MERLE KARUSOO Ta on koostanud dokumentaal materjalil põhinevaid lavatekste, avaldanud teatri- ja ühiskonnateemalisi artikleid ning algatanud 1980. aastate lõpus Eesti elulugude kogumise. Karusoo oli üks esimesi, kes nõukogude reziimiaja lõpupoole pöördus vabatruppide poole. Hetkel Eesti Draamateatris töötav Karusoo on varem lavastajana tööl olnud Draamateatris (197678), Eesti Riiklikus Noorsooteatris (197883); 199899 oli ta Eesti Draamateatri juht. Karusoo teatridramaturgia lähtub arusaamast, et just teatri kaudu ja vahenditega saab vaadelda ja analüüsida ühiskonda ning selle probleeme. Vaieldamatult ühe Eesti kõige jõulisema teatrikeele ja mõtlemisega lavastajana esindab ta pea ainukesena kohalikku sotsiaaluurimusliku teatri suunda. Karusoo teatrit võiks iseloomustada kui detailitäpset, lakoonilist ja vaatajat süviti puudutavat. Karusoo on lavastanud vaid üksikuid teiste autorite näidendeid. Enamasti koos
ei kaitse ingel teda, vaid kultuur! Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna. Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur." - Juhan Viiding Kirjaniku Andrus Kiviräha ja lavastaja Merle Karusoo koostööl sündis Eesti Draamateatris lavastus ,,Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...", mis räägib loo, kuidas kultuuriasutus Tallinna müüride vahele sajand tagasi ehitati. Autor lisas talle omasel moel maja valmimise loole mitmeid tahke juurde ja välja tuli ei midagi muud, kui puhas komöödia. Näidendi peategelased on kaks Peterburi arhitekti ning uhked, ent veidrad sakslased, kelle närve tõmbavad pingule pidevalt silmapiirile ilmuvad eestlased Ennud ja Ened
Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasium Anita Tkatsenko 8k "Eesti Draamateater" Referaat Tallinn 2014 2 SISUKORD 1TEATRI AJALUGU........................................................................................................ 3 2EESTI DRAAMATEATRI LAVASTAJAD...........................................................................5 2.1Merle Karusoo..................................................................................................... 5 2.2Hendrik Toompere Jr........................................................................................... 5 2.3Uku Uusberg....................................................................................................... 6 2.4Ingomar Vihmar.................................................................................................. 6 KASUTATUD ALLIKAD...................
erinevad luulekatsetused. Kassetipõlvkond. Jaan Kross, Ellen Niit, Uuno Laht, Ain Kaalep, Artur Alliksaar, Uku Masing. Draama – 60. Metafoorne draama, mis põhineb muinasjuttudel ja müütidel. 80. Kultuurilooline draama, inimese juurte otsimine. Aegade tajumine. Sotsioloogliline draama, aluseks tegelik elu, kirjad, mälestuse, kirjandid ja uuringud. P.E.Rummo, E.Vetemaa, M.Unt, V.Vahing, Merle Karusoo Proosa – Kirjandusvoolud: realism – küüditamine, sõda, põgenemisest läände, repressioonidest; Modernistlik proosa – inimese eksisdents ja seisund maailmas. Zanrid: isikuromaanid, novellid, miniatuurid. Kasutatakse palju sisemonoloogi, kujutatakse argielu pilte, püütakse vastu seista väikekodaniku rutiinile. A.Vallar, M.Traat, M.Hunt, E. Vetemaa 2) Kassetipõlvkond – Luulekogud pappkarvis, 3-5 luuletajat
ja kuidagi juhtus nii, et kolmest teatrihuvilisest poisist sai sisse vaid üks, Urmas Kibuspuu. Tänu sellele võimalusele sai Kibuspuu oluliselt lennukust juurde. LAVAKUNSTIKATEEDRI VII LEND 1972. aastal alustas Kibuspuu õpinguid Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VII lennus. Tema kursuse juhendajaks sai Voldemar Panso, kelle assistendiks oli Raivo Trass. 1976. aastal lõpetasid kursuse koos Kibuspuuga Tiit Berg, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge, Jüri Krjukov, Aare Laanemets, Sulev Luik, Kalju Orro, Toomas Ots, Anne Paluver, Priit Pedajas, Lembit Peterson, Eero Spriit, Kadri Tamberg, Külliki Tool- Saldre ja Peeter Volkonski. Seda lendu on mitmes mõttes eriliseks peetud. Tegemist oli Panso lemmiku ja ühtlasi ka viimase lennuga, keda ta juhendada sai. Kooliaeg oli intensiivne, hommikul kell 9 hakkasid loengud, tantsutunnid olid Salme
Täielikud kontrastid muusikas. 12. Mis on 1970. aastate noor rezissuur? Nimetage lavastajaid, iseloomustage ühe lavastaja loomingut 1970-ndail. 1970. aastatel alustasid tegevust uued noored lavastajad, kes olid vanade tegijate käe all õppinud. Neid oli massiliselt ning nad hakkasid kõik aktiivselt tegutsema. Tähtsamad neist olid Mikk Mikiver, Tooming, Hermaküla, Raid, Normet, Trass ja Komissaarov. 1970. aastate teisel poolel lõpetasid Karusoo, Peterson, Pedajas ja Kerge. Noor rezii on sõnapaar, mida võib pidada teatriuuenduse sünonüümiks. Hakati otsima uut teatrikeelt, mis lähtuks teatrile ainuomasest, oleks teatraalne. Oluliselt muutus suhe dramaturgilisse teksti. Nt Tooming: Tema kreedoks on läbi aegade olnud püüd kuulutada tõde. Näidata inimesi nende pahedes ja voorustes, neid sageli üsna silmatorkavalt vastandades ning teha seda võrdluses igavikuliste väärtustega.
