsus loodusele- toit paljudele suurtematele loomadele. Algloomad haigus tekitajatena- düsenteeria amööb, lamblia, trihhomoonas, toksoplasma, hallasääsk. Vetikad- on algelised organismid, kuuluvad protistide hulka. Sisaldavad klorofülli(fotosünteesivad). Esineb üherakulisi, koloonialisi ning hulkrakseid. Erinevalt taimedest pole hulkrakksetel vetikatel eristunud juuri , varsi, lehti. Vetika keha nim. Talluseks. Esinevad: veekogudes, niiskes mullas jm. Toituvad talluse pinna kaudu. Paljunevad mitte suguliselt( eostega, vegetatiivselt) ja suguliselt. Eristatakse värvuse, ainevahetuse ja keemilise koostise järgi : Rohevetikad (mikroskoopilised, niitjad, rohelised, kasvavad jahedas magedas vees kuni 5m sügavusel, nt keermikvetikas) , pruunvetikad( lehtjad, kuni 60m, oliivrohelised, kasvavad jahedas külmas rannikuvees. 6-15 m sügavusel nt põisadru ) ja punavetikad (põõsakujuline kuni 2m, roosakad-pruunid,
Samblik 8 klass 2007 1 · Samblikud on organismid, keda võiks paigutada nii taime- kui seeneriiki. Enamus teadlasi on aga arvamusel, et samblikud kuuluvad seeneriiki. · Samblikud on organismid, kel ei ole eristunud erinevaid organeid ning kogu sambliku keha nimetatakse talluseks. 2 · Talluse järgi jaotatakse samblikud põõsas- leht- ja kooriksamblikeks. Põõsassamblikute tallus on Lehtsamblikute tallus on lehtjas. jagunenud mitmeteks harudeks. 3 · Sambliku tallus koosneb kahte liiki rakkudest: seene- ja taimerakkudest. · Samblikku katavad tihedalt koos paiknevad seenerakud, moodustades ülemise ja alumise koorkihi. Seenekihi all paikneb õhuke kiht vetikarakke. See on vetikakiht. Sambliku
· Vetikate kasutamine: 1) toiduks ja toiduainetetööstuses: nn merikapsas; 2) marmelaadi toorainena; 3) loomasöödana ja põlluväetisena; 4) bioindikatsioonis - testorganismidena veekogude saastatuse hindamisel; 5) tööstuses, näiteks tarrendite valmistamisel mikroobide söötmete jaoks jm · Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Vähesed vetikad ka vegatiivselt. Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega. Mittesuguline paljunemine paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt. Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel. Mõned organismid paljunevad suurema osa aega mittesuguliselt, kuid neil on siiski olemas ka võimalus suguliseks paljunemiseks. Sel juhul moodustub sügoot kahe vetika keharakkude ühinemisel. Nii
Chytridiomycota - viburseened - Tallus mono-või polütsentriline rakk või koosneb hüüfidest. Esinevad elutsüklis liikuvad, ühe tagumise piitsviburiga varustatud zoospoorid. Polyphagus euglenae. Neocallimastigomycota (imetajate seedesüsteemides) - Tallus mono-või polütsentriline, anaeroobne; lagundab tselluloosi ja lõhub ligniini väiksemateks osadeks. Mitokondrid puuduvad. Suletud mitoos. Neocallimastix sp. Blastocladiomycota jõnksviburseened - Tallus seeneniidistikuna. Talluse alusrakk kinnitub substraadile risoidide abil. Seeneniidistikul õhukeseseinalised zoosporangiumid ja paksuseinalised puhkesporangiumid. Suguline tsükkel gametogaamiana. Alamriik: Dikarya - üherakulised või hüüfe moodustavad, viburita, sageli kaksiktuumne faas. 2 hõimkonda: Ascomycota kottseened (verev karikseen, pärmseened) - Eosed moodustuvad endogeenselt - eoskoti sees. Hõimkonna tunnuseks eoskott. Sugulisel protsessil tuumade liitumine, meioos.
Vähesed vetikad ka vegatiivselt. Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega. Mittesuguline paljunemine Mittesuguline paljunemine paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt. Eostega paljunemine Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakse autospoorideks. Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel. Suguline paljunemine Suguline paljunemine annab elusolenditele suuri eeliseid ja enamus elusolendeid paljunebki suguliselt. Mõned organismid paljunevad küll suurema osa aega mittesuguliselt, kuid neil on siiski olemas ka võimalus suguliseks paljunemiseks. Suguline protsess on avastatud ka ränivetikatel. Vetikate emas- ja isassuguorganid arenevad kas ühel ja samal või erinevatel taimel.
heterotroofsed loomalaadsed organismid. Vetikate toitumine: Enamik sisaldab klorofülli (roheline, kuid võib ka punaseid pigmente olla) ja toitub autotroofselt. Vetikate ehitus: Tallus üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, niitjas või plaatjas. Vegetatiivsed rakud kaetud tugeva tselluloosist ja pektiinainetest kestaga. Rakukest on tihti kaetud ränidioksiidiga. Vetikate paljunemine: Vegetatiivne (raku või koloonia jagunemisel, talluse tükkide või spetsiaalsete elundite abil). Sugutu (üherakuliste (zoo)spooride abil mis heidavad viburid ära). Suguline (iso-, hetero- või oogaamia tulemusel sügoot millest tulevad zoospoorid). Vetikate tähtsus: Enamik meredes 0-30-200-500m sügavusel, blanktoni tuumik, bentos e veealune aas, polaaraladel elavad ka lumes, muidu mullas (rikastavad lämmastikuga) ja isegi õhus. Mõned rohevetikad on samblike koostises. Toodavad hapnikku, loomadele ja lindudele
TALLINNA TEENINDUSKOOL Fariza Imanova Rühm MK13-TE2 Õpimapp Juhendaja: Heikki Eskusson Tallinn 2013 BAKTERID Ehitus Fariza Imanova MK13-TE2 Kuju 1. Kerabakterid e. kokid 2. Pulkbakterid e. batsillid 3. Spiraalsed bakterid e. sprillid 4. Keeritsbakterid e. spiroheedid 5. Jatketega bakterid 6. Niitjad bakterid Paljunemine Bakterid paljunevad põhiliselt pooldumisega. Temperatuuri mõju Paljud spoore mittemoodustavad bakterid ja sporogeensete bakterite vegetatiivsed vormid hukkuvad niiskes kuumuses temperatuuril 6070°C 1530 min. jooksul, kuid temperatuuril 80100°C juures aga mõne sekundi või mõne minuti jooksu...
Vetikad Punavetiktaimed ehk punavetikad (Rhodophyta) on vetikate hõimkond, kuhu kuulub ligikaudu 4000 liiki. Nende nimetus tuleneb vetikate iseloomulikust talluse värvusest. Enamik punavetikaid on hulkraksed makroskoopilised organismid. Punavetikad sisaldavad lisaks klorofüllile, ksantofüllidele ja karotiinidele ka ainuomaseid pigmente: fükoerütriin ja fükotsüaan. Nende kahe pigmendi tõttu saavad punavetikad elutegevuseks kasutada väga nõrka valgust, mille tõttu suudavad nad elada meredes ja ookeanites maksimaalselt 200 meetri sügavusel. Optimaalne kasuvala on 40- 60 meetrit
varjavad. Pigmente sisaldavaid rakuosi vetikates nimetatakse kromatofoorideks. Vetikad paljunevad nii suguliselt kui mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine võib toimuda vegetatiivselt või eostega. Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakse autospoorideks. Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. 5. Algloomade ehk ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liiguvad ja võivad haarata toitu
jalgse kannupoisi neitsi jälgi otsima. Linnukeelte läkitusel leidis noormees kolmandal õhtul neitsi jäljed ning tormas tulisjalu kodu poole sõna viima. Sulevipoeg ja Alevipoeg tõttasid sõtta, piigakest päästma. Hädaohu ähvardusel tegi tuuletark sortsisõna sünnitusel laia järve vaenlastele vastu. Kahel kangel ei olnd ei lootsikut ega paati võtta, kuid õnnekorral oli Alevipoeg kodunt nõiavitsa kaasa võtnud ning nõidus silla üle vee, ning sellid tormasid Tuuslari talluse. Tapsid Tulletarga, päästsid piigakese ning panid tulekuke Tuuslari talusse. Olevipoeg, hoonetark, kosis hiljem kolmanda endale kodukanaks, keda kanged kälimehed vargavolist olid päästnud. Nõnda olid põrgust pääsenud piigakesed kangete meeste kaasaks saanud ning sugu kuulsalt sünnitanud.
Seni on teada 1600 sitikaseene liiki. 12. Tuulepesad- esineb kaskedel. Tuulepesade teket põhjustab parasiitseen kaseluudik, mille elutegevuse tulemusena uinunud pungad puhkevad, andes ohtralt uusi võrseid. 13. Samblikud- tekivad seene ja rohevetika või tsüanobakteri vahelise kooselu tulemusena. Samblikku moodustavat seent nimetatakse mükobiondiks ja rohevetikat fotobiondiks. Samblike vegetatiivse keha e. talluse ehituse järgi jaotatakse nad koorik-, leht- ja põõsassamblikeks. 14. Mükoriisaks ehk seenejuureks nim. seente ja taimejuurte kooseluvormi, kus seen ja taim on vastastikku kasulikes suhetes (sümbioosis). Mükoriisa seened aitavad taimedel hankida eluks vajalikku vett ja toitaineid ning kaitsevad neid juureparasiitide eest, seen saab aga taimelt kasvuks vajalikke orgaanilisi ühendeid ning vitamiine. Ainete vahetuseks seene ja taime vahel
moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. 13.Kuidas toituvad ja paljunevad pärmseened? Peamiselt toituvad nad vees lahustunud suhkruist. Soodsates tingimustes paljunevad pärmseened kiiresti. See toimub pungumise teel. 14.Mis on sümbioos? Seente ja puude vahelist vastastikku kasulikku kooselu nimetatakse sümbioosiks. 15.Kuidas nimetatakse sambliku keha ja millest see koosneb? Sambliku keha nimetatakse talluseks. Talluse välispinnal moodustavad seeneniidid tiheda koorikihi, keskosas asuvad seeneniidid hõredamalt, nende vahel paiknevad rohevetikad või sinikud. 16.Samblike paljunemine ja nende tähtsus looduses. Samblikud paljunevad peamiselt vegetatiivselt kas talluse küljest murduvate tükikeste või ainult samlikele. Polaaraladel on samblikel suur tähtsus põjapõtrade toiduna. Mõningaid samblikke tarvitatakse ravimite valmistamiseks. 17.Järvekäsnatoitumine, hingamine ja paljunemine.
Viljastunud munarakust areneb taime tipmises osas eoskupar, milles moodustuvad eosed. Eosed levivad tuulega ja idanevad soodsates tingimustes. Samblad võivad paljuneda ka vegetatiivselt (näiteks sigikehakestega). Mittesuguline paljunemine toimub vegetatiivselt või siis samade eostega. Sammaltaimed paljunevad vegetatiivselt ka sigikehakeste abil. Viimane on eriti iseloomulik maksasammaldele. Rohelised läätsekujulised sigikehakesed arenevad nende talluse pealispinnal paiknevates erilistes moodustistes sigikehakeste mahutites. Maksasambla sigikehakeste mahutid. KASVUKOHAD Sammaltaimed on niiskete kasvukohtade taimed. Nad kasvavad maapinnal, puidul ja kividel. Et sammaltaimed on tundlikud õhu saastatuse suhtes, siis ei suuda nad kasvada tugevasti saastunud õhuga piirkondades.
5 cm. Raipelõhnaga. Seeneliha kollakas. Eospulber oliivkollakas. Eosed kitsaskäävjad, 1115 × 57 µm. Elupaik: lehtmetsad Ohutegurid: puuliikide osakaalu muutumine metsades, lageraied Ohustatuse kategooria: tähelepanu vajav Samblik Lobaria pulmonaria, harilik kopsusamblik Kirjeldus: Tallus on lehtjas, läbimõõt kuni 30 cm, oliivroheline kuni pruun, hõlmad lapikud. Kergesti äratuntav kopsukudet meenutava roidelis-lohkliku talluse ülapoole järgi. Elupaik: lehtmetsad, segametsad Ohutegurid: metsamajanduslik tegevus, keskkonnamürgid, õhusaaste, hapestumine Ohustatuse kategooria: tähelepanu vajav Vetikas Cladophora aegagropila, järvepall Kirjeldus: Pallikujuline sametise pinnaga vetikas. Elupaik: eutroofsed e rohketoitelised järved Ohutegurid: veekogude ohustamine, veekogude muutmine (õgvendamine, süvendamine, veetaseme muutmised), veekogude eutrofeerumine Ohustatuse kategooria: haruldased Sammal
Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide klorofülli, karotinoidide, fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena. Mõnedel liikidel on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad
Parasiidid elus org. Toitumisest. Mükoriisa: taime ja seene koostöö. 99% taimedest teevad koostööd. SAMBLIKUD Seen: Varustab vees ja vees lahustunud mineraalainetega. Vetikas: Varustavad fotosünteesil tekkinud org. Ainetega. SAMBLIK ON vetika ja seene kooselu. Samblikud elavad kõikjal, on kohastanud elama kõikjal, murendavad kivimeid- tekib muld, loomadele toiduks (tundra), talletavad mürkaineid, õhusaasteindikaator. Sambliku keha: Tallus Paljunemine: Tekivad kehakesed talluse sees, tõusevad pinnale ja levivad. Levivad väljakasved, mis murduvad tallusest lahti ja levivad edasi. Seente kasulikkus: seente ühendid ravimites, tooraine valmistamisel, ohtlike tööstusjäätmete lagundaja, kult. Taimede juurde sümbioosiks, surnud taimorganismide lagund. Seente kahjulikkus: peamised toiduainete riknemist põhjustavad, seenemürgitus, majavamm (lag. Puit konstruktsioone)
organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised – loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest – niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne, lintjas, karikjas, võrkjas, tähtjas jne., mis on vetikate määramisel tähtis tunnus
neil kest ja sellest vabaneb neli tillukest koppvetikat; Liikumine: eesmises peenemas otsas on kaks viburit. Nende kinnituskoha läheduses asetseb punane silmtäpp. Sellega tajub koppvetikas valgust ning viburite abil liigub ta veekogu paremini valgustatud osa suunas. Vesijuus Elupaik: jahedaveelistes jõgedes ja ojades; Paljunemine: paljuneb mittesuguliselt või suguliselt. Pruunvetikad (põisadru) Põisadru kasvab kuni 30cm pikkuseks. Paarilised õhupõied talluse küljes hoiavad neid vees püsti. Kinnitub kivisele merepõhjale haardkettaga. Peamiselt kasvavad pruunvetikad jahedate ja külmade merede rannikuvetes, enamasti 6- 15m sügavusel. Põisadru paljuneb suguliselt. Punavetikad (agarik) Punavetikad kasvavad peamiselt troopilistes meredes, Läänemeres on neid vähe. Meil on tuntuim agarik. Selle vetika põõsasjas tallus (kõrgusega 4-20cm) kinnitub merepõhjas kividele, paeplaatidele või limuste kodadele. Vetikate tähtsus looduses 1
Värvuselt puhasrohelised. Koppvetikas, klorella ja pleurokokk on üherakulised rohevetikad, kuid nad erinevad ehituse, eluviisis ja paljunemise poolest. Pruunvetikad Ainult hulkraksed, Värvus võib olla Oliivrohelisest-Tumepruunini. Pikkus võib olla kuni 60 m, Jahedate merede rannikuvees 6-15 m sügavusel. Vähem valgusnõudlikud, kui Rohevetikad. Läänemeres on kõige sagedasem Põisadru. Tema lintjas tallus haruneb korduvalt kaheks. Talluse harudel on enamasti paari kaupa õhupõied, mis hoiavad vetikat vees püsti. Punavetikad Vajavad kõige vähem valgust. Kasvavad kõige Sügavamal. Värvus võib olla Roosast-tumepunaseni. Peamiselt troopilistes meredes. Läänemeres on seda vähe. Nad on 40-60 m sügavusel.Nad on mikro- ja makroskoopilised. Vetikaid kasutatakse põllunduses(väetiseks), toiduainetööstuses, paberi- ja tekstiilitööstuses, mikrobioloogias,ravimitööstuses, loomasöödana ja toidu lisandina
2. Punavetikad, näidis liik. Rhodophyta. Liike umbes 400. Nad on levinud troopilistes ja subtroopilistes, harvem parasvöötme meredes, ainult vähesed elavad magevees ja mullas. Nende tallus on paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas või lehtjas, kuni 2m pikk. Nagu pruunvetikatelgi, esineb eristumine kudede taolisteks rakkude kogumiteks. Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvöötmeid ei ole) või tipmine (kasvuvöötmed asuvad talluse harude tippudes). Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Elutsüklis puuduvad liikumisvõimelised vormid. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide klorofülli, karotinoidide, fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Kromatofoorid on enamasti plaatjad, ilma pürenoidideta. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja
(autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne, lintjas, karikjas, võrkjas, tähtjas jne., mis on vetikate määramisel tähtis tunnus
44. puisniit puude ja põõsastega heinamaa 45. puu puittaim, millel on hästi väljakujunenud vars tüvi 46. põllukultuur 47. põõsas puittaim, millel puudub selgelt eristunud tüvi 48. pärandkooslus kooslus , mis on kujunenud pikaajalise inimtegevuse tulemusel 49. pärismaine liik e. looduslik; liik, mis on antud alale asunud inimese kaasabita (nt sammal) 50. ravimtaim taimed, mida kasutatakse ravimiseks (kummel, pärn, teeleht) 51. risoid peen. talluse väljakasve, mis täidab kinnitusfunktsiooni 52. risoom taime maa-alune mitmeaastane vars 53. rohttaim sõnajalg- ja õistaime, mille võsud taime elutsükli vältel ei puitu 54. sammaltaimed taimede hõimkond, millel pole juuri 55. saprofüüt kõdutaim, kes toitub seente vahendusel surnud orgaanilisest ainest 56. sissetoodud liik liik, mis on sisse toodud kasvatamise eesmärgil 57. soontaimed taimede hõimkond; taimed, mis omavad juhtkimpe(sooni) 58
(autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne, lintjas, karikjas, võrkjas, tähtjas jne., mis on vetikate määramisel tähtis tunnus
teistele taimedele. Pruunvetikad on enamasti pruuni värvi. See oluneb pigmentide omavahelistest kombinatsioonidest. Tallus on neil alati hulkrakne ja väga mitmesuguse kujuga. Alamatel vormidel koosneb tallus hargnenud niititest. Rakukestest koosnevad tselluloosist, kuid võivad sisaldada ka pektiinaineid. Pruunvetikad sisaldavad klorofülli, kollaseid ja pruune ksantofülle ja karotiine, kusjuures eriti iseloomulik on Enamik liike paljuneb vegatiivselt talluse jagunemise teel, pruun pigment fükoosantiin.sugutult rändosadena ja suguliselt vastavate sigimisorganite moodustamise teel. Munarakud arenevad oogoonides, spermatosoidid anteriidides. Kõrgemad vormid sigivad ainult suguliselt. Läänemeres sageli esinevad pruunvetikaks on Sphacelaria arctica. See paari sentimeetri kõrgune mustjaspruun hargnev põõsake on kohastunud elule nõrgas valguses, olles tihti sügavatel aldel ainsaks taimeliigiks. Eesti vetes võib leida teda
olemas ka võimalus suguliseks paljunemiseks. Vetikate emas- ja isassuguorganid arenevad kas ühel ja samal või erinevatel taimel. Mittesuguline paljunemine: Mittesuguline paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt. Eostega paljunemine. Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakse autospoorideks. Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel.
Täidab nii lehtede kui varte funktsiooni. Risoidid-kinnitusfunktsiooni täitvad niitjad ,,juured". Miks samblad ei saa kasvada suureks? V: Vesi liigub koos selles lahustunud ainetega sammaldes aeglaselt, neil pole juhtkimpe. Vähe võimalusi reguleerida vee aurumist. Pole puitunud rakukestaga tugikudesid, mis võimaldaksid varsi püsti hoida. Kuidas liigub sammaldes vesi? V: Imavad kogu keha pinnaga, kapillaarselt. Vee liikumine toimub pindmiselt. Kuidas samblad levivad? V: Vegetatiivselt, talluse või varre harunemise teel, äramurduvate lehetippudega. Suguliseks paljunemiseks vajavad samblad vett, sest viburitega isassugurakud saavad emassugurakkudeni jõuda vaid veekeskkonnas. Tunnused: *puuduvad õied *puuduvad juured *puuduvad juhtsooned *puuduvad tugikoed *tundlikud saastasuse suhtes. Jaotuvad kolme hõimkonda: kõdersamblad ja helviksamblad, millel ei ole eristunud lehti, tallustaimed. Ja lehtsamblad, millel on nii lehed kui varred. Helviksammal(maksasammal)- Eestis helvik
Pigmente sisaldavaid rakuosi vetikates nimetatakse kromatofoorideks. Sõltumata värvusest toimub kõikides vetikates fotosüntees. Vetikad paljunevad nii suguliselt kui mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine võib toimuda vegetatiivselt või eostega. Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakse autospoorideks. Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel. Vetikate emas- ja isasuguorganid arenevad kas ühel ja samal taimel või einevatel. Sugurakud moodustuvad gametofüüdi keharakkudes. Munarakud tekivad keharakkudes, mida nimetatakse oogoniteks. Viburitega isassugurakud- spermatosoidid- tekivad isassuguorganites, mida nimetatakse anteriidideks. Oogonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid. Viljastumisel ühinevad spermatosoid ja munarakk
Sammaltaimed Sammaltaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub vegetatiivselt või eostega. Sammaltaimed paljunevad vegetatiivselt ka sigikehakeste abil. Viimane on eriti iseloomulik maksasammaldele. Rohelised läätsekujulised sigikehakesed arenevad nende talluse pealispinnal paiknevates erilistes moodustistes sigikehakeste mahutites. Maksasammalde tallusel (gametofüüdil) areneb viljastunud munarakust lühikese jalaga eoskupar (sporofüüt). Selles valmivad eosed. Soodsatesse kasvutingimustesse sattudes arenevad neist uued tallusjad gametofüüdid. Lehtsammalde väikesed üherakulised eosed küpsevad eoskupras, mis on harjase abil kinnitunud emastaime (gametofüüdi) latva. Eoskupar koos harjakesega on sporofüüt, mis areneb viljastunud munarakust
6. Samblikud (+JOONISED õ.lk.77) Ehitus: Elavad maismaal.Värvilt on samblikud hallikad, rohekad või pruunikad, harvem kollakad. Samblikutel ei ole lehti, juuri ega varsi. Varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha kutsutakse talluseks. Samblikud on nagu väikesed käsnad, mis imevad endasse kõik, mis on vihmavees lahustunud, ning hoiavad seda siis ka kinni. Toitumine: Orgaaniline aine, mineraalained, vesi. Paljunemine: Eoste abil, paljunemiskehakeste abil, talluse tükikestega. Kasvuvorm: 1) kooriksamblikud -> kooriku või pulbri taolised -> nt. kaartsamblik 2) põõsassamblikud -> põõsataolised või ripuvad puuokstel -> nt. põdrasamblik 3) lehtsamblikud -> tallus meenutab lehte -> nt. seinakorp 7. Selgroogsed ja selgrootud (+JOONISED õ.lk.81) Selgroogsed - loomad kellel on selgroog, mis on ühenduses koljuga. Selgrootud - luulise toeseta loomad. 8. Käsnad (+JOONIS õ.lk.83) Eluviis: (kinnitunult) Käsnad elvad vees
eluks vajalike toitaineid. Mikroskoopilise seenehüüfi kontakt mullaga on parem ja seeneniitistik levib suuremale alale kui tavaliselt. Joonis 4. Mükoriisa 4.2. Samblik Teine seentega vastastikku kasulikku kooselu vorm on seene ja rohevetika või tsüanobakteri vahel moodustuv samblik ( joon. 5 ). Samblikke uurivat teadusharu nimetatakse lihheno- loogiaks. Samblikud jagatakse nende vegetatiivse keha e. talluse ehituse järgi koorik-, leht- ja põõsassamblikeks. Samblikel on oluline roll mullatekkel ja mulla varustamisel lämmastikuga ning lisaks sellele on ta ka paljudele loomadele toiduks. ( Hein: 2000) Joonis 5. Samblik 8 KOKKUVÕTE
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
