100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 5 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-11-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
70 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kristina Kenner
Õppematerjali autor
Eesti pagulaskirjandus oli kirjandusliik, mis arenes väljaspool venelaste poolt okupeeritud Eestit aastail 19441990. Väliseesti kirjanudse tekke põhjused: · Kodust oli lahkunud palju kirjanikke (M.Under, G.Suits, H.Visnapuu, A.Gailit, A.Mälk) · Oli põgenetud vägivaldse võimu eest, kellele oli vaja vaimselt vastu hakata · Oma rahvusliku kuuluvuse kinnituseks identiteet Pagulaskirjanike põlvkonnad: · Vanempõlvkond kirjanikud, kes juba Eesti Vabariigis olid tuntud. Neile oli lahkumine kodumaalt kõige valuam, sest maadesse, kuhu mindi polnud nende nimed tuntud, seega polnud kirjanikuna elatist teenida võimalik. G.Suits, M.Under, A.Adson, H.Visnapuu, A.Gailit, K.Ristikivi, A.Mälk · Keskmine põlvkond See oli arvukaim grupp. Kirjanikud, kes lahkudes olid umbes 20 aastased. Neil oli gümnaasiumiharidus ja enaik vallalised. Nad suutsid paguluses oma valitud eriala teostada. K.Lepik, I. Laaban, B.Kan
Eesti kirjandus 1940ndatel aastatel Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjandus ja kodueesti kirjanduse. Väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, kodumaist poliitilised asjaolud. Mõlemad olid sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all. Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi. Välis- Eestis alustasid loominguga prosaistid Arved Viirlaid, Arvo Mägi ja Helga Nõu, luuletajad Ilmar Laaban, Ivar Ivask, Kalju Lepik jpt.
Kalju Lepik (1920-1999) Sündis Järvamaal. Koeru alevikus. Hariduse omandas Tartu Kommertsgümnaasiumis. Edasi astus Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonda. Elas Stockholmis. Esimene töö oli köögitöö haiglas. Hiljem sai tööd Balti arhiivis. Kokku andis välja 12 luuletustekogu. Esikkogu ,,Nägu koduaknas" ilmus 1946 Rootsis enamik luuletused on mureliku, terava meeleoluga, luuletused kodumaast. Teine luulekogu ,,Mängumees" (1948) erineb eelmisest modernismi poolest. Luuletaja mängib nii sisu kui vormiga. Uuema rahvalaulustiil. Soov ärritada lugejaid. Luulekogu ,,Kerjused treppidel" 1949 modernistlik kirjutamisstiil, ei ole kadunud vana stiil. Moodne käekiri vabavärss, tekstide jagunemine tsüklitesse, unenäolisus, julged metafoorid ka filosoofilisus. 1951 ,,Merepõhi" mängulisus, võllahuumor, kodumaa saatus, kadunud põlvkond. 1955 ,,Muinasjutt tiigrimaast" 1958 ,,Kivimurd" 1960.-ndatel lisandub Lepiku luulesse senisest l?
Eesti kirjandus AT41 Juhendaja: Liivi Vassar Särevere 2013/2014 Sisukord 3lk- eestikirjandus 1941-1944 4lk- raadiosaated 5lk-tsensuur Eesti raamatukogus 6lk- peale Stalini surma 7lk-kirjanduslikud organisatsioonid 8-9lk- 60ndatel 10lk- kasutatud kirjandus Eesti kirjandus 1941-1944 1942 Jaroslav Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid ( liikmeid 250) Tseljabinsk- Moskva org. Komitee( 55 ilukirj. Teost, algupärandit) 1943 okt.- Kongress Eesti nõukogude Kirjanike Liit- Moskva. Jakobson, Kärner, Semper, Hint, Nurme, Alle, Rummo, Kippel. Kirjanikud töötasid raadiotes ja ajalehtedes. o ,,Rahva hääl" - ilmus Leningradis o ,,Punaväelane"- diviisiajalehed, Paul Kuusberg o ,,Sõjasarv"- 6 nr. Almanahhi, kus kirjanikud ennast väljendada said. o Avaldati õppekirj., brosüüre o
Betti Alver 23.11.1906 Jõgeva 19.06.1989 Tartu Betti Alver (kodanikunimega Elisabet Vilhelmine Lepik) sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval raudteelase perekonnas. Lapseunistus saada näitlejannaks õhutas mängukaaslastega teatrit tegema, kuid hiljem vaimustus lahtus. Betti Alver lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nim. Gümnaasium). 1924-1927.a õppis ta Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid katkestas stuudiumi kirjandusliku tegevuse kasuks. Kooliajal harrastas Betti Alver kirjandusega võrdselt muusikat. Enamasti alustavad kirjanikud oma loomingutööd luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja komplitseeritumatele zanritele. Betti Alveri looming on aga näide vastupidisest arenguteest. Gümnaasiumi viienda klassi õpilasena kirjutas ta romaani "Tuulearmuke". Romaan kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujune
oma loomingus kajastasid neile olulist isiksusekeskset maailmanägemist. Sellisena kaasnes psühholoogilise romaaniga üldiselt jutustajapositsiooni lähedus tegelasele. Psühholoogilist romaani kandev tegelane oli tavapäraselt vastuolus nii iseenda kui ühiskonnaga. Johannes Semper 1930ndatel ilmus pikemat proosat. 1920-1930ndal oli kursis moodsa kirjandusega Euroopas. 1920ndatel kirjutas Kalevipoja psühhoanalüüsi, mis ilmus eraldi raamatuna. Avas uusi perspektiive kirjanduse tõlgendamisel. Ilmusid romaanid ,,Armukadedus" (1934) psühhoanalüütiline taust, keerulist sorti armastuslood ja ,,Kivi kivi peale" (1939) sotsiaalsed plaanid rohkem juurde tulnud. Avaldas ka 3. romaani, kohutav stalinistlik kirjandus. Leo Anvelt - debüütromaan ,,Viirastusi valges öös" (1928) ja ,,Eluhirm" (1936). Anvelt oli sissevõetud psühhoanalüüsist. Intelligent võõrdunud noor inimene suhestub ühiskonnaga, seksuaalse eneseleidmise lood.
hambad" (1970), "Kahekordne mäng" (1972) Triloogiate vahel ilmusid samasse sarja kuuluvad antiutoopia "Imede saar" (1964, Eestis avaldatud Loomingu Raamatukogu sarjas, 1966 nr. 27-30) ja novellikogu "Sigtuna väravad" (1968). Ristikivi viimaseks romaaniks jäi "Rooma päevik" (1976), mis lõpetab ajaloofilosoofilise sarja. Postuumselt avaldati lühiproosa kogu "Klaassilmadega Kristus" (1980). Rootsi-perioodil esines Ristikivi ka viljaka kriitikuna, ta on "Eesti kirjanduse loo" (1954) ja lühimonograafia "Bernard Kangro" (1967) autor. Postuumselt avaldatud kogu "Viimne vabadus" koondab esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast (7. raamat sarjast "Eesti mõttelugu", Ilmamaa, 1996). Ristikivi ainus luulekogu "Inimese teekond" ilmus 1972. aastal. 2009. aastal avaldati Ristikivi "Päevaraamat (1957-1968)". Mihkel Mutt Mihkel Mutt (sündinud 18. veebruaril 1953 Tartus) on eesti kirjanik, teatri- ja kirjanduskriitik ning tõlkija
• Ansamblid koondasid näitlejaid, kirjanikke jt. • Direktoriks oli Johannes Semper • Asutati Eesti Nõukogude Kirjanike Liit (1943. aastal Moskvas) Eestis ilmunud kirjandus • Oli mõjutatud järgmistes teguritest: - Kirjastused riigistati - Kontakt välismaailmaga praktiliselt puudus - Kättesaadavuse huvides alandati ENSVs raamatute hindu ja tiraaže - Kirjanikelt nõuti ideelisust, tüüpilisust ja rahvalikkust (sotsialistlik realism) Sotsialistliku kirjanduse ülesanded • Elavdamiseks tähtsustati tööd noorte autoritega • Noori püüti õpetada, et nad kirjutaksid sotsialistliku realismi vaimus • Katkestati sidemed eestiaegse ideoloogiaga • Muudeti riikliku propaganda vahendiks • Poliitilise võitluse ja kuuleka rahva kasvatamise vahend • Kasvatada sihikindlaid võitlejaid kommunismi ehituse eest Kultuuriajakirjandus • Ajakirjandus allutati riiklikule kontrollile • Endise nime all jäi ilmuma ajakiri „Looming“
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid