Maailmakirjandus (1)

I MAAILMAKIRJANDUS
ROMANTISMIJÄRGNE LUULE. SÜMBOLISM
Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust.
Põhimõte “ kunst kunsti pärast” – kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga , nii vastanduti romantikutele.
Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale , irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst ).
Laiemalt võeti kasutusele vabavärss.
Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest , täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi vahetusel (kuni I maailmasõjani, kui valdavaks sai modernism e avangardism). Ida-Euroopas (ka Venemaal ja Eestis) vähemalt II maailmasõjani.
Edgar Allan Poe (1809-1849)
USA kirjanik, tuntud nii luuletaja kui ka proosakirjanikuna.
“Tamerlan ja teisi luuletusi” (1827) – Byronist mõjustatud Ida- temaatika , iroonia, grotesk , kõlaefektid, siseriimid.
“Kaaren ja teisi luuletusi” (1845). Nimiluuletus “Kaaren” – kõlaefektid, siseriimid, kordused, juhtmotiiviks surm ning armastus, millel lasub surma ja ängistuse vari.
WALT WHITMAN (1819-1892)
Esimene Lääne luuletaja, kes kasutas riimita vabavärssi. Pigem XX saj ekspressionismi laadis looming. Sündis Long Islandi saarel farmeri peres. Haris end ise. Tegi tööd vaid hädapäraseks äraelamiseks. Kodusõja alal töötas sanitarina sõjaväehaiglas.
Teda inspireerisid USA võimas loodus ja aina kiirenev ühiskonnaelu. Vabadusaateline loodusfilosoofia. Kuulutas kõikide inimeste, rahvaste ja rasside võrdsust, nõudis sotsiaalset õiglust. Ülistas lihtsaid inimesi, vaeseid, töölisi. Võitles normide, tabude ja tehislikkuse vastu. Kujundid on rõhutatult maised ja konkreetsed, mis teeb ta loomingu proosalaadseks. Ülistas inimese kehalist täiuslikkust, puhtust ja ilu. Uskus ühiskondlikku arengusse ja demokraatiasse, vaid hilisemas luules on märgata protesti USA liialdatud materialismikultuse vastu.
Nt luuletus “Kui õitsesid sirelid viimati õues” kogust “Trummipõrin” (1865), pühendatud Abraham Lincolnile.
1855 ilmus esikkogu “Rohulehed” – vaid 12 luuletust. Järgnevad luulekogud ilmusid sama pealkirja all, lisas vaid uue tsükli luuletusi, 1891/92 aasta väljaandes oli juba u 400 luuletust. Hümniline vabavärss oli tol ajal täiesti erandlik . Eestis samalaadne autor Jaan Kaplinski .
Prantsuse sümbolism
Napoleon III valitsusajal tekkis nn parnassi liikumine, mis sai nime almanahhi „Kaasaegne parnass” järgi. Parnassiluule tähendas teadlikku eemaldumist romantilisest kirglikkusest ja sotsiaalse mässu vaimust . Luule eesmärgiks ei olnud enam ühiskonna parandamine, ühiskondliku või moraalse ebaõigluse vastu võitlemine. Kaasaegsete sündmuste kajastamist luules hakati pidama halva maitse tunnuseks. Eeskujuks oli antiik. Peanõuded ebaisiklikkus ja neutraalsus . Taotlesid täielikku vormipuhtust - nn puhas kunst.
Charles Baudelaire ( 1821 -1867)
Tegutses parnassiluuletajatega samaaegselt, kuid ei jaganud täielikult nende seisukohti. Võttis osa 1848. a revolutsioonist, pettus järgnenud keisririigis. Teda on mõjutanud E. A. Poe looming. Mõlemad olid vaimselt aristokraadid , kuid tegelikult olid hädas igapäevase viletsusega, surid tunnustamata ja üksilduses. Baudelaire elas boheemlaseelu ja tarbis narkootikume, põdes süüfilist.
Baudelaire on varasümbolist. Taotles vormipuhtust nagu parnaslased. Leidub naturalistlikke elemente, ühiskondlik pool on erinevalt teistest sümbolistidest esindatud .
1857 ilmus kogu “Kurja lilled”. Kirjeldab naturalistlik-anatoomilistes üksikasjades rusuvat maist tõelust (tsükkel “Pariisi pildid”). Tõi esimesena luulesse suurlinna võõrandumise teema, kirjutas anonüümsusest ja moraalsest allakäigust. Kirjutas väga julgete kujunditega erootilist luulet.
Ideaalide kättesaamatus, surm ja kaduvus – tsükkel “Spliin ja ideaal” (spliin – maailmavalu).
Alalhoidlikud süüdistasid teda a moraalsuses, algatati kohtuasi ja ta pidi maksma rahatrahvi.
Edaspidi muutus ühiskonnakriitilisemaks, eemaldus teistest prantsuse sümbolistidest, muutudes isiklikumaks ja hakates kasutama luuletustes kõnekeelt. Viimane tähtsam teos oli “Luuletusi proosas ” (1869 postuumselt).
Euroopa luulet mõjutasid enim Paul Verlaine ( 1844 -1896), Arthur Rimbaud (1854-1891) ja Stéphane Mallarme (1842- 1898 ). Verlaine ja Rimbaud olid seotud Pariisi Kommuuniga, lahkusid seetõttu riigist, elasid boheemlaseelu, pruukisid uimasteid, neil olid homoseksuaalsed suhted. Ometi lõid nad sel ajal oma parimad teosed, nt Verlaine’i lüürilis- melanhoolne luulekogu “Sõnadeta romansid” ( 1874 ), kus on eriti rõhutatud kõla- ja helivarjundeid, ja Rimbaud’ “Illuminatsioonid”. Hiljem ütles Rimbaud oma loomingust lahti. Mõlema elukäik on üsna kurioosne .
Mallarme pööras erilist tähelepanu keele viimistletusele ja sarnaselt parnassiluuletajatega pidas ebavajalikuks ühiskonna ja kunsti omavahelist sidumist. Oli samuti Pariisi Kommuuni pooldaja.
Üle otsatuma
tüütu-tühja laane
näha lumikaane
liivaläikest kuma .
Pole vasksest taevast
näha ainust valgust.
Kuu ei saa veel algust,
kui ju sureb vaevast.
Nagu pilvi uju
udus metsa serval
ühe tamme kõrval
tamme teise kuju.
Pole vasksest taevast
näha ainust valgust.
Kuu ei saa veel algust,
kui ju sureb vaevast.
Läbi tuule kuuled
sutt ja varest näljast.
Mida kaasa väljast
toovad karmid tuuled?
Üle otsatuma
tüütu-tühja laane
näha lumikaane
liivaläikest kuma. (Verlaine, “ Romanss sõnadeta”)
Osa sümbolismist segunes uusromantismiga – pöörduti rahvusliku muinasaja ja rahvaluule poole ( soomlane Eino Leino, iirlane William Butler Yeats , mõlemad on praegugi oma riigis väga populaarsed , nii Soome kui ka Iirimaa iseseisvusid nende tegutsemisajal, mis langes kokku rahvusliku vabadusliikumise tõusuajaga).
Esimese Aasia luuletajana sai 1913. a Nobeli kirjandusauhinna india kirjanik Rabindranath Tagore (1861-1941). Ta sündis Calcuttas jõuka bengali usureformija peres, õppis Inglismaal õigusteadust ja andis oma panuse India vabadusvõitlusse Briti koloniaalvõimu vastu. Tuntuim teos on lüüriline proosaluule raamat “Gitandžali” (1910). See annab edasi luuletaja loodusfilosoofiat ja paistab silma looduse isikustamisel põhineva metafoorika rikkuse poolest. Ta on ühena esimestest Ida kirjanikest avaldanud mõju Lääne kirjandusele.
11
-----Tule, nagu oled. Ära viida ehtimisega aega.
-----Kui Su palmitud juuksed läksid lahti,
kui lahk pole sirge ja pihikupaelad pole kinni,
mis sellest.
-----Tule, nagu oled; ära viida ehtimisega aega.
-----Tule kiirel sammul üle rohu.
-----Kui puna tuleb kastest Su jalgadelt ära,
kui kellukesevõrud lõtvuvad Su jalgadel,
kui pärlid pudenevad välja Su keest,
mis sellest.
-----Tule kiirel sammul üle rohu.
-----Kas näed pilvi katmas taevast?
-----Kureparved lendavad jõe vastaskaldalt üles
ja tujukad tuulehood tuhisevad üle nõmme.
-----Ehmunud kari jookseb lautadesse külas.
-----Kas näed pilvi katmas taevast?
-----Asjata läidad ehtimislambi -
leek võbeleb ja kustub tuule käes.
-----Kes teab, et Su silmalaud pole mingitud mustaks?
Sest Su silmad on mustemad pilvedestki.
-----Asjata läidad ehtimislambi - see kustub.
-----Tule, nagu oled; ära viida ehtimisega aega.
-----Kui pärg pole punutud, kes sellest hoolib;
kui käevõru pole kinni, jäta ta.
-----Taevas on üleni pilves - on juba hilja .
-----Tule, nagu oled; ära viida ehtimisega aega.
85
-----Kes oled Sa, lugeja, kes loed saja aasta pärast mu laule?
-----Ma ei saa saata Sulle ühtegi õit sellest kevade küllusest,
ühtegi kuldset viiru taamal pilvedest.
-----Ava oma uksed ja vaata õue.
-----Nopi oma õitsevast aiast lõhnamälestusi
saja aasta eest hääbunud õitest.
-----Tunne oma südamerõõmus seda elurõõmu,
mis kord kevadisel hommikul lauldes
saatis saja aasta taha oma rõõmsa hääle. (“ Aednik ”)
Millised tunded ja mõtted avalduvad Tagore eeltoodud värssides? Milles avaldub looduslähedus?
Modernistlik e avangardne luule XX sajandil
Sõna modernism võib tõlgendada mitmeti: selles võib näha kitsalt sajandi alguses briti ja ameerika kirjanduses tekkinud ja viljeldud suunda või, vastupidi, seda võib pidada ka väga laiaks nähtuseks, mis hõlmab peaaegu kogu kahekümnenda sajandi kultuuri.
Sai alguse 19. saj lõpus Prantsusmaalt. Uuenduslikud suunad. Individualism, iseenesest lähtuv. Põlgus massilisuse vastu. Ei usu maailmaparandamise võimalusse. Avangardiks nimetatakse pärast sümbolismiperioodi, selle sajandi alguses tekkinud kirjandus- ja kunstivoole nagu futurism (Itaalia, Venemaa), ekspressionism (Saksamaa), sürrealism (Prantsusmaa), kubism (Prantsusmaa), imazhism (Inglismaa) jt. Nende kõigi puhul oli ühiseks jooneks eelnenu eitamine, võitlus traditsiooni vastu, ning püüd luua midagi täiesti uut ja teistsugust, katsetada ja eksperimenteerida. Mõnes käsitluses peetakse ka sümbolismi modernismiks.
Futurism püüdis leida vastavaid väljendusvahendeid kaasaegse kiiretempolise elu ning tehnikasajandil elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleemide kujutamiseks. Oli suunatud tulevikku, agressiivne ja ründav, militaarne, patriootlik, anarhistlik. Luulet iseloomustavad käsklaused, hüüatused, kõnekeel, kaashäälikute kuhjamine, keeleuuendus. Luuletus võis olla geomeetrilise kujundina, trükitud tapeedile või pakkepaberile.
Juhtmaadeks Venemaa ja Itaalia, mis olid sotsiaalselt, majanduslikult ja poliitiliselt mahajäänud. Futuristid toetasid vastavalt bolševismi ja fašismi, kuid just nende võimule tulles sattusid futuristid põlu alla, sest neile oli iseloomulik pideva hävitamise idee. Olid eeskujuks järgnevatele kirjandusvooludele, kuna formuleerisid esmakordselt ebatraditsioonilise poeetika põhimõtted ja kasutasid mitmesuguseid uusi põhimõtteid.
Venemaal XX saj algusest kuni 1917 a-ni, Itaalias kuni 1921.
Tuntuim esindaja Vladimir Majakovski, Eestis näiteks Johannes Vares - Barbarus .
Impressionism – XIX saj lõpp -XX saj algus. Impressionistid vahendasid tegelaste tunde- ja mõttemaailma varjundeid. Nad püüdsid hetkemulje kaudu jõuda asja olemuseni, vahendasid hetkemeeleolusid ja tundeid, taotlesid väljenduslaadi hoogsust ja ilu. Eesti kirjanduses Marie Under, Friedebert Tuglas .
Ekspressionism – 1910.-1920. aastate keskpaik , sai alguse Saksamaal. Seotud I maailmasõjaga. Kesksel kohal oli autori eneseväljendus. Iseloomustas traagiline elutunnetus, esitati süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeriti ühiskonda ja valitsevaid olusid. Nn inetuse- eetika , sagedased on surma-, enesetapu- ja maailmalõpumotiivid. Väljendab ühiskonna moraalset ja intellektuaalset kriisi, tsivilisatsiooni langust (eeskujuks filosoof Friedrich Nietzsche lause “Jumal on surnud”). Eesti kirjanduses Under, Gustav Suits, Tuglas jt, rühmitus Tarapita .
Sürrealism – 1919 Prantsusmaal. Tähtsustasid luule visuaalset külge, kõlaefekte, avaldasid oma seisukohti manifesti kujul. Oluline oli kujutlusvõime.
Eesti kirjanduses Ilmar Laaban , Andres Ehin
Väga kõrgetasemeline oli vene sümbolism, mis oli küll prantsuse sümbolismist hilisem. Olid elitaarsed, käisid koos salongides, samas haritud, eriti armastasid Itaaliat . Olid idealistid, tegelikkus oli nende jaoks vangla . Olid skeptilised, loodi oma luulemaailm. Sagedased on saatanamotiivid, surma- ja üksinduseteema, öö kujutamine, sügisemeeleolud, samuti on tavalised teemad piin , kannatus, igatsus , õudus, üksindus, kurjus . Esindajaid: Fjodor Sologub (märkimist väärib romaan “Saadanasigidik”), Aleksandr Blok, Valeri Brjussov, Konstantin Balmont.
Romaan ja draama XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses
Süvenes kirjanduse psühholoogilisus, vähem kirjeldati ühiskonda. Paralleelselt arenesid naturalistlik- realistlik meetod ja sümbolism, kujunesid modernistliku kirjanduse eeldused. Olulisel kohal olid vene ja Skandinaavia maade kirjandus. Esile kerkisid naiskirjanikud. Skandinaavia naised hakkasid ühena esimestest maailmas taotlema oma sotsiaalse positsiooni võrdsust meestega.
Draama
Norra kirjanik Henrik Ibsen (1828-1906) pani XIX sajandi II poolel aluse moodsale draamale . Kujundas välja valdavalt proosavormis loodud kaasaja -ainelise sotsiaalse ja psühholoogilise rõhuasetusega draama. Alustas rahvusromantilise loominguga ( 1814 oli Norra vabanenud Taani võimu alt), kirjutas värssdraamasid Norra ajaloost ja laenas teemasid skandinaavia saagadest.1864 läks vabatahtlikult maapakku, kus valmisid tema uuenduslikud näidendid.
“ Peer Gynt” (1867) – egoistlikust hulkurist, kes on lindpriiks kuulutatud. Solveig ootas teda kogu elu. “ Nukumaja ” (1879) räägib naiste õigustest. Peategelasesse Norasse oli juba isa suhtunud nagu lapsesse või mänguasja, kuid tema tahtis elada inimväärset elu. Nora otsustas kodust lahkuda, kui mees ütles, et tal on kohustused tema ja laste vastu, ütles Nora, et tal on kõigepealt kohustused iseenda vastu. Ibseni arvates pidi inimesel olema mitte ainult õigus, vaid ka kohustus teha sõltumatuid otsuseid. Näidendi lõpp oli selle aja jaoks väga skandaalne. Ibsen oli esimesi XIX sajandi kirjanikke, kes nii julgelt näitas naise õigusetut seisundit tollases ühiskonnas.
“Kummitused” (1881) räägib pärilikkuse probleemist. Helene Alvingu poeg jäi isa amoraalse elu tõttu vaimuhaigeks, kuid põhiteema on jälle inimese õigused ja kohustused. Helene varjas oma mehe kõlvatuid tegusid , sest nii nõudis tolleaegne moraal .
“Metspart” (1884) – perekonnadraama purunenud lootustest.
“ Hedda Gabler” (1890) – peategelaseks tugeva iseloomuga naine, kellele on omased ka kõrkus, võimuiha ja egoism.
Ibsen naasis kodumaale 1891. a, kirjutas muuhulgas näidendid “Ehitusmeister Solness”, “John Gabriel Borkman” ja “Kui me, surnud, ärkame”, mis kõik jutustavad andekatest ja tugevatest ekstsentrilistest inimestest, kes teatud elustaadiumis on jõudnud otsekui surnud punkti ja hakkavad oma elust kokkuvõtteid tegema.
Rootsi kirjanik August Strindberg (1849-1912) on XX sajandi näitekirjanduse üks alusepanijaid ja ainuke maailmakirjandusse jõudnud rootsi näitekirjanik. Kirjutas u 60 näidendit. Õppis erinevaid distsipliine, üritas saada näitlejaks, maalis jne. Algul tundusid tema teosed kriitikutele liiga julged , 1883. a otsustas ta Rootsist lahkuda. See oli raske aeg. 1898. naasis ta kodumaale. Ta sai tuntuks ka väljaspool Euroopat. Tema tuntumates näidendites käsitletakse perekonnaprobleeme ning meeste ja naiste vahelisi suhteid, samuti räägib ta Rootsi ajaloost.
“Isa” (1887) räägib rittmeistrist, tema abikaasast Laurast ja tütrest. Strindberg oli siis esimese abielu ebaõnnestumise tõttu naistevihkaja. Isa tahtis tütrest kasvatada head naist ja perekonnaema, Laura aga iseseisvat inimest. Ta seadis kahtluse alla rittmeistri isaduse ja lõpuks kuulutas mehe vaimuhaigeks, viimane suri südamerabandusse.
“ Preili Julie” (1888) põhjendab tegelaste käitumist nende päritoluga, lõpplahendus on traagiline. Mõlemad näidendid on naturalistlikud.
Hilisem looming: perekonnatragöödia “ Surmatants ”, ajaloodraamad “Gustav Vasa”, “Erik XIV”, “Gustav Adolf “ jt Rootsi ajaloo pöördepunktidest.
Inglise-iiri kirjanik Bernhard Shaw ( 1856 -1950) – XX sajandi näitekirjanduse rajajaid , nt “Pygmalion”, “Südametemurdmise maja”, “ Caesar ja Kleopatra”, “Püha Johanna ”, “Tagasi Metuusala juurde”. Tegemist on iroonilis-satiirilise teatriga, millel on tugev sotsiaalne sõnum. Shaw on tuntud ka aforismimeistrina.
Proosa
Estetism – eesmärgiks iluideaali kummardamine , näiteks Oscar Wilde’i (1854-1900) “ Dorian Gray portree” (1891). Räägib piltilusa noormehe allakäigust, selle peegelduseks on tema portree, mis muutub järjest koledamaks, samal ajal kui peategelane ise jääb nooreks ja ilusaks. Tal on kaks austajat: maalikunstnik Basil Hallward , kes püüab talle sisendada headust, inimväärikust ja kaastunnet , ja lord Henry Wotton , kes räägib, et tähtsad on hedonism ja ilu, et ilu ja esteetilise printsiibi nimel on kõik lubatav. Selle, mida lord Wotton sisendab, viib Dorian ellu. Kui Dorian lööb noaga pilti, tapab ta iseenda. Dorian Gray portree on peategelase südametunnistuse sümbol.
Rootsi
Selma Lagerlöf (1858-1940) – esimene Nobeli kirjandusauhinna saanud naiskirjanik . Teoseid: “Gösta Berlingi saaga”, “ Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”, “Löwensköldi sõrmus”, “Charlotte Löwensköld”
Norra
Sigrid Undset (1882-1949) on kirjutanud mh 14 romaani ja saanud 1928. a Nobeli kirjandusauhinna. II maailmasõja ajal oli paguluses USA-s. Kuulsaks sai ajalooliste romaanidega.
”Kristiina Lauritsatütar” (1920-22, 3 osa) räägib keskajal elanud naisest, autori arvates pole tema kaasaegse ja keskaegse inimese tundemaailma vahel suuri erinevusi. Mehe ja naise vaheline kirg ei tunne mingeid kehtestatud moraalireegleid.
“Hobulahe Olav Audunipoeg” (1925), “Olav Audunipoeg ja tema lapsed”
XX SAJANDI MAAILMAKIRJANDUS
Vene kirjanduse suured satiirikud Ilf ja Petrov
Jevgeni Petrov oli kirjanik Valentin Katajevi vend, töötanud miilitsauurijana. Kirjutama hakkas venna mõjutusel, et mitte venna karjääri rikkuda, võttis endale varjunimeks isanime Petrov. Hukkus 1942. a lennuõnnetuses.
Ilja Ilf (kodanikunimi Failzenberg) oli juudisoost. Suri 1937. a tuberkuloosi.
Kirjutasid oma teosed koos. Nende ühistöö kuulsaim teos “Kaksteist tooli” (1928) valmis raudteelaste ajalehe Gudok (Vedurivile) toimetuses, kus 1920. aastatel töötas seltskond noori ajakirjanikke, hilisemaid kuulsaid kirjanikke: Mihhail Bulgakov, Ilja Ilf, Konstantin Paustovski, Valentin Katajev. ”Kuldvasikas” ilmus 1931 . aastal. „Kaheteistkümne tooli” tegevus toimub nepiaegsel, „Kuldvasikal omakorda” 1930. aastate Venemaal. „Kaheteistkümne tooli” tegevus saab alguse sellest, kui perekonnaseisuametnik Ippoliti ämm teatab surres, et peitis oma briljandid ühe sisse kaheteistkümnest toolist, mis oli perekonna kui endiste aadlike käest Nõukogude võimu tulles rekvireeritud ja mida ainult orderite alusel väljastati. Ippolit muutis oma välimust ja asus briljandijahile, lihtsameelsena rääkis ta olukorrast õnnekütt Ostap Benderile, kes end talle kompanjoniks pressis ja Ippoliti oma käpa alla pani. Kuna ämm pihtis enne surma papp isa Fjodorile samuti, kuidas olukord on, ei oodanud seegi ja hakkas kalliskive taga ajama , tehes lõpuks puupaljaks oma naise, kes pidi kõik vähegi väärtusliku rahaks tegema ja talle saatma . Ippolit koos Ostapiga kohtasid isa Fjodorit oma teekonnal mitmel korral ja sõbralikuks nende suhted ei jäänud. Teoses on kirjeldatud kõikvõimalikke koomilisi olukordi , mis kalliskive taga ajades tekkisid ning Ostapi leidlikkust teekonna rahastamiseks (“Raha vedeleb maas , tuleb vaid üles korjata”). Näiteks korraldati Vasjukis maleturniir, kus Ostap esines tšempionina, või võeti Krimmis turistidelt raha vaate eest. Lõpuks, kui üksteist tooli oli leitud ja briljantidest polnud jälgegi, avastati viimane tool ühest klubist, ja selgus, et klubi oligi ehitatud tooli seest leitud briljantide eest saadud rahaga .
“Kuldvasikas” tegutseb Ostap Bender jälle. Tema eesmärgiks on petta raha välja tagasihoidlikult miljonärilt Koreikolt, keda keegi rikkuses kahtlustada ei oska. Lõpuks ta saab oma miljoni kätte ja tahab Brasiiliasse põgendeda, kuid võetakse kinni ja lubab seepeale majavalitsejaks hakata. Liiatigi selgus, et Nõukogude Liidus pole selle rahaga midagi peale hakata, kuna kõik vähegi väärtuslikumad kaubad olid defitsiitsed ja osta ei õnnestunud midagi. Näidatakse veel mitmesuguseid pettusi ja sahkerdamisi ( leitnant Schmidti pojad, keda riigilt toetust saada lootes tekkis nagu seeni pärast vihma, või aktsiaselts Sõrad ja Sarved , mis oli rahapesukontor.
Elukunstnik Ostap Bender oli algul plaanitud kõrvaltegelaseks. “On tõsi, et läksime vaidlema selle üle, kas tappa Ostap ära või mitte. Valmistasime kaks paberitükki, millest ühe peal oli kujutatud pealuud ja säärekonte. Suure kombinaatori saatus otsustati väikese loosi abil.” Hiljem, “Kuldvasikas” tuli Ostap seetõttu ellu äratada. Teose kirjutamisel läksid käiku isegi Fjodor Dostojevski kirjad naisele, mis jõudsid esmakordselt 1926. aastal (e.k Loomingu Raamatukogu, 1981, nr 27-30). “Kaksteist tooli” isa Fjodori kiri naisele kordab sõna-sõnalt Dostojevski stiili ja ka rahalunimist...
Legend räägib, et Ilf ja Petrov olevat kirjutades kõvasti tülitsenud. Näib, et seda legendi levitasid nad põhiliselt ise oma följetonides, kus nad oma kirjutamisprotsessist rääkisid. Stiilis: kui salapärane slaavi hing tahab tööle hakata, siis on salapärasel juudi hingel tuju lugeda ajalehte, kui aga salapärane juudi hing tajub tulvamas inspiratsiooni, on salapärasel slaavi hingel tarvis tingimata ära käia. Tegelikult sidus Ilfi ja Petrovi haruldane kümneaastase sõprus, mille murdis vaid 39-aastase Ilfi ootamatu surm tuberkuloosi 1937. aastal. Kuigi need kaks meest teietasid teineteist elu lõpuni, olid neil korterid ühes majas , nad reisisid koos Euroopas ja Ameerikas, esinesid ühiste sõnavõttudega kirjanike liidu kongressidel ja töötasid veel päev enne Ilfi surma ühise töölaua taga. Kriitika pööras neile minimaalset tähelepanu, kuid nii “Kaksteist tooli” kui ka selle järg said kuulsaks otsekohe pärast ilmumist.
Modernism
Modernismi kõige olulisemad esindajad on ameeriklased Thomas Stearns Eliot (tähtteos poeem “Ahermaa” 1922) ja Ezra Pound, inglased D. H. Lawrence ja Virginia Woolf , anglo-iiri poeet W. B. Yeats ja iirlane James Joyce . Pisut hilisematest autoritest võib siia arvata ka ameeriklased Ernest Hemingway , F. Scott Fitzgeraldi, Gertrude Steini ja William Faulkneri. Neid võib liigitada angloameerika modernismi, ka kõrgmodernismi alla, selle hiilgeaeg oli 1920. aastail.
Modernistlik romaan tekkis 1920. aastatel. Taustaks ühiskondlikud vapustused ja psühholoogiateaduste areng (austria psühhiaatri ja psühholoogi Sigmund Freudi alateadvusteooria, tema arvates olid kompleksid ja unenäod alateadvuse peegeldus ). Ka tolleaegsed kirjanikud mõjutasid psühholoogiateadusi.
Tunnused. Vormieksperimendid: vorm ja keel pidid täiuslikult edasi andma teose sisu, neid peeti sisust (sotsiaalsest, psühholoogilisest, filosoofilisest sõnumist olulisemaks. Näiteks loobumine kirjavahemärkidest nii luules kui ka proosas tuli taotlusest võimalikult vahetult edasi anda alateadvust. Korrastamata struktuur: sageli ei tee vahet, kas tegevus toimub olevikus või minevikus või milline tegelane parajasti räägib. Lugeja vastuvõtuvõimet hinnati üle. Teosed on mitmetähenduslikud. Autorid ei andnud enam teoste tegelastele ja sündmustele hinnanguid. Kõige kaugemale jõudis vormieksperimentidega James Joyce, sealt edasiminek oleks tähendanud suurema lugejaskonna kaotamist. XX sajandi modernistliku romaani tunnusjooneks on rõhutatud filosoofilisus. Kirjanik võis olla ühtlasi filosoof (nt hispaanlane Miguel de Unamuno). Romaanižanr arenes, romaanile lisati isikupäraseid varjundeid, kasutati filosoofilisi sümboleid. Säilis realistlik põhikude.
Esindajaid
Marcel Proust : 7 osa ja 16 köitega “Kadunud aega otsimas” (1913-27) – süvapsühholoogiline romaan, kus segunevad mineviku- ja olevikutasand, koosneb nägemuslikest piltidest, millel puudub kronoloogiline korrastatus.
James Joyce: “ Ulysses ” (1922) vastandus täielikult realistlikule romaanile. Teos kujutab ühte päeva Dublinis, on üles ehitatud vanakreeka eepose “Odüsseia” faabulale. Peategelane, juudi päritolu Leopold Bloom, on sümboolselt Odysseus, tema naine Marion Bloom meest koju ootav Penelope, kolmas peategelane, noor ajalooõpetaja, isa poolt maha jäetud Stephen Dedalus on isa otsiva Telemachose paralleelkuju. Joyce rõhutab kõige lihtlabasemas eluolus korduvaid müütilisi, üldinimlikke ja universaalseid situatsioone, aja katkematut pidevust, muinasaja vahetut seotust kaasajaga. Tegemist on inimeksistentsi üleüldise mõtestamisega. Teos keskendub teadvuse ja alateadvuse üksikasjalikule jäädvustamisele. Kuulsaim uuendus on sisemonoloog . Raamat on 700-leheküljeline.
Franz Kafka (1883-1924)
Sündis jõuka juudi kaupmehe pojana Prahas, sai õigusteaduste doktoriks aastal 1906, töötas kindlustusametnikuna ja suri tuberkuloosi.
Kafka saksakeelne looming on modernistliku kirjanduse nurgakivi . Tema teemadeks on inimese ahistatus ja tõelisuse seletamatu, painajalik loomus.
Tüüpiline Kafka tegelaskuju satub ise seda põhjustamata või mõeldamatutel põhjustel ühte alandusse teise järel. Ebaõnn ja erinevad raskused moodustavad tema elu põhisisu. Talle korraldatakse takerdusi, teda painutatakse sõnadega, kõike, mida ta teeb või tegemata jätab, tõlgendatakse tema kahjuks. Ümbruskond nagu varitseks teda ja ootaks võimalust teda alla suruda ja piinata. Otsides oma kohta selles uues maailmas, jääb ta alaliseks kaotajaks, sest ei oska olla karm ega jultunud .
Kirjutades kujutab Kafka väikese inimese ahistust nimetute ja kujutute võimukandjate meelevallas - kogemust, milles elab üha sagedamini tänapäeva inimene. Tema teosed räägivad, et võim võib kõike teha oma suva järgi, bürokraadid on vaid mutrikesed suuremas masinavärgis, millele nad alluvad . Vihjab totalitarismile. Inimesel pole lõplikku seletust oma eksistentsi mõttele. See on muudetud absurdseks.
Korduvad teemad: üksindus, võõrandumise teema, keerukad sümbolid. Tema teosed andsid muuhulgas aluse eksistentsialistliku filosoofia tekkele 1940. aastate algul. Tema romaane iseloomustab unenäosarnane fantastilisena näiv tõelus, mis algatas maagilis-realistliku suuna kirjanduses.
“Protsess” (1914-15)
Peategelane Josef K. võetakse tema 30. sünnipäeval ootamatult vahi alla. Ta üritab asja selgitada, kohtusse pääseda, et end kaitsta ja oma süütust tõestada. Kõik katsed nurjuvad, ta ei pääsenud kohtu alamatest instantsidest kõrgemale. Kohtuvõime iseloomustab ligipääsmatus, anonüümsus. Josef K. ei saanud kunagi teada, milles seisnes tema süü. Kõik teadsid protsessist, aga tema päästmiseks ei saanud keegi midagi teha. Tema süü ei huvitanud kedagi. Aasta pärast vahistamist tulid Josefile järele kaks tundmatut härrat ja torkasid talle kõrvalises kohas noa südamesse.
Teisi teoseid: “Loss” (1921-22), “Ameerika” (1912-14)
Virginia Woolf: “Tuletorni juurde” (süvapsühholoogia), “Lained”, “Aastad”, “Proua Dalloway ”.
Filosoofilis-ideoloogiline ja intellektuaalne romaan – põhiesindajad saksa kirjanikud Thomas Mann ja Hermann Hesse .
Thomas Mann (6. 06.1875-12. 06. 1955) sündis Lübeckis kaupmehe ja senaatori Johann Heinrich Manni ja brasiilia päritolu Julia da Silva -Bruhnsi teise pojana. Kirjanikuna on tuntud ka tema vend Heinrich Mann (“ Professor Unrat” 1905) ja poeg Klaus Mann. Pärast isa surma 1891. aastal ja perekonna ülekolimist Münchenisse töötas ta lühikest aega tulekindlustuse praktikandina. Isa varanduse protsendid võimaldasid tal end alates 1895 . aastast täielikult kirjutamisele pühendada. Hoolimata homosuhtest maalikunstnik Paul Ehrenbergiga abiellus ta oma aja kodanlike tavadele kuuletudes 1905. aastal jõukast juudi perest pärit Katia Pringsheimiga (1883-1980), neil oli kuus last. 1914. aastal avaldatud sõjavaimustus katkestas läbisaamise venna Heinrichiga mitmeks aastaks, hiljem ütles ta nendest vaadetest lahti. 1930. aastate alguses hoiatas ta arvukates kõnedes natsionaalsotsialistide eest. Pärast natside võimuletulekut ei pöördunud ta 1933. aasta kevadel ettekandereisilt enam Saksamaale tagasi. Šveitsist emigreerus ta Ameerika Ühendriikidesse. Temast sai Ühendriikide kodanik ja ta pidas loenguid Princetoni ülikoolis. Alates 1940. aastast saatis BBC iga kuu eetrisse tema raadiosõnumid “Saksa kuulajatele!” Alles 1949. aastal külastas ta jälle Saksamaad, kus teda aga ägedalt rünnati kollektiivse süü teesi pärast. Alates 1952. aastast elas ta neutraalses Šveitsis. Suri südamehaigusesse 1955. aastal, maetud Zürichi lähedale. Thomas Manni õde ja poeg Klaus läksid vabasurma. Poeg oli homoseksuaal ja tal oli probleeme narkootikumidega.
Thomas Mann sai 25-aastaselt kuulsaks ja jõukaks romaaniga “ Buddenbrookid ” (1901), see on klassikaline saksa perekonnaromaan, mis kirjeldab ühe perekonna langust, Buddenbrookidel on palju sarnast Mannide perekonnaga, kuid tegevus on varasemal ajal. Buddenbrookid on jõukas kodanlaseperekond, nad kehastavad kodanlust kui klassi. Manni arvates ammendab ainult materialismil põhinev areng end, tekib sisemine kriis. Eelkõige just see romaan tõi Mannile 1929. a Nobeli kirjandusauhinna.
“Võlumägi” (1924) kirjeldab II maailmasõja eelse Euroopa ideoloogilisi vastuolusid, tegevus toimub mägisanatooriumis Šveitsi Alpides, mis on justkui muust maailmast ära lõigatud. Peategelane läheb sinna külastama oma tädipoega, kuid haigestub ja jääb sanatooriumi seitsmeks aastaks.
Tegelased arutlevad ühiskonna, filosoofia, religiooni ja kultuuri üle, nii leiavad teosesse tee I maailmasõja sündmused, mille ideoloogilistesse ja kultuurilistesse põhjustesse Mann on süvenenud.
“ Doktor Faustus”(1947) on “Fausti” jälgedes üldistus saksa inimese, ühiskonna, vaimuelu ja ideoloogia kohta. Peategelane on helilooja , kes saavutab oma võimete tipu, kuid sellele järgneb kiire langus, süüfilise põhjustatud vaimuhaigus, füüsiline ja vaimne allakäik. See on paralleel Saksamaa tõusu ja langusega.
Hermann Hesse oli saksa-šveitsi kirjanik, tema isa oli baltisaksa päritolu, vanaisa aga lõpetanud Tartu ülikooli ja tegutsenud arstina Paides. Hesse oli patsifist ja huvitatud orientalismist. Tema romaanid on kasvatus- ja arenguromaanid, keskendunud isiksuse kujunemisele. “ Stepihunt ” on kirjanikust, kes elab korralikku kodanlaseelu, kuid vihkab keskpärast elu. Ta tahab kaugeneda konventsioonidest, usust, perekonnast, rahvusest, elukaugest vaimuelust ja kultuurist.
“Klaaspärlimängu” (1943) tegevus toimub utoopilises Kastaalias – ideaalsel vaimsusemaal, mis tegutses religioosse ordu põhimõttel. Peategelane Josef Knecht (saksa k – ‘sulane’) omandab täiuslikult klaaspärlimängu – ülima kunsti selles riigis. Kuid ta hakkab kahtlema, kas Kastaalia pole mitte tegelikkusest võõrdunud, puhas vaimumäng, mis hingelisi vajadusi ei rahulda. Ta otsustas ordust lahkuda, kuid uppus järve. Tema õpilane Tito otsustas Knechi jälgedes püüelda samade ja veel kõrgemate vaimsete sihtide poole.
Psühholoogiline realism – tegelased olid seotud ajaloolis -ühiskondlike oludega, vaatles inimest, tema hinge ja käitumist. Näiteks USA kirjanik William Faulkner , tema Ameerika tegelikkust kujutav “Hälin ja raev ”, kus kirjeldatakse lõunaosariikide aristokraatiasse kuuluva perekonna allakäiku kolme poja, sh nõrgamõistusliku Benjy vaatepunktist. Lõuna aristokraatidel olid eelarvamused kõige “võõra” suhtes, nad soovisid arvestada vaid iseendaga. Faulkner toetab kapitalismi võidukäigu ohvreid: kõrvaletõugatuid, vaeseid, autsaidereid (neegreid, segaverelisi), keda valge Ameerika täisväärtuslikuks ei pidanud, taunib looduse ja loomulikkuse hävitamist. On kirjutanud rassivaenust ja -konfliktidest. Faulkneri looming on oma sotsiaalsete konfliktide, inimpsüühika kujutamise ja eksistentsiaalsusega järgnevat kirjandust väga palju mõjutanud.
Norralane Knut Hamsun (1859-1952) tõusis esile Oslo boheemlaselu kujutava romaaniga "Nälg" (1890). Kuulsus tuli lüürilis-romantiliste armastusromaanidega "Müsteeriumid", " Paan " ja "Viktoria", mille põhimotiiviks on looduslähedaste erakute mäss ühiskonna vastu. Parim romaan on patriarhaalset elukorraldust idealiseeriv "Maa õnnistus" (1917), mis tõi 1920. a Nobeli kirjandusauhinna.
Inglane David Herbert Lawrence (1855-1930) – “ Lady Chatterley armuke”
Maagiline -realistlik romaan arenes modernismi ja uuenenud realismi mõjul pärast II maailmasõda eriti Ladina-Ameerikas. Selle peatunnuseks on reaalse ajaloolise tegelikkuse segamine fantastiliste või üleloomulike kujunditega. Palju on kasutatud armastuse ja surma poeesiat. Taustaks olid ladinaameerika ühiskondadele iseloomulikud kontrastid : Lääne ühiskondadele iseloomulikke hüvesid nautiv kõrgkiht vastandudes poolkirjaoskamatutele ebausklikele indiaani kogukondadele ning suur varanduslik kihistumine . Revolutsioonid ja riigipöörded olid toonud rahvale suuri kannatusi, majanduslikult sõltusid riigid USA-st.
Tuntuim esindaja on kolumbialane Gabriel Garcia Marquez (1928). Peateos, üks sajandi suurteoseid “Sada aastat üksildust” (1967) on ühe suguvõsa lugu, mis sümboliseerib inimkonda oma egoismi, igatsuste ja üksildusega. Oluline on verepilastusmotiiv, mis on justkui egoismi sümbol – inimene pole võimeline armastama kedagi teist peale iseenda. Kõik väljastpoolt tulevad on võõrad ja tõugatakse eemale, kuid on ka erandeid. Võimetus armastada on üksilduse peamine põhjus. Tegevus toimub XIX sajandi keskpaigast XX sajandi alguseni . Autor mõistab hukka individualismi ja egoismi.
“Armastus koolera ajal” (1985)
Jorge Luis Borges (1899-1986)

Kadunud põlvkonna kirjandus

• inglise k lost generation ‘kadunud sugupõlv’. Kadunud sugupõlve kirjandus kujutab laastamistöid, mida I maailmasõda inimhingedes tegi. Enamasti kujutati noori, kelles sõja koledus ja mõttetused olid hävitanud lootused ja usu tulevikku. Nad tulid sõjast tagasi küll elusana, kuid nende hinges valitses surm. Nad ei suuda leida oma kohta elus, elu mõtet. Lahenduseks on enesetapp, teadlik surma otsimine, meeletu elupõletamine, põgenemine ühiskonnast loodusesse . Seda kõike kujutab E. Hemingway oma romaanis “Ja päike tõuseb”. Selle järgi hakati I maailmasõja järgset kirjanike põlvkonda nimetama kadunud sugupõlveks (“Ja päike tõuseb” moto pärineb Pariisis elanud ameerika emigrantkirjanikult Gertrude Steinilt – “Te kõik olete kadunud sugupõlv”.)
  

Ernest Hemingway (1899-1961)

Esindab psühholoogilist realismi.

Elust
Hemingway sündis 1899 Chicago eeslinnas. Isa oli arst. Pärast keskkooli lõpetamist töötas Hemingway ajakirjanikuna. 1918. a suundus ta Punase Risti kiirabiauto juhina Euroopasse I maailmasõja Itaalia-rindele, kus sai raskelt vigastada. 1919. a naasis USA-sse, tegutses edasi ajakirjanikuna. 1921. a sõitis taas Euroopasse, tehes seal kaastööd USA ajalehtedele. Pariisis tutvus ta sealse mõjuka USA kirjanike-emigrantide seltskonnaga. Pariisi-perioodil ilmusid Hemingway esimesed ilukirjanduslikud teosed. 1928. a pöördus ta kodumaale tagasi. Lisaks kirjutamisele tegeles kalapüügiga, jahipidamisega Aafrikas, härjavõitluste külastamisega Hispaanias ja rohke alkoholitarbimisega, millega kaasnesid depressioonid. 1936-39 oli sõjakorrespondent Hispaania kodusõjas. Seejärel asus elama Kuubasse. 1954. a sai Nobeli kirjanduspreemia. Oli 4 korda abielus. 1961. a läks vabasurma. USA-s Key Westis asub Hemingway majamuuseum, mille kuulsateks eksponaatideks on 50 kassi. Need on kunagi ühe meremehe poolt Hemingwayle kingitud kasside järglased, kel kõigil kuus varvast nagu nende esivanemalgi.
Loomingust 1926 - “Ja päike tõuseb” tõi tuntuse ja menu . Kujutab mõttetut ja eesmärgitut olesklemist, sõja läbi teinud inimeste pessimismi. Tegelased elavad küllaltki lõbusalt, teiselt poolt tunnetavad elu mõttetust. Romaan keskendub eraelulis-intiimsele tasandile. Sõjast on juttu vaid möödaminnes, sõja taga on valitsuste ja äriringkondade kasuahne poliitika, see ei ülenda, vaid pigem alandab inimest. Kellegi lootused ei täitu, sõda on nad ühel või teisel viisil sandistanud, pannud nägema elu absurdi ja tühjust, näiteks on peategelane Jake impotent.
1927 – jutukogu “Mehed ilma naisteta”.
1929 – “Hüvasti, relvad” on sõjavastane teos.
NB! Vaid “Ja päike tõuseb” ja “Hüvasti, relvad” on kadunud sugupõlve teosed!
1935 – “Aafrika haljad künkad”.
1932 – “Surm pärastlõunal”.
1936 – jutustused “Kilimandžaaro lumi” .
1940 – romaan “Kellele lüüakse hingekella ”. Hispaania kodusõjast.
1950 – romaan “Üle jõe ja puude varjus ”.
1952 – jutustus “ Vanamees ja meri”.
Hemingway oli ise oma teoste tegelane (“Hüvasti, relvad”, “Kellele lüüakse hingekella”, “Ja päike tõuseb”). Ta on oma teostes kasutanud autobiograafilisi seiku, tegi oma arvukad sugulased samuti oma raamatute tegelasteks. Hemingway fikseerib võimalikult objektiivselt ja erapooletult tegelaste käitumist ja kõnet. Uus stiil – lühikesed laused , lihtsustatud keel, palju otsekõnet. Hemingway kasutab jäämäe meetodit – nähtav- kuuldav on vaid väike osa sügavamast, peidetud tegelikkusest. Ta ei seleta nähtuste algeid ja põhjusi, vaid vihjab nendele, näiteks tähendusrikastele seikadele tegelaste elus. Teostes on näha vaid “jäämäe tipp” – sümbol, mis esindab “jäämäge” – sügavamat tõelust. Lugeja võib vaid ette kujutada, mis on jutustatu taga.

