Ajalooline teatriuurimise perspektiiv – alates Vana-Kreekast, kuidas teater kultuurides välja kasvas, Roomas, Euroopas jne Esteetiline ja teoreetiline teatriuurimise perspektiiv – kunstiküsimused, mis toimub laval, publikus, erinevad vaatepunktid Sotsiaalne ja kultuuriline teatriuurimise perspektiiv – teatud teatri ajaloo uurimine, nt kuidas NSV muutis teatrit, kuidas teater väljaspool kultuuriruumi mõjub Teatriuurimise valdkonnad (mida uuritakse): Draamauuringud – fookuses draamatekst, tegeletakse tekstiga, uuritakse näitekirjandust Teatriteadus – fookuses teatrikunst, sh tekst ühe märgisüsteemina Etendusuuringud – performatiivne käitumine ja sündmused kultuuris Teatriteaduse valdkonnad: teatriajalugu, etenduse analüüs, kultuurietenduse analüüs (avalikud sündmused, sport, meelelahutus), tõlke-, adaptsiooni- ja dramaturgiauuringud, teatrisemiootika, teatrifenomenoloogia, teatriantropoloogia, teatrisotsioloogia, publiku- ja retseptsiooniuuringud
tuntuim) Kollisioon- on konflikti eelaste:vastandlike püüdluste, huvide, ideede jms esiletulek Konflikt- vastandlike tegelaste võitlus Intriig- sündmuste areng, mis põhineb vastandlike tegelaste tegevusel Tegevus- situatsiooni muutumine Kompositsioonitüübid: Suletud vorm- n-ö ideaalne näidend, nt klassikaline tragöödia või hästi tehtud näidend. Avatud vorm- klassikalisi reegleid rikkuv draamatekst. Lihtsad lood- tegevus on ühtne ja pidev, muutus toimub ilma pööraku ja äratundmiseta Põimitud lood- muutus toimub pööraku ja äratundmisega, mis peavad tulenema eelnevast tegevusest Kataharsis ehk puhastumine Tragikomöödia- traagilise ja koomilise kooseksisteerimine. On ambivalentne. Farss, jant- jämekoomilised žanrid, lihtsakoelisem süžee Vodevill- kergema sisuga komöödia kõrgklassi elust Well-made-play e hästi tehtud näidend
Intriig – sündmustiku areng põhineb vastandlike tegelaste tegevusel Tegevus – situatsiooni muutumine Kompositsioonitüübid: Suletud vorm – nö ideaalne näidend. See on endassesuletud lugu, korrapärane ülesehitus, aja- koha- ja tegevusühtsus, kõrvalliinid allutatud põhitegevusele Selgelt eristatavad: Ekspositsioon – tutvustus Dispositsioon(sõlmitus) – luuakse konflikt ja pinged Kulminatsioon – haripunkt Konklusioon – lahendus Avatud vorm – klassikalisi reegleid rikkuv draamatekst (Episooddraama, seisundidraama, stationedrama) Mati Unt „Good bye baby“ TRAGÖÖDIA: Kangelane on eriline või eetiline inimene. Traagiline situatsioon, mis tekitab kangelasele kannatusi. Õnnetu lõpp. Värsskõne, kindel struktuur. Klassikalise tragöödia struktuur: pöörak – muutus õnnetuselt õnnele; äratundmine – muutus teadmatuselt teadmisele; kannatus Katharsis ehk puhastumine: kaastunne ja hirm, läbielamine
tants), mille abil sai sujuvalt ühe tantsu jooksul üle minna ühelt karakterilt teisele ja 2)hayagawari (kiire muutus) kus näitlejal tuli ühe etenduse sees mängida mitut rolli. 9)ningy jruri (bunraku), on Jaapani traditsioonilise nukuteatri vorm, mis loodi 1684 Osakas. Jruri kanti algselt ette biwa , mis 16saj. asendus shamisen. Algul olid nukud lihtsad ja seda hoidis üks nukunäitleja, hiljem kolm. 10)gassaku ühisloominguna kirjutatud draamatekst. 18saj. oli selline meetod kasutusel nii kabukis kui ningy jruris. Esimest edukat gassaku tiimi juhtis Takeda Izumo II (1691-1756), kes koos Miyoshi Shraku (1697-1772) ja Namiki Ssukega (1695-1751) kirjutas mõlema teatrivormi tekste. 11)Jidaimono- ajaloolised, rääkisid lugusid muistsetest kangelastest, mis olid üle võetud kas sõdalaseepostest, no-näidenditest või folklooripärandist. Nende topeltstruktuur:1.maailm, 2.uuendused 12)Sewamono
vaatepunkt IX X 2 Nõme on olla nõme Küsimused, Õ lk 40-43 Võrdlus filmiga, II osa pt 39 lk Väärtused ja draamakirjandus, Tv lk 24, h 1-2 tegelaste analüüs 58, arvustus kõlblus, draamatekst, elukestev õpe vaatus, ststeen, dialoog XI 1 Liblikad kõhus Armastus Õ lk 44-45 Tõlgenduste/arusaamade Väärtused ja Tv lk 25, h 1-2 võrdlus kõlblus
Mehele tegi muret see, et a) kratile pole enam tööd anda; 3. Näitering ootab är(g, k)sa vaimuga noori, kellele tõr(g, k)es draamatekst 0,5 p 30 31 b) kratt käis mitu korda panka röövimas; 2p 4 hõl(b, p)sasti meelde jääb
moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida sõnadest hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi ja kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 9. Tegevus ja konflikt draamas, mida need tähendavad? Dramaatika on füüsilise või sõnalise tegevuse jäljendus. Tegevuse käivitamiseks on aga
· autokommunikatiivne monoloog, s.osuhtlemine iseendaga Dialoogi monologiseerumine - dialoogi muutumine ühekõneks, juhul kui · kõnelejate kontakt nõrgeneb (üks nt domineerib) · kõnelejate kontakt katkeb (kommunikatisoon ei toimi) · valitseb täielik üksmeel (pole vastanduvaid seisukohti) 54. Mis on monodraama (mononäidend)? Monodraama on ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst. Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised. 55. Mis on epistolaardraama? Epistolaardraama on näidend, mis koosneb kirjadest. 56. Kuidas remark ja dialoog suhestuvad? · Identsus: remark dubleerib dialoogis öeldut, s.t laval tehakse seda, millest parasjagu räägitakse. · Komplementaarsus: kõige tüüpilisem. Remarkides antud mitteverbaalne informatsioon täiendab dialoogi, siia lisanduvad
moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida sõnadest hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi ja kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 9. Tegevus ja konflikt draamas, mida need tähendavad? Dramaatika on füüsilise või sõnalise tegevuse jäljendus. Tegevuse käivitamiseks on aga
Tahetakse leida üldkehtivaid printsiipe ja mudeleid, mis kehtiksid võimalikult paljude tekstide puhul. 46. Mis on binaarsed opositsioonid? Tooge näiteid mõnest kirjandusteosest. - Binaarsed opositsioonid ehk kaksikjaotused, mille kaudu kirjeldame ja mõtestame tegelikkust, nt loodus/kultuur, mees/naine, oma/võõras jne. Paari liikmed on vastandlikud. 47. Mida tähendavad näidend, lavastus, etendus? Kasutage neid mõisteid korrektselt lauses. - näidend draamatekst, kirjanduslik tekst - lavastus teatrikunsti teos, sageli põhineb näidendil - etendus lavastuse üks esituskord 48. Milles ja kuidas avaldub draamatekstide suunatus teatrile? - Draama (näitekirjandus) on suunatud teatrile, mõeldud lavastamiseks. Draamal on printsiibis kaks võimalikku olemisviisi ja elukeskkonda: kirjandus- ja teatriväljal. 49. Mis on draamakirjanduse põhitunnused? Tooge näiteid, sh tekstidest, mis loetletud tunnustele täielikult ei vasta.
Määratlused draama sees: Karakterdraama keskmes on tegelaste kujutamine Psühholoogiline draama keskmes on tegelaste hingeelu kujutamine Olmedraama keskmes on igapäeva elu kujutamine Ideedraama keskmes on mingite ideede kujutamine, propageerimine, kritiseerimine Ajalooline draama keskmes on ajaloolised sündmused Dialoog, monoloog, remark Tegelaskõne võib olla nii seotud kui ka sidumata kõnes. Draamatekst peab olema kõneldav ja loomulik, samas kunstiliselt korrastatud. Dialoog kahekõne, kahe või enama inimese kõnelus. Aluseks on enamasti olukord, kus tegelastel on erinev informatsioon, erinevad vaatepunktid tekib vajadus kõnelemiseks. Repliik ühe inimese kõnevoor Monoloog üksikõne, võib olla nii üksi oleva inimese kõnelus kui ka teistele esitatud pikem repliik Arvatakse, et monoloogiga langeb näidendi pinge, sellepärast seda eriti kasutata.
proosaga. Olulised dramateerimised. Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti näidendi tõlgendus, seega iseseisev kunstiteos. Näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, aga remargid tuleb sõnaliselt kujult üle kanda hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi & kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on selle kõikide etenduste muutumatu ühisosa. (wiki) Dramaturgy is the art of dramatic composition and the representation of the main elements of drama on the stage. Some dramatists combine writing and dramaturgy when creating a drama.
· valitseb täielik üksmeel (pole vastanduvaid seisukohti) Monoloogi dialogiseerumine. · Monoloogi ilmuvad suhtlemise elemendid: laval üksi viibiv tegelane pöördub kellegi (kujuteldava) poole. Erijuhtum: epistolaardraama (draama kirjades). · adressaadiks (teadlikult) on publik · autokommunikatiivne monoloog, s.o suhtlemine iseendaga 54. Mis on monodraama (mononäidend)? Monodraama on ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst, nt Juhan Smuuli "Polkovniku lesk", Andrus Kivirähki "Aabitsa kukk" , Geraldine Aroni "Minu oivaline lahutus" Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised (dialogiseeruvad), st · tegelane vahetab vaatepunkte, kaalub poolt- ja vastuargumente · tegelane räägib eemalviibiva tegelasega · tegelane räägib publikuga 55. Mis on epistolaardraama? Epistolaardraama (näidend kirjades) dialoog moodustub monoloogiliste, ent püsiva adressaadiga
Olulised dramateerimised. Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti näidendi tõlgendus, seega iseseisev kunstiteos. Näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, aga remargid tuleb sõnaliselt kujult üle kanda hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi & kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on selle kõikide etenduste muutumatu ühisosa. (wiki) Draama reglementeerituse aste on suurem kui proosas, st et mahupiirang on range(m) ; sisu, tegevus ja tekst kontsentreeritum ja selgem; siseelu esitatakse väliste vahenditega ning tegevus kehalisem 24. Mis on kultuur
Karl August Hindrey,,Raidalu kirikumõis" (1935) psühholoogiline realism avaldus draamas. Evald Tammlaan kerkis esile 1930ndate lõpu poole, koostöös lavastaja Priit Põldroosiga (tegutses Tallinna töölisteatris). Valge lagendik" (1937) ja ,,Raudne kodu" (1938) Tammlaane tuntuim. Eriti tähtis koostöö Andres Särev eesti kirjanduse dramatiseerija. Särev lõi traditsiooni, kuidas proosatekstist teha draamatekst. Publik vaatas tollasel ajal A. H. Tammsaare ja Särevi koostöös ,,Härra Mauruse I järgu koolis" (1935). Ja Lutsu ja Särevi koostöös ,,Kevade" (1937 Draamateatris). Suure dramatiseerimise aeg. See mõjutas ka algupärast draamakirjandust, mis ei pääsenud kogu aeg löögile. Hugo Raudsepp (1883-1952) oluline 1920-1930ndate draamas. Avas komöödia, ,,Mikumärdi" oli tähtsaim. Raudsepp avas suurema laine. Teatris olid otsingulised suundmused esile tõusnud, tõlgitud tekstide kaudu
Prints on läinud uurima, kas ta on saanud õige tuhkatriinu. Kas tegelikkus on tegelik? Kirjutades polnud poliitilist eesmärki. Mitterealistlik draamakirjandus. Oluline teksti mõttes, seda lisavad taustasündmused ja selle avastamise lugu. 68.aastal hakkab Hermaküla lavastama Vanemuise teatris, hakkavad liikuma kuuldused, et see keelatakse ära. Tekivad protsestid. 69. tekst avaldatakse ja muutub teatrisündmuseks. Haakub teatriuuendusega. Pole aga tüüpilisim näide. Orienteeritus, et draamatekst kaotab iseseisvuse. Ebaõnnestunud näidend tehakse ümber - teisekstegemine. See, et Hermaküla Rummo lavastas, oli erandlik samm. "Häbi eesti teatrile!" - Muutus teatriesteetikas ehmatab konservatiivset teatripublikut. Tuhkatriinumäng oluline, sest tõlgitakse inglise keelde. Kujuneb oluliseks näiteks välispublikule. 1974 Lugemik-lugemiki - 70ndatest on Rummo ka lastekirjanik! 2005 Kogutud luule Koondkogud - tahab hoida Saatja aadressi ja lumevalgust koos
Funktsionaalne. Püramiidiskeem vastab Freytagi püramidskeemile. Pinge areneb tõusvalt ja või kahanevalt. Selgelt saab eristada - ekspositsiooni ehk tutvustust (tegelased, eelnevad sündmused, võib olla monoloogina) - dispositsiooni ehk sõlmitust - kulminatsiooni, kui kõik tegevusliinid on koos haripunktid, kus selgub, kuidas konflikt edasi hargnema peaks - konklusiooni ehk lahendust (võib esineda Deus ex machina kujul). · Avatud vorm draamatekst rikub klassikalisi reegleid, vastandudes suletud vormile. Rikub kompositsioonireegleid, kehtestades uusi. Oluline kompositsiooniprintsiip on montaaz. - Episood-draama lõdvalt omavahel seotud stseenid, mis moodustavad terviku - Seisundidraama minimaalne tegevus, õhustik on olulisem (nt Becketti näidendid) - Stationendrama kooshoidev telg on tegelased ja nende liikumine
Kui pidada silmas, et draama muutub kollektiivseks, siis on seal midagi enamat. On mitu olulist autorit ja uuendus hakkab mõjutama ka kultuuripilti laiemalt. Juhan Smuul Artur Alliksaar o 1966 Nimetu saar Ain Kaalep o 1967 Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator Mati Und o 1968 Phaethon, Päikese poeg Kui vaadata teatriuuenduse klassikalist avaldusmikuju, siis ideoloogia kuulutuab pigem seda, et klassikaline draamatekst kaob ära. Valmisteksti lammutamise tendents tekitab küsimusi. Samas aga on ka taustade mõttes seoseid. Kui vaadata uuenduse varasemat poolt, siis üks varasemaid taustautorieid on Bertolt Brecht. Ain Kaalepile meeldis ta väga. See uuendus Eesti draamas brechtilikult edasi ei lähe. Tulevad uues taustad: A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook. Absurdidraama on selles komplektis täiesti olemas. Hakkab tulema tekste, mida on kirjeldatud mitut
annaabi.ee 