Lisaks traditsioonilisemat laadi psühholoogilisele teatrilaadile on siin alati olnud ruumi katsetusteks. Draamateatri missioon on olla rahvusteater, aga samas on ta kõige paremas mõttes rahva teater. Siit leiavad oma kunstikogemusele ja -huvile vastava elamuse mitmed erinevad sihtgrupid. Igal hooajal esietendub ka üks lastenäidend. Viimastest aastakümnetest nimetagem tähelepanuväärseid lavatajaid nagu Mikk Mikiver, Juhan Viiding, Evald Hermaküla, Mati Unt, Hendrik Toompere, Merle Karusoo. Alates 1999. aastast on Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas ning alates 2006. aastast on teatrijuht Rein Oja. Eesti Draamateatris on töötanud väga paljud kuulsad ja armastatud eesti näitlejad. Nagu öeldud, kasvas see teater välja koolist. Professionaalsest tipptaset on siin alati hinnatud, ka hiljem on trupp pidevalt täienenud kõrgharidusega noorte näitlejatega, trupi kõrgest tasemest räägivad muu hulgas rohked eesti teatri aastaauhinnad. Hetkel töötavad:
· "Romeo ja Julia" · "Helesinine vagun" (lavastatud Ugalas 2003; lavastaja Taago Tubin) · "Aabitsa kukk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2004; ise ka lavastaja) · "Adolf Rühka lühikene elu" (lavastatud Eesti Draamateatris 2005; lavastaja Ingomar Vihmar) · "Teatriparadiis" (lavastatud Vanemuises 2006; lavastaja Ain Mäeots) · "Syrrealistid" (lavastatud Viinistu kunstimuuseumis 2006; lavastaja Hendrik Toompere juunior) · "Voldemar" (lavastatud Eesti Draamateatris 2007; lavastaja Merle Karusoo) · "Vombat" (lavastatud Eesti Draamateatris 2009; lavastaja Merle Karusoo) Stsenaariumid Fantaasia- ja huumoriküllased on tema laste animafilmide stsenaariumid. "Setu vurle küüsis" (1993) "Keegi veel" (1997) "Tom ja Fluffy" (1997) "Libarebased ja kooljad" (1998) "Saamueli Internet" (2000) "Lotte" (2000) "Lepatriinude jõulud" (2001) 7-osaline teleseriaal "Vabariigi valvur" (19941995) "Wremja: Zorro Märk" (2004) "Wremja: Timur ja tema meeskond"(2004)
Aastas ka üks lastenäidend Teatri juhid Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level Second level Third level Third level Fourth level Fourth level Fifth level Fifth level Rein Oja Priit Pedajas Teatri lavastajad Merle Karusoo Hendrik Toompere Jr Uku Uusberg Ingomar Vihmar Näitlejad Ita Ever Tõnu Aav Guido Kangur Maria Klenskaja Lembit Ulfsak Lavastused Kevadine Luts Saatuse heidikute kuu Tuhk ja akvaviit Eesti Matus Cancún Auhinnad Aasta lavastuse auhind
Linnateater. 2. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esimene dramatiseerija oli Eesti Draamateatri näitleja ja lavastaja Andres Särev. See oli 1932. aastal. 3. Lause „ Parim muusikaline kujundus on vaikus“ kuulub muusikalisele kujundajale Viive Ernesaksale. 4. Lavastajad ja nende loomingut iseloomustavad mõisted: o Tiit Ojasoo – poliitiline teater o Merle Karusoo – elulooteater o Elmo Nüganen – psühholoogiline realism o Geosrg Malvius – muusikal o Aarne Toikka – laste- ja noorteteater o Mai Murdmaa – modernballett 5. Millised teatrikunsti liigid või suunad iseloomustavad neid teatreid? o Rahvusooper Estonia – ooper ja ballett o Tartu Uus Teater – autoriteater o Kanuti Gildi Saal – nüüdistants
tähelepanu. Harva esines vaikset saatemuusikat, mis võis süvenenult näidendile isegi kuulmata jääda. Heliliselt võimendati naise etteloetud repliike, mida näitleja Prikk luges näiliselt naise kirjutatud kirjadest. Üldiselt ei olnud vajalikkust ka rohkematele heliefektidele peale nende, mis näidendis esinesid. Minule jättis antud näidend väga üksluise ja igava elamuse. Võrreldes seda näidendit M. Karusoo lavastatud etendusega ,,Võlg", jättis antud teatritükk väga sisutühja mulje. Armastuse teema, mis venis 2 tundi ja 45 minutit lõppedes naise surmaga, meenutas mulle pikaleveninud seebiooperit. Vahel esines ka koomilisi hetki, mis muutsid asja vaadatavamaks. Kokkuvõtlikult ootasin sellest etendusest midagi enamat, kuid pidin siiski pettuma.
· "Adolf Rühka lühikene elu" (lavastatud Eesti Draamateatris 2005; lavastaja Ingomar Vihmar) · "Teatriparadiis" (lavastatud Vanemuises 2006; lavastaja Ain Mäeots) · "Aabitsa kukk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2006; ise ka lavastaja) · "Syrrealistid" (lavastatud Viinistu kunstimuuseumis 2006; lavastaja Hendrik Toompere juunior) · "Voldemar" (lavastatud Eesti Draamateatris 2007; lavastaja Merle Karusoo) · "Vombat" (lavastatud Eesti Draamateatris 2009; lavastaja Merle Karusoo) Stsenaariumid: · "Setu vurle küüsis" (1993) · "Keegi veel" (1997) · "Tom ja Fluffy" (1997) · "Libarebased ja kooljad" (1998) · "Saamueli Internet" (2000) · "Lotte" (2000) · "Lepatriinude jõulud" (2001) · 7-osaline teleseriaal "Vabariigi valvur" (19941995) Andrus Kivirähk on osaks saanud ka tunnustustele. Tunnustused:
,,Polonees 1945" - 1976. Muusika : ansambel Suuk, süntekal kujutatud muusika. 12.Mis on 1970. aastate noor rezissuur? Nimetage lavastajaid, iseloomustage ühe lavastaja loomingut 1970-ndail. 1970. aastatel alustasid tegevust uued noored lavastajad, kes olid vanade tegijate käe all õppinud. Neid oli massiliselt ning nad hakkasid kõik aktiivselt tegutsema. Tähtsamad neist olid Mikk Mikiver, Tooming, Hermaküla, Raid, Normet, Trass ja Komissaarov. 1970. aastate teisel poolel lõpetasid Karusoo, Peterson, Pedajas ja Kerge. Noor rezii on sõnapaar, mida võib pidada teatriuuenduse sünonüümiks. Hakati otsima uut teatrikeelt, mis lähtuks teatrile ainuomasest, oleks teatraalne. Oluliselt muutus suhe dramaturgilisse teksti. Nt Tooming: Tema kreedoks on läbi aegade olnud püüd kuulutada tõde. Näidata inimesi nende pahedes ja voorustes, neid sageli üsna silmatorkavalt vastandades ning teha seda võrdluses igavikuliste väärtustega.
ka kolhoosiesinaiseks, aga ka õpetajaks ja müüjaks. Näitlemisega hakkas tegelema 10. klassis, kui ta võeti kooli näiteringi. Algklassides meeldis talle väga esineda ning kooli aktustel luges luuletusi või teadustas. Huvi näitlemist õppima minna tekkis gümnaasiumis, kui talle hakkas näiteringis osalemine meeldima. Profesionaalsel teatri lava (peale Lavakunstikooli lõppu) oli tema esimene roll Veera etenduses ,,HIV", mille lavastas Merle Karusoo. Karinile oli see väga oluline töö, huvitav ja õpetlik prooviperiood ning tükk ise oli olnud äärmiselt menukas. Näitlemise ,,Nuku-ja Noorsooteatris" valis ta sellepärast, et teda kutsuti peale kooli lõppu ning talle tundus ahvatlev just see teine nimepool ehk töö noortele ja noortega. Karini ei ole kindlat unistuste rolli, mida ta kindlasti tulevikus mängisa tahaks. Ta loodab, et õnnestub ehk mängida erinevaid, mitmekesiseid ning keerulisi rolle.
Õpetajatele ütles Tõnu, et murdis jalaluu. Selle peale hakkasid kõik õpetajad talle kaasa tundma ja Oja pidi terve nädala kepiga koolis käima. Õppeainetest meeldisid Ojale keemia ja matemaatika. Viletsaim aine oli Ojal füüsika. Lõpukirjandit käis Tõnu tegema sügisel, kui toimus järelkirjand. Lõpetas Tallinna Reaalkooli 1976. aastal 91. lennuna. Pärast Tallinna Reaalkooli lõpetamist jätkas Tõnu õpinguid Tallinna Konservatooriumis Merle Karusoo käe all näitlemise erialal. Lõpetas 1980. aastal IX lennuna, kuhu kuulusid ka sellised nimed nagu Roman Baskin, Guido Kangur, Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste ja Anne Veesaar. Pärast Lavakunstikooli lõpetamist töötas ta kuni 1998. aastani Noorsooteatris. Mängides sellistes lavastustes nagu ,,Orvud" (koos oma venna Rein Ojaga) ja ,,Romeo ja Julia". Töötas seal kuni 1998. aastani. Sealt alates oli viis aastat vabakutseline mängides erinevates teatrites
· 2010 Arnu (Mati Unt"Huntluts") · 2010 Hr Mooney / Politseinik /Baarmen / Dr Marston (DanGordon "Vihmamees") · 2011 Esimene statist,Sõdur (Mati Unt "Viimnepäev") · 2011 Lysander (Henry Purcell "Haldjakuninganna") · 2011 Cleante (Molière "Ebahaige") · 2012 - Zlava (Uku Uusberg "Karjäär") · 2013 - Thomas Magill (Enda Walsh "Härrasmees") Rollid Draamateatris: · 2013 - (John Hodge "Kollaborandid") · 2014 - (Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahmani, Piret Saul-Gorodilovi ,,Laul, mis jääb") · 2014 - (Paavo Piik, Mari-Liis Lill "Varesele valu..")
1994 Johann Köler J. Kross Doktor Karelli raske öö 1995 vürst Zvezdits M. Lermontov Maskeraad 1995 Demetrius W. Shakespeare Pööriöö unenägu 1995 Venticello I P. Shaffer Amadeus 1996 Rodolpho A. Miller Vaade sillalt 1996 Clindor, Matamore' i teener; inglise lord Theogenes P. Corn LK1 1996 Louis Ironson T. Kushner Inglid Ameerikas 1996 Orav D. Wood Kiigepuu 1997 Arno, Ants M. Karusoo Kured läinud, kurjad ilmad 1997 Nicholas Nickleby C. Dickens Nicholas Nickleby 1998 Sir Irons Shakespeare Kuningas Richard III tragöödia 1998 Prior Leonardus M. Kõiv Kuradieliksiir 1998 Jackson T. Stoppard Armastuse leiutajad 1998 Arnu O. Luts, M. Unt Täna õhta kell kuus viskame lutsu 1999 Rene Gallimard D.H.Hwang M Butterfly 2000 Don Juan Moliere Don Juan ehk Sevilla pilkaja 2000 Mortimer Brewster J. Kesselring Pihlakavein 2000 Orin H
raamatusse "Õnnevarjutus" 1929. Tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab" ilmus postuumselt 1981. aastal. Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse. Tunnustused Aastal 1955 ja 1964 pälvis Henrik Visnapuu kirjandusauhinna 20. novembril 2006 esietendus KUMU-s lavastus "Under", mis valmis luuletaja kirjade, päevikute ja mälestuste põhjal. Teatritüki lavastas Merle Karusoo ja Raimo Pass. OsadesKatrin Saukas (Marie Under), Ago-Endrik Kerge, Raivo Trass, Sten Zupping ja Egon Nuter. Roosikasvataja Mart Ojasalu on aretanud roosisordi `Marie Under`, mida esitleti 17. juulil 2009 Tallinna Botaanikaaias. Aastast 2008 annab kultuuriministeerium välja Mari e Underi nimelist stipendiumi, millega toetatakse üliõpilaste tööd eesti kirjanduse uurimisel. Luulekogud 1917 – SONETID
Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Draamateater tänapäeval Eesti Draamateater annab aastas üle 500 etenduse, seda oma maja kahes saalis ja ka mujal Eestis. Etendusi külastab hooaja jooksul üle 120 000. teatrisõbra. Viimastest aastakümnetest nimetagem tähelepanuväärseid lavatajaid nagu Mikk Mikiver, Juhan Viiding, Evald Hermaküla, Mati Unt, Hendrik Toompere, Merle Karusoo. Alates 1999. aastast on Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas ning alates 2006. aastast on teatrijuht Rein Oja. Eesti Draamateatri juhid Rein oja Priit Pedajas Faktid 23. aprillil 1919 tuli "Estonia" kontserdisaalis kokku esimene Eesti parlament. "Estonia" teater oli ka Eesti 50-kroonisel rahatähel, kuni 2011. aastal euro kasutusele võeti. 2013. aasta 6. septembril sai Estonia maja 100- aastaseks. Kasutatud materjalid http://www
1949. aastal liideti Draamateatriga tolleaegse eliitteatri "Estonia" draamatrupp. 1967. aastal avati lisaks 540- kohalisele suurele saalile ka 140-kohaline väike saal pööningukorrusel. Aastakümneid Viktor Kingissepa nime kandnud Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater sai Eesti Draamateatriks taas 1989. aastal. Seda on juhtinud eesti teatri suurkujud - Paul Sepp, Priit Põldroos, Leo Kalmet, Ants Lauter, Ilmar Tammur, Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Evald Hermaküla ja Merle Karusoo. Praegu on Draamateatri kunstiline juht Priit Pedajas ja direktor Kristian Taska. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnalavastusteater, kus töötab hetkel 40 näitlejat, kellest enamik on lõpetanud EMA Kõrgema Lavakunstikooli, samuti on näitlejaid tulnud Moskva Teatriinstituudist või teatri oma kunagisest stuudiost. Teatri repertuaaris on klassika, nii maailma kui ka eesti dramaturgia, muusikalid ja lastelavastused. Hetkel võib Eesti Draamateatris näha etendusi nagu:
"Uus jõuluvana" (lavastatud Eesti Draamateatris 2003; lavastaja Andrus Vaarik) "Romeo ja Julia" "Adolf Rühka lühikene elu" (lavastatud Eesti Draamateatris 2005; lavastaja Ingomar Vihmar) "Teatriparadiis" (lavastatud Vanemuises 2006; lavastaja Ain Mäeots) "Aabitsa kukk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2006; ise ka lavastaja) "Syrrealistid" (lavastatud Viinistu kunstimuuseumis 2006; lavastaja Hendrik Toompere juunior) "Voldemar" (lavastatud Eesti Draamateatris 2007; lavastaja Merle Karusoo) Stsenaariumid ·"Setu vurle küüsis" (1993) ·"Keegi veel" (1997) ·"Tom ja Fluffy" (1997) ·"Libarebased ja kooljad" (1998) ·"Saamueli Internet" (2000) ·"Lotte" (2000) ·"Lepatriinude jõulud" (2001) ·7-osaline teleseriaal "Vabariigi valvur" (19941995) Tunnustused ·1993: Lutsu huumoripreemia ·1995, 2000: Eesti kirjanduse aastapreemia ·1998: Friedebert Tuglase novelliauhind ·2001: Virumaa kirjandusauhind ·2006: Nukits parim lastekirjanik (teos "Limpa ja mereröövlid") A
10 algupärast luuletust ja 36 tõlget 1928 – RÕÕM ÜHEST ILUSAST PÄEVAST. 1981 – MU SÜDA LAULAB. Luuletusi 1923–1927 1944. aasta septembris põgenes ta perega Rootsi. Marie Under on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule. Underi ja Adsoni hauakivi MUUD 20. novembril 2006 esietendus KUMU-s lavastus "Under", mis valmis luuletaja kirjade, päevikute ja mälestuste põhjal. Teatritüki lavastas Merle Karusoo ja Raimo Pass. Osades Katrin Saukas (Marie Under), Ago-Endrik Kerge, Raivo Trass, Sten Zupping ja Egon Nuter. Roosikasvataja Mart Ojasalu on aretanud roosisordi `Marie Under`, mida esitleti 17. juulil 2009 Tallinna Botaanikaaias. Aastast 2008 annab kultuuriministeerium välja Marie Underi nimelist stipendiumi, millega toetatakse üliõpilaste tööd eesti kirjanduse uurimisel. Kumu
1999 Aleksei Petrovitsh Fedotik – Anton Tšehhov Kolm 2007 Pantalone; Prints; Ponks – Mihkel Ulman õde Võluõunad ehk Naeru kätte võib surra 1999 Esav – M. Kõiv Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka 2007 Sipola – Antti Tuuri Jõgi voolab läbi linna pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta 2008 Joel – Vetemaa, Aule, Karusoo Sigma Tau-C705 1999 Vend, Emil, õpilane, vorstivolli, harjatsura, Pim, 2008 James Tyrone juunior – Eugene O'Neill Pikk Trik – R. Hachfeld ja V. Ludwig Rongijuht ja Millipillli päevatee kaob öösse 1999 Schürzinger – Ö.von Horvath Kasimir ja Karoline 2008 külaline – Madis Kõiv Lõputu kohvijoomine 2000 Pavlis – J. Stein Zorbas 2009 Luule lugeja – koost. Priit Pedajas Arbujad 2000 Casimir – B
2005 Tõnisson – Oskar Luts/Priit Pedajas Kevade 2005 Frank – Roland Schimmelpfennig Push up 2006 Gösta Berling – Selma Lagerlöf Gösta Berlingi saaga 2006 Aleksander/Aragon – Andrus Kivirähk Syrrealistid 2006 Ben Silverman – Neil Simon Päikesepoisid 2007 Voldemar – Andrus Kivirähk Voldemar 2007 Pantalone; Prints; Ponks – Mihkel Ulman Võluõunad ehk Naeru kätte võib surra 2007 Sipola – Antti Tuuri Jõgi voolab läbi linna 2008 Joel – Vetemaa, Aule, Karusoo Sigma Tau-C705 2008 James Tyrone juunior – Eugene O'Neill Pikk päevatee kaob öösse 2008 külaline – Madis Kõiv Lõputu kohvijoomine 2009 Luule lugeja – koost. Priit Pedajas Arbujad 2010 Nikolai Vassiljevitš Vassiljev – Andrus Kivirähk Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia... 2010 Kolmas – Paavo Piik Panso 2011 Tetsumi – M. Algus, I. Vihmar Õitseng 2011 Paul – Uku Uusberg Kuni inglid sekkuvad 2012 Frank – Roland Schimmelpfennig Naine minevikust
(Teatritasku, 6.veebruar 2014 ja Endla teatri koduleht. 27.10.2013). 2.5 Teatritee Edasi läks Aare Laanemets Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikooli, kus ta õppis aastatel 1972-1976 seitsmendas lennus. Seda lendu peetakse väga säravaks ja legendaarseks, sest sealt tulid Aare Laanemetsale lisaks paljud muud tuntud näitlejad ja lavastajad: Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Sulev luik, Kalju Orro, Anne Paluver, Lembit Peterson, Priit Pedajad, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge jt. See oli ka viimane lend, mida juhendas tuntud näitleja, lavastaja, teatriõpetaja, teatripedagoog ja teatriteadlane Voldemar Panso. Kohe peale lavakunstikooli lõpetamist läks Laanemets tööle Tallinna Draamateatrisse, kus ta töötas kuni aastani 1983. Sealt edasi läks ta Pärnu teatrisse Endla. Pärnu teatris polnud ta mitte ainult näitleja, vaid hakkas ka lavastama ning asutas 1984. aastal koos Elmar Tringiga Pärnu Kooliteatri, mida juhendas oma surmani
üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969. aastal alanud radikaalsem teatriuuendus ning see avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises. 1960 aasta lõpu teatriuuendust saatis noore lavastajapõlvkonna laiem tulek (Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Ingo Normet, Raivo Trass, 1970. aastate keskelt ka Merle Karusoo, Lembit Peterson, Juhan Viiding, Mati Unt),siis imbusid uued võtted suhteliselt kiiresti laiali ning muutusid ajapikku publikule mõistetavaks. Lõplik tunnustus saabus Jaan Toominga suurlavastustega 1970. aastate lõpupoolel; vaimult iseloomustas neid pööre spirituaalsetesse otsingutesse, sageli ka folkloorihuvi. Samas hakkas metafoorilis-füüsiline teater järjest laiemale kandudes lahjenema ja põnevust kaotama, aga esialgu hoidsid üldpildi rikkust teistsugused lähenemisviisid
seotud, lagunedes fragmentideks, mida võib väga erinevalt kokku monteerida, kasutades nende sidumiseks mitmesuguseid vahemänge. Algus- ja lõpp-punkti ei rõhutata ja konfliktil pole sündmuste ja tegelaste arendamisel olulist rolli. Avatud näidendis võib episoode ühendavaks osaks olla aeg, tegelane (koolis õppiv noor) jms. Vaatajale ei pakuta mingeid lõplikke lahendusi, vaid pannakse ta probleemide üle mõlema. KIRJUTA ÜHEVAATUSELINE NOORTETEEMALINE EPISOODDRAAMA. Merle Karusoo ,,Olen kolmeteistkümneaastane" Inglise keele tund ÕPETAJA: Good afternood! POISID: Good afternoon! ÕPETAJA: Sit down, please! Kes ei tea tundi, hands up! ... Kõik teavad? ... Very good! Teeme tunni controle! Irregular verbs! First rida: teadma, hiilima, peitma, kannatlik olema... ANDRUS: Ei jõua! ÕPETAJA: Keep smiling! ...nägema, näitama, laimama, müüma, tagasi tõmbuma, magama. Second rida: osa võtma, võistlema, vigastama... GUIDO: Vissi! ÕPETAJA: Keep silence! ..
võimaldav hoiak. Tuhkatriinumäng 1970ndad ehk seisakuaeg, 1980.- 1990ndad · ühiskonna ja inimese vahekord · Tuntud tegija oli Mati Unt · 1980ndail ilmus eluloonäidendeid mineviku suurmeestest ja naistest. · Märksõnadeks said aegade seos, juurte otsimine, põlvkondade kett. · Teine märksõna oli sotsioloogiline teater ja Merle Karusoo, kelle eesmärk oli välja selgitada valupunktid ja pingekolded ning võimendada uuritavaid probleeme teatri vahenditega. (,,Olen 13-aastane") · 1980.-1990ndail toodi eesti näidendeid lavale haruharva. · Esile kerkisid uued tegijad Andrus Kivirähk, Madis Kõiv, Mart Kivastik, Jaan Tätte.
Lisaks traditsioonilisemat laadi psühholoogilisele teatrilaadile on siin alati olnud ruumi katsetusteks. Draamateatri missioon on olla rahvusteater, aga samas on ta kõige paremas mõttes rahva teater. Siit leiavad oma kunstikogemusele ja -huvile vastava elamuse mitmed erinevad sihtgrupid. Igal hooajal esietendub ka üks lastenäidend. Viimastest aastakümnetest nimetagem tähelepanuväärseid lavatajaid nagu Mikk Mikiver, Juhan Viiding, Evald Hermaküla, Mati Unt, Hendrik Toompere, Merle Karusoo. Alates 1999. aastast on Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas ning alates 2006. aastast on teatrijuht Rein Oja. Eesti Draamateatris on töötanud väga paljud kuulsad ja armastatud eesti näitlejad. Nagu öeldud, kasvas see teater välja koolist. Professionaalsest tipptaset on siin alati hinnatud, ka hiljem on trupp pidevalt täienenud kõrgharidusega noorte näitlejatega, trupi kõrgest tasemest räägivad muu hulgas rohked eesti teatri aastaauhinnad.
· "Adolf Rühka lühikene elu" (lavastatud Eesti Draamateatris 2005; lavastaja Ingomar Vihmar) · "Teatriparadiis" (lavastatud Vanemuises 2006; lavastaja Ain Mäeots) · "Aabitsa kukk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2006; ise ka lavastaja) · "Syrrealistid" (lavastatud Viinistu kunstimuuseumis 2006; lavastaja Hendrik Toompere juunior) · "Voldemar" (lavastatud Eesti Draamateatris 2007; lavastaja Merle Karusoo) 8 4. KERTTU RAKKE Kerttu Rakke ( Kadi Kuus) on sündinud 16. septembril 1970 Võru linnas. Ta on eesti proosakirjanik. Kerttu Rakke on kirjaniku pseudonüüm, mis tekkis aastal 1987, mil ta kirjutas loo "Let's go". Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina, hiljem õppis Eesti Humanitaarinstituudis semiootika magistrantuuris
· Ainus Panso õpilane Tooming · Sihik kogu teatriuuenduse vastu · See on ka tähis, millest alates leidub Irdi fondis Panso kohta kriitilisi nooli Kritiseerib teatriuuendust. Eesti teater 1971 1987 Sai alguse teatriuuendusega (,,Tuhkatriinumäng") 1969. a alguses kogub tuure (Hermaküla ja Tooming) metafoorne teater. Lisandub uusi lavastajaid: K. Komissaarov, R. Trass, K. Raid, I. Normet Sotsioloogilised lavastused: M. Karusoo, P. Pedajas, L. Peterson Vanema põlvkonna esindajad: Ird, Panso, Kaidu, Rummo Saalid on täis. Inimesed käivad teatris. Ühelt poolt noored ehk uued tegijad, teisalt tegusad vanad tegijad. = mitmekesisus Olulisemad huvikeskused: · Vanemuine, Ugala (Tooming läheb Ugalasse lavastama), Rakvere teater, Pärnu teater, Draamateater, Noorsooteater. Draamateater seisab teatud määral omaette. Draamateater peanäitejuht Panso, kunstnik M.-L. Küla. Lavastaja Mikiver. Draamateatris
· "Romeo ja Julia" · "Adolf Rühka lühikene elu" (lavastatud Eesti Draamateatris 2005; lavastaja Ingomar Vihmar ) · "Teatriparadiis" (lavastatud Vanemuises 2006; lavastaja Ain Mäeots) · "Aabitsa kukk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2006; ise ka lavastaja) · "Syrrealistid" (lavastatud Viinistu kunstimuuseumis 2006; lavastaja Hendrik Toompere juunior) · "Voldemar" (lavastatud Eesti Draamateatris 2007; lavastaja Merle Karusoo) [3] 6 2.3 Filmistsenaariumid "Setu vurle küüsis" (1993) "Keegi veel" (1997) " Tom ja Fluffy" (1998) "Libarebased ja koolijad" (1998) "Saamueli Internet " (2001) "Lepatriinude jõulud" (2001) 7-osaline teleseriaal " Vabariigi valvur" (1994-1995) [3] 3.Tunnustused/Preemiad Lutsu huumoripreemia 1993 Eesti kirjanduse aastapreemia 1995 ja 2000 Tuglase novellipreemia 1997 Virumaa kirjandusauhind 2001
