Nüüdiskirjandus (8)

Eesti nüüdiskirjandus
Janek Kraavi
Loeng nr 1 (13.02.2008)
Aeg ja taust
Ajaloolis-kultuuriline situatsioon hakkab muutuma 80ndate keskpaigast, mil võimule tuleb Gorbatšov. Uus noor läänele väga imponeeriv poliitik hakkab ellu viima uuenduste poliitikat. Hakkab vana, väsinud kokkukukkumise äärel olevat süsteemi reformima . See poliitika kukub aga läbi ja ennekõike seepärast, et see juht hakkab neid novaatorlikke ideid ellu viima vana süsteemi raames ja need ideed ei jõua selles kontekstis praktikasse. 80ndate keskpaigast hakkab stagnatsioon taanduma ja õhus on midagi uut.
Eestis
Nihked Nõukogude Liidu asjajamises hakkavad Eestis olulist rolli mängima ja võimenduma. Siin tunnetatakse seda teravamalt. 80ndate teisest poolest saab erinevate liikumiste kaudu võimule alternatiivide pakkumise praktika. See kõik on täis teatud vastuhakumeelsust ja algset arglikku protesti . See mässumeelsus ja revolutsioonilisus järjest suureneb. Paljude toonase keskvõimule alternatiivsete liikumiste alguspunktiks oli nn fosforiidikampaania . Kogu nõukogude majandust hoiti üleval maavarade kaudu, eelkõige Siberi nafta . Keskvõimu hakkab aga huvitama läänepool asuvad territooriumid ja tahetakse rajada fosforiidikaevandusi siia. See aga tähendanuks, et järele jääb vaid ahermaa. Seda eestlased teadvustasid ja tekibki vastukampaania, mis saab üldrahvalikuks probleemiks, mida arutatakse massimeediakanalites, mille vastu protestivad üliõpilased Tartus. Selline kampaania on vägagi suute muutuste alguspunktiks. Rahvuslikud ideed hakkavad taas oluliseks ja tähtsaks muutuma justnimelt seoses maaga. See oli päästikuks, mis vallandab ka teisi sündmusi. 80ndate lõpupoole luuakse nii poliitilised kui ühiskondlikud liikumised või grupid, nt MRP-AEG grupp, muinsuskaitseseltsid, esimene Eesti poliitiline erakond pärast iseseisvuse kaotust.
1988. aastal toimus nn loominguliste liitude ühispleenum. See oli kultuuriinimeste reaktsioon muutunud ajale, võimalikele uutele tulevikustsenaariumitele. Need kultuuriinimesed hakkavad tasapisi mõtlema tulevikust lahus Nõukogude Liidust . Siin saab oma väljundi see kultuuriinimeste seltskond , kes nõukogude ajal on pidanud oma arvamusi kogua aeg kuidagi varjama või on pidanud tsensuuriga võideldes kompromisse tegema ja pole saanud otse oma arvamusi väljendada. Kultuuriinimeste roll 80ndate lõpus on väga suur. Toona tegid poliitikat paljuski aate- ja ideeinimesed, mitte niivõrd praktikud ja pragmaatikud.
80ndate lõpp on periood, mida kutsutakse metafooriga laulev revolutsioon , mis hõlmas mitmeid suuri rahvaüritusi nagu Balti kett ja Eestimaa laul. See on rahvusliku tõusu ajastu, taasärkamisaeg.80ndate lõpust võetakse suhteliselt selge kurss Eesti riiklikule iseseisvumisele ja eesmärgiks saab iseseisvuse taastamine.Luuakse keeleseadus ehk dokument, mis annab eesti keelele riigikeele staatuse. Selle kõrval ka suveräänsusdeklaratsioon, mille mõtteks oli see, et ta annab Eesti seadustele ülimuslikkuse nõukogude seaduste ees. Seni oli see toiminud vastupidi.
90ndate algus on Eestis aktiivne poliitilise tegevuse aeg. Pidevalt toimuvad mingisugused valimised. Kodanike kaasamine poliitilisse protsessi oli vägagi intensiivne. Kõik see viib augustini 1991, kui toonane Ülemnõukogu võtab vastu otsuse Eesti iseseisvusest.
Siis hakatakse tasapisi Eesti riiki ülesehitama. 1992 aastal toimuvad esimesed Riigikogu valimised ja poliitiline elu hakkab aegamööda stabiliseeruma. Eesti elu hakkab toimuma põhiseadusliku korra raames.
Oluline on siin tähele panna, et toimub üleminek hoopis teistsugusele majandussüsteemile ehk turumajandusele. 1992 aasta juunis toimub rahareform. Kõik see toob kaasa nähtused nagu erastamine , panganduse areng, suurpõllumajanduse või kolhoosindue reformimine ja kolhooside ümberkujundamine. Tekivad ja arenevad väikeettevõtted, hakkab tulema välisinvestorite raha jne. Selle üleminekuaja mõtteliseks lõpp-punktiks võiks olla mõni 90ndate lõpuaasta. Siis on harjumine uute majandusreeglitega tasapisi lõpule jõudmas.
Selliseid suuremaid ekstsesse poliitilises elus pärast 90ndate algust ei toimugi. Tekivad erakonnad , tasapisi need koonduvad ja poliitiline maastik koosneb kahest-kolmest suuremast ja kahest-kolmest väiksemast erakonnast. 90ndate lõpus võetakse kurss sellele, et Eesti kuuluks tulevikuls Euroopa Liitu ja NATOsse. See iseloomustab ühiskondlikku mõtet 90ndate lõpust, kuni selle kümnendi keskpaigani. See on juba protsess, kus rahvas enam nii palju ei osale ja teevad ennekõike spetsialistid ja poliitikud peavad võtma liitumise ja mitteliitumise kohta seisukohti.
Peaks justkui käes olema õnnelik elu. Mida see aga tähendab? Aastatuhande vahetust ja uue sajandi esimest kümnendit ei iseloomusta mitte niivõrd poliitiline tegevus, kuivõrd muud ühiskondliku elu valdkonnad. Suurim iseloomustav muutus on kommunikatsioonitehnoloogia plahvatuslik areng ja suur levik. See, et Internet , telefonid jm telekommunikatsioonivormid kuuluvad selle protsessi juurde. See muudab inimeste suhtlusvorme, keelt, inimeste harjumusi, elustiili jne. Meedium ise on ka sõnum. See tähendab, et üldiselt võime jagada kultuuriperioode selle järgi, missugune meedium on mingil ajastu valitsev. See meedium kirjeldabki selle ajastu hoiakuid kõige paremini.
Teine silmatorkav joon sajandivahetuse puhul on see, et alates 90ndate keskpaigast muutub Eesti ühiskond üha enam avatumaks mõlemapoolselt – eestlased pääsevad maailma ja maailm pääseb Eestisse. Mõned nimetavad seda suhtlust globaliseerumiseks. See on protsess, mis iseloomustab laiemalt lääne kultuuris toimuvat. Selle globaliseerumise üheks suuremaks kanaliks ongi seesama tehnoloogia . Neid maailmaga suhtlemise märke näeme läbi kogu nüüdiskirjanduse ka ja seda juba alates 90ndate algusest. See avatuse psühholoogia on mitmesuguseid teemasid siin esile toonud .
Kuivõrd selle globaliseerumise ja avatuse kõrval mängib rolli rahvuslikkus ja rahvuslike ideede olemasolu? Kas siin on mingi pinge või mitte? Kindlasti pole need rahvuslikud ideed väga populaarsed ja midagi sellist, mis oleks pidevalt teema või kõneaine. Võib-olla viimase paari-kolme aasta jooksul on näha pööret, et globaliseerumine pole ainuvõimalik tee, vaid ka lokaalsust hakatakse tähtsustama. Me pole ainult maailmaruumis, vaid ka mingist lokaalsest ruumist pärit.
Kolmas asi, mida tuleb kindlasti esile tõsta, on see, et viimast seitset aastat võib Eesti kontekstis nimetada ajastuks , millal seab ennast sisse tarbimiskapitalism. Saabub tarbijaühiskond. Irooniaga võib väita, et alates 90ndate lõpust on Eesti puhul oluline see, et me oleme kasvanud suurepärasteks, teadlikeks, nõudlikeks tarbijateks. Küsimus on tarbimise puhul see, et konsumeerseks muutuvad ka kõik need valdkonnad, mis siiamaani puutumatud olid. Pisut liialdades on inimestevahelised suhted paljuski sellised, mis on kliendi ja müüja vahelised suhted.
Kui tehnoloogia välja arvata, siis me oleme umbes samas punktis, kui 50ndate Ameerika, mis on sõjast jäänud puutumata ja mis on õitsva arengu teel.
Selle kauni sädeleva tarbijaühiskonna pealispinna all on erinevat tüüpi tumedad kired ja vihkamised.
Kultuurisituatsioon ja kirjandus
Mingisuguses ühiskondlikus koosluses on palju erinevaid valdkondi: haridus , kultuur, poliitika, meditsiin, pangandus , kaubandus jne. Nõukogude ajal oli väga keeruline ennast teostada erinevatel väljade. Eneseteostus oli teatud mõttes pärsitud või suunatud. Me ei saa rääkida täisväärtuslikust poliitikast Nõukogude Eesti kontekstis, see tähendas mingite võõraste asjade järgimist. Ka muudes valdkondades pole tegevus väga intensiivne. Seda ei peetud oluliseks. Selle eest oli nt kultuuri valdkond läbi mille sai ka iseennast teostada ja läbi mille oli võimalik teostada teatud tüüpi poliitikat. Kirjanduslik tegevus oli samal ajal ka näiteks poliitiline tegevus.
Kui 90ndatel tekib oma riik, siis kõik need ühiskondlikud väljad pakuvad palju erinevat tegevust, nõuavad energiat jne. Inimesed saavad läbi nende väljade ennast intensiivselt teostada. Kõik need ühiskondlikud väljad on selles kontekstis omaette tähtsad. Siin ei ole enam ühte väga tähtsat, mille kaudu saab ajada asju. Poliitikat saab teha poliitikas. See ongi põhjuseks, miks kultuurivaldkonna tähendus mõnevõrra taandub, sh ka kirjanduse osakaal ja tähendus. Inimeste huvid ja lootused on seotud väga erinevate valdkondadega ja igale valdkonnale ei jätku tähelepanu ja finantse. Selles mõttes sellel nn üleminekuajal on kultuuriprotsess ühiskondlikus tervikpildis kõrvale jäetud. Olukord muutub sajandivahetusel, mil kultuuri tähtsus suureneb. Inimeste heaolu ja kindlustatus kasvab ja selle kõrval on võimalik tarbida ka kultuuri. Inimestes on vajadus tunnetada mingit teistsugust maailma ja seda pakub kunst ja kultuur.
On avaldatud arvamust, et kirjanduse kõrval 90ndatel on olulisemad teised kultuurivaldkonnad, mille sisuks ja aluseks on visuaalsus. Justnimelt performatiivsed valdkonnad domineerivad, jättes teinekord verbaalse kirjandusevaldkonna mõnevõrra tahaplaanile. Need kaks asja võtab väga hästi kokku nähtus nagu suveteater. See žanr on tänaseks päevaks väga populaarseks muutunud.
Selle 20 aasta jooksul võime me rääkida kahest kirjanike lainest Eesti kirjandusprotsessis:

Kirjanikud kes paljuski debüteerivad 80ndate teisel poolel ja kehtestavad ennast kirjanikena 90ndate vältel. Nt Indrek Hirv , Priidu Beier , Sinijärv, Kivisildnik , Sauter , Ehlvest, Õnnepalu, Krull , Kivirähk. See on see laine, mida võiks tinglikult nimetada esimeseks. Need kirjanikud on paljuski sündinud 60ndatel ja mõned ka 70ndate algusesse. Need kehtestavad ennast 90ndate lõpul kui kanooniline nüüdiskirjandus.

90ndate aastate lõpus kirjandusse tulnud. Paljuski on see laine seotud kirjanikega, kes kuuluvad erinevatesse kirjaduslikesse rühmitustesse, ennekõike Erakkond, aga ka NAK, TNT ( Wimberg , Jürgen Rooste jt), kooslus nimega Õigem Vale (Juku-Kalle Raid, de Morti , Jan Kaus , Kalju Kruusa ). Noored tulevad kirjandusse rühmitustena. Niimoodi on neil kergem läbi lüüa kirjandusprotsessis. Need on kirjanikud nagu Mehis Heinsaar, Urmas Vadi, Berk Vaher , Aare Pilv, Contra , Olavi Ruitlane , kelle sünniaasta üldjuhul on 70ndates. Need on need isikud, kes on Eesti kirjanduse uued nimed.
Kaheldamatult on olemas ka keskmise ja vanema põlvkonna kirjanikud, nagu Viivi Luik, Jaan Kross , Enn Vetemaa , Arvo Valton , Jaan Kaplinski , Ene Mihkelson . Meedia huviorbiidis ja kultuuriprotsessis tervikuna on esil nooremad kirjanikud, aga see ei tähenda, et vanemad poleks olulised.
Kesksemad ja mõjukamad on sel ajastul aga just esimese laine autorid.
Loeng nr 3 (27.02.2008)
(Eelmisel korral „Hüübinud vere manifest”.)
Hüübinud vere manifest ei ole väga realistlik tekst. Eks siin ikkagi manifesteeritakse ulmelist või teatud mõttes utoopilist tulevikku. Kui tuletame meelde seda, milline on üks kirjanduslik manifest nt 20 sajandi alguses, siis see manifest järgib klassikalisis modernistlikke manifeste, mida kirjutasid futuristid või ekspressionistid Euroopas 20 sajandi alguses. Ka neis on antud utoopiline tulevikunägemus ja deklareeritakse mõnevõrra utoopilist programmi, mille täitmine viib igasuguse kunsti, sh kirjanduse äärmustesse või esitab teda väga radikaalselt. Manifestides on üks kinnispunkt see, et seal antakse juhised uue kunsti tegemiseks. Nii, et 100 aasta tagust futurismi vaimu on selles manifestis ka omajagu . See, kuidas avastatakse üks kultuuriline maailm uuesti, sest kogu modernistlik avangard on olnud nõukaajal põlu all ja keelatud. See on üks euroopalik kontekst, mille taustale see manifest projitseerub. Teine taust oleks meie eesti kultuuri ja kirjanduse taust. Laiemas tähenduses manifesteeritakse siin vastuolekut eesti kirjanduse kanoonilisele põhijoonele, milleks on nn arbujalik kirjandus ja arbujalik suhe maailma ja keelde. 1938 aastal koostab Ants Oras antoloogia toonastest noortest luuletajatest (Alver, Talvik , Masing, Merilaas , August Sang , Bernard Kangro ). Arbujalik laad kirjanduses tähendab väga eetilist või kristlikku põhimõttekindlust. Kristlikku ideestikku, selle järgmist läbi eetiliste printsiipide. Selle osa on kaunis keeleline kujundlikkus. Sellist tüüpi kirjandus kannab põhiraskust eesti luules kuni 1990ndate alguseni . Siiski on ka nõukaajal mingeid kõrvalhüppeid, nt Andres Ehin , Jüri Üdi. Sellise klassikaliste moraaliidee ning ilusa keele kauni kujundisüsteemi vastu ongi see manifest asetatav. Sellel keeleküsimusel on siin natuke laiem taust, mitte üksnes viited toonasele ühiskondlikus elus tähtsatele väljenditele.
Mõneti sarnasest paatosest on kantud ka 80ndate lõpu ja 90ndate alguse ühe kirjandusliku rühmituse mõttelaad ja teod. Selleks on Tartus tegutsenud Hirohall. Selle kooslusesse kuulusid Kivisildnik, Sinijärv, Jüri Ehlvest, Kauksi Ülle, Valeria Ränik. See kooslus tutvustas sellist ideoloogiat nagu etnofuturism. Selle ideede selgitus on trükitud Vikerkaares 1990/5. Üks oluline kujund on siin paralleelsuse kujund. Selleks kõneviisiks, mis läbib ka seda teksti lisaks hüübinud vere manifestile, on iroonia . Paralleelsuse kaudu esitatakse natsiooni tuleviku väljavaadet koos erinevate väliste teguritega. Sellele rahvuslikule kultuurile ei saa olla suunanäitajaks kompass, mis näitab kahes suunas – tulevikku ja minevikku . Siin osutatakse ikka samale probleemile, et eestlane ei vaata nii palju tulevikku, kuivõrd ta kannatab mineviku pärast. Küsimus on selles, et ega me ei saa minevikku ära kaotada, kuid see minevik tuleks teha üheks osaks olevikust ja tulevikust. Seesama rahvaluule sõnum ei jääks minevikku, vaid saaks kuidagi tulevikku suunatud. Et tulevikulisus poleks mitte üksnes ulmeline või tehnoloogiline, vaid et see sisaldaks endas seda pärandit. Siin antud autorite loetelu võiks pidada väikseks eesti kirjanduslooks, sest siin nimetatud autorid pärinevad mitme kultuuri piirialadelt. Terviku ideoloogiale eelistatakse siin postkoloniaalset lähenemisviisi – nopitakse rahvustervikust välja mingid erinevused ja osutatakse sellele, et eesti on erinevate rahvuste, mõjude, identiteetide ristumispunkt. Klassikalises rahvusdiskursuses on see kuidagi varju jäänud. Laiemas plaanis võib sellest Kivisildniku jutust välja lugeda ka selle, et see paralleelsus, mida siin nõutakse, tähendab ka koostööst teiste rahvastega tekkinud energiat, kollaboratsionismist tekkinud mängulisust, loovust, dialoogi, ideedevahetust.
Etnofuturismile on üheks opositsiooniks ka etnosümbolism. Selle mõiste pakub välja Kajar Pruul Vikerkaares 1995/12. Selles artiklis ta konstrueerib nõukaaegse eesti kirjanduse pildi ja nimetab selle aja kirjanduse poeetikat mõistega etnosümbolism. Selline nõukaaegne luule peajoon toodab kogu aeg rahvuslikkust, küllalt tähelepandamatul moel. Kogu aeg kannab tekst lõppkokkuvõttes endas mingit rahvuslikku sõnumit. Nt Minni Nurme „Sookailudes on loitsud”. Selles näeme kõiki tunnuseid, millele on Pruul osutanud. Siin räägitakse mullast ja laanest, sellest, mis seal kõik kasvab. Räägitakse maast. Mingite looduselementide kaudu osutatakse sellele maale. See mets, soo sümbolina tähendabki ilmselt Eestimaad. Nõukaajal ei vaadata hea pilguga modernistlikule luulele ja filosofeerimisele, vaimulikule luulele, siis üks teema, mille kaudu filosofeeritakse, on loodus. Seepärast on nõukaaegses luules loodustemaatikal väga suur osakaal. Seda kasutatakse mingi suurema asja, laiema idee väljaütlemiseks. Sellises kontekstis võib iga sõna saada suureks sümboliks. Selles luuletuses on sõna, keele, traditsiooni teema. See seotakse omakorda maateemaga. Seesama keel tuleb justnimelt maast. Siin taaskord toonitakse, kinnitatakse, mõeldakse minevikust. Olevik sisuliselt asendatakse minevikuga. See on hoopis erinev etnofuturismist, mis osutab paljuski tulevikule.
See, mis on olnud läbi nõukaaja väga oluline, rahvusterviku mõiste, saab nüüd teatud mänguobjektiks. Seda hakatakse lähemalt uurima , tuuakse ühe etnose domineerimise konteksti teised lähenemised. Näiteks tuuakse eesti keele kõrvale võru keel. 1990ndate vältel võru kultuuri tähendus üha kasvab. Küsimus eesti ja võru keele omavahelisest suhtest on tegelikult siiani lõplikult lahendamata .
Üks terviklik rahvuskontseptsioon neis manifestides lagundatakse, üritatakse tuua siia teistsuguseid võimalusi. Lauris Kaplinski „The holy land Taaramaa” Vikerkaar 1995/12. Siin hakatakse vastu pühale objektile ja siin on taustaks justnimelt maausu või popkultuuri , massiklutuuri ideoloogia ideed. Välja tuleb identiteetide paljusus . See iseloomustab ettehaaravalt ka järgnevat aega eesti ühiskonnas kui ka kultuuris. Ei eksisteeri enam midagi sellist, mis oleks ühtne. Ka nõukaajal polnud kõik väga ühtsed, kuid igal juhul oli see ühtsus suurem. Nüüd taasiseseisvunud vabariigis see ühtsus järjest kaob ja pole enam midagi klassikalises mõttes rahvuslikkust. See subjekt eestlane võib sisaldada endas mitmesuguseid maailmavaateid, ideoloogiaid, mis erinevaid objekte liikuma panevad.
Hasso Krulli manifest Väikese kirjanduse poolt. Selle teksti inspirastioon on ilmselt pärit G. Deleuze ja F. Guattari teostest. Nende raamatus „ Kafka ” on samuti alapetükk „Väikese kirjanduse poole”. See idee pärineb neilt . Nad iseloomustavad selle sõnaga väike suure kirjanduse rüpes oleva igasuguse kirjanduse revolutsioonilisi tingimusi. Nendele migitele tingimustele, võimalikkusele see väikese kirjanduse kontseptsioon ka viitab . See ei pruugi ise veel kirjandus olla, need on võimalikud uued keele rajajooned, poeetika jne. Eesti kirjanduse sees on meil nt võru kirjandus, mis oma ideaalis ei peaks lähtuma mitte eesti kirjanduse poeetikast, vaid iseenda kultuuriliste arusaamade hulgast jne. See tähendab, et võru kirjandus ei imiteeriks eesti kirjanduse vorme, võtteid ja teemasid, vaid ammutaks need iseenda keelest ja traditsioonist. Kui lugeda nt Kauksi Üllet, siis ta kasutab esiteks oma keelt, kuid ka vormikeel on hoopis erinev. Tema eeskuju ei tule range vormiga eesti luulest , vaid pigem rahvalaulust ja sellisest traditsioonist.
Väikse kirjanduse puhul võime rääkida ka eksperimentaalsest kirjandusest. Igasugune marginaalia, lahkarvamused moodustavad või võiks moodustada selle väikese kirjanduse.
Loeng nr 7 (12.03.2008)
Üldise sissejuhatuse poolest lugeda nt viimasest Eesti Kirjandusloost nüüdiskirjandusele pühendatud lehekülgi. Seal sidusamalt nendest teemadest lähtuvalt analoogne pilt eelnevatele loengutele.
Jaan Undusk (s 1958)
Jaan Undusk on ilmselt paljudele tuttav ennekõike kirjandusteadlase või –teoreetikuna. 90ndate originaalsemad ja põhjalikumad kirjanduskäsitlused just tema sulest. Paralleelselt teoreetilise loominguga valmivad ka Unduski esimesed proosatekstid. Kuskil alates 70ndate lõpust, 80ndate algusest avaldab Undusk ka vähesel määral luulet ja olulisemalt rohkem novelle ja jutustusi. Eraldi esiletõstmist väärivad kultuuriloolised novellid , ennekõike „Sina, Tuglas ” (1986). Peategelaseks on tuntud eesti kirjanik. Selle novelli kõrval on ta nt kirjutanud veel eesti kunstnikust Erich Obermannist ja ühe novelli peategelaseks Goethe . 1990 aastal ilmunud ka pikem romaan „Kuum”. Proosatekstide kõrval Undusk kirjutanud ka kolm näidendit.
„Sina, Tuglas”
Raam – tegevus toimub Tartus Raekoja platsil ja seda ümbritsevatel tänavatel. Tegelasteks on Tuglas peategelasena ja temaga kohtuvad kolm Augustit – Gailit, Hindrey , Alle. Tegevusaeg projetseerub kuskile 1930ndatesse aastatesse.
Milline pilt Tuglasest? – esimeses lõigus Tuglast ei ülendata, mitte ka päris madaldamine, kuid siiski teatud teistsugune pilt temast. Tuglas ei taha vist olla klassik, igastahes tekitab see mingeid probleeme – kuidas ja millisel määral klassiku staatus mõjub, mida see üldse tähendab. Need kolm Augustit, kes järjest süžeesse lülituvad, on kõik Tuglasest erinevad tüübid ja nende kaudu analüüsib Tuglas ennast – võrreldes ennast nendega. Vaatab, mis tal võrreldes Gailiti või Allega puudu on. Kuidas suhtub tema oma kirjutamisse ja kuidas suhtuvad teised? Üldiselt võiks kõiki neid Augusteid pidada Tuglasele vastanduvateks. Tegemist selliste kujudega eesti kirjanduses, kes on kindlasti 20ndate ja30ndate boheemlustraditsiooni kandjad ja mitte nii hoolsad kirjanikud, ei arvesta oma kirjanikustaatust nii tõsiselt. Tuglase tõsidusele nende kolme tüübi kaudu vastandatakse dionüüsilisus. Legendaarsed on kahe sõbra Gailiti ja Visnapuu nädalatepikkused olengud erinevates vabariigi lokaalides. Ometi seesama teatud tüüpi kergemeelsus ei pärsi seda loomingulisust – kõik kolm on kõigele vaatamata väga andekad. Ka see on Tuglasele selles tekstis probleemiks.
Vaatepunkt – see on teatud tüüpi sisekõne, kus Tuglas kõnetab ennast. Sisemonoloog. Natukene distantseeritud selle sina-vormiga. Kahestumine nii vormiliselt kui teatud lausete ja sisuliste hoiakutega.
Keel – kirev, kuid ometi kindla vormiga ja viimistletud . Sisekõne vormi iseloomustab katkenduslik – palju kiillauseid, laiendusi. Fragmentidest kokku pandud.
Siin on küllalt intensiivne intertekst, mis seondub eesti kirjanduslooga laiemalt. Reaktsioonid toona sellisele Tuglase pildile olid väga konservatiivsete kirjandusfunktsionäride poolt küllaltki karmid. Tuglase kuju on teatud mõttes eesti kirjanduse sünonüüm, tipptase. Juba 30ndatel ristiti eesti kirjanduse paavstiks – tema maitse ja kriitikumeel oli see, mis otsustab, mis on hea kirjandus. Tuglase kuju on eesti kirjanduse määrajana kas varjatumalt või avalikumalt alati toiminud. Sellist tüüpi klassikut mitte kunagi ei sinatata. Juba seesama pealkiri sisaldab absoluutset familiaarsust ja selline suhtumine oli 80ndate keskpaiga seisuga ennekuulmatu ja sellest lähtuvalt ka need reaktsioonid.
Sellele vastuväitena on arvatud ka niimoodi, et Undusk loomulikult ei taha Tuglast kuidagi alandada, vaid pigem on tema eesmärgiks vabastada see isik kivinenud stereotüübist, sellest samast kirjandusliku paavsti võimust. See on uus tee läheneda Tuglasele, pakkuda tema isikule ja sealt lähtuvalt ka tema loomingule uusi lähenemisvõimalusi. Selles mõttes väga teadlik käitumine Unduski poolt. Põhimõtteliselt Undusk ise vastab kogu pahameelele, mida see novell tekitas nii, et kunst ja moraalikoodeks on põhimõtteliselt erinevad asjad. Selle väite kaudu Undusk tõrjub kriitika. Tegemist pole dokumentaalse tekstiga , vaid ilukirjandusliku, fiktsionaalse tegelasega ja fiktsioonis on rohkem võimalusi kui tavaelus. Seal me võime mingid moraaliprintsiibid küsitavaks teha. Me oleme mõnes mõttes tagasi sealsamas , et kuskil 80ndate lõpus tekib koodidiferents – on teatud tüüpi erinevad poeetika mõistmise ja lugemise tee. Kui kõik ei väljenda ennast ühes ja samas keeles, siis satutakse kohe nii suurte segadusse, et väidetakse, et ühe novellikese näol on tegemist kriminaalkuriteoga – see on absurdne.
90ndate algusest leiame Hasso Krulli väikse jutukese „Kirjanduse pudenemine”, kus lause – see, mis pudeneb, on Tuglase kuju. See tähendab, et üks klassikalistele reeglitele vastav kirjandus laguneb väikesteks kirjandusteks, kus autorid loovad oma poeetika. See lause on metafoor sellele, et väljenduslikke keeli, võimalikke poeetika süsteeme ja arusaamu heast ja ilusast kirjandusest tekib üha enam juurde.
Tuglast näitavad teisest valgusest ka tema abikaasa Elo Tuglase päevikud, millest üks käsitleb 20ndate lõppu ja 30ndaid ja teine osa käsitleb 50ndaid. Sealt avaneb ka jälle hoopis teistsugune, inimlikum Tuglas ja tema kõrval avanevad inimestena seal veel ka paljud teised tollased kirjanikud ja kultuuritegelased. Need võiks samasse konteksti veel asetada.
KV: Siin kindlasti mingile faktile lisatakse ilukirjanduslik kommentaar. Interpreteeriv suhtumine on siin väga jõuline.
„KUUM”
Süžee – ühel kuumal suvepäeval kohtuvad mingi linna tühermaal kolm noort inimest – Ruuben , Eneken ja Ing. Tärkab armastus ja teose alapealkirjaks ongi „Lugu noorest armastusest”.
Seda romaani võiks kutsuda modernistlikuks romaaniks . Siin on mitu tegevuslikku liini – Ruubeni onunaisega seotud; onu Leemueliga seotud (see onu on vist mingisuguse aadlisuguvõsa vallaslaps). Ruuben üritab romaani käigus mõtestada tärganud noort, enneolematut armastust. Ta üritab nende õdedega kokku saada (armub Ingi). Kõik see püüdlemine ei vii tegelikult Ruubenit sihile, kuid kogu selle tegevuse käigus arutletakse väga intensiivselt selle üle, mis see armastus on. Proovitakse sellele tundele sisu anda. Ühelt poolt tegemist küllaltki efektse armastusromaaniga.
Selle armastuse otsing on kattuv armastuse tunde sõnastamisega. See sõna on siin olulisem kui keha. Ennekõike käsitletaksegi siin sõna noore armastuse võrdkujuna. Värske tunde sõnastamine on kõige tähendusrikkam ja olulisem nii nagu seesama esimene armastuski. Paralleelselt esimese aramastustundega kogu aeg üritatakse sellest aru saada. Ja mingil hetkel see arutelu domineeribki selle tunde üle.
Intensiivne stiil, tugevad võimsad kujundid kirjutamisprotsessi tähistamiseks. Sõnastamine taandatakse tagasi Piiblile ja esmasele sõnale või esimesele armastusele, mis on alati originaalsed ja algupärased. See positsioon on opositsioonis selle armastuse ja selle sõnastamise postmodernse kontekstiga. Kõik sõnad on kuidagi ära kulunud ja klišeelised, nad ei mõju enam nii nagu aegu tagasi.See on Umberto Eco näide – on üks mees ja üks naine, kes armastavad üksteist. Naine töötab mingis meedias – teab kõiki kaasaja meedias toimivaid klišeesid. Kuidas mees peaks talle siis avaldama armastust niimoodi, et see ei kõlaks klišeena. Postmodernne probleem, kus süütus on kadunud ja ei ole võimalik enam olla naiivne. Eco osutab sellele, et tuleks ilmsesti läheneda äkki iroonia kaudu – et mees ei jääks klišeed korrutades häbisse, siis ta võib näiteks osutada sellele, et ta saab aru, et need sõnad ‚ma armastan sind’ on kulunud. Aga sellisele postmodernsusele vastukaaluks uuritakse Unduski romaanis , kuhu see armastus kadunud on.
Loeng nr 8 (13.03.2008)
Undi loomingus on küllaltki olulised need uuslinnajaod – see on see moodsa maailma ruum. 80ndate eesti kirjandus ei ole city kirjandus, vaid just äärelinna, nõukogudeliku uuslinnajagude kirjandus. Glamuur, suurlinnaruum imbub eesti kirjandusse vaikselt 90ndate vältel.
Edasi seostatakse kogu lugu Castanedaga – nõidade, maagia uurija. Temast saab üks new age’i liikumise suuri filosoofe ja olulisi eeskujusid . Samuti alternatiivsesse maailmaruumi kuuluv autor. Jutustab astraalsetest maailmadest. Mõnes mõttes läheb see nimi siin vastuollu teaduslikkusega, ladinakeelsete loeteuldega, mis siin antud.
Järgmises lõigus jutustaja registreerib oma meeleolu, selle muutust. Lennart on siin muidugi Lennart Meri. Lennarti vanaeided on viide tagasi ühele teksti kohale. Siis räägitakse siin veel kaktustega seonduvalt eri kaktuste geografilisest ruumist ja kodupinnasest. See kaktuste teema aga lõpetatakse siin juba järgmisel lehel.
Järgnevalt tuleb üks lõik poodidest . Juba eelmine kaktustest rääkiv tekstiosa lõpeatatakse veidra lausega, kus osutatakse mingile kunagisele õhtule, kus keegi käinud oksjonitel ja laatadel. Iseenesest see suhteliselt veider lause. Taas tegemist mingi loeteluga , tundub nagu oleks siin mingeid poplaulu sõnu või midagi sellist parafraseeritud.
Poodidest – paljuski puudutab see lõik siin kirjutamist, olme kirjeldamist. See on midagi sellist, mis ühelt poolt ei kuulu kõrgkirjandusse, ei ole oluline teema kunstiliste ambitsioonidega kirjanduse jaoks, vähemalt 80ndatel . Oluliseks on ikkagi mingid tegalsed, nende sisekonfliktid, maailmavaade, filosoofia jne. Siin on viide ka modernistliku kõrgkirjanduse mallile läbi Prousti. Kõik see, mis puudutab igapäeva, pole kunstilise atmosfääri loomisel oluline, esteetiliselt tähtis. Siin räägitakse, kuidas ja mida kunst võiks kirjeldada. 90ndatel Unt avaldab ise kaks raamatut –„Argimütoloogia”, „Uued argimütoloogiad” – mis koondavad Eesti Ekspressile kirjutatud argimütoloogiast jutte . Unt hakkab ise suurt argiasjade mütoloogiat looma, vähemalt nende ajakirjandusse kirjutatud tekstide kaudu lõppkokkuvõttes ise loobki. Selline nõukaaja reaalsus samas kajastub siin läbi eituse. Samal ajal näeme, et kogu nõukaaja maailma surutakse loetelu vormi.
Tissen – Selle meheni, kelle nimi on Tissen, ta esialgu veel niipea ei jõua. Kõigepealt esimene lõik räägib õhimõtteliselt ilmast, kuidas see jutustajale mõjub ja mida ta veel on ümbritsevast looduslikust keskkonnast tähelepannud. Pikemas lõigus jõuab ta põhiteema, elektriteema juurde. Seda käsitletakse siin erinevate autorite kaudu, osutatakse ekstreemsetele juhtumitele elektriga . See on väga väike osa sellest suurest võrgustikust, mida siin romaanis leiame. Osutatakse nii fiktsioonist pärit näidetele kui ka tõestisündinud luudele , mida refereeritakse sellesama elektriga seoses. Need tõestisündinud lood on samas seotud müstilise auraga, seletamatuse dimensiooniga. Selline parateaduslik diskursus on siin ka ilmsesti oluline.
KV:

Kõige olulisem tunnus selle romaani kohta on fragmentaarsus, mis põhjustab pidevad kõrvalekalded ja pideva loota narratiivi.

Unt kasutab varjatult ja avalikult mitmesuguseid tsitaate või võõrast sõna, st ta refereerib oma romaani tekstis mingisuguseid muid käsitlusi, raamatuid, teisi tekste . Tõmbab võõra sõa taaskord oma romaani. Kui Unduski tekstis on peidetud eesti ilukirjanduse erinevad tekstid, siis Undil on selles romaanis just teaduskirjandusega seonduvat materjali kasutatud. See on justnimelt fragmentaarsele postmodernistlikule proosale maailma plaanis suhteliselt omane. Modernistlik tekst a la Joyce , „Ahermaa”, siis ka neis palju viteid ja vihjeid, kuid modernism mängib paljuksi humanitaariast või ilukirjanudsest pärit tekstidega ; postmodernismis aga palju teaduslikke tekste. See oli ka ilusti sellest fragmendist märgata - kaktuseloetelude, kaktuste uuringud.

Reaalsuse kahtluse alla seadmine , tõepära ja fiktsiooni keeruliste suhete välja toomine. Keel osutub kirjaniku jaoks selliseks keskkonnaks, kust ta välja ei pääse. Keel dikteerib kirjanikule tema käitumist. Keeles peituvate allkeelte probleem – meil on üks suur nähtus, mida nimetame keeleks , mis aga iseenesest koosneb ju allkeeltest, dialektidest, erinevatest diskursustest, kõnelemisviisidest. Neid allkeli võib leida väga palju ja sellest samast tekstifragmendistkivõib neid tuvastada. Selle katkendi toon on vestlev, on tunda suulise kõne kvaliteet. Samal ajal tulevad siia sisse teaduslikkuse poole kalduv kõnelemisviis, osutused Castanedale, keda ei saa klassikalises tähenduses teadusega seostada jne. Kõik need asjad osutavad erinevatele ja üksteisest lahknevatele keelekasutussituatsioonidele või sõnavaradele. Reaalsuse konstrueerimise teemaga seostub ka seesama termin metafiktsioon – midagi sellist, kus autor tahtlikult ajab oma tekstis sassi tegelikkuse ja fiktsiooni. Ka selle romaani puhul on see vahekord kahemõtteline, ambivalentne. Küsimus siin taaskord selles, et tegelikkus on nii või teisti meile keeleliselt antud ja tegelikkust oma romaanis saab kirjanik luua ainult keele kaudu.

Tegemist on risoomse romaaniga, st romaanil puudub klassikalises mõistes kese – tegevusliin, väga kindlalt käsitletud teema. See risoomsus osutab sellele, et kogu aeg sekkuvad teemakäsitlusse muud probleemid ja arutlused ei jõua lõpule, enne algab teiste prbleemid käsitlemine. Pidevalt eemaldutakse sellest keskmest, elektriuuringutest, tullakse aga tagasi selle juurde mõnes teises kontekstis. Kõik see romaan hargneb erinevates suundades, mis jäävad üldjuhul lõpetamata. Sellega seonduvalt ei saagi rääkida kindlast kompositsioonist ja seetõttu on selliseid romaane keeruline lugeda.

Selle romaani üldmuljet võiks iseloomustaga sõnaga hämar. See hämar tähendab siin seda, et sellist tüüpi kirjutamine sisaldab paradokse, vastukäivusi, arusaamatusi, arusaamatuid seoseid nii tegelase mõttemaailmas kui kogu fiktsionaalse maailma loomises. Unt ei arva enam 90ndate alguses, et maailmast oleks võimalik mingi tõde kätte saada. Unt ka omavarasemates teostes lähtub eeldusest, et maailmas on asju, millele pole võimalik leida ratsionaalset seletust jne. Seda võib Undi teoseid silmas pidades nimetada hämaruseks. Juba selle romaani pealkiri deklareerib, et öös on asju, mille kindlat vormi me ei näe, millet me aru ei saa. Selline segasevõitu kompositsioon ja hüplik teemakäsitlus kuulub Undi eriti 90ndate postmodernistlike romaanide poeetikasse.
See romaan eesti kirjanduse postmodernistlike võtete kogumik. Kõik teemad, kõik võtted, stilistika , poeetika keelemängud, tsiteerimismängud, pessimismi tunne on ära kasutatud. See võiks olla postmodernistliku poeetika esmakordne nii jõuline esitus eesti kirjanduses.
„ Doonori meelespea” (1990), „Tere, kollane kass ” (1992), „ Brecht ilmub ööst” (1997)
DM – nagu pealkirjast aimata, on tegemist vampiiriromaaniga. Unt võtab ühe maailmakuulsa romaani „ Dracula ” oma teksti aluseks. Selle vampiirinarratiiviga on siin kõrvuti üks eesti kultuuriloo olulisi müüte, mida üritatakse teistmoodi esitada – Lydia Koidula ja tema lätlasest abikaasa Michelsoni abielu loo. See müüt seisneb selles, et läti arst viib ära eestlaste rahvusliku varanduse võõrsile ja seal võõrsil ka abieluvand´gis oleva Koidula tervis ja loomejõud nõrgenevad. Kõigis Koidula kannatustes on sümboolselt süüdi läti arst. See süntees, mis kahe narratiivi vahel toimub pole raskesti arvatav – Dracla on Koidula abikaasa isikus siin tekstis. Idee on selles, et see negatiivne ja tauniv suhtumine Michelsoni on tekitanud eestlastes teatavat tüüpi süütunde, millest sünnib vampiir . Nii nagu „öös on asju” annab mingi ülevaate sellest, mis on elekter , siis siin saame muuhulgas ülevaate sellest, mis on vampiir ja millised juhtumised on sellega seoses maailma ajaloos olnud. Doonori sõna pealkirjas osutab verele ja selles romaanis on mitmeid verega seonduvaid arutlusi ja kõrvalliine. Küsimus pole siin mingi üksikisiku veres, vaid eestlaste veres – kui puhas see veri on jne. See on see sügavam tasand selles loos. Selle teema ümber see romaan keskendubki. Ühe tõlgendusvõimaluse pakkus välja ka Krull, kes luges seda vampiiriromaani kui võimu allegooriat. Võim foucault’ likus tähenduses – võim tuleb esile inimestevahelistes suhetes, argielus jne. Näiteks võimu umbisikulist olemist märgib kasvõi alguse situatsioon, kus peategelane saab mingi kutse kelleltki, kuid ta ei tea kellelt. Selline käsk kuskilt, kuid käsu autrit ei ole kuskilt aimata.
TKK – Undil oli kunagi romaan „Hüvasti, kollane kass” (1963). Unt kirjutab oma koolipõlves kirjutatud romaani ümber. See ümberkirjutamine tehniliselt tähendab seda, et ta kirjutab sinna ühtteist juurde, midagi on kärbitud, muudab stiili natukene. Nt Veidemann on öelnud, et see TKK on eesti esimene dekonstruktoristlik romaan. Selle sügavam mõte on aga natke teine. HKK-s Unt kirjutab 60ndate maailmast, kus inimeste maailmas on äkitselt natuke rohkem iseseisvus , otustsusvõimet ja positiivsemaid jooni. Iseenesest Unt kui 60ndate esikirjanik on ju kaasaaidanud 60ndate kuldse müdi loomisele, mis sisaldab optimistlikke elemente, suuremaid võimalusi ühiskonnatasandil, kunsti valdkonnas tegutseda. TKK oma ümbertegemistega aga kriibib natuke 60ndate kuldset pealispinda, ei esitata neid inimesi enam nii optimistlike ja naiivsetena, kujutatakse poliitilisi sündmuseid. Ka see ajastu on täis vastuolusid, seletamatuid probleeme, seal on taga suurem äng, kui see müüt arvata laseb . Natuke tumedamaks muutuvad selle romaani kaudu need helged 60ndad . Vormiliselt Unt ilmselt katsetab oma vana romaani ümbertegemisel moodsat kirjutust. Ta osutab selle kaudu sellele, et autor ei ole midagi jumalasarnast. Autori kunagi kirjapandud tekst ei sisalda lõplikku tõde, see tekst ei ole taandamatu, maailma adekvaatne peegeldus jne.Unt osutab sellele, et tekst nähtusena on mingi suhteliselt juhuslik sõnadejada. Teksti kirjutamist mõjutavad erinevad asjad: lugejate ootused, poliitiline olukord jne. Unt ei saa koolipoisina rääkida paljudest asjadest, kuna HKK teksti taga peame nägema üht suurt ja olulis lugejat – kirjandusõpetajat Vello Saaget, kes on nii Undi kui teiste 8 keskkoolis käinute suur inspireerija ja julgustaja. Unt kirjutab nii nagu koolipoiss ikka – nagu õpetajale meeldib.
BIÖ – Undi viimane romaan. Selles on juttu saksa teatrilavastajast ja –teoreetikus Brechtist, kelle elust on valitud episood , mida Unt dokumentaalsust ja fiktsionaalsust segades esitab. See on episood, kui Brecht on Soomes maapaos – koos Brechtiga saabuvad sinna tema naine, tema armuke ja tema sekretärist armuke. Unt kujutab, kuidas see seltskond suhtleb soome kultuuritegelastega. Suur osa tekstis Brechti enda monoloogid erinevatel teemadel. Seegi raamat sisaldab hulgaliselt erinevaid muid dokumente ja muud tüüpi kirjutusi. Narratiivi vahele asetab Unt mitmesugust ennekõike eesti ajaloost rääkivaid tekste ja dokumente, mh MRP; raamtu lõpus on terve osa, mis koosneb teaduslikest või ajalooalastest publikatsioonidest. Paralleelselt Brechti eluga vaadeldakse seda, mis toimub 40ndal aastal eestis – räägitakse uuest valitsusest , mida juhib peaministrina endine luuletaja Barbarus . Selles valitsuses oli mäletatavasti siseministriks Maksim Unt. Ja Unt on leidnud oma nimekaimu sellest valitsuset. Samas Unt ei kasuta seda M.Undi võimalust kuidagi, ei hakka sellega mängima oma romaanis. Ta jätab selle lihtsalt võimaluseks. Kindlasti on ta nõrgem romaan kui „Öös on asju” ja „Doonori meelespea”. Selle eest on see romaan aga kindlasti kujunduslikult parem.
Keskmisest kirjanike põlvkonnast Undi ja Unduski kõrval on väga oluline ka TOOMAS RAUDAM. Ta on kirjutanud väga palju jutukogusid, romaane ja paar esseistikat koondavat kogu. Raudami puhul võiks sümboolselt välja tuua tema esikraamatu pealkirja „Anti jutud” (1983) – peategelaseks poiss nimega Anti ja hetki Anti lapsepõlvest need jutud vaatlevad. Küsimus aga selles, et me saame seda pealkirja lugeda ka teistmoodi ning siis osutab pealkiri ka hoopis teistsugusele jutukirjutamise praktikale. Mõnes mõttes 1983 aasta seisuga Raudami stiil vastandub toonasele nõukogude kirjutamislaadile. Oma eeskujudena on Raudam maininud kirjanikke nagu Proust, Nabokov , Joyce. Kõi need kolm on taaskord väga erilised autorid ja sellest lähtuvalt on ka Raudami stiil eriline. Raudam jälgib oma tegelaste psühholoogiat väga üksikasjaliselt – süvapsühholoogiline vaatlus, mis ühendatakse küllaltki eksperimentaalse kirjutamislaadiga. See võib tähendada nt seda, et Raudami stiili iseloomustavad küllalt pikad laused , mis koosnevad mitmetest kiil - ja põimlausetest. Võvad vahelduda vaatepunktid ühe ja sama jutu sees. Selle kõrval leiame ka sõnamänge ning osutusi võõrastele tekstidele, teistsugustele autoritele. 90ndate keskpaigas ilmub Raudami jutukogu „Miks Kafka nuttis?” – raamatu tegelaste elujoon järgib Kafka elulugu. Paljuski asetab Raudam oma tegelased kuskile Eesti väikelinna – tuntavad on nt Paide, Pärnu jm elemendid. Üldjuhul on selleks tegelaseks kas laps või nooruk. Need on vaatlused maailmale lapsepõlve või noorukiea läbi. Selle kaudu tuleb esile 70ndate Eesti väikelinna aeg-ruum. Tänu sellele suhteliselt keerulisele stilistikale on Raudamit raske lugeda, aga viljakas uurida. Ta pakub nt kirjandusuurijale väga palju võimalusi.
Loeng nr 11 (26.03.2008)
Ühe osa Kivirähu lühiproosast moodustavad ka ajalehtedes avaldatud lühilood või följetonid, millelaadsetest lugudest on Kivirähk koostanud ka mitu raamatut. Kõige tuntum ja loetavam ja populaarsem nendest kogumikest on „Ivan Orava mälestused” (1995). Tegemist on seesuguse raamatuga , mille eesmärgiks on pingevabamalt kirjutada ümber eestlaste lähiajalugu. See on nende pöördeliste sündmuste ja tõsiste arengute vaatamine hoopis teisest vaatenurgast, mis seostub eelkõige peategelase Ivan Oravaga. Ivan Orav on 90ndate kõige tuntum kirjanduslik kangelane üldse eesti kiranduses, oma osa on siin ka sellel, et see tegelane jõuab 90ndate keskel ka muusse meediass. See tüüp sünnib 80ndate lõpus ajalehtede kirjasaatjate rubriigis, kuhu kodanikud võisid saata kirju, kurtes oma suuremat või väiksemat muret. Ülikoolis Kivirähk ja sõbrad mõtlesid selle tegelase välja aj saatsid tema nime alt kirju ajalehtedesse. Nii, et see sünnib sellise fantoomkangelasena, kellele luuakse dokumentaalne tagapõhi.
See raamat toob esile teatud stereotüüpse ajaloomõistmise tunnused. On selge, et enamus inimesi ei ole ajaloolased ja ei tunne mingit suurt huvi minevikus toimnu vastu., kuid meil on olemas mingi ettekujutus sellest, milline see minevik oli. See tähendab, et nõukaajal ja uue vabariigi alguses arvati, et esimeses vabariigis oli elu väga hea. See on ilustatud stereotüüpne pilt mingist minevikupildist. Kivirähk püüab neid stereotüüpe paroodiaks muuta. Uue vabariigi arenedes hakkavad inimesed rääkima sellest, kui ilus elu oli nõukaajal, kui leivapäts odav oli. See on sama asi. Kivirähk kohe raamatu alguses loob sellise stereotüüpse pildi EWst. Selle pildi juurde kuuluvad ka mitmesugused ajaloolised isikud ja nende puhul samamoodi asetatakse nad neile kinnistunud olukordadesse, mida rahvas kõige enam teab. See võte, mida Kivirähk kasutab, võiks kõige lihtsamal moel nimetada liialdamiseks. See muudabki selle ajalookäsitluse nö pingevabamaks ja vabastab ta kannatuse koormast. Kaheldamatult on tegemist tõsiste sündmustega, mis tõid palju kannatusi eesti rahvale, kuid neid jutte lugedes võib nendest mingit lõbu tunda. Igaljuhul on tegemist sellise huumoritraditsiooniga, mida Eestis seni tunduvalt vähem kasutati – see oli jõhkram, teravam, absurdsem, sürrealistlikum, seotud musta huumoriga.
Need lood tõukuvad ka minigtest teistest kultuuris ringlevatest tekstides, imagodest või filmidest. Ennekõike rahvakultuuris ringlevatest materjalidest . Seal ühendatakse täiesti erineva tasandi märgid, isikud, protsessid. Näiteks paneb ta Poola allveelaeva juhiks ilukirjandusliku kapten Nemo . Nii segatakse ajaloolist fiktsioonilisega. See kõik on omavahel sünteesitud. Sellist tüüpi kirjutamisviisi demonstreerib väga hästi raamatu lõppu lisatud isikunimede register . Esiteks see osutab sellele, et tõepoolest sellel raamatul on mingi ajalooraamatu pretensioon. Samas on seal näha, kuidas vahelduvad ajaloolised isikud väljamõeldud isikutega, nt Alliksaare järel tuleb Ali Baba . See materjal, millest Kivirähk teksti kokku paneb, on küllaltki ajastukeskne, see tähendab, et huumor töötab selle kultuurikogemuse najal ja kui lugeja enam seda kultuurikogemust ei jaga, võib see huumor jääda arusaamatuks. Huumor iseenesest on juba ajastukeskne.
1999 aastal kirjutab Kivirähk ka mõnevõrra teistmoodi romaani „ Liblikas ”. Seal näitab Kivirähk ennast hoopis teisest küljest selles mõttes, et seal on selline jõhker huumor kadunud ja tekst räägib Estonia teatri sündimisest ja loost. Kivirähk suhtub oma tegelastesse äärmiselt suure empaatia ja poolehoiuga. Muidugi juhtub seal naljakaid asju, kuid siin on huumor mahe, meeldiv ja malbe.
„ Rehepapp ”
Kui huumor selles raamatus on ennast ammendanud ja kui sellest mõnevõrra läbi näha, siis võib sealt esile tulla ka kurb ja sünge tasand, see tõsisem ja iroonilisem sõnum. Seda moto võiks leida lehekülgedelt 105 – 106, kus on tegemist selgelt eksistentsiaalse situatsiooniga. Huumori taga näeme, et tegemist on situatsiooniga, kus inimesed seisavad sõna otseses mõttes silmitsi surmaga. „Siga tuli Rehepapi juurde ja ütles naerunäoga” See lõik mingit erilist lootust ei sisenda. Need on eksistentsiaalsed küsimused, mis katku suust kõlavad. See on oluline, et seda ei ütle eestlane eestlasele või sakslane eestlasele, vaid Katk on rahvusülene. Selles tähenduses on ta objektiivne ja mingit objektiivsust see hinnang selle kaudu võiks ka sisaldada, mingit selgemat vaadet kogu sellele tervikkontekstile või aeg-ruumile.
Selle „Rehepapi” kohta väideti ilmumisjärgselt 2000 aastal, et see raamat kirjeldas eestlaste kohanemisvajadust või seda, et eestlane on kiire kohaneja, tema iseloomu üks omadus on kohanemine, muutumine, muutumisvajadus jne. Ehk nii need katkusõnad kui kohanemisproblemaatika, ei puuduuta üksnes ajaloolist aegruumi, vaid paljuski on see raamat ka 90ndaest ja nendest protsessidest, mis toimuvad pärast taasiseseisvumist. Samavõrd, kui siin kirjeldatakse mingit ajaloolist situatsiooni, kirjeldatatkse siin ka kaasaegset olukorda.
„Rehepapi” miljöö ja ruum on Eesti küla. Aeg ei ole täpselt määratletav, oletatavasti 19 sajand, kuid pigem on üldse tegemist kirjandusliku, mitte niivõrd ajaloolise aegruumiga. Selle maailma loomise aluseks on pigem erinevad kirjanduslikud tekstid ja kirjanduslik materjal. Selles eesti külas on esitatud kõik olulisemad institutsioonid , mille kaudu küla toimis – küla ise majapidamiste näol, mõis, kirik ja kiriku kõrval ka kõrts. Kogu seda külaruumi ümbritseb mets, mis on ka väga iseloomulik sellisele külakujutamise laadile, mida tunneme realistlikust kirjandusest 19 sajandist Vilde kaudu. Mängu tuleb ka üks fantastiline nüanss – üks tegelastest on külastanud Põrgut ja Põrgu oleks siis fantastiline ruum realistlikus kontekstis. Atmosfääri kirjeldamisel on äärmiselt oluliseks komponendiks klimaatilised tingimused. Iga peatüki alguses kirjeldatakse, milline ilm parajasti on ja selle kaudu luuakse kogu peatüki meeleolu. Kõik need tingimused kokku võtta, annab see ka kogu raamatule meeleolu. Kogu raamatu ilm valitseb halb ilm, hämarus, pimedus. Hädapärast toob valgust sadama hakanud lumi. See on ka üks element, mis muudab selle teksti meeleolu. See kirjeldab laiemalt ka siinset iseloomu nii ajaloolises kui tänapäevases kontekstis. Sellest ilmast saab siin omapärane kõrvaltegelane ülekantud tähenduses. Päike paistab siin romaanis kaks korda – alguses ja lõpus korraks.
See pole realistlik romaan, vaid siin on paralleelselt olulised nii realism kui fantastika , kuid domineerib viimane. Kogu romaani maailm on ülesehitatud eesti mütoloogiale, mis on romaani põhi ja sellele põhjale on lisatud realistlik komponent. Romaani iseloomustavad eesti müoloogia madalama astme nähtused – vaimud, kratid , külmkingad, libahundid, vanapaganad jne. Kogu krattide mütoloogiline maailm, mis on seotud traditsioonilise rahvakultuuriga, eksisteerib siin iseenesest mõistetavalt koos kristlusega. Siin ei teki mingit konflikti. Nende realistlike tegelaste ülesandeks on kogu mütoloogilise maailma kontrollimine, käsutamine ja oma huvides ära kasutamine. Seega mingi osa raamatust meenutab eesti rahvajutte – selle laadi , teemasid ja tegelaskonda; ning sellele lisandub kriitilise realismi funktsioon. Piltlikult kohtuvad siin Vilde romaanid Eiseni mütoloogiaga.
Kivirähk ei loo selles romaanis mingeid karaktereid, pigem võiksime neid nimetada tüüpideks. Konkreetselt on erinevate tegelaste näol tegemist eesti rahvast iseloomustavate tüüpidega ehk tegelaskond esitab meile eestlaste koondportree. See on grupipilt eestlastest. Rehepapp – tasakaalukas, kaval, mõistuseinimene, ei kaldu äärmustesse, ei tüki esile, diplomaatiline, saab enda ja oma eluga suhteliselt hästi hakkama. Mõisateenijad – Kivirähk ei lase oma romaanis üldse rääkida ajaloolisel vastasel ehk sakslasel. Mõis on tegevuspaigana ja ihaldatud kohana olemas, kuid seda esindavad just eesti rahvusest isikud, kes seal mõisas ametis on. Nii, et kui mingid konfliktid selles raamatus tekivad, siis tavalise ajalookirjutuse puhul tekivad need eestlaste ja sakslaste vahel, kuid Kivirähk näitab, et need tekivad oma rahva vahel. Sakslased elavad maette maailmas ja ei tea sellest mitte midagi. Aida Oskar – ahne ja ihne inimene, kes tunneb ennast väga hästi siis, kui ta ümber on palju asju ja varandust, mida tal küll vaja ei lähe, kuid see ei tähenda. See on see tüüp, kes laseb kratil kogu aeg juurde varastada. Muna Ott – üks legendaarseim tegelane sellest tekstis. Igas situatsioonis toime tulev tegelane. Üks kohandumise esindajaid. Ta saab kõigiga, nii peremehe kui valitsejaga, hästi läbi. Rahvuslased Räägu Rein ja mõisas toapoisina töötav Ints – sellist tüüpi rahvuslased, kes põhimõtteliselt ei salli mingeid saksu, ka neid eetlasi, kes sakste heaks töötavad. Neil on mingid utoopilised arusaamad sellest, mis on eestlaste ajalooline järjepidevus. Õuna Endel – ropendaja tüüp. Väikese sõnavaraga tegude inimene. Kupja Hans – tundlik, unistav tüüp. Koera Kaarel – sulane . Teda iseloomustavad lollus, naiivsus, igalt poolt kõrvale hiilimene. Instinktide inimene. Imbi ja Ärni – esindavad küla madalamat kihistust, keda kujutatakse äärmiselt väiklaste ja ahnete tüüpidena. Soovivad kõike tasuta saada ja kui ei saa, siis saab seda alati varastada. Kivirähu raamatutes ei ole tugevaid naistegelasi. „Rehepapis” on kõige olulisemaks naistegelaseks Liina – tervemõistuslik, iseseisvusele pürgiv eesti naine, kes vabal ajal käib ka libahundiks. Siin pole raske märgata, et võrdkujuks on Kitzbergi Tiina. Seega siin taas tegelane pärineb pigem kirjanduslikust loost, kui ajaloolisest reaalsusest. Lumememm – esindab igal juhul mingit võõrast, aga ka midagi sellist, mis võiks olla käeulatuses, aga tegelikult ei ole. Ta võiks esindada unistust, mis reaalsuse survel ühel hetkel sulab ja kaob. Tema kuulub fantastiliste tegelaste hulka.
Tegelaskonna puhul on silmatorkav ka see, et enamus tegelasi iseloomustab hübriidsus, see tähendab, et kõik nad on iseenesest mõistetavalt seotud mõisaga, va Räägu Rein. Korraga ollakse mitmete krattide omanik, kuid samal ajal käiakse kirikus ja teenitakse teist religiooni. Korraga ollakse mõisas tööl ja teenitaksemõisat, kuid samal ajal sealt ka varastatakse. See on ka üks karikatuursuse või humoristlikuse põhjuseid selles romaanis. Tegelaste staatus on pidevalt teisenev ja muutuv ning selle hübriidsuse kaudu muutubki kuju karikatuuriks, sest ta sisaldab korraga mingeid vastuolulisis põhimõtteid.
Selle raamatu puhul on tähelepanuväärne ka ühe teema puudumine. Igasugustes kanooniliseks saanud kirjandus- jakultuurilistes tekstides on tähtsal kohal töö teema. Olgu ta Vilde realistlikes tekstides, Tammsaare raamatutes või teistel, aga see on väga oluline eestlase enesepildi juurde kuuluv teema. „Rehepapis” tehakse tööd väga vähe. Põhimõtteliselt ei tehta siin mitte midagi. Pigem kajastub siin see, et siin üritatakse pidevalt nuputada, kuidas saada ilma tööta hakkama. Töö tegemise asemel on siin selles kontekstis vargus või leebemalt öeldes kavalus . See on see mõisa köis las lohiseb . Kivirähk sellega seoses pöörab ümber kultuuriloolise müüdi pidevast ja lakkamatust tööst. Seda töö teemat jätkab ta näidendis „Eesti matus”.
Ka selle romaani puhul peame me rääkima ajaloost selles tähenduses, et ka selle teksti uhul on tegemist ajaloo ümberkirjutamisega. Teistsuguse ajlookujutlusega selles mõttes, et eestlaste ajaloo sünge ajajärk saab siin hoopis teistsuguse ilma. Taaskord on see pilk pisut pingevabam.
Lõpus on sulane Jaan vägistanud Luise, andnud peremehele peksa ja söönud ära kõik peemehe seebi ja küünlad, ning sellega täitnud kogu eluprogrammi.
„Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)
Küsimus on siin selles, et kujutatakse sellist ajajärku, kus osa inimesi on veel metsas, elab loodusega ühte, teab ussisõnu ja oskab nendega loomi valitseda . Probleem, mis seda maailma painab, on see, et eestlased asuvad elama külasse, võtavad üle küla kombed. Tasaisi see metsaelu hääbub, sinna jäävad elama üksikud ja kogu metsakultuuri ja selle kandjaid ootab ees allakäik ja häving. Põhitoonilt on tegemist küllaltki masendava või pessimistliku tekstiga. Mingis mõttes taaskord lugu kohanemisest, aga see on asetatud veelgi kaugemasse eesti minevikku. Lugu sellest, kuidas üks rahvus kolib uude keskkonda. Sellest lähtuvalt pole siin erilist ajaloolist paatost, idealismi, mida ühel või teisel moel traditsiooniline ajalookirjutus esindab. Kivirähk on võtnud selles küsimuses skeptilise positsiooni. Üks tasand räägib muinasajast ja teine, allegooriline tasand räägib tänapäeva protsessidest. See, kas külaelu nimeks on raudmeeste kultuur või Ameerika, pole selles kontekstis tähtis, igale poole tungib ta nii või nii. Esindatud on siin ka religiooni teema. Kivirähk on siin kriitiline nii kristluse kui hiieusuliste suhtes. Neid mõlema poole usuga seotud isikuid kirjeldatakse julma kriitika kaudu. Siin on ka üks vastuokslik arusaam, mis tekib. Tavaliselt on taaskord näidatud seda ja meie ajalooteadvuse narratiivis on oluline, et maausk on positiivse märgiga, kuid ristirüütlite toodud kristlus on negatiivse märgiga. Kivirähul ole aga ka maausku püütud idealiseerida.
Loeng nr 12 (27.03.2008)
1990 aastast võib leida ühe aamatu, mis osutub järgneva 20 aasta jooksul suundanäitavaks ja mingeid arenguid mõjutavaks tekstiks – Peeter Sauteri „ Indigo ”. See on võrreldes Undi ja Unduskiga täiesti teistmoodi. Kui mõelda tagasi Unduski tekstidele, siis need on kohutavalt ülekoormatud, tihedad , rohkete mõttearendustega, äärmiselt lihvitud sõnavaraga. Sauteri „Indigo” vastandub sellisele stilistikale selle kaudu, et selle ülepaisutuse vastu pannakse minimalistlik, pidulik ja ülev asendus argise ja olmelisega. Kui Unduski tekstide puhul hindame kõrgelt seda lihvitud keelt, siis Sauter kasutab rõhutatult mitte kunstilist keelt, mis seisneb selles, et siin on palju slängi ja suulisest kõnest mõjutatud stilistikat. Sauteril puudub sõna otseses mõttes igasugune kompositsioon, hüljatakse teksti ülesehitus. See on tekst, millel pole mingit õiget algust või konkreetset lõppu. Kõik see, mis asendab tegevust, algab kusagilt keskpaigast ja on üks pidev joru. Igasugune terviklikkus puudub. Selle asemel on väikeste asjade, argiste objjektide ja toimingute vaatlemine ja kirjeldamine. Sauteri „Indigo” on selline tekst, mis loob järgmise 20 aasta jooksul ühe eesti kirjanduses olulise grammatika, mida iseloomustab lihtsus, argiasjade või tabude kirjeldamine, ülevuse hülgamine, pühade asjade madaldamine jne. 1990ndate II poolest alates võime me rääkida sellisest nähtusest eesti kirjanduses nagu sauterlikkus.
Kui me täna loeme eesti kirjandust, siis on siin oluline suundumus nö lihtne kirjutamine, kus pole olulised intertekstid või lähtumine huvist kirjutada ümber ajalugu või arutada globaalsete probleemide üle. See on tänase kirjanduse olulisi keskseid jooni. Täna ta ei mõju enam võib-olla nii efektselt ja võimsalt, aga kui Sauter avaldab esimesed tükid Indigost 80ndate lõpul Vikerkaares, siis need mõjuvad väga uuendavalt, kuna vastanduvad nõuka eesti toonasele paradigmale. See tähendab, et kirjandus on siis ikka see, kus kirjutatakse kaunis keeles ja on võimsad kujundid. Seega siis mõjub see novaatorliku, plahvatusliku ja võimsana. Indigo kirjeldab ühe indiviidi ekslemis 80ndate Tallinnas, kuid küsimus siin sellist, kas kirjutamise konventsioone järgitakse või mitte.
Sauteri tekstide puhul on täheldatud kahte asja:

Kõik teemad, millest ta räägib, on inspireeritud igpäevast. Need tekstid vahendavad igapäeva emotsioone. Sauter jutustab praktilisest elust.

Sellise igapäeva elust kirjutamise puhul on tarvis ka mingit teistsugust keelekasutust, et see argikogemus säilitaks oma eheduse. Sellist tüüpi kirjanduslikku keelekasutust võikski nimetada kas kõnekeelseks või argiseks ja see on tavalisest esteetilisest ilusast kirjanduskeelest paljuski silmatorkavalt erinev. See tähendab seda, et kui me lähtume teksti kirjutades kõnekeelelikust positsioonist, siis see ei puuduta ainult sõnavara, vaid ka suuremaid üksusi keeles – lausestruktuuri ( lauseliikmete järjekord ei ole nii lihvitud ja klassikaline), sõnavara võib sisaldada palju lühendeid, tsitaatsõnu, slängisõnu, paroole, roppusi, madalst stilistikast pärit õimu jne.
Siit aga on midagi puudu. See argisus nii sisulisel kui vormilisel tasandil Sauteri tekstides, on seotud filosoofilise taustaga. See on seotud eksistentsiaalsete küsimustega – miks ma siin olen? Kas ma olen kellelegi kasulik? Kas ma olen üdini mõttetu inimene või on mul mingi suurem funktsioon? Jne. See on see Sauteri teatud sõnum – selle argisuse kaudu tuua välja sellised ikka ja taas inimeste teadvusse libisevad küsimused olemisest ja eksistentsist.
See Indigo tekst on tegelikult ümber trükitud kogumikus „ Luus ” (1997), aga sinna lisatud veel suur osa sarnast teksti.
Seda Indigo raamatut on nimetatud ka põlvkondlikuks manifestiks – tal on tugev põlvkondlikkuse aura . Seda on nimetatud ükskõiksete põlvkonnaks – siin kirjeldatakse nende probleeme ja luuakse nende portree. Põhiküsimus võiks olla – kas see maailm, kus ma elan on adekvaatselt tunnetatav, kas see on tore koht elamiseks või on see hoopis masendav paik?. Üldiselt nendele küsimustele vastab Sauter siiski eitavalt või skeptiliselt. Erilist optimismi ja elujanu nende tegelaste puhul ei kohta. Kui on olemise probleem, siis sellest lähtuvalt võiks Sauteri tegelast nimetada pigem äraolemiseks. Sauter keeldub teatud ühiskondlikest traditsioonilistest mõttelaadidest, eksistentsi ja elamise vormidest. Selles tähenduse ükskõikne olek nendele massidele. Üks olemise kui vormi täitmise võimalus on ka armastus, aga ka see teema ei ole siin kuidagi eriliselt oluline. Armastus seostub siin pigem füüsilise armastusega, see on pigem loomariigist pärit harjumus, mitte vaimne või hingeline armastus. See on absoluutselt vastupidine sellele, kuidas mõtleb armastusest Unduski „Kuuma” peategelane. Armastus pole mitte idee, vaid teatud tüüpi ajaviide, üks võmalus äraolemise atraktiivsemaks muutmiseks.
Pealkiri „Luus” võiks osutada asjale nagu luusima, mis on negatiivse varjundiga sõna, osutades tegevusele, mida just heaks ei kiideta. Inglise keelest häälduse järgi lose – luuser. Kindlasti seostub Sauteri poeetika ka mingite Ameerika kirjanduses sajandi I pooles ja keskpaigas olnud suundumustega – Hemingway ja lost generationiga. Aga järgmine võimas kirjanike plejaad Ameerika kirjanduses on beat generation, kes deklareerib, et nemad ei osale kapitalistlikus võidujooksus tulemuslikkusele. Nemad lähtuvad oma teatud elufilosoofiast. See on ka selline peksasaanute või kaotajate põlvkond. 1990ndate keskel Sauter tõlgib ka biitnike keskse autori J. Kerouaci romaani „Teel”, mis ilmus 1950ndate keskel. See stiil, milles Kerouac ja Sauter kirjutavad, on vägagai lähedased. Palju mõju Sauterile on avaldanud ka üks mitte traditsioonilise kirjaniku kuvandiga kattuv ameerika autor Charles Bukowski. Nende võimalike tähenduslike konnotatsioonidega seostub ka Luusist tulenevate tähendusvõimalustega. Neil isikutel pole sooja ega külma suurtest maailma asjadest ja elatakse nö iseendale . Ei elata oma tööle, tööd tehakse raha pärast. Nad elavad ennast endale hoides.
Hasso Krull on sauteri stiili analüüsi puhul väitud seda, et argiteema koosmõjust tekib demüstifikatsioon – asju ja nähtusi kirjeldatakse otsesõnu, ei kasutata minegeid ilusaid kujundeid, vaid neid kirjeldatakse neutraalselt, igapäevaselt, ilmselt ropultki. Kultuuris on terve rida selliseid nähtusi ja tegevusi,mis on ümbritestud suure tähendusväljaga. Nende kirjeldamisel on kehtinud mingid normid või konventsioonid . Efektseim demüstifitseerimise näide Sauteril on novell „Kõhuvalu”, kus Sauter kujutab sünnitust. See on see, mis lääne kultuuris on alati väga püha, tema suurimaks normiks on see, et teda ei kujutata. Üldjuhul seostub see kõik imediskursusega. Aga Sauter kirjeldades sünnitust, teeb seda kuidagi otse, kõige selle juurde kuuluvaga. See äärmuslik näide, aga väiksemaid asju võib ridamisi Sauteri loomingust välja tuua. Üldiselt Sauter demüstifitseerib elu oma pessimistliku olemiskontseptsiooniga. Teine oluline hetk inimeste elus on nt abiellumine, mis on alati ümbritsetud suure tähenduslikkusega, lõputu õnn, tulevikuga seonduvad variandid – see on selline illusioon , mis on abiellumise ümber loodud ja selle kaudu on see kultuuris müstifitseeritud. Kuid Sauter laseb selle kõik õhku – riietuse kaudu, mitte pidulikkuse kaudu, lõppkokkuvõttes ei saada üldse aru, milleks seda kõike vaja on. Ka sellisest üritusest on otsesõnu ilma ilustusteta kirjutatud.
Teine Sauteri poeetika silmatorkavam joon on fragmentaarne tekst. See tähendab, et põhimõtteliselt koosneb ta peategelase tundeid kirjeldavatest lõikudest, mida tegelikult on võimalik tekstis ümber paigutada. Kompositsiooni puudumine lubab seda lugeda nt tagant ettepoole . See pole tekst, mis jutustab sulle mingit lugu, vaid nägemuslik kirjeldus sellest, kuidas tegelane maailma tajub. Siin on aga ka üks erand – 1998 aastast pärit raamat „Kogu moos ”. Selles raamatus näeme ka natuke teistsugust Sauterit – selle kogu lood on küll klassikalise kompositsiooniga novellid, kus on nii algus, keskpaik kui lõpp. Sauter selles raamatus nelja novelliga tõestab, et ta suudab kirjutada ka klassikalist tegevust arendavat teksti.
Sauterlikkus
See on stilistiliste võtete kogum, mis eesti kirjanduses paljuneb ja eesti kirjandusele järgnevatel kümneditel omaseks saab. Eriti iseoomustab see aastatuhande vahetuse kirjandust. See kirjandus proovib oma keele ja kirjutamislaadiga lõhkuda kirjanduslikke või sotsiaalseid tabusid ja stereotüüpe. See on see, mis ühendab neid noori kirjanikke Sauteriga. Nende vahel on aga ka äärmiselt suur erinevus. Sauter toonitab, et kõik, mis ta teeb, ei ole ikka päris kirjandus, vaid pigem ajaviiteks tehtud ja kui keegi leiab sealt mingit lõbu või tähendusi, siis see tore, aga ta ei rõhuta oma kirjanikuks olemist. See noorte seltskond aga rõhutab oma kirjaniku imagot . Need tekstid, mis nad teevad, on nende jaoks olulised ja tähtsad. Kuigi siit võib välja tuua veel kaks erandit, kes põiklevad kogu aeg eemale kirjanikustaatusest – Kerttu Rakke ja Mihkel Samarüütel. Need on ka sellised individid, kes kindlasti ei tähtsusta oma suureks kirjanikuks olemist.
Põhimõtteliselt võiks nende nooremate kirjanike loomingut nimetada naturalistlikuks realismiks või ka tumedaks realismiks. Nad räägivad võrdlemisi kahtlastest ja vastuolulistest asjadest – kuritegevusest, seksist jne.
Tõnu Õnnepalu räägib mõjuängist – see on see, mida nooremad kirjanikud tunnevad vanema kirjanikegeneratsiooni suhtes. Siin pole tegemist absoluutse vastandumissuhtega, vaid ühelt poolt imetletakse vanema põlve kirjameest, kuid teiselt poolt tahetakse seda vanema põlve kirjanikku hävitada ja talle vastu hakata ning üldjuhul tähendab see erineva stilistika valimist, selgelt eristuva maailmavaate valimist jne. Kirjanikud nagu Rakke, Samarüütel, Kender , Kõusaar, Sass Henno, Toomas Verrev, CHANELDIOR on need, kes tahavad eelmisest põlvknnast teha midai erinevat. Puritaanide manifesti teatud punktid võiks iseloomustada ka nende nooremate eesti autorite suhtumist kirjandusse.
Sauterlikkuse iseloomulikud jooned:

Lugude renessanss ja läbimõeldud kompositsioon – selles mõttes erinevad nad sauterlikust poeetikast, kus toimib ennekõike fragmentaarsus. Kõik nad eelistavad mingisugust loo vormi. Erinev on vaid Samarüütel, kellel on montaažerinevatest lõikudest. Pöördutakse tagasi klassikalise kompositsiooni juurde.

Kasutatakse suhteliselt lihtsat ja selget keelt, aga ometi on see ka suhteliselt vaimukas ja tihtipeale originaalseid sõnamänge sisaldav. Erinevalt Sauterist see vaimukuse kasv kirjanduslikes tekstides on ka üks eripärane esteetika tunnus. Sauteril seda ei ole. Nt Kenderi „Iseseisvuspäeva” kirjeldatud termniga lingvistiline kasiino. Nii, et tegelikult sellisest argisusest kirjandustasandil tasapisi astutakse eemale või teisele astmele .

Need tekstid on rõhutatault kaasaegsed. See tähendab seda, et tegevus toimubki lugeja kaasajal . Ja seda kaasaega rõhutatakse veel suhteliselt tuntava dokumentaalsuse kaudu – kõikdele teada tuntud ruumid ja paigad , objektid nag riided või kaubad, tegevused, mis on puhtalt tänasesse olevikku kuuluvad. Sellepärast paiskub tekstidesse lõputu tulv brändinimesid, osutus logodele või firma nimedele , popstaaridele jne. Selle võtte nimeks on name dropping. Selle kaudu luuakse rõhutatult kaasaegsust. Need autorid kääsitlevad loogiliselt seda aega, mida nad kõige paremini tunnevad.

Tegevusruum on nihkunud nö avalikku ruumi, samas teatud tekstides on oluliseks jäänud ka privaatne ruum. Väga palju tegevust kohvikus , baaris, kontoris jmt. See privaatsuse osa on küll olemas, aga see on vähenenud.

„Noortepärasus” – need tekstid on orienteeritud noorele lugejale, kellel on juba teistsugune kultuuritaust ja teistsugused arusaamad sellest, mis on põnev ja mis on huvitav. Nendes tekstides ei kohta üldjuhul tegelastena üldse vanu inimesi. Kõik tegelased on noored, suhestuvad maailmaga kuidagi riskeerivalt, seikluslikult ja ka kriminaalselt. Nende teglaste hulgast me leiame nii pintsaklipslasi kui kriminaale ja pätte. Teienekord nende eristamine suhteliselt raske.
Loeng nr 14 (03.04.2008)
Jüri Ehlvest (1967 – 2006)
Jõudis avaldada 9 raamatut – nii novelikogusid kui romaane ning selle kõrval arvukalt ajalehearvustusi ja publitsistikat nii kirjanduslikel kui mitteilukirjanduslike teemadel. See looming ajalehtedes 1990ndate vältel.
Ehlvesti kirjutatu hõlmab mingis mõttes kõik need eesti kirjanduse muutused, mis peale iseseisvumist siin aset on leidnud – tema loomingus on üks kihistus sauterlikku otseütlemist, kuid selle kõrval on ta õnnepalulik kujundliku stiili meister ja selle kõrval võime tuvastada undusliku arutleva ja filosofeeriva tasandi. Nendes 9 raamatus kirja pandud tekstid mõnes mõttes sünteesivad kõik need praktikad.
Ehlvesti juttude ja romaanide puhul kohtame me kriitikat lugedes palju selliseid hinnanguid, mis seostuvad arusaamatusega. Kui noppda välja tekstidest, tõlgendustest tema loomingut iseloomustavaid väljendeid, siis tekib jada – keeruline, segane, imelik, sürrealistlik, absurdne, arusaamatu. Selline retseptsioon toonitab väga selgelt teatud teistmoodi kirjandusliku maailma olemasolu, harjumuspäratut kirjutamise tehnikat.
Tekstide hüplikkus, fragmentaarsus
See iseloomustab ennekõike Ehlvesti pikemaid jutte. See tähendab, et kindlasti nende pikemate tekstide puhul pole tegemist klassikaliste narratiividega, vaid seostub hoopis teistsuguste loo utustamise skeemidega. Nt romaan „Ikka veel Bagdadis” – siin on kasutatud fragmentide montaaži. Siin on üks lugu, mis on paljude erinevate lugude kildudest koosnev. Süžee on vaevu märgatav. Kui alguses on see mingisugune loogiline areng kuidagi märgatav, siis ühel hetkel lõigatakse see kõik katki ja räägitakse äkitselt kümmekond lehekülge minigt muud lugu. Niimoodi seda rahulikku loo jutustamist kogu aeg häiritakse ja see ei lihtsusta lugemist. Põhimõtteliselt annab selle viite ka narratiivsele praktikale juba teose pealkiri. See on seotud ühe väga kanoonilise tekstiga araabia kirjandusest – „1000 ja 1 öö lood”. Kogu see lugude antoloogia töötab sellisel printsiibil, et üks lugu läheb teiseks looks üle. Niisiis lõppu teatud lugudega ei jõuta. Lugejale antakse ideaalne võimalus lood ise lõpetada. See on see, mis seda arusaamist kindlasti häirib. Siin on osutatud mingisugusele islami luuletraditsioonile samuti – sufism . Siin on küsimus ka selles, et ärkveloleku ja unenäo piir võib olla äärmiselt ähmane. Nende kahe teadvusseisundi vahel ei pruugi olla väga suurt erinevust, aga ometigi kogeb inimene siis maailma teisiti. Igasugune tegelik loogika hajub ning aegruum moondub, liigub, areneb. See on üks selline mõtte kaudu loodav kaemuse situatsioon või väga intensiivse mõtmlemise tulemusel tekitatav vaimne ja psüühiline seisund.
Kui need mingisugused Ehlvesti pikemate juttude narratiivid paistavad arusaamatu sonimisena, siis on see ikkagi väga rangelt kontrollitud ja ettearvestatult kirja pandud tekst.
Sellist hüplikku narratiivsust ka lühiromaanis „Elli lend” ja tema viimases raamatus „Palverännak”.
Tõlgendamine
Ehlvesti varase loomingu puhul tähtis teema. See on tähenduste otsing, teatud tüüpi maailmast arusaamise viis ning otsitakse ei rohkem ega vähem, kui tõde. Nt novell „Krutsiaania” – peaaegu kogu see jutt ei käsitle mitte suhteid, vaid siin tuletab minategelane meelde ühe loo ja üritatakse seda lugu tõlgendada või selles loos olnud olulisi elemente seostades aru saada, mis kadunud mehega juhtus. Siin toimub mingite märkide või ennekõike mingite lausungite, sõnade tõlgendamine, nendest aru saamine.
Need ehlvesti tegelased paljuski tegelevad mingite religioossete, filosoofiliste või esoteeriliste tekstide dekodeerimisega. Need ei pruugi olla üksnes konkreetsed terviktekstid, vaid ka numbrikombinatsioonid, juhuslikud sõnad prügikastilt, teleka puldi nupud jne., mida tõlgendama hakatakse. Tõde võib varjata ennast ülimalt argistes märkides, numbrites, märkides vms.
Selle tõlgendamise pärast on nendes tekstides kasutusel olevate teiste tekstidena olulised kas nt Piibel või mingid muud religioossed või ka filosoofilised tekstid ja arutlused. Nendest lähtuvalt püütakse tuvastada selle sõnumi tegelikku tähendust.
Need tegelased jagavad ühte väga selget seisukohta, mis Lääne kultuuris olnud valdav – sõna ja tegelikkus on omavahel mingisugusel saladuslikul moel seotud. See suhe pole nähtav ja uleks seetõttu välja selgitada. See on piibellik arusaam sellest, et maailm ja kõik, mis selles olemas on, luuakse Jumala poolt ja sõna kaudu. See on ideoloogia, mis kannab nt juudi müstikat. Selline mõtlemine on selle metafüüsilise otsingu põhi. Eeskujudeks on nt Umberto Eco romaanid, Foucault’ „ Pendel ”.
Sellist tüüpi mõtlemine saavutab oma tiheduse ja kõrgpunkti juutide kabalas. Siin on oluline, et sõna on rohkem kui sõna. Sõnas on tuli, jõud, energia, midagi sellist, mis loob erinevust maailmaga. See ei ole semiootiline suhe.
Ehlvesti tegelaste maailma tõlgendusprotsessis on eriline see ,et väga paljudel juhtudel kogu see tõlgendus luhtub. See tähendab, et tõlgendatakse valesti seda teksti. Nt „Päkapikk kirjutab” avanovellis. Selle tõlgendamisega sllist tüüpi tegelaste puhul kaasneb alati ka teatud obsessioon või kinnismõte. Neil on silme ees ainult üks siht, vajadus lahendad mingi ülesanne. See pole rahulik, akadeemiline kulgemine raamatute maailmas, vaid märgatavalt närvilisem ekistentsi enda proovile panek . Siia tõmmatakse kogu elu.
Nendele Ehlvesti novellidele on laiemalt iseloomulik pürgimine kas siis mingi abstraktse sõnumi poole või migisse konkreetsesse kohta või naise armastusest ja suhtest arusaamise suunas. See on pidevalt pürgimine ülespoole, kõrgemasse kohta. See ülespoole minek ei pruugi alati tähendada Jumalani jõudmist, vaid ka mäest ülesminekut, puu otsa või varemetest üles ronimist jms. Sellel maailmal on vertikaalne mõõde. Eks see sama Toomeäest üles minek o allegooriliselt minek taeva poole ja ka siin mingid religioossed või müstilised taustad on olemas.
Selle Ehlvesti loomingu II pooles toimub teatud nihe . Kui Nendes esimestes raamatutes oli oluline tõde, mida üritatakse tõlgendada ehk tähtis on mingi tekst või sõnum, siis loomingu teises pooles tuleb tekstiv või sõnumi asemele järjest enam ja enam inimene, inimese hing. Nüüd püütakse tõlgendada ja arusaada mitte tekstist, vaid inimese hingest ja inimese kõige olulisematest tunnustest või eotsioonidest. See hing on midagi sellist, mille puhul kõige olulisema teemana Ehlvest käsitleb armastust – kuidas sellega toime tulla, mida see ühes või teises situatsioonis tähendab, kust see algab, kas sellest on võimalik kuidagi vabaneda . Nüüd on see sundmõttelisus suunatud armastuse teema ümber. Selle tulemus on see, et Ehlvesti looming muutub järjest psühooloogilisemaks. Intertekstuaalsus , mida rohkelt loomingu esimeses pooles, asendub siin süvapsühholoogilisusega. Need seisundid , olukorrad, episoodid on taaskord küllaltki äärmuslikud ja radikaalsed . Neis pole argisust või rutiini. Ka seda iseloomustab maniakaalsus, patoloogilisus, haiglaslikkus. Muidugi selles tähenduses on seda kahte poolust ühendav lüli ka väga hästi näha. Varasemas loomingus on see tõde seotud samamoodi naisega või mingite naistegelastega, aga hilisloomingus see tekstilisus järjest väheneb ning naine on mingisugune selline teema, mis seostub ennekõike hingega või väga peenete intensiivsete psühholoogiliste otsingutega. Aga eks see selline religioossus, metafüüsilisus jääb tähtsaks ka Ehlvest loomingu lõpuosas.
KV: Ehlvest esitab meile filosoofilise aluspõhjaga maailma, milles tegutsevad isikud on väga ebakindlad, närvilised, nad ei tunne ennast kindlalt, nad elavad teatud mõttes paguluses, kasvõi selles tähenduses, et nad ei saa aru mingitest tekstidest või inimestest. Sellest need probleemid, konfliktid ja läbikukkumised ka tekivad.
Ervin Õunapuu (s 1956)
Esikraamat ilmub 1996 aastal. Ervin Õunapuu on eesti kultuuriavalikkusele tuttav ennekõike varasemast ajast ikkagi kunstnikuna. Väga olulised on tema teatriga seonduvad nö kunstilised tegevused, ta tegi väga intensiivset koostööd Mikk Mikiveriga. Selle kõrval on ta teinud ka filme, ise lavastanud mitmeid teatritükke ja muu hulgas avaldanud ka terve rea raamatuid – novelle ja romaane. Kõige tuntum tema loomingust on see osa, mis koondub kogudesse „Eesti gootika ”. Neid raamatuid on kakas , aga sellele lisandub veel raaamat „Meie igapäevane jää”, mille alapealkirjaks on „Eesti gootika III”.
Gootika tähendab kõige lihtsamalt öeldes midagi sellist, mis on metsik, väljub mingitest normidest. Kunagi on seostatud seda ka paganlikkusega. See on tsiviliseerimata keskkond. Õunapuu juttude miljööks on 18 või 19 sajandi eesti küla See küla on äärmiselt lihtne, ropustne, seal on palju eelarvamusi. See külaruum on kuidagi suletud, klaustrofoobiline, sealt pole väljapääsu. Omaette küsimus on see, kui palju Õunapuu on kasutanud selle küla loomisel varasemat eesti kirjandust. Seal on kinldasti mingi olulised kokkupuutepunktid. See küla on alati mingi mõttes linna vastand . See küla gootika kaheldamatult vastandub linna korrapärale, kultuurile. Kui need kaks jõudu kokku puutuvad, tekib alati mngi konflikt ja toob kaasa häda.
Nendes juttudes kohtame esmalt tuttavat realistlikku fiktsiooni, kus kõigepealt näeme korralikke kristlikke inimesi, kes on alandlikud ja edaspiüüdlikud. Selline tuttav realistlik külakirjeldus on midagi sellist, mis esitab meile sellise normaalse kristliku, edasipüüdliku maailma. Õunapuu külakujutuse puhul on realismi kõrval aga suur osa ka müstikal – arusaamatustel, nõidusel, unenägudel. Nii, et mingisugune selline normaaln, rahulik elu asendub siin teatud erandlike sündmustega, eriliste isikutega, kellel on mingid võluvõimed ja kes hälbivad normist . Sealt edasi see eesti gootika muidugi vastandub siin kristlikule maailmakäsitlusele. Kogu seda protestatlikku usku naeruvääristatakse, tehakse ta pilkealuseks. See pole midagi sellist, mida tegelased väga usuksid, või kui usuvad, siis on see usk äärmiselt liialdatud. See vastuolu kristliku õpetusega ning kristluse kriitika on Õunapuu loomingus üks läbivaid teemasid. Ta on avalikult teatanud, et tema on ateist. Ta on avalikult igasuguse kiriku ja selle tegevuse kriitik ja hukkamõistja.
Klassikaliste eesti külajuttude olulisimaks keskmeks on kas siis sotsiaalsus või ühiskondlikkus ja kuidas need inimesed selles vastavas ühiskondlikus situatsioonis toime tulevad jne. Aga Õunapuu esitab sellise külaelu piltide jada, kus kesksel kohal pole mitte sotsiaalsus, vaid kehalisus. Ja selle kaks äärmuslikku väljundit on ühelt poolt seksuaalsus ja teiselt poolt surm – loomistung vs urustamistung. See on looduslik seaduspära ja need kaks asja on võimalik tagasi viia ka köassikalisele gooti esteetikalse. Need on need paganlikud asjad, mille kristlik kultuur on kuulutanud tabudeks. Neid keeldusid ja tabusid Õunapuu urrib ja kujutabki. Nende kahe keskmega seostub mõnel määral ka vägivalla teema, mis samuti Õunapuu kontekstis tähtis on. Vägivaldsete surmade teema. See on selline vägivald, mille kohta võiks öelda, et see on vägivald ilma igasuguse ideoloogilise ümbruseta. Pigem on see vägivalla kujutamine mngisugune esteetiline, mitte eetiline või mingeid muid, nt kristlikke või mittekristlikke ideoloogilisi asju sisaldav. Nt Tarantino filmides pole ka see vägivald seotud mittemingisuguste kangelaste või eriliste ideedega. Ka seal on see puhtalt esteetiline vägivald. Ja selle kujutamine peaks kaasa tooma ilma ideoloogiata esteetilist naudingut. See vägivald peaks olema ilus.
Ühe ajastu hoiakud paigutatakse siin teise ajastusse ja selle kaudu teikitatakse selles aja määratluses segadus , võõritatakse seda aja määratlust. Sellist võtet nimetatakse anakronismiks. Nt ka Jaan Undusk näidendis „Gevedo” (???).
Nendel juttudel eriti peenet ja originaalset süžeed ei olegi. Mõne lühema jtut puhul võiks rääkida üldse süžee puudumisest. Aga Õunapuu on väga tugev olukordade looja ja konstrueerida . Need olukorrad on väga jõulised, täpselt korrastatud. Selle jõulisuse toob esile just visuaalsus. Märgatavalt olulisem on siin sõnadega mingite piltide loomine. See on see kunstniku maailmatunnetus. Ta mõtleb piltide jada kaudu ja pilt on talle oluline. Kui mõelda seksuaalsusele, surmale ja vägivallale, siis võib arvata, et need on traagilised lood. Kuid pigem võiks öelda, et need on tragikoomilised lood. See huumor sünnib siin sõnamängude kaudu, sürrealstliku vaate kaudu maailmale. Need tegelased on loodud sellise liialdusastme kaudu, et nad muutuvad kuidagi koomilisteks, naljakateks, veidrateks.
Sanaseid jooni Eesti gootika tekstidega võib leida ka „Väikeses palveraamatus” ja raamatus „Surmaminejad lasevad tervitada ”. Üks on seondu kristliku veidra maailmakujutlusega ja teine sisaldab enesetapjate kirju. Väike palveraamat tegeleb taaskord väga intensiivselt kristluse teemaga, aga siin näidatakse selle äärmust, tänapäeva usuvooludega seotud isikuid ja seda, kuidas sellesse fanaatilisse kristlusesse kiinduvad küllaltki rumalad või mitte väga kõrge haridustasemega inimesed. See raamat sisaldab sisuliselt kaks lugu, mis saavad keskel kokku, seda võib ükskõik, mis otsast lugema hakata. Ka see on kristlusele vastanduv. Selle veidra uskuma hakkamise teekonna kõrval on ka armastama hakkamise liin – omamoodi väga veider armastuslugu. Selle raamatu teeb naljakaks see naiivsus, millega inimesed jumalasse usuvad. Teine raamat tegeleb taaskord ülimalt tõsise teemaga, eriti eestlaste enesetapu protsenti arvestades. Kaheldamatult väljakutse sellele teemale . Seda käsitletakse siin taaskord musta huumori võtmes. Esitatakse 50 võimalikku enesetapja kirja. Neid kirjutavad väga erinevas vanuses, erinevatel ametikohtadel olevad isikud jne. Õunapuu tahab välja tuua tegelikult enesetapu absurdsuse selles mõttes, et inimesed thitipeale tapavad end suhteliselt tühistel põhjustel. Sellest ka see enesetaüu absurdidimensioon. Ja sellepärast on ka neid kirju võimalik lugeda musta huumori võtmes.
Õunapuu on kirjutanud veel ka paar romaani. „Olivia” – üks tema õnnestunumaid romaane. Siin on üks väga ilus ja iseteadlik naine kogu narratiivi keskmes. Sellel naisel on võime rännata ajalises ruumis. Ennekõike rändab ta 19 ja 20 sajandil. Nende rännakute käigus kohtub ja suhtleb ta mitmedśuguste ajaloost tuntud isikutega – kunstnikega, Leniniga, Kar Lagerfeldiga jne. Paljudega, kellega ta kohtub, ta ka abielub. Need Olivi erinevad elud ja suhted selle romaani liigendavadki. Siin on ka olemas need asjad nagu vägivaldne surm, võitlus jumala vastu jne. Õunapuu esitab siin ju tegelikult sellist tüüpi narratiiviga laiema või filosoofilisema probleemi – aega ja ruumi ei saa inimene nii lihtsalt teiste aegruumide vastu vahetada. Küsimus siin selles, et sellise omaduse kaudu, mis sellel Olivial on, tõstetakse see naine samale tasemele jumalaga ja ta hakkab selle mõttes jumalaga konkureerima . Ta on mässaja selle sama ettekirjutuse vastu, selle sama arusaama vastu, et me oleme kammitsetus sellesse aega ja ruumi. Tema on vaba – ta elab ja sureb siis, kui tema tahab. Ta võitleb jumalaga tema oma relvadega. Ka see tekst on väga visuaalne ja fantaasiarikas ning väga täpselt konstrueeritud.
Loeng nr 16 (16.04.2008)
Berk Vaher
90ndate lõpu eesti intellektuaalse maastiku silmatorkavam uue põlvkonna esindaja. Tea huvide ring on väga avar ja kirjandus on sellest ainult üks osa. Seal kõrval veel kultuurikriitika, ühiskonnakriitika, kiindumus muusikasse, mis avaldub plaadi- ja kontserdiarvustuste kaudu. Seda muusikaarmastust tasub tähelepanna ka tema proosat lugedes.
2000 ja 2001 aastal ilmuvad talt kaks jutukogu: „ Pilved asfaltile” ja „Kaval kuuldavus”. Selle sama viimase pealkiri juba viitab helide maailma olemasolule ja selle maailma ambivalentsusele. Need kaks on sellised raamatud, kus üks noor autor üritab suhteliselt jõuliselt luua oma individuaalset käekirja. Selle kaudu püüab ta esitada ainulaadset maailma tegelikkuse kogemust. Berk Vaher ise on öelnud, et nendes tekstides on teatud osa autobiograafilisust, kuid see on sellist tüüpi autobiograafilisus, mis lähtub aistingute ja tõdede mälust, st väga paljud tema lood baseeruvad unenägudel. See on mingisugune lähtekontekst omamoodi tegelikkuse väljakujundamisel.
Sellist tüüpi unenäolise maailma väljendamine nõuab ka hoopis teistsugust kirjanduslikku keelt. Just esimese raamatu puhul torkab silma äärmiselt mänguline sõnakasutus ja stiliseeritud keelekasutus, mille üks väljundeid on näiteks tavapärasest erinev lause kirjutamise viis. Selline epiteetide rohke ja metafooridest küllastunud väljendusviis teeb nende tekstide lugemise keeruliseks. Mõned kriitikud suhtusidki sellesse kirjutamislaadi toona mõnevõrra irooniliselt. Nt Veiko Märka pani oma arvustuse pealkirjaks „Ega raamat ole lugemiseks”.
Teine tekstikogu on juba mõnevõrra erinev esimesest kogust. Siin püütakse läbi mitmesuguste lugude elustada noorukiea mälestusi või üldse noorukiea eripära. Tegelased on ennekõike just lapseea ja täiskasvanuea vahel olevad tüübid, kes mitmesugusel moel selles maailmas hakkama üritavad saada. Siin on aga ka üks erijoon, mis puudutab paljusid 90ndate lõpul debüteerinud autoreid – siin on küllalt tähtsaks taustaks nõukogudeaegne väikelinn. Berk Vaher jätkab stiiliga mängimist ja nendega katsetamist – on realistlikke lugusid , aga teiselt poolt on siin ka väga rõhutatult intertekstuaalsed novellid ja lood kus mängitakse erinevate tekstidega või ülepea kirjutamise kui tegevusega . Üks eriline žanr, mis nende erinevate juttude vahele on asetatud, on midagi sellist, mida ta ise kutsub tekstimixideks. Selline nimetus viitab juba seotusele muusikaga. Siin kasutatakse mitmetest erinevatest allikatest pärit lauseid ja tekstikatkeid ning segatakse nad ühtseks terviktekstiks. Neile lugudele lisab elevust ka siin-seal sisselipsav noorukiea seksuaalsuse avastamise teema.
See tekstikogu on seotud ka Vaheri huviga laste- ja noortekirjanduse vastu. Selles perioodis tal palju tekste, mille teemaks noortekirjandus ja laiemalt üldse noortekultuur.
2002 aastal ilmus Vaheril romaan „Lugulaul”. Vaheri kirjutatavast romaanist oli juttu juba 90ndate lõpust alates ja ootused olid äärmiselt suured ning kasvasid selleni, et tulevast romaanist mõeldi kui joycelikust suurromaanist, mis hõlmaks endas kogu romaaniajalugu ja annaks viiteid oleviku ja tulevikukirjutamisele jne. Süžee, mis ei ole väga hästi jälgitav räägib peategelasest, kes on mõned ajad tagasi sooritanud ühe kuriteo, mille ajendiks oli see, et tema tütarlaps oli raskesti haige ja operatsiooniks polnud raha ja Rein läheb raha röövima. See rööv ebaõnnestub ja Rein põgeneb kuhugi kaugele kodumaalt. Kogu tegevus toimubki mingis geograafiliselt imelikus ja mitmetähenduslikus kujutluslikus paigas nimega Sancta Aeternita. See võiks esti keeles olla püha igavik . Seega ülimalt sõmboolse nimega paik. Seal Rein peab hotelli ja mõtleb oma minevikust, olevikust ja tulevikust.
See tekst on võrdlemisi postmodernsele romaanile omaseid jooni sisaldav lugu. Juba zanrilisusest lähtuvalt – me võime lugulaulust rääkida kui uue aja muinasjutust. Täpselt samamoodi on see jällei ka romaanikirjutamisega eksperimenteerimine, mingiugune katse žanri piire ja võimalusi avardada. Ka see joon kuulub postmodernsete romaanide juurde. Ka selles tekstis torkab silma keeleline külg, mis mõnevõrra on sarnane „Pilved asfaltile” raamatu väljendusliku poolega. Ka siin esineb kohutavalt palju üksteise otsa või järele lükitud sümboleid ja metafoore, väga liiaselt kasutatakse kõikvõimalikke epiteete. Sõnum mattub kirjelduse ja epiteetide lasu alla. Kui seda maailma üritatakse kirjeldada aistinguliselt või laadil, mis rõhutab teadmise kõrval tunnetamist ja tajumist, siis on selline laad üldiselt õigustatud. Siin maailm, mida kirjeldatakse ja stiil, millega kirjeldatakse, moodustavad teatud terviku.
Vaheri puhul on oluline, et säilitatakse kirjanduse kirjanduslik pool. Tema teosed üritavad olla kirjandusele palju lähemal. Mida kirjanduslikumad on tekstid, st mida enam pööratakse tähelepanu keelelisele poolele, seda keerulisem on neid tõlkida nt filmikeelde. See keelemäng ei toimi ainult paberil, vaid hakkab võib-olla lõplikult tööle siis, kui neid tekste valjult loeme. See on siin oluline. Kui mõtleme, et sõna ja hääl on maailma kultuuriloos olnud omavahel seotud, siis ei ole siin midagi üleloomulikku, sest side raamatu ja valjult lugemise vahel on vähenenud alles viimasel paaril-kolmel sajandil. See on tagasiminev keskaja kirjanduse tunnuste juurde.
Need uued autorid, kes peale tulevad, on väga väikese lugemiskogemusega ja ainus esteetika, mida ad väga hästi valdavad , on filmiesteetika. Selle pärast peakski tähelepanu pöörama autoritele nagu Vaher, kes püüavad minna alternatiivset teed filmiesteetika kasutamise suhtes.
Matt Barker (s 1980)
Barkeri looming seotud aga just rohkem filmiesteetika ja pildilisusega. 1999 ilmub tema esimene raamat „Sarah’ jalad”. Talle algusest peale tunnuslik tundmatus, võõrus. Ta on kuidagi eesti kirjandusest väljaspool. Ja seda mitmel moel:

Matt Barker on pseudonüüm ja tegelik nimi on tal Urho Abramov. Toona, sajandivahetusel õpib ta tegelikult TÜs arstiks. Ka selles mõttes erineb ta teistest noortest autoritest, kes on üldiselt filoloogid või kuidagi teisiti humanitaariaga seotud.

Tema raamatud kuuluvad rohkemal või vähemal määral õuduskirjanduse žanrisse. Tavaliselt kuulub õuduskirjandus ajaviitekirjanduse või meelelahutsekirjanduse hulka. Paljuski tema kaks esimest raamatut lisaks eelnevale ka „Haripunkt”, on küllalt selgelt meelelahutusliku funktsiooniga. Peale selle on tal aga romaan „Leegitsev täiskuu” ja raamat „Vaanenburgi tapatalgud”, mille puhul ei ole seda kirjutatut nii lihtne klassifitseerida, nende ambitsioon on juba avaram, kui lihtsalt mingi õudusjutu kirjutamise puhul. „Vaanenburgi tapatalgud” kuulub düstoopia lahtrisse. See on vastand utoopiale, see on negatiivne tulevikumaailm. Meie kirjanduskultuuris on see haruldane .
Nendes kahes raamatus jõutakse mõnevõrra veenvama ja tõsisema inimese uuringuni ja tema kujutamiseni. See iniese olemine ja eksistents sisaldab ühe komponendina ka ju erinevaid hirmusid, änge, illusioone. Need Barkeri raamatud seda poolust inimeses välja tuua proovivadki. Sealt ka siis horroratmosfäär. Küsimus pole selles, et tegelikkus oleks õudne, vaid selles, et see horror peitub inimese enda psüühikas. Siit võime järeldada, et nende lugude aineks on paljuski inimese psüühika ja selle tundmatum poolus.
Ühelt poolt tähendab sellist tüüpi teema ülestõstmine seda, et tegemist võib olla traagiliste tekstidega, kuid ometigi on neis päris palju musta huumorit . Nende Barkeri tekstide puhul torkab silma ka naturalistlik tasand, mis on siin seotud ennekõike sellega, et kirjeldatakse suhteliselt palju erinevaid füüsilisi vigastusi. Teravalt pööratakse tähelepanu erinevatele haigusnähtudele. Inimese keha kujutamine on ka midagi sellist, mida üldiselt eesti kirjanduses väga palju ei ole.
Barker hõlmatakse ka sellesse konteksti, mida saam nimetada eesti ulmekirjanduseks. Selles mõttes ongi tema looming teatud probleem – kas ta on kergemakaaluline ulmekirjandus või kõrgemalt hinnatud päriskirjandus. 90ndate proosat ilmestab mitmete erinevate kirjutamislaadide tekkimin, seal hulgas ka žanrikirjanudse tekkimine. Selle all peetakse silmas ennekõike meelelahutuskirjandust – krimijutud, romanssid, ulmekirjanduse teosed jne. Nõukaajal on see eesti kirjanduses küll olemas, kuid väga marginaalne, vähesed autorid kirjutavad seda. Kirjandus ise lükkab selle kui madala, mitte nii tähendusrikka filosoofiaga kirjandusharu kõrvale. Need arengud võetakse kokku antoloogias „Eesti ulme”. See kogumik võiks kokku võtta selle, mis on toimunud 90ndate eesti ulmes. Põhimõtteliselt on kogu see žanr sellisel kujul just alles 90ndatel tekkinud. See tähendab, et tekivad ka kõik selle valdkonna alažanrid – õuduskirjandus, fantasy ja science fiction . Esile on kerkinud terve rida ulmet viljelevaid kirjanikke, kes suhteliselt järjekindlalt kirjutavad ja suhtlevad omavahel mingites portaalides – elu on vägagi aktiivne. Kui see aga asetada maailmakirjanduse plaanile , siis sellist tüüpi mõtlemine, et see on ulme ja see päris kirjandus, siis on pilt hoopis teistsugune. Seal mõned oluisimad tekstid väga tihedalt seotud ulmekirjandusega. See pole seal midagi häbiväärset, et kasutatakse ulme valdkonna tunnuseid.
Probleem on suure osaga eesti ulmest küllalt hästi nähtav – 90ndate ulme mõjuväli on ikkagi Lääne ulme ja mingi suhteliselt suur osa eesti seda tüüpi kirjandusest proovib jäljendada neid kujutamislaade, neid keskkondi, suuremaid või väiksemaid detaile, mis klassikalises lääne ulmes on juba läbitud etapp. See võib osutuda tugevuseks, kuid teisalt on see ka sellise kirjanduse nõrkus. See on selline žanr, kus töötavad teatud hästi välja töötatud võtted – kuidas lugu jutustada, millistest osadest lugu koosneb jne. Niimoodi see läänes toimib. Pöjud eesti autorid saavad aru, et sellist tüüpi maailmaga kokku puutel lugeja saab sellesse maailma sisse minna, kui need punktid on täidetud. Aimatakse järele formaati, kuid see maailm, mida üritatakse luua, jääb poolele teele, kahvatuks ja tagasihoidlikuks. Seda tüüpi kirjandus on ideaalne vorm, mille kaudu saaks lammutada, norme lõhkuda, eetilisi norme ümber asetada, kuid ometigi seda ei tehta.Ulmekirjandus on ikkagi väga seotud visuaalsusega ja sealt edasi filmilisusega , aga küsimus on selles, et kui sul on kõrval selline meedium nagu kino , siis on küllalt mõttetu sõna kaudu neid maailmu luua, mida filmis saab sada korda efektsemalt luua. Mõjuvama ulmekirjanduse puhul oleks tähtis keeleline külg, uus muutunud eetika või filosoofia.
Kogu sellest seltskonnast on kõige esile küündivam Indrek Hargla . Tema tähendust näitab ka seesama ulmeantoloogia, kus sisuliselt kolmandik selle mahust on Hargla lugudega täidetud. Ta on ka selles mõttes eriline ulmekirjanik, et ta on viljelenud enam-vähem kõiki sellesse valdkonda kuuluvaid alažanre: on kirjutanud kosmosesse paigutatud tegevusega tekste, samas ka alternatiivajaloolisi tekste; mingi osa võiks kuuluda ka fantasy valdkonda; tal on ka õudus- ja kriminaalnovelli piiril seisvad tekstid. Tema tugevaim külg on lugude jutustamise oskus. Neis doseeritakse osavalt seda, mida me nimetame pingeks.
Loeng nr 17 (17.04.2008)
LUULE
Uuema luule antoloogia „Varjatud ilus haigus” (Kajar Pruuli järelsõna!!!)
Selle antoloogia pealkiri peaks osutama lahknevusele varasemast eesti luulest. Kogu see pealkiri ja metafoor osutab alternatiivsetele kirjutamislaadidele, poeetikale ja teemadele. Meil on olemas eesti luule peajoon, mida ennekõike iseloomustab nn arbujalikkus. See tähendab ennekõike seda, et kasutatakse kunstipärast või ilusat keelt, metafoorset, kujundirikast keelt ning selle keele kaudu esitatakse lugejale luuletuses ka väga kindel seisukoht maailma suhtes või eetiline, moraalne sõnum, mis üldiselt langeb kokku üldinimlike, kristlike väärtustega, humanistlik arusaam inimesest ja maailmast. Sellele peajoonele vastandub nüüd 80ndate lõpul kirjutamist alustanud autorite luule. Põhimõtteliselt koondab see antoloogia just kõrvalekaldeid sellest ametlikust poeetikast, kõrvalejäänud autoreid. Selle antoloogia kaudu tuuakse marginaalsus, mis 80ndatel, 90ndatel ei kuulu eesti luule peajoonde, nähtavale. See, mida pole seni tähelepanuväärseks peetud, saab nüüd tähenduslikuks. Sellele kõrvalekaldele osutab ka pealkirjas sõna haigus.
Murrangulised momendid selles poeetikas:

Keelekasutus – luulekeel ei pruugi olla enam üksnes kõrgstiilne kaunite metafooride keel,vaid võib sisaldada argikeelt, slängi, elemente ja fragmnte muudest tekstidest jne. Ilus ja inetu keelekasutus segatakse ja otsitakse erinevate ühiskonnas olevate algkeelte sünteesi.

Tekstide vaheline suhe ehk intertekstuaalsus – luule laenab motiive , kujundeid, sümboleid teistest nii eesti luule tekstidest kui väliseeskujudest. Nt Kalju Kruusa Sel aastal kevad tuleb samamoodi, ta tuleb teisiti. Siin selge side Visnapuu luulega .
Paljuski muutub sellest lähtuvalt ka nii teksti enda vorm kui ka üritatakse ümber kujundada raamatu vormi. Me ei leia 90ndatel ja hilisemas ajas kirjutatud luulest eriti palju klassikalisi vorme – vähemuses on kindlasti riimiline luule ja klassikaline stroofideks jagatud tekst. Domineerib vabavärss. Raamatu vormi muutumine tähendab seda, et panustatakse meediumi enda kontseptsiooni ja hoolitsetakse, et tekstid oleks ka kujunduslikult tähenduslikus ümbruse.

Luule subjekti muutus – luule poeetikas kasutatakse terminit nagu lüüriline mina – keegi, kelle kaudu värsid väljenduse saavad, ta on lausungite ütleja. Traditsioonilises eesti luules on see lausuja autoriga sarnane, üldjuhul ka autoriga kattuv. 90ndatel see suhe mõnevõrra muutub – distants lüürilise mina ja autori vahel suureneb. Lüüriline mina kasutab lausumiseks nt maski, mängulist identiteeti – ta etendab mingt osa. Tekst kirjutatakse selgelt valitud mänguliselt positsioonilt, nt romantilise armastaja positsioonilt, geeniuse positsioonilt, kosmonaudi positsioonilt, tehasetöölise positsioonilt jne. Seda mängu iseloomustab iroonia, eneseiroonia , liialdus proportsioonides , grotesksus. Betti Alveril on ka luuletusi, mis räägivad poeedi rollis, kuid seal kõneldakse selgelt iseendast ja mõeldakse sellele kutsumusele tõsiselt.
Nende kolme asjaoluga peaks seda luulet lugedes arvestama. Muidugi ei kehti need reeglid ühtemoodi kõigi puhul. Kõikidest nedest tunnustest lähtuvalt saab välja tuua ka ühtseid voolusid või autoreid, kes oma kirjutamislaadi poolest on sarnased või ühtsed arenguid, mis puudutavad mitmeid autoreid ja seda perioodi. Nt mingi osa sellest luulest on küllalt eksperimentaalne ja luule kirjutamise põhimõtteid radikaalselt muuta tahtev; mingi osa sellest luules on laululine luule ja ongi kirjutatud juba laulutekstiks; mingi osa lähtub ka arbujalikust poeetikast, kasutades palju sümboleid ja toonitades luule kui kunsti dimensiooni. Seda uut eesti luulet on nimetatud ka erinevuste luuleks ja kogu pildi aktsepteerimiseks on vaja aktsepteerida neid erinevusi.
Seda haigust 90ndate lõpus ja uue sajandi alguses enam sellisena ei tajuta ja retseptsioon hakkab muutuma.
Luule muutmine või uued joone nõukogude eesti luules, hakkavad ilmuma juba 80ndatel. Aga ka nt Jüri Üdi on see, kes juba70ndatel rollimängu mängib ja trikke autori positsiooniga teeb. Siiski mõeldes nende autorite peale, kes alustavad 80ndatel ja toovad uut hingamist eesti luulesse, siis võiks nimetada Doris Karevat, Ene Mihkelsoni, kuid 90ndate seisukohalt on olulised Priidu Beer ja Indrek Hirv. Need on autorid, kelle esikkogus ilmuvad 1986 aastal ja nendes kogudes on märgata juba teistsugune maneer, mõttelaad, sõnavara.
Nõukogude luule kirjutamist mõjutavad kirjanduslikud ja ka poliitilised ja riiklikud instantsid nagu tsensuur. Aga ikkagi kirjutatakse ka nõukogude situatsioonis hoopis teistsugust luulet, mida võime nimetada põrandaaluseks luueks, mida ei avaldata ajakirjades ega mujal. See luule liigub paljuski käsikirjadena mitte ametlikult ühelt lugejalt teisele. Selle underground luulega on gi paljuski seotud kindlasti Beier ja mõnes mõttes ka Hirv.
PRIIDU BEIER (s 1957)
Tema tekste riiklik kirjastus põhimõtteliselt ei avalda. Beier autori ja kodanikuna on poliitiliselt kahtlane – suhtleb poliitiliselt teisiti mõtlevate inimestega jne. Aga ta kirjutab oma esimesed raamatud justnimelt käsikirjadena ja need ringlevad paljuski Tartus aga ka Tallinnas tõesti masinakirjas ja paljundatud paberipakkidena. Sellesse aega kuulub ka MATTI MOGUČI, kes oli selline projekt, et tema luule kirjutas Beier, kuid ette kandis Matti Milius. Viimane on väga värvikas tegelane kogu 80ndate Tartus ja kuivõrd ta on psühhiaatrite poolt tunnistatud süüdimatuks, siis tema kaudu on lihtsam seda luulet levitada, sest ka luule lugemine oli kontrolli all. Aga selline isik, kes on justkui väheke hull, siis julgeolek vaatab sellele läbi prilide. Muidugi kogu see hulluse tasand nõukogude ajal on oma mõttega, see on tihtipeale teatud mõttes poliitiline staatus ja ei pruukinud olla meditsiiniliselt tähenduslik.
Beieri luule puhul on keskseim rolli vahetus. Beieri loomingu algus, Moguci periood on kõige olulisem, hiljem ta enam nii tähenduslik ei ole. Ük silmatorkavaid lüürilise mina asendeid on tal romantiline armastaja. See on väga tuntud positsioon eesti luules, mida esindavad klassikalises kanoonilises eesti luules autorid nagu Visnapuu. Kui Visnapuu suhtub sellesse positsiooni äärmiselt tõsiselt, siis Beier vastupidi kasutab seda maski romantilise hoiaku paroodiamaiguliseks kujutamiseks. See armastusteemaline luule, mida leiame Beieri esimestes raamatutes, ei käsitle armastust tõsiselt, vaid väga tuntava keelelise ja stiililise paroodia , liiasuse, eneseirooniaga. Ta esindab siin seda tüüpi kuju, keda eesti kultuuris on nimeatud peiariks ehk mängumeheks. Nt „Hilinenud sünnipäevaõnnitlus” – see on küllaltki tõsine tekst, kuid üldjuhul on tal pealiskaudne , eneseirooniliselt kujutatud armastajatüüp, nt „Tuba 427”. See pole armastusluule klassikalises mõttes, vaid mängitakse armastusluule stereotüüpid ja võimalustega.
Beieri esimestes kogudes on ka palju selliseid tekste nagu „Vali, mida tahad ”, kus tuleb arvestada nõukogude konteksti.
Ta mängib ka 50ndate aastate eesti sotsrealistliku luulega, mida on kirjutanud Felix Kotta ja Erni Hiir. See stalinistlik luule tähendab ennekõike riimilist luulet, luulelaad on kogu aeg deklareeriv ja rütm raiuv. Sea pigem kirjeldatakse maailma, kui mõeldakse selle maailma üle. Beier aga pöörab kogu selle tõsiduse taas peapeale ja suhtub kogu stilistikasse ja temaatikasse huumoriga. Kui sellele luua veel laiem kontekst, siis seda võiks kutsuda sotsartiks. See on Nõukodu Liidus, ennekõike Leningradi ja Moskva põrandaaluste kunstnike poolt viljeletud stiil, mis parodeerib ja mängib nõukogudelike märkidega. 80ndatel on sidemed Eesti ja Leningradi või Moskva kunstnike ja kirjanike vahelised sidemed tihedad – jagatakse impulsse ja saadakse eeskuju.
Nii nendes armastusluuletustes kui teisteski on luule subjekt loodud paljuski äärmusi kasutades. See tähendab, et räägitakse kogu aeg vastandlike terminite kaud – ühel pool õrn ja teisel pool rõve.
Loeng nr 18 (23.04.2008)
Beieriga algab see, mida võime nimetada luuleuuenduseks. Ta on äärmiselt mänguline autor, kasutab rolle, erinevaid tüüpi maske. Samasugune kirjutamisviis jätkub tal läbi 90ndate ja ka sel sajandil, kuid selle vahega, et kui 80ndate II poole kogudes võis tajuda rõõmu paroodiast ja mängust, siis 90ndate II poole kogudes on Beier tuntavalt kibestunum, teravam, iroonilisem ühiskondlike protsesside suhtes. Puhas rõõm mängust on tasapisi taandunud ja kogu luule laad muutunud tõsisemaks.
INDREK HIRV (s 1956)
Sama generatsiooni kirjanik, kes toob omamoodi rollimängu 80ndate stagneerunud luulesse. Debüteerib samuti 80ndate II poolel kogu „Uneraev” ilmub 1987, järgmine kogu järgmisel aastal. Seejärel aastane paus ja 90ndatel avaldab ta igal aastal ühe, paremal juhul kaks raamatut. 2000 aastal ilmus valikkogu „Ööpäev”, kus on kogu tema 90ndate looming. Juba tema kogude pealkirjadest on näha, et ta kasutab pealkirjana ühte sõna, mis on võrdlemisi harva esinev liitsõna või mõnel puhul moodustatud küllalt eripäraste sõnade kokku liitmisel. Seda võtet kasutab täiesti teadlikult oma kogude pealkirjastamise puhul. Pealkirjades kasutatud ka värve. Üks erand on 1992 aastal ilmunud „Kuu vari”, aga ka see on olnud kirjastaja nõudmine.
Kõigi nende luulekogude kõrval on ilmunud ka „Rännuraamat”, mis koondab Hirve publitsistikat, mida ta avaldab Eesti erinevates ajalehtedes või on need tööd ette loetud Raadio Vaba euroopas, kus Hirv 80ndate lõpul mõnda aega töötab. Sel ajal emigreerub ta ka välismaale ja jääb pikemalt elama Euroopasse.
Hirve puhul on vägagai oluline tema kultuuriline päritolu või näiteks ka perekondlikud taustad. Tema vanemad kuuluvad Tartu kunstiintelligentsi hulka, kes käib läbi kõikide oluliste kirjanike, tõlkijate jt vaimuinimestega. Teatud mõttes tema loomingut ja autoripositsiooni kirjeldades peaks arvestama seda, et tema puhul kulgeb traditsiooniside varasema eesti kirjanudsega, muuhulgas ka arbujaliku traditsiooniga jne. See on see taust, mis kindlasti on Hirve luuletuste vormi kui sisu kui maailmavaadet mõjutanud. Pannes siia kõrvale Kivisildniku, siis seal on näha hoopis muu taust, mis võtab omaks märgatavalt uuema kunstitraditsiooni, kus pole mingit intiimsemat kokkupuudeta varasema eesti traditsiooniga. Selliseid osutsui vanemale põlvkonnale, nt tõlkija, kellegi kultuuritegelase onule või sugulasele, leiab „Rännuraamatust” päris palju.
Hirve tekste lugedes tuleks välja tuua veel mõned olulised taustad, eriti just teatud eeskujud, mis on mõjutanud tema poeetikat, luuletuste sisu, lüürilist mina jne:

Huvi euroopa 19 sajandi lõpu ja 20 sajandi alguse luule vastu – kitsamalt öeldes tähendab see paljuski prantsuse sümbolismi või liikumist nimetama estetismiks või liikumist, mida nimetatud dekatentsiks – Baudelaire , Rimbaud, Rilke . Need autorid loovad modernistliku poeedi kuju. Sellist tüüpi poeedi kuju sisaldab endas ka väga tugevaod euroopalise romantismi mõjusid ja sel ajal välja kujunenud poeedi imagot – poeet on keegi, kes kõneleb suure rahvahulga eest, väljendab masside mõtteid; ta on keegi, keda võiks nimetada geeniuseks; ta on erandinimene, kes mõistab rohkem kui teised ja oskab eripärast tunnetust ka väljendada. Hirve ei saa esmapilgul nimetada postmodernseks poeediks, kes mängib mingite kujnditega. Tema luule seotud ikkagi klassikalisel kujul luuletamisega. Tema luule näiteks oma vormi poolest on äärmiselt klassikaline – Hirv oma tekstide puhul hoolib väga rõhutatult vormist : milline on värsimõõt, stroofi mõõt; keskseimaks on riim. Paljuski on just Hirv jäänud selleks autoriks , kes vabavärsi domineerimisperioodil kirjutab vormipuhast riimilist luulet.Tema luuletusest (lehel) võib välja noppida kujundeid, mis ühel või teisel kujul on tähtsad kogu tema loomingut silmas pidades. Nt unenägu, surm, lein , öö ja hing. Lisaks vormilisele klassikalisele poolele, iseloomustavad Hirve luulet ka klassikalisele kõrgpoeesiale omased märksõnad, mida me ikka kanoonilise luulega seostame. Need on kõik sellised märksõnad, mis on läbi mängitud palju kordi klassikalises euroopalikus kunstluules intensiivsemalt renessansist alates. Kõik need märksõnad on Hirve puhul paljuski allutatud armastusele. Kultuuriprotsessis võib aga esineda vorme, kua vanade motiivide kasutamine mõjubki novaatorlikult. See pärandi järgimine ongi Hirve puhul novaatorlikust rõhutav – vanamoodsus võib mõjuda teinekord äärmiselt moodsana. Viies selle tagasi tema isiklikule sidemele vrmitäiuslikuma traditsiooniga, siis selles kontekstis võib see ka õigustatud olla. Nii või teisiti see 19 sajandi dekatents või sümbolism või 20 sajandi modernism on olnud läbi nõukogude ajastu kultuuris küllaltki tabu . Seda konteksti pole 50 aasta jooksul ülepea soositud. See kõik seostus nõukogude ideoloogia jaoks allakäiguga, see on dekatentlik lääs, mis ei huvitu progressist ja rahva edust. Selle elustamine 80ndate lõpu eriti stagneerunud kultuurilises olustikus mõjub väga originaalselt.

Seda 19 sajandi lõpu ja 20 sajandi alguse luulet kirjeldades ei saa me mööda ka rollimängust, mis tuli ette juba seoses Beieriga. Selline sarnane maskimäng, aga erinevas suunas ja eesmärgiga, iseloomustab ka Hirve esimesi kogusid. Üks mask on romantiline armastaja roll – maskulinne, oma mehelikkust toonitav, aga see on huvitav mehelikkus – see pole matšolikkus, vaid sellist tüüpi meesarmastaja, keda võiks nimetada andujaks, kes kannatab natuke suuremal või vähemal määral armastuse tunde all. Sellega on väga tihedalt seotud see, et küllalt selgelt teadvustatakse ka seda, et ollakse samal ajal ka pooet või luuletaja.
Edaspidi on Hirve luule ühelt poolt jäänud samasuguseks, kuid teisalt on märgitud teatavat murranguhetke. „Pärlhalli” puhul on see luuletaja juba küps ja väsinud. See varem kasutusel olnud roll on autori minaga kokku kasvanud. Ei ole enam võimalik vahet teha maski ja autori vahel. Kui distants autori ja lüürilise mina vahel on avakogudes suhteliselt tuntav, siis järgmistes kogudes see distants väheneb ja need kaks kasvavad omavahel kokku. Siis me leiamegi sealt sellised maskid nagu vagabund, ööhulgus, tähekerjus. Ta on boheemlane , vaimuinimene, kes hindab ilu ja on kogu aeg üksina ja oma üksindusest ammutab need emotsioonid ja tunded. Needsamad positsioonid on samavõrra klassikalised ja küllalt kaua aega tagasi aktuaalsed olnud.

Sellist sama arengut illustreerib ka see, et Hirve luule hiliskogudes tõuseb märgatavalt jõuliselt esile eksistentsi probleemide mõtestamine. See ongi klassikalise luuletaja üks funktsioon – ta ütleb, mis on olemise mõte ja eesmärk. Muidugi võib eksistentsi eesmärk olla ka seesama mäng – nt varasemas luules Hirv kasutab küllalt palju teatri metafoor, mis osutab, et varasemas luules on mängimine olulisem. Aga just loomingu II pooles muutub see tonaalsus , mis seotud eksistentsiga, märgatavalt tõsisemaks. Sellele viitab arusaam, et elu on suunatud igavikku ja see igavik omakorda on oma huvitaval moel seotud nt jumalaga või mingi kõrgema jõuga. See religioosne diskurss on ka Hirve luules olulisel kohal. See on ka midagi sellist, mis on suhteliselt vanamoodne ja pigem seotud sjandi I poole eesti kirjandusega – Hirv on suhteliselt intensiivselt lugenud Ernst Enno luulet. Läbi loomingu see eksistentsi seostamine jumalaga läbib oma klassikalise faasi – otsingulisus loomingu II pooles taandub ja me näeme, et ollakse rahulikum, luuletused ja suhe mailma on rahunenud; antakse mõista, et mingil moel on toimunud ühinemine kõiksusega või suurema arusaamisega, mis seotud jumalaarmastuse või millegi muuga. Seega otsingud-tasakaalu leidmine-rahunemine.

Armastuse ja eksistentsi teemat annab lahendada mitut moodi – üks on see, millest just juttu, aga tegelikult Hirv ei jää seda teemat lahendades ainult sellesse kirjutamislaadi pidama , vaid selle kõrval varjatumalt ja avalikumalt kasutab ta ka madalamat lähenemisnurka. Hirve üks eesmärk on näidata armastust kui vaimset nähtust, kuid armastuse puhul on II pool seotud maise ja kehalise armastusega. See tähendab luuletamist kehalisusest ja osutusi seksuaalsusele. Hirve tekstides võib kohata siin ka robustsemat väljenduslaadi ja selles kontekstis väljendub veel eriti maskullinsus. Selle madalastiilsuse puhul on nähtud ka eeskujusid, mis on seotud eesti underground luulega a la Matti Moguci. Nii, et Hirv on teatud mõttes ka selle sama 80ndate alternatiivse kirjandusvooluga seotud. Hirv harrastanud ka peldikupoeesiat.
Hirve luules on suhteliselt lihtne märgata, et kogu see olemise kirjeldus on allutatud kirele, kuid need on suhteliselt tumedad, seletamatud, hämarad kired. Ehk see pole naiivne arusaam armastusest, ümbritsevast maailmast, õnnest, vaid ta on omamoodi keeruline ja keeruliseks teeb ta just see vastuolulisus. Teinekord Hirv akub ka üle metafooridega ja kujunditega liialdamise osas.
Valdavalt kirjutab Hirv silbilis-rõhulises süsteemis ja üldjuhul kasutab ta viiejalalist jambi. Keskne tehniline võte on riim, teinekord vägagi artistlik ja originaalne. Üldjuhul kasutab ta täisriimi, kuid teinekord ka irdriimi.
Hirve uuendusliku poeetika erilisus seisneb selles, et omal moel kasutab varasemaid euroopa klassika maneere. See on tema stiil ja käekiri. Samas võib lugeja ühel hetkel hakata mõtlema, et kus on luuletaja ise ja kust algab see maneer. Oluline on, et maneerid , mida kasutatakse täidetaks intensiivsusega, mis tähendab seda, et see emotsioon , mida poeet läbi elab, jõuab ka teksti. See pole lihtsalt kirjatöö, vaid seda iseloomustab ka kogemus.
HASSO KRULL
Debüüt varjunime Max Harnoon all 1986 aastal raamatuga „Mustvalge”. See kannab endas samuti kui Hirve avakogu, prantsuse vaimu mõju. Ka seal on olulised märksõnad dekatents ja estetism. Samuti üksindus, surm, hääbumine, haigus. Dekatents tähendab seda, et nendes negatiivsetes protsessides nähakse ilu, esteetilisust . Selles kogus kasutab Krull samamoodi, aga väga teadlikult sümbolistliku või dekatentliku luule maneere ja poose. Seal kumab läbi tahtmine mängida oma poeedi positsiooniga ja elada sisse erinevatesse rollidesse. Sinna juurde lisanduvad ka keelelised konventsioonid.
Loeng nr 19 (24.04.2008)
Dekatentliku luule puhul on tähendusrikas poos ka üksindus, eraldiolek, erilisus. See viib sellisesse seisundisse nagu seda on nartsitsism. Selline lõhenemine iseloomustab seda kogu läbivalt. Üksinduse seisundi kõrval on olulised poosid siin ka kurbus , nukrus, teadlik valitud ükskõikne suhe maailma ja iseendasse vaatamine ning iseenda maailma asemele asetamine. See mina võtab siin erinevaid kujusid , kannab erinevaid emotsionaalseid suhteid maailma. Selle taga tuleb märgata teadlikku mängulist tegevust minapositsiooni loomisel.
Oluline on siin ka metafooride konstrueerimine . See saab selle raamatu olulisimaks tunnuseks. Üritatakse suhteliselt originaalseid ja mõjuvaid metafoore moodustada. See raamat ei oleks ilmselt nii oluline, kui siin ei oleks väga omapärane keelekasutus. Vormistuse poole pealt jääb silma väga palju Johannes Aaviku keeleloomingust pärit sõnu ja võtteid. Nii vähemkasutatavaid või üldse mitte Aaviku pärandist kasutatavaid uudissõnu kui grammatilisi konstruktsioone. See on stiililiselt ja keeleliselt võrdlemisi ülepakutud väljenduslaad, aga see ülepakutus on teadlik. Seega siin mingeid väga triviaalseid väljendeid ei leia, vaid lihvitus ja arvestatus ka keelelisel tasandil.
Kaks aastat hiljem leiame Krulli bibliograafiast raamatu „Pihlakate meri”. Siin kohtame hoopis teistsugust juba muutunud stiili ja laadiga Krulli. Stiililine ülepakutus on vähenenud ning keskse tunnusena on esile toodud selles kogus olev äärmuslik aistingulisus. See on äärmiselt aistingukeskne luule – närviline, ülitundlik, neurasteeniline tekst. Ometigi see mina, kes „Mustvalges” on pihustunud erinevatesse vormidesse, on selles kogus tunduvalt stabiilsem ja poose on märgatavalt vähem. Mõjudest selle kogu puhul võib välja tuua rahvalaulu mõju, Uku Masingu ja Kalju Lepiku mõju, omamoodi on siin esitatud ka selline arbujalik kihistus, mis on ennekõike seotud just ilutemaatikaga. Väga huvitav on siin see, et selle raamatu erinevates tekstides kohtame väga palju kultuurtaimede nimetusi. Looduslik keskkond on muutumas äärmiselt tähenduslikuks. Kui Max Harnooni puhul on loodus tehislik ja väljamõeldud, siis siin lähtutakse paljuski konkreetsetest asjadest, mida tunnetatakse vägagi intensiivselt. Ka siin jätkub aga kindlasti stiili ja keelega tegelemine.
Lehel olev esimene tekst pärinebki just „Pihlakate merest”. Ka siin keerleb tekst aastaagedae ümber nagu ei suudetaks seisukohta võtta, milline aastaaeg üldse momendil on. Tavapärane aastaaegade üksteisele järgnemine on siin mõnevõrra segi pööratsu ja see vabavärsis tekst on suhteliselt pidetu, siin on küllaltki fragmentaarne ja hüplev kirjutus. Aga selle kõige keskmes on mina, kes oma hetkesuhet maailmaga üritab analüüsida ja kirja panna. Tekst on kursiivis , kuid üks osa (kui vorst koera kaelas) ei ole. Seda selleks, et see võrdluse üks pool välja tõsta. Väljenduslaad ei ole siin traditsiooniline – siin on isegi mingeid sürrealismielement, konstruktsioone, mis tavaliselt kokku ei käi. Need ka seda pidevust siin lõhuvad.
Teine tekst pärineb juba iseseisvusajal ilmunud raamatust „Luuletused 1987 – 1991”. Tegemist on väga kauni raamatuga, eriti kui mõelda, et on ilmunud 1993, mil ressursid piiratud. Seda raamatut lugedes torkab silma veelgi suurem pööre, mis Krulli luules on toimunud. Luuletuses „ Autobiograafia ” ei ole näiteks rütmi, mis Hirve luuletustes oluline. Sellist tüüpi kirjutuses osutab sellele, et tegemist on luuletusega , vaid see, et read on murtud . Muidu ei osuta siin miski klassikalisele luuletusele. See on hea näide sellest, kuidas luule muutub üha enam tekstiks. Sellise kirjutuse puhul võib rääkida tekstist kui teatud tüüpi žanrist.
Tean nüüd, et vesi, mis mu veskile voolas,
on värvita, lõhnata, maitseta, kaaluta vedelik.
Siin on üks kinnislause, mis on ära lõhutud ja järgmises lausepooles iseloomustatakse just vett. See kaaluta tegelikult vee kohta ei käi. Kui me lähtume sellest, et me vaatame seda keelt mitte lähtudes sellest, et see varjab midagi ja on absoluutselt kujundlik, siis jääbki ainult keel. Kõigepealt on kinnisväljend, mis on lõhutud ja seda lõhutust kinnistab järgmine lause pool, kus vett kirjeldatakse täiesti teaduslike omaduste kaudu. Traditsioonilises luules võime vett iseloomustada misiganes värviga või kuidasiganes lõhnavana, aga siin on just kasutatud keemiaõpikust pärit lauset. Ja omakorda see kaaluta sõna langeb sellest välja ja tühistab selle varasema teaduslikkuse. Siin pannakse kahes reas kokku keeles olev kinnisväljend, mis lõhutatakse ja asetatakse paralleelselt teadusliku keelepruugiga.
Traditsiooniliselt on niimoodi, et luuletuses on olulised kõigepealt see, mida ütelda tahetakse ehk idee ja teiseks emotsioon ehk energia, kuidas seda öelda. Need on tähtsamad, kui keel, milles seda üteldakse. Krulli puhul on see ümberpööratud ehk siin tuleb keeletasand kõigepelt ning idee, mõte või arusaam elust ja tunnetest, tuleb pärast keelt. Ehk siis kirjutamist suunab ja juhib keel. See omakorda toob kaasa selle, et niimoodi ssatuvad ühte ja samasse teksti kokku erinevad stiilid või stiilitasandid, erinevatest valdkondadest pärit sõnavara jne. See tähendab teksti fragmenteerumist. Sellist tüüpi tekstide puhul ilmneb väga rõhutatult katkendlikkus – justkui hakatakse midagi ütlema, aga siis vahepeal üteldakse juba midagi muud. See mõttepidevus katkestatakse justnimelt keele kaudu. See fragmentideks lagunemine konkreetselt toimub mingite tsitaatide ja keeleliste allusioonide kaudu, mis sellesse teksti sisse tungivad. Siin luuletuses on äratuntavaid fraase veelgi. Selles tekstis saavad kokku väga erinevatest allikatest pärit stiilid, sõnavara jm.
Krull 80ndate lõpus ja 90ndatel väga intensiivselt tegeleb prantsuse poststrukturalistliku keelekäsitlusega. Siin võib ühe taustana näha just Julia Kristeva mõju Krullile – teksti lastakse sisse väga paljud ühiskonnas olevad allkeeled . Sellise keelelise terviku moodustavad väga mitmed allkeeled ja Krull sellise teksti kirjutamise kaudu proovib uurida keelelist paljusust, mis ühiskonnas inimest ümbritseb – kuidas need omavahel suhestuvad? Millise efekti annab kahe erineva stiili kõrvuti asetamine?
Euroopalises kontekstis on mina midagi sellist, mis on kuidagi terviklik – ainulaadne, erakordne, originaalne. See tähendab, et mina on keegi selline, kes omab kindlat maailmavaadet, saab maailmast oma mõõtlemise kaudu aru ja vastvalt sellele käitub selle maailmas. Aga siin see kõik laguneb – mina on eklektiline , identiteet on fragmentaarne ja katkendlik. Tahetakse olla väga paljud erinevad asjad või nähtused.
Kristeva räägib ka sellisest asjast nagu keskmeta subjekt. See tähendab seesugust subjekti, mida juhib kas mingisugune diskursiivne kõnekasutus, mis tähendab omakorda seda, et subjekt kui niisugune luuaksegi keele kaudu ja see keel pole kunagi lplikult oma, vaid sulle kõnelemiseks antud, sa oled selle keele vahendavate institutsioonide kaudu endale hankinud. Nt olin poliitiline juhtkiri – siin võib välja tõsta väga tähendusliku tausta – nõuka ajal ajalehes ilmunud mingi poliitiline seisukohavõtt andis inimesele selle keele, milles ta peaks mõtlema. Selle keele kaudu defineeritakse see subjekt. Selle ajalehe kaudu toodetakse seda keelt ja sõnavara, mis ühiskonnas ringleb ja mida kasutades inimesed teatud tasanditel omavahel suhtlevad. Nõukogude kontekst on selles mõtes mõnevõrra teine, kuna seal neid ühiskondlike allkeeli nii palju ei olnud. Tänapäeval on neid kindlasti rohkem.
Selle kogu keskseim tekst on „Modern discourse”. See on mannifestilaadne tekst. Siin räägitakse selgest murrangust, ühest vanast kultuurinormide kogumist ja selle kese on just see, et kindel maailmapilt tekitatakse terve jada religioonide tippe . Need on need kindla maailmapildi kehtestajad. Siis on vahepeal ka uusaja mõtlejad, aga see tekst on kirjutatud juba sellelt positsioonilt, kus see kord, selge ja kindel maailmapilt enam ei kehti. See on jälle veider positsioon, et see lausuja on nende ideede pooldaja ja iatseb möödunud aegade põhimõtteid taaskord jälle tagasi. Aga selle kohta, milline on olukord olevikus , midagi ei öelda. Minevikupildi kaudu aga antakse ometi mõista, et see kindel ja selge maailmapilt on lagunenud nii, et ühe ja kindla maailmapildi asemel on väga palju maailmapilte ja mingit muud eetikat peale kristliku eetika.
90ndate luule puhul on just Krulli luulekogu see, kus ta esitab kõik võimalikud uue luule, teistmoodi kirjutatava reeglid ja proovi, katsetab läbi võtted, kuidas järgnevalt võiks eesti luule edasi areneda. See on pöördelise tähtsusega luulekogu. Sarnane teos proosas oli Undi „Öös on asju”.
Kui 90ndate luulet lugeda, siis näeme, kuivõrd on siin olulised keel, minu maailmavaade, normaalsest erinev maailmavaade, keskmistest arusaamadest erinevad mõttepildid jne.
Loeng nr 20 (30.04.2008)
Euroopalise kirjanduse taustal ei ole neis Undi ja Krulli teostes midagi novaatorlikku ja seepärast nad võtavad kokku ka minevikuvõimalused, mis nõukogude kirjanudses ei olnud soositud poeetikavõimalused. Krullil on mitmeid 20 sajandil klassikaks saanud poeetilisi võimalus kasutatud. Üks nendest on sürrealsim, mis eesti kirjanduses pole 20 sajandil olnud soositud, ta on olnud marginaalne ja seetõttu sürrealistlik kujundiloome mõjub Krulli puhul ka uudselt. Sellega seondub seesama subjekti lagunemine, spontaansus , teksti tulevad erinevad esmapilgul täiesti seoseta sõnad ja sõnaühendid. Liiatigi kui sürrealismi, mis sünnib Prantsusmaal eliidile mõeldud kirjandussuunana, toime on olnud järgnevale luulele tugev. 20 sajandi vältel on sürrealism saanud aktsepteeritavaks ja sellist tüüpi kirjutamise meetod kuulub 20 sajandi II poole kirjutamise kaanonisse. Ilma selleta on pea võimatu ümbritsevat maailma kajastada. Seda, et Krull selle vooluga kuidagi suhestub, näitab ka tema tegevus muudes valdkondadaes – tema uurimused eesti sürrealismi klassikutest Ilmar Laabanist ja Andres Ehinist.
„ Swinburne ” („Biograafiline sari kahes osas”); „Kaalud”; „ Jazz ”
Neid teoseid ühendab see,et Krull keskendub neis mingile kindlale teemale või suhestab oma kirjutamise mingi laiema teema või ka kunstivaldkonnaga. „Swinburne” tegeleb väga üldiselt öeldes kirjandusloo probleemiga või kirjandusloolise biograafia kirjutamise probleemiga. See tähendab, et tegemist on poeetilise rekonstruktsiooniga ühe inglise poeedi Ch. A. Swinburne’i elusloost. See kirjanik kuulub inglise kirjanduses prerafaeliitide hulka, kelle tuntuim esindaja on Rosetti. Krull valib sellise autori põhjusel, et selle autori kaudu saab ta osutada kirjandusloo piiratusele. Ta tahab kogu kontseptsiooniga näidata, et on väga palju autoreid, kes jäävad kaanonist välja. Selle raamat sissejuhatavas osas Krull päris otsesõnu osutab sellele, et kirjanudslugu ei ole lineaarne narratiiv oma kindlate ja kesksete tegelastega, vaid kirjanduslugu on võrgustik, väga keeruliste mõjude ahel, kirjanduslugu on võimalik esitada ka hoopis teistsuguste rõhkudega. Krull kirjutab Swinburne’i biograafia värsivormis. Seda värssi iseloomustab fragmentaarsus, hüplikus. Osalt on see tekst Krulli originaaltekst, kuid selle kõrval on päris palju lõike näiteks Swinburne’i enda loomingus. Krull sünteesib huvitavalt oma ja võõra. Ometigi seda fragmentaarsust ja laialipillutatust keskendab Swinburne’i isik. Selline ülim fragmenteeritus, mida kohtasime eelmises raamatus, hakkab tasapisi taanduma. Luule peaks mõjuma selles raamatus erinevate meelte kaudu ja erinevate kunstide kooskõlas. See pole üksnes murtud read valgel paberil, vaid need read on paigutatud ja väga läbimõeltult kujundatud kogu raamatu terviku suhtes.
Seda viimast väidet võiks illustreerida ka „Kaalud”, mille kaasautoriks on fotograaf Toomas Kalve. Ka see raamat on midagi enamat , kui lihtsalt üks luuleraamat. See sisaldab Kalve fotosid ja selle kõrval ka Krulli kirjutatud tekste. Need tekstid on kirjutatud lähtuvalt fotodest. Need elustavad või kirjeldavad pildi olevat meeleolu, asjade kombinatsiooni ja sellest tekkivat tunnet. Tegemist on kahe kunsti omavahelise dialoogiga – visuaalia suhtleb verbaalse väljenduslaadiga. Siit ka pealkiri – kumb kumma üles kaalub või on need kaalud võrdsed? Eelkõige on nende fotode puhul oluline valgus – selle suund, see, kuidas asjad on toodud olulisele positsioonile kompositsioonis. Krull nendes tekstides loob pildil olevate asjade vahel seosed, mis võivad teinekord olla üllatavad ja see üllatus tekitatakse selle kaudu, et esitatakse hoopis teistsugune vaatepunkt sellele fotole.
„Jazz” lähtub ka ühest Krulli olulisest huvialast – vanemast džässist, 20 sajandi I poole Ameerika džässist. Selles on 40 luuletust ja iga neist lähtub mõnest džässiklassikust. Muusika ja sõna on lääne kultuuriloos oma tugeva ja tähendusliku sideme juba leidnud, nt kohtame sellist terminid nagu džässluule, mida viljelesid paljud biitnikud. Needki luuletused lähtuvad džässipoeetikast – väga oluline osa improvisatsioonil, spontaansetel mõttearendustel. Mõnede luuletuste kirjutamise puhul on eksperimenteeritud ka narkootikumidega. Krulli raamatus on iga teksti juures lehe servale kirjutatud, millisest muusikust see tekst lähtub.
Kõik, millest Krulli puhul seni rääkinud, on eesti kultuurile suhteliselt kauge ja võõras. Need on kontekstid ja teemad, millega Eestis seni pole väga tegeldud. Siin ongi huvitav see, et 90ndate lõpust alates Krulli huvid pöörduvad koduse kultuuripärandi suunas. Järgmistes raamatutes hakkab ta väga intensiivselt eesti folklooriga ja rahvapärandiga seonduvaid teemasid. Eepos „Meeter ja Demeeter” (2004), pikem essee „Loomise mõnu ja kiri”, luulekogu „Talv” (2006). Need kom raamatut moodustavad ühtsete teemadega seotud tekstivõrgustiku. Need on kõik ühel ja samal perioodil kirjutatud tekstid, küll erinevas vormis ja stiilis.
Sellest eeposest on olemas ka audiovariant 3 CD-l. See Krulli eepos on loomiseepos ehk kosmogooniline eepos. See jaguneb kahkes suhteliselt võrdseks osaks: I osas 49 osa ja II-s 51 osa. See raamat algab osakestega, mis on suhteliselt pikad, aga mida I osa lõpu poole, seda lõhemaks need osad muutuvad, nii, et 49 osa on ainult ühevärsiline. Vahepeal on pildiosa ja II osa algab väga lühikeste, ühelauseliste osakestega ja mida edasi, seda pikemaks need peatükid taaskord muutuvad. Kogu see struktuur on nn Kreeta kaksikkirve kujuline. See viitab teatud kultuuriarengule. See kaksikkirves on aluseks sellise ruumi nagu labürint loomisel olnud. Selle struktuuriga ja Kreeta teemaga osutatakse Euroopa kultuuri legendaarsele sünnikeskkonnale. Meeter on I osa jutustaja, see tähendab selles eepose kontekstis mõõtu. Meeter kui väljamõõdetud üksus, ratsionaalne alus, millelt kõik otsused tehakse. II osa jutustaja Demeeter on viljakusjumalanna ja vastandiks Meetrile. I pool räägib nö vanast ja hukkuvast maailmast ning see osa lõpebki fataalselt – maailma hävitab veeuputus . II osa räägibki loomisest – veeuputusejärgse maailma ülesehitamise lugu. Selle jumala Meetri tegevus on viinud maailma olukorda, kus katastroof on vältimatu. Kui me käsitleme Meetrit kui inimest, siis tähendab see seda, et kogu uueaegse inimese tegevus suundub vältimatult katastroofi poole. Inimeste tegevus hävitab nende maailma. Ilmsesti on selleks taustaks just tänane või mõnes mõttes juba eilne lääne tsivilisatsioon ja kultuur. Krull osutab sellele, et lääne kultuur elab katastroofifaasis, kuhu on viinud äärmiselt ratsionaliseeritud ja mõõdetud inimtegevus. Kui maailm luuakse väga indlate printsiipide järgi sellise olendi poolt, kellel on väga suur võim ja vaimne haare , siis tekib küsimus – miks maailm ometigi hukkub? See eepos lubab selle loo taustaks konstrueeida ökokatastroofi ja tarbimishulluse ja selle võimalikud tagajärjed. Krull väga oskuslikult seob tänapäeva erinevast ajastust ja erinevatest kultuuridest pärit müütidega, ajalooliste tekstide ja tegelastega. Ta kasutab selle eepose juures mitmete rahvaste ja traditsioonide materjali – kreeka, indiaanlaste, aborigeenide jt traditsioonist pärit tegelasi ja motiive jne. Siin pole tegemist tuntud eepose imiteeringuga, vaid suhteliselt omamoodi fragmentide kogumiga, mis on liidetud ühe teema abil päris võimsaks tervikuks.
„Talves” olevad luuletused on sündinud eepose kirjutamise kõrvalproduktina. See on luulevormis päevik talvest, millal Krull selle eepose kirjutamisega tegeles. Võrreldes seda Krulli raamatut tema esimese luulekoguga, siis kogu esimest iseloomustav mäng ja ülioriginaalitsev keel on muutunud vägagi loetaaks. See keel on lihtne, seda iseloomustab pidevus, ühe mõtte lõpunimõtlemise tahe , siin ei lõhuta kohe ära seda, mida hakatakse kirjeldama. Krull liigub järjest eksperimentide juurest tavalise ja argisema poeetika poole.
SVEN KIVISILDNIK
Esimene oluline ja tähenduslik ontekst Kivisildniku puhul on kontseptualism. See on üks 20 sajandi kunstisuunaga, mille juured on 20 sajandi alguse avangardis. See on suhteliselt radikaalne murrang ennekõike kujutava kunsti valdkonnas, aga see ei pruug alati ilmneda üksnes kujutava kunsti puhul. Kunstnik ei pruugi enam teha objekte, vaid see võib olla migi tegevus, mille kaudu ta juhib publiku tähelepanu ühele või teisele probleemile. Kivisildniku tegevus paljudel puhkudel ongi ennekõike kontseptualistliku kunstniku tegevus. Kivisildniku puhul luuletajaks olemine on mingiks raamiks, mis lubab teistmoodi käitumist või väljenduslaadi. Nt see kõige õhem raamat „Kutse” ongi kontseptuaalne akt, mis puudutab teatud probleemi, mis toonaseid eesti kirjanikke närviliseks tegi.
Teine kontekst, mis ka Kivisildniku puhul tähtis, on popkunst. Selle esteetika üks aspekte , mille autoriks on Warhol, räägib sellest, et mina kunstnikuna tahan olla masin (Warholi puhul koopiamasin). Kivisildnik üritab kirjanduses välja töötada valemeid ning tehnikaid, kuidas tekstid sõna otsese mõttes ennast ise kirjutaksid. Väga intensiivselt, eriti oma loomingu esimesel poolel, Kivisildnik tegeleb kirjanudse funktsioonidega. Neli liivikut lehelt – kaks esimest rida Liivi luulest ja kaks teist rida Liivi proosast. Numbrid , mis all, on tegelikult leheküljele, kust need pärit on.
Kolmas kontekst prantsuse rühmitus OULIPO. Tõlkes see kui potensiaalse kirjanduse seminar . See koondas endas ennekõike mittekirjanikke – matemaatikud nt, aga nende huviks oli ennekõike eneselõbuks välja mõelda sarnaseid kirjanduslikke mänge või kirjanduse kirjutamiseks vaja minevaid uusi vorme. Midagi analoogset sellele, mida teeb Kivisildnik, kui ta mõtleb välja liiviku. Nt mõtlevad nad välja lipogrammi – kogu tekstis ei kasutata mingisugust tähestikus olevat tähte. Lipogramm on seda õnnestunum, mida sagedamini see täht esindatud on. Nt Perec kirjutanud 300lklise romaani, kus ei kasuta kordagi e tähte. Siin küsimus jälle selles, kuidas toimida keelega ja leida üles keeles eneses peituvad vüimalused. Seda teeb ka Kivisildnik.
Kui tulla tagasi esimese tausta juurde ja Kivisildniku esimese teksti juurde „Märg Viktor ”, siis leiame veidra asja. See raamat ilmub kasseti formaadis, st selle raamatuga koos ilmub veel kolm raamatut. Kõik need neli raamatut sisaldavad ühte ja sama teksti (üks võrukeelses tõlkes). Väljamõeldud autorite ja pealkirjade all avaldatakse Kivisildniku teksti. Need on kassetitraditsiooni parodeerivad.
Loeng nr 21 (07.05.2008)
Tänases kirjandussituatsioonis, kus igasugused kirjanduslikud mängud ja kõikvõimalikud normist kõrvalekaldumised on igapäevased, siis 90ndate alguses see nii pole. Siis on eesti moodsa luule keskmeks kujunenud 60ndatel debüteerinud luuletajad (Rummo, Runnel, Luik jt) ja selline Kivisildniku kontseptuaalne akt on rünnak eesti moodsa luule keskme suunas. Selle Kivisildniku fragmendi (lehelt) tagant võiks paista tema poolehoid sürrealistlikule automaatkirjutusele, mis siin tähenduslik on. Seda võtet on siin aga märgatavalt konkretiseeritud, seda kirjutamisviisi on siin teatud elementidega veel suunatud. Nendest luuletustest leiame mingid korduvad sõnad nagu mureväsind, tunnid, vajumine , tunded, meelitavad jne. Kõik need värsiridade esimesed sõnad on pärit ühest Underi luuletusest ehk iiis selle kirjutamise aluseks on üks Underi tekst, millele Kivisisldnik lisab küllalt klišeelikud paljuski kõnekeeles kasutusel olevad väljendid. See lisandus ei sisalda midagi väga kujundlikku, originaalseid etafoore või seda, mis üldiselt klassikalist luulet iseloomustab. Siin saab kokku alusfromelina eesti kõrgluule, mis asetatakse kõrvuti tavapärase eesti argikeelega. Loomulikult ei saa sellisel puhul rääkida ka klassikalisest lugemisest . Tegemist on mõnes müttes antiluulega või isegi antiraamatuga, kus esmapilgul ei olegi lugeda muud, kui absurdseid või sürrealistlikke värsse. Seda teksti on positiivse külje pealt kommenteeritud nii, et siin on olemas lüüriline mina ehk Viktor Märg. Kivisildnik ise on andnud mõista, et see on poeem Viktor Kingissepast. See isik ongi subjekt, mis teksti käigus ennast loob. Nii, et see maailm, mida siin esitatakse, pole valmis, vaid seda alles luuakse. See tekst viitab kogu aeg edasiminekule või liikumisele. Esiteks seesama sürrealistlik automaatkirjutus on oma olemuselt juba impulsiivne , spontaanne ja selle kaudu üritatakse sõnastada alateadvuse informatsiooni. Sellele liikumisele, dünaamilisusele osutab ka teksti kujundus – teksti all jooksev südame kardiogramm. See tekst ei aree traditsioonilise luule kombel mõttelt mõttele, vaid hoopis sõnalt sõnale. Nende spontaansete sõnade vahel peaks tekkima üllatuslikud, originaalsed seosed. See säde peaks tekkima kahe erineva sõna kokku puutumisel. Igal juhul on tähtis selle puhul protsess ehk kirjutamine ise ja mitte niivõrd tekstis peituv filosoofia.
Järgmine tekst, mis ilmub samuti 1991 aastal, kannab pealkirja „ Dawa vita”. Siin on põhimõtteliselt kasutatud sama meetodit – aluseks on võetud üks religioosne tekst. Mõnes mõttes on see muistse jumala Taara elustamine, toomine kaasaegsesse ellu, nende kaasaegsete reaaliate hulka, kus Taara satub tehnoloogilisse ja sotsiaalsesse ümbrusesse ja see tekitabki väga vaimuka ja religioonile mõtlema paneva tasandi. Kirjutamine käib suhteliselt tuttavate intertekstuaalsete tekstide kaudu.
Kivisildniku tekstides kasutatakse sellist võtet, et võetakse mingi kinnisväljend või kõigile tuttav metafoor ning see lõhutakse, asetatakse teistesse seostesse nii, et me küll tajume seda väljendit selle teksti all, aga sellele väljendile vaadatakse hoopis teisest vaatepunktist. Lugemisel tekib vastuolu. Klassikalisel kujul saame seda nimetada sõnamänguks.
Midagi analoogset on Kivislidnik kirjutanud proosatekstis „Nagu isane kass ümber palava pudru”, mis leidub ainult tema „Valitud teostes” I. Kogu sellest teemast räägitakse siin taas religioosse sõnavara kaudu – pannakse kokku huvi homoseksuaalsus ja tugevad religioossed formelid. Selle taga on aimata segu islamist ja kristlusest – teksti kirjutamist juhib hübriidne religioosne sõnavara.
Samas kogus on tervikuna ka tekst Eesti Nõukogude Kirjanike Liit... See on kirjutatud küll 90ndate alguses, kuid pandi Internetti 96 ja selle tagajärjel tekkis 90ndate suurimaid kirjanuslikke skandaale. Esitati avaldus politseisse ja Kivisildniku kodust viidi ära tema arvuti ja omajagu pabereid. Vikerkaar 1996/7 Kajar Pruuli artikkel. Selle teksti raamiks on leksikon ja põhimõtteliselt Kivisildnik parodeerib sellega teatmeteoses oleva artikli žanri. See on ennekõike stalinistliku kirjanudsest rääkimise paroodia. Tegelikult seostatakse see ühe momendiga eesti kirjanduse ajaloost – 50ndatel sõimatakse kirjanikke avalikult.
Kogu Kivisildniku loomingu kõrgpunkte on raamat „Nagu härjale punane kärbseseen”. 1996 See koondab endas kõiki neid varasemaid tekste. See on mõnes mõttes ka Kivisildniku esimese loominguperioodi kokkuvõte. See toob väga efektselt esile tema luuletehnoloogia omapära. Selle aluseks on mingi keeletegevuse võte, nt parafraas ,kordamine, kõnekäänu lõhkumine jms. Kivisildnik ei esita mingit tähendust, vaid tema eesmärk on pigem luua viise, kuidas võiks luuletada, luuletust koostada ning nende luuletuste olulisem tähendu on see, et me peame ära tabama, kuidas nad tehtud on. See tähendab omakorda seda, et see tähendus, mida luuletusest otsime , on selle luulemasina, selle tehnoloogia tähendus.
Kivisildniku loomingu II pool pole enam nii intensiivse tähelepanuga võtete väljatöötamisele. Kivisildnik on muutnud märgatvalt sotsiaalsemaks – tema luule käsitleb ühiskondlikke protsesse ja ennekõike vigasid, mis ühiskonna funktsioneerimisel on tekkinud. Tema luule sünnib kaasaja aktuaalsetest sündmustest ja arengutest. Ka Kivisildniku keel on muutnud lihtsamaks, argisemaks, kus ei kasutata palju ilustavaid sõnu või epiteete. Kivisildnik loob oma luule keelest, mida räägivad inimesed. See on tänase päeva eesti keel, millele on oma mõju avaldanud erinevad protsessid majanduses ja poliitikas. See ei ole intellektuaalitsev ega ilutsev keel.
„Valitud teosed” I. Tavaliselt on valitud teosed ikkagi mingite teoste ümbertrükid, aga Kivisildnik on selle meeletu tekstimassiivi taaskord läbitöötanud, asetanud mingitesse blokkidesse ja temaatiliselt liigendanud. See on sellest raamatust mingi terviku teinud. Siin on ilukirjanduslikke tekste, raamatuarvustusi, tekste ajast, kui ta töötab eesti esimeses tabloidväljaandes „Post” jm. Siin on juttu poliitikast, majandusest, kultuurist jm. See väga lai skaala erinevaid teemasid teeb sellest raamatust justkui alternatiivse 90ndate kroonika. Need tekstid on tihtipeale küllaltki absurdsed, naljakad, liialdatakse sündmuste või isikute kirjeldamisel jne. Kui paneme siia kõrvale ametliku ajalookirjutuse, siis see on hoopis erinev. Siin on käsitletud pisiasju, kuid ometigi paistab kõigi nende kugude taustal hoopis teistsugune Eesti Vabariik 90ndate. Selles vabariigis ei toimu ainult positiivsed protsesseid, vaid on palju lollust, eksimusi ja muid negatiivseid asju.
KARL-MARTIN SINIJÄRV
Sinijärve perekonnas on täiesti eesti kirjanduse traditsioon olemas, tema vanaisaks on Erni Hiir, kes 20 sajandi alguses debüteerib futuristi ja väga moodsa luule kirjutajana, aga 50ndatel on väga tihedalt seotud ka stalinistliku ideoloogiaga. Sinijärv alustab oma kirjanduslikku teekonda intensiivselt Tartus, kuuludes rühmitusse Hirohall. Sinna kuulus ka Kivisildnik. Tema esimene raamat ilmub väljaandes „Kassett 88”, kandes pealkirja „ Kolmring ”. Teine raamat, mis ilmub Sinijärve 20 juubeli tähistamiseks, on „Vari ja viisnurk” (1991). Teda iseloomustab keskseima terminina sõna ‚mäng’. Mäng autoripositsioonidega, autori minaga, keelemäng, kujunditemäng. See autoripositsiooni teisenemine tähendab seda, et noorepõlve loomingust eraldub kaks keskset maski: anarhisti positsioon ja romantilise armastaja positsioon. See anarhiline hoiak, mis tema avakogudes leidub, on suunatud nii ühiskonaa, aga ka kultuuri või kitsamalt traditsiooni vastu. Siin on oma mõjud toonasest underground luulest või punkluulest, siin on tahet hakata vastu institutsioonidele, mis nii või teisiti ühiskonnas eksisteerivad ja kuidagi ette midagi kirjutavad (nt kool). Sinijärv kannab selle põlvkonna ideesid, kes deklareerib, et tahab iseseisev ja suveräänne olla. Selle anarhisti positsiooniga seondub ka kirjanudslik suundumus. Nii Sinijärv kui Kivisildnik üritavad taaselustada sajandi alguse modernistliku luule poeetikat – eriti futurismi ja sürrealismi poeetikat. Sealt lähtub ka see, et need kirjanikud on aktiivsed ka väljaspool teksti. Nende tegevus ei piirdu üksnes kirjutamisega, vaid nad väga jõuliselt kasutavad ka teisi vorme enese väljendamisel. Nad avastavad enda jaoks meedia, mille kaudu on võimalik reklaamida oma loomingut, aga loomulikult ka iseennast. Noore Sinijärvega käivadki kaasas mitmesugused skandaalid – solvab mingisuguseid isikuid, on indiviid, kellest räägitakse. Me ei taha ainult ekstidega muuta maailma, vaid kui tarvis, sekkume ka praktilistesse protsessidesse.
Selle hoiakuga paralleelselt Sinijärv viljeleb ka romantilise armastaja kuju. Esimestest ramatutest leiab väga palju lembeluuletusi või tekste, mis räägivad kadunud armastusest jms. Selletüübiliste luuletustega elustab Sinijärv suhtelielt klassikalist luuletaja imagot – poeet kui armunu , kelle põhiline inspiratsioon tuleb kaunitest tütarlastest.
Sinijärv katsetab väga intensiivselt ka keelega kogu tema rikkuses. Eesti keele erinevate kihistuste sõnad on ühte luuletusse valatud – madalastiilsest keelest pärinevad sõnad kohtuvad kõrgstiilse sõnavaraga. On väga palju sõnamänge, Sinijärv vastandub ka tavagrammatikale (nt I kogus ü asemel y ja ks asemel x), on väga huvitatud vanemast eesti keelest või eesti vanema luule keelest, visnapuulikust, heititalviklikust keelest ja muidugi tõmbab teda ka Aaviku keelekasutus. Kõik luuletajad ju töötavad keelega, kuid Sinijärve puhul on see väga intensiivne.