Läti ajalugu (0)

1.loeng
eksam suuline .
Läti piirid:
Põhjas on Eesti 348 km.
Lõunas on Leedu. Kõige pikem piir 576 km
Idas on Vene 282 km
Kagus on (150) Valgevene 167 km
merepiir on 531 km
Pindala 64.589 km2
Rahvaarv
1897 1,93 milj
1935 1,91 milj
1989 NSVL okupatsioon . Lõpus max 2,67 milj
2000 2,38 milj
2009 2,27 milj(hinnanguline)(ülehinnatud) ülehinnatud rahvaloendus .
2011 2,07 milj (2,067,887)
positiivset iivet pole suudetud saavutada( vananemine + väljaränne )
Rahvastiku koosseis %
1935 1989 2009 2011
lätlased
77,00%
52,00%
59,00%
60,20%
venelased
10,30%
41,90%
33,90%
32,50%
sakslased
3,30%
0,10%
0,20%
Alla 1%
poolakad
2,90%
2,50%
2,40%
2,40%
juudid
1,70%
0,90%
0,40%
Alla 1%
leedulased
1,50%
1,30%
1,30%
1,30%
Nõukogude okupatsiooni ajal muutus rahvastiku paiknemine . Peale II MS toimus linnastumine . Praeguse seisuga u. 75 % elab linnades.
Usk
15% seostab end luterikirikuga
15% seosteab end katolikukirikuga
8% seostab end vene õigeusuga
5% seostab end teiste usulahkudega.
Riigikord
demokraatlik, parlamentaarne.
Umbes 9 kuud noorem kui Eesti.
Tähtsamad riiklikud pühad: 18 nov. 1918 iseseisvuspäev (I MS)
21.aug 1991 taasiseseisvumine.
Põhiseadus määrtleb riigikorra (Satversme) 1921.aastal.
Viimane suurem muudatus põhiseaduses Vene erakonnad -tahtsid vene keelt saada II ametlikuks keeleks - ei läinud läbi.
Kõrgem seadlusandlus parlament (Saeima) iga 4 aastatagant. Enne II MS jõuti valida 4 koosseisu ja nüüd ka mitu. Praegu tegutseb 11 Saeimi koosseis.
Riigipea on persident- valib Saeim. President vb olla ka ametis 2 valimisperioodi 8 aastat.Lätlastel 8 presidenti.
Läti Vabariigi presidendid
1922-1927 Janis Cakste
1927-1930 Gustav Zemgals
1930-1934 Alberts Kviesis
1934-1940 Karlis Ulmanis
1993-1999 Guntis Ulmanis
1999-2007 Vaira Vike -Freiberga- I naine Baltikumis ametiaeg 8 a.
2007-2011 Valdis Zatlers- arst-4a
2011-.... Andris Berzins-miljonär, majandustegelane.
2009-2010 olid rahvarahutused.Saeim on sattunud oligarhide võimu alla.
Valdis Zalters algatas oligarhide võimu laiali saatmine enne tähtaega . Tehti uus Saeim 2011. Moodustus uue erakonna, lootis et valitakse tagasi. Uueks presidendiks sai Berzins.
Erakondlik süsteem pole paika loksunud- tulevad uued juurde koguaeg . Liidetakse ja lahutatakse liite.Liite moodustatakse, sest lätis on vene erakonnad märkimisväärne jõud-ligi 30 kohta Saeimis.
Läti valitsus- ministrite presidenti
Dombrovskis( füüsik ) peaminister sai 2009 a võimule. Majanduskriisi ületamine- isa poolt Poolakas, ema poolt eestlane, võttis Maxima katuse enda peale ja astus tagasi 2013.
Uueks peaministriks sai I naissoost Laimdata Straujuma.füüsik ja majandusdoktor. Kuulub samasse parteiise kuhu president .
Põhiseadusega on paika pandud läti vabariigi lipp ja vapp .(puna-valge-punane)
vapp- punane lõvi parem- Kuramaa kubermang
hõbedane greif - Liivimaa kubermang
tõusev päike- Läti Vabariigi algus+kuldne tulevik
3 tähte sümboliseerivad 3 ajaloolist piirkonda.
Jaguneb 4 ajalooliseks piirkonnaks .
Kõige läänepoolsem- Kuramaa (Kurzeme),paikneb mererannikul(on täheke vapil)
Kuramaast ida poolt lõunasse- Zemgale
Põhja poolt Väina jõe mererannikul Liivimaa(Vidzeme)(täheke)
Väina jõest põhjas 'Latgale(täheke)
27 rajooni
2009- teostus haldusreform
al.2009 a. On 1-astmeline kohalik omavalitsus. Kogu läti ala jaguneb 110 piirkonnaks Novads,millele lisandub 9 omavalitsuslikku linna.Esialgu oli vastuseis haldusreformile tugev.
Tegelike linnade arv on 77, enamik väikelinnad, mis kuuluvad nende eelmainitud omavalitsuste koosseisu.
Suuremad linnad

Riga u 700 000 elanikku ( vähenenud )

Daugapils- Dunaberg -Dvinsk- üle 100 000 elaniku

Liepaja-Libou-2012 82 000 elanikku.

Jelgava(Kuramaa halduskeskus)- Mitau- Miitavi 64 000 elanikku.

Jürmala(2012) 56 000 elanikku

Ventspils(põhja pool Kurmaa rannikul)- jõukus vene transiidile

Rezekne(Latgale keskus)

Valmiera (Wolmari) Liivimaale

Jekabpils üle 26 000

Ogne(pisut suurem kui Jekabipilsis) üle 26 000.
Riiklik sümboolika
*lipp
*vapp
*läti hümn (Jumal hoia Lätit, autor Baumanis, kõlas esmakordselt Läti I laulupeaol.
Pärast läti iseseisvumist
linavästrik -lind
harilik härjasilm-lill
Moodustab ühe osa Ida-Euroopa lauskmaast+ Eesti+Leedu. Maa on madal. Koosnevad madalikust: ranniku- madalik pikki mererannikust. Kesk-Läti madalik, Ida- Latgali madalik, Zemgale madalik.
Kuramaa kõrgustik -madal kõrgustik moodustab ühe osa Leedu kõrgustikust, Ida-läti (Latgale)kõrgustik, Alüksne kõrgustik (Haanja kõrgenduse pikendus lõuna suunas.
Kõige suurem on Liivimaa kõrgustik- Vidzema.
Kõrgeim mäetipp 312 m üle merepinna Liivimaa kõrgustikus.
Madalike kõrgustiku vahed on soostunud. Merd on vähem 530 km. Siseveekogusid palju rohkem kui 12 000 jõge, üle 3000 järve, üsna väikesed. Suurim järv paikneb Latgalis-Lubans.Põhjaaladel- Bustnicki ( Asti järv). Kuramaal-Engure-tekkinud rannikuluidete taha tekkinud veest.
Jõgedest suurim ja võimsam- Daugava (Väina) suurem kui emajõgi . Saab alguse Venemaal õle 1000 km pikk. Läbib suuri linnu.
Venta- saab alguse Leedust , voolab läbi Kuramaa ja lõppeb Ventzpilsis.poolitab Kuramaa kõrgustiku.
Läbi Zengale voolab Lielupe-suubuvad 10 ja 10 väiksemad suubuvad jõed . Suubub Riia lahte (Läti lahte).
Koiva — Gauja -voolab poolkaarena Liivimaa kõrgustikul saab alguse. Loodusvaadete poolest tuntud.
Jääaegade poolt tekkinud maastikud kristalne aluskord kuni 300 km pikkuse settekihi all..
Peamisteks maavaradeks liiv, kruus,savi,lubjakivi, dolomiidi laadset , kipsi.
Loodusrikkused
puit ja tuvas
10 % soodega
45 % kaetud metsadega
Klimaatiliselt kuulub mere ja mandri siirde alasse. Aastane keskmine temp. On u sama mis eestist veits kõrgem.
Läti keel
kuulub indoeuroopa keelkonda ja selles on eraldi Balti keelte rühm. Slaavi päraseid laene ja tunnuseid. Ida- Balti keelerühma kuuluvad : Läti (palju laensõnu) ja Leedu keel (arhailisem).
3 suurt murret
*Kesk-läti murre- tänapäevase läti kirjakeele alus. Ametlik riigi keel. Eesti ja leedu piires.
*Ülem-läti murre – isa aladelt Latgales õpitakse Latgale koolides , ilmub raamatuid ja ajakirjanduses
*Liivi murre- liivipärasest murdest kõneldakse mere piirsetes kohtades. Võetud laene kunagisest riigi keelest.
Ladina tähestik: tähti 33 (pole täpitähti) a a( kriips üleval
e e(kriips)
i i (kriips) kõiki hääldadakse pikalt.
u u(kriips)
k( koma all), l (koma), n (koma), g (üleval koma)- heliliselt v.a. K (koma ) ja g (TJ)/ o-l ei ole kriipsu.
c,z c (katus), ž,š
nimisõnad : mees ja naissoost (a,e)
7 käänet -hulgaliselt eessõnu
minevik , tulevik , olevik
loetakse nii nagu kirjutatakse
erinevus e (katus) (vesture- västere ajalugu)
Eesti ja läti sarnasus
Ühiselt kaotati muistne iseseisvus - ristimisele
võeti omaks luterlusele
sõdade periood: Venemaa- Liivimaasõda
Põhjasõda
elati Vene keisririigist- Balti kubermangud
sai alguse Rahvuslik liikumine
kaotati iseseisvus II Ms järel ja vabaneti ka.
Erinevusi on ka.
Läti ajaloo uurimine - langeb kokku ka eesti omadega: Liivimaa Henriku kroonika
Balti- sakslased.
Läti enda rahvuslik ajaloo uurimisel pärast läti vabariigi loomist. Tingimused polnud eriti soodsad (polnud oma ülikooli).
1919 Riiga rajati oma rahvuslik ülikool. Läti ülikool- koondusid ajaloolased peamine uurimus 1936 aastani. Siis tekkis Läti ajaloo uurimise keskus- läti ajaloo Institutsioon - tegutses aktiivselt, andis välja ajakirju ja allika publitsatsioone.
Suurteoseid lätis ei ilmunud.
1950 Stockholmis Taugava (Läti kirjastus) 10 köidet . Läti ajaloo üldkäsitlus, ilmusid erinevatelt autoritelt, monograafiatena.
Viljakamaks valis ajaloolaseks on Edgar Dundorfs-3 köidet
Edgar Andersons- Läti ajalugu 1914-1920/ viimased köited 1982,1984
A. Slide – Läti ajalugu 1914-1940
Nendes jäi käsitlema varasem ajalugu. Viga 1997 a Šterns I köide 1290 -1500 kodumaal Riias.
Ordu teatas, et nende suur vastuolu saavad lõviosa endale. Kuramaa vägi läks Leedu poole üle, ründasid Ordut selja taga. Durbe lahingus 1260 löödi Saksamaa Liivimaa ordu puruks.Said iseseisvuse tagasi, mida ei jätkunud kauaks .
1261 talvel ordu kogus uue retke metsikud tapmised kättemaksuks. Tapeti maha täiskasvanud elanikkond. Kuralaste vastupanu lõppenud. Muistne vabadusvõitlus lõpuks.
Semgalite vastupanu kõige kauem. Ennekõike semgalidega rahuleping Albertil, sõjategevus sai alguse semgalite eneste seas konfliktid. Nende seas oluline valitseja Vesthard- Viesturs, kes üritas kõiki semgalite alasid endale vallutada. Läänepoolsetel aladel suuris kehtestada Tervete linnus, ida poolses osas sai keskuseks Mezotne, soovimatus alluda tollele sõlmisid uue kokkuleppe Albertiga.
Sõjategevus algas 1219.
Vesthardiga leping, et võivad tervelt tagasipöörduda. Ülejäänud semgalid allusid nüüd talle. Albert polnud rahul. 1229 talvel leidis aset piiskop Albert sõjapealikute ümberpiiramine MeŽotne. Hõivasid selle, kaitsjad langesid . Idapoolsed semgalite alad võtsid vastu uuesti ristimise.
Tarvete oli Vesthardi käes. Algasid tõsisemad võitlused. 1225 sõlmiti ajutine rahu. 1228 vallandas sõjategevuse uuesti.
1229 Vesthardi surm,vaibus sõjategevus lepingute alusel.
1236 suur vägi kesksel kohal, tungisid leedu aladele . Tagasi pöördudes jõudis leedu malevlased tuli taga. Saule lahing.
Nameisis kus püüdis samuti semgaleid oma all võitlused 1272 a algavad. Kuni 1281 suutsid ristisõdijad oma võimu maksma panna.
2.loeng
Läti vabanemine jääst 12-11 tuhat aastat tagasi.Balti paisjärve vee tase oli kõrgem ja madalamad alad olid kaetud veega. Muudatus umbes 2800 aastat eKr Billingeni katastroog-keskrootsi aladel mursid mäestikust läbi ja ühines atlandi ookeaniga, sellega kaasnes umbes 25-30 m veetaseme langust.siis vabanesid praegused läti alad enam vähem veest. Läti läänerannikul maapind järk-järkult kerkib .Inimasustus otsesed pealtnägijad billingeni katastroogfile.Läti aladel tekkis esimene asustus vanemal kiviajal ehk paleoliitikumis.hõre asustus,väikesed põhjapõtrade järgijad väikesed rühmad.(IX at lõpp-VIIIat algus EKR)Kaks kultuuuri.nende tunnused on avastatud vanema kiviaja asustus paikadesr.Enamasti paikenesdi Väina jõe kaldal .Arensburgi-Swidry kultuur.Kõige vanem asulakoht Laukskola asulakoht(salaspilsi läh). Ühinemisala. On oletatud et läti esimesed läti asukad võisid pärineda põhja-saksa ja põhja-poola aladel.pole avastatud kalmeid ega luustikke .Pidevalt ringi rändavad salgad.
Paremaks läks mesoliitikumil Kunda kultuur, VIII at algus-V at keskpaik eKr. Zvejnieki kalmistu(asti järv).Iseloomustab tulekivi esemed vähe.Aseaineks oli luust ja sarvest valmistatud esemed või tööriistad .Lõpu poole hakkas ilmuma ka kvartsist miniatuursed tööriistad .Lõpuperioodus ilmub ka esimesi savinõusid(kilde).Kunda kultuur oli läti aladel levinud ennekõike jõgede ja järvede kallastel.Mitmeid kohti on teada ida osast Latglest.Kõige tuntum Asti järve ääres.On omapärane sellepoolest et kaua aega püsiv asustus. 4000 aasta vältel maetud . Ja mõned teisedki kalmistud on andund arheoloogidele võimaluse uurida tolle aegsete luustikke europiidne rass ja osaliselt mongoliidne rassi ,kokku sulamis piirkond.Tegelesid kalastamisega,küttimisega ja korilusega.'Keraamikat eriti ei tuntud.
Neoliitikum . Narva kultuur. V at keskpaik-II at keskpaik eKr.Valmistati savinõusid.Luust ja sarvest esemed, tulekivi vähe, kristalsed kivimid ja kvarsti tööriistadeks, küttimine , korilus , kalastamine .
Kammkeraamika kultuur, savinõude järgi, mida hakati kaunistama kammi taolise esemega.Oletatud uute hõimude sisseränne ,polnud vägivaldne, vaid lihtsalt asusid siinsetele aladele elama ja segunesid. Ei erinenud põhimõtteliselt teistest kultuuridest. Uute kultuuuri kandjate käsitöö oskused oli arenenumad. Korilus ,kalastamine,küttimine. Levinud laiemalt ulatuab põhjas Soome- keskossa, idas Loode-venemaale, piirdevad samalaadsed arheoloogilised kultuurid, lõuna pool Valgevene aladele. Kandjad tulid idast, läänemere soome hõimudega.(Teooria)
Nöörkeraamika.savipotid, kaunistatud nööritaoliste asjade jälgedega. Venekirveste kultuur.Kivikirved disainitud paadikujuliseks. Sisserännanud põhja-euroopast ja kesk-euroopast, mitte vägivaldne.Järk-järguline kokku sulamine . Sellega jõudis Balti aldele karjakasvatus ja põlluharimise algmed. Asulakohti teada palju, paiknesid veekogude kaldal.Asti, Kuramaa rannikul, Venta jõe jõgikonnas, Koivajõe ülemjooksul.
Umbes 1500 eKr üleminek kiviajalt metalli aega. Pronksiaeg , see järel varane rauaeg . Pronksiaeg 1500-500 ekr.Kr-00.Pronksiaja muudatus, pronksist valmistatud esemed, puudusid vajalikud eeldused seega ei valmistatud kohapeal. Siisse toodav kaup, ehted , tööriistad ja relvad aga vähe, haruldased. Kõnelesid staatuse sümbolist.Varane rauaaeg raudesemeid ei valmistatud kohapeal vaid toodi kaugemalt .Väga piiratud levik, väiksemad esemed. Varane metalliaeg esimesed kindlustatud asulad, rahutu periood. Tagasihoidlikud . Taheti leida looduslikult kindlam koht esialgu,üksikutel juhtudel veelgi täiendavalt kindlustatud muldvalli või kraaviga.Kindlustatud asula Kivutkalnsi paiknes Väina jõe saarel, välja kaevamisel avastati pronski sulatamise tiiglid.. Töödeldi metalli, hakkas vaikselt arenema. Muutus karjakasvatus ja põlluharimine olulisemaks , viljelusmajandus tõrjus eemale manastusmajanduse(korilus, küütimine).Oluline loomakasvatus , kasvatati veiseid, kitsi ,lambaid,hobuseid. Lõpu poole hakkas loomakasvatus taanduma põlluharimise ees.Alguses oli kõplapõllunudus, Pronksiaja jooksul asendas seda alepõllundus, varase metalliaja lõpus ilmus ka selle kõrvale ka künnipõllundus.
1.-4.saj valitses Vanem ehk Rooma rauaaeg. Rooma mõjud ei jäänud ka siinsetest maa- aladest puudu. Oli muinas lätis õitsengu periood, sel ajal õpiti kasutama kohalikku soomaaki, ei sõltutud enam sissetoodavatest toormaterjalist vaid nüüd saadi ise neid teha. Tööviljakus kasv, metsad võeti maha raudkirvedega, maa künti üles rauast adraga, Vili koristatud rauast sirpidega ja heina rauast vikatidega. Võimaldas üles harida uusi põlde ja kasvatas saagikust. Teiselt poolt ulatusid siiani välja rooma impeeriumi kaubanduslikud mõjud. Roomlased avastasid läänemere ja merevaigu. Visna jõgi merevaigu tee.Vahetati roomamüntide vastu ja ehete.Läti rannikult, kuramaarannikult küll leitud aga tegemist väheste leidudega. Põhiliselt saadi leedu rannikult ja preisimaa rannikult. Esimsed kirjalikud allikad läti hõimude kohta.(Germaania )908 pKr. Aistide hõimud .Ise ei kasuta merevaiku üldse jaimestavad et saavad selle eest tasu. Veel üks tegur toonane euroopa oli rahulik ajajärk,läti aladel nendel sajanditel ei tunta enam kindlustatud asulaid.
Umbes 5 saj -8 saj. Keskine rauaaeg.Pkr.Soodne ajajärk, püsisid kaubandus sidemed ja põlluhraimine jne.Lõppenud rooma raua aeg ja rahu.Suure rahvaste rändamise mõjud ulatusid ka siia ja väga rahutu aeg lätlastele. Kentenskalns-linnus, Väina jõe ääres, suuremaid ja uhkemaid , mis pärineb keskmisest rauaajast kasutusel 3-4 saj vältel . Avastatud kolm põhjalikku põletuste kihti.3 korral hävinud, Relvakatkeid leitud, nooleotsi ja odaotsi.Omapärane linnus, mis oligi mõeldud puht sõjaliseks otstarbeks ja seda on ümber ja suuremaks ehitatud, viimane ehitusjärk muldvallide kõrgus kuni 7 meetrit, sees palktarandid. Avastatud peitleide hulgaliselt, haudades ka rohkesti relvi .Kellega võideldi ja kuidas ja mis eesmärkidel on jäetud vastuseta , kirjalikud allikad sellest ei räägi. Võib tuua esile 2 olulisemat vaidlus teemat: 1)Seeborg-Jürpils-ehk merelinn, paikneb Kuramaa läänerannikul praeguse Grobina linna lähistel,650 asustati ja kasutuseke umbes 800. Viikingite ülemvõim läti aladel. Suured jõed, said liikuda sisemaale , tee idamaadesse edasi. Väina jõe ja Leolupe jõgi liivilahe rannikult leedulaste aladele.Tulenenud viikingid kehtestasid toonase kuramaa üle poliitilise ja kaubandusliku ülemvõimu.. Sõjalis tugipunkt , olulised sõjaretked läti hõimude vastu , andmaid ja maksud .Tõestusi on otsitud skandinaavia saagadest kus märgitakse seda Seeborgi.Kaubanduskeskus, vahepeatus.umbes aastal 800 läks tagasi lätlaste kätte. 2) väitlus puudutab läti ida-alasid-Venemaal kindel veendumus et läti ida alad oli asustatud vene hõimude poolt Kriivitšid-slaavihõim (läti keeles venelane krievs)Tol perioodil kääbas matused ida osas, tõestavad et ida alad kuulusid slaavi võimudele.lätlased hakkavad vastu sellele väitele ja ütlevad et nad olid läti him , kes võttis slaavipärased mõjud üle ja võtsid matusekombed üle.
Noorem rauaaeg 9-12 saj. Veelgi rahutum, sõjaretked, vallutuskatsed , röövimisi tuli läti aladele mitmelt poolt.Viikingite retklemise kuldaeg,hulgaliselt materjale toimumistest. Millised olid nende tegutsemis eesmärgid ? Kaupmehed olid , mitte kohalike hõimudega vaid enneküike Bütsants ja idamaadesse viidavate kaubateede kasutamine Väinajõgi.Teiselt poolt tehti siia palju sõjaretki röövimise eesmärgil. Kus kaubitsemine lõppes ja kust algas röövimine raske vahet teha.Tihedalt läbipõimunud. Norra vanemas kirjanused pikk kirjeldus kuramaa rannikus, kus kaks venda kogusid suurema sõja salga ja muretseid 1 laeva , millega purjetasid kuramaa rannikule , kõigepealt röövisid ja siis jäid paikseteks ja elasid seal aastaid. See tüütas neid ära ja hakati jälle sügavamal sisemaal röövima. Purjetasid ka tagasi kodumaale hiljem.
Saxo Grammaticus. Taani kroonikakirjutaja kirjeldas mitmeid röövretki Kuramaa rannikutele. Organiseeritud sõjakäigud, eesmärkidest pakutud et katse , viikingite ülemvõimu kehtestamiseks.
Viikingite aeg 11 saj keskpaigas ära. Idamere -paganate retklemine, kuramaalased ja saaremaalased. Kardeti skandinaavia maades. Suurim vägitegu Sigduna hävitamine.
Ohu allikas Venemaa, idamaa tõus viikingite eestvedamisel tekkinud vana-vene riik , hakkas piire laiendama.1030 Jarsolav tark-Tartu vallutamine. Suundumused ka läti aladel, ohustatud ida poolsed alad. Vene kroonikatest märke suurematest sõjaretk, linnuse piirmaine lätlaste oma, välilahing, kus langes vene poolelt 9000 vene sõdalast. Oluline ettevõtmine.Poliitilised eesmärkid . 1106 polnud venemaa enam nii ohtlik . Suurem ohuperiood sai läbi vana vene riigi lagunemisega 11 saj .kus killustus paljudeks vürstiriikideks. Siis hakkasid vürtsid sõja käike tegema. Polotski vürst -pikki Väina jõge ja Pihkva vürst-Koiva jõest.
12-13 saj vahetusel, muinasjaja lõpul ei ole veel läti rahvast, oli asemel erinevad läti hõimu liidud(tautas-rahvas). 4 baltihõimu: 1) latgalid -suurim, Talava suurmaakond-Trikata linnus ja maakonnavanem Talibald, vastu võetud , õigeusk .Teatud ajahetkedel võis sõltuda pihvkast,seotud aga mitte otseselt,Henriku liivimaa kroonikas .,teine maakond Atzele, Alüksne, pihvka maksude all,. Lõuna osas Väina jõe lõunakaldal avariik Jersika(üle poole latgalide asualast),Koknese(pisike). Plotski vürstiga seos- läänistas Jersika vürstile(kuningas) maad, kes oli Visvaldis. Lätlased väidavad et olid seotud aga kindlasti ei saa rääkida lääniisanda ja valli suhtest. Latgal, kes oli võtnud õigeusu üle.Koknese valitseja(kuningas) Veceke- Polotski lääniisanda vasall , vene päritolu, seotud tartuga ka (vjatško.tartu kaitsmine ristisõdijate vastu).lätlased pole nõus, väidavad et oli latgal, kes võttis vastu õigeusu. Samas latgalid oli ka anastajad.olid nad ajajooksul liikunud nii põhja-suunas tõrjudes tagasi eestlaste hõime ja lääne poolt liivlasi.
2)kuralased- Kuršid, kuramaa poolsaarel v.' põhjarannik mis oli kuramaa liivlaste oma. Suurim olulisem keskus Grobina. 13 saj üritati kuralaste alasid kokku liita ühtseteks aladeks.kuralased langesid ristisõdijate rünnaku alla siis ei saanud sellest asja. Seotud varasematel viikingite tagasi tõrjumisega 12-13 saj muutusid ida.mere paganatakse.
3)semgalid-Väina jüe lääne pool, jõukaim ja arenenum hõimu liit. Ei kannatanud rünnakute all, ei ulatunud siiani. Nende käes oli Väina jõe alamjooks , seda valvas keskus Daugmale linnus, kasutatid selleks et jõel liikuvaid kaupmehi maksustada. Leolupe jõe suudmes asus ka Semgalide sadam, mis oli tarvis läbida. Kaupanduse hüved langesid semgalidele.Nende alasid peetakse maaviljakuse poolest kõige sobivamaks viljakuse juures. Nende alad jagunesid mitmeteks maakondadeks, mis kauplesid omavahel. Tähtsamad keskused lääneosas oli Tervete ja Mezotne.
4)seelid- kelle kohta leidub kõige vähem andmeid.Suurem ja tuntuim keskus, linnus Selpils.Jäid väina jõest lõunapoole
.5)Läänemere soome päritolu liivlased - esialgselt põhja lätis ja kuramaa põhja osas. Asutasid kogu mere rannikut. Semgalite jõudmine liivilahele ,senine asuala lõigati kaheks tükiks. Liivimaa liivlased ida rannikul(esimesed kes langesid ristisõdijate alla,Koiva liivlased-Duraiga või Turaida. ja Kaupo ja Väina liivlased) ja Kuramaa liivlased põhja rannikul, nende puhul toimus taandareng . 19 saj olid muutunud eraldatud elavaks rannarahvaks, kes tegelesid kalastamisega. 19 saj lõpus oli neid ligi 3000 inimest, tõsise löögi andis neile I Ms. Kuramaa langes saksa vägede kätte. Läksid Venemaale tagasi tuli üle poole. IIMS nõukogude okupatsioon kehtestas merele mineku keelu kuramaa liivlastel, ja selleajaks pihustusid üle kogu läti laiali. Alles pärats taasiseseisvumist asutati liivlaste selt, hakati seda keelt õpetama, anti välja ajaleht ja teisi trükiseid.Oli lootusetult hilja . Kuramaaliivlaste etnilisi järeltulijaid on kusagil 100-150 ringis , emakeele kõnelejaid kümmekond. Tänaseks päevaks hävinenud , üldiselt.
Läti ühiskond oli 12 saj lõpuks diferentseerunud, enne kõike olid tekkinud juhid ehk vanemad.Seisund päris selge polnud. Olid autoriteetsed mehed, kes juhtisid teatud piirkonda, samas on ka andmeid sellest et on säilinud varasemast ajast rahvakoosolekud , siis järelikult võim piiratud, nad elasid linnustes , mitte taludes ja külades nagu ülejäänud rahvas. Teatud piirkonna tippjuhi kõrval oli ka teised jõukamad, või sõjaliselt osavamad mehed tema ümber kitsama tuumiku, mis samamoodi osales . Põllupidajad oli tavarahvas, koondunud talud küladeks. Keraamika arenemine , mingi osa olid inimesed kes tegid tööd oma peremehele.sõjakäikudel võetud vangidega, arv pisike.sai vabaks abielludes või välja ostes. Usund – olid olemas mingisusgused ristiusu mõjud eriti vene õigeusu omad. 13 saj alguses valitses jätkuvalt muinasusk, kaks postulaadi kogu loodus elutud kui elusad oli hingestatud ja teiseks ka surnud või nende hinged elavad edasi teispooluses, kogu looduse austamine ja esivanemate austamine. Jumalaid oli rohkesti muinaslätlastel, olulisem kujunes ajapikku Dievs( taevaisa ,jumal)-kes juhtis kõiki maapealseid asju ja oli ka kõrgeim teiste jumaluste seas. Väga asutatud, kardeti Perkons( pikne )pahategude karistaja.poole pöörtuti et piksenooled endast eemal hoida paljust eemal hoida ja karistada vaenlasi . Jumis-põllusaaki , ja Üsin meesjumalad.karjakasvatus. Naisjumalad keda nimetati Mate, Meža mate (metsa ema)- jahi saagi saamiseks, metsade hoolitseja, Jura mate, kasutas kalu , merelaineid, torme, meremehed pöördusid. Zeme mate(maaema)kõik eluvaldkonnad. Oli veel ka teisi naisjumalaid Laima(õnn) ja Kärta (saatus.) Päike ja kuu. Jumalatel tuli andameid viia 12-13 saj oli ohvriteks põlluannid, kariloomad, metsloomad aga ka raha ja ehted jne, mida jäeti pühade loodusobjektide juurde. Suheldi ka läbi rahvalike pühade jumalatega kevadine pööripäev – Lielas dieva (suur päev), suvine pööripäev, Jänis , Ligo ( jaanipäev ) Ligo -ehk kiikumine külakiikudel. Sügisesel pööripäeval noorte püha Jumis tagaotsimas tühjadel põldudel, talvine pööripäev kui ratta püha , ratas pandi hiljem põlema, tulevast päikesepaistet sümboliseeris.
3.loeng
Läti hõimud olid edukalt tagasitõrjunud viikingite retked 7-8 saj ,vana-vene riigi sissetungijad 9-10 saj.12 saj II poolel ilmusid läänemere idarannikule uued ohustajad sakslased. Nende itta tung oli alguse saanud juba 8 saj ,esialgu lääneslaavi maade suhtes ,esialgu aeglaselt ja ettevaatlikult,omandas ka see itta tung üha suurema ulatuse .Läänemeremaade rahvaste jaoks oli oluliseks murrangu punktiks 1143 millal asutati Lübecki linn, esimene saksa linn läänemere ranniku, saksakaupmeeste retked läänemerele ja ida-rannikule.Ennekõike saksakaupmehi huvitasid lätit läbivad suured jõed, seetõttu tegutsesid ennekõik Väina ja Koiva liivlaste aladel,nende jaoks vastasustatud maa pälvis Liivimaa nimetuse. Kauplemine oli toona ohtlik tegevus, rööviti tühjaks ja tapeti maha, oli huvitatud oma vooride kindlustamisest ja tugipunktide loomisest,tugu ja kaitset saada räägisid teistele sakslastele uuest maadest mis olid avastanud ja kasust mida saadi vene vürstidega kauba ajamist.räägidi saksavürstide ja rüütlidega, tahtsid oma valdusi ja asju suurendada.ja teine huvigrupp mis kohe liitus oli kirik ,katolik kirik, mis ei olnud mitte selline nagu tänapäeval,vaid tol ajal aktiivselt laienev , agressiivselt noor ja uusi võimalusi otsiv kirik,samas ega 12 saj lõpus tal enam laiendeda polnud, sest lääneeuroopa oli juba kindlalt tema võimu all, edasitund ida suunas oli ees konkureeriv õigeusk, lähis-itta ja põhja-aafrikasse ei saanud ka laiendadama sest seal oli islam . Ainus võimalus oligi laiendada oma võimu paganlikule ida. euroopale soomest-preisimaale.Seepärast oligi kirik huvitatud paganadega kauplemisest et neid oma alla tõmmata. Kiriklikuks keskuseks sai bremeni peapiiskopp, oli huvi tundud juba varemgi siinsete alade vastu 1170 11saj lõpul, määras esimese piiskop Johannese munk Hiltinus ametisse,ei jõudnud midagi suurt ära tehtud, rajas Läti aladele ühe kiriku. Tõsisem ristiusustamine sai alguse 1180 aastatel,tuntud Henriku liivimaa kroonikast. Munk tuli Liivimaale et paganaid enda poole võita.Pilt muutub kui pidada silmas et Segebergi kloostri oli üks võimsamaid. Auväärne halli peaga munk ,oli koorihärra, pidas läbirääkimis Poltski vürstiga,kutsus Liivimaale Ojamaalt meistreid kirikuid ja linnuseid rajama, Kindlustuste kaitseks kutsus saksamaalt sõjamehi .Mõneaasta pärast pühitseti Liivimaa üksküla piiskopiks.
Munk Meinhard saabus Liivimaale 1180 aastate alguses, asus esialgu Väina liivlaste juurde Üksküla asulasse, praegu Ikškile,asub Väinajõe paremal kaldal u 35 km rannikust eemal,on oletatud et üksküla oli juba varem saksa kaupmeese laagripaigaks. 1184 ehitas sinna esimese kiriku,puust,ja see esimene kirik oli mõeldud asuvate saksa kaupmeeste jaoks.Meinhardi tegevus sai uue hoo,seosses sellega et leedulased tegid uue sõjaretke,pakku seepeale välja et aitab liivlastel paganalaste leedulaste vastu kaitsja ja laseb ehitada kivilinnuse kaitse, kustsu ojamaalt meistrid ,kes panid tagasihoidliku kivilinnuse püsti.Tähelepanu väärne on see ,et esmakordselt ilmnevad liivlaste ristimise juures sunnielemendid , tingimusel et kohalikud liivalased lasevad end ristiusku pöörata, jäi see linnu meinhardi omadusse, see mehitati osaliselt saksamaalt toodud sõjameestega,alles siis nõustus kirikut ehitama. 1186 lasi Meinhard ehitada meistritele suurema kivikindluse Holmi kindluse (kirkusaar) lätipäraselt Märtinsala,saar keset Väina jõge,ükskülast 7 km mere poole.See kindlus oli suurem ja vägem pasteltüüpi linnus, 1186 asastal pühitseti esimene üksküla piiskopp,ei tegustenud üksi oli abiks palju preestreid.Üks nimi teada preester Theoderich,kes jõudis oma ristisusutamis retkedel Väina jõelt Koiva jõele,suurimaks saavutuseks jäi Koiva Liivlaste Kaupo ristiusustamine.
Meinhard jäi ristiusu levitamisel rahumeelseks.Ta ei jõudnud alustada ristisõda .Henriku liivimaa kroonikale 1196 aastal tahtis liivimaalt väljapääseda et suunduda Bremenisse,aga liivlased ei lasknud teda maalt välja.
Theoderich pääses liivimaalt minema ja jõudis välja Rooma ,kus esitas paavstile kirjeldusi ,kuidas liivlased mässavad oma ülemate ja usu vastu .1966 kutsus paavst relvile inimesi ,et sundida vastristitud tagasi kiriku radadele . 1966 Meinhard suri,oli vaja tarvis leida asendaja üksküla piiskopi kohale leiti munk Berthold Loccumi kloostrist, on oletatud et ta oli juba varem ka Liivimaal käinud.Vastutahtmist võttis Bremeni peapiiskopilt määramise vastu ja saabus Ükskülla. Sattus kohe konflikti üksküla Liivlastega,kuidas liivlased tulid kokku ja arutasid koos mida uue piiskopiga teha.Pühkis liivimaa tolmu ja lasi jalga. Lasi paavst koostada pulla ,kus kutsus teistkordselt üles ristlasi pühasse ristisõtta liivimaa paganate vastu. Lubati selle eest andestada kõik patud. Ristisõdijate kuldaeg (3 ristisõda R. Lõvisüda jne).Nende jaoks oli pühale maale minek liiga kaugel ja patus lunastus liivimaal lähemal.Bertholdil õnnestus koguda esimene ristisõdijate vägi ,maabus Väinajõe suudmes, jäi laagrisse Liivlaste Riia küla all, püüti läbirääkimisi ,aga ei õnnestunud,Berthold nõudis Liivimaa vanemate pojad enda kätte, ei andud. Liivlaste malev pöördus põgenema, aga Berthold sattus liivlaste maleva sekka,ja tapeti odadega.Lahing lõppes mitte millegagi.Ristisõdijad põletasid ümbruskonda, seal samas Riia külas sõlmiti kokkulepe kus liivlased lubasid ristiusu uuesti vastu võtta ja seda mitte enam maha pesta.ja preestrid lubati ka vastu võtta. Ristisõdijad pöördusid tagasi kodumaale, preestrid jäid maha, konfliktid jätkusid täie hooga, liivlased nõudsid et preestrid annaksid tagasi nende varad , jakui nad seda ei teinud ,ähvardasid jälle maha tappa ja ristimisvee maha pesta. 1199 oli preestrid jalga lasknud, liivlaste ülemvõim jälle. Vastaspool oli segaduses,sest peapiiskop oli surnud, tapja nimi oli Ymato ,liivisõjamees.
1199 Bremeni peapiiskopp pühitses ametisse kolmanda üksküla piiskopi Albert von Buxhorvrfer. noor mees 30 eluaastates,tõsiselt võetav,poliitiline tegelane,Bremeni peapiiskopi sugulane.Erinevalt Bertholdis ,võttis ettevalmistus tööd esile,esimene käik oli paavsti juurde,kus saadi õnnistus,ja paavsti pulla abil leidis albert toetus paljude kaupmeeste juures,leidis piisavalt raha et värbata sõjamehi,pidas läbirääkimisi taanikuningaga ja teiste suuremate võimudega. Alles pärast enid ettevalmistus 1200 aasta kevadel maabus u 500-1500 meest liivimaale, Väinajõe suudmesse. Alberti ristisõdijad jäid ka laagrisse Riia küla alla, sinna ilmusid Liivlaste vanemad, pidasid paremaks vältida lahinguid ja sõlmida lepinguid. Rahuleping et lubati taas ristida, järgnes joomapidu, mille käigus laskis albert liivivanemad vangi ja ansid vabaks kui olid vastu andud omapojad,need saadeti saksamaale.Rahu esialgu tagatud. Albert sai võimaluse asuda Üksküla keskusesse. Üksküla oli merest kaugel , pääsemine oli keeruline , ei olnud rahul sellega.Asus otsima soodsamat asukohta ,selleks sai liivlaste küla Riia. 1201 a pani aluse Riia linnale . Hakati rajama toomkirikut ja kindlustusi ,hakati värbama linnaelanike ,käsitöölisi ja kaupmehi saksamaalt, värbajaks oli tema vend kes tegutses saksamaa . 1205 sai Riia endale linna õigused. Sai paavstil korralduse, et kõigil saksa kristlikud ei tohtinud külastada semgali sadamat ja riia oma kasvas sellepärast hoogsasti .Teine probleem oli enda tagala kindlustamine ,sõjalist jõudu kohal olu tähtis, asutas 1202 aastal asutas Mõõgavendade ordu.,tõmbas ligi seiklejaid jne .Oli olemas pidev sõjaline jõud,selleks et nad oleks huvitatud ristimisest .Kuulutas kõik ristitud maad püha Saksa.keisririigi omadega, saksa keiser omakorda läänistas need maad albertile tagasi.Oli ilmaliku võimu kandja ja pühaliku võimu kandja.Albert sõlmis lepingu mille 1/3 läksid ordu valdusesse,kõikidest nendest maadest mis veel ristitakse. Albert vajas ka endale isiklikult ustavaid sõjamehi,selleks hakkas ta ülejäänud 2/3 maast andma välja läänt, muretses läänimehed. Esimene väljaantud läänid oli Üksküla linnused ja selle ümber paikenenud livlaste maad, sealt sai alguse hiljem tuntud Üxküllide aadlisuguvõsa. Teine kes said rüütel Daniel kelle käsutusse läks Lievarde.Selleks et suurenda kiriku võimu ja kinlustada preestrite järelkasvu selleks rajasid Albert ja Theo koos Baltimaade esimese kloostri Väinajõe suudmesse. Nõudsid tegevused aega,pidev sõjategevus liivirahvaga ikka. 1206 tundus saksalaste võim liivimaal üsna tugev aga jälle Holmi liivlaste vanem Ako planeeris suuremat vastuhakku kristlaste vastu ,sõlmis lepingud ka koiva liivlastega,otsis toetus latgalitel,semgalitel ja venevürstidest. 1206 liivlaste suurim kordineeritud vastuhakk ,nii ristisõdijad ja preestrid ajati maalt välja.'
Koivaliivlaste vastu suunati nende enda vanem Kaupo, vastupanu keskus Doreida,tehti maatasa.
Teiselpool Koivajõge seisnud Satesele linnust ei suutnud kaupo vägi vallutada, ida poolt ilmus uus oht Holmi alla ja hakkas seda piirama Polotski vürst. Kaupo lasi jalga.1206 võitlused liivlaste jaoks erakordsed ohvrite rohked. 1206 liivlaste vastupanu lõpp.
1208 kui Albert saavutas suurt sõjalist edu korraga mitmel pool,esmane eesmärk oli kindlustada ülemvõim Väina jõele. 1208 ilmus ristisõdijate vägi seelide suurima tugipunkti Selpilsi linnuse juurde, piirasid selle sisse ,seelid nägid vastase ülekaalu ,pidasid vanemad alistuda ja sõlmida albertiga lepi , mille kohaselt võtsid vastu ristiusu ja lubasid preestreid ülal pidada. Seelid säilitaid endise elukorralduse. Sel samal aastal õnnestus Albertil tuua enda poolele üle Latgalite põhjapoolsed alad.Nendes piirkondades sõjaks ei läindu,sõlmiti liidu lepingud ja võtsid vastu ristiusu vabatahtlikult. 1208 algasid retked eestlaste vastu .1208 aasta sügisel Ugandi ja Sakala sõjakäigud. Kuni 1212 aastani käisid siuksed retked. 1208 oli oluline aasta, veel üks sündmus Koknese vürstiriik,tema valitseja Vetseke oli juba 1205 sõlminud albertiga kokkulepe, mille alusel lubati teha koostööd paganlike leedulaste vastu .Näilised olidki kolm viimased aastat rahumeelsed suhted, Vetseke oli saanud tülika naabri, Rüütel Daniel, kes leidis pidevalt põhjusi Koknese vürstiga tülitsemiseks. Daniel ründas Koknese linnust ,õnnestus vallutada ,võttis hulga sõjavange ja vürst ka ise sattus vangi.Albert sekkus. Vb üritas oma vasalli ja liitlast lepitada. Albert andis Danielile käsu Verseteke vabastada, ja vabandas ta ees Riia andis kingitusi ja lubas tagasi pöörduda aga tingimus et pool Koknese linnusest läheb saksa sõjameestekätte. Elasid mõne kuu ühiselt, aga verseke ründas siis sakslasi ja ajas nad minema palus abi polotski vürstilt,enne jõudsid kohale riiast ristisõdijad,lasi ise maha põletada oma linnuse. Albert sai ka enda valdusesse Koknese. 1209 sai ta aga veelgi suurema alla Jersika., ka tolle vürstiga oli sõlmitud leping,tollest hoolimata ründas ja vallutas , võttis vangi vürsti naise ja perekonna, lõppes rahumeelselt lepinguga, kokkuleppe põhitingimused ristimine ja preesrtid, Jersika poolitati ,pool nendest läks Riia piiskopile ehk Albertile. Pärast Valitseja surma läksid ka nood alad Riiale. 1200 algas ristisõda ja 1209 oli suutnud Albert ristiusustada ja endaga liitlassuhetesse sundida suure maa ala, liivlased, latgalid, seelid järele olid veel jäändu kaks iseseisvast hõimu semgalid ja kuralased. 1212 sõlmis polotski vürstiga kokkuleppe,loobus varasematest õigustetst latgalide aladel.
Kuralased elasid vabalt ja sõltumatult, alberti tulekul oli sõlmitud rahulepe, üksteise vastu mitte välja astuda,saksalastel polndu jõudu,kuralased omakorda ei tahtnud näha sakslastes mingit ohtu, meretee riiga-nägid kuralased.Ründasid saksa kaupmeeste aluseid. 1210 toimus ,liivlaste läkitus kuralaste juurde, saatsid saadiku,osalus riia linna vallutamise plaan. Riia kaitse olevat olnud nõrgem.
Kuralased kutsusid omakorda ühinema eestlasi semgaliedi latgaleid, ilmus 1210 kuralaste suurlaevastik, piiras riia linna sisse ,kuralased hakkasid kaitsevalle maha kiskuma.lahingud kestsid 3 päeva,ootasid abivägesid ,jäid hiljaks, sakslased jõudsid ennem.Kuralastel võitlushimu üle läinud.asusid laevadele ja purjetasid tagasi . Rahuleping püsis, ei üritatudki kättemaksuks neid tagsi rünnata,. Kogu liivimaaristisõdijate kriitilisem hetk . 1212 puhkesid ordu ja läänimeeste võitlused, liivlaste ja latgalite vastu .Algas sellest et nii liivlased ja latgalid kes elasid ordule antud maades ,kaebasid ordu omavoli üle,röövisid viljasaaki,võeti mett ära. Albert püüdnud tüli lepitada aga ordu vennad ei võtnud süüdistused omaks. Liivlased ja latgalid haudusid salanõu kuidas ristisuk mahapesta . 1212 puhkes ordu alal liivlaste ja latgalide suur väljaastumine,. Võitluse keskpunktiks kujunes Satesele linnus,seal olid kõige ägedamad lahingud, riiast toodi piiramis tornid,mõlemal polel rohked ohvrid. Vastupanu rauges alles siis kui latgalite vastupanu hing Russin, sai surmava tabamuse.Pärast seda allesjäänud liivlaste ja latgalite vanemad pidasid rahulepingu nõu. Albert lõpetas piiramise,ristisõdijaid ei suutnud Sateselet vallutada., lepingu tinimused olid tagasihoidlikud, ordu pidi tagastama röövitud mesipuud ja maad.
Kuralased nende järgmine retk leidis aste riia alla 1228,taas oli tegemst kombineeritud sõjakätk, kuralased ja semgalid.Riia all peetud välilahingutes panid nad oma võimu maksma.riia tunduvalt paremini kaitsud.Üheskoos hävitaid ja tegid tasa ühe kloostri. Samal ajal teine semgalite vägi rüüstas ja laastas Väinajõe keskjooksu Aizkraukie ümbruses. Nende õnnetuseks oli Baltimaades olukord muutunud. Liivlased ja latgalid alistatud,sõda oli lõppenud ka eestlastega, ja seetõttu sai albert võimaluse astuda kuralaste vastu 1229- 1230 kõigi siinsete sõjajõudude , ordu ja läänimeeste , latgalite ,liivlaste, eestlaste ühine sõjakäik Kuramaale. Üksteise järel langesid kuralaste linnused,kõige tähtsam vanem oli Lamekin,mitu keskset maakonda enda alla koondanud.,ründajad jäid peale 1230 aastal sõlmiti lepingud, olid tagasihoidlikud,pidid vastu võtma ristiusu, lubama preestreid maale ja neid ülal pidama , kohustusid osalema ristisõdijate edaspidistel sõjaretkedel.Alles jänud linnused jäid nende kätte veel ikkagi , otsides põhjusi miks need lepingud nii tagasihoidlikud olid ,liivimaa enda sisesegamised. Riia ei tahtnud enam alluda ühelegi peapiiskopile ja toomhäärad valisid oma enda piiskopi Nicholause. Tüli Bremeni ja riia vahel oli suur, sunnitud sekkuma rooma paavst , kes saatis liivimaale oma eriesindaja Alna Balduini,funktsioonid olid piiratud,pidi leidma kompromissi ,, leidis et kuramaa tuleks allutada otseselt paavsti võimule,lootis ise hakata valitsema .Tundis et tema positsioon on nõrk.Leidis et siukestes tingimustes on hea hoida suhteid vastristidu kuralastega.Ta kutsuti tagasi Rooma ja paavst pidi leppima Ordu ülemvõimuga. Jätkus süjategevus kuralaste vastu 1231 olirahulepingud ,aga kuralaste vastu ebasoodsad. Ootasid sobivat juhust et oma vabadust taastada.1260 a.sooritasid ikka veel paganlikud leedulased ulatusliku sõjaretke Kuramaa aladele,ja hakkasid kokku röövitud kraamiga kodumaa poole tagasi liikuma, Nüüd juba 1260 Saksa ordu liivimaa haru, kogunenud vägi läks leedulasi taga ajama .Jõudis ka neile järele Durbe järve ääres,kuramaa edela osas,valmistus leedulasi ründama, aga nende endi keskel tekkisid vastuolud,kui leedulased purukslüüaks,kes saab põhiosa oma varast endale.
Keskaeg
Moodustusid ristisõdede tulemusena mitmed väikesed riigid. Millest 2 ja pool asusid eestialadel , ja 2 ja pool läti aladel. Ordu riik , alguse sai 1207 kui Albert otsustas läänistada ordule 1/3 vallutatud aladest kuni 1233 olukord muutus.Nüüd siis 2/3 maad neile. Veelgi suurenes ordu maavalduste üle pärast jüriöö mässu 14 saj keskpaigaks oli kõvasti üle poole vana-liivima territooriumist ordu käes.Erinevad piirkonnad: Ordu tuumikala, siin hakkas saama ta esimesi maid, Koiva jõe vasakul kaldal , siia rajati ka kohe esimesi kindlusi Võnnu orduloss, Teine oli Volmari või Valmiera, Sigulda.Teine territoriaalselt suurem osa paiknes Kuramaal ja Semgales Väina jõe vasakul kaldal. Siiagi rajas ordu mitmeid tähtsaid tugipunkte Kuldila, Venspils. Kolmas ala läti territooriumil paiknes Latgalite kunagiste asualade Jersika vürsti , Väina jõe ida kaldal , kindlused olid Resekne ja Taugapils.Vastu Tartu piiskopkonnapiiri Marienburgi piirkond.1207 aastal oli mõõgavendade ordu riigiga aga Saule lahingus 1236 ühinesid nende jäänused Saksa orduga , ja muutusid Saksa ordu liivimaa haruks.Omas üsna suurt iseseisvust. Kohalik Liivimaameister valiti Liivimaa ordust, esitati kaks kanditaati ja siis nende vahel otsustas Saksa ordukõrgmeister. Esialgu asus Liiviordu meister Riias, ordulinnuses (praegune läti presidendi loss), Õige pea koliti ordu keskkoht Koiva jõe vasakule kaldale.Alates 14 saj resideerus ordumeister Cesises?. Ja maameister Sigurbord. Võnnus hakkas kooskäima ka Ordu kapiitel , toimus 2 x aastas. Ajapikku nende osatähtsus vähenes. Sisemine nõukogu , mis koosnes ennekõike ordu meistrist , maamarsalist ja veel 5 tähtsamat käsklast. Ordu oli ka kõige sõjaliselt kõige tugevam , hiilgeaegadel lähenes orduvendade koguarv 500 14-15 saj vahetusel, koos palgasõudrite, vasallide ja muude tegelastega võis see ulatada 5000 meheni. 38 000 km2
Suuruselt teine riik oli Riia peapiiskopkond, vanem kui orduriik , sai alguse 1186 kui Meinhard pühitseti Ükskküla piiskopiks. Albert tõi piiskopi keskusse üle halvasti kaitstavast Ükskülast , Riiga, kuhu rajati toomkirik.Piiskop Albert taotles võrdust teiste peapiiskopidega, ei saanud seda eluajal aga tema järglane sai . Aastal 1501 Albert Sauerbeer, nimetati Riia peapiiskopikonnaks. Peapiiskopi koosseisu kuulusid Koiva ja Väina liivlaste alad, ja siinseteks peapiiskopi tähtsamaks oli Duraida (kaupo) linnus. Põhialad moodustusid kunagiste latgalite aladest u 2/3. Siinseted keskused Rauna ehk Raneburg ja Koknest. Kogusuuruseks oli u 18 000 km2. Üsna pisike võrreldes ordugariigiga. Lisaks ilmalikule võimule omas ka vaimuliku võimu. Hõlmab Marienburgi ja Latgalite idaosa ja Väina jõest lõunasse,endiste seelide aladele. Riia peapiiskop oli ülimuslik ka kõikide teiste Liivimaa piiskopide üle.
Kolmas riik , oli Kuramaa piiskopkond, riik. Jagunes kolmeks osaks : kõige suurem oli Kuramaa poolsaare põhjatipus. Piltene piirkond, sinna rajati kõige võimsam linnus, alatine asukoht kuramaa piiskopil. Teine oli vastu leedu piiri , kuramaa lõuna osas, Aizpute, ja kolmas kõige väiksem , Liibamist põhjapool, Durbe jõe lõuna osas. Pole jälgitav allikate puudumise tõttu. Piiratud võim, 13 saj lõpuks s, kuramaapiiskop määras kuramaapiiskopi, täitis nende tahet. Saavutati ka sama asi toomkapiitli liikmetel, ordu otsustas. Kuramaapiiskopi riigi territoorium oli 5000 km 2.
Riikide sisesuhted olid vastuolulised ja sõjakad. Vastuolud olid alanud juba 13 saj alguses ristisõdade ajal , keskpaigast tugevnesid, õige hoog 13 saj lõpus , kui kohalikud võimud oli allutatud, ei olnud enam mõtet vastu võidelda ja alistuti . Kohalike maahärrade võitlused on olulised ordu ja riia peapiiskopi vahel poliitlise ülemvõimu pärast. Riia linn ka mängis olulist roll, kaitses raevukalt majanduslikke eesõigusid, eriti kaubandust. Mõlemad olid huvitatud Riia linna majandusliku ülemvõimu piiramist ja tahtsid seda endale. Kes oma Riiat see omas Liivimaad.
Vahetult pärast läti hõimude vabadusvõitluse lõppu , pärast semgalite lõpliku alistamist 1290 kui 10000 semgalit põgenesid leetu. Ordu alustas jõupingutusi Riialinna kaubandusliku õiguse piiramist, tahtis kehtestada kontrolli Vaina jõe kaubandusele . Riialased olid valmis selle eest võitlema, 1297 ründasid nad Riia linna ordulinnust, vallutasid selle ja tegid maatasa. Sõlmisid riiglased liitlaslepingud nii riiapiiskiopi, saare-lääne ja tartu piiskopiga välja arvatud Kuramaaga. Liit pidi tegutsema ordu vastu. Ordu oli sellest liivlaste väljaastumisest tabatud ja vastusammud järgnes alles 1298 kui suunduti Riia piiskopi ja lääne-saare piirskopi vastu. Linnused vallutati ja hävitati , riia piiskop sattus vangi ja pidi kirjutama allaalistumislepingule. Kõik sõlmisid orduvägedega rahu peale riialastest. Otsisid toetusi Vana-liivimaa välispiiride taga, taani kuninga poole ja leedulaste käest. Taanilt otsest abi ei saadud, küll aga leedulased tegid sõjakäigu ordu aladele, andsid tugeva löögu orduvägedele ja pärast seda tekkis vaikus , Riia linn justkui jöi peale, ordu teda puruks ei löönud, säilisid riia linna kaubanduslikud õigused ja vabandused. 1304 sõlmis Ordu liidulepingud Riialinna vasu Tartu ja saare-lääne piiskopiga. Ordu ostis ära Dünamünde kindluskloostri ära (aastat ei tea) oli võimalik kontrollida sealt Väina jõe kaubandust. Oli justkui oma tahtmise saavutanud, otseseks sõjategevuseks kohe ei läinud. Riia peapiiskop pöördus paavsti poole kaebustega , ordu vastu.
1312 saabus riiga paavsti eriesindaja Fransiscus., kes koostas raporti, seal olid ülesloetud kõik ordu pahateod. Millele järgnes paavsti otsus Liivimaa ordu pandi tervikuna kirikuvande alla. 1319 see kirikuvanne tühistati , andis 11 500 kuldnat paavstile. Ordu tugevnes eiriti pärast jüriöö mässu 14 saj keskpaigas. Temast sai veelgi suurem riik, omandas Põhja-Eesti Taani kuningalt. Kõik teised väikesed piiskopiriigid oli huvitatud ordu sõjalisest abist ja toetusest . Samas ei olnud see tugevnemine otsustav , tülid jätkusid ja tugevnesid 1377 sai alguse vaenlus kui Rõivastustüliall ja mis kestis üle 100 aasta, See kasvas välja Riia peapiiskopi ja ordu vahelistest suhetest. Riia peapiiskop üritas toonitada oma täielikku sõltumatust Ordust, kauples välja loa paavstilt et Riia ametlik toomkapiitli mantleid mustaks, ordul olid valged. Tehti panud küll naaberriikide abile, üritati enda poole üle meelitada vastaspoole liitlasi. Tehti enam panus vasallidele, piiskopi riikides oli neil suured maavaldused ja sõjalised jõud. Aegajalt olukord jälle rahunes. Saksariigi Rooma-keiser üritas sõjategevust ära lõpetada ja osapooli lepitada. Ajutine pöördepunkt , mille kutsus kokku tolle aegne ordukõrgmeister Jungingen ja hansalinnad , kongressil osalesid kõrgemad maahärrad , vasallide esindajad. 1397 kirjutati alla lepingule mis pidanusk lõpetama Vana-Liivima sisetülid. Dansingi kokkuleppe. Kestisid välja kuni 15 saj alguseni ,kus toimus taaskord muutus, põhjuseks Saksa ordu lüüasaamine 1910 Tannenbergi lahingus, tõi kaasa tema võimsuse vähenemise. Tähendas ka seda et siinsed piiskopid üritasid taaskorda domineerida ja ordu tahaplaanile tõsta. Leiti ka põhjendus Riiapeapiiskopile, väideti et ta on Vana.Liivima kõrgeim seaduseandja, ja teda tuleb asutada, kuna ta on Mõõgavendade järglane. 15 saj lõpus kui Ordu Liivimaaharu meistriks sai Plettenberg , suutis mõneks ajaks olukorda taas leevendada, sõjalisele jõule tuginedes võttis vastuhaku võimu vähemaks ja suutis 16 saj esimestel aastatel võimu laiendada. Tema ajal oli vast ordu kõige tugevam. 1422 aastal tuli kokku esimene Vana-liivimaa maapäev ,kus olid esindatud kõik maahärrad. Nende korraldamine muutus traditsiooniks. Need jäid hambututeks, sest nendel päevadel sai otsuseid langetada vaid ühehäälselt, ainult maapäevade abil ei olnud võimalik kõiki vaene maha maata ja üksmeelt saavutada. Algas Vana-liivimaa konfedaratsiooni värk .
.Samal ajal tuli vana-liivimal tegemist teha välisnaabritega, leedut lõunas ja vene vürsti riike idas. 13-14 saj oli nende välissuhete kujundamisel aktiivsemaks pooleks vana-liivimaa riigid. Leedulased olid ikka paganad. 13 saj -14 saj algus, vastastikused sõjakäigud, ordu oli aktiivsem aga ei pruukind olla edukam . Samas need vastastikused sõjakäigu ei muutnud midagi poliiitlises korralduses. Mõlematel pooltel. 1242 aastal sõjakäik ida poole, vastastikused röövkäigud, poliitilisi tagajärgi endaga kaasa ei toonud . Olukord hakkas muutuma 15 saj , kui vastased tugevnesid , vana-liivimaad nõrgestasid seesmised lahingud. Leedulastel 1385 aastaks mil sõliti Krevo leping Poola- ja leedu valitsemisdünastiliste sidemed ühendati.Leedu hõimude ristimine. Poola ja Leedu kaksikriikoli rohkem huvitatud ordu vastu Preisialadel. Venemaaga oli olukord veelgi hullem alates 15 saj lõpust kui hakkas tugevnema Moskva vürstiriik,Ivan III ajal, mis püüdis oma naabreid enda külge liita, 1478 aasta mil Moskva vallutas Novgorodi (Suur), lähenes siis otseselt vana-liivimaa piiridele. Veelgi enam Pihkva vürstiriik, mis oli olnud seni üsna pisike ja mitte tugev, üritasid nüüd Moskva suurvürsti kasvavat võimsust kasutada oma huvides. Latgale aladel (idsa osas) polnud riikide vahelised piirid mitte selged. 1460 aastatel pihkva vürstid tahtsid neid alasid siis enda külge liita.Latgale idaaladele rajatud vene kindlused. 1478 aastal käisid Moskva väed Pihkva vürsti palvel rüüsteretkel Tartu piiskopkonnas, ordu otsustas selle vastata 1480 aastal omaltpoolt suure vasturetke. Pihkva alla jõudis ka ordu vägi välja, tahtis linna vallutada, pihkvalased purustasid ordu laevastiku , ja siis ordulased pidid tagasi pöörduma . 1481 toimunud Moskva vägede uus sissetung , erinev kõikidest varasematest sõjaretkedes. Väed hargnesid 3 suunas: Tartu piiskopkonda, ordu riiki ja Riia peapiiskopi. Tegemist olid väga kiiresti liikuvate mobiilsete vägedega, ja need jõudsid oma asjad ära teha ja tagasi tõmbuda kui ordu suutis oma jõud kokku ajada. Eriliseks tegi selle veel see metsikus millega tatarlased moskva väes silma paisti, põletati , tapeti, rööviti , vägistati jne. Maha jäi must maa. Ordu kõrgemas juhtkonnas tekitas see totaalne sõjakäik tõsist muret , võis ette näha et see ei jää ainsaks , ja et tuleb kohaneda vaenlase taktikaga. Võimalust hakkas otsima Plettenberg rõhus et on tarvis anda ennetav löök. Vägesid oli vaja ka suurendada, ta üritas lepitada vana-liivima sisevastuolusid. Hankida palgasõdureid, oli veel tarvis uut relvastust, ja raha. Plettenbergi nõudmisel kehtestati mitmed erakorralised maksud. 1501 aastal jõudis ta kaugele et kirjutas alla leedu-Poola liiduga ja suunas oma jõud Pihkva vastu. Õnnestunud sõjaretk alguses, välilahingus purustati pihkva väed ja asuti piirama pihvkat ennast, kuid see järel tagasid teda tagasi löögid , poola-leedust abiväed jäid tulemata, ja tulid tema vägedesse nakkushaigused. Pidi oma väed tagasi tooma jäi pihvka vallutamata. 1502 suundus uuesti Pihvka vastu , saavutas edu , Moskva suurvürst saatis appi Moskva abiväe kus see löödi puruks Smolino lahingus. Ta ei hävitanud seda vürstiriiki , kuid see antud löök oli tugev et järgnevalt kuni liivisõja puhkemiseni enam ei üritatud liivimaa aladele rüüsteretki korralda.
Linnad
Ennekõike kujunesid linna üksikute ja tähtsamate sõjaliste tugipunktide juurde. Algusest peale kivilinnused, olid vaja meistreid. Ja meeskonna teenindamiseks oli vaja käsitöölisi ja kaupmehi , ja nendest hakkaski kujunema linnuse ümbrusesse asulad. 100 linnust oli aga umbes 10 linna oli olemas. Suurim ja iseseisvam oli Riia linn. Orduriigist Koiva ääres kaks linna Võnnu ja Valmiera. Ja Kuramaal Koldigen ja Venspils. Riia peapiiskopi aladele Koknese, Lemsalu ,Straupe(eripära sai alguse kohalikust piiskopi vasallist). Kuramaapiiskopi haldusaladel Piltene, ja Aizpute. Nendest 10 linnast oli 8 hansalinnad, hansaliidust jäi välja Piltene ja Aizpute. Hansaliitu kuulumine tähendas et need osalesid hansakaubanduses ja said osa hansarikkusest. Hansa kaupmehi huvitas transiitkaubandus, hoidsid sidemeid lääne-euroopaga, skandinaaviamaadega , kasutasid Väinajõge kui olulist veeteed Venemaaga. Kohalik kaubandus etendas oma rolli, veeti välja laevaehitus materjali, puitu , puutõrva , lina ja kanepit , samuti veeti ka välja teravilja, loomanahku, mett ja vaha, ennekõike ikka looduslike saadusid. Sisse tooodi metallitooteid, relvi, luksuskaupu ja maitseaineid, ja toidukaupu nt heeringat. Linnade sotsiaalne struktuur oli sarnane eesti omadele, omavalitsusüksused , linnade juhtimine oli linnakodanike hulgast valitud rae käes. Linnakodanikud oli käsitöölised ja kaupmehed., suur gildi ja väike gildi (tsunfidesse). Riia eripära Must peade vennaskond. Põhiosa linnade kaupmeestest ja käsitöölisest värbati põhja-saksamaalt, ja need hakkasid suhtuma kohalikesse ametivendadesse tõrjuvalt. Neid ei võetud enam Gildide liikmetesse vastu. Õige pea hiljemalt 14 saj hakati suhtuma mitte sakslastesse kui alamatesse, kelle hooleks jäid mustad tööd ja mitte nii tasuvad. Lätlaste enamik asus eelkõige maal, külades ja taludes, maa rahvastiku puhul oli keskajal oluline muudatus , see sulasid senised hõimud kokku Läti rahvaks. Hiljemalt 15 saj olid vähemasti latgalid, semgalid ja seelid kokku sulanud, säilisid keeleerinevused aga need oli tühised. Aga kuralased oli eraldi seisev rahvas, see sulamine võis olla alanud juba aga allikad seda ei ütle. Kuralased olid viimased kes ülejäänud hõimudega kokku sulasid, liivlased aga säilitasid oma rahvusliku eripära kauem aga toimus ka neil asimileerumine ja said lätlastele lähemale.
Talurahvas
Juurde voolu ei tulnud, kohalik loomulik iive, erinevalt linnadesse kuhu toodi kaupmehi ja käsitöölisi , maal sellist asju ei toimund.Puudusid soodsad olud et talurahvas saksamaalt liivimaale ümber asuks. Lepingutega ,Läti hõimud kohustusid vastu võtma ristisus, muusosas säilis senine ühiskondlik korraldus, senini tavaõigus ja kohtumõistmise tavad. Kohustus pidada ülal preestreid ja kohalikke linnusesse asunud sõjasalka. Maksud naturaalandami kujul moodustasid 1/10 kogu piirkonnast saadud saagist kümnis, olid kohustatud ehitada kirkuid, kivilinnuseid ja osalema sõjakäigus. Kindlasti maksti makse ka varem kas oma kohaliku vanema ülalpidamiseks, kohaliku linnuste ehitamisel jne.
Vasallid muutusid senisest paiknevaks. Sõjakäigud jäi harvemaks, hakkasid huvitama muudest küsimustest kui vaid sõjalisest. Rikastumis allikad olid neil varem sõjalistele värkidele, said aru et rikkam on rikastuda kauplemisega. Müüsid kaupmeestele maasaadusid. Kohalike võimude alistumine tähendas seda et võis julgemalt suruda talurahvale peale uusi koormisi. Kahtlemata oli oluline et esialgne isikliku sõjateenistuse tasuks antud lään muutus päritavaks valduseks. Vasall kes maad omas hoolitses ka oma suguvõsa eest ja huvitus seda enam majanduslikust edust . Vasallid oli olulisemad ennekõike piiskopide aladel ja nende aladel algas vasallide koondumine 13 saj II poolel , hakkasid kujunema vasallide ühendused , mis olid võimelised rääkima kõikide vasallide nimel ja hilisemalt hakkasid kujunema aadlikute rüütelkonnad . Kohalikud vasallid hakkasid koos käima meespäevadel. Üsna varsti pärast seda Maapäeva , 1430 aastatel kutsuti maapäevale ka vasallide esindajad. Vasallide osatähtsus suurenes tänu tülitsevatele siseoludele,saksa ordu kõrgmeister andis 1379 aastal armukirja, et vasallid võisid hakati oma maid edasi pärandama meesliini pidi kui ka naisliini pidi kuni 5 astme suguvõsani.
Kuidas kindlustada endale ja suguvõsale suuremaid sissetulekuid,üks võimalus oli suurendada talurahva koormisi. 16 saj alguseks oli esialgselt kümnisest välja kasvamine 25% põllusaaduste ära võtmine maksudeks. Põllupidamise edukus sõltus ilmastikust, esines ikaldust ja näljahädasid.
Teine võimalus oli hakata ise tootma ja tegelema põllumajandusega. Selleks oli neil vaja hankida maad, maad saadi harida üles uudismaad, töömahukas ja raske, teine võimalus oli võtta endale päris isiklikku kasutusse tühjad talud, kolmas võimalus, nõuda maad sisse talupoegadelt, kas siis mingi võla katteks või osa maksust.Kõiki neid võimalusi kasutati ja nende kõrval kujunesid mõisapõllud ja mõisamaad. Probleem mõisapõllule oli vaja ka tööjõudu , suurendada talurahva koormisi, teotöö kasvatamist nõuti. Igalt adramaalt nõuti 4 teotöö päeva aastas 2 suvel ja 2 talvel, töönõudja toitis töötajaid. Hiljemalt 15 saj nõuti 1 adramaa kohta 45 teotöö päeva aastas, mõisapõldude ülesharimiseks.Koormiste suurenemine loomulikult ei olnud talurahavle meeltmööda, erilisi võimalusi vastuhakkudeks ka ei olnud. Eriti väiksed võimalus 16 saj . Kui keelati talurahval relvade kandmine.
Talupojad põgenesid, tuli sunnismaisus , talupoegade väljaandmis kohustusest räägiti juba esimesel maapäeval. Pärisorjuse kehtestamisest räägiti juba ammu .
Olulisem muudatus oli läti hõimudest kujunes enamvähem ühtne läti rahvas, teiseks kui olid alustunud lepingute alustel mõõdukatel tingimustel, edaspidi need tingimused hakkasid halvenema, koormised suurenesid, 15 saj olid maksud kasvanud 25 % , sama moodi kasvavs teokohustus 45 päevani, ka sunnismaisus. Kaudselt oli 1494 pärisorjuse algus.
Kõik varasemad maaelanikud polnud muutunud sunnnismaisteks pärisorjadeks talupoegadest, osa läti vanematele läänistati maad 1207 tegi tollane mõõgavendade ordu, sai ise ka endale maad piiskopilt, ja kui seda tegi juba ordu kes oli tugevam sõjavõim , loogilisem taolisi läänistamisi oli veelgi rohkem piiskoppide aladel. Baldi saksa suguvõsa , kasvasid välja läti vanematest , saksastunud suguvõsad, von Hanid , selgelt läti päristolu.Läti rahva jaoks olid need endised vanimad, kellest said nüüd läänimehed , saksatusid ja sulasid ülikute kihi hulka.Kiht tekkis Kuramaal, kogu läbi keskaja sotsiaalne kihistus , Kura kuningateks nimetati , (polnud pistmist kuningatega) neile ei laienud tavapärased kohustused, vb öelda vaba talupoeg aga suuremate vabadustega.Need kuningad olid omased just Kurmalaale, tegemist on vallutamiseelsete kohalike valitsejate järeltulijad . Kura kuningatel oli oma isiklik vapp olemas. Andrias Penikis oli üks neist Kura kuningatest 1502 aastal paistis silma , ordu ja venelaste vahelisel aladel, juhtis ühte lätlastest koosnevat suuremat sõjasalka, paistis silma ja sai ordumeistrilt maad lääniks kasutades.
Vaimuelu
Maal viljeleti rahvakultuuri. Rahvakalendri tähtpäevad sulasid kirkutähtpäevaga kokku. Üldjoontes jäi see vaimuelu sarnaseks muinasajaga. Kristlust suuremalt jaolt talurahvas ei tundnud . 1428 -1437 nendel kirkukogudel kõneldi tõsiselt sellest probleemidest kes olid vastristitud.Kirkukogudel tunnistati et nad ei tunne jätkuvalt kõige olulisemaid palveid. Pöördudakse ikka Pikse poole muinasusu jumaluse poole, käiakse pühades hiites, palvetamas , ei tooda lapsi ristimisel, ei kutsuda preestreid surijate juurde, surnud maetakse külakalmistuste juurde mis ei ole kirku poolt puhastatud .
Esineb nõidumist ja mitme naise pidamist, otsiti vastust küsimusele miks see siis ikka veel nii on.
Keele oskamatus, ladina keelsed palved jäid maarahvale mõistetamatuks. Samuti leiti et talurahvale ei anna eeskuju sisetülid ordu ja piiskoppide vahel. Ette võtta tuleks kõikide vaimulike haridustaseme tõstmist, piiskopide puhul rõhutati et tohib valida ainult kõrgharidusega, kohalikelt preestritel rahvakeele oskust , ja vb kordineerida preestriks katsed lätikeele tundmisel komisjoni ees.vanematel tuleb võtta appi abipreestrid kes oskavad läti keelt. Tunnevad 10 käsku ja kõige tähtsamad palved. Ja mingil määral hakkas paranema see ristisusu levitamine ja muu. Radikaalne pööre talurahva ja ristiusu vahekorras sündis seoses reformatsiooniga. Algus oli 31 okt. 1915 M.Luther 95 teesi .Liivimaale jõudis luterlus üsna kiiresti 1521 u .on Riiast teada esimene luterlik jutustaja Andreas Knopken ja 1522 määras Riia Raad , ta ametlikult pastoriks. 1522 sai Knopkeni ametivennaks teinegi luterlane Silvester Tegetmeyer, esiemene dispuut luterluse ja ristiusu vahel.Leotakse reformatsiooni alguseks Liivimaal, keskus oli Riia kus levis edasi ülejäänud Liivimaale. Luterlasi tuli aina juurde. Vanu munki süüdistati patutegudes. 1524 aastal 10märts toimus Riias suuremad kallale tungid kirkutele, purustati ja hävitati, sügisel loobus Riia linn ametlikult alluvusvahekoorast peapiiskopil, aeti välja mungad nunnad ja kloostrid ja katoliiklikud preestrid. Teine peamine levik oli Vana liivimaa linnad, kes võtsid omaks luterluse, riia eeskujul olid smasuguseid pildirüüsteid. Kaks eesmärki sulas koku , katoliku asnedamine uue moodsa usuga, ja linna elanike , raadide soovi vabaneda maahärrade võimust . 1525 Volmari maapäeval asusid vallid toetama maahärrasid sõlmisid liidu luterilinnade vastu . Otsustati et kuni järjekordse kirikukoguni ei võeta ette mingeid drastilisi samme . Kõige jõulisemalt üritas luterlusele vastuseista tolle aegne riia peapiiskop Johannes Blankenfeld. Ootamatu positsiooni võttis Liivi ordu ,( juba 1525 aastal oli riias usuvabadus) viimased võtsid luterluse poole. 1525 likvideeriti ära saksa ordu ., sellest ajast saavutas iseseisvuse, ei olnud seljatagust millele toetada otsused võeti vastu kohapeal.
Luterluse võidukäik pani aluse läti rahva haridustaseme tõusule, läti keelsete raamatute trükkimine .1585 pärineb I lätikeelne raamat, trükiti Vilnuses autor oli Peter Canisium, katoliklik käsiraamat. 1586 ilmus veel üks läti keelne raamat , mille olid kokku pannud luterlikud pastorid .
Venemaa ja vanaliivimaa sõja aluseks sai tartu maks.Venelased väitsid et tartu piiskopi riigi loomisel on piiskop saanud riigi asutukeks saanud vene vürstidelt ja peab maksama 3 aasta jooksul konkreetse surma ära maksma.Tegemist oli nonsensiga mõistliku alust polnud. Vana liivimaa oli ka ise süüdi , et nad ise alla kirjutasid sellel 1544 aasta sügisel käis nendes riigides moskva suurvürsti esindaja , kellele tõetati pühalikult risti suudeldes sellest kinni pidada. Maksu sissekaseerimiseks ei tehtud midiagi , et ei arvatud ka ohtu et maksu mittetasumine ei too kaasa sõda. 3 aasatat hiljem sai tähtaeg täis ja saabusid moskvasse ilma rahata ja ivan julm pidas selle lepingu ülesütlemiseks . 1582 aasta jaanuaris läks sõda lahti. 1559 suundus suur vene vägi läti aladel , liigutes piki Väina jõge , praeguse Cesvaine all peeti suurimaid välislahinguid , kus venelased said võidu,Riia piiramisest 3 päeva seisis vene vägi riia linna leeris , tormijooksu ette ei võetud ja pöörduti tagasi. Jäeti põlenud maariba, kõik oli hävitatud purustatud, inimesed süjavangid jne. See õhutas maahärrasid otsima kaitset, Ordu jaoks oli eriti nutune olukord, sest nüüd enam saksa ordut polnud , liivi ordu oli üksinda, talurahvas ei saanud ka mingeid malevaid kokku saada, sest neilt ei olnud relvaõigust, palgasõdurite peale loodei, palkamiseks läks vaja kõvasti raha ja nende ustavus polnud ka kindel.
1559 sept. Jõudis esimesena kokkuleppele saare-lääne piiskop, ja ka kuramaa Münchhausen, Taanikuningaga .ostits valdused . Hertsog magnus saavutas selle et Münc, müüs talle valdusi ka Kurmamaal.
1560 aasta venelaste sõjakäik tõi kaasa selle et veel säilinud maahärrad hakkasid otsima senisest tõhusamat kaitset. Sügisel kirjutati alla alistumis leping Poola kuningaga. Pacta Subjectiones.
1575 aastal leidsid aset uued rünnakud.algatajaks oli hertsog magnus.Magnuse väed tungisid põhja aladel hõivasid linnuseid, aga suuremat edu nad ei saavutanud, ja see peale otsustas võttas asja enda kätte ivan julm ise. 1577 aastal tabas Vene -liivimaa sõjas kõige rohkem läti rahvast. Vallutas üksteise järel kõik tähtsamad linnused, kõige enne läti idaosas, kus juures vene vägi näitas erilist julmust üles. Kõik linnuste kaitsjad hukati pärast võitlusi kohapeal, hukati ka naisi lapsi ja vanureid, hirmutada ja sundida järgmisi linnuseid juba alistama ilma vasupanuta. Tema alluv hertsog magnus püüdis samuti kasu püüda. Magnus oli vägagi rahul et tema liivimaa kuningriik suurnees, omaltpoolt andis suuri lubadusi et austada senist korraldust ja seadusi . Ta ei arvestanud ivan neljaga, kelle eesmärk oli vallutada liivimaa sõjalise jõuga, ei tunnistanud magnuse poole üle jäänud linnuseid, ikka jätkas oma sõjakäiku, saavutas jälle edu. 1577 läksid vene vägede valdusesse kõik tähtsamad liivimaa linnused.
1582 aasta jaanuaris sõlmiti vaherahu , sõjategevus poola ja venemaa vahel lõppes, poolakas said enda kätte kõik vana-liivima alad mis olid venemaa oma, ka tartu piiskopi. 1583 lõppes sõda täielikult. Vene-liivimaa sõja tulemusena kujunes, endine vana-liivimaa ja tema senistest riikidest polnud midagi alles jäänud, vaid jagunes kolmeks, kõige suurem osa oli poola oma Väinajõe põhjaosas, ida lätid ja lõuna eestit , kuramaa ja semgale . Riia linn pikistasid nad riia kaupmeestel hingekõri kinni 1582 aastal andis riia raad ustavus vande Poola kuningale .
1600- 1601 olid rootslastele edukad , hõivati lõuna-eesti, põhja-läti ainus mida ei suudetud ära võtta oli Riia linn. Põhjuseks edule oli neid takistamas polnud kedagi, Poola sõdis mujal, , väiksed väed olid eirnevate linnuste juures. Poolakate edule aitas kaasa ratsavägi, millele rootsi ajalvägi ei suutnud vastu panna. Seejärel suutis poola riik lõpetada teised sõjad ja pööras oma pilgud Liiivimaale, ja järgnesid vasturünnakud, ja rootslased tõrjuti vastvallutatud aladelt välja. 1604 algas uus Rootsi sõsda, taas saavutasid edu , jõudsid väla riia alla kuid ei suutnud vallutada, suundusid Kurmaaalel. Rüüstasid seal , võtsid hulgaliselt vange aga tagasipöördumisel 1650 aastal kandsid nad tõsist kahju Kirchhholmi (Salapils) lahingus. Ees ootasid poolakad u 4000 poolakat.lahinguplaan ehitati nii üles et anda poola ratsaväele suur jõud, teesklesid lüüasaamist ja rootslased hakkasid järgnema neile, siis poola ratsavägi pöördus ringi ja ründasid maha raiutud 9000 rootsi sõjamäest ja rootsi väejuht . Sõda jätkus aga väiksemas mastaabis, kumbki 1609 aastal kehtestati vaherahu, kestis mõnda aega 1617 aastani. 1620 rootslaste ülemjõud, saabus taas liivimaale Gustav II Adolfiga.vallutas suure osa siinstest alades , suutis ka alistada riia linna, ja sõda lõppes 1625 alla kirjutatud lepingu kohaselt läks suurem osa üle väina hertsogkonnast rootslaste kätte. Mingit osa hakati nimetama Inflantyaks. Taas saabus mõningane rahuaeg , kuid mitte kauaks, sest jätkuvalt polnud mõlemad osapooled rahul + venemaa.Uus võimalus jõudude kokkupõrkeks ilmnes 1650 aastatel ,kaudseks ajendiks sündmused ukrainas. 1654 alustas ka venemaa sõjakäiku poola vastu. 1655 alustas sõjakäiku poola vastu ka rootsi . 3 rootsi armeed , 2 tegutsesid poola duumikteriootium , üks aga sisenes poola inflantyasse liivimaal. Hõivati suurim poola tugipunkt. Nähes rootslaste aktiviseerumist , leidis venemaa et temalt tahetakse võidud ära kiskuda.Nüüd kujune peamiseks vastaseks Rootsi . Sõda lõppes , inflatia jäi poolakate kätte, ülejäänud väina põhjapoolsed alad rootslastele, ka kuramaa hertsogi riik poolakate oma, venemaa pidi tagsitõmbuma. Kuni 1700 aastsani oli tagatud mõningane rahuaeg. Oluline erinevus eesti ja läti ajaloo vahel, eesti oli veneliivi sõja lõppedes 3 kuninga vahel aga seejärel läksid kõik rootsi alla, (Vana hea rootsiaeg ) läti aladel vastupidine , pärast liivi-vene sõdu , alles järgnenud poola rootsi jätkusõdadene killustusi läti alad rootsi ja poola aladeks. Seda enam et poola aeg kestis lätis ka kauem kui eestis rootsiaeg. Uusikaupungi rahuga läks venemaale ainult üks tükike, põhjaläti. (inflantya -latgale)
Poola võim lätis.
Väina jõest põhjapoole, ja hiljem ainult ida osa.
Üleväina hertsogkond kujunes aastal 1561 pärast Pacta Subjectionest allakirjutamist , endistest riia peapiiskopi ja orduliivi aladest. Esialgu oli kõrgemaks kohalikusk halduriks, poola kuninga asehaldur , kellest sai viimane liivimaa ordu meister Kettler .Sai läänimaa kuramaa. 1566 määrati uueks poola asehalduriks leedust Janus Chodkiewicz., maksudenõudja sai ka tähtsaks. Kog üleväina hertsogkond jagati vaievootkondadeks, kokku 3, Tartu, Pärnu-ulatus põhja lätti ja Võnnu-läti aladel.Juhid oli provintsi kaitse, sõjaväe varustamise ja kokkukutsumise eest pidid hoolitsema.Vaievoodideks (sõjamehed)nimetati erandlikult ainult poola või leedu aadlikke. Balti-saksa aadlik nendesse kõrgetesse ametitesse ei tõusnud, nimetati vootkuninga otsese korraldusega ja oli ametis eluaeg. Jagunesid starosteks(vanem )oli eesotsas, neid määras samuti ametisse poole kuningas, samuti eluaegne amet ja samuti kas poola või leedu aadlikud . Starostid ei allunud mitte vaievootidele vaid otse riia asehaldurile ja tema vahendusel poola kuningale, ja need olid need kes haldushaldurid. Endistele vasallidele , reserveeritud üsna olulised õigused, mis tulenesid sellest samas lepinguga kaasaskäinud Sigismund II Augusti privileegidega.Nende hulgas oli oluline ennekõike see et vana-liivimaal säilis senine saksa õigussüsteem ja siisnne aadlikkond kes omas rolli asjade juhtimistel , küll hakkasid kooskäima üleväina hertsogkonnad aadlimaapäevad. Maapäev poolapäeraselt Seimik., kohaliku aadli esindajatest koosnes. Lisaks aadlile võisid saata seinikule oma esindajad ka suuremad linnad.Riia, võnnu ,pärnu ja tartu. Seimikud vüiasid arutada kõikide küsimuste üle mida kuningas oli esitanud seimikule, seimikud said arutada ka kohapealseid probleeme ja teha lahendamiseks kuningale ja üleriiklikule seimile ettepanekuid . Roll oli neil suur,
Aadlikud said õiguse osaleda üleriiklikuse poola seimil ja kuninga valimisel, nende samade privileegidega sisuliselt jäi püsima pärisorjus, talupojad kuulusid ikka mõisinikutele, kohtuvõim oli ka mõisinikute käes.samas on Stefan Batori olevat korduvalt rõhutanud et liivimaa taulpojad tuleks vürdustada poola ja leedu talupoegade õigusega. Mitte ainult ei nõudnud seda , vaid tema poolt algatatud asjad aitasid leevendamisele kaasa. Samuti läänistati siin kandis hulgaliselt maid poola ja leedu aladel.Rakendasid oma traditsioonilisi kogemusi talurahvaga ümberkäimisel. Päris ära ei kadunud pärisorjus, olukord leevendus, kant oli jäänud inimtühjaks oli vaja inimesi juurde meelitaada, tähelepanu äärne inflantya osa hilisemal ajal, hakkas sisse voolama hulgaliselt talurahvast, leedu aladelt, valgevenelasi ja venemaalt põgenejaid. Latgale rahvastik muutus 18 saj oluliliselt, nüüd ilmusid ka lätlaste kõrvale valgevenelased , leedulased ja venelased, kajastusid ka juhtivates kihitides. Jäi püsima usuvabadus privileegidega lubatud, stefan batori ajal hakkasid selgelt tulema katoliiklius.Jesuiidid jõudis riiga 1582 aastal ja asutasid seal samas kõrgema õppeasutuse gümnaasiumi tasemel, Katoliikluse juurutamine tüi kaasa rahutusi, Riia kalendri rahutused 1524- 1589 .põhjus oli selles et vastavalt paavsti korraldustel mindi üle greogoriuse kalendrile Poole kuningas stefan batori andis käsu seda kasutada ka Riias. Riia raad keeldus seda käsklust täitmast, stefan ähvardas maksudega.Riia raad otsustas uue kalendri lõpyks vastu võtta 1584. seapeale koondus riiakodanike viha rae vastu, omaisikliku rikastumise huvides läöksid nad järleandmise järfi. Senine raad tagandati , tehti uus, poolameelsed poodi kohe ülesse ja mõned põgenesid kuning a juurde. Kalendrirahutuste eestvedajad hukati ja mindi üle uuele kalendrile.
26.03.
2 dünastiat jõudis võimul olla Kettler ja Bironid, olulised ja ajaliselt pikem oli Kettlerite valitsemis aeg, sai alguse Liivimaa viimasest ordumeistrist, kes oli ka esimene Kuramaa hertsog Gotthard, 20 aastaselt tuli Vana-Liivimaale, asutus Liiviordusesse ja tegi karjääri ordus , tõustes Daugapilsi kontuuriks, selle Dünaburgi loss paiknes vastu Leedu piiri, temast sai poola pooldaja. Venemaa- Liivimaa sõja tõustes nimetati ta Viljandi kontuuriks.aasta huljem sai temast Liivimaa ordu meister asetäitja ja ühtlasi õigusjärglane. Jätkas ta ka diplomaatilist tegevust, liiviordu oli saanud sõjas tõsiseid tagasilööke, käis aktiivne liitlaste otsimine, orienteerus poolale, senine ordumeister sunniti tagasi astuma ja tema asemele tõusis uueks ordumeister ja ka viimaseks Gotthard Kettler.
Venemaale vastu ei saa, ja tema oli see mees , kes kirjutas ordu poolt alla alistamislepingu 1561 Poola alla minemiseks Pacta subjectiones, millega ordu alad ja riia peapiiskop läksid poola kuninga Sigismund II alla.Sõlmis need lepingud Vana-Liivimaa hüvengule, kuid ei jätnud ka oma hüvesid, sai temast siis Riia asehaldur, kelle võim ulatus kuni üle Väina hertsogkonnas , andis läänimehe tõetuse poola kuningale, 1562 märtsis oli ta Kuramaa ja Semgale hertsog, sai need vastutasuks selle tõotuse eest. Hertsogi riik veidi üle 20 000 km2 , lõuna-eesti maakonna suurune, rahvastiku u 120 tuhat, kogu hertsogi riigi aladel kõigest 2 linna , sadama linn Vindau (Venspils), Goldigen.
Tema võim oli kohalikes asjades üsna suur, Kuramaa hertsogi riiki valitses kuramaahertsog ise, oli tal õigus sõlmida välislepinguid ja liite, võtta vastu diplomaate, müntida raha, määrata ametisse kõrgemaid ametnikke,kasutas oma võimu selleks et luua Poola kuningriigi koosseisus Saksa riik., kehtisid saksa tavad seal , juhtivad kohad olid sakslaste käes, kiriku õpetajad olid sakslased, kohtunikud , nõunikud, ametnikud, kaupmehed ja käsitöölised kõik olid sakslased.Poola ise oli katoliku riik , kuid Gotthard sai õiguse viia oma alamad üle luteri usku, ta oli ise ka veendunud luterlane. Tema hertsogiaja lõpuks oli kirikuid 72. Kuramaal, lihtrahvas kuramaal oli lätlased, ning Gotthard tahtis et ka luterlus jõuaks ka talurahvale, hakati palkama kooliõpetajaid kes õpetasid läti lastele lugemist. Ilmus väike katekismus Luterlik, läti keeles. Oli ta veel ka Riia asehaldur, lootiski mõlemaid alasid enda all hoida, riia asehalduriks sai olla 5 aastat 1566, vahetati välja leedulase vastu, nüüd jäi vaid Kuramaa hertsogiks. Gotthard otsustas Miitavi (Jelgava) linna kasuks kuhu resideerus, asub hertsogi riigi keskel enamvähem, lisaks Miitavi paikneb Lielupe jõel, jõe kaubateid , tol hetkel polnud midagi tol ajal, kui Gotthard tahtis oma pealinna sinna rajada. Kinduluse ümber võis olla toona vaid paarkümmend elamut ja elanikke võis olla 200 piires, tookord ta oma õukonnaga Miitavisse ümber kolis andis see sellele linnale uue tähtsuse.10 kond aastat hiljem sai Gotthard anda enda poolt linnaõiguse , muutudes Kuramaa hertsogiriigi tähtsamaks linnaks.Olles küll poola kuninga läänimeheks, jäi tema sõltuvus tagasihoidlikuks , pidi oma võimu pigem jagama kuraamaa-aadliga, mille moodustasid ordu vasallid, orduvennad, see vasallkond oli küllaltki iseteadav ja võitles algusest peale oma õiguste ees. Poola kuningas reeglina ise Gottharid võimule ligi ei kippunud, aga kasutas ära vahekonflikte mis Gottil ja aadlikkonnal oli. Pidi alla kirjutama Gotthardi privileegile -Privilegium Gotthardinium 1570-2 tähtsamat punkti: 1) kõik Gotti vasallid said nende käsutuses olnud mõisad endale päriseks, andis aadlile tugeva majanduspõhja ja tugevndas nende funktsiooni, 2) vasallid sai imuniteedi õiguse, neil oli õigus täita riigivõimu funktsioone, koguda makse ja mõista kohut . Kuuludes liiviordusse oli ta poissmees, abiellu astus alles 1566 aastal Kuramaa hertsogina, olles tol ajal 49 aastane, sai ta siiski printsess Annaga 7 last selle hulgas ka 2 poega , sellega pani aluse Kettlerite dünastiale. Suri 1587 ja tuli välja et ta oli oma abiellumisega ja laste tegemisega hiljaks jäänud, järglased olid alaealised hertsogiks polnud kinnitada võimalik, pea 10 aastaks läks võim teistele, mingile nõukogule. 1796 leidis poola kuningas et pojad on tugevad ja suured ja võivad minna troonile, kuna poegi kaks otsustas kuningas jagada Hertsogiriigi 2: Vanem poeg Friedrich sai endale Semgale, ja jäi resideeruna Miitavisse, noorem poeg Wilhel sai enda alla Kuramaa poolsaare ja kolis Golidngesse. Wilhelm on see kes on jätnud sügavad jäljed, eiriti oma aktiivsusele majanduses, ( tervavilja kasvatus oli muidu , aga willu pani aluse ulatuslikule metallitööle, rajas juba oma valitsemisaegadel rauasulatus manufaktuuri, kasutati soomaaki kohapealt ) Kõike mida valmistati ei tarbitud kohapeal ja metaalesemeid hakati välja eksportima. Lisaks sellele Willu algatusel käivitati kohapealne laevaehitus, rajati laevaehitus merk, valmistati tollelajal kaasaegaseid suuri ja mahukaid kaubaaluseid. Paraku hakkasid Wilhelmi aktiivset tegevust segama poliitilised intriigid, kuramaa aadel muutus aina iseteadvaaks seisis oma võimuste eest, et hertsogi võim ei kasvaks liiga suurem , erinevad kokkupõrked, esialgu talus seda vaikides , aga 1615 sai hing täis ja lasi arreteerida aadli positsiooni 2 juht ja lasi nad ka avalikult hukata. Seda otsest vägivalla tegu ei kannatanud enam aadel välja ja pöördus kuninga poole , kuningas kasutas ära konflikte et Willlu mõjuvõimu vähendada, ja pandi kirja raport , juurdlus komisjoni otsuse põhjal võttis Wilhelmilt Kuramaa hertsogi trooni ära. Kuramaahertsogi riik taasühines, tema vanemvend sai kõik endale.
Friedrich oli kompromissi altim, oskas vältida konflikte aadlikkonna ja poola kuningaga. Poola kuninga surevl 1617 pidi algkirjastama, hertsogi riigi valitsemiskorra, need tugevndasid oluliselt kohaliku aadli positsiooni , nende alusel moodustati hertsogi nõukogu, mis pidi otseselt valitsema herstogi riigi üle, mingil juhul kui herstogit pole, pidid asendama teda, muudel aegadel kui ta ametlikult olemas, siis oli tema ülesandeks hertsogit nõustama ja kaitsa kohalike aadlike huve. Koosnes 6 liikmest , 4 ülemnõunik ja kaks alamnõunikut(pidi olema ülikooliharidus), nõukogu tööd juhtis ülemnõunikute vahelt valitud kantsler , kõik nõukogu liikmed valiti aadli poolt. Teiseks Kuramaa statuutidega, muudeti aadli maapäev alaliselt kooskäivaks regulaarselt, õigus langetada otsusi mis puudutasid otseselt kuramaa aadlit, teha ettepanekuid hertsogile, ja alustas tööd 12 liikmeline maanõunikute kolleegium, mis hoolitses järjepidevalt aadli õiguste eest. Nende statuuditega on seotud rüütelkonna kujunemine, seadis sisse aadlimatriklit.Kuramaa statuudi panid paika halduste territoriaalse jaotuse jagades kogu kuraaamaa hertsogkonna 4 maakonnaks, maakondade keskuteks oli Goldingen, Duckun, Miitavi, Seelpils, maakondade eesotsas seisid ülempealikud, kelleks olid kõrgaadli esindajad , resideerusid 4 asulas mis on nimetanud, täitsid ühelt poolt hertsogi korraldusi aga teiselt poolt pidid esindama ka kohalikke aadlikke.neli maakonda jagunesid erinevateks piirkondadeks, neid oli 8 oli , mõnes ei olnud ühtegi mõnes oli kolm, piirkonna eesotsas seisis ka peamees , kes resideerus oma piirkonna keskses kindluses.piirkonnad jagunesid kihelkondadeks, halduslikud ja poliitilised kihelkonnad 34, kirikukohelkonnad olid kuni 100, erinevad asjad. Poliitilistel kihelkondadel puudus muu tähtsus, olulised olid seetõttu et kohalik aadel kogunes kihelkondade kaupa ja valis oma esindaja maapäevaks. Kuramaa statuudid ei jätnud puudutamata ka talurahvast, jäi püsima pärisorjus, säilis mõisiniku täielik tegevusvabadus talupoegade suhtes, sunnismaisus.
Domeeni maad ja domeeni talupojad, mõisa talupoja koormised sõltusid mõisniku tahtest kuid domeenitalupoegadele oli kogu selle domeeni ulatuses kohustatud ühesugused kohustuse,d need arvestasid talude suurust , kohalikku põllu mulda ja olid kergemad kui tavalistel. Hertsog Friedriv suri 1642, lapsi polnud, küll aga ta oli üles kasvatanud vennapoja, Jacobi , esialgu kohtas tugevat vastuseisu kuninga poolt, aga tasapisi ta leppis selle mõttega. Jacob sai oma aja kohta suurepärase hariduse, sai riigijuhtimis praktika onu õukonnas tegutsedes , nägi ka välisreisidel kuidas valitseti mujal jne.Jacobt vaimustas eriti madalmaade ajalugu, kavatsest sealt eeskuju võtta. Jacob oli kõige silmapaistvam tegelane hertsogitest. 1642-1682, ekspordi suurendamine algas ennekõike. 1642 oli käimas 30 aastane sõda, mis tähendas et euroopas tunti puudus kõigest ennekõike toiduainetest, kuraama tervavilja hakati välja vedama sõja aladele saadi palju raha selle eest, rahad läksid manufaktuurtööstuse arenemiseks , võttis eeskuju oma isast. Tänu sõjale oli suur nõudmine laevadele, ning selle rahuldamiseks tegi veel mitu laevaehitus kohta, Goldingenis sisemaal ehitatud laevad toimetati mere äärde jõe kaudu. Jacobi valitsemisaastate jooksul ehitati 120 laeva , osa neist võttis endale rajades enda sõja ja kaubalaevastiku aga suure osa müüs välisriikidele maha. Tarvis oli puid, ülestöötamine omandas ennenägematud mõõtmed, valmistati laevaehitusmaterjale, kõrval saadusena tõrvaajamine.Müüs metsa materjale ka euroopasse.Purjeriiet ja köise ja trosse , nii pandi käima purje valmistamise manufaktuurid ja köie omad, veel oli tarvis rauda Jacobi ajal rajatigi lisaks veel tervelt 17 rauasulatus manufaktuuri ja 5 vasesulatus manufaktuuri. Jacob ostis raua ja vasemaagi leiukohti rootsist ja taanist , hakkas neid sissevedama töötles kohapeal ümber ja valmis asjad müüs euroopas hea raha eest maha. Sõjalaevad vajasid ka relvastus, panid ööle suurtüki valamiskohad, püssirohu veskid, osa toodangust veeti jälle välja.Hertsogi riigikassasse laekusid aina kopsakamad summad . Impordi piiramine oli jacob edukas, panid tööle mitmed manufaktuurid mida ei olndu varem koha peal saada ja sissetoodi aga nüüd hakati vähendama, linast riiet, klaasi, põletama telliseid.ja jõuti kuramaal toodeti edukalt suuri pilttapeete, vaipu jne.
Jacobi hiigel aegadel oli sõjalaevastik suurem kui prantslastel.
Astus ka äbrisse, puhkenud Inglismaa kodussõjas toetas Stuarteid, kandis majanduslikku kahju, James I oli Jacobi ristiisa, teine oli hertsog jacob otsustas et ka kuramaal peavad olema meretagused kolooniad . 1651 ostis ta kohalikelt mustanahalistelt püha andrease saare, Gambia jõe kallastel 8 laoplatsi, nendes sai teoks kaubavahetus kohalike võimudega. Lasi ehitada saarele Jacobi fordi , ja saavutas sisuliselt monopoli. Gambiast veeti välja kulda, elevandiluud, väärispuitu, pärleid, odava hinnaga. 1652 Õnnestus jacobil omandada teinegi meretagune koloonia Tobago saar, Kariibi mere ääres oleva saarestikus oleva saarega . Euroopas oli et kolumbus avastas selle. Jacobi ajaks oli Topbago jagatud erinevate euroopa riikide vahel.Jacob ostis ühe tüki saarest inglaste käest, kuid ka tõrjus välja madalmaalased ja prantslased , rajati jacobi fort mis kontrollis saart ja tegevust, rajati istandus kus hakati kasvatama suhkurt tubakat , kohvi, toodi neegerorju, kohapealt veeti välja banaane , rummi , papagoisid. Kuramaahertsogi riigist kujunes tähtsaim koloniaal riigi varustaja jne.Kahte forti enda käes hoida, kohalikke istandusi ja orje valitsemiseks selleks saatis jacob sinna oma alamaid Kurmaalt.Jacobi välispoliitika oli edukas ainult esialgu, sisi jä juba naabrite konfliktidesse, 1658 sooritasid rootslased suure sissetungi Kuramaale.Jacob oli jätnud oma riigikaitse võime unarusse , viimasetel hetkedel andi oma domeeni talupoegade kätte relvad , moodustas 50 kompaniid ja õpetas nad ka välja, kuid need ei suutnud rootsi palgasõduritele vastu seista,1658 sügisel vallutasid rootslased Miitavi , miitavi lossist said kätte hertsog jacobi enda, ja 2 aastat veetis eemal Jaanilinna kindluses.Sõda lõppes 1660 ,pöördus jacob tagasi kodumaale , sõda käis igalt poolt üle, manufaktuurid peatunud, sõjalaevastik rootslaste käes, kaubalaevad euroopa riikide vahel jagatud, Tobacol läks võim tagasi madalmaade kätte, Gambia oli inglaste saagiks.Pidi hakkama kõike taastama ja üles ehitama, diplomaatilised vaidlused mille käigus püüdis tagasi saada oma asju , kuid see ei õnnestunud.Pani uuesti käima manufaktuurid ja kaubalaevastikud, küll oskas avada ka uusi turge, kauba laevad islandi rannikul.Endisest jõukusest ja edust ka rääkida ei saa. Kolmekümne aastane sõda läbi saanud, kaupate hinnad langesid. Lisaks sellele ei olnud suhted naabritega head, sooritasid rüüsteretki kuramaale rootslased 1680 I poolel, jacobi elu viimased aastad veetis haigena, toona kahlustati et ta oli nõiduse alla pandud.1682 aastal suri.
Pärast jacobi surma tõusis hertsogi troonile Friedrich Kasimir, olud polnud soodsad, reorganiseeris kogu metallurgia , viis üle kaasaegsele tehnoloogiale, võttis eeskuju rootsis, ei võimaldanud isa edu ikka korrata . Nüüd kuuldus juba uude põlvkonda, uued huvid, tõmbas õukonna ja seltsi elu , õukonna lõbustused.talveaedade rajamine, uute losside vastu võtmine jne.õnnetuseks ei too midagi sisse aga nõuavad välja minekuid. Elas oma isa jacobi poolt kogutud rasvast, müüs kuramaa aadlile domeeni maadest ja andis rendile ka mõned manufaktuurid.Sai võimul olla lühikest aega, suri 1698. Pidi tulema Friedrich Wilhelm tema poeg , oli tollel ajal 6 aastane, hakkas regendina valitsema Ferdinand , kes oli hertsog jacobi noorem poeg Kasimiri vend. Ferdinandi õnnetuseks sai ta ebasobival momendil , kohe oli puhkemas suur Põhja-sõda ja kuramaa asus väga ebameeldivas paigas, Rootsiriigi naaber.Rootsi vastu oli tekkinud kolmikkvalitsioon, Venemaa, Taani , Ja saksi valitseja August teine kes oli ka valitud poola kuningaks. Tegi kõik selleks et jääda sõjategevusest kõrvale.
Ferdinand põgenes kodumaalt rootslaste sissetungi pärast, ei saanud enam valitsemis osaleda. Rootslaste sissetung Kuramaale, et rootslaste vastu kasvas Venemaa huvi. Peeter I sõjakäik Kurmaale,ja uuesti jne .1709 aastast peale läks Kuramaa Vene vägede kontrolli alla.Koos vene vägede järjekordse sissetungiga jõudis Kuramaale ka suur katk, suri umbes pool kuramaa rahvast. Hilisem sõjategevus kuramaad enam ei puudutanud, venemaa ei teinud enam otsest katsed kuramad venemaaga liita, Peeteri käsul kutsuti 1710 aastal Friedrich kasimiri alaealine poeg Friedrich Wilhelm, Peeter suur lasi ta siis tagasi kutsuda ja kuulutada ta ametlikult täisealiseks ja kroonida ta hertsogiks. 1710 sügisel kutsus Peeter moskvasse selle friedrichu ja pani ta paari Annaga (Vennatütrega), pulmapidustused olid suurejoonelised, toimusid moskvas ja kulminatsiooniks sai peetri ja friedrich wilhelmi võidujoomine.Frie. Wilh pöördus tagasi kuid liigjoomise pärast suri poolel teel ära, puudusid järeltulijad. Kurvad olid paljud ,anna ja kuramaa rahvas, kõige kurvem oli peeter suur ise sest tema plaan oli läinud vett vedama.Kuramaa troon jäi justkui tühjaks. Uue katse Kuramaad venemaaga ühendamiseks 1717 kutsus anna valitsema., saadeti Miitavisse ja pidid hakkama leskhertsoginnana valitsema, kuramaa aadel ei tahtnud tema võimu tunnustada, anna enda elu kombed olevat ka soovida jätnud, tige ja kättemaksu himuline, laisk ja kombetu ja liiderlik. Pidi laveerima iseteadlliku aadli ja peterburi vahelt. Raha oli Annal vähe, sõjaväge oli vähe, tema päevil ilmusid välja lisa pretendeid, August II sohipoeg, Peeter suure mängu ja sõjakaaslane.Kuramaa majandusseis nõrgenes oluliselt. 1730 sai Annast Venemaa keisrinna , avaldas suurt mõju ka Kuramaale oma eri-esindajate ja saadikute kaudu. Järgmise sammu Kuramaa suhtes 1737 asutus Anna, Bironite dünastia (Bühren), nende esivanemad olid ka pärit Vesthardist, olid asunud kuramaale üsna ammu, kuulusid alamaadlisse, etendamata olulist rolli, neid ei võetud arvesse ka kuramaa aadlimatriklis.Konkreetselt Ernst Johann Biron, Venemaa elus oluline roll, oli juba noorena tuntud kui eluvend, õppis Könisbergi ülikoolis, visati välja ja pandi vangi, jõudis Mitavisse ja mingil moel sattus tol ajal Mitavis olnud leskhertsoginnana Anna õukonda. Anna tegi tast oma isikliku sekretäri ja oma armukese, Biron hakkas etendama kuramaaõukonnas suurt rolli, anna soovil Biron maitus ühe Anna õukonna daamiga., venemaa keisrinnaks kroonituna võttis ka peterburi kaasa Bironi ,sai tema kantselei ülem , annetati kõik vene ordenid, temast sai ülem õuemeister, annetati mitmeid mõisu ja maavaldusi, ja krooniks 1737 aastas mil anna tegi tast kuramaa hertsogi.Anna suri 1740 , Anna peog Peeter II. Biron saadeti välja Siberisse.
02.04.14
Kuramaa rahvastikuprotsessid
Kuramaa jäi korduvalt sõdade tallermaaks ka hertsogiriigina, mis tähendas suuri rahvastikukaotusi, korduvalt laastasid maad katk ja muud epideemiad. Aga tänu Kuramaa majanduslikule rollile – Kuramaa tolleaegsest Lätist enimarenenud osa – sai oma rahvastikukaotustest suhteliselt kiiresti üle. Kuramaa rahvastik oli pidevas kasvus.
Kui Gotthard Kettleri ajal oli elanikke u 135 000, siis Peter Bironi ajal oli see arv kolmekordistunud, lähenes 400 000-le.
Teiseks oluliseks nüansiks Kuramaa puhul – rahvuslik koosseis. Domineerivas seisus lätlased, aga need ennekõike talurahvas ega etendanud juhtimisel, suunamisel rolli. Kuid lätlaste kõrval elas Kuramaal tähelepanuväärselt palju sakslasi. 18. saj lõpus 400 000-st Kuramaa elanikust sakslasi ligi kümnendik – rohkem kui 35 000, kordades rohkem kui teistel Läti aladel. Kuramaa piirnes otseselt Ida-Preisimaaga ja enamik sakslastest, kes Kuramaale tulid, tulidki sealt.
Eriti ulatuslik sakslaste sisseränne toimus pärast Põhjasõda, seoses Põhjasõjaga vallandunud katkuepideemiaga.
Kui teistel Läti aladel saksa rahvusest elanikkond moodustas ennekõike kohaliku aadli ja etendas rolli linnakodanike hulgas, siis Kuramaal oli ka maarahva hulgas – vabatalupojad , linnakodanikud, käsitöölised, mõisaametnikud.
Mis veel 1709-1710 katkuepideemiasse puutub, siis vahetult pärast seda suurt katku oli sisserändajaid mujaltki. Eestlasi, eriti saarlasi asus, lõunapoolsetele aladele leedu talupoegi, idast ostsid mõisnikud Vene talupoegi. Kohati tekkisid lausa Venemaalt sisse ostetud tatarlaste asundused. Aga samas olid kõik sissetulnud rahvagrupid sedavõrd väikesed, et sulandusid õige pea kohaliku rahvastiku hulka. Lätlaste ja sakslaste kõrval on märkimist väärt veel kolmas rahvusrühm – juudid – arvukuselt kolmas rahvusrühm. Tunduvalt rohkem kui ülejäänud Läti aladel. Pacta subjetionises oli nt juutidele terve hulk piiranguid – polnud õigust saada Kuramaa linnades kodanikeks, tegeleda kaubitsemisega, laenude andmisega jne. Seega tekib küsimus, miks juudid sellise positsiooni võitsid ja arvukaks rahvusrühmaks kujunesid. Põhjus lihtne, ehkki mõneti ootamatu. Kuramaa hertsogiriigis ei ühendatud koheselt kolme piirkonda, mis olid keskajal kuulunud Kuramaa piiskopile – need jäid surmani Magnuse valdusteks. Piltene piirkonnas olid juutidel erakordselt suured õigused – võisid vabalt valida oma elukohta, vabalt valida oma tegevusala , võisid linnas tõusta linnakodanike seisustesse, saada valitud raadi .
Kui Piltene oli ühendatud Kuramaa hertsogiriigiga, liikus osa juutidest laiali üle Kuramaa, tuues kaasa oma traditsioonid. Vormiliselt jäid küll kõik piirangud püsima, aga tegelikkuses neid ei järgitud. Juutide olukord oli palju parem kui mujal Ida-Euroopas ja 18. saj jooksul jätkus nende sisseränne Kuramaale.
Mitmetest said ka silmapaistvad rahandustegelased, kaupmehed – väga hinnatud olid juudi rahvusest plekksepad, rätsepad. Libma – Ernst Bironi isiklik pankur, seega korraldas kogu Kuramaa hertsogiriigi rahaasju ja kui Biron liikus Peterburi edasi, korraldas suuresti kogu impeeriumi rahaasju.
Kuramaa hertsogiriigile on läbi aegade historiograafias antud väga erinevaid hinnanguid. Baltisaksa historiograafias mõisteti kogu Kuramaa hertsogiriigi tekkimise lugu hukka. Gotthardis nähti ordu reeturit – olevat müünud kogu Vana-Liivimaa maha puht isikliku kasu saamise lootuses. Tänapäeval mõistetakse, et kuigi tema tegevuses võib näha ka omakasupüüdlikke ajendeid, ei jäänud tal muid valikuid . Orduriik polnud jätkusuutlik, mingi uus peremees oli tarvis leida.
Teine üsna äärmuslik seisukoht pääses maksvusele 1920-1930aa Läti rahvuslikus historiograafias – Kuramaa hertsogiriigis hakati nägema peaaegu mingisugust lätlaste riiki, taheti Läti riigi ajalugu viia tagasi peaaegu keskaega . Jakob – temas nähti peaaegu mingit Läti vanemate õigusjärgluse pärijat, puudi sedamoodi asjale läheneda. Lätlaste riik ei olnud Kuramaa hertsogiriik kindlasti mitte.
NL historiograafias traditsiooniliselt läheneti kõigele klassivõitluse printsiibist ja üritati igati maha materdada – õelad hertsogid , kes tallasid talurahva õigused jalge alla. Halvad ja koledad Kuramaa hertsogid, E Bironi isik võimendus NL-ajal veelgi, varem juba negatiivne suhtumine.
Tänapäeval märksa tasakaalukam suhtumine. Üldiselt on tänapäeva ajaloolased veendunud, et Kuramaa hertsogiriik oli vägagi silmapaistev ajajärk Läti ajaloos.
Põhja-Läti, Liivimaa probleemid
Liivimaast oli viimati juttu kui temast sai Poola osa. 17. saj Poola-Rootsi jätkusõjad. Altmargi vaherahu: suurem osa Liivimaast läks Rootsi koosseisu, samal ajal kui Liivimaa idaosa jäi jätkuvalt Poolale.
1629. Altmarki vaherahu – Rootsi saab endale senised Poola alad, üleväina hertsogkonna, mida nüüd nim Liivimaa kubermanguks.
Liivimaa kubermang hõlmas nii Põhja-Lätit kui Lõuna-Eestit, kubermangu keskuseks oli Riia linn. Mõnevõrra kummaline. Aga samas oli Riia tähtsus juba nii suur tolleks ajaks. Riias resideeris Liivimaa kindralkuberner . Esimeseks – J. Skytte.
Kindralkuberner tegeles ennekõike sõjaliste küsimustega, kubermangus paiknevate sõjavägede juhtimine, majutamine, varustamine, samuti nt ühendusteede ehitamine, korrashoid , sildade rajamine. Lisaks sisekorra eest hoolitsemine, kohalike ametnike nimetamine ja järelevalve nende tegevuse üle, maksude sissenõudmine .
17. saj lõpuaastatel tõmmati selgem piir eestlaste ja lätlaste asualade vahele, siitpeale hakati kõnelema Eesti distriktist ja Läti distriktist, mõlema eesotsas seisis veel ka kohalik majandusasehaldur. Tegeles siis ennekõike maksude sissenõudmisega, rahaliste eraldistega jne. Halduslikus mõttes jagunes Liivimaa kubermang maakondadeks – Läti aladel oli neid kõigest kaks. Riia maakond, kubermangu läänepoolne eelkõige, ja Võnnu maakond. Lisaks maakonnad Eestis.
Samuti Rootsi ajal kehtestus mitmeastmeline kohtusüsteem Liivimaa kubermangus. Madalama astme kohtuks oli nn sillakohus – üheks funktsiooniks hoolitsemine maanteede, sildade ehitamise eest, aga teostas ka politseivõimu talurahva üle ja vahendas väiksemaid talurahva süütegusid. Teiseks liigiks maakohus – Riias ja Võnnus – mõistis kohut suuremate süütegude puhul, aga ka kõigi mitteaadlike süütegude üle.
Kõrgemaks kohtuastmeks Liivimaa õuekohus, mis tükk aega resideeris Tartus, hiljem Riias. Sellele allusid suurimad kuriteod, samuti aadlikega seotud kuriteod.
Aadlike positsioon Rootsi võimu alusel Liivimaal esialgu tugevnes märgatavalt. Rootsi kuningad läänistasid kohalikule aadlile hulgaliselt mõisu, maavaldusi, koguni sedavõrd palju, et 17. saj 70. aastateks jäi kogu Liivimaa Läti distriktis Rootsile vaid mõnikümmend adramaad .
Kohalik aadel, selle koosseis mõnevõrra muutus – Rootsi riigis tulid ka mõnest võõrrahvusest aadlikud, aga üsna kiiresti sulandusid kohaliku saksa aadliga kokku.
Seega siis majanduslik kandevõime suurenes – mõisate maavaldused kasvasid. Aga suurenes ka aadliomavalitsuse all. Just Rootsi võimukümnenditel kujunes välja Liivimaa rüütelkond , mis hõlmas kogu kohalikku aadlit, tähtsaimaks omavalitsuslikuks organiks kujunes maapäev. Ainult et kui Kuramaa maapäeval käisid kohale aadli esindajad (vt eelmine loeng), siis Liivimaa maapäeval käisid kõik rüütelkonna liikmed. Korraliselt käidi koos – esialgu iga 3a järel, hiljem igal aastal. Maapäevade vaheajaks valiti 12 maanõunikku (eluaegne tiitel ) – maanõunike kolleegium, teostasid igapäevast kubermangu juhtimist. Rüütelkonna eesotsas täiendavalt veel maamarssal , kes valiti samuti maapäeval (ei olnud eluaegne tiitel, võidi ümber valida igal maapäeval).
Talurahva olukord esialgu võrreldes varasemaga ei muutunud, kui, siis halvemaks – kõrged maksukohustused, teotöö mõisapõldudel jne. Kuna Rootsi riik oli vahetpidamata kellegagi sõjajalal, siis veel erakorralised kohustused – vägede majutamine, varustuse transportimine, küüdikohustus, mitmesugused erakorralised maksud.
Kuivõrd Rootsi riigi maavaldus oli vaid mõnikümmend adramaad kogu Põhja-Lätis ja eramõisate maavaldused aina kasvasid, siis suurenes ka talurahva isiklik sõltuvus – kohtupidamisõigus, karistamisõigus, võis talust minema ajada, müüa, põgenenud talupoegi nõuti tagasi jne.
Kohaliku Liivimaa rüütelkonna mõjuvõim oli kõige suurem 1650-1670. alguseni, Kristiina ja talle järgnenud Karlide valitsemisaastatel. Karl XI oli ju saanud troonile nelja-aastase lapsena. Aga 1670. aastatel hakkas Karl XI oma võimu tugevdama, ühtlasi ka rüütelkonna võimu kärpima, ennekõike oli selleks aluseks mõisate reduktsioon – läänistatud mõisavalduste tagasi võtmine riigi kätte.
Peamise põhjusena on nähtud Rootsi riigi finantsseisu: sõjad nõudsid üha enam finantse, aga kuna praktiliselt kõik maad olid ära läänistatud, siis sealt sissetulekut ei saadud. Fiskaalses mõttes see reduktsioon õigustas end täielikult, edaspidi Liivimaa kubermang majandas end ise, kohapeal hangitud vahendid – suurt osa kasutati ka Rootsi riigi sõjalistes huvides ära. Loomulikult tekitas reduktsioon tõsist vastuseisu, seda ennekõike kohaliku aadli hulgas.
Karl XI ei lasknud end häirida, pigem suurendas ja kiirendas veelgi. Eestimaa kubermangus nt redutseeriti u pool maavaldusest, Liivimaa kubermangus aga 5/6 kõigist mõisamaadest. Eravaldused kuivasid kiiresti kokku, samuti aadli õigused ja võimu majanduslik baas. Samas mõisad jäid ikkagi aadlike kätte, polnud lihtsalt aadlike omandis – kujunesid riigi rentnikeks (maksid iga aasta riigikassasse rendimakse ).
See tähendas, et reduktsioon tuli kasuks ka läti talurahvale. Seni mõisniku isiklikus omandis olnud talupojast sai Rootsi riigi alluv. Tunduvalt piirati mõisnike õigusi, mis puudutas talupoegade karistamist, taludest välja ajamist jne – sillakohtud, kus kõik süüasjad läbi vaadati, mitte kohapeal.
Maade kaardistamine, kruntimine , hindamine. Otseseks tulemuseks olid vakuraamatud. Pandi konkreetselt kirja iga talu kohustused. Vakuraamatusse kirja pandud kohustusi polnud võimalik mõisnikel omatahtsi suurendada, mis omakorda tähendas talurahva olukorra paranemist.
1687 Karl XI andis korralduse, milles on nähtud pärisorjuse kaotamist Liivimaal. Fakt on see, et taoline korraldus olemas oli, samas on fakt ka see, et seda korraldust ei viidud just eriti entusiastlikult ellu – samas aega jäi ka napiks, Põhjasõda – vb ei tahetud, jõutud ellu viia. Kolmandalt poolt ka see fakt, et vaatamata kuninga käsule jäi püsima senine politseikorraldus Liivimaal. Seega võiks seda korraldust vaadelda kui esimest sammu pärisorjuse võimaliku likvideerimise teel, aga sisuliselt jäi ikkagi pärisoriseks.
Lätlastel on ka „vana hea Rootsi aeg“.
Lisaks oli Rootsi aeg hea kultuurilise arengu mõttes. Selles võis välja tuua mitu aspekti. Tõi lõpu segadustele usuküsimustes. Nüüd, kus Liivimaa oli läinud Rootsi kätte, oli selge, et luterlusele ei leidu enam alternatiivi. See tähendas, et kirik pidi tõmbama uuesti luteri kirikusse. Lätikeelse trükisõna laiem levik, kooliharidus .
Esimene teadaolev kool asutas 1211 . See oli tulevane Riia toomkool , mis esialgu tegeles vaimulike ettevalmistamisega, hiljem kujunes kohaliku aadli kasvatus/õpetusasutus. 1235 alustas Püha Jüri kirikukool, mis allus Riiale. 1630 gümnaasium Riias.
Kõikides kihelkondades tuli luua talurahva õpetamiseks kool.
Lätikeelne trükisõna
1585, 1586. Teine oli Luteri katekismus, mis anti välja Kuramaa hertsogi korraldusel.
Lätikeelne kirjasõna puudutab ennekõike Liivimaad ja Rootsi aega.
Georg Mancelius ( 1593 -1654). Pärit Kuramaalt, pastori perest , Rostockis haritud. Pärast seda pöördus kodumaale tagasi, teenis mõnda aega Kuramaa hertsogi juures pastorina, oli surmani Tartuga seotud. Esialgu Tartu Jaani kiriku pastor, siis õppejõud, lõpuks ka TÜ teoloogiaprofessor. Kuidas ja miks ta läti keele omandas ja miks vaimustus, ei oska keegi ära seletada. Igal juhul oli läti keelest vaimustuses ja kuritarvitas oma ametipositsioone TÜ teoloogiaprofessorina – nõudis, et kõik üliõpilased õpiksid läti keele selgeks. Lasi trükkida, koostada esimese läti (vana kirjakeel) ortograafia , nt. Andis välja lätikeelse jutluste raamatu. Nagu asjatundjad väidavad, oli tegemist väga hästi loetava keelekasutusega, rahvapärane.
Christoph Fürecker (1615-1685). Eeldatavasti rahvuselt sakslane , eeldatavasti läti aladelt pärit, arvatavasti sündis u 1615 – midagi rohkem ei teata. Teatakse aga, et oli Manceliuse õpilane, väidetakse, et omandas täiuslikult läti keele. Pärast ülikooli teenis mitme aadliku juures koduõpetajana. Sooritas tolle aja kohta väga ootamatu kannapöörde – abiellus lätlannaga, asus elama lätlaste hulka. Tema teeneks on ennekõike see, et trükkis läti keelde mitmeid kiriklikke tekste , kirikulaule – said hakata ka omakeelseid laule esitama. Lisaks on esimene mees teadaolevalt, kes kirjutas ise lätikeelset vaimulikku luulet.
Johannes Reuter (1632- 1695 ) – isa väga heal majanduslikul järel läti rahvusest käsitööline – suutis oma poja kõrgelt välja koolitada. Õppis kõigepealt Riia toomkoolis, seejärel TÜ-s teoloogiat, pärast lõpetamist teenis ta pastorina Ronneburgis (Rauna) – kunagine Riia peapiiskopi tähtsamaid kirikuid. Seal olles sattus vastuollu kohaliku baltisaksa aadliga ja ka oma ametivendadega, kes olid reeglina samuti lätlased – pilgati lätlase Mooseseks, pandi talle igasuguseid süütegusid süüks, sunnitud mõneks ajaks koguni kodumaalt lahkuma , rändas ringi Poola aladel, pöördus tagasi Karl XI ajal, reduktsiooni ajal, kinnitati uuesti pastoriks Kokneses. Tema teened on seotud samuti paljude kiriklike luterlike tekstide tõlkimisega läti keelde. Alustas ka Piibli tõlkimist läti keelde. Väidetavasti jõudis üsna kaugele, käsikiri oli lõpetamisjärgus kui see tulekahjus hävis. Temast jäigi see taastamata. Piibli esimene tõlkija , aga mitte väljaandja.
Ernst Glück (1651-1706). Sündinud Magdeburgis, tulnud Liivimaale hiljem, teinud siin kiiret karjääri, tõusnud Marienburgi praostiks. Kahtlemata vägagi edumeelne mees ja üks nendest, kes tegi koolihariduse heaks väga palju. Just tema praostkonnas hakati pärast maapäeva otsust asutama koole . Glück nõudis, et kõikide praostkonna kirikute juures tegutseks kool, paljuski tingitud tema enda nõudlikkusest. Kuna kooliõpetajaid esialgu polnud, hakkas neid ise ette valmistama. Võib võrrelda meie Forseliusega – esimene Läti õpetajate ettevalmistaja. Kooli kui asutust tema juures polnud, aga ajalookirjutus Lätis: Glücki kooli poisid. Oli see, kes tõlkis kogu Piibli läti keelde ja andis selle ka trükis välja. Piibel ilmus osade kaupa 1689-1694. Oma aja kohta märkimisväärses tiraažis: 1500 eksemplari, mis lätlaste tolleaegset lugemisoskust arvestades oli selgelt üle pakutud. Jäi Põhjasõjale jalgu. Vene väed vallutasid Marienburgi, veetis viimased eluaastad küüditatuna Venemaal. Otsapidi seotud ka Venemaa ajalooga . Kasutütrena kasvatati üles Marta Skawronska.
Rootsi aeg sai Liivimaal otsa õige varakult, juba seoses Põhjasõjaga. Põhjasõda tulenes teatavasti asjaolust, et ei Venemaa, Poola, Rootsi olnud rahul kujunenud olukorraga. Peeter I-l õnnestus sõlmida Rootsi-vastane liit, kuhu tõmbas Frederik IV ja Saksi kuurvürsti.
Algas1700 sellega, et Kuramaale koondatud saksilaste väed ründasid Riiat. Saksilaste õnnetuseks ei õnnestunud neil Riiat vallutada, saksilaste väed tegutsesid suhteliselt oskamatult, relvastus suhteliselt nigel, samas kui Riia oli piirkonna kõige kindlustatum linn. Samuti: saksilasi oli vähe. August Tugev lootis, et tal õnnestub Riia vastu viia kogu Poola armee , aga Poola seim keeldus vägesid andmast vaatamata sellele, et ta oli Poola kuningaks valitud. Riia piiramine jäi venima. Samal ajal olulised sündmused teistel rinnetel. 1700 suvel asus tegutsema Taani kuningas, kelle vastu suunas Karl XII esimese löögi, sundides Taani koalitsioonist lahkuma. 1700 Narva. Karl XII vastas sõjakäiguga Eesti aladele. 1701 suundus Riia alla. Kõigepealt Taani, siis Venemaa, siis saksilased. Riia alla jõudes purustas Karl saksilaste väed välilahingus – Spilve lahingus, ja suundus seejärel edasi Kuramaale. Kuramaal talvitus, sealt omakorda edasi Poola aladele. Kuigi sõda jätkus pikemat aega, siis tegelikult 1709. aastaks – Poltaava – olid juba nii Ingeri/Eesti/Liiivmaa läinud Vene vägede kontrolli alla, vastu pidasid kolm suuremat linna – Riia, Pärnu, Tallinn. 1710 jõudis järg ka nende kätte.
Olulisem kui sõjalised meetmed oli asjaolu, et Riias puhkes katk. 1710 Riia alistus, väidetavalt tänu katkule oli surnud selleks ajaks 90% Riia elanikkonnast. Seejärel Tallinn, Pärnu.
Juriidiliselt vormistas selle ülemineku 1721 Uusikaupunki rahuleping.
Sellest ajast peale tuleb rääkida küll jätkuvalt Liivimaa kubermangust, aga mitte Rootsi riigi Liivimaa kubermang, vaid Vene impeeriumi Liivimaa kubermang.
Ka Vene ajal jäi peamiseks halduskeskuseks Riia linn, kubermangulinn. Riias resideeris Riia kindralkuberner, kelle nimetas ametisse Vene keiser oma äranägemise järgi. Nii nagu Rootsiaegne, tegeles ka Vene oma eelkõige militaarküsimustega – sõjavägede juhtimine, transporditeed, postikorraldus, sisekorra tagamine. Reeglina määrati kas Vene või välismaiseid kõrgaadlikke, erandkorras ka mõni kohaliku Balti aadli esindaja.
Halduskorraldus muutus Venemaa kätte üle minnes seevõrra, et maakondi tuli juurde. Kui Rootsi ajal oli Liivimaa Läti distriktis ainult kaks maakonda, siis nüüd lisandusid ka Valga ja Volmari.
Mõnevõrra muutus kohtusüsteem, aga mitte väga oluliselt. Madamalaks kohtuastmeks jätkuvalt sillakohus – endistviisi maanteed / sillad korrashoid/ehitus, politseivõim, väiksemad kriminaalasjad. Teise astme kohus oli nn meeskohus ja kolmandaks kõrgemaks kohtuastmeks jätkuvalt õuekohus, mis resideeris pidevalt Riias. Kohaliku aadli Liivimaa rüütelkonna mõjuvõim suurenes oluliselt, eriti kui võrrelda Rootsi aja lõpuga. Kui toimus reduktsioon, siis kapitulatsioonidega 1710. aastast sai Liivimaa rüütelkond tagasi kõik oma endised maavaldused, õigused. Riigi käes olnud mõisad läksid tagasi aadlile, taastus aadli ülemvõim talurahva üle. Mitte asjatult pole peetud 18. saj läti talurahvale raskeimaks üldse. Pärisorjuse apogee, millele aitas kaasa ka kurikuulus Roseni deklaratsioon, milles oli öeldud sõnaselgelt, et talupoeg ongi mõisniku oma, mõisnikule kuulub ka talupoja vallasvara jne.
Loomulikult talurahva olukord muutus halvemaks ka puhtmaj. põhjustel – 18. saj see aeg, kus jätkuvalt Lääne-Euroopa vajas teravilja. Väljavedu suurenes. Siin viibis ka alaliselt suuri Vene väekoondisi, keda oli vaja toita. Kolmas uudne nähtus – teraviljast massiline viina põletamine . Osa viidi laiemalt Vene turule, suur osa kulutati aga kohapeal, kõrtsimajandus tekkis ja levis just nüüd. 18. saj keskpaigaks 900 kõrtsi hinnanguliselt. Kuna kõik tagasid mõisnikele – aadli eesõigus oli viinapõletamine , kõrtsipidamine – suure sissetuleku. Tagantjärgi on räägitud soovist talurahvast surnuks joota.
Mida see kõik kaasa tõi: mõisapõlde tarvis suurendada, külvipinda suurendada. Just seda 18. saj I p agaralt tehtigi. Kui varasematel sajanditel oli võimalik mõisamaadega liita tühjaks jäänud talusid eelkõige, siis 18. saj suuremaid kataklüsme esile ei tõusnud, mistõttu sai laiendada vaid seeläbi, et talurahvas aeti minema taludest sunniviisiliselt.
Aates18. sajandist Riia merekaubandus peaasjalikult Inglismaa käes. Riia polnud ainult tähtis merekaubandustsentrum, vaid ka oluline raudteetsentrum. Eelmises loengus sai sellest juba räägitud (ühendus Peterburiga). Läti raudteevõrgustiku eripära: just Riiast lähtusid kõik tähtsamad, Eesti puhul sellist võrgustikku Tallinnast ega mujalt ei hargnenud, Riiast läksid ka lõuna poole olulised suunad, lisandusid raudteeliinid Põhja-Kuramaale, Valka jne.
Juba 18. saj hakkasid Riias tekkima esimesed manufaktuursed ettevõtted. Kuigi ametlikult kehtis veel tsunftisundlus linnas, siiski 18. saj esimesed suure töötajate hulgaga manufaktuurid hakkasid tegelema mitmesuguste selliste aladega, millega käsitööliste tsunftid varem polnud tegelenud . Algust tehti suhkru keetmisega ( tooraine toodi sisse), hiljem lisandus paberi valmistamine, puidu töötlemine ja veel mitmesugused muud alad, nii et 19. saj esimeseks kümnendiks töötas Riias juba 54 manufaktuuri.
Tähelepanuväärne on ka see, et 19. saj esimesel-teisel kümnendil jõudsid Riiga ka moodsad tehnikasaavutused , nii et mindi üle masinatootmisele. Nt esimene mehaaniline saeveski – neli paari mehaanilisi saage, mille käivitas aurumasin . Juba aasta pärast käivitamist leidis tööd üle 200 töötaja .
Siitpeale läkski vabrikutööstuse areng Riias käima.
Tööstuse areng Riias 19. saj
Tehased, vabrikud töölisi
1834 26 1430
1854 55 4400
1879 145 12 000
Nende näitajatega kasvas Riia Venemaa tööstuslinnadest kolmandale kohale, jäädes alla vaid Peterburile ja Moskvale .
Paar suuremat ja kuulsamat Riia tööstusettevõtet: Thilo tekstiilivabrik (omaniku nime järgi), 19. saj keskel ligi 400 töölist. Mehaanilised kangasteljed , kahtlemata moodsamaid kogu Venemaal.
Wöhrmanni masinavabrik – samuti üks edumeelsemaid, mitte ainult tööliste arvu poolest, aga seal hakati esimesena kogu Baltikumis ehitama aurumasinaid .
Kuznetsovi portselanivabrik – juba ala poolest omapärane, eriline ka selle poolest, et tegemist oli Vene rahvusest ettevõtjaga, suurkaupmehega, samas kui absoluutne enamus kuulus veel baltisakslastele. 19. saj lõpuks hakkasid need proportsioonid muutuma. Juurde tuli ennekõike lääneeuroopa ettevõtjaid, eriti inglasi.
Haridusasustus – Riia Toomkool. 1760 . aastatel töötas Herder .
Baltimaade suurim kirjastus, trükikoda ja raamatukauplus – Hartknoch – andis välja valgustuskirjandust jne.
Vitinghof – asutas 1770. aastatel Riiga Baltikumi esimese teatri, kusjuures tõepoolest teatri, mitte asjaarmastajate trupi.
Merekaubanduse, tööstuse, kultuurielu arendamisega kaasnes Riia elanikkonna kasv. Kui enne Põhjasõda, Rootsi riigi hiilgeajal oli Riia elanike arv u 15 000, siis sada aastat hiljem, 18. saj lõpul 30 0000. Seda vaatamata vahepealsele demograafilisele katastroofile. 1710 Riia piiramisel Vene vägede poolt + katk, mis väidetavalt tappis ligi 90% kõigist toonastest Riia elanikest.
19. saj ulatus üle 200 000 piiri, vahetult enne maailmasõja puhkemist hinnanguliselt 520 000 – esimene linn Baltikumis, mille elanikkond kasvas nii suureks.
Läti rahvuslik ärkamine, 1860.-1870. aastad
Atmoda – ärkamisaeg lätipäraselt.
Rahvusliku ärkamise eeldusi ja põhjusi on loomulikult palju.
Välismaa mõjud. Huvi ka väikeste rahvaste, nende kultuuri jne vastu. Sellist huvi hakkasid lätlaste vastu tundma ka valgustusfilosoofiast mõjutatud siinsed haritlased. Herder uuris mh ka läti rahvaluulet, rahvalaule, oli ka esimene, kes tõlkis mitmed rahvalaulud saksa keelde ja avaldas need trükis.
1803 . avati Tartu Ülikooli juures läti keele õppetool (Otto Rosenbergeriga eesotsas). Temast võib kõneleda kui letofiilist.
Läti Kirjanduse Selts – letofiilide algatusel lätlaste uurimiseks. LLG. Nimetatakse kirjanduses sageli ka Läti Sõprade Seltsiks ( mitteametlik nimetus), tegeles ennekõike läti keele uurimisega, andis välja publikatsiooni, sh ka lätikeelseid ja lätlastest lugejatele mõeldud juturaamatuid ja kõike muud vajalikku. Võrreldav meie ÕES -iga.
Sai paljuski lätlaste äratajateks, äratati see lätlastest enestest koosnev lätlaste esimene rühm – said teadlikuks, et nemad on ka keegi, mingi eraldiseisev rahvus, et ka nende keel ja kultuur väärivad uurimist, see õhutas rahvuslikku vaimsust.
Juba 18. sajandi esimesel poolel Liivimaa aladel, Liivimaa kubermangus levis hernhuutlik liikumine, vähemasti Liivimaa talurahvas sai oma esimese äratuse koostööks ühistegevuseks just sellest, sellele järgnesid kõik vallavolikogud jne.
Veel tuleb tingimata mainida lätlaste üldise haridustaseme tõusu. Siin tuleb teha senisest natuke suurem kõrvalepõige ja selgitada seda olukorda, mis hariduses valitses.
Kõigepealt tuletame meelde, et talurahva haridusele hakati esmakordselt pöörama tähelepanu Rootsi ajal (puudutas vaid Liivimaad – tuletagem meelde Glücki, kes tõlkis Läti keelde Piibli, aga pani aluse oma praostkonnas ka kooliharidusele, asutades esimese õpetajate seminari (nn Glücki kooli poisid)), aga Suur Põhjasõda tegi nendele koolidele lõpu. Teadaolevalt ei suutnud ükski talurahvakool seda üle elada, alustada tuli mitte vaid nullist, vaid isegi miinusmärgiga. Vene riik ei tundnud talurahva edendamise vastu praktiliselt mingisugust huvi.
Kurvem oli see, et lisaks Vene riigile ei tundnud huvi ka kohalik baltisaksa aadel ja oluliselt parem ei olnud lugu ka siinse kirikuga, luteri pastoritega. Nii et kui 18. saj kooliharidus arenes – ja mingil määral ikkagi arenes, siis eelkõige tänu hernhuutlikule liikumisele.
1740. aastatel pani Volmari mõisaomanik Haller, kes oli ise hernhuutlikust liikumisest vaimustes oma mõisas eraalgatusel käima talurahva laste kooli. Eesmärgiks oli talurahva, oma pärisorjade võitmine hernhuutlusele. Ärksamad poisid korjati kokku, õpetati lugema, neist said hernhuutlikud jutlustajad, saadeti laiali seal kihelkonna piires suuresti. Aga see tegevus ei saanud kesta kuigi kaua, sest juba 1740. aa lõpus pandi hernhuutlik liikumine Vene impeeriumis põlu alla.
18. sajandi talurahvaharidus – ennekõike üksikute entusiastide katsed, samuti mingil määral hernhuutlike jutlustajate tegevus, mingil määral tegelesid sellega 18. saj lõpus ka kihelkonnakirikute juurde ametisse pandud köstrid, kes pidid palveid ja kirikulaule õpetama lastele, aga mõned neist piirasid tähelepanu ka kirjasõnale ja üritasid lapsi lugema õpetada. Tegemist siis üsna juhuslikult kujunenud tegevusega , koduõppega. Koole talurahvale praktiliselt polnud.
19. saj alguses hakkas olukord muutuma kui kogu Vene impeeriumis kehtestati ühtne koolikorraldus. Selle kohaselt pidi olema igas kubermangukeskuses gümnaasium, igas kihelkonnakeskuses kihelkonnakool , lisaks tuli suuremates elanikerohkemates mõisates ja valdades asutada veel ka valla/külakoole. Lisaks kreiskoolid. Linnades elementaarkoolide asutamine 19. saj alguses.
Tegelikkuses hakkas see koolivõrgustik järk-järgult välja kujunema alles pärast pärisorjuse kaotamist ja ka siis võttis mitukümmend a aega enne kui tulemused ilmutasid. Tulemused 19. saj lõpus.
Suurim kirjaoskuse tase Liivimaa kubermangus – oskas lugeda 91,2% mingi.. aa rahvaloenduse järgi. Samuti Kuramaa põhjatipus. Samas kui Kuramaal kõikus 80-90% vahel. Päris nutune oli olukord nii Kuramaa kubermangu idasopis Dünburgi ümbruses kui Latgales, Ida-Lätis – siin kõikus 50-60% vahel ja kesksel alal, Resepne maakonnas jäi koguni alla 50%.
See on Latgale eripära – kuulus Venemaa sisekubermangude koosseisu, katoliku usk, õpetati poola keeles (talupoegadele üsnagi arusaamatu kui viisakalt väljenduda), lisaks mindi seal üle kirillitsale (mis aasta?), mis omakorda tekitas koolide arengule raskusi.
Liivimaa kubermangu Läti osas tegutses sajandivahetusel 470-480 kooli 25 000 õpilasega. Kuramaal samuti u 25 000, koole u 380. Järelikult suuremad koolid. Nutuses olukorras Latgale. 4600 õpilast.
19. saj II p suurenes järk-järgult ka lätlaste osatähtsus kõrgemates õppeasutustes, see tähendas õige paljud läti talupoegade järeltulijad jõudsid juba linnakoolidesse, mõned gümnaasiumitesse ja üksikud kogunisti ülikoolidesse, kusjuures ülikoolides tuli kõne alla lähim e Tartu Ülikool. Seal tudeerinud lätlasi on hakatud koguni nimetama omaette nimega – terbatnieki.
19. saj II p võib kõnelda korraga paarist-kolmekümnest läti talupojast, kindlasti rohkem kui eestlasi.
Tartu Ülikool ei jäänud siiski ainsaks kõrgemaks õppeasutuseks, kus oli võimalik ka läti talulastel õppida, 1851 – Riia vaimulik kool ja Riia vaimulik seminar (kõrgem aste). Vaimulik kõrgharidus .
Vastu võeti sinna just ennekõike kohalikke, põlisrahvaste lapsi. Mõeldud muidugi venestamise sihiga – pidi valmistama ette läti ja ka eesti rahvusest Vene õigeusu kirikuõpetajaid.
1862 – Riia Polütehnikum – ainus Balti kubermangudes tegutsenud tehniline õppeasutus .
Loomulikult kasvas järk-järgult ka gümnaasiumide arv. Kui alguses ette nähtud 1gümnaasium igasse kubermangulinna – hiljem Riias juba 16, Miitavis 3, Liibavis ? 4, isegi Ida-Lätis, mis oli hariduslikult maha jäänud – Dünaburgis sajandivahetusel 2.
Kooliõpetajate seminarid . Esimene Läti alade kooliõpetajate seminar 1839 Volmaris. Selle asutajaks oli jällegi ka eesti ajaloost hästi tuntud mees – Cimze. Esimesed 10 aastat tegutses Volmaris, siis kolis ümber Valka.
Sellest ajast peale võeti vastu ka eesti rahvusest noormehi, kellest koolitati ennekõike kihelkonnakoolide õpetajaid.
1840 Õpetajate Seminar ka Kuramaale - tegutsema hakkas kõrvalises kohas, Irlavas.
19. saj lõpus lisandus veel üks õpetajate seminar, nn Balti Õpetajate Seminar, mõeldud kõigi kolme Balti kubermangu jaoks.
Õpetajate Seminarid koolitasid just ennekõike kihelkonnakoolide õpetajaid, valla- ja kihelkonnakoolide lõpetajad ennekõike. Samuti asusid tööle vallakirjutajatena, muude vähemtähtsate ametnikena – siit hakkab kujunema läti rahvuslik haritlaskond .
Loomulikult ei tohi unustada ka gümnaasiumi/ülikooliharidusega lätlasi, aga 19. saj II pooleni läksid nad oma rahva jaoks kaotsi, saksastusid täielikult, ei tunnistanud end lätlaseks ega osalenud üldreeglina hiljem ka rahvuslikus liikumises.
Kirjasõna levik. Lätikeelse kirjasõna puhul tuleb alustada tõdemusest, et 18. saj algus oli päris nutune. Rootsi ajal oli hakatud midagi välja andma – kiriklikke tekste kuni Piiblini välja, aga Suure Põhjasõja ajaks see traditsioon enam-vähem katkes. Üksikutel juhtudel siiski midagi ilmus: piiblijutukeste kogumikud, jutlused (mõeldud pastoritele).
Rajajaks, edendajaks, kõige olulisemaks tegelaseks – Stender . Nimetatud ka Vanaks Stenderiks, sest ka tema poeg oli hiljem talurahvakirjanik. Rahvuselt baltisakslane, saanud hariduse Halles , hakanud huvi tundma läti keele vastu.
Tõlkis rahvapärasesse läti keelde mitmeid piiblilugusid. Järgmine samm – ilmalike asjade poole pöördumine. Andis välja läti rahvapärimuste, rahvajuttude kogu. Jällegi kogus kõigepealt kokku, valis välja, publitseeris. Selle juurest järgnev samm – hakkas ise kirjutama lätikeelset luulet ja kunstmuinasjutte ja neid avaldama.
Enam-vähem paralleelselt omaloominguga hakkas ka kirjastama kooliõpikuid , tol ajal tähendas aabitsaid, ka pildiaabits oli väga uudne lähenemine – tema välja antud.
Odavates rahvaväljaannetes publitseerima aimeraamatuid, populaarteaduslikke käsitlusi küll võõraste riikide ja ajaloo kohta, mitmesuguste ilmastikunähtuste, põllumajanduse edendamise võimaluste kohta. Mitusada publikatsiooni.
Lisaks uuris ka läti keelt, andis välja läti keele grammatika, mis jäi rohkem kui sajaks aastaks omas valdkonnas ületamatuks, mille järgi õpetati mh läti keelt ka Tartu Ülikoolis.
Oli sedavõrd vaimustatud lätlastest, lätlusest ja läti keelest, et oma hauakivile lasi varakult raiuda „lätlane“.
Noor Stender siis jätkas.
Sajandivahetusel esimesed läti talurahva hulgast pärit inimesed, kes tegelesid mingil määral kirjandusliku loominguga, mis jõudis ka trükisõnasse.
Esimeseks on loetud meest, keda tuntakse nime all Kikula Jekabs. Tegemist Liivimaal Volmari lähedal mõisas töötanud kangruga – mitte pärisorine, aga mõisakäsitööline, kes 1777 . kirjutas vähemasti kaks luuletust lätikeelset, mis on saanud tuntuks tänu sellele, et saatis need impeeriumi pealinna Peterburi, Katariina II-le endale.
Tegemist on lätikeelsete luuletustega, kus kurdetakse mõisate ülekohtu peale ja palutakse keisrinnalt kaitset õigusetutele talupoegadele. Kuigi oli piisavalt ülistanud keisrinnat ja lootnud temalt ülistajat, juhtus temaga see, mis ikka juhtus – pandi vangi ja vangis tema suri.
Järgmine on tuntud kui Pime Indrikis. Lapsepõlves oli kaotanud nägemise ja teenis leiba kingsepana. Ilmselt oli siis aega mõtelda töö kõrvalt, mõtles siis luuletusi välja. Tuntuks sai tänu sellele, et tema laulud, luuletused pälvisid kohaliku letofiilist pastori tähelepanu ja tema algatusel anti välja väikene luulevihik „Pime Indrikise laulud“ – esimene lätlasest kirjanik, luuletaja, kelle teosed jõudsid trükki .
Anna – enam-vähem viimasega samal ajal. Ühes kirikulaulude kogumikus luuletus „Meie armsale keisrile“ vms.
Jõutakse perioodiliste väljaanneteni. Juba 18. saj keskpaigas ilmus Kuramaal lätikeelne Kuramaa kalender, iga-aastane perioodiline väljaanne, mis tõi ära kirjeldusi Kuramaa hertsogite eluloost ja tegemistest – ka riigi-ja valitsejatruu väljaanne. Veidi hiljem – 1760.aastatel hakkas Riias ilmuma ka Liivimaa läti talurahvale mõeldud kalender.
Kalendrite juurest ei jäänud enam kaugele ajakirjadel, lätikeelsete ajakirjade ilmumine .
Jällegi läti- ja eestikeelsed esimesed ajakirjad pärinevad samast allikast.
Esimene 1766 „Lähike Õpetus“ Eestis.
Samast „Lühikesest Õpetusest “ sai saatuse tahtel ka esimene lätikeelne ajakiri.
Latweeschu Ahrste.
Eesti keeles 41, lätlaste oma 25. Aga sama asi, lihtalt tõlgitud.
Märkimist väärib ka tõlkija – Jakob Lange – Liivimaa kõrgem luteri kirikupea , kes on samuti liigitatud letofiilide hulka, tundis huvi läti rahva ja läti keele vastu, tõlkis läti keelde ka hulgaliselt kiriklikke tekste.
19. sajandi alguseks jõudis järjekord ajakirjade juurest lätikeelsete ajalehtede juurde, kõige esimesena hakkas 1822?. aastal Miitavis ilmuma Läti leht e Latweeschu Awises.
1832? Läti Inimeste Sõber – tõid ära ka teateid laiast maailmast.
Leitlans. Päritolult pärisorise talupoja poeg, aga oli lõpetanud kihelkonnakooli, töötas kaua aega vallakirjutajana. Just selle kõrvalt hakkas kirjutama ka lätikeelset luulet, hiljem ka lühiproosat. Tänu sellele tõusis Mahjas Wesise toimetajaks. Viimane on kindlasti võrreldav Pärnu Postimehega.
Noorlätlased.
Krišjanis Valdemars
Tagantjärele on väidetud, et kui ta juba vallakirjutaja abi oli, paistis silma rahvuslike taotluse poolest. Koondas enda ümber kohalikke ärksamaid talupoegi. Pani aluse vallaraamatukogule, andis oma kirjutajapalgast raha raamatute ostmiseks – väidetavalt esimene avalik raamatukogu Lätis. Olevat kogunud vallakirjutajana teatud kapitali, astus ta veel nii kõrges vanuses nagu 24 (selleks, mis ta tegi, tõesti kõrge vanus) Miitavi gümnaasiumisse. Seal ilmnenud tema tegevuses taas rahvuslikud jooned – kogus kokku rahvajutte, pärimusi jne ja andis trükis välja ka. 300 siis kokku. Mõeldes just läti talurahva lugemisvajaduse peale. Miitavi gümnaasiumi lõpetanud, tuli Tartusse , temast sai TÜ tudeng , keskendus majanduse õppimisele. Pani tudengitoa uksele sildi: Krištjanis Valdemars, lätlane. Rektor kutsus välja ja uuris, mida ta öelda tahab, et mis mõttes lätlane – et ta pole ju mingi mats , lätlane, vaid kõrgelt haritud tudeng. Oli vastanud: „Lätlane, kes valdab vabalt inglise, prantsuse ja saksa keelt, pole inglane, prantslane , ja sakslane, vaid jääb ikka lätlaseks“. Teised vestlesid saksa keeles, õppisid saksa teadust, edendasid saksa kultuuri. Teised lätlased siis. Aga vähemalt üks osa hakkas nüüd käima koos Valdemarsi pool – terbatnieki õhtud. Kes tegi referaadi päevakajalisel teemal, lihtsalt päevakajalistel teemadel vestlemine – eesmärgiks läti rahvusluse kasvatamine . Hakati tegema kaastööd ajalehtedega.
TÜ lõpetades suundus Peterburi, temast sai Venemaa rahaministeeriumi ametnik . Suhteliselt kõrge ametnik, suhteliselt hästi makstud ametnik, jõukas mees. Aga Peterburi ei suundunud ta enam üksinda, vaid temaga tulid terbatnieki pundist kaasa veel kaks meest – Alunas ja teine Krišjanis, Krisjanis Banons. Järgnevalt tegelesid kõik üheskoos.
Jõudsid järeldusele, et slavofiile on võimalik ära kasutada, tuleb vaid baltisakslasi kritiseerida. Kriitika muutus baltisakslaste suhtes üha teravamaks. Ja niisiis teatati neile ühel päeval, et nende kirjutisi Majas Vesises enam ei avaldata. Et leida uusi väljundeid, hakkas taotlema luba oma ajalehe käivitamiseks. Kõrge Vene riigiametnikuna, kelle riigitruuduses keegi ei kahelnud, sai üsna hõlpsalt hakkama. 1862 hakkas ilmuma ajaleht Peterburgas Awises – Peterburi leht. Selle toimetajaks sai Alunas ja mis eriti soodsaks tegi olukorra nende noorlätlaste jaoks, kuna Peterburis nappis haritud lätlasi ja kuna Valdemars oli väga heades suhetes mitmete kõrgete riigitegelastega, siis saavutati kokkulepe, mille tsensoriks sai.. ee. Mingi lätlane.
Kriitika „häbelike lätlaste“ suhtes jne. Aga ei maksa arvata, et seal oleks olnud mingid suured juhtkirjad, aga ta kasutas ära ajalehe naljalisa, kus olid pidevalt tegevad koomilised tüübid, kes omavahelistes dialoogides varjatult ja ümber nurga kritiseerisid ja ütlesid kõik vajaliku välja.
Loomulikult ei tegeletud ainult baltisakslaste kritiseerimisega, vaid ikkagi teated ja nõuanded, küll jur, küll põllumajanduslik.
„Lätlastel on vaja kolme asja: esiteks koole, teiseks koole ja kolmandaks koole.“
Ajaleht sai oma aja kohta ääretult populaarseks, tal oli Lätis 4000 tellijat, mis tähendab, et lugejaid oli vähemalt paarkümmend tuhat. Ajaleht oli pinnuks silmas baltisakslastele, üritasid kaikaid kodaratesse loopida.
Ostis mõisa, kruntis, müüs odava raha eest maad soovida võivatele lätlastele. Juhtus nii nagu võis arvata. Kuulujutud, et kusagil lätile lähedal – Novgorodis – saab odavalt ja soodsalt maad, levisid tohutu kiirusega ja sinna mõisa hakkas saabuma tuhandeid maasoovijaid. Maa oli aga välja jagatud. Ja just nüüd said baltisakslased võimaluse talle kätte maksta, tal tekkis konflikt N juhtkonnaga – avalik kord olevat ohustatud kui nii paljud lätlased sisse rändavad ja neil seal midagi teha pole. Püüdis parandada, avaldades teateid, et maad on välja jagatud ja maad pole enam anda. Aga baltisakslased, kes omasid teisi ajalehti, ei avaldanud, jõudis see teade ainult Peterburi lehelugejatele, maasoovijate vool ei katkenud ja asi päädis sellega, et kubermanguvõimude kaebuse peale pandi ka ajalehe ilmumine seisma.
Suundus Moskvasse, tegutses elu lõpuni Keiserlikus merendusseltsis, väidetavalt olevat esiemst korda sattunud mere äärde 15-aastasena ja olnud merest täielikult lummatud, tegi kõik, et arendada ka läti meresõitu. Oli loonud Läti laevasõiduseltsi, tema algatusel asutati Läti aladele 10 merekooli, enamik paiknes Kuramaa rannikul, 1 Riias, 1 ka Heinastes.
Lisaks sellele ei unustanud ta muidugi kunagi ära ka oma rahvuskaaslaste koondamist, sellised väikeste rühmade koosolekud jätkusid nii Peterburis kui Moskvas, Moskvas oli selleks ajaks kogunenud juba suhteliselt rohkesti Läti üliõpilasi. Pandi tööle esimene üliõpilasselts.
Valdemars suri Moskvas, aga maeti Riiga.
23.04.2014
Alunans pärines Liivimaalt, õppis Miitavi gümnaasiumis ja sai tuttavaks Valdemarsiga, äratas ta läti rahvusele, sest neil päevil alustas J. Alunans oma elutööd, võõrkeelenduse kirjandust tõlkimist oma keelde.Sügavam eesmärk, tõestamine baltisakslaste ja lätlaste jaoks et läti keeles on võimalik väljendada kõiki modernseid ideid ja kaasaaegseid kunsti suundi. Ta ei saanud piirduda vaid puhta tõlkimisega, pidi uudissõnu välja mõtlema ja neid rakendama . Üks esimesi kes tabas ära läti ja leedu keelte lähisuguluse, läti keel on leedu keelest arhailisem, võttis laensõnu leedu keelest ja kohandas need läti pärasteks. 1865 aastal ilmus tema luulekogu ,,Laulukesed“ läti modernse luule algus. Alunans oli sedavõrd mõjustatud Valdemarsi tegevuses, mõlemad tulid Tartu ülikooli majandust õppima, osalesid üliõpilaste õhtutel, ja lõpetades suundusid nad Peterburi. (Peterburgas Awises) peatoimetaja, andis selge näo ajalehele, tema õnnetuseks ta ei jäänud toimetajaks kauaks ajaks 1864 , halvenes tema tervis, pöördus peterburist kodumaale tagasi , aasta pärast suri. Nüüd võttis Barons üles ajalehe toimetamisest, pärines Kuramaa kubermangust, tema perekond oli väga jõukal järjel, isa oli mõisa rentnik, õppis sammuti Miitavi gümnaasiumis ja kuigi Barons oli Valdemarsis 10 aastat noorem , langesid nende õpingud samma aega. Barons sai oma rahva äratuse Valdemarsilt, ka tema tuli Tartusse ja astus ülikooli, aga tal jäi lõpetamata jättis pooleli ja läks Peterburi sõpradele järele.1862 aastat Peterburi Awisese naljalisa toimetaja , selle kaudu väljendasid noorlätlased oma vaateid, koomiliste dialoogide kaudu. Juris Alunans läks tagasi kodumaale , siis võttis Barons toimetaja koha üle, samuti ka mitte kauaks 1865 pandi ajaleht kinni. Barons suundus koos Valdemarsiga Moskvasse, töötas 30 a vene aadlikondades koduõpetajana. 1890 ja uue sajandi algusel, pärast Valdemarsi surma , pöördus tagasi lätti ja hakkas koguma läti rahvalaule (daina), algselt tähistas leedu rahvalaule, aga baronsi kogumisega nihkus see. Baronsi töö tulemuseks oli siis 7 köitelise rahvaluule kogu avaldamine, rohkem kui 200 tuhat läti dainat. 1865 aastal kui ajaleht kinni pandi , jäid noorlätlased oma häälekandjast ilma, ajaleht ilmus veidi üle 3 aasta, avaldas haritumale läti rahvale suurt mõju, see ajalehe ära kukkumine nii väga oluline polnudki , sest rahvusliikumise keskus kandus Peterburist üle läti aladele. 1860 aastate keskel hakkasid ennast aktiivsemalt liigutama Riia lätlased, Riia kujunes läti suuremaks linnaks, sinna koodus suur hulk läti rahvast, teiselt polt oli Riia kubermangu keskus ja Baltikumi suurim linn, tõmbas ligi haritlasi. 1860 aastatel ületati kriitline mass, need riiga kogunenud haritlased ei saksastunud enam vaid olid rahvuslikud. 1860 a keskpaigaks, püüdsis läti rahvuslased oma seltsi asutada, esialgu see ei toiminud , kuna pidi olevat juba üks läti selts (balti-saks) ja keeldusid luba andmast. Läti Esimese Seltsi eeldus, 1867 oli Balti kubermangudes vilja ikaldus, 19 saj suurimaid näljahädasid, eestis rohkem kui lätis, 1869 aastal Riia lätlased apeleerisid riia võimude poole ja tahtsid luua , Riia-läti seltsi , puudust kannatavate eestlaste abistamiseks. Luba anti ja ei saa öelda et lätlased oleks seda ainult varjuna täitnud, eestlastele koguti asju ja esemeid ja saati. Näljahäda lõppedes ei saadeti seltsi laiali , vaid hakkas tegutsema uue nime all Riia-lätlaste selts 1869 aasta sügisel, esimeheks valiti B. Dirikis, kes kuulub samuti rahvusliku ärkamisaja juhtivate tegelaste hulka. Avanumbris kirjutati sissejuhatav artikkel et lätlasel on õigus haridusele, õigus rahvusliku kultuuri edendamisele, ja hukka tuleb mõista kõik balti-saksastamised. 1877 lisandus veel üks ajaleht ,, RigasLapa“, esimene lätikeelne päevaleht , teised olid nädalalehed. 1870 aastal Riia-lätlaste selts ostis endale maja.
Vastu võeti kõiki kes soovisid oma rahva jaoks midagi ära teha, ei häbenenud neid ja olid valmis neid tunnistama. Alustasid tegevust mitmesugused sektsioonid , kirjanduse – trükisõna väljaandmine ja levitamine, teartrisekstsioon, muusika -ja ajakirjandusesektsioon. Koondas kõiki sotsiaalseid kihti . Riia lätlaste seltsiga oli ikka tegemist, väljast poolt eriti ei võetud, küll aga tekkisid selle eeskujul ka lätlaste seltsid mujal, Miitavi keskuses , Dünaburgi keskuses.
1870 aastatest oluline ärataja B Kronvalds, pärit Kuramaalt Liibavi lähistel, isa oli heatasemeline rätsep, jõukas mees, poeg sai saksa hariduse , ta pidi hakkama õppima läti keelt, jõudis gümnaasiumi haridusena Miitavis, kõrgharidus jäi omistamata. Tuli ükskord tartusse ja sai Õpetaja Seminari liikmeks. 1870 koondas Kronvalds enda ümber lätiüliõpilasi , kes olid Tartus, nendest kasvas välja esimene läti üliõpilasselts ,,Lettonica“ kes võttis kasutusele ka läti rahvuslikud värvid. 1872 aastal avaldas põhimõttelise artikkli ,,Rahvuslikud Püüdlused“ saksakeelne , väitles baltisakslaste seisukohtade vastu mis alandasid läti rahvast. 1873Kutsuti Riias kokku esimene üle lätiline läti õpetajate kongress , ja tema valiti selle juhatajaks. Luua oma rahvuslik kultuur, haridus taseme tõstmine. Pärast seda Kronvalds vahetas töö ja elukohta , lahkus Tartus, asus tööle läti aladele, kihelkonna koolis. Kronvaldsi juhtiv tegevus ei kestnud kaua 1875 suri ootamatult.
1880 tagasilöök läti rahvuslikule liikumisele, seoses venestamisega. Impeeriumi erinevate osade unifitseeruine, vene keele peale surumine , vene ametnike sissevedu läti aladele, keskvõimu korralduste olulisemaks muutumine, kaasnes sellega rahvusliku liikumise tagasi tõrjumine , nähti ohtu selles.
Rahvuslik liikumine andis oma korda olulise tõuke läti kultuurielule, kirjanduse ja teatri ning muusika alal. Sündis läti rahvuslik kirjandus, patriootlikus isamaaluules. Lätlastel oli isegi olemas oma ,,Koidula“ Auseklis, tegelik nimi Krogzemis, töötas kihelkonna õpetajana, andis välja patriootliku isamaalist luulest . Kõige silmapaistvam neist. Lätlased edestasid eestlasi kirjanduse arenduse järgmises etapis , realistlikus romaanis (eestis sai E, Vilde 19 saj lõpul) Vennad R ja M Kaudzite 1879 aastal romaani ,, Maamõõtjate aeg“, talude päriseksostmine, kirjeldas seda protsessi, tolleaegseid ühiskondlike suhteid, (esimene läti keelne). Läti rahvusliku kirjanduse olulisemaks sündmuseks 1880 aastal rahvuseepos ,, Lacplesis “ (Karutapja) Tehis eepos nagu kalevipoeg, polnud otseselt rahva suust kirjapandud, vaid pärimused ja muinasjutud koguti kokku ja koondati selleks eeposeks. Autor oli A. Pumpurs , rõhutas oma elulugudes , oli ta Liivimaa pärisorja poeg, ta ise jõudis ta elus edasi, õppis maamõõtjaks, astus vene armeesse ja tõusis ohvitseri, ei jätnud unarusse läti keelt ja kirjandust, üks oluline läti luuletaja. Tema luule kaks moodi jagati, tema enda luule, romantiline ja päris, teiselt poolt isamaa lüürika , mis oli ka tema oma , kuid motiive armastas ta laenata rahvaluulest , rahvaluule töötlused . Rahvaluule töötlemisel isamaa luuleks seal jõudiski rahvuseepos tegemiseks. Eepose põhisisu, mees , kellel karukõrvad, läti muistne vägilane võistleb musta rüütliga., lõppeb traagiliselt, mõlemad langevad Väina jõe kaldalt alla , jäädakse ootama tema taas ärkamist ja taas tulekut Väina jõest ja siis viib ta oma võitluse lõpuni edukalt.
Läti rahvusliku teatri sünd, on ikkagi seotud Riia-lätlaste Seltsiga, 1868 aastal see asutatud selts, ja esimesel tegevus sügisel etendati seal Noorema Stendari Lustimängu. Paar aastat hiljem , asutati riia-lätlaste seltsis , teartikomisjon, ja see kutsus näitemängu juhtima A. Alunansi , pärit kuramaalt, ise õppinud näitleja , õppis miitavi gümnaasiumis. Sidus ennast teatritega. 1870 tuli tagasi kodumaale, muidu töötas mujal, töötas kohas 15 aastat. Tema tegeles praktiliselt kõigega , kirjutas ise või valis välja mida lihtsustas , ise lõi kaasa , lavastas, valis näitlejate kaadri , hoolitses rekvisiitide eest, Esimese läti rahvusliku teatri hing. 1885 kutsuti tema asemele teatrit juhtima P. Osolinš, kes oli esimene teartrialase hariduse saanud lätlane, oli lõpetanud Dresteni konservatooriumi , sai muusikaalase hariduse ja tearti oma. Viis selle tearti uuele tasmele, sellest sai profesionaalne teater, hakati etendama Shakespeare , Schillerit ja teisi suuri nimesid . Asutas rändteatrti , samuti lätlaste rahvusliku teatri, käis läbi praktiliselt kogu läti maa. Olles suuremaks äratajaks kui see Riias tegutsemine oli. Oma elu lõpuaastatel juhtis ta ka Miitavi lätlaste Seltsi teatrit. Lätlaste muusikaharrastus oli varasem, läti muusikast võiks rääkida juba al 18 saj, kui hernhuutliku liikumise juures tekksid koorid . 19 saj sai see esialgne kooriliikumine innustust veel juurde, eeskujuks võeti balti-sakslaste koorid. 1864 aastal jõuti esimese lätlaste kohaliku piirkondliku laulupäevani (kihelkondlik) Volmari lähistel, 1873 sai teaks esimene Läti Üldlaulupidu Riia, 45 laulukoori ja orkestrit , publikut loeti tuhandetes, korraldajad kandsid rinnas lätivärvides rosette . 1873 aastal kanti ette ka esimene läti vabariigi hümn,,jumal õnnisa baltimaad (lätimaad nüüd)“. 19 saj lõpus hakkas tekkima ka profesionaalne läti muusikute seltskond , paljuski said alguse ühest koorist Irlava Kuramaa kubermangu Irgava õpetajate seminar,1860-1870 aatatal töötas muusikaõpetajana Janis Bertinš, tema oskused ja muusikavaimustus piisavalt suur, õnnestus nakatada oma õpilasi. Tema poeg on olulisem, õppis isa käe all ja läks õppima Peterburi konservatooriumi, lõpetas pianistina ja oregonistina, käsi konstertitel, kutsuti tagasi Peterburi kontservatooriumi proffersor (esimene lätlane). Tuli veel teinegi proff muusik E. Wigners, jällegi tema tee viis Peterburi konservatooriumisse, lõpetas oboe klassi, külastas ka kompositsiooni klassi, hiljem kujunes temast koori ja orkestri juht. Kolmas kõige olulisem oli J. Vitols, ka Peterburi konservatooriumis, lõpetas kompositsiooni klassi, esimene läti proff helilooja , esimesed läti ooperid , ennekõike keskendus koorilaulude loomisele. 1920 aastani töötas ta Venemaal konservatooriumis professorina, 20 aastal pöördus ta kodumaale tagasi ja rajas Läti ooperiteatri ja Läti konservatooriumi.
Peterburi Kunstite Akadeemia:kõik kolm tõusid akadeemiku staatusesse.
* K.Hüns, lõpetas kuldmedaliga, valti professoriks, tuntuks sai ennekõike ajalooliste maalidega, suur maalide seeria Pärtliöö sündmustest. Ogre linna ümbruse maastikke.
*J. Roze, kaua aega peterburi töötanud,
*J. Fedders, maastiku maalid.
Võrdlustabel
Läti Eesti
ajaleht läti 1856 Mahjas Weesis 1857 Pärnu Postimees
poliitiline aja 1862 Peterburgas Awises 1878 Sakala
päevaleht 1877 Rigas Lapas 1891 Postimees
kirjaoskus (%) 91,8% 96,3%
kõrgharidusega inimesi 1850(1913) kuni 1000 (1915)
üliõplasorg 1855 (,,läti õhtud“) 1870 ,,Kalevipoja õhtud“
kultuuriselts 1868 Riia Lätlaste Selts 1872 Eesti Kirjameeste Selts
üldlaulupidu 1873 Riias 1869 Tartus
Rahvuseepos 1888 Lacplesis 1862 Kalevipoeg
realistli romaan 1879 Maamõõtjate aeg 1896 Külmale maale
suur rahvaluulekogu 1894-1915 Latvjas dainas 1904 -1907 Setukeste laulud
Läti 20 saj alguses
Kolm kubermangu , kaks kuulusid läänemere kubermangude hulka. Nendest kahest ainult üks oli puht läti kubermang, Kuramaa kubermang , mis hõlmas läti lääne ja lõuna osa, keskuseks oli Miitavi (Jelgava linn), ja see jagunes 10 maakonnaks.Teine Baltikubermang mis oli osaliselt läti kubermang Liivimaa, mille põhjaots asetses kaugele Eesti poolele, kaks distrikti Eesti ja Läti osa, keskus oli Riia linn. Liivimaa kubermangu läti osa jagunes 4 maakonnaks ; Valga , Volmari, Võnnu ja Riia. Viimane osa latgale ala, vene aladel , vene elanikkonnaga, vaid kolma maakonda. 1914 aastaks oli 23 linna., enamik linnadest koosnes Kuramaale. Suurim linn Riia ja Miitavi ja Dünaburg.
Lätirahva arv- oli kasvanud 19 saj jooksul vägagi jõudsalt , 1800 u 720 tuhat elanikku , 1914 aastaks üle 2,5 miljoni elaniku. Üle 100 aasta jooksul oli läti elanikkond rohekm kui 3 kordistunud, demograafiline plahvatus . Üleminek tüüpilisele rahvastiku toote tüüpilt modernse rahvastiku tüübi ülemineku. Eestis oli prantsuse tüüp, vähenes suremus kui ka sündimus , Lätis toimus üleminek inglise tüübile suremuse langus toimus 10 kond või rohkemigi aastat kui sündimus jäi. Asjaolu et lätisse tuli rohkem sisserändajaid venemaa sisekubermangudest. 20 saj alguseks tekkis läti aladele tugev agraarne üle rahvustatus. See tähendas omakorda rahvastiku rännet, see viis talurahvast linnadesse, ja ka läti aladest välja. 19 saj II poolel hakkas lätlaste väljaränne venemaale.
1800 astal elas linnades 7 % lätirahvastikust, 1914 rohkem kui 40 % läti rahvast. 1914 aastaks suurimaks linnaks tõusis Riia kus elas kolmandik või rohkem läti linna elanikest, üle 500 tuhande läti elaniku.
Oluline on ka läti rahvuslik koosseis, 19 saj alguses hinnanguliselt ligi 90 % oli rahvuslikul kuulumisel lätlased, 1897 aastaks oli lätlaste % 68 langenud, muud rahvused olid väga kindlustatud.1897 aastal u 80 % venelasi, 7 % baltisakslasi , ja 5 % juute . 20 saj lalguses muudatused, tööstuse indrustrialiseerimine, jätkus venestamine , veneametnikkonna kasv, tööstustööliste kasv, latgale aladele toodi sisse mõni tuhat vene talupoegade perekonda ja kuramaale toodi u 20 tuhat saksa talupoega. Läti majanduses domineeris põllumajandus, agraartööstusmaa, põllumajandus jagunes kaheks: suurmaa pidamine(mõisamaamajandus) ja väikemaa pidamine (talumajandus). Mõisatel kuulus u 49% kõikidest maadest , taludele 38 %. Kui vaadata külvi pinda siis mõisate osakaal langes u 25 %. Põllumajandus loomade arvukuselt mõisatele kuuluvatele loomad moodustasid u 22-23 % , ning mõisates leidis rakendus u 20 % põllutöölistest. Samas mõisad andsid 1/3 põllumajanduslikust kogutoodangust, talu 2/3, mõisad üle 50 % turuväärtust. Mõisamajanduse areng oli tunduvalt pikk, kui talumajanduse areng järjest kiirenes, see oli tingitud mõisa majanduse moderniseeruminest, mis oli alanud tunduvalt varem , 20 saj alguseks oli mõisamajandid oluliselt muutunud, uut tüüpi tootmisettevõtted, kapitalistlikuks, palgatöö kasutamisele ja turule oli eesmärk, Tollane mõis polnud enam põllumajanduslik ettevõtte, akarjakasvatus ja teisel kohal taimekasvatus . Jahuveskid, meiereid, piiritusvabrikud olid olulised, suurhulk saeveskid, telliste valmistamine, lubjaahjud ja lubja põletamine. Jätkasid maaparandusega, sordi ja tõu aretusega, kasutati moodsat põllutöö tehnikat ja kunstväetist, suuremat sihti ei olnud.Mõisatööliste ebaefektiivsus , mis kajastus ka toodangus. Seoses väljarändamis liikumisega pärast 1905 aasta revolutsiooni , hakkas tekkima töötegijate defitsiit, kuid sellest oleks saanud üle, kui parandada nende palka ja heaolu,aga kuna suured rahalised väljaminekud oleks tulnud siis ei tehtud nii. Talud arenesid kiiresti areng algas hiljem , enamik oli alles võlgu talu eest,taluomanik oli reeglina huvitatud kiiremini võlgade tasateenimisest, et tekiks vaba raha mida saaks kasutada majanduse arendamiseks ja investreerimiseks, talud majandasid efektiivsemalt kui mõisad. Talu omanik ise rabas oma põllul kui palgaline mõisa põllul. Taludes levisid just 20 saj alguses, need uudsused mida mõisad kasutasid juba varem, nüüd kui hakkas raha rohkem liikuma, siis paljud jõukamad talud hakkasid tegelema vaikselt tõuaretusega, maade parandamisega ka taludes mindi üle piimakarja kasvatamisele. Osaline loobimine linakasvatusest, põllud välja kurnatud , lina hinnad maailma turul olid langenud. Sajandi vahetusel hakkasid tekkima mitmesugused põllumajandus ühistus, karjapidamisühistud jne, mis võimaldasid taludel teha omavahelist koostööd ja saavutada seeläbi paremat tulemust. 1870 aastatek olid hakkanud tekkima põllumeeste seltsid, põllumajanduslike teadmiste levitamine.Teadmised levisid ka läti talupoegade hulgas kiiresti tänu neile. Esimese MS puhkemise ajal oli talude päriseksostmine lõpuni viidud peaaegu, Liivimaal ja Kuramaal , paljudes kohtades oli ka mõisate maid vähendatud, kuid olid üks piirkond Latgale kus ei tehtud nii. Latgales hakkasid iseseisvad talud 1907.
Tööstuslik pööre mis algas läti aladel 19 saj keskpaiku oli kasvanud 20 saj paiku indrustrialiseerimiseks, läti alaa v.a Latgale, kujutas eneses vene impeeriumi enam arenenud tööstusliini. Enam levinud tööstusharud , kõige olulisemal kohal oli metallurgia ja masinaehitus ettevõtted. Riias tegutses Baltimaade suurim laevaehitustehas, mis ehitas moodsaid aurikuid ja jäälõhkujaid.
Teine tööstusala oli keemiatööstus , Riias jällegi väga suur sektor.Liibavis ka . Tüüpiline mitte palju ettevõtteid , kuid läti suurimaks keemiatööstus ettevõtteks oli kummitööstus Provodnik, mis valmistas kõiki võimalike kummist esemeid. Kogu vene impeeriumis suurim.Lisaks valmistati veel värve , õlisid , ja muid taolist.
Kolmas oli tekstiilitööstus , Kuramaa oligi esimene tekstiilitööstuse keskus ja säilitas selle positsiooni kuni I Ms, polnud hiigelettevõtted, villa ja muud vabrikud maal, igal mõisal oli olemas kes oli rikkam.
Tselluloosi- ja paberitööstus
Toiduainete tööstus, olulisemalt paiknes maal mõisates, jahuveskid, meiereid ja piiritusvabrikud.
Läti tööstuse puhul võiks ära märkida, et juht positsioon oli väliskapitali käes, inglased , prantslased , sakslased ,teisel kohal vene kapital , kohalik baltisaksa oma jäi kolmandaks. Läti tööstus oli ennekõike välistööstus. 1914 aastal tegutses läti aladel 11 suurt kommertspanka, ka venemaal tegutsevad kommertspangad ei suutnud ennas sisse süüa siia, kaubandus oli ka baltisakslaste käes, neile kuulusid suuremad import ja eksport ärid.
30,04
Läti ajalugu. 30.04
Jaunas Strava. Aluspanija J. Veiderbaum, TÜ õppinud. Riia lätlaste selts. 1860a hakatai välja andma Diena lapa, Uus ajaleht, uue voolu peamine häälekandja. Moodustasid ennekõike nooremad haritlased. Radikaalsemalt meelestatud. Nende orientatsioon suunatud Lääne-Eu. Poliitilises eesmärgiks. Demokr , kodanikuõigused , parlament, põhiseadus. Tegemist ei olnud ainult poliitilise suunitlusega. Tuleb vabaneda varakapitalistlikust stiihiast, tuleb luua korrastatud kapitalistlik ühiskond, vaestemate kihtide teadlik järelaitamine. Oluline kultuuriline mõõde, lääne-eu kultuuri sissetoomine.
Eriti olulisesk 1895a, saab ue toimetaja Janis Pliekšans, tuntuim lätlane lätlaste hulgas. Peterburi ülikoolis, õigusteaduskonna lõpetanu, tuntuks sai kirjaniku, luuletaja, kultuuri vahendajana. Alustas eu tähtteoste tõlkimist. Valik kindlasuunalisem. Tõlkis esmakordselt Goethe Fausti. Tõlkis ka esimest korda esimese eestikeelse tõlgitud proosateose, Juhan Liivi „Vari“. Õige pea aga lisandus omalooming, värssdraama . Luuletajana kuulsuse kogumine. Luuletaja nimi Janis Rainis . Luulekeskne perekond, abikaasa luuletajaniemaga Aspazija. Pliekšans hakkas jõulisemalt toetama uue voolu põhiseisukohti, kodanikuõigused jne. moodsate maailmavaadete tutvustamine, evoluts.teooria, materialism jne. 1893a Janis Rainis tegi pikema reisi Saksamaaale, tutvus seal sotsdemokr ideedega, tõi kaasa kindla veendumuse et sotsdemo toob lahendused kõikidele probleemidele. Tõi kaasa kihutuskirjandust, mida laiali jagas. Sidemed mida Rainis saksamaalt sõlmis tugevnesid, said kirj jätkuvalt. Sõruskonnas ideede levik. Vene riigivõimudele, 1896a pani päevaleht kinni, arreteeriti, saadeti Liivimaa kubermangust välja. võimud siiski ei saavutanud midagi, sotsdemo ideed olid jõudnud liialt sügavalt levida. Põhiosa jäi vabadusse , otsiti uusi tegevusvorme. Mindi põrandaalusele kihutustööle, salajastele koosolekutele koondumine, noorsoo kaasatõmbamine, salaürhmitused. Uusvoollased, kes tundsid end ohustatuna, osad suundusid välismaale, Saksamaal, Šveitsis, Ingli tekkisid väiksed organisatsioonid . Andsid lätikeelset sotsdemo kirjandust. Saadeti salaja üle piiri. Üritati hakata vedama , kujundama töölisliikumist. 1899a toimus uusvoolnike, sotsdemode esimene üle-linnaline streik Riias, „suur mäss“, üle 20000 töölise võttis osa. Järgnesid katsed ka rühmi ühendada suuremaks org. esimene loodi Kuramaa sotsdemo ühendus, Kalninši juhtimisel. 1903a sündis Riias Läti sotsdemo tööliste partei, LSDTP, püüdis ühendaa kogu töölisliikumist. Eesotsa seisid Peteris Stuicka (seotud lähedalt Rainisega), sai hiljem veendunud kommunist , pärast enamliku pööret ülemkohtu esimees. Lisaks J. Jansons-Brauns, ka hiljem kommunistiks. F Rozins. LSDTP sai oma ideed saksamaa sots liikumisest, seotud ka Venemaa SDTP-ga, kuid ideed siiski välismaalt. Piirduti sots ühiskonnast rääkimisest, kaugest sihist, kõigepealt peab sots ühiskond võitma, esimene – isevalitsuse kukutamine , demokr vabariigi sisseseadmine, parlament jne. pöörati vähe tähelepanu –a graarküsimus, saksamaal seda küsimust ei eksisteerinud nagu Liivimaal. Aduti et on terav maanälg, kuid kuidas seda lahendada ei pööratud tähelepanu. Maarahvas jääb kaugeks, pigem vabrikutöölised. Lisaks veel rahvusküsimuse eiramine, tunnustasid rahvaste enesemääramisõigust, kuid puht teoreetiline lähenemine, lootsid sots maailmarevol milles rahvusküismused kaotksid tähenduse. 1903a asutati Sveitsis emigrantide poolt Läti sotsdemo ühendus, mille peamiseks rajajaks ja esimeseks eestvedajaks N. Valters, uuest voolust väljakasvanud. Iseseisvumisel sai Läti esimene sisemin. Valters ja sotsdem, püütsid sünteesida mõlemat mida LSDTP välja jättis. Sotsialism ja rahvuslik külg. Valtersi loodud ühendusest kasvas välja esseeride partei, suurem tähelepanu rahvus- ja agraarküsimustele. uus vool lõpetab seega 20saj alguses poliitilise organiseerumisega, viis läti rahva politiseerumiseni.
Uue voolu kõrval eksisteeris, traditsioonilisem rahvuslik liikumine. Põhitähelepanu kultuurhariduslikule seltsiliikumisele. Jagunes omakorda kaheks. Üks poolt lähtus päris rahvusliku liikmuse algusaegade põhimõtetest, Valdemarsi põhiseisukohad. Põhivaenlased baltisakslased, tuli võidelda ka koostööd tehes Vene riigiga, mis tähendas ühtlasi lojaalsust vene võimule. Teine pool- uusrahvuslased, häiritud 188ondate, 90ndate venestamises ohu nägemine, vene riik suurem oht tsentraliseerimispüüetega, olid valmis tegema koostööd baltisakslastega tõrjumaks vene võimu. TÜ teoloogid, I. Olavs ja A. Niedra (Läti nukuvalitsuse juht vabadussõja aegadel). Rõhutati et läti ühiskond on muutunud, tuleb hoolitseda ka läti rahva majandusliku tõusuga hariduslik -kultuurilise kõrval. See võimaldab tegeleda kultuur-haridusliku poolega poliitilselt- eesmärk saavutada kultuurautonoomia . Peamine saavutus, läti linnavalitsuste võitmine läti rahva kätte. Linnades domineerisid arvuliselt lätlased. Juhtimisel siiski kõrvale tõrjutud. Valimisseadus oli ülimalt kitsas , valida said ennekõike jõukas kodanikkond , kelle hulgas lätlasi esimest korda vähe. Tuginesid oma loomulikule õigusele kaasarääkimisel ja arvukusele. 1890ndatel algas võitlus et valitsused bs käest kiskuga, 1892a Jelgavas-Jakobstadt, mil esimest korda saadi linnavalitsus enda kätte. Lähiajal ei järgnenud ühtegi uut võitu . Järgmine Valgas , koostöös eestlastega, 1901a. kuni 1905a võeti üle Volmari, Sloka, Tukkumi. Suhteliselt väiksed linnad siiski. Suuremates võimu ülevõtmine korda ei läinud. Baltisakslus olid hästi organiseeritud. Takistuseks ka rahvusliku liikumise lõhestumine, traditsionalistid vs uusrahvusllased vs Jaunas Strava. Ei suudetud välja panna suuremates linnades ühtset nimekirja, eriti Riia. Enne I ms ei suudetud, parim saavutus 46% volinike kohtadest .
19saj lõpuaastatel hakkab imbuma rahvuslik liikumine ka Latgalesse, 1904a vene võimud tühistasid senise keelu, tohtis hakata kasutama taas ladina kirja, tõi kaasa kirjanduse plahvatusliku leviku. Andis tõuke Latgale rahvuslikuks liikumiseks. Kuid Latgales puudud praktiliselt läti haritlaskond, juhtkoht kuulus katoliku preestrile. Francis Prasuns, üks selle juhtidest.
1905a esimene revol . Kõige aktiivsem piirkond üldse kogu imp ulatuses. Põjused samad, vene üldisest olukorrast, isevalitsuslik riigikord. Demokr, kodanikuõiguste puudumine. Alamrahva kehvad elutingimused. Lisanduvad kohalikud probl: üliterav maanälg 60% ilma oma maatükita, kahekordne rahvuslik rõhumine bs ja venelased. Ajend verine pühapäev jaanuaris peterburis. Läti revol eripära, toimus LSDTP tööliste juhtimisel. Esialgu linnades, juba jaanuaris algas partei eestvedamisel ülelinnaline streik, teine üldstreik läti ajaloos. Streikisid kõik vabrikud, ühinesid ka kooliõpetajad, õpilased, ametnikud, väikeettevõtjad, demonstratsioonide toimumine, nõuti demokr, kokku tulid väidetavalt Riia tänavatele 50000 inimest. Kubermanguvõimud rakendasid jõudu, 13jaanuariks saadeti sõjaväeosad, Väina jõe kaldal tule avamine , esimene verevalimine. Viabus üldstreik kuid sõvenesid revol meeleolud, jõudsid linnadesse Liibavisse , Miitavisse, Dünaburgi. Imbus maale, mõisatöölistestreigid. Revol liikumise ägenemine. LSDTP pani käima esimese ajakirja, „ Cina “ ehk võitlus. Anti välja kümneid lendlehti. Parteiga ühines tohtuut mass inimesi, revol eel u 2500 inimest hinnaguliselt, 1905a lõpuks 18000 liiget. Läti sotsdemo isel et tegemist radikaalselt meelestatud relvastatud võitlusele organiseeritud, koguti raha et haknkida relvi, rünnati rahaasutusi. Õhutati talurahva väljaastumisi. 1905a suvel muutusid kallaletungid mõisatele tavaliseks. Hakati ründama ka mõisate peahooneid, põletamine. Erinevalt eestist, lätis toimus see põletamine märksa pikemalt . Ei toimunud vabrikutööliste maaleminekut, vaid talupoegade algatusel, vägivallaaktide rohkus mõisnike vastu, 82 bs tapmine. 128 mõisahäärberit mahapõletatud. Latgales veidi rahumeelsemat, rüüstati mõisametsasid, tehti lageraid. Oli ka rahumeelsemat käitumist, rahvakoosolekute pidamine, palvekirjade saatmine. Nõuti venestamise lõpetamist, võrdsed õigusi bs-dega jne. eriti kuramaal kujunesid talurahva mitmesajalised relvastaud jõugud , võtsid üle mitu linna, näiteks Tukumsi – lahing vene garnisoniga, Aispute – nädal aega lahing, piiramine. Liivimaal üks aremee tegutsed Põhja-Liivimaal, Ruhja piirkonnas.
1905a keisri manifest. Läti poliitiliste erakondade legaliseerumine, LSDTP. Ja veel Läti sotsdemo ühendus. Loodi ka esimesed kodanlikud erakonnad, Läti Konstitutsiooniline demokr partei (ühes pundis vene kadettidega), läti demokr erakond. Balti konstitutsi partei, ka üle-venemaalised parteid. Tekivad tööliste ametiühingud suuremates vabrikutes , linnades. Jõuti ka esimeste üle-lätiliste koosolekutega, 10nov Riias üle-lätiline kooliõpetajate kongress, Liivimaalt-Kuramaalt eelkõige, pluss veel 600 muud haritlast. Peaasjas kooliküsimus, nõuti kouhstulllikult 6-klassilist tasuta haridust. Nõuti kooli eraldamist kirikust . Üleminekut lätikeelsele õpeetööle, vähemalt algklassides. Radikaalsed nõudmised. Üheksa päeva Hilja 19nov kogned Riiga 1000 valdade esindajat, kõneles kõigest muust , agraarreformist, bs eesõigustustest jne. valdade kongressil otsustati laiali saata kõik senised valitsusasutused, ükskõik kas vene valitsused või linna-valla omavalitsused , otsuste boikioteerimine, nende asemel tuli luua demokr valitud korraldavad komiteed. Delegaadid asusid teoks tegeme otsust. Aasta lõpuks vahetatai välja 96% vallavalitsused, ümber moodustmiane. Demokr valimise teel, kõik valla omanikud, hääleõigus ka naistel. Komiteed jätkasid omakroda revol süvendamist, hakati moodustama rahvamiilitsa salgad, valmis kaitsma ja ründama. Vene võimud, aug – kuulutati kuramaal sõjaseisukord , poliitiliste piirangutega. Kubermangu võimudel puudus jõud et sõjaseadust ellu viia, seega ei muutnud pm midagi, 22nov kuulutatakse ka Liivimaa kubermangus, olukorra muutus Vene-Jaapani sõja lõpp. 28nov nimetaai baltimaade kindralkuberner V. Sollogub, käsutuses suur vägi, peamiseks ülesandeks revol mahasurumine. Jagaks mitmeks suuremaks karistusekspeditsiooniks, eesmärk seada kindel kord, omakorda veel jaotumine karistussalkadeks. 1905dest -1906ajaanuaris, lasti u 1700 inimest läti aladel. Toimusid mitmed kokkupõrked läti talurahavarmeega. Lõppesid enamvähem veebr, kuid jäid sõjakohtud, mässus osalenute arreteerimine, hukkamine. Kokku hukkus u 3000 lätlast. Mitmed tuhanded saadeti vanglasse, asumisele 10000. Tõi kaasa ka revol osalenute emigreerumise, kokku u 5000. Eestis – karistussalkade tegevus lõpetas revol ära. Kuid lätis 1906a jätkus revol. Metsavendlus, mis algab juba 1906 lätis. Posit tulemusi ei toonud, 1907a suruti enamvähem maha.
Revol järgne, sama mis Eestis. Sõjaseisukorra kehtimine 1908a-ni. Asendus kõvendatud valvekorraga 1908a. 1911a kehtestumine, v.a Riias kus kuni I ms alguseni. Sõjaväelaste märksa suurema rolli kaasnemine tsiviilasjades. 1906 Sollogubi asemel A. Möller Zalomilski?. Keelatud avalik-poliitiline tegevus, raskendatud ka läti rahvuslike erakondade tegevus. LSDTP lähevad taas põranda alla. Suleti läti ajalheti. Eeltsensuuri enam ei taastatud, kuid politsei jälgis pidevalt. Jätkus venestamine, suunatud läti rahvusest ametnike väljatõrjumisega, toodi venemaa sisekubermangudeks, lätlased kui separatistid. Peterburi plaanid, tuleks kogu Liivimaa, Kubermangu talupojad ümberasusatada, tuua nende asemel vene talupojad. Jäid siiski plaanideks. Vene talupoegade sissetoomine vaid latgales. Venelaste õiguste kaitsmiseks, valimiskuuriad jne. lätlastele laienenud õigus pidada lätikeelseid erakoole, lubati õpetada kõiki õppeaineid läti keeles. Lubati tegutseda läti rahvuslikel seltsidel. Majandusühisuste rajamine. Läti aladel ka valimised vene riigiduumasse, läti aladelt valiti kokku 7 saadikut. I ja II riigiduumasse, kuulus 6 lätlast. Läti esindajad üritasid olla aktiivsed, karistussalkdade-sõjakohtute vastu protestimine, survesatai valitsust agraarreformi läbisurumiseks. III ja IV väga väheselt esindatud. III – lätlastest esindaja A. Priedkalns, sotsdemo. IV valiti J. Goldmanis , J. Zalitis – hoidsid madalat profiili.
Läti esimesed maailmasõjas, iseseisvumine
Sõjavaimustuse kaasnemine, sõja algusaastetl. Toetati venemaa sõjasihte. Võitlus saksamaa vastu, tõotus anda oma panuse, saksavastased meeleolud, kaebekirjad kohalike bs vastu. Goldmanis – patriootliku kõne pidamine. Vabatahtlikuna läti meeste sõjaväesse astumine . 1914a baltikirndralkuberneri määramine, Kurlov – sakslaste lähenemine Miitavisse, intsident bs tehaseomanikuga. Riigisakslaste välja saatmine, bs väljasaatmine (pastorid, mõisaomanikud, linnakodanlsu jne). sakslastega võrdsustati juudid, saadeti sundkorras välja Kuramaalt kogu juudi rahvusest elanikkond. 1915a olukorra muutus, idapartei võiduletulek, pealetung Venemaale. 1915a aprillis pealetung, ennekõike Galiitsias, abistav löök Baltimaale, juba 1.mail, l’igati läbi Liibavi-šiualiai aheline raudtee, vallutati Libavi, läheneti Miitavisse. Riias valitses paanika . Tegutsesid kuramaal sakslaste väiksed ratsasalgad, pigem tegemist sakslaste luuresalkadega. Miitavi siiski sakslaste kätte ei läinud, pealetung apandi seisma. Maikuuse pealetungi tulemusena jäi sakslaste kätte Kuramaa idasopp, Venta jõgi jooneks . Liibavi jäämine, merebaas. 1915a juulis, uus pealetung, põhiraskus lõunapool, tulemusel läksid Poola alad Varssaviga, Leedu alad, saksa väed jõudsid uuesti Kuramaale, vallutatai kõik tähtsamad saksamaa linnad, sept alguseks jõuti Väina jõeni , pöörati saksa väed kahes suunas, vallutada Riia, teine suund jõuda välja Dünaburgi. Lõppeesmärgi jäid täitmata. Põhiosani jõuti väljam kuid praktiliselt kogu Kuramaa kubermang langes saksa okup alla, v.a Riiast läänepool tugialad, Üksküla juures(Surma saareks nimetamine) jne. rinne jääb pidamine Väina jõele kaheks aastaks.
07.05.
1915 põgenes lätis u 850 tuhat inimest. Peamiselt oli tegemist vene võimude käsuga, põgenike lainele aitas kaasa ka kartus saksa vägede sisse tungi ees. Lahkunute olukorra tegi keeruliseks see, et vene võimud andsid vaid liikumissuuna, ida poole saksa vägede eest, polnud toitu ega ka peatumispunkte, paljud põgenejad olid lahkunud kodust üle öö, haarates kaasa vajalisema. Kõik oli tarvis kuhugi paigutama, vaja muretseda rõivad ,peavarju ,toitu ja jalavarje. Vene võimud ei teinud midagi , ei suutnud midagi kiiresti organiseerida, langes see kogu põgenike abistamise aktsioon, põgenikud ise proovisid lüüa mingeid aktsioone, muretseda raha et aidata oma kaas rahvslasi. 1915 kutsuti Peterburis kokku Läti põgenike kongress, seal oli esindatud 83 seltskondlikud komiteed, mis püüdsid asuda põgenike eest hoollitseda. Esiteks soovitdada kõikidel kodumaale jäänud lätlastel, mitte mingi puhul põgeneda, põhjendati seda põgenike vastutingimuste puudumisega, ebainimlike oludega. Teiseks otsustati et kõik juba põgenejad püütakse koondada kodumaale lähedale, Liivimaakubermangu Eesti osale, Latgale lähistele, ja Venemaa suurenatesse linnadesse. Põgenike massieest juhtimisel valiti kongressi hooldusabikeskkomitee. , põgenike abistamise keskkomitee . Juhatuse ette otsa valiti pastor W. Olavs, kes jäi seda tööd juhtima vene riigipöördeni välja. Kaasa aitas ka ajalehe Baltia korraldaja Bergs, ja Cakste (tulevane Läti Vabariigi I president), See komitee tegi aastate jooksul ära hiiglasiliku komitee, selle alluvuses tegutsesid 230 kohaliku komiteed, korjati annetuste teel rahalisi annetusi, 15 milj kuldrubla, võeti arvele kõik sajad tuhanded lätlased, püüti aru saada kuhu nad olid elama asunud, muretseti neile eluasemeid, hangiti rõivaid ja jalanõusid. Samuti hoolitseti nende toitlustamise eest. See keskkomitee suuremates põgenike kohtades, asutati suuremaid Läti keele koole, peeti kursusid, jätkasid tööd ka seltsid. Korraldati lätikeelseid luterlike jumalateenistusi, eeskätt tänu selle HAKK, lõviosa kõigist nende põgenikest elas selle üle. Suurhulk lätlasi põgenes ka 1915 aastal ka Tartusse, ja tartus tegutsenud läti põgenike komitee eesotsas seisis (üks läti presidentides )Kviesis. 1915 jagas läti kahte ossa , kuramaa läks sakslaste kätte, liivimaa jäi lätlaste kätte.
Saksa sõjamaa pealetung kuramaale tõi kaasa ka poliitlist ümberkorraldust.
Ida Partei, kuhu kuulusid nii mõjukad poliitikuid , kui ka Keisri poliitikud, selle sama poliitika taga toetajatena seisis ka saksa ühing, mis seadis eesmärgiks kõikide saksa rahvuskaaslaste (väljaspool) ühendamise saksamaa külge. Tõhutati nende alade sõjalist ja majanduslikku tähtsust, (Lännemere kontroll). Saksa taulupojad võiksid ümber osastada Balti kubermangudesse, ja nad saaks seal maaomanikeks. Baltisakslased , kes olid juba saksamaale asunud juba esimese venestamise laine ajal. See usaldusnõukogu pani käima oma häälekogu, kus kirjeldati baltisakslaste olukorda, Balti kubermangus mustades värvides ja pöörduti saksamaa poole et see tuleks ja päästaks nad. Eeiline majandusühind Saksamaal Ostland, hakkas värvama tulevasi koloniste, tegevus jäi ettevalmistavaks. Massilised tühjad talumaad ja 1/3 kõikidest mõisamaadest, kui see oleks reguleerunud, siis Kurmaa võinuks muutuda paari aastaga Saksamaa provintsiks, aga seda ei juhtunud. Need plaanid lükati edasi. Küll oli vaja korraldada Kurmaa haldusjuhtimist, 1915 aasta suve II poolel loodi Ober- Ost, Ida rinde võimujuhatuse piirkond, kuhu kuulus nii Kurmaakubermang, kui ka põhilised Leedu alad, osaliselt ka Valgevene ja Poola alad. Kokku 6 kubermangu. Kõrgeim võim kuulus seal Saksa võimule. Kohalik tsiviiladministratusoon läks saksa sõjaväeliste kätte, kus vähemalt nõudandlikud rollis baltisaksalased, omavalitsused jäid alles, kuid kaotasid oma funktsioonid, volikogusid ei moodustanud, sõjaväelaste käskirjadega määrati ametisse linnapea ja maavalitsejad. Lätlastele reserveeriti valitsemissüsteemis kõige madalamad kohad. Lätlased võisid säilitada oma kohad vallavanematena või külavanematena, täitmaks saksa sõjaväeliste korraldust, Keelustati erkonnad ja poliitiline tegevus, pandi kinni läti keelsed ajalehed, ilmud vaid üks ametlik teataja, mis tõi saksa sõjaväe korraldusi, suleti enamik läti seltsides, koolides mindi üle saksa keelsele õppetööle, saksakeeleks sai ainus ametlik keel. Koolid viidi üle Preisi õppekavadele ja õppekorraldusele. Reorganiseeriti senine kohtusüsteem, ka preisi eeskujudel.
Majanduslikus mõttes oli Kurmaa Saksamaa jaoks toiduainete tootmis aas, põlluainete piirkond. Võeti arvesse juba olemas olev külvi pind ja rehkendati välja palju sellelt piirkonnast saaki saab, kehtestati kohustuslikud normid palju need piirkonnad peavad oma saagist saksa sõjaväele andma. Anti siia samma ja viidi ka Saksamaale . Kuramaa põllumajandus oli põhjas, töökäsi ei jätkunud. 1915 saak jäi koristamata, jäi põldudele. 1916 vähendati teadlikud külvipinda ja kariloomade arvu. 1917 sama trend jätkus, kehtestati küll sundnormid , said sealt kätte väikese normid, kuna lihtaslt ei jätkunud töö jõudu.
Tööstuse osa, oli hakanud kannatama I MS puhkemisega, vene armeesse mobiliseeriti tööstustöölised, paljud ettevõtted panid kinni, mis olid baltisakslasteele kuulunud, 1918 Kurmaa jäi ilma tööstusettevõteteteta, sisseseade oli ära veetud venemaale, metaali tööstuse suutsid käima panna sakslased, aga üldiselt Kurmaa tööstus potensiaal lakkas olemast. Vähesed maha jäänud tehnika veeti välja saksamaale tooraine ja kütuse varud ka. 1916 hakati maha võtma Kuramaal Kiriku kellasid sakslaste poolt. Paljudes linnades võeti maha majade vaskplekist katused, ja linnamajadest võeti pronksist ukse käepidemed jne ja veeti saksamaale.
Tavainimese jaoks langes elatustase kolinal. 1915 a sügisel tekkis Kuramaal raske olukord, linnades kehtestati söögikaart.
Liivimaa ja Latgale oli esialgu venemaa käes, neid piirkondi puudutasid mobilisatsioonid vene sõjaväkke, Liivimaalt mobiliseeriti 35 % talujõust ja 45 % mõisatöölistest. Külvipinda tuli vä'hendada sama ka loomi. Riia linna varustamisel tõsised probleemid (toiduga). Põllumajanduse olukorda kahjustasid vene armee tarbeks võetud hobused , 70 % hobuseid läks vene armeele, sama võrra vähenes ka põllumajanduste kariloomade arvukus, keda kasutati vene vägede toitmiseks.
Tööstus kannatas ka juba sõja alguses. 1915-1916 alles jäänud tööstusettevõtetesse üritati värvata naisi ja noorukeid ja sisekubermangudest toodud vene talupoegi. Toodang langes. 1915 sund evakutsioon. Lätis veeti saksa sissetungi eest üle 550 tööstusettevõtte. Ainuüksi Riiast u 470, kõik hiiglaslikud vabrikud vagunitehas, kummitootete tehas jne. 1916 a töötas Riias u 30 vabrikut.
Vene võimud ei jätnud kasutamata mahajäätavats provintsist viimane, ka Liivimaal ja Latgalest toodi kirkudest alla kirkukellad ja veeti välja mis vähegi võimalik. Riias võeti maha Peeter Suure ratsamonument.
Läti kütt, lätlaste osalemine vene armee koosseisus, ja küti väeosade loomine. Mobilisatsioonid olid ulatuslikud , I mobilisatsioon mis puudutas tagavara väelasid. Ka maakaitseväelased. Kõikide nende mobi. Tulemusena võeti vene armeese u 140 tuhat lätlast läti aladelt. Kodumaale ei pöördunud tagasi u 14 tuhat. Mitmed sattusid kohe sõjavangi , ja kui naasid siis alles aastate pärast, mõned olid invaliidistunud. I MS puhkemine tõi lätlaste hulgas kaasa sõjavaimustuse. 1914 aasta suver, pakkusid läti tudengid välja võimalused et läti mobi jäetakse lätti ja neist moodustatakse läti rahvuslikud väeosad, hea kasutada luureteenistuses ja sidepidamisega kohalikega, aga need jooksid liiva. Vene väe juhtatus ei võtnud neid kuulda. I Ms puhkesmise järgselt hakkas olukord muutuma 1914 aasta lõpuks foruleeriti vene väe osas, väiksed vähemusrahvustest väeüksused, vennasslaavid, kes sõdisid alguses keskriikide all ja langesid sõjavangiks. Neist hakati looma esimesi. 1915 aasta alguses võitluseks Türgi rindel hakati armeenia pataljone tegema. 1915 tuldi taaskorda tagasi vanade ettepanekute kaudu, kasutada neid läti kaitseks, jätkubalt edutult.
Sakslaste esimene suurem pealetung, kui vallutasid Kuramaa leidis aset mais 1915. Vene väe juhatus oli segaduses ja põgenesid. Miitavi ei suuda miski päästa, segaduses venelased viisid Miitavi alla Dünamunde kindluses paiknenud maakaitseväe pataljonid, juhuse tahtle need kaks pataljoni panid seisma saksaste edasiliikumise Miitavi suundas. Andsid venelastele aega. Läti ajakirjandus haaras sellest kinni. Eriti aktiivselt Peterburis tegutsesid 4 riigiduuma saadikud J.Zalitis ja J. Goldmanis. Alles saksalaste uus pealetung mis algas juulis ja jõud Kuramaa vallutamisega 1. aug 1915 andis vene põhjarinde ülemjuhataja Aleksejev ja lubas moodustada vabatahtlikest kaks Kütipataljoni. Moodustati läti küti väe osade organiseerimis komitee , kuhu tõusid ette ossa see Zalitis ja Goldmanis ja Meierovics. Organiseerimiskomitee rajas suurematesse läti asulatesse värbamis kohad.Korraldati korjandusi väeosade jaoks. Need kaks pataljoni saadi kokku kiiresti ja rakendati koheselt ka rinde võistluses. Lätlased oldi ideest vaimustatud. Baltisakslastes tekitas läti küti pataljonid asutamine tõsist muret tuleviku jaoks.
Kindral P. Kurlov, keelas ära organi komitee tegevuse, võitsid baltisakslased oma poole kõrgema Liivimaa kirkujuhi, keelati konserdite andmine selle abil saadi korjandusi. Baltisakslased suutsid saavutada seda , et läti küti väeosade probleem, jõudis Keisrini Nikolai I , Aleksandra soovitas oma kirjades need väeosad laiali saata.
1915 a lõpuks 8 küti pataljoni võeti u 8 tuhat vabatahtlikku. Need pataljonid kandsid omi lippe, lätipärase kujundusega, erilisi rinnamärke(hindasid eriti ) Läti kütte juhtisid läti ohvitserid , käske anti vene keeles, kogu teenistusväline elu toimus läti keeles. Vabatahtlikud tulid ennekõike rahvuslikult meelestatud noorte hulgas, paljud üliõpilased, haritlased , ajakirjanikud ,arstid ja juristid jne. Mitmed loovharitlased. Saadeti neile kingitusi ja tehti rahalisi kingitusi ja hoolitseti meelelahutuse eest. Läti kütid panid toime kangelaslikke tegusid , mehed teadsid mille eest nad sõtta lähevad. Aitas kaasa ka see et nad tundsid kohalikke olusid ja suhtlesid kohalikega läti keeles.
Mobiilsed olid need kütid , ja neid kasutati tähtsamates rinde lõikudes, läbimurrete, peale tungi ja lüüre retkedena, suurem võimalus kuulsaks saada ja surma ka saada.
Esimeste lahingute järel ja suuremate kaotuste järel sai selgeks et ainult vabatahtlikutes ei piisa, oli tarvis ka elavjõudu juurde saada. 1916 aastal hakati siia saatma ka mobiliseerituid teistes vene väeosades olnud lätlasi . 16 aasta lõpuks formuleeriti ümber küti polkuks, ja tagavara polk. Ühel hetkel oli u 40 tuhat mees, 8 tuhta oli vabatahtlikud ülejäänud olid mobiliseeritud, riia tööstustöölised jne.
Hakati rääkima järjest enam et vene väe juhatuse eesmärgiks oleks lätlaste maha tapmine, saadetatakse ohtlikusse ja , saadetakse teadlikult ja tahtlikult surma, tekitas viha vene sõjaväe võimude poliitilise juhtkonna vastu . Alates 16 aastast selge politiseerumine, vasakpoolsed ideed., lähte koht kus kujunesid välja punased läti kütid. Samal ajala koondati kaheks läti diviisiks. I läti küti diviisi ülemaks oli kindral Misinš. Neid diviise tahtsi vene vägi ära kasutada Jõululahingutes.
Vene põhjaringe juhtkond otsustas murda saksa kaitseliinidest läbi riia all, ja hõivata terve Kuramaa kubermang, Läbimurde teostamiseks otsustati kasutada läti küti polkusid ja Siberi küti polkusid, otsustati rünnata öösel , lõigata salaja sakslastele märkamatult traat tõketesse augud ja sealt sissetundide. Algas öö vastu 24 dets., küttidele tuli abiks veel ka lumetorm , läti kütid sooritasid oma ülesande hiilgavalt, kõik kolm kaitse liini murdsid läbi., pealetungi takistas see et ei jõundu varuüksus järele, said vihakseks et ei saa varusid ja varustust. Lisavägesid ei tulnud siis suri see pealetung välja, vene väege toime tuleku suutmatus . Sakslased kogusid varujõude 1917 jaanuaris ja asusid vastuvõitlusele, kestis u kuu, lõppesid mitte millegagi , sakslased võtsid oma kaotatud positsiooni tagasi, läti kütid kaotasid u 2000 meest surnutena ja 7000 haavatuna.
Paljud eestlased üritasid vene väeosadest üle minna läti küttide juurde, üle tuhande või kahetuhande ringis.
1917 Venemaal veebruari revolutsioon , kukutati keiser , alustati demokraatlike ümberkorraldusi , ajutine valitsus. Liivimaakubermangu komisariks sai A. Krastkalns, ei jäänud oma ametisse kauaks.
Riia nõukogu survel vahetati ta välja ja tema asemel määrati A.Priedkalns.(vene 3riigituuma saadiks) Esimene kord kus lätlane hakkas kõrgemal juhtima läti asju, alludes vaid ajutisele valitsusele, ainult Liivimaa kubermangu läti osa allus.
VR järgsel said lätlaste hulgas loosung, Vaba läti vabal venemaal. Et läti peaks saama laialdase autonoomia .
12-13 märtsil kutsuti Volmaris kokku Liivimaa lätlaste esindus kogu , u 400 inimest , erinevate läti seltside majanduslike ja poliitiliste gruppide poolt ja sellel koosolekul võeti vastu otsus, nõuda ajutiselt valitsuselt lätlaste asualade ühendamist, nõuda rahvuslikule lätikubermnagule laialdast autonoomiat, seal valiti liivimaa ajutine maanõukogu, millest pidi tulevikus saama kõrgeim kohalik võimuorgan. Esimeheks valiti A.Priedkalns, aga ei jäänud kauaks sinna. Siis tuli K. Ulmanis., agronoom . Otsus oli kül vastu võetud ja seda hakati taotlema, aga olukord polnud lihtne.lätlaste puhul oli 17 aastal olukord tõsine, levis kiiresti vasakpoolne poliitline meelestus, läti ühiskond olid poliitiliselt lõhestunud. Riia tööliste ja soldatite nõukogu, väitis juba märtsi lõpus et Liivimaa nõupidamine oli ebaseaduslik, see olevat esindanud vaid läti jõukaid peremehi , mitte aga kogu liivimaa rahvast tervikuna. See sama nõukogu organiseerimisel astus aprillil kokku Liiivimaa 'sotsialistlik maanõukogu ja tühistas märtsikuise nõupidamis otsuseid. Ulmanis ppüüdis päästa mis annab, korraldati samalaadsed nõupidamised ka Kurmaa ja Latgale lätlaste hulgas. Kuramaa sõjapõgenike kongress leidis aset Tartus, nõuda asualade ühendamist , valiti Kuramaa nõukogu J Cakstega.
Latgale lätlaste kongress, nõudmised samad, moodustati ka Latgale ajutine maanõukogu, mille esimeheks valiti preester F.Trasuns. Latgale venelased olid vastu
Kõigi kolme läti piirkonna rahvas oli oma arvamust avaldanud, vasakpoolsed polnudnõus.
Vene ajutine valitsus oli kahe tule vahel.Valis venitava taktika .
Ulmanise kogu leidis tunnistamist kui kohaliku provintsi kõrgem haldusnõukogu.
Läti rahvuslased Ulmanise eestvedamisel , kutsusid 30 juulisk kokku veel ühe esindusliku nõukogu, kohal oli Kuramaa, Latgale ja Liivimaa esindajad, maanõukogudest ja poliitilisest erakondadest, suudeti asuda üksmeelsele seisukohale, mida suutsid ka toetada vasakpoolsed. v.a enamlased .
Nimelt rõhutati et läti rahval on eneslik enesemääramis õigus, ise peab otsustama oma kodumaa saatsuse üle, ja võimalus kokku kutsuda läti seim. Riia kongresi otsustes on nähtus potensiaalselt soovi venemaast lahku lüüa, vähemalt näha lätit venemaa võrdõigusliku osana .
1917 eripäraks lätis oli enamuse eriti suur populaarsus ja kiire esiletõus. Enamlasi samastati läti sotsiaal demokraatlikega, 1905 aasta revolutsiooniga samastati seda sots demokr. See kandus üle enamlastele, nendes nähti tõelisi demokraate ja tõelisi kes hoolitsevad läti rahvuse eest. Massiivne propaganda , esindatud loosungid lihtsad ja kaasahaaravad, ,,rahu, leiba ja maad“. Esimene saavutus, võtsid täielikult üle läti sotsiaal demokraatia. Pärast Läti Sots Demok tööliste partei, konflikt viis selleni et enamlased saavutasid enne I MS enamuse ja otsustasid liita venemaa Sotsi Demo Partei.
Pärast VR hakkasid enamlased, kohalikke organisatsioone enda kontrolli alla laavutama, vähemlased lahkusid sotsiaal demokraatiast, ja võtsid vana nime Läti Sots Demo Töölis Partei.
Enamlaste teiseks võiduks oli revolutsiooni käigus üle võtmine tööliste ja soldatite nõukogude ülevõtmine, erinevates piirkondades eirnevatel aegadel, juulsi kokku kutsutid üle Lätiline Nõukogude Kongress, seal valiti Iskolat, lätinõukogude täitev komitee, ja juhtimine läks algusest peale enamlaste kätte. Mis läti rahvuslike jõude eriti ränga hoobina tabas, läti küttide üleminek enamlaste poolele. Loodi ka läti küti väeosade komiteede ühis organisatsioon Iskolastrel, selgelt enamlik. Suve lõpu poole moodustasid rahvuslikud läti kütid , oma organisatsioonid aga see e suutnud Iskotrelile vastuseisu teha. Muutusid kõik punasteks läti küttideks. Sügise poole toimusid munitsipaal valimised, linnavõim läks enamlastle, Septmebris valiti ühtne Liivimaa ajutine maanõukogu. 40 kohast said 26 enamlased enamlased. Asus juhtima enamlane Karklinš.
Iskolat esimeheks oli Rozinš, uue voolu . Iskolati vabariik viis läbi tavapäraslikku enamus poliiitikat. Vaid ainult Liivimaa hõlvanud vabariik.
Vaata netist eelmine nädal
21.05.14
Landeswehri sõjad ajad. 22 mai saksa väed alustasid pealeungi ja vallutasid riia ja natuke kuramaa kubermangust ka. Teisets küljest mai lõpupäevil oli eesti ratsavägi alustasnud pealetungi , vabastasdid alasi, eesti koosseisus 31.mai 1919 Võnnu palk. Sõja väe ülemjuhataja Laidoner nõudsid saksalaste tagasi tõmbumist, et täitnud 5 juunil pool juhuslik tulevahetus eesti soomusrongide . Tõi kaasa võnnu linna langemise sakslaste kätte. Vaherahu kasutasid mõlemad pooled uute süjaliste konfliktide ettevalmistamiseks II etapp 18 juunil kui sakslased asusid uuesti rünnakule nii mererannakut pidi ja võnnu poole ka. 20-21-22 juunil leidsid aset kõige tugevamad vastuolud. 23 juunil(võidupüha)- järgnes sõja käik riia alla , samuti olulised lahingud. Atandi riikide sekkumine 3. juulil sõlmiti Riia eeslinnas koolimajas vaherahu. Lätlaste eneste suhtumist ja käitumine landeswehri sõjasse. Lätlased alates aprillist 1919, olid käitunud provokatsiivselt, olid selgelt õhutanud eesti ja saksa vahelisi vastuolusid, nii läti diplomaadid tallinas ja igal pool, üritasid jätta muljet et see landeswehr on vaid sissejuhatus, ja et hiljem hirmutati et läti üritas eestit vallutada. Teisest küljest kui eesti valitsus tegi ametlikult Ulmanisele pakkumise tulla Eestisse, oleks võinud vabalt tulla. Jäi Liibavisse passima, erapooletuks. Teine käitumismuster mis välja lõi oli länd sõja esimestel päeval kui üritati Janis Balodise lõunabrigaadi. Balodis teatis et lõuna läti brigaad jääb erapooletuks.Üks väike erand oli. Põhja- läti brigaad, mis sõdis eesti rahva väesseisus (polk) II võnnu polk loodi sakslaste rünnakul põgenema. 20 juulil ründas landeswehr uuesti võnnu poole, valis suunaks jälle selle kus olid see läti polk ja lõid uuesti puruks. Tuleb tunnistada et Lemsalu linna pärast peetud linna lahingus kohalikud vabatahtlikud võitlesid nii palju kui nende oskused ja võim võimaldasid. Landeswehr sõja peamine tulemus oli see et sakslasi sunniti tagasi tõmbuma. Tugevnes läti sõjavägi, ühendati kaks väge, tekkis esmakordselt läti sõjaväe, kindral oli Simansons ja see hakkas koosnema kahest diviisist lõunaläti Balodise omast sai I diviis , ja põhjaläti eesti osakonnas sai II diviis, paranes varustus . Jagati ka rinne hakkas rinde joon kulgema punaste kätte jäi ainult Latgale, kus juures rinne jag nii et eestlased eesti läti piirist kuni lubava järveni, läti sõjavägi hoidis rinnet lubava jävest kuni võnnu jõeni. Suurem osa läti ida rinde hoidmisest jäi teiste vägede kätte. Juulist kuni oktoobrini oli lätis sõjaline vaikus, eesmärk enne sõja lõpetamist, vabastada Latgale alad, olid vaja tarvis hõivata Latgale punaste olulisem koht, Lätlased sõlmisid sõjaväe lepingu leedukatega et allutada Dünaburg.Septembris tegid omapoolse katse Dünaburgi vallutamiseks poolakad. Ebaõnnestusid ka , viimane kõige väiksem sopp Kuramaa kubermangust läks nende kätte. Samal ajal valmistus Atandi riigite esindus suure joonelist operatsiooni , venemaa enamluse kukutamist, venemaa impeeriumi endise aegsete piiride taastamine. Loodeti kõigi vast iseseisvunud rahvaste peale. Kogu operatsiooni merelt pidid toetama britid ja prantsusmaa. Taheti vallutada moskvast, soomlased keeldused, poolakad ka . Tegelikkuses paistis et kaasa teevad loode armee, lääne armee ja eestlased ja lätlased. Eesti rahvavägi ja loodearmee saavutasid esialgu edu, läti aladelt alganud pealetung jäi ära. Lätlased pöörasid loode armeega tülli, relvastatud konflikt Bermondt. 1918 aasta lõpus 1919 aasta alguses kui saksa muretses oma riigi piiride pärast, samal ajal loodeti ära kasutada endise vene sõjavange.Ühe sellise väesalga pani kokku polkovnik Bermondt- Avalov. Ta tõi 1919 aasta suvel väesalga Kuramaale, seal sai keskus Jelgava, Miitavi. Septembris 1919 moodustati tema Vene vabatahtlik vene armee, kokku oli u 52 tuhat meest , 40 tuhat olid sakslased. Vene läänearmee staabis etendasid juhtivat rolli saksa ohvitserid. Praktiliselt kogu varustus saadi saksamaalt , saksa valitsus maksis vabatahlikele palka, ja kõikidele läänearmee koosseisus võitlejatele anti lubadus et nad saavad vene kodakondsuse et võivad taotleda maavaldusi asemisõigusi Baltikumis. Bermondti armee vahekord lätlastega oli teravad , tema eesmärgiks oli vene impeeriumi taastamine, ei tunnistanud läti iseseisvust. Sõda peab ennast ise toitma, läti talurahvalt võeti ära suht kõik, tekkis ka relva konflikte, talupojad relvastusid ise ja üritasid vastupanud anda. Endisest põhja-läti brigaadist(nüüd II diviis) asus kaitsele Väina jõe vasak kaldale. Rünnaku suund oli hästi tuntav suunatud Riia peale, saksa rauddiviis, esimese pealetungi päeva õhtuks jõudisd väeosad Riia eeslinnani, samal ajal saksa leegion liikus ida suunas, ja hõivas Väina jõe suudme . Ning vene korpused võtsid enda kontrolli alla Kuramaa poolsaare. Säilis Ventspils oli liitlaste mere jõudude poolt kontrollitud. Läti väes olid sellest pealetungist sokeeritud, nimetusväärsest vastupanu ei suudetud osutada. Lätlased taandusid. PEAminister K. Ulmanis enne riia lõplikku maha jätmist pöördus abipalvetega leedulaste ja eestlaste poole. Leedukad ei saanud abistada kuna Bermondi väed paiknesid veidikene ka leedus. Eesti oli konflikti paigast küll kaugel, kuid Laidoner saatis kaks soomusrongi Riiga. Need kaks soomusrongi koos veel koha peale jäänud väesalkadega, võtsid enda kätte sillad.Moraalne nähtsust , pole üksi neile osutatakse abi. Loobuti Riia maha jätmist kavatsusest, välja vahetati armee juht asendati Balodisega. Ka lääne liitlased võtsid Bermondtit tauniva poole, avaladasid suvet saksale et teda enam ei varustataks, võtsid ka sillad enda kätte, liitlaste tegemine võttis aega. Mingil hetkel lääne liitlased võtsid ida Preisimaa ja läi vahelise piiri oma kontrolli alla, Bermondt ei saanud enam relva saadusid. Lätlaste enda panus, võitlus Bermondti vastu, tekkis sõja vaimustus, tuhanded vabatahtlikud läksid ise armeesse, ja lätlased üritasid ka juba peale tugile asuda 15 oktoobril, võtsid enda kätte ka rünnaku Väina jõe suudmes, kus oli merekindlus. 3 novembril hakkas läti vägede pealetung riia eeslinnade tagasi võtmiseks. Üsna ohvrite rohked, Riia saadi Bermondti käest tagasi 15 novembril. 28-30 novembrini aeti Bermondti viimased armee jäänused üle läti piiri leedu aladel, nüüd asusid nood ka vastu.
Polkovnik Bermondt ei saa enam toetust, et on üks jäetud, teatas 18 novembril, et tema loobub armee juhataja kohast ja annab kõik oma väed osad leedus tegutsenud saksa kolmanda reserv korpuse ülemjuhatajale M. Eberhardt, esimene otsus oli et pöördumine Ulmanise valitsusele , et lätlastel tuleb loobuda saksalaste vastu. Läti vägede pealetung jätkus. 24. novembril Ulmanis kuulutas sõja saksamaale.
Lätlaste ees veel üks sõjaline probleem, olid tõmmanud tähelepanu eemale Latgale alalt, ning latgale vabastamiseks tegid lätlased tihedat koostööd poolakatega. 1919 aaasta kokkulepe lätlased panid välja 15 tuhat relvastatud meest kes pidid hõivama latgale põhja osa. Pealetung „Talv“ jaanuaris, poolakad ületasid Väina jõe, haarasid Daugapilsi ja Dünabrugi, lätlased lääne poolt tulles. Jaanuari II poolel suudeti välja jõuda keele piirini , kus latgale asualad lõppesid ja vene omad algasid. Kogu läti ala vabastatud kõigidest vaenuvägedest nii vene valgedest, sakslastest ja vene punastest . Hakati mõtlema rahulepingut , septembri esimestel päevadel 1919 oli Moskva teinud lätlastele ametliku ettepaneku sõlmida rahuleping aga esialgu balti riigid ei andnud positiivset vastust. Kardeti et ei peeta kinni sellest. Ei olnud kindlad kuidas suhtuvad sellesse rahulepingusse Atandi riigid. Kolmandaks leiti et kui üldse läbirääkimistel minna et siis tuleb koos seda teha, baltiriigid koosseisus. Ettevalmistused kulgesid pikka mööda, mitu Baltiriikide konverentsi, kooskõlastati nõudmised mida enamlastele esitatakse, kõige hädalisemalt vajas rahu eesti, kuna punaarmee lähenes eesti piiridele, läti ei olnud 19 aasta lõpus üldse huvitatud, latgale oli veel vabastamata, leedulased ei sõdinud tol perioodil. Raskusi tekitas ka Atandi suhtumine, esialgu eitav . Hiljem siiski meeleolud leevendusid ja andisd ametlikult vabad käed. 5 detsembril istusid enamlased ja eestlased tartus laua taha, olid kohal ka lätlased selleks et pidada salajasi kõnelusi enamlaste esindajatega, tuvustasid oma rahuplaani millised punktid tuleks rahulepingusse panna. 24 detsembril saabus Moskvast kiri Riiga millest kutsuti läti delegatsiooni Moskvasse. 11 jaanuaril 1920 algasid Moskvas rahuläbi rääkimised, pantvangide ja sõjavangide küsimus, ja sõja lõpetamine . 1920 31 jaanuaril vaherahu ja sõjategevus lõppes ametlikutl 1 veebruaril 1920. Hoitakse saladuses .1920 Aprillil venemaa ja poola püüd lüüa baltiriigidega sõjalisi koostöö lepinguid, seda üritati vältida ja moskva tegi ametliku . Juuli teisel poodi toodi läbirääkimised üle riigi, arenes kiiremini 11 augustil kirjutati Riia Rahule alla , sarnanes Tartu rahuga, lõpetas sõja seisukorra, teiseks NSVL tunnistas Läti iseseisvust, lepiti kokku läti ida piir venemaa vahel, latgale alad läksid nüüd lätile.MAjanduslikest rahulepingu punktidest on need et läti vabastati igasugustest venemaa välisvõlgade tasumistest, lubati tagastada varandandused seda ei täidetud küll, mõlemad pooled loobusid üksteiselt sõjakahjude hüvitamisest, ja Nsvl andis lätile 14 milj kuldrubla. Sellega oli sõjategevus läbi saanud. KA saksamaaga asuti suhteid reguleerima 1920 aasta kevadel, saksamaad poleks see olematud sõjaseisukorra huvitanud, kui läti valitsus poleks seda survestanud. Väljapressimine mingite paberite põhjal, saavutati kokkulepe et dokumendid jäävad peitud. 15 juunil 1920 Suhete uuendamise leping, taastati endise aegsed suhteid.
Eesti suutis oma riikluse praktiliselt vabadussõja ajal üles ehitada, lätlased ei suutnud. 18 novembril kutsuti kokku läti Rahva nõukogu, edasi läks asi hullemaks jaanuaril 1918 olid sunniud ametnikud Riiat maha jätma.16 aprill riigi pööre, kuni juunikuuni. Läti riikluse üles ehitamine sai alguse juulist 1919. Asutava kogu valmised, kuni selleni oli võim Läti rahva nõukogu käes(18.nov.1918) 1920 aasta alguseks oli ligi 200 liiget. Rahva nõukogu juriidiline pool on kaheldav. Augustis 1919 võeti vastu Rahva nõukogu poolt Asutava kogu valmisseadus, et asutud läbi viima ka nüüd.Tuleb ka latgale vabastada, reaalsed algasid alles veebruaris 1920. Valimiskampaania kujunes üsna ägedaks, kokku esitati 26 valimisnimekirja, ja propaganda tulemusena köeti meeleolud üles et mitmel pool lätlis tulid käsi kofliktid. Üks tapeti aga sellele vaatamata sai aprillis 1920 Asutav Kogu valitud 14 erinevat nimekirja. Kokku asutus alles 1. mai 1920. Asutava kogu esimeheks valiti taaskord Janis Cakste, sai läti vabariigi ajutine president kuni lõpliku põhiseaduse vastuvõtmiseni. Asutava kogu ülesandeks oli maareformi ülesvormistamine ja põhiseaduse tegemine. Raskused. Vaadati teiste riikide põhiseaduste poole. Kokkupõge kodaniku õiguste ülesloetamine. Streigi vabadus sai komistuks kiviks, Sotsiaaldemokraadid nõudsid streigi õiguse sissekirjutamist põhiseadusesse, paremad poolsed karstid et enamlased võivad kasutada streigi õigust ja ametiühinguid enda huvides läti valitsuse kukutamisel. Lõpuks jõuti nälisele kompromissile, streigi õigus jööb küll alles aga kodaniku õigusi ei kirjutata põhiseadusesse sisse. Vasakpoolsed ütlesid et nemad tahavd seda sisse et muidu hääletavad põhiseaduse vastu 22 veebruaril 1922, võeti vastu ikkagi. Põhiseaduse kohaselt oli Läti Demokraatlik vabariik , kõrgem võim rahval, parlament ehk Saeima, 1 kojaline , 100 kohaline , ka volitused kehtisid 3 aastat. Seim kinnitas läti valitsuse. Riigipresidenti volitused olid tühised, valitsuse kinnitas ja tagandas seim, president võis sekkuda kaugselt, presidendi olulisem oli see et saata seim enneaegselt laiali, ei kasutatud. Presidenti ei valitud otseselt rahva poolt vaid seimis, valiti seal kolmeks aastaks ka president. Läti poliitilise elu eripäraks kujunes poliitiliste parteide paljusus . Põhiseaduses oli paika pandud et valmimistel võivad osaleda kõik nimekirjad mis on kogunud endale 100 hääleõigust saanud ja esitavad selle valmisteks. Ei olnud valmiskünnist ega midagi. 22 aasta kevadel osales 88 erinevat nimekirja , edaspidi läks hullemaks II seimis oli üle 140.
Asutava kogu pärast kokkuastumist nimetas ametisse esimese valitsuse aga peaministriks jäi ikka Karlis Ulmanis. Siis sai välisminister Meierovicz. Maaseaduse koostamine nõudis veelgi rohkem aega, ei tulnud toime. Saadi hakkama 1924 aprill. Läti maareformi puhul on huvitav see, lätis jäeti senistele maaomanikele maksimaalselt 50 he. Lätlased ei maksnud kombensatsiooni, ja ei võetud ka lätis hiljem vastu millest eest oelks kombenseeritud ära võetud maad. Läti maareformi tulemusele moodustati lisaks 70 tuhat uut talu juurde, aga need olid pisikesed, Latgale aladelt olid nad u 10 he piiris .Ja see tõi kaasa probleeme: nende pisitalude saajad ei suutnud saadud maaga oma perekonda ülal pidada, teine maad jagati nii palju soovijatele et suurte talude jaoks ei jätkunud enam tööjõudu, läti hakkas sissevedama põllutöölisi leedust ja poolast.
Majanduse küsimus mis lahendati eestist teisti oli et lätis polnud sularaha , erinevad vääringud kui oligi. Ei olnud oma rahasüsteemi, polnud oma riigipanka, ega oskusi ja kogemusi, Tuli hakata ülesehitama 0. Eestis saadi paremini hakkama 18 aasta lõpus et oma raha ühikuks saab eesti mark, sisi lätis ei hakatud looma kohe pärisraha vaid kuulutati ajutise makse vahendina läti rubla . Selle hädaks oli see, et nii siseriigis kui ka välismaal puudus selle vastu igasugune usaldus, suuremad tähtsamad tehingud sooritati briti naelsterlingis, või vene tsaariaegsetes kuldrublades. 19 aasta lõpuks oli käibel 1 miljard läti rubla, 20 aasta kevadeks oli 5 miljardit läti rubla, tõi kaasa rahalise languse. Läti rublast saadi lahti Meierovicz 21 aasta lõpus otsustati luua läti latt . Stabiliseerumine tuli alles 22 aasta alguseks.
Lätlased lootsid saavutada juriidilist tunnustust Pariisi rahukonnverentsil.20a aasta detsembris osanes läti delegatsioon Rahvaste liidu liikmeks saada ,ei tulnud välja. Pärast seda detsembri lõppu 1920-21 tulid esimesed juriidilised tunnustused ainult naabritelt. Samuti nagu ka eestis puhul oli 26 jaanuar 1921 mil Atandi riigid otsustasid Baltiriike tunnistada. Teisel 22 sept 1921 võeti vastu nii eesti kui ka läti rahvaste liidu liikmeks. Läti riigi sund toimus keerulistes oludes ja võttis ka rohkem aega.