Erich Maria Remarque (1898-1970)

Elust

Sündis 22. juunil 1898 Osnabrückis Saksamaal. Kodanikunimi Erich Paul Remark. Aastast 1922 kasutas pseudonüümi Erich Maria Remarque, kuna osa tema suguvõsast pärines Prantsusmaalt. Tema isa oli raamatuköitja ja seetõttu huvitus ta raamatutest ja kirjandusest juba noores eas. Lõpetas pedagoogilise seminari . Aastal 1916 pöördus 18-aastaselt I maailmasõtta Saksamaa rindele. 1925.-1932. aastani kestis tema esimene abielu. Töötas väikekaupmehe, kooliõpetajana ja isegi autoremonditöölisena, loobus õpetajatööst kunstnikuelu kasuks. Tal õnnestus karjääri teha ajakirjanikuna. Hakkas kirjutama, et unustada kogetuid ja nähtuid õudusi. Aastal 1928 ilmus tema esimene romaan "Läänerindel muutusteta" mis tegi ta peaaegu üleöö kuulsaks. Raamat tõi kaasa natside viha, teda hakati jälitama, aastal 1933 Remarque raamatud keelati ja põletati ning Remarque ise jäeti Saksa kodakondsusest ilma. Ta põgenes Saksamaalt Šveitsi, sealt edasi USA-sse, kus ta sai 1947. a ka kodakondsuse. Kuna ta oli jõukas, sai ta aidata teisi pagulasi ja oli priviligeeritud seisundis. 1943 tapsid natsid ta noorema õe. Elas luksuslikult, tal oli seltskonnalõvi kuulsus. Tekkisid alkoholiprobleemid, temast kirjutati sageli klatšiajakirjanduses. 1948 pöördus ta aga tagasi Euroopasse, täpsemalt   Šveitsi. Aastal 1958 abiellus ta Ameerika filmistaari Paulette Goddardiga, kes oli enne abielus olnud Charlie Chapliniga. Suri 25. septembril 1970 Locarnos Šveitsis

Loomingust
On kirjutanud 14 romaani, 3 näidendit jne. Tõlgitud vähemalt 55 keelde, on 20. saj loetavaim saksa keeles kirjutanud autor.
1920 - romaan “Unistuste tuba” räägib kunstnikest.
1927 - “Jaam silmapiiril” räägib noorteseltskonnast.
1928 - romaan "Läänerindel muutuseta", sõjavastane teos, mis räägib 19- aastastest koolipoistest, kes on üleöö sattunud sõja hävitavatesse leekidesse. Neil pole mingeid elukogemusi, vaid koolitarkus , aga sellest ei piisanud, et kergendada surijate piinu, vedada haavatuid ja istuda kaevikus. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu. Kuid selle raamatu kangelane ei surnud mitte lahingus ega rünnakul, vaid just ühel vaikuse päeval…
1931 - romaan " Tagasitee ". Juttu on I maailmasõjast naasnud noortest meestest, kes tahavad taastada oma eraelu.
1936 - romaan "Kolm sõpra" räägib kolme noormehe sõprusest, tegevus toimub Weimari vabariigi lõpus ja Hitleri natsionaalsotsialismi algusajal.
1941 - romaan "Armasta oma ligimest " – pagulusest.
1945 - romaan " Triumfikaar ". Sisuks pagulus , koonduslaagriteema. Tegevus toimub Pariisis, kus valitseb küll rahu, kuid kus on tunda sõja tulekut. Peategelane Ravic on Saksamaalt natside eest põgenenud arst, kes leiab mehe, kes ta koonduslaagrisse saatis, ja tapab ta. Seejärel otsustab ta end üles anda. Champs Elysee alguses asuv triumfikaar on Pariisi üks sümboleid.
1952 - romaan "Elusäde" käsitleb koonduslaagriteemat.
1954 - romaan "Aeg antud elada, aeg antud surra" räägib II maailmasõjast, sõjakuritegudest.
1956 - romaani "Must obelisk " tegevus toimub kahe maailmasõja vahel Osnabrückis.
1961 - romaan " Taeval pole soosikuid " käsitleb kadunud sugupõlve teemat.
1962 - romaan "Lissaboni öö" räägib jälle pagulastest .
Remarque kohta on öeldud, et ta on kogu elu kirjutanud üht ja sedasama raamatut. Tema teostes korduvad tõesti ühed ja samad teemad: pagulus, koonduslaager, sõda, kadunud põlvkonna traagika . Loomulikult armastus ja surm, mida ka Hemingway oma loomingus vastandas. Remarque looming on põnev, sentimentaalne, realistlik, skeptiline , humanistlik. Oli sõja ja diktatuuri vastu, elus hätta jäänute poolt. Tema kangelased olid elus palju kogenud, skeptilised, alistunud, kuid mitte lõplikult. Kirjutab üksikutest ja hüljatud inimestest. Teosed on väga poliitilised.
Eksistentsialism
On nii filosoofia- kui ka kirjandusvool . Tekkis II maailmasõja eel ja ajal, taustaks on traagilised sõjasündmused, mis panid elu mõttes kahtlema. Eksistentsialismi eelkäijad on filosoofid S. Kierkegaard (1813-1855), M. de Unamuno (1864-1936) ja M. Heidegger (1889-1976). Eksistentsialismiga sarnaneb ka Kafka looming. Kirjandus ja filosoofia on eksistentsialismis tihedalt seotud, selle peaesindajad Jean-Paul Sartre ja Albert Camus on võrdselt tuntud nii oma filosoofiliste kui ka ilukirjanduslike teoste poolest. Eksistentsialistid lähtuvad inimese täiesti konkreetsest individuaalsest eksistentsist, inimene seisab iga päev eluliste valikute ees ja tema olemasolu piirab surm. Eksistentsialistide arvates on elu, mida elatakse end indiviidivälise eesmärgi teenistusse andes (allumine massiteadvusele; riigi, ühiskonna või religiooni käskudele), võõrandunud ning absurdne ning teinud võimalikuks maailmasõjad ja totalitaarsed režiimid. Eksistentsialismi kesksed mõisted on vabadus ja vastutus. Täiesti vaba on see, kes võtab enda kanda täieliku vastutuse ja julgeb otsuseid teha ja valida ise, sõltumata teiste (ühiskonna, kiriku) arvamusest. Ühtlasi vastutab ta teiste eest. Just piirsituatsioonides võib inimene võõrandatust (ja iseennast ) ületada, äratada oma südametunnistus ja inimlikkus, elu absurdi enesele teadvustada. Romaani struktuur hakkas muutuma traditsioonilisemaks, kuid aja- ja ruumitasandeid esitati ikka ebaharilikus järjestuses. Filosoofiliste probleemide esitamisel kasutati sümboleid.
ALBERT CAMUS (1913-1960)
Sündis Prantsusmaale kuulunud Alžeerias põllutöölise perekonnas. Õppis Orani ülikoolis filosoofiat , oli ühe aasta Prantsuse Kommunistliku partei liige, oli vasakpoolsete vaadetega. Töötas ajakirjanikuna Alžeerias ja Pariisis, võttis osa Prantsuse vastupanuliikumisest. 1945. a tutvus Sartre’iga. Hukkus autoõnnetuses.
1942. a ilmus essee „ Sisyphose müüt”, milles Camus rõhutab sisemise vastupanu vajadust kurjale ja vabadust ahistavale võimule. Sisyphos on mütoloogiline tegelane, kes karistuseks mõisteti allilmas suurt kivimürakat ülesmäge veeretama, see aga alati mäetipult alla veeres. Nii võitleb Camus’ inimene absurdi vastu hoolimata sellest, et ta oma eesmärki kunagi ei saavuta. Surm teeb inimese elu mõttetuks. Camus’ tegelased võitlevad kurja vastu. Elu mõte saab seisneda ainult vabaduseotsingus. „Sisyphose müüdis” rõhutas Camus mässu vajadust, vastust elu kaosele, absurdile ja surmale. Mäss on püsiv sisemise vabaduse otsing, võitlus julmuse ja ebaõigluse vastu. Seda teemat jätkab essee „Mässav inimene”.
1942. a ilmus romaan „Võõras”, 1947. a romaan „Katk”, 1944. a näidend „Caligula”, 1956. a romaan „Langus”. 1957. a sai Camus Nobeli kirjandusauhinna.
Eksistentsialism ja neorealism tõid sisulise külje taas esiplaanile, hoogustus massikirjanduse levik. Eksistentsialism mõjutas otseselt neorealistlikku kirjandust ja kunsti, mis pärast II maailmasõda kuni 1960. aastateni levis paljudes maades ja näitas sõja tagajärgede mõju ühiskonnale ja inimestele. Rõhutati rahva solidaarsust kui peamist tegurit vastuseisus kurjale. Pöörati tähelepanu lihtinimese saatusele , rõhutati vastutust. Kasutati varasema realismi jutustavat laadi , kuid on modernismile omaste vormiotsingute sugemeid. Autor sündmustele otsest hinnangut ei anna (objektiveeriv jutustus). Näiteid on saksa kirjandusest (nobelist Günther Grass – „Plekktrumm”, „ Kammeljas ”; Heinrich Böll, Max Frisch) jm.
JEROME DAVID SALINGER (1919)
Selle kirjanikepõlvkonna koondnimetuseks on the beat generation e “löödud põlvkond”.
Elust
Jerome David Salinger sündis ja kasvas New Yorgis jõukas juudi-iiri perekonnas, tema isa töötas juustu ja singi importijana. Pärast õpinguid mitmes New Yorgi avalikus koolis pandi noor Salinger Valley Forge ’i sõjaväeakadeemiasse, mille ta lõpetas 1936. aastal. Valley Forge’is kirjutas ta ka oma esimesed jutud, mis avaldati kooli ajakirjas.
1937. aastal õppis ta mõnda aega New Yorgi ülikoolis, kuid jättis selle pooleli , reisis Euroopas. 1938. aastal pöördus Salinger Saksa vägede invasiooni tõttu tagasi USA-sse. 1942. aastal värvati Salinger sõjaväkke, ta teenis Teises maailmasõjas vastuluurekorpuses ja võttis osa liitlaste dessandist Normandiasse. 1946-51 elas Salinger koos oma vanematega New Yorgis, avaldas jutte ja romaani „ Kuristik rukkis ”, millest sai kohe bestseller ning autorist noorte iidol. 1953. aastal kolis Salinger elama eraldatud maakohta New Hampshire osariigis ning süüvis idamaade filosoofiasse ja religiooni. Viimase jutu avaldas ta 1965. aastal. Pärast seda pole Salinger midagi uut trükis ilmutanud, ta on teinud takistusi oma varajase loomingu taasavaldamisele, öelnud lahti kirjutatust ning peletanud endast eemale huvilisi ja biograafe. Ta elulugu on salapärane.
Loomingust
Romaan „Kuristik rukkis” (1951).
Novellikogumik „Üheksa juttu” (1953).
Jutustus „Franny ja Zooey ” (1961).
Jutustus „Puusepad, tõstke kõrgele sarikad ” (1963).
Temaatika - võõrandumine ühiskonnast
J. D. Salingeri raamatute tegelased on enamasti noored inimesed, kes on seljataha jätnud lapsepõlve ja satuvad täiskasvanuna silmitsi moodsa kapitalistliku ühiskonna väärtushinnangute ja konformismiga. Suutmata leida enda ümber inimlikkust, tunnevad nad ennast üksikuna ja mässavad ebainimliku vastu.
Salingeri juttude tegevuskoht on sageli suurlinn New York , mis kohutab oma anonüümsuse ja hoolimatusega. Salinger kirjutab noortest inimestest, kes ei suuda sobituda ühiskonda, kuna see näib neile võlts ja kale , neist on saamas võõrandunud individualistid, kes otsivad midagi puhast ja rikkumatut.
Radikaalsed antimaterialistlikud vaated. Salingeri tegelaste silmis on inimlikkuse puudumisega tihedalt seotud väikekodanlik silmakirjalikkus ja kasuahnus, millega nad üritavad võidelda.
Täiskasvanuile, kes on omaks võtnud ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud ja elavad nn tavalist elu, seab J. D. Salinger vastu laste rikkumata mõttemaailma, kus eksisteerib veel omakasupüüdmatu ja puhas armastus ning mõistmine. Läbi lapse silmade paistavad paljud suurte inimeste tegevused mõttetud ja absurdsed. Salingeri tegelased usuvad, et lapsed näevad maailma selgema pilguga kui täiskasvanud.
„Kuristik rukkis”
Romaani „Kuristik rukkis” minategelaseks on 17-aastane nooruk Holden Caulfield, kes parandab parajasti oma tervist ühes raviasutuses ning jutustab loo, mis toimus temaga eelmiste jõulude paiku. Ta ei kavatse rääkida, milline oli ta lapsepõlv, „üldse kogu seda davidcopperfieldlikku jama ”. Ometi annab J. D. Salinger selle eituse kaudu vihje teemale, mis läbib kogu romaani.
Holden on halva õppeedukuse pärast välja visatud Pencey erakeskkoolist (ainuke positiivne hinne on tal kirjanduses, ta on kirjanduslikult andekas nagu paljud teised Salingeri tegelased). Kuna Holden ei julge aga enne ametlikku koolivaheaja algust koju minna, elab ta hotellis ja seikleb kolm päeva talvises New Yorgis. Holden tunneb suurlinnas kohutavat üksindust, linn tundub talle külm, hirmuäratav ja kõle. „New York on õudne, kui keegi selle tänavatel hilja öösel naerab . See kostab paljude miilide taha. Ja see tekitab nii mahajäetud ja masendava tunde.”
Holden Caulfield ei pea end ise enam lapseks ja valetab ennast kõikvõimalikel juhtudel tunduvalt vanemaks . Keegi ei jää uskuma, et ta on täisealine. Holden pole ka ise kindel, kas ta ikka on täiskasvanu. Ta mõtleb endale välja mitmeid valenimesid – uusi identiteete. Suured inimesed on Holdeni arvates tihedalt seotud kõige võltsi ja silmakirjalikuga. Ta on veendunud, et täiskasvanud ei mõista elus olulist. Seepärast viis teda endast välja õpetaja ja klassikaaslaste vaenulik suhtumine poissi, kes rääkis kõnekunsti tunnis siiralt ja südamest. Halva hinde said need, kes kaldusid teemast kõrvale, kuid Holdeni jaoks on välistest normidest kinnipidamine variserlik. Reeglid näivad võltsid just seetõttu, et paljud nn täiskasvanud, kellega Holden kohtub, ainult reeglitest kinni peavadki ning on muidu seesmiselt tühjad ja pahelised. Pencey kooli vana ajalooõpetaja vihjab ühiskonnas kehtivatele reeglitele sõnadega: „Elu on t õ e s t i mäng, mu poiss. Elu on tõesti mäng, mida tuleb mängida reeglite kohaselt.” Holden aga keeldub ühiskonda sobitumast.
Holden Caulfieldi otsingute eesmärk on üsna ebareaalne – otsitavat võiks nimetada puhtaks ja siiraks armastuseks, üldisemalt võttes üritab ta aga lihtsalt oma elu mõtestada. Ta eesmärk on müstiline ning Holden on veendunud, et tavapäraselt elades selleni ei jõua. Põlates kõike enda ümber, saab Holdeni ainukeseks sooviks olla rukkipõllul ja kaitsta lapsi kuristikku kukkumise eest – kujutluspilt, mis tal tekkis Robert Burnsi värsse valesti kuuldes. See motiiv esineb juba romaani pealkirjas, mille sõnasõnaline tõlge oleks „püüdja rukkis”. Samuti sümboliseerib püüdjarolli selja taha keeratud nokaga müts, mida Holden kannab, viidates püüdjale pesapallis. Holdeni soov olla absoluutselt omakasupüüdmatu ja heatahtlik on ebamaine ja religioosne.
Kuristikku rukkipõllul, kuhu lastel on oht kukkuda , võib tõlgendada kui täiskasvanuks saamist. Holden idealiseerib süütut lapsepõlve. Ta mõtleb muuseumis: „Mõned asjad peaksid jääma nii, nagu nad on.”
Samal ajal balansseerib ta ise selle kuristiku serval. Holdeni endine kirjandusõpetaja räägib kuristiku kohta nii: „Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini – kes arvavad , et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda.”
Ta ise ei suuda leppida täiskasvanuks saamisega ja sõdib maailma vastu. Romaani lõpuks on Holden Caulfield nii kehaliselt kui ka vaimselt kurnatud . Võib-olla ta mõistab, et ennast maailmast isoleerides ei ole võimalik seda parandada.
Romaani stiil on kõnekeelne ja püüab jäljendada keelekasutust, mis peaks olema iseloomulik 17-aastasele koolipoisile. Kõnekeelsusega taotletakse jutustuses ehtsust ja siirust, vastandudes lihvitud ja n-ö võltsile kirjanduslikkusele.
XX sajandi lõpuveerandi kirjandust (ja kogu kultuuri) on nimetatud postmodernistlikuks, esimest korda kasutati seda mõistet 1960. aastatel kirjanduse eksperimenteeriva suuna tähistajana. Kõrgkirjandust on ühendatud massikirjanduse elementidega, sisse toodud banaalset ja triviaalset, lõhet “kõrge” ja “madala” kunsti vahel on vähendatud. Varasem modernism oli kodanlikku massikultuuri põlastanud. Modernismi filosoofilisusele vastandati kergus, mängulisus, fragmentaarsus, suurte teeside puudumine. On kadunud austus akadeemilise kultuuri vastu, ei hoolita pühadustest ega ideaalidest
Itaalia filosoofi ja semiootiku Umberto Eco (1932) “ Roosi nimi” (1980) – ühendatud ajaloolis- filosoofiline teema kriminaalromaani süžeega. Tšehhi kirjanik Milan Kundera (1929) on ühendanud poliitilise ja erootilise temaatika.
Postmodernismis on kasutatud kollaažitehnikat ja keelemängu, kirjutatud paroodiaid, kuid samuti on paljud kirjanikud vormieksperimentidest loobunud ja pöördunud tagasi traditsioonilise jutustuslaadi juurde. Postmodernismi ajastu pole veel lõppenud.
EESTI KIRJANDUS
ARBUJAD
Eesti luule ajaloo üks kõrghetki on 1930. aastate teine pool, kui kirjandusse tuli hulk andekaid noori lüürikuid, kes olid esimese põlvkonnana saanud emakeelse hariduse (Heiti Talvik , Betti Alver , Paul Viiding , Bernard Kangro , August Sang , Kersti Merilaas ja Uku Masing ). Nad said ühisnimetuse “arbujad” pärast Ants Orase koostatud koondkogu „Arbujad” ilmumist 1938. aastal. Tegu pole kindlaprogrammilise kirjandusliku rühmitusega, vaid pigem sõpruskonnaga, kelle loomingus avaldusid ühisjooned:
* nooreestiliku sümbolismi ja estetismi taaselustamine ja edasiarendamine vastukaaluks riiklikule rahvuspatriotismile;
* luule pidi olema klassikalise range vormiga, viimistletud ja filosoofiline;
* maailmakirjanduse autorite ja traditsioonide mõju;
* huvi vaimsete, inimese olemasolu mõtestavate küsimuste vastu;
* ajakriitiline hoiak, mis näeb ühe väljapääsuna individuaalse vabaduse ja vastutuse suurenemist ;
* kunsti, sh luule väärtuse rõhutamine, põhimõte “kunst kunsti pärast” ( luule ei pidanud matkima elu).
Eriti Betti Alveri puhul avaldub vaimse iseseisvuse taotlus, kategoorilisus, minaindiviidi vabaduse kaitse. Nad taotlesid esteetilist täiust, keelevool on silmapaistev . Olid romantikud , ei soovinud rahulduda poolikute saavutustega. Eriti avaldub see B. Alveri kogus „Tolm ja tuli.”
Saksa okupatsiooni ajal jätkasid arbujatest Kersti Merilaas ja Betti Alver . Alver, erinevalt Merilaasist, liikus lihtsama , maa- ja rahvalähedasema väljenduse poole ("Leib", "Süda"). Kui Nõukogude väed olid jälle Eestisse jõudnud, allutati kogu kirjandus Nõukogude ideoloogiale. Arbujad kuulutati dekadentideks ja arvati Kirjanike Liidust välja. Kui 1956. aastast alates hakkas Eestisse jõudma nn sula ilminguid , tähendas see kirjanduses kõigepealt arbujate ja arbujalikkuse taastulekut. B. Alver, A. Sang ja K. Merilaas ennistati Kirjanike Liidu liikmeks ja neil lubati taas avaldada oma loomingut. Arbujate stiilis klassikaline filosoofiline luule kuulub näiteks ka Jaan Krossi , Artur Alliksaare ja Ain Kaalepi selle aja luulesse.
1960. aastate luuleuuenduse ajal võtsid arbujad Alver ja Merilaas omaks vabavärsi. Kui sula oli lõppenud ja algas stagnatsioon , tuli eesti luulesse tagasi arbujate stiil. Loobuti vabast vormist ja kujundirohkusest ning koos nendega ka sotsiaalsest optimismist. Luule muutus uuesti napiks, distsiplineerituks, rangeks ja ülevaks või irooniliseks ja skeptiliseks (nt Betti Alveri " Korallid Emajões").
BETTI ALVER (23. XI 1906-19.VI 1989)
Elust. Kodanikunimi Elisabet Lepik (aastast 1937 kuni abiellumiseni Mart Lepikuga Elisabet Talvik). Sündis aastal 1906 Jõgeval raudteemeistri perekonnas. Lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nimeline Gümnaasium). 1924.-1927. a õppis Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid õpingud jäid lõpetamata. 1937. a abiellus ta Heiti Talvikuga. Stalini puhastuse ajal kuulutati Alver kodanlikuks natsionalistiks, visati Kirjanike Liidust välja ja jäeti ilma avaldamisvõimalustest (nn sisepagulus), sulaalal 1960. aastatel ta rehabiliteeriti. Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puškini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini " eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks. Luuletajana alustas Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Ta oli kompromissitu ega pole kunagi kirjutanud ühtegi rida mingi tellimuse täitmiseks ega ühegi võimu kiituseks. Elas elu lõpuni Tartus. 1990. aastast antakse välja iga-aastast B. Alveri nimelist kirjandusauhinda aasta parima debüütteose eest.
Loomingust. Gümnaasiumi viienda klassi õpilasena kirjutas ta romaani "Tuulearmuke", mille saatis Friedebert Tuglase soovitusel "Looduse" romaanivõistlusele. Teos sai teise auhinna ja ilmus 1927. aastal. Betti Alveri hilisemas loomingus oli olulisel kohal luule. Kõigepealt lüroeepika (poeem „Lugu valgest varesest” 1931, „ Pirnipuu ” 1937, „Pähklikoor” 1938).
Tuntuse saavutas ta siiski lüürikaga. Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. a. "Tolm ja tuli" üllatas esikkogudes harva saavutatud kunstilise küpsusega ja on kõige arbujalikum tema luulest. See kogu ülistab inimese vaimsust ja vaimuvabadust ning kunsti, selle ilu ja vägevust. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd". Alveri varasem luule on sümbolistlik ning kasutab maailmakirjandusest tuntud nimesid ja kujundeid ( Faust , Mefisto, don Quijote , Dante, Goethe jt). Stiil on romantiline, kujundid kõrgelennulised. Ta arutleb eksistentsiaalsete probleemide üle (küsiva inimlapse lugu nagu luuletuses „Suured voogajad” („ Titaanid ”)- „Aga küsiva inimlapse legend need titaanid toob jällegi maa peale vangi.”). Avaldub pidev püüd täiuslikkuse poole („On päris kindel: jalge alla jääb sulle tuge liiga vähe, kui sa kõik tõkked teelt ei talla ja mööda enesest ei lähe”- „ Ekstaas ”, “Jäägu teistele alandlik jaatus, tahta võimatut on meie saatus…” - „Vabaduse deemon”). Alver on maksimaalselt kasutanud eesti luulekeele võimalusi.
1930.-40. aastate vahetusel muutusid Alveri luule keelekasutus, kujundlikkus ja temaatika, ta hakkas rohkem tähelepanu pöörama eesti folkloorile, kirjandustraditsioonidele ja rahvakeelele. 1940. aastate algul kasutas eesti külaelu elemente, seega hakkas looming muutuma realistlikumaks “(Vabadik”, “ Karjane ”, “Puust palitu ”, lühipoeem “Leib”). Stiil meenutab uuemat rahvalaulu. Luuletaja teise kogu " Elupuu " käsikiri valmis 1943. aastal, kuid jäi segaste aegade tõttu ilmumata.
Luuletajana alustas Betti Alver taas 1960. aastatel. Tema looming mõtiskleb enda ja rahva saatuse üle. 1966 ilmus kogu “Tähetund”. Mõtteluuletused nagu "Tähetund" ja “Tuulde räägitud” kutsuvad inimest aususele ja eneseväärikusele ning rõhutavad luuletaja suurt missiooni. Stiil meenutab jälle tema varasemat, arbujalikku luulet. Sellest ajast pärineb ka tema lasteluuletus “Tulipunane vihmavari ”. Kogu „ Eluhelbed " ilmus 1971 . a, " Lendav linn" 1979. a.
1960.-70. aastatel kasutas ta rohkesti mütoloogilist ainestikku ja nimesid. Luuletus “Tuulelapsed” lähtub G. Suitsu Tuulemaa-sümboolikast ja väljendab austust Eesti suurte loojate vastu. („Laugelt lennake, tuulelapsed, üle Laiuse mäe. Lennake Riidmal ja Rupsil, rukkimerel ja metsadel. Peipsilt lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerkokell. Lennake Võrus, Vändras ja Karksis. Lennul vaadake üle vee, kuidas terendab Sinine puri. Tehke tiir ümber Piibe tee. Tehke kaar üle Albu valla, üle Kaarli , Muuga ning Ao, üle Aegade Assamalla , üle Kääpa ja Künnivao.”)
Viimane kogu "Korallid Emajões" (1986) on jällegi arbujalikult klassikalises ja lakoonilises stiilis. Arbujatele viitab luuletus “Arbujate aegu”.
Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm ,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.
Ning tugipuuta, nöörit
sind kannab kiikuv traat
vaid siis, kui pääd ei pöörita
sul kõrgus, akrobaat!
Hoop kaugele ei ulata,
mis kaljusse lööb prao.
Kõik oma teras sulata
ja nõtkeiks noolteks tao.
Toed varisevad kantsides
kui algab kivipild,
ent kuristikel tantsides
sulgkergusest saab sild . (“Maailma saatust alati”, 1936)
Ma nägin täna kummalisi paiku.
Seal midagi ei teatud hingevaevast.
Seal kusagil ei olnud ühtki laiku.
Ma nägin täna valmistaevast.
Seal kordub see, mis oli siin.
Kui ükski põud
ei põleta seal õielehti,
ja täiuslikuks muutub kõik -
oh suurim õud! -
mis kunagi siin sooviti või tehti.
Seal meredel ei mölla iial torm ,
Seal viljapuid ei võta haigus,
ning ainult igavene, muutumatu vorm
seal puhtana su ees on kõigis paigus .
Kuid sina, sina, - saades päriseks
kõik aarded seal, ei koge vana kõrkust,
vaid ihkad,
et su hing s i i n kaasa väriseks
ja tunneks oma tiivustavat nõrkust. („ Raudne taevas”, 1936).
Jäägu teistele alandlik jaatus:
tahta võimatut on meie saatus,
sina mu teejuht, kellega koos
matkan ruskelt auravas soos .
Milliseid lahinguid siin ka ei lööda,
ikka manitsed mind: mine mööda!
Kõik mu ihad ja armud on põrm,
kui mu rinda riivab mu sõrm.
Iial ei võida sind ükski sõdur,
kuigi su ihu on vermeis ja põdur
ning su vabadus jumalast neet.
Usklik sind nähes kõik uksed suleb,
aga su juurde kui koju tuleb
igatsev keiser ja uhke askeet. („Vabaduse deemon”, 1936)
Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi ?
Miks julm ei olda iial juhtumisi ?
Miks lillekiivrid roostega ei kattu?
Miks elu tähetund on kordumatu ?
Miks tulukene tuisuvööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?
Eks küsi endast parematelt.
Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.
Kuid ära iial küsi kaduvikult
sa enam neid, kes läksid juhuslikult
kottpimedasse läbi leetetuha.
Oh usu, nendele on ükstapuha,
kas laevamees kord sõudis laternata
nad kaotsi meelega või kogemata („Tähetund”, 1965)
Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen -taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule . („Räägi tasa minuga”)
Ülesanne
Kuidas väljenduvad täiuslikkusetaotlus ja kõrged sihid Alveri 1936. aasta kogus ilmunud luuletustes? Millistele eesti kirjanikele ja kirjandusteostele on vihjatud luuletuses „Tuulelapsed?” Nimeta kokku vähemalt 7-8 autorit /teost.
HEITI TALVIK (9. XI 1904 -18.VII 1947)
Elust. Heiti Talvik sündis 9. novembril 1904 Tartus. Isa oli arst ja ema pianist . Lapsepõlve veetis Pärnus. 1926. aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini, kuid stuudium jäi lõpetamata. Esimene luuletus ilmus ajakirjas looming 1924. aastal. Oli arbujate sõpruskonna vaimne juht. 1934 sai temast Eesti Kirjanikkude Liidu liige. 1937. aastal abiellus Talvik Betti Alveriga, nad elasid Tartus, aga 1940. aastate algul ka Võrtsjärve lähedal Pühastes. Nõukogude võim ei arvanud Talviku loomingust midagi head. Okupatsioonirežiimi toetama asunud luuletaja Juhan Sütiste kirjutas aastal 1940 ajakirjas Varamu Talviku kohta väga negatiivse artikli, kus ütles, et poeedi kogu looming on „lootusetu pessimismi ja viirastuslike elamuste luukamber…” 1945. aasta mais arreteeriti luuletaja alusetult ja saadeti viieks aastakse Siberisse, kus ta 1947. a suri. Surmakohta ei ole avaldatud.
Loomingust. Talviku looming väljendab nii suuri filosoofilisi üldistusi ja ajakriitilisi seisukohavõtte kui inimese hingeelu . Tema luule on kindla vormiga ja tabav . Mõjutusi on Talvik saanud Dantelt, Baudelaire’ilt, Francois Villonilt.
Varasem luule on romantiline („Simmanil”). Esikkogu “ Palavik ” (1934) meeleolu on täiesti teistsugune, luuletusi võiks nimetada dekadentlikuks. Dekadents (prantsuse k décadence) tähendab langust ja viitab kultuuri allakäigule. Dekadentlik luuletaja- või kunstnikutüüp on haiglane, mandunud, paheline. Kogu “Palavik” trükiti 600 eksemplari, neist sada nummerdatud ja autori poolt signeeritud . Selles leiduv luule on üldiselt sümbolistlik, aga ekspressionismile iseloomulike kujunditega, mida pole küll ajaluulele iseloomulikult kuhjatud. Seda on nimetatud ka laibaluuleks ja on ilmseid sarnasusi Baudelaire’i loominguga. Pealkirjad on kõnekad: „Paaria”, „Pohmeluslikke mõlgutusi” jt. Kujunditega antakse edasi inimese võimetusetunnet midagi otsustada, kõik suur jääb kättesaamatuks ja inimene otsib ise kannatusi, et jõuda tõe ja sisemise vabaduseni. Väljendub boheemlik ja tundliku kunstnikunatuur.
1934. aasta Loomingus ilmus Talviku luuletsükkel “Dies irae ” (Viha päev), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega. Samal aastal on kirjutatud "Jumalate hämaras" (ilmus samuti Loomingus).
1937. aastal ilmus luulekogu "Kohtupäev". Selles valitseb ajakriitiline luule, mis väljendab maailmas valitsevat kaost. Talvik on kasutanud võttena irooniat. Kogus leiduvad ka eelnimetatud luuletsüklid “Dies irae” ja "Jumalate hämaras", mis annavad edasi ohunägemusi Teise maailmasõja eelsest olukorrast Eestis ja Euroopas. Võim ei hooli vaimust, kõik on omakasu peal väljas. Ta kritiseerib ka eesti kirjanikke, kes ei mõista, mis sünnib, ja propageerivad rahvuslikkust. Tuleviku suhtes Talvikul illusioone pole.
Hiljem ilmus talt luuletusi vaid ajakirjanduses. 1939. aastal ilmunud luuletuses „ Loojak ” ootab ta inimestelt täielikku ligimesearmastust ja paistab ette nägevat oma traagilist saatust („Varsti, varsti enam keegi õrna roosipuud ei hari. Üle lossi, üle seegi langeb surma tuhkjas vari. /…/ Helin , hanguv kellamalmis, enam Loojani ei lenda. Tüki leiva pärast valmis vend on müüma lihast venda.”)
3
Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,
on meil vaid irvituseks ettekääne.
Me kurjad mõtted öösse kaovad üha
kui kari raipenäljaseid hüääne.
Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,
kus tursub hiiglakorjus - Lõppev Sajand.
Ja nende rünnak lammutab kultuuri,
mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.
4
Võõrjumalate võõbatud perega
jäi päästmata kõdunev Room.
Kulla ja verega
tuhatpäine uimastati Loom.
Siis tuli Naatsaretist katk
ja levis üle riigi...
Barbaaride pime matk
pühkis Antiigi.
5
Võib-olla, pilvede taga kuski
säramas ühisaadete vapid.
Markus Aureliuski
laskis risti puua kõik papid.
Keiser ja kristlane
uut Euroopat kord asusid looma.
Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
iial vastset ei raja Rooma .
6
Suurdub vägi ukse taha uhutute.
Mässuleegi on
kihutand kihkvele tuuldepuhutute
ja vaimustki vaevatute leegion .
Kaigub lahingusarv,
säravad kotkad kindralite nööbel.
Võidule trügib end Arv -
tüütu ja kodutu pööbel.
7
Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
kogu maailm nüüd ootab ohtu.
Politsei vast
masside hädale leiaks rohtu ,
tassides miitinguil märatsejaid kohtu?
Ei!
Sellal kui süveneb korruptsioon,
kerkib ju võikana, küsimata keelust,
suurlinna džunglite mürgisest neelust
verine päike - Revolutsioon .
8
"Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad "olud"?" -
Oma "kutsumust" nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.
"Püüad sa taotleda võimatut,
peagi sipled sa soo sees" -
nõnda kõigi poolt sõimatud
saab iga vastnegi Mooses.
"Valeta natuke, varasta natuke,
liialdusist ent hoidu .
Ei kukuta nupumeest pisike patuke,
küll aga lolli ja loidu."
Selleks vaid siitilma õnnikud
rahvariiki rajavad laia,
et saada põllule sõnnikut
ja kohvi juurde saia.
9
Kas minna gangsteriks või vapsiks
või seada kaela ümber nöör?
On ammu vahetatud napsiks
mu saapad, kuub ja padjapöör.
Mu hingeõilsusega tülli
on sööstnud nälg ja maokatarr.
Kes luua nüüd veel võib idülli,
naiivne pühak on või narr .
10
Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.
Unerohtu vist keegi sääl jagab ,
mis leevendab iga krambi ,
sest kogu poeetkond magab
ümber kustunud lambi.
11
Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale -
nii paiskub hulkade jõõr.
Koomale
tõmbub äikesepilvede sõõr.
Piksevarrastada viimne kui maja!
Sest igas pätis ja pükstepressijas
võib äkki ärgata Lunastaja -
Messias !
12
Hädalipp kas vinnata varda
või alandlik selga küür?
Ei! Kõhklejad kõik üle parda
ja kindlamalt pihku tüür!
Trotsides katastroofi
tormipuskarit rüüpab laev.
Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev. („Dies irae”, 1934)
Ma uuena tõusen tulest ,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest .
Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väär-mina ning eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul - Kõiksuse silm.
Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus .
Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang. („Fööniks”, 1945)
Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe , lõtvuv ulaelu lingus ?
Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.
Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres. („ Eleegia ”)
Ülesanne
Loe luuletust „Dies irae.” Millised sündmused toimusid Eestis 1934. aastal ja missugune režiim tuli võimule 1933. aastal Saksamaal? Kuidas on kirjeldatud kahe maailmasõja vahel Euroopas valitsenud olukorda ja mis viitab Eesti oludele? Milliste kujunditega on vihjatud vaikivale ajastule? Mis on Talviku arvates kirjanike kohus, aga kuidas on olukord tegelikult?
Loe luuletusi „Fööniks” ja „Eleegia”. Milliseid kujundeid on kasutatud? Mida on nendega öelda tahetud?
VÄLISEESTI KIRJANDUS
Eestist lahkus 1944 sügisel kokku kuni 70 000 inimest, põgenike hulgas olid ülekaalus intelligents ja majanduslikult kindlustatud inimesed – need, keda Nõukogude vägivald oli 1940-41 kõige valusamalt puudutanud. Kõige arvukamalt (20 000) jäi eestlastest pagulasi elama Rootsi. Suur hulk leidis uue asupaiga Kanadas ja USAs (30 000), vähem (3000-5000) Austraalias, Ühendkuningriigis ja Saksamaal. Suhteliselt kiiresti kujunes välja eesti pagulasühiskond, kes kindlustas rahvuskultuuri edasiarenemise välismaal. Juba 1945 ilmusid Rootsis eesti kirjanike algupärased teosed, aasta hiljem hakati eestikeelseid uudisteoseid välja andma ka Saksamaal. Kokku on väljaspool Eestit kirjastatud 2600 mitmesugust raamatut ja brošüüri. Kahel esimesel sõjajärgsel kümnendil ilmus trükiseid rohkem kui Nõukogude Eestis.
Eestist lahkus arvukalt kirjanikke (ka tulevasi): Marie Under, Gustav Suits, August Gailit , Henrik Visnapuu, August Mälk, Karl Ristikivi , Kalju Lepik, Raimund Kolk. Kirjanduselu keskuseks kujunes Rootsi. 1945-51 tegutses kirjastus Orto, mis hiljem asus ümber Kanadasse. Kõige rohkem on algupärast ilukirjandust välja andnud kirjanike aktsiaseltsina rajatud Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis alates 1951 tegutses B. Kangro eestvedamisel Lundis. Kuna lugejaskond oli piiratud, saadi autoreile maksta vaid sümboolset honorari, kirjutamisest end ei elatatud. Kirjanduslikest ajakirjadest on olulised Tulimuld ja Mana , ilmus ka eestikeelseid ajalehti. Enamik Rootsis elavaid autoreid kuulub Rootsi Kirjanike Liitu, mis tähendab eelkõige teatud majanduslikku kindlustatust (stipendiumid, pension ).

Luule

Vanem põlvkond: Gustav Suitsu “Kogutud luuletused” ( 1959 ), Marie Underi viimased kogud “Sädemed tuhas ” ja “Ääremail”, Henrik Visnapuu pagulasluule (“ Tuuline teekond”, “Esivanemate hauad ”, “Mare Balticum ”) on enamasti poliitiline isamaalüürika.
Keskmine põlvkond: Bernard Kangro, Kalju Lepik, Ilmar Laaban (järgis oma loomingus prantsuse sürrealistide tõekspidamisi), Karl Ristikivi (“Inimese teekond”).
Noorem põlvkond: Ivar Ivask , Urve Karuks, Ilona Laaman .

Proosa

Kaua püsis realistlik traditsioon – lugejaskond ootas rahvuslikke, rahva mineviku ja olevikuga seotud teoseid. 1940-50.aastail domineerisid ühiskondlikult ja poliitiliselt aktuaalsed teemad, kujutati sündmusi Eestis eriti alates 1939 kuni pagulaslaagrites elamiseni, kirjutati ka kohanemisraskustest uutes elupaikades. Psühholoogilist süvenemist oli vähe, va Ristikivi puhul.
Väliseesti proosat iseloomustab romaanisarjade rohkus (Ristikivi, Kangro, Kalmus jt). Autoreid: A. Gailit, A. Kivikas , Pedro Krusten , A. Mälk. Ilmus ka suur hulk memuaare ja Eestit puudutavaid koguteoseid
(“Eesti Vabariik 1918-1940”, “Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas”).
KARL RISTIKIVI (1912-1977)
On tähelepanuväärseim pagulusse siirdunud eesti kirjanik. Sündis 16. oktoobril 1912. a Läänemaal Varbla kihelkonnas Paadremaa (hiljem Saulepi) vallas Pärnamaa metsakülas teenijatüdruku pojana. Tema pärisnimi oli Karp, sest ema oli õigeusklik. Algkooli lõpetanud, siirdus Karl Ristikivi 1927. a Tallinnasse ja elas seal kuni 1936. aastani. 1927-30 õppis Ristikivi Tallinna Kaubanduskoolis ja lõpetas pärast seda 1932. a Tallinna Kolledži humanitaarharu , olles vahepeal ajutiselt tapeediäris õpipoisiks. Luges väga palju. 1936. a läks ta Tartu Ülikooli õppima geograafiat, lõpetas 1942. a. Siis töötas ta ülikooli majandusgeograafia instituudis assistendina ning oli Saksa sõjaväes tõlgiks maist novembrini 1943. a. Samal ajal põgenes ta Soome, kus oli Eesti Büroo asjaajaja Helsingis. Järgmisel aastal asus Rootsi, kuhu ka jäi. Rootsis on valminud tema loomingu põhiosa - 14 romaani, novelli- ja luulekogu, kirjandusloolisi käsitlusi, esseid ja arvustusi.
Looming algas 1930. aastate lõpul . Aastail 1938-42 ilmus Ristikivilt kolm romaani, nn Tallinna-triloogia: "Tuli ja raud" (1938), "Võõras majas" (1940; hilisem pealkiri "Õige mehe koda") ja " Rohtaed " (1942). Need teosed, mille kirjutamisel oli eeskujuks Thomas Manni „Buddenbrookid”, tegid temast tunnustatud kirjaniku.
“Tuli ja raud” - tegevus algab 19. saj lõpul maal ja siirdub siis linna. Tegevusaeg u 50 aastat, jälgitakse kolme sugupõlve elu, avaldub püüdlus parema elujärje poole. Peategelane Jüri Säävel on väsimatu töörügaja.
“Võõras majas” kirjeldab Tallinna omaaegset ärimaailma, baltisakslaste varjust esile kerkivat eesti noort kodanlust ja selle arengut. Tegevus toimub kahel ajajärgul: 19. saj viimane kümnend ja aastad 1929-1934. Peategelane Jakob Kadarik alustas õpipoisina ja sai visaduse ja järjekindlusega kaubamaja omanikuks. Jakob küll saavutas oma eesmärgi, kuid tundis end oma majas võõrana, sest oli rikkuse nimel hüljanud oma parema mina. Lõpuks hävis kaubamaja põlengus.
“Rohtaed “ näitab eesti linnaharitlase kujunemist. Peategelaseks on idealist Juulius Kilimit, kes soovis saada luuletajaks ning antiikkultuuri asjatundjaks, kuid oli mugava ja otsustusvõimetu ja jäi gümnaasiumiõpetajaks. Rohtaia motiiv kehastab pürgimist vaimsete väärtuste nimel. Romaanis on näha pidevat väikekodanluse ja intelligentsi konflikti.
Romaan “Hingede öö” (1953) koosneb kolmest osast: “Surnud mehe maja”, “Kiri proua Agnes Rohumaale”, “ Seitse tunnistajat”. Ise määratles autor oma teost kui realistlikku muinasjuttu. Romaan on modernistlik, peategelane satub unenäolisse maailma (paralleel Kafka „Protsessiga”). Modernismis polnud oluline mitte tegelikkuse, vaid inimese sisemaailma kujutamine. Teose peategelane liigub lõputus majas, kuhu ta uusaastaööl satub – nagu poliitiline pagulane, kes võõrsil eksleb ja enam koju pääseda ei looda. Läbi labürindi moodi maja ekseldes satub ta kohtusaali (sümboliseerib viimsepäevakohut), kus teda süüdistatakse seitsmendas surmapatus – laiskuses. Ta mõistetakse süüdi isekatel motiividel välismaale põgenemises ja elutüdimuses, karistuseks on edasielamine. Igaüks seitsmest tunnistajast on süüdi ühes surmapatus: lisaks uhkuses, ahnuses, iharuses, kadeduses, apluses ja vihas. Kaitsekõnedest selgub vastupidine .
Aastatel 1961-67 ilmus seitsmest raamatust koosnev ajalooline sari, tegevusajaks hiliskeskaeg. Ristikivi on kirjutanud just Euroopa ajaloost.

Esimene ajalooline triloogia: “Põlev lipp ”(1961), “Viimne linn” (1962), “Surma ratsanikud ” (1963).

Ise on autor neid nimetanud ajaloolisteks kroonikateks.

“Imede saar”(1964) imiteerib utoopilist romaani. Raamjutustus, tegevusaeg 14. sajand. Müstifikatsioon. Allotria elukorraldus toob tegelikult esile 20. sajandi ebakõlad.

Järgnes teine ajalooline triloogia, mida Ristikivi ise on nimetanud ajaloolisteks biograafiateks:
“Mõrsjalinik” (1965) vaatleb religiooni; “Rõõmulaul” (1966) kunsti; “Nõiduse õpilane” (1967) teadust.
Viimase romaani puhul on seoseid “Faustiga”, aga Johannes Faberil puudub Fausti põhjalikkus ja kompromissitus. Teoses puudub ka Margaretaga võrreldav naispeategelane . Faber jääbki nõiduse õpilaseks, temast ei saa kunagi nõiduse õpetajat.
Kolmas ajalooline triloogia kujutab paralleelseid sündmusi kahel ajatasandil: kauges minevikus ja olevikus või lähiminevikus: “Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes” (1970), “Lohe hambad” (1970), “Kahekordne mäng” (1972), esitatud kriminaalromaanina.
Viimane raamat “Rooma päevik” (1976) on mõnes mõttes Ristikivi ajaloofilosoofia kokkuvõte. Ristikivi ajalooliste romaanide põhiideed on järgnevad:

• keskaja ummikseis
  
• väikese inimese kannatused ja irdumine oma rahvast
  
• riigivõimu ükskõiksus kunsti ja teaduse suhtes
  
• kahtlused helge tuleviku suhtes (näitab ka Teise maailmasõja järgset masendust)
  
• inimene ega tema poolt uuendatud ühiskonnavormid pole kaasa toonud mingit progressi
  
• kirjandus on siiski pedagoogiline nähtus: inimest on võimalik õpetada ja kasvatada, kui näidata talle vastavaid hoiatavaid ajaloo õppetunde
  
• kõik peategelased on üksildased mõtisklejad ja kannatajad, suhted saatusekaaslastega on pinnapealsed ja lühiajalised
  

Lüürilise kõrgtaseme saavutas Ristikivi oma ainsas luulekogus "Inimese teekond" (1972). Põhitoon on mõtisklev-eleegiline, kujundikasutuses tulevad esile eeskätt piiblisümboolika ja vihjeid antiigile.
Ta suri Rootsis 19. juulil 1977. a ning on maetud sealsele Metsakalmistule.
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud ,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu me lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
*****************************
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas .
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu .
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad kaljud.
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.
Ülesanne
Loe läbi Karl Ristikivi eeltoodud luuletused ja tõlgenda neid. Mis on luuletuse „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje” sõnum? Millest räägib luuletus „Minagi olin Arkaadia teel?” Mis on Arkaadia? Mida mõeldakse marssalikepikese all? Milliseid viiteid Ristikivi enda elukäigule luuletuses esineb?
Sulaaeg (1953/56 – 1964/1968 e poliitiliselt vabam periood). 1964 kukutati Nikita Hruštšov võimult, 1968 okupeerisid Nõukogude väed Tšehhoslovakkia.
NLKP peasekretäri Hruštšovi kõne 25. veebruaril 1956 kompartei XX kongressil tähendas Stalini vigade hukkamõistmist. Poliitilises sfääris oli väikseid liberaliseerumise märke. Võeti kurss vabamale ja Moskvast vähem dikteeritud poliitikale. Asumisele saadetud inimesed võisid naasta kodumaale, kuid ometi on nende õigused väga piiratud. Kultuuriline järjepidevus taastati . Keelatud autorite ja raamatute nimekirju hakati lühendama ning tühistati 1965. a, viimastena olid seal Karl Rumor, Artur Adson ja Albert Kivikas. Keelatud raamatute hulk vähenes. Sotsialistlikud põhitõed ei tunginud enam kõikjale, on tekkinud mõningane loominguline vabadus. Sotsialistlik realism tunnistati küündimatuks. On võimalik saada teada ka välismaal toimuvast ja järgida mõningaid rahvusvahelisi suundumusi. 1960. aastate põlvkond uskus paremasse tulevikku ja vabadusse Nõukogude Liidus.
Taotluseks sai lähtuda elust ja inimesest endast: seda väljendavad Kersti Merilaasi luuletus “Usalda oma silmi” ja Debora Vaarandi luuletus “Lihtsad asjad”. Uuesti hakkasid kirjutama vahepeal vaikinud Kersti Merilaas, August Sang, Paul Viiding ja Johannes Semper . Isikupärasemaks muutus Juhan Smuuli , Mart Raua. Paul Rummo ja Minni Nurme seni sotsialistlik looming. Debüteerisid Ellen Niit , Lehte Hainsalu , Kalju Kangur , Juhan Saar.
Eesti kultuuris oli see renessansiaeg . Öeldi lahti nõukogulikust kunstist. Kirjanduselu elavnes , aktiviseerusid seni vaikinud kirjanikud, suurenes tõlketeoste hulk, tekkisid kontaktid välismaailmaga. Väliskirjanduse tõlked panid aluse eesti kirjanduse muutumisele. Raamatute tiraažid suurenesid. Hoogustus kultuuri massitarbimine. Proosas läheneti realistlikule probleemkirjandusele.
On räägitud 1960. aastate pöördelisest tähendusest kogu maailmas, nn kuldsetest aastakümnetest. Nii Eestit kui ka muud maailma iseloomustavad 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate alguses inimese orienteeritus uuenemisele, nooruse väärtustamine, optimistlik tulevikunägemus, huvi teaduses ja tehnikas toimuvate kiirete muutuste vastu jne. Kuigi kunstilistesse küsimustesse poliitiline järelvalve 1960. aastate lõpuks enam ei sekkunud, tuli süsteemi nõuetega arvestada. Loominguvabaduse huvides sõnastati tabuteemad nii, et need tsensuurist läbi pääseks – sõnum peideti ridade vahele. Vt Hando Runneli luuletust “ Keldrikakand ”. Nii saadi rääkida näiteks eesti rahva saatusest.
1960. aastate luule
Luule oli 1960. aastatel kesksel kohal. Taastati senised traditsioonid ja luulevõimalused avardusid. 1958-65 ilmus 61 täiskasvanutele mõeldud luulekogu. Tagasi tulid arbujad: 1950. a Kirjanike Liidust välja heidetud Betti Alver, Kersti Merilaas, August Sang. Uku Masingut ei avaldatud. Luuleuuendus (luulevõimaluste avardamine ja arendamine, värsikultuuri mitmekesistamine) algas iseeneslikult. Kõiki luuletajaid ühendas optimistlik ellusuhtumine ja poolehoiu avaldamine kõigele inimväärsele, soov avastada maailma ja minevikuga arveid õiendada. Luulemuutuste taga olid eelkõige Jaan Kross , Ain Kaalep (nt kogud “Aomaastikud”, Järvemaastikud”, “Klaasmaastikud”, “ Paani surm ja teisi luuletusi”) ja Ellen Niit (“Linnuvoolija”, “Vee peal käija”). Hando Runnel nimetab neid “ hilinenud põlvkonnaks”. Luulesse ilmus ka regilaulu (Paul-Eerik Rummo) ning riimilise rahvalaulu ning lorilaulu elemente.
Eesti luule kõrgaeg oli 1966-1968 (Alveri “Tähetund” 1966, Jaan Kaplinski “Tolmust ja värvidest”). 1966-71 ilmus 99 luuleraamatut. 1960. aastate teine pool oli kõige avatum ja liberaalsem aeg Nõukogude Eestis. 1968 oli pöördeline aasta. Tšehhoslovakkia kompartei juht tahtis muuta sotsialismi “inimnäolisemaks”, tulemuseks oli Nõukogude vägede sissetung . Demokratiseerumine N Liidus oli lõppenud. Algas vabaduste järkjärguline piiramine. Väliskirjandust tõlgiti vähem ja valikulisemalt. Ühiskonnas levisid pessimism, minnalaskmismeeleolud ja väljapääsmatuse tunne. Senisesse optimismi hakkas sugenema kahtlusi ka kirjanduses, nt P.-E. Rummo kogu “Lumevalgus…lumepimedus” puhul.
Esile tõusis uus luulepõlvkond – nn kassetipõlvkond. 1962-68 ilmus igal aastal luulekassett: pappkarp 3-5 noore luuletaja esikkoguga. Lugejate huvi luule vastu kasvas tohutult. Esile tõusis üle 10 isikupärase luuletaja, kellest osa on hiljem kujunenud prosaistideks. Esimeses kassetis olid Paul-Eerik Rummo, Mats Traat, Arvi Siig , Enn Vetemaa , teises Helgi Muller, Rudolf Rimmel, Aleksander Suuman, kolmandas Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ly Seppel, neljandas Ingvar Luhaäär, Leelo Tungal , viiendas Andres Ehin, Nikolai Baturin jt. Kassetid koostas Oskar Kruus. Kassetipõlvkonna vaimseks isaks oli Artur Alliksaar.
ARTUR ALLIKSAAR (1923-1966)
Elust
Sündis Tartus. Õppis Treffneri gümnaasiumis. Oli Saksa sõjaväes, elas metsavennaelu, töötas raudteel. 1949. a arreteeriti ametiseisundi kuritarvitamise süüdistusega ja saadeti Siberisse, kust naasis loata 1958. Elas Tartus boheemlaseelu, luges Werneri kohvikus luuletusi, sest avaldada ei saanud (tal olevat kombeks olnud ka tüli norida), kirjutas ja tõlkis. Suri 43-aastaselt vähki.
Loomingust
Alustas luulekatseid gümnaasiumipõlves arbujate ja Underi loomingust inspireerituna. Teda on mõjutanud ka 1920. aastate vene luule (tõlkis Sergei Jessenini luulet). Eluajal õnnestus Alliksaarel avaldada vaid üksikuid luuletusi, kavandatud esikkogu "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" pääses trükki 1976. aasta väljaandes "Luule".
Luule jaguneb kaheks: vabavärsiline ja klassikaline, arbujalik .
Alliksaare varasemad luuletused on kirjutatud klassikaliselt ranges vormis, arbujatega sarnaselt puhtas nelikvärsis ja lihvitud sõnastusega.
1960. aastate algul loobus luuletaja traditsioonilistest vormimallidest. Tema luuletused on sellest ajast valdavalt vabavärsilised ja moodustavad tihti suuri, hajuvate kontuuridega improvisatsioonilisi kompositsioone. Luuletused koosnevad tähendusrikastest fraasidest, mis kõik on lõpetatud, kuid moodustavad nn luulevoogusid. Luuletaja liigub meelsasti kõlalummuses, ilmutab suurejoonelist riimileidlikkust ja loob vaimukaid liitsõnatuletisi.
Hiljem pöördus tagasi sümbolismi juurde, luule muutus filosoofiliseks (kogu „Olematus võiks ju ka olemata olla”, 1968). 1997. aastal ilmus mahukas koondkogu „Päikesepillaja.”
Sisuliselt kaitses Alliksaare luule sõltumatu, vaimsete väärtuste poole pürgiva indiviidi valikuvabadusi sotsiaalses süsteemis kehtestatud piirangute ja nürimeelse kuulekuse vastu, andis filosoofilistes elu mõtte ja tõe otsingutes suure tähtsuse juhusele ja mängule. Inimese vaimses eneseteostuses väärtustas ta eriliselt kunsti, oli esteetilise tingimusteta ja ustav ülistaja. Luuletaja hoiak on romantiline, ta püüab haarata hetkest kõike.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
 ja armutakse pettumuste trotsiks.
 Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
 hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
 Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
 Ma kannan endas kosutavat kaevu
 nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
 ja põdema jään janu võikaid vaevu .
 Saan haavu unelmate sõjatandril.
 Ei taha ja ei oskagi neid katta .
 Laev olen, mille sadam asub mandril,
 mis praegu on veel merest kerkimata. (“Neli etüüdi”)
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole .
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked , kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju ,
kui seda jäävust ka meeled ei taju (“Aeg”)
1.
Veel hetkeks üle rõdurinnatise
on õhtumaastik lahti nagu maal.
Veel kestab kaugust pilgu linguvise,
veel voogab avaruste suur koraal .
Kesk päeva olid terviklikult ise,
sul oli kindel mõiste, koht ja kaal.
Nüüd, pimedas , all tähesüttimise
sind riivab hämmastuse külm mistraal :
Mistarvis tiivad anti lindudele?
Kust alguse sai hinge lendutung?
Miks mõni mööduv ulm on piinavhele?
Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele.
Neist suudab kaugemale jõuda kumb ?
Vae mõttekilde, kokku seletele...
5.
Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi .
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusust jääb küllalt janussegi.
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi.
Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mäestik, kus ükski jalg ei astu.
Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ja surub näoga igilume vastu.
Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks .
Selle saatsid Sa, jumal, ise,
kui Sa varjundirikkuses veetlevaks
muutsid mu valuse närbumise.
Selle maailma kallastel rännates kaks
teostab ühtsuse kummalise ,
milles kõigele kaunile kuulekaks
teed oma põgusa külalise.
Saan Su paljude päikeste kuminaks,
kuni ükskord neid tarretab lumi paks,
kui Sina ta meres mu aistimist halvad.
Tasa sulgub mu kõikide elude pärg,
kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg,
ikka kesk tühjusevõimetust valvad („Janud”).
Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid , läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua , kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv ,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu ,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust

ta täiuslikumaks saab iga hetk („Antidolorosum”).

Ülesanne
Vali kaks Artur Alliksaare luuletust ja tõlgenda neid. Milliseid kujundeid ja sümboleid on kasutatud, mida tahetakse luuletusega öelda? Mille poolest sarnanevad need luuletused arbujate loominguga?
PAUL-EERIK RUMMO (19. I 1942)

Elust

Sündis Tallinnas luuletaja Paul Rummo pojana ja lõpetas Taru ülikooli eesti filoloogina . Praegu on Eesti Vabariigi Riigikogu liige. On olnud ka VII, VIII ja IX Riigikogu liige, 2003-2007 Eesti rahvastikuminister, 1992-94 kultuuri- ja haridusminister, 1990-1992 Riigikantselei kultuurikonsultant,1987-1989 Kirjanike Liidu sekretär,1965 Vanemuise teatri peanäitejuhi kirjandusabi,1976-1986 Draamateatri kirjandustoimetaja, 1965-1976 kutseline kirjanik. Abikaasa on luuletaja Viiu Härm.

Loomingust

Rummo on eesti luuleuuenduse juhtiv nimi, kelle loomingus lisaks modernsusele väljendub samuti sotsiaalne vastutustunne . Alustas luulekatseid koolipõlves, avaldas esimesed värsid 1957. Elavat tähelepanu äratas 1962. aastal ilmunud debüütkogu "Ankruhiivaja". Selle kogu luulet kannab nooruslikult reibas elutunne, nt luuletus “Esimene vasikas ”. Veel “Laul kohmakast kromanjoonlasest”, “ Giordano Bruno tuleriit”.
1964 ilmus kogu “Tule ikka mu rõõmude juurde”. 1960. aastate lõpul muutus Rummo luule päevakajalisemaks. 1969. aastast pärinevad filmi “Viimne reliikvia ” laulutekstid.
Kogus "Lumevalgus... lumepimedus" kasvas seni varjatult esinenud traagiline tunne ja tusameel valdavaks, avaldudes indiviidi enesetunnetuses, suhetes lähema ja kaugema ümbrusega, isamaaga ning lõpuks kogu inimkonnaga.

Filosoofiline draama "Tuhkatriinumäng" (1969) keskendub vabaduse ja paratamatuse analüüsile. Näidend on muinasjutu järellugu 9 aastat hiljem: Prints tuleb Perenaise majja, et välja uurida, kas ta on naiseks saanud õige Tuhkatriinu või hoopis peretütre. Juhtmõtteks on tõe otsimine ja selle mõttetus.
1970. aastate algul tekkisid tal looming avaldamisel probleemid tsensuuriga, seega ta luuletusi avaldada ei saanud. 1972. a valmis modernistlik kogu “ Saatja aadress”, mis avaldati täielikult alles 1989. a. Vahepeal olid need luuletused levinud koopiatena. Tegemist on poliitilise ja argise luulega. Tuntuimad luuletused: “Miks ma ennast ära ei tapa ?” ja “Miks ma välismaale ei põgene?” Proosa ja luule piirid on kadunud.
Valikkogusid: “Oo et sädemeid kiljuks mu hing” (1985), “Luuletused” (1999), „Kogutud luule” (2005).
Rummo on tõlkinud ka modernismi klassikuid (T.S. Elioti “Ahermaa”).

Ma seisan harkisjalu
ja uudistan maailm.
Mul on naljakas saba
ja kaks suurt silma.
Ja ma ei taha

minna aia taha. („Esimene vasikas”)

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.
Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir .
Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti .
Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.
Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal. („Siin oled kasvanud”)
Kõikide kirikute kellad kumisesid.
Kõikide Kristuste näod olid tardunud .
Vaadake ketserit, vaadake ketserit
pentsikus nõiarüüs!
Peltsebul ise on ta metalses pilgus.
Kõikide kirikute kellad kumisesid
ja päikest
ei olnud sel päeval Rooma kohal.
Mida ta ütles, mida ta ütles?
Oh püha lihtsameelsust! olevat kuulnud
need, kes riidale lähemal.
Ja üle väljaku levis lainena:
…oh püha lihtsameelsust…
… lihtsameelsust…
… meelsust…
Kõikide kirikute kellad kumisesid, kumisesid.
Tardunud olid kõikide Kristuste näod.
Väljakul löödi risti ette
ja murti hagu.
Oo kuumad südamed, te süttite kergesti
ja põlete heleda leegiga .
Kaugetel tähtedel öeldi sel päeval:
”Märgutuli süüdati. Varsti nad asuvad teele.” („Giordano Bruno tuleriit”)
Teile, kes te oma kõnetoolid,
kohvilauad, ametilauad, turuletid
kohtulaudadeks
olete muutnud –
KERGE ON HUKKA MÕISTA. TARVIS ON MÕISTA.
Teile, isehakanud ja teistetehtud
käskkirjanikud, põhimõtteist pungil
pahaloomulised kasvatajad, teile,
kõiketeadjad, näo-ees-näägutajad,
selja-taga-sekeldajad, teile –
KERGE ON HUKKA MÕISTA. TARVIS ON MÕISTA.--- („Mõistmisest”)
Ülesanne
Vali eeltoodutest kaks luuletust ja tõlgenda neid. Mida on luuletusega tahetud öelda, mis on selle idee? Mille pärast autor muretseb? Kuidas avalduvad tema teistimõtlemine ja rahvuslus, arvestades luuletuste kirjutamisaega?
JAAN KAPLINSKI (1941)
Rahvusvaheliselt tuntuim eesti luuletaja on viimastel aastakümnetel olnud kassetipõlvkonna seas alustanud Jaan Kaplinski. 1997. a esitati ta Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. Ta on olnud Riigikogu ja Tartu linnavolikogu liige, kuulub praegu Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.
Ta on samuti esseist- publitsist ja mõtleja, kes käsitleb globaalseid, looduse ja inimkonna tulevikuga seotud probleeme. Leidub palju laululist-loitsulist luulet. Kaplinski on modernist, lähtub luules omaenda isikust, kogemustest, tunnetest, lugemusest, mõtleb palju maailma asjade üle. Ta on üks tuntumaid eesti luule uuendajaid. Looming on looduslähedane. Publitsistikas tegeleb ta ühiskondlike küsimustega. Luulekogusid: “Tolmust ja värvidest” (1965), “Valge joon Võrumaa kohale” (1972), “Ma vaatasin päikese aknasse” (1976), “Tule tagasi, helmemänd” (1984), “Õhtu toob tagasi kõik” (1985), “Hinge tagasitulek ” (tsensuuri tõttu 1990). Kaplinski on hiina ja jaapani filosoofia ning luule austaja.
HANDO RUNNEL (1938)
Elust
Sündis Järvamaal põllutöölise pojana. 1945-1952 õppis Jalgsema , Ambla ja Järva-Jaani alevikoolides.
Keskhariduse omandas Tartu I ja Paide keskkoolis ; 1957-1962 õppis EPA kaugõppeteaduskonnas agronoomiat, kuid ei lõpetanud.
1971. aastast kutseline kirjanik; 1992-1993 Tartu Ülikooli vabade kunstide kutsutud professor; alates 1992 kirjastuse “ Ilmamaa ” asutaja ja esimees. Sarja „Eesti mõttelugu” peatoimetaja . Abielus kirjanik Katre Ligiga, kuus last.

Loomingust

Luulekogud “Maa lapsed” (1965) ja “Laulud tüdrukuga” (1967) on positiivsed - rahvalik stiil, maa- ja külaelu poetiseerimine.
Kogudes “Avalikud laulud” (1970) ja “Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” (1972) varasem rõõmsameelus kadus . Sisse tuli kirjanikule iseloomulik isamaalisus ja mure eesti rahva saatuse pärast. „Lauluraamatus” ilmus luuletus „Keldrikakand”, mida Nõukogude ajal peeti lasteluuletuseks.
“Mõru ning mööduja” (1976) on samuti ühiskonnakriitiline ja sünge luulekogu.
Valikkogu “Kodu-käija” (1978). Kogu “Punaste õhtute purpur ” (1982) ei lubatud ajakirjanduses käsitleda. Võitlev hoiak süvenes, rahvuslikud ja kurvad meeleolud. Põhikohal on murelik ja traagiline isamaaluule . Kogu sisaldab kümneosalise luuletsükli „Ilus maa”, sellest pärinebki luuletus „Maa tuleb täita lastega”.
Runnel omandas “rahva südametunnistuse” kuulsuse, ta käsitles eestluse küsimust, probleemiks on ka rahva püsimajäämine, rahvusliku identiteedi ohustatus.
Palju mõtteid oli peidetud ridade vahele, esines põgenemis- ja äraminekumotiive, seega oli tegemist poollegaalse teisitimõtlemisega.
1988 ilmusid seni tsenseeritud luuletused kogus “Laulud eestiaegsetele meestele”.
1997 ilmunud kogu “Üle Alpide ” seab kahtluse alla Eesti Euroopa-pürgimused ja väitleb Gustav Suitsuga, kes eestlastest eurooplasi teha tahtis.
Runneli luule põhineb uuemal rahvalaulul ja selle poeetikal:
• värsi- ja stroofikordused;
• refrään;
• alg- ja lõppriim;
• taotluslik vemmalvärss.
Runnel kasutab senisest rohkem keele madalamaid kihte ja lorilaulustiili, sellepärast süüdistati teda “sündsusetuses”.
Suur osa luuletaja tekstidest on viisistatud. Eriti populaarseks muutusid tema sõnadega laulud uuel ärkamisajal 1980. aastate lõpus („Maa tuleb täita lastega” jt tsüklist „Ilus maa” pärit tekstid, „Tõuse üles ja läheme ära”, „Kaua sa kannatad kurbade naeru ”) jt.
Kuna elab ema veel,
kestab ikka emakeel .
Kellel veel on isa ka,
hoitud on ta isamaa.
Vara suri isa mul,
mis on ühel isatul?
Isatul vaid emakeel?
Ema?
Kauaks teda veel. („Isamaa ja emakeel”)
Keldrikakand kena kakand ,
keldris söönd ja keldris kakand.
Pole keldrist väljas käinud,
Pole välisilma näinud.
Kõik, mis kehtib keldri õhus,

Kehtib ka ta peas ja kõhus.
Ta ei ole isehakand,
ta on sünnist saati kakand. („Keldrikakand”, 1972)

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.
Võib-olla sul sügavas kripeldas sugu,
kui õhtuni mõttesse mõlgutad pää,
kui küsid, kas kividel kängub su sugu,
kui pooleni ööni sa unne ei jää.
Üks mõte toob teisele mõttele ainet
ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd,
kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet,

kui külmast kapist tood jahedat jääd. („Ei mullast sul olegi enam suurt lugu”, 1976)

Üks lapsesuu on lausunud
et oled loll kui saabas ,
kui usud kurje vaimusid
või kanget kivi Kaabas.
Et vaime pole olemas
ja Jumalat ka mitte,
et ainus veider olevus
on olnud Adolf Hitler (“Üks lapsesuu on lausunud”).
Kes meie maale tulnud on
ja kellel siin ei meeldi -
me rajad lahkelt lahti on,
las minna, kui ei meeldi.
Kes meie keelt ei kannata,
või meie meel ei meeldi -
mulk lahti on, las lennata
kõik koju, kel ei meeldi.
See maa siin meie kodu on
kas meeldib või ei meeldi
see teistele, ükskõik see on,
sest niikuinii ei meeldi. („Ei meeldi”, 1992)
Ülesanne
Vali üks Runneli luuletus ja kirjuta, millest see räägib. Mis on luuletuse idee, mille pärast autor muretseb, milliste kujunditega ta oma mõtteid väljendab? Milles avaldub Runneli luuletuste laululisus?
1960. aastate proosa
1960. aastatel jäi proosa luule varju ja selle muutumine oli aeglasem . Debüteerisid Arvo Valton , Enn Vetemaa, Mati Unt, Mats Traat, Jüri ja Ülo Tuulik , Teet Kallas, Aimée Beekman. Proosa moderniseerus 1960. aastate algul. Põimiti ajatasandeid, paisati segi sündmuste kronoloogia, kõrvutati ja vahetati vaatepunkte. Siiski oli kesksel kohal realistlik sotsiaalpoliitiline või -psühholoogiline romaan.
Kirjutati lähiminevikust, kuid mitte täit tõde (Paul Kuusbergi “Enn Kalmu kaks mina” ja “Südasuvel”, Lilli Prometi “Meesteta küla”, Raimond Kaugveri “Nelikümmend küünalt”, sh stalinismi repressioonidest – Paul Kuusbergi “Andres Lapeteuse juhtum“, Enn Vetemaa “Pillimees”), vihjati kaasaja puudustele ( Villem Gross – “Müüa pooleliolev individuaalelumaja”, Heino Kiik – “Tondiöömaja” ,1970, kirjeldab kolhoosielu 1940-50. aastatel koomilisest aspektist , kritiseerib peremehetunde kadumist). Kirjutati ajaloost – Jaan Kross, Mats Traat. Tegelikult kritiseeriti kaasaega. Traadi “ Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga” (1973) räägib samuti kolhoosielust. Tegelastel tuli segastel aegadel teha tähtsaid valikuid . Otsitakse vastust küsimusele, mil määral on inimene poliitiliste jõudude mängukann ning mil määral suudab ta ise oma saatust juhtida. Rõhutatakse isiklikku vastutust oma tegude eest ning taunitakse enese taandamist suure masinavärgi mutrikeseks. “Valesti” valinud tegelast madaldati kõlbeliselt.
Juhan Smuuli “ Muhu monoloogid” (1968) – humoorikad pajatused .
1970. aastateks oli romaan oma keskse koha tagasi saanud. Tagasi tuli ülimahukas panoraamromaan ( Egon Ranneti “ Kivid ja leib”).
Modernismi tulek eesti proosasse
Modernismi esiletulek eesti proosas langeb 1960/70. aastate vahetusse. Kontaktid maailmakirjandusega hakkasid 1970. aastatel küll nõrgenema, kuid varem tõlgitud klassikutele lisandusid James Joyce’i, Marcel Proust’ jt teosed. Põhimuudatus puudutas teksti ja tegelikkuse suhet. Kirjandus polnud enam tegelikkuse peegel , kirjanikud hakkasid looma pilte mingitest võimalikest maailmadest – suveräänsetest omailmadest. Tekstid muutusid kujundlikumaks, sümboli- ja metafoorirohkeks. Üks peamisi vahendeid tekstimaailma ebareaalseks muutmisel oli absurdimaiguline grotesk, nt Arvo Valtoni puhul. Tegelane polnud enam sotsiaalselt determineeritud karakter , vaid psühholoogiline või filosoofiline probleem. Autori ja tegelase suhe muutus kahes vastupidises suunas: nende vahemaa kas vähenes radikaalselt, nii et tegelane muutus autori teisenduseks eksperimentaalsetes situatsioonides ja “võõrastes maailmades” (Mati Unt, Vaino Vahing ), või suurenes, kuni tegelasest sai märk, mida tarvitati mingite üldisemate sotsiaalsete või eksistentsiaalsete struktuuride esitamiseks (Valton). Loobuti kõiketeadva autori vaatepunktist ja eitati absoluutseid tõdesid, kujutati eksistentsiaalseid seisundeid määramatus ja suhtelises reaalsuses. Tuntavad on Kafka ja Camus’ mõjud.
Autoreid ja nende teoseid: Arvo Valtoni novellikogud “Kaheksa jaapanlannat” (1986), “Sõnumitooja” ja “Õukondlik mäng” (1972), Mati Undi “Mõrv hotellis” (1969), “Tühirand” (1972), lisaks Vaino Vahing, Rein Saluri , Kalju Saaber, Jaan Kruusvall , Toomas Vint , Mari Saat , Nikolai Baturin. Eriti hea vastuvõtt proosa modernismiautoritele osaks ei saanud.
Modernism tuleb vähemal määral esile ka realistlikuma kujutusviisi juurde jäänud Enn Vetemaa, Teet Kallase , Mats Traadi jt puhul. Põhiautorid oolid siiski Valton ja Unt.
Eriti just noorte autorite proosa psühhologiseerus. Kasutati sisemonoloogi, mis võimaldas tegelase hingeelu paremini jälgida. Esile tõusid intensiivsuse tõttu lühiproosa ja lühiromaan. Mati Undi “Võlg” ja Enn Vetemaa “Monument” tähistasid proosas lahtiütlemist nõukogulikkusest, nende autorite puhul hakkasid ilmnema Lääne-Euroopa mõjud. Iseloomustab mure inimese pärast.
ARVO VALTON (14. XII 1935)
Elust
Arvo Valton (kodanikunimega Vallikivi) sündis Märjamaa alevis. Õppis 1943-1949 Märjamaa algkoolis. Koos vanematega väljasaadetuna jätkas õpinguid Novosibirski oblastis. 1954 lõpetas Magadani oblasti Susumani keskkooli ja tuli tagasi Eestisse. 1954-1959 õppis TPI keemia- ja mäeteaduskonnas, mille lõpetas mäeinsenerina. 1961-1967 õppis üleliidulises kinoinstituudi kaugõppes, lõpetas filmidramaturgina. 1968. aastast kutseline kirjanik; töötanud stuudios Tallinnfilm toimetuskolleegiumi liikmena. Kirjanike Liidu liige alates 1965. 1980. aastal osales 40 kirja aktsioonis, olles üks selle organiseerijaid. Oli aktiivselt tegev taasiseseisvumisüritustes: Loomeliitude Kultuurinõukogu liige, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee 1. koosseisu liige. Riigikogu liige 1992-1995. Kuulub 1994. aastast Isamaaliitu. 1986 oli üks mõttevahetuse algatajaid fosforiidimaardlate üle (fosforiidisõda 1987).

Loomingust

Varasemale lühiproosale on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine. Esikkogu “Veider soov” (1963) köitis värske nägemise ja leebe huumoriga. Novellikogus “Rataste vahel” (1966) süvenes realistlik tüpiseerimine; iseloomulik on inimeste soovide kokkupõrge nende täitumist takistavaga ja argielu rataste vahele jäämine. 1960. aastate teisel poolel toimus murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuendustes tooniandvaks. Keskseks sai inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimest süsteemis, kus tegevus muutub absurdseks. 1968 ilmunud kogud “Kaheksa jaapanlannat” (Loomingu Raamatukogu) ja “ Luikede soo. Karussell ” kutsusid esile poleemika, kiitikud süüdistasid kirjanikku nõukogudevaenulikkuses ja eksistentsialismis.
1970. aastate algul hakkas huvituma ajaloost. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton eesti ajalugu. Näiteks romaani “Teekond lõpmatuse teise otsa” (1978) selle tegevus toimub Kesk-Aasias, jutustatakse mongoli valitsejast Tsingish-khaanist ning tao mungast Chang Chunist.
1970. aastate keskel muutus Valtoni looming žanrite poolest mitmekülgseks; novellide kõrvale ilmusid romaanid, aforismid, luuletused, näidendid ja lasteraamatud . Novellikogud “Mustamäe armastus” (1978) ja “Võõras linnas” (1981) on publitsistliku kallakuga. Kahe raamatuna “Üksildased ajas” (I – 1983; II – 1985) ilmunud kuues lühiromaanis on keskendutud üksilduse kui olemisviisi analüüsile.
Valtoni on avaldanud ka aforismikogusid ning kaks luuletuskogu. 1949. aastal Siberisse küüditatute elu kujutab romaan “ Masendus ja lootus” (1989). Valton on veel avaldanud proosaraamatud “Liisa ja Robert” (1993), “Unehäired” (1995), “Väike ilus vangimaja” (1996) ja “Kahekesi” (1999), publitsistikavalmiku “ Rahvusluse vaateid” jm. On kirjutanud stsenaariumid Tallinnfilmi mängufilmidele “Viimne reliikvia” (1969, E. Bornhöhe “Vürst Gabrieli” ainetel , režissöör G. Kromanov), “Hundiseaduste aegu” (1984). Tema loomingut on ka tõlgitud.
ENN VETEMAA (1936)
Vetemaa on sündinud Tallinnas arhitekti perekonnas. Ta on omandanud kaks kõrgharidust: Tallinna Polütehnilisest Instituudist sai ta keemiainseneri, konservatooriumist helilooja diplomi .
Vetemaa püstitab eetilis -filosoofilisi küsimusi ja loob kummalisi ja keerulisi tegelasi, tundes huvi salapärase ja paradoksaalse inimloomuse vastu. Varasem proosa keerleb hea ja kurja olemuse ning kurjuse allikate ümber. Tavaliselt paigutab ta tegelased mingisse ekstreemsesse situatsiooni, milleks pakuvad muu hulgas materjali kriitilised perioodid Eesti lähiminevikust: maailmasõda, Saksa okupatsioon , stalinism, st sotsiaalne absurd. Tulemuseks on freudismisugemetega psühholoogiline analüüs tegelasesiseselt vaatepunktilt, kasutades minajutustuse vormi. Vetemaa proosaloomingus on olulisel kohal viiest lühiromaanist koosnev tsükkel: ,,Monument" (1965), ,,Pillimees" (1967), ,,Väike reekviem suupillile" (1968), ,,Munad hiina moodi" (1969), ,,Kalevipoja mälestused" (1971); need on koondatud "Väikesesse romaaniraamatusse" (I 1968, II 1972). Kuues, tsensuuritõkete taha jäänud romaan - ,,Tulnuk" (kirjutatud 1971/1972) ilmus 1987.
Lühiromaanis ,,Pillimees" on minajutustajaks andekas, kuid allakäinud luuletaja Ruuben Iilime, kes mööda õhtuse Tallinna tänavaid, kohvikuid ja restorane hulkudes meenutab stalinismisajal toimunud sündmusi. Rahutult ringirändav jutustaja on kinni oma minevikus, kuhu kõik ta mõtted-mälestused on fikseeritud. Tähendusrikas on kodu puudumine. Iilime ei jõuagi oma eksirännakuilt koju, nagu jääb saavutamata ka hingerahu.
Päevikromaani ,,Munad hiina moodi" minategelane Jaan viibib maailmast eraldatuna vähihaiglas. Ta läheb mõtetes minevikku ja oma elusündmuste meenutamisega ongi minajutustaja hõivatud. Lõpuks osutus surmahaigus luuluks.
Rahvusmütoloogia põhjal on kirjutatud raamatud ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) ja ,,Eesti luupainaja aabits” (1993). Samuti on Vetemaa huviorbiidis (rahva)uskumused ja keskaeg, millest on juttu ajaviitelist laadi romaanis ,,Krati nimi oli Peetrus " (1991) ning kelmiromaanis Jüriöö ülestõusust ,,Risti rahvas".
1970. aastate algul kirjutas Vetemaa rea näidendeid. Mõned näited.
,,Roosiaed" (1976). Rosaarium, kus töötavad vaimuhaiged, muutub tsivilisatsiooni üldistuseks.
Sotsiaalselt kriitilisima näidendi ,,Nukumäng” ( lavastus 1980) peategelane, võimukas karjäärinaine, uurib revolutsioonivõitluse ajalugu ning manipuleerib oma uurimisobjektidega nagu nukkudega, eesmärgiks isiklik heaolu.
Ohudraamaks nimetatud ,,Tuul Olümposelt tuhka tõi...” (lavastus 1986) käsitleb muuhulgas dopinguprobleemi.
,,Jälle häda mõistuse pärast” (1975) uurib teaduse, poliitika ja eetika komplitseeritud suhteid. Fanaatilise bioloogi pöördeline avastus - võimalus hoida inimese aju elus ka pärast füüsilist surma - muutub tema poja, fanaatilise juristi käes riikliku vägivalla tööriistaks.
,,Püha Susanna ehk Meistrite kool” (1974). Pealkiri viitab Moliere'ile. Remondimehed üritavad eluvõõra vana daami arvelt kasu lõigata, ent too trumpab nad üle. Kurjus hävitab iseennast, on näidendi algul öeldud, püütakse kurja heaks pöörata.
MATI UNT (1. I 1944-22. XIII 2005)
Elust
Sündinud praeguses Saare vallas Jõgevamaal. Lõpetanud Tartu 8. keskkooli ja Tartu Ülikooli, kus õppis ajakirjandust. Töötanud Vanemuise ja Noorsooteatri kirjandusala juhatajana, lavastaja ja ajakirjanikuna. Oli seotud teatriuuendusega.
Loomingust
Tuli kirjandusse varakult, teda on peetud kirjanduslikuks imelapseks. Esimene romaan "Hüvasti, kollane kass " ilmus 1963 ja räägib Aarne -nimelise noormehe eneseotsingutest ja koolielust 1960. aastatel. Hiljem kirjutas ta teose ümber ja see ilmus pealkirja “Tere, kollane kass” all 1992. aastal.
Undi üks peateemasid on elu mõtestamine ja esineb ka jutustuses “Võlg” (1964), mis räägib noortevahelistest suhetest. 1969 ilmus jutustus “Mõrv hotellis” ja 1975 jutustus “Via Regia”. Undi peateoseks peetakse postmodernistlikku romaani “Sügisball” (1979), mis räägib kuuest Mustamäel elavast inimesest, kes on üksildased ja puutuvad kokku ainult juhuslikult. 1984 ilmus repliikidest koosnev romaan “Räägivad”, 1986 “Räägivad ja vaikivad ”. Veel teoseid: “ Doonori meelespea” (1990), “Öös on asju” (1990), näidendid „ Phaeton , päikese poeg” (1968) ja “ Vaimude tund Jannseni tänaval” (1984), filmistsenaarium “Surma hinda küsi surnutelt”.
Algusest peale kaldus Unt eesti realistliku proosa traditsioonilisest kujutamisviisist kõrvale. Karakterite väljajoonistamise ja olustiku kirjeldamise asemel asetas ta pearõhu minajutustaja elamuste, mõtete ja meeleolude edasiandmisele. Jutustuste peategelaseks on autorilähedane minajutustaja. Sügavamaks pingeallikaks on elumõtte küsimus. Peategelane püüdleb keskpärasusest ja argisusest välja. 1970. aastate algusest süveneb Undil äratundmine, et ideaali poole liikumine on ülimalt keerukas.
1970.-1980. aastad e seisakuaeg
Ühiskonna- ja kirjanduselust üldiselt
1970.-1980. aastaid Nõukogude Liidus on nimetatud seisaku - e stagnatsiooniajaks. Ühiskonna areng takerdus. Eesti NSV oli maailmas esirinnas raamatutiraažide, alkoholi tarbimise ja enesetappude hulga poolest. Piirati poliitilisi vabadusi, kuid inimeste eraellu sekkuti vähem kui sõjajärgsetel aastatel. Märgatavalt tugevnes tsensuur , kirjanduses oli seepärast tähtis alltekst. Tekkis underground -kirjandus (st paljude autorite looming hakkas levima käsikirjalisena, nt P.-E. Rummo, H. Runnel) . Tsensuurikontrolli pärast kujuneb tõerääkimise võimaluseks kujundite keel, sõnum peideti kujundite ja allegooria taha, et see tsensuurist läbi pääseks.
Mitme autori (Mati Unt, Arvo Valton, Paul-Eerik Rummo) looming radikaliseerus, subjektiviseerus, psühhologiseerus, tihti hüljati realistlik kujutusviis, sotsiaalseid allegooriaid esitati keerulisemal kujul. Kasutati irooniat (Jüri Üdi, Johnny B. Isotamm ). Optimistlikud tulevikunägemused kadusid, maailmapilt oli ebakindel, kujundikeeles väljendus see näiteks kinnise või väikese ruumi kujutamisena, millele vastandati piiride lõhkumine, põgenemine ja vabadus (näiteks P-E. Rummo “Põgene, vaba laps” filmist “Viimne reliikvia”).
Elustati uuema rahvalaulu ja lorilaulu poeetika, see jätkus 1970. aastate lõpul (H. Runnel). Laulutekstide osakaal suurenes, tuli sisse kõnekeelt. Liiguti eemale klassikalisest luulest. Neid suundumusi mõjutasid 1920.-30. aastate modernism ja sõjajärgne soome kirjandus. Eeskuju andsid ka pagulaskirjanikud Ilmar Laaban ja Kalju Lepik. Tegemist on vahel rohkem “teksti” kui luuletusega (Rummo). Tähelepanu pöörati rohkem sõna mitmekihilisusele, alltekstidele. Hiljem jäid ülekaalu klassikalises vormis värsid.
Kirjandusse tuli rohkem prosaiste (Vaino Vahing, Rein Saluri, Toomas Vint, Mari Saat). Luuletajatest debüteerisid koondkoguga “Närvitrükk” Juhan Viiding, Toomas Liiv, Joel Sang, Johnny B. Isotamm (Jaan Isotamm), veel tulid kirjandusse Viiu Härm, Ave Alavainu, Jaak Jõerüüt, Peep Ilmet. Lisaks olid olulisel kohal jätkuvalt Ellen Niit, Jaan Kross, Ain Kaalep.
Laialt levis massikultuur, kättesaadavaks said televiisorid ja magnetofonid. 1970. aastatel jõuti üldise linnastumiseni. Tekkisid defitsiitkaubad. 1970. aastate lõpul algas uus venestuslaine. 1978. a avaldatud venestamisprogramm nägi ette vene keele õpetamise juba lasteaedades, segalasteaedade ja -koolide loomise, kümnete tuhandete võõrtööliste Eestisse toomise igal aastal. 1980. aastaks oli eestlasi Eestis alla 65%, Tallinnas veel vähem. 1978. a sai Johannes Käbini asemel EKP juhiks venemeelne Karl Vaino, võeti vastu otsus vene keele omandamise ja õpetamise täiustamise kohta, algatati kakskeelsust propageeriv kampaania.
1970.-80. aastate vahetusel jäi poliitilise jäikuse tõttu osa käsikirju seisma või lükati tagasi. Pinged ühiskonnas suurenesid ja vallandusid eriti 1980. a sündmustes. Nn 40 kirjas avaldasid 40 kultuuritegelast (Lehte Hainsalu, Jaan Kaplinski, Heino Kiik, Paul-Eerik Rummo, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding jpt) muret eesti keele saatuse ja ühiskonnas levivate ohtlike tendentside pärast. Osale neist said osaks avaldamiskeeld ja muud piirangud.
Kaasaegse väliskirjanduse tõlkimine vähenes. Kirjanike honorarid olid suured ja neil tuli orienteeruda ametlikele esinemisvõimalustele. Mõnikord lasti trükki ka “kahtlast” kirjandust, kui kirjanik oli tuntud, nagu Kaplinski või Runnel. Stagnatsioon kestis kuni 1985. a.
1970.-80. aastate luule
Piirid laulu- ja luuletekstide vahel hägustusid. Eriti just Hando Runneli ja Jüri Üdi puhul avaldub laulmise spetsiifikaga seotud poliitika toomine kirjandusse. Noore põlvkonna enesekuulutusena tuli esile nn popluule – olme- ning linnakultuuri peegeldus. Nii mõnedki juhtautorid (Rummo, Isotamm) vaikisid, neile iseloomulik retooriline vabavärss peaaegu kadus. Modernistlikud luulesuunad tulid esile Andres Ehini ja Toomas Liivi luules. Kõnekeele kasutamine luules vähenes. Lõhe ametliku ja mitteametliku kirjanduse vahel hakkas suurenema. Käsikirjaliselt hakkas levima nn underground-luule, milles kasutati ka ebatsensuurset slängi. 1980. aastatel iseseisvus punkluule (Tõnu Trubetsky jt). Loobuti isiklikest tõeotsingutest ja hakati kasutama täiesti negativistlikku poeetikat .
Samas tegutsesid veel K. Merilaas, B. Alver, V. Adams jt. Alveri luulekogu “Korallid Emajões” ja Merilaasi “Antud ja võetud” tähendasid tagasipöördumist monumentaalselt üldistusjõulise sõnakasutuse poole, klassikalisi värsse kirjutasid veel Kaalep ja Vaarandi. 1970.-80. aastate juhtivad autorid olid J. Viiding ja H. Runnel. Postsümbolistlikku ja romantilist luulet esindas J. Kaplinski.
JUHAN VIIDING ( 1. VI 1948 - 21. II 1995)
Elust
Tema isa oli kirjanik Paul Viiding, ema tõlkija Linda Viiding. Aastatel 1968-1972 õppis Viiding Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, selle lõpetamise järel töötas Tallinna Draamateatris näitlejana. Alates 1973. aastast kuulus Kirjanike Liitu. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. Ta sai ka J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia (1983) ja J. Liivi luuleauhinna (1983). Lõpetas elu enesetapuga.
Loomingust
I periood. Jüri Üdi nime all avaldati esimesed luuletused 1968. aastal ajakirjas Looming. Kuulsust kogus ta ka luulekogu “Närvitrükk” tegemisel koos kolme teise tema põlvkonna luuletajaga: Toomas Liivi, Joel Sanga ja Johnny B. Isotammega. Sellele järgnesid juba tema üksikkogud “ Aastalaat ”, “Detsember” (mõlemad 1971), “Käekäik” (1973), “ Selges eesti keeles” (1974, peetakse nendest parimaks) ning “ Armastuskirjad ” (1975).
Jüri Üdi nime all kirjutas Viiding põhiliselt riimilist värssi. Ta kasutas ootamatuid võtteid ja keelemängu, palju on humoristlikke luuletusi. On ka süngeid luuletusi, mis räägivad surmast, küüditamisest jne (eriti kogus „Detsember”).
orkester Glehni pargis
väikses lavakastis mängib
ainult teine viiul
teised pillimehed peavad
sünnipäeva Hiiul
igaühel kaasas forte
vabandage torte
igaühel mustad noodid
lumivalged voodid
Glehni tehtud krokodilli
kisuvad nad sabast
mõni pargist nopib lilli
metsikust ja vabast
aga kusagil basseinis
kuigi see ei loe
vajub vette tasakesi
väsinud oboe
Lasteaias
Lapsed kartsid fotograafi väga.
Fotograafi nimi oli Säga.
Lapsed teda nähes karjusid.
Aga pärast ära harjusid.
Koolis
Varsti Säga pildid valmis tegi.
Jättis endale ja andis lastelegi.
Nüüd ei karda fotograafe meie.
Kes on viisakas, see ütleb neile Teie.
 
Hiljem

Mina tahan selle kõrval olla,
kelle kõrval elus tahan olla.
Seda asja arvestab ka Säga -
pildi tegemisel see ei sega.

Sel poisil oli raske veretõbi

SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja Päevalille tänavas ta elas
sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi
ja päevast päeva isa pille neelas
SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja surmal oli hammas verine
poiss teadis süste saades päeva läbi
et elu surmast suurt ei erine
SIIS ÜHEL PÄEVAL OLI KOOLISAALIS
sääl turnimisepuudest ukse pool
kirst millest koolilapsi mööda saalis
kes haige puudus muidu terve kool
JA ÕPETAJA PULDIST RÄÄKIS JUTTU
ei rääkinud kus Bonn või Pakistan
ma ukse juures kuulsin keset nuttu
kui hüüti et ma käimist takistan
DIREKTOR TULI SIIS ÜKS PABER NÄPUS
ja ütles: Helmut teame sinu soov
(õhk järjest rohkem talumatuks läppus)
on olnud hästi lõpetada kool
JA TUNNISTUS SIIS KIRSTU TALLE PANDI
kus igas aines viied kevadeks
ma tundsin nähes seda viimast andi

et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks

Oo seda rasvast rahulolu
oo seda rasvast rahulolu

kus hingitseb mu hingelaad
oo naljamehe sümbolmolu
kel elulaad on ELULAAD
mu rahvus: eestlane
ja sugu: mees
ma olen sündinud ENSV -s
käib käsi hästi süda magab
see ongi minu eesti jonn
kes avalikult mõtteid jagab
on äraandja etalon
mu rahvus: eestlane...
käib kulla ülekuldamine
ei väsi naine mees ei nolk
käib oma aia muldamine
ja naabri aeda lendab solk
mu rahvus: eestlane...
suu laulab süda muretseb
on eesti rahvalaulufraas
ja veel üks väike väljavõte
üks eesti rahvalaulufraas:
esimesed heidetakse
tagumised tapetakse
KESKMISED koju tulevad
mu rahvus: eestlane
ja sugu: mees
ma olen sündinud ENSV-s
II Juhan Viiding. 1978. aastal ilmus Jüri Üdi valikkogu “Ma olin Jüri Üdi”, kuigi juba Juhan Viidingu nime all. Lisaks ilmusid kogud „Elulootus” (1980), „Tänan ja palun” (1983) ja „Osa” (1991). Kasutatud on rohkem vabavärssi ja aforisme, luuletused on sügavamõttelisemad, meeleolud melanhoolsed.
“Elulootuses” on esimesed viited enesetapule.
Näidend
Neljas vaatus pidi kohe algama ,
publik kogunes , sest antud oli märk
Neljas vaatus pidi kohe algama,
publik kogunes, sest antud oli märk
Mind peatas enne viimast etteastet
üks käharpäine, mehine kolleeg
ja seistes trepil kõrgemal paar astet,
mult küsis nii see mehine kolleeg:
Kui palju, Juhan-poiss, sul olnud osi neid,
kui palju, Juhan-poiss, sul olnud osi neid,
kus mängu käigus surma saama pead?
Neid osi peast kas nimetada tead?
Ma vastasin: neid olnud neli-viis,
ma vastasin: neid olnud neli-viis,
ja küsisin, et miks sa küsid siis
ja küsisin, et miks sa küsid siis.
Mu meeskolleeg siis silma vaatas mul
ja ütles nii: kas on ka teada sul,
kas sa ka tead, kas sina seda tead
et see ei pidand tähendama head.

Tuleb ette

Tuleb ette vaevalisi tunde,
mil on kõik. Ja lauluridagi.
Tuleb ette taevalisi tunde,
mil ei ole mitte midagi.
Enda teha kõik. Ja mitte miski.
Maailm mängib keelte pilliga.
Olla elus --- siin on õudset riski;
verd ja higi, puid ja lilli ka.
Mitte keegi minu eest ei maga,
pole ärkvel ega valule .
Mälu põhjas, meelemetsa taga
tahab Tõde tõusta jalule.
Kõik läheb omasoodu

Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Kõik võivad ümbersündi oodata ja loota.
Sa vääratud vaid siis, kui oli, millelt .
Ma küsin hingamiselt, vaikuselt ja lillelt.
Ma kuulen: hinga, ole, vaata, kuula, oota .
Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Me sees on võimalused --- nad on määratud.
Paljud Viidingu luuletused on viisistatud, neid on laulnud näiteks ansambel “Ruja”.

Tühi tuba, ennast täis

Tühi tuba, ennast täis,
tühi tunne, ennast täis,
tühi paber, sõnu täis.
Miks?
Suuril silmil vaatab aknast
inimeseloom.
Mis ta tahab?
Tahab, et tal
puuduks iseloom.
Aga seda ei saa tahtes.
Tahes- tahtmata on teel
ainus igavene sõnum.
Nüüd. Ja veel.
Ja veel.
1998. a ilmus Viidingu koondkogu „Kogutud luuletused.”
Ülesanne
Vali üks Üdi ja Üks Viidingu luuletus. Milles avaldub Üdi-perioodi mängulisus/süngus, milliseid ootamatuid lahendusi ja riime on kasutatud? Millised mõtted ja arvamused inimelust luuletustes esinevad? Mida Viiding kritiseerib? Kuidas avaldub luuletustes surmatemaatika?
VIIVI LUIK ( 6. XI 1946 )
Sündinud Viljandimaal . Tegutsenud kutselise kirjanikuna Tallinnas, kümmekond aastat elanud väljaspool Eestit, sest tema abikaasa, kirjanik Jaak Jõerüüt on olnud Eesti kauaaegne saadik mitmes välisriigis.
Tuli kirjandusse nn kassetipõlvkonna autorite hulgas.
Luulekogusid: "Lauludemüüja" , "Hääl" ja "Ole kus oled", "Pildi sisse minek", "Rängast rõõmust". On kaasaegse luule üks pessimistlikumaid autoreid, kasutab maalähedasi kujundeid, muretseb inimese pärast.
Romaani "Seitsmes rahukevad" (1985) ainestik pärineb 1950. aastate alguse Eesti külast, tema enda lapsepõlvemälestustest. Peategelaseks on 4-5aastane laps, kelle kaudu edastatakse ajastu kriitikat: vaesus, 170 000 hektarit peremeheta maad, kurjus, viletsus , hirm. Küüditatute talud seisavad tühjalt, metsades varjavad end metsavennad .
Romaan “Ajaloo ilu” räägib 1968. a Tšehhoslovakkia sündmustest, nende vastukajadest Nõukogude Liidu noorte loovisiksuste hulgas.
DORIS KAREVA ( 28. XII 1958 )
Sündinud Tallinnas helilooja Hillar Kareva tütrena. Õppis inglise filoloogiat Tartu ülikoolis, sel ajal hakkas suhtlema dissidentlike ringkondadega, mistõttu tekkis probleeme õppetöö jätkamisega. Lõpetas 1983. a kaugõppes. Oli kultuurilehe Sirp kirjandustoimetaja, praegu Sirbi toimetuskolleegiumi liige ja UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretär. Tegutseb ka tõlkijana.
Esindab stiliseeritud kõrgluulet. Debüütkogu "Päevapildid" ilmus 1978. See sisaldab eelkõige rangevormilist armastusluulet, lapsepõlvemälestusi ja linnapilte.
1980. aastal ilmunud kogu “Ööpildid” põhiteemaks on inimese üksindus ja püüd endas selgusele jõuda. Kogu “ Puudutus ” (1981) räägib peale eelnenud kogudes käsitletud teemade ka saatusest. “Salateadvus” (1983) räägib samuti saatusest. Kogus “Vari ja viiv ” (1986) käsitleb autor elu-sünni-surma probleeme, kasutab rohkem vabavärssi. 1991. a ilmus valikkogu “ Armuaeg ”, mis sisaldab ilmunud ja ilmumata luuletusi aastaist 1975-1990. 1992 ilmus kogu “Maailma asemel”, 1997 “ Hingring ”, 2000 „Fraktalia”. Luulekogu “ Mandragora ” (2002) pälvis Eduard Vilde preemia. 2005. a ilmus luulekogu “Aja kuju”.
Kareva loomingus domineerib enesetunnetuslüürika, mis esineb sageli valusa pihtimusena. Üha intensiivsemalt ja tundepuhtamalt kõneleb luuletaja hilisemas luules armastusest, mida mõtestab suurima inimliku lähedusena, olemise mõtte ja algtingimusena. Ta püüdleb valguse poole, järjest tähtsamaks muutuvad inimolemise põlised küsimused – elu ja surm, ajaline ja igavikuline, lõpuks ka oma maa ja rahva saatus. Oluline on sakraalsus: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. Hoiak on eetiline. Esindab eesti luule kõige naiselikumat vaatepunkti.
ja ma ei lahku kuni seda palud
on võlutud mu jaoks see tühi rand
teeb ikka imelikult palju valu
kõik mida ükskord oled armastand
puud laotusesse tõusevad kui oiged
kus pilveõite lõppematu ränd
teeb ikka imelikult palju haiget
kõik mida on su hingus puudutand

kõik mida puudutanud on su hingus
on saanud mulle pühitsetud maaks
su igatsusi minu sisse imbus
ja ma ei lahku isegi kui saaks („Eleegia”)

Üks mälestus Üks õhtupoolik nagu ime
Suur selge taevas Põsel üksik pritsmepiisk
Pea kohal kajakate helevalge kriisk
Me keset suuri halle kive istusime
Siis oli männimets ja krobelised koored
Ja liivakukkund käbid Kleepund vaik
Päev loojus Piimašokolaadi maik
Me olime vist äkki hirmus noored
Üks sigaret kesk liiva adrut merd ja mände
Kui tulekahjukumas põles lääs
Me mängisime väga imelikke mänge
See oli võit Kuid võit mis polnud käes („ Piiril ” kogust „Päevapildid”)
Ülesanne
Loe läbi eeltoodud luuletused. Millised meeleolud, kujundid ja mõtted neis esinevad? Kuidas luuletused vormiliselt haakuvad teiste sama aja tippautorite loominguga?
1970.-80. aastate proosa
Proosa saavutas kirjanduses 1970. aastatel keskse koha. Igal aastal ilmus u 25 proosateost. Romaan läks juhtpositsioonile 1970. aastate keskel. Jätkus ja algul tugevnes modernistlik suund. Mõnel juhul (Undi “Sügisball”) võib rääkida postmodernismist. Samas kerkis esile realistliku dominandiga proosa, millel oli ka modernistlikke jooni (Kross, Traat) ja mis oli vaba stalinistlikest kaanonitest. Jätkus sotsiaalpoliitiline (Kuusberg) ja olmerealistlik proosa. Noorte autorite tulek proosasse peaaegu lakkas.
Olulisel kohal oli ajalooline proosa, senise lähimineviku asemel kirjutati varasematest ajajärkudest. Põhjuseks olid rahvusliku eksistentsi ohtusattumine, millest sotsiaalse surutise ajal järjest rohkem teadlikuks saadi; globaalprobleemid ; pettumine progressiidees. Ajalooline proosa tõstis esile rahvusliku identiteedi ja mälu küsimused: mida tähendab olla eestlane, mis on eestluse sisu, kuidas kujunesid eestlased rahvuseks ja kuidas on püsitud rasketel aegadel. Võõrvõimu all vajati identiteedi hoidmist eriti. Samas võimaldas ajalooteema kirjutada stagnaaja probleemidest, mille otsekirjutamist takistas tsensuur. Kirjutati eesti kultuuriloo tuntud ja vähetuntud suurkujudest (Kross) ja eesti talurahva minevikust (Traat, A. Beekman). Erinevalt 1890. ja 1930. aastatest ei kujutatud Eesti mineviku heroilisi aegu: võitlust ristirüütlitega, ülestõuse jne. Keskenduti Eesti ümber ja pinnal toimunud võimuvõitlustele, sõdadele ja taudidele, venestamisajale 19. sajandil. Tegelased asetati keerulistesse olukordadesse, kus pandi proovile nende püsimisvõime ja vastupanujõud. Kujutatavates situatsioonides ilmnevad tegelaste visadus, jonnakus, praktilisus, kavalus jne. Sellega aidati kaasa eesti rahvusliku ja kultuurilise identiteedi kasvatamisele. Dokumentaalne alge oli tugev, tegelasteks on tihti ajaloolised isikud, kirjanikud uurisid arhiivides ürikuid ja dokumente ning eksponeerisid teoses kasutatud allikaid .
Kirjutati ka sotsioloogilisi ja sotsiaalpoliitilisi teoseid, milles analüüsiti sotsialistlikku ühiskonda. Sotsiaalkriitilise kirjanduse alla kuuluvad eelkõige Aimée Beekmani romaanid, eriti “Valikuvõimalus” (1978), peategelane on emantsipeerunud naine, kes abiellub pehmeloomulise joodikuga, aga lapsed soetab teadlikult kolme n-ö täisväärtusliku mehega. Paul Kuusbergi “ Vihmapiisad ” näitab Nõukogude ühiskonda kui haiget ühiskonda.
Võimatus takistamatult ühiskonnast kõneleda suunas prosaiste psühholoogilistesse vaatlustesse, need teosed on enamasti modernistlikud (Unt, Saluri, Vahing jt).
1980. aastatel hakkas ilmuma rohkem proosaraamatuid, kuid debüüte väga vähe. Valitsema hakkasid olme- e triviaalkirjandus ja juhuautorid. Lugejat huvitas eelkõige realistlik ajaviiteline jutukirjandus , mis kirjeldas igapäevaseid olusid ja tuttavlike tegelaste elujuhtumeid. Vanast generatsioonist nt Ardi Liives, Albert Uustulnd , Egon Rannet . Modernism näis olevat end ammendanud, postmodernismi ilminguid oli näha Undi (“Räägivad ja vaikivad”) ja Valtoni (“Üksildased ajas”) puhul.
JAAN KROSS (19. II 1920)

Elust
Sündinud 19. veebruaril 1920 Tallinnas masinaehituse meistri pojana. Lõpetas Tallinna Jakob Westholmi gümnaasiumi, õppis 1938–1945 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. 1941-1943 Tallinna Linnapanga ametnik, 1943-1944 sõjaväeametnik Tallinnas. Kevadel 1944 arreteeriti, vabanes septembris. 1944-1946 TÜ riigi- ja rahvusvahelise õiguse kateedri õppejõud. 1946 arreteeriti NKVD poolt, 1946-1954 vangilaagris Komi ANSVs ja asumisel Krasnojarski krais. Aastast 1954 kutseline kirjanik Tallinnas. 1992 valiti Riigikogu liikmeks, loobus varsti saadikukohast ja pühendus kirjutamisele. On mitu korda kandideerinud Nobeli kirjandusauhinnale. Abielus kirjanik Ellen Niiduga.
Loomingust
Alustas luuletajana. 1958. aastal ilmus tema esikkogu “Söerikastaja”. Samal aastal sai ta Kirjanike Liidu liikmeks. “Söerikastaja” on luulekogu, millega autor astus välja juhikultuse, silmakirjalikkuse, muganemise, bürokraatia ja ühiskonnas valitseva vale vastu. Kasutas vabavärssi, kutsudes sellega esile ägeda poleemika.
 Järgnesid luulekogud “Kivist viiulid” (1964), “ Lauljad laevavööridel” (1966), “Vihm teeb toredaid asju” (1969) ja valikkogu “Voog ja kolmpii“ (1971), mis sisaldab loomingut aastaist 1938-1968.
Proosa.
Kross arendas välja omalaadse ajaloolise romaani, mille peategelasteks on reaalselt elanud Eesti aja- ja kultuuriloo tegelased. Ta on otsinud välja isikud, kes on olulised mitte ainult Eesti jaoks, kuid kes on eesti päritolu (ei saa alati kasutada sõna „eestlane”) ja pidanud seda elus edasijõudmiseks varjama, tegema kompromisse, sest eestlane oli matsirahvas ja lihtsama töö jaoks. Tema tegelased on üldiselt mõistusepärased ja kaalutlevad. Sellest tuleb ka tema tegelaste kahetine seisund ja autori kujundikasutus (vastu tuult , õhuke jää).
Neljaosaline romaan “Kolme katku vahel” (1970-80) kujutab Liivimaa kroonika XVI sajandil tegutsenud autori, Tallinna Pühavaimu kiriku eestlasest pastori Balthasar Russowi elukäiku ja teda ümbritsenud keskaegset linnamiljööd. Taustaks on Liivi sõda (1558-1583) ja katkuepideemiad, kuid katku tähenduses võib mõista ka Eesti territooriumi endale soovivaid võõrvõime. Teost läbib teema, milliseid kompromisse tuleb teha selleks, et võõra võimu all oma põhimõtetest ja moraalist mitte loobuda . Rahvaküsitluse põhjal (2001. a), kus teemaks olid 100 Eesti elu enim mõjutanud raamatut, oli J. Krossi raamat “Kolme katku vahel” üheksandal kohal.
Kogu  “ Klio silma all” (1972) sisaldab lühiproosat, koosnedes neljast novellist. Novell “Michelsoni immatrikuleerimine” (1971) räägib eesti päritolu sõjaväelasest Michelsonist, kes aitas maha suruda Jemeljan Pugatšovi mässu ja kanti selle eest aadliregistrisse ehk immatrikuleeriti, kuigi oli madalat päritolu. “Neli monoloogi Püha Jüri asjus” (1970) räägib maalikunstnik Michel Sittowist, kes pidi vaatamata oma kuulsusele tsunfti vastuvõtmiseks tegema sellitöö ja maalis Püha Jüri. “Pöördtoolitund” on J. V. Jannsenist, kes olevat võtnud baltisaksa aadlikelt altkäemaksu, et Postimehe sisu vastaks nende huvidele. Kui poeg Eugen Jannsenit selles süüdistas, sai postipapa insuldi ja oli viimased kümme aastat halvatud. ”Kahe kaotsiläinud paberi lugu” räägib noorest Kreutzwaldist.
Jutustus “Mardileib” (1973) räägib teravmeelsest apteekripoisist, kellel õnnestub leiutada uus maiustus – martsipan. Sakslased küll ei taha martsipani leiutamise au kuidagi eestlastele jätta ja senini käib poleemika Tallinna ja Saksa martsipani kodulinna Lübecki vahel.
Romaan “Kolmandad mäed“ (1975) räägib kunstnik Johann Kölerist ja tema valikutest.
Jutustuses “ Taevakivi “ (1975) on kirjeldatud O.W. Masingu Äksi-perioodi. Jutustus koosneb monoloogidest, mille peategelasteks on Masing ja Kristian Jaak Peterson (kelle kohtumist polevat küll dokumenteeritud), teemaks eestlaste rahvuslik areng.
1978. a ilmus romaan “Keisri hull”, mis on Krossi kõige tõlgitum romaan (soome, rootsi, vene, ungari, bulgaaria , leedu, tšehhi, slovaki, norra, prantsuse, hollandi, hispaania, portugali, saksa ja inglise keelde). Teos räägib baltisaksa aadliku, Võisiku mõisahärra Timotheus von Bocki ja tema eestlasest naise Eeva elust möödunud sajandi esimesel poolel. Von Bock on Krossi kompromissituim tegelane. Sakslase abiellumine eestlasega oli sellal ennekuulmatu ja seltskonns pinnuks silmas. Timotheus oli keiser Aleksander I sõber. Keiser võttis talt aususevande, kuid kui Timotheus kirjutas keisrile, mida ta arvab olukorrast Venemaal, pani oma liberaalse mõtlemise kaotanud Aleksander I ta Schlüsselburgi kindlusse üheksaks aastaks vangi. Oma mõisas võis ta hiljem elada ainult järelevalve all ja sai salapärasel viisil surma. Teos on kirjutatud Eeva venna päevikuna, lihtsakoelise eestlase jaoks oli Timotheuse kriitika keisrivõimu aadressil šokeeriv. Teose ridade vahelt väljaloetava avaldamine teist laadi teoses olnuks sel ajal mõeldamatu. Põhiteemad on isikuvabadus, kompromissitus ja selle hind, diktatuuri ja tugeva isiksuse vastasseis.
“Rakvere romaani“ (1982) sündmustik toimub 18. sajandil Rakveres . Peategelase isikliku elu sündmuste taustal tõuseb esile Rakvere linna läbi sajandite kestnud võitlus oma linnaõiguste eest ja võimuvõitlus eestlaste ning sakslaste vahel.
Romaan “Professor Martensi ärasõit“ (1984) räägib eesti juurtega professor Friedrich Martensist, kes oli ka Lenini õppejõud. Tegevus toimub ühe päeva jooksul, teos lõpeb peategelase surmaga.
“ Vastutuulelaev “ (1987) on romaan Bernhard Schmidtist, Naissaarelt pärit täheteadlasest ja optikust, kelle elu peamine osa möödus Saksamaal. Täpsete ja keeruliste astronoomiliste seadmete valmistamisel sai Schmidt kasutada ainult vasakut kätt - parema oli ta kaotanud noorukieas. 1930. a leiutas ta uut tüüpi teleskoobi , mis tõi talle maailmakuulsuse.
Romaan “ Wikmani poisid“ (1988) on Krossi kõige autobiograafilisem romaan. Wikmani gümnaasium on tegelikult Westholmi gümnaasium, kus ta ise õppis. Peategelases Jaak Sirkelis on märgata Krossi ennast. Tegevus toimub Eestis aastail 1937-1944. See on kooliromaan, mis kirjeldab klassitäie poiste keskkooliaastaid, tempe ja suhteid tüdrukutega. Koos on hulk isiksusi, kes vaatamata karmile distsipliinile toovad õppetöösse vaheldust lõbusate sekeldustega. Eriti silmapaistavalt on kujutatud õpetajate karaktereid ja kõnepruuki. 1944. aastal peetakse klassi kokkutulekut, kus tuleb arutusele poiste saatus. Osa on jäänud kodumaale, osa mobiliseeritud, vangistatud või küüditatud või eri pooltel sõdides hukkunud . Wikmani gümnaasiumi klass on kogu Eesti saatuse sümbol. 1995. a valmis romaani põhjal 12-osaline seriaal.
Romaan “Väljakaevamised“ (1990). Tegevus toimub 1954. aastal, aasta pärast Stalini surma. Peategelaseks on äsja Siberist asumiselt saabunud Peeter Mirk, kes läheb tööle arheoloogilistele väljakaevamistele Toompeale. Eelviimasel päeval leiab ta seinaorvast vahakamaka sisse sulanud karbikese, mis sisaldab 13. sajandist pärit käsikirja - Taani kuninga asehalduri Andrease pihtimust.  Andreas kirjutab päevikuvormis, kuidas ta jõudis tõdemusele, et mõõgaga ristiusu pealesurumine kohalikele eestlastele on väär ning tegelikult on kohalikud tunduvalt kõrgemalt arenenud kui nemad, võõrvallutajad. Mirk, kes seda käsikirja loeb, on veendunud antisotsialist. Ta näeb käsikirja ning Nõukogude okupatsiooni vahel Eestis selget paralleeli ning otsustab, et Andrease pihtimus tuleb trükis avaldada. Ent Stalini režiim on veel kõigil selgelt meeles ning kardetakse , et tema surm ei muuda midagi.
Romaan “Tabamatus“ (1993) räägib Päästekomitee liikmest Jüri Vilmsist, kes saadeti Vabadussõja puhkedes Soome informeerima Eesti olukorrast, kuid lasti seal maha.
Romaan “Mesmeri ring“( 1995) on „Wikmani poiste” järg ja kujutab elu Tartu Ülikoolis keerulisel ajal, mil sõlmiti baaside leping ja algas Nõukogude okupatsioon.
Romaan “Paigallend“ (1998) räägib Ullo Paerannast, kelle elukäik sarnaneb paljude Krossi põlvkonnakaaslastega, kuna Nõukogude okupatsioon on takistanud eneseteostust.
“Tahtamaa“ (2001) on Krossi esimene tänapäeva käsitlev romaan. See kõneleb talude tagastamisest, ärist, peresuhetest ja erootikast. Peategelane on kirjanik Aabel Haljand, kellele tagastatavale talukohale Saaremaal kavatseb üks väliseestlane teha hoopis mudaravila .
2003. a ilmus Jaan Krossi mälestusteraamat “Kallid kaasteelised”. Enam kui 700-leheküljeline mälestusteraamat algab lapsepõlvest ja lõpeb 1962. aastaga.
Sealt künkalt algas imeline aas,
näis vastu taevasina sünk ja paljas .
Seal hiirekõrvul rohi oli maas,
nii imevärske ja nii igihaljas .
Sealt künkalt algas imeline aas.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi
ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või
ja vaikne rohi sosistas: ei tohi.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda.
Me läksime ja oksad läksid koos
ning värskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost?
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis.
Neist õitest algas imeline aas,
nüüd kõik need õied õitsevad meis endis
ehk küll me ümber kivist linn on taas („Imeline aas”).
MATS TRAAT (1936)
Elust
Sündinud Tartumaal Palupera vallas põllutöölise pojana. Töötas põllumajanduses, õppis traktoristiks. Lõpetanud Moskva Gorki-nimelise Kirjandusinstituudi kirjaniku ja filmistsenaristina. Töötanud Tallinnfilmis toimetajana . On kirjutanud O. Lutsu „Sügise” stsenaariumi. 1970. aastast kutseline kirjanik.
Loomingust
Loomingus on olulised teemad maaelu , ajalugu ja inimpsüühika vaatlemine. Alustas luuletajana. Kokku avaldanud 18 luulekogu. Esikkogust „Kandilised laulud” (1962) alates on teda jäänud saatma kandilise maamehe imago. Tema looming on tõsine, murelik ja rahvalik. U 40 aastat on ta kirjutanud luuletsüklit „Harala elulood ”, mis on hauakirjalaadsed portreed konkreetsetest inimestest, kes on maetud Harala kalmistule ja annavad ülevaate eestlaste saatusest 20. sajandil.
Avaldanud 1966. aastal proosa debüütkogu "Koputa kollasele aknale", saavutas suurema tähelepanu lühiromaaniga "Irdinimene" (1967). Teos äratas huvi inimese irdumise ehk võõrandumise probleemi tõstatamisega.
Ainukese suurteosena, mille kirjutamine jäi 1960. aastatesse, avaldas Mats Traat 1970. aastal romaani "Tants aurukatla ümber". Romaan käsitleb eesti taluelu XX sajandi algusest keskpaigani (1914-1957) ja koosneb viiest osast (tantsust). Tegevus toimub alati sügisesel rehepeksupäeval, mis on suuremate sündmuste taustaks (I maailmasõja jõudmine Eestisse, küüditatute tagasipöördumine, kolhooside loomine). Algul oli aurukatla jõudmine eesti külla oluline sündmus, teose lõpus roostetab aurukatel nurgas . Kuigi väikesemahuline, on teos väga sisutihe .
Nõukogude aja maaelust räägivad " Karukell , kurvameelsuse rohi" (1982), "Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga” (1973), haridusest ja õpetajatest " Pommeri aed" (1974) ja "Inger" (1975), viimane on ühtlasi psühholoogiline romaan.
"Üksi rändan" (1985) räägib noormehest, kelle vanemad on küüditatud ja kes peab juba 17-aastaselt ise hakkama saama. Ta leiab töökoha ja asub elama ühiselamusse, kus koos kirev seltskond. Selle järg kannab pealkirja "Kodu on ilus", tegevus on jõudnud taasiseseisvumisaega.
1979 ilmus lühiromaan "Puud olid, puud olid hellad velled", mis räägib eesti talurahvast 19. sajandi keskel, juttu on ka väljarändamisest. Sellega saab alguse eesti talurahva elu kujutav romaanisari, nn Palanumäe-tsükkel, selle poolest võib Traati ka Tammsaarega võrrelda. Palanumäe kirjeldamisel on arusaadav, et jutt käib Otepää ümbrusest. Sarja romaanid: «Minge üles mägedele» esimene raamat ilmus 1988, 1994 järgnes teine raamat. Neli järgmist jagu on ilmunud kõik omaette raamatutena: « Peremees võtab naise» (1997), « Muld lõhnab» (1999), «Valge lind» (2000) ja « Haamri all» (2002). Tegevus toimub aastatel 1885-1933, kattudes nii üsna hästi „Tõe ja õiguse” tegevusajaga. Sündmuste taustaks on ajaloolised olukorrad ja sündmused (venestamine, talude päriseksostmine, 1905. aasta revolutsioon, Esimene maailmasõda, Eesti iseseisvumine , ülemaailmne majanduskriis jne). «Haamri all» tegevus toimub 1930. aastate algul, kui Eesti oli ülemaailmse majanduskriisi küüsis. Olulisemal kohal on siiski inimeste tunded.
Traati võib pidada kaasaja realistiks. Tema tegelasi saadavad alati ebaõnnestumised ja traagika, palju on õnnetusi, surma, rahutust ja lootuste luhtumist. Teoste alatoon on üsna melanhoolne.
RAIMOND KAUGVER (25. 1926 - 24. 1992)
Sündis Rakveres. Käis Rakvere Gümnaasiumis, põgenes Soome, osales II maailmasõjas nn soomepoisina. Oli Saksa sõjaväes, saadeti poliitvangina Siberisse. Edasi kutseline kirjanik. Gangreeni tõttu amputeeriti tal 1980. aastatel jalg. On eesti suurima tiraažiga kirjanik, tema raamatuid on trükitud peaaegu 1, 5 miljonit eksemplari. Populaarsuse põhjuseks on ilmselgelt see, et Kaugver kirjutab lihtsalt ja arusaadavalt üldinimlikest probleemidest, kohati on süžeed seebiooperlikud. Kaugveri esimesed ilmunud romaanid kujutavad kaasaegset töölismiljööd ("Keskpäevavalgus" 1962, "Igapäevane leib"1964). Tõsisemalt probleemse elunägemise ja veenvama inimesekujutuse juurde jõudis kirjanik romaanis "Nelikümmend küünalt" (1966). Teos on esitatud peategelase pihtimusliku meenutusena oma neljakümnendal sünnipäeval. Peategelase tagasivaatena oma allakäiguteele on kirjutatud ka romaan "Jumalat ei ole kodus" (1971). Viinaravil kirjanikust peategelane püüab endale selgeks teha, mis temaga on toimunud. Kaugver ja alkohol on teada-tuntud teema, talle ja kirjanik Ardi Liivesele kuuluvat Eesti kestvusjoomise rekord - nad olevat joonud 49 päeva kaineks saamata.
Kaugveri hilisema loomingu paremaks saavutuseks on peetud romaani "Vana mees tahab koju" (1983). Peategelasel, vanal kaevuril Artur Simmol amputeeritakse haiglas mõlemad jalad. Simmo haiglasoleku ajal selgub tema tütre ja väimehe plaan müüa isa ehitatud maja. Tekkinud olukorra läbiarutamine muutub romaanis keskseks. Maja müüakse. Simmo sureb invaliididekodus. Teine liin sündmusi ja konflikte käsitleb Simmo haiglakaaslase Albert Valteri perekonnaprobleeme ja nende lahenemist.
Üks Kaugveri teemaringe on noorte- ja pereprobleemid . Ta püüab leida vastust küsimusele: miks käivad noored alla, kuidas kujunevad kurjategijad? Nt romaanid "Meie pole süüdi" (1984), "Tee isa juurde" (1987), "Kas ema südant tunned sa?" (1988). Mälestusi sisaldavad teosed "Peotäis tolmu" (1992) ja "Laev keset rägastikku" (1990), "Kirjad laagrist" - kirjutas kirjade põhjal, mis ta Vorkutast koju saatis (1989). Neis on juttu ka Nõukogude võimu repressioonidest, samuti romaanis "Postuumselt rehabiliteeritud" (1991). "Laev keset rägastikku" jutustab pikast perioodist - 1940. aastatest kuni rahvusliku ärkamisajani, kõike neile aastatele iseloomulikku võime teosest ka leida (Stalini puhastustöö; sulaaeg; inimesed, kes alati, iga süsteemiga võimul on; stagnatsiooniaeg ; neljakümne kiri; 1980. aasta meeleavaldus; perestroika ; rahvuslik ärkamine).
MIHKEL MUTT (8. II 1953)
Elust
Sündis Tartus filoloogiaõppejõu Oleg Muti (väidetavalt Jaan Krossi „Wikmani poiste” emakeeleõpetaja prototüüp) pojana. Keskhariduse omandas Tartu 8. keskkoolis kirjanduse eriklassis, 1971-1976 õppis TRÜ-s, mille lõpetas ajakirjanikuna. On töötanud kirjastuses Eesti Raamat ja ajakirjas Looming. 1991-1992. a. oli ta toimetaja ajalehtedes Eesti Ekspress ja Eesti Aeg, 1997-2005 ajalehe Sirp peatoimetaja. Praegu ajakirja Looming peatoimetaja. Vahepeal oli kutseline kirjanik.
Loomingust
Kirjanikuna leidis Mihkel Mutt tähelepanu novellikoguga "Fabiani õpilane"(1980). Esikkogule iseloomulikud irooniline seltskonnakriitika, hüperboliseeritud ja grotesksed tüübid, kunsti- ja haritlaselu veidruste kujutamine tulevad esile ka novellikogudes "Mehed" ja "Üleminekuaeg" ning teatriainelises romaanis "Hiired tuules" (1982). Pööret suurema eluläheduse suunas tuli romaanidiloogiaga " Keerukuju " ja "Kallid generatsioonid ". Romaan " Pingviin ja raisakass" (1992) vaatleb nukra irooniaga "väikese inimese" kohanemisraskusi Eesti Vabariigi taastamisajal. Mutt on kirjutanud ka lasteraamatud "Französisch" ja "Näärivana". Aastail 1994-95 oli ta teleseriaali "Salmonid" stsenarist .
Mutt oli oma varasemas loomingus irooniline ning sarkastiline . Loomingu hilisematel perioodel on tema stiil ja seisukohavõtud leebunud. Ühelt poolt on tegemist distantseerumisega, kõrvaltvaataja positsioonile jäämisega. Mutt ei seostu eelmise vabariigi aegse talupoegliku realismiga ning selle arvukate arendustega ega nooreestiliku -ismide vaimustuse ning sarnaste katsetuste jätkamisega kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel.
Kaheksakümnendatel oli Mutt kriitiline nii kaasaja kui kaasaegsete suhtes. Üheksakümnendatel muutus ta seevastu tunduvalt sotsiaalsemaks, ka poliitilisemaks ning rahvuslikumaks.
Nüüdiskirjandusest üldiselt
Nüüdiskirjanduse taustaks on pöördelised muutused ühiskonnas.1985. a oli NLKP peasekretäriks saanud Mihhail Gorbatšov, kes alustas varsti perestroikapoliitika elluviimist. Alates 1986. aastast võis Eesti ajakirjanduses lugeda vabameelsemaid ühiskonnaalaseid sõnavõtte, algasid protestid fosforiidikaevandamise plaanide vastu. 1987. a rajati Eesti Muinsuskaitse Selts, Hirvepargis toimus MRP avalikustamist nõudev miiting . Algas laulev revolutsioon. Senise ainuvalitseva EKP kõrvale loodi esimesed poliitilised ühendused ERSP ja Rahvarinne . EKP peasekretäri Karl Vaino asemele sai Vaino Väljas. ENSV Ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni. 1989. a korraldati Rahvarinde juhi Edgar Savisaare algatusel Balti kett, toimusid Eesti Kongressi valimised. 20. augustil 1991. a taastati Eesti Vabariik. Loodi uus ühiskondlik struktuur. Kiire inflatsiooni tõttu halvenes inimeste elujärg. 1992. a juunis tuli käibele Eesti kroon, sügisel valiti president ja Riigikogu. Kirjanike portreed leidsid tee rahatähtedele ja taastatud Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks sai kirjanik Lennart Meri. Poliitiline olukord stabiliseerus ja inflatsioon pidurdus 1990. aastate keskpaigas.
Rahvusliku ühtsuse tundele 1980. aastate lõpul järgnes identiteedikriis. Läänes olid samal ajal olulisel kohal väiksed huvigrupid ja vähemusliikumised. Koos valikuvõimaluste hulga suurenemisega toimus väärtushinnangute killustumine. Igapäevaseks nähtuseks said mobiiltelefon , arvuti ja satelliittelevisioon. Seni kesksel kohal olnud kirjanduse asemele tulid eelkõige film ja muusika .
Raamatunimetuste arv tõusis hüppeliselt, kuid tiraažid langesid . See halvendas kirjanike majanduslikku olukorda, sest ka riiklikud toetused kadusid. 1994. a taasloodi Eesti Kultuurkapital. Antakse välja Tuglase novelliauhinda, Betti Alveri debüüdiauhinda jm.
1990. a likvideeriti Eesti NSV Glavlit ja koos sellega kadus eeltsensuur lõplikult. Kuna ühiskond oli vabanenud, kadus kirjanikel vajadus peita sõnumit ridade vahele, see tekitas 1990. aastate algul omamoodi tühimiku ja mõjus teoste kunstilisele tasemele . Kirjandus muutus lihtsakoelisemaks. Tohutult suurenes meelelahutusliku kirjanduse osakaal ja seda eriti tõlkekirjanduse osas. Kuigi erinevat kirjandust on rohkem kui kunagi varem, on lugejaskond vähenenud. 1986. a hakkas ilmuma kirjandusajakiri Vikerkaar, edasi ilmus Looming. Tekkis hulk erakirjastusi (Tänapäev, Ilmamaa, Varrak , Tuum jpt). Hakati välja andma kõrgkultuurilisi esseistlikke ja filosoofilisi sarju (Ilmamaa “Eesti mõttelugu”, “Avatud Eesti raamat”).
Kõige kiiremini toimusid luulemuutused. 1980. aastate punkbändide mõjul kujunes punkluule (Tõnu Trubetsky, Villu Tamme), mida iseloomustasid anarhistlikud lähtekohad, väikekodanliku heaolu kriitika, räme keelekasutus. Enne 1980. aastate teist poolt see ametlikku kultuuri ei sobinud, kuigi just Nõukogude keskkond aitas kujundada eesti punki.
Levisid mitmekesised suundumused: jõuda kaasaegsesse maailma, mängida läbi varasema Euroopa kirjanduse suundumusi, taastada traditsioone ja luua uusi. Kirjandusse tulid släng ja argikeel – nn madal stiil. Kasutati palju viiteid, tsitaate ja parafraase – kollaažitehnikat, mis iseloomustab postmodernismi. Postmodernistlikus kirjanduses on lubatud kõik, see on eksperimentaalne ja eklektiline. Üheseolt seda iseloomustada ei saa. Modernism sattus tähelepanu keskpunkti, selle edasiarendused muutusid avangardsemaks, naljad absurdsemaks. Realistlik ja uussümbolistlik laad jäid samuti, kuid muutusid.
Nüüdisluulet iseloomustavad kompositsiooniline vabadus, vabavärss, fragmentaarsus, erinevate žanride segunemine . Alles jäid ka ranged tekstitüübid. Luulestiil mitmekesistus, kuna kasutati registreid kõrgest madalani: postsümbolistlikust kõrgluulest ropendamiseni. Nooremad autorid kasutavad märke x, y, & jne. Võrukeelne luule taaselustus.
1990. aastate luule jaguneb: luuleuuendajad (Hasso Krull, Karl Martin Sinijärv), klassikaliselt viimistletud kõrgluule (Doris Kareva, Indrek Hirv) ja laululähedane luule (Priidu Beier , Tõnu Trubetsky, Contra ). Lisaks mõned autorid, kelle stiili ühegi jaotuse alla paigutada ei saa (Jaan Kaplinski, Aleksander Suuman). 1990. aastate alguse debütantidest on silmapaistvad Triin Soomets ja Elo Vee (Viiding, Juhan Viidingu tütar), kes seostuvad modernistliku kirjandusega. 1990. aastate lõpul muutus luulekeel traditsioonilisemaks.
2000. aastate alguse olulisemate noorte autorite hulka kuuluvad lisaks Contrale näiteks Jürgen Rooste, Lauri Sommer, Kalju Kruusa, Aare Pilv ja Kristiina Ehin.

INDREK HIRV (1956)
Sündinud 1956. Õppinud keraamikuks. On olnud Tartu kunstikooli õpetaja, Tartu kunstimuuseumi õppejõud- konsultant 1983–87, Raadio Vaba Euroopa Amsterdami korrespondent 1989–91. Praegu vabakutseline luuletaja.
Teda on mõjutanud prantsuse klassikaline luule, mida ta on ka eesti keelde tõlkinud. Looming on valdavalt silbilis -rõhuline ja riimiline, luulekeel viimistletud ja kõrgstiilis. Kasutab modernseid kujundeid, eriti 1980. aastate lõpust alates. Enamjaolt on tegemist armastusluulega, millele on lisandunud eksistentsiaalne eneseväljendus. Tema luule on sageli erootiline ja esindab väga mehelikku vaatepunkti. Luulekogud: “Uneraev” (1987), “Pimetrükk” (1989) – langeb kokku eesti underground’i madala stiiliga, “Põueoda” (1990), “Võhumõõk” (1992), “Kuu vari” (1992), “Tähekerjus” (1993), “Taskuraamat ” (1994), “Põuasinine” (1996), “Rännuraamat” (1996), “Kiviingel” (1997), “Fuugamust” (1998), “Pärlhall” (1998), valikkogu “Ööpäev” (2000).

Laul Jaan Söödi häälele

I
mind jälgis kuu kui tulin ilmale
külm vari lumel läikis - sinine kui klaas
kuuvalgus langes pilveservale
õrn vari lumel - purunev kui klaas
mind jälgis kuu kui surin sinusse
suur nukker kuu - kus on ta nüüd
külm vari langes pilveservale
kus on su suu - kus on ta nüüd
mind hoiab kinni hele päev
mind hoiab kinni pime päev
mu soontes sinu vere kullesed
neil kevadhommik on - mu soontes - (sinu) hele päev
mu huultel sinu huulte liblikad
neil suvehommik on - mu huultel - (sinu) hele päev
Refrään
on varju hämaruses naeratus
suur läbipaistev kuu - ma tean ta jälgib sind
sa püüad varjata end minu unenäos
külm naer mu unne lõikab - kõlisev kui klaas
Nüüdisproosa
Demokraatia taassünniga kaasnes hulk kõrgetasemelisi proosateoseid. 1980.-90. aastate vahetusel domineeris veel vanem põlvkond eesotsas Jaan Krossiga. Tema ajaloolistel romaanidel on lai lugejaskond (“Wikmani poisid”). Kross, Traat ja Valton avaldasid teoseid ka 1990. aastatel. 1980. aastate lõpul tekkis nn avalikustamiskirjandus, kirjutati Siberi vangilaagritest ja asumiselolekust (Heino Kiige “Maria Siberimaal”). 1988. a ilmus väliseesti kirjaniku Ilmar Talve romaan “ Maapagu ”, mis käsitleb nooreestlaste põlvkonna Pariisis paguluses oldud aega, rõhutades, et maapagu on otsustamine vabaduse kasuks. Peategelaste Alkmani ja Mihkelsoni prototüüpideks on Gustav Suits ja Friedebert Tuglas, romaan on seisukohavõtt paguluse kohta üldse.
1990. aastate lõpul hakkas avalduma kalduvus postmodernismi suunas. Proosakirjanduse uuenduslik osa intellektualiseerus, sobides lugemiseks eelkõige humanitaaridest intellektuaalidele. Nt Mati Undi romaan “Doonori meelespea” räägib sellest, kuidas Dracula , kehastatuna Lydia Koidula abikaasa poolt, loobub oma katsest eesti rahvast hävitada, sest rahva vabaduspüüded äratavad temas poolehoidu ning ta hakkab toetama isemajandavat Eestit. Michelsonile on tehtud ülekohut – Koidula säilmed viidi minema ja ta jäi üksi hauda, muutudes vampiiriks. Paljudes vormides esitatakse vere äraandmise teemat.
Nikolai Baturini teostest väärivad märkimist “Karu süda” (1989) ja “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1993). “Karu süda” lähtub taigaelanike traditsioonilistest uskumustest: inimene pärineb karust, karu on inimene – karu süda on kõige oleva kese. Müütiline maailmapilt on ühendatud tegelikkusega.
1990. a ilmus teoseid, mis eitavad traditsioonilist romaani, lugu, loogilised sündmused jne pole enam peamised (Peeter Sauteri “Indigo”, Mati Undi “Öös on asju”, Jaan Unduski “Kuum”). 1990. aastate enim tõlgitud ja diskuteeritud romaan on Emil Tode (tegelikult Tõnu Õnnepalu) romaan “Piiririik” (1993). Teoses vastandatakse Ida ja Lääs ning tuuakse sisse homoseksuaalsuse teema. Soolise identiteedi küsimusi käsitleb Mari Saadi romaan “Võlu ja vaim” (1990). Naiskirjanikest on olulisemad veel Ene Mihkelson , Maimu Berg ja Kati Murutar.
1990. aastatel sai loo ja sündmuse esitamine jälle oluliseks ja kirjandus muutus lugejasõbralikumaks. Nt Andrus Kiviräha, Jüri Ehlvesti ja Ervin Õunapuu loomingus. Kivirähk viljeleb erinevaid žanre, sh rahvusmütoloogiaks muutunud Ivan Orava lood (“Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed” ja hiljem Eesti Päevalehes avaldatu), arvukalt näidendeid, eelkõige iseloomustavad teda lühivormid. Kivirähk segab fantastilise ja reaalse nii, et see mõjub naljakalt. Romaan “ Rehepapp ” (2000), mis näitab ja kritiseerib vanade eestlaste elu-olu kaudu eestlaste iseloomu (kasuahnus, igas olukorras hakkamasaamine, teiste ärakasutamine, viinaviga, rumalus ). Tegevus käib elu säilitamise nimel. Lugu on esitatud humoristlikult ja rahvapäraselt.
1990. aastate lõpul on köitva loo jutustamine tagasi tulnud. Populaarseks on saanud Kaur Kender (“Iseseisvuspäev”, “ Yuppiejumal ”, “Ebanormaalne”) ja Kerttu Rakke (Kadi Kuus). Nende lood jutustavad sageli alkoholist ja narkootikumidest , igavusest, pidudest, kuritegevusest jne.
41