Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

EESTI KESKAEG (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kes on latgal, semsal ?
  • Keskaegsetes dokumentides on ta kirja pandud ld keeles Darpatum ?
  • Kes olid omavahel perekondlikute sidemete kaudu seotud. Albert von Buxholden ?
  • Mis oli Baltikumi vallutamise taga ?
  • Kes oli see jõud, kes seda korraldas ?
  • Mis sai aga ülejäänust osast ?
  • Kus esindatud tähtsamad aadli perekonnad, 1334. aasta ?
  • Millegi pärast Paides, nt vangis ?
  • Millal tekkisid Eestis linnad ?
  • Kus purustati Svantevik ?
  • Mis oli taustaks konserialistlikule liikumisele ?
  • Mis puudutasid ka kirikuelu. 1428. ja 1437 korraldatud Riia ...sinodide ostsused ?
  • Kuidas kirikuid hallata jne. - mis siin dokumendis on pärit konkreetselt Liivimaa kontekstis ja mis on üldkiriklik ?
 
Säutsu twitteris
EESTI KESKAEG
06.02.12
Keskajal ei olnud Eestit ja see periood mida me räägime, ei ole keskaeg. Suurel määral see Eesti piiride loomine on aset leidnud keskajal. Kui me räägime sellest, et sellises rahvusriikide ajaloo ettekujutuses vastab üks riik ühe rahva asualale, siis tegelikult ühe poliitilise üksuse elanikkond on üheks rahvaks homogeniseeritud alles riigi poolt, administreeriva tegevuse poolt, kus kesksel kohal on kirikupoliitika ja koolipoliitika. Kui me räägime keskajast, siis me peame arvestama, et ka Eestis puudus eesti kirjakeel , mis oleks ühendanud Lõuna- ja Põhja-Eestit, kes räägivad ju erinevaid dialekte . Kui arheoloogid ja ajaloolased kirjutavad minevikust, siis nad kasutavad mõisteid erinevalt, nt ei saa rääkida Võrumaast, sest Võrumaad ei olnud olemas. Poliitilist üksus Eesti, mis vastaks tänapäeva Eestile, ei ole olnud enne 20. sajandit. Samas keskaegsed autorid kasutasid mõistet Estland sellises tähenduses nagu tänapäevane Eesti on. Teine pool see, et keskajal moodustasid tänapäevane Eesti ja Läti ühise territooriumi, tegemist erinevate riikide konglomeraadiga, mis küll üksteisest kuulda ei tahtnud, mis aga oma geograafilise läheduse tõttu, moodustasid nad ühise poliitilise toimimisruumi. Sarnane sotsiaalajalugu , majandusajalugu ja sotsiaaletniliste protsesside ajalugu. Nende ajalugu ei saa eraldi käsitleda. See on siis geograafiline pool.
Kui me räägime keskajast, siis keskajana käsitletakse perioodi, mis ulatub hilisantiigist Lääne- Rooma lõpust kuni Suurte maadeavastuste alguseni . Eesti ajaloo kontekstis on 500 puhas arheoloogiline rauaaeg . Perioodi Eesti keskaeg alustatakse aastaga 1200 ja lõpetatakse Liivi sõjaga, ehk siis perioodiga, kui need keskaegsed riigid Eestis likvideeriti (1550). Pole sünkroonis Euroopa keskajaga. Tuleb meeles pidada, et Liivimaa keskaeg pole sünkroonis Lääne-Euroopa keskajaga.
Nimedest . Tervikuna seda maad, mis vastab tänapäeva Eestile ja Lätile, nimetati Liivimaaks. Kui me räägime rahva enamuse etnilisest kuuluvusest, siis põhjapool eestlaste erinevad etnograafilised grupid, loodealal rootslased poolt, Riia lähem ümbrus (Väina ja Koiva alamjooks) liivlased , Kuramaal Läänemere-soomlased. Ülejäänud Läti ala lätlaste poolt, kes hiljem sulasid kokku üheks Läti rahvaks. Nii 13. sajandi tekstid ütlevad kokku eestlased (estones), aga samas Läti alal tehakse vahet, kes on latgal, semsal? jne.
Keskaegne Liivimaa sai alguse liivlaste asualal , nii hakkas nende nimetus kandma kogu Eesti ja Läti ala. Seejuures Eesti, sõna Estonia ja Estland ei kadunud käibelt - laiemas tähenduses eestlaste asuala, kitsamas tähenduses ainult Põhja-Eestit (Harju- ja Virumaa). Uusaegses saksa ajaloo uurimises hakati keskaegse Liivimaa kohta kasutama mõistet Alt-Leifland, teha vahet uusaegsed ja keskaegse Liivimaa vahel vahet. Tänapäeval ei ole mõiste Vana-Liivimaa kasutusel.
