556 32 600. Aastatel 1974-1979 tuli sisserändajaid keskmiselt 4800 inimest aastas, 1980 ja 1981
oli neid 7000, aga siis langes arv jälle 5000 kanti . 1989 olid liiduvabariigi elanikest 26% mujal sündinud.
Eesdased ise olid väga paiksed. 1979. aastal elas kogu Nõukogude Liidu eestlastest 92,9% Eestis.
Sõja-aastad vähendasid meeste arvu kogu elanikkonnas. Veel 1959 . aastal oli saja mehe kohta 127,8 naist, aga 1989. aastal vaid 114,1. Nõukogude Eesti perekonna suurus oli NSV Liidu väiksemaid: 3,5 inimest 1959., aga 1979. aastal vaid 3,1. Lahutuste arv kasvas 1953- 1980 jõudsalt - 8-st 47,3-ni saja sõlmitud abielu kohta.
Nõukogude Eesti elanikkond vananes aeglaselt, kuid kindlalt. 1959. aastal kuulus vanu- serühma 0-14-aastased 22,7%, 15-59-aastased 62,2% ja 60-aastased ja vanemad 15,0%. 1989. aasta lõpuks oli teise vanuserühma osakaal vähenenud (61,3%) ja kolmandal selgesti kasvanud (16,9%).
1959. aastal sündinud meeste arvatav eluiga oli 64,3 aastat ja 1989. aastal oli see 66,2 aastat. Naistel olid vastavad arvud 71,6 ja 75,0 aastat.
Jõulise industrialiseerimise tulemusena linnastus Nõukogude Eesti kiiresti. Juba 1940. aastate lõpus kasvasid linnad tööstuse eelisarendamise tulemusena, samal ajal kui maaelanikkond vähenes kolhooside loomise ja küüditamiste tagajärjel. Kohe pärast sõda elas linnades kolmandik elanikkonnast, 1953. aastal rohkem kui pooled ja 1959. aastal rahvaloenduse järgi 56,4%. Nõukogude Eesti linnastumine oli neil aastatel kiireim kogu NSV Liidus. Sama suund jätkus, tõsi küll, pisut nõrgenevas joones. 1970. aastal oli linnaelanikke 65% elanike arvust, aga 1989. aastal juba 71,6%.
Suurim ja kiireima kasvuga linn oli jätkuvalt pealinn Tallinn. 1944. aastal elas seal 133 700 inimest, 1950. oli neid 212 400,1959. juba 279 900 ja 1989. aastal koguni 482 300 ehk tol ajal elas pealinnas peaaegu kolmandik kogu elanikkonnast. Suuruselt järgmise linna, Tartu, elanike arv kasvas aastatel 1959-1989 73 500-st 114 000-ni.
Kuna tööstus tõi sisse võõrtööjõudu, jäi eestlaste osakaal eeskätt linnades järjest väiksemaks. Tallinnas langes aastatel 1959-1989 nende osa 60,2 protsendilt 47,4 protsendini. Omaette peatükk olid Paldiski ja mõned Kirde-Eesti tööstuslinnad: 1989 oli Paldiskis eestikeelseid elanikke 2%, Sillamäel 2,5%, Narvas 3,1% ja Kohtla-Järvel 19,7%. Kogu linnaelanikkonnast oli 1959. aastal eestlasi 61,9% ja 1989. aastal 51,2%. Maal oli olukord teine. 1959. aastal oli maaelanikkonna hulgas eesdasi 91,0% ja 1989. aastalgi veel 87,5%.
KULTUURIELU
Vanad ja uued massiteabevahendid
Eestikeelsete raamatute avaldamine suurenes kohe pärast Teist maailmasõda (469 nimetust 1945. ja 900 nimetust 1949. aastal), aga langes siis teatud määral (747 nimetust 1953. aastal). Neil aastatel moodustas eestikeelsete raamatute osa kogu liiduvabariigis ilmunud kirjandusest 80-88%. See osa siiski vähenes, sest 1965. aastal avaldatud raamatutest oli eestikeelseid 70%, aga 1985. aastal vaid 64%. Sellest hoolimata oli Eesti NSV Liidus esirinnas nii avaldatud nimetuste hulga kui ka raamatute arvu poolest ühe elaniku kohta. “Esimese vabariigi aegset kirjandust tabas Nõukogude Eestis kurb saatus. Seda kõrvaldati, suleti raamatukogude kinnistesse osakondadesse või sõna otseses mõttes hävitati, kas põletati või raiuti kirvega puruks. Tõenäoliselt hävitati nii 10-12 miljonit köidet.
aastal liiduvabariigis ilmunud ajalehtedest olid 76% eestikeelsed ja 86% ajakirjadest. 1985. aastal oli eestikeelsete ajalehtede osa71% ja ajakirjadel 68%.
Eestikeelsetest ajalehtedest oli kogu nõukogude aja kõige olulisem Rahva Hääl ja vene- 557 keelsetest Sovetskaja Estonija. Esimese tiraaž oli 1977. aastal 155 200, teisel 44 900. Eelmainitutest pisut vabameelsemad olid kaks linnalchte: Tallin nas Õhtuleht tiraažiga 1977. aastal 90 000 ja Tartus Edasi, mille tiraaž oli toona 80 000. Kõik ajalehed olid väikese mahuga, tavaliselt nclja-lehcküljelised. Ajalehtede kogutiraaž oli nõukogude võimu algusaastatel 400 000 eksemplari ringis ja 1975. aastal 990000. Sellest suuremaks see enam ci tõusnud.
Raadio- ja televisiooniala juhtis Eesti NSV Ministrite Nõukogu raadio- ja televisiooni- komitee. Stalini aja range tsensuur , mis muuhulgas nõudis intervjuude küsimuste ja vastuste eelnevat valmiskirjutamist, pehmenes sula ajal ja lubas käivitada uut tüüpi saateid. Vaatamata kontrollile oli raadio oma eestikeelsete saadetega järgnevatel aastakümnetel rahvusliku teadvuse tähtis alalhoidja. Esimene televisioonisaade Nõukogude Eestis läks eetrisse 1955. aasta juulis ja esialgu toimusid saated kaks korda nädalas ning olid kahe tunni pikkused. Samal aastal oli vabariigis 1300 televiisorit ja nendest vaatas saateid 4000-5000 inimest. 1985. aastal oli telereid 564000, neist kolmandik värvitelerid.
Raadiosaadete ööpäevane kestvus kasvas 17,6 tunnilt 34,0 tunnini 1958-1980 ja tcle- visiooniprogrammide hulk vastavalt 3,9 tunnilt 35,3 tunnini. Oluline vahe oli aga selles, et raadiosaated jäid peaaegu taielikule eestikeelseteks - nende osa oli nii 1965. kui 1980. aastal umbes 88%, samas kui Eesti Televisiooni vahendatud kõigi kanalite ööpäevasest saatemahust langes eestikeelsete osa 26 protsendilt (1970-1977) 17 protsendini 1980. aastal. Tundides oli muudatus selline, et 1970. aastal edastati eestikeelseid televisioonisaateid 7,4 tundi ööpäevas, aga 1980. aastal ainult kuus tundi, kõigi Eesti Televisiooni poolt vahendatud kanalite ööpäevane saadete maht oli 35,3 tundi.
Haridus ja teadus
Kui 1945. aastal hakati juurutama nõukogude koolisüsteemi, tunti puudust pädevatest ja õige maailmavaatega õpetajatest ja purustamata koolihoonetest. Probleemi teravdas õpilaste arvu kiire kasv. 1944. aastal oli rahva- ehk algkoolides ja keskkoolides 108 000 õpilast, aga 1947. aastal juba 147 200. Pärast seda kasv stabiliseerus.
Esimesed seitse kooliaastat olid kohustuslikud ja tasuta, aga keskhariduse hankimine oli esialgu tasuta ainult tööliste ja talupoegade lastele, alles 1956. aastal jäeti semestrimaks ära kõigil õpilastel.
Kolmes Balti liiduvabariigis kestis alg- ja keskkool aasta võrra kauem kui mujal Nõukogude Liidus ehk 11 aastar, sest vene keele õppimine algõpetusest peale võttis rohkem aega. 1958. aasta koolireform pikendas õpiaja kogu Nõukogude Liidus 11 aastani, sama pikaks kui Balti liiduvabariikides, aga 1964-1965 vähendati õpiaega kogu Nõukogude Liidus, ka Balti liiduvabariikides, kümnele aastale. Balti liiduvabariikidest tulnud protestide peale anti neile juba 1965. aastal üks aasta tagasi.
