EESTI KESKAEG (1)

EESTI KESKAEG
06.02.12
Keskajal ei olnud Eestit ja see periood mida me räägime, ei ole keskaeg. Suurel määral see Eesti piiride loomine on aset leidnud keskajal. Kui me räägime sellest, et sellises rahvusriikide ajaloo ettekujutuses vastab üks riik ühe rahva asualale, siis tegelikult ühe poliitilise üksuse elanikkond on üheks rahvaks homogeniseeritud alles riigi poolt, administreeriva tegevuse poolt, kus kesksel kohal on kirikupoliitika ja koolipoliitika. Kui me räägime keskajast, siis me peame arvestama, et ka Eestis puudus eesti kirjakeel , mis oleks ühendanud Lõuna- ja Põhja-Eestit, kes räägivad ju erinevaid dialekte . Kui arheoloogid ja ajaloolased kirjutavad minevikust, siis nad kasutavad mõisteid erinevalt, nt ei saa rääkida Võrumaast, sest Võrumaad ei olnud olemas. Poliitilist üksus Eesti, mis vastaks tänapäeva Eestile, ei ole olnud enne 20. sajandit. Samas keskaegsed autorid kasutasid mõistet Estland sellises tähenduses nagu tänapäevane Eesti on. Teine pool see, et keskajal moodustasid tänapäevane Eesti ja Läti ühise territooriumi, tegemist erinevate riikide konglomeraadiga, mis küll üksteisest kuulda ei tahtnud, mis aga oma geograafilise läheduse tõttu, moodustasid nad ühise poliitilise toimimisruumi. Sarnane sotsiaalajalugu , majandusajalugu ja sotsiaaletniliste protsesside ajalugu. Nende ajalugu ei saa eraldi käsitleda. See on siis geograafiline pool.
Kui me räägime keskajast, siis keskajana käsitletakse perioodi, mis ulatub hilisantiigist Lääne- Rooma lõpust kuni Suurte maadeavastuste alguseni . Eesti ajaloo kontekstis on 500 puhas arheoloogiline rauaaeg . Perioodi Eesti keskaeg alustatakse aastaga 1200 ja lõpetatakse Liivi sõjaga, ehk siis perioodiga, kui need keskaegsed riigid Eestis likvideeriti (1550). Pole sünkroonis Euroopa keskajaga. Tuleb meeles pidada, et Liivimaa keskaeg pole sünkroonis Lääne-Euroopa keskajaga.
Nimedest . Tervikuna seda maad, mis vastab tänapäeva Eestile ja Lätile, nimetati Liivimaaks. Kui me räägime rahva enamuse etnilisest kuuluvusest, siis põhjapool eestlaste erinevad etnograafilised grupid, loodealal rootslased poolt, Riia lähem ümbrus (Väina ja Koiva alamjooks) liivlased , Kuramaal Läänemere-soomlased. Ülejäänud Läti ala lätlaste poolt, kes hiljem sulasid kokku üheks Läti rahvaks. Nii 13. sajandi tekstid ütlevad kokku eestlased (estones), aga samas Läti alal tehakse vahet, kes on latgal, semsal? jne.
Keskaegne Liivimaa sai alguse liivlaste asualal , nii hakkas nende nimetus kandma kogu Eesti ja Läti ala. Seejuures Eesti, sõna Estonia ja Estland ei kadunud käibelt - laiemas tähenduses eestlaste asuala, kitsamas tähenduses ainult Põhja-Eestit (Harju- ja Virumaa). Uusaegses saksa ajaloo uurimises hakati keskaegse Liivimaa kohta kasutama mõistet Alt-Leifland, teha vahet uusaegsed ja keskaegse Liivimaa vahel vahet. Tänapäeval ei ole mõiste Vana-Liivimaa kasutusel.
Keskaegsel Liivimaal räägiti palju erinevaid keeli ja vastavalt ka siinsed kohad kandsid eri keeltes eri nimesid . Seejuures kirjapanekute keeleks olid põhiliselt ladina ja saksa, ka alam-saksa keel. Aegade jooksul, eri keeltest kohanimed ka muutusid. Niimoodi on eri keeltes kujunenud Liivimaa paikade nimetamisel erinevad traditsioonid, seejuures on see, et Eesti tänapäeva pealinn on eesti keeles Tallinn, saksa keeles Reval ? - see on vana ja uue keele küsimus. Eri keeltes kasutati nimesid erineval viisil. Kui me räägime eesti keeles keskaegsest Revalist, siis see on märk asjatundmatusest. Juba kõige esimeses pikemas kirjapanekus - 1536 on kirjas Tallinna linn. Sageli saksa keelsed kohanimed on vanemad kui eesti keelsed, saksa Reval pärineb muinas-eesti kohanimest Revala . Tartu, saksa Dorpat. Keskaegsetes dokumentides on ta kirja pandud ld keeles Darpatum?. Vana-Vene leetopissides kannab Tartu nimetus Jurjev . Väga paljude Eesti kohanimede puhul, kui tegemist maakohaga on kunagine küla mõisastatud ja sellisel juhul sks jäi käibele kunagine eesti kohanimi, eesti keeles hakati seda kohta nimetama aga mõisniku perekonnanime järgi. Kohanimed on olnud paljukeelsed ja see keeleküsimus, mitte uue ja vana keele küsimus. Eesti keeles tuleb kasutada eesti k nimetusi.
Kuidas spetsiiline perioodi Eesti keskaeg on ajalooteaduses loodud. Seotud poliitilise ajaloo tähtsündmustega, samas päris vaieldamatu niisugune periood ei ole. Kõige pealt aluse sellisele, periodiseerimisele pani kesk- ja varauusaegsed ajalookroonikud, kelle jaoks jutustatav lugu hakkas piiskop Meinhardi tegevusega Väina ääres. See on see perioodi algus, mida teised kroonikud üle võtsid, nt Liivimaa Henriku kroonika. Üldjoontes on see kroonikute jutustatud Liivimaa ajaloo algushetk. Kui me võtame omaks keskaja ja esiaja piiri, millest alates ma saame kirjalike allikate põhjal jutustatada ajalugu. Ka varasemaid teateid Eesti ala kohta - Vene leetopissid, milles võib leida Eesti ala kohta käivaid teateid Eesti alade kohta, Skandinaavia saagad . Liivimaa ajaloo uurimine sai alguse baltisaksa koduuurijatest, hiljem ajaloolased. Neile oli tähelepanukeskmes Saksamaa kui Liivimaa asi. Sellep muu varane info jäi kõrvale, eriti mis puudutab Vene leetopisse. Lõpp on seotud tolle keskaegsete riikidesüsteemi lõpuga - 1558, kui Liivi sõja algus või 1562 ?. Seda vahepealset perioodi hakati nimetame Liivimaa iseseisvusajaks - Liivimaa Saksa asi oli olemas omaette iseseisvalt ja Liivimaa kui Saksa maa ei kuulunud mittesaksa riikide võimu alla. See ajaloo periood on sisemiselt ühtne, need samad poliitilised institutsioonid , mis tärkasid 13. sajandil. Eesti ja Läti ajaloos on see kõike muud kui iseseisvusaeg, tegemist oli orjusega. Kõige suurem töö keskaegse Liivimaa uurimisel tehti ära 19. saj ja 20. saj alguses baltisakslaste poolt, kes esindasid ühelt poolt baltisaksa maailmavaadet , teisest küljest nende hulgas oli ka koduuurijaid, kes kogusid materjale, asjaarmastajaid, aga kõige suurema jälje jätsid ajaloolased, kes omal ajal kuulusid tippmediavistide hulka kogu Euroopas. 19. saj pandi alus allikakriitilisele postisvistlikule ajaloouurimisele. Oma aja kõige eesrindlikuma metodoloogia tõid ka Liivimaa keskaegsesse uurimusse . Selle metodoloogilise suuna tugevus on fundamentaalsus. Selle suuna nõrkus on teatud kitsus , seda laadi töö jõuab ka pisiküsimuste kallale, millel pole ajaloo mõistmisel mingit tähtsust. Teine kitsaskoht on see, et too baltisaksa ajaloo uurimine oli ideoloogilise suunitlusega, selleks on saksa asi. Saksa misjonärid jõudsid 12. saj metsikusse tsivilseerimatusse Baltikumi, kristianiseerisid ja tsiviliseerisid kohalikud. Üldse keskajal oli baltisaksa iseseisvusajal keskne koht uurimises. Baltisaksa käsitluse põhiskeem - vallutati hõimud, tsiviliseeriti nad, võitlus Leedu vägedega ja Vene võimuga. Teine teema sisevõitlused Liivi ordu ja piiskoppide vahel. Ajaloolaste silme eest terendas Preisimaa võrdlus. Sellele Liivimaa iseseisvumisele järgnes 1558. aasta katastroof. Esile tõusevad piiskop Albert ja ordumeister Plettenberg seoses kahe sündmusega, Vene-Liivi sõda, aasta? ja reformatsioon . Baltsisaksa oma koolkond hääbus 20. sajandi 3-4 aastakümnel, osalt muutus natsimeelseks, osalt inimesed lahkusid elavate hulgast. Liivimaa keskaja uurimine jätkus peale II maailmasõda Saksamaal. Baltisaksa päritolu ajaloolased õpetasid välja riigisaksa päritolu uurijaid, kes on siiamaani Liivimaa uurimist jätkanud. Teiseks suunaks Eesti ja Läti ajaloovaade, saanud alguse samuti baltisaksa autoritelt, nt Karli Merkel , tema tähtteoseid “Liivimaa esiaeg ”. Ideoloogiliseks lähtekohaks talle valgustus . Teatavasti Russeau kujutlus õitsvatest metslastest, kui tuli tsivilisatsioon , hakkas inimkond õndusest eemalduma. Õitsvate metslaste ja kleratismi vastupõrge?. Merkeli kirjutiste sisu oli pärisorjuse kriitika. Merkeli ideoloogiline skeem võeti üle Läti ja Eesti autorite poolt, nt Carl Robert Jakobsoni esimene isamaaline kõne. Seda laadi ajaloovaade ei olnud mitte ainult rahvuslik, vaid ka luterlik . Kultuuritegelaste päritolu seotud vennastekogudusega. Kui kahe maailmasõja vahel etapleerus eesti teaduslik mediavistika, siis sellest samast Jakobsoni-Merkeli ideestikust kuigi kaugele ei mindud . Tõusis nõudmine kirjutada Eesti ajalugu. Kui varem oli vaadeldud, et on saksa linn, siis 30ndatel selgus, et linnade enamus olid mittesakslased . Hakati keskenduma maa- ja linnaeestlaste ajaloole. Eestis kõige enam jõudis agraarajaloos teha Blumfelt. See oli oma aja kogu maailma medievistikas üsna innovaatiline . Eesti kui koht, kus hakati kasutama statistilisi-massilisi andmeid maarahva uurimisel. Blumfelt ei doktoritöö hävis sõjas, töötas hiljem Rootsis. Samas traditsioonis jätkati keskaja agraaraja uurimist ka Nõukogude Eestis Sulev Vahtre poolt, mis on andnud ka jääva väärtusega tulemusi. Uuesti hakkas teemade ring laienema 70. aastate lõpus. Varem käsitletid ainult agraarajalugu. Kolmandaks rahvuslik-ideoloogilise traditsiooni väärib ära märkimist Vene traditsioon. Läti ajaloolane Nasarov?. Vene käsitluse üldskeem on esmajoones poliitiline, mille alusel baltikum kuulus Vana-Vene riiki, mis kisti nende käest ära. Venelased soovisid baltikumi saksalaste ikkest vabastada, et endale allutada.
Oskar Looritsa näitel soome-ugriline maailmatajumine on sedavõrd teist moodi, et soome-ugrilased ei soovigi riiki. Looritsa lähtekohaks oli see, et Ants Kruus oli temale väga antipaatne.
1990. aastatest alates on suurel hulgal eesti medievistika alles sündinud. Nt Enn Tarvel, Jüri Kivimäe. Mitte kunagi varem ei Liivimaa keskaega rahvusvaheliselt nii palju uuritud. Seotud Suure ristisõdade uurimise lainega, hakati tähelepanu uurima ristisõdadele Põhja-Euroopas.
Friedrich Bunge 1802- 1897 - õigusajaloolane, kelle jäävaks panuseks see, et algatas massilise keskaja Liivimaa ajaloo kogumise ja publitseerimise.
Karl Schirren 1826 - 1910 - tuntud tema ja Samaarini vaidluse tõttu. Avaldas Saksamaal vastuse härra Samaarinile raamatu näol. Tema kirjanduslik pärand pole ulatuslik, aga ta kujundanud Vene kriitilist ajaloo vaadet baltisakslaste hulgast. Väga põhjalik.
Schieren? - Vene ajaloo spetsialist. Oli saksa keisri õpetaja ja sõber.
Arbusov vanem - venestunud tatari päritolu, kasvas üles baltisaksa perekonnas. Jätkas Bunge tööd allikate publitseerimisel. Tema poeg Abusov noorem, kes on siiamaani ületamatu Läti Henriku kroonika uurimusel. Uuris ka reformatsiooni.
Paul Johansen - Taani päritolu, kasvas üles saksa keelsena, 1901-1965. Enn Tarvel on rõhutanud, et kui peaks nimetama suurima balti ajaloolase , siis see oleks tema. Õppis Leipzigis ajalugu, kaitsest lõputöö eesti talurahva ajaloost. Tema avastas Eesti elanikkonna keskaegsetes linnades. Kogus selle teema kohta hulga materjale, mis ta Saksamaale kaasa võttis. “Saksa ja mittesaksa varauusaegses Tallinnas”?. Töötas läbi Taani hindamisraamatu - kogu Põhja-Eesti asutus. Publitseerinud ka allikaid . Ta ei olnud ajaloolasena korrektne , uskus oma hüpoteese.
Manfred Hellmann 1912-1992 - õpilased on olnud Saksa ajaloolased, kes on Liivimaad uurinud
Angermann - Johanseni viimane õpilane, tegeles Venemaa ajalooga , Hansa ajalooga. Õpetanud terve rea saksa ajaloolasid, kes Liivimaa vanema ajalooga tegelasid.
Niitemaa 1917-1991 - sotsiaalajalugu ja kaubandusajalugu uurinud
Herbert Ligi, Sulev Vahtre ja Enn Tarvel.
Benninghoven - ajaloo standardteoste autor.
Poole ajaloolased on ka andnud panuse Liivimaa ajaloo uurimisse, eriti Toruni ülikooli ajaloolased.
13.02.12
Keskaja Eesti ajalooallikad. Potentsiaalselt on allikas iga kaasaegne asi - tekst, ese, pilt, samamoodi nt keel, muutused, mis on keeles toimunud sellel ajal. Keel selle poolest keeruline, et meil pole keelajaloo kaasaegseid allikaid. Vanemad eesti keelsed pikemad seotud tekstid on pärit alles 16. sajandist, aga me võime oletada, et suurem osa alam-saksa laensõnadest on eesti k jõudnud keskajal. Veel keerulisem folkloori puhul, folkloor ei saa pärineda kaugemast ajast kui sellest ajast, kui seda räägitakse. Kõik muu on juba hüpotees, me ei saa seda kindlalt kinnitada ja kindlasti kõige kahtlasem koht sellise väite juures on see, et see on pidevalt muutunud. Folkloori puhul on tegu teadlikult kogutud materjaliga, mida koguti ja kuidas koguti sõltus sellest, kuidas kogujad endale minevikku ette kujutasid . Folkloor kogu ei fikseeri kuigi hästi seda, mida rahvas tegelikult 19. sajandil ja 20. sajandi algul mõtles, vaid väga väikest osa sellest. Nt põhilised folkloori kogujad olid enamasti kirikutegelased, niisiis neile kombetuid asju ei saadetud.
Mis tähendab asju, siis nende tähtsus on tõusnud keskaja uurimisel. Paljude asjade kohta kirjalikke allikaid pole, nt talurahva argielu kohta annab arheoloogia rohkem teavet, seda enam, et väikelinnade kohta Liivimaal üldse mingeid allikaid pole. Ajalooteadus kitsamas metoodilises tähenduses tegeleb kirjandusallikatega. Ka siin kui rääkida ajast ja dateeringust on oluline kaasaegsuse küsimus, nimelt suur osa keskaegseid kirjalikke tekste pole säilinud kaasaegsetes üleskirjutistest vaid hilisemates koopaites, ümberjutustustes, nt keskaegsed läänikirjad (milline mõis aadliperekonnale kuulus), pole meieni jõudnud originaaldokumentidena vaid koopiatena. Kui meieni pole jõudnud originaal , vaid koopia, siis on raske aru saada, kas tegu on võltsinguga või mitte. Varauusaegsed kroonikad , mõnikord, Liivimaa puhul üsna valdavalt me saame kindlaks teha, millises ajaloosündmustest on kroonika oma tekstid saanud. Osad kroonikad olid väljamõeldud, ei tuntud veel teaduslikku viitamissüsteemi, me ei saa aru, kus autor kasutab teiste teadmisi, kus ta ise reguleerib, kui ta arvab end asja paremini teadvat. Pm ei saa välistada võimalust, et hilisemad tekstid võivad sisaldada olulist informatsiooni keskaja kohta. Kui me räägime allikate väärtuslikkusest, siis see sõltub sellest, mida me oskame sellest välja lugeda. Vahe tegemine faktoloogiliselt täpse ja ebatäpse vahel on kaasaja ajaloos oluliselt nihkunud, nimelt keskaegsed dokumendid ja kroonikad sisaldavad infot sellest, kuidas asjad ideaalis peaksid olema, mitte kuidas need olid. Kroonikud lähtusid spetsiifilisest ajastuomastest mõtteskeemidest ja mõtestasid sündmusi ja nähtusi neist kirjutades. Näiteks kui meil on säilinud varasem kroonika ja sellisem ümberkirjutus teise autori poolt, siis ei saa öelda, et see hilisem ümberkirjutis on ajaloo jaoks väärtusetu, missiis kui ta ei sisalda rohkem faktoloogilist infot kui algne variant. See, mis on olulin , sõltub küsimusest, mis meil on.
Kas keskaegses Liivimaa kohta on säilinud palju või vähe kirjalikke allikaid. Oleneb kontekstist. Kui me võrdlema Kesk- ja Lõuna-Euroopaga, siis vähe. Siin perifeerias kirjutati vähem, asjaajamine vähem kirjalik, sellest jäi maha vähem tekste, massiline kirjutamine algas siin hiljem kui Süda-Euroopas. Massilisest kirjutamisest võib Liivimaal pidada al 16. sajandist. Aegade hävitustöid on olnud palju Liivimaal. Kui me võrdlema Skandinaavia, Soome ja Venemaaga, siis Liivimaalt säilinud pole vähe, eriti mis puudutab dokumentaalset materjali. Soomes on säilinud rohkem kirikukirjandust kui Liivimaal (reformatsioon, mis Rootsi kuningriigis leidis aset kuninga poolt, Liivimaal aga altlinnades, kus vanad kirikuinstitutsiooni muudeti ära, vägivaldselt, üks põhjus, miks kirikukirjandus ei saanud säilida. Lisaks katoliikluse asemel protestantismi astumine ladina keele kõrvale jäämine Liivimaal 17. saj asendas alam-saksa keele ülem-saksa keel, see üks põhjusi, miks varasem kirjandus muutus tarbetuks). Kus need dokumendid on säilinud? Kõige pealt dokumendid kogunesid erinevatesse arhiividesse juba keskajal - valitsejate kantseleid, kelle juures kogunes asjaajamine ja kus erilise hoolega säilitatid privileege, need olid linnade, raadide kantseleid, need olid kloostrid, kuhu ei kogunenud mitte ainult kloostrite enda dokumendid, vaid sinna anti hoiule ka muid, need olid perekonna arhiivid . Ükski keskaegne kiriklik inst 16. sajandit otseselt üle ei elanud, samamoodi Liivimaal keskaegne võim 16. saj üle ei elanud, ükski klooster samuti mitte. Arhiivi vallutamine oluline ka võimu ülevõtmisel, sest arhiiv sisaldas õiguslikke dokumente, mida võidi ära kasutada kas võimu ülevõtja poolt või vallutaja poolt. Pm keskaegsed ürikud ju omal moel lõid õigust, nad olid justnagu kõrgendatud seadusandlikud, aga tegelikkuses hoiti neid pigem salajas ja võeti neid kirstust välja, kui neid dispuudis vaja oli. Sellepärast arhiivide dokum enda kätte saamine oluline. Liivimaa keskajaloo peateema juures mainitud , et privileegid on varastatud , röövitud, kuni selleni , et Riia tähtsamad dokumendid viidi Lübeckisse maapakku. Kui 16. sajandil Liivimaa vallutati, siis tassiti siinsed valitsejaarhiivid laiali. Saksa Ordu Liivimaa haruarhiiv sattus Poola kätte, hiljem seda hoiti Kuramaal, hiljem sattus osa sellest Rootsi ja hävis 17. saj lõpu Stockholmi kuningalossi põlengus. Üks mahukamaid kollektsioone on tänapäeval hoiul Rootsi Riigiarhiivis hoiul. Väga suur osa dokumente sattus Poola kätte - viidi ka Leedu suurvürsti poole peale (tänapäeva Valgevene ja Ukraina). Suur osast Poolast leidunud arhiivimaterjalist viidi Poola jagamisel Venemaale. Poola arhiividest, Venemaalt, eriti Venemaa rahvusraamatukogust Peterburist leiab Liivimaa kohta teoseid. Mis seal on, seda õigupoolest ei teagi, sest sealsed keskaegsete käsikirjade kogud on niivõrd suured, et neid pole katoloogitud. Lääne-Eesti sattus ju Taani võimu alla 16. sajandil, suur osa sealsetest arhiivimaterjalidest hävis, aga hertsog Magnus oli teatavasti võimetu majandusmees , kulutas rohkem kui teenis, seetõttu et aru saada Saare-Lääne piiskopkonna majandusest, viidi dokumendid Taani uurimisele. Tänu sellele on Saare-Lääne piiskopkond , mille kohta on komplekselt säilinud Taani Riigiarhiivis, enamasti majandusdokumendid. Mis puudutab linnade arhiive, siis väikelinnadest praktiliselt midagi säilinud pole. Enam-vähem ainukene väikelinn Eestis, millest midagigi on säilinud, on Pärnu. Kahtlemata kohapeal kunagi olid arhiivid, aga need lihtsalt pole säilinud. See tähenda, et väikelinnade ajaloouurimine oleks võimetu. Suurtest linnadest Tartu keskaegne arhiiv on hävinud, kõige vanemad tartu linnaarhiivi säilinud dokumentidest pärinevad 1540. ?aastast. Riia arhiivis pole keskaeg esindatud mitte kõige paremini. Sellega kontrasteerub Tallinna linnaarhiiv, mis on kõige paremini säilinud linnaarhiiv Hansas. Keskaja Liivimaa linnaajalugu on suurel määral Tallinna ajalugu. Tallinna linnaarhiiv muidugi ei ole säilinud tervikuna, aga temas leiduv materjali hulk on piisavalt suur - säilinud rae kirjavahetus ja asjaajamisraamatud. See, milline osa keskaegsest Tallinna Arhiivist oli Saksamaal, millises Tallinnas, oli juhuslik. Sealt omakord jõuti juhuslikult ära viia, nii võis ühe teose 1 osa võis olla Saksamaal, teine osa Venemaal. Al 50.-80. aastateni Lääne-Saksamaal keskaja Tallinna ajalugu uuriti intensiivselt, tehti võrreldamatult rohkem kui Eestis kohapeal. See kuna Liivimaal väga palju ei kirjutatud ja et sellest omakorda on säilinud vähe teeb oluliseks Liivimaa ajaloo jaoks välisarhiivid, mis on tekkinud väljaspool. Nendest kõige tähtsam Vatikani salaarhiiv, see sala ei ole salajane, lihtsalt kunagi olid arhiivid salajased ja see sõna on jäänud püsima ilma sisulise tähenduseta. Vatikani arhiivides on teaduslikku uurimustööd tehtud juba sajandeid . 1886 . avati ka ilmalikele. Üks väike osa keskaegsest arhiivist avati alles 1980. aastatel - tegu selliste arhiivi kogudega, mis sisaldavad delikaatseid isikuandmeid. Nimelt paavstide in… amet oli ametkond , mis .. raskemate pattude pudul, esmasjoones abieluvälise suhte puhul, vaimulikevahelise vägivalla ja abieluvälise lapse legiteermisel. Paavtsi enese arhiiv - tegu tohutute kadudega, Napoleoni ajal veeti Itaaliast Prantsusmaal ja hiljem tagasi, teel läks suur osa kaduma. Keskaja katoliku kirik oli tsentraliseeritud süsteem - kommunikatsiooniprobleem, 13. saj al paavstid reserveerisid kirikus omale mitmed ametid, mis olid seotud vaimulike määramisega ja üleviimisega. Peale selle paavstid oli üle Euroopa tunnustatud kui kõrgeim kohtuinstants, ka isiklikud vaidlused, mis kohapeal lahendust ei leidnud, kanti ette paavsti kohtus. Paavsti kuuria juures asjade ajamine oli väga kallis - Liivimaalt saadiks Rooma saate oli väga kulukas , rääkimata, et koha peal tuli makse lõive ja makse ja meelehead ametnikele siin-seal. Me teame suurt osa Liivimaad puudutavat paavstide kirju mitte originaalide põhjal, vaid nende sisu on registreeritud paavstide ärakirjadest. Samas me ei tea, kas see vastav dokument reaalelt vormistati. Samuti paljude küsimuste juures toimis paavsti kantselei lihtsalt rutiinse asjaajamise asutusena, petent esitas palvekirja (supliik), sellele vormistati automaatselt reskript e ärakiri. Meil on küll paavsti nimel välja antud dokument, aga selle sisu pärineb koha pealt. 12.-13. sajandi osas on võimatu, et Vatikani arhiividest midagi senitundmatut leiduks. Võib leida asju, mis on küll tuntud, aga tundmatud Liivimaa kontekstis. Mingisuguseid asju, mis on Hispaanias teada, aga mida pole seostatud Liivimaa ajalooga - nt päri 70. aastate lõpust, kui Dublinis ühest frantsisklaste käsikirjast publitseeriti tekst, mis kujutas endast 13. sajandist pärit sissejuhatust tatarlaste sissetulekust , suur osa sellest dokumendist sisaldab Liivimaa misjonitegu (tglt uurijat uuris seos Ameerika ja kirjutaja vahel, et kas kirjutaja teadis, et Ameerika on olemas). Mis puudutab hiliskeskaega, siis kahtlemata Vatikanis arhiivides leidub materjale, mis pole Liivimaa ajaloos kasutatud, põhjus asjaolus, et seda on seal nii palju, et selleni pole jõutud.
Liivimaa kõige suurem poliitiline jõud oli Saksa Ordu. Liivimaad valitses maameister, kes veel 14. sajandil, 15. sajandil teoreetiliselt hiljem praktiliselt allus … kellele???. Saksa Ordu Arhiivist teada meile Liivimaa poltiiline ajalugu. Köningsbergist sattus see arhiiv pärast II MS Berliini - Preisi kultuurivara salajane riigiarhiiv . Tahes tahtmata vaatame keskaegsele Liivimaale läbi keskaegse Saksa Ordu silmade läbi. Liivimaa omakorda suhtles oma naabermaadega ja nendes arhiivides on piisavalt palju Liivimaa ajaloo materjale, nt Leedu meetrika (Leedu suurvürsti arhiiv, mis asub Moskvas). Lõpuks tuleb märkide juhuslike kollektsioone, mis on erinevatesse kohtadesse sattunud, jurist Meinhoff kopeeris huvitavamaid dokumente oma töö käigus, tema paberite kogu on tänapäevani säilinud ülikooli juures, kus ta hiljem töötas.
Keskaja Liivima ajaloo allikad kirjutatud põhiliselt ladina keeles (asjaajamise keel kuni 14. saj Liivimaal), tegu on ladina keele keskaja variandiga . Teiseks põhiliseks keeleks oli kesk-alam-saksa keel (Hansa linnade asjaajamise keel, mis tänapäevaks on elava keelena peaaegu välja surnud, tegelikult lähedasem tänapäeva hollandi keelele). Saksa Ordu Preisimaa haru sisemine asjaajamise keel oli ülem-saksa keel, sealt Liivimaale saadetid dokumendid on kesk-ülemsaksa keel. Vanavenekeelne dokumentatsioon selle eri variantides, olgu tegu Novgorodi poolse keelega jne. Eesti keelseid dokumente keskajast ei ole, mõni üksik asi välja arvata (vande ja palvetekstid). Need dokumendid ise on võimalik jagada mitmel erineval viisil, tegu on kirjavahetusega, ürikutega, esmajoones läänikirjadega, lepingutega, kantselei raamatutega, arveraamatutega, nede hulk ajas kasvab, 13. sajandist on neid väga vähe. 1208 esimene Liivimaal kohapeal kirjutatud. 15. saj II poolest on seda massiliselt, al 16. saj algusest kasvab see massiliselt.
Selle dokumentaalmaterjali kõrval on teiseks suureks ja oluliseks ajalooallikate rühmaks kroonikad. Liivimaa kroonikakirjutis kuigi ulatuslik ei olnud, samas ometi oli Liivimaal rohkem kroonikaid kui Soomes. Kroonikate puhul ei kehti väide, et lähemast ajast on neid rohkem. Kronoloogiline : Läti Henriku kroonika 1224-1227 ld keeles, jutustab Riia kiriku ajaloost, selle algusest kuni Saaremaa vallutamiseni 1227, mis töhendab krooniku järgi kogu Eesti alistamist. Kas initsatiiv tuli kõrgemalt poolt (Meinhart käskis) või vabatahtlik? Või oli plaan esitada seda kroonikat kui kogumine argumentidest, mis pidi näitama Riia kiriku eesõigust Eesti ja Liivimaale. Me ei tea selle autorit. Arvamus, et preester Hendrikus on kroonika autor. See Hendrikus oli lätlaste preester?, seda võib tõlkida kui Läti Hendrik ja Hendrik lätlane. Hendrik ei olnud läti päritolu, vaid olid lätlaste preester, pärines tõenäoliselt Kesk-Saksamaast (Magdeburgist). Keskajal Henriku kroonika populaarne ei olnud, temast säilinud 1 käsikiri, pärgament käsikiri, see pole tervikkäsikiri. Ülejäänud kroonika käsikirjad on hilisemad. See variant kroonikast on teksti rekonstruktsioon. See kroonika 20. saj uurijate hulgas olnud väga populaarne, eesti k 3-4 tõlget, mis on trükis ilmunud (Mägiste, Kleis ). Läti Hendriku kroonika on kõige kroonikalikum kroonika Liivimaalt, sobitub hästi Euroopa ristiaegsete kroonikate konteksti. Teine suur 13. saj Liivimaa kroonika on Liivimaa vanem riimkroonika , mis pärineb 1280. aastatest, kesk-ülemsaksa keelne. Tema ettelugemise kaudu värvata appi sõdalasi ristisõjaks. Kui võrrelda HK-ga, siis oli keskajal populaarsem , kuigi faktoloogiliselt on ebatäpsem. Ka sellest olemas eesti k tõlge. Tema käibiv teaduslik publikatsioon pärineb Leo Kleielilt?. Kolmandaks kroonika, mis on tuntud kui Liivimaa noorem riimkroonika, seal jutustatkse Jüriöö ülestõusust pikemalt . See pole säilinud. 19. saj avastati Liivimaal ja Bremenis töötanud Johann Renneri kroonika, mille keskaegse osa uurimisel avastati, et jääb üle tükk 14. sajandi jutustest, et seal olid mõned riimid , siis arvati, et tegemist riimjutustusega. Kas tegu oli Liivimaa ordumeistri kaplaniga, kelle jutustust ta kasutas (Parthemolos?), pole teada. Uuem käsitlus arvab, et Renneri jutustus oli hoopis alam-saksa keeles nagu ka vanem riimkroonika (Rheutersi teooria). Kui mõned originaalis on vb tõesti säilinud. 14. saj II poolel, 15. saj millegi pärast Liivimaal enam suurejoonelisi krooniakid ei säilinud. 14. sajandis Wartberge kroonika, mis on primitiivne ja siis veel mõned 15. saj tekstid, mis pole säilinud originaalkujul või siis puhtalt hüpoteetilised. Uuesti tõusis Liivimaa teema kroonikute jaoks tähtsaks 16. sajandil seoses Liivi sõdadega: Johann Renner seoses hoonete looga ja Balthasar Russow , kelle kroonikast juba tema eluajal valmis 2 varianti , mis 3 korral trükiti, kõige pealt 1578, teine 1584. E k tõlke kaudu tuntakse kroonika teist varianti (pikem), esimene ja teine on ka sisuliselt erinevad. Russow - Paul Johannsen esitas vahetult enne oma surma hüpoteesi, et Russowi oli mittesaksa päritolu. Johannseni hüpotees sai tuntuks , seda põlistas Jaan Kross oma romaanis . Alles 90. keskel Johanseni käsikiri avaldati, need uurijad , kes on kontrollinud tema viiteid oma hüpoteesile, on leidnud, et need ei tõesta midagi. Ta tegi silmapaistva karjääri jutustajana ja oli vaimulik, silmapaistev isik linnas, teine aspekt see, et BR nagu tema kaasaegsete kroonikute jaoks oli põletav küsimus, miks juhtus Liivi sõda, kroonikud üksmeelel, et tegu oli jumala karistusega. Tema arvates on karistus Liivimaalaste kõlbmatu elu pärast. See Russowi maalitud pilt on kujundanud ajaloolaste poolt loodud pilti Liivimaast (küllane, aga moraalilanguse aeg - Russowi poolt kujundatud arusaam). Päris lõpuks veel 2 asju: Vene leetopissid. Kui Liivimaa allikad on laiali paisatud, siis kasutatakse nende publikatsioone - väga suur osa allikatest on publitseeritud. Liivimaa on nimelt see piirkond, kus keskaja ajaloo allikad on trükis avaldatud kõige suuremal määral, kuigi suur osa seeriate publitseerimine on pooleli jäänud. Neid finantseerisid rüütelkonnad, selle finantseerimine katkes Eesti ja Läti Vabariigi loomisega . Liivimaal ajalooallikatest suur osa publitseeritud, sest allikaid oli ka vähem kui Süda-Euroopas. Suur osa publikatsioon on väga vaned, nii näiteks 13. sajandi köide ei ole kõlblik filoloogilise uurimustöö jaoks, sest dokumendid esitatud standardiseeritud ladina keeles. Paljud asjad on hiljem uuest avaldatud, täpsemini ja paremini. 13. sajandi osas võib öelda, kõik mis vähegi arvesse tuleb, on ilmunud, 14. sajandil juba vähe, 16. sajand on allikapublikatsioonidega kaetud ebaühlaselt.
20.02.12
Eesti varastes kirjalikes allikates . Varane - aeg, mida keskajaga ei seota , käitletakse üksnes ainult arheoloogiliste allikate abil ja mis pole alati ühemõtteliselt Eestiga seostatud. Tacitus - Rooma kirjanik ja ajaloolane, kes oma teoses “Germania” 98. aastal teadaolevalt esimest korda pani kirja aestorum gentes. Merevaik viitab asjaolule, et kui aestide kirjelduses on mingisuguseid sidemeid reaalsusega, siis peaks neid aeste otsima Preisimaalt, küll on aga oluline selle sõna fikseerimine kirjalikult. Seda sõna etümologiseeritud mitmel viisil: kõige tõepärasem seletus on, et tegemist on germaani sõnaga “idapoolne”. Tacitus pani selle sõna kirja ja see hakkas ladina kirjasõnas elama oma elu, nt Jordanes oma 6. sajandil oma gootide ajaloos. Teiseks paralleelseks traditsiooniks oli Skandinaavia traditsioon, aga mis ei olnud sel moel kirjalikult fikseeritud nagu ladina traditsioon ja kus Eesti ala oli reaalne piirkond, kus laevasõitudel mööduti. See oli siis Estland - paikkond, kus elavad rahvas eistre (idapoolne), seda on nimetatud ruunides ja saagades, kui saagad jutustavad kangelastegudest, kuulsate meeste suurtest asjadest, siis mida kaugemal, seda suuremad kangelasteod. Tuleb leppida asjaoluga, et 6.-10. sajandi saagad jäävad muinasloo ja ajalooliste sündmuste piirile. Nt Inglingid - Snorri oli kirjanik või oli rahvapärimuse kirjapanija. Kuningas Ingvari ajaloolisus pole 100% kindel. Saagade järgi toimusid Eestisse sõjakäike, nad maksid kuningale makse. Me võime kindlad olla, et nad käisid siin. Me võime kindlad olla, et toimus kaubavahetus Skandinaaviaga, aga me ei saa olla kindlad, kas need retked toimusid saagadest mainitud inimeste poolt ja saagadest nimetatud ajal. Me ei saa olla kindel et see eistr on just Eesti ala kitsamas mõttes. Eesti viikingid valitsesid Läänemerd, samas osa Eesti alast oli Novgoradi vürsti maksukohustlased?, samas on pakutud , et see lugu on toimunu tänapäeva Lätis või Leedus, sest kasutatavad mõisted pole soome- ugri pärased. Bremeni toomhärra Aadam kroonika 11. sajandist - nimetab Läänemere rannikul elavaid aeste, teine suur läänemere saar oli Aestland. Kolmandaks allikagrupiks on Vana-Vene allikad, kroonikad e leetopissid: nad on kirja pandud oluliselt hiljem kui neis kirja pandud sündmused, teiseks vanimad kroonikate käsikirjad on veel hilisemad alles 13. saj viimasest lõpust, need mis kujutavad vanemat ajalugu alles 14. sajandist. Vana-Venemaa oli tihedalt seotud Skandinaavia maailmaga - Rjurikovid olid Skandinaavia päritolu, need Skandinaavia, Vana-Vene sidemed katkesid alles 12. saj II poolel. Taani kuningad Waldemarid kannavad oma nime oma vanaisa Vladimiri auks?. Kui Baltikum jäi selle kahe maailma vahele, siis ta oli selle mõlemaga seotud. Leetopissides on lood tagantjärele dateeritud - see sama 862 Rjurikovo kutsumise aastana on fiktiivne aasta. Leetopissides tuntud tšuudid on hiljem tähendanud põhiliselt eestlast, aga mitte ainult - kasutatud ka läänemeresoomlaste kohta. Tšuude on nimetatud maksukohustlasteks, aga ka sõjavägedes osalesid - kui me eeldame, et tšuud oli eestlane, siis nad olid osa Kiievi Suurvürstiriigist (keskuste ja vürstide konglomeraat). Aga suur osa Venemaa elanikest olid tol ajal läänemeresoome päritolu, see tšuudi sõna tähendas pigem suurema ala rahvastikku. Konkreetsemalt saame me rääkida sellest, et nimed on seotud just Eestiga al 11. sajandist - kirjalike materjalide hulk hakkab vaikselt kasvama, siin edasi elab ka müütiline geograafia - teadmisi ammutatakse etümologiseerides, vanad sõnad võetakse kasutatakse uute asjade tähistamiseks, nii näiteks maailma serval asuvad nagu Rifarrica (kujutelm Riefuse mägedega, hiljem seotud põhja Uuraliga, mõnikord on tahetud näha sellest Revala tähendust, mis pole õige) ja Taraconta (pole Taara maa, nagu on arvatud). Selles seoses tuleks käsitleda ka Araabia geograafilist allikat - Aegraaf? - valmistas kuningale hõbedast maailmakaardi, säilinud on kaardi kirjeldused ja mahajoonistused, see on araabiakeelne (konsonantkiri) - Põhja-Euroopa kirjelduses erinevad kohanimed - Kolovan - kirjalikes allikates Tallinnat nim 1154 (QCWRY) - selline etümologiseerimine on siiski nõrkadel jälgedel ja kui arvestada. Eesti nime järjepidev traditsioon on saanud alguse muinas-skandinaavia kirjasõnast, 11. saj peale omandab konkreetse ja reaalse tähenduse ka ld k kirjanduses. 11. sajandist on pärit ka teated , mis on seoses Eestiga - esmajoones Vene vürstide sõjaretked - 1030. aastal vürist Jaroslav Tark rajas Jurjevi linnuse ja Vene linnuse ja asula olemasolu on arheoloogiliselt tõestatud. 1054 . aastal leidub leetopissid lugu, kuidas Novgorodi tähtsaim mees läks tšuudide vastu sõtta, aga langes selles. Sündmuste daatumid on kindlasti hiljem juurde pandud - 1030. Tartu esmamainimine on umbkaudu dateeritud. Ei ole teada, kes need sossovid olid, seostatud Sakalaga, Harjumaaga. Samuti on keeruline otsustada, kui suures osas Eestist Jaroslavi ja tema järglaste ülemvõim kehtis. Hiljuti ka arheoloogilistele allikatele põhinevalt on Heiki Valk leidnud, et Jaroslavi ülemvõimu haaras alasid, mis jäid Tartust lõuna ja ida poole. 12. sajandil mainivad Vene leetopissid vene vürstide sõjaretked - suunatud Tartu ja Otepää vastu. Me ei tea, mis iseloomuga need retked olid - kui mee eeldame, et Kagu-Eesti oli vene vürstide maksualused, siis aegajalt loobuti maksumaksmisest, siis tuli teha sõjakäik. Kui polnud maksukohustus, siis oli tegu vallutus- või saagiretkega. 50.-60. käsitleti neid retki klassivõitluse ilminguna - need kes vene vürstide jaoks makse kogusid, olid eesti ülikud ise. Päris maksuretked need sõjaretked siiski polnud, neil oli mingi poliitiline tagapõhi, aga me ei tea seda - mingisugused aktiivsusperioodid, seda rütme võisid mõjutada sündmused Venemaal, aga ka sisemised probleemid Eestis. Kas Eesti on olnud osa Vana-Vene riigist ja milline see seos on olnud - ühemõtteliselt vastata ei saa - kui meil olemas suurem hulk andmeid, siis alates Henriku Liivimaa kroonika - selle põhjal Eesti ala Vene võimu alune ei olnud. Samas kinnitab seda asjaolu, et kaasaegsed Novgorodi kroonikad puudutavad Eestit ainult sedavõrd, kui vürstid teevad siia sõjaretki. Kui Eesti oleks olnud püsivalt Nogorodi maksualuna, siis seda peetakse oma piirkonda sissetungimisena. Lätlaste puhul on fikseeritud, et Väina aegsed liivlased olid Polotski maksualused - Koknese ja Versika?, kaks linnust, kus valitsesid vürstid. Läti traditsioonis peetakse neid latgalite vürstideks. Henriku kroonika väidab, kuidas u 1200 Talava ja Atsele (Kirde-Läti) võttis vastu ristiusu Pihkvast ja lõppeks see, et Atsele oli Pihkva ees maksukohustlane. Vene oma leetopissid jutustavad Läti aladest vähe, Polotskis oma leetopisside traditsiooni ei olnud või see ei ole meieni lihtsalt jõudnud. Me teame Eesti kohta seda, mis oli al aastast 1200. Vene linnad olid Euroopa mõõdus väga suured linnad - 20-30 tuhat inimest. Liivimaa suurim linn oli Riia, kus elanikke oli 10-12 tuhat. 12. sajandi keskpaigast al ilmuvad teated selle kohta, kuidas Baltikumis tehakse Skandinaaviasse vallutusretki - kõige tuntuma on Sigtuna vallutuslugu paganate poolt, aga me ei tea, kes need paganlased olid. Sigtunat siiski ei hävitatud nagu väidab Eesti ajaloomüüt. 12.-13. sajandist pärit “Taanlaste vägiteod” on mainitud eestlaste röövkäigud 1170. aastatel. Et need käigud ilmuvad allikates nendel aegade võib järeldada, et neid retki enne ei olnud? Saagakirjutamine algabki alles sel ajal. Mil määral ka kristlus võis olla enen ristisõdade ajajärku levinud Baltikumis - 12.-13. saj vastandatud pilt paganarahvast ja ristirahvast on ülepingutatud. On loogiline eeldada, et piirkonnad mis olid seoses kristlike naabermaadega, olid kokku puutunud kristlusega. Sellele viitab ka see, et eesti k kristlik terminoloogia on laenatud eesti k juba enne ristisõdade ajajärku - laenatud alam-saksa k, rootsi k. Nii eesti ja läti k on kristlik sõnavara, mis on laenatud vana-vene riigist - niisiis see kristus oli varem tuntud - nt eesti rist , paavst , ristimine - läti keeles selliseid sõnu rohkem. Ka Henriku kroonika järgi Läti ala seos Vene keskustega oli tugev. Veel 12. sajandil telliti Ojamaa kirikutesse freskoseid maalima õigeusklik kuntsnik - polnud konflikte 2 kiriku vahel. Eestile lähim kultuurmaa oli Venemaa, mitte Skandinaavia. Kristlik sümboolika nt ehetes levib enne ristiusustamist, aga keskaja kontekstis on oluline, et märgi kandmine on tähtis olnud sel ajal, kui elanikkond oli heterogeenne . Samas mõnikord võivad nii kristliku sümboolikaga ehted ja teistsugused ehted esineda ka koos. Võib öelda, et eestlaste mõttemaailma 12. sajandil olid mingisugused kristlikud tõed juba jõudnud ja oli eestlasi, kes olid ristitud. Viimasel ajal on Maarika Mägi esile toonud mõistet prima sinatius - esimene märgistus - varakristlikus ajas täiskasvanud ristimine oli pikk protsesse - esmane märgistamine, usutõdede õppimine - esmase märgistusega võimalus kuuluda kristlikku kogukonda , aga samas ta ei katkestanud ka sidemeid oma kogukonnaga - 12. sajandiks oli see praktika täielikult kadunud Euroopas, valdavaks oli saanud laste ristimine ja eri reegleid täiskasvanute ristimiseks enam ei eksisteerinud. Ristisõdade ajajärgu allikad ei räägi sellest, mida inimesed mõtlesid ja millist kultust nad harrastasid, vaid sellest, millisesse kogukonda inimesed kuulusid - kristlikuks saamist peeti kiriku piiskopkondlikku süsteemi ja selle maksukohustluskonda. Küsimuse all pole usuõpetus või usuline ärkamine, ristimine oli õigusakt, mis allutas inimese kiriklikule võimule. Seniste paganlike jumaluste olemasolu ei eitatud, nad polnud mitte jumalad vaid kuradid. Iseenesest ristimine vastuvõtmine saab olla ainult vabatahtlik - vallutuse tagajärjel ristimise ja vabatahtliku vastuvõtmise vahel vastuolu - miks inimesed on paganad - kristlased pälvivad lunastuse ja igavese elu, inimene on pagan , sest ta on kuradite mõju olla, kurat tuleb jõuga asendada kristlusega. Alles 13. sajandi teisel poolel, kui tekivad kerjusordud , mille eesmärgiks on misjoni , arvasid, et inimesed on paganad, sest nad ei tea kristlusest midagi, selleks tuleb neile sellest kõige pealt jutustada. Bacon - Preisimaa oleks juba kristianiseeritud, kui neid alla ei surutaks. Ristimine oli edukuse pant ka ilmalikus elus - ristimine kui vastastikulise kasuga toiming. Tartust on arheoloogiliselt leitud Vene kristlusele iseloomulikud glasuuritud munad - kas Tartus oli kirik olemas? Korduvalt esitatud hüpoteese, et Baltikumis võisid olla võõrkaupmeeste kirikud, vb saksa kaupmeeste kirikud Novgorodis jne, kirik tähendas pigem kaubanduslikku funktsiooni, hüpotees, et need kirikud võisid eksisteerida juba 11. sajandi Tallinnas. Miks oli ristisõdijatel tarvis Baltikumi vallutada, siis seda väidet, et Baltikumi oli tarvis kaupmeestel - miks see paganatemaa nüüd takistuseks sai, kui varem seda oli läbitud probleemida.
27.02.12
11. saj lõpul algasid ristisõjad. 12. sajandi alguses arenes ristisõja ideestik edasi arusaamaks, et see Jeruusalemm ei pea olema maine, vaid võib olla ka piltlik Jeruusalemm. Ristisõjaks vaja paavsti poolne heakskiit ja peaaegu alati sõda paganatega oli võimalik näidata kaitsesõjana. Juba 1140. aastatel peeti ühemõtteline ristisõda Läänemere ala, see on siis Vendi ristisõda vendide vastu, kus osalesid ka Poola vürstid, lõppes sõjaliselt edutult. Järgnevatel aastakümnetel vendid kristianiseeriti. Selle ristisõja ideestikku Põhja-Euroopas levitamise taga seisid Põhja-Euroopa vürstid, Vendide taga oli tegemist võimalus olla ristisõdija, teisest küljest mitte kaasa aidata Saksamaa kodupoliitikas domineerivale dünastiale, selle taga olid ka Taani kuningad, kes püüdsid legitimeerida oma dünastia, väga suurel määral oli see seotud ka tsitertslaste arusaamadega, kes 12. saj esindasid just kristluse sõjakat tiiba, pigem on siiski lähtekohaks kristlik reform, arusaam, et katoliku kirikut ja kristliku usuelu tuleb muuta paremaks, üheks võimaluseks tsitertslaste jaoks oli askees ja distsipliin . Tsitertslased olid tugevasti esindatud ka Taani poliitikas. Tsitertslastega oli seotud ka Lundi peapiiskop Estil 1137-1177, Estil pühitses Pr munk Fulco eestlaste piiskopiks. Kas ja millal Falco ja Nicolaus tegelikult Eestis viibisid, selle kohta teave puudub. Ajaloolased oletavad, et Fulco on Eestis käinud, aga nende kohta tõendeid pole. Paavst Aleksander III andis välja rea kirju, mis puudutavad usukuulutust eestlaste seas, paavst kutsub taanlasi Fulco tegevuseks raha annatama, kutsub ristiretkele eestlaste vastu. Kas selline sõjakõik kunagi üldse on aset leidnud, me ei tea, tõenäolisel mitte. Paavst Aleksander III oli tollal seotud konfliktiga tema ja keiser Barbarossa vahel, niisiis, et paavsti kiri on suunatud kõikidele Skandinaavia valitsejatele mitte Taani kuningale otseselt. Traditsiooniliselt laevadega peetud viikingiretked, ledung - laevaväe korraldus - need retked kasvasid 12. saj teisel poolel ideoloogiliselt üle ristisõdadeks, sel moel inimeste tegevus sõjaretkele minna jäi pm samaks, aga muutus selle asja ideoloogiline tähendus, varem polnud tähtis, et need keda rüüstati olid pagana rahvad . Inimesed seega ei läinud retkele mitte ainult sõjasaagi pärast vaid murtsedes ka oma hingeõnnistuse eest. Tänapäevane ristisõdade ajaloo uurimine on näidanud, et enamus ristiretkel olijaid kandsid kulusid , mitte niivõrd tulusid, väga palju retkele minejad surid reisil. Kesksel kohal ristisõdijatel pidi olema kristlik motiiv . Tegelikult Taani ristisõja huvid Baltikumis olid vanemad kui Saksa omad. Meie teadmised sellest, mis sel ajal toimus on suuresti vormitud Henriku kroonikast - Henrik püüdis näidata, et esimese õigus kuulus sakslastele.
Meinhard oli misjonär, kes Henriku kroonika järgi Väina ääres oma misjonitööd alustas, tema asukohaks sai Üksküla. Meinhardi misjon ei alga tühjalt kohalt. Esitatud arvamus, et Meinhard oli kaupmeestega kaasas käiv preester - selle seisukoha on vaidlustanud saksa ajaloolane …, kes kirjutas, et me ei tohi unustada, et Meinhard oli toomhärra - munk Segevergi kloostris , mille pungad on preestrid ja erinevalt tavalisemast kloostrist olid suur osa elanikest pärit ministeriaali päritolu. Meinhard oli pärit Bremeni peapiiskoppide ministeriaalide hulgast. Põhja-Saksa kontekstis see tähendab, et Meinhard kuulus ühiskonna eliidi hulka. Seega tal pidi olema selge motiiv, et liivlaste seas misjonitööd tegema hakata. Küll on küsitav, mis ajast peale me võime rääkide poliitilistest motiividest. Henriku kroonika püüab Bremeni piiskoppi varju jätta. Kogu see Riia misjoniga seotud inimeste rühm oli tegelikult väga väike hulk inimesi, kes olid omavahel perekondlikute sidemete kaudu seotud. Albert von Buxholden? - kõik olid omavahel suguluses. Piiskop Alberti vend sai Tartus piiskopiks, sama perekonna liikmed said Liivimaal läänistusi - kogu Liivimaa vallutuslugu pole midagi muud perekondlik väljasõit oma kodupiirkonnast Liivimaale. Selle asja resultaat oli uute riikide rajamine, see on hämmastav kui väike see inimeste ring oli ja teiseks see, et oma aja sotsiaalses hierarhias oli sellise ettevõtte jaoks kõige madalama mõeldava ühiskonnakihiga. Valdemar II konkurentsis bremenlaste väikese ringiga kaotas. Kogu selle asja juures 12. saj ja 13. saj alguses mängisid olulist rolli tsitertslased ( Berthold , Dioderich, Bernhard von Lippe?), samal ajal tegelikult katolikus kirikus polnud inimesi, kelle töö oleks misjonitegevus olnud. See probleem kerkis eriti tugevalt esile ketserlike jutustajate puhul 13. saj algus?. See, mida tsitertslased Liivimaal tegid, et nad läksid kloostrist paganate keskele misjonitegevust tegema oli ränk eksimus tsitertslaste ordu järgi. Tegemist on lubamatu distsipliini rikkumisega. Alles kerjusordude loomine andis katolikule kirikule inimesed, kelle tööks oli misjonitöö tegemine. Dominiiklased ja frantsisklased on juba 30. aastatel Liivimaal tegevad - tõrjuvad misjonitöö puhul tsitertslased kõrvale.
See periood 13. saj alguses kannab Eesti ajalookirjanduses nime Eestlaste muistne vabadusvõitlus. 13. saj alguses puuduvad ühtlased eestlased, eri maakonnad on omaette üksused, mis mõnikord sõdivad omavahel. Ei ole poliitilist ühisorganisatsioone. Etniline terminoloogia on siin väga tinglik . Neid etnilisi sõnu ei saa pidada võrdseks uusaegsete etniliste ühendustega. Sakslaste rühma enamus rääkis alam-saksa keelt, eesti rühmad aga eesti murdeid. See mille nimel võideldi polnud see, mida me tänapäeval nimetame vabaduseks. Nimelt valitses tollal arusaam, et pärisorjus kehtestati kohe vallutusel, siis said inimestest orjad ja nad võitlesid orjastamise vastu. Hiljem, 19. saj lõpul, 20. sajandil kandus see tähenduse raskuskese üle poliitilisele iseolemisele. Vallutatute enamuse jaoks tähendas vallutus olulist maksutõusu. Muistseks on seda hakatu nimetama paralleelselt Vabadussõjaga. Tegu on ideoloogiliselt väga tugevasti pingestatud terminiga. 1208-1227 - juhuslik dateering, 1208 on Henriku kroonikas nim esimene kokkupõrge riialaste ja eestlaste vahel. 1227 lõppeb Henriku kroonika ära, sõjalised sündmused ei lõppenud selle aastaga. Läbi 30. aastate veel leidsid aset pidevad sõjalised konfliktid kus ka eestlased täielikult osalised olid. 30. aastate sõdadest sidusat ja faktitäpset jutustust kokku panna on peaaegu võimatu. Me vaatame suurel määral Henriku silmade läbi. Henriku kroonika kohta on uurijad väitnud, et sedavõrd kui Henriku kroonika on võrreldav teiste faktiteadmistega, on see väga täpne, aga ta ei jutusta nendest asjadest, mis pole talle oluline või ta ei soovi avaldada.
Mis oli Baltikumi vallutamise taga? Kes oli see jõud, kes seda korraldas? Bremeni ministerieedist oli juba juttu . Traditsioonilisemates käsitlustest on pigem nähtud Liivimaa vallutamist palju suuremates seostes, juhtitud tähelepanud paavstidele kui suunavatele jõududele, mis pole aga niivõrd õige. Teiseks see, et eriti dokumentaalsest materjalist ilmneb paavstide sage seisukoha võtmine Liivimaa kohta - vastused taotlustele, mis tulid koha pealt, mõlemad konkureerivad pooled taotlesid oma soovidele heakskiitu. Kindlasti ei saa Liivimaa ristisõdade taga seisva isikuna näha ka keisrit - keisrite poliitiline seotus Põhja-Saksamaaga oli 12. saj juba nõrgenenud. Hüpoteesina on siin välja pakutud erandina Otto IV-t, imogoloogilises plaanis oli keisrile oluline olla ka ristisõja juht. Diskuteeritud, millist rolli mängisid Saksa kaupmehed - periood, mil Hansa Liit on kujunemas - väidetud, et saksa kaupmeeste aktiivne tegevus Baltikumis algab 1180. aastatel?. Ühest küljest on sõda kaupmehele kahjulik, samas ilma kaupmeeskonna logistilise toetuseta ei oleks ristisõda toimuda saanud. Kaupmehed toimetasid edasi Saksa ristisõdijaid, laevu pidi nii palju olema. Teiseks kui me räägime sotsiaalsetest rühmadest, siis ministeriaalidel oli 12. saj lõpus linna juhtkonnas veel silmapaistev roll. Ministeriaalid kui maahärra ametnikud võisid olla seotud nii rüütelkonnaga kui ka linna juhtimise kaudu ka linna kaupmeeskonnaga - kaupmehi ja rüütleid vastanduda ei saa. Kaupmeeste huvi oli Vene kaubanduse keskused, Saksa sidemed olid olemas juba nende keskustega enne ristisõdade algust. Väidetavalt paganlik maa Läänemere ja Venemaa vahel polnud takistuseks kaubavahetuse toimimiseks, samas kaupmeeskond profiteeris sellest, et sõdade tulemusena tekkisid Liivimaal linnad. Kaupmeeskonnale ei võõras ka misjoni ideoloogia, ka nemad olid huvitatud hingeõnnistusest. Liivimaast on 13. sajandil saanud ka relvastamata palverännakute sihtpunkt. Oli tavaks, et palverändurid hankisid endale sihtpunktis märgi selle kohta, et nad on palverännul käinud, Liivimaa oli palverännaku siht ka nendele, kes otseselt palverännakule ei suundunud. Ristisõdijate väest ei piisanud selle kujuneva võimukeskuse kaitsmiseks, oli vajalik püsiv sõjavägi, mis oleks kohapeal alati olemas olnud. Selle hankimiseks oli 3 võimalust: kokkulepe kohaliku pealikuga, siin kerkisid esile lojaalsusküsimused, mis omakorda oli tingitud sellest, et see kokkulepe oleks võimupealikule tähendanud võimukaotust, hiljem oli piiskopil on vastu ka pakkuda. Selline liitude sõlmimine on üks vahend mõõgavendade ordu käes - alistatud alade jagamise suhtes saavutasid Mõõgavendade ordu ja Riia piiskop kokkuleppe, mille järgi Ordule kuulus 1/3 aladest. Mõõgavendade ordu hakkas aga sõlmima lepinguid kohalike võimudega, polnud alistatud ala, nii et ei pidanud Riia piiskopiga jagama. Teiseks oli võimalik läänistada maid, st kellegile Saksamaalt tulnud rüütlile anti maa, mille sissetulekud ta sai endale, aga vastutasuks pidi oma läänihärrat,nt Riia piiskoppi teenima . Neid maid, mida läänistada esialgu ei olnud. Ainuke mida läänistada olid oli kirikukümnis. Kanoonilise õiguse järgi kuulub kümnis kirikule, see oli see, mida kirik välja läänistas, et omale poliitilist jõudu hankida. Et seda teha, tuli kõige pealt kedagi alistama. Kolmas võimalus see, mida Liivimaal ka tehti - rajati kohalik vaimulik rüütliordu, sisuliselt tegu rüütlite vennaskonnaga, mille liikmed elasid ordu reegli järgi, nad olid andnud kasinuse ja kuulekuse tõotuse, pm nad olid kui mungad , kui munkade töö on jumalateenistusi pidada, siis rüütliordu liikmete töö oli kaitsta ristirahvast relvaga. Baltisaksa historigraafias on ordut ülistatud - pigem juhtpositsioonil olid vaimulikud ja see, mida mõõgavendade ordu tegi, vastavalt oma võimu kasvule sai endale suurema võimu kui Mõõgavendade Ordu rajaja seda ette nägi. Et selline konflikt oli, saame teada säilinud paavstlikest kirjadest - konflikt Alberti ja Deodrichi vahel. Käsitledes 13. saj sündmusi tuleks lahti saada 19. saj/20. saj natsionatsistlikust ajalookirjutise positsioonist - see polnud barbarite tsiviliseerimine, see polnud Saksa ruumi laiendamisega. Täpselt niisamuti nagu ei olnud eestlaste võitlust sakslaste vastu. Dünastilised sidemed palju olulisemad kui etnilised sidemed tollases aadli maailmas, nii on Taani kuninga poolel sõdimas etnilised sakslased , kes on läänisidemete järgi seotud Taani kuningaga. Valekujutelm, nagu tegu oleks olnud spetsiifilise Saksa asjaga, siis Henriku kroonikas on esile tõstetud Riia roll, mille kõrval Taani ja Rootsi jäävad kõrvale. Ajalookirjanduses on Meinhardi misjonit peetud rahumeelseks misjoniks ja Alberti ja Diedrichi misjonit kui vägivaldne misjone - see ei vasta tõele. Pm ristimise vastuvõtmine on vabatahlik samm, küll aga legitiimne jõu kasutamine usutaganejate vastu - apostaatide sundimiseks on jõu kasutamine legitiimne. Meinhard saatis oma saadiku Rooma nõusoleku saamiseks, saigi , aga enne suri ära, kui see ristiretk sai alata .
13. saj alguseks ei ole näha Vene ülemvõimu Eestis, küll oli see mingites leebetes vormides olemas Väina ääres ja Latgalites. Järkjärgult see ülemvõim kukub kokku, Polotsk ei suuda oma ülevõimu jätkata - sisemiselt tollel ajal väga nõrk ja läheb Leedu kontrolli alla. Vene vürstid ometigi on segatud ka sõdadesse Eestis, aga nad teevad seda mitte alati sellel eesmärgiga, et Eestit oma kontrolli alla saada. On perioode kus Pihkva vürstid ja Riia kirik tegutsevad liitlastena. Pihkva vürst oli mõnda aega Riias teenistused ja praegune Läti linn Volmer on tõenäolised saanud oma nime vürst Volodimiri järgi. Hiljem Pihkva Vladimir ja Riia ristisõdijad on eri leerides, veel hiljem Vladimiri poeg elab Tartu piiskop juures maapaos ja taotleb omale Pihkva trooni. Läti Henrik oma kroonikas toonitab, et Vene ema on viljatu - venelased küll vallutavad paganaid, et saada makse, aga ei soovi pöörata neid ristiusku. Liivimaa kontekstis on iva olemas - poliitiline misjonitöö 12.-13. saj Vene kirikus oli praktiliselt tundmatu. Venemaa enda perifeeria ristiusustati alles varauusajal? (või uusajal). Henriku senine argument esmajoones mõistetav poliitilise konkurentsi vütmes - Vene vürstid soovisid Eestit ja Latgalit vallutada, aga Riial sellele ainuõigus, sest nad teevad seda ristiusku pööramise pärast. Mis huvi oli Vene vürstidel Eestisse retki teha - sõjasaagi huvi (kui linnust piirati ja linnus maksis lunaraha , siis pöörati tagasi), hiljem hakati konkureerima Riia ja Taaniga ülemvõimu pärast. Kaasaegsed Novgorodi leetopissid ei vaatle sakslaste asumist Riiasse ja Eestisse oma maale sissetungimisena.
12., 13. sajand oli periood, kui Püha Maarja muutus keskseks asjaks koku lääne kristluses. Jumalaema varjutas nii mõneski aspekstis Kristuse. Maarjal ka oluline kultus - Maarja oli tsitertslaste keskne pühak, kõikide rüütliordude keskne pühak. Tallinna toomkirik , Riia toomkirik pühendatud Maarjale. Liivimaad hakati pidama Maarjale pühendatuks maaks. Henrik jutustab oma kroonikas kuidas 1215 , kui piiskop Albert osales Roomas IV kirikukogul, siis ta jutustas paavstile Liivimaa asjadest, Liivimaa oleks kui Maarjamaa - kas selles saab näha juriidilist akti või on tegu retoorikaga - tõenäoline viimane variant. Liivimaa ei olnud erandlik , aga et tegu oli Pühale Maarjale pühendatud piirkonnaga, selles ei saa näha aga juriidilist akti. Diskuteeritav on ka see, millal sai Liivimaast osa Saksa Keisririigist - vaieldava juriidikaga, nimelt on Saksa keisrid andnud oma toetusürikuid Liivimaa piiskoppidele, kas nad tegutsesid seda tehes Saksa kuninga rollis, millises rollid need keisrid neid dokumente on andnud on vaieldav. See, mille juurde me saame jääda, et Liivimaa ---? 13. sajandil sai riigi vürstideks, paganatelt allutatud alad anti neile lääniks keisri poolt, samas jäid need läänistusaktid formaalseks ja ka 14. sajandil veel olulisem oli paavsti roll Liivimaa asjus kui keisrite oma. Alles 1356 on need dokumendid Karl IV poolt uuesti kinnitatud, vahe peal ei olnud selline keisririigi side oluline, see et Liivimaa on Reichi osa saab tähtsaks 15. ja 16. sajandil.
Järgnevalt paar sõna paavsti legaatide tegevuse kohta.
12.03.12
Liivimaa sisesõda
Riia piiskopi koostöö Leedu suurvürstiga, mille üheks väljenduseks 1321 -23 väljasaadetud kirjad dominiiklaste ja tsitertslaste ordudele, milles suurvürst väljendas soovi saada kristlasteks. Diplomaatilises mõttes oli tegi aktsiooniga Saksa ordu vastu - Saksa ordu õigustas oma tegevust paganate leedulaste vastu nende ristimatusega. Tänu Jediminase kirjadega oli Saksa ordu sunnitud rahu sõlmima, see sõlmine toimus Liivimaa haru poolt. 1324 jõudsid paavsti saadikud Gediminase juurde, Gediminas taganes oma lubadustest ja ei lubanud ennast ristida . Arvati, et tegu on võltsinguga, oligi tegu pettusega, mille eesmärgiks oli Saksa ordut kahjustada - võib olla pooltõsi, tõenäoliselt on need kirjad kirj Riia linnas, Leedu kirja ja halduse keel oli vanavene keel, mis tõttu ld k kirjade kirjutamine polnud võimalik. Seejuures ei tähenda see seda, et see oleks kirjutatud Gediminase teadmata. Kuid kui need kirjad ei olnud koostatud Gediminase teadmata, siis miks ta oma meelt muutis. Seletatud sel moel, et võimalik Leedu katoliseerumine oleks tähendanud komplikatsioone Leedu aristokraatia ja muu elanikkonnaga - 14. saj alguses oli Leedu suurvürstiriik laienenud itta ja lõunasse, põhielanikkond olid õigeusklikud (tänapäeva Valgevene). Vb lihtsalt poliitiline olukord muutus, et kavandatud liit ei osutunud vajalikuks või vähem efektiivsemaks. Ristiusu vastuvõtmise või põlgamise kontekst on siin poliitiline kalkulatsioon . Liivimaa sisemise sõja episood lõppes aastal 1330 , kui pärast poole aastast piiramist Riia linn alistus Saksa ordule. Juba sisesõja alguses oli alanud protsess paavsti kuuriast, Saksa ordul olid paavsti kuuria juures oma esindajad, prokuraatorid. Saksa ordu rahvusvaheline organisatsioon , Liivimaa piiskopkondadel sellise prokuraatorite pidamise võimalusi ei olnud. Liivimaa peapiiskopid enamasti resideerusid paavsti kuuria juures, mitte ainult selle pärast, et neil Liivimaal oli ohtlik, vaid ka selle pärast, et isiklikult kohas olles oli võimalik neid protsesse paremini korraldada. Riia peapiiskop Bernstein - oma tegevusaja jooksul oli Liivimaal 3 korda, kõige pikem viibimine ulatus aastani, enamus ajast viibis ta väljaspool Liivimaad. 14. sajandil oli peapiiskoppe, kes on piiskopiks olemise ajal Liivimaale ei jõudnudki. 1350. paavsti komissarid panid Ordu valdused kirikuvande alla, st seda, et selles valduses on jumalateenistused keelatud. Tähendab ka muuhulgas seda, et selle ala inimesed ei saa lunastust. Väga võimalik, et koha peal sellest väga palju ei hoolitud, kuigi Ordu jaoks see oli diplomaatiliselt ebamugav olukord. Liivimaa välissuhete jaoks 14. sajandil oli tooniandev püsiv sõda Leeduga, mis ühtlasi tähendas suurel määral ka sõda Pihkvaga, sest seal valitsesid 14. saj enamasti Leedu päritolu vürstid. 14. sajandil oli populaarne nähtus Lääne-Euroopa rüütlite jaoks käia ristiretkel Preisimaal , käia paganate vastu sõjakäigul oli üks olulisi atribuute rüütlikskäimise juures. Sooritati sellised kohusetäitmise retked Preisimaale, nimetatakse ajalookirjanduses kui Preussenreisen. Enamasti suundus ristisõjaturism Preisimaale, aga osaliselt ulatus ka Liivimaale. 14. saj esimesel poolel on osutunud üheks tüliallikaks piiriküsimus ida-latgalis, paikkond, mida 20. sajandil on nimetatud nn Läti Ida- Setumaa , mis tänapäeva kuulub Venemaale. Samm- sammult koloniseeriti seda ala Pihkva poolt, lahkarvamused selle vahel, kus Liivimaa ja Pihkva piir asub. Piiritüli ei olnud ka nii akuutne , et selles osas alatist ja suurt sõda oleks tulnud - üks nendest konfliktides , mida muudes kontekstides esile toodi - Purnau küsimus.
Eestis 14. saj ajaloos on tähtsündmuseks Jüriöö ülestõus - me teame selle kohta väga vähe. Selle tulemuseks see, et ajutiselt sattus SO mõju alla Saare-Lääne piiskopkond ja sai alatiseks omale Harjumaa ja Virumaa (Taani kuningas müüs), tegelikult oli Põhja-Eesti enne müügitehingut SO alluvuses. Olemasolevates allikates on Jüriöö ülestõusu sündmustik kajastatud ennekõike selle üleandmise õigustamise kontekstis, sellel ka tugev rahvuslik punkt - sakslaste poolt Harju veretöö ja eestlaste poolt on selles nähtud vabadusvõitlust. Kuriositeedina veel asjaolu, et klassivõitluse sündmusena sai Jüriöö ülestõusust ka Läti vabadusvõitlus. 1343. ööl vastu Jüripäeva puhkes P-Eesti ülestõus, põletati Padise klooster, piirati Haapsalu. 4. mail leidsid aset läbirääkimised ordu esindajate ja ülestõusnute esindajate vahel. Tulemuseks see, et ülestõusnute saadikud tapetid, SO sõjavägi liikus kiiresti Tallinna alla ja 14. mail Lasnamäel Sõjamäe lahingus said ülestõusnud lüüa. Abiväed Viiburist purjutasid tagasi. Suvel, 24. juunil hakkas ülestõus Saaremaal. Pärast piiramist vallutati Pöide ordulinnus . 1344-45 suruti maha ka Saaremaa. Historiograafias on esile toodud allikate usaldusväärsus. Väidetud, et Saksa ordu on kõik allikad võltsinud, seetõttu neid vähemalgi määral usaldada ei saa. Masing on näinud asjas suurt konspiratsioonoteooriat - kavatsust SO vastu väljaastuda aga erinevatel põhjustel premetiivselt tegi esimese löögi ja saavutas ülekaalus. See, mida ma sellest asjast teame, on sündinud saksa ordu kirjutajate käe läbi. Põhiline allikas on Liivimaa noorem riimkroonika, mis ei ole säilinud. Kui Renner oma kroonikas kirjutab talupoegade mässust mõisnike vastu, kas eestlased olid siis just talupojad. Masingu seisukohad on kahtlemata liialdatud, väga isiklikud, kuulus veel sellesse eesti haritlaste põlvkonda, kus maailmavaateks oli germanoloogia. Ülestõusu põhjustest historiograafias on nähtus rahvuslike, sotsiaalseid või poliitilise küsimusi. Sotsiaalses kontekstis talupoegade mäss mõisnike vastu. Harjumaal kõige rohkem mõisu, seal ka siis kõige rohkem teotööd, teotöökohustus on madalam kui rahaline andam, talupoeg osutub sotsiaalselt redelil madalamal tasandil. Kas see oli usuline ülestõus? - apostaadid e usust taganejad olid ülestõusjad. Apostaasia tees kuulub ordu poliitilise retoorika traditsiooni ja ütle midagi selle kohta, mida ülestõusnud uskusid. Rahvuslik ülestõus, eestlased sakslaste vastu on moderniseeriv vaade, mida 14. saj kontekstis aksepteerida ei saa. Väga populaarne viimasel ajal, et selle taga seisid eesti soost vasallid , kes 13. sajandi keskpaigast P-Eestis olid. Siis me peaks eeldama, et nad u 100 aasta jooksul säilitasid oma etnilise identiteedi, see on ka pigem ebatõenäoline. Keskajal on põhiline sotsiaalne identiteet . Kui me aga vaatame sotsiaalsest plaanist, mida me võime hüpoteesina välja pakkuda, siis keskaegsete saj jooksul on välja kujunenud - tõenäoliselt vallutatavate hulgas oli rohkem erinevaid sotsiaalseid õiguslike rühmi. Mingisugune osa muinaseliidist haarati sisse saksapärasesse aadelkonda, mis sai aga ülejäänust osast? Tõenäoliselt moodustasid elanikkonna kihi, kes olid oma staatuselt paremas olukorras kui talupojad, vb olid õigustatud mingisuguseid makse koguma, aga hiljem nad kaovad. Üks hüpotees see, et 14. saj keskpaigaks sotsiaalne surve vahekihile oli hakanud neid nivelleerima tavalise talupogekonnaga, see oli areng, mis nende hulgas rahulolematuse tekitas ja põhjustas potentsiaalselt vastuhaku . Ülestõusu ei saa puht talupoeglikuks pidada, sest neil olid diplomaatilised sidemed välismaailmaga (nt Rootsi kuningas), neil on mingisugused kontaktid Ordu ja Taani kuningaga. Mis puudutab P-Eesti vasallkonda, siis Harju ja Virumaa oli formuleerunud juba rüütelkond, mis omas kaasarääkimisõigust kuninga juures. Rüütelkonna juhtkonna moodustas maanõukogu, kus esindatud tähtsamad aadli perekonnad, 1334. aasta ? jooksul on see koosseis suurel määral muutunud - vanad maanõukogu liikmed said ülestõusus surma või Saksa ordu vahetas isikud endale meelepäraste vastu välja. Kahtlemata väga oluline oli ka üldine välispoliitiline konetks, nimelt Taani riigi jaoks olid 1330. aastad väga keeruline aeg, polnud üldtunnustatavat kuningat ja Taani kuninga valdused olid suurel määral panditud. Taanis oli juba enne Jüriööd tärganud mõte Eestimaa müüa, et Taani tagasi osta. Eestimaa aadelkond on seisnud Taani kuninga kavale Eestimaa müüa, potentsiaalne ostja oli Saksa ordu, 1341. saavutati kokkuleppe, mille järgi Taani kuningas müüs Eestimaa Saksa Ordule. Taani kuningas vajas ka raha sellep, et Taani kuningas õde oli antud Saksa Keisri pojale mehele, kaasavara oldi võlgu talle. Tookord see tehing teoks ei saanud, Taanis oli vastuseis sellisele kokkuleppele, aga 1346. see müügitehing sai teoks. Saksa Ordul oli huvi P-Eesti omandada, oli mitmel korral P-Eesti asjadesse sekkunud . Vb sel ajal kui Paides toimusid läbirääkimised 4. mail ülestõusnute saadikute, vb sel ajal oli Taani kuninga asevalitseja millegi pärast Paides, nt vangis ?. Eestile pretendeeris ka Rootsi kuningas Magnus Eerikson - Rootsi kuningas väitis, et Eesti peab Rootsile kuuluma . Hiljem Magnus ei loobunud oma pretentsioonidest, 1350-51 veetis mitu kuud Tallinnas, Riias ja Haapsalus, annetas Padise kloostrile ulatusliku maavalduse Soomes. Ülestõusu üheks tulemuseks Saarema ja P-Eesti laastamine, aga kas tulemuseks aab lugeda talupoegkonna olukorra halvenemist, seda ei tea. Tegelikkus ilmselt keerulisem, need arengus mis viisid talupoegkonna õigusliku seisundi halvenemisele leidsid aset kogu Ida- ja Põhja-Euroopas.
Omaette küsimustering on see, kuidas historiograafias ja belletristikas on Jüriöö ülestõusu käsitletud. Kui vaadata kogu Liivimaa kontekstis, siis see sündmustik puudutas ainult Põhja- ja Lääne-Eestit. 4. mail oli Paides ainult ordumeister ja tema lähemad kaaslased, peale see, kui nad Pihkva vastu sõdimas olid, selle kohta on öeldud, et nad olid sõdimas laevaväega - põhjendus sellele, kuidas 4. mail said läbirääkimised juba toimuda, kui aprillis sõdis Ordu vägi Pihkvaga.
Peapiiskopid hakkasid Liivima Saksa ordu õiguslikku vahekorda nägema nii, et ordu peab andma truudusvande peapiiskopile. Kiriklik kuulutamine - obödients, piiskopid hakkasid seda tõlgendama sel moel, et Saksa ordu on kohustatud andma piiskopile vande, selle nõude esitas Riia peapiiskop Viffhusen, nõuti kahjutasu valduste ja õiguste eest?. Iseloomulik, et reeglina õiguslikus protsessis olid tugevamad peapiiskopid, jõuna oli tugevam aga Ordu. 1366 jõudis vaidlus sinnamaani, et Danskis toimus nõupidamine, sõlmiti kokkuleppe, mille järgi linn anti peapiiskopile tagasi, aga ta pidi loobuma Saksa ordult vande nõudmist. Peapiiskop ei olnud sellega nõus ja nõudis, et leping tühistataks, seda ka tehti.
See, et peapiiskopid olid maalt väljas, siis reaalne võim kuulus Saksa Ordule. Riia toomkapiitli poliitiline positsioon ei olnud liiga tugev, sest toomkapiitel elas premonstraatide seaduste järgi. Selle eesmärgiga, et muuta toomhärra koht oma vasalliperekonnadele ahvatlevamaks, reformis Riia toomkapiitli ameti?. Augustinlik reegel aksepteeris toomkapiitlite isiklikke sissetulekuid, ümberkorralduse väliseks märgiks oli ordurõiva ümbervahetamine, võeti kasutusele must Augustinlaste mantel. Vahetult pärast seda Saksa Ordu omakorda esitas nõudmise, et toomkapiitli amet tulen inkorporeerida. Kui Riia toomkapiitel oleks koosnenud Saksa Ordu preestervendadest, siis nad oleksid pidanud kuuletuma ordumeisrile. Selle väliseks märgiks oleks olnud valgete saksa ordu mantlite kasutusele võtmine - nn rõivastustüli. Konflikt läks sedavõrd teravaks, et Riia peapiiskop Žinten põgenes Riiast Lübeckisse. Tartu tollane piiskop Damerow suutis Saksa Ordu vastu panna laiaulatusliku poliitilise koalitsioonid (inglismaa kuningas lubas teda toetada). Tegelikku toetust lubasid Pommerit hertsogid . Paavstikuurias 90. aastatel saavutas edu aga Saksa Ordu, peapiiskop Žinten edutati Aleksandria patriarhiks - tiitel , ilma tegeliku piiskopkonnata. uueks peapiiskopiks määrati Johann von Wallenrode. Ka Riia toomhäärad, kes uut peapiiskopi ei aksepteerinud, asendatid välja. 1400 Damerow astus Tartu piiskopi ametist tagasi, talle lubati elu lõpuni sissetulekut. Konflikti lahenduseks 1397 Dansigis kokkulepe, kus Ordu vastased pidi tunnistama Riia peapiiskokonna inkorporeerimist Saksa Ordusse. Harju-Viru rüütelkonnale andis välja privileegid, kus läänide pärimisõigus laiendati ka naisliinidele - praktiliselt muudeti läänid pärisvaldusteks. Paralleelselt sellega leidis aset konflikt ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus senine piiskop viidi üle Saare-Lääne piiskopi kohale?. Ta üritas Saaremaal ja Läänemaal oma varanduslikku olukorda parandada, piiskop Henrik vangistati, hoiti Kuressaares vangis ja leiti üks päeva sealt surnult.
15. sajandi alguseks Saksa Ordu oli saavutanud justkui tegeliku hegemoonia Liivimaal. See ei osutunud püsivaks juba rahvusvaheliste muutuste tõttu. Kogu Kirde-Euroopas hakkas toimuma võimu kontsentreerumine. 1397 rajati kuningas Eriku kroonimisega Kalmari linnas Kalmari unioon - Rootsi-Taani liit?. Pretendeerisid Põhja-Eestile. 1385 Krevo unioon - Leedu suurvürst abiellus Poola kuningannaga, võttis vastu katoliikluse, Leedu ristiti ja sai teoks Leedu-Poola unioon. See unioon esialgu kestis väga lühikest aega, tglt Leedu suurvürsti võimu haaras endale Vitautas, aga faktiliselt Riello ja Vitatutas tegutsesid ühiselt. 1569 . muudeti personaalunioon reaaluniooniks. 15. saj alguses näitas ilmekalt , et jõudude vahekord oli muutunud Tannenbergi lahing. Melno järve lepinguga loobus SO Jamaitjast lõplikult. Liivimaa jaoks hakkab saama olulisemaks suhete korraldamine Venemaaga, tekib olukord, kus SO Preisimaa harujaoks on oluline koostöö üks kõik kellega, algab koostöö Venemaaga. Leedu ja Liivimaa vahelise koostöö korraldamine oli üsna komplitseeritud , püsivalt hakkas see toimuma 16. sajandil. 1418. sai ametisse Ambundii, siis tema keeldus SO astuma . Keeruline oli SO jaoks ka Saare-Lääne piiskopkonna enda kontrolli all hoimine, piiskopiks sai Kuband, kes oli samuti SO vastane mees. Pärast Johannes Ambundii surma jätkas ordu vastast võitlust Schrpenberg. Lubas loobuda ordu rõivastest. 1428 . otsustasid Liivima piiskopid hankida ürikuid paavstilt, mida saaks kasutada SO vastu, nende saatkond püüti aga SO foogti poolt kinni. Ordu vastastel õnnestus see tegu väga hästi ära kasutada. Hiljem Aschenberg viidi üle Liivimaal üle Saksamaale, kus tunnistas , et toimis ülemate käsul. 1435 sõlmiti Liivimaa konföderatsioon, mis on Ordu nõrgenemise põhjuseks. Ordu tunnistas Riia peapiiskopkonna augustiinliku reeglit. Seda Liivimaa konföderatsiooni sõlmimist on peetud etapiks, millest al võib rääkida Liivimaa maapäeva väljakujunemisest. Maapäev - vajaduse korral kokkukutsutud, aga enamvähem regulaarne saadikute ja maahärrade nõupidamine, nt reguleeriti mündikorraldust, mündi alust, majanduslikke korraldusi. Ainuke intsitsioon, mis liitis Liivimaa ühtseks tervikuks. Ordu sisemist olukorda nõrgendas veel 1430. aastatel toimus maiskondande tüli orduliikmete seas - preisimaa elanike osakaal ordus väike, see, kus piirkondadest tulid ordu liikmed olid üsna piiratud, siin määras väga palju traditsioon, ordu liikmeks astumine oli hiliskeskajal esmajoones võimalus oma nooremaid poegi seisusekohaselt ära elatada, vanem poeg sai mõisa, nooremad pojad koolitati vaimulikuks, aga vaesematel aadlikel polnud väga suuri väljavaateid vaimulikuks saada, saksa ordusse astumine oli üks väljavaade. Vestfaali päritolu ordurüütlid kõige olulisemad, järgmised Reinimaalt pärinevad ordumeistrid. Liivimaal oli tegu Vestfaali enamusega, Preisimaal aga Reinimaa enamusega, tulemuseks see, et ka Liivimaa ametite täitmisel eelistati ka Reinimaa elanikke. Liivimaa ordumeister määras ametisse Reinimaalased, peaaegu tekkis Liivimaa ja Vestfaali vahel sõda, aga olukord lahenes siiski Vestfaalile kasulikult. See, mil määral SO aksepteeris teisi Liivimaa maahärrasid, sõltus reaalselt olukorras, ja see et läbi 15. saj on see peapiiskopi ja SO vaheline konflikt olnud mõnevõrra leebem kui 14. saj, sõjaepisoode oli vähem, üldiseks tagamaaks ongi see, et SO positsioon oli nõrgenenud ja ka vahendeid hakkas nappima. Ordu sõjavägi keskaja lõpuks kuivab kokku, 16. saj keskpaigaks isegi kõiki ordu linnuste ametikohti ei täida orduliikmed, sest neid ei olnud enam nii palju.
19.03.12
Novgorodi liitmine Moskvaga
15. saj keskel uue piiskopi Stodewescheri kaudu jõudti kokkuleppele Riia linna juhtimises Salaspilsi (Kirchholm) lepinguga jagati võim Riia linna üle - nii riia peapiiskopi kui ordumeistri kohtule ja linn pidi andma mõlemale alamusandeid. Riia linn pidi sellega vastumeelselt leppima. Riia linnsoovis kaksikvõimust vabaneda ja Riia linna jaganememise osas saavutatud kokkulepe pikemas perspektiivis ei teinud lõppe ordu ja peapiiskopi vahelistele konfliktidele. 1454 Kirchholmi leping taas kinnitati. 1474 peapiiskop oli sunnitud sõlmima lepingu, millega ta sunnitud sõlmima lepingu, millega loobus Riia üle võimust 60 aastaks. 1481 leidsid aset sõjalised kokkupõrked Riia linna ja Ordu vahel, Riia väed lõid Ordu väge. 1481 sai Riia lüüa? ja pidi ordu kahjud kinni maksma - viimane otsene sõjaline kokkupõrge ordu ja peapiiskopi vahel. Järgnevalt sisemised kokkupõrked, aga need seotud teiste põhjustega. Historiograafias on keskaja Liivimaal suurimaks ordumeistriks ülendatud Plettenberg, kes oli Vestfaallane, juba noores eas Liivimaale tulnud, Saksa Ordusse astunud ja seal karjääri teinud, 1484 valiti ordumeistriks, püsis ametis kuni oma surmani 1535. Teda on esile toodud mitmete asjaolude tõttu: pidas sõda Venemaaga, mille edukuses ühemõttelist vastust anda ei saa; tema ajal leidis Liivimaal aset reformatsiooniideede sissetung . Linnades kehtestati reformeeritud kirikureform ; kolmandaks väga suurtest sisemistest vastuoludest Liivimaa pääses. Veel küsimus sellest, miks Plettenberg ei sekulariseerunud Saksa Ordu nagu seda tehti Preisimaa eeskujul, sest ka Liivimaa poliitiline süsteem nõudis reformimist. Saksa Ordu Preisimaal ja Liivimaal olid sisemiselt ikka väga erinevad - kui Preisimaal oli kujunenud selge hierarhia , siis Liivimaal oli püsima jäänud kollektiivne juhtimine, kohustus ja vajadus arvestada teiste ordu ametnikutega, sama lihtsalt kui Preisimaal ei oleks Liivimaal ordu sekulariseerimine kõne alla tulnud. Kui protestantlikus ajalookirjutuses saab Plettenbergist justkui reformatsiooni eest võitljea, siis ka see arvamus ei ole päris õige - Plettenberg kahtlemata ise ei olnud reformatsioonimeelne, ta aga kasutas ära oma enda pol huvides konflikte, mis tekkisid Riia peapiiskopi ja Riia rüütelkonna vahel. Reformatsioon - pol ajaloo seisukohalt 16. saj üleüldse reformatsioon ei olnud ühekordne akt - vb kaudselt midagi sinna poole juhtus Preisimaal, aga enamasti toimus üleminek vanast kirikust uude kirikusse samm-sammult. Ja kui Liivimaal juba kogu Saksamaa ajaloo kontekstis kehtestati väga varakult reformatsioonikord linnades, reformatsiooni läbi viimine linnas tähendas seda, et linna kontrollis linna raad , piiskopilt võeti ära ta võim ja sissetulek - ka maj küsimus. Mõningatel juhtudel defineeriti selgelt seda, kes on paavsti kiriku pooldajad ja kes on evangeelse kiriku pooldajad. Liivimaal kehtesti 1520 . aastate lõpul, 1530 . aastate alguses usuvabadus, siis praktiliselt oli see nii, et katoliiklased pidid tolereerima protestante, aga vastupidi see ei olnud. Samas väga suur osa inimesi olid usulises mõttes segaduses, kuidas ikkagi on õige ja läbi aastakümnete elati ootuses, et peatselt korraldatakse suur oikumeeniline kirikukogu ja see suudab konflikti kirikus lõpetada. Katoliiklased ja protestandid ei moodustanud väga eraldiseisvaid parteisid, kuni selleni välja, et Riia peapiiskop Wilhelm oli reformatsiooni pooldaja , tema kaudu üritas tema vend saavutada Liivimaal oma pol eesmärke. Wilhelm ei olnud vaimulikuks pühitsetud, keskaegses mõttes on niimoodi piiskop olla võimatu, protestantlikus mõttes nii ranget tähendust see ei oma. Samal ajal ka katolikus maailmas keskaja lõpul tuli seda siiski ette, et pol tähtsatele piiskopi kohtadele asusid inimesed, kes vaimulikud ei olnud. Saare-Lääne kodusõja ajal, kus ühel pool seisis piiskop Reinhold ja tema vastas Wilhelm, kui piiskopi kandidaat, kirjutas Wilhelm, et tema on hea katoliiklik . Balthasar Russow kirjutab oma kroonikas, kuidas rootlased vallutasid Haapsalu ja likvideerida paavstlik hoorapesa. Kui võrrelda SKS, siis mitmed toomkapiitlid SKS elasid reformatsiooni üle, et nad kujunesid protestantlikest kolleegiumiteks. Maades, kus ref kuningliku korraldusega läbi viidi, nt Soome ja Rootsi, toomkapiitlid tegutsesid edasi. Sellised arengud toimunud samm-sammult ja osaliselt leidnud aset ka Liivimaal. Kui historiograafias on esile toodud seda, et ref nõrgendas Liivimaa poliitilist olukorda, aga see oli esil retoorilisena, argielus ei saa seda üle tähtsustada ja seda ei saa ületähtsustada ka poliitiliste otsuste juures. Selge piir katolike ja protestantide tekkis Liivimaal pärast Liivi sõda, kui Rootsi defineeris end protestantlikuna. 1550. aastatel Poola kuningas oli katoliiklik, aga Poola-Leedu riik oli väga suures osas protestantlik . Usulised aspektid olid olulised, aga nad ei olnud otsustavad, kui asi puudutab poliitilisi liitlassuhteid ja poliitilisi korraldusi. Reformatsiooni ajal oli Tartu piiskop ja Riia piiskop Blankenfeldt Berliinist pärit, sai oma teenistuse eest tasuks Tallinna, Tartu ja Riia piiskopi kohad - kaks kohta korraga - alguses Tallinna, Tartu ja hiljem Tartu, Riia. Blakenfeldt mees, kes oli väga hea haridusega, mõlema õiguse doktor - nii Rooma õigus kui kanooniline õigus. Tihedad sidemed Brandenburgi markkrahvidega, tema õde olid Brandenbrugi markkrahvi armuke . Kui ta üritas Liivimaal oma iseiseisvat vürstlikku poliitikat läbi viia, siis seisused lihtsalt ei kuuletunud talle ja lõpuks hoiti peapiiskopi oma kodulinnuses koduarestis, kuni ta oma võimukehtestamisest loobus, suri Hispaanias enne keisri Karl V juurde jõudmist düsenteeriasse. Reaalne viis maad valitseda oli jõuda kokkuleppele oma seisustega. See rüütelkondade kasvanud roll ilmub ilmekalt ka Saare-Lääne kodusõja loos, mis omakorda on seotud ka teise suure küsimused 16. saj Liivimaa poliitikas - välisorientatsiooni küsimus. Liivimaal ei leidnud aset võimu koondumist, mis leidis aset kõrvalmaades. Kui üks Liivimaa riikidest oleks liitunud naabermaaga, oleks andnud talle olulise eelise Liivimaa siseelus. Üheks isel jooneks 16. saj Liivimaa poliitikas sai selle tasakaalu hoidmine, et keegi ei seoks end ühe või teise dünastiaga. Riia peapiiskop Thomas Schöni valis endale kuadjuutoriks Wilhelmi (valitava isanda abiline , kelle puhul ette nähtud, et hiljem saab temast ametijärglane)….Sellega oli liivimaa pol tasakaal rikutud, sest Wilhelmi vend olid…. Albert ilmselt pidas silmas seda, kuidas Wilhelmi abil Liivimaa oma pol alluvusse tuua. Wilhelmi puhul võib öelda, et tam poliitika võimed olid mõõdukat - võttis ette aktsioone, mille puhul on selgelt näha, et albert neid heaks ei kiitnud, sest Albert oli see, kes oma venna võlad pidi kinni maksma. Saare-Lääne kodusõda on üks sellisest aktsioonides - Wilhelm ei olnud rahul oma seisukohaga konjuutorina ja kasutas ära oma võimu Saare-Lääne piiskopkonnas, kus oli laiendatud oma vasallide privileege, samuti oli kasvanud piiskoppide ametkondades, piiskopkonna tulud ei kandnud enam ametkonna ülalpidamise kulusid - sisuliselt olis piiskopkond pankrotis. Kui uuest Saare-Lääne piiskop asus ametkonda piirama ja ei olnud nõus oma vsallide privileega aksepteerima , siis valiti 1532 osa Saare-Lääne toomkapiitli ja vsallide poole uueks piiskopiks Riia peapiiskopi konjuutor. Sõjategevus kohati päris äge, selle käigus põletati maha Vana-Pärnu linn. Lõppkokkuvõttes Wilhelm kaotas selle sõja, pidi oma pretensioonidest loobuma. 1534 saavutati kokkulepe. Päris süüdlasteks tegi Wilhelmi pooldanud Saare-Lääne aadlikud, kellelt nõuti kulude katmist nii Wilhelmile kui ka Reinholdile. 1539. sai Wilhelm ise Riia peapiiskopiks. Selles seoses on esimest korda nim ka Haapsalu Valget Daami - Wilhelmi pühitsuse küsimus oli poliitiliselt oluline - tema rivaalid üritasid teda sundida pühitsust vastu võtma. Üks argument, mida Wilhelm kasutas, et miks ta pühitsust vastu võtta ei saa, oli see, et ta Haapsalu kodusõjas nägi valge naise lummutist, mille tõttu ta ei julge kirikusse minna. 1546 maapäev Wolmaris võttis vastu otsuse, et ükski Liivimaa maahärra ei tohi endale kutsuda konjuutorit mõnest valitsevast dünastiast, vaja on teiste maahärrade nõusolekut - eesmärk säilitada tasakaal. Seda lepet rikkudes 1555 kutsus Wilhelm on konjuutoriks oma suguluse Christopheri. Saksa Ordu selle peale okupeeris peapiiskopi linnad ja võtsid peapiiskopi ja kodjuutori vangi, selle peale omakorda Poola-Leedu sõjavägi saadeti Liivimaale poole teale. Sõda aga ei puhkenud, sest 1557 sõlmiti rahuleping , millega Ordu andis alla. See nimetatud kodjuutori vaenus on oluline juba Liivi sõja puhkemise kontekstis - üks seisukoht, miks Liivi sõda puhkes on see, et Oswaldi lepinguga Poola-Leedu ja Liivimaa vaheline liit, mis olevat põhjuseks, miks Moksva Liivimaale tungis. Läbi 14.-15. sajandi olid Liivimaa ja Venemaa suhted olnud tasakaalus, mingite oluliste territoriaalsete muudatusteni sõjad ei viinud. 1470. aastatel muutus piirkonnas pol tasakaal olulisel: Moskva suurvürst liitis enesega Novgorodi 1471, 1478 kaotati Novgorodi autonoomia lõplikult. 1480. aastatel küüdiati Novgorodist 100% aadel Šelonisse?. Välispoliitiliselt Pihkva lõplik liitmine Moksva Suurvürstiriigiga mingeid muutusid kaasa ei toonud, sest Pihkva oli varem juba Moskvaga seotud. Moskva sõjaline jõud oli teistsugune: 1480-81 esimene Vene-Liivi sõda, kus Liivi juhtkond püüdis peatada Pihkva liitmist Moskvaga, olulised olid ka Latgali piirivaidlused, aga sõjaline sissetund Venemaale Saksa Ordu poolt ei olnud edukas, küll aga venelaste vastusõjakäik 1481 ulatus välja Viljandini, aga linnust nad ära võtta ei suutnud. 1481 sõlmiti uued rahulepingu 10 aastaks. Vene ja Liivi lepingute kohta 15. saj II poolel ja 16. sajandil on märkimisväärne, et nad kõik olid tähtajalised, mõnikord uue lepingu sõlmimine viibis, aga see reaalselt sõja puhkemist endaga kaasa ei toonud. Need lpingud põhiliselt tuginesid status quol ja aegajalt täiendati uute asjadega, aga need olid pisiasjad. Lepingute põhitekst kirjutati vana pealt maha ja võis sisaldada asju, mis enam relevantsed ei olnud. Ajaloolisest traditsioonist pärines asjaolud , et 16. sajandil sõlmiti need lõpingu ühelt poolt Liivimaa maahärrade ja Pihkva ja Novgorodi asehalduri poolt. See on ajalooline traditsioon. Samas siin kajastub ka arusaam riikide valitsejate hiearhiast - Moskva suurvürst on auväärsuse poolest ühel pulgal keisri ja Poola kuningaga, samal ajal Liivimaa maahärrad ei ole suvenäärid ja nendele vastav diplomaatiline tase on asehaldur . Peale selle, kui keskajal oli Liivi-Vene formular selline, mis rääkis suhetest võrdsete vastaste vahel, siis nüüd al Novgorodi liitmisest Moskva SV riigiga, olid osapooled ebavõrdsed, Liivimaa oli paluja osas ja Moskva suurvürst oli armu andja. 15. saj lõpus sai Venemaal tuttavaks lühike nimekiri nagu Euroopa riikide nimekiri, kus Euroopa valitsejad olid reastatud tähtsuse järjekorras, Taani kuningas oli üks madalamaid valitsejad - ka lepingus peab Moskva Taanit madalamaks. Sõlmiti 3 lepingut: Novgorodi ja kogu Liivimaa, Pihkva ja kogu Liivimaa ja Moskva ja Tartu????. Need lepingud koostati vene ja saksa k eksemplarina, aga läbirääkimised toimusid vene keeles, lepingu originaal oli vene keeles. Tõlgid ei olnud alati oma ülesannete kõrgusel, sest saksa k lepingutekstid on sageli sõna-sõnalised, et ilma vene keelt oskamata ei saa neist alati aru. 15. saj lõpul on tegu väga pingelise ajajärguga Vene-Liivi suhetes. Rajati uus piirilinnus Ivangorod otse Narva tagamaale. 1494 sai oluliseks küsimuseks Novgorodis asuva Hansa kaubahoovi sulgemine , seal viibinud Hansa kaupmehed võeti vangi, Tallinna kaupmehed olid kinni üle 10 aasta ja kaubad konfiskeeriti. Miks see suleti, selle kohta erinevad arvamused, ajutine kaubahoovi sulgemine oli tavaline käitumine konflikti olukorras. Seda on seletatud kaubandus-poliitiliste tagamaadega, nagu oleks Ivan III tahtnud lõpetada Hansa kaubanduse monopoli ida kaubanduses. Põhjendus, mille Ivan III ise esile tõi oli see, et Tallinnas oli õigusvastaselt hukatud vene kaupmehi, aga Tallinna vaatepunktist täiesti õiguslikult. Moskva suurvürsti seisukoht oli, et oma alamate üle saab kohut mõista ainult tema ise. Tallinnas hukati Vene kaupmehi, sest üks hukatu oli Tallinnas levitanud valeraha ja teine oli tabatu märapilastamisel. Tallinna hukkamise lugu ei seleta kogu südnmustikku päris hästi, sest asjad olid juhtunud juba varem. Seletatud kaubahoovi sulegmist ka sellega, et keisri ja suurvürsti vahelised läbirääkimised luhtusid. Tulemuseks see, et oodati ja kardeti sõda, kui vene sõjaväelased liikusid Novgorodis, siis liikusid teated, et nad on kohe tegemas sissetungi Liivimaale - sellest peale Vene oht saab reaalseks poliitiliseks teguriks Liivimaa poliitikas. 1501-1501 II Vene-Liivimaa sõda. Liivimaa liitlaseks Leedu kuningas, sõlmiti ühise sõjategevuse kokkulepe, aga ühine sõjategevus luhtus, sest Leedu kuningas suri, Pihkva piiramine ebaõnnestus. 1502 sügisel Smolina järve ääres toimus lahing. Selle lahingu tulemuse tagajärjel on näide sellest, kuidas hisoriograafia sõltub pol eelarvamustest: küsimus selles, kes on agressor . Liivimaa vaatepunktist venelased. Vene vaatepunktist olid liivlased agressorid. Esmajoones just Liivimaa jaoks on tähtis, järgnevalt kehtestati Liivimaal kirikupüha selle lahingu auks (14. sept). Kuidas see lahing tegelikult toimus ja kes seal võitis - ilmselt võitis Plettenberg, aga see ei olnud Vene peavägi, mille üle võit saavutati. Liivimaal oodati palju rohkemat - Venemaa oli nõus sõlmima rahu ainult 6 aastaks, Liivima diplomaadid soovisid aga 20 aastat. Vaherahusid pikendati regulaarselt. See rahuaeg ei olnud seotud mitte sellega, et Liivimaa oleks olnud tugev, vaid Venemaal ei olnud tollal kavatsust Liivimaaga sõda pidada, tähtsam oli nende jaoks sõda Leeduga, Ivan IV sai võimule väikelapsena, tema regentide vahel toimus aga äge võimuvõitlus. 1550. aastatel paistab, et Venemaa poolt võetakse kurss sõja alustamiseks. Juba 1550 pikendati kehtivat vaherahu ainult 1 aastaks. 1547 . oli Moksva suurvürsti Ivan IV võtnud endale ametlikult tsaari tiitli . 1554 lepitakse kokku, et Liivimaa poolt teeb selle Tartumaa Piiskopi maksuga midagi, mida, see pandi eri keeltes kirja erinevalt: vene keeles tähendab maksu sissenõudmist, aga ka uurimine, saksa k pandi see kirja aga uurimine. Liivimaalased tulid tähtajaks kohale ilma rahata. Küsimus, kas tõlkeaps oli sihilik või juhuslik. Kas see Tartu maks oli tõesti Liivi sõja põhjus või siis ainult ettekääne. Üks levinumaid 19.-20. saj ajalookirjanduses oli, et Venemaa huviks oli saada enda kätte Liivimaa sadamad. Tänapäeval ollakse seisukohal, et meresadamate kättesaamine ei olnud põhjuseks, sest Ivan IV ei olnud merekaubanduse ambitsioone. Kas Tartu maks oli põhjus või ettekääne? Tartu maksu puhul tuleks tähelepanu pöörata mitte summale, vaid see oli hiljemalt 15. saj lepingutes fikseeritud. Nendes lepingutes ei ole kirjas, kui suur see oli, kelle nimel seda maksti ja näib olevat ilmne, et 16. saj seda ei makstud. Nüüd aga Vene 16. saj keskpaiga õigusmõtlemises tähendas seda, et tsaarile maksu maksmine oli alandussuhe. Kujutelm, et ka Liivimaa on maa, mis kuulub tsaarile. Moskvas tekkiv kujutelm Liivimaast kui Moskvale kuuluvast alast näib olevat põhjuseks Liivi sõjale. Konkurents Liivimaa pärast Leedu-Poola ja Moskva vahel oli kindlasti olemas. 22. jaanuaril 1558 Vene sõjavägi tuli üle Liivimaa piiri, algas sõda. 2. augustil 1560? sai Saksa Ordu sõjavägi Härgamäe lahingus täielikult lüüa, Liivimaa osalt vallutati, osalt läks Poola-Taani-Rootsi võimu alla. Tartu piiskopkond vallutati. Magnus omandas ka Kuramaa piiskopkonna, vormiliselt ka Tallinna piiskopi koha, Saare-Lääne piiskokond, Ordu valdused ja Riia linn liideti 1561-62 Leedu-Poola riigiga (vormiliselt Leeduga), Kettler võttis Ordu riided selhast ja andis truudusvande, temast sai Kuramaa hertsog, esialgu oli ta muude Poola valduste administraator, viimane Riia peapiiskop Wilhelm suri riias ja piiskopkond sekulariseeriti?. Sellega oli ka keskaegne liivimaa oma eksistentsi lõpetanud.
26.03.12
Keskaegse riiklik korraldus ja haldus
Korraldus loodi vallutuste käigus ja ajal, hiljem tegi läbi vaid väheseid muudatusi ja see territoriaalne jaotus mis tekkis, tugines varasematele jaotustele. Ei aetud uusi piire , vaid vastsed piirid tuginesid varasematele - territooriume ei jagatud mitte maastikul , vaid need maakonnad, kihelkonnad kuuluvad ühele jne. Ida-Euroopas hakati tähistama teoreetilisi piire, lineaarseid piire, mis kulgevad märgist märgini - ristiga tähistatud puust ristiga tähistatud puuni jne. Selliseid piiri markeerimisi tuli ette ka Baltikumis, aga nad jäid teoreetiliseks. Sellisel teoreetilisel piiritlemisel mingit tähtsust ei olnud. Jagati vallutajate maad tuginedes senistele üksustele - maakonnad, külad, mis sinna vahepeale jääb, selle kohta on historigraafias kasutatud kihelkonda - kultuslikult kokkukuulub piirkonda, aga mitte võimupiir. Etümoloogias pärit Skandinaaviast - viikingi-aegne maksunõude piirkond? või on seda seostatud Eesti sõnaga “kihl” - tähendab kokkulepet. Eesti jagunes muinaskihelkondadeks, v.a äärmine Kagu-Eesti osa Muinaskihelkonnad sai alguseks hilisematele kirikukihelkondadele - territoorium , mille elanik on maksustustehniliselt seotud kirikuga . Kihelkonna rahvas moodustab selle kiriku koguduse, samal ei ole sellist selgepiirilist kogudust nagu varauusajal. Kiriku kihelkonnad olid piiskopkondadest pisemad , kihelkondi tihedamalt Väina ja Koiva alamjooksul ?. Samas ei saa vastata 100% kindlusega, kas Liivimaal oli kihelkondade võrk üldse olemas - tglt Kuramaal maakihelkondade võrgustik rajati alles Kuramaa hertsogiriigi aegadel 16. saj. Liivimaa kihelkonnad olid suured, mis tähendab, et kirik oli suhteliselt kaugel paljudel maaelanikest, aga samuti tähendas see, et hoolimata Liivimaa maj vaesusest, olid kihelkonnakirikud üsna hästi maj varustatud - tüüpiline keskaja Eesti kirik on Lääne- ja Kesk-Euroopa kirikuga võrreldes suur. Muinaskihelkondade jaotus ei saanud aluseks mitte ainult kiriklikule vaid ka halduslikule jaotusele - muinaseestis 45 kihelkonda. 13. saj lõpust on teada Eestist 50-60 kihelkonda. Kihelkondade arv aja jooksul tõusnud. Kihelkonna jagamine raske, sest siis tuli jagada ka tulu. Suurem jaotus Muinas-Eestis oli maakond, mõne maakonna suurust adramaades me teame tänu sellele, et need arvud on fikseeritud Taani maaderaamatus. Saaremaa hinnatud 300, Harju 1200, Rävala 1600, Virumaa 3000 adramaale. Torkab silma Saaremaa suurus - 13. sajandil oli rahvarikas ja jõukas - Saare-Lääne piiskopkonna hind oli ka ebaproportsionaalselt kõrge võrreldes teiste piiskopkondadega. Hiljem maakonnad laias laastus hakkavad vastama uutele võimujaotustele, Harjumaa ja Rävala sulavad kokku Harjumaaks. Läänemaa ja Saaremaa ning 13. saj praktiliselt asustamata Hiiumaa moodustavad Saare-Lääne piiskopkonna. Pm samadel printsiipidel toimus maade jagamine ka Läti alal. Eestimaa hertsogkonda lakkas olemast 14. saj keskpiagas, pärast seda jagunes keskaegne Liivimaa: kõige suurem Ordu riik - 67 000 ruutkm, Riia peapiiskopkond 18 000rkm, Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Kuramaa piiskopkond 4500rtkm. See kajastab ka vastavate riikide rolli poliitikas - Kuramaa praktiliselt mitte mingit rolli ei mänginud. Kui me räägime Liivimaa jagunemisest piiskopkondadest, siis tuleb vahet teha piiskopkonna kahetähenduslikkusest. Piiskopkond - piiskopkond kui territoorium, kus kehtib piiskopi vaimulik õigus - tiötsees - piiskop kontrollib regulaarselt kõiki kirikuid ja omab teatavat maksuvõimu selle piirkonna üle. Teine tähendus see, kus piiskop ilmalikult valitseb, piiskop ei pea olema ilmalik valitseja, kogu Euroopa mastaabis on see erandlik, pigem Saksamaale iseloomulik, mõnikord on ajalookirjanduses selliseid piiskoppe nim ka vürst-piiskoppideks, ametlikult sellist terminit ei ole olemas. Eestis oli tegu 2 piiskopkonnaga - Tartu ja Saare-Lääne piiskopkond, saksa päraselt nimetatakse seda alaga ka “ Stift ” - asutus.
Keskaegne kiriku valitsemine nägi välja niimoodi, et kõik alad jagunesid täpselt piiritletud piiskopkondadeks, need olid jagatud provintsidesse. Peapiiskopi kontroll piiskoppide üle on puhtvaimulik, mitte ilmalik. Riia peapiiskopil oli õigus nõuda Tartu piiskoppi osalema vaimulikul nõupidamisel, aga Tartu piiskop ei allunud mitte mingil määral kui Riia peapiiskopile kui valitsejale. Riia peapiiskopkonna eelkäiaks oli Liivlaste piiskopkond, mille oli rajandu Meinhard, tema järglane Berthold ja piiskopkonna tegelik ülesehitaja Albert. Riia piiskop Albert oli väga laialdaste ja erakordsete võimupiiridega, saavutas paavsti käest mitmesuguseid privileege, võis nimetada ametisse ka uusi piiskoppe. Milline oli võimuvahekord piiskop Alberti ja tema poolt ametisse seotud piiskopidega on ebaselge .
1245 suri Preisimaa piiskop Kristjan ?. Paavst nimetas Liivi, Eesti ja Preisimaa piiskopiks Albert Surmeri?. 1245 Albert Surmer nimetati peapiiskopiks kõigi piiskopkondade üle Liivi, Eesti ja Preisimaal, v.a need piirkonnad, mis kuulusid juba mõnda peapiiskopkonda. Albertil ei olnud mingit tegelikku võimubaasi, sattus konflikti Saksa Orduga. Ta sai omale elatiseks Lübecki piiskopkonna, tegelikult peapiiskopi tööle sai asuda alles 1253, kui suri senine Riia peapiiskop, asus Riiga , korraldati ümber piiskopkondade piirid Lätis, Semgali piirkond jagati Riia ja Kuramaa piiskopkonna vahel ära. 1253. aastast saab rääkida Riia peapiiskopkonnast?. Riia kiriku provintsi kuulusid Kuramaa, Tartu ja Lääne-Saare piiskopkond…? Paistab, et Riia piiskopi võimu Preisimaa üle oli ainult nominaalne . Riia toomkirik asus Riias, riias ka toomkapiitel. Peapiiskopid ise just hiliskeskajal enam Riias ei elanud. See, et peapiiskopid kolisid linnadest ära hiliskeskajal, Riia peapiiskopi lemmikresidentsid olid Koknese ja Rauna. 1374 muudeti Riia toomkapiitli reegel augustiinlikuks?. Mis puudutab kapiitli igapäevast elu, siis augustiinlaste ja saksa ordu reeglid väga palju ei erinenud. Üldse seda on hinnatud, et Riia toomkapiitli kuulumine Saksa Ordusse jäi pigem formaalseks asjaks.
Saare-Lääne piiskopkond - esineb sellisel kujul ainult ajalookirjutises, tollal ajal nimetati seda Saaremaa piiskopkonnaks. Saaremaa piiskopiks nim 1228 Gottfried (tsitertslaste ordu munk), aga ta ei saanud oma ametit tegelikkuses pidada. 1234 rajas Modena Wilhelm selle uuesti. Tõenäoliselt kõige pealt oli ette nähtud, et keskus on Lihula linnuses, mis oli aga jagatud Ordu ja piiskopi vahel, otsustas rajada oma keskuse Vana-Pärnusse. 1263 Pärnu rüüstati ja põletati šamaitide ? poolt ja jäeti piiskopkonna keskuseks maha, keskuseks rajati Haapsalu, rajati toomkapiitli jaoks kloostri moodi linnus. Piiskopid ise elasid valdavalt Kuressaares. Saaremaa toomkapiitel oli ebaregulaarne, tema liikmed ei elanud kloostri reegli järgi vaid vaimuliku kolleegiumina, kõigil neil olid isiklikud tulud. Toomhärrad ei elanud Haapsalu linnuses, vaid oma maamajades.
Tartu piiskopkond - 1211 Theoderich nim Eestimaa piiskopiks, tema residentsik nähti ette Lihula, Theoderich sai Tallinna all surma, tema järglaseks nimetati Bremeni kloostri abt Hermann , seda piiskopkonda nimetati kas Eestimaa või lihula piiskopkonnaks. 1224 kui vallutati Tartu, toodi Hermanni residents siia. Nimetus jäi aga alles. 1234 kui piiskopkond Modena Wilhelmi korraldusel ümber nimetati.
Tallinna piiskokond - kuulub Lundi kiriku provintsi, piiskopid kuni 14. sajandi taanlased , hiliskeskajal osalevad Riia peapiiskopi korraldatud nõupidamistel. Tallinna piiskop ei olnud maahärra.
Tegelikult 13. sajandil on olnud Liivimaal veel piiskopkondi, aga need on olnud rohkem või vähem formaalsed . Piiskopi ametisse saamiseks kaks teed: kapiitel valib ja paavst kinnitab või paavst nimetab. Faktiliselt kasutati ka kolmandat teed: Tallinna piiskop nim Taani kuninga poolt, mis kanoonilise õiguse poolt on lubamatu. Hiljem on Saksa Ordu ja Taani kuningas oma vahel vaielnud, kas Taani kuningas müüs Ordule ka piiskopi nimetamise õiguse. Saksa Ordu poliitikaks oli saada piiskoppide ametisse nimetamine Roomas või Avignonis. Kui piiskopi valiti toomkapiitli poolt, siis sõlmiti nn valimiskapitatulatsioon - valimiskokkulepe, mida valiti hiljem kohustub tegema valijate heaks. Piiskopid valitsesid oma piiskopkondi ainuisikuliselt, aga praktiliselt pidid arvestama oma toomkapiitliga, al 15. saj olid sunnitud arvestama ka oma rüütelkonna e aadlikega. Vasallid pidid teenima piiskopi sõjaväes, osalema piiskopi poolt kokku kutsutud vasallide päevadel. Nad olid seotud ka läänitruudusega piiskopi suhtes. 15. saj keskpaigas laieneb läänide pärimisõigus. Pärusvalduse ja läänivalduse vahed kaovad. Probleemiks jääb see, kas piiskoppidel jääb eesostuõigus - 16. saj läheb see piiskoppidel kaduma. Kas vasallidel on õigus pantida oma lääne inimestele, kes on seotud teise maaomanikuga. Kõige suurem võimuala oli Saksa Ordu Liivimaal. Kuulusid ka kaks võimuala väljaspool - Bremen ja … Saksa ordu koosnes hiliskeskajal 3 harust: Preisimaa haru, Saksamaa haru, mis koosnes pisivaldustes Saksamaal, Itaalias ja Kreeter ja mille ees seisis Saksa meister ja kolmandaks oli Liivimaa haru, mille eesotsas oli Liivimaa maameister. Need harud üksteise suhtes muutusid üha iseseisvaaks. 15. sajandil on kõrgmeistri roll Liivimaa üle pm nominaalne. Kõrgmeistri ja Liivimaa Ordu vahelised suhted - Põhja-Eesti oli vormiselt kõrgmeistri oma ja antud Liivimaa Ordule ainult vormiliselt valitseda.
Liivimaa ordumeister valiti 14. saj ordukapiitli poolt ja kinnitati kõrgmeistri poolt. Kõrgmeistrile esitatid kinnitamiseks 2 kandidaati , kellest kõrgmeister valis. Hiljem anti kõrgmeistrile valimiseks ainult 1 kandidaat. Ordumeistri residentsiks oli Riia, 15. saj põhiliselt Võnnu. Ordumeistri lähimaks abiliseks oli maamarssal , teised ordu käsknikud olid foogtid ja kontuurid, kes valitsesid Ordu valdusi kohtadel. 14. saj alates foogt ja kontuur olid võimupiirkondadelt samad. 13. sajandil on loetud kontuuri loetud tähtsamaks kohaks kui foogtkond . Keskaja lõpu poole väiksemad kontuurpiirkonnad likvideeriti ja liideti teistega . Siin kajastub ka asjaolu, et 16. sajandil nappis Saksa Ordus juba liikmeid, enam ei olnud nii palju rüütleid, et nad oleksid suutnud täita kõiki ametkond - rüütelkonnad moodustasid konvendid, 16. sajandil võis konvendi suurus olla juba 2-3 liiget. Viljandi, Tallinna, Pärnu ja Lihula olid Eestis kontuurid, Narva, Rakvere, Vasknarva, Toolse ja Põltsamaa… ja olid foogtkonnad. Need olid väga erineva suurusega - Viljandi oli suuremaid linnuseid üldse, suure konvendiga, samas teine kontuur Kursi oli väga tilluke . Isikute roll on olnud foogtkondade ja kontuurkondade valitsemisel üsna ambivalentne . Ordumeistrid konsulteerid sageli oma nn väikese nõukoguga, ordu kapiitlisse kuulusid kõik foogtid ja kontuurid.
Põhja-Eestis esindas Taani kuningate kapitaanius?. Historiograafias vaidlusküsimus, millist rolli Taani kuningad Põhja-Eestis mängisid. Taani ajaloolased rõhutavad, et Taani kuningatel oli ikkagi tegev roll, olulised ja otsustavad asjad otsustati kuningate enda poolt. Kuidas Vana-Liivimaa oli omavahel seotud - aadli, aadlimõistate kaudu, kiriklikult seotud, personaalselt seotud - tüüpiliselt juhul hiliskeskajal toomhärrad kuulusid korraga mitmesse toomkapiitlisse. Poliitline mängumaa oli üsna piiratud. Formaal-juriidiliselt ei ole sellist ühendust nagu Liivimaa kunagi eksisteerinud. Linnade puhul 13. sajandil, 14. saj esimesel poolel on sidemed Lübecki ja Vestfaaliga tihedamad kui Liivimaa linnade omavahelised suhted. Kogu sellel konfliktidest vermitud maastikul kujunes välja juba 15. sajandiks Liivimaa riikide omavaheline koostööorgan Liivimaa Maapäev. Maapäevade algmeks nn meespäevad e vasallide päevad - maahärrade nõupidamised oma vasallidega. Liivimaa maahärrade poolt sõlmitud omavahelised liidud, mis olid suunatud ühe Liivimaa riigi vastu, sageli tuuakse esile 1304 sõlmitud leping, milles deklareeritakse seda, et Liivimaad on vaja kaitsta leedulaste ja venelaste liitlase Riia vastu. Deklareeritakse maaühtust, aga selle varjus on tegu poliitilise kokkuleppega Riia vastu. Selliseks kokkuleppeks võib nimetada ka Dansigi kokkulepet. Maapäevaast saab rääkida al 15. saj kolmandast, neljandas kümnendist. 1435 detsembris Valgas sõlmiti nn Liivimaa konföderatsioon pealkirjaga “Sõbralik kokkulepe”, mille osapooled kohustusid omavahel suhtlema ja hästi läbi saama. See sai teoks selle tõttu, et Saksa Ordu oli sisuliselt nõrgenenud. 15. saj oli tegu hapra tasakaaluga Liivimaa maaomanike vahel. Maapäevi kutsuti kokku peapiiskopi ja ordumeistri poolt enam vähem regulaarselt, aga ebaregulaarselt - u aastas korra. Maapäevade otsuseks oli retsess e punkt haaval üles kirjutatud otsused ja selles fikseeritu tugines konsensusele. Mingit täitevaparaati Maapäeval ei olnud. Kõik otsused kogu Liivimaad ei puudutanud, Maapäev oli ka kõrgem kohtuorgan omavaheliste tülide lahendamisel. Tavaliselt Maapäevade korraldamise kohad olid Valga ja Volmari, aga ka teised kohad. arutati maa ühisasju, mündi ja rahaküsimusi, välissuhteid, kaubandusküsimusi jne. Maapäevade kõrval korraldati ka eraldi linnade päevi, need toimusid enam-vähem regulaarselt. Praktiliselt Hansa päevadel osalesid ainult suured linnad - Tallinna, Pärnu, Riia?, väiksemad linnad delegeerisid oma õigused suurematele. Kriteeriumiks see, kes on Hansa linnad loetakse selle põhjal, et see peab vähemalt korda olema osalenud Hansapäevadel - saadikute saatmine kallis. Linnadepäeva kutsus tavaliselt kokku Riia, toimumiskohaks Valga, Volmari, aga ka Pärnu ja viljandi. Haapsalu, Paide, Rakvere ja Vana-Paide linnade esindajad ei ole seal osalenud. Saksa ordu valdustes läänistamist toimus väga piiratud piirkondades, eranditeks Harju- ja Virumaa?. Läänistus tegelikult oli küll maahärrale hädavajalik, aga ka kahjulik - tekkis iseteadlik aadlike korporatsioon , millega tuli arvestada. Saksa ordul oli oma sõjavägi olemas ja tal ei olnud vajadust maid läänistada. Selle pärast Saksa ordu valduste läänistamine toimub alles 16. sajandil. Massiliseks saab ordu sees läänistamine Liivi sõja ajal - vb selleks, et orduliikmete võitlusvaimu tõsta. Ordu valdustes oli talupoegadel teistsugune sotsiaalne roll kui läänistatud maadel - Järvamaal on olnud suhteliselt palju vabu talupoegi, kes ei olnud kohustatud teopäevadega, aga kohustuseks olla sõjaline jõud, nt pidid minema Narva alla. Vakus - rühm kokkukuuluvaid sulaseid, kes ühiselt maksustatkse.
09.04.12
Linnad
Linna ajalugu on keskaja ajaloos erilises kohal, eriti hiliskeskajal, mil linnad olemas olid. Seda ka Liivimaa puhul, kuigi linnades elas elanike vähemus, siis enamik allikatest pärinevad linnadest. Peale selle linnaelu oli keerulisem ja sellisena uurimisobjektina paeluvam. Linnade sotsiaalne struktuur oli kõige keerukam .
Tallinn, Tartu, Riia - suured linnad ja siis kõik ülejäänud linnad. See, mida me linnaelust teame, pärineb suurtest linnadest. Eesti linnade ajalugu on suures jaos Tallinna linna ajalugu, sest teiste linnade kohta on meie teadmised palju väiksemad.
Millal tekkisid Eestis linnad? See on olnud historiograafias oluline küsimus - juba kaasaegsed allikad räägivad linnade asutamisest - 1201 piiskop Albert rajas Riia linna, mis oli teine Saksa linna Põhjamere ääres peale Lübecki linna. 1219 või 1230 sai Tallinnast linn, või 1238, või 1248, mil hakkas kehtima Tallinnas Lübecki õigus. Selles ettekujutuse arenguskeemi suhtes on sattunud opositsiooni Eesti, Läti ja Vene pool. Kui me räägime linnadest võrdlusega Venemaal, siis vene sõna grad tähendab nii linna kui linnust, sageli käsitletakse seda ajalookirjanduses esmajoones linnana. Kõige vanemad Vene kroonikad nimetavad Tartut gradina - selles kontekstis tundub võimalik rääkida linnadest ka ristisõdijate eelses Eestis. Edasi Eesti ja Läti vaatepuntkist linnalised asulad said Liivimaal alguse enne Saksa vallutust - Eesti puhul Tallinn ja Tartu. Selle diskussiooni juures tuleks kõige pealt defineerida, mis on linn, aga sellele pole ühemõttelist vastust antud. Saksa ajaloo kontekstis on linn asula, millel on linnaõigus. Sellisest seisukohast lähtudes on selge, et enne vallutusi linnasi Baltikumis ei olnud. Kui me vaatame linnadefinitsiooni laiemalt, siis on asi ebamäärasem - linn on asula, mille elanikkonna põhitegevus ei ole põllumajanduslik tegevus. Üldiselt eeldatakse, et linn on kaubanduslik ja käsitöö keskus ja selle puhul eeldatakse ka suuremat elanikkonna kontsentratsiooni, aga kus jookseb siit piir, seda ei saa määratleda. Asja teeb veel segasemaks aolinna mõista - varajane linn, mis olid viikingi ajal tuntud keskused nt Virta, aga linnast jäi midagi puudu. Valter Lang on eestis kontekstis kirjutanud, et aolinnadena tuleks arvesse nt Varbola…, need olid võimukeskused, aga nendest ei saanud linnasid ja ega ei saanudki saada, siis kaubanduskeskusteks nad poleks sobinud. Funktsioonide poolest vastavad aolinna tunnustele, aga mastaapi vaadates näeme, et nad olid liiga tillukesed. Ühesõnaga see on suurel määral kokkuleppe asi, kust alates me räägime linnast. Otsustavaks saavad arheoloogilised andmed - kas meil on tegu ristisõdade eelse asulaga, mis on kvalitiivselt erinev kui küla. Ka arheoloogiliste kaevamiste tulemused võivad olla ambivalentsed - ka siin mängib rolli koolkondlik taust. Kaartide erinevus ei peegelda mitte ainult reaalse arheoloogilise materjali erinevust, vaid ka seda, et Eesti ja Läti arusaam aolinnast on erinev, teiseks ka arheoloogilised kaevamistulemused saavad olla poliitiliselt mõjustatud, nt arheoloogilised kaevamised 1950. aastatel Tallinnas, mille taga olid Paul Johanseni tees, et Tallinnas võis juba 11. sajandil olla Skandinaavia kaubahoov . Ta käsitles oma Rootsis ilmnud raamatuses ka olulisi küsimusi Skandinaavia varastest suhetest Baltikumiga - üks tema formuleeritud teese oli see, et kuna juba 11. sajandil tõenäoliselt oli olemas Novgorodi kaubahoov Ojamaal, samuti Ojamaalaste kaubahoov Novgorodis, siis oleks võimalik, et mõlema tee peal oli ka kaubahoov Tallinnas, millest sai tulevase linna kujunemise keskuseks. Johanseni ideedel mingid allikalist tõestust ei ole. Ta tekitas millegi pärast Eestis väga tugeva reaktsiooni ja Johanseni teooriaid - Nõukogude võim vaatas tema vaadet kui Lääne prioriteeti Baltikumile, mis õõnestas vene autoriteeti Baltikumile. Et seda nurjata, siis kavandati 1952-53 Tallinnas ulatusliku väljakaevamised, mille kohta rahvas ütles, et otsitakse Kalevipoja parteipiletit - leiti tõend, et Tallinnas oli 11. sajandil asula Tallinnas olemas, millel oli sidemeid Venemaaga, aga mitte Skandinaaviaga. Siis ka mujal Euroopas kujunes arusaam, et Tallinna oli enne vallutusi juba linnaline asula. Johansenile toetus ka Lennert Meri oma “Hõbevalges”. Hiljem on kindlaks tehtud, et tegelikult ei leitud Tallinna kaevamistel midagi muud, kui tüüpilisele Hansalinnale omane. Seni ei ole Tallinnas leitud ühemõttelisi asutusjälgi, mis oleks varasemad kui 13. sajand. 13-14. sajand oli Tallinnas kasutuses eeslinna Roosikrantsi tänaval. Ühesõnaga see, et midagi seni leitud ei ole, ei välista seda, et seda ei võiks kunagi leida.
Tartu puhul on muinaslinna küsimus pealiskaudsel pilgul selgem - tegemist Vene asustusega. 11. sajandi Vene asula ja 13. sajandi keskaegse linna vahel puudub kointiteet - muinaslinna kiht on seostatav Vene perioodiga, 12. sajandil Tartu koha peal mingit linna moodi asulat ei olnud. Ka kirjalikud allikad räägivad Vene linnusest, mitte fassaadist. Tõendatud 12. sajandi asulat Tartus ei ole.
Riia puhul on arheoloogiliselt leitud Liivi külade jäänuseid keskaegse linna kohal, aga mitte midagi sellist, mis viitaks linnale . Leitud palju vene päritolu esemeid, mis viitab sellele, et piki jõge toimus kaubanduslik tegevus.
Mitmed keskaegsed linnad on tekkinud linnuse jalamile, aga see linna eelkäija ei olnud ei linn ega aolinn. Liivimaal tõusevad esile uued keskused, mis aga hiljem linnaks ei arene - nt Otepää, Lihula. Pärast vallutust on seoses poliitiliste ümberkorraldustega asulate hierarhia oluliselt muutunud - suured keskused nagu Otepää ja Lihula keskaegseteks linnadeks ei saa. 13. sajandil on kõige kallim keraamika Lihulas , siis Lihula kaotab oma sära, tõusevad eile Pärnu ja Haapsalu. Need muudatused võisid olla poliitilised, aga samas olid nad seotud ka kaubateede muutumisega - kaubatee tähtsust linna tekkimisel ei maksa üle tähtsustada. Need muudatused olid seotud muudatustega meresõidus - kogede ja teiste suurte laevade kasutuselevõtuga, mis toimus ristisõdadega samal ajal. Siin ei olnud tingimata aga põhjuslikku seost. See, kui väikeste laevade ajajärgul oli oluline Üksküla, siis 13. sajandi alguses rajatud Riia oli keskus, kuhu said merelt sõita suured koged. Eesti vanemas keeles on linn tähendanud nii linnust asula mõttes kui ka kindluse mõttes.
Tallinn. Tallinna elanikkonna suurust keskajal on erinevalt hinnatud, kuigi Tallinn on ainuke linna, mille kohta maksunimekirju 14. ja 16. sajandist säilinud on. Probleem sellest, et maksunimekirjades on märgitud ainult maksukohustlased ja perekonnapead. Tekib probleem nende maksunimekirjade omavahelisel võrdlemisel. 14. sajandi maksunimekirjade alusel arvutatud linnaelanikkonna arvukust. Maksunimekirjad võivad olla koostatud ka mittevõrreldaval tasemel - nt maksukohustlased alaregistreeritud jne. 1538. aasta maksunimestiku põhjal on TLN elanikonna arvuks hinnatud u 6700-7000, millest alllinnas umbes 5000, toompeal 1000. 16. sajandi keskel arvatakse Tallinna elanikkonna arvuks 7-8 tuhat. Euroopa mastaabis suurepoolne, keskmine linn. Lübeckis on hinnatud 20-30 tuhat inimest, Riias 10-15 tuhat. Tallinn umbes sama masti linna kui Stockholm ja Hannover. Need elanikkonna arvud on suurel määral hinnangulised . Teised Eesti linnad olid siis Tallinnaga võrreldes olulisemalt väiksemad, erandina Tartu. Tartu elanikkonna suurust on võimalik arvutada retrospektiivselt. Kruntide arvu pealt elanike arvu peale üleminek on kahtlasem, kui maksunimekirjade põhjal. Linna kindlustused olid väga kallis asi, kui need oli rajatud, siis nende ulatus laiendati vaid tõsise vajaduse korral. Linna sisemises topograafias oli ka erinevused - mida vaesemed piirkonnad, seda tihedam asustus. Suhtelise võrdluse osas on neid, et Tartu oli Venemaale lähem kui Tallinn, mis tähendab, et Tartu oli suurem, samas ka neid, et Tartus pole merd , et sellep oli Tartu Tallinnast pisem. Pärnu pisut üle 1000, Viljani 1000 inimese kanti, Narva 500-600, Rakvere, Paide, Haapsalu väiksemad.
Linna defineerib linnaõigus. Linnaõigus tähendab muuhulgas ka omavalitsust, milline oli selle ulatus, sõltub tegelikest jõuvahekordadest - Tallinn oli ikka väga autonoomne, millele tema suhtelise majanduslike tegevusele aitas kaasa ka perifeerne asend Liivimaal. Keskaja linnaõigused moodustasid perekond - ühele maahärrale anti õigus nagu oli ühel teisel linnal. Liivimaal kolm õigusperekonda: Riia õigus, mis oli omakorda kujunenud Ojamaa linnaõigustest ja Hamburgi linnaõigusega modifitseeriti - rakendati Tartus, Pärnus ja…; Taani kuningad andsid oma riigi linnadele Lübecki õiguse - nt Tallinnas, nagu Tallinnas anti õigus ka Rakverele ja Narvale. Sellise skeemiga loodi side linnade vahel - Narva rae peale kaevati Tallinnasse, Tallinna rae peale Lübeckisse. See, mida me keskaegsest Narvast teame, on pärit Tallinnast. Nende õigusideestik ei olnud väga erinev. 1517 kirjutatakse , et Narvas ei ole 20 sakslast . 1530 kirjutatakse, et Narvas elab 30 sakslast ja 150 mittesaksast - u 600 elanikku. Maksunimekirjas oli ainult kodanikud. Perekonda arvutatakse tavaliselt 5 inimesega. 13. ja 14. sajandil on olnud Tartus, Riias olemas teateid Venemaalt tulnud käsitöölistest. 15.-16. sajandilt on teada Venemaalt lihtrahva sisserännet. Võib oletada, et 13.-14. sajandil nt arvukalt Riiga asunud Vene kaupmehed assimileerusid. Linnaelu oli ülesaehitatud korporatiivselt - et linnaelanik saaks linnaasjades kaasa rääkida, pidi ta kuuluma gildi , tsunfti või vennaskonda, mis oli katoliiklikud kogukonnad. Venelasel jäi valida, kas saada katoliiklaseks või jääda marginaaliks?. Üks juhtivaid Hansa suguvõsasid on Clescow (nimi tähendab Pihkva linna) - pole välistatud, et tegu on Pihkvast pärit perekonnaga. 1341. algas Venemaa ja Pihkva sõda.
Linna üheks tunnuseks võib olla kindlustus - Tallinn, Tartu, Narva, Uus-Pärnu…?Nende linnade kõrval leidus maal terve rida alevikke - asula, mis on kohalik keskus, kus tegeletakse põllumajandusega, aga millel pole linnaõigust. Mõned on tekkinud linnuste juurde, nagu Kuressaare, Helme . Mõned mujale, nagu Valga, Keila. Viru-Nigula, Vastseliina ja Pirita on olnud palverännakute keskpunkt. Linnade elu majanduslikuks aluseks oli kaubandus, samuti linnadel oli erinevad maahärrad ja nende poliitika ka linnu mõjutasid, samuti kaubanduslik asend. Eestis eralinna ei olnud. Lätis oli selliseks linna Straube.
Linna omavalitsuseks oli magsitraal e raad. Raed koopteerisid omale ise liikmeid, uue liikme määramine ei pidanud toimuma koha peale selle koha vabanemist. Raadide suurus oli erinev vastavalt linnade suurusele - pisilinnades võis tegu olla ainult bürgermeistriga. Raad jagunes bürgermeistriteks ja raehärradeks. 14. sajandi keskel on Tallinna raad olnud u 25 liiget, istuv raad oli 12 liiged ja 12 liiget oli vana raad. Vahetus toimus igal aastal 1. augustil. Sellist koosseisude vahetamist on seletatud sellega, et reahärrad püüdsid vältida võimu koondumist liiga väikese koosseisu kätte, samas tuleb arvestada, et rae tekkimisel oli siinsed kaupmehed reisivad kaupmehed, tegid ka ise kaubareise. Raeamet oli auamet, selle eest palka ei saadud, see oli seotud pigem esinduskohustustega. 13.-14. sajand raehärra ei saanud endale lubada, et ta koguaeg tööd teeb, pidi jääme ka aega oma isikliku äri tegemiseks. Raeliikmeid kutsuti nn raevõimeliste perekondade hulgast, kes olid suurkaupmehed. Raeliikmed valiti suurgildi liikmete hulgast - see on tõsi, aga see pole formaalne reegel. U 15. sajandi keskel on Tallinnas vana ja istuva rae vahetumine lakanud - sellest alates 14. raehärrat ja 14 raehärrat, lisandus ka sündiks - õigusteaduse ekspert. Rae juurde kuulus ka raesekretär. Raad käsutas nii palju kuivõrd maahärra selleks ruumi oli jätnud, Tallinna puhul üsna palju, haldus-, kohtu ja seadusandlikku võimu. Raad haldas linna, need haldusfunktsioonid olid maahärrade vahel ära jagatud: kohtufoogt - mõistis õigust lihtsamates asjades. Muud raeametid olid nt arvehärrad, ehitushärrad jne. Raad kontrollis gilde ja tsunfte - kogu võimutäius autonoomses linnas kuulus reale. Rae otsusteks ja määrusteks olid bursprake ja willkürid?. Tartu raad on olnud ilmselt sama suur, aga selle liikmeskonna teame vähe. Vastavalt iga linna ja alevi sotsiaalsele koosseisule oli ka koosseis erinev.
Linna kodanikkond oli organiseeritud gildidesse ja tsunfitidesse. Suurde gildi kuulumine oli märgiks kõrgest sotsiaalsest staatusest - preestrid, laevakaptenid, aga laias laastus suurkaupmeeste ühendus, sinna hulka võis olla loetud ka mõne suurkaupmehe lesk, aga enamasti mehed. Tallinnas kaks käsitööliste gildi: Ganuti gild , kus olid jõukamad ja Olavi gild, kus olid vaesemad kaupmehed. Nende kõrval olid olemas ka religioossed gildid , kuigi ka teiste gildide puhul oli oluline religioosne aspekt. Oli arvukalt usulisi gilde, nt Püha Usu gild, mille koosseis ei olnud sotsiaalselt ette määratud. Pärast reformatsiooni puht usulised gildid likvideeriti. Omapärane ühendus Baltikumi linnades oli Mustpeade vennaskond - vallalised kaupmehe pojad, kes olid mõne teise kaupmehe teenistuses ja ei olnud oma isikliku äri veel alustanud. Püha Mauritsius on pühakuks, sellest ka nimetus (Mauritsiust kujutati musta inimesena ). Ka kaupmehed olid kohustatud võitlema oma linna kaitseks. Sõjateenistuskohustus oli üks kodaniku kohustus. Gildid olid nii erialased ühendused, teisest küljest ka seltskondlikud asutused - olulisel kohal olid vaeste toetamine , nad olid seotud lahkunute mälestamisega ja kindlate spetsiifiliste kultustega. Gildide kõrval omakorda käsitööharud olid ametialaselt organiseeritud tsunfitdest. Liivimaalt teada esimesed käsitööliste tsunftid 14. sajandist. Esmajoones erialased organisatsioonid , et valvata selle järgi, et liikmete konkurents oleks võrdne ja et toodang oleks kavliteetne. Skraa - vana Skandinaavia sõna. Samas üheski Liivimaa linnas ei moodustanud käsitöö olulist käsitöö baasi - ei tootnud massiliselt väljaveo kaupu. Suurte linnade maj aluseks oli transiitkaubandus ja väikelinnadel suurlinnade maj teenindamine, sest ka Liivimaal kohapeal toodeti väljaveo kaupu.
23.04.12
Küsimus selles, millal eestlased said kristlasteks, kas see juhtus juba 11./12. sajandil või 13. sajandil tublide misjonäride eestvedamisel või tegid kristianiseerimise teoks alles hiliskristuse kerjusordude liikmed või juhtus see alles peale reformatsiooni või tegid eestlased kristlasteks alles hernhuutlased või eestlased on alati oma südames paganad olnud. Kõik need vastused ja variandid on kirjanduses olemas. Nendes vaidlustus paganlus ja pagana usk käibib väga erinevates tähendustes. Paganlus on termin, millega tähistatakse kristluse eelset religiooni, selles mõttes juudi usk ei ole paganlus, laias lastus suuri raamatureligioone paganluseks ei nimetata. Religioon , millel veel puudub väljatöötatud doktriin . Teises tähenduses paganlus on poleemiline tähendus, mida kasutavad keskaegsed allikad, mille pärast pidi ristiretke läbi viima - selles tähenduses, mis on paganlus, on läbi aegade ümber defineeritud. Kui peetakse lahing, eestlased ristitakse, siis sellel samal hetkel nad saavad kristlasteks. Alates 13. sajandist kerjusordude kontekstis hakkas tekkima mõte, et vb paganad pole paganad sellep, et nad on kurjad, vaid vb nad on lihtsalt rumalad . Vb tuleks neid õpetada ja alles siis nad saavad aru, mis on õige ja mis on vale. Veel enam süvendas arusaama, et juriidilisest ristimisaktist ei piisa, hiliskeskaegne kontekst - usuline liikumine, mis seadis esikohale sisemise läbielamise ja seda kajastava kirikupoliitilised otsused. Preisimaal oli toimunud kristianiseerimine ristisõdade kontekstis, probleemiks selle olemuse sisu muutub alles 15. sajandil, kui vaimulikud hakkavad küsima, mida talupojad oma igapäevaelus teevad, et mis see on. 16. saj II poolel luterlikus kontekstis, mille näiteks on Balthasar Russowi Liivima kroonika, kus kirjeldatakse paganlikuks Neitsi Maarja austamist? Katolike kristianiseerimine ei saanudki olla efektiivne, sest nad tõid pühakukultuse jne - protestantide arusaam ristimisest. Merkel: leida üles Eesti oma usk, mida defineeriti mitte mittekristlikuna, kuivõrd mittesakslasikuna. folkloori kogumine lähtus eeldusest, et kõige pealt folkloor säilitab läbi saj muinasaja pärandi ja teiseks, et me võime sealt välja puhastada eestaste usu, kui me jätame kõrvale saksa mõjud. Tulemuseks see, et olemasolevad folkloori kogud kajastavad väga kitsast osa sellest, mida 18. sajandi talupoja ühiskonnas tegelikult usuti . See on välja rebitud omaaegsest kontekstist, kuhu ta kuulus. Tänapäeva arusaama järgi on paganlus midagi väga looduslik, puhas ja ökoloogiline, nö mahereligioon. Kui me diskussioonis ajame kujutelma paganlusest ja reaalse muinasreligiooni segamini , siis on tulemuseks paratamatu möödarääkimine ja rappa minek. Me ei tea, mis oli see religoon , mida eestlased vallutuseelsel ajal harrastasid, sest olemasolevad allikad pärinevad nn poleemilisest kontekstist - seal kirjeldatakse, mida need vallutatavad usuvad ja selles kontekstis need vastanduvad kristluse religioonile. Petrus von Dusbrug - konstrueerib oma kirjelduses preislaste usust kristliku kiriku vastanduse, nö pagana usu. Teiseks allikaks on folkloor, aga see on üldjuhul registreeritud mitusada aastat hiljem. Seda on kogutus äärmiselt valikuliselt. Kolmandaks on keel ja arheoloogia - need on aga asjad, kus oma väga suur ruum on tõlgendusel. Mis puutub keelde, siis eesti kontekstis on oluline, et tähelepanuvääne osa eestlaste sõnavarast usust on vana-vene laensõnad. Aga on ebatõenäoline, et need sõnad oleksid saanud tulla keelde peale 13. sajandit, st et nad tulid enne. Mõned laensõnad on väga ühemõtteliselt vana-vene laensõnad. Nt rist, raamat, nädal, läti keeles pühad, kirikukell jne. Teiseks arheoloogiline materjal, mis näitab teatud motiivide levikut Eestis, mis võivad vihjata kristuse levikule juba 11.-12. sajandil. Need on muudatused matusekombestikus, laevamatuse levik, ristimotiiv ehetel, kuni selleni välja, et paganliku sümboolikaga ehteid arheoloogiliselt leitud ei ole. Me ei saa muinasaegset Eestis ette kujutada isoleerituna - Eesti oli piirkond, mille naabris suhtlesid omavahel üsna aktiivselt - Venemaa suhtles Skandinaaviaga tihedalt kuni 13. saj alguseni, kuni Skandinaavia hakkas rohkem suhtlema Lääne-Euroopaga. Nad kuulusid kultuuripiirkonda, kus tooni andsid kristlased. Peale selle üksikutest ristitud eestlastest on juttu ka kirjalikest allikatest, nende hulka kuulub ka eestlasest munk Nikolaus . Ometi 13. saj ristisõdijate allikad näevad eestlastes ühemõtteliselt paganaid, see on esmajoones juriidiline termin. See on poliitiline juriidiline akt - kui allikas ütleb kellegi kohta pagan või kristlane , siis see ei ütle midagi selle kohta, mida see inimene uskus või mõtles. Kui inimene ristib, võtab ta peale enda peale kristlase kohustuse jm kohustused nagu sõjateenistuskohustus. Ta annab küll midagi ära, aga talle tasuti jumala poolt mitte ainult igavese eluga vaid ka suurte saakidega - see on tehing ja kaasaegsed allikad nendest tehingutest ka räägivad. Ega kui võrrelda Eestit naaberaladega, siis see konteksti pilt ei ole väga palju erinev. Soome kristianiseerimine dateeritakse varasemaks kui Eesti puhul, see on tingitud asjaolust, et Soome kohta on oluliselt vähem allikaid. Leedu kristianiseerimine leiab aset samuti poliitiliste tehingute tulemusena 14. saj lõpus, 15. saj alguses. 14. saj Leedu usuline situatsioon on hoopis pentsik, sest on olemas Leedu suurvürstiriik, mille elaniku enamus on õigeusklikud. Seda riiki valitseb paganlik dünastia, aga selle liikmete enamus on juba 14. saj juba õigeusklik, valitsevad Valgevene territooriumil. Milles seisnesid talupoegade usukombeid, selle kohta allikad ei ütle mitte midagi. Lääne-slaavlaste ajaloost on teada vendide kristitaniseerimine. 1168 Arkona paganliku pühaku hävitamine Rügeni saarel, kus purustati Svantevik?, kolmepealine puuslik. Vb see oli mingi variant kristlusest, mis ei kuulunud Rooma kiriku süsteemi ja sellepärast nim seda paganluseks. Venemaal Vladimir Püha ajal võeti ristiusk vastu. Mida talupojad uskusid ja mida nad tegid, see ei olnud väga kaua aega üldse oluline, eriti see, mis puudutas perifeeriat. Kui Moskvast tulnud Novgorodi piiskopid avastasid , et Novgorodi perifeerias on mitte-kristlikud nimed, siis see oli nende jaoks üllatus. Aga enne seda olid need talupojad nende jaoks olnud kui korralikud kristlikud talupojad. Kui me vastandame paganlikkuse ja kristlikkuse ning selles vastandudes paratamatult üks on hea ja teine paha, siis me tegelikult jätame ennast nende samade poleemilist allikate vangi. Reaalses elus neid elemente vastandada ei saa ja kui me räägime sellest, mis toimus Liivimaa talupoja peas, kas see vastab kristtlikule doktriinile, siis tuleb arvestada, et enamus inimesi tollel ajal ei näinud selles asjas vastandumist. Kui me küsime, kas keskaegne Liivimaa talupoeg oli õige kristlane on see moderne küsimus, talupoegade tegevus ei vastanud kõrgteoloogilisele doktriinile. Enamasti just seda vastandlikkuse küsimust ei tekkinud. Vastristitute usust taganemine e apostaat on samuti poliitiline mõiste - skeem, mille kaudu õigustatakse usulisi fraktsioone. Kas seda keskaegset usukombestikku saab nimetada sünkretismiks, kahtlemata seda saab. Keskaegse Venemaa kontekstis kasutatakse mõistet kaheusulised. Ristimotiivid tõenäoliselt väljendasid mingisugust ideoloogiat, Venemaal kaelarist ilmub arheoloogilise materjali 13. sajandil ja hiljem see komme kaob. Hiliskeskajal seda ei ole. Kusagil on periood, kus ühiskond ei ole homogeenne , ja siis on mõtet oma uskumusi manifesteerida. Niisamuti neid väheseid Thori vasareid võib tõlgendada kui teadlikku vastandamist kristlikule sümboolikale. Skandinaavia vikingi aja kontekstis on esile toodud prima signatio (esimene märgistamine) kui üleminekut paganlikust ühikonnast kristliku ühiskonda - varakristlikus ühiskonnas, kus enamus inimesi ristiti täiskasvanuna, tähistati ristimärgiga, sellele järgnes katehees ja alles sellele järgne ristimine. Viikingiaegses ühiskonnas olid inimesed väga mobiilsed , see mis seda paganlikkus ühiskonda koos hoidis oli religioon - inimene, kes ristiti, lahkus oma kodukogukonnast - see on olnud probleem Iirimaa kristianiseerimise ajaloos. Teisest küljest bütsantsi kontekst eeldas, et need, kes teenivad keisri ihuväes, peavad olema ristiusulised - väljapääsuks prima signatio - pole ei pagan ega kristlane. 13. saj? oli saanud Lääne-Euroopas peamiseks laste ristimine, prima sigantio ja ristimise vahel on vaid mõned minutid , see sama liturgia, mis paistab ka Henriku kroonikast kanti üle ka täiskasvanute ristitavate peale? Selle kohta, mida talupojad uskusid ja mida nad uskusid, on allikad alles 15./16. sajandist - mingil moel saab keskaja jaoks kasutada ka 17. saj kirjapanekuid - jääb mulje, et kristlikud arusaamad olid saanud eestlaste lahutamatuks osaks, samas ka maailmavaated, mis ei olnud kristlikud, aga need ei vastandunud ka kristlikele arusaamadele. Samuti, mis puudutab arheoloogiliselt jälgitavaid matusekombestikke, oli olemas selgelt regionaalseid erinevusi, nt Kuramaal ja Ida-Lätis tuleb ka hiliskeskajal ette põletusmatuseid. Tavaliselt kristlikus kontekstis on põletusmatus märk paganlikkusest - iseenesest kristlik doktriin ei keela seda. Poliitilises mõttes Kuramaa ja Latgala olid kristlikud alad. Küll võib selles sisemisjonis näha teatud probleeme, mis on seotud organisatsioonilise küljega - keskaegsed kihelkonnad olid väga suured kui võrrelda tüüpilise keskaegse kihelkonnaga, mis tähendas talupojale seda, et kirikusse minek on päevatee. Suur osa vaimulikkonnast olid sisse tulnud väljas poolt Liivimaad - Liivimaa kirikhärrade sissetulekud olid suhteliselt suured, mis muutis need preestri kohad ka laiemalt atraktiivseks - need, kes need kohad said, ei olnud kohalikku päritolu ja ei osanud kohalikke keeli. Pm kohalikud kirikusinodid tähendas, et tuleb palgata tülk, aga see tähendas väljaminekuid. Teisest küljest vaimulikkond, kes maal töötas, oli ka kerjusordude mungad. Jutlused ei pidanud tingimata jumalateenistuse juurde kuuluma. Kihelkonna preestrid protesteerisid munkade vastu, nende tõttu vähenesid nende sissetulekud. Aga tõenäoliselt eesti keele sõna sant on pärit ladina keele sõnast sanctus - kerjusmunkade vahendus. Hiliskeskaja jutlustamises, eriti kerjusordude poolt rakendati laialdaselt exemplumit - nali, anekdoot, millega elavdati jutlust . Kohaliku vaimulikkonna hulgas oli ka kohapeal üles kasvanud inimesi. Lisaks kihelkonnakirikutele oli maal väga arvukalt kabeleid, ehk siis kohalikke pühakohti, siinses kontekstis tähendab pisikest kirikut, millel pole oma püsivat vaimulikkonda, nt Saha ? kabel Tallinna lähistel, enamus olid väikesed ja puust. Need kompenseerisid kihelkonnakirikute hõredust, nendes kabelikohtadest teame luteri ajast pärit vaidlusi nende kabelikohtade üle luterlaste ja katolike vahel. Üks fenomen see, et al 16. saj on nendesse kohtadesse visatud raha - vb märk sellest, et varem said annetused endale kabeli omanik, nt mõisnik, aga kui reformatsiooni järel see institutsioon kadus , siis hakati annetusi panema koha peale. Samuti üks spetsiifiline Liivimaa fenomen on küla kalmistu . Suurte kihelkondade puhul aksepteeriti seda, et lisaks kihelkonnakiriku juures asuvatele kalmistustele olid omad kalmistud ka külade juures. See, millised pühakud on talupoegade jaoks olulisemad olnud, seda on raske öelda, just allikate puudusel. Kui vaadata neid andmeid, mis päevadel kultusüritusi tehtud, siis viitab see argraarkalendri pühakute tähtsusele. Püha Antonius , kes oli sigade ja seakasvatajate kaitsepühak - viitab talupoegade agraarmaailmale. Miks nende rajamine keelati - see on seotud sellega, et kihelkonnakirik jäi kohalike kabelite tõttu vaesemaks.
Heldur Päll? on omal ajal uurinud ristiusu mõju maaelanikkonnale nende eesnimde põhjal. Ta usub, et kristlik nimi viitab pühakukultuse aksepteerimisele. Kasutas allikana vakuraamatuid. Harju- ja Läänemaal on kristliku nimede valdavaks saamine olnud varem kui Järvamaal, Lõuna-Eestis aga veel hiljem - igasugused innovatsioonid võetakse vastu kõige pealt Põhja- ja Lääne-Eestis, hiljem aga Lõuna-Eestis, nt matusekombestik. Kus lõpeb riietes matmine ja kus algavad matmispanused, ei ole selge. Vanad Eesti nimed, nagu Jaan, Mari, Mats, Kati ei ole iseseisvad eesti mugandused kristlikest nimedest, vaid nad puhtalt üle võetud alam-saksa kõnekeelsed nimed. Eesti keel on konserveerinud keskaegsed alam-saksa eesnimed ja nende pruugid. See et keegi kandis nime Jaan või Tõnu, ei tähenda seda, et nad oleksid paremad kristlased kui teised, kelle nimed ei kristlikud. Peale ristimist jäi vana nimi ikka edasi.
07.05.12
Vähe allikaid, mis lubaks hinnata, missugune oli maarahva religioon keskaegsel Liivimaal ja needki vähesed allikad on raskest tõlgendatavad. Me ei oska alati hinnata miks ja millises kontekstis on need kirjutatud. Need allikad on sündinud ristisõda kontekstis, nad vastandavad kristlike vallutajaid paganlike vallutajatega. Need on poliitilisest poleemikast sündinud dokumendid, kus Liivimaa sisemiste konfliktide pooled süüdistavad, et vastane ei hooli paganate ristimisest. Kõige rohkem annavad kirjalikud dokumendid, mis on sündinud 15. sajandi alguses ja mis on seotud kiriku sisemiste reformi püüetega. Piiskopi ülesanne oli regulaarselt kontrollide kohalike kirikuid, kas jumalateenistusi peetakse korrapäraselt, kas preester täidab oma ülesandeid. Samuti piiskopid pidid regulaarselt korraldama kohalikke piiskopkonna sinode ehk vaimulikke koosolekuid. Tegelikult Liivimaal neid sinodeid ei peetud regulaarselt. 13.-14. sajandil tegu sellega, et meil pole allikaid, aga kui vaadata kogu hiliskeskaja kirikuelu Lääne-Euroopas, siis ega neid nii regulaarselt kui oleks pidanud ei peetud kusagil. 14. saj lisandusid siia üldised probleemid katoliku kirikus, skisma Avignoni ja Rooma paavstide vahel, mis oli taustaks konserialistlikule liikumisele?, idee, et kiriku sees peaks tõusma konsiilide roll, kollegiaalsuse roll ja konsiilide kaudu peaks kiriku distsipliini parandama. Vaimulike tähelepanu senisest enam sellele, mida lihtrahvas õigupoolest usub. Küsimus ei olnud formaal-juriidilises, vaid illiteraatide? igapäevaste usupraktikate juhtimises ja mõjutamises. 15. saj keskpaigas oli ka Liivimaa vaimulikkond konsilistrikult meelestatud. Konsilieristikud ideed on leidnud 1422?. aasta Maapäeval, kus muuhulgus kehtestati reeglid, mis puudutasid ka kirikuelu. 1428. ja 1437 korraldatud Riia …sinodide ostsused?. Valgas määrati..mis aastal?... miinimumnõuded, millele Liivimaa talupoegade kiriklikkus oleks pidanud vastama. Talupoegi tuleb jälgida ja juhtida, et nad laseksid oma lapsi ristide 1 kuu jooksul peale sündi, ristimist ei tohi maha pesta, talupoegadel tuleb nõuda, et nad käiks oma kihelkonnakirikus missal. Tuleb hoolitseda, et kihelkonnarahvale tuleks õpetada meie isa palvet ja püha maarja palvet, 10 käsku, nõutakse pihti vähemalt kord aastas, rahvale tuleb selgitada, mis on surmapatud . Keelatakse naiserööv. Nõutakse paastupäevadest kinni pidamist. Kehtestastakse üldiseid reegleid, kuidas kirikuid hallata jne. - mis siin dokumendis on pärit konkreetselt Liivimaa kontekstis ja mis on üldkiriklik? Samasuguseid määrusid anti välja oikumeenilistel kirikukogudel. Samasuguseid määrusid kehtestati erinevates katoliku kiriku osades. Mingisugused osad, nt need, mis keelavad liiakasu võtmise ja mis keelavad saratseenidega kauplemise on laenatud - kajastavad üldkiriklikku normi. Teine osa on sellised, mis pärinevad kohalikust vajadustest - nt kohalikku päritolu on ristimise mahapesemine - 1422. esines ristimise mahapesemise praktikat või võeti seda dokumenti koostades mingi varasem aeg, nt 13. sajand. Siin on formuleeritud mõnede spetsiifiliste Liivimaa joontega kirikudistsipliini miiniumum. 1428 aasta statuutides enamvähem samu teemasid mis 1422. nimetati korrati, v.a ristimise mahapesemist. Laias laastus 1437. neid korrati taaskord . Sellega näib, et liivimaa kõrgema vaimulikkonna vaimustus konsialistlikust poliitikust on ka mõnevõrra kõrvale jäänud. Hiljem Riia provensaal? sinodeid ei ole korraldatud.
Piiskopid vähemalt oma riigikese territooriumil enam vähem regulaarselt kirikuid visiteerisid. Kuidas see toimus Saksa Ordu alal, pole teada. Visitatsioon tähendas ka vastavate maksude sisse nõumist. Ainsaks erandiks Saare-Lääne piiskopkond, selle kohta allikad säilinud - allikate poolest erandlikus seisukohas, sest hiljem piiskopkonna omandas Taani kroon ja kuna hertsog Magnus ei osanud rahadega ümber käia, siis dokumendid viidi Taani uurimisele. Tänu sellele on nad ainsana Taani riigiarhiivis säilinud. Lhendamata küsimus, kas igal pool Liivimaal piiskopkondades enam vähem regulaarselt ikkagi kirikuid visiteeriti või allikapositivistlikult, et see oli Saare-Lääne kohalik initsiatiiv. 1505 Saare-Lääne piiskop Johannes III andis välja piirkondlikud statuudid, kus oli kirjas, et rahvalt ei tohi nõuda sakramentide eest liiga kõrgeid maksu. Samuti korratakse nõuet, et rahvale tuleb õpetada rahva keeles Ave Mariat jne. Muuhulgas kaevatakse neis materjalides, et rahvas ei tunne 10 käsku. Keelatakse salajased abiellumised. Vähemalt kord aastas tuleb pihtida ja armulaual osaleda. Põhiline osa nende materjalidest puudutab vaimulikkonna distsipliini küsimust. Sama sisaldavad Johannes IV 1517. aastal peetud sinodi materjal. Nende kaebuste sisu tegelikult ei ole suunatud, kuidas distsiplineerida kogudust, vaid adressaat on siiski vaimulikkond ja osalt ka mõisnikud. Nõutakse mõisnikelt osalemist talurahva kiriklikul distsiplineerimisel. 1520. aastatest on säilinud materjale Saare-Lääne kogukonna visiteerimise kohta - selle visitatsiooni jaoks koostati küsimustik, mida tuleb küsida, muuhulgas tuli uurida, kas on mõned väärusud, kas mõned pöörduvad nõidade poole. Põhiline osa küsimustikust sisaldab üldinimlikke küsimusi nagu liiakasuvõtmine, vägistamine jne. Visitatsioonis tõuseb esimesena esile mõisnike ja vasallide hoolimatus kiriku ees. Nt on piiskoppide poolt mõisnikud kohustatud vaest meest, kes võiks rahvast õpetada, et sellest oleks midagi välja tulnud, selle kohta mingit märki pole. On ka kavatsus hakata kohalike hulgast preestrit koolitama. 1520. aastatel sooviti Vana-Pärnusse preestrite kool rajada, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest keegi ei olnud nõus seda finantseerima.
Visitatsioonide käigus küsitleti talupoegi, samuti nende teadmiste kohta, mis puudutab tähtsamate palvete tundmist - Meie Isa Palve , Ave Maria palve ja…Protokollides on see mainitud nii, et see talupoeg ei oska, või oskab ühte või oskab halvasti. Raske hinnata, kas enamus oskas, ja need kes ei osanud, pandi kirja. Kaarma kihelkonnas 1522 ei olnud talupojad preestriga rahul ja nad esitasid terve rea kaebusi - preester läks taudi ajal linna, nii jäid surnud matmata, ta võttis pihile pääsemise eest liiga palju raha. Ta on omastanud kiriku väärtasju, omastanud kirikukella helistamise tasusi. 1522 kõrvalkihelkonna preestri kohta kaebusi ei olnud - see näitab, et Kaarma kihelkonnas oli kihelkonnakirikul tähtis koht.
Just Saare-Lääne piiskopkonnaga seoses on söilinud esimesed säilinud eestikeelsed tekstid - 3 põhilise palve eestikeelsed tõlked. Tähelepanuväärne on, et need palved on kirjutatud vakuraamatu lõppu (talupoegade kohustuste ja võlgade register). ajalookirjandus on nende tõlgete kirjapanemist seostatud kahe Kullamaa preestriga: Johannes Lelow ja tema järglase Konrad Gulerth - 1524 -1532? Eestikeelsed tekstid on vigased - nende kirjapanekul on tehtud vigu, mida hästi eesti keelt oskavad inimesed ei teeks . Probleemiks siinkohal, kuidas neid eestikeelseid tekste hinnata on see, et ühest küljest saab neid hästi seostada Saare-Lääne kirikliku poliitikaga, aga teisest küljest me ei saa teha nende tekstide põhjal järeldusi, et mujal ja varem ei oleks eesti keelseid kirikutekste fikseeritud. Kirikukirjandust praktiliselt keskaegselt Liivimaalt säilinud ei ole. Tõenduseks, et nad kunagi olemas olid, on raamatulukud ja klambrid , millega raamat kinni tõmmati. Al 16. saj algusets kasvab oluliselt säilinud kirjavara hulk Liivimaal üleüldse. Inimene, kes keelt oskas, tema ei olnud vaja teksti kirja panna - kirjapanek oli vaja nendele, kes keelt ei osanud - need esimesed tekstid, mis kohalikus keeles kirja pandud, on tekstid, mis on olulised sõnasõnaliselt - palved ja vanded. 16. saj II poolest on kohtuvannete tekste säilinud päris suurel hulgal, muudel juhtudel ei olnud vajadust neid tekste kirja panna. Et seda eestikeelset kirjutamist ette tuli, seda tõendab üks kiri 1530. aastatest - seda kirja tuntakse nime all “Kiri Modemile” on saatnud maapraost Rootsist kellegile aadlidaamile Saare-Lääne piiskopkonnast, kelle mees oli Saare-Lääne kodusõja ajal piiskop …Buksholdeni vastaste poolele - eksiili paisatud praost saadab kirja oma emandale eesti keelse kirja - meenutab vanu häid aegu, mil sõda veel ei olnud. Võib oletada, et eesti keelt kasutab nostalgilise meeleolu loomiseks. See näitab, et sakslaste keskel ei olnud eesti keeles kirjutamine liiga erandlik.
Kullamaa käsikirja palved asuvad vakuraamatus - tavaline, et suvalistele kohtadele kritseldati - kas meelelahutuseks , sule prooviks, tühjaks jäänud poolikud lehed kirjutati märkmeid täis. Samas on kindel, et vakuraamatuid jumalateenistuse ajal siiski ei kasutatud. See vakuraamat oli hea kaasa võtta, kui preester käis maksu sisse nõudmas, siis piisas tal ühes raamatust, kus oli tal olemas võlakirjad ja valik “agendatekste”, nt karja õnne puhul palvetamine, nii et see koht ei ole siiski täiesti juhuslik vaid kajastab praktilisi vajadusi.
Mis puudutab linnades elavaid eestlasi, siis siin mingit erinevust eestlaste ja sakslaste vahel näha ei ole. Linnaühiskond oli sotsiaalselt sidusam, linnaühiskonnas oma kohta leida tuli kuuluda gildidesse ja tsunfitidesse. 15. saj lõpus on nii Tallinnas kui Riias rajatud eraldi mittesaksa jutlustajate kohad - annetustest suurkaupmeestest soovil on rajatud kapitalid, mille eest on üleval peetud mittesaksa jutlustajad - selles spetsiifilises linnakontekstis mittesakslased kasutati maal elavate eestlaste kohta - nende mittesaksa jutlustajate eesmärgiks oli maalt linna tulnud, linna külastavate eestlaste evangeliseerimine. Tervikuna võib öelda, et tegelikult kirikute kui institutsioonide võrk Liivimaal oli pigem tagasihoidlik kui võrrelda Kesk või Lääne-Euroopaga - rolli mängis maa piiratud kandevõime. Aga ka hiline kristianiseeritud - institutsioonid vajavad arenemiseks aega. Liivimaal ei olnud ühtegi benediktlaste kloostrit, sest selleks ajaks oli nende kloostrite loomine juba läbi. Need kaks tsitertslaste kloostrit olid Kärtne ja Padise klooster. Kärtna klooster, mis on olnud olemas juba 1234 ja Padise klooster, mis on rajatud 13. sajandi alguses Riia lähedal, aga poliitiliste vastuolude käigus 14. saj jooksul üle viidud Padisele. Tsitertslaste orud oli üles ehitatyud ema- ja tütarkloostrite süsteemina, kus emakloostrid visiteerisid tütarkloostreid. Pforta klooster-Saksamaal Düringis - emaklooster????. Lisaks kahele mungakloostrile oli Liivimaal vähemalt 4 naiskloostrit Riias, Tallinnas, Tartus ja Lihulas? - enamasti asusid linnades. Tsitertslaste munga - ja nunnakloostrite omavaheline seos on keeruline ja mitmetähenduslik, sest tuli ette ka isehakanuid, kellest ordu tervikuna midagi teada ei tahtnud. Omaaegses ühiskonnas oli nende nunnakloostrite funktsioon seotud rohkem aadlidaamide sotsiaal-hoolekandega. Kerjusordud olid esindatud dominiiklaste ja frantsisklastega. Dominiiklaste konvendid olid Tlnas , Tartus, Narvasse rajamine ei õnnestunud, sest enne tuli ref aeg peale. Millal tlnasse nende konvent rajati, pole kindel. Traditsiooniliselt peetud 1229 või 1239. Frantsisklaste konvendid Tartus, Viljandis ja Rakveres ning Lihulas (seda ei ole suudetud tõestada). Seejuures vaid Tartu konvent oli alguse saanud juba 13. saj, Rakvere ja Viljandi oma pärinevad alles 15. saj, Tartu rajamise aeg ka päris kindel ei ole. Selleks ajaks oli frantsisklaste ordu jagunenud konventide ja observantide tiivaks. Liivimaal ei olnud ühtegi kanoonikute kolleegiumit, nii suures linnas oli ainult ainult dominiiklaste konvent, puudus frantsisklaste oma. Pärnus ei olnud ühtegi kloostrit - kloostrite võrk oli tglt ootamatult hõre, seotud majandusliku kandevõimega, aga vb ka poliitiliste probleemidega, mis ilmutasid end Pirita kloostri rajamisel 15. sajandil - birgitiinide ordu, nende eripäraseks see, et komplekti kuulusid nii nunnade kui preestrite kovendid. Tallinna lähedase Priti rajamise juures mängisid tähtsat rolli vastuolud üphelt poolt kloostrit toetanud saksa ordu perekondade ja Tallinna linn, kes püüdis takistada selle rajamist . Baltisaksa folklooris võrdluseks esineb väga palju kloostreid - Eisen on saanud 93 kloostrikohta Eestis, mis on fantastiliselt palju. Küll aga oli lisaks kloostritele olemas kloostritele kuuluvad mõisad, nende hulgast kõige tuntum Kolga mõis - rahvasuus nimetatud seda ka kloostriks.
Kui 16. saj Liivimaa suurtes linnades võeti omaks reformatsioon, siis selle tagamaaks polnud niivõrd usulised erimeelsused, kuivõrd raed nägid sellest võimalust lülitada need valitsemisest välja. Dominiiklased hakkasid Tallinnas kooli pidama, milles Tallinna toomkapiitel nägi enda õiguste kitsendamist - pks episood selline, et kui Tlnas peetid kirikuprotsessiooni, siis nad läksid demonstratiivselt dominiiklaste kirikust mööda ja tegid jumalateenistuse Vene kiriku ees???. Hiliskeskaega on protestantlikus kirjanduses käsitletud kirikuelu langusena - slline ettekujutus on ühekülgne, siin olid omad keerulised olukorrad, nende konfliktolukordades oli vaimulikel mängida Avignoni ja rooma vahe. 14. sajandist suur osa Liivimaa kirikutest olid kirikuvande all, aga me ei tea, kas seda millekski ka peeti - keelatud olid küll jumalateenistused, aga kas nad siiski toimusid?. Probleem lahendati alles 1390. aastateks. kui me eeldame, et seda korraldust täidati, siis 50 aastat ei tohtinud Saksa Ordu valduses jumalateenistusi pidada. Tõenöolisem on, et Saksa Ordu argumenteeris oma privileegidele ja väitis, et kirikuvande võib neile peale panna vaid paavst ise - ebatõenäoline, et seda 50 aastast kirikuvannet järgitud oleks. See pilt, mille maalib Russow, on ühemõtteliselt sihiline - tema jutustus moraalsest allakäigust, see peab Russowi jutustuses vastandama usupuhastust ja selle puhastamise eelset usku. See, mille poolest erines koguduse distsiplineerimine katoliku ja protestantliku ajal on seotud asjaoluga, et vähemalt teoreetiliselt kuulus suur osa inimeste elust kanoonilise õiguse kirikuõiguse sfääri, nt abieluõigus ja siin reeglitest kinnipidamist kontrollis kirik ja kui neist kinni ei peetud, siis karistas kirik kiriklike karistustega. need reeglistukud ei näinud ette üleandmist ilmalike võimude kätte nagu ketseri süüdistuste puhul. Kiriklikud karistused olid süüdistused olid seotud patukahetsustega. Pärast reformatsiooni abieluõigus läks ilmaliku kontrolli alla - kogu kirik läks ilmaliku kontrolli alla - katoliku ajal abielurikkumine ei olnud kriminaalkuritegu, ilmaliku õiguse vallas võis see kaasa tuua häbistavaid tegusid , pärast reformatsiooni muutus abielurikkumine kriminaalkaristuseks ja seda karistati hukkamisega?. Üldse hiliskeskaja kiriku jaoks olid olulisel kohal indulgentsid, mida mõistetakse protestantlikus kirjanduses valesti - indulgents tähendab patu karistuse kustutamist, mille eelduseks on kahetsus ja meeleparandus. Katoliku ideoloogias on inimesel mitte 2, vaid peaaegu 3 võimalust - paradiis , põrgu ja puhastustuli . Enamus kristlasi ei vasta ideaalidele, nii et enamus läbivad puhastustule. Indulgents on kiriku arm, mille arvelt on võimalik lühendada puhastustules viibimise aega - selle tagatiseks on kristuse ja pühakute head teod. Inimene võib ka ise häid tegusid teha - oma heade tegudega kustutada oma hlabu tegusid . head teod nt kahetsusteod, almuste jagamaine, vaeste aitamine , hingepalvete tellimine . Inimesed tegid palverännakuid hiliskeskajal pigem väga harva suurtesse keskustesse, pigem kuhugi lähemale. Massiliselt võeti ette kuskile lokaalsesse palverännaku paika, mille eest loodeti saada indulgents - nt 40 päeva indulgents, millega lähendati puhastustules viibimise aega 40 päeva. Paikadeks Vana-Pärnu, Vastseliina…Kui tervise pärast ei saanud keegi palverännakule minna, siis palgati keegi teise eest, tavaliselt keegi vaene. Nt testamentidesse pandi kirja, et kadunukse jaoks tehtaks palverännak. Liivimaa peamised sihtpunktid olid põhjapoolses Euroopas. Hiliskeskaja usuline praktika eeldas, et inimesed muretsesid oma hingesaatuse pärast pidevalt ja tegid selle jaoks midagi. Et seda üldiseks aanud vagadustunnet nim usuelu allakäiguks ei ole kahtlemata õige.