EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II (1)

5 VÄGA HEA

FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II
Kevadsemester 2018 : kordamisküsimused eksamiks

Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65.
Tugev tsensuur . Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid , esteetiline kaanon , eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa.
Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism , võlts optimism . Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli „Jäine raamat“), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga), noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjanduse toibumist ja jalule saamist. Noor peategelane selle aja kirjanduses).
1960ndate I poolel proosa keskmes realistlik sotsiaalpsühholoogiline või -psühholoogiline romaan.
Lugemisväärseid raamatuid vähe, proosa toibumine võtab stalinismist väljuminesel aega. Kirjutatakse reisikirju.
Realistlik ilukirjanduslik proosa autorid: Paul Kuusberg (toob kirjandusse tabuteemasid, „Enn Kalmu kaks mina“, „Südasuvel“ – oma ajastu märgid) ja Lilli Promet („ Primavera “ ( 1971 ).
Üleminek päris ilmega realismi juurde: Raimond Kaugver (kirjutas sahtlisse, sest neid polnud Nõukogude Eestis võimalik avaldada. Püüab siseneda ametlikku kirjandusse sulaajal. Kõige tuntum romaan „Nelikümmend küünalt“ (1966) ei saanud alguses ilmuda , pidi seda ümber tegema). Aimée Beekman (realistlik sulaaja kirjanik). „Vladimir Beekman (Eesti Nõukogude kirjaniku Liidu eesotsas. Lastele mõeldud looming „Aatomik“, „Küberneetline karu“ jne. Lindgreni raamatute tõlkija).
Silvia Rannamaa („Kadri“ ( 1959 ) ja „Kasuema“ (1963) – eesti noorsookirjanduse algus. Mõlemad teosed seovad realistlikku ja romantilist laadi.
Aino Pervik („Kersti sõber Miina “), poistele suunatud tekste samas ajas ka Parijõgi), Eno Raud („Roostevaba mõõk“, „ Sipsik “ jne. Tegelane ja kujutletav adressaat nendele, kes pole veel murdeikka sisenenud).
Sulaaja draama
Lavale jõuavad Smuuli esiknäidend „Atlandi ookean“ ning Ranneti „Südamevalu“, laiemat tähelepanu äratab Liives – kolmik , kelle näidendid moodustavad järgmise kümnendi lavakirjanduse tuumiku, esindab stalinistlikust sotsialistliku realsmi paradigmast eemaldumise variante .
Elusarnasuse printsiip – realism taaassünnib. Tagasipöördumine olmerealismi juurde (Liives).
Juhan Smuul (1965. a Polkovniku lesk , Kihnu Jõnn).
Egon Rannet (Eesti kirjanduse jubedaim kirjanikuna. Kaval ja osav, tajub , mida antud ajal saab kirjutada).
Ardi Liives (realistliku koodi tulek on hästi demostreeritav . Menukas näidenditega).
Boris Kabur (menukas lastenäidend „ Rops “ (1964).Tehniline revoultsioon ja ulme teemad tungivad kirjandusse. Mängitakse läbi eetilisi teemasid .

Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65.
Luulekeskne aeg ( 1960ndad ). Teist nii luulerohket polegi olnud. Suurte tiraažide fenomen .
1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross , Niit , Kaalep , Mäger jt) –kas Eesti Nõukogude luules võib kasutada vabavärssi või mitte. Topeltmängu kahtlus Noor kirjanik Nirk avaldas värssparoodia, kus ta parodeeris noorema luuletajate (Niidu, Krossi jne) luulet. Pärast 1960ndaid polnud enam vabavärss keelatud.
1962–68 luulekassetide väljaandmine.
Sulaaja luule: allegooorilisus (loodusallegooria, nn ridadevaheline poeetika ), retoorilisus (retoorlilselt kõlav vabavärss, suured kujundid, retoorilised pöördumised ja küsimused), romantilisus ja rõõmsameelsus, inimlik soojus , intellekti ja tunnete koostöö, suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine (Jaan Kross, Mats Traat , Paul-Erik Rummo – kosmose luuletused), avatud ruum, avastamine ja ehitamine.
Luule tuum: Varem alustavad ( stalinlik sugupõlv): Debora Vaarandi, August Sang (selle aja kõige adekvaatsem kajastaja), Uno Laht ( vastuoluline kirjanik, revolutsioon. Satiiriline luule), Ilmi Kolla (lüüriline luule), Lehte Hainsalu (lisab lüürilist elementi), Paul Haavaoks (Smuuli varjust kasvab välja loodusliku laadiga ).
Sulaaja fenomen kui pöördeline nähtus (noore luule tuuma oluliselt kujundajad , kes teevad esimesed avalöögid):
Jaan Kross – esmalt tuntus luuletajana. Esimene “Söerikastaja“ (satiiriline luule, kasutab seda jõulisemalt ja eksperimentaalselt nii vormis kui ka sisus ). Kahetähenduslik pealkiri, ridadevaheline poeetika.
Ellen Niit – vabavärsiline luule, läheb ajavaimuga kaasa. Traditsiooniline laad . Tähtis lastekirjandus.
Ain Kaalep – vabavärss ja eksperimentaalne luule, hiljem klassikalise luulekunst . Ka luuletõlkijana suur mõju (antiikkirjaduse tõlkimist).
2 selgemalt teenäitajat: Jaan Kross (eksperimentaalsed võtteid, vabavärssi, nõukogulikku retoorikat, satiirile luule) ja Debora Vaarand (klassikalised väärtused).
Niit ja Kaalep kehastavad klassikaliste väärtuste tagasitulek kirjandusse.
Siis veel: Alliksaar, Rummo, Luik, Traat, Arvi Siig ( populaarne linnulaulik) ja Kaplinski .

Artur Alliksaare luule.
Artur Alliksaar (1923–1966) loomingu haripunkt 1950ndatel ja 1960ndate algupoolel. Looming, mis ei tahtnud sulanduda sulaaja pilti (formaadist väljas ja tegutseb oma reeglite järgi). Krullile sõnul on ühe kirjaniku sees on kaks kirjanikku: 2 teineteisest lahknevat loominguperioodi (1. Alliksaar on tugevalt mõjutatud Arbujatest ja nii arbujalik , et isegi arbujad ise pole nii arbujad. Viib arbujad loogilise lõpuni või äärmuseni ning vaimsed väärtused tõstetakse esiplaanile. 2. periood on arbujate eitus – barokne illusionist, programmiline avangardist, luule on paradoksist pillerkaar).
„Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968) ja „Luule“ (1976) – Rummo koostatud. Luulekogu „Päikesepillaja“ (1997) – kogutud käsikirjadest, peaaegu täielik A looming. Üks väheseid luuleraamatuid, mida sajandivahetusel saatis edu (A legend). Sel on suunav tähendus 60ndate situatsioonis, mil oli A tugev mõju teistele luuletajatele, kuid ka hiljem. A luule avaldamise katsed ebaõnnestuvad. Alliksaar on tunnustamata autor.
Alustab uutmoodi kirjutamisviis, mis A 60ndate alguse loomingus põhineb kõlaloomingul: assonants, alliteratsioon , kõlaprintsiibid toimuvad sõnamoonded jne. Meenutab sürrealistlikku esteetikat. Kui see muutus toimus, siis Alliksaar ei teadnud sürrealismist midagi, teadmine tuli hiljem. Paralleel on olemas, aga seesmise hääle kuulamine on oluline. Helid mängivad peas. Isetekkeline modernism . Tekst toetub paralleelismidele 1960ndate loomingus.
Pikkade ridadega ei mahu ühele lehele ära. Fragmentaalsuse esteetika .
Tähenduslikud on kuhjamine – kõike on väga palju, kõik on väga suur ja totaalne . Suur haare on sulaaja kirjanduses üldisemalt omane. See, kuidas see välja näeb ja teksti ülesehitus on omas ajas Eesti kirjanduses peaaegu võimatu leida. Alliksaart on halb immiteerida.
Klassikalised ranged sonetid ja kõige pöörasemad sürreaalsed vabavärsid.
Eluhoiakult romantik, kelle loomingus on peale mängurõõmu tajutavalt olemas ka elurõõmu, joovastavat lõpmatusejanu.
Alliksaare mõju: näitab ette võimaluse teha asju teistmoodi. Roll, mida ta mängib, pole tema eluajal üheselt võetav. Linnarahvas pidas külahulluks, kuid leidis lõpuks oma publiku . Demostreeris, et on küll nõukogulik kirjandus, aga tegelikult saab kõike teha teistmoodi.

„Kuuekümnendatelikkuse” tähendused eesti kirjanduses.
60ndate alguses oli sulaaeg . Noorus (tüüpiline noor 1960ndate alguses on nõukogulikus kultuuris siledaks kammitud tööline), optimism, romantilisus (kosmoseromantika ja looduseromantika ja armastusromantika), allegoorilisus (loodusallegooria, nn ridadevaheline poeetika, õpitakse tsensuuri ülemängima. Mõne autori jaoks muutub see omamoodi spordiks ( Hando Runnel )), Avanemine ja avatus , taastamise põimumine uuendusega (uuendatakse luulet ja proosat ), avaliku ja varjatud kirjanduselu asünkroonia (trükis ilmunud ja varjatud käsikirjad on erinevad), luulet mõjutas Vladimir Majakovski ja kirjandus käsitlust Roger Garaudy ( piirideta realism). Kevadine meeleolu, sulaaja metafoor hakkas kirjanduses ringlema. Helgus, ühemõttelisus.
1964 – sulaaja lõpp. Kultuurile hakatakse tasapisi pidureid peale panema . 60ndate lõpus oli kirjandus raskemeelne, sünge, mitmekihiline .

Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72.
Almanahhide laine (Hees, Marm jt) – isetekkelised väljaanded, mis iseloomustavad kirjanduslikku sõltumatust. Kui sinna ilmusid kahtlased poliitilised tekstid, siis lõpetatakse see isetegevus ära.
Käsikirjade ja trükisõnade vaheline erinevus pole enam nii erinev.
Eksistentsialismipoleemika (kahtlased eksistentsialismi mõjud Eesti proosas . Undi looming ja Valtoni „Kaheksa jaapanlannat“ – Valtonil topelt mäng tsensuuriga mäng, mis ärritas.
“Loomingu” Raamatukogu ja Nooruse tasalülitamine (ümberkorraldused: sobivamad toimetajad , väheneb moodsa Lääneliku kirjanduse osakaal).
Uuenduse ja pessimismi põimumised (Poliitiline taust. Üldtoon läks tumedamaks, kuid uuenduslikud dendentsid ei katke , lähevad edasi. Masenduse mäss.
Iroonia (poliitilisega seotud)
Madaldumine (massikultuuri pealetulek 1960ndate II poolel)
Modernism või postmodernism? (murrang algatatakse 1960ndatel. Kiire ja jõuline, kuid kitsa kandepinnaga. Muutuse algus pigem modernistliku taustaga, kuid hiljem postmodernismiga märgid).
Proosa 1960. ja 1970. aastate vahetusel: proosa tähtsustumine ja proosa radikaliseerumine ( Valton , Unt), ajalooline proosa ( algatajaks Kross), romantika + realism (palju on varasemast 1960ndatest romantika realismi põimumist) nagu ka: probleem + realism, mudelproosa (mudeldav tendents proosasse , eriti proosa radikaalsemasse osasse ), psühholoogiline modernism (1970nda algus. Eriti psühhoanalüüsiga seotud laine, mis tuleb noores proosas, eesotsas Vaino Vahing , Unt följetonistlik proosa (kujutamisviisiga on seoseid ka Undil ).
Autorid: Mati Unt, Arvo Valton, Paul Kuusberg, Enn Vetemaa (lühiromaani teke. Viiest lühiromaanist koosneb tsükkel, liigub psühholoogilisest realismist vormiteadliku modernismi suunas). Madis Kõiv (romaan „Aken“). Aimee Beekman („Väntorel“ (1970)). Teet Kallas (üleloomulikuga flirtiv novellikogu „Verine padi “ (1971) ja romaan „Heliseb, kõliseb“ (1972). Heino Kiik ( koomika ja groteski peavoolu suurejoonelisem teos „Tondiöömaja“ (1970). Mats Traat.

Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72.
Kassetiaja lõpp (1962–68 noorte autorite luulekassetid (1966 (65) Jüri Tuulik jt; 1968 (67) Andres Ehin jt )).
Alustatakse uue „proosaliseks“ peetud ajajärgu suundumusi. Luuleinflatsioon, mil publikuhuvi langes, sest luuletajad hakkasid katsetama proovimata žanreid. Kümnendi vahetusel optimistlike tulevikunägemuste kadumine, dissonantsid ja ebakindla maailmapildi teke. Kujutlused kinnisest või väikesest ruumist, millele vastandatakse piiride lõhkumine, põgenemine ja vabadus.
Luuleuuendus (muutunud suhe luuleteksti , luule võtab proosalisema kuju).
Kunstluules elustub uuema rahvaluule ja lorilaulu poeetika. Luule laulmine. Laul kahandab luuleteksti autonoomsust.
Modernism, postmodernism, sürrealism.
Autorid: Aleksander Suuman (3 kirjanduslikku nägu: nooremapoolne, traditsiooniga paremini haakuv Suuman, lüüriline (1960ndatel), 1970ndatel lisandub lüroeepilisust, kolmas pööre 1980ndate keskapaigast: äärmine minimalism. Ly Seppel (kassetiautor, luuletõlkija), Andres Ehin („Uks lagendikul“ (1971) –läbimurre, esimesene sürrealistlik luulekoguks kodumaal), Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Juhan Viiding . Nooremate autorite tuumik 1970ndate alguses koondav „Närvitrükk“: Toomas Liiv (kriitika momendid , loodusfoon), Johnny B. Isotamm (1960ndatest alates, osales käsikirjalistes almanahhides) ja Joel Sang. Baturin (debüüt 1960ndate lõpul, looduslähedane paigaluule, murdeluule elustamine ).

Paul-Eerik Rummo luule ja näidendid.
Suur osa loomingust jääb 60ndatesse ja 70ndate algusesse, hiljem pilt hõreneb. Luuleloomingi periodiseerimine : 2 esimest kogu algusperiood, teises kogus hakkab muutuma, 3. kogu teine periood, 4. periood 70ndate vahetusel, 5. periood on kõik aastakümned, mis pärast seda tulevad.
Esikkogu „Ankruhiivaja“ (1962) – sulaajastu luulekogu. Rummo esimene vasikas , kes ei taha minna aia taha. Siiralt kirjutatud luuletused, kõrgustesse püriv. Liikumine, mereleminek on sulaaja tüüpiline motiiv , kus minnakse avastama uusi maailmu. Ka teises kogus „Tule ikka mu rõõmude juurde“ (1964) ennustatakse suuri algusi ja teekonnamotiiv. Selles tuleb sisse rahvuslikke motiive . Algab Rummo luules korduv mesilaste motiiv (seos Liivi mesilastega).
„Lumevalgus ... lumepimedus“ (1966) – talvine , tähendusrikas lumi, külmad motiivid Rummo luules sagenevad. Tundetoon muutunud otseselt traagilisemaks (ema mälestuseks). Mitmekesine, ühtselt komponeeritud. Tõsine püsivus (liikumist arvesse võttes). Kodumotiiv ja pere ühtehoidmine on Rummo varases luules tugev, kuid see on raskuse või painega seotud. Sünteesiv luulelaad. Kõrvalhoidvad märgid. Kõik kihutavad ringrajal, aga tema ei soovi selles osaleda, ronib tribüünil. Raamatus saavad kokku klassikaline esteetika ja modernsem luulekogemus, ka modernistlik luulekogemus. Ei teki teravad konflikte ja vastuolusid. Teistest erineb „Väikese linna kohvikumuusika“ – vallatum eksperimentaalne luule. Avakandistlik pool Rummost. Ankruhiivaja ajal kirjutas kahte moodi korraga – üks oli see, mida Ankruhiivajas näeb ja teine oli segasem, eksperimentaalne luule, mida ei trükitud. Kasutas pseudonüümi Jüri Palmiste ja „Ankruhiivaja“ luule liikusid rööbiti. Mitu kihti varjul , kuid üldises raamistuses saavad kokku. Alliksaarele oli Rummo autoriteet.
„Luulet 1960–1967" (valikkogu, 1968) haakub „Lumevalguse..lumepimedusega“. See on luulekogu soojem ja värvilisem pool. Rummos hakatakse noorelt Eesti luule päästja kehastajat ja superkangelast nägema, see ahistas. „ Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972“ (1989) – muutis selleks ajaks oma luulelaadi. 1972.a valmis käisikiri, hakkas undergroundis ringlema. Korraldas luuleõhtuid, kus luges neid luuletusi ette. Otseselt poliitilis motiivistikuga luulet, mida saab lugeda riigivastasena. Pärast seda kogu hakkavad näivuse ja tõelisuse probleemid esile tõusma. Klassikaline luuleideaal kadus. Hakkavad ilmuma laulutekstid (tuntuim Viimse Reliikviast ja filmist Lõppematu päev).
1960-1970ndate vahetus on Rummo jaoks kõige radikaalsem periood. 1970ndate keskpaigast edasi on ta üsna tasakaalustatud autor, kes avalikes esinemistes balanssi hoiab ega reeda ennast.
„Ajapinde ajab“ (1986), „Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972“ (1989) ja„Kogutud luule“ (2005)
„Tuhkatriinumäng“ (1969) – ilmus Loomingu Raamatukogus, Hermaküla lavastas selle Vanemuises. Oht, ärakeelamiseks, kuid pääses lavale. Eesti kontekstis revolutsiooniline, vastuoluline teatrisündmus. Näidatakse teatris realistliku esteetika vastast. Tõlgiti inglise keelde ja sai ida-Euroopa alternatiivdraama esindusnäiteks.
Kirjutas veel draamakirjandust. „Taevast sajab kõikseaeg kive“ ( 2016 ) – draama fenomen 50 aastat hiljem. Näitemäng Kristjan Jaak Petersoni elust. Kirjutab ümber Jaan Krossi „ Taevakivi “, see sündis tellimusest.
„ Lugemik -lugemiki“ (1974) – 1970ndatel lastekirjanduse uuendaja. Näide eksperimentaalne suhe lastekirjanduses hakkab tööle.
Olulise luuletaja ja draama autor. Olulisus tuleb välja 1960ndate kontekstis ja radikaalsem külg 1960ndate lõpust.

„Tuhkatriinumäng” ja uue draama läbimurre Eestis.
Tekst on omaette kirjandusfenomen. Aluseks muinasjutt , mis on peapeale keeratud. Prints läheb õiget Tuhkatriinut otsima (elumõtte kahtlev küsitelu). Varasemate tekstide ülekirjutamine nii kirjanduses kui ka teatriuuenduses. Küsimus, mis on õige ja mis vale, muutub keeruliseks (Olla v mitte olla). Süü ja vastutus, juhuse ja paratamatuse, illusioonide puudumise ja lootuse kinnitamise teemad kontsentreeruvad. See on Rummo luules sellest peale olemas. Süveneb mitmekihilisus, sagenevad allusioonid varasematele eesti luuletajatele ja sõnalummuslike seisundiluuletuste juures liigub üha enam kõnekeelsuse ja sotsiaalsuse poole. Tegemist ruumi modelleerimisega. Läheb lossi, kus seikleb (Kafka loss taustaks). Lahendus – kinnisesse ruumi pannakse seiklus käima, see on tol ajal tüüpiline.
Tekivad ka poliitilised tõlgendused. Rummo enda jaoks polnud poliitiline kiht kõige tähtsam, pigem inimeksistentsi püsivus laiemalt.
«Tuhkatriinumängu» kõnetamisvõime ulatub üle aegade nii taha- kui ettevaates. Sisuliselt märkis näidend maailmapildi tunduvat tumenemist.
Ühendatud intellektuaalne ideedraama ja rituaalne müüt.
Tuhkatriinumäng vahendab harukordse intensiivsuse ja poeetilisusega uut pluralistlikku ja indeterministlikku maailmapilti, uhtides vastuvõtjat lepituseni määramatusega, mis oli Rummo meelest kaasaegse rituaali mõte ja sisu. Metateatraalne mõõde.
Tuhkatriinumäng algatas mõttevahetuse kunsti olemuse üle.
Autoril tekib pretentsioon kõik ära rääkida, teha suur üldistus, kus on sees kogu elu või elumõte või midagi, mis selleni viib. Mingi suur haare või pretentsioon on sees.

Eesti draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–85.
Uus draamakirjanduse õitseaeg, üks võimsamaid perioode Eesti draamas . Kollektiivne fenomen. Esile tõuseb Rummo „Tuhkatriinumäng“. Kaks perioodi: 1966–1972 ja 1973–1985
Juhan Smuuli „Polkovniku lesk“ jätkab 1960ndate lõpuni ja 170ndate alguseni . „Polkovniku lesk“ tekitab draamauuenduse. Draamauuendus ja teatriuuendus hakkavad 1960ndate II poolel liikuma paralleelselt. 1960ndate keskpaigas valiti Bertolt Brechti tee (ohutum autor, kui Artuaud. Brechtilik tee „Polkovniku leses“ ja ka Ain Kaalepil.
Artur Alliksaare (Nimetu saar (1966) - mudeldava tendentsiga).
Mudeldraama – mudeldav tendents, mis proovib korraga haarata väga paljut, tekib soov öelda elu kohta kõike. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist.
Selle aja draamakirjanik valis mingi alusteksti, töötles seda ja valmis teise tekti tõmmisena näidend. Kaalep võttis Piibli aluseks. Nõukogude ajal ei võinud Piibli esiletõstmisena näida tekst. Ain Kaalepi („Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator“ (1967) - tüstoopia klassikaline näide).
Mati Unt (esimene tähelepanuväärseim näidend „ Phaethon , Päikese poeg“ (1968) – kohtuvad suured alustekstid, mida selle aja kirjanikud armastasid kasutada (Phaethon antiikmütoloogiast) ja teisalt tekkiva noortekultuuri märgid – laulsid kaasaegset Eesti luulet.
Paul-Eerik Rummo (Tuhkatriinumäng (1969) – läbimurre. Skandaalid . Pseudopus (1968) – Oidipuse müüt – sotsiaalse vaatenurgaga ja süsteemikriitilise vaatenurgaga. Mõlemad peaaegu samal ajal kirjutatud, sarnased juhtumid .
Enn Vetemaa (draamaloomingu algus „Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale ( pauguga lõpus)“ (1968) – ajastuomane telenäidend, lastekultuuriline pool. 1960ndatel on Eesti kirjanduses kirjanduslik tekst telele orienteeritud.
Draamauuendus üldpilt: 1960ndate ja 1970ndate vahetus on muutuse aeg. Draamas esialgu see muutus annab sarnaseid lahendusi: võõra teksti kasutamine, mudelsituatsioon, kõige üldistamine, tingliku draama esiletõus. Ühte tüüpi modernistlik näidend, mis esile tõuseb. Selle tüübi kõige eredam näide on „Tuhkatriinumäng“.
Ülevaade 1970ndatest ja 1980ndatest
Toimub hargnemine. Draama on rikkalikum ja mitmekesisem kui 1960ndate lõpu draama. Algupärane värskus kestab 1970ndatesse pikemalt edasi. Esineb traditsiooniga haakuvaid jooni. Kaalep jätkab müüditeisendustega ka 1970ndatel. Teatriuuenduse läheb mõnda aega edasi, olulisi tekstitõlgendusi.
Lisandub absurdidraama (Viidingu ja Tõnis Rätsepa näidend „Olevused“ (1980)) ja Jaanus Andreus Nooremb (Madis Kõiv & Hando Runnel) „Küüni täitmine“ (1978) – esimene Kõivu tekst, mis on absurdidraama kontekstis hästi tõlgendatav. Süžeetused riskeerimine. Korralikku, selget süžeed ei saa kätte, vahepeal laulavad Runneli stiilis.
Hakatakse pöörduma ajaloo poole, nii realistlikus kui ka eksperimenteerivas võtmes:
Jaan Kaplinski Neljakuningapäev (1977) ja Madis Kõiv & Vaino Vahing „ Faehlmann . Keskpäev. Õhtuselgus“ (1982) – biograafiline näidend Faehlmanist. Traditsiooni ajaloo juurte, rahvusliku ajaloo juurde pöördumine. Näidend on liiga pikk. Ei järgi realistlikku esteetikat. Räägib ajaloost ja selle sündmusest.
Psühholoogilise rõhuasetuse kaudu võib rääkida psühhomodernismi tulekust Eesti draamasse ja ka Eesti proosakirjandusse: 1970nda I poolel Vaino Vahing , tema näidendid „Suvekool“ (1972) ja „Mees, kes ei mahu kivile“ (1975).
Rein Saluri „Külalised“ (1974) – tekstilahendusega loob mudelsituatsiooni, mängides ühte mudelit erineval viisil läbi. Samas psühholoogiline rõhuasetus, mälu teema.
Postmoderne draama: ennekõike Mati Unt „ Vaimude tund Jannseni tänaval“ (1984). Postmodernistlik esteetika erinevus senisest modernistlikust: „ Good -bye, baby“ (1975) – läbiv süžee laguneb, näitemäng toimub pisikeste piltide kaudu.
Kokku saavad uuenduslikud dendentsid, traditsioonide poole pöörduvad dendentsid, mälu poole pöördumine. Psühholoogia ja mälu hakkavad kokku mängima.
Merle Karusoo suur esile tõus sel perioodil. Autor, kes kirjutab alustekstid ja ise lavastab. Võtab dokumentaalsed alustekstid, uurib elu ennast ja siis tekib mälu ja elu uurimise teatrilabor tema ümber. Esimene esiletõus „Olen 13-aastane“ (1980).
Jaan Kruusvall (1940-2012) kaks näidendit, mis loovad märgilise tähenduse:
„Pilvede värvid“ (1983) – 1944. a traagilisi valikuid , antud inimesekesksest vaatepunktist. „Vaikuse vallamaja“ (1987) – keeruline poliitiline temaatika.
Enn Vetemaa (1936- 2017 ) planeeritud ja konstrueeritud tekstid. Eetilis -sotsiaalne või psühholoogiline pool. Koomikasse kalduv anne (komöödiad), kuid ka tõsise ja koomilise ühendamine tragikoomilises võtmes. Legendaarsed telelavastused: „Häälemurre“ (1962), „ Monument “ (1965), jne.
„Õhtusöök viiele“ (1972) – draamakirjaniku identiteedi loomine. „Püha Susanna ehk Meistrite kool“ (1974) – roll kinnistus sellega. Koomiline .
„Roosiaed“ (1976) – realistlikkuse ja mudeldatuse tinglikus ühendatud.
„Nukumäng“ (1980) – probleemikeskne tekst. „Eesti näkiliste välimääraja“ (1983)
Mängib kahetist mängu nõukogulikule tellimusele vastu, aga on peidus ka kriitiline hoiak, mis tellimusele sellisel viisil ei vasta, nagu algselt eeldati.

Jaan Kaplinski looming.
Ühekülgne kirjanikuroll, kuid tal on segadusi, mida tahab nimelt aeg-ajalt juurde toota.
Tema tekste on palju tõlgitud. Loomingus tähtis esseistlik pool (hakkas esseesid kirjutama juba 1960ndatel). Ilme huvi filosoofia ja religiooni vastu. Varases loomingus kristlikud motiivid. 1960ndates saadik Uku Masingu mõjutusel idamaalised taustad (zen-budistlik, taoistlik kihistus , judaism). Erinevad mõttevoolud ja usundid saavad kokku.
Religioossuse müstiline külg. Müstiline tunnetus või sõnade taguse maailma aimamist võib leida ka tema luulest. Luulet lugedes on tugevamalt näha tungi või suunda impersonaalsuse suunas. Oma mina ära kaotamine suures maailmas, seda mina sinna sisse sulatada.
Luulekogu „Jäljed allikal“ (1965) – hoovõtt, ettevalmistus suureks läbimurdeks, mis saab kahe järgmise koguga: Tolmust ja värvidest (1967) – esteetilises plaanis, kus klassikaline luuletraditsioon ja uuenduslik traditsioon saavad kokku ja tekib sümbioos. Selle raamatuga algas rahvusvaheline tuntus. Võrreldes Rummoga on Kaplinskil siin rohkem loitsuline ja laululine laad, hämaram ja müstilisem. Peale seda luule muutub, 1970ndatel on vaheldumisi erilaadi luulet.
Valge joon Võrumaa kohale (1972) – jätkab eelmist luulekogu, kuid ka muudab. Rohkem vabavärssi ja haakub Rummo „Saatja aadressiga..“
Ajakajalisem. 1960ndate ja 1970nda vahetusel ühendab Kaplinskit ja Rummot – otsivad uusi võimalusi ja liiguvad proosalähedaseks luuleks.
1970-1980ndatel kirjutab mitmes laadis.
Järgmised kolm teost ennustavad muutust ette: „Õhtu toob tagasi kõik“ (1985)– murrang. Osutab kirjutamise protsessile; „Tükk elatud elu“ (1990) ja „Hinge tagasitulek“ (1990) –religioosne poeem. Avalik keskendumine religioossetele otsingutele.
„Jää ja Titanic “ (1995) – seotud 1994.a Estonia hukuga.
„Silm. Hektor “ (2000) – Erinevad lahendused. „Silm“ laiema filosoofilise kallakuga fantaasiakirjandus, „Hektor“ kitsamas mõttes ulmekirjandus .
Alates 00ndate algusest tõuseb ulme ja Kaplinski sulandub sinna konteksti hästi, olles teenäitaja.
„Isale“ (2003) – autobiograafiline dokumentaal proosa. Kahekõne isaga, keda ta ei mäleta.
„Seesama jõgi“ (2007) – autobiograafilne, kuid ka klassikaline romaan. Mängib rolli õpetajakuju (Uku Masing ). Peategelase keskne romaan ja ajaromaan.
„Taivahe heidet tsirk“ (2012) –tekste 1960ndatest uuema ajani. Lõuna-eesti keeles.
Saab tuntuks ka vene kirjanikuna (2014 ja 2017 vene keeles ilmunud teosed).
Katsetab keeltega, keelelise kogemuse avardamine. Luule avanes vene luule kaudu (koolipõlves Lermatov).
Kaplinski proosa: autobiograafiline (oma eluloo peegeldaja), esseistlik proosa (essee vorm kasvab ilukirjanduslikuks suuremaks projektiks või tektiks), reisikirjeldused ja –jutud, ulmekirjandus. Need saavad mitmes kombinatsioonis kokku. Kaplinski liigub proosasse esseistika kaudu. Kosmopoliitne kirjandus.

Jüri Üdi / Juhan Viidingu luule.
1970-1980 Runnel ja Jüri Üdi domineerivad. Alustasid maaläheduse võtmes. Nende tekste oli hea laulda . Jüri Üdi laulis oma tekste ka ise.
Kirjandusliku pere päritolu. Irooniline autor. Absurdidraama kirjutamine mängib luule juures kaasa.
Jüri Üdi (1960-1970ndateni). Seejärel valikkogu „Ma olin Jüri Üdi“(1978) - suurem osa on Jüri Üdi luulet ja lõpus Juhan Viidingu luule. Nime vahetus on ka perioodi vahetus: sisu muutus.
Üdi ja Viidingu suhe on värvikas, Üdi on avaram. Juhan Viiding kõiki Jüri Üdi luuletusi poleks kirjutanud.
Pöördeline tähendus, järsk etteennustamata muutus 20. sajndi II poolel Eesti luuleloos. Jüri Üdi luuleperiood algas 1968.a. „Realistliku ingli laul“ (1968) – kirjutatud väga mässulises võtmes, ähvardav meelsus .
Jüri Üdi luules on miljon lahendust . Kui ta oli kõik selle kirja pannud , siis see muutus paratamatuseks. Väga eredaks kaasaegse luule autoriks sai 1970ndatel. „Detsember“ (1971)– 2. tulemine, mingil määral ka 3. tulemine. Esimene päris suuretiraažiline luulekogu, mis Jüri Üdi fenomeni laiemale kandepinnale viib.
Eripärane luuletehnika, mille kujundas varakult: lõpmatu eneseeituse seeria , kuhu tuuakse sisse uut. Pinge vormi ja sisu vahel. Terve rida poeetilisi võtteid. Jüri Üdilik siire ja ka ellips – tekitab pause tekstis. Üdi tekst on lorilaulu moodi. Teatriaalne luule. Tema tekste saab esitada, kõlavad. Absurdne. Analoogi on raske tuua.
Kui varem oli rangesse vormi segane sisu surutud, siis hiljem tuleb juurde vabavärss, silbilisrõhuline luule, kaotab riimi ära. Sisuline rangus lisandub, siis vormiline vabadus suureneb. Sisuline rangus tähendab selgemat eetilist hoiakut. Müstiline otsing lisandub 1980ndatel – varjatud religioosne kiht. Luges erinevaid tekste. Kristlus mängib taustal jne. Mingid otsingud saavad kokku. Tuleb ka religioosse taustaga pürgivusluulet.
1980-1990ndate vahetusel vähestes uutest tekstides on teatrile pühendatud laulutekstid. Üdi laad hakkas tagasi tulema . Üdi ja Viidingu vaheline suhe ei katke kunagi.

Hando Runneli luule.
Esikkogu „Maa lapsed“ (1965) ja ka teine kogu on ettevalmistusperiood. Tuntuks saab 1960ndate lõpul kirjutatud tekstides ja 1970ndate alguses: „Avalikud laulud“ (1970) ja „ Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks“ (1972).
Regilaulud. Silbilisrõhuline luule. 1970ndate luules klassikaline vorm. Klassikaline esteetika sujuvalt ka laienes.
1. Uuema rahvalaulu esteetika (koori- ja rahvalaulus nr 1 ka lorilaulu sissetung luulesse).
2. Varjatud ja poolvarjatud viisil poliitiline ja rahvusliku hoiakutega autor (Poliitilisus on tugevalt näha 1960ndates lõpust kuni uuemate aegadeni).
Runneli luule 1970-1980ndatel on sportlik jõukatsumine tsensuuriga (1970ndate alguseks on välja töötanud rea nõkse, kuidas poliitilist sõnumit edastada nii, et see tekst ilmuda saaks: „Avalikud laulud“ (1970) ja „Punaste õhtute purpur “ (1982) – ilmus, hiljem tsensuuriamet avastas, et sellist raamatut ei tohiks olemas olla ja keelas raamatust rääkida.). Tekib ka hulk tekste, mida ei saa Nõukogude ajal trükkida: „Laulud eestiaegsetele meestele“ (1988). See oli klassikaline periood, aga hiljem tulevad segased muutused. Võimuvahetusel varjatud kujul kirjutamise vajadus kadus ja see oli tähenduslik, muutus ebakindlaks, kuid 00ndatel tuli kindlus tagasi. Osa luulet on rahvuslikus võtmes vemmalvärsilised luuletused, kuid selle kõrval on ka vabavärsilist luulet. Vabavärsiline armastusluule : „Mõistatused“ (2000) ja „Sinamu“ (2005).

Viivi Luige luule ja proosa.
Üks kassetiautoritest. Põhiline loominguperiood 1960-1980. 1960ndatel debüüt, nõukogude olukorda silmaspidades väga varajane (19a), esimene luulekogu Pilvede püha (1965).
Looduslüüriline Viivi Luik, loodusluule kaudu tõlgendama, tundlik ümbruse peegeldus . Luule põhiline osa 1965-1982: „Hääl“ (1968) – müstiliste otsingute periood, mis ei kao ka hiljem. Uku Masingu mõju. „Maapäälsed asjad“ (1978) – maa peale tagasitulek müstilistest kõrgustes. Keskkond on muutunud, linde, liblikaid ja kasepuid on linnakeskkonnas vähem, asendub moodne ja urbanistlik luule – hakkab luuletama väga argistest asjadest, näiteks torude hääled paneelmajas, kraani tilkumine. See jätkub kõige tuntumas raamatus „Rängast rõõmust“ (1982 ) – rahvuslikku motiivistikku rohkem kui teistes. Rahvuslik alltekst , Öeldes ridade vahel eestlase jaoks olulisi asju.
1980ndate alguses lisanduvad apokalüptilised meeleolud tõlgendatavad sajandilõpu kirjandusega rohkem kui kellelgi teisel. Maailmalõpp mõjub oma õudsa iluga, millest võiks sündida uus maailm. Lõpetas luuletuste avaldamise.
Proosa looming:
1980ndatel kirjutab rahvuspsühholoogilielt olulisi tekste, saavutades rahvusvahelise menu oma kahe proosa raamatuga:
„Seitsmes rahukevad “ (1985) – autobiograafiline romaan, murde keeles.. Kõige kuulsam 1980ndate aastate romaan, luues fenomeni. Üks esimesi sellel ajal, kes puudutab stalinistlikku temaatikat , kuid mitte kõige esimene. Ajajärgu vaim tuleb välja lapse kaudu teemadena. Inimlikkuse, julmuse ja heade põimumine, tumedate ja heledate toonide põihmumine on väga luigelik. Aeg rullub lahti korraga kolmes kihis: jutustav minevik (lapsepõlv), selle mineviku tuleviku lapse kujutlustes ja ootuses ning jutustaja , täiskasvanuks saanud lapse olevik kui teostunud tulevik.
„Ajaloo ilu“ (1991) –1968. aastal toimuv tegevus. Haakuvad punktid peategelase ja Luige elus. Armastuslugu , mis toimub suurte poliitiliste sündmuste taustal. Mõlemad teosed annavad väärika retseptsiooni.
„ Varjuteater “ (2010) - ilmub pika pausi järel. Žanrimääratus segasem. Dokumentaalkirjanduslikus võtmes Luige elust.

Mati Undi proosa ja näidendid.
Tartu 8. KK kirjandusõpetaaja Vello Saage õhutusel ilmus esimene raamat (kooli almanahhi erinumbrina).
1960ndate lõpu poole kujunes temast näitekirjanik. Enda suuri lavastuse katsetu oli vähe, need kuulsaks ei saanud. Teatriuuenduse üks ideoloog , kujundades seda. 1970ndate algus on Undi elus kriisiaeg, mida oskas loominguliselt ära kasutada.
Mati Undi teoste välja andmine polnud lihtne.
„Hüvasti, kollane kass“ (1963) – realistlik põhi, noorusromantiline põhimõte. Armastuslugu, eneseotsimine, kooliromaan. Esimene eraldi raamat (varajane tulek, 18a), suhtus sellesse kriitiliselt, sest see sisaldab 1960ndate valesid ning on seotud poliitiliste teemadega ja siis kirjutas „Tere, kollane kass!“ (1992) -õpetussõnad tulevad kassilt, kes on kõnelema hakanud. Kassid on Mati Undi jaoks tähtsad olnud nii kirjanduses kui ka eraelus.
Unt muudab oma kirjutamisviisi. Iga järgmine teos on eelmise teose eitus. Teeb uue, mis nagu tühistaks eelmise.
„Võlg“ (1964) – omaaja noorsookirjanduse tunnusmärgid samuti olemas. Noorte probleemid, spetsiifiline vaatenurk. Uunduslik Mati Unt algab selle teosega . Tugev märk, et senine suluseis proosakirjanduses on läbi saanud ja midagi uut on algamas. Armastuskolmnurga lugu, mida Unt hakkabki edaspidi läbi kirjutama. Lisateemad, mille juures on poliitiline kihistus: komsomoli organisatsiooni tähendus, nõukogulik jutt (tekitab ka vastukaja ja poleemikat). Armastusloo esitus mõjub revolutsiooniliselt (paljalt ujumine jne, märgid, mida 1950ndate stalinismi järgne kirjandus ei tundnud , mõjus sellel taustal uutmoodi ja radikaalselt ). Mitmehäälne Unt alates teosest „Võlg“ (erinevate tegelase hääl, kuid Undile iseloomulikult erinevad tekstuaalsed kihistused hakkavad ühte suurte hunnikkuse koonduma). Teoses „Võlg“ tsiteeritakse ja peegeldatakse prantsuse filme (ei räägi ainult tegelane, vaid maailm). Tegemist on sisemonoloogina antud tekstiga .
Murrangu algas 1964. aastast, muutused jätkuvad. Kaks esimest raamatut on I periood. Ülemineku teos ühest perioodist teise on „Elu võimalikkusest kosmoses“ (1967) – realistlik lugu, imelik jutustamistehnika. Vaatepunkti vaheldus . Annab tegelastele hääle, kes veavad lugu edasi.
Radikaliseerimine: romaan „Mõrv hotellis“ (1969) – avaldub radikaalne Unt. 1. radikaalselt modernistlik romaan Nõukogude Eestis. Kirjanduslik murdepunkt .
Tõuseb esile lühiromaan žanriga – modernistlik märk, ka 1960ndate märk.
„Tühirand“ (1972) – tähtsam osa Undist. Tuumne Mati Unt. Armastuslugu, armastuskolmnurk. Tonaalsuse muutus. Kirjutatud ühe hingetõmbega (maniakaalne kirjutusmasin , katkematu tekstiloom, haagib võõraid tekste). Piiblitekstile ülesehitatud, otsib sealt lisatähendusi.
Psühhoradikaalsuse tipp: „ Mattias ja Kristiina“ (1974) – noorsookultuuriline mäss ja vastuhaku motiiv.
„Via regia“ (1975) – esimene kaalukam ilukirjanduslik peegeldus Tartu teatriuuenduse teemadel . Kirjutas sellest vähemalt 2 varianti .
Undi puhul võib kogu aeg kahtlustada, et elu muutmine kirjanduseks ja kirjanduse muutmine eluks. See läheb kogu aeg segi.
„Sügisball“ (1979) – radikaalse proosa kõige tuntum teos 1970ndatel ja 1980ndate alguses. Avalduvad postmodernsed tunnused. Mängulisus. Üks keskne lugu laguneb, erinevad tegelased. Neil on midagi, mis ühendab – linnakeskkond Mustamägi. Moodsa urbaniseerunud maailma, uut tüüpi linna romaan. 1970ndatel paistis see just silma Mustamäel.
1. Ruumile tuleb tähelepanu pöörata.
2. postmodernse jutustamise kergus (tekib küsimus, kes jutustab?) erinevad tekstid saavad kokku, pole enam kindel, kes räägib, mida ja kui tõsiselt. Maailma relativiseerub. Sügisballis võõraste tekstide sissetung sööb tähendust.
1980-1990ndatel jõuab postmodernistlikus äärmuslikkuseni. Uued tekstid ei saa enam piisavalt vastukaja. „Räägivad“ (1984) – uute lahenduste otsimine, raske öelda, kas see on proosa või draama. Erihäälsus on viidud äärmuseni.
Näitekirjandus:
„Phaethon, Päikese poeg“ (1968)
„Good-bye, baby“ (1975) –näidend, postmodernismi näide.
„Vaimude tund Jannseni tänaval“ (1984) –Aja märk, et tuli kultuurilooline puhang . Koidula teema Undil loomingus. Alates 1970ndate algusest ilmuvad Undi proosasse ja draama loomingusse tema lemmikkangelased: vampiirid, libahundid ja Lydia Koidulad. Koidula kuju võlub Unti ka erandlikkuses ja haakub ka enesepeegeldustega. Koidulad ja libahundid võivad ka seostuda. Müstiline maailm hakkab kõige muu kõrval liigutama.
Kõigesuurejoonelisemad postmodernismilised mängud: „Öös on asju“ (1990) ja „Doonori meelespea“ (1990). Kummalised lahendused elu ja kirjanduse piiril toimuvatest mängudest.
Romaanid on esinduslikumad näited postmodernsest esteetikast, et keskne narratiiv on põhjalikult ära lammutatud. Süžee on punktiirne ja veider. Unt väsib kirjanduses, aga ei väsi teatrist .
„Brecht ilmub öösel“ (1997) – viimane suurem romaan. Leidlikult süžeehakatus Brechti ja Voolijoki kohtumisest, kust võtab ajaloolise teema.
Draamalooming jätkub:
„Huntluts“ (1999) – Lutsu tekstid, mis saavad imelikul viisil kokku.
„Vend Antigone, ema Oidipus “ (2006) –ilmub peale surma. Antiigist pärit klassikalise süžeesid kirjutas üle.

Mats Traadi ja Arvo Valtoni looming.
Valton: Eesti modernismi tuumteos „Kaheksa jaapanlannat“ (1968)– satiirilised hüperboolid, grotesk, mäng tsensuuriga. Modernistlik esteetika ka „Õukondlik mäng“ (1972).
Kirjutanud nii proosat kui ka filmistsenaariume („Viimne reliikvia “). Alguses humanistlik lähenemine, probleemrealism, hiljem realismist kaugenemine. Palju lühiproosat, alustas novellidega. Alguses peale pidev ja palju kirjutav autor. Radikaalne žanrireeglite purustamine. 1970ndatel kirjutas ka suuri romaane, jutustusi, aforismikogusid, pisiproosat ja ka luulet.
Esimene kogu realistlike elupiltidega: „Veider soov“ (1963).
Opositsioonid loomingus: tsivilisatsioon -loodus, sootsium -indiviid, ajalugu-hetk/ igavik .
„Luikede soo. Karussell “ (1968), „Mustamäe armastus“ (1978), „Tee lõpmatuse teise otsa“ (1978), „Arvid Silberi maailmareis “ (1981 / 1984). 1990ndatel tugevneb rahvuslik meelsus – romaan „ Masendus ja lootus“ (1989)
Mats Traat (s. 1936)
Kirjandusse saabus 1. luulekassetis koguga „Kandilised laulud“ (1962), kus kõlas tema poeetiline enesekultus. Kirjutanud ka tartukeelset luulet, kosmose luuletusi.
Ühiskonnakriitiline. Oluline luuleteos , mis on pikema aja jooksul valminud „ Harala elulood“ (1976) – lähtub paigatundest.
Kirjutas rööbiti luulet ja proosat, näidendeid ja filmistsenaariumeid.
Proosa: jätkab ja uuendab realistlikku traditsiooni. Prosaistina kirjutab peamiselt lühiromaane. Mitmekülgne: ajalugu, olevik, linna ja küla, ümber kehastumine erinevateks tegelasteks (ka naise vaatepunkt ). Proosa on peamiselt eesti taluelust 19.-20. sajandil (tööeetika ja elu pühaduse tunnetamine). Peateljeks aeg (argipäeva elu, ajalugu ja igavik).
Tekstid erinevad üksteisest, varieerib teadlikult stilistilisi võtteid. Varased jutustused on 1960ndate sotsiaalproosast ühiskonnakriitilisemad.
„Tants aurukatla ümber“ (1971) – ühe põlvkonna lugu, algselt filmistsenaariumiks kirjutatud). Sellega algas 1940- 50nda kolhoosi ja maaelu peegeldus pihta. Kirjutas peamiselt Eesti ajaloolisest saatusest, teda huvitas ajastu, mitte inimesed. Tekstid on asetatud Piibli kui sümbolteksti taustale. Tekstimaailma karm looja.
Ajalooline proosa „Pommeri aed“ (1973), „Puud olid, puud olid hellad velled“
(1979), mis on tõlgendatav Oidipuse-müüdi taustal. Ja mitmeköiteline ajalooline romaan „Minge üles mägedele I–XII“ (1988-2010), kus on kasutatud perekondlikku pärimust ja mälestusi.
Oleviku maaelu romaan „Karukell, kurvameelsuse rohi“ (1982).

Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1973–85.
Ajaloolise proosa laine, realistlik probleemproosa, psühholoogilise modernismi laine, följetonistlik proosa (Vetemaa, Baturin), olmeromaani laine (1970ndate lõpul, mil olmes kujutati asjade väliskülge ega jõua kuhugi sisemusse. Ladus tekst, meelelahutuskallakuga tendents, tiraažid suurenevad). Eeksperimentaalne modernism, modernism → postmodernism? – küsimus, kas modernism mitte ei lähe üle postmodernismiks.
Autorid: Vetemaa ja Mutt , siis Unt ( kes ühendab eelmisi ja järgmisi kirjanikke), Baturin ja Mihkelson . Siis veel: Madis Kõiv, Jaan Kross, Arvo Valton, Mats Traat, Mati Unt, Vaino Vahing (jõulisim ja isikupäraseim autor). Toomas Vint, Mari Saat , Rein Saluri.
Leo Metsar (võidab tuntust ajalooainelise proosaga . Mitte ainult Eesti aines).
Lennart Meri (peateos „Hõbevalge“ (1976), siis „Hõbevalgem“ (1984). Ajaloolise esseistika ja ilukirjandusliku proosa ühendamine. Aajalugu ümbervormiv sisendusjõud proosakirjanduses, annab eestlastele nende suure esiajaloo. Laseb poeetilisel fantaasial lennata ).
Kaksikvennad Ülo Tuulik ja Jüri Tuulik (ajalooline proosa. Ülo dokumentaalromaan „Sõja jalus“ (1974). Jüri ka reisikirju 1960-70ndatest ja lühiproosa kogu „Meretagune asi“ (1976) – uus värvikas rannakirjandus.
Juhan Peegel (rannaaineline proosa „Kolm tahedat lugemist“ (1973) – Saaremaa miljöö realistlik jutustamine. Vetemaa algatas följetonistlik proosa, kuid Peegel teeb sama. Stiilimäng. Eriti oluline panus „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ (1979) – üks olulisemaid sõjaromaane, isiklik tagapõhjaga).
Heino Kiik – proosa fenomeni ettekuulutajaks 1960ndate lõpul, mil tehti skandaalne romaanivõistlus. Lähiajaloo kujutlus, mida paljud lugejad mäletavad. Kolhoosikorra algus ilustamata moel. Puudutab samasid teemasid nagu Traat aurukatlaga. Armastab mängida tabuteemadega. Käsikirjad jäid tsensuuri väravate taha kinni („Ma armastasin jaapanlannat“ ja „Maria Siberimaal“, mis ilmus 1980ndate lõpul. Puudutasid Siberisse küüditatute elu).

Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1973–85.
Uusromantiline (ehk postsümbolistlik ehk arbujalik) peatee - klassikaline tuleb luulesse tagasi. Uuema rahvalaulu esteetika (Hando Runnel). Modernistlikud alternatiivid jäävad alles. Humanistlik ja rahvuslik hoiak (nn vastupanuluule) – tsensuur tugevneb. Rahvuslikke motiive tuleb luulesse juurde. Luulekeele suhteline staatilisus ja klassikalisus. Looduslähedus // alternatiivina samas linnaluule tugevnemine. Väikeste asjade poeetika (Viivi Luik). Lauluteksti osakaal luules kasvab. Absurd ja iroonia (kõige eredamad Jüri Üdi näitel 1970ndatel, Andres Ehini sõnamängud). Undergroundis ka muud (ropendamine, rockkultuur jms) - pilt on ühtlasem kui 1960ndate lõpul.
Autorid: Doris Kareva , Mari Vallisoo, Mats Traat,
Peep Ilmet (esikkogu „Tuulekanne“ (1980), kasutab stiliseeritud keelt ja mütoloogilise maailma rekonstrueerimist, kujundab luule rütmi-loitsulist kõla, mängib läbi klassikalisi luulereegleid. Kirjutab sonette, haikusid jne).

Jaan Krossi looming.
Tegutses alguses literaadi ja noore tõlkijana. Palju loomingut: kõigepealt luuletaja, seejärel proosakirjanik , esseistika, näidendivormis tekstid .Esimene raamat Alma Vaarandiga (1957).
Krossi loomingu periodiseerimine: luule ja proosavaheline piir. Ka need omakorda jaganevad kaheks allperioodiks.
Kirjutas arbujalikku luulet. Algusest peale irooniline, intellektuaalne, mõtlemine ja konstrueerimine . Kross on 1960ndate alguses uue noore suuna näitaja (Rummole nt). Krossilik sulaaja luule: „Söerikastaja“ (1958), „Kivist viiulid“ (1964), „ Lauljad laevavööridel“ (1966). Muutus saabub „ Vihm teeb toredaid asju“ (1969) –ajalugu muutub isiklikumaks. Pöördub sagedamini konkreetselt Eesti ja rahvuslike teemade poole. Rahvuslik kultuurilugu tuleb kõigepealt luulesse. Krossi ajalugu paistab silma konkreetsemalt mineviku mõtestamisega seonduvalt.
Alustab suurt proosat mitmeosalise romaaniga „Kolme katku vahel – Balthasar Russow“ (1970–1980). Esimene proosa periood 1970-1988 ( Wikmani poisteni) – kõige klassikalisem Jaan Kross. Tippteosed jäävad esimesse perioodi.

Kross on ajaloolise proosa algataja;

2. kesktee realismi kirjutamise aeg ( 1960ndate lõpu modernsed katsetused 1970-1980ndatel asendatakse põhimõtteliselt realismiga – uus tulemine. Krossil on kokkupuutepunkt modernistliku esteetikaga, sulatab osavalt modernistlikkust ja realistlikkust kokku. Tekstid on esteetiliselt radikaalsemad (vahelduv vaatepunkt teostes „Taevakivi“ ja ka „ Professor Martensi ärasõit“). Kasutab modernistlikes võtetest sisemonoloogi, sidudes seda realistliku kujutusega).

Teisiktegelased (ühel peategelasel on teisik või paralleel, tekivad müstilised seosed, nt „Professor Martensi ärasõit“).

Krossil on teadlikult lihvitud kirjalik keel ja stiil. Kasutab erinevaid keelevõimalusi tegelaste iseloomustamiseks.

Tegeleb ajalooliste tegelastega: Eesti teema ka laiemalt 1970ndate proosasse. Kross on selles teenäitaja, seejuures on ilmselt taotlus ajalookäsitlust kujundada ja ümberkujundada. Krossi tõmbenumbriks saab ajalooliste kangelaste ärapäästmine Eesti ajaloo jaoks.

Ajalooline täpsus ja fabuleemisvajadus.

Romaanid on ühe peategelase kesksed , kes on sageli samatüüpi. 1970-1980ndate Krossi lemmikpeategelane on eesti taustaga ja liigub üle seisuste piiride alt üles. On ka teisi lahendusi.

Põhiprobleem 1970-1980nda Krossi proosas on kollaporotsianismi psühholoogia – tegelased kohtuvad küsimusega, kas teha võimudega koostööd või säilitada iseseisvus . Koostöövalminduse psühholoog ja uurimine võimu ja vaimu vastasseisu võimalikkus säilitada oma mina.

Naine objektistatud, esitatakse maailma mehe vaatepunktist. Mees on nr 1, naine nr 2 maailmas, kus Jaan Kross liigub.

Krossi tugevus: eri kultuurides ühtviisi arusaadav, suudab kirjutada nii, et see on universaalne, hoolimata sellest, et ta kirjutab palju Eesti ainest.

Krossi ajalooline menu on suurmeeste elulugude menu. Lõputult suurmehi ja ka suurnaisi ajaloost, kelle biograafiaid ostetakse ja loetakse.
Romaan „Wikmani poisid“ (1988) said populaarseks osalt ka tänu telesarjale. Peale seda pöördepunkt, esmalt lühiproosas. Kogu aeg tegeleb minevikuga, kuid see on isikliku mäluga seotud minevik (isiklik koolilugu). Viimane oluline teos „Paigallend“ (1998).

„Keisri hull” – tuntuim ajalooline romaan eesti kirjanduses.
Keisri hullu on võimalik lugeda allegooriana Nõukogude ühiskonnast ja ajaloolise romaanina, mis tekitas huvi lugejates nii Eestis kui ka mujal, samadel motiividel.
Krossi teine peateos „Keisri hull“ (1978).
See on ühalt Jakob Mättiku fiktiivne päevik, mis täidab vähemalt kolme ülesannet: kaugendab von Bocki ja tema loo lugejast ; vangistusest jutustatakse tagant järele katkendlikult; Jakob on Timost sageli ruumiliselt ja psühholoogiliselt eemal; Jakob Mätik on kõrvalvaataja, kellele on peategelase sisemus suletud. Seetõttu mõjub peategelane, ideaalne Baltisaksa aadlik Timotheus von Bock lugejale mõistatuslikuna. Päevik kui ehtne dokument pakub lugejale müstilisust.
Sarnaneb nii Hamletile (teeseldud või tegelik hullumeelsuse keerdkäigud, metafoorid ). Kahte pidi peegeldatud romaan: päevik annab Jakobi ja ta vastluskaaslaste arvamustest ning sissepõimitud tekstidest võõraste vaatepunktide peegelsüsteemi, milles peategelane paistab vastuoluline. Päeviku omanik on tänu sellele normaalsuse kujutis Bocki kõrval.
Timo olukorras peegeldusid vastu nõukogude süsteemi eitavate intellektuaalide dillemmad, paralleelid dissitentide hullumajja panekuga jne.
Krossilik alt üles liikuv tegelane, Jakob Mättik, kelle päevikuna on raamat kirjutatud.

Psühholoogilise rõhuasetusega proosa (Vaino Vahing, Mari Saat jt).
Ühiskonna asjadest saab rääkida psühholoogilise vaatluse kaudu, seda modernistlikus raamistuses. Kujutlusmängud ja müüdid taanduvad. Lugu on üsna elusarnane. Kujutlusviis on tundejahe, sisemise ja välimise maailma vahel pole peegeldussuhet.
1970ndate alguses tuleb noores proosas esile psühhoanalüüsiga seotud laine (psühholoogiline modernism), mille eesotsas on jõuline ja isikupärane autor Vaino Vahing. Tema näidendid „Suvekool“ (1972) ja „Mees, kes ei mahu kivile“ (1975). Koos Madis Kõivuga ka biograafiline näidend „Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus“ (1982), mus pöördub traditsiooni ja rahvusliku ajaloo juurde. Vahing kirjutas peamiselt lühiproosat. Teostes koos autobiograafilisus ja psühholoogiliste stseenide läbimängimine. Tegelased käituvad imelikult, aga kirjeldus on samas realistlik. Samas ka võõritusefektid, modernistlikud vormivõtted jne. Keskendus Freudile. Püüab totaalsusesse, milles eraelu ja looming omavahel kokku sulavad. Tema sisekaemuslikku proosat nim autopsühhograafiliseks.
„Lugu“ (1970) ja „Sina“ (1973)– raamatuna avaldatud pikemad tekstid. Enese- ja ajaanalüüsi metateos „Endspiel. Laskumine orgu“ (koos Madis Kõivuga)-1988: dialoogiline romaan.
Mari Saat on traditsioonilisem. Mari Saat on 70ndate proosas olulisim naisautor. Tähelepanu esimese jutustusega „Katastroof“ (1973). Kirjutab armastussuhetest ja perekonnaelust, toob sooje tundeid. Teadlikkus igapäeva rutiinsusest, mis on tegelik kate. Muinasjutulikkus, unenäolised visioonid. Loomingus põimunud psühholoogiline ja sotsiaalne aspekt, tavaliselt on üks keskne naistegelane. Proosas realistlik aluspõhi, aga sinna tulevad kergesti maagilised ja unenäolised maailmad . Tema psühhologismis freudistlikud ja jungilikud kujundid. Romaan „Võlu ja vaim I. Loomade ränded“ (1991) pani punkti tekstikesksete romaanide esiletõusule. Avab uue teema – soliidse identiteedi küsimuse eesti proosas. Veel teoseid: „Lasnamäe lunastaja“ (2008), „Oakesed kaunas “ (2014), „Matused ja laulupeod“ (2015).

Följetonistlik proosa: Enn Vetemaa ja Mihkel Muti looming.
Enn Vetemaa (1936-2017) – följetonistliku proosa algataja.
„Häälemurre“ (1962) – sulaaja luule, optimistlikke toonid, lõbus värsilooming. Viiest lühiromaanist koosneb tsükkel: Kõige otsesemalt ühiskonda sekkuvad romaanid „Monument“ (1965) – satiirilise koega, ja „Pillimees“ – lühikese romaani efekt. Kinnise ruumi romaanid: „Väike reekviem suupillile“ – mudel, kuidas inimsuhteid konsentreeritult edasi anda. Ja „Munad hiina moodi“ (1969) – haiglaromaan. 4 esimest lühiromaani moodustab reetmise tsükli. „Munad hiina moodi“ on ka surm reedetud.
Teistmoodi kirjutama, avalöök: „Kalevipoja mälestused“ (1971) – liigub psühholoogilisest realismist vormiteadliku modernismi suunas. Mitte ainult vastasseis nõukogude võimu ja vana esteetikaga, vaid rahvuslikult oluliste märkide parodeerimine ja kahtluse alla seadmine.
Följetonistlik proosa jätkub pooltõsiste ja peaaegu päristõsiste raamatutega. Otsene järg „Eesti näkiliste välimääraja“ (1983) – paroodiline ja seksistlik. Parodeerib Eesti folkloorist näkke ja ka naiste maailma ning teisalt teaduslikku teksti.
Draama: 1970-80: „Püha Susanna ehk Meistrite kool“ ja järgmised näidendid ühendavad traagilist ja koomilist. Selle aja proosast saab tragikoomiline rõhuasetus Vetemaal.
„Hõbeketrajad“ (1977) üks tõsisemaid romaane, aga ka kerget meelt, mis Vetemaalikku tragikoomikat iseloomustab. Filmi tegemise romaan.
Probleemikeskne proosa ei kadunud. Tõsisem probleem on teksti peidetud ja selle probleemi ümber käib arutelu. Probleemikesksust näeme draamas ja proosas mitmes variandis.
Üks servapealseid, kuid märgilisi näiteid romaan „Tulnuk“ (1987) – tüstoopia, Eesti ulme väike algatus .
Jätkas kirjutamist ka 90ndatel ja 00ndatel.
Vetemaal mitu olulist algatust: följetonistlik laad tähendab muutust kirjandust, mis on kaugemale ulatuva tähendusega. Vetemaa ja Mutt on Kivirähu eelkäijad.
Följetonism on algatatud. Nalja tegemine muutub teravamaks, jõhkramaks ja absurdsemaks ning totaalseks. See on tugevalt irooniast läbistatud maailmatunnetus, mida näeme luules ja proosas.
Mihkel Mutt (s. 1953) – noor irooniline kriitik, esseist, prosaist . Tugev debüüt ja esimesed raamatud: „Fabiani õpilane“ (1980) ja „Hiired tuules “ (1982), mis annavad koondpildi, mida Mihkel Muti raamatust oodatakse ja otsitakse: iroonia, satiirilisus. Fabiani on Muti alterego, alustab rännakuid novellides. Fabiani tüüp on ka teises romaanis , mis algab lühikese konsentreeritud tekstiga (musternäide, kus iga lause on irooniast tulvil, pingestatud stiil).
Lasteraamat „Französisch!“ (1981). Tõsisemad asjad on „Keerukuju“ (1985) ja „Kallid generatsioonid “ (1986). Paroodilised: lühiproosa raamatud „Vana Fabiani nutulaul“ (1988) ja „Kerge meel“ (1988).
Järgmine periood 1990ndad : kõige tuntum romaan „Rahvusvaheline mees“ (1994). Novellikogu „Üleminekuaeg“ (1995).
Uuel sajandil on uuem Mihkel Mutt, 00ndatel ebamäärasust ja kõikuv tase. Tähtsamad teksti on loomingu alguses.

Nikolai Baturini looming.
Baturiniga lõpeb kasseti autoritest rääkimine. 1960datel ei jõudnud tähelepanu ärata kirjunduses, luuledebüüt jääb teiste autorite varju. Kirjutab Eesti kirjakeeles ja mulgikeeles. Hiljem on mulgikeelset luulet eraldi avaldatud „Sinivald“ (1990)
Esimene luuleraamat „Maa-alused järved“ (1968)
1970-80nda luule paistab silma teadlikult/progammiliselt kujundab luulekogudega. Luulekogu eraldi kujundavast kunstist. Baturini maailm on avar ja avatud.
Ühalt rahvalik autor, teisalt teadlikult oma stiili kujundav autor. See paistab silma ka proosatee alguses.
Arendab omamoodi filosoofia (ruumiga seotud: inimese eksistentsi seisukohast on avarilm – maastikud, kus inimene oma olemuselt kohtub. Soovib kõikidest avarilmadest kirjutada suured romaanid. Teemadeks kõrb, taiga, meri jne).
„Kuningaonni kuningas“ (1973)– esimene proosa romaan. Järgnevad taigaküttide lood (ise käis samal ajal taigas küttimas).
„Varahilisel ajal“ (1974) – poeetilises, keelelises mõttes on 1970ndate ja 1980ndate kõige radikaalsem raamat. Proosapoeem: ühendab luule ja proosakeelt, kasutamata kirjavahemärke.
Loomingus on suhestumine ökoloogiliste teemadega: kuivendamise projektid, jõgede ümberjuhtimise teemad, mis teda ennast huvitavad.
Müütilise maailmapildi ühinemine tegelikkusega: „Karu süda“ (1989) – korduva kordumatuse poeetika, mis on rajatud loodussisesele eluviisile. Ja Karu süda on eelkäijaks Eesti kirjanduses hoolikalt komponeeritud suurromaan „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija“ (1993). sõnatundlikus ja kõige korduvuse põhiteema. Võib lugeda matiundlikkuse normaalparadigmastumise valguses.
Veel ka romaan „ Kentaur “ (2003).
„Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“ (2016) viimane suur romaan.

Ene Mihkelsoni looming („Ahasveeruse uni”, „ Katkuhaud ” jm).
Pakub silmapaistva näide isikliku luulekeele võimalikkusest. Luules vabavärss, mis liigub rangema ja vabama rütmistatuse piiril. Mängib väga palju siirdega. Luules enesekesksus, luule-mina otsiks nagu kogu aeg pidepunkte. Fragmentariseeritud mõtlemine, palju krüptilist kujundlikkust.
Poeetika on allegooriline varemete -poeetika, kõik otse öeldu tähendab siin alati veel midagi muud, pinna all tungleb ajalugu, mille surve ja jõud muudab teksti ruumiliseks.
Esimene luulekogu „Selle talve laused“ (1978). 1980ndatel II poolel muutused, mis on varasema edasiarendus: „Tulek on su saatus“ (1987).
Proosa: Sotsiaalne mäluteraapia 1980ndatel, vaadatakse Eesti lähiminevikku (1940-50ndad), tollast mentaliteeti ja atmosfääri. Stalinismi ängistusest välja kirjutamine. Mineviku kujutamine realistlikult. Ka Mihkelson juhindub tõetarbest. Liigub isikliku ja sotsiaalse mälu puutepindadel, püüab mineviku kaudu seletada sellest väljakasvavat olevikku ning jõuda selgusele iseendas, konkretsesse aega ja ruumi vermitud „mina“ olemuses. Identiteeti murendavad inimsuhete , eriti põlvkondadevaheliste sidemete sassiminekud ja katkemised, 1940-50ndate surutised. Sotsiaalpsühholoogilisi protsesse analüüsib teostes „Matsi põhi“ (1983) ja „Kuju keset välja“ (1983). mihkelsonil on modernistlik jutustamistehnika ja intellektuaalne ja abstraktne stiil. Romaan „ Korter “ (1985) on peetud eesti esimeseks postmodernistlikuks teoseks.
Romaanid „Nime vaev“, „Ahasveeruse uni“, „Katkuhaud“, „Torn“ on autobiograafiliste sugemetega, aga neid ei saa võtta üks-ühese autobiograafiana. Kirjutamisviis ühelt poolt modernistlik, aga samas ei ole sellele korralikku analoogiat. Rahvuslikumad teemad, allusiooniline mäng, viitamine teistele tekstidele. Vahetu ühiskondliku ja poliitilise olukorra tõlgendamine, aga on ka isiklikumaid tekste. Loomingu põhiteemaks Eesti ühiskond 40- 50ndatel , poliitilise olukorra pained ja selle mõju inimestele. Shakespeare ’likud puntrad, milles põimuvad reetmine, mäletamine ja unustus.

Madis Kõivu näidendid ja proosa.
„Küüni täitmine“ (1978) esimene ilukirjanduslik tekst (ilmus Jaanus Andreus Nooremb nime all; koos Hando Runneliga). Kõivu kirjutamisviis pole realistlik, lähtub modernistlikust traditsioonist. Tugev dialoogilisus on olemuslik , avaldub nii draamas kui proosas. Laiemas plaanis: saavad kokku erinevad hääled ja erinevad keeled. Tekstis on läbisegi võru-, saksa ja vene keel. Rõhutab kohta või ruumi: ruumilised kordinaadid, kohavaim. Tekstid on seotud konkreetse kohaga. Tõrjub pshühhoogilist lähenemist. See võimendub koostöös Vaino Vahinguga „Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus“ (1984).
Üllatavalt meeleline/aistinguline – helid, värvid, lõhnad tekstides, mille peal on kõivulik valgus: kella viie valgus, mil kõik muutub irratsionaalseks. Tal on filosoofiline pool ja aistinguline pool. Isiklik asi ja üldine asi on lähedases kontaktis. Paljudes tekstides on saatuslikkuse vari, katastroofiaimdus.
Esiplaanil on draamakirjandus . Kirjutanud ka kuuldemänge ja filmistsenaariume.
Kirjanikke näitekirjanduses jääb väheks 1990ndatel ja Kõiv hakkab määrama draama situatsiooni. Suur osa Kõivu tekste on lavastatud. 1980ndate lõpul ja 1990ndatel Kõivu tekstide lavastaja Priit Pedajas.
Näidendid keskenduvad suurmeestele (filosoofid), sellepärast on näidendid filosoofilised (1994 „Filosoofipäev“). Ka pärimuslikud näidendid (1999 „Kui me Moonsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta“) ja teiste tekstide töötlused („Ennola“ (näitemäng Ernst Ennost), võttes aluseks Ernst Enno proosaraamatu, kuid teeb selle uueks ja Kõivulikuks.
2014. aastani on kõik näidendid:
1987 Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl (koos Aivo Lõhmusega) – seotub Kõivu endaga, esimene täispikk võrukeelne näidend. 1991 Castrozza – üks esimesi näidendeid.
1998 Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga (Jutuajamisi tädi Emmaga)- Kõivu enda elust.
2008 Lõputu kohvijoomine (koos Leo Metsariga) – väga mõjuv ja põhjalik Tartu näidend, kus erinevad ajad saavad kokku.
Proosa: Selgem proosatõus 1990ndate alguses.
1988 Endspiel. Laskumine orgu (koos Vaino Vahinguga)
1994–2010 „ Studia memoriae I–VI“ – proosaloomingu peamine osa.
1996 Aken
2004 Päev – romaan. Puudub peaaegu läbiv sündmustik, seetõttu on see lugeja jaoks teatav proovikivi.

Doris Kareva ja Mari Vallisoo luule.
Kareva alustas noorelt, mis on märgatav ka esikkogus „Päevapildid“ (1978). Tunnuslikud luules on range vorm, naiselikust vaatepunktist armastus, mille tähendus avardub, omandades sakraalse tähenduse (religioossuse poole püüdlemine). Loomingu tuumas kujuneb välja karevalikkus: kogud „Ööpildid“ (1980), „ Puudutus “ (1981), „Salateadvus“ (1983), „Vari ja viiv“ (1986). Ilmneb ka salapära ja tõe kuulutamist. On truu vormirangusele, kuid kirjutab ka rütmiskeeme peitvat vabavärssi. Ühendab uut ja vana luuletraditsiooni.
Muutused valikkoguga „ Armuaeg “ (1991) ja uudiskoguga „Maailma tasemel“ (1992) ning „Hingering“ (1997). Luulekeel muutub dünaamilisemaks, kõlavamaks. Rohkem keelemänge ja vabavärssi.
Luuletuste taga on tugev kirjanduslik traditsioon, kultuuriteadlikkus torkab silma. Tõlgib palju luulet. Eeskujudeks Anna Ahmatova (suurus, ülevus) ja Emily Dickinson (väike, ähmane, salapärane, religioosne, müstiline).
Mari Vallisoo luulemaailm on rajatud pidevusele, elu ja aegade sidemetele ning jätkumisele. Peegeldus ühest maailma nägemise viisist. Luuletab peamiselt argistest asjadest, kodust ja perest , see loob kestvustunnet. Lisapidevus sünnib maailma elusest (maagilisus, nimetud jõud) – märke teisest reaalsusest, mis on kogu aeg kohal. See eeldab surmaga seotud maailma. Luule on seotud rahvaluule, muinasjuttude, müütide ja ärkamisaja eesti luulega . Debüüt „Kallid koerad” (1979). „Kõnelen sinuga kevadekuul” (1980), „Rändlinnud kõrvaltoas” (1983), „Kõnelevad ja lendavad” (1986) ning „Sünnisõnad ja surmasõnumid” (1991) – nende raamatutega kinnistas luuletaja end meie kirjanduspilti. Teda kõrvutati Betti Alveri sõnasära ja kujundite sarnasuse pärast. Kasutab stiilimänge. Ei muutu deklaratiivselt rahvuslikuks , räägib väikeste asjade kaudu. Luuletused on nagu kokkusurutud ballaadid . Kirjutab ka Kodavere murrakus ja toob lapsepõlva maastikku luulesse.

Eesti proosa- ja draamakirjanduse põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1986–95.
Uut moodi paljusus, erinevad keelekihid ja võõrad keeled, mis tungivad eesti keelsesse teksti rohkem kui varem. Massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga. Intertekstuaalsus / metalisus / kontseptuaalsus; kollektiivsete väärtuste relativiseerimine; kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste seisukohalt; fragmentariseerumine ja žanriline avatus; iroonia; keelekeskse modernismi esiletõus. Realismi ja uusromantika taandumine.
Draama: prooviprotsessist sõltumatud näidendid (Kivirähk, Jaan Undusk , Kivastik jt). Kultuuriloolise näitekirjanduse laine (eriti sajandi esimesel kümnendil. Mängud dokumentaalsusega (eriti sajandi esimesel kümnendil). Võrukeelse näitekirjanduse laine (eriti sajandi esimesel kümnendil, Kauksi Ülle jt) – Kõiv tegi avalöögi. Poliitilise teatriteksti tähtsustamine.
Autorid:
Jaan Undusk ( märgiline novell-romaan sel perioodil „Kuum“ (1990). Seostub Undiga (proosa lahtimängimise moment). Intertekstuaalselt ja keeruliselt läbikirjutatud romaan. Olulised ka näidendid: 1999 Goodbye, Vienna ( Gertrud ); 2003 Quevedo; 2008 Boulgakoff .
Jüri Ehlvest kuulus kirjanik 1990ndatel, ilma, et tal oleks ühtegi raamatut (novellid Vikerkaares). Paralleelselt ilmusid: romaan „Ikka veel Bagdadis“ ja
Novellikogu „ Krutsiaania “ (1996). Tajub klassikalist novellistruktuuri ning kuidas jutustada. Saavad kokku nõiduslikuks või müütiliseks. Süžeedlõhkuv lahendus „Elli lend“ (1999), mis tiirleb püsimotiivide ja kontsentrite ümber.
Veel: Andrus Kivirähk, Tõnu Õnnepalu
Kauksi Ülle on väga hea jutustaja proosas. Kutsub esile võrukeelse kirjanduse uue tõusu. Võrukeelne romaan „ Paat “ (1998). Pole laiemat tuntust, kuna jääb võru keele tõttu oma kitsamasse sektorisse.
Fenomen algas „ Taarka “ (2004, filmiversioon 2008), siis koos Ruitlasega „Peko“ (2006 (2011)) ja 2015 Obinitsa (+ Ain Mäeots).
„Kuus tükkü“ (2006) näidendite raamat (kuus näitemängu kokku). Neid on raske lugeda, sest need on poolenisti laulumänguks kirjutatud, puudub tekstiline iseseisvus. Seto teemadega seotud taustad.
Peeter Sauter (Omaeluloolised alüürid, teatav dokumentaalsus, luuserkirjanduslik hoiak.1990ndatel on tunda piltkirjanduse tausta. „ Indigo “ (1990) mõjus põlvkondliku märgina. Tundub, et uus põlvkond tuleb ja ütleb midagi kirjanduses.
Veel: Kivastik, Õnnepalu, Kivirähk

Eesti luule põhisuundumusi ja -autoreid aastatel 1986–95.
Uut moodi paljusus, ühtäkki olid kõik võimalused lahti, iga autor tormas erisuunas.
Kirjanduselu dünaamika: seltside ja rühmituste tegevus sellel ajal.
Erinevad keelekihid ja võõrad keeled - kirjanduslik keeledünaamika: keel muutub liikuvamaks, mängulisemaks, võõrad keeled tungivad eesti keelsesse teksti rohkem kui varem.
Massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga –paika loksunud kujutletav kultuuriline hierarhia muutub segaseks: massikultuuri ja kõrgkultuuri piir hägustuvad. Tajutakse rubriike erinevalt.
Veel: intertekstuaalsus / metalisus / kontseptuaalsus; kollektiivsete väärtuste relativiseerimine; kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste seisukohalt; fragmentariseerumine ja žanriline avatus; iroonia; keelekeskse modernismi esiletõus. Realismi ja uusromantika taandumine (päris ära ei kao, kuid nende valitsemisaeg näib lõppevat).
Autorid: Hasso Krull , Kivisildnik , Jaan Malin (sürrealism, häälutused), Karl Martin Sinijärv, Andres Allan (müstiline ilmutuslik eksperimentaalne luule).
Kauksi Ülle („Kesk umma mäke“ (1987) esimese luulekogu, millega alustas, esialgu tuntud luuletajana).
Elo Viiding(Vee) ja Triin Soomets – 1990ndate jooksul muutub, kuidas naine kirjutab luulet: ühiskondlikku teravust, feministlikku programmi, tuleb uusi märkimisväärseid jooni.

Kivisildniku ja Hasso Krulli looming.
Murranguaja kirjanduse juhtkujud, luule muutjad.
Hasso Krull (s. 1964). Tänaseni Eesti luule muutumise eesotsas. Pöördeliseks saab „Luuletused 1987–1991“ (1993)– selle perioodi üks olulisemaid luulekogusid. Midagi uut ja imelikku , pole arugi saada, kes kõneleb ja mida. Erinevad tektid ja diskursused saavad kokku ja hakkavad põimuma: leksikon, luule, midagi toimub ka autorilähedases minas, pole kindel, mida autorilähedane mina kõneleb. „Trepp“ (1996) – esimesi Eestis tehtud intertekstuaalseid luulekogumeid, esimene raamat, mis pole raamatukujule taandatav, tekivad hargnevusvõimalused. „Meeter ja Demeeter“ (2004) – eepos. Krulli hakkas tuleviku asemel minevikku vaatama. Põhjalikult läbikomponeeritud, toetub võõrastele tekstidele ja pärimuslikule materjalile.
Mõjuv ka „Veel ju vist “ (2012)– peegeldused keskkonnast. Mängitakse sõnadega: veel, ju, vist, mille tähendus tuleb konteksti kaudu, iseseisvalt ei tähenda need midagi. „Kui kivid olid veel pehmed“ (2014)– analoogiline MD, mõjub nagu armastusluuleraamat.
(:) kivisildnik (Sven Sildnik; s. 1964) tuli raamatuga „Märg Viktor “ 1989 (1990). Üks raamat tuli erinevalt: erineva autori nime all, üks võru keeles, teine eesti keeles. Töötles Marie Underi teksti lüroeepiliseks. Mängulisem vorm, irriteeriv vorm. „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit“ 1996 (1990)– 1996. a pani selle internetti. Uue aja teksti levitamise ja tsenseerimise võimalused. Teksti pole võimalik ära keelata, vaid pidevalt uute võimalustega levitada. „Nagu härjale punane kärbseseen“ (1996)– suurte mängude oluline vahekokkuvõte. Peaaegu kõik tekstid, mis selleks ajaks jõudis kirjutada. Uus periood algas 00ndate alguses: „Päike, mida sa õhtul teed“ (2003). „ Sumo “ (2007) märgiline, olles eesti kirjanduse skandaliste, sai ikkagi auhinna. Jätkanud luuletoodangut, kuid tekstid on ebaühtlasemad.

Tõnu Õnnepalu (Emil Tode, Anton Nigovi) looming („ Piiririik ” jm).
Keerulisemad , ajatumad taustad, seostub vahetu kaasajaga. 1980ndatel tuli kirjandusse luulega (loodussõbralik luuletaja). 1980-90ndate vahetusel midagi enamat tema luuletustest. Proosasse sisenes romaaniga „Piiririik“ (1993) – kõige tõlkemenukam teos 1990ndatel aastatel. Õige tekst, õigel ajal õiges kohas. Hästi kirjutatud ja tugev tekst. Suudab erinevaid teemasid tihkelt sünteesida. Räägib arvatavasti Eestist, kuid ei maini seda kordagi. Seksuaalsuse teema. Ei pruugigi aru saada, kas tegelane on mees või naine. Ilu on tematiseeritud, imetleb looduse ilu. Teemad põimuvad omavahel tihedalt kokku. Piiririik hakkab tööle iseseisvalt. Eesti esimene homoromaan. Kokkuvõttes tuleb välja, et tugevamad piirid on enda sees. Maapinna piirid võivad ajapikku kaduda, mujale paikneda, kuid piirid, mis on enda mõttemaailma tekitatud, need on tugevamad ja nendest ülesastumine ja toimetulek on suurem (psühholoogilised piirid).
Varane periood oli luule periood, debüüt „Jõeäärne maja“ (1985). 1990ndatel silmapaistev proosa debütant, triloogia: „Piiririik“ (1993), „Hind“ (1995), „ Printsess “ (1997). Piiririik mõjus kaasaegsusega. Fabuleerib, mõtleb lugusid välja, eriti teoses „Printsess“. Uuem proosaperiood hakkab: 2002. aastal. Sel sajandil autobiograafilise kallakuga proosa, päevikud, kirjad, isiklik essee jms. „Harjutused“ – põiming mälestustest, kultuuriesseistikast, dokumentaalkirjanduse muud vormid, päevikuvormi kasutamine. Need saavadomavahel kokku. 1990ndate romaanid on teekonnalood, mis jõuavad lõppu oma algahistusest. Kõik nad osutuvad lõpuks vabanemisteekonnaks.
Uuemad luuleteosed: 2005 „Enne heinaaega“ ja hiljem ja 2009 „Kevad ja suvi“ ja
„ Vennas “ (2014) – kirjutanud ka näidendeid, millest see on enim tunnustust saanud.
Õnnepalu esindab väga ilusat kirjandust. Sauter esindab koledat kirjandust. Nad on autorid, kes toovad 1990ndate alguses oma loomingusse tegelase, kes magab hommikuti kaua,ei tee mitte midagi, mõtleb, mõtleb riietele . Sauteri tegelane teoses „ Luus “ otsib odavaid teksasid, kuid Piiririigis jätkuvad tekadentlikud fantaasiad riietuse osas, kuidas see kõik võiks välja näha.

Andrus Kivirähki looming („ Rehepapp ” jm)
Suurmeister , koomiline talent . Fiktiivsemad kangelased: Ivan Orav, Rehepapp, Lote . Följetonistlik stiil. Suhestumine võõra tekstiga, ajalookirjanduse paroodia .
„Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed“ (1995) –teksti tegemine algab võõraste tekstide ülekirjutamisest, varasemate stiilidega mängimisest. Ajalooraamat, kus on pildid juures. Hüperboolidega mängimine. Koomiliselt seob reaalsust, dokumentaalsust muinasjutuloogikaga.
„Rehepapp ehk November“ (2000)– koomilises võttes kirjutatud. Konseptuaalsed ajaloo ülekirjutused, nagu ka ussisõnad. Näitavad, et ajalugu oli selline, aga tegelikult oli ajalugu hoopis midagi muud. Kogu koomilise mängu juures oskus stiililiselt mängida. Rehepapis paneb kokku eestlastliku narratiivi, aga ka teise keele, mis tuleb lumememme kaudu. Teisi keele kaudu tsiteerib otse Shakespeare’i. Vilde ja Shakespeare saaks nagu kokku, need ei taha omavahel sobida. Kui nali on ära naerdud, siis tuleb selle tagant välja tõsine maailm ja tõsised probleemid. Eesti küla, oletatavasti 19. Sajand, mille kujutamise aluseks kirjandustekstid (Vilde jt). Miljööloome kujundiks kliima, ilm, hämarus. Päike paistab 2 korda: alguses ja lõpus (See loob selle kunstiline raami). Realismi ja fantastilise süntees (Eiseni „Eesti mütoloogia“). Sünge külakaanoni ümberkirjutamine tumedaks koomikaks, mõisakujundi ümberpööramine. Pole viidet sellele, et keegi teeks tööd, kuigi töö oli see, mis külanarratiivi süngeks muutis – orjus, kannatused, vigastused. Varastatakse, kästakse krattidel asju teha. Ei kohta kurja mõisavalitsejat. Eestlased hoiavad pigem mõisavalitsejat pantvangis ja petavad teda. „
Töö kui eestluse ühe põhikujundi ümberdefineerimine. Romaan tegeleb toonase ajastuga seonduvaga: kohanemisvajadus. Uute asjadega kaasa mineku vajadus, enda muutmine, selle kaudu kogukonna muutumine jne. Kirjutatu lähtuvalt eesti külakirjanduse traditsioonist. Pole vaeva nähtud ajaloolise reaalsuse tekitamisega. Fantaasia olendid on võrdväärsed elusloenditega.
Rehepapi“ tegelased kui eestlaste koondportree: karakterite asemel on tüübid, kogukondlik grupipilt. Rehepapp, kaval, tasakaalukas, „terve mõistuse“ esindaja-Aida Oskar, ahnus , asjade omamine
„Mees, kes teadis ussisõnu“ (2007)– tõsisem ja süngem, kuid see on ikkagi koomiline anne, mis pidevalt välja lööb. Kujunenud ka Kivirähu rahvusvaheliseks läbimurdeks. Raamat kirjutatud võtmes, et seda annab lugeda ka kõiketeadmatult eesti ajaloost, vaid on võimalik leida ka lugemiseks teise vaatenurga.
Suur rõhk ka lastekirjandusel.
Nende kolme kohta veel: Vastassuunaline eelnevale. Pingevaba mineviku kujutus, mäng mineviku märkidega. Koomiline ajalugu ja postmodernistlik esteetika, historiograafiline metafiktsioon

Eesti kirjanduse põhisuundumusi ja autoreid 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi algupoolel ( Mehis Heinsaar, Valdur Mikita jt).
Kirjandus internetis (blogikirjandus), süntees, humanism , sotsiaalsus ja poliitiline seisukohavõtt, dokumentaalsus ja nn mälukirjandus, lõunaeesti kirjandus ja eestivene kirjandus, vabavärsi kinnistumine luule põhivõimaluseks, draama saab kriisist üle, eksperimentaalne proosa, ulmekirjandus, noorsooproosa.
Karm liin elust endast: Kaur Kender („Iseseisvuspäev“ (1998) – hakkab kujunema uus pealiin. Sass Henno (2005 Mina olin siin 1. Esimene arest ). Mait Vaik (lühiproosa viljakas autor), Armin Kõomägi (Reaalsus on tihtilugu groteskselt paigalt nihutatud. Tugev reaalsuse taju. Materiaalsuse põhi).
Karmi realistliku proosa hargnemine: Kerttu Rakke (naisversiooni Peeter Sauterist, kuid kirjutuslaad muutus meelelahutussuunda). Aidi Vallik (esimeste luulekogude juures noorsooproosasse ja lastekirjandusse). Olavi Ruitlane „Vee peal“ ja noorpõlve mälestuste aktualiseerimine on noorsooproosaliku kallakuga. Noorsooproosa ja karmid teemad saavad kokku). Vahur Afanasjev (luuletaja, prosaist. „Serafima ja Bogdan“ (2017) – tõsise kirjaniku ambitsiooni, enne tegi noorpõlvenalju. Venevanausuliste teema on põhiliin. Tekst mõjub eesti keelde pandud vene keelena). Mikä Keränen (lastekirjanik), Nirti (Triin Põldra).
Valdur Mikita (s. 1970) – keksemaid kujusid selle sajandi proosas. Fenomeni tuuma: 2008 Metsik lingvistika ; 2013 Lingvistiline mets; 2015 Lindvistika ehk Metsa see lingvistika – tegemist on segažanriga, kus esseistliku vormiga on ilukirjanduslikku vabadust seotud.
Anti Saar (s. 1980) – tekstid on eksperimentaalsed. Läbimurre lastekirjanikuna.
Omanäolised juhtumid: Erkki Luuk (keeleteadlane ja kirjanik), Kiwa (kiwanoid; Jaanus Kivaste) – avaldanud luulet ja proosat. Berk Vaher (alustas suure ja jõulise eksperimentaalse proosaga. Kirjanduselu organisaator ). Mart Kangur (palju keelemänge luules. Lühikesed, vaimukad, 2005 Jaak Rand ja teisi jutte).
Eesti proosa kesksed kujud: Maarja Kangro (s. 1973) (ka luuletaja. 2016 Klaaslaps – dokumentaalsuse avaldumise viis on erandlik ja väga isiklik).
Jan Kaus (s. 1971) - kõige aktiivsem Eesti kirjanik, suudab kõike: luuletada, proosat kirjutada, draamavormi katestada, maalida, kirjutada kirjanduskriitikat, ise näidelda jne. 2014 Ma olen elus – romaan. Proosa aastaauhind 2014).
Meelis Friedenthal (Läbimurre tuli 2012 „ Mesilased “. Friedenthal ja Hargla alustasid mõlemad sajandivahetusel ulmekirjandusega – tulevikku suunatud kirjandus. Friedenthal „Kuldne aeg“. Siis ühel hetkel keerasid tuleviku pilgu mineviku suunda. Pööre oli silmatorkav.
Kai Aareleid (pärimuslike juurtega romaan „Linnade põletamine“). Kätlin Kaldmaa (kirjutanud luulet ja proosat).
Tiit Aleksejev (ajaloolisi romaanid. Kirjutanud ka näidendeid). Lauri Pilter (Ajalooga seotud. Omaeluloolised aspektid. Geograafilise taustaga tendents).
Triinu Meres (Alustas 00ndatel luuletajana, avaldas ka ühe luulekogu. Hiljem hhakkas kirjutama ulmelugusid).
Minevik ja tulevik korraga: Mehis Heinsaar (Eesti väärtkirjanduse üks loetumaid viimasel aastakümnel. 2001 Härra Pauli kroonikad – kõige kõigem teos, algab Heinsaare tähetund. 2005 Artur Sandmani elu ehk Teekond iseenda teise otsa – romaan. Reaalsus ja muinasjutt saavad kokku. Maagilise realismi kaudu avamine , kuidas realism ja maagilisus kokku saavad. 2007 Rändaja õnn – novellikogu. Konsentreeritult tuleb Heinsaar välja.
Indrek Hargla seotud žanrikirjandusega, alustas ulmekirjanikuna, hiljem hakkas kirjutama ulmekirjanduse varianti, mis tegeleb minevikuga: alternatiivne ajalugu.
2005–2009 Frenchi ja Koulu sari –sekkumine minevikku, koomiline mäng.
2010 jj Apteeker Melchiori sari – suur menu. Detektiivkirjanduse tõus.
Draamakirjanduse uus tõus: Jaan Tätte, Urmas Vadi (2014 Kus sa oled, Juhan Liiv?). Urmas Vadi proosa. Neverland ja 2012 Tagasi Eestisse
Luule kaks suunda:
Kalju Kruusa (Jaanus Valk; s. 1973) – keelekeskne eksperimentaalne, kuid samas lõbus eksperimentaalne luulelaad. Kasutab õ asemel y-tähte. 1999 Meeleolu; 2008 Pilvedgi mindgi liigutavadgi ja 2015 Äädikkärbsed.
Erakkonna autorid olid sajandivahetusel ka:
Kristiina Ehin (lüüriline ja traditsiooniline laad. 2005 Kaitseala – sisuliselt värssidega põimitud päevik. Dokumentaalsuse lisakiht.
Lauri Sommer (Kago; s. 1973) - haakub rohkem traditsioonilise laadiga. Dokumentaalse taustaga proosaraamatud: 2010 Kolm yksiklast , 2012 Räestu raamat ja 2014 Sealpool sood. Luule: klassikalise traditsiooniga haakumine. Otsib kaugemast ajaloost alternatiivsust, teisiti olekut. Olulisemaid kirjanduslikke müstikuid viimasel ajal.
Aare Pilv – eksperimentaalne ja filosoofiline laad. 2010 Ramadaan - reisikiri .
Luuletajaid veel, kes väärivad märkimist: Autorid, kes peegeldavad keelt, suhestuvad traditsiooniga, on literatuursete taustadega.
Asko Künnap. Kaur Riismaa – viimasel ajal üks huvitavamaid luuletajaid. Fiktsionaalsust ja dokumentaalsust siduva eepilise luulega tuli luulesse. Hiljem on erinevaid kirjutamisviise juurde tulnud. Juurde tulnud ka proosat juurde. Koha ja ruumi luule.
Maarja Pärtna – huvitav luuletaja uues kirjanduses. Laad on muutunud kolme kogu jooksul, tulnud ka laiendusi. Kõige muu kõrval helieksperimente, kus seob muusikat ja sõna, otsib sellisel viisil uusi ja teistsugusi väljendusvõimalusi.
Carolina Pihelgas – viimase luulekoguga nomineeritud. Oluline ka tõlkijana.
Andrus Kasemaa – eesti vedelemisluule juhtautoreid praegu.
Eda Ahi – range vorm, lõppriim.
Tõnis Vilu – luule piire kompavad raamatud. Ei saa aru, kas luule või proosa. Bipolaarse kogemuse läbi kirjutatud raamatud.
Marko Kompus – sürrealistlik luule, järjekindlamaid sürralistlike autoreid praegu.
fs (François Serpent , Indrek Mesikepp) - alternatiivi luules, mis tahab luulesse tuua realistlikke kvaliteete.
Jürgen Rooste - Biitluule hoiakutega.
Jüri Kolk – hilisdebüüt. Autor, kes unustas kirjanikuks hakata 1990ndatel. 00ndatel kirjutas aktiivselt luulet tähelepanuväärsel viisil. Lühiproosat.
Mõned näited autoritest, kes seostuvad lõbusama laadiga, ka laululise laadiga. Eriti Aapo Ilves ja Jaan Pehk, Kaupo Meiel.
Andrei Ivanov – eestivene kirjandus.
Võrukirjanduse näited:
Contra –Võrukeelseid tekste kirjakeelsete tekstide kõrval. Rahvalauliku staatus. Tuli 1990ndatel kirjandusse, fenomen sel sajandil.
Jan Rahman

.DOC Laadi alla originaalfail 32 lk · .doc · 111 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 32 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-05-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

111 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

bbpettai Õppematerjali autor

Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks

Sarnased õppematerjalid

docx

Eesti kirjanduse ajalugu II kordamisküsimused kevadsemestril

Proosa: ühiskondlik rõhuasetus, dokumentaalsuse taotlusi, romantilisi jooni, esiplaanil noorus. Noorsookirjanduse iseseisvumine. Autorid: Juhan Smuul, Lennart Meri, Lilli Promet, Raimond Kaugver, Veera Saar, Aimée Beekman, Vladimir Beekman, Silvia Rannamaa („Kadri“, „Kasuema“). Draama: seis oli vilets, positiivseid näiteid alles alates 60.-test (Juhan Smuuli teosed). 60.-te teisel poolel tugev draamalaine Autorid: Juhan Smuul, Egon Rannet, Ardi Liives, Boris Kabur 1. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65. Allegoorilisus, retoorilisus, romantilisus ja rõõmsameelsus, inimlik soojus, intellekti ja tunnete koostöö, suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine, avatud ruum, avastamine ja ehitamine. Autorid: Deboora Vaarandi, Uno Laht, Ilmi Kolla, Lehte Hainsalu, Paul Haavaoks, Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep. 2. Artur Alliksaare luule. Tuntuim teos: „Olematus võiks ju ka olemata olla“. Väga vastuoluline looming

Eesti kirjanduse ajalugu II

102

docx

Eesti kirjandus II kevad

Eesti kirjandus II kevad I loeng Kuuekümnendad – sula EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas.  1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond

Eesti kirjanduse ajalugu

docx

Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt

NL võim leidis, et nii ei saa see olla, Pasternak peab preemiast loobuma, sunniti loobuma ja pattu kahetsema. Sai piiratud moel edasi tegutseda, aga väga piiratud kujul. Pasternaki juhtum tähenduslik, sest kõik sedatüüpi juhtumid olid hoiatavad eeskujud. Kui Venemaal on kahtlane Pasternak, võib kahtlustada, et kohalikest liiduvabariikides on "kahtlased Pasternakid" ja need liistule tõmmata. Tekitas uuue ohutunde kultuuris. Eesti seisukohalt, et 57ndal juhtunud asi hulluni ei viinud, sisuliselt sulaaja vabanemise protsess võis jätkuda. Tuleb uusi sisselööke uuesti. Kui Pasternak oli üleliiduline, siis kohalik Eesti juhtum nn vabavärsi poleemika, 1960. Läheb lahti sellest, et enne noor NL kirjandusteadlane avaldab Hermelini nime all paroodia ajalehes "Sirp ja vasar" kus parodeerib noorte autorite loomingut. Kirjutatud nii, et selgelt on seal äratuntavalt Krossi, Ellen Niidu ja Ain KAalepi looming

Eesti kirjanduse ajalugu II

ppt

Eesti kirjandus sulaajal (1956.~1968.) (powerpoint)

aastatel pakub väärt lugemist ajakiri Noorus. Muutused luule-elus · Uusi tuuli toob nö kassetipõlvkond: Paul-Erik Rummo, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Andres Ehin ja Artur Alliksaar. Alustasid traditsioonilise luulega, kuid hiljem leidsid kõik iskliku suuna. Luule on elujõuline ja jaatav.Kassetid ehk pappkarbis olevad õhukesed luulevihikud ilmusid aastatel 1962-1968. Kassetiautorid uuendasid eesti luulet väga suurel määral ning kujundasid ka selle tänapäevast ilmet. Ilmus viis kasseti, kokku 19 vihikut . Luule · Uute autoritena paistavad silma Jaan Kross, Uno Laht, Ellen Niit, Ain Kaalep, Artur Alliksaar,Hando Runnel ja Paul-Erik Rummo. Naasevad ka luuleklassikud: Kersti Merilaas, August Sang, Betti Alver, Uku Masing. · Luulet iseloomustab eksistentsialism, modernism ja sürrealism. · Autoreid inspireerib zen-budism, muusika (poliit-

Kirjandus

doc

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks

Tuglase reisikiri (,,Teekond Hispaania" 1918). Lisaks avaldati kordustrükke ja tõlkeid. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele. 1919. aastal hakkas Siuru lagunema isiklike ambitsioonide ja vastuolude tõttu loomingulistes põhimõtetes. ,,Siuru" oli ,,Noor-Eesti" traditsioonide jätkaja. Rühmituse kirjanduslikke taotlusi iseloomustavad estetismi ja vormikultuuri nõuded, liikumine nooreestiliku sümbolismi- impressionismi suunal. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 191728. KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA otsustavad pöörde uusromantilisele kujundlikkusele teostasid ,,Noor-Eesti" põlvkonna luuletajad esimese kümnendi lõpuks. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus. Autorid: peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini (SOTSIAAL)EKSPRESSIONISM laiemalt levis see luules 1919. aastast. Eesti poeedid

Kirjandus

docx

Eesti kirjandus - tabel

keskpunktis olid kassetiautorid, vabavärss, Kersti Merilaasi, Hando Runnel, ,,Maailma pidevus", Kersti Merilaasi ,,Antud ja vahekord, samuti ajaloo ja mälu ökoloogiline mõtteviis Jürdi Üdi, Lennart Meri võetud", Hando Runnel ,,Avalikud laulud", Jüri Üdi problemaatika. Ehkki kirjanduse Proosa Ajalooline ja dokumentaalne, Mati Unt, Jaan Kross, ,,Detsember", Lennart Meri ,,Hõbevalge", Mati Unt võimalik kritiseerida riiklikku po olmekirjeldus, modernistlik. Mats Traat, Enn Vetemaa ,,Via regia", ,,Sügisball", Jaan Kross ,,Keisri hull", sagenesid ühiskondlikud teemad

Kirjandus

doc

Ideoloogiline sula e. kuldsed kuuekümnendad

Esilinastusid Arvo Kruusemendi ,,Kevade", Grigori Kromonovi ,,Viimne reliikvia", heliloojana alustas Arvo Pärt, uuenes kujutav kunst (Enn Põldroos, Olev Subbi, Ilmar Malin), pidevalt uuenes teater (Voldemar Panso, Jaan Tooming, Evald Hermaküla jt). 1960. aastad kui ,,kuldne" aastakümme oli pöördelise tähendusega kogu maailmas (teadusrevolutsioon, kosmoselennud, hipiliikumine), mis tähendas orienteeritust uuenemisele, nooruse väärtustamist, tulevikuoptimismi. Seetõttu oli eesti kultuurile ja kirjandusele eriti oluline sula/aja võimalus tõlgete ja otsekontaktide kaudu suhelda muu maailmaga. 1957. aastal hakkas ilmuma raamatusari "Loomingu Raamatukogu", mis vahendasid välismaise kirjanduse tõlkeid. Samas tekkis ka varjatud kirjandus: sise/emigrantide Uku Masingu ja Artur Alliksaare ümber kogunenud noored tekitasid mitteametliku kultuuri- ja kirjanduselu. Esimesed selged lahtiütlemised nõukogulikust kunstist on nähtavad Mati Undi ja Enn Vetemaa

Ajalugu

doc

Maailmakirjandus

põhimõtted ja kasutasid mitmesuguseid uusi põhimõtteid. Venemaal XX saj algusest kuni 1917 a-ni, Itaalias kuni 1921. Tuntuim esindaja Vladimir Majakovski, Eestis näiteks Johannes Vares-Barbarus. Impressionism XIX saj lõpp -XX saj algus. Impressionistid vahendasid tegelaste tunde- ja mõttemaailma varjundeid. Nad püüdsid hetkemulje kaudu jõuda asja olemuseni, vahendasid hetkemeeleolusid ja tundeid, taotlesid väljenduslaadi hoogsust ja ilu. Eesti kirjanduses Marie Under, Friedebert Tuglas. 3 Ekspressionism 1910.-1920. aastate keskpaik, sai alguse Saksamaal. Seotud I maailmasõjaga. Kesksel kohal oli autori eneseväljendus. Iseloomustas traagiline elutunnetus, esitati süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeriti ühiskonda ja valitsevaid olusid

Kirjandus

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (1)

kevadhirm: Väga hea materjal! Kui teosed on endal loetud kuid pole aega loenguid vaadata, siis see on hea toetav materjal tuupimiseks ja seoste loomiseks, eriti kui endal korralik konspekt puudub. Kordamisküsimused olid samad 2022. aasta kevadel

12:31 11-06-2022

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 32 lk