Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt (0)

KEVAD
Kuuekümnendad - sula.
Stalinistlik periood, kõige esmalt tuleb teadvustada seda, et on tegemist eeltsensuuriga, see ei kao, vaid tema toimimine muutub leebemaks, teiseks stalinism tähendas suuri repressioone poliitilistel põhjustel. Kolmandaks meie seisukohalt on tähtis see, et on kehtestatud esteetiline kaanon , mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga . Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel . Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel , ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas , kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontrolliga ühiskond, muutusteks vaja impulssi ülevalt, ei saanud kodanikualgatuse korras seda teha. Moskvast pidi tulema signaal, et asi hakkab minema teistmoodi. Tuli 56ndal aastal Nikita Hruštšovi kõnes NLKP 20. kongressil, hakkas levima laiemalt ja muutus avalikult kättesaadavaks kogu nõukogude rahvale. Tähelepanuväärne, sest H uue parteijuhina hakkab kritiseerima Stalini perioodi ja isikukultust. Selgub nüüd, et 40ndatel-50ndatel Nõukogude liidus vigu tehtud, seni seda pole öeldud . See, et H algatab sulaprotsessi, on tänuväärne, selge, et uue ajajärgu partei-ja riigijuhiga, aga siiski vastuoluline tüüp. H puhul olid võimalikud üllatused. Kuigi ilmne, et asjad lähevad paremaks, on võimalikud ka tagasilöögid, mis isiklike avaldustega seotud. 1957-58 nn Pasternaki juhtum. Esimene tagasilöök kirjanduses 1957 kui Pasternak , vene kirjanik, sai Nobeli preemia, aga see romaan ei ilmunud NL-s vaid välismaal, oli ennekuulmatu, ei saadud aru, et vene kirjanik avaldab väljaspoole oma teost. NL võim leidis, et nii ei saa see olla, Pasternak peab preemiast loobuma , sunniti loobuma ja pattu kahetsema. Sai piiratud moel edasi tegutseda, aga väga piiratud kujul. Pasternaki juhtum tähenduslik, sest kõik sedatüüpi juhtumid olid hoiatavad eeskujud . Kui Venemaal on kahtlane Pasternak, võib kahtlustada, et kohalikest liiduvabariikides on “kahtlased Pasternakid” ja need liistule tõmmata. Tekitas uuue ohutunde kultuuris. Eesti seisukohalt, et 57ndal juhtunud asi hulluni ei viinud, sisuliselt sulaaja vabanemise protsess võis jätkuda. Tuleb uusi sisselööke uuesti. Kui Pasternak oli üleliiduline, siis kohalik Eesti juhtum nn vabavärsi poleemika , 1960. Läheb lahti sellest, et enne noor NL kirjandusteadlane avaldab Hermelini nime all paroodia ajalehes “ Sirp ja vasar” kus parodeerib noorte autorite loomingut. Kirjutatud nii, et selgelt on seal äratuntavalt Krossi , Ellen Niidu ja Ain KAalepi looming. Kriitik Mart Mäger, kes julgeb midagi öelda. 68ndal eksistentsialismi poleemika: ilmne see, et avalikku vaba dialoogi võimalust pole, kui on, siis piiratud viisil. Selgelt näha, et käib üleüldine noore kirjanduse tümitamine, vastulauseid tuleb vähe või on laveerivad. Kõige kuriossem on võtmeküsimus vabavärsi kohta: kas NL Eesti luuletaja tohib vabavärsis kirjutada. Kui poleemikal positiivne tulemus, siis see on see, et kuigi seda ametlikult välja ei öelda, on poleemika lõpus selge, et võib vabavärsis kirjutada. Vabavärssi tuelb ka edaspidi. Kõige lihtsam appelleerida 20ndate Vene kirjanduses. 20ndate analoog aitab. Negatiivsed tulemused: kui selline kriitika esile tuleb, seda tajutakse poliitilise rünnakuna, tekitab hirmu. Nt Ellen NIit teeb pika pausi luuletamises, sest lõi vaidlus ja rünnak ta lukku.
Edasiliikumine , vaidlustest hoolimata tekib kirjanduslikke võimalusi. Võimalus kirjutada vabavärssi. Selge, et pelgalt vabavärss sedap robleemi ppoleks tekitanud. Kahtlusi selles, et vormimänguga peetakse kakspidist sisu. Avarduse märgid:

• tuleb juurde uut kirjutamise ruumi, uusi võimalusi. Uusi kirjastuslikke nišše. Kui seni andis üks riiklik kirjastus välja, siis nüüd hakkab ilmuma “Loomingu” raamatukogu 1957. Selle kirjastaja Ajalehtde ja ajakirjade kirjastus. Kirjastuste mängu tulek ei ole nii tähtis
  
• oluline see, et toimetus 50ndate lõpul kujuneb vabameelseks kohaks. Sari muutub 60ndatel tähtsaks vähemalt 2 mõttes: ilmub esimesest numbrist alates palju tõlkekirjandust. Ka kaasaegset tõlkekirjandust.
  
• 61 ilmus Salingeri “Kuristik rukkis ” jne. Muu kirjandus, mida 40,50ndate inimesed kogenud. 60ndatel sari oluline uue noore kirjanduse avaldumise kohana.
  
• 58ndast hakkab ilmuma ajakiri Keel ja Kirjandus. Ei avalda ilukirjandust, laiendab võimalusi kus saab rääkida kirjandusteemadel. Kadunud asja tagasitegemine kitsendatud moel. “LOoming” klassikaline kirjandusajakiri, ilmub esseesid, arvustusi jne. “Keeles ja Kirjanduses” näeme teaduslikku väljundit ja teaduslikku kõnepruuki. Tuleb ka muid väljaandeid nt “Eesti Loodus”. “Loomingu” sisu muutub vabameelsemaks ja huvitavamaks
  
• 62.aastast hakkkavad ilmuma sarjana luulekassetid. Tegemist on papist karpidega, kuhu pannakse kokku etüüdraamatuid, peamiselt luuleraamatuid, aga ka proosat . ilmub 1962-68. Kassetivorm on iseloomulik ajale: teatav kollektiivse tulemise rõõmsameelsus.
  
• Uued raamatud kirjastuselt “eesti raamat”. kirjanduse kasv. 60ndate esimene pool tähelepanu luulele, proosa hakkab järele tulema. Kui on elevus, siis see tähendab tiraažide kasvu ja väga suurt kasvu. Pärast sõda püüti tiraaže kunstlikult tekitada, polnud mõtet, inimesed muretsesid rohkem toidu pärast, ega ostnud kirjandust. Raamatumüük 50ndate lõpust muutus väga järsult kasvavas suunas. 50ndate-60ndate vahetuses väidetavalt tüüpiline romaanitiraaž u 20 000. Praegu tüüpiline 1000. Suur kirjanduse ajastu on läbi saanud tänaseks. Kirjandust tajutakse kuidagi eriti tähtsalt. Kirjanik on tähtis inimene. Kirjaniku erilisuse roll kandub edasi hilisemasse aega, ka 90ndatesse. Ilma tugeva rollita poleks ka Meri presidendiks saanud jne. Andis moraalse kapitali selle aja kirjanikele.
  

Poliitiline raam:
1964 Hruštšov kaotab võimu, Brežnevi võim hakkab lagunema . - H nügitakse võimult minema, võimule Brežnev. B isik seostub stagnatsiooni ajaga , kui võimuvahetus toimub, siis antud ajas seda järsu pöördena ei tajuta. Igapäevaelus midagi järsult hulluks ei lähe, B võimuletulek on suhteliselt leebe .
1968 Praha kevad ja Tšehhoslovakkia okupeerimine - karmimad jooned. Selle tõukeks Praha kevade ja sügise sündmused. Kevade all peetakse silmas sündmusi Tšehhoslovakkias, kus sotsialismi leeri kuuluv maa hakkab leerist välja nihkuma. Tšehhoslovakkas hakataks rääkima inimnäolisest sotsialismist. Tundub, et mõni samm veel ja T on läinud lääneriikide poolele. Selles olukorras teeb NL: kui tundub, et vaja huve kaitsta, tehakse sõjaväe abiga, augustis 68. Praha kevad lõpetatakse jõuga, riigi etteotsa inimesed, kes Moskvale alluvad paremini. Sissemarss äratab vastukaja kogu maailmas, aga on ka sisepoliitiline signaal NLs, et peab olema ettevaatlik.
Raamid loovad mingi raami kirjanduse ja kultuuri jaoks. Taustal läänesündmused, siis asjad muutuvad keeruliseks: läänes sündmuste rida sünkroniseerub, haakumised on aga omaette segav teema. Võib öelda, et 68.aasta kogu maailmas märgiline aasta. Toimuvad üliõpilasrahutused kogu maailmas, keskpunkt Pariisis. Kogu lainetus annab mingit kaja ka Eestisse. On olemas sündmuste rida Tartu 68. Läänekultuuri 60ndad : vasakpoolsed tugevnevad, kummalisel moel. See Kuuba vabadusvõitluse imetlemine on lapsemäng, aga Hiina kultuuri revolutsioon , totaalse kommunismi mudel, mis Lääne intellektuaalid imetlevad 60ndatel, kus püütakse varblasi ja intellektuaalne , kes lähevad laagritesse. Eestis 60ndad: lühim metafoor , mis olukorda kokku võtab: Mati Unt: “See oli aeg, kus kapitalism oli kommunismi sünonüüm.” Ajajärk, kus töötatakse välja ridadevahelise kirjutamise oskus. 60ndatel tekkinud piisaval määral mänguruumi, ka sellesmõttes, et inimesi pandi vähem vangi ja sisuliselt võib öelda, et 60ndatel mingiteks aastateks kaob põrandaalune poliitiline dissidentlus. 68ndal dissidentlus uue hooga .
Sulaaeg ja 60ndad seotud, aga ei ole üks ja sama.
Kunstis olemas realistliku ilmega portreed, Stalini portreed kaovad. Hakkab uut peale tulema, see esialgu selle ilmega (vt ÕIS). Sulaajal maalikunstis oluline tendents abstraktsus . Hakatakse sellega võitlema, aga see jääb poolde vinna. Lõpptulemus on selles mõttes huvitav, et kohaliku kunstielu edasi vaadates, siis Eestis muutub normaalseks abstraktsus. Maneežinäitus (uuri?) seal oli Ülo Soosteri pilt, Sooster tuntud sellepärast, et muutus oluliseks figuuriks Vene underground kunstis. Suur abstraktsiteooretik Olav Maran.
Kuidas periodiseerida? Aluseks poliitiline ajalugu ja valida
1956-1964
või
1956-68
kui püüda kirjanduslikku pilti laiendada, siis lihtsam võimalus, et lööme keskelt pooleks:
1956-1965
1966-1972
Muutus pole järsult tajutav, aga on olemas. Kui 60ndad pooleks teeme, siis arusaam, et 60ndad on imelik kümnend, mis tundub olevat pikem kui teised. Peab olema eellugu ja järellugu. 56ndast algab eellugu, 56-65 on sulaaeg kirjanduslikus mõttes. Olukord teiseneb, 66-72 uus periood. Miks 72? 72 iseenesest pole nii kindlalt paigal, võib olla 73 v 74. Küsimus selles, et kui need pidurdusmehhanismid tööle hakkavad: sulaaeg lõpeb, väed Prahasse sisse, pidurdused tekivad pidurdusteekonnaga. See on pikk ja aastaks 68 esteetiliste muutuste hoog nii suur, et võiks öelda, et kiirenemine ja aeglustumine lõikuvad ja hakkavad teineteist mõjutama. Mingis sfäärs lähevad asjad pöörasemaks, esteetiline revolutsioon ei pidurdu veel.
1956-1965 enamvähem sulaajastu, mis tunnused?

• Tunnused, mida saab edasi kanda ka teisele poole, nt noorusest rääkimine.
  

• Aga rääkimisviisid muutuvad. NL Eesti kultuuri ja kirjanduse seisukohalt sümptomaatiline see et esteetilised muutused toimuvad avalikkuse ees kompaktselt. Tähendab ka seda, et perioodi avalikus kirjanduses on esteetiline ühtsus suur. See muutub, teistsugune Stalini ajaga, aga kaunis ühtmoodi.
  

• KIrjandus ja kultuur laiemalt paistab praeguse pilguga rõõmsameelsena. Optimismi peab rõhutama, aga ka seda, et tekib varjatud segane olukord. Näeme, et kirjanduslikud tekstid rõõmsad, aga mis sorti rõõmsameelsus see on? 50ndate alguses olemas ametlik optimism , sunnitud kõik naeratavad . Sunnitud optimism kestab edasi, tajutav ka see, et tuleb siirast optimismi. Kuidas võltsi ja tõelist optimismi eristada, on keeruline.
  
• Aeg on tugevalt romantiline: loodusromantikast läheb lihtsamalt lahti. Nt kevade laulud jne. Armastusromantika ja kosmoseromantika. Mingi perspektiivi järsk avaldumine. räägitakse tehnika hävitamisest jne. Kuidas urbaniseerumine tõrjub loomulikkust.
  
• allegoorilisus - loodusallegooria st ridadevaheline poeetika
  
• Avanemine ja avatus - Töötab ruumiliselt nt kosmose avanemine. töötab ka ülekantud tähendustes. Avanemist saab võtta ka kui läänekultuurile, kirjanduslikule kontekstile.
  
• Taastamise põimumine uuendusega - uuendus tihti kirjanduses, see võib tähendada vana tagasitulekut, aga toimub stalinstiliku kirjanduse taustal. 50ndate algusega võrreldes on kõik uus. kes on õige luuletaja? Betti Alver või Artur Alliksaar? üks esindab varemkehtinud traditsiooni, teine teeb midagi uut. Avalikkuse ees ei paista vastandus silma. On ka autoreid , kes erinevaid suundi seovad. Nt Paul-Erik Rummo.
  
• Avaliku ja varjatud kirjanduselu asünkroonia - kui vaatame NL aega laiemalt. Olukord põranda all ja peal on kogu aeg nihkes, aga ned muutuvad. Stalinsimi ajal põrandaalust osa vähe, sest keegi ei julge midagi teha. Varjatud osa e põrandaalune hakkab suurenema 50ndate lõpus ja 60ndate alguses. Esiotsa nihe suur. Kirjanduses: Jaan Kross on luuletaja, kes näitab ette, mida on võimalik kirjutada või kui kaugele saab minna luules. Samal ajal Artur Alliksaar, kes läheb märska kaugemale, st tähendab, et tekstid ei saa ilmuda 1961,2,3. Olukorra kiire muutumine torkab silma kui 62ndate teine pool: 65,66 ei saa Alliksaare luule ilmuda, 68 saab. Järelikult esteetiline avardumine läheb edasi ja asünkroonilisusele lähenema.
  

Sulaaja puhul taustaautor Vladimir Majakovski ja Bertolt Brecht - neil on vasakpoolne maailmavaade, sotsialismi eest seisnud. Samal ajal esindavad 20.sajandi modernismi. Neid saab alati ettekäändena tuua või eeskujuna kasutada. Sulaajastul eeskujud töötavad. Roger Garaudy - selle autoriga hakatakse avardumise protsessi jõuliselt Eestis toetama. Muus kohas samuti. Tegemist on prantsuse kommunistiga, kes räägib piirideta realismist . See tundus hea nipp olevat. See oli sulaaja läbimurde kaval nipp Garaudyd ette lükata. Hiljem ta kiiresti unustatakse. Astub kommunistlikust parteist välja ja pöördub islamiusku.
Sulaajastu luule

• allegoorilisus- torkab silma.
  
• retoorilisus - võib olla rangevormilises ja vabavärsis luules. on tugevalt retooriline . Luule, mida on hea kõva häälega paatoslikult esitada
  
• romantilisus ja rõõmsameelsus
  
• inimlik soojus - tõsine inimeskne vaatepunkt . Seda hakkas rõhutama Debora Vaarandi . Enne oli suured aated, nüüd inimene
  
• intellekti ja tunnete koostöö
  
• suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine
  
• avatud ruum - kosmos. luule puhul meremotiivid ja merele mineku motiivid, ka avastusretkede motiivid
  
• avastamine ja ehitamine - uue maailma ehitamine
  

Tähtsad luuletajad :
Uno Laht - eelkäija. 50ndate alguses. Nõukogudelik satiir . Moodsad 60ndate väärtused, õpetab poksimist, samal ajal suhtleb julgeolekuteenistusega.
Ilmi Kolla - eelkäija, 50ndate alguses. Koos Lahtega näitavad, kuidas võiks edasi minna. Autor kirjutab edasi ühiskondlikku luulet, aga liigub satiiri poole. Ühiskonnakriitiline satiir. Bürokraatiavastane kriitika. Luule võiks olla isiklik ja inimlik. Sureb noorelt.
Lehte Hainsalu -
Paul Haavaoks
Jaan Kross - klassikuks pärast proosale üleminekut. Arendab Lahte satiiri.
Ellen Niit
Ain Kaalep
Debüüdid tähendavad ühtpidi noore kirjanduse tulekut ja hilinejate tulekut. Hilinejad - rida autoreid, nagu Kross, Niit, Kaalep, kes võinuks ootuspäraselt olla 40ndate teisel poolel, aga ei tule. Autorid, kes ootasid paremaid võimalusi ja 50ndate lõpus hakkavad raamatud tulema. Võimendab debüüdilainet, mis siin on.
/--/
Artur Alliksaar (1923-1966)
1966 Nimetu saar
1968 Olematus võiks ju ka olemata olla
1976 Luule
1997 Päikesepillaja
Elukäik traagiline, formaati hästi ei mahu. Surmaaastal ilmus esimene raamat. Tema luulet ei tahetud avaldada, eriti uut laadi , milleni ta 60ndateks jõudis. 65 oli tal kokku pandud ka debüütkogu, käsikiri kandis pealkirja “Tuul käib tantsimas sarapuusaludes” seda arutati ja leiti, et imelik asi ja seda pole vaja avaldada. Loomingu raamatukogus ilmub “Olematus…” seal on Rummo eessõna. Väikestviisi esseistilik, annab olulisi lähtekohti Alliksaare tõlgendajatele. “Olematus” annab läbilõike A loomingust, näitab erinevad võimalused, mis aja jooksul tekivad. Rummo koostatud ka “Luule”. Peaaegu täielik kogu “Päikesepillaja”. Loomingus eristub kaks perioodi. Poolituskoht 1960 juures, toimub järsk muutus. Kahe põhivõimaluse koht Krull kirjutanud: “Üks A on Arbuja, kelle värsistiil on lihvitud , teine on arbujate eitus , kelle seisukohalt lihvitus segab ”
Loomingulaad erineb silmanähtavalt. Krulli väide on enamvähem see, et ta on arbuja, rohkem arbuja kui pärisarbujad. Ta viib arbujad lõpuni 40-50ndatel. Kirjutab ka vangilaagris, see on huvitav, sest teab, et neid ei avaldata. Alliksaar ja Kross alustavad samamoodi, erijooned näha, aga pole põhimõtteliselt. Paljua rbujaid lugenud, maailmaluulet lugenud. Vene sümbolistid mängivad olulist rolli, mõlemad satuvad NL vangilaagrisse, luuletavad seal, hiljem pääsedes luuletavad ka. Kui pääsevad, siis nende kirjutamisviis muutub ja muutub osalt saranseks esmapilgul: dünaamilised, eksperimenteerivad, mõlema puhul võib öelda, et teevad põhimõtteliselt erinevalt. Kross otsustab kirjutab luuletusi, mida trükitakse, Alliksaar kirjutab luulet, mida ei avaldata. Uussümbolistlik stiil arbujatega seotud. Rilke ja Underi suur austaja. Kõlaliselt elegantne luule Alliksaarel, eriliselt rõhutada kalduvust ilu ja kunstikummardulislikku maksimalismi. Nagu Alveril 30ndatel, veel äärmuslikum. Traditsiooni taustal kasvab Alliksaar välja, aga kui teame, mis ta hiljem teeb, tagantjärgi tarkusena oskame alliksaarelikkust otsida ja leida. Ilu kummardus on A sees. Väga iseloomulik A-le on unelmate sõjatandri motiiv, unelmad. Seob unenäolisust, see on taotuslik. “4 etüüdi” teatav paradoksaalsus, uuel kujul 60ndate Alliksaarel ka. Juhuse ja ettemääratuse motiivid ja vahekorra vaagimine. Juhus ja ettemääratus on noorel A-l balansis: mõlemad olulised. 60ndatel algab juhuste mäng. Midagi ei ole ettemääratud. On ilus, mõjub maneerlikuna.
60ndatel sünnib “Tualettide kontsert ” nt. Read pole joondatud, lähevad pikaks, visuaalne pool paisatakse laiali. Vormi lagunemine , rangete rütmiskeemide asendumine . Suletud tekstimall laguneb, tekstid oleks nagu avatud ja võiks edasi kirjutada. Kirglik andumine keelemängudele. Kirglikkus näha ka varasemas luules. A keelemängud rajanevad kõlamängudel. Kõla hakkab teksti juhtima : etümoloogiad, teisendused jne. Iseloomulik, et uus tekstitüüp toetub parallelismile: varieeruma hakkavad kordused. Moodustab improvisatsioonilisi ahelaid, liiguvad seostelt seosele. Krull räägib ka laiemalt mitmuslikkusest kui läbivast printsiibist. Ei piisa päikesest luuletamisest, päikeseid ja maailmaid on palju. See printsiip vormiliselt läheneb paljudele ridadele jne. Mõtteseosed toimivad rohkem kui kõlapinnal. Mõtlemine paradoksidest läbi pikitud mõtlemine. Võib rääkida ka teksti fragmentariliseerumisest: saab tükke teha. A värss muutub retoorilisemaks. Kõlavus ja retooriline kõlavus torkab silma ja kõrva, eriti 60ndate alguses. Allkisaar kirjutab teistmoodi kui teised samal ajal, kirjutabki. Selle juures on mingid punktid, mille kaudu võib teda ühendada sulaaja poeetikaga: retooriline vabavärss, see on Alliksaarel ja Krossil olemas, erineval viisil. Ka elujaatav hoiak, teatav optimism. Täiusele püüdlevus on tekstile iseloomulik. Alliksaar andub juhuste mängule ja seda juhuste mängu samal ajal Eesti luules ei näe. Toimuvad sõnatuletused kõlalistel alustel. Kahetähenduslikkus. Paljusus “kolossaalne kontsert” (Tualettide kontsert). Tekst on pingestatud. Suhe sürrealismiga? Ei olnud 60ndatel sellega veel tuttav. Alliksaare muutus pigem paistab olevat seesmiste jõudude ajel toimuv muutus. Individuaalne talent lööb lõkkele, tekib uus laad ei-kuskilt. Kui võtame viimased eluaastad , siis on näha, et ta hakkab muutuma jälle. Tundub, et hakkab otsima sünteesi kahe pooluse vahel. KIrjutas alguses ühtmoodi, hiljem teisiti, enne surma otsiks nagu ühendust nende kahe vahel, keel jääb liikuvaks, luule ootamatuks. Silma torkab ka see, et toon läheb traagilisemaks. Sünkroniseerub ka muutustega 60ndate keskpaigaga Eesti luules üldisemalt .
Mis mõjusid annab?
Alliksaart on vilets jäljendada. Niipea kui jäljendama hakkab, nii on arusaadav, et A pealt maha kirjutatakse . Kõige alliksaarelikumalt pühendusluuletused. Oluline see, et A näitab, et on võimalik erineda. Avastus, et saab teha teisiti, on 60ndate Eesti kirjanduse jaoks fundamentaalne.
60ndate lõpp ja 70ndate algus. Cambelli supipurk saab 60ndate märgiks. See märgib popkunsti pealetulekud üldisemas plaanis. Tähtis, et üldine pilt: lääne, ida kultuurid kkku, näeme, kuidas abstraktne kunst ei kao kuhugi , vaid liigub kuhugi foonile. Peale tulevad massikultuurimärkidega tendentsid. Ka paralleelsed arenemised, opkunsti tulek (optiline kunst ). Kultuurivahetus läänega kiireneb , otseseosed selgemad. Kui 60ndate alguses avastatud supp, 69 avastanud supi ka Eesti kunstnikud . Kui 60ndate alguses asünkroonia (igal pool erinevat moodi) suured erinevused 60ndate lõpus kahanevad . Muutub kunst ja kirjandus läänelikumaks. Esteetiline ühisosa undergroundi ja avalikuse vahel suurem.
64 võimuvahetus Moskvas, samal ajal radikaliseerub lääne kultuur. USA seotub Vietnami sõjaga ja vastureaktsioonidega. Levib vasakpoole liikumine, ka Euroopas. Kirjanduslikult eristub periood võiks olla 66-72. 60ndate keskpaigast, 70ndate alguseni kultuuriline laine toimub. 68 laine pidurdub, aga esteetilises plaanis pdurid ei pea. Aeg, mida on vastuoluliselt hinnatud. Ühtpidi radikaliseerumise aeg kultuuris, majandusliku kosumise aeg, jõuab aeg, kus Eesti inimene võis end mõnusalt tunda ja eluga rahul olla. Aeg, kus Eesti inimesed muganduvad NLga ja akseptseerima seda eluolu. Minnakse parteisse. Komsomoli opositsioon - organisatsioon hakkas aaldama ülikooli raames isemoodi seisukohti. 68. aasta tõuseb esile Eesti näitel, eriti Tartus. Tartu 1968 fenomenist Lauristin kirjutanud ja kirjeldanud sündmusi. Märgib, uidas legaalne tegevus muutub illegaalseks. Aktsioonid , mis torkavad silma, algavad kevadel 68, Paul-Erik Rummo “Tuhkatriinumängu kaitseks”. Sügisel üliõpilaspäevad radikaliseerumise tipphetk, kus kanti ringkäigus kahtlasi loosungeid. Teater, kujutav kunst palju radikaalseid näiteid. Kõige silmatorkavam mudel Tartu teatriuuenduste mudel. Eelkõige Hermaküla ja Toominga juhtimisel teatriuuendus käima läks, kuidas Kaarel Vird andis võimalused Vanemuises. Aeg, kus teatri-ja kirjanduselu põimuvad. Kui kirjanduses pärisrühmitusi ei tekkinud, siis kunstis tekkis. Tekivad ka sõltumatud mässajad. Masenduse mäss - edasipürgiv mäss, samas on kukkunud seinad ette, teatavad piirid, masendus tekkinud, sellest hoolimata toimub mäss. Protsess, mis mõjub peaga vastu seina jooksmisena.
60ndate lõpus tekivad käsikirjalised almanahid. Nende teke 67ndast aasast 77ni. Koondavad noori autoreid. Almanahi staatus ebamäärane. “Hees” “ Marm ” - mässumeelsus. Esialgu vähemalt ei ole palju poliitilist dissidentlust. Mida aeg edasi, seda rohkem poliitilist värki tuleb. Tuevad tagasilöögid ja karitused. Jõuga pannakse laine kinni. 68. aasta on märgitud eraldi ka Eesti kirjanduses eksistentsalismipoleemikana. Enne Praha sündmusi, läheb lahti sellest, et parteikriitika hakkab ründama noort proosat. Valtoni novellikogu “Kaheksa jaapanlannat” kriitika alla ka Mati Unt. Ta pääseb sealt, Valton saab põhihoobi. See on päris poleemika. Üks arvab üht, teine teist jne. Kui vaatame 60ndat ja loeme kõrvale Peet Lepiku artiklit Akadeemiast, siis 60ndatel tümitati noori kui keegi arvas vastupidist. Lauristin nüüd räägib, et Unt on hea ja noor kirjandus on hea. Iseloomulik nõukogulikule väitluskultuurile, et kasutatakse demagoogiat. Eesti proosas on näha eksistentsialismimõjusid. Väitlused lõpuks administratiivselt lõpetati. Väitluse lõpptulemus tähendas uut esteetilist konfiguratsiooni: kui poliitikasse nina ei topi , tehke, mis tahakse. Ärge rääkige, mis see on, tehke lihtsalt. Teatav poliitiline vabadus tekkis, aga see hakkas piirama 70ndate alguses.
Noorendus ja traditsioon põimuvad. Ja uuenduse ja pessimismi põimumine tekib. Traditsiooniline esteetika taastunud. Selle eest ei pea võitlema. Kultuur muutub iroonilisemaks. Nüüd tuleb nali, mis alati naljana ei mõju. Teravus võib tulistada igas suunas. Madaldumine? Kui mõtleme laiemalt selle peale, et oli NL esteetika, traditsiooniline esteetika. Viimases esteetikas oli selge vahetegemine, mis hea või mis halb. Vahetegemine hakkab kaduma, kogu ajajärgule iseloomulik. Ka popkunsti puhul, piirid tühistuvad. Tendent on olemas, traditsiooniline hiljem tugevneb. Modernism ? Taustad olemas, kas nende pealt sünnib muu? Uueaegsed kirjanduskäsitlused juba võitlevad sellepärast. Modernism on tähtis, sest näha ja kui tahame postmodernismi puhtaid ilminguid, siis puhtaid näiteid pole. Taustu palju.
eksistentsialism
Kafka
psühhoanalüüs - Freud oluline. Tõuseb esile ka Lungi psühhoanalüüs. Öeldi, et Jung on eksinud jne. Jung muidugi aitab kaasa, sest psühhoanalüütikutest inspireerib kõige paremini kirjanduslike kujutelmi. Kollektiivne alateadvus jne.
anglosaksi modernism - luule puhul, T.S Elioti mõju. Rummole Elioti mõju soome kaudu.
zen- budism - Kaplinski puhul, varjatud palju Undil .
teatriuuenduste põimimine kirjandusega - mänguteooriad ja kuidas kirjanduslikud rakendada
sürrealism
Need olulised taustad. Kafkalikust võib leida 60ndate lõpul.
1962-86 luulekassetid. Noored autorid 1962-67. Välises pildis luulevaimustus 50-60ndatel. Vaimustus hakkab kuidagi segunema teiste hoiakutega 60ndate lõpus, märgib proosa esiletõusu, lõputult ei jõuta luulet lugeda. Pöördutakse tagasi proosa juurde. Kui proosa esiletõuseb, kas luule proosastub? Üksiknäiteid, üldistada ei saa. Rummo ja Kaplinski on need näited. Iseloomulik see, et toimub midagi sellist, mis juhtus paguluses , kus koos modernistliku uuendisega paralleelselt tuleb sisse luulesse laulutekst. Piir laulu- ja luulekteksti vahel hägustub. Luules eksperimentaalsuses suurenemine. Luule puhul eksistentsialism. Anglosaksi modernism hakkab põhihoovust suunama. See hakkab tulema autorite kaudu:
1962 Rummo, E. Vetemaa , Mats Traat .
1963 Aleksander Suuman jt
1965 Kaplinski, V. Luik, H. Runnel jt
1966 J. Tuulik
1968 A. Ehin
Kassetifenomen värvikas, debüüdid värvikad. Ei tähtsustaks üle neid raamatuid. Tüüpiline see, et hoovõtud on pikemad ja isiklikel põhjustel pikemad. Tekib arvestamine tsensuuriga. Pole tark pööraselt alustada. Kaplinski puhul võinuks panna radikaalsema kogu. Ehini esimene raamat koostatud nii, et poleks liiga sürrealistlik. 70ndate teisel poolel hakkavad luulemuutusi juhtima.
18.02 loeng
Aleksander (Sass) Suuman
Autor, kes oli korraga kunstnik ja kirjanik. Pärit Virumaalt. On kodukandi keelt mõnevõrra loomingus kasutanud, pole murdeluuletaja, aga mingi diftongilisus on sees, viitab Simuna kandile. Kunsti ja kirjanduse ühendus on näha. Nt võime öelda, et 60ndatel Suuman on üks neid, kes katsetab piltluule vallas. Pole peamine, vaid kõrvalharusid. Laiendused väikestest eksperimentides juhtivad. Liigub Alliksaare lähikonnas, aga ei kirjuta samamoodi. Laias laastus võib Suumani loomingus 3 jätku eristada:

60ndad aastad- lähimal oma aja traditsiooniline, klassikalisele traditsioonile. Valdavalt lüürile luule suurte metafooridega ja elukunstiga täidetud.

