Eesti kirjanduse ajalugu II kordamisküsimused kevadsemestril (0)

Tartu Ülikool - Eesti keel - Eesti kirjanduse ajalugu II

3 KEHV

Kevad - Vesised teed, sulav lumi, tärkavad lumikellukesed - teebki kevadest kevade

Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65.
Proosa: ühiskondlik rõhuasetus, dokumentaalsuse taotlusi, romantilisi jooni, esiplaanil noorus. Noorsookirjanduse iseseisvumine.
Autorid: Juhan Smuul, Lennart Meri, Lilli Promet , Raimond Kaugver , Veera Saar, Aimée Beekman, Vladimir Beekman, Silvia Rannamaa („Kadri“, „ Kasuema “).
Draama : seis oli vilets, positiivseid näiteid alles alates 60.-test (Juhan Smuuli teosed). 60.-te teisel poolel tugev draamalaine
Autorid: Juhan Smuul, Egon Rannet, Ardi Liives, Boris Kabur

Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65.
Allegoorilisus, retoorilisus, romantilisus ja rõõmsameelsus, inimlik soojus , intellekti ja tunnete koostöö, suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine, avatud ruum, avastamine ja ehitamine.
Autorid: Deboora Vaarandi , Uno Laht, Ilmi Kolla , Lehte Hainsalu , Paul Haavaoks, Jaan Kross , Ellen Niit , Ain Kaalep .

Artur Alliksaare luule.
Tuntuim teos: „Olematus võiks ju ka olemata olla“.
Väga vastuoluline looming. Kohati arbujalik , siis jälle raskes barokkstiilis. Nooremana on „veel arbujalikum kui arbujad ise“, vormirangus, kõlaline elegants . Ilu- ja kunstikummardus, lihvitud sõnakasutus, maksimalism, eksistentsialism .
Luulestiil muutub järsult pärast vangilaagrist vabanemist. Väga pikad read, vabavärsis tekstid. Kõlamängud, tuletised, poeetilised etümoloogiad, paradoksid, äkkpöörded. Struktuur on pealtnäha amorfne ja laialivalguv.

„Kuuekümnendatelikkuse” tähendused eesti kirjanduses.
60.-te alguses oli sulaaeg . Kirjandus oli optimistlik, romantiline, allegooriline (loodusallegooria, ridadevaheline poeetika ), avatud, taastamine oli põimunud uuendusega. Avaliku ja varjatud kirjanduselu asünkroonia. Kevadine meeleolu, sulaaja metafoor hakkas kirjanduses ringlema. Helgus, ühemõttelisus.
1964 – sulaaja lõpp. Kultuurile hakatakse tasapisi pidureid peale panema . 60.-te lõpus oli kirjandus raskemeelne, sünge, mitmekihiline.

Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72.
Almanahhide laine. Eksistentsialismipoleemika, uuenduse ja pessimismi põimumised, iroonia , madaldumine, modernism ja postmodernism , sürrealism.

Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72.
Almanahhide laine. Eksistentsialismipoleemika, uuenduse ja pessimismi põimumised, iroonia, madaldumine, modernism ja postmodernism, sürrealism. Luulekassetid.
Autorid: Aleksander Suuman , Ly Seppel, Andres Ehin , Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski , Hando Runnel , Toomas Liiv, Johnny B. Isotamm, Joel Sang, Juhan Viiding .

Paul-Eerik Rummo luule ja näidendid .
Luuleperioodi alguses liigub mitut teed pidi, ühest küljest kirjutab normaalset sulaaja luulet, teisalt püüab luua midagi ebanormaalset. Juhan Liivi eeskuju. Vormi- ja sisueksperimendid, zen-budismi mõjud. Põgenemisluule.
„ Viimse reliikvia “ laulud, „Lumevalgus... lumepimedus“, „ Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972“.
Näidendid on mõjutatud moodsatest teatri- ja mänguteooriatest. „ Tuhkatriinumäng “.

„Tuhkatriinumäng” ja uue draama läbimurre Eestis.
Aluseks on Tuhkatriinu lugu, millest on tehtud midagi muud. Tekstid räägivad tekstidest ja tõlgendavad üksteist. Rummo enda jaoks elupõhimõtte otsimise näidend, aga seda on loetud ja tõlgendatud ka väga poliitiliselt ning Rummo ei eita seda tõlgendusvõimalust.
Lavastamise ja trükkitoomisega oli probleeme, aga 1969 lavastati siiski Vanemuises. Teatrikülastaja esteetiline taluvus pandi proovile, lava oli paljaks kistud, palju arusaamatust. Osa külastajaid tõusis keset etendust püsti ja karjus : „ Häbi Eesti teatrile!“

Eesti draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–85.
Varem oli head draamakirjandust väga vähe, rohkem tekste hakkas tulema 1966.-st. Draama muutus mingil määral kollektiivseks fenomeniks, mitu olulist autorit. Draama hakkas kirjanduse hulgas taotlema juhtpositsiooni. Otsingud mitmes suunas, väga oluline eeskuju oli Beckett . Suhe realismiga katkes järsult.
Mudeldraama – mudeldav tendents , mis proovib korraga haarata väga paljut, tekib soov öelda elu kohta kõike. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist.
Autorid: Mati Unt, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Juhan Viiding, Madis Kõiv , Hando Runnel, Vaino Vahing , Merle Karusoo , Jaan Kruusvall , Enn Vetemaa .

Jaan Kaplinski looming.
Luule: „Tolmust ja värvidest“, „Valge joon Võrumaa kohale“, „Õhtu toob tagasi kõik“, Taivahe heidet tsirk“.
Mitut sorti luule. Pisut seoseid Idamaadega, aga suures osas siiski klassikaline euroopalik intellektuaal. Müstikahuvi, ilmutuslikud elemendid religioosses maailmakogemuses. Luulelooming kui müstilise tunnetuse avamisvahend. Tung impersonaalsusele, lahustumisele, kõiksusele. Minakaotus. Tasakaaluotsingud, tasakaal maailma eri komponentide vahel. Väikeste autorite ja kultuurivähemuste eestkõneleja, huvi loodusrahvaste vastu. Luules on rahvuslikke elemente, aga vaade on pigem globaalne. Retooriliselt tugevalt markeeritud , traagiliselt ülev. Loitsiv element.
Proosa: romaanid „Silm. Hektor “, „Seesama jõgi “
Esseed , mis on tugevalt seotud filosoofilise ja religioosse taustaga, aga üsna laias mõttes. Palju mõjutusi taoistlikust mõtteviisist. Ka kristlik kihistus ja huvi judaismi vastu.

Jüri Üdi / Juhan Viidingu luule.
„Detsember“, „Ma olin Jüri Üdi“.
60.-te lõpus hakkas kasutama pseudonüümi Jüri Üdi, aga see pseudonüüm iseseisvus ja hakkas elama oma elu. Jüri Üdi luule sõnum paistab olevat vastuoluline ja ähvardav. Samas on see üsna sogane, hoiatavatest märkidest on raske aru saada. Eeskujuks võisid olla Talvik , Beckett, Morgenstern. Modernistliku vabaduse ja range klassikalise vormi kombinatsioon. Pinge range vormi ja liikuva sisu vahel, sisekonflikt. Lõputu eneseeitus, uus mõte tühistab eelmise. Siire . Totaalne iroonia, mis parodeerib kõike, muuhulgas iseennast . Kogu kõneldav maailm muutub kahtlaseks. Iroonia ees on kõik võrdne, pole paremat ega halvemat. Teatraalsus, tekstid on hästi ettekantavad. Tähendamissõnalikkus.
Hiljem üdilikkuse tuum taandub, lorilaul jääb tagaplaanile, tähendamissõnade pool tõuseb esile. Suurem selgus ja ühemõttelisus. Süvenevad müstilise kallakuga religioossed huvid. Eetiline, alandlik joon. Kontrastid mahenevad, üllatusi on vähem. Rohkem vaba vormiga luulet.

Hando Runneli luule.
„Avalikud laulud“, „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks“, „Punaste õhtute purpur “.
Maapealne luuletaja, rahvaliku stiiliga. Lorilaulu sissetung luulesse. Rahvuslik hoiak on algusest peale ilmne, sobib klassikalise rahvusliku refleksiooniga. Pidev tsensuuripiiride kompamine, eriti 70.-tel, kui tal tekkis peaaegu sportlik hasart, kui kaugele saab minna, kuni tsensuur teksti läbi laseb . Raamatud saavad teatud määral tsensuurisündmusteks, iga uue raamatu puhul imestatakse, kuidas see ilmuda sai. Põhinõksud tsensuuriga mängimisel olid allusioonide ja tekstiväliste viidete kasutamine.

Viivi Luige luule ja proosa.
Luule: „Rängast rõõmust“.
60.-tel lüüriline , tundlik, kirjeldab loodust. Metafoorne . Kohati tugevad Uku Masingu mõjud, müstika . 70.-tel kirjelduslik pool tugevneb, loodusluuletajast linnaluuletajaks. Pöörab palju tähelepanu pisidetailidele. 80.-tel tugevnevad rahvuslikud motiivid, sümbioos modernse ja klassikalise luule vahel. Apokalüptika .
Proosa: „Seitsmes rahukevad“ – kohati autobiograafiline, aga samas ilukirjanduslik. Tegemist on romaani, mitte mälestustega.

Mati Undi proosa ja näidendid.
„ Võlg “, „Mõrv hotellis “, „Via regia“ (teatriuuenduse lugu), „Sügisball“, „Öös on asju“, „ Doonori meelespea“.
Roll teatriuuenduses – üks põhilisi eestkõnelejaid, teatriuuenduse teooria ja ideoloogia sisestaja Eesti kultuuri, kriitik . Algul töötas Tartu Vanemuises, siis Tallinna Draamateatris.
Proosas seosed Undi ja Lutsu vahel. Alguses oli proosa tinglikult realistlik , aga see polnud ühemõtteline. Realistlikul põhjal romantiline kiht. Teine periood on psühhomodernistlik, Unt keskendub tegelase psühholoogiale ja psühholoogilisele irratsionaalsusele. Dokumentaalsuse ja ilukirjanduse segipaiskamine. Tegeleb väga palju ruumiga ja selle sobitamisega psühholoogiasse. Sisemonoloog. Kolmas periood on üha iroonilisem. Liigendamata tekst, aina sagenevad fragmenteerimisvõtted.

Mats Traadi ja Arvo Valtoni looming.
Mats Traat : „Tants aurukatla ümber“, „Puud olid, puud olid hellad velled“, „ Karukell , kurvameelsuse rohi “, „Minge üles mägedele I–XII“.
Alustas luuletajana, on kirjutanud ka tartukeelset luulet. Ühiskonnakriitiline.
Hiljem siirdus proosasse . Suunatus ajalukku. Räägib lihtrahvast, maalähedane hoiak. Tekstid on üksteisest erinevad, Traat varieerib teadlikult stilistilisi võtteid.
Arvo Valton : „Kaheksa jaapanlannat“ – satiirilised hüperboolid, grotesk, mäng tsensuuriga.
Kirjutanud nii proosat kui ka filmistsenaariume („Viimne reliikvia“). Alguses humanistlik lähenemine , probleemrealism, hiljem realismist kaugenemine. Palju lühiproosat.

Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1973–85.
Ajaloolise proosa laine, realistlik probleemproosa, psühholoogilise modernismi laine, följetonistlik proosa, olmeromaani laine, eksperimentaalne modernism, postmodernism.
Autorid: Mihkel Mutt , Nikolai Baturin , Ene Mihkelson , Madis Kõiv, Leo Metsar , Lennart Meri, Jaan Kross, Arvo Valton, Mats Traat, Mati Unt, Vaino Vahing.

Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1973–85.
Uusromantiline (arbujalik) peatee , uuema rahvalaulu esteetika , modernistlikud alternatiivid. Humanistlik ja rahvuslik hoiak (vastupanuluule), luulekeele suhteline staatilisus ja klassikalisus, looduslähedus, väikeste asjade poeetika, lauluteksti osakaal luules kasvab, absurd ja iroonia.
Autorid: Doris Kareva , Mari Vallisoo, Mats Traat.

Jaan Krossi looming.
„Kolme katku vahel“, „Taevakivi“, „Keisri hull“, „ Professor Martensi ärasõit“, „ Wikmani poisid“, „ Paigallend “.
Alustas luulega , satiiriline . Maailm on tehislik , looduslikkust vähe. Pole eriti lüürikat. Pöördutakse ajalukku, minevikku kasutatakse tuleviku huvides.
Klassikaline periood – ajalooaineline proosa, üks ajaloolise proosa juhtautoreid. Tekstid on realistlikud , aga samas avatud ka modernistliku proosa mõjutustele. Vaatepunktide vaheldumine , teisiktegelased, peategelaste paralleelid. Väljapeetud , lihvitud, elegantne keelekasutus. Tegeleb ennekõike Eesti ajalooliste tegelastega. Tüüptegelane liigub seisuslikus ühiskonnas tavaliselt alt üles; piire ületades tekib tal küsimus, kuhu maailma ta kuulub. Mehekeskne positsioon, naine on objektistatud.
Hiljem memuaarne proosa. Kirjandusvõtete rutiinistumine.

„Keisri hull” – tuntuim ajalooline romaan eesti kirjanduses.
Krossi läbimurderomaan. Peategelane on Krossi kohta väga omapärane, saksa päritolu mõisnik Timotheus Eberhard von Bock . Lõhub seisustevahelisi piire, hullumeelne tõerääkimine. Segadus selle ümber, kas ta oli hull või mitte.
Samas on olemas ka krossilik alt üles liikuv tegelane, Jakob Mättik, kelle päevikuna on raamat kirjutatud. Tuli maalt, jõudis eikuhugi.

Psühholoogilise rõhuasetusega proosa (Vaino Vahing, Mari Saat jt).
Vaino Vahing („Endspiel. Laskumine orgu“) – psühhoanalüüsi maaletooja . Keskendus Freudile. Teostes koos autobiograafilisus ja psühholoogiliste stseenide läbimängimine. Tegelased käituvad imelikult, aga kirjeldus on samas realistlik. Samas ka võõritusefektid, modernistlikud vormivõtted jne.
Mari Saat („Võlu ja vaim I. Loomade ränded“). 70.-te proosas olulisim naisautor. Loomingus põimunud psühholoogiline ja sotsiaalne aspekt, tavaliselt on üks keskne naistegelane. Proosas realistlik aluspõhi, aga sinna tulevad kergesti maagilised ja unenäolised maailmad.

Följetonistlik proosa: Enn Vetemaa ja Mihkel Muti looming.
Enn Vetemaa („ Monument “, „Pillimees“, „Kalevipoja mälestused“). Alustas sulaajal luuletustega, mis olid iseloomulikud sulaaja luulele ( optimism , naljatamine, pisut satiiri). Proosas kasutab algul realistlikku põhja, püüab olla tõsine kirjanik. Ühiskonnakriitika, poliitiliselt kahtlane. Teisel perioodil rohkem huumorit ja eri stiilide paroodiat (parodeerib nt eepost või teadusteksti). Traagilise ja koomilise sulandumine.
Mihkel Mutt („Fabiani õpilane“, „Hiired tuules “). Tekst on ülbe ja kindla käega kirja pandud. Nali teostes on terav, jõhker, absurdne, totaalne. „Hiired tuules“ on eeskujulik postmodernistlik romaan, teksti struktuur kisutakse paljaks. „Fabiani õpilane“ – lühiproosa kogu. Iseloomulikuks tunnuseks haritud inimeste maailma kujutamine absurdses võtmes.

Nikolai Baturini looming.
„Karu süda“, „ Kentaur “.
Alustas luuletustega, neis teatav lõunaeestiline renessanss , traditsioonilähedus. Mulgi murdes luule paralleelselt või põimuvalt kirjakeelsega. Väga tugev keeleuuenduslik hoiak. Sümbolistlik põhi nii luules, proosas kui ka draamas .
Proosa ajastub noore proosa lainesse, aga ei ole sellega samasugune (psühholoogiline, psühhoanalüütiline). Baturin kujundab iseenda jaoks filosoofilise maailma. Kirjutab läbi avarilmu – eksistentsiaalseid ruume , kus inimene liigub. Vaimsed otsingud. Inimese kohtumine loodusega, sellest tekkivad probleemid. Realistlik põhi, sümbolistlikud sugemed.

Ene Mihkelsoni looming („Ahasveeruse uni”, „ Katkuhaud ” jm).
„Nime vaev “, „Ahasveeruse uni“, „Katkuhaud“, „Torn“.
Romaanid on autobiograafiliste sugemetega, aga neid ei saa võtta üks-ühese autobiograafiana. Kirjutamisviis ühelt poolt modernistlik, aga samas ei ole sellele korralikku analoogiat. Luules vabavärss , mis liigub rangema ja vabama rütmistatuse piiril . Mängib väga palju siirdega . Luules enesekesksus, luule-mina otsiks nagu kogu aeg pidepunkte. Fragmentariseeritud mõtlemine, palju krüptilist kujundlikkust.
Proosas rahvuslikumad teemad, allusiooniline mäng, viitamine teistele tekstidele. Vahetu ühiskondliku ja poliitilise olukorra tõlgendamine, aga on ka isiklikumaid tekste. Loomingu põhiteemaks Eesti ühiskond 40.-tel ja 50.-tel, poliitilise olukorra pained ja selle mõju inimestele.

Madis Kõivu näidendid ja proosa.
„Põud ja vihm “, „ Studia memoriae“ I–VI.
Kirjandusringkondades servapealne tegelane, ei püüa kirjanik olla. Esimesed tekstid on sündinud ühistöös: „Küüni täitmine“ (Hando Runneliga) ja „Faehlmann. Keskpäev . Õhtuselgus“ (Vaino Vahinguga).
Looming on dialoogiline, ei ole realistlik, mingi hämarus. Kohad on olulised, koht tingib sageli tegelaste käitumise ja keelepruugi. Sihilik vastandumine psühholoogilisusega. Näidendeid on tihti raske lavastada.

Doris Kareva ja Mari Vallisoo luule.
Doris Kareva („Vari ja viiv “). Võetakse kiiresti omaks, aga unustatakse peagi, et tegu on noore autoriga ; räägitakse nagu vanast luuletajast. Luuletuste taga on tugev kirjanduslik traditsioon, kultuuriteadlikkus torkab silma. Tõlgib palju luulet. Eeskujudeks Anna Ahmatova (suurus, ülevus) ja Emily Dickinson (väike, ähmane, salapärane, religioosne, müstiline). Armastusluule , aga mitte üheplaaniline, armastuse tähendus avardub. Hiljem muutub luulekeel dünaamilisemaks, kõlavamaks. Rohkem keelemänge ja vabavärssi .
Mari Vallisoo („Rändlinnud kõrvaltoas“, „Viimäne vihim“). Koduruum, perekesksus , hõimukesksus. Ei muutu deklaratiivselt rahvuslikuks , räägib väikeste asjade kaudu. Luuletused on nagu kokkusurutud ballaadid .

Eesti proosa- ja draamakirjanduse põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1986–95.
Paljusus , dünaamika, erinevad keelekihid ja võõrad keeled, massikultuuri seostamine kõrgkultuuriga, intertekstuaalsus , kollektiivsete väärtuste suhtelisus , kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste seisukohalt, fragmentariseerumine ja žanriline avatus, iroonia, keelekeskse modernismi esiletõus, realismi ja uusromantika taandumine.
Jaan Undusk , Jüri Ehlvest, Andrus Kivirähk , Kauksi Ülle, Mart Kivastik , Peeter Sauter , Tõnu Õnnepalu .

Eesti luule põhisuundumusi ja -autoreid aastatel 1986–95.
Paljusus, dünaamika, erinevad keelekihid ja võõrad keeled, massikultuuri seostamine kõrgkultuuriga, intertekstuaalsus, kollektiivsete väärtuste suhtelisus, kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste seisukohalt, fragmentariseerumine ja žanriline avatus, iroonia, keelekeskse modernismi esiletõus, realismi ja uusromantika taandumine.
Hasso Krull , Sven Sildnik ( Kivisildnik ), Kauksi Ülle.

Kivisildniku ja Hasso Krulli looming.
Kivisildnik („Nagu härjale punane kärbseseen “). Kasutas ära internetiajastu algust Eestis, riputas üles oma teose „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist“. Elu ja kirjanduse piirid kippusid kergesti segi minema, fiktsiooni ja mittefiktsiooni ümbermõtestamine. Suurprojektid, milles on koos absurdsus ja selgete printsiipide järgimine.
Hasso Krull („Luuletused 1987–1991“, „Meeter ja Demeeter“). Tutvustab teisi luuletajaid. Autor hakkab tekstides hajuma, kõnelevad mitu tegelast. Pendeldamine oma ja võõra teksti vahel. Ühelt poolt peegeldaks nagu igapäevast maailma, aga samas teeb kogu aeg midagi muud.

Tõnu Õnnepalu (Emil Tode, Anton Nigovi) looming („ Piiririik ” jm).
„Piiririik“.
Väga ilus keelekasutus, kuigi kirjutamisteemad on kahtlased. Alustab 80.-te teisel poolel kriitiku ja luuletajana, aga ei ole juhtautor. Traditsiooniline ja lüüriline luule. Mingil hetkel läheb proosale üle. Luuserproosa; peategelane ei viitsi tööl käia, magab poole päevani ja mõtleb põhiliselt riietele. Väga peen stiilitunnetus. Ümberkirjutav hoiak – tekst on mingis mõttes uus, aga samas kirjutatakse vanu traditsioone teistsuguseks.

Andrus Kivirähki looming („ Rehepapp ” jm).
„Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed“, „ Rehepapp ehk November“, „Mees, kes teadis ussisõnu“.
Följetonistlik stiil. Suhestumine võõra tekstiga mängib olulist rolli, eriti teoses „Ivan Orava mälestused“. Ajalookirjanduse paroodia , Kivirähk kasutab ajalookirjanduse võtteid, aga pöörab need pea peale; ideoloogilised hoiakud on arendatud absurdi ja äärmuseni. „Rehepapp“ on diskursuse parodeerimine ; raamatu algus meenutab mõnda Vilde romaani, aga keerab siis segamini . „Mees, kes teadis ussisõnu“ on taas katse ajalugu ümber kirjutada; tõsisem kui Kivirähu teised raamatud, aga siiski följetonistlik.

Eesti kirjanduse põhisuundumusi ja autoreid 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses ( Mehis Heinsaar jt).
Kirjandus internetis (blogikirjandus), süntees, humanism , sotsiaalsus ja poliitiline seisukohavõtt, dokumentaalsus ja nn mälukirjandus, lõunaeesti kirjandus ja eestivene kirjandus, vabavärsi kinnistumine luule põhivõimaluseks, draama saab kriisist üle, eksperimentaalne proosa, ulmekirjandus , noorsooproosa.
Kaur Kender, Sass Henno, Mehis Heinsaar, Indrek Hargla, Kalju Kruusa, Kristiina Ehin, Jürgen Rooste.

.DOCX Laadi alla originaalfail 6 lk · .docx · 127 allalaadimist

Eesti kirjanduse ajalugu II kordamisküsimused kevadsemestril #1

Eesti kirjanduse ajalugu II kordamisküsimused kevadsemestril #2

Eesti kirjanduse ajalugu II kordamisküsimused kevadsemestril #3

Eesti kirjanduse ajalugu II kordamisküsimused kevadsemestril #4

Eesti kirjanduse ajalugu II kordamisküsimused kevadsemestril #5

Eesti kirjanduse ajalugu II kordamisküsimused kevadsemestril #6

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-04-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti

127 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Thumser Õppematerjali autor

Küsimustel on olemas lühivastused. Aastaarvude ja nimede kohta tasub otsida infot ÕIS'ist, kus on käsileht olemas.

eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemester 2. pool eesti kirjanduse ajalugu II pool draama realistlik tsensuur sulaaja üdi eesti proosa tuhkatriinu vetemaa mari vallisoo kareva kaplinski vallisoo

Sarnased õppematerjalid

doc

EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II

FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks.

Kirjandus

docx

Eesti kirjandus - tabel

keskpunktis olid kassetiautorid, vabavärss, Kersti Merilaasi, Hando Runnel, ,,Maailma pidevus", Kersti Merilaasi ,,Antud ja vahekord, samuti ajaloo ja mälu ökoloogiline mõtteviis Jürdi Üdi, Lennart Meri võetud", Hando Runnel ,,Avalikud laulud", Jüri Üdi problemaatika. Ehkki kirjanduse Proosa Ajalooline ja dokumentaalne, Mati Unt, Jaan Kross, ,,Detsember", Lennart Meri ,,Hõbevalge", Mati Unt võimalik kritiseerida riiklikku po olmekirjeldus, modernistlik. Mats Traat, Enn Vetemaa ,,Via regia", ,,Sügisball", Jaan Kross ,,Keisri hull", sagenesid ühiskondlikud teemad

Kirjandus

102

docx

Eesti kirjandus II kevad

Eesti kirjandus II kevad I loeng Kuuekümnendad – sula EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas.  1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond

Eesti kirjanduse ajalugu

ppt

Eesti kirjandus sulaajal (1956.~1968.) (powerpoint)

aastatel pakub väärt lugemist ajakiri Noorus. Muutused luule-elus · Uusi tuuli toob nö kassetipõlvkond: Paul-Erik Rummo, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Andres Ehin ja Artur Alliksaar. Alustasid traditsioonilise luulega, kuid hiljem leidsid kõik iskliku suuna. Luule on elujõuline ja jaatav.Kassetid ehk pappkarbis olevad õhukesed luulevihikud ilmusid aastatel 1962-1968. Kassetiautorid uuendasid eesti luulet väga suurel määral ning kujundasid ka selle tänapäevast ilmet. Ilmus viis kasseti, kokku 19 vihikut . Luule · Uute autoritena paistavad silma Jaan Kross, Uno Laht, Ellen Niit, Ain Kaalep, Artur Alliksaar,Hando Runnel ja Paul-Erik Rummo. Naasevad ka luuleklassikud: Kersti Merilaas, August Sang, Betti Alver, Uku Masing. · Luulet iseloomustab eksistentsialism, modernism ja sürrealism. · Autoreid inspireerib zen-budism, muusika (poliit-

Kirjandus

docx

Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt

NL võim leidis, et nii ei saa see olla, Pasternak peab preemiast loobuma, sunniti loobuma ja pattu kahetsema. Sai piiratud moel edasi tegutseda, aga väga piiratud kujul. Pasternaki juhtum tähenduslik, sest kõik sedatüüpi juhtumid olid hoiatavad eeskujud. Kui Venemaal on kahtlane Pasternak, võib kahtlustada, et kohalikest liiduvabariikides on "kahtlased Pasternakid" ja need liistule tõmmata. Tekitas uuue ohutunde kultuuris. Eesti seisukohalt, et 57ndal juhtunud asi hulluni ei viinud, sisuliselt sulaaja vabanemise protsess võis jätkuda. Tuleb uusi sisselööke uuesti. Kui Pasternak oli üleliiduline, siis kohalik Eesti juhtum nn vabavärsi poleemika, 1960. Läheb lahti sellest, et enne noor NL kirjandusteadlane avaldab Hermelini nime all paroodia ajalehes "Sirp ja vasar" kus parodeerib noorte autorite loomingut. Kirjutatud nii, et selgelt on seal äratuntavalt Krossi, Ellen Niidu ja Ain KAalepi looming

Eesti kirjanduse ajalugu II

doc

Ideoloogiline sula e. kuldsed kuuekümnendad

Esilinastusid Arvo Kruusemendi ,,Kevade", Grigori Kromonovi ,,Viimne reliikvia", heliloojana alustas Arvo Pärt, uuenes kujutav kunst (Enn Põldroos, Olev Subbi, Ilmar Malin), pidevalt uuenes teater (Voldemar Panso, Jaan Tooming, Evald Hermaküla jt). 1960. aastad kui ,,kuldne" aastakümme oli pöördelise tähendusega kogu maailmas (teadusrevolutsioon, kosmoselennud, hipiliikumine), mis tähendas orienteeritust uuenemisele, nooruse väärtustamist, tulevikuoptimismi. Seetõttu oli eesti kultuurile ja kirjandusele eriti oluline sula/aja võimalus tõlgete ja otsekontaktide kaudu suhelda muu maailmaga. 1957. aastal hakkas ilmuma raamatusari "Loomingu Raamatukogu", mis vahendasid välismaise kirjanduse tõlkeid. Samas tekkis ka varjatud kirjandus: sise/emigrantide Uku Masingu ja Artur Alliksaare ümber kogunenud noored tekitasid mitteametliku kultuuri- ja kirjanduselu. Esimesed selged lahtiütlemised nõukogulikust kunstist on nähtavad Mati Undi ja Enn Vetemaa

Ajalugu

doc

Eesti kirjanduse ajalugu

FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Sügissemester 2015: kordamisküsimused arvestuseks 1. Siuru tegevus ja looming. Siuru tegutses aastatel 1917-1920. Liikmed: Marie Under, Fridebert Tuglas, Artur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Alle, Johannes Barbarus. Laiemas kandepinnas ka kunstnikud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Ado Vabbe, Peet Aren, Otto Krusten, Jaan Oks jne. Võimalikud kaastöölised G. Suits, W. Raidla jne, inimesed, kes tähistavad Noor-Eesti rühmitust. Siuru väljaanded:

Kirjandus

doc

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks

FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Sügissemester 2017: kordamisküsimused arvestuseks 1. Siuru tegevus ja looming. Kirjandusühing Siuru (1917-1920): Marie Under, Friedebert Tuglas, Artur Adson, August Gailit, Hendrik Visnapuu, Johannes Semper (August Alle, Johannes Barbarus liitusid rühmitusega selle kriisi ajal 1919. aastal, mil tülide käigus Underiga eemalduvad Gailit ja Visnapuu). Lisaks kuuele siurulasele seisid selle lähedal ka Richard Roht, Aleksander Tassa, Albert Kivikas. Kunstnikest olid rühmitusega tihedamalt seotud Nikolai Triik,

Kirjandus

Rohkem sarnaseid