Keskaegsel Liivimaal räägiti palju erinevaid keeli ja vastavalt ka siinsed kohad kandsid eri keeltes eri nimesid . Seejuures kirjapanekute keeleks olid põhiliselt ladina ja saksa, ka alam-saksa keel. Aegade jooksul, eri keeltest kohanimed ka muutusid. Niimoodi on eri keeltes kujunenud Liivimaa paikade nimetamisel erinevad traditsioonid, seejuures on see, et Eesti tänapäeva pealinn on eesti keeles Tallinn, saksa keeles Reval ? - see on vana ja uue keele küsimus. Eri keeltes kasutati nimesid erineval viisil. Kui me räägime eesti keeles keskaegsest Revalist, siis see on märk asjatundmatusest. Juba kõige esimeses pikemas kirjapanekus - 1536 on kirjas Tallinna linn. Sageli saksa keelsed kohanimed on vanemad kui eesti keelsed, saksa Reval pärineb muinas-eesti kohanimest Revala . Tartu, saksa Dorpat. Keskaegsetes dokumentides on ta kirja pandud ld keeles Darpatum?. Vana-Vene leetopissides kannab Tartu nimetus Jurjev . Väga paljude Eesti kohanimede puhul, kui tegemist maakohaga on kunagine küla mõisastatud ja sellisel juhul sks jäi käibele kunagine eesti kohanimi, eesti keeles hakati seda kohta nimetama aga mõisniku perekonnanime järgi. Kohanimed on olnud paljukeelsed ja see keeleküsimus, mitte uue ja vana keele küsimus. Eesti keeles tuleb kasutada eesti k nimetusi.
Kuidas spetsiiline perioodi Eesti keskaeg on ajalooteaduses loodud. Seotud poliitilise ajaloo tähtsündmustega, samas päris vaieldamatu niisugune periood ei ole. Kõige pealt aluse sellisele, periodiseerimisele pani kesk- ja varauusaegsed ajalookroonikud, kelle jaoks jutustatav lugu hakkas piiskop Meinhardi tegevusega Väina ääres. See on see perioodi algus, mida teised kroonikud üle võtsid, nt Liivimaa Henriku kroonika. Üldjoontes on see kroonikute jutustatud Liivimaa ajaloo algushetk. Kui me võtame omaks keskaja ja esiaja piiri, millest alates ma saame kirjalike allikate põhjal jutustatada ajalugu. Ka varasemaid teateid Eesti ala kohta - Vene leetopissid, milles võib leida Eesti ala kohta käivaid teateid Eesti alade kohta, Skandinaavia saagad . Liivimaa ajaloo uurimine sai alguse baltisaksa koduuurijatest, hiljem ajaloolased. Neile oli tähelepanukeskmes Saksamaa kui Liivimaa asi. Sellep muu varane info jäi kõrvale, eriti mis puudutab Vene leetopisse. Lõpp on seotud tolle keskaegsete riikidesüsteemi lõpuga - 1558, kui Liivi sõja algus või 1562 ?. Seda vahepealset perioodi hakati nimetame Liivimaa iseseisvusajaks - Liivimaa Saksa asi oli olemas omaette iseseisvalt ja Liivimaa kui Saksa maa ei kuulunud mittesaksa riikide võimu alla. See ajaloo periood on sisemiselt ühtne, need samad poliitilised institutsioonid , mis tärkasid 13. sajandil. Eesti ja Läti ajaloos on see kõike muud kui iseseisvusaeg, tegemist oli orjusega. Kõige suurem töö keskaegse Liivimaa uurimisel tehti ära 19. saj ja 20. saj alguses baltisakslaste poolt, kes esindasid ühelt poolt baltisaksa maailmavaadet , teisest küljest nende hulgas oli ka koduuurijaid, kes kogusid materjale, asjaarmastajaid, aga kõige suurema jälje jätsid ajaloolased, kes omal ajal kuulusid tippmediavistide hulka kogu Euroopas. 19. saj pandi alus allikakriitilisele postisvistlikule ajaloouurimisele. Oma aja kõige eesrindlikuma metodoloogia tõid ka Liivimaa keskaegsesse uurimusse . Selle metodoloogilise suuna tugevus on fundamentaalsus. Selle suuna nõrkus on teatud kitsus , seda laadi töö jõuab ka pisiküsimuste kallale, millel pole ajaloo mõistmisel mingit tähtsust. Teine kitsaskoht on see, et too baltisaksa ajaloo uurimine oli ideoloogilise suunitlusega, selleks on saksa asi. Saksa misjonärid jõudsid 12. saj metsikusse tsivilseerimatusse Baltikumi, kristianiseerisid ja tsiviliseerisid kohalikud. Üldse keskajal oli baltisaksa iseseisvusajal keskne koht uurimises. Baltisaksa käsitluse põhiskeem - vallutati hõimud, tsiviliseeriti nad, võitlus Leedu vägedega ja Vene võimuga. Teine teema sisevõitlused Liivi ordu ja piiskoppide vahel. Ajaloolaste silme eest terendas Preisimaa võrdlus. Sellele Liivimaa iseseisvumisele järgnes 1558. aasta katastroof. Esile tõusevad piiskop Albert ja ordumeister Plettenberg seoses kahe sündmusega, Vene-Liivi sõda, aasta? ja reformatsioon . Baltsisaksa oma koolkond hääbus 20. sajandi 3-4 aastakümnel, osalt muutus natsimeelseks, osalt inimesed lahkusid elavate hulgast. Liivimaa keskaja uurimine jätkus peale II maailmasõda Saksamaal. Baltisaksa päritolu ajaloolased õpetasid välja riigisaksa päritolu uurijaid, kes on siiamaani Liivimaa uurimist jätkanud. Teiseks suunaks Eesti ja Läti ajaloovaade, saanud alguse samuti baltisaksa autoritelt, nt Karli Merkel , tema tähtteoseid “Liivimaa esiaeg ”. Ideoloogiliseks lähtekohaks talle valgustus . Teatavasti Russeau kujutlus õitsvatest metslastest, kui tuli tsivilisatsioon , hakkas inimkond õndusest eemalduma. Õitsvate metslaste ja kleratismi vastupõrge?. Merkeli kirjutiste sisu oli pärisorjuse kriitika. Merkeli ideoloogiline skeem võeti üle Läti ja Eesti autorite poolt, nt Carl Robert Jakobsoni esimene isamaaline kõne. Seda laadi ajaloovaade ei olnud mitte ainult rahvuslik, vaid ka luterlik . Kultuuritegelaste päritolu seotud vennastekogudusega. Kui kahe maailmasõja vahel etapleerus eesti teaduslik mediavistika, siis sellest samast Jakobsoni-Merkeli ideestikust kuigi kaugele ei mindud . Tõusis nõudmine kirjutada Eesti ajalugu. Kui varem oli vaadeldud, et on saksa linn, siis 30ndatel selgus, et linnade enamus olid mittesakslased . Hakati keskenduma maa- ja linnaeestlaste ajaloole. Eestis kõige enam jõudis agraarajaloos teha Blumfelt. See oli oma aja kogu maailma medievistikas üsna innovaatiline . Eesti kui koht, kus hakati kasutama statistilisi-massilisi andmeid maarahva uurimisel. Blumfelt ei doktoritöö hävis sõjas, töötas hiljem Rootsis. Samas traditsioonis jätkati keskaja agraaraja uurimist ka Nõukogude Eestis Sulev Vahtre poolt, mis on andnud ka jääva väärtusega tulemusi. Uuesti hakkas teemade ring laienema 70. aastate lõpus. Varem käsitletid ainult agraarajalugu. Kolmandaks rahvuslik-ideoloogilise traditsiooni väärib ära märkimist Vene traditsioon. Läti ajaloolane Nasarov?. Vene käsitluse üldskeem on esmajoones poliitiline, mille alusel baltikum kuulus Vana-Vene riiki, mis kisti nende käest ära. Venelased soovisid baltikumi saksalaste ikkest vabastada, et endale allutada.
Oskar Looritsa näitel soome-ugriline maailmatajumine on sedavõrd teist moodi, et soome-ugrilased ei soovigi riiki. Looritsa lähtekohaks oli see, et Ants Kruus oli temale väga antipaatne.
1990. aastatest alates on suurel hulgal eesti medievistika alles sündinud. Nt Enn Tarvel, Jüri Kivimäe. Mitte kunagi varem ei Liivimaa keskaega rahvusvaheliselt nii palju uuritud. Seotud Suure ristisõdade uurimise lainega, hakati tähelepanu uurima ristisõdadele Põhja-Euroopas.
Friedrich Bunge 1802- 1897 - õigusajaloolane, kelle jäävaks panuseks see, et algatas massilise keskaja Liivimaa ajaloo kogumise ja publitseerimise.
Karl Schirren 1826 - 1910 - tuntud tema ja Samaarini vaidluse tõttu. Avaldas Saksamaal vastuse härra Samaarinile raamatu näol. Tema kirjanduslik pärand pole ulatuslik, aga ta kujundanud Vene kriitilist ajaloo vaadet baltisakslaste hulgast. Väga põhjalik.
Schieren? - Vene ajaloo spetsialist. Oli saksa keisri õpetaja ja sõber.
Arbusov vanem - venestunud tatari päritolu, kasvas üles baltisaksa perekonnas. Jätkas Bunge tööd allikate publitseerimisel. Tema poeg Abusov noorem, kes on siiamaani ületamatu Läti Henriku kroonika uurimusel. Uuris ka reformatsiooni.
Paul Johansen - Taani päritolu, kasvas üles saksa keelsena, 1901-1965. Enn Tarvel on rõhutanud, et kui peaks nimetama suurima balti ajaloolase , siis see oleks tema. Õppis Leipzigis ajalugu, kaitsest lõputöö eesti talurahva ajaloost. Tema avastas Eesti elanikkonna keskaegsetes linnades. Kogus selle teema kohta hulga materjale, mis ta Saksamaale kaasa võttis. “Saksa ja mittesaksa varauusaegses Tallinnas”?. Töötas läbi Taani hindamisraamatu - kogu Põhja-Eesti asutus. Publitseerinud ka allikaid . Ta ei olnud ajaloolasena korrektne , uskus oma hüpoteese.
Manfred Hellmann 1912-1992 - õpilased on olnud Saksa ajaloolased, kes on Liivimaad uurinud
Angermann - Johanseni viimane õpilane, tegeles Venemaa ajalooga , Hansa ajalooga. Õpetanud terve rea saksa ajaloolasid, kes Liivimaa vanema ajalooga tegelasid.
Niitemaa 1917-1991 - sotsiaalajalugu ja kaubandusajalugu uurinud
Herbert Ligi, Sulev Vahtre ja Enn Tarvel.
Benninghoven - ajaloo standardteoste autor.
Poole ajaloolased on ka andnud panuse Liivimaa ajaloo uurimisse, eriti Toruni ülikooli ajaloolased.
