Liivimaa linnused (0)

Referaat
Liivimaa linnused
Tallinna Laagna Gümnaasium
Hele-Ry Ibrus
10. Klass
2016
Sisukord
Sissejuhatus 3
Vastseliina piiskopilinnus 4
Linnuse ajalugu 4
Kuressaare piiskopilinnus 8
Linnuse ajalugu 8
Paide Ordulinnus 11
Linnuse ajalugu 11
Linnuse rajamine 11
Sõdade ajajärk ja Paide linnuse allakäik 11
paide linnuse hilisem ajalugu 12
Narva Hermanni linnus 15
Ajalugu 15
Natukene Liivimaast väljapool Eesti piire . 17
Vidzeme 17
Kasutatud kirjandus 18

Sissejuhatus

Liivimaa on ajalooline territoorium nüüdisaegse Eesti ja Läti territooriumil.
erritoorium, mis kandis Liivimaa nimetust , on aja jooksul tunduvalt muutunud. Kuni 13. sajandini tähistas Liivimaa liivlaste asuala Liivi lahe rannikul ja Väine jõe ümbruses. 1206. aastaks kehtestus liivlaste aladel Riia piiskopi ja ristisõdijate võim. Hiljem kandus Liivimaa nimetus ka teistele ristisõdijate vallutatud aladele, mistõttu 13. sajandi lõpuks hõlmas keskaegne ehk Vana-Liivimaa juba kogu tänase Eesti ja Läti territooriumi, kus eksisteerisid ristisõdijate riigid (Riia Peapiiskopkond ja Liivi orduriik ning Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkond ). Erandiks võiks lugeda Taanile kuuluvat Põhja-Eestit ( Eestimaad , kuid pärast 1346. aastat langes see Liivi ordu kätte ning oli pärast seda ühemõtteliselt Vana-Liivimaa osa.
16 sajandi keskel alanud Liivi sõja tagajärjel jagati keskaegne Liivimaa naaberriikide vahel ära. Liivimaa nime säilitas 1562 . aastal Poola kätte langenud Vana-Liivimaa lõunaosa , mis koosnes Lätist ja Lõuna-Eestist, seda nimetati ka Üle-Väina hertsogkonnaks, mis alates 1566. aastast oli personaalunioonis leeduga ning 1569. aastast Rzeczpospolitaga. Poolast vasallisõltuvuses olevat Kuramaa hertsogiriiki Liivimaa osaks enam ei loetud.
1625. aastaks vallutas Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti (kuni Väina jõeni ) Rootsi, kes ametlikult sai need alad endale Altmargi vaherahuga 1629.. aastal. Vastvallutatud aladel kujunes Liivimaa kubermang , mille keskuseks sai Riia. Poolale jäänud Latgalet nimetati seejärel ka Poola-liivimaaks ehk Inflantyks.
1710. aastaks vallutas Liivimaa kubermangu Rootsilt Venemaa (viimane sai selle ametlikult enda valdusesse 1721. aastal), Poola-Liivimaa langes tema kätte 1772. aastal Esimese poola jagamisega. Seejärel kadus nimetus Poola-Liivimaa käibelt ja Latgale liideti Vitebski kumbermanguga, nimetus Liivimaa kinnistus aga üheselt Liivimaa kubermangule. Alates 1795. aastast oli Liivimaa üks kolmest Vene Läänemere- ehk Balti kubermangust, teised kaks olid Eestimaa kubermang Liivimaast põhjas ning Kuramaa kubermang Liivimaast läänes ja lõunas. Liivimaa kubermang oli kolmest suurim ja olulisim ning Riias resideeris puhuti kindralkuberner, kes valitses kõiki kolme kubermangu. Mõnikord, eriti baltisakslaste kultuuriliste teemade puhul, kasutati terminit Liivimaa ka kõiki kolme kubermangu hõlmava üldmõistena.
1917. aastal liideti Liivimaa kubermangu põhjapoolne osa ehk Lõuna-Eesti Eestimaa kubermanguga, aasta hiljem lõppes kubermangu eksistents Saksa okupatsiooni tõttu. Lätis on mõiste Liivimaa (Vidzeme ehk Läti-liivimaa) Põhja-Lätit hõlmava piirkonna nimena siiani kasutusel.

Vastseliina piiskopilinnus

Vastseliina piiskopilinnuse (saksa Neuhausen) varemed asuvad Vana-Vastseliina külas umbes 5 km kaugusel Vastseliina alevist Vastseliina vallas Võru maakonnas strateegiliselt tähtsas kohas Piusa jõe kõrgel kaldal kohas, kus Meeksi oja Piusasse suubub, seega piiratuna kolmest küljest veetõkkega. Lõunast kaitses seda kaitsekraav.Tänapäeval tegutsevad linnuse juures kohvik-suveniiripood ja külastuskeskus endise Piiri kõrtsi hoones, mille muuseum tutvustab nii linnust ja keskaega laiemalt kui ka kohalikku hilisemat ajalugu. Muuseumis korraldatakse kunsti- ja käsitöönäitusi. Kohvikut, külastuskeskust, kabelit, matkaradu jms haldab Vastseliina Piiskopilinnuse Sihtasutus. Linnusevaremetes on toimunud kontserte. Linnuse torni otsas oli Eesti teadaolev esimene valge toonekure pesa, sellega on linnus läinud ka ornitoloogia ajalukku

Linnuse ajalugu

Teadaolevatel andmetel alustati Vastseliina linnuse ehitamist Tartu piiskopkonda piirikindlustusena Maarja kuulutamise päeval 25. märtsil 1342. Siis pühitseti linnus Neitsi Maarjale ja linnust hakati kutsuma tema auks Frouwenborchiks või Frauenburgiks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema Novum castrum ehk Neuhausen ('uus linnus'), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne Vastseliina ('uus linnus') ja venelaste Novõi gorodok ('uus linnus').Kuigi Vastseliina linnus asus Tartu piiskopkonna maadel ja linnuse praeguses nimetuses on viide piiskopile, oli selle ehitamise korraldajaks ja arvatavasti ka algatajaks hoopis 1237 Mõõgavendade ordu järeltulijana loodud Liivi ordu oma 24. ordumeistri Burchard von Dreilebeni isiklikul juhtimisel.Sellel ajal püstitati nelinurkse põhiplaaniga peatorn (tornlinnus). Selle mõõdud olid jalamilt 14,5 ja 19 meetrit, müüride paksus ulatus 3–4,5 meetrini. Kolmel võlvitud lagedega korrusel asusid kelder , kabel ja relvaruum, nende peal veel kolm kaitsekorrust.Hiljem kandis linnus Neuhauseni ja Schloß Neuhauseni nime. 1379. aastal rajati endise tornlinnuse ümber ristkülikukujuline laagerkastell ja linnus ümbritseti kaitseõuega. 15. sajandi lõpul ehitati kirdetorn. 16. sajandi alguses ehitati danskrilaadne põhjatorn.
Kagunurk sai ainulaadse dekooriga ümartorni ning linnusemüür ehitati kõrgemaks. Palisaad lammutati ning selle asemele ehitati väikeste tornidega zwinger . Linnust kindlustati täiendavalt kuni Liivi sõjani. Vastseliina linnus oli omanäoline oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ning ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal.Looduslikult kõige vähem kaitstud lõunaküljel olid kaitset parandav zwinger ning kagutorni ees olev madal lisatorn suurtükkidele.Vastseliina linnus asus vana Riia– Pihkva kaubatee ääres. Peale selle etendas ta tähtsat osa ka palverännakute sihtpunktina. Linnuse all asus võlvkelder ja selle peal oli linnusekabel, kus peeti kiriklikke kombetalitusi. Linnuse kabelis asus püha rist, mida käidi kummardamas. Püha risti kabeli külastus andis 40-päevase patukustutuse, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354. aastal.Liivi sõda algas linnusele õnnetult, milles linnust süüdistada ei saa. Nimelt olid suured kahtlused Tartu piiskopi Hermanus II kokkumängu kohta venelastega. Liivi sõja alguses tegutses Vastseliinas piiskopi saadik ja tõlk Christoffer Lustfer, kes pettemanöövriga tahtis linnust venelaste kätte mängida. Sellest saadi teada ja Lustfer vangistati. Ordu pealinnuses Võnnus tunnistas ta pärast piinamist Tartu piiskopi vastu ja poos ennast vangikongis üles.Nähes, et kavalus ei aita, otsustasid venelased vürst Pjotr Šuiski juhtimisel linnuse jõuga võtta.
Selleks ajaks olid ka kaitsjad ettevalmistusi teinud. Ordumeister saatis lisajõude ja linnuse ülemaks sai Jorgen Uxkel ( Jürgen Uexküll). Esimene tugev rünnak toimus 15. juunil ja lõppes venelastele edutult. Sellest nende hoog aga ei raugenud ja venelased tulid seitsme leeriga linnuse alla, lastes mõned lasud müüri pihta, nii et müüritis mõningal määral alla varises. Sulased ja kodanikud astusid Jorgen Uxkeli juurde ja nõudsid, et ta linnuse loovutaks, muidu poovad nad ta müüri peale üles. Seetõttu pidi ta linnuse 1. juulil loovutama. Jorgen Uxkel lahkus koos sugulastega linnusest ja nad riisuti enamuses paljaks. Seejärel tapsid venelased kõik talupojad. Ka väikesed lapsed raiusid nad pooleks ja jätsid sinnapaika.Vastseliina linnus jäi venelaste kätte aastani 1582, seega peaaegu sõja lõpuni. Liivi sõja alguses likvideeriti Tartu piiskopkond ja 1562. aastal ka Liivi ordu, alistudes Poolale. Nii ei olnud 1582. aastal olemas enam linnuse rajajaid ja omanikke, kui Jam Zapolski vaherahuga Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel läks Vastseliina Rzeczpospolitale. 24 aasta pikkusele venelaste valitsemisele järgnes 43 aasta pikkune Poola võimuperiood. 1620 . aastal alanud võitlus Poola ja Rootsi vahel Liivimaa pärast olid 1625. aastaks olukorra sedavõrd Rootsi kasuks pööranud, et Vastseliina saadi kätte ilma suuremate purustusteta. Alles aasta enne Vene-Rootsi sõda 1656– 1658 algasid linnusel uued kindlustustööd, mille iseloomu ja mahtu ei teata. Samas sõjas sai linnus ühepäevases piiramises 21. juulil 1656 rängalt kannatada ja alistus veelkord venelastele. 1658. aasta Vallisaare vaherahu ja 1661. aasta Kärde rahu tõid Piusa kaldale Rootsi kuninga alamad tagasi. Sel korral viimaseks pooleks sajandiks . Põhjasõda muutis 1702. aastal Vastseliina linnuse varemeteks. Kätte oli jõudnud suurtükkide ja bastionide ajastu, kus Vastseliinal puudusid väljavaated.

Kuressaare piiskopilinnus

Kuressaare piiskopilinnus on Saare-Lääne piiskoppide kunagine linnus, mis asub Saare maakonnas Kuressaare linna merepoolses servas .

Linnuse ajalugu

Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem olla juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusehitis. Mingeid kindlaid tõendeid selle oletuse kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida.Tänapäevani säilinud kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist , mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega , et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381 . aastaks. 1228 . aastal moodustas Saksa- Rooma riigi kuningas Heinrich (VII) Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkonna pindalaga umbes 7600 km², keskusega algul Lihulas , seejärel Vana- Pärnus ning alates 1265. aastast Haapsalus . Piiskopkonda kuulus ka suurem osa Saaremaast (osa kuulus Liivi ordule), mis säilitas algul laialdase autonoomia (piiskopi foogt võis Saaremaale tulla ainult kord aastas). Hiljem eelistas suur osa piiskoppe just Kuressaare linnust oma alalise residentsina.Esimene kirjalik teade Kuressaare piiskopilinnuse olemasolust pärineb 1381. aastast.Konvendihoone-tüüpi linnuse ülesanne on olla teatud piirkonna administratiivne keskus ning võimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist (conventus – kokkutulek), mis avaldub hoone arhitektuuris ja pakub kaitset ülestõusu või sõja korral.Seoses tulirelvade arenguga vajas ka Kuressaare linnus tugevdamist. 14. sajandi lõpust kuni 15. sajandi alguseni rajati lisaks 13. sajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev suurtükitorn pärineb 1470. aastaist (restaureeritud aastatel 1971 .–1972). Kuressaare linnus jäi Saare-Lääne piiskoppide residentsiks Liivi sõja alguseni. Keskaja lõpus (1559. aastal) müüs piiskop Johannes V Münchhausen oma valduse Saare- ja Kuramaal (sealhulgas ka linnuse) taanlastele. Keskaegsed kivilinnused hakkasid kaotama sõjalist tähtsust tänu üha võimsamate suurtükkide purustavale jõule. 17. sajandi alul mindi kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi.
Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga.1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahulepinguga läks Saaremaa Rootsi valdusse. 1618.–1619. finantsaastal oli linnuses palgal 47 ametimeest ja teenijat ning 50 palgasõjaväelast, neist 36 lihtsõdurit ja 8 relvaseppa, 1623. aastal kahureid 116. 1645. aastal oli garnison seoses sõjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis siin 850 palgasõdurit ja 800 talupojast maakaitseväelast. 1648 läänistati Magnus Gabriel De la Gardiele Kuressaare krahvkond ning 16. septembrist ka Kuressaare linnus, Kuressaare krahv De la Gardie nimetati ka 1649. aasta Liivimaa kindralkuberneriks ja ta kavatses linnuses kapitaalseid taastamis- ja ümberehitustöid. Kuid 1654. aastal loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja jättis Saaremaa endale sissetuleku allikaks.20. sajandi algul restaureeriti linnus Saaremaa rüütelkonna residentsiks.27. juunil 1934 avati linnuses postiagentuur Kuressaare Loss.

Paide Ordulinnus

Paide ordulinnus (saksa Weissenstein; alamsaksa Wittenstein) oli Liivimaa ordu rajatud linnus Järvamaal Paides .Paide Vallimäele hakati ordulinnust rajama 1265. aastal. Samas kohas võis varem asuda eestlaste muinaslinnus. 14. sajandil asuti linnust laiendama ja sellest kujunes oma keskse asukoha tõttu oluline sõjaline tugipunkt. Viimased suuremad kindlustustööd tehti 16. sajandi lõpul. Linn ja linnus said rängalt kannatada Rootsi-Poola sõjas, misjärel jäi linnus varemetesse.Vallimägi korrastati ja linnuse peatorn (Pikk Hermann ehk Paide Vallitorn) restaureeriti 19. sajandi lõpul. Taganevad Nõukogude Liidu väed lasid Vallitorni aga 1941. aastal õhku. Tänapäeval on linnuse peatorn taastatud ja seal tegutseb Ajakeskus Wittenstein.

Linnuse ajalugu

Linnuse rajamine

Paide Vallimäele rajatud ordulinnus valmis esialgsel kujul 1265. aastal Liivimaa ordu maameister Konrad von Manderni valitsusajal. Kuna Stensby lepingu järgi ei võinud Liivimaa ordu Taani kuningas Valdemar II-le kuuluvale Järvamaale linnuseid ehitada, rajati paekivist kindlus Alempoisi territooriumile, vahetult vastu Järvamaa piiri. Esimeseks kindlusehitiseks Vallimäel võis olla võimas linnusetorn, mida tänapäeval tuntakse Paide Vallitornina (varem Pikk Hermann), kuid viimasel ajal toimunud arheoloogiliste uurimiste tulemused on selle tugeva kahtluse alla seadnud. Paide linnusest kujunes Liivimaa ordu Järva foogti ja Paide komtuuri residents. Kindluse ümber tekkinud asula sai 1291 . aastal linnaõigused[1].14. sajandil võeti linnuse juures ette suuremad ehitustööd, rajati kabel ja kapiitlisaal . 1343. aastal puhkes Jüriöö ülestõus ning 4. mail kogunesid ordumeister Burchard von Dreileben, Tallinna piiskop ja ülestõusnute juhid: neli kuningat ja neid saatvad kolm sulast , Paide linnusesse läbirääkimisi pidama . Eestlastest ülestõusnute esindajad hukati linnuses. Piiskop jäeti ellu.Kaitseliidu Järva maleva rinnamärgi kirjelduse järgi olid kuningate nimed Vootele , Murdja, Hundipea ja Meeme. Murdja viimased sõnad olevat olnud: “Sinu eest, Eesti vabadus...”.14. sajandi lõpus ehitati linnus taas põhjalikult ümber.

Sõdade ajajärk ja Paide linnuse allakäik

Liivi sõja ajal sai Paide sõjategevuses tugevasti kannatada. 1558 piirasid Paidet vene väed Aleksei Basmanovi juhtimisel, kuid ei suutnud linnust vallutada. Piiramise järel lahkus Paidest viimane Järva foogt Bernd von Smerten.Vene väed piirasid Paidet taas 1560 , kuid linnuse valitseja Caspar von Oldenbockum suutis rünnaku tagasi lüüa.1562 läks Paide koos muude allesjäänud Liivimaa ordu valdusega Poola võimu alla. Samal aastal piirasid linnust Rootsi väed Klas Kristersson Horni juhtimisel ja sundisid linnuse asevalitseja Johann Grolli kapituleeruma.1571 piirasid linna taas venelased, kuid ei suutnud seda vallutada. 1573 vallutasid Moskva tsaaririigi väed Ivan IV enese juhtimisel Paide. Tapeti peaaegu kõik linnaelanikud ja linnuses viibinud isikud.
Paide asevalitseja Hans Boy seoti ora külge ja küpsetati tulel surnuks. 1581 vallutasid Rootsi väed Göran Boije, Johann von Koskulli ja Caspar von Tiesenhauseni juhtimisel Paide tagasi.[9]1585. aasta paiku ümbritseti linnus muldvalliga ja selle nurkadesse rajati bastionid . See oli viimane katse Paide linnust moderniseerida.1599 tekkisid linnuse garnisonis rahutused, mille põhjuseks oli maksmata palk ja kehv riietusega varustamine. Kiiruga saadeti Paidesse uus linnusekomandant, palgaraha ja riideesemed sõduritele. Viimased koguti Tallinna elanikelt.
Paide linnus mängis olulist rolli ka 1600 alanud Poola-Rootsi sõjas. 1600. aasta sügisel oli Paides hertsog Karli (hilisem Rootsi kuningas Karl IX) peakorter. Karli abikaasa Kristina viibis Paides veel ka 1601 . aasta alguses. 1602 piirasid Paidet Poola väed Krooni suurhetman Jan Zamoyski juhtimisel ja sundisid linnuse kaitsjad kapituleeruma. 1604 toimus Paide ordulinnuse müüride all Paide lahing, milles Poola väed lõid Leedu välihetman Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel Rootsi vägesid. Lahingut peeti niivõrd oluliseks, et Chodkiewicz ülendati lahingu järel Leedu suurhetmaniks ning Rootsi vägesid juhtinud Arvid Eriksson Stålarm mõisteti surma (kuigi surmaotsust ei viidud täide).1608 langes Paide linnus taas rootslaste kätte. 1636 kustutati sõdades kannatada saanud ja vanamoodne Paide linnus kindluste nimekirjast ning osa selle kaitserajatisi hävitati. Linnusevaremed ja neid ümbritsev linn annetati Mäo mõisnikule Lennart Torstensonile, ja Paide kaotas senised linnaõigused.

paide linnuse hilisem ajalugu

1895 – 1897 restaureeriti Paide linnuse peatorn Pikk Hermann ja läänepoolne väravaehitis arhitekt Wilhelm Neumanni kavandi järgi ja korrastati Vallimägi.1941 lasid taganevad Nõukogude väed Vallitorni õhku. Torn taastati ja avati külastajaile 23. aprillil 1993.Vallimäel ja linnusevaremetes korraldatakse vabaõhuüritusi.2009 algasid Vallimäe ja Vallitorni rekonstrueerimistööd.

Narva Hermanni linnus

Narva Hermanni linnus on linnus Ida-Virumaal, Narvas, Narva jõe kaldal, aadressil Peterburi maantee 2, Narva

Ajalugu

1254. aastast pärinevad esimesed teated taanlaste ehitatud Narva linnusest, mis esialgu asus küll üle Narva jõe tänapäevase linnuse vastas. Linnus võidi ehitada 1220 . aastatel – seega kohe pärast Virumaa vallutamist oma Eesti valduste idapiiri kaitseks. Hilisem linnus ehitati Narva jõe läänekaldale samale kohale, kus oletatavasti asus varasem eestlaste linnus ning mis oli Taani hindamisraamatus märgitud Narvia küla lähistel.1277. aasta kohta kinnitavad ürikud , et Taani kuninga esindaja Eylard de Oberge nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks (capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam). Narva ajaloo asjatundjad on välja tulnud mõttekäiguga, et Narva võis olla Eesti alal ainuke linn, mis ei ole tekkinud linnuse ümber, vaid välja arenenud külast.1294. aastal põletas Novgorodi vürsti väesalk Narva linnuse.Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad umbes 1300. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn – praeguse Pika Hermanni torni eellane.14. sajandi vältel laiendati linnust. Esimesena rajati kastelli põhjaküljele väike eeshoov, aastail 1341–1342 aga suur läänepoolne eeshoov. Üldjoontes juhindusid kõik hilisemad täiendused ja ümberehitused selleaegsest põhiplaanist.1. aprillil 1342 põletasid vene väed Narva linnuse ja linna teist korda, tungides missa ajal linnusesse ja tappes kõik linlased.Linnus ja linn taastati kiiresti, sest juba 25. juulil 1345 kinnitas Taani kuningas Valdemar IV Atterdag Narvale Lübecki linnaõigused, kuid oletatakse, et Narva sai linnaõigused juba kuningas Valdemar III ajal.1346. aastal läks Narva linnus Liivi ordu valdusse ja kastell ehitati ümber konvendihooneks. Jõepoolsele küljele lisati kaevudansker. Teine dansker ehitati lääneseina. Konvendihoone eri tiivad ühendati sisehoovi ümbritseva puitgaleriiga.Pika Hermanni torni kõrgendati 15. sajandi lõpul ja 16. sajandil, et saada parem ülevaade 1492. aastal rajatud Jaanilinna linnuses toimuvast.1. aprillil 1558 algas Narva pommitamine Jaanilinnast. 11. mail puhkes Narvas suur tulekahju. Vene väed kasutasid segaduse ära ja vallutasid linna, kuid linnust vallutada ei suutnud. Linnuse kaitsjatega saavutati kokkulepe ja neil lubati vabalt lahkuda.1559–1581 oli linnus Moskva tsaaririigi valduses.6. septembril 1581 vallutasid rootslased Narva, hõivasid linnuse ja kohandasid vana konvendihoone läänetiivas asunud refektooriumi asehalduri residentsiks. Selleks murti seintesse ka uued suured akna avad. 1586. aastal ehitati läänehoovi Suur Kivisaal.Aastal 1593 plahvatas Pika Hermanni tornis püssirohi , kuid torn korrastati 1638 . aastal. Samal aastal rajati lääne-eeshoovi ka praeguseks lammutatud arsenal.Rootsi võimud kavandasid linnuseehituste täiendamiseks ka linnust ümbritseva Narva bastionide süsteemi, kuhu kuulusid kaheksa bastionit, millest rootslased jõudsid valmis ehitada kuus bastionit ja lisaks neile bastionilaadse kindlustuse Spes (Lootus), mis asus linnuse lõunamüüri ees, samuti ei jõutud valmis linnuse kirdenurka kavandatud poolbastionit nimega Justitia (Õiglus). Tänaseni on bastionidest paremini säilinud just jõepoolses küljes asuvad bastionid Pax bastion /Wrangeli bastion ja bastionid: Victoria bastion, Honori bastion, Gloria bastion, Fortuna bastion, Triumphi bastioni lõunapoolne sein Fama bastionit pole säilinud.19. sajandi keskel restaureeriti linnust sõjaväe arhitekti Modest Rezvoi projekti kohaselt, kuid Krimmi sõda katkestas tööd. Lääne-eeshoovi rajati 1850. aastatel garnisoni saun ja 1860. aastatel Nikolai kirik -maneež.Teise maailmasõja ajal sai linnus tugevasti kannatada. Alates 1950. aastastest toimuvad linnuses restaureerimistööd. Garnisoni sauna hoone lammutati lõplikult 1995. aastal.
Tänasel päeval on korrastamata veel konvendihoone idatiib.Aastal 2007 restaureeriti linnuse põhjahoovi ja ühtlasi kujundati see selliseks , et matkib 17. sajandi varauusaegset käsitööliste linnaosa. Matkivat linnaosa nimetatakse Põhjaõueks.

Natukene Liivimaast väljapool Eesti piire.

Vidzeme

Vidzeme (liivi: Vidumō) on ajalooline piirkond Lätis. Vidzeme hõlmab neid alasid Läti kesk- ja põhjaosas, mis 17. sajandil kuulusid Rootsile ning hiljem Liivimaa kubermangu.Varem tähendas Vidzeme ka Liivimaad või Liivimaa kubarmangu tervikuna . Vana-Liivimaa kohta kasutatakse sõna Livonija. "Vidzeme" põhitähendus läti keeles on "keskmaa".Vidzeme suurim linn on Riia.

Kasutatud kirjandus

1.www.wikipedia.ee
2.www.miksike.ee
3.www. taskutark .ee
4.www. teadmus .ee
16