Art Nouveau building of the former German Theatre where it has remained to this day. In Soviet times its name was The Tallinn Drama Theatre, but it was changed back in 1989. In 1967 in addition to its 426-seat big auditorium a 159-seat small stage was opened. In year 2004 70-seat Paintshop stage was opened. The theatre has been led by many outstanding directors: Leo Kalmet, Priit Põldroos, Ants Lauter, Ilmar Tammur, Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Evald Hermaküla, and Merle Karusoo. Nowadays it works under the artistic director Priit Pedajas and general director Rein Oja. Estonian State Puppet & Youth Theatre Estonian State Puppet Theatre started in 1952. It was the first theatre for children in Estonia. The theatre started with puppeteer hidden behind the screen in 1952, has now become a rapidly developing theatre, which is open for different experiments. For decades it was led by its founder Ferdinand Veike
bibliograafilised andmed. Autori järgi: Autor. Pealkiri: Alapealkiri. Ilmumiskoht: Kirjastus, ilmumisaasta. Viidatud leheküljed. Pealkirja järgi: Pealkiri. Ilmumiskoht: Kirjastus, ilmumisaasta. Viidatavad leheküljed või märksõna. Artikli viide: Autor. Artikli pealkiri Kogumiku pealkiri. Ilmumiskoht: Kirjastus, ilmumisaasta. Viidatud leheküljed. NÄIDE: P.Hartnoll, Lühike teatriajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989. P.Kruuspere, Merle Karusoo dramaturgina. Vikerkaar 1987, nr 3, lk 43-47. E.Köst, Loomine ja lugemine. Loomine. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 8. TallinnaTehnikagümnaasium Õpilasuurimuse ja praktilise töö ettevalmistamine ja hindamine Internetist võetud allika viide märgitakse järgmiselt: Haridus- ja teadusministeeriumi kodulehekülg. Õppimine kolmandast viienda eluaastani. Külastatud 13. septembril, 2011, aadressil www.hm.ee/index.php?046333&print=1 4
kunstilisi murranguid ei toimunud ka kümnendi teisel poolel. Lavakunsti peajoont ei lõhkunud ei sõltumatute väiketeatrite teke ega noorte lavastajate tulek, ehkki nad lisasid teatri üldpilti uusi värve ja varjundeid. Endiselt domineeris kujunditega rikastatud realism koos psühholoogilises võtmes näitlejatööga, mida sobiks nimetada modernrealismiks. Täiesti omapäraseks nähtuseks on Merle Karusoo sotsioloogiline elulooteater. Tugevnes postmodernistlik teater, kus saab eristada vähemalt kaht suunda: a) teatraalne, mängu esiletoov ja uuriv suund, mille juured ulatuvad 1960ndate teatriuuendusse; b) moodsaid tehnoloogilisi vahendeid kasutav ja eri kultuuridest pärinevaid elemente ühendav suund. Oma koha on võitnud võrukeelne teater, mis ammutab ainet lõunaeesti kultuuriloost ja kasutab rahvapärimusest laenatud teatrivõtteid. Vahejooned pole siiski kuigi teravad
25. Teatri tähtsaim ülesanne oli vaimne vastupanu võõrale võimule. 26. Tegelasteks on inimesed kõrvaltänavast, kindla alguse, arengu ja lõpuga, enamjaolt kirjeldatakse kaasaja elu, kuid leidub ka mõtteid minevikust. Ajaviiteline kirjandus pakkus lugejal ennast kellegagi samastada. Populaarseim autor on Raimond Kaugver. 27. Hakkas palju tekste ilmuma võrreldes varemaga. Autorkonnas toimuvad ümberjaotumised, Vetemaa taandub, Kruusvall tõuseb. Merle Karusoo tegeles sotsioloogilise teatriga. 28. ''Vikerkaar'' (1986). Toimetaja Rein Veidemann. ''Akadeemia'' (1989). Toimetaja Ain Kaalep. 29. Postmodernism on kirjanduslik ja kunstiline vool. Hoiak, mis järgnes modernismile. Argimütoloogia on päevakajaline veste, mis väljendab autori kavatsusi, kahtlusi ja kommentaare. Undilikuks stiiliks võib lugeda verd, pisaraid, naisi ja saatuslikke pöördeid. 30. Viidingu pseudonüüm oli Jüri Üdi
Svobodnjaja Mõslj. Moskva: [?], str. 5-12. 2) parem on võrdusmärki ja slaavi tähti kasutades Kotik 1998 = sama mudel, ainult slaavi tähtedega. Nurksulud näitavad, et kirjastust ei olnud tiitellehel ega selle pöördel näidatud. Näide 9. Intervjuud Alati tuleb nimetada intervjueeritava nimi ning intervjuu kuupäev, seda nii viites kui ka allikate nimestikus (intervjuud lähevad teatavasti allikate alla). Tekstis: Muusika aitab tal lavastust raamida (Karusoo, intervjuu 29.10.1999). Allikate nimestikus: Intervjuud Karusoo, Merle 29.10.1999 9 Veel näiteid viitamisest Näide 10 Rikkamates teatrites tegutses dramaturg (Dramaturg, Theaterdichter), kelle ülesanne oli näidendite kirjutamine ja ümbertöötamine (Frenzel 1979: 344-345). Kirjanduse nimestikus kirje: Frenzel, Herbert A. 1979. Geschichte des Theaters. Daten und Dokumente1740-1840
· "Helesinine vagun" (lavastatud Ugalas 2003; lavastaja Taago Tubin) · "Aabitsa kukk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2004; ise ka lavastaja) · "Adolf Rühka lühikene elu" (lavastatud Eesti Draamateatris 2005; lavastaja Ingomar Vihmar) · "Teatriparadiis" (lavastatud Vanemuises 2006; lavastaja Ain Mäeots) · "Syrrealistid" (lavastatud Viinistu kunstimuuseumis 2006; lavastaja Hendrik Toompere juunior) · "Voldemar" (lavastatud Eesti Draamateatris 2007; lavastaja Merle Karusoo) · "Vombat" (lavastatud Eesti Draamateatris 2009; lavastaja Merle Karusoo) Stsenaariumid: Fantaasia- ja huumoriküllased on tema laste animafilmide stsenaariumid. · "Setu vurle küüsis" (1993) · "Keegi veel" (1997) · "Tom ja Fluffy" (1997) · "Libarebased ja kooljad" (1998) · "Saamueli Internet" (2000) · "Lotte" (2000) · "Lepatriinude jõulud" (2001) · 7-osaline teleseriaal "Vabariigi valvur" (19941995)
Draama muutus mingil määral kollektiivseks fenomeniks, mitu olulist autorit. Draama hakkas kirjanduse hulgas taotlema juhtpositsiooni. Otsingud mitmes suunas, väga oluline eeskuju oli Beckett. Suhe realismiga katkes järsult. Mudeldraama – mudeldav tendents, mis proovib korraga haarata väga paljut, tekib soov öelda elu kohta kõike. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist. Autorid: Mati Unt, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Juhan Viiding, Madis Kõiv, Hando Runnel, Vaino Vahing, Merle Karusoo, Jaan Kruusvall, Enn Vetemaa. 9. Jaan Kaplinski looming. Luule: „Tolmust ja värvidest“, „Valge joon Võrumaa kohale“, „Õhtu toob tagasi kõik“, Taivahe heidet tsirk“. Mitut sorti luule. Pisut seoseid Idamaadega, aga suures osas siiski klassikaline euroopalik intellektuaal. Müstikahuvi, ilmutuslikud elemendid religioosses maailmakogemuses. Luulelooming kui müstilise tunnetuse avamisvahend. Tung impersonaalsusele, lahustumisele, kõiksusele. Minakaotus
Lisaks traditsioonilisemat laadi psühholoogilisele teatrilaadile on siin alati olnud ruumi katsetusteks. Draamateatri missioon on olla rahvusteater, aga samas on ta kõige paremas mõttes rahva teater. Siit leiavad oma kunstikogemusele ja -huvile vastava elamuse mitmed erinevad sihtgrupid. Igal hooajal esietendub ka üks lastenäidend. Viimastest aastakümnetest nimetagem tähelepanuväärseid lavatajaid nagu Mikk Mikiver, Juhan Viiding, Evald Hermaküla, Mati Unt, Hendrik Toompere, Merle Karusoo. Alates 1999. aastast on Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas ning alates 2006. aastast on teatrijuht Rein Oja. Eesti Draamateatris on töötanud väga paljud kuulsad ja armastatud eesti näitlejad. Nagu öeldud, kasvas see teater välja koolist. Professionaalsest tipptaset on siin alati hinnatud, ka hiljem on trupp pidevalt täienenud kõrgharidusega noorte näitlejatega, trupi kõrgest tasemest räägivad muu hulgas rohked eesti teatri aastaauhinnad.
Dramatiseering võib olla autoritruu ja püüda võimalikult täpselt edasi anda algteose ideed ja ülesehitust. Proosateoste ülekandmine draamavormi muutus eriti populaarseks 19. sajandil, kui paljudes teatrites hakati lavastama menuromaane (Tammsaare, Luts). Dramaturgiline tekst on mingitele teistele tekstidele (ilu- või ajakirjandus, dokumendid, intervjuud jt) tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos. Nt Merle Karusoo kompositsioon ,,SOS", mis põhineb mõrvarite intervjuudel. 8. Mis on näidend, mis on lavastus, mis on etendus? Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti
Dramatiseering võib olla autoritruu ja püüda võimalikult täpselt edasi anda algteose ideed ja ülesehitust. Proosateoste ülekandmine draamavormi muutus eriti populaarseks 19. sajandil, kui paljudes teatrites hakati lavastama menuromaane (Tammsaare, Luts). Dramaturgiline tekst on mingitele teistele tekstidele (ilu- või ajakirjandus, dokumendid, intervjuud jt) tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos. Nt Merle Karusoo kompositsioon ,,SOS", mis põhineb mõrvarite intervjuudel. 8. Mis on näidend, mis on lavastus, mis on etendus? Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti
ajavahemikku 1969–1972, mida kroonisid „Tuhkatriinumäng” ja „Laseb käele suud anda” –, on käibel mõnevõrra erinevad vaatenurgad: tinglikuks lõppvaatuseks ja kokkuvõtteks on ühelt poolt arvatud Rein Saluri näidendi „Külalised” lavastus Raidilt (1974 Draamateatris) (Epner 1998: 182); teisalt on uuendust määratletud aga sootuks avaramal ajalisel ja loovisikute skaalal, hõlmates protsessi Kalju Komissarovi, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge ja Lembit Petersoni, samuti Ingo Normeti, Raivo Trassi ja Kaarel Kilveti, ning nimetades lõpp-punktina, mispuhul protsess on juba iseendale vastandiks pöördunud, Juhan Viidingut (Neimar 1996: 3). Nagu eespool mainitud, on oluline teadvustada seika, et alates 1960ndate lõpust võis eesti kultuuripildis ka ühe teatri-institutsiooni raamides näha kõrvuti eksisteerimas nn. peavooluteatrit ja avangardistlikke lavastusi. Modernismi jõudnud algupärane draama kerkis 1960
· Inimese siseelu kujutatakse draamas peamiselt dialoogi ja remarkide (tegevuse kirjelduse) kaudu · Traditsiooniliselt keskendub draama inimestevahelistele suhetele. 11. Mis on draamateksti osad? Dramaturgiline tekst võib olla mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina. Ei pea olema valmiskujul näidend. Dramaturgiline tekst võib olla ka varem fikseeritud, kuid tihti sünnib proovide käigus. Näide: Merle Karusoo "Küpsuskirjand 2005" koosnes riigieksamite kirjanditest, mille põhjal koostati proovide käigus lavastuse dramaturgiline tekst, mida näitlejad laval rääkisid. Draamateksti osad: 1) remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid 2) dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid 3) paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering?
ühte mudelit erineval viisil läbi. Samas psühholoogiline rõhuasetus, mälu teema. Postmoderne draama: ennekõike Mati Unt ,,Vaimude tund Jannseni tänaval" (1984). Postmodernistlik esteetika erinevus senisest modernistlikust: ,,Good-bye, baby" (1975) läbiv süzee laguneb, näitemäng toimub pisikeste piltide kaudu. Kokku saavad uuenduslikud dendentsid, traditsioonide poole pöörduvad dendentsid, mälu poole pöördumine. Psühholoogia ja mälu hakkavad kokku mängima. Merle Karusoo suur esile tõus sel perioodil. Autor, kes kirjutab alustekstid ja ise lavastab. Võtab dokumentaalsed alustekstid, uurib elu ennast ja siis tekib mälu ja elu uurimise teatrilabor tema ümber. Esimene esiletõus ,,Olen 13-aastane" (1980). Jaan Kruusvall (1940-2012) kaks näidendit, mis loovad märgilise tähenduse: ,,Pilvede värvid" (1983) 1944. a traagilisi valikuid, antud inimesekesksest vaatepunktist. ,,Vaikuse vallamaja" (1987) keeruline poliitiline temaatika.
,,Parrot"), Tiina Laanem, Loone Ots, Piret Jaks, Siret Campbell (Paju) (tähelepanuväärne. Ulmenäidendid). Siis oli paus ja peale seda tulid: Martin Algus (klassikalisi näidendivorme kasutanud), nagu ka Urmas Lennuk. Toomas Suuman, Uku Uusberg, Jim Ashilevi, Mart Aas, Andres Noormets, Kadri Noormets (kadrinoormets) (lavastus ,,Go neo und romantix" eksperimentaalnäidend), Siim Nurklik. Dokumentaalsus ja draamakirjandus: Merle Karusoo ,,HIV" (2002), Tõnu Õnnepalu ,,Vennas" (2014), Mari-Liis Lill koos Paavo Piigiga ,,Varesele valu, harakale haigus.." (2014) ja koos Maria Lee Liivakuga ,,Väljast väiksem kui seest" (2017). Postdramaatiline teater ja teatritekst: Ivar Põllu ,,Endspiel" (2008) Kõivu ja Vahingu romaaniga seotud. Salongiteemad. ,,Ird. K" (2010) Kaarel Irdist, Vanemuise teatriuuenduse peegeldamine. Leidis uue rütmi ja lahenduse kahe viimase lavastusega: ,,Praktiline eesti
november inimeseks poliitika vallas Eesti peaministri M. Laari. Riigikogu võttis vastu uue tulumaksuseaduse: alates 1. jaanuarist 1994 peetakse kinni põhitöökohalt makstavalt palgalt 26% ja väljaspool põhitöökohta makstavalt 8. detsember palgalt, honorarilt jms 15%. Peaminister M. Laari väitel on Eesti maksukoormus Euroopas üks madalaimaid. 17. Merle Karusoo pälvis Eesti Kultuurifondi suure auhinna Eesti lähiajalugu käsitleva detsember vabaõhulavastuse „Circulus” eest. 19. Peterburis alustas taas tegevust eestlaste luterlik kogudus. detsember Eesti valitsus oli põhimõtteliselt nõus Venemaa ettepanekuga, et too viib oma 28. väeosad Eestist lõplikult välja 31. augustiks 1994, kuid pidas vajalikuks täpse detsember ajagraafiku koostamist; esmajärjekorras pidid lahkuma ründeväeosad
Dialoog on üsna absurdne, haakumised on ootamatud ja imelikud. On müüte teisendav tendent ja absurdidraama, kolmandaks võiks nimetada kultuuriloolisi näidendeid. 1972 Vaino Vahing „Suvekool“ 1975 Vaino Vahing „Mees, kes ei mahu kivile“ 1974 Rein Saluri „Külalised“ 1975 Mati Und „Good-bye, baby“ 1984 Mati Und „Vaimude tund Jannseni tänaval“ 1980 Merle Karusoo „Olen 13-aastane“ 70ndatest alates võiks rääkida psühhomodernistlikust lainest. Kõik uuenduslikud tükid on ka modernistlikud tükid, kuid modernism on pigem nagu katusmõiste ja selle alla mahub palju erinevat. Eesti draamas on eriti ilmekad ühelt poolt modelleeriv modernis a la Tuhkatriinumäng ja teiselt poolt midagi,mis tuleb koos Vaino Vhingiga – psühholoogiline printsiip. Kui võtta ette Vaino Vahingu omamoodi imelikud tükid, siis võime julgelt
mõeldud draamateos. Siia alla kuuluvad ka dramatiseeringud. Dramaturgiline tekst Libreto Dramatiseering Luulekompositsioonid Stsenaarium Kollaaz Luules ja proosas on samuti olemas dramaatiline element (eepiline, jutustav). Ballaadid on samuti väga dramaatilised. Kollaazid on erinevate tekstide vabad montaazid. Karusoo näidendid põhinevad intervjuudel, mälestustel, dokumentaalsel materjalil. Libreto on tantsulavastuse lühike sisukirjeldus, muusikalise lavateose tekst. Dramaatika ja eepika võrdlus. Samad tunnused: 1) väljendusvahend: sõnad; 2) jutustuslikkus. Ka filmis ei kasutata jutustajat, see on varjatud (kaameratöö). I)Draamateosele on iseloomulk suletus, saavutatakse autentsuse illusioon. Võib ka olla publiku poole pöördumist (et rääkida oma mõtetest) kaasajal enam ei kasutata.
Psühhoanalüüsi tutvustaja. Rein Saluri 1974 Külalised - Psühhomodernne. Seosed modelleeriva tendentsiga. Võrdlevalt Tuhkatriinumängu ja Saluri näidendit. Üks olulisemaid märksõnu "Mälu" Pöördutakse 40-50-aastate painete poole. Isiklikku mälu suhestatakse. Mati Unt 1975 Good-bye baby - Terviklik näidend laguneb, 13 erinevat stseeni. 1984 Vaimude tund Jannseni tänaval Merle Karusoo 1980 Olen 13-aastane - Sotsioloogiline teatri esiletõus. Draamakirjanduse iseseisvus on küsitavam. Küsitletakse inimesi, pannakse võõrastest tekstidest midagi kokku. Enn Vetemaa s. 1936 60ndatel kassetiautor ja luuletaja. Luuleidentiteeti välja ei kujune. Tragokoomika ja must huumor. Läheb proosale üle, uusi kogusid enam 60ndatel ei tule. 60ndatel jõuab ka väga tähenduslikult osaleda proosamurrangus. Noore proosa avalöögi teeb Unt. Draamakirjandusse 60ndate lõpul
annaabi.ee 
