Kokkuvõte kirjanduse tööks (0)

Kordamine kirjanduse tööks
Eesti kirjanduse arengut mõjutanud tegurid/sündmused 1940ndatel.

• 23. aug 1939 Molotov - Ribbentropi pakt
  
• II maailmasõda
  
• Võõrvägede sissetulek Eestisse
  
• 1940 ENSV väljakuulutamine
  
• Massiküüditamised 1941/1949
  
• Metsavendlus
  

Eesti kirjanduse jagunemine/lahknemine 40ndtatel (3suunda)
Kirjandus jagunes 3-ks:

• Välis-Eesti kirjandus( pagulaskirjandus )
  
• Kodu-Eesti kirjandus
  
• Tagalakultuur
  

Eesti pagulaskirjandus oli kirjandusliik, mis arenes väljaspool venelaste poolt okupeeritud Eestit aastail 1944–1990. Põgenema sundis hirm vägivalla ja repressioonide ees. Lahkus 1/3 eesti kirjanikkonnast. Eestist põgenes u 80000 inimest. Põgeneti Rootsi, Saksamaale, Kanadasse, Ameerikasse, Inglismaale , Austraaliasse.
Põgenejate hulgas olid A. Mälk, M. Under, H. Visnapuu, B. Kangro , G. Helbemäe, K. Ristikivi jpt.
Rootsi linnas Lund moodustasid põgenenud Eesti kirjanikud 1951 a. Eesti Kirjanike Koperatiivi. Asutaja eesotsas oli B. Kangro. Hakati välja andma Eesti kirjanike teoseid. Ilmus umbes 780 teost(270 romaani, 200 luulekogu ja 150 mälestusteost). Eesti Kirjanike Kooperatiiv levitas eesti keelset kirjandust üle terve maa. Antivälja ka kirjanduslikke ajakirju ( Tulimuld ja Mana). Kuni 60-ndate keskpaigani ilmus välismaal rohkem eesti keelseid kirjandusteoseid, kui Eestis.
1945 moodustati Välismaine Eesti kirjanike Liit.
Teemad, millest kirjutati: kodumaa, okupeerimine, üleelamised, lahkumisteeond, paguluse argipäev, müstika.
Pagulaskirjanduse proosa teemad:

• Kodumaa ajalugu ja olu enne II maailmasõda
  

A. Gailit – „Üle rahutu vee“, A. Mägi – „Kaevikute kroonika“, Ain Kalmus – „Jumalad lahkuvad maalt“, Gert Helbemäe – „30.ndate aastate Tallinn“, Karl Ristikivi – „Hingede öö“

• Sõda ja kodumaalt põgenemine
  

Agu Kask – „Kartuse ja lootuse vahel“, Arved Viirlaid – „Ristideta hauad“ I-II
Pagulasluule :

Igatsusluuletused, mälestuspildid (nostalgia) -(Under, Suits, Adson )

Vastuhaku kuulutamine, tõotus kätte maksta (Visnapuu, Lepik)

Kujutati isiklikke hingehädasid, perekonda, loodust, kuid sageli olid needki seotud rahvuslike tunnetega
G. Suits – „Tuli ja tuul“, M-Under – „Sädemed tuhas“, „Ääremail“, H.Visnapuu – „Esivanemate hauad“
Luule oli sünge, tõsine, domineeris koduigatsus. Noorem põlvkond oli loomult mitmekesisem. Kirjutati kõigest inimlikust ja maailmas toimuvast. Hakati rakendama uusi keelevorme. 20, saj vabavärss, mänglemine (modernistlik luule).
Kalju Lepik (1920-1999)
Sündis Järvamaal. Koeru alevikus . Hariduse omandas Tartu Kommertsgümnaasiumis. Edasi astus Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonda . Elas Stockholmis . Esimene töö oli köögitöö haiglas . Hiljem sai tööd Balti arhiivis . Kokku andis välja 12 luuletustekogu.
Esikkogu „Nägu koduaknas“ ilmus 1946 Rootsis – enamik luuletused on mureliku , terava meeleoluga, luuletused kodumaast .
Teine luulekogu „Mängumees“ (1948) erineb eelmisest modernismi poolest. Luuletaja mängib nii sisu kui vormiga . Uuema rahvalaulustiil. Soov ärritada lugejaid.
Luulekogu „Kerjused treppidel “ 1949 – modernistlik kirjutamisstiil, ei ole kadunud vana stiil.
Moodne käekiri – vabavärss, tekstide jagunemine tsüklitesse, unenäolisus, julged metafoorid ka filosoofilisus.
1951 „Merepõhi“ – mängulisus, võllahuumor, kodumaa saatus, kadunud põlvkond.
1955 „ Muinasjutt tiigrimaast“
1958 „ Kivimurd “
1960.-ndatel lisandub Lepiku luulesse senisest lõikavamat irooniat kodumaa okupeerijate aadressil ja pila kivistunud arusaamade suhtes, mis levisid pagulaseestlaste seas.
1965 „ Kollased nõmmed“ – domineeriv on vabavärss, kroteskia huumor, eesti rahvaluule võtted, kasutas algriimi , mõttekordused
1968 „Marmorpagulane“
1973 „Verepõld“
1974 „Klaasist mehed“
1985 „Kadunud külad“
1990.-ndatel tõusid luules esile nostalgilised meeleolud ning tagasivaated käidud teele – nii isiklikule kui rahvuslikule.
1991 „ Tagasitulek “
1992 „Öötüdrukud“
1990. a sai Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse „Valusad pildid“ eest.
50 ja 60 a. Eestis
Väga paljud kirjaniku olid Eestist lahkunud ja asemele tekkis väga vähe. Kirjanduse tase oli väga madal.
*nõukogude ideoloogia
*kirjanduse hävitamine
*vaikimine(paljud kirjanikud ei kirjutanud enam)
*ridade vahele peitmine
Kirjanike liidust visati välja Tuglas .
Uued kirjanikud J. Smuul, D. Vaarandi lõid püsiva kunstiväärtusega teoseid.
50. a teisel poolel hakkasid mõned noored kirjanikud maailma omanäoliselt kujutama ( E. Niit , L. Heinsalu)
Juhan Smuul
(1922- 1971 )
Sündis Muhumaal 18. veeb 1922. a. Õppis piiri algkoolis ja hiljem Jäneda põllutöökoolis. Seal tema õpingud katkesid kehva tervise tõttu. Aastal 1941 mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses. Temast sai kommunistlik noor. Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik.
Enamus loomingust on rannarahvaga seotud. Ta on kirjutanud jutustusi, luuletusi ja näidendeid. Kirjandusse tuli ta luuletajana.

• "Karm noorus" (1946)
  
• "Järvesuu poiste brigaad" (1948) – räägib sotsialismi ehitamisest
  
• "Et õunapuud õitseksid" (1951) – rahu teema
  
• "Mere ja taeva vahel" ( 1959 ) – puhas lüürika
  

Proosateosed:

• "Kirjad Sõgedate külast" (1955) – kritiseerib kodusaare kolhoosielu
  
• "Muhulaste imelikud juhtumused Tallinna juubelilaulupeol" (1957)
  
• "Jäine raamat" (reisipäevik, 1959) – tõi Smuulile suurt kuulsust . Sai Lenini preema. Raamat räägib teekonnast Antarktisele, kuhu ta jõdis esimese eestlasena ja teise saarlasena.
  
• Muhu monoloogid" (1968) – humoristlik teos muhulaste huvitavatest juhutmistest. Üks proosaloomingu tipp teos. Anekdoodi laadsed lood, kus tõde ja väljamõeldis põimuvad.
  

Näidendid:

• "Atlandi ookean" (1957) - kalapüüdmisest
  
• "Lea" (1960)
  
• "Kihnu Jõnn ehk Metskapten " (1965) – vaimukas dialoog, inimlikkus
  
• „Polkovniku lesk “ (1965) – monoloogi vormis näidend. Lesk oli rumal ja armastas palju rääkida, sõjakas ja agressiivne.
  

Lüürika
Lüüra(kr. keeles) keelpill , mille saatel laule ette kanti .
Lüürika on üks kirjanduse kolmest põhiliigist dramaatika ja eepika kõrval.
Lüürika eripäraks võrreldes teistega :

• Mahult lühem
  
• Luule vormis
  
• Subjektiivne ja keskendub rohkem tunnetele
  
• Kujundi rohke
  
• Jaguneb salmideks e.stroofideks ja ridadeks e.värsideks
  
• Kaustatakse rütmi ja riimi
  

Kujund peab olema lühike ja väljendusrikas, tekst tihedalt kokku surutud.
Igas värsis on värsimõõt, mis koosneb värsijalgadest:
2-silbilised
3-silbilised
Luule uuenemine 60 aastatel
Suured muutused kirjanduselus, loominguvabadus, loomingulise tegevuse taaselustumine, nõidusunest ärkamise aeg. Luule uuenemine (vabavärss, sõjateema taandus, hakati palju kirjutama looduse ja tunde luulet. Uus põlvkond luules, kes uskus paremasse tulevikku, ja vabadusse. Luule muutus intellektuaalsemaks. Kirjutati vabavärsis, hakati ära jätma komasid. Luule arenes modernismini.
Betti Alver
(1906-1989)
Sündis 23. novembris 1906 Jõgeval. 1914. aastal sai Betti Alver algõpetust kodukoha proua Kilgi erakoolis. Sama aasta sügisel pandi Betti õppima Tartu Puškini nimelisse tütarlastegümnaasiumi. Betti Alver lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nim. Gümnaasium). 1924-1927.a õppis ta Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid katkestas stuudiumi kirjandusliku tegevuse kasuks.
Gümnaasiumi viienda klassi õpilasena kirjutas ta romaani "Tuulearmuke". Romaan kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu.
Betti Alveri hilisemas loomingus tõusis esile luule.
1936 „Tolm ja tuli“
1966 „Tähetund“
1971 „Eluhelbed“
1986 „Korallid Emajões“
Loomingut iseloomustab filosoofiline mõte ja peen vorm.
B. Alveri abikaasaks sai 1937 a H. Talvik, kes suri vangistuse 10 aastat hiljem. 1956. a abiellus ta Mart Lepikuga.
Sõjajärgsetel aastatel tegutses Alver peamiselt tõlkimisega. Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel.
Betti Alver suri 1989. aastal Tartus, olles 83-aastane. Ta on maetud Tartusse Vana-Jaani kalmistule
Hando Runnel
(1938)
Sündis Järvamaal. 1945-1952 Jalgsema , Ambla ja Järva-Jaani alevikoolid. Keskhariduse omandas Tartu I ja Paide Keskkoolis . 1957-1962 astus ta Eesti Põllumajanduse Akadeemia kaugõppeteaduskonnas agronoomia erialale (jäi lõpetamata).
Luulesse tuli alles 65. a. Runnel tegeles raamatute kirjastamisega.
Looming:

• “Maa lapsed”(1965)
  
• “Laulud tüdrukuga”(1967)
  
• “Avalikud laulud”(1970)
  
• “Lauluraamat”(1972)
  
• “Kodu-käija” (1978)
  
• “Punaste õhtute purpur”(1982)
  
• “Mõtelda on mõnus” (1982)
  
• „Laulud eestiaegsetele meestele“ (1988)
  

Eesti rahva ootuste ja lootuste väljendaja. Kutsub ülesse võitlema kõige inimvaenuliku vastu.
Runneli maailm oli kodu ja perekond, maa ja külaelu ning rahvasaatus. Oma vaadetelt oli ta konservatiivne .