70- 80ndad aastad - tähendab kõige otsesemalt lüroeepilist stiili, tekstid muutuvad pikemaks. Rangevormilised pikemad värsslood. Sageli kodukandi Simuna lood argielu juhtimised lugude aineks. Võib öelda, et klassikaline stiil, aga sinna tulnud nihe, kerge humoristlik nihe või nihe, mis tuleb Runneli loominguga (aine mõtisklemiseks stiili sihiliku madaldamise üle). nt luuletus “Tädi ja karu”

hilisem luule - reguleerimine tuleb välja. 60ndate algul ilmub klassikalist loodusluulet ja tugevat traditsiooni, ühtäkki luule läheb lühemaks, vabavärsiliseks. Luule pikkus võib olla ka 1-2 rida. Killulisus huvitav, sest lüroeepiline alge ei kao ära. See on ilmne vastuolu, kui me midagi jutustame, vajame ruumi ja tekstid pikemad. Ta jutustab lakooniliselt, pigem välksähvatuste kaudu lühikesi lugusid. Minimalism . Selles ajas räägitakse, et Suuman hakkab kirjutama antiluulet. Praeguse pilguga on see jutt liialdatud.
Tema enda loomingu taustal on see avangardne. Paradoks : kui selliseid paduavangardiste silmas pidada, siis Suuman on vanemas eas väga kriitiline nende suhtes. Osaleb avangardis, mingis mõttes keeldub sellest avandardisti positsioonist.
See on aga Andres Ehinil. Esimene kodumaine sürrealist. Paguluses esimene Laaban . Alliksaare puhul arutatud, et võib olla midagi tegemist, aga pole sürrealismi programmi sees. Programm Ehinil on. See ei saa väga otseselt tõlgendatud tekstide kaudu avalduda. Enam-vähem konsensus , et Eesti esimene kodumaine läbinisti sürrealistlik luulekoguks 1971 “Uks lagendikul” (Ilmus Loomingu raamatukogu sarjas ). Pärissürrealiste pole palju olnud. See ei muutu peavooluks, küll värvikaks kõrvalvooluks. Ehinit Laabani taustal vaadates, on teisiti? On. Mitu asja, rõhutama seda, et Ehin väga tõsiselt võtab psühhoanalüüsi ja Jungi ideid psühhoanalüüsi suures voolamises. Psühhoanalüüsi ja sürrealismi lähedus selge. Ehini stiilis torkab silma, et kui Laaban on rõhutatult kirjandusliku või uuendusliku kirjaliku teksti autor keelekasutuse poolest, siis Ehin mõjub maalähedasemalt, maaelumotiivid, lendavad traktorid , mõnusam ja kombatavam. Järgnevates raamatutes hakkab tulema kõrvalehaake sürrealismist. Ei loobu kunagi sürrealismist. Eriti tuntud tsükkel “Kimbuke sinilolli ” Lõbusam lugeda kui Laabanit. Hakkas kirjutama ka proosat ja draamat , filmistsenaariume. Ajaviitepeerude raamat parafraseerib Manteuffelit, on omaette kultuuriloo paroodiline ümberkirjutus. Hiljem tegi avalikke esinemisi. Arendas omal kombel edasi häälutuskultuuri. Ehin elas pikka aega Raplas koos Ly Seppeliga. Seppel on oluline nimi selles luulepõlvkonnas. Peaaegu konkurentsitult Rapla parnass. Perekonnast tulnud Kristiina Ehin eesti luulesse. Kui vaadata Seppeli ja Ehini loomingut: esmapilgul jaganud maad ära, üks teeb üht ja teeb teist. Kristiina Ehin Seppelile lähemal. Traditsioonile lähemal. Seotud klassikalise 70-80 varjatud vastupanuluulega. Seppelit ja A. Ehinit ühendas tõlkimine. Ly Seppel oli keelteõppimises tublim, ta on praegu üks väheseid tõlkijaid, kes võib türgi-tatarikeelest otse tõlkida.
Kassetiautor Viivi Luik. Tuli kirjandusse noorelt ja võib öelda,et kassetipõlvkonnas nähakse kaht noort imelast (Rummo ja Luik). Väidetavalt Luik põgenes kodus Tallinnasse, läks väidetavalt Kirjanike Liidu majja ja elas trepikojas. Alustab iseseisvat kirjanikuelu. Sattus undergroundi kirjadus -kultuuriringkondadesse. 60ndatel algas tihe läbikäimine Juhan Viidinguga ja boheemielu. Uus abielu Jaak Jõerüüdiga. Kui Luik 70- 80ndatel elab vabakutselise luuletajana Tallinnas, tegevusareaal suureneb 90ndatel. 90ndatel kirjutab vähem, sajandivahetusel enam ei kirjutagi. Peab “Varjuteatrit” romaaniks. Selge, et 60ndatest 80ndateni tuntud kui luuletaja. Luule selle aja jooksul muutub. Tuumosa säilimist võimalik jälgida, muutused hästi näha. Kui varasemas otsas on sellist nooruslikku ja looduslähedast romantilisust, mis vahetu siirusena mõjub. 60ndate lõpul muutused, lähevad sõlmedesse. “Hääl” on huvitav, aga ei ole tavaline Luige raamat. Modernistlik eksperimenteerimine pigem ja Uku Masingu mõjusid. Klassikalisem Luik, esimene suurem muutus 60- 70ndatel keskkond ja kujutamisobjektid muutuvad. Kui varem looduskeskne, siis tuleb 70ndateks linnakeskkond . Rõhutatumalt urbaniseeruv keskkond. Kirjutab rangevormilist luulet, aga kirjutab uuest keskkonnast ja uue nurga alt. Nurka iseloomustades kaks asja: 1. korjab üles keskkonna detaile ja paneb end sinna (vorstivõilevad, kraanid) 2. sajandilõpu põnev-õõvastav meeleolu süveneb. Sajandilõpu temaatika tuleb otsesemalt välja “Aastasaja lõpp on öö” meeleolu apokalüptiline.
Kassetis ilmub esimene raamat 1965 Pilvede püha
1968 Hääl
1978 Maapäälsed asjad - pöördumine lihtsate asjade poole. Vanaaegsuse märkimine .
1982 Rängast rõõmust - jätkab eelmise raamatu hoiakuid. Rõhutatumalt seotud vastupanukirjanduse meeleoludega. Rahvuslik temaatika. Vastupanumotiiv. Tekib põnev põimik. Mõlemad raaamatud annavad seost Viidinguga. Luigest ei saa Viidingu matkijat, vaid liiguvad paralleelselt.
1985 Seitsmes rahukevad - Proosa katsetused. Sünteesib erinevaid asju. Lugu II ms järgsest ajast. Lugu lapsest, kes kasvab maal, pole lastekirjandus! Ositi autobiograafiline. Romaanilikud tunnused ja rõhutatud ilukirjanduslikkus. Arusaadav, et kui laps ja jube aeg, siis kuidagi läbi lapse ajajärk peegeldub. Retseptsioon on hea, varjatud retseptsiooninihe olemas. Ei saa öelda, et kõik kogu kirjanduspublik rõõmus oli. Paljudele läks see tõsiselt korda. Oli aga varjatud kriitikat sellepärast, et laps tundub julmana. Puudutab poliitiliselt õrnasid teemasid . Imelik, et ilmuda sai. 85 veel Eesti kirjanduses polnud muutust veel olemas. 86 juba on olemas. Eripärane poeetika, luuletajalik romaan. Kasutab eesti luule tsitaate ära. Mesilastemotiiv - seostub Rummo loominguga? Üldkaardistusel - väga hea sünteesimisvõime ilmutab end ja tõepoolest sümbioos traditsioonilisest, modernistlikult romaanist . Saavad kokku kuskil keskel. Keelekasutus: näha, et kohalikku keelt räägivad mõned tegelased. Tähelepanu ka mujal: Soomes, Rootsis. Luigel tänu proosale tekib tuntus läänemeremaades. Tuntus jätkub ka järgmise raamatuga .
1991 Ajaloo ilu - ilmub soome ja eesti keeles. Ilmub segasel ajal, kus pole teada, mis Eestist saab. Ilmunud taasiseseisvuse ajal. Tsensuuriolusid pole. Mängib 68. aastas. Iseloomulik, et 68. aasta hakkab legendaliseeruma. Samal ajal tulevad “Tarzani seiklused Tallinnas”. Tegemist armastusromaaniga, taustal 68nda aasta sündmused. Sees võõra armastamise teema: tänuväärne ühiskondliku problemaatika seisukohal (Tammsaare “ Armastasin saklast”). Luige tegelane armastab juuti.
2006 Kogutud luuletused 1962-1997
2010 Varjuteater
“Närvitrükk” 1971, 4 noore kirjaniku ühistrükk: Johnny B. Isotamm (Jaan Isotamm), T. Liiv, J. Üdi, J. Sang. Kavandatud luulekassetiga, aga lõpetati väljaandmine ära. Käsikiri liikus “Loomingu raamatukogu” toimetusse. Sai omaette märgiks, selle tähendused saavad selgeks, kui jutt Üdist ja Viidingust. Toomas Liiv. Andis välja mõne luulekogu ja suutis säravalt esineda. Õppis eesti kirjandust. Tegutses 70ndatest kirjandusuurijana. Kirjutanud tekste 90ndate alguseni. Mäng kirjandusteaduses postmodernismi tähe all. Liivilikus variandis hakkab sulitempe tegema. Kirjutab kummalist juttu ja esitub kirjandusteadusena. Liivilikud jooned hilisemas süveneb. Metaluuleline hoiak: oleks luule, aga luuletõlgendus ( parodeerimine ). Fragmendis tuleb uhkemalt välja, et mingid vorminäitemängud. Kirjutab luules “154 silpi ”. Isotamm - surnud. Tõus ja taandumine olid juba head aastakümned tagasi. Pärit Tartust, 56ndal aastal vangistati. Peab juhuameteid, 20 aastat katlakütjana. Elu kultuuriringkondades: tundub, et kirjutaks paremini, kirjutabki mõnest paremini. Luuletamise algus varem. Suur luulelaine 60-70ndatel. Põhiosa tekste sealt. Esindavad laadi, millel kokkupuude kaasaegse vene luulega , aga teisalt seosed ameetika pilkluulega. Hakkab etendama 60ndatel eriti karvast ja ohtlikku luuletajat . Klassikaline skandaaliluuletajat. Elu kestab aastani 74, kui teeb selge otsuse, et enam ei luuleta. Ei tahtnud saada normaalseks NL luuletajaks. Lõpetab ka samal ajal joomise .
Paul-Eerik Rummo. 92-94 kultuuri- ja haridusminister. Kirjanduslik roll taandunud. Side katkenud pole. Sündis Tallinnas kirjanike perekonnas. NL Eesti kirjanik. Õpingud lõpetas 65ndal aastal, töötas Vanemuise teatris. Mängib rolli ka kriitikuna, kirjanike esiletõstjana.
1962 Ankruhiivaja - luulekassettide esimeses väljaandes. Tüüpiline sulaaja luulekogu. Ilmeka andekusega kirja pandud. Siiras raamat. Sulaajastu motiivid saavad eredad lahendused. Suurte teekondade algus. Avastatakse midagi uut, tullakse maailma värskena. Pöördutakse ajaloo teemadele, aga neid kasutatakse tuleviku kuulutustena. Kirjutab ka teistmoodi. Periood, kus ta pole kindel, kuidas oleks õige kirjutada. Saab tuttavaks Alliksaarega, ühel hetkel läheb A juurde jutuga, et tal on käsikirju, sõbra omad, kas saaks sõbrast asja. Tüüpilisest traditsioonist kõrvalekalduvaid mänge.
1964 Tule ikka mu rõõmude juurde - Asetub kahe perioodi vahele. Sisaldab midagi ankruhiivajalikku. Väga märgilisi tekste leidub. Mesilasluule algus. See viitab ka Juhan Liivile . Rahvusliku traditsiooniga seostumine.
1966 Lumevalgus… lumepimedus - Ilmus “Loomingu raamatukogus” Sümboolne märk 60ndate luules, märk sellest, kuidas kohtuvad traditsioon ja uuendus ja põimuvad huvitaval viisil. Rummo koguga jõuab korraks teatava tasakaalupunktini, traditsiooni ja eksperimentaalsuse vahel. Tasakaalupunkt ka kas või ruumilise liikumise mõttes. Raamat, kus ta üheks hetkeks oleks kuhugi nagu kohale jõudnud. Kohalolu on traagiline kohalolu, traagika juures kohutvad isiklik plaan ja üldisem. Rahvusmüütidega seotud traagika mängib rolli. Väga isiklik raamat suures osas. Nt ema hukkumisest luuletus “Ema mälestuseks” (?) mõjutab kirjutamisviisi. Isiklik traagika ema kaotusega suuresti seotud. Ka lahkumine esimesest naisest. Talvine maastik ema luuletuses lõppeb tekst kiviste lumelademetega. Talvemotiivistik läbib raamatut. Tagantjärgi arusaadav, et on talve ja traagilisi meeleolusid silmas pidades luuletused valinud. Suvised tekstid välja jätnud, ilmuvad hiljem. Meie-tunne otsest rahvuslikku seost v viidet ei anna, teistel luuletustel on seda küll. Raamatus võiks öelda, et on domineerimas stiil nagu emaluuletuses. Teatav vabadus värsitehnikas, rütmiimpulss ilmne. Konflikt klassikalise laadiga .
1969 Tuhkatriinumäng
1973 Lugemik -lugemiki
1986 Ajapinde ajab
1989 Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972 - 68. aastast valmib käsikiri “Saatja käsikiri…” 72. aastaks käsikiri valmis, pakub kirjastusse, aga see ei ilmu . Ei ilmu politiiliste luuletuste pärast. Mitteilmumine ja käsikirja levik käsikirjalises vormis üldisesse kirjandusteadusesse ja ringkondade jaoks “Saatja aadress” muutub orgaaniliseks luuleosaks, sellele viidatakse, aga seda pole olemas. Pole olemas, sest Rummo keeldub seda lõhkumast. Kompromissid tulevad, aga pooleldi vastupunnides ja vastutahtmist. Kui ilmub 80ndate keskel raamat “Ajapinde ajad”. Aastal 89 saab tervikuna välja anda. Möönab saatesõnas, et trükitehnilised piirangud jäid ja mingid ideaalkujul see raamat pole. - Paber viletsemas seisus, rahalised võimalused kahanesid. Enam-vähem nii ilmunud nagu autor plaanis. Saab selle eest tunnustust, see tekitab vastureaktsioone ja vastulauseid mitte poliitilise kihi pärast, küsimus on selles, et Rummo poeetika muutub. Vb kõige tuntum vastukaja omas ajas see, et Kersti Merilaas kirjeldas lugemise kogemust kui katedraali varisemist. Suur metafoorsus taandub, neid on vähem. Värss liigub, enamasti vabavärss, võrreldes Lumevalgusega palju proosalähedasem. Proosa ja luule piir hakkab kaduma. Vertikaalne dimensioon tühistatakse. Kirjutatakse midagi rõhutatult argist ja konkreetselt. Olemas mingi üldistus, mõjub luuletusena, mingil moel tervikliku luuletusena, üldistus on nagu ta on: elada nii nagu poleks sind olemas” Aktualiseeruvad ruumisuhted ja relatiivsus : peal, all, pidev, mittepidev. Kaalub neid kõiki asju läbi ja ruumisuhteid aktualiseerib nõnda, et mängib senisest rohkem tekstipaigutusega. Kontseptuaalselt käidud paberiruumiga ringi. Üldine luulelaad mõjus võõritavalt, üldine kogemus kandus klassikalisele stiilile . Ja kui sinna 60ndate jooksul häirejd ja need olid teistmoodi. Isegi Alliksaart on sellesse konteksti sisse lugeda. Raamat problematiseerib selle, kas luule on üldse luule ja mismoodi ta on luule. Paar tõlgendust kirjutatud tal endal, kus arutleb, kas luulel ja luulel on vahet, kas luuletus eraldiseisva üksusena on tähtis või peaks mõtlema kui elutunnetuslikule kategooriale, milles üksikluuletused on killud . Ta ei hävitnud luule pühadust.
1969 Tuhkatriinumäng - kõige tuntum näidend. Aluseks Tuhkatriinu muinasjutt ja sellega on midagi tehtud. Tegemise juures mängib olulist rolli ruumi modelleerimine ja selle kaudu kogu eksistentsi modelleerimine. Prints on läinud uurima , kas ta on saanud õige tuhkatriinu. Kas tegelikkus on tegelik? Kirjutades polnud poliitilist eesmärki. Mitterealistlik draamakirjandus. Oluline teksti mõttes, seda lisavad taustasündmused ja selle avastamise lugu. 68.aastal hakkab Hermaküla lavastama Vanemuise teatris, hakkavad liikuma kuuldused, et see keelatakse ära. Tekivad protsestid. 69. tekst avaldatakse ja muutub teatrisündmuseks. Haakub teatriuuendusega. Pole aga tüüpilisim näide. Orienteeritus, et draamatekst kaotab iseseisvuse. Ebaõnnestunud näidend tehakse ümber - teisekstegemine. See, et Hermaküla Rummo lavastas, oli erandlik samm. “Häbi eesti teatrile!” - Muutus teatriesteetikas ehmatab konservatiivset teatripublikut. Tuhkatriinumäng oluline, sest tõlgitakse inglise keelde. Kujuneb oluliseks näiteks välispublikule.
1974 Lugemik-lugemiki - 70ndatest on Rummo ka lastekirjanik!
2005 Kogutud luule
Koondkogud - tahab hoida Saatja aadressi ja lumevalgust koos. Lumevalguse ja pimeduse laadi eraldi tsükkel, mis jätkub valikkogus. Üks tsükkel uue luule tsükkel: “Luule” tsükkel “Läbi peo mul voolab puu” osaliselt kirjutatud samal ajal kui Lumevalgus, pimedus. Vb näitab suvisemat ja pehmemat poolt sellest luulelaadist. Seal on ka muid asju. Rummo põgenemismotiivide alguspunkt just selles tsüklis “... õuna kinni hoidmas puust”. Pakku- peitu motiivide juures 60ndate teisel poolel tutvumine Zen-budismiga. Tsüklis otseseid zenilikke motiive juba sees. Hakkavad tulema märksõnad “ kirgas ükskõiksus” jne. Ükskõiksus võiks olla lahutatud kaheks: üks kõiksus. Zenilikud tasakaaluotsingud, need on ilmsed ja jätkuvad. Ei saa öelda, et edasine looming tasakaalukas oleks. Kui räägime 60ndatel afekteeritud ja äärmusteni püüdleva kultuuritensentsi tõusu, siis Rummo osaline vaid ka mängib olulist rolli. Juhtrolli nii luules kui ka draamas .
Hilisem osa: Rummo ei pöördu klasikasse tagasi. Tal ruumisuhete relativseerimine ja tegelikkuse suhe kuidagi tematiseeruvad ja tõusevad esile hilisemas luules kui varasemas. Rummo salapärane tasa jäämine 72. aastal: seletusi pole, üks seletusi on: ta on öelnud , et jõudis kätte hetk, kus talle tundus, et seda reaalsust kus ta viibib, pole võimalik sõnadesse panna. See pole sõnadesse pandav . Poliitilise reaalsuse plaanis põrkab vastu poliitilisi müüre, käitub dissidentlikult. Tunnetuslik asi tähtsam. Reaalsus ei allu kirjeldamisele. Mängib rolli ka see, et tema luuletajahoiakus on läbi 60-70 sees muutumine. Ei taha kaks korda üht ja sama luuletust kirjutada. Ta peaks muutuma, aga jõuab kätte hetk, kuhu peaks muutuma. Luule vs mitteluule - ei ole vahet?
Jaan Kaplinski. s 1941
Teine oluline luuletaja 60ndatel. Välislugeja jaoks kõige tuntum kirjanik Jaan Kaplinski. Elav klassik nr 1. Kirjutab edasi, Kultuurkapitali nominent. Ei ole vastuolu noore ja vana Kaplinski vahel. Kaplinski Poola-Võru päritolu, isa poola keele ja kirjanduse lektor TÜ-s, hukkus vangilaagris, ema kasvatas ta üles Tartu varemate vahel. Õppis TÜs prantsuse filoloogiat. Sai eriprogrammi. Silmapaistvad õpilased said õppida lisaks, strukturalistlik keeleteadus . Avaldas keeleteaduslikke töid. Keeleteaduse teed ta ei valinud. 70ndatel kolis Tartust mõneks ajaks ära, oli seotud Tiia Toometi õpingutega. Kui ajad muutusid, läks poliitikasse. Suurest poliitikast Kaplinski taandub ja jätkab kirjanikuna. Enim tõlgitud eesti luuletaja. Eesti kirjandus esindusautor. Paradoksaalne: viimase 10-20 aasta jooksul korduvalt rõhutanud, et ta pole eesti õige kirjanik, vaid võru-poola päritolu. Kaplinski keel kritiseerinud toimetajaid ja keelehooldajaid, et nad teevad tööd valesti. Uuemas otsas identiteediotsing. Sajandivahetusel hakkab senisest rohkem tundma huvi poolajuurde vastu, judaismi vastu. Tal on siiski juudi juures Poolas. 2003 “ Isale ” isa poole pöördumises arutab neid küsimusi .
Tegemist ka luuletaja ja proosaautoriga, kes tajutakse mõtleva kirjanikuna. Pidepunktide kaudu esseistikas võiks sisenemist alustada. Sisenemisviis tuletab meelde Uku Masingut. Tema roll on ka oluline. Masing oli noorele Kaplinskile oluline õpetaja ja kelle õpetustes Kaplinski pettus.Masingu vari seotud sellega, et Kaplinski indentifitseerib end müstilise traditsiooni kaudu. Ei paista vb nii äkiliselt silma kui Masingu juures. Religioosne suhe? Mingis mõttes tähendab, mingis mõttes ka ei tähenda. Küsimus seotud sellega, et mitu mõjujoont koos ja religiosses ja filosoofilises plaanis erinevad mõjujooned. Taoistlik mõtteviis mõjutanud. Tundnud huvi ka judaismi ja budismi vastu ja looduslähedaste pärimuskultuuri vastu. Müstilise traditsiooni seos huvidega , samas ka kogemuslik. On olemas kogemus, mida igaleühele pole antud. Kui mõjujooned kokku saavad ja avalduvad, torkab silma läbi aegade tung impersonaalsuse üle, tung lahustuga kõiksusesse. Oma mina tühistaks. Mingi mõtteviis ja taotlus , mis püüdleb tasakaalu poole. Tasakaalu poole püüdlemist selgemalt näha tema mõttekäikudes. Ka Rummo puhul, aga kui elu erutab ja inimene närvi läheb, ei ole tasakaalu. Aga Kaplinski malbe naeratus on üsna zen. Üsna pidevalt esinenud vähemusliku nimel, rõhutanud loomulikku alget. Kui valida looduse ja tsivilisatsiooni vahel, siis pigem loodus. Valikute juures mingid seletused olemas, mispärast ta positsioneerub rahvusliku traditsiooni suhtes. Võib olla tugev rahvusliku traditsiooni autor, samas hiiliks serva peale. Eriti tekivad küsimused-vaidlused tema hoiakute üle 90ndatel, kui eeldati, et rahvuslik autor, pigem ei lähe kaasa uuenduslikkusega. Seostada valida väikesega. Pole küsimus eestis, mitte-eestis, vaid mis on vhemus ja mis on vähemuslik. Looming algab luulega. Kaplinski kirjutanud mitmelaadset luulet. Väga laias laastus võiks öelda, et üks pool loitsiv-laululine pool, teine vabavärsiline, kusjuures see võib vahelduda. Aga pigem proosalähedane vabavärss. Tuletab “Saatja aadressi” juhtumit meelde.
1965 Jäljed allikal - kassetis ilmunud kogu. Tundub, et esimene raamat veel ei ava noort autorit. Ettevaatliku käega komponeeritud, et ei torkaks liiga silma.
1967 Tolmust ja värvidest - Teine kogu toob “täismängu”. Sidalab mõlemat poolust. Pigem loitsiv-laululine pool domineeriv. Suures osas ka ikkagi senisele luuletraditsioonile lähedal ja selgemalt kui Rummo lumevalguse raamat. Tasakaalupunktina: klassika vs modernsus. Võrreldes Rummoga, on siin rohkem tasakaaluotsinguid, värsivormis tasakaalusaavutamist. Sisekaemust. Hämaram, asjad ei ole selged, kõik on kerges udus, samalaadne efekt, mis Masingu puhul rolli mängib. Luuletused on sellised, et hakatakse rahvuspoliitilises võtmes tõlgendama. Kaplinski hakkab selle tõlgendusega sõdima. Tõlgenduse ümbertõlgendamse katset ka Rummol, aga mitte nii kujukal moel. Ei ole Eesti allegooriat. Tegemist pole väikerahva alistamisest, vaid reetmisest. Reetjateluuletus. “Vercingetorix ütles” - Kaplinski esindusluuletus. Tõlgitakse inglise keelde. Tõlkimishoog 70ndatest, näide kui vastupanukirjanik NLs. Kriitilised võimu suhtes ja siit see tõlketraditsioon lahti läheb.
1972 Valge joon Võrumaa kohale - oluline. Erinevad kirjutamislaadid vahelduvad, vabavärsilist poolt vähem, rohkem poliitikat, aga mitte ohtlikul moel. Pigem võiks nimetada päevakajalisuseks. Midagi jääb ka tsensuuri tõttu ilmumata.
1977 Neljakuningapäev - läheb tsensuurist mingis mõttes läbi. Tegemist on näidendiga.
1984 Tule tagasi helmemänd
1985 Õhtu toob tagasi kõik - “Õhtu toob…” teeb teisiti midagi. Aga ei jäta vanasid kombeid maha. Pöördepunkti märkimine ei tähenda väärtustamist, et kindlasti on parem üks või teine. “Õhtu toon tagasi kõik” teatud pöördepunkt. Pöördumine. Selle laadiga, mis on “Valge joon…”. Mingid tunnused tulevad radikaalsemalt välja. Raamatus näeme, kuidas üldistus taandub, päris ei puudu. Üldistavaid asju poleks nagu näha. Taandub metafoorsus. Domineerib kirjeldus. Kirjeldavad välismaailma, kirjutaja lihtsalt paneb kirja, mida ta kuuleb , näeb. Kirjutamine kirjutamisest. Toob metatasandi teksti sisse ja siis hakkame all või lisakihte nägema. Päris puhas kirjeldus siiski pole. Võiks meenutada ka laadi, milleni jõudis Rummo, tema on nurgelisem, selgemalt võtab seisukohti. Kaplinskil seisukohtadest hoidumine. Raamat mõjus tähelepanuäratavalt selles mõttes, et 70-80 oli traditsiooniline luule võimendunud ja tähtsamaks saanud 60ndatega. Hakatakse tajuma, et tuuakse nihe või muutus sisse.
1990 Hinge tagasitulek - See ei takerdu poliitika, vaid religioonifilosoofilise poeemina. Religioosne otsing poeemis on niivõrd näha, et NL Eestis ei saa seda avaldada.
1991 Tükk elatud elu - Jätkab laadi.
1996 Mitu suve ja kevadet.
1995 Jää ja Titanic
2000 Kirjutatud
2000 Silm. Hektor
2003 Isale
2005 Sõnad sõnatusse
2007 Seesama jõgi
2008 Teiselpool järve
2012 Taivahe heidet tsirk - valdavalt võrukeelne. Teadlikult ka tartukeelseid luuletusi. Lõunaeestluse ja juurte otsimine on uue sajandi teema.
2014 Jutte
2014 Mõtsa ja tagasi
Perioodi piiride tõmbamine sgasem, sesmõttes, et kirjutab vormiliselt eritüüpi luulet vaheliti, paralleelselt. Luules läbi aastakümnete kaplinskilikkus. Piirjooned 60ndatel ja ka aastal 2015. Võiks perioodi piire katsetada panna. Mingismõttes eristada 60ndad, alustada teist perioodi luulekoguga “valge joon…” see tähendaks, et samas laadis kirjutamine jätkub, aga 60ndatel on loitsiv-laululine stiil. See rohkem esiplaanil, aga ei kao 70ndatel. Siis aga vabavärsiline mõtisklev laad rohkem näha. Teine piir võiks olla selgem, aga mitte päris selge, võiks minna või alata “õhtu toob tagasi kõik” ja neljas periood? Mingismõttes ja rohkem väliste parameetrite kaudu tõmmata aastasse 2000, ilmub koondkogu “Kirjutatud” vahekokkuvõte. Näeme, et uuel sajandil kirjutab luuletusi, aga mitte samas tempos . Loomingus muuttüüpi tekstid hakkavad nihkuma, Kaplinski kui proosakirjanik .
Muutused 70-80 ei ole selged. “Tule tagasi” ja “õhtu toob tagasi…” kirjutatud paralleelselt samal ajal. “Tule tagasi…” haakub laadiga, mis on “Tolmustes värvides ” näha.
90ndad tulevad tagasi sinna, kus oli 70ndatel. 90ndatel kirjutab mitmes keeles. Venekeelne osa tema kirjutatud, mitte tõlgitud. Katsetab erinevaid keeli, nende kasutamine tähendab otsesemalt seda, et 90ndate lõpus hakkab kirjutama võrukeelset luulet.
Esseesid kirjutab juba varakult. Tuleb ka muud, esimene tähelepanu äratanud tekst “Neljakuningapäev”. Mikiver lavastab selle. Tekst ilmub trükist alles 2015 “Loomingu raamatukogu” esimeses numbris . ! Mängib kaasa, iseloomustades neid tendentse, mis draamauuenduse järel tuleb: pöördumine mälu poole, rahvuslikkuse poole. Tegu tragöödiaga, kus ajaloo tasandil nelja kuninga tapmisest Paides ja jüriööst. Rahvuspoliitilist tähendust, mis näidendil on, tajuti omas ajas. Tähendas, et näidend sai teatris mängida 11 korda, siis keelati ära. Proosakilde, essesitlikku proosat hakkab tulema 80ndate lõpul. Uuel sajandil, Kaplinski proosa areneb välja, tekste tuleb juurde, tuleb erinevaid laade juurde. (Taandreaga on proosa) Võiks öelda, et neli varianti , kuidas kaardistada. Nende variantide puhul tuleb eeldada, et nad põimuvad kergesti. Päris puhast varianti pole. 1. variant, et kirjutab autobiograafilist proosat. Tema isikut võiks välja lugeda. Rohkem dokumentaalkirjanduslik. Või teine variant, et sellele antakse ilukirjanduslik rüü. 2. võiks rääkida esseistlikust proosast. 3. reisikirjandus. 4. ulmekirjandus .
Autobiograafilise proosa väljaarendatum näide on raamat “Isale”. Raamat, mis on Kaplinski isale pühendatud. Ei ole tavalises mõttes mälestuste raamat, sest isa ta ei mäleta. PEab isaga teistmoodi rääkima. Ilukirjanduslik variant võiks olla “Seesama jõgi” Kaplisnki ise öelnud, et see on tema tõeline pärisromaan. Autobiograafiline romaan. Mõlemat asjaolu peab arvestama. Autobiograafiat eesti kriitika leiab kergesti, oleneb kui sügavalt v mitmekülgselt. Ei maksa lugeda, et loeme läbi ja saame teada K eluloo . Süžeekäike, mis päris ei klapi K eluga. Tähelepanu äratanud Kaplinski-sarnane peategelane. õpetajakuju, Kerge ära tunda Uku Masingut. Peategelase ja õpetaja vaheline suhe üks suhete telg . Ühes kihes armastuslugu , seksulaalse eneseleidmise lugu, mingis kihis filosoofilise otsingu lugu. Kõik kihid õpetajakujuga põimuvad. Autobiograafilised kihid võõras kultuuris ei avane. Raskepärast ja aeglast jutustamist palju. “Silm. Hector ” tuntumad. “Silm” on rohkem tekst, mida võiks fantasy kirjandusega seostada. Lugu, mis algab realistlikust plaanist ja siis hakatakse reaalsust ära nihutama. Avanevad kihid ja muinasjutuloogika järgi. Mingit tegemist müstiliste ilmutustega. “Hector” on monoloog, päevikulaadne pihtimus. See pole “Isale” sarnane, aga intelligentne koer sissepiiratud majas .
Esseistlik proosa - teatav esseistlikus kõigis näidetes olemas. Klassikalisemad ja mitte alati klassikalised juhtumid (ilmsemad juhtumid) kus esseed võtavad suuremad osad. Tulevad juhtkujundid. Üks varasemaid ja tähelepanuäratavaid tekste “Jää ja Titanic” ilmus 95. aastal. Enne Estonia hukku kirjutatud tekst. Titanicu kujund üldistavalt käiku lastud , Estonia asi taga mängib tugevalt. Looduslähedane esseistlik proosa “Mõtsa ja tagasi”
Kaplinski puhul tegemist mitmekülge autoriga. Kui tal tekivad soovid distantseeruda mingist peavoolust, oponeerida korralikule kirjandusele, siis silmapaistva kirjaniku staatust ei määra, pigem lisab põnevaid varjundeid. Põnev paradoks üldisemas plaanis, et tegemist tuntuima eesti kirjanikuga, kes nagu ei taha eesti kirjanik olla.
Handro Runnel (s. 1938)
Kaplinski ja Runneli kõrvutamine ohtlik teema? Kaplinski on leebe ja lubanud isegi oma tekstide kogu avaldada. 90ndatel tavatseti Tartu vaimu kirjeldada kahe poolsuse kaudu, kes vastanduvad: üheltpoolt rahvusvaheline Kaplinski, teisalt üdini rahvuslik Runnel. Kuidas kirjandusse tulemised ühel või teisel autoril on ja kuhu muutused viivad? Kui seda arendada, siis Rummo v Kaplinski on kuidagi varasemad kui Runnel. Samas sünniaastad jne on Runnel vanem kui Kaplinski. Küsimus selles, kui pikk hoovõtt on. Kui palju läheb aega väljakujunemiseks. Kui spekuleerida “kõrge” ja “madala” kirjandusega, siis Alliksaar alustab klassikalisest kõrgusest, klassikaline kõrgstiil, jääb sinna kõrgustesse, aga need muutuvad radikaalselt , seal lõpetab 60ndatel. Rummo alustab klassikalisest kõrgusest, aga siis toimub argisus publitsistikas, mida kõrge poeesiana ei tajutud. Kaplinski alustab klassikalisest kõrgusest, tuleb argisus, tajume kõrgusest, et keegi lendab maale lähemale. Rummo ja Kaplinski näitel on see vabavärsi tulekut. Runneli puhul midagi muud. Runneli ja Üdi puhul ei alusta madalusest (poolmadalalt) aga see tähendab, et kasutavad mingil määral klassikalist vormikeelt, aga nad on algusest peale selle vormikeele rakendanud mingite maalähedaste nähtudega.
Runnelil on tugev kokkupuude lorilaulu stiiliga. Runneli tekste on kõige rohkem viisistatud. Runnel õpib agronoomiat, ei saa agronoomiks. Kirjanduslike harrastuste juures võtmelise tähendusega see, et kolib Tartust Tallinnasse. Kutsutakse tööle “Loomingu” toimetusse. Saab seal kirjandusliku kooli. Tuleb Tartusse tagasi. Alates 90ndatest, seotud kirjastusega Ilmamaa. Kirjastaja roll tänaseni konkureerima teiste rollidega. Pikka aega olnud abielus luuletaja Katre Ligiga.
1965 Maa lapsed
1970 Avaliikud laulud
1972 Lauluraamat e Mõõganeelaja e Kurbade kaitseks
1976 Mõru ning mööduja
1978 Kodu-käija - valikkogu
1982 Punaste õhtute purpur - valikkogu, uudiskogulikud jooned. Üheltpoolt mõjus ja hästi koostatud raamat. Keelatakse ära raamatust rääkimine. Arvustused on keelatud.
1988 Laulud eestiaegsetele meestele
2000 Mõistatused
2005 Sinamu
Runnelil täiskasvanute ja lasteluule. Luule saab jagada kolme suurde perioodi. Esimene periood 60ndad aastad, seal on huvitavaid tekste, aga hoovõtu aeg. See pole “valmis” Runnel. Rahvaluulemotiivid mängus. Sulaajastu vabavärss, otsib mitmes vallas korraga. Maamotiivid tulevad sisse. Tuleb muutus: oma stiilini jõudmine - 1970ndast, see juhatab sisse klassikalise perioodi Runneli loomingus. Piiritletav aastatega 70-88. 88 ilmub “Laulud eestiaegsetele meestele” - mitte täienisti, vaid suures osas sisaldab luulet, mida ei saanud varem avaldada. Iga uus raamat on kummaline juhtum.
Kasutab uuema rahvalaulu vormi. Lorilaulu stiil, eriti 70ndate algul. Temaatilises plaanis, erinevad variandid: klassikalist armastusluulet, loodusmotiive, on ilmne, et 70ndate ja 80ndate Runnel isamaaluuletaja. Ilmselt autoripositsioon nii valitud, et isamaa kogu aeg meeles, aga muutub ka sportlikuks objektiks . Sportlik sellesmõttes, et nagu oleks pidevat katsetamist, kuidas saaks kirjutada nii, et see oleks üdini riigivastane, aga ometi ilmuks trükis. Runneli üks fenomen on see, et viib täiuseni ridadevahele kirjutamise poeetika. “Misasja teab naine”
Teine loomingujärk annab tuntud tekste enim. 90ndate algul uus ja kolmas periood. Kestab tänaseni? Iseloomulik joon see, et kirjutab palju, aga reteptsioon on segasem, raamatuid võetakse vastu pehmelt öeldes vaheduva eduga. Tundub nagu ta oleks mingi võtme käest kaotanud. 90ndatel võis olla teatav kaotus. Kui üks luuletaja on võtnud idee, et riik mängib talle vastu, siis see võib korraks olukorda sassi lüüa küll. Jätkab samas stiilis, aga ridade vahele pole vaja midagi kirjutada. Ei ole päris hall ja ebamäärane, mis uuemal ajal tuleb. Eristuvad raamatud, mis on teistmoodi, nt “Mõistatused” ja “Sinamu” need on vabavärsilised raamatud, kontseptuaalselt läbikomponeeritud raamatud. Kui Runnelit tuntakse vemmalvärsi autorina, kes võtab sõna poliitilistel teemadel , siis nüüd armastusluulesse, toob värskust, ilmselt kirjutaja enda jaoks. Leiab teistsuguse kirjutamise viisi. Vemmalvärsiraamatuid veel tulnud.
Juhan Viiding // Jüri Üdi (1948-1995).
Tegemist laulva luuletajaga. Sündis Tallinnas. Märt Laarman, emapoolne onu, peamine autoriteet. Viiding oli kogu aeg kõigi ja kõigega vastuolus , eriti ema autoritaarse võimuga. Kultuurilisselt oluline perekond. Keskkoolinoor 60ndatel Viiding kannab kotis Talviku luulekogu “ Palavik ”, mida pole väga näinud. Katsetati Viidingu peal psühhiaatrilisi ravimeid, hüperaktiivne. Eristumine kogu aeg oluline. Viiding hakkab pärast keskkooli õppima Lavakunsti kateedris. Asub näitlejana tööle, töötab Draamateatris. Teeb rolle, mis palju teatrilukku läinud, hakkab ka lavastama. Tema loomingut silmas pidades tuleb tähele panna, et lavastab peaasjalikult absurdidraamasid, nt “Godot´ oodates ”. Kirjutab paralleelselt luuletusi, esineb oma tekstidega . Esinemine lauluvormis, esinemiste algus pundis Algotrio (?). Hiljem hakkavad paarisesinemised Tõnis Rätsepaga.
1968 Realistliku ingli laul
1971 Detsember
1973 Käekäik
1974 Selges eesti keeles
1975 Armastuskirjad
1978 Ma olin Jüri Üdi
1980 Elulootus
1983 Tänan ja palun
1991 Osa
1998 Kogutud luuletused
Inimese nimi on Juhan Viiding, pseudonüüm Jüri Üdi, 1978ndast aastast loobub pseudonüümist. Ilmuvad raamatud Viidingu nime all. Võib arvata küll, et raamatus sisuline murdekoht, hakkab teistmoodi kirjutama.
80nda kogutud luuletuste raamat - kaanel kaks nime: Hasso Krull selle koostas. Esimene debüüt “Realistliku ingli laul” kaks põlvkonda saavad kokku ja illustratsioone hiljem avaldatud. Edasi “värvitükk” kolmas 1971 luulekogu “Detsember” kolm debüüti. Vahetab nime ja muutub Viidinguks. Jüri Üdi on autor, kes võinuks Viidingu luuletused ise kirjutada, aga vastupidi poleks olnud. Jüriüdilikkuse tuum mujal. Debüütidest alustades, siis noor autor tuleb kirjandusse, võib silma torgata, et kõik need kolm debüüti algavad hoiatavate kuulutustega. “Realistliku ingli laul” silmatorkavalt. Kõlab lausa ähvardus. “Aasta laat” rästikuid ridu … Detsember “Kuidab Üdi aga mina jään / --/ Süles ainult miljon lahendust ” Üdilikkuse avamine : hakkame otsima kirjanduslikke taustu, kui midagi kirjandusest teada. Kui kellegi taustale Üdi asetame, siis võib-olla saab pilt selgemaks. Eesti traditsioon: absurdiajaloo kiht õhuke, saame Üdiga midagi paralleelselt välja tooma hakata. Otseselt samasuguseid eelkäijaid pole. Kui absurdi traditsiooni õhutame, siis natuke jääme rõhutusega hätta. Ühtpidi absurd , teistpidi pole ka. Ühtpidi meie jaoks arusaadav luuletehnika, teistpidi siis ei ole eelkäijat võtta. Üdilikkus - silmatorkavaim ots see, et tegemist on iroonilise autoriga, või autoriga, kelle puhul öeldakse üht ja mõeldakse teist. Miks mitte ka paroodiline autor. Iroonia juures rõhutada seda, et iroonia on totaalne . Hõlmaks kõiki keeleobjekte, millest räägitakse, kahtlemata kõneleja enda vastu pöördub iroonia. Kõik muutub kahtlaseks ja kõneleja positsioon samuti. Krulli kujunemises Eesti autorites on Üdil suur osa. Krull ütleb, et mingid kirjandusloolist loogikat arvestades pole Üdi tulek vältimatu. Krull räägib saatesõnas sellest, et Üdi luule esindab horisontaalsele tasapinnale asetatud kultuuri. Toob paralleele massikultuuri pealetulekuga 70ndatel. Paralleelid asjakohased, aga neid ei peaks triviaalselt mõistma. Neil on seos, aga pole üks ja seesama asi. Nii on Runneli luule nt massikultuursem. Üdil midagi, mis teda nii kergesti massidesse ei lase. Ainulaadne luuletehnika. Seda võiks lihtsalt kirjeldada kui pinget vormi ja sisu vahel. Range silmilisrõhuline vorm domineerib. Range vormi sees tulevad sisse ootamatu pausid- katkestused , järsud mõttepöörded. Hakkavad osalised haakumised toimuma: kõlahaakumised. Eitusteseeria - tuuakse uut infot, mis eelnevat muudab tuntavalt . Klassikaline luuletus: konkreetne kese , temaatiline kese, sõlmitakse otsad kokku, see luule tormaks nagu edasi ja ei saa aru, kuhu ta läheb. Alliksaar ja Üdi - poeetiliselt erinevalt lahendatud . See pole nii rangelt kõlaluule. Eraldi teemaks muutunud jüriüdilik siire . - see tähendab “Ema tahab reisida ja isa kodus istuda samuti ei ihka alati” - meile öedakse midagi ära, tekib tunne, et isa tahab kodus istuda, tekib paus , saame teada,et isa ei ihka kodus istuda alati. Keel pole pelk vahend, vaid kõike korraga, omamoodi luuletuste objekt. Keelekeskne modernismi esiletõus, on täheldatud mitmete autorite puhul. Keeleluule see on mingismõttes modernismi tuumosa. Kas modernism tavalises mõttes? Jääb lahendamata. 70ndate põhinäiteks postmodernismi puhul Mati Unt. Üdi luuletab ridadest “rästikud read”. Variante ja lahendusi veel. Kui püüda tuuma kirjeldada, siis rõhutada mis tuleb värsitehnilisel tasandil välja, totaalne vabadus raudses puuris. Puurilõhkumise motiivi palju, samas ka piiratud ruumis väga uhket ja elegantset mängu. Olemas püsikontandid, ei saa tühistada kõiki väärtusi. Teatud puhkudel paistab teisiti. Kui luuletab vaimuaadlikust, siis selge, et seal on vaimuaadelluse suunas kummardus. Patsifistliku luule komplekt olemas. Kindlasti tasub rõhutada teatraalsust ja teatraalsus tähendab üldisemalt publikutunnetust, väga selge publikutajuga kirjutatud luule. Äkki võimalik tüpoloogia tekitada?
Kolm võimalust, kuidas Üdi kirjutab, ka neljas, aga see on segajuhtumid.