1959. aastal pikendati öpikohustuse kaheksa aastani ja 1970. aastal laiendati see kogu 11- aastasele keskastme haridusele. Pärast kaheksaklassilist kooli tuli õpilasel minna kas kolmeaastasesse üldhariduslikku keskkooli või kutsekooli. 1984. aastal muudeti koolikorraldust nii, et algkooli moodustasid astmed 1.-4. klassini, põhikooli 5.-9. Hass ja keskkooli 10.-11. Hass. Kaks aastat hiljem mindi üle 12-aastasele koolikorraldusele ja koolikohustuse algus viidi kuuendale eluaastale.
Kohustuslik aine nõukogude koolides oli ka sõjaline algõpetus. 1960. aastatel läksid koolid üle plaanimajandusele, kui neile antavate toetuste suurus seoti õppeedukusega. See viis omakorda kergesti selleni, et mõnigi kord ei vastanud lisatoetuse saamise lootuses välja antud tunnistused õpilaste tegelikele oskustele.
1972. aastal oli 73 protsendis kõigist Eesti alg- ja keskkoolidest õpikeeleks eesti keel.
Eesti keele tundide arv vähenes mõnevõrra 1950. aastate keskelt kuni 1980. aastate alguseni .
Seoses 1978. aasta vene keele õpetamise ja kasutamise tõhustamise kavaga hakati vene keelt
eestikeelses koolis õpetama juba esimesest klassist alates, kusjuures venekeelsetes koolides
alustati eesti keele õpetamisega alles kolmandas klassis.
Kõrgharidust jagav Tartu Riiklik Ülikool, nagu selle uus nimi kõlas, paranes tasapisi sõja-
haavadest. Suur osa õppejõududest oli põgenenud läände või ära küüditatud ja järele jäänud
tühimikke hakati paikama ka ida poolt toodud õpetajatega. Ülikooli tegevust raskendasid
ideoloogilised piirangud, miile all kannatasid eeskätt humanitaarteadused, nagu ajaloo uuri-
mine, loodusteadused pääsesid siiski kergemini. Ülikooli avaaktusel 19^0. aasta septembri
lõpus üdes Nikolai Karotamm, et uues Eestis on kõigi teaduste aluseks marksismi -leninismi
põhimõtted, dialektiline ja ajalooline materialism ja poliitökonoomia.
Ülikoolist kuulusid nomenklatuuri ka rektor, prorektorid, parteikomitee sekretär ja
mõnede kateedrite juhatajad, alguses ka dekaanid. Kommunistlikul parteil, komsomolil ja
ametiühingutel olid ülikoolis omad organisatsioonid . Vanadest teaduskondadest suleti usu-
teaduskond juba 1940. aastal ja majandusteaduskond viidi üle Tallinna Polütehnilisse Insti-
tuuti. 1950. aastal loodi Tartusse uus kõrgkool, põllumajandusülikool Eesti Põllumajanduse
Akadeemia, praegune Maaülikooi, kuhu viidi üle Tartu ülikooli põllumajandusteaduse ja
loomaarstiteaduse õpetamine.
Esialgu kaotas Tartu ülikool ka suure osa oma ajaloost. 1952. aastal peeti ülikooli 150.
aastapäeva, Rootsi aeg kaotati ja asutamisaastaks loeti ülikooli tegevuse taaskäivitamine Vene
tsaaririigi ajal 1802. aastal. Kolme aastakümne jooksul sai ülikool siiski kõvasti vanust juurde,
sest 1982. aastal pühitseti laia avalikkuse ees pidulikult selle asutamise 350. aastapäeva.
Tartu ülikooli tähtsust vähendas omakorda uue nõukogude laadis tegutseva uurimisasu-
tuse, Teaduste Akadeemia asutamine. Isikuliikmelisusel põhinev Eesti Teaduste Akadeemia
loodi Tartus juba 1938. aastal, aga 1946. aastal esiotsa Tartus alustanud ja seejärel Tallinna
üle viidud Eesti NSV Teaduste Akadeemia oli teistsugune. See kujunes ülikoolist paremini
rahastatud vabariiklikuks teadustegevuse ja teaduse jälgimise (kontrollimise) keskuseks, üli-
koolile jäi akadeemilise põhihariduse jagaja roll. Aastakümnete vältel loodi Teaduste Akadee-
mia juurde hulgaliselt eri erialade instituute. 1989. aastal suunati Nõukogude Eesti eelarvest
teaduse jaoks eraldatud rahadest pooled Teaduste Akadeemiale ja ainult 19% kõrgkoolidele.
Tallinna Pedagoogiline Instituut,
praegune Tallinna Ülikool. Teistest kõrgkoolidest jätkasid Tallinna Polütehniline Instituut -
endine ja praegune Tallinna Tehnikaülikool ja Tallinna Riiklik Konservatoorium, praegune
Eesti Muusikaakadeemia. Tartus tegutsenud maineka kunstikõrgkooli Pallas tegevus lõpetati
aastal ja kõrgemat kunstialast haridust hakkas jagama Tallinnas loodud Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut, praegune Eesti Kunstiakadeemia.
1989. aastal töötas Nõukogude Eesti 6184 teadlasest Teaduste Akadeemias 54,8% ja kõrgkoolides 24,0% ning 1990. aastal oli liiduvabariigis 333 teaduste doktorit ja 2467 teaduste kandidaati. Teaduste Akadeemia ja kõrgkoolid tegelesid väitekirjadega ja määrasid teaduskraade, aga need tuli kinnitada Moskvas asuvas üleliidulises komisjonis.
Üliõpilaste arv kasvas 3771-lt (1945-1946) 8896-ni 1950.-1951. õppeaastal, 1955- 1956 oli see 11 867 ja 1985.-1986. õppeaastal 23 516. Arvudes sisalduvad statsionaarsed üliõphased, õhtused õppijad ja nõukogude süsteemile omased kaugõppijad.
Tartu Riiklik Ülikool oli olnud suurima üliõpilaste arvuga kõrgkool, aga 1981.-1982. õppeaastal tuli tal oma juhtpositsioon loovutada Tallinna Polütehnilisele Instituudile, kus tookord õppis 9872 üliõpilast, Tartu ülikoolis oli neid 7701. Samal õppeaastal oli Eesti Põllumajanduse Akadeemias 4038 üliõpilast, Tallinna Pedagoogilises Instituudis 2874, Tallinna
Ülejäänud raha läks teistele arvukatele teadusasutustele. Eeskätt õpetajate koolitamist alustas 1952. aastal
Konservatooriumis 544 ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 525. Eesdaste osa kõigist ülikooli 559 üliõpilastest langes 1970.-19/1. õppeaastal 72 procsendile. agaTarru ülikoolis oli see 1974. aastal 85%. Emakeelset õpet ja teaduspublikatsioonide avaldamist raskendas 1975. aastal kogu Nõukogude Liidus jõustunud määrus, mille kohaselt tulid kõik kandidaadi- ja doktoriväitekirjad avaldada vene keeles.
Kirjanduse kaks haru
Teine maailmasõda oma tagajärgedega kujunes eesti kirjandusele rängaks hoobiks. Osa kirjanikke küüditati Siberisse, kus nad surid vangilaagrites, nagu Heiti Talvik ja Hugo Raudsepp ning märkimisväärne hulk põgenes läände, näiteks Rootsi, kuid suurem osa jäi koju. Otsekui läbi prisma valgustab erinevaid saatusi see, mis juhtus iseseisvusaja lõpus tekkinud kirjandusliku rühmituse Arbujad liikmetega, kellel peaaegu kõigil ilmusid aastatel 1934-1936 esimesed luulekogud. Nõukogude võimu saabudes suri arbujatest Talvik Siberis vangistuses ja Bernard Kangro põgenes Rootsi, suurem osa arbujaist jäi Nõukogude Eestisse. Ühtekokku põgenes Eestist ligi kolmandik nimekatest kirjanikest , kuigi põgeneda soovijaid, kellel see aga ebaõnnestus, oli mõnevõrra rohkem. (HASSELBLATT)
Eesti kirjandus jagunebki kahte põhiharusse, väliseesti ja kodueesti kirjandus, mis järgmise viie kümnendi jooksul arenesid eri taktis ega saanud ka eraldatud sõnavabaduse maailmades liikudes teineteisega kuigivõrd kontakti. Ent sellele vaatamata on nad ühtne tervik, eesti kirjandus. Veel 1960. aastatel leidsid väliseesti kirjanikud, et eesti kirjandus ei olegi jagunenud kaheks, vaid osa kirjanikke on lihtsalt ajutiselt kodumaalt lahkunud. Ometi puutusid kaks haru lähemalt kokku alles 1989. aasta kevadel, kui Helsingis korraldati esimene kodu-ja väliseesti kirjanike kohtumine ja päriselt kokku kasvasid need harud siis, kui Väliseesti Kirjanike Liit ühines 2000. aastal Eesti Kirjanike Liiduga.
Nõukogude Eesti kultuurielu kammitses 1950. aastate keskpaigani stalinism , mis tähendas kirjanduse langemist sügavale laine põhja. Sõnavabadus oli lämmatatud ja kodanlikule natsionalismile peetud jahi käigus kuulutati sageli rahvavaenlasteks ka kirjanikud. Uut tüüpi, Nõukogude Eesti Kirjanike Liit loodi saksa okupatsiooni ajal 1943. aastal Moskvas. Asutamiskoosolekul valiti esimeheks August Jakobson ja peale tema pääsesid juhatusse ka Johannes Väres-Sarbarus ja Jobannes Semper . Koosolekul osales ühtekokku paarkümmend eesti kirjanikku, lisaks eelpool nimetatutele veel näiteks Debora Vaarandi , Aadu Hint ja Nigol Andrescn. Koosolekul leiti, et kirjanike kutseühingust peab saama tõelisele nõukogulik, mark- sisdikul ideoloogial põhinev võitlusvahend.
Aastatel 1941-1944 ilmus tagalas oma paarsada eestikeelset trükist - perioodikat, bro- šüüre ja õpikuid ning luulekogusid ( Barbarus “Relvastatud värsid", Semper “Ei vaikida saa“}, kuid napilt proosat .
Pärast nõukogude võimu taastamist võeti 1945. aasta kevadel Kirjanike Liitu 25 Saksa okupatsiooni ajaks kodumaale jäänud kirjanikku ja aasta lõpus oli liidul 47 liiget. Kohe algas aga ka vastupidine liikumine - Kirjanike Liidust välja heitmine . Eescimaa Kommunisdiku (bol- ševisdiku) Partei Keskkomitee dramaatiline 8. pleenum 1950 heitis sünt^e varju üle kogu kultuurieliidi. Erme ja pärase seda kaotasid töökoha või liidu liikmelisuse ligi 200 teadlast, 20 kirjanikku. 15 kunstnikku, 10 heliloojat ja 20 näitlejat ehk umbes 20-25% nende alade professionaalidest. Kodanlikus natsionalismis ja “kosmopolitismis” süüdistatud kirjanikese heideti aastatel 1949-1950 liidust ceiste hulgas välja selle endine esimees aastatel 1946-1950 Johannes Semper, ka Fricdebert Tuglas , Mait Metsanurk ( Eduard Hubel), Nigol Andresen, Kersti Merilaas ja Betti Alver . Liikmelisusest ilma jäämine võttis kirjanikult ka avaldamisvõimalused. Friedebert Tuglas kirjeldas hiljem oma kibedaid tundeid, kuidas ta heideti välja
Tulevane abielupaar (1937) Heiti Talvik ja Betti Alver Tartus Toomemäel Karl Ernst von Baeri ausamba ees 1930. aastal. Nii Talvik kui Alver kuulusid 1930. aastate lõpus tekkinud Arbujate luulerühmitusse. Alver debüteeris prosaistina 1927. ja luuletajana 1931 . aastal, esimene luulekogu ilmus 1936. aastal. Pärast Teist maailmasõda vaikis ta kuni 1966. aastani. Talvik avaldas oma luuletusi ajakirjas Looming juba 1925, aga esikkogu "Palavik" ilmus 1934. aastal. 1945. aastal ta arreteeriti ja saadeti Siberisse, kus ta suri 1947. aastal. (Foto: Tuglase Selts)
pccti a iai nn
Kirjanike Liidust, rahvakirjaniku tiitel tunnistati kehtetuks ja talt võeti pension . Tuglas tem- 5 61
beldati tüüpiliseks kodanlikuks ajalooväänajaks ja kõige vihasemaks rahvavaenlaseks, kelle toodang kõlbab vaid ajaloo prügikasti, kõik ta teosed korjati ara, tal ei ilmunud enam ühtki raamatut ja viis aastat ei tohtinud ta kirjutada ridagi ajalehes , talle ei antud isegi tõlketöid. Ja see kõik ilma, et tal oleks olnud vähematki võimalust ennast kaitsta.
Et kindlustada oma toimetulekut, hakkasid mitmed kirjanikud tõlkima klassikuid, aga nii mõnedki häälestasid oma lüüra uue korra ülistamisele.
Muutunud poliitilises olukorras oli lävepakk avalikkusse pääsemiseks kõrge: esimene tingimus oli sotsialistliku realismi paleuste selgekstcgemine ja enda sättimine nende dikteeritud vormi. Tuli kujutada klassivõitlust, linnaproletariaadi juhtivat osa ühiskonnas ja venelaste progressiivset rolli. Kesksele kohale tõusis eriliselt õilsate omadustega positiivne kangelane.
( LILJA )
Uue kirjandusliigi, nõukogude kirjanduse omaksvõtmine oli väljakutse kirjanikele ja muidugi ka lugejatele, mistõttu kirjutamine käivitus aeglaselt. Uut toodangut, eeskätt romaane sündis vähe, lüürika oli uue rolli leidmiseks paindlikum . Karmi keelt “sobivate” kirjanike nappusest kõneleb 1950. aastal trükitud nimekiri avaldamiskõlblikcst eesti kirjanikest. See koosneb 35 usaldusväärse kirjaniku nimest, teiste seas August Jakobson, Johannes Barbarus,
Debora Vaarandi, Aadu Hint ja Juhan Smuul (1954. aastani Schmuul).
Kirjandusest sai nõukogude aja Eestis see kanal , mille kaudu oli võimalik väljendada kas või pisutki rahvustunnet, vabameelsust ja uusi vormikatsetusi.
“See eeldas erilist koodisüsteemi, mis vahendas vastuvõtjale sapienti sat põhimõttel, see tähendab eeldas, et lugejal on oskus mõista pinna all peituvat sõnumit. Selle oskuse lugeda “ridade vahelt” lõid kirjanduskriitika ja lugejaskond , kes lugesid kirjandusest välja varjatud tähenduste ja metafooride kaudu väljendatud rahvuslikke ja filosoofilisi sõnumeid.” (VEIDEMANN)
Üks neid väheseid, kes uues süsteemis harjale tõusis, oli kahekordne (1947,1948) Stalini preemia laureaat August Jakobson, kes valiti 1950. aastal taas Kirjanike Liidu etteotsa ja kelle juba vabariigi aegadel omandatud vasakpoolsus paindus nõtkelt nõukogude korrale sobivate näidendite (“Elu tsitadellis" 1946) ja novellide kirjutamiseks. Jakobsonile andis positsiooni ja tuge kuulumine Eesti NSV Ülemnõukogusse ning 1950. aastatel selle presiidiumi etteotsa.
Kiiresti kindlustas oma positsiooni ka Juhan Smuul. Ta alustas Stalini vaimus (“Karm noorus", 1946) ja pühendas 1949. aastal diktaatorile luulekogu (“ Poeem Stalinile"). Õiged hoiakud andsid tulemuse: Smuul sai Stalini ja hiljem ka Lenini preemia, oli aastatel 1953- 1971 Kirjanike Liidu esimees ja partei keskkomitee liige.
Kiiresti omandas uue ideoloogia ka sõja-aastad peamiselt Moskvas ja Leningradis veetnud Debora Vaarandi. Varsti pärast sõda avaldas ta koguni kaks luulekogu. Olulise jälje jättis ta soome, vene ja saksa luule eestindajana.
Samal ajal. kui kodueesdastest kirjanikud pidid liikuma stalinismi aja kitsastes piirides, lõi paguluses õitsele mitmekesine eesti kirjandus ja kirjastustegevus. Kuni 1960. aastate keskpaigani oli väliseesti kirjandus viljakam ja kõrgemal tasemel kui kodueesti kirjandus. Kodueesti romaani kitsikust ja väliseesti romaani viljakust iseloomustab see, et Stalini all sündis ainult seitse romaani, samal ajal ilmus väliseestlastelt aga 60 romaani.
