Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused (2)

5 VÄGA HEA

Nüüdiskirjandus

Ühiskondlik-kultuuriliste olude muutumine 1990ndate alguses.
1991. augustil Moskvas toimunud riigipöördekatse taustal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik. Algas riigi uus ülesehitamine, üleminek uuele majandussüsteemile – liberaalsele kapitalistlikule (?). Reformiti pangandust, kogu põllumajandust. 1992 võetakse kasutusele EEK.
Raha oli vähe, kuid vabadust, ideid ja entusiasmi palju. 1990ndate alguse märksõnaks poliitika.
Kuid kultuurivaldkond polnud taasiseseisvunud Eestis enam nii oluline nagu nõukogude ajal. Sel ajal oli kultuur pmst ainus valdkond , mille kaudu oli võimalik okupatsioonirežiimile vastupanu avaldada. Omamoodi alternatiivse mõtlemise platoo, sai oma arvamust varjatumalt avaldada. Oligi ainus võimalik poliitika. Sellest tulenes kultuuriinimese kõrge prestiiž.
1990ndate algul olid paljud kirjanikud riigikogus, kuid ei jäänud sinna kauaks, poliitika polnud enam see, millega nemad olid harjunud – ideaalid vs pragmaatiline tegevus seadusloome näol.
Taasiseseisvumise järel avati palju panku, kõrgkoole, ajalehti – uued olud lubasid inimestel oma aktiivsust mitmekesisemalt väljendada. Kultuur jääb selle foonil veidi tagaplaanile, on üks valdkond teiste valdkondade kõrval. 90ndate kirjandus pole enam poliitika. Poeedid asendatakse poliitikutega.

Kaks arusaama kirjandusest: etnosümbolism ja etnofuturism .
Mõlemad suhestuvad rahvuslikkusega, esindavad erinevaid ideid rahvusest.
Etnosümbolismi – 1970.–1980. aastate üks põhivoole, selgeima kuju sai luules (ka laul, romaan). Etnosümbolistlikul luulel oli mnemotehniline ja mobiliseeriv funktsioon, tema keskmeks oli etnilise identiteedi jaatus .
Selle puhul räägitakse rahvusest totalitaarses riigis, oli tabu . Tähendas poliitikat. Tuli rääkida varjatult, ümber nurga, sümboleid kasutades. Iga sümbol saab sügavama tähenduse, kõik tuleb ümber mõtestada. Etnosümbolism kodeeris oma tarbeks kogu ümbritseva maailma ja lõi lugejates vastava ootushorisondi. Nõukogude ajal oli väga palju loodusluulet, mille abil oli lihtne rahvuslikkuse sümboleid toota, nt maa = Eestimaa. Nende jaoks on rahvus püha, ülev. Religiooni peetakse rahvuse loomise protsessis oluliseks – sealt tuleb moraalikoodeks. Toonitab ellujäämist. Puhas, metafooririkas keel.
Jaan kross – rahvuse vanaisa (oma ajalooliste romaanide tõttu).
Etnofuturism – 1980ndate lõpul Tartus tekkinud liikumine. Etnofuturistlik teos on skisoidne, ambivalentne või vähemalt irooniline . Keskseteks žanriteks (auto) biograafia , (kvaasi)manifest, performance, häppening, mitmesugused ideekunsti vormid. Ei väldi päevapoliitikat, vaid muudab selle oma aineks.
Selle puhul räägitakse avatud demokraatliku riigi kontekstist. Etnose all ei peeta siin silmas rahvast, mille puhul on oluline religioosne aspekt, vaid hüpatakse üle 19. sajandist ja pimedast orjaööst ning jõutakse välja taarausuni. Etnofuturistide arvates pole rahvus midagi püha – see pole ainus printsiip, mis organiseerib rahvast, kultuuri. Lammutatakse stereotüüpseid arvamusi iroonia , paroodia ja sarkasmi abil. Koomika. Mängulisem suhe rahvaga. Nemad esitavad oma programmi rahvuse tuleviku jaoks. Nn inetu keel – kasutatakse kõnekeelt, slängi, roppusi.
Oma loomingumeetodi defineerimiseks mõtlesid "Hirohalli" liikmed välja termini - etnofuturism. Sõna autoriks on Karl Martin Sinijärv. Kõige üldisemalt võiks seda paljulubavat ja intrigeerivat terminit määratleda nii: etnofuturism ühendab arhailise , ürgse, meie rahvusele ainuomase etnilise sisu ja moodsa , mõnikord lausa futuristliku vorm. Või siis vastupidi - arhailise vormi (näiteks regivärsi) ja uue, kaasaegse sisu. Loomulikult oli etnofuturismi tekke üks põhjuseks ka sel ajal Eestis tõusnud kõrgendatud huvi oma rahva ajaloo, folkloori (ennekõike rahvalaulu ja rahvausundi) ja muu rahvuse eripära rõhutavate külgede vastu.
Nüüd nt Andurs Kivirähk.

Kümnendivahetuse kirjanduslikud manifestid.
Manifest – tekstitüüp, kus deklareeritakse mingeid ideaale, tulevikuvaateid, uut tüüpi mõtlemist. Annavad pildi uuest koodist. Räägitakse, kuidas peaks olema, et meil on suur idee, te peate seda järgima.
1989 ilmus „Wellesto“ manifest. Koostatud Mati Hindi poolt, kes oli toona üks olulisi rahvuslikke mõtlejaid. Seal toonitatakse rahvusluse kesksete vahendite-atribuutide olulisust (keel, kultuur, loomeinimese vastutus, poliitiline järjepidevus). Sellist tüüpi manifest on traditsiooni taasmanifesteeriv. Üks tähelepanuväärne lõik, mis hiljem muutub motiiviks kirjanduses: üsna rõhutatult mainitakse Euroopa osa, dimensiooni . Seal nõutakse seda, et me eestlasena pöörduksime pärast raudse eesriide langemist oma kultuurilisse koju Euroopasse. Otsene seos Noor-Eesti omaaegsete manifestidega. Käitumismalliks eurokultuur.
Hüübinud Vere Manifest – 4. aprillil 1990. Väljendab etnofuturismi ideaale. Mõte, et peab asju ütlema välja ilma keerutamiseta. Soovitatakse võtta kasutusele sõnad, mis väljendaksid meie südame häält. Näitab tollast võimukeelt: väliseestlane, vabadus, meie isa, oma raha, mahepõllundus, tööteenistus, peaminister Savisaar. Ropud sõnad on uue kirjanduskeele väljendusvahendite hulgas. Ühiskonnakriitika. ühiskond vajab sõda, selle vahendiks oleks keemiline sõna ehk tugev mõjusõna, st et on vaja mingit uut keelt.
Peetakse end ugrilasteks – hüpatakse tagasi eestlaste ajaloo väga kaugesse minevikku . Pilatakse kristlust. Alla kirjutanud: Eesti Islamirevolutsiooni nimel: Sven Kivisildnik , Hasso Krull , Aivar Tomson, Mart Juur, Sinijärv, Kivirähk jt.
Äärmuslik musta huumori võtmes kirjutatud tekst. Väga tugev liialdav aspekt.
1990ndate alguses avaldas rida noori kirjutajaid “Hüübinud vere manifesti”, mis kuulutas demokraatiavastasust ja islamirevolutsiooni ning Franco Ilm avaldas manifesti, et tapkem juute ja kristlasi. Aga esimesel ei olnud mingit reaktsiooni ja viimasel alles aastal 2006, kui autorit taheti kinni panna, sest keegi luges seda manifesti väljaspool selle konteksti.
Siis Lauris ( Toomet ) Kaplinski (Franco Ilm) manifest „Meie võitlus“. Kutsub maausulisi üles vägivallale rõhujate vastu, et kaitsta meie soomeugrilikku kultuuri ja põhilisi inimvabadusi. KAPO leidis selle mingi 5-7 aastat tagasi, Kaplinski kutsuti ülekuulamisele, kardeti terrorismiohtu (kontekstist väljas).
LOE VIKERKAAR 5/1990
Sven Kivisildnik. Etnofuturismi ideaalid.
Vaja minevikust leida tulevik. Dialoogid teiste kultuuridega. Kirjutatud sürrealistlikus meetodis. Postkoloniaalne lähenemine: läti, soome, juudi identiteedi kaudu mõtestada eesti kirjandust.
Kõige rohkem manifeste kirjutas kirjandusteadlane ja – kriitik Hasso Krull. „Väikese kirjanduse poolt“. Suur kirjandus on Goethe , Shakespeare, Dante . Kirjandus on lugejast targem, sealt saab võtta eeskuju. Suur kirjandus juhib mõtlemist, sõrestikuks moraalisüsteem.
Veidruste kontekstis töötamine annab märgatavalt rohkem vabadust (mängulisus, iroonia).
Suurde kirjandusse hakkas tulema teistsuguseid kirjandusi. Väikese-suure kirjanduse opositsioon on seotud kaanoni küsimusega. Krull kutsub üles ümber mõtestama.
„ Kunst kunsti pärast. Teese“ Wellesto infolehes. Luulemenetlus peaks seisnema luulekeele puhastamises kõigest kogemusel põhinevast, võimalikult jäägitus keskendumises „grammatilisele kujundile“ ja rõhutatud hoolimatuses „leksikaalse komponendi“ vastu.