Üdilikkuse tuum: iroonia, mäng, enesetühistamine

Lorilaululisem. Narratiiv tuleb sisse.

Tähendamissõnad - tekstid kus võiks tunduda, et ahel päris samamoodi ei toimu, meile öeldakse mitte. Oleks sõnumiluule. Ei pruugi aru saada, mis see sõnum on. Tekst võibki olla ühemõtteline.
“Proosa” Silbilisrõhuline värsisüsteem. Ongi proosa, riime siin ei leidu. Tulevad järsud lühikesed laused vahele. Enesekommentaar, peegeldab kirjutaja iseennast , samas on iseendaks olemine sassi aetud . Võiks olla üdilik.
Juhan Viiding Jüri Üdist. Luulekogud “Elulootus” “Tänan ja palun”. Jüri Üdi luules surmamotiivi rohkem kui Viidingu omas. Kirjutamistempo väheneb Viidingu puhul, kirjutab enam-vöhem elu lõpuni. MIlles muutused? Üks olulisemaid muutusi: iroonia ei kao päris ära, vaid taandub, asemele eetiline-alandlik toon. Varem eetika olemas, aga kadus mängu sisse ära ja raske leida. Teisalt tuleb luulet, mida nim pürgimusluuleks. Religioosses plaanis, aga ei saa ka nii lihtviisil religioosseks luuleks pidada. Mingid otsingud läksid käima. Üheltpoolt kõrgemate dimensioonide aimamine ja sinna pürgimine või eetiliste vormide tulek. Võiks öelda, et tähendamissõnad kasvatavad tähendust, hakkavad Viidingu luulet valitsema . On huvitava saatuse luuletusi, Papa Carlo laul Buratiinost tuntud, tõlgendatakse väljaspool Buratinosid.
Hiline Viiding võiks traditsiooni modernne arendus. Viidingu luulele vabavärssi juurde. Eetiline sõnum ja hingeline pürgimus muutuvad selgemaks, aga vorm läheb vabamaks . Aga koost ei lagune. Hando Runneli - 70ndatel jätkab traditsioonilist liini,aga põhitraditsiooni kõrvale sõidaks sisse teise rööpaga. Runnel tuleb ja toob uuema rahvalaulu, lorilaulu, uuendus küll, aga selline, mis apelleerib traditsioonile, aga püüab näidata traditsiooni uuest küljest. Üdi on ikkagi traditsiooni segipaiskamine ja ei saa öelda, et traditsiooni eitus, aga teeb sellega midagi, mis saab pöördumatuks. Traditsioon pole sama, mis ta enne seda oli.
Eesti draama 1966-1985
Draama on üsna halvas seisus, 66ndast aastast hakkame uue draama alget nägema. Tekstid hakkavad tulema, laine haripunkt 60ndate aastate lõppu. Teatri- ja draamauuenduse ühisosa, mis on olemas, ei ole ühemõtteline. On teatavaid agasid. 73-85 ühte monoliidset uuendust ei näe, aga draama on heas seisus. Laine, mis tuleb, pole päris Polkovniku lese moodi. Esimene jõuline katse 60ndatel teha draamat teisiti kui seni. Kui draama uuenema hakkab, siis mis teoreetilised taustad on ja kuidas teatriga seotud? Tartu peaasjalikult Vanemuise teatriuuendus 60-70ndatel, mõni kirjanik uuendusega seotud, nt Rummo ja M. Unt. Aga uuendused liiguvad paralleelselt. Teatris toimub muud ka. Üks olulisemaid asju noorsooteatri asutamine 65 (praegu Tallinna linnateater ). Teoreetilised taustad: sulaaja ettevaatlikud teatritõlgendused, siis räägitakse Brechtist ja sellepärast, et oli lubatud autor. Brechti teatrikirjutus hakkab silma. Smuulilt saame Brechtiliku komponendi kätte. Asi ei ole eriti draamauuenduse seisukohalt päris selge. 60ndate lõpul A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook . Otsitakse erinevaid võimalusi. Üks võimalus, mis 66ndast õhus, on see, et otsitakse kontakti absurdidraamaga. Esimesed Becketti katset 60ndate keskel. Selle juures ei saa öelda, et absurdidraama hakkaks keskset rolli mängima. Kogu uuendus absurdi läheduses toimub, ei saa öelda, et tehakse palju absurdidraamat. Kui Eesti teatris hiljem absurdidraama laine tuleb, siis tõlgitud tekstide kaudu. Laine ühisnimetajad: Epner kasutanud “ metafoorne draama”. Modernistlik laine. Modernistlik iseloom hästi äratuntav. Kui püüda mõiste kaudu täpsustada, mis tüüpiline, siis kasutada mudeldraama mõistet. Selles mõttes, et mingid mudelsituatsioone konstrueeritakse. Luuakse tinglik kujuteldav maailm, mis tahes võtmes. 60ndate-70ndate vahetuse draamas tuleb näidendeid kus püütakse kõike elu kohta ära öelda. Suur ambitsioon taga. Tinglikus ja eluvaade saavad kokku. Müütilise aardega tekste iseloomulik, mütoloogiline kese tugev. Laine lahti Artur Alliksaarest. Enda loomingu kese jääb luulesse, aga 66. aastal “Nimetu saar” avalöögi teeb. Seda tüüpi näidendeid hakkab tulema. Seda loetud mitut moodi, ei ole samasugust tulevärki nagu luules, aga mingid ühisosad tulevad. Selge, et pole realistlik draama. Loetud kui antiutoopiat. Ilmekam näide Ain Kaalepi “Iidamast ja Aadamast e Antimantikulaator” 1967. Düstoopiline mudel selge. Ühiskondlik, varjatud-poliitiline kiht olemas. Samas kasutatakse Piibli tekste ära ja antakse suurem mõõde asjale. Kaalepi näidendite puhul võib silma torgata, et Brechti mõju olemas, brechtilikkus sobib Kaalepile rohkem kui mõnele teisele. Mati Unti Phaeton , Päikese poeg 1968 ei saa pööraseks teatrisündmuseks, aga mingi sissejuhatus teistmoodi draamasse siiski saab tehtud. Selle lavastab peanäidejuht Kaarel Ird ise. Unt ühendab kõige paremini teatriuuenduseideoloogiaid ja kirjutusviise. Until mütoloogiast pärit lugu, töödeldud mitmel moel. Varaseid märke kujunevast noorsookultuurist. Edasi tuleb 1969 “Tuhkatriinumäng” (Rummo) - uued näidendid tinglikud ja maailmu loovad näidendid tahavad rääkida kõigest. Räägibki kõigest. Tõlgenduses välja toodud seost Hamletiga. Hamletklik tüüp prints oleks. 1968 Pseudopus - avalikkuse ette 80. Mudelsituatsioon, irooniline ja sarkastiline ühiskonnamudeli tõlgendus. Poliitilised tõlgendusvõimalused. Samalaadsed lahendused tulevad, mitterealistlikud lähenemised.
Enn Vetemaa 1968 Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale (pauguga lõpus). Tegemist telenäidendiga, tegelased eraldi ruumis. Luuakse ruumi abil ruumimudel: tegelased kinni, prints eksleb ühes majas. Traditsioonilised ja noored eksperimentaatorid 60ndatel, 70-80 see enam ei kehti. On näidendeid, mis jõuavad avalikkuse ette hilinemisega. Nüüditeisenduslikku draamat tuleb edasi ka 70ndatel. Leiame näiteid aga pole tuntud. Teatrisündmused 70ndatel, mis ei puuduta uudiskirjandust. Järelmängud draamakirjanduslikus rollis ei mängi.
Jaan Kaplinski 1977 Neljakuningapäev
Viiding ja Tõnis Rätsep 1980 Olevused - absurdidraama.
Jaanus Andreus Nooremb (Madis Kõiv ja Hando Runnel) 1978 Küüni täitmine - võib lugeda seda absurdidraama võtmes. Madis Kõivu osalusel teatritekst tema kirjutatud, mis avalikkuse ette jõuab. Kõige absurdsem, mis Kõivul võtta on. Draamatekst, mis teatri piire kompab. Üksüheselt pole võimalik lavastada puhttehnilises mõttes. Tulevad kõivulikud printsiibid : rühmakeskne asi, samas teatav muusikaline printsiip. Dialoog hakkab omaette elu elama.
Madis Kõiv ja Vaino Vahing 1983 Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus - Esidavad kultuuriloolisuse tõusu eesti draamas. Tekib kultuurilooline aine, saame väita, kui vaatame proosat ja draamat. Kui isegi proosas on mitmeid lahendusi, traditsioonilisele jutustamisviisile omased viisid, draamas imelik tekstitüüp alles, mis ei mahu realistliku draama liistule. Vahing ja Kõiv kirjutasid pika näidendi ja seda siis tuli kärpida.
Vaino Vahing 1972 Suvekool
1975 Mees, kes ei mahu kivile - monoetendus Jaan Oksast. Näidend kummalise võitu.
Psühhomodernnsed näidendid. Vahing samaaegselt proosas hakkab tähtsat rolli mängima ja üldiste tõlgendusmudelite suunaja. Psühhoanalüüsi tutvustaja.
Rein Saluri 1974 Külalised - Psühhomodernne. Seosed modelleeriva tendentsiga. Võrdlevalt Tuhkatriinumängu ja Saluri näidendit. Üks olulisemaid märksõnu “Mälu” Pöördutakse 40-50-aastate painete poole. Isiklikku mälu suhestatakse.
Mati Unt 1975 Good -bye baby - Terviklik näidend laguneb, 13 erinevat stseeni.
1984 Vaimude tund Jannseni tänaval
Merle Karusoo 1980 Olen 13-aastane - Sotsioloogiline teatri esiletõus. Draamakirjanduse iseseisvus on küsitavam. Küsitletakse inimesi, pannakse võõrastest tekstidest midagi kokku.
Enn Vetemaa s. 1936
60ndatel kassetiautor ja luuletaja. Luuleidentiteeti välja ei kujune. Tragokoomika ja must huumor. Läheb proosale üle, uusi kogusid enam 60ndatel ei tule. 60ndatel jõuab ka väga tähenduslikult osaleda proosamurrangus. Noore proosa avalöögi teeb Unt. Draamakirjandusse 60ndate lõpul. 70-0 kujuneb draamakirjaniku roll selgemalt. Selgelt planeeritud ja isegi kontrueeritud tükid-tekstid. Spontaansust on ka, aga näha, et tegemist on autoriga, kes plaanipäraselt tegutseb. Võib erineval viisil kirjutada, eksperimenteerida jne, aga ta on enamasti probleemikeskne autor. Võiks öelda, et enamasti eetilis -sotsiaalsed probleemid, mis psühholoogilise aspektiga põimitud. Aga see on esimeses järjekorras - eetilis-sotsiaalsed probleemid. Vetemaa kõikide tekstide puhul on tegemist koomikasõbraliku hingega. On tekste, mis on alguses lõpuni tõsised, aga nali tuleb kergesti. Kõige klassikalisem näide, mis Vetemaale draamakirjaniku identiteedi loob “Õhtusöök viiele ” 1972. Identiteeti tekkimine on oluline, et Vetemaa kuni 70ndateni oli kirjanikuna tuntud kui autor, kes kirjutas proosateose “ Monument .” Kujutatavale ruumile sümbolväärtus. “Nukumäng” tegelaseks revolutsioonivõitluse ajaloo uunija, kes teeb oma tööd nagu nukumängu. 80ndatel rida tekste, mis nagu tegelevad tellimuslikult politiilise õige teemaga . Naljakam pool, siis “Püha Susanna e Meistrite kool” 1974. Saab populaarseks, sellest tekib omaette sari. Tragikoomiline tegelane, Püha Susanna, kes jätab esmamuljel lihtsameelse naise mulje, aga kui tegevus areneb, siis ei ole nii lihtsameelne . Komöödiline nihe juba pealkirjast, viide Moliere´ile. Susanna näidendid lahendatud sünteesivas vaimus . Paneb kokku traagilist ja koomilist, satiirilist, on psühholoogilist elementi. Draama kirjanduslik keskpunkt 70-80ndatel.
Jaan Kruusvall (1940-2012). Rohkem varjus olnud autor. On varjus, aga oluline ja oluliselt mõjutanud hilisemaid kirjanikke. Tal on väga iseloomulik ja teatud puhkudel minimalistlik tendents. Kui draamakirjanik mõtleb formaadile, siis peab ta paraja pikkusega teksti kirjutama. Esindustekstid Kruusvallile tulevad draamaloomingus. Näidendeid rohkem, hilisemal ajal kokku kogutud. Ilmselge, et murrangulise tähendusega 2 80ndate näidendid: “PIlvede värvid” (1983) ja “Vaikuse vallamaja ” (1987). Dramaturgiliselt tähtsad tekstid. 83 ja 87 on erinevad ajad. 83 on stagnatsiooni aeg, NL nagu püsiks, 87 juba muutub ja variseb . 44. aasta raskete valikute tematiseerimine 80ndatel oluline.
Kruusvall ja Vetemaa draamakirjaniku rollis rohkem. Olulisi näidendeid on veel, Rummol tuleb näidendeid, Unt ka. Aga see hakkab üldpildis millegi muu laiendusena. Algavad üsna intensiivsed otsingud 66, 67, 68. Otsingud lähevad ühes suunas, aga radikaalses suunas, kaugenevad realistlikust draamast. Eesti draama kuldaeg kestab ikka edasi, aga võimalused hargnevad. 80ndate lõpul võib öelda, et draama kukub ära. Kuldaeg saab läbi, 90ndatel on Madis Kõik tähtis draama autor. Olukord muutub uuel sajandil. Eesti draama ajaloos ei ole olnud perioodi, kus oleks heatasemelisi näidendite kirjutajaid.
Mati Unt (1944-2005). Unt alustab kohe proosaga , saab sellega tuntuks , Krossi kirjandusse tulemine viibib, kuna on Siberis ja mujal. Kross jõuab proosasse 70ndate paiku. Pärit Voore keskusest. Tema isa sai keskuse veerele asunikutalu Vabadussõjas osalemise eest. Unt dramatiseerib mäletusi, nihutab fakte paigast , et põnevam oleks. Unt oli kassiarmastaja, maamaja müüdi ühe kassi eest? Kõigis juttudes , mida Unt on jõudnud rääkida, paistab silma, et tegemist on maapoisiga, kes tahab väga sellest keskkonnast välja. Maalt-linna hakkab liikuma. Esmalt keskkooli Tartusse Forseliuse kooli. Seal on kirjanduskallak, süvendatud õpe. Õpetaja mõju Undile olemas, ambivalentne mõju. 62 lõpetab keskkooli, tuleb ülikooli ajakirjanduse erialale. 62-67 ülikoolis ja hakkab 66ndast aastast tööle Vanemuise kirjandusala juhatajana. Saab selle töö pärast Rummot. 66-72 töötab Vanemuises. Teatrikirjanduse ideoloogia väljamõtlemine, Hermaküla ja Tooming viivad selle ellu. See aeg on väga teguderohke. Unt kirjutab aktiivselt, tegutseb teatris, esimesi näidendeid. Segaseks läheb kogu isiklik elu. Teist abielu lahutust elab Unt raskelt üle. 70ndate alguses eraeluline kriis, läheb Toomingate, Hermaküladega tülli ja hülgab Tartu, läheb Tallinna. Eraeluline kriis on olemas küll. 70ndad ei ole loomngukriis, vaid käivitab loomingumootori. Tallinnas tegutseb esialgu vabakutselise kirjanikuna. Hakkab teatris tegutsema, hakkab lavastajana käima külalislavastusi tegemas Vanemuises. Lavastajakarjäär läheb tõusujoones. Paljud Undi tähthetked 90ndate lõpp. Tuumosa jätab terviku mulje, aga väga palju erinevaid teoseid. Kui võrrelda eri autorite loomingulisi kõrgaegu, siis Undil üks pikemaid kõrgaegu. Unt on saanud legendaarseks kultuurifiguuriks laiemalt. Isikuloolist ainest tema kohta rohkem. Ei ole kirjanikumonograafiat. Autorikeskseid erinumbreid teinud Vikerkaar ja Looming.
Esimene teos ilmub vara “ Hüvasti kollane kass” 1963. Segadust tekitab ka järelvalve ametis. Noor autor arvestab sulaaja tsensuuriga ja ootustega, mis koolis tema loomingu suhtes on. Väitnud, et kirjandusõpetaja meeleheaks kirjutatud. Kõige nõukogulikum Undi teos. Põhiteemas ei tule nii hullusti välja, armastus kõige tähtsam. Poliitilised teemad esile tädiga, kelle peategelane Aarne elab. Opositsioon peategelase ja tädi vahel. Eestiaegne tädi. Aarne esindab uut NL põlvkonda. See kõik võib tunduda nõukogudelik, aga arvestama peab sellega, et tegelikult nii julget teemakäsitlust 60nda alguses ei näegi. Klassikaline kooliromaan. Võib ka noorsooromaani võtmes lugeda. Salingeri mõju olemas. 1964 “Võlg”. Esimesed Undi teosed võiksid olla tüdrukutekirjandusega sarnane, poistekeskne vaatenurk. Undile tüüpiline see, et läbi 60ndate aastate, on üks keskne peategelane. Too kipub olema autorilähedane peategelane. Lühiromaan “Võlg” hakkab tekkima ebamäärase pikkuse tekste. Ilmus ajakirjas Looming. Raamatuversioon tuli 1966 paguluses piraatväljaandena. Eestis jõudis ta kaante vahele koos “Kollase kassiga” 68. Äratab suurt tähelepanu, tekivad vaidlused, erakorraline situatsioon mitte-raamatu puhul. Asi läheb suurejooneliseks aruteluks. Nt Tartus toimub suur arutelu, mis esialgu kutsutakse Kirjanikke Majja. “Võlg” on järjekordne armastuslugu. Poleemikat tekitab see, et noortel tekivad abielueelsed seksuaalsuhted, käivad alati ujumas rannas. Tulevad asjad, mis praeguse asjana on süütud teemad. Sellistsorti avameelsus kutsub arutlema . Vastandumine vana generatsiooniga. Teine pool on poliitika. Poliitiline pool “Võlas” kavalalt lahendatud. Nt on “Võlas” mõtisklusi komsomoliorganisatsiooni tähenduse üle, mõtted kriitilisemad. Unt teeb kavala käigu ja toob sisse peategelase kõrvale tema sõbra, lähedase sõbra ja too hakkab ajama riigivastast juttu. Kui see kriitiline vaatepunkt on antud kõrvaltegelasele, siis see tähendab, et on kerge, et autor pole midagi väitnud, see on üks tegelane seal. Arvestades poiste omavahelisi suhteid, saab üle kanda ka peategelasele. Noortekultuuri märgid tulevad tekstis ka välja. Noorte kultuur algses arenemisjärgus. Jutustamistehnika - peategelase lugu tuleb sisemonoloogina, mis on moodne võte, aga see on realismisõbralikult lahendatud. “Võlg” on esimene suurem tekst, kus hakkab pihta paljuhäälne Unt. Seda põhisüžee arenduse kõrval ei pane tähele. Tekst kuhu tungivad teised hääled sisse. Hääled juhivad tegevust. Peategelane võrdleb end filmikangelastega, kõik on nagu filmis. Noore Undi legend elab edasi, 66 saab valmis telefilm, millele Unt kirjutab stsenaariumi. Noore Undiga tekivad muutused. Üleminekutekst “Elu võimalikkusest kosmoses” 1967. Sissejuhatus uude järku, sellepärast, et see vaatepunktide vaheldumine toimub tekstis viisil, mida tollases eesti kirjanduses polnud. 3 põhilist vaatepunkti, mille vahel põrgatatakse juttu. Lahenduses rohkem konstrueerimist, aga väga huvitaval viisil. Jooned, mis lubavad kahelda, mis annavad kahtlemise, kas tegemist on realistliku tekstiga . Kui 60ndate lõpul räägitakse eksistentsialismi mõjudest Eesti proosas, siis Undil need hästi näha.Partei kriitika jätab märkamata noorkriitika märkused. Unt kordab üht põhiskeemi ja armastuskolmnurk toetab seda, esteetiline plaan kogu aeg muutub. 60ndatel nii muutunud, et põhjust rääkida teises perioodis Undi loomingus. Võiks nimetada modernistlikuks Undiks. Selge, et 60ndate-70ndate looming ühtmoodi ja mis pärast tuleb, teistmoodi. Modernistlik Unt - esimesed muutused lühiproosas 66-68. Ka tekste, mis saavad eriliselt tuntuks. 60ndate lõpul “Helgi Sallo lahkumine”. Sallo lahkub ruumist. Sallo oli häiritud, et ta sinna sisse tiriti. 60ndate lõpus nii palju ei ole, aga autobiograafiline osa on juures. Laias laastus, et 60-70ndate vahetuse modernistlik Unt on kuidagi psühholoogilise rõhuasetusega. 1969 “Mõrv hotellis ” esimene, mille puhul kindel, et see pole realistlik, vaid avangardistlik. Mängib võtetega nagu tolleaegse draama kirjeldamisel: ruum, modelleeritakse eksistentsi ruumiks, peab hõlmama kogu elu ja maailma. Unt mängib selle ruumi modelleerimise läbi väga klassikaliselt. Üheltpoolt Kafkatüüpi “Loss”. Teisalt äraspidine detektiivilugu. Tekib paralleel Ristikivi “Hingede ööga”. Protsessuaalses mõttes olulisim tekst. Geniaalseim tekst “Tühirand” ? 1972. Ilmub LOomingus. Autobiograafiline taust.
Unt kirjutab teistmoodi, see muutub ajas. Mõned asjad muutuvad nii, et tunduvad normaalsed olevat. Radikaalsed lahendused, aga sellega asi ei lõpe. Radikaliseerumine toimub. Kõige ilmekamalt 60-70ndatel. Untile meeldivad kuriteod, kõik, mis sünnib öösel, müstilised asjad. See ei tähenda, et ta tahaks öösel jalutada või sooritada kuritegusid . Radikaalsuses on teatav ettevaatlikus. “ Mattias ja Kristiina” saab 74. aasta raamatu nimilooks. Edasi “vie regia” ja “must mootorrattur ” need on üleminekuraamatud. Võavad perioodi kokku, aga samas sissejuhatus uude perioodi. Senine periood selles mõttes, et psühholoogiline lähenemine on tuntav, tüüpiline, aga mitte kõigis. Peategelane, mis on autori lähedane , või annab peategelasse muudmoodi sisse elada. Kutsub sisse elama. Hilisem Unt on midagi, mille puhul ei saa sisseelamist rõhutada. Mattias ja Kristiina ühtpidi Mattias võiks Unti meenutada. Raamatu jaoks tehti seeriafotosid, kus nad ise mängivad raamatu tegelasi. Väga filmilikult arenev lugu. Undi iroonilisus ka juba kohal. 70ndatel iroonia valitseb mängu. Üleminek tuleb lühiproosas. Lühem lühiproosa on kiirem tekkima ja seal muutused kiiremad tekkima. “Mustas mootorratturis” on lühiproosat. Üks väga väike ja ilmekas novell “Lehekülg eesti kultuuriajaloost” jutustab Kreutzwaldi ja Koidula kohtumise lugu. Areneb edasi Undilikult. Kohtuvad, aga ilmub välja Kalevipoeg, hakkavad sünima kurjad asjad. Ilmuvad välja libahundid. Unt tunneb end libahundina. Tekstid mitmesugused. Tähelepanuväärne tekst, et kas on hea või mitte. Kas tuleks alal hoida, Hermaküla ütles, et tuleks põletada, on “Via regia” viitab mänguteooriatele ja juhib teatriteooriate juurde. See on äsjase teatriuuenduse kogemuse isiklik läbikirjutus, sel omaette ajalugu. tekstisünnil Unt kirjutab mitu varianti teksti järjest. Esimene variant on dokumentaalne, kirjutab minitekstide ahela, kus ta teatrikogemust jagab , sellega pole midagi hullu , tagantjärgi nähakse probleeme. Isiklikest teatrikogemustest kasvab välja “Via regia” esimene variant. Esimeses variandis tegelased õigete nimedega, Unt mngis elu ja kunsti piiril . Tekstilises mõttes ei ole nii kaasavedav kui mõni teine, teatriloolased pöörduvad siiski selle poole tagasi. Muutused juhivad Unti postmodernistliku Undi põhiossa. Kust päris postmodernistlik Unt algab, jääb lahtiseks, aga võib arvata, et 70ndate keskpaigaks on ta kohal. Selle Undi esindusteos ja üldse Undi esindusteos on “Sügisball” 1979. Tõlgitakse soome ja skandinaavia keeltesse. Unt ei saa ilmakuulsaks kirjanikuks krossilikus mastaabis, aga tõlkeedu algus ikka. Autorilähedane jutustaja taandunud. Psühholoogilist sisseelamist esteetikas ei saa seda rada pidi liikuda nagu “Tühiranna” puhul. Vaatepunkte mitu, tegelaste vahel vooru kaupa põrgatatakse vaatepunkte. Linnaruum on ühendav. Süžees kokkupuutepunkte vähe ja neid peab tähelepanelikult märkama. Oluline ruumiromaanina. Film vs raamat. Film on hea, tonaalsus on tuntav. Undi tekstis Viivi Luige luule jne. Saab urbaniseeruva maailma tähiseks eesti kirjanduses. Urbaniseerumine muutub olemuslikuks. Postmodernne Unt jätkub. Näidendid “Vaimude tund Jannseni tänaval” 1984, “Phaethon, Päikese poeg” 1968, Good-bye, baby” 1975, 1999 Huntlus, 2006 Vend Antigone , ema Oidipus ”. Vaimude tunnis kohutvad erinevad tendentsid. Kultuurilooga käiakse teistmoodi ümber, kultuurimälu jätkatakse. Ei ole kõigi suurte narratiivide lõpetamine . 80ndatel loomingulin kriis? EI ole päris põhimõttelised. Tuleb uutel ja veenvatel kujudel välja. Postmodernse kirjutamise äärmusvõimalused 80-90ndatel. Üks võimalus tekst “Räägivad” 1984, Unt tühistab draama ja proosa piire. Raske öelda kumb on. Undile iseloomulik, et häälte paljunemine. Lisandub ka absurditunnetust. Unt kuulub alternatiivsesse ossa . Tekib haakumispunkte. Seda on ka uue lainega 80ndate teisel poolel 90ndate alguses. “Öös on asju” 1990 teistpidi kirjeldatud, murrang mitmes suunas, enamvähem samal ajal. Undi 2 romaani iluvad ühe aasta jooksul. Fragmentaliseerumise äärmised võimalused. Saab liikuda suure romaani vormis. Võib proovida edasi liikuda, aga see ei pruugi õnnestuda. Olemas teatud ammendavuse taotlus, kirjutada ära kõik mis vähegi pähe v paberile tuleb antud teemal. Teemakesksed tekstid. Teemad on undilikult hämarad. Kui teemasid sõnastada, siis väita, et “Öös on asju” on romaan elektrist. Ilmub kangelane Lennart Meri, kel on sidemed kahtlaste elukatega. Meri on 90ndate kultuuriühiskonnas mitteformaati paiknev kuju. Saab raamatukangelaseks juba eluajal. “ Doonori meelespea” on vampiiriromaan. Koidulast ja vampiiride kokkusaamine. 90ndate algusees mõtteline perioodipiir. Edasi tuleb mingis mõttes pikendab esteetikat, mis on saavutatud. 63-90 Unt muutub ja muutub ja enne kui teised muutuvad. Nüüd kaob avangardi eesliikumise taotlus ja tekste tuleb vähem. Viimane järk on pigem selline periood, kus Unt ei viitsi enam kirjutada. 97 ilmub “Brecht ilmub öösel” mis on kõige enam vastakaid arvamusi tekitanud Undi puhul. Ebaõnnestunud romaan? Ta on valinud hea teema, tekst läheb käima ja kuidas Brecht ja Wuolijoki kohtuvad Soomes, mingil hetkel autor väsib ja viskab segiläbi pabereid kõikjale. Kõige kaalukam näide, et 2010 romaan tõlgiti inglise keelde ja tõsteti tõlkekirjanduse esitabelis esile Ameerikas 2010. Undil proosatekste, mis ei ole ilmunud. Unt ja Luts asetuvad lähestikku. Kummaliselt elav märk tänase päevani.
Jaan Kross (1920-2007). 70-80ndatel on kaks kõige tuntumat proosakirjanikku, kes on väga erinevad. Kross hakkab kirjanduse peateed esindama. Sündis Tallinnas, käis gümnaasumis, 38 astus TÜ-sse õigusteatuskonda. Jaan Krossi vangistasid saklased , sattus vangilaagrisse. Seetõttu, et osales rahvuslikus vastupanuliikumises. 44 pääseb tulema. NL loogika seisukohalt on saklastega võidelnud mehed kahtlased. Kross jõuab isegi ülikooli lõpetada ja ülikoolis töötada. Ta vangistatakse uuesti, saadetakse vangilaagrisse tööle. Pärast vangilaagrit välja saadetud . Hakkab tõlkima ja omaloomingut kirjutama. 57-60 on Noorte autorite koondise esimees. 58. aastast on Kross kirjanike liidu pärisliige. Rahvusvaheline tuntus 70ndatel. Kross läbi aegade kõige tõlgtum autor üldse. Kross alustab sisuliselt 30ndate lõpul luuletamist, 40-50ndatel luuletab aktiivselt. See on järelarbujalik stiil, mida ta kirjutab. Sinna tulevad tagantjärele tarkuse valguses krossilikud jooned. Õrn iroonia, teatav intellektuaalne külmus. On noore iniese ajaloohuvi näha, tulevad antiigi viited sisse, kasutab romantismi motiive ära. Literatuurne, mingil moel kaugesse minevikku pööratud pilk, näha antiigist ka lemmikkangelased mässaja kujud. Luulel avaldamislootusi pole. 50ndate keskel Kross Tallinnasse ja 55 enam-vähem toimub luuletamisstiilis kannapööre. Selles suunas, et kirjutamisviis ühilduks paremini sellega, mida NL eesti tingimustes saab trükki toimetada. Mingil moel kohandumine, kus tehakse köietrikke, liigutakse piiri peal ja piiri peal just “Söerikastajas” 1958 seeläbi, et kasutab satiirilise luule võtted ära. Satiir on kahe teraga mõõk , mis kahemõttelisust soosib. Jutuks olnud, et pööre Krossi luules tähendab pöördumist klassikaliste vormide juurest enam-vähem vabavärsi poole. Eeskujusid hõlbus näidata. Iseloomulik see, et pöördub jätkuvalt ajaloo teema poole, aga kasutab tuleku nimel ajalugu ära. Tulevikku vaatamine, tõotused õhus. Krossi kõige suurejoonelisem vastus rünnakutele, mis 60ndal algavad, on värsivormis traktaatriimitud ja riimimata värsis. Manifesteerib vabavärsi vabadust. “ Vihm teeb toredaid asju” intiimsed kõlad 1969. Muutub rahvuslikumaks. Ajalookangelased võivad oleviku-tulevikuga seostuda, aga roll muutub. Ajalugu on olnud enne ja varem ja see pole tühipaljas tulevikupikendus. Tulevad tegelased luulevormis, kes sobiks tema proosasse. Üks esimesi kangelasi Krahv Manteuffel . 60ndate lõpus, 69 on üleminek proosale alanud. Esimesi novelle avaldanud, kus Krossi edaspidised proosakvaliteedid hakkavad välja arenema. Piir läheb 70, siis ilmub 2 proosaraamatut, “Kolme katku vahel” ja “Neli monoloogia Püha Jüri asjus”. Kross on 70ndatest peale töömees, regulaarselt kirjutav kirjanik. Proosa aeg jaguneb 2 perioodiks. Esimesed järgud luules, 50ndate-60ndate luule tene järk, kolmas 70-80ndate proosa. Sealt edasi hilisproosa. Perioodipiiri paigutus lahtine, kirjutab eritüüpe tekste. “ Wikmani poisid” teevad sissejuhatuse uuemasse järku. Kõige klassikalisem Jaan Kross umbes 70-87. Silma paistab ajalooaineline proosa. Tekstid erinevad, ei saa öelda, et kõik on täpselt ühtmoodi kirjutatud. Tegemist kesktee realismiga, aga kesktee heas mõttes. Kesktee haarab endasse võimalusi ja sinna hulka kuuluvad modernistlikud tekstiehituslikud nipid . Mõnedes teostes modernismivormivõtteid kasutab. Lühiromaan “taevakivi” kus vaatepunktide vaheldumine on hästi välja toodud. Kross on väga lihvitud elegantse kirjaniku keelekasutusega. Konstrueeritud keelekasutusega. See on tal kuidagi veres. Rääkis ka ilusasti täislausetega. Kross kontrollib teelt, ei märatse niisama, või siis väga väikeses ulatuses. Kross tegeleb ennekõike eesti ajalooliste tegelastega, tegeleb läbi kultuuriloolise prisma. Selline vaatenurk saab tüüpiliseks proosas-draamas. Kultuuriloolise ajaloolise proosa laine. Kui 60ndatel kirjanik vaatas tulevikku, siis nüüd minevikku, Kross rahvuslikku minevikku. Neid taotlusi võib olla erinevaid, taotluseks ikkagi teatav ajalookirjutise uus versioon . See tuleb välja eraldi peategelaste kaudu. Enamasti on tekstides 1 peategelane. Sageli seisuste piirimail tegelased, tüüpiliselt tegelane, kes seisuslikus mõttes liigub alt üles. “Keisri hullus” pole nii. Konkreetsed ajaloolised prototüübid. Seisuste piiril tekib probleeme ja neid tekib, siis see tähendab seda, et võib lausa eraldi välja tuua, et Kross kujuneb 70-78ndate proosas kollaboratsinaismi psühholoogia esindajaks. Krossile ette, et õigustab seda. Kuidas käituda võimul? Kross on põhjalik, seob teksti olevikuga. “Keisri hullu” puhul viited sellele, et loob NL ühiskonna ja tsaari ühiskonna vahele paralleeli. Kross osavalt sünteesib ajaloolist teadmist ja vabadust. Ja seda, et ta endale vabadust lubab, heidavad tõsimeelsed ajaloolased omas ajas ette. Ilus mäng võimalikkustega. Ei ole teada, kas Peterson ja Masing üldse kokku said, aga see on võimalik. Autori hoiak on enamasti härrasmehelikult seksistlik. Galantne ja viisakas, aga enamasti naised on talle lihtsalt atribuudid . Kirjutab siiski suurte meeste ajalugu. Kui mõelda tõlkeedu peale ja eesti rahvusliku tegelase peale, siis kuidas see toimub? Arvestada suurmeeste elulugude fenomeni. Biograafilisi asju on palju. Need on alati menukad, suure mehe elu jälgimine võiks pakkuda pinget. Teiseks edus mängib kaasa, et võtab ainest eestist, aga kirjutab nii, et erikultuurides arusaadav. Ei pea padueesti asja teadma, et tekstid avanema hakkaks.
Krossi klassikaline järk on 70-80ndatel aastatel, tinglikult aastani 87, kuigi piiritõmbamine on natuke segane. See on periood, mis Krossile kindlustab klassiku kuulsuse. Kohaliku tähtsusega kirjanik 60ndatel, proosa toob kaasa midagi enamat . Aastal 70 ilmuvad ühel ajal “Kolme katku vahel” ja “Neli monoloogi Püha Jüri asjus” esimene saan filmistsenaariumi ja siis romaanisari. Peateosed : “Kolme katku vahel” mahu poolest peateoseks, petegelaseks 16. sajandil kroonika kirjutaja Russow , Krossi meelest Russow eesti päritolu, mis ei ole päriselt tõestatud ega välistatud. Selge, et Russowit hakatakse tänu Krossile rohkem omaks tõlgendama. Russow on alt üles liikuv tegelane. Algusest peale on näha oluline asi, nimelt see, et Krossile läheb Tallinn väga korda, eriti vana ajalooline Tallinn. Tallinna ajalukku kaevab end sisse, teisipidi kui retseptsioonile mõelda, siis on Krossil otsustav ülesanne Tallinna brändi väljatöötamisel. Vana Tallinn kui kultuurikeskkond, milles liiguvad kirjanduslikud tegelased. Mingid kultuurilised tähendused Tallinnal ka varem, aga kinnistuvad hiljem. “Neli monoloogi….” peategelaseks Michel Sittow , kes elas 1469- 1525 , Krossi loos on ta ilmekas kompromissikangelane. Tegelased tihti peavad tegema oma liikumisteel kompromisse võimuga. Sittow kindlustab välisstaatust ja jääb samal ajal iseendaks. 71 ilmub “Michelsoni immatrikuleerimine” peategelane Michelson, kes surus maha mässu, kangelane, kelle tõlgendamisel mingeid probleeme nähtud kui teiste puhul, vastuoluline tegelane. Probleemtekst analoogilises mõttes on “Pöördtoolitund” kas proosatekst või mononäidend? Mononäidend 79. aastal. Jannseni lugu, aga edasi antud poja Eugeni pilgu läbi. Üks küsimus, kas Jannsen tegi kokkuleppe baltisaksa aadlikega jne. 1975 “Taevakivi” lühiromaan, kus on õieti kolm vaatepunkti ja kolm keskset tegelast. Peterson kõige olulisem? Mingis mõttes siiski. Kõik 3 tegelast: Masing, Peterson ja Masingu naine Kaara saavad võrdselt sõna, tekivad pinged. Hüpoteetiline situatsioon, mille kohta pole mingeid andmeid, aga mis võinuks olemas olla: Petersoni külaskäik 1921 Masingute juurde. “ Kolmandad mäed” 1975 ühe sündmuse lugu, tegelane Johann Köler. “Keisri hull” peategelane Timotheus von Bock , erandlikum peategelane kui mõni teine. Aadlimees, aadlikuks sündinud, ei liigu kuhugi alt üles, pigem ülevalt alla. Romaan antud Jakob Mätiku päevaraamatu kaudu. Liikunud alt üles ja jõudnud seisustevahelisele maale. “Keisri hullu” võimalik võtta NL võrdpildina. 1982 “Rakvere romaan” Rakvere linna õiguste saamine. 1984 “ Professor Martensi ärasõit” Martens oli lähedal Nobeli preemia saamisele. Jutustamisaeg vastab ühele rongisõidu ajale, tegevus 7. juunil 1909, lõppeb Martensi surmaga. Tegevus rongis ja Martensi peas. Modernistlik viis jutustamiseks. Jõuliselt ja veenvalt läbikirjutatud tekst, ühtpidi realismiga seos olemas, teistpidi liigutab ära - taustalugu, et elanud varem Fr. Martensi nimeline mees, hakkab tunduma, et 89-aastase faasinihkega hakkavad sündmused korduma, õrn müstiline paralleel tuleb sisse, samas ratsionaalselt läbimängitud asi. 80ndate alguses näha, et Kross liigub ajas järjest lähemale. Oma mälu piiriline jõudmine märgib perioodi murdumist, ajalooline proosa muutub biograafiliseks. “ Vastutuulelaev ” 1987, tegelaseks Bernhard Schmidt . Schmidt oli optik , tegutses hiljem Saksamaal. “Vastutuulelaev” oli üks tema leiutis, mis see tähendab? Kuidas kasutada tuult sõites vastutuult. Kõik tegelased liiguvad vastutuult, aga kasutavad tuult ära. “Tabamatus” 1993, romaan Jüri Vilmsist.
Hiljem Krossi proosapilt muutub, see pole järsk, aga ikkagi jõuab tänapäevale lähemale. Alates romaanist “Wikmani poisid” 1988, peaksime rääkima oma eluloolisest proosast. Lühiproosas omaeluloolisus varem, nt 80ndate alguses. Isikumemuaaride kasutamine informatsiooni saamiseks. 80ndate lõpust eelistab raamjutustuse kasutamist. Raamlugu ja seal teine lugu. Omaette küsimus, et kuivõrd kirjanduslikus plaanis hilisemad teosed on. Ühemõtteliselt ei saa vastata, mingis mõttes 80ndate lõpus on mingid rutiinistumist. Kross on mingi kirjutamisviisi kätte saanud, midagi teisendab, aga rohkem näha seda, et kasutab samu vanu võtteid uues kuues ja liigub oma tekstidega uues ajas. Rutiinistumine suhteline, selle juures peab ütlema, et säilitab 21. sajandini professionaalsuse, on asjad, millest allapoole ta ei kuku. “Wikmani poisid” ja “ Paigallend ” on silmapaistvad uutest. “Wikmani poisid” klassikaline kooliromaan. Kross tunnustab, et see on lähedane tammsaarelikule kooliromaanile. Kooliromaani tüüp on midagi tuttavat “Tõe ja õiguse” teisest osast. Poistekool, inimesed, kes ellu astuvad jne. Värvikalt koolielu kirjeldatud. Pooled õpetajad on täitsa veidrikud, samas poisid on markantselt eristuvad ja hakkavad oma elu elama. Sellel kaasteguriks ka see, et tehti telesari. Sari sai menukaks. Romaanist alates tegutseb tegelane Jaak Sirkel , autorilähedane peategelane, krossilikkust kõige rohkem tajutav. Kui see Krossi enda mälestustega seotud lugu, siis pole Wikmani koolis raske ära tunda Westholmi gümnaasiumi Tallinnas. Prototüüpruumi ja prototüüptegelaste kasutamine. 1990 “Väljakaevamised” näide kahe prioodi vahelisest tekstist. 2 ajaplaani, üks liigub sõjajärgses Eestis ja mina-tegelane tuleb 54 Siberist. Teine ajatasand piiskop Andrease lugu 13. sajandist. See võimaldab paralleeltegelaste kasutamist. See võte on mitmetes teostes. Ajalugu kordab iseend . “Mesmeri ringis ” on jõudnud Jaak Sirkel ülikooli. Esiletõstetud “Paigallend” ei ole Sirkeli lugu, vaid teise inimese oma, Ulo Paerand. Kross seob ühe inimese isikliku loo ja Eesti Vabariigi loo. Vabariigi lõpp ja mis edasi saab? Tihedalt seostub tegelase looga . Tegelane teeb karjääri krossilikult liikuma alt üles. Karjäär liigub teises mõttes ei-kuhugi. Kross kirjutanud näidendeid jms. Tegevusväli suur ja Krossi tähendus kirjandusloos suur. 70ndastest esindab pealiini proosas. Ajalukku pööratud pilk jne. Mati Unt teise tähtsa kirjanikuna kõrval esindab alternatiivi, seda, mis kohe hakkab juhtuma, aga pole veel juhtunud.
Kaljo Põllu esimene popkunsti loojaid. 70ndatel muutub stiil, hakkab tegelama soome- ugri rahvaste kultuuridega. Algab ka juurte otsimine, kus me siis asume? 60ndatelikkus - popkunst, muutumine mitmes suunas, üldine tendents läheb mujale. Loomingus toimub pööre, aga popkunsti sohilapsed 70-80ndatel, kõige ilmsemalt “slaidimaal” hüperrealistlik joon sees. Mingil moel realistlik maal, aga nii realistlikud , et tundub lausa kahtlane.
Seitsmekümnendad, kaheksakümnendad. Kirjanduse taustaks linnastumine - nt “Sügisball” linnakultuur selgelt domineerib. Mati Unt nt linlik autor, ka Kross. Linnastumine ka selles mõttes, et toob uut tüüpi linnakultuuri kaasa.

• näivuskultuur - vahe ametliku ja mitteametliku diskursuse vahel muutub suureks. Kõik osalejad teavad, aga sellest vaadatakse mööda. 60ndate lõpul ametliku-mitteametliku vahe suhteliselt väike, pärast 68. aasta sündmusi hakkab see suurenema ka poliitilises plaanis. Näivus selles mõttes, et räägime sotsialistlikust realismist jne, samas saunapidudel räägime metsavendade laule.
  
• Hakkab toimuma kaksikkäitumine. See osalt on ja ei ole massikultuuri pealetulekuga. Massikultuur tuleb mitut moodi. Üheltpoolt alternatiivse noorsookultuuri muutumist. Rohkem see, et tarbijalik mentaliteet suureneb. Suurenemine torkab silma 50-60ndate taustal, kus massikultuuril on väiksem osa. Enne asendas seda poliitiline propaganda . Rahvalik massikultuur - ehitatakse Soome saunu, soetatakse autosid, tehakse oma väike ja turvaline maailm, mis eristatud suurest-poliitilisest maailmast, võimaldab eemale tõmbuda ametlikest struktuuridest. Materiaalsuse ja massikultuuri vahe, tekib defitsiit, aga see ei takista hästi elamast. Kui poes ei ole välismaa kingi , siis mujal ikka on.
  
• underground kultuur - kirjanduses markantsem näide almanahhid kui varem olid kirjanduslikud, siis laine hetkeks vaibub, 70-80ndatel uus laine, palju ilmsemalt seotud poliitilise dissidentlusega.
  
• noorsookultuuri muutumine - sünkroonis läänekultuuri muutumisega. Tuleb peale punkrokk ja punkkultuur teostab ristlainetust. Noortekultuuris võiks märgata, mis legaliseerub ja mis mitte. Hipid on kahtlased, pikad juuksed legaliseerub, Ruja on legaalne ( progerock ). Aga punkkultuur ei legaliseeru kunagi.
  
• Pingete valla pääsmised ilmnevad 1980. Ahel algab sellest, et stagnatsiooni aeg, imelik näiline vaikelu , aga seal hakkab midagi hullemaks muutuma, 1978 vahetatakse välja parteijuht Käbin uue juhi Vaino vastu ja 78. aastast alates algab sisuliselt venestamise laine Eestis. See tähendab seda, et vene keele kasutamist hakatakse propageerima, tehakse kakskeelseid lasteaedu. Idee, et koolid peaksid vene keelele üle minema, aga ei jõua üle minna. Eesti ja vene kogukonna suhted muutuvad halvemaks, pinged suurenevad. See viib välja ka nn “neljakümne kirjani ”. Seal ka muud taustad. 80aasta noorsoorahutused - hakkasid sügisel 80, nimelt oli läbi aasta kontserte andnud Propeller . See oli kõige rohkem katse, kuidas punki ja pseudopunki legaliseerida. Propeller pidi esinema pärast jalgpallimatši Tallinnas. Vaadati, et sellega on palju jama ja et keelatakse ära. See oli vale otsus, hakkasid mässamised, mida püütud heroiliselt hiljem näidata. See kutsus uusi sündmusi esile. Verised üleskutsed noorte seas. Miitingud noorte seas hoiti ära. Asi kääris. Kõik sündmused saavad “Neljakümne kirja” taustaks. See oli kultuuritegelaste ühine kiri, mis oleks pidanud ilmuma NE-s, mida ta ei teinud, aga liikus ka välismaale. Leebes vormis protestikiri, mis tunneb muret ohtlike tendentside pärast Eestis ühiskonnas. Sinna kirjutasid alla ka kirjanikud . Suurem osa Eesti kirjanduse ajaloost oli sinna kaasatud, Jaan Kross ei kirjutanud alla. Vangilaagrisse kiri kedagi ei viinud, aga leebeid repressioone tuli. Asi polnud nii ühemõtteline. Nõukogude võim püüdis kaval olla. Mõnd sunniti kirjutama patukahetsuskirju. Oli ka see võimalus, et mõnd tegelast eksponeeriti, et näidata, et kedagi ei represseerita. Stagnatsiooni jätkub, pingete esilepaiskamine jätkub, ühiskonna muutumine algab. Muutused algavad siis kui riigi- ja parteijuhid hakkavad surema. 82, 83, 84, 85 nagu muutuks, aga ei muutu midagi - segased ajad. Modernistlikud katsetused, eksistentsialismipoleemika, Valtoni poleemika. 70ndate keskpaik , siis näeme, et avangardsus kiiresti taandub sellest kultuuripildist. Ta ei kao, aga muutub nišikaubaks. Pigem traditsionalistlikud tendentsid. Püsimise vastupanukirjandus, püütud selgitada etnosümbolistliga. Ökoloogilised küsimused jne. Võib märgata, et 60ndatest kasvavad tendentsid välja. Kui üldine hoiak muutub traditsioonisõbralikumaks. Kirjanduses ka alternatiivid, maldadumine kui alternatiiv . Üheltpoolt totaalse iroonilise pealetulekuga siduda (Unt, Üdi), alternatiivsed totaalse iroonia kaudu. Proosastumine - näeme, kuidas proosa muutub proosapärasemaks, aga võime ka mõelda, et kogu fookus kirjanduskriitikas nihkub proosa poole. Luule on nagu proosa, kui ei ole proosa, saab proosaga hästi läbi.
  

Tartu sügis - kahe noore kriitiku essee. Kirjutatakse tekst, 82 avaldab Ameerikas selle teksti ajakirja “Mana”. See, et noored kriitikud sõna võtavad, on sümptomaatiline. Tokab silma, et kui kirjandus muutub traditsioonisõbralikumaks. Kriitiline toon levib nooremas kriitikas . Kirjanikud ja kriitikud lähevad rohkem tülli kui varem. On ka varjatud kokkuleppe rikkumine. Kriitikud ei räägi kirjanikke välja halbadest olukordadest. Uutel noortel tunnetus, mis erineb 60ndatest. Esimene erinemine on see, et tajuvad, et tulevad pärast 60ndaid.
Proosa 1966-1972
Proosa 1973-1985
proosa tähtsustumine - toimub 60-70ndate vahetusel. Üleminekud proosale mitmel kirjanikul . Unt, Kross, Mats Traat jne, kes alustavad luuletajatena.
ajaloolise proosa laine laieneb
proosa radikaliseerumine - ei saa öelda, et kõik oleks radikaalne . Erinevad võimalused liiguvad paralleelselt. Püüdlemine äärmustesse
realistlik probleemproosa
Ajalooline proosa - mitte vaid KRoss, vaid ka Traat jt. See on kirjutatud traditsioonisõbralikult.
jätkub psühholoogilise modernismi laine - see on mingis mõttes moodne ja alternatiiv, aga see võtab sellise kuju, mis ei lähe traditsiooniga konflikti.
semantika +realism
följetonistlik proosa - Noor Mihkel Mutt , võtab protobüübid otse elust ja läheb jutt lahti, et mis ja kuidas.
probleem+realism
olmeromaani laine - kerkib kriitikas 70ndate lõpus noorte kriitikute esilekergitatud. Meelelahutuskirjanduse aseaine . Midagi sellist, kus realistlik põhi väga tugev, liigutakse pindamööda. massikirjanduslik funktsioon. Kirjastused hakkavad mõtlema, millised tiraaže saab suurendada ja mida mitte.
mudelproosa - modelleeriv proosa. mudeleid , mis tekivad, võivad olla mitmeid. nt levivad üldised eksistentsimudelid. Ka satiirilised mudelid.
eksperimentaalne modernsim - pisiked alad endale saanud.
psühholoogiline modernism - Undil kiire vahetumine. Unt ei loobu psühholoogilisest aspektist sel ajal. Vaino Vahing alustab. Tulevad psühholoogilisse modernismi.
modernism - > postmodernism ? kas modernismina kirjeldatu ei ole postmodernism? Tõenäoliselt on. Pinda valmistab ka hilisemateks muutusteks.
följetonistlik proosa - õõnestuslik tendents. Tähendust omab rohkem. Mihkel Mutt “Hiired tuules”
Leo Metsar . Üks väheseid, kes sel ajal tšehhi keelest tõlkis.
Ülo Tuulik - ajaloolisus laieneb dokumentaakirjanduse aladele . Ülo ja Jüri on kaksikvennad. Pärit Abruka saarelt. Ilukirjanduslikke tekste vähe, tuntuim 74 “Sõja jalus” kus kujutab Sõrve elanike küüditamist Saksamaale. Väga isiklik teema vendadele, sest nad olid lapsed ja nad viidi Saksamaale ja toodi sealt tagasi.
Jüri Tuulik - Suri 2014. 1976 “Meretagune asi” rannakirjanduse jätkuv kehastaja . Räägitakse meretagustst asjadest. Novellilooming silmatorkav. Suurematest tekstidest romaan 1979 “ Vares ” tuntuim. Looduse ja inimese suhete lugu.
Lennart Meri - Mereline kirjanik. Reisikirjadega alustab. 1976 Hõbevalge mis žanrilises mõttes on keeruline öelda, tegemist on žanriga, mis ilukirjandusliku proosa ja ajakirjanduse piirimail. Ajalooline teadmine ja visionaarset teadmist. Raamat saab järhe 1984 Hõbevalgem. Elu lõpul soov asjad kokku panna ja midagi muuta, tegeleb sellega ja lõpetatud ei saagi. Poeg Mart Meri andnud raamatu 2008 Hõbevalge. 70ndatel tekitas Meri suurt poleemikat. Kuidas ajalooainesega ümber käiakse ja legende põimitakse faktidega? See on asi, mis annab faktidele jõudu. Tuntud põhiväiteid: kui antiikkirjanduses räägitakse hüperböröast, siis on see Saaremaast räägitakse. Annab suure eelajaloo. Hõbevalget annab rööbitada Krossiga, kui ajalookirjanduse võimalused NL ajal piiratud, siis muudes vormides nt dokumentaalkirjanduses, saab suurt ajalugu kirjutada. Oli euroopalik.
Juhan Peegel . Ajakirjanduse eriala rajaja. Aeg-ajatl ilukirjandust kirjutanud. Arvult ei ole seda palju. Rannakirjanduslik algus, tegelikult tuleb 50-60ndate vahetusel. 1973 Kolm tahedat lugemist. Följetonistlik lahendus proosas. Följetonismi esiletõus 70ndatel sümptomaatiline. 1979 Ma langesin esimesel sõjasuvel. NL ajal ilmunud sõjaromaanidest kõige tõsiseltvõetavam. See on antud nõukogude postitsioonilt, aga lõpuks oli Peegel ka punaarmees ja sellest vaatenurgast sõda nägi. Oluline see, et suurt politiseerimist romaanis ei ole. Poliitika sekkub, aga see on humanistlikust vaatepunktist antud. Vaimne side võiks sellel Peegli romaanil olla filmiga “1944”.
Heino Kiik . 1970 Tondiöömaja. Tugevamaid romaane Kiigel. See romaani käsikiri esitati romaanivõistlusel, võitis seal esimese auhinna . Käsikiri tundus poliitiliselt kahtlane. Romaani ilmumine venib. Keeruliseks muudab ilmumise temaatika: sõjajärgne aeg, kolhoosiaja algus, näitab Eesti küla allakäiku mitte tõusu. Kiik oli hasartne teisiti mõtleja ja tegija, ja viitsib kirjutada suisa pikki romaane, millel õieti ei ole 70-80ndatel mingit erilist avaldumisperspektiivi. Tal on taimeraamatud ja tunduks saanud kirjastuse Kupar eestvõtjana.
Teet Kallas tuleb 60ndate lõpul kirjandusse, asub loomingusse tööle, hakkab avaldama. Tuntuse algus teisiti: noor literaat vangistatakse 69, sest purjuspeaga restoranis karjub nõukogude vastaseid loosungeid. Vangis kirjutab: “Heliseb, kõliseb”. Kui vangist välja tuleb, saab kirjanikuna jätkata, 70-80ndatel tuleb tuntus. Hiljem on ta tuntud sellega, et kirjutab “Õnne 13” stsenaariumi. Hoogsat uute raamatute ilmumist ei ole viimasel ajal olnud.
Arvo Valton s 1935. Väsimatu tänase päevani välja. Raamatuid ilmunud palju ja kogu aeg uusi teoseid. Hakanud välja andma kogutud teoseid. 2014 jõudis 24nda köiteni. Mängib 60-70-80ndate proosas olulist rolli. Debüüt 1963 Veider soov - sellel raamatul pole midagi viga, aga mingis mõttes tüüpiline sulaajastu proosa. Samal ajal tuleb Unt ja tüüpilisust hakkab Unt kiiremini muutma . Valton jõuab hiljem kirjandusse. Arvo Vallikivi (valton vana suguvõsa nimi) perekond viiakse Siberisse, lõpetab Venemaal keskkooli, tuleb Siberist tagasi. Õpib filmidramaturgiat ja filmistsenaariume kirjutanud. Kõige tuntum stsenaarium “Viimne reliikvia” Valton senimaani ei ole selle tulemusega leppinud, et rahvusromantiline tilulilu tuli millegi tõsise asemel. Hilisemas eas järjest rohkem tegelnud soome-ugri rahvaste kultuuridega. Väikerahvaste autoreid eesti keelde tõlkinud. Peaaegu kõik uuemad tõlked temalt. Tegelenud poliitikaga. 60ndate teisel poolel püüdleb midagi muud. Novelliautor, saab tuntuks 60-70ndatel.
1968 Kaheksa jaapanlannat - vallandab eksistentsialismi poleemika. Tuntuks novell “Rohelise seljakotiga mees” tekst, mis ilmub ametlikult NL ajal, kujutab seda kuidas tsensuur toimib. Tundub üsna peen kübaratrikk. Saab võimalikuks, sest loob fiktiivse aeg-ruumi. Ei saa aru, kas tegevus toimub Eestis või mitte. Mudelsitsuatsioon, samas väga konkreetse mudelsusega. Mehe prototüübiks Artur Alliksaar.
1968 Luikede soo. Karusell - fookusesse ei sattunud. NEed tekstid varem kirjutatud
70ndatel Valton jätkab leitud liini, 70ndate algus tähistab uue etapi algust. Uus etapp võiks tähendada, et kirjutamisvõimalused Valtonil paljunevad. Hakkab paralleelselt mitut moodi kirjutama. Erinevad liinid, üks liin see, et hakkab ajaloolist temaatikat kasutama novelli vormis. 1972 Õukondlik mäng - on ajaloolise novelli raamat.
70ndatel jõuab esimese romaanini “Tee lõpmatuse teise otsa” 1978 ajalooline romaan. Ajaloolisus on valinud teema-kangelased Tšingis Khaani vastasseisu kellegi teisega . Miks idamaised teemad? 1. põhjus, sest idateematika aktualiseerub ja Valtoni jaoks mitmel moel. Võimu ja vaimu vastasseisu universaalsete mudelite taotlus.
Teine liin võiks olla see, mis iseloomulikul kujul avaldub novellikogus Mustamäe armastus 1978. Novell ise on nimilugu, ilmus 74. Uue linnakeskkonna kujutamine. Jätkates 60ndate lõpu laadi, et loob reaalsuse-irreaalsuse piiril viibivaid mudelolukordi. Nende loomisel rõhutada seda, et on satiiriliga külgnevat hoiakut rohkem. Tinglikult kolmas liin, mis areneb, on radikaalsem eksperimenteerimine, mida igas novellikogus näha. Kõige iseloomulikum näide ei tulegi välja, üks pealkiri “Läbi ulmamaastike” müütilised dimensioonid, teksti radikaliseerumine. Valton sel ajal kui rahvuslikud motiivid tugevnevad 80ndate algul, avaldab kõige radikaalsema proosateksti “Arvid Silberi maailmareis ” 1. variant 1981, 1984 uus variant. Rõhutatult realismist kaugenemine. Üleminek hilisemale loomingujärgule 80ndate lõpus, “Masendus ja lootus” 1989, peegeldab Siberi aegade kogemusi.
90ndad ja nullindad - liigtootmine. Kvaliteet langeb.
60ndate teine pool - 80ndate teine pool - lühiproosa kirjanduslikus keskmes, kirjanduslooliselt suhteliselt vääramatu tõsiasi.
Mats Traat. s. 1936. Tartumaalt. Ainuke kirjanikuks õppinud kirjanik. Alustab luuletajana esimeses luulekassetis. Kui see ilmunud 1962, siis esimene retseptsioon see, et siit kassetist torkavad silma kaks autorit Rummo intelligentne linnamees ja keegi “kandiliste laulude” laulja maamees. Kandilised laulud 1962. Maamehelik positsioon tähtis. See raamat on omale ajale iseloomulik: optimistlikud jooned jne. Need jooned taanduvad, tulevad muud asjad. Erinevalt mõnest teisest, nt Krossist, Traat hakkab proosat kirjutama luule kõrvalt. Luule ei ole Traadi kõige tugevam külg, aga on midagi, mida peaks tähele panema . Läbi aastakümnete torkab silma, et tugeva sotsiaalse närviga autor. 1976 Harala elulood - elulugusid kirjutab juba 60ndatel. Saab konkreetseid äratuse Mastersi “ Spoon Riveri” maailmast. Tekitab talle äratundmise, et nii saab kirjutada suurt sarja, viis kujuneb traadilikult lahenduseks. See tähendab, et ta kirjutab nimelisi tekste: inimesed räägivad, aga nad on surnud. Mõjuvad hauamärkidena. Valdavalt vabavärsiline sari, nii kaua kuni Traat mõjub vabavärsis tuleb see nõtkelt välja. Niipea kui rangemat vormi tegema, higilõhn lööb üles, saame aru, et maamees hakanud suure adraga hakanud sonetiadraga vagusid sisse sõitma. 2002 Uued Harala elulood, 2011 Vastsed Harala elulood. Sari oluline, sest loob omaette maailma. Harala maailm on üks maailm, aga see on veel suurem. Teine pool Tartu murdeline luule. Hakkab tartu keeles luuletama ka 60ndatel, siis harva. Nt Harala elulugdes aru saada, et Harala peaks LE-s olema, aga on ajuti, üksikute näidetega tartukeelne. On ka päris Tartu murdelist luulet. Kõige ilusam näide 2001 Kõllane õtak. 2013 Ugandi igatsus . Tundub, et Traati võib peaaegu viimaseks tartukeelseks luuletajaks pidada. Tartu murde kõnelejate areaal on kogu aeg väiksemaks jäänud. Kõneles esimestel eluaastatel tartu keelt. Teadlikult kirjutatud luule, kirjutab kogemusest, aga konsulteerinud keeleuurijatega.
Proosa. Põhijoones on tegemist realistliku autoriga. Võrreldes Krossiga, moodsa jutustamise tehnika nippe ei kasuta. Ei saa öelda, et kirjutaks ühtmoodi. On variantsioone, kord toon satiiriline , siis realistlik. Sotsiaaleetiline põhi saadab loomingut, ka maakesksus. Tihti ka ajalooline perspektiiv: ajalooaineline ja kaasajaaineline proosa. Suurem proosatekst esimene 1971 Tants aurukatla ümber. Äratas kohe tähelepanu. Üks paremaid Traadi teoseid. Eristub teistest, sõltub ka sellest, et tegemist oli esialgu filmistsenaariumiga. Töötas selle ümber proosateoseks. Tegi ümber teistmoodi: jääb väikestesse piiridesse mahu poolest. TÄhendab ka seda, et tekst on konsentreeritud. Võtab ette ajaliselt suure panoraami. Tegevusaeg 1914-57. Kui on väiksem romaan, kuidas seda teha? Tantsud erinevatest aegadest , aurukatla ümber. Sissevaadete LE maaellu antud sissevaade. Tartu keel tuleb dialoogides, jääb iseloomulikuks paljudele teostele. Traadi puhul rõhutatud realismi taotlus. Romaan, mis algab ajaloolise romaanina, aga jõuab Traadi kaasaega välja. Ka selliseid tantse, mis puudutasid poliitiliselt õrnu teemasid: sõjajärgsed tantsud (1949 episood nt). Ajalooline temaatika läheb edasi, klassikalise ajaloolise romaani teine oluline autor Krossi kõrval. Hakatakse vastandama , võrdlema. Nt Pommeri aed 1973, raamat 19. sajandist. Võrreldes Krossiga, Traadi tegelased liiguvad ühiskonna madalamates korrustel . On maarahvale lähemal, väikesele inimesele lähemal. Kross kirjutab suurtest meestest. Traat kirjutab meestest-naistest. Kross naistest mitte.
1974 Kohvioad . Pikem novell. Jutustamistehniliselt ja keeleliselt huvitav. Räägib kuidas vanale naisterahvale minia soovitanud kohvi juua. Naine otsib kohviube. Lugu antud tegelase sisekõnena, samas väline tegevus toimub. Keeleline ujumine : mõnikord tartukeelne, siis muutub kirjakeelseks. Võiks tähele panna, et see maailm, kus kohviube otsitakse, on Harale lähedal. See on ka Tsirgusilma lähedal. Tsirgusilma saab tähtsaks romaanist Puud olid, puud olid hellad velled 1979. Romaan, mis juhatab sisse Palanomäe tsükli. Talukoht, mis Tsirgusilma vallas. Palanomäel tegevus. Suurem projekt. Tegevus 1840ndatel (Puud olid…) lühidalt öeldes võiks olla romaan peremehest, kes ei taha peremees olla. Mõjusas poeetilises keeles kirjutud. Stiil on taotluslik .
1982 Karukell , kurvameelsuse rohi . - 2 tegevusaega: liivlaste lugu (teatav allakäik) ja vahetu kaasaeg. Paralleelid kaasajaga aimatavad.
Traat valib vahepeal minategelaseks naistegelase. Püüab naistegelase psühholoogiasse tungida .
Palanomäe - tähtis, et ilmub “Minge üles mägedele” 1988-2010. Sarja valmissades antakse välja jämedas köites. Tegevuspaik seob, sündmulises mõttes seisab varasem romaan eraldi. Siis tuleb ajaline paus, 1970ndatest läheb käima põhisari. Lugusid palju, põimuvad, tegevus läheb Nuustakule, Otepääle jne. Mitu tausta korraga: kirjanduslik taust tammsaarelt. Palanomägi mängib suuremat rolli kui Vargamäe. Sari kindla joone ja plaaniga. Rõhutatult realistlik keelekasutus. Tuima järjekindluse tunne tekib. Vaadates dialoogi (tartukeelne) siis hakkab elama küll, aga “Tõe ja õiguse” mitmeplaanilisust ei ole. Suur ja aukartust äratav üritus, aga staatus hilisemas retseptsioonis. Staatus jääb, meil on välised märgid võimsad, sellest ei saa mööda. Ükski teine teos ei sisalda nii palju LE keelt kui see. Kõik teised näited väiksemahulised. Kirjutab ajaloolist panoraami. Omaenda perekonna lugu taustaks, mägi taustaks - Kuutsemägi. Isiklik vaatepunkt 12. romaanis, tuleb mängu väike poiss Hind, kes saab endale vaatepunkti. Vaatepunkt antakse lapsele. Lapse nimi Hind valitud mitteperemeheliku peremehe nime järgi. Tegemist on suure elava klassikuga.
Vaino Vahing (1940-2008). Keskne autor, kes algatab psühholoogilise modernistliku laine. Psühholoogiline uus laine tähendab seda, et seos psühhoanalüüsiga. Vahing on kohtupsühhiaater. Innustunud Freudi mõtetest. Hakkab teid tutvustama. Freudi tulemine 20-30ndate proosas. Paarilised hakkavad vahetuma, kes Freudiga koos käivad. Vaino Vahingu kõrval Freudi kõrval olija on Jung. Läänes on see periood, kus Jungi kritiseeritakse. Kollektiivse alateadvuse teooriad pakuvad kirjanikele huvi. Esimene tulemine proosa vormis. Maniakaalne teatrihuviline. Tuleb kirjandusse, esimene lugu:
1970 Lugu - Ilmub Loomingu Raamatukogus.
1973 Sina
1988 Endspiel. Laskumine orgu - Koostöös Madis Kõivuga. Salongilugu. Vaidlev diskuteeriv dialoog. Ühtpidi dialoog teljestab romaani, teiseltpoolt põhisündmustik. Külaskäik orukunstniku juurde.
1972 Suvekool - näidend. Kohe lavale ei jõua.
1975 Mees, kes ei mahu kivile - mononäidend.
1982 Faehlmann - Koos Madis Kõivuga.
2002-2006 Päevaraamat I-II
Toomas Vint. - elavatest kunstnikest kõige edukam kunstioksjonitel.
1995 Kojamehe naine
2005 Topeltvalguses
2007 Mäluauguga naine - tee äärest leitakse naine, kes ei mäleta midagi.
Tundlik psühholoogia kujutlus . Psüühika tumedate hoovuste peegeldamine .
Mari Saat .
1973 Katastroof ilmub eraldi raamatuna. Saab tuntuks. Armastuse purunemise lugu. Mudeldava proosa ja modernismi mõjusid.
Liigub kogu aeg reaalsuse-irreaalsuse piiril. Psühholoogiline aspekt sotsiaalse küljega seotud. 70-80ndate novellides. Naised, kellel sotsiaalsed probleemid.
1991 Võlu ja vaim I. Loomade ränded. - hakati rääkima ka sellest, et lesbimotiivid sees. Seksuaalne enesemääratus, teatud probleemid, lesbiteemat sellise peateemaga välja ei mängita.
2008 Lasnamäe lunastaja
2014 Oakesed kaunas
2015 Matused ja laulupeod
Rein Saluri
Saluri nüüdses kirjanduses kaasa ei kõnele, sest uusi raamatuid pole tulnud. Mängib rolli nii proosas kui draamas. Näidend “Külalised” 1974. Esimene raamat üldse, mis ilmus 1972 “Mälu”. Asjakohane pealkiri: isikliku mälu ja kollektiivse mälu problemaatika loomingus mitutpidi esil. Tihti sotsiaalse poliitilise mõõtme taustal. Individuaalpsühholoogiline liin ka. Võrreldes Vindi või Vahinguga. Ei urgitse üksikindiviidi hinges , asetub laiemale panoraamile, ühildub rahvusliku diskursusega paremini. Novelliautorina proosas esil 70ndatel. Poolpikad tekstid, jutustused jne. Võib öelda, et noor inimene ei jaksa pikka teksti kirjutada. Modernistliku hõnguga esteetika proosas soosib lühemat vormi kah. On Saluril ka pikemaid teoseid, ka romaane, tuntuim “Puusõda” 80ndate keskel, tragikoomiline mudelsituatsioon.
Jaan Kruusvall. Võrdselt tähtis proosas, draamas. Kruusvallil, eriti proosas, on rõhutatult minimalistlik tendents. Lühiproosa eriti tähtis. Esimene proosakogu aastal 73 “Armastuse esimene pool” Näidendid 1983 Pilvede värvid, 1987 Vaikuse vallamaja, kogud 2011 Tasandikkude helinad. 2004 Sinetavad kaugused.
Ene Mihkelson nagu oleks kohal, aga hilineks justkui kirjandusse. Nikolai Baturin formaalselt enne kohal, loomingu tähendused hakkavad hiljem selguma . Madis Kõiv nagu oleks kõikjal kohal, samas ei oleks teda nagu kuskil. Imeliku paigutusega autor, keda kirjanduslooliselt paika saada on keeruline.
Enn Vetemaa ja Mihkel Mutt. Ühine humoristlik liin, tingimisi följentonistlik proosa, mingis mõttes hea sõna, sest osutab mingitele traditsioonile, mis varem olemas, mis hiljem olemas. Võib olla ka algne, sest kitsendab arusaama loomingust. Mõlemad ei mahu vaid följetonistliku proosa alla. Esimene etapp naljalugude vana jannsenliku põhjaga traditsioon, spetsiifiliselt kirjandusliku följetoni kuju Bornhöhe loomingus. Teine faas följetonistlikus proosas: kirjanduslik följeton žanrina välja kujuneb, ennekõike Siuru aeg. Seal muutub Siuruliku kultuuri orgaaniliseks osaks, Gailiti looming. Ka Alle jne. Välja kujunenud ja omab tähtsat kohta, aga see on väga kitsas kastis. Kolmas faas jõuab kätte 70ndate paiku alates, kus följetonistlikkus päriskirjanduses muutub aktsepteeritavaks nähtuseks. Miks mitte varem? Varem polnud eriti naljakas elada ja kirjutada. Absurdi ja iroonia lisandumine torkab silma. Võiks eristada õieti 2 põhijoont, kuigi väiksemaid hoovuseid vähem. Üheltpoolt vestelise ja rahvalik traditsioon, mis kõige varasemalt rannakirjanduses näitab, nt Juhan Smuul. Siis tulevad J. Peegel. Teine pool esile hiljem ja rohkem 70ndate alguses. Midagi, mis hakkab seostuma absurdikirjandusega. Räägitud ida-euroopa absurdi ja iroonia kogumisest. Mitmes keeles, kultuuris paistab silma. Vaja normaaljuhul vabamat ühiskonda, poolsuletud, avatud ühiskond ilmselt genereerib midagi sellist. Asju ei saa otse öelda.
Vetemaa s 1936. Paigutub õige mitmesse konteksti: esiteks ta on väga erinevates žanrites, eriviisil kirjutanud. Võib olla följetonistlik, ka midagi muud. Tema tähtsus, eri perioodidel avaldub erinevalt. Alustab luuletajana, esimesed luulekogud Häälemurre 1962, 1966 Lumesõda (Lume valguse pöördel). Vallatu meel, sulaaja optimism jne. Näeme seda kõike luules. Varases järgus luuletab, peab vahet ja hakkab uuesti luuletama. Vanas eas avaldab uusi luuletusi. Vallatu meel ja sulaajasti optimism - iseloomulik signaaltekst võiks olla “Valin endale sõbraks päikese, temale võib olla kindel, pole juhtunud, et ta oleks puhkama läinud enne päikeseloojangut”. Päike on sõbraks.
Lühiromaan “Monument” ilmub 1965 Loomingu Raamatukogus. Proosas eristada selgelt perioode , eriti oluline eristada 1. ja 2. perioodi. Piir läheb 70ndate alguses, midagi muutub, Vetemaa tunnistanud, et mingitmoodi murdepunkt ta jaoks. Oli tunne, et on vaja teistmoodi kirjutama hakata. 1. periood ja Monument ja teisi teoseid, Vetemaa püüab olla niivõrd tõsine kirjanik. Soov olla tõsine kirjanik taotuslik. Proosa, mida ta avaldab, on laias laastus ühiskondlik probleemikeskne proosa, algusest peale psühholoogiline aspekt olemas. Tegelased ei muutu illustratsioonideks. Ei ole antikangelasi, kahtlaste moraalidega tegelane satub peategelase positsiooni. Nii on võimalik kirjutada, 60ndate kontekstis mõjub see uudsena. See, et mingi antikangelane saab keskse rolli, see äratab tähelepanu. Kui vaadata V proosa varast otsa, oma ajaga paremini sünkroonis kui mõni teine kirjanik. Tajub , mis on võimalik ja mis mitte. Suudab piiril liikuda. Skandaalseks kujuneb “Monument” tuleks tähele panna, et 60ndate aeg, on aeg, kus asjad kiiresti muutuvad. Kui raamatute ilmumisel paar aastat vahet, siis kontekst muutunud. Radikaalsem vb hoopis “Pillimees” ? Monument tekitab siiski suuremaid laineid. Selle puhul on mälestustes tõdetud, et avaldamine oli suure küsimärgi all. Vetemaa saab endale üllatavalt tugeva kaitse, alibi , nimelt saab 66. aastal ajakirja …. preemia. Monument tõlgiti vene keelde, saab kirjanduspreemia ja siis ei julge keegi enam midagi öelda. Vene keeles tunnustatud autor, järelikult on kõik õigesti kirjutatud. Kohalik tasand rahuneb sellega maha. Vetemaa saab NL mastaabis tuntud kirjanikuks. Teemaks konjunktuurus. Esitatud arhitekti pihtimusena. Tegemist konkuretnsiga kunstis. Esitatud mina-jutustajana. Tuntav satiiriline kujutamislaad , Vetemaale omased satiirilised võtmed, need on talle hingelähedased. Palju otsesemalt stalinismi vastane on “Pillimees” 1967, ringi rändab põhjakäinud luuletaja. Tegelane, kes hulgub ringi Tallinna joomakohtades ja meenutab möödunud elu, kuidas ta on reetnud oma õpetaja. Reetmise lugu Tallinnas lohiseb tegelasega kaasa. Lähiminevikku ei saa kuhugi kaotada. Otsene stalinismi vastasus võimalik. Huvitavad lainetamised, 64-67 näeme, et tuleb ridamisi stalinismivastaseid teoseid, aga kui see 68. aasta sündmuste laine peale tuleb, siis stalinismi kriitika otseselt ei avaldu. Stalinist ei saa positiivset kangelased, aga varjatud rehabiliteerimine pärast 68.aastat algab. Teostele iseloomulikud see, et Vetemaa kasutab ruumimudelite abi. “Väike reekviem suupillile” 1968 - sõja lõpul 3 meest varjavad end kirikus Saksa võimu eest. Mudelite kasutamine iseloomulik tollases proosas. Vetemaa puhul laias laastus esimese järgu loomingus säilib realistlik põhi. Ei lase sellest algul lahti, aga neidsamu õhusolevaid võtteid haarab. “Munad hiina moodi” 1969 tegemist on haiglalooga. Väga väikesesse ruumi elu ja surm kokku surutud. Vetemaa ise öelnud, et Monumendist Munade hiina moodi moodustavad reetmise tsükli. Reetmise teema on oluline. See, millega Vetemaa tegeleb, on laiemas plaanis üks. Reetmise tsükkel ammendub (surmast kaugemale enam minna ei saa). Vetemaa tunneb, et sama esteetikaga liikuda edasi ei saa. Teistmoodi tegelemine algab, mitmes variandis korraga. Algab teine loomingu periood, me näeme esiteks seda, et Vetemaa on üha rohkem näidendeid kirjutama hakanud. Rõhutada seda, et tragikoomiline liin paistab silma (Püha Susanna e meistrite kool). 1971 Kalevipoja mälestused - aluseks rahvuseepos . Kalevipojaga on tegu, see, kuidas ainet töödeldakse, sai inspiratsiooni raamatust, mis ka enne seda eesti keelde jõudis: Druon kirjutanud Zeusi mälestused. See, kas nalja tegemise laad Kalevipoja raamatus meeldib või mitte, on igaühe isiklik äratundmine, mis sobib ja mis mitte. 70ndate alguseks kuidagi hakkab maad võtma arusaam, et jumalate üle saab ka nalja teha. Eesti rahvuskultuurikesksed kujud: Kalevipoeg on püha kuju, kelle üle varem ka diskuteeritud. Teistmoodi kirjutamine följetonistlik. Toob asjad maa peale, nt argilisus, proosalisus. Vetemaa naljad - rõhutada seda, et ta säilitab mingi viisakustunde. Keerab asju peapeale, aga ei saa öelda, et ta eepost tühistaks.
Puhas kuju “Eesti näkiliste välimääraja” 1983. Said menukaks. Näkiliste puhul saab oluliseks stiiliparoodia. Alates sellest, et raamat ise on akadeemilise uurimuse paroodia. Sellel on prantsuskeelne , venekeelne, võrukeelne resümee . Kasutab alustekste: Eiseni näkiraamat. Stiilipuhas följetonistlik proosa.
70ndatel otsib teist võimalust tõsisemas võtmes, kirjutab nt “Tulnuk” ilmub alles 1987. Teos, mida laias laastus võiks ulmeks pidada, sotsiaalpoliitiline , sotsiaalpsühholoogiline dimensioon olemas. Otsib mitterealistliku kirjutamise variante, mis talle võiks sobida. Ulme võtmes ei tule suurt läbilööki nagu följetonismiga. Otsingud jätkuvad. Senine realistlikumale stiilile lähim “Hõbedaketrajad” romaan, jutustab filmitegemisest 1977. Seostub sellega, et filmilint sisaldab hõbedat. Tehakse filmi Rummo-Jürist. Sellest varem film ka tegelikult tehtud. Tegeleb ka nn tõsiste probleemidega.
Vetemaal mitu rauda tules. Realistliku ja, koomika sidumine, tuleb kõigis tekstides välja. Tulevad ka sünteesid, nt Vetemaa 70-80ndate kõrgperioodist: 1985-90 “Möbiuse leht I-II” realistlik põhi, eetilised probleemid. Temaatika hulludega seotud. Kui esimene varasem ots Vetemaa proosast pigem realistlik, siis II periood, mis kõrgperiood kahtlemata, ei ole enam nii ühemõtteliselt realistlik. Realismiga võib siin pistmist olla, ka koomikaga mingit tegemist.
Kolmas periood: 90ndate alguses ei tule toodangusse langust, vaid automatiseerumine, iseenese taastoomine. See 90-00ndatel nii põnev pole. Romaan “Risti rahvas I-II” 1994-98 kus aineks Jüriöö ülestõus, aga vetemaalikus kelmiromaani stiilis.
Mihkel Mutt (s. 1953). Tartust pärit. Töötab mitmetes ametites, valdavalt seotud ajakirjandusega, kultuuriajakirjandusega. Töötab Loomingu toimetuses, siis kutsutakse 90ndate alguses välisministeerimisse tööle. Tuleb sealt hiljem ära. Tuleb ajakirjandusse tagasi, 97. aastal saab ajalehe Sirp peatoimetajaks ja Loomingu peatoimetajaks. Peamiselt kirjutanud täiskasvanute proosat. Varases loomingus silmapaistev lastekirjanik “1981 Französisch!” palju kirjutanud esseistikat, alustab teatri- ja kirjanduskriitikuna. Uuel ajal avaldanud mälestusi. Mutt väheseid noori autoreid 80ndate alguses, kes tuleb kirjandusse suure pauguga. Üldiselt suured tublid , traditsioonilised. Mutt eristub sellest seltskonnast. Tajutakse küünilis-irooniliste kriitikute kamba seas. Muti tulek mõjub erandlikuna. Kõik erandid võivad näidata mingit seaduspära . Kirjandusse astumine novellikoguga “Fabiani õpilanr” 1980. 82 “Hiired tuules”. Väga palju räägitud, suure paugu efekti ei tule samal kombel. Selge, et noor Mutt on irooniline, paroodiline, satiiriline. Torkab silma varastes teostes, et armastab kujutada haritud seltskonda, paroodilsus tähendab seda, et tegelikult parodeerib sama seltskonda, kus ta ise liigub. Kui ta laenab prototüüpe elust, siis miks see ärevust ei peaks tekitama. Silma torkab, et Mutt annab sageli ümbrust ja tegelast edasi realistlikult, see nihutatakse paigast ära. Karakterid muudetakse äärmuslikeks, tekitatakse absurdseid olukordi. Võimas mänguline stiil, mis eriti esil esimeses 2 raamatus. Stiil mängib keele ja irooniaga ka hiljem. “Fabiani õpilane” hakkab liikuma Fabiani-nimeline tegelane, kes on laenatud Kästneri loomingust. Tüüpi rikastab mingi isikliku ainesega. Fabian elab hilisemas loomingus edasi, võib varieeruda (nt F.). Fabian on esteetiline vaim, kõrgelt haritud, kes alatasa põrkub madalalt materiaalse elu materiaalsuse vastu, nõuab kompromisse. Need kisuvad Fabiani oma keskkonna tasemele . See on irooniliselt kujutatud tegelane. Võiks seal olla Mutti ennast? Seal on ka kahtlemata eneseiroonia mängus. “Hiired tuules” romaani tegevus toimub kultuuri-teatri seltskonnas. Ei ole sama Fabiani, aga seal on fabianlik jutustaja Victor, kes jälgib noort lavastajat Kalle Jermakoffi. Viktori kaudu jutustatud lavastaja tõusu ja languse lugu. Meenutus kasvab välja sellest, et Mutt parodeeris “Via regiat”. Romaan kasvab milleks enamaks kui paroodia. Teistsugune, alternatiivne võimalus kuidas jutustada teatriuuenduse lugu. See jutustamisviis on ka selline, et ta suurest 60ndatest müüdist, Tartu teatriuuenduse müüdist distantseeritud. Mutt käib teatris noore inimesena ja saab elamusi. Maailm on peapeale keeratud ja selles maailmas ei saa aru, mida võtta tõsiselt ja mida mitte. Hennoste kinnitanud, et tähtis podmodernistliku näide on “Hiired tuules” kisub kogu jutustamistehnika alasti: toetub võõrastele tekstidele, mängib keele pinnal, tinglikuse taastootmine. “Hiired tuules” äratas tähelepanu. “ Keerukuju ” 1985 ja Kallid generatsiooni 1986 on tõsisemad. Loomingus absurdikirjandusse liikuv suund esile kerkima. Esimeses loomingujärgus kujukalt tuleb välja mis 1988 Vana Fabiani jutulaul ja Kerge meel. Esimeses püüdnud tõsisemal moel kirjutada, teine kerge meelega kokku pandud raamat. “Kerge meel” sisaldab lühiromaani “Elu allikad” Võtab reaalelulise põhja, aga nihutab selle paigast.
Novellid - raha, positsioon, seksuaalsus nende ümber asi tiirleb. Muti katsed jätkata “Hiired tuules” on nurjunud, pealkirjaga “ Progressiivsed hiired”. Stiil on lõtv, ülekäe kirjutatud. Ajutine langus Mutl 90-00ndate vahetus. Võimalik ka see, et paremad vanainimeselikud kirjutamisviisid leiab teistes žanrites.
Följetonistliku žanri legaliseerumine ja esiletulemine on oluline, toimuvad sisulised muutused. Kui Vetemaa alustab humanistlikust positsioonist, siis Muti 80ndate loomingu samal moel öelda ei saa. Nali muutub teravamaks, absurdsemaks, totaalsemaks jne. Oli vaja pinnast uue aja autoritele 90ndatel, ennekõike Kivirähk. Muti viljastavaid tähendusi hiljemgi.
25. 03 Nikolai Baturin s 1936. Pärit Mulgimaalt. Õppinud loomakasvatustehnikumis Vana-Võidus. 60ndate alguses hakkas töölisnoorena karjääri tegema: lukksepp Tallinnas. Põhimõttelisem muutus 60ndate keskel. Kirjandus hakkab tähtsaks saama, aga muutus ka siis et hakkas 65. aastal lepinguliseks kütiks, st käis jahihooajal Venemaal ja vahepeal mujal ja Eestis. Selline elu, hooajaline elu kestis 80ndate alguseni. Võttis geoloogiaekspeditsioonist osa. Eestis on elanud vabakutselise kirjaniku elu, viimasel ajal on Viljandis Tarvastu vallas tagasi. Näidend “Kuldrannake”. Kui Baturini kaugemale taustale mõelda, siis ta on äärealade autor. Teine taust vene vanausuliste taust Peipsi kandis. Laias laastus eestikeelne autor. Baturin tuleb kirjandusse luuletajana. Jõuab oma koguga Maa-alused järved 1968 viimasesse luulekassetti. Ei saa öelda, et ta silma paistaks, põhiliselt räägitakse kasseti puhul Ehinist. Võiks tähelepanu äratada see, et juba väike tsüklike mulgimurdelist murret kirjakeelse luule kõrval. See muutub hiljem tähtsamaks kui varem. 90 aastal mulgikeelse luulekogu Sinivald 1990. 60-70aastast võimalik rääkida LE luule lainest, seal esimesed Kaplinski tekstid. Vähemuslikkus algusest peale sees, see on huvitav, kuidas vähemuslikkus avaldub. Kui praegu Baturini loomingut viisaka lugeja pilguga mõõdame, siis aukartustäratav hulk suuri tekste, et oleks suur autor, sellisel imelikul või vähemuslikul viisil. Mulgilisus väike osa kogu luulest . Luule - on tegelikult vara proovinud proosa-luule siirdvorme: proosapoeemid, need on 70ndate alguses pöörased ja põnevad eksperimendid. On mitmesugust loomingut, kõik pole eksperimentaalne, luule on põhiosas sümbolistliku põhjaga, traditsioonilise põhjaga, sümbolism ka varases kirjandustraditsioonis. Annab sümbolismile kummalise kuju, kuidagi keele kaudu kummalisus tuleb. Luule keelekeskne asi ja siin eriti. Mismoodi keelekeskne? Baturini puhul eelkõige see, et kui räägime kirjakeelsest Baturini luulest, siis see on väga tugevalt stiliseeritud keel, keelel on tehtuse maik aeg-ajalt juures. Mulgikeelses pooles maiku vähem, kahtlemata keeleuuendusega sõbralikud sidemed. Üheltpoolt tegemist looduslähedase ja maalähedase autoriga, teisalt äärmiselt kunstlik, stiliseeritud hoiak seal juures. Mingi kirjanikuks olemise programmilisus. Ta võtab plaani: teeb sellise luulekogu (eriviisil sündinud, 77 Galerii, mis sisaldab luulet maalikunstist) Põnevust märgatakse, kord võetakse nii, kord teisiti vastu. Kahtlemata mingi koha tollases luulepildis leiab. Tõsisem retseptsioon tuleb proosaga, hiljem tuleb draama mängu. Draamaraamatutest 93. aastal Kummitus kummutis. See on näidendikogu, seal on ka “Kuldrannake” sees. Põhiosaks saab proosa. Proosas ilmselt võiks mitut järku eristada, kindlasti tuleks seda vaadelda kahe suure järguna. Üks algab 70ndate alguses, kestab 80ndate keskpaigani, see, mis tuleb edasi Karu südamest alates, oleks uus järk. Baturin on selline autor, kelle tähendused selguvad ajapikku, võib öelda, et hilisem looming on suure tähenduse talle loonud. Kui ta oleks 85 kirjutamise lõpetanud, poleks Velsker meile Baturini piltigi näidanud. :) Proosa torkab silma 70ndatel, seal on ka midagi, mis annab aluse hilisemale loomingule. Võime öelda, et läbivalt Baturini loomingus looduse ja inimese suhe, mitte alati ühtmoodi. Läbivalt võib rääkida ka stiliseeritud keelest, eestikeelne looming, mis tugevalt uudiskeelsuse varjundiga, tugevuse aste võib periooditi vahelduda. Stiliseeritust väljapeetust tajub igalpool. Temaatika eriti looduse ja inimese suhte peegeldamine oli esimene asi, mis Baturini puhul tähelepanu äratas. Tulevad põlislaaned, kütid. Teema eksootilisus hakkab rolli mängima. Ta on teistmoodi, ei ole väga tüüpiline, samas selline teemavalik, mis 70ndate tendentsidega hästi sobib, juurde juurde tagasipöördumise ideoloogia. Pildist irduma päriselt ei jää. Aastal 73 ilmub Kuningaonni kuningas - taigaküti lugu. Hiljemalt see raamat avab Baturinliku ruumipoeetika. Igal autoril oma ruumipoeetika, Baturini puhul teadlik: võtab programmi, hiljem seda kommenteerinud programmilisust ja see on teatava isetehtud filosoofiaga seotud. See on nn avarilmade käsitlus. Avarilm - ruumiline väljendus, aga vaimsete otsingute ruumi ka. Konkreetselt avaldumise vormid, mis B huvitavad, on kolm: ta tahab kirjutada taigast, ta tahab kirjutada kõrbest ja merest. Tal on üsna varakult programm, et peab nendest kirjutama. Kõigest kohe ei jõua, aga hiljem jõuab küll kõige selle juurde. 70ndate loomingusse: võiks öelda, et võtab esialgu ainese elust endast, aga kasutab nihestatud esteetikat. Mingid kokkupuutepunktid areenile pürgiva modernistliku kirjutamisviisiga, aga vb vanema sümbolismi suurt haaret. Pretensioon seal ka sees. “Leiud kajast” 1977, sellele eelnes 3 proosatekstist koosnev “ Oaas ” lülitab selle uue romaani koosseisu. Selles kujutas ta kõrbeekspeditsiooni, peategelaseks geoloog , kes rabaservas leidmas olemise mõtet kokkukuulumises loodusega. Otsene loodusega seotud eetiline probleemistik. Kava kõrbesse juhtida suurjõgede veed , inimene kavatseb looduse olemisse sekkuda ja tekitab küsimusi loodusliku tasakaalu kohta. Loodusliku tasakaalu küsimus on üks tollaste B teoste põhiküsimusi.
Teine järk: suurteoste ajajärk. Pikalt kestnud. Kui pikk periood tänapäevani, siis mingid variatsiooni tulevad: esimene see, et 90ndatel ja 00ndate alguses aktiivsem. 2012 Lendav hollandlanna. Vahe on see, et ta viimasel ajal keskendunud oluliste raamatute kirjutamisele. 90ndatel on teoseid ridamisi ja palju rohkem ja erinevaid, seal on mingi oluliste suurteoste põhiliin, aga seal on ka muud: kirjutab näiteks kriminaalromaane, hoiatusulmet, Keskne asi algab Karu südamest, järgmine suurteos Karlik Nikas, lõvilakkade kammija. Planeeritud suurema haardega, seotusele mõeldes kõige lihtsam mõelda peategelase nimele : Nika , erinevad variatsioonid . Omaenda nimekujusid varieerib, mõnikord lihtsam väita, et autorilähedane peategelane: midagi iseendast tahab peategelasse sisse panna. Romaanidest nüüdseks mõni tuntum, mõni vähem. Kõige tuntum “Karu süda”. Äraspidiselt mängib kaasa mängufilm. Karu süda avarilmast. See on taiga kuju võtnud. Nika teeb rännakuid taigas ja iseenese sisemuses. Mängib rolli ka see, et nendel rännakutel ilmutab peategelase varikuju . Varikujude ja motiivide olemasolu kisub realistlikult rajalt ära. Võib öelda, et mingi isiklik põhi, taiga kogemused, aga kui müstilised nägemused, siis see on midagi teistmoodi. Seda teistmoodi olekut püütud siduda ladinaameerika maagilise realismi esteetikaga. Selles mõttes asjakohane, et kui maagiline realism kuidagi mitte ei upu maagiasse, aga balansseerib reaalsuse ja maagilise maailma piiril, siis B-l seda on. Raamatus annab kogu sündmustikule rütmi looduse rütm , aastaaegade vaheldumine. Määravad selle, kus ollakse, mida tehakse. Sellele romaanile andnud pealkirja, et karu on inimene, süda on oleva kese. Raamat oleva keskmest. Ambitsioon kirjutada kõige olulisemast. Baturinil väga hästi näha. Mida ja looduse suhe on tähtis, aga tähtis ka mina ja maine armastus. Armastuslugu on omal kohal ja armastuslood kipuvad olemas muudeski teostes. On lihtsalt oluline, aga ka B elufilosoofia seisukohast . Kultusteose sõna võiks Karu südant iseloomustada. Peab ettevaatlik olema, et see on ületarvitatud sõna. Tegemist ei ole tüüpilise menuromaaniga. See ei ole Kaugver , kes palju tiraaže teeb. Oluline see, et sellel raamatul näib olevat piiratud austajaskond. Võib mingitmoodi kultusest rääkida. Mõnede inimese jaoks kõige olulisem raamat. Kuidas teistega ?
Kartlikku Nikast pannakse tähele, retseptsioon vastuolulisem, ühemõttelisemalt jaatavat poolt kohtab kirjandusloos. Kahtlemata intrigeeriv teos ka see. Siin on rohkem autobiograafilist tagasivaatavust. See on endiselt mitterealistliku esteetikaga seotud. Epp Annus räägib korduvusprintsiibist, mis alati oluline. Räägib müütilisest maailmatatajust ja Kartliku Nikase raamatu korduvusprintsiip ja maailmataju kujutatud ringina. Nikas varasemas elus surnud lõvide ees. Sassis lõvilakk on maailma kurjuse kandja, Nikas on lõvilakkade kammija. Siin kasutab ka suuri alustekste, neid armastab ta mujalgi, piibellik kiht Nikases kindlasti tajutav.
Romaan, mis osutus menukaks või lennuka retseptsiooniga Kentaur 2003. Võiks olla filosoofiline ulmeproosa, kui ta normaalsele ulmekonvensioonile vastaks . See konventsioon on ülemängitud. Pigem targem rääkida filosoofilis -allegoorilis suurromaani staatusest. Peategelane on Nikyas, mees, kes on kentaur, kasvab üles kahe kultuuri piiril. Maailm ,kus ta üles kasvab islami ja kristliku kultuuri piiril. Võiks ka praeguses ajas intrigeeriv olla. Maailm ei ole geograafilisele kaardile kantav . Piir on seal, kus on kõrb, see on suur kõrberomaan. Kordub see, et peategelasel on varikujud. Stiililiselt tegemist konstrueeritud keeleuuendusega, teisalt loomuliku keeletunde sulamisega. Loomulikkuse ja kunstlikkuse pinge, mis seal stiilis seda põnevaks teeb. Kentaur räägib lühidalt kahest temaatilisest keskmest: nafta (või õli)romaan. Teiseks on see romaan külluslikust eluenergiast ja seksuaalsusest. Mehekeskne, seksistlik autor, aga seksism on teistmoodi kui Krossil. Naftaromaa- Nikyas kaevandab naftat. Nikyase puhul tegevus kasvab millekski suuremaks kui esiisade tegevus, loodusliku tasakaalu küsimus, asi võtab võimsa haarde: tegevus algab kõrbes, õpeb enam-vähem kõikjal.
Viimastes romaanides retseptsioon kõikuvam olnud. Sõnajalg kivis 2006 jookseb kahel tasandil. Olulisem Nikolas Batrian, kes on 4 allveelaevahävitaja komandör, õppepommidega tehakse õppehäire, tegu tuumapommiga, asi võtab drasstilied pöörded.
Lendav hollandlanna. - Ta on laevakirjutaja. Näeb viirastuslikku laeva, kus on naiskapten ja naiskond. Algab suur retk. Miks mitte tõdeda, et suure teose ja kangelaste vähesust B kompenseerib. Suure igatsus lööb kirjanduses ikka välja.
Proosat ilmub stabiilselt , märgata, et suurte romaanide osakaal kahaneb.
Ene Mihkelson s 1944. Mihkelsoni puhul võib selgemalt rääkida, et järjest paremini hakkavad lugejad teostest aru saama. Elava klassiku staatus on ilmselt olemas. Mihkelson sai suure elutöö preemia, mis võimalik EV-s saada. Pärit Viljandimaalt, suhted keerulisemad . Sündis 44 ja perekond sattus hullude aega pöördeliste sündmuste kätte, mis tähendab seda, et tema isa-ema olid metsavennad ja isa hukkus, ema tuli välja. EM on pidanud sõdima pidulike juttudega. Anti sugulaste kasvatada, siis sugulasi on igasuguseid ja oli neid, kes tema eest hoolitsesid, aga pidi minema internaatkooli ja sellest ta avalikult ei rääkinud. Keeruline aeg, eriti kui arvestada nõukoguaja internaat , kus rasked kasvatusprintsiibid, aga mingitmoodi Mihkelson selles keskkonnas läbi lõi. Lõpetab kooli ja tuleb õppima TÜ-sse eesti keelt ja kirjandust. 68 lõpetab. Raamatuid ei olnud kuskil näha, asus tööle 70-80ndatel kirjandusmuuseumis uurijana. Uurib ja arvustab kirjandust. Tegutseb kirjanduskriitikuna.
Mihkelson kriitikupsotsiooni end ei pane. 80ndatel uurija ametist loobus, tuleb kirjandusmuuseumist ja hakkab vabakutseliseks kuni tänapäevani. Omamoodi kangelastegu hakata vabakutseliseks ajal kui see hakkab väga muutuma. Pigem aeg, kus inimesed otsivad, mis tööd tegema hakata.
Kui võtame varasema otsa, siis järjestikku luulekogusid. Luuletajana alustab, pakub luulekogu käsirkirja juba 70ndate keskpaigas avaldamiseks. Esimene käsikiri ei lähe läbi. Debüüt viibib, selle läbimineku taga võib olla väikseid poliitilisi põhjusi. Pigem asi selles, et mis see täpselt on. Metsavendluse perekondlik taust midagi tähendab. Tuleb noor autor, kelle puhul võib öelda, et kirjutab hästi, aga mismoodi hästi? Ta ei asetu olemasolevasse traditsiooni.
Luulelooming: esimene järk 80ndate keskpaik 90ndate looming. Ja siis tuleb paus, kus tõenäoliselt kirjutab, aga viskab teed ka kõik ära. 2010 tuleb luulesse: Torn. Esimene järk: stiili iseloomustamisel võib öelda, et kuidagi seotud hetkemeeleoludega, aga päris peegeldus pole, midagi enamat. See võiks olla loogiline arutlus, loogilise arutluse käike on seal tekstides sees, aga see on kuidagi nihkes. Fragmentaarne, omapärase siirdetehnika abil mitmemõtteline. Varase luule puhul võiks öelda, et see mitmes mõttes enesekeskne luule, mis muutub raskesti ligipääsetavaks. See on enesekesksus maailmatajus, stiilis. Millest nooremapoolne Mihkelson kirjutab? Kirjutab mingitmoodi eksistentsi põhiküsimustest. Mis on elu mõte? Mis on aeg? Paigutab end keele kaudu: keelekeskne modernistlik luule, laiemas mõttes. Kitsaid konkreetseid eeskujusid ei leia, laias mõttes kontekst tuntav. Kontekst, mis tuleb 60-70ndatel. Rõhutatud ka, et miks mitte luuletõlgendamisel proosaautoreid silmas pidada, miks mitte ka psühhoanalüütilist tendentsi . Mihkelson eitab kõike, varjab kõike, aga loeb tarku raamatuid. Loeb vene formaliste, tunneb eriti 70-80ndatel huvi psühhoanalüüsi vastu. Keelde sattumine mis siin toimub. Keelest ei saa kuidagi mööda, keel kannab mälu, mälu oluline teema Mihkelsoni jaoks. Mihkelsoni luule kui psühhoanalüütiline isamaa luule. Paradoks, aga tabav paradoks. Isamaalisemaks ta läheb, varasemas otsas ei torka silma, aga kui tuleb muutus 80ndate-90ndatel, siis see tähendab, et nende eksistentsi põhiküsimuste kõrvale tuleb selgemalt ühiskondlik poliitiline temaatika. Tal hakkavad tulema viited ja tekstimängud suhtlused tekstitraditsiooniga. Mihkelsoni luule muutub kergemini ligipääsetavaks lugejale proosa kaudu. Kui ilmuvad esimesed proosaraamatud, siis selle kaudu hakkavad rahvusliku ajaloo ja mäluga seotud kihid paremini avanema. Mis puudutab avanemist, siis Hüüdja hääl 1993 dokumenteerib üleminekuaega. Värsked peegeldused jõuavad 90ndate algusest sinna raamatusse rohkem kui mujale. 90ndatel tuleb veel ühtteist, 2010 luulekogu Torn, mis seal muutunud? Lugeja seisukohast see, et see on lahtisem M luulekogu. Kui Mutti abistada ja öelda, kuidas ta võiks Mihkelsonist aru saada, siis lugeda Torni või Matsi põhja. Mihkelsoni luule poeetika: iseloomulikud asjad näha. Nt Mihkelsoni siirded : punkte ei pane, kolaki! kuskil murdekohad. Vabavärsi tüüp. Poliitiline kiht, mida arvustus hästi märkab, on tähtis, aga tulevastele Mihkelsoni uurijatele saab öelda, et on sügav isiklik kiht.
Proosa tuleb 80ndatel, Matsi põhi (& kuju keset väljakut) 1983. Tõlgendus hakkab lahknema kirjaniku ettekujutusest. Pealkirja krüptikaga on tegemist, nt hakkavad mingid kriitikud räägivad romaanist, mis räägivad meie olemuse põhjast. Matsi põhi on irooniline pealkiri, põhi on alt ära llöönud, põhja pole.
Ütleb, et kirjutab üht arhelugu. Sõdinud autobiografiseerivate tõlgenduste vastu. Tegemist modenistlike romaanidega. Andis insipiratsiooni Viivi Luigele “Seitsmenda rahukevade” kirjutamiseks. (Kuju keset väljakut). Ta distantseerub peategelasest. Sotsiaalse karikatuuri, kergelt karikatuurse varjundiga portree. Internaadimaailm ja kogu ühiskond on kuidagi mingi psüühilise jälje muljunud tegelase psüühikasse. Mis Mihkelsonist võinuks saada kui asjad oleks olnud teisiti? Tegelane hakkab Mihkelsoniga vaidlema. Korter tituleeriti Eesti esimeseks postmodernistlikuks romaaniks. See, mida tol hetkel postmodernismiks nimetatakse, on juba see. Pstmodernismiga seostamine tuli, et aastast 85 oldi avastatud sõna postmodernism.
Mihkelson on autor, kes jõuliseks läbi edasise loomingu
*aku sai tühjaks*
31.03
Madis Kõiv (1929-2014). Kõiv sündinud Tartus, aga suurema osa nooremast lapsepõlvest on ta elanud LE-s, võru keele kõneleja, kasutanud seda ka oma tekstides. Käis pikemalt koolis Valgas , perekond elas Valgas ja tuli Tartusse tagasi. Formaalselt lõpetas kooli Tartus. Õpis ülikoolis füüsikat, hiljem tuli Tallinna periood, töötas füüsikuna ja 60ndatel tuli Tartusse tagasi. Liikus kirjandusringkondades. Liikus Alliksaare ja Vahinguga. Keegi füüsik, isemõtleja on kirjanduse vastu huvi tundnud, aga õieti sel ajal kirjanikust Madis Kõivust midagi ei tea. 60ndatel kirjanduslikku loomingut alustab, tuleb hiljem päevavalgele. Tegemist avara vaimuga ja tegelasega, kes jõudis tegeleda mitmete asjadega: maalikunstiga, filosoofiaga. Analüütilise filosoofiaga tegeles palju, ka kirjanduslik käsitlus Merilaile. Võib öelda, et analüütiline filosoofia on filosoofilises mõttes tema põhiala. 2010 sai Tartu aukodanikuks, kirjanduses tuli ridamisi tunnustusi, eriti näidenditega seoses, ka proosas. Kõivust hakati ta eluajal palju kirjutama.
2008-2009 kirjutanud sellest kuidas teda püüti KGBsse värvata, see ei õnnestunud, aga see ilmselt psüühikale mõjus ja käitumist mõjutas. Annab mõista, siis hakkasid suured rännud. Rahutus pani rändama. KGB-sse katse haakub kuidagi ajaliselt juhtumiga Pamiiris (?) Käis rändamas kaugemal, Pamiri mäestikus tabas teda mingi haigus, sattus haiglasse ja Loomingu raamatukogu toimetaja oli see, kellega ta seal oli ja kes ta päästis. See jätab ka mingi olulise jälje tema loomingusse ja isiklikku ellu. Kõiv ei kipu kirjanikuks saama, aga muudkui kirjutab ja kirjutab, teksti hakkavad ilmuma seetõttu, et ta tegi mitmeid asju ühistöös ja siis võib arvata, et teised osapooled olid edevamad või kirjanikumad kirjanikud et nende eestvõttel jõuavad asjad trükki. Esimene näidend, mis trükki jõuab on Küüni täitmine. Priit Pedajas alustab koostööd Kõivuga ja see klapib hästi. Pedajas 90ndate algul hakkab leidma võtmeid ja lahendusi, mismoodi Kõivu tükke saab lavale tuua. Teatavaid küsimusi ja probleeme on, teised lavastajad ka, aga võib öelda, et põhimagistraali teatri variantide juures sõidab Pedajas sisse. Tekste kokku palju. Kirjanikuks olemine pole Kõivule eesmärk omaette, aga tasapisi harjus sellega. Leidus legende, et Kõiv ei rääkinud päris igaühega. Tegemist on näidenditega, mis pole realistlikud. Jaak Rähesoo ja Luule Epner põhjalikult käsitlenud draamaloomingut. Rähesoo ütleb, et võib jääda mulje, et Kõiv pudrutab: kõik on korrast ära, aga selles on mingi seesmine loogika ja jõud ja mingi irratsionaalne mõõde tekstidel sees. Enamasti näidendid, kus irratsionaalsus lõikub ratsionaalsusega. See sümbioos on sageli põnev. Miks draamalooming jõuliselt domineerib? Tundub, et ta on mingis mõttes eriti rõhutatud dialoogiline vaim. Dialoog teistega, iseendaga , erinevate keelte dialoog. Dialoogilsust võimalik tekstide puhul avada. Keelelises mõttes põnev autor, teada, et osa tekste kirjutas võru keeles, aga üldisemad, kirjakeelsemas osas võib erinevate keelekihtide põrkumist näha. Eriti see, mismoodi üheltpoolt väga kõnekeelne, teisalt väga filosoofiline autor, kuidas kõnekeelne ja filosoofiline kõnepruuk kokku saavad. Ta ise on öelnud ka seda, et koolis ei saanud aru, kuidas kirjandeid peab kirjutama. Ta võib ju üles kirjutada täpselt seda kuidas ta kõneleb. Olulised nii proosas kui draamas kohatunnetus, paikruum. Kõiv on rääkinud ja kohavaimust, mis tema tekstides ilmutab. Mingis mõttes võib väita, et koht on olulisem kui inimsuhted . Inimesed kogu aeg mängus, dialoog, suhtlemine , aga võib ka väita, et koht tingib rääkimisviise ja suunab neid. Otseselt tõrjunud psühholoogilist lähenemisviisi. Vahing on psühholoogiline: koostöö vili ongi filosoofi ja psühhiaatri vaatepunkt ja nende vaidlemine . Rõhutada ka seda, et kogu selle kõnelise ja filosoofilise põhikihi juures on Kõivu tekstides meelelised ja aistingulised. Elamuste maailm võiks olla alternatiiv psühholoogiasse kaevamisele, mitte see, mis alateadvusest välja hüppab, vaid see vahetu meelteelamus ja kogemus. Ilmselt alateadvusest hüppab välja, aga see on keerulisem, et kuidas see toimub. Meelteelamused hakkavad mingit Kõivu kujundisüsteemi välja joonistama. On mingid asjad, mis tekstides korduvad, meelteelamustega seotud, nt kordub tema tekstides ja maalides õhtune kollakas valgus, see on tal lapsepõlves olnud mingi hirmus elamus, kus päike hakkab loojuma, aga pole veel loojunud. Valgus annab mingi valguse ka loomingule. Rõhutada ka seda, et kui Kõiv ühendab erinevaid keelekihte ja näiliselt ühendamatuid kihte, siis on oluline see, et isiklik intiimne kogemus pidevas kogemuses üldise plaaniga ja sagedamisi filosoofilise maailmaga , mis sulavad kokku. Mingi saatuslikkuse vari on nendes tekstides, seda peab konkreetsetel juhtudel täpsemalt kirjeldama, aga mingi tunne, et midagi juhtub ja see on ettemääratud. Mingi ettemääratuse ja määramatuse probleem sees. Saatuslik määratus seostub ka hirmupainetega. Pained on ka tasakaalustatud tekstides, mingi leebe huumori kaudu sageli. Leebe huumor ja teatav õrn koomilisus, mis tekstides tuleb, annab teatava kergendustunde. Kriitika Mihkelsonle: Tekst Mihkelsoni puhul oleks pingul , või kuidagi painetest saadetud, et tekib tunne et võtta nõel ja lasta pehmeks see pall.
Kõiv ise on draamast-teatrist kirjutanud ja teatris palju käinud. KIrjutanud ka 93 “Küla teatri manifesti”. Taust tema loomingule. Kõivu puhul kõik tema tõlgendajad märkavad, et autor väga sageli ignoreerib lavastamisvõimalust. Ta kirjutab liiga pika teksti või seda pole füüsiliselt võimalik lavale panna. See tähendab seda, et kui lavastused tulevad, siis variandid on töötluslik. Kõiv lasi Pedajasel muutusi teha, või tegid koos ümber, et lavastusversioon oleks võimalik. Teine koostöö Sulev Keedusega (filmilavastaja). Draamatekstides tehniliselt teeb asjad võimatuks, aga tekitab küsimusi ka see, et lõhub lugu, see ei ole lineaarne lugu: mõnikord selge, mõnikord segane. Kui looga teatritükis probleeme, siis lavastajal suuremad probleemid. Rähesoo sidunud draama loomingut mitme taustaga: üks taust on film, räägib sellest, et Kõivu draamateostes avaldub tehnilisi võimalusi ignoreeriv filmilikkus: tagasivõtted ajas jne. Rähesoo seob Kõivu vanakreeka teatritraditsiooniga: traditsioonid ja konkreetsed asjad (kui räägime mingist suurest saatuslikkusest tekstides, siis võib olla tragöödiaid meenutav, antiiktraditsiooniga seotud tekste on Kõivul ka). Toimiks ka muusikaline printsiip. Väga võimsa mälestuse jäättis Peiarite õhtnäitus 1997, muusikaline rütm, Kõiv oli muusikaarmastaja. Rähesoo ja Epneri kirjelduste modifitseerimisel 3 sorti draamatekste: 1. suurvaimudele pühendatud näidendid, ühe alagrupi moodustavad filosoofinäidendid, aga mitte ainult filosoofid ; 2. pärimuslik grupp, kollektiivne pärimuslikkus, mis kandub suguvõsas edasi, võiksid kuuluda ka autobiograafilise taustaga näidendid; 3. teiste töödest tõukuvad uued tekstid. Kui grupid avalduvad, jääb mingeid näidendeid, mida hästi ei saa ühtegi gruppi panna, nt Castrozza, võib olla näitab rohkem kui hilisemad näidendid seost kirjandusliku traditsiooniga, võrreldud ka eksistentsialistliku draamaga ja mingid 60ndate II poole iseloomulikud taustad. Castrozza on tsirkuse direktor . 1999 Kui me Moonsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis keegi ei ostnud - komöödia? pärimus? Tuleb esile kolmas keel, see peaks olema kirderanniku murre. Kirjutab murret, mis ei ole tema kodukeel iial olnud. 1991 Kokkusaamine - 17. sajandil Hollandis saavad kokku 2 meest.
Koostööd olnud erievad.
Suuremad teosed 2004-2010.
Küüni täitmine (Hando Runneliga) 1978 ilmub pseudonüümiga Jaanus Andreus Nooremb. Oluline roll ka lavastajatel, kes hakkab lavastama, Tekst suuresti Kõivu oma, vahelaulud Runneli omad.
Castrozza 1991, tema esimene näidend, mis meieni jõudnud, esimene variant 60ndatel ja siis ta mingil hetkel otsustas, et teatriinimestele näitab seda. Väidetavalt läks algne käsikiri kaduma ja taastas selle.
Suurvaimude grupp:
1984 Faehlmann. Keskpäev. Õhtusevalgus (Vaino Vahinguga) - näidend, mis sündis nii, et Kõiv kõndis mööda tuba ja rääkis ja Vahing kirjutas üles.
Keskmängustrateegia - näidend 2 kultuuriloo tähtsast vennast: Paul ja Harald Keres . Põimuvad olulised teemad: sõjalõpusündmused, 44.aasta sündmused. Ajas, mida ta kujutab, on keskendumispunktid, aga Kõivu näidenditel oluline see, et kõik ajad võivad olla koos.
Filosoofipäev 1994 - Kujutab üht päeva Kanti elust. Teooria ja praktika suhe. 18. sajandi lõpus põimuvad suured sündmused Prantsusmaal, Pariisis. Kuidas ja kas üldse Kanti filosoofia mõjutab Prantsuse revolutsiooni ja edasisi sündmusi? Filosoofiline näidend, aga iseloomulik see, et kõrgfilosoofilisse pruuki tulevad argisus ja kõnekeelsus sisse, ka argised probleemid. Kanti mõtlemist segab naabri kukk, kirbud, lutikad jne. Argisus humoorika kergenduse lisab.
Pärimuslik pool:
Küüni täitmine 1978 - radikaalne draamatekst, isegi Kõivu kontekstis. Radikaalne selles mõttes, etl äbiv lugu peaaegu et puudub. Inimesed tõstavad heina ja heina ja see ongi näidend. Asju, mida teatris ei saa teha: heinu ei saa saali kühveldada, tegemist rühmatükiga, kus muusikaline printsiip hakkab toimima . Võib siduda ka absurdikirjandusega.
1997 Peiarite õhtunäitus - Soome raadios uudis, kuidas ühel pulmapeol pussitamine ja leidis, et võiks sellest uudisest kirjutada etenduse.
1987 Põud ja vihma. Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl ( Aivo Lõhmusega) - esimene täispikk kirjutaud LE keelne. Aines on võetud Kõivu perekonnaloost. Sajandialguse sündmuste jutustamine
1998 Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga - oli tädi olemas ja Kõivu isiklik kogemus olemas.
Tagasitulek isa juurde? - erimevad ajad saavad kokku. Ühe toa lugu.
2008 Lõputu kohvijoomine - ühe kohviku lugu, näidend Wernerist. Kõiv väga ilmekalt paneb ajad vaheliti, see, mis on püsiv, on ruum.
Proosa. ilukirjanduslikum ja mälestuslikum ots.
Endspiel, laskumine orgu 1988 - Vahinguga. Salongi lugu, salongi kukkumise lugu. Romaan, mida tasub lugeda ja kui mõelda proosa muutumisele, siis Endspiel võiks olla teos, mis seda ette ennustab. Kõivulikkus mõjutab rohkem kui nt Baturini “Karu süda”. Esimene romaan on “Aken” mis jääb 60-70ndate vahele ja mille puhul järjekordselt kirjanduslik taust paremini näha. Eksistentsialistlik taust, isegi tolle aja kirjandusele tüüpiline olukord: keegi eksleb võõras linnas. Linnaruumi teoseid sellest ajast ka, see ekslemine on pöörasem ja imelikum, jääb mulje, et peategelane tapab ühe mehe, kes teda jälitab, teda aetakse taga aga kuidas lood päriselt on ja mis tagamaad on, jääb lahtiseks. Mingi poliitiline tõlgendusvõimalus ja KGB kohtumiselamused mängivad rolli ja muu isiklik asi, lapsepõlvepained ka ilmselt. Hirmus valgus, hirmus aken, hirmus kinokuulutus. Üks võimsamaid ja pöörasemaid romaane, mis kirjutatud Päev 2004, nii pöörane raamat, et osa lugejaid loobub lugemisest , kes vapper ja selle läbi loeb, tasub end ära. Oluline pöörasusega kaasa minna. Mis eriti pöörane, on see, et tegemist suurejoonelise romaaniga, kus peaaegu et puuduks süžee. Midagi läbivat on, aga see, mis romaani läbiv süžee öeldakse esimesel leheküljel ära, saame teada, et on üks päev, päev enne katastroofi ja katastroof algab kell 19.00. Linn, kus ekseldakse, hävib. Võrreldakse Soodomoga. Tõlgendusi mitmeid. Ilukirjanduslikuma poole kummalisimaid avaldusi Keemiline pulm.- Raamat ühest majast. Koidu tänav 22 Tartus. Koidu tänav on oluline, Kõiv ise seal elanud. tegemist alustekstiga, autor on Johann Valentin Andreae. See, mis nagu ilmub 2002 on mitut moodi kummaline teos: kõigepealt kummaline see, et raamatukogust ei saa seda, sest seda on trükitud 11 eksemplari. Teos, mis Kõivuline isiklikult oluline aga kõhkles, kas see on kirjanduslikul oluline. Krüptiline autobiograafia. Sisaldaks just kui kirjanduslikku testamenti.
Mälestuslik pool:
Keemilises pulmas isiklikku kogemust, ei olnud kindel, kas Koidu 22 oli peidetud tapetud laip või mitte. Rohkem mälestuste moodi mälestused 6 köites 94-2010 ilmne, et see sari Studia Memoriae. - eesti memoriaalkirjanduses üks põnevamaid lahendusi. Isevärki mälestused: just mälu uuringud siis mis nagu vaidleks iseendaga ja tegelevad väga varase ajaga. Esimeses köites räägib mälestusi, mis on mäletamisi-mittemäletamise piiril. Tulevad sisse arutlevad , mitu akent majal oli. Lahendus pole tavaline. 6. osa lõpetab sarja, sest jõuab aastasse 1944, püüe põgeneda Eestist. Kõivu isa pääses läände ema jäi maha. 6. köites jutustaja hääl vakatab, hakkab jutustama Ants Kõiv, Kõivu vend. Hakkab kommenteerima, mis tegelikult oli. Siin on midagi, mida Kõiv rääkida ei taha, aga vist tahab ka kui Ants Kõivu lõigud sisse tulevad. Seda isa kaotust 44. aastal elab sügavalt läbi. Tagasitulek isa juurde elab seda üle. Kõiv keeldus isaga suhtlemast kui isa ühendust võttis.
2014 Koolipoisid ja füüsikud
Kas Kõiv on luuletanud? Luuletajarollist hoidub.
Doris Kareva ja Kõiv - postmodernismis saavad kokku.
Luule aastatel 1973-1985
60ndate lõpp 70ndate algus oli palju hargnevaid otsinguid, varasmeas ajas uusromantiline kirjutamisviis, uuema rahvalaulu esteetika, aga kui liikuda 70-80ndates siis võib-olla robustse kirjelduse järgi võiks öelda, et kui 60ndate lõpus võib tunduda, et modernistlik laad hakkab mängu valitsema, siis 70-80ndatel see nii ei tundu. Võime rääkida proosas-luules ka draamas traditsiooni tagasitulekus, luule puhul uusromantilise esteetika uut puhangut. Mingi esteetika, mis sümbolismi järgne, mis arbujate järgne. Arbujate aeg veel kestab, aga mingil htetkel luulet valitseb. Juurde tuleb alternatiive, jäävad 70ndate algusest edasi alles. Võib-olla kirjandusliku hierarhia muutus, et uuema rahvalaulu esteetika e lorilaul saab väärika koha. Runnel saab väärika osa kirjanduses. Runnelis liiga palju veiderdamist ja rahvalikkust. Jäävad alles modernstlikud alternatiivid. Ei saa öelda, et kirjanduses domineeriks. Seda mittedmonieerimist saab näidata vanemate autoritega või 60ndatel debüteerinud autorite puhul. Kui tulevad uued autorid esile, noored autorid, siis mitte alati, aga tihti alustavad nad traditsiooniliselt. Ei ole mingit maailma uppilöömise tunnet . Imelikud juhtumid, luuledebüütide seas nt Ene Mihkelson. Kui mõelda debüteerinud Karevale, siis saame aru, et on autorid, kes alustavad selgelt traditsiooni rüpes.
Luule aastate 1973-1985. Kui rääkida peavoolust, siis humanistliku uus tugevnemine seda märgib: vana hea klassikalise luule märkused. On põhjust rääkida varjatud vastupanuluulest, tekib undergroud loomingut. Näeme autorite puhul nt Luik, Runnel, kus püütakse balanseerida lubatu -keelatu piiril ja öelda midagi rahvuse ja inimolemise püsivuse kohta. Luule keel muutub staatilisemaks, klassikalisemaks, st korrapärase vormi tagasitulekut. Seal on lisatunnused, mis pilti hägustavad: 70-80ndatel klassikalist vormi palju, aga tuleb ette ridade murmist. Visuaalne pilt liigendatakse sellisel viisil, et jätab mulje vabavärsist, aga tuleks lähemalt vaadata, kas on päriselt ka vabavärss. Looduslähedus ja alternatiiv sellele: poolused joonistuvad rohkem välja: loodusluule esiletõus ja tagasi juurte juurde ideoloogia, teisalt juttu sellest, et Eesti linnastub, uuenenud linnakeskkond tekitab spetsiifilist kirjandust. Peegeldused jätavad alternatiivsema mulje, ühinevad peavooluga. Viivi Luigega seoses väikeste asjade poeetika, millest luuletatakse. Mingis mõttes võib öelda, et suur dimensioon tuleb kirjandusse tagasi, aga tuleb tagasi kavalalt, ambivalentselt. Suur ja väike on tihti kõrvuti ja väga klassikaline lähedus selle aja luules on see, et luuletatakse väga väikestest asjadest, millel on suured tagamaad. See väikese ja suure selline konstellatsioon on teistmoodi kui paistab Rummo 70ndate alguse luules. Rummo puhul võib aru saada, et kõik on väike ja proosaline. Hilisemad lahendused näitavad midagi muud. Need jooned peavoolu luules avalduvad, aga siin on alternatiive tõsisemaid ka ja need mingis mõttes peavoolu suurust ja tähtsust õõnestavad. Uuema rahvalaulu esteetikast: näeme mitte vaid sellega, vaid ka muudmoodi kuidas lauluteksti osakaal luules suureneb. Ei saa öelda, et laulutekste oleks rohkem, aga näeme, et need ilmuvad luulekogudes . Tuuakse luuleraamistusse. Võib arvata, et muusikaline programm viitab sellele. Absurd, iroonia päevakorral, Üdist alates laias laastus, aga ilmutab end mujal, Ehini sürrealism jne. Siis peab arvestama seda, et kui 60ndate lõpul põrandaaluse ja põranda peal kirjanduse erinevus vähenes, võib öelda, et kirjandus oli ühte moodi kui maha arvata poliitilised juhtumid, siis esteetiline erinevus hakkab suurenema ja peame arvestama sellega, et teatud kihistused, mis ei tule päevavalgele, seda hiljem. Peaasjalikult 80ndate lõpul, mis tähendab seda, et 80ndate lõpumuutuse efekt suureneb tagantjärgi avaldamistega. Võib öelda, et punkluuule algus 80ndate alguses Eestis. Ei näe, et see ametlikku luulet veel mõjutaks. Punk on spetsiifiline juhtum, aga kõige laiemas laastus võib öelda, et esteetiline suund tõmbab maha ka kõige uuema ropendamise. Liikvel autorid, kes tahaks värsivormis ropendada, aga eesti kirjandus ei saa seda lubada. Tsensuuri toel valitakse välja teatud luule.
Doris Kareva s 1958. Tuli kirjandusse väga kiiresti. Probleemid algasid hiljem, algasid ülikooli ajal kui ta puutus kokku mingil määral underground ringkondadega ja dissidentidega. Kui tahame võrrelda võrreldamatut, siis Kareva vs Kõiv kuidas nad sarnanevad? Teine küsitav paralleel on see, et ega kirjanikud ei kipu avalikult kuulutama, keda värvati KGB agendiks. Kõiv ja Kareva on mõemad esinenud ülestunnistusega kuidas neid püüti KGB agentideks värvata, mõlemal juhul see värbamine ei õnnestunud. Kareva puhul tähendas, et kuna ta polnud valmis kaasüliõpilaste seas nuhkima, kukkus ülikoolis välja, ta läks Tallinnasse tööle ja siis sai kaugõppes kraadi. Kareva läbi elu luuletaja olnud ja roll eriti tugev, aga on siis töötanud kultuuriajakirjanduses, Sirbis, üks pikem periood 92-2008 töötas Unescos peasekretärina Eestis ja seal liikus edasi Sirbi toimetusse, kirjandustoimetajaks. Kareva tütar on nüüdseks kirjanduses, teatris rohkem tuntud Maria Lee nime all. Avaldanud ka luulet. Figuur on võimas. Kareva luuletajaks olemise tähendused 70-80ndate jooksul selguvad. Kujueb varakult välja Kareva võimsus. Kareva puhul unustatakse ära, et ta on noor autor, hiljem on ta juba elav klassik. Mõjub ka see, et ta tõepoolest kujuneb 80ndate fenomeniks. Kogu maailm tiirleb Kareva ümber.
Esimese järgu määratalemisel vahet teha esikkogul ja sellel, mis teistes raamatutes: noor autor Kareva luulekogudes Päevapildid kuni Vari ja viivuni. Põlvkondlikud noodid , nooruslikkust püüab manifesteerida. Teisest kogust alates kaob ära. Hiljem nooruslikkust ei rõhuta, leidub iroonilist mängu. Võiks meenutada Üdilikku luuletehnikat, klassikalisele traditsioonile palju lähemal. Aga mingid kergelt iroonilised mängud. Algusest peale võib öelda, et tegemist on luuletajaga, kes austab ranget vormi ja algusest peale tegemist luuletajaga, kes räägib armastusest. Kareva fenomen seisneb selles, et teda peetakse armastusluuletajaks. 80ndate esimesel poolel, keskel muutub armastuseks hõlmavamaks tundeks, eluhoiakut määratlevaks tundeks ja eriti hõlmava tähenduse saab see luulekogus Vari ja viiv , mis Kareva I perioodi tippkogu. Oluline märgata et tegemist on suurte asjade luulega. Samalaadne paljunemine toimub nagu oli Alliksaare puhul. Paljunduse kasvamine: tuhandetest esimestes kogudes, paar kogu miljardid, miljonid jne. Haare oleks nagu suur ja kuidagi mitmuslik. Armastuse ülenemine on ka seotud, armastus kasvab suuremaks. Deklareerib, et armastus on midagi enamat kui tunne. Siduda Eesti taustadega: Under, Arbujad tulevad meelde, underlikkus ja arbujalikkus on ees, Underi armastusluule ja väljapeetud hoiak, mis avaldub, siis arbujad tulevad ka mängu. Välistaustade kaudu tulevad mängu erinevad jõud: mõeldes suurele luulele, Kareva on suure luule esindaja, siis Anna Ahmatova on taustaautor, keda Kareva on tõlkinud. Tõlkinud ka Emily Dickinsoni luulet, teistmoodi klassika: servapealsem, hämaram ja intiimsem avaldus, mis suubub müstilisse kirjandusse. Müstilist kirjandust kogunb juurde, kellega on Kareval kokkupuudet. Kareva loomingus kuidagimoodi poolused saavad kokku: põhihoiak suur ja klassikaline, aga olemas väiksus, intiimsus . Müstilise luule traditsiooniga annab Karevat siduda, võib rääkida mingitest religioossetest otsingutest 80ndatel. Selge, et 80ndate luules, või NL luules ei saa see religioosne kiht otse välja tulla. Suhteliselt peidetud. Kui öelda, et religioosne luule, siis see on liiga piirav. Kõrguses on midagi, mida aimame, aga me ei saa seda kätte. 80ndatest peale rõhutada, et on olemas teatav ilu kummardus: luule on midagi ilusat ja midagi sellist, mis suurt ilu peegeldab. Igihaljad väärtused nagu armastuse ilu on rõhutatud luules. Väärtused, mis 80ndate luules avalduvad, jäävad kehtima ka hiljem, ilmsed muutused 90ndate hakul. Väärtused on paigas, 90ndate alguseks muutub luulekeel liikuvamaks, dünaamilisem mäng tuleb sisse, nihe staatilise maailmapildiga. Keel hakkab liikuma, teine küsimus, mis luulekriitikas vilksatab 80ndatel, mille üle 90ndatel arutletakse, et selles luuletamise laadis on maneersust, tehniliselt väga täiuslik autor, kasutab mingis mõttes vana luule valmistoodangut selleks, et uut luulet luua, mis on loomulik sellise traditsioonilise ilmega luule puhul. Hinnangud kõiguvad seinast seina. Sõltub kogust, mingis mõttes ka teemavalikust, teemade ring ole Kareval teada, aga varieerub . Luule, mis ulatub universumisse, kui seda saadab unenäolisus, siis see võib anda põneva tulemuse. Koondkogu “ Deka ” 2008, viitab noorpõlveluuletusele, teisalt viidab nimetähtedele.
Mari Vallisoo 1950-2013. Oli traditsioonile väga lähedal seisev autor. Sündis Kallaste lähedal. Tuli Tartusse keskkooli. Lõpetas keskkooli, aga õppis Tallinna majandustehnikumis programmeerijaks. Elas pikka aega Tartus. Kallid koerad 1979 võib öelda, et Vallisoo põhitähendused saavad varakult valmis. Luulekogusid ilmub vähe. Postuumselt Viimäne vihim 2013. Olnud pidevuse luuletaja, järjekestvuse luuletaja. Järjekestvus võib erimoodi avalduda: kodukeskne, perekeskne luule. Kodu ja perekonna võib laiemaks, hõimukesksus või sugulussidemete läbipeegeldus. Iseloomulikud tegelased: emad, isad , esiemad, esiisad jne. On narratiivsust ja dialoogilisust väga palju, seda on teises ja kolmandas raamatus: Kõnelen sinuga kevadekuul ja rändlinnud kõrvaltoas. Ruumilised kordinaadid: kodu suletud ruumi kirjeldamine. Suletud ruumi tähendused võivad olla erinevad: vangla , või turvaline koduruum, mis algab köögist. Köögilaua ümber avaldab end luule, samas muutuvad oluliseks mingid piiriületused. Koduruumi võivad siseneda külalised, toimuvad väljamurded koduruumist. Kui müstik tajub kuskil, et seal on kõrgemad jõud, aga minu väeti võim sinna ei suudagi saada, seal on ületamatu piir, siis maagiline maailm näeks välja teistmoodi, on samamoodi mingid määratud jõud, teistmoodi maailm, aga see on kuskil siinsamas, tekib tunne, et oleks paralleelmaailm. Lühike luule, aga selles peegeldub mingi lugu. Alates sünnisõnade ja surmasõnumite raamatutest tuleb mänglevat iroonilist kergust. Tuleb õrn mäng, alates sellest raamatust hakkab avaldama kodaverekeelseid luuletusi. Kui kõige hilisemat loomingut vaadata, siis kodaverekeelses loomingus tuleb eriti hästi välja. 90-00ndate loomingus iseloomulik see, et kirjutab millestki konkreetsest, võib minna suuri haardeid võtma.
Autorid, kes traditsioonilise hoovusega hästi ühilduvad, hakkavad kinnitama ettekujutust, et tulevad uued autorid, kes kirjutavad vanamoodi. Vanamoodi kirjutamine võib olla mitmesugune, selguse huvides võttagi Vallisso ja Kareva. Üks pärimusele lähemale, teine literatuursem.
Peep Ilmet - Koos Varblasega ja Ilusaga vanem kihistus, Varblasega aktiivselt kirjanduses 60-70ndatel kui tehti Tartus, Tallinnas põrandaaluseid almanahhe. Ilmet alustas almanahhiautorina. Lähemal vallissoolikule kirjutamisviisile
Hannes Varblane - ei alustanud almanahhi autorina, mingi episood, mida dramaatiliselt esitanud : tal oli luuletusi ka sel ajal, aga sattus undergroundile näitama neid ja Varblane oli haavatud, sest ta luulet tehti maha. Hakkas avaldama hiljem 80-90ndatel tagantjärgi. Lähedal karevalikule kirjutamisstiilile.
Aado Lintrop
Lembit Kurvits - …. Tartus. 90ndatel käis kõva häälega raekoja platsil laulmas, siis nüüd on vaiksemaks jäänud. Temast on film tehtud.
Peeter Ilus - almanahhikirjanik. Eriti rõhutatult maneerlik autor. Kuidagi rõhutatult teadlik euroopalikust luulekultuurist. Kirjutanud palju laulusõnu, kõige kuulsam tekst “Raagus sõnad”. Sürrealismihõngulisi katsetusi. Keerulise elukäiguga autor. Oli seotud undergroundiga, debüteeris seal, abiellus Soome missiga, lahkus Eestist. Läks Ameerikasse. Pandi vangi majanduskuritegudega? Tegutseb edasi, annab välja raamatuid ja annab oma raamatuid välja, andnud ka heliplaadi.
Rein Raud - oluline figuur Eesti kultuuris. Alustab luuletajana, maneerliku, euroopaliku luuletajana. Temast saab õigevarsti Jaapani ja idakultuuride kirjanduste asjatundja. Saab noorelt Helsingi ülikooli professor. Teened mitmekülgsed. Proosatekstid silmapaistvad. Ka tõlkinud.
Mängulisemat laadi kirjanikud:
Jaak Jõerüüt - üks esimesi eesti hipisid 60ndatel. Kohtus karvastes ringkondades Viivi Luigega. Partei sekretär. Temast saab hiljem diplomaat. 70ndate luules paistab slma üdiliku linnaluule laiendusega. Kui Üdi teisikuid mõelda, siis Jõerüüt sobiks siia pilti. Tal oli luuletamises pikk paus ka diplomaadiks olekuaegadel. Järjepidevust järkub.
Villu Kangur - Koos Trulliga laulutekstide autoriks . Kangur eriti, “Eesti pastoraal ”
Ilmar Trull - debüteerib 80ndatel, võetakse teda humoristliku ja äraspidise autorina, tundub, et teistpidisus on leidnud väljuni lasteluules.
Peeter Volkonski - kirjanduses osalus väike, lasteluulet temalgi.
Ott Arder - Viidingu kaasvõitleja 70-80ndatel oli, mingi mõtteline järjepidevus laulutekstiautorina. Kui Ruja muudab stiili poppRujaks, tuleb mängu Ott Arder. Hea koostöö lasteluule vallas.
Debüütraamatuteni jõudmine. Tugeva modernismikogemusega luuletajad. Ei saa ühegi puhul öelda, et läheks vastuollu traditsiooniga.
Katrin Väli - kõige keerulisema keele autor. Modernistlikus ilmne. Kirjaniku perekonnast.
Andres Langemets - uurinud keelt. Loomingu peatoimetaja keerulistel aegadel . Üleminekutoimetaja. Tema luules 2 puhangut: üks 70-80ndatel, see on modernistlikum, tuleb paus ja siis hakkab vanemas eas uuesti luulekogusid avaldama. Uuemad traditsioonilisemale luulele lähemal.
Jüri Talvet - armastab traditsiooni
Kümnendi keskpaigast kümnendi keskpaigani. Kirjandusliku mõtteni 86-95. Tagumine piir on tinglik. Võib siia-sinna liigutada. Mingi loogika aimdub. Üldkultuuriline, pildiline sissejuhatus. Algab märg ideoloogiliste märkidena Leonhard Lapin - Suprematism ja sotsialism - sarjast Märkide konversatsioon 1989. Hakkavad kukkuma ära moraalsed tabud: Marko Mäetamm IN & OUT 1997. 80-90ndate loomingus näeme mingite vanade nähtuste uuskasutust palju. Need võivad radikaalsed nähtused. Seal on postmodernistlik vaim. Teeme nii nagu eesti esimesed futuristid. Teeme poppkunsti, aga nii nagu 60ndatel. Neopopp Marko Mäetamme puhul. Iseloomulik see, et kunst hakkab pildiraamist väljuma. NEed katsed olid ka 60ndatel. Pöördumatum protsess.
87 eeltsensuur toimis, nõrgendatud kujul.
1985 Mihhail Gorbatšov NLKP KK peasekretäriks. - parteiline koht, sisuliselt NL süsteemis tähendab, et temal on kõige suurem võim. Samas põhjust rääkida stagnatsiooniajast. Murdumatu nõukogude liit kestab.
1986 perestroikapoliitika algus - Gorbatšovi sattumine võimu etteotsa midagi hakkab muutma. Vallandab uusi algusi kohalikul tasandil.
1988 laulva revolutsiooni algus - ei ole kõige alguseks, oli eelsündmusi, pigem väita, et muutuste kõrghetk aastas 88. Sinimustvalged lipud välja toodud. Laulame end vabaks. Senine süsteem laguneb. Rahvuslik kokkukuulumine. 90ndate algus ühiskonna pildi mõttes killustatum.
1990 Glavlit likvideeritakse - kirjanduses väga oluline. Kui Glavlit likvideeritud, on käes situatsioon “anna medal kui tahad ”. Jõuab kätte natuke varem, 88 tsensuuriamet olemas, nõrk, 89 olemas formaalselt, aga ei suuda enam midagi teha. Raamatud, mis 89 ilmunud, suhteliselt tänapäevastest tingimustes. Järelvalvesüsteemid kujundatakse muudmoodi, eeltsensuuri pole, muutus põhimõtteline. 30ndate keskpaigas on nii ja naa eeltsensuuriga. Enne seda tsaariaegne, veneaegne,
1991 Eesti Vabariik
1992 Eesti kroon - sümboli väärtusega.
1992 Lennart Meri Eesti Vabariigi presidendiks -
1992 Eesti esimene internetiühendus välismaailmaga - tundub pusimine, mõni aasta hijem tähendab see väga palju. Algab internetiajastu. Üleminekuajast rääkides, siis internetiajastut veel pole, mobiiltelefonid on kandekotisuurused ja kõige rikkamatel. Kommunikatsioonisüsteem toimib laias laastus vanamoodi ja see kui uued tehnilised lahendused tulevad, see hakkab olukorda muutma hiljem.
1992 Eesti Kirjanduse Selts - taastatakse
1994 Eesti kultuurkapital - taastatakse. Käivitumine põhimõttelise tähtsusega. Kogu pöörane sündmusteahel tähendab, et majanduslik olukord muutub kiiresti halvemaks. Üldine tendents on see, et rahva ostujõud kahaneb, raamatuid hakatakse vähem ostma, raamatud ilmuvad üleminekuajal tihti imelikul paberil ja trükitehnilises vormistuses. Ja see on pöörase inflatsiooni aeg. Kirjanike jaoks asi keeruline: toetavad struktuurid on ära kadunud, katkestused tulevad auhindamise süsteemis. Kirjanik NL ühiskonnas teenis päris hästi, 90ndate alguses avastavad, et nad ei teenigi midagi. Kui Kultuurkapital käivitub, tähendab seda, et osad kirjanikud saavad majandusliku stabiilsuse.
1995 Võru instituut - märk sellest, et lokaalsed liikumised tugevnevad. Tugevalt võru liikumine, mille alguspunkt on Tartus 80ndate lõpul, mis annab kirjandusliku väljundi. Tuleb võrukeelne kirjandus, toetavad paralleelnähtused mulgi ja mujalt suundadelt. Kese võru liikumisse koondunud. Hakkab mingisuguse rahvusliku identiteedi kadunmine, ümber mängimine. Kui 80ndate lõpukultuuris on tunne, et rahvusühtsus, mida 30ndatel püüti saavutada, see nagu oleks hetkeks olemas. Pärast seda hakkab killustumine. 90ndatel liikumine kahes erinevas suunas: üheltpoolt see, et maailm avaneb , riigipiirid lahti, nendest saab üle ja see rahvusvaheline dimensioon, mis tuleb ja tunne, et Eesti hakkaks ära lahustama üleilmsuses ja teisalt võib seda ümber mõtestada nii, et identiteet jääb alles, aga rõhutatult lokaliseerub.
Teine kirjeldusvõimalus oleks:
võimalik rääkida rühmituste ajaloost kirjandusloos ja teisalt võimalik jälgida kirjandusega seotud väljaandeid ja mõelda selle üle ja kuidas need mõjutavad. Rühmituste kaudu kirjeldamine on varasemast tuttav
Suuralgus:
1987-1990 Wellesto - üks esileküündivamaid rühmitusi, sellesmõttes, et seal oli palju nimekaid kirjanikke ja erinevaid kirjanikke. See lõppkokkuvõttes andis ka heterogeense pildi: Wellestol ühisväljaanded nagu pärisrühmitus, aga seal esteetilist ühtsust ei teki. Võime rääkida arbujalikust või siurulikust rühmitusest, aga seda pole siin olemas. Wellesto rajamise algimpulss oli algselt idee teha midagi teisiti. See teisitiformeerumise rõõm väljaspool kirjanike liidu formaalseid raame see midagi käivitas.
NAK, Vile ,
Abi- Piirissaare Dalinstilik Kõõl
1988-1991 Hirohall - Väiksem rühmitus Tartus, lühike eelajalugu, taustal Tartu NAK. 80ndatel tekkinud luuleklubid. Nt Vile klubi Tartus. Kui Ehlvest ja Kivisildik Tartusse jõudnud, formeerivad organisatsioone, üks uhkemaid Abi-Piirissaare Dalinistlik Kõõl.
Kauksi Ülle, Sven Kivisildik, Valeria Ränik, Karl Martin Sinijärv, Jüri Ehlvest - kohtuvad Tartus. Täiendavad üksteist, organisatsiooni tasandil täiendamise mäng. Nimelt aasta hiljem rajatakse Tartus
1989-2000 Eesti Kostabi -$ elts - muutub Hiro allorganisatsiooniks, kus uuele radikaalsele kultuurile katust pakkuma. Mitte vaid kirjandusühendus, vaid nooremaid kultuuritegelasi ühendav selts. Kahtlemata provokatiivse nimega ja kasutatakse Kostabi nime - see on Eesti päritolu USA maalikunstniku nimi mängu (Mark Kostabi) kes on leidnud ka mooduseid kuidas kunsti ja rahatemist ühendada. Rahapoeesia mäng kuulub asja juurde, aga ei ole peamine. See on uus ja huvitav maailm ja hakatakse selles toimima. Hirohall avaldab kuulutusi lehes, et pakuvad luuletamisteenust, hinnakiri selline ja selline. Pühendus- ja leinaluuletused. Kostabi Selts hakakb muutuma kirjastuslikuks ettevõtteks. Ja hiljem muutubki kirjastuseks. Hirohall laguneb, sest kõik lähevad erisuunas. Kauksi Ülle eestvõttel kirjastusena toimib sajandivahetuseni. Kostabi seltsi raames hakatakse kuulutama etnofuturismi eesti kirjanduses. See on huvitav juhtum, sest kui 89 sõna käibele lastakse, leiutajaks Sinijärv, siis nad ise ei tea, mida nad sellega mõtlevad, sõnamoodustis, millele luuakse sisu. Sõna ajastukohane: etno pool rõhutatud ja seosed tulevikuga. Kuidas etno ja tulevik kokku saavad: mingismõttes lepitamatu vastuolu, see ei kõla arukalt : ei saa päris kokku kuuluda, aga kui sõnas kokku saanud ja autorid rühmituses kokku saanud, siis need tähendused tulevad. 80-90ndate vahetusel liitsõnas tagumine osa rohkem rõhutatud, mingi avangardne esteetika, eriti Kivisildniku ja Ehlvesti kuulutused. Kuskil 93-93.aasta paiku hakkab aktiivselt mõistega ümber käima Kauksi Ülle., tutvustatakse ka soome-ugri keeleteadlaste konverentsil . SU liikumisel hakkab etnofuturism levima. Ka Soome kirjanduskäsitlustes võib sujuvalt ette tulla. Mingis selle sajandi defineerimised räägivad etnofuturimist nii, et tegemist väikerahvaste kultuuride ellujäämise õpetusega. Sellel põhimõttel, et üheltpoolt on pärimuskultuur, teisalt tulevikumärkidega ühendumine. Olulist rolli mängivad ka uued väljaanded, eriti sel ajal Vikerkaar, mis 86 ilmuma nii nagu praegu Värske Rõhk - kirjanduslik noorteajakiri. Siis tulevad tollal noored tegelased toimetusse. Mart Väljataga peatoimetajaks. Vikerkaare tähendus kümnendi vahetusel meie seisukohalt eriline, et Vikerkaar kirjanduse fenomen tuleb jutuks, all mõeldakse mitut asja korraga: küsimus selles, et hakkab tekkima autoreid, kes eelistatult avaldavad end Vikerkaares. Nt Sauter ja Ehlvest autorid, kes võivad mujal ajakirjanduses vilksatada, põhine fenomen on Vikerkaare kaudu. Skandaalid saadavad seda kõike. Tagantjärgi arutluses võib tunduda, et eriti ettekujutus vikerkaarelikus proosast kujuneb rohkem välja. Luuletajad avaldavad end mitmel pool, tõrkeid vähem. Proosas märgatavam esseistikas ja kriitikas. Üheltpoolt tajutakse Vikerkaart moodse teooria ajakirja. Teisalt targad kriitikud, teisalt hakatakse roppuste tulemisega kirjandusse Vikerkaart, nähakse selles erilist fenomeni.
1989 Akadeemia - ilukirjandust ilmub vähe, rohkem teaduslikku kirjandust.
1990 ja 1995 Vagabund - Annab välja Joel Sang vanas eas undergroundi vaimus, majanduslikult ei kanna välja. 95 tuleb erinumber kui Viiding sureb, Viidingu erinumber.
1991-1993 Kostabi - Tartus antakse välja. Kahtlemata peaks seostuma Kostabi Seltsiga, ei ole seltsi väljaanne, vaid Tartu linna väljaanne. Ilmub igasuguseid kahtlaseid asju. Radikaalsuse ääred saadakse sellistes väljaannetes.
Kirjanduse põhijooni 1986-1995
paljusus - kõige olulisem. Võrreldes 70 ja 90ndate alguses, siis silma torkab see, et eesti kirjandus kaotab senise monoliidse ühtsuse: tsensuuritõkked kaovad = uued võimalused. Juhtub, et hakkab uusi autoreid ja raamatunimesdi tulema ja tiraažid langevad. Raamatuid palju, aga väiksemad tiraažid, vähem majanduslikku mõtet kirjastustegevusel. Keegi ei tajunud, mis suunas kirjandus üldse liigub või kuidas kirjeldada. Targad lisandused, üldistused hakkavad tulema natuke hiljem.
dünaamika - torkab igatpidi silma. Kõik muutub liikuvaks: kirjanduselu elavamaks, ehkki seal on ka lainetusi, 90ndatel majanduslikel põhjustel tegevus vaibub. Kirjanduslik keel muutub dünaamilisemaks: võimalusi juurde.
erinevad keelekihid, võõrad keeled - keel ühendub - dünaamika. Võõraste keelte sissetung : inglise keel või soome keel, lõigud või tekstid kirjandusse. Iseloomulik ka see, et keelekihid lähevad tihti segi. Segunemine võiks märkida sellise kultuuri situatsiooni kohta nagu postmodernism.
massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga - varem võime mingeid märke näha, et tulevad laulutekstid kirjandusse jne. Aga see on niisugune hiiliv muutus, mis toimub, nüüd paisatakse kultuur segiläbi ja mingil moel väärtused on mängima pandud või peapeale keeratud.
intertekstuaalsus / metalisus / kontseptuaalsus - sõnad, mis võiksid iseloomustada rohkem sellist modernismist lähtuvad kirjandusharu, aga kui mõelda, siis mõisted töötavad eritekstide puhul. Tekstid hakkavad põimuma: tüüpiline parafraseerimine ja alustekstidega mängimine. Tsüklite moodustamine, või kontseptuaalse eesmärgi püstiajamine.
Kollektiivsete väärtuste relativiseerimine - Kui selline mäng käib, siis tähendab väärtuste maailmas mingite väärtuste küsimärgistamist. Rahvuskultuuri põhiväärtused on nagu mängu pandud. Uus muutuv kirjandus nagu teeks mingit muud asja võrreldes sellega mis toimub poliitikas ja ühiskonnas. Osalt tähendab ka seda, et kirjandus jäetakse kuidagi vanemate generatsioonide poolt hooletusse. Vanemad ja targemad inimesed saavad aru, et on vaja eesti asja ajada, lähevad poliitikasse, ajakiri Looming muutub poliitiliseks. Tulevad noored, vaatavad , et kirjandust ei tee keegi, hakkavad ise tegema. Tühjale platsile tegemine, selline asi, mida vb kohe peavoolu kultuur ei märka, on mingid tähtsamad asjad. Peavoolukultuur ei saa aru, mis toimub, seda näha sellest, et skandaalid tulevad hilinemisega.
fragmentariseerumine ja žanriline avatus - torkab silma vahetult 70-80ndate traditsioonilähedasema vormi taustal: vorm hägustub.
iroonia - võtaks totaalsed tuurid eriti 80-90ndatel. Totaalne irooniline mäng iseloomulik.
keelekeskse modernismi esiletõus - hakkab teisenema
realismi ja uusromantika taandumine - taanduvad foonile.
Hasso Krull (s 1964).
1986 Mustavalge (Max Harnoon) - Esimene luulekogu, Harnooni nime all avaldatud teos rohkem kui teised raamatud kirjandusliku traditsooniga seotud, sümbolistliku traditsiooniga. Mis võib kahtlusi tekitada on see, et mingid esteetilised märgid ülevõimendatud ja peen irooniline mäng hakkab tühistama iseend. Krull on ise kommenteerinud kaht esimest kogu (talle teine ei meeldi), öelnud varase otsa kohta, et tema hea koolivend Rein Raud selgitas, et kirjandus peab olema kirjanduslik ja austama traditsioone, hiljem sai aru, et Raud rääkis valesti ja tuleb kirjutada teisiti. Teisitkirjutamises 2 järku, varaste teostega 3 järku: muutused algavad tugevalt radikaalsed 93. aastal avaldatud “ Luuletustes ”. 90ndate lõpuni läheb eriti radikaalne periood välja, aga siis uuel sajandil muutub veel.
1993 Luuletused
1987-1991
1996 Trepp - hakkavad ilmuma tekstid, mida ei saa raamatuks teha. Intertekstuaalsus. Lingitud tekst, Trepil adutav struktuur, aga ei saa üht kindlat järjekorda moodustada. Kui internetivõimalused tulevad, siis Eestis 95 ja 96 tulevad ja siis hakkab internetifenomen meeli erutama, siis levivad arusaamad, et selline ongi tulevikukirjandus, et lingime kõiki ja kõike. Hiljem saadi aru, et see pole tulevik.
Uuel sajandil toimuks nagu taaslähenemise traditsiooniga. Kui see oli varem sümbolistlik kultuur, siis nüüd on see pigem pärimuskultuur, mille vastu Krull hakkab huvi tundma.
2004 Meeter ja Demeeter - Eepos . Folkloori kasutab, aga ei kasuta Eesti pärimust, nt indiaani pärimust. Ei saa öelad, et folkloorne huvi ja rõhutatud traditsioonilisus kõigis luulekogudes avalduks. Seal on mingisugune õõnestav või avangardile viitav jõud mängus. Kokkupuutepinnad tulevad uuel ja paremal viisil välja.
2009 Neli korda neli - pealtnäha kas just päris normaalsed, aga peaaegu traditsiooni sobituvad luulekogud (Veel ju vist ka) iseloomulik, et Krull võtab luuletamist kui projektitööd. Ta luuletamine on projekt. Neli korda neli väljamõõdetud luulekogu.
2012 Veel ju vist - võtab kolm näiliselt tähenduseta sõna ja sellest kirjutab luulekogu. Võtame üksiku teksti kui kontekst ei tea, siis meeleoluüldistus.
2014 Pesamuna (Pesa / Muna) - Kaksikraamat. Valitud teoste raamatud. Üks köide esseistikast, teine luuleköide. Esseistlik pool oluline, sest 80ndate lõpul pööret hakatakse tajuma, siis Krulli tõlgenduslikud tekstid mängivad suurt rolli, teda tajutakse alguses tõlgendajana. Krull hakkab tutvustama eriti poststrukturalistlike autoreid, eriti prantsuse keelest vahendatud autoreid.
2014 Kui kivid olid veel pehmed - ei ole eepos, aga mahult võiks olla eepos. Rohkem Eesti pärimusega tegemist.
Kui luule ilmus (vt Elu) siis tal ei ole konteksti. Rummo 70 algus või Ehini sürrealism, siis on parem kontekst olemas, aga Krulli luules pole konteksti. Mittearusaamine võib olla ka selles, et me ei saa aru, kes räägib. Subjekti lahustumine tekstis on eriti iseloomulik. Krulli radikaalsete ettevõtmiste juures peaks märkama seda, et ta teeb kogu aeg midagi teisiti, eriti 90ndate puhul. See oleks pidev teisititegemine, järjekordne eneseeituste ahel.
Kui mõelda luulele ja kus revolutsiooniline tuumik on, siis see moodustub enam-vähem Krullist ja (:)Kivisildnikust, tajutakse, et see on teistmoodi kirjandus.
(:) Kivisildnik (Sven Kivisildnik s 1964). Krulli lõbusam versioon? Mingis osas sarnasus või geniaalsus silma, 90ndate alguses. Hakkab tegutsema Tartus, Hirohalli rühmas. Aastal 90 annab välja esikraamatu
1989 (1990) Märg Viktor - luulekasseti paroodia, mitmes keeles. Kontseptuaalsusel on selge ja samas kummaline loogika: võtab Marie Underi luuletsükli ja hakkab seda ümber kirjutama, saab Märja Viktori. Tuntakse provokaatorina tundma, sihilikult provokatsiooniline pool olemas. Aga kui vaadata eriti 90ndate põhituuma loomingus, siis on massiivseid tekstikorpusi, mis nagu tüüpiliselt metoodilise luuletegevuse tulemus.
1996 (1990) Eesti Nõukogude Kirjanike Liit . 1981. aasta seisuga, olulist - olulisel kohal tekstide töötlemine. prokovatsioonilised taotlused võivad ka põnevalt kokku saada, tuntuim "Eesti nõukogude kirjanike liit" Vikerkaarde pakutud avaldamiseks, aga see ei ilmu. Aga internet hakkab tööle, see riputatakse võrku. Suurejoonelisim kirjandusskandaal. Üheltpoolt skandaal selge, aga arenemisloogika on veider. Ta on võtnud 81. aasta siesuga nimekirja ja hakanud kommentaare juurde kirjutama. See ei pruugi asjaosalistele meeldida, aga 2 kirjanikku, Runnel ja Lõhmus väljendavad mittemeeldimist sellega, et kaebavad politseile, et neid on solvatud. Konfiskeerivad lauaarvuti, uurivad seda ja selge, et tekstist lahti ei saada. Selle teksti juhtum on katsekivi uues tekkivas kommunikatsioonisüsteemis, et kuidas tsenseerida internetti. Riiklikul tasemel tuleb midagi täiesti kinni panna.
1996 Nagu härjale punane kärbseseen - kokkuvõte 80-90ndate Kivisildnikust. Peaaegu kõik muu on sees peale nõukogude loo. Pärast skandaali ja pärast seda raamatut tuleb väike paus tema loomingusse. Vaibumine hetkeks küll. Uus tõus alates:
2003 Päike, mida sa õhtul teed - luulekogust alates räägitakse sellest, et KS kirjutab nagu peaaegu normaalne kirjanik. Mingi traditsiooniline lähenemine ja lepituse leidmine võiks olla küll, aga avangardism jääb ja provokatiivsus ka. KS teeb 90ndatel katse Kirjanikke Liitu astuda sest ta on halb kirjanik. Aga ta teeb uue katse, ja siis ta pääseb.
2003 Rahvuseepos Kalevipoeg e Armastus
2007 Sumo - Sai luule aasta auhinna. Märk, et tõepoolest oleme KS olemasoluga leppinud. Luulevormis leppimist lihtsam leida.
2014 Tunnete sümfoonia e Kerjused liftides - parafraas “Kerjused treppidel ”. Näeme naljategemist ja teistpidi seda, et haarab võõraid tekste õhust, tugevalt mängib eesti kirjandustraditsooniga.
Olemas ka see, et KS-ile valmis disainitud koht selles trdaitsioonis. Võtame kui õukonna narri, kellele lubatud rohkem kui teistele.
Kalevipoeg (KS) aeg kus rahvusidentiteedi ümbermõtestamine, siis loomulik, et peaaegu silmapaistval kirjanikul on oma Kalevipoeg. Muutub hiljem igapäevaseks praktikaks.
Elo Viiding - J. Viidingu tütar. Jõuline käekiri. Kalevipoeg (KS) aeg kus rahvusidentiteedi ümbermõtestamine, siis loomulik, et peaaegu silmapaistval kirjanikul on oma Kalevipoeg. Muutub hiljem igapäevaseks praktikaks.
Võiks rääkida kas ellest, kuidas arusaam traditsioonilisest naiste kirjutatud luulest muutub.
Karl Martin Sinijärv - Tuli noore geeniusena 80ndate lõpul Hirohalli rühmitusse. Etnofuturismi juttu ei räägi. Kriitika heatahtlikkus jäi 80-90ndatesse.
Jaan Malin tuleb 80ndate lõpul, Laabani asjatundja. Mingi uue hingamise leidnud pärast seda kui ta hakanud häälutusi.
Elo Viiding - J. Viidingu tütar. Jõuline käekiri. korralik naine luuletajana on Under või Kareva, aga siin tuleks nagu midagi muud. Nt
Triin Soomets - ühelpoolt seosed feminismiga, aga teisiti ka raskesti kirjeldatav, aga siiski hiiliv agressiivne toon.
Kirsti Oidekivi - Harva esinev autor.
Piret Bristol - Luuletaja alustab 90ndatel alguses, raskuspunkt proosa suunas kaldu.
Nende autorite puhul see, et modernistliku kirjanduse pinnas ja sealt tuleb erinevaid asju.
Andres Allan - "Öötrükid" esinduslikum kogu
Jim Ollinovski - Aeroplaan esimesest pilgust. Palju erinevaid tekste lühikese eluaja jooksul, eksperimenteeriv modenistlikkus.
Toomas Raudam. autor,kes jääb kahe laine vahele: kui ranges ajalises oleks olnud pigem Mutti ja Raudami kõrvu vaatlema. Ta tuleb lühemate proosajuttudega 80ndate algupoolel. Raudami mitmekülgne anne siiski 80-90ndatel. 1992 Tarzani seiklused Tallinnas. Üks paremaid raamatuid, mis ta teinud on. Järjekordne 68. aasta lugu. Lugu ka filmi tegemisest, filmi romaan ja lugu, kus õiesti kaks erinevat teksti kokku saavad. Tarzan on siin täiesti jõuliselt sisse tunginud. Kaks tasandit: džungel ja Tallinn jne. Tegelane Jaan Valgemölder on peaaegu esimene kuulus Tarzani rolli mängija. Hakkavad erinevad lood põimuma. Iseloomulik just 90ndate alguse proosamuutustele, mis tulevad. Just see, et võetakse mingi taustatekstid, üks tungib teise, lähevad segi.
32