Eesti kirjanikude kogumik (0)

Albert Kivikas
Albert Kivikas sündis Viljandimaal. Ta õppis Vastemõisa ministeeriumikoolis, Viljandi kaubandus- ja Tartu kommertskoolis. 1919. aastal läks ta vabatahtlikult Vabadussõtta. Aastatel 1920-1921 jätkas Kivikas õpinguid Tartu Ülikoolis ajaloo, keele – ja kirjandusteaduse alal. Seejärel töötas ta paar aastat ajakirjanikuna ning pühendas kirjanduslikule loomingule.
1944. aastal siirdus Kivikas sõja eest Soome ning sealt Rootsi, kus pidas töölise, arhiivitöötaja ja ajakirjaniku ametit.
Albert Kivikas tuli kirjandusse realistliku jutukoguga „Sookaelad” (1919), mis räägib tema kasvukoha olustikust. 1920. aastatel kirjutatud asunikutriloogias „Jüripäev” (1921) ,  „ Jaanipäev” (1924) ja „Mihklipäev” (1924) käsitleb kirjanik maatameeste ja talupoegade maareformist ajendatud vastuolusid.
Erilisel kohal on Kivika loomingus Vabadussõja teema. Novellikogudes „Verimust” (1920) ning „ Punane ja valge” (1927) kujutab ta sõja julmust ja mõttetust. Ükskõik kelle poolel ja milliste ideede nimel ka ei võidelda, on sõdurid Kivika arvates surma ees alati võrdses olukorras. Kirjaniku tuntuim Vabadussõda käsitlev teos on neljaosaline romaan „Nimed marmortahvlil ” (1936-1954) , millest on ka tänapäeval film tehtud Eesti rež. E.Nüganeni poolt (2002).

Betti Alver

Betti (Elisabet) Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeva teemeistri Mart Alveri perekonnas. Sünnimaja asub Jõgeva jaamahoone kõrval. See on pikk lihtne ühekorruseline maja, mida jaamakasarmuks hüüti. Alverite perekonnale kuulus väheldane kahetoaline korter . Lapsi oli peres rohkesti, ent neli neist surid varakult haigustesse , kaks koguni ühel ja samal ajal. Betti sündis ränka südamevalu tunda saanud vanemate viimase lapsena ja kasvas koos vanema venna Martiniga. Kodus leidus harmoonium, mida Betti väikesena mängima õppis. Isa ja vend olid head viiuldajad, isa mängis kaasa kohalikus pritsumeeste puhkpilliorkestris. Peale „maakeele“ osati perekonnas saksa ja vene keelt, peeti lugu juturaamatutest ja uuriti ajalehti. Vaimselt ärgas kodu soodustas kõigiti Betti fantaasiarikka mõttemaailma kujunemist. Alveri kodumajas tegutseb alates 2006. aastast muuseum .
1914. läks Betti haridust omandama Tartu tütarlaste gümnaasiumi ning õppis 1924-1927 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti filoloogiat. 
Alveri esimene olulisem teos oli romaan“Tuulearmuke” (1927), mille ta kirjutas gümnaasiumi lõpuklassis. Sellest sai tõeline bestseller, edu ajendas noort tütarlast kirjanikuks pürgima. Alveri tõeline anne avaldub aga luules, millele ta pühendus 1930. aastate algusest, avaldades kirjanduslikes ajakirjades mitu poeemi ning 1936. aastal varasemat lüürikat koondava kogu “Tolm ja tuli”. See paistis silma kunstilise küpsusega ja on tervikuna vaadates ülemlaul ilule ja tõearmastusele. 
Tee luuleilma aitas Betti Alveril leida hingesugulane ja hilisem abikaasa Heiti Talvik ( 1904 -1947), kes oli “Arbujate” nime kandva luulesõpruskonna vaimne juht ja liider. 
Nõukogude võim võttis Alverilt kõik, jäi vaid kõige olulisem – sisemise vabadus. Luuletaja sattus põlu alla, ta visati kirjanike liidust välja, tema loomingut ei avaldatud. Ometi leidis looja sisemist väge, et taas oma koht kirjandusloos kehtestada. Peale pikka vaikimist avaldas ta 1966 luulekogu “Tähetund”, mis pälvis Juhan liivi nimelise luuleauhinna.
Raskeletel aegadel tegutses Alver ka tõlkijana. Temalt ilmusid näiteks A. Puškini poeemide ja värssromaani „ Jevgeni Onegini” eestindused, mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange , sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne . See on viljakalt mõjutanud kogu eesti lüürika arengut. 
Betti Alver suri kõrges vanuses 1989. aastal Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.

