Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt (1)

Kirjandus - Kirjandus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mismoodi erineb Tarapita N-E ja Siurust?
  • Kuidas kultuuri võiks rahastada?
  • Milles see revolutsioonilisus seisneb?
  • Mis on underlikkus?
  • Kuidas ta jõuab uusromantismi?
  • Miks ei kinkinud ta Tammsaarele?
  • Kuidas selts hakkab loomingulist elu mõjutama?
  • Mis tüüpi loomingut arbujalikkus tähendab?
  • Mis maneer ta on?
  • Kust see tumedus ja dekadents tuleb?
  • Mida uut toob võrreldes Palavikuga?
  • Miks see on erandlik?
  • Paljud läksid elama pagulusse läksid elama kuhu?
  • Mis siin toimub?
  • Miks Kangro ei tule kodumaale?
  • Kus võiks olla Kangro loomingu tuumsem osa?
  • Mis see kangrolikkus oleks?
  • Mismoodi eksperimentaalsus?
  • Kuidas 6 raamatut paigutuvad pagulaskonteksti ja eesti kirjanduse konteksti?

Eesti kirjanduse ajalugu II
Mart Velsker
  • september 2009
    Tsensuurivaba aeg u. 1920-1930 ja siis uuesti 1990ndate alguses. 1940 – Nõukogude okupatsioon .
    1918-1920 – tegemist on manifestide ajaga , mis puudutab ka kirjandust. Mingis mõttes on tegemist ka ajaga, kus manifestid ja kuulutused võistlevad ja konkureerivad.
    • kujutavas kunstis – dünaamika murdelisus on näha ka siin. Pöörangud olid alanud iseenesest juba varem. Kujutava kunsti puhul tähendab see seda, et realistlik pilt hakkab pudenema – sõltub kunstikust ja sellest, milliseid printsiipe ta püüab muutuses rakendada. Ado Vabbe “ Kohvikus ” (1918), Eduard Ole “Laud” (1924). Kunst ei rajane realistliku peegeldamise printsiibil, vaid siin on mängus mingid muud printsiibid .
    • kunst ja kirjandus eemalduvad realismist , see on alanud juba N-E aegadel , aga eemaldumine jõuab haripunkti ( 1910 -1920).

    Siuru (1917-1920)
    Under, Tuglas , Adson , Gailit , Visnapuu, J. Semper (+ A. Alle, J. Barbarus )
    Tarapita (1921-1922)
    Adson, Alle, Barbarus, A. Kivikas , J. Kärner, J. Semper, G. Suits, A. Tassa , Tuglas, Under
    Kirjanduslik Orbiit (1929- 1931 )
    Erni Hiir , August Jakobson , A. Kivikas, D. Palgi , J. Sütiste, Oskar Urgart jt
    Arbujad (antoloogia “Arbujad” (1938), koostaja Ants Oras )
    B. Alver , Heiti Talvik , B. Kangro , August Sang , Kersti Merilaas , Paul Viiding , Uku Masing , Mart Raud.
    Mismoodi erineb Tarapita N-E ja Siurust?
    Tarapita on mingis mõttes ebamäärasem. Rühma eeskujuks oli Clanté – esteetilisi seisukohti hakatakse rõhutatult seostama poliitiliste ja sots vaadetega ja sellel on tugev vasakpoolne kallak. Tarapitaga koos tuleb 20ndate aastate alguses tugev pol ja sots kirjanduse laine, aga see jääb lühiajaliseks. Tarapita puhul peab rõhutama ka seda, et tegemist on teatava avangardihõngulise esteetilise programmi manifesteerumiskatsega ja seda võib nimetada sotsiaalekspressionismiks. See, millele T rühmitus rõhub on suuresti hilisem ekspressionismi faas ja see on poliitilisema konnotatsiooniga.
    Siurus on midagi teisiti, on midagi, millele on Tarapita teatav vastulause. Tarapita-aegne Under on vastulause soneti-aegsele Underile.
    Enne Siuru juurde jõudmist natuke taustadest. Poliitilised, sõjasündmused, rühmitused ja on võimalik välja tuua ka muid punkte (ühendusi, väljaandeid, sündmusi), mis hakkavad ajalugu liigendama.
    1922 Eesti Kirjanikkude Liit (esimene esimees Tuglas) – Siuru ja Tarapita on lõpetanud ja nüüd otsitakse rühmituste kaudu ka laiemapõhjalist koondumisvõimalust kirjanikele. Kas on võimalik eesti kirjanikke üldisemalt ühe mütsi alla koonduda (küsimus on koguaeg Tuglas peas).
    + 1923 “Looming” (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner, Semper) – deklareerinud ennast kui parlamentaarset kirjandusajakirja.
    1930ndatel aastatel juhib ajakirja Semper, kes on kirjanduslikelt vaadetelt suhteliselt lähedane Tuglasele.
    Hakkavad tekkima koondavad organisatsioonid ja väljaanded, mis jäävad püsima.
    • 1925 Kultuurikapitali seadus – kuidas kultuuri võiks rahastada? Kirjanikud hakkavad stipendiumi saama. 1930ndateks aastateks tähendab see stabiilset sissetulekut, majanduslik olukord hakkab stabiliseeruma.
    • 1927 algavad “Looduse” romaanivõistlused
    • 1935 Raamatuaasta
    • 1937-40 “ Varamu ” ( peatoimetaja Visnapuu) – Loomingule konkurent poliitilises plaanis, sest Loomingut antakse välja Tartus ja selle puhul tajutakse teatavat opositsiooni ametlikult kultpoliitikale. Ajakiri on kindlasti väga professionaalselt tehtud ajakiri.

    Ajakirjad katkevad MS tõttu, aga tekivad ajutised asendused:
    1940 “ Sirp ja vasar ”
    1942-1943 “Ammukaar”
    1943-1944 “Sõjasarv”
    Üks võimalus periodiseerida kirjandust:
    • 1917-1928 (Siurust “Toomas Nipernaadini”) – Nips tähendab suuremat pööret proosa suunas. Retseptsioonikriitikas on näha, et proosale hakatakse rohkem tähelepanu pöörama.
    • 1929-1940 (“Õnnevarjutusest” okupatsioonini) – M. Underi ballaadikogu, lüroeepiline värsikogu, mis annab märki senisest suuremast narratiivsest algest. Võib kuidagi ettevaatlikult arvata, et 30ndad on narratiivsemad kui 1920ndad aastad. Tartu-Tallinna opositsioon kujuneb välja 1930ndate jooksul, pol võim eeldab tsentreeritust. Tartult hakatakse kultuurilist võimu ära võtma. Vaieldakse selle üle, kus peaks olema EKL peakorter , sama Loominguga, mis viiakse Tallinna.
    • 1940-44 (okupatsioonist okupatsioonini) – ajajärk jääb eraldi oma segasuse tõttu, võimud vahetuvad ja uus struktuur ei suuda ennast kehtestada.

    Teine võimalus periodiseerida kirjandust:
  • 1905-1921 (Noor-Eestist Tarapitani)
  • 1922-1944 (“Kõrboja peremehest” teise Nõukogude okupatsioonini)
    Näeme N-E III albumist alates vaimset esteetilist pööret ja pööre läheb edasi 1920ndate alguseni välja. Eriti oluline on küsimus mitte niivõrd Tarapitas, vaid selelst, et Siurut ja N-E on võimalik vaadelda ühe ja sama esteetilise vormi erinevaid avaldumisvorme. Teatavas mõttes arendab Siuru revolutsiooni, mida N-E alustab. Omakorda hakkavad pöörded vaibuma, klassikalised teosed pannakse paika. Mingismõttes kirjanduskaal kehtestatakse ja see jätkub 30ndate lõpuni. See periodiseerimisvõimalus jääb kursusest kõrvale.
    SIURU
    1917-1920
    Siuru ei tähenda ainult kuut kirjanikku, vaid laiemat kooslust, mis kirjanduses ja kultuuris tekib. Liikmed võtavad endale kirjanduslikud nimed: Tuglas (Felix), Semper (Asm), Adson (Paaž), Under (Printsess), Gailit (Ge), Visnapuu (Vürst).
    • A. Alle, J. Barbarus
    • N. Triik, K. Mägi, A. Vabbe, P. Aren , O. Krusten jt
    • Jaan Oks jt
    • Arthur Valdes jt

    Siuru puhul peaks tähele panema seda, et põhiautorid aktualiseerivad kirjanduses ka mingeid tegijaid , kes rühmitusse ei kuulu, aga kelle vaimsus võiks haakuda rühmituse vaimuga. Jaan Oksa retseptsioon algab tõsisemas mõttes Siuru kaudu (Adson ja Tuglas toetasid Oksa jõudmist kirjandusse). Oks suri sellises seisus, et ta rühmituse tegevusest sisuliselt osa võtta ei saanud. On väga iseloomulik, et Siuru kaastööliste seas on ka G. Suits, W. Ridala , A. Kallas, A. Taska jne. Hakkab tulema mingi nimede rida, mis tegelikult tähistab Noor-Eestit. Siuru albumite kaudu on ühisosa kahe rühmituse vahel üsna hästi näha. A. Valdesest hakkab kirjutama I MS aegu Tuglas ja hakatakse tootma ka tema loomingut. Kõik Valdese looming ei ole Tuglase kirjutatud, ta hakkab elama omaette elu ka pärast Siuru lagunemist. Ikka ja jälle näeme, et Valdes ilmub kuskilt välja (nt J. Krossi romaanides).
    Siuru kehtestab end suuremal määral oma väljaannetega: Siuru I-III (1917-1919). Siuru väljaannetega tuleb ka logo. Siuru sõna tähendab müütilist lindu ja seda on seostatud soomekeelse kiuru sõnaga, mis tähendab lõokest. Lisaks kolmele albumile on antud välja rida raamatuid ja suur osa neist on ka otseselt Siuru kirjastatud.
    • M. Under - Sonetid (1917), Sinine puri (1918)
    • H. Visnapuu - Amores (1917), Jumalaga Ene! (1918)
    • F. Tuglas – Saatus (1917)
    • A. Gailit - Saatana karussell (1917), Klounid ja faunid (1919)
    • J: Semper Pierrot (1917)

    I MS päevil olid kirjastusolud küllaltki halvad. Nüüd tekib olukord, kus raamatuturul on võimalik mängid ja seda mänguvõimalust kasutab Siuru ka ära. Paberit on endiselt vilets saada, aga samas tulevad üsna suured tiraažid ja publiku tähelepanu, nii et retseptsioon on ilmekas.
  • Siuru tegevusega seoses muutub kirjanduse ja moraali suhe. N-E algatas tugeva esteetilise pöörde, aga ei saa öelda, et see oleks väga rikkunud moraalikombeid.
  • Kirjandusellu ja keelde lisandub tugev annus dünaamikat
  • Säilib Siuru ajal üldromantilise kirjanduse raamistik , aga selle raami sees midagi teiseneb. Põhiesteetiline alus jääb samaks, aga olemisvorm muutub. Eriti oluliseks saab see, et uusromantiline kirjandus hakkab leidma seoseid radikaalse modernismiga. Süntees uusromantikast ja modernismist saab oluliseks.
  • Annab teeotsa kätte edasisele eesti luulele. See mida hakkab pakkuma Under ja Visnapuu, on midagi uut.
    Moraali + kunsti suhted:
  • senisest suurema seksuaalse ja erootilise avameelsuse tungimine kirjandusse (Under, Visnapuu)
  • Siuru aegadel juurdub, et kunst on primaarne ja elu on sekundaarne . See tähendab elu kunsti levikut - kirjanike suvitamised Pühajärve ääres jm.
  • september 2010
    Marie Under (1883-1980)
    Mälestused Underist, biograafilised retseptsioonid.
    1917 Sonetid
    1918 Eelõitseng
    1918 Sinine puri
    1920 Verivalla
    1923 Pärisosa
    1927 Hääl varjust
    1928 Rõõm ühest ilusast päevast
    1929 Õnnevarjutus
    1930 Lageda taeva alla
    1933 Kivi südamelt
    1942 Mureliku suuga
    1954 Sädemed tuhas
    1963 Ääremail
    Kogutud luuletused 1958
    2006 Lauluga ristitud
    2007 Luule
    Underi loomingut on võimalik jagada kolme ossa (võib ka nelja):
  • Esimese perioodi kaks peamist märksõna on: tasakaalutus ja pindmisus. Tasakaalutuse all peetakse silmas ekstaatilisust ja pindmisuse all, noor Under ei ole n-ö ‘sügav’ autor. Talle on omane see, et kuidagi ornamentaalne pindmine struktuur on väga ilmekalt läbi mängitud, aga see võib ka sageli pinnailustuseks jääda. Programmilist pinnapealsust varases loomingus leidub.
  • Teine periood: tasakaal ja sügavus. Sügavust tuleb juurde ja tasakaalu, ekstaatiline tugi kahaneb.
  • Kolmas periood ei mängi teise perioodi märksõnu ümber, aga teisendab neid nii, et kolmas periood hakkab eristuma. Kolmas periood on 1940-1950ndad aastad, märksõnad jätkuvalt tasakaal ja eleegilisus.
    1917 “Sonetid” – saab läbimurdeteoseks ja üheks kuulsamaks luulekoguks kogu Eesti kirjandusloos. Revolutsiooniline raamat, aga milles see revolutsioonilisus seisneb? Sellele küsimusele saab vastata kogeleval viisil. Nagu on ja nagu ei ole ka. Sõltub tunnustest, mida varasema loomingu puhul rõhutada. Kui rõhutada Underi retseptsiooni, kui me rõhutame nende sonettide erootilist avameelsust, kui me rõhutame seda, et see on naise kirjutatud, siis see on loomulikult revolutsiooniline. Teisalt see esteetika , mida Under hakkab kasutama, ei ole Siuru ajal leitutatud esteetika, vaid on pikema taustaga ja traditsiooniga. Kõige otsesem taust on muidugi N-E ja G. Suitsu luule. Tõi kaasa esteetika tugeva teisenemise ja moraali ja kirjanduse vahekordade muutumuse.
    1918 “Eelõitseng”
    “Verivalla”, “Pärisosa” – n-ö vahemäng. Esindavad laias laastus tollast sotsiaal-ekspressionistlikut stiili. Toimub väga selge ühiskonnatemaatika läbimurrang. Ekspressionistlik periood jääb lühikeseks. Kui me räägime Siuru ajal ekstaatilisusest, siis 1920ndate alguses see jätkub, aga teiste motiivide kaudu. Värsialgused hakkavad tundepaisutust märkima ja nendel on väga isiklik ja erootiline sisu.
    * “Ekstaas”
    Underi loomingus hakkab selgemini välja tulema see, mis muutub. Muutub muidugi see, et alastiolemise manifesteeringut hiljem ei tule.
    1920ndate lõpus ja 1930ndatel isikliku soovi või iha deklaratsioon taandub ja hakkab tekkima tunne, et isiklikud soovid ei juhi maailma, vaid mingid kõrgemad jõud ja printsiibid. “Ja äkki tuli käsk..” – heroilist paatost on küll, enam pole tema veri , mis teda suunama hakkab. Religioossus tugevneb, muutub senisest tähtsamaks.
    Muutused hakkavad silma 1920ndate keskpaiku kirjutatud luuletustes – “Hääl varjust”; “Rõõm ühest ilusast päevast”, sinna liitub ka üsna tihedalt “Õnnevarjutus” ja veel paar klassikalist kogu 1930ndatest “Lageda taeva alla”, “Kivi südamelt”.
    “Hääl varjust” – tumemeelsemad tekstid
    Suuremad rõõmuhõisked ja päeva helgem pool on paista 1928. a raamatus “Rõõm ühest ilusast päevast”.
    Kuskilt siin on Underi kvintessents. Siin on mingil moel näha üleminek ekstaatilisest tasakaalustatud hilisemasse loomingusse. Eriti on rõhutatud “Õnnevarjutuse” tähendust. Kui me tahame leida klassikalise ballaadiloomingu v jutustava luule musternäidet, siis on kõige hõlpsam on leida seda siit. Kõige tuntum 20. sajandi ballaadikogu.
    Kolmas periood võiks alata 1942. a raamatu juures “Mureliku suuga”. Kusjuures on selge, et see on sellisel juhul üleminekukogu. Under muutub isamaaliseks. Seda ta ju varem ei ole. Visnapuul on.
    Rootsis ilmunud “Sädemed tuhas” ja “Ääremail” – pagulasmeeleolud ja eleegilised toonid tugevnevad.
    I ja II perioodi vahe on see, et
  • meelelist kireluulet on järjest vähem
  • tekstuaalne staatika suureneb
  • lüroeepiline alge tugevneb
    • M. Under “Jõulutervitus” 1941 – ajakajalisuse ja ajatuse ühendus. Ajalisus on pealkirjas sees. Üsna tugev vihjelisus, mis nõuab mingil määral konteksti tundmist. Luuletus läheb liikvele 1941. a küüditamisest. Isamaalisus on kuidagi üldinimliku haardega ühendatud.

    Mis on underlikkus?
  • Esimene asi, mida väga sageli rõhutatakse on mingisugune naiselikkuse kategooria – Underit peetakse naiselikuks luuletajaks. Alverit nt nii väga naiselikuks ei peaks (tekstide pinnal).
  • Teine võimalus on rõhutada tema jutustamise võimet. Saame tekitada retseptsioonikeskme jutustava luule (ballaadide) juurde. “Õnnevarjutuse” aines on võetud Piiblist, Eesti rahvaluule ja baltisaksa pärimusest. Under on kuidagi saksapärane luuletaja – saksaärane peenendatus, kulturiseeritus.
  • Underi puhul peaks rõhutama tema looduskesksust. Algusest peale on tema loomingus näha panteistliku kallakuga loodusesse sulandumise taotlusi. Looduse puhul peaks täpsustama seda, et Underi loodus on kuidagi eriliselt suvitusmaastik. See on ikkagi linnainimene, kes tuleb maale ja kes hakkab päikest võtma. Või kõnnib niisama looduses ja saab elamusi. On juhitud tähelepanu ka sellele, et varases loomingus on palju taimi (suurel määral aialilled) - mingil moel kulturiseeritud loodus. Underil on oma osa suvitsukultuuri kujundamises, mis jättis ilmekaid jälgi ka eesti kirjandusse.
  • Luule ornamentaalsus ja väljapeetud stiliseeritus. Kui me hakkame värssi või fraasi iseloomustama, siis Underi värsid on ornamentaalsed, Visnapuu puhul meloodilisus või helilisus. Suitsusl võiks olla keerulisus.
    Anton Hansen Tammsaare (1878-1940)
    Tammsaare puhul tekivad ka biograafilised müüdid.
    Tammsaare nimi on pärit sünnikohast, kui ta võtab nime üle, toimub varsti nimede rotatsioon . Nüüd kutsutakse talu Vargamäeks. Kohasegadused algavad – see on üks ilmekamaid segadusi üldse.
    Asub õppima Treffneri Gümnaasiumisse. T&Õ II osas räägib ta ilukirjanduslikult oma koolikogemuse. Mauruse kool. Edasi läheb õppima Tartu Ülikooliga, liitub üliõpilasseltsiga “Ühendus”, mis jääb ainukeseks organisatsiooniks, mida ta elu jooksul vähegi tõsisemalt omaks pidas. Tammsaare puhul on rõhutatud, et tegemist on mitte väga seltsiva loomusega ja kes kujunes seal seltskonna keskpunktiks. Õpib õigusteadust, aga siis avastavad arstid, et Tammsaarel oli tuberkuloos . Katkestab õpingud, läheb venna juurde mõneks ajaks elama ja varsti reisib Kaukaasia mägedesse. Tartus tehakse talle maooperatsioon. Kirjanik hakkab paranema. Tänu sellele paranemisele on meil võimalik rääkida kirjandusklassikust Tammsaarest.
    Vabadussõja päevil seob T ennast Keithega. Klassiku fenomen tekib 1920ndate, 1930ndate jooksul. Kui Tammsaarega on seotud biograafilisi müüte, siis see on see, et ettekujutus vaesest ja visast töömehest. Mingi asi peab kindlasti paika: selge on see, et ta tegi süstemaatiliselt tööd ja käis turul, aga nüüd tekib küsimus sellepärast, kas ta käis turul sellepärast, et ta oli väga vaene, või oli sellel mingi muu põhjus. V-o ta lihtsalt koonerdas. Gailiti kiri Valev Uibopuule – sissetulekud. 1930ndatel teenis ta 500 kr kuus (minister teenis 320 kr). Vaesusest saab rääkida noorpõlve puhul.
    Looming
    Proosas tuleb uusromantiline vahemäng (00ndate lõpust 20ndateni). Uusrealistliku pöörde algataja 1920ndate alguses. Tammsaare oskab üsna kohe kirjutada ja üsna kohe suudab ta kirjutada kaunis tähenduslikke tekste . Ka kõige varasemast perioodis leiame mõned tähtteosed.
    Nt lühike novell 1903. aastast pealkirjaga “Tähtis päev” – Karjapoiss saab vaba päeva, aga ta ei oska selle päevaga midagi peale hakata. Unistus saab tegelikkuseks ja kui ta on tegelikkuseks saanud, siis ta hakkab tuhmuma.
    1907 “Raha-auk”
    1913 “Vanad ja noored” – koondab T varasemat lühiproosa loomingut
    1907 “ Uurimisel ”
    siitmaalt hakkab nihe uute kirjeldamisvõimaluste suunas
    Varane ja realistliku dominandiga looming ei kao päriselt. Selgemaid muutusi on näha jutustustes “Pikad sammud”, “Noored hinged”, “Üle piiri” – n-ö üliõpilasnovellid. Kui me vaatame seda, kuidas vararealistlik T hakkab uusromantiliseks muutuma , siis pikad sammud küll, aga ikkagi samm- sammult . Siin ei ole järsku jalahoopi traditsioonile, pigem võiks kirjeldada seda nii, et kuidagi hakkab realistlikus põhikihis impressionistlik lisakiht. Kaks dominanti, mis hakkavad ennast paralleelselt ennast ilmutama N-E järgsetel aegadel: on võimalus, et proosaautor valib enam-vähem impr tee või siis sümbolistliku tee. See tee, mida mööda T liigub, on loogiliselt realismile ikkagi lähemal.
    • 1900-1910ndate loomingu puhul on rõhutatud seda, et ta mõjutab ja muudab naise käsitlust. Naise kujutamisel on ta vabameelsem ja modernsem. T käsitlus naisest on väga patriarhaalne – st seda, et selles käsitluspildis on naine võrreldes mehega sekundaarne. T puhul võib tunnustuseks öelda seda, et ilmselt on tegemist sellise efektiga, et tegelaskuju hakkab elama oma elu. Kontseptsioon lendab kus seda ja teist, kui tegelane ise tegutsema hakkab. Karakteri elustumine.
    • Uusromantiliste tekstide puhul peaks rõhutama seda, et oluline on armastuse teema. Eri väärtuse saab ta selletõttu, et armastuslugu hakkab kaasa võbelema haiguslooga ja tuberkuloosilugu on mitmes mõttes tähenduslik. Tuberkuloos oli kulturiseeritud haigus, oli levinud arvamus, et see peenendab tajusid. Tub romaanidest on tuntumaid Thomas Manni “Võlumägi”.

  • september 2010
    Ei saa öelda ühemõtteliselt, et miniatuurid oleks impressionistlik, on tulnud uusromantilises laines . Mõistujutuvorm loob reeglistiku ja lähendab natuke sümbolistlikule esteetikale.
    “Ööpik ja lilled” – filosoofilised umbsõlmed, Tammsaare on paradokside ja loogikalõksude meister
    Lühiproosa “Pöiapoiss” – sümbolistlikke nõkse tuleb juurde võrreldes üliõpilasnovellidega. Samal ajal paralleelselt hakkab toimuma midagi muud ja seda võib laias laastus kirjeldada kui tagasipöördumist realismi juurde, aga kuidagi uuel kujul.
    Üleminekuteoseks võiks olla uusromantilise perioodi juurest klassikalise realistliku kõrgperioodi juurde näidend “ Juudit ”, mis ilmus 1921. aastal ja mis ühendab kahe perioodi märke. Ei saa rääkida, et see oleks realistlik näidend, aga realismiga on sellel mingisugust pistmist. “ Juuditi ” näitel võiks öelda, et uusromantiline sümboolsus ja grotesk hakkavad teisenema üha selgemalt filosoofiliseks ja sotsiaalseks allegooriaks ja selline mõistukõne on olemas. Teisalt näeme seda, et huvi psühholoogia peenete nüansside vastu ei kao kuhugi .
    Perioodi selgemaid avalööke on “Kõrboja peremees ”. 20ndatel hakati uusromantismiga tähistama peremeheromaani kirjanduslainet. See pole dekoratiivses mõttes peremeheromaan, aga peremeheks olemise paatos pole siin puudu.
    Põhistiil, mis hakkab 1920ndatel ja 1930ndatel, töötab ta välja “Kõrboja peremehes”. Uut stiili võib kõige lihtsamalt nimetada psühholoogiliseks realismiks. Haige armastuse motiiv võib meile meelde tuletada muidugi T enda tuberkuloosi, aga ka Dostojevski loomingut. Vigasus kandub üle psühholoogiasse ja hakkab seal olulist rolli mängima.
    • Kõrboja peremees on saatuseromaan – saatus juhib tegelasi ja saatus tähendab seda, et mingid asjad on kuidagimoodi ette määratud. Arhetüüpne lugu hakkab määrama romaani põhilugu. Allegooriline kiht on olemas, kuid pole v-o nii läbinähtav kui hilisloomingus. Ühelt poolt puudutades armastuslugu ja teiseltpoolt on ainest ka sellest, mismoodi on siia sissepeidetud peremeheproblemaatika.
    • Sümboolsete ja allegooriliste kihtide juures tõusevad esile juhtmotiivid: peaks tähele panema seda, et koguaeg on oluline inimese ja maa suhe. Võtmekohaks saab Kivimäe ja inimene-maa- kivid on oluline. 20. sajandi uusromantilises proosast ilmselt kõige mõjukam on Knut Hamsun , kes mängib maapoeetika kujunemisel olulist rolli.
    • Rõhutatakse ka sotsiaalse ebavõrdsuse temaatikat, psühh ja sots kiht on omavahel põimunud.
    • Tammsaare stiil on pikk, on keerukas ja paradoksne stiil. Võime öelda küll, et ta on rahvalik autor, aga kindlasti mitte selles mõttes, kui Oskar Luts. Ta jääb ikka kuidagi literatuurseks autoriks. Stiili ja kõigi teemakihtide juures peaks rõhutama ka seda, et Tammsaarel on väga võimas sünteesivõime. Kui ta võtab psühh ja sots plaani, siis ta oskab need asjad kuidagi kokku sulatada ja me jääme teda uskuma. See tähendab üha enam seda, et ta suudab erinevaid süžeeliine hästi kokku panna.

    “Tõde ja õigus”
    • saab olulisimaks proosateoseks ka edaspidi
    • kõige rohkem ja selgemalt läbi 20. saj esiplaanil olnud proosateos
    • kriitika oli vastuoluline . Kui V osa oli ilmunud, siis klassikustaatus oli selle ajaga saavutatud.
    • I osa teemaks võitlus maaga, II osa võitlus jumalaga, III võitlus ühiskonnaga, IV osa puhul võitlus iseendaga ja oma õnnepüüdega ja V osa tähistab resignatsiooni.
    • imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda ette teaks . Baudelaire
    • saatuslikkus – võib rääkida saatuslikest motiividest läbi sarja

    ajalookirjutise ambitsioon – hakkab olema ka ajalookirjutus
    II osa kinnistab v kujundab teatava iseseisva romaanitüübi eesti traditsioonis – kooliromaani eritüüp. Mudelduvad eri tüüpi koolid ja kaasnevad eri jutustamisviisid (Maurus vs Paunvere). Lutsu variant on humoristlikum.
    Ma armastasin sakslast
    • õnnetu armastuslugu
    • sotsiaalsed suhted on ajaloos ümbermängitud
    • on kasutatud mina-vormi

    Kuningal on külm jt – tekstid on vähem realistlikud kui eelmised
    Tammsaarel on väga tugev teksti ja teemakihtide integreerimisevõimalus, loetavus tänapäevani.
    August Gailit
    Gailit jääb üksikuks romantikuks läbi aastakümnete. Eesti-Läti segaperes sündinud. Pärast esimesi kooliringe oli ta Riias ajakirjanik.
  • september 2010
    Gailiti kohta:

    Kui Tammsaare põlvkonna puhul 3-osalist loomingupilti (Vilde-järgsed otsingud, Noor-Eesti kihistused ja lõpuks midagi kolmandat). Gailit seda skeemi kaasa ei tee, ta ilmub küll 1910, kuid see on üsna kehv raamat. Vaiksoo nendib, et Gailit on seal väga naerulembene. Ta asetub uusromantilise kirjanduselu taustale. Tuleb kirjandusse kohe uusromantilises võtmes ja tema puhul näeme seda, et edasisi võnkumisi kaasa ei tee. Sureb uusromantikuna.
    See, et ta uusromantikuks jääb on küllalt erandlik . Kui üldine kirjandus muutub realistlikku suunda, siis Gailit jääb erandlikuks.
    Klassikaline kõrgaeg algab kuskil 1920ndate keskpaiku – sealmaal, kus algavad teistegi kõrgajad. Selles mõttes teatavast taltumisest v peavoolu haakumisest võib ääriveeri ikkagi rääkida. Kõrgaeg kujuneb Gailitil üsna pikaks (u 1925-45). Ühelt poolt helge ja naljakas Gailit, teiseltpoolt sünge ja groteskne Gailit – E. Annus. Kui me hakkame lähemalt vaatama, kuidas Gailiti poolused välja tulevad, siis neid on õige mitu:
  • sümbolistlik ja impressionistlik kallak
  • helge ja sünge eristuvad küll, aga kas helge käib kaasas naljaga ja sünge tõsisega? See pole päris üks-ühene
  • naljakas-tõsine
  • Gailit teosed jagunevad kahte rühma ka selle järgi, kas nad on peategelasekesksed v ei ole.
    Kui vaadata noort Visnapuud, siis on põhiliselt kolm eristuvamat tekstitüüpi, mis nende dihhotoomiate all kujunevad, ja need jäävad sinna loomingusse alles ka.
    Gailit
  • sümbolistlik
  • impressionistlik ja helge Gailit
  • följeton
    1910-20ndate vahendusel hakkab följeton väga kiirelt kirjanduspildis kaasa mängima.
    Kui asja lihtsustatud kujutada, siis “ Muinasmaa ” iseloomustab impr ja helgemat, “ Purpurne surm” sümbolistlikku ja õudsamat poolt. 1919 “Klounid ja faunid” esindab kogu tollase perioodi kirjanduses kõige paremini följetoni.
    • “Muinasmaa” ei ole ilmselt kõige tuntum Gailit romaan, kuigi teda on hiljem ka trükitud. Seda ja “Purpurset surma” võiks tähele panna, sest siit saavad mingid tekstitüübid alguse. “Muinasmaa” kujutab endas teatavas mõttes suvitusromaani - rändava suvitaja tüüp, keda hiljem tunneme Nipernaadi romaanist. Selles mõttes on siin selge algus küll. Sellist impressionistliku taustaga suvitsuromaani tuleb 1910-20ndatel aastatel. Rändaja tüüpide juures peab meelde tuletama Knut Hamsunit, kes mõjutas teda impressionistlikul poole pealt. Eksistentsiaalsed rändajad võiksid olla Hamsuni hingesugulased.
    • “Purpurne surm” – ähvardavate värvide kontrast kaanel, mis on kuidagimoodi olemas ka tekstis. “Linnad on ehitand saatan: siin taob ta lokaalses joobumusega trummi , siin tantsib ta lõbusalt dshimmit, siin mängib ta üsna õnnelikult börsil, ruletil ja võidusõitel, siin korraldab ta kavaleerina hiilgavaid balle ning karnevaale, siin toimetab ta osavalt karjuvaid ajalehti, siin kirjuta ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos.” Rõhutatud võõrsõnalisus, mis on ilmselt moodsuse märk ja linnajutu märk. Kindlasti eksalteeritus, paisutus, korduste kasutamine, kumulatsioonid. Spengleri mõjud – ta on taustaautor. Lihtsam ja otsekohesem oleks öelda, et Gailit on üks Eesti õuduskirjanduse varasemaid olulisi autorieid. See ei tähenda, et ta oleks esimene õudusjuttude autor, neid on varem ka olnud: nt Ansomardi.

    Kuidas ta jõuab uusromantismi?
    • kirjutab “Toomas Nipernaadi”

    Pärast “Kalevipoega” kõige tugevam peategelane.
    Filmiga seoses: T. Kark ei vasta tüpaažilt sellele tegelasele, nagu kirjeldab Gailit. Väga imelikult valitud tegelane, aga huvitaval kombel hakkab mängima. Filmis on tal kaasas jalgratas, kuid raamatus kannel .
    • Esimene ja väga tugev “Nipernaadi” tõlgendus on see, et seda käsitletakse autobiograafilises võtmes. Seda on tihti tõlgendatud kui müütilist lugu ja selle müütilise loo tõlgendusvõimaluse käib Vaiksoo oma raamatus välja.
    • võimalik tõlgendada ka kui arengulugu , mis muutub koos aastaaegade liikumisega
    • nii või teisiti armastusromaan
    • peab rõhutama seda, et see on rännuromaan
    • ühe suve romaan, võib nimetada kerge jutumärgiga “suvitusromaaniks”
    • N on naistevõrgutaja, seikleja , hurmaja ja muinasjutuvestja . VIimast peaks eraldi rõhutama: ta jutustab naistele igasuguseid lugusid ja üldisemalt võibki rääkida romaani puhul muinasjutu ja reaalsuse põrkumisest. N tüüpiline lahendus on see, et tuleb jalga lasta ja uut lugu alustada.

    “Viimne romantik” - iseenesele viitamine, aga raamatus on ka samanimeline novell ja seal on peategelaseks Kukk. Peaks märkama seda ka, et Gailit on läti keeles ‘kukeke’.
    Kuigi tal on pakse romaane, on ta väiksemate jutukeste meister. Näeme ka seda, et pikad lood on väga tihti kokku pandud lühikestest lugudest.
    “ Karge meri” - loodusromantika karmimaid pooli, asetub 30ndate rannakirjanduse konteksti
    “Toomas Nipernaadi” hakkab rööbituma Ekke Moori romaaniga ja on isegi retseptsioonis hiljem näha eelistamist. EM puhul on Peer GYndilik eksistentsiaalne rännak rohkem välja joonistunud.
    Ideaalne Gailit võiks olla romantiline, kõrgstiilne autor. Ta ei ole mingi rahvalik romantika, mis kasvab välja eidekese jutukestest. Kõrgstiilne novellromaan, kus rändaja liigub ringi looduses, ideaaltekstis tehakse nalja , esitatakse mõtteid elureaalsuse ja poeetilise reaalsuse asjus ja kokkupõrkes. Kui ideaalsetest tükkidest teose kokku paneme , saame “Toomas Nipernaadi”.
    1922 – Eesti Kirjanikkude Liit (esimene esimees Tuglas)
    1923 – Looming (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner, Semper)
    1925 – Kultuurikapitali seadus
    1927 – algavad Looduse romaanivõistlused
    1935 – Raamatuaasta
    1937-40 Varamu
    Kirjanduslik Orbiit (1929-1931)
    Arbujad (1938 jj)
    Võib nentida tagasipöördumist realismi juurde. (A. Johani “Pariisi vaade Seine ’i sillaga).
    Proosa
  • Uusromantiline proosa ja/või eksperimentaalne lühiproosa (u 1917-1925) – Tuglas, Gailit, Hiir, Kivikas jt.
  • nn Uusrealism (u 1921 (1918?) jj) – Luts, Tammsaare, Metsanurk, Kivikas
  • Naturalism (agulirealism) (u 1927 jj) Jakobson jt
  • Psühholoogiline realism – Tammsaare, Semper, Anvelt , Morn jt
  • Ajaloolise proosa laine (1934) – Metsanurk, Hindrey , Kippel jt
    Romantiline kiht
  • Kõrgkirjanduslik uusromantika – Tuglas, Tassa, Gailit, Rumor jt. Proovitakse teatava üldkoodina välismaastiili eesti keelde üle tuua. Seal on literatuurset maiku
  • Folkloorne uusromantika – Jaik jt.
  • Muu
    • moderniseeritud rahvusromantika + realism (nt ajaloolises proosas)
    • moderniseeritud loodusromantika + realism (nt rannakirjanduses)
    • moderniseeritud noorusromantika + realism
    • muu (õudusromantika, hulkuriromantike jne)

