Kuhu lähed seltsimees direktor?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti kirjanduse ajalugu II

Eesti kirjanduse ajalugu II (0)

Tartu Ülikool - Kirjandus - Kirjandus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mille poolest Ristikivi eristub?
Kuhu lähed seltsimees direktor?

Eesti kirjanduse ajalugu II - Airin Neerut

Sisukord

Eesti kirjanduse ajalugu II 3
1917. - 1920. 3
Üks võimalus periodiseerida kirjandus 4
Teine võimalus periodiseerida kirjandus 5
SIURU 1917 – 1920 5
Siuru kirjandusfenomen on 6
3.Loeng 6
Henrik Visnapuu (1890-1951) 7
Maria Under (1883-1980) 8
Mari Underi looming 9
Anton Hansen Tammsaare 10
A. H. Tammsaare looming 11
5. loeng August Gailit ( 1891 (uue kalendri järgi)-1960) 13
Ajaline taust 14
Proosa 15
Aleksander Tassa 15
Karl Rumor (Ast) 15
6. loeng 16
Juhan Jaik 16
August Mälk (1900-1987) 17
Looming paguluses 18
Albert Kivikas 18
Mait Metsanurk ( Eduard Hubel) 18
Peet Vallak (Peeter Pedajas ) 19
August Jakobson 19
Richard Roht 19
Rudolf Sirge 20
Aadu Hint 20
7.Loeng – proosa ja draama 20
Karl August Hindrey 20
Johannes Semper 20
Leo Anvelt 21
Reed Morn (Frida Johanna Drewerk) 22
Leida Kibuvits 22
Draama kirjandus 22
Karl Rumor (Ast) 22
Mait Metsanurk (Eduard Hubel) 22
Aleksander Antson 23
Sophia Vardi (Marta Lepp ) 23
August Kitzberg 23
A. H. Tammsaare 23
Aino Kallas 23
Hella Wuolijoki 23
Hugo Raudsepp (1883-1952) 24
8.Loeng – draama lõpetus ja luule 25
Enn Vaigur 25
Henrik Visnapuu 25
August Mälk 25
Luule 26
Gustav Suits 26
Johannes Barbarus ( Vares ) 26
Erni Hiir (& Albert Kivikas) 26
August Alle 26
Hendrik Adamson 26
Artur Adson 27
Johannes Semper 27
Vladimir (Vilmard) Adams 27
Juhan Sütiste (Johannes Schütz) 27
Arbujad 28
9.Loeng Arbujad jätkub 29
Heiti Talvik (1904-1947) 29
Betti Alver (1906-1989) 30
10.Loeng 32
Bernad Kangro ( 1910 -1994) 34
Kalju Lepik (1920-1999) 36
11.Loeng 38
Ilmar Laaban (1921-2000) 38
Arno Vihalem 39
Raimond Kolk 40
Ivar Grünthal 40
Karl Ristikiv (Luule) 40
12.Loeng (Luule ja proosa) 40
Urve Karusk 40
Ivar Ivask 40
Ilona Laaman 41
Pagulasluule kokkuvõte 41
Proosa 41
Karl Ristikivi (1912-1977) 42
Mille poolest Ristikivi eristub? 44
13.Loeng 45
Gert Helbemäe 45
Ain Kalmus 45
Arvo Mägi 46
Herbert Salu 46
Arved Viirlaid 46
Ilmar Talve (1919 – 2007) 46
Valev Uibopuu (1913-1997) 47
Asta Willmann 47
Ilmar Jaks 47
Elin Toona 48
Helga Nõu (s 1934) 48
Enn Nõu (s 1933) 48
Ilmar Külvet 48
Pagulaskirjanduse periodiseering 48
Nõukogude Eesti kirjanduse periodiseerimine 48
1940-1941 49
Max Laosson 51
Endel Sõgel 51
Sotsialistlik realism 51
Draama 52
August Jakobson 52
Aadu Hint 52
Proosa 52
Hans Leberecht 52
Juhan Smuul 52
Aadu Hint 52
Rudolf Sirge 52

Eesti kirjanduse ajalugu II

Loeng 10.09 ja 2. loeng 11.09.13
1917 – revolutsioonid -> Veebruari revolutsioon , Oktoobri revolutsioon – riigikorra kukutamise aasta.
1918 – Eesti iseseisvumine -> Saksa okupatsioon
1918 – 1920 – Vabadussõda
1924 – kommunistide riigipöördekatse
1920. ja 1930. Aastate vahetus – majanduskriis
1934 – Konstantin Pätsi võimuhaaramine --> kehtestatakse osaline eeltsensuur; ei kata kõiki valdkondi. Formaalselt tsensuuriametit ei ole, aga propagandatalitus tsensuuri kehtestab. Kirjanik pidi hakkama arvestama, et tema sõnu kasutatakse / võidakse kasutada tema enda vastu. Eesti kirjandusest suurem osa on ilmunud tsensuuriajal.
1939 – Nõukogude sõjaväebaaside rajamine
1940 – Nõukogude okupatsioon
1941 – Saksa okupatsioon
1944 – Nõukogude okupatsioon

1917. - 1920.

Iseloomulik joon on, et tegemist on dünaamilise ajajärguga, kõik koguaeg muutub. Eesti ajaloo seisukohalt kaks tähislikku dokumenti on 1918. Manifest Eestimaa rahvastele, mis kuulutab Eesti Vabariigi isesisvaks (paariks päevaks). 1920 Rahuleping nii Eesti oma kui ka Soome oma sõlmiti Tartus.
1918 Ado Vebbe „Kohvikus“ -ära lendamine –> iseloomulik sellele perioodile.
1924 Eduard Ole „Laud“ – abstraktse ja geomeetrilise kunsti suund.
Siuru (1917-1920) Marie Under, Friedebert Tuglas , Artur Adson, August Gailit, Hendrik Visnapuu, Johannes Semper (+ August Alle ja Johannes Barbarus) Luulele pannakse suuremat rõhku.
Tarapita (1921-1922) Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas, Marie Under
Kirjanduslik Orbiit (1929- 1931 ) Erni Hiir, August Jakobson, Albert Kiivikas, Daniel Plgi , Juhan Sütiste, Oskar Urgart jt.
Arbujad (antoloogia „Arbujad“ (1928) , koostaja Ants Oras ) Betti Alver, Heiti Talvik, Bernard Kangro, August Sang , Kersti Merilaas , Paul Viiding , Uku Masing , Mart Raud
1922 Eesti Kirjanikkude Liit (esimene esimees Tuglas) Siuru ja Tarapita on Liidu eelsed organisatsioonid . Ühendab ka praegu kirjanikke.
1923 Looming (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner ja Semper) -> ajakiri pole kunagi oma nime vahetanud. Kärner on üks Loominu ebaõnnestunud peatoimetajadi. Ühendab ka praegu kirjanikke.
Tallinna ja Tartu vastandamine tekki s 20ndatel aastatel.
1925 Kultuurkapitali seadus – osa kirjanikke hakkavad saama enamvähem regulaarselt toetusi. Seega Eestis on kirjanikke, kelle toetus on mingil määral garanteeritud. 20ndate ja 90ndate seadused on rajatud sellele põhimõttele, et rahvas maksab aktsiisi (aloholi, tubaka ja hasartmängu pealt) ja see kantakse kultuuri.
1927 algavad Looduse romaanivõistlus
1935 Raamatuaasta – Raamatuaastat korratakse nüüd praegugi. Elavdatakse kultuuri.
1937-40 Varamu ( peatoimetaja Visnapuu) kultuuriajakiri. Haare on laiem, sest kujutavast kunstist räägitakse veidi rohkem. Rajatud selel tagamõttega, et Semper ja Tuglas Tartus teevad asju, mis Toompeal ei tundu meeldivat.
1940 Sirp ja Vasar
1942-43 Ammukaar
1943-44 Sõjasarv

Üks võimalus periodiseerida kirjandus

1917 - 1928 (Siurust, „Toomas Nipernaadini“)
1929 - 1940 („Õnnevarjutusest“ [Marie Underi ballaadikogu] okupatsioonini)
1940 -1944 (okupatsioonist okupatsioonini)
Sõja ajal ilmub raamatuid vähem, sest paberit on vähe. Samas, kui midagi ilmus, siis kohe suure tiraažiga.

Teine võimalus periodiseerida kirjandus

1905 – 1921 (Noor Eestist Tarapitani) -> Uusromantilise kirjanduse tippaeg. Siuru ja Tarapita jätkavad Noor Eesti pakutud raamides.
1922 – 1944 („Kõrboja peremehest“ teise Nõukogude okupatsioonini) -> Tammsaare on hakanud siis oma klassikalisi teosed kirjutama.

SIURU 1917 – 1920

Artur Adson „Siuru-raamat“ (1949, a tr 2007)
Nigol Andresen „Siuru“. Murranguaegade kirjanduslikust liikumisest . Looming 1973, nr 7
Toomas Haug „ Sonetid “ ja „Siuru“ Retseptsiooniloolist. Looming 1981, nr 6
Toomas Haug Looming ja „Looming“ enne „Loomingut“. Looming 1998, nr 4
Toomas Haug Kohvijoomine ja kohviku loomine.
Marie Under „Sonetid“ (1917), „Sinine puri“ (1918)
Henrik Visnapuu „ Amores “ (1917) „ Jumalaga enne „ (1918)
Friedebert Tuglas „Saatus“ (1917)
August Gailit „ Saatana karusell“ (1917) „ Klounid ja faunid “
http:\\www2.kirmus.ee/erni
Tuglas (Felix), Adson (Page/Paaž), Under (Printsess), Gailit (Ge), Visnapuu (Vürts), Semper (Asm) + Peet Aren ja Otto Krusten
Siuru käis erandlikult koos Tallinnas. Peaaegu kõik kaaluga kirjanduslikud organisatsioonid on alustanud tegevust Tartus. Koos hakati käima Underi kodus ja Teataja toimetuses. Siuru nimi võetakse „Kalevipojast“ – müütiline lind. Rühmitus registeeritakse. Paberid näitavad, et jaanuaris 1920 tegevus lõppeb. Sisuline laiali minek toimub aga juba 1919. Esimesed lahkujad on Gailit ja Visnapuu. Nende asemele tulevad August Alle ja Johannes Barbarus. Kuuele põhiliikmele tulevad juurde kirjanikud , kunstnikud (Konrad Mägi, Peet Aren, Ado Vabbe , Nikolai Triik, Otto Krusten), autorid, keda Siurulased ise oluliseks peavad (Jaan Oks), Arthur Valdes on Eesti kirjandusloo kõige silmapaistvama müstifikatsioon, mille mõtleb välja Tuglas, ta on noor andeks kirjanik, kes aga saab sõjas surma. (Ajakirjanduses nähes Valdese tekste , ei tea me kunagi, kes selel taga olla võib). Tuglasel on eraldi raamat, mis räägib Arthur Valdese elusat ja loomingust.
Esimene kirjandusühendus Eestis, mis töötab välja ka oma logo . Autor on Nikola Triik.

Siuru kirjandusfenomen on

Kirjanduse ja elu vahekord muutub;
Dünaamikat lisandub kirjandusellu (Siuru simman );
Kirjandusliku keele liikuvus/dünaamika suureneb;
Kogu muudatuste laine toimub uusromantilise esteetika raamides --> uusromantilise esteetika laienemine;
Mõju luulele on suurem kui proosale -> pikaaegne mõju luulele;
Elu ja kunsti vahekord  25. september 1917 Estonias üks kuulsamaid Siuru üritusi, korraldati ball ja loterii . Said sellega kokku 3000 rubla, ja see läks kapitaliks oma kirjanstuse asutamisele. Kõige skandaalsemad üritused on 1919 Tartus ja on seotud tantsuetendustega, mis sügisel Tartus toimusid. Tantsiannat hakati tomatitega pilduma ja tekkis tüli (osales August Alle).

Siuru ajal kujuneb välja Eestis elukunstniku bohheemlase roll  inimene, kelle iga päev on kunstisündmus, kantakse rinnas (mehed) grüsanteemi õit. Oluliseks muutub muusakultus. Muusakultuse tekkimine tuleneb sellest, et kogu Siuru rühmitus tiirleb ümber Under. Augus Gailiti „Sinises tualetis daam“ esseest sai tõuke Siuru lõhenemine/ lagunemine . 1919.aastaks on Siuru lõhki minek juba toimunud.
Johannes Barbarus toob kirjandusse kubismi ilminguid . 20. sajandil hakatakse hilisekspressionismi rohkem viljelema  sotsiaalne, värvikate kujunditega retoorika süveneb.
20ndate alguses hakatakse ajalauludest rääkima  sageli peetakse silmad ekspressionismimõjulist luuet.
Siuru lagunemisel tekib oppositsioon kultuurielu ja poliitika vahel. „ Lendavate sigade probleem“ Lendavad sead on pärit A. Kivika teosest. Sealt tulevad ka varased futurismi katsetused . 20ndate alguses esines haridusminister riigikogus sõnavõtuga, milles ütles, et kirjanikele ei tule raha anda, sest õigeid kirjanikke pole  lendavad sead.
Kirjanduskeele uuenemine tähendab uue kõrgstiili väljakujundamine  algas Noor Eestiga . Paljud kirjanikud kasutavad inessiivi (seesütlevat käänet). Väga paljud autorid kasutavad tähe ü asemel y-it. Y-ist saab edaspidi radikalismi märk.

Loeng

Multiphonic Rodent – Princess and page
ARVESTUSED: 11.12 kell 10.00-12.00 ja 07.01 (loengu ajal)

Henrik Visnapuu (1890-1951)

Pedro Krusten „Kaugelviibija käekõrval“ (1957)
Harald Peep „Henrik Visnapuu“ (1989)
Esimene raamat „Amore“ 1917.
Ta oli pärit Lõuna-Eestist. Ta perekond rändas Lõuna-Eestis ringi  tähendas seda, et Visnapuu ei õppinud ühtegi murrakut täielikult ära, kuid alati oli mingi Lõuna-Eesti murraku mõju kõnes juures. Ta kirjas/kõnes on rohkem vokaalharmooniat kui teistel autoritelt. Ta lõpetab gümnaasiumi, töötab õpetajana, kuid see ei meeldi talle. Ta püüab ülikoolis edasi õppida, aga need katsed ei vii teda sihile – diplomini. Ta harib ennast poeetika aladel – muutub väga teadlikuks luuletajaks. Selle teadmise üks näiteid on see, et kui ta avalda raamatu „Poeetika põhijooni“, siis Visnapuu on kirjutanud seal peatüki „riimikäsitlus“. Noorusaegsed otsingud luules on rahutud ja mitmesuunalised. See rahutus , mis Siuruajal tipneb, hakkab taltuma. Visnapuu muutub väärikaks, sest ta on üks neid, kes on valmis tegema koostööd Konstantin Pätis riigivõimu ja ametliku kultuuripoliitikaga. Nii Visnapuu kui ka Adson asuvad propagandatalitsusse. Visnapuust saab kultuuripoliitika suunaja . 30ndate lõpus ka ajakirja „Varamu“ peatoimetaja. 40ndatel aastatel peab Visnapuu veidi aega „vait“ olema, et mitte vangi sattuda. Maailamsõja lõpu poole lahkub ta Eestist Austria ja Saksamaa kaudu ning jõuab Ameerika Ühendriikidesse. Sureb aastal 1951, kuid jõuab ka paguluses üht-teist avaldada.
Noor Visnapuu – 1917  1920
Teine periood - 1925.  1942
Visnapuu tahab kirjutada: naisest, kaasinimesest ja jumalast. Visnapuu puhul torkab silma, et ta on koguaeg oma teemades kinni. Loogiline on arvata, et Visnapuul on midagi pistmist religioosse luulega  tal on osalist pistmist Eesti müstilise luule traditsiooniga. Visnapuu on Siuru seltskonnast kõige isamaalisem autor  kirjutab kohe patriootlikku luulet, mida on hiljemgi patriootlikus võtmes esitatud, kuid samas mitte ainult seda, on ka väga tugev ühiskondlik dendents  protestid jne.
Kogu noor Visnapuu fenomen läheb lahti armastusluulest („Amores“), see on kindlasti maine armastus ja objektiks on naisterahvas . Šokeeriv „Amorese“ raamatu puhul on see, kuidas ta väga äärmustesse kirjutab. Esimene irriteeriv moment on seksuaalne avameelsus (ka Under). Teisalt on seal ka mõnitusluulet, seda on paralleelselt hümnilise luulega. Raamatus „Hõbedased kuljused“ on kõige tuntum tüskkel „Kõnelused issandaga“, selles andumisvalmidus ja pidev eksalteeritud meeleolu. Ta on Siuru seltskonnas kõige helilisem/kõlalisem luuletaja. Visnapuu semantika ei katku kunagi – kasutab helijäljenduse võimalusi ära. Visnapuul tekib stiililine segu uusromantilisest, futurismist(vene), ekspressionismist. Segu on keeleleine – segu siirusest ja poosist (näitleb – võtab rolle). 30ndates aastateks süveneb dendents, et luua olemisele soome- ugri mütoloogilist põhja. Uus muutus tuleb sõja lõpuaastatel  tuleb uus puhang rahvuspatriootilist luulet. Kui võrrelda nooremat ja vaneamt luulet, siis noorem luule tundub veidrana, vanem aga igavama, kalkuleeritumana, kuid samas ootuspärasena.

1917 „Amores“
1918 „Jumalaga, Ene“
1920 „Talihari“
1920 „Hõbedased kuljused“
1920 „Käoorvik“
1925 „Ränikivi“
1927 „ Maarjamaa laulud“
1927 „Jehoova surm“
1927 „Parsilai“
1929 „Puuslikud“
1931 „Tuulesõel“
1932 „Päike ja jõgi“
1937 „Saatana vari
1938 „Põhjavalgus“
1942 „Tuule-ema“
1946 „Esivanemate hauad “
1947 „Ad astra “
1947 „ Periheel . Ingi raamat“
1948 „Mare Balticum“
1950 „Linnutee. Rännuraamat“
1964-65 „Kogutus luuletused I-II“
1993 „Mu ahastus ja armastus“
1932 „Poeetika põhijooni I (koos Jaan Aineloga)
1951 „Päike ja jõgi

Maria Under (1883-1980)

Under ühendab peaaegu kogu 20.sajandi luulet. 70ndatel aastatel ta enam luuletusi ei kirjuta. Tegemist on autoriga , keda on imetlenud noorepoolne E. Vilde . Perekond on pärit Hiiumaalt Kassarist, kuid kolinud Tallinnasse. Under on üles kasvanud Tallinnas. Kassari teema aktiveerub ka luules, sest ta veetis seal mitmed suved . Kassari on kõige tihedama kirjandusliku asustusega koht Eestis, kui välja arvata Tallinn ja Tartu. Õpib Tallinna Saksa tütarlastekoolis  venestusaeg, kuid Underil on saksa keelne põhi väga tugev. Luuleinnustus tuleb saksa keelest  esimesed Underi luuletused on saksakeelsed . Otustavaks keelevalikus saab see, et ta läheb tööle Tallinnas ajalehe „Teataja“ talitluses, mis aga oli tollaegne Eesti kultuuriline keskpunkt. Seal ta kohtub oluliste mõjutajatega – E. Vilde. Vilde mõju on kirjanduslik, samuti ka Ants Laikmaa mõju – mõlemad soovitavad tal kirjutada eesti keeles. Armulood Underil jätkuvad (ise ka kirglik armuja). Natuke ülepeakaela abiellub Karl Hakkeriga. Kolib 1905. Moskvasse ja jääb Eesti kultuurielust mõneks ajaks kõrvale. Tallinnasse jõutakse tagasi I maailmasõja eel. Underi kodust kujuneb kultuurisalong, sealt kasvab välja Siuru rühmitus ja ka uued isiklikud sidemed. Hiljem abiellub Uner Artur Adsoniga. Under ja Adson on elanud nii Tallinnas kui ka Tartus, sõja lõpul lahkuvad aga Rootsi – Stockholmi eeslinna. Underi majja, mis Tallinnas Nõmmel asus, kolis Tuglas, tänaseks asub seal Tuglase ja Underi kirjastuskeskus.
1904-1905. alates sellest ajast on Under juba pöördumatult Eesti kultuuris sees: esiteks selle pärast, et Ants Laikmaa hakkab teda joonistama ja maalima. Juba aastal 1905 kirjutab ta Noor Eesti kogumikus varjunime all Muti. Under võiks oma vanuse poolest Noor Eesti autor.

Mari Underi looming

Underi loomingus on oluline armastusteema. „Kõik millest Under kirjutab on lihtne edevus ja koketerii, kaunis odav reklaam “ August Gailit.

Ants Oras, Marie Under (1963)
Marie Underi eluraamat I-II –Artur Adson
Helmi Rajamaa, Marie Under inimesena (1983)
Marie Under (2003)
Under ja Tuglas Marie underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus (2009)
Sirje Kiin, Marie Under (2009)

Looming:

1917 „Sonetid“
1918 „Eelõitseng“
1918 „Sinine puri“
1920 „Verivalla“
1923 „Pärisosa“
1927 „Hääl varjust“
1928 „Rõõm ühest ilusast päevast“
1929 „Õnnevarjutus“
1930 „Lageda taeva all“
1935 „Kivi sõdamelt“
1942 „ Mureliku suuga“
1954 „Sädemed tuhas “
1963 „Ääremail“
* 1958 „Kogutud luuletused“
* 2006 „Lauluga ristitud“
* 2007 „Luule“

Märksõnad, mis iseloomustavad esimest perioodi (alates „Sonetid“): ekstaatilisus ja pindmisuse. Teises pooles asendub tasakaalutus tasakaalukusega. 20ndate lõpus leitud tasakaal süveneb hilisemas loogmingus, kuid juurde tuleb eleegilisus. Under väldib hilisemas loomingus seksuaalset kirjeldust.
Esimese perioodi võimas avalöök on luulekogu „Sonetid“. See on legendaarne kogu. Kas teos on revolutsiooniline või ei, sellele võib vastata ambivalentselt. Ta on revolutsioonile, sest seal on hästi tajutav uusromantiline põhi, millele ehitatakse edasisit loomingut. Teisalt võib öelda, et ta on revolutsioonile, sest see on erootiliselt avameelne luule, samuti naise erootiline avameelsus. Erootiline avameelsus ja ekstaariline lahendus – sellist luulet ei olnud Eestis varem kirjutatud, seega Under on selles osas uuenduslik ja muutub tänu sellele skandaalseks luuletajaks. Kui võrrelda Visnapuu „Amorest“ ja Underi „Sonette“ siis oleks skandaalsem pigem Visnapuu. Underi skandaalsus on pigem seotud selle „naise rolli“ pärast, sest naise roll ühiskonnas oli hoopis teistsugune kui praegu. „Eelõitseng“ sisaldab „Sonettide“ eelset loomingut, kuid ilmub hiljem. „Verivalle“ ja „Pärisosa“ juures toimub muutus, luulesse tungub sisse ajakajalisus – sõjaõuduste värvikad pildid, sotsiaalne ebaõiglsu jm. On diskuteeritud selle üle, kas Underile on loomuomane ekspressionistlik stiil, Under on üks esimesi hilisekpressionismi esindaja Eestis.
30ndate alguses on luuletaja roll ühiskonnas muutunud. Luuletajat ei juhi enam veri ega maised ihad, vaid luuletaja on nagu poolelid väljavalitud jumalik isik, kes draagikat vahendab. See muutus juhib muidugi klassikalisse perioodi („Õnne varjutus “).
Underil süveneb narratiivsus (jutustav) ja tipneb „Õnnevarjutuses“. Kui rääkida klassikalisest ballaadist, siis „Õnnevarjutus“ oleks selle musternäide. Suuruse ja sügavuse mõõdet toetab see, et Under toetub suurtele tekstidele. „Õnnevarjutuse“ sisu ja ainese järgi saab väita, et põhiallikateks on Piibel, Baltisaksa legengid ja Eesti rahvaluule. Baltisaksa elementi on püütud üldistavalt tõlgendada – Underi saksapärasus (saksa aines ja saksa kultuuritaustaga).
Under hakkab kirjutama Eestist 30ndate aastate lõpus, muutub tähtsaks 40.-50. aastate jooksul.
„Jõulutervitus“ Marie Under 1941 – kodumaa motiiv , lein , ootuspärane motiiv, rahvuslik kiht on otseselt tekstis olemas, otsene ajakajaline, esimene küüditamine ja sõda, pöördumine küüditatute poole.
Kõige hilisemates tekstides jätkub ajakajaline ja rahvuslik motiiv, samuti lisandub eleegiline toon ja mälestuslikkus – pooleldi unenäolised rännakud kodumaale. Underi kirjeldamisel on võimalik võtta fookusesse mistahes perioodi. Võiks tähelepanu pöörata, kuidas Underi lüürika on seotud ballaadilisusega. Erinevaid perioode ühendades võib täheldada loodskesksust – suvituskultuur ja suhe loodusega (ühtesulamispüüe). Underil avaldub naiselikkus , mida ei saa öelda näiteks Alveril – naiselikkuse kaudu teda tõlgendada pole võimalik.

Anton Hansen Tammsaare

Tammsaarega seoses tekib nii isikuloolisi kui ka kultuurimütoloogilisi tõlgendusi. Tammsaare sissetulek noorpõlves oli kehv , kuid 30ndatel teenis ta rohkem kui Eesti Vabariigi ministril . Ta visati Eesti Kirjanike Liidust välja, sest ta ei maksnud korralikult liikmemaksu. Võtab oma kirjanikunimeks Tammsaare – kasutab nimekirju A. H. Tammsaare. Pärit Põhja-Tammsaare talust, mille järgi on ta võtnud omale kirjanikunime ja sellest tulenevalt saab talu nimeks Vargamäe.
Tammsaare lõpetab Väike-Maarja kihelkonnakooli, tuleb Albu vallast Tartusse Treffneri Gümnaasiumisse. Treffneri ajal hakkavad Tammsaare kirjanduslikud ülesastumised. Astub üles ka Noor Eesti albumites. Ta ei kipu end rühmitama, aga ta on nõrgalt Noor Eestiga seotud. Tammsaare astub TÜ-sse õigusteaduskonda ja liitub üliõpilasseltsiga Ühendus. Kui Tammsaarel oli mingit organisatsioonilist identiteeti, siis see võis olla just üliõpilasseltsis.
Tammsaare haigestub tuberkuloosi ja võtab ülikoolipäevil väga ohtliku pöörde, sellest tulenevalt katkestab ta õpingud ülikoolis. Kolib metsavahist venna juurde Koitjärvele. Aastal 1912 sunnib terves teda tegema ainukest suurt reisi Kaukaasiasse, et end ravida. Tagasi tulles tehakse A. H-le mao- operatsioon .
A. H abiellub Käthe Hanseniga, sest ajalehte oli pandud teade, et antud isikud on kihlunud, kuid Tammsaare sellest midagi ei tea. Päts soovis Eesti tuntumale kirjanikule midagi kinkida – talu – Lagle talu, kuid Tammsaare seda talu ei saa. Võib arvata, et Päts kartis Tammsaare keeldumist. Albu valda tekib esimene Tammsaare kuju ja juba ta elu ajal – tavaliselt ei panda elu ajal kirjanikele kujusid .

Friedebert Tuglas A. H. Tammsaare (1918)
Marta Sillaots A. H. Tammsaare looming (1927)
Karl Mihkla, A. H. Tammsaare elutee ja looming (1938)
Eerik Teder Mälestusi A. H. Tammsaarest (1978)
Epp Annus , Rein Undusk Klassika ja narratiivsus: Tammsaarest Kngroni (1997)
Elem Treier Tammsaare maailmakirjanikuna: kolm välismaa Tammsaare- uurijat (2001)
Bernard Linde A. H, Tammsaare oma elu tõest ja õiguses (2007)
Maarja Vaino Teistmoodi Tammsaarest (2008)
Maarja Vaine Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare roomingus (2011)

A. H. Tammsaare looming

Jaguneb 3 perioodiks : 1. periood – algus on realistlik , vildelikkus; esimene tähenduslik kirjatükk novell „Tähtis päev“ (1903.a lugu sellest, kuidas karjapoiss saab vaba päeva, kes ei oska oma vaba päeva kasutada nii, et see vastaks tema enda kujutlustele). Lühiproosa. 2. periood - võttis uusromantilise suuna ning muutused toimusid järk-järgult. Kuigi Tammsaarel on maakirjaniku maine, siis üsna varakult pöördub ta linnatemaatika juurde. Meeldis ka armastuslugusid kirjutada. Kõikides tekstides on eetiline küsimus. Naist kujutas vabamalt, sealt ka tema roll naisekuju moderniseerimises). 3. periood – üleminek on sujuv, eritüüpi tekstid 20. alguses, oluline üleminekutekst on näidend Juudit . Kõrboja peremees . Tähtis psühholoogiline lähenemisviis. Tuberkuloosi ja armastuse põimingud (kõige tuntum Tõe ja õiguse II köitest).

1907 Raha-auk
1913 Vanad ja noored – sisaldab varasemat loomingut
1907 Uurimisel
1908 Pikad sammud
1909 Noored hinged
1910 Üle piiri
1915 Poiss ja liblik – sümbolismi mõjuga.
1917 Varjundid
1917 Kärbes
1921 Juudit – oluline draamaajaloos, näidend
1922 Kõrboja peremees – realistlik romaan, ilmus siis kui hakati kõnelema uusrealismi tulekut kirjandusse. Saatuseromaan-> plahvatus määrab saatuse . Tegeleb ka sotsiaalse ebavõrdsuse teemaga . Tuleb rõhutada sünteesivõimet-> suudab romaani orgaaniliseks teoseks kokku sulatada. Alguses leiti Hamsunlikku ning hakati süüdistama plagiaadis, mis tegelikult ei olnud nii.
1923 Pöialpoiss – novellikogu
1926-1933 Tõde ja õigus I-V Tammsaare peateos, kõige massiivsem .
1934 Elu ja armastus – armastusromaan, õnnetu armastus
1935 Ma armastasin sakslast – armastusromaan, väga kurb armastuslugu . Peremees ja perenaine on uhked , et nad on valitsevas rollis ja sakslane kui teenindaja - käib koduõpetajaks.
1936 Kuningal on külm – oluline näidend draamaajaloos
1939 Põrgupõhja uus vanapagan - oluliseks saab piibli temaatika , vanapagan on tulnud maa peale lunastust otsima , tulevad mängu Vanapagana ja Kaval Antsu lood.

Tammsaarelik: psühholoogilise realismi meister 1920.-1930. aastatel. Tammsaaret mõjutas Dostojevski (tõlkis tema „Kuritöö ja karistus“), mõjutas maaarmastuse poolest Knut Hamsun . Kirjutas haiglaseid armastuslugusid, haigus põimib sisse (nt Kõrboja peremees Villu oli pime). Maa poetiseerija, tuleb eriti välja Kõrboja peremehes. Oluline maa ja inimese suhe, armastuslugu. Iseloomulik isade ja laste teema, eriti isa ning poja suhe. Omased pikad ja keerutavad laused , on küll rahvakeelne, kuid tegeleased kipuvad filosoofiliselt rääkima. Talupoegliku kultuuri vahendaja.
Tõde ja õigus – romaanisari, kus iga romaan on iseseisvalt loetav , kuid nad moodustavad ühtse terviku, need on tervikuks sünteesitud. Tammsaarele endale ei istu kriitikute tõlgendused ning tõlgendas ise: I osa teemaks võitlus maaga, II võitlus jumalaga, III võitlus ühiskonnaga, IV võitlus iseendaga ja õnne püüdega, V märgib resignatsioon. Kõige selgem seos on I ja V osa vahel. Algab tegevus Vargamäel, siis kolib tegevus linna ning lõpuks tuleb tagasi maale Vargamäele. Romaanisarjal peategeleast pole, aga kõige lähemal sellele positsioonile on Indrek Paas . MOTO: „Imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda ette teaks ,“ Baudlaire. Hilisemad tõlgendajad on rõhutanud, et romaan projitseerub taaskord piiblile. Psühholoogiline realism, psühholoogilisus tuleb selgemalt välja armastuslugudes, eriti II ja IV osas. Tegemist liikuvate ja muutuvate tegelaskujudega, nt Indrek enda kolimistega. Armastuslood on ikka haiged, ja ei ole küsimus mitte ainult tuberkuloosis, IV tuleb mõelda, et kas naisedo n lihtsalt imelikud või on tegemist nö sotsiaalse haigusega. Tammsaare iseloomustab keele kaudu tegelasi, tegelased räägivad murdekeelt, köstrid ja kooliõpetajad räägivad vähem, eriti ilmekalt tuleb välja I osas. Murdekeelt räägib rohkem Pearu. Sotsiaalne temaatika, peremehe probleemid. IV armastusloo taustal on tugev sotsiaalkriitiline taust sees seoses uusrikkusega. Rõhutada tuleb monumntaalsust (suurt teksti), mis on sünteesitud tervikuks, mille iga osa on siis omakorda tervik. Panoraamse ajaoo kirjutuse taotlus -> läinud sajandi kolmandas veerandis tulevad Krõõt ja.. vms. Lutsu kooli tüübi kõrval Mauruse kooli tüüp. Tõe ja õigusega on seotud prototüüpide probleemid. Tõe ja õiguse kohta ei ole tekkinud filmilist tõlgendust, kuid palju on teatritükkide näol.

5. loeng August Gailit (1891 (uue kalendri järgi)-1960)

Klassik, kes tegi alati midagi teisiti. Külvas palju segadust kirjandusloosse oma olemusega. Pooleldi lätlane ja kasvas üles Lõuna-Eestis, peale kooliteed läks ajakirjanikuks Riiga , siis tuleb Tallinnasse ajakirjanikuks. Eestikeelseid tekste hakkab varakult tulema kui muukeelseid. Väga pikk mees ja varakult kiilanev. Sõja lõpus lahkub Rootsi nagu paljud. Pärast II maailmasõda väga keelatud kirjanik, sest läks Rootsi ja sattus Nõukogude võimuga vastuollu.
Hilislooming sünnib Rootsis.

1910 Kui päike läheb looja
1917 Saatana karusell (novellikogu)
1918 Muinasmaa (Hamsuni mõjutused)
1919 Rändavad rüütlid (novellikogu)
1919 August Gailiti surm
1919 Klounid ja faunid (följetonikou)
1924 Purpurne surm (romaan – noor Gailit)
1924 Idioot
1926 Vastu hommikut
1927 Ristisõjad
1928 Toomad Nipernaadi
1935 Isade maa
1938 Karge meri
1941 Ekke Moor
1945 Leegitsev süda
1949 Viimane romantik
1951 Üle rahutu vee
1951- 1959 Kas mäeltad, mu arm? I-II

Gailitil on naljatlev pool ja sellest ta ei saa kunagi lahti, proovib küll tõsistuda, kuid sellest ei tule midagi välja. Teeb palju juhjaltisi (+ ülivõrded ja suured arvud). Noore Gailiti puhul võib rääkida ka õuduskirjanikust (ajastust tulenevalt – jubedad haigused jm). Ta arendab kõige eredamalt välja uuromantilise õuduse, kuid ta pole selles vallas päris esimene, folkloorset õuduskirjandust on eesti kirjanduses ka varem. Talle sobib lühike jutusttusvorm – novellivorm. Gailiti märgiks saavad följetonid ja „Pururne surm“.
Klassikalise Gailiti jaoks saab keskseks rändaja tegelaskuju („Toomas Nipernaadi“, „Ekke moor“). „Toomas Nipernaadi“ annab Gailitile pöördumatu klassiku staatuse, eesti kirjandusklassikas ebastandardne. Nipernaadi annab meile väga tugevad või eredalt välja joonistunud peategelase kuju (sellisest ajast säärast pole). Nipernaad hakkab eraldi elu elama – nipernaaditama, nipernaatlus jm (hulkuva naistehurmaja elulaad). Nipernaadi on nii suvirus- kui ka rännuromaan  peategelane suvitab väga ekstreemsel viisil.
Autobiograafiline tõlgendus  hakkab Gailitit häirima. Esimeses redaktsioonis saab teada, et Nipernaadi on rändav kirjanik „ta on nimelt kirjanik, kirjutab raamatuid, romaane ja luuletisi.“. Vaiksoo pakub, et „Nipernaadit“ võiks lugeda kui kelmiromaani. Ekke Mooris tulevad Ibseni jooned välja. Samuti pakub Vaiksoo, et võiks lugeda nagu arengulugu – aastaegade arenemisega areneb ka Nipernaadi kuju – romaan mis liigub kevadest sügisesse. Ka on võimalik lugeda kui ühiskonnakriitilist satiiri (Gailiti jaoks pole see peamine, kuid see kiht on olemas). Vältimatult aga peame mõtlema selle üle, et mis moodi on või pole Nipernaadi armastusromaan. Samuti on see lugu, kuidas muinasjutt ja reaalsius ristuvad – Nipernaadi kui muinasjutuvestja . Kahe maailma põrkumisele on ka varasemad tõlgendajad viidanud. Epp Annus osutab sellele, et Nipernaadi lahendus on see, et Nipernaadi laseb jalga – muinasjutt ja reaalsus kohtuvad ja Nipernaadi lahkub.
Gailiti loominugs võiks värgata seda, et klassikaline periood on ajaliselt küllaltki pikk 20ndate keskelt 40ndate kekspaigani. (Gailiti  läti keeles kukeke).

Iseloomulik tunnus klassikalisele Gailitile

Gailit on rõhutatult mitterealistlik autor. – uusromantiline lahendus.
Novell jääb oluliseks – romaanid on väikeste lugude kogu.
Korduvad rändurilood. Otsene paralleel või laiendus „Toomas Nipernaadile “ on „Ekke Moor“. „Ekke Mooris“ on põhjamaist romantilisust.
Kunstnikuromaan on „Leegitsev süda“ – tehislik kunstlik ja looduslik saavad kokku.
Romantilisus.
Följetonism.
Stiliseeritud keel.

Ajaline taust

1924 Kommunistide riigipöördekatse
1920. ja 1930. aastate vahetud – majanduskriis
1934 Konstantin Pätsi võimuhaaramine
1939 Nõukogude sõjaväebaaside rajamine

1922 Eesti Kirjanikkude Liit (Esimene esimees Tuglas)
1923 Looming (peatoimetajad aastatel 1923-1940 Tuglas, Kärner ja Semper)
1925 Kultuurkapitali seadus
1927 algavad Looduse romaanivõistlused
1935 Raamatuaasta
1937-40 Varamu
1929 – 1931 Kirjanduslik Orbiit
1938 jj Arbujad

Proosa

UUSROMANILINTE PROOSA ja/või EKPERIMENTAALNE LÜHIPROOS (U 1917-25) Tuglas, Gailit, Hiir, Kivikas jt

nn UUSREALISM (u 1921 (1918?) jj) Luts, Tammsaare, Metsanurk, Kivikas jt

NATURALISM (agulirealism) (u 1927 jj) Jakobson jt

PSÜHHOLOOGILINE REALISM Tammsaare, Semper, Anvelt, Morn jt  kas saab väga uusrealismist eristada? – eristusvõimalus ja vajadus tekib, selle loob eriti see, et psühhoanalüüs saab moodsaks. Hakkab tutvustama Semper ja ka ta esimene romaan on suhteliselt psühhoanalüütilises võtmes kirjutatud.

AJALOOLISE PROOSA LAINE (1934 JJ) Metsanurk, Hindrey, Kippel jt  „Ümerajõe“ proosa laviini teke. Ametliku tellimuse soosing mõjutab.

Jne.

KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – Tuglas, Tassa, Gailit, Rumor jt

FOLKLOORNE UUSROMANTIKA – Jaik jt

MUU

Moderniseeritud RAHVUSROMANIKA + realism (nt ajaloolises proosas )
Moderniseeritud LOODUSROMANTIKA + realism (nt rannakirjanduses)
Moderniseeritud NOORUSROMANIKA + realism
MUU (õudusromanika, hulkuriromantika)

Aleksander Tassa

1919 Nõisasõrmus (lühproosa)
Ta on nii kunstnik kui ka kirjanik. Eriti paistis silma Noor Eesti aegadel oma dekoratiivse stiiliga ja eeskät lühiproosaga. Ta ei suutnud väga pikalt keskenduda ja seetõttu ei kirjutanud ka pikki teoseid.

Karl Rumor (Ast)

1919 Tuled sügisöös
1929 Kui Saara naeab
1960 Krutsifiks
Ta oli Eesti sotsiaaldemokraatliku erakonna asutaja ja samuti oli ka Eesti ajal minister. 1930nde lõpus sai tast Eesti Vabariigi konsul Brasiilias. Elas üsna pikalt Brasiilias ja kolib hiljem USA-sse ja 1971 seal ka sureb. Tema loominugi esimene järk on uuromantiline järk, seejärel tuleb pikk paus ning paguluses pärast sõda tuleb uus loominguline puhang ja kirjutab uusromantilist lühiproosat ja ka („Krutsifiks – aines võetud Brasiilias) mitterealistlik arendus.

6. loeng

Juhan Jaik

1924-33 Võrumaa jutud I-II
1928 Kaamelid pasunapuhujatega

Ta jääb raskelt haigeks ning läheb pagulusse.

Lapsed – tal on otseselt lastele adresseeritud kirjanudust. Samas aga on adressaat sageli ähmane. „Võrumaa jutud“ on sageli taandatud lastekirjanduseks, kuid samas võib seal ka midagi enamat näha. Lastekirjanduseks taandamine tuleb sellest, et ta jutustab muinasjutt – kas nad on folkloorsed või rohkem kunstloo, aga folkloorne põhi on ta lugudes oluline. Jaiki nügiti 20ndatel ja 30ndatel retseptsioonis kuhugi äärealadele, ta ei saanud elu ajal elavaks klassikuks. Klassikuks kuulutamine sündis mingil moel takka järgi – 20. - 21. saj vahetusel ta tuntus tõuseb. Kasutab mõnedes kohtades võrukeelset dialoogi.
Samuti kasutab ta ka õudust – ta on (võru)maalähedane. Samas aga ta ei ole nii ilustatud kui oli Gailit. Juttudes: öö, hämarus, pimedus, imelikkus, une ja ärkvelolupiir, koledus, tondid, surm, põnevus.

Võrumaa juttude puhul pole selge, kellele adresseeritud, kuid 30ndate kandis toimub nihe ja hakkab selgemalt välja tulema lastekirjanduse stiil. Kui mingi tuntus Jaikile elu ajal tuleb, tuleb see lastekirjanuse kaudu. Jaik on üks väheseid inimesi, kes on Kirjanikkude Liidu palgal ja tegeleb igapäevaselt selle tööga.
Enamjaolt kirjutas Jaik eesti kirjakeeles luuletusi, kuid võrumaine aines ja võrumaine patriotism on ka seal luules näha. Lisaks nendele otseselt folkloorsetele muinasjuttudele on tal ka näiteks täiskasvanulikumat novelliproosat, mälestusi ja ka draama tekste nii lastele kui ka suurtele. Sümptomaatiline on see, et mitmed proosaautorid kirjutavad proosa kõrval ka draamat ja hiljem need unustatakse tavaliselt ära.

August Mälk (1900-1987)

Saab tuntuks 30ndatel aastatel. 30ndate lõpus on olnud kaks enim laenutatud proosakirjanikku: Tammsaare ja Mälk.
Mälk sai õpetaja kutse Saaremaal ja sealt on ta ka pärit. 20ndatel on Mälk peaaegu olematu kirjanik peaaegu olematus kohas (Lümanda). 1926. Aastal ilmub ta esimene romaan „Kesaliblik“. Edasi tuleb novelliloomingut ja romaane, kuid ka nendega ei lähe 20ndate lõpus ja 30ndate alguses väga hästi.

1934 Surnud majad
1935 Õitsev meri
- 1936 Rannajutud
1936 Läänemere isandad
- 1937 Taeva palge all
- 1942 Hea sadam
1952-1953 Tee kaevule
1963 Kevadine maa
- 1978 Projekt Victoria

Pärast tuntuse tõusu tuleb ka tõus isiklikust elus – kolib Lümandast Tallinnasse. Tuleb lugejapopulaarsus. Oli oletus , et Konstantin Päts mõtles pinksalt, kellele ta Lagle talu kingib ja põhikandidaadid olid Tammsaare ja Mälk – talu saab Mälk. Mälk sureb Rootsis.
Esiletõusu esimeseks seletuseks on see, et ta kirjutab väga hästi rannaolustikust, sest ta tunneb seda hästi tänu Saaremaal elamisega. Saarteeksootika hakkab Eestis laiemalt levima. Samuti on üks Saaremaa kirjanike eriteema pidalitõbi – pidalitõve vastu käis võitus ja see haigus lokaliseeriti väga kitsale alale (Saaremaale –seal oli ainus pidalitõbiste ravila 30ndatel). Seega oli mandrieestlaste jaoks pidalitõbi midagi kauget.
Teine seletus Mälgu fenomenile on, et ta leiab optimistliku tasakaalu realistliku ja romantismi vahel. Ta sõlmib väga okuslikult neid kahte omavahel. Mälk on rahvalik ja see ehk tagab ka suurema populaarsuse Eesti lugejate hulgas. Rahvaliku populaarsuse juures mängib suurt rolli ka draamakirjandus – kasutab maalähedast ainet  mängitakse rahvamajade lavadel.
Kolmas seletus on see, et ta looming vastab ka ametlikule rahvuslikule tellimusele sobivalt. Ta teosed sobisid vältima seda nišši, kus tahetakse näha eesti rahva rasket elu vaid ka teatavat positiivset hoiakut selle kujutamisviisi juures. Mingi rahvuslik positiivsus on ta teostesse sisseloetav.
Läbimurre on kahes liinis paralleelselt  „Surnud majad“ ajalooline Põhjasõja romaan. Ajalooline proosa sobis rahvusliku tellimuse järgi. (Mälk ja Metsanurk on 1934. aastal paralleelsed) Rannakirjanduslik pool saab suure populaarsuse ja selle esindajateks on „Õitsev meri“, „Taeva palge all“ ja „Hea sadam“.
Mälgu retseptsioonis toimub mingi huvitav nihe  30ndatel nähakse teda kui suurt klassikut, kuid hiljem loetakse teda kui meelelahutust.

Looming paguluses

Paguluses sündinud luule võiks tõusta rohkem esiplaanile võrreldes senisega. Pärast sõda Rootsis jätkab ta mitmes liinis ja neid tuleb ka juurde  mitmekesistub paguluses. Muidugi on senised käsitlused siiani olemas (maa- ja rannaelu kujutavad teosed). 40ndatel ja 50ndatel on ka teosedi, mis kirjeldavad kodumaalt põgenemist. „Teel kaevule“ teose puhul võib rääkida kui psühholoogilisest romaanist . Märgatav nihe on ka see, et ta hakkas kirjeldama haritlase hingega tegelasi  ei saa enam öelda, et räägib lihtsast rannarahvast. Romaan „Kevadine maa“ on tuntud, sest ta anti välja ka Eestis (pagulaskirjanikke ei avaldatud harilikult Nõukogude Eestis). Seda sai Eestis välja anda, sest spetsiifiline pagulasvaatenurk puudub ja tegevus toimub Rootsis. 1978 ilmub „Projekt Victoria“ ja Mälk pöördub ulmekirjandusse.
Romantismi ja realismi ühendav autor.

Albert Kivikas

1919 Lendavad sead
1919 Ohverdet konn (Erni Hiir ja Albert Kivikas)
1936 Nimed marmortahvlil

Kivikas pole ilmselt päris esimene futurismi maale tooja. „Lendavad sead“ saab mingiks teatavaks märgiks  räägitakse sellest ka EV riigikogus, et kogud Eesti kirjandus on ’ lendavaid sigu’ täis. Esimestes teosted ei nähta muud kui noormeeste haledat katsetust. Kivikal õnnestus vähemalt kolmel korral olla õigel ajal õiges kohas: 1) futuristlik proosa peaaegu esimesena; 2) uus algus 20ndatel kui toimub äkiline pööra Kivika loomingus  asumikuromaanid (terve sari realistlikku proosat ); 3) „Nimerd marmortahvlil“ on tahestahtmata kõige kuulsam vabadussõjaaineline romaan Eestis. On selge, et see raamat oli rahvusliku tellimuse suhtes vastuvõetavam kui näiteks Gailiti „Isademaa“. Muidugi on mõjutama hakanud retseptsiooni Elmo Nüganeni samanimeline film .
Kivikas lahkus Rootsi ja jätkas romaanisarja seal.

Mait Metsanurk (Eduard Hubel)

1934 Ümera jõel
1939 Tuli tuha all

Kirjanduses võib kohata diskusioone kumb oli parem autor, kas Tammsaare või Metsanurk. Metsanurga tee kirjandusse on jälle mõnevõrrapikem kui teistel. Professionaalne käekiri kujuneb välja 20ndateks aastateks. Rahvalik populaarsus tuleb aastal 1934 ning see on seotud romaaniga „Ümera jõel“. Ajalooaineline romaan üritab mingil moel asendada ajalookirjutust. Ajaloolises romaanis juba 19. sajandi lõpust on näha, et kirjanikud otsivad ajaloost heroilisi hetki ja üritavad neist kirjutada. Kui võrrelda Bornhöhe aegset ja Metsanurga aegset proosat, siis on loobutud peaaegu täielikult „ Tasuja “ sarnasest ülistamisest, seega on „Ümera jõel“ tunduvalt realistlikum. „Tuli tuha all“ mängib läbi rootsiaja lõppu ja keskmes on suur näljahäda.

Peet Vallak (Peeter Pedajas)

1925 Epp Pillarpardi Punajaba potitehas
1927 Hulgus (romaan)

Ta on pärit Pärnu- ja Viljandimaa vallast Tihemetsast. Alguses tahtis ta saada kunstnikuks ja ka katsetas selle õpinguid, kuid ühel hetkel taipas, et kirjutamine tuleb paremini välja. 30ndatel aastatel oli ta töös Kirjanikkude Liidu sekretärina. Looming on enamvähem hõlmatav 20ndate ja 30ndate aastatega. Ta haigestub 40ndatel aastatel, teda tabab süvenev mälukaotus. See haigus päästab Vallaku rasketest valikutest (kas hakata Nõukogude kirjanikuks või ei). Sureb aastal 1959 Eestis.
Loomingut võiks jagada mõtteliselt kaheks, kuid 20ndate ja 30ndate vahel suurt vahet pole. 20ndatel on ekspressionistlikke jooni rohkem näha ja selline tasakaalustatud realistlik stiil tuleb 30ndatel aastatel.
Vallaku tugevus on: 1) ta on juba varastest tekstidest peale tugevalt psühholoogiline autor  ta suudab väiekste asjade kaudu tegelase sisemise poole välja tuua; 2) ta tajub väga hästi novelli kompsitsioonireegeldi; 3) väga peen detailitaju.

August Jakobson

1927 Vaeste- Patuste alev (soovituslik lugeda esmatrükki)

Naturalistlik proosa. Nimetatud romaan kinnitab, et tegemist on andeks ja hiljem raisku läinud autoriga. „Vaeste-Patuste alev“ on sündinud otseselt Zola lugemise ainel. Sisu liigub reaalelulisel pinnal, kuid on sündmusi, mis tegelikult toimunud pole. Realistlik-naturalistlik kirjeldus  aluseks on aguilelu. Prototüüpne ruum on Pärnus Rääma linnaosa . Vaeste patuste alev on: haigus, alkoholism, töö- ja rahapuudust jm.
Jakobson jätkab ka mõnvõrra naturalistlikus liinis. 30ndate proosas tuleb ka psühholoogilist kujutamisviisi juurde. Tahestahtmata jääv esikteoses vari Jakobsoni saatma . Jakobson kujuneb 40ndatel 50ndatel aastatel sotsialistliku realismi autoriks ja tulemuseks on väga kummalised tekstid.

Richard Roht

Ta on autor, kes on proovinud igasuguseid asju. 20ndatel katsetas mitmel moel, aga suurt edu ei tulnud. Ta sai kuulsaks aastal 1930, kui ta pandi vekslivõltsimise pärast vangi. Vangis jätkas kirjutamist. Talt teatakse-tuntakse kõige enam lastele mõeldud loomajutte.

Rudolf Sirge

„Rahu, leiba, maad“ – esikteos. Kui naturalistliku ja sotsiaalkriitilise kirjanduse näiteid otsida, siis see on teine sedatüüpi teos, mis Jakobsoni kõrvale asetub.  „Tulukesed luhal“ on esikromaani ümbertöötatud versioon . Ta kirjutas hiljem ka oma kõige tuntuma romaani „Maa ja rahvas“, mis on sotsialistliku realismi teos.

Aadu Hint

Vasakpoolsed autorid (ka Jakobson, Roht, Sirge). Tal on tõsiseid maailmavaatelisi otsinguid 30ndatel. Ta saab Nõukogude Eesti esinduautoriks. Pidalitõve suurem läbikirjutus.

Loeng – proosa ja draama

Karl August Hindrey

1932 Välkvalgus (novell)
1935-1936 Urmas ja Merike (kahes osas romaan  ajalooline proosa)
1937 Sündmusteta suvi ( suvitus - ja psühholoogiline + romaan romaani kirjutamisest -romaan)

Jüri Parijõgi
Tuntud pigem noorsookirjanikuga. Parijõe repertuaar on 20ndatel aastatel pigem ambivalentne. Kippelilt tuntud noorsoo romaan „ Meelis “
Enn Kippel
Ta on omapärase kirjandusdebüüdiga mees. Kuulub sünniaastalt Noor Eesti koolkonda . Ta saab MS järel kuulsaks lastekirjanikuna. Lõpuks teeb ka debüüdi ka täiskasvanute kirjanikuna alates 1932. aastast. Nende raamatute seas on nii novell kui ka romaane, kuid hilisem retseptsioon on kaldunud hindama pigem novelle, kui romaane. Jätkas kirjutamist ka sõja ajal, ja oli pigem saksasõbralikum. Tegi teatavat koostööd võimudega. Ta juhtus jääma Eestisse ja teda ei võetud kinni, sest ta suutis end varjata valenime all kuni surmani. Ta sureb 1947. aastal vähki Iru vanadekodus.

Johannes Semper

1934 Armukadedus (Freuistlik taust on inimesekujutuses olemas, armastuslugu)
1939 Kivi kivi peale (Sotsiaalset vaatenurka tuleb eelneva teosega juurde)

Ta tuleb Siuru rühmituse kaudud ja luuletajana ja siis hakkab selle kõrvale kirjutama Proosat. Tal on 30ndatest aastatest kaks romaani (ülal). Enne seda on ta tuntuks saanud nii kriitiku kui ka moodsate kirjandusvoolude tutvustajana. Ta on esimene, kes tõsisemalt püüab kirjandusanalüüsis rakendada psühhoanalüüsi. Semper jääb Eestisse ja kujuneb tunnustatud Nõukogude Eesti juhtivaks kirjanikuks (läks Nõukogude võimuga kaasa). Samuti ka Loomingu peatoimetaja 30ndatel aastatel. Teatav roll Nõukogude Eesti juhtivaks kirjanikuks saamisel oli tema sõprus J. Vares Barbarusega. On oletatud, et juba 30ndatel aastatel võis Nõukogude Liit värvata ta agendiks, kuid see pole otseselt kinnitatud.

Leo Anvelt

Jäi samuti Eestisse. Tõusis esile noore ja püshholoogilise proosa autorina. Võib öelda, et ta loobub kirjanikupositsioonist ja tõmbub sisepagulusse. Ta kirjutab sahtlisse lühi- ja pikemat proosat ja suur osa sellest ilmub postuumselt. Teoste tegelaskujute juures jääb laiemalt silma peateglase eluvõõras, ühiskonnast irdumise psühholoogia.

1928 Viirastusi valges öös
1986 Eluhirm (postuumselt)

Reed Morn (Frida Johanna Drewerk)

1927 Andekas parasiit

Sajandi algusest peale võib rääkida naisliikumise kasvavat mõju. 20ndate lõpus ja 30ndate alguses tuleb märgatav panus proosasse just mitmelt noorelt naiskirjanikult. Ta saab kiiresti tuntuks oma esimese romaaniga „Andekas parasiit“. See teos saab isegi mingites piirides teatavask koondnimeks haritud, linlike ja eluga kohanematute tüütpide kohta (luuserlikkuse ideoloogia). Kindlasti psühoanalüüsi mõjud ja jätkab sellise loominguga ka 30ndatel. Samuti jätkab ka paguluses.

Leida Kibuvits

1932 Soomustüdruk
1934 Paradiisi pärisperenaine

Vaadeldakse naistegelase psühholoogiat. Kirjutatu üldilme on traditsioonilisem, kuid mingi panus teatavasse naisboheemlusesse tuleb ka temalt.

Draama kirjandus

Laias plaanis võib öelda, et draama jääb luule ja proosa varju. Tugevat traditsiooni pole Eestis olnud, on pigem olnud, et üksikud autorid tõusevad esile ja tähistavad oma nimega terve ajajärgu.

Koidula
Kitzberg

Jt
30ndatel aastatel kujuneb juhtfiguuriks H. Raudsepp. 60ndatel tekib draama uus tõus. Draama areng on teatriga tihedal seotud. Kui esteetikamuutusid vaadata, siis võib draama jagada kaheks allperioodiks: 20ndate aastate draama ja 30ndate aastate draama. Teatriga seotult vaadates, siis võib öelda, et 20ndate draamale ja teatrile annab teatava üldilme seos moodsate ja mitterealistlike kunstivooludega. Teater muutub sell ajal mitterealistlikuks – sümbolistliku, ekspressionistlik draama tähtsustamine. Eesti draamakirjandusest pole meile eriti suuri näiteid. 20ndate näidendid on orienteeritud väga palju tõlkenäidenditele ja Eesti autorid kipuvad suurte ja moodsate autorite vahel varju jääma.
30ndatel saab tähtsamaks rahvalik komöödia (Raudsepp). Eesti autorieid mängitakse rohkem kui 20ndatel. Mõlema (sümbolistliku ja impressionismi) voolu puhul võime öelda, et tegemist on vastandiga realismile.

Karl Rumor (Ast)

1928 Valge naine (sümbolistliku draama esindusnäide)

Mait Metsanurk (Eduard Hubel)

1925 Kindrali poeg (ekspressionistlik draama)

Tuli lavale Vanemuise laval aga kõrvaldati repertuaarist. Ka polnud see etendus soositud ka Nõukogude võimu ajal.

Aleksander Antson

Samuti ekspressionistliku draama viljeleja. Tema puhul võiks hinnata kõige enam lühikesi näidendeid.

Sophia Vardi (Marta Lepp)

Impressionistliku kirjanduse leidmine on tõenäolisem. Ta istus noorena vangis ning põgenes sealt, kõigist oma seiklustest kirjutas ta mälestusi. Siis muutus ta Taarausuliseks ja tast sai ajakirja „Hiis“ väljaandja.
Üsna üldine tundub olevat, et kasutatakse võõraid suuri tekste, eriti mütoloogilist või piibli ainest. Piibliainelisi seotud tekste on rohkem nt Raudsepal, Tassal. Ja on ka rahvalikku mütoloogilist ainest (Kitzberg, Särgava, Reiman ). Ka Oskar Lutsi puhul võib öelda, et mingit kokkukõla sümbolistliku kallakuga on. Võime öelda, et draamas on väga palju erinevaid näiteid. 20ndate algupool viibib uusromantilises hämaruses. Suurte alustekstidega seoses rõhutus ka allegooriline alge (ütlen üht, aga mõtlen muud). Alasti elu kujutlemise taotlust väga ei näe.
Ekspressiunimi mõju võib näha umbes aastast 1923-1930(algused). 20ndatel aastatel on välja tuua paar üksikut teost.

August Kitzberg

Ajastu juhtautor, kuid pole, sest ta ei kirjuta näidendeid.

A. H. Tammsaare

1921 Juudit (palju ajastuomaseid tunnuseid – piibliainelisus, armuloo pahumpidi pööratud ekspressiivsus, ühiskondliku teema allegooriline käsitlemine, psühholoogilise usutavuse printsiip)
1936 Kuningal on külm (Põrgupõhja uus vanapagan. Mõlema teksti puhul on algimpulss piiblist. Mõlemad tekstid ühiskonnakriitilise allegooriaga sisustatud, näidendis kontsenteerunumalt. Pole väga tüüpiline omaaja näidend – väga palju ühiskonnakriitikat ei tahetud kirjutada. )

Võiks olla juhtautor, kuid pole, sest proosateosed mängivad draama üle.

Aino Kallas

Soome päritolu. Kirjutab enamjaolt soome keele. („Mare ja tema poeg“)

Hella Wuolijoki

Eesti päritolu. Kirjutab enamjaolt soome keeles. Saab tuntuks nii Soomes kui ka Eestis oma „Niskamäe“ sarjaga.
Nii Kallasel kui ka Wuolijokil on tektinäiteid, kus tuleb välja Eesti aines.

August Adson
Juhan Sütiste (ebatavalised ponnistused värssdraama vormis)
Karl August Hindrey
Evald Tammlaan (kõige tõsisem kandidaat juhtautori positsioonile, aga ta ei jõua end piisavalt kirjanduses näidata – sureb liiga noorelt. 30ndate aastate näited on tõsiseltvõetavad. Kasutab pseudonüümi „Jänkimees“.)
Andres Särev (ehk kõige olulisem autor – „ Mahtra sõda“, „Mäeküla piimamees“, „Kõrboja peremees“ - dramatiseerib Eesti autorite proosatekste. Ta loob esimese klassikalise dramatiseerimis traditsiooni. )
Priit Põldroos (lavastaja Tallinna Töölisteatris)

30ndatel oli kuum teema Hispaania kodusõda.

Hugo Raudsepp (1883-1952)

Ta on mitmepalgelisem autor, kui „Mikumärdi“ näidend välja laseb pasita. Ta alustab Noor Eesti aegadel luulejana. Siis ta püüab kirjutada proosat, ei lähe hästi, tegeleb ajakirjanikuna, läheb paremini ja seal tuleb ka ta esimene tuntus. Ilmselt följetonide kaudu. Kasutab pseudonüümi Millimallikas . 20ndatel aastatel jätkub maailmavaateine otsing – ta püüab oma tegevust tõlgendada ja filosofeerida ja saab tugeva inspiratsiooni allika vitalistlikust(vool, mis rõhutab instinktide ja tundide määratvat tähtsust) elu- ja maailmakäsitlusest. Raudsepp ei kanna filosoofina väga välja. Hugo Raudsepp kirjutab Mait Metsanurgast monograafia ja surub sinna tugevalt sisse vitalistlikku käsitlust. Võib arvata, et ta tahtis Noor Eesti hulka kuuluda, kui ei saanud ja Suits ja Tuglas ei saanud ta sõpradeks – said vaenlasteks. Suitsu ja Raudsepa vahel tekib tüli.

932 Demobiliseeritud perekonnaisa (ekspressionistlik draama)
1926 Ameerika Kristus (ajakriitiline)
1927 Sinimandria (üleminek kõrgperioodi – komöödia, kuid algupärane ja kummaline – joodikust kingsepp rändab pärast oma surma enda loodud poeemi maailmas. Eristub stiililiselt ja keeleliselt. )
1928 Mikumärdi (klassikaline – Eesti draamakirjanduse teatav pöördehetk. Edu tagab klassikaliste koomiliste võtete hea tajumine ; rohkem roppust ja seksi kui varemas Eesti kirjanduses – tuleb rõhutada rahvuslikku erootikat; seda oli lihtne lavastad – tegevuspaigaks üks nädal taluõues; )
1932 Vedelvorst (dramaatiliselt keerulisem juhtum, selle pärast, et algsituatsioon on, et perepoeg Gustav on totaalselt laisk ja ei taha midagi teha, aga draamas peaks olema millegi tegemine tegevuse aluseks. Üritatakse Gustavi laiskust murda ja hiljem tuleb mängu armastust. Ühtpidi sarnane Mikumärdiga, kuid stiililiselt natuke teistmoodi. Kasutatakse folkloorset ainest rohkem, kõnekäände. Ta käis spetsiaalselt ERA-s materjale otsimas. Kui keelele rohkem täehepanu pööratakse, siis võib öelda, et koomikavõtete arsenalis on keelel suurem roll võrreldes Mikumärdiga. Üldraamistik tuttav – külakomöödia, taluõu. )
1933 Salongis ja kongis (Pole taluõuekomöödia, tegelasteks riigiametnikud. Rohkem inglisetüüpi salongikomöödia jooni. )
1934 Roosad prillid (farsitüüpi situatsioonikomöödia)
- 1941 Viimane eurooplane (ilmus Nõukogude ajal)
1942 Vaheliku vapustused (Tegemist on allegoorilise näidengiga, kus vaena vabadik on jagamas maad kahe peremehega. Allegooria töötas Raudsepa jaoks poliitilise alloegooriana. Võime näha Eestit kahe võõrvõimu vahel. Poliitilise võimu silmis muutub see tekst kahtlaseks. Retseptsioon on poliitilisest poolest väga tugevalt mõjutatud. Hästi läbi kirjutatud tekst. )

Hugo Raudsepa kannatustee (1973, Viiu Rausepp- Tulk ) – ilmunud väljaspool Eestist.
Ta elu viimane järk kujuneb draagiliseks – ta vangistatakse ja sureb hiljem vangilaagiris. Võib öelda, et ta loomingi jaguneb üsna selgelt neljaks perioodiks 1) tähendusetu periood, midagi ei tule välja Noor Eesti ajal; 2) 20ndate algus ja keskpaik, kus algavad draamaotsingud; 3) kõrgperiood – mahub aastatesse 1929-1934; 4) hilislooming – heterogeenne , on häid näiteid professioniaalsest draamaloomingust, kuid kõikuv. Võrreldes varasema rahvalikukomöödiaga, on Raudsepal eneseiroonilise peegelduse võimet. Rahvalikud komöödias peab peretütar mehele saama viimases vaatuses.
Ta üritab 30ndate keskpaigas sõjalipatriootlikku kirjandust avaldada, aga neist teame kahtlemata vähema. Hägustumine tuleb ka seetõttu, et ta ambitsioon süveneb, aga mingid seinad tulevad ette. Raudsepp valdab hästi komöödiažanrit, aga kui ta hakkab midagi muud proovima, siis pole enam nii kindel, kas see nii hästi välja tuleb. See ei tähenda, et ta andekus oleks kuhugi kadunud. Andekus hakkab aga sattuma loomingu viimases järgus ajakeeristesse. Saksa okupatsiooni ajal on ilmne Raudsepa nõukogude vastastus. Sellest hoolimata püüab Nõukogude võimu saabudes oludega kohaneda. Ta satub 50ndadel aastatel repressioonilainesse – ta pannakse vangi ja sureb vangilaagris. Külakomöödias oli ta 30ndatel aastatel number üks.

Loeng – draama lõpetus ja luule

Enn Vaigur

1935 Kraavihallid

Ta tähtsus saab uue valguse alles 70ndatel aastatel, kui Vanemuise juht Kaarel Ird leiab selle näidendi uuest üles ja teeb selle ümber ning toob lavale. Sellest saab üks tänuväärsemaid tükke Vanemuise repertuaaris.  Töödeldud Vaigur

Henrik Visnapuu

August Mälk

1932 Vaese mehe ututall (töölisteatris tuli ta 32. aastal välja. )

Kõige arvastatavam paralleel Raudsepale. Ta enda loomingus nagu hakkab draama toimima abiteona põhitegevuse kõrval. Samas see tuleb paremini välja kui mõnel teisel. Rahvalikku tooni tajub ta üsna hästi. Näidendeid tuli suhteliselt palju proosa kõrval. Sõja ajal tuleb ka paar nõukogudevastast näidendit („Lõuna tuul“). Talle need näidendid probleeme ei tekita, sest ta lahkub Eestist.

Luule

KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini. Ühendav põhi läbi aastakümnete.

SOTSIAALEKSPRESSIONISM – Under, Visnapuu, Barbarus jpt (eriti 1920. aastate loomingus). Under on üks esimesi, kes kaasaegseid saksa luuletajaid tõlgib.

EKSPERIMENTAALSE MODERNISMI KATSEID (futurism jm) – Barbarus, Hiir, Visnapuu jmt.

PROOSALÄHENDASED MODERNISMI KATSED – Sütiste jmt. Tajutakse enamasti kui sütistestiili. Tähendab antujuhul, et proosa ja luule vahe kipub vähenema. Raskuspuntkide muutumine. Luule orienteerub proosa järgi.

(VANA)RAHVUSROMANTIKA – Haava jmt.

Gustav Suits

Ta keskendub Eesti kirjanduse ja maailmakirjanduse õpetamisele Tartu Ülikoolis.

Johannes Barbarus (Vares)

Kui rääkida radikaalselt modernsest otsinukst,siis oleks Barbarus 20ndatest aastates parim näide. Ta innustub 20ndate hakul abstraktsest kunstist ja üritab kunstikategooriaid üle kanda kirjandusse. Kui 20ndate alguses tuleb kujutavas kunstis abstraktsionism ja kubist, siis Varese teoses „Geomeetriline inimene“ võiks seda paralleeli näha. 1940. aastal saab Johannes Varesest Nõukogude võimu esindaja  riigi reetur number 1 Eesti kirjandussfääris. See kaasaminek on seletatav sellega, et ta on radikaalselt vasakpoolsete vaadetega. Kui ta on võimutüüri juures, hakkab ta ka varsti aru saama, et midagi on siin riigis mäda. Ta lõpetab pärast II MS oma elu enesetapuga, jättes maha kirja. See situatsioon, millesse ta oli sattunud, võis mängida selles suurt rolli.

Erni Hiir (& Albert Kivikas)

Ohverdet konn

30ndatel aastatel hakkab esindama töö-eestlust luules. Hiljem tuleb uus pööre ja hakkab kajastama nõukogude luulet.

August Alle

„Lilla elevant“ iseloomustab 20ndate aastate följetone. Ta on põliselt tuntuks saanud ühe luuletusega „Eesti pastoraal“. Iseloomulikum on temale siiski terav epigrammiline stiil.

Hendrik Adamson

1919 Mulgimaa

Mulgi kontektsit ja mulgikeelse luule kontekstis hakatakse teda ka tajuma ja tõlgendama. Samas kirjutab ta ka 30ndatel aastatel ka proosat. Ta armub oma kooliõpilasse, kuid sellest ei tule midagi. Suures hingelises kriisis hakkab õppima esperantot ja ka on selles keeles ilmunud teoseid. Ühtpidi külalauluku positisoon, kuid samas ka väga dünaamiline ja elav luulekeel .

Artur Adson

Ta saab tunnustuse valutumalt kätte kui Adamson, ilmselt selle pärast et ta on Siuru pundis. Ta stiil on palju vooljoonelisem (võrukeelne). Töötab ka välja võrukeelse 20nda sajandi standardi, toetub lapsepõlvemälestustele. Võrutraditsoonis on ta nö mallilooja, kuid eesti kirjanduse suures plaanis hakkab ta paaris käima Marie Underiga.

Johannes Semper

1917 Pierrot

Poeetilise muutuse mõttes on ikkagi tähelepanuväärne Semperi luulel. Prantsusekultuuri orientatsioon ja ülim teadlikkus sellest, mis Lääne-Euroopas toimib. Saatuslik sõprus Varesega ja kaasaminek Nõukogude võimuga.
Väga suur luuledebüütide aeg on Siuru ajal. Siis 20ndatel aastatel käib see aga alla, tuleb üksikuid luuletajaid, keda mainida tasub ja noore luule pilt jääb hõredaks. Pärast 30ndaid tuleb ka uus debüütide tõus.

Vladimir (Vilmard) Adams

Suudlus lumme (esindab kujukalt salonglikku varianti uusromantilises luules.)

Ta õpib Tartu Ülikoolis Eesti kirjandust (jm kirjandusi) ja kirjutab oma magistritööd riimist. See töö saab valmis 1925 ja kaitsmisele läheb 1929. Seega on tal ka teoreetiline teadmine sellest, millega ta tegeleb. Selle taustal hakkab ta kuulutama irdriimi võdukäiku. Ta suutis peaaegu alati ja kõgiga konflikti sattuda. Ta oli nii vene kirjanduse õppejõud ja retoorika õppejõud. Õpetas nii Rein Veidemanni kui ka Linnar Priimäge. Kasvanud Tartus Supilinnas.

Juhan Sütiste (Johannes Schütz)

Ta esimene raamat „Rahutus“ (1928) ilmub tema kodanikunime all. See teos võib olla mingil määral selle muutuva aja üheks olulisemaks ja eredamaks tähiseks 20nda sajandi teises pooles. Ta on mingis mõttes ebatraditsooniline kuju. Esiteks selle pärast, et ta on pärit proletaarsest perest ja ta hakkab seda positsiooni ka varakult rõhutama. Tegemist on väljapaistva sportlasega – odaviskajast luuletaja. Sütiste tulen 20ndate lõpul kirjandusse, leiab oma niši ja proletaarne taust, vasakpoolsed sümpaatiad, loob soodsa pinnase selleks, et Sütiste võiks kaasa minna Nõukogude võimuga. Erinevalt paljudest teistest kaasaminejatest, ei lähe Sütiste Nõukogude tagalasse ja jääb Eestisse. Ta pannakse oma kirjutiste eest vangi saksa ajal. Ta saab sealt välja ja sureb vahetult pärast sõja lõppu Nõukogude Eestis pärast seda, kui ta on tulnud Nõukogude julgeolekust ülekuulamiselt.
Ta fenomeni selliseid eredaid momente võib leida igast perioodist. Kirjanudslooliselt leiab kõige eredama hetke 20ndate ja 30ndate vahetusel, kus ta oma laadiga manifesteerub. Tema laadi eripära: 1) ta kasutab retoorilist vabavärssi märksa rohkem kui keegi teine sellel ajal (kõlav, palju kordusmotiive, metafoorsus väheneb ja narratiivsus suureneb – läheneb proosale); 2) lihtsa inimese positsioon, mida hakkab lausa deklareerima, lokaliseeritud agulipiltidesse (Tartu Supilinna agulisse).
Ta on olnud töölipoiss, kes osales vabadussõjas ja selle ainel kirjutas teose „Noored partissanid“ ja nõukogude võimu jaoks seda polnud olemas. Kui 20ndate 30ndate aastate Sütiste on vabade vormide autor, siis rangem vorm lisandub hiljem. Kui 30ndate teisel poolel algab suur poleemika Arbujate loominug üle, siis temast saab üks Arbujate suurim kriitik – lihtsa ja tervemõistusliku inimese seisukohalt on haritlaste poos vastuvõetamat ja seda ei saa aktsepteerida. Kõige kriitilisem on ta Alveri vastu. Kui ta pannakse saksa ajal vangi, siis ta luuletuses sel ajal liigub Arbujate stiili suunas.

Arbujad

(Antoloogi Arbujas 1938, koostaja Ants Oras). Arbujad = nõid Eesti traditsoonis.

Beti Alver
Heiti Talvik
Bernard Kangro
Uku Masing
August Sang
Kersti Merilaas
Paul Viiding
Mart Raud

Arbujaid on kirjeldatud tagantjärgi rühmitusena, kuid rangelt võttes pole tegemist rühmitusega. Seltskondlikus plaanis võib öelda, et kõige rohkem jäi kambast välja Uku Masing ja ka Mart Raud. Ülejäänud seltskond suhtles ülikoolis ja kohvikutes (Tartus). Samuti ÜS Veljeto – Heiti Talvik, Paul Viiding, Bernard Kangro (ka Ristikivi). Seltsieluline pind hakkab avalduma ka isiklikus elus. Heiti Talvik kustub Beti Alveri Veljesto külalisõhtule ja lõppeb abiellumisega. Samuti abielluvad omavahel Kersti Merilaas ja August Sang.
Arbujalikkus – kõige tüüpilisem on see, et peetakse silmad seda laadi, mida esindavad Alver ja Talvik. Noor Eesti poole tagasi pöördumine mingil moel. Vaimuaristrokraatlik hoiak – raha pole, aga vaim juhib meid. Teine võimalus on rõhutada seda, et väga arbijalik on Masing.
Suur osa autoritest, peale Kangro, jääb Eestisse. Suured vaikimised ja varjus olemised hakkavad rolli mängima. Kangro läheb pagulusse ja hakkab Arbujate ideed edasi kandnma. Kangro on selles seltskonnas kõige enam see autor, kes tahab Arbujaid kuidagi rühmituslikus valguses näidata. See, et need autorid tajuvad ühisosa on ilmne. Mart Raud langeb sellest grupist välja ja kahetseb, et ta liitus sellise kambaga. Ülejäänud pole selliste patukahetustega esinenud .

Loeng Arbujad jätkub

Heiti Talvik (1904-1947)

Ta elu oli väga lühike ja jõudis vähe kirjutada ja avadada. See, mis ta kirjutada jõudis, on läinud Eesti luule raudvarasse. Ta on üks neid, kes on eesti kultuurilukku oma legendaardse biograafia kaudu integreeritud.
Ta sündid Tartus, isa oli arst ja ema oli klaverkunstnik. Ta asub õppima Treffneri gümnaasiumis. 1923. poolseletamatutel oludel, katkestab ta õpingud, lahkun kodust ja asub Kohtla-Järvel põlevkivikaevanduses tööle. Kaevandustöö ei olnud talle kontimööda ja varsti lahkub sealt. Keskhariduse saab ka lõpuks kätte. Ta hakkab pärast õhtugümnaasiumi lõpetamist õppima TÜ-s keelt ja kirjandust. Ta ühineb üliõpilasselts Veljestoga. Abiellub Beti Alveriga. 30ndatel tulevad kaks luulekogu, paljud tekstid minavormis. Kui ta luuletustes on juttu rentslis vedelemisest, vanglas viibimisest – ei tähista Talviku elukäiku.
40ndatel aastatel elavad Talvik ja Alver vaikselt tagasitõmbunud elu Tartus. Kui sõda lõppeb ja Nõukogude võim Eestisse tagasi tuleb, siis varsti arreteeritakse Talvik ja ta sureb vangilaagris.

1934 Palavik - annab kompaktse pildi. Kirjanduslooliselt ülevaate raames, on seda teost väga hõlbus kirjeldada  esimene läbinisti dekadentlik uusormaniline luulekogu eesti kirjanduse ajaloos.
1937 Kohtupäev
2004 Legendaarne

Ta oli väga enesekriitiline ja võib arvata, et kõik teosed, mis talle ei meeldinud, ta hävitas. Kirjandusliku legendi loob väga kiiresti teos „Palavik“. Elutule motiiv (G. Suitsu esimesest teosest tuntud) oli noorusliku põlemise ja edasi pürgimise kujund.
Kui poeesiast otsida analooge, peab ilmselt Euroopa 19nda sajandi luule poole pöörduma. Tekivad seoses sümbolistliku luulega. Soseid võib leida sümbolismi ettevalmistava kirjanduse juurest: Baudelaire , Villon (võllalaulud; epigrammiline, satiiriline pool). Luule pakub väga tugevat minakujundit, mis esitab pigem poheemlikku intellektuaalset hulgust („Oli sügis“ luuletus ), kuid seda ei saa suhestada Talviku endaga. Luules on sees ka üsna tugev kultuuriline vahendatus. Talviku luulet võib tihtipeale käsitseda kui klassikalist rolliluulet – valib endale rolle/positsioone ja mingil moel vaatab tegevust kõrvalt. Talviku luule esindab ka rafineeritud vormikultuuri.
Hakkavad toimuma muutused 30ndate aastate keskel. „Kohtupäeva“ raamatut endam nii ühemõtteliselt kirjeldada ei saa. Alles jääb rafineeritud vormikultuur, vaim – tumevaim, on ka nihkeid, mis pimedusepoolelt heleduse poolele pürgivad (tekib liikumissuund). Võib isegi öelda, et mingites tekstides hakkab ilmnema trotslik positiivne programm –elutundeline programm. Hakkab hakkuma kristlike motiividega. Samas ka trotslik programm ( vastandumine ööle) ja teisalt esteetilise programmi kuulutus – selle luule programmi kuulub kindlasti see, et luuletaja valdab nõtket vormikeelt, et ta suudab ranges klassikalises vormis midagi tõeliselt liikuma panna või kinni püüda.
Öös on asju! – Talviku luulest.
Talviku luule mõjutab olulisel määral ka teisi Arbujaid.
„Kui mustavad udud“ Matvere & Tätte  kogust „Palavik“

Betti Alver (1906-1989)

Sünnib raudteelase peres Jõgeval. Ta lõpetan 1924ndal aastal Tütarlaste gümnaaiumi ja õpin 1924-1927 aastatel eesti keelt ja kirjandust. 1927 ilmub ta esimene debüütteos „Tuule armuke “ romaan. Luuletajana hakkab silma paistma alles 1930ndate alguses. Tutvub Heiti Talvikuga. Alveri ümber tekib ka suureb poleemika Arbujate ajal  kas ta on väga hea või väga halb (maailmavaadete ja eluhoiakute asjades).
Emantsipeerunud ja kergelt boheemliku naise roll. 1945nast aastast jääb Alver üksi, sest Talvik arreteeritakse. Ta üritab kuidagi integreeruda kirjandusse, kuid sellest ei tule midagi välja – Alver lõpetab luuletamise. Peaaegu 20 aastat ei ilmu talt mitte ühtegi uut luuletust. See pikk vaikimisperiood saab ka kindlasti tema puhul ka tähenduslikuks. Ta tegeleb sel ajal tõlketöödega, mis talle kirjandusmuuseumist ette antakse. 1956. aastal abiellub ta Mart Lepikuga ja vaikimise müür ta ümber hakkab langema . 1950ndate lõpul tekib olukord, kus on Alveril põhimõtteliselt võimalus kirjandusse tagasi tulla, kuid ta ei kiirusta sellega – avaldab mõned vanad tekstid. Uued tekstid hakkavad ilmuma alles 1960ndatel aastsatel. Alverist liiguvad pigem kas 30ndate aastate pildid või 70ndate .
Karl Muru „Beti Alver“ (2007); Beti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. (koos. Enn Lillemets ja Kiristi Metste, 2007)

1927 Tuulearmuke (romaan)  väga noorelt kirjutatud (gümn. põlves) romaan, mis kannab nooruslikke kvaliteete. Esitab loo noore konservatoorimi üliõpilasest neiu armastuse ja eneseleidmise teest. Tugevalt romantiseeritus laadis.
1930 Invaliidid (romaan)  tegevus toimub rannaolustikus; on rohkem naturalismi mõjusid, äraspidist tumedamat tungi elu varjupoolte suhtes/poole. Otsingud järkuvad.
1931 Lugu valgest varesest ( poeem )  Peategelaseks on boheemlike kalduvuste tütarlaps, kes elab isiklikult, aga ka koos ümbritseva kultuurse seltskonnaga, kultuurispliini (kultuuriline raskemeelsus ) seisukorda. Peategelase ja Alveri vahel saab paralleele tõmmata, samuti on seal ka tegelasi, kes on minig prototüüpse taustaga. Iroonia loob mingi võõrindumise ainesest, loob distantsi kõneleja ja kõneldava vahele. Iroonile mäng nendel teemadel hakkab domineerima.
1935 Viletsuse komöödia (proosapoeem)
1936 Tolm ja tuli (noore luule vältimatu märk )  dekadentlik roll on väiksem kui Talviku luules, kuid neid peegeldusi on. Samuti nagu Talviku puhul võib rääkida ka keelelisest nõtkusest. Silma torkab veel see, et võime teatavast looduse ja maastiku kujutamisest rääkida, kuid maastik on kuidagi kummaline või iselaadne. Näeme suuri kaljusid, kotkaid, kuristikke  pole Eesti maastiku kirjeldus, pigem fantaasia, millels tekivad suured vastandused. Kõik on väga suur ja ülim, liigub suur trotsiv looja kuju  tahab pürgida üle inimlikest võimete piiridest. Sellest püüdest võib kiirata nietzschelikku üliinimese rolli.
1966 Tähetund (luulekogu)  Luuletus „Tähetund“ saab esimene J. Liivi nimelise auhinna. See tähendab ka Alveri suurt tagasijõudmist kirjandusse.
1971 Eluhelbed (luulekogu)
1979 Lendav linna (valikkogu)
1986 Kotallid Emajões  moodustab isesisva väikese perioodi, mis jääb väga lühikeseks.
1989-92 Teosed I-II
2005 Koguja

Kõige varasemast järgust tuleb tähele panna, et tal on huvit kaasaegse haritud naise hingeelu suhtes. Ta huvi kandub ka edasi 30ndate värsiloominugsse. Kindlasti kandub ka poeemi „Lugu valgest varesest.“. Alver kujuneb aja olulisemaks värsivormis kirjutajaks . 30ndatel hakkavad tulema ka lüürilised luuletused (armastuslüürikat ei kohta)  hiljem tuleb küll armastusluulet ette, kuid ei saa kunagi traditsiooniliseks armastusluuletajaks. Alver pole tüüpilises naisrollis – tugevad meesjooned ja raudsed kõlad (külma metalli motiivid, külmad kaugused, külmad kõrgused).
Talvikule ja Alverile on mõlemale oluline prantsuse- ja venesümbolism. Alverile on olulise tähendusega 19nda sajandi keskpaiga kõrgromantiline luule (venekirjandus – Puškin „Jevgeni Onegin “).
40ndate alguses kaugeneb tumedatest toonidest ja hakkab kõlama ka rahvuslik alatoon. Tekib selleaegses luules haakumist ka Juhan Liiviga. Kuigi sümbolistlikud kõlad järkuvad, liigub Alver maale lähemale – tuleb rohkem loodusetunnetust ja olustikukirjeldust. Samas ei saa kuidagi täheldada, et ta saaks sõbraks selle poeetikaga, mida Nõukogude võim juurutab. Kui kultuuriliste tähendustega mõelda, tuleb Alveri vaikimist väga oluliselt täheldada ( Vaiki Alver - kannab varjatud tähendusi  vaimse vastupanu ja teisitolemus märki, sõltumatuse märki.). Pikk vaikimine hakkab oluliselt mõjutama ka hilisemat Alveri retseptsiooni. Ta on kuulutatud elavaks klassikuks „luuletaja, kes julges mitteluuletada“.
Alveri puhul võib rääkida mingisugusest ilukultusest  iluideal valitseb luulet. See ilukummardus on mingi teatava aukartuse tunne kunsti ees. Aukartus kunsti ees hakkab tekitama tunnet , et kunst on esmane (primaarne) [„Meistrile“ esikteosest  Baudelaire’le pühendatud luuletus.]  kunst on midagi sellist, mille kõrval loodus kahvatub.
Alveri debüüdipreemia on loodud 90ndate alguses Betti Alveri pärandist, ta tahtis toetada noori luuletajadi. Seda antakse välja Eesti Kultuurkapitali toel.
Kui Alveri tuumset osa käsitleda, siis see on aukartus kunsti (luule, kunsti, vaimuloomingu) ees, kuid see võtab uue kuju.
Uue kuju juures võiks muududa:

Alveri poeetiline keelekasutus muutub dünaamilisekmaks. Keel muutub liikuvamaks, sisse tuleb vabavärssi, tuleb silbilis -rõhulise luule vorme. Tihti ka värsitehnilises mõttes monteeritud vorme, rohkem alliteratsiooni, pillavat sõnavarieerimist, rohkem keelelisi uustuletisi.
Suureneb allegooriline kiht (mõistukõnelisus) – allegooria muutub ühemõttelisemaks. Tekib sotsiaalseid allegooriaid. Ka tekib eetilise aluspõhjaga allegooriat, mis tugevneb.
Alveril 60ndatest peale hakkab süvenema oma mütoloogilisus – tekib rohkem või vähem narratiivse põhjaga pikemaid sarju, kus liiguvad enda loodud allegoorilised tegelaskujud (Mustjalg). See tähendab ka seda, et tugevneb autobiograafiline tagapõhi (Lüüriline poeem „Jõgeva ja Pedja vahel“). Perekonna ja isikliku loo jutustamise laad on muutunud.
60ndatel ja ka 70ndatel jätkuvalt, on Alveri luules tunda ka ajakohalist siirust . Loomulikult ei puudu kunagi ka elu tumedamad jooned, aga võib öelda et nietzschevaanlik tumedus on vähenenud.
Rahvuslikkus on tugev. 70ndate Alveril süveneb rahvuslikkus, mida 30ndatel eriti polnud.

Võib kinnitada, et kõrge eani välja jätkub kirjutamisnõtkus. Kirjutamisnõtkuse viimane suur märk on 1986ndal aastal ilmunud „ Korallid emajões“. Kui viimast perioodi iseloomustada, siis midagi säilib 60ndatest aastatest, kuidmingil määral toimub tagasipöördumine 30ndate luulesse. Vormikasutus muutub rangemaks ja kinitused kõrgetele vaimuideaalidele tulevad tagasi. Samuti tulevad ka mõned tekstid, mis märgivad Alveri kinnitust traditsioonile  pärast Underi surma kirjutatud pühendusluuletus; tagasipöördumine Arbujate aja poole kahes luuletuses, mis moodustavad väikese tsükli „Arbujate aeg“. Ta kinnitab, et ta on sealt tulnud ja sinna kuulunud. Ustavus oma kultuurile ja kunstiideaalidele tuleb välja ka siin.

Loeng

Rootsi (Stockholm, Lund)
Kanada ( Toronto )
USA

Tuulisui – Kalju Lepik, Raimond Kolk jt  alustas tööd juba Eestis. Antakse välja oma koguteoseid ja samalajal luuakse kirjastusi.
1951 Eesti Kirjanike Kooperatiiv (Lund) – Bernard Kangro  Ei saa öelda, et see ei olnud äriliselt kaval. Esimene oluline nõks on see, et Kangro hakkab kiiresti välja töötama levitamisvõrgustikku. On üks väike kirjastus Lundis ja sealt lähevad teosed üle terve maailma. Võrgustiku kiire väljatöötamine tagab ka edu, raamatute tiraažid paguluses on suuremad kui Eestis. See tähendas muidugi ka seda, et lugemishuvi oli kõrgenenud ja rahvuslikku identiteeti aitab eestikeelne kirjandus üleval hoida. Kangro puhul on mingeid suhteliselt konkreetseid tõendeid ka selle kohta, et ta saab huvitavaid annetusi huvitavatelt organisatsioonidelt Ameerikas. On oletatud, et Ühendriigid maksavad ka Kangrole peale selle eest, mis ta teeb. Ühendriikide jaoks oli hea, et mingi tugev pagulaskirjastus kuskil töötab. Kangro enda seisukohalt on see aatelise seisukohaga tegevus, rõhub koguaeg kirjanduslikule kvaliteedile, ta on ka aktiivne kirjanduskriitik ja tegevkirjanik. Ta muutus mingil moel pagulaskirjanduse ’paavastik’ – mida Kangro ütleb, sellel on ka kaalu.
1950 Tulimuld (Lund) – Bernard Kangro  ajakiri Tulimuld peatoimetaja. See ajakiri on tehtud Loomingu põhimõttel, et erinevad autorid saaksid oma teoseid kirja panna. Toimis päris hästi ja professionaalselt. 50ndate teisest poolest ja 60ndate algusest hakkas tulema ka kriitikat Kangro ja tema ettevõtmiste suhtes.
1957 Mana Ivar Grünthal, Hellar Grabbi  ajakiri Mana, mis saab kuni 90ndateni välja konkurendiks Tulimullale. Mingid mõttes poliitiliselt avatum kui Tulimuld, kuid seda peab suhestama ka reaalse olukorraga, selge on see, et kui paguluses eesti kultuuri ja poliitikaga tegeletakse, siis hoiakute skaala on tunduvalt konservatiivsem kui praegu. Mana kolib Ameerika mandrile, kui ta läheb Hellar Grabbi kätte. Mingis mõttes kolib ta nagu Ameerika Ühendriikidesse ja Kanafdasse korraga.
1945 Välismaine Eesti Kirjanike Liit – August Mälk, Kalju Lepik, Enn Nõu  kirjanstuslikku jõudu taga pole. Pikka aega on eesotsas August Mälk ja Kalju Lepik. Toimib kuni 90ndate lõpuni välja aga kirjanikkond väheneb. Mingil hetkel tundub, et iseseivale organisatsioonil pole enam mõtet ja aastal 2000 liitutakse Eesti Kirjanike Liiduga (Tartus ja Stockholmis ).
2000 Eesti Kirjanike Liidu Stockholmi osakond – Karin Saarsen-Karlstedt

Bernad Kangro (1910-1994)

Tegemist on väga aktiivse kirjaniku ja kirjandustegelasega. Ta on paguluses kõige tähtsam kirjanik, kui aga hakata mõtlema, kes on kõige kuulsam proosa või luulekirjanik, siis see pole Kangro. Tema tähtsus ja roll tuleb mitme asja pealt kokku.

1935 Sonetid ( Luulekogud )
1937 Vanad majad
1939 Reheahi
1945 Põlenud puu (on tõenäoline, kui võtta sõjaeelse ja sõjajärgse aja, siis see võiks olla esimene eestikeelne luulekogu, mis on Rootsis ilmunud).
1965 September
- 1958 Jäälätted (Romaanid )
- 1961 Emajõgi
- 1962 Tartu
- 1962 Kivisild
- 1965 Must raamat
- 1969 Keeristuli
  - 1968 Merre vajunud saar (Näidendiraamat)

Ta on õppinud Tartu Ülikoolis. Ta alustas ka doktoritöö tegemist, kuid see jääb sõja tõttu pooleli . Tuleb ka mingil moel rollivahtus, kuid kirjandusega seotuks jääb ta sellegi poolest. Ka Arbujate seltskonnas jääb ta aktiivseks. Ta on korduvalt Arbujaid esseistlikus vormis peegeldanud. Ta lahkub 1944. aastal Rootsi.
Debüüt on täiesti arvestatav aastal 1935 teosega „Sonetid“. Varasema loomingu tähenduses hakkavad aga välja tulema toestes „Vanad majad“ ja „Reheahi“. Arbijatel on kesksel kohal vormiteadlikkus, aga Kangro „Vanade majade“ ja „Reheahi“ hakkab kasutama pärimuste ja legendide hämarat ainest. Neis tuleb otsene seos folkloorse tautstaga ja hakkavad ta luuletustes liikuma nõiad, kummitused jms. Kangro mütoloogilisus tõlgendatakse mingi võrulikkuse või lõunaeestlikkuse sisse. Sellist tendentsi näeme näiteks Jaigi luules ja proosas, aga samas Kangro keelevalik on suhteliselt konkreetne ja teadlik, ta kirjutab valdavadlt Põhja-Eesti kirjakeeles.
Kangro näited muutuvad tihtipeale poeetiliselt uskumatuteks ( magab ja ärkab ja kirjutab kohe 15 luuletust). Ta on 30ndatel ainus, kes kaevab Ernst Enno luuletustes ja annab välja ka kogumiku .
Mari Kalkun – Kevadaimus
Uued muutused luules tulevad nähtavaks luulekogus „September“. Enne seda on aktiivses luuleavaldamises ka väike paus. Unenäolisus tugevneb kindlasti või hakkab hõlmama. Esteetilise vahendus poolest on Kangro radikaalsem 60ndate sarjades. Kui mõelda sellele, et seal on kahtlemata palju tagasivaatamist, siis need lapsepõlvemaastikud ja Eestipildid hakkavad segunema fantaasiamaastikega palju jõulisemalt. Sisemine ja välimine maailm kipuvad minema sujuvalt teineteiseks üle. Selle juures teiseneb ka värsipoeetika, mis kõige otsesemalt avaldub selles, et vabavärssi tuleb juurde. Samas muidugi vormiteadliku autori teatav tõlgenduslik mäng jätkub („Ei kuskimaa metamaa“), seal kasutatakse sonetipärja malli . Kangro pole ainus autor, kes modernistlikku vormikeelt hakkab avaldama, tema puhul ei pea otsima ka mingit meeletut modernistlikku mässu, see pigem mõjub sellise siseilmas liikuja eneseotsingute tulemusena, mida muidugi saadab koguaeg teadlikkus kirjanduslikust taustast. 70ndatel tuleb ka hilisjärk, mis laias laastus jätkab 60ndate stiili, mingit loksumist traditsioonilisuse suunas näeb ka. Hilises loomingus tekib ka ’vana inimese tagasi vaatamine’.
See, kuidas ta elava maailma pinnale ehitab kujutlusliku, võib tema romaanide tsüklit kõige paremini ilmestada.
Esile peab tõstma Kangro näidendiraamatut, sest näidendiraamatuid pole paguluses välja antud palju ja nende üksikute seas on tema teos kindlasti tähtis. See raamat pakub esteetilise plaanis väga erinevat: võime ühelt poolt realistlikku laadi kohata, kuid ka sümbolistlikku draamat. Tundutmad võiksid olla „Hunt“, mis on mingis mõttes Kangri variatsioon „Libahundi“ teemadele ja see on ka üks näidend, mis on haaratud Võrukirjanduse kaanonisse. On ka ilmunud pealkirja alla „ Susi “. Teine siis „Merre vajunud saar“, mis kajastab 43nda aasta kodumaalt lahkumise aegu.
Kangro loomingi on iseenesest rikkalik ja tegevus mitmekülgne. Luules selline järjepidevus on kõige ilmekam ja luule kaudu loomingu põhitähendused hakkavad kõige varakumalt genereeruma, proosas ja draamas tuleb tähendusi hiljem juurde.
On selge, et paguluskirjandus on pigem pagulaste väljaelamine. Kirjutatakse oma nostalgilistest mõtetest, tagasi pöördumine kodukohta jms. On ka poliitilisi võitlevaid tekste, kuid samas nooremas kirnaikkonnas on näha ka intensiivseid otsinguid – sunnitud olukorda sattumine, kuid sunnitud olukord avab ka uusi perspektiive. Kontakti otsimine pole pigem pagulaskirjanike nähtus, pigem ollakse enesesse kapseldunud. 40ndate lõpust ja 50ndate alguses võib hakata rääkima modernistlikust hüppest. Tavaliselt selline modernistlik hüpe võiks olla midagi sellist, kus kirjanikud teevad tugevat häält, kuulutavad midagi, teevad manifeste, seda ei tule, kirjanikud püüavad väita, et nad ei tegele üldse modenismiga. Seda võib kirjeldada kui hiilivat hüpet. Tähenduslik on see, et mingid juhtautorid (Ristikivi, Kangro, Lepik jt) muutuvad modernistlikus suunas ja kui selline autor muutub, siis nad kannavad üldist kirjandusideoloogia muutust oma loomingus kaasas. 50ndate 60ndate vahetusel toimub lisaradikaliseerumine. Aktiivsuse ja radikaalsuse puhang hakkab muidugi ka vaibuma ja tekib pagulaskirjanduses üsna loomulik tsükkel, on välja kujunenud autorid, kes on pagulusse läinud, siis tuleb väike lisalaine debüüte 60ndate kandis. Siis juba autorid, kes on läinud lapsena Eeestist ära ja pärast seda jätkavad küll elus olevad autorid loomingut, aga 70ndatest peale kuivab pilt järjest kokku. See on paratamatu, sest uued põlvkonnad lähevad üle asukohamaa keelele.
Kui konkreetsemalt tagasi minna luule juurde, siis sõjajärgses ajas näeme ühelt poolt seda, et uusromantiline stiil jätkub, tuleb tagasi ka mingeid vanaromantilisi joone (a la koidulalaadset häält, koidulalikkus). Siis aga hakkab see modernistlik muutumine (Ilmar Laaban jt). Eriti luules kuskilt 40ndate 50ndate vahendusel hakkame tajuma muutust. Iseloomulik on muutumisele see, et mitte ainult liikumine modernistlikus suunad, vaid veel mingit kirjandushierarhilised nihked, mis luules võiksid tähendada lorilaulustiili legaliseerimist luules.

Kalju Lepik (1920-1999)

Kirjutas luuletusi üle 50 aasta. Ta oli päris Koerust, tuli Tartusse gümnaasiumisse (Kommertsgümn), asus õppima ka TÜ-s ajalugu. Õpingud ei kestnud väga kaua, 1943 mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke ja põgenes Hiiumaa kaugu Rootsi. Püüsid mingil määral õpinguid jätkata Rootsis, kuid need jäid katki. Ta hakkas elama aktiivset seltsi- ja kultuurielu. Ta osales pagulasorganisatsioonide töös. Töökohad tal varieeruvad ja on pikka aega juhuslikku laadi. 1966 saab ta tööle Baltiarhiivi juhataja ja sellest kujuneb tal püsivam töökoht. Stockholmis töötab ta kuni pesnionile jäämiseni.
Ta range rahvusliku joone juurde kuulus ka see, et ta pikka aega Eestit ei külastanud. See oli kuidagi isiklikult traagiline valik, sest ta ema elas Eestis. Ta ei näinud oma ema aastakümneid (1944-1990), siis ta tuli Eestisse. Sellest 1990 aasta tulemisest kujube nii ta enda kui ka kultuuri jaoks suur sündmus. Sel korral antakse ka talle Juhan Liivi nimeline luuleauhind . Lepiku kohta on kõige asjalikum lugemine Arvo Mägu lühimonograagia.

1946 Nägu koduaknas
1948 Mängumees
1949 Kerjused treppidel - (Võib pidada üleminekukoguks teise perioodi. Teist perioodi võib kirjeldada, et see on ligikaudu 10 aastat. Samas võib julgelt öelda, et liikumissuunad saab kogu ampluaas kätte viiekümnendate aastate jooksul.)
1955 Muiasjutt Tiigrimaast – (Muutust kirjeldades peab silmas pidama seda, et erinevalt teistest autoritest, ei tähenda muutus, et kogu kirjutamislaad muutuks kohe täiesti teiseks. Ta jääbki liikuma paralleelselt erinevaid teid pidi ja need teed on kogu tema 50ndate teostes näha. Isamaalist kõlavust võib ka leida 50ndatest ja ka leida. On oluline, et uue liinina ja ühe võimendumana võib nimetada ilmnevat modernistlikku luulet. )
1958 Kivimurd - (3. periood.
1965 Kollased nümmed
1968 Marmorpagulane
1992 Öötüdruk (viimane uudiskogu)
1997 Pihlakamarja rist (viimane uudiskogu)
- 2002 Valguse riie ei vanu

Võib julgelt öelda, et kriitika tervitas teda kõige otsesemalt või ühemõttelisemalt. Ühelt poolt on see arusaadav, teiselt poolt aga nagu oleks mingi konks . Arusaadav selles mõttes, et ta toetub uusromantilisele põhjale, on natuke rahvakeelsem aga esialgu range vormiga autor. Selle juures on lugejal kohe aru saada, et tegemist on tugevalt isamaalise autoriga. Sege, et isamaluule lõi retseptsioonile sooda pinnase. Konks aga selles, et Lepik hakkab uuema rahvalaulu võtteid varakult kasutama (lorilaulu). Mõnel juhul ka otseselt irriteeriv lorilaul – joomalaul. Rõhutatud madalaus või veidi solgine lehk on sellel juures, see võiks olla midagi, mis viisaka ja konservatiivse lugeja maitset proovile paneb. Võib öelda, et see stiil seeditakse kuidagi ära ja selle nähakse ka enesepromoodilist alget.
Visnapuu on Lepikule oluline taustaautor. Ta ise on rõhutanud, et ta on parimet kontakti saanud Eesti meelauuletajatega, naiste kirjutatust pole ta kunagi eriti aru saanud (Liiv, Visnapuu, Talvik jm).
Modernism Lepiku jaoks on vabavärss, tal hakkab üksikkujund mängima senisest suuremat rolli. Talle on iseloomulik ka religioossne ilming. Lepiku tekstid hakkavad koonduma ka pikemateks sarjadeks. Kui meenutada hilisemat Kangro luule muutumist, siis seal on midagi sarnast (vabavärss, pikemad sarjad, viited teistele tekstidele). Lepiku puhul on kontrastide ja teravuste roll suurem (kontrastid reliefsemad).
Kolmandas perioodis muutud Lepik veel radikaalsemaks, kui ta oli 50ndatel aastatel. Ta hakkab moodsa luule keelt põimima eesti rahva- ja regilauluesteetikaga. Modernistlik muutus kirjanduses on internatisonaalse värvinguga, aga Lepiku puhul võib rääkida mingil moel rahvusmodernismist. Ta teksti tuleb sisse graafiline luule (pididmotiivid). Pildilisus(visuaalne komponent ) avaldub ka muudmoodi, hakkab tulema nn värvilisi poeeme. Lepik on üpris irooniline ja kriitiline. 60ndate pagulasluulele on oluline ka kriitilisus . Üks Lepiku iseloomulikumaid tunnuseid võib olla ka elliptilisus (ei kirjutata täis lauseid, kuid konteksti kaudu võib aru saama, millest jutt on).
Põhiline ja tuumosa on 50ndates ja 60ndates aastates välja pakutud. Neljas periood oleks enamvähem 70ndad ja 80ndad aastat. Muutub poliitiline situatsioon 80ndate lõpul, Lepik tuleb ka esimest kord Eestisse ja hakkabki 90ndatel Eesti vahel väga tihedalt käima. Üsna varakult 90ndate alguses teeb olulise valiku ja alustab oma teoste välja andmist Eestis. Ta leiab, et nende raamatute ja luule koht on Eestis. On loogiline eeldada, et ka luules on midagi muutunud ja tuleb silmas pidada seda, et Lepik on poliitiliselt tundeline autor. 70/80ndate eristamine ebamäärane, kuid võimalik. Võib öelda, et sel ajal 60ndatelik radikaalsus väheneb, aluspõhi on olemas, ka teravus järkub, kuid tekstilist ekperimenteerimist on vähe. Teine asi on see, et hakkab tulema vanainimese nostalgiat. Hakkab kogudesse tulema rohkem ka juhuluulet (mitte tingimata juhuslikku luulet, vaid mingiteks sündmusteks/tähtpäevadeks/väliste märgiliste asjadega seotud luule – sünnipäevaluule, eleegilised pühendused kaasaliikujatele ja kirjanikele nende surmaga seoses). Samas näeme ka seda, et juhuluulet on a ühte-teise puhul ka varasemas luules.
Kristliku põhjaga religioosne luule on olulisem ja kaheks viimases uudiskogus hakkab välja tulema ka sünteesiv alge ja just see religioossus . Ta seos erinevaid teemapilt ja on suur osakaal isamaaluule , aga see võib hakata kokku sulama nt armastusluulega, religioossete otsingutega ja see avaldub ka mingil kujundilisel pinnal nt isamaakujundi erotiseerimine. Kõige silmatorkavam ja selgem on see, et kuni 80ndateni Lepiku luule on võitleva pagulase luule.
Lepiku puhul on arutatud, kellelt ta on oma modernislikku keelt õppimas käinud, aga siiski võib väita, et ta võib isikupäraste lahendusteni ja võib-olla kõige isikupärasem ja eristavam joon on see, et tema loomingus saavad (äärmuslikemas näidetes) kokku modernistlik keelekasutus ja teisalt väga selge ja ühemõtteline rahvuslik joon.

Loeng

Ilmar Laaban (1921-2000)

Ta sündis Tallinnas, isa oli eestlane ja ema lätlanna. Ta kujunemisloos mängib rolli emaroll, ema suri suhteliselt noorelt. Kui mitte seda arutlusviisi arendada, siis torkab silma see, et tast kujuneb multikultuurne tegelane – õpib palju keeli, kuid mitte kunagi ei hakka rääkima läti keelt. Laabani puhul tuleb ka prantsuse keelt ja kultuuri kaudu mõju. Ta õppis Tallinas 1. poeglastegümnaasiumis. Hiljem jätkas õpinguid ka sõja ajal. Hakkas õppima ka konservatooriumist Tallinnas, samal ajal hakkab ta õppima ka Tartu Ülikoolis. Kogu õppimine jääb lühikeseja ja 43ndal aastal lahkub ta Soome kaudu Rootsi. Õpib Stockholmi ülikoolis edasi romaanikeeli ja filosoofiat . Ta on Rootsis tegelenud esseistina, tõlkijana ja kriitikuna. Tema puhul tuleb rõhutada seda, et ta liigub rootsi kultuuris ja pagulaseesti kultuuris paralleelselt – see pole tavaline. Pagulased elavad tavaliselt oma maailmas, mis puudutab kultuurimaailma.
Laaban tuleb Eestisse tagasi. Talle on esimese visiidi ajal Luulekassett 88 (teistmoodi luule). Kui ta hakkab tihemini Eestis käima, siis hakkab ta ümber tiirlema noor Kivisildnik jt. Ta tähendus on permanentse revolutsiooni idees – kirjandus peab olema alati teistmoodi või püüdlema põhihoovusest välja.

1946 Ankruketi lõpp on laulu algus (tegemist on esimene sürrealistliku luulekoguga eesti kirjanduses. )
1957 Rroosi Selaviste
- 1990 Oma luulet ja võõrast (Teosed VII-VIII)
- 2004 Sõnade sülemid, sulemite süsteemid –(koonkogu)
  - 1998 Ankarkättingens slut ära sångens början
  - Häälutus - sound poetry

„Ankruketi lõpp on laulu algus“ on enamvähem eeskujulik sürrealistlik luulekogu. On näha, et noorel Laabanil on tõsine usk, et selle keelelise tegevuse kaugu on võimalik saavuta automatismi ideaal – mingi selline seisund, kus me laseme oma korntrolliva teavuse vabaks ja keel hakkab ise kõnelema, kui see väljavoolamine algab, siis ilmuvad teaalsused, mis olid lapsepõlves. Automaatkirjutus peaks saavutama ka seda, et jõutakse kuhugi uuele reaalsuse tasandile. Kui sürrealismi tõsiselt võtta, siis tegeletakse koguaeg reaalsusega, aga see reaalsus, mida me igapäevaselt tajume on vaid üks tasand sellest.
„Autoportree“ stiilis luule tekitas hämmingut, sellega ei osatud midagi peale hakata. On olemas konservatiivne kriitika, mis ütleb, et Laaban on lihtsalt hull ja sellist luulet meie kultuur ei vaja. Mõistlikum retseptsioon tunnistab, et noor kirjanik oskab kirjutada, kuid on küsimus, mis selle luulega peale hakata, kuna see ei haaku millegagi. „Autoportree“ luuletus on sedasorti luuletus,mis hakkab sattuma esindusantoloogiatesse, kui Laabanilt on vaja mingit näidet tuua, siis on selleks just „Autoportree“. Luuletus tõlgendatakse arusaadavaks läbi pealkirja – ta ütleb, et ta kirjeldab ennast ja nii seda ka käsitletakse. Silma võiks veel torgata globaalne enesedünaamika – kõike haarav ruumilahendus. Kujundid on tihti ka epateerivad. Torkab silma, et eesti keele tarvitus on selline stiliseeritud haritlaskeel. On selge, et ta on oma kirjutamiskeelt teadlikult lihvinud.
Laaban on esimesest hetkest peale radikaalsem ja selle pärast on teda ka raskem vasti võtta. Laabanile heideti paguluses ette koguaeg seda, et ta kirjutas Nõukogude võimu saabudes Stalinile pühendatud luuletust. Ta kinnitab ise, et talle tollel hetkel pakkus rõõmu seda Stalini paneküürikat ära kasutada omal eesmärkidel – luuletus, milles keerab kõik asjad üle vindi ja luuletus muutub äraspidiseks. Poliitilisi seoseid on ka ta esikkogus sürrealistliku esteetika raames.
Laaban saavutab esikkoguga selle, et kuigi tema kirjutamislaadiga ei osata paguluses midagi peale hakata, siis ta sunnib end siiski aktsepteerima. Paljusid tema luules kasutatud kujundeid võibki küsima jääda (Ütle väike kipsist veli, / kuhu lendas hund ).
Kõlahäälingute grupp hakkab tegelema Rootsi rahvusringhäälingu juures ja Laaban liitub sellega. 60ndatel hakkavad toimuma sound poetry festivalid Rootsis.
Laaban saab radikaalse revolutsioonilise luule sümbolkujuks.

Arno Vihalem

Ta on autor, kes jõuds tekste avaldama hakata 30ndatel Eestis. Ta jõuab väikse hilinemisega raamatuteni (esimene raamat ilmub 50ndatel aastatel). Võib öelda, et lähtekoht on Arbujalik , kuid ta jõuab üsna kiirelt seda Arbujalikkust edasi anrendades isikupärase lahenduseni. Isikupärasuse üks iseloomulikemaid asju on see, et ta hakkab traditsioonilist luulet siduma absuridiluulega. Seal tuleb ka epigrammilist loomingut sisse. See nihutab luule traditsioonilistest raamidest välja, kuid mõõdukalt. Tema loominugt võib asetada kõrvutid 50ndate/60ndate aastate Lepikuga. Tal on rõhutatumalt väikeste asjade märkamist. Ta on kirjutanud terve luulesarja kirjavahemärkidest.
Üks kenamaid luulekogusid on „Tsoo- loogia ehk ingel lindudega“. Mingi analoogia on tal Laabaniga olemas, Laaban jääb servapealseks ka Vihalemm (väiksed asjad, absurd, pisikesed lõbutsemised luulevormis, sihipärane marginaalsus).

Raimond Kolk

Tuleb esikraamatuga välja 1946. Temast saab põhiline, kes kannab edasi võrukeelse luule traditsiooni paguluses (autor, kes suudab ka seda traditsiooni uuendada). Debüütkogu kannab pealkirja „Ütsik täht“. Kolgil hakkab mingi muutumine, kuid see ilmneb selles, et ta hakkab üha enam kirjutama Põhja-Eesti kirjakeeles luulet.

Ivar Grünthal

Ta on olnud Rootsis arst. Esimene raamat ilmus 1951 ja aktiivne kirjutamine kestab 60ndateni välja. Luulekogu „Mõõt on täis“ viitas sellele, et ta enam kirjutada ei soovi. Seda on ta põhjendanud sellest, et see ainela, millest ta kirjutab on hakanud end ammendanud, ja ta ei osanud enam midagi kirjutada. Temaatiliselt on ta ootuspärane pagulasluuletaja, kuid see kuidas see hakkab luules välja nägema, eristub tugevalt teistest. Tal on väga range vormikeel ühendunud modernistlikul pulbitseva sisu ja/või keelega.

Karl Ristikiv (Luule)

Ta ainus luulekogu ilmub 70ndate alguses, kuid luule ise on sündinud 40ndate/50ndatel aastatel. Kui panna need luuletajad kõrvuti, siis ka Ristikivi osaleb modernistlikus pöördes. Tema fenomen on see, et ta on ühe luulekogu autor, kuid see üks luulekogu on üks oulisimaid 20nda sajandi luulekogusid.

Loeng (Luule ja proosa)

Urve Karusk

1968 Savi

Lõpetas Toronto Ülikooli sotsioloogia alal. Tegi aastal 1968 debüüdi luuleteosega „Savi“. Sellele järgneb veel teine raamat aasta 1976 „Kodakondur“. Ühelt poolt võib öelda, et ta haakub rohkem Kanada ja Ameerika luulejoonega. Ei saa öelda, et Karuks oleks mingi hipiluuletaja, aga on selge, et kõigi nende noorulike liikumiste ja vabadusaadetega on tal mingit pistmist või tal on haakumist selle maailmaga . Kui neid väheseid märke pagulasluulest üles korjame, mis peegeldavad 60ndate radikaalseid liikumisi, siis reegel on siiski see, et seal tekin mingisugune distantseerimine ja oponeerimine neile liikumistele , eriti kui meeles pidada, et enamik neist olid vasakpoolsed liikumised. Ta on avatud 60ndate noorele eestiluulele. Eriti võiks mõelda Rummo ja Karuksi luule ühisosale.

Ivar Ivask

Books Abroad /World Literature Today

Ta eestikeelne debüüt toimub hilja, aga see ei tähenda, et ta polnud kirjanduselus sees juba 40ndatel. Luuledebüüt tulebki 40ndatel saksakeelse luulekoguga, mida ta hiljem häbeneb. Ta on pärit eesti-läti segaperekonnast ja ühiskeeleks oli saksa keel. Pagulusse minnes satub Saksamaale ja õpib seal. Ta läheb edasi Ameerikasse õppida, kaitseb seal doktori väitekirja saksa kirjanduse ajal ja jääb sinna pikemaks elama. Aastal 1967 saab ta tähtsa ajakirja peatoimetajaks (vt üles), see ajakiri ilmub täini. Antut ajakiri on oluline selle poolest, et toimetamisprintsiipides on hoiak, et püütakse anda väga mitmekesist vaadet kogu maailmakirjandusele – pööratakse tähelepanu erinevates keeltes ilmunud teostele. Ivaski taust annab tõuke sellele, et eesti-läti-leedu kirjandust kajastatakse märkimisväärselt. Võib öelda et 60ndatest aastatest peale, on see peamisi kanaleid, mille kohta teadmine eesti kirjandusest jõuab laiemasse ringi. Ivas toimetas seda ajakirja aastani 1991. Hiljem kolisid abikaasaga koos Iirimaale pensionipõlve veetma . Ta suri juba aastal 1992 ja hiljem maeti ta põrm Eestisse Rõngu kalmistule.
Tema puhul on väga raske öelda, mis on tema tegevuse kõige olulisem taht. Ta on tegelenud ka kuijutava kunstika. Võib öelda, et Ivask on kaasas modernistlikus pöördes eriti 60ndate aastate paiku, aga ta on pehmel ja traditsioone austaval viisil seal sees. Tema kultuurihoiak kajastub ka tema esseedes. Haakub ka väga Arbujate hoiakuga (Ants Orase).

Ilona Laaman

1971 Mis need sipelgad ka ära ei ole

Pärast 1971. aastat raskekaalulisemat debüüti enam ei tule. Üldpildis võib öelda, et pagulasluule ja pagulasproosa laine lõppeb 70ndate alguses.
Ta kasvab üles Rootsis ja hakkab seal kõige kujukamalt nooruslikumat varianti luulest esindama 60ndatel/70ndatel aastatel. Võib ka öelda et Laaman pole jäänud puutumata omaaegsest mässulisest sotsiaalsest liikumisest. Jällegi on pagulasluuletaja positsioon selline, et ta viibib erinevate poliitiliste tõmbe-tõukejoonte mõjuväljas väga tugevalt ja ei saa neist lahti.
Tema luulekeel erineb Karuksist eriti 70ndatel. Luulekeel läheneb mingil määral proosale. Metafoorsust on vähem, seal on selgejoonelist jutustamist rohkem ja ka näteks irooniline distants on kuidagi väga tugevalt tunda. Irooniline distants loob ka selliseid vastandusi, mis põnevalt mängima hakkavad. Tal on nii poliitiliste motiividega luuletusi, kuid ka heitlusi jumalaga.

Pagulasluule kokkuvõte

Ühelt poolt homogeenne ja kitsasse ajavahemikku asetsev looming. Homogeensuse juures võib näha teatavat muutumist (Marie Under  Ilona Laaman), saame aru, et see teekond on suhteliselt pikk. See, mida Laaman teeb, ei ole sama, mida teeb Under. Modernistlik pööre pole väga täpselt manifesteerunud, kuid mingi pööre on toimunud.
Üldskeemi võib rakendada ka pagulasproosale.

Proosa

On väga palju võitlevat kirjandust, nostalgiaproosa, eestist lahkumise kujutamine kujuneb ka omaette temaatiliseks. Mälestusraamatuid ilmub pagulises suhteliselt palju, Eestis ilmub neid seevastu väga vähe.
Kui võrrelda Eestit ja pagulust 40ndatel ja 50ndatel, siis paguluses on suurem osakaal – tiraažid on suured (2000-3000). 80ndateks tüüpiline tiraaž väheneb, kuid ta jääb siiski kuhugi 1000 eksemplari kanti .
Otseselt selliseid modernistlikke läbimurdeid kirjandusse näeme pigem 50ndatel, kuid lühiproosas ka veidi varem. Modernismi mõiste on hea katusmõiste, mis mahutab palju, kuid mitte kõike. Muutus on tähelepanuväärne proosas, aga selle juures tuleb arvestada, et kõik pagulasraamatud muutuvad ei tea milleks. Realistliku proosa osakaal on jätkuvalt suur ka 60ndatel ja 70ndatel. On oluline, et mitmed juhtautorid muudavad oma loomingut.

Karl Ristikivi (1912-1977)

Ristikivi on pagulaskirjanik , kelle kohta on sekundaarmateriali võrdlemisi palju, teda hakati uurima juba Nõukogude ajal. Uuemal ajal on välja antud ka Ristikivi päevikuid ja kirjavahetust. Koguaeg aga jääb tunne, et midagi jääb ütlemata. Ilmselt on see seotud tema kirjutamislaadiga – tekstidest ei saa väga isikulugu kätte.
Üks teema, mille ümber käsitlejad tiirlevad on küsimus, kas Ristikivi oli homoseksuaal. Sellele pole päris lõplikku vastust võimalik anda, sest suure materialihulga juures pole ühtegi tekstikohta, mis otseselt kinnitaks seda, aga me võime vaadata seda ka teisiti. Pole ka ühtegi tekstikohta, mis ütleks, et ta seda ka polnud, seega ilmselt on mõistlikum mõelda, et ta siiski oli homoseksuaal, kuid kindlasti mitte mingi võitlev homoseksuaalse kirjanduse autor. Kindlasti need seksuaalsed kalduvused on varjus ja ei tule tekstidest välja. Võib mõtiskleda selle üle, et sellised varjudemängud ongi Ristikivil homoseksuaalsusega seotud.
Ristikivi sünnib 1912 Läänemal vallaslapsena Vene tsaaririigis. Ta on tubli noormees, et see tee hairudse omandamisel pole tema taustaga kerge, kuid liigub edasi tänu tema järjekindlusele. See hakkab 30ndatel olema pigem nii, et ta vahepeal õpib, siis käib tööl (väga erinevatel ametitel) ja kõgile neile töötamistele ja pausidele vaatamata läbib ta 32.aastaks gümnaasiumi. Ta lõpetab näiteks 5klassilise gümnaasiumikursuse ühe aastaga. Aastal 1936 läheb ta õppima Tüsse geograagiat ja lõpetab selle 1942. aastal cum laude . Samaaegselt seltsib ta Arbujatega, on ka Veljesto viimane esimeest sõjaastatel. Kirjanduslik teekond algab mingis mõttes mitu korda, aga suure romaaniga läbilöök õnnestub suurepärasel 1938, kui ilmub romaan „Tuli ja raud“. See romaan sai väga suurt kiriitikat – Tammsaare kirjutab Ristikivile avaliku kirja seoses selle romaaniga (ta mingis mõttes sümboolselt osutab Ristikivile kui oma enda töö jätkajale). Tulevad peale sõja-aastad. Sõja-aastatel peab tulema kahtlemata tõsiseid sündmusi. Ristikiv enda biograafia seisukohtalt on tähenduslik 1943nda aasta pommitamine Tartus, Ristikivi töötas Laial tänaval, kuhu kukkus tema kontorisse ka pomm , mis ei plahvatanud . 43ndasse aastasse jääb ka episood, millest ta rääkida ei taha – ta astub vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, kuid tundub, et ta selles sammus ka pettub. Ta põgeneb algselt Soome, kus ta töötab mõnda aega Eesti büroos asjaajajana. Kui asjad edasi arenevad, siis ta lahkub Soomest Rootsi. Pikemalt jääb pidama Stockholmi, kus ta töötab kindlustus - ja haigekassaametnikuna. Ei abiellu kunagi ja elab üksi. Ta kirjutab põhiliselt oma suvistel puhkuseaegadel – ta reisib küllalt palju. Eriti südamelähedaseks saab talle Rodose saar Kreekas (Vahemeremaad). On suisa mõtteid, et Ristikivi hakkab esindama vahemerelikku vaimulaadi Eesti kirjanduses. On püütud rõhutada, et ta on kuidagi üksik ja omaette.
Ristikiv sureb Rootsis 1977ndal aastal ja täpselt surmakuupäeva keegi ei tea. Ta sureb üksi oma korteris ja mõnda aega hiljem sealt ka leitakse. Ta on teinud selleks ajaks ka testamendi, mis ütleb, et märkimisväärne summa tema säästudest läheb Kreeka noormehele (kes elab praegugi Kreekas).
Kui suur Nõukogude imeerium hakkab kokku varisema, siis enne seda asutatakse Ristikivi kortermuuseum Tähtverre (praegu seda enam pole). Neis ruumides on saanud tegevust jätkata Karl Ristikivi Selts.
Tiit hennoste Karl Ristikivi „Hingede öö“ kui tekst. Rmt: eurooplaseks saamine (2003)

1938 Tuli ja raud
1940 Õige mehe koda /Võõras maja/
1942 Rohtaed
- 1953 Hingede öö
1961 Põlev lipp
- 1962 Imede saar
1965 Mõrsjalinik
1966 Rõõmulaul
1971 Lohe hambad
- 1972 kahekordne mäng
  - 1972 Inimese teekond
1976 Rooma päevik

Kristjan Steen – Ristikivi pseudonüüm.
Tal hakkavad tulema seiklusjutus, seejärel hakkab ta kirjutama ka lasteraamatuid (30ndatel) ja siis tuleb aastal 38 „Tuli ja raud“. Kolme esimest romaani on nimetatud ka „Tallinna triloogiaks“. Tallinn neid seob ja mingi sarnane kirjutamisviis ka. Kui midagi ühendavat on peale Tallinna, siis see on enamähem realistlik kujutamislaad , ta võtab keskmesse ühe peategelase ja jälgib teda – mingis mõttes valgustab Eesti inimest Tallinna linnas. „Tuli ja raud“ võid kõige otsesemas mõttes olla nimetatud kui töölisromaani. Töölisromaani traditsiooni, mis on paljude maade kirjanduses väga tugev, Eestis välja ei kujune. „Õige mehe koda“ ilmus algselt pealkirjaga „Võõras majas “. Kätte oli jõudnud Nõukogude võib ja mis on selle triloogia juures paradoksaalne, et kõik need kolm on ilmunud eri võimu ala (Eesti, Vene ja Saksa). Ristikivi kirjutamislaad oli midagi sellist, mis neisse aegadesse sobis. „Õige mehe koda“ räägib piiblist. „Õige mehe koda“ kujutab tõusikliku tuubi teekonda alt üles (rikkamatesse kihtidesse). „Rohtaed“ on haritlasromaan, seal hakkab võib-olla ka peenendatud psühholoogia kujutamine rohkem mängima.
Vahetult pärast sõda, kui ta on Rootsi jõudnud, avaldab ta kaks romaani „Kõik mis kunagi oli“ ja „Ei juhtunud midagi“. Tõepoolest hakkab ta kujutama 30ndate aastate lähimineviku sündmusi Eestis. Kogu see oli plaanitud järjekordse tiloogiana, aga see etteplaanimine ei jõudnud päris lõpuni – kolmas romaan jääb tegemata isiklikel ja hingelistel põhjustel. 40ndatel tekib tal tõsisem kriis, mille käigus kirjutab ta nii lühiproosat kui ka luulet. Kriisiotsingute tulemus on lõpuks romaan „Hingede öö“. See on romaan, mis annab põhjuse rääkida Ristikivist kui proosaesteetika peamisest teisendajast. Kas pidada seda esimeseks Eesti modernistlikuks romaaniks või ei – pigem võiks. Seal on piisavalt palju märke, mis annavad põhjust seda modernistliku romaanina vaadata. See on väga selgelt teistsugune romaan, mis Eesti kirjanduses on ilmunud. Analoogid tulevad hästi välja Euroopalikust modernistlikust kirjandusest. Taustal on: Eliot , Kailas, Hesse , Carroll. Romaani tegevus toimub surnud mehe majas (mudeldatud ruumis). Sisu antakse edasi peategelase otsingutena. Mingis mõttes teekonnaromaan (liigub kummalise viisil), mingis mõttes mudelromaan. Miks see romaan kaheks poolitub? Nende tüüpiliste tõlgenduste hulgas on kõige levinum käsitlus, mis räägib „Hingede ööst“ kui pagulasahistusekajastusest. Kui ainult jääda selle pagulase halva olukorra juurde, siis see jääb ikka veidi piiravaks võimaluseks. Küllap on seal ka mingi poliitiline dimensioon , kuid pigem eksistentsiaalne mudel. See romaan pooltiub ja poolituskohas on esile tõstetud „kiri proua Agnes Rohumaale“ – see on lõik romaanist, mis astuks sellest romaani põhisündmusest välja, nagu hakkas seda ise kommenteerima.
Ristikivi ei jää „Hingede öö“ kirjutamislaadi juurde. Laias laastus võib öelda, et kriis jätkub läbi 50ndate. Selle olukorra ta lahendab enda jaoks kuidagi ära 50ndate lõpuks ja 60ndatel algab uus viljakas loominguperiood. Ta hakkab kirjutama suuri romaane. Nagu öeldud, armastab ta planeerida, siis need romaanid on ka järjekordselt triloogiatena kirjutatud. Pilt on see, et saab valmis 3 triloogiat, igal triloogial on mingisugune vaheraamat (ei kuulu triloogiasse). Ta valib väga hoolikalt oma kirjutamisstiili, modernistlikkusest pöörasusest on mingeid jälgi. Ta kirjutab esimest triloogia vanade kroonikate järgi. Samuti valib ta ka teise triloogia puhul stiiliregistri – „Mõrsjalinik“ jt ühe tegelase loo ümberkirjutamine. Kolmandas tsüklis nii selget orienteerumist mingile alustekstile pole, aga mingi stiiline ühtsus siiski tekib – kasutab kahte ajaplaani. Kahe ajaplaaniga mängime on modernistliku stiili võte.

Mille poolest Ristikivi eristub?

Kõik on tugevalt stiliseeritud tööd, romaanid ilmutavad autori ajalootundmist. Mäng ajalooliste žanrite ja stiilikoodidega. Kui võtta näiteks „Kahekordne mäng“, siis on tegemist kriminaalromaaniga.
Eesti lugejale torkab silma enam kui teistele, et Ristikivi väldib Eesti ainese kasutamist oma teostes. Lühiproosas tuleb seda küll välja. Nendes romaanides võib väikeseid haakumisi leida, kuid siiski üsna vähe.
Ristikivi ajalooliste romaanide põhisoa keskendub kesajale, renessanssile, ja ilmselgelt on huvi suunatud Vahemere maade ajaloo suunas. Ta käsitleb mingit moodi Euroopluse mudelit keskaja ja renessanssi näitel.
Romaanid ilmutavad ajaloofilosoofilist huvi, on soov midagi ajalookäigu kohta arvata. Peidab endas Euroopa ühtsuse ideed. (Ristikivile oleks kindlasti 21. Sajand huvi pakkunud)

Paralleele teiste kirjanikega võib leida, aga ajaloolise proosa aineid on, kuid paratamatult on Ristikivi selles pildid erinev. Ta ei mängi kaasa Eesti muinasajaloo heroiseerimises. Eesti puudumises ei tohiks kindlasti näha Eesti eitust. Loomulikult mingis mõttelises osas ta Euroopa pilti kuulub. See, kuidas ta oma ajaloolised romaanid lõpetab, pole väga tavaline Eesti kirjanduses. Ristikivi pagulasproosas hakkab kehastama kõige tähtsamat proosat või kõige esileküündivamat osa sellest. Sellist keskpunkti või keha luules ei olnud võimalik leida, kuid proosas oleks see Ristikivi. Triloogiate vahel on ka novellikogu, milles Eesti ainest tuleb. „Imede saar“ romaan, mis mängib teatava žanrireeglistikuga. Võib-olla ka üks väheseid romaane, mille puhul võib sisse lugeda poliitilist allegooriat. „Rooma päevik“ – tegevus toimub peaasjalikult Roomas, kuid samas tundub, et Ristikivi liigub nii ajas kui ka ruumis lugejale lähemale, kui võrrelda varasemate teostega. „Rooma päevikud“ lõppeb poole sõna pealt.
Ristikivi roll Eesti kirjanduses on väga oluline, on klassikalise romaani kirjutamise jätkaja. Ta on Eesti modernismi algataja romaanižanris. Ka ajaloolise romaani oluline uuendaja .
Kui üldhinnangut anda, siis võiks seda nimetada anglo-saksi taustaga modernismiks – hüplemist pole, sisaldab vabavärssi.

Loeng

Gert Helbemäe

1960 Ohvrilaev

Ta sattus pärast sõda Inglismaale ja oli sealsete eestlaste kultuurihing kuni surmani. Ta on Inglismaal tegnutsenud Eesti kirjanikest kõige olulisem.
Jaan Krossi Tallinna temaatika vormija oli Helbemäe. Me rõhutame Helbemäed kui psühholoogilise romaani meistrit. Ajaloolisus ja psühholoogilisus võivad ka koos esineda ja põimuda. Selle põimumise näitena võikski olla „Ohvrilaev“, millel on realistlik põhikiht, aga samas ka Kreeka ja juudimütoloogiliale tugeinev alltekst. Kolmas tahk võiks olla näitekirjandus – paguluses on seda vähe. Tekstimahult kõige väiksem, aga paradoksaalselt see tahk mis toob talle kõige enam kuulsust: tal saab valmis lasteraamat „Minni ja Miku “, mis räägib vöötoravatest, see tõlgitakse üsna kohe ka inglise keelde, teatavat tähelepanu saab ta sellega ka ingliskeelses kirjandusilmas.

Ain Kalmus

(E(e)vald Mänd) – kodanikunimi

Oluline ajaloolise teema käsitlejana. Ta kolib pärast II mailmasõda Ameerikasse ja elab seal kõrge vanuseni. Suur osa tekstidest on seotud piibliainesega või kristluse ja kristluse ajalooga. Kõige tuntum on piibliaineliste romaanide tsükkel: „ Prohvet “, „Tuline vanker “, „Juudas“. See teemavalik tähendab ka seda, et ta valib ka religiooniajaloolise ja –filosoofilise vaatenurga, mis pole eriti tavaline, kui vaadata teisi ajalooainelisi romaane.

Arvo Mägi

Kõige aktiivsem kriitik paguluses. Ta jõudis küllalt palju kirjutada ka ilukirjanduslikku loomingut. Selle suure tekstimahu juures on ilmselt kõige esileküündivam „Karvikute kroonik“ neljaosaline romaanisari, mis ilmub 1973. aastal. Ta ambitsioon on teha suur panoraam ja see panoraam on ka ajaliselt suur – võtab ette 700 aastat ja kirjutab neljas osas selle läbi. Kroonikalikkus peab ka mängu tulema.

Herbert Salu

Ajaloolise teemaga seoses tähelepänuväärne autor. Ajaloo- ja kirjandusuurija. Ilukirjanduslikku loomingut võib vaadelda ka kui uurijatöö kõrvalsaadust. Tal on väga hea ajalootundmine – suudab mingit ajaloolist maastikku väga reaalselt välja joonistada.

Arved Viirlaid

1952 Ristideta hauad (kaheosaline romaan)

Ta saab kuulsaks kahtlemata proosaloominguga, mis peegeldab ajaloo lähüsndmusi. Otseselt ei saa võtta kui ajaloolist romaani, sest tegevusaastad „Ristideta hauad“ on prkatiliselt olevikus (’44-’46). Mainitud romaan on ilmselt pagulaskirjanduse kõige tõlgitum romaan – kui taheti näidet Nõukogude Okupatsiooni kajastamisest, siis läks see tõlge käiku.

Ilmar Talve (1919 – 2007)

Tegemist on mehega, kes koolitas end etnoloogiks. Õppis Eestis, Rootsis, tegutses edasi Soomes. Võttis soomlannast naise ja kolis Turu linna ja Turu ülikoolis sai temast rahvateaduse professor .

1952 Maja lumes
1959 Juhansoni reisid
1988 Maapagu

Eesti kultuurist kirjtuab ta pikka aega väga vähe. Kui ta emeriitprofessoriks, siis tal on aega rohkem, et tegeleda Eesti asjadega ja Eesti kultuuriloo raamat saab valmis hilisemas eas. Ilukirjanduslikud etteasted toimuvad (ootuspäraselt) loogiliselt pikemate pauside järel. Kuigi need pausid pole nii hullult tühjad. „Maja lumes“ äratas kahtlemata tähelepanu, seda võiks märgata eriti selle tõttu, et tegemist on poliitilis-allegoorilise romaaniga. Mingi eemaldumine realistlikust kirjutamisviisist toimub ja üsna paralleelselt Ristikiviga. „Juhansoni reisid“ on üks väheseid romaane, Eesti kirjanduses, mis on sõjaromaan ja ka hästi kirjutatud. Mingil määral võib seda nimetada följetonistliku kallakuga romaaniks ja see, et ta valib sellise lahenduse sõjaromaani puhul, seda ta ise põhjendab sellega, et need sõjakogemused (mis olid tal reaalsed ja olemas, käis Soome jätkusõjas) olid nii painavad ja vajasid mingit lõdvestavat lahtikirjutust. „Maapagu“ käsitleb aega Noor Eesti põlvkonnast, kellest paljud olid sunnitud pagulusse minema ja võtab väga otseseid prototüüpe.

Valev Uibopuu (1913-1997)

Läks Rootsi ja kolis Lundi. Temast kujuneb ka Kangro kõige otsesem ja lähim abiline kirjandusliku pagulaselu organiseerimisel. Jätkab õpinguid Lundi ülikoolis ja teeb suhteliselt hilises eas akadeemilist karjääri. Seejärel kaitseb doktorikraadi soome-ugri keelte ala ja saab Juius Mägiste mantlipärija – saab soome-ugri instituudi juhatajaks.

1948 Keegi ei kuule meid
1951 Neli tuld
1957 Janu

Tal on üsna varakult kalduvus luua mudelsituatsioone (ruumimudeleid) mille baasil tahab laiemaid üldistusi teha. Mudeldav taotlus süveneb ja ikkagi nii, et realistlik kiht hakkab lagunema ja asendub muuga. Uibpuu näitel võib seda kirjaldada just hiiliva modernismina. Eelmängu esteetika muutumisele võime näga romaanis „Neli tuld“, kus tegevus toimub laeval. Ühes variandis ta kirjutab edasi rõhutatud allegoorilist proosat (tugev alltekst), aga veenvama tulemuse saabutab ta psühholoogilise realismi aladel, või mingites sellistes vormides , mis on sellele lähedal. Kasutab moodsa kirjanduse võtteis ja omamoodi riskantsel viisil – kui kogu tekst on edasi antud lamava tütarlapse sisemonoloogi kaudu. „Janust“ võib välja lugeda ka Uibopuud ennast, sest ta on olnud ka ise sarnaselt haige.

Asta Willmann

(Surnud)

Ilmar Jaks

1963 Eikellegi maal

Esindab pagulaskirjanduse vanemat generatsiooni – üks vanemaid tegevkirjanikke. Isiklik elukäik 40ndatel hakkab loomingus kaasa mängima. Nimelt ta 1943-1944 aastal Eestist ei põgene ja ta mobiliseeritakse punaarmeesse. Punaarmee tööpataljoni koosseisus saadetakse ta Leningradi ja sealt põgeneb ta 1945 Rootsi. Kui selline seikluslik põgenemine toimub, siis annab ainest ka üsna varakult ilmunud raamatule „Saaremaalt Leningradi“. Kui temast rääkida kui pagluaskirjanduse uuendajast, siis raskuspunkt kandub 50ndatesse-60ndadesse. Hakkab pigem noorema põlvkonnaga kokku kõlama tunnuste ja joonte poolest. 50ndatel tuleb üsna radikaalset lühiproosat, kuida 1963 romaan „Eikellegi maal“. On pidulikult väidetud, et mainitud romaan tõi Ilmar Jaksile Eesti kõige moodsama kirjaniku staatuse. Seda romaani on tõlgendatud ka kui pagulastunde kirjeldust, kui sega aga mängitakse läbi psühholoogilise mäluseisundite reana, siis see käsitlus pole enam väga tavaline. Võib väita, et Jaks on üsna professionaalse kirjandusvormi säilitanud ka vanemas eas.

Elin Toona

1969 Lotukata

Tuleb 60ndate paiku viimane noor laine ja viimane noor laine mängib proosas küllaltki olulist rolli. Toona paistab sel ajal silma „Lotukata“ romaaniga. See peegeldab traagilisi sündmusi lapse pilgu läbi . Järgenevas loomingus on nii- ja naasugust kirjandust. Elin Toona on Ernst Enno lapselaps .

Helga Nõu (s 1934)

1969 Tiiger tiiger

On ilmne, et H. Nõu tulekut kirjandusse hakatakse varakult tunnustama, aga E. Nõu retseptsioon on tunduvalt segasem. H. Nõu debüütromaan on „Kass sööb rohtu “, mis on noores eas kirjutatud ja tegelasteks on ka noored. „Tiiger tiiger“ võiks olla rohkem näide proosauuendusest 50ndatel-60ndatel. Ta hakkab jõulisemalt kasutama sisemonoloogi, saavad tunnuslikuks igasugused sündmuste kronoloogia segipaiskamised, mida on peetud iseoloomulikuks modernistlikule proosale. Otseselt sellist noorsooproosa vormi hakkab ta viljelema 70ndatel-80ndatel aastatel ja on seda jätkanud ka hiljem.

Enn Nõu (s 1933)

2010-1012 Vabariigi pojad ja tütred I-III

Irriteerivad teemad, seksuaalelu suhteliselt avameelde või isegi robustne kujutamine on asjad, mille üle E. Nõu loominguga seoses vaieldakse. Tema kujutamislaad on pigem dokumentaalset laadi – tekib dok.-kirjanduse ja ilukirjanduse segu. Nendest uuematest teostest, abitsiooni tõttu, tuleb esile tõtta triloogiat „Vabariigi pojad ja tütred“.

Ilmar Külvet

Asetub loomingu raskuspunktiga 60ndate kanti. Kui otsida draamakirjanikku Eesti pagulaskirjanduses, kuid seda positsiooni võib täita just Külvet. Tema kõige olulisemad tekstid on draamatekstid . Ta elas Ameerikas Kanadas ja viimastel aastakümnetel ka USA-s. Ta teenis raha ajalehes , oli ajalehe „Vaba eestlane“ peatoimetaja. Samuti tegutses raadiojaamas „Ameerika hääl“. Tema näidenditest on kõige tuntumaks saanud „ Sild üle mere“ näidend.

Pagulaskirjanduse periodiseering

1944-1956
1957-1971
1972-1900
1991 – jj

Nõukogude Eesti kirjanduse periodiseerimine

1940-1941 (-1944)  sõjaaeg, Eesti seisukohast I nõukogude okupatsiooni aeg. Lisaks Saksa okupatsioon, mis kestab 1944nda aastani. Pöörded on nii kiired, et kirjandus ei jõua korralikult kaasa pöörata – mingis mõttes on kõige lihtsam seda olukorda kirjeldada just Ristikivi Tallinna triloogia näitel, sest iga köide ilmub erineva võimu all. Nõukogude Liidus hakkab kohustuslikku repertuaari kontrollima eeltsensuur. Eelstsensuur toimib ka Saksa võimu ajal.
1944-1955  Stalinistliku võimu aeg. Nõukogude Liidu võimu seisukohalt on Stalinistliku võimu aeg pikem.
1956-1972  Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei kongress. Kritiseeritakse Staalini isikukultust ja saab sulaaja alguseks.
1973-1975  stagnatsioon
1986-1991  Nõukogude Liidu lagunemine ja Eesti iseseisvumine.

Kirjandus ja kultuur on poliitilise kontrolli all ja see mõjutab ka vastavat liigendust.

1940-1941

1939 Nõukogude sõjaväbaaside rajamine
1940 Nõukogude okupatsioon
1941 Küüditamine
1941 Saksa okupatsioon
1944 Nõukogude okupatsioon
- 1940 Glavlit
- 1940 Sirp ja Vasar
- 1940 Kirjandusmuuseum
- 1941-43 Ammukaar
- 1943-44 Sõjasarv

Kõige põhimõttelisem viga, mis tehakse enne rinde saabumist on küüditamine. On näha, et suurele osale inimestele uus kord ei sobi, kuid nad on valmis kuidagi õppima elama selles uues maailmas. Mingisugust väga teravat arvamust kas Nõukogude Liidu ja venelaste vastu pole. Veneprobleem tundub olevat tagaplaanile lükatud. Küüditemine 1941 aastal häälestab Eesti inimesed väga selgelt Nõukogude Liidu vastu. See tingib ka selle olukorra, et Saksa okupatsiooni saabudes osadele tundub see justkui vabanemise/vabastamisena. Selge on see, et Saksa okupatsioon oli samamoodi võõrvõimu tulemine ja kehtestamine omade reeglitega. Loomulikult hakati inimesi taaskod vangi ja koonduslaagrisse saatma, aga mastaap oli tunduvalt väiksem kui 40-41ndal aastal. 1944 tuleb Nõukogude võim tagasi ja Nõukogude võimu kehtestamise juures on üks asi riigiasutuste paikapanek, samas korraldatakse ümber ka kultuuriinstitutsioonide väli.
Kõige olulisem muutus on kahtlemata see, et asutatakse uus organisatsioon 1940ndal aastal – sellest nimest läheb käibele lühend Glavlit. Sisuliselt oli tegemist tsensuuriametiga, kuid seda püüti varjata. See tsensuuriamet hakkab raamatuid ära keelama. Esimene küsimus selle ametkonna jaoks oli see, et milliseid teoseid võivad inimesed lugeda, mis seni on ilmunud. Hakati koostama keelatud raamatute nimekirju, mis ilmusid avalikult (hiljem muutusid salajaseks). Raamatukogusid hakati nende nimekirjade järgi puhastama .
Loomulikult muutub ka ajakirjandus. Nende kogu struktuur mängitakse ümber – vanad pannakse kinni ja luuakse uusi. „Looming“ jääb ilmuma, „Varamu“ pannakse kinni ja tema asemele luuakse ajakiri „Viisnurk“. Nõukogude võimu kõige helgem kultuuripärand on see, et aastal 1940 asutatakse ajaleht „Sirp ja Vasar“.
Ka muuseumidevõrk tehakse ümber, Eesti rahvamuuseum lüüakse pooleks. Aastal 1940 sünnib ühest Eesti rahvamuuseumi osast Kirjandusmuuseum, sest tundub, et see vastab Nõukogude muuseumistruktuurile paremini. Palju on vaieldud selle üle, kas Kirjandusmuuseum peaks Eesti Rahvamuuseumiga uuesti liituma.
Sõjaajal trükimahud vähenevad, paberit on vähe. Mõneks ajaks katkeb ka „Loomingu“ ilmumine . Ilmub koguteoseid ja Eestis kindlasti kõige olulisem koguteos „Ammukaar“. Neid koguteoseid hakkab juurde tulema muuhulgas ka koos sellega, et eestlased lähevad Soome-Rootsi.

Nõukogude okupatsioon
Jossif Stalin
Sotsialistlik realism
Eeltsensuur (Glavlit)  keelatud teoste nimekiri ja keelatud autorite nimekiri. Mõlemad nimekirjad hakkavad pikenema . Nimekirjade vahe: kui laenutada näitekd 30ndate aastate tõlketeose, siis võib juhtuda, et tõlkija nimi on musta või sinise templiga loetamatuks muudetud (nt Semper). Raamatuid täiesti füüsiliselt hävitati.

1946 ÜK (b)P KK otsus Ajakirjadest Zvezda ja Leningrad
1947 Keele ja Kirjanduse Instituut
1948 romaanivõistluse skandaal  See on kohalikutähtsusega sündmus. See oli romaanivõistlus, kus esitatakse mingil määral tekste ja kõik need tekstid on halvad (mitte ainult ideoloogiliselt vaid ka selle poolest, et nad on halvasti kirjutatud). Žürii leiab, et auhinnaväärilist pole. Lebereht oli üks paremaid, kuid talle auhinda ei anta , kuigi ta oli saadetud sinna selleks, et ta võidaks. Žürii saadeti laiali. Kutsuti uus žürii, kellele kirjutati partei poolt ette, kuidas otsus tuli langetada.
1949 küüditamine
1950 EK(B)P KK VIII pleenum  Kõige kurikuulsam pleenumite seas. See on see koosistumine, kus hakatakse kultuuriväge vaenulikust eriti jõuliselt puhastama, see tähendab seda, et suur osa neist autoritest, kes senimaani on saanud kirjanikena tegutseda, sunnitakse vaikima. Puhastuste juures torkab silma see, et näiteks Tuglast, Alverit või Merilaasi ei panda vangi, pigem pannakse vangi neid, kes on tegelenud poliitikaga.
1953 Stalini surm
1956 NLKP XX kongress

On seltskond kirjanikke, kes püüavad poliitilistest teemadest kirjanduses hoiduda või kirjutavad „valesti“. Üldiselt „valesti“ kirjutatud teostega trükki ei jõuta.

Max Laosson

Loob malli, kuidas tembeldada kirjanikke idealistideks, dekadentideks (mõlemad sõimusõnana). Ta näitab ette, kuidas mõista hukka need 20nda sajandi alguse kirjandusüllitused, eriti Siuru, Tarapita, Noor Eesti, Arbujad.

Endel Sõgel

Ta on ka väga agar Stalinistliku kirjanduse kriitik. Jubib Keele ja kirjanduse instituuti. Kirjanike Liit saab loomulikult järelvalveorganisatsiooni tähenduse. Seal arutatakse käsikirju, tehakse autoritele selgeks, mida tohib, mida ei tohi. 50ndatel tembeldatakse Semper rahvavaenlaseks ja tagandatakse kohalt.

Sotsialistlik realism

Kirjanike Liidu põhikiri ütleb, et sotsialistlik realism on see meetod, mille järgi kirjutatakse. Tõelisuse kujutamine peab olema võltsimatu – aktsioon on see, et ühiskond areneb revolutsiooniliselt ja kui keegi mõtleb teisiti, siis ta lihtsalt mõtleb valesti. Kirjanikel süveneb äkki realistlike faktide kirjeldamise lembus.
Arhidektuuris on olemas ka suur klassitsistlik komponent. Kui vaadata aga kirjandust, siis kirjanduses klassitsistlik normide rangus on olemas, aga on ka muid jooni. Eriti luule puhul me näeme ka vanaaegse romantika/romantismi mõjusid. Luule puhul võiks öelda isegi, et luulestiil muutub koidulapärasemaks.

Draama

Draamas on teatav suhteline tõus. Ta tõuseb seetõttu esiplaanile, et proosa ja luule kukuvad tagaplaanile.

August Jakobson

1946 Elu tsitadellis

Jakobsonil on teatav professionaalne kirjutamisoskus olemas. Ta taipab draamateose struktuuri ja oskab ka ideoloogiaga selle üle valada. Professionaalses mõttes on tegemist silmapaistva teosega. Suurem osa tolleaegseid tekste pole nii osavalt kirjutatud.
Näidendis on üheks keskseks tegelaseks vanade keelte professor, kes püüab poliitikast kõrvale kalduda ja elab oma tsitadellis. Võib arvata, et mingiks prototüübiks on Tuglas. Selle alusel ilmus ka esimene täispikk mängufilm Eestis pärast sõda. Nõukogude ühiskonnas rõhutatakse kinokunsti ja aidatakse sellele eriti kaasa. Näidendeid tuleb tal veel näiteks „Võitlus rindejoonel“. Siis hakkab tulema väikeseid laineid : võitlus karjuritega; imperialismivastanevõitlus.

Aadu Hint

1947 Tagaranna meeste kalakuunar  Kujutab kaluriküla, kus töökollektiiv taunib autoritaarset juhtimisstiili.
1949 Kuhu lähed, seltsimees direktor?  Jätkab sama liini nagu eelmine – sama tegevuskoht ja osalt ka samad tegelased.

Ta pole stalinistliku etalonina nii puhas kui näiteks Jakobson. Võisk märgata, et rannakirjanduse kaudu hakkab teatav inimlikustumine sotsialistlik realism rohkem ilmutama.

Proosa

Richard Roht
Erni krusten

Hans Leberecht

1948(49) Vlagus Koordis
Ta on kasvanud Venemaal ja kirjutas vene keeles, kuid eestlane.

Juhan Smuul

1955 Kirjad Sõgedate külas

Aadu Hint

1951-1966 Tuuline rand I-IV

Rudolf Sirge

1056 Maa ja rahvas

.DOCX Laadi alla originaalfail 42 lk · .docx · 52 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 42 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-01-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

52 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

alluuu Õppematerjali autor

EKA II konspekt (kiirest konspekteerimisest tulenevalt võib esineda trükivigu, vabandan!)

Siuru Arbujad Under Visnapuu Tammsaare proosa luule draama jm

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti kirjanduse ajalugu

(1918) F. Tuglas Saatus (1917) A. Gailit Saatana karussell (1917), Klounid ja faunid (1919) J. Semper Pierrot (1917) Siuru puhul oluline: 1) põhiautorid aktualiseerivad kirjanduses mingeid tegijaid, kes rühmitusse ei kuulu, aga kelle vaimsus võis haakuda rühmitusega. 2) Jaan Oksa retseptsioon algas Siuru kaudu, Adson ja Tuglas toetasid ta jõudmist kirjandusse. Oks suri enne, kui ta rühmitusest tegelikult osa sai võtta. 3) Siuru tegevusega seoses muutus kirjanduse ja moraali suhe. Noor-Eesti algatas tugeva esteetilise pöörde, aga ei saa öelda, et see oleks rikkunud moraalikombeid. 4) Kirjandusellu ja keelde lisandus tugev annus dünaamikat. 5) Siuru ajal säilib üldromantilise kirjanduse raamistik, aga selle sees midagi teiseneb. Uusromantiline kirjandus hakkab leidma seoseid radikaalse modernismiga. 6) Siuru andis teeotsa kätte edasistele eesti luuletajatele. Underi ja Visnapuu kaudu hakkas

Kirjandus

doc

Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt

See, millele T rühmitus rõhub on suuresti hilisem ekspressionismi faas ja see on poliitilisema konnotatsiooniga. Siurus on midagi teisiti, on midagi, millele on Tarapita teatav vastulause. Tarapita-aegne Under on vastulause soneti-aegsele Underile. Enne Siuru juurde jõudmist natuke taustadest. Poliitilised, sõjasündmused, rühmitused ja on võimalik välja tuua ka muid punkte (ühendusi, väljaandeid, sündmusi), mis hakkavad ajalugu liigendama. 1922 Eesti Kirjanikkude Liit (esimene esimees Tuglas) Siuru ja Tarapita on lõpetanud ja nüüd otsitakse rühmituste kaudu ka laiemapõhjalist koondumisvõimalust kirjanikele. Kas on võimalik eesti kirjanikke üldisemalt ühe mütsi alla koonduda (küsimus on koguaeg Tuglas peas). + 1923 "Looming" (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner, Semper) deklareerinud ennast kui parlamentaarset kirjandusajakirja.

Kirjandus

doc

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks

Tuglase reisikiri (,,Teekond Hispaania" 1918). Lisaks avaldati kordustrükke ja tõlkeid. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele. 1919. aastal hakkas Siuru lagunema isiklike ambitsioonide ja vastuolude tõttu loomingulistes põhimõtetes. ,,Siuru" oli ,,Noor-Eesti" traditsioonide jätkaja. Rühmituse kirjanduslikke taotlusi iseloomustavad estetismi ja vormikultuuri nõuded, liikumine nooreestiliku sümbolismi- impressionismi suunal. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 191728. KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA otsustavad pöörde uusromantilisele kujundlikkusele teostasid ,,Noor-Eesti" põlvkonna luuletajad esimese kümnendi lõpuks. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus. Autorid: peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini (SOTSIAAL)EKSPRESSIONISM laiemalt levis see luules 1919. aastast. Eesti poeedid

Kirjandus

doc

Eesti Kirjanduse Ajalugu II

Siuru I–III (1917–1919) • Marie Under – „Sonetid“ (1917), „Sinine puri“ (1918) • Henrik Visnapuu – „Amores“ (1917), „Jumalaga, Ene!“ (1918) • Friedebert Tuglas – „Saatus“ (1917) • August Gailit – „Saatana karusell“ (1917), „Klounid ja faunid“ (1919; mh „Sinises tualetis daam”) • Johannes Semper – „Pierrot“ (1917) Gailiti luuletus, mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917–28  KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus.  SOTSIAALEKSPRESSIONISM – Under, Visnapuu, Barbarus (eriti 1920ndate loomingus) – tunderõhutus.  EKSPERIMENTAALSE MODERNISMI KATSEID (nt futurism) – Barbarus, Hiir, Visnapuu.  PROOSALÄHEDASE MODERNISMI KATSEID – Sütiste

Eesti kirjandus

rtf

Eesti kirjandus 20.sajandi alguses

Eesti kirjandus 1905-1922 20. sajandi algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. 1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused. 1905 - alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus. 1906 - hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus. 1906 - avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool.(Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium) 1906 - rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid.(Vanemuine, Estonia) 1909 - loodi Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri Noor-Eesti (1905-1915) Aastal 1901-1902 ilmus Tartu gümnaasiumiõpilase G.Suitsu toimetamisel 3 kirjanduslikku albumit ,,Kiired". 1904 aastal otsustati välja anda järjekordne album, uue pealkirjaga ,,Noor-

Kirjandus

doc

Eesti kirjanduse ajalugu II

Siurulik isikuvabadus eelkõige tundevabadys, igaühe õigus oma elamustele ja tahtmistele. Väljaandeid Siuru tegevusajal Siuru I - III (1917 - 1919) · Marie Under - Sonetid (1917), Sinine puri (1918) · Henrik Visnapuu - Amores (1917), Jumalaga, Ene! (1918) · Friedebert Tuglas - Saatus (1917) · August Gailit - Saatana karusell (1917), Klounid ja faunid (1919; mh ,,Sinises tualetis daam") Johannes Semper - Pierrot (1917) 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917 - 28. Johannes Semper prantsuse-vene sümbolism, esikkogu "Pierrot" 1917. Tema intellektuaalne ja analüütiline kirjanikunatuur on suguluses nooreestlaste ratsionalismiga. Elu ja tunnete nautimine. 3. Henrik Visnapuu luule. HENRIK VISNAPUU (1890 1951) Pedro Krusten, Kaugelviibija käekõrval (1957) Harald Peep, Henrik Visnapuu (1989) 1917 Amores 1918 Jumalaga, Ene! 1920 Talihari 1920 Hõbedased kuljused

Kirjandus

docx

KIRJANDUSLUGU II

1. Siuru tegevus ja looming (1917–1920) Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud “– Tuglas. Siuru esimene avalik õhtu toimus 8. oktoobril 1917 Tallinnas Estonia saalis. Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.

10.klassi ajalugu