Betti Alver (1)

Betti Alver
23.11.1906 Jõgeva – 19.06.1989 Tartu
 
Betti Alver (kodanikunimega Elisabet Vilhelmine Lepik) sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval raudteelase perekonnas. Lapseunistus saada näitlejannaks õhutas mängukaaslastega teatrit tegema, kuid hiljem vaimustus lahtus.
Betti Alver lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nim. Gümnaasium). 1924-1927.a õppis ta Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid katkestas stuudiumi kirjandusliku tegevuse kasuks. Kooliajal harrastas Betti Alver kirjandusega võrdselt muusikat.
Enamasti alustavad kirjanikud oma loomingutööd luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja komplitseeritumatele žanritele. Betti Alveri looming on aga näide vastupidisest arenguteest.
Gümnaasiumi viienda klassi õpilasena kirjutas ta romaani "Tuulearmuke". Romaan kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Betti saatis teose Friedebert Tuglase soovitusel "Looduse" romaanivõistlusele. "Tuulearmuke" krooniti teise auhinnaga ja ilmus 1927. aastal.
Noore kirjaniku teine peateos, paiguti naturalismi kalduv jutustus " Invaliidid " ilmus 1930. aastal. See on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule, selle sotsiaalsetele ja sisemistele probleemidele.
Betti Alveri hilisemas loomingus tõusis esile luule. Ühelt poolt vormis tema talenti eruditsioon. Teiselt aga õhutas luulet viljelema Betti Alverit kontakt noorte poeetidega. Kujunes noorte haritlaste (Ants Oras , Paul Viiding , August Sang jt) sõpruskond, mille hingeks oli Heiti Talvik . 19. juuli 1937 abiellus Betti luuletaja Heiti Talvikuga.
Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli", mis ilmus 1936. aastal, paistis silma kunstilise küpsusega. See teos kujutab endast jõulist hümni inimese vaimsusele ja vaimuvabadusele. Ühtlasi on see luule ülemlaul inimlikkuse kõrgeimat määra väljendavale kunstile, selle ilule, äraostmatule tõearmastusele, õrnusele ja vägevusele. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd". Suur luule on Betti Alveri käsutuses fantaasiakuju, aga ka elu olemusjoonte äärmine kontsentratsioon, mis teatud mõttes võib olla võimsam ja täiuslikum kui elu - nii arutleb allegooriline " Maalija " lõvipuuris ning puänteerib otsesõnaliselt sonett "Meistrile", mis peab silmas Ch. Baudelaire 'i loomingut. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Selle väljaandmine takerdus sõjaoludes.
Betti Alveri edasises loomingus leiame esikteosest tuttava "valge varese " tüübi uuesti lühipoeemis "Ulla". Suuremaks saavutuseks on "Vahanukk", romantiliselt tingliku süžeega nagu enamik Betti Alveri poeeme. Selles on väikekodanlik tüüp, kelle juhtmõtteks on: "Miks ei tohi õilis härra vahel toimida kui suli". Konkreetsemalt jätkub väikekodanliku mentaliteedi, veel enam aga ametliku ideoloogia pilamine poeemis " Pirnipuu ". Legendilaadiline romantiline poeem "Pähklikoor" väljendab luuletaja elu- ja kunstitõdemusi, igatsust kõrgema, vaimsema, vaba ja täiusliku elu järele. 1939. aastal alustatud poeem "Mõrane peegel " jäi lõpetamata. Laadilt on teos realistlik , rahvapärane ja samas vaimukas , kuid vähimagi ülepingutusega jutustus. Teos köidab suurepäraste värssportreede, situatsioonikirjelduste ning sundimatu musta huumoriga.
Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad , sest koos teiste haritlastega üliõpilaseltsist „Veljestost“ arreteeriti 1945 mais Heiti Talvik, kes 1947 vangistuses kustus. 1947. jaanuaris suri ka Betti ema, 1948. veebruaris isa.
1956. aasta sai pöördeliseks Betti Alveri elus. Kõige pimedam aeg oli möödas, nagu teisedki ideoloogilise vande alla pandud, kutsuti luuletaja tagasi Kirjanike Liidu liikmeks. Alver nõustus, kuigi iroonilised alatooniga. Samal aastal vormistatakse ametlikult ka Betti Alveri ja Mart Lepiku abielu.
Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puškini poeemide tõlked ja " Jevgeni Onegini " eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.
Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund", kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. Luulekogu ilmumine oli kultuurisündmus – Alver tuli väärikalt tagasi oma kesksele kohale eesti luules. Tema järgmised luulekogud olid " Eluhelbed " (ilmus 1971 . a.), " Lendav linn" (ilmus 1979. a.) ning " Korallid Emajões" (ilmus 1986. aastal). Eesti luulest on Betti Alveri meelisautoriteks olnud kõigepealt Marie Under, seejärel raskepärasem Gustav Suits.
Betti Alveri poeemid ja ballaadid ("Must täht", "Kaks saarlast ", "Kantsler") kuuluvad kolmekümnendate aastate eesti luule väärtuslikumate lehekülgede hulka.
Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange , sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne . See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut.
Betti Alver suri 1989. aastal Tartus, olles 83-aastane. Ta on maetud Tartusse Vana-Jaani kalmistule. Tartus asub ka tema mälestusmärk.

Teosed

Luuleraamatud

• Lugu valgest varesest: poeem, Tartu 1931
  
• Tolm ja tuli: luuletusi, Tartu 1936
  
• Luuletused ja poeemid, Stockholm 1956
  
• Mõrane peegel: kuus poeemi, Tallinn 1962
  
• Tähetund, Tallinn 1966
  
• Uued luuletused ja poeemid, Toronto 1968
  
• Eluhelbed, Tallinn 1971
  
• Tuju, Tallinn 1976
  
• Lendav linn, Tallinn 1979 (luuletused ja poeemid)
  
• Korallid Emajões: luuletusi, Tallinn 1986
  
• Teosed, 1. kd: Üle aegade Assamalla ; Luuletusi ja poeeme 1931–1988, Tallinn 1989
  
• Üle sõnade serva, Tallinn 2004
  
• Koguja: suur luuleraamat, Tartu, 2005 (2. trükk samal aastal)
  

Luuletused koguteostes

• Arbujad : valimik uusimat eesti lüürikat, Tartu 1938
  
• Kümme luuletust. – Ammukaar: kirjanduslik koguteos . I, Tallinn 1942
  
• Leib: luuletus. – Ammukaar: kirjanduslik koguteos. II, Tallinn 1943
  
• Kummituslikud laulud, Stockholm 1965 (luulevalimik)
  
• Me hoiame nõnda ühte, Tallinn 1982 (luulevalimik)
  
• Tasakaal, Tallinn 1982 (luulevalimik)
  
• Seitse naist, Scarborough 1988 (seitsme eesti naisluuletaja luuletused)
  

Betti Alveri luule tõlked

• Estonian poetry . I, London 1950 (eesti luuletajate tõlkeid E. Howard Harrise tõlkes)
  
• Acht estnische Dichter, Stockholm 1964 (kaheksa eesti luuletaja luuletused Ants Orase tõlkes)
  
• Betti Alverová. Hrom je můj bratr, Praha 1980, tõlkinud Vladimír Macura ja Jiří Žáček
  
• Betti Alver. Selected poems, Toronto 1989, tõlkinud Taimi Ene Moks , Willis Barnstone, Felix Oinas, Billy Collins , Mardi Valgemäe, Elmar Maripuu , Talvi Laev, Ivar Ivask , Bernard Lionel Einbond
  
• Das Leben ist noch neu: zehn estnische Autoren: eine Anthologie, Karlsruhe 1992 (kümne eesti luuletaja antoloogia Gisbert Jänicke tõlkes)
  
• Kuus eesti luuletajat : Ants Orase tõlkes = Six Estonian poets in translations of Ants Oras: Gustav Suits, Marie Under, Heiti Talvik, Betti Alver, Uku Masing , Aleksis Rannit, Tallinn 2002
  

Proosa

• Tuulearmuke, Tartu 1927 (romaan)
  
• Invaliidid, Tartu 1930 (romaan)
  
• Kirjandusnädala album: "Vabaharidustöö" kirjandusnädala erinumber: II-III, Tallinn 1930 (koguteos)
  
• Viletsuse komöödia, Tartu 1935 (proosapoeem; 2. trükk Tallinn 1990)
  
• Teosed, 2. kd: Tuulearmuke; Invaliidid; Viletsuse komöödia; Kõmpa; Proosa 1927-1976, Tallinn 1992