Contra (kodanikunimi Margus Konnula )

Sündinud Urvastes raamatupidaja ja agronoomi pojana. Õppinud Urvaste Algkoolis 1981-84, Kuldre 9-kl Koolis 1984-89, Antsla Keskkoolis 1989-92.Viibinud sõjaväeteenistuses Eesti Piirivalves Piusa kordonis 1993-94. Töötanud lühikest aega Kuldres inglise keele õpetajana ja seejärel postimehena. 1996-99 Urvaste postiülem, hiljem vabakutseline luuletaja. Pärast populaarses Hommiku TV saates luuletava postiljonina esinemist ka meediastaar. Alates 2004 Urvaste Valla Lehe peatoimetaja .
Elanud Urvastes, Kauge tänaval Viljandis, Luise ja Raadiku tänavatel Tallinnas, Veski 15 Tartus ja Piitsakülas Urvaste vallas. Lühemat aega ka Räpinas Põlvamaal ja Valtus Raplamaal. 
Eesti Luuleliidu (1992), Tartu NAKi (1997), Eesti Kirjanike Liidu (1998), Tuleviku Eesti Erakonna (1999), seltsingu Roheline Urvaste (2004) liige. Perekonna Hallik -Konnula asutajaliige (2000). 
Esinenud luulekavaga Tivoli tuuril (1999) ja osalenud kümnetel rahvaspordivõistlustel (sh maratonijooksus), 1999. a Riigikogu valimistel (peaaegu), soome-ugri kirjanike konverentsil Sõktõvkaris (1998) ja mitmetel kirjandusfestivalidel Lätis ja Soomes.
Bernard Kangro kirjandusauhinna laureaat (2001), Maalehe „Oskari“ laureaat huumorilisas „ Naeris “ avaldatud tekstide eest (2003), Oskar Lutsu huumoripreemia (2007).

Doris Kareva

Sündis Tallinnas. Õppis inglise filoloogiat Tartu ülikoolis. Kareva esimesed luuletused avaldati 1974 ajakirjas "Noorus", debüütkogu "Päevapildid" ilmus 1978.
Kareva astus illusioonideta maailma ja on algusest peale selgelt indiviidikeskne lüürik. Ta esikkogu värssides leidub tagasihoidlikku mänglevust, iroonilist lähiümbruse silmitsemist ning omaenese minalegi suunatud kõrvaltvaataja jahedalt uurivat ja arvustavat pilku. Läbi hetkeimpressioonide kumab hingevaeva inimlike kontaktide pinnapealsuse ja põgususe pärast.
Kareva edasises arengus domineerib enesetunnetuslüürika, mis ajuti võib esineda valusa pihtimuse kujul, ning kontakt välismaailmaga avaldub järjekindlalt isiksuse sisimas läbituntu kaudu. Ühe intensiivsemalt ja tundepuhtamalt kõneleb luuletaja armastusest, mida mõtestab suurima inimliku lähedusena, olemise mõtte ja algtingimusena. Koos sellega ilmneb tung humaanse valguse ja püha poole ning järjest tähtsamaks tõusevad inimolemise põlised küsimused – elu ja surm, ajaline ja igavikuline, lõpuks ka oma maa ja rahva saatus.
"Me elu on me elu ainus mõte" 1978
Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss , mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
Näo teeme, et me leekidest ei hooli, 
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.
Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus . Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel. 

Heiti Talvik

Heiti Talvik (9. november 1904 Tartu – 18. juuli 1947 Tjumeni oblast ) oli eesti luuletaja. Ta kuulus rühmitusse Arbujad .
Heiti Talvik õppis Treffneri gümnaasiumis, kuid katkestas õpingud 1921. aastal ja läks tööle Kohtla-Järve põlevkivi kaevandusse. 1926. aastal jätkas ta katkenud õpinguid ja lõpetas Pärnu õhtugümnaasiumi. Samal aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus ta oli mitme katkestusega ( pikemalt sõjaväeteenistuse tõttu) üliõpilaste nimekirjas 1934. aastani. 1945. aastal Talvik arreteeriti ja saadeti peale mõne ajalist vangistust Eestis asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri Urmanovo haiglas 1947. aastal. Talviku eluajal ilmus temalt kaks luulekogu - "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).
Teosed:
"Luuletused" ( koostaja ja järelsõna autor Karl Muru), Eesti Raamat,Tallinn 1988
"Mu südamelt murti pitsat : luuletused" (koostaja ja järelsõna autor Karl Muru),Tänapäev, Tallinn 2006
"Legendaarne" ( koostanud Karl Muru ja Hando Runnel ), Ilmamaa , Tartu 2004:

Karl Ristikivi

Karl Konstantin Ristikivi õppis õhtugümnaasiumis Tallinna Kolledž..1936. aastal astus Tartu Ülikooli ja valis erialaks geograafia, lõpetas cum laude 1942. Kuulus Eesti Yliõpilaste Seltsi "Veljesto".
Lasteraamatud: " Lendav maailm" (1935),"Semud" (1936),"Sellid" (1938),"Sinine liblikas " (1936),"Viikingite jälgedes" (1936; alternatiivajalooline romaan)
Tallinna triloogia : "Tuli ja raud" (1938; sai Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna ),"Õige mehe koda" (1940; algselt ilmus pealkirjaga "Võõras majas "),"Rohtaed" (1942)
Diloogia: "Kõik mis kunagi oli" (1946, Vadstena),"Ei juhtunud midagi" (1947, Vadstena),"Hingede öö" (1953; modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel " realistlik muinasjutt ")
Ajaloofilosoofiline sari: Kroonikate triloogia – "Põlev lipp " (1961), "Viimne linn" (1962), "Surma ratsanikud " (1963)
Biograafiate triloogia – "Mõrsjalinik" (1965), "Rõõmulaul" (1966), "Nõiduse õpilane" (1967)
Põimingute triloogia – "Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes" (1970), "Lohe hambad" (1970), "Kahekordne mäng" (1972)
Triloogiate vahel ilmusid samasse sarja kuuluvad antiutoopia " Imede saar" (1964, Eestis avaldatud Loomingu Raamatukogu sarjas, 1966 nr. 27-30) ja novellikogu " Sigtuna väravad" (1968).
Ristikivi viimaseks romaaniks jäi " Rooma päevik" (1976), mis lõpetab ajaloofilosoofilise sarja.
Postuumselt avaldati lühiproosa kogu "Klaassilmadega Kristus" (1980). Rootsi-perioodil esines Ristikivi ka viljaka kriitikuna, ta on "Eesti kirjanduse loo" (1954) ja lühimonograafia "Bernard Kangro" (1967) autor. Postuumselt avaldatud kogu "Viimne vabadus" koondab esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast (7. raamat sarjast "Eesti mõttelugu", Ilmamaa, 1996).
Ristikivi ainus luulekogu "Inimese teekond " ilmus 1972. aastal.
2009. aastal avaldati Ristikivi "Päevaraamat (1957-1968)".

Mihkel Mutt

Mihkel Mutt (sündinud 18. veebruaril 1953 Tartus) on eesti kirjanik, teatri- ja kirjanduskriitik ning tõlkija. Ta lõpetas Tartu VIII Keskkooli kirjanduse eriklassi. Aastatel 1971 –1976 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat ja ajakirjandust.1976–1977 töötas toimetajana kirjastuses Eesti Raamat, 1977–1986 ajakirjas Looming algul kirjandusteaduse ja kriitika, pärast luule- ja lühiproosa osakonna toimetajana,[1986–1988 oli vabakutseline kirjanik, 1988–1990 Noorsooteatri kirjandusala juhataja, 1990–1991 Eesti välisministeeriumi informatsioonibüroo juhataja. 1991–1993 töötas ta ajalehtedes Eesti Ekspress , Eesti Aeg ja Hommikuleht.
1997–2005 oli Mutt kultuurilehe Sirp peatoimetaja. Muti juhtimise ajal alustas ilmumist Sirbi vaheleht Diplomaatia. Aastast 2005 on ta ajakirja Looming peatoimetaja.
Kirjanduslikku tegevust alustas Mutt 1966. aastal novellitõlkega inglise keelest koolialmanahhis " Tipa -Tapa". Följetone, paroodiad, teatri- ja hiljem ka kirjandusarvustusi hakkas avaldama 1970-ndatel. Esimesed tõsisemad kirjanduslikud katsetused pärinevad aastast 1978. "Eesti kirjanduslugu" nimetab teda üheks vähestest 1980-ndatel tähelepanu äratanud proosadebütantidest.Prosaistina on Mutt tuntud vaheda iroonilise kirjutusviisi poolest. 1980. aastal ilmunud kogumiku "Fabiani õpilane" esseistlikes novellides ning 1982. aastal ilmunud romaanis "Hiired tuules" kirjutab Mutt kirjandusloo sõnul "modernismi peateemad, hoiakud ja ideed üle kriitilis -paroodilises võtmes".Romaan kirjeldab teatraal Kalle Jermakoffi teatriuuenduskatset kultuuritegelase Victor Kaku vaatenurgast. Selles on nähtud dialoogi Mati Undi romaaniga "Via regia", kuid ka vihjet Hugo Raudsepa "Põrunud aru õnnistusele". Diloogia " Keerukuju " (1985) ja "Kallid generatsioonid" (1986) kirjeldab sugupoolte vahelisi suhteid "n-ö vaimse mehe vaatepunktist".Algul tajuti Muti proosat alternatiivkirjandusena, nähes selles paralleele ka Jüri Üdi luulega .Romaanis "Rahvusvaheline mees" kajastab Mutt oma kogemusi tööst välisministeeriumis. Raamatu nimitegelase prototüübiks on peetud toonast välisministrit, hilisemat presidenti Lennart Merit . "Grotesksusest hoolimata on "Rahvusvahelisest mehest" kujunenud mõjukaim Meri-aegse diplomaatia jäädvustus ja võib-olla isegi üks olulisemaid Eesti taasiseseisvumise kroonikaid," iseloomustab romaani Linda Kaljundi .Mitmes Muti jutukogus ja romaanis ("Fabiani õpilane" (1980), "Vana Fabiani nutulaul " (1988), "Rahvusvaheline mees" (1994), "Progressiivsed hiired" (2001)) on peategelaseks Fabian, Muti alter ego.2009. aastal ilmunud mälestuste I–II köites keskendub Mutt oma suguvõsale ja lapsepõlvele. 2010. aastal ilmunud III köide kujutab kooliaega, IV köide ülikooliaastaid.

Marie Under

Marie Under sündis 27. (15.) 03.1883 kooliõpetaja perekonnas.
Hariduse sai ta Tallinna saksa tütarlastekoolist ( 1891 -1900)
Under töötas aastail 1901- 1902 " Teataja " talituses. 1902. aastal abiellus ta Karl Hackeriga ning elas 1906. aastani Moskvas. 1924. aastal abiellus ta luuletaja Artur Adsoniga. Kuni emigreerumiseni Rootsi 1944. aastal oli Under vabakutseline kirjanik. Aastail 1945-1957 töötas ta Stockholmi Drottningholmi Teatrimuuseumis.
Marie Under suri 25.09.1980. aastal Stockholmis .
Marie Under on avaldanud järgmised luulekogud: Sonetid (1917), Eelõitseng (1918), Sinine puri (1918), Verivalla (1920), Pärisosa (1923), Hääl varjust (1927), Rõõm ühest ilusast päevast (1928), Õnnevarjutus (1929), Lageda taeva all (1930), Kivi südamelt (1935), Mureliku suuga (1942), Sädemed tuhas (1954), Ääremail (1963).
Visioon (1963)
Veel viimse õhtukiire liblik õlal, nüüd koidukargust ootab meelekoht. Ta ikka olnud iseenda oht. - Nüüd vaikus jäätub kõigel ebakõlal.
Et oma huuled enne puhtaks kastab, kus huugab haudjas hääletuse lõõsk: et suu tal oleks jahedusest rõõsk, kui ainsa vastutava sõna vastab.
Näeb: inglid põlvitamas oma tiibe leek-säravate katuste all maas , mis nagu valged telgid mustas kõrbes:
mis vägivaldne – armuheitlik viibe ! Kõik, mida puudutand, sest käsi kõrbes. - Kas miski antud haaratavaks taas?
EESTI KIRJANIKUD
Jelizavet Šmeljova
Kogumik
Kohtla-Järve 2012