Eesti kirjandus II kevad (0)

Eesti kirjandus II kevad

I loeng

Kuuekümnendad – sula

EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas .

• 1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima . See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema . Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja pääseb, pääseb ta ka trükki nt Tuglase teosed, Kesti Merilaas, Paul Viiding , August Sang jt).
  
• 1957-58 nn Pasternaki juhtum – Pasternak oli oma teose avaldanud läänes, mitte Nõukogude liidus ja oli saanud Nobeli preemia. See mudiugi oli väga paha. Sisuliselt teda sunniti Nobeli preemiast loobuma , algatati ka hukkamõistude seeria , see tähendab seda, et kui Pasternak on Venemaal, siis selline on ka näiteks Eestis ja ta tuleb üles otsida ja paljastada. Need juhtumid üldiselt ei juhtunud vangistuse ega ka avaldamiskeeluga. Olukord on muutunud märksa kergemaks.
  
• 1957 „Loomingu“ Raamatukogu – 60ndatel hakkab olulist rolli mängima nii uue- kui ka tõlkekirjanduse vahendamisel. 70ndatel olulisus väheneb näiteks selle pärast, et Nõukogude liit hakkas mängima mängu, nagu ta hooliks autoriõigustest – tegelikult ei tahetud läänekirjandust trükki lasta. 60ndatel aga hakkab sealt tulema just uut Lääne kirjandust. Samuti autoreid lähiminevikust, kes on tugevalt kirjandust muutnud – Kafka , Salingeri „Kuristik rukkis “ jt.
  
• 1958 Keel ja Kirjandus – Pigem teadusliku suunitlusega ajakiri.
  
• 1960 vabavärsipoleemika ( Nirk (Hermelin), Kross , Niit , Kaalep , Mäger jt) – Tagant järgi võib tunduda veider , kuid antud aja kontekstis täiesti seletatav . Nimelt avaldas aastal 60 Endel Nirk paroodia , kus ta ründas üsna teravalt noort luulet. Esile kerkis just vormi küsimus – tekkis vaidlus selle üle, kas korralik Nõkogude Eesti luuletaja tohib vabavärssi kasutada või ei tohi. See oli üsna ebavõrdne vaidlus, sest keegi väga vabavärssi ei kaitsnud. Sisuliselt korraldati suurem hukkamõistukampaania. Kross, Niit ja Kaalep (olid ka paroodias tähelepanu alla võetud) said kõvasti nahutada . Hukkamõistukampaania tulemus on lõpuks see, et vabavärss saab 60ndatel aastatel võimalikuks. Küsimus polnud mitte vabavärsis kui sellises, vaid selles, et luule mängib vormiga ja selles mängus võib hakata aimama kahemõttelisust. 50ndate lõpus hakkavad tegutsema Noorte Autorite Koondised (NAK) ja nendes domineerivad üsna selgelt lastekirjanikud (Raud, Niit, Rannap).
  
• 1962-68 luulekassetid – Need on pappkarbid, kuhu köidetakse kokku kirjanduslikke debüüte. Seal on ka väikseid põikeid proosasse . Sulaaeg !
  
• 1964 Nikita Hruštšov kaotab võimu - Sulaaeg taandub.
  
  • Leonid Brežnevi võim hakkab tugevnema  ta hakkab võimpositsioone järjest juurde saama. 80ndate alguseks on seis selline, et ta juhib paretid, riiki, armeed jm.
    
• 1968 Praha kevad ja Tšehhoslovakkia okupeerimine –Tollases Tšehhoslovakkias hakatakse inimnäolist sotsialismi ja see viis teda kaugemale Nõukogude liidu mõjusfäärist. Praha kevad lõpetatakse augustis 1968, kui Idabloki armeede ühendatud jõul sõidavad tankis Prahasse sisse ja seavad poliitilise võimu sisse nii, nagu Moskvale on parem. See sissemarss Tšehhoslovakkiasse märgi muule maailmale, et ega Nõukoduse liidus asjad korras pole.
  

Periodiseerimine

Kui võtta sulaaja kõige kitsama määratluse siis see oleks 1956-1964. Esimese daatumi puhul peab Hruštšov oma kõne ja teise puhul ta tagandatakse. Teine võimalus on 1956-1968 – ehk siis Hruštšovi kõne ja Praha kevad.
Kirjandusliku ja poliitilise loogika järgi on pilt selline: 1956-1965 ja 1966-1972. Selline mõtteline poolitamine on näha nii idas kui ka läänes. See poolitumine tähendab erinevaid asju erinevates kontekstides. Kirjeldused kalduvad sinna poole, et 60ndate algus on rõõmsameelsem ja optimislikum, lõpp pigem must ja negatiivsem.