Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt (1)

Kirjandus - Kirjandus

4 HEA

Esitatud küsimused

Mismoodi erineb Tarapita N-E ja Siurust ?
Kuidas kultuuri võiks rahastada ?
Milles see revolutsioonilisus seisneb ?
Mis on underlikkus ?
Kuidas ta jõuab uusromantismi ?
Miks ei kinkinud ta Tammsaarele ?
Kuidas selts hakkab loomingulist elu mõjutama ?
Mis tüüpi loomingut arbujalikkus tähendab ?
Mis maneer ta on ?
Kust see tumedus ja dekadents tuleb ?
Mida uut toob võrreldes Palavikuga ?
Miks see on erandlik ?
Paljud läksid elama pagulusse, läksid elama kuhu ?
Mis siin toimub ?
Miks Kangro ei tule kodumaale ?
Kus võiks olla Kangro loomingu tuumsem osa ?
Mis see kangrolikkus oleks ?
Mismoodi eksperimentaalsus ?
Kuidas 6 raamatut paigutuvad pagulaskonteksti ja eesti kirjanduse konteksti ?

Eesti kirjanduse ajalugu II
Mart Velsker

september 2009
Tsensuurivaba aeg u. 1920-1930 ja siis uuesti 1990ndate alguses. 1940 – Nõukogude okupatsioon .
1918-1920 – tegemist on manifestide ajaga , mis puudutab ka kirjandust. Mingis mõttes on tegemist ka ajaga, kus manifestid ja kuulutused võistlevad ja konkureerivad.

kujutavas kunstis – dünaamika murdelisus on näha ka siin. Pöörangud olid alanud iseenesest juba varem. Kujutava kunsti puhul tähendab see seda, et realistlik pilt hakkab pudenema – sõltub kunstikust ja sellest, milliseid printsiipe ta püüab muutuses rakendada. Ado Vabbe “ Kohvikus ” (1918), Eduard Ole “Laud” (1924). Kunst ei rajane realistliku peegeldamise printsiibil, vaid siin on mängus mingid muud printsiibid .
kunst ja kirjandus eemalduvad realismist , see on alanud juba N-E aegadel , aga eemaldumine jõuab haripunkti ( 1910 -1920).

Siuru (1917-1920)
Under, Tuglas , Adson , Gailit , Visnapuu, J. Semper (+ A. Alle, J. Barbarus )
Tarapita (1921-1922)
Adson, Alle, Barbarus, A. Kivikas , J. Kärner, J. Semper, G. Suits, A. Tassa , Tuglas, Under
Kirjanduslik Orbiit (1929- 1931 )
Erni Hiir , August Jakobson , A. Kivikas, D. Palgi , J. Sütiste, Oskar Urgart jt
Arbujad (antoloogia “Arbujad” (1938), koostaja Ants Oras )
B. Alver , Heiti Talvik , B. Kangro , August Sang , Kersti Merilaas , Paul Viiding , Uku Masing , Mart Raud.
Mismoodi erineb Tarapita N-E ja Siurust?
Tarapita on mingis mõttes ebamäärasem. Rühma eeskujuks oli Clanté – esteetilisi seisukohti hakatakse rõhutatult seostama poliitiliste ja sots vaadetega ja sellel on tugev vasakpoolne kallak. Tarapitaga koos tuleb 20ndate aastate alguses tugev pol ja sots kirjanduse laine, aga see jääb lühiajaliseks. Tarapita puhul peab rõhutama ka seda, et tegemist on teatava avangardihõngulise esteetilise programmi manifesteerumiskatsega ja seda võib nimetada sotsiaalekspressionismiks. See, millele T rühmitus rõhub on suuresti hilisem ekspressionismi faas ja see on poliitilisema konnotatsiooniga.
Siurus on midagi teisiti, on midagi, millele on Tarapita teatav vastulause. Tarapita-aegne Under on vastulause soneti-aegsele Underile.
Enne Siuru juurde jõudmist natuke taustadest. Poliitilised, sõjasündmused, rühmitused ja on võimalik välja tuua ka muid punkte (ühendusi, väljaandeid, sündmusi), mis hakkavad ajalugu liigendama.
1922 Eesti Kirjanikkude Liit (esimene esimees Tuglas) – Siuru ja Tarapita on lõpetanud ja nüüd otsitakse rühmituste kaudu ka laiemapõhjalist koondumisvõimalust kirjanikele. Kas on võimalik eesti kirjanikke üldisemalt ühe mütsi alla koonduda (küsimus on koguaeg Tuglas peas).
+ 1923 “Looming” (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner, Semper) – deklareerinud ennast kui parlamentaarset kirjandusajakirja.
1930ndatel aastatel juhib ajakirja Semper, kes on kirjanduslikelt vaadetelt suhteliselt lähedane Tuglasele.
Hakkavad tekkima koondavad organisatsioonid ja väljaanded, mis jäävad püsima.

1925 Kultuurikapitali seadus – kuidas kultuuri võiks rahastada? Kirjanikud hakkavad stipendiumi saama. 1930ndateks aastateks tähendab see stabiilset sissetulekut, majanduslik olukord hakkab stabiliseeruma.
1927 algavad “Looduse” romaanivõistlused
1935 Raamatuaasta
1937-40 “ Varamu ” ( peatoimetaja Visnapuu) – Loomingule konkurent poliitilises plaanis, sest Loomingut antakse välja Tartus ja selle puhul tajutakse teatavat opositsiooni ametlikult kultpoliitikale. Ajakiri on kindlasti väga professionaalselt tehtud ajakiri.

Ajakirjad katkevad MS tõttu, aga tekivad ajutised asendused:
1940 “ Sirp ja vasar ”
1942-1943 “Ammukaar”
1943-1944 “Sõjasarv”
Üks võimalus periodiseerida kirjandust:

1917-1928 (Siurust “Toomas Nipernaadini”) – Nips tähendab suuremat pööret proosa suunas. Retseptsioonikriitikas on näha, et proosale hakatakse rohkem tähelepanu pöörama.
1929-1940 (“Õnnevarjutusest” okupatsioonini) – M. Underi ballaadikogu, lüroeepiline värsikogu, mis annab märki senisest suuremast narratiivsest algest. Võib kuidagi ettevaatlikult arvata, et 30ndad on narratiivsemad kui 1920ndad aastad. Tartu-Tallinna opositsioon kujuneb välja 1930ndate jooksul, pol võim eeldab tsentreeritust. Tartult hakatakse kultuurilist võimu ära võtma. Vaieldakse selle üle, kus peaks olema EKL peakorter , sama Loominguga, mis viiakse Tallinna.
1940-44 (okupatsioonist okupatsioonini) – ajajärk jääb eraldi oma segasuse tõttu, võimud vahetuvad ja uus struktuur ei suuda ennast kehtestada.

Teine võimalus periodiseerida kirjandust:

1905-1921 (Noor-Eestist Tarapitani)

1922-1944 (“Kõrboja peremehest” teise Nõukogude okupatsioonini)
Näeme N-E III albumist alates vaimset esteetilist pööret ja pööre läheb edasi 1920ndate alguseni välja. Eriti oluline on küsimus mitte niivõrd Tarapitas, vaid selelst, et Siurut ja N-E on võimalik vaadelda ühe ja sama esteetilise vormi erinevaid avaldumisvorme. Teatavas mõttes arendab Siuru revolutsiooni, mida N-E alustab. Omakorda hakkavad pöörded vaibuma, klassikalised teosed pannakse paika. Mingismõttes kirjanduskaal kehtestatakse ja see jätkub 30ndate lõpuni. See periodiseerimisvõimalus jääb kursusest kõrvale.
SIURU
1917-1920
Siuru ei tähenda ainult kuut kirjanikku, vaid laiemat kooslust, mis kirjanduses ja kultuuris tekib. Liikmed võtavad endale kirjanduslikud nimed: Tuglas (Felix), Semper (Asm), Adson (Paaž), Under (Printsess), Gailit (Ge), Visnapuu (Vürst).

A. Alle, J. Barbarus
N. Triik, K. Mägi, A. Vabbe, P. Aren , O. Krusten jt
Jaan Oks jt
Arthur Valdes jt

Siuru puhul peaks tähele panema seda, et põhiautorid aktualiseerivad kirjanduses ka mingeid tegijaid , kes rühmitusse ei kuulu, aga kelle vaimsus võiks haakuda rühmituse vaimuga. Jaan Oksa retseptsioon algab tõsisemas mõttes Siuru kaudu (Adson ja Tuglas toetasid Oksa jõudmist kirjandusse). Oks suri sellises seisus, et ta rühmituse tegevusest sisuliselt osa võtta ei saanud. On väga iseloomulik, et Siuru kaastööliste seas on ka G. Suits, W. Ridala , A. Kallas, A. Taska jne. Hakkab tulema mingi nimede rida, mis tegelikult tähistab Noor-Eestit. Siuru albumite kaudu on ühisosa kahe rühmituse vahel üsna hästi näha. A. Valdesest hakkab kirjutama I MS aegu Tuglas ja hakatakse tootma ka tema loomingut. Kõik Valdese looming ei ole Tuglase kirjutatud, ta hakkab elama omaette elu ka pärast Siuru lagunemist. Ikka ja jälle näeme, et Valdes ilmub kuskilt välja (nt J. Krossi romaanides).
Siuru kehtestab end suuremal määral oma väljaannetega: Siuru I-III (1917-1919). Siuru väljaannetega tuleb ka logo. Siuru sõna tähendab müütilist lindu ja seda on seostatud soomekeelse kiuru sõnaga, mis tähendab lõokest. Lisaks kolmele albumile on antud välja rida raamatuid ja suur osa neist on ka otseselt Siuru kirjastatud.

M. Under - Sonetid (1917), Sinine puri (1918)
H. Visnapuu - Amores (1917), Jumalaga Ene! (1918)
F. Tuglas – Saatus (1917)
A. Gailit - Saatana karussell (1917), Klounid ja faunid (1919)
J: Semper Pierrot (1917)

I MS päevil olid kirjastusolud küllaltki halvad. Nüüd tekib olukord, kus raamatuturul on võimalik mängid ja seda mänguvõimalust kasutab Siuru ka ära. Paberit on endiselt vilets saada, aga samas tulevad üsna suured tiraažid ja publiku tähelepanu, nii et retseptsioon on ilmekas.

Siuru tegevusega seoses muutub kirjanduse ja moraali suhe. N-E algatas tugeva esteetilise pöörde, aga ei saa öelda, et see oleks väga rikkunud moraalikombeid.

Kirjandusellu ja keelde lisandub tugev annus dünaamikat

Säilib Siuru ajal üldromantilise kirjanduse raamistik , aga selle raami sees midagi teiseneb. Põhiesteetiline alus jääb samaks, aga olemisvorm muutub. Eriti oluliseks saab see, et uusromantiline kirjandus hakkab leidma seoseid radikaalse modernismiga. Süntees uusromantikast ja modernismist saab oluliseks.

Annab teeotsa kätte edasisele eesti luulele. See mida hakkab pakkuma Under ja Visnapuu, on midagi uut.
Moraali + kunsti suhted:

senisest suurema seksuaalse ja erootilise avameelsuse tungimine kirjandusse (Under, Visnapuu)

Siuru aegadel juurdub, et kunst on primaarne ja elu on sekundaarne . See tähendab elu kunsti levikut - kirjanike suvitamised Pühajärve ääres jm.

september 2010
Marie Under (1883-1980)
Mälestused Underist, biograafilised retseptsioonid.
1917 Sonetid
1918 Eelõitseng
1918 Sinine puri
1920 Verivalla
1923 Pärisosa
1927 Hääl varjust
1928 Rõõm ühest ilusast päevast
1929 Õnnevarjutus
1930 Lageda taeva alla
1933 Kivi südamelt
1942 Mureliku suuga
1954 Sädemed tuhas
1963 Ääremail
Kogutud luuletused 1958
2006 Lauluga ristitud
2007 Luule
Underi loomingut on võimalik jagada kolme ossa (võib ka nelja):

Esimese perioodi kaks peamist märksõna on: tasakaalutus ja pindmisus. Tasakaalutuse all peetakse silmas ekstaatilisust ja pindmisuse all, noor Under ei ole n-ö ‘sügav’ autor. Talle on omane see, et kuidagi ornamentaalne pindmine struktuur on väga ilmekalt läbi mängitud, aga see võib ka sageli pinnailustuseks jääda. Programmilist pinnapealsust varases loomingus leidub.

Teine periood: tasakaal ja sügavus. Sügavust tuleb juurde ja tasakaalu, ekstaatiline tugi kahaneb.

Kolmas periood ei mängi teise perioodi märksõnu ümber, aga teisendab neid nii, et kolmas periood hakkab eristuma. Kolmas periood on 1940-1950ndad aastad, märksõnad jätkuvalt tasakaal ja eleegilisus.
1917 “Sonetid” – saab läbimurdeteoseks ja üheks kuulsamaks luulekoguks kogu Eesti kirjandusloos. Revolutsiooniline raamat, aga milles see revolutsioonilisus seisneb? Sellele küsimusele saab vastata kogeleval viisil. Nagu on ja nagu ei ole ka. Sõltub tunnustest, mida varasema loomingu puhul rõhutada. Kui rõhutada Underi retseptsiooni, kui me rõhutame nende sonettide erootilist avameelsust, kui me rõhutame seda, et see on naise kirjutatud, siis see on loomulikult revolutsiooniline. Teisalt see esteetika , mida Under hakkab kasutama, ei ole Siuru ajal leitutatud esteetika, vaid on pikema taustaga ja traditsiooniga. Kõige otsesem taust on muidugi N-E ja G. Suitsu luule. Tõi kaasa esteetika tugeva teisenemise ja moraali ja kirjanduse vahekordade muutumuse.
1918 “Eelõitseng”
“Verivalla”, “Pärisosa” – n-ö vahemäng. Esindavad laias laastus tollast sotsiaal-ekspressionistlikut stiili. Toimub väga selge ühiskonnatemaatika läbimurrang. Ekspressionistlik periood jääb lühikeseks. Kui me räägime Siuru ajal ekstaatilisusest, siis 1920ndate alguses see jätkub, aga teiste motiivide kaudu. Värsialgused hakkavad tundepaisutust märkima ja nendel on väga isiklik ja erootiline sisu.
* “Ekstaas”
Underi loomingus hakkab selgemini välja tulema see, mis muutub. Muutub muidugi see, et alastiolemise manifesteeringut hiljem ei tule.
1920ndate lõpus ja 1930ndatel isikliku soovi või iha deklaratsioon taandub ja hakkab tekkima tunne, et isiklikud soovid ei juhi maailma, vaid mingid kõrgemad jõud ja printsiibid. “Ja äkki tuli käsk..” – heroilist paatost on küll, enam pole tema veri , mis teda suunama hakkab. Religioossus tugevneb, muutub senisest tähtsamaks.
Muutused hakkavad silma 1920ndate keskpaiku kirjutatud luuletustes – “Hääl varjust”; “Rõõm ühest ilusast päevast”, sinna liitub ka üsna tihedalt “Õnnevarjutus” ja veel paar klassikalist kogu 1930ndatest “Lageda taeva alla”, “Kivi südamelt”.
“Hääl varjust” – tumemeelsemad tekstid
Suuremad rõõmuhõisked ja päeva helgem pool on paista 1928. a raamatus “Rõõm ühest ilusast päevast”.
Kuskilt siin on Underi kvintessents. Siin on mingil moel näha üleminek ekstaatilisest tasakaalustatud hilisemasse loomingusse. Eriti on rõhutatud “Õnnevarjutuse” tähendust. Kui me tahame leida klassikalise ballaadiloomingu v jutustava luule musternäidet, siis on kõige hõlpsam on leida seda siit. Kõige tuntum 20. sajandi ballaadikogu.
Kolmas periood võiks alata 1942. a raamatu juures “Mureliku suuga”. Kusjuures on selge, et see on sellisel juhul üleminekukogu. Under muutub isamaaliseks. Seda ta ju varem ei ole. Visnapuul on.
Rootsis ilmunud “Sädemed tuhas” ja “Ääremail” – pagulasmeeleolud ja eleegilised toonid tugevnevad.
I ja II perioodi vahe on see, et

meelelist kireluulet on järjest vähem

tekstuaalne staatika suureneb

lüroeepiline alge tugevneb

M. Under “Jõulutervitus” 1941 – ajakajalisuse ja ajatuse ühendus. Ajalisus on pealkirjas sees. Üsna tugev vihjelisus, mis nõuab mingil määral konteksti tundmist. Luuletus läheb liikvele 1941. a küüditamisest. Isamaalisus on kuidagi üldinimliku haardega ühendatud.

Mis on underlikkus?

Esimene asi, mida väga sageli rõhutatakse on mingisugune naiselikkuse kategooria – Underit peetakse naiselikuks luuletajaks. Alverit nt nii väga naiselikuks ei peaks (tekstide pinnal).

Teine võimalus on rõhutada tema jutustamise võimet. Saame tekitada retseptsioonikeskme jutustava luule (ballaadide) juurde. “Õnnevarjutuse” aines on võetud Piiblist, Eesti rahvaluule ja baltisaksa pärimusest. Under on kuidagi saksapärane luuletaja – saksaärane peenendatus, kulturiseeritus.

Underi puhul peaks rõhutama tema looduskesksust. Algusest peale on tema loomingus näha panteistliku kallakuga loodusesse sulandumise taotlusi. Looduse puhul peaks täpsustama seda, et Underi loodus on kuidagi eriliselt suvitusmaastik. See on ikkagi linnainimene, kes tuleb maale ja kes hakkab päikest võtma. Või kõnnib niisama looduses ja saab elamusi. On juhitud tähelepanu ka sellele, et varases loomingus on palju taimi (suurel määral aialilled) - mingil moel kulturiseeritud loodus. Underil on oma osa suvitsukultuuri kujundamises, mis jättis ilmekaid jälgi ka eesti kirjandusse.

Luule ornamentaalsus ja väljapeetud stiliseeritus. Kui me hakkame värssi või fraasi iseloomustama, siis Underi värsid on ornamentaalsed, Visnapuu puhul meloodilisus või helilisus. Suitsusl võiks olla keerulisus.
Anton Hansen Tammsaare (1878-1940)
Tammsaare puhul tekivad ka biograafilised müüdid.
Tammsaare nimi on pärit sünnikohast, kui ta võtab nime üle, toimub varsti nimede rotatsioon . Nüüd kutsutakse talu Vargamäeks. Kohasegadused algavad – see on üks ilmekamaid segadusi üldse.
Asub õppima Treffneri Gümnaasiumisse. T&Õ II osas räägib ta ilukirjanduslikult oma koolikogemuse. Mauruse kool. Edasi läheb õppima Tartu Ülikooliga, liitub üliõpilasseltsiga “Ühendus”, mis jääb ainukeseks organisatsiooniks, mida ta elu jooksul vähegi tõsisemalt omaks pidas. Tammsaare puhul on rõhutatud, et tegemist on mitte väga seltsiva loomusega ja kes kujunes seal seltskonna keskpunktiks. Õpib õigusteadust, aga siis avastavad arstid, et Tammsaarel oli tuberkuloos . Katkestab õpingud, läheb venna juurde mõneks ajaks elama ja varsti reisib Kaukaasia mägedesse. Tartus tehakse talle maooperatsioon. Kirjanik hakkab paranema. Tänu sellele paranemisele on meil võimalik rääkida kirjandusklassikust Tammsaarest.
Vabadussõja päevil seob T ennast Keithega. Klassiku fenomen tekib 1920ndate, 1930ndate jooksul. Kui Tammsaarega on seotud biograafilisi müüte, siis see on see, et ettekujutus vaesest ja visast töömehest. Mingi asi peab kindlasti paika: selge on see, et ta tegi süstemaatiliselt tööd ja käis turul, aga nüüd tekib küsimus sellepärast, kas ta käis turul sellepärast, et ta oli väga vaene, või oli sellel mingi muu põhjus. V-o ta lihtsalt koonerdas. Gailiti kiri Valev Uibopuule – sissetulekud. 1930ndatel teenis ta 500 kr kuus (minister teenis 320 kr). Vaesusest saab rääkida noorpõlve puhul.
Looming
Proosas tuleb uusromantiline vahemäng (00ndate lõpust 20ndateni). Uusrealistliku pöörde algataja 1920ndate alguses. Tammsaare oskab üsna kohe kirjutada ja üsna kohe suudab ta kirjutada kaunis tähenduslikke tekste . Ka kõige varasemast perioodis leiame mõned tähtteosed.
Nt lühike novell 1903. aastast pealkirjaga “Tähtis päev” – Karjapoiss saab vaba päeva, aga ta ei oska selle päevaga midagi peale hakata. Unistus saab tegelikkuseks ja kui ta on tegelikkuseks saanud, siis ta hakkab tuhmuma.
1907 “Raha-auk”
1913 “Vanad ja noored” – koondab T varasemat lühiproosa loomingut
1907 “ Uurimisel ”
siitmaalt hakkab nihe uute kirjeldamisvõimaluste suunas
Varane ja realistliku dominandiga looming ei kao päriselt. Selgemaid muutusi on näha jutustustes “Pikad sammud”, “Noored hinged”, “Üle piiri” – n-ö üliõpilasnovellid. Kui me vaatame seda, kuidas vararealistlik T hakkab uusromantiliseks muutuma , siis pikad sammud küll, aga ikkagi samm- sammult . Siin ei ole järsku jalahoopi traditsioonile, pigem võiks kirjeldada seda nii, et kuidagi hakkab realistlikus põhikihis impressionistlik lisakiht. Kaks dominanti, mis hakkavad ennast paralleelselt ennast ilmutama N-E järgsetel aegadel: on võimalus, et proosaautor valib enam-vähem impr tee või siis sümbolistliku tee. See tee, mida mööda T liigub, on loogiliselt realismile ikkagi lähemal.

1900-1910ndate loomingu puhul on rõhutatud seda, et ta mõjutab ja muudab naise käsitlust. Naise kujutamisel on ta vabameelsem ja modernsem. T käsitlus naisest on väga patriarhaalne – st seda, et selles käsitluspildis on naine võrreldes mehega sekundaarne. T puhul võib tunnustuseks öelda seda, et ilmselt on tegemist sellise efektiga, et tegelaskuju hakkab elama oma elu. Kontseptsioon lendab kus seda ja teist, kui tegelane ise tegutsema hakkab. Karakteri elustumine.
Uusromantiliste tekstide puhul peaks rõhutama seda, et oluline on armastuse teema. Eri väärtuse saab ta selletõttu, et armastuslugu hakkab kaasa võbelema haiguslooga ja tuberkuloosilugu on mitmes mõttes tähenduslik. Tuberkuloos oli kulturiseeritud haigus, oli levinud arvamus, et see peenendab tajusid. Tub romaanidest on tuntumaid Thomas Manni “Võlumägi”.

september 2010
Ei saa öelda ühemõtteliselt, et miniatuurid oleks impressionistlik, on tulnud uusromantilises laines . Mõistujutuvorm loob reeglistiku ja lähendab natuke sümbolistlikule esteetikale.
“Ööpik ja lilled” – filosoofilised umbsõlmed, Tammsaare on paradokside ja loogikalõksude meister
Lühiproosa “Pöiapoiss” – sümbolistlikke nõkse tuleb juurde võrreldes üliõpilasnovellidega. Samal ajal paralleelselt hakkab toimuma midagi muud ja seda võib laias laastus kirjeldada kui tagasipöördumist realismi juurde, aga kuidagi uuel kujul.
Üleminekuteoseks võiks olla uusromantilise perioodi juurest klassikalise realistliku kõrgperioodi juurde näidend “ Juudit ”, mis ilmus 1921. aastal ja mis ühendab kahe perioodi märke. Ei saa rääkida, et see oleks realistlik näidend, aga realismiga on sellel mingisugust pistmist. “ Juuditi ” näitel võiks öelda, et uusromantiline sümboolsus ja grotesk hakkavad teisenema üha selgemalt filosoofiliseks ja sotsiaalseks allegooriaks ja selline mõistukõne on olemas. Teisalt näeme seda, et huvi psühholoogia peenete nüansside vastu ei kao kuhugi .
Perioodi selgemaid avalööke on “Kõrboja peremees ”. 20ndatel hakati uusromantismiga tähistama peremeheromaani kirjanduslainet. See pole dekoratiivses mõttes peremeheromaan, aga peremeheks olemise paatos pole siin puudu.
Põhistiil, mis hakkab 1920ndatel ja 1930ndatel, töötab ta välja “Kõrboja peremehes”. Uut stiili võib kõige lihtsamalt nimetada psühholoogiliseks realismiks. Haige armastuse motiiv võib meile meelde tuletada muidugi T enda tuberkuloosi, aga ka Dostojevski loomingut. Vigasus kandub üle psühholoogiasse ja hakkab seal olulist rolli mängima.

Kõrboja peremees on saatuseromaan – saatus juhib tegelasi ja saatus tähendab seda, et mingid asjad on kuidagimoodi ette määratud. Arhetüüpne lugu hakkab määrama romaani põhilugu. Allegooriline kiht on olemas, kuid pole v-o nii läbinähtav kui hilisloomingus. Ühelt poolt puudutades armastuslugu ja teiseltpoolt on ainest ka sellest, mismoodi on siia sissepeidetud peremeheproblemaatika.
Sümboolsete ja allegooriliste kihtide juures tõusevad esile juhtmotiivid: peaks tähele panema seda, et koguaeg on oluline inimese ja maa suhe. Võtmekohaks saab Kivimäe ja inimene-maa- kivid on oluline. 20. sajandi uusromantilises proosast ilmselt kõige mõjukam on Knut Hamsun , kes mängib maapoeetika kujunemisel olulist rolli.
Rõhutatakse ka sotsiaalse ebavõrdsuse temaatikat, psühh ja sots kiht on omavahel põimunud.
Tammsaare stiil on pikk, on keerukas ja paradoksne stiil. Võime öelda küll, et ta on rahvalik autor, aga kindlasti mitte selles mõttes, kui Oskar Luts. Ta jääb ikka kuidagi literatuurseks autoriks. Stiili ja kõigi teemakihtide juures peaks rõhutama ka seda, et Tammsaarel on väga võimas sünteesivõime. Kui ta võtab psühh ja sots plaani, siis ta oskab need asjad kuidagi kokku sulatada ja me jääme teda uskuma. See tähendab üha enam seda, et ta suudab erinevaid süžeeliine hästi kokku panna.

“Tõde ja õigus”

saab olulisimaks proosateoseks ka edaspidi
kõige rohkem ja selgemalt läbi 20. saj esiplaanil olnud proosateos
kriitika oli vastuoluline . Kui V osa oli ilmunud, siis klassikustaatus oli selle ajaga saavutatud.
I osa teemaks võitlus maaga, II osa võitlus jumalaga, III võitlus ühiskonnaga, IV osa puhul võitlus iseendaga ja oma õnnepüüdega ja V osa tähistab resignatsiooni.
imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda ette teaks . Baudelaire
saatuslikkus – võib rääkida saatuslikest motiividest läbi sarja

ajalookirjutise ambitsioon – hakkab olema ka ajalookirjutus
II osa kinnistab v kujundab teatava iseseisva romaanitüübi eesti traditsioonis – kooliromaani eritüüp. Mudelduvad eri tüüpi koolid ja kaasnevad eri jutustamisviisid (Maurus vs Paunvere). Lutsu variant on humoristlikum.
Ma armastasin sakslast

õnnetu armastuslugu
sotsiaalsed suhted on ajaloos ümbermängitud
on kasutatud mina-vormi

Kuningal on külm jt – tekstid on vähem realistlikud kui eelmised
Tammsaarel on väga tugev teksti ja teemakihtide integreerimisevõimalus, loetavus tänapäevani.
August Gailit
Gailit jääb üksikuks romantikuks läbi aastakümnete. Eesti-Läti segaperes sündinud. Pärast esimesi kooliringe oli ta Riias ajakirjanik.

september 2010
Gailiti kohta:

August Gailit 1891 -1960
Jaanus Vaiksoo , Gailit ja Nipernaadi (1995)

Kui Tammsaare põlvkonna puhul 3-osalist loomingupilti (Vilde-järgsed otsingud, Noor-Eesti kihistused ja lõpuks midagi kolmandat). Gailit seda skeemi kaasa ei tee, ta ilmub küll 1910, kuid see on üsna kehv raamat. Vaiksoo nendib, et Gailit on seal väga naerulembene. Ta asetub uusromantilise kirjanduselu taustale. Tuleb kirjandusse kohe uusromantilises võtmes ja tema puhul näeme seda, et edasisi võnkumisi kaasa ei tee. Sureb uusromantikuna.
See, et ta uusromantikuks jääb on küllalt erandlik . Kui üldine kirjandus muutub realistlikku suunda, siis Gailit jääb erandlikuks.
Klassikaline kõrgaeg algab kuskil 1920ndate keskpaiku – sealmaal, kus algavad teistegi kõrgajad. Selles mõttes teatavast taltumisest v peavoolu haakumisest võib ääriveeri ikkagi rääkida. Kõrgaeg kujuneb Gailitil üsna pikaks (u 1925-45). Ühelt poolt helge ja naljakas Gailit, teiseltpoolt sünge ja groteskne Gailit – E. Annus. Kui me hakkame lähemalt vaatama, kuidas Gailiti poolused välja tulevad, siis neid on õige mitu:

sümbolistlik ja impressionistlik kallak

helge ja sünge eristuvad küll, aga kas helge käib kaasas naljaga ja sünge tõsisega? See pole päris üks-ühene

naljakas-tõsine

Gailit teosed jagunevad kahte rühma ka selle järgi, kas nad on peategelasekesksed v ei ole.
Kui vaadata noort Visnapuud, siis on põhiliselt kolm eristuvamat tekstitüüpi, mis nende dihhotoomiate all kujunevad, ja need jäävad sinna loomingusse alles ka.
Gailit

sümbolistlik

impressionistlik ja helge Gailit

följeton
1910-20ndate vahendusel hakkab följeton väga kiirelt kirjanduspildis kaasa mängima.
Kui asja lihtsustatud kujutada, siis “ Muinasmaa ” iseloomustab impr ja helgemat, “ Purpurne surm” sümbolistlikku ja õudsamat poolt. 1919 “Klounid ja faunid” esindab kogu tollase perioodi kirjanduses kõige paremini följetoni.

“Muinasmaa” ei ole ilmselt kõige tuntum Gailit romaan, kuigi teda on hiljem ka trükitud. Seda ja “Purpurset surma” võiks tähele panna, sest siit saavad mingid tekstitüübid alguse. “Muinasmaa” kujutab endas teatavas mõttes suvitusromaani - rändava suvitaja tüüp, keda hiljem tunneme Nipernaadi romaanist. Selles mõttes on siin selge algus küll. Sellist impressionistliku taustaga suvitsuromaani tuleb 1910-20ndatel aastatel. Rändaja tüüpide juures peab meelde tuletama Knut Hamsunit, kes mõjutas teda impressionistlikul poole pealt. Eksistentsiaalsed rändajad võiksid olla Hamsuni hingesugulased.
“Purpurne surm” – ähvardavate värvide kontrast kaanel, mis on kuidagimoodi olemas ka tekstis. “Linnad on ehitand saatan: siin taob ta lokaalses joobumusega trummi , siin tantsib ta lõbusalt dshimmit, siin mängib ta üsna õnnelikult börsil, ruletil ja võidusõitel, siin korraldab ta kavaleerina hiilgavaid balle ning karnevaale, siin toimetab ta osavalt karjuvaid ajalehti, siin kirjuta ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos.” Rõhutatud võõrsõnalisus, mis on ilmselt moodsuse märk ja linnajutu märk. Kindlasti eksalteeritus, paisutus, korduste kasutamine, kumulatsioonid. Spengleri mõjud – ta on taustaautor. Lihtsam ja otsekohesem oleks öelda, et Gailit on üks Eesti õuduskirjanduse varasemaid olulisi autorieid. See ei tähenda, et ta oleks esimene õudusjuttude autor, neid on varem ka olnud: nt Ansomardi.

Kuidas ta jõuab uusromantismi?

kirjutab “Toomas Nipernaadi”

Pärast “Kalevipoega” kõige tugevam peategelane.
Filmiga seoses: T. Kark ei vasta tüpaažilt sellele tegelasele, nagu kirjeldab Gailit. Väga

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #1

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #2

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #3

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #4

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #5

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #6

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #7

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #8

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #9

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #10

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #11

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #12

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #13

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #14

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #15

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #16

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #17

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #18

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #19

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #20

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #21

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #22

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #23

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #24

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #25

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #26

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #27

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #28

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #29

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #30

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #31

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #32

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #33

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #34

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #35

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #36

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #37

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #38

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #39

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #40

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 40 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

210 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

piret267 Õppematerjali autor

Lae alla .doc

Lisainfo

1.Siuru tegevus ja looming. 2.Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917 - 28.3.Henrik Visnapuu luule. 4.Marie Underi luule. 5.Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1917 - 28.6.A. H. Tammsaare proosa- ja draamalooming. 7.Romaanisari „Tõde ja õigus” kui eesti proosaklassika keskpunkt. 8.Toomas Nipernaadi kui eesti proosaklassika tuntuim peategelane.9.August Gailiti proosa. 10.Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1929 - 44.11.Romantilise ja realistliku proosa põimumisi 1917 - 44 (August Mälk jt).12.Psühholoogiline ja naturalistlik proosa 1917 - 44 (Peet Vallak jt). 13.Eesti näitekirjandus 1917 - 44 (Hugo Raudsepp jt). 14.Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1929 - 44. 15.Juhan Sütiste luule. 16.Arbujate tegevus ja looming. 17.Heiti Talviku luule. 18.Betti Alveri luule. 19.Uku Masingu looming. 20.Bernard Kangro tegevus ja looming.21.Eesti pagulasluule põhisuundumusi ja autoreid. 22.Kalju Lepiku luule.23.Ilmar Laabani luule ja häälutused.24.Eesti pagulasproosa põhisuundumusi ja autoreid. 25.Karl Ristikivi looming.26.Romaan „Hingede öö” kui pöördepunkt sõjajärgses eesti proosas. 27.Ilmar Talve ja Valev Uibopuu looming.28.Stalinistlik kirjandus Eestis: valitsev esteetika, kesksed teemad ja autorid. 29.Stalinistlik kirjandus ja sellest lahtiütlemine: Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi looming.
eesti kirjanduse ajalugu , mart velsker , hendrik visnapuu , siuru , marie under , tarapita , kirjanduslik orbiit , arbujad , enno , ernst enno