Üldised muutused 90ndate luule poeetikas.
Kõigepealt ja kõige silmatorkavamalt muutis ilmet KEEL. Luulesse paiskuvad kõikvõimalikud allkeeled (släng, võru murre), võõrkeeled, keeledeformatsioonid, eri ajastukeelte stilisatsioonid, taasavastatakse Aaviku keeleuuenduse äärmisi võimalusi jne. Aegamööda saab eriti oluliseks nende „teiste“ keelte omavaheline mäng, sageli ka ühe ja sama luuleteksti piires.
„Lüürilise mina“ muutus. Traditsiooniline: mina=autor (üsna lähedane). Uuemas luules ei pruugi nii olla, märgatavalt rohkem kasutatakse kõikvõimalikke maske, rolle. Mõnes mõttes on kogu luule nüüd „rolliline“, „mänguline“. Too „roll“ võib näiteks korduvalt vahelduda ühe ja sama värsi kestel, päädides subjekti „lagunemisega“ või lahustumisega keelde ja poeetilistesse väljendusvahenditesse. Teiselt poolt ilmneb kalduvus „rolli“ jäägituks ühtesulamiseks teadlikult kujundatud või soodustatud autoriimagoga. Sel juhul kasvab määratult kirjanduselulise jms konteksti tähendus, autori muud tekstid, avalik käitumine jne moodustavad koos luulega üksteisest lahutamatu tervikasja.
Kasvab intertekstuaalsete seoste hulk plahvatuslikult ja mitmekesistub nende laad . Üksikallusioonide ja parafraaside kõrvale ja asemele tulevad ulatuslikumad travestiad ja kollaažid, tekstitsitaatide kõrvale stiilitsitaadid – kuni terviklike teadlikult maneristlike strateegiateni. Suhe viitamisobjekti muutub: soostuva sümpaatia või täpselt piiritletud poleemilisuse kõrval tõusevad tähtsaks leebe paroodia, irooniasugemetega pastišš, sihilik ülepakkumus. -> koomika osa üldine kasv. + Konkreetsete viiteallikate tuvastamisel pole enam mingit tähtsust ja esmaseks tõuseb tekstist õhkuv „literatuursuse“, „ebaalgupärasuse“ tunne iseenesest.
Muutub luuleraamatu formaat . Nõukogude ajal suhteliselt väikesed, vahel kõvade kaantega. Nüüd hästi läbi mõeldud kujundus ja formaat käivad terviku juurde, omaette esteetiliseks objektiks muutunud.
Eeskujud noortele luuletajatele: surulased, Jüri Üdi ( Viiding ), Ilmar Laaban , Andres Ehin , Uku Masing ; 19. sajandi lõpu prantsuse sümbolism, 20. sajandist dadaism, sürrealism, ekspressionism.

Üldised muutused 90ndate proosa poeetikas.
Selgelt muutub kirjanduse keel – seotud mitmete mõjudega (prantsuse poststrukturalistliku filosoofia + kõnekeele mõjud). Tehnoloogia mõju keelele ja stiilile .
Selgelt näha teemaderingi avardumist, hoopis teistsugune tegelane. Muutub kirjandusteoste sisu, temaatika . 80ndate lõpus/90ndate alguses kirjutatakse palju ajaloost, Euroopa-teemast. 90ndate lõpust hakkavad kirjandust mõjutama erinevad subkultuurid. Kuritegevusel suur koht eesti kirjanduses. Tabud nõukogude kirjanduses: poliitilisus, religioossus, seksuaalsus . Uutes oludes leiavad need teemad väga intensiivset kajastamist ja mõtestamist. Tähtsal kohal identiteedi analüüs (seksuaalne või rahvuslik kriis vms).
Muutub ka vorm, uueks märksõnaks saab pluralism , mitmuslikkus. Katsetatakse palju ( modernism , postmodernism ), luules tähtis sürrealism. Lõhutud narratiiv . Hakatakse looma uusi žanre, nt ulmekirjandus.
Kes tahab lajatada, lajatagu otse, enam ei pea peitma oma sõnumit satiiri või allegooria taha.

Jaan Unduski „Sina, Tuglas” ja „Kuum”.
H. Krull: „“Kuum“ on keeruka ülesehitusega armastusromaan, täis tsitaate, vihjeid, pastišše, põnevaid arutlusi; autori ajalootunne on võimas ja hämmastavalt originaalne. Noorte peategelaste nimed on laenatud sajandialguse eesti luulest ja nendega seostuvad haritud lugejal kindlad tekstid; eelviimane peatükk kasvab välja Henrik Visnapuu luuletuse laiendatud parafraseerimisest. Unduski poeetika võtmeks on virtuoosne intertekstuaalsus, millele tuleb juurde uudne nägemus baltisaksa kultuuripärandist.“
„Kuum“ 1990, alapealkiri „Lugu noorest armastusest“. Kuumal suvepäeval kohtuvad tühermaal 3 noort inimest: Ruuben, Eneken , Ing. Puhkeb noor kuum armastus, mis jääb vastuseta . Lugu hargneb nii, et need kolm tegelast omavahel eriti kokku ei puutugi. Ruubeni onunaine Helen, kelle juures ta elab, osutub armastuse lõhkujaks. Taustaks veel paar liini. Vaadatakse nt ka ühe külas elava veidra onu Leemuli otsinguid ja mõtisklusi. Väidetavalt on ta aadlisuguvõsa vallaslaps. Tema kaudu tuuakse romaani sisse Unduski lemmikteemaasid – baltisaksa kultuuriruum .
Ruub püüab sõnastada oma esimest armastust, see on uus, algupärane, originaalne. Pärast esimest kogemust tuleb aga teatud harjumuspära, maskid ja mängud. See teema seotakse tugevalt piiblitekstiga: rõhutatakse nagu sealgi armastuse jumalikkust, värskust.
Üks tasand võib olla psühholoogiline, seda täiendab keelelisuse tasand (kuidas selgitada tundeid). Kehalisust pole, platooniline.
Teine lugemismudel (I armastusromaan): lugeda seda kui interteksuaalset kultuuriteksti (palju tsitaate, vihjeid eesti ja maailma kirjandusele).
Palju vihjeid arhetüüpsetele autoritele ja motiividele. (Tsiteeris ja jälle oli Undusk kasutanud sõna „ vagel “). Unduski kirjutuslaad on barokne – ta kirjutab üsna pikki ja keerulisi lauseid . Väga palju kasutab kiile ja kõrvalauseid. Samuti on tema stiili iseloomustamisel silmatorkav see, ta kasutab proosatekstis väga palju epiteete, tekst muutub lüüriliseks, poeetiliseks, metafooririkkaks. Keeleliselt väga koormatud stiil.
„Sina, Tuglas“. Kolm Augustit erinevad Tuglasest, kuna nad on elus, nad tahavad kirjutada kirest, samal ajal kui Tuglase jaoks on kirjutamine töö. Teiste jaoks võiks kirjutamine olla isegi elu. Kuigi jutustus toimub nagu Tuglase teadvuses, siis ei kao ära distants , ta jääb ikkagi pigem klassikuks kui inimeseks . Selle tõttu äkki ka sina-vorm. Lisaks veel see, et sina-vorm liigub mingid hierarhiad. Sina-hoiak tuuakse välja juba pealkirjas ja seda süvendatakse läbi teksti. 1986. aastal, kui novell ilmus, tekitas ta just selle familiaarsuse poolest skandaali. Undusk ise vastas kriitikutele, et kunstis ei pea olema sama moraalikoodeks, mis tegelikkuses. Kui novellist ilmneb, et teised kirjanikud suhtuvad Tuglasesse kui võrdväärsesse, siis nõukogudeajal tehti temast monument, ta kanoniseeriti. Stiil, milles antud novell kirjutatud on, ennetas talle järgnenud nüüdiskirjanduse jooni (eelkõige võitlust traditsiooniga).

Mati Undi postmodernistlik proosa. Otsi oma konspekt üles, vb sul on see
Tema hilis-, postmodernistlik proosa aastatest 1990–1996.
„Öös on asju“ (1990) – romaan üksnes tinglikult. Unt lõhub siin kõiki traditsioonilise romaani tunnuseid. Eitab täielikult traditsioonilist romaani. See raamat räägib elektrist. Kogu see energia problemaatika on käsitletud mitmetest erinevatest aspektidest – teaduslikust, poliitilisest, paranormaalselt, arhetüüpselt jne. Unt konstrueerib tegelase, mina- jutustaja , kes alustab romaani, mis elektrist kõneleb. Ta hakkab materjali koguma ning alustab oma romaani, aga see jääb pooleli . Unt on romaanist toonud ainult mõned osad. Tekivad hoopis muud probleemid. Nimelt see utoopia , mis kirjanikul romaanis juhtub – elekter kaob – juhtub kirjaniku maailmas päriselt ning toob endaga kaasa igasuguseid nihkeid. Omamoodi on see vaade 60ndatele (80ndate positsioonilt). Unt püüab hajutada kuldsete kuuekümnendate müüti. Tegevus toimub 80ndatel , atmosfäär on väga painajalik, palju tegevust hämaras, pimedas , palju hiilimist. See on samas ka 80ndaid iseloomustav joon – pimedusega kaasneb ka teatud hirm ja ebamäärasus. Teema, mis Undil romaani sisse toodud on, on kirjutamine. Kuivõrd on romaani võimalik maailma sisse kirjutada. Kas kirjutatu on originaalne, kui paju seal on materjali, mis ei ole minu oma, kui palju on võõrast sõna.
Selles samas romaanis tuleb välja postmodernne võta – tsiteerimine. Siis veel selline segamine: argielu (kaktuse kastmine ) seguneb teaduslikkusega (ladinakeelsed nimetused). Ka see on „võõras“ sõna, mida kasutatakse, üks variant intertekstuaalsusest. Postmodernsete võtete hulka kuulub ka loetelu . Antud tekstis on teatav klaustrofoobia . Öös on asju on tegelikult rida Heiti Talviku luuletusest. Ehk jälle võõras sõna. („Öös on asju, mida tark ei puutu.“) See viitab sellele, et maailmas on probleeme, millega ei ole vaja tegeleda, millega tegelemine võib olla ohtlik. Kogu see romaan seda öö irreaalsust ka illustreerib. Undi mõte võiks olla (mitte ainult selles romaanis, vaid läbivalt kogu loomingus): mõtlemine ja kunst mõtlemise protsessi tulemusena võib olla täis paradokse.
Huvitav fakt: Unt ise väitis, et on feminist. Muuseas , antud romaanis on tegelane Susie (susi-hunt-unt). Autori alter ego? Fragmenteerituse kaudu antakse edasi närvilisust.
„Doonori meelespeas“ (1990) – postmodernne vampiiriromaan. Sellele osutavad peategelaste nimed : Joonas Hark, Lussi, Renfield. (Draculas olid Jonathan Harker, Lucy , Renfield). Seega viitab läbivale intertekstile. Kõik need tegelased on paigutatud 80ndate Eestisse. Selle teose sügavam mõte on selles: tegemist on huvitava minevikuanalüüsi katsega . Läbi vampiiriloo uurib Unt rahvuskultuurilises teadvuses peituvaid müüte ja küsimusi. Vaatleb eestlaste kollektiivset alateadvust.
„ Brecht ilmub öös“ (1996) – Brecht elab immigrandina Soomes ja mõtleb seal igasugustest asjadest (luulest, poliitikast , Hitlerist jne). Muidugi tuleb mängu ka undilik huvi näidata maailma äärmiselt irratsionaalsena. Brecht pole seal üksi, kaasas on naine, armuke ja sekretär (kes oli ka armuke). Seega paralleelselt räägib suhtevõrgust, suhete keerulisusest. Samal ajal näitab Unt veel, mis paralleelselt toimus Eestis. Jälle üks nimemäng: üks valitsuse liikmetest oli Maksim (H)unt. Viies peatükk ongi tema pihtimus, süüdiolek valitsusse kuulumise pärast. Mäng erinevate tekstidega . Raamatu lõpus palju ajaloolisi publikatsioone teemal eesti rahva murranguaastad jne. Seal mingi Masingu jutt näiteks. Täpselt teose keskel on peatükk: kiri näitlejannale Maria Avdjuškole. Kirjas püütakse romaani selgitada soome-ugrilisest mentaliteedist lähtuvalt, selgitada teksti allhoovusi jne.

Peeter Sauteri argisuse poeetika erijooned .
„Luus“ – kõige sauterlikum: pole läbivat tegevust, klassikalist karakterite ülesehitust (nad ei arene) ega erilisi sündmusi, palju räägitakse argiasjadest, nt hammaste pesemisest, taara viimisest. Tegelased on siin ennekõike argisfääris, mõjuvad antikangelastena, kuid nemadki üritavad määratleda enda kohta maailmas. Tegelased ei kanna endas optimismi, Sauter on omamoodi eksistentsialist. Nad ei tunne, et peaksid kuhugi pürgima – nende eksistentsi ei iseloomusta olemine, vaid äraolemine. Neis pole entusiasmi uute võimaluste pärast, ka uue maailma suhtes pessimistlikul positsioonil.
„Kuidas karastus teras“. Kirjutatud fragmentides, kuid mingil moel on need seotud. Räägitud on küll tähtsatest asjadest – kodu, perekond, armastus -, kuid ebatraditsiooniliselt. Lihtlauseline, palju asesõnu ja sidesõnu, palju slängi ja ropendamist. Tema põhijooneks on minimalism. Madaldab tihti ülevat, nt abielu ja sünnitust. Seda oma novellis „Kõhuvalu“ – kirjeldatakse sünnitamist ilma igasuguse metafoorikata, häbita. Anatoomiline kirjeldus, palju kehavedelikke.
„ Pori “ – väändunud inimsuhted , hüsteerilised, vägivaldsed. Väiklust, kadedust. Rõhutab inetuse esteetikat. Eemaletõukavad konfliktid, vastikud räpased ruumid.
Sauteri puhul on üleva madaldamise haripunkt „Lauakõne“ – pühendatud vabariigi aastapäevale. Palju roppusi. Raul Meel trükkis ära sini-must-valgele selle, palju poleemikat.

Tõnu Õnnepalu loomingu põhiteemad ja kujundid .
Piiririigi võiks lugeda osaks triloogias. Peale seda ilmuvad romaanid Hind ja Printsess . Kõik kolm käsitlevad sarnaseid teemasid ning kasutavad ühtset kujundisüsteemi. Üsna sarnased probleemid, üsna sarnane loogika .
„ Piiririik “: Ida-Lääne problemaatika. Palju kujundeid, mis viitavad ühele või teisele maale. Lääne-Euroopat kujutatakse kui Ida õpetajat, süünanäitajat ja metsikuse tsiviliseerijat. Minategelase ja Franzi suhe on lääne-ida suhe (vt juba Franzi nime). + seksuaalsuse ja kehaga seotud teemad (nimetatud eesti esimeseks geiromaaniks), Louvre ’is oleva skulptuuriga „Magav hermafrodiit “ rõhutatakse androgüünsust (mõlemasoolisus). Soo ja rahvuse mittekonkreetsus – tahe näidata, et mina-teine suhtest võiks loobuda .
Kolmas teemade ring on küsimus mälust ja mäletamisest. Vanaema esindab just seda. Mäluproblemaatikaga tuuakse sisse mineviku, mälu usaldusväärsuse ja muutlikkuse teema jne. Õnnepalul mälu metafooriks angerjas – kala, mis pidevalt muudab oma kuju.
Kõik need teemad, mis mainitud said (Lääs-Ida, kehalisus, mälu), leiab ka teistest mainitud romaanidest („Hind“, „Printsess“). Nimetatud kahes on veel lisaks ka religiooni teema, mida „Piiririigis“ niiväga pole. Üks kriitik on öelnud, et Piiririik on kirjutatud protestantlikust ilmavaatest lähtudes, Hind katoliiklikust ning Printsess vene õigeusust. Religiooni diskursus, religioossete sõnade kasutamine paistab nendes romaanides silma. Veel üks asi, mis kõiki neid raamatuid läbib: toimub mingi kuritegu või näeme seal tahet tappa või on üks või teine tegelane seotud mingi süüga. Süütunde analüüsi kaasatakse ka religioossed arusaamad kuriteost ja süüst.
Loodus – olulisem ruum kui kultuuriline ümber või linn. Peatähtis pole siiski loodus ise, vaid tung kuulatada olemist, ükskõikset ja sõnastamatult Teist.
Tugev intertekstuaalne kihistus kõigis.
Uue sajandi esimesel kümnendil suur nihe – autobiograafilisus. Oma mineviku ja mõtetega tegelemine.
Anton Nigov „Harjutused“ – „Piiririigi“ saamislugu seal. Tagasivaade ajale Pariisis, mälestused. Kirjelduse objektiks on salajased tunded, isiklikud harjumused. Oma keha eluloo paneb kirja ( traumad , vigastused) – muide ju keha tabu. Üks oluline osa seostub selle päevikuosaga: ta arendab päevikusissekanded üsna traditsioonilisteks esseedeks. Seal on üks läbivaid teemasid pettumine-kahtlemine kultuuris ja loomingu mõttekuses. Siin on üsna tumedates toonides analüüsitud tänapäeva kultuuri seisu, seda võiks nimetada kultuuripessimismiks. Kultuurilise põlvnemise teema – kuidas mina kui indiviid olen arenenud kultuuriliselt. Eeskujuks tal Jaan Kaplinski.
Emil Tode „Raadio“ – ka teiste eesti inimeste lugusid jutustatakse. Analüüsib suhet kultuurilise emakujuga (Viivi Luik). Puudutab ka geikultuuri. Räägib seksuaalse äratundmise loo.
„ Flandria päevik“ – mõtted ja läbielamised seoses eluga Belgia kirjanikemajas. Kultuuripessimism jätkub. Teise kihina religiooniteema – ühe 14. sajandi munga sisekaemus.
„ Paradiis “ – päeviku ja kirjade vahepeal. Religioonist pärit mõte, et kirjutada valmis 7 päevaga. Armastus on ajend Hiiumaale minna.
„Mina ja kevad ja“ – päevik värsivormis. Algul pessimistlik, hiljem rõõm – leidnud armastuse.

Andrus Kivirähu proosa.
Alustab novelli- või lühiproosa žanris. Võib jagada kaheks: a) meedia jaoks kirjutatud lühilood, b) kunstiline lühiproosa. Esimesed keskenduvad mingile päevasündmusele, andes sellele vildaka ja üllatusliku paroodilise vaatenurga, need on poliitiliselt ebakorrektsed – testivad ühiskonna tolerantsipiiri. Teist iseloomustab see, et neis on rohkem kirjeldusi, tegelased kannad mingit elufilosoofiat, lõppevad puändiga.
On väga kriitiline kristluse suhtes.
Olulisim osa tema novellidest kogumikus „Pagaripiparkook“ (1999). Novellid algavad realistlikus laadis, kuid tegelased satuvad siis mingitesse uskumatutesse situatsioonidesse. Animatsioonipoeetika – kõike võib juhtuda.
Tema tegelased on tihti teatud tüüpi fanaatikud või äärmuslased. Nad ei tea oma funktsiooni või eesmärki elus. Palju kaasajooksmist uute trendide, võimalustega – naeruvääristab uute olude ja asjadega kaasa minemist, fanatismi. Üsna nukker ja mõtlemapanev huumor. Samas näitab neid tegelasi sümpaatselt, neil on ka mingi sügavam siseelu olemas.
„Rehepapp“ 2001. Rehepapp kui eestlase normaalkuju – tasakaalu otsija. Ta on tasakaaluks ülejäänud pundile, kes üritavad küll kavaluse, küll jõuga probleeme lahendada (=> rehepaplus ). Omamoodi ajaloo ümberkirjutus – eestlaste ajaloo sünge ja masendav periood saab siin teise sisu, teistsuguse näo. Kirjutab ümber Vilde või tüüpilise 19. sajandi külajutu – pöörab ümber kõik olulised teemad ja suhted. Nt on siin sakslased need, keda eestlased lollitavad ja madaldavad, sisulised valitsevad eesti soost mõisateenijad nende üle, tööd siin ei tehta .
„Mees, kes teadis ussisõnu“ 2007. Lugu kultuuri kadumisest, ühe ajastu lõpust. Mõõdukalt pessimistlik ja kurb raamat. Fantastiline muinasaeg + allegooriline kaasaja kirjeldus (väikekultuuri kadumine suure pealetungi eest). Naeruvääristab nii ristiusku kui ka eestlaste muinasusku. Üsna erakordne, kuna hiieusku on tavaliselt ikka soosivalt suhtutud.
Lasteraamatud päris revolutsioonilised. „Kaelkirjak“ – poisil on sõbraks paeluss . „ Kaka ja kevad“ – tegelased Näts, Sünnitavad Sokid, Kaka jne.

Sajandilõpu prosaistide „teine laine” ( Heinsaar , Vadi, Barker jt).
Mehis Heinsaar. 2001 esimene novellikogu „Vanameeste näppaja“. Kriitika tajus teda eesti kirjanduse lunastajana, alternatiiviks realistlikule proosale. Tegevus Supilinnas, piir linna ja looduse vahel hägune. Juhuse osakaal on väga tähtis elus ja tegevustes. Hipilikkus, boheemlus , meelelisus, spontaansus (Tartu ühe uue boheemlaste põlvkonna sünd).
Eeskujud: maagiline realism – tegelik maailm, kus võib iga hetk midagi müstilist juhtuda; vene avangard ( Daniil Harms) – ebaloogiline absurdne maailm, omapärane huumoritunnetus, mis mõjuvad süngelt ja panevad mõtlema.
Tal põimuvad bioloogiline ja maagiline maailm. Tähtsal kohal on evolutsiooniidee. Tähtis element on metamorfoos – mingite tegelaste identiteet pole kindel, on lihtsalt muudetav või tahe omandada mingi teine identiteet. Moondumisel loodusega ühtesulamise suund, nt inimene -> lind või liblikaparv. Tagurpidine evolutsioon . Peegeldub otsimise idee.
Teine osa loomingust on inspireeritud absurdi või sürrealismi või juhuse loogikast. „Härra Pauli kroonikad“. Tähelepanu on argielul. Tuba on siin maailma metafoor, pole kunagi püsiv, vahel kaob äragi, on elav organism.
„Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa“ – läheb iseend enda sisse otsima .
Urmas Vadi. 2001 „Suur sekund“. Loob üsna argise olmelisusega rõhuva maailma + seda maailma nihestav sündmus või tegelane.
„Unetute ralli “ – absurd. Tema absurd on psühholoogiliselt põhjendatud. Tal on see seotud hirmuga eksistentsi ees. Hirmutavad unenäod nt. Suureneb psühholoogiline tihedus.
Berk Vaher . Teadlik töö oma käekirja kujundamisel. Kasutab väga erilisi keelendeid, rohkete epiteetidega metafooririkas stiil, võõrsõnad. Sensoorne intellektuaal – kesksed on teatud tüüpi aistingud . Inspiratsiooniallikateks on unenäod.
„Pilved asfaldile“, „Kaval kuuldavus“, „Lugulaul“.
Matt Barker (ehk Urho Abramov). Õuduskirjandus. Eesmärgiks hirmu tekitamine. Kuid tema tegelased on psühholoogiliselt veenvamad (ise on arst). Naturalistlikud episoodid (laibad, haiged). Palju tähelepanu inimeste füsioloogial. Palju vaimselt ebastabiilseid tegelasi.

Ervin Õunapuu „eesti gootika ”.
Tema loomingu tuum, 4 raamatut: „Eesti gootika“, „Eesti gootika II“, „Meie igapäevane jää“, „Eesti gootika. Lauavestlused“.
Inspiratsioon ameeriklase Grant Woodi maalist „American Gothic“. Õunapuu postmodernne arusaam gootikast. Gootika – metsik, paganlik , normitu; sellega seonduvad religioon , surm, seksuaalsus, kriminaalsus, õudus.
Kõikide lugude taustaks on eesti küla, mille loob eesti kirjandustraditsiooni pealt. Tema küla iseloomustavad robustsus, eelarvamused, klaustrofoobilisus, lihtsus. Külaelu keskmeid on kehalisus, mille väljunditeks on seksuaalsus ja surm (loomine-hävitamine) – mõlemad tabud seotud kristlusega. Uuribki ja kujutab nendega seotud keeldusid ja nende rikkumist. Vägivald kuulub asja juurde, kuid see on ideelise ümbruseta, siin on vägivald teadvustamata tumedate emotsioonide väljendus, tihti põhjendamata. Kuid see vägivald on tal väga estetiseeritud, jätan kõrvale moraali, selle asemel esteetika .
Kummalised lood. Pole tavalised inimesed, vaimselt ebastabiilsed pigem, tähtsal kohal on hullus.

Jüri Ehlvesti tekstide poeetika.
I Võib tähistada sõnaga postmodernism. „Ikka veel Bagdadis“, „Krutsiaania“, „Päkapikk kirjutab“, „Elli lend“.
Tema loodud maailma põhjaks on mingisugune tekst või keeles peituv võimalus jõuda tõeni. Mingi mõistatus paneb tegelased liikuma. Peategelane peab tõlgendama mingeid tekste , looma eri tekstide vahel seoseid , et jõuda jumaliku tarkuseni. Kogu tõlgendamisprotsees luhtub, õige vastuseni ei jõuta. Kabalistlikud juured – lähtutakse eeldusest, et keelel on müstiline vägi + ülespoole pürgimise motiiv , nt ronimine mäkke, puu või varemete otsa.
Tegelane kui taandatud subjekt, fragmenteerunud indiviid, keda ei juhi kindel maailmavaade ega filosoofia. Teda mõjutavad mingid juhuslikud asjad. Ta on pagulane , ta on üksik. Sellest võrsub ebakindlus , ta on kõigest ilma jäänud. Palju tegelasi asetatud tal välismaale.
II „Elumask“, „Taevatrepp“, „Hobune eikusagilt“, „ Rahuldus “, „Palverännak“.
Tema loomingu teises pooles poeetika muutub veidi, muutub traditsioonilisemaks kirjanikuks. Hakkab käsitlema humanistlikke teemasid (armastus, truudusetus, armukadedus , surm, süü). Kaob ülemäärane intertekstuaalsus, selle asendab järjest tugevam psühholoogilisus. Üsna keerulised filosoofilised arutlused probleemide lahendamiseks.

Mäluproosa näiteid (Raud, Tarand , Kross, Mihkelson , Oksanen).
Tabuks olnud teemade kohta rääkimine. Lähimineviku kujutamine ehk aeg alates 1940ndatest.
Jaan Kross – esimene selline tekst „Wikmani poisid“ 1988. „Väljakaevamised“, „Tabamatus“ (Jüri Vilmsi elust). 2001 ainus olevikuteemaline „Tahtamaa“. Võimsaim üldistusjõud „Paigallennus“ 1998. Jutustaja Jaak Serkel räägib ühe oma põlvkonnakaaslase loo, mis ristub eesti rahva jaoks traagiliste sündmustega. 1944. aasta sügispäevad, kui saksa väed minemas, uued okupatsiooniväed sisse tulemas. Need sõjasündmused katkestasid terve põlvkonna eestlaste elutee . Peategelane Ullo Paerand – tema traagiline finaal on sisepagulus.
Memuaaribuumi üheks algatajaks oma teosega „Kallis kaasteelised“. Objektiks need, kellega ta oma eluteel kohtus. Omamoodi keerulised ajad üle elanud eestlaste arhetüüpne lugu, ühe põlvkonna lugu (need, kes elasid või sündisid EWs).
Haripunkt Ene Mihkelsoni romaanides: „Ahasveeruse uni“ ja „ Katkuhaud “ (diloogia). Räägivad ühe perekonna loo. Ajaliseks taustaks 40ndate lõpp/50ndate algus. Metsavendluse teema reeturluse poole kaudu. Reetmine perekonna sees, rindejoon läbib perekonda. Teemad: kohanemine , kollaboratsionism, vastupanuvõitluse hind. Taustaks eesti sõjajärgne külaelu. Eetiline küsimus: kas mul on õigust kedagi reeta, kas inimene võib teha koostööd võõrvõimuga ja anda üles oma naabri. Vaatleb ajalugu mikrotasandil.
Sofi Oksanen „Puhastus“ õe reetmine. Ajalooline, olustikuline, armastus-, põnevusromaan. Rohkem psühholoogiline kui poliitiline romaan. Reetmine on siin objekti mitte leidva iha tulemus. Üks kujund: kinnine ruum; tekib klaustrofoobia tunne ( vangla +toonane ühiskondlik elu).
Mihkel Raud „Musta pori näkku“ – rokibiograafia. Eeldus: teistsugune käitumisviis ja elustiil ( alkohol , narkootikumid , seks). Sõltuvusprobleem, näitab end lihtinimesena. Ühe generatsiooni lugu. Palju kuulsaid nimesid , huumor, samas ka midagi tõsisemat – suhe isaga.
Mari Tarand „Ajapildi sees“ – õe jutustus venna Juhan Viidingu lapsepõlvest. Halva lapse portree. 50ndad – tema lapsepõlv – kujutatud hoopis teistsugusena kui Mihkelsonil või Oksanenil – helge , päikesepaisteline, täis väikseid rõõme, nostalgiat. Kogu poliitiline taak jääb kõrvale. Detail argipäevast sümbolina, toodavad EW-d: maitseainepurgid, kohviveski . Tsiteerib palju eesti luule klassikat. Kasutatakse ka kirju, nt Juhani ja ema omi.

Priidu Beier ja Indrek Hirv , luulemuutuse algatajad.
Priidu Beier – tema küllaltki eripalgeline luuletoodang ulatub traagilis-groteskset laadi tundelüürikast mitmesuguste ühiskondlik-esteetiliste värssmanifestide ja paroodiate-pastiššideni. Selgelt eristav tunnusjoon tema püüe n-ö viljelda teadlikult „halba“ värssi. Sellel värsil on kokkupuutepunkte ühtaegu nii 1950. aastate sotsrealistliku luule „rahvalikkuse“ ja formalismivastasusega kui ka punkesteetikaga. Tehtud rütmi-, riimi - ja kujundikohmakused vahelduvad aga riukalikult üpris rafineeritud võttestikuga.
Teiseks Beieri luule erijooneks saabki otseselt sotsrealistliku luule kujundivara ja ka kaasaja ametliku nõukogude mütoloogia nihestatud kujul tarvituselevõtt. See kalduvus jõuab haripunkti ta Matti Moguči värssides, mis on huviväärsemaid nähtusi 1970.–1980. aastate underground -luules ja kogu eesti kirjandusloo uhkemaid müstifikatsioone.
Tema luules on selgeid sugemeid sots-art’ilikust kunstikäsitusest.
Indrek Hirv – Beieri ja punkluule kõrval paistsid tema tekstid arvatavasti liiga ilusad ja „sisutud“. Esikkogus „Uneraev“ keskendub klassikalistele stroofivormidele ja viiejalgsele jambile (romantiline). Ta kujundites ka hoiakutes põimuvad 20. sajandi alguse uusromantilise ja sümbolistliku luule mänguline dramatism , hilisem sürrealismikogemus ja sajandilõpu maneristlik meelelaad + huvi sootuks modernismi-eelsete luulevõimaluste vastu – tõlked prantsuse barokkluulest ja Francois Villonilt. Samas tema luuletuste subjekt on üleni eneseküllane, immoraalne ja oma lausutavasse lahustunud. Dekoratsioonid ongi see kuju.
Temagi luules kindlad temaatilised ja motiivilised lainevahed: kesksena nt erootilisus, mida kord varjundavad metafüüsilised vihjed, kord vürtsitavad ülistuse-mõnituse palavikuline vaheldumine ja ülikaunis vormis obstsöönsused. Kosmilise ja kristliku sümboolika sagenemine 90ndatel ning kõrge-madala dramaatilise vastasseisu suubumine kurvatoonilisusesse.
Õrritavale maneristlikule kujundistikule lisandub veel totaalne ja teadlik enesekordamine, mis väljendub selles, et oma 90ndate arvukates luuleraamatutes tavatseb ta ühes vastsetega pidevalt ümber trükkida ka varasemaid tekste.

Hasso Krulli „erinevuste” luule.
Esikkogu „Mustvalge“ (Max Harnoon), rõhutatud nartsissis ja estetism + uue põlvkonna põhimõttelisemat seljapööramist luule rahvuslikule „abiteole“ ja tõrksust kõikvõimalike etteantud ühtekuuluvussundide vastu.
„Luuletused 1987–1991“: kõik siin sünnib piiridel, ühe ja sama luuletuse raames vahetuvad kogu aeg diskursused, kõnesituatsioonid, ajastud . Pidev peitusemäng tähendusega, selle võimalikkuski on küsitavaks tehtud. Need on tekstid, millel juba põhimõtteliselt ei saa olla „ideaalset lugejat “.
Krulli luules läbi kõigi muutuste, eri laadide ja keerukate intertekstuaalsete pealisehituste avaldab tugevat toimet üks ja seesama lihtsate aluskujundite komplekt: päike, lill, linnud , tool , laud, käsi jne.

Karl-Martin Sinijärve ja Kivisildniku luule.
Sinijärv – kõige mängulisem autor eesti luules. Trikitab erinevatel tasanditel: sõna, ideed, kujundus, kontseptuaalsed maskid, lüüriline mina. „Kolmring“, „Vari ja viisnurk“, „Sürway“.
Kõikide mängude alltasand on keel. Eesti keele erinevate kihistuste sõnad, madal ja kõrgstiil kõrvuti, puhtalt kõla pärast kirjutatud luule, trots väljakujunenud ortograafia vastu (x, y). Tugev Aaviku mõju.
Hilisemates kogudes mäng taandub. „Artutart ja 39“.
Mõjutatud vene omaaegsest futuristlikust kirjandusest, eesotsas Majakovskiga (tahtsid keele vabastada mingist kindlast tähendusest). Dadaistlik-sürrealistlik kirjutamine, jõuline väljenduslaad – eksprssionistlik, futuristlik .
Kirjutab väga traditsiooniteadlikuna, eeskujuks 20. sajandi alguse eesti luule (aga mitte 60ndate põlvkond). Avakogudes punkluulest inspireeritud anarhistikuju. Kuid tal ka traditsiooniline armastaja poos.
Pööre loomingus „Towntown & 28“ ilmumisel. Toimunud on rahunemine, tulnud kirjutamisesse staatilisus. Etonofuturismi väsimus (kriitika ütles nii). Muutunud argisemaks, isiklikumaks. Rohkem metafüüsilisi mõtisklusi. Hakkavad taanduma ka keelemängud, intertekstuaalsed mängud, ülekaalu saavutavad reklaamitsitaadid jm kaasajaainelised viited.
Kivisildnik – loomingu algperioodil suhestub Kivisildnik väga palju religioosse diskursusega (nii kristliku kui islami religiooniga). Alustab üsna truu sürrealismi jüngrina. Nii Breton kui Salvador Dali on tema jaoks alguses väga tähtsad. Teine mõjude kompleks seostud kontseptualismiga. Nagu nimetus ütleb – see on seda tüüpi kunst, mille keskne arusaam on teatud mõiste või idee. Kontseptualistlik kunst pole traditsioonilises mõttes ilus kunst ega kasuta ka traditsioonilisi vahendeid. Eesmärk on teadvustada publikut mingist ideest. Apelleeritakse intellektile. Sellest vaatevinklist saab mõtestada ka Kivisildniku tekste. Kolmas mõjutegur – prantsuse sõjajärgses ühiskonnas eksisteeriv rühmitus OULIPO. Kirjandushuvilised, kes konstrueerisid kirjanduse loomise erinevaid mehhanisme või strateegiaid. Lõid võtteid, kuidas oleks võimalik tekste kirjutada. Nt üks kirjanik kirjutas romaani, milles kordagi ei esinenud e-tähte. Kivisildnik on samuti unistanud tehnoloogilise kirjutamise printsiibist, kirjutamise masinast. See on seotud ka pop-kunsti ja Andy Warholiga. Viimasele kuulub lause, et ta oleks pigem koopiamasin kui kunstnik. Kunsti tootmise idee on Kivisildniku puhul oluline. Vastandina sotsart'ile on ka kapart, mis lõppkokkuvõttes on kapitalistliku ühiskonna suhtes irooniline. Kivisildnik mängib väga osavalt tarbimisühiskonna märkidega.
Ka tema andis välja luulekasseti, aga see oli parodiseeriv. Kassetis oli küll neli raamatut, aga kõigis neis oli tegelikult üks tekst, mis kandis erinevaid pealkirju ja mille „autorid“ erinesid. Sellega oli tegu kirjanduse tollal väga olulise formaadi dekonstruktsiooniga. Kivisildniku jaoks on oluline kirjutamise tehnoloogia. Selle sama kasseti tekst põhineb Marie Underi tekstil, millele ta on omalt poolt midagi lisanud. Läbi terve kogu kasutab ta samu sõnu, millele lisab keelelisi vormeleid või klišeesid. Ehk siis: paneb kokku kõrgluulet ja keelelisi klišeesid. Argielus kasutatav sõnavara on lisatud üsna sürrealistliku meetodiga. Kogu pealkiri „Märg Viktor “ lähtub Viktor Kingissepa ajaloolisest kujust, kes on justkui subjekt, teksti mina. Kujunduselemendina on kasutatud kardiogrammi lõike. Viimane võib viidata näiteks sellele, et inimese tunnetus pole kunagi staatiline ja fikseeritud, vaid see on pidevalt edasipürgiv, liikuv, implusiivne. Võiks öelda ka teadvuse- eelne . Tekstis pole keskne see, et tahetakse edasi anda mingit terviklikku mõtet, see on teadvusel olevaa inimese mõtlemise ja sõnastamise viis. Tähtis on protsess ja töö põhimõte. Tol ajal mõjus see luule piiride avardajana, ühe väga silmatorkavalt uue võimaluse kinnistajana. Tradtsiooniline luule pannakse kuidagi kahtlase alla, sellele esitatakse alternatiive. Aasta hiljem avaldatav „ Dawa Vita“ jätkab sama meetodi järgi. Selles on alustekstiks sakraalne palvetekst. Poeemi erinevate osade kaudu palvetatakse eesti muistse jumala Taara poole, teisest küljest toimub Taara taaselustamine ja integreerimine kaasaegsesse ühiskonda. Taaral on kaks tähendust – nii jumal kui ka pudelitaara. Kivisildniku puhul on kordamine väga oluline võte.
Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981 aasta seisuga, olulist. Kivisildnik on võtnud Kirjanike Liidu nimekirja ja lisas iga nime taha mingi solvangu, roppuse vms. sellest sai 90ndate suurim kirjanduslik skandaal, Hando Runnel ja Aivo Lõhmuste läksid politseisse. Niimoodi sattus kirjanduse ka omaaegne politseiuurija Hillar Timusk, kes pidi selgitama, kas tegu on luulega või mitte. Teksti kaitseks ilmus samuti artikleid, mis selle esteetilisust põhjendasid. Näiteks K. Pruul 1996/7 Vikerkaares, kes leiab, et see parodeerib entsüklopeedialikke žanre. Eesti Nõukogude Kirjanike Liit eksisteeris tegelikult kuni 1958. aastani, stalinistliku perioodi vältel. Seega hakkab taolises pealkirjas tööle stalisnistliku perioodi kirjanduslik diskursus: kuidas autoritesse suhtuti, mida hinnati jne. Sellega moodustab ta stalinistliku perioodi paroodia-kriitika. Tolles perioodis solvati ja sõimati kirjanike poliitilisest ideoloogiast lähtudes. Solvangutel polnud nende kirjandusliku loominguga midagi pistmist. Täpselt sama võtet kasutab ka Kivisildnik oma nimekirja puhul. http://www.teataja.ee/et/kivisildnik.php

Triin Soometsa ja Elo Viidingu (Elo Vee) luule.
Triin Soomets – „Sinine linn“, „Randmes unejanu“, „Janu masinas“.
Temagi värsikeeles paistab silma tugev tsiteeriv ja stiliseeriv alge, mis viitavad uusromantilis-juugendlikule ja rahvaluuleomasele kujundivarale, mida katkestavad, lõigustavad ja võõritavad pidevalt mitmesugused ekstreemsed kehalised tajumused ja „naturalistlikud“ seigad. Kultuurilis -sõnalise ja kehalis -bioloogilise valdkonna piir paistabki olevat tema luule üks keskseid pingejooni. Valdavalt erootilise alatooniga luule, mille juhtmotiiviks on jõhkruse ja õrnuse, agressiooni ja eneseloovutuse, naudingu ja valu, armastuse ja hävinguiha lahutamatus (see on teinud tema luulest tõlgendusainese psühhoanalüütilise kallakuga lähenemisviisidele). Bioloogilise naisidentiteedi avaldused ning katked feministlikust sõnavarast segunevad järskude vaatepunktivahetuste ja „mehelike“ rollimängudega. Säärase „sootaguse“ värsikeele üheks eelduseks on muuhulgas eesti keele grammatilise sootuse ärakasutamine.
Tema luulelaadi sugulusseosed Hirvest ja Krullist Mercani, pluss viited varasemale naisluulele, eeskätt Vallisoole ja Karevale.
Elo Vee (Viiding) – debüütkogu „Telg“ nn tüdrukutekassetis 1991. Hämarad aimdused, enesemääratlusvaevad jms + korduvad koolimotiivid, mis kannavad nii ahistusi ja ebamääraseid änge kui ka omamütoloogilise „laste maailma“ mängulist hurma. Kool metaforiseerununa jääb oluliseks märksõnaks ka ta hilisemas luules, vastandub võimuvõrgustiku süstematiseerimiskatsetega. Sotsiaalne kontroll, selle vahendeid, nt nimekirju, ankeete, CV-sid jms pannud oma tekstidesse alates teisest kogust „ Laeka lähedus“, et täitsa need lammutava sisuga ja võimu keel ümber pöörata.
Tema luulekäsituse suunavamaid jõude ongi see sõltumatusetaju, mis väljendub sellise kõnetarvituse otsimises, mis ei alluks ühelegi maailmaseletusviisile, ideoloogiale ega mentaliteedile siiski neid pidevalt riivates. Siit pidev maskivahetus, järsud ümberlülitused ja ajaparadoksid.
Tal ka teravat ühiskonna- ja meelsuskriitikat, nt luuleraamatus „Võlavalgel“. Luulekogu „V“.
Feministliku mõistevara märksõnu ja –nimesid üsna ohtrasti. Kuid tähtsaim on tema puhul teatav raskesti määratletav, ent selgesti adutav kujundilaad, aluspõhjalt intellektuaalne ja sageli teravalt irooniline.

Näiteid sajandivahetuse „teise laine“ autoritelt ( Rooste , fs, Sommer, Kristiina Ehin, eksperimentalistid jt) .
Jürgen Rooste (TNT) – Sonetid (1999), Veri valla (2000), Lameda taeva all (2002), Rõõm Ühest kollasest päevast (2003), Ilusaks inimeseks (2005), Tavaline eesti idioot (2008), 21. sajandi armastusluule (2008). Kõik parafraasid Marie Underi tekstidest.
Märksõnad. Erinevate lüüriliste minade olemasolu. Kaks väga selgelt erinevat positsiooni: lüüriline armastaja vs ühiskonnakriitik. Armastuse kontseptsiooni moodustavad headus , ausus, solidaarsus , kultuursus. Protestilauliku pool käsitleb Eesti elu kitsaskohti (ameerika massikultuuri domineerimine, kriminaalsus, seksuaalne frustratsioon , rumalus). Jürgen Rooste maailm seostub melanhoolsuse, kurbuse, ängistuse, frustratsiooniga. Rooste ütlemisviis on jõuline, isegi pidurdamatu. Üsna pikkade tekstimassiividena esitatud. Tema puhul on toonitatud jazzi mõjusid – inspiratsiooni keskne roll. Oma luulet esitab väga efektselt. Tugevad kokkupuutepunktid 50ndate biitliikumisega, kus luulet ette loeti ja muusikalise saatega toetati.
fs – Francois Serpent . Esimene raamat ilmus pikema nime all, nüüdseks nimi fs-iks muutunud. Pikalt töötanud ajakirjas Looming. Välja kasvanud NAK-i rühmitusest.
"Ka Jumal on inimene"; Francois Serpent "Valgete kaantega raamat", "2004", "Alasti ja elus"
Teosed moodustavad ühtset ilmavaaadet ja ideaale või nende kadumist väljendavad tekstid. Üsna vähe on rõõmu, lootust, helgeid momente. Võimalik ühendada gooti subkultuuri mõttemaailmaga. Fs-i luule ennekõike linnaluule . Huvitav külg – mainib tihti looduse aspekti, loodust, mis on tõsiselt mõjutatud urbanistliku keskkonna poolt. Märksõnadeks äng, külm, jää tulevad välja juba esimeses raamatus (mis muuseas on mustade kaantega). Linnas domineerib must värv, mille sekundeerib hall. Lõhnad, tolm, helid, masinad . Luule ikkagi tõukub väga selgelt isiklikest läbielamistest, kus esineb tihti vajadus läheduse ja armastuse järele. Üksindus, vaesus, nälg (nii otseses kui metafoorses mõttes). Sotsiaalne keskkond vs individuaalne mikrokosmos (viimane olulisem). Keskne teema raamatus „Alasti ja elus“ on enesetapp.
Lauri Sommer (Erakkond) – Laurila (1998), Raagraamis poiss (2000), Nõidade õrnus (2004) K., L. ja N. (2008). Kahes esimeses teoses tugevaid ekspressionismi mõjusid. Üldiselt teemad üsna klassikalised: üksindus, armastuse rõõm ja valu, loodusliku keskkonna tähtsus, meeleolu nukker ja nostalgiline. Kahes viimases raamatus alternatiivse maailmataju võimalikkus, loodudest, kultuurist ja religioonist moodustuv tervik. Sommeri looming liigub komplitseerituma maailmataju suunas.
Nõidade õrnuse puhul oluline märksõna – tajueksperiment – teispoolsuse tunnetamine , samm edasi tavapärasest kommunikatsioonist (inimeste vahel, loodusega, kultuuriga). Šamanistlikud praktikad ja muud, mis elu ühtsena näitaksid ja seda mõista lubaksid. Töö selle suunas, et taju kuidagi elavdada, teravamaks muuta.
Kristiina Ehin (Erakkond) – "Kevad Astrahanis : luuletusi 1992–1999", "Simunapäev", "Luigeluulinn", " Kaitseala ", "Emapuhkus".
Naist mõtestatakse palju läbi pärimusliku traditsiooni. Sellest lähtuvalt kannab seda luulet pinge, mis ühelt poolt tuleb poeedi kaasaegsusest ja teiselt poolt müüdist ja pärimusest. Näiteks võib olla konflikt tehnilise ja loodusliku vahel. Kirjutab naise rollist ja tunnetest olevikus ja minevikus. Lüürilisus, romantilisus, kujundirikkus. Ehini kõige olulisemaks ideeks võiks olla elu kogu tema suuruses, elamise toonitamine, elamise väärtuse rõhutamine.
Kirjanduse äärealad. Igasuguse hea kirjandusliku maailma puhul peaks eksisteerima äärealad, kuhu alla käivad nt avangardkirjandus, y-kirjandus, eksperimentaalkirjandus, mikrokirjandus, ajakiri „vihik“ - avaldab avangardset kirjandust. Berk Vaher ja Aare Pilv arvavad , et kui termin avangardkirjandus toob endaga koos kogu ajaloo, siis ka tänapäeva uuendajatele pole uuenduste ajalooga kaasnevat taaka tarvis, y-kirjandus on midagi, mida saab originaalse sisuga täita ilma, et hakkas kuidagi kohustuslikust uuendamise vormist lähtuma. Y-kirjanduse alla käivad järgmised autorid: Erkki Luuk, Kiwa, Kaspar, Valdur Mikita.
Eksperimentaalsema kirjanduse keskne kuju on Erkki Luuk. "Ornitoloogi pealehakkamine", 2002 , "Valitud luuletused", 2008. Lisaks veel olematu raamat „ „, mille andis välja kirjastus Kuiv Ebaarusaadavus, trükiarv 0. omamoodi konseptuaalne nali või mäng raamatu ideega. Ornitoloogi pealehakkamises torkab silma kohe prantsuse autorite väga tugev mõju. Minajutustaja tutvustab ennast härra Peste 'ina, see viitab Paul Valerie raamatule Härra Teste . Viidatud ka mitmetele teistele prantsuse sümbolismi rüpes sündinud traditsioonist irdunud autoreid. Raamat algab sõnadega: Miski pole olulisem kui see lause. Raamatus pole mingit märget autori kohta – ta siseneb kirjandusse tundmatuna, seda võib seostada ka autori surma ideega. Tema loomingu eksperimentaalsus seisneb lausekirjutuses, lause on väga tähtis ja mingis mõttes keskne element (mitte karakter või narratiiv vms).
Kiwa „Roboti tee on nihe“ - selles raamatus demonstreerib Kiwa arvuti poolt kirjutatud teksti. Seda raamatut võib nimetada ka küberpungi avalduseks. Ta räägib kirjutamisprotsessist, mingid kohad imiteerivad teismeliste jaapani tüdrukute kõnepruuki ja mõttemaailma.
Arengud võtab kokku „Tekstilääts. Kangelasema toitepiim“ - antoloogia, kus on esitatud paljud erinevad autorid, nii traditsioonilised kui ebatraditsioonilised. Märksõnad: postmodernistlik, eksootilis-utopistlik, maagilis- realistlik , masina-idee. Teos jaotub: paranoiline, obsessiivne , hüsteeriline, fetišistlik miip ( Barthes ' jaotus).
1. Tiit Hennoste. Kaanon . Kaanan. - Vikerkaar 1997, nr 12, lk 59-70.
2. Hasso Krull. Kirjandus Eestis 1990-1995. - Vikerkaar 1996, nr 3, lk 62-68
3. Hasso Krull. Väikese kirjanduse määratlus. - Rmt: Katkestuse kultuur. Tallinn 1996, lk 83-97.
4. Kajar Pruul. Etnosümbolism ja etnofuturism. Teese revolutsiooniaegsest kirjandusest. - Vikerkaar 1995, nr 12, lk 58-62.
5. Kajar Pruul. Vana sajandi uued luuletajad. - Rmt. Varjatud ilus haigus. Valik sajandilõpu luuletajaid. Tartu, 2000, lk 175-207.
6. Mart Velsker . Varemed, tasandikud, püramiidid. Uidang eesti nüüdisluules. Vikerkaar 1996, nr 3, lk 50-62
7. Piret Viires. Ääremärkusi eesti nooremale luulele. - Keel ja Kirjandus 1991, nr 12, lk 705-712.
8. Tekstid etnofuturismi kohta: (P. Viires, K. Pruul, A. Heinapuu, K. Sallamaa): http://www.suri.ee/etnofutu/texts/index.html
9. Mõttevahetus: 1990-ndad eesti kirjanduses. - - Looming 1999, nr. 9-12, 2000, nr. 1-12, 2001, nr. 1 (eriti M. Väljataga, R. Veidemann ,T. Hennoste, M. Velsker, E. Annus , P. Viires).
10. Eesti kirjanduslugu . Tallinn: Koolibri, 2001. Ptk-d nüüdiskirjandusest, lk 608-679 (autorid Mart Velsker, Epp Annus, Luule Epner ).
11. Ilona Martson. Eesti kirjandus- ja ajakirjandusväli. I-III. - Looming 2003, nr. 7, 9, 11.

.DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 270 allalaadimist

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #1

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #2

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #3

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #4

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #5

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #6

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #7

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #8

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #9

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #10

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #11

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #12

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #13

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #14

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #15

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #16

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #17

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #18

Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused #19

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-05-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

270 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Bretu Õppematerjali autor

Vastatud on J.Kraavi poolt loetud õppeaine eesti nüüdiskirjandus kordamisküsimustele.

etnosümbolism futurism manifestid proosa poeetika jaan undusk mati unt peeter sauter tõnu õnnepalu andrus kivirähk

Sarnased õppematerjalid

doc

Nüüdiskirjandus

Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi Loeng nr 1 (13.02.2008) Aeg ja taust Ajaloolis-kultuuriline situatsioon hakkab muutuma 80ndate keskpaigast, mil võimule tuleb Gorbatsov. Uus noor läänele väga imponeeriv poliitik hakkab ellu viima uuenduste poliitikat. Hakkab vana, väsinud kokkukukkumise äärel olevat süsteemi reformima. See poliitika kukub

Kirjandus

doc

EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II

FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks.

Kirjandus

docx

Nüüdiskirjanduse kordamisküsimused eksamiks 2018

Nüüdiskirjanduse eksam 2018 1. Nüüdiskirjanduse tunnused ja üldised teemad Poliitiline, majanduslik ja kultuuriline ebastabiilsus on muidugi vaid üks sajandialguse märksõna. Nüüdiskirjanduses käsitletakse kogu muutuvat maailma, kus oluliseks teemaridadeks on nt ,,kultuuride kohtumine", majanduskriis, rassi- ja sooproblemaatika, tarbimisühiskond. Millenniumi mõjud kirjanduses - Läänelikus kultuuriteadvuses millenniumi vahetusega (aga ka sajandivahetusega) kaasaskäiv lõpumeel sisaldab kristlikust piiblinarratiivist pärit

Kirjandus

102

docx

Eesti kirjandus II kevad

rukkis“ jt.  1958 Keel ja Kirjandus – Pigem teadusliku suunitlusega ajakiri.  1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross, Niit, Kaalep, Mäger jt) – Tagant järgi võib tunduda veider, kuid antud aja kontekstis täiesti seletatav. Nimelt avaldas aastal 60 Endel Nirk paroodia, kus ta ründas üsna teravalt noort luulet. Esile kerkis just vormi küsimus – tekkis vaidlus selle üle, kas korralik Nõkogude Eesti luuletaja tohib vabavärssi kasutada või ei tohi. See oli üsna ebavõrdne vaidlus, sest keegi väga vabavärssi ei kaitsnud. Sisuliselt korraldati suurem hukkamõistukampaania. Kross, Niit ja Kaalep (olid ka paroodias tähelepanu alla võetud) said kõvasti nahutada. Hukkamõistukampaania tulemus on lõpuks see, et vabavärss saab 60ndatel aastatel võimalikuks. Küsimus polnud mitte vabavärsis kui

Eesti kirjanduse ajalugu

docx

Eesti kirjanduse ajalugu II kordamisküsimused kevadsemestril

Proosa: ühiskondlik rõhuasetus, dokumentaalsuse taotlusi, romantilisi jooni, esiplaanil noorus. Noorsookirjanduse iseseisvumine. Autorid: Juhan Smuul, Lennart Meri, Lilli Promet, Raimond Kaugver, Veera Saar, Aimée Beekman, Vladimir Beekman, Silvia Rannamaa („Kadri“, „Kasuema“). Draama: seis oli vilets, positiivseid näiteid alles alates 60.-test (Juhan Smuuli teosed). 60.-te teisel poolel tugev draamalaine Autorid: Juhan Smuul, Egon Rannet, Ardi Liives, Boris Kabur 1. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65. Allegoorilisus, retoorilisus, romantilisus ja rõõmsameelsus, inimlik soojus, intellekti ja tunnete koostöö, suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine, avatud ruum, avastamine ja ehitamine. Autorid: Deboora Vaarandi, Uno Laht, Ilmi Kolla, Lehte Hainsalu, Paul Haavaoks, Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep. 2. Artur Alliksaare luule. Tuntuim teos: „Olematus võiks ju ka olemata olla“. Väga vastuoluline looming

Eesti kirjanduse ajalugu II

docx

Nüüdiskirjandus 2015

selle määras tol ajal olev kultuuri eetika.. Mati unt öös on asju peeter sauter indigo jaan undusk kuum Muudatused kirjakeeles: lause muutus lihtsamaks, lühemaks, realistlikumaks. mitte absoluutne muidugi (ei ole ilus-inetu) Autori positsioon/tähendus/idee: varemalt on autor rahva eest kõneleja, keda rahvas usaldab. kes väöjendab tekstis rahva soove jm., nt jaan krossi balthasar russowist raamat, mis samal ajal räägib ka eesti olust paralleelselt, varjatult kaur kender – praegu kõike kindlama kuvandiga kirjanik eestis david lodge sofi oksanen – osav meediaga suhtleja, selle kaudu ei lase end unustada __________________________________________________________________________________ __________________ nüüdiskirjandus on peamiselt mõjutatd kultuurilisest muudatustest ja vabadusest. Teemaks tulevad ka sõltuvuskäitumised, pahelised tegevused jne. ka tuleb uus karakter

Eesti kirjandus

docx

Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt

NL võim leidis, et nii ei saa see olla, Pasternak peab preemiast loobuma, sunniti loobuma ja pattu kahetsema. Sai piiratud moel edasi tegutseda, aga väga piiratud kujul. Pasternaki juhtum tähenduslik, sest kõik sedatüüpi juhtumid olid hoiatavad eeskujud. Kui Venemaal on kahtlane Pasternak, võib kahtlustada, et kohalikest liiduvabariikides on "kahtlased Pasternakid" ja need liistule tõmmata. Tekitas uuue ohutunde kultuuris. Eesti seisukohalt, et 57ndal juhtunud asi hulluni ei viinud, sisuliselt sulaaja vabanemise protsess võis jätkuda. Tuleb uusi sisselööke uuesti. Kui Pasternak oli üleliiduline, siis kohalik Eesti juhtum nn vabavärsi poleemika, 1960. Läheb lahti sellest, et enne noor NL kirjandusteadlane avaldab Hermelini nime all paroodia ajalehes "Sirp ja vasar" kus parodeerib noorte autorite loomingut. Kirjutatud nii, et selgelt on seal äratuntavalt Krossi, Ellen Niidu ja Ain KAalepi looming

Eesti kirjanduse ajalugu II

docx

Sissejuhatus 20. Sajandi kirjandusse

20. saj lõpp – Andrus Kivirähk Oskar Lutsu Palamuse-lood Tegelased kannavad endas kindlat elutunnetust ja esindavad mingit inimtüüpi: Oskar Luts:  Ta on pärit Palamuse kihelkonnast  Ta on kirjutanud „Kevade“ „Suve“ „Talve“  Tal on Tartus majamuuseum  Tema raamatutest on tehtud filme  Tal ei ole ühegi kooli lõputunnistust  Kirjanike liidu auliige Rühmitused ja isiksused Eesti kirjanduses Noor-Eesti ja Gustav Suits Huvi maailma vastu Sümbolism (Charles Baudelaire) ja kunst kunsti pärast Noor-Eesti (1905 ilmus I album) Gustav Suits „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!“ Sümbolistlik luulekogu „Tuulemaa“ (luuletus „Tuulehaud“) Noor-Eesti ja Friedebert Tuglas „Väike Illimar“ „Siil“ „Hunt“ „Hingemaa“ Kuulus ka rühmitusse Siuru ja Tarapita Siuru ning Under, Arbujad ning Alver ja Talvik

Kirjandus

Rohkem sarnaseid