Eesti kirjandus II kevad (0)

Eesti kirjandus II kevad

I loeng

Kuuekümnendad – sula

EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas .

• 1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima . See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema . Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja pääseb, pääseb ta ka trükki nt Tuglase teosed, Kesti Merilaas, Paul Viiding , August Sang jt).
  
• 1957-58 nn Pasternaki juhtum – Pasternak oli oma teose avaldanud läänes, mitte Nõukogude liidus ja oli saanud Nobeli preemia. See mudiugi oli väga paha. Sisuliselt teda sunniti Nobeli preemiast loobuma , algatati ka hukkamõistude seeria , see tähendab seda, et kui Pasternak on Venemaal, siis selline on ka näiteks Eestis ja ta tuleb üles otsida ja paljastada. Need juhtumid üldiselt ei juhtunud vangistuse ega ka avaldamiskeeluga. Olukord on muutunud märksa kergemaks.
  
• 1957 „Loomingu“ Raamatukogu – 60ndatel hakkab olulist rolli mängima nii uue- kui ka tõlkekirjanduse vahendamisel. 70ndatel olulisus väheneb näiteks selle pärast, et Nõukogude liit hakkas mängima mängu, nagu ta hooliks autoriõigustest – tegelikult ei tahetud läänekirjandust trükki lasta. 60ndatel aga hakkab sealt tulema just uut Lääne kirjandust. Samuti autoreid lähiminevikust, kes on tugevalt kirjandust muutnud – Kafka , Salingeri „Kuristik rukkis “ jt.
  
• 1958 Keel ja Kirjandus – Pigem teadusliku suunitlusega ajakiri.
  
• 1960 vabavärsipoleemika ( Nirk (Hermelin), Kross , Niit , Kaalep , Mäger jt) – Tagant järgi võib tunduda veider , kuid antud aja kontekstis täiesti seletatav . Nimelt avaldas aastal 60 Endel Nirk paroodia , kus ta ründas üsna teravalt noort luulet. Esile kerkis just vormi küsimus – tekkis vaidlus selle üle, kas korralik Nõkogude Eesti luuletaja tohib vabavärssi kasutada või ei tohi. See oli üsna ebavõrdne vaidlus, sest keegi väga vabavärssi ei kaitsnud. Sisuliselt korraldati suurem hukkamõistukampaania. Kross, Niit ja Kaalep (olid ka paroodias tähelepanu alla võetud) said kõvasti nahutada . Hukkamõistukampaania tulemus on lõpuks see, et vabavärss saab 60ndatel aastatel võimalikuks. Küsimus polnud mitte vabavärsis kui sellises, vaid selles, et luule mängib vormiga ja selles mängus võib hakata aimama kahemõttelisust. 50ndate lõpus hakkavad tegutsema Noorte Autorite Koondised (NAK) ja nendes domineerivad üsna selgelt lastekirjanikud (Raud, Niit, Rannap).
  
• 1962-68 luulekassetid – Need on pappkarbid, kuhu köidetakse kokku kirjanduslikke debüüte. Seal on ka väikseid põikeid proosasse . Sulaaeg !
  
• 1964 Nikita Hruštšov kaotab võimu - Sulaaeg taandub.
  
  • Leonid Brežnevi võim hakkab tugevnema  ta hakkab võimpositsioone järjest juurde saama. 80ndate alguseks on seis selline, et ta juhib paretid, riiki, armeed jm.
    
• 1968 Praha kevad ja Tšehhoslovakkia okupeerimine –Tollases Tšehhoslovakkias hakatakse inimnäolist sotsialismi ja see viis teda kaugemale Nõukogude liidu mõjusfäärist. Praha kevad lõpetatakse augustis 1968, kui Idabloki armeede ühendatud jõul sõidavad tankis Prahasse sisse ja seavad poliitilise võimu sisse nii, nagu Moskvale on parem. See sissemarss Tšehhoslovakkiasse märgi muule maailmale, et ega Nõukoduse liidus asjad korras pole.
  

Periodiseerimine

Kui võtta sulaaja kõige kitsama määratluse siis see oleks 1956-1964. Esimese daatumi puhul peab Hruštšov oma kõne ja teise puhul ta tagandatakse. Teine võimalus on 1956-1968 – ehk siis Hruštšovi kõne ja Praha kevad.
Kirjandusliku ja poliitilise loogika järgi on pilt selline: 1956-1965 ja 1966-1972. Selline mõtteline poolitamine on näha nii idas kui ka läänes. See poolitumine tähendab erinevaid asju erinevates kontekstides. Kirjeldused kalduvad sinna poole, et 60ndate algus on rõõmsameelsem ja optimislikum, lõpp pigem must ja negatiivsem.

Ühendavad märksõnad 50ndate lõpp 60ndate algus

• Noorus – näeb välja erinevalt, hipiliikumine jms
  
• Optimism
  
• Romantilisus (kosmoseromantika ja loodusromantika ja armastusromantika)
  
• Allergoorilisus (loodusallegooria, nn ridadevaheline poeetika )
  
• Avanemine ja avatus – nii ruumilises kui ka muus tähenduses ilmne. Maailm on kuidagi lahti,kuid tegelikult pole. Suured kangelased lähevad avastusretkedele. Sulaaja kultuur on tulevikku orienteeritud kultuur.
  
• Taastamise põimumine uuendusega
  
• Avaliku ja variatud kirjanduselu asünkroonia – see tähendab, et on mingi nihe – on ametlik trükisõna , mis näitab kirjanduse üht nägu ja on varjatud trükisõna. Nihe on suur just sulaajastul. Uued tendentsid ei jõua avalikku ringlusesse vaid on nn poolpõrandaaluses ringluses.
  

Sulaaeg on optimistlik aeg ja Eesti vaatepunktist väga otseselt poliitikaga seotud. Inimesed tulevad Siberist tagasi, rahad hakkavad liikuma, kaubad hakkavad poest otsa lõppema, inimesed hakkavad individuaalmaju ja soomesaunu ehitama. Tekib massikultuurne heaolumudel (niivõrd kuivõrd).

Sulaajastu luule

• Allegoorilisus
  
• Retoorilisus
  
• Romantlisus ja rõõmsameelsus
  
• Inimlik soojus
  
• Intellekti ja tunnete koostöö
  
• Suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine
  
• Avatud ruum
  
• Avastamine ja ehitamine – püsimotiivide hulgas – maade avastamine. Luule pöördub renessansiaja kangelaste poole ( Krossi luules).
  

Stalinismi otsene kriitika oli 60ndate alguses tõiesti võimalik. Varsti tulevad aga tagasilöögid. Otsene Stalinismi kriitika kaob jne. Inimlikkus ja inimeseks olemine kaotab igasugused piirid. Suured ja väikesed asjad saavad kõrvuti rahulikult eksisteerida – kõik muutub inimesetaoliseks. Inimene valib endale sõbraks teise inimese (ja kuu ja tähed jne). Kõik materiaalne ja kosmiline maailm saab inimese näo.

• Uno Laht – Variant lähtub nõukogulikust satiirist – bürokraatia hukkamõist jm. Sellise satiiriga astub ta 50ndatel aastatel üles ja see kerib sotsiaalsete teemade suunas väga selgelt.
  
• Ilmi Kolla – Ta pakub intiimsemat, lüürilisemat varianti.
  
• Lehte Hainsalu
  
• Paul Haavaoks
  
• Jaan Kross – Kross oli noorelt vangilaagrisse sattunud tegelane, kes tuli 50ndate keskpaigas tagasi. Laagris kirjutab arbujalikku luulet ning loominus toimub järsk muutus. Ta hakkab kirjutama luuletusi, mida on võimalik tol hetkel avaldada. Ühelt poolt ta lähtub Uno Lahetüüpi satiirist, kuid teisalt tuleb sisse ka poliitilist allegooriat, soovi kuidagi sekkuda ühiskonna küsimustesse ja kui võtta ette „Söerikastaja“ raamatu, millega ta debüteeris, siis sedatüüpi luule on ka kuidagi kontekstuaalsem kui lüüriline luule. Krossi varasema luule lugemine nõuab konteksti teadmist. Edaspidi tuleb Krossil juurde vormiga eksperimenteerimist. Tuleb ka tugevat kodanikupositisiooni. Kross abiellus Ellen Niiduga. Kirjanduslikus mõttes jäi Krossile sotsiaalsem pool ja Niidule lüürilisem pool ja lastekirjandus. Hakkab ilmnema ka rahvuslikkuse motiiv.
  
• Ellen Niit – esimesed raamatud on tal lasterkirjandus. Ta esimene raamat ilmus aastal 1954 ja see oli pikem värsslugu, „Kuidas leiti nääripuu“. See raamat on üks ühele samas kujunduses ilmunud hiljemal ajal nimega „Kuidas leidi jõulupuu“. 60ndatel ilmus „Pilleriini lood“ ja „ Krõll “.
  
• Ain Kaalep – Ta saab hiljem tuntuks klassikalist vormi kultiveeriva autorina. Ta peab tähtsaks vormi tõlkimist. See kokkupuutepunkt tollaste otsingutega on olemas. Retseptsioon teeb uperpalle – võime küll öelda, et tegelemine antiikkultuuriga ja klassitsistlik värss, aga kõige tuntum tekst on ikkagi laulutekst „Tihemetsa Tiina“. Kaalepist saab varakult (50ndate 60ndate vahetusel) kirjanduselu juhtfiguur ja õpetaja. 80ndate aastate lõpus pannakse Kaalepi juhtimisel käima ajakiri „Akadeemia“.
  

Kross, Niit ja Kaalep on veidi nagu hilinenud põlvkond autoreid. Need autorid oleks võinud debüteerida normaaloludes juba näiteks 40ndatel aastatel, kuid poliitilistel põhjustel polnud see võimalik. Debüütide kummuleerimine, mis algab 50ndate lõpus ja 60ndatel aastatel, on seotud sellega, et on terve seltskond autoreid, kes jõuab kirjandusse hilinemisega.

III loeng

Jüri Üdi nime taga on Viiding. Jüri Üdi kõval tuleks esile tõsta Toomas Liiv ja Johnny B. Isotamm . Nende loomingu kogumaht mõlemal on suhteliselt väike.
Toomas Liiv on paraku jälle meie hulgast lahkunud hiljaaegu. Õppis TÜ-s eesti kirjandust ja filoloogiat ja paistis silma üpris kujundliku stiiliga. Tema puhul tuleks tema luulet rohkem rõhutatud – see on küll mitmes mõttes väike, aga selle eest värvikas. Mingis mõttes mõistatuslik raamat oli luulekogu „Fragment“, mis kuidagi ei tahtnud sobida oma aja konteksti. Selles tekkisid võõrad metaluulevõtted, luule luulest . Hakati ka riiminätepuhul arutama metaluuleküsimusi ja luule proosastumise küsimusi, sest mingis mõttes on see proosale lähenev vabavärss. See jätkub ka tema hilisemas loomingus. „Närvitrüki“ autorite puhul (Üdi ja Liivi ) on märkimisväärne mitteluulelise luule esiletõus. 60ndate luule muutub küll radikaalselt , kuid me tajume mingit luulelisust, 60ndate 70ndate vahetusel tekib mingi murdepuhkt, kus luule keeratakse pahumpidi – tekib mingi distantseerumine alustest.
Johnny B. Isotamm (Jaan Isotamm) on sõltumatu mässaja. Ta ei taha läheneda kassetipõlvkonnale. 1956ndal aastal ta vangistati, olles alles koolipoiss. Põhjuseks oli põrandaaluses vastupanuorganisatsioonis osalemine. Vangist tagasi tulles, tuli ta Tartusse ning talle tundus, et kõik luuletavad ja siis hakkas ka luuletajaks. Vangilaagris kirjutas ta ka luuletusi nii eesti kui ka vene keeles. Kui võtta kätte ta koondkogu „Mina Johnny B“, siis see esindab väga kitsa perioodi kompaktset loomingut (1967-1974). 1974ndal aastal ta leidis, et ta ei taha enam olla luuletaja ning polnudki enam. Tema luuletamisest loobumise kohta on ka mitmeid seletusi – tema enda seletust tuleb seal ka arvestada. Talle tundus, et talle ei sobi „päris luuletaja“ amet. Mässava boheemliku arhetüüpi otsides , siis Johnny B sobib sellesse rolli ehk kõige paremini. Luuletaja, kes ei mahu raamidesse – lakub end täis ja peksab kõik segi. 1974ndal aastal luuletamise järgi jätmise üks põhjus võib olla, et ta muudab oma eluviisi – loobub alkoholist. Hiljem töötab ta mässumehele sobivatel ametitel – katlakütjana, aga ’90ndatel saab ta ajakirja Akadeemia toimetajaks ja seal töötab ta kuni pensionile jäämiseni. Tema luule on poliitilise vastuhaku luule, mis ründab ka poeetilisi konventsioone. On kuidagi väga rõhutatult vabadusaateline. Luulelaad on reeglina vabavärsiline, kuid samas väga kõlav.
Selge on see, et üks asi oli ta enda soovimatus ametliku liiniga identifitseeruda, kuid mässuluule avaldamisel tekkis tal ka raskusi, seda ei saanud tollases kirjanduskultuuris otsesõnaliselt avaldada.

Paul-Eerik Rummo (s. 1942)

Tegemist oleks justkui kahe näoga mehega. Rummo tähendus eesti kirjanduskultuuris on koguaeg olemas olnud alates kuuekümnendatest. 60ndatel on ta tõenäoliselt kõige tuntum noor kirjanik. Praeguseks on tegemist poliitikuna .
Tema kirjandusrollist väljaastumine ei tähenda kindlasti kirjandushuvi kadumist. Huvitav on ka see, et ta ühsna järjekindalt on uue sajandini välja kirjutanud kirjanduskriitikat (olles ise minister). Samuti jätkas ta ka luule tõlkimist. Kirjandushuvi pidevus on kindlasti olemas.
Ta sünnib 1942. aastal Paul Rummo peres. Paul Rummo puhul tuleks rõhutada seda, et hilisemas eas tegeles ka kirjanduse uurimisega. Siin tekivad ka huvitavad kattumised ja lahknemised poja ja isa vahel. Noorele Rummole pakub huvi Visnapuu loome . Visnapuu isikuloo ja loominguga tegeleb ka Rummo seenior. P.E Rummo stardipunkt on mingis mõttes parem kui mõnel teisel. Ta jõuab üsna varakult türkisõnasse, avaldab perioodikas oma esimesi luuletsi 60ndate alguses. Hakkab ka tegelema noorelt kirjanduskriitikuna. Selle tegevuse juures on iseloomulik see, et ta ka kuidagimoodi lepitab väga erinevaid luulemaitseid. Rummo mängib olulist rolli 60ndatel nii Betti Alveri tagasitulekul kirjandusse ja ka Alliksaare esimese luulekogu panebki Rummo kokku. Alliksaar ongi see, mis isa ja poega eristab.
65ndal aastal lõpetab ta Tartu Ülikooli, juba on ta kuulsust kogunud kirjanikuna. Pärast lõpetamist asub ta tööle Vanemuise teatrisse kirjandusala juhatajana. Ta võetakse sõjaväkke ning pärast seda kolib Tallinnasse. Tegutseb vabakutselise kirjanikuna, kuid aegajalt teeb ka mingeid juhutöid. Tal jääb mingi seos teatriga, töötab pikemalt Draamateatris.
Rummo puhul on iseloomulik koduruumikujutamine. Kui sinna juurde tuleb suurte teekondade alguste luule, siis see võib tähendada ringkäigumudelit – lähme avastama , kuid tuleme koju tagasi. Kodu on turvaline paik, kuhu tagasi pöörduda.
Edasi lülitub poliitikasse. 1992. aastast on ta ka valitsuses.

• 1962 Ankruhiivaja – Omas ajas silmapaistev luulekogu. Kui vaadata hilisemaid kogusid, siis seal esinevad selline tsükkel nagu „Eelõitseng“, kus ta avaldab oma varasemaid luuletusi, mis pole „Ankruhiivajasse“ läinud. Kui neid võrrelda, siis on näha, et noor kirjanik liigub erinevat teed. Ühelt poolt kirjutab ta normaalset 60ndate luulet, kuid samas ka „ebanormaalset“ luulet. Sulaajastu seisukohalt on see väga iseloomulik raamat. Kui otsida mõjusid või taustu, siis on see sarnane Krossi luulega , kuid samas on see ka lüürilisem. Väga iseloomulik on ka ajaloo poole pöördumine, kuid seda kasutatakse ära tuleviku kuulutamises. Kosmoseromanika pole ka selles olematu. Rõõmsate alguste näited.
  
