Ideoloogiline sula e. kuldsed kuuekümnendad (0)

6.Ideoloogiline sula e kuldsed kuuekümnendad
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Artur Alliksaar
Ühiskonna vabanemine diktatuurist algas tasapisi pärast Stalini surma (1953), kuid selgemad muutused hakkasid ilmnema pärast 1956. aastat, kui Stalini kuriteod ning isikukultus mõisteti hukka. Kurss võeti keskusest (Moskva) vabamale ja vähem dikteeritud poliitikale, mistõttu kasvas tööstustoodang ja paranes olukord põllumajanduses.
Kultuuripildis said muutused nähtavaks 1960. aastail, kus aktiivsesse ellu astus põlvkond, kes uskus vabaduse võimalikkusesse ka selles riigis. Uuenev kirjandus oli rahvusliku identiteedi peamine väljendaja ning puuduvate meelelahutusvõimaluste asendaja ning see tingis ka raamatute suured trükiarvud.
Raamatunimetuste hulk kasvas hüppeliselt 1950. aastate teisel poolel, tõus jätkus 70.ndate keskpaigani. Ka teistel kunstialadel toimusid muutused. Esilinastusid Arvo Kruusemendi „Kevade“, Grigori Kromonovi „Viimne reliikvia “, heliloojana alustas Arvo Pärt, uuenes kujutav kunst (Enn Põldroos, Olev Subbi , Ilmar Malin), pidevalt uuenes teater ( Voldemar Panso , Jaan Tooming, Evald Hermaküla jt).
1960. aastad kui „ kuldne “ aastakümme oli pöördelise tähendusega kogu maailmas ( teadusrevolutsioon , kosmoselennud, hipiliikumine ), mis tähendas orienteeritust uuenemisele, nooruse väärtustamist, tulevikuoptimismi. Seetõttu oli eesti kultuurile ja kirjandusele eriti oluline sula/aja võimalus tõlgete ja otsekontaktide kaudu suhelda muu maailmaga . 1957. aastal