Ideoloogiline sula e. kuldsed kuuekümnendad (0)

6.Ideoloogiline sula e kuldsed kuuekümnendad
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Artur Alliksaar
Ühiskonna vabanemine diktatuurist algas tasapisi pärast Stalini surma (1953), kuid selgemad muutused hakkasid ilmnema pärast 1956. aastat, kui Stalini kuriteod ning isikukultus mõisteti hukka. Kurss võeti keskusest (Moskva) vabamale ja vähem dikteeritud poliitikale, mistõttu kasvas tööstustoodang ja paranes olukord põllumajanduses.
Kultuuripildis said muutused nähtavaks 1960. aastail, kus aktiivsesse ellu astus põlvkond, kes uskus vabaduse võimalikkusesse ka selles riigis. Uuenev kirjandus oli rahvusliku identiteedi peamine väljendaja ning puuduvate meelelahutusvõimaluste asendaja ning see tingis ka raamatute suured trükiarvud.
Raamatunimetuste hulk kasvas hüppeliselt 1950. aastate teisel poolel, tõus jätkus 70.ndate keskpaigani. Ka teistel kunstialadel toimusid muutused. Esilinastusid Arvo Kruusemendi „Kevade“, Grigori Kromonovi „Viimne reliikvia “, heliloojana alustas Arvo Pärt, uuenes kujutav kunst (Enn Põldroos, Olev Subbi , Ilmar Malin), pidevalt uuenes teater ( Voldemar Panso , Jaan Tooming, Evald Hermaküla jt).
1960. aastad kui „ kuldne “ aastakümme oli pöördelise tähendusega kogu maailmas ( teadusrevolutsioon , kosmoselennud, hipiliikumine ), mis tähendas orienteeritust uuenemisele, nooruse väärtustamist, tulevikuoptimismi. Seetõttu oli eesti kultuurile ja kirjandusele eriti oluline sula/aja võimalus tõlgete ja otsekontaktide kaudu suhelda muu maailmaga . 1957. aastal hakkas ilmuma raamatusari “Loomingu Raamatukogu“, mis vahendasid välismaise kirjanduse tõlkeid. Samas tekkis ka varjatud kirjandus: sise/emigrantide Uku Masingu ja Artur Alliksaare ümber kogunenud noored tekitasid mitteametliku kultuuri- ja kirjanduselu.
Esimesed selged lahtiütlemised nõukogulikust kunstist on nähtavad Mati Undi ja Enn Vetemaa proosas ning Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski luules. Eredaimaks pöördepunktiks on nn kassetipõlvkonna tulek luulesse 1962-1969 (luulekassett on pappkarp, mis sisaldab mitme noore luuletaja debüütkogusid). Kassetipõlvkonna (Rummo, Kaplinski, Runnel , Traat , Luik) vaimseks isaks on peetud Artur Alliksaart (1923-1966) – boheemlaste kuningat, modernisti, paljude noorte iidolit, poliitilist sisepagulast-, kelle elu ja eluloo ümber liiguvad tänaseni müüdid.
Ei ole paremaid, halvemaid aegu. Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Säilib, mis sattunud hetkede uttu .
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole . Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole süngeid ei naljakaid aegu. Ei ole mõttetult elatud aegu.
Võrdsed on hetked , kõik nad on praegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Elul on tung kanda edasi elu, Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks.
Jällegi Kronos et saaks mõne lelu. Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Artur Alliksaar, Aeg
1960. aastate lõpul jõuti kirjanduses olukorrani, kus poliitiline järelvalve loobus sekkumast kunstilistesse küsimustesse, kui kirjanikul tuli teemade ja ideede valikul arvestada süsteemi nõuetega. Nõukogude süsteem tekitas olukorra, kus loominguvabaduse huvides räägiti asjadest valede nimedega ja tekkis „ridadevaheline poeetika “ – tabuteemasid sõnastati nii, et nad tsensuurist läbi pääseksid. Meisterlikumaks loetakse Hando Runneli luuletust „Keldrikakand“, mida nõukogude ajal peeti lastelauluks.
Keldrikakand kena kakand
Keldris söönd ja keldris kakand.
Pole keldrist väljas käinud,
pole välisilma näinud.
Kõik, mis kehtib keldri õhus,
kehtib ka ta peas ja kõhus.
Ta ei ole isehakanud
Ta on sünnist saati kakand.
6.1 1960ndate luule
Luule uuenemine kuuekümnendail oli kogu kirjanduse uuenemise käivitaja ja domineeriv žanr. Kuuekümnendate keskpaigaks oli muutunud kogu luulepilt. Luule oli väga vähe nõukogulik. Perioodi märksõnadeks oli traditsiooni taastamine ja luule avardumine. Seda näitab selgesti kunagiste arbujate lubamine nõukogude eesti kirjandusse ( Alver , Sang , Merilaas ). Käis võitlus vabavärsi eest ja vastu, mis sai ka ajendiks põlvkondade ja ideoloogiate vahelises võitluses. Tänu 1960. aastate liberaalsele vaimule võitsid uustulnukad.
Pesu ei saa kunagi pestud.
Ahi ei saa kunagi köetud.
Raamatud ei saa kunagi loetud.
Elu ei saa kunagi valmis.
Elu on nagu pall, mida tuleb kogu aeg
püüda ja lüüa, et maha ei kukuks.
Kui tara on ühest otsast korras,
laguneb ta juba teisest. Katus tilgub läbi,
köögiuks ei lähe kinni, vundamendis on praod ,
laste püksipõlved katki ..
Kõike ei jõua meeleski pidada. Ime on
et selle kõige kõrval jõuab märgata
kevadet, mida on kõik nii täis,
mida jätkub igale poole – õhtupilvedesse,
vainurästa laulu ja igasse
kastepiiska igal rohuliblel niidul,
nii kaugele kui silm videvikus seletab.
Jaan Kaplinski
Kümnendivahetusel kaob luulest optimism , süvenevat surutisetunnet väljendavad kujutlused kinnisest ruumist, millele vastanduks piiride lõhkumine, põgenemine ja vabadus. Lauldakse sel ajal P.-Eerik Rummo vabaduselaule filmist „Viimne reliikvia“: põgene vaba laps- vii peitu maailma vabadus.
Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last,
kes pole midagi kuulnud heast ega kurjast.
-------------------------------------------------
Vägivald armastab vabadust,
Tahab teda võita ja vallutada
---------------------------------------
P.-E.Rummo
6.2 1960ndate proosa ja draama
Proosa uuenemine ja sotsialistlikust realismist eemaldumine ei toimunud ainult ideoloogilisele „sulale“, vaid ka mõjutustele Lääne moodsa kirjanduse eestinduse kaudu. (E: Hemingway , E:M:Remarque, J.D. Salinger , Th. Mann, H. Hesse , Fr. Kafka, A. Camus , J.-P. Sartre).
Proosa muutumine oli aeglasem . Need avaldusid kõigepealt kirjutamistehnika uuenemises – n paisati segi kronoloogia jne. Keskmes oli sotsiaalpoliitiline või psühholoogiline romaan ning ainet ammutati lähiminevikust (maailmasõda, stalinism ).
Üksteise järel teadvustatakse valusad ja mahavaikitud ajalooseigad: 1941.a juuniküüditamine ja esimene sõjasuvi (Paul Kuusberg „Südasuvi“), tööpataljoni viletsused (P.Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“), soomepoiste võitlused ( Raimond Kaugver „40 küünalt“), stalinismi repressioonid ja intelligentsi allasurumine (P.Kuusberg „Andres Lapeteuse juhtum“), eestlaste rasked otsused segastel aegadel (Villem Gross „Pinginaabrid“, Vladimir Beekman „Transiitreisija“).Kirjandus võtab neis teostes endale ajalookirjutaja ülesanded, murtakse küll stalinismi tabud, ent totaalse ajaloovõltsingu asemele tulevad pool- ja kolmveerand/teõed.
Näitekirjanduses langes pööre 60ndate teise poolde ning oli seotud eelkõige Paul-Erik Rummo, Mati Undi ja Enn Vetemaa loominguga. Tähtteoseks tol ajal sai Paul-Erik Rummo „Tuhkatriinumäng“, mis kujutab tuntud muinasjutu järellugu 9 aastat hiljem: Prints tuleb Perenaise majja, et välja uurida, kas ta on naiseks saanud tõelise Tuihkatriinu või hoopis peretütre. See lugu on tõe otsimisest ja selle mõttetusest.
Realismilaadsemas stiilis on Juhan Smuuli rahvatükk “ Juhnu Jõnn ehk Metskapten “ ja rumalust naeruvääristav „ Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi“.
Paguluskirjanduses ei juhtunud 1960. aastatel midagi kodueesti kiire elavnemisega võrreldavat, samas võib seda ajajärku pidada pagulusproosa kuld /ajastuks, mil loodi hulga kaalukaid teoseid. Ilmusid Karl Ristikivi ajaloolised romaanid , Bernard Kangro Tartu-romaanid ja muud ( A. Kalmus „Juudas“). Paguluskirjanduse funktsioon oli oluliselt muutumas : nostalgiat ja põgenemisega seotud õuduselamusi vajati üha vähem. Uus põlvkond pagulasi oli saanud täiskasvanuks kasvanud välismaal, nende eneseteostus polnud katkenud, vaid toimus normaalsetes oludes – mistõttu vajati üha vähem jutustusi kodumaast ja üldse eesti kirjandust.
KODUNE TÖÖ: valmistage ette järgmistele küsimustele.
1. Missugused muutused toimusid kultuurielus 1960ndail?
2. Mis on ridadevaheline poliitika?
3. Kes on tuntumad luule/ uuendajad ?
4. Mis on vabavärss?
5. Millised peamised tegurid mõjutasid proosa uuenemist?
7. Stagnatsioon : aastad 1970-1987 eesti kirjanduses
Kunstist sai eestluse viimane tunglahoidja
1968. aastal katkesta Nõukogude Liit demokraatia arengu Tšehhoslovakkias, sellega lõppes ka sulaaeg Eestis. Sellele järgnenud perioodi nimetatakse stagnatsiooniks e seisaku ja taand/arengu ajaks. Piiratakse poliitilisi vabadusi, karmistub tsensuur , tõlgitakse vähem ja rangemalt. Ühiskonnas levivad pessimism, minnalaskmismeeleolu ja väljapääsmatuse tunne.
Eesti rahvuslik kultuur tõmbub kaitseasendisse, sest 70ndate lõpus algab uus venestamislaine .See nägi ette vene keele õpetamise juba lasteaias, segakoolide loomise, vene kultuuri laiendamise ja igal aastal kümnete tuhandete võõrtööliste Eestisse asustamise. Pinged ühiskonnas vallanduvad 1980. aasta sündmustes. Sügisel puhkevad noorterahutused seoses ansambli „Propeller“ kontserdi keelamisega ja 40 kultuuritegelase kirjaga. Kiri levis tuhandetes eksemplarides. Mitmed kirjale allakirjutanud kirjanikud said avaldamiskeelu(J.Kaplinski). Süveneb nn ridade vahele kirjutamine ja sealt lugemine. Kirjanduslik tegu oli Andrus Rõugu luuletus „Silmades taevas ja meri“ (Looming, 1981), milles alles tagantjärele avastati, et luuletuse esitähed annavad kokku sõnakolmiku „sini must valge“.
7.1 Stagana/aegne luule
Mis on me pääl, kas jumate viha,
et väändub vaim, et raisku läeb liha,
et nõrgub sülg, mis sapine ja viha,
et veretukseis tundub lööma/iha?
H. Runnel
1970. ja 1980. aastate luule keskseteks nimedeks kujunevad Juhan Viiding , Hando Runnel ja Doris Kareva .runnel saab tuntuks kaduva keskkonna laulikuna, Viiding viljeleb uue/ilmelist linnaluulet ning Kareva kehastab omamoodi sidet eesti klassikalise luuletraditsiooniga.
Sotsiaalne surve suurendab varjatud rahvuslikku vastupanu, näiteks luuletekstid sisaldavad ridadevahelisi salasõnumeid ja võib rääkida isegi nn vastupanu/luulest (Runnel “Punaste õhtute purpur“, mistõttu lõhe ametliku ja mitteametliku kirjanduse vahel hakkab taas suurenema – tekib underground /luule. Tekstid levivad käsikirjaliselt, veelgi sagedamini suuliselt – luulelugemisel või rockkontsertidel.Sageli tekib otseside laulutekstidega, rockmuusika tekstiautoritest avaldavad debüütraamatuid Ott Arder ja Villu Kangur .Punklaulude tekstidest kujuneb välja punkluule (Tõnu Trubetsky, Merca jt).
Luule kõrgtaset määrasid neil aastail aga paljuski just vanema põlvkonna autorid, näiteks viimased luulekogud Kersti Merilaasilt („Antud ja võetud“), Betti Alverilt („ Korallid Emajões“).
Eluhelbed Hambad katki
Küll ma otsisin eluarvu, Hambad katki ja haridus väike,
küll ma jagasin jagamatut- sõrmeküüne all sünnimaa muld ,
kuni taipasin tasahilju, silmad võtavad süüdlase läike,
et sa leiad saatuse summa, küsid möödujailt suitsule tuld .
kui korrutad välgujoaga Mõni annab, ei vaatagi sulle,
oma elu surm/kümmend suudlust ise mõtleb, et jälle üks pätt.
hullusada ilust hetke Aga ometi ükskord ka mulle
ja tumm/ tuhat valutuiget. anti suud ja pakuti kätt.
B.Alver H.Runnel
J-le Üle kuristiku
Terava keelega mees, Ma ütlen: armastus. See pole vale.
ära sisse lõika; Kui tahad kuulda, tule lähemale.
haav võib selline tulla, Kui tahad tunda, tule päris ligi.
et ükski rohi ei mõika. Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
Terava keelega mees,
seo oma keelepael, Ma ütlen. Armastus. Ja kõik on öeldud.
muidu lüüakse keelde Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
viimane kabjanael. Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.
Sa võid lakkuda talda –
haavu ei laku siis; D.Kareva
vihavendade valda
meeletu meelevalda
kurjade kihelkonda
valvama hakkad siis.
J.Viiding
7.2 Stagnaaegne proosa ja draama
Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega
on olnud paiksed, ühele asu/ alale truud.
Lennart Meri
1970ndaid peetakse proosa/ keskseks ajaks. Jõuliselt realistliku ajaloolise proosa esiletõusu esindajateks on Jaan Kross ja Mats Traat. Tegemist on ajalooproosa kolmanda lainega eesti kirjandusloos. Esile tõstetakse rahvusliku identiteedi ja mälu küsimused: mida tähendab eestlaseks olemine, mis on eestluse sisu, kuidas eestlased kujunesid rahvuseks ja mille varal on püsitud läbi raskete aegade.
Tegelased asetatakse keerulistesse olukordadesse, milles ilmnevad rahvusliku karakteri niisugused tahud nagu visadus , jonnakus, kavalus , praktilisus jt. Raamatukangelased rändavad mööda Euroopat ringi, kui Eesti jääb neile alati tähtsaks paigaks, mida hinges kaasas kantakse.
Lennart Meri kujutab teoses „Hõbevalge“ meie esivanemate tulekut oma ajaloolisele kodumaale 5 tuhat aastat tagasi.
Eesti ajaloolise proosa tippautoreid on Jaan Kross. Krossi proosa peateemaks on kompromiss /kompromissitus ja reetmine : eestlaseks olemise ja jäämise köietants võõraste jõudude meelevallas
1970.-1980.aastate vahetumist märgivad süvenev venestumine ja üldine pettumusmeeleolu. Lugejat meelitab ennekõike realistlik kirjandus e olmekirjandus. Need teemad pakuvad äratundmisrõõmu ja lugeja on sellest ammu puudust tundnud . Selle suuna esindajaks on Raimond Kaugver, kes kirjutab kooliprobleemidest, kuritegevusest, põlvkondade ja peresuhetest.
Selle ajajärgu tähelepanuväärsem uustulnuk on Mihkel Mutt . Tema proosat on võrreldud Juhan Viidingu luulega . Muti sageli följetonistlikud lood otsekui pildistavad kaasaja olusid, eriti haridusseltskonna inimtüüpe.
1970. aastate näitekirjanduse kunstiline tase on küllaltki kõrge, keskmes on Enn Vetemaa, Rein Saluri , Vaino Vahing ja Mati Unt. 1980 . aastal lahvatavad rahvuslikud pinged noorterahutustes. Niisuguses olukorras muutub teatri tähtsamaks ülesandeks vaimne vastupanu võõrale võimule. Teater võtab üle ajakirjanduse funktsiooni . 1980. aastate draamakirjanduse peateemaks on ajalugu, mille abil uuritakse ja kinnitatakse rahvuslikku identiteeti. Teatris jälgib seda liini Mikk Mikiver , kelle lavastustest saavad suurima vastukõla Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid“ ja „Vaikuse vallamaja“ ning Rein Saluri „Minek“.
Kodune ülesanne: 1.Otsida infot ja kirjutada referaat Jaan Krossist.
2. ülesanne siseveebis.
TÖÖLEHT

Mis ühendab filme „Kevade“ ja teleseriaali „ Wikmani poisid“ ? Kes on tegelased, kus ja millal toimub tegevus? Täitke tabel.
Kevade
Wikmani poisid
Kes?
Kus?
Millal?
Mison ühist?

Võrrelge õpetajaid ja tooge paralleele tänapäeva õpetajatega: mis on ühist, mis erinevat?
Õpetajad
Teleseriaal „Wikmani poisid“
Mängufilm „Kevade“
Kool
Kool
Wikmani Kool
Paunvere Kool
Tänapäeva kool
Erinevused
Sarnasused
3.Kirjeldage, millised olid karistus - ja kiitmisviisid Wikmani ja Paunvere koolis ning millised on need tänapäeva koolis.
KARISTUSVIIS
KIITMISVIIS
Wikmani kool
Paunvere kool
4.Iseloomustage õpilasi, nende omavahelisi suhteid, suhtlemisel tekkivaid probleeme ning nende põhjusi.
Paunvere kooli õpilased
Arno Tali
Joosep Toots
Tõnisson
Erinevused
Sarnasused
Wikmani kooli poisid
Jaak Sirkel
Penno
Richard Laasik
Erinevused
Sarnasused
6