Eestis alustanud ja 1944. aastal Rootsi läinud Karl Ristikivi jätkas pärast mõneaastast pausi seal oma kirjanduslikku tegevust. Kuni oma surmani 1977. aastal avaldas ta paguluses tosina jagu romaane. Juba 1938-1942 ihnus tema nn Tallinna triloogia (“Tuli ja raud“, “Võõras majas “, “Rohtaed"). 1953. aastal valminud, osalt kafkalik, sürrealismist, eksistentsialismist ja irratsionalismist kantud “Hingede öö” oli eesti kirjanduse esimene modernistlik romaan.
Pärast pikka vaikimist avaldas stiili muutnud Ristikivi seejärel 1960. aastatel igal aasf.il raamatu. Selle, 15 aastat kestnud loomingulise tippajajärgu saagi hulka kuuluvad kaks ajaloolist
romaanitriloogiat, mille sündmustik liigub laial territooriumil Kesk- ja Lääne-Euroopast kuni Vahemere kaugemate soppideni välja (“Põlev lipp ”, 1961; “Viimne linn", 1962; “Surma ratsanikud", 1963) ja mitmed teised romaanid . Kirjaniku väsimatu reisikirg aitas tal süveneda tema romaanide kultuuriõhustikku.
aastal ilmus Rootsis Arved Viirlaiu “Ristideta hauad ", romaan metsavendade võitlusest, mis äratas rahvusvahelist tähelepanu ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Ka mitmes teises romaanis kasides Viirlaid eesti sõduri teemat.
Mitmekülgne kirjanik, kirjastaja ja kultuurimõjutaja oli Rootsi Lundi pidama jäänud ning 16 luulekogu ja sama palju romaane avaldanud Bernard Kangro. 1935. aastal loodustee- maliste sonettidega alustanud ja uuel kodumaal mitmekülgset luulet viljelenud ( luuleraamat “Varjumaa", 1966 koos autobiograafiliste Kihvakaania-poeemidega) Kangro käsides oma romaanides vana Tartut ("Jäälätted", 1958; “Emajõgi", 1961; “Tartu", 1962; “Kivisild", 1963) ja oma kodukohta Võrumaad. 1957 avaldas Kangro ülevaate pagulaseesti kirjandusest “Eesti raamat vabas maailmas 1944-1956“ 1950. aastal asutas taLundis kirjastuse Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis lõpetas tegevuse seoses Kangro surmaga 1994. aastal, olles jõudnud avaldada 415 nimetust. Kangro andis 1950-1993 välja ka kultuuriajakirja Tulimuld.
1946. aastal astus avalikkuse ette hiljem kogu eesti luule üheks tähtsamaks esindajaks tõusnud Kalju Lepik, kes kaks aastat varem oli Rootsi põgenenud. 1997. aastaks oli ta avaldanud 13 luulekogu ja lisaks sellele oli tema panus pagulaseesdaste kultuuriellu ja elukorraldusse hindamatu. Oma esimestes kogudes “Nägu koduaknas” (1946) ja “Mängumees” (1948) oli Lepik veel traditsionalist, järgmistes kogudes (nagu “Merepõhi", 1951; “ Muinasjutt Tiigrimaast", 1955) tõstsid pead modernism ja tsüklilisus. "Kivimurd” (1958) oli aga saanud mõjutusi rahvaluulest . Tema viimased luulekogud “Öötüdruk” (1992) ja “Pihlakamarja rist” (1997) ilmusid juba iseseisvas Eestis.
Valev Uibopuud mõjutasid Lõuna-Eesti maaelu kujutamisel tema lapsepõlvemaastikud, aga vastukaaluks käsitles ta ka oma kaasaegset Rootsit. Pärast novelle ilmus 1948. aastal tema esimene romaan “Keegi ei kuule meid". Romaani “Neli tuld ” (1951) tervik on üles ehitatud novellidest nii, et igas peatükis kujutatakse laeva ühe meeskonnaliikme (kokku on neid kaheksateist) nägemust sündmustest laevas ning igaühe varasemaid kogemusi. Uibopuu loomingu tipuks võib pidada tema psühholoogilist romaani “Janu” (1957), kus tuberkuloosi- haige noore neiu kogemuse läbi kujutatakse sümboolselt inimese füüsilist ja vaimset elujanu .
Stalini aja järellainetuses sündis Nõukogude Eestiski 1956-1958 elav keskustelu kultuuripoliitika joone ja selle üle, kuidas suhtuda kodanliku Eesti kultuuripärandisse. Foorumiteks olid kultuurileht Sirp ja Vasar, ajaleht Rahva Hääl ning partei keskkomitee. Kirjanike Liidu kongressil 1958. aasta detsembris võis veel kuulda, et uuema põlvkonna kirjanikke süüdistati ideoloogilises ebamäärasuses, aga lõppude lõpuks tähendasid nii 1950. aastate lõpp kui ka 1960. algus liberaliseerimist ja pakkusid kultuuri arengule soodsat pinnast. Üheks baromeetriks oli siin 1957. aastal alustatud kirjandusajakirja Looming legendaarne ja peamiselt tõlkeromaanidest koosnev sari Loomingu Raamatukogu, kus avaldati Nõukogude Liidus haruldast välismaist ilukirjandust. Elujõuline sari jätkab ilmumist ka praegu.
Sulaaja alguses võeti Kirjanike Liitu tagasi sealt stalinismi ajal välja heidetud kirjanikud, teiste hulgas Johannes Semper, Kersti Merilaas ja Friedebert Tuglas, avalikkuse ette tulid nii varem kodanlikus natsionalismis süüdistatud kogenud luuletajad ja kirjanikud kui ka uued tegijad. Vabamad olud tõid elevust just luulesse. “Sulaga kaasnenud kultuuripoliitiline vabanemine tõi eesti luulesse vahetu ja ilmselge tõusu. Tammid murdusid. Jõud oli imekspandav, pursates välja kolmest allikast, sest luulesse ilmusid nüüd mõne aasta jooksul vaikinud, viivitanud ja noored tulijad.” (SALOKANNEL) Mõned arvud näitavad läbimurde jõulisust. 1954. aastal ilmus üks uus luulekogu, 1958. aastal ilmus neid üheksa ja 1966. aastal lausa kakskümmend.
EESTI AJALUGU
Eesti rahvuspoetess Lydia Koidula suri 1886 . aastal Kroonlinnas, kus esinduslik nõukogude eesti kirjanike seltskond käis külastamas tema mahajäetud hauda 1944. aasta suvel. Esireas paber käes Johannes Vares-Barbarus jä temast paremal valges jakis Dsbora Vaarandi, edasi Paul Rummo Ja Johannes Semper. Suure rahvusliku sümboli saamine kodumaa mulda oli pikk protsess, millega jõuti lõpule, kui Nõukogude Eesti Ministrite Nõukogu määras, et Koidula tuli tema 60. surma-aastapäeval 11. augustil 1946 mana Tallinna Metsakalmistule. Asjaga pandi tegelema riiklik komisjon. Poetessi hauast väljakaevatud säilmed saadeti Kroonlinnast sõjaliste auavalduste saatel Tallinna ja pärast Estonia kontserdisaalis peetud mälestusaktust maeti poolesajast pärjast koosneva saatjaskonnaga Metsakalmistule jõudnud kirst maamulda. (Foto: Tuglase Selts)
Üks naasjatest oli vaikimisaastatel tõlkijana tegutsenud Bctti Alvcr, kelle abikaasa Heiti Talvik suri Siberis. Pärast kahekümneaastast vaikimist tuli Alver 1966. aastal avalikkuse ette oma luulekoguga “Tähetund". Selle koguga sai alguse Eesti ühe tähelepanuväärsema poetessi Betti Alveri viljakas hilistoodang, mis kestis kaks aastakümmet, sama kaua kui oli kestnud luuletaja vaikimine , ja mille tippsaavutus oli 1986. aastal ilmunud "Korallid Emajões". Selles oma viimases kogus pöördus ta stiililiselt tagasi Arbujate aja lakoonilise ja klassikaliselt selgejoonelise luulekujundi juurde.
