Kodukoha kultuuriline identiteet (0)

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium
Referaat
Kodukoha kultuuriline identiteet
2012
Kodukoha kultuuriline identiteet
Pärnu on rikka ajaloo ja atraktiivse olevikuga pea 175-aasta vanune kuurortlinn, kus on mõnus elada, suurepärane puhata ning hea töötada. Linn on koduks umbes 43 000 inimesele ning võtab igal aastal koos maakonnaga vastu ligikaudu 700 000 väliskülalist.
Pärnu looduslikult soodne asukoht mere ja jõe vahetus läheduses, lõunasse avanev madalaveeline liivarand, siinsete inimeste külalislahkus ning mõnus linnakeskkond on kaasa aidanud Pärnu arengule ja tuntusele ning kujundanud Pärnust hansa-, sadama-, kuurort - ja suvepealinna.
Pärnu ajalugu algab aastal 1251, kui linna esmakordselt mainiti. 14.-15. sajandil oli Pärnu tähtis hansalinn , 17. sajandil kuulus Rootsi võimu alla, 19. sajandil algas Pärnu kui kuurortlinna areng. 1996. aastal sai Pärnust Eesti suvepealinn ning 2005. aastal valis Briti ajaleht The Independent Pärnu ranna üheks atraktiivsematest Euroopas. Linna kirevast ajaloost annab hea ülevaate Pärnu Muuseum , kuid samuti võib linna ajalugu tunnetada igal sammul linnas ringi liikudes, tutvudes huvitava arhitektuuri ning erinevate vaatamisväärsustega.
Tänaseks on linnast kujunenud elamuskuurort, kus lisaks pika ajalooga raviteenustele, pakutakse mitmekülgseid lõõgastus ning heaolu teenuseid, kus toimub aastaringselt erinevaid sündmusi, kus saab puhata nii passiivselt kui aktiivselt. Linnas on majutusasutusi igale maitsele ning erinevates hinnaklassides. Leidub kvaliteetseid restorane ja omanäolisi kohvikuid. Siin leiab igaüks oma meelispaiga ja –tegevuse.
Pärnu väiksus ning rohelus muudavad linna ideaalseks elukeskkonnaks igas vanuses inimestele, linnas asuvad üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolid pakuvad kvaliteetset haridust ning võimalust enesetäiendamiseks. Linna kõige suuremad positiivse arenguga majandussektorid on tervise- ja heaolusektor, elektroonikatööstus, metallitööstus, puidu- ja mööblitööstus ning keskkonna- ja taastuvenergeetikatoodete tootmine.
Pärnu mudaravila
Mudaravila neoklassitsistlik hoone on Pärnu kuurordi üks olulisemaid sümboleid. Hoone valmis 1926-1927 I maailmasõjas mahapõlenud supelasutuse asemele. Pärnu mudaravila, samuti kuurordi ajalugu võib alustada aga juba aastaga 1838, mil mereäärses supelasutuses pakuti suvel sooje merevanne ning talvel saunamõnusid. Kuurordi tormiline areng saabus 1890-ndatel.
Nõukogude ajal jätkas nn tervisetempel töörahva tervise teenistuses, Eesti isesesvudes jäi aga tühjaks ja funktsioonita.
Pärnu ordulinnus
Pärnu ordulinnus oli linnus Pärnu jõe suudmes , jõe vasakul kaldal .
Pärnu linnust on esmakordselt mainitud 1265. aastal. Linnus ehitati Liivi Ordu poolt Pärnu jõe vasakule kaldale. Linnuse ümber kujunes asula, mida hakati nimetama Uus-Pärnuks. Üle jõe asuvat Saare-Lääne piiskopi rajatud asulat kutsuti Vana-Pärnuks.
Pärnu ordulinnus koosneskonvendi hoonest ja kahest eeslinnusest. Väidetavalt rajati konvendihoone ja esimene eeslinnus1311 aastal, ordumeister Gerhard von Jorki valitsusajal. Eeslinnuse vanimateks osaks peetakse selle väravaehitisi. Hiljem ehitati ümber Uus-Pärnu ala ka kivimüür ja teine eelkindlus, et kindlustada linna ja linnust. Arvatavasti ehitati siis ka väikesed flankeerivad ümartornid eeslinnuse nurkadesse, mis küll hiljem ümber ehitati. Ainult linnuse edelanurgas asuv torn jäi ümber ehitamata.
Linnus sai kahjustada Liivi sõjas ning järgnenud Poola-Rootsi sõjas.
Linnusest on säilinud vaid 15. saj. rajatud vangitorn linnamüüri kagunurgas, mis on ainus säilinud keskaegse Uus - Pärnu kaitsetorn. Tuntud kui Punane torn.Nime sai ta raudkividest torni seest ja väljast katnud telliskivivoodri järgi.1624a. oli torn neljakorruseline , 6 meetri sügavuse vanglakorrusega. Tänaseks on säilinud kolm korrust, mis 1780. Linnavangla laiendamiseks tehtud ümberehituse tulemus.
Torn restaureeriti ilma telliskivivoodrit taastamata aastatel 1973-1980. See torn asub Hommiku tänaval.
Praeguseks on säilinud ka linna müüride vallid.
Pärnu muul
Pärnu on alati olnud oluline sadamakoht. Takistamaks liiva kuhjumist jõe suudmealasse, rajati 1769. aastal keisrinna Katariina II käsul palkidest muulid. 1863-64 valmisid uued kivimuulid, mille kivid veeti kohale Häädemeeste ja Kihnu randadest. Mõlema muuli pikkuseks kujunes pisut üle kahe kilomeetri.
Pärnu sümboliks on kujunenud jõe vasakul kaldal asuv muul. Muulil on romantiline oreool armastajate jalutamispaigana, samas enne muulile minemist kontrolli veetaset! Aeg-ajalt jääb muul tervikuna vee alla, kuid madala veeseisuga on näha isegi varasema puitmuuli postide otsad .
Pärnu sadam
1251. aastal Pärnu jőe kaldale asutatud linnale on omane mere- ja sadamalinna katkematu järjepidevus, mille juured on neljateistkümnendas sajandis, kui Pärnust sai hansalinn ja avanes uks Euroopa ühisesse majandusruumi. Sadamat Pärnu jőesuudmes on esmakordselt mainitud 1242. aastal.
Pärnu esimeseks őitsenguks vőib lugeda perioodi alates 1318. aastast 15. sajandi lőpuni, kui Pärnu oli hansalinn Novgorodi viival jőeteel.
Peale Hansa liidu lagunemist oli Pärnu 17. sajandil Rootsi valdus ja tähtis tugipunkt Liivimaal, linn hakkas kujunema maakonna keskuseks. Uued kaubandussuhted sőlmiti esmalt Madalmaadega, senine transiitkaubandus asendus eksportkaubandusega. 18. sajandi teisel poolel, Katariina II valitsemisajal, sai alguse sajandipikkune őitseaeg Pärnu ülemerekaubanduses, mis saabus koos vilja, lina, puiduekspordi kasvuga (pőhiliselt Portugali ja Inglismaale ). See andis muuhulgas paljudele Lääne-Euroopa riikidele tőuke avada oma konsulaaresindused just Pärnus.
20. sajandil on läbi aastakümnete Pärnu sadama suurimaks ekspordi-artikliks olnud puit. 1997. aastal vedasid ligi 700 laeva välja 1,2 miljonittonni paberipuitu, puidutoo-teid, turvast ja muud kaupa.
1906. aastal asutati Pernauer Yachtsklub, tänase Pärnu Jahtklubi eelkäija. Ligi sajandipikkused purjetamistraditsioonid ja heal tasemel külalissadama teenused on 1994. aastast alates hinnatud Euroopa Sinilipu nöutele vastavaks. Samal aastal peeti Pärnus maailma-meistrivöistlused " Finn "-klassis. 1997. aasta Eesti parima väikesadama tiitel ja tulemuslik koostöö ühendusega Hoia Eesti merd kinnitavad igati Pärnu merelinna staatust.
Pärnu jahtklubi
Jahtklubi loomise algatasid mõned tsaarivenemaa mereväeohvitserid eesotsas sadamaülema Dmitri Luhmanoviga, kes koostas ka Pärnu Purjeklubi esimese põhikirja projekti.21. Juunil 1906 kirjutasid Julius Dicks, Anatoli Palibin, Dmitri Luhmanov, Artur Fröhling ja Christjan Meybaum alla palvekirjale, milles taotleti Mereministeerumilt Pärnu Purjeklubi asutamine koostatud põhikirja järgi heaks kiita. Seega tuleb 21. juunit 1906. a. klubi asutamise ajaks ja neid härrasid asutajaliikmeteks lugeda.
Endla teater
19. sajandi algus
Külalistruppide vastuvõtuks ehitatakse Pärnusse teatrimaja, suur küünitaoline akendeta laudhoone, linnakodanike seas tuntud kui “Planwagen”. Hoone on 16 sülda pikk ja 5 sülda lai (umbes 33x10m).
Maja asub Eliisabeti kiriku lähedal, praeguses Kuninga tänavas, Pärnu rahva tollases igasuvises laadapaigas ning kuulub vaestekolleegiumile, kes etendustest saadud tulusid kasutab linna vaeste heaks. Eliisabeti kiriku õpetaja Johann Heinrich Rosenplänter soodustab teatrietendusi ja soovitab nende vaatamist ka kogudusele. Pärast tema surma proovib kirik mitmel korral oma külje alt seda patust lõbustusasutust lahti kangutada, kuid see ei õnnestu. Hoone lammutatakse alles 1893 kiriku juurdeehituse käigus. Ruumi kasutatakse ainult suvel, valgustatakse lampide ja küünaldega, ehitakse kaskedega, nagu külades simmanite ajal rehealused. Istmeid pole, et ruum rohkem mahutaks. Puudub ka lava - selle ehitavad sissesõitnud näitetrupid iga kord ise. 1821 teostatakse hoone põhjalik ümberehitus, valmib alaline lava ja orkestriruum, publiku jaoks pannakse saali istmed, ehitatakse riietehoiuruum ja einelaud.
1824
Esimene tervenisti eestikeelne teatrietendus Pärnus. Tallinna saksa teatri näitetrupp esitab August von Kotzebue komöödia “Der Trunkenbold” (Lakekauss) Peter Andreas Johann Steinsbergi eestinduses ja kohanduses kahevaatuselise jandina “ Permi Jago unne-näggo”.
1875
Pärnu kandi aktiivsemad käsitöölised, meistrid, kaupmehed ja haritlased koostavad Vanemuise seltsi eeskujul ja C. R. Jakobsoni eestvõttel uue laulu- ja mänguseltsi põhikirja. Pärast mõningast omavahelist arutamist pannakse uuele seltsile F. R. Faehlmanni müüdi “Endla järv ja Juta ” järgi nimeks Endla.
Esimese põhikirja järgi on "Endla" Seltsi eesmärgiks laulmine , kasulike kõnede pidamine, õpetlike raamatute ettelugemine ja näitemängude mängimine. Seltsi esimeheks saab Kristjan Erm. Veel samal kuul saadetakse Seltsi põhikiri Peterburgi ministeeriumile kinnitamiseks. Kinnitamisteadet ei jääda käed rüpes ootama, tegutsetakse Põllumeeste Seltsi sildi all ja nende ruumides. Veel samal aastal söandab "Endla" laulukoor astuda kohalikus pritsumajas avalikkuse ette. Põllumeeste Seltsi ruumes kannavad näitemänguharrastajad ette Lydia Koidula näidendi “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”
1878
Peterburist jõuab tagasi Seltsi kinnitatud põhikiri. “Endla” tegevus on nüüd seadustatud. Enne oma maja saamist tegutseb “Endla” Selts mitmel pool Pärnus. Enamasti vahetatakse asukohta päris tihti, kas jäävad ruumid tegevuse jaoks kitsaks või on jälle üür liiga kõrge. Oma maja ehitamise plaane tehakse ka, kuid tegudeni ei jõuta.
1880. aastad
Rahvuslik liikumine, sealhulgas teatritegemine, soikub - samuti seltsi uute liikmete juurdevool ja rahvavalgustuslik tegevus.
Kui näiteks 1878 peetakse 23 harivat kõnet (“ Pestalozzi elulugu”, “Kõrvast ja kõrva kuulmisest ”, “Mis kasu koolis õppimine toob”), siis 1889-1900 mitte ühtegi. Selts muutub tantsuga lõppevate piduõhtutega ja näitusmüükidega puht meelelahutuspaigaks. Iga heast nimest lugupidav tütarlaps püüab end seltsist eemale hoida. Näitemängutrupi etteasted on siiski oodatud ja rahvarohked. Eriti kiidetakse näitlejat ja näitejuhti Feodor Lukowskit, keda nähakse tema rollides “täitsa loomulikult, kuda just näitlema peab”. Enamasti mängitakse võõrkeelsete näidendite mugandusi. Tollane teater on kaasaegsete sõnul näitelava ja saali naeruerkude kõdistamine. Nii tõlkijad kui näitlejad käivad ka klassikaliste tekstidega vabalt ringi - peaasi , et nalja saab! Ka publik peab end väga koduselt ja vabalt ülal. Puhvet, mis on lava ja saali kõrval, teeb oma töö. Nagu mujalgi, on ka Pärnus saanud seltsist jõukama linnakodanluse kooskäimiskoht. Vastukaaluks tekivad karskusseltsid, kus käivad koos töölised ja talupojad.
Karskusseltsist “Valgus”, kus alustavad tööd ka näiteseltskond ja laulukoor, saab allakäivale “Endlale” tugev konkurent. “Valgusesse” tuleb 1894 teiste näitlejate ja kultuuritegelaste seas ka “Endla” esinäitleja Lukowski. Samal ajal, kui “Valguses” tuuakse lavale Schilleri ja Gorki näidendeid, korraldab “Endla” Põllumeeste Seltsi aias rahvapidusid kotijooksu, võidutõstmise, köie peal kõndimise, laulu jpm põnevaga.
1899
“Endla” esimeheks saab jõukas laevaomanik August Klein .
Nüüd liituvad mitmed maja- ja laevaomanikud, kes võtavad seltsi ka toetada. Üüritakse avaramad ruumid, senisest rohkem hakatakse tähelepanu pöörama näitemänguharrastusele.
1900
Detsembris mängitakse Pius Alexander Wolffi romantilist laulumängu “Preziosa” Carl Maria von Weberi muusikaga, tõestades tubli laulukoori, orkestri ja näitetrupi olemasolu. “Preziosat” mängitakse ka 1903 juunis kohalikul laulupeol.
1901-03
“Endla” mängib menukalt Eesti esimest algupärast muusikalavastust “Murueide tütar” ( autoriks Ansomardi ehk Peäro August Pitka eesti muinasjutu ainetel , muusika Mihkel Lüdig), muuhulgas külalisetendusena Viljandi lossivaremetes.
1906
Karskusseltsi “Valgus” baasil organiseerub Pärnu esimene kutseline teater - Pärnu Eesti Teater. Tegutseda jõutakse aastajagu.
1907
Tulekahjus hävib “Endla” järjekordne üürikodu. Hävib pea kogu seltsi varandus , sealhulgas ka arhiiv. Õnnetus toob uuesti päevakorda asjakohase seltsimaja ehitamise.
Otsust vastu võttes on seltsil 7500 rubla . Kutsutakse üles liikmeid maja obligatsiooni peale laenama a 100 rubla. Laenu tehakse ka kolmest rahaasutusest, mis kõik saavad endale tulevases hoones kontoriruumid . Kavandite võistlusele saabunud töödest valitakse välja arhitekt H. Jungi ja insener G. Hellati projekt. Maja fassaadi plaani valmistab arhitekt E. Wolffeldt.
1910
23. mail 1910 pannakse majale pidulikult nurgakivi. Rahalistest raskustest hoolimata edenevad ehitustööd kiiresti, jõudes järgmise aasta sügiseks lõpule. Moodustatakse seltsidevaheline teatrikomisjon, kuhu kuulub 16 liiget kõigist Pärnu seltsidest. “Vanemuise” juurest kutsutakse tagasi Aleksander Teetsov, kes on “Endla” Seltsi palgal sinna kogemusi hankima saadetud - temast saab Endla teatri palgaline näitejuht. Avanäidendi saamiseks kontakteerutakse August Kitzbergiga, kes loovutab oma vastvalminud “Libahundi”.
Pärnu Raekoda
Pärnu ajalooline raekoja hoone koosneb kahest osast - Uue tänava äärne klassistsistlikus stiilis, algselt kaupmees Harderi elamuks ehitatud hoone, ning 1911. aastal valminud juurdeehitusest - linnavolikogu saalist
1813. aastal kaupmees P. R. Harder suri, ning hoone pandi selle ehitamisel tekkinud võlgade tõttu müüki. Keisri käsul osteti hoone 1819. aastal 24100 rubla eest Pärnu komandandi majaks.
Peale Pärnu kindluse likvideerimist 1835. aastal anti linnale üle ka komandandi maja. Raad määras selle raekojaks, foogtikohtu istungite paigaks, politsei asukohaks ja vanglaks. Viimane asus esiotsa keldris, hiljem selle tarvis ümberehitatud kõrvalhoones.
Raad asus majja 1839. aastal, ning hoone vastuvõtmisel loetleti selles 17 eluruumi ja 3 muud ruumi. Raekoja ja kõrvalhoone ruumid täitsid periooditi mitmeid erinevaid funktsioone, sh renditi avaraid võlvkeldreid kohalikele kaupmeestele laoruumideks.
1877. aastal hakati Baltikumis rakendama vene linnaseadust, mille põhjal likvideeriti kitsa priviligeeritud ringkonna poolt moodustatud raad kui omavalitsusorgan ning 1878. aastal astus asemele linnakodanikest maksumaksjate poolt valitud linnaduuma ehk linnavolikogu. Volikogu valis linnavalitsuse eesotsas linnapeaga.
Pärast linnavolikogu valimisi asus raekotta linnavalitsus oma ametkonnaga. Suurearvuline volikogu aga vajas kooskäimiseks avaramaid ruume ning pidas oma koosolekuid esiotsa poeglaste gümnaasiumi saalis.
Energilise linnapea O. Brackmanni eestvõttel otsustati teha raekojale juurdeehitus . Eraalgatuse korras annetati ehituse tarvis 10 tuhat rubla, linn lisas 6 tuhat ning 27. juunil 1911. aastal pidas linnavolikogu esimese istungi uutes ruumides.
Raekoja juugendstiilis juurdeehitus (Riia arhitekt W. Bocksloff) on imposantne , kuid üldjooniselt lihtne ja rahulik hoone. Sisekujundus on tammepuust seinatahveldise, keerdtrepi ja saali rõdukaartega maitsekalt tagasihoidlik (tislermeister C. Klein). Saali mööbli kujundas arhitekt O. Siimann (O. Siinmaa).
Tiibhoone alumisel korrusel on volikogu kantselei ja linnavolinike tuba, hiljem kohvikuruumidena kasutusel olnud sinine saal oli algselt linnapea kabinet . Teisel korrusel asuvad volikogu istungite saal ja linnavalitsuse istungite ruum.
Pärnu raekoja suurepärase akustikaga saal on juba aastakümneid kasutusel ka kontsertsaalina. Siin toimuvad festivalid ja kammerkontserdid ning esinevad rahvusvahelise suurusjärgu tähed.
Pärnu rand
Pärnu rand on Pärnu linna uhkus ja identiteedi kandja olnud juba kauem kui sada aastat. Kuigi tervisevetel käimise alguseks loetakse aastat 1838, siis kuurordielu puhkes Pärnus õitsele XIX sajandi lõpul, kui linn võttis selle arendamise oma ülesandeks. Kuurordile lisandus sihipärane suvevõõrastele orienteeritud kinnisvaraarendus rannapiirkonnas. Tegemist oli pikaajalise ja tulevikku suunatud projektiga,
sest tervis on olnud igale inimesele igal ajal kallis asi ja Pärnul on selle hoidmiseks paljugi pakkuda. Nüüd võib Pärnu ennast rahulikult nimetada Eesti kuurordiks, linnaruum oma haljastuse ja hoonestusega viitab sellele. Pärnu rand parkide, rannahoone, rannahotelli, mudaravila ja teiste hoonetega moodustab meeldiva ruumi, linlik keskkond seguneb tugevate looduselementidega. Üleminek traditsioonilisest linnaruumist n-ö rannaruumi on selgelt hoomatav. Kogu rannapiirkond on suurepärane linlik kuurort, kus rand, pargid, linnaruum ja raviasutused on ühtne tervik. Tähelepanuväärne on see, et eelmise sajandi algupoolega võrreldes ei ole kuurorditsooni ulatus palju muutunud, ehkki inimkoormus on sel alal tohutult suurenenud. Kui kolmekümnendate lõpuks ületas Pärnut külastanud inimeste arv 12 000, kusjuures kolmandik oli välismaalasi, siis praegu on neid Pärnumaa puhul 1,4 miljonit, ligi pool neist välismaalased (peamiselt soomlased ). Lähtuvalt sellest kannatab rand kohati ka ülekoormuse all ja valdavalt XIX sajandi esimesest poolest pärit taristu toel on keerukas tagada kõrgetasemelist rannateenindust. Probleem tervikuna ei ole aga kindlasti seotud ainult ajalooga, see on oluliselt komplekssem.
Rannaala laiendamine ja ranna kasutamise parandamine on kavas olnud aastaid. Nõukogude ajal planeeriti Pärnusse ja Pärnu ümbruskonda massiliselt sanatooriumikohti. Küllap tehtaks sama praegugi, kui oleks vaid turgu. Tervisevete kombinaadistumise kõige viimaseks verstapostiks võib lugeda 2004. aastal avatud Tervise Paradiisi spaad , mis oma suuruse ja odava plekise välimusega mõjus juba valmides eilse lahendusena.