Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II
Kevadsemester 2018 : kordamisküsimused eksamiks
  • Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65.
    Tugev tsensuur . Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid , esteetiline kaanon , eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa.
    Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism , võlts optimism . Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli „Jäine raamat“), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga), noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjanduse toibumist ja jalule saamist. Noor peategelane selle aja kirjanduses).
    1960ndate I poolel proosa keskmes realistlik sotsiaalpsühholoogiline või -psühholoogiline romaan.
    Lugemisväärseid raamatuid vähe, proosa toibumine võtab stalinismist väljuminesel aega. Kirjutatakse reisikirju.
    Realistlik ilukirjanduslik proosa autorid: Paul Kuusberg (toob kirjandusse tabuteemasid, „Enn Kalmu kaks mina“, „Südasuvel“ – oma ajastu märgid) ja Lilli Promet („ Primavera “ ( 1971 ).
    Üleminek päris ilmega realismi juurde: Raimond Kaugver (kirjutas sahtlisse, sest neid polnud Nõukogude Eestis võimalik avaldada. Püüab siseneda ametlikku kirjandusse sulaajal. Kõige tuntum romaan „Nelikümmend küünalt“ (1966) ei saanud alguses ilmuda , pidi seda ümber tegema). Aimée Beekman (realistlik sulaaja kirjanik). „Vladimir Beekman (Eesti Nõukogude kirjaniku Liidu eesotsas. Lastele mõeldud looming „Aatomik“, „Küberneetline karu“ jne. Lindgreni raamatute tõlkija).
    Silvia Rannamaa („Kadri“ ( 1959 ) ja „Kasuema“ (1963) – eesti noorsookirjanduse algus. Mõlemad teosed seovad realistlikku ja romantilist laadi.
    Aino Pervik („Kersti sõber Miina “), poistele suunatud tekste samas ajas ka Parijõgi), Eno Raud („Roostevaba mõõk“, „ Sipsik “ jne. Tegelane ja kujutletav adressaat nendele, kes pole veel murdeikka sisenenud).
    Sulaaja draama
    Lavale jõuavad Smuuli esiknäidend „Atlandi ookean“ ning Ranneti „Südamevalu“, laiemat tähelepanu äratab Liives – kolmik , kelle näidendid moodustavad järgmise kümnendi lavakirjanduse tuumiku, esindab stalinistlikust sotsialistliku realsmi paradigmast eemaldumise variante .
    Elusarnasuse printsiip – realism taaassünnib. Tagasipöördumine olmerealismi juurde (Liives).
    Juhan Smuul (1965. a Polkovniku lesk , Kihnu Jõnn).
    Egon Rannet (Eesti kirjanduse jubedaim kirjanikuna. Kaval ja osav, tajub , mida antud ajal saab kirjutada).
    Ardi Liives (realistliku koodi tulek on hästi demostreeritav . Menukas näidenditega).
    Boris Kabur (menukas lastenäidend „ Rops “ (1964).Tehniline revoultsioon ja ulme teemad tungivad kirjandusse. Mängitakse läbi eetilisi teemasid .
  • Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65.
    Luulekeskne aeg ( 1960ndad ). Teist nii luulerohket polegi olnud. Suurte tiraažide fenomen .
    1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross , Niit , Kaalep , Mäger jt) –kas Eesti Nõukogude luules võib kasutada vabavärssi või mitte. Topeltmängu kahtlus Noor kirjanik Nirk avaldas värssparoodia, kus ta parodeeris noorema luuletajate (Niidu, Krossi jne) luulet. Pärast 1960ndaid polnud enam vabavärss keelatud.
    1962–68 luulekassetide väljaandmine.
    Sulaaja luule: allegooorilisus (loodusallegooria, nn ridadevaheline poeetika ), retoorilisus (retoorlilselt kõlav vabavärss, suured kujundid, retoorilised pöördumised ja küsimused), romantilisus ja rõõmsameelsus, inimlik soojus , intellekti ja tunnete koostöö, suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine (Jaan Kross, Mats Traat , Paul-Erik Rummo – kosmose luuletused), avatud ruum, avastamine ja ehitamine.
    Luule tuum: Varem alustavad ( stalinlik sugupõlv): Debora Vaarandi, August Sang (selle aja kõige adekvaatsem kajastaja), Uno Laht ( vastuoluline kirjanik, revolutsioon. Satiiriline luule), Ilmi Kolla (lüüriline luule), Lehte Hainsalu (lisab lüürilist elementi), Paul Haavaoks (Smuuli varjust kasvab välja loodusliku laadiga ).
    Sulaaja fenomen kui pöördeline nähtus (noore luule tuuma oluliselt kujundajad , kes teevad esimesed avalöögid):
    Jaan Krossesmalt tuntus luuletajana. Esimene “Söerikastaja“ (satiiriline luule, kasutab seda jõulisemalt ja eksperimentaalselt nii vormis kui ka sisus ). Kahetähenduslik pealkiri, ridadevaheline poeetika.
    Ellen Niit – vabavärsiline luule, läheb ajavaimuga kaasa. Traditsiooniline laad . Tähtis lastekirjandus.
    Ain Kaalep – vabavärss ja eksperimentaalne luule, hiljem klassikalise luulekunst . Ka luuletõlkijana suur mõju (antiikkirjaduse tõlkimist).
    2 selgemalt teenäitajat: Jaan Kross (eksperimentaalsed võtteid, vabavärssi, nõukogulikku retoorikat, satiirile luule) ja Debora Vaarand (klassikalised väärtused).
    Niit ja Kaalep kehastavad klassikaliste väärtuste tagasitulek kirjandusse.
    Siis veel: Alliksaar, Rummo, Luik, Traat, Arvi Siig ( populaarne linnulaulik) ja Kaplinski .
  • Artur Alliksaare luule.
    Artur Alliksaar (1923–1966) loomingu haripunkt 1950ndatel ja 1960ndate algupoolel. Looming, mis ei tahtnud sulanduda sulaaja pilti (formaadist väljas ja tegutseb oma reeglite järgi). Krullile sõnul on ühe kirjaniku sees on kaks kirjanikku: 2 teineteisest lahknevat loominguperioodi (1. Alliksaar on tugevalt mõjutatud Arbujatest ja nii arbujalik , et isegi arbujad ise pole nii arbujad. Viib arbujad loogilise lõpuni või äärmuseni ning vaimsed väärtused tõstetakse esiplaanile. 2. periood on arbujate eitusbarokne illusionist, programmiline avangardist, luule on paradoksist pillerkaar).
    „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968) ja „Luule“ (1976) – Rummo koostatud. Luulekogu „Päikesepillaja“ (1997) – kogutud käsikirjadest, peaaegu täielik A looming. Üks väheseid luuleraamatuid, mida sajandivahetusel saatis edu (A legend). Sel on suunav tähendus 60ndate situatsioonis, mil oli A tugev mõju teistele luuletajatele, kuid ka hiljem. A luule avaldamise katsed ebaõnnestuvad. Alliksaar on tunnustamata autor.
    Alustab uutmoodi kirjutamisviis, mis A 60ndate alguse loomingus põhineb kõlaloomingul: assonants, alliteratsioon , kõlaprintsiibid toimuvad sõnamoonded jne. Meenutab sürrealistlikku esteetikat. Kui see muutus toimus, siis Alliksaar ei teadnud sürrealismist midagi, teadmine tuli hiljem. Paralleel on olemas, aga seesmise hääle kuulamine on oluline. Helid mängivad peas. Isetekkeline modernism . Tekst toetub paralleelismidele 1960ndate loomingus.
    Pikkade ridadega ei mahu ühele lehele ära. Fragmentaalsuse esteetika .
    Tähenduslikud on kuhjamine – kõike on väga palju, kõik on väga suur ja totaalne . Suur haare on sulaaja kirjanduses üldisemalt omane. See, kuidas see välja näeb ja teksti ülesehitus on omas ajas Eesti kirjanduses peaaegu võimatu leida. Alliksaart on halb immiteerida.
    Klassikalised ranged sonetid ja kõige pöörasemad sürreaalsed vabavärsid.
    Eluhoiakult romantik, kelle loomingus on peale mängurõõmu tajutavalt olemas ka elurõõmu, joovastavat lõpmatusejanu.
    Alliksaare mõju: näitab ette võimaluse teha asju teistmoodi. Roll, mida ta mängib, pole tema eluajal üheselt võetav. Linnarahvas pidas külahulluks, kuid leidis lõpuks oma publiku . Demostreeris, et on küll nõukogulik kirjandus, aga tegelikult saab kõike teha teistmoodi.
  • Kuuekümnendatelikkuse” tähendused eesti kirjanduses.
    60ndate alguses oli sulaaeg . Noorus (tüüpiline noor 1960ndate alguses on nõukogulikus kultuuris siledaks kammitud tööline), optimism, romantilisus (kosmoseromantika ja looduseromantika ja armastusromantika), allegoorilisus (loodusallegooria, nn ridadevaheline poeetika, õpitakse tsensuuri ülemängima. Mõne autori jaoks muutub see omamoodi spordiks ( Hando Runnel )), Avanemine ja avatus , taastamise põimumine uuendusega (uuendatakse luulet ja proosat ), avaliku ja varjatud kirjanduselu asünkroonia (trükis ilmunud ja varjatud käsikirjad on erinevad), luulet mõjutas Vladimir Majakovski ja kirjandus käsitlust Roger Garaudy ( piirideta realism). Kevadine meeleolu, sulaaja metafoor hakkas kirjanduses ringlema. Helgus, ühemõttelisus.
    1964 – sulaaja lõpp. Kultuurile hakatakse tasapisi pidureid peale panema . 60ndate lõpus oli kirjandus raskemeelne, sünge, mitmekihiline .
  • Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72.
    Almanahhide laine (Hees, Marm jt) – isetekkelised väljaanded, mis iseloomustavad kirjanduslikku sõltumatust. Kui sinna ilmusid kahtlased poliitilised tekstid, siis lõpetatakse see isetegevus ära.
    Käsikirjade ja trükisõnade vaheline erinevus pole enam nii erinev.
    Eksistentsialismipoleemika (kahtlased eksistentsialismi mõjud Eesti proosas . Undi looming ja Valtoni „Kaheksa jaapanlannat“ – Valtonil topelt mäng tsensuuriga mäng, mis ärritas.
    “Loomingu” Raamatukogu ja Nooruse tasalülitamine (ümberkorraldused: sobivamad toimetajad , väheneb moodsa Lääneliku kirjanduse osakaal).
    Uuenduse ja pessimismi põimumised (Poliitiline taust. Üldtoon läks tumedamaks, kuid uuenduslikud dendentsid ei katke , lähevad edasi. Masenduse mäss.
    Iroonia (poliitilisega seotud)
    Madaldumine (massikultuuri pealetulek 1960ndate II poolel)
    Modernism või postmodernism? (murrang algatatakse 1960ndatel. Kiire ja jõuline, kuid kitsa kandepinnaga. Muutuse algus pigem modernistliku taustaga, kuid hiljem postmodernismiga märgid).
    Proosa 1960. ja 1970. aastate vahetusel: proosa tähtsustumine ja proosa radikaliseerumine ( Valton , Unt), ajalooline proosa ( algatajaks Kross), romantika + realism (palju on varasemast 1960ndatest romantika realismi põimumist) nagu ka: probleem + realism, mudelproosa (mudeldav tendents proosasse , eriti proosa radikaalsemasse osasse ), psühholoogiline modernism (1970nda algus. Eriti psühhoanalüüsiga seotud laine, mis tuleb noores proosas, eesotsas Vaino Vahing , Unt följetonistlik proosa (kujutamisviisiga on seoseid ka Undil ).
    Autorid: Mati Unt, Arvo Valton, Paul Kuusberg, Enn Vetemaa (lühiromaani teke. Viiest lühiromaanist koosneb tsükkel, liigub psühholoogilisest realismist vormiteadliku modernismi suunas). Madis Kõiv (romaan „Aken“). Aimee Beekman („Väntorel“ (1970)). Teet Kallas (üleloomulikuga flirtiv novellikogu „Verine padi “ (1971) ja romaan „Heliseb, kõliseb“ (1972). Heino Kiik ( koomika ja groteski peavoolu suurejoonelisem teos „Tondiöömaja“ (1970). Mats Traat.
  • Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72.
    Kassetiaja lõpp (1962–68 noorte autorite luulekassetid (1966 (65) Jüri Tuulik jt; 1968 (67) Andres Ehin jt )).
    Alustatakse uue „proosaliseks“ peetud ajajärgu suundumusi. Luuleinflatsioon, mil publikuhuvi langes, sest luuletajad hakkasid katsetama proovimata žanreid. Kümnendi vahetusel optimistlike tulevikunägemuste kadumine, dissonantsid ja ebakindla maailmapildi teke. Kujutlused kinnisest või väikesest ruumist, millele vastandatakse piiride lõhkumine, põgenemine ja vabadus.
    Luuleuuendus (muutunud suhe luuleteksti , luule võtab proosalisema kuju).
    Kunstluules elustub uuema rahvaluule ja lorilaulu poeetika. Luule laulmine. Laul kahandab luuleteksti autonoomsust.
    Modernism, postmodernism, sürrealism.
    Autorid: Aleksander Suuman (3 kirjanduslikku nägu: nooremapoolne, traditsiooniga paremini haakuv Suuman, lüüriline (1960ndatel), 1970ndatel lisandub lüroeepilisust, kolmas pööre 1980ndate keskapaigast: äärmine minimalism. Ly Seppel (kassetiautor, luuletõlkija), Andres Ehin („Uks lagendikul“ (1971) –läbimurre, esimesene sürrealistlik luulekoguks kodumaal), Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Juhan Viiding . Nooremate autorite tuumik 1970ndate alguses koondav „Närvitrükk“: Toomas Liiv (kriitika momendid , loodusfoon), Johnny B. Isotamm (1960ndatest alates, osales käsikirjalistes almanahhides) ja Joel Sang. Baturin (debüüt 1960ndate lõpul, looduslähedane paigaluule, murdeluule elustamine ).
  • Paul-Eerik Rummo luule ja näidendid.
    Suur osa loomingust jääb 60ndatesse ja 70ndate algusesse, hiljem pilt hõreneb. Luuleloomingi periodiseerimine : 2 esimest kogu algusperiood, teises kogus hakkab muutuma, 3. kogu teine periood, 4. periood 70ndate vahetusel, 5. periood on kõik aastakümned, mis pärast seda tulevad.
    Esikkogu „Ankruhiivaja“ (1962) – sulaajastu luulekogu. Rummo esimene vasikas , kes ei taha minna aia taha. Siiralt kirjutatud luuletused, kõrgustesse püriv. Liikumine, mereleminek on sulaaja tüüpiline motiiv , kus minnakse avastama uusi maailmu. Ka teises kogus „Tule ikka mu rõõmude juurde“ (1964) ennustatakse suuri algusi ja teekonnamotiiv. Selles tuleb sisse rahvuslikke motiive . Algab Rummo luules korduv mesilaste motiiv (seos Liivi mesilastega).
    „Lumevalgus ... lumepimedus“ (1966) – talvine , tähendusrikas lumi, külmad motiivid Rummo luules sagenevad. Tundetoon muutunud otseselt traagilisemaks (ema mälestuseks). Mitmekesine, ühtselt komponeeritud. Tõsine püsivus (liikumist arvesse võttes). Kodumotiiv ja pere ühtehoidmine on Rummo varases luules tugev, kuid see on raskuse või painega seotud. Sünteesiv luulelaad. Kõrvalhoidvad märgid. Kõik kihutavad ringrajal, aga tema ei soovi selles osaleda, ronib tribüünil. Raamatus saavad kokku klassikaline esteetika ja modernsem luulekogemus, ka modernistlik luulekogemus. Ei teki teravad konflikte ja vastuolusid. Teistest erineb „Väikese linna kohvikumuusika“ – vallatum eksperimentaalne luule. Avakandistlik pool Rummost. Ankruhiivaja ajal kirjutas kahte moodi korraga – üks oli see, mida Ankruhiivajas näeb ja teine oli segasem, eksperimentaalne luule, mida ei trükitud. Kasutas pseudonüümi Jüri Palmiste ja „Ankruhiivaja“ luule liikusid rööbiti. Mitu kihti varjul , kuid üldises raamistuses saavad kokku. Alliksaarele oli Rummo autoriteet.
    „Luulet 1960–1967" (valikkogu, 1968) haakub „Lumevalguse..lumepimedusega“. See on luulekogu soojem ja värvilisem pool. Rummos hakatakse noorelt Eesti luule päästja kehastajat ja superkangelast nägema, see ahistas. Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972“ (1989) – muutis selleks ajaks oma luulelaadi. 1972.a valmis käisikiri, hakkas undergroundis ringlema. Korraldas luuleõhtuid, kus luges neid luuletusi ette. Otseselt poliitilis motiivistikuga luulet, mida saab lugeda riigivastasena. Pärast seda kogu hakkavad näivuse ja tõelisuse probleemid esile tõusma. Klassikaline luuleideaal kadus. Hakkavad ilmuma laulutekstid (tuntuim Viimse Reliikviast ja filmist Lõppematu päev).
    1960-1970ndate vahetus on Rummo jaoks kõige radikaalsem periood. 1970ndate keskpaigast edasi on ta üsna tasakaalustatud autor, kes avalikes esinemistes balanssi hoiab ega reeda ennast.
    „Ajapinde ajab“ (1986), „Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972“ (1989) ja„Kogutud luule“ (2005)
    Tuhkatriinumäng“ (1969) – ilmus Loomingu Raamatukogus, Hermaküla lavastas selle Vanemuises. Oht, ärakeelamiseks, kuid pääses lavale. Eesti kontekstis revolutsiooniline, vastuoluline teatrisündmus. Näidatakse teatris realistliku esteetika vastast. Tõlgiti inglise keelde ja sai ida-Euroopa alternatiivdraama esindusnäiteks.
    Kirjutas veel draamakirjandust. „Taevast sajab kõikseaeg kive“ ( 2016 ) – draama fenomen 50 aastat hiljem. Näitemäng Kristjan Jaak Petersoni elust. Kirjutab ümber Jaan Krossi „ Taevakivi “, see sündis tellimusest.
    Lugemik -lugemiki“ (1974) – 1970ndatel lastekirjanduse uuendaja. Näide eksperimentaalne suhe lastekirjanduses hakkab tööle.
    Olulise luuletaja ja draama autor. Olulisus tuleb välja 1960ndate kontekstis
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #1 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #2 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #3 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #4 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #5 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #6 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #7 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #8 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #9 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #10 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #11 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #12 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #13 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #14 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #15 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #16 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #17 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #18 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #19 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #20 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #21 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #22 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #23 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #24 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #25 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #26 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #27 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #28 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #29 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #30 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #31 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II #32
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 32 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-05-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 12 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor bbpettai Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    35
    docx
    Nüüdiskirjanduse kordamisküsimused eksamiks 2018
    102
    docx
    Eesti kirjandus II kevad
    21
    doc
    Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks
    32
    docx
    Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt
    41
    doc
    Maailmakirjandus
    40
    doc
    Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt
    62
    docx
    Kirjanduse lõppueksami materjalid
    54
    doc
    Eesti kirjanduse ajalugu I eksam



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun