Eesti kirjandus 1940ndatel aastatel - kuni tänaseni (0)

Eesti kirjandus 1940ndatel aastatel
Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjandus ja kodueesti kirjanduse. Väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, kodumaist poliitilised asjaolud . Mõlemad olid sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all. Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis nagu Marie Under, Artur Adson , Bernard Kangro ja Karl Ristikivi . Välis- Eestis alustasid loominguga prosaistid Arved Viirlaid, Arvo Mägi ja Helga Nõu, luuletajad Ilmar Laaban , Ivar Ivask , Kalju Lepik jpt.
Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda stalinistliku ideoloogiaga. Kõikehõlmav tsensuur, avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega. Pealesunnitud asendil ning ülemaailmse pahempoolsuse mõjutusel astusid mainekad eesti kirjanikud uue korra teenistusse. Ajastu poliitilised sündmused tähendasid muutusi kultuuri – ja kirjanduselus. Raamatuid ilmus paberipuudusel vähe. Päevalehed andsid välja luulet, lühiproosat ja uudisloomingu arvustust. Tähtsamad teemad luules olid: poliitiline lüürika, sotsialismi ehitav inimene, rindeluule, töö teema, kodu- ja mälestusluule. Ilmus Underi luulekogu „ Mureliku suuga“, Barbarus „Relvastatud värsid“, Semper „Ei vaikida saa“. Proosas ilmusid Karl Ristikivi „Õige mehe koda“, Mälk „Hea sadam“, Gailit „ Karge meri“, A. Kivikas „Karuskose“.
Eesti kirjandus ja kultuurielu 1950 ndatel aastatel.
1950. aastate lõpu sula järel julges ka kirjandus vabamalt hingata. Nii näiteks avaldas J. Smuul talle populaarsuse toonud reisikirja „Jäine raamat“, vestekogu „ Muhu monoloogid“, näidendi „Polkovniku lesk “, mille ideoloogiline suunitlus oli juba hoopis teistsugune. Riikliku poliitilise piiratuse ning raamatute odavuse ja suurte tiraažide tõttu muutus kirjandus rahva seas tavatult populaarseks, apoliitilisest kultuurist sai varjatud vastupanuvorm. Tuntud kirjanike sekka nagu Hint , Raud ja Vaarandi astusid ka nooremad , näiteks Kaalep , Siig, Niit , Kross. Kultuuri kajastamise põhiloosungiks sai „Kultuur massidesse“, mida ilmestavad näiteks orkestri kontsert tehases, kirjanike kohtumine lugejatega või siis kirjanike külaskäik kaevandusse.
Kirjanduselu sõjajärgsetel aastatel
Valdav osa eesti kirjanikest ei läinud režiimi teenistusse ja jäi äraootavale seisukohale. Toimus ideoloogiline kontroll. Kaotati erakirjastused ja riigistati kogu kirjastustegevus . Koostati keelustatud teoste nimekirjad ja algas raamatute hävitamine. Endise nime alla jäi ilmuma ainult Looming. Toimus nõukogude kirjanduse ja kunsti propageerimine. Asutati Sirp ja Vasar. Suurendati raamatute tiraaže ja alandati hindu. Suurem osa raamatutest andis edasi ühiskondlik- poliitilist kirjandust, vene autorite artikleid marksistlik- leninistlikust esteetikast, sotsialistlikust realismist, teiste NSVL rahvaste kirjandust. Muu maailma kirjandus jäi tagaplaanile. See oli kirjanduselu kõige masendavam periood, kui nõukogude valitsus määras kirjanduse ja kunsti suunad. Mõju andis Stalini isikukultus. Kirjanduses puudus nii kvaliteet kui ka kvantiteet . Olulist osa etendasid tagalas tegutsenud kirjanikud. Kirjanduslikud põhiteemad olid sotsialistlik ülesehitustöö, klassi- ja rahuvõitlus, põllumajanduse kollektiviseerimine, sõjatemaatika, heroiline põhitoon. Luules oli kandvam jõud Vaarandi, Smuul, Kaal, Nurme , Parve.
Proosa teemad oli memuaarid , külaelu ainestik, inimese kujunemine sotsiaalseks. Kandev jõud oli Männik, Sirge, Krusten , Leberecht, Tooming , A. Hint.
Juhan Smuul
Oli eesti proosakirjanik ja luuletaja. Temast pidi saama talu pärija, kuid sai hoopis merekirjanik, publitsist ja ühiskonnategelane. Käis Piiri algkoolis ja Jäneda põllutöökoolis, siis haigestus ja sellega haridustee piirdus. Sõjaajal tervise tõttu rindele ei saadetud . Ta oli kirjanduslik kaastööline Rahva Hääle toimetuses Leningradis. Lühikest aega töötas Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas. Alates 1947. aastast oli ta vabakutseline kirjanik. Aastatel 1951- 1953 oli kirjanike liidu aseesimees ning esimees 1953- 1971 . Ta on kaasa teinud ajalehekorrespondendina või kirjanikuna ekspeditsioonid heeringalaevaga Põhja- Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktikasse 1957- 1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959, Teravmägedele 1960.
Proosa looming: „Kirjad Sõgedate külast“, „Muhu monoloogid“, „Jäine raamat“, „Muhulaste imelikud juhtumised“, „Järvesuu poiste brigaad “ jne. Luulekogud : „Karm noorus“, „Et õunapuud õitseksid“, „Mere ja taeva vahel“. Näidendid: „Lea“, „Kihnu Jõnn“, „Polkovniku lesk“ jne.
Eesti kirjandus ja kultuurielu 1960 ndatel aastatel.
1960. aastate keskpaigast jõudis eesti kirjandusse uus põlvkond autoreid. Karpidesse pakitud luulekogude – nn kassettide- järgi kutsutakse neid tänini kassetipõlvkonnaks. Noorte tulekuga lahvatasid juba varem alanud vaidlused kirjanduse kohta, stiili ja vormide üle, üks avaliku väitluse tulipunkte oli vabavärss. Seda aega seostatkse alternatiivsusega. Märksõnaks on optimism, alternatiivsus, revolutsioonilisus, noored, vähemused, armastus, rahu, vabadus, vasakpoolsus. Võimust võtab hipikultuur. Sellesse põlvkonda kuulusid erilaadsed autorid nagu Luik, Runnel , Kaplinski, Vetemaa , Kross, Valton , Unt. Neisse aastaisse jäid ka esimesed kontaktid kodu- ja väliseesti kirjandusringkondade vahel, eestlaste esimesed Rootsi külastused ja üksikute väliseestlaste reisid okupeeritud kodumaale . Tihedate sidemete tekkimist takistasid siiski ideoloogilised vastuolud, väliseestlaste üldine kommunismivaenulikkus ning Nõukogude luureorganite katsed kultuurisidemeid Läänest salajase info hankimiseks ära kasutada. A. Alliksaare luulekogu „Olematus võiks ju ka olla olemata“ ilmus postuumselt aastal 1968, poeedi eluajal levisid tema luuletused käsikirjaliselt ja autori esituses suuliselt.
Pagulaskirjandus
Arenes väljaspool okupeeritud Eestit 1944-1990. Sai alguse Saksa põgenike laagris. Selle keskuseks sai pärast II ms Rootsi. 1960ndateni oli pagulaskirjandus elujõulisem Eesti NSV kirjandusest, säilitades sõnavabaduse eelise ka hiljem.Aastatel 1944–1990 anti paguluses välja 267 romaani ja 181 luulekogu 75 autorilt, palju kirjutati ka memuaarkirjandust – 90 autorilt ilmus ligi 155 teost. 1950ndatel hakkas osa pagulaskirjanikke kirjutama teoseid asukohamaa keeles.
Tuntuimad pagulaskirjanikud on Gustav Suits, Marie Under, Bernard Kangro, Karl Ristikivi, August Gailit, August Mälk, Artur Adson, Henrik Visnapuu,Ivar Ivask, Ain Kalmus , Helga Nõu, Enn Nõu,  Valev Uibopuu, Johannes Aavik,  Arno Vihalemm, Kalju Lepik, Ivar Grünthal. Enamus neist oli olnud juba 1940. aastal tuntud kirjanikud, kelle loomingu avaldamine ja isegi omamine oli Eesti NSVs keelatud.
Ilmar Laaban
Luuletaja, tõlkija ja publitsist. Välis- Eesti autor, kes pani aluse sürrealismile. Luule on sügav ja mõtestatud. Sündis Tallinnas, käis Reaalkoolis ja enne selle lõpetamist hakkas õppima Konservatooriumis klaverit . Tartu Ülikoolis õppis üks aasta romaani keeli ja siis naases Tallinna Konservatooriumisse kompositsiooni õppima. 1943 pages Rootsi, kus jätkas romaani keelte ja filosoofia õppimist. Tema esimest luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus“ peetakse esimeseks taotluslikult sürrelistlikuks luulekoguks eesti kirjanduses. Edasi hakkas teda huvitama kõlaluule. Rootsis elades tõlkis ta rootsi keelde prantsuse, saksa ja eesti luulet ja ka vastupidi eesti keelde prantsuse, saksa, rootsi luulet. 
Teosed eesti keeles: „Ankruketi lõpp on laulu algus“, „Rroosi Selaviste“, „Oma luulet ja võõrast“, „Marsyase nahk“, „Magneetiline jõgi“, „Sõnade sõlemid, sülemite süsteemid“, „Eludrooge ego-ordule“.
Teosed rootsi keeles: „19 moderna franska poeter“, „Poesi“, „Om litteratur“, „Om kunst “, „Om musik “, „Palingarderomb“.
Kalju Lepik
Luuletaja. Nii vormilt kui teemadelt mitmekülgses luules leidub võitleva hoiakuga isamaalüürikat ja eleegilisi ühiskonnasüsteemide ja neis muganenud inimeste pihta sihitud satiiri . Omapärane ja jõuline kujunduslikkus ning rohked rahvalaulu väljendusvahendid ja vihjed eesti luuleklassikale. Leidub paatoslikke isamaaluuletusi, romantilise hõnguga meenutusi sõjaväeaastaist. Isikupärast laadi toetab võllahuumor, millega tõrjutakse sisemist ängistustunnet. Hiljem kasutab ta mitmesugust kujundikeelt. Ühelt poolt on vabavärss, ootamatud kujundiseosed, teiselt poolt süveneb laululine alge, rahvalaulu stiilielementide ning tuntud kirjanduslike motiivide kasutamine. Luuletajanatuuris on tugevasti skeptilisust, pessimismi. Oma hilisemas loomingus suhtub ta eitavalt iga tüüpi poliitilisse võimusse ja ka suuresõnalistesse patriotismiavaldustesse. Ta on avaldanud ligi 20 luulekogu: „Nägu koduaknas“, „Mängumees“, „Kerjused treppidel“, „Merepõhi“, „Muinasjutt Tiigrimaast“, „Kivimurd“, „ Kollased nõmmed“, „Marmorpagulane“, „Verepõld“, „Klaasist mehed“, „Öötüdruk“, „Pihlakamajarist“.
Jaan Kaplinski
Kirjanik ja tõlkija. 1968. aastast on ta Kirjanike Liidu liige. 1980 oli ta seotud kuulsa 40 kirja koostamisega. Tegutseb vabakutselisena ja elab oma talus Põlvamaal. Ta on tänapäeva tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke, kelle teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Loomingu moodustavad luule, proosa, näitekirjandus, lasteraamatud , artiklid ja esseed. Esimene luulekogu „Jäljed allikal“ilmus 1965 kassetis, milles on äratunda temale ainuomane hoiak. Mõjukas ja läbimurdeline oli luulekogu „Tolmust ja värvidest“. Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti – objekti piiri kustutamise poole. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke . 70ndate aastate algul muutub väljenduslaad napiks.
Luulekogud: „Jäljed allikal“, „Tolmust ja värvidest“, „Valge joon Võrumaa kohale“, „Uute kivide kasvamine“, „Õhtu toob tagasi kõik“, „Mitu suve ja kevadet “, „Öölinnud. Öömõtted“.
Proosa: „Kust tuli öö“, „Jää ja Titanic “, „Seesama jõgi“, „Jää...“, „ Kajakas võltsmunal“ jne.
Näitekirjandus: „Neljakuningapäev“, „ Liblikas ja peegel“
Lasteraamatud: „Udujutt“, „Jänes“, „Kaks päikest“, „Põhjatuul ja lõunatuul“.
Paul – Eerik Rummo
Kirjanik ja poliitik . Töötanud Vanemuise ja Draamateatri kirjandusala juhatajana, olnud kultuurikonsultant, vabakutseline kirjanik ja poliitik. Luule kujutab eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset. 
Luulekogud: „Ankruhiivaja“, „Tule ikka mu rõõmude juurde“, „Lumevalgus...lumepimedus“, „Luulet“, „Tuhkatriinumäng“, „Saatja aadress“, „ Kass , kass, kass“, „Ajapinde ajab“,
„Kõrgemad kõrvad“, „Luuletused“, „Kohvikumuusikat“, „ Vannituba “, „kogutud luule“.
Juhan Viiding
Eesti poeet , näitleja ja lavastaja . Sündis Tallinnas. Pärast keskhariduse omandamist õppis Konservatooriumis lavakunsti erialal. Töötas Draamateatris. Tegi enesetapuga. 
Esimesed luuletused avaldas Jüri Üdi nime all. Luule mitmekülgne ja tihti muutuv. Mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. Luules leidub peidetud surmamotiive. Põimuvad reaalsus ja ebareaalsus, rohkelt sõnamängu.
Luulekogud: „Närvitrükk“, „Ma olin Jüri Üdi“, „Elulootus“, „Kogutud luuletused“, „ Aastalaat “, „Selges eesti keeles“, „Tänan ja palun“.
Hando Runnel
Luuletaja ja kirjastaja. Oma keskhariduse omandas Tartu 1. Keskkoolis ja Paide keskkoolis. Töötas Loomingu toimetuses. 1992 asutas kirjastuse Ilmamaa. Ilma temata poleks olnud laulvat revolutsiooni. Ta on kujundanud meie elu, hoiakuid ja meeleolusid. Tema kogutud lasteluulet saab lugeda kui ajaloolist dokumenti, keeletaju ergutajat, eetika kasvatajat ja mõtlemise esimesi samme . Suurima tunnustuse on pälvinud luuletajana. Ei kasuta luules suuri sõnu vaid köidab lihtsuse ja otsekohesusega. Lisaks luulele kirjutab esseesid ja arvustusi, on uurinud ja trükiks ette valmistanud paljude eesti kirjanike loomingut. 
Looming: „Maa lapsed“, „Avalikud laulud“, „Mere ääres, metsa taga“, „Kodu- käija“, „Punaste õhtute purpur “, „Ei hõbedat, kulda“, „Mõõk ja peegel“, „Taadi tütar“, „Oli kevad, oli suvi“, „Omad“, „Mõistatused“, „Õpetussõnad“, „Viru veri ei värise“, „Videvik“,
„Armukahi“, „Sinamu“.
Jaan Kross
Proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija. Sündis Tallinnas, õppis JWG-s ja Tartu Ülikoolis õigusteadust. 1946-1954 arreteeriti ja viibis Gulagi laagrites. Pärast naasmist hakkas professionaalseks kirjanikuks. Alustas kirjanduses luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks. Lõpu poole keskendus mälestusraamatute kirjutamisele. 
Looming sisaldab romaane, novelle , jutustusi, näidendeid, luulet, mälestusi. 
Romaanid: „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Rakvere romaan“, „Wikmani poisisd“, „Vastutuulelaev“, „Tabamatus“, „Väljakaevamised“, „ Paigallend “, „Tahtamaa“, „Mesmeri ring“ jne.
Novellid : „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“, „Pöördtoolitund“, „Vandenõu“, „Pulmareis“, „Vürst“, „Eesti iseloom“, „Põgenemine“, „Morse“, „Onu“, „Järelhüüd Kuusiku peremehele“ jne.
Mati Unt
Kirjanik ja teatrilavastaja. Elu lõpu poole jäi vabakutseliseks. Tema looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ning ligi 100 teatrilavastust. Kaldus proosa traditsioonilisest kujutamisviisist kõrvale. Ta asetab pearõhu minajutustaja elamuste, mõtete ja meeleolude edasiandmisele. Elab valuliselt läbi inimsuhete poolikust ja pingeallikaks on elumõtte küsimus. 
Romaanid ja jutustused: „Hüvasti kollane kass“, „Võlg“, „Mõrv hotellis “, „Tühirand“, „Sügisball“, „Ja kui me veel surnud ei ole, siis elame praegugi“, „Must mootorrattur “, „Räägivad ja vaikivad “, „Öös on asju“, „ Doonori meelespea“, „Tere, kollane kass“, „Brecht ilmub öösel“, „Via regia“ jpt.
Näidendid: „See maailm või teine“, „ Charley tädi“, „Südasuvi 1941“, „Viimnepäev“, „Peaproov“, „Vaimude tund Jannseni tänabvas“, „Kümme neegrit “, „Kolm põrsakest ja hea hunt“, „Graal“, „Huntluts“, „Meister ja Margarita“, „Vend Antigone ja ema Oidipus “ ja veel mõni. 
Artur Alliksaar
Eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija. 1949-1957 arreteeriti ja saadeti sundasumisele Mordvasse. 1958 tuli salaja Tartusse , kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel. Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli ta tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju teistele kirjanikele. Tituleeritud boheemlaste kuningaks, sest ta elas boheemlaselu ja luges oma luulet ette Werneri kohvikus kuna ei saanud teoseid avaldada. 
Luule märksõnad: vangla aastad, raske haigus, inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis , surm, veri, armastus, mälu, õhk, vesi. Lõi algupärase luulevormi. Põhiosa tema loomingust nägi ilmavalgust pärast tema surma. Olulisemad loominguaastad olid 1960-64, mil ta katkestas sidemed traditsioonilise luulega. Üritab luulet radikaalselt uuendada, eksperimenteerida sõnadega, saavutada täielik vabadus ja isikupära. Viimaseid luuletusi iseloomustab tüdimus mõttemängudest, püüe elulähedusele või teadmine enda peatsest lahkumisest. Tema luulet kasutatud lauludes. 
Looming: „Nimetu saar“, „Olematus võiks ju ka olemata olla“, „Luule“, „Väike luuleraamat “, „Päikesepillaja“, „Alliksaar armastusest“. 
August Jakobson
Eesti kirjanik, riigi- ja ühiskonnategelane. Pärit töölisperest, lõpetas Pärnu ühisgümnaasiumi, õppis Tartu Ülikoolis majandust ja hiljem arstiteadust. Valiti 1939 Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks. 1940- 1941 töötas ajalehe Kommunist toimetuses ning oli kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst peatoimetaja, lisaks oli Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu organiseerimistoimkonna esimees. Teise maailmasõja ajal korraldas ta tagalas eesti kirjanduselu. 1944-1946 ja 1950-1954 oli Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees, 1950- 1958 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, aastast 1942 NLKP liige. 
Looming sisaldab romaane, lühiproosakogumikke, muinasjutukogusid, novelle ja näidendeid. Tuntuks sai naturalismimõjulise romaaniga „Vaeste patuste alev “. Kohati venitatud romaanidest on kunstiliselt tihedamad novellid. Pärast sõda kirjutas peamiselt näidendeid, mis kajastavad ühiskonna võitlust kindlalt klassipositsioonilt. Tema näidendeid mängiti kogu NSV Liidus. 
Romaanid: „Vaeste patuste alev“, „Kolme vaeva tee“, „Vana kaardivägi“ jne.
Novellikogud: „Reamees Mattias “, „Kotkapoeg“, „Üksildased“, „Reisijad lõppjaamas“.
Näidendid: „Elu tsitadellis“, „Võitlus rindejooneta“, „Kaks leeri“, „Meie elu“, „Vana tamm“