    Viis avalikku romantikut: Tuglas, Tassa, Gailit, Rumor ja Jaik + rida libarealiste (Mälk)
  • september 2010
    Gailiti kõrval Aleksander Tassa ( Pallase kunstikooli asutaja ), oli seotud nii N-E kui Siuru rühmitusega. Ametlik liige oli Tarapitas. Novellikogu “Nõiasõrmus” 1919 – uusromantikale üldiselt tunnuslik, domineerib lühiproosa.
    Karl Rumor (Ast) – Gailit kõrval teine olulisem uusromantiline kirjanik ja mitut pidi oluline kuju Eesti kultuuriloos. Tema kodanikunimi on Karl Ast. Uusromantiliste tekstideni jõuab Rumor enne Esimest maailmasõda, kõrgtasemeni jõudmine tuleb iseseisvumisega. 1919 Tuled sügisöös, 1929 Kui Saara naerab, 1960 Krutsifiks – romaan. Väga eripärane romaan Eesti kirjanduses kas või teemavaliku poolest – aineks on äärmuslikud usuliikumised Brasiilias.
    Juhan Jaik – Juhan Jaigi proosa on kokku pandud neljast asjast : Võrumaa, muinasjutt , õudus ja lapsed. Jaik saab ainest sellest folkloorist ja ka jutustamisstiil on sellevõrra maalähedasem. Peamiseks ja kõige tähtsamaks saavad Võrumaa jutud I-II (1924-1933) ja need illustreeris Wiiralt . Imedega seotud asjad ja teiselt poolt õudusmeeleolu. Oluline autor ka lastekirjanduses – Võrumaajuttudes pole adressaadi asi päris selge. Ei saa ühemõtteliselt öelda, kas on lastekirjandus või täiskasvanutekirjandus. Tugevam ja silmapaistvam lühiproosas, ta on kirjutanud ka draamatekste, on kirjutanud ka luuletusi. Jaigi puhul näeme seda, et suur redutsiooni tõus tuleb hiljem, hakatakse nägema selliseid väärtusi, mida 1920-30ndatel näha ei osatud. Ta on folkloorsem.
    On aeg liikuda uusromantikutest edasi hämarale maale realismi ja romantika vahealadele. Sinna viib meid kõige jõulisemalt August Mälk (1900-1987). Mälk on 30ndate proosas oluline figuur , aga tema tee kirjandusse ei olnud sugugi nii sirge ja probleemitu. Võiks asja arutama hakata sellest aspektist , et tee kirjandusse algab mitmekordsest marginaalsusest ja Mälgu puhul on näha seda, kuidas ta sellest välja tuleb ja oma kasuks mängib. 30ndate lõpuks on ta saavutanud hoopis silmapaistvama staatuse võrreldes nt Jaigiga. Algus on tõesti selline kobav. Ta on 1920ndatel õpetaja Saaremaal. Tema esimene romaan ilmub aastal 1926 “Kesarüblik” – kriitika seda eriti hästi vastu ei võta. Proovib 1920ndatel erinevaid võimalusi. Mälk on arenemisvõimeline ja leiab mingil hetkel lahenduse, mis retseptsioonitõusust tekitab. See läbimurre tuleb aastatel 1932-1934. 1930ndate alguseks saavutab ta mingi kindluse ja publik avastab, et Saaremaalt on selline mees ja teda võiks lugeda. Ning hakataksegi väga tõsiselt lugema. Palju on räägitud sellest, et 1937 a kingib Päts Mälgule Lagle talu. Miks ei kinkinud ta Tammsaarele? Aga ilmselt oli konks selles, et Päts kartis , et Tammsaare ei võta seda vastu. Mälk sattus sõja järel Rootsi ja hakkab seal Eesti pagulaste kultuurielus olulist rolli mängima. Tegutseb edasi ka kirjanikuna, Mälk sureb Rootsis aastal 1987.
    Looming
    Seletused Mälgu fenomenile:
  • Mälk on 1930ndateks aastateks leiab selle aineala, mida ta tunneb. Tänu sellele tekib kindlus ja retseptsioonitõus. Kui rõhutatakse aineala, siis peetakse silmas seda, et ta hakkab kirjutama pikemaid ja lühemaid rannajutte. (Saaremaaga seotud motiivid)
  • 30ndateks aastateks leiab Mälk mõttelise tasakaalu ka esteetilises plaani. Tasakaal realistliku olustikukirjanduse ja teisalt romantilise elukäsitluse vahel. Mälk osutub olema maalähedasem, on võrreldes Gailitiga lähemal massilektüürile. Peaks silmas pidama ka seda, et Mälk on üks menukamaid draamaautoreid 1930ndate rahvalavadel.
    1934 “Surnud majad” – ajalooline proosa on seotud üldise sotsiaalse tellimusega, mis tollal õhus oli.
    1935 “Õitsev meri”
    1936 “Rannajutud”
    1936 “Läänemere isandad”
    1937 “Taeva palge all”
    1942 “Hea sadam”
    1952-53 “Tee kaevule”
    1963 “Kevadine maa”
    1978 “Projekt Victoria”
    Erilise soosingu saavad retseptsioonis romaanid “Õitsev meri”. Rannakirjanduse fenomen: võitlus merega, tööga, koduarmastus, pannakse kokku eksootiline ja teistpidi haaratakse jutustamist mingisuguse turvalisuse võrguga, ülearusest filosoofilisusest 30ndatel hoidub, hiljem seda tuleb juurde.
    Hilise osaga on Mälgul nii, et see on retseptsioonis jäänud 30ndate proosa varju. Ei saa öelda, et Mälgul toimuks mingit langust, pigem loomingulised otsingud. Liigub pärast II MS kolmes põhisuunas ja siis tuleb neljas liin kolmele lisaks:
    • jätkab vanas vaimus , realism+ romantism
    • kodumaalt põgenemine, pagulase algusaastad ja sellest tulevad ka kõik klassikalised pagulas-psühholoogilised kollusioonid proosas jne. Proosas on selgelt näha spetsiifiline traumakirjandus. Me oleme pagulusse sattunud ja peame sellega seotud draamat läbi kirjutama
    • uus otsing psühh realismi radadel – esiteks tähendab see Mälgu puhul seda, et psühholoogilisus süveneb, muutub keerulisemaks ja põnevamaks. Psühholoogilise proosa tipuks saab “Tee kaevule” (1952-53), mis räägib tütarlaste gümn direktori pingelistest otsingutest. Armastussüžee on tänuväärne materjal, mille peale saab üsna keerukaid lugusid lahti mängida. Ei saa mingeid sulaselgeid paralleele tuua, aga mingis mõttes võib öelda, et see laad , kus oli Tammsaare kuulsamate teostega, sellele liigub Mälk kuidagimoodi lähemale. Võiks märgata seda, et mitte ainult kujutamisviis ei muutu keerulisemaks, vaid ka tegelastüüp. Kui rannajuttudes eelistab ta rääkida eelkõige lihtsatest inimesest, siis nüüd muutub inimene keerulisemaks
    • “Projekt Victoria” – siin novellikogus pöördub August Mälk ulmekirjandusse. Kaunis ootamatu pööre sellel taustal, mis seni on toimunud. Filosoofilise kalduvusega ulme. Sellel on filos reflektsioon sees.

    Mälgu puhul võib öelda küll, et menukirjanik, aga keda lahti koorides võime avastada uusi kihte ja tekste, mida tasub kätte võtta ja uurida. Näilise lihtsuse taga võib olla keerulisem pilt.
    Albert Kivikas
    Noorpõlvetööd mõjuvad väikese veidrusena, aga imelikul kombel on poisikese hullamised ikka ja jälle meelde tulnud. 1919 “Lendavad sead”, 1919 “Ohverdet konn” (Erni Hiir ja Albert Kivikas” – neis on nähtud futuristliku proosa algust Eesti kirjanduses. Pudelisiltide poognale. Mitte ainult futurismi algus pole seotud Kivika nimega, vaid kaks asja veel:
    • uusrealistliku laine algus

    “Nimed marmortahvlil” 1936 – laias laastus realistlik romaan. Selle retseptsioon edasi kesknud ja muutunud ka uuemal ajal seoses filmiga. Nii romaanil ja filmil on omad plussid ja miinused, siin on teatav vältimatus seoses retseptsiooniga. Kui me arvestame, et üldine ootus eeldab seda, et meil peaks olema korralik sõjaromaan ja pole kuskilt mujalt võtta, tuleb Kivika romaan võtta. Gailiti “Isade maa” ei sobi. Kivika tunnustuseks peab tõdema, et päris must-valge värk pole. Seal on teatavad otsingud ja küsimused. Pärast sõda läheb Kivikas pagulusse ja jätkab sarja. “Nimed marmortahvlil” saab lisa, aga need pole nii tuntuks saanud.
    Mait Metsanurk (Eduard Hubel)
    Omas ajas veel selgem etalon kui praegu. Kui vaatame 1920ndate kriitikapilti, siis pole selge, et kumb on realistlikum, kas Tammsaare v Metsanurk. Retseptsioon läheb selles suunas, et Metsanurga tähendus on hämustunud, kuid olematu ta pole.
    “Ümera jõel” – ajaloolise proosa laine avalöök. Metsanurga kuulsamad teosed “Ümera jõel”, 1939 “Tuli tuha all”, mis kajastab 17. saj lõpu näljahäda ja selleaegset Eestit. Kõige konkurentsitumalt on retseptsioonipildis olnud “Ümera jõel”. Ühelt poolt see, et keegi pidi Ümera lahingu läbi kirjutama, eesti ajaloost pole heroilisi punkte eriti võtta. Vabadussõda on normaalne sõda, mille puhul saab vabadustunnet üles pumbata . Muinasajast leiab ka ühte ja teist ja Ümera lahing on üks väheseid lahinguid, kus Saksamaale ära tehti.
    Peet Vallak (Peeter Pedajas)
    Kõige klassikalisem novelliautoripositsioon. Pärit Mulgimaa piirilt, 1920ndatesse ja 30ndatesse jääb loomingu põhiosa. Suri aastal 1959 . 40ndatel aastatel ta haigestub , mis tähendas osalist mälu ja töövõime kaotust. 1920ndate novellides on tal rohkem ekspressiivsust, teatavat äärmuslikkust, mingeid tumedaid möllab seal rohkem. Olgu tume jõud. 1920ndate novellides on Vallak värvikam ja ekspressiivsem.
    Retseptsioonis on üsna selgelt näha, et on pikemaid asju (romaan “Hulgus”), aga keskmesse jääb pigem lühiproosa. Novellidest tõuseb esile “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas ” (1925).
    • Eriline detailitaju – see et ta suudab väikeses tekstis olla nii mõjukas, tähendab suurt detailitaju
    • psühholoogia meisterlik kujutaja
    • üsna hästi tajub klassikalise novelližanri võimalusi ja kompositsioonilisi mängureegleid

    August Jakobson
    Problemaatiliseks teeb selle, et ta mitte ei lähe üksnes Nõuk võimuga kaasa, vaid läheb seda suhteliselt küünilisel viisil ja hilislooming on stalinismi musternäide. Selle kõige juures on näha, et ta oskab kirjutada ja see on kirjaniku puhul esmatähtis. See on näha ka stalinistlikus kirjanduses. 1927 “Vaeste- Patuste alev”. Zola romaanide innustusel – naturalistliku proosa algatajaks .
    Richard Roht – alustas juba I ms päevil, sai tuntuks 20ndatel uusrealistlikus stiilis, aga siin on muidugi ka kõike muud.
    Rudolf Sirge “Rahu, leiba, maad” – naturalistlik ja sotsiaalkriitilise proosa esindaja. Hiljem töötab romaani ümber ja saab pealkirja “Tulukesed luhad”. Kui seda autentset 20ndate lõpu hõngu taha, siis pigem võtta ette esitrükk.
    Aadu Hint – psühhoanalüütiliste hoiakutega, Freudi mõjutused
    29. september 2010
    Karl August Hindrey
    Psühholoogilises proosas on mitu varianti , Hindrey variant on kuidagi mingis mõttes traditsioonilisem, kasvab orgaaniliselt varajasest realismist välja. Sai tuntuks följetonina, karikaturistina ja seejärel ka lastekirjanikuna . Tema koomiksid on läinud lastekirjanduse klassikasse (“Lõhkiläinud Kolumats ”).
    Hindrey II tulek kirjandusse toimub 1920ndatel aastatel, ta hakkab kirjutama ajakirjanduse jaoks meelelahutuskirjandust ja sellel tegevusel on rahateenimisväljund. Hindrey kui action -kirjanik kui mingid muud asjad. III tulemine kirjandusse 1929. aastal, kui ilmub tema esimene novellikogu. Mingis mõttes võib öelda, et Hindrey on kirjutamisviisilt ja andelaadilt pigem psüh novelli meister, aga samas ei saa ka romaane kõrvale jätta. Eriti on tähelepanuväärne romaan “Sündmusteta suvi” (1937), suvitusromaan. 1932 “Välkvalgus”, 1935-1936 “Urmas ja Merike ”.
    Jüri Parijõgi – 1926. a “Semendivabrik”. Parijõel on rida teoseid, kus pole aru saada, kas see on mõeldud lastele või mitte. Nii nagu Jaigilgi, tuleb 30ndatel see vahe selgemalt esile.
    Enn Kippel – loomingutee jäi nii lühikeseks, et ta ei jõudnud näidata, mis ta suudab. Kui Kippel hukkub sealpool rindejoont, siis Hindrey jääb sõja ajal Eestisse ja tal on koostöövalmidust Sks opositsiooniga ja ennast varjates ka vanadekodus sureb. Kippel on jäänud ajalukku peamiselt ajalooliste romaanidega. Kõige tuntum muidugi 1940 “Meelis”, aga suurematest väljaannetest “Kui raudpea tuli” (1937) – peegeldab Põhjasõja sündmusi.
    Johannes Semper
    • tuttav juba Siuru päevilt, debüteeris luuletajana. Hakkab avaldama ka lühiproosat ja 1934 ilmub “Armukadedus” ja 1939 “Kivi kivi peale”. Semperi taustade puhul peab aru saama, et tegemist on suhteliselt teadliku ja ennastreflekteeriva autoriga ja selle üks külg on ka see, et Semper on üks esimesi, kes tutvustab freudistlikku käsitlust Eesti kirjanduses ja püüab seda tõlgendamisel rakendada. Pöördutakse ka tollase menupsühholoogi Adleri poole, kelle käsitlus saab puhvriks. Freudi töid tuntakse päris otse ja selle mõju on näha kui kirjanduses ja isegi tollases pedagoogikas, mis on hästi moodne. Freudismi näeb ennekõike romaanis “Armukadedus” – rõhutatult psühholoogiline lugu. 1930ndatel on freudism tähtis, aga tähtis on ka see, et ta on pr kultuuri väga hea tundja ja mitmed moodsad voolud jõuavad Semperi kaudu Eestisse.

    Leo Anvelt
    • tundis juba 30ndatel psühhoanalüüsi ja see kajastub ka tema teostes. 1928 “Viirastusi valges öös”, 1936 “Eluhirm”. Kaks romaani tegelevad noorukipsühholoogiaga - põhiteemad, kuidas poisist sirgub mees v mitte. Murdejärgne psühholoogiline keeris on võtmeks, mille kaudu tekst käima läheb. B. Alver suhtleb Leo Anveltiga stabiilselt .

    Reed Morn ( Frida Johanna Drewerk)
    1927 “Andekas parasiit” – 20ndatel hakkab levima vaimne luuserlus, mis saab tugeva väljundi. Reed Morniga seoses peab rõhutama taaskord seda, et moodsa psühholoogia ja filosoofia tundmine olemas ja naisautor valib peategelasteks ka naisi. 1920ndate lõpust tuleb ka tugev naisautorite laine proosas. Selle tuumik on R. Morn, B. Alver, L. Kibuvits . Läks pagulusse.
    Leida Kibuvits
    1932 Soomustüdruk
    1934 Paradiisi pärisperenaine
    Esikromaan sai üsna tuntuks ja Paradiisi perenaine on võrreldes Anvelti ja Morni proosaga loetavamad ja üldarusaadavamad
    Draama
    Eesti draama käekäik on tihedas seoses teatri käekäiguga. 1920ndatel aastatel võime rääkida ekspressionistlikust v sümbolistlikust teatrist, aga see pole liiga selge. Üldine pilt paistabki selline, et pärast Menningu-Kitzbergi lainet tuleb kuklakratsimise aeg, teatav peataoleku aeg ja siis tuleb realismi ja rahvakomöödia tulekuga.
    Siin on teatav libisevus ja siia satuvad korraga liiga erinevad asjad. Nt võib eraldi rääkida ekspressionistlikust draamakirjandusest, aga see ei iseseisvu nii reljeefselt ja st, et see on üldistuses sümbolismi alla surutud.
    Aleksander Antson “ Sophia Vardi ( Marta Lepp ” – impressionistliku kallakuga teater
    Sümbolistlikkus tähendab seda, et siin omaette v suurem ala draamaloomingut, mis haakub mütoloogilise v otsestl Piibli ainesega. Epner rõhutab, et Antsoni lühinäidendid on paremad kui täispikad.
    Karl Rumor (Ast) “Valge naine” 1928 – uusromantilisel Rumoril erandlik tegelane – eraklik doktorilugu on varjunud mägedesse ja läheb vastu oma hukatusse
    1920ndate otsingute üks oluline taust on ka Ibsen.
    Mait Metsanurk (Eduard Hubel) “Kindrali poeg” 1925
    August Kitzberg
    A. H. Tammsaare “Juudit” – realistlik ja mitterealistlik esteetika saavad kokku, seal on armuloo ja kireloo pahupidi pööratud ekspressiivsus olemas, ühiskondlik ja isiklik on seotud. Karakterkujunduses on psüh usutavuse printsiip olemas
    “Kuningal on külm” on saanud impulsi piiblist, aga siin pole antud juhul mingit ümberjutustust, vaid see on pigem Tammsaare lugu. Lugu, mis on rõhutatult ühiskonnakriitiline allegooria ja kõige selgemalt ilukirjanduslik teos, mis totalitaarseid võimumehhanisme paljastab.
    Aino Kallas – kokkupuutepunktid ka olemas, aga ta on autor, kes valdavalt kirjutab tekstide esimesed versioonid soome keeles ja integreerub Eestiga . 1935 näidend “Mare ja tema poeg”
    Hella Wuolijoki – seosed ka eesti dramaatikaga
    • Artur Adson
    • Juhan Sütiste 
    • Karl August Hindrey
    • Evald Tammlaan – tema loomingutee jääb lühikeseks, tegi koostööd lavastaja Priit Põldroosiga, kes tegutses Töölisteatris, mis säilitas sotsiaalkriitiku hoiaku. Tammlaan läks kaasa Nõuk võimuga, aga suri sks vangilaagris. Kõige tuntum näidend “ Raudne kodu”
    • Andres Särev – dramatiseeringud: Mahtra sõda, Mäeküla piimamees , Kõrboja peremees, versioon Tõest ja õigusest, Mälgu rannaproosast jne. Draamakirjanduse lünga täidab suuresti proosa dramatiseerimine. Särev on selles mõttes juhtrollis, et ta töötab ühe klassikalise variandi välja, kuidas dramatiseerimine võiks käia.

    Hugo Raudsepp (1883-1952)
    • komöödiatraditsioon
    • Raudsepa tee kirjandusse on pikk ja veniv – Hindrey mängis elumeest ja käis Aafrikas jne. Alustab ajakirjaniku ja eelkõige följetonistina ja kasutab pseudonüümi Milli Mallikas.
    • ebamäärasust ja amorfsust annab seletada nende huvisuundade kaudu, mis tal 1920ndateks välja kujuneb. Need on seotud tollal moodsa vooluga vitalismiga – tegemist on suundumusega, kus inimtegevus ja inimkult tegevus püütakse võimalikult taandada bioloogilistele skeemidele.
    • Ta ei ole nii meeletult järjekindel, tekib mingeid ärakukkumismomente ja neid on näha pikemates töödes. Kõige ambitsioonikamaid töid oli M. Metsanurga monograafia, mis ilmus 1929, on äratõukepunkt ka suurele poleemikale Raudsepa ja Suitsu vahel. Siin tuleb välja maailmavaateline põrkumine, aga st tähendab ka nooreestilise esteetika põrkumist mässukatsega. Suits suutis Raudsepa nulliks teha, aga Raudsepp seda asja nii ei jätnud. Kui ta hakkas kirjutama romaani “Viimne eurooplane ”, siis valis ta karikatuurseks prototüübiks Suitsu ja mingil moel kättemaksuromaaniks kujuneb. Hakkas romaani kirjutama varem. Raudsepp jääb Eestisse ja püüab kohaneda, aga see ei õnnestu. Pärast 50ndate aasta pleenumit ta arreteeritakse ja sureb 1952. aastal. Kui ilmub 1973. a raamat pealkirjaga “Hugo Raudsepa kannatustee”, mis ilmus paguluses .

  • oktoober 2010
    Looming
    Võib eristada 4 perioodi, aga need on erineva pikkuse ja tähendusega:
  • küllalt pikk, aga suhteliselt tähendusetu – följetonid, luuletused
  • aktiivsemalt draamatekste kirjutama 1920ndatel – draamaotsingute algus
  • kõrgperiood – suhteliselt lühike aeg (1929–1934)
  • hilisem periood – niipalju veenvaid lahendusi ei paku
    Kõige varasemast perioodist ei ole eriti midagi rääkida. Need otsingud draamas lähevad alguses õige mitmesse suunda ja sulavad kokku ajaga. Kui vaadata tekste, mis esimestena hakkavad endast märku andma “Demobiliseeritud perekonna isa”, “Ameerika Kristus” - ajakriitilisus, mis on 1920ndate I poole üldisem joon kirjanduses; ajakriitikale lisaks ka mingeid ekspressionistlikke jooni. Mis Raudsepa tugevuseks varasemas perioodis on? Ta teeb ajakriitilisi komöödiaid.
    “Sinimandria” (1927) – on vaadeld kõrgperioodi ettevalmistusena. Üks algupäraseima süžeega näidendeid, ei ole väga tüüpiline eesti komöödia süžeega. Ta eristub Raudsepa teistest tekstidest keeleliselt – ta liigub proosa- ja värssdialoogia ebamäärasel piiril .
    “Mikumärdi” 1929 – kui eksperimentide aeg on mööda saamas, s siis samal ajal tuleb meie seisukohalt väga klassikaliste v tüvitekstide aeg (T&Õ, Nipernaadi, Mikumärdi). MIkumärdistumine – siin nähakse teatavat ohtu vm. Teine tähtis draamakirjanik Tammsaare märgib hoiatavalt mikumärdistumise ära ja rõhutab, et pole võimalik lõputult Raudsepa liini järgida. See võitlus puudutab ka retseptsiooni, ega mikumärdistumine on ka retseptsiooni fenomen.
    Kesksel kohal Joorami ja Tammiku suhe, mis käivitab intriigi. Intriige on ka seal kõrval.
  • Valdab koomika põhivõtteid: ta valdab päris hästi dialoogia , situatsioonikoomikat ja keelega saab ka enam-vähem hakkama. Muidugi ka karakterite värvikas väljajoonistamine
  • “Mikumärdit” hakati tajuma teatris ja kirjanduses kui teatavat rahvuslikku teksti. Seda võib tõlgendada ka Vanapagana ja Kaval-Antsu lugu
    • Rahvusliku lugemise võimalusi on mitu, aga jääb ka lisakahtlus, mis ei pea teksti väärtusi hajutama, aga peab kinnitama, et asjal on rohkem kui kaks külge. Nimelt kui vaatame sama tüüpi rahvatükke mujalt (eriti soome kirjanduses 1920-30), siis on esteetikat üsna raske mikumärdilikust esteetikast eristada.

    3) Kui näidend ilmus ja lavale toodi, siis publik tajus , et roppust on rohkem kui mujal. Rahvalik erootika – ideoloogiline: pole mingit hangunud verd kehas, kõik toimib ja elab.
    • Raudsepp proovib ka inglise salongikomöödiat kirjutada, aga see ei tule tal nii hästi välja

  • tal on enese reflektsioonivõime kindlasti olemas – st ka näitekirjaniku positsioonilt väljaastumise võime, eneseiroonia võime ja see eneseiroonilise distantseerumise oskus annab näidenditele mingeid lisakihte juurde. Raudsepp mängib ühtepidi rahvaliku komöödia reegleid kaasa, kuid samas on seal ka muud.
  • “Mikumärdis” on ka päevapoliitilisi kihte, mis tugevdasid retseptsiooni. Selle näidendi taustal on popsiseadus.
  • Oluline on ka see, et tegemist on sellise näidenditüübiga, mida on lihtne lavastada. Nn taluõuekomöödia – meil pole muud vaja, kui paneme taluõue püsti ja asi käib. Sellist lavastust annab ka üsna lihtsates oludes teha.
    Teine tuntud näidend kõrgperioodist on “Vedelvorst”. Võrreldes “Mikumärdiga” ebatüüpilisem lahendus – perepoeg on väga laisk ja see tegelastüübi valik ei saa olla draamakirjanduses väga tüüpiline. Markantsemal kohal on ka keelekoomika. Raudsepal oli teadlikku suhtumist keelde, seda oli ka varem näha nt “Sinimandrias”.
    1931. a näidend “Põrunud aru õnnistus” – paradoksne salongikomöödia. Paradoksne on uus joon, mis Raudsepale nii tüüpiline pole olnud.
    1934 “Roosad prillid”
    1930ndate keskpaiku tekib mingisugune mõõnahetk, kuid see ei tähenda tootlikkuse langust, aga selliseid märgilisi näidendeid 1930ndate keskpaigas ja II pooles nii väga tulema. Üks lihtne seletus sellele on ka see, et Raudsepp teeb pikemaid ärapõikeid põhiliselt ja kõige menukamalt alalt – komöödiate kõrval püüab ta veidi tõsisem olla, aga see ei tule tingimata välja. Ajajärgu tüüpiliste avalduste illustratsiooniks saab materjale leida.
    1941 “Viimne eurooplane”
    1942 “Vaheliku vapustused” – ootamatu kogu, muganduv ja muutuv tüüp, aga see on üllatavalt trotslik ja harjumatu lahendus. Tegemist on poliitilise allegooriaga. Pärast nõuk võimu tagasitulekut püüab R kohaneda sots realismi kaanonitega – “Rotid”, läbikukkumine. Ei ole aeg, mis soosib komöödiaid. Kõik see kohanemiskatsete väike rida ja lõppkokkuvõttes kohanematus. Ta arreteeritakse ja ta sureb 1952. aastal vangilaagris.
    August Mälk
    1932 “Vaese mehe ututall”
    Raudsepa näidendite kõrval üks sagedamini esitatud näidendeid. 1930ndate keskel võitlesid ka Mälgu dramatiseeringud.
    Enn Vaigur
    1935 “Kraavihallid” – suurema kunstilise tähenduse sai alles pärast seda, kui Ird 1970ndatel uuesti vanemuises lavale toob ja siis juba tugevalt ümbertöötatud kujul.
    Henrik Visnapuu “Meie küla poisid” jt
  • Kõrgkirjanduslik uusromantika – peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini
  • Sotsiaalekspressionism – Under, Visnapuu, Barbarus jpt (eriti 1920. aastate loomingus) – stiil jääb 1920ndatel lühikeseks, aga selle jäljed jäävad tugevalt näha ka hiljem
  • Eksperimentaalse modernismi katseid (futurism jm) – Barbarus, hiir, Visnapuu jmt
  • Proosalähedase modernismi katseid – Sütiste jmt – teatava modernistliku lahenduse II variant, aga selles kontekstis, kus modernism seostub lendavate sigadega, siis selles olukorras ei tajuta, et seda võib siukse nurga alt ka tõlgendada. Siin mängib kaasa ka see, et see saab varjutatud olema omaaegsest kirjanduspoliitilisest rähklemisest.
  • (vana) rahvusromantika – Haava jt – kirjanduslikud jõujooned määravaks ei saa
    Kõige olulisemaks kujuneb uusromantiline suur laine, mis hakkab omakorda enda alla mahutama teatavaid allvõimalusi. See on stiil, mida proovivad 1920ndatel peaaegu kõik eesti luuletajad.
    Guistav Suits
    Ernst Enno ja Ridala – tõmbusid perifreeriasse, nende 1920-30ndate loomingust osa trükitakse, aga mitte kõik. Suur osa tekste avaldatakse hiljem. Ridala hakkab uut Kalevipoega kirjutama. Mida see Ridala arhiiv veel endas peidab , seda näitab aeg!
    Johannes Barbarus ( Vares )
    1920-30ndate modernismi kõige tõsiseltvõetavam juht, ta ei kaldu eksperimentaalsest vaimust päris kunagi kõrvale. Barbarus innustus abstraktsest kunstist, tal on ilmseid taotlusi ka neid abstraktseid kategooriad üle kanda kirjandusse. Abstraktsus on sotsiaalsel pinnal, ta on tugevalt vasakpoolne autor. Temast saab aastaks 1940 selline mees, kes juhib Eesti nukuvalitsust.
    Barbarus on eksperimenteerivas luules kaalukamaid juhtumeid, aga kui nurgelistest meestest kedagi veel kõrvale panna, siis muidugi noor Erni Hiir (“Ohverdet konn”).
    August Alle
    Hiir hakkas hiljem ajastu nõuetega kaasa võnkuma ja see muutus isegi tragikoomiliseks. Hiir läheb kaasa Nõuk võimuga.
    Murdeluule
    Hendrik Adamson 1919 “Mulgimaa”
    Artur Adson – rahvalikku alget peab ka rõhutama, aga kui Adamsonil on mingisugust rahvalikku mahla ja ähmast auru, siis Adsonil on rohkem literaarsust ja õpitut sentimentaalset stiili, mis seostub tihti ka lapsepõlve teemadega. See saab ka võrukeelse luule standardiks.
    Johannes Semper
    1917 “Pierrot” – Semper on pr kult vahendaja , psühhoanalüüsi vahendaja. Teatavat rolli märgib see ka värsiloomingus. Kui Stalini ajad mööda saavad, jõuab ta ka päris asjalikku kirjutada.
    Valmar (Vilmar) Adams
    Debüteerib venekeelse autorina
    “Suudlus lumme” - tähelepanuväärsemaid debüüte
    • salonglik autor
    • vormiteadlik autor - alustab värsiteooritilist propagandat koos oma esikkoguga
    • filosoofiline ambitsioon - ei saa öelda, et see filos oleks teab, mis sügav. aga sellist mõtlevat luulet on siiski näha
    • väga vastuoluline kultuuripersoon läbi 20. sajandi. Jõudis värvika kujuna mõjutada üsna paljusid ja esineda värvikates rollides. St seda, et ta jääb tihti hammasrataste vahele

    30ndate keskpaigas üha rohkem uusromantika ja uusklassitsismi põimumisi selles vallas, mida hiljem on hakatud nimetama arbujateks
    Juhan Sütiste (Johannes Schütz)
    • ebatraditsiooniline autor – ta tegi sporti. Arhetüüpses spordi ja kultuuri vastanduses pole see tüüpiline kombinatsioon. 1920ndatel aastatel parimaid odaviskajaid.
    • ta on pärit proletaarsest kodust ja see identiteet mängib ta loomingus hiljem kaasa. See annab põhjust mõtiskleda üldisemalt olukorrale, mis erineb soome kirjanduse olukorrast, kus tekib prol kirjanduse laine, aga Eestis seda lainet pole. Eesti kirjandus jääb kuidagi rõhutatumalt intelligentsemaks. Haritlaskultuuri mõjukiht on tugevam, aga Sütiste loob 1920ndate lõpu luules teatava alternatiivi. Kogu see taust annab loogilise eelduse ka selleks, et ta läheb 1940. a Nõuk võimuga kaasa, aga see on elutundeline kaasaminek. Semperi puhul ei saa aru, miks ta seda tegi. Sütiste puhul võib arvata, et ta tõesti arvas , et see on õige. Ta jääb sks okupatsiooni ajal Eestisse ja ta vangistatakse, aga ta ei sure Sks vangis , vaid pääseb sealt välja ja sureb pärast II MS ja väidetavalt pärast seda, kui ta tuleb ülekuulamiselt.

    6. oktoober 2010
    Looming
    1928 luulekogu “Rahutus” – siin luulekogus ja edasi ka tuleb Sütistel üsna suurel määral retooriliselt kõlavat vabavärssi ja see on retoorilisem kui 20ndate alguse eksperimendid , aga see hakkab kandma eetilisemat sisu. Selles luules, mis üsna selgelt proosast eristub, võib rääkida proosale lähenemisest. Temaatika soosib ka seda. Hoiakuline kiht ongi asja teine pool. Sütiste luulesse on kirjutatud rõhutatavalt lihtsat ja inimene määratletakse sotsiaalse ümbruse kaudu. Sütistel on pilk seestpoolt ja see on oluline. Siit tulevad ka enesekuulutused v deklaratsioonid. Agulipeegeldused paljusus haakub üsna hästi ka nn tööpoeesiaga. Mingis mõttes on ta töö poetiseerija oma luules. Siin on ka klassikalisi näiteid, mis on läinud kirjandusajalikku: nt “Läbi töötavate tänavate”, kus ta hakkab Tartu agulist liikum ja lendab üle Tartu linna. Teatud muutused tulevad 1930ndate keskpaigas, aga alus ei muutu ehkki pealispindselt tundub nagu siin oleks midagi. Sütiste mõnevõrra läheneb traditsioonilisemale poeetikale – vabavärsi osakaal kahaneb. 1930ndatel tulevad selgelt esile poliitilisema programmi otsingud (vasakpoolse sättumusega). Nt “Noored partisanid” – miks ta kirjutab suure poeemi Vabadussõjast kui ta liitub 5 aasta pärast Nõuk? Ta osales ise Vabadussõjas ja seega on isiklik kogemus. Sütistel on lihtsa poisi positsioon. Samas vastandub ta Arbujate esteetikale. Küsimus ei ole poliitilises vastanduses (Arbujatel tuleb väga vähe pol iseloomuga loomingut alguses), kui Sütistel on üsna selge autoripositsioon, siis ta hakkab vastanduma liiga keerulisele luulele. Ja dekadentsimaiguline haritlashoiak, mis 30ndatel E kirj süvenes, seda ta võõristab.
    Sütiste jääb sõja ajal Eestisse, oli mõnda aega ka Sks vangis ja kirjutab edasi. Tegelikult võib näha, kuidas need kõige hilisemad tekstid mingis mõttes hakkavad Arbujalikule värsikultuurile lähenema.
    ARBUJAD
    Nimi: antoloogia Arbujad 1938, koostaja Ants Oras
    Betti Alver, Heiti Talvik, Bernard Kangro, Uku Masing, August Sang, Kersti Merilaas, Paul Viiding, Mart Raud.
    On tähelepanuväärne, et ta arbujatest kui tervikust, on ikka päris palju kirjutatud. Rühmitust kui sellist ei ole, aga mingi arbujate jutt käib koguaeg!
    B. Kangro on esindanud n-ö seestpilku, uurimuslik hoiak mitte ainult mälestuslik. Uurijatest eriti Karl Muru on tegelenud Arbujatega. Orase puhul võiks meenutada ka seda, et ta on 30ndatel anglofiilse traditsiooni maaletooja, on esimisi T. S. Elioti uurija. “Fausti” tõlge polnud Orase ainuke soov, tõlkeid tuleb Arbujatega seoses, Fausti tõlkeid tuleb kaks: A. Sang tõlgib ka ja tõlked valmivad paralleelselt. Anglosaksa kultuuritaust on uus – inglisekeelsest kirjandusest leiame Wilde’i mõjusid, aga neid ei ole väga palju. Orientatsioonimuutus hakkab tulema laiemalt 30ndatel.
    Maagiline kolmnurk: TÜ peahoone - Werneri kohvik - ja mingi kohvik, milles on nüüd hotell London. Suhtlemine ka akadeemilise elu pinnal. Suur osa Arbujatest on seotud üliõpilasselts Veljestoga. Kuidas selts hakkab loomingulist elu mõjutama? Saab väga lihtsalt rääkida sellest, et B. Alveri ja Heiti Telviku tõsisem tutvus hakkas sellest, kui Talvik kutsus Alveri ettekandeõhtule.
    Mis tüüpi loomingut arbujalikkus tähendab?
  • B. Alver ja H. Talviku kunstiline laad. Nende näitel saab rääkida, kuidas arbujalikkus on sümb luule jätk ja kui paigutada ritta N-E, Siuru, Arbujad, siis ajas on nad lähemal Siurule, aga vaimsuselt ja tekstilaadilt lähemal N-Ele. Ilmselt saab ka rääkida mingil moel uusklassitsistlikust hoiakust . Mitte ainult tekstuaalses pinnal, vaid ka kunstihoiakusel pinnal.
  • Võtta pildi keskpunkti U. Masing ja lisana sellele B. Kangro – mingisugused ‘nõidujad’ luules.
  • Arbujalikkust on tõlg ka kui eetilise ja vaimse murdumatuse märk. Siin mängib rolli see, et hiljem, eriti nõuk aastatel osutasid vaimset vastupalu. Ühelt poolt võib arvata, et siin on teatavad juhused mängus.
    Heiti Talvik
    Talviku puhul ei saa päris mööda eluloost, see on legendariseeritum kui paljud teised. Aastal 1923 katkestab gümn õpingud ja põgeneb Kohtla-Järve põlevkivi kaevandustesse tööle. Lõpetab 1926 õhtugümnaasiumi ja pärast seda hakkab õppima eesti keelt ja kirjandust TÜ-s. Talvik ja Alver abielluvad 1937. aastal ja nende lühike kooselu on teine legendideallikas ja seostub otsesemalt nende kirjandussetulekuga.
    • Talvikul ja Alveril on üksikuid näiteid, kus teksti saab armastuslooga siduda, aga neid ei ole väga palju.
    • Sureb 1947. aastal Siberis . Surm vangilaagris on lisanud Talvikule vaimumärtri kuulsust.

    Lüüriline eneseväljendus ei ole sugugi ühemõtteline.
    1934 luulekogu “ Palavik ”
    1937 “Kohtupäev”
    2004 “Legendaarne”
    “Palavik” saab legendaarseks ja malliloovaks kogus, ta algatab midagi kirjanduses. Mis mall see siis on? Seda saab nim esimeseks dekadentlikuks luulekoguks Eesti kirjanduses. Maneer mängib üle – mis maneer ta on? Kust see tumedus ja dekadents tuleb? siin on filosoofilist tausta: Schopenhauer , Nietzsche , Baudelaire. On teatud autoreid , kellest jätkub kõigile (Nietzsche, Baudelaire). Talvik ühtpidi ahvatleb biogr materjali lugema, aga luule ei pruugi alati võrsuda biograafiast. Nt “Oli sügis” – me võime öelda, et boheemlasest Talvikul olid sõbralikud suhted alkoholiga , aga me ei tea politseid ja rentslis vedelemist. Talviku üks tugevusi on ka see, et see ei ole mitte ainult mingisuguste tumedate joonte ümber keerlemine, vaid see on ka irooniline läbimäng sellel teel. Selles on tõsidust, aga selles on ka võime seda protsessi kuidagi kõrvalt vaadata. Tihti on tsiteeritud T sõnu, kus stroofi tuleb suruda elementide pime raev – see võiks olla üks talviklikke kreedosid.
    “Kohtupäev” – mida uut toob võrreldes Palavikuga ? Põhikoordinaadid jääb samaks, jääb tume vaimsus, aga teatud nihkeid ikkagi on. Dekadentlik stiliseeritus hakkab “Kohtupäevas” nõrgenema ja kohtupäevajärgsetes luuletustes nõrgeneb ta veel. Siin enam väga selgest dekad luulest rääkida ei saa. Märkame “Kohtupäevas” religioossete motiivide suurenenud osakaalu . See võib näideta seost kristlikku allaheitliku eluhoiakuga. Lood sellest, kuidas Talvik ennustas, nii et ta lõi Piiblist suvalise koha lahti ja luges oma saatust. V ka see, et väidetavalt oleks T-l v-o võimalus vältida vangilaagrisse sattumist, aga ta ei kasuta seda võimalust.
    Betti Alver (1906-1989)
    Alveri loomingu pikk paus : ei saa öelda, et keegi sundis teda nii kaua vaikima ja sel viisil vaikima. Alveri vaikimist on tõlgendatud väga aktiivselt ja see on ka kultuurimärgiks saanud. St vaikivat vastupanu. Kui 1950ndate lõpul tekivad katsed Alver kirjandusse tagasi tuua, siis need nii sujuvalt ei lähe. II abielu ei varjuta orienteeritust H. Talvikule, mingites motiivides pöördub ikka ja jälle tagasi Talviku poole. Mingil moel võib öelda, et isikliku elu keskpunkt on T pärast seda kui ta on juba surnud. 1930ndatel astub meie ette uue aja naine.
    1927 “Tuulearmuke”
    1930 “ Invaliidid ”
    1931 “Lugu valgest varesest”
    1935 “ Viletsuse komöödia”
    1936 “Tolm ja tuli”
    1966 “Tähetund”
    1971 “ Eluhelbed ”
    1979 “ Lendav linn”
    1986 “Korallid Emajões”
    II järk on tähistatud esimesest luulekogust “Tolm ja tuli”. 1930ndate aastate lüürik ja lüroeepik B. Alver. Üks lähtekoht on dekadentsilik esteetika, teine alus võiks olla kaevumine kõrgromantilisse kirjandusse ja eriti lüroeepilisse loomingusse. Alver on selles mõttes huvitav autor, et ta mingis mõttes debüteeriks mitu korda. “Lugu valgest varesest” ilmus 1931. aastal ja esimene Alveri poeem. Irooniline haritlusluule. See, et ta hakkab luulele üle minema üllatavalt pikkade lüroeepiliste tekstidega , ei ole üldse mitte juhuslik. Seda annab seletada taustade kaudu.
    11. oktoober 2010
    “Tolm ja tuli” võiks olla II järgu sissejuhatuseks. Väga tihti nimetatakse seda debüüdiks (see on esimene lüürika raamat). Alveri puhul on pilk mitmekesisem. Me näeme dekadentlikku pilti “Tolmus ja tules”, aga näeme muid asju ka, mida nt Talviku debüüdis ei ole. Silma torkab ka see, et see on väga kõrgtasemeline ja professionaalne debüüt luulesse. “Tolmule ja tuulele” on iseloomulik suurehaardelisus ruumilises mõttes. Väga tugeva vertikaalse mõõtme ära kasutamine. Maailm, mis siin avaldub on kultuurikeskne.
    • keelelise nõtkuse ja vormiranguse ühendus
    • erinevalt Talvikust on näha kunstikummarduslikumat hoiakut – võib rääkida teatavast ilupreesterlusest v maailmapildist, mille täielik valitseja on kunst.