13.02.12
Keskaja Eesti ajalooallikad. Potentsiaalselt on allikas iga kaasaegne asi - tekst, ese, pilt, samamoodi nt keel, muutused, mis on keeles toimunud sellel ajal. Keel selle poolest keeruline, et meil pole keelajaloo kaasaegseid allikaid. Vanemad eesti keelsed pikemad seotud tekstid on pärit alles 16. sajandist, aga me võime oletada, et suurem osa alam-saksa laensõnadest on eesti k jõudnud keskajal. Veel keerulisem folkloori puhul, folkloor ei saa pärineda kaugemast ajast kui sellest ajast, kui seda räägitakse. Kõik muu on juba hüpotees, me ei saa seda kindlalt kinnitada ja kindlasti kõige kahtlasem koht sellise väite juures on see, et see on pidevalt muutunud. Folkloori puhul on tegu teadlikult kogutud materjaliga, mida koguti ja kuidas koguti sõltus sellest, kuidas kogujad endale minevikku ette kujutasid . Folkloor kogu ei fikseeri kuigi hästi seda, mida rahvas tegelikult 19. sajandil ja 20. sajandi algul mõtles, vaid väga väikest osa sellest. Nt põhilised folkloori kogujad olid enamasti kirikutegelased, niisiis neile kombetuid asju ei saadetud.
Mis tähendab asju, siis nende tähtsus on tõusnud keskaja uurimisel. Paljude asjade kohta kirjalikke allikaid pole, nt talurahva argielu kohta annab arheoloogia rohkem teavet, seda enam, et väikelinnade kohta Liivimaal üldse mingeid allikaid pole. Ajalooteadus kitsamas metoodilises tähenduses tegeleb kirjandusallikatega. Ka siin kui rääkida ajast ja dateeringust on oluline kaasaegsuse küsimus, nimelt suur osa keskaegseid kirjalikke tekste pole säilinud kaasaegsetes üleskirjutistest vaid hilisemates koopaites, ümberjutustustes, nt keskaegsed läänikirjad (milline mõis aadliperekonnale kuulus), pole meieni jõudnud originaaldokumentidena vaid koopiatena. Kui meieni pole jõudnud originaal , vaid koopia, siis on raske aru saada, kas tegu on võltsinguga või mitte. Varauusaegsed kroonikad , mõnikord, Liivimaa puhul üsna valdavalt me saame kindlaks teha, millises ajaloosündmustest on kroonika oma tekstid saanud. Osad kroonikad olid väljamõeldud, ei tuntud veel teaduslikku viitamissüsteemi, me ei saa aru, kus autor kasutab teiste teadmisi, kus ta ise reguleerib, kui ta arvab end asja paremini teadvat. Pm ei saa välistada võimalust, et hilisemad tekstid võivad sisaldada olulist informatsiooni keskaja kohta. Kui me räägime allikate väärtuslikkusest, siis see sõltub sellest, mida me oskame sellest välja lugeda. Vahe tegemine faktoloogiliselt täpse ja ebatäpse vahel on kaasaja ajaloos oluliselt nihkunud, nimelt keskaegsed dokumendid ja kroonikad sisaldavad infot sellest, kuidas asjad ideaalis peaksid olema, mitte kuidas need olid. Kroonikud lähtusid spetsiifilisest ajastuomastest mõtteskeemidest ja mõtestasid sündmusi ja nähtusi neist kirjutades. Näiteks kui meil on säilinud varasem kroonika ja sellisem ümberkirjutus teise autori poolt, siis ei saa öelda, et see hilisem ümberkirjutis on ajaloo jaoks väärtusetu, missiis kui ta ei sisalda rohkem faktoloogilist infot kui algne variant. See, mis on olulin , sõltub küsimusest, mis meil on.
Kas keskaegses Liivimaa kohta on säilinud palju või vähe kirjalikke allikaid. Oleneb kontekstist. Kui me võrdlema Kesk- ja Lõuna-Euroopaga, siis vähe. Siin perifeerias kirjutati vähem, asjaajamine vähem kirjalik, sellest jäi maha vähem tekste, massiline kirjutamine algas siin hiljem kui Süda-Euroopas. Massilisest kirjutamisest võib Liivimaal pidada al 16. sajandist. Aegade hävitustöid on olnud palju Liivimaal. Kui me võrdlema Skandinaavia, Soome ja Venemaaga, siis Liivimaalt säilinud pole vähe, eriti mis puudutab dokumentaalset materjali. Soomes on säilinud rohkem kirikukirjandust kui Liivimaal (reformatsioon, mis Rootsi kuningriigis leidis aset kuninga poolt, Liivimaal aga altlinnades, kus vanad kirikuinstitutsiooni muudeti ära, vägivaldselt, üks põhjus, miks kirikukirjandus ei saanud säilida. Lisaks katoliikluse asemel protestantismi astumine ladina keele kõrvale jäämine Liivimaal 17. saj asendas alam-saksa keele ülem-saksa keel, see üks põhjusi, miks varasem kirjandus muutus tarbetuks). Kus need dokumendid on säilinud? Kõige pealt dokumendid kogunesid erinevatesse arhiividesse juba keskajal - valitsejate kantseleid, kelle juures kogunes asjaajamine ja kus erilise hoolega säilitatid privileege, need olid linnade, raadide kantseleid, need olid kloostrid, kuhu ei kogunenud mitte ainult kloostrite enda dokumendid, vaid sinna anti hoiule ka muid, need olid perekonna arhiivid . Ükski keskaegne kiriklik inst 16. sajandit otseselt üle ei elanud, samamoodi Liivimaal keskaegne võim 16. saj üle ei elanud, ükski klooster samuti mitte. Arhiivi vallutamine oluline ka võimu ülevõtmisel, sest arhiiv sisaldas õiguslikke dokumente, mida võidi ära kasutada kas võimu ülevõtja poolt või vallutaja poolt. Pm keskaegsed ürikud ju omal moel lõid õigust, nad olid justnagu kõrgendatud seadusandlikud, aga tegelikkuses hoiti neid pigem salajas ja võeti neid kirstust välja, kui neid dispuudis vaja oli. Sellepärast arhiivide dokum enda kätte saamine oluline. Liivimaa keskajaloo peateema juures mainitud , et privileegid on varastatud , röövitud, kuni selleni , et Riia tähtsamad dokumendid viidi Lübeckisse maapakku. Kui 16. sajandil Liivimaa vallutati, siis tassiti siinsed valitsejaarhiivid laiali. Saksa Ordu Liivimaa haruarhiiv sattus Poola kätte, hiljem seda hoiti Kuramaal, hiljem sattus osa sellest Rootsi ja hävis 17. saj lõpu Stockholmi kuningalossi põlengus. Üks mahukamaid kollektsioone on tänapäeval hoiul Rootsi Riigiarhiivis hoiul. Väga suur osa dokumente sattus Poola kätte - viidi ka Leedu suurvürsti poole peale (tänapäeva Valgevene ja Ukraina). Suur osast Poolast leidunud arhiivimaterjalist viidi Poola jagamisel Venemaale. Poola arhiividest, Venemaalt, eriti Venemaa rahvusraamatukogust Peterburist leiab Liivimaa kohta teoseid. Mis seal on, seda õigupoolest ei teagi, sest sealsed keskaegsete käsikirjade kogud on niivõrd suured, et neid pole katoloogitud. Lääne-Eesti sattus ju Taani võimu alla 16. sajandil, suur osa sealsetest arhiivimaterjalidest hävis, aga hertsog Magnus oli teatavasti võimetu majandusmees , kulutas rohkem kui teenis, seetõttu et aru saada Saare-Lääne piiskopkonna majandusest, viidi dokumendid Taani uurimisele. Tänu sellele on Saare-Lääne piiskopkond , mille kohta on komplekselt säilinud Taani Riigiarhiivis, enamasti majandusdokumendid. Mis puudutab linnade arhiive, siis väikelinnadest praktiliselt midagi säilinud pole. Enam-vähem ainukene väikelinn Eestis, millest midagigi on säilinud, on Pärnu. Kahtlemata kohapeal kunagi olid arhiivid, aga need lihtsalt pole säilinud. See tähenda, et väikelinnade ajaloouurimine oleks võimetu. Suurtest linnadest Tartu keskaegne arhiiv on hävinud, kõige vanemad tartu linnaarhiivi säilinud dokumentidest pärinevad 1540. ?aastast. Riia arhiivis pole keskaeg esindatud mitte kõige paremini. Sellega kontrasteerub Tallinna linnaarhiiv, mis on kõige paremini säilinud linnaarhiiv Hansas. Keskaja Liivimaa linnaajalugu on suurel määral Tallinna ajalugu. Tallinna linnaarhiiv muidugi ei ole säilinud tervikuna, aga temas leiduv materjali hulk on piisavalt suur - säilinud rae kirjavahetus ja asjaajamisraamatud. See, milline osa keskaegsest Tallinna Arhiivist oli Saksamaal, millises Tallinnas, oli juhuslik. Sealt omakord jõuti juhuslikult ära viia, nii võis ühe teose 1 osa võis olla Saksamaal, teine osa Venemaal. Al 50.-80. aastateni Lääne-Saksamaal keskaja Tallinna ajalugu uuriti intensiivselt, tehti võrreldamatult rohkem kui Eestis kohapeal. See kuna Liivimaal väga palju ei kirjutatud ja et sellest omakorda on säilinud vähe teeb oluliseks Liivimaa ajaloo jaoks välisarhiivid, mis on tekkinud väljaspool. Nendest kõige tähtsam Vatikani salaarhiiv, see sala ei ole salajane, lihtsalt kunagi olid arhiivid salajased ja see sõna on jäänud püsima ilma sisulise tähenduseta. Vatikani arhiivides on teaduslikku uurimustööd tehtud juba sajandeid . 1886 . avati ka ilmalikele. Üks väike osa keskaegsest arhiivist avati alles 1980. aastatel - tegu selliste arhiivi kogudega, mis sisaldavad delikaatseid isikuandmeid. Nimelt paavstide in… amet oli ametkond , mis .. raskemate pattude pudul, esmasjoones abieluvälise suhte puhul, vaimulikevahelise vägivalla ja abieluvälise lapse legiteermisel. Paavtsi enese arhiiv - tegu tohutute kadudega, Napoleoni ajal veeti Itaaliast Prantsusmaal ja hiljem tagasi, teel läks suur osa kaduma. Keskaja katoliku kirik oli tsentraliseeritud süsteem - kommunikatsiooniprobleem, 13. saj al paavstid reserveerisid kirikus omale mitmed ametid, mis olid seotud vaimulike määramisega ja üleviimisega. Peale selle paavstid oli üle Euroopa tunnustatud kui kõrgeim kohtuinstants, ka isiklikud vaidlused, mis kohapeal lahendust ei leidnud, kanti ette paavsti kohtus. Paavsti kuuria juures asjade ajamine oli väga kallis - Liivimaalt saadiks Rooma saate oli väga kulukas , rääkimata, et koha peal tuli makse lõive ja makse ja meelehead ametnikele siin-seal. Me teame suurt osa Liivimaad puudutavat paavstide kirju mitte originaalide põhjal, vaid nende sisu on registreeritud paavstide ärakirjadest. Samas me ei tea, kas see vastav dokument reaalelt vormistati. Samuti paljude küsimuste juures toimis paavsti kantselei lihtsalt rutiinse asjaajamise asutusena, petent esitas palvekirja (supliik), sellele vormistati automaatselt reskript e ärakiri. Meil on küll paavsti nimel välja antud dokument, aga selle sisu pärineb koha pealt. 12.-13. sajandi osas on võimatu, et Vatikani arhiividest midagi senitundmatut leiduks. Võib leida asju, mis on küll tuntud, aga tundmatud Liivimaa kontekstis. Mingisuguseid asju, mis on Hispaanias teada, aga mida pole seostatud Liivimaa ajalooga - nt päri 70. aastate lõpust, kui Dublinis ühest frantsisklaste käsikirjast publitseeriti tekst, mis kujutas endast 13. sajandist pärit sissejuhatust tatarlaste sissetulekust , suur osa sellest dokumendist sisaldab Liivimaa misjonitegu (tglt uurijat uuris seos Ameerika ja kirjutaja vahel, et kas kirjutaja teadis, et Ameerika on olemas). Mis puudutab hiliskeskaega, siis kahtlemata Vatikanis arhiivides leidub materjale, mis pole Liivimaa ajaloos kasutatud, põhjus asjaolus, et seda on seal nii palju, et selleni pole jõutud.
Liivimaa kõige suurem poliitiline jõud oli Saksa Ordu. Liivimaad valitses maameister, kes veel 14. sajandil, 15. sajandil teoreetiliselt hiljem praktiliselt allus … kellele???. Saksa Ordu Arhiivist teada meile Liivimaa poltiiline ajalugu. Köningsbergist sattus see arhiiv pärast II MS Berliini - Preisi kultuurivara salajane riigiarhiiv . Tahes tahtmata vaatame keskaegsele Liivimaale läbi keskaegse Saksa Ordu silmade läbi. Liivimaa omakorda suhtles oma naabermaadega ja nendes arhiivides on piisavalt palju Liivimaa ajaloo materjale, nt Leedu meetrika (Leedu suurvürsti arhiiv, mis asub Moskvas). Lõpuks tuleb märkide juhuslike kollektsioone, mis on erinevatesse kohtadesse sattunud, jurist Meinhoff kopeeris huvitavamaid dokumente oma töö käigus, tema paberite kogu on tänapäevani säilinud ülikooli juures, kus ta hiljem töötas.
Keskaja Liivima ajaloo allikad kirjutatud põhiliselt ladina keeles (asjaajamise keel kuni 14. saj Liivimaal), tegu on ladina keele keskaja variandiga . Teiseks põhiliseks keeleks oli kesk-alam-saksa keel (Hansa linnade asjaajamise keel, mis tänapäevaks on elava keelena peaaegu välja surnud, tegelikult lähedasem tänapäeva hollandi keelele). Saksa Ordu Preisimaa haru sisemine asjaajamise keel oli ülem-saksa keel, sealt Liivimaale saadetid dokumendid on kesk-ülemsaksa keel. Vanavenekeelne dokumentatsioon selle eri variantides, olgu tegu Novgorodi poolse keelega jne. Eesti keelseid dokumente keskajast ei ole, mõni üksik asi välja arvata (vande ja palvetekstid). Need dokumendid ise on võimalik jagada mitmel erineval viisil, tegu on kirjavahetusega, ürikutega, esmajoones läänikirjadega, lepingutega, kantselei raamatutega, arveraamatutega, nede hulk ajas kasvab, 13. sajandist on neid väga vähe. 1208 esimene Liivimaal kohapeal kirjutatud. 15. saj II poolest on seda massiliselt, al 16. saj algusest kasvab see massiliselt.
Selle dokumentaalmaterjali kõrval on teiseks suureks ja oluliseks ajalooallikate rühmaks kroonikad. Liivimaa kroonikakirjutis kuigi ulatuslik ei olnud, samas ometi oli Liivimaal rohkem kroonikaid kui Soomes. Kroonikate puhul ei kehti väide, et lähemast ajast on neid rohkem. Kronoloogiline : Läti Henriku kroonika 1224-1227 ld keeles, jutustab Riia kiriku ajaloost, selle algusest kuni Saaremaa vallutamiseni 1227, mis töhendab krooniku järgi kogu Eesti alistamist. Kas initsatiiv tuli kõrgemalt poolt (Meinhart käskis) või vabatahtlik? Või oli plaan esitada seda kroonikat kui kogumine argumentidest, mis pidi näitama Riia kiriku eesõigust Eesti ja Liivimaale. Me ei tea selle autorit. Arvamus, et preester Hendrikus on kroonika autor. See Hendrikus oli lätlaste preester?, seda võib tõlkida kui Läti Hendrik ja Hendrik lätlane. Hendrik ei olnud läti päritolu, vaid olid lätlaste preester, pärines tõenäoliselt Kesk-Saksamaast (Magdeburgist). Keskajal Henriku kroonika populaarne ei olnud, temast säilinud 1 käsikiri, pärgament käsikiri, see pole tervikkäsikiri. Ülejäänud kroonika käsikirjad on hilisemad. See variant kroonikast on teksti rekonstruktsioon. See kroonika 20. saj uurijate hulgas olnud väga populaarne, eesti k 3-4 tõlget, mis on trükis ilmunud (Mägiste, Kleis ). Läti Hendriku kroonika on kõige kroonikalikum kroonika Liivimaalt, sobitub hästi Euroopa ristiaegsete kroonikate konteksti. Teine suur 13. saj Liivimaa kroonika on Liivimaa vanem riimkroonika , mis pärineb 1280. aastatest, kesk-ülemsaksa keelne. Tema ettelugemise kaudu värvata appi sõdalasi ristisõjaks. Kui võrrelda HK-ga, siis oli keskajal populaarsem , kuigi faktoloogiliselt on ebatäpsem. Ka sellest olemas eesti k tõlge. Tema käibiv teaduslik publikatsioon pärineb Leo Kleielilt?. Kolmandaks kroonika, mis on tuntud kui Liivimaa noorem riimkroonika, seal jutustatkse Jüriöö ülestõusust pikemalt . See pole säilinud. 19. saj avastati Liivimaal ja Bremenis töötanud Johann Renneri kroonika, mille keskaegse osa uurimisel avastati, et jääb üle tükk 14. sajandi jutustest, et seal olid mõned riimid , siis arvati, et tegemist riimjutustusega. Kas tegu oli Liivimaa ordumeistri kaplaniga, kelle jutustust ta kasutas (Parthemolos?), pole teada. Uuem käsitlus arvab, et Renneri jutustus oli hoopis alam-saksa keeles nagu ka vanem riimkroonika (Rheutersi teooria). Kui mõned originaalis on vb tõesti säilinud. 14. saj II poolel, 15. saj millegi pärast Liivimaal enam suurejoonelisi krooniakid ei säilinud. 14. sajandis Wartberge kroonika, mis on primitiivne ja siis veel mõned 15. saj tekstid, mis pole säilinud originaalkujul või siis puhtalt hüpoteetilised. Uuesti tõusis Liivimaa teema kroonikute jaoks tähtsaks 16. sajandil seoses Liivi sõdadega: Johann Renner seoses hoonete looga ja Balthasar Russow , kelle kroonikast juba tema eluajal valmis 2 varianti , mis 3 korral trükiti, kõige pealt 1578, teine 1584. E k tõlke kaudu tuntakse kroonika teist varianti (pikem), esimene ja teine on ka sisuliselt erinevad. Russow - Paul Johannsen esitas vahetult enne oma surma hüpoteesi, et Russowi oli mittesaksa päritolu. Johannseni hüpotees sai tuntuks , seda põlistas Jaan Kross oma romaanis . Alles 90. keskel Johanseni käsikiri avaldati, need uurijad , kes on kontrollinud tema viiteid oma hüpoteesile, on leidnud, et need ei tõesta midagi. Ta tegi silmapaistva karjääri jutustajana ja oli vaimulik, silmapaistev isik linnas, teine aspekt see, et BR nagu tema kaasaegsete kroonikute jaoks oli põletav küsimus, miks juhtus Liivi sõda, kroonikud üksmeelel, et tegu oli jumala karistusega. Tema arvates on karistus Liivimaalaste kõlbmatu elu pärast. See Russowi maalitud pilt on kujundanud ajaloolaste poolt loodud pilti Liivimaast (küllane, aga moraalilanguse aeg - Russowi poolt kujundatud arusaam). Päris lõpuks veel 2 asju: Vene leetopissid. Kui Liivimaa allikad on laiali paisatud, siis kasutatakse nende publikatsioone - väga suur osa allikatest on publitseeritud. Liivimaa on nimelt see piirkond, kus keskaja ajaloo allikad on trükis avaldatud kõige suuremal määral, kuigi suur osa seeriate publitseerimine on pooleli jäänud. Neid finantseerisid rüütelkonnad, selle finantseerimine katkes Eesti ja Läti Vabariigi loomisega . Liivimaal ajalooallikatest suur osa publitseeritud, sest allikaid oli ka vähem kui Süda-Euroopas. Suur osa publikatsioon on väga vaned, nii näiteks 13. sajandi köide ei ole kõlblik filoloogilise uurimustöö jaoks, sest dokumendid esitatud standardiseeritud ladina keeles. Paljud asjad on hiljem uuest avaldatud, täpsemini ja paremini. 13. sajandi osas võib öelda, kõik mis vähegi arvesse tuleb, on ilmunud, 14. sajandil juba vähe, 16. sajand on allikapublikatsioonidega kaetud ebaühlaselt.

20.02.12
Eesti varastes kirjalikes allikates . Varane - aeg, mida keskajaga ei seota , käitletakse üksnes ainult arheoloogiliste allikate abil ja mis pole alati ühemõtteliselt Eestiga seostatud. Tacitus - Rooma kirjanik ja ajaloolane, kes oma teoses “Germania” 98. aastal teadaolevalt esimest korda pani kirja aestorum gentes. Merevaik viitab asjaolule, et kui aestide kirjelduses on mingisuguseid sidemeid reaalsusega, siis peaks neid aeste otsima Preisimaalt, küll on aga oluline selle sõna fikseerimine kirjalikult. Seda sõna etümologiseeritud mitmel viisil: kõige tõepärasem seletus on, et tegemist on germaani sõnaga “idapoolne”. Tacitus pani selle sõna kirja ja see hakkas ladina kirjasõnas elama oma elu, nt Jordanes oma 6. sajandil oma gootide ajaloos. Teiseks paralleelseks traditsiooniks oli Skandinaavia traditsioon, aga mis ei olnud sel moel kirjalikult fikseeritud nagu ladina traditsioon ja kus Eesti ala oli reaalne piirkond, kus laevasõitudel mööduti. See oli siis Estland - paikkond, kus elavad rahvas eistre (idapoolne), seda on nimetatud ruunides ja saagades, kui saagad jutustavad kangelastegudest, kuulsate meeste suurtest asjadest, siis mida kaugemal, seda suuremad kangelasteod. Tuleb leppida asjaoluga, et 6.-10. sajandi saagad jäävad muinasloo ja ajalooliste sündmuste piirile. Nt Inglingid - Snorri oli kirjanik või oli rahvapärimuse kirjapanija. Kuningas Ingvari ajaloolisus pole 100% kindel. Saagade järgi toimusid Eestisse sõjakäike, nad maksid kuningale makse. Me võime kindlad olla, et nad käisid siin. Me võime kindlad olla, et toimus kaubavahetus Skandinaaviaga, aga me ei saa olla kindlad, kas need retked toimusid saagadest mainitud inimeste poolt ja saagadest nimetatud ajal. Me ei saa olla kindel et see eistr on just Eesti ala kitsamas mõttes. Eesti viikingid valitsesid Läänemerd, samas osa Eesti alast oli Novgoradi vürsti maksukohustlased?, samas on pakutud , et see lugu on toimunu tänapäeva Lätis või Leedus, sest kasutatavad mõisted
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
EESTI KESKAEG #1 EESTI KESKAEG #2 EESTI KESKAEG #3 EESTI KESKAEG #4 EESTI KESKAEG #5 EESTI KESKAEG #6 EESTI KESKAEG #7 EESTI KESKAEG #8 EESTI KESKAEG #9 EESTI KESKAEG #10 EESTI KESKAEG #11 EESTI KESKAEG #12 EESTI KESKAEG #13 EESTI KESKAEG #14 EESTI KESKAEG #15 EESTI KESKAEG #16 EESTI KESKAEG #17 EESTI KESKAEG #18 EESTI KESKAEG #19 EESTI KESKAEG #20 EESTI KESKAEG #21 EESTI KESKAEG #22
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2012-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 86 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Laaroux Õppematerjali autor

Mõisted

kohanimed, keskaegsetes dokumentides, kohanimed, üldjoontes, sajandi 3, kolmandaks rahvuslik, arbusov vanem, paul johansen, angermann, niitemaa 1917, benninghoven, poole ajaloolased, potentsiaalselt, laensõnadest, folkloori puhul, dateeringust, aegade hävitustöid, aastateni lääne, vatikani arhiivides, russow, liivimaa allikad, liivimaa, tacitus, kirjelduses, inglingid, dateeritud, tšuude, sõjaretked, lätlaste puhul, laenatud alam, kuntsnik, märgistus, kogukonnaga, bacon, tartust, uurimine, muistseks, traditsioonilisemates käsitlustest, hüpoteesina, liivimaast, ülistatud, paavstlikest kirjadest, henriku kroonikas, viljatu, vütmes, diskuteeritav, alles 1356, nähtus lääne, saj ajaloos, olemasolevates allikates, 1344, historiograafias, masing, põhiline allikas, aadelkond, omaette küsimustering, kiriklik kuulutamine, kogu kirde, pretendeerisid põhja, harujaoks, maapäev, orduliikmete seas, historiograafias, reformatsioon, saj lõpul, 1501, 62 leedu, jõukas, rolli poliitikas, piiskopkond, tartu piiskopkond, eesostuõigus, isikute roll, kuidas vana, formaal, vasallide päevad, varjus, järvamaal, vakus, linna ajalugu, asutamisest, arenguskeemi suhtes, saksa vallutust, seisukohast lähtudes, valter lang, ambivalentsed, tartu puhul, riia puhul, pärast vallutust, mittevõrreldaval tasemel, linnaõigus, jõuvahekordadest, lübecki õiguse, sajandilt, sajandi keskel, koosseisude vahetamist, sajandi keskel, tsunfte, tartu raad, sotsiaalsest staatusest, püha mauritsius, skraa, paganlus, poleemilisest kontekstist, religioon, konsilieristikud ideed, 1505 saare, just saare, ajalookirjandus, saj lõpus, pforta klooster, tsitertslaste munga, hiliskeskaega, paavst ise, ühemõtteliselt sihiline, kontrolli alla, katoliku ideoloogias, indulgents, paikadeks vana

Kommentaarid (1)

Tuunikala profiilipilt
Tuunikala: käesolev materjal on pädev konspekt eesti kesjast. Osutus kasulikuks iane õppimisel.
21:37 02-06-2012


Sarnased materjalid

56
doc
Eesti keskaeg
10
doc
Eesti keskaeg
30
doc
Keskaeg
83
doc
Eesti ajalugu
26
docx
Vene keskaeg
7
doc
Eesti keskaeg
12
docx
Eesti keskaeg
13
doc
Eesti keskaeg



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun