Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Eesti keskaeg (0)

Tartu Ülikool - Ajalugu - Keskaeg
3 HALB
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milline see usk oli?
  • Kes ei pea andamit tasuma?
  • Keskaegne Liivimaa liitriik või riikide liit?
  • Kes linnakraami talupoegadele edasi müüs Kallimalt omakasu?
Eesti Keskaeg
  • Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos:
    Mõiste kasutuselevõtt- Mõistet “keskaeg” kohtame kirjasõnas juba alates 14. sajandist, kuid ajaloolise perioodi nimetusena kinnistus see 17. sajandil. Nimetus “Eesti” ulatub ajas kaugemale, Tacituse (u. 55-120) “Germanias” mainitud aestide hõimu, kuid allikas ei viidanud eestlaste praegusele asualale. “Eesti” nime järjepidev traditsioon sai alguse muinaspõhjala Eistland’ist ja eistr’idest ning jõudis sealt 11.-12. sajandil ladina kirjasõnasse. 13. saj hakati “Eestimaaks” kutsuma Taani kuninga valduseid Põhja-Eestis.
    Sünkroonsus Lääne-Euroopa keskajaga- Eesti keskaeg (1200-1550) pole sünkroonis Euroopa keskajaga (500-1492). 20. sajandi viimastest kümnenditest on eelistatud rääkida euroopa eksapnsioonist ja läänemere piirkonna euroopastumisest. Katoliiklik Euroopa kujunes välja 11.-13. sajandil jõulise ekspansiooni, kolonisatsiooni ja kultuurivahetuse tagajärjel. Territoorium suurenes ligi kaks korda, ühtne kultuurimudel kehtestati Iirimaast Liivimaani. Ekspansioonile tagas legitiimsuse ristiusk . Eesti Keskaeg on Eesti sidumine Euroopa kultuuriruumiga, koos ristisõdijate vaimulike ja kaupmeestega saabusid Eestisse ka kultuurilised uuendused Reinimaa ja Vestfaali piirkonnast . Uuteks nähtusteks on linnad, linnused ja mõisad, kloostrid ja kihelkonnakirikud.
    Side Eesti naaberaladega- Keskaegne Liivimaa oli tihedalt seotud kõikide naaberriikidega, tegemist oli Euroopa viimase provintsina. Munga ja rüütliordud ning kaupmeeste ühendused sidusid Liivimaa tugevalt teiste Euroopa piirkondadega. Hansa suhestikuvõrgustik jõudis Hollandini ja Portugalini. Keskaegse Liivimaa allikad on üle Euroopa.
    Hinnang üldistele arengutele perioodi jooksul historiograafias -
    Varauusaja kroonikud käsitlesid esimestena Liivimaa 12. saj lõpu - 16. saj alguse perioodi kui eraldi perioodi. Tuntuim neist oli kirikuõpetaja Balthasar Russow ( 1536 -1600), kes kirjutas “Liivimaa kroonika.” Protestantlik luterlik perspektiiv, autor sidus kogu perioodi katoliiklikuks tervikuks, mille lõpetas Liivi sõda, kui rüütliordu valitsemine lõppes. 16. saj keskel hakkas levima saksa õpetlaste seas legend Liivimaa avastamisest Bremeni kaupmeeste poolt 1158. aastal, mis muutus baltisaksa ajalookäsitluse nurgakiviks, kuni 1860. aastani kui see ümber lükati. Vallutust õigustati keskaegsetest kroonikatest laenatud käsitusega ehk põliselanikud kui paganlik metsarahvas, kes vajasid usu- ja kultuuritoojat. 18.-19. sajandil uurijate põhihuvi kaldus õigusliku ja poliitilise ajaloo vastu. Garlieb Merkel lõi uue põhivoolu, kus põliselanike vallutuseelne ajalugu võttis positiivse värvingu ning röövellike vallutajate kehtestatud feodaalkorda suhtuti negatiivselt. Eesti rahvuslik ajalookirjutus sündis valgustatud saksa ajalookirjutuse (G. Merkel) pinnaselt C. R. Jakobsoni poolt peetud ettekanne “Eesti rahva valguse-, pimeduse -, ja koiduajast.” See on käsitlus saksa röövvallutusest, mis tegi lõpu eestlaste muistsele valguseajastule ja kehtestas uue, pimeduse ajajärgu. Sellest tekkis kujutelm “Seitsmesaja-aastasest orjatööst.” Teadaolevalt esimesena kirjutas “Eesti keskajast” Villem Reiman . Ta hõlmab perioodi eestlaste asumisest Läänemere idakaldale kuni Jüriöö ülestõusu lõpuni 1345. aastal. Järgmine peatükk 1345-1561 käsitleb eelkõige saksa ordu võitlusi. Reimanist sai alguse traditsioon käsitleda 13. sajandi vallutust kui vabadusvõitlust. Käibele läks termin “ Muistne Vabadusvõitlus.” Eesti Wabariigis kinnistub Hans Kruusi “Eesti ajaloo” raamatus termin “Eesti keskaeg.” Nõukogude perioodil käsitleti “Eesti keskaega ” “feodalismi” perioodina, mida käsitleti poliitilise killustatuse ja klassivõitluse võtmes. Eesti taasiseseisvumisel ajaloo periodiseering taastus. Viimasel kümnekonnal aastal nähakse perioodi positiivses valguses. Toonitakse põlisrahva vallutuseelseid kontakse ülemerenaabritega ja ristiusu varaseid mõjutusi, milles nähakse tänase Euroopa identiteedi ajaloolisi märke.
  • Allikad ja arhiivid . Põhilised allikapublikatsioonid:
    Allikate tõus toimus umbes aastal 1500, kui allikaid oli olemas rohkem kui varem. Peale kirjalike allikate on olulised ka mitte kirjalikud allikad: kunst , mündid (Näitavad midagi majanduse kohta, millega tegelevad numismaatikud ), mütoloogia, arheoloogilised leiud.
    Allikad võib jagada kroonikateks, jutustavateks tekstideks, dokumentideks (ürikud, kirjavahetus, arveraamatud, linnaraamatud, kaupmeeste äriraamatud, majandusdokumendid). Dokumendid - Loodud õigusliku või praktilisel eesmärgil.
    Põhiline osa arhiiviallikatest on kaduma läinud, ordumeistril ja piiskopitel oli olemas omad arhiivid, kuid nendes on säilinud vaid pisikesed ja juhuslikud osad. Orduarhiiv läks Gotthard von Kettleri kätte. Kui rootslased vallutasid alad siis viisid arhiivi endaga kaasa. Liivi ordu arhiiv sattus Stockholmi ning hävis 17. saj tulekahjus. Stockholmi viidi oluliste ürikute nimekirja, dokumente ise pole. Liivi ordu haru kohapealsest arhiivist on säilinud üksikuid ja juhuslike pudemeid. Kindlasti olid olemas arhiivid komptuuridel. Kogu keskaja dokumentide keskuseks on Vaticani arhiivid, seal dokumendid on hästi säilinud, arhiivi süsteemiga organiseeritud, säilinud ilma lünkadeta. Materjali hulk on sedavõrd suur, et seal on Livoonika asju mida pole keegi vaadanud ega kasutanud. Tallinna linnaarhiiv on hästi säilinud - Mõne kaupmehe materjalid olid säilinud, kuid juhuslikult, sest kaupmees jäi pankroti ja jäi linna erakätesse. Tänu Tallinna linnaarhiivile pilt keskaegsest Liivimaast annab ülevaate kindlate linnade kohta: Tallinn, Narva, Tartu. Tartus on säilinud üksikud dokumendid. Lüübeki arhiiv läks II MS ajal kaduma, kuni 1980ndatel aastatel ilmus välja Nõukogude Liidus. 1944. aastal sakslased viisid endaga kaasa osaliselt Tallinna linnaarhiivi. Tulemuseks Saksamaal intentsiivselt tegeleti Tallinna uurimsiega 1950-1960ndatel.
    Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch- Liivi-, Eesti- ja Kuramaa Ürikuteraamat. Esimesed köited ilmusid aastail 1853-1875, mis olid koostatud F. Bunge poolt. Kokku ilmunud 15 köidet kirju, ürikuid ja muid dokumente. Materjalid ulatuvad 12. sajandist 1510 . aastani, lüngaga 1472- 1494 . Väga tähtsal kohal oli ordumeister Plettenberg , Vene-Liivi sõda, Reformatsioon .
    Acten und Rezesse der livländischen Ständetage- Liivimaa seisustepäevade aktid ja retsessid. Viimased köited või vihikud on ilmunud vastavalt 1924 ja 1938. aastal. Poliitilise ajaloo uurimiseks see allikas on tähtis.
    Henriku Liivimaa kroonika- Esimene teadaolev ja säilinud Liivimaal kirjutatud kroonika on Läti Henriku kroonika. Ladinakeelne kroonika on säilinud mitmetes käsikirjades. Avastatud teaduse jaoks 17. ja 18. sajandil. Trükis avaldati esimest korda 1740. aastal. Hetkel käibel on editeeritud tekst aastast 1955. Kroonika on seotud Riia kirikuga ja Riia piiskopidega. Kronoloogia on Riia piiskopide ametiaastate järgi tehtud. Algab aastal 1200, ristisõdimise algusest kuni 1227. aastani kui Saaremaa vallutati ära. Hüpotees on, et kroonika autoriks on preester Henrik, kuid tegelikult kroonika on anonüümne, sest kuskil tekstis pole mainitud autorit . Tegelaste hulgas esineb preester Henrik, tema nimi on mainitud sellistes kirjeldustes, mis on piisavalt elavad ja detailsed, et jääks mulje nagu oleks teksti autor ise neid sündmusi pealt näinud ja osalenud. Henrik tuli Liivimaale umbes 1205. aastal, kuid kroonika ütlus algab juba varasema aja kohta. Anti Selart isiklikult usub, et on kasutatud varasemaid tekste . Kroonikas on kirjas Henricus oe Lettis, mis on tõend et Henrik on lätlane. Henrik elas veel 1259. aastal, teda kutsuti kohtuprotsessi ülekuulamisse. Henriku päritolu kohaks peetakse tänapäeval Kesk-Saksamaad (Magdeburg), sest kroonika tekstis on sageli mainitud vähemtähtsaid rüütleid ja aadlikuid Magdeburgist. Kroonikal on kaks lõppu, 1224 (Tallinn) ja 1227 (Saaremaa).
    Kroonika mõte on propageerida iseennast . Kroonikad on seotud mingisuguse institutsiooniga. Eesmärgiks on vahendada kellegi vaatenurka. Vaadates Läti Henriku kroonikat siis selge soov on tõendada lugejale, et Riia ristisõdijatel, Riia kirikul on õigus Eestimaale juriidilistel põhjustel.
    Liivimaa vanem riimkroonika - Saksakeelne riimkroonika, mis on kirjapandud 1290ndatel aastatel. Kirjutatud ülemsaksa keeles, aga Liivimaa tava keel oli alamsaksa keel. Koosnes 2700 ’st värsist. Jutustab loo mõõgavendade vaatepunktist. Riimkroonika lähtekohaks on kangelaslaulud , rüütlikirjeldus. Raskuspunkt on sõdadel; kangelas tegelastel; autor ülistab vastaste vaprust, sest vastaste kaudu tuleb endil vaprus. Riim on tähtsam kui faktiline täpsus, kui Henrikul on täpne ülesehitus aastade kaupa siis riimkroonikas täielikult puudub kronoloogia. Algusosa : pool legendaarne, keskmine osa: tügineb sellel, mida osalejad rääkisid autorile, viimane osa: autori osalemine sündmustes. Autoriks on rüütel, kes oskas kirjutada, arvatavasti varasemalt ettevalmistatud vaimulikuks ametiks ning hiljem temast sai rüütel. Riimkroonikat on peetud lauaraamatuks, mida söömaaegadel ette loeti - Küsimuse alla seatud, sest riimkroonika mainib saaki, arvatakse et sihtrühmaks olid aadlikud , et keda värvata abiks. Meyer 1876 väljaanne.
    Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (Johann Renneri kroonika) - Hoeneket peetakse riimkroonika autoriks. Kroonika on Eesti ajaloo traditsioonis olnud väga tähtsal kohal, sest see on jutustus jüriöö ülestõusust. Kroonika ise on hävinenud, aga tema teksti on kasutanud mõned hilisemad kroonikakirjutajad, kõige põhilisemalt Johan Renner. Renner on kroonikat põhjalikult lühendanud, tõlkinud alamsaksa keelde, jätnud välja vaimuliku aspekti. Sündmustest saame teada 16. sajandi Renneri vaatenurgast. Säilinud fragmendid leiti ües Berliinist.
    Balthasar Russowi kroonika- B. Russow oli Tallinnas vaimulik, pühavaimu koguduse pastor , kes suri 1600. aastal. Ta kirjutas kroonika I variandi 1570ndatel aastatel, mis ilmubs 1578. aastal 2 kord. Ta kirjutas II väljaande. 1584. aastal ilmus kolmas trükk, mis oli pikemaks kirjutatud, varasemat teksti juurde kirjutatud ja maha tõmmatud mõned faktid. Kroonikad on alamsaksa keelsed. Autor on tallinlane ja tänu Jaan Krossile on teada, et B. Russow on eestlane. Kroonika ise käsitleb ajaperioodi 12. sajandist - 1583. aastani ning kirjeldab Liivi sõja eelseid siseolusid, elulaadi ja sündmusi.
  • Varased kirjalikud teated Eesti kohta (I–XII saj):
    Esimest korda nii öelda eesti sõna ilmub 1. sajandil (96. a) roomlase Tacituse “Germanias”. Autoritele polnud sündmuste ja paikade täpne lokaliseerimine oluline. Tacituse üheks eesmärgiks on peetud enda rahvale moraali lugemist, et vastandada Rooma ühiskonnale germaani ühiskonda. Vihje merevaigule teeb loo kahtlaseks, sest hiljem hakatakse “aeste” kutsuma merevaiguks ning hakatakse aestide maad kutsuma preisimaaks. Austa - Idapoolne (Aeste), läänemere idaosa rahvad . Tacituse töid loeti, tsiteeriti ja kasutati ning nii läks käibele sõna aeste, et selline rahvus elab idapool.
    Skandinaavia allikad- Skandinaavia muinaspärimused on saagad, kus tegevus võib toimuda kauges minevikus, müütiline ning jõuda tänapäevani. Saagad on kirja pandud alles 13. saj. Kui kõneldakse kohanimedest siis skandinaavia saagade autoritel polnud kokkupuutumist läänemere idapoolega, nimed on fiktiivsed. Kõige suurem saagade kogu on Heimsrringla, mille autoriks on Snorri . Teda on peetud sekretäriks, kes pani kirja seda, mida ta kuulis ning teda on peetud ka kirjanikuks , kes lõi neid sündmusi. Tõde on kahe vahel. Saagade sees on palju kohanimesi - Austruegr ehk idatee , Alsysla - Maksupiirkond, Eysysla - Saaremaa, Eistlanz - Idamaa , Rafala - Põhja-Eesti ala. See näitab, et kommunikatsioon on olemas, ühendus üle läänemere oli aktiivne viikingite ajal. Saagad jutustavad sõdadest ja kangelastegudest. Tuntud osa Heimsrringlas on lugu, kuidas kuningas Ingvar sõitis Eestisse, kohas nimega Kivi peeti rootslaste ja eestlaste vahel võimas lahing, kus kuningas Ingvar suri. Pole teada, kas kuningas Ingvar on ajalooline tegelane või mitte. Tänapäeva Eestis on see ala “Kiideva”, mis tuleneb saksa keelest ja tähendab kivide peal. Võimalik on et kuningas Ingvari haud on hoopis Salme laevahaud, sest ta pärineb samast ajaperioodist. Tuntud on jutustus Norra kuningast Olaf Trüfason, kes suri aastal 1000, kes on ka ajalooline isik. Lugu räägib Olafi lapsepõlvest, kui ta oli 2-3 aastane, asus Olafi ema Astrid teele oma venna Sigurdi juurde, kes oli Venemaa vürsti teenistuses. Teel tungisid neile kallale eestlastest viikingid . Olaf vangistati ning müüdi edasi ja kogemata sattus Sigurdi kätte. Sigurd sai aru, et tegemist on Olafiga ning ostis ta vabaks. - Lugu näitab, et eestlased tegelesid mereröövimisega. Probleemiks on eestlaste nimed loos - Rekon, Rekonii, Reko. Nimed võivad olla fiktiivsed.
    Lääne-Euroopa allikad- Paavsti kirjad, mis sageli sisaldavad käske, korraldusi. Paavst otsustas kuidas jagada Liivimaad. 1970ndatel aastatel saksa ajaloolane Ernst Pitz oma uurimises pööras sellise uurimuse peapeale. E. Pitz näitas, et paavsti kantselei töötas sellisel viisil, et saabunud palvekirjad, ettepanekud vormistati paavstlikeks otsusteks. Vormistatud on kohapealsed huvirühma soovid. Paavstikuurias võivad tulla vastuolulise informatsiooniga, sest Rooma saabus järgmine saatkond ja esitas oma soovid. Valdavalt me teame nende olemasolust tänu paavsti kantselei registrile, kus on kirjeldatud oluline sisu (ära jäetud on pidulikud algus ja lõpu osad), eesmärgiks oli tõendus. Lisa tasu eest saaja võis paluda , et tema saadud dokument kantakse registrisse .
    ACTUM (1209), DATUM ( 1212 ). Pärineb umbes aastast 1210 -1212, kajastub piiskop Alberti leping vürstiga. Actum on sündinud, datum on antud ehk dokument kajastab õigusakti, mis toimus 1209, aga ise on kirjutatud alles 1212. Kõige vanem Eestis säilinud ja väljaantud on 1237 , paavsti legaati kiri, mis puudutab Tallinnat ja Jaani serfi.
    Vene allikad- Letopisse on peetud anonüümseteks. Vene letopisside fenomeen on teksti vanus, kirjutatu vanus ei pruugi kokku langeda. Kasutavad ajaarvamist alates maailma loomisest (Bütsants), selleks et letopisside ajaarvamisest saada meie ajaarvamine tuleb lahutada sealt ära 5508, kuid tegelikult on keerulisem, sest aastaarvud ei langenud kokku, sest aastaalguseks peeti 1. septembrit, 1. märtsi. Vene letopissidel on tinglikud nimed, nimetused tulenevad uurimise traditsionist ja sageli nimetatakse letopisse, mitte sisu järgi vaid vihjatakse sellele, kuidas mingine tekst sai teadusele teatavaks. Aleksandr Nevski letopiss, kuid seal pole sõnagi Aleksandr Nevskist ega 13. saj, vaid see on letopiss, mis kajastab Liivi sõja sündmusi - Nime sai selle järgi kui avastati selle omanik oli Aleksandr Nevski klooster .
  • Ristisõda ja vallutus XIII saj alguses:
    Ristisõda kui paganasõda ja selle õigustatuse küsimus- 12. sajandiks olid läänepoolsed läänemeremaad saanud kristlikuks, kuid mere idakallas polnud veel kaasatud katoliku kirikuorganisatsiooni. Taani ristiti ja sinna rajati esimesed piiskopkonnad (Lundi) juba 10. sajandi lõpul. Norras, Rootsis ja Islandil levis kristlus aeglasemalt (nõrk kuningavõim). Eestist ida pool paiknesid õigeuskliku Venemaa olulised keskused Novgorod ja Pihkva . 12. sajandil hakkab eestlaste ja teiste ristimata rahvaste kujutamine ühte sulama paganate kuvandina, mille keskseks jooneks ebausukommete harrastamise kõrval sõjakus ja metsikus. See pidi õigustama nendele maadele sooritatud sõjaretki. Läänemere idarannik oli saksa ja taani jaoks kui paganlik vöönd. Ristimine oli õigusakt, mis allutas inimese kiriklikule distsipliinile, mille osaks olid kirikukoormised. Inimese tõeline, sisemine pöördumine pidi ristimisaktile järgnema, seda igapäevases hinehoiutöö, jutluste kuulamise ja pihi läbi. Ristisõjaloo allikad ei kõnele mitte kristlaste ristitute puudumisest eestlaste seas, vaid kirikliku võimu puudumisest eestlaste, lätlaste ja liivlaste maal. Kristlikud misjonärid ei eitanud paganlike ebajumalaid, vaid neid kutsuti kuraditeks ja deemoniteks.
    Hinnangud vallutusloole kui XVIII –XX saj poliitika kajastus- 18.-19. saj lõpu publitsistikas on juttu , kuidas vallutuse üheks vahetuks tulemuseks oli siinsete rahvaste pärisorjus. Kuid pärisorjus kujunes hiljem ja muudel põhjustel. Ei saa väita, et vallutuseta poleks pärisorjust tekkinud. Hiljem hakkas tähendama poliitilise vabaduse kaotust, rahvuse vabaduse kaotusest. 1920ndatel sai terminiks muistne vabadusvõitlus. Nõukogude aja fenomen oli 1930ndate idee konserveerimine . Ajalookirjutus ei teinud kaasa üldise ajalooteaduse arenguid, mida peeti heaks ja õigeks oli see mida oli võimalik võtta 1930ndate pärandist. Hiljem avastati, et rahvuslik käsitlus pole keskaaja käsitlusel mõistlik.
  • Ristisõdade käik Eestis ja nende eellugu (XII saj lõpp kuni 1227): Esimene, kes tundis huvi Eesti vastu oli Lundi peapiiskop Eskil, kes 1160. aastatel, võibolla pühitses benediktlaste kloostrist munka Fulco “eestlaste piiskopiks.” 1171.-1172. aastad on esimene teadaolev läkitus, mis kutsub ristisõtta eestlaste vastu ja lubab selles osalejatele üheaastase, langenutele aga täieliku indulgentsi. Üleskutses kirjeldatakse “neid metsikuid eestlasi ja teisi nende alade paganaid, kes tõusevad üles ning võitlevad nende vastu, kes usuvad Jumalat ja näevad vaeva Kristuse usu nimel ja võitlevad kristlase nime eest.” Kuid sõjakäikudest pole midagi säilinud allikates . Vastastikud rüüsteretked toimusid. Mprra üromts Eorolr tego 1185 .-1188. aasta paiku viiel laeval sõjakäigu Eestisse. Samuti Taani kuningas Knud VI plaanis 1184 . aastal sõjaretke Eestisse.
    Meinhardi, Theoderichi ja Bertholdi tegevus XII saj lõpul- 12. saj viimasel veerandil kohtusid Väina jõe ülemjooksul (Daugava jõgi, kulgeb mööda Lätit ja Valgevene) rida erinevaid huvisid. Väina ääres elasid liivlased ja zemgalid. Siinsed liivlased olid Polotski vürstide ( Kulges mööda Daugava jõge, Valgevene) maksualused. Leedulaste rüüsteretked naaberaladele sagenesid. Nendele jõududele lisandusid kaupmehed Ojamaalt ( Gotland , Rootsi saar), Saksa- ja Venemaalt. Koos Põhja-Saksa kaupmeestega saabus Väinale augustiinlasest koorihärra Meinhard Segebergi kloostrist. Ta tuli Liivimaale 1180. aastate algupoolel, et ainult veeta aega kaupmeeste seltsis ja pidada jutlusi. Meinhard pärines Bremeni peapiiskopi ministeriaalide (mittevabade rüütlite) hulgast (Samuti ka tsistertsi munk Theoderich ). Pärast korduvaid liivlaste juures viibimisi asus Meinhard püsivalt Ükskülasse (liivlaste keskus umbes 40 kilomeetrit Väina suudmest ülesvoolu). Kroonika lisab, et Meinhard käis misjonitöö jaoks luba küsimas Polotski vürsti juures, sest liivlased olid maksukohustlased. Arvatavasti see luba puudutas ka Üksküla kiriku ja linnuse rajamist Meinhardi eestvõttel (1/5 alast kuulus talle). 1186. aastal pühitseti Meinhard liivlaste piiskopiks (Bremeni peapiiskopi poolt).
    Paavstid andsid oma heakskiidu läänemeremaadest pärit ristisõjataotlustele, ainuüksi preester Theoderich käis kuurias vähemalt kuus korda. Paavst Innocentius III soovis pigem koondada ristisõdijat Jeruusalemma vallutamiseks. Enne kerjusordude (dominiiklaste ja frantsisklaste) loomist polnud Katoliku kirikus ka tööjõudu misjonitööks. Meinhardi rajatud piiskopivõim põrkus varem või hiljem kokku liivlaste juhtide vastupanuga. Meinhardi konfliktid liivlastega olid tõsised, rahulolematus arenes konfliktiks ja piiskop lasi hankida paavsti toetuse ristisõdijate värbamiseks, et liivlasi jõuga kuulekusele sundida.
    Meinhard suri 1196 . aastal. Liivlaste uueks piiskopiks pühitseti Saksimaa Loccumi tsistertslaste kloostri abt Berthold , kes samuti pärines Bremeni peapiiskopkonna ministeriaalide seast. Üksküla kirikul olid juba olemas omad põllud, tööloomad, eluhooned ja kodakondsed. Piiskop oli liivlaste ja saksa kaupmeeste kõrval osanik (sai raha) Holmi ja Üksküla linnustes . Henriku kroonika sõnul ütlesid liivlased Bertholdi kohta, kui see oli kiriku vara üle võtnud, et see tuli maale oma vaesuse pärast. Berthold kogus liivlaste vastu ristiväge ning langes selle eesotsas 1198. aasta suvel tulevase Riia linna kohal. Kuigi Berthold langes lahingus, võitsid ristisõdijad.
    Theoderich (1150-1219) - Oli Tsistertslaste ordu liige, kes 1187. aastast peale asus tööle misjonärina liivlaste tähtsamas keskuses Turaidas. Ta tegutses 32 aastat. Ta nõudis paavstidelt ristisõja bullad. Rajas mõõgavendade ordu. 1211 . aastal sai temast Lihula ehk Eestimaa piiskop.
    Piiskop Albert ( 1165 -1229) - Oli Riia piiskop aastast 1199 kuni oma surmani. Ta oli Liivimaa vallutamise peaorganisaator ja suutis oma valitsusajal alistada enamiku Eestist ja Lätist. Piiskop Alberti tegevuse raskuspunktiks sai ristisõjaks üleskutsumine ja valitsejate toetuse hankimine liivimaa-ettevõttele. Kahekümneseitsmel korral purjetas ta üle Läänemere, et tuua siia ristisõdijaid või minna neid värbama. Piiskopiameti esimesel aastal kutsus ta Ojamaal (Gotland) üles liivlastevastasele ristiretkele ning kohtus Taani kuninga ja Lundi peapiiskopiga. Talvel 1199-1200 värbas Albert ristirüütleid Saksamaal ja kindlustas oma tegevusele Saksa-Rooma kuninga Philippi heakskiidu. Liivimaa ristisõjaga olid seotud Holsteini augustiinlased , Loocumi ja Pforte tsistertslased , Magdeburgi ja Ratzeburgi premonstraatlased. 1200. aasta kevadel saabus Albert koos ristisõdijatega 23 laeval Väinale. Liivlased pidid uuesti piiskopivõimu tunnistama, lisaks väina-äärsetelekeskustele tegid seda nüüd ka koiva-äärsete Turaida liivlaste vanemad. Kokkulepe kinnitati pantvange andes ning liivlased loovutasid piiskopile maatüki, kuhu 1201. aastal rajati Riia linn. 1201. aastal toimusid esimesed läänistused liivlaste maal, samuti Riia kirik sõlmis lepingud zemgalite, kuralaste ja leedulastega.
    Riia asutamine- 1201. aastal loovutatud piiskopi maatükile rajati Riia linn. Riasse toodi üle Meinhardi rajatud kapiitel, mille kui Riia toomkapiitli etteotsa sai piiskop Alberti vend Engelbert. Kuna piiskopil puudus ilmalik võim, siis seda korraldas mõõgavendade ordu ning hiljem Riia raad .
    Mõõgavendade ordu- Theoderich rajas 1202. aastal Mõõgavendade ordu, mis oleks kohapealne sõjaline jõud. Tegemist oli vaimuliku tsistertslaste rüütliorduga. Ordude eeskujuks olid kaks suurt Pühal Maal alguse saanud ordut, Templiordu ja johanniitide ordu. Mõõgavennad muutusid kiiresti Liivimaal tugevaks poliitiliseks jõuks, kes panid end piiskoppide kõrval otsustavalt maksma, millele aitas kaasa see, et ordurüütlite hulgas oli ka ministeriaalidega (Suurfeodaali teenija ) võrreldes kõrgemat päritolu isikuid. Mõõgavendade ordu esimene meister oli Wenno. Mõõgavendade ordu kasvas Riia keskseks sõjaliseks jõuks, kes polnud enam rahul oma seisundiga ja nõudis alistatud maade jagamist. 1206 .-1207. aastal sõlmiti piiskop Alberti äraolekul leping, mis andis mõõgavendadele 1/3 Liivimaast.
    Liivlaste ristimine- Kirikliku ja ilmaliku võimu ülesehitamise oluliseks sammuks oli Daugavgriva tsistertslaste kloostri rajamine Väina suundmesse 1205.-1208. aastal, mille esimeseks abtiks sai Theoderich. Paikkondade ristimise järel määrati kindlaks kirikukihelkondade piirid, nimetati ametisse preestrid ja asuti kirikuhoonete rajamisele. 1206-1207. aastal ristiti Idumea rahvas; 1208. aastal Talava ja Ümera latgalid .
    Latgalite liit ristisõdijatega- Ordu poliitika oli suunatud oma võimuala kasvatamisele seda piiskopiga jagamata. Selleks mõõgavendade ordu sõlmis liidusuhteid Talava latgalidega ja võndlastega (1208).
    Sõda Eesti alal 1208–1227- Idumea preester Alebrand läkitati 1208. aasta alguses Ugandisse, küllap Otepääle nõudma tagasi kunagi veel enne Riia rajamist saksa kaupmeeste käest ära võetud vara, mille väärtus olnud üle 900 marga. Ugalaste vastus oli eitav , mille tulemuseks oli sõja algus 1208. aasta varasügisel, kui vaenlased põletasid Otepää linnuse. Sõjakäigu algatasid Mõõgavendade ordu, kes oli 1207. aastal rajanud oma tugipunkti Võndu. Sõjakäigus osalesid ka liivlased ja Riia sakslased, olid Eestisse suunatud esialgu mõõgavendade ja latgalite väed. 1210. aastal sõlmisid ordu saadikud piiskopi selja taga kokkuleppe Polotski vürstiga, mis kohustas piiskoppi liivlaste eest tasuma maksu.
    Ugalased ühinesid 1208. aasta teisel poolel sakalastega ja sooritasid vasturetke Beverini linnuse alla ning latgalid omakorda tungisid Sakalasse. 1208-1209 - Sõlmiti üheks aastaks vaherahu , et vältida sõjategevuse laienemist. Kui mõõgavennad uuesti Ugandisse tungisid, sõlmisid piiskopi liivlased ja latgalid eestlastega uue rahu, aga mõõgavendade meister Berthhold ei ühinenud ja nii sõda jätkus. Ümera lahing: Kättemaksuks Otepää rüüstamise eest piirasid ugalased Võnnu linnust, kuid kuuldes riialaste ja Kaupo sõjasalkade saabumisest, taandusid eestlased peitu ja õigel hetkel piirasid ümber saabunud abiväed. Saadi 100 vangi.
  • aastal ugalased saavutasid vaenlaste üle võidu, langenute hulgas oli Kaupo poeg Berthold ja Kaupo hõimlane Wane. Ugalased saatsid saadikud kõikidesse Eesti provintsidesse, et ühineda ühisvaenlase vastu. Omakorda 1210. aastal saabus Otepääle Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš ja tema vend Pihkva vürst Vladimir. Nad ristisid ja rahuldusid 19,5kg hõbedat lunarahaga. Paar kuud enne Ümera lahingut oli ebaõnnestunud osa Turaida liivlaste ja kuralaste katse Riiat piirata. Liivlaste vastuhaku esialgseks ajendiks oli Autine latgalite tüli Võnnu mõõgavendadega, kes võtsid ära esimeste põldusid, niite ja meemetsi. Liivlasi karistati raskema kümnise pealepanemisega ning 2 aastat hiljem rajati liivlaste kontrollimiseks Turaida kivilinnuse.
    Ümera lahingu järel laienes sõda ka teistesse Eesti maakondadesse. 1210-1211 tegid riialased koos liivlaste, latgalite ja Pihkva väesalgaga sõjakäigu Soontaganasse (Põhja-Pärnu). Viljandi linnus alistus 1211. aastal, kuid Sakala maakonnas jätkusid rüüsteretked. Sõjakäik Turaidasse, milles osalesid nii maitsi kui ka meritsi kohale saabunud eestlased, lahing lõppes verise lüüasaamisega. Henriku kroonika järgi sakslased said saagiks umbes 300 laeva ja langes “Eestimaa pea.” 1211. aastal Theoderich sai Eestimaa piiskopiks, luues niiviisi kirikupoliitilise eelduse Eesti alistamiseks. 1212. aastal sõjaretked juba ulatusid Järvamaale. Samal ajal Novgorodi vürst sooritas sõjakäigu läbi Vaiga ja Järvamaa Harjumaale ning nõudis lunaraha 34 kg hõbedat.
    1212 aastal tõusis esile Lõhavere pealik Lembitu , kelle pärast Viljandis 1212. aastal ristimine ebaõnnestus.1211 ja 1212 tabas Eesti- ja Liivimaad taudilaine, mille tõttu sõlmis Riia leer rahu Sakala ja Ugandiga kolmeks aastaks, hiljem ka Läänemaaga. Saagiretke tegid seelid, kui ka pikemaid sõjakäike liivlaste, latgalite ja eestlaste maale. 1215 . aastal enne kui eestlastega varem sõlmitud rahu oli lõpule jõudmas, rüüstasid riialased koos liivlaste ja latgalitega põhjalikult Ridalat. Lõhavere linnus alistati, Lembitu koos teiste ülikutega ristiti ja vangistati, nad said vabaks pärast oma poegade pantvangi andmist. Sõda võttis hoogu. Saarlased tabasid rüüsteretkel tsistertslasest preestri Friedrichi, kes oli teel Riiga . Preestrit peksti läbi ja saarlased hõikasid “ Laula ! Laula! Pappi!” torkasid preestrile ja ta õpilasele teravad puutükid küünte alla, kõrvetasid neid ja lõpuks tapsid kirvehoopidega.
    Eesti maakonnad leppisid kokku ühise sõjakava, mille kohaselt:
  • Saarlased pidid tungima Riia alla ja sulgema Väina jõesuu. - Nurjus, sest ootamatult saabusid ristisõdijate laevad.
  • Ridalased suunduma Turaida liivlaste vastu.
  • Sakala ja Ugandi mehed rüüstama lätlaste maad.
    Kättemaksuks rüüstati Ugandit. Latgalite sõjakäigud toimusid Tartus, Vaigas ja Sakalas. Tulemuseks oli ristimise vastuvõtmine Ugandis ja Sakalas. Piirati Soontagana linnust, mis lõppes ristimise ja pantvangidega kinnitatud rahu sõlmimisega.
  • aastal Saarlased otsisid liitu Polotski vürstiga Vlaimiriga, kes ootamatult suri. Riialased kutsusid kaasa teejuhid Sakalast, läksid koos liivlaste, latgalite, ristisõdijate ja mõõgavendadega Harjumaale. Sissetungijate rüüsteretked ulatusid Revala küladeni. Teised läksid rüüstama Järvamaad, mõned kiiremad jõudsid Virumaa küladeni. 1216. aastal süüdistas Pihkva vürst Vladimir Ugandit sakslaste võimu alla minemises ja seadis end sisse lühemaks ajaks Otepää linnusesse ning lasikülasid ja provintse rüüstada. Kindlustasid ugalased ühiselt koos riialaste ja mõõgavendadega Otepää linnust, et osutada vastupanu. Ühiselt sooritati röövretk Novgorodi suunas. Talve lõpul kutsusid novgorodlased ja pihkvalased kaasa saarlased ja harjulased ning piirasid Otepää linnuse ümber. Sakalased tegid rüüsteretke lätlaste maale. Sakslased pidid lahkuma Ugandist.
    Eestlased kogusid Lembitu juhtimisel suure sõjaväe sakalaste, ridalaste, järvalaste, revalaste, harjulaste ja virulaste osalusel. Abiväe lubasid saata ka Novgorodi ja PIhkva vürstid. Kui see kava teatavaks sai tungisid ristisõdijad esimesena Ugandisse. Taani kuninga üks ustavamaid ja lähedamaid vasalle, krahv Orlamünde Albrecht saabus Liivimaale.
  • septembril 1217 . aastal toimunud Madisepäeva lahing - Ristisõdijate ühisvägi liikus Viljandist Navesti jõe poole, kuid kohtas oma teel eestlaste väesalka. Lahingus langesid Wottele, Manivalde, Vytamas ja teised Sakala juhid. Lahingus langes Lembitu, kelle maharaiutud pea viidi võidumärgina kaasa. Lahingus langes Kaupo.
    1218 aasta kevadeks oli Revala ja Harjumaa alistatud. Ristisõdijad koondasid oma vägesi Harjumaa alale . Venelased sissetungisid Liivimaale. Venelastega liitusid saarlased ja harjulased, kes piirasid Võnnu mõõgavendade linnust. 1219. aastal mõõgavennad, ristisõdijad, liivlased ja latgalid ühiselt läksid laastama Revalat. 1218. aastal toimus kohtumine Taani kuninga Valdermar II-ga - Lepiti kokku, et eestlaste vastu võitlemise abistamises saab kuningas Eesti- ja võibolla ka Liivimaa (Hiljem ainult pakuti Harju- ja Virumaa).
  • aasta jooksul oli enam-vähem kogu Eesti alla heidetud ja suurem jagu inimesi ristitud. Erandiks jäi Saaremaa, kus jätkuvalt tehti katseid Eesti jagamises kaasa mängida. Aprillis 1221 saarlased piirasid 2 nädalat Tallinna linnust. Karistuseks saarlaste toetamise eest hukatu osa Revala, Harju ja Viru eestlaste juhte ning kehtestati kõrge koormised . 1222. aastal Taani kuningas Valdemar ehitas Saaremaale kivilinnuse, et tagada oma võim. Kui kuningas lahkus Saaremaalt siis saarlased ründasid kivilinnust. 1223 . aastal tapsid sakalased Viljandi linnuses oma preestreid ja ordurüütleid. Oli selge, et eestlased ei suuda vastu panna sellisele võimule ja tunnistasid Novgorodi ja Pihkva vürstide ülemvõimu, kes saatsid oma väesalgad Tartusse ja Viljandisse. Raskes olukorras rüütliordu vajas piiskopi leeri toetust, kuid nad nõudsid 2/3 maadest endale ning rüütliordu pidi nõustuma. Viljandi alistus peale 2 nädalat piiramist, hiljem alistus ka Lõhavere linnus. Venelased kindlustasid oma garnisone Tartus ja Otepääl. Taani seisund Eestis nõrgenes. 1223. aastal vangistas Schwerini krahv Heinrich Taani kuninga. Valdemar II oli vangistuses kuni 1225. aasta jõuludeni (Ta pidi taastama oma võimu Põhja-Saksamaal). Harjumaa sai vallutatud 1224. aastal riialaste poolt. Samuti vallutati ära Tartu ja Otepää.
    Piiskop Alberti ja mõõgavendade juhitud sissetung Saaremaale 1227. aastal, mis oli viimane Eesti maakond. Nüüdseks kogu Eesti- ja Liivimaa olid langenud.
  • Baltikumi ristisõja koht Eesti ja Euroopa ajaloos:
    Ristisõdijate päritolu (sotsiaalne ja geograafiline)- Ristisõdijad olid pärit mittevabade rüütlite kihist , kes teenisid Bremeni peapiiskopkonnas ministeriaalidena. Enamus pärines Buxhoevedeni aadlisuguvõsast. Tuntuim suguvõsa liige oli Riia piiskop Albert, tema vend Theoderich ja Hermann (Tartu piiskop). Orduvendadest vaid üksikud pärinesid Liivimaalt. Geograafiline päritolu: Mõõgavendadest enamik oli alamsaksa päritolu. Nad tulid Liivimaale, Vestfaalist ja Põhja-Hessenist.
    16. sajandil kõik ordu liikmed on pärit Vestfaalist. Riia piiskop Albert kutsus rüütleid ja vaimulikke Vestfaalist ja Hessenist. Liivimaa ristisõjaga olid seotud Holsteini augustiinlased, Loccumi ja Pforte tsistertslased, Magdeburgi ja Ratzeburgi premonstraatlased.
    Kaupmeeste huvid Liivimaa ristisõjas- Sakslaste majanduslik huvi Baltimaade vastu tekkis 12. sajandi II poolel. Kaubanduse elavnemise üheks eelduseks oli Lübecki linna rajamine 1159. aastal. Hakkas välja kujunema Hansa kaubatee Lübeckist Novgorodi, kuid Baltimaad olid Venemaale jõudmiseks vältimatu vahejaam. Mündileiud näitavad, et 1190 . aastatel kaupmehed purjetasid otse liivlaste ja eestlaste maale. Äri mittekristlastega tähendas suurt riski ja seetõttu olid kaupmehed huvitatud Baltikumi ristimisest. 11. sajandil paganlus ei takistanud kauplemist Eestis, sest kaupmehed sõlmisid lepinguid kohaliku elanikkonnaga. Saarlastel kehtis kaubarahu Visby kodanike ja kaupmeestega 1203 . aastal. Samuti 1190. aastast pärinevad allikad, mis viidavad et kaupmehed pidid talvituma, sest meri oli jäätunud, selleks on vaja peavarju ja laoruumi kauba jaoks. Vallutuseelsel ajal kaubateed olid ebakindlad, näiteks Henriku Liivimaa kroonikas on teated, kuidas Pihkvasse suundunud sakslastelt võeti ära 900 marga väärtuses kaupu.
    Taani, Bremeni peapiiskopkonna, Rootsi ja Vene ning Leedu vürstide ristuvad
    huvid Liivimaal- Ristisõja organiseerijad ja sõjakäikude korraldajad olid kohalikud vaimulikud ja ilmalikud võimukandjad, Liivimaa ristisõja puhul Breemeni ja Lundi peapiiskopid ning Saksimaa, Taani ja Rootsi suurnikud. Motiivid olid nii religioossed, poliitilised kui majanduslikud. Ristisõjas osalemisega täideti oma kristlikku kohust, aga see andis valitsejatele samaaegselt ka võimaluse valdusi laiendada ja uusi sissetulekuallikaid saada. Majanduslik aspekt võis eriti tähtis olla vaese Breemeni peapiiskopkonna jaoks. Liivimaa ristisõja eesmärgiks võib pidada rahulepingut, sest läbi rahu sõlmimise ristitava rahva juht allub ja laseb enda rahvast ristida . Piiskop Albert oli diplomaat , ta sõlmis rahu, et lõpetada sõjategevust. Lisaks 12. sajandil kuralaste ja saarlaste seas olid piraadid, kes muutsid Taani ja Rootsi kaubalaevade liikumise ohtlikuks - Nende huvides oli allutada Eesti- ja Liivimaa kirikliku võimule. Leedulased korraldasid pidevaid rüüsteretki Liivimaal. Vene vürstide, Novgorodi ja Pihkva vürstide, eesmärgiks oli allutada Eesti- ja Liivimaa alad enda maksustuspiirkonda (Näiteks Ugandi Otepää).
  • Eesti enne ja pärast ristisõdu:
    Murrang ja järjepidevus- Eesti ja Läti vallutamine tähendas nende maade ajaloos põhjapanevat muutust. Muutused ei toonud endaga kaasa ainult uusi ehitisi nagu kirikud või kivilinnused. Alates 13. sajandist oli olemas piiskopkondlik kirikuvalitsemissüsteem, rüütli- ja teised vaimulikud ordud , omavalitsevad linnad. Võõrsilt tulnud inimeste osakaal oli väike, kuid nad moodustasid ühiskonnas juhtgrupi. Majanduse tootlikuse, tehniliste ja üldkultuuriliste uuenduste osas polnud olulist erinevust. Majanduse vallas suurimaks erinevuseks oli käsitöö ja kaubanduse märksa väiksem koondatus: Eestis puuusid linnalised asulad, mis oleksid kui kaubanduse- ja käsitöökeskused. Pärast vallutust kaasati osa senistest rahvajuhtidest uutesse võimusuhetesse, vastavalt maade ja inimeste alistamisele uute isandate poolt. Eestis läksid haldus- ja suhtusvõrgustikus võtmekohtadel asuvad linnused pärast ristiusu vastuvõtmist kohalike ja vallutajate ühiskasutusse. Püsis pärast vallutust osa muinaslinnuseid põlisrahva valduses. Muinasaegne ülikutekiht jäi püsima, sest mõned said läänimeesteks (Tõestuseks leidub palju ülikute haudu , mis pärinevad pärast ristisõda). Uued koormised: “Kristuse kohustus.” Kohustus osaleda kirikute, linnuste, teede, isandate ja preestrite majade ehitamisel. Mingid koormised olid olemas enne vallutust. Kiriklikud koormised oli uus nähtus ühiskonnale, sest varem kirikuid ei eksisteerinud. Maa rahvas pidi osalema sõjakäikudel. Käsitöömeistritele peale vallutust pandi samuti koormised. Põlisrahva hulgast pärinevad linlased, läänimehed ja vaimulikud said seotuks uute õigustega. Linnaõigused lähtusid Lübecki ja Hamburgi õigusest. Kogu ladina Euroopas kehtis kanooniline õigus - kirikuelu ja kiriku poolt korraldatud eluvaldkondi (abielu) hõlmav normistik. Keelustati ära põletusmatused. Talupoegade tsiviilõiguslikud vahekorrad jäid esialgu muutumatuks. Kui puudusid pärimisõiguslikud isikud siis pärand läks maahärrale/mõisnikule. Kohtuõigus läks uute isandate kätte või toimus nende mõõtuandval osalusel. Alistumine tähendas tulude uut jaotust (Trahvisumma jaotamine kannatanu ja kohtuvõimu vahel). Vähe on teada muutustest usuelus. Säilinud on vastristitute paganlike kommete harrastamise kohta tehtud etteheited.
    Võimalik ristiusu levik enne vallutusi- Siin elasid rahvad ja hõimud, kelle hulgas võis olla ka ristituid üksikisikuid, kuid tervikuna piirkond ei kuulunud ühegi kirikuorganisatsiooni võimu alla. Ristimine võis aset leida nii lääne- kui idapoolsete naabrite juures. Milline see usk oli? Kas katoliiklus või õigeusk. Osa eesti keele kristlikust põhiterminoloogiast on vanavene laensõnad: rist , ristima, paast . Idapoolsed eestlased tundsid neid mõisteid enne 13. sajandi algust. Arheoloogilises aines väljendub kristlus peamiselt kaheti - matmiskombestik ja esemete, ehteasjade ikonograafia. Matmiskombestik 11-13. sajandil oli väga eripalgeline. Kristlikud mõjud ilmnesid ehete kujundamisel, näiteks ripatsid , mis kannavad ristida. Harvemini kohtab ehetel “Thori vasarat.”
    Muinaseesti ühiskond XIII saj alguses- Väga hüpoteetiline, sest pole teada milline oli muinasühiskond tegelikult. Kuni 19. sajandini käsitleti vallutuseelset ühiskonda väga primitiivsena. 13. sajandi vallutamine ristisõdijate poolt kui uue maailma koloniseerimine. Eesti ja Läti traditsioonis hakati muinasühiskonda idealiseerima. Aluse pani Merkel, ta idealiseeris primitiivsust. Sellest lähtub ka eesti traditsiooniline Muinas-Eesti skeem, mis oli välja töötatud 1920ndatel-1930ndatel aastatel. Muinasdemokraatia- Olid olemas pealikud, kuid iseenesest tegu vabade talupoegadega, kus sotsiaalsed erinevused olid väiksed. Oli olemas maksustussüsteem ja maksukogujad. Ülesehitatud hierarhiline süsteem, päritava võimuga, kuid pole kirjalike allikaid. On olemas ainult arheoloogilised allikad ja võrdlemine naaberühiskondadega. Ülikute võimupiirkond oli väike. On oletatud, et eksisteeris ratsanike või elukutseliste sõjameeste ühiskonna kiht.
  • Liivimaa poliitiline ajalugu XIII saj (pärast 1227):
    Alna Balduini tegevus- Riialased olid taanlastelt kogu Põhja-Eesti ja Liivimaa tagasi vallutanud. Nüüd kogu Eesti ala oli riialaste võimu all ning Taani kuningas pidi lahkuma Põhja-Saksamaale, et kindlustama oma positsiooni. Et kinnitada oma positsioone Liivimaal, taotles piiskop Albert paavstilt, et see tooks Liivimaale vahekohtunikuks oma esindaja - Guglielmo. Legaat saabus 1225. aasta juunis. Riia positsioon tõusis. 1227. aastal sai Valdemar II Põhja-Saksa lahingus lüüa ja kaotas suure osa oma valdustest Saksamaal. 1229. aastal suri piiskop Albert. Riia peapiiskopi kohale valitakse kaks erinevat isikut, piiskopitüli (Riia toomkapiitli ning Bremeni peapiiskopi vahel). Tüli lahendajaks osutus tsistertslane Alna Baudouini, kes saabus Riiga 1230 . aastal.Esialgu ta oli edukas, seoses Liivimaal valitseva näljahädaga pidid Riiale alistuma kuralased. Kuid asjaolud muutusid, kui kardinal Otto otsustas piiskopitüli Nikolause kasuks (Magdeburg). Baudouin reisis paavsti juurde ja hankis enesele 1232. aasta alguses rea privileege - legaadivolitused Liivimaal ja naabermaades; eluaegne Zemgale piiskopkond ja Kuramaa. Ülesandeks oli nõuda tagasi alad Eestis, mis pidanuks kuuluma paavsti esindaja kaitse alla. Baudouin saabub taas Liivimaale 1233. aastal. Mõõgavendade ordu oli haaranud osa Kuramaast ja keeldus tagastamast. Legaat üritas võtta üle Tallinna mõõgevendade kontrolli alt, kuid ta sõjamehed said lüüa ning Baudouin lahkus ning pani orduvennad kirikuvande alla.
    Liivimaa jagunes kahte leeri: 1) Baudouini vastasteks olid Mõõgavendade ordu, Riia piiskop Nikolaus ja Riia linn, 2) Legaadi toetajaks oli piiskop Alberti suguvõsa (Tartu piiskopkond), osa Riia toomkapiitlist, tsistertslased, mõned vasallid , Lodede suguvõsa, mõned eestlased ja kuralased. Allikad ei valgusta Baudouinile kui legaadile antud ülesandeid ja tema poliitilisi kavatsusi. Jätkuvaks vastuoluks oli Riia kiriku ja Taani kuninga vahel, sest kuningas ei olnud kunagi lahti öelnud oma võimutaotlusest Eestis. Baudouini vastasleer 1234 . aastal tagandasid legaadi ametist ja asendasit ta Modena Guglielmoga. Taani oli pidevalt paavsti juures, et saada tagasi oma Eesti alad. 1236 . aastal Gregorius IX - Ordu ja piiskop Nikolaus pidid loobuma hõivatud maadest ja ordu pidi tagastama Toompea lahingus langenute vara ning vangide lunaraha.
    Saule lahing- Põhiline sõjatanner paiknes Liivimaa lõunaosas. 1236. aastal saabus Riiga suur hulk ristisõdijaid. Kohal olid mõõgavenade ordu, Liivimaa põlisrahvad ning abivägi Pihkvast. Kristlaste vägi läks rüüstama Leedumaad. Tagasiteel 22. septembril 1236. aastal langes Saules ohvriks žemaitide ja žemgalite rünnakule. Langes ordumeister Volquin ja 48 orduvenda (50% liikmetest). See sai ärgituseks saarlaste vastuhakule aastail 1236-1241.
    Mõõgavendade ordu liitmine Saksa orduga- Peale Saule lahingut toimusid läbirääkimised mõõgavendade ordu ja Saksa ordu vahel. 1237. aastal kinnitas paavst ordude ühendamise ja kuulutati ühinemise välja Marburgis. Edaspidi ordu sai tuntuks kui Saksa ordu Liivimaa haru.
    Stensby leping- 7. juunil 1238. aastal jõuti kokkuleppele ja sõlmiti Stensbys leping Saksa ordu ja Taani kuninga vahel. Revala, Järva, Harju ja Viru anti tagasi Taanile . Taani pidi loovutama Järvamaa, tingimusel et ordu ei ehita sinna linnust ja maa jääb Tallinna piiskopi diötseesi. Kuningas lubas, et ta ei ründa Saaremaad ega Läänemaad. Ordu lubas, et ei ründa tagasi antavatele maadele.
    Saarlaste lepingud Saksa orduga- Piiskop Alberti ja mõõgavendade poolt juhitud sissetung Saaremaale 1227. aastal sundis saarlasi alistuma ja sõlmima lepingu Saksa orduga. Saaremaa võttis vastu Lübecki üleskutse ühineda koostööga Taani kuninga vastu.
    Läti ala kristianiseerimine- Kuralased allutati saksa ristisõdijatele alles pärast Liivi ristisõda. Kuramaal maadejagamine toimus juba 1253. aastal. 1250 -1260. aastatel vallutasid ordu ja peapiiskop omavahelises võitluses Ida-Latgale alad, kogu ala oli vallutatud. Järgnes kuralaste ristimine.
    Võitlused Vene vürstidega 1240. ja 1260. aastatel- 1240-1241. aasta talvel Saksa ordu ja eestlaste vägi tungis Vadjamaale ja kaugemalegi Novgorodi alale. Ristiti Vadjamaa rahvasti , rajasid linnuse, kehtestasid rahvale kümnisemaksu ja alustasid maade läänistamist. 1241. aastal alad olid tagasi vallutatud Novgorodi vürsti poolt. Samal ajal 1237. aastal khaan Batu mongolite juht tungis sisse Venemaale, nad vallutasid Kiievi ja tungisid edasi Poolasse ja Ungarisse. Novgorod ja Pihkva läksid Kirde-Venemaa vürstide kontrolli alla, kes tunnistasid end khaanide alamaks ja maksualuseks. Pihkva troonipretendendiks oli Jaroslav Vladimirovitš, kes 1240. aastal koos Tartu piiskopi, Saksa ordu ja Põhja-Eesti vasallide vägedega alustas sõjakäiku Pihkva vastu. Pihkva sai vallutatud, kuid 1242 . aastal Aleksandr Jaroslavitš võttis omakorda PIhkva üle ning viis Vene väed Liivimaale rüüsteretkele. 5. aprillil 1242. aastal toimus Jäälahing, kus ordu kaotas ning pidi sõlmima rahu. 1253. aastal novgorodlased koos karjalastega tegid rüüsteretke Virumaale (Kättemaks Pihkva ründamise eest). Saksa ordu taotlused Vadjamaa hõivamiseks jätkusid 1260. aastatel. 1267 . aastal algas järgmine suur sõda Liivi- ja Venemaa riikide vahel. Vene vägesid juhtisid vähemalt 6 vürsti. Väed kohtusid verises lahingus, kuid peremees ei selgunud välja. Ordu tegi vastusõjakäigu Pihkva suunas, Irboska linnus põletati, Pihvka piirati ümber, kuid Novgorodi abiväe saabumisel sõlmiti rahu. 1269. aastal sõlmiti rahu. Sakslased lubasid loobuda Narva jõest.
    Peapiiskop Albert Suerbeer ja tema vastasseis Saksa orduga- Erimeelsus Leedu ristiusustamisega ja peapiiskop ei toetanud ordu võitlust teiste mittekristlike rahvastega (kuralaste ja semgalitega). Albert Suerbeer tegi 1260. aastatel katse oma positsioone tugevada Saksa ordu suhtes. Ta kutsus 1267. aastal ristisõitjaina maale krahvi Gunzeli ja Mecklenburgi vürsti Heinrichi. Peapiiskop jäi kõrvale sõjast venelastega. 1268 . aastal Albert Suerbeer püüdis kontrolli alla saada Kirde-Leedu ala, mis oleks tähelepanuväärne vastukaal ordu vallutustele Zemgales ja Latgales. Krahv Gunzelit nimetati peapiiskopkonna valitsejaks ja kaitsjaks “barbarite ja kõigi teiste sissetungijate” vastu, kelle hulgas mõeldi ka ordut. Krahv lahkus ning 1268. aastal ordumehed vangistasid peapiiskopi. Surve all pidi peapiiskop tegema järeleandmisi, loobudes kavast otsida tuge välisvürstilt.
    Liivimaa kodusõja algus 1297 - Ordu ja peapiiskopi suhetes sai üha olulisemaks küsimuseks Riia linna allumine - Linna rajaja oli piiskop Albert, veel enne aluse panemist Mõõgavendade ordule. Kuid 1274. aastal ordu hankis endale Saksa kuninga Rudolf I käest üriku, mis andis talle ülemvõimu Riia linna suhtes, kuid see midagi veel ei muutnud. Puhkenud sõja ajendiks oli tühine vahejuhtum. Nimelt asus Riia linn, kaitsmaks end üleujutuste eest, ehitama kaldakindlustusi ja rajas ehitustööde hõlbustamiseks silla üle Riia jõe. Linn oli õigustatud seda silda ehitama, kuid sellega takistasid nad laevade vaba ligipääsu ordulinnuse juurde. Ordumeister Bruno nõudis silla lõhkumist ning võttis tagasi kõik linlaste kohta ordu aladel kehtivad privileegid . Olulist rolli mängis ka kaubanduslik konkurents . Nii linn kui ka ordu osalesid tehinguts leedulastega ja olid nendega tihedas läbikäimises. Kuid samal ajal leedulased olid ristisõja objektiks ning saksa ordu kaubanduspartnerid. Riialased vallutasid 30. septembril linnas asunud ordulinnuse ja tapsid sealsed orduvennad. Ordumeister keelas talupoegadel vilja ja muude toiduainete vedamise linna. Riia pöördus Hansa poole. 20. juulil 1297 põles suur osa Riia linnast. Sõjaliselt edukam oli saksa ordu. 1297. aastal sõlmiti Liivimaa piiskoppide ja ordu vahel vaherahu.
    Saksa ordu ei soovinud pikendada 1297. aastal sõlmitud vaherahu, sest Riia peapiiskop, Tartu ja Saare-Lääne piiskopid ning Riia linn olid sõlminud omavahel Saksa ordu vastase liidu. Saksa ordu alustas sissetungi Saaremaale, 1298 . aastal ordu väed rüüstasid Läänemaad. Saare-Lääne piiskopkond langes ordu võimu alla. Vasallid jagunesid piiskopi või ordupooldajateks, mida võib kutsuda juba Liivimaa kodusõjaks, kus omavahel võitlesid maahärrad.
  • Liivimaa poliitiline ajalugu XIV saj:
    Saksa ordu võitlus Riia peapiiskopi ja linnaga- Saksa ordu ei soovinud pikendada 1297. aastal sõlmitud vaherahu, sest Riia peapiiskop, Tartu ja Saare-Lääne piiskopid ning Riia linn olid sõlminud omavahel Saksa ordu vastase liidu. Saksa ordu alustas sissetungi Saaremaale, 1298. aastal ordu väed rüüstasid Läänemaad. Saare-Lääne piiskopkond langes ordu võimu alla. Vasallid jagunesid piiskopi või ordupooldajateks, mida võib kutsuda juba Liivimaa kodusõjaks, kus omavahel võitlesid maahärrad. Kui Riia peapiiskop oli langenud vangi ning Tartu piiskopkond astus koalitsioonist välja siis Riia linn sai abi Leedust . Leedulased tegid koos Riia linnaga 1298. aastal sõjakäiku ordu aladele, kuid said lüüa. 1299 . aastal Hansalinnade vahendusel sõlmiti uus vaherahu. 1298. aastal sõlmisid Riia toomkapiitel ja Riia linn Taani kuningaga Erik Mendeviga liidu ning kuningas pidi riialaste abistamise eest saama Zemgale, Jersika ja Nalšia, mis olid tegelikult ordu alad. Alad jäid vallutamata Leedu kätte. Taani kuninga liit peapiiskopkonnaga tegelikku toetust ei toonud. Erik Menved läänistas 1303. aastal Eestimaa hertsogkonna kuueks aastaks oma vennale , mis kutsus rahulolematuse Eestimaa vasallide seas. Seevastu vasallid üle kogu Eestimaa sõlmisid liidulepingu Riia linna ja Taani kuninga vastu. 1313 . aastal - Saksa ordu läbi diplomaatia sundis peale Riia linnale rahulepingu. 1316. aastal ordu osa peapiiskopkonna vasallide ja osa Riia toomkapiitli liikmetega liidu peapiiskopi vastu. Sellel tulemusel peapiiskop jäi oma valdustest eraldatuks. Kuigi Saksa ordut ekskommunitseeriti (1312, 1317, 1325) siis see ei peatanud sõjategevust Liivimaal. Gediminase kirjad- 1322. aastal Leedu suurvürst Gediminas soovis sõlmida rahulepingu ja võtta vastu ristiusu, mis tähendaks Riia linna võimu suurenemist Saksa ordu vastu. Gediminase kiri paavstile oli ordu vastane. Saksa ordu väitis, et tegemist on riialaste poolt tehtud võltsinguga. Rahuleping sõlmiti 1323. aastal Leedu ja Liivimaa vahel 4 aastaks. 1324. aastal selgus, et Gediminas ei soovinud saada kristlaseks. Kui Riia peapiiskop oli lahkunud siis Saksa ordu hõivas Riia peapiiskopkonna linnuseid. 1330 . aastal Riia linn alistus ja tunnistas ordu ülemvõimu.
    Peapiiskop Friedrich Pernstein- Riia peapiiskop aastatel 1304 -1341. Peapiiskopiks valiti ajal, mil käis Riia linna ja Liivi ordu vaheline kodusõda. 1304. aastal Saare-Lääne ja Tartu piiskopiga ning Riia peapiiskopkonna vasallidega ordu moodustas liidu Riia linna vastu. Friedrich Pernstein hakkas toetama Riia linna. 1312. aastal saabus paavsti inkvisiitor Fransiscus de Moliano, kes langetas otsuse peapiiskopi kasuks, kuid ordu sellega rahule ei jäänud. Pernstein pani ordu kirikuvande alla (kirikust väljaheitmine). Pernstein pidi kuni oma surmani eksiili jääma. 1330. aastal Riia linn langes ordu võimu alla.
    Põhja-Eesti üleminek Saksa ordu Liivimaa harule- Peale jüriöö ülestõusu selgeks võitjaks sai Saksa ordu. Allikate nappuse tõttu ei saa teha järeldusi Jüriöö sündmuste poliitiliste tagamaade kohta. Eestimaa hertsogkond ja Taani kuninga linnused läksid ordu kätte. 1333. aastal Valdemar IV (Taani kuningas) lubas Eestimaa hertsogkonna oma õemehele, markkrahvile Ludwigile. Leping sõlmiti 1346. aastal - Taani müüs Eestimaa hertsogkonna 19 000 marga eest ordule, millest 6000 marka läks markkrahv Ludwigile kaasavaraks. Mõned vasallid polnud rahul uue võimuga ning 1348 . aastal taotlesid Rootsi või Taani kuninga võimu alla sattuda, kuid asjatult.
    “Rõivastustüli”- Konflikt Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahel. Konflikt sai alguse kui
    reformisid peapiiskopid Blomberg ja Zinten 1373-1374. aastal paavsti korralduse kaudu Riia toomkapiitlit, asendades premonstraatite reegli (Range vaimulik eluviis) augustiinliku reegliga, mis lubas kapiitlisse võtta ilmalikke ja ka suurvasalle. See oli Riia peapiiskopi positsiooni tugevdamine ordu vastu. Nimetus rõivastustüli tuleneb sellest, et kui varem kanti Saksa ordu rõivaga sarnast valget mantlit siis nüüd see asendus augustiinlaste mustaga . Läänimees Hermann von Üxküll pantis 1388. aastal oma Üksküla linnuse Saksa ordule, mis oli peapiiskopi õiguste rikkumine . Saksa ordu toetas vasalle, et neil on õigus pantida oma vara, kuid Riia peapiiskopkond sellega ei nõustunud. Rooma paavst Bonifatius IX keelas 1391. aastal peapiiskopkonna mõisate võõrandamise isikutele ja institutsioonidele väljastpoolt peapiiskopkonda ja ilma maahärra loata, kuid keegi sellest otsusest ei hoolinud ning panditi oma valdusi edaspidi Saksa ordule. Vahepeal vabanes Tartu piiskopitool. Saksa ordu toetusel valis toomkapiitel uueks piiskopiks toomhärra Albrert Hechti, kuid paavst Urbanus VI nimetas samal ajal Tartu piiskopiks Dietrich Damerowi. Damerow luges Saksa ordut enda vaenlaseks. Ordu sundis A. Hechti raha eest Liivimaalt lahkuma. Saksa ordu ja Riia peapiiskopi vaheline konflikt teravnes. 1391. aastal pages peapiiskop Johannes von Zinten Lübeckisse otsides toetust. Saksa ordu kõrgmeister Wallenrodel korraldas asjad nii, et paavst nimetas Johannes von Zinteni Aleksandria titulaarpatriarhiks (Võimas nimi, aga tühine amet). Uueks Riia peapiiskopiks sai Wallenrode’i sugulane Johannes von Wallenrode. Samuti paavst tühistas kõik Liivimaa Saksa ordu vastu seatud vaimulikud karistused. Aastal 1392 esitas Saksa ordu, et edaspidi peaksid Riia toomhärrad ja peapiiskop olema Saksa ordu liikmete hulgast. Uus Riia peapiiskop astus Saksa ordu liikmeks. 1394 - Avignoni paavsti otsusel, ei tohi keegi saada Riia toomkapiitli liikmeks, kes pole enne astunud Saksa ordusse. 1397. aastal lisati korraldus, et peapiiskop peab olema Saksa ordu liige.
    Premonstraatlik valge rüü oli väga sarnane ordurüüga ja augustiinlase rüü oli must. Lisaks nõuti ordult truudusvannet, ordule see ei meeldinud. 1366. aastal lepiti Danzigi konverenstil kokku, et Riia linn läheb tagasi peapiiskopi kätte, vastutasuks ei nõuta kuulekusvannet, kuid peapiiskopile see ei sobinud. Aja jooksul tugevnes ordu positsioon ning saadi ka paavst Bonifatius IX mitmeid soodsaid otsuseid: 1) Riia toomkapiitel pidi hakkama kandma ordurüüd, 2) Paavst nõustus ka peapiiskopkonna täieliku inkorporeerimisega ordusse. Peapiiskop Johann von Zinten polnud nõus sellega. 1393. aastal peapiiskopiks sai ordumeelne Johann von Wallenrodt, toomkapiitel täideti ordumeestega. Selle vastu oli Dietrich Damerow...
    Tulemus: Peale 1397. aasta Gdanski kokkulepet rõivastustüli polnud lõppenud, sest 1420 . aastaks oli ordu nõrgenenud ja Saare-Lääne, Tartu piiskopkonnad olid vabanenud ordu mõju alt. Riia hakkas ajama iseseisvat poliitikat. 1425. aastal loobus uus peapiiskop ordurüüst, kehtestades taas augustiinliku reegli. Ordu oli liialt nõrk, et piiskopi vastu sõtta minna.
    Gdański kokkulepped 1366 ja 1397- Läbi 1340. ja 1350. aastate jätkus sõjategevus Saksa ordu ja Leedu vahel. Kaasatud oli ka Pihkva. Ühtlasi kestis ka Riia peapiiskopi protsess Saksa ordu vastu Riia linna kuuluvuse ja Liivimaa võimuvahekordade pärast. Peapiiskop nõudis, et ordu annaks peapiiskopile vasallivande. F. Pernstein tõi esile, et ordu valduses on rohkem maad kui kunagiste jagamisürikutega talle loovutatud 1/3. Pärast peapiiskopi lahkumist juhtis Liivimaa poliitilist elu Saksa ordu. Saksa ordu keeldus täitmast paavsti otsust tagastada Riia linn peapiiskopile ehk anda üle paavsti valitsemise alla. 1354. aastal pandi Saksa ordu kirikuvande alla, kuid see ei muutnud midagi. Kõige kõrgemad Liivimaa riikide aukandjad kogunesid 1366. aastal Gdanskisse (Poola) läbirääkimistele. Kohal olid kõrgmeister, ordumeister, rida ordukäsknikke, peapiiskop; Tartu, Tallinna, Lübecki, Warmia, Chelmno ja Pomesaania piiskopid, Saaremaa piiskopkonna, Riia toomkapiitli ja peapiiskopkonna, Tartu piiskopi vasallide, Riia ja Lübecki linna esindajad. Kokkulepe 1366 - Ordu pidi Riia linna peapiiskopile tagastama, kuna peapiiskop loobus ülemvõimust Liivimaa ordu suhtes. Kokkulepe oli kompromiss , millega kumbki pool rahul polnud. Peapiiskop saavutas paavsti kaudu lepingu tühistamise. 1397 - Kõige olulisem oli rahu sõlmimine ordu ja Tartu piiskopi vahel. 1) Ordu loobus nõudmisest, et piiskopivasallid peavad osalema sõjakäikudel, 2) Teed ja tänavad peavad olema vabad liikumiseks Tartu piiskopile, tema kirikule ja alamaile, 3) Kedagi ei tohi meelega toetada ega aidata, ei tohi teha kahju Tartu piiskopile, 4) Igavene rahu, kui tuleb tüli siis tuleb see lahendada läbi õiguse, mitte sõdimise kaudu, 5) Ei tohi varanduslikult kahju teha.
    Tartu piiskop Dietrich Damerowi tegevus- Tartu piiskop Dietrich Damerow ei nõustunud Saksa ordu ülemvõimuga Liivimaal. Orduvastase leeri juhi roll langes Dietrich Damerowile, kes kasutas toetuse otsimiseks ära oma Praha -aegadel loodud sidemeid. Damerow otsis toetust Wenzeli õemehelt ja inglismaa kuningalt Richard II’lt. Liitlaskonda kuulusid ka vitaalivennad ehk Läänemere mereröövlid, kes on sõdinud Taani kuninga ja Saksa ordu vastu. Damerowi toetuseks saabus Mecklenburg-Stargardi hertsogi poeg Albrecht. Dietrich Damerow ei suutnud oma kava realiseerida. Damerow suutis luua ordu vastase koalitsiooni, kuid nõrgaks lüliks osutus Leedu suurvürst, kes sõlmis 1396. aastal Saksa orduga vaherahu. Liivimaa ordumeister oma sõjaväega tungis Tartu piiskopkonda ja võttis ära kõik piiskopi linnused peale Tartu. Kõik viis uute läbirääkimisteni Gdanskis.
  • “Jüriöö ülestõus”:
    Allikate ja käsitlusviiside küsimus- Põhja- ja Lääne-Eestis aastatel 1343-1345 toimunud sõja põhjused ja tagamad on suurel määral ebaselged, sest allikad pole säilinud. Säilinud allikad kõnelevad Põhja-Eestimaal toimunud ülestõusust, kuid põhisündmused toimusid Läänemaal ja Saaremaal. On teada, et Noorem Liivimaa riimkroonika kirjutatud Hoeneke poolt käsitles Jüriöö ülestõusu, kuid allikas pole säilinud. Tekst on säilinud 16. saj krooniku Johann Renneri ümberkirjutus sellest tekstist, kuid lühendatult. Samuti on säilinud 14. saj kroonika, mille autoriks on Hermann von Wartberge . Hermann oli Liivimaa ordumeistri kaplann ning kroonika oli koostatud 1370ndatel aastatel. Kroonika võtab kokku Liivimaa ajaloo sündmused Saksa ordu seisukohal. Ladinakeelne, primitiivne , paljudes kohtades arusaamatu.
    Poliitiline, rahvuslik, usuline või sotsiaalne võitlus? - 16. sajandil kirjutatud Johann Renneri kroonika kajastab seda sündmust kui talupoegade mässu, aga selleks ajaks oli “eestlane” ja “ talupoeg ” tähenduses võrsustunud. Wartberge Hermanni kroonika nimetab seda sündmust kui vastristitute usutaganemiseks, kuid kroonika kirjutamisel on kasutatud Saksa ordu dokumente ehk esindati Saksa ordu huvisid selle kroonikaga. Tegemist ei saa olla talupoegaliku võitlusega, sest juhid võtsid ühendust ja sõlmisid kokkuleppeid Rootsi ja Pihkva võimukandjatega ning olid ühenduses Taani kuningaga. Vaevalt tegu oli paganate võitlusega kristlaste vastu - Liivimaa poliitilise jõu vastaseid nimetati apostaatideks (isik, kes keeldub oma usust).
    Sündmustiku ülevaade- Ülestõus algas Harjumaal ööl vastu jüripäeva 23. aprillil 1343. aastal. Osalised põletasid mõisaid ja tapsid aadlikke. Samal ajal algas sõjategevus Saare-Lääne piiskopkonnas, kus piirati ümber Haapsalu. Kiiresti pidi tegutsema Saksa ordu, mille Liivimaa meister Dreileben oli parasjagu sõdimas Pihkva piiril. 4. mail toimusid läbirääkimised Paides ülestõusnute nelja juhi ja ordumeistri vahel. Läbirääkimine nurjus ning eestlaste saadikud tapeti ära. Ordu väesalgad enne läbirääkimisi olid aga tunginud Harjumaale. 14. mail purustati eestlaste sõjalaager Lasnamäe sõjamäel. Tallinn läks Saksa ordu kontrolli alla. Juulis algas sõda Saaremaal. Harjumaal eestlased kindlustasid end kahes linnuses. Kui meri oli 1344. aasta veebruaris jäätunud siis tungis orduvägi Saaremaale. Pärast ägedat ja ohvriterohket võitlust saarlaste linnus vallutati ning juht Wesse hukati alandavalt. Orduvägi pidi kiirustama tagasiminekut mandrile, sest jää oli sulamas. Lõplik Saaremaa vallutamine toimus alles 1345. aasta alguses. Saarlastega sõlmiti kokkulepe, et nad viivad oma relvad Lihula linnusesse ja annavad pantvange. Saksa ordu püstitas Saaremaale uue linnuse.
  • Liivimaa poliitiline ajalugu XV saj:
    Maiskondade konflikt Saksa ordu Liivimaa harus- 14. sajandil hakkas tekkima Liivimaa orduharule iseloomulik värbamispiirkond. Selleks sai Alam-Saksimaa koos Reinimaaga. Lõuna-Saksamaalt pärinesid vaid üksikud vennad. Kõigi teiste maiskondade kõrval torkab sel ajal silma vestfaallaste vendade suur arv. See süvenes 15. sajandi jooksul veelgi. Järjest enam suurenes Vestfaalist pärit vendade osakaal, reinimaalased ja teised alamsaksa maiskonnad jäid arvukuselt maha. Saksa ordu sees hakkasid liikmed ühinema maiskondadeks ehk Zunge. Maiskonnad ei olnud ühise päritolu või keele baasil eksisteerivad ühendused - poliitiline ühendus. Konflikt puhkes, sest Saksa ordu Preisimaal harus ülekaalus olevad reinimaalased püüdsid Liivi ordumeistriks teha Reinimaalt pärit Järva foogti Notlebeniti. Liivimaa ordus olid aga ülekaalus vestfaallased, kes sellega ei nõustunud, valides 1438. aastal enda viitsemeistriks Vestfaalist pärineva Overbergi. Järva foogt taandas end ise ja Liivimaal puudus reinimaalaste toetus. 1441. aastal anti välja määrused, mis fikseerisid Liivimaal kahe maiskonna olemasolu ja ordu tähtsamate ametite võrdse jaotamise nende vahel, kuid tegleikult sellest kinni pidada ei suudetud. Maiskondlik printsiip järk-järgult kadus.
    Peapiiskopi, Riia linna ja Saksa ordu konflikti areng- Paavst tühistas Bonifatius IX otsused Riia toomkapiitli kohta. Peapiiskop suri ning uus Riia peapiiskop saavutas kõigile toomkapiitli liikmetele õiguse tagasi pöörduda Augistinuse reegli juurde. Ordu pidi leppima, et toomkapiitel jääb augustiinliku reegli juurde. 1451- Uute vaimulike ordusse võtmise õigus jäi kapiitlile. Seega Saksa ordul puudus igasugune kontroll peapiiskopkonna üle. Riia linna küsimus - Päevakorrale ilmus taas Riia linna isanda küsimus. Gdanski kokkulepped polnud küsimusele selget vastust andnud. Konfliktis tõusis esile kolmas osapool ehk Riia linn, mis ei olnud huvitatud ordu ega peapiiskopi ülemvõimust. Uus Riia peapiiskop oli ordusõbralik. Preisimaal 1440. aastal olid seisused liitunud oma õiguste kaitseks ordu vastu Preisi liitu. Kuid vältimaks Riia ühinemist Preisi seisustega, leppisid peapiiskop ja ordu 1452. aastal, et nad valitsevad Riia linna koos. Linn pidi vanuma truudust mõlemale maahärrale. Algas peapiiskopi ja ordu vaheline võitlust võita Riiat enda poole linna privileegide kinnitamise või laiendamise abil. Puhkes kolmeteistaastane sõda Preisimaal, mis jättis kõrgmeistri ilma Preisimaa rikkamast lääneosast ja viis ta läänisõltuvusse Poola kuningast. Riia küsimus tõusis uuesti esile 1470. aastatel, kui peapiiskop ja ordumeister Riia linnas magistraati, gilde ja mustpäid üksteise vastu ässitasid. 1472. aastal Riia linn kokkuleppis orduga, kuid peapiiskop oli sunnitud otsima toetust paavsti ja keisri juures. Ta lasi nii ordu kui ka Riia linna kirikuvande alla panna ja võttis ühendust Hansa Liiduga, Rootsi ja Taani valitsejatega. Ordu sõjakäik peapiiskopi ja tema toetajate vastu oli edukas. Kui suri peapiiskop siis Saksa ordu lasi 1481 . aastal endale läänistada peapiiskopkonna ja Riia linna. Siiski ei õnnestunud Liivimaa ordul peapiiskopiks suruda oma kandidaati . Linn polnud rahul ordu ülemvõimuga ja tunnistas uut peapiiskoppi oma ainuisandana. Ordu asus linna blokeerima , kuid riialased asusid rüüstama ordu valdusi Riia linnas. Riia linn saavutas võidu üle ordu, kuid ordu ei andnud alla. 1489. aastal võimule tuli maamarssal W. Plettenberg, kelle juhtimisel purustati Riia väed ja sunniti Riia linna ordu ülemvõimu tunnistama.
    Venemaa teguri tähtsuse tõus Liivimaa välispoliitikas sajandi teisel poolel- Liivimaa-Vene suhted olid rahulikud, kuigi Leedu suurvürst Vytautas püüdis korduvalt õhutada Novgorodi ja Pihkvat sõtta Liivimaa vastu. Vastupidiselt (1418 ja 1420) sõlmis Pihkva, Novgorod ja ordu rahu, milles nähti vastastikuste tülide lahendamist ja kaupmeeste vaba liikumist. Esines väiksemaid konflikte kaupmeestega ja piirialade asukate kokkupõrkeid. Näiteks kaupmeestele merel tehtud kahjude osas ei saanud Liivimaa maahärrad alati vastutada. Soodne pinnas konflikti jaoks oli Pihkva ja Tartu piiskopkonna vaheline piir. Esinesid vaidlused maade ja metsade kasutus ja maksustusküsimustes. 1433. aastal puhkes Saksa ordul sõda Novgorodiga - Konflikt sai alguse kui läbi Liivimaa ja Venemaa reisis Palestiinasse marki krahv, kelle tõlk tapeti teisel pool Narva jõge. Algselt üritati konflikt lahendada läbirääkimiste teel, kuid järgnesid vastastikused süüdistused. Konfliktiga liitus Pihkva, kes hakkas toetama Novgorodi. 1448. aastal sõlmiti 25-aastane vaherahu. 1458 . aastal puhkes Tartu piiskopkonnal sõda Pihkvaga üle maavalduste, lõppes 1463. aastal vaherahuga, kus Tartu kaotas kõige rohkem. 1460. aastate lõpp - Liivimaa ordu ja Novgorodi lähenemine. Novgorod lootis saada endale liitlast Moskva suurvürsti vastu, kuid sellest midagi ei tulnud välja. 1478 . aastal allutas Moskva suurvürst Novgorodi lõplikult - Ivan III väed laastasid Liivimaa piirialasid. Toimusid vastastikused ähvardamised, kaupmeeste vangistamised, millega kaasnesid sõjaettevalmistused. 1492. aastal rajati Ivangorodi linnuse. 1490 . aastatel - Oodati Liivimaal Moskva vägede sissetungi. Plettenberg maapäeval üritas läbi suruda reformi, mis nägi ette üldist maksu palgasõdurite ülalhoidmiseks. Otsiti abi hansalinnadest, keisrilt ja paavstilt.
    Sõda Venemaaga 1501– 1502 - 1501. aastal sõlmisid Liivimaa ordu ja Leedu sõjalise liidu. Plettenberg tungis üle piiri, rüüstas Pihkvamaal. Leedu abivägi jäi tulemata, sest suurvürst Aleksandrile avanes ootamatult võimalus saada Poola troonile ja väljus konfliktist. Plettenberg tõmbus tagasi oma vägedega Liivimaale. Talvel venelased rüüstasid Liivimaad. 1502. aasta suvel viis Plettenberg oma väed pealetungile ja piiras Pihkvat. Kuid kuuldes, et Pihkvasse läheneb suur vene vägi oli sunnitud lahkuma. Liivimaalased olid sunnitud pidama Smolino lahingut, mille tulemuseks oli viik . Hilisemas historiograafias on Smolino lahing omandanud suure tähenduse kui võidukas venelaste tagasilöömine, millele järgnes 1503. aastal sõlmitud vaherahu. 1509. aastal liivimaalased lubasid, et ei astu ühtegi Vene-vastasesse sõjalisse liitu. Liivimaal õnnestus rahu hoida Moskva riigiga.
  • Liivimaa poliitiline ajalugu XVI saj:
    Reformatsiooni mõju Liivimaa poliitilisele organisatsioonile- Reformatsioon oli nähtus, milles omavahel tihedasti põimusid usulised, poliitilised ja sotsiaalsed tegurid. Liivimaa reformatsiooni poliitilisel ajalool olid tihedad sidemed samal ajal keisririigis toimunuga. Kui 1530 . aastal peale Augsburgi riigipäeva moodustasid protestantlikud valitsejad oma veendumuste kaitseks Schmalkaldeni liidu, siis selle eeskujul sõlmis Riia linn liidu hertsog Albrechtiga Preisimaal. Analoogilise liidulepingu enda usu kaitseks sõlmisid Kuramaa ja Saare-Lääne rüütelkonnad, samuti Saksa ordu komtuur . 1541. aastal võeti Riia ametlikult Schmalkaldeni liidu liikmeks. Augsburgi usurahu Liivimaa võttis vastu 1555 . aastal, kui Riia linnusekomtuur kirjutas alla dokumendile. Poliitiliselt jäi Liivimaal kestma status quo (hetkel olev võim), maahärradest piiskoppide ja vaimuliku rüütliordu. Esines isikuid, kes sümpatiseerisid vana usku.
    Läänemaa kodusõda- Uue pöörde tõi Liivimaa poliitilisse ajalukku 1529. aastal ametisse kinnitatud Riia peapiiskopi kaodjuutoriks markkrahv Wilhelm. Wilhelm oli Preisi hertsogi Albrechti vend. Wilhelmil olid luterlikud vaated, mistõttu temast loodeti usulise reformatsiooni edendajat. Liivimaa reformimeelsed ei koondunud siiski kõik Wilhelmi selja taha, tema toetajaskond oli pigem preisimeelne. Wilhelmile eraldati saabumise järel elatiseks osa piiskopkonna linnuseid, asus ta oma võimubaasi laiendama. Saare-Lääne piiskopkonna sisetülid andsid selleks sooda võimaluse ja Wilhelm asus sealete vasallide toel 1530. aastal piiskopiks valitud toomhärra Reinhold Buxhövdeni vastaskandidaadiks piiskopikohale. Konflikt läks 1532. aastal üle avalikuks sõjaks, kui Wilhelm hõivas Läänemaa ja Reinhold kindlustas end saartel. Kuna Wilhelmil puudus suur sõjaline jõud ning välismaised toetajad ei saanud teda aidata, tõmbus ta Läänemaalt tagasi ja loobus Saare-Lääne piiskopitoolist.
    Koadjuutorivaenus- 1556 - 1557 - Koadjuutirosõda ordu ja peapiiskopi vahel, mis andis tunnistust jätkuvatest lahkhelidest Liivimaal. Konflikti põhjustas Riia peapiiskop Wilhelm oma liitlaste tegevus, mis läks vastuollu Liivi ordu huviga . Lepiti kokku, et ilma kõigi maaisandate nõusolekuta ei või kohalike riikide koadjuutoriteks saada ilmalikud valitsejad või nende pärijad. Lepingust peeti kinni, kuid 1550. aastate alguses hakkas peapiiskopi venna hertsog Albrechti mõjuvõim Läänemere ääres suurenema ning otsustas sekkuda Liivimaa poliitikasse. 1553 . aastal pakkus hertsog Albrecht peapiiskopile välja, et vennast Christophist võiks saada ta koadjuutor ning peapiiskop nõustus. 1555. aastal saabus 18-aastane hertsog Christoph , kuid teda ei kinnitatud ametisse. Otsus lahendati maapäeval - Peapiiskop pidi loobuma oma liitlastest kui ta soovib koadjuutoriks saada hertsog Christophi, kuid see ei sobinud talle. Peapiiskop Wilhelm palus Poola kuningalt abi. 1556. aastal 18. juunil algas sõda - Juba 24. juuniks oli peapiiskopi üks pealinnustest alistatud. Seejärel liikus orduvägi Koknese alla, kus olid peapiiskop ja hertsog Christoph. 29. juunil andis peapiiskop alla. Christophit kohtles ordu paremini, ta oli ametlikult vaba, kuid ei tohtinud lahuda maalt. Wilhelmi ja Christophi vend Albrecht alustas keisririigis kui ka mujal massiivset kampaaniat peapiiskopile toetuse saamiseks. Keiser nõudis, et vabastatakse peapiiskop, kuid asjatult. Sekkusid Taani saadikud - Eesmärgiks oli ära hoida ordu tugevnemise kui ka Poola sekkumine Liivimaa asjadesse. KOMPROMISS: Wilhelm peab loobuma peapiiskopi ametikohast ja uueks peapiiskopiks saab Christoph (Kergem mõjutada ordusõbralikuks). Kuid Poola kuningas keeldus, kuningas nõudis, et Wilhelm ja Christoph vabastatakse ning liituksid Poola kuningaga. Hertsog Albrecht nõudis: Liivimaa pidi tegema Preisimaaga protektoraadi nagu Poola-Leedus. Taani projekt oli vastumeelne ning sooviti nende kõrvaletõrjumist. 1557. aastal tõmbusidki taanlased konfliktist eemale. Liivimaa lõunapiirile koondusid Poola-Leedu väed, mille suuruseks on peetud 70 000 - 80 000 meest (Tõenäoliselt oli neid x3 vähem). Ordumeister Fürstenberg otsustas sõlmida rahulepingu Poola kuningaga. Posvoli rahu - 1557. aastal esitati 2 rahulepingut: 1) Taastas peapiiskopi ja Christophi positsioonid ja varad , kuid keelas neil maad sekulariseerida, 2) Teine leping oli rahuleping Poola ja Liivimaa vahel, lahendades ära piiritüli ja kaubandusvastuolud. Kui Fürstenberg saabus allkirjstama lepingut, siis sõlmiti kuninga ja Fürstenbergi vahel ka kolmas, salajane leping, liit Venemaa vastu. Hoolimata lepingust ei saanud Liivimaast Poola sõltlast. Koadjuutorivaenus lõppes kui Christoph sai koadjuutoriks.
    Liivi sõja põhjuste küsimus- Tartumaksu küsimus saab heaks põhjuseks, et alustada Liivi sõda. 1557. aasta sügiseks pidi raha olema saadetud , kuid Liivimaa otsustas saata delegatsiooni, mis uuris Tartumaksu küsimust ja tuli täpsustama ja küsima täiendavat aega. Kui delegatsioon ületas piiri siis nägid, et piiripeale oli toodud palju relvi , vilja ning läheduses asuvad väeosad ja hobused . Igal pool olid ehitatud uued sillad . Tsaar ei surunud delegatsioonile kätt. Summaks oli 45 000 taalrit ning iga aasta pidid Venemaale maksma 1500 taalrit. Tsaar vihastus, kui sai teada, et delegatsioon tuli kohale ilma rahata. Tartu maksu mitte tasumine sai sõja ettekäändeks. Teiseks põhjuseks võib pidada Posvolis sõlmitud salajast lepingut ordumeistri ja Poola kuninga vahel ehk sõjaliit Venemaa vastu. Varasemalt Liivi ordu lubas, et ei liitu Venemaa vastu.
    Liivimaa minek naaberriikide kontrolli alla- Liivimaa oli halvas olukorras, mõisteti, et Venemaa on ettevalmistatud sõjaks aga Liivimaa mitte. Esialgselt otsitakse sõjalist ja finantsilist abi. Augsburgis peetakse maapäeva, kus jõuti otsuseni, et tuleb abistada Liivimaad ning antakse 100 000 kulda, kuid tegelikult raha liikuma ei hakanud. 1560 . aastal tuli kokku riigi maapäev, kus räägitakse 300 000 kulla eraldamisest Liivimaale, kuid raha ei saadetud. Taani: Kuna Rootsi ignoreeris kirju tuli otsida abi Taanilt. Saadetakse delegatsioon, kuid kuningas Christian III sureb läbirääkimiste ajal. Taani kuningas soovis vastutasuks: Järvamaa, Tallinn, Viljandi. Ordu sai 20 000 taalrit. Taani sõlmis relvarahu 6’ks kuuks Liivimaa ja Venemaa vahel. Saare-Lääne piiskop Johann V müüb maha Saare-Lääne piiskopkonna Taani kuningale - 30 000 taalrit, uueks piiskopiks sai hertsog Magnus . Saare-Lääne piiskopkond oli Taani kuninga kaitse all. Liivimaa oli ettevaatlik Poola suhtes. Poola-Leedu: Leedulased olid huvitatud Liivimaast. Sigismund II võttis Liivimaa kaitsealla. Liivimaa loovutas Poola-Leedu kuningale 10 olulist kindlust ehk 1/6 Liivimaast panti. Ordu saab endale 600 000 kulda ja peapiiskop saab 10 000 kulda. Raha tagastamisel saadakse oma valdused tagasi. Uueks ordumeistriks sai Kettler . Rootsi abi: Võimule sai uus kuningas Eric XIV, kes hakkas pidama läbirääkimisi Tallinnaga. Eric XIV tegi Tallinna saadikutele ettepaneku, et kui Liivimaa alistub siis nad saavad sõjalist abi, varustust, moona, mehi, toitu ja raha. Tallinlased olid nõus, rootslased saabusid Tallinnasse varustusega ja toiduga. Tallinn ütles lahti truudusest ordule. Eric XIV sai endale Tallinna ja lääne ümbruse alad.
  • Eesti rahvastik ja asustuspilt XIII–XVI saj: Keskaja Liivimaa rahvaarvu, sisse- ja väljarände kohta on säilinud vaid kaudsed allikad. Kirjalikke allikaid täiendavad arheoloogilised andmed, näiteks leitud luustiku põhjal on võimalik teha järeldusi inimeste eluea kohta ja uute asulakohtade tekkimine viitab maaelanikkonna kasvule. Rohkem andmeid on linnaelanikkonna kohta. Leidub allikad, mille põhjal on võimalik teha oletus kuivõrd palju inimesi elas linnas: linna kinnistusraamatud, maksumaksjate nimekirjad, kodanikeraamatud, juhuslikud teated kirjavahetuses. Linnaruumi suurus, kruntide ja hoonete arv on vaid kaudne rahvaarvu näitaja.
  • -1240. aastatest pärinev “Taani hindamisraamat” annab hinnangu Eesti maakondade suuruse kohta: Virumaal ja Saaremaal 3000 adramaad , Järvamaal 2000, Läänemaal 1900, Revalas 1600, Harjumaal 1200, Vaigas 1000, Nurmekunnas 600, Alempoisis ja Mõhus 400. Ugandi ja Sakala adramaade arvu võib hinnata vähemalt võrdseks Saare- ja Virumaaga. Tuleb kokku, et 13. saj alguses on kogu Eesti peale kokku üle 21 000 adramaa . Tol ajal keskmiseks talu suuruseks oli üks adramaa siis võib hinnata, et Eestis asus 20 000 - 22 000 talu. Kuid raske on hinnata ühe keskmise talu elanike arvu. Arvestades 13. sajandil põlluviljakust suutis üks adramaa elatada 5-10 inimest. Seega võib oletada, et rahvaarv 1200. aasta paiku oli vahemikus 100 000 - 200 000 inimest.
  • sajandi lõpust Lätisse ja Eestisse saabunud vaimulikud ja kaupmehed ei toonud esialgu kaasa nähtavat muutust rahva koguarvus. Kui algasid sõjad, siis kaasnesid juba muutused, mille ulatust on raske hinnata. Kroonikad toonitavad suurt ohvrite hulka. Läti Henrik jutustab 1215. aasta sõjakäigust, kus külades tapeti kõik mehed ära. Siiski kaasaegsed kroonikad pigem üle- kui alahindavad vastaste kaotusi. Vangid kas lunastati välja või sai neist tööjõid võitjate juures. Rahvaarvu mõjutas maa laastamine. Kui oli tapetud kari, hävitatud vili ja hein, pidid inimesed nälgima, lastel ja nõrkadel oli vähem võimalusi üle elada. 13. sajandi sõjad Liivimaal tõid kaasa rahvaarvu languse, kuid tagasilöögist saadi üle kiiresti.
    15 ja 16. sajand rahvaarvu tõus - 1550. aasta paiku Eestis rahvaarv kasvas 250 000 - 300 000’le. Võrreldes Lääne-Euroopaga, kus toimus suur tagasilöök 1347-1352. aastatel katkulaine tõttu, võttis tükk aega, et taastada rahvaarv. Rahvaarvu kasv käis käsikäes majandusliku arenguga: 1) Lisandunud inimesed peavad saama toidetud, 2) Põllutöö peab muutuma tootlikumaks või tuleb harida uusi maid. Tagasilöökideks olid: sõjakaotused, taud ja näljahädad, mis olid põhjustatud korduvatest ikaldusaastatest. Neist leidub teateid nii kroonikates kui ka dokumentaalsetes allikates. Henriku Liivimaa kroonika teatab taudist: 1211-1212. 1315 -1317 ikaldus kogu Euroopas. 1343-1345 Jüriöö ülestõus. 1351. aastal jõudis katkulaine Liivimaale 1/4 elanikkonast suri. Näljahäda 1420.-1430. aastatel. Toiduainete hinnatõus näitab ikaldust ja nälga. Tallinnas 1464. aastal jäi alles vaid 1/3 inimesi.
    Linnarahvastiku suurus: Kodanike ega maksumaksjate loetelud ei näita linnaelanike koguarvu, sest mitte kõik linlased ei olnud täieõiguslikud kodanikud või maksukohuslased. 1210. aastal Riias elas 1000 inimest, paarkümmend aastat hiljem 2400, 1350. aastal Riias elas 6000 - 7000 elanikku. Alles 15. saj alguses kasvas elanike hulk 8000 inimeseni. Umbes 1550 elas Liivimaa suurimas linnas Riias vähemalt 12 000 asukat. Tallinnas 1372. aastal elas 5000. 1538. aastal Tallinnas elas 6700 inimest. 1550 aastal elas Tallinnas 7000-8000 inimest, Tartus 5000, Uus-Pärnu 1000, Viljandis ~1000, Narvas ja Haapsalus jäi elanikkond alla tuhande. Eesti linnaelanikkonna koguarvuks 16. sajandil on pakutud 20 000.
    Asustus: Tervikuna oli Liivimaa keskaeg kasvuperioodiks, mil asustuse tihenemine ja laienemine kajastub nii kirjalikes kui ka arheoloogilistes allikates. Linnad vajasid põllumajanduslikku tagamaad , seepärast suurenes nende ümbruses külvipind, kasvasid kormised, mis sundisid talupoegi asustama uusi maid. Asustuse kasvust annab tunnistust külakalmistute ja asulakohtade tekkimine paikadesse, kuis muinasaegsed asustusjäljed puuduvad. Keskajal asutati külasid, mille asustus oli tihedam kui varem. 13. sajandil võis leiduda üksikuid mere läheduses paiknevaid rannakülasid, millele viitavad kalmerühmad. Kuid enne vallutusaega olid Eesti rannikualad siiski alalise asustuseta. Keskajal see muutus: 13.-16. sajandini tekkis pidev rannaasustus. Asustuse kasv on jälgitav Lõuna- ja Ida-Eestis, kus külakalmistud sisaldavad palju ehteleide ja savinõukilde. Sisekolonisatsioonist ja rahvaarvu kasvust annavad tunnistust ka järvesetetes ja turbaladestustes leiduv taimede õietolm ning metsapõlengutele viitavad söekübemed. Õietolmudiagrammide põhjal inimmõju loodusele keskaja lõpuks ligikaudu kuuekordistus, 13. saj algusega võrreldes. Väheste uurimistööde tõttu on raske öelda, kuivõrd tugevad olid samalaadsed muutused Eesti teistes osades.
    Sisse- ja väljaränne: Osa keskaegse Liivimaa elanikest olid sisserändajad. “Sakslaste” osakaalu Liivimaal on hinnatud ligi 1/30, kuid oluline osa neist oli juba sündinud Liivimaal ning seetõttu neid ei saa pidada sisserändajateks. Kõige püsivam kohalik rahvarühm, kelle hülgas enamuse moodustasid sisserändajad olid mõisnikud. Neist enamik pärines 13. sajandil Põhja-Saksamaa, Magdeburgi ja Vestfaali väikeaadlike ning ministeriaalide seast. Sakslased moodustasid läänimeeste enamuse ka Taani kuninga valdustes Eestimaal, ainult 10% olid taanlased. Samuti sisserändajate seas on Liivimaa vaimulikud. Kuid hiljem vaimulikud pärinesid linlaste seast. Saksa ordu liikmed olid enam-vähem tulnud võõrsilt. Sisserändajate osakaal oli suurem linnades. Liivimaa suurkaupmehed olid Saksamaalt või nende järeltulijad. Tallinnas oli 1538. aastal 83 (63%) kaupmeeste suguvõsadest sisse rännanud viimase 40 aasta jooksul ja põliseid. Keskaja jooksul kasvas ka kohaliku maarahva asumine linna. Tallinnas võeti 15. saj eestlasi rohkesti kodanikeks (Täita taudide poolt tekitatud tühju kohti). Liivimaa linnadesse tuli inimesi ka Venemaalt. Tartus oli eraldi vene linnaosa (õigeusu kirikud). Rootslaste sisseränne oli aktiivsem enne 14. saj keskpaiku ja 15. saj alguses. Riias ja Kuramaal leidus Leedust tulnud rahvast.Väljaränne: Kohapealsete allikate puudumise tõttu on väljaränne uurimine keerulisem. Oletatavasti lahkus umbes võrdsel määral sisserändega talupoegi naaberaladele. Selline ümberasumine polnud massiline . Leidus vaimulikke, kelle jaoks Liivimaa oli vaheasmeks nende karjääris. Kaupmehed lahkusid suurematesse Hansa keskustesse. Talupoegade sisse- ja väljaränne oli olemas, kuid see ränne polnud ulatuslik.
    Eluiga: Eestis keskajal suremus oli suur ja eluiga oli väike. 50% inimestest suri enne kui nad jõudsid saada täisealiseks. 13.-14. sajandi matuste seas oli alla aastaste laste hulk 29%, kuid see arv võib olla suurem. Pole teada, et kas linnas/maal olid paremad elamistingimused lastele. Nii maal kui ka linnas viljakas eas naiste suremus oli suurem kui meeste oma, põhjuseks sünnitamisega seotud tagajärjed. Inimeste suremus hakkas kiiresti kasvama pärast 40.-45. eluaastat. Neid, kes elasid rohkem kui 55 aasta vanuseks, oli vähe. Kuid leidub 15.-16. sajandil mitmeid ordukäsknikke, raehärrasid, kaupmehi ja jõukamaid käsitöölisi, kes on elanud 50-60 aastat ja mõned on neist isegi üle 70-80 aasta. Suurem tõenäosus vanaks elada oli varakult lesestunud naistel, kes enam ei sünnitanud. Paremad eeldused kõrge vanuseni elada oli ka kloostrites, kus toituti tervislikumalt, kasvatati ravimtaimi ja kus leidus meditsiinialaste teadmistega isikuid. Keskmiseks eluigaks on kohati 20,4-22,5 aastat. Keskajal vähenes inimeste kehapikkus (5-6 cm) = Halb toitumine, vähe liha ja kala.
  • Talumajandus Eestis XIII–XVI saj:
    Maaharimisriistad - Põlluharimiseks kasutati peamiselt kahte tüüpi atra: konks - ja harkatra. Konksader - Vanem ja kohalikku tüüpi tööriist, mõeldud härjapaariga töötamiseks. Põhiosa oli pikk kuuse juurpuust adevars, mille külge oli kinnitatud kiilukujulines vannas. Harkader - Eeliseks oli kahekaruline künnipuu, mis koos 13. sajandil kasutusele võetud adralusikaga võimaldas teha tõhusamat pöördkündi. Harkader võrreldes konksadraga kobestas ja segas mulda paremini. Keskaja jooksul muutus harkader üldiseks üle kogu Eestimaa. Lääne-Eestis kivisel pinnal kasutati vannasatra - Kerge konksadra tüüp, mida oli võimalik vaheldumisi kas vasaku või parema käega kasutada, kasutamiseks sobis nii hobustega kui ka härgadega. Äke - Tööriist, millega peale maakündmist tehti mullakobestust ja viidi seeme külvi järel mulda (kuuselatv- ja karu- ehk oksäket). Viljalõikus käis sirbiga, mingil määral kasutati ka vikatit. Kõblas - Mulla kobestamiseks ja umbrohu eemaldamiseks.
    Maaviljelussüsteemid- Millist maaviljelussüsteemi kasutati Eestis 13. sajandi algul ei selgu kirjalikes ega arheoloogilistes allikates. Kindlad teated kolmeväljasüsteemi (maatükk on jaotatud kolmeks, millest üks osa on talivili, teine osa suvivili ja kolmas on kesa ) kasutamisest pärinevad alles 16. sajandist, mil käsitleti seda süsteemi üldlevinuna ja tavalisena. Kolmeväljasüsteemile üleminekul oli mitmeid eeliseid: 1) Võimaldas külvi alla võtta rohkem maad, 2) Edukas võitlemine ikaldusega (Kui talivili ikaldus siis päästab suvivili). Läbi kogu keskaja olid kahe- ja kolmeväljasüsteemi (Kaheväljasüsteem, pool põldu täis vilja ja teine pool tühi) kõrval paralleelselt kasutusel teised põlised maaharimisviisid nagu alepõllundus (maa väetamine seal kasvanud puude ja võsa tuhaga ehk põletatakse raiutud mets ära ja rajatakse paareks aastaks põld) ja kütis (kesale seati puupalgid ning seejärel süüdati põlema, et tekitada väetist maa jaoks) ning söödiviljelus (mitmeks aastaks maa muutus karjaloomade söödaks, sõnnik viljastas maad).
    Viljaliigid- Eesti keskajal peamised viljakultuurid olid oder ja rukis, mida kasvatati varasemalt muinasajal. Mõnevõrra vähem kasvatati kaera, tagasihoidlikumalt nisu ja vähesel määral tatart. Oluliseks kultuurtaimeks oli lina, mis hästi kasvas Läänemaal ja Lõuna-Eestis.
    Loomakasvatus- Paljud allikad mainivad Eesti talupoegade rohkearvulisi kariloomi. Kuid kahtlemata leidus Eestis talupoegi, kelle kari oli tunduvalt väiksem. Mõned pidid hobuse või künnihärgade puudumisel mõisast laenama. Üldiselt peeti keskajal Liivimaal kõige rohkem veiseid, kes andsid piima ja liha, nende sõnnikuga väetati põlde ning neid kasutati künni- ja veoloomadena. Piimandus piirdus, vaid hapupiima ja võivalmistamisega, juustu valmistamist eestlased ei tundnud . Sihipärast loomade tõuaretust ei toimunud. Eestis kasvatati lambaid , hobuseid. Hobune oli keskajal tähtis veo- ja künniloom. Muinasajal eestlased kasutasid hobust kui ratsalooma.
    Aiandus- Lisaks viljapõldudele olid taludel väiksemad aia- ja põllulapid. “Köögiviljaaia” sünonüümiks on “kapsaaed.” Köögiviljaaias kasvatati kaalikat, ube, herneid , lääts. Puuviljaaedu keskaegses Eestis ei leidunud, kuid üksikuid võis esineda. Taani hindamisraamatus on üks küla nimega “Aunapo”, mis võib viidata metsaõunapuudele. 16. sajandil kasvatati Liivimaal õuna-, pirni , kirsi- ja ploomipuid.
    Kalapüük- Kalaveed olid jagatud külade ja saraskondade ( kogukond , mis kasutab ühist valdust nagu mets, järv, tiik) vahel. Mererannikul käidi hooajapüügil, selleks olid randa ehitatid ajutised peavarjud. Üks hooajaline püügikoht asus Kalamaja piirkonnas. Pärast vallutust maahärrad hakkasid kalapüüki pidama oma eesõiguseks. Läänistatud alal oli kalapüügiõgus ainult lääni valdajal, talupojad said kalapüüda seal vaid lisakoormiste eest. Kalapüügivahenditena kasutasid talupojad kalatõkkeid ja püüniseid (ristküliku kujuline puur ), nootasid (silindri kujuline puur) ja vitsmõrdu (piklik ovaalne puur, mis koosneb mitmetest rõngadest). Eesti rannikualal ja saartel tegeleti hülgepüügiga - karusnahk, rasv . Muinasajal tarvitati hülgeliha üsna laialdaselt toiduks, keskajal see taandus.
    Maakäsitöö- Vajalikud käsitöö- ja tarbeesemed valmistas iga talupoeg oma majapidamises ise või kasutas külakäsitööliste abi. Tööriistad tehti kas ise või osteti. Käsitöölisi leidus nii adratalupoegade kui ka üksjalgade seas. Laialt levinud oli kodune sepatöö. 13.-15. sajandist pole maakäsitööliste kohta peaaegu mingeid allikaid. 15. sajandist esinevad juhuteadetes vaid sepp , puusepp , müürsepp. Talupoegade nimed annavad teada nende ametist. Kullamaa vakuraamatus esinevad puzepphe, rowtzephe. Samuti leidus ratasseppaid, tislereid, korvipunujaid, laudsepad, nahksepad, kingsepad, rätsepad.
  • Talurahva sotsiaalsed rühmad Eesti alal 13.-16. saj: Enamik allikatest pärinevad alles 15. ja 16. sajandist, mis puudutavad Talurahva sotsiaalset rühma.
    Adratalupoeg - Kõige arvukam talurahvarühm 16. sajandil. Oma nimetuse on saanud sellest, et nende talude suurust hinnati adramaades. Tavaliselt talude suuruseks olid 1-2 adramaad, kuid Järvas leidus 3-5 adramaalisi talusi. Suured talud kasutasid regulaarselt võõrast tööjõudu ja talupidaja enda pere ei tarvitsenud sooritada alandavat tööd.
    Vabad talupojad - Vabad talupojad moodustasid väikese osa talurahvast. Balthasar Russow kirjutas, et vabad talupojad olevat nende päriselanike järeltulijad, kes olid püsivalt truud sakslastele ja ei võtnud osa ülestõusudest.” Siin kohas tuleb eristada vabatalupojad ja maavabad talupojad. H. Bosse arust on jaotuse aluseks läänikiri, mis on olemas maavabadel, kuid vabatalupoegadel puudub. 14. sajandi algusest peale hakkasid maa uued isandad läänistama maid alama lääniõiguse alusel. Väikelääne jagati eesti ülikate järglastele (sõjalise jõu saamiseks, enamasti seda vajasid piiskopkonnad ja Taani alad). Vabatalupojad ostsid kas kõik või osa adratalupoja kohustusi - teokohustus , loonusandamid, rahamaksu eest välja ostnud. Vabatalupoegadest võis saada adratalupoeg. Vabatalupoegade seas olid möldrid, kõrtsmikud, sepad. Maavaba talupoegade kohustuseks oli: sõja- ja käskjalateenistus, pidama ühte sõjaratsut. Hiljem asendus kõik rahalise maksuga.
    Üksjalg - Esmakordselt üksjalgu mainitakse 1435. aasta Tallinna Jaani seegi vakuraamatus. 15. sajandil arvukalt mainitakse üksjalgu allikates. 1535. aastal nad hakkavad tasapisi kaduma ja 16. sajandil on üksjalad haruldaseks nähtuseks. Üksjalad on talupojad, kes rajasid oma talu väljaspool küla, enamasti ühenduses metsa või võsamaade, heinamaa juurde. Nimetus üksjalg tuleneb sellest, et nende põllud paiknesid ühe tükina ehk jalana. Majanduslik kandevõime oli adrataludega võrreldes nõrgem. Üksjalgade talumaad ülirahva hinnati adramaades. Üksjalgade põllu suurus on ebapüsiv. Majanduslik seisund oli kehv . Neil on umbes 1/2 adramaast. Üksjalgade naturaalkoormised ja rahalised koormised olid adratalude omadest väiksemad. Adratalunik võis saada üksjalak ja vastupidi, kõik olenes kuidas suudeti toime tulla. Üksjalad tegelesid mõne käsitööalaga, et teenida elatist.
    Vabadikud (alates 15. saj) - Kehviktalupojad, kel oli vähe maad või polnud seda üldse. Et ära elada, pidid vabadikud teiste heaks tööd tegema. Mõisnikud neid ei sallinud, sest said neilt vähe makse või mitte midagi. Vabadikud tegid juhutöid või tegid tööd hooajati mõnes talus või mõisas. Feodaalsed koormised nõutakse neilt endilt ilma adratalupoegade või üksjalgade vahenduseta. Vabadike koormised olid väiksemad kui adratalupoegadel. Maad kasutatava vabadikud maksid viljakümnist ning väikekümnist noorloomadelt. Teotöö liigid olid samad kui üksjalgadel, kuid ei pidanud tegema rakmetegu nagu adratalunikud pidid.
    Sulased - Kirjalike allikate järgi sulased ilmevad alles 15. sajandil. Sulane töötab võõral maal põllul tööriistadega, mis ei kuulu temale. Tasuks saab ta selle eest teenistusaja jooksul vajaliku ülalpidamise ja palga. Sulane müüb oma tööaega terveks aastaks. Sulased seisid teistest talurahvarühmadest veelgi madalamal: sulaseraha ei tasu nad feodaalile ise, vaid seda teeb talupidaja (vastutab ka seadusterikkumiste eest).
    Talupere - Talupere pole talupidaja perekond, vaid tegemist on talumajapidamisel rajanev leibkond . Pere kandev osa oli pererahvas ehk peremehe ja perenaise perekond koos lähisugulastega. Peremees esindas peret, korraldas talutööd, palkas sulased ja tüdrukud. Sulasrahvas oli ebapüsiv, sest sulased ja teenijatüdrukud vabetasid teenistuskohti. Ühel aastal oli teenijaid, teisel aastal mitte, kõik sõltus pererahva töö kandevõimest. Talutööd jagunesid meeste- ja naisetöödeks. Meeste hooleks oli künd ja külv, töö -ja majapidamisriistade valmistamine ning parandamine, metsatöö, voorid, veotööd, hobuste eest hoolitsemine, ehitamine. Naised pidasid loomi, ketrasid lõnga, valmistasid riiet ja rõivaid, hoolitsesid toidu ja laste eest. Ühistöödeks oli sõnnikuvedu, heinategu, viljalõikus, rehepeks . Lapsed võtsid talutöödest osa alates 5-6 eluaastast: käisid karjas, hoidsid nooremaid õdesid-vendi, aitasid kaasa kodustes töödes.
  • Talurahva õiguslik olukord ja selle muutumine Eestis XIII–XVI saj: 13. sajandil talupojad olid isiklikult vabad, kuigi sõltusid isandatest ja pidid täitma oma kohustusi. Keskaja jooksul muutusid nad aga sunnismaisteks ja mittevabadeks. See tähendab, et talupojad ei võinud isanda loata oma elupaika muuta ja nad muutusid ka ise ostu ja müügi objektiks. Sunnismaisus tekkis, sest ta oli maaomankule majanduslikult mõistlik. Sunnismaisuse ja talupoegade mittevabaduse kujunemine on Liivimaal allikate nappuse tõttu raskesti jälgitav. Sunnismaisuse kujunemiseks võib peeta 15. sajandi I poolt, mis oli periood, kui rahvaarv järsult langes. Mõisad hakkasid suurendama kohustusi ja makse. Kui rahvaarv kahanes, siis seda suuremat väärtust kujutas iga üksik tööjõuline talupoeg ja seda olulisem oli tema kinnihoidmine. Vabu maid oli palju ja teised mõisnikud olid huvitatud tööjõust. Talupojad hakkasid pagema teiste mõisnike teenistusse. Esimesed teated sellest, et talupoja ümberasumiseks on vaja isanda luba, pärinevad 14. sajandi lõpust ja 15. sajandi algusest. Haapsalu linnaõiguse tekstist, nähti talupoegades kui maksumaksjates väärtust, kelle lahkumine tõi tema andamite saajale majanduslikku kahju. Adratalupojad muutusid sunnismaisteks esimesena (põhiline tööjõud). Lahkumiseks oli vaja tasuda kõik võlad. Talupoeg võis viia 3 päeva ja öö jooksul kaasa oma varanduse . Loata lahkuja , kaotas kogu oma vara. Alates 15. sajandist pärinevad dokumendid pagenud talupoegade väljanõudmise kohta, mis seostavad nende kuuluvuse isandale ja sünnikohaga - Seega laienes sunnismaisus kõikidele talupoegadele peale maavabade. Vabadike ja sulaste väärtus oli väiksem ning nende otsimine polnud väärt raha kulutamist. 15. sajandil sõlmiti Liivimaa riikides aadlike vahel kokkulepped talupoegade vastastikuse väljaandmise kohta. Adrakohtunik - Ülesandeks oli pagenud talupoegade väljanõudmine (1458). Sisuliselt uus omanik võis osta talupoja ära tasudes võlgade eest ja makstes nõutud summat . Talupoegade väljanõudmine sattus vastuollu linnade privileegidega läsitleda pagenud talupoegi vabade linlastena (Kui talupoeg jättis oma peremaha või tal olid võlad siis ta polnud vaba linlane).
    Õiguslik areng - Maad läänistati koos inimeste ja nende maksudega. Teokohustuse määramine oli juba vabadusi piiravaks kohustuseks. Talupoja sõltuvus isandast tulenes ka sellest, et ta oli isanda kohtuvõimu all. Juba 13.-14. sajandil läänistati maad välja koos kohtuvõimuga talupoegade üle. Isandale kuulusid ka korrakaitsevõim ja kodukari.
    Külakogukond- Küla kui haldusüksus, kus vallutuseelselt eesotsas oli külavanem. Kohtuniku ja külavanema ametid olid lähedased. Lisaks olid ametimehed nagu Kubjas - Kelle ülesandeks oli kümnise kogumine ja vastuvõtmine, politseivõim. Kilter - Töölesundija ja töö ülevaataja mõisas. Hirsnik - Talupojast kohaliku kohtu liige, keda määras mõisnik või talupoegade kogukond. Lõppotsuse langetas mõisnik.
    Adramaa- 13. sajandi algul hakkas allikates esinema maakasutus ja maksustusühik ader , mõtteline maakasutusühik. Alates 13. sajandi II poolest hakkas kujunema pindalaühikuks. Talude adramaade arv määrati ligikaudse hindamise teel, lähtudes külvpinna suurusest . Kui talu majanduslik kandevõime langes, vähendati talu koormisi, mitte adramaade arvu.
  • Läänikorra ja vasallkonna kujunemine Eestis XIII–XVI saj:
    Vasallkonna kujunemine - Vasall on maaisanda ehk maahärra teenistuses olev mees, kes selle teenimise eest saab maavalduse ehk lääni. Vastutasuks vasall andis sõjalist kui ka poliitilist toetust oma senjöörile. Päritolult vasallid olid ministeriaalid ehk aadlite ametkond. Vasalle kutsuti “meesteks”, “Kuninga mehed” ehk Taani kuninga vasallid. Valdav osa Liivimaale 13. sajandil tulnud meestest olid oma staatuselt märksa madalamad kui keisririigi vanad aadlikud. Väga arvukalt oli ministeriaale, eriti Bremeni, Verdeni ja Magdeburgi piiskoppide alamaid.
    Ristisõdijate muutumine vasallideks ei olnud ühesuunaline ega pidev protsess. Ristisõdijad olid seotud ajaliselt piiratud tõotusega ja naasid oma kohustuste täitmise järel kodumaale . Lääni saamine Liivimaal polnud paljude jaoks esmatähtis. Ka lääni saamine ei tähendanud, et ta püsivalt Liivimaale jääks. Mitte kõik vasallid ei tulnud Liivimaale 13. sajandil. Hiljem Liivimaale saabunud suurendasid eriti vestfaallaste osakaalu siinse aadelkonna seas. Alates 15. sajandi lõpust hakati vasalle kutsuma ka aadlikeks.
    Juba vallutuse algjärgus tegi Riia piiskop Albert suuri läänistusi, sealsed vasallid mängisid olulist rolli sõjas (Vasallkonna seas olid ka Bremeni peapiiskopkonnast piiskopi sugulasi ja hõimlasi; onupojapoliitika ?). Tartu piiskopkonna esimene läänistus tehti 1224. aastal. Korduvad nimed, mis said läänistusi on: Buxhövden, Dietrich, Tiesenhausen. Vasallid kippusid koos oma maahärraga uusi maid endale haarama. Eraldi piirkonna keskaegse Liivimaa aadliajaloos moodustas Põhja-Eesti: Allikaks on Taani hindamisraamat, kus 1240. aasta andmete põhjal selgub , et nimistus on mainitud 114 vasalli, kellele oli läänistatud Harju- ja Virumaa kogu haritavast maast umbes 75%, umbes 20% kuulus Taani kroonile ja 5% kirikule. 47% läänistatud maast oli läänistatud suurnikele, kelle valdused olid suuremad kui 60 adramaad. Keskmise suurusega (59-30 adramaad) läänivaldused moodustasid 21%. 32% läänistautd maadest jagunesid väikeläänimeestele (1-29 adramaad). Ordualal läänistamist esialgu ei toimunud, sest ordu sai hakkama oma sõjalise jõuga. Hoopis ilmnevad vabad talupojad, kes olid vabastatud andamitest, aga olid kohustatud sõdima (Vasall, kes ei pea andamit tasuma?). Liivimaa meistrid läänistasid maid ka oma lähisugulastele, nagu näiteks Plettenberg oma vennale Johanile.
    Lääniõigus - Läänistus oli isanda ja vasalli isiklik suhe, mida tuli ühe osapoole (valitseja või läänimehe) vahetumisel üle kinnitada ehk lään tuli tagastada ja saada see siis uuesti läänistatud. Läänistusrituaal koosnes vasalli truudusvandest oma isandale ja lääni üleandmisest vasallile. Tihtipeale anti üle ka mõni sümboolne ese, nagu näiteks sõrmus. Kogu protseduuri kinnitamiseks anti alates 13.-14. sajandist välja vastav läänikiri. Õiguslikult reguleeris seda valdkonda lääniõigus, mis koos era- ja karistusõiguslike normidega moodustas maaõiguse. Vanim teadaolev lääniõiguse redaktsioon Liivimaal on Harju-Viru vasallidele antud Valdemar-Eriku lääniõigus, mis kehtis ka piiskopkondades. Lääniõigus koostati 1315. aastal Taani kuninga poolt. Läänivahekord: Lääniisand annetas läänistusest laekuvad maksud ja kohaliku kohtupidamise oma vasallile. Vasall pidi selle eest isandale truu olema, samuti ta pidi oleam valmis sõjaliselt abistama läänihärrat ja olema talle ustav. Vasall pidi kaitsma maad omal kulul. Lisaks vasall võis toetada oma isandat nõuga. Kõige mahukam osa lääniõiguse kirjapanekutes puudutab lääni eest osutatavate kohustuste jagunemist ja edasiandmist. Lääniõiguses domineerivad mehed: isad ja pojad, isapoolne suguvõsa. Lääniõiguse järgi peeti meest täisealiseks alates 20. eluaastast, kuid juba 12-aastane võis truudusvande anda ja valida eestkostja. Vallalistele tütardele oli ettenähtud elatis isa läänist, vasalli pärijateta lesk tohtis surnud mehe läänis olla oma elupäevade lõpuni. Vasalli relvastus, hobuste arv ja välisvarustus oli kindlaks määratud ja seda ei tohtinud muuta. Lääni ei võinud maaisand meelevaldselt tagasi nõuda ega ära võtta. Äravõtmise põhjuste seas on: truuduse puudumine ehk feloonia; läänikohustuste täitmajätmine. Vasall võis lääni müüa, aga seal olid piirangud.
    Taani valdustes nimetataks eläänide pärimisõigust juba 1252 . aastal - Esialgu nähti ette lääni pärimist ainult isalt pojale. Seda tihtipeale kutsuti meeslääniks. Kogukäeõigusega võis lääni pärida kõik. Kogukäeõigusest sai mitme suure Liivimaa aadlisuguvõsa jaoks võimas vahend oma valduste kooshoidmisel ja suurendamisel. 14. sajandi lõpul kõrgmeistri Jungingeni privileeg - Lubas meesliini puudumisel lääne pärida ka naisliinis ja seda viienda sugulusastmeni (Harju-Viru).
    Vasalli õigused oma läänis:
  • Vasall valitses oma lääni (küla, mets, järv) - Maahärra võis sekkuda.
  • Võim alamate üle tulenes koormiste kujul.
  • Kohtuõigus.
  • Korrakaitseülesanne.
    Vasall resideerus linnustes, kuid kui tihti ta resideerus oma läänis on teadmata. Vähemalt kord aastat ta pidi käima makse kogumas ja kohut pidamas. Mida harvem vasall oma läänis viibis , seda paremini pidi funktsioneerima kohalikul eliidil põhinev omavalitsusvõim. Vasallid ühiselt moodustasid korporatsiooni, juba Harju-Viru vasallide puhul on võimalik rääkida seisusliku korporatsioonist (13. saj). Kuninga vasalle nimetati ühendust või kogu.
  • Mõisate rajamine ning talupoegade koormised Eestis XIII–XVI saj:
    Mõisad: Eesti sõna “Mõis” ise on vallutuseelne, kuid keskajal see omandas teise tähenduse. Esialgu mõisadeks nimetati väljaspool külapõlde eraldi asunud talu. Keskajal oli mõisa näol tegemist põllumajandusliku tootmisüksusega, kus töötasid sõltuvad talupojad. Talupojad harisid juba misjonär Theoderichi põlde, kuid pole teada kas tegemist on õige mõisaga või mitte. On teada, et juba 1229. aastal Saare-Lääne piiskop lubas rajada oma maadele mõisa. 1238. aastal olid mõisad olemas ka ordu aladel. Tartu piiskopkonnast pärinevad esimesed teated mõisatest alles 14. sajandist. 1240. aastal tekkisid ka eramõisad Taani kuninga valdustes. Keskaja lõpuks kujunes välja mõisate võrk üle kogu Liivimaa. Liivi sõja eelõhtul võis Liivimaal olla ligi pooltuhat mõisat. Mõisate tekkimine: Peamiselt arvatakse, et tegemist on vägivaldselt ära võetud talupoegade maadega. Kuid mõisamaade laienemisel ei saa välistada taudi, nälja ja sõja tõttu tühjaks jäänud talumaade mõisastamist. Arvestades, et 15. sajandi maaelanikkond kahanes, võis aset leida massiline mõisamajapidamiste sisseseadmine. Mõis sai endale pärijata surnud talupoja vara. Eramõisate suurus oli mitukümmend adramaad. Sissetulekuallikas: Peamiseks sissetulekuallikaks oli teraviljakasvatus . Põllutöö pidid ära tegema kohalikud talupojad oma loomade ja riistadega. Korralikuks viljasaagiks loeti viis seemet . Saagikus sõltus väetamisest ja see sõltus loomade arvust. Mõisnikud kontrollisid talude viljasaagi üle. Saare-Lääne piiskopkonnas osteti talupoegadelt vilja madalate sundhindadega kokku juba 1510- 1520 . aastatel. Eramõisnikud püüdsid kehtestada 16. sajandil oma talupoegade majapidamise ülejääkidele eelisostu õigust. Lisa tulu saadi kõrge intressiga vilja laenamisest talupoegadele. Mõisamajand - Mõisamajandi juurde kuulusid: metsad , kalastusvesi, mesipuud, juurviljaaed.
    Talupoegade koormised 13.-16. saj: Maaomanikul oli õigus võtta talupoegadel regulaarset andamit, kas igal aastal püsiva suurusega hinnust või, sagedamini, igal aastal uuesti määratava suurusega kümnist. Hinnus oli kindlaksmääratud ja tavaliselt väiksem kui kümnis. 16. sajandil Eestis tavaline viljakümnis oli veerand saagist. Võimatu on saada ülevaadet 13.-16. sajandi Liivimaa talupoegade koormistest, sest allikaid on säilinud vähe, peamiselt on teavet 16. sajandi kohta. Eesti talupoegadelt nõutud koormised olid eripalgelised, mis sõltusid piirkonnast, maaisandast, talupoja ühiskondlikust seisundist ja tema majandustegevusest. Kohustused muutusid läbi aja. Vakuraamat - Talupoegade koormiste üle arvepidamiseks. Vanim säilinud vakuraamat pärineb aastast 1330, mida peeti Virumaa külade kohta. Iga küla all on loetletud pered ja nende kohustused, ilma talu suurust märkimata. Alles 16. sajandil on fikseeritud talu suurus adramaades. Viljakümnis - Tähtsaim talupoegade koormis . Kõikides Eesti mõisates nõuti talupoegadelt andamiks ruksit ja otra, enamasti lisandus nendele kaer väiksemas koguses. Nisu võeti ainult mõnel pool. Kümniseõigust ei rakendatud ainult teraviljasaagi puhul, vaid ka muu toodangu puhul. 10%-20% koguväärtustest moodustasid loomakasvatussaadused. Talupojad viisid andamiks lambaid, härgi, lehmi, sigu, hanesid, kanu . Heinakümnis - Üks koorem täistalult. Olenevalt piirkonnast nõuti kümniseks veel mett , kalu, lina, kanepit. Talupoegadelt nõuti ka metsamaterjali: saepalke, palngupuid, puusütt, küttepuid. Talupoegadelt nõuti mitmesuguseid rahamakse. Vakuraha - Kõige kaalukam rahamaks, mis sõltus talu suurusest. Keskajal tunti ka isikul lasuvat maksu, mida võeti sulastelt ja vabadikelt. Ordualadel nõuti meistriraha ehk sõjamaks, mille suuruseks oli 1 riia mark igalt adramaalt. Keskaja jooksul asendati mitmed loonusandamid rahamaksuga. Loomakümnis asendati paarikillingilise maksuga iga varsa ja vasika pealt (Maksid selle eest, et omad loomi). 16. sajandil muutus tavaliseks vakukoormiste väljalunastamine rahas. Samal sajandil pärinevad teated talupoegade vabastamisest koormistest rahamaksu eest.
    Omaette andameid nõuti vakupidudeks - Aeg, mil korjati makse ja andameid ning peeti vakukohut, peale mida toimus pidusöök. Laekus nii toiduaineid kui rahalisi makse, samuti heina ja küünlaid. Kirikukümnis - Liivimaa vaimulike maahärrade ja nende vasallide peamine tuluallikas, millest algselt peeti ülal ka kogudusevaimulikke. Kirikukümnise suuruseks oli 1/10 sissetulekust . Preestrid käisid ise külades andamit kogumas ja lasid end seejuures kostitada. Teine viis preestrile tasumiseks oli maaomanik eraldas preestritele “preestrivilja” talupoegade arvelt. Talupoegadel lasus ka kirikumaade harimise, preestri elamu ja kõrvalhoonete ning kiriku ehitamise ja korrashoiu kohustus. Preestrid said tasu kirikliku talituse eest (16. sajandil anti matmise eest preestrile noor härg). Iga kristlase kohustuseks olid regulaarsed annetused kiriku heaks. Sinoidivili - Eraldi maks piiskopile.
    Liivimaa talupoegadel lasus kohustus osaleda sõdades, piirikaitses ja olla vägedele teejuht. Sõjateenistusse tuli minna hobusega , kuid talupojad võitlesid siiski jalaväena. Nende ülesandeks oli sõjaväehobuste ülalpidamine. Hiljem asendus sõjaväekohustus palgasõjaväega, millele lisandus rahaline maks, mille suuruseks oli 1 Riia mark iga talu pealt. Teokohustus - Varaseim teada pärineb 1284. aastast, kui talupoegi kohustati isanda põldu kündma üks päev härgadega ja omas leivas ning kaks päeva vilja lõikama. Keskaja lõpul nõuti teokoormisena nädalategu, mida oli kindel arv päevi nädalas, millele lisandus ebakorralised tööd nagu talgud ja voorikohustus. Teokohustus sõltus taludes elanud inimeste arvust ja talu suurusest. Talupojal tuli mõisas teha rakme- või jalapäevi. Korrategu - Mõisa karja talitamine, naistele.
  • Keskaegse Liivimaa riiklik-territoriaalne ja halduslik korraldus: Liivimaa ajalooline geograafia: Nende territooriumide kujunemine ja likvideerimine
    Üksküla ehk Riia piiskopkond - 1184. aastal asus Meinhard läbiviima misjonitööd Liivimaal. 1186. aastal Meinhard sai Üksküla (liivlaste) piiskopiks. Tema rahumeelne misjonitöö suurt tulemust ei toonud. Piiskop Berthold sai paavstilt õiguse kasutada ristisõdijaid Liivimaa ristiusuliste kaitsmiseks ja apostaatide karistamiseks, kuid tegelikult hakati neid kasutama mittekristlaste usu pealesundimiseks. 1199. aastal pühitseti Albert Buxhövdeni Liivimaa piiskopiks, kes alustas Liivimaa süstemaatilist sõjalist hõivamist ja kirikliku struktuuri väljaarendamist. Albert asutas 1201. aastal Riia linna ning tõi Ükskülast sinna üle piiskopi residentsi. Riia piiskopkond: Mõõgavendade ordu abiga, kellele anti ilmalik võim 1/3 valduste üle ja ristisõdijate toel õnnestus Albertil 1206. aastal endale allutada kõik Liivimaa liivlaste alad.
    Riia peapiiskopkond - Juba piiskop Albert oli püüdnud saada peapiiskopiks, kuid ei olnud suutnud oma tahet läbi suruda Rooma paavsti juures. Riia piiskopil oli tunduvalt suurem võim kui teistel Liivimaa piiskoppidel, talle oli antud õigus uusi piiskopkondi rajada ja piiskoppe ametisse nimetada. 1251. aastal määras paavst Innocentius IV Albert Suerbeeri Riia peapiiskopiks (Liivi- ja Preisimaa peapiiskop varasemalt, 1245). Saksa ordu vastuseisu tõttu Albert pidi Preisimaa residentsist loobuma ja leppima Riiaga. 1253. aastal Riia piiskop suri ning ALbert Suerbeer sai lõpuks Riiga asuda ning ühendas Riia piiskopi ja peapiiskopi ametid. Alates 1255. aastast on tegemist Riia peapiiskopkonnaga. Valitsemine: Riia peapiiskop resideeris Riias või selle lähedal olevates linnades ja linnustes (Üksküla/Koknes). Stifti valtisesid stiftifoogtid, keda oli 2. Vaimulikes asjades abistas toompraost. Lisaks osales Riia toomkapiitel valitsemises, selle liikmetel oli õigus valida peapiiskoppi ning aruatada kõiki olulisemaid vaimulikke ja ilmalikke asju peapiiskopkonnas. Likvideerimine: 1559 . aastal Riia peapiiskopkond sattus ohtu Liivi sõja ajal, sest venelased vallutasid idaalasid. 1561. aastal toimus Riia peapiiskopkonna kui