    Puškini mõju on Alveri loomingut tugevalt kujundanud. Ei saa öelda, et kõiges. Kui nt esimese raamatu puhul räägitakse metalsest intellektuaalsusest, siis ei ole see nii väga Puškiniga seotud. Aga see, kuidas jutustada lugusid värsis, on mingil moel Puškini toel õpitud. Ka elegantne värsikasutus ja iroonilised nõksud sobivad ka Puškini taustale.
    + Nietzsche mõjud
    Alveri metalne värss muutub pehmemaks, tuleb sisse rohkem laulvust ja helilisust. Sisse tuleb ka rahvalikke motiive ja otsest haakumist Eesti rahvusklassikaga. Eriti paistavad 1940ndatel silma seosed Juhan Liiviga, mida varem ei olnud, aga mis nüüd muutunud oludes tuleb. Lühipoeem “ Lein ”. Muutus jääb pooleli , mis kestab peaaegu 20 aastat. Ta katsetab kirjutamist pärast II MS, aga sellest ei tule midagi välja. Oludega kohanemiseks pole Alver võimeline või ta ei proovigi seda. 1950-1960ndatel hakkavad tulema juhuslikud tekstid, kirjutamise juurde tõsisemas mõttes jõuab alles 1960ndatel aastatel – Alveri retseptsioon saab selgema ja suurema ulatuse alates raamatust “Tähetund” (1966). Kirjanduse suur tagasitulek, pärast “Tähetunni” ilmumist saab Alver nimipositsiooni.
    “Eluhelbed” 1971 – sisaldavad ka vanu luuletusi
    1979 valikkogu “Lendav linn”
    Pilt 1960-80 võiks jaguneda mõtteliselt kaheks, “Korallid Emajões” on erandlik.
    1960-1970ndate Alver
  • Alveril tugevneb keeleline dünaamika, keel muutub liikuvamaks. St ka seda, et tekib vabavärssi ja igasuguseid segavorme. Noor Alver on staatilisem.
  • Alveril sagenevad alliteerivad kõlamängud, sõnade varieerimised, tal tuleb uustuletisi väga palju. See on teadlikult loodud keelelik rikkus.
  • Allegoorilisus ja mõistukõne tugevneb. Sümboolseid pilte on olnud ka varem, aga võib öelda, et 1960ndatest tuleb rohkem sotsiaalset ja eetilise tagapõhjaga allegooriat. Tahab mõistukõne kaudu midagi öelda ka ühiskonna kohta.
  • Süveneb tendents , mida võiks nim omamütoloogiliseks tendentsiks. Tekib pikemaid narratiivse põhjaga sarju, aga need ei ole klassikalised ballaadid v poeemid , mis olid 1930ndatel, vaid need on keerulisemad ja neid iseloomustab see, et ta võtab selgemalt mängu mingi autobiograafilise ainese. Omamütoloogilisus tähendab ka seda, et mitte ainult autobiograafilisus, vaid sellele kõigele antakse ka mütoloogiline mõõde. Sesmõttes on huvitav vaadata Kangro ja Alveri paralleele: Kangrol , kes tegutses paguluses, tuleb ka mütoloogilisi ja lüroeepilisi lahendusi. Seda oludega paljalt ei seletagi. V-o ealised iseärasused v kirjandusse puutuvad asjad.
  • Kui ta 1960ndatel luulesse tuleb, siis on seal näha ka senisest rohkem optimistliku siiruse kõlasid, tumedust on vähem. Seda ei saa ka väga suureks tunnuseks üldistada, sest kui see looming jõuab 1970ndatesse, siis kiht hakkab jällegi tumenema.
  • Kui 1940ndatel hakkas rahvuslikumaks muutuma, siis see oli põhimõtteline muutumissuund ja st ka seda, et ka 1960- 70ndate Alver on rõhutatult rahvuslik autor.
    “Korallid Emajões” 1986
    • miks see on erandlik?

    Dünaamilisus kaheneb, staatilisus tuleb jälle esile. Võib öelda, et 30ndate ja 80ndate Alver on poeetilise keele poolest lähemal kui 30ndate ja 60ndate Alver. See oleks nagu ringiga tagasijõudmine Arbujate juurde. Ka temaatika poolest:
    • siin hakkavad mängima kaks luuletust: “Arbujate aeg”
    • tagasipöördumine algusesse

    2005 “Koguja” on kõige parem raamat Alveri luule juurde minekuks, sest seal on esmatrükkide variandid.
    August Sang
    Kersti Merilaas
    Paul Viiding
    Kõikidesse autoritesse on programmeeritud kultuursus . On selge, kuidas tekivad kompositsioonid mittekultuursete positsioonidega. Kirjanduslike kommete hea tundmine, aga kultuursus võib olla ka kultuuriga küllastatus.
    Uku Masing on kõige alternatiivsem autor. Merilaas on Arbujate seltskonnas kõige traditsioonilisem.
    Paul Viiding
    Paul Viiding jäi Eestisse ja kohanema Nõuk oludega, aga siin asi jäi katkendlikuks sellepärast, et Viiding sattus ikkagi mingi hetk põlu alla ja ta sunniti 1950ndate alguses vaikima ja siis halvenes ka tervis. Ta jõudis sulaajal kirjandusse tagasi tulla, aga see jäi episoodiliseks. Ta suri aastal 1962.
    Peaaegu kõigil Arbujatel on romantismitaust olemas, aga v-o Merilaasi ja Sanga loomingus saksa romantismi taust torkavad rohkem silma. Nii Merilaas kui Sang tulid kirjandusse tagasi 1950ndate II poolel ja mõlema puhul on näha seda, et vahepealsel pausi ajal on ilmselgelt positsioon võimu suhtes muutunud kriitilisemaks. Mis on Sanga ja Merilaasi lahendus sulaaegses olukorras? Lahendus on teistsugune kui Alveril, aga mõlemal juhul võib rääkida teatavast opositsioonist. Alveri puhul on vaikne see tee. M&S hakkavad kirjutama ilmselgelt allegoorilist ja sotsiaalkriitilist luulet, tihtipeale balansseerides lubatuse ja keelatuse piiril. Merilaasi enda loomingu seisukohalt tähendab see seda, et ta muutub arbujalikumaks kui varem.
    Mart Raua puhul on Nõuk kaasaminek kraadivõrra kangem. Ta kujuneb stalinismiaja esindusautoriks ja v-o kuidagi loominguliselt rehabiliteerub oma hilisemates tekstides. Aga asetumine poliitilisele taustale on olemas.
    Uku Masing (1909-1985)
    21-aastaselt on tal magistrikraad, pärast seda läheb ta stipendiaadina Saksamaale. Perspektiiv on teaduskarjäär teoloogia alal. Saksamaal olek väga pikaks ei kujune, pol pöörete tõttu tuleb Masing Sks varsti tagasi. 1933-1940 oli ta TÜ õppejõud ja aastal 1937. a sai võrdleva usundiloo professoriks. Doktorikraadi saab ta Nõukogude võimu ajal. 1940ndatel põdes ta tuberkuloosi. Uku Masing satub sisepagulusse, tegevus on väga piiratud ja sõita kuhugi ei saa. Mingil perioodil on tal keelatud TÜ raamatukogu kasutamine. J. Kaplinski “Seesama jõgi” – Uku Masing on ühe tegelase prototüüp. Mitte ainult Kaplinski ei alusta oma loomingut Masinglikus tuules , aga ka nt Paul-Eerik Rummo mingis mõttes ja noorel V. Luigel tuleb Masingu periood.
    Masingu positsioon on seda keerulisem, et tegemist on autoriga, kes on sattunud põlu alla ja ega see autor ei saa sealt kuni oma surmani õieti välja. Seal on küll mõned erandid, tal lastakse mõnel määral tegutseda folkloristina, ühe korra avaldab ajakiri Looming Masingu luuletusi, aga sisuliselt pole teda ametlikus pildis olemas. Masingu puhul on kummaline see, et kui peaks tulema vaikus v retseptsioonikatkestus, siis seda ometi ei tule. Masingu käsikirju hakatakse levitama paguluses.
    1935 “Neemed Vihmade lahte ”
    1965 “Džunglilaulud” (“Džunglilinnud”)
    1974 “Udu Toonela jõelt”
    1974 “Piiridele pyydes”
    1983 “Aerutades hurtsikumeistriga”
    1985 “Kirsipuu varjus ”
    1988 “Ehatuule maa” - tema abikaasa neiupõlve nimi oli Eha Tuulemaa
    1989 seikluslik romaan “Rapanui vabastamine ehk Kajak jumalate kalmistul ”
    Masing saab retseptsiooni küll, aga ta saab kuidagi poolikult seda.
    13. oktoober 2010
    Sihilik teisitiolemine:
    • kasutab y-t ü asemel: Masingu y on erilise semantikaga, sõltub, mis on alternatiivsuse kese. Algab Aaviku keeleuuendusest, Masing on öelnud, et kunagisest Aaviku vaimust ei jäänud järele mitte midagi peale y. Lauri Sommer , kes on põhjalikult uurinud Masingu loomingut, kasutab samamoodi y-d.
    • esseistlik looming on samuti oluline: esseistlik ja loominguline pool on omavahel seoses. Religioosne ja müstiline looming. Paljud kolleegid, oponendid on kritiseerinud teda sellepärast, et ta lihtsalt näeb, kuidas Jüriöö ülestõus toimub. Kindlasti on see kristlik mõtlemine, aga see on ka ikkagi eripärane, et ta ei taha igas punktis klappida kristliku tõlgendusega ja muidugi ka see, et siia juurde käib avarapilguline huvi teiste usundite ja religioonide vastu. Ka muistsed kultuurid ja loodusrahvad on tähtsad.

    “Neemed Vihmade lahte” – kirjutamislaad võib tekitada tõrkeid alverliku v talvikliku esteetika vaatepunktist. Arbujate antoloogias võib näha, et kõige distantseeritub on Oras ikka Masingu suhtes. “Käärivat ürgudu on temas veel palju” – kui aimame Orase esteetilisi vaateid, siis selles on ka hinnang, mis sihib sinna suunda, et on väga andekas noormees , aga ta ise ka täpselt ei tea, mis ta teeb. Vihmade laht on Kuul (sellepärast suure tähega).
    Müstilise luule traditsioon, millest on rääkinud nt J. Kaplinski ja selle trad häälena Lauri Sommer. Aga see trad on ikkagi üksikult autorilt üksikule autorile liikunud, ei saa öelda, et neid oleks jalaga segada. Tausta võiks luua E. Enno, aga samas kui mõtleme värsikeelele, siis Ennol ja Masingu vahel sarnasust väga ei ole. Masing on öelnud, et nooremas eas mõjutas teda A. Alle luule. Küsimus pole epigrammilises loomingus, vaid küs on selles, et Alle alustas kuidagi teistest targema luuletajana.
    Kui teda mingisse tervikusse paigutada, siis 16.-17.saj kristlik müstika: J. Donne jm.
    • indogermaanlane – solvamissõna

    euroopalik värss – kui hakata asja arutama värsimõõdu seisukohalt, siis tekib paradoks , kus paljud M tekstid mõjuvad vabadena, voolavatena, siis värss ei ole tavaliselt vabavärss. Kirjutab väga rangeid ja euroopalikke luulevorme. Kasutab ka kinnisvorme ära, aga see, kuidas ta rütmi konkreetselt lahendam, on ebatavaline . See genereeritakse mitmest asjast, aga kaks põhiallikat:
  • imetabane Masingu süntaks – tema lause on selline lause, mis on alati keeletoimetajatel suurt peavalu valmistanud
  • värsiread on pikad ja loitsiva kõlaga. Pikk värsirida hakkab loitsivust toetama ja see hakkab toimima ka semantilisel tasandil.
    Luuletuse näide: “Yhel kaunil päeval”
    • tugevalt metafoorne ja sümboolne, selle juures võiks asja kirjeldada nii, et metaf kasutus on selline, et tähendus hakkavad ujuma v hämarduma v kokku sulama.

    • religioossus - palveline, ilmutuslik luule
    • kriitilisus – tal on isegi teravat ja sapist epigrammilist loomingut
    • mõtlev luule – võib nimetada filosoofiliseks luuleks

    sotsiaalkriitiline ja ilmutuslik
    tontide eest taganemine – sellel on poliitiline alatoon
    varjatud ja poliitlised kihid temas ikkagi aeg-ajalt temas ilmuvad
    • võiks rõhutada seda, et luulest suur osa on nn pürgimusluule – religioosses võtmes tähendab see seda, et see on pürg jumaliku teispoolsuseni
    • kultuuriallusioonid – see võib viia selleni, et on tegemist luulega kultuuris. sagedasem on see variant, et ta kuidagi alltekste kult vihjete abil moodustab
    • tung romantilisele lihtsusele

    “Sumeri naine” – romantiline armastusigatsus
    M on luuletusi, mis haakuvad loodus- v armastusluule traditsiooniga. Maine armastus on ka tähtsal kohal.
    Sunnitakse valima poolt, kas sa oled meie poolt v ei. Sealt edasi toimuvad konkreetsemad valikud ja need kõik on enamasti sundvalikud. Kirjanduse kulgemise loogika päris samasugusena toimida ei saa, poliitiline diskursus tungib niivõrd jõuliselt sisse.
    saja tuhande sees on haritlaste osakaal suhteliselt suur.
    Pagulaskirjandus
    Kui räägime maa ajaloost ja pol ajalugu, siis oleks targem jääda Eestimaa pinnale oma jutuga , aga kui teiselt poolt tahta demonstr seda, kuidas kirjanduslooline järjepidevus toimib, siis see toimib ikkagi selgemalt paguluses.
    30ndate kirjandus jätkub paguluses ja palju vähem siin kodus. See oleks üks põhjendus, miks pagulus enne ette võtta. 40- 50ndatel on kindel, et kontaktid on äärmiselt juhuslikud, kaks eestikeelset kirjandust teavad teineteisest ülivähe.
    Paljud läksid elama pagulusse, läksid elama kuhu? Suuremad kogukonnad tekkisid Rootsis, Kanadas ja USAs. Rootsi domineerimine – Kanadas tundmatumad nimed.
    Nüüd lähemalt, mis siin toimub?
    Kogu situatsiooni seisukohalt saab üsna otsustavaks see, et tekib ühtne raamatu- ja ajakirjandusbuum.
    1951 Eesti Kirjanike Kooperatiiv (Lund) – Bernard Kangro. Loob ülemaailmse võrgustiku, kuidas ta levib. Trükiarvud on suhteliselt suured, laias laastus parematel aastatel suuremad, kui praegu Eestis. Lundis hakkab ilmuma 1950. a ajakiri Tulimuld . Tulimuld püüab hoida end poliitilistest küsimustest kaugel, aga pagulus on niikunii pol olukord ja seisukohavõtud on üsna paratamatud. Kui iseloomustada asendit pol asendis, siis see on ikkagi kesktee ajakiri.
    1957 Mana – esimene peatoimetaja I. Grünthal siis Hellar Grabbi
    1945 Välismaine Eesti Kirjanike Liit – A. Mälk, K. Lepik, E. Nõu
    Tuulisui – Kalju Lepik, Raimond Kolk jt. Tekkis juba üliõpilasajal, Rootsis taaselustub ja omandab oma kirjandusliku rolli.
    2000 Eesti Kirjanike Liidu Stockholmi osakond
    Kunst: pallaslik värvikultuur hakkab kalduma abstraktsuse suunas.
    1940-50ndatel võib tähendada seda, et mingit suurt muutust esteetilises plaanis ei ole. Kohe pärast MS suurt muutust ei näe, pigem võime näha tagasipöördumisi natuke vanema traditsiooni poole. Hennoste : hiiliv modernism – pagulaskultuur on alalhoidlik ja selles situatsioonis kõva hääle tegemine mõjub teravalt. Tähelepanuväärne on see, et mitmed tuntud ja juhtivad autorid muudavad oma kirjutamisviisi.
    18. oktoober 2010
    Bernard Kangro (1910-1994)
    Valga Gümnaasiumist Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Kangro sihikindel õppimine torkas silma ka professor G. Suitsule. On räägitud sellest, et Suits ei soosinud nende akadeemilist karjääri, siis Kangroga laabus asi paremini. Kangro alustas ka doktoritöö tegemist, aga see ei saanud mitte kunagi valmis. Esimene põhjus on muidugi selles, et tuli sõjaaeg peale ja siis tuli tegeleda juba kõige muuga . Lahkus Rootsi 1944. aastal, seadis sisse Lõ-Rootsis.
    Kirjanike kooperatiiv suutis säilitada kvaliteedikontrolli, mida teiste kirjastuste puhul alati ei näe. Kangro isiklikku rolli ei saa selle kõige juures eirata, ta tööenergia on päris metsik. Ta jätkab kirjutamist kuni surmani. Miks Kangro ei tule kodumaale ?
    • levinum vastusevariant on see, et maailm on tema kujutlus ja kuigi Tartu ja Võrumaa on talle olulisel kohal, siis need eksisteerivad tema enda peas ja see, mis eksisteerib füüsilises ruumis, ei lähe pea sisuga kokku
    • on teada, et Kangro mängis mõttega, et ta siiski tuleb kodumaale, aga sellisel juhul oleks ta lavastanud kuidagi põnevamalt: üks variant on see, et ta tuleb in cognito ja ta käib salaja Võrumaa kohad läbi ja suhtleb paari lähema sõbraga. Seda varianti ta kaalus, aga see ei saanud teoks. Ratastoolis olles oli kogu idee elluviimine juba raskem.

    Looming
    Tekste enam-vähem igas vallas, aga ei tea, kas ka igale maitsele.
    • kus võiks olla Kangro loomingu tuumsem osa?

    Traditsiooniliselt on asi kaldunud selle poole, et keset otsitakse Kangro luuleloomingust. Luuleloomingu suur hulk tähendab ka seda, retseptsioon sõelub midagi välja ja midagi jääb kahe silma vahele. Sõelutakse välja varasem ots ja pigem hilisem.
    1935 “Sonetid”
    1937 “Vanad majad”
    1939 “ Reheahi ”
    Kolm luulekogu - kõik kaunis olulised, mingi oma käekirja leidmine toimub järk-järgult 1930ndate jooksul. “Vanad majad” leiab rõhuasetuse, kuhu kangrolikkus võiks asenduda ja “Reheahi” arendab selle välja. Lühidalt, mis see kangrolikkus oleks?
    • alustab sonettide kirjutamisega, aga mingis mõttes on see juhuslik ja natuke seotud tema uurijakalduvustega. Vormikultuuri teadvustamine on muidugi tähtis, aga ei saa ka öelda, et see oleks absoluutne ja et me peaks kogu retseptsiooni sellel kinnistama . Pigem ikka sisulised kvaliteedid, mis hakkavad kangrolikkust märkima. “Sonettidest” peala on kangrolikkus üks punkt ergas loodustaju ja natuke erispärase nurga alt: st kindlasti sügavamat paigatunnetust (elab kohtadesse sisse) ja väga palju motiive tuleb algusest peale ka Võrumaalt. Edaspidi kogub jõudu ka Tartu motiiv. Siin on ka mingit legendide hämarat ainest - mütologiseerimine pole juhuslik ja “Reheahjus” jõuab tipphetkeni. St ka seda, et süveneb kokkupuutepunkt folklooriga, aga just tumedama poolega. Mitte mis tahes folkloorne aines, vaid vanad majad, reheahjud jm. Seal hakkavad 1930ndate teisel poolel järjest rohkem liikuma nõiad, surnud jt - morbiidne, tume seltskond.
    • teemavalik on ühelt poolt teadlik, aga teiseltpoolt rõhutab Kangro ise, et ta on unenäokirjutaja ja eks ta on sellest rääkinud uskumatuid asju, kuidas ta on treeninud unenägude nägemise välja

    • B. Kangro “Ajatu mälestus” – unenäolisuse sujuv ühendus tegelikkusega on Kangro erijooni. Ka näiteks kontuuride hajudus, objektid on hämaras.

