460- u. 396 e.m.a) oli kreeka ajaloolane ning ajaloolise kriitika rajaja ja Leopold von Ranke (1795-1886) oli saksa ajaloolane, kes rajas moodsa ajalooteaduse, pannes aluse historistlikule uurimissuunale. Mõlemad tegelesid tõepärase ajalooga, mis tähendab, et oldi vastu sündmuste moonutamisele ja muutmisele ning selle asemel pandi kirja tõepäraseid fakte. Ranke mõjutas edasist teadust nii, et 19. sajandil muutusid tema ideed ajaloolise praktika kohta populaarseks ja hakkasid lääne historiograafias domineerima, ta ei uskunud, et üldised teooriad võiksid läbida aega ja ruumi. See eest arvas Thukydides, et ajalugu on ennustamiseks liiga irratsionaalne ja arvutamatu ning tema huvitus eelkõige inimese intelligentsusest, õnne ja vajalikkuse vahekorrast ning otsusevõimest. Teadus arenes tänu Thukydidesele sellisel viisil, et tema rajatud jutustav historiograafia kestis ajalookirjutustes 18.-19. sajandini. b) Valige alljärgnevatest üks paar ja võrrelge:
kirjeldas Liviusele tuginedes II Puunia sõda. Lisaks võib eristada ka nn „väike eepos“, mida viljelesid hellenistlikel eeskujudel neoteerikud ning mille nimetus oli epüllion. Mütoloogilistest teemadest eelistati kangelaslike tegude ülevusele väikseid seiku ja suuri kirgi ning nende emotsionaalsest esitust. Näiteks , Catullus 64, Peleuse ja Thetise pulm, kus pulmavoodi katte kujutisest areneb edasi Theseuse ja Ariadne lugu. Historiograafia Historiograafias ehk ajalookirjanduses võib rõhutada viis liiki: 1. Vanimate rooma ajalooliste ülestähenduste mõju tõttu oli endiselt valdav annalistlik lähenemine (Annales) , kus sündmusi kirjeldati aastate kaupa, mitte sisuliste tervikutena. 2. 2. sajandi lõpuosas hakkati rohkem kirjutama monograafiad üksikuist lähiajaloolist sündmusist. Näiteks, Caesar kirjutas Märkmeid Gallia sõjast (Bellum Gallicum ) , kus kirjeldas sõjakäike Galliasse 58. – 52
Seda, et reformatsioon oli vähemalt sotsiaalses ja kultuurilises mõttes positiivne sündmus, võetakse eeldusena, mida ei ole vaja tõestada (Kala 2007:11). ,,Reformatsioon tähendas oma kiriku minevikku, selle isemoodi uut algust ning see paistis kui mitte ilmutusliku sündmusena, hetkena, mil evangeeliumi valgus äkitselt paistma hakkas, siis vähemalt ühe suure ja pöördumatu eduloona, evolutsioonina, mis pidigi nii minema, sest nii oli õige ja hea." (Kreem 2007:136). Eestikeelses historiograafias ei ole luterliku reformatsiooni teemal eraldiseisvat uurimust ilmunud, aga eesti luterlike autorite (Jakob Hurt, Villem Reiman, Martin Lipp, Olaf Sild, Johann Kõpp jt) kirikuloo käsitlustes on luterluse tähtsuse rõhutamine vägagi unisoonis baltisakslaste hoiakutega. Uuemas eestikeelses ajalookirjutuses on luterluse kui konfessiooni erilise rolli kirjeldamine ja põhjendamine taandumas, on ilmunud dünaamilisi käsitlusi, kus tasakaalustatult ja
Padise klooster, piirati Haapsalu. 4. mail leidsid aset läbirääkimised ordu esindajate ja ülestõusnute esindajate vahel. Tulemuseks see, et ülestõusnute saadikud tapetid, SO sõjavägi liikus kiiresti Tallinna alla ja 14. mail Lasnamäel Sõjamäe lahingus said ülestõusnud lüüa. Abiväed Viiburist purjutasid tagasi. Suvel, 24. juunil hakkas ülestõus Saaremaal. Pärast piiramist vallutati Pöide ordulinnus. 1344-45 suruti maha ka Saaremaa. Historiograafias on esile toodud allikate usaldusväärsus. Väidetud, et Saksa ordu on kõik allikad võltsinud, seetõttu neid vähemalgi määral usaldada ei saa. Masing on näinud asjas suurt konspiratsioonoteooriat - kavatsust SO vastu väljaastuda aga erinevatel põhjustel premetiivselt tegi esimese löögi ja saavutas ülekaalus. See, mida ma sellest asjast teame, on sündinud saksa ordu kirjutajate käe läbi. Põhiline allikas on Liivimaa noorem riimkroonika, mis ei ole säilinud. Kui Renner oma
Sõditi pidevalt Kiievi-Vene pärandi pärast. 1547 lasi Ivan IV end tsaariks kroonida, seda ei tunnistatud Läänes, mis sai ka tüliõunaks. Kuna Liivimaa oli sattunud Leedu liitlaseks, siis sai see ettekäändeks Liivimaa ründamiseks. H. Kruus rääkis Venemaal olnud maapuudusest. Sõdadest Kaasani ja Astrahani vastu oli Moskva sõjavägi suureks kasvanud. Neid tasustati teenismõisatega (pomestje). Pärast sõda oli vaja seega talupoegadega asustatud maad, mida sai ehk Liivimaalt. Vene historiograafias pöörati tähelepanu ka irratsionaalsetele motiividele – Liivimaa oli Moskva arust hereetiline (luterlased veel hullemad kui ladinlased). Leedus oli aga ka kõikvõimalikke usulahke ja reforme. Igatahes ettekäändeks Tartu maks, mida ei saadud kokku – liivlased lootsid välisabile. 1558 Posvoli leping, milles tehti Leeduga liit. S-L aga otsis abi Taanist. Loodeti ka Saksa keisrilt abi, kuid asjata. 22. jaanuar 1558 tuldi Liivimaale ja Narva langes. 1560
põhjendatust, selliseid küsimusi võetakse täiesti loomulikena ning paistab, et keegi ei näe neis midagi halba” [seals., lk. 1845]. Popperi kriipsutab alla, et niisuguses küsimuseasetuses on õigustamatult samastatud teadmise geneesi ja teadmise tõestatuse teemad. “Teadmise algseimat allikat tähtsustava filosoofilise teooria põhiviga on selles, et ta ei tee küllalt selget vahet teabe lähtekoha küsimuse ning tõestatavuse küsimuse vahel. Tuleb tunnistada, et historiograafias langevad need probleemid mõnikord ühte. Ajalugu puudutava väite paikapidavust saab kindlaks teha ainult (või peamiselt) siis, kui uurime välja vastavate allikate päritolu. Kuid enamasti on tegemist kahe eri küsimusega ning me ei saa väite või teabe kehtivust kontrollida tema lähtekohani tagasi minnes; märksa otsesem tee on väidetu, väidetavate faktide eneste kriitiline kontrollimine” [seals.].
Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos: mõiste kasutuselevõtt, sünkroonsus LääneEuroopa keskajaga, side Eesti naaberaladega. Hinnang üldistele arengutele perioodi jooksul historiograafias. Eesti keskaeg 1500-1550. Mujal 500-1500 algas veidi hiljem, kui Lääne-Euroopas. Siis kui meil siin keskaeg algas, oli lääneeuroopas juba kõrgekeskaeg. Naaberalade, nt lätialadega on meil sarnane käsitlus. Allikad ja arhiivid. Põhilised allikapublikatsioonid: Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch, Acten und Rezesse der livländischen Ständetage. Saab paavstikuuria andmetest Vatikanis üht-teist. Lisaks sellele ka Saksa Ordu
järgitud. Juutide olukord oli palju parem kui mujal Ida-Euroopas ja 18. saj jooksul jätkus nende sisseränne Kuramaale. Mitmetest said ka silmapaistvad rahandustegelased, kaupmehed – väga hinnatud olid juudi rahvusest plekksepad, rätsepad. Libma – Ernst Bironi isiklik pankur, seega korraldas kogu Kuramaa hertsogiriigi rahaasju ja kui Biron liikus Peterburi edasi, korraldas suuresti kogu impeeriumi rahaasju. Kuramaa hertsogiriigile on läbi aegade historiograafias antud väga erinevaid hinnanguid. Baltisaksa historiograafias mõisteti kogu Kuramaa hertsogiriigi tekkimise lugu hukka. Gotthardis nähti ordu reeturit – olevat müünud kogu Vana-Liivimaa maha puht isikliku kasu saamise lootuses. Tänapäeval mõistetakse, et kuigi tema tegevuses võib näha ka omakasupüüdlikke ajendeid, ei jäänud tal muid valikuid. Orduriik polnud jätkusuutlik, mingi uus peremees oli tarvis leida.
Uuteks nähtusteks on linnad, linnused ja mõisad, kloostrid ja kihelkonnakirikud. Side Eesti naaberaladega- Keskaegne Liivimaa oli tihedalt seotud kõikide naaberriikidega, tegemist oli Euroopa viimase provintsina. Munga ja rüütliordud ning kaupmeeste ühendused sidusid Liivimaa tugevalt teiste Euroopa piirkondadega. Hansa suhestikuvõrgustik jõudis Hollandini ja Portugalini. Keskaegse Liivimaa allikad on üle Euroopa. Hinnang üldistele arengutele perioodi jooksul historiograafias- Varauusaja kroonikud käsitlesid esimestena Liivimaa 12. saj lõpu - 16. saj alguse perioodi kui eraldi perioodi. Tuntuim neist oli kirikuõpetaja Balthasar Russow (1536-1600), kes kirjutas "Liivimaa kroonika." Protestantlik luterlik perspektiiv, autor sidus kogu perioodi katoliiklikuks tervikuks, mille lõpetas Liivi sõda, kui rüütliordu valitsemine lõppes. 16. saj keskel hakkas levima saksa õpetlaste seas legend Liivimaa avastamisest Bremeni kaupmeeste poolt 1158
riumi hukk oli loomulik ja see tulnuks ammu lammutada; 2) Liit tulnuks säilitada ja seda saanuks arukama tegutsemise korral ka teha. Siit peamine küsimus: kas Liidu lagunemine oli möödapääsmatu või oli võimalus seda säilitada? Sellega on seotud veel teinegi küsimus: kas Liit langes sisemise haiguse ja separatismi taga- järjel või väliste tegurite, lääne poliitika, võidurelvastumise, nafta hindade languse jms tõttu? Nõukogude-järgses vene historiograafias ei leia me nendele küsimustele ühest vastust. Mingit konsensuslikku vaatepunkti impeeriumi lagunemisele pole. Juba 1990. aastate algul kujunes kirev spekter lähimöödaniku interpretatsioo- nidest, kus “revolutsionääride-purustajate” ja “fundamentalistide-säilitajate” (охранители) vahel ei saanud olla mingit kompromissi. Küll aga mahtus nende äärmuste vahele kirju diapasoon eri žanrites kirjapandud seisukohti. 1990. aastail
TÜ õppetegevusse. Nõukogude poolt rajama revolutsiooni muuseumi. Looring selle loomisse ja sai punase pitseri külge.. 1941 sakslaste tulles kuulutati Looring tagaotsitavaks ja vahistati, 1942 algul lasti maha, mis siis, et rida kolleege tema eest välja astusid. Jaan Kross ,,Tabamatu" paralleele. J. Vilmi ja Looringu saatuste uurimine, prototüübiks raamatu uurijale. Mihkel Martna, Mihkel Aitsoo, Looring tegelenud 1905. aastaga. Linnaajaloo uurimine Üpris episoodiliselt baltisaksa historiograafias. Narva ja Tallinna kohta just. Sündis interdistsiplinaarne uurimus Tartu kohta, eesti majandusgeograafia korüfee Edgar Kant, Tartu linnaruumi ja tagamaade seoste väljatoomine. Peeter Tarvel lõi kaasa, kirjutas 18. sajandi käsitluse ja Hans Kruus 19. sjaandist kuni 20. sajandi alguseni. Narva ajalooga tegelesid Arnold Süvalep ja Arnold Soom. Süvalep 1930. aastatel Taani aegse Narva kohta, Soom jätkas aga jäi soiku. Tallinna kohta käsil suurema koguteose koostamine
roll mängida biitlitel, teksapükstel ning Gorbatšovi poolt kehtestatud karskuskampaanial.162 154 Intervjuu Peep Männiliga. 155 Intervjuu Allan Vainolaga. 156 Intervjuu Mercaga. 157 Intervjuu Kiwaga. 158 Intervjuu Peep Männiliga. 159 Intervjuu Eero Tammega. 160 Intervjuu Mercaga. 161 Intervjuu Anti Pathique’iga. 162 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 34 Naispunkarid ENSVs Senises punkajalookirjutuses ja historiograafias torkab silma, et aktiivseimad ja tuntuimad punkarid on peaaegu eranditult mehed. Ainsaks tuntumaks naispunkariks võib pidada punkpoetessi Mercat (Merle Jääger), kes oligi tegev eelkõige luule- mitte muusikavallas. Seetõttu soovisin käesoleva bakalaureusetööga uurida, intervjuudele toetudes, milliseks peavad ENSV punkliikumises osalenud naiste rolli pungis. Intervjueeritute hinnangul oli naispunkareid punkarite kogumassist umbkaudu 10-20%.
Revolutsiooni levimine · Despotismi sümboli Bastille poliitilise vangla ründamine 14.Juulil 1789: ...Müütiline tähendus, kuigi sees vaid 7 vangi ... Prantsusmaa rahvuspüha alates 1800 ... Rahva võit absolutismi üle ... Vägivald algab ja esimesed emigrandid ... Lihtrahva rahutused levivad maale ja teistesse linnadesse: losside röövimine ja põletamine Nii algas Suur Prantsusmaa Revolutsioon. Prantsuse Revolutsioon historiograafias · Miks revolutsioon algas 1789 ? · Kes selle tegid ? (nn kodanliku revolutsiooni probleem) · Miks vabaduspüüdlused lõppesid terrori, Napoleoni diktatuuri ja Bourbonide restauratsiooniga? · Kas revolutsiooni saavutused jäid püsima ? ... Mitmesugused tõlgendused ja uurimistraditsioonid ... Suhtumine on olnud maailmavaateline kpsimus, mis on omandanud poliitilise tähenduse. Revolutsiooni tõlgendamine...
Glinskid olid arstokraadisuguvõsa Leedus, segase päritoluga, kuulusid juhtivate aristokraatide ringi. 16. Saj. alguses silmapaistvaim esindaja Mihhail Glinski, rahvusvahelise taustaga mees, palju reisinud, erinevate Euroopa valitsejate teenistuses. Alustas Leedu suurvürsti vastu mässu, mis oli seotud Moskva-Leedu sõjaga, osutus Moskva liitlaseks. Selle taga isiklikud motiivid, samuti arusaam aadli vabadustest. Moskva kasutas seda ära. Glinskite suguvõsal laiem toetus, Vene/Nõukogude historiograafias nähtud toetust rahvuslik-konfessionaalselt, see seletus ei vasta ilmselt tõele, pigem dünastilis-poliitilised põhjused. Mäss suruti maha, Glinskite perekond pages 1508 Moskvasse, niimoodi sattus Moskvasse ka Jelena Glinskaja. Glinski seotud ka Tartu ajalooga, oli Moskvas kirjavahetuses Tartu piiskopi Johannes Beyga, saatis Johannesele kingituseks kaameli, Johannes saatis vastu kalkuni. 1512-22 uus Moskva-Leedu sõda, lõppes vaherahuga. 1514 vallutas Moskva Smolenski ja Leedu pidi 1522
06.1907). Kubermangude valimiskogudel taas eelis eestlastel ja liivlastel. Valiti koguni 5 Eesti saadikut: Anton Jürgenstein, Kaarel Parts, Tõnis Jürine, Mart Murten, Paul Pärn trudovikud tõukasid Kadetid teisele kohale, kolmandaks tõusid sotsiaaldemokraadid. Murten ja Pärn liitusid sotisaaldemokraatidega, ülejäänud eestlased Kadettidega. II riigiduuma saadeti laiali, kuna valitsus ja duuma ei jõudnud kokkuleppele maaküsimuse lahendamise osas. Vene historiograafias revolutsiooni lõpp Venemaal. 03.06 valimisseadusega anti senisest suurem esindatud jõukamatele kihtidele ja vene rahvusele. Eestis tähendas see seda, et kubermangu valimiskogus läks jäme ots baltisakslaste kätte. Venelaste ülekaal saavutati nii, et osa vähemusrahvustest jäeti valimisõigusest ilma. III riigiduuma 1907-1912 Martin Schulzenberg Aleksander Terras 1. kohal Oktobristid IV riigiduuma 1912-1917 Jüri Oras Jaan Raamot Piimaühistud 1913. a
annaabi.ee 
