I MAAILMAKIRJANDUS
ROMANTISMIJÄRGNE LUULE. SÜMBOLISM
Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust.
Põhimõte “ kunst kunsti pärast” – kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga , nii vastanduti romantikutele.
Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale , irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst ).
Laiemalt võeti kasutusele vabavärss.
Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest , täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi vahetusel (kuni I maailmasõjani, kui valdavaks sai modernism e avangardism). Ida-Euroopas (ka Venemaal ja Eestis) vähemalt II maailmasõjani.
Edgar Allan Poe (1809-1849)
USA kirjanik, tuntud nii luuletaja kui ka proosakirjanikuna.
“Tamerlan ja teisi luuletusi” (1827) – Byronist mõjustatud Ida- temaatika , iroonia, grotesk , kõlaefektid, siseriimid.
“Kaaren ja teisi luuletusi” (1845). Nimiluuletus “Kaaren” – kõlaefektid, siseriimid, kordused, juhtmotiiviks surm ning armastus, millel lasub surma ja ängistuse vari.
WALT WHITMAN (1819-1892)
Esimene Lääne luuletaja, kes kasutas riimita vabavärssi. Pigem XX saj ekspressionismi laadis looming. Sündis Long Islandi saarel farmeri peres. Haris end ise. Tegi tööd vaid hädapäraseks äraelamiseks. Kodusõja alal töötas sanitarina sõjaväehaiglas.
Teda inspireerisid USA võimas loodus ja aina kiirenev ühiskonnaelu. Vabadusaateline loodusfilosoofia. Kuulutas kõikide inimeste, rahvaste ja rasside võrdsust, nõudis sotsiaalset õiglust. Ülistas lihtsaid inimesi, vaeseid, töölisi. Võitles normide, tabude ja tehislikkuse vastu. Kujundid on rõhutatult maised ja konkreetsed, mis teeb ta loomingu proosalaadseks. Ülistas inimese kehalist täiuslikkust, puhtust ja ilu. Uskus ühiskondlikku arengusse ja demokraatiasse, vaid hilisemas luules on märgata protesti USA liialdatud materialismikultuse vastu.
Nt luuletus “Kui õitsesid sirelid viimati õues” kogust “Trummipõrin” (1865), pühendatud Abraham Lincolnile.
1855 ilmus esikkogu “Rohulehed” – vaid 12 luuletust. Järgnevad luulekogud ilmusid sama pealkirja all, lisas vaid uue tsükli luuletusi, 1891/92 aasta väljaandes oli juba u 400 luuletust. Hümniline vabavärss oli tol ajal täiesti erandlik . Eestis samalaadne autor Jaan Kaplinski .
Prantsuse sümbolism
Napoleon III valitsusajal tekkis nn parnassi liikumine, mis sai nime almanahhi „Kaasaegne parnass” järgi. Parnassiluule tähendas teadlikku eemaldumist romantilisest kirglikkusest ja sotsiaalse mässu vaimust . Luule eesmärgiks ei olnud enam ühiskonna parandamine, ühiskondliku või moraalse ebaõigluse vastu võitlemine. Kaasaegsete sündmuste kajastamist luules hakati pidama halva maitse tunnuseks. Eeskujuks oli antiik. Peanõuded ebaisiklikkus ja neutraalsus . Taotlesid täielikku vormipuhtust - nn puhas kunst.
Charles Baudelaire ( 1821 -1867)
Tegutses parnassiluuletajatega samaaegselt, kuid ei jaganud täielikult nende seisukohti. Võttis osa 1848. a revolutsioonist, pettus järgnenud keisririigis. Teda on mõjutanud E. A. Poe looming. Mõlemad olid vaimselt aristokraadid , kuid tegelikult olid hädas igapäevase viletsusega, surid tunnustamata ja üksilduses. Baudelaire elas boheemlaseelu ja tarbis narkootikume, põdes süüfilist.
Baudelaire on varasümbolist. Taotles vormipuhtust nagu parnaslased. Leidub naturalistlikke elemente, ühiskondlik pool on erinevalt teistest sümbolistidest esindatud .
1857 ilmus kogu “Kurja lilled”. Kirjeldab naturalistlik-anatoomilistes üksikasjades rusuvat maist tõelust (tsükkel “Pariisi pildid”). Tõi esimesena luulesse suurlinna võõrandumise teema, kirjutas anonüümsusest ja moraalsest allakäigust. Kirjutas väga julgete kujunditega erootilist luulet.
Ideaalide kättesaamatus, surm ja kaduvus – tsükkel “Spliin ja ideaal” (spliin – maailmavalu).
Alalhoidlikud süüdistasid teda a moraalsuses, algatati kohtuasi ja ta pidi maksma rahatrahvi.
Edaspidi muutus ühiskonnakriitilisemaks, eemaldus teistest prantsuse sümbolistidest, muutudes isiklikumaks ja hakates kasutama luuletustes kõnekeelt. Viimane tähtsam teos oli “Luuletusi proosas ” (1869 postuumselt).
Euroopa luulet mõjutasid enim Paul Verlaine ( 1844 -1896), Arthur Rimbaud (1854-1891) ja Stéphane Mallarme (1842- 1898 ). Verlaine ja Rimbaud olid seotud Pariisi Kommuuniga, lahkusid seetõttu riigist, elasid boheemlaseelu, pruukisid uimasteid, neil olid homoseksuaalsed suhted. Ometi lõid nad sel ajal oma parimad teosed, nt Verlaine’i lüürilis- melanhoolne luulekogu “Sõnadeta romansid” ( 1874 ), kus on eriti rõhutatud kõla- ja helivarjundeid, ja Rimbaud’ “Illuminatsioonid”. Hiljem ütles Rimbaud oma loomingust lahti. Mõlema elukäik on üsna kurioosne .
Mallarme pööras erilist tähelepanu keele viimistletusele ja sarnaselt parnassiluuletajatega pidas ebavajalikuks ühiskonna ja kunsti omavahelist sidumist. Oli samuti Pariisi Kommuuni pooldaja.
Üle otsatuma
tüütu-tühja laane
näha lumikaane
liivaläikest kuma .
Pole vasksest taevast
näha ainust valgust.
Kuu ei saa veel algust,
kui ju sureb vaevast.
Nagu pilvi uju
udus metsa serval
ühe tamme kõrval
tamme teise kuju.
Pole vasksest taevast
näha ainust valgust.
Kuu ei saa veel algust,
kui ju sureb vaevast.
Läbi tuule kuuled
sutt ja varest näljast.
Mida kaasa väljast
toovad karmid tuuled?
Üle otsatuma
tüütu-tühja laane
näha lumikaane
liivaläikest kuma. (Verlaine, “ Romanss sõnadeta”)
Osa sümbolismist segunes uusromantismiga – pöörduti rahvusliku muinasaja ja rahvaluule poole ( soomlane Eino Leino, iirlane William Butler Yeats , mõlemad on praegugi oma riigis väga populaarsed , nii Soome kui ka Iirimaa iseseisvusid nende tegutsemisajal, mis langes kokku rahvusliku vabadusliikumise tõusuajaga).
Esimese Aasia luuletajana sai 1913. a Nobeli kirjandusauhinna india kirjanik Rabindranath Tagore (1861-1941). Ta sündis Calcuttas jõuka bengali usureformija peres, õppis Inglismaal õigusteadust ja andis oma panuse India vabadusvõitlusse Briti koloniaalvõimu vastu. Tuntuim teos on lüüriline proosaluule raamat “Gitandžali” (1910). See annab edasi luuletaja loodusfilosoofiat ja paistab silma looduse isikustamisel põhineva metafoorika rikkuse poolest. Ta on ühena esimestest Ida kirjanikest avaldanud mõju Lääne kirjandusele.
11
-----Tule, nagu oled. Ära viida ehtimisega aega.
-----Kui Su palmitud juuksed läksid lahti,
kui lahk pole sirge ja pihikupaelad pole kinni,
mis sellest.
-----Tule, nagu oled; ära viida ehtimisega aega.
-----Tule kiirel sammul üle rohu.
-----Kui puna tuleb kastest Su jalgadelt ära,
kui kellukesevõrud lõtvuvad Su jalgadel,
kui pärlid pudenevad välja Su keest,
mis sellest.
-----Tule kiirel sammul üle rohu.
-----Kas näed pilvi katmas taevast?
-----Kureparved lendavad jõe vastaskaldalt üles
ja tujukad tuulehood tuhisevad üle nõmme.
-----Ehmunud kari jookseb lautadesse külas.
-----Kas näed pilvi katmas taevast?
-----Asjata läidad ehtimislambi -
leek võbeleb ja kustub tuule käes.
-----Kes teab, et Su silmalaud pole mingitud mustaks?
Sest Su silmad on mustemad pilvedestki.
-----Asjata läidad ehtimislambi - see kustub.
-----Tule, nagu oled; ära viida ehtimisega aega.
-----Kui pärg pole punutud, kes sellest hoolib;
kui käevõru pole kinni, jäta ta.
-----Taevas on üleni pilves - on juba hilja .
-----Tule, nagu oled; ära viida ehtimisega aega.
85
-----Kes oled Sa, lugeja, kes loed saja aasta pärast mu laule?
-----Ma ei saa saata Sulle ühtegi õit sellest kevade küllusest,
ühtegi kuldset viiru taamal pilvedest.
-----Ava oma uksed ja vaata õue.
-----Nopi oma õitsevast aiast lõhnamälestusi
saja aasta eest hääbunud õitest.
-----Tunne oma südamerõõmus seda elurõõmu,
mis kord kevadisel hommikul lauldes
saatis saja aasta taha oma rõõmsa hääle. (“ Aednik ”)
Millised tunded ja mõtted avalduvad Tagore eeltoodud värssides? Milles avaldub looduslähedus?
Modernistlik e avangardne luule XX sajandil
Sõna modernism võib tõlgendada mitmeti: selles võib näha kitsalt sajandi alguses briti ja ameerika kirjanduses tekkinud ja viljeldud suunda või, vastupidi, seda võib pidada ka väga laiaks nähtuseks, mis hõlmab peaaegu kogu kahekümnenda sajandi kultuuri.
Sai alguse 19. saj lõpus Prantsusmaalt. Uuenduslikud suunad. Individualism, iseenesest lähtuv. Põlgus massilisuse vastu. Ei usu maailmaparandamise võimalusse. Avangardiks nimetatakse pärast sümbolismiperioodi, selle sajandi alguses tekkinud kirjandus- ja kunstivoole nagu futurism (Itaalia, Venemaa), ekspressionism (Saksamaa), sürrealism (Prantsusmaa), kubism (Prantsusmaa), imazhism (Inglismaa) jt. Nende kõigi puhul oli ühiseks jooneks eelnenu eitamine, võitlus traditsiooni vastu, ning püüd luua midagi täiesti uut ja teistsugust, katsetada ja eksperimenteerida. Mõnes käsitluses peetakse ka sümbolismi modernismiks.
Futurism püüdis leida vastavaid väljendusvahendeid kaasaegse kiiretempolise elu ning tehnikasajandil elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleemide kujutamiseks. Oli suunatud tulevikku, agressiivne ja ründav, militaarne, patriootlik, anarhistlik. Luulet iseloomustavad käsklaused, hüüatused, kõnekeel, kaashäälikute kuhjamine, keeleuuendus. Luuletus võis olla geomeetrilise kujundina, trükitud tapeedile või pakkepaberile.
Juhtmaadeks Venemaa ja Itaalia, mis olid sotsiaalselt, majanduslikult ja poliitiliselt mahajäänud. Futuristid toetasid vastavalt bolševismi ja fašismi, kuid just nende võimule tulles sattusid futuristid põlu alla, sest neile oli iseloomulik pideva hävitamise idee. Olid eeskujuks järgnevatele kirjandusvooludele, kuna formuleerisid esmakordselt ebatraditsioonilise poeetika põhimõtted ja kasutasid mitmesuguseid uusi põhimõtteid.
Venemaal XX saj algusest kuni 1917 a-ni, Itaalias kuni 1921.
Tuntuim esindaja Vladimir Majakovski, Eestis näiteks Johannes Vares - Barbarus .
Impressionism – XIX saj lõpp -XX saj algus. Impressionistid vahendasid tegelaste tunde- ja mõttemaailma varjundeid. Nad püüdsid hetkemulje kaudu jõuda asja olemuseni, vahendasid hetkemeeleolusid ja tundeid, taotlesid väljenduslaadi hoogsust ja ilu. Eesti kirjanduses Marie Under, Friedebert Tuglas .
Ekspressionism – 1910.-1920. aastate keskpaik , sai alguse Saksamaal. Seotud I maailmasõjaga. Kesksel kohal oli autori eneseväljendus. Iseloomustas traagiline elutunnetus, esitati süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeriti ühiskonda ja valitsevaid olusid. Nn inetuse- eetika , sagedased on surma-, enesetapu- ja maailmalõpumotiivid. Väljendab ühiskonna moraalset ja intellektuaalset kriisi, tsivilisatsiooni langust (eeskujuks filosoof Friedrich Nietzsche lause “Jumal on surnud”). Eesti kirjanduses Under, Gustav Suits, Tuglas jt, rühmitus Tarapita .
Sürrealism – 1919 Prantsusmaal. Tähtsustasid luule visuaalset külge, kõlaefekte, avaldasid oma seisukohti manifesti kujul. Oluline oli kujutlusvõime.
Eesti kirjanduses Ilmar Laaban , Andres Ehin
Väga kõrgetasemeline oli vene sümbolism, mis oli küll prantsuse sümbolismist hilisem. Olid elitaarsed, käisid koos salongides, samas haritud, eriti armastasid Itaaliat . Olid idealistid, tegelikkus oli nende jaoks vangla . Olid skeptilised, loodi oma luulemaailm. Sagedased on saatanamotiivid, surma- ja üksinduseteema, öö kujutamine, sügisemeeleolud, samuti on tavalised teemad piin , kannatus, igatsus , õudus, üksindus, kurjus . Esindajaid: Fjodor Sologub (märkimist väärib romaan “Saadanasigidik”), Aleksandr Blok, Valeri Brjussov, Konstantin Balmont.
Romaan ja draama XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses
Süvenes kirjanduse psühholoogilisus, vähem kirjeldati ühiskonda. Paralleelselt arenesid naturalistlik- realistlik meetod ja sümbolism, kujunesid modernistliku kirjanduse eeldused. Olulisel kohal olid vene ja Skandinaavia maade kirjandus. Esile kerkisid naiskirjanikud. Skandinaavia naised hakkasid ühena esimestest maailmas taotlema oma sotsiaalse positsiooni võrdsust meestega.
Draama
Norra kirjanik Henrik Ibsen (1828-1906) pani XIX sajandi II poolel aluse moodsale draamale . Kujundas välja valdavalt proosavormis loodud kaasaja -ainelise sotsiaalse ja psühholoogilise rõhuasetusega draama. Alustas rahvusromantilise loominguga ( 1814 oli Norra vabanenud Taani võimu alt), kirjutas värssdraamasid Norra ajaloost ja laenas teemasid skandinaavia saagadest.1864 läks vabatahtlikult maapakku, kus valmisid tema uuenduslikud näidendid.
“ Peer Gynt” (1867) – egoistlikust hulkurist, kes on lindpriiks kuulutatud. Solveig ootas teda kogu elu. “ Nukumaja ” (1879) räägib naiste õigustest. Peategelasesse Norasse oli juba isa suhtunud nagu lapsesse või mänguasja, kuid tema tahtis elada inimväärset elu. Nora otsustas kodust lahkuda, kui mees ütles, et tal on kohustused tema ja laste vastu, ütles Nora, et tal on kõigepealt kohustused iseenda vastu. Ibseni arvates pidi inimesel olema mitte ainult õigus, vaid ka kohustus teha sõltumatuid otsuseid. Näidendi lõpp oli selle aja jaoks väga skandaalne. Ibsen oli esimesi XIX sajandi kirjanikke, kes nii julgelt näitas naise õigusetut seisundit tollases ühiskonnas.
“Kummitused” (1881) räägib pärilikkuse probleemist. Helene Alvingu poeg jäi isa amoraalse elu tõttu vaimuhaigeks, kuid põhiteema on jälle inimese õigused ja kohustused. Helene varjas oma mehe kõlvatuid tegusid , sest nii nõudis tolleaegne moraal .
“Metspart” (1884) – perekonnadraama purunenud lootustest.
“ Hedda Gabler” (1890) – peategelaseks tugeva iseloomuga naine, kellele on omased ka kõrkus, võimuiha ja egoism.
Ibsen naasis kodumaale 1891. a, kirjutas muuhulgas näidendid “Ehitusmeister Solness”, “John Gabriel Borkman” ja “Kui me, surnud, ärkame”, mis kõik jutustavad andekatest ja tugevatest ekstsentrilistest inimestest, kes teatud elustaadiumis on jõudnud otsekui surnud punkti ja hakkavad oma elust kokkuvõtteid tegema.
Rootsi kirjanik August Strindberg (1849-1912) on XX sajandi näitekirjanduse üks alusepanijaid ja ainuke maailmakirjandusse jõudnud rootsi näitekirjanik. Kirjutas u 60 näidendit. Õppis erinevaid distsipliine, üritas saada näitlejaks, maalis jne. Algul tundusid tema teosed kriitikutele liiga julged , 1883. a otsustas ta Rootsist lahkuda. See oli raske aeg. 1898. naasis ta kodumaale. Ta sai tuntuks ka väljaspool Euroopat. Tema tuntumates näidendites käsitletakse perekonnaprobleeme ning meeste ja naiste vahelisi suhteid, samuti räägib ta Rootsi ajaloost.
“Isa” (1887) räägib rittmeistrist, tema abikaasast Laurast ja tütrest. Strindberg oli siis esimese abielu ebaõnnestumise tõttu naistevihkaja. Isa tahtis tütrest kasvatada head naist ja perekonnaema, Laura aga iseseisvat inimest. Ta seadis kahtluse alla rittmeistri isaduse ja lõpuks kuulutas mehe vaimuhaigeks, viimane suri südamerabandusse.
“ Preili Julie” (1888) põhjendab tegelaste käitumist nende päritoluga, lõpplahendus on traagiline. Mõlemad näidendid on naturalistlikud.
Hilisem looming: perekonnatragöödia “ Surmatants ”, ajaloodraamad “Gustav Vasa”, “Erik XIV”, “Gustav Adolf “ jt Rootsi ajaloo pöördepunktidest.
Inglise-iiri kirjanik Bernhard Shaw ( 1856 -1950) – XX sajandi näitekirjanduse rajajaid , nt “Pygmalion”, “Südametemurdmise maja”, “ Caesar ja Kleopatra”, “Püha Johanna ”, “Tagasi Metuusala juurde”. Tegemist on iroonilis-satiirilise teatriga, millel on tugev sotsiaalne sõnum. Shaw on tuntud ka aforismimeistrina.
Proosa
Estetism – eesmärgiks iluideaali kummardamine , näiteks Oscar Wilde’i (1854-1900) “ Dorian Gray portree” (1891). Räägib piltilusa noormehe allakäigust, selle peegelduseks on tema portree, mis muutub järjest koledamaks, samal ajal kui peategelane ise jääb nooreks ja ilusaks. Tal on kaks austajat: maalikunstnik Basil Hallward , kes püüab talle sisendada headust, inimväärikust ja kaastunnet , ja lord Henry Wotton , kes räägib, et tähtsad on hedonism ja ilu, et ilu ja esteetilise printsiibi nimel on kõik lubatav. Selle, mida lord Wotton sisendab, viib Dorian ellu. Kui Dorian lööb noaga pilti, tapab ta iseenda. Dorian Gray portree on peategelase südametunnistuse sümbol.
Rootsi
Selma Lagerlöf (1858-1940) – esimene Nobeli kirjandusauhinna saanud naiskirjanik . Teoseid: “Gösta Berlingi saaga”, “ Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”, “Löwensköldi sõrmus”, “Charlotte Löwensköld”
Norra
Sigrid Undset (1882-1949) on kirjutanud mh 14 romaani ja saanud 1928. a Nobeli kirjandusauhinna. II maailmasõja ajal oli paguluses USA-s. Kuulsaks sai ajalooliste romaanidega.
”Kristiina Lauritsatütar” (1920-22, 3 osa) räägib keskajal elanud naisest, autori arvates pole tema kaasaegse ja keskaegse inimese tundemaailma vahel suuri erinevusi. Mehe ja naise vaheline kirg ei tunne mingeid kehtestatud moraalireegleid.
“Hobulahe Olav Audunipoeg” (1925), “Olav Audunipoeg ja tema lapsed”
XX SAJANDI MAAILMAKIRJANDUS
Vene kirjanduse suured satiirikud Ilf ja Petrov
Jevgeni Petrov oli kirjanik Valentin Katajevi vend, töötanud miilitsauurijana. Kirjutama hakkas venna mõjutusel, et mitte venna karjääri rikkuda, võttis endale varjunimeks isanime Petrov. Hukkus 1942. a lennuõnnetuses.
Ilja Ilf (kodanikunimi Failzenberg) oli juudisoost. Suri 1937. a tuberkuloosi.
Kirjutasid oma teosed koos. Nende ühistöö kuulsaim teos “Kaksteist tooli” (1928) valmis raudteelaste ajalehe Gudok (Vedurivile) toimetuses, kus 1920. aastatel töötas seltskond noori ajakirjanikke, hilisemaid kuulsaid kirjanikke: Mihhail Bulgakov, Ilja Ilf, Konstantin Paustovski, Valentin Katajev. ”Kuldvasikas” ilmus 1931 . aastal. „Kaheteistkümne tooli” tegevus toimub nepiaegsel, „Kuldvasikal omakorda” 1930. aastate Venemaal. „Kaheteistkümne tooli” tegevus saab alguse sellest, kui perekonnaseisuametnik Ippoliti ämm teatab surres, et peitis oma briljandid ühe sisse kaheteistkümnest toolist, mis oli perekonna kui endiste aadlike käest Nõukogude võimu tulles rekvireeritud ja mida ainult orderite alusel väljastati. Ippolit muutis oma välimust ja asus briljandijahile, lihtsameelsena rääkis ta olukorrast õnnekütt Ostap Benderile, kes end talle kompanjoniks pressis ja Ippoliti oma käpa alla pani. Kuna ämm pihtis enne surma papp isa Fjodorile samuti, kuidas olukord on, ei oodanud seegi ja hakkas kalliskive taga ajama , tehes lõpuks puupaljaks oma naise, kes pidi kõik vähegi väärtusliku rahaks tegema ja talle saatma . Ippolit koos Ostapiga kohtasid isa Fjodorit oma teekonnal mitmel korral ja sõbralikuks nende suhted ei jäänud. Teoses on kirjeldatud kõikvõimalikke koomilisi olukordi , mis kalliskive taga ajades tekkisid ning Ostapi leidlikkust teekonna rahastamiseks (“Raha vedeleb maas , tuleb vaid üles korjata”). Näiteks korraldati Vasjukis maleturniir, kus Ostap esines tšempionina, või võeti Krimmis turistidelt raha vaate eest. Lõpuks, kui üksteist tooli oli leitud ja briljantidest polnud jälgegi, avastati viimane tool ühest klubist, ja selgus, et klubi oligi ehitatud tooli seest leitud briljantide eest saadud rahaga .
“Kuldvasikas” tegutseb Ostap Bender jälle. Tema eesmärgiks on petta raha välja tagasihoidlikult miljonärilt Koreikolt, keda keegi rikkuses kahtlustada ei oska. Lõpuks ta saab oma miljoni kätte ja tahab Brasiiliasse põgendeda, kuid võetakse kinni ja lubab seepeale majavalitsejaks hakata. Liiatigi selgus, et Nõukogude Liidus pole selle rahaga midagi peale hakata, kuna kõik vähegi väärtuslikumad kaubad olid defitsiitsed ja osta ei õnnestunud midagi. Näidatakse veel mitmesuguseid pettusi ja sahkerdamisi ( leitnant Schmidti pojad, keda riigilt toetust saada lootes tekkis nagu seeni pärast vihma, või aktsiaselts Sõrad ja Sarved , mis oli rahapesukontor.
Elukunstnik Ostap Bender oli algul plaanitud kõrvaltegelaseks. “On tõsi, et läksime vaidlema selle üle, kas tappa Ostap ära või mitte. Valmistasime kaks paberitükki, millest ühe peal oli kujutatud pealuud ja säärekonte. Suure kombinaatori saatus otsustati väikese loosi abil.” Hiljem, “Kuldvasikas” tuli Ostap seetõttu ellu äratada. Teose kirjutamisel läksid käiku isegi Fjodor Dostojevski kirjad naisele, mis jõudsid esmakordselt 1926. aastal (e.k Loomingu Raamatukogu, 1981, nr 27-30). “Kaksteist tooli” isa Fjodori kiri naisele kordab sõna-sõnalt Dostojevski stiili ja ka rahalunimist...
Legend räägib, et Ilf ja Petrov olevat kirjutades kõvasti tülitsenud. Näib, et seda legendi levitasid nad põhiliselt ise oma följetonides, kus nad oma kirjutamisprotsessist rääkisid. Stiilis: kui salapärane slaavi hing tahab tööle hakata, siis on salapärasel juudi hingel tuju lugeda ajalehte, kui aga salapärane juudi hing tajub tulvamas inspiratsiooni, on salapärasel slaavi hingel tarvis tingimata ära käia. Tegelikult sidus Ilfi ja Petrovi haruldane kümneaastase sõprus, mille murdis vaid 39-aastase Ilfi ootamatu surm tuberkuloosi 1937. aastal. Kuigi need kaks meest teietasid teineteist elu lõpuni, olid neil korterid ühes majas , nad reisisid koos Euroopas ja Ameerikas, esinesid ühiste sõnavõttudega kirjanike liidu kongressidel ja töötasid veel päev enne Ilfi surma ühise töölaua taga. Kriitika pööras neile minimaalset tähelepanu, kuid nii “Kaksteist tooli” kui ka selle järg said kuulsaks otsekohe pärast ilmumist.
Modernism
Modernismi kõige olulisemad esindajad on ameeriklased Thomas Stearns Eliot (tähtteos poeem “Ahermaa” 1922) ja Ezra Pound, inglased D. H. Lawrence ja Virginia Woolf , anglo-iiri poeet W. B. Yeats ja iirlane James Joyce . Pisut hilisematest autoritest võib siia arvata ka ameeriklased Ernest Hemingway , F. Scott Fitzgeraldi, Gertrude Steini ja William Faulkneri. Neid võib liigitada angloameerika modernismi, ka kõrgmodernismi alla, selle hiilgeaeg oli 1920. aastail.
Modernistlik romaan tekkis 1920. aastatel. Taustaks ühiskondlikud vapustused ja psühholoogiateaduste areng (austria psühhiaatri ja psühholoogi Sigmund Freudi alateadvusteooria, tema arvates olid kompleksid ja unenäod alateadvuse peegeldus ). Ka tolleaegsed kirjanikud mõjutasid psühholoogiateadusi.
Tunnused. Vormieksperimendid: vorm ja keel pidid täiuslikult edasi andma teose sisu, neid peeti sisust (sotsiaalsest, psühholoogilisest, filosoofilisest sõnumist olulisemaks. Näiteks loobumine kirjavahemärkidest nii luules kui ka proosas tuli taotlusest võimalikult vahetult edasi anda alateadvust. Korrastamata struktuur: sageli ei tee vahet, kas tegevus toimub olevikus või minevikus või milline tegelane parajasti räägib. Lugeja vastuvõtuvõimet hinnati üle. Teosed on mitmetähenduslikud. Autorid ei andnud enam teoste tegelastele ja sündmustele hinnanguid. Kõige kaugemale jõudis vormieksperimentidega James Joyce, sealt edasiminek oleks tähendanud suurema lugejaskonna kaotamist. XX sajandi modernistliku romaani tunnusjooneks on rõhutatud filosoofilisus. Kirjanik võis olla ühtlasi filosoof (nt hispaanlane Miguel de Unamuno). Romaanižanr arenes, romaanile lisati isikupäraseid varjundeid, kasutati filosoofilisi sümboleid. Säilis realistlik põhikude.
Esindajaid
Marcel Proust : 7 osa ja 16 köitega “Kadunud aega otsimas” (1913-27) – süvapsühholoogiline romaan, kus segunevad mineviku- ja olevikutasand, koosneb nägemuslikest piltidest, millel puudub kronoloogiline korrastatus.
James Joyce: “ Ulysses ” (1922) vastandus täielikult realistlikule romaanile. Teos kujutab ühte päeva Dublinis, on üles ehitatud vanakreeka eepose “Odüsseia” faabulale. Peategelane, juudi päritolu Leopold Bloom, on sümboolselt Odysseus, tema naine Marion Bloom meest koju ootav Penelope, kolmas peategelane, noor ajalooõpetaja, isa poolt maha jäetud Stephen Dedalus on isa otsiva Telemachose paralleelkuju. Joyce rõhutab kõige lihtlabasemas eluolus korduvaid müütilisi, üldinimlikke ja universaalseid situatsioone, aja katkematut pidevust, muinasaja vahetut seotust kaasajaga. Tegemist on inimeksistentsi üleüldise mõtestamisega. Teos keskendub teadvuse ja alateadvuse üksikasjalikule jäädvustamisele. Kuulsaim uuendus on sisemonoloog . Raamat on 700-leheküljeline.
Franz Kafka (1883-1924)
Sündis jõuka juudi kaupmehe pojana Prahas, sai õigusteaduste doktoriks aastal 1906, töötas kindlustusametnikuna ja suri tuberkuloosi.
Kafka saksakeelne looming on modernistliku kirjanduse nurgakivi . Tema teemadeks on inimese ahistatus ja tõelisuse seletamatu, painajalik loomus.
Tüüpiline Kafka tegelaskuju satub ise seda põhjustamata või mõeldamatutel põhjustel ühte alandusse teise järel. Ebaõnn ja erinevad raskused moodustavad tema elu põhisisu. Talle korraldatakse takerdusi, teda painutatakse sõnadega, kõike, mida ta teeb või tegemata jätab, tõlgendatakse tema kahjuks. Ümbruskond nagu varitseks teda ja ootaks võimalust teda alla suruda ja piinata. Otsides oma kohta selles uues maailmas, jääb ta alaliseks kaotajaks, sest ei oska olla karm ega jultunud .
Kirjutades kujutab Kafka väikese inimese ahistust nimetute ja kujutute võimukandjate meelevallas - kogemust, milles elab üha sagedamini tänapäeva inimene. Tema teosed räägivad, et võim võib kõike teha oma suva järgi, bürokraadid on vaid mutrikesed suuremas masinavärgis, millele nad alluvad . Vihjab totalitarismile. Inimesel pole lõplikku seletust oma eksistentsi mõttele. See on muudetud absurdseks.
Korduvad teemad: üksindus, võõrandumise teema, keerukad sümbolid. Tema teosed andsid muuhulgas aluse eksistentsialistliku filosoofia tekkele 1940. aastate algul. Tema romaane iseloomustab unenäosarnane fantastilisena näiv tõelus, mis algatas maagilis-realistliku suuna kirjanduses.
“Protsess” (1914-15)
Peategelane Josef K. võetakse tema 30. sünnipäeval ootamatult vahi alla. Ta üritab asja selgitada, kohtusse pääseda, et end kaitsta ja oma süütust tõestada. Kõik katsed nurjuvad, ta ei pääsenud kohtu alamatest instantsidest kõrgemale. Kohtuvõime iseloomustab ligipääsmatus, anonüümsus. Josef K. ei saanud kunagi teada, milles seisnes tema süü. Kõik teadsid protsessist, aga tema päästmiseks ei saanud keegi midagi teha. Tema süü ei huvitanud kedagi. Aasta pärast vahistamist tulid Josefile järele kaks tundmatut härrat ja torkasid talle kõrvalises kohas noa südamesse.
Teisi teoseid: “Loss” (1921-22), “Ameerika” (1912-14)
Virginia Woolf: “Tuletorni juurde” (süvapsühholoogia), “Lained”, “Aastad”, “Proua Dalloway ”.
Filosoofilis-ideoloogiline ja intellektuaalne romaan – põhiesindajad saksa kirjanikud Thomas Mann ja Hermann Hesse .
Thomas Mann (6. 06.1875-12. 06. 1955) sündis Lübeckis kaupmehe ja senaatori Johann Heinrich Manni ja brasiilia päritolu Julia da Silva -Bruhnsi teise pojana. Kirjanikuna on tuntud ka tema vend Heinrich Mann (“ Professor Unrat” 1905) ja poeg Klaus Mann. Pärast isa surma 1891. aastal ja perekonna ülekolimist Münchenisse töötas ta lühikest aega tulekindlustuse praktikandina. Isa varanduse protsendid võimaldasid tal end alates 1895 . aastast täielikult kirjutamisele pühendada. Hoolimata homosuhtest maalikunstnik Paul Ehrenbergiga abiellus ta oma aja kodanlike tavadele kuuletudes 1905. aastal jõukast juudi perest pärit Katia Pringsheimiga (1883-1980), neil oli kuus last. 1914. aastal avaldatud sõjavaimustus katkestas läbisaamise venna Heinrichiga mitmeks aastaks, hiljem ütles ta nendest vaadetest lahti. 1930. aastate alguses hoiatas ta arvukates kõnedes natsionaalsotsialistide eest. Pärast natside võimuletulekut ei pöördunud ta 1933. aasta kevadel ettekandereisilt enam Saksamaale tagasi. Šveitsist emigreerus ta Ameerika Ühendriikidesse. Temast sai Ühendriikide kodanik ja ta pidas loenguid Princetoni ülikoolis. Alates 1940. aastast saatis BBC iga kuu eetrisse tema raadiosõnumid “Saksa kuulajatele!” Alles 1949. aastal külastas ta jälle Saksamaad, kus teda aga ägedalt rünnati kollektiivse süü teesi pärast. Alates 1952. aastast elas ta neutraalses Šveitsis. Suri südamehaigusesse 1955. aastal, maetud Zürichi lähedale. Thomas Manni õde ja poeg Klaus läksid vabasurma. Poeg oli homoseksuaal ja tal oli probleeme narkootikumidega.
Thomas Mann sai 25-aastaselt kuulsaks ja jõukaks romaaniga “ Buddenbrookid ” (1901), see on klassikaline saksa perekonnaromaan, mis kirjeldab ühe perekonna langust, Buddenbrookidel on palju sarnast Mannide perekonnaga, kuid tegevus on varasemal ajal. Buddenbrookid on jõukas kodanlaseperekond, nad kehastavad kodanlust kui klassi. Manni arvates ammendab ainult materialismil põhinev areng end, tekib sisemine kriis. Eelkõige just see romaan tõi Mannile 1929. a Nobeli kirjandusauhinna.
“Võlumägi” (1924) kirjeldab II maailmasõja eelse Euroopa ideoloogilisi vastuolusid, tegevus toimub mägisanatooriumis Šveitsi Alpides, mis on justkui muust maailmast ära lõigatud. Peategelane läheb sinna külastama oma tädipoega, kuid haigestub ja jääb sanatooriumi seitsmeks aastaks.
Tegelased arutlevad ühiskonna, filosoofia, religiooni ja kultuuri üle, nii leiavad teosesse tee I maailmasõja sündmused, mille ideoloogilistesse ja kultuurilistesse põhjustesse Mann on süvenenud.
“ Doktor Faustus”(1947) on “Fausti” jälgedes üldistus saksa inimese, ühiskonna, vaimuelu ja ideoloogia kohta. Peategelane on helilooja , kes saavutab oma võimete tipu, kuid sellele järgneb kiire langus, süüfilise põhjustatud vaimuhaigus, füüsiline ja vaimne allakäik. See on paralleel Saksamaa tõusu ja langusega.
Hermann Hesse oli saksa-šveitsi kirjanik, tema isa oli baltisaksa päritolu, vanaisa aga lõpetanud Tartu ülikooli ja tegutsenud arstina Paides. Hesse oli patsifist ja huvitatud orientalismist. Tema romaanid on kasvatus- ja arenguromaanid, keskendunud isiksuse kujunemisele. “ Stepihunt ” on kirjanikust, kes elab korralikku kodanlaseelu, kuid vihkab keskpärast elu. Ta tahab kaugeneda konventsioonidest, usust, perekonnast, rahvusest, elukaugest vaimuelust ja kultuurist.
“Klaaspärlimängu” (1943) tegevus toimub utoopilises Kastaalias – ideaalsel vaimsusemaal, mis tegutses religioosse ordu põhimõttel. Peategelane Josef Knecht (saksa k – ‘sulane’) omandab täiuslikult klaaspärlimängu – ülima kunsti selles riigis. Kuid ta hakkab kahtlema, kas Kastaalia pole mitte tegelikkusest võõrdunud, puhas vaimumäng, mis hingelisi vajadusi ei rahulda. Ta otsustas ordust lahkuda, kuid uppus järve. Tema õpilane Tito otsustas Knechi jälgedes püüelda samade ja veel kõrgemate vaimsete sihtide poole.
Psühholoogiline realism – tegelased olid seotud ajaloolis -ühiskondlike oludega, vaatles inimest, tema hinge ja käitumist. Näiteks USA kirjanik William Faulkner , tema Ameerika tegelikkust kujutav “Hälin ja raev ”, kus kirjeldatakse lõunaosariikide aristokraatiasse kuuluva perekonna allakäiku kolme poja, sh nõrgamõistusliku Benjy vaatepunktist. Lõuna aristokraatidel olid eelarvamused kõige “võõra” suhtes, nad soovisid arvestada vaid iseendaga. Faulkner toetab kapitalismi võidukäigu ohvreid: kõrvaletõugatuid, vaeseid, autsaidereid (neegreid, segaverelisi), keda valge Ameerika täisväärtuslikuks ei pidanud, taunib looduse ja loomulikkuse hävitamist. On kirjutanud rassivaenust ja -konfliktidest. Faulkneri looming on oma sotsiaalsete konfliktide, inimpsüühika kujutamise ja eksistentsiaalsusega järgnevat kirjandust väga palju mõjutanud.
Norralane Knut Hamsun (1859-1952) tõusis esile Oslo boheemlaselu kujutava romaaniga "Nälg" (1890). Kuulsus tuli lüürilis-romantiliste armastusromaanidega "Müsteeriumid", " Paan " ja "Viktoria", mille põhimotiiviks on looduslähedaste erakute mäss ühiskonna vastu. Parim romaan on patriarhaalset elukorraldust idealiseeriv "Maa õnnistus" (1917), mis tõi 1920. a Nobeli kirjandusauhinna.
Inglane David Herbert Lawrence (1855-1930) – “ Lady Chatterley armuke”
Maagiline -realistlik romaan arenes modernismi ja uuenenud realismi mõjul pärast II maailmasõda eriti Ladina-Ameerikas. Selle peatunnuseks on reaalse ajaloolise tegelikkuse segamine fantastiliste või üleloomulike kujunditega. Palju on kasutatud armastuse ja surma poeesiat. Taustaks olid ladinaameerika ühiskondadele iseloomulikud kontrastid : Lääne ühiskondadele iseloomulikke hüvesid nautiv kõrgkiht vastandudes poolkirjaoskamatutele ebausklikele indiaani kogukondadele ning suur varanduslik kihistumine . Revolutsioonid ja riigipöörded olid toonud rahvale suuri kannatusi, majanduslikult sõltusid riigid USA-st.
Tuntuim esindaja on kolumbialane Gabriel Garcia Marquez (1928). Peateos, üks sajandi suurteoseid “Sada aastat üksildust” (1967) on ühe suguvõsa lugu, mis sümboliseerib inimkonda oma egoismi, igatsuste ja üksildusega. Oluline on verepilastusmotiiv, mis on justkui egoismi sümbol – inimene pole võimeline armastama kedagi teist peale iseenda. Kõik väljastpoolt tulevad on võõrad ja tõugatakse eemale, kuid on ka erandeid. Võimetus armastada on üksilduse peamine põhjus. Tegevus toimub XIX sajandi keskpaigast XX sajandi alguseni . Autor mõistab hukka individualismi ja egoismi.
“Armastus koolera ajal” (1985)
Jorge Luis Borges (1899-1986)

Kadunud põlvkonna kirjandus

• inglise k lost generation ‘kadunud