    Kangrol süveneb kalduvus vabamate rütmide suunas.
    Ta looming jätkub üsna aktiivselt, 1945 “Põlenud puu”. See alustab II loominguperioodi ja ühendab perioode . Kangro hakkab ilmselgelt suuremaid kunstilisemaid otsinguid tegema 1950ndate teisel poolel (tuleb proosas enne välja), aga paralleelselt toimub liikumine ka luules.
    Muutus modernistlikku luule suunas laiemas plaanis:
  • siin leidub küllalt palju luuletus, mis on proosalähedased ja tahavad peegeldada ümbrust võimalikult otse
  • Kangrol on eriti 1960ndatel keelilisi ja kujundilisi eksperimente ja eksperimentaalsus iselomustab modernistlikku pööret ka
    Mismoodi eksperimentaalsus?
    • Kangro juures võiks ilmselt rõhutada just seda, et kuigi toimuvad vormilised ja sisulised muutused, siis unenäolik põhikiht jääb koguaeg alles.

    Maastikulisus
    Vormilises plaanis tuleb Kangrol sisse senisest rohkem vabavärssi.
    1970- 80ndatel põhikirjutamisviis väga ei muutu, aga mingisugune tendents on sinnasuunas, et eleegilisus hakkab jälle süvenema.
    Proosa
    1958 “Jäälätted”
    1961 “Emajõgi”
    1962 “Tartu”
    1963 “Kivisild”
    1965 “Must raamat”
    1969 “Keeristuli”
    “Jäälätted” on raamat, mis kehtestab natuke uutmoodi kirjutamist. Kui räägime Kangro loomingu esteetilisest muutumisest, siis Tartu sarja algusega uus käekiri ja uus kirjutamisviis leitakse.
    Kuidas 6 raamatut paigutuvad pagulaskonteksti ja eesti kirjanduse konteksti?
    • tegemist ei ole realistlike romaanidega. Kuidas on võimalik, et siin algab hämu ja segasus ja see võetakse kriitikas suhteliselt heatahtlikult vastu? Esiteks see, et proosa muutumises pole Kangro päris esimene ajas. Teiseks on Kangro eristaatuse tinginud retseptsioon - Kangro on tähtis mees ja kirjutab teistmoodi, ju siis peab. Mitte ainult välised asjaolud , vaid sisemised kvaliteedid ka, mida võiks kolmanda punktina rõhutada: see on modernistlik proosa, aga siin on mitmeid jooni sisse kodeeritud, mis modernismi ja realismi omavahel lepitavad. Siin ei teki suurt tüli vana traditsiooniga. Antud kirjandussituatsioonis on kõige esimesemaid asju see, et mis lepituse tingis, on see, et ta tegeleb pagulusproosale tüüpilisele meenutusliku-minevikulise ainesega. Tekstide põhitegevus toimbu 1930- 40ndate Eestis, eriti Tartus. Seda tüüpi meenutuslikkust, mida lugeja ootas, suutis Kangro pakkuda.

    Draama
    1968 “Merre vajunud saar”
    Kangro on tegelenud kõikvõimalikel ja -võimatutel aladel. Looming võidab elu, kõik on kaetud unenäo hämara uduga.
    Pagulasluule
    • eneseteraapilised funktsioonid: võib avalduda ühelt poolt nii, et kirjeldatakse oma seisundit ja püütakse seda lahti kirjutada. Teiselt poolt püütakse ennast lohutada. Kolmandaks kuulutame välja vastupanu. Niisuguseid hoiakuid näeme ka, aga padurahvuslikku võitlevat hoiakut nii hästi ei silma ei torka. Aga perifreerias on see tugevalt esindatud.
    • Muutus on seotud kultuuriliste horisontide avardustega: siin tekib pidev paradoks, kus ühtpidi on kõik võimalused lahti, aga teiseltpoolt peaksime mõjusid tõrjuma, et säilitada suhe Eestiga. On ka sünteesivaid lahendusi, mis ajapikku saavadki eriti iseloomulikuks.

  • I. Laaban on kõige suuremaid häireid pagulaskirjanduses, häire sellesmõttes, et ta on selline manifesteeriv, sürrealistlik autor, kes ei haaku piisavalt sujuvalt rahvusliku retseptsiooni muutustega
  • pigem on lepitusi ja sujuvaid lahendusi otsivad variandid iseloomulikumad, aga need muutused, mis hakkavad tulema, liiguvad kahte põhiradapidi: üks võimalus on see, et tuleb juurde vabavärssi, keel muutub modernislikumaks, hakkab kõlama euroopalikku 20. saj mõjusid; II võimalus on see, et seda hakatakse otsesemalt siduma ka rahvusliku traditsiooniga ja siis tuuakse sisse ka mingi muutus. Kõige markantsem on see, et veidi ropusuine lorilaul nihutatakse kirjanduslikku sfääri. See on varem ka olemas, aga see jääb kas kirjandusest päris välja v äärmistesse perifreeriatesse.
    Oluline muutus on see, et paralleeselt mod hakkab tulema ka sihilikku madalust.
    Kalju Lepik (1920-1999)
    Neid mõlemaid pooluseid esindab Kalju Lepik päris hästi ja ilmekalt.
    Esimese ja mõnes mõttes eraldiseisva perioodi moodustavad “Nägu koduaknas” 1946 ja “Mängumees” 1948. Võib öelda küll, et esimene periood on mingis mõttes traditsiooniline, aga selles on mingis mõttes värskust, mis sunnib seda märkama. Traditsiooniline vähemalt kolmes mõttes:
  • ta põhi on tugevalt uusromantiline, tal on hästi palju Eesti luulet lugend
  • Lepik toetub algusest peale uuema rahvalulu võtetele ja kasutab neid traditsioone ära
  • Lepik on algusest peale ka isamaaline autor
    Algusest peale kui hakata võrdlema Lepikut ja Kangrot, siis peamine esimene eraldusjoon algusest peale on nende vahel see, et Lepik on terav ja kandiline ja kontrastne. Kangro on udu, sumu, hämu.
    Siin hakkavad erilist rolli mängima uuema rahvalaulu kogud , madalate teemadega mängiv lorilaul tuleb kirjandusse ja seda hakatakse kirjanduslikus sfääris tõlgendama.
    *K. Lepik “Sibide kõrtsis”
    “Kerjused treppidel” - üleminekukogu, hakkab leidma uut luulekeelt ja see manifesteerub 1950ndate aastate jooksul.
    Tuleb juurde modernistlik kirjutamisviis, mis põhiliselt avaldub vabavärsis.
    1940-50ndate pööret iseloomustavat põhipunkti:
  • Lepikul tuleb sisse vabavärss
  • tal hakkab suuremat tähendust omama üksikkujund, väga sageli ehitab ühe metafoori peale teksti üles
  • võrreldes esimeste raamatutega tuleb sisse kultuuriallusioone, ta hakkab suhtlema kultuuritekstidega (eriti Piibliga)
  • teatav sarjaline iseloom süvendab loomingul, see et tekivad pikemad sarjad , muutub tekstiloome orgaaniliseks osaks
    20. oktoober 2010
    Ühelt poolt Eur 20. saj keskpaiga modernistlik kirjandus pigem kaugeneb rahvuslikkusest. See on pigem sellest teemast möödaminev. Pagulaskultuur on rõhutatult rahvuslik. Lepikul saavad need kokku ja annavad väga huvitava kombinatsiooni.
    Teine asi, mis 1960ndatel tugevneb, on radikaalne ja eksperimentaalne asi.
    *K. Lepik “Kangelaskalmistu” – rahvusliktraagiline taust on kokkupõimitud graafilise eksperimendiga. Ristid kõnelevad enda eest
    • tulevad esile piltluule katsed nii kodumaises kui ka pagulaskirjanduses

    Lepiku luule on värviline: “ Kollased nõmmed”. Kirjutab värvinimedega tekste ja tekstisarju. Visuaalne külg on tähtis, kas ta luulekeel on alati visuaalne? Selles mõttes ei ole, et nt B. Kangro võib maalida detailitundliku pildi Tartust, aga Lepik pildimaalimist sõnadega ei tee.
    • “Pop-pagulase võitlussalme 1” - iroonilisus, teravus . Mitte, et Lepik verbe koguaeg ära jätaks, aga mingil moel üldisem elliptilisus ja lakoonilisus on talle omane. Surub sellist tüüpi võtetega teksti kokku.

    Kui midagi välja tuua, siis 50-60ndate Lepikust v alguseluulet. Teatav professionaalsus on kirjutamisviisis alati olemas, aga sissetöötatud esteetika rakendamine hakkab 70-80ndatelsilma paistma ja siis tulevad ka mingid muutused. Üks joon on see, et hakkab süvenema vananemise kooskäiv eleegilisus (Kangrol nägime ka, aga tal oli see juba varakult valmis). Teine asi: 70-80ndate luulekogude pilt on juhuluulelisem – pühendusi ja pöördumisi ja järelhüüdeid on rohkem kui varem.
    Kirjutab enam-vähem surmani luulet. Kui on tegemist rahvuslikult häälestatud autoriga, siis on selge, et poliitiline muutus peaks olema ka luules. Kui 70-80 tuleb kibestunud pol vastuseisuluulet, siis selgelt seda tüüpi sappi enam 90ndate loomingus ei näe. Niisugune kriitiline teravus väheneb ja see aitab eleegilisel kihil tugevamini ka esile tõusta. Hilisluulet ei valitse ainult eleegia, siin on ka mingeid niisugusi tendentse, mis viivad poeetika mitmes mõttes uuele pinnale. Siin võiks rõhutada seda, et tal on kalduvust sümboolse haardega sünteesida küllalt erinevaid teemapilte. Ta võib nt vabalt siduda intiimse armastusluule ja isamaaluule. Või siis religioossete motiividega metafoorse poeetikaga. Religioosne pilt hakkab ka tugevnema hilisloomingus.
    Ühelt poolt on tegemist nurgelise ja terava autoriga, aga selles ei puudu suur sünteesiv taotlus v tendents. Kui sai räägitud Kangro pehmusest ja Lepiku teravusest, siis mingis punktides esteetika haakub. Modernism on katusmõiste, kuhu alla mahub palju asju ja üks võimalus oleks vaadata mod selle pilguga, et ühelt poolt on need autorid, kes klassikalise luule suure tendentsiga selgemini kokku kõlavad ja teiselt poolt pisikesed autorid, kes teevad veidraid asju ja nende puhul seda suurust näha ei või.
    Ilmar Laaban (1921-2000)
    • tõlkija, kirjanduskriitik, tegutseb korraga nii rootsikeelses kui eestikeelses kultuuris.

    1945 “Ankruketi lõpp on laulu algus”
    1957 “Rroosi Selaviste”
    1990 “Oma luulet ja võõrast (Teosed I-VII)”
    2004 “Sõade sülemid, sülemite süsteemid”
    1998 “Ankarkättlingens slut är sängens början”
    häälutus - sound poetry
    Hasso Krull. Paragramm ja tämber
    Sürrealism
    Eellugu : sürrealismi tuleb algab 1930ndate lõpul. Esimesi ilusaid näited võib leida Laabanilt, gümnasistina debüteerib kooliväljaandes ja 40ndatel kultuuriajakirjanduses üldisemalt. Luuletus Stalinile on ilmunud ka koondkogudes ja L enda seletus asjale on loogiline: kui tuleb see aeg, kui püütakse rakendada sots realismi reegleid, siis on väga sürrealistlik võtta printsiibid ja kruvida need üle vindi. Jõuda esteetikaga absurdi. See, mida pol motiividega L teeb, on see, et ta jõuab mingil moel absurdini.
    Esimeseks tagantuksest tulevaks sürrealismi manifestiks on “Sürrealismi perspektiive” (1944 koguteoses Eesti Looming II) – tutvustus sürrealismist, mis on kirjutatud nii, et see ei ole paljas ülevaade tendentsidest kirjanduses, vaid see on ka kuulutus .
    “Ankruketi lõpp on laulu algus” - mingil moel eeskujulik sürrealism. Siin pole vaidlemist, kas see on sürrealism või ei. On küll. Siin on otsest vaimustumist sürrealismi manifestidest ja ortodokse režiimi tuules hakkab looming sündima.
    *I. Laaban “Autoportree” – esindusnäide Laabanist. “ma olen suur segadus rongkäigus” – selle kujundi kaudu on ta mingil iseennast vangistanud
    Täienduseks veel seda, et esikkogu iseloomustab dünaamilisus, keeles tunneme ära keeleuuendusliku põhja (väga tugevalt stiliseeritud haritlaskeel, ta pole mingi suvaline ropendaja)
    Teine periood on “Rroosi Selaviste” – siin on võimalik arutada juba selle üle, kas ei saa rääkida postsürreaalsest hoiakust. Sürrealismi teisenemine toimub II MS järel.
    • siin on mõistus kohal (erinevalt v-b I raamatust)
    • raamatule annab erijoone ka see, et see on peategelasega raamat

    Marcel Duchamp Rose Sélavy
    Robert Desmos
    • kindlasti iseloomustab raamatut ka see, et võime öelda, et see on eesti keele baasil kirjutatud, aga siin on erinevaid keeli. Võib väga vabalt tulla sisse rootsi, saksa, prantsuse keel.
    • kõige selgemalt annab intellektuaalse kontrolli märgi, see on keelemängude ja anagrammide raamat

    Kolmas periood
    Laaban hakkab üha rohkem huvi tundma keeleliste eksperimentide vastu, ühineb ringhäälingu juures Fylkingeni grupiga, mis on ühtlasi plaadifirma, mis on sound poetry plaate välja andnud.
    Häälutus - saavad kokku muusika , tehnika ja kirjandus
    Arno Vihalemm – kunstnik ja kirjanik ühes ihikus, alustas kirjutamist 1930ndatel, looming jätkas paguluses, teatava hilinemisega tuli luuledebüüt aastal 1954. Vihalemma puhul võib öelda, et lähtepunkt on arbujalikus esteetikas , aga sellest lähtepunktist liigub ta huvitavates suundades: lorilaul; epigrammi traditsioon ja servapidi hakkab siin kaasa mängima ka nonsensluule.
    Raimond Kolk – väheseid autoreid, kes tuleb kirjandusse pärast sõda võrukeelse luulega. Esikkogu hakkas resoneerima ka Laabani ja Lepiku debüütidega. Kolgi luule juures on mänginud koguaeg kaasa see, et ta asetub ühelt poolt Eesti traditsiooni taustale. Lõunaeesti keele trad pole ta radikaalne uuendaja, aga võrreldes adsonlikku kihistusega midagi uut küll. Adsonis on palju sentimentaalsust, siis Kolgil nii palju seda nuttu ei ole.
    Ivar Grünthal – osales sõjas, mängis hiljem ka loomingus tugevalt kaasa. Kiirkaardistusena võiks öelda, et luule koosneb kahest v kolmest komponendist: üks komponent on puberteediiga, mis asetus väga selgelt Tartu taustale. Kuidas poisist sirgub mees on ta püsiteema. Teine teemade ring on seotud sõjaga. Mis temaatilist kaardistust õigustab, on Grünthali enda aruretseptsioon. Kui ta lõpetab 60ndatel suhteliselt äkki luuletamise, siis ta põhjendab seda sellega, et talle tundub, et ta ei suuda enam midagi lisada (on Tartust ja sõjast kõik ära kirjutanud). Temaatiline kirjeldus on ebaõiglane selles mõttes, et keelelises ja stiilises plaanis on tegemist väga huvitava autoriga: tal on ühelt poolt rafineeritud vormikultuur; teiselt poolt mod elu- ja keeletunnetus. See oleks nagu mingit moodi mod hõnguline kirjandus, mis on lülitanud ennast väga klassikalisse vormi.
    Karl Ristikivi – üks luulekogu ilmunud, tuli välja 1972. See on üks olulisemaid luulekogusid üldse, mis paguluses on ilmunud. Ristikivi luule markeerib selgelt modernistliku luulekeele tulekut, mis algas 1940-50ndate jooksul paguluses ilmuma.
    Urve Karuks 1968 “Savi”
    Ivar Ivask – autor, kelle jaoks on nii eesti kui ka läti kult oluline. oli abielus Astrid Ivaskiga (tuntud läti luuletaja). Ivaski puhul tähendas ka seda, et tal oli kultuuriidentiteedi otsinguid. Ivask kolis 1960ndatel USA-sse ja sai seal Book Abroad toimetajaks, pealkiri sai uue pealkirja World Literature Today. Meie seisukohalt oluline sellepärast, et see kujuneb Ivaski käe all üheks väheseks kanalitest, kus balti ja ida-eur kirjandus saavad ingliskeelses kultuuris mingigi hääle.
    Ilona Laaman 1971 “Mis need sipelgad ka ära ei ole”
    Karuks on tugevalt metafoorne autor, Laaman pigem teravale proosastiilisle lähenev autor, mõlemad uuendusliku tähendusega 60ndatel, aga erineval viisil. Karuks tegutseb tänini, aga viimasel ajal ei ole väga palju uut loomingut tulnud.
  • oktoober 2010
    Nii Karuksi kui Laamani puhul saab otseseoseid kaasaegse kirjandusega demonstreerida. Kuigi mõlemad on atkiivsest kirjutamisest hiljem tagasi tõmbunud.
    Paadiromaanid – see pole väga täpne sõna, aga need on romaanid sellest, kuidas me istusime paadis ja sõitsime selle paadiga Rootsi.
    Kui on tagasipöördumisi minevikku , siis mälestuslikul algel on suur roll.
    Kas siin on mingeid laineid ja suundumusi?
    Kindlasti võib siin ka rääkida realistlikumast ja modernistlikumast poolest, aga kui nüüd mingite eraldi gruppidena eraldi välja tuua, siis kolm proosalainet:
    + nostalgiaproosa
    + otsitakse mingeid uusi lahendusi ja see algab luulest väikse ajalise nihkega
    • ajalooline proosa

    Suurema osa heterogeensemast osast moodustavad realistlikud romaanid, aga need eristuvad teemavaatelt ja vaatepunktilt. Siin on palju psühh realismi näiteid, mis võivad olla lahendatud teistmoodi kui nostalgiaromaanid.
    Väike nihe arengus toimub 1960ndate aastate paiku, kui tuleb noor põlvkond kirjandusse. Nii nagu luules, nii ka proosas (H. Nõu, E. Nõu jt) autorid jäävad pagulasproosa viimasteks noorteks. 1970-80ndate debüüdid ei too enam olulist lisa. Nii luules kui proosas räägime situatsioonist, kust tervik hakkab hajuma . Selle juures ei maksa arvata, et pagulaskirj kaob plaksti ära. Ta ei kao kuhugi ära. Aga kui noori ei tule, siis see jääb lihtsalt väiksemaks. Vanemad autorid kirjutavad ikka edasi ja see kestab 1990ndateni välja.
    Karl Ristikivi (1912-1977)
    Retseptsioon on kummaline: kuidagi tuleb urgitsevalt uurima hakata, et asjast aru saada. Ristikivi raamatuid on väga palju välja antud, Ristikivi uurimuslik retseptsioon algas juba 1930ndatel, aga selle üsna forsseeritud retseptsiooni juures tundub, et mingitest küsimustest minnakse mööda v koguaeg toimub hiilimine ümber nurga. Ühelt poolt räägib see retseptsiooni kohta: et selles endas on põhjused. Teiselt poolt on ka Ristikivi looming selline, et ta paneb enda ümber tiirutama, aga ei lase väga sisse. Sihilik impersonaalsus on sissekodeeritud . Salapära on olnud üheks toitepinnaseks nendele oletustele, et ta oli seksuaalselt sättumustelt homo. Kui ta ka oli homoseksuaal, siis ta ei olnud aktiivne homokultuuri esindaja (nagu Ivar Sild praeguses kirjanduses), ta oli oma biograafiaga ja sättumusega avalikkuse eest varjul .
    Sündis Läänemaal vallaslapsena. Kui see sajandi II poolel pole probleem, siis aastal 1912 on isa puudumine külaühiskonnas häbiväärne asi ja võib arvata, et see andis kohe esimese õppetunni selle kohta, kuidas oma isikut varjata. See andis ka piiripealse identiteedi mitmes mõttes. Ta ei ole külaühiskonnas aktsepteeritud rollis ja ta peab kuidagimoodi tõestama, et ta aktsepteeritud rollidesse sobib. Selline omamoodi tõestus saab olema Ristikivi haridustee.
    Pärast sõjateenistust jõuab ta Tartu Ülikooli. 1936. aastast õpib ta geograafiat ja 1942. a lõpetab geograafia eriala cum laude . Erialane töö jääb kodumaal lühikeseks.
    Ristikivi visadus viib ka mitmes mõttes sihile. Tugev jõudmine kirjandusse romaaniga “Tuli ja raud” 1938, mis saab omamoodi kirjanduslikuks läbimurdeks. Retseptsiooni mõttes on eriti sümboolne see, et Tammsaare kirjutab pärast seda romaani ilmumist avaliku kirja Ristikivile, ajab seal paradoksaalset vigurijuttu, aga selge see, et T sundis äratundmine, et temal on elav klassikustaatus ja nüüd on tulnud keegi, kes võib jõuda sama staatuse rolli. Tammsaare kirja hakati tõlgendama kui teatavat sulepea pärandamist.
    Enne kui ta kodumaalt lahkub, toimub siin veel vähemalt üks vahejuhtum, mis on ilmselt hilisema loomingu seisukohalt tähenduslik. Ta töötab Tartus majandusgeograafia instituudis ja seda kanti pommitatakse. Ristikivi on töö juures ja lennukipomm langeb temast nelja meetri kaugusele. Pomm ei lõhke ja seda Ristikivi ilmselt hakkab tõlgendama ende v märgina, et talle on antud mingisugune lisaaeg ja ju ta on määratud selle aja jooksul midagi tegema.
    1943. aastasse jääb lühike periood, millest R vaikib. On teada, et ta läks vabatahtlikuna sks sõjaväkke, aga ta jõudis kiiresti ka selles sõjaväes pettuda ja ta tuli sealt ära. St nii v teisiti seda, et ta pidi kodumaalt lahkuma ja 1943. a kasutab seda tüüpiilst teed: läheb Soome, kust ta saab tööd Eesti büroo asjaajajana. Jääb Helsingisse elama.
    1944. a läheb Soomest Rootsi, leiab püsiva elukoha Stockholmis, töötab seal kindlustus- ja haigekassa ametnikuna. Elab üksi vaikset elu. Kirjutab peamiselt puhkuse aegadel. Reisib mitmel pool Euroopas ja eriti südamelähedaseks saavad talle Vahemeremaad. Kultuuriline tõmbejõud, mis R köidab. Seal on ka isiklikke sidemeid : käib tihti Rhodose saarel Kreekas. Pärandab ühele Rhodose noormehele oma maise vara.
    Ristikivi sureb 1977. aastal, aga sureb üksi oma korteris nii et keegi ei tea tema surmakuupäeva. Jääb mulje, et ta suhtleb väga kitsastes ringides ja sureb unustuses. See on natuke ühekülgne tõlgendus. See tõlgendus on midagi sellist, et see käsitlus käsib R kujutada tõsise noormehena, aga leiab pilte ka, kust ta üürgab laulda . See on kord nii ja kord naa.
    Muidugi Ristikivi päevaraamatutest saab aimu tema üksildasest elust. Seal on ka oht, et kui in kirjutab oma haigusest ja viletsusest, siis see ei tähenda, et ta oleks koguaeg haige ja vilets.
    Looming
    Huvitavamaid “Hingede öö” tõlgendusi on T. Hennoste tõlgendus rmt-s “Eurooplaseks saamine” 2003
    Ristikivi tulek kirjandusse on vähemalt kahejärguline ja kui nüüd täpne olla, siis see asi ei alga 1938. aastaga. Algab juba varem. Mingil moel siseneb ta kirj-sse 1920-30ndate vahendusel, aga siseneb nurgataguseid teid ja kirjutusviiside pidi, mis tegelikult peaksid meile ütlema, et noormees on avastanud, et ta oskab kirjutada ja et teatud väljaanded maksavad selle eest raha. Alguseks kirjutab selleks, et teenida raha. Kui ta alustab meelelahutusliku kirjandusega, ei saa välistada, et “Viikingite jälgedes” (1936) teatavat lusti endal ei pakkunud. Tema puhul ei ole väga ranget kõrgkult ja massikult eraldiseismist. Kogu elu loos väga ilmekalt kriminaalromaane.
    “Tuli ja raud” 1938 – siin tuleb meenutada veel üht lisaliini. 1930ndate keskpaigas hakkab kirjutama ka lastejutte. Ka lastekirjanikuna päris märkimisväärne.
    Ristikivil asetuvad temaatilisse kogumisse kolm esimest raamatut: “Tuli ja raud”, “Õige mehe koda” (1940) ja “ Rohtaed ” (1942). Neid kolme romaani on hakatud nimetama Tallinna triloogiaks. Kui tekkis nõukaegne retseptsioon, siis nendest oli lihtsam rääkida. Kindlasti on see tähelepanuväärne algus.
    “Tule ja raua” puhul eriti see, et kui meil on vaja leida nii-öelda eeskujulik näide 1930ndate kirjandusest eesti töölisromaanist, siis ainuke korralik näide see on. Romaanid on iseseisvad, aga neid ühendab:
    • Tallinna linn, ruumi peegeldavad romaanid
    • nad on just nimelt arenguromaanid, romaanid sellest, kus tegelane liigub alt üles

    “Rohtaed” on pigem haritlasromaan
    1953 “Hingede öö”
    1961 “Põlev lipp ”
    1964 “ Imede saar”
    1965 “Mõrsjalinik”
    1966 “Rõõmulaul”
    1971 “Lohe hambad”
    1972 “Kahekordne mäng”
    1972 “Inimese teekond ”
    1976 “ Rooma päevik”
    1940-50ndate vahetusel otsib oma käekirja kirjanduses. Selle otsingu üks väga põnevaid tulemusi on aastal 1953 valminud “Hingede öö”. Tegemist on esimese modernistliku eestikeelse romaaniga. Muidugi peab arvestama, et kõik, mis ei ole modernistlik, ei ole koha automaatselt realistlik. Ristikivi algatab modernistliku laine proosas.
    “Hingede öö” kajastab pagulastunde ahastusi ja ahistusi ja kõik sellega seonduvat, aga väga raske on hinnata seda, mis rolli mängib poliitilise pagulase staatus ja mis rolli mängib Ristikivi identiteediprobleem. See on väga isiklik eksistentsiaalne tunne ka, mis seda romaani loob. Isiklik pool ja pagulastunde pool on tõlgendused.
    Üks pakutud ja klassikaline võimalus on veel see, et hakkame otsima kirjanduslikke taustu ja loomulikult neid leiab. Kirjutamisviisis on kindel inspireerija H. Hesse “Stepihunt”. Teine asi on veidi keerulisem: nimelt on räägitud väga palju sellest, et kuidagi R “Hingede öö” haakub otseselt Kafka loominguga, mis on produktiivne , aga selle juures tuleb arvestada, et R polnud Kafkat lugenud. “Lossi” ja “Hingede öö” kompositsiooniline sarnasus. Siis kindlasti L. Carrolli Alice ’i lood – fantaseeriv vabadus andis ka R-le vabadust. Kasutab väga palju luulet, Eur 20. saj keskpaiga mod luule taust on tugev: T. S. Eliot, soome luulest U. Kailas.
    Ei soovita ka nagu taustadele taandada kogu lugemist, sest kuidagimoodi on tunne, et kui võtta R impersonaalsus, siis selle juures on “Hingede öö” isiklikum kui mõni teine asi. V-o 40-50ndate vahetus on see aeg, kus ta teeb isiklikumaid ja segasemaid asju. Romaani tegevus toimub surnud mehe majas ja see on mudeldatud ruum. Peame maja reeglite järgi toimima. Miks mitte ka teekonnaromaan. Teekond on maja sees, aga see on ikkagi teekond. Niisugust eksistentsiaalset rännakut annab sisse lugeda.
    Kui mingisuguseid vihjeid isiklikes tõlgendusteks anda, võib tähelepanu pöörata ängidele ja süütundega seotud asjadele. Sellest keegi väga mööda ei saa lugeda. Kohtuprotsess - süüdiolemise küsimus tekib mingil moel. Kui on protsessid ja ängid, siis eksistentsiaalne mudel hakkab seostuma religioossete taustadega.
    R tunnetab, et ta ei saa seda ridi edasi minna. Sellised pausid annavad tulemuse, et kui me hakkame periotiseerima, siis pausid hakkavad seda liigendama. I periood Tallinna triloogia, eraldi perioodi “Hingede öö”, luulekogu “Inimese teekond” on samal ajal kirjutatud, III periood hakkab 60ndatel ja sisuliselt kestab surmani.
    Kolm triloogiat, triloogiate vahel vahetekstid. “ Rooma päevik”
    “Põlev lipp” 1961
    Esimene tsükkel ja järgnevad tsüklid hakkavad kunstiliste lahenduste poolest eristuma teineteisest.
    I tsüklit on sageli nimetatud kroonikate tsükliks, mingit pistmist on sellel kroonikatega
    “Põlev lipp”, “Viimne linn”, “Surmaratsanikud”
    vaheraamat “Imede saar” – düstoopia. Üks väheseid pagulaskirj raamatuid, mis ilmus ka nõukEestis.
    II tsükkel on biograafiline tsükkel v mingil moel isikukeskne tsükkel 1965-1967
    “Mõrsja linik ”, “Rõõmulaul “Nõiduse õpilane”
    III puhul on stilistiline plaan raskem, aga ta eristab sellega, et ta hakkab kasutama kahte ajaplaani
    “Õilsad südamed e kaks sõpra Firenzes”, “Lohe hambad”, “Kahekordne mäng”
    Esimene tunnus: stiliseeritud tööd - teatavaid ajaloolisi stiile hakkab läbi mängima. See neid eristusi loobki. Kui me räägime kroonikate tsüklist, siis see tähendab seda, et keskaegsete kroonikate kirjutamisviisi aimab järgi ja stiliseerib sellelt pinnalt.
    II triloogia stiililine alus on katoliku pühakute elulood . “Mõrsja liniku” puhul täiesti otseselt.
    III tsükkel kriminaalromaanide mõjutused.
  • ühelt poolt tegeleb R ajaloolise ainese, aga teiselt poolt ajaloolise stiiliga
  • jääb kõikides romaanides Eur keskaja ja renessanssi, Vahemeremaade puhul kui räägime keskaegsest v renessansiaegsest Euroopast, siis need on ajastu südamed
  • kuigi R räägib Euroopast, ei räägi ta üldse midagi Eestist. Mingis mõttes võiks see ka olla varjamismäng. MIngid Eesti vihjed võivad ikkagi sisse tulla, aga me ei saa öelda, et ta kirjutaks romaane Eestist.
    Romaanid kannavad ka ajaloo filosoofilist huvi. Siin tekitavad vahed . Ajaloo ainest saab kasutada seiklusmaastiku tarbeks jne. Aga siin võib olla seiklus ja kõik, aga ta pole rahvusliku identiteedi kinnitaja. Selles Eesti aine vältimises ei tuleks välja lugeda eitust, vaid R on selles mõttes klassikaline pagulasautor: ta ülesastumised näitavad, et rahvusnarratiivi ta toetab, aga ajalooaineline proosa asetus keerulisemasse kummalisemasse valgusse.
    1976 “Rooma päevik” – kummalisem kui mõni muu raamat. Võib olla Rooma päeviku puhul, on võimalik isiklikumaid seoseid natuke rohkem välja tuua. ka peategelase autorilähedasem tõlgendus on võimalik.
    Kui varem eesti ainest on väga minimaalselt, siis Rooma päevikus hakkab seda kergelt sisse imbuma selle läbi, et peategelane on 18. sajandi mees, kes on pärit Eestist. päevikuvorm - kinnistunud žanr.
  • november 2010
    Ristikivi tähendus on kirjandusloos vähemalt kolmesugune:
  • ühelt poolt osutub olema senise romaanitraditsiooni mõjukas ja veenev jätkaja
  • eesti modernismi algataja romaanižanris
  • ajaloolise romaani oluline uuendaja – võib öelda, et sellist ajaloolist romaani 60- 70ndatel on varem, aga pole väga tüüpiline eesti kirjanduse jaoks
    “Inimese teekond” 1972
    Kirjutamise ja ilmumise aja vahel on nihe. Protsessi seisukohalt on see ka tähenduslik: me näeme, kuidas 40-50ndatel tekstid esindavad mingil moel hiiliva modernismi tulekut eesti luulesse. See on v-o tasakaalustatum kui “Hingede öö”, aga modernistlik äratõuge siin peab olema – Eliot. Siin on tuntaval määral kultuuriallusioone, see võiks anglosaksi -mod traditsiooniga ühendada. Selles mõttes kindlasti erinev Laabani sürrealismist, neid taustu Ristikivil ei näe.
    • vabavärss

    Soome bänd Palava Ristikivi
    Sisulised kvaliteedid: Ristikivile omane hoiak pessimistlik lootuslikkus. Ei ole pessimism ühes võtmes, koguaeg on pessimismiga mingisugune paradoks. Vähesuse ja paljususe paroodia “see kellele on vähe antud, kannab seda oma südame kohal. See, kellele on palju anud, pillab kõik käest maha.”
    Gert Helbemäe
    1950 Ohvrilaev
    Helbemäe puhul võiks tuua välja neli tahku, miks temast rääkida:
  • ajalooline proosa – ajaloolise Tallinna kujutaja
  • kirjutab märkimisväärsel määral psühholoogilist romaani, nt “Ohvrilaev”. Realistlikule põhikihi annab sümboolse mõõtme alltekst , mis on tuletatud kreeka ja juudi mütoloogiast
  • Üks olulisemaid näitekirjanikke paguluses
  • lasteraamat “ Minni ja Miku”, millest räägib Briti kirjandus
    Ain Kalmus – kirjanduslikult orienteeritud oma spetsiifiliste taustade kaudu.
    Arvo Mägi
    Herbert Salu – üsna tuntud kirjandusuurija ja kultuuriloouurija ja mingil moel selle kõrval sündis ka osa tema kirjandusest ja kultuuriloolise sättumusega need tekstid on.
    Arved Viirlaid
    1952 “Ristideta hauad ” – räägib peaasjalikult sõja lõpu aegadest
    Ilmar Talve
    (1919-2007)
    Oli Rootsis, aga 50ndate lõpul läks Soome ja sai 60ndatel Soome rahvateaduse professoriks. Rahvateaduse kujundaja ja rajaja Soomes.
    1952 “Maja lumes ”
    1959 “ Juhansoni reisid ”
    1988 “Maapagu” – see, mis sündis Eestis pärast 1905. a revolutsiooni. Võib nimetada ka kultuurilooliseks romaaniks . Teatav kongeniaalsus ja suhtlemine Tuglase esteetikaga käib.
    Mängib kaasa Talve enda sõjakogemus ja ka tarvidus kuidagimoodi painajalikud teemad vabastada v lahti kirjutada.
    Valev Uibopuu (1912-1997)
    Hakkab suhteliselt varakult proovima modernistlikku vormivõtteid ja hakkab sulatama kokku mod ja realistlikku esteetikat.
    Romaan “Neli tuld ” – mängib kuidagi läbi romaani situatsiooni ruumimudeli abil
    Allegooria
    Realismist lähtuv psühholoogiline kujutamisviis, seda näeb eriti kujukalt 1957. a ilmunud romaanis “Janu”.
    “Keegi ei kuule meid” – linna kujutamine on selles mõttes eriline, sest linna nime ei nimetada kordagi, aga see kaardistatakse täpselt ja selles võiks ära tunda Valga linna, kus Uibopuu koolis käis.
    Asta Willmann
    Willmann jõudis kultuurilise tegevusega kokku puutuda juba 1930ndate Eestis
    “Peotäis tuhka , teine mulda” – eesti kirjanduse kõige pikem armastusromaan
    Ilmar Jaks 1949 “Saaremaalt Leningradi ” – sai pagulasringkonnas tuntuks, äratas tähelepanu, erineb sellest laadist , mis ta hiljem kasutab. See on dokumentaalsest ainest läbikirjutatud teos, väga noore mehe lähiaja memuaarid, aga kindlasti mingisugust üldisemat tähelepanu tõukas tagant ka see, et I. Jaksi teekond pagulusse oli veelgi eripärasem. Jaks põgeneb Leningradist Soome kaudu Rootsi.
    1963 “Eikellegi maal”
    Elin Tooma
    1969 “Lotukata”
    Helga Nõu
    1969 Tiiger Tiiger
    keskendub noorte inimeste elule
    Enn Nõu
    On kahtlusi , kas Enn Nõu kirjutamiskindlus on esimestes tekstides nii välja kujunenud. Puudutas teemasid , mis olid õrnad v tundlikud pagulaskirjanduse kontekstis. Muidugi pol teemad ja ka seksuaalelu avamine ja kujutamine. Enn Nõu teeb jõulise sammu 1960ndate noores kirjanduses.
    Ilmar Külvet
    Kuulub 1940ndate lainesse ja hakkas mingisuguse ajalise nihkega silma paistma. Näidend “Sild üle mere” – räägib kahe vana tuttava (üks pagulane, teine kodumaal) kohtumisest ja juba sillakujuni katsed siinses pagulaskirjanduses on omaette tähelepanuväärsed. I. Külveti näidendeid on ka hiljem Eestis lavastatud, aga vanemale põlvkonnale on ta tuntud Ameerika Hääle toimetaja ja poliitkommentaatorina.
    Üks võimalus pagulaskirjanduse periodiseerimiseks:
  • 1944-1956 – aeg, millal arvati, et kohe varsti tullakse kodumaale tagasi, aga seda ei juhtunud. See on periood, kus oodatakse valgeid laevu ja kodumaale naasmist. Mingil moel paguluse südaaeg.
  • 1957-1971 – aeg, kus nooremad autorid hakkavad asukohamaa keelele üle minema jne. 1971. a on sümboolset valitud Ilona Laamani debüütkogu järgi. Lihtne väide on see, et pärast 1971. aastat ei tule enam arvestatavaid debüütraamatuid proosas ega luules.
  • 1972-1990
  • 1991 jj – rangelt võttes paguluskirjandusest rääkida ei saa
    See ei tähenda seda, et 57 kõik muutus, aga sümboolsed tähendused on siia kodeeritud. 56-57 on murdepunkt ka kodumaises kirjanduses.
    Üks võimalus Nõukogude Eesti kirjanduse periodiseerimiseks:
  • 1940-1941 (–1944) – süsteemi ümberlülitumise aeg
  • 1944-1955 – üsna selgelt eristuv periood: stalinistliku kirjanduse ajajärk Nõuk Eestis, sotsialistlik realism
  • 1956-1972 – alates 1956. aastast on näha stalinliku korra kriitikat, süsteem hakkab kritiseerima iseennast
  • 1973-1985 – stagna
  • 1986-1991 – üleminekuperiood millelegi uuele
    1940 – Glavlit – kirjandusasjade peavalitsus toimib eeltsensuuri asutusel, on selge institutsioon , mis tegeleb eeltsensuuriga. Raamatute hävitamine 40ndatel, tipnes 49. aasta paiku.
    1940 Sirp ja Vasar
    1940 Kirjandusmuuseum
    1942-43 Ammukaar
    1943-44 Sõjasarv
  • november 2010
    • sotsialistlik realism
    • glavlit e eeltsensuuri süsteem

    Raamatukogu puhastamine jäi põhiliselt neljakümnendatesse, samamoodi võimendub uue ilmuva kirjanduse kontrollimine.
    Keelatud teoste nimekiri
    Keelatud autorite nimekiri – need, kelle nimegi ei tohi mainida
    Nt mingi prantsuse tõlge, mille autor on lubatud, aga tõlkija on musta tindiga maha tõmmatud.
    1960ndatel võib juba autoreid mainida, aga teoseid on keelatud väga palju.
    1946 – otsus Ajakirjadest Zvezda ja Leningrad – ajakirjad on halba tööd teinud: seal on ilmunud kirjanduslikke tekste, mis ei tegele eriti poliitikaga.
    1947 Keele ja Kirjanduse Instituut Tallinnasse
    Looming läheb ka Tallinnasse
    1948 romaanivõistluse skandaal
    1949 küüditamine
    1950 EK (b) P KK VIII pleenum
    1953 Stalini surm
    1956 NLKP XX kongress
    Kirjanikke on ühtäkki väga vähe: märgatav osa on lahkunud, mõned on vaikinud ja vangistatud vahetult pärast sõda, sisepagulusse v vaikimisse sundimine tuleb 50ndate aastate paiku. Meil on terve rida autoreid mängust väljas, kellest 30ndate puhul räägime. Neid lihtsalt pildi peal ei ole.
    Kirjandusnäited peaksid huvitama meid kui ühiskonna ja poliitika olukorra pikendused, oskame kuidagi ajalugu mõtestada ja pol ja kirj seoseid. Kui midagi leida, kas üksikuid luuletusi v muid tekste, mida kirjanduslikus plaanis võiks vaadata, siis on ka suhteliselt selge, et neid võib leida kas vahetult sõja lõppu v kuskilt stalinismi ja sulaaja piirilt.
    Kirjanduskriitika rolli tugevnemine – sellist võimu kriitikul pole enne olnud. On ka loogiline arutleda selle üle, kas ongi kõige tähtsam kirjanduslikud tekstid v kriitika kaudu tulevad juhendid tekstidest, need, mis annavad juhtnööre selleks, kuidasmoodi kirjutada. Max Laosson, Endel Sõgel.
    Kriitiku roll muutub poliitilise järelvaate rolliks. Mingi osa tõsiseltvõetavast uurimusest.
    Sotsialistlik realism kuulutatakse üldkehtivaks kirjanduslikuks meetodiks . Kirjanike Liidu põhikirjas öeldakse ära, mis see on ja öeldakse, et seda meetodit järgides peab tegutsema. Kirjaniku püha ülesanne on lugejat kasvatada, ka poliitilised funktsioonid on märgatavalt suurenenud. Kirjandus esindab stalinlikku ideoloogiat. Esteetilised komponendid:
    • realism – teistmoodi ideoloogia pärast
    • romantiline komponent – luules näeb välja tagasipöördumisena Koidula aegadesse, luulekeel lihtsustub ja täidetakse uue ideoloogilise sisuga
    • klassitsistlik komponent – eriti tuleb välja arhitektuuris

    Kui neid motiive oletada v vaadata, mis motiividest tagant järgi on räägitud, siis hirmuga seotud motiivid on kõige ilmsemad ja selgemad. Tõsised kommunistid eesotsas Smuuliga.
    Draama – kui üldiselt läheb kõikides põhiliikidest halvemaks, siis suhteline olukord on see, et draamal läheb paremini kui proosal ja luulel. Eriti halvasti läheb proosal ja draama olukord on mingis mõttes parem. Harald Peep on oletanud, et kui proosa on kriitilises seisus, siis ka näidendid hakkavad olematuid romaane asendama.
    August Jakobson “Elu tsitadellis” (1946) – kodanlikku apoliitilist hoiakut ründav näidend, aga kunstilises mõttes päris huvitav selle poolest, et ta on hea dramaatilise tundega läbi kirjutatud ja L. Epner on kirjandusloos öelnud, et huvitav sulam ibsenlikkust perekonnadraamast ja markisistlikust ideoloogiast.
    See tekst saab veel tähtsamaks ka selletõttu, et sellest tehti esimene mängufilm pärast II MS. See paneb alguse Eesti filmikunsti tõusule.
    Selle perioodi sees on ilmekad lained, mis tekivad kampaaniakäigus.
    esimene laine sõjatraagika kasutus ja saksa viha, aga siis hakkavad tulema uued lained:
    võitlus rahvuslusega. Jakobson oskab reageerida aktuaalsetele teemadele.
    Aadu Hint
    Kraadivõrra inimlikum oma tekstides teemavalikute ja lahenduste poolest. Kui Jakobson valdab ülihästi standardset lahendust , siis Hindil on asi nurgelisem. Eriti eenduvad kaks omavahel seotud näidendit:
    1947 “ Tagaranna meeste kalakuunar”
    1949 “Kuhu lähed, seltsimees direktor ?”
    Riskeerib ohtliku teemaga : nimelt kaluriküla kollektiivis mõistetakse hukka autoritaarset juhtimisstiili ja see teema oli Stalini isikukultuse ajal riskantne.
    Jakobson ja Hint kui draama kõige juhtivamad autorid sellel ajal.
    Proosa
    Kõige rohkem kannatada saanud kogu selle pöörde käigus. Sisuline muutus nagunii , aga siin on ka arvude keeles väljendatav muutus drastiline. 1952. a 0 algupärandit, 1945-1953 ilmus 7 romaani. Samal ajavahemikul ilmus paguluses 60 romaani.
    Kaanoni keskmesse asetatakse Hans Leberecht .
    “Valgus Koordis” (1948) – pikem jutustus, mis tahab kujutada külaelu ümberkujunemisprotsessis. Sobivad rollid, keegi kehvik, kes kehastab positiivseid jõude, väga halb tegelane on alati kulak ja mingid kõhklejad positsioonide vahepeal . Sellest tekstist tehti samuti film 1951. aastal, eesti esimene värvifilm.
    Juhan Smuul
    Kui räägime Smuulist kui stalinlikkust autorist, siis see avaldab luuleloomingus. Ta läheb 1950ndate jooksul samm-sammult luulele üle, aga see toob kaasa ka muutusi. Stalinliku kirj näide 1955 “Kirjad Sõgedate külast”, aga ta esindab mingit inimlikumat tooni ja vaatepunkti võrreldes mõne muu asjaga.
    Inimliku vaatepunkti varjatud v avalik maaletoomine A. Hindi romaanisarjas “ Tuuline rand I-IV” (1951-66). Seotud rannaolustikuga, tegevuspaigad vahetuvad. Algusots kõneleb kaugemast ajast ja seda on natuke kergem kujutada. Kui ta jõuab kolmandas osas Oktoobrirevolutsiooni juurde (ideoloogiliste keerukam), siis on juba kirjutamisaeg muutunud (1960. aastal tuli III osa).
    Nii proosa kui ka draama näidete puhul hakkab teatav humanistlik toon läbi lööma nii palju kui see läbi lüüa sai. Hakkab sageli läbi lööma rannakirjanduse vormis. Suured kahtlused proosa puhul, et Hint 30ndate rannaproosa toob 50ndatesse aastatesse kaasa. Mingisugune mälgulik kogemus.
    Rudolf Sirge 1956 “Maa ja rahvas” – hakkab märkima üleminekut stalinismist sulaaega. On ilmne, et Sirge teeb julgemaid samme , kui teised: pärast sõda on Sirge esimene, kes mainib ilukirjanduslikus tekstis küüditamist. Eks ta käsitleb seda n-ö õigest vaatepunktist, aga et ta nii õrna teemaga rinda pistab, on tähelepanuväärne. Ja Sirge suudab 50-60ndatel kujundada välja osava piiri peal laveeriva rolli. Smuul, Hint ja Sirge satuvad eri positsiooni loomingus.
    Luule puhul on selge, et kaks keskset autorit on J. Smuul ja D. Vaarandi .
    Kunstiliselt ja positsiooni mõttes on Smuul ja Vaarandi teistest erandid. Mis luules hakkab muutuma lisaks sellele, et tulevad huvitavad kaanepildid luulekogule? Kolm iseloomulikku punkti:
  • hakkab vohama poeemižanr – värsstekst muutub pikemaks ja jutustavamaks
  • ülivaldavalt silbilis -rõhulised ja nelikvärssides; üsna raiuva rütmiga tekstid, riim ja mitmed võtted, mis meenutavad rahvusromantilist esteetikat
  • temaatiline: kiidulaulud parteile ja Stalinile; sõjaaineline luule; imperialismivastane luule (eriti 1940-50ndate vahetusel)
    Mart Raud
    Felix Kotta
    Ralf Parve
    Ilmi Kolla
    Uno Laht
    Viimased kaks on sellises positsioonis, et ühtpidi lähtuvad stalinistlikust esteetika, aga toovad teistpidi avarust ja vabadust juurde. Kahes suunas: U. Laht hakkab ühena esimestest nõukogulikku satiiri .
    Juhan Smuul
    (1922-1971)
  • Undusk . Stalinismi müstilised ja maagilised märgid Rmt: Maagiline müstiline keel (1998)
    Debüütkogu “Karm noorus” (1946)
    “Järvesuu poiste brigaad ” (1948)
    1949 “Poeem Stalinile”
    Poliitilises mõttes on kõige problemaatilisel 1951. a ilmunud luuletus “Norra brigg” (sai hiljem pealkirjas “Inglise brigg”), tegemist ont ekstiga, mis konkreetselt klaarib arveid kodanlike natsionalistidega.
    Smuul hakkab proosaloomingu kaudu stalinlikust paradigmast: “Kirjad Sõgedate külast”, “Jäine raamat”, “ Muhu monoloogid”
    Siin on kaks selgemat liini, mismoodi Smuuli proosa välja kujuneb:
    • mingisugune folkloorne ja isiklikult kogetud aines hakkab maailma looma (eriti “Muhu monoloogides”)

    Näidendid “Kihnu Jõnn e Metskapten ” – mängib rahvatüki laadis, aga väga hea stiilitajuga läbi mängitud ja legendiks saanud prototüüpidel toetuv
    “Polkovniku lesk e Arstid ei tea midagi”
    Draamapoeetiliselt väga uuenduslik, poeetilised vigurid, mis juhatavad uue aja kirjanduse sisse.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 40 lk · .doc · 253 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #1 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #2 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #3 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #4 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #5 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #6 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #7 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #8 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #9 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #10 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #11 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #12 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #13 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #14 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #15 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #16 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #17 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #18 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #19 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #20 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #21 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #22 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #23 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #24 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #25 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #26 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #27 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #28 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #29 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #30 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #31 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #32 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #33 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #34 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #35 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #36 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #37 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #38 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #39 Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt #40
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 40 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 253 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor piret267 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    1.Siuru tegevus ja looming. 2.Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917 - 28.3.Henrik Visnapuu luule. 4.Marie Underi luule. 5.Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1917 - 28.6.A. H. Tammsaare proosa- ja draamalooming. 7.Romaanisari „Tõde ja õigus” kui eesti proosaklassika keskpunkt. 8.Toomas Nipernaadi kui eesti proosaklassika tuntuim peategelane.9.August Gailiti proosa. 10.Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1929 - 44.11.Romantilise ja realistliku proosa põimumisi 1917 - 44 (August Mälk jt).12.Psühholoogiline ja naturalistlik proosa 1917 - 44 (Peet Vallak jt). 13.Eesti näitekirjandus 1917 - 44 (Hugo Raudsepp jt). 14.Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1929 - 44. 15.Juhan Sütiste luule. 16.Arbujate tegevus ja looming. 17.Heiti Talviku luule. 18.Betti Alveri luule. 19.Uku Masingu looming. 20.Bernard Kangro tegevus ja looming.21.Eesti pagulasluule põhisuundumusi ja autoreid. 22.Kalju Lepiku luule.23.Ilmar Laabani luule ja häälutused.24.Eesti pagulasproosa põhisuundumusi ja autoreid. 25.Karl Ristikivi looming.26.Romaan „Hingede öö” kui pöördepunkt sõjajärgses eesti proosas. 27.Ilmar Talve ja Valev Uibopuu looming.28.Stalinistlik kirjandus Eestis: valitsev esteetika, kesksed teemad ja autorid. 29.Stalinistlik kirjandus ja sellest lahtiütlemine: Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi looming.
    eesti kirjanduse ajalugu mart velsker hendrik visnapuu siuru marie under tarapita kirjanduslik orbiit arbujad enno ernst enno

    Sarnased õppematerjalid

    Eesti kirjanduse ajalugu
    15
    doc

    Eesti kirjanduse ajalugu

    (1918) F. Tuglas ­ Saatus (1917) A. Gailit ­ Saatana karussell (1917), Klounid ja faunid (1919) J. Semper ­ Pierrot (1917) Siuru puhul oluline: 1) põhiautorid aktualiseerivad kirjanduses mingeid tegijaid, kes rühmitusse ei kuulu, aga kelle vaimsus võis haakuda rühmitusega. 2) Jaan Oksa retseptsioon algas Siuru kaudu, Adson ja Tuglas toetasid ta jõudmist kirjandusse. Oks suri enne, kui ta rühmitusest tegelikult osa sai võtta. 3) Siuru tegevusega seoses muutus kirjanduse ja moraali suhe. Noor-Eesti algatas tugeva esteetilise pöörde, aga ei saa öelda, et see oleks rikkunud moraalikombeid. 4) Kirjandusellu ja keelde lisandus tugev annus dünaamikat. 5) Siuru ajal säilib üldromantilise kirjanduse raamistik, aga selle sees midagi teiseneb. Uusromantiline kirjandus hakkab leidma seoseid radikaalse modernismiga. 6) Siuru andis teeotsa kätte edasistele eesti luuletajatele. Underi ja Visnapuu kaudu hakkas

    Kirjandus
    Eesti kirjanduse ajalugu II
    42
    docx

    Eesti kirjanduse ajalugu II

    Eesti kirjanduse ajalugu II 1. Loeng 10.09 ja 2. loeng 11.09.13 1917 ­ revolutsioonid -> Veebruari revolutsioon, Oktoobri revolutsioon ­ riigikorra kukutamise aasta. 1918 ­ Eesti iseseisvumine -> Saksa okupatsioon 1918 ­ 1920 ­ Vabadussõda 1924 ­ kommunistide riigipöördekatse 1920. ja 1930. Aastate vahetus ­ majanduskriis 1934 ­ Konstantin Pätsi võimuhaaramine --> kehtestatakse osaline eeltsensuur; ei kata kõiki valdkondi. Formaalselt tsensuuriametit ei ole, aga propagandatalitus tsensuuri kehtestab. Kirjanik pidi hakkama arvestama, et tema sõnu kasutatakse / võidakse kasutada tema enda vastu. Eesti kirjandusest suurem osa on ilmunud tsensuuriajal.

    Kirjandus
    Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks
    21
    doc

    Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks

    Tuglase reisikiri (,,Teekond Hispaania" 1918). Lisaks avaldati kordustrükke ja tõlkeid. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele. 1919. aastal hakkas Siuru lagunema isiklike ambitsioonide ja vastuolude tõttu loomingulistes põhimõtetes. ,,Siuru" oli ,,Noor-Eesti" traditsioonide jätkaja. Rühmituse kirjanduslikke taotlusi iseloomustavad estetismi ja vormikultuuri nõuded, liikumine nooreestiliku sümbolismi- impressionismi suunal. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917­28. KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA ­ otsustavad pöörde uusromantilisele kujundlikkusele teostasid ,,Noor-Eesti" põlvkonna luuletajad esimese kümnendi lõpuks. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus. Autorid: peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini (SOTSIAAL)EKSPRESSIONISM ­ laiemalt levis see luules 1919. aastast. Eesti poeedid

    Kirjandus
    Eesti Kirjanduse Ajalugu II
    26
    doc

    Eesti Kirjanduse Ajalugu II

    Siuru I–III (1917–1919) • Marie Under – „Sonetid“ (1917), „Sinine puri“ (1918) • Henrik Visnapuu – „Amores“ (1917), „Jumalaga, Ene!“ (1918) • Friedebert Tuglas – „Saatus“ (1917) • August Gailit – „Saatana karusell“ (1917), „Klounid ja faunid“ (1919; mh „Sinises tualetis daam”) • Johannes Semper – „Pierrot“ (1917) Gailiti luuletus, mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917–28  KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus.  SOTSIAALEKSPRESSIONISM – Under, Visnapuu, Barbarus (eriti 1920ndate loomingus) – tunderõhutus.  EKSPERIMENTAALSE MODERNISMI KATSEID (nt futurism) – Barbarus, Hiir, Visnapuu.  PROOSALÄHEDASE MODERNISMI KATSEID – Sütiste

    Eesti kirjandus
    Eesti kirjanduse ajalugu II
    14
    doc

    Eesti kirjanduse ajalugu II

    Siurulik isikuvabadus eelkõige tundevabadys, igaühe õigus oma elamustele ja tahtmistele. Väljaandeid Siuru tegevusajal Siuru I - III (1917 - 1919) · Marie Under - Sonetid (1917), Sinine puri (1918) · Henrik Visnapuu - Amores (1917), Jumalaga, Ene! (1918) · Friedebert Tuglas - Saatus (1917) · August Gailit - Saatana karusell (1917), Klounid ja faunid (1919; mh ,,Sinises tualetis daam") Johannes Semper - Pierrot (1917) 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917 - 28. Johannes Semper ­ prantsuse-vene sümbolism, esikkogu "Pierrot" 1917. Tema intellektuaalne ja analüütiline kirjanikunatuur on suguluses nooreestlaste ratsionalismiga. Elu ja tunnete nautimine. 3. Henrik Visnapuu luule. HENRIK VISNAPUU (1890 ­ 1951) Pedro Krusten, Kaugelviibija käekõrval (1957) Harald Peep, Henrik Visnapuu (1989) 1917 Amores 1918 Jumalaga, Ene! 1920 Talihari 1920 Hõbedased kuljused

    Kirjandus
    Eesti kirjandus 20 sajandi alguses
    16
    rtf

    Eesti kirjandus 20.sajandi alguses

    Eesti kirjandus 1905-1922 20. sajandi algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. 1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused. 1905 - alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus. 1906 - hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus. 1906 - avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool.(Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium) 1906 - rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid.(Vanemuine, Estonia) 1909 - loodi Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri Noor-Eesti (1905-1915) Aastal 1901-1902 ilmus Tartu gümnaasiumiõpilase G.Suitsu toimetamisel 3 kirjanduslikku albumit ,,Kiired". 1904 aastal otsustati välja anda järjekordne album, uue pealkirjaga ,,Noor-

    Kirjandus
    KIRJANDUSLUGU II
    3
    docx

    KIRJANDUSLUGU II

    1. Siuru tegevus ja looming (1917–1920) Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud “– Tuglas. Siuru esimene avalik õhtu toimus 8. oktoobril 1917 Tallinnas Estonia saalis. Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.

    10.klassi ajalugu
    KIRJANDUSLUGU II
    3
    docx

    KIRJANDUSLUGU II

    1. Siuru tegevus ja looming (1917–1920) Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud “– Tuglas. Siuru esimene avalik õhtu toimus 8. oktoobril 1917 Tallinnas Estonia saalis. Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.

    Kirjandus ja ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    soolakivi profiilipilt
    soolakivi: Väga hea ja põhjalik.
    13:52 19-01-2015



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun