TARTU ÜLIKOOL
Majandusteaduskond Rahvamajanduse
instituut
Tiina
Niin KUURORDIKONTSEPTSIOONI DISAINIMINE PÄRNU LINNA
NÄITELMagistritöö ärijuhtimise
magistri kraadi taotlemiseks
(Teenuste
disain ja juhtimine)
Juhendaja 1:
lektor /
teadur Diana Eerma
Juhendaja 2: lektor Heli
Müristaja
Tartu
2011
SisukordSissejuhatus 3
1. Kuurordikontseptsiooni disainimise
teoreetilised alused 6
1.1. Kuurortide ja spaade ajalooline kujunemine,
liigitamine ja
arengutrendid 6
1.2. Turismisihtkoha arenduse ja turunduse põhimõtted 13
1.3. Teenuste disainimise alused ja trendid 21
2. Pärnu kuurordikontseptsiooni disainimine 28
2.1. Pärnu
kuurort kui
uurimisobjekt 28
2.2. Pärnu kuurordikontseptsiooni alusuuringute tulemused 38
2.3. Pärnu kuurordikontseptsioon 53
Kokkuvõte 60
Viidatud allikad 63
Summary 91
Sissejuhatus
Käesoleva magistritöö teema on
aktuaalne, sest tulenevalt turismiedendajate pühendu-misest
välisturgudele sisenemisele, on Pärnu kaotamas Eesti pereturisti
segmenti . Lähenemisnurk teemale on Pärnu tingimustes uus, sest
varem pole uuritud, kuidas Pärnu eestlaste seas taas atraktiivseks
muuta ja millised on võimalused säilitada kuurorditraditsiooni
kaasaegses kohalikke elanikke kaasavas võtmes.
Magistritöö uurimisprobleem on
Eesti siseturisti, sh valdavalt Eesti pereturisti Pärnu külastamise
vähenemise põhjuste kohta informatsiooni puudumine. Töö
tulemusena soovitakse välja selgitada põhjused, miks Eesti
pereturist ei taha enam Pärnusse tulla. Probleemi lahendamiseks
uuritakse valitud sihtrühma soove ja ootusi Pärnu kuurort-
linnale .
Kuna teoreetiliste allikate ning varasemate uuringute põhjal on
teada, et Eesti pereturisti peamiseks sihtkoha külastamise põhjuseks
on puhkus ja lõõgastus, siis fokusseerutakse sobiva
kuurordikontseptsiooni väljatöötamisele.
Magistritöö eesmärgiks on
disainida Eesti pereturiste köitev ja Pärnusse toov
kuurordi-
kontseptsioon . See peab vastama valitud segmendi profiilile
ja
sobima kohalikele elani-kele. Sellest lähtuvalt on
uurimisülesanded alljärgnevad:
selgitada kuurortide ja spaade ajaloolist kujunemist, liigitamist ning arengutrende;
välja tuua turismisihtkoha arenduse ja turunduse põhimõtted;
käsitleda teenusedisaini aluseid ja trende;
uurida Pärnu kuurorti, sellele sobivaima arengusuuna leidmiseks;
koguda ja analüüsida Pärnu linnakodanike ning Eesti pereturistide soove;
disainida Pärnule kuurordikontseptsioon, mis toetaks nii Eesti pereturistide kui ka kohalike elanike huve.
Magistritöö koosneb kahest
peatükist: 1) kuurordikontseptsiooni disainimise teoree-tilised
alused; 2) Pärnu kuurordikontseptsiooni disainimine. Käesoleva töö
teoreetilised alused lähtuvad: 1) kuurortide ja spaade ajaloo
akadeemilistest käsitlustest, liigitamisest ning arengutrendidest
(põhiautorid: Kask , Saarinen , Raagmaa, Worthington, Järs, Yegül,
Fagan, Smith, Puszkó ja Ellis ); 2) turismisihtkoha arenduse ja
turunduse põhi-mõtetest (põhiautorid: Howie, Pike , Kotler ,
Scheyvens, Gunn ja Gummesson); ja 3) teenuste disainimise alustest ja
trendidest (põhiautorid: Martin, Mok, Jones ja Sama-lionis). Antud
kolme teoreetilise baasi analüüsimisel ja sünteesimisel on
võimalik leida kuurordikontseptsiooni disainimise teoreetiline
käsitlus, mis on magistritöö autori originaalne panus.
Teoreetiliste materjalide valimiseks
on mitmeid võimalusi, autor eelistab kasutada praktilise suunaga
materjale, kuna ühest küljest kaitstakse käesoleva tööga
kutse-magistri kraadi ja teisest küljest soovitakse leida lahendus
pragmaatilisele uurimis -probleemile. Seega annavad esimesed kolm
alapeatükki aluse empiiriliste uuringute suunale ja metoodika
valikule.
Empiiriline osa koosneb kolmest
alapeatükist. Esimeses alapeatükis uuritakse Pärnut kui
turismisihtkohta olemasolevate andmete põhjal. Teises alapeatükis
edastatakse Pärnu kuurordiajaloo eksperdi arvamus ning käsitletakse
valitud huvigruppide – Eesti pereturisti ja kohalike elanike –
uurimistulemusi vastavalt autori läbiviidud uuringutele. Vastajaid valitakse lähtuvalt kvalitatiivuuringu kulust ja selle käigus
tekkivatest vajadustest . Kõigepealt küsitakse Pärnu kuurordiajaloo
eksperdi arvamust Pärnule sobiva arengusuuna kohta. Seejärel
soovitakse Pärnu linna kodanike ja Eesti pereturis-tide käest teada
saada, millisena nad Pärnut näha soovivad. Lisaks hüpoteetilisele
visioneerimisele kogutakse ka konkreetseid ettepanekuid kuurordikontseptsiooni disai-nimiseks, mille autor loob erinevate
arvamuste ühendamise tulemusena.
Varasematest kvantitatiivsetest
uuringutest on teada Pärnu linnakodanike ja turistide üldised
seisukohad, kuid uuringute suunatuse tõttu välisturgudele
sisenemisele, puuduvad täpsed andmed nõudluse ja pakkumise kohta
siseturul. Samuti on Pärnu turismiedendajate otsustatud
elamuskuurordi suund laiemale avalikkusele veel selgi-tamata ja
kohalik kogukond strateegia rakendamisse reaalselt kaasamata.
Kõigepealt on vaja teada saada, kuidas soovivad Pärnu linnakodanikud kuurordiarendusse kaasatud olla ehk millisel määral
ja millises vormis.
Magistritöö uuringute alusena kasutatakse varasemaid kvantitatiivsetel meetoditel tehtud uuringuid ,
mille tulemusi täiendatakse kvalitatiivsetel meetoditel kogutavate
andmete analüüsil. Selleks küsitletakse süvaintervjuude käigus
kümmet Eesti pereturisti, lühiintervjuudel kuut Pärnu
linnakodanikku ning poolstruktureeritud intervjuul Pärnu
kuurordiajaloo eksperti. Saadud andmete süntees annab sisendi
magistritöö käigus disainitavale kuurordikontseptsioonile ning
esitab Pärnu turismi arendajatele ja eestvedajatele visiooni selle
kohta, mida tahavad Pärnus näha Eesti pereturistid ning kuidas on
selle nõudluse rahuldamisse valmis panustama Pärnu linnakodanikud.
Töö autor eeldab, et Eesti
pereturist soovib saada personaalset ja isikupärast spaateenust koos
tervikliku kuurordielamusega ning Pärnu linnakodanikul on soov
pakkuda Eesti pereturistile sobivat teenust. Teoreetiliste ja
empiiriliste uuringute käigus leiavad need väited loodetavasti
tõestuse. See võimaldab viia nõudluse kohaliku perekeskse teenuse
järele tekkivas kuurordikontseptsioonis kokku perekeskse teenuse
pakkumisega. Toetuse eest magistritöö valmimisel soovib autor
südamest tänada oma perekonda, juhendajaid – Diana Eermat ja Heli
Müristajat, konsultanti – Ilona Gurjanovat, retsensenti – Anne
Aidlat ning kõigi uuringute vastajaid asjalike märkuste ja sisukate vastuste eest.
1. Kuurordikontseptsiooni disainimise teoreetilised alused
1.1.
Kuurortide
ja
spaade ajalooline
kujunemine, liigitamine
ja arengutrendid
Käesolevas alapeatükis käsitletakse
teadaolevaid teooriaid kuurortide ja spaade tekke-loo, arengu,
liigitamise ja trendide kohta. Kuigi kuurortide ja spaade kohta pole
kogutud palju teaduslikku materjali ning nende ajalooline käsitlus
on teadusloomes väga lünklik, on see temaatika huvitanud mitmeid
autoreid.
Sama vana kui inimkond , on ka
inimeste haigused ja terviseprobleemid. Nende raviks ja leevenduseks
on kasutatud looduslikke vahendeid: taimed, külma- ja soojavee
allikad, mere-, jõe- ja järvemuda, samas on abi saadud ka mõne
geograafilise piirkonna ekst-reemsetest klimaatilistest tingimustest.
Kuigi kuurordid ja spaad on tekkinud erinevates kohtades, on nende
tekkepõhjused sarnased. Lisaks ravile olid nende eellased juba
Vana- Rooma päevil mõeldud ka sotsiaalse suhtlemise ja
terviseprobleemide ennetamise kohtadeks (Yegül 1995: 1–5, 30–38;
Fagan 1999: 75–85). Seetõttu ei saa autori hinnangul kuurortide ja
spaade mõisteid väga rangelt üksteisest eristada.
Kuurortide ja spaade kõige suurem
erinevus seisneb vormis – kuurordiks nimetatakse piirkonda, spaaks
üldjuhul konkreetset hoonet. Ajalooliselt on neid alati veekogude
lähedale rajatud, sellest tulenevalt saab need kõige üldisemalt
jaotada kaheks – mere-kuurordid või looduslike mineraalveeallikate
juurde ehitatud spaad. Kuid tänapäeval on nende mõistete piirid ka
selles osas ähmastumas. Algselt oli mõlema vormi rajamise eelduseks tervistav kliima, nüüdisajal võib aga kuurort või spaa tekkida
teistel põhjustel. Kui varem seoti kuurorte ja spaasid rangemalt vee
olemasoluga, siis tänapäevane liigitamine haarab juba märksa
mitmekesisemaid tervist edendavaid kooslusi (Kivimäe et al
1998: 133–134; Haedrich et al 1998: 680–685; Brödner
1976: 249–267).
Tabelis 1 on esitatud kuurortide ja
spaade liigitamine. Nagu näha, jaotatakse nii kuurorte kui ka
spaasid tulenevalt raviliigist, asukohast, aga ka paljudest teistest loova -test teguritest. Ühtse rahvusvahelise klassifikatsiooni
puudumise tõttu järeldab autor, et iga teenusearendaja võib
pakkuda välja oma nimetuse. Seejuures on algne vannitamis-funktsioon
(Veinpalu 1998: 3) paljudest kuurortidest ja spaadest kadunud.
Tabel 1. Kuurortide ja spaade
liigitamine (liigitatud R – raviliigi, A – asukoha, L – muu
loova teguri järgi)
Kuurortide liigid
Spaade liigid
Kliimakuurort (L)
Ajurveedaspaa (R)
Merekuurort (A)
Heaoluspaa (L)
Mägikuurort (A)
Kruiisilaevaspaa (A)
Kõrbekuurort (A)
Thalassospaa (R)
Metsakuurort (A)
Termid (R)
Talikuurort (L)
Saunapark (R)
Koopakliimakuurort (A)
Veepark (L)
Teemapargikuurort (L)
Päevaspaa (L)
Troopiline kuurort (A)
Meestespaa (L)
Kõik ühes kuurort (L)
Spaalaager (L)
Rannakuurort (A)
Kasiinospaa (L)
Golfikuurort (L)
Hambaravispaa (R)
Saarekuurort (A)
Linnaspaa (A)
Järvekuurort (A)
Lennujaamaspaa (A)
Suusakuurort (L)
Ökospaa (L)
Lemmiklooma sõbralik kuurort (L)
Mobiilne spaa (L)
Luksuskuurort (L)
Luksusspaa (L)
Mudaravikuurort (R)
Ravispaa (R)
Mineraalveekuurort (R)
Mineraalveespaa (R)
Spaakuurort (L)
Kuurortspaa (L)
Kuurortlinn (L)
Spaalinnak (L)
Allikas: autori koostatud (ENE 1990:
258; Types ... 2011; Resort 2011; Eesti... 2007; Scherriebi joonise,
viidatud Haedrich et al 1998: 683 vahendusel; ja Põllula 2010
põhjal)
Nagu kuurortide ja spaade liigitus,
on segadusttekitav ja üksteisest läbipõimunud ka nendesse
kuuluvate komponentide loetelu . Tabelisse 2 on koondatud kuurortide
ja spaade võimalikud (mitte kohustuslikud) komponendid, mis on
kohati väga sarnased ning tekitavad küsimuse, kas 21. sajandil on
„kuurort“ ja „spaa“ veel kaks eraldiseisvat mõistet.
Kasutatakse ju ka samas tähenduses mõisteid „kuurorthotell“ ja
„spaahotell“. Vahe seisneb ehk vaid selles, et kuurorthotell on
rohkem seostatav väliskeskkonna teguritega kui spaahotell, mis võib asuda kasvõi suurlinna kõrghoone katusel, ega pea olema tingimata
looduslikult sobivas paigas. Hoolimata paljude, eriti uuemate,
allikate suhteliselt vabast mõistekasutusest eelistab autor
käesolevas töös mõistet „kuurort“ käsitleda laiemana ehk kui
piirkonda, millesse sageli kuuluvad ka spaad.
Tabel 2. Kuurortide ja spaade
komponendid
Kuurortide komponendid
Spaade komponendid
Mineraalvesi ja –allikad, hüdroteraapia.
Vesi.
Hea toit, jook .
Toit, toitlustus , dieet ja toitumine.
Suusatamine ja talispordialad.
Liikumine, harjutused ja fitness .
Ravimassaaž ja harjutused.
Puudutus, massaaž ja kehatöö.
Turism ja puhkamine on kohaliku elu osa, fookus turismil.
Meel/keha/vaim.
Iluteenused.
Esteetika , kehahooldus, loomuliku ilu toetamine .
Turismisihtkoht .
Füüsiline keskkond, kliima, globaalne ökoloogia.
Hooajalised, looduslikud turismiatraktsioonid.
Sotsiaal-kultuurilised kunstid ja väärtused, spaakultuur.
Kindel juhtimisstruktuur , sageli erafirma.
Juhtimine, turundus , operatiivtasand.
Vähemalt ühenädalased puhkepaketid.
Aeg, rütm, tsüklid.
Kuurordiarst.
Kindlaksmääratud indikaatorite põhjal ja meditsiinilise kontrolli all toimuv ravimine.
Mererand, puhas loodus.
Asukoht mere ääres või merelise kliima mõjusfääris.
Sise- ja välisveeatraktsioonid, nt ujumine ja veetorud.
Inhalatsiooniks ja/või ravisupluseks, nt vannides , basseinides või meres, kasutatakse merevett.
Ravivannid.
Ravides kasutatakse meretooteid, nt muda või vetikaid.
Päikesevannide võtmine.
Päikeseravil kasutatakse eelkõige naturaalseid päikesekiiri, mida võib vajadusel asendada tehisliku UV-kiirgusega.
Mägisuusatamine ja – matkamine .
Värske õhu vannide võtmine ja mere ääres treenimine on reguleeritud.
Hotellimajutus, sport, meelelahutus .
Tervistumist toetavate meetmete kasutamine: interneerimine, tervislik toitumine, kehaline aktiivsus.
Allikas: autori koostatud (Resort
2011; ISPA 2007; Thalasso 2011 põhjal)
Üldiste mõistete sarnasusest rääkides on põhjendatud ka Eesti kuurortide tekkeloo ja eripära selgitamine . Tänu Eestis ajalooliselt valitsenud kohalike
baltisakslaste suurele mõjule, tekkis siinne kuurort Saksamaa kaudu
levinud kahe suuna baasil: 1) 1750. aastatel Inglismaalt alanud
merekuurortide trend ja 2) Vana-Rooma termikultuur ehk sisemaiste
kuurortide trend. Maailma merekuurortide tüüpiline tekkelugu erineb
Tiit Kaski ja Jarkko Saarineni sõnul Lääne-Eesti rannikukuurortide
– Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare – omast oluliselt kahel
põhjusel. Esiteks ei ole Eesti kliima sobiv pika hooaja pidamiseks
ja teiseks on Eestis majanduspoliitiline olukord alates kuurortide
tekkimisest kolm korda märkimisväärselt muutunud. Seda on
põhjustanud Eesti kuulu-mine Venemaa mõjusfääri (1721–1914),
iseseisvumine (1918–1939), nõukogude liidu-vabariigiks saamine
(1945–1990) ning taasiseseisvumine (alates 1990. aastast).
(Saari-nen et al 2008: 466–467). Järelikult võib neid perioode Eesti merekuurortide ühe eelistatud lääne ja kvaliteedi
suunalise arengu peamisteks pidurdajateks ning eripära tekitajateks
pidada (vt joonis 1), sest Venemaalt tuldi Baltikumi
merekuurortidesse just nende lääneliku elu-olu tõttu. (Worthington
2003: 382–383; Kask et al 2010: 169–170).
Joonis 1. Lääne-Eesti
merekuurortide (E1–E4) arengusuuna muutumine võrreldes ülejäänud
Euroopa merekuurortidega (M1–M4) neljas arengufaasis (1 – Eesti
Vene impeeriumi koosseisus , 2 – Eesti Vabariik I, 3 – Eesti NSV,
4 – Eesti Vabariik II).
Allikas: autori koostatud
(Worthington 2003, Saarinen et al 2008 ja Kask et al
2010 põhjal)
Taasiseseisvumise järel on Eesti
merekuurortides asutud arendama peamiselt spaasid. Kuurorti endasse
suhtutakse pigem kui juba olemasolevasse kooslusesse: meri, päike ja
õhk, mis eraldi arendamist ei vaja. Seepärast sooviti oma klassifikatsioon leida vaid spaahotellidele, nii kinnitas Eesti SPA
Liit (ESPAL) 2007. aastal Eesti spaahotellide kategooriad:
- ravispaahotell ( medical spa hotel );
- spaa- või heaoluspaahotell (spa/ wellness spa hotel);
- ravi- ja heaoluspaahotell (medical and wellness spa hotel). (Eesti... 2007)
Sama allika kategooriate selgituses
toodud informatsiooni põhjal kuuluvad tänapäeva Eesti spaad pigem
viimase kategooria alla. Ravi- ja heaoluspaahotell on kõrgema järgu hotell , kus pakutakse ravi- ja heaoluspaa teenuseid. Erinevate
spaahotellide kategooriate kombinatsioon on mõeldav juhul, kui
hotell soovib ennast arendada nii kõrgema järgu ravi- kui ka
heaoluspaana. (Ibid.)
Üle maailma on võetud suund
tervislikele eluviisidele ning terviseedendusele, seetõttu on ka
kuurordi- ja spaatrendid liikumas samasse suunda. Mujal maailmas on
need enamasti kallid kohad, eriti kui neil pole
lisafinantseerimisallikat (näiteks meditsiiniliste ravide jaoks).
See lülitab kuurordi- ja spaaturismi nõudlusest välja palju
inimesi, kuna nad ei suuda maksta sissepääsupileti eest
lõõgastusbasseinidesse, saunamaailmadesse, veeparkidesse,
ravispaadesse ning spaahotellidesse ja kuurortidesse. Üldiselt
tundub, et trendid on nii kohaliku kui ka globaalse tähtsusega.
Isegi tegevused, mis on sajandeid eksisteerinud, võidakse uuesti avastada kusagil mujal ja pakettida uute turgude jaoks teistmoodi.
Innovatiivsete arenduste üleküllus kogu maailmas muudab
terviseturismi tiheda konkurentsi tõttu tarbijatele kättesaadavaks.
Seepärast on tõenäoliselt tulemas säästuspaade (Budget Spas)
loomise trend. Säästuspaasse sissepääs on kõigile tasuta, kuid
iga teenuse eest tuleb eraldi maksta. (Smith et al 2009:
274–276; Järs 2010: 9)
Kuurortravitrendid on juba mitmeid
aastakümneid soodustanud järjest suuremate puhkekomplekside rajamist , mis on omakorda põhjustanud massiturismi teket (Järs
2010: 19). Teaduslikult on uuritud pigem massiturismi negatiivseid
mõjusid kohalike elanike elukeskkonnale, aga mitte kuurorditrende. Melanie Smith ja Làzló Puczkó (2009: 274) andmetel leidub aga
maailma spaamajanduses siiski mitmekesiseid trende. Kuna eesti keeles
valitseb uute trendide terminite osas tühimik, siis pakub
magistritöö autor vastavalt nende refereeritud tähendusele
võimalikud eestikeelsed vasted (vt lisa 1, lk 71). Lisaks sellele selgub Smith et al uuringute põhjal spaatrendide jaotus
maailma-osade vahel (vt tabel 3).
Tabeli 3 järgi peaks Eestisse sobima
heaolulad, tööspaad ja säästuspaad. Heaolula tüüpi spaasid on
püütud ajalooliselt arendada esimese vabariigi ajal ja tööspaasid
nõukogude võimu all, täpsemalt kirjeldatakse seda protsessi teises
peatükis. Teised autorid ei ole küll spaatüüpe ennustanud, kuid
Susie Ellis on 2011. aastaks pakkunud välja ka veelgi täpsemad
spaatrendid:
- eakate osakaalu suurenemine klientuuris (Aging... Raging );
- aasiapäraste raviteenuste, aga ka Aasia hotellide täituvuse kasv (All Eyes on Asia );
- soolainhalatsiooni populariseerimine ja uued tehnikad ( Salt Rooms and Salt Caves);
- spaabrändide globaliseerumine ja uute brändide saabumine (Spa Brandwagon);
- väga suurte allahindluste ja eripakkumiste tegemine (Deals Gone Wild );
- spaateenuste ravimõju teaduslik tõestamine ( Science of Spa);
- spaade maalähedus ja toote-teenuse otsepakkumine ( Hyper - Local Spas);
- kvaliteetsed ja valutud iluteenused kogu kehale ( Extreme Beauty: Spa Edition );
- spaade lahtiolekuaeg pikeneb (Spa, in a New York Minute);
- mitmekesine valik eriüritusi (Surprising Special Events) (Ellis 2010).
Vaatamata autorite erinevatele
lähenemisnurkadele on spaatrendides siiski palju, mis sobitub
omavahel üllatuslikult hästi. Nii on näiteks ökokuurortide teke
kooskõlas suurte allahindluste ja sooduspakkumiste trendiga spaades.
Siinkohal on märkimisväärne, et isegi spaatrendid rõhutavad
mõistete „kuurort“ ja „spaa“ ühtlustamist, kui neid
kasuta-takse kohati sünonüümidena. Seepärast on sobiv uurida ka
nende keelelist teket: sõna „kuurort“ tuleneb saksakeelsest
liitsõnast der Curort, mis tähendas algselt iga hoonet, kus
pakuti ravi. Sõna „spaa“ pärineb ilmselt valloonikeelsest
sõnast espa, mis on „allikas“ või akronüüm
ladinakeelsest väljendist Sanitas per Aquas ehk „tervis
läbi vee“, sest Vana-Roomas olid kasutusel teistsugused terminid:
balnea – väike suplus -maja ehk tänapäevases mõistes
linnasaun, term – suur ühiskondlikul otstarbel kasutatav
pesemiskompleks. (Klinge 2008: 25; Tomasberg 2010; Brödner 1976:
249–267)
Tabel 3. Peamiste globaalsete
kuurortide ja spaade kontseptsioonide tulevikuasukohad
Hea-olulad
Spaa-laagrid
Öko- kuuror-did
Unis-tuste-maad
Minu spaad
Muun-dur-spaad
Töö-spaad
Säästu-spaad
Euroopa
põhjaosa
x
x
x
x
lääneosa
x
x
x
x
x
x
x
kesk- ja idaosa
x
x
x
lõunaosa
x
x
Ameerika
põhjaosa
x
x
x
x
x
x
x
keskosa
x
x
x
lõunaosa
x
x
Aafrika
x
x
Aasia
lähis-ida
x
x
x
x
kaguosa
x
x
x
x
x
x
x
kaug-ida
x
x
x
Austraalia , Uus- Meremaa ja Vaikse ookeani lõunaosa
x
x
x
x
x
x
x
Allikas: autori tõlge Smith et al
joonisest (2009: 276)
Vaatamata tulevikutrendide kohta
tõendusmaterjali puudumisele enamate autorite sõna-võttude näol,
on siiski eeldatav, et paremini hakkavad tööle spaad nendes
linnades, kus avalik sektor on koostöös erasektoriga kinnitanud tervet kuurordipiirkonda hõlmava kontseptsiooni , sest ilma kindla
sihi ja struktuurita ei ole võimalik midagi arendada. Kuigi
Inglismaalt alanud merekuurortide juhtimine toimus valdavalt riigi
eestvedamisel, põhinevad tänapäeva läänemaailma kuurordid
enamasti erakapitalil ja neid juhib üks eraettevõte ( Vunk 2004: 7).
Sellegipoolest peab autor siinkohal mõistlikuks arvestada vaba
läänemaailma kapitalistliku arengu eripärasid ja arvab Eesti
arenguloo järgi, et siia sobib paremini riiklik või vähemalt
kohaliku omavalitsuse hallatav juhtimisstruktuur, kuhu on kaasatud
kolm osapoolt – avalik ja ettevõtlussektor ning kohalik kogukond.
(vt joonis 2)
Otsus
taastada, säilitada ja hoida kuurordipärandit
Otsustada
hooaja pikkus Otsustada sihtgrupp
Leppida
kokku kuurordi põhisuund Luua kuurordi kontseptsioon
Jagada kolme osapoole vahel
rollid
Lahendada
praktilised küsimused (nt külastuskoormus, parkimine , kuurordimaks)
Joonis 2.
Kuurordikontseptsiooni elluviimise etapid kolme – avaliku ja
erasektori ning kohaliku kogukonna – osapoole koostöös.
Allikas: autori koostatud (Smith et
al 2009: 274–276 ja Kask et al 2010: 169–170 põhjal).
Käesolevas alapeatükis leiti, et
kuurordid ja spaad on ajalooliselt tekkinud küll erineva-test vormidest , kuid 21. sajandil on need sulandumas ühtseks mõisteks
„turismisiht-koht“. Seega vaadeldakse järgmises alapeatükis
turismisihtkoha mõistet, selle arenda- mise ja turundamise
põhimõtteid ning kohalike elanike kaasamise rolli turismisihtkoha
planeerimises. Samuti tutvutakse turismisihtkoha positsioonimise
võimalustega ja uuri-takse, kuidas jõuda soovitud sihtrühmani.
1.2.
Turismisihtkoha arenduse
ja turunduse
põhimõtted
Turismisihtkoht on turismitegevuse keskne looduslik või inimese rajatud element, milleks võib olla nii
konkreetne atraktsioon kui ka geograafiline piirkond. Sihtkohaks
nimetatakse turistidele huvipakkuvat paika. Koht, mida turistid ei
külasta, pole turismi- sihtkoht , kuid potentsiaalsete turistide
tähelepanu saab köita suunatud turunduse abil. Seepärast on väga
oluline, milliseid märke asukohaga juba seostatakse ja kui
teadlikult need soovitud sihtrühmale positsioonitakse.
Positsioonimisteooria kohaselt on iga siht-rühma huviäratajateks
erinevad märgid. Mõistes soovitud turistide vajadusi ja kulutades
nende rahuldamiseks ressursse, saab varem tundmatu asukoha muuta
turismisihtkohaks. Seejuures sõltub turismisihtkoha jätkusuutlikkus
positsioonimistegevuse eesmärgipära-susest ja järjekindlusest.
(Howie 2003: 73)
Turismisihtkohal on kindlad tunnused
(Peedel 2009): selles on midagi atraktiivset, seal on
turismirajatised ja vajalik infrastruktuur . Lisaks neile kindlatele
tunnustele on enamus sihtkohti võimalik analüüsida läbi kuue A,
mis tulenevad ingliskeelsetest termi-nitest – accessibility,
attractions, amenities, available packages,
activities , ancillary services . Seega võib sihtkohta suhtuda kui kombinatsiooni kõikidest toodetest, teenus-test ja
elamustest, mida pakutakse kohalikul tasandil. (Dorbek et al
2003)
Erinevad autorid ja allikad
tõlgendavad turismisihtkohta järgnevalt:
- turismitoodete kooslus , mis pakub külastajatele integreeritud elamust (Dorbek et al 2003);
- piirkond, kus turism on suhteliselt tähtis tegevus ja kus majandus võib olla oluliselt mõjutatud turismi aastatuludest ( Tourism Destination Management 2009);
- geograafiline ruum, kus eksisteerib turismiressursside klaster – atraktsioonid, infrastruktuur, turismiteenuste ja –toodete pakkujad jne (Pike 2008: 24);
- piirkond ehk maa, riik, väike- või suurlinn , mida on reklaamitud või mis reklaamib end ise kui turistide külastuspaik (Beirman 2003: 3);
- regioon, mille turist valib külastamiseks (Metelka 1990: 46, viidatud Cooper et al 2008: 112 vahendusel);
- sihtkoht kui piirkond; lõõgastumis- ja äriline piirkond; turismi sihtkoha tsoon; turismi ostlemise küla; turisti piirkond (McDonnel, Darcy 1998, viidatud Pike 2008: 24 vahendusel);
- asukoht, kus saab arendada ja turustada turismitoodet, olgu selleks siis looduslikult, ajalooliselt või kultuuriliselt atraktiivne linna- või maapiirkond (Maleki 1997, viidatud Sharpley 2002: 35 vahendusel).
Turismiarendajate väitel mõjutab
turismisihtkoha valikut uus oluline suundumus ini-meste
reisimistavades. Kui varem suunas turismi arengut pakkumine, siis
nüüd on selleks saanud nõudmine – turismiturg on küllastanud,
sihtkohtade valik arvukas ja mitmekesine ning reisikaugus pole enam
tähtis. ( Kiili et al 2005: 5) Ka Steven Pike nõustub, et
lähtudes seisukohast , mille järgi toimub enamus turismitegevustest
siht-kohtades, võib neid kirjeldada kui kohti, kus külastajad
ajutiselt viibivad, et võtta osa turismiga seotud tegevustest (Pike
2008: 25–26)
Ainuüksi inimeste julgustamisest ei
piisa, et nad turismisihtkohta külastaks. Piirkond võib küll
rahuldada kohalike elanike ja väljastpoolt tulevate klientide
vajadusi pakkudes neile igapäevast meelelahutust, kuid ilma
turistidele orienteeritud konkreetse arengu-suunata ei saa kohast
turismisihtkohta. Frank Howie andmetel on selle loomiseks mitmeid
olulisi meetmeid:
- muuta potentsiaalsed ressursid atraktsioonideks;
- võimaldada turistidele piisaval hulgal majutust;
- võimaldada transport sihtkohta ja sihtkoha sees;
- tagada turismi edukas integratsioon püsivalt ja pikaajaliselt. (Howie 2003:24)
Rich Harrill juhib tähelepanu
sarnasusele toodete-teenuste ja turismisihtkoha turunduses –
mõlemad sõltuvad sellest, mida klient arvab või milliseid
emotsioone see temas tekitab. Korduvkülastuse võimalikkuse määrab
turismisihtkoha kuvand . (Harrill 2005: 54) Harsha E. Chacko andmetel
on samuti oluline sihtkoha turundamine kindlatele siht-turgudele ja
–rühmadele (nt pereturistid), pakkudes neile vajalikke teenuseid
ja tegevusi (Chacko 1997). Sihtkoht kulutaks raha, kui püüaks olla
atraktiivne kõigile, kes sinna reisivad, selle asemel peaks sihtkohad selekteerima sobivad sihtrühmad (Kotler et al 2003:
730).
Chris Cooperi ja Michael Halli ning Vince Gloveri ja Hayley Daltoni järgi liigitatakse turismisihtkohti
järgnevalt:
- rannikupiirkonnad ( coastal areas );
- turistilinnad ( tourist towns and cities);
- äri- ja konverentsisihtkohad (business and conference destinations);
- maapiirkonnad (countyside areas);
- pärimus- ja kultuurisihtkohad ( heritage and cultural destinations);
- eesmärgist lähtuvad sihtkohad ( purpose built) (Cooper et al 2008: 112; Glover et al 2009).
Üldiselt peetakse turistide
sihtkohta meelitajateks pakutavaid tegevusi või üritusi, mida
nimetatakse atraktsioonideks (Gunn 2002: 221–225; The Business of
... 2006: 288; Harrill 2005: 116). Atraktsioone võib olla väga
mitmesuguseid. Philip Kotler, Christer Asplund, Irving Rein ja Donald Haider toovad välja turismisihtkoha atraktsioonide kümme põhitüüpi:
- naturaalne ilu ja tunnused (loodus);
- ajalugu ja kuulsad inimesed;
- ostukeskused;
- kultuuriga seotud vaatamisväärsused;
- rekreatsioon ja lõbustus;
- spordiväljakud;
- festivalid ja üritused;
- ehitised, monumendid ja skulptuurid ;
- muuseumid;
- muud vaatamisväärsused (Kotler et al 1999: 140).
Kenneth Robertsi andmetel on
atraktsioonid unikaalsed , varieerudes maailma imetlus-väärseimaist
jugadest teemaparkideni ning tõmmates turiste ligi kogu maailmast.
Potentsiaalsete ja olemasolevate atraktsioonide inventeerimisel
soovitatakse need jagada kahte gruppi: tuumik - (eeltoodud loetelus )
ja toetavad atraktsioonid. ( Roberts 2004:70) Tuumikatraktsioonid on
peamised tõmbetegurid, kuid need ei saa olla ainsad atrakt-sioonid.
Lisaks tuleb analüüsida ka toetavaid teenuseid, mida turistid
külastusperioodil tarbivad. Nendeks on majutus , toitlustamine ,
transport, parkimine, avalikud teenused (politsei, esmaabi) jpm.
Peale selle on oluline anda potentsiaalsetele külalistele
turismi-sihtkoha kohta informatsiooni. (Dorbek et al 2003;
Hall et al 2006: 123)
Pereturistile positsioonimisest on
kirjutanud mitmed autorid: Heli Tooman , Aare Mae, John Reith, Roger March , Arch G. Woodside, Maureen H. McDonough, Gary A. Ackert, Philip
Kotler, Norma Polovitz Nickerson, Paula Kerr , Michael R. Solomon jpt.
Kõik nad leiavad, et lastega perekonnad moodustavad puhkereiside
turul olulise osa. Seepärast on vaja neile pakkuda vastavaid
teenuseid ja tegevusi. Lapsesõbralikke paiku külastavad samad
perekonnad sageli korduvalt. Seega on pereturisti kerge
püsiklien- diks muuta. Puhkust planeeritakse tavapärasest rohkem ja
sihtkohti valitakse hoolika- malt . Jällegi on tähtis roll info
kättesaadavusel. (Tooman et al 1999: 187; Reith 1987: 22,
viidatud Siimon 1997: 80–81 vahendusel; March et al 2005:
173; McDonough et al 2005: 173; McDonough et al 1986a,
viidatud Dorbek et al 2003 vahendusel; Kotler et al
1999: 38; Nickerson et al 2001: 29; Solomon 1992: 286) Autor
pakub tabelis 4 välja samade allikate põhjal sünteesitud pere- ja
massituristi võrdluse.
Lastel on perekonna reisiotsuse
langetamisel tihti kaalukas osa. Arvatakse, et nende eest otsustab
perekond, kuid tegelikult võib olla ka vastupidi. Samas on lapsed
väga reklaa-mitundlikud, mis võib samuti turismisihtkoha valikut
mõjutada. Kuid reklaamitund- likkus sõltub eelkõige laste
vanuserühmast. Kuna lapsed ei oska hinnata turismisihtkoha tegelikku väärtust perekonna jaoks, siis ei ole nad hinnatundlikud ning nende
mõjul võidakse isegi kaalutletud ja pikaajalise otsustusprotsessi
tulemusel plaanitust rohkem kulutada. Lisaks lastega perede
tundlikkusele sihtrühmana on oluline veel laste ostuhar-jumuste
kujunemine teismelise aastate jooksul. (Schiffman et al 1987:
406; Block et al 1987: 185)
Tabel 4. Pereturisti ja
massituristi profiili võrdlus
Pereturist
Massiturist
Tinglik vanus
20–60 eluaastat .
20–40 eluaastat.
Tüüpiline perekonnaseis
Abielus, lapsed või ka laiendatud pere.
Vallaline , lasteta .
Otsustusüksused
Pere, lapsed.
Ise.
Peamised otsustusmõjurid
Laste vajadused.
Hind, seltskond .
Vajadused
Olla perega koos, puhata .
Leida seltskond, odavalt pidutseda.
Sobiva teenuse omadused
Personaalne , unikaalne , privaatne, individuaalne, hind sõltub kvaliteedist.
Kõigile võrdselt ühesugune, standartne, avalik, seltskondlik, hind minimaalne.
Ootused sihtkohale
Vaikus , rahu, perekesksus , turvalised olukorrad, lasteatraktsioonid.
Melu, pidu, uued sõbrad ja olukorrad, noorteatraktsioonid.
Kliendisuhe
Püsiv, põhineb usaldusel.
Uus, põhineb põnevusel.
Allikas: autori koostatud (Tooman et
al 1999: 187; Reith 1987: 22, viidatud Siimon 1997: 80–81
vahendusel; March et al 2005: 173; McDonough et al
2005: 173; McDonough et al 1986, viidatud Dorbek et al
2003 vahendusel; Kotler et al 1999: 38; Nickerson et al
2001: 29; Solomon 1992: 286; Schiffman et al 1987: 406; Block
et al 1987: 185 põhjal)
Turismi planeerimisel sihtkohta on
tähtis kohaliku kogukonna kontroll kõigi tegevuste ja
situatsioonide üle (Scheyvens 2002: 8). Kogukonna tasandil turismi
planeerides puututakse ühelt poolt kokku inimeste ja nende poolt
pakutavate teenuste, kuid teiselt poolt laiaulatuslike maa-alade
kasutusplaanide ja arengukavadega ( Guide ... 2001: 25). Seetõttu on
otsuste tegemine turismisihtkoha planeerimisel ja arendamisel üks
kõige raskemaid protsessi osi, kuid väga tähtis on kõigi kolme
osapoole (kohalik kogukond, avalik ja erasektor ) kaasamine.
Otsustusprotsessi keerukus tuleneb tihti kohaliku kogu-konna
puudulikest teadmistest, kogemustest ja vähesest ettevalmistatusest
turismi vald- konnas . (Gunn 2002: 241)
Turismisihtkoha planeerimisel peab
teadvustama kohaliku kogukonna taluvuspiiri. See tähendab, et mõned
muudatused on kohalikele elanikele vastuvõetavad ainult teatud
ulatuses. Nende tegemisel peab arvestama, et planeerijal-arendajal on
vastutus kohaliku kogukonna ees ja kõik uued võimalused peavad
olema positiivse mõjuga kogukonna elukvaliteedile, loodus- ja
kultuuriressurssidele. Valdkonnad, millele turismisihtkoha
planeerimisel mõju avaldatakse, võib jagada kolmeks: sotsiaalne ja
kultuuriline, majan-duslik ja keskkondlik. (Elliott 1997: 150–152;
Godfrey et al 2000: 4; Brown 2002: 66)
Kui turismisihtkoha arendus toimub
eelnimetatud kolme osapoole koostöös, on tule-museks positiivne
ettevõtluse areng, mis loob piirkonda uusi töökohti ja võimaldab kohalikel elanikel meelepärast tööd leida. Samuti tõuseb
ettevõtlike kodanike soov siseneda ettevõtlusturule. See muudab
piirkonna omakorda investoritele atraktiiv-semaks. Kohalik kapital ja
ettevõtete omanikud tagavad turismist ja teenindusest saadava kasu
piirkonda jäämise, võimendades seeläbi veelgi motivatsiooni
turismiga tegeleda ja ressursside sissevoolu , mida saab suunata
turismi toetavate sfääride arenda-misse. (Guide... 2001: 25; Brown
2002: 71–72; Leiper 2004: 230; Li 2006: 133; Mason 2003: 43;
Scheyvens 2002: 120–138; Gunn et al 2002: 20–21)
Turismisihtkoha turundus on võrreldes
tavaturundusega kohalikku keskkonda arvestav ning moodustab
sihtkohast koos tavalise toote või teenusega terviku. Frederic Dimance (2005: 6) arvab, et turismisihtkoht peab olema atraktiivne ja
pakkuma kvaliteetset elamust, mis on sama hea või parem võrreldes
sellega, mida alternatiivsed turismisiht-kohad samale sihtturule
pakuvad. Sihtkoha turundus pole uus ega eriline lähenemine, see toob
vaid esile turismisihtkoha identiteedi ja eripära unikaalsemas
kompositsioonis. Selle aluseks on professionaalse turundusstrateegia
loomine, mis põhineb enamasti riigi üldisel turismistrateegial või
arengukaval ja mille ülesehitamiseks on J. R. Brent Ritchie ja Geoffrey Ian Crouch pakkunud erinevaid võimalusi:
- identifitseerida strateegilised sihtturud vastavalt potentsiaalse kliendi soovidele ja käitumisele;
- mõõta turismisihtkoha tuntust ja kuvandit;
- luua turismisihtkoha margikujunduse põhimõtted;
- panna paika turismisihtkoha positsioon sihtturgudel;
- arendada logod, reklaamid , müügiedendus brändi toetuseks ja positsioonimiseks;
- panna paika tegevuste ajakava ;
- määrata kõige efektiivsemad viisid oma toodete ja teenuste kättesaadavaks tege-miseks (Ritchie et al 2000).
Sageli ei lähtuta turismisihtkoha
turundamisel strateegia ülesehituse teoreetilistest põhi-mõtetest.
Võrreldes konkurentidega jäävad enamasti puudulikuks hindamine ja
kontroll. Arvestatakse riikliku finantseerimisega, selmet lähtuda
tegelikest vajadustest. Turundus-tegevuste planeerimisel tuleks
lähtuda turismisihtkoha visioonist, trendidest ja ressurs-sidest.
Sihtkoha turunduse olulised tööriistad on seega kuvand,
positsioonimine ja brändikujundus. Viimane on ilmselt parim vahend
tänapäevastele sihtkoha turun-dajatele. ( Morgan et al 2004:
11; Park et al 2006: 263)
Turismisihtkoha kui brändi eripäraks
on tema unikaalsus. Sihtkohad püsivad konku-rentsis tänu brändi
identifitseerimisele ja positsioonimisele reisijate jaoks. Sihtkoha
turunduse edukus sõltub kuvandi või brändi tugevusest, selle
ehedusest, originaalsusest ja vastupidavusest. Brändist arusaamise ,
sellele toe ja usalduse tekkeks peaks juhtimise koondama ühe
organisatsiooni kätte. Bränd annab turismisihtkoha
konkurentsivõimele tähenduse ja väljenduse. See loob elamuse ja
kuvandi, edastab väärtussüsteemi ja siht-koha positsiooni turul.
( Lennon et al 2006: 235; Fabricius 2006: 44)
Võimalikud probleemid sihtkohas ei
tulene tavaliselt vaid külastajatest, pigem on need turismivaldkonna
puuduliku planeerimis-, arendamis- ning juhtimistöö tulemus.
Näiteks samal ajal, kui ettevõtlussektor toetab turismi arengut,
võivad teised osapooled selle vastu olla. Tüüpilisemalt tugineb
vastasseis arusaamal, et turism võib kasvatada sot-siaalset,
psühholoogilist ja majanduslikku konkurentsi ressursside pärast,
põhjustades seeläbi teisi negatiivseid mõjusid. Kui poliitilised,
keskkonnateadlikud, religioossed, kultuurilised, etnilised ja teised
kohaliku kogukonna huvigrupid informeerimata jätta, on tulemuseks
palju turismi arendamist segavaid takistusi. (Elliott 1997: 147; Holden 2006: 152–157; Godfrey 2000: 3; Gunn 2002: 75; Mason 2003:
43; Leiper 2004: 230; Weawer et al 2002: 262)
Lisaks eeltoodud probleemidele viib
turismiplaneerimatus pikemas perspektiivis siht-koha tühjenemisele
kohalikest elanikest, kes leiavad, et elukeskkond on muutunud
sobimatuks. Peale selle on tõenäoline, et samal ajal, kui
hooajaline massiturism vallutab nende elupiirkonna, reisivad nad ise
meeldivamatesse turismipiirkondadesse puhkama . See tekitab probleeme
kohapealse tööjõu leidmisel ja naastes on muutunud ka elanike
hoiakud, nägemus teenustest ja nende kvaliteedist, mis omakorda võib
põhjustada muutunud suhtumist turistidesse ja negatiivsete hoiakute
jõudmist käitumismustritesse. Massiturismi ebasoodne mõju avaldub
veel liiklusummikutes, arvukates jalakäijate gruppides, müras,
prügis, parkimisprobleemides ning loomulikult ka kuritegevuse kasvus . Pidevad turistide vood põhjustavad taime- ja loomaliikide,
parkide ning teiste looduslike kohtade hävimist. Pinnase, õhu ja
vee reostus kandub läbi toidu ja jookide inimestele ja loomadele,
põhjustades haigusi. Turistide uudishimu, vaba ning tihti üleolev
käitumine tugevdab kohalikus kogukonnas eemaletõukavat suhtumist ja
veelgi suuremat eraldumist. (Guide... 2001: 29–31; Gunn et al
2002: 20–21; Weawer et al 2002: 37–38; Brown 2002: 69–71)
Evert Gummessoni järgi tuleb teenuse
positsioonimisel ühele kindlale sihtrühmale arvestada kliendi poolt
tajutud kvaliteedi ja kliendi kulutuste suhet. Need moodustavad kokku
tajutud väärtuse, mis on kliendi rahulolu eelduseks ning mõjutab
tema pühen-dumist, sidemeid teenusepakkujatega ja nende suhete
tugevust. Mida suurem on suhete tugevus ja sihtrühma lojaalsus, seda
vähem tõenäoline on alternatiivsete teenuste vali-mine. (Gummesson
2002: 231–232) Autor näeb siin seost turismisihtkoha
positsiooni-misega, mistõttu kohandatakse ja disainitakse joonis 3
vastavaks turismisihtkoha tasu-vuse mudelile.
Joonisel 3 on näha komponendid,
millest koosnevad suhte tulem ja turismisihtkohaga suhtes olemise
kulud sihtrühma kuuluva kliendi jaoks. Lisaks tulude ja kulude
omava-helisele suhtele mõjutavad kliendi silmis turismisihtkoha
väärtust ka kõik üksikute komponentide vahelised seosed. Nii
koosneb struktuuriline kapital suhetest, mis on seotud
turismisihtkoha kultuuri, süsteemide, lepete, imago ning
võrgustikuga, kuhu turismisihtkoht kuulub. Mida edukamalt ühendab
turismisihtkoht suhteid oma struktuu-riga, seda sõltumatum on ta
individuaalsetest teenusepakkujatest. Gummessoni arvates on oluline
leida võimalus sihtrühma info salvestamiseks ühiselt
kasutatavatesse andme-baasidesse, et see jääks turismisihtkohta,
kui teenusepakkujad lahkuvad või vahetuvad.
Joonis 3. Turismisihtkoha
tasuvuse mudel
Allikas: autori koostatud (Gummesson
2002: 231 põhjal)
Käesolevas alapeatükis selgus, et
sarnaselt kuurordi arendamise teooriale on ka sihtkoha arendamise
teooria järgi vajalik kindla juhtimisstruktuuri määratlemine ja
kohaliku kogukonna kaasamine otsustusprotsessi. Veel tuvastati
vajadus positsioonida ühele kindlale sihtrühmale, kirjeldati
positsioonimisprotsessi, leiti kahe sihtrühma – pereturisti ja
massituristi – erinevused, massiturismi tekkepõhjused ja disainiti
turismisihtkoha tasuvuse mudel.
1.3.
Teenuste
disainimise
alused ja trendid
Kahest esimesest alapeatükist ei selgunud veel disainitavale kuurordikontseptsioonile sobiva
organisatsiooni profiili ja empiirilistele uuringutele sobivat
metoodikat. Seega on põhjendatud järgnevalt 21. sajandi
teenusedisaini aluste ja arengutrendide käsitlemine. Selles
alapeatükis koondatakse tunnustatud autorite – Roger D. Martin, Clement Mok, Mark Jones ja Fran Samalionis – teooriad ühtseks
tervikuks ning sünteesitakse nende põhjal sobivaim huvigruppidelt
saadavate andmete kogumise meetod.
Maailma teenusedisainerid püüavad
leida vastust küsimusele, kuidas klientide soove paremini tuvastada
ja seeläbi ettevõtte teenust edukamalt müüa. Teenuse
kliendikesk-semaks muutmisel on tähtis tunda hästi kliente ja
uurida nende vajadusi. Ettevõtted võitlevad praegu turgudel kohandumise, konkurentsikasvu, teenusepõhise majanduse laienemise ja
teadmiste revolutsioonilise arengu tingimustes jätkusuutlikkuse saavu -tamise nimel. Kõik need tegurid suunavad ettevõtteid
innovaatiliselt ümber kujundama nende seniseid ärimudeleid ja
tõstma oma suutlikkust – kuid viimasega võrdselt oluline on
organisatsioonistruktuuri kliendikeskseks muutmine disaini abil.
Johan Frishammar ja Henrik Florén
arvamuse kohaselt peavad pakkujad oma teenust turul konkureerimiseks
pidevalt uuendama. Siiski on uute teenuste turule toomine väga haruldane . Veelgi haruldasemad on turgu täielikult ehk radikaalselt muutvad teenused. Radikaalse innovatsiooni tegemiseks peavad praegu
ettevõtetes töötavad äriinimesed õppima disaineritelt uusi
tööviise. Radikaalne innovatsioon põhineb kliendivajaduste ja
turutrendide arendamisel. Need muutused on raskesti saavutatavad ja
teenuse edukus võib sõltuda ühest pisidetailist, mida on
pilootuuringuta raske välja selgitada. Riskijuhtimisel tuleb õppida
prototüüpima, mitte oodata kuni teenus saab perfektseks.
(Frishammar et al 2010)
Teenusedisaini enim tsiteeritud
autori Roger Dean Martini hinnangul põhinesid paljud varasemad
filosoofilised tõekspidamised konkurentsieelisel ja on välja
kasvanud nn teiloristliku organisatsioonikäsitlusega maailmast. 20.
sajandi loovus seisnes heuristika asendumises algoritmidega. See
tähendas efektiivsuse saavutamist mistahes teenuste disainis
massivalemite kasutusele võtmise abil. Kõigile inimestele sobivaim
teenus disainiti detailselt, määrati igale disainiprotsessi etapile
kuluv aeg ja koostati selle põhjal teenuse ühtsustamise valem ehk algoritm . Kahjuks välistas selline kvantitatiivne lähenemine
võimaluse tõsta teenuse tegelikku kvaliteeti. Traditsioonilise
teiloristliku vaate järgi oli ettevõte tsentraalselt juhitav isik,
mis kujunes ühe ja sama asja tegemises järjest paremaks ja
paremaks. Kuid ettevõtete kiire laienemise ja efektiivsuse tõusu
tagajärjel tekkinud masstootmine ei sobi enam tänapäevasesse
ühiskonda, kuna inimeste väärtushinnangud on muutunud. Kõigile
ühtselt sobivaid laiatarbekaupu ja –teenuseid ei taheta. Inimkond
otsib individuaalsust ja personaalsust, mistõttu tuleb inimeste
soovide teada saamiseks ja nõudlusele täpseks vastamiseks muuta ka
teenuse disainimise tehnikad taas heuristikapõhisteks, nagu näha
jooniselt 4. (Martin 2004)
Amit Pateli (2011) järgi on uueks
suunaks heuristika ehk reeglite, näpunäidete või juhiste kogum,
mis aitab leida sobivad lahendused läbi võimaluste organiseeritud
uurimise. Inimesed hakkasid heuristikat arendama, et leida igale
küsimusele või prob -leemile efektiivseim lahend. Selle tõttu leiutati näiteks kunstis arvamuslikult „õige“
joonistamistehnika, mida nimetatakse perspektiiviks. Perspektiivi
eesmärgiks on tekitada silmale tunne, nagu vaataks paberil kolme-,
mitte kahemõõtmelist dimensiooni. See joonistusstiil on
kokkuleppeline ja puudub teaduslik tõestus selle ainuõigsuse kohta.
Muusikas toimitakse samamoodi – õpitakse akordid selgeks ja luuakse tuttavaid laulu-tüüpe nagu ballaadid, rahvalaulud või
bluus. Teatud juhtnööre järgides võib seega väga kergelt luua
midagi, mida inimestele kuulata meeldib. ( Patel 2011; Martin 2004)
Joonis 4. Teenuste disainimise
tehnikate muutumine 19.–21. sajandil
Allikas: autori koostatud (Frishammar
et al 2010, Martin 2004, Patel 2011 põhjal)
Informatsiooni korjatakse ja
kasutatakse nüüd iga kliendi vajadusele vastamiseks. Tulevikus
edukaks saamiseks peavad äriinimesed saama ilmselt rohkem
disainerite sarnaseks, kes on kogu aeg lähtunud otseselt konkreetse
kliendi soovidest. Algoritmi-juhtimise asemel tuleb kasutusele võtta
uut tüüpi äriettevõtted (Kotchka 2004). See omakorda vajab
põhjalikku muutust mõnedes senistes tööviisides. 20. ja 21.
sajandi ettevõtete vahe on erinev, nagu traditsioonilistel
ettevõtetel ja kunstipoodidel. Autori arvates mõjutab ettevõtetes
toimuv areng otseselt turismisihtkohtade arengut, sest neid juhivad
sageli ettevõtted. Isegi, kui mõnel juhul on juhtpositsioonil
avaliku sektori esin -daja, on tema töövõtted ja eesmärgid
sarnased. Seepärast muudetakse tabel 5 sobivaks turismisihtkohtade
juhtimisteooriale.
Kuna traditsioonilised ettevõtted
organiseeruvad ümber jooksvatelt ülesannetelt ja ajutistelt
kohustustelt nn kunstipoodideks, siis käib töö projektide kaupa
koos kindlate tingimustega. Kui traditsiooniliste ettevõtete
staatust näitab suurte eelarvete ja mees-kondade juhtimisoskus, siis
disainipoodides lahendatakse pidevalt raskeid unikaalseid probleeme.
Et aga traditsiooniliste firmade tööstiil tähendab rollijaotust ja parima vastuse otsimist, siis disainifirmade tunnusjoonteks on
ulatuslik koostöö, ajurünnakutele orienteeritus ja pidev dialoog
klientidega. (Turner et al 2002)
Tabel 5. Traditsiooniliste
turismisihtkohtade ja kunstipoodide võrdlus
Tunnusjoon
“Traditsioonilisest turismisihtkohast”
“Kunstipoeks”
Töökorraldus
Jooksvad ülesanded, ajutised kohustused.
Projektid , määratud tingi -mused.
Juhtimiskultuur
Suurte eelarvete ja meeskondade juhtimine.
“Raskete ja unikaalsete probleemide” lahendamine.
Tööstiil
Rollijaotus, õige hetke ootamine.
Koostöö, interaktiivsus.
Mõtteviis
Deduktiivne , induktiivne .
Deduktiivne, induktiivne, abdaktiivne.
Domineeriv hoiak
Tulemusele orienteeritus. Võib teha ainult seda, mida eelarve ette näeb.
Protsessile orienteeritus. Muutused suurendavad väljakutset ja elevust.
Allikas: autori koostatud (Martin
2004 põhjal)
Disainerid õpivad läbi tegevuse.
Traditsioonilistes ettevõtetes on mõtteviis enamasti induktiivne –
tõestatakse, et miski tõeliselt töötab, ja deduktiivne –
tõestatakse, et miski peab olema. Disainipoed lisavad uue
abduktiivse mõtestatuse, mis sisaldab soovitamist, et midagi võib
olla ja jõutakse välja selle uurimiseni. Disainerid ei pruugi olla
võime-lised tõestama, et midagi on või peab olema, kuid nad ei
välista võimalust, et see võib olla ja selline mõtteviis on
loomingulise protsessi juures määravaks kriteeriumiks. Kuna
traditsiooniliste firmade domineeriv hoiak on muutuste vaenulik ja
eelarvete põhine, siis on neil raske mõista disainifirmade
baasarvamust, et midagi ei saa kindla peale teha ja muutused tõstavad
kliendi naudingutaset. (Jones et al 2008)
Harry Rawlinson juhib tähelepanu
vajadusele kõigepealt vaadelda ja mõista disainerite suhtlemisviise , kui soovitakse oma oskusi teenuste disaini alal
efektiivselt rakendada. Lõppenud sajandi tehnoloogilised eelised
suurendasid kvantiteeti ja sidusid infor-matsiooni inimolendite
loomusega. Seetõttu on ka esitlemise, manipuleerimise, jaota -mise ja
infovahetuse tööriistad muutunud üha keerulisemaks. Iga
informatsiooniga kokkupuude (nagu loomine, ladustamine , taastamine ja
jaotus) toob kaasa disaini-vajaduse. (Rawlinson 2003)
Edu saabub disainerite kaasamisel
kogu protsessi ja nende võimekusel
integreerida disainioskuste kasutamisest tulenev efekt igapäevatöö
konteksti. Struktuuri loomine ja sellele toetumine on edukaks
disainipraktikaks alati oluline, kuid Clement Moki (2006) andmetel on
disainikonsultatsiooni mudel minetanud oma asjakohasuse ja saanud
üheks järjekordseks eelarvest lähtumise harjutuseks. Seega ei ole
isegi disainiorganisat-sioonide struktuurid reeglina kliendikesksed,
teistest teenindusettevõtetest rääkimata. Praegune viis ei erine
30 aasta tagusest. See on nagu kiirtoitlustus: saadakse tellimus,
vaieldakse ülesanne selgeks, minnakse tagasi stuudiosse ja
rakendatakse oma võlukunsti – seejärel tullakse kliendi juurde
tagasi kolme variandiga. Valikuvõimalusi andes tekib küsimus: miks
kolm varianti, miks mitte kümme või
ainult üks, kõige sobivam ?
Oliver King arvab, et kogu
ebamugavuse juures on praegune majanduslik olukord siiski tarbijatele
soodne. See aitab saada üle üldisest võimust võtnud
teenindussektori kallakust, mis tulenes majanduse ülekuumenemisest.
Nüüd ollakse silmitsi teemadega, mida on aastaid kunstlikult
välditud – teenusedisaini saatuse , tuleviku ja professio-naalsuse
teemad, olulisuse ja mõju teemad, uute teenuste ja väärtuste
loomine ette-võtetes, sotsiaalsed ja kultuurilised tagajärjed.
Eraettevõtete kõrval pole suutnud ka avalik sektor pakkuda muutunud
maailmas kontseptuaalset innovatsioonituge. (King 2009: 25)
Siiski on teenusepakkujate struktuuri
põhjalik innoveerimine ja kõigi teenuste kontsept-sioonide
ülevaatamine edu saavutamiseks hädavajalik. Seepärast uuriti
paljude autorite arusaamu radikaalse innovatsiooni aluste kohta,
näiteks Alison Prendiville ja Leslie McKee vastasid portaalile Service Design Research antud usutluses, et selle aluseks saab olla
vaid kvalitatiivsel meetodil teostatud sotsiaaluuring, eriti hea on
kasutatada avatud intervjuusid, et saavutada kohaliku kogukonnaga
varajane kontakt. Kõige täht-samaks peetakse aga innovatsiooni
põhimõtete elluviimise – õige idee valimise, mees-konna
koostamise, arendusprotsessi loomise, eestvedamise, riski juhtimise,
sihtrühma määratlemise, turuajastamise jne – oskust.
Innovatsioon pole vaid “ ahhaa ”-ideed. See on pigem
distsiplineeritud lähenemist vajav protsess, mille käigus parimad
ideed välja sõelutakse. (Prendiville 2011 ja McKee 2011)
Innovatsiooniprojektide edu tagamiseks lõid Mark Jones ja Fran
Samalionis viieastmelise raamistiku , mis on koondatud tabelisse 6.
Tabel 6. Tulemusliku
innovatsiooniprotsessi etapid
Etapid
Edu tagavad tegevused
1.
Turu tundmaõppimine, raamistiku arendamine.
2.
Radikaalse väärtuse väite loomine.
3.
Loovate teenindusmudelite uurimine .
4.
Kättetoimetamise reeglite paindlikuks muutmine.
5.
Uue teenuse testimine ja rafineerimine .
Allikas: autori koostatud tabel
(Jones et al 2008 põhjal)
Juba tuntuim
innovatsiooniteoreetik Austria majandusteadlane Joseph Schumpeter väitis, et esiteks tuleb end turu osas
harida: õppida paralleelselt tundma kliente, äri ja tehnoloogiat
(Innovation… 2006). Lihtsalt klientide vaatlemine ei pruugi viia innovat-sioonideni,
mis muudavad turge. Inspiratsioon võib tulla mitmetelt aladelt,
seega tuleb olla väga tähelepanelik ja näha alternatiivseid
ärimudeleid, turuomadusi ning operat -sioonilist ja tehnoloogilist
infrastruktuuri. Innovatsioonid tekivad erinevate
tuleviku-väljavaadete ühendamisest
ja on edukad siis, kui vastavad klientide vajadustele. Selleks tuleb
arendada raamistik , mis kirjeldab selgelt “valupunkti” ja mitut
alternatiivset lahendit. Turu mõistmiseks tehtav on sageli
tähtsam kui mõistetu ise. Näitab see ju
kliendile meelepärast empaatiavõimet ja aitab seetõttu soovitud
sihtrühmale paremini positsioonida.
Selle alapeatüki
kokkuvõtteks võib järeldada, et kuurorditeenuse
kontseptsiooni disaini-mine nõuab
lähtumist tänapäeva klientide muutunud
vajadustest ja nende taotlusest privaatse personaalsuse järele. Massituristile
suunatud suurettevõtted ja suured
turismi-sihtkohad ei püsi muutumatul kujul enam konkurentsis.
Nagu eelmises alapeatükis, põhineb
ka teenuste disaini teooria kandval ideel, mille
järgi peab avalik sektor oma piirkonna
ettevõtteid toetama kindla kontseptsiooni määratlemisel ja
kujundamisel.
Teooriaosa tähtsaimateks
üldistusteks on, et mõisteid „kuurort“ ja
„spaa“ kasutatakse tänapäeval sarnases tähenduses ja maailma
merekuurorte ei saa üks-üheselt Eesti
mere-kuurortidega
võrrelda, sest nende ajalugu on olnud väga
erinev. Turismisihtkoha turunduse
põhimõtetest selgus, et sihtkoha arendamisse tuleb juba algfaasis kaasata kolm osapoolt – kohalik kogukond, avalik ja erasektor.
Lisaks sellele tuleb teenuse-disaini
arengutrendide põhjal uurida eraldi iga potentsiaalse kliendi arvamusi , mitte piir-duda
püüdega ühtsustada kõigi sihtrühma liikmete
soove kvantitatiivsetel meetoditel kogutud andmete sünteesimisega.
Selle asemel tuleks disainida teenusekontseptsiooni mudel ja seda
prototüübina testida.
2. Pärnu kuurordikontseptsiooni
disainimine
2.1. Pärnu
kuurort kui uurimisobjekt
Magistritöö teooriaosas selgus, et
kuurordikontseptsiooni loomiseks on oluline kaasata kolm asjasse
puutuvat osapoolt: avalik ja erasektor ning kohalik kogukond. Edu
taga-miseks on soovitav muuta kuurorti juhtiva organisatsiooni
struktuur kliendikeskseks ja positsioonida ühele kindlale
sihtrühmale. Seepärast otsustas autor valida selleks tema arvates
Pärnu kuurorti kõige paremini sobiva sihtrühma – Eesti
pereturistid. Sihtrüh- male positsioonimiseks tuleb seda hästi
tundma õppida ning teha hetkeseisu audit uurimisobjekti – Pärnu
kuurordi – ja huvigruppide – kohaliku kogukonna ja Eesti
pere-turistide – soovide kaardistamiseks. Kuna varasemates
kvantitatiivsetes uuringutes on lähtutud avaliku ja erasektori
huvidest ning uuritud teistsuguseid sihtrühmi, siis jäetakse need
käesolevast uurimusest välja ning keskendutakse ainult ühe Pärnu
kuurordimudeli disainimisele. See ei välista tulevikus mitme mudeli
kasutuselevõttu ja üheaegset eksis-teerimist.
Ajalooliste allikate lünklikkuse ja
ühekülgsuse (Järs 2010: 9) tõttu uuritakse Pärnu kuurorti
peamiselt kolme teadusartikli baasil. Põhiautoriteks on Barry Worthington, Jarkko Saarinen, Tiit Kask ja Garri Raagmaa, kes on oma
uuringutes keskendunud majandusgeograafilistele aspektidele.
Varasemates käsitlustes on rohkem subjektiivseid ühe sündmuse
põhiseid kirjeldusi või arstiteaduslikke avastusi ravi- ja
profülaktika-teraapiates. Samas on käesoleva magistritöö
kontekstis tähtis teada saada, millises seisus on Pärnu kuurort ja
miks see selliseks on kujunenud. Lisaks ajaloo tundmaõppi-misele
võimaldab see paremini mõista varasemaid, hetkel toimivaid ja
tulevikku sobi-vaid kliendisuhteid, mis on turismisihtkoha edu
eelduseks.
Kuurordi kujunemist Pärnus on
mõjutanud geopoliitiline kuuluvus mitme riigi koos-seisu. Pärnut
suunas valitseva riigi poliitiline ja kultuuriline mõjuväli.
Kuurordi algus- aegadel kuulus Eesti Tsaari-Venemaa koosseisu, kuid
Vene kõrgklass ei külastanud Pärnut ravi eesmärgil ning seetõttu
läksid Haapsalu ja Narva kuurordid esialgu Pärnust mööda ( Eerme 1939: 6). Kuna Pärnul on looduslik eeldus just merekuurordi tekkeks,
siis oli Inglismaa suund esimese vabariigi aegse kuurordi aluseks
(Kask 2003: 61). Alles teise vabariigi jooksul võeti suund
termikultuurile, mis jõudis Pärnusse Saksamaa kaudu, kuhu see oli
levinud Austria, Ungari ja Belgia mõjul, kus on looduslikud
mineraalvee allikad (Kase et al 2004: 186–213).
Vunki järgi oli merelinn Pärnu 19.
sajandi algul, kui Läänemere ääres avastati Suurbri-tannia
eeskujul üha uusi merevees kümblemise kohti, Vene impeeriumi
militaarobjekt koos sellest tulenevate kitsendustega. Samal ajal olid
just Napoleoni sõdade järgselt tervist parandavad kõrgemad ohvitserid püsivateks külastajateks kohalike mõisnike rajatud
esimestele puhkekohtadele Riia rannas Kemeris ja Dubultis (Jurmala)
(Vunk 2004: 7). 15. juulil 1835. aastal kustutati uute tulirelvade
vastu oma muldkindlustuste suhteliselt väikese pindala tõttu üha
kaitsetumaks jääv Pärnu Vene sõjaministri käsk- kirjaga (Vene...
1835) impeeriumi kindluslinnade nimekirjast ja linnale anti üle kogu
kindlustuste vöönd koos selle juurde kuuluvate hoonetega
(Schlossman 1939). See lubas Balti-Saksa arstil, Abraham Hunniusel,
alustada esimeste mudavannidega kõigepealt Haapsalus , edasi teistes
Eesti algelistes kuurortides (Aaulittz-Niedecht 1992).
Pärnu linna asus ilma komandandi
kitsendusteta taas juhtima raad , kes suure osa sõjaväele kuulunud
hooneid ladudena rendile andis. Tõsisem töö kindlustusvööndi
muldkehade ja vallikraavide tasandamiseks ning nende asemele parkide
ja alleede rajamiseks võeti ette siiski alles aastatel 1860–1878,
pärast vastava loa hankimist Balti mere rannakaitse komiteelt (Vunk
2004: 7). Esimene ravi eesmärgil loodud ehitis avati 1838. aastal.
Tänapäevasel kujul tuntud ujumist sel ajal ei eksisteerinud. Vette mindi arsti käsul otse rannakarjamaa taimestikult, mille meri sageli
üle ujutas. Vees käimine oli ebameeldiv protseduur , mida tehti iga
ilmaga alasti, veetemperatuuri mõõtmata. Riietumiseks oli
rannakarjamaale paigaldatud lihtne hurtsik. ( Raik 1958: 12)
1889. aastal Pärnu kuurordi esimese
raviasutuse munipalitseerinud linnavalitsus koosnes peamiselt
sakslastest ja nende mõjul otsiti arenguideid ümberkaudsetest
kuuror-tidest ehk tänapäeva mõistes käidi ühel õppereisil
Kuressaares ja Riia rannas (Eerme 1931 : 7). Naastes leiti, et Pärnul
pole eeldusi saada puhkekuurordiks, mistõttu tehti ambitsioonikas
plaan ravikuurordi rajamiseks. See hõlmas kogu rannapiirkonna
välja-ehitamist ja järgneva 25 aasta jooksul tõusiski Pärnu
kuurort Läänemere piirkonnas arvestatavaks konkurendiks. Lisaks
linna raviasutusele eksisteerisid sel ajal vaid üksikud
eraarstipraksised ehk eraravilad, kus kasutati samuti raviks muda ja
merevee vanne (Cur-... 1904 : 8–9). Iga eraldiseisvat ravikohta
nimetati sel ajal kuurordiks.
I Maailmasõda katkestas Eesti
merekuurortide tekkimise ligi 10 aastaks. Alles 1930. aastatel jõudis
Pärnu turistide koguarv taas sõjaeelsele tasemele . Uued turud ,
külasta-jatega Põhjamaadest, alles arenesid. Linnavõimu esindajad
hakkasid jälle investeerima kuurordi infrastruktuuri ja keskkonda
ning kaasama linnakodanikke turismiarendamisse. Samas lansseeriti
veel turunduskampaaniaid, mis muutsid kuurordid tuntuks kogu Eestis.
(Kask et al 2010: 169–170) Nõukogude Liidu tekkimine I
Maailmasõja käigus elimineeris suure Vene turu ja siseturism ei
suutnud jätkata 1914. aastal loodud infra-struktuuri baasil
(Worthington 2003: 373).
Suurem osa peale I maailmasõja
järgse kuurordi tegevusest toimus supelsildadel. Neid oli kaks:
eraldi meestele ja naistele. Supelsildadelt ujuma minemine oli tasuline ja seda said endale lubada vaid kõrgema klassi
ravituristid. Enamasti peatuti Pärnus korraga mitu kuud, alla ühe
kuu kestvat ravipaketti ei tuntud. Seltsielu sel ajal mere ääres
veel ei toimunud. Hiljem eraldati liivavallidega naiste, meeste,
perekonna, koeraomanike jne rannad , mis püsisid veel 1920. aastatel,
nn naiste rand on säilinud tänaseni. (Vunk 2004: 9) Ainus suveklubi
asus Vanas Pargis . Põhimõtteliselt käidi ujumas ära, võeti
voori-mees, kellel lasti end sõidutada rannakarjamaalt mööda
suhteliselt viletsat teed (lagendik ümberringi) linnakorterisse,
vahetati riided ja mindi Vanasse Parki prome-neerima, keeglit
veeretama või kontserti kuulama . Rannas ei toimunud sel ajal mitte
midagi. (Aller 1977: 13–15)
Esimese Eesti Vabariigi ajal, 1919.
aastal ei olnud tegelikkuses veel selge, milline suund võetakse.
Loodi küll haljastus- ja kuurordikomisjon, kuid 1924. aastani oli
ranna-piirkond vaikne ja linnal oli mõte anda kuurordimajandus
erakätesse. Siis katsetati Tallinna eeskujul Raekülas esmakordselt
segaranda. Tallinnas tehti segarand juba 1923. aastal. Päris
segaranna sai Pärnu keskranna näol alles 1925. aastal. Sellest
hetkest algas tõeline rannaelu ja pruuniks päevitamise kultuur.
( Schmidt 1986: 69) Seetõttu hakati tegema liivarandu, liiva veeti randa nii käsitsi kui ka hobusega . Kuni 1940. aastani oli Pärnu
rannas ainult märgliiv, sest puudus tehnoloogia ranna täitmiseks
piisaval määral, et pealmine liivakiht saaks kuivaks jääda. Seni
oli maapind madal ja vesine. (Kask et al 2010: 166)
1915. aastal maha põlenud mudaravila asemele uue ehitamiseks kuulutas Pärnu linn 1922. aastal konkursi.
1925. aastal määratleti kaardi peal kuurorditerritoorium, sest
selleaegne vastutav ministeerium kohustas kõiki omavalitsusi , kes
soovivad puhke-majandusega tegeleda, panema paika piirid, mille vahel
suvitustegevus toimub. (Raik 1958: 14) Üks piir läks Ammende villa
tagant mereni ja teine piir oli praeguse Tervise Paradiisi juures.
1935. aastal tuli lisaks praeguse Seedri tänava ja jahtklubi territoorium , kokku jooksis see Tallinna Värava ja Munamäe
piirkonda. Sellest sai avalik puhke-tsoon. Linn muutus seega selle
tsooni eest vastutajaks, kohustuslikult tuli ala korras hoida,
jälgida vastavust tervishoiu nõuetele ja üldist puhtust.
(Worthington 2003: 374) Praegu on kuurordiala sisuliselt sama, mis
1925. aastal. Arvestades vahepeal mitmekor-distunud suvist
külastuskoormust on vaja leida võimalusi turistide hajutamiseks
ranna- piirkonnast teistesse linnaosadesse või lähivaldadesse (Kask
et al 2010: 168–169).
II Maailmasõda katkestas uuesti
kuurordi tegevuse 1940. aastal. 1940.–1941. aastal oli Nõukogude okupatsioon , 1941.–1944. aastal Saksa okupatsioon (Kask et al
2010: 167). Seejärel hakkas ravipoolega tegelema Nõukogude riik:
Pärnusse pääses ravile 15–25-päevaste tuusikutega
konveiersüsteemil. Siinne läänelik maailmaklassi hoolitsus põhjustas küll palju vargusi, ent see-eest olid turistid väga
rahul ja külastatavus kasvas hoogsalt. (Kask 2009a: 39–45) Suurimat mõju kommunistliku kuurordi süsteemile avaldas leninlik
tööstusorganisatsioonide kontseptsioon ehk funktsionaalne
spetsiali-seerumine ja ajakasutus koos tegevusstandarditega, mis said
sel ajal omamoodi „normideks“ (Goldberg 1992: 329–331).
1960. aastatel tekkis ka Eesti
kohalikel kolhoosnikel võimalus tuusikuid saada. Kogu selle aja
jooksul kasvas jõudsalt reguleerimata eramajutus, sest erasektor
pidi tulema toime ka suvitajatega, kes võisid aastaid käia väikese
tasu eest mõne tuttava perekonna juures ja rääkida kohast edasi
oma tuttavatele. (Raagmaa 1997: 148–179) 1970. aastal oli Pärnus
ametlikult vaid 200 hotellikohta, olid kas ametkondlikud
majutusasutused või töökoha suunamiskirja ehk tuusiku alusel
kasutatavad sanatooriumid. Alles enne Moskva olümpiamänge 1980.
aastal lisandus Pärnusse majutusvõimalusi. (Kask 2009b: 89) Lõpuks
oli juhtimine erinevate osapoolte vahel killustunud ja strateegilised
otsused tulid läbi mitmete selleks otstarbeks loodud agentuuride.
Omal initsiatiivil ja oma eelar-vega tegutsevaid iseseisvaid
ettevõtteid sel ajal ei olnud. (Worthington 2003: 375–376)
Kohalik mõju uuele süsteemile, kus taastusravi ja siseturism ühendati ametiühingu kaudu, oli
märkimisväärne. Eesti taastusravi- ja terviseressursid olid
ametiühingule eriti ihaldusväärsed, k.a rannad, merekuurordid,
hotellid ja sanatooriumid mudaraviga. Need olid taseme poolest
võrdväärsed iga Lääne-Euroopa sihtkohaga. Niiviisi algas ka
Pärnus uus elustiil nõukogude kuurordina ja infrastruktuur laienes.
(Aller 1977: 13–15; Worthington 2003: 376)
Kuigi taastusravi ei olnud ühegi
kohaliku ametiühingu juhitud, ehitasid viimased endale ka oma
sanatooriumid ja puhkekeskused, samuti olid oma töötajate tarbeks
keskused loodud suurtel tööstusettevõtetel ja riiklikel
ministeeriumitel (Saar 1993). Korra pehme-nemisel nn Gorbatšovi sula
perioodil elustus igatsus autonoomia järele. See mõjutas tugevalt
Eesti merekuurortide arengut, eriti Pärnus. Taaskehtestati
traditsioonilised mustrid ja voolud , hakati taastama Eesti Vabariigi
aegset kuurorti. Samal ajal ei olnud sellised arengud teistes
Nõukogude Liidu piirkondades võimalikud. (Worthington 2003: 383;
Balàž et al 2005: 79–93) Seegi näitab Pärnu kuurordi
arengu eripära võrreldes teiste maailma merekuurortidega.
1989.–1992. aastal oli Pärnu
kuurordi üleminekuperiood, kohandumine uue riigi-korraga. Teadmiste
puudumise tõttu tehti stiihilist turundust. Linnale kujundati ja
kehtestati uus organisatsioon . 1992.–1994. aastal tegeleti Pärnus
projektide ja koostöö-võrgustike põhise turundusega, hakati aru
saama, et soomlastele võiks juba midagi pakkuda. Soome turistid
sattusid Pärnusse Tallinna kaudu nn vodkaturismi käigus, kuid neid
ei olnud palju, sest tegemist oli esimeste avastajate ja
seiklejatega. 1994.–1996. aastal alustati kultuurisündmuste
kalendripõhise turundusega. 1996. aastal taaselustati Pärnus Eesti
suvepealinna tiitel . Siis oli Pärnut lihtsam turundada, sest see
andis selge sõnumi. Sel ajal puudusid veel teised Eesti
kuurorthotellid. (Worthington 2003: 379; Kask 2009b: 104–105)
Peale 2001. aastal peetud Pärnu
linna 750. sünnipäeva tähistamist tundub, et Pärnut ei osata enam
eestlastele müüa. Jooniselt 5 on näha, et kuni selle ajani mõjutas
Eesti siseturisti tulekut peamiselt ilm (suur kõikumine aastast aastasse ). 2001. aasta ilusad ilmad tõid Pärnusse aga viimast korda
suurima hulga siseturiste – 270 000. Kui välis-külastajate
hulk on pidevas ja suhteliselt stabiilses kasvutendentsis, siis
eestlaste külastused on peale murdepunkti järjekindlas languses.
Majandustõusus suurenenud sissetulekud tõid siia ühest küljest
küll rohkelt välismaalasi, kuid teisest küljest viisid samas
eestimaalased puhkama pigem ihaldatud välismaistesse kuurortidesse,
mis varem polnud eestlastele taskukohased. Majanduskriisiaegne langus
on näha mõlema siht-rühma külastuste vähenemises. 2010. aasta
näitab küll väikest taastumist, kuid Eestis on majanduskriisi mõju
pikaajalisem, mistõttu oli langus järsem ja taastumine kestab
samuti kauem kui välismaiste turistide puhul.
Joonis 5. Pärnu külaliste
arvu dünaamika päritolu lõikes aastatel 1995–2010
Allikas: Pärnu suvekülaline 2010
( Marjapuu 2010: 10)
Tiit Kask ja Garri Raagmaa on 2010.
aastal avaldatud artiklis „The spirit of place of West Estonian
resorts“ uurinud kuurordi ümberorienteerumise võimalikkust,
leidmaks teed, mille kaudu saaks tõsta kuurordi järsult halvenenud
statistilisi näitajaid. Nende järgi on suuna muutmisel edu
tagamiseks vaja täita mitu tingimust:
1) muutused
peavad olema aktsepteeritud nii kohalike kui ka külastajate poolt;
2)
rannapiirkonna ülekoormatust tuleb hajutada;
3) liiga
kiire arengu asemel on parem valida rahulik edenemine. (Kask et al
2010: 164)
Lisaks sellele toovad Kask ja Raagmaa
välja ülemaailmse majandustõusu tingimustes Eestit tabanud
kinnisvarabuumist (tipuga 2007. aastal) tingitud üldise majanduse
üle- kuumenemise ja hinnatõusud, mis muutsid puhkuse veetmise
näiteks Kuressaares kalli-maks kui paketireisi Vahemere äärde või Egiptusesse . Samuti on hilisemates analüü- sides tuvastatud märke
kuurordi identiteedi mitteintegreerumise kohta: konfliktid
polii-tiliste jõudude vahel, töötavate strateegiate puudumine, maakasutuse planeerimise vaid-lused ja lõpuks paljude uute puhkajate
saabumine linna, kus isegi kohalike elanike jaoks ei ole sihtkoht
enam rahuldustpakkuvalt elamisväärne. Selline kiire muutumine koos
füüsilise keskkonna muutustega , välisäridesse sisenemine,
äärelinnastumine ja järsk mitme maja omanike arvu kasv on saanud ohuks Lääne-Eesti kuurortide vaimule . (Kask et al 2010:
169–170; Baum 2006: 167–175)
Piret Hallik -Sassi ja Heli Müristaja
uuringutel põhineva „Elamuskuurordi klastri strateegia aastateks
2011–2014“ järgi on Pärnu linna turismiedendajate eesmärgiks
ajaloolise kuurordi viimine uuele, 21. sajandisse sobivale tasandile .
Sellest tulenevalt ja toetudes põhjalikele, peamiselt
kvantitatiivsetele uuringutele on välja pakutud erine- vused möödunud
sajandi ja uue ehk 21. sajandi kuurordi vahel võrdlusena tabelis 7.
Kohaliku kogukonna aktiivne kaasamine kuurordiarendusse on kooskõlas
ka käesoleva magistritöö teooriaga.
2005. aastal tehtud Pärnu
linnakodanike uuringust selgus, et huvigrupp suhtub turistidesse
tolerantselt ja mõistab nende vajalikkust linnamajanduse
seisukohast. Uuriti ka, kas turism julgustab kogukonda tegelema
mitmete kultuuriliste tegevustega nagu käsitöö, kunst ja muusika ning 83% vastanutest leidis, et see on nii. Lisaks leidsid 2/3
intervjueeritavatest, et tänu turismi arendamisele on kohalikel
elanikel rohkem vaba aja veetmise võimalusi ning 1/3 jällegi, et
turismi areng ei ole mõjutanud vaba aja veetmise kohtade valikut
linnas. (Müristaja 2005: 5)
Tabel 7. 20. ja 21. sajandi
Pärnu kuurordi võrdlus
20. sajandi Pärnu kuurort
21. sajandi Pärnu kuurort
Kultuur – meelelahutuslik, passiivne osa- lemine .
Loov, elamusi ning osalust pakkuv .
Tervis – vee, muda, massaaži jm passiivsete protseduuride kaudu.
Tervistav – individuaalsed tooted, aktiivne tervise taastamine ja tervenemine, tervendav toit ja keskkond, tervistav nii vaimselt kui füüsiliselt.
Miljöö, rand, pargid.
Maa ja linna sidusus. Puhas loodus ja terviklik elu – puhas õhk, puhas vesi, puhas toit. Kolm põlvkonda koos.
Kohalik kui teenindaja .
Õnnelik kohalik ehk heaolukuurort elanikule. Kohalik kui kasutaja, arendaja , testija ja kasu saaja.
Allikas: Hallik- Sass et al
2011: 5.
Käesoleva töö kontekstis tuli
2005. aastal tehtud kohalike elanike turismiuuringust veel välja
oluline fakt: 72% vastanutest turism ei häiri ja vaid ligikaudu 20%
häirib. Teistest keskmiselt enam häirituna tundsid ennast inimesed,
kes elavad Kesklinnas (seal on aastaringne turismi surve kõige
suurem), mehed ning vastajad vanusegrupis 35–54 aastat. Eesti keelt
emakeelena mitterääkivad inimesed tundsid oma igapäevast elu
turismist vähem häirituna. Väitega, et turistide arvu kasv
põhjustab turistide ja kohalike elanike võõrandumist, ei olnud
nõus 64% vastajatest, 22% ei osanud vastata ning 14% leidsid et see
on just nii. Enim oli nõustujaid 15–24 aastaste vanusegrupis
(28%).
Magistritöö autori 2004. aasta
diplomitöö käigus läbi viidud Pärnu pereturisti fookus-grupi
intervjuust selgunud linnakodanike valdav vastumeelsus turistide
suhtes ei leidnud Müristaja uuringu põhjal üldiselt kinnitust.
Küsimusele, kas turistide tõttu on üha raskem leida vaikset paika
oma vaba aja veetmiseks, vastas 64% vastanutest eitavalt, 8% ei
osanud vastata ning 28% leidsid, et olukord on just selline.
Keskmisest väiksemat negatiivset mõju tunnevad nende piirkondade
elanikud, kes turistidega väga palju kokku ei puutu. Keskmisest
tugevamat survet vaba aja veetmise võimalustele tunnevad eesti keelt
emakeelena rääkivad inimesed ning inimesed vanuses 15–34 aastat,
mis sobib fookusgrupis osalenud inimeste arvamusega, kes kuulusid
just sellesse gruppi. Magistri-töösse objektiivsemate andmete
saamiseks koostatakse Pärnu linnakodanike valim seekord mitme
erineva vanuserühma baasil.
Veel selgus 2004. aastal magistritöö
autori poolt läbiviidud Pärnu pereturisti ankeet-küsitlusel (361 vastajat ) ja fookusgrupiintervjuul, et spaadest otsitakse lisaks
elemen-taarsetele basseinis, mullivannis ning saunas lõõgastumise
võimalustele ka aktiivsemat tegevust nõudvaid atraktsioone.
Tootearendusele suunatud fookusgrupist tuli siiski välja ka vajadus
perekeskse, personaalse ja privaatse teenuse järele.
Kohalike elanike turismiuuringus
paluti 2005. aastal anda hinnang ka turismi mõju kohta linna
kuritegevusele. 38% vastajatest leidis, et turistide arvu kasvuga
suureneb ka kuritegevus linnas, 14% ei osanud hinnangut anda ning 48%
arvasid, et turismi kasv ei mõjuta kuritegevuse taset linnas.
Teistest suuremana tajusid ohtu inimesed, kes elavad Eeslinnas,
Raekülas ning Vana-Pärnus, mehed võrreldes naistega (49% meestest
nõus-tus väitega ning naistest 29%) ning eesti keelt emakeelena
kõnelevad elanikud (39% võrreldes 24% eesti keelt emakeelena mitte
kõnelevad inimesed). (Müristaja 2005: 5) Autori arvates on vaja
mõelda, kuidas tõsta kohalike elanike turvatunnet.
Käesoleva alapeatüki kokkuvõtteks
võib öelda, et Pärnu on suutnud end välisturgudel kehtestada
järjepideva arenguga, aga kuna siseturuga ei ole nii teadlikult
tegeletud, siis oleks vaja just siseturistide peibutamiseks mõeldud
kuurordikontseptsioon disainida. Eelnenut arvesse võttes uuritakse
magistritöö järgmises alapeatükis Pärnu kuurordi kohta eksperdi,
kohaliku kogukonna ja Eesti pereturisti arvamust. Meetodina
kasu-tatakse eksperdiintervjuud, lühiintervjuusid ja avatud
intervjuusid. (vt joonis 6)
Uurimuslike intervjuude tüüpe on
arvukalt ja erinevad autorid on neid erinevalt nime- tanud .
Struktureerituse taseme järgi on skaala ühes otsas struktureeritud intervjuu ja teises avatud intervjuu. Viimasel on palju erinevaid
nimetusi, sisu poolest on see struk -tureerimata ja suunamata
intervjuu. Kõigist intervjuu vormidest on just avatud intervjuu
kõige lähemal harilikule vestlusele. Siin võib käsitleda mida
tahes ning teemavahetus intervjuus leiab tavaliselt aset
intervjueeritava initsiatiivil. Intervjuu olukorra ebamää- rasus nõuab intervjueerijalt märksa enam oskusi ja kogemusi kui muud
intervjuutüübid. Intervjuu struktureeritakse intervjueerija poolt
hiljem, transkribeeritud tekstist kokku-võtete tegemise käigus.
(Hirsjärvi et al 2006: 43–46)
Joonis 6. Empiiriliste
uuringute meetodid ja vastajad
Eksperdiintervjuu on
poolstruktureeritud intervjuu vorm, mida 2002. aastal tutvustasid
Michael Meuser ja Ulrike Nagel (2002). Vastaja pakub selles uurijale
huvi eelkõige eksperdina teatud valdkonnas. Seega on intervjuu skeemil suunav funktsioon: see aitab välistada ebaproduktiivseid
teemasid. Meri-Liis Laherandi andmetel võivad eksperdi-intervjuu
ebaõnnestumisel olla põhjused:
- ekspert blokeerib intervjuu, sest ei osutu vastupidiselt ootustele vastava valdkonna eksperdiks;
- ekspert keskendub konfliktidele ning räägib intervjuu teema asemel asutuse siseasjadest ja intriigidest oma töövaldkonnas;
- ekspert lülitab end ümber eksperdi rollist eraisiku rolli ning nii saadakse mitte loodetud ekspertteadmist, vaid infot tema isiku kohta (Laherand 2008: 199–200).
Vahevariant eduka ja ebaõnnestunud
intervjuu vahel on „retooriline intervjuu“. Siin peab ekspert
loengu oma teadmistest, selle asemel et minna kaasa intervjueerija
küsimuste-vastuste mänguga. Kui loeng puudutab intervjuu teemat,
võib see ka kasulik olla. Kui ekspert räägib teemast mööda, on
intervjueerijal raske olulise teema juurde tagasi pöörduda. ( Flick 2006: 165) (vt eksperdiintervjuu kokkuvõtet lisa 2, lk 74)
Saamaks võimalikult palju
informatsiooni, näiteid ja ettepanekuid Pärnu linnale loodava
kuurordikontseptsiooni kohta, kasutatakse käesolevas alapeatükis
Eesti pereturistide küsitlemisel poolstandardiseeritud avatud
intervjuu tüüpi, mida mõnede allikate järgi nimetatakse
teemaintervjuuks (Flick 2006: 155–161). Lisaks avatud intervjuu
sarnaselt hilisemale andmete struktureerimisele on eelnevalt
koostatud ka 11 küsimusega piloot -uuring (vt lisa 3, lk 87), mida
testiti esimese vastaja peal. See oli vajalik nägemaks, kas
vabatahtlik intervjueeritav on ka tegelikult koostööaldis ja püsib
kergesti teemas või tuleb teda mõjusalt raamistada. Ühtlasi
muutusid intervjuude vastused niiviisi kergemini võrreldavateks ning
selgus, millise küsimuse kohta peaks olema vastajal arvamus ja mida
pole mõtet küsida. Samas säilitati avatud intervjuule iseloomulik
võimalus lisa- ja täpsustavate küsimuste esitamiseks . Sarnaselt
koostati ka lühiintervjuude küsimustik Pärnu linnakodanikele (vt
lisa 4, lk 88).
Kui käesolevas alapeatükis
selgitati peamiselt Pärnu kuurordi omadusi, siis järgmises
jätkatakse eelkirjeldatud kvalitatiivsetel meetoditel. Kõigepealt
tutvustatakse eksperti ja huvigruppidelt andmete kogumiseks
moodustatud valimite koostamise põhimõtteid. Seejärel
kirjeldatakse kvalitatiivintervjuude käigus saadud andmeid,
võrreldakse lühi-dalt huvigruppide profiile ja koondatakse
ülevaatlikult kuurordikontseptsiooni jaoks tehtud ettepanekud.
2.2.
Pärnu
kuurordikontseptsiooni alusuuringute tulemused
Enne huvigruppidelt ideede kogumist
otsustati uurida eksperdi arvamust võimaliku Pärnu
kuurordikontseptsiooni kohta. Peamiselt sooviti teada, kas eksperdi
hinnangul on vajadus kuurordikontseptsiooni järele ja kas eksperdil
on ka oma nägemus Pärnu kuurordi arengusuuna kohta. Lisaks uuriti,
millist sihtrühma näeks ekspert Pärnus. Intervjuu suunamisel
toetus autor teooria peatüki üldistustele ja eelmises alapeatükis
käsitletud uuringute tulemustele. Eksperdiintervjuu küsitletavaks
valiti Tiit Kask, kes on Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi doktorant ning tegeleb Pärnu kuurordi ajaloo uurimisega.
Veel kuulus 1996. aastal Pärnu abilinnapeana töötanud Tiit Kask
Pärnule suvepealinna tiitli välja pakkunud töörühma. Eesti
Vabariigi algus-päevadest alates on ta uurinud Pärnu kuurordi
ajalugu ja nõustanud Pärnu linna juhte kuurordi arendamisel.
Tiit Kask hindas ajalooliselt
kuurordi kontseptsiooni välja töötanud, selle eest vastu-tanud ja
seda jõuliselt suunanud esimese Eesti Vabariigi aegset linnapead
Oskar Kaske Pärnule kõige olulisema panuse andjaks. Teise vabariigi
algul alustati linnavalitsuses küll uuringuid, milline suund võtta,
ja nähti kohalike ettevõtete peamise reklaami-argumendina
kuurordit, kuid hetkel puudub kindla seisukohaga liider ja ühes
sellega ka otsustusjulgus. Eksperdi arvates ei ole kuurort praegu
teemana päevakorral. Seepärast on oluline põhisuuna leidmine
kohaliku kogukonna, avaliku ja erasektori kokkuleppel.
Sarnaselt teooriaosas välja toodud
põhimõtetele leidis ka ekspert, et kõigepealt tuleks ühiselt
otsustada, kas kuurordipärandit soovitakse säilitada ja alles
seejärel saab arutada, kuidas seda teha. Hetkeolukord Pärnu
teenindusettevõtetes jätab soovida . Turistid tunnetavad Pärnu nn
peata olekut madala teenindustaseme ja nõrga külalislahkuse näol.
Palju on ka kuurordiküsimuse lahendamatuse pärast tekkinud
rahvamasside suuna-matusest tingitud probleeme, näiteks parkimis - ja
toitlustuskohtade puudus, või üldsuuna otsustamatuse tõttu
vähenenud üritused ja kuurordiga seotud tegevused, mis võiks Eesti
pereturisti Pärnusse tuua. 2010. aasta suvel proovitud supeltänava
elus-tamisüritus „Augustiunetus“ oli esimene katse Pärnus
kuurordiüritusi taastada.
Kuurordi sihipärane arendamine ja
töö külastuskoormuse suunamisel-hajutamisel aitab kindlasti kaasa
positiivse maine ja kuurordi kuvandi loomisele, kuid päris ilma
kuuror-dimaksuta ei ole võimalik ülerahvastatust murda. Rahaliste
vahendite kasutamine tuleb samuti enne läbi mõelda, valedel alustel
kehtestatud kohalik maks ei hakka tööle. Eksperdi hinnangul tuleks
selleks koostada vastav töökomisjon, kes kuurordimaksu rakendamist
maailma eri paigus uurib ja siis Pärnule sobivaima variandi
sünteesib. Samas olid esimesed kümblused Pärnu rannas tasulised ja
ravi eesmärgil. Ka nüüd peab linnakodanik mõistma, mida ta
turistidelt kogutud raha eest saab, ja turist tunnetama, mille eest
ta maksab.
Piiratud kuurordialale loodav
kontseptsioon ja seal toimuvad tegevused peavad selek-teerima
sihtgrupid. Läbi tuleb mõelda ka rannapiirkonna elanike huvid ja
elukorral-duslike muudatuste läbiviimine. Siinkohal on jällegi
oluline kohalike elanike kaasa-mine, ühiste eesmärkide püstitamine
ja nende suunas liikumine. Kuurordiala kehtes-tamist ei saa otsustada
ainult ettevõtted ja linnavalitsus. Lisaks sellele peavad olema
kokku lepitud kuurordiala struktuur ja sellel kehtivad mängureeglid.
Olgu selleks siis kaheksa autovaba nädalavahetust suvel või
kuurordimaks. Võrdluseks toob ekspert välja Tallinnas alanud Pirita täisehitamise protsessi, kus kohalik elanikkond on algatanud avaliku
linnaruumi suunatud kasutamise osas vaidluse, soovides säilitada
harjumuslik elukeskkond. Sellest tulenevalt on eksperdi arvates hea
mõte magistritöö käigus koha-likke elanikke küsitleda, et neid
turismi arendamisse kaasata.
Kitsa kuurordi piirkonna arendamine
annab võimaluse luua teistele linnaosadele samuti oma kontseptsioon.
Nii ei pea Pärnu piirduma ainult ühe, pealegi suures osas
hooajalise, suuna arendamisega. Ajalooliselt aitas kuurordi arengule
kaasa näiteks tööstuse areng. Aeg-ajalt küll üksteisele
vastandudes oli nende kõrvuti eksisteerimine siiski võimalik ja
vajalik. Tööstus- ja turismisektor täiendasid üksteist, andsid
kohalikele elanikele tööd ja põhjuse tuua Pärnu maailmakaardile.
Teistes maailma turismilinnades mõeldakse välja teemat, mida
kuurordis arendada, Pärnu eeliseks on kuurordi pikaajaline ajalugu,
mida tuleks oskuslikult säilitada ja jätkata.
Kokkuvõttes selgus
eksperdiintervjuust, et kuurordikontseptsiooni loomise idee on hea.
Kontseptsioon, olgu see milline tahes, annab võimaluse linna arengut
teadlikult suunata. Hea näitena tõi ekspert esimese Eesti Vabariigi
aegse linnajuhtimise, kus juhustele ei jäetud ruumi. Magistritöö
käigus loodava kontseptsiooni aluseks sai autor eksperdi-intervjuust
olulist kinnitust teooriaosa paikapidavusele ja selgusid enim
tähelepanu vajavad aspektid. Kõige tähtsam on soodustada koostööd kolme osapoole – linna-kodaniku, -valitsuse ja
-ettevõtte – vahel juba varases planeerimisstaadiumis.
Ebameel-divuste ennetamiseks tuleb leida osapoolte ühisosa ja kõigi
jaoks parimad lahendid . Võimalikult palju tuleks eelnevalt n.ö
paberil läbi mängida.
Pärnu kohalike elanike huvigrupi valim moodustati põhimõttel, et oleks võimalikult palju
informatsiooni jagavaid ja kindla seisukohaga vastajaid. Kuna
eeltoodud Heli Müristaja tehtud kvantitatiivse uuringu käigus on
kogutud juba piisavalt informatsiooni linnakodanike turismi suhtumise ja hinnangute kohta, siis on magistritöö jaoks seda infot vaja
kvalitatiivse meetodiga ainult kontrollida ning peamiselt
kuurordikontsept-siooni ettepanekuid koguda. Uue ajamahuka
kvantitatiivuuringu läbiviimine ei annaks kuurordikontseptsioonile
vajalikku sisendit .
Pärnu linnaelanikud hindasid Pärnu
kuurordi hetkeolukorda suhteliselt masendavaks. Peamiselt leiti, et
Pärnu turismiedendajad ei peaks omapead tegutsema, vaid võimalus
tuleks anda ka eramute omanikele. Seda näiteks turismiklastri
(turismiettevõtjad ja avalik sektor) elamuskuurordi kontseptsiooni
sidumisel kohalike elanike väikeettevõt-luse soodustamisega.
Põhimõtteliselt arvati, et linnavalitsus peab lubama nõukogude
ajal hästi toiminud eramajutuse, toitlustuse ja meelelahutuse taaselustamist ning sidumist tänapäevaste spaavõimalustega.
Kohalikud elanikud leidsid, et Eesti pereturisti ei ole võimalik
Pärnusse tagasi tuua ainult olemasoleva infrastruktuuri baasil.
Seepärast soovitakse väikeettevõtluse toetamist eraisikutele
esitatud nõuete alandamise, tegevus-lubade saamise lihtsustamise
ning ühtse parkimis- ja transpordisüsteemi loomise näol.
Tabelis 8 on võrdlusena esitatud
Pärnu linnaelanike ja turismiklastri huvid. Kohalikud elanikud
vastasid intervjuude käigus, et soovivad pereturisti ise vastu
võtta, sest sellele sihtrühmale vajalikku personaalset ja
paindlikku teenust ei suuda suured spaahotellid pakkuda.
Põhiprobleemile lisaks toodi välja parkimisprobleemid, mille
lahendamiseks soovitatakse ehitada linnapiiridele suured valvega parklad , kust turistid saaksid edasi linna liikuda ühistranspordi
toel. Linna piires võiks toetada autode mitte kasutamist ja
jalakäijaltele mõeldud ala laiendamist, kuid ühtlasi peaks
parkimissüsteem olema selgem, paremini tähistatud ja kõigile
kättesaadav.
Tabel 8. Pärnu linnakodanike
ja Pärnu turismiklastri huvide võrdlus
Pärnu linnakodanike huvid
Pärnu turismiklastri huvid
Pärnu üheks sihtrühmaks teiste hulgas on siseturist .
Pärnu peamiseks sihtrühmaks on välisturist.
Kuurordi üheks teenusepakkujaks teiste hulgas on eraisikute baasil loodud pere-ettevõtlus.
Kuurordi teenusepakkujaks on suuremad turismiettevõtjad.
Avaliku sektori poolne luba eraisikutel kuurordisse lihtsustatud korras pereettevõtluse rajamiseks.
Avaliku sektori toetus turismiklastrisse koon-dunud ettevõtjate huvidele.
Pärnu infrastruktuuri parandamine linna siseselt (parkimiskorraldus ja ühistransport).
Pärnu infrastruktuuri parandamine linna siseselt ja väliselt (maa-, mere-, lennu- ja raudteetrantsport).
Pärnu kuurordi miljöö säilitamine.
Pärnu kuurordi miljöösse uute turismi- magnetite toomine.
Pärnu linnakodanikele ja avalikule sektorile on kuurort sissetulekute allikaks.
Pärnu turismiklastri turismiedendajatele on kuurort sissetulekute allikaks.
Pärnu linnakodanik saab end ettevõtluse arendajana väärtusliku ja kaasatuna tunda.
Pärnu linnakodanik saab juurde teenuseid ja hüvesid, mille kaudu end väärtuslikuna tunda.
Pärnu linnakodanik on aktiivne pakkuja .
Pärnu linnakodanik on aktiivne tarbija.
Allikas: autori koostatud Hallik-Sass
et al 2011 ja Pärnu linnaelanike intervjuude põhjal
Hinnataset peeti Pärnus liiga
kõrgeks ja selle tekkepõhjusena nähti suuri turismi-ettevõtteid.
Väikese eraettevõtluse puhul tekkiv sõbralik konkurents toob
hinnad alla, kaotab linnast massituristi ning loob kokkuvõttes
elamisväärsema keskkonna. Mitmed, praegu teenindajana töötavad,
linnaelanikud näevad end pigem linna arendaja, testija ja kasu
saajana. Sellest tulenevalt vajatakse pereettevõtete rajamiseks
peamiselt avaliku sektori suuremat tuge.
Turismi hooajalisust näevad Pärnu
linnakodanikud küll probleemina, kuid enne talve-perioodi kasutusele
võttu soovitakse käivitada korralikult suvine kuurort. Näiteks
toodi lähematest sihtkohtadest eeskujuks Palangat ja kaugematest
Vahemere äärseid maid. Kõige rohkem paralleele tõmmati nõukogude
aegse kuurordi hiilgeajaga, kus kohalikud elanikud said linnalt
õiguse eramajutuse ja -toitlustusega tegelemiseks ilma, et oleks
pidanud järgima erinõudeid ning maksma makse. Linna tuluallikana
nähakse sel juhul kaudseid laekumisi muudest turistide poolt kasutatavatest teenustest ja toodetest. Leiti, et linnavalitsus peaks
täielikult kodanike huvides tegutsema ja poliitikate välja
tööta-misel küsima kõigepealt elanike ja alles seejärel
mitmetest meetmetest toetatud suurette-võtetelt, mis oma tegevusega Pärnu madalarhitektuuri hävitavad.
Kui eramute (rannas asuvate
puitvillade ja ka teiste majade) kasutusele võtu osas elanikkond
otsest rahaliselt tuge ei oota , siis tänavate täitmisel ürituste
ja meele-lahutusega nähakse Pärnu turismiklastril suurt rolli.
Soovitakse heade ideede generee-rimist ja elluviimist; ei taheta, et
Pärnu üritusi käiakse korraldamas Tallinnast või mujalt Eestist,
kui kohapealne teadmus võiks olla küllaldane. Kindlasti peaks
kohalike elanike arvates toetama ja arendama tänavakaubandust
(kohalik käsitöö ja värsked aiasaadused), mitte pingsalt nõudeid
järgima ja iga müügilauakese eest kõrget tasu küsima.
Pärnu parke tahetakse enam
kasutusele võtta just üksikisikute müügilettide lubamisega.
Näiteks kirjeldas üks vastaja (Anne, 65), kuidas nõukogude ajal
eraisik korjas oma aiast tikreid, maasikaid või mustsõstraid ja
müüs neid klaasikaupa sealsamas tänaval. Ostjaid leidus alati,
sest hinnad olid mõistlikud ja toodang värske. Selle jaoks pole
vaja rakendada keerulist lubade taotlemise süsteemi ja paari marja
müügi tulumaksustamist. Just vastupidi, see aitaks langetada ka
välismaiste kemikaalidega pritsitud ja madalama toiteväärtusega
puu- ja köögiviljade hindu. Konkurentsis jäävad kohalikud
kindlasti ellu, kui nad ei pea võistlema suurtootjatega.
Arvamus, et rannajoon tuleks pikemas
osas kasutusele võtta, on kooskõlas turismi-klastri elamuskuurordi
strateegiaga. Üks vastaja (Anneli 24) leidis, et esialgu piisaks
selle pikendamisest üht otsa pidi Raekülani. Samas leiti, et
kogu rand tuleks korralikult hooldada , mitte piirduda praeguse
keskrannaga. Linnapoolse investeeringu tegemist nähti esimese
sammuna ja alles seejärel on võimalik tehtud kulutused turisminduse
uue tõusuga tagasi teenida. Nagu parkimise puhul sooviti enne
trahvide määramist näha investeeringuid turismi paremasse
korraldamisse.
Peale Eesti pereturismi taastamist
nimetati kõige rohkem kordi vajadust tuua Pärnusse tagasi Vene
turist. Nagu nõukogude ajal, on ka nüüd võimalik luua venelastega
väga head suhted, nad oleks sarnaselt Soome pereturistidele
kindlasti kultuursed ja pikaaja-lised kliendid. Seda enam, et Anne
väitel on paljudel Pärnu peredel on säilinud Moskva ja Sankt
Peterburgi elanikest turistidega siiamaani side, suheldakse nagu oma
sugu-lastega: peetakse perekonniti kirjavahetust ja varem külastati
üksteist. Kahjuks ei ole sealsetel venelastel aga enam hinnataseme
tõusu tõttu võimalik Pärnusse tulla. Kõrge hinna küsimise
asemel nähakse lahendusena suurema täituvuse tagamist.
Väga põneva lahendina pakuti idee,
mis tekkis kohalike söögikohtade ebakvaliteetse ja mõnikord
riknenud toorainete kasutamisest. Tõnu (35) selgitas, et võiks
olla vähemalt üks rannavilla, mille kööki saaks rentida sõpradega
aias grillipeo korraldamiseks. Sel juhul küpsetavad kliendid ise
endale süüa, ega pea muretsema toidu kvaliteedi pärast. Anne
(65) lisas , et eramajutuses kehtis vanasti toidu ja ööbimise
puhul pakkuja-tarbija vaheline kokkulepe ning kui klient poleks rahul
olnud, siis ei oleks ta ju rohkem tulnud. Seda ilma igasuguste
euronõuete järgimiseta.
Kõige tähtsamaks peetigi
kvaliteeditõusu, mis kaasneb inimestele eramute rakendamisel vabama
regulatsiooni andmisega. Üks vastaja (ettevõtluskogemusega, Taavi ,
42) arvas , et omanik teenindab klienti tunduvalt kõrgemal tasemel
kui suurettevõtete suvehooajaks palgatud personal. Selle tagajärjel paraneb kindlasti Pärnu maine ja kultuursema kliendi tulek Pärnusse
toob kaasa ka kuritegevuse (sh joomise ja narkootikumide tarbi-mise)
vähenemise. Kuna eestlane on loomult väga ettevõtlik, siis
arvati, et oleks vaja vaid koolitusvõimalusi laiendada (näiteks
spaateenuste ja – hoolduste pakkumiseks). Üks vastaja (Maria, 40)
leidis, et kuurordis võiks toimida ka joogide, kaardimooride,
naeruterapeutide jms spetsialistide kohapeale tellimise võimalus,
eesmärgiga pakkuda külalisele võimalikult palju erinevaid
teenuseid.
Kuurordikontseptsioonis
pereettevõttena osalemiseks avaldasid soovi kõik vastajad, v.a üks
(Kristo, 23), kes pidas ennast ettevõtte loomiseks liiga
kogenematuks. Teiste arva -musest kujunenud pildi võttis üks
vastaja (Maria, 40) kokku kärgperede tekke ideega. Ta rääkis:
„Väga põnev oleks ju ka see, et näiteks igat spaad peab omaette väike pere, kelle traditsioonidest saaks külastajad osa.
See tekitaks järgmisel korral tunde, nagu tuleks koju. Lähestikku
paiknevad rannavillade omanikud moodustaksid ühise sõprus-konna
puhul nn kärgpere. Kui piirkonnas külastajat vastu võetakse, siis
saab ta täiesti unikaalse kogemuse osaliseks. See toimib väga
paljudes lõunamaades. Kindlasti peaks soodustama omavahelist
infoliikumist. Õhtuti saaks teha ühisüritusi. Inimeste vaheline
suhtlemine on üks osa sellest, mis ravib, mitte ainult muda- või
veeprotseduur.“
Eesti pereturisti valim moodustati
põhimõttel, et oleks võimalikult võrdselt mehi ja naisi
(soolistest iseärasustest tulenevate eriarvamuste kaardistamiseks)
ning erinevaid vanuse-gruppe (ealistest iseärasustest tulenevate
eriarvamuste kaardistamiseks). Pereturisti kate-gooriasse kuulumise
põhikriteeriumiks oli laste olemasolu, lisaks sellele ka lastega
reisi-mise kogemus ja Pärnu tundmine külastajana. Täpsustamata
eeldati, et juhtival ameti-kohal töötav pereturist on Pärnu
kuurordi külastamiseks ja selles pakutavate teenuste kasutamiseks
piisavalt maksejõuline. Seetõttu saadeti riigiasutuste juhtide
e-postilisti kiri, milles paluti eeltoodud kirjeldusele vastamise
korral osaleda magistritöö uuringus. Kirjale vastas 30 inimest,
kelle antud autobiograafilise kirjelduse põhjal koostati
võima-likult mitmekesine valim. Enne intervjueerimist selgitati
küsitletavatele magistritöö käigus loodava kuurordikontseptsiooni
vajalikkust ja paluti intervjuu lõpus teha sellesse ettepanekuid.
Ühtekokku intervjueeriti kümmet
Eesti pereturisti segmenti kuuluvat inimest, neist viis olid naised
ja viis mehed. Üks pere erines teistest selle poolest, et
pereliikmeks loetakse ka vanaema ja selles koosluses reisitakse väga
palju. See fakt on oluline arvesse võtta sihtrühma vanusepiiride
määratlemisel. Järgnevalt on koostatud kokkuvõtlik
võrdlus-analüüs pereturistidelt sarnastele küsimustele saadud
vastuste kohta. Kuna tegemist oli siiki avatud intervjuudega, ei ole
võimalik kõiki vastuseid omavahel võrrelda.
Esimeses küsimuses paluti vastajatel
kirjeldada oma peret. Vaatamata erinevatele pere-kooslustele selgus,
et poisslaste huvid on peamiselt sportlikud. Tüdrukuid huvitas enam
ajalugu ja poodlemine . Sellest tulenevalt vajavad poistega pered
sihtkohas hulgaliselt liikuvaid tegevusi. Tüdrukutega pered ootavad aga enam kultuuriüritusi, võimalust vaatamisväärsustega tutvuda
ja niisama poes käia. Vanemad inimesed eelistavad oma aega rohkem
rannaliival veeta. Spaahoolitsused sobivad aga kõigile vastanud
täiskasva-nutele, kes võimalusel viibiksid protseduuridel koos
lastega. Kõrgelt hinnati privaatset ja personaalset teenindust . (Vt
tabel 9)
Hotelliööbimisi kirjeldati oma pere
seisukohast pooltel kordadel esmatähtsana ja pooltel kordadel
teisejärgulisena. Õhtuti peetakse oluliseks väljasistumise kohti,
kus on elav muusika ja võimalus tiheda päevakava järel puhata.
Väiksemate lastega pered eelistavad reeglina rohkem ette planeerida ja tarbida kohapeal ka enim hotelliteenuseid, mistõttu peaks neile
paremini sobima tegevused lähiümbruses. Vanemate lastega pered
soovivad oma aega sihtkohas päevasel ajal veidi mitmekesisemalt
sisustada. Sellest tulenevalt on vanemate lastega pered ka
tolerantsemad ja spontaansemad hotelli valikul , kuid väikse-mate
lastega pered on hotellile lojaalsemad. Paljud ööbivad Eesti piires
sõprade ja sugulaste juures, ära ei öelda ka alternatiivsest
võimalusest peatuda suvel kämpingutes.
Mitme lapsega pered eelistavad hotellis ööbimisel ühe toa võtmist, näiteks kirjeldas kolme
lapse ema, et nendel on traditsioon lugeda õhtuti unejutte, kuni
igaüks oma voodis magama jääb. Samas rõhutas ta Pärnu
spaahotellide paindumatust viie inimese ühte ruumi paigutamisel. Lahendiks pakutakse kas sviiti, mis maksab tunduvalt rohkem kui
standardtuba, või soovitatakse võtta kaks standardtuba. Kuna
sellele konkreetsele perele need lahendid ei sobi, eelistatakse
hotellis ööbimisega reise teha pigem välis-maal. Eriti
lõunapoolsetes riikides kasutatakse palju apartment -tüüpi hotelle,
kus pere end kõige vabamalt tunneb, sest peale võtmete saamist ei
otsusta teenindav personal nende eest, kes kus magama peab.
Pooleteist-aastase lapse isa ütles aga, et nad eelis-tavad
abikaasaga just kahetoalisi sviite, kuna saavad siis lapse
magamistuppa magama panna ja ise eestoas õhtuti kauem aega veeta.
Samas pidas ta seda kalliks.
Erinevate välismaiste sihtkohtade
külastamise põhjuste uurimisel selgus, et enamasti on tagant
tõukavateks mõjuteguriteks uute kohtade avastamine ja mugavus.
Toodi välja ka klimaatiline ja kultuuriline eelis, mis on esimeste
teguritega seotud. Pärnus meeldib käia kolmel perel , kuid vaid üks
vastaja nimetas seda esimese eelistusena. Kaks peret ei pidanud
Pärnut sihtkohana üldse atraktiivseks, peamiselt üksikute
huvipakkuvate tege-vusvõimaluste ja pereürituste vähesuse tõttu.
Kaugematest sihtkohtadest nimetati lemmikuks kõige rohkem Kreekat
(neli korda), järgmisena Mehhikot (kaks korda) ja ülejäänud
nimekiri erines pereti väga palju. Võis täheldada, et enam
reisinud pered eelistavad kaugemaid paiku, kus ei lokka eestlaste
massiturism, ning vähem reisinud (ühtlasi ka väiksemate lastega)
pered soovisid veeta oma puhkust just Vahemere ääres, sest seal on
nende arvates küllaltki turvaline ja korduvalt käies on täpselt
teada, milli -sesse hotelli tasub minna.
Tabel 9. Pärnu linnakodanike
ja Eesti pereturistide huvide võrdlus.
Pärnu linnakodanike huvid
Eesti pereturistide huvid
Pärnu üheks sihtrühmaks teiste hulgas on siseturist.
Pärnu on sihtkohana atraktiivne: hubane pargilinn, kuid tegevuste poolest kultuurselt meelelahutuslik.
Kuurordi üheks teenusepakkujaks teiste hulgas on eraisikute baasil loodud väike-ettevõtlus.
Kuurordi teenusepakkujateks on lisaks suur-ettevõtetele pereettevõtted, kus saab perega privaatselt aega veeta.
Avaliku sektori poolne luba eraisikutel kuurordisse lihtsustatud korras pereettevõtluse rajamiseks.
Avalik sektor lubab pereettevõtte ja turisti kokkulepet pakutava teenuse hinna ja kvali - teedi suhtes; kontroll on mõistlik.
Pärnu infrastruktuuri parandamine linna siseselt (parkimiskorraldus ja ühistransport).
Pärnu infrastruktuuri parandamine linna siseselt (parkimiskorraldus ja ühistransport).
Pärnu kuurordi miljöö säilitamine.
Pärnu kuurordi miljöösse sobivate pereürituste lisamine.
Pärnu linnakodanikele ja avalikule sektorile on kuurort sissetulekute allikaks.
Pärnu hinnatase on mõistlik, valik mitme-kesine ja kodune.
Pärnu linnakodanik saab end ettevõtluse arendajana väärtusliku ja kaasatuna tunda.
Pärnu linnakodanikku saab külastada ja koos üritustel osaleda.
Pärnu linnakodanik on aktiivne pakkuja.
Eesti pereturist on aktiivne tarbija ja osaleja.
Allikas: autori koostatud intervjuude
põhjal.
Andes vastajale vabaduse valida
unistuste sihtkoht, kuhu tahaks perega minna, leidis kuus inimest, et
sooviks puhata mõnes Lõuna-Euroopa kuurordis. Täpsemalt nimetati
Hispaaniat, Kreekat ja Itaaliat . Kaks vastajat soovisid minna
Mehhikosse või Aasia-maadesse. Kõiki teisi sihtkohti nimetati
vähem, mõne vastaja puhul välistati Egiptus . Enim sooviti puhata
kohas, kus on ujumiseks puhas vesi, kliima Eestist pikemalt ette
prognoositav, huvitavad kultuurilised ja ajaloolised
vaatamisväärsused ning hulgaliselt tegevusi kogu perele koos või
ka erinevatest huvidest lähtuvalt. Kahele vastajale sobivad ka
talvised suusareisid Alpidesse, kuid ainult üks näeks oma peret
mägedes isegi suvel. Samas leidsid pooled vastajad, et suvel pole
mõtet Eestist kaugemale sõita ja nende esimene eelistus oleks
Pärnu, kuid nad ei soovi hotellis ööbida, vaid tahavad olla
sugulaste juures või sõita ööseks koju. Põhjustena nimetati
Pärnu hotellide suurust, kõrget hinnataset ja teeninduse
ebasõbralikkust.
Pärnu kui sihtkoha peamisteks
puudusteks peeti väheseid kogu perele mõeldud tegevusi (üheksa
korda), rannatänava ja –kohvikute puudumist ( seitse korda), ranna
ülerahvas-tatust (kuus korda), ürituste ja meelelahutuspaikade
halba kommunikeerimist ( sildid , viidad, reklaam ) ja organiseerimist
(viis korda), söögikohtade vähesust ja ootejärjekordi (neli
korda), Pärnu valet hõngu ning tõmbenumbri puudumist (neli korda),
noorte alkoholi ja narkootikumide tarbimist rannas (kolm korda),
parkimisraskusi (ruumi-puudus ja maksmise segadus – kaks korda),
lõbustuspargi puudumist (kaks korda), musta vett (kaks korda),
suveõhtu veetmise võimatust (kaks korda), ranna üldist
ebaturvalisust (hirm peksa saada – kaks korda). Lisaks mainiti
Pärnu identiteedikriisi, ajutisi tualette, päikesesirmide ja
rannamööbli laenutuse ebamugavust. Samas märkis üks vastaja, et
teda ei häiri Pärnus miski ja ülerahvastatus on kahepalgeline asi.
Kui peole minna, siis on hea, et on palju rahvast, aga päevitama ja
omaette lõõgastuma ta linnaranda ei läheks. Ühtlasi oli ta ainus
vastaja, kes leidis, et Pärnu on väga turvaline paik.
Ürituste info tundub olevat enim
kommunikeeritud välisturistidele. Üheksa vastajat leidis, et Eesti
pereturistil on väga raske infot leida. Üksikuid interneti
lehekülgi suutis nimetada neli vastajat. Kaks vastajat arvasid, et
kohalikele annab kõige rohkem infor-matsiooni ajaleht Pärnu Postimees . Enamus avastab Pärnus käies kohti juhuslikult
(plakatilt, ürituste tulbalt). Väga suurele osale annab infot mõni
Pärnu linnakodanik. Probleemiks peeti ka ürituste suuremat
kajastamist peale nende toimumist . Vastajad, kes pole käinud
internetis Pärnu koduleheküljel, pakkusid , et ürituste info võiks
ehk seal olla. Veel arvati, et hea oleks võtta eeskuju välismaistest
hotellidest, mille vastuvõtus on hulgaliselt infokuponge.
Informatsioon peaks olema liigitatud erinevate sortide ( teatrid , kohvikud , üritused jne) ja erinevate sihtrühmade (väikelastele,
noorukitele, kultuuri-huvilistele, sportlastele jt) järgi. Neli
inimest ei teadnud , kus asub Pärnu Turismiinfo-punkt. Ainult üks
inimene on seal käinud ja pole rahul informatsiooni adekvaatsusega,
näiteks pidi MiniZoo olema avatud, aga sinna oli I-punkti töötajate
juhendamisel raske jõuda ja see oli tegelikult suletud; ühtegi
silti väljas polnud. Kohalikele elanikele otsepostina saadetavat
suveürituste kogumikku oli näinud üks vastaja, kuid tema
hinnangul oli see liiga väikeses kirjas, seetõttu ebamugav
kasutada. Lisaks sellele leidis ta, et keegi ei viitsi puhkuse
ajal hakata mitme kuu üritusi lugema ja neid siis meeles pidama ,
soovitakse pigem mõne päeva jagu ette teada. Kaks vastajat
soovitasid teha Pärnusse, kas randa, sissesõitudele või
kaubanduskeskustesse internetipõhised puute-tundliku ekraaniga infoportaalid, millelt on näha tänane-homne-ülehomne
informat- sioon ürituste, püsiasutuste (kohvikud, restoranid,
meelelahutuskohad jm), hotelli-kohtade ja nende broneerimisvõimaluste
kohta. (vt tabel 10 , kuhu on kogutud Eesti pereturistide tehtud
ettepanekud, mida tulevases kuurordikontseptsioonis arvestada)
Toitlustuse ja majutuse osas leidsid
vastajad, et teenindaja ei ole Pärnus teenindaja rollis (kuus
korda), samuti pannakse klient enamasti sundvaliku ette (seitse
korda). Pereturist ootab toitlustuse osas suuremat paindlikkust ja
laste vajadustega arvestamist. Kaks vastajat soovisid võimalust
valida toidu kogust, kaks vastajat aga mitmekesistada valikut. Kõik
soovisid kohvikute lastemenüüs näha tervislikumaid toite. Üks
vastaja nentis, et vaatamata toidukoha stiilile pakutakse lastele
ainult viinerit-friikartulit; teine vastaja lisas, et
miskipärast on viinerid fritüüritud ja pakkus, et laste
jaoks võiks viine - reid keeta . Üksmeelselt arvati, et suvine ja talvine teenindus on erinevad. Suvel on kiirem ja teenindatakse
halvasti; talvel on söögikohad tühjad ja toidu saab meeldivamalt
kätte. Näiteks teenindajad naeratavad talvel rohkem ja ooteaeg
on tunduvalt lühem.
Majutusasutustena on spaahotellid
Eesti pereturisti jaoks liiga suured, puudub perso-naalne tähelepanu
ja süsteem toimib konveierina. Suvel lisandub vastajate arvates
üle-rahvastatuse probleem, mistõttu klient jääb oma murega tihti
üksi või pole võimalik leida vaba hotellituba. Majutusteenuse tarbimiseks peab ise aktiivne olema ja endale kõik vajaliku välja kauplema . Kaks vastajat ütles, et peale hotelli registreerumist
lõpeb teenindajate poolne huvi ja nendelt ei saa mingisugust
informatsiooni. Kõik vastajad soovivad väiksemaid ja hubasemaid
hotelle kasutada, kui nad tulevad perega Pärnusse.
Kõikidest küsitletavatest vaid kolm
ei olnud külastanud ühtegi Pärnu spaahotelli. Üle-jäänud tõid
positiivse näitena suurte spaade üldiselt väga hea infrastruktuuri
olemasolu (viiel korral), komplekssuse ( neljal korral), vähese
rahvahulga ajal spaasse sattumise (kahel korral) ja ise endale
ajaveetmise lõbusaks tegemise (kahel korral). Veel märgiti
positiivselt ära lastele suunatud Tervise Paradiisi pakett „Minu
esimene spaa“, sest see võimaldab ka täiskasvanul saada mõned
tasuta hoolitsused. Ühele vastajale meeldis Tervise Paradiisi
turvasüsteem, et kõik ei ole vile ja plaksu peale nagu Hispaania spaades. Lisaks sellele meeldib väikelaste vanematele, et
Tervise Paradiis asub suhte-liselt looduslikus keskkonnas ja õues on
suur ala, kuhu võiks laiendada suvisel ajal laste mänguväljaku.
Praegu on Tervise Paradiisi külastamisel võimalik suvel tasuta
batuudil hüpata ja liumäge kasutada. Kolm lapsevanemat arvas, et
sinna võiks lisada vähemalt liivakasti ja kiiged.
Negatiivseks peeti Pärnu spaades
väga erinevaid asju: protseduuri kestel sõimata saamine,
puudulik sildimajandus, klientide otsustusõiguse piiramine,
vetelpäästjate ükskõiksus, üldise hoolivustunde puudumine, halb
teenindus, vähene külalislahkus, registreerimise järel huvi
puudumine, spaa hõivatuse korral alternatiivide mitte pakkumine,
koolivaheajal ringi jooksvad, karjuvad ja tõuklevad lasterühmad,
vigas-tused ja eluohtlikud olukorrad, halvas tujus teenindajad,
lobisevad massöörid, ülerah-vastatus, lõõgastumise ja
spaaelamuse nautimise võimatus, hoonete amortiseeritus, haigla tunne
ning kole nagu kolhoosis. Kokkuvõtlikult nimetati puudulikuks
teenindust ja külalislahkust, raviprotseduuride süsteemi,
ülerahvastatust ja hoonete vanust . Interv-juude põhjal soovib Eesti
pereturist personaalsust, mugavust ja väiksemat hoonet, et tekiks
teatud intiimsus ehk oma perega koosolemise võimalikkus. See
kinnitab teooria-osas väljatoodut.
Kohalviibimise aja pikendamiseks
Pärnus soovitakse näha rohkelt tegevusi ja pere-üritusi (10
korda), vabas õhus istumise võimaluse ja elava muusikaga kohvikuid
(10 korda), paremat teenindust ja külalislahkust (üheksa korda),
rannaala taaselustamist kuurordina (kaheksa korda), erinevaid
väikseid hubaseid hotelle (kuus korda), mada-lamat hinnataset (neli
korda), hotellidele välibasseine (kolm korda) ja turvalisuse tõusu
(kolm korda) politseinike liikumise või turvakaamerate abil
tagatuna. Ülejäänud aspek-tides soovis iga pereturist erinevat
lähenemist, näiteks suuremaid hotellitube, laiemaid voodeid,
loogilisust linnapildis, pubikultuuri läänelikumaks muutumist,
väikelastele mõeldud atraktsioonidega lõbustusparki, korralikku
ranna- ja kohvikumööblit, puhast vett suvel, üritusi talvel, linna
liigendamist rahulikemaks ja meelelahutuslikumateks tsoonideks,
sobivat ilma rannapuhkuseks, seiklusparki, keskmise hinnaga ja
vähemalt 3* hotelli. Veel arvati, et hommikusöök peaks olema hinna
sees ja õhtuti hea söögivalik hotellis. Sooviti ka mugavat baasi,
kust edasi-tagasi liikuda ning hotelli lähedal paik-nevat
meelelahutust ja toitlustust.
Magistritöö käigus koostatav
kuurordikontseptsioon peaks vastajate arvates olema tehtud Pärnu
rannapiirkonnale. Sellega soovitakse liita rannajoon kesklinnaga
ühtseks terviklikuks kuurordiks. Peateljena nähakse Supeluse
tänavat, mille ääres asuvatesse rannavilladesse peaks koonduma
meelelahutus ja toitlustus. Piirnevatesse tänavatesse rahulikumad
perespaad. Kogu piirkonnas peaks toimima ühtne infosüsteem, mis
annaks paar päeva ette teada kõigist üritustest, festivalidest ja
rannavillades toimuvast. Kuuror-dialal peaks lisaks ravivõimalustele
olema tänavaspordi üritused, näiteks jalgpall, korvpall ja
jalgratastega vigursõit. Ronimiseks ja mängimiseks tuleks
Rannapargis asuvale mänguväljakule rajada atraktsioone mitmele vanuserühmale. Rannaliiva võiks liigendada erinevate huvigruppide
vahel, näiteks väikeste lastega pered, tavakülastajad,
rahuotsijad, alasti päevitajad, ekstreemalade harrastajad, koertega
jalutajad jt. Füüsilise ruumilahendusega peaks kuurordis võrdsel
tasemel oluline olema inimlik teenindus ja külalislahkus.
Meelelahutused võiks olla hajutatud
piki rannajoont Uulu -Valgeranna suunal ja rannast Rüütli tänavani.
Kuurordialal peaks olema korras sildimajandus ja informatsioon
teistes linnaosades, ka lähivaldades, toimuva kohta. Pärnu üritused
võiks olla mitmekesised, kuid rõhuga pereturistil. Kuurordiga
üheskoos peaks taassündima kõrgkultuur. Rannas ei soovita enam
näha diskomuusikaga üritusi, heliliselt võiks lahendada
kohvikuüritused rahulikuma elava muusikaga. Mõned meelelahutuskohad
peaks võimaldama tantsimist, mõned taustamuusikat söömisele ja
suhtlemisele. Iga koht peaks olema erineva menüü ja stiiliga.
Rohkem võiks pakkuda tegevusi vabas õhus, samuti istumis- ja
söömis-võimalust õues. Kogu rannaala peaks olema ligipääsetav
nii lapsevankri kui ka ratas-tooliga. Kuurordis tuleks toitlustust
pakkuda vähemalt kella kaheni öösel.
Pärnust peaks saama tipptasemel
kuurort, mille kaudu Eestit laiemalt tuntakse. See annaks Pärnule
väga tugeva selgroo. Selline piirkond võimaldaks Pärnut rikastada
nii tervislikust kui ka meelelahutuslikust aspektist. Kui Pärnus on
kuurort käivitunud, võiks ühes rannajoone pikendamisega planeerida
lähivaldadesse suuremate komplekside ehitust: teema- ja
seikluspargid, eriilmelised piirkonnad. Esialgne visioon võiks aga
keskenduda kuurordi taastamisele ja puitvillade säilitamisele. Heaks
näiteks on kohvik Supelsaksad. Kindlasti peaks säilima väikelinna
miljöö, pargid ja puhkealad. Rüütli tänaval ja selle ümbruses
kesklinnas olevad ööklubid sobivad ööelu jätkamiseks. Kuna
ööklubisid on Pärnus piisavalt, siis neid ei ole vaja
kuurordialale otseselt juurde planee -rida. Kuurordiloogika järgi
peaks tegevus algama rannast ja liikuma õhtu edenedes Rüütli
tänava poole.
Tabel 10. Eesti pereturistide
ettepanekud Pärnu kuurordikontseptsiooni
Valdkond
Ettepanekud
Linnakorraldus
1) Parkimiskorraldus selgemaks.
2) Teed, tänavad korda.
Ettevõtlus
1) Ettevõtlus peretasandile.
2) Teenus kliendikesksemaks.
Majutus
1) Hotellid hubasemaks: väiksemaks või liigendatumaks.
2) Teenuse pakkumine paindlikumaks.
Toitlustus
1) Söögikohad omapärasemaks.
2) Köök pikemalt avatuks.
Transport
1) Ühistranspordi skeem toimivaks.
2) Transpordivahendite rentimine mitme-kesisemaks.
Meelelahutus
1) Tänavatele rohkem pereüritusi.
2) Üritused mitmekesisemaks.
Lõõgastus
1) Enam võimalusi koos perega olemiseks.
2) Teenus personaalsemaks.
Rand
1) Rannajoon pikemaks.
2) Liivala sihtrühmiti liigendada.
Kommunikatsioon
1) Info õigeaegseks ja kõigile kättesaadavaks.
2) Info traditsiooniliste edastamisviiside kõrval interaktiivseks.
Allikas: autori koostatud Eesti
pereturistide intervjuude põhjal
Kohalik elanik võiks sarnaselt
Kreeka väikesaartel paiknevatele turismisihtkohtadele säilitada
kuurordis elamisväärse keskkonna. Selleks peaks soodustama väikeste
ja keskmise suurusega pereettevõtete tekkimist. Kui miski on Pärnu
elanikule kallis, siis seda väärtustatakse ka väljaspool. Aastaringselt võiks rannavillades elada näiteks teisel korrusel,
alumisel aga alustada pereäri. Kuurordi hooajalisust ei maksa karta – see on aeg hoonete ja rajatiste renoveerimiseks ning kohalike
elanike puhkamiseks. Talviseid üritusi võiks olla vähem, kuid
pidevalt – aastaringi erinevate traditsioonidega meele-lahutusi.
Läbivaks jooneks peaks olema perekesksus – nii kohalikul kui ka
turismi-tasandil, mõlemal: teenusepakkuja ja –tarbija poolel.
Igakordne külastuselamus võiks olla kombineeritav erinevalt, see
soodustab korduvkülastuste kasvu ja pikendab kohal-viibimise aega.
Olemasolevate hotellide juurde peaks
rajama välikohvikud ja - basseinid . Seeläbi saaks kuurordiala veelgi
laiendada. Stiililt peaks olema iga asutus erinev ja suuremad
spaa-hotellid tuleks liigendada erinevate teemade järgi. Kliendil
peab kaduma tunne, et peatutakse ühes suures hotellis. Sellest kokku
moodustuv kuurortlinn ühendaks ajaloo tänapäevaste võimalustega,
ega laseks massiturismil jätkuda. Samuti lihtsustuks turisti-voolu
hajutamine lähimaakondade toel. Kohalikele elanikele tähendaks
läbimõeldud kontseptsioon ilmselt paremaid suhteid turistidega, rahuliku ja rohelise elukeskkonna säilimist ning võimalust arendada
ise oma linna. Perefirmade loomine annaks ka püsiva sissetuleku ja
suurendaks inimeste soovi Pärnus elada.
Kokkuvõttes leidsid nii kohalikud
elanikud kui ka Eesti pereturistid, et turismi aren - damine Pärnu
linnas võiks põhineda kultuursel kuurorditraditsioonil. Omanäoliste
lõõgastuslike ja meelelahutuslike pereettevõtete loomine taastaks
Pärnus tugeva turismi-majanduse, mille läbi võidaksid kõik. Pärnu
jääks rahulikuks, kuid muutuks kultuurseid elamusi pakkuvaks
soliidses eas kuurortlinnaks, kus alati toimub midagi põnevat ja
kuhu võib suvel tulla ka vihmase ilma korral. Talviseid tegevusi
saab samuti regu-laarselt korraldada, mis vähendab omakorda
hooajalisust. Linnakodanike kaasalöömisel loodud oma kuurort ei
jäta külmaks ühtegi elanikku ega külalist. See soodustab
kogu-konnas ühtsustunde tekkimist linna ja maakonna tasandil, mis
võimaldab luua aluse tugevale laiapõhjalisele arengule ja muudab
Pärnu maailmamajanduse kõikumise suhtes vähem sõltuvaks.
2.3. Pärnu kuurordikontseptsioon
Käesolevas peatükis kajastatud
empiiriliste uuringute põhjal kinnitati probleeme – Eesti
pereturist on Pärnust kadumas ja linna külastuskoormus on tänu
ohjamatule massi-turismile jõudnud taluvuspiiri lähedale. Põhjusena
saab välja tuua töö käigus kinnitust leidnud kaks suuremat
tegurit: 1) Pärnu linn ei ole veel kinnitanud kuurordi selget
aren-gustrateegiat ja 2) turismiettevõtted on suunanud oma tegevuse
peamiselt suurtele välis-turgudele. See on tekitanud olukorra, kus
turu jagavad omavahel 20. sajandi normide järgi suured ettevõtted
ja väikeettevõtlusele ei anta võimalust. Ometi selgus teoorias ja
empiirilistes uuringutes vajadus just suurettevõtete taandumisel
spetsiaalse perekuurordi ettevõtlusvormi arendamise järgi. Sellest
lähtudes disainitakse selles alapeatükis Pärnu
kuurordikontseptsioon, kuid enne lõplikku suuna otsustamist
esitatakse (vt lisa 5, lk 89) ja võrreldakse tabelis 11 kolme
võimalikku Pärnu kuurordimudeli prototüüpi.
Pärnu kuurordimudelite prototüüpide
disainimiseks kasutati ärimudelite disainimis- tehnikat , mille
töötasid mitmete konsultantide teooriate järgi välja Alexander Oster -walder ja Yves Pigneur. Tavapäraselt moodustatakse sel
meetodil ajurünnaku tege-miseks fookusgrupp ärimudeli prototüüpe
looma hakkava ettevõtte töötajatest, kes genereerivad ideid, mis
omakorda märkmepaberitega seinajoonistele kleebitakse (Oster-walder
et al 2010: 15–166). Autoril oli aga info juba analüüsitud,
mistõttu sai ta sama tehnikat kasutada empiiriliste andmete
koondamiseks ja võrdlemiseks.
Tabelis 11 on kujutatud Pärnu
kuurordi kolme võimalikku arengusuunda. Arengu-suunad on disainitud käesoleva magistritöö teoreetiliste materjalide ja empiiriliste
uuringute alusel. Nagu näha, võiks esimesel juhul saada kuurordi
kandvaks vedajaks Pärnu Linnavalitsus ja oodatavaks tulemuseks oleks
ajalooline kuurort, mida külastaks peamiselt välisturist, teisel
juhul saaks sõnaõiguse Pärnu turismiklaster ja eeldatavalt tekiks modernne kuurort välisturistile, kolmanda võimalusena veaks aga
tegevusi kohalik elanikkond, kes pakuks pereettevõtluse vormis
perekuurordit Eesti pereturistile. Eeldatav sissetulekute baas on
kõige laiem ajaloolise kuurordi mudeli puhul, kuid kohaliku
kogukonna rahulolu suudaks kõige paremini tagada perekuurordi mudel.
Siinkohal tuleks Pärnu turismiarendajatega läbi rääkida, millised
on võimalused kõigi kolme huvigrupi huvide koondamiseks või kolme
mudeli kõrvuti eksisteerimiseks.
Tabel 11. Pärnu
kuurordimudelite prototüüpide võrdlus
Ajalooline kuurort
Modernne kuurort
Perekuurort
Sihtrühm
välisklient
välisklient
Eesti pereturist
Kliendisuhted
1) peamiselt välisturg;
2) osaliselt Eesti siseturg ;
3) turismiettevõtted;
4) teised maailma linnad.
1) väliskliendid;
2) transpordiettevõtted;
3) välispartnerid.
1) Eesti pereturistid;
2) palju väikseid teenuse- pakkujaid .
Sissetulekud
1) tulumaks ;
2) kuurordimaks;
3) parkimistasu;
4) projektid;
5) jt otsesed ja kaudsed maksud .
1) ärikasum;
2) projektid.
1) ärikasum;
2) mitmesugused toetused;
3) sponsortasud;
4) vastastikused kokku- lepped ;
5) projektid.
Võtmeressursid
1) linnaeelarvelised vahendid;
2) riiklik dotatsioon ;
3) Euroopa Liidu toetused;
4) kuurordimaks.
1) ärikasum;
2) Euroopa Liidu toetused.
1) ärikasum;
2) linna dotatsioon;
3) Euroopa Liidu toetused.
Võtmetegevused
1) linnakuurordi arendamine;
2) ajaloolise kuurordipärandi säilitamine;
3) turismikoormuse hajuta-mine;
4) linnagiidide ja teenindus-töötajate koolitamine.
1) hoonete ehitamine ja moderniseerimine ;
2) välisturgudel laienemine.
1) spetsiaalse perekuurordi ettevõtlusvormi väljatööta-mine;
2) turismikoormuse hajuta-mine;
3) tegevusturu jagamine;
4) teenindusliku hoiaku kujundamine.
Võtmepartnerid
1) Pärnu Linnavalitsus;
2) Pärnu Maavalitsus ;
3) Vabariigi Valitsus.
1) suured turismiettevõtted.
1) Pärnu linnaelanikud;
2) Pärnu Linnavalitsus;
3) Pärnu Maavalitsus;
4) palju väikseid teenuse-pakkujaid.
Väljaminekud
1) linna korrashoid ;
2) infrastruktuuri renoveeri-mine;
3) kuurordi turundamine.
1) hoonete moderniseerimine ja ekspluateerimine ;
2) ettevõtete turundamine.
1) elamute kohandamine külaliste vastuvõtmiseks;
2) kuurordi turundamine.
Allikas: autori koostatud
(magistritöö käigus läbiviidud empiiriliste uuringute põhjal)
Autori hinnangul sobib Eesti
pereturistile käesoleva magistritöö empiiriliste uuringute põhjal
koostatud tabeli järgi kõige paremini perekuurordi mudel, seepärast
koostatakse järgnevalt Pärnu perekuurordi kontseptsioon (vt tabel
12). Kontseptsiooni on koondatud mitmed erinevad vajadused, millega
tuleb kuurordi arendamisel kindlasti tegeleda. Vajadused on
rühmitatud valdkondade kaupa ja lisaks sellele on toodud välja
nende seosed magistritöö alapeatükkidega 1.1.–2.2.. Alljärgnev
sisututvustus kirjeldab kõiki valdkondi täpsemalt.
Üldine linnaruumi korraldamatus on
teooriast tulenevalt ja magistritöö uuringutes kinnitust leidnud
andmete kohaselt viinud probleemideni, mis väljenduvad linna
üle-rahvastatuses, hea teeninduse ja külalislahkuse puudumises,
parkimissegaduses, liiklus -skeemi arusaamatuses, turvatunde ja
ürituste vähesuses jne. Seetõttu soovib autor pakkuda Pärnu
linnale ajalooliselt ja kaasaegsete trendide järgi sobivat
kontseptsiooni kuurordi omanäoliseks muutmiseks ning sellest
massiturismi kaotamiseks. Uuringutest selgus, et rannaalale jäävad
puitvillad on sündinud ühes Pärnu kuurordiga ning vajavad
eksperdi, linnakodanike ja Eesti pereturistide arvates säilitamist.
Pärnu linnakodanikud kinnitasid
turismiklastri uuringutulemusi, mille kohaselt tahavad nad olla
kuurordi taastamisel osalised ja arendajad . Erinevalt klastri
liikmete arvamusest soovib kohalik kogukond veelgi suuremal määral
kaasa lüüa. Soovitakse saada Pärnu Linnavalitsuselt õigus
arendada kuurort välja eraisikute loodavate pereettevõtete baasil,
millele tuleb anda eristaatus (madalamad nõuded, soodustingimustel
maksustamine, vajaliku infrastruktuuriga toetamine). Suurte
turismiettevõtete kaasamist peavad nad mõistlikuks, kuid soovivad,
et viimased kujundaks oma stiili ümber väikelinna sobivalt
maalähedaseks – madalad hooneid, personaalne teenindus koos
isikupärase tootega.
Eesti pereturistide soovidest
lähtuvalt on autori arvates võimalik kujundada Pärnu aktiivsete
linnakodanike baasil eelkõige suviseks elamuskuurordiks, mille
tegevustelg asub Supeluse tänaval. Hiljem saab tegevust laiendada
kogu linnale ja maakonnale. Esialgu võiks välja arendada üksikud
tõmbekeskused, kuid teooria põhjal on tähtis luua nende vahel hea inforinglus . Majandusgeograafide hinnangul on parem valida rahulik
areng, seega on see plaan sobiv hilisema nn tühimike täitmisega.
Siiski vajab eksperdi ja Pärnu linnakodanike hinnangul Pärnu
koheselt infrastruktuuri loomist, et tulevikus oleks olemas kõik
vajalik kogu linna turismimajanduse ühtlaseks arendamiseks .
Liikluskorralduse ja parkimisprobleemide lahendamiseks pakkusid Pärnu
linnakoda-nikud suurte tasuliste parklate loomise linnapiiridele.
Linnas sees tuleks parkimisala vähendada või jätta see peamiselt
linlastele. Põhiliseks liikumisvahendiks saab kujun-dada
ühistranspordi.
Pärnu linna teedevõrk vabaneks
autori arvates transpordi teadlikul suunamisel ja vähen-damisel
ülekoormusest, kaasneks saaste vähenemine. Ühistransport peab
võimaldama liikuda soovitud ajal soovitud sihtpunktide vahel,
näiteks linnapiiril asuvast parklast võiks buss väljuda iga 15
minuti järel. Ühistranspordiskeem ja –süsteem tuleb korral-dada
arusaadavalt nii linlase kui ka turisti jaoks, näiteks tunni-,
päeva- ja nädalapiletite kasutamine. Parkimisskeem ja –süsteem
peavad samuti selged olema – paremini tähis-tatud parkimiskohad,
mille juures on informatsioon parkimispileti ostmise ja ostukoha
leidmise kohta. Kohalikele elanikele on vaja lisaks selgitada, kuidas
ühistranspordi tõhustamine nende äritegevusele kaasa aitab.
Linna kuurordiarendajatest eraisikud peaks autori arvates saama õiguse kujundada oma elukoht sobivaks
turistide majutamiseks, toitlustamiseks ja neile meelelahutuse
pakku-miseks. Lisaks sellele tuleb eksperdi ja Pärnu linnaelanike
sõnul linnal suunata ja koolitada oma kodanikke kuurordisse sobivate
teenuste pakkumiseks. Eesti pereturistid, nagu teooria põhjal kõik
pereturistid, soovivad kasutada privaatset ja personaalset teenust,
mistõttu on vaja linn täita eramajades asuvate omanäoliste
kohvikute, spaade jt meelelahutuskohtadega. Autor näeb oma kohta
kindlasti ka praegustel kaubanduskes-kustel ja suurtel hotellidel,
mida saab Eesti pereturistide näpunäidete järgi omanäoli-semaks
ja hubasemaks ümber kujundada mitmesuguse liigendamise teel.
Eesti pereturisti soovil toimuks tänavatel meelelahutus (pillimängijad, taidlejad), keda tasustavad
piirkonna ettevõtjad ja linnavalitsus. Külastajatelt küsitakse
eksperdi hinnangul raha vaid konkreetsete teenuste eest, nagu
toitlustamine, majutamine, protse-duurid vmt. Pärnu endise
lõbustuspargi territooriumil soovivad Eesti pereturistid näha
väikelastele mõeldud atraktsioone (rongid, põrkeautod jms).
Lõbustuspark peaks olema väike ja sobituma kuurordi stiiliga. Kuna
rannapargis on ruumi veel piisavalt, saab sinna luua teisigi
atraktsioone, näiteks vigursõidu pargi . Kuurordimelu ulatuks
rannast Rüütli tänavani, kuid jätkuks eramajutuse ja –toitlustuse
pakkujate soovil teistessegi linna piir-kondadesse.
Kesklinn jääks autori arvates Pärnu
linnakodanike kooskõlastusel pigem ööelu jaoks. Rannakuurordi
külastajad vajavad kõige rohkem võimalust pika ja tegevusterohke
päeva järel perega koos istumiseks. Toitlustamine peaks seetõttu
olema paindlik ja Eesti pereturistid soovivad süüa saada vähemalt
kella kaheni öösel. Väiksemate müügiletti-dega kauplejad saavad
rannaparke ja puhkealasid äritegevuseks kasutada kuni jätkub
kliente. Peamiselt näevad linnakodanikud sellist tegevust
pealelõunast õhtuni. Hiljem domineerivad ikkagi elava muusikaga
kohvikud ja söögikohad, kuhu kogu pere lapse-vankrite, ratastoolide
jms liikumisvahenditega mugavalt ligi pääseb. Ligipääsetavuse
tagamiseks on hea kõigi tegevuste toomine otse tänavale, aeda või
vähemalt esimesele korrusele.
Randa soovivad Eesti pereturistid,
Pärnu linnakodanikud ja turismiklastri liikmed laiendada vähemalt
Raekülani, hiljem võib kasvõi Uulust Valgerannani. Eksperdi
hinnangul peamiselt sellepärast, et hajutada ranna koormust ja
liigendada uute alade kasutusele võtmisel rand mitmete erinevate
sihtrühmade vahel, näiteks väikeste lastega pered, alasti
päevitajad, ekstreemspordi harrastajad, koertega jalutajad jt.
Rannapiir peab Eesti pereturistide arvates muutuma kvaliteetsema ja
omanäolisema mööbli ning söögiga rannakohvikute alaks, kus saab
mugavamalt rannamööblit laenutada. Sarnaselt Vahemere äärsetele
piirkondadele soovitakse valida päikesevannide võtmise koht juba
rannaliivale laotatud lamamistoolide järgi. Eesti pereturistil on
reeglina liiga palju asju kaasas, et hakata veel päevitustooli
kaasas tassima.
Seoses turvalisusega tuli
empiirilistest uuringutest välja, et randa soovitakse ka paremat
järelvalvet. Hea oleks mõelda, milline turvavahend kõige paremini
sobib või kasutada lõunamaiste kuurortide eeskujul
turismipolitseid. Kahjuks peavad külastajad Pärnu randa praegu
alkohoolikute ja narkomaanide kohtumispaigaks. Väidetavalt toimub
peksmisi seal tühistel põhjustel ja isegi päeva ajal. Suuresti
loodetakse muidugi teoorial põhinevat massiturismi kadumisega seotud
kuritegevuse iseeneslikku langust, mis võiks kaasneda Pärnusse
kultuursema külastaja saabumisega.
Kolme osapoole vaheline koostöö on
teooria ja eksperdi arvamuse järgi vajalik. See soodustab ka info
liikumist ja ühisürituste tegemist. Ühtlasi võiks linn paigutada
Eesti pereturistide soovil strateegilistesse punktidesse
puutetundlike ekraanidega infotermi-naalid paari päevase ürituste
kava ja püsiasustuse broneerimissüsteemiga. Nende asupaigaks sobiks
näiteks kaubanduskeskused, hotellid, rand, Supeluse tänav ja
linnapiiri parklad. Infot võiks jagada lisaks Pärnu kuurordis
toimuvale ka maakonna turismiatraktsioonide ja tegevuste kohta.
Kuurortlinn teeks turismiklastri abil tihedat koostööd
naabervaldadega, mis tähendab mitmesuguste ürituste toimumist
laiemal maa-alal ja ühtset kommunikeerimist Pärnu linna juhtimisel.
Tabel 12. Pärnu
kuurordikontseptsioon (sh seosed alapeatükkide 1.1.–1.2. kaupa)
Valdkond, vajadused
Seosed
Valdkond, vajadused
Seosed
Linnakorraldus
1.1.
1.2.
1.3.
2.1.
2.2.
Transport
1.1.
1.2.
1.3.
2.1.
2.2.
1) renoveerimistoetus;
1) parkimiskorraldus;
2) avalikud tualetid;
+
2) tänavaremont;
+
3) lõbustuspark;
+
3) liiklusskeem;
4) kuurordi kodukord;
4) parklad linnapiiridel;
+
5) turismipolitsei.
+
5) ühistranspordiskeem.
Majutus
1.1.
1.2.
1.3.
2.1.
2.2.
Toitlustus
1.1.
1.2.
1.3.
2.1.
2.2.
1) elamud , puitvillad;
1) lihtsus, kodusus;
2) paindlikkus ;
2) värskus, kvaliteetsus;
+
3) külalislahkus;
3) kohalikkus;
4) lihtsus, kodusus;
+
4) paindlikkus;
+
5) personaalsus.
+
5) hinna/kvaliteedi suhe.
Meelelahutus
1.1.
1.2.
1.3.
2.1.
2.2.
Lõõgastus
1.1.
1.2.
1.3.
2.1.
2.2.
1) tänavamelu;
1) kehale ja vaimule;
2) mitmekesisus ;
2) perekesksus;
+
3) sport ja seikluslikkus;
+
3) rannapuhkus;
4) kuurordimuusika;
4) personaalsus;
+
5) kogupereüritused.
+
5) aeg iseenda jaoks.
Rand
1.1.
1.2.
1.3.
2.1.
2.2.
Kommunikatsioon
1.1.
1.2.
1.3.
2.1.
2.2.
1) pikk rannajoon;
1) info õigeaegsus;
+
2) liivaala liigendus ;
2) info kättesaadavus;
3) värsked aiasaadused;
+
3) kogu piirkonna info;
4) rannatarvikute rent;
4) infoterminaalid;
5) liikumissüsteem.
5) telereklaam.
Allikas: autori koostatud
(teoreetiliste ja empiiriliste materjalide põhjal)
Pikemas perspektiivis (kui kuurort on
hästi vastu võetud ja sisse töötanud) võiks pikendada hooaja
aastaringseks, lisades talviseid spordi- ja vabaajaveetmise üritusi,
mis võimaldavad kutsuda Eesti pereturisti teistmoodi aega veetma ja
puhkama. Kuna rannavillad on ehitatud aastaringseks elamiseks, on
seal võimalik pakkuda ka talvel spaateenuseid. Kohvikud saavad
talveks samuti sisetingimustesse kolida , kuid meele-olukaid
talveüritusi saab tänavatel ja rannas sellele vaatamata
organiseerida.
Vaatamata eksperdi sõnul aastaid
kestnud aruteludele, mida Pärnus kuurordiga peale hakata ja kas seda
on üldse vaja, on linna ettevõtjad end läbi aegade kuurordi abil
reklaaminud, kindla kontseptsiooni ja turundusega toetamine linna
poolt annaks neile võimaluse oma tegevust veelgi täpsemalt
positsioonida. Tekkiv kogukonna ühtsus väärtustaks autori arvates
elukeskkonda nii linnakodaniku kui ka turisti jaoks. Suurte
turismiettevõtete soovitud välismaiseid sihtrühmi oleks samuti
lihtsam Pärnusse tuua, kui eelnev baas on tugev ja siseturisti peal
testitud.
Käesolevas magistritöös koostati
ühe võimaliku arengusuunana Pärnule kuurordi-kontseptsioon. See
vastab nii Eesti pereturistide kui ka kohalikku kogukonda kuuluvate
inimeste soovidele ja vajadustele. Mõistagi ei kata perekeskse
kuurordi kontseptsioon kõigi Pärnu võimalike sihtrühmade ootusi.
Kuurorditraditsiooni säilitamisega kõrvuti näeb autor
eksisteerimas ka olemasolevaid ja tekkivaid turismiettevõtluse
liike. Kuigi positsioonimisteooriat on kõige lihtsam rakendada ühe
kindla sihtrühma peal, aitab siht-koha arendamine mitme sihtrühma
soovide järgi kaasa lisaks turismituru nišistumisele ka selle
mitmekesisemaks muutumisele.
Kokkuvõte
Magistritöös uuriti Eesti
siseturisti, sh valdavalt Eesti pereturisti Pärnu külastamise
vähenemise põhjuseid. Lisaks lühikesele hooajale tuvastati
põhjustena massiturismi ilmingud, kõrge hinnatase, madal teeninduskvaliteet , turismiedendajate suund ainult välismaistele
sihtturgudele, aga ka ürituste ja võimaluste halb kommunikatsioon.
Probleemi lahendamiseks uuriti sihtrühmaks valitud Eesti pereturisti
soove ja ootusi Pärnu kuurordikontseptsioonile.
Kuurortide ja spaade ajalugu
kirjeldas põhjusi, miks maailma merekuurordeid ei saa üks-üheselt
Eesti merekuurortidega võrrelda, sest nende ajalugu on olnud väga
erinev. Samal ajal, kui merekuurortide trend Inglismaalt alguse sai,
kuulus Eesti alles Tsaari-Venemaa koosseisu. See ning edaspidisest
erinevate poolte ning suundade vahelisest kõikumisest tingitud
lünklik areng on kuni taasiseseisvumiseni ühtse suuna võtmist ja
järgimist takistanud. Veel selgus, et mõisteid „kuurort“ ja
„spaa“ kasutatakse tänapäeval sarnases tähenduses.
Turismisihtkoha turunduse
põhimõtetest selgus, et sihtkoha arendamisse tuleb juba algfaasis
kaasata kolm osapoolt – kohalik kogukond, avalik ja erasektor. Kui
aga jätta turismisihtkoht arendamata ja lubada sinna tekkida nn
iseeneslik turism koos reguleeri-mata kodukorraga, on tulemuseks
massiturism. See on suur oht kohaliku kogukonna elukvaliteedile ja
sobiva keskkonna säilimisele. Seepärast on turismisihtkoha
arenda- jaks tavapäraselt üks konkreetne eraettevõte või avaliku
sektori esindaja. Arendamisel valitakse sobiv sihtrühm ja
positsioonitakse turismisihtkoha võimalused täpselt sellele.
Näiteks pereturisti sihtrühma valimisel arvestatakse, et turistid
külastavad sihtkohta koos lastega ja nende vajadused on seetõttu
massituristide vajadustest erinevad.
Nüüdisaegne teenusedisain vastab
personaalsust, omanäolisust, privaatset ja reaalajas kujunevat
teeninduselamust taotleva kliendi vajadustele. Arengud inimühiskonnas
on aluseks indiviidide soovide muutumisele, nõudmiste kasvule ja uut
tüüpi ootuste püstitamisele. Seega on enne nõudlusele vastamist
vaja seda põhjalikult uurida ning pidevalt arengule tähelepanu
pöörata. Lisaks sellele tuleb teenusedisaini arengutrendide põhjal
uurida eraldi iga potentsiaalse kliendi soove, mitte piirduda püüdega
ühtsustada kõigi sihtrühma liikmete vajadusi kvantitatiivsetel
meetoditel kogutud andmete süntee-simisega. Selle asemel tuleks
disainida teenusekontseptsiooni mudel ja seda proto-tüübina
testida.
Kuurordi kliendikeskne organisatsioonistruktuur peab jooksvalt ja teadlikult reageerima kõigile klientide vajadustele. Seda ei saa luua konkreetse mudeli
järgi, sest nii palju kui on erinevaid sihtrühmi, kellele
soovitakse meelepärast teenust pakkuda, on ka võimalusi muuta
organisatsioon kliendiga arvestavamaks ja paindlikumaks.
Pereettevõtluse vormi suurima takistusena nähti hetkel kehtivat
seadusandlust ja linnakodanike vähest kaasa-mist turismiedendajate
poolt. Esimese sammuna selle probleemi lahendamisel esitatakse
käesoleva töö uuringute käigus kogutud informatsioon Pärnu
Linnavalitsusele.
Teoreetiliste allikate põhjal võib
Eesti pereturistile sobivaimaks spaatüübiks pidada heaolulat, ning
kuurortlinna kontseptsiooni aluseks pereettevõtteid. Pereturisti
segmenti iseloomustab soov saada meelelahutust, ühistegevusi lastele
ja täiskasvanutele, veeta kogu perega ühiselt nn kvaliteetaega.
Pereturist on sarnaselt üldisele inimkonna arengule käesoleval
sajandil suunatud otsima mugavust, privaatsust ja personaalsust.
Kuurordis tahetakse enamasti näha seda, mida mujal ei ole.
Eksperdiuuringu käigus selgus, et
konkreetse kuurordiala piiritlemine on 21. sajandi tingimustes
mõeldamatu. Ülerahvastatus lubatakse turismiedendajate poolt
hajutada naabervaldade toel. Linnavalitsus peab aga vastutama üldise
kontseptsiooni eest ning tagama olemasolevatele ja tulevastele
ettevõtjatele sobiva infrastruktuuri, sest iseenesest ei hakka
turismisihtkoht kuurordina tööle. Läbimõeldud lahendused toetavad
kuurort-linna maine paranemist ja kuurordi kuvandi säilimist.
Linnakodanikelt kogutud info põhjal
võib järeldada, et lisaks mitmele välisriigi siht-rühmale on
Pärnusse oodatud ka Eesti pereturist, kellel on massituristist
erinevad soovid ja vajadused. Nende rahuldamiseks on Pärnus täitmata
nišš, millesse on valmis panus- tama kohalik kogukond. Eesti
pereturist ootab ja Pärnu linnaelanik soovib pakkuda pereettevõtluse
baasil toimivat eramajutust, -toitlustust ja -meelelahutust, kus
ajaloolise kuurordi pärand ühendatakse nüüdisaegsete
spaavõimalustega. Seega on magistritöö uurimisprobleem,
teoreetilised seisukohad ja empiirilise osa järeldused omavahel
kooskõlas ning lisaks toetamisele ka täiendavad üksteist.
Magistritöö käigus loodi
kuurordikontseptsioon, mis arvestab Eesti pereturistide huve. See
vastab valitud segmendi profiilile ja sobib samas ka kohalikele
elanikele. Pärnu Linnavalitsusele prototüübina esitatav
kontseptsioon on mõeldud eelkõige teoreetiliseks aruteluks, kuidas
on võimalik klastristrateegiasse kaasata kohalikke elanikke ning kas
ja kuidas soovib linnavalitsus linnaelanike osalust toetada. Visiooni
võimalik hilisem elluviimine jääb juba linnavalitsuse otsustada ja
vedada. Parim kontseptsioon aitab kaasa kuurordi säilitamisele ja
arendamisele, kuid tagab eelkõige kohaliku elanikkonna rahulolu.
Pikemas perspektiivis võib mõelda hooaja aastaringseks
pikendamisele.
Viidatud allikad
Aaulittz-Niedecht, Alfred . Haapsalu – Põhjamaade Veneetsia . Haapsalu: 1992. (anonüümne kordustrükk)
Aller, Rudolf . Pärnu. Tallinn: Perioodika, 1977, 56 lk.
Balàž, Vladimir, Williams, Allan . International tourism as bricolage: an analysis of central Europe on the brink of European Union membership. – International Journal of Tourism Research. Oxford : John Wiley and Sons ., 2005, 7(2), pp. 79–93.
Baum, Tom. Revisiting the TALC : Is there an off- ramp ? – Butler, Robert. (ed.) The Tourism Area Life Cycle. Clevedon: Channelview, 2006, Vol. 2: Concepts and Issues , 167–175.
Behrendt, Joachim . Freizeitspassbad. Meyer & Meyer Verlag, 1999, 200 s. (saksa keeles)
Beirman, David. Restoring Tourism Destination in Crisis : a strategic marketing approach . CABI Publishing, 2003, 288 p.
Block, Stanley B., Gallagher, Timothy J. The Use of Interest Rate Futures and Options by Corporate Financial Managers. – Financial Management. Tampa: University of South Florida, 1987, pp. 73–85.
Borden, Neil H. The Concept of the Marketing Mix. – Journal of Advertising Research, June 1964, 360 p.
Brown, Frances. Tourism reassessed: blight or blessing? Oxford: Butterworth -Heinemann, 2002, 141 p.
Brödner, Erika. Untersuchungen an frühen Hypokaustenlagen. – Tecnische Gesellschaft. Berliin : Berlin Verlag, 1976, XLIII, pp. 249–267. (saksa keeles)
Chacko, Harsha E. Positioning a Tourism Destination to Gain a Competitive Edge. – Asia Pacific Journal of Tourism Research, 1997. [ http://www.hotel-online . com/ Trends /AsiaPacificJournal/PositionDestination.html]. 03.05.2011
Cooper, Chris, Hall, Colin Michael. Contemporary Tourism: an International Approach. London: Elsevier, 2008, 377 p.
Crebbin-Bailey, Jane , Harcup, John W. and Harrington, John. The Spa Book: The Official Guide to Spa Therapy . London: Cengage Learning EMEA, 2005, 1959 p.
Cur- und Seeband Pernau in Livland. Pernau, 1898 . (saksa keeles)
Dimanche, Frederic. Conceptual framework for City Tourism Competitiveness. WTO Forum: New Paradigms for City Tourism Management. Istanbul, Turkey , 01.–03.06.2005. [ http://www.skema.edu/en/pdf/Faculte/dimanche-skema.pdf ]. 03.05.2011.
Dorbek, Ingrid , Kits, Kirke , Maripuu, Tiina, Metsamägi, Fia, Mikiver , Kadri, Müristaja, Heli. Pärnumaa turismi- ja puhkemajanduse alase infovõrgustiku kont -septsioon. Pärnu, 2003. [ http://www.mv.parnu.ee/index.php?id=227 ] 03.05.2011
Eerme, Karl. 100 aastat Pärnu kuurorti. – Pärnu ja ta kuurort. Pärnu, 1939, 95 lk.
Eesti spaahotellide kategooriad ja järgud. Eesti SPA Liit, 2007. [ http://www.estonianspas.eu/et/Spaa-hotellide-jargunouded ]. 01.11.2010
Elliott, James. Tourism: politics and public sector management. London; New York: Routledge, 1997, 279 p.
Ellis, Susie. SpaFinder’s 2011 Trends Report , 2010. [ http://www.spafinder.com/ about/press_release.jsp?relID=205]. 04.05.2011
Fabricius, Mike . Maximising the Destination Brand. UNWTO Conference „Creating competitive advantage for your destination. Budapest, UNWTO February 2006, 64 p. [ http://www2.ihis.aau.dk/~kvist/teaching/Fabricius_destination _ branding_07.pdf]. 03.05.2011.
Fagan, Garrett G. Bathing in Public in the Roman World. Michigan: University of Michigan Press, 1999, 104 p.
Flick, Uwe. An introduction to qualitative research. London: Sage, 2006, 510 p.
Frishammar, Johan and Florén, Henrik. Achieving Success in the Fuzzy Front End Phase of Innovation. – Innovation Management, 2010. [ http://www . innovationmanagement.se/2010/10/20/aschieving-success-in-the-fuzzy-front-end-phase-of-innovation/]. 13.02.2011
Glover, Vince, Dalton, Hayley. Assessment guidance for Edexcel GCE in Travel and Tourism – Unit 3: Destination Europe. [ http://www.edexcel.com/migration documents/Applied%20GCE/260930_Unit3_Destination_Europe_guidance.pdf]. 03.05.2011
Godfrey, Kerry, Clarke, Jackie . The Tourism Development Handbook . A Practical Approach to Planning and Marketing. London. New York: Continuum, 2000, 232 p.
Goldberg, Walther A. The Rocky Road from a Command Economy to a Market Economy. – Technological Forecasting and Social Change . 1992, 41: pp. 329–331.
Guide for Local Authorities on Developing Sustainable Tourism. Madrid: World Tourism Organisation , 2001, 194 p.
Gummesson, Evert. Total Relationship Marketing. Oxford: Butterworth-Heinemann, Second Edition, 2002, 350 p.
Gunn, Clare A. Tourism Planning. 4th ed. Routledge: New York and London, 2002, 442 p.
Gunn, Clare A., Turgut, Var. Tourism Planning: Basics, Concepts, Cases . New York; London: Routledge, 4th ed., 2002, 442 p.
Haedrich, G., Kaspar , G., Klemm , C., Kreilkamp, M. K. Tourismus-Manage- ment . Berlin. 1998, 740 s. (saksa keeles)
Hall, Colin Michael, Page, Stephen J. The Geography of Tourism and Recreation. Environment, place and space . Third edition. London: Routhledge, 2006, 427 p.
Hallik-Sass, Piret, Müristaja, Heli. Elamuskuurordi klastri strateegia aastateks 2011–2014. 28.02.2011, 22 lk. (avaldamata)
Harrill, Rich. Fundamentals of Destination Management and Marketing. s.l., 2005, 281 p.
Hirsjärvi, Sirkka . ja Hurme, Helena. Tutkimushaastattelu – Teemahaastat-telun teoria ja käytäntö. 4. painos. Helsinki : Yliopistopaino Kustannus, 2006, 213 s. (soome keeles)
Holden, Andrew. Tourism Studies and the Social Sciences . London, New York: Routhledge, 2006, 228 p.
Howie, Frank. Managing the Tourist Destination: A Practical Interactive Guide. Cengage Learning EMEA, 2003, 337 p.
ISPA Global Consumer Report 2007. International Spa Association , 2007. [ http://www.experienceispa.com/ ]. 01.11.2010
Innovation and Schumpeter’s theories, 2006. [ http://innovationzen.com/blog/ 2006/07/29/innovation-management-theory- part -1/]. 12.04.2011
Jones, Mark ja Samalionis, Fran. Radical Service Innovation. – BusinessWeek. Edited by University of London. London, 20.10.2008, pp. 20–26.
Järs, Anu. Eesti kuurortide supelkultuurist 19. ja 20. Sajandil. Tartu Ülikooli Ajaloo instituut, 2010, 125 lk. (magistritöö)
Kase, Uno, Müristaja, Heli, Raagmaa, Garri, Kask, Tiit, Hinsberg, Ain. From publicly encouraged networks to cluster formation in Pärnu holiday - making industry. Hacker, R. S., Johansson , B. & Karlsson, C. (eds.) Emerging Market Economies and European Economic Integration. London: Edward Elgar, 2004, 300 p.
Kask, Tiit, Meeras, Liis, Müristaja, Heli, Tooman, Heli, Viin , Tiina. Pärnu maakonna puhke- ja turismimajanduse arengukava aastateks 2005–2008, 2005. [ http://uus.mv.parnu.ee/index.php?id=52 ]. 18.02.2011
Kask, Tiit. Pärnu kuurordi kujunemis- ja arengulugu aastatel 1838–1940. Tartu Ülikooli Geograafia instituut, 2003, 75 lk. (magistritöö)
Kask, Tiit. Pärnu kuurort 1940–1955. – Reis [nõukogude] läände. Tallinn: Uniprint, 2009a, lk 38–50.
Kask, Tiit. Pärnu kuurort 1956–1988. – Reis [nõukogude] läände. Tallinn: Uniprint, 2009b, lk 88–105.
Kask, Tiit, Raagmaa, Garri. The spirit of place of West Estonian resorts. – Norweigian Journal of Geography. London: Routledge, 2010, 64: 3, pp. 162–171.
Kiili, Jaanus, Sarv Aat, Loit , Silver, Kikas , Tavo, Susi , Tiiu, Kiviste , Ülle. Rapla maakonna turismi- ja puhkemajanduse arengukava aastateks 2006–2013. Rapla, 2005, 23 lk. [ http://www.raplamv.ee/kl/uploads/arendus/turism.pdf ] 03.05.2011
King, Oliver. Service Design. – New Design. London: Engine , 2009, pp. 25.
Kivimäe, Jüri, Kriiska, Aivar , Põltsam, Inna, Vunk Aldur. Merelinn Pärnu. Pärnu: AS Trükk, 1998, 174 lk.
Klinge, Matti. Läänemere maailm. Tallinn: Ilo, 2008, 175 lk.
Kotchka, Claudia. Designing for Success at P&G. – Rotman Management, Winter, 2004, London: University of Toronto, 2004.
Kotler, Philip, Rein, Irving, Haider, Donald, Asplund Christer 1999. Marketing Places Europe. Harlow: Prentice Hall, 1999, 302 p.
Kotler, Philip, Bowen, John, Makens, James. Marketing for Hospitality and Tourism. Third Edition. Upper Saddle River: Prentice Hall, 2003, 893 p.
Laherand, Meri-Liis. Kvalitatiivne uurimisviis . Tallinn: OÜ Infotrükk, 2008, 384 lk.
Leiper, Neil. Tourism Management. Frenchs Forest: Pearson Hospitality, 3rd ed., 2004, 455 p.
Lennon, John, Smith, Hugh, Cockerell, Nancy, Trew, Jill. Benchmarking National Tourism Organisations and Agencies. Understanding Best Practice . Oxford: Elsevier. 2006, 274 p.
Li, WenJun. Community Decision -making Participation in Development. – ANNALS of Tourism Research. A Social Sciences Journal, 2006, Vol. 33, No. 1, pp. 132–143.
March, Roger, Woodside, Arch G. Tourism Behaviour. Traveller’s Decisions and Actions . CABI Publishing, 2005, 280 p.
Marjapuu, Ester . Pärnu suvekülaline 2010. [ http://www.klaster.turundustug i. ee/files/Suvekylaline_2010_raport.pdf]. 06.02.2011 (uuringu raport )
Martin, Roger Dean. The Design of Business. – BusinessWeek. Edited by University of London. London, 14.10.2009.
Mason, Peter. Tourism Impacts, Planning and Management. Oxford: Butterworth-Heinemann, 2003, 295 p.
McKee, Lesley. (PhD Researcher / Associate Lecturer, University of Dundee, Scotland, UK). Regional planning and policy development. Interview , Service Design Research, 2010. [ http://www.servicedesignresearch.com/interdisciplinarity-and-change/ ]. 13.02.2011
Meuser, Michael, Nagel, Ulrike. ExpertInneninterviews – vielfach erprobt, wenig bedacht. Ein Beitrag zur qualitativen Methodendiskussion, in: Bogner, Alexander / Littig, Beate / Menz, Wolfgang (Hg.), Das Experteninterview. Theorie, Methode, Anwendung. Opladen: Leske und Budrich 2002, 71-93. (saksa keeles)
Mok, Clement. Time for Change. [ http://www.aiga.org/content.cfm/timefor change]. 26.01.2006.
Morgan, Nigel, Pritchard, Annette . Destination Branding : Creating the Unique Destination Proposition . Oxford: Butterworth-Heinemann, 2004, 117 p.
Müristaja, Heli. Kohalike elanike turismiuuring, 2005. [ http://www.klaster . turundustugi.ee/turismisihtkohta-ja-selle-arendust-puudutavad-uuringud]. 18.02.2011
Nickerson, Norma Polovitz, Kerr, Paula. Snapshots an Introduction to Tourism. Second Canadian edition. Toronto: Prentice Hall, 2001, 340 p.
Osterwalder , Alexander, Pigneur, Yves. Business Model Generation. New Jersey : John Wiley & Sons, Inc., 2010, 278 p.
Patel, Amit. Heuristics. – Game Programming, 2011. [ http://theory.stanford.edu/ ~amitp/GameProgramming/Heuristics.html]. 13.02.2011
Park, Sun-Young, Petrick, James F. Destinations’ Perspectives for Branding. – Annals of Tourism Research, 2006, Vol. 33, No. 1, pp. 262–265.
Peedel, Malle. Turismisihtkoht ja vaatamisväärsus. – Eesti turismigeograafia , 2009. [ http://cmsimple.e-ope.ee/eesti_turismigeograafia/?Turismisihtkoht_ja_vaata misv%E4%E4rsus]. 03.05.2011
Pike, Steven. Destination Marketing. An Integrated Marketing Communication Approach. s.l.: Elsevier, 2008, 406 p.
Prendiville, Alison. ( Deputy Director of C4D, LCC, University of the Arts , London). Interdisciplinarity and change. Interview, Service Design Research, 2011. [ http://www.servicedesignresearch.com/interdisciplinarity-and-change/ ]. 13.02.2011
Põllula, Krista. Spaateenused, 2010. [ http://www.hkhk.edu.ee/spaa/spaa_liigid . html]. 04.05.2011 (õpiobjekt)
Raagmaa, Garri. Growth in the hidden economy: The case of Estonia. Hood, N., Kilis, R. & Vahlne, J.-E. (eds.) Transition in the Baltic States : Microlevel Studies. London: Macmillan, 1997, pp. 148–179.
Resort. – Wikipedia, 2011. [http:en.wikipedia.org/wiki/Resort]. 05.05.2011
Raik, Ants. Pärnu kuurort (1838–1958). Tallinn: Valgus, 1958.
Rawlingson, Harry. Impact of Design Leadership on the Valuation of Innovative Companies . – Design Leadership Forum. London: Aalto Design Management, 2003. (Inaugural Presentation)
Ritchie, J. R. Brent, Crouch, Geoffrey Ian. The Competitive Destination: A Sustainability Perspective. – Tourism Management, 2000, Vol. 21, No. 1, pp. 1–7.
Roberts, Kenneth. The Leisure Industries. New York: Palgrave Macmillan, 2004, 230 p.
Saarinen, Jarkko, Kask, Tiit. Transforming Tourism Spaces in Changing Socio- Political Contexts: The Case of Pärnu, Estonia, as a Tourist Destination. – Tourism Geographies. Oxfordshire: Taylor & Francis, 2008, Vol. 10, No. 4, pp. 452–473.
Saar, Kristi. Estonia: A New Tourism Destination. Tallinn: Informare, 1993. (brošüür)
Scheyvens, Regina. Tourism for development: empowering communities. Harlow [etc.]: Prentice Hall, 2002, 273 p.
Schlossman, Karl. Estonian Curative Sea Muds and Seaside Health Resorts. London: Boreas Publishing, 1939.
Schmidt, Rolf Diedrich. Pernau. Eine Livländische Hafenstadt. – Schriftenreihe der Carl-Schirren-Gesellschaft, Bd. 5, Essen, 1986. (saksa keeles)
Schmitt, Bernd ja Simonson, Alex . Marketing Aesthetics . New York: Free Press, 1997, 345 p.
Sharpley, Richard. Aspects of Tourism, 5: Tourism and Development: Concepts and Issues. Channel View Publications, 2002, 404 p. [ http://site.ebrary.com/lib/ tartu/Doc?id=10022466&ppg=42] 03.05.2011
Schiffman, Leon G., Kanuk, Leslie Lazar. Consumer Behavior . 3rd Ed. New Jersey: Prentice-Hall, 1987, 724 p.
Siimon, Aino. Hotellimajanduse alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1997, 192 lk.
Solomon, Michael R. Consumer Behavior. Buying, Having and Being. s.l., 1992, 618 p.
Smith, Melanie and Puzkó, Lazlo. Health and Wellness Tourism. Budapest: Elsevier, 2009, 400 p.
Thalasso. Euroopa Spaade Assotsiatsioon, 2011. [ http://www.espaehv.com/ index.php? option =com_content&view=article&id=188&Itemid=318]. 09.02.2011
The Business of Tourism Management. Harlow: Prentice Hall, 2006, 577 p.
Tomasberg, Kai. Spaafilosoofia, 2011. [ http://www.e-ope.ee/-download/enn i_ respository/file/ 1516 /Spaa mõiste.pdf]. 04.05.2011 (õpiobjekt)
Tooman, Heli, Mae, Aare. Inimeselt inimesele. Turismi-, hotelli- ja teenindusala käsiraamat. Tallinn: Avita , 1999, 244 lk.
Tourism Destination Management. The Sustainable Tourism Gateway . [ http://www.gdrc.org/uem/eco-tour/destination-mgmt.html ] 03.05.2011
Turner, Raymond and Topalian, Alan. Core Responsibilities of Design Leaders in Commercially Demanding Environments. – Design Leadership Forum. London: Aalto Design Management, 2002. (Inaugural Presentation)
Types of Timeshare Resorts. – Vacation Timeshare Rentals, 2011. [ http://www . vacationtimesharerentals.com/Resort-Types/]. 05.05.2011
Veinpalu, Liidia. Pärnu kuurort 160. Pärnu: Akriibia/Uniprint, 1998, 32 lk.
Vene sõjaministri käskkirja ärakiri. 1000-1-1704.L 119 jj. Eesti Ajalooarhiiv.
Vunk, Aldur. Pärnu kuurordi kujunemise eellugu . – Päikesereis. Tallinn: Iloprint, 2004, lk 7–9.
Weawer, David, Lawton, Laura. Tourism Management. Milton : Wiley, 2nd ed., 2002, 480 p.
Worthington, Barry. Change in an Estonian resort. Contrasting Development Contexts. – Annals of Tourism Research. London: Elsevier Science Ltd, 2003, Vol. 30, No. 2, pp. 369–385.
Yegül, Fikret K. Baths and Bathing in Classical Antiquity. New York: MIT Press, 1992, 68 p.
Lisa
1. Spaaliigid
tulevikus
Heaolula (Wellpital) –
haiglate ja spaade segu võib tekitada uue fenomeni, „heaolula“.
Heaolula pakub nii erinevaid meditsiinilisi kui ka lõõgastus- ja
spaateenuseid. Seda ilma haigla, kliiniku, sanatooriumi või isegi
standardhotelli tunde ja imagota. See võib ilmneda kas spaa
edasiarenduse, modifitseeritud haigla või isegi kruiisilaeva kujul.
Esimese Eesti Vabariigi aegse kuurordisuunana tuntud heaolula tüüpi
spaade laadsete asutuste rajamine muutus Nõukogude Liitu kuulumise
perioodil Pärnus töölisklassile suunatud suurte sanatooriumite
väljaehitamiseks.
Spaalaager (SpaLiving Environment)
– paljud inimesed võivad Põhja-Ameerika moodi nautida
spaavõimalusi lähinaabruses. Inimesed saavad alaliselt või
ajutiselt (nt suvi-tama) liikuda spaalaagritesse, see võib
soodustada ühist ajaveetmist. Linnaelanikud saavad ka lähedusse
sarnased teenused, kuna järjest enam arendatakse spaasid
linnas-tunud piirkondade ümber. Holistiline ja spirituaalne turism
ei ole kunagi massidele ja rahateenimiseks – see oleks spaalaagri vastand .
Ökokuurort (Eco-Fit Resort) –
see spaa annab inimestele võimaluse lõõgastuda ja tugevdada nende
füüsilist ja vaimset tervist loodusel põhineval rekreatsioonil
loodus-sõbralikus keskkonnas. See võib sisaldada spordi- või
fitnessitegevusi aktiivsest seiklemisest (nt džunglisõidud,
liivalauatamine kõrbes) kuni kerge liikumiseni (nt rahulik ujumine
või jalutamine). Eridieedi programmid koostatakse samuti värsketest,
orgaanilistest ja kohalikest toiduainetest. Kõik ilu- ja
hoolitsusteenused kasutaks samuti traditsioonilisi ja põliseid
tooteid.
Unistustemaa (Dreamscape) – operaatorid otsivad pidevalt uusi segmente , kellele pakkuda midagi
uut, luksuslikku ja kelle jaoks kujundada trende. Just trendiinimesed
on arendajatele väga hea turg . Seega püütakse kombineerida
luksuslikke brände ja kõrg-tehnoloogilist varustust, näiteks
muusika, mängud või kino koos spaavõimalustega võiks seda
segmenti tõmmata. Unistustemaa kui kogemustevabrik oleks fantastilise , futuristliku või sõnulseletamatu arhitektuuriga (oma
märgiga) või asukohaga spaa. Vähemalt üks unistustemaa omadustest
oleks kirjeldatav kui suurim, kõrgeim, kõige suurejoonelisem vmt.
See tekitaks tunde, et külastajad transporditakse hoopis teise
maailma, mis neid täielikult haarab.
Lisa 1 järg
Minu spaa (MySpa) – see on
rohkem elustiili trend kui turismiga seotud, kuid see võib samuti
anda tegevjuhtidele ja arendajatele mõned ideed. Tehnoloogia areng
võib pakkuda spaadele, haiglatele jt konkurentsieelist läbi väga
teadlike lahenduste. Reaal-ajas informatsiooni terviseolukorra kohta
ravi jooksul võib kasutada personaalsete soovituste tegemisel. See
võib jätkuda kogu kohaloleku aja jooksul, nagu online
klienditugi või võib isegi eelneda visiidile. Külastajad koguvad
järjest enam infor-matsiooni tervise ja lõõgastumise kohta ja
spaakonkurents tugevneb. Üks lahendusi on pakkumise kohandamine, mis
eeldab palju oskusi ja ruumi ning selle baasil loob midagi
personaalset iga külastaja jaoks. Mõistagi vajab see palju
paindlikumat juhtimist ja kommunikatsiooni, kuid tasub kindlasti ära.
Spetsiaalsed vahendid, monitorid, muusika-aparaadid ja mängukonsoolid
jõuavad varsti spaadesse.
Muundurspaa (Hol-Life Retreat)
– see on teraapiline lõõgastuskeskus või spaa, kuhu inimesed
lähevad mõneks ajaks, et eemalduda oma stressirohkest elust ja
töökohast. Seal taastutakse ja fokusseerutakse ümber iseendale ja
oma vajadustele. See ei tähenda otseselt igapäevaelu eest
põgenemist. Vastupidi – inimene viiakse paljudele kursustele,
õppeklassidesse või töötubadesse õppima, kuidas juhtida ja
tasakaalustada oma elu paremini siis, kui naastakse koju. Sinna on
koondatud kõik eluaspektid, nt füüsiline tervis, sotsiaalne
suhtlus, tööelu tasakaal, emotsionaalne heaolu ja vaimsed
vajadused.
Tööspaa (WellWorking) –
korporatsioonide omanikud ja stressis töötajad leiavad, et
töötamise ja heaolu ühendamine on vajalik. Tööheaolu ei ole
paljudele läänelikele ette-võtetele ja töötajatele enam uus
termin (nt Google!), kuid see eeldatakse olevat üks kiiremini
kasvavaid spaavorme, mis enamasti ei puuduta turismi. Enamikus firmades on inimressursijuhtimine nn kohvikusüsteemis, kus töötajad
saavad menüüst valida teenuseid ja saadavat kasu kindlas koguses
aastas. Fitnessklubi osalejakaart on alati n.o menüüs ja
varsti võib oodata, et ka tervisele ja wellnessile
orienteeritud reisid ja ravid jõuavad sinna. Ameerika Ühendriikides,
kus ravikindlustus ei ole kohustuslik, mõtlevad tööandjad, kas
hakata ka töötajate kirurgilist ravi finantseerima. Tööspaade
laadseid töölisklassile mõeldud suuri sanatooriume rajanud ja
konveiermeetodile kohandanud
Lisa 1 järg
Nõukogude Liidu aegsete
ametiühingute struktuur on ehk tänapäevase ettevõtete
terviseedenduse vormi eelkäija.
Allikas: autori koostatud Smith et
al 2009 põhjal.
Lisa
2. Eksperdiintervjuu
– Tiit Kask, 07.02.2011
Käesolev lisa on kirjutatud 7.
veebruaril 2011. aastal tehtud eksperdiintervjuu salves-tatud ja
transkribeeritud teksti põhjal, küsitletavaks oli kuurordi ajaloo
ekspert Tiit Kask.
Kas Teie arvates on Pärnule
kuurordikontseptsiooni vaja ja milline osapool peaks olema kuurordi eestvedaja ?
Kõigepealt tuleb linnal ja
ettevõtjal kokku leppida, et see ongi riskiga bisness. Aga et
me koos püüame seda riski maandada ja ohjata . Mina ütlen ikkagi
julgelt välja, et Pärnu on suvepealinn . Selles mõttes, et näiteks
avalik sektor ütleb välja selle. Valmistame ette selleks trükised.
Kõik messid, millel me osaleme, kannavad kolmest või viiest
sõnumist ühe põhisõnumina seda, et Pärnu on kuurortlinn ja
suvepealinn. Ja nüüd tuleks ettevõtjaga veel kokku leppida, mis on
tema jaoks need tähtsad võtmesõnad, kas see teemapark või
terviseoaas või ükskõik, kuidas me seda nimetame . Neid võtmesõnu
me ka paljundame, aga see, kas ettevõtjal on voodi pehme, kas administraator naeratab ja kas ta suudab seda äri ajada
aastaringselt või hooajaliselt, on ettevõtja risk. See on ettevõtja
äriidee – edu või läbikukkumine. Aga isegi põhisuund ei ole
minu meelest laias plaanis läbi mängitud. 26. jaanuaril 2011.
aastal toimunud Pärnu Visioonikonverentsil tegi Heli Tooman
ettepaneku: „Peaks ettevõtjatega rohkem rääkima, kuidas saaks
Pärnu külastaja positiivse emotsiooni osaliseks, et teda võetaks
vastu külalislahkelt“. Kuidagi jäi see sõnum õhku rippuma
selles mõttes, et näha oli, et see nagu ei haakunud ja sellele
vastas linnapea Toomas Kivimägi väga südikalt, et tal on kavas
Vabariigi aastapäevaks kirjutada artikkel, kus ta niikuinii räägib
hoolivusest teine-teise suhtes. See oli kogu reaktsioon . Siis tundus,
et see jääbki Pärnu jaoks õhku rippuma. Aga täna meedias üheks
Tallinna poolseks põhiuudiseks oli see, et seoses Tallinna
kultuuripealinna 2011 tiitliga on seesama SA Tallinn 2011 tellinud
külalislahkuse ehk klienditeeninduse koolituse ja võimaldab seda
tasuta kuni 3000 Tallinna ettevõttele. Kusjuures selle koolituse üks
põhiõppejõude on Heli Tooman. Need on täiesti erinevad ja
võrreldamatud lähenemised linna tasandil: ühel pool pakutakse
välja, tahetakse ja nähakse, et see on vajalik; teisel pool ei teki
isegi diskussiooni. Oleks keegi siis vähemalt öelnud, et ah, me
oleme niigi külalislahked,
Lisa 2 järg
oleks ka juba midagi olnud. Kuigi ma
ütleks, et see on väär arvamus, sest külalislahkust saab pidevalt
edasi arendada. See on lühidalt taustsüsteem ja ma näen väga
ohtlikke tendentse tegelikult Pärnu jaoks. Viimased 6–8 aastat
Pärnu mõnuleb muretult ja laseb vanal rasval liugu. Mind huvitab
selle situatsiooni juures see, et kuidas sellest nullpunktist või
miinusest või kaosest kuhugi jõuda. Ma ei ütleks, et seis on
lootusetu, aga ikkagi selline seis, kus erinevad huvigrupid ei oska
kokku leppida isegi põhimõttelistes asjades: mida me selle
kuurordipärandiga teeme, kas paneme ta muuseumisse kappi – ütleme,
et olid sellised ajad, tehti nalja , tehti pulli , kergelt võeti
Pärnut kui turismilinna. Visioonikonverentsil olid ka
arvamusliidrite videoklipid tehtud, kus olid arvamusavaldused Pärnu
kohta. Enam-vähem kõik jõudsid selleni, et loomulikult Pärnu saab
olla mitmekesine ja mitmeplaaniline linn, aga see telg , mille ümber
asjad nii või teisiti käivad, on ikkagi märksõna „kuurort“.
Viimasena võttis sõna Jürgen Ligi, kes ütles, et Pärnu võiks
ikka tõsiseks linnaks saada, aitab sellest muretust vahemere
tilu-lilu kuurortilinna staatuse mängimisest küll. Siin, selle kahe
arvamuse vahel need linnavalitsuse arvamused ongi. Mulle tundub
millegipärast, et kuigi maavanemana oli praegune linnapea Jürgen
Ligiga konfliktis , mistõttu sellest võib olla ajendatud ka Jürgen
Ligi suhtumine Pärnusse, et Pärnus ollaks vahemere äärselt
kerglased ja püütakse leida igasuguseid emotsionaalseid argmente,
mis tegelikult on riigi tasandil tühised. Jürgen Ligi süüdistas
pigem, et Pärnul ei ole mõtet väga oma rida ajada, et siin ollakse
selles kerglase staatuses kramplikult kinni, aga mulle tundus, et
meie linnaisad võtsid seda osaliselt tõsiselt ja lõid pilgu maha,
kuna neile endale ka tundub sisimas umbes sama. Seda enam, et osa
neist olid ka hästi päevitunud, peale aastavahetust just lõunamaa
puhkuselt naasnud ja kostsid, et nagu meie nägudest näha, on kuskil
ka praegu kuurort, aga meie ei suuda niikuinii aastaringselt seda
teemat siin välja vedada. Seega, millest me räägime?
Võib-olla ei olegi Pärnul vaja
aastaringselt suvekuurorti kujul tegutseda?
Just. See on väga oluline vahe. Mis
puutub praegu Pärnu suvisesse poolde, siis peaks Pärnu üks
suuremaid muresid olema, kuidas hea suve korral riske hajutada.
Kuidas suudetakse inimmassi hästi teenindada, toitlustada ja jätta
Pärnust lõppkokkuvõttes
Lisa 2 järg
positiivse külastuselamuse? Riske on
vaja hajutada nii füüsiliselt, ruumiliselt kui ka igas muus mõttes
ja see on väga oluline. Riskide hajutamisel peab ettevõtjatel olema
partner avaliku sektori näol, et neid ühise katuse alla koondada.
Selge, et igaüks müüb oma voodit ja patja ise, aga visioon peab
olema üks. 1990. aastate alguses tegime analüüsi, sest ei olnud
lihtne selgitada, miks peaks linn hakkama reklaamima üht ettevõtlust
või suunda rohkem kui teisi. Kokkuvõttes tuli välja, et kuurordi
sõnum on atraktiivne ka investoritele ja välismaistele tarbijatele,
sest nemad hindavad seda, millises keskkonnas töötavad tootjad ja
kus toode valmistatud on. Välismaalased mõistavad, et kui inimene
toodab midagi õnnelikult, siis selle produkti kvaliteet on ka parem,
mistõttu see tekitab ka tarbijal rohkem õnne. Toote potentsiaal on
niiviisi suurem. Selle analüüsi tarvis kogusin kokku sel ajal
töötanud ettevõtete trükised ja neid lugedes selgus, et esimese
kolme lausega jõudsid kõik majutus- ja teenindusettevõtted oma
reklaamidega selleni, et nad asuvad Pärnu roheluses, ajaloolises
kuurordis, väga lähedal liivarannale ja ilusale merevaatele.
Küsisin seepeale , kelle oma on merevaade, liivarand, pargid ja
alleed. See on meie kõigi omand. Kes on meie omandi volitatud hoidja
ja vastutaja? See on linnavalitsus ja avalik sektor. Järelikult ei
müü ettevõtjad patja ja tekki, vaid ööbimisvõimalust selles
keskkonnas. Sellest tulenevalt on keskkond turistidele Pärnusse
tulemise põhimotivatsioon. Selle seose tõttu ei saa linnavalitsus
eirata vajadust oma ettevõtjaid visiooniliselt koondada ja Pärnu
arengut omasoodu minna lasta. Suvel peab ürituste korraldajate eest
välja astuma , kuigi nad müüvad meie kodurahu, meie mugavust – ma
pean näiteks õhtul töölt tulles poes veidi pikemates
järjekordades seisma.
Magistritöös loodava
kontseptsiooni järgi peaks kuurordiala saama kindlad piirid, mis
võimaldaks kohalikule elanikule samuti inimväärsemat elu. Nii on
tehtud enamuses turismisihtkohtades.
Võib-olla ma eksin ja mul ei ole
seda millegagi tõestada, aga mul on selline tunne, et kui selle
süsteemiga süvitsi minna, siis võib tekkida olukord, kus kuurordi
vastaseid ja või ükskõikseid tuleb hoogsalt juurde. Sest kuurort
ei ole enam linlase elukvaliteedi üks komponent, vaid sellest saab
nagu võõrkeha. Kui soovitakse kuurordi tõttu suvel palju
Lisa 2 järg
teenida, et kolme kuu rahaga üheksa
kuud ära elada, siis võibki kuurordipiirkonna hinnatase tõusta nii
kõrgeks, et kohalikul elanikul ei ole üldse enam siia asja. See
tekitab apaatse suhtumise, et mul ükskõik, kas Pärnu on
kuurortlinn või ei ole. Selle tõttu mõeldakse suurest tüütusest
eemale kolimisele, näiteks Tahkuranna taha.
Magistritöö kontseptsiooni idee
on vastupidine – kui kuurort on ühes kohas, siis on linlasel
pelgupaiku, kuhu minna.
Kena, kirjuta läbi, tõesta ära,
mul ei ole argumente, kuna ma ei ole uuringut teinud.
2004. aastal diplomitöö käigus
tehtud ankeetküsitlus andis vastuseks , et pärnakad otsivad
sarnaselt Eesti pereturistile spaadest peamiselt lõõgastust, kogu
pere tegevust. Mitte keegi ei soovinud mammutspaasid praegusel kujul.
Juba sellest jooksis välja vajadus personaalsuse ja piiratud
kuurordi järele, sest kohalikud ei soovi linna massiturismi.
Sel juhul ongi küsimus selles,
kuidas selles ühises linnaruumis luua kuurort erineva tähenduse ja
struktuuriga alaks. See ruum peab olema avalik, aga see peab samas
olema pakutav ja seal peavad toimuma tegevused, mis selekteerivad
ära, kes kus käib.
Tänavapillimehed võiks olla
tasustatud turismiettevõtete poolt, kuid inimestele tasuta.
Omanäoliste perespaade hooldused ja kohvikutes toitlustamine võiks
olla inimesele tasuline. Nii jääb võimalus jalutada ja nautida
tasuta või tarbida erinevaid teenuseid. Kogu piirkonna võiks muuta
autovabaks.
Esialgu võiks proovida autovabaks
kuulutada näiteks kaheksa nädalavahetust suvel (reedest
pühapäevani). Samas, isegi kui eesmärk on iseenesest õige, aga
deklareerida seda kui kohalikuvaba linnaruumi, siis võime jõuda
sama probleemini, mis oli Soomaal. Soomaa ruumilise planeerimise
skeemi järgi viirutati kaardil nn tabu -alad. Nende alade legendi
järgi oli tabu juhatada turiste kohalike elanike koduõuedesse.
Kohalikud elanikud ei soovinud rahvuspargi külastajat nendes
piirkondades ilma etteteatamata näha. Kui selline kokkulepe on
arendajal algusest peale teada, siis on väga hästi. Siin oleks vaja
samuti kontseptsioonis nn tabu-alad vaja läbi rääkida ja kokku
leppida. Siit
Lisa 2 järg
paralleel erainvestorite, arendajate
ja üldsuse huvide konfliktiga Pirital. Pirita olümpiakeskusest
linna poole soovitakse ehitada majutusblokid, mis võtaks avaliku
ruumi avalikust käibest ära ja kataks osaliselt ka merevaadet.
Selle vastased oponendid ütlevad, et nemad tahaks näha seda ruumi
üldises kasutuses olevana, kohvikute jt vabaaja veetmise
võimalustega. See avalik ruum võiks kasvada kokku Kadrioru ja
Lauluväljaku piirkonnaga ja see kokku võiks olla linnaline rahvuspark . See võiks olla linnamiljöö osa, kultuurimaastikud ja
vaated võiks olla ühendatud kvalitatiivseks tervikuks. Sellel peaks
olema kontseptsioon, mille nimel ja kuidas seda
arendatakse-kaitstakse. Siin on olemas paralleel või isegi analoog .
Ma ei ole lõpuni seda läbi mõelnud, aga vaadates seda viimaste
nädalate protsessi Tallinnas, tundub, et sellel on mingi paralleel
Pärnuga sees. Kui me tahame, et kõik villad saaksid ühtse kuurordi
arenduse ja kaitseala alla, siis tuleks otsustada täpne suund, kas
säilitada olemasolevat kultuuripärandit või ehitada täis. Samal
ajal tekitab ehitamine omapärase efekti – inimene, kes villat
soetama asudes on seisukohal, et tema peab sinna ka veel elama
pääsema, muutub ehituse lõppedes tõrjuvaks kohalikuks, kes enda
ligi ei soovi turisti varjugi. See on mujal maailmas üks avaliku
ruumi väga levinud fenomen. 1990. aastate teisel poolel tekkinud
kinnisvara buum on seda konflikti järjest juurde tootnud, kus seda
vaadataksegi nii, et mina saan oma miljonivaate kätte, siis selle
väärtuse säilitamiseks võitlen edasi teises huvigrupis
uusehituste vastu. Kõik, kes jäävad ajaloolise teemapargi või
kuurordi sisse, on omandanud teatud privaatse ruumi 170 aastat Pärnu
linna poolt välja arendatud ajaloolises miljöös. Miks see on
ostetud, miks seal ollakse? Mõned on ostnud selle võib-olla
seepärast, et raha on liiga palju, aga teisest küljest soovivad
väga paljud sellega endale ikkagi privaatsust osta. Ja niikui see
jupp on käes, siis ei olda enam huvitatud avalikest üritustest,
rahvarohketest promeneerimistest. Selliseid protsesse peab linn väga
tõsiselt jälgima. Selles mõttes on linn võtmestaatusega ja väga
kindla kontseptsiooniga partner, kes ütleb, millised on mängureeglid
ja kui vaja, siis toetuma pärnakate huvile. Selle täitmist tuleb
pidevalt kontrollida, edasi uurida ja kujundada. Aga sellega paraku
ei tegelda.
Lisa 2 järg
Just see teadmine ajendas mind
magistritööd kirjutama. Olgu suund milline tahes, aga olgu olemas
ja kui see on olemas, siis tuleks seda järgida. Võimalik, et
linnaelanikud ise ei tule selle peale, et neile on vaja sellist linna
tuge.
See on kontseptuaalne alus, millest
peavad lähtuma planeeringud, muud arendusprojektid ja kõik otsused.
Aluskokkulepe või teatud konsensus praegu puudub. Seega tuleb töö
suures osas teoreetiline, et juhul kui, kuidas siis oleks.
Diplomitöö baasil võib väita,
et kohalik elanik soovib turismipiirkonna eraldatust, et saada tagasi
oma privaatsus . Rannavillade piirkonna üks probleeme on järjest
pealetungiv meri, seetõttu saab linn targalt planeerides suunata
inimesed aasta läbi elamiseks mittekõlblikust piirkonnast
mugavamasse kohta.
Samas – kas inimest, kes üks kord
iga 20–30 aasta tagant peab läbi köögiakna end paadiga evakueerima, ajendab see kindlapeale kolima või on see tema jaoks
harjumuslik elukeskkond ja ikkagi miljööväärtuslik piirkond? Seda
peaks selle inimese käest küsima.
Küsimus on pigem selles, et see
olukord ei kesta. Teadlased ennustavad lähiajal üleujutuste
sagenemist.
Omandiküsimused ikkagi jäävad.
Selleks, et kedagi sealt püsivalt evakueerida, peab linn leidma väga
tõsised argumendid. Kui linn kuulutab selle ohutsooniks või
potentsiaalseks katastroofialaks, siis võib see teistpidi vastulöögi
anda. Mujal maailmas on sarnased näited. Tai või India ookeani
kuurortides on üleujutused sagedased, kuid jälle ehitatakse kõik
üles. Mind pani mõtlema selle drastilisus, et kuivõrd erinevalt
inimesed ikkagi neid asju vaatavad. Näiteks 2004. aasta Phuketi
üleujutuse järel toodi turistigrupid juba nädal peale katastroofi
piirkonda ja muuhulgas külmhoonetesse identifitseerimata laipu
vaatama. Põhjenduseks oli, et me püüame turismi abil majanduse
kiiremini taastada, ainult nii saab kiiresti raha ja investeeringuid.
Kõrvaltvaatajale tundub selline turismile kiire hinge sissepuhumine
haige, aga ma ei oska sellesse üheselt suhtuda. See oli minu jaoks
väga võõras ja kohati eemaletõukav,
Lisa 2 järg
aga teisest küljest rääkis seda
kommenteerinud inimene nii iseenesestmõistetavalt, nagu see oleks
õilis tegu ja püütakse aidata. Nende arusaamiste vahel turism
kõigub. Kultuurilised erinevused, eetika ja väärtused võivad olla seinast -seina, mille nimel kuskil turismi tehakse.
Pärnus ei ole üleujutused õnneks
suvel ja need on ka väga hästi ette prognoositavad. Meil võiks
ikkagi planeerida püsielanikud rannast eemale, kuid hooajalisi
turiste see ei ohusta.
Kui mõelda, millised majad said viga
ja kus oli probleem, siis vanad, sajand tagasi ehitatud maakivist
vundamendiga majad pidasid vastu, ainult uute puhul ei ole
ehituslikult arvestatud üleujutuse ohtu. Esimesed asunikud teadsid
väga hästi, et tuldi vesistele karjamaadele ja suhteliselt
kasututele maa- aladele linna kõrval, mis olid sajandeid ohtlikud ja
sinna ei tekkinud isegi mingit tahtmist midagi ehitada. Siis tuli
rannapromeneerimise värk peale ja mindi edevaks. Tänu sellele
makstakse ka lõivu. See on jällegi sisuline küsimus, et kui linn
annab loa rannapiirkonda ehitamiseks, siis ta peab ka tutvustama
taustsüsteemi, tegema hoiatuse või esitama erinõuded. See oleks
avaliku sektori poolne vastutustundlik käitumine. Sarnaselt
erasektori äriidee puhul tehtavale analüüsile (kasvõi lihtne
SWOT), kus kaalutakse läbi kõik plussid ja miinused, peaks avalik
sektor oma plaane samuti eelnevalt kaaluma . Seda ei saa eraettevõtja
kaela lükata. Eraettevõtja tuleb niigi oma riskiga. Kuurordi
käekäigu suhtes üldisemalt ei saa keegi peale linna vastutust
võtta. Kinnisvara buum näitas samuti, et ehitati üles ikka igasugu
papimaju.
Magistritöös koostatud
kontseptsiooni järgi ei peaks tegema randa suureulatuslikku
püsiehitust, vaid säilitama olemasolevat ajaloopärandit. Ajutist
laadi kergehitistena näeks vaid võimalikke varikatuseid ja
põrandaid, mis peaksid lihtsustama turistide liikumist. Kuna linn ei
ole hetkel majanduslikult tugev partner, võiks kaaluda kogu
kontseptsiooni teostamise poole erasektorile andmist, kasvõi ühe
suuroperaatori näol. Samas peaks linn olema ikkagi visiooni täitmist
kontrollivas ja toetavas positsioonis.
Lisa 2 järg
Peaks mõtlema sellele, et keegi
teine ei tule seda väärtustama ja kui see legend ei lähe läbi
selle, et sina pead seda väärtuseks. Kuigi praegu on pigem nii, et
väljast väärtustatakse seda piirkonda kohati rohkem, kui me ise
seda sõnumit välja öelda oskame . Samas me ei pea seda välja
mõtlema, me ei pea kasutama reklaamibüroo teenust. Ta on meil
olemas. Mujal mõeldakse välja, et tekitada huvi, külastusvoogu,
elamust. Meil ollakse lihtsalt äraootaval seisukohal ja mõeldakse,
et ei tea, kas see on ikka väärtus, mida sellega teha, ta on kohati
tüliks. Kuurort on meile ebamäärane asi, nagu on ja nagu ei ole.
Linnavalitsuse poolt on praegu väga imelik batiseis. Ühest küljest
– kui on suvi ja kõik läheb hästi, öeldakse, et see on
iseenesest mõistetav. Teisest küljest – kui mõni ettevõte kinni
pannakse, öeldakse, et kuurordiarendajad on söönud välja kogu muu
tööstuse. Kuurort on kord tont, kord esindusfassaad. Ise ka kõigume
ja materdame ja vahepeal ütleme, et jaa-jaa on küll, aga siis
paneme jälle jalaga...
Linna areng peaks olema
jätkusuutlik, kui on üks suund võetud, siis peaks selles ka
liikuma. Magistritöö kontseptsiooni järgi jagub ruumi ka teistele
arengusuundadele. Kui turism on rannapiirkonnas, siis saab teises
kohas elada ja kolmandas tööstust arendada. Pärnu identiteet jääks
aga alles.
Loomulikult, see ongi mingis mõttes
kompromiss ja pidev kombineerimine. Kuurordi esimesel õitseajal –
19. sajandi lõpul, 18. sajandi algul – oli samamoodi: kuurordi
rajamine sattus täpselt sellele ajale, kui Pärnusse tuli linna
jaoks ja vaat et terve Vene impeeriumi jaoks suurim tööstusettevõte,
Waldhofi tselluloosivabrik . Lõpuks töötas seal üle 3000 inimese.
Tööstussektori areng loobki
töökohti, mille tõttu kolitakse kohapeale elama, tuuakse kaasa oma
pered, kes omakorda vajavad tööd, mida võib pakkuda turismisektor.
Halenaljakas oli seejuures see, et
sel ajal tekkisid lisaks kuurordi teemalistele postkaartidele ka postkaardid , kus kujutati industriaalküla koos nelja suure võimsa
suitseva korstnaga. Ka neid kaarte saadeti oma tuttavatele. Kuigi
samal ajal oli tööstuse tõttu palju konflikte – jõgi reostati
sellisel määral, et kala kadus ära. Kalamehed saatsid Peterburgi
riigiduumale selle kohta kollektiivse märgukirja, Tartu professorid
hakkasid
Lisa 2 järg
sõna võtma, et on must huumor
nimetada end tervisekuurordiks. Kusjuures mõlema – kuurordi ja
tööstuse – nõukogu eesotsas oli üks ja seesama linnapea
Brackmann, kes püüdis mõlemat haru arendada kompromisside teel.
See õnnestus tal – kuni esimese maailmasõjani oli Pärnu nii
kuurort- kui ka tööstuslinn ja arenes. Selles mõttes on see kogu
aeg olnud tõsine töö, et leida õiged kompromissid ja tasakaal
jõujoonte paika panemisel. Edasi tuli sõda vahele. Venelasest
linnakomandant lasi 1915. aastal suuremad tööstusettevõtted õhku, kartuses , et sakslased tulevad ja võtavad linna ära. Pärast sõda
ei suudetud enam suurt tööstust taastada. Seetõttu sai loodus
tasapisi reostusest jagu.
Miks uue Eesti Vabariigi algul
merereostusest räägiti?
Kahel põhjusel. Esiteks on Pärnu
jõe jõgikond hästi laiaulatuslik ja 1970.–80. aastatel
põllumajandustoodangut taga ajades kasutati kolhoosides-sovhoosides
kontrollimatult palju väetisi. Kogu väetamis- ja virtsamajanduse
jääk lasti kevaditi jõkke. Teiseks tekkis ka Nõukogude ajal jõe
äärde palju tööstust. Seega jätkati jõe kallastel tööstuse
arendamist nõukogudelikult muretul viisil. Need olid kaks suurt
põhjust. Kui tööstus 1980. aastate lõpul langes ära ja kolhoosid
kukkusid kokku, siis suur osa reostusest jällegi kadus. Siiski seis
oli selleks ajaks katastroofiline, sest 1980. aastate lõpul oli
Pärnu lahe veekvaliteet ikka väga vilets. Samas tundus aeg sobiv
panemaks venelaste tehtut suure kella külge, sarnaselt
fosforiidisõjaga Kirde-Eestis. Pärnakad astusid samasuguse
aktsiooni etteotsa: vaadake, mis venelased on meie majanduse ja Eesti
loodusega teinud. Kuna seda oli päris hästi uuritud, siis kõik
drastilised näitajad tehti Euroopas avalikuks. Need näited olid nii
mahlakad, et said kiiresti mitmete poliitikute ja teadlaste (kuni
National Geographic välja) sõnavaras stampnäideteks. Kogu
emotsionaalne taust tuli kaasa. 1993. või 1994. aastal tuli suure
New Yorki kirjastuse fotograaf tegema ettevalmistusi uue baltikumi
reisikirja välja andmiseks , siis Pärnu kohta oli tal ajaliselt
graafikus paar tundi, sest siin pidavat kõik saastatud olema ja kaua
ei lähe, et see üles pildistada. Mina võtsin teda siin vastu ja
küsisin, et miks Pärnusse nii lühikest aega, siis ta vastaski, et
teil pole ju siin midagi. Seepeale tegin ettepaneku vaatama minna
lahe vett. Peale 3–4- tunnist ringi palus ta aja maha võtta ja
püüdis
Lisa 2 järg
suures segaduses Victoria hotellist
helistada kuskile. Peale telefonikõnet palus ta luba veel ringi käia
ja võimalust Victoria hotellis ööbida, sooviga jääda kauemaks.
Kui fotograaf oli ühe öö ära olnud ja järgmisel päeval ka
tiirutasime ringi, siis ütles ta, et tal oleks aeg Saaremaale edasi
sõita. Viisin ta bussijaama. Kui ta mingi aja pilet näpus nõukogude
aegses väsinud Ikarus bussis ära istus, siis marssis ta oma
kottidega sealt välja ja ütles mulle, et anna andeks, aga ma ei
usalda seda bussi , kas ma saaks veel ühe öö Victoria hotellis
ööbida? Seega ei ole Pärnu lähiajalugu olnud lihtne, need on
olnud väga emotsionaalsed ja spontaansed ning mõnikord üle meie peade käinud infovood, mis töötasid meie teadmata meile niivõrd
kahjuks. Aga sel ajal – 1980. aastate lõpul oli meile jälle
kasuks näidata maailmale reaalseid numbreid . Hea oli ju ka näidata,
et me võitleme oma elukeskkonna eest, mitte kommunismi vastu. Me
võitleme sissetoodud väärtushinnangute vastu ja meid tahetakse
välja suretada. Viimati arutati linnavalitsuses, kas rand reostuse
tõttu kinni panna ja kuulutada ujumine mitte soovitavaks, 1994.
aasta kevadel. Asi ei olnudki mitte niipalju konkreetses reostuses,
vaid selles, kas me suudame tagada terve suve jooksul ühtlaselt
normide kohase veekvaliteedi. Tegelikult suutsime ja samal aastal sai
Jahtklubi sinise lipu. See küll ei näidanud merevee kvaliteeti,
sest sel ajal olid näitajad kohati nii ebastabiilsed ja kahtlased,
et niikuinii ei oleks saanud taotleda ranna sinilippu. Ranna sinilipu saime alles kuus aastat hiljem. Seega tuli 1990. aastatel merevee
kvaliteediga tõsiselt tööd teha veeproove regulaarselt jälgides. Euroopale võisime ausalt öelda alles 1998.–1999. aastal, et
olukord on kontrolli all ja selliseid tagasilööke enam ei tule.
Kuidas mõjutab Pärnu ranna
suurenenud külastuskoormus merevee kvaliteeti?
Ma arvan, et see on tööstuse ja
põllumajanduse järel alles võib-olla 5.–6. faktor, mis merevee
kvaliteeti mõjutab. Kindlasti see ka oli, aga mitte nii oluline.
Kuigi praegu ma olen küll sedameelt, et tööstuse ja põllumajanduse
lõppemisel võib nüüd olla küll suvine külastuskoormus olulisim
mõjur, kuid mitte nii drastiline . Mina küll pelgan 30 000 –
40 000 suvitajaga nädalavahetusi 25 või enama
päikesepaistelise päeva korral aastas, sest rannatsoon on jäänud
praktiliselt samaks, mis 1925. aastal volikogu vastu võttis.
Volikogu kehtestas sel ajal suvituspiirkonna, millest käis läbi
terve suve hooaja jooksul
Lisa 2 järg
maksimaalselt 1000 inimest. Kui nüüd
mõelda, et ühel päeval käib läbi 30 000 inimest, siis tekib
kõhe tunne küll. See on ikka suur ökoloogiline ja sotsiaalne kriisikolle . Sellest tulenevalt on ohtlik mitte pakkuda lahendusi
inimmassi hajutamiseks. Meie mainest ja kuurordi kuvandist ei jää
midagi järgi niimoodi . Koostöös naabervaldadega tuleb
külastuskoormus saada kontrolli alla.
Päris tasulist randa ei saa ju
teha?
Kuurordimaksu kehtestamine on kogu
aeg linnas õhus olnud. Näiteks Jurmalas on kuurordisse sissesõidu
maks. Me peaks ka mõtlema, kuidas 170 aastat ehitatud kuurordit ja
kaunist loodust säilitada, selleks on vaja rahalisi vahendeid. Raha
korjamine on teoreetiliselt võimalik, aga tuleks läbi mõelda, et
see ei paneks erinevaid tegijaid ebavõrdsesse olukorda. Kõige
lihtsam on raha kätte saada sanatooriumite ja majutusasutuste kaudu,
sest külastajad on registreeritud. Ettevõtjad tõstavad lihtsalt
teenusehinda. Sellega tundub asi lahendatud olevat, aga kuhu jäävad
toitlustajad ja teised teenindusettevõtted, mis teenivad ka tänu
sellele rohkem? See tuleb tõsiselt läbi mõelda, et see töötaks
õiglaselt.
Jurmala näide on väga hea. Miks
seda ei saa Pärnus rakendada?
Riiast Jurmalani on umbes paarkümmend
kilomeetrit, sissesõidutee on kaks rada ja kaks rada, lisaks on seal
vahel lennuväli, neid voogusi on lihtne kontrollida. Eriti lihtne on
sissesõidu maksu kehtestada saartel, saab teada ka suhtelist täpse
statistika külastuskoormuse kohta. Pärnu aga asub Riia ja Tallinna
vahel, nagu transiidikoridor. Meil on seda väga raske teha. Oleks
transiit väljaspool linna, aga ei ole. Kuidas vahet teha, kes sõidab
läbi ja kes tuleb randa? Via Baltica ümbersõit valmib heal juhul
alles 30 aasta pärast. Praegu peaksime maksustama kõik, kes linna
läbivad. Meile Jurmala süsteem ilmselt ei sobi.
Parkimisautomaatide sarnaselt
saaks maksu koguda ja siis kontrollida neid, kes linnas peatuvad.
Lisa 2 järg
Sel juhul võib süsteemi administreerimine ja kontrollimine osutuda sama kalliks kui
kuurordimaksust kogunev summa. Mõnes mõttes töötab see vastu ka
külalislahkusele. Muidu võiks ühitada ka mõne boonuskaardiga või
teha pärnaka kaart. Sellega kaupluses makstes läheb kas midagi maha
või tänu sellele ei lähe midagi juurde ostusummale. Nii saab
teenuse n.ö kohaliku inimese hinnaga. Aga külaline, kellel seda
kaarti ei ole, saab teenuse kallimalt osta. Külastajal on teine
variant osta piiratud tähtajaga ajutine kaart. Tähtaja saabudes
kaotab kaart kehtivuse, seda saaksid kasutada pikemalt kohapeal
viibivad turistid. Samas maksab selliste magnetkaartidega süsteemi
juurutamine jällegi nii palju, et see hakkab tööle ainult suurte
turismivoogude korral suurlinnades. Kümmekond aastat ehitatakse
süsteemi välja, sarnaselt suurlinnades toimiva linnapiletiga.
Näiteks Tallinna pilet ööpäevaks või nädalaks, selle aja
jooksul on võimalik tasuta linnatransporti kasutada, käia
muuseumides jne. Pärnu on liiga väike, et selle alla piisavalt
teenuseid koondada. Kui paketil pole piisavalt emotsionaalset
väärtust, siis ei hakka see tööle. See ei ole küll võimatu, aga
eeldab väga peent planeerimist ja selle saab ehitada üles
pikaajalise süsteemi peale.
Kas olemasolevatele
pangakaartidele saaks nn pärnaka või eestlase märke peale panna?
Põhimõtteliselt küll. Ainult et,
siis tuleb täpselt uurida, kas see läheb juriidiliselt kohaliku
maksu alla või mis see on. See peab olema kooskõlas nii Eesti
Vabariigis kehtiva kui ka Euroopa Liidu seadusandlusega , et vältida
võimalikke pretensioone diskrimineerimise kohta. Selleks peaks
linnavalitsus moodustama pädeva töögrupi, kes uurib ja analüüsib
maailmas kehtivaid kuurordimakse ning teeb selle baasil mõistliku
Pärnule sobiva ettepaneku. Lisaks peab sel juhul olema kindel suund
juba praegu, et me tahame olla nt selline kuurort 20 aasta pärast.
Muidu juhtub nii, nagu kleiti ostma minnes, ei tea suurust ega värvi,
aga tahaks lihtsalt ilusat kleiti. See on ju absurd . Tahame
kuurordimaksu, aga ei tea veel milleks või millist kuurorti soovime .
Mõnes mõttes peaks saadav raha kompenseerima ka seda, et me praegu
ei oska müüa merekohinat, päikesepaistet, kajakakisa ja sedasama,
mida on 170 aastat loodud ehk me ei suuda seda tsooni siin eraldi
müüa kui teemaparki. Jube uhke oleks Lõuna tänavat
Lisa 2 järg
mööda rannarajooni minna nagu
legolandi, ostad päevapileti, mille eest võib ringi käia.
Teenuste eest tuleb muidugi eraldi juurde maksta. Sellega oled
panustanud nii loodusliku kui ka ajaloolise keskkonna eest ja saad
seda kõike nautida.
Üks variant oleks rannapiirkond
muuta kinniseks ja küsida sümboolset tasu, mis oleks kõigile
taskukohane.
Jah, siin on võimalusi, aga see
tuleb väga targalt planeerida. Ei tohi ka unustada, et meri jt loodusvarad kuuluvad riigile ehk on üldkasutatavad, neid ei saa
suvaliselt piirata. See tuleb reguleerida nii, et kohaliku elaniku elukvaliteet ei lange siinse aastaringi kõrgema hinnataseme tõttu.
Muul juhul unistavad järgmise 5–10 aasta jooksul kõik sellest, et
elada kasvõi meetri jagu linnapiirist väljapool, sest linn pigem
röövib kui annab juurde. Kogu kuurordiga seonduv on väga
spetsiifiline ja mitmetest probleemidest läbipõimuv. Ükski otsus
ei saa olla lõplik, kogu aeg tuleb olla paindlikult valmis
uuendusteks ja selle jaoks on vaja luua linnavalitsuses pädev üksus.
Pärnu suguse linna jaoks ei piisa ühest turismispetsialistist. Kogu
aeg peaks toimuma seire , mis meil linnas toimub, kes umbes tulevad,
millise hoiakuga on puhkajad jne. Sealt edasi, millist sõnumit peaks
kandma trükised. Vastavalt välja öeldud sõnumile saab kujundada
hoiakuid ja potentsiaalset külastajaskonda. Mida teadlikumalt ma
seda teen, seda targem ma sihtkoha arendajana olen. See on väga
keeruline, aga see ei ole võimatu. See võimekus ja pädevus on
linnavalitsusest ära kadunud, kuna struktuuri on järjest muudetud.
Kunagi oli linnavalitsuses eraldi turismiarenduse üksus, kus töötas
3–4 inimest. Seega on igasugune väljastpoolt tulev nõuanne
teretulnud, ka selle magistritöö kujul, aga oleks suur saavutus
praeguse seisu juures asju reaalselt muuta. Magistritöö jääb
suure tõenäosusega suhteliselt teoreetiliseks.
Tänan intervjuu eest!
Lisa
3. Eesti
pereturisti avatud intervjuude pilootuuringu küsimustik, 09.02.2011
Käesolevas lisas esitatakse
09.02.2011 Eesti pereturisti segmendi (intervjuud tehtud
09.02.–23.02.2011) vastamisvalmiduse testimiseks tehtud
pilootuuringu küsimused:
Kuidas kirjeldate oma peret (laps, vanus, huvid)?
Kuidas ööbite koos perega hotellis (ükskõik kus)?
Milliseid sihtkohti ja miks olete koos perega külastanud (Eesti, välismaa)?
Palun kirjeldage positiivseid näiteid Pärnu spaakülastustest.
Palun kirjeldage negatiivseid näiteid Pärnu spaakülastustest.
Millist sihtkohta ja miks eelistate perega reisimisel?
Millised on Pärnu peamised probleemid sihtkohana?
Millistest allikatest saate informatsiooni Pärnus toimuvate ürituste kohta?
Kuidas olete rahul toitlustuse ja majutusega teeninduse seisukohast (palun näiteid)?
Millistel tingimustel olete nõus koos perega tulema Pärnusse (kohalviibimise aeg vähemalt üks nädal)?
Kuidas peaks välja nägema magistritöö käigus koostatav kuurortlinna spaakontsept-sioon Pärnu tingimustes?
Kümne potentsiaalse Eesti
pereturistist vastaja (iga intervjuu umbes 1h) profiilid :
Ly – 36-aastane, ema, kolm last, tippjuht , pere sissetulek kõrge;
Marek – 30-aastane, isa, üks poeg, algastme juht, pere sissetulek keskmine;
Enn – 45-aastane, isa, poeg ja tütar, keskastme juht, pere sissetulek keskmine;
Ain – 40-aastane, üksikisa, kaks tütart, keskastme juht, pere sissetulek keskmine;
Evelin – 33-aastane, ema, kaks poega , keskastme juht, pere sissetulek kõrge (abi-elus Rauliga);
Lembe – 38-aastane, ema, üks tütar, tippjuht, pere sissetulek kõrge ( perre kuulub vanaema);
Agnit – 40-aastane, ema, kaks poega, keskastme juht, pere sissetulek keskmine;
Raul – 32-aastane, isa, kaks poega, tippjuht, pere sissetulek kõrge (abielus Eve-liniga);
Allan – 30-aastane, isa, tütar ja poeg, keskastme juht, pere sissetulek kõrge;
Piret, 47 – 47-aastane, üksikema, poeg, keskastme juht, pere sissetulek keskmine.
Lisa
4. Lühiintervjuud
Pärnu linnakodanikega, 27.02.2011
Käesolevas lisas esitatakse
27.02.2011 Pärnu linnakodanikega tehtud lühiintervjuude
põhiküsimused:
Kohalike elanike nägemus turismist Pärnus praegu.
Kohalike elanike ettekujutus kuurordi taaselustamise võimalustest Pärnus.
Kohalike elanike visioon ajaloolise kuurordi ühendamise kohta tänapäevaste spaa-võimalustega.
Vastajate (iga intervjuu umbes 0,5h)
profiilid:
Tõnu – 35-aastane, mees, keskastme juht, elukoht Pärnu rannarajoon;
Kristo – 23-aastane, mees, üliõpilane ja lihttööline, elukoht Pärnu rannarajoon;
Maria – 40-aastane, naine, töötu, elukoht Pärnu rannarajoon;
Anne – 65-aastane, naine, ettevõtlik pensionär, elukoht Pärnu rannarajoon;
Taavi – 42-aastane, mees, endine firmaomanik, elukoht Pärnu rannarajoon;
Anneli – 24-aastane, naine, ettevõtja, elukoht Pärnu rannarajoon.
Lisa
5. Pärnu
kuurordimudelite prototüüpide disainimine
Ajaloolise kuurordimudeli
prototüüp
KP
KA
VP
CR
CS
Pärnu Linnavalitsus
linnakuurordi arend .
ajalooline kuurort
pms välisturg
välisklient
Pärnu Maavalitsus
ajal. kuurordipär. säil.
osal. Eesti siseturg
Vabariigi Valitsus
turismikoorm. hajut.
turismiettevõtted
giidide ja teenin. koolit .
teised mm linnad
KR
CH
linnaeelarvelised vah.
riiklik välisturundus
riiklik dotatsioon
linna veebileht
EL toetused
trüki- ja telemeedia
kuurordimaks
linna ettevõtted
C€
R€
linna korrashoid
tulumaks
infrastruktuuri renoveerimine
kuurordimaks
kuurordi turundamine
parkimistasu
projektid
jt otsesed ja kaudsed maksud
Allikas: autori koostatud
(magistritöö käigus tehtud empiiriliste uuringute põhjal)
Osterwalder et al 2010 modifitseeritud meetodil
Modernse kuurordimudeli prototüüp
KP
KA
VP
CR
CS
suured turismi-ettevõtted
hoonete ehit ./modern.
modernne kuurort
väliskliendid
välisklient
välisturgudel laienem.
transpordiettevõtted
välispartnerid
KR
CH
ärikasum
trüki- ja telemeedia
EL toetused
veebikeskkonnad
välispartnerite kanalid
C€
R€
hoonete moderniseerimine ja ekspluateerimine
ärikasum
ettevõtete turundamine
projektid
Allikas: autori koostatud
(magistritöö käigus tehtud empiiriliste uuringute põhjal)
Osterwalder et al 2010 modifitseeritud meetodil
Lisa
5 järg
Perekuurordi mudeli prototüüp
KP
KA
VP
CR
CS
Pärnu linnaelanikud
elukoha kohandamine
perekuurort
Eesti pereturistid
Eesti pereturist
Pärnu Linnavalitsus
turismikoorm. hajut.
palju väikseid teen.
Pärnu Maavalitsus
tegevusturu jagamine
pakkujaid
palju teenusepakkujaid
teenind. hoiaku kujun.
KR
CH
ärikasum
isiklikud kontaktid
linna dotatsioon
kommunikats.süsteem
EL toetused
suust - suhu reklaam
tänavareklaam
linna veebileht
C€
R€
elamute kohandamine külaliste vastuvõtmiseks
ärikasum
kuurordi turundamine
mitmesugused toetused
sponsortasud
vastastikused kokkulepped
projektid
Allikas: autori koostatud
(magistritöö käigus tehtud empiiriliste uuringute põhjal)
Osterwalder et al 2010 modifitseeritud meetodil
Kasutatud lühendid
CS –
sihtrühm (Customer Segments)
VP –
pakutav tulemus ( Value Propositions )
CH –
turunduskanalid ( Channels )
CR –
kliendisuhted (Customer Relationships)
R€ –
sissetulekud (Revenue Streams)
KR –
võtmeressursid (Key Resources)
KA –
võtmetegevused (Key Activities)
KP –
võtmepartnerid (Key Partners )
C€
– väljaminekud ( Cost Structure)
Summary
DESIGN OF RESORT
CONCEPT AT THE EXAMPLE OF PÄRNU
Tiina Niin
The topic of the current thesis is
“Design of resort concept at the example of Pärnu”. The thesis
was prepared due to the actuality: Pärnu is going to loose the segment of Estonian domestic family tourists, because tourism leaders
are focused on breaking foreign markets . The topic is fairly novel in
the local conditions , because there has not been a research about
finding the possibilities for Pärnu to attract Estonians and maintain the tradition of resort in modern way that helps to involve local people.
The problem of the thesis is the lack of information about the reasons , why the segment of Estonian
domestic tourists (mostly family tourists) is decreasing in Pärnu.
As a result of solving the problem the thesis contains some
researches about the needs and desires of the potential segment.
According to the theoretical and empirical sources the main reasons
of family tourist’s for visiting the destination are recreation and relaxation . That causes the need of focusing on producing an
appropriate resort concept.
The resort concept should be designed as an answere due to the needs of Estonian domestic family tourist’s profile and suitable for local people. According to that are designed
the research tasks were to:
1)
explain the historical formation and development trends of resorts
and spas;
2) find out
the developing and marketing principles of tourism destination;
3) learn the
foundation and development trends of service design;
4) research
Pärnu resort to the best development focus of it;
5) analyse
the desires of local people and Estonian domestic family tourists;
6)
design the initials of the resort concept of Pärnu.
This thesis includes two chapters : 1)
theoretical basis of the resort design and 2) design of the resort
concept of Pärnu. It is based on the theory of the main authors of
resort and spa design (like Kask, Saarinen, Worthington, Raagmaa,
Järs, Yegül, Fagan, Smith, Puzkó and Ellis), developing and
marketing the tourism destination (like Howie, Pike, Kotler,
Scheyvens, Gunn and Gummesson) and service design (like Martin, Mok,
Jones and Samalionis). There are some different ways of completing
the theoretical materials but author prefers practical materials to
solve a pragmatic problem.
The empirical part of the thesis
includes three units: 1) reasearching Pärnu as a tourism
destination; 2) interviewing the selected segments – expert of the
resort history and development, Estonian domestic family tourists and
local people; and 3) designing the concept of Pärnu resort. As a
foundation of the research there are some earlier results of the
quantitative researches. But the significant extent of the resort
concept is gathered by interviewing the people. The specific research objective for the thesis was to design a desirable resort concept
that attracts Estonian domestic family tourists.
As a result of the above mentioned
analyses the author confirmed that the reasons of the decrease of
visiting Pärnu are short season , masstourism, high prices, low
service quality , the tourism leader’s focus on foreign markets, and
also low communication of enterprises and other possibilities amoung
Estonian people. The process of solution held expert of the resort –
Tiit Kask, six local people and ten Estonian domestic family
tourists.
The historical formation of resorts
and spas described the reasons why the world’s searesorts are
uncomparable to the Estonian searesorts. While the trend of English
searesorts began Estonia was still a part of the Czarist Russia . The
political fluctuation caused the gaps of developing the resort until 1990. It also turned out that the term “resort” and “spa” is
used in a quit similar meaning nowadays .
According to the basis of the
destination marketing the development should held three parts: local
community, public and private sector. The non-involving some parts or
non-developing the destination results a masstourism. A masstourism
is a threat to the lifequality and the environment of the local
people. That is the reason to develop the tourism destination by a
concrete company or public sector agent . The development of the
tourism destination consists of positioning the destination to an
appropriate target group, as selecting a domestic family tourist as a
target group. The needs of family tourist and masstourist are
different.
The development of society is the
basis of changing individe’s desires, demands and a new level of
expectations raise . The service design is now the answer to the needs
of modern customer who applies for personality, distinctiveness,
private and real time service. That is the reason why the thesis
contains so many qualitative reasearches. One cannot answer to the demand , if the research is not complete . By the trends of service
design the knowledge gathering about the customers is a continuing
process and the conceps should be tested by prototyping.
Customer oriented organisation
structure of the resort needs to respond immediately on all
customer’s needs. This cannot be created by a conqrete model
because of the uniqness of every segment. Every segment gives an opportunity to respond on customer’s needs more flexible and
emphatic way. The biggest distractions of family enterprises are
Estonian legislation and the little involvement of the local people
by tourism leaders. As a solution of the problem the results of that
thesis will be introduced to Pärnu Town Government .
According to the theoretical sources
the most suitable spa type for the segment of Estonian domestic
family tourists is a Wellpital. The basis of the resort concept could be family enterprises. The segment of family tourists characterises a desire of the entertainment, a joint action to the children and
adults, and a quality of the united spare time. Like the development
of society, family tourist seeks comfortablity, privacy and
personality. The resort is mostly a place of dreams come true.
In the empirical process was
clarified that one cannot circumscribe the resort area on the 21 century . Overcrowded beach area will be dispersed in the county by
tourism leaders. But Pärnu Town Government needs to take a
responsibility of resort concept and provide suitable infrastructure
to the entrepreneurs because no tourism destination works without developing. Thoughtful solutions will support the recovery of resort
reputation and the retention of resort image .
According to the empirical data the
author drew a conclusion that the local people is waiting for a
segment of the domestic tourists. Foreign segments are also welcome,
but Estonians want to visit and local Estonians want to greet
domestic Estonians in their homes. This special kind of tourism
includes accommodation, catering and entertainment. It also connects
the historical resort heritage to modern spa opportunities. Therefore the problem of the thesis, theoretical viewpoints and empirical
conclusions are harmonised.
As the result of the thesis is the
initial resort concept that count to the interests of the segment of
Estonian domestic family tourists. The concept is an answer to the
profile of the selected segment and is suitable for local people. The
thesis is ment to be the discussion object in theoretical
disputations, as a prototype of the resort concept. It gives an aim
about possibilities to involve local people into tourism cluster strategy and the town government to provide support to the locals.
The vision is given , but implementation will relay on the local
leaders and the government. The best concept helps to maintain and
develop the resort, but also assures the satisfaction of the local
people. In perspective, it will be possible to lengthen the season
all year long.
2
Kõik kommentaarid