Ökoturism (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Ettevõtluse osakond
Kateriina Ehapalu
TH1
ÖKOTURISM
Referaat
Juhendaja : Airi Noppel
Pärnu 2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Ökoturismi olemus 4
1.1. Ülevaade ökoturismist ja ökoturistist 4
1.2. Ökomärgised 5
2. ÖKOTURISMI MÕJu keskkonnale 8
2.1. Ökotusimi positiivsed ja negatiivsed aspektid 8
2.2. Ökoturismi turundus 9
kokkuvõte 12
Viidatud allikad 14

Sissejuhatus

Ökoturism on aina suuremat populaarsust koguv turimisviis maailmas, mille on tinginud vajadus hoida loodus- ja kultuuripärandit ning samaaegselt ka toetada kohalike elanike heaolu. Antud referaat keskendub ökoturismi ja -turisti olemuse selgitamisele. Uurimise­ alla tuleb öko­märgistus ja selle eesmärk. Referaadiga püütakse leida ökoturismi posi­ti­ivsed jooned ja tugevused ning analüüsida ka kitsaskohti. Samuti püütakse leida viise, kuidas saaks turunduse abil muuta ökoturismi populaarsemaks ning mis on selle erinevad võimalused.
Uurimisülesanded, millele antud referaadis keskendutakse:

• selgitada ökotursimi olemust ja kirjeldada kes on ökoturist,
  
• selgitada ökomörgiste tähtsus ja põhimõte,
  
• uurida ökoturismi populaarsuse tõusu põhjuseid,
  
• anda ülevaade tugevustest ja nõrkustest,
  
• selgitada ökoturismi turunduspõhimõtteid.
  

Uurimisülesannete lahendamiseks tutvutakse ökoturismi olemusega ja püütakse jõuda järeldusele, miks on ökoturism järjest populaarsemaks saanud. Antud töös kasuta­takse peamiselt kirjeldamist ning informatsioon on saadud valdkonda puudutavatest raamatutest, ajakirjadest, uuringutest ja internetist. Lisas 1 on toodud valem, mis otseselt ei lan­ge kokku antud teemaga , kuid on vajalik välja tuua seoses tööülesande täitmisega.
Töö koosneb kahest osast, mis on omakorda jaotatud kaheks alapunktiks. Esimene osa keskendub ökoturismi üldisemale lahti seletamisele ja ökoturisti mõiste selgitamisele. Töö teine osa keskendub tugevuste ja nõrkuste analüüsimisele ning turundusele.

1. Ökoturismi olemus

1.1. Ülevaade ökoturismist ja ökoturistist

Ökoturism kuulub loodusturismi valdkonda. Erinevate autorite poolt on uuritavat kirjeldatud väga mitmeti, kuid põhirõhk ja olemus jääb endiselt samaks. Rahvusvaheline Ökoturismi assotsiatsioon (TIES  The International Ecotourism Society) annab järgneva definitsiooni: „ Responsible travel to natural areas that conserves the enivornment and improves the well-being of local people“ (Singh et. al. 2007: 119). Olgugi, et ökoturismile leidub erinevates materjalides mitmeid selgitusviise, jääb peamine idee siiski samaks. Quebeci Ökoturismi Deklaratsioon (Cater 2008: 485) selgitab, et ökoturism põhineb säästva turismi omadustel, võttes arvesse ka ökoloogilised, sotsiaalsed ja keskkonda mõjutavad aspektid. Säästvast turismist eristavad seda kindlad, allpool ära toodud jooned:

panustab aktiivselt loodus- ja kultuuripärandi hoidmisele;

haarab ka kohaliku elanikkonna ja põlisrahvad kõikidesse tegemistesse ja planeeringutesse pidades silmas nende heaolu;

tutvustab ja õpetab turistidele sihtkoha loodus- ja kultuuripärandit;

on mõeldud pigem üksikindiviididele ja väiksematele turistigruppidele.
Dr. Peter Björk (Björk 2000: 189) on oma uurimustöös väitnud, et ökoturism ei ole farmiturism, loodusturism või seiklusturism , vaid on hoopis omamoodi turismi vorm. Oma populaarsuse on see saavutanud tänu sellele, et on tõusnud inimeste huvi ökokaubanduse vastu, suurenenud soov saada enam teadmisi keskkonna hoidmise kohta, paremini informeeritud juhid ja teadvustamine , et hea ökoloogia ja hea ökonoomia vahel on tugev side. Samas uurimuses (Samas: 189) on ta ka lisanud juba teadaolevatele ökoturismi seletustele juurde, et toimimiseks peavad neli gruppi tegema pidevat koostööd. Antud grupid on ära toodud joonisel 1, mis selgitab ka nende omavahelist seost.
Joonis 1. Ökoturismi põhilised faktorid (Björk 2000: 196).
Eespool olevale joonisele tuginedes on näha, et oluline roll ökoturismi puhul on antud valdkonna turistidel. Ökoturisti iseloomustavateks omadusteks on soov õppida, austada ja nautida puutumatute turismisihtkohtade maastikku , taimi, loomi ja kultuuri. Vastavalt D. P. Weaver´le on keskmine ökoturist üldjoontes enamarenenud riigist, naissoost, keskmisest kõrgema sissetuleku ja haridustasemega ning on tavaturistist vanem (Björk 2000). Samas teistes uurimustes ( Fennel 2008: 41) on välja tulnud, et ökoturist on põhiliselt meessoost, hästi haritud, jõukas ja reisib pikemat aega. Erinevates uurimustes tuleb sisse väikeseid lahkhelisid, kuid on jooni, mis jäävad siiski samaks. Samale järeldusele on jõudnud ka Sharpley (Samas: 44), et ökoturisti mõistet on üsna võimatu üheselt defineerida. Põhjus seisneb tema selgitusel asjaolul, et erinevad uurimused sisaldavad liiga palju vastakaid arvamusi . Sharpely toob välja selgitusena, et kuigi turistide poolt on pidev vajadus ja soov uute turismiliikide üle, jääb peamine idee reisimise eesmärkidest siiski samaks, ning seega pole vaja kategoriseerida üldi­se­malt ökoturisti mõistet.

1.2. Ökomärgised

Ökoturismi puhul on tihedalt seotud ka ökomärgiste kasutamine. Ökomärgiste kasutami­ne on oluline, et tõsta esile neid tooteid ja teenuseid, millel on minimaalne negatiivne mõju looduskeskkonnale (Buckley, Font 2001: 27). Ökomärgised, mis turis­m­i­vald­kon­nas kasutatakse, on kujunenud hetkel juba tavaliseks nähtuseks, kuid nad on väga halvasti koordineeritud. Erinevused tulevad sisse nii riigiti kui organisatsiooniti (Buckley 2002: 183). Turistidele annab märgistamine aga eelkõige kinnitust selle kohta, et nende valitud sihtkoht on puhas ning antud ettevõttes on hinnatud keskkonda säästev ja hoidev mõtteviis. Ökomärgistuse hoogne kasutamine sai alguse 1990ndatel (Buckley, Font 2001: 213). Kümne aasta jooksul tõusis populaarsus aga märgatavalt, mil­le­le viitab ka allpool ära toodud joonis 2.
Joonis 2. Ökomärgistuse kasutamise populaarsuse tõus aastatel 1988-1998 (Buckley, Font 2001: 213).
Ökomärgistus küll muutub aina paremaks, kuid endiselt on riigiti ja ka organisatsiooniti sees väga suuri erinevusi. Oluline ja parema mõistvuse annaks see, kui võtta süsteemi loomisel vastu rahvusvahelised standardid . Sellisel moel muutub antud märgistus ka turistidele kasulikuks. Vastasel juhul on tegemist lihtsalt turundusnipiga. Hea näide on siinjuures ökoreisid. Paljud reisiettevõtted korraldavad antud nimetus all väljasõite loodusesse ning kuna säästev eluviis ja keskkonnast hoolimine on antud hetkel aina enam kajastatud ka meedias, siis inimesed peaasjalikult vaid selle nimetuse tõttu reisist osa võtavad. Tegelikkuses ei pruugi see ettevõte üldse täita ökoreisile vajalikke nõudeid (Buckley, Font 2001: 19). Turismis kasutatavad ökomärgistsued jagunevad kaheks (Samas: 20):

keskkonnakvaliteedi tagamiseks turismi sihtkohtadele,

keskkonnasuutlikuse tagamiseks turismiteenuse pakkujatele.
1992. aastal võttis Euroopa Komitee vastu Euroopa Liidu ökomärgi süsteemi (EU Ecolabel Scehme) ( Regulation (EC) No.66/2010) ja loodi ka ühine ökomärk. Käesolev reeglistik mä­ä­­rab ära kriteeriumid, mis on vajalikud, et tagada ühtne märgistusviis kogu Euroopas ja tagada ka ökoturismi nõuetele vastavus. Süsteemis on paika pandud kohustused ja keelud ning kõik vajalikud selgitused. Igasugune võltsing või eksitav reklaam , mis on sarnane EL ökomärgile ning võib seeläbi kaasa tuua segadusi, on rangelt keelatud.

2. ÖKOTURISMI MÕJu keskkonnale

2.1. Ökotusimi positiivsed ja negatiivsed aspektid

Ökoturismi mõju loodusele ja kohalikule elanikkonnale on üsna suur. Täielik ulatus ei ole täpselt teada, kuid olenemata asjaolust, et ökoturism peaks oma tegevusga püüdma igati olla just eeskujuks keskkonna säästmisele, omab ta siiski ka negatiivset mõju (Buckley 2004: 8). Peamine positiivne aspekt on finantsiline pool. Kuna ökoturismi piir­­konnad on siiski kas looduskaitse all või muul viisil tegelikult keelatud kohad, siis on tänu sellele võimalus küsida inimestelt ja ka firmadelt , kes seal reise korraldada soovivad, rohkem raha. Sellisel juhul on võimalik rahvusparkidel ja looduskaitsealadel saada kasumit, et edendada enda eluolu. Positiivne mõju võib olla ka turistidele endale, kes loodetavalt peale õppereisi mõistavad paremini, miks on vaja loodust hoida, ning muudavad ka oma elustiili. (Buckley 2004: 9)
Võrdluses massiturismiga esitletaksegi ökoturismi kui tegevusala , mille positiivsed jooned on seotud vaid finantsilise poolega (Duffy 2002: 50). Teoreetiliselt leidub aga veel teisigi häid omadusi (Samas: 51-52):

• ökoturism toob juurde hästi tasustatavaid turismialaseid töökohti;
  
• positiivne mõju kohalikule elanikkonnale tuues juurde mitmekülgseid ideid toimetulekuks;
  
• suurendab kohaliku käsitöö müüki;
  
• majutusasutused on rohkem loodussõbralikumad, väiksemad ja paiknevad laiemalt, mitte ei koondu ühele väikesele territooriumile;
  
• turundusnipp turismifirmadele.
  

Ökoturismil on aga väga suur hulk negatiivseid jooni, mis on parema ülevaate saamiseks esitatud alloleva tabelina.
Tabel 1. Ökoturismi negatiivsed mõjud (Buckley 2004; Duffy 2002)
Negatiivne mõju
Selgitus ja tulemus
Vahetu kokkupuude loodu­sega
Turistide soov puutuda neid ümbritsevat, mis võib kaasa tuua aga hävimise. Nt. korallrahnud Belize´s (Duffy 2002: 53)
Demonstratsiooni efekt
Kohalike soov muutuda veelgi meelepärasemaks, võttes üle lääneliku elustiili ja muutes enda harjumuspärast elu.
Suurenenud kuritegevus ja narko-
otikumid
Suurenenud inimhulk toob kaasa kuritegevuse vohamise, sest on teada, et turistide seas liigub palju raha.
Haiguste levik
Igas ühiskonnas, kus on koos palju eri rahvuste esindajaid, levivad kindlasti ka haigused, mis tuuakse kaasa oma riigist või levivad seoses mustusega.
Suur sisseränne
Arenenud turismisihtkohad on meelepärased tööotsijatele, mis suurendab immigrantide arvu antud riikides.
Reostus
Turismi hoogne kasv eeldab toimiva jäätmekäitlussüsteemi omamist, mis on aga liiga kulukas väga paljudele piirkondadele.
Ehitustööd
Suurendamaks turismivoolu, tuleb ehitada uusi hotelle, restorane, maanteid ja kõike muud. Seda kõike aga tehakse ju looduse arvelt.
Mõju loomadele ja taimestikule
Reostus ja inimtegevus omab kahjulikku mõju nt veeelustikule. Pidev vajadus uute randade loomisele toob kaasa antud piirkonna veeloomastiku hävimise.
Ühelgi firmal pole peaeesmärgiks mitte looduse hoidmine ja säästmine, vaid kasumi saamine ning seda seni, kuni on endiselt veel hotelle, mida majandada, maad, mida osta ning müüa ja müüki, mida suurendada (Buckley 2004: 9) Iga liigutus aga toob kasu pigem suurfirmadele. Olgugi, et turistidele serveeritakse antud reise kui ökoreise, omab kogu see tegevus pikema perioodi vältel väga negatiivset mõju.

2.2. Ökoturismi turundus

Efektiivne turundus nõuab toodete ja teenuste arendust ja väljatöötamist turule toomise eesmärgiga ning võimalusega pakkuda valmistoodangut potsentsia­alsetele ostjatele. Antud protsessis peavad kasu lõikama mõlemad osapooled. Turismi valdkonnas makstakse igal aastal väga suuri summasid majutusasutustele, restoranidele, giididele, eraisikutele ja firmadele ning vastutasuks saadakse rahuolevad kliendid (Herbing 1997: 231). Turundus iseenesest on ülesehitatud kasumi tootmisele, kuid ökoturismi puhul on see keerulisem, kuna arvestada tuleb ka valdkonna iseärasustega. Lahkheli tekib sellest, et tuleb otsustada, millele enam tähelepanu pööratakse. Kasumi saamise ning looduse hoidmise ja kaitsmise vahel tuleb leida kuldne kesktee . Lisaks keskkonnale (Samas: 233) mõjutab turundus antud valdkonnas ka tugevasti majandust, kultuuri ning arvestamata ei saa jätta ka sotsiaalset poolt.
Turism on alati nõudlustele avatud valdkond , mis tähendab seda, et võetakse arvesse klientide soovid ja arvamused ning püütakse need võimalikult hästi täita. Siinkohal saab tuua näite transpordi ja majutuse valdkonnast, kus luuakse pidevalt juurde uusi võimalusi, mille on tinginud turistide arvu pidev tõus. Ökoturismi turundajad (Samas: 233) seisavad aga silmitsi keerulise ülesandega, sest lisaks turistide nõuete tätimisele, peavad nad järgima ka sihtkoha riikide poolt sätestatud eeskirjadega ning hoolitsema, et nad ka ise praktiseeriksid keskkonnasõbralikku juhtimist.
Eespool mainitule tuginedes, et ökoturismi turundus on üsna keeruline, on Tabelis 2 välja toodud võimalused, mis aitavad turustajatel tagada nende tegevuse käigus keskkonnasõbraliku hoiaku. Selgitatud on ka miinuskohad (Wearing 2009: 183) ehk mille arvelt oleks võimalik saada juurde uusi kliente.
Tabel 2. Ökoturismi võimalused ja miinused (Samas: 183-190).
Võimalused

• otseturundus , mis on suunatud vaid keskkonnaga tegelevatele organisat­si­o­onidele;
  
• reklaam e- kirjade teel ainult huvigruppidele;
  
• õppematerjali jagamine toetudes ökoturistide soovile ennast harida;
  
• holistiline lähenemine.
  

Miinused

• giidide halvad teadmised;
  
• koostöö põliselanikega on minimaalne;
  
• puudub selgitav õppematerjal;
  
• hind peaks olema kõrgem, et vähendada nõudlust ja suuren¬dada efektiivsust ;
  
• kampaaniate vähesus;
  
• informatsiooni vähesus inter¬ netist , ajakirjades ja e-kirjade teel;
  
• ühisturunduse puudumine.
  

Antud tabelist on näha, et turunduse valdkonnas on veel palju ära teha ning ökoturismi puhul on lootust veelgi suuremale populaarsuse kasvule. Samas tulevad ka välja need kokkulangemised, mis muudavadki turunduse ökoturismi puhul keeruliseks, sest keskkonna hoidmise seisukohta arvesse võttes tuleb teha järelandmisi ning ka loobuda mõnest heast turundusstrateegiast. Siiski on olemas neli turundusfaktorit, mida saab hästi arvesse võtta just ökoturismi puhul ning mida saab kohandada , et tagada keskkonnasõbralik hoiak (Wearing 2009: 190):

sihtkoha põhine turundus – keskendumine vaid kindlale huvigrupile;

positsioneerimine ehk millist muljet püütakse jätta oma firmast ja tootest;

ettevõtte eesmärk;

turundusstruktuur (toode, jaotus, edendamine ja hind).
Kuna ökoturism on see valdkond, kus püütakse vähendada nõudlust teenusele, saab turundusfirma kasutada neljandas punktis toodud struktuuri, et tõkestada inimeste osavõttu. Sellist turundusviisi nimetatakse üldiselt mitteturunduseks. Antud juhul ei pruugi mainitud nipp olla aga negatiivse toimega, sest arvulises mõttes küll kliente kaotatakse, kuid suureneb turistide rahulolu tänu paranenud teenuse kvaliteedile. Samas võib selline teguviis tuua kaasa ka potentsiaalsete klientide kaotuse ning jäädakse ilma neist, kellest tegelikkuses just huvitatud ollakse. Tuleb mõista (Wearing 2008: 194), kas ökoturismi ühe põhieesmärgi, jätkusuutlikuse tagamine, täitmine selliselt toimides on kooskõlas õigluse põhimõtetega.

kokkuvõte

Ökoturism on aina suuremat populaarsust koguv turimisliik ning seda põhjusel, et suureneb inimeste arusaam loodus- ja kultuuripärandi hoidmise vajadusest. Nagu igal uuel vadkonnal, on ka ökoturismil veel palju edasi areneda ja seeläbi muutuda efektiivsemaks ja paremaks. Aina enam liigutakse ühtse süsteemi poole, millel on kindlad paika pandud normid ja reeglistik ja mis muudavad selle turismiliigi mõistetavaks kõigile. Olulist osa mängivad siinkohal ökomärgid, mis annavad turistidele teada, et antud teenuse või toote puhul on arvestatud keskkonna heaoluga ning oma tegevuses ei kahjustata meid ümbritsevat loodust. Ökoturismi puhul on eriti oluline, et oleks sätestatud kindlad reeglistikud ning seda põhjusel, et antud turimisliik on hinna poolest kõrgem ja seega tuleb garan­teerida, et kliendid saaksid seda, mida nad otsivad.
Referaadist selgus, et ökoturisti defineerimisel on erinevates uurimustes leitud mitmeid erinevaid lahendeid , kuid peamine joon jääb siiski samaks. Ökoturisti esmaseks tunnuseks on siiski pidev soov õppida ja areneda ning käituda keskkonda säästvalt. Sellest hoolimata on tihtilugu ökoturistid ka ise sihtkoha riikide loomastikule ja taimestikule oma käitumisega ohtlikud. Olgugi, et nad üritavad hoiduda kahjustamast neid ümbritsevat, toovad nad siiski endaga kaasa erinevaid haigusi ning nende tarbeks loodud uued rannaalad ja hooned häirivad kohaliku taime- ja loomariiki.
Uurimuse käigus sai selgeks, et antud hetkel on ökoturismil negatiivseid jooni rohkem kui positiivseid. Kui positiivne osa on seotud suuremas osas finantsilise poolega, siis negatiivsed jooned on rohkem seotud inimtegevusega. Referaadi põhjal ja uurimusele tuginedes võib väita, et kasumi saamine ületab kahjuks jätkusuutlikuse tagamise eesmärgi.
Ökoturismiga on hädas ka turundusettevõtted, sest pahatihti takistab head turundusideed kasutamast vastuolu keskkonna nõuetega. Turunduse puhulgi tuleb arvestada sellega, et firma enda tegevus tagaks sihtkoha jätkusuutlikkuse ning samuti peavad ettevõted ise tegutsema loodust säästvaid põhimõtteid rakendades. Uurimuse põhjal saab öelda, et ökoturism on üsna tujukas valdkond, kuid oma tegevusega suunatud heale eesmärgile. Tegemist on veel noore valdkonnaga, mis areneb ja täiustub iga päev.
Referaadi selgus, et ökoturismi edu võti seisneb õigetes turundusvõtetes, iseenda elutegevuses ja erinevate valdkondade efektiivsel koostööl. Need kõik kokku moodustavad ökoturismi edasi viiva jõu.

Viidatud allikad

Björk, P. 2000. Ecotourism from a Conceptual Perspective, an Extended Definition of a Uniqueo Tourism Form. International Journal of Tourism Research, Vol. 2, pp.189–202.

Buckley, R. 2002. Tourism Ecolabels. Annals of Tourism Research, Vol.29, pp. 183–208.

Buckley, R. 2004. Ecotourism Book Series, Volume 2: Enivormental Impacts of Ecotourism, UK: CABI publishing, pp. 8–11.

Buckley, R., Font, X. 2001.Tourism Ecolabelling. Certification and Promotion of sustainable management . UK: CABI publishing.

Cater, E. 2008. Ecotourism: Theory and Practice , in A Companion to Tourism (eds A. A. Lew, C. M. Hall and A. M. Williams ), USA: Blackwell Publishing Ltd. 

Duffy, R. 2002.Trip Too Far: Ecotourism, Politics and Exploitation. London, UK: Earthscan Publications, pp. 50–62.

Fennel, D. 2008. Ecotourism. UK: Lightning Source Ltd.

Herbig, P; O´Hara B. 1997. Ecotourism: a quide for marketers. European business review, Vol. 97(5), pp. 231–236.

Regulation (EC) No.66/2010 of the European Parliament and of the council of 25 November 2009 on the EU Ecolabel.
[ http://eurlex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2010:027:0001:0019:EN:PDF ] 21.09.2012

Singh, T.; Slotkin, M. H.; Vamosi, A. R. 2007. Journal of Vacation Marketing. Los Angeles , London, New Delhi , Singapur: SAGE Publications. Vol. 13(2), pp. 119–134.

Wearing, S.; Neil, J. 2002. Ecotourism Impacts, Potentials and Possibilities. Oxford: Butterworth -Heineman, pp. 171–194.

Lisa 1. Pythagorase teoreem

Pythagorase teoreemi järgi võrdub täisnurkse kolmnurga hüpotenuusi ruut kaatetite ruutude summaga.
c2= a2 + b2,
kus c – täisnurkse kolmnurga hüpotenuus,
a, b – täisnurkse kolmnurga kaatetid.
Joonis 3. Täisnurkne kolmnurk (Autori koostatud).