Maikellukene: Taime kõrgus 1240 cm. Risoom on roomav, nöörjas, harunev, asub tavaliselt 78 cm on sügavusel. Juurestik on keskmiselt arenenud narmasjuurestik. need on juurmised, Lehti on ühel taimel 23, ja teritunud tipuga. Lehetuped laielliptilised lillakad.Lõhnavad, hõredas valged, kellukjad õied ripuvad ühekülgses kobaras. Õitseb maijuunis. Vili on ümar oranzpunane mari, mis sisaldab 26 seemet. Marja läbimõõt on 0,71,1 cm
Viies tase Raudosi Raudosi paljuneb vegetatiivselt risoomi abil. Eoste levimist soodustavad nende kaks pikka jätket. Need tõmbuvad niiske ilmaga kokku, kuivaga aga rulluvad lahti ning aitavad eostel tuule abil levida. Taime kõrgus on kuni 1 (1,5) m. Raudosi Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Liivosi Varte läbimõõt kuni 3 mm. Lehetuped 6-12 hambaga, millel tume keskvööt ja lai valge serv. Kõrgus 10-30 cm. Kasvab märgadel rohumaadel, jõeorgudes, soodes, märjal liival. Liivosi paljuneb eostega. Eoseid kannab maist augustini. Liivosi Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Tänan kuulamast!
poole -1 cm pikkustel raagudel. Neid on 5 10 ning nad on väga tugevad lõhnaga. Taim õitseb maist juunini. Viljaks on piibelehel ümar oranzpunane mari 2 - 6 seemnega. Vili on umbes 1 cm suurune. Seemned kerajad ning sinised ja valmivad septembris ja oktoobris. Tal on kaks või kolm juurmist lihtlehte, mis on teritunud tipuga ja kaarroodsed. Lehe pikkus on 9 - 20 cm, laius 2,5 - 6,5 cm. Iseloomulikud on pikad rootsud ning valkjad lehetuped. Vars on rohtne, püstine ning õisikuosas veidi kaardunud. Enamik varrest asub mulla all, ning sellest suurem osa moodustab risoomi. Risoom on roomav ja harunev ning asub tavaliselt 7 - 8 cm sügavusel. Juurestik on narmasjuurestik. Piibeleht paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt levides risoomi abil. Ainult seemnetega abil paljunemine oleks liiga raske ja ebakindel. Risoomi abil paljuneb taim väga kiiresti kiiresti ning selle tõttu esineb ta suurte kogumikena.
Suur õppis banaani tundma 300 a e. Kr. Indias. Eurooplaste toidulauale jõudis banaan aga alles1885 aastal. Kuigi on tegemist väga suurekasvulise taimega-- suurimad võivad küündida kuni 15 meetri kõrguseni -- on banaan siiski rohttaim. Suured sulgroodsed lehelabad on kuni meeter laiad ja neli meetrit pikad.Vältimaks taimede murdumist tugevate tuulte ja vihmade käes, narmastuvad lehed kergesti, kasvuhoonetaimedel on lehed terved. Lehetuped moodustavad tugeva ebavarre, mille pärast peetakse banaani sageli ekslikult puuks. Õitsema hakkab banaani vähemalt 9 kuu vanune lehekodarik. Omapärane ja kaunis lillakaspunane õisik ilmub lehekodariku südamikust lehevarte vahelt ja kaardub allapoole. Õied asuvad spiraalidena õisiku rootsu ümber, õisiku tipu pool asuvad isasõied, järgnevad mõlemasoolised õied ja kõige tagumised on emasõied, millest arenevad banaanikobarad
Soo on liigniiske ala, kus turbakihi paksus on üle 30 sentimeetri. Liigniiskuse tõttu on lagunemine soos väga aeglane ning osaliselt lagunenud taimede ja loomade jäänused Madalsoo ja raba erinevus moodustavad turbakihi. http://www.miksike.ee/docs/elehed/6klass/1maa/maa6-1-16-2.h Turba tekke kiirus sõltub tm taimede lagunemise kiirusest. Pudeltarn Iseloomulikud tunnused on alumised lehetuped käsnjalt paksenenud, taim seetõttu alusel jämenenud. Varred ümarad. Lehed 2-4(8) mm laiad, hallikasrohelised. Põisik valminult pruunikas, aheneb järsult pikaks nokaks. Kõrgus 30-80 cm. Levik ja ökoloogia: Soodes, kraavides, kallastel. Õitseb Pudeltarn http://dbiodbs.units.it/carso/chiavi_pub30?usr mais, juunis. =admin&step=794&altro=0&n=4361 Sookask ● Liik võib kasvada paarikümne meetri
Leht: Taimel on kaks või kolm juurmist rohurohelist lihtlehte, need on elliptilised kuni elliptilissüstjad, teritunud tipuga, kaarroodsed. Lehe pikkus on 9...20 cm, laius 2,5...6,5 cm. Iseloomulikud on pikad rootsud ning valkjad, roosakaslillad kuni lillakaspunased lehetuped. Paljunemine: Peamine on vegetatiivne levimine risoomi abil, kuid paljuneb ka seemnetega. Kasvukoht: Sega-, leht- ja okasmetsades, kadastikes, metsaservadel, jõekallastel. Puisniitudel, pärisniitudel, laanemetsades, lodumetsades, vähem loometsades, palumetsades ja salumetsades. Mürgistusnähud: oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, nõrkus, südamehäired, pulsi
Püramiid-koerakäpp on eelkõige lubjalembene liik. Teised nõuded kasvukohale ei ole nii tähtsad, piisav soojusehulk ja päikesevalgus muidugi ka. Nii leiame koerakäppa lubjarikastelt niitudel ja hõredatest metsadest. Oma ilusate erksate õisikute tõttu paistab ta aga teiste taimede hulgast hästi silma. Nagu öeldud, on mitteõitsev koerakäpp väga sarnane käoraamatule. Tal on pikk peenike vars, millel on pikad kitsad teravatipulised lehed. Varre alusel aga on mõned pruunikad labata lehetuped. Varre ülemises osas on vart väikese tupena ümbritsevad lehed. Õitsemise ajal torkavad kõik käpalised palju rohkem silma ja nii ongi tähtsam just siis neid eristada. Õitseval käoraamatul ja koerakäpal polegi kuigi raske vahet teha. Kui käoraamatu õisik on pikk, rullitaoline, siis koerakäpa oma lühike, koonusetaoline. Tema kohta öeldakse ka "püramiidikujuline", kuid püramiid on ju kandiline, tema aga ikkagi ümar
Lehe osad: *kõige suurem ja peamine lehe osa on lehelaba. *lehelaba kinnitub taime varrele leherootsu abil. selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga. *leheroots võib alumises osas laieneda nng ümbritseda vart,moodustades lehetupe. Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart. Need on tugevasti välja arenenud sarikalistel ja kõrrelistel. Viimastel on lehelaba ja tupe piiril veel kilejas lise- keeleke või karvakeste ring. *lehelabal eristatakse tipmist osa lehetippu *ja alumis basaalset osa-lehelaba alust Peale nn pärislehtede tuntakse:
Kasutatud kirjandus: http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/teravaoiene-kastik-karl-foerster http://www.jarvselja.ee/kirjeldus.php?id=197 2.2 Tarn (Carex) Konkreetne liik: Harilik tarn(Carex nigra) Taime kõrgus ja läbimõõt: Kõrgus 15...60 cm Taime välislaadi kirjeldus: Kasvab hõreda muruna. Värvuselt hallikasroheline. Lehed: Enamik lehti on lameda pika labaga, mille serv on sageli ülespoole (sissepoole) rullunud. Lehe laius kuni 3 mm. Labata lehetuped on võrkkiududega. Õied või õisikud: Ühesugulised, koondunud pähikutesse. Emas- ja isaspähikud on väliselt erinevad. Isaspähikuid on üks (harva kaks), see on pruunide õiekattelehtedega, tipmine, kuni 2 cm pikkune. Emaspähikud asuvad isaspähikust veidi madalamal, neid on tavaliselt 2...4. Emaspähik on ruljas, püstine, kuni 3 cm pikkune. Õitseb mais ja juunis. Liigi eritunnused: Rohkem torkab ta aga silma siis, kui ilmuvad tumedad õisikud armastab niiskust
Rahvuslik toidukultuur Koostaja : Kristina Tepper PA 11 KAER Kaera botaanilised tunnused Kaer ehk harilik kaer on kõrreliste sugukonda kuuluv üheaastane kultuurtaim ja teravili. Harilik kaer kasvab tavaliselt 60100 (150) cm kõrguseks. Leht pöördub vasakule, mitte paremale nagu teistel teraviljadel. Pähikutelg, välissõkal ja alumised lehetuped on paljad. Lehelaba on kare ning selle laius on kuni 15 mm. Keeleke on 23 mm pikkune, tipuosas kolmnurgakujuliste hammastega. Pähikud tavaliselt kahe, harva kuni kolme õiega. Pööris on 1525 cm pikkune, küllaltki hõre ja laiuv. Kaera ajalugu Harilik kaer pärineb arvatavalt Lähis-Idas kasvavast viljatust kaerast, mis levis algselt umbrohutaimena nisu - ja odrapõldudel (nagu ka rukis)
· Rohekas käokeel · Laialehine neiuvaip · Kärbesõis · Jumalakäpp · Tõmmukäpp · Püramiid-koerakäpp o Selts kõrreliselaadsed · Sugukond lõikheinalised Rohttaimed, vars kolmekandiline, sõlmekohtadeta, risoomiga Lehed rööproodsed, vahelduvalt, keelekest ega karvaringi pole Lehetuped servadest kokku kasvanud Õied õisikutes, viljaks pähklike · Suurim perek on tarn (põistarn, niitjas tarn, jänestarn, lakktarn, lünktarn, luhttarn, rebastarn · Eesti veel perek villpea (tupp-villpea), kõrkjas, kaisel, alss, sepsikas · Sugukond kõrrelised Ühe- või mitmeaastased rohttaimed Varred ümarad, sõlmevahedega ja kohtadega
Kaunis kuldking Rohekas käokeel Laialehine neiuvaip Kärbesõis Jumalakäpp Tõmmukäpp Püramiid-koerakäpp o Selts kõrreliselaadsed Sugukond lõikheinalised Rohttaimed, vars kolmekandiline, sõlmekohtadeta, risoomiga Lehed rööproodsed, vahelduvalt, keelekest ega karvaringi pole Lehetuped servadest kokku kasvanud Õied õisikutes, viljaks pähklike Suurim perek on tarn (põistarn, niitjas tarn, jänestarn, lakktarn, lünktarn, luhttarn, rebastarn Eesti veel perek villpea (tupp-villpea), kõrkjas, kaisel, alss, sepsikas Sugukond kõrrelised Ühe- või mitmeaastased rohttaimed
(väljalõiked on kuni 2/3 lehelabast) ja jagused (väljalõiked kuni pearooni). Viimast tüüpi lehed võivad sarnaneda pealiskaudsel vaatamisel liitlehtedega. Leherootsu abil kinnitub leht taimevarrele ja selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga. Leheroots võib alumises osas laieneda ja moodustada varre ümber lehetupe (näiteks sarikalised ja kõrrelised). Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart. Lehed asetsevad varrel väga korrapäraselt: vastamisi, vahelduvalt või männasjalt. Kui rootsule kinnitub üks lehelaba, on tegu lihtlehega. Liitlehel kinnitub leherootsule omakorda eraldi rootsukestega mitu lehelaba ehk lehekest. Roodumise järgi võib eristada sõrmjaid ja sulgjaid liitlehti. Lehe SISEEHITUS on vastavuses kasvukoha tingimustega. Lehes saab eristada katte-, juht-, ja tugikudesid ning põhikude
Mõned liigid on koduloomadele mürgised (soo-osi). Osje kasutatakse ravimtaimedena. Nende varsi kasutatakse liivapaberi asemel. Põldosi on üks levinumaid osjaliike. See on mitmeaastane rohttaim. Kasvab põldudel ja jäätmaadel umbrohuna. Tema maa-alune osa kujutab endast risoomi, mis tungib kuni 1m sügavusele mulda. Mõned risoomi lühikesed külgharud muutuvad säilitustärklisega täidetud mugulateks. Sõlmekohtades paiknevad männasena lehetuped ja lisajuured. Juure ehitus on primaarne, koores asuvad suured õhuruumid. Maapealsed võsud on kahesugused – eospead kandev kevadvõsu ja steriilne suvivõsu, mis vegeteerib hilissügiseni. Teistel osjaliikidel on kõik võsud ühesugused. Steriilne võsu on männasjalt harunenud, roheline, roidelise varrega, mille sõlmekohtadel asetsevad toruks kokkukasvanud lehetuped, mis lõpevad mustade, valge äärisega hammastega. Hambad kujutavad endast redutseerunud
Mõned risoomi lühikesed külgharud muutuvad säilitustärklisega täidetud mugulateks. Sõlmekohtades paiknevad männasena lehetuped ja lisajuured. Juure ehitus on primaarne, koores asuvad suured õhuruumid. Maapealsed võsud on kahesugused eospead kandev kevadvõsu ja steriilne suvivõsu, mis vegeteerib hilissügiseni. Teistel osjaliikidel on kõik võsud ühesugused. Steriilne võsu on männasjalt harunenud, roheline, roidelise varrega, mille sõlmekohtadel asetsevad toruks kokkukasvanud lehetuped, mis lõpevad mustade, valge äärisega hammastega. Hambad kujutavad endast redutseerunud lehelabasid. Lehtede taandarengu tõttu on fotosünteesivaks elundiks vars. Varre pinnal on ühekihiline õhulõhedega epiderm. Epidermi all paikneb kooreosa, mis koosneb tugi- ja assimilatsioonikoest. Nende all on suurest õõnsusest läbitud põhiparenhüüm. Esikoor lõpeb endodermiga. Kesksilindri keskel asetseb põhiparenhüümist koosnev säsi, mille rakkude hilisemal eemaldumisel tekivad õõned
Õitseb juunist augustini. Eestis tavaline. Kasutamine: Varakult, enne õitsemist koristatult annab keskmise väärtusega heina. MÄGITARN Nimi: Carex motana; montana mägi, taim kasvab meeleldi mäe-nõlvadel ja kuivadel mäginiitudel. Sugukond lõikheinaline. Kasvukoht: mägitarn kasvab lubjarikastel puisniitudel, tamme-segametsades. Püsik. Eestis esineb paiguti. Taim heleroheline, väikeste tihedate puhmikutena kasvav, vars 10-30 cm kõrge. Alumised lehetuped mustjaspunased, lehed pehmed 1-2 mm laiad. Õisik tihe, isaspähikuid 1, emaspähikuid 1-3 kuni 1 cm pikad ja ümarad. Emakasuudmeid 3, põisik tugevate soontega, rohekas. Õitseb mais, juunis, viljub juunis juulis. Kuna taim on pehme, omab teatavat tähtsust söödataimena. SULG-ARULUSTE Nimi: Brachypodium pinnatum , brachys lühike, podion jalake (lühiraoliste pähikute järgi), pinnatum sulgjas. Sugukond kõrrelised.
säilitustärklisega täidetud mugulateks. Sõlmekohtades paiknevad männasena lehetuped ja lisajuured. Juure ehitus on primaarne, koores asuvad suured õhuruumid. Maapealsed võsud on kahesugused eospead kandev kevadvõsu ja steriilne suvivõsu, mis vegeteerib hilissügiseni. Teistel osjaliikidel on kõik võsud ühesugused. Steriilne võsu on männasjalt harunenud, roheline, roidelise varrega, mille sõlmekohtadel asetsevad toruks kokkukasvanud lehetuped, mis lõpevad mustade, valge äärisega hammastega. Hambad kujutavad endast redutseerunud lehelabasid. Lehtede taandarengu tõttu on fotosünteesivaks elundiks vars. Varre pinnal on ühekihiline õhulõhedega epiderm. Epidermi all paikneb kooreosa, mis koosneb tugi- ja assimilatsioonikoest. Nende all on suurest õõnsusest läbitud põhiparenhüüm. Esikoor lõpeb endodermiga. Kesksilindri keskel asetseb põhiparenhüümist koosnev säsi, mille rakkude hilisemal eemaldumisel tekivad õõned
Liaani pikad varred saavad vett edasi kanda üksnes hea niiskusreziimi korral. Epifüüdid, taimed, mis kasvavad teiste taimede tüvedel, okstel ja isegi lehtedel (epifüllid), on algusest peale soodsamates valgustingimustes, kuid vee kättesaamine on neil raske. Enamik epifüüte kasutab ainult vihmavett, seega oleneb nende kasv vihmade sagedusest, mitte aga vihmade kestusest või sademete koguhulgast. Vihmavee varumiseks on epifüütidel lehe, varre- või juuremugulad, laiad lehterjad lehetuped (bromeelialistel) või siis loob taim endale orblehtedesit mullamahuti (Platycerium). Tihedas metsas on epifüütide poolt ülalhoitava mulla mass mitu tonni hektari kohta. Seda kasutavad teised organismid, eriti sipelgad, kes tassivad üles seemneid ja loovad puudel "sipelgaaedu". Epifüüte levitavad eeskätt linnud (kui viljad on lihakad). Osal epifüütidel on tolmpeened seemned (orhideed) või eosed (sõnajalad).
capillata) - moodustab suured, kohevad, ent karvadeta, rohelised õisikud. Sirgub eelmistest poole habestepir pikemaks. ohi BRIZA – PEREKOND VÄRIHEIN • kasvab niitudel väikeste mätastena või üksikult. Väga tihedas rohustus värihein kaua vastu ei pea. • Lehelabad on lamedad, 2...6 mm laiused, servades ja tipul veidi karedad. Juurmised lehed kuni 10 cm pikkused, varrelehed lühemad. Lehetuped on siledad, kuni 1 mm pikkuse tömbitipulise briza maxima keelekesega. HORDEUM JUBATUM - LAKKODER • Üheaastasena, kiirelt kasvatatav püsik, dekoratiivsete tuules õrnalt heljuvate peadega. Taimede kõrgus kuni 60 cm, hästi kasvab päikeselises kohas, ei armasta liigniiskust. Võrratu nii peenral kui talvistes kuivkimpudes. Seemned võib külvata vara kevadel otse avamaale. LAGURUS OVATUS - JÄNESESABA • Vahemere maadest pärit
Vili kupar, seemned väga pisikesed. Palju epifüüte, neil esinevad vett absorbeeriva koega kaetud õhujuured. Kõik vajavad idanema hakkamiseks seente kaasabi mükoriisat. N: kaunis kuldking, rohekas käokeel, laialehine neiuvaip, kärbesõis, jumalakäpp, tõmmukäpp, püramiid-koerakäpp, suur käopõll, roomav öövilge. Sk. Lõikheinalised - Rohttaimed, vars kolmekandiline, säsikas, sõlmekohtadeta, risoomiga. Lehed rööproodsed, vahelduvalt, lehetuped servadest kokku kasvanud, keelekest ega karvaringi pole. Õiekattelehed redutseerunud, soomusjad, õied õisikutes, tuultolmlejad. Vili: pähklike. N: põistarn, niitjas tarn, lakktarn, lünktarn, jänestarn, luhttarn, rebasttarn, karvane tarn, harilik tarn, pudeltarn, tupp-villpea, laialehine villpea, mõõkrohi, järvkaisel, metskõrkjas. Sk. Kõrrelised - Ühe- v. mitmeaastased rohttaimed. Varred ümarad, õõnsate sõlmevahedega, sõlmekohtadega
pikad, rööproodsed, lehetupega, esineb keeleke v. karvaring, lehetupe servad pole kokku kasvanud, õies tolmukad ja emakas, nende alusel sise- ja välissõkal, õied väheseõielistes pähikutes, mis moodustavad liitõisiku, pähikus 1-10 õit, pähiku alusel kaks liblet, vili on teris lõikheinalised - Rohttaimed, vars kolmekandiline, säsikas, sõlmekohtadeta, risoomiga, lehed rööproodsed, vahelduvalt, lehetuped servadest kokku kasvanud, keelekest ega karvaringi pole, õiekattelehed redutseerunud, soomusjad, õied õisikutes, tuultolmlejad, vili: pähklike Ühe- ja kaheiduleheliste võrdlus. (klassid) ÜHEIDULEHELISED KAHEIDULEHELISED Idulehtede arv seemnes Üks Kaks Juurestik Narmasjuurestik Valdavalt sammasjuurestik
Botaanika osa kordamisküsimused 1. Mis on biosüstemaatika? Biosüstemaatika on teadus eluslooduse mitmekesisusest, selle vormidest, põhjustest ning tekkest; liikide ja teiste süstemaatikaühikute piiritlemisest ja nimetamisest; teaduslikult põhjendatud klassifitseerimisest 2. Klassifitseerimine, nomenklatuur Klassifitseerimine ehk süstematiseerimine on taksonite ühendamine või jagamine rühmadeks Nomenklatuur tegeleb rühmadele nimede andmisega 3. Liigikontseptsioonid – nominalistlik, morfoloogiline, bioloogiline, fülogeneetiline Liigikontseptsioon on teoreetiline ja põhimõtteline lähtekoht, mille alusel on võimalik liike eristada. Erinevate kontseptsioonide piirid pole alati selged, eristada võib nelja põhilist kontseptsiooni: Nominalistlik liigikontseptsioon Selle kohaselt pole liike üldse reaalselt olemas, looduses esinevad ainult üksikisendid või ka nende mingid rühmad, millede vahel pole aga tegelikke erinevusi ega pi...
liaan ka kindlapeale hävib. · Epifüüdid on taimed, mis kasvavad teiste taimede tüvel, okstel ja isegi lehtedel. Nad on heades valgustingimustes, aga probleeme on veevarustusega. Nad kasutavad peamiselt vihmavett ning sõltuvad suuresti vihmade sagedusest (mitte sademete hulgast). Kuna vihmavett peab igaks juhuks koguma, siis on epifüütidel kujunenud lehe-, varre- või juuremugulad, laiad lehterjad lehetuped või siis loovad nad enda jaoks orblehtedest mullamahuti. Neid mullamahuteid kasutavad ka sipelgad kandes sinna seemneid ja luues nö ,,sipelgaaedu". o Liaanepifüüdid on liaanide ja epifüütide vahepealne organism, mis alustab elu liaanina, ronib siis parajale kõrgusele ning hiljem ühendus põhitüvega katkeb ning ta jätkab elu epifüüdina, mis on maapinnaga ühenduses õhujuurte kaudu.
1. Milleks on vaja teaduslikku bioloogilist nomenklatuuri? Nomenklatuur on zooloogide ja muude bioloogide ühine erialane keel (et kõik, sh teadlased üksteisest õigesti aru saaksid). Kõigel, mida/keda me kasutame ja vajame, peab olema nimi, mitte kiretu kood. Arvudest koosnev kood sobib hästi arvutile, mitte meie ajule. 2. Milleks on vaja bioloogilise nomeklatuuri koodekseid? Et reguleerida loomade teaduslike nimetuste vormikohast moodustamist ja kasutamist. 3. Milliseid keeli kasutab teaduslik nomenklatuur? See on küll ladina tähtedega kirjutatud ja ladina grammatika kohane, aga sõnatüvi võib olla ükskõik mis keelest. 4. Kuidas mõista nomenklatuuri universaalsust, unikaalsust ja stabiilsust? Nomenklatuuri kolm põhimõtet on universaalsus, unikaalsus ja stabiilsus. Universaalsuse tagab Õhtumaa keskaja pärand – ladina keel. Unikaalsuse (et igal taksonil oleks üksainus tunnustatud nimi) ja stabiilsuse (et nimed võimalikult vähe muutuksid) e...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