Teistest jõulise andega luuletajatest väärib mainimist Kersti Merilaas, kes pöördus isamaalise luule poole ja tuli avalikkuse teadvusse tagasi 1962. aastal koguga “Rannapääsuke", mis oli tegelikult valminud juba 1958. aastal. Samuti 1958. aastal oma esikkogu “Söerikastaja" avaldanud, nii saksa kui ka nõukogude vanglatest läbi käinud Jaan Kross , kellelt järgneva kümnendi jooksul ilmus kuus luulekogu ning tema abikaasa Ellen Nüt, kelle esikkogu “Maa on täis leidmist ” (1960) põhjustas (nagu ka Krossi “Söerikastaja") poleemika vabavärsi sobilikkusest nõukogude kirjandusse. Krossi luulekogu ilmumine avas eesti luules uue lehekülje. Ellen Niit avaldas ajakirjanduses oma luulet juba 1945. aastast alates, aga et ta oli pinnuks silmas neile, kes valvasid, et kirjandus oleks ikka ideoloogiliselt õige, siis sai tema esimene luulekogu ilmuda alles 1960. aastal. Teine, “Linnuvoolija", järgnes 1970. aastal. Suure populaarsuse nii Eestis kui mujalgi võitis Niit lastekirjanikuna, teda ongi nimetatud Eesti Astrid Lindgreniks.
Ja siis sähvatasid esile noored vihased mehed, “kassetipõlvkond” - nende luulevihikud
ilmusid 11,5 x 17,5 sentimeetri suurustes pappkassettides, millesse kogutud luuletused sat-
tusid sageli vastuollu ametivõimude ettekirjutustega. Esimeses kassetis esinesid Paul-Eerik
Rummo, Linda Ruud, Arvi Siig, Mats Traat ja Enn Vetemaa . Põlvkonna poeesia sümboliks
tõusnud Paul-Eerik Rummo avaldas 1960. aastatel mitu luulekogu, nagu suurt tähelepanu
pälvinud “Lumevalgus...lumepimedus” (1966), millest sai kümnendi luule üks tähtteoseid.
Kolmandas, 1965. aastal ilmunud kassetis debüteeris Jaan Kaplinski . Idamaistest usunditest ja
loodusest inspireeritud Kaplinski, kelle läbimurdeteoseks sai noorsoo kultusraamat “Tolmust
ja värvidest” (1967), arenes viljakaks poeediks, prosaistiks, esseistiks ja tõlkijaks ning sõnakaks
ja teravaks kultuuripoliitiliseks esinejaks ning ühiskonnakriitikuks.
Kassetipoeetide hulka kuuluva, isamaalise tonaalsusega luuletaja Hando Runneli esik-
kogu “Maa lapsed” ilmus 1965. aastal. Nii vaimult kui vormilt lähtus ta luule rahvalauludest.
Maa ja küla säilitasid ka hiljem keskse koha tema vaimses olemises. “Olen maa produkt,
enam-vähem nagu kõrvits või kummel, kihulane või mesikäpp,” kirjutas endast Runnel. Pöör-
deliseks sai luulekogu “Avalikud laulud” (1970), mida tsensuur kärpis, sest mõne luuletuse
teemaks oli eestlaste ja eesti keele väljasuremise oht. Kogumikule järgnesid teiste seas “Mõru
ning mööduja” (1976) ja “Punaste õhtute purpur” (1982). Runnel arendas keelatu ja lubatu
piirimail balansseeriva ridade vahele kirjutamise nii peeneks, et tsensuur alati ei märganud
tema kogude ilmumist kohe takistada. “Runnel kujuneb nõukogude süsteemis omamoodi
poollegaalseks teisitimõtlejaks, kelle osalemist avalikus elus korduvalt piiratakse” (OLESK).
Doris Kareva ja Kalju Lepik. Doris Kareva esimene luulekogu ilmus 1978. aastal ja ta tõusis kiiresti Eesti luuletajate esiritta. Naiseliku tundelisuse poolest on Kareva luulet võrreldud Marie Underi poeesiaga. Kalju Lepik oli Rootsi eestlaste seltsi- ja kultuurielu juhtfiguure ja silmapaistev väliseesti luuletaja. Tema esikkogu ilmus 1946. aastal ja kustumatu loomejõud saatis teda kuni 1990. aastate teise pooleni. (Foto: Kalju Suur, Tuglase Selts)
1970. aastatel stagnatsiooni tõusu õhkkonnas sai eesti luule oma enfant terrible i, mitmekülgselt andeka näitleja Juhan Viidingu ehk Jüri Üdi. Selle pseudonüümi all avaldas ta oma luulet 1960. aastate lõpust alates, aga 1978. aastal ilmus juba oma nime all luulevalimik “iVla olin Jüri Üdi“, millele järgnesid “Elulootus” (1980) ja " Tänan ja palun” (1983). Tema armastatud luuletused levisid ka lauludena.
Sama ajajärgu debütant oli ka poetess Doris Kareva, "armastuse laulik , traagikast kantud romantika sellel ülimal astmel, kus armastuse juurde kuuluvad lahutamatult kaotus ja surm” (SALOKANNEL). Tema esikkogu “Päevapildid” ilmus 1978. aastal.
Stalinismi ajal viibis nõukogude eesti proosa sügavas letargias. Žanri esindajatest võib esmajoones nimetada ainult Aadu Hindi peateose, monumentaalse romaani “Tuuline rand ” (1951) esimest osa, milles kujutatakse Saaremaad kuni 1905. aasta revolutsiooni päevadeni. Sedagi tuli kirjanikul järgmisel aastal ilmunud teise, täiendatud trüki jaoks “õigeuskliku- maks" kohendada - proletaarset revolutsiooni ja Eesti-Nõukogude sõprust kirjeldati liiga vähe. Paraku ei sobinud need lisandused vanasse tervikusse just kuigi loomulikult.
Alles sula võimaldas ka romaani jõulise tulemise nõukogude eesti kirjandusse - tõsi, mitte niisuguse plahvatusena nagu oli tulnud luule. Nüüd tohtis irduda senistest kohustuslikest mallidest nagu klassivõitlus ja positiivne kangelane ja minna üle ehedale realismile. Üks esimesi pääsukesi oli Rudolf Sirge, kes oma teoses “Maaja rahvas" (1956) kujutas maa ja võimu uut jagamist eesti külas ning esimesena käsitles 1941. aasta juunikuu küüditamist.
Juhan Smuul vahetas Stalini ülistamise teema oma kodusaare Muhu kalurite ja meremeeste elu humoristliku kujutamise vastu. Eriti populaarseks ja sorsialisdikes riikides miljonitesse tiraadidesse ulatuvaks sai tema kirjutatud polaaruurijate reisipäevik “jäine raamat”
(1959).
Noorema põlvkonna olulisemad prosaistid olid Jüri Tuulik (“Tund enne väljasõitu", 1966), Ülo Tuulik (“Sõja jalus “, 1974), Mati Unt (“Võ!g“, 1964), Arvo Valton (“Veider soov“, 1963), Enn Vetemaa (“ Monument ", 1965) ja Mats Traat (“Koputa kollasele aknale". 1966). Undi koolinoorte elu kujutavat esikteost “Hüvasti, kollane kass ” (1963) on oma aja kulrus- raamatuna võrreldud J. D. Salingcri romaaniga “Kuristik rukkis ".
Rahvusvaheliselt raskekaalulisemaks kujunes eesti romaanikunst siiski tänu pisut vanema põlvkonna meistrile, poeedina tuntust kogunud Jaan Krossile, kellest küpses eas 1970. aastatel kujunes eesti proosa hiiglane, rahva mälu siil iraja ja oma maa minevikust leitud põnevamate ja erandlike isiksuste kujutaja. Tema sulg joonistas osavalt isiku ja ajastu pildi nii 16. sajandil elanud eesti päritolu pastorist ja kroonikakirjutajast Balthasar Russowist (“Kolme katku vahel", 1970-1980) kui ka 19. sajandi alguse Liivimaa aadlimehest Timotheus von Bockist (“Keisri hull". 1978), 19. ja 20. sajandi vahetuse juuraprofessorist Friedrich von Martensist (“Professor Marcensi ärasõit", 1984) ja iseseisva Eesti eest võidelnud Jüri Viimsist (“Tabamatus”, 1993). Autobiograafilised on “Wikmani poisid” (1988) ja "Mesmeri ring” (1995).
Nagu Jaan Kross, kuigi teistsugust kirjanduslaadi viljeldes, aitas eestlaste rahvuslikku eneseteadvust turgutada fantastilisi visioone ehitanud Lennart Meri. Tema reisiraamatutes (“Virmaliste väraval", 1974; “Hõbevalge", 1976; “Hõbevalgem", 1984) reisitakse nii ajas kui ka ruumis.
Poetessina lausa imelapsena tuntud Viivi Luige - ca debüteeris kolmandas. 1965. aastal ilmunud kassetis ja tema kolm esimest raamatut sisaldavad luulet, mida ta kirjutas, olles alla 20 aasta vana - stalinismiaega käsitlev romaan “Seitsmes rahukevad” (1985), eungis eestlaste mahavaikitud valupunktidesse, käsitledes viieaastase tüdruku pilgu läbi nõukogude korra juurutamise, kolhooside moodustamise ja metsavendade liikumise aegu maakülas. Teos oli menukas nii Eestis kui laiemaski maailmas.
Luige teine, kuus aastat hiljem ilmunud romaan “Ajaloo ilu” (1991), milles on juttu Tšehhoslovakkia 1968. aasta sündmuste peegeldustest Nõukogude Eestis, ilmus juba uues
Eesti luuletajad Helsingi Eteläsadamas 1982. aasta jaanuaris. Reisi põhjuseks oli Tuglase Seltsi korraldatud luuleõhtu "Tuule lapsed". Vasakult Kalle Kurg, Kersti Merilaas, Paul-Eerik Rummo, Viivi Luik, Aleksander ( Sass ) Suuman, Ellen Niit ja Jaan Kross. (Foto: Jouko Vanhanen, Tuglase Selts)
Eestis, kus nõukogude-aegne apaatia oli andnud aset helgele tarmukusele ja tulevikuusule. Nüüd hakati ehitama taasiseseisvuvat Eestit ja selles töös oli intellektuaalide esirinda kuulunud kirjanikel täita keskne ülesanne. Nende hulgast sai Eesti endale varsti presidendi, mitu ministrit, hulga rahvasaadikuid ja ajakirjanikke aga ka pea ees vabasse turumajandusse ja kapitalismi uima sukelduva ühiskonna kriitikuid.
Rahvuslik teater elavnemas
Kirjandusel oli rahvuse säilitamisel suur tähtsus ja hoopis eriline oli teatri roll, mille alistamine uue korra nõudmistele oli raskem kui trükisõna puhul. Mitmed teatrimajad olid 1944. aastal kannatada saanud, suur osa näitlejatest põgenenud ja ka neist, kes jäid, osa vangistatud või sunnitud teatrist lahkuma , süüdistatuna kodanlikus natsionalismis. Ometi oli eesti teatri tugev põhi alles. Sula aitas teatrilgi vabaneda , kavva tulid tagasi vanad head ja armastatud tükid Tammsaare ja Lutsuni välja, esile kerkis uusi kirjanduslikke andeid ja saalid täitusid publikust.
Suure populaarsuse saavutanud Juhan Smuuli näidendi “Kihnu Jõnn ehk Mctskapceri’ (1965) peategelane on süsteemile alistamaeuks jäänud ja “oma saatusest suurem” romanti- lis-legendaarne “ metskapten ”, põhjatu rahvusliku optimismi sümbol. Ajal, kus soome noor teatriavangard kaldus tugevasti vasakule, olid sama epohhi eesti lavastajate esimesed tööd “raevukalt ja täis sisemist lootusetust suunatud Praha kevadele ja sügisele (1968) järgnenud nõukogude ideoloogia kasvava rõhumise vastu” ( TORMIS ).
EESTI AJALUGU
Vahendiks said võrdlused ja satiir . Teerajajaks kujunes Stalini aja sümboolne kujutamine 567 Artur Alliksaare näidendis “Nimetu saar" (1966). Absurditeatri võimalusi kasutus eriti Paul- Eerik Rummo oma näidendis “Tuhkatriinumäng". Tartu Vanemuise teatris vapustas see “modernseks klassikaks” nimetatud tükk 1969. aastal oma seisukohavõttudega ja tõi üliõpilased tänavale protesteerima esietenduse arvatava ärakeelamise vastu. Kolm aastat hiljem sai ajalehe Edasi toimetus partei juhtkonnalt noomituse selle eest, et kirjutas Rummo näidendi esitamisest New Yorgis .
1973. aastal mängiti Draamateatris Mats Traadi romaanil põhinevat näidendit “Tants aurukatla ümber” koguni 39 korral ja 18 000 vaatajale. Võrdlustel põhinev lavastus ärritas ametivõime ja etenduste arvu vähendati. Järgmisel aastal oli neid vaid kuus ja siis võeti näidend kavast maha. Lühikeseks jäi ka 1977. aastal Draamateatris esietendunud Jaan Kaplinski “Neljakuningapäev0, mis pärast kümmet etendust ideoloogilistel põhjustel ära keelati. Ka mitmed teised noored poeedid ja prosaistid (Enn Vetemaa, Mati Unt) uuendasid teatrit ja tõestasid oma näidenditega, et rahvuslik draama on asunud uuele teele.
Stagnaaeg kahandas teatri jõudu ja tsenseeris näidendeid või lausa kõrvaldas neid lavadelt, aga tabusid tohtis siiski ettevaatlikult puudutada, nagu see sündis Mikk Mikiveri lavastatud Jaan Kruusvalli näidendis “Pilvede värvid” (1983). Näidendit, mis käsitles eestlaste põgenemist läände 1944. aastal mängiti Draamateatris rohkem kui 200 korda. Koos 1980. aastate teise poole perestroika ja glasnosti poolt liberaliseeritud õhustiku tekkega algas teatri vabanemine tsensuuri paine alt. Üheks tähiseks sai siin 1949. aasta suurküüditamist kujutav Rein Saluri näidend “Minek” (1989).
Tähelepanuväärsed teatriuuendajad olid lavastamises ja teatripedagoogikas Voldemar Panso ning “noortele vihastele meestele” võimalusi pakkunud Kaarel Ird Vanemuises ja Mikk Mikiver Draamateatris. Kutselisi teatreid oli nõukogude ajal üheksa, lisaks Tallinnale oli kutseline teater Tartus, Pärnus, Viljandis ja Rakveres . 1948. aastal oli Tallinnas avatud esimene riiklik Vene teater ja pealinnas 1965. aastal alustanud Noorsooteatrist (praegune Linnateater) kujunes teatrielu kõrgetasemeline ja julge värskendaja.
Ernesaks, Pärt ja Tormis
Stalinismi aeg paljastas formalismi ja kodanliku natsionalismi ka muusikas ja dikteeris rangelt stiilimallid. Loomingulist tööd jätkasid Artur Kapp, kelle viies ja viimane sümfoonia “Rahusiimfoonia” (1951) jäi tema poja helilooja Eugen Kapi redigeerida, ja Gustav Ernesaks, kelle ooper “Tormide rand” valmis 1949. aastal. Hiljem viljeles Ernesaks nii helilooja kui ka dirigendina üha enam koorimuusikat ja tegeles muusikaelu, eeskätt laulupidude organiseerimisega.
Nagu muu kultuurielu, nii sai ka muusika sula ajal vabamad väljendus- ja katsetusvõi- malused ning esile kerkisid uued nimed. Maailmakuulsuseni jõudis 1979. aastal Nõukogude Eestist emigreerunud Arvo Pärt; Veljo Tormis kasutas oma eesti ja läänemere-soome rahvalauludel põhinevas koorilaululoomingus uut laadi helikeelt. Eesti ooperi tippu tõusis 1944. aastal Rootsi emigreerunud Eduard Tubina “ Barbara von Tisenhusen” (1968), mille libreto kirjutas Aino Kallase samanimelise romaani põhjal Jaan Kross. Ooperi esietendus toimus Estonias 1969. aastal ja seda mängiti 50 korda. 1980. aastate nõukogude eesti heliloomingu uued nimed olid Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüür.
Ettekantava muusika pühamuks kujunes Estonia teater Tallinnas, millest 1949. aastal sai ooperi- ja balletiteater. Koduvabariigi suletud piiridest väljaspoolgi lõikas loorbereid Gustav Ernesaksa Riiklik Akadeemiline Meeskoor RAM. Dirigentidest olid välismaal tuntumad 1979. aastal emigreerunud Neeme Järvi, samuti Eri Klas, ooperilauljatest Georg Ots.
Rahvuslikus mõttes tähtsat muusikatraditsiooni jätkasid üldlaulupeod. Neil iga viie aasta tagant korduvatel muusika suursündmustel astusid üles kümned tuhanded koorilauljad ja kuulajaid oli korraga kuni 300 000.
Uue põlve kujutavad kunstnikud
Kujutav kunst oli samamoodi ideoloogiale allutatud nagu kogu muu ühiskond, aga eriti tugevaks läks surve 1940. aastate lõpus. Kodanlikku natsionalismi juuriti välja ka kunstist ja kõige ohtlikum oli süüdistus formalismis, see kattis nimelt kõik selle, mis jäi oma ideoloogia poolest aktsepteeritavast kunstist väljapoole. Nagu teiste kultuurialade esindajatele, nii loodi ka kunstnikele uuele süsteemile vastav Kunstnike Liit ENKL. Selle liikmeks olemine oli elutähtis, sest ainult siis saadi materjali, tööd ja elatist, pealegi võidi “vaba” kunstnikku üpris kergekäeliselt parasiidiks tembeldada.
Kunstipoliitika suunad määrati kindlaks EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 1945. aasta märtsis väljaantud määruses “Kunsti arendamisest ja ülesannetest ENSV-s”. Selle järgi oli kunstnike peamine ülesanne rahva kasvatamine nõukogulikus vaimus ja kirjas seisis seegi, et “tuleb pidada otsustavat võidust fašisdiku ideoloogia jäänuste ja kodanliku natsionalismi vastu kõigi kunstivahendite abil.”
1945. aasta oktoobris kiitis ENKL kongress heaks resolutsiooni “puhta kunsti köidikuis sipleva kunstielu edaspidiseks tervendamiseks sotsialistliku realismi suunas”. Kunstilise omanäolisuse vabadus tuli ohverdada ametliku kunstisuuna, sotsialistliku realismi altarile. See suund oli kunstis niisama skemaatiliselt elutu ja propagandistlik nagu kirjanduseski.
Uus süsteem soosis monumentaalseid ja just mitme kunstniku tehtud kollektiivseid töid, millest üks esimesi ja tuntumaid on Tallinnas Tõnismäel 1947. aastal avatud “vabastajate monument”, pronkssõdur (Enn Roos, Arnold Alas ) ja Estonia teatri tohutu laemaal (Evald Okas, Richard Sagrits ja Elmar Kits ).
Kui uus kultuuripoliitika ka kunstis hambaid hakkas näitama, pandi paljud kunstnikud vangi ja saadeti asumisele või visati lihtsalt Kunstnike Liidust välja, süüdistatuna formalismis ja kosmopolitismis või “loomingulises passiivsuses”.
Näiteks tõttas iseseisvusaja tuntud ja auahne kunstnik Adamson- Eric , et kindlustada oma positsiooni uue korra ajal, maalima pilti Stalinist Läänemere kaldal , kuid visati kümnendi lõpus välja Kunstnike Liidust, mille esimeheks ta sõja-aastatel oli olnud. Et elatist teenida, läks ta lihttööliseks jalatsivabrikusse, kust ta hiljem naasis kunstiellu. Kui ta 1951. aastal parteist välja heideti, põhjendas Käbin: “Me ei heida Adamsoni parteist välja sellepärast, et ta oleks halb kunstnik. Asi on selles, et Adamson kui partei liige ja Kunstnike Liidu esimees ajas parteivastast liini. Ta esindas kodanlik-natsionalisdikke tendentse kunstis.
Uue poliitika juurde kuulus ka kõrgema kunstihariduse reorganiseerimine. Kunstikõrg- kool viidi Tartust Tallinna, et sellel oleks lihtsam silma peal hoida. Iseseisvusajal kogu kunstielu suunanäitajaks olnud Tartu Pallase kunstikool suleti ja Tallinna asutati uus kunstikõrgkool Eesti NSV Riildik Kunstiinstituut. Katse katkestada side Tartuga teenis ka poliitilisi eesmärke.
1955. aasta paiku alanud sula lasi kultuurielus ohje lõdvemaks ja tõi kogu kümnendiks tagasi esteetilise kriteeriumi kunstis. Esile kerkisid kõige mitmekesisemad katsed ja üritused kunstilist mahajäämust tasa teha. Ausse tõusis iseseisvusaja kunstikultuur ja Nõukogude Eesti kunst muutus suuresti omapäraseks, nii et sündis müüt “eesti stiilist”.
“Nõnda on vahetutest kogemustest ja loogilisest arengust lahti lõigatud eesti kunst sünnitanud kummalisi kompromisse ja säilitanud oma tunnusena (vastupanu osutamiseks ja kaitsemehhanismiks) maalikunstis peenekoelise koloriiditaju ja austuse iseseisva
vormi vastu, graafikas tehnikate täieliku valitsemise ja üldreeglina vastumeelsuse iga- 569
suguse sotsiaalselt positsionecritud kunsti suhtes.” (HELME)
Nõukogude Eesti kunstielu jagunes kaheks - sündis kaks koolkonda. Tallinna ja Tartu koolkonnad - Tartu kunstnikud viljelesid tehniliselt kõrgtasemelist kunsti ning vältisid päevakajalisi teemasid , jäädes vaikeludes, loodus- ja linnatemaatikas suurelt osalt truuks 1930. aastate kunstitraditsioonidele - ja said kaela süüdistuse formalismis. 1956. aastal hakkasid vangistusest tagasi tulema kunstiõpingute ajal arreteeritud kunstnikud, kes 1960. aastal korraldasid näituse, mis äratas ametivõimudes kahtlusi. Selle vaimseks juhiks oli Ülo Sooster , kes pärast Moskvasse siirdumist kujunes impulsside andjaks ning Eesti ja Moskva kunstnike koostöö vahendajaks.
Seevastu olid Tallinnas hariduse saanud nooremad kunstnikud valmis uute kunstivooludega kaasa minema. 1959. ja 1960. aasta! korraldati pealinnas noorte kunstnike näitusi, millest kasvas välja järgmiste aastakümnete kunsti särav plejaad , nagu graafik Herald Eelma ning maalikunstnikud Olav Maran ja Enn Põldroos. Nad uurisid iseseisvusaja eeskujusid ja otsisid sisust ja ideoloogiast sõltumatut kunsti. Üha enam huvitas abstraktne kunst, mis ametliku mõtteviisi järgi oli kõige hullem formalism. 1962. aastal Moskva maneežis toimunud näituse järel, mis ajas Hruštšovil ihukarvad püsti, oli see kõige karmimalt hukka mõistetud. Ainuke ametlikult lubatud kunstiline vabadus võis siiski väljenduda “ranges stiilis” pinnapealses maalimislaadis, tugevates piirjoontes ja napilt väljatöötatud detailides. Jõud ei peitunud ilus, vaid karges lihvi matuses. Ei räägitud ilust, vaid väljendusrikkusest.
Sotsialistliku realismi piirangutest katsus vabaneda kunstiinstituudi noorte kunstnike
Ülo Sooster (1924-1970) oli kunstnik, kes sai tuntuks Moskva avangardistina 1960. aastatel. Tema töödes korduvad sageli muna ja kala motiivid. Sooster on tänapäeval rahvusvaheliselt tuntumaid eesti kunstnikke. (Foto: Eesti Kunstimuuseum)
rühmitus ANK’64, mis 1964. aastal korraldas näituse Estonia keldris. Rühma vaimseks juhiks
oli Tõnis Vint ja liikmete hulgas olid graafik Mare Vint ning maalikunstnikud Aili Vint ja
Jüri Arrak. Rühmituse liikmed pooldasid abstraktset ja sürrealistlikku kunsti ja vastandusid
nii sotsialistlikule realismile. Vaatamata kõigele ei
ole kunsti puhul põhjust rääkida muudest seostest
tuttavaks saanud kuldsetest kuuekümnendatest, sest
olulised muutused kunstis leidsid aset alles küm-
nendi lõpus ja 1970. aastate alguses, kunsti seisuko-
halt “kuldsetel seitsmekümnendatel”. Muudatused
viis läbi põlvkond, kes tänu oma noorusele ei olnud
kogenud küüditamisi ja nõukogude masinavärgi
vägivalda.
Nüüd leidsid Nõukogude Eestis koha popkunst, minimalism ja land-art. Raul Meel viljeles minimalistlikke serigraafiaid ja Kaljo Põllu tegi Tartus tuntuks kineetilise kunsti, ready-made’i ning maalis muutuvates vormides optilise pette loomisele püüdleva opkunsti. Uute kunstisuundade hälliks kujunes Põllu juhitud Tartu ülikooli kunstikabi- net, millest võrsus 1967. aastal kunstnike rühmitus Visarid , kes korraldas aastatel 1968-1972 kokku seitse näitust.
Tallinnas korraldati omaette sündmusena Pop'68 ja järgmisel aastal esines vanalinnas Harju tänaval asuvas Pegasuse kohvikus noorte õpingukaaslaste lõdvapoolne rühmitus SOUP’69, kelle ideoloogid olid Ando Keskküla, Leonhard Lapin ja
Andres Tolts. Näituse plakatil oli Andy Warholi Campbelli supipurk. Rühmitust SOUP’69,
kelle tähtsamaks esinemisvormiks olid häppeningid, on iseloomustatud kui intellektuaalset,
tõsimeelsuse vastast ja hüperkriitilist rühma.
Kuni 1980. aastateni olid ANK’64, Visarid ja SOUP’69 Nõukogude Eesti ainukesed
mitteametlikud kunstirühmitused. Kuigi nad tegutsesid lühikest aega ning olid sündinud
kunstiüliõpilaste algatusel ja mõeldud arendama ja avalikustama nõukogulikust haridussüstee-
mist sõltumatut kunsti, ulatus nende tegevus nende liikmeskonnast palju kaugemale, noorte
kultuurist huvitatud inimesteni, mõjutades kunstipilti palju pikema aja vältel kui oli kestnud
rühmituste aktiivne koostöö.
Moodsa kunsti esimene tegelik näitus oli 1973. aastal toimunud Saku’73 (teiste seas
Tõnis Vint, Jüri Arrak, Aili Vint, Raul Meel, Leonhard Lapin), mille avamisele oli tulnud ka
avangardistlikke kunstnikke Moskvast. Eesti ametivõimud suhtusid näitusesse eitavalt, selle
arvustus võis ilmuda ainult Tartu ülikooli ajalehes.
Eesti graafika tippaeg jääb 1970.-1980. aastate vahetusse, eesti graafika jõudis üleliidu-
lisse teadvusse 1968. aastal alustatud Tallinna graafikatriennaalide vahendusel. 1980. aastad
ei toonud Nõukogude Eesti kunsti uuendusi, pigem võib seda perioodi iseloomustada kui
kõrgtasemel vanas olekus püsimist. Juba etableerunud maalikunstnike, nagu Tiit Pääsuke,
Peeter Mudist, Olev Subbi ja Enn Põldroos, kõrvale kerkisid kümnendi lõpul siiski nooremad,
eeskätt neoekspressionismi viljelevad maalikunstnikud (Epp Maria Kokamägi).
Üks esimesi ja tuntumaid Nõukogude stiilis mälestusmärke oli Enn Roosi ja Arnold Alase kavandatud Vabastaja monument (1947) Tallinnas Tõnismäel, pronkssõdur, mis sümboliseeris Eesti vabastamist Punaarmee poolt 1944. aastal. 1964. aastal süüdati samba juures igavene tuli ja see kujunes tähtsaks auavalduste paigaks. Kui Eesti sai iseseisvaks, siis igavene tuli kustutati ja pronksplaadi teksti muudeti: “Teises maailmasõjas langenuile". Monument sümboliseeris Eesti venelastele maa vabastamist Saksa okupatsiooni alt, eestlastele aga vabaduse kaotamist ja Nõukogude okupatsiooni, nii et 2000. aastate alguses muutus monument Eesti ja Venemaa pingestunud suhete konkreetseks valupunktiks. (Foto: Seppo Zetterberg)
EESTI AJALUGU
r
Arhitektuuris soosis stalinistlik suund hiiglaslikke keskväljakuid ja kolossaalseid klassit - 571 sistlikke ehitisi. Pärast Stalini aega hakkas eesti arhitektuur 1950. aastate lõpul taas kosuma ning võib rääkida ka ameerika vaimus modernismi või niinimetatud rahvusvahelise stiili tulekust. Seda esindavad sellised ehitised nagu Tallinna laululava ( Alar Kodi ja Henno Sepmann), mis valmis 1960. aastal. Ka kino Kosmos (1964) ja isegi 1968. aastal valminud Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee hoone (praegune välisministeerium) peegeldavad ameerika ekspressiivse arhitektuuri mõjusid, nagu ka 1972. aastal pealinnas valminud hotell Viru.
Uusfunktsionalism, mille põhiline esindaja oli Eesti kõige “ aiva raal tol ikum” arhitekt Toomas Rein oma valgete hoonetega, sai samuti populaarseks. Selle kõrvale hakkas 1970. aaseate keskpaigas üha enam ilmuma postmodernismi (Vilen Künnapu ja mitmed teised). Tallinnas korraldatud Moskva olümpiamängude purjeregati tähe all kerkisid 1980. aastatel uued “tähised”, nagu Pirita rannahoone ja hotell Olümpia. Omaette peatükiks võib pidada pealinnas 1981. aastal valminud Linnahalli postmodernisdikus vaimus betoonchidst (Rainc Karp. Riina Altmäe) ja nõukogude ajal alustatud ning 1992. aastal lõpetatud kolossaalset Rahvusraamatukogu (Rainc Karp).
Kirik kitsikuses
Nõukogude Eesd Evangeelne Luterlik Kirik sattus stalinismi ajal suurde kitsikusse ja olukord ei paranenud eriti ka sula perioodil. Tähelepanuväärne osa pastorkonnast, reiste seas kogu kiriku juhtkond, oli siirdunud pagulusse ning paljud pastorid vangistatud või välja saadetud . Kirikuhooned riigistati, aga kogudused said need oma kasutusse. 1945. aasta sügisel valiti konsistoorium ja piiskopi asetäitja, kes aga 1949. aastal välja saadeti. Samal aastal kogunenud kirikukogu valis kirikule uue juhi, Jaan Kiivit seeniori, kelle tiitliks sai peapiiskop . Temast kujunes kirikule ligi paariks aastakümneks võimekas esikarjane, kelle ajal luteri kirik posit- sioneerus nõukogude ühiskonda.
194S. aastal julgeolekuorganite agendiks värvatud Kiiviti juhtimisel suutis kirik luua rahvusvahelisi kontakte, kui peapiiskop 1955. aastal pääses esimest korda välismaale (Soome ja Inglismaale ) ning 1960. aastate alguses sai Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust Kirikute Maailmanõukogu ning Luterliku Maailmaliidu liige. Nõukogude Liidu ususeadused jõustusid ka Nõukogude Eestis ja kirikuelu jälgis Ministrite Nõukogu juures asuv usuasjade volinik . Kommunistlik partei tegi aktiivset kirikuvastast kampaaniat, tugevdades ateistlikku kasvatustööd ja püüdes krisdikke pühi ning riitusi asendada ilmalike pidustuste ja sündmustega.
Kirik aga pidas jumalateenistusel meeles riiklikke tähtpäevi, isegi Stalini 70. sünnipäeva 1949. aastal. Kirikuvastascs kampaanias saavutas riigivõim edu, sest inimesed võõrandasid kirikust. 1957-1958 kahanes vastsündinute ristimine 58,8 protsendilt 12,5 protsendile ja kiriklike laulatuste arv 29,8 protsendilt 2,6 protsendile. Kõvasti kaotas populaarsust ka leer, samas kui kiriklike matuste vähenemise protsent oli tunduvalt tagasihoidlikum.
Riigivõimu surve ja maksvate liikmete vähenemise tõttu sattusid nii kiriku positsioon kui ka eriti majandusasjad 1960. aastatel suurde kitsikusse, mistõttu vähenesid kiriku võimalused teenuseid pakkuda.
On siiski arvatud, nagu oleks 1960. aastate lõpus iga neljas etnilistest eestlastest olnud kiriku liige ja et koguduste arv oli 1960.-1970. aastatel jäänud pidama 360 kanti. Siiski oli puudus pastoritest, mistõttu paljud neist karjatasid mitut kogudust, hoolimata sellest, et 1946. aastal oli Tallinnas konsistooriumi juures loodud pastoreid koolitav õppeasutus, Kõrgem Usuteaduse Katsekomisjon, hilisema nimega Usuteaduse Instituut. Seal alustas aga igal aastal õpinguid vaid mõni üliõpilane, sest valitsevas olukorras ci olnud pastori karjäär noortele atraktiivne.
Isegi 1980. aastate keskel visati Nõukogude Eesti kõrgkoolidesc välja usklikke üliõpilasi.
10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 16 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-01-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
3 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kadddii
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid