hästi kurjalt." ,,Vaata peeglisse." ,,Suu natuke lahti, naeratame hästi-hästi suurelt." ,,Ja nüüd huuled ette torru." Kokteilikõrre laiema otsaga saame keelt 1.2.3. Lai keel (5x) ,,Nüüd on aeg keeleke suust välja tuua. laiaks vajutada. Ajame keele suust välja. Näita mulle oma keelt, hästi laia. Paneme keele korraks peitu tagasi. Näita nüüd uuesti" Toome kokteilikõrre lapse suu ette ning 1.2.4
Tubli! avatud huultega. Logopeed jälgib naeratus ja mossitus Nii, viimaseks teeme ühe hästi ilusa suure lapse tegevust, vajadusel naeratuse. Oi kui ilus, tubli!" korrigeerib. ,,Tead mis nüüd juhtus? Me ajasime nägude Keele sirutamine- tegemisega keelekese ülesse. Keelekesele on hoidmine vaja nüüd hommikuvõimlemist teha. Keeleke tahab ennast sirutada pärast mõnusat und. Ajame nüüd keele hästi suust välja ja sirutame, hoiame natuke. Nii nüüd keeleke natuke puhkab, läheb suhu tagasi. Aga ühte sirutust oleks veel vaja, et und ära ajada. Teeme ühe sirutuse veel! Nüüd keeleke teeb külgedele harjutusi- keeleke
Roopill Roopilli nimetus hõlmab roost, puust, viljakõrrest või hanesulest tehtud klarneti tüüpi puhpilli. Sarnased roo- ja kõrrepillid on tuntud pea kõikjal Euroopas. Pill koosneb roolülist, mille ülemisse, puhumisotsa on on sõlm alles jäetud. Paari sentimeetri kaugusele ülaotsast on torukesse lõigatud piklik kitsas keeleke ehk piuk, mis puhumisel vibreerides häält teeb. Pilli allotsa on tehtud 4-6 sõrmeava. Sõrmeavade olemasolu järgi nimetati niisugust pilli mõnikord ka sõrmiline. Samamoodi on rukkikõrrest valmistatud kõrrepill. Puust roopillil, mida on nimetatud ka pöörpilliks, on heli tekitava keelekesega pilliosa lõigatud eraldi roo- või sulejupist. See on asetatud eemaldatud südamikuga männi- või lepapuust torusse, mille peal on sõrmeavad
vabrikutooted, mida rahvas edasi ei kujunda (nt. viiul, kitarr) Puhkpillid Heli tekitamise põhimõtte järgi võib eesti rahvapärased puhkpillid jagada kolmeks põhiliseks rühmaks: 1) flöödi tüüpi puhkpillid - erinevad vilepillid, mille heli tekib õhujoa põrkumisel vastu teravat serva. N: pajupill, vilepill, putkepill, savipiilud. 2) klarneti tüüpi puhkpillid heli tekitab õhu toimel võnkuma pandud keeleke N: kõrrepill ja roopill 3) trompeti tüüpi puhkpillid - heli tekitab mängija pingul huultega puhumisel võnkuma pandud õhuvool. Mitmesugused sarved ja pasunad N: karjapasun (2m) Roopillist on välja arenenud torupill Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aastaringselt! Koosneb tuulekotist ja torudest. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud roopillist piuk. Keelpillid Kannel
Parmupill ja rahvakannel Pärja Õun 12kl Tapa Gümnaasium Parmupill • 1 maailma vanimaid muusikainstrumente • Pärit Aasiast • Vanim Eestimaalt leitud parmupill pärit 13.saj. • Valmistatud raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Mängimine • Heli tekitajaks on pilli materjali jäikus. • Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma • Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused Väike kannel • Peamiselt ühest puust õõnestatud • harilikult kuustest, harvemini männist, pärnast, kasest • Kaetud õhukese kõlalauaga • trapetsikujuline ja väheste keeltega diatooniline kannel.
• 1 maailma vanimaid muusikainstrumente Hiinast leiti joonis, mis kujutab 4 saj eKr muusikut, kes mängib parmupilli taolist muusikariista. • Pärit Aasiast, Eestisse jõudis ilmselt sakslaste vahendusel. • Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13.saj. algusest.Laiemalt levis parmupill Põhje- ja Lääne- Eestis 19.sajandil. • Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Algupäraselt valmistati parmupilli ka bambusest, luust või metallist. • Tänapäeval saab seda õppida pärimusmuusika õppelaagrites ning kõrgkoolis. Slaid 3PP mängimine Parmupillis on heli tekitajaks pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused. Mida suurem suuõõs seda
Põhja Tartumaalt on teada vilepill, mida puhuti keskelt. Kahele poole jäid sõrmeavad ja see võimaldas mängida kahehäälselt. Selliseid pille nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel valipill, mis koosnes kahest vilepillist, mida korraga suul hoides mängida sai. Roopill Klarneti tüüpi puhkpillid on kõrrepill ja roopill. Need valmistati vastavalt viljakõrrest või pilliroost. Neile lõigati peale keeleke, mis võnkudes andis heli. Need pillid võimaldasid mängida üsna keerulisi viise. Roopillist on välja arenenud eesti kõige tuntum puhkpill - torupill. Parmupill Parmupill ei kuulu otseselt löökpillide hulka, kuid tema tööpõhimõte sarnaneb löökpillide tööpõhimõttele, kus heli tekitajaks on pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Heli
Atlas- anatoomia foramen- mulk Tuba- tõri, toru Axis- teine kaelalüli fossa- auk, süvend Bucca- põsk Caput- pea fovea- auk Gingiva- ige Cerebrum- suur aju hiatus- lahtine koht Lingula- keeleke Collum- kael humerus- õlavarre luu Papilla- näsa Columna- sammas incisura- sisselõige Protuberantia- mügar Corpus- keha mandibula- alalõug Pulpa- säsi Cranium- kolju maxilla- ülemine lõualuu Clavicula- rangluu Dorsum- selg membrum- jäse Fascia- sidekirme Encephalon- peaaju olecranon- küünarnukk Fibula- pindluu os, mitm
Kiletiivalised 2007 Üldiseloomustus Kiletiivalised on mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvaablased. Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Kõikidel kiletiivalistel on ülalõuad, millega tahket toitu närida või pesamaterjali koguda. Paljudel kiletiivalistel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke, millega õienektarit imeda. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded. Pered ehitavad endale pesad. Mesilase ehitus. Mesilase pea. Mesilased Mesilaste keha on karvane. Nad toidavad järglasi õietolmust ja nektarist valmistatud söödaga. Mesilased on olulised õistaimede tolmeldajad. Paljud on ühiselulised. Mesilaste liike on raske eristada.
jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku
teaduslikes väljaannetes kinnistunud sisuliselt ebatäpne nimetus jew's harp. Eestis on parmupillil olnud samuti mitmeid nimetusi. Üldkasutatav on olnud parmupill, kuid Kihnus on see näiteks tänini konnapill. Tuntud on veel suupill, moka- või huulepill, nokapill, haruldasemad on kärsapill ja pöupill, samuti suukannel. Parmupillis on heli tekitajaks pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Kes on rohkem parmupilli mänginud, on kindlasti tähele pannud, et pärast mängimist on veidi teistsugune tunne. Tuleb see rütmistatud hingamisest, mis tekitab kerget eufooriat; võimsatest vibratsioonidest, mis mõjutavad aju alfa-, beta- ja gammalaineid, juhtides mängijat ülemisse, keskmisse või alumisse ilma; kosmilisest sidemest igavikuga, kogemata
võimaldasid mängida meloodiat. Põhja Tartumaalt on teada vilepill, mida puhuti keskelt. Kahele poole jäid sõrmeavad ja see võimaldas mängida kahehäälselt. Selliseid pille nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel valipill, mis koosnes kahest vilepillist, mida korraga suul hoides mängida sai. Klarneti tüüpi puhkpillid on kõrrepill ja roopill. Need valmistati vastavalt viljakõrrest või pilliroost. Neile lõigati peale keeleke, mis võnkudes andis heli. Need pillid võimaldasid mängida üsna keerulisi viise. Roopillist on välja arenenud eesti kõige tuntum puhkpill - torupill.Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aasta ringi. Torupill oli tõenäoliselt kodunenud eestis juba XIV sajandil. Esimesed kirjalikud andmed on XVI sajandist. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott valmistati saartel ja randades harilikult pargitud hülgemaost,
Vart nimetatakse kõrreks. Kõrt mööda liiguvad lahustunud toitained juurtest lehtedesse. Kõrrel on umbsed sõlmed. Kahe sõlme vahelist kõrreosa nimetatakse sõlmevaheks. Sõlmevahesid on talinisul 5-7. Leht. Leht koosneb lehelabast ja lehetupest ja on peamine fotosünteesi ning vee auramise organ. Lehetupp moodustab alumise leheosa ja ümbritseb kõrt. Ta teeb kõrre tugevamaks ja kaitseb sõlmevahe õrna kasvavat osa vigastuste eest. Kohas, kus lehelaba läheb üle lehetupeks, asuvad keeleke ja kõrvakesed. Keeleke asetseb tihedalt vastu kõrt ning kaitseb seda tuule käes kõikumisel hõõrdumise eest ja hoiab ära vee tungimise kõrre ja lehetupe vahele. Kõrvakesed aitavad lehetupel kõrre ümber kinnituda. Õisik. Koosneb pähikuist. Nisu õisikut nimetatakse peaks. Pea koosneb kõrre jätkuna arenenud lülilisest peateljest ja selle astmetele kinnituvatest pähikutest. Peatelje igale lülile kinnitub nisul üks pähik. Pähik. Pähik koosneb nisul 3..
Teraviljade hulgas on tugevaima juurestikuga mais, rukis ja talinisu. Vars koosneb lühikestest jäikadest paksenenud kõrresõlmedest ja 5-7 pikast ja õõnsast torujast sõlmevahest. Kõrred kasvavad nii tipust kui sõlmede pealt. Iga sõlmevahe on pikem temast allpool olevast. Kõrre pikkust sõltub sordist ja kasvutingimustest. Leht kinnitub igale kõrresõlmele. Lehetupp ümbritseb kõrt ning toetab seda. Lehetupe üleminekul lehelabaks asuvad kõrvakesed ja keeleke. Nende esinemine või puudumine, kuju ja suurus on üks liikide eristamise tunnuseid. Õied on kõrrelistel koondunud väheõielisteks pähikuteks ehk osaõiteks. Need moodustavad liitõisikud- liittäha, pöörise või tõlviku. Teraviljadel on enamasti varretipmine õisik. Teraviljade vili on üheseemneline mitteavanev teris ehk iva, põllumajanduslikus keelepruugis tera. Esimesed teraviljad, mis kodustati olid nisu ja oder. See juhtus umbes 12 tuhat aastat tagasi,
muutes saavad kärbsed vedelat toitu imeda. Tahke toidu jaoks on keelekesel veel kitiinhambakesed. Mõnedel parasiitsetel kärbestel on need hambakesed nii tugevad, et nendega saab ka elevandi nahast läbi hammustada. Ühiselulistel putukatel, nagu mesilastel, esineb omaette suistetüüp, mida nimetatakse haukamis-libamissuisteks. See tähendab, et neil esineb samaaegselt nii imemis- kui ka haukamisaparaat. Imemiseks on neil pikenenud alahuul, mille tipus paikneb väga tundlik laienenud keeleke. Õietolmu kogumise ning hammustamise ajal on imemisaparaat tahapoole painutatud. Herilastel, kes toituvad rohkem loomsest toidust, on lõuad tugevamini arenenud kui imemisaparaat. Tundlad on samuti evolutsiooni käigus jäsemetest tekkinud. Nad on kompimis- ja haistmiselunditeks. Tavaliselt koosnevad nad suurest hulgast lülidest, vaid mõnedel putukarühmadel on nad lühikesed ja vähese arvu lülidega. Näiteks on kiilide tundlates vaid kolm lüli
puust, luust või metallist. Eesti parmupill koosneb üldjuhul raudraamist, millel on altpoolt võtmepära kuju, ülal aga asetsevad lahtised rööbitised otsad , mille vahel on õhuke teraskeel, mis on kinnitatud ühte otsapidi pära külge. Selle lahtine ots on veidi painutatud, et seda oleks parem sõrmega näppida. Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Mängija võtab raami kitsa osa huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõnt avardades või kitsendades tõstetakse esile üht või teist ülemheli. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Sarvepill Trompeti tüüpi puhkpillid on igasugused sarved ja pasunad. Karjasarvi ja -pasunaid puhuti hommikul karjaga välja minnes ja õhtul koju tulles
· näitab suurt toitainete sisaldust · kasvab seal, kus on eutrofeerumise(soostumise) oht · tugev risoom(paljunemine) · õisik: suur pööris · elupaik, varjamiskoht, söögikoht, biopuhastus · saaks ka biokütust · "hamba jäljed" Päideroog ehk harilik paelrohi · niidutaim, niisketel kasvukohtadel · värskelt on lehed sinakasrohelised ja kuivanult õlekarva · keeleke on 6 mm pikk · kasvab kogumikuna · heintaimena(loomasöödana) · võib pillirooga segamini ajada
Põdrakanepi noored mahlakad lehed on sisaldavad Ahtalehine põdrakanep rikkalikult vitamiini C. (Epilobium angustifolium) Niisketel niitudel ja karjamaadel kasvav 30 - 100 cm kõrgune püsik. Tuhmroheline, moodustab tihedaid suuri mättaid. Lehed lamedad, pealt sügavate, väga karedate roodudega. Keeleke 3-6 mm pikk. Pööris kuni 20 cm pikk, noorelt tipus longus, hõbedaläikeline. Pähikud 4-5 mm pikad, 2 või 3 õiega, uht-kastevars pruunikaskollased. Deschampsia caespitosa) Alpi jänesvilla karvakesed on peened ja loogelised, küllaltki pehmed. Seega jätab alpi jänesvilla õisik palju õrnema mulje.
Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga. *leheroots võib alumises osas laieneda nng ümbritseda vart,moodustades lehetupe. Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart. Need on tugevasti välja arenenud sarikalistel ja kõrrelistel. Viimastel on lehelaba ja tupe piiril veel kilejas lise- keeleke või karvakeste ring. *lehelabal eristatakse tipmist osa lehetippu *ja alumis basaalset osa-lehelaba alust Peale nn pärislehtede tuntakse: *alal ehti - välja arenemata või muundunud kujuga eriülesannet täitvad lehed (näiteks idulehed ja pungasoomused). *kõrglehti - lihtsa ehitusega pärislehtedest kõrgemal (eriti õite piirkonnas) asuvad lehed. Tihti
31 Esimese sõlme staadium: esimene sõlm mullapinnal märgatav, vähemalt 1cm kaugusel võrsumissõlmest 32 Teise sõlme staadium: teine sõlm märgatav, vähemalt 2 cm kaugusel esimesest sõlmest 33 Kolmanda sõlme staadium: kolmas sõlm vähemalt 2 cm kaugusel teisest sõlmest 34 Neljanda sõlme staadium: neljas sõlm vähemalt 2 cm kaugusel kolmandast sõlmest 37 Viimase lehe (lipulehe) ilmumine; viimane leht veel rullunud 39 Keelekese staadium: lipulehe keeleke nähtav Makrostaadium 4: Viljatupe paisumine 41 Viljatupp pikenenud 43 Pea/pööris on kõrres ülespoole liikunud, viljatupp hakkab avanema 45 Viljatupp paisunud (lipulehe lehetupp) 47 Viljatupp avaneb 49 Ohete tipud: lipulehe keeleke nähtav Makrostaadium 5: Loomine 51 Esimesed pähikud väljuvad lehetupest 55 Pea/pöörise loomise keskpaik; 1/2 peast on veel viljatupes 59 Pea/pöörise loomise lõpp: pea/pööris lehetupest täielikult väljunud
Mulla pindmises kihis asetsevast võrsumissõlmest arenevad hiljem teised pärisjuured nn. Lisajuured, mille ülesandeks toitainete hankimine Vars-kõrs Kogu kõrre ulatuses asetsevad teatud vahemaa tagant umbsed kõrresõlmed (3-6 sõlme) Sõlmed on lehtede kinnituskohaks I rühma teraviljadele on iseloomulik, et nende maapealne kõrs ei harune Leht Koosneb lehelabast ja lehetupest(keerdunud ümar ümbritseb kõrt) Lehetupe lehelabaks ülemineku kohas on keeleke Keeleke-kilejas volt mis ei lase vett lehetuppe Kõrvakesed-lehelaba alusel valkjas kasvund mis haarab kõrt Kasvufaasid(vt täpsmalt) Idanemine- iga liik vajab teatud koguses vett Tärkamine- esimeste idu või pärislehtede maapinnale tulek Võrsumine- võrsete(ka lisajuured) moodustamine mullasisest kõrresõlmes.kujuneb puhmik Kõrsumine-kõrre pikkuskasv, algab kui esimene kõrresõlm 5cm kõrgusel maapinnast. Loomine-kõrre tipus ilmub nähtavale pea(pööris) ja areneb lõpuni
Juurestiku moodustavad lisajuured, neist narmasjuurestik. Juurte põhimass paikneb huumushorisondis, kust omistatakse suurem osa toitaineid. Kõrs(vars)-koosneb lühikestest jäikadest paksenenud kõrresõlmedest ja õõnsatest torujatest sõlmevahedest. Kasvuajal ümbritseb kõrt lehetupp. II rühma teraviljadel on varre hargnemine ja võrsumine. Leht- kinnitub igale kõrisõlmele. Lehetupe ülemineku kohal lehelabaks asuvad karvakese ja keeleke. Õis- koondunud väheõieliseks pähikuteks. Need moodustavad liitõisikud- liitpea, pöörise ja tõlviku. 23. Hernele sobivad tugikultuurid. Tugikultuur peab valmima hernega enam-vähem samaaegselt. Mõnel aastal sobib tugikultuuriks oder, suviraps või suvinisu. Peab olema tugevakõrreline, et hernes saaks klammerduda. Üks sobivamaid on valge sinep. 24. Rapsi 00-sordi mõiste seletus. Praegused Eestis kasvatavad rapsi sordid on 00-tüüpi. Need on madalama eruukhappe
4.Eestis kavavad kraavides ja lompides 5.Harilikku ja keraluga kasutatakse vaipade tegemiseks. SUGUKOND: lõikheinalised (Cyperaceae) 1.kuuluvad üheiduleheliste klassi, kõrreliselaadsete seltsi. Peale vaadates meenutavad kõrrelisi. 2.Maailmas u 4000 liiki 3.Viljaks on pähklike; õie ehitus taandarenguga lihtsustunud (väikesed ja ilmetud); mitmeaastased; kolmekandiline sõlmedeta vars; lehed varre alumises osas ja kolmes reas; keeleke puudub 4. õied on enamasti ülemise sigimikuga, lõikheinalised on tavaliselt tuultolmlejad 5.Kasutusalad : nt põistarna kasutatakse loomade söögiks, metskõrkjast tehakse nt matte.
vahustamist jätkates, vahustatakse kuni mass on muutunud heledamaks ja ei ole tunda suhkru kristalle. Lõpuks segatakse käsitsi juurde sõelutud jahu. Valmis taigen vormitakse kohe. See moodus sobib küpsisetaignate ja keeks "Pealinna" valmistamiseks. 2. Või vahustatakse ja lisatakse juurde jahu ning segatakse 3- 4 min. Samaaegselt vahustatakse teises katlas muna koos suhkruga. Lõpuks segatakse või- jahu massile juurde järk- järgult muna- suhkru mass. See moodus sobib küpsiste "Keeleke", "Pähklilõik", "Sokolaadi kihiline" jne. valmistamiseks. 3. Või vahustatakse 3/4 osa suhkruga ja lisatakse järk-järgult juurde munarebud. Samaaegselt vahustatakse teises katlas munavalge, millele hakatakse poole vahustamise ajal juurde lisama järk- järgult 1/4 osa suhkrust. Nüüd lisatakse või massile juurde osa munavalgest, siis sõelutud jahu ja lõpuks ülejäänud munavalge ning segatakse lõplikult 4
esialgu asetseb see gametofüüdi kudedes, toitudes mõningal määral selle arvel, kuid peagi tungivad ta juured mulda ja algab sporofüüdi pikaajaline iseseisev elu. Klass lahnarohud- Isoëtopsida. Sporofüüdid kujutavad endast puittaimi, mille tüvedel esineb teiskasv, või mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal väike väljakasve – keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta
Kasutatakse üksikuna või suurte gruppidena kõrreliste peenrasse või veekogude äärde. Calamagrostis x acutiflora ‘overdam’ Carex gynomane CAREX – PEREKOND TARN • Eestis kasvab neid 69 Carex limosa liiki mudatarn • Tarna leht moodustub lehelabast ja -tupest. Lehetupe üleminekukohas lehelabaks asub väike kilejas keeleke. Tarna õied moodustavad pähiku. • Enamik tarnu, kuid mitte nad kõik, kasvab märgaladel, eriti paduratel, soodes ja carex rabades, tiikide ja cepitosa vooluveekogude mätasta kallastel ning isegi rn kraavides, kus nad sageli moodustavad taimestiku põhiosa. DESCHAMPSIA CAESPITOSA - LUHT- KASTEVARS • Levikult Eestis sage liik, kasvab sooniitudel, niisketel karjamaadel, teeäärtel, raiesmikel. Kasvukohal moodustab väga tihedaid ja
esialgu asetseb see gametofüüdi kudedes, toitudes mõningal määral selle arvel, kuid peagi tungivad ta juured mulda ja algab sporofüüdi pikaajaline iseseisev elu. Klass lahnarohud- Isoëtopsida. Sporofüüdid kujutavad endast puittaimi, mille tüvedel esineb teiskasv, või mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal väike väljakasve keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja
* Vili on teris. Suurema osa terisest moodustab suur tärkliserohke endosperm, mille toiteainerohkus tingib kõrsviljade ülemaailmset tähtsust kultuuris. * Isetolmlejad on kultuurkõrrelised: nisu, oder, kaer, hirss ja riis; looduslikel kõrrelistel isetolmlemine haruldane. * Silindrilised varred (kõrred) on tavaliselt 0,3-0,5 cm läbimõõduga, varred seest õõnsad, leht koosneb pikast, vart ümbritsevast tupest ja kitsaslineaalsest lehelabast. Laba tupest eemaldumise kohal on keeleke, mis kaitseb lehetuppe. Keelekese kujul, suurusel ja teistel tunnustel on kõrreliste süstemaatikas oluline tähtsus. Keeleke ei võimalda lehelabalt voolaval vihmaveel lehetuppe pääseda, sellega hoitakse ära liigne niiskus ja nakatumine bakterite ja seeneeoste poolt. Kõrre pikenemine toimub tupest kaitstud sõlmevahe alumisel osal säiliva algkoe abil. * Kõrreliste varre harunemine toimub maa all või maapinna kohal, kus asetseb
esialgu asetseb see gametofüüdi kudedes, toitudes mõningal määral selle arvel, kuid peagi tungivad ta juured mulda ja algab sporofüüdi pikaajaline iseseisev elu. Klass lahnarohud- Isoëtopsida. Sporofüüdid kujutavad endast puittaimi, mille tüvedel esineb teiskasv, või mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal väike väljakasve keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja
KAER Kaera botaanilised tunnused Kaer ehk harilik kaer on kõrreliste sugukonda kuuluv üheaastane kultuurtaim ja teravili. Harilik kaer kasvab tavaliselt 60100 (150) cm kõrguseks. Leht pöördub vasakule, mitte paremale nagu teistel teraviljadel. Pähikutelg, välissõkal ja alumised lehetuped on paljad. Lehelaba on kare ning selle laius on kuni 15 mm. Keeleke on 23 mm pikkune, tipuosas kolmnurgakujuliste hammastega. Pähikud tavaliselt kahe, harva kuni kolme õiega. Pööris on 1525 cm pikkune, küllaltki hõre ja laiuv. Kaera ajalugu Harilik kaer pärineb arvatavalt Lähis-Idas kasvavast viljatust kaerast, mis levis algselt umbrohutaimena nisu - ja odrapõldudel (nagu ka rukis). Umbes 4000 aasta vanused kaeraterad on leitud Egiptusest, kuid kaera täpne kultiveerimise algus pole teada
domineerivad kõrrelised, katavad umbes 20 % maakera maismaast. Kõrrelised on rohttaimed, kellele on omane seest õõnsad silindrikujulised varred, mis paiknevad varrel vahelduvalt. Lehel saab eristada lehetuppe, mis ümbritseb kõrt, ja lehelaba. Eri liikidel võib lehetupp olla nii avatud kui kinnine, viimasel juhul on lehetupe servad tangentsiaalselt kasvanud kokku. Kõrrelistele on omane (ehkki esineb ka teistes taimesugukondades) lehelaba ja -tupe üleminekukohas olev keeleke (näiteks päideroog) või karvaring (näiteks pilliroog). Lehelaba alusel võib teatud rühmadel eristada niinimetatud kõrvakesi, mis ümbritsevad mõlemalt poolt vart. Kõrreliste õisik on harilikult tipmine ja see koosneb osaõisikutest, mida nimetatakse pähikuteks. Pähikud võivad koosneda ühest või sageli mitmest õiest (kuni 20 [1]), millest botaaniliselt saab eristada tähki, pööristähki ja pöörist, esineb ka siirdetüüpe. Pähiku alusel
pole. Õiekattelehed redutseerunud, soomusjad, õied õisikutes, tuultolmlejad. Vili: pähklike. N: põistarn, niitjas tarn, lakktarn, lünktarn, jänestarn, luhttarn, rebasttarn, karvane tarn, harilik tarn, pudeltarn, tupp-villpea, laialehine villpea, mõõkrohi, järvkaisel, metskõrkjas. Sk. Kõrrelised - Ühe- v. mitmeaastased rohttaimed. Varred ümarad, õõnsate sõlmevahedega, sõlmekohtadega. Lehed pikad, rööproodsed, lehetupega, esineb keeleke v. karvaring, lehetupe servad pole kokku kasvanud. Õies tolmukad ja emakas, nende alusel sise- ja välissõkal, õied väheseõielistes pähikutes, mis moodustavad liitõisiku. Pähikus 1-10 õit, pähiku alusel kaks liblet. Vili on teris. N: harilik pilliroog, tuulekaer, harilik nurmikas, kerahein, murunurmikas, harilik aruhein, jäneskastik, harilik timut, värihein, longus helmikas, sugapea, rand-orashein, harilik orashein, oder, nisu, rukis.
käpalised - Mitmeaastased rohttaimed, varuainete jaoks risoomid, varremugulad, lihakad varred, lehed vahelduvalt, rööproodsed, õis käändunud 180º, sügomorfne, õiekattelehed väga mitmekesised, üks tolmukas, polliiniumid, sigimik pikk, asendab õieraagu, vili kupar, seemned väga pisikesed kõrrelised - Ühe- v. mitmeaastased rohttaimed, varred ümarad, õõnsate sõlmevahedega, sõlmekohtadega, lehed pikad, rööproodsed, lehetupega, esineb keeleke v. karvaring, lehetupe servad pole kokku kasvanud, õies tolmukad ja emakas, nende alusel sise- ja välissõkal, õied väheseõielistes pähikutes, mis moodustavad liitõisiku, pähikus 1-10 õit, pähiku alusel kaks liblet, vili on teris lõikheinalised - Rohttaimed, vars kolmekandiline, säsikas, sõlmekohtadeta, risoomiga, lehed rööproodsed, vahelduvalt, lehetuped servadest kokku kasvanud, keelekest ega karvaringi pole, õiekattelehed redutseerunud,
Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/piiphein2.htm 2.8 Helmikas (Melica) Konkreetne liik: Longus helmikas (Melica nutans) Taime kõrgus ja läbimõõt: Kõrgus on 30...60 (70) cm Taime välislaadi kirjeldus: Kasvab hõredate kogumikena. Lehed: Lehelabad on kuni 5 mm laiad, tugeva keskrooga. Noorelt on need servalt kokkurullunud. Varre alusel on purpurpunased labata või väga lühikese labaga karedad lehetuped. Tuppedel on väga lühike (kuni 1 mm) pruunikas lõhestunud tipuga keeleke. Õied või õisikud: Õied moodustavad pähiku. Pähikud on ohtetud, 6...8 mm pikad ja enam- vähem sama laiad ning koosnevad 1...3 õiest. Pähikud asuvad hõredas ühekülgselt pöörisjas õisikus, mis on tavaliselt 4...8 cm pikkune. Õisik on tavaliselt kaarjalt longus. Õitseb mais ja juunis. Liigi eritunnused: Nimi "longus" tuleb aga sellest, et õisikus olevad pähikud on longus Kasvukoha nõuded: eelistab rohkem varjulisemat kohta Kasutamine haljastuses: kasutatakse kiviktaimlates
· Suurim perek on tarn (põistarn, niitjas tarn, jänestarn, lakktarn, lünktarn, luhttarn, rebastarn · Eesti veel perek villpea (tupp-villpea), kõrkjas, kaisel, alss, sepsikas · Sugukond kõrrelised Ühe- või mitmeaastased rohttaimed Varred ümarad, sõlmevahedega ja kohtadega Lehed pikad, rööproodsed, esineb keeleke või karvaring Lehetuped pole kokku kasvanud Õied pähikutes, moodustavad liitõisiku Viljaks teris Sugukonnas väga palju toidutaimi, levinud üle maakera · Harilik pilliroog · Laialehine hundinui (sugukond hundinuialised) · Tuulekaer · Kerahein · Perek nurmikas · Perek aruhein
Suurim perek on tarn (põistarn, niitjas tarn, jänestarn, lakktarn, lünktarn, luhttarn, rebastarn Eesti veel perek villpea (tupp-villpea), kõrkjas, kaisel, alss, sepsikas Sugukond kõrrelised Ühe- või mitmeaastased rohttaimed Varred ümarad, sõlmevahedega ja –kohtadega Lehed pikad, rööproodsed, esineb keeleke või karvaring Lehetuped pole kokku kasvanud Õied pähikutes, moodustavad liitõisiku Viljaks teris Sugukonnas väga palju toidutaimi, levinud üle maakera Harilik pilliroog Laialehine hundinui (sugukond hundinuialised) Tuulekaer Kerahein Perek nurmikas Perek aruhein
· I rühma teraviljadele on iseloomulik, et nende maapealne kõrs ei harune · Võrsete arenemist kõrre alusel, mullas asetsevate sõlmede külgpungadest nimetatakse võrsumiseks · Võrsete tekkimise kohta nimetatakse võrsumissõlmeks Leht Koosneb lehetupest ja lehelabast · Lehetupe moodustab alumine leheosa, mis on keerdunud torujaks ja ümbritseb kõrt · Lehelaba on kõrrelistel teraviljadel rööproodne ja terveservaline · Lehetupe lehelabaks ülemineku kohal asetseb lehe keeleke, väike ja õhuke poolabipaistev kilejas volt, mis ümbritseb tihedalt kõrt ja takistab vee tungimist lehetupesse · Odral, nisul ja rukkil on lehelaba alusel nn. kõrvakesed, mis on lehealuse valkjad teravad külgmised kasvundid, mis haaravad kõrt · idanemine · tärkamine · võrsumine · kõrsumine · loomine · õitsemine · valmimine 10. Pehme ja kõvanisu 11. Nisu terise anatoomiline ehitus · Õisik Nisul, rukkil ja odral on õisikuks pea (liitpea), kaeral (hirsil, sorgol,
Naha pindala on tegelikult suurem kui h enda pindala. Kuna nahk mood kurdusid ja voltisid. Sõltuvalt h tüübist võib olla nahk ka erineva paksusega ning ka tõuti. Idamaised h omavad oluliselt paksemat nahka. Täkul on paksem nahk ja pidamis ting oleneb ka naha paksus. Hingamisoraganid Hobune hingab sõõrmete kaudu. Vahesein on sõõrmete vahel. Ja õhu juurdevoolu regul sõrmekanali regulatsiooniga. H on kõris häälepaela sarnane keeleke, millega ta põristab. Sissehingamiste arv on 14-16 korda min. Max võib olla pingutuse korral 120 korda/min. Prof Karlsen, kes töötas Moskva hipodroomil, Leidis, et normaal ting h vajab õhku 40-60 l/min. Kallopeerides 2000 l/min. O2 vaj suureneb 15-17 korda. Verevarustus Kergemal ratsahobusel on südamemass 3,5-4,5 kg. Raskeveohobustel 6 kg. Inglise täisverelisel ratsahobusel on ka normaal suurusega e. 6 kg. Kui me jagame tavalistel traavlitel südame
tekkida lehe rootsust, labast või tervest lehest ◦ Astlaks, okkaks, et kaitsta taime taimtoiduliste loomade eest Lehe osad Rootsuga leht – kinnitab lehelaba varre külge Istuv leht – leheroots puudub Laskuv leht – lehelaba on varre külge kasvanud Abilehed – väljakasved leherootsu külgedel Tõri – abilehed on kokku kasvanud Tupp – leherootsu laienenud alus ümber varre Keeleke – kilejas väljakasve lehelaba alusel Kõrvakesed – kaks väljakasvet Lehe roodumine Lihtne – lehelaba läbib alusest tipuni ainult üks rood Dihhotoomne – rood harunevad kaheks Võrkjas – üks või mitu pearoodu moodustavad harusid, mis liituvad tihedaks võrgustikuks Rööpne ja kaarjas – lehelaba läbivad alusest tipuni mitu ühesugust harunemata roodu; ühel juhul rangelt paralleelselt, teisel juhul kaarjalt Lehtede kuju
Pärast katkesti kontaktide lahutamist läbib vool ka süü- väljavõtuga mähis. Selle esimene pool toidab akut, teine tepooli primaarmähist. Tingituna madalpingeahela takis- aga süütesüsteemi. Süütemomenti määrav andur on välja- tuse järsust suurenemisest väheneb vool staatorimähises. poole generaatorit kinnitatud väike terassüdamikuga Seejuures tekkiva endainduktsiooni emj. tõttu suureneb mähis ja hooratta ühe magnetpooluse keeleke, mille ots aga järsult pinge. Kuna madalpingeahelaga rööbiti on lüli- ulatub hooratta pöia avasse. Türistoriplokk koosneb kon- tatud ka kondensaator, järgneb selle laadimisele kõrgsage- taktitut katkestust tagavast türistorist ja suure mahtuvu- duslik võnkumine nimetatud ahelas. Selle tagajärjel indut- sega kondensaatorist C (4 j^iF). seeritakse süütepooli sekundaarmähises kõrgepingevool Ränitüristor on tavalise lüliti omadustega pooljuhtseadis.
rohkesti tärklist. PÜSTKASTIK Calamagrostis stricta; stricta sirge, pingul, jäik. Kasvukoht: märjad soised niidud ja puisniidud, siirdesoomännikud, veekogude vesised kaldad, niiske rannaliiv. Püstkastik on mitmeaastane, roomava risoomiga, hõremurusalt kasvav kõrreline. Kõrs kuni 1 m pikk, võrdlemisi jäme, sile, pöörise alt kare, kahe või kolme märgatava sõlmega. Keeleke 1-4 mm pikk, tipus narmastunud. Lehed 2-4 mm laiused, jäigad, 10-20 cm pikkused, karedad. Pööris 10-15 cm pikkune, tihe, roostepunakas või lillakas, lühikeste, püstiste karedate harudega. Pähikud 2,5-3,5 mm pikkused, sirge ohtega. Õitseb juunis, juulis. Paljuneb ka risoomiga. Kasutamine: enne õitsemist koristatult annab hea koresööda suuremate kariloomade jaoks. Tundraaladel on kevadsuvel toiduks põhjapõtradele.
annaabi.ee 