• 1964 Tule ikka mu rõõmude juurde – kodus võimedub selles teoses. Mingis mõttes see ja eelnev raamat kujutavad „noore Rummo“ perioodi. Rahvuslikud kujundid on näiteks üht harupidi seotus Juhan Liivilt laenatud mesilaskujundiga (mesilasluule). „Ma seisan mesilastaruna“ üks tuntumaid luuletusi, kuid kõige tuntum ilmselt „Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere“. Vastupanuluule ühe juhttekstina hakatakse seda ka lugema ja ka päris kindlasti on see rahvuslikkus autori poolt sisse mõeldud.
  
• 1966 Lumevalgus...lumepimedus -- Kersi Merilaas väitis, et ta lõpetas luuletamise selle pärast, et ta nägi, et keegi teeb seda temast paremini. Merilaas hakkab aga ka uuesti kirjutama, sest Rummo looming aja möödudes muutub. Kõige lähemalt võiks öelda, et selles teoses saavad kokku isiklik traagika kuid ka rahvusmüütide ülemus . Põimumine võiks seda teost ka iseloomustada. Ka esteetilises plaanis võime öelda, et jätkatakse rangeid luuletraditsioone, kuid mingi luuleuuenduslik moment on sisse tulnud ja ka sobib. See kudias rahvuslikud müüdid sinna sisse tulevad, saab selgelt eritstada Liivi mõju. Isiklik traagiline pool on selle raamatu taga samuti, see tagamaa on see, et Paul-Eerik Rummo ema hukkus autoõnnetuses. Üks esileküündivamaid tsükleid on „Läbi talve“ ning see on pühendatud emale. Tundetoon on muidugi ka muutunud, kui „Ankruhiivaja“ on rõõmus raamat, siis see on väga rõhutatult talveraamat. Selle raamatu kõige erandlikum osa kannab nime „Väikese linna kohvikumuusika“ – kõige eksperimenteerivam osa. See on midagi sellist, mis jätkab Jüri Palmiste katsetusi. 60ndate keskpaigas on midagi traditsioonilisele maitsele, on ka Alliksaare austajale, see on ka ajaline taskaalupunkt. See raamat poleks tõenäoliselt aastal 1964 ilmuda saanud. Rummo sattus esteetilise avardumise alguspunkti ja see on kuidagi poeetiliselt väga veenev. See loob 60ndate Rummo legendi. Edasi hakkab ta seda lengendi lammutama .
  
• 1969 Tuhkatriinumäng – on üks Eesti kuulsamaid näidendeid. 60ndate teatripublik oli harjunud realistlike või nõukogulike näidenditega (või komöödiatega). Lavakujundus oli realistlik , kuid selle puhul kisuti lava paljaks, tehti arusaamatuid asju. Kahe esteetilise platvormi kokkupõrge. Tõlgendamiseks: esiteks on võetud tuhkatriinunäidend ning teinud sellest midagi muud. Tekstid hakkavad üksteist tõlgendama. Rummo on rõhutanud seda, et see on mingil moel elu mõtte otsimise näidend, samas hakatakse seda aga tajuma väga poliitiliselt. Ta möönab, et seal on olemas üldinimlik pilt kui ka poliitiline pilt, sest need käivad kokku.
  
• 1974 Lugemik-lugemiki – lastekirjandus. Rummo innustub moodsatest teatri- ja mänguteooriatest. Tuleb päevakord ka mängiva lapse küsimus, kas mitte mängivas lapses ei peaks peituma tõeline loominguline alge. Ta hakkab lastele pakkuma isegi riskantset teksti – pöörased sõnamängus
  
• 1986 Ajapinde ajab – Muutused järgneva teosega tuleb selles teoses. Sellest teosest on välja jäänud kõige poliitilisem osa. 70ndate alguses tekkis tõrge, mis oli ilmselgelt poliitiline.
  
• 1989 Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972 – Kolmas loominguperiood . See jääb algselt käsikirja, ja hakkab nii ringlema. Selle raamatu ettelugemisi korraldab ka Rummo. Ta pole tsensuuri läbinud raamat. Ta pole muutustega nõus ning see raamat ei ilmu. Luule muutub proosalähedaseks. Suured metafoorid kaovad äkki ära. Maailm muutub kuidagi hajusaks ja suhteliseks. Suhtelisus on ka mingi probleemide ring, mid hakkab 60ndate lõpus Rummot saatma . Tulevad luuletused, mis tulevad välja ruumipeegeldustes (peal/all, tõeline/mittetõeline). Laias laastus edasised tekstid jätkavad sarnast teemat.
  
• 2005 Kogutud luule
  

Jaan Kaplinski (s. 1941)

Ta sündis 1941. aastal poola keele ja kirjanduse lektori perekonda. Ta pole oma isa oma teadlikus elus kohanud. Ema oli pärist Võrumaalt ning tegutses edaspidi tõlkijana, sellega hakkas tegelema ülikoolipäevil ka Kaplinski ise. Ta hakkas TÜs õppima prantsuse filoloogiat ning moodsat keeleteadust. Selle strukturalistliku keeleteaduse ja uurimisega ta oma tegevust alustabki. See tegevus katkeb ilmselt sisulistel põhjustel. Ta ilmselt leiab, et see pole tema rida. Ametlikust teadusest distantseerumist näeme ka hiljem. Ta võtav tänase päevani korduvalt keeleteaduslikel küsimustel sõna.
70ndatel aastatel kolis ta perekondlike põhjustel ( elukaaslane Tiia Toomet õppis Tallinnas, Kaplinski töötas botaanika aias) mõneks ajaks Tallinnasse. Tiia Toometist saab samuti kirjanik, kuid Tartus eriti tuntud, sest ta on nukumuuseumi rajaja. Tuleb Tartusse tagasi koos perekonnaga, poliitiliste pöörete ajal lülitub ka tema poliitilistesse protsessidesse. Ta on ka esimeses parlamendikoosseisus 90ndate alguses ning peab ka ühe perioodi vastu (erinevalt Krossist). 90ndate keskpaigas taandub ta suurest poliitikast – väiksesse poliitikasse jääb (Tartu linnavolikoguliige jne). Rohkem hakkavad omineerima väikesed identiteedid ja identiteediotsingud. Ta on öelnud , et ta polegi eesti kirjanik vaid Võru ja poolakirjanik. Väga markantne keele ja muude valikute ilming on tema blogi (jaankaplinski.blogspot.com). Oma blogis ta reeglina eesti keeles midagi ei kirjuta – soome, vene, inglise, võru keeles, aga eesti keeles midagi. Vastandumised hakkavad silma ka mitmel moel – äärmuslikult rõhutatud rahvuslikkusega kaasa ei lähe. On räägitud ka sellisest kahe suure Tartu kirjanik mõttelisest opositsioonist – rahvuslikkuse ja rahvusliku traditsiooni kajastaja Hando Runnel ja teiselt kosmopoliitsem Jaan Kaplinski. Kui 90ndate keskpaigas tundus võimatu, et Hando Runnel Jaan Kaplinski raamatuid kirjastaks, siis nüüd on ta seda küll teinud.

IV loeng

Hando Runnel

• 1965 Maa lapsed
  
• 1970 Avalikud laulud
  
• 1972 Lauluraamat eh Mõõganeeljaja ehk Kurbade kaitseks
  
• 1976 Mõru ning mööduja
  
• 1978 Kodu-käija
  
• 1982 Punate õhtute purpur
  
• 1988 Laulud eestiaegsetele meestele
  
• 2000 Mõistatused
  
• 2005 Sinamu
  
• 2011 Tähed tahavad sõnaks
  

Runneli puhul ei tekitanud suurt konflikti madaldus . Isamaalist poolt võetakse ilmselgelt üldrahvalikult vastu ja seda otistakse ka ridade vahelt. Runneli raamatud 70ndatel/ 80ndatel saavad teatavas mõttes tsensuurisündmusteks. „Punaste õhtute purpuri“ arvustamine keelati.
Alati käib Runneli puhul mingi teksiga mängimine, naljad . Naljad on tihti kuidagi ühiskondliku või poliitilise taustaga.
Uus periood tuleb 90ndate alguses ja seotud poliitiliste olude muutumisega. 90ndate algusest on näha, et mingiks ajaks kaob ära mingi selgus, kuidas mutuunud oludes peaks tekste sõnastama. Kui sportlik luuletajahoiak on rajatud sellele, et tuleks võidelda eesti rahva nimel, siis see mäng kontrollimehhanismidega langeb sellisel kujul ära ja tekib esteetiline peataolek. Runneli loomingus pole ainult isamaalist luulet, vaid ka õrna armastusluulet ja lasteluulet, aga mingi ebamäärasus 90ndate luules valitseb. Mingil hetkel tundub ka, et Runneli tegevus kandub kuhugi mujale.
Sajandivahetusel tuleb Runneli loomingusse armastusluulet, vabavärsiline. See pole varasema Runneli puhul väga tavaline. Uuel sajandil tuleb ka lõppriimilist ja uuema rahvalaulupõhjaga loomingut, aga selle vahele ka miskit muud. Kui seda retseptsioonilainetamist vaadata, siis teine raamat sellest sajandist on „Sinamu“. Mingi mõttelise jätkuna võiks seda vaadata „Mõistastuste“ raamatule.

Juhan Viiding//Jüri Üdi (1948-1995)

Viiding sündis Tallinnas. Õppis näitlejaks ja asus tööle 70ndate alguses Draamateatrisse. See töö jätkus kuni surmani (lõpetas elu enesetapuga). Viiding hakkas üles astuma ka tihtilugu oma tekstidega – luges ja laulis neid. Laulmine oli gabareelikus stiilis. Elo Viiding on Juhan Viidingu tütar. Mari Tarand on Juhan Viiding õde

• 1968 Realistliku ingli laul – väikese tiraažiline väljaanne. Ta nagu oleks, aga nagu ka poleks raamat. Selle kujunduse tegi Märt Laarman, kes oli Viidingu onu. Ta oli Viidingu jaosk ka ilmselt üks tähenduslikemaid inimesi vanemast põlvkonnast.
  
• 1971 Detsember
  
• 1973 Käekäik
  
• 1972 Selges eesti keeles
  
• 1975 Armastuskirjad
  
• 1978 Ma olin Jüri Üdi
  
• 1980 Elulootus
  
• 1983 Tänan ja palun
  
• 1991 Osa
  
• 1998 Kogutud luuletused
  

Viiding hakkas 60ndate lõpus kasutama pseudonüümi Jüri Üdi. Seda pseudonüümi kasutas ta kuni 70ndate keskpaigani. Üleminekuraamatuks uude perioodi ja vana nime juurde saab „Ma olin Jüri Üdi“. Sisaldab valiku Üdi luuletusi ja lisa tsüklina ka Viidingu enda luuletusi. Ta hoidis teatud määral enda ja pseudonüümi nimed eraldi.
Mõned tekstid jäävad tal avaldamata aga ilmuvad ka ainult ajakirjanduses. Mõningaid neid võib näga ka „Kogutud luuletuste“ raamatus.
Tähelepanuväärne on see, et Jüri Üdi on pigem ähvarduslik autor. Selle hämaruse juures on üks turvaline kirjanduslooline lahendus see, et hakata otsima mingeid kirjanduslikke taustu autorile ja nende kaudu seletada, mida autor teeb või taotleb. Kui tausta otsida, siis ei leia päris korralikke eelkäijaid ega analooge kaasaegsest kirjandusest. Me teame, et noor Viiding kõndis Tallinna linnas ringi ja ta kotis oli Talviku luulekogu „ Palavik “. Absurdikirjandusest leiab tõenäoliselt paremini seoseid . Üks autoreid on Morgenstern (?), kellele Üdi oma loomingus viitab . Jüri Üdi tõi eesti luulesse migni murrangu, mida ei saanud ette ennustada, mis ei pidanudki toimuda. See on teataval moel prognoosimatu muutus. (Prognoositav muutus on see, mille toob Laaban – kui Euroopas on kuskil sürrealistlik luule, siis see jõuab ka Eestisse. ) Üks paljudest kummalistest punktidest on see, et mingi modernistliku luule vabadusekogemus, postmodernistliku õhustiku tabamine ja teisalt range klassikalise luulevormi kokkupanemine, annab kombinatsiooni , mida tavaliselt pole. Luule, mis võitleb rangete reeglite vastu, kuid samas kasutab ise ka neid reegleid.
Olulist rolli mängib iroonilisus, mis on Jüri Üdi luules koguaeg olemas. Sellel on ka selline paroodiline külg olemas, aga üldisem on ikkagi see, et ta parodeerib teatavad kõnelemisviisi (miks mitte ka iseennast). See totaalne iroonia on midagi sellist, et kogu kõneldav maailm muutub kahtlaseks. Krulli kirjeldus on see, et Üdi on murrangut tegev autor ja see toob eesti luulesse teatava horisontaalse kultuuritüübi (asjad ja väärtused on asetatud ühele tasapinnale – maailamapilt pole hierarhiseeritud maailmapilt ).
Üks kategooria, mida on Üdi luule analüüsimisel kasutatud on teatraalsus. Tekstid on ühest küljest hästi lavalt ettekantavad, aga on ka teatav teatraalne paisutus koguaeg sees.
Kui Üdi lõpetab ja Viiding alustab. Toimub muutus ja selles muutuses võib näha ka osalist eneseheitlust. See ei tähenda seda, et mingi stiil on täielikult maha jäetud. Juhan Viidingu luule on selline luule, mida Üdi oleks võinud kirjutada – see pole tüüpiline, kuid kuhugi servaalale mahuks ta ära. Viiding aga kõiki Üdi luuletusi kirjutada ei saa. Laias laastus tähendab seda, et Üdilikkuse tuum taandub, lorilaulu natuke jääb, siis mudiugi tähendamissõnade pool tõuseb esile. Tähendamissõnu hakkab järjest tulema ja nendega koos ka suuremat selgust ja ühemõttelisust. Müstiliste kallakutega religioossed huvid süvenesid Viidingul. Kindlasti tuleb juurde eetilist alandlikku tooni, varem kadus see irooniasse ära. Sellele, mis on Üdi eetika , on raske vastust leida. Kontrastid mahenevad, üllatusi on vähem kui varem ja nüüd mingis mõttes kompenseerides seda muutust, alates 70ndate/80ndate vahetusel hakkab kirjutama vabavärsilist luulet. Leidub väikesi mõtteteri, luule laias laastus muutub normaalsemaks. 80ndatel tema luuletamisaktiivsus väheneb. Kogu tema loomingut hakati pärast tema enesetappu kuidagi tõlgendama loominugu taustal. Väga kerge on leida erinevaid surmamotiive, kuid otseseoseid pole seal küll mõtet luua.

Eesti draama 1966-1985

• 1966-1972
  
• 1973-1985
  

Piirid on arusaadavad, et kui võtta draamaseis enne 66ndat aastat, siis enne seda pole midagi väga rääkida. 66ndast aastast hakkas tulema uusi draamatekste. Draama hakkab ka seostuma teatriuuendusega 60ndate lõpus 70ndate alguses. Esimene periood on piiritletud 60ndate tagumise poolege. Kui kaks allperiood kokku võtta, siis tundub, et Eesti draamaajaloos on see üks parimaid perioode üldse, mis on olnud. Kui pidada silmas, et draama muutub kollektiivseks, siis on seal midagi enamat . On mitu olulist autorit ja uuendus hakkab mõjutama ka kultuuripilti laiemalt.

• Juhan Smuul
  
• Artur Alliksaar
  
  • 1966 Nimetu saar
    
• Ain Kaalep
  
  • 1967 Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator
    
• Mati Und
  
  • 1968 Phaethon, Päikese poeg
    

Kui vaadata teatriuuenduse klassikalist avaldusmikuju, siis ideoloogia kuulutuab pigem seda, et klassikaline draamatekst kaob ära. Valmisteksti lammutamise tendents tekitab küsimusi. Samas aga on ka taustade mõttes seoseid. Kui vaadata uuenduse varasemat poolt, siis üks varasemaid taustautorieid on Bertolt Brecht. Ain Kaalepile meeldis ta väga. See uuendus Eesti draamas brechtilikult edasi ei lähe. Tulevad uues taustad : A. Artaud, J. Grotowski , P. Brook. Absurdidraama on selles komplektis täiesti olemas. Hakkab tulema tekste, mida on kirjeldatud mitut moodi ja üks tinglikke termineid, mis on käibele lastud on mudeldraama. Tekib mingi mudeldav tendents, mis proovib haarata korraga väga paljut. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist ning see on tihtilugu tinglik -kujuteldav maailm. Suhe realismiga katkeb üsna järsult kesk uuenduslikkust. Kui võtta eeltoodut näited, siis neid ühendab see, et nad pole realistlikud näidendid . Artur Alliksaar satub selle laine etteotsa . „Nimetu saar“ ilmub „Loomingu“ raamatukogus ja sedatüüpi tekstidest satub ta olema esimene (antiutoopiline). Näidendid, millest hakatakse rohkem rääkima, tulevad just pärast seda.

V loeng

Uus draama ei ole realistlik draama, realistlikku kirjutatakse seal taustal küll, kuid üldisemas retseptsioonipildis teda pole. 60ndate/70ndate vahetusel näeme just teatava draamatüübi domineerimist (mudeldraama). Utoopiate ja antiutoopiate kirjutamine mängib olulist rolli.
Mati Undi „Phaethon, ,Päikese poeg“ lavastab Vanemuise teatris Kaarel Ird. Alustekst on võetud mütoloogiast „Phaethoni“ lugu ja iseloomulikuks on ka see, et alustekstiks valitakse suuri ja tähendusrikkaid alustekste (piibel, müüdid jm). Seda Phaethoni lugu on tugevalt töödeldud ja on noore vaatepunktilt kirjutatud tekst. Lavastuses laulab näiteks Phaethon noort Eesti luulet.

• 1969 Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“ – draama ja teatrikäsitlejad on rõhutanud, et kui vaadata kõvu uut draama- ja teatrilaintuse lainet, siis ilmselge ühenduspunkt on peamiselt just „Tuhkatriinumäng“. Sellest saab omaette teatrisündmus ning selles põrkuvad erinevad vaatepunktid – uuenduslik teatit toetav vaatepunkt ja nõukogude kontrolli vaatepunkt ja ka rahvuslikule klassikalisele traditsioonile orienteeruv vaatajaskond, kes tõrgub samuti esteetikat vastu võtma. See sai Rummo loomingus märgiliseks teoseks. Kui hinnata ühe või teise näidendi tuntust, siis võiks spekuleerivalt öelda, et Eesti kaks kõige tuntumat näidendit on „ Libahunt “ ja „Tuhkatriinumäng“. Kohaliku traditsiooni seisukohalt on „Libahunt“ tuntum, kuid väljaspoolt on tuntuim just „Tuhkatriinumäng“.
  
• 1968 (1980) Paul-Eerik Rummo „Pseudopus“ – on võetud Oidipuse müüt ning eriti radikaalselt peapeale keeratud. Selle näidendi puhul toimub demütologiseerimise printsiibil näitamine, kuidas midagi ei ole.
  

Telenäidendi tulemist näeme jõulisemalt just lasteetenduste poolt. Algselt on nad olnud siiski mingid tekstilised, kuid loomulikult jõuavad nad enne telesse ja siis alles raamatuna.

• Enn Vetemaa „Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale (pauguga lõpus) – ruum on modelleeriva tegevuse aluseks. Selles näidendid on tegelaskond eksperimendi käigus isoleeritud ruumis.
  
• 1977 Jaan Kaplinski „Neljakinginapäev“ – Vanade tekstide väljatulemine on siin isegi mingi ristlainetus. Antud näidend on varem kirjutatud, kuid lavastatud jälle hiljem nagu Rummo näidend.
  

Hiljemavastamise üks eriskummalisemaid juhtumisi on Madis Kõiv , kes alustab kirjutamist ka 60ndatel. Me ei näe teda enne 78ndat aastat, kuid siis ka otseselt ei näe, kui ilmub 1978ndal aastal Madis Kõivu ja Hando Runneli pseudonüümi Jaanud Andreus Noorembi all etendus „Küüni täitmine“.
Uuenduse monoliidsus hakkab hargnema ja tekib mitu võimalust, jääb alles vanem mudeldav tendents. Mingil määral ilmub selliseid tekste veel – müüditeisendamise laine jätkub. Alustekstide töötlemine jätkub ka teatris. On igasuguseid servapealseid ja imelikke tekste, mis teatriuuenduses uue ilme saavad. „ Põrgupõhja uus vanapagan “ saab lõpetuseks teatriuuendusele. Üks oluline küsimus, aga selline mõistatuslik, on absurdidraamastaatus. Näeme 70ndate/80ndate teatris, et absurdidraama lavastused hakkavad olulist rolli mängima (Juhan Viiding nt). Absurditeatri fenomen jõuab pärale suurel määral tõlkenäidendite kaudu. Eesti kirjandusest sellist näidet tuua on aga raske.

• 1980 Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep „Olevused“  absurditeater
  
• 1978 Hando Runnel ja Madis Kõiv „Küüni täitmine“  absurditeater – hakatakse otsima kõivulikku ürgelementi. Kui Kõivu näidendid ette võtta, siis seal on eritüüpi näidendeid. Kui on pooleldi ilma šüžeeta näidend – inimesed kühveldavad lihtsalt heina. Dialoog on üsna absurdne, haakumised on ootamatud ja imelikud.
  

On müüte teisendav tendent ja absurdidraama, kolmandaks võiks nimetada kultuuriloolisi näidendeid.

• 1972 Vaino Vahing „ Suvekool “
  
• 1975 Vaino Vahing „Mees, kes ei mahu kivile“
  
• 1974 Rein Saluri „ Külalised “
  
• 1975 Mati Und „ Good -bye, baby“
  
• 1984 Mati Und „ Vaimude tund Jannseni tänaval“
  
• 1980 Merle Karusoo „Olen 13-aastane“
  

70ndatest alates võiks rääkida psühhomodernistlikust lainest. Kõik uuenduslikud tükid on ka modernistlikud tükid, kuid modernism on pigem nagu katusmõiste ja selle alla mahub palju erinevat. Eesti draamas on eriti ilmekad ühelt poolt modelleeriv modernis a la Tuhkatriinumäng ja teiselt poolt midagi,mis tuleb koos Vaino Vhingiga – psühholoogiline printsiip. Kui võtta ette Vaino Vahingu omamoodi imelikud tükid, siis võime julgelt öelda, et need on psühholoogilise rõhutasetusega näidendid. Püshholoogia on ka natuke imelikuvõitu. Freudihuviline Vahing tunneb huvi ka mingite psühhopoatoloogiliste tendentside vastu – töötab samal ajal kohtu pühhiaatrina. „Suvekoolis“ segased poja ja vanemate suhtes, mingi autobiograafiline taust on seal olemas.
Kui rääkida iroonilisest mänguisest, siis seda kajastab just Mati Und 70ndatel väga hästi.
Postmodernismiga seoses või ka eraldi välja tuua, nn sotsioloogilise teatri sünd. See ajastub sinna aega, kus tuli „Olin 13-aastane“ lavale.

Enn Vetemaa draamas(s 1936)

Ta on selline rikkalik ja pillav tegelane, et tal on identiteete rohkem kui üks. Ta on draamakirjanikuna kuidagi eraldi teema.
Ta on sündinud Tallinnas. Ta õpib muusikat, koolitab end heliloojaks ja kirjutba ka 60ndatel aastatel heliteoseid. Mingiks ajaks jätab ta selle katki, kuid vanemas eas on ta sellega taas tegelema hakanud.

• 1968 Illuminatsioonid ...
  
• 1972 Õhtusöök viiele
  
• 1974 Püha Susanna ehk Meistrite kool
  
• 1975 Jälle häda mõistuse pärast
  
• 1976 Roosiaed
  
• 1980 Nukumäng
  

Luuletajast Vetemaast saab kõigepealt juba 60ndate keskpaigas proosakirjanik ja seejärel 60ndate lõpus draamakirjanik. Draamakirjanduse tähtsus selgineb 70ndate keskel. Ilmselt kõige tuntum näident on „Püha Susanna ehk Meistrite kool“. Üldiselt võiks tema draamaloomingu kohta öelda, et torkab silma see, et tekstid on väga kindalt konstrueeritud – mõistusega teksti tegemine. Arusaadav ka, et kirjanik ei tohi päris mõistust kaotada, aga see intellektuaalne joon torkab silma, samuti ka see, et mingisugused eetikasse ja sotsiaalsesse ellu puutuvad teemad on ta jaoks koguaeg tähtsad. See on ka põimitud psühholoogilise kujutamisviisiga. Kui võtta näiteks Vahing ja Vetemaa kõrvuti, siis Vahing regeleb püshholoogiaga ja eetika on aimatav, Vetemaal on esiplaanil sotsiaalsed teemad ja muu lihtsalt liitub.
Vetemaa loomingulist palet pehmendab see, et ta on varasest loomingust alates ikkagi tugevalt koomikasõbralik autor. Draama puhul võib öelda, et komöödiad moodustavad eraldi rea, aga nad on tihtilugu mitte niisama lihtsalt lõbusad tükid, vaid traagiline poolus on neis sageli kaasas. Draamalooming hakkab omakorda kahte suurde lahtrisse jagunema : ühelt komöödiate (tragikomöödiad) ja teiselt poolt tõsised tükid ( draamad , tragöödiad). Kui võtta ette rohkem draamapool,siis sinna kuulub kindlasti „Illuminatsioonid“ jne. „Nukumängus“ on ühiskondlik esteetiline rõhuasetus.
Komöödilisest poolest on muidugi oluline „Püha Susanna ehk Meisrite kool“. Pealkiri viitab Moliere näidendile. See on tugevale peategelasele tehtud näidend. Tal on 80ndate alguses on tal ka teos spordieetikast.

Jaan Kruusvall (1940-2012)

Ta on pärist Virumaalt. Ta on kirjanik, kes huvitaval kombel jääb alati teiste varju. Tema loomingus on mingi alge, mis varjujäämist soosib. Ta kirjutab lühikesi tekste ja selliseid, mis rõhutatult tahavad olla lühikesed. Dramaakirjanduses see niivõrd välja ei tule (draama standardpikkus kehtib rohkem kui proosa standardpikkus).

• 1983 Pilvede värvid – sai tähtsaks teatrisündmuseks ning kindlasti selle sündmuslikkuse juures mängis rolli rahvuspoliitiline alltekst . Ta hakkas läbi kirjutama rasket lähiminevikku. Selles konkreetselt 44nda aasta draagilised valikud . Me näeme, et selle ainese juurde veel laiemalt toimub suurem pöördumine. See kõnnib koguaeg nö noateral. Neid teemasid nõukogude ühiskonnas oli keeruline käsitleda. Kõrvale saab võtta Ene Mihkelsoni, Viivi Luige , Hando Runneli, film „ Ideaalmaastik “. Hästi kirjutatud ja lavastatud näidend. Ilmub olude kiuste
  
• 1987 Vaikuse vallamaja – See jätkab mõtteliselt sama teemaringi. Näidendi kirjutamise, ilmumise ja lavale tulemise aeg on aga natuke teistsugune. Kajastati ajavahemiku 44-49. Tuleb esile ka metsavendluse teema. Selles on kirjutamisajaga sünkroonset kaasakõlamist. See asetub juba loogilisse konteksti.
  

Mõlemad on talle väga iseloomulikud näidendid, kuid samas ka sellised tekstid, mis olid õigel ajal õiges kohas. Need näidendid avalduvad kuidagi erimoodi, kuid nad polegi nii hirmus erinevad.

Mati Unt (1944-2005)

Ta on pätit Vooremaalt. Mälestuskildudest, mis ta on hilisemas eas avaldanud, eksponeerib ta seda, et ta on maapoiss, kes läks linna. Ta elas Voore keskusele üsna lähedal. Vanemad hoolitsesid hirmasti lapse eest, tassisid raamatuid koju. Ta tuli Tartusse ja hakkas üha enam muutuma linnapoisiks ja seda linlikkust mitmel moel rõhutama. Kõigepealt läks ta õppima 8ndasse keskkooli (Forseeliuse gümnaasiumisse), mis oli kirjanduskallakuga. Seal õpetas Vello Saage, kes mängib Undi kujunemises olulist, kuid keerulist, rolli.
Ta läks edasi õppima Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialale (62-67). Siis parasjagu sobival hetkel läks Paul-Eerik Rummo sõjaväkke ja sai tööle Vanemuisesse. Ta oli koguaeg juures kogu teatriuuenduses. Ta polnud sel ajal tuntud lavastaja , kuid lavastajaroll tuli hiljem. Tema roll teatriuuenduses on siiski märkimisväärne, kui lavastajad on teised ja mitte Unt, siis ikkagi on eestvedajaks Unt ise. Teatrialaseid artikleid on ka hiljem kokku kogutud. Kriitikutegevus, mida on alahinnatud, algab 60ndatel filmikriitikuna, siis muutub teatrikriitikuks ja hiljem ka kirjanduskriitikuks. Tartus käib äge seltsielu. Vaino Vahingu ja Maimu Bergi kodus tekkis salong , kus hakkasid kõik tähtsad teatri- ja kultuuriinimesed kokku käima. Mängud läksid Undi seisukohalt päris pööraseks, ta abiellus 60ndatel aastatel ja lahku läinud ja jälle uuesti abiellunud. Nende elu ja teatrimängude käigus toimus teine traagiline lahkuminek, mida ta väga tõsiselt üle elas. 70ndate alguses oli tal ka väga suur kriis, mis aga polnud loominguline kriis. Isiklik kriis viis selleni , et ta pidi Tartust põgenema – Tallinnasse. Tallinnas elab ta elu lõpuni ja seal kujuneb temast ka lavastaja. Tundub, et elulõpul ta enam ei viitsi kirjanik olla, aga lavastaja jakasb ta olla elu lõpuni. Viimastel perioodidel julgeb ta ka sagedamini Tartus käia ja tegelikult sellest ajast on pärit mitmed tuntud Undi lavastused. Tähtlavastused juhtuvad olema pigem Vanemuises kui Draamateatris, kus ta tegelikult lavastaja on.

VI loeng

Mati Unt jätkub...
Uni lapselõpvekodu ja Lutsu lapsepõlvekodu on võrdlemisi lähestikku.
Undi loomingus on Tartu osa ka oluline, tema kohalolu Eesti proosas on muljetavaldav ja mitmetähenduslik.

• 1963 Hüvasti , kollane kass – kooliromaan, ka armastusromaan . Mingi aeg oli ta ka kohustulik kirjandus kooliprogrammides. Unt distantseerus sellest raamatust hiljem ning ütles, et seda raamatut ei tohiks sundida koolis lugema, sest see sisaldab endas kuuekümnendanalikke valesid ning kirjutas uue romaani „Tere, kollane kass!“. See on mingis mõttes oluline, sest ta annab ühe esimestest tõsistest märkidest, et võib-olla hakkab ka midagi huvitavat ka proosas (kui ainult luules) toimuma. Samas on see ka ajastuomane teos – sulaajakontekst lohiseb 60ndate alguse kirjanduses väga tugevalt kaasa, näib ka mingi poliitilise surve olemas olu selles teoses. See pole selles suhtes aus romaan, sest see on kirjutatud nii, et ta vastaks õpetaja Vello Saagele. Kollase kassi romaan ilmus väga ebaharilikult kooli almanahhisarjas „ Tipa -tapa“. See oli erandlik , kuid mingites väikestes piirides 60ndatel võimalik taktkia. Mingiks ajaks pannakse ka tsensuuri pärast seisma ka koolide almanahhid. Poliitiline kiht ei ole selles romaanis põhiline, kuid mängib noore inimese kujunemises tugevalt kaasa. Selles romaanis on nimelt peategelane korteris tädi Iida juures, kes on üdini rahvuslik. Praeguselt vaateveerult toimub kaasamängimine poliitiliste veergudega – kuid sel aastal, tädi Iida kuju, mis romaanis on, on väga julgelt esitatud, just see, et see tegelane on arvestatav tegelane, keda kuulatakse ära. Ajastu kontekst mängib kaasa. Tegelaste taga on ka konkreetsed prototüübid. Peategelane on veidi Unt ja tädi Iida on prototüüp tädile, kelle juures ta Tartus elas. Noorsookirjanduslik teos.
  
• 1964 Võlg – noorsookirjanduslik teos. Kui rääkida murdeealistele orienteeritud kirjandusest ja veidi vanematele, siis peaks just rääkima noore Undi kirjandusest (juurde vaadata ka Kadrit ja Kasuema ). Realistlikule põhjale tuleb romantiseeritud kiht peale. Undi käekiri kujuneb välja just selle teose puhul. See on 60ndate proosas üks olulisemaid teoseid – ta tekitab laiemat vastukaja. Ilmub 64nda aasta „Loomingus“. Alles 1968ndal aastal saab ta siis ka eraldi trükiks. Juba „Loomingu“ ajal tekib suurem poleemika selle ümber, see melu oli tõesti suur. Hinnanguid on selle teose kohta mitmesuguseid, kuid kõik kinnitavad, et see on teos, millest tuleb rääkida – antud ajas see armastuslugu kompab ka teatavaid esteetilis-eetilisi piire , mida tänapäevalugeja ilmselt ei taju. Aastal 64 oli tabu see, kui tegelastel oli enne abielu seksuaalsuhteid ja nad käisid alasti Pärnu rannas ujumas. Mingi tärkab noorsookultuuri väike nüanns on seal ka sees – tegelane kannab päikseprille. See on lugu, kuhu hakkavad ilmsemalt sisse tundima uued esteetilised elemendid – realistlik aluspõhi on olemas, aga juurde tuleb peategelase sisemonoloog (modernistl.), samuti hakkavad sisse tungima ka võõrad tekstid. Tektsuaalne maail hakkab seda kõike kujundama. Hästi kavalalt on lahendatud see, et kuidas rääkida ühiskondlikel teemadel, kuid samas mitte minna ametliku tellimusega kaasa – noored inimesed räägivad sellest, kuidas suhtuda komsomoliorganisatsiooni ja mis on selle ülesanded. Sõber on väga opositsiooniline ning ütleb päris ränke sõnu selle kohta.
  
• 1967 Elu võimalikkusest kosmoses
  
  • 1968 Phaethon, Päikese poeg
    
• 1969 Mõrv hotellis -- uut perioodi võiks nimetada psühhomoodernistlikuks perioodiks . Unt väljub realistliku kirjutamise raamidest. Esialgu mängib minigi tegelase psühholoogia olulist rolli.
  
• 1971 Kuu nagu kustuv päike
  
• 1972 Tühirand – poolpikkadest romaanidest üks neid, mida hilisemad kriitikud on korduvalt meenutanud. See ilmus esialgu „Loomingus“ ja hiljem ka raamatuvormis. Undil on selle teose ilmumise ajal suured kriisid, mida ta läbi põeb, hakkab teist korda elukaaslasest lahku minema. Kui ta hakkab teist korda lahku minema, siis ta kirjutab esimese lahkumineku läbi. Prototüüpsust ei maksa otsida, sest see toimib siiski universaalse armastuskolmnurga loona , sõltumata taustadest. Selle alapealkiri ongi „Lovestory“ – kaks meest, üks naine. Peategelane sõitis puhkama oma naisega lääne saartele, mis oli poolsuletud tsoon, see annab ka teosele olulise mõõtme. Tähelepanu köidab, et ta tegelb alati ruumiga ja ka psühholoogilise kujutamisega. Tekstiliselt põnev , sest kasutatakse sisemonoloogi, kuid radikaalselt. See nagu oleks ühe hingetõmbe tekst. See tekst tuleb liigendamata tekstina ühes jorus.
  
• 1974 Mattias ja Kristiina – Undi loomingust üks märgilisemaid tekste.
  
• 1975 Via regia
  
  • 1975 Good-bye, baby
    
• 1976 Must mootorrattur
  
• 1979 Sügisball – kui seda asetada varasemate tekstide taustale, siis autoripoolne jutustajaroll on taandudnud. Minakeskne psühholoogilisus taandub. Mustamäeromaan. Film on Lasnamäe vilm, kuid romaan on Mustamäest. Mustamäe on peaaegu esimene paneelmajaderajoon üldse – urbaniseerunud mordernne maailm hakkas nii siia kohale jõudma. See uus keskkond ootas uut moodi mõtestamist. Inimsuhtes hakkasid toimima ka hoopis teisel moel. 70ndatel hakkab tekkima anonüümse moodsa linnaruumi peegeldusi rohkemgi. „Sügisball“ on kahtlemata kõige kujukam ja tundum näide. Mingid tumedad jõud liiguvad selle näiliselt reaalse maailma taga. Jutustamisviis – võõraste tekstide sissetund oma teksti on järjest suurenenud ja mingis mõttes hakkavad võõrad tekstid põimuma. Suure keskse narratiivi puudumine on kindel märk postmodernismi kohalejõudmisest.
  
• 1984 Räägivad – tekst, mille puhul on raske öelda, kas ta on draama või proosa tekst. Ta ületab piire, tekst mis nagu kirjutaks üles kõike, mida räägitakse.
  
  • 1984 Vimude tund Janseni tänaval – podstmodernistlik haakumine dokmentaalse taustaga.
    
• 1990 Öös on asju – Postmodernistliku tendentsi pidulik lõpule viimine . Romaan elektrist. Maailm on katastroofi äärel ja ilmub välja kangelaslik tegelane Lennart Meri.
  
• 1990 Doonori meelespea – Liigub edasi „Sügisballi“ esteetika pinnal.
  
• 1992 Tere, kollane kass! – esimese romaani ümberkirjutus. Ei saa enam mingist realistlikust või romantilisest Undist rääkida. Kui tahame mingeid vooluloolisi termineid kasutada, siis loomulikult on see prostmodernne Unt. Ka kassid hakkavad romaanis rääkima.
  
• 1997 Brecht ilmub öösel
  
  • 1999 Huntluts – lavastas Ingo Normet 2010 Vanemuises nimega „Täna õhta kell kuus viskame lutsu“.
    
  • 2006 Vent Antigone , ema Oidipus
    

Esimeseks Undi taustaautoriks on Salinger ja kindlasti hakkab mängima kaasa Camus ning tuleb ka zen- kihistus , mis ei paista silma, kuid on olemas. Kui rääkida psühhomodernistlikust joonest, siis see mängib kindlasti ka kaasa, kuid ei saa öelda, et Freudi mõju oleks jätkuvalt kõige olulisem. Kui uutest mõjudest rääkida, siis 60ndate ja hilisema kirjanduse puhul ei saa me mööda Kafkast. Kafka tuleb kaalumisele eriti lühiromaanis „Mõrv hotellis“. Kirjandusprotsessis on see üks tähislikumaid tekste. Mingis suhtes võiks väita, et see on esimene pikem tekst, kus kuidagi radikaalne modernism manifesteerub kodumaises Eesti proosas. Sarnased katsed olid toimunud väga jõuliselt juba varases pagulaskirjanduses.
Pideva muutumise juures on märgatav see, et Unt satub koguaeg avangardi etteotsa. Undil on/oli omadus tabada õhust seda, mida veel pole, aga mis kohe tuleb. See, mis kohe tuleb, on siis kõige esimesena tema tekstides olemas. Postmodernistlikus proosas hakkavad Undi lemmiktegelased: Koidula, libahundid, vampiirid jm. Samal ajal jätkub mingi mäng reaalsuse pinnal ja teatavas mõttes üleminekutekstiks saab „Via regia“. Üht pidi võib öelda, et see on psühholoogilise painekirjanduse jätk ja lõpp-punkt, aga samas tuleb sinna ka mängulist kergust, mida saab näga „Sügisballis“. Paine on seal isiklikus plaanis sees, sest see kirjutab, autobiograafilist tausta vaadates, läbi teatriuuenduse lugu. Ta tegi seda esimeses verisoonis väga karmilt – tegelased olid õigete nimedega. Vahing väitis, et see esimene versioon anti kirjandusmuuseumisse, kuid seda pole siiani sealt leitud. Unt kirjutas ta uuesti ümber ilukirjanduslikumaks. „Via regiaga“ seoses on Unt maininud ka seda, et see on kuskil umbes see aeg, kus ta jõuab äratundmiseni, et igasugune kirjutamine on tegelikult enese paroodia. Psühhomodernistlik Unt hakkab selles ajas lõppema.
Kokkuvõtteks 60ndat/ 70ndad : psühholoogilised pained, autobiograafiline taust, ühele peategelasele keskendumine, subjektiivne tekst, neurootiliselt abitu peategelane, materiaalne paine, psühhoanalüüs, tekstuaalsed esperimendid, fragmentaliseerivad võtmed, iroonia,
Kokkuvõtteks loomingust: ta suutis alates 60ndatest aastatest kuni 90ndate alguseni olla koguaeg Eesti avangardkirjanduse eesotsas. Kui tollast konteksti läbi vaadata, siis ta juhib olulisi proosamuutusi kõige esimesena.

Jaan Kross (1920-2007)

Ta õppis Tartu Ülikoolis. Kross, osalt ka põrandaaluses vastupanuorganisatsioonis, arreteeritakse saksa okupatsiooni ajal. Kui okupatsioon hakkab läbi saama, siis ta sealt ka napilt pääseb. Kross, kõikidest õpingukatsetutest hoolimata, jõudis oma õpingutega lõpuni. 1945-1946 hakkas tööle TÜ õigusteaduskonnas. Ta vangistati 1946ndal aastal uuesti. Vangina töötas ta söekavanduses ja „Söerikastaja“ luulekogu on ka sellega seotud. Kui lugeda Krossi mälestusi, siis ta suutis vangilaagri viimastel aastatel luua endale mingi autonoomse maailma. Telis omale Eestist raamatuid ja tegeles endale meeldivate asjadega.
Sõjaeelselt oli ta abiellunud, 1954 tuleb ta Eestisse tagasi ning oli uuesti abiellunud ja lahku läinud. Lõpuks saavad kokku Ellen Niit ja Jaan Kross ning see kestab kuni Krossi elu lõpuni.
Kross alustab luuletajana ja läheb proosale üle 60ndate/70ndate vahetusel. 70ndate jooksul kujuneb elavaks klassikuks. Eesti Vabariiki tulles lülitub ta ka poliitikasse. Temast on uueks sajandiks kujunenud EV kirjanik nr 1. Loomulikult see lõppeb kõik riiklike matustega. Pärast Krossi surma hakatakse välja andma ka temanimelist kirjandusauhinda. Alguses tundub see veider (esimese auhinna saab A. Kaalep).
Krossi kohta on ka päris palju Eesti tingimustes väga palju kirjutatud. Teda on korduvalt esitatud Nobeli preemia laureaadiks.

• 1958 Söerikastaja – luule
  
• 1964 Kivist viiulid – luule
  
• 1966 Lauljad lavavööridel – luule
  
• 1969 Vihm teeb toredaid asju – luule – viimane uudiskogu – Ajaloo huvi ja peegeldamine on luules alles, kuid selle peegeldamise sügavam sisu oleks nagu muutunud. Ajalugu ei tähedan ilmtingimata enam viidet tulevikku, vaid muutub intiimsemaks ja autobiograafilisemaks. On oluline, et ajaloopeegeldustesse tuleb ka Eesti teema. Ta hakkab siis ka mingil moel läbi jutustama Eesti kultuuriloosse puutuvaid asju ja tegelasi.
  
• 1971 Voog ja kolmpii
  
• 1970-1980 Kolme katku vahel – Balthasar Russow – kirjutamine algas sellest, et Tallinn film tellis talt filmistsenaariumi ja sellega seoses kirjutamine muudkui paisus.
  
• 1979 Neli monoloogi Püha Jüri asjus – Michel Sittow - Peategelane on maalikunstnik Michel Sittow, kes tegutses 16nda sajandi alguses Eesti aladel. Ta on kinlasti esimene kompromissiteema tegelane, kes peab otsustama, kuidas ta Tallinna linnavõimudega hakkama saab.
  
• 1971 Michelsoni immatrikuleerimine – kõige riskantsem on see teos, sest tegelane on väga problemaatiline.
  
• 1971 Pöördtoolitund – J. V.& E. Jannsen – saab mononäidendiks.
  
• 1975 Taevakivi - Kr. J. Peterson ja O. W. Masing
  
• 1975 Kolmandad mäed – Johann Köler keskseks tegelaseks, teeb greskot Tallinna Kaarli kirikule. Tekivad samuti eetilised probleemid.
  
• 1978 Keisrihull – Timotheus von Bock – peategelane on isemoodi . Ta on saksa päritolu mõisnik.
  
• 1982 Rakvere romaan
  
• 1982 Professor Martensi ärasõit – peategelaseks on 19nda sajandi lõpu 20nda sajandi alguse silmapaistev Vene diplomaat F. Martens, kes oli väga lähedal ka Nobeli rahupreemia saamisele. Kujutamislaad on erandlik, sest see on sisemonoloogi kaudu antud. Kross hakkab sellel ajal järjest selgemini ajalooliste tekstidega liikuma kaasajale lähemale.
  
• 1987 Vastutuulelaevad – Bernhard Schmidt leiutas vastutuult purjetava paadi. Tegelase prototüüp oli päris Naissaarelt.
  
• 1988 Wikmai poisid – tegemist värvikate karakteritega ning kasutatakse ära ka Eesti klassikalise kooliromaani mõttestikku.
  
• 1990 Väljakaevamised – nimetatud ka avalikustamise kirjanduseks. Tekib mingeid situatsioone, et romaan ise ilmub soome keeles enne kui eesti keeles. Minategelane tuleb 54ndal aastal Siberist (samal aastal tuli ka Kross Eestisse tagasi). Hakkavad jooksma kaks Krossi perioodi – 50ndate olustik ja piiskon Andrease lugu 13ndast sajandist.
  
• 1993 Tabamatus – Jüri Vilms
  
• 1995 Mesmeri ring
  
• 1998 Paigallend – see on üks veenvamaid saavutusi Krossilt 90ndatel aastatel. See on Ullo Paeranna lugu, kes on peategelane, kellest autorilähedase positisooniga jutustaja jutustab.
  

VII loeng

Ta hakkab kirjutama laias laastus sellist satiirilist luulet, mida 50ndatel hakkas luules tulema. Ilmneb kokkupuuteid modernistliku luulekeelega. Ajaloo poole pöördumine käib selgelt tuleviku nimel – menvikku kasutatakse tuleviku huvides. Krossi kangelased on nt Kolumbus, Gutenberg, Galilei jm, selles nähakse viiteid tulevikule. Suhteliselt intellektuaalne laad torkab ka antud ajas silma. Teda hakatakse pidama mõtlevaks ja konstrueerivaks luuletajaks. Mingid väikesed muutused luuleloominugsse tulevad 60ndate jooksul ja avalduvad eriti luulekogus „Vihm teeb toredaid asju“. See on valikkogu ja pakub uut just varasemate tekstide poolest. Üksikuid luuletusi kirjutab ta ka hiljem, kuid pidev luuletamisvoog siiski katkeb.
Kross kirjutab ajalooainelist proosat ja sellega seoses saab ta ka tuntuks. Suurem tuntus tuleb 70ndate jooksul, eriti romaaniga „Keisri hull“. Kross tegeleb 70ndatel/80ndatel ennekõike Eesti ajalooliste tegelastega. Enamasti vaatab ajaloole läbi kultuurilooprisma. Võib meenutada, et see on sel ajal laiem nähtus. Kross on üks põhilisi inspireerijaid, kes alustab ajaloolise proosa lainet. Krossi puhul on ka klassikalise ajalookirjutuse uuendamise taotlus . Ilukirjandus andis ajalookirjutamisel ikkagi teatavaid vabadusi – andis võimaluse näidata seda mitmekülgsemalt. Ta käib arhiivides, et lugeda vanu ürikuid. Teine külg asjal on see, et ta hakkab Eesti ajaloost mingeid huvitavaid tegelasi välja kaevama ja on suida konkreetselt näha, kuidas ta täiendab seda ajalookirjutust.
Krossi loomingusse hakkavad ilmuma problemaatilisedmad tegelased. Lugejal tekib ka kohe küsimus, et kas tema teostel on ka nõukogude korraga ka mingi seos. Enamasti on, kuid see pole alati põhieesmärk. „Keisri hullu “ puhul on kindel, et mingeid paralleele ta vahetu kaasaja ja tsaarivõimu vahele loob. Ta käib ajalooga hoolikalt ümber ja oskab tasakaalustada ajaloolist täpsust, aga samas lubab ta ka endale oma mingit teatud vabadust. Kross kirjutab väga seksistlikult meestemaailmast, tema teostes saavad väga harva sõna ka naised. Tavaline on tema teostes, et peategelane on mees, tal on armulood ning naine on kindlasti objektistatud.
Hilisemal ajal hakkab sisse tulema memuaarsemat ainest. Samuti hakkab ta ka raamjutustust kasutama. Kindlasti säitlitab ta kirjandusliku professionaalsuse. Sajandivahetusel tabab tedaha halvatus ja ta kaotab mingiks ajaks kirjutamisvõime, kuid ta õnneks taastub .

Taust

1973-1985 – stagnatsioon
Aeg on muutunud mingis mõttes halvemaks, kuid see pole ka nii selge.

• Seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad
  
  • Linnastumine – hakatakse ehitama paneelmajade rajoone, samas ka linna elanikkond saavutab ilmselgel ülekaalu maaga võrreldes. Linn muutub esmaseks reaalsuseks.
    
  • Näivuskultuur -- see on olukord, kus nõukogude ühiskond muutub seest õõnsaks. Ametlikus retoorikas see justkui kestaks, kui selle varjus tegeletakse millegi muuga . Inimesed tegelvad parteitööga, aga samas lähevad nädalavahetuseks linna lähedale sauna ja laulavad seal metsavendade laule.
    
  • Massikultuur – teatavad massikultuuri elemendid tungivad jõulisemalt Eesti kultuuri sisse. Kirjanduses ei avaldu varajane läänestumine eriti ilmselgelt. Tsensuuriühiskonna üks häid omadusi oli see, et tsensuur võttis ka ära halvad raamatud. Heade raamatute protsent on suurem. Kirjanduses võiks olla ilminguks olmekirjandus/-romaan, millest hakatakse 70ndate teisel poolel rääkima. Rein Veideman hakkas väga energiliselt võitlema olmekirjanduse vastu, taunima selle madalust. Sellega peetakse silmas teatavat meelelahutuslikku proosat. Püsitakse realistlikul pinnal ja liigutakse väliseid asju mööda.
    
  • Underground muutub
    
  • Noorsookultuur muutub – noorsookultuur muutub progerokiga ning loomulikult mängib rolli Ruja fenomen. Kirjanduse jaosk on vast tähtis, et sõnaline kultuur progerokikultuuris saba oluliseks. Progerokk on midagi kahtlast, kuid see legaliseerub. Pärast seda tuleb pungliaine ning see ei saa enam legaliseeruda – tekitab konflikte. Pungikultuur küll teeb mingeid katseid ameltikku kutluuri jõuda, kuid see on seotud kuidagi vastasseidusega. Vastasseisud hakkavad jälle kuidagi üksteise peale ladestuma.
    
  • 1980 – vastasseisude välja plahvatamise aeg. Esiteks Nõukogude Eesti partei juhtkonnas on toimunud vahetus ja eesotsa oli saanud K. Vaino. Ta hakkas läbi viima venestamispoliitikat. Hakatakse propageerima kakskeelseid lasteaedu, prooviti viia Eesti koole vene keelele üle. See kõik tekitas pingeid. Vene ja eesti kogukonna suhe muutus pingelisemaks. Sellele tuli lisaks ansambel Propeller. Jalgpallimatši järel pidi Propeller esinema , kuid see keelati ära. See aga oli suur viga ning noorsoojõuk hakkas seal seetõttu märatsema. Nendele sündmustele järgneb kohe ka nn Neljakümne kiri (kus 40 kultuuritegelast kirjutavad kirja), mis lendas kiiresti lääne kanalitesse. Kirjale kirjutavad alla ka mitmed kirjanikud : Kaplinski, Viiding, Unt, Valton jt.
    

Mats Traat (s. 1936)

• 1962 Kandilised laulud
  
• 1971 Tants aurukatla ümber – tegevus toimub Lõuna-Eestis, hakkab välja kujunema Traadi kõige tavalisem dialoogi esitamise võimalus. Ta kasutab dialoogis Tartu keelt, vastavalt tegelasele. Selle kasutamise juures on ta väga keeleteadlik.
  
• 1973 Pommeri aed
  
• 1974 Kohvioad
  
  • 1976 Harala aelulood
    
• 1979 Puud olid, puud olid hellad velled -- ajalooline romaan, tegevus on 1804ndad aastatel. See romaan on pika sarjaga mitmes mõttes erinev (kuigi ta arvab selle teose sarja sisse). Väga poeetiises keeles kirjutatud teos.
  
• 1982 Karukell , kurvameelsuse rohi – järjekordselt võiks see olla näide stagnatsiooni vastupanuproosast, kus räägitakse ajaloolistest asjadest, kuid selle kaudu ka tänapäevast.
  
• (1979) 1988-2010 Minge üles mägedele I – XII
  
  • 2001 Kõllane õtak
    
  • 2002 Uued Harala elulood
    
  • 2011 Vastsed Harala elulood
    
  • 2013 Ugandi igatsus
    

Traadi puhul eeldame, et mingisugust maaelukajastust peaks tema loomingus tulema. Sinna juurde ka traditsioonilist hoiakut. Võib julgelt öelda, et Traat on Krossi kõrval teine väga oluline autor. Võrreldes Krossiga Traadi tegelaskond mängib mingis mõttes ühiskonna madalamates kihtided. Kross viitab siiski kõrgema klassi poole. Traat õppis stsenaristikat.
Suurest sarjast – kõigil neil 12 osal on ka eraldi pealkirjad . Tegevusaeg on 1880ndatest aastatest kuni 1940ndateni. Kui seda võrrelda Tammsaar „Tõe ja õigusega“, siis võib öelda, et see ühele kohal keskendatus on selles teoses suurem kui Tammsaarel. Osad on küll üsna ühes võtmes kirjutatud, kui viimane on siiski veidi teistmoodi. Keskne vaatepunkt liigub vähemalt osaliselt lapstegelasele. Võib üsna kindlalt väita, et selles osas on ka autobiograafilist materjali piisavalt.

Vaino Vahing (1940-2008)

70ndate alguses hakkab psühholoogiline tendents kirjanduses süvenema. Vaino Vahing on psühhoanalüüsi järjekordne maaletooja . Vahing on mees, kes sishipäraselt psühhoanalüütilisi tekste loeb ja tutvustab mitteformaalsetes ringides. Tuleb meeles pidada, et Nõukogude ajal olid Freud ja Jung tabu.
Ta õppis psühhiaatriat ning töötas kohtupsühhiaatria eksperdina.

• 1970 Lugu
  
• 1973 Sina
  
• 1988 Endspiel. Laskumine orgu. (Koos Madis Kõivuga) – see on üks tähis 80ndate lõpu suuremates kirjandusmuutustes.
  
  • 1972 Suvekool
    
  • 1975 Mees, kes ei mahu kivile
    
  • 1982 Faehlmann (Koos Madis Kõivuga)
    
  • 2006-2007 Päevaraamat I-II
    

Kui kogu Vahingu looming ette võtta, siis seda koguaeg autobiograafiliselt lugeda ei saa. Tema kirjutamisstiili puhul võib öelda, et tegemist on üpris realistliku stiiliga.

Toomas Vint

• 1995 Kojamehe naine – see räägib meheks sirgumise ja meheks olemise rõõmudest ja muredest .
  
• 2005 Topeltvalguses
  
• 2007 Mäluauguga naine – komponeeritud väga kindlalt, aga samas tekib ka põnev ootuse ja ootuse täitumise- petmise mehhanism.
  
• 2012 Avalikult abielus
  

20nda sajandi alguses oli ta kõige kõvemini kinni makstud elus olev kunstnik. Väga suurt rolli mängib tema teostes tihti peale seksuaalsus. Ta komponeerib oma teoseid väga kindla käega.

Mari Saat

• 1973 Katastroof – armastuse ja armastuse prunemise lugu.
  
• 1991 Võlu ja vaim I. Loomade ränded
  
• 2008 Lasnamäe lunastaja -- järjekordselt naise lugu, kuid samas ka Vene lugu.
  

Tema viga on see, et ta ei kirjuta väga palju. Ta võiks kuuluda klassikute hulka, kuid just teoste vähesus saab saatuslikuks. Tema esimene teos sai 70ndate noore proosa etalonteoseks. Tema teostes põimuvad psühholoogiline ja sotsiaalne aspekt. Sageli on loo tegelaseks naine, kellel on ühiskonda sulandumisel raskusi. Kui võrrelda Saati Luigega , siis on Saat traditsioonile lähemal.

Rein Saluri

• 1972 Mälu
  
  • 1974 Külalised
    

Tema puhul on samuti oluline psühholoogiline aspekt. Samuti on oluline sotsiaalne plaan, sellega seoses ka mälu teema ja mingiks mõttes ta kujuneb ka mäluautoriks. Tegemist samuti lühirpoosaga.

Jaan Kruusvall

• 1973 Armastuse esimene pool
  
• 2004 Sinetavad kaugused – valikkogu.
  
  • 1983 Pilvede vörvid
    
  • 1987 Vaikuse vallamaja
    
  • 2011 Tasandikkude helinad
    

Võib öelda, et ta on justkui pisiproosameister. Kui tahta mingit läbilõiget lühiproosast saada,siis see tuleb ka just 2004. aastal ilmunud teose kaudu.

VIII loeng

Enn Vetemaa (s. 1936)

• 1962 Häälemure – luule
  
• 1965 Monument
  
• 1966 Lumesõda -- luule
  
• 1967 Pillimees
  
• 1968 Väike reekviem suupillile
  
  • 1968 Illuminatsioonid
    
• 1969 Munad hiina moodi
  
• 1971 Kalevipoja mälestused
  
  • 1972 Õhtsöök viiele
    
  • 1974 Püha Susanna ehk Meistrite kool
    
  • 1975 Jälle höda mõistuse pärast
    
  • 1976 Roosiaed
    
• 1977 Hõbedaketrajad – üsna realistliku põhjaga, aga mingit tänuväärse tekstide peegeldamise efekti loob see, et see on filmiromaan . Romaanis tehakse filmi Rummu Jürist. Hõbedaketrajad selle pärast, et filmilint sisaldab hõbedat.
  
• 1980 Nukumöng
  
• 1983 Eesti näkiliste välimääraja – kui otsida sellest perioodist kõige populaarsemat raamatut, siis see seda on. Selles teoses areneb stiiliparoodilisus kaugemale, otseselt akadeemilise uurimuse paroodia. Kuni selleni välja, et seal on võõrkeelsed resümeed. Aastal 83 oli see väga naljakas, kui keegi võrokeelse resümee tegi. Põhiline alustekst on Eiseni näkiraamat. Näkid joonistatakse välja teatava seksistliku huumoriga. Selliseid paroodiaid on tal muidugi veel.
  
• 1985-90 Möbiuse leht I-II
  
• 1987 Tulnuk
  
• 1994-98 Risti rahvas I-II
  

Kui perioode minimeerida, siis alla kolme pole see võimalik. Esimene periood on 60ndad aastad (laias laastus). Teine järk on 70ndad ja 80ndad ja kolmas on hilislooming. Esimesed kaks perioodi on kirjanduslooliselt tähendusloolised. Nimelt kui vaadata 60ndate proosa situatsiooni, siis teame, et alguses oli kõik halvasti, siis hakkas paremini minema. Teame ka seda, et üks esimesi autorieid oli Mati Unt, kelle abiga hakkas seis paremaks minema. Võib öelda, et teine autor, kes aitas olukorral paraneda on Enn Vetemaa. Tema kirjnaikuks hakkamine tekitab samasuurt vastukaja ja skandaali kui Mati Undi debüüt , kuid see avaldub teisiti. Kära on seotud „Monumendiga“. See ilmub üle noa tera , mingis mõttes poliitiliselt kahtlasevõitu tekst ning tekitab otseseid häiresignaale tsensuuriametis. Väidetavalt just Vetemaa pärast moodustati Loomingu raamatukogus kolleegium (valvati, et allatrambitud ei pääseks trükki). „Monument“ tõlgiti väga kiiresti vene keelde ja sai 66ndal aastal venekeelse ajakirja preemia. Tegemist oli siiski üleliidulise ajakirjaga ning saab sellise poliitiliselt kahtlase tekstiga auhinna, see annab talle mingit sorti puutumatuse. Vene keeles on kõige tuntumad Eesti kirjanikud Smuul ja Vetemaa.
Edasisine looming läheb edasi üpris põnevalt, aga üpris tõsises võtmes, kuigi teame, et ta on muidu naljamees . Kui poliitilise sisuga kriitikat otsida, siis leiab seda „Pillimehes“ rohkem kui näiteks „Monmendis“. „Pillimees“ on selge stalinismi kriitika. See on muuhulgas selgelt ka linna lühiromaan ja selles on loomulikult ruumimudelite loomise taotlust . Need taotused süvenevad tal edaspidi. „Munad hiina moodi“ on haiglaromaan, need on alati tänuväärsed kas siis tõsisema sisuga mudeldamiseks või ka kergemaks meelelahutuseks . Selles mõttes, et seal on kõik ühes koos – veri , surm, armastus, elu jne.
Vetemaa ise on nüüd tagant järgi neid varasemaid lühiromaane kommenteerinud ning öelnud, et neljas romaanis (Monumendist Munad hiina moodini) võib näha nö reetmise tsüklit (tegevuslik seos puudub). Ta kasutab relistlikku põhja ning püüab olla tõsine kirjanik ja see tuleb ka välja, aga viib ka mõnes mõttes patiseisu. Vetemaa ise ütleb, et alguses reedeti sõber, siis õpetaja ja lõpuks oli surm juba ka reedetud ja kaugemale minna enam ei saa. Sellest tulenevalt tuli teha pööre ning seda esindab esmajoones poolsuur tekst „Kalevipoja mälestused“. Vetemaa sai inspiratsiooni Druoni „Zeusi mälestustest“. Põhimõtteline on äratundmine, et jumalate üle võib nalja teha (Kalevipoeg pole jumal, aga Zeus oli). Tagant järgi võib öelda, et ta ei tühista Kalevipoega, erinevalt uuematest autoritest.
Tundub, et teise kõrgperioodi viimaseks suuremaks tekstiks jääb „Möbiuse leht I-II“, kus on taaskord enamähem või peaaegu realistlik põhi, aga sellele on lisatud följetonistlik värvipind. Teemad on seotud psühhiaatriaga. Sellised tõsise ja mõttetõsise ja realistliku ja följetonistliku sidumine on päris hästi õnnestunud.
Kui kahe esimese perioodi kohta midagi kokkuvõtteks öelda, siis seal on erilaadis tekse, kuid traagilise ja koomilise kokkupaneks on siiski väga iseloomulik.
90ndatel jätkab ta tublisti kirjutamist, kuskil nullindatel tuleb aeglustus temposse. Üks olulisimaid tekste on „Risti rahvas“. Tundub ka nii, et alates 90ndatest mingisugune kirjutamise rutiinistumine tuleb. Paistab, et tipptektid jäävad 60ndate/70ndate/80ndate kanti .

Mihkel Mutt (s. 1953)

Ta on pärit Tartust ning ta ise oli TÜ õppejõud. Ta õppis Tartu Forseliuse koolis, mis oli kirjanduskallakuga kool. Tema varasel kirjanikuteel hakkab oluliselt kaasa mängima ka M. Unt. Ta õpib 70ndatel TÜ-s ajakirjanudst ning pärast läheb Tallinnasse. 90ndate alguses teeb põike kirjandusest eemale ning läheb Välisminiteeriumisse tööle. Üsna varsti tuleb ta sealt ära. Alates 1997.aastast töötab ta Sirbi peatoimetajana ja hiljem saab ta ajakirja Looming peatoimetajaks, kes on ta praegugi.

• 1980 Fabiani õpilane
  
  • 1981 Französisch! – lasteraamat .
    
• 1982 Hiired tuules – järg „Progressiivsed hiired“ (igal juhul ebaõnnestunud).
  
• 1985 Keerukuju
  
• 1986 Kallid generatsioonid
  
• 1988 Vanaa Fabiani nutulaul
  
• 1988 Kerge meel
  
• 1994 Rahvusvaheline mees
  
• 1995 Üleminekuaeg
  
  • 2009-2011 Mälestused I-VI
    
• 2913 Kooparahvas läheb ajalukku
  

Mihkel Mutiga ei juhtu kunagi seda, et ta hakkaks põhjakihi positiooni kirjeldama. Ta ei saa härrasmehe positsioonist lahti.
Võib öelda, et Mutt kehtestab end 80ndate proosas väga kiiresti ja kärarikkalt. 80ndad aastad on väga ülbe ja kindla käega kirja pandud teksti aeg Mutil. See kirjutamiskindlus muutub 90ndatel veidi ebamäärasemaks, kuid tundub ka, et nullindate lõpul teeb ta come -backi ning uuem järk võiks alata „Mälestuste“ esimese köitega. Ta saab nende raamatutega mõistliku kirjutamisrütmi tagasi ja „Kooparahvas läheba jalukku“ on ka mingit tähelepanu pälvinud ja läheb täitsa kirjandusega arvesse.
Võrreldes Vetemaaga muutub nali jõhkramaks, absurdsemaks ja totaalsemaks. Tiit Hennoste on rääkinud, et „Hiired tuules“ võiks olla eeskujulik postmodernistlik romaan – teksti struktuur kisutakse alasti ja selle juurde käib suur mäng ja võõritus. Tuleks märgata, et ta hakkab loominugu algusest peale liikuma ühe tegelaskujuga läbi mitme kümnendi. Kui meil on väidetavalt kätte jõudnud postmodernistlik ajajärk, siis see väidab, et midagi algupärast pole olemas ja loomulikult pole Fabiean enam algupärane kuju, see on avalikult laenatud Kästneri proosast. Muti Fabian on intelligentne kuju, kelle puhul võib väita, et ta alatihti satub mingitesse konfliktsituatsioonidesse, kus ta ise liigub alati vaimukõrglusel aga peab liikuma vaimumadaluses, sellest tulenevad konfliktid.
Ta armastab kujutada haritud seltskonda ja mingis mõttes kirjutada seda Fabiani kuju enda lähedaseks. Romaanis „Hiired tuules“ ei ole iseenesest tegemist Fabianiga, kuid on tegemist väga fabienliku kujuga ( Victor ), kelle pilgu läbi mängu jälgitakse. Selles mängus omakorda saab peategelaseks Jermakoff. Tegemist on teatriromaaniga. Romaan hakkas sündima esialgu paroodiast ning see paroodia oli 70ndate teisel poolel kirjutatud M. Undi „Via regiast“.
Vahele tuleb ka perioodi, kus püütakse olla tõsine.
„Vana Fabiani nutulaul“ on koostatud tõsisema raamatuna ja „Kerge meel“ on pigem kergemate tekstidega kogumik.
Ei saa öelda, et nö ärakukkumine on täielik, pidevalt on tegemist lainetamisega, tuleb tuntumaid teoseid ja tuleb vähemtuntud teoseid. „Rahvusvahelises mehes“ on ära tunda mitmeid prototüüpe, näiteks Lennart Meri.

Nikolai Baturin (s. 1936)

Tema loomingu suured tähendused on järjest selgemalt välja tulnud. Ta on keerulisem näide, kuid pigem näide, kus vanemas eas kirjutatud teosed annavad suuremat vastukaja kui nooremas eas.
Tema keelekasutused hakkab rolli mängima mulgimurre. Batuurin õpib loomakasvatustehnikumis ning 60ndate alguses alustas tööliselu: töötas nt luksepana. 60ndate keskapigas tuli suurem muutus elulaadis. Nimelt aastal 1965 hakkas ta lepinguliseks kütiks ja nägi välja nii, et 60ndate keskapigast kuni 80ndate alguseni käis Venemaal küttimas. Vaheaegadel oli ka loomulikult Eestis. Loomingu seisukohalt on tähenduslik, et ta võtab 70ndatel osa geoloogia ekspeditsioonidest. Tema puhul on alati midagi pistmist loodusega.
Kui teha kiire üldistus , siis võib öelda, et tema teostes on looduskeskne ja loodusega arvestav vaatepunkt. See vaatepunkt on tänini loomingus alles. Pärast suurt kütielu lõpetamist, kolis ta tagasi Mulgimaale.

• 1968 Maa-alused järved
  
• 1973 Kuningaonni kuningas
  
• 1977 Leiud kajast
  
• 1989 Karu süda -- Niika
  
  • 1990 Sinivald
    
  • 1993 Kummitus kummutis -- näidendid. Nende hulgas on ka „Kuldrannake“.
    
• 1993 Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija -- Nikas
  
• 2003 Kentaur -- Nikyas
  
• 2006 Sõnajalg kivis -- Nikolas
  
• 2012 Lendav hollandlane -- Nikodemes
  

Ta alustab luuletajana. Tal on keeleuuenduslik hoiak. Pööraste näideteni jõuab ta 70ndatel. See tähendab ka seda, et luules (hiljem ka proosas) kohtuvad väga huvitavalt ühelt poolt looduslik loomulik alge ning teiselt poolt konstruktori hoiak, et loome mingi tehiskeele. See kokkupanek on sümbolistlik põhjaga.
Ta torkab silma sihipäraste ettevõtmistega. Näiteks otsustab, et hakkab kirjutam amaalikunstist ja hakkabki – teos „Galerii“.
Proosa algab 70ndate alguses ning ajastub suuremasse lainesse. Baturin on väitnud , et ta kirjutab läbi avarilma. Algusest peale on tal olnud soov kirjutada suur metsaromaan, kõrberomaan ja mereromaan. Need ont eatavad eksistentsiaalsed ruumid, kus inimene liigub ja rändab. Nendes ruumides muutub see rändamine ka mingiteks teatavateks vaimsete otsingute võrdpildiks. Nendel ruumidel on ka teatav looduse tähendus – inimtegevus ja loodus kohtuvad koguaeg.
„Leiud kajast“ raamatule eelnes kolmest proosatekstist koosnev kogu „Oaas“. Selles teoses ta kujutab kõrbeekspeditsiooni ja seal on suur etnilis -filosoofilistagapõhjaga probleem – suur looduse ümberkujundamise projekt. Selline inimese jõuline sekkumine loodusesse tekitab probleemi.
Võiksime öelda, et 60ndate lõpp, 70ndad ja 80ndate algus on mingit moodi ettevalmistamisaeg, kus hakkavad kujunema tema püsiteemad, siis võib julgelt öelda, et aastast 1989 hakkab suurteoste ajajärk. Selleks ajaks on jahipidamine lõppenud ja tal on rohkem aega. Selles sarjas esimeseks saab „Karu süda“, mis on tänini kõige tuntum Baturini romaan. Sellest romaanist on tehtud ka film.
Suurteoste ajajärk hakkab suhteliselt teadlikult. Ta kirjutab neid erinevaid avarilmu programmiliselt järjest läbi ning neis ilmades liigub väga sarnaste nimedega tegelased. Ei saa öelda, et kõigi puhul on tegemist autobiograafiliste teostega. Mis puudutab „Karu südant“, siis selle puhul on isiklik kogemus kindlasti taustaks.

X loeng

Madis Kõiv (s. 1929)

• 1978 Küüni täitmine (Hando Runneliga)
  
• 1984 Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus (Vaino Vahinguga)
  
• 1987 Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnändämä aasta suvõl ( Aivo Laõhmusega)
  
• 1991 Castrozza
  
• 1993 Tagasitulek isa juurde
  
• 1994 Filosoofiapäev
  
• 1997 Peierite ühtunäitus
  
• 1998 Stseene saja-aastasest sõjast
  
• 1998 Omavahelisi jutuajamisi
  
• 1999 Kui me Moonsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta
  
• 2004 Finis nihili
  
• 2008 Lõputu kohvijoomine (Lep Metsariga)
  
• 2006-2010 Näidendid I-IV ( näidendite rea lõpp :D )
  
• 1988 Endspiel. Laskumine orgu
  
• 1994-2010 Studia memoriae I-VI
  
• 1996 Aken (täitsa normaalne romaan, millest alustada :D )—kõige paremini näha, et Kõiv ikkagi mingil moel lähtub 60ndatel esile kerkinud modernistliku proosa mõttestikust. Kinnise ruumi romaan. Kinnine ruum võib olla mitut moodi esitatud. Kõivu puhul mängib olulist rolli linnaruumi läbikirjutus.
  
• 2002 Keemiline pulm (tükitud 11 eksemplari)
  
• 2004 Päev
  
• 2013 Uudisjutte tegelikust ning võimalikest maailmadest – lühiproosakogu
  

Lugeda mingi näidend vabal valikul . Kirjandus ja kirjanikus olemine pole tema jaoks olnud peamine identiteet . Ta on pikka aega olnud inimene, kes ei taha kirjanik olla. See, mida ta kirjutab, ei ole realism . Mõni kord on tegemist millegi väga radikaalsega. Need on sageli tekstid, kus irratsionaalsus ja intellektuaalsus asetuvad ristantult. Ta tegeleb filosoofiaga. Kirjanduses osalemine on andud talle võimaluse irratsionaalsemaid tunge esile paisata. Tasub rõhutata, et tegemist on tugevalt dialoogiliste tekstidega, mis kõige lõhtsamalt avaldub selles, et ta kirjutab näidendeid. Esmapilgul tundub kõige olulisem pilt olevat see, et Kõiv seob ühelt poolt kõnekeelsust ja teisalt filosoofilist kõnepruuki.
Kõiv ise on rõhutanut seda, et kohad on tema jaoks tähtsad. See kohaprimaarsus avaldub mitmel moel, koht tingib tihti tegelase käitumise ja keelepruugi. Ruum modelleerib inimsuhteid. Mingitel aegadel on tema jaoks tekkinud sihilik vastandumine psühholoogilisusega. Reaalsusega kokkupuude on alati olemas.
Üldine on kuidagi isikliku ja intiimsega pidevas ühenduses. Ühelt poolt võib öelda, et tuuakse mängi isiklikke paineid, kuid samas ka tekstuaalset kergendust. Mingis mõttes püsivad Kõivi tekstid paremini maa peal kui nt Baturini tekstid. Kõivul võrreldes Baturiniga tuleb kerget huumorit teostesse sisse. Mingil moel see suuri pingeid ja hirmeid ja tekstuaalset raskust leevendab.
Laias laastus võiks öelda, et on kolme sorti tekste. Nad põimuvad ja neist jääb alati ka midagi üle. Esimene võimalus on see, et ta keskendub mingitele suurvaimudele kultuuriloos. Selliste näidenite puhul on tihti räägitud filosoofinäidenditest. Teiseks tüübiks võiks ebamääraselt öelda, et ta kirjutab pärimuslikke näidendeid, aga see võib mitut moodi avalduda (vahetumalt isiklik või ei ole). Kolmas võimalus on see, et ta töötlab teiste tekste. Kõivu loomingus kõige stiilipuhtam komöödia on 1999.aastal ilmunud „Kui me Moonsundi...“. See näidend on selles mõttes huvitav, sest ta on imelikus keeles kirjutatud.
Isiklik taust Kõivu jaoks oli see, et sõja alguses pidi pere lahkuma läände, kuid lahkus ainult isa ning ülejäänud jäid Eestisse. Kui isa ükskord ühendust võttis, siis Madis Kõiv ei suhelnud enam kunagi isaga pärast seda, kui ta oli lahkunud. Kõiv on ka muus mõttes tõdenud, et tema jaoks tekkis mingi teatav murdehet, kui isa lahkus. Tema painetes mängib olulist rolli kummaline haigus, mis Madis Kõiv mägedes matkates läbi põdes. Kaudsemalt võiks pärimuslikuks tükiks pidada „Küüni täitmist“. See kuulub küll sinna radikaalsemasse külge, sest teda üksühele lavastada on võimatu. „lõputu kohvijoomine“ võiks ka olla otsapidi pärimuslik. Tegemist on Werneri kohviku näidend. Mingis mõttes väga Kõivulik lahendus – ruum on paigas ja ka tegelased, kes ei muutu. Aga samas ajad vahelduvad. Pärimuslikkus hakkab toimima kultuuriooliselt.
Proosa puhul on mingis mõttes targem alustada sellistest asjadest, mis avavad Kõivu tausta paremini. Võib hakata avama mälestustega või siis näiteks „Endspieliga“.
70ndatel muutub Kõiv eriti radikaalseks ja hakkab väga segaseid tekste kirjutama. Radikaalsuse kõige võimsam ilming on „Päev“, mis on kirjutatud 1972-73 ning välja antud 2004. Esteetilises plaanis on analoogilisi tekste tal veel, kui mitte nii mahukaid. „Päev“ on üks radikaalsuse parimaid näiteid.
„Keemiline pulm“ pealkiri on laenatud 1616aastal ilmunud teosest Christian Rosencroutzi 1459ndal aastal kirjutatud. See romaan on väga isiklik ja autobiograafiline. Kaanel on maja, mis asub Tartus Koidu 22 maja, kus Kõiv ise on elanud. Kõik viitab sellele, et „Keemiline pulm“ on autobiograafia , kuid siis väga segane autobiograafia. „Keemiline pulm“ ja „Päev“ on üks äärmus.

Luule aastatel 1973-1985

• Uusromntiline (ehk postsümbolistlik ehk arbujalik ) peatee
  
• Uuema rahvalaulu esteetika kolm põhivõimalust
  
• Modernistlikud alternatiivid
  

• Humanistlik ja rahvuslik hoiak nn vastupanuluule
  
• Luulekeele suhteline staatilisus ja klassikalisus
  
• Looduslähedus // alternatiivina samas linnaluule tegevnemine
  
• Väikeste asjade poettika (Viivi Luik)
  
• Lauluteksti osakaal luules kasvab
  
• Absurd ja ioonia
  
• Undergroundis ka muud (ropendamine, rockkultuur jms)
  

Kui 60ndate lõpus tundus, et modernistlik laine hakkab domineerima, sisi 70ndate lõpul enam ei tundu. Uusromaniline peatee on ikka siis peatee. On ootuspärane, et on võimalik rääkida humanistliku ja rahvusliku hoiaku uuest tulemisest. Luulekeel muutus staatilisemaks. Looduslähedased teemad aktualiseerusid – sellega ei saa ka absolutiseerima midagi hakata. Toimub teravam pooldumine . Ühelt poolt on tugev tagasi juurte juurde ideoloogia, teisalt hakkab välja kujunema linna hoiak. Eriti tähtis on see, et lauluteksti hakatakse luulena paremini aktsepteerima. Varem tundus, et laulutekst on midagi tühisemat ja tõeline luule on ikka kirjalik luule. Kõvad roppused tulevad luulesse, kuid nad ei pääse trükki ja jäävad kuhugi käsikirjadesse ja suulistesse vormidesse ringlema.
Ametlikult on luules mitmed varasemad autorid aga eriti selgelt ja kiirelt jõuavad kohale Doris Kareva (s. 1958) ja Ene Mihkelson .
Kareva ja Vallisoo puhul torkab silma, et nad tulevad väga klassikalises stiilis. Nad on väga traditsioonitundlikud autorid.

Doris Kareva (s. 1958)

• 1978 Päevapildid
  
• 1980 Ööpildid
  
• 1981 Puudutus
  
• 1983 Salateadvus
  
• 1986 Vari ja viiv
  
  • 1991 Armuaeg
    
• 1992 Maailma asemel
  
• 1997 Hingring
  
• 2002 Mandragora
  
• 2005 Aja kuju
  
  • 2008 Deka
    
• 2012 Olematuse aiad
  

Piiri võiks tõmmata 80ndate ja 90ndate vahele. On üsna tõenäoline, et Kareva on elusolevatest luuletajates kõige loetum autor. Üldjuhul luule ei jõua kuhugi müügi edetabelidesse, siis Kareva puhul võib kindel olla, et jõuab. Mingi positiivne retseptsioon on olemas. Luuletaja kuvand kujuned 80ndate jooksul väga kiiresti välja. Võib öelda, et Kareva muutus teataval moel põlvkondlikuks autoriks , kuid see hajub kiiresti. Seda on näha „Päevapiltides“. See erineb ka teataval määral sellest, mis edasi tuleb. Kultuuriteadlikkus torkb silma. Kultuuriteadlikkus hakkab torkama silma veidi erinevates kohtades. Tema luulest saab sageli kätte vertikaalse mõõtme – püüdleme kuhugi kõrgemale, kuid see pole pärale jõudmine. Kareva luule populaarsusele mõeldes, on see mingit pidi seotud sellega, et ta on tuntud armastusluule kaudu.
90ndatel muutub luulekeel dünaamilisemaks ja ilusa luule maneer hakkab kinnistuma. Kõige parema ülevaate Karevast saab „Deka“ kogumikust.

Mari Vallisoo (1950-2013)

Ta jäi auto alla ja hukkus.
Kui Kareva on väga teadlik luuletaja, siis Vallisoo on teistmoodi teadlik kirjanik. Vallisoo viib kõige veenvamalt edasi pärimuslikku luuletraditsiooni.
Vallisoo on pärit Ida-Eestist kodavere murde aladelt . Tema puhul hakkab mängima ka kodavere keel.

• 1979 Kallid koerad
  
• 1980 Kõnelen sinuga kevadekuul
  
• 1983 Rändlinnud kõrvaltoas
  
• 1986 Kõnelevad ja lendavad
  
• 1991 Sünnisõnad ja surmasõnumid
  
• 2000 Ainsuse olevik
  
• 2001 Uussisõnad
  
• 2011 Koidutäht koolivihikus
  
• 2013 Viimäne vihim
  

Suurem tuntus tuleb teise ja võib-olla eriti veel kolmanda koguga. „Rändlindude“ ajas on juba mingisugune vallisoolikkus välja kujunenud. Kindel on see, et ta on mingit moodi pidevuse ja järjekestvuse luuletaja. See hakkab perekesksusest ja koduruumist. Ta hakkab näiteks läbi luuletama sugulussidemeid. Mingi hõimukeskne vaatepunkt on samuti oluline. Hõimutunne on samti rahvustunde alus. Samas ei lähe ta aga suuresõnaliseks, ta jääb väikeste asjade kaudu kõnelema ja need tunduvad olevat kõnekad.

Vähemtähtsaid autoreid

Peep Ilmet (Gorinov) ja Hannes Varblane

Ilmet on üks almanahhiautor Eestis, ta pole 60ndatel ametlikus kirjanduses kohal. Radikaalsus, mis 60ndate/70ndate vahetusel tuleb on traditsiooni suhtes sõbralik. Traditsioon nagu revideeriks isenneast.
Hannes Varblane ei avalda 60ndate lõpus luuletusi. Ta ütles, et ta ei avaldanud luulet selle pärast, et Eller tegi tema luulet maha.

Aado Lintrop ja Lembit Kurvits

Lembit Kurvits pole kirjanduslike tekstideda väga figureerunud. Ta juba 80ndate/90ndate alguses esindas juhanliivilikku hullu luuletajat.

Peeter Ilus ja Rein Raud

Peeter ilus on väga keerulise, kuid põneva eluga mees, kes 70ndatel aastatel lahkus Eestist ning abiellus soome missiga. Majanduskuritegude pärast pandi ta ka vangi. Ta on vähe avaldanud, kuid uusi luuletusi tuleb siiani.
Rein Raud debüteerib üsna noorelt luuletajana.

Jaak Jõerüüt

Kirjutab jüriüdilikult. Oluline on see, et hakkas esile tõusma luuletajate laulutekstidele orienteeritus.

Villu Kangur ja Ilmar Trull

Ilmar Trull on investeerinud peamiselt lasteluulesse. Täiskasvanutele on aga varasemas loomingus.

Peeter Volkonski ja Ott Arder

Hästi palju hakatakse laulma muidugi Ott Arderi tekste. Volkonski figureerib pigem underground- ja jõukirjutajana.

80ndad/ 90ndad

• 1985 Mihhail Gorbatšov NLKP KK peasekretär
  
• 1986 nn perestroikapoliitika algus
  
• 1988 nn laulva revolutsiooni algus
  
• 1990 Glavlit likvideeritakse – kõige põhimõtteline, kas eeltsensuur toimib või ei toimi. Eeltsensuur enam 90ndast aastast ei toimi. Võib öelda, et ta enam ei toimi aastal 89.
  
• 1991 Eesti Vabariik
  
• 1992 Eesti kroon
  
• 1992 Lennart Meri Eesti Vabariigi presidendiks – Ka kirjanikuna tuntud. Ta on Eesti ajaloo kõige värvikam ja kõige tähenduslikum president . Teataval moel viitab kultuuri tähtsusele.
  
• 1992 Eesti esimene internetiühendus välismaailmaga
  
• 1992 Eesti Kirjanduse Selts
  
• 1994 Eesti Kultuurkapital
  
• 1995 Võru Instituut – Võru liikumine muutub tähtsaks. Hakatakse ametlikke struktuure looma, mis vähemuslikkust toetaks.
  

Raamatute tiraažid jäävad väikseks, vabakutselise staatus kutluuris satub löögi alla. Uued süsteemid pole välja töötatud. Rahad kaovad raamatute tahant ära. Pärast Kultuurkapitali loomist hakkab väljakujunema tänapäevane süsteem. Kultuur saab raha selle pealt, mida rohkem tarvitatakse alkoholi ja tubakat ning mängitakse hasartmänge.

• 1987-1990 Wellesto – sisuliselt esimene laiema avalikkuseni jõudnud kirjandusrühmitus , mis tehti selle mõttega, et nüüd on võimalik mida teha, vahet pole, kas ühist platvormi on või pole (Merle Jääger, Ivari Ivast jt), seltskond on väga heterogeenne .
  
  • NAK(noorte autorite koondis ), Vile(luuleklubi), Abi- Piirissaare Dalinistlik Kõõl
    
• 1988-1991 Horihall – tekib Tartus ja selles on viis. Sellest omakorda kasvab välja Eesti Kostabi-selts, mis on juba laiem ühendus, mis ühendab kunstnikke, kirjanikke jt kultuuriinimesi.
  
  • ( Kauksi Ülle, Sven Kivisildnik , Valeria Ränik, Karl Martin Sinijärv , Jüri Ehlvest)
    
• 1989-2000 Eesti Konstabi-$elts (EK$) – Hirohall muutub selle allorganisatsiooniks. Hilisemas faasis muutub ta pigem kirjastuseks. Ühtne esteetika on väga tinglik, kuid võib öelda, et Hirohall on rühmitus, kus genereeritakse kõige jõulisem kirjandusprogramm, mis on päris segane, et seda mitut moodi saaks tõlgendada. Ideeks on etnofuuturistlik kuulutus.
  
  • Etnofuturism (www.suri.ee/etnofutu/)
    
• 1986 Vikerkaar (www.vikerkaar.ee)
  
• 1989 Akadeemia
  
• 1990 & 1995 Vagabund – Tallinnas annab välja Joel Sang. 1995nda aasta number on pühendatud Juhan Viidingule.
  
• 1991-1993 Kostabi – ’Tartu linna kultuurileht’
  

Eesti kirjanduse põhijooni 1989-1995

• Paljusus – keegi ei saa aru, mis on paljususes oluline ja mis mitte, avaldatakse palju.
  
• Dünaamika – käib mingi sebimine, mingid avangardsed väljaasted. Dünaamika kaldub ka kirjanduskeelde.
  
• Erinevad keelekihid ja võõrad keeled – põimuvad erinevad keeled ja võõras keel tungb eestikeelsesse teksti. Kui 80ndate teisel poolel uus kirjanduslik tõus silma hakkab, hakkab silma mingi prantsuse orientatsioon , eriti tänu Krullile ja Õnnepalule. Hakatakse kuidagi ülekirjutama Siuruaegset klassikalist-avangardset loominugt.
  
• Massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga – märke oli ka varem, kui uuem rahvalaul muutub tähtsaks, kui laulutekstid muutuvad tähtsaks, popkultuur tuleb kirjandusse. Nüüd on see kokkujook põhimõtteline – kõrge ja madala erisus on hägustatud.
  
• Intertekstuaalsus /metalisus/kontseptuaalsus – ühelt poolt tähendab see seda, et tekst muutub avatumaks, ta koguaeg suhtleb teiste tekstidega. On ka varem viidatud nt Liivile või piiblile, kuid siis tuli seda intertekstuaalsust juurde. See tähendab, et kui varasemas kirjanduses toimis see ühise kultuurimälu piires, siis nüüd intertekstuaalsus muutub selliseks , et allteksti jälitamine on kahtlane ettevõtmine. Keel hakkab tõlgendama iseennast. Kontseptuaalne hoiak märgib kindlasti keeleteadlikkust, aga avaldub ka väga selgelt kontseptuaaselte projektidena (ma ei kirjuta üht luuletust, vaid kirjutna terve sarja jne).
  
• Kollektiivsete väärtuste relativiseerimine – võib öelda, et mistahes väärtuste relativiseerimine. Hakatakse nõukogulike märkidega mängima ja muudetakse sisulit tühjaks, aga see mäng puudutab ka nt rahvuslikke märke. See on ka aega, kus tuleb suuremaid ümbermõtestamisi identiteedis – ma pole eesti kirjanik vaid võru kirjanik jne.
  
• Fregmentariseerumine ja žanriline avatus – kui tekst muutub avatumaks, muutub ka teksti terviklikkus ja žanr .
  
• Iroonia – iroonia puhul võib öelda, et see oli tugev ka 70ndate/80ndate kirjanduses, kuid see võimendub veelgi.
  
• Keelekeskne modernismi esiletõus
  
• Relismi ja uusromentika taandumine
  

Alates 1986ndast aastast on selgeid märke luule muutumisest, kuid proosa puhul on see vaieldav. Kuskil 90nda aasta paiku tuleb proosa järele.

Hasso Krull (s 1964)

• 1986 Mustvalge ( pseudonüüm Max Harnoon)
  
• 1993 Luuletused 1987-1991
  
• 1996 Trepp (www.eki.ee/ kodud /krull/) – üks esimesi hüpertekstuaalseid näiteid.
  
• 2004 Meeter ja Demeeter – eepos  kasutab pärimuslikku ainest, organiseerib seda narratiivi alusel.
  
• 2009 Neli korda neli
  
• 2012 Veel ju vist
  
• 2014 Pesamuna ( Pesa /Muna)
  

Kui hinnata Krulli kogumõju kirjaniku, luuletaja ja kriitikana, siis tema roll kirjanduses on kõige määravamat laadi . Ta debüteerib samal ajal luuletaja ja kriitikuna. Ta on kriitilise revolutsiooni eesotsas, sest ta hakkab oma esseedes tutvustama teoreetikuid, kes on seotud prantsuse poststrukturalismiga.
Ta tõmbab teatava piiri 80ndate lõppu. Tema loomingu juures tuleks öelda, et tema looming muutub koguaeg. Kaks esimest raamatut mängivad klassikaliste luulekonventsioonidega, kuid mingis mõttes mängivad ka nii, et keeratakse vint üle. Uue kirjanduse revolutsiooniline tuum hakkab väljenduma 1993nda aasta raamatus. Hämmingu punkt on see, et kõnetamise subjekt hakkab hajuma – luule mina ja tekstuaalne iseseisvus puuduvad tihti.
90ndate alguses Krull kuulutab Kristevalt laenatud paatost: tekstis peavad saama sõna allkeeled. Paljusid Krulli projekte saadab mingi taustatekst – on mingi tekst või piltidekollektsioon, mis inspireerib kirjutama.
Kui uuemat otsa vaadata luules, siis Krull on ikka 21.sajandil muutunud normaalsemaks luuletajaks. Kui tõlgenduslikke probleeme võib alguses rohkem olla, siis „Veel ju vist“ toeses pole mingit probleemi. Sõnad veel, ju ja vist korduvad tekstides pidevalt.

Kivisildnik (Sven Sildnik; s1964)

• 1989 (1990) Märg Viktor
  
• 1996 (1990) Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981.aasta seisuga, olulist
  
• 1996 Nagu härjale punane kärbseseen
  
• 2003 Päike, mida sa õhtul teed
  
• 2003 Rahvuseepos Kalevipoeg ehk Armastus
  
• 2007 Sumo – esimene hetk, kus Kivisildnik saab Kultuurkapitali luuleauhinna. Institutsionaalses mõttes on teda päris kirjandusse vastu võetud.
  
• 2014 100% (:) kivisildnik
  

Kivisildniku skandaalsus tema nime ümber paisus kõige suuremaks 1996nda-97nda aasta paiku. Kära aga hakkas enne seda raamatut. Kära allikaks oli „Eesti Nõukogude...“, tekst oli käsikirjana ringelnud juba 5-6 aastat. See teos riputati interneti üles.
Sõnavabaduse suhtes internetiajastul oli 96ndal aastal uus teema ja Eestis sisuliselt täiesti uus läbimäng sel teemal. Selge, et käskimine ja keelamine, juhul kui kogu interneti kinni ei panda, ei toimi enam nii nagu ta varem toimida sai. Teine õpetus oli, et uues situatsioonis 90ndatel kippusid väga kergesti segi minema elu ja kirjanduse piirid. See aktualiseeris ka fiktsiooni ja reaalsuse üle mõtlemise. Kui tahta Kivisildniku loomingu esinduslikumat osa leida, siis suur vahekokkuvõte on „Nagu härjale punane kärbseseen“ raamat. Kivisildnikul tuleb mingi lühike paus 90ndate lõpus, kus ta luulest mingil määral kaob. Uus tõus hakkab selgelsti „Päike, mida sa õhtul teed“ raamatuga .
Jaan Malin – pseudonüüm: Luulur.
Elo Viiding (Vee) – väga varajane debüüt.
Triin Soomets – koos Elo Viidindinguga debüteeris.
Kristi Oidekivi ( Kristin Krull)
Piret Bristol – Kirjanike liidu Tartu osakonna juht.
90ndate jooksul autorid teisendavad üsna tugevalt ettekujutust, kuidas naisterahvas luuletab. Ettekijutus naisluule tugevusest on varemalt olemas, aga tekivad mingid tüüpkujutelmad seoses Underi või Alveriga. Nüüd see asi muutub. Soometsa ja Viidinglik variant on silmatorkavam, sest teatud juhtudel naisautor võib mõjuda agressiivselt, võib kõrvale kalduda pehme emotsionaalse tundeluule traditsioonist.
Andres Allan (Endres Allan Ellmann (Kurvits))
Jim Ollinovski (Ott Ollino )– mõjub hämmastavalt, et ta sai surma väga noorelt, aga tekstid on valdavalt enne 20ndat eluaastat kirjutatud.
Noorelt surnud autoritega juhtub tavaliselt nii, et nad saavad mingiks emokultuuri esindajaks.

Toomas Raudam

• 1992 Tarzani seiklused Tallinnas – iseloomulik postmodernistliku ajastu tekst. Toetub võõrale tekstile , käib erinevate tasandite mäng.
  

Hakkab silma paistma 80ndate/90ndate vahepeal . Ta võiks olla juhtautor, aga ta on liiga palju kirjutanud.

Jaan Undusk (s. 1958)

• 1990 Kuum – proosa muutumises tähislik roll.
  
• 1990 Goodbye, Vienna (Gertrud) – näidend
  
• 2003 Quevedo – näidend
  
• 2008 Boulgakoff – näidend
  

Ta võiks olla ajastu juhtautor, kuid ta on selleks liiga vähe kirjutanud. Huvi draama vastu tõuseb 90ndate lõpus ja nullindate alguses. Undusk muutub seal kindlasti üheks juhtautoriks.
Ülo Mattheus
Arne Merilai 2009 Türann Oidipus
Ervin Õunapuu -- jõudis proosani 90ndatel aastatel, kuid enne seda sai tuntuks kunstnikuna.

Jüri Ehlvest (1967—2006)

90ndate kirjandussituatsioonis hakkab võtmeliselt segast rolli mängima. Tema kirjandikukuulsus on olemas juba umbes viis aastat enne tema esimest kogu olemas. Tema Vikerkaares ilminud tekstide põhjal tekkis mingi retseptsioon.

• 1996 Ikka veel Bagdadis
  
• 1996 Krutsiaania
  
• 1997 Päkapikk kirjutab
  
• 1999 Elli lend
  
• 1002 Hobune eikusagilt
  

Ehlvest oli üks autoreid, kes oli Hiroalli rühmituses. Tema tekstide erilaad ja mingisugune nõiduslikkus tema proosa juures hakkab mängima. Lühiproosas on ta konkurentsitult tähtis autor. Ta tajub väga hästi klassikalise novelli jutustamise protsessi. Kui küsida, millest ta kirjutab, siis ühelt poolt on raske sellele vastata, kuid teisalt võib kinnitada, et kuidagi need teemaringid on seotud vaimse tegevuse või vaimuvallaga. Kindlasti on midagi seotud semiootikaga, filosoofiaga jne. Samas on see ka selline hämar vaimuvald, mis kahtlastele aladele lugejaid meelitab. Mängus on mitte ainult bioloogia, vaid ka numeroloogia, alkeemia jm parateadused. Kokkuvõttes hämaruse ja hullusega seotud asjad.

Andrus Kivirähk (s. 1970)

• 1995 Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed – esimeses variandis kirjutatud kui ajalookirjanduse paroodia. Ivan Orav on Pätsi lähim võitluskaaslane. Mingid ideoloogilised hoiakud arenadatakse absurdsuseni. Seda tehakse vahetult pärast taasisesisvumist.
  
• 1999 Liblikas
  
• 1999 Pagari piparkook
  
• 2000 Rehepapp ehk November – diskursuse parodeerimine ja võõraste tekstide kasutamine. Vahel kasutatakse Shakespeare tekste.
  
• 2003 Romeo ja Julia
  
• 2007 Mees, kes teadis ussisõnu
  
• 2013 Maailma otsas. Pildikesi heade inieste elust.
  

Kivirähu puhul võib öelda, et kui Ehlvest kirjutab tumedat teksti, siis tema teeb nalja. Kindlasti on silmatorkav algusest peale see, et suhetumine võõra tekstiga mängib siin olulist rolli. Kui mõelda Kivirähu tähenduslikkust, siis uuemaaja kangelaste valmis meisterdamine on tal hämmastavalt hästi õnnestunud. Kõige ägedamad kangelased Eesti kirjanduses on kindlasti Ivan Orav, Rehepapp ja Lotte .

Kauksi Ülle (Ülle Kauksi (Ülle Kahusk))

• 1987 Kesk umma mäke
  
• 1998 Paat – esimene täismahus võrukeelne romaan.
  
• 2004 Taarka
  
• 2006 Kuus tükkü -- näidendi raamat.
  

Ta alustas luulekoguga „ Kask umma mäke“. Kui vaadata 80ndate/90ndate vahetust, siis Kauksi Ülle ja Madis Kõiv valitsevad Võru kirjandust kindlasti. Roll luuletajana on kahtlemata huvitav ja see, kuidas ta moodsamat luulekeelt seob traditsiooniliste ja juuretundlike hoiakutega. Ta on üllatavalt hea jutustaja. Kauksi Ülle hakkab juba 90ndate alguses kirjutama näidendeid.
Kõige suuremaks märgiks saab „Taarka“, mis tekstina tuleb välja 2004, sellest tehakse kohe ka vabaõhulavastus ja selle ainetel teinud Ain Mäeots ka esimese setokeelse filmi. „ Peko “ tekst on aluseks „Peko“ vabaõhuetendusele. Kui nüüd tekstuaalset plaani hinnata, siis tekstiline tugevus paistab Kauksi Ülle puhul rohkem proosas ja luules rohkem silma.
Mart Kivastik „Külmetava kunstniku portree“(2006) sai kultuuriloolise draama alguseks.

Peeter Sauter (s. 1962)

• 1990 Indigo
  
• 1997 Luus
  
• 1998 Kogu moos
  
• 2013 Ära jäta mind rahule
  

Kui hakata proosatekstide puhul iseloomustama kirjutamisviisi, siis 90ndatel on Sauter ja Kivastik Eesti luuserproosa autorid. Proosateostes hakkab liikuma luuserimoodi peategelane. „Indigo“ raamat saab märgiliselt tähenduslikuks. Elu enda kirjutamise taotlus on tal kindlasti seal sees, see on ühte pidi seotus realismisõbraliku hoiakuga, teisalt on taustaks Ameerika tippkirjandus. Beatkirjanduse tulek eesti kirjandusse (proosasse ja luulesse) hakkab teatavat rolli mängima.
Sauteril ei ole algselt mingit irriteerimistaotlust näha, aga hilisemalt see süveneb. Eriti hea võimalus selleks avaneb 90ndate lõpus.

Tõnu Õnnepalu (Emil Tode , Anton Nigov ) (S. 1962)

• 1993 Piiririik
  
• 1995 Hind
  
• 1997 Printsess – Õnnepalu väidab, et see on kõige puhtamal moel välja mõeldud romaan ja tema arvates ebaõnnestunud romaan.
  
• 2002 Raadio
  
• 2002 Harjutused
  
  • 2005 Enne heinaaega ja hilje
    
  • 2009 Kevad ja suvi ja – luulepäevik, kus ta dokumenteerib ühte ajalõiku ja dokumenteerib värssides.
    
• 2009 Paradiis – dokumentaalkirjanduslik poolus
  
• 2012 Mandala – ilukirjanduslik poolus
  

Alustab kriitikuna. Ta on luulemurrangus kaasas, kuid kindlasti mitte juhtautorina. Murrangu hetk tuleb siis kui ta proosale üle läheb ja eriti siis raamatu vormis („Piiririik“). Võib öelda, et see saab kõige tellitumaks romaaniks ja just selle pärast, et see on õigel ajal õiges kohas. Ühe kihina selles teoses on olemas ka ida-euroopluse teema. See erinevate teemakihtide väga kontsentreeritud kokkukirjutamine on väga hästi õnnestunud. Väikese romaani kohta on üllatavalt palju asju seal sees. Seal on poliitiline teemakiht ja seksuaalssusega teema kiht, siis räägitakse mignit kuritöö lugu ja kuidas need kihid siis kokku saavad. Mis seksuaalsusesse puutub, siis kahtlemata tekitas see aasatal 1993 elevust, et pole päris hästi aru saada, mis soost on peategelane. Selle üle võib vaidlema jäädagi. Kui eriti hoolikas lugeja olla, siis kahes kohas tuleb kaudsete viidete kohta välja, mis soost ta on. Need kohad viitavad, et peategelane on mees. Kahtlemata hakati seda tituleerima Eesti esimeseks homoromaaniks. Romaanis „Hind“ ja „Raadio“ on paremad homokultuuri edastavad teosed.
Eesti kirjanduse kohalt on üks sõlmküsimusi Õnnepalu ja Kaplinski stiili suhe. Sarnast suhet võis näha Uku Masingu ja Kaplinski vahel 60ndatel.
Näiliselt on Õnnepalu hoopis midagi teistsugust kui Sauter. Kui hakata ühispunkte mõtlema, siis neid leiaks kindlasti. Sauteriga võrreldees on mõlemal tegelased, kes tööl ei viitsi käia, lesivad päevad otsa voodis , mõtlevad riietest jne. Õnnepalu puhul tuleks rõhutada, et seal on olemas ka peenendunud stiilitunnetus. Just selline, mis võtab ümberkirjutava hoiaku. Mingis mõttes oleks nagu uus tekst, mingis mõttes aga teistsuguseks kirjutamine. Selline tekstuaalne veesegamine tuleb välja ka „Piiririigist“.
Indrek Hirv ­­-- hakkab kõige äärmuslikumalt maneerlikku klassikalist stiili läbi kirjutama. Maneerlikkus muutub tal sihipäraseks automatismiks. Tal on mingi 10aastaline periood, kus ta kirjutab 5jalalist jambi. Mingid muutused on siiski tulnud, klassikaline traditsooniline taust kõlab ka praegu, kuid on hakanud ka vabavärssi juurde tulema.
Eeva Park
Kalev Keskküla -- 1998 Vabariigi laulud: 2009 Elu sumedusest.
Priidu Beier – 1999(1982) Mina – Eiffeli torn; 2005(1984) Mina – metsikui mehike.

Viimane loeng

• 1996 nn Kivisildniku sknadaal
  
• 1996 Estonian Literary Magazine –
  
• 2004 Eesti saab Euroopa Liidu liikmeks
  
• 2001 Eesti Kirjanduse Teabekeskus
  
• 2004 festival Prima Vista alustab Tartus
  
• 2004 Eesti saab NATO liikmeks
  
• 2007 Eesti saab Schengeni viisaruumi oskaks
  
• 2007 nn aprillirahutused
  
• 2010 festival HeadRead alustab Tallinnas
  
• 2011 Eestis tuleb kasutusele euro
  
• 2014 allkirjastatakse (taas kord) piileping Eesti ja Venemaa vahel.
  

90ndate keskapigas hakkab internetiajastu, olgugi et see internet on väljas juba varem, aga see, et internet muutuks igapäevaseks reaalsuseks, pole enne 90ndate keskpaika.
90ndate keskpaigas hakkavad mingit insitutsionaliseerimisvalud. Samas näeme, et teisest poolest tugevnevad katsed eesti kirjandust väljapoole pakkuda. ELM-i puhul on tegemist ingliskeelse ajakirjaga, et eesti kirjanudst levitada Eesti piirides kaugemale. Eesti Kirjanduse Teabekeskuse loomine oli sama eesmärgiga nagu ELM.
Kui 90ndad aastad olid omamoodi segased ja põnevad, siis see oli see aeg, kus raha liikud aga kuidagi kaootiliselt. Raha ja kirjanuse seos kindlasti uuel sajandil tugevnes . Üks külg sellel on see, et kirjandusüritused saavad suurejoonelisema kuju. Selleks mängiks on muidugi festivalid Prima Vista ja HeadRead.
Taustasündmustest võiks tähele panna, et kui 90ndad olid vanade struktuuride lammutamise ja uute ülesse ehitamise aeg, siis 21.sajandil ei saa poliitilist maastikku enam samamoodi kirjeldada. Eesti kohalt on olnud iseloomulik see, et kui 80ndate/90ndatel lüüakse seniste struktuuridest lahti, siis 21.sajandil liitutakse uutega.

• 1996 Erakkond (Tartus)
  
  • Kristiina Ehin , Kalju Kruusa , Aare Pilv, Lauri Sommer , Mehis Heinsaar , Andreas Kalkun , Marko Kompus , Mathura , Berk Vaher jt.
    
• 1997 Tartu Noorte Autorite Koondis (NAK) (Tartus)
  
  • Vahur Afanasjev , Contra , Mehis Heinsaar, Aapo Ilves, Veiko Märka, Jan Rahman, Francois Serpent (fs), Irja Vaher, Urmas Vadi jt.
    
• 1998 Õigem Valem (Tallinn)
  
  • Jan Kaus , Kalju Kruusa, Fagira D. Morti , Juku-Kalle Raid
    
• 1998 Tallinna Noored Tegijad (TNT) (Tallinn)
  
  • Jana Lepik, Jürgen Rooste , Wimberg jt
    
• 2008 Purpurmust org (Tallinn)
  
• 2009 eksp (Tartus) www.nihe.ee/eksp
  

Ajakirjad :

• 2002 Vihik
  
• 2005 Värske Rõhk www.va.ee – muudab mingis mõttes kirjandusväljaannete konstellatsiooni.
  
• 2005 Epifanio www.epifanio.eu
  
• 2008 Müürileht www.muurileht.ee
  

Üldisi tendentse:

• Internet: blogikirjanfus ja muu ( hüpertekstuaalsus , kirjutamiskultuuri laienemine jne)
  
• Süntees, humanism. Traditsiooniliste esteetiliste kategooriate osaline tagasitulek.
  
• Sotsiaalsus ja poliitiline seisukohavõtt – sotsiaalsuse laine ajastub jälle selgelt nullinadatesse. Nullindatel torkab silma, et paljud kirjandikud tahavad tegeleda elu endaga poliitilises võtmes. See on silmatorkav, kui 90ndate alguses toimusid suures poliitilised murrangus, siis poliitilisus ilmneb nullindatel takka järgi. Sotsiaalse aktiivsuse kogum, mis avaldub, on omal moel eelmäng kodanikuaktivismile.
  
• Dokumentaalsus ja nn mälukirjandus: ajalugu, biograafia , mälestused, päevikud jne. – jätkub ka praegu.
  
• Muinasjutulisus // karm realism. – kui rääkida nn peavoolukirjandusest, siis toimub uuel sajandil mingi pooldumine. Ühelt poolt nt sotsiaalne seisukohavõtt sünnitab karmi realismi stiili, et räägime kurikaelte tegevusest ja sellest kuidas halvad asjad toimuvad ja ütleme, et see on reaalsus . Teiselt poolt aga on muinasjutuline tendents väga tugev. Tendents, mis distantseerub karmist reaalsusest.
  
• Auditiivsuse ja visuaalsuse aktiviseerumine (CD-d , koomiksikirjandus jne)—see ei pruugi olla olemuslik tekstuaalne muutus. Pigem on see, et kõik auditiivsed ja visuaalsed vahendid muutuvad kättesaadavamaks.
  
• Lõunaeesti kirjandus ja eestivene kirjandus – võrukesed on üks seltskond, kes sellel puhul kandvat pinda omavad. Küsimus on kahtlemata kogukonna suuruses. 21.sajandil ilmneb, et eestivene identiteet hakkab jälle välja tulema. On mõned autorid, kes identifitseerivadki end eestivene kirjanikuks.
  
• Vabavärsi kinnistumine luule põhivõimaluseks – luule on endiselt heal tasemel. Kui 90ndate alguses on veel väga tugevad ettekujutused klassikalise vormi kaudu, siis nüüd on vabavärsiline variant kindlasti valitsemas.
  
  • Nn karm luule
    
  • Nn keelekeskne luule
    
  • Muu (uus estetiseeriv luule, laulutekstid jne)
    
• Draama saab kriisist üle. – 90ndatel oli draamaautoreid väga vähe ja koondpilt ei saanudki midagi head pakkuda. Praegu on raske öelda, kes on kõige parem draamaautor.
  
• Proosa tõuseb senisest rohkem nähtavale – võrreldes 90ndatega on tõusnud mitmel moel uuesti fookusesse.
  
  • Eksperimentaalne proosa
    
  • Ulmekirjandus – sellist lainet pole seni eesti kirjanduses olnud, on ainult üksikuid teoseid olnud.
    
  • Noorsookirjandus – väga ilmekas ja torkab silma, sest 90ndatel on sedasorti proosast väga vähe.
    
  • Muu (ajalooline proosa, „kuritegevusproosa“, „seebikirjandus“ jne)
    

Kaur Kender

• 1998 Iseseisvuspäev
  

Karmi stiili esiletõus läheb lahti 1998.aastast romaanist „Iseseisvuspäev“. Võime nentida, et mingit karmust ja kandilisust on ka varem, kuid siin on nagu mingi uus nurk. „Iseseisvuspäev“ on groteski piirile viidud kuritegevusproosa. See kuritegevuslikkus on 90ndatel väga popp. Tundub, et see saab eesti proosa põhivõimaluseks, sellele tulevad ka järjed ja kätkud. Tundub, et nullindate teisel poolel selline karmi liini laine hääbub.
Teisi kirjanikke:
Sass Henno – ei ole uusi raamatuit pikka aega avaldanud.
Chaneldior ( Tanel Rander) -- Eksperimentaator kirjanduses.
Olle Laul (Olev Lillemets)
Karttu Rakke (Kadi Kuus) – seostub karmi stiiliga, tema looming aga läheb väga selgelt kaubanduslikku teed. Teadlik meelelahtuskirjanduse pakkumine.
Aidi Vallik – tema Anni raamatud saavad avalöögiks puberteedikirjandusele.
Olavi Ruitlane
Vahur Afanasjev
Nirti (Triin Põldra)
Ivar Ravi (Eik Hermann ), Jaak Rand ja Mart Kangur – 2005 Jaak Rand ja teisi jutte. – kõige radikaalsemad eksperimentaatorid Tallinnas. Viimastel aastatel on raskuspunkt filosoofilises plaanis.
Jan Kaus
Berk Vaher – radikaalsuse eestkõneleja.
Erkki Luuk – kaasaegse Eesti absurdikirjanduse isa.
Aarne Ruben
Andrei Hvostov
Tiit Aleksejev – traditsioonilisema ilmega ajalooproosa viljeleja.
Lauri Pilter – ei saa ajaloosildiga ära kirjeldada.
Meelis Friedenthal – üks veenvamaid ajalooainelise proosa näiteid „ Mesilased “

Valdur Mikita (s. 1970) ja Anti Saar (s. 1980)

• 2008 Metsik lingvistika
  
• 2013 Lingvistiline mets
  

• 2006 Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin
  

Nad tõusevad esile eksperimentaalses kirjanduses.
Mikita alustas sajandi alguses millegagi, mis meenutas luulet, kuid seda on raske kvalifitseerida. Tema enneolematu fenomen on tulnud tema viimase raamatuga. Selles on mitu tegurit mängus, aga nende tegurite juures võib-olla ka see, et Mikita on jõudnud sellise kirjutamisstiilini, mida on ühelt poole hea jälgida, ta liigub huumori piiril.
Anti Saar olnud üks huvitavamaid autoreid. 2006nda aasta raamat on ta debüütraamat. Kirjandus, mis räägib iseendast ja ruumist.
Nad on kaks autorit, kes said viimati Eesti Kultuurkapitali preemia. Kui Mikita sai selle Lingvistilise metsa eest, siis Anti Saar sai selle lasteraamatu eest.

Mehis Heinsaar (s 1973)

• 2001 Vanameeste näppaja
  
• 2001 Härra Pauli kroonikad
  
• 2005 Artur Sandmani elu ehk Teekond iseenda teise otsa
  
• 2007 Rändaja õnn
  
• 2013 Ülikond
  

Selle sajandi proosa fenomen. Temas hakati nägema ilmutuslikku kirjanikku.

Indrek Hargla (Inrek Sootak: s 1970)

• 2005 French ja Koulu
  
• 2007 Frenchi ja Koulu Tarbatus
  
• 2009 Frecnhi ja Koulu reisid
  
• 2010 Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
  
• 2010 Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus
  
• 2011 Apteeker Melchior ja timuka tütar
  
• 2013 Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja
  

Draamakirjandus

Jaan Tätte

Sajandi vahetusel tekib mingi ebamäärane Tätte buum. Pilt muutub rikkalikumaks mõni aasta hiljem, kui Tättebuum saab läbi.

Urmas Vadi

• 2010 Peeter Volkonski viimane suudlus
  
• 2012 Tagasi Eestisse
  

Urmas Lennuk
Loone Ots
Jim Ashilevi
Martin Algus

Luule

Kalju Kruusa ( Jaanus Valk; s 1973) – ekepreimentaalse luule võimalus.

• 1999 Meeleolu
  
• 2008 Pilvedgi mindgi liigutavadgi
  
• 2013 (ing-veri-tee)
  

Kristiina Ehin (s. 1977) – esindab ilusa ja traditsioonilise luule võimalust

• 2005 Kaitseala
  

Lauri Sommer (Kago; s 1973)

• 2010 Kolm yksiklast
  
• 2012 Räestu raamat
  

Are Pilv (s. 1976)

• 2010 Ramadaan
  

Asko Künnap
Carolina Pihelgas
Mathura (Margus Lattik )
Maarja Pärtna
Joanna Ellmann
Maarja Kangro (s 1973)

• 2012 Dantelik auk
  
• 2013 Must tomat
  

Andra Teede (1988)
Fs (Francois Serpent, Indrek Mesikepp; s 1971)

• 2004 2004
  
• 2008 Alasti ja elus
  

Jürgen Rooste (s 1979)

• 2012 Laul jääkarudest ja teisi poeese
  
• 2012 Higgsi boson
  

Aapo Ilves
Jaan Pehk
Chalice ( Jarek Kasar)
Contra (Margus Konnula )
Jan Rahman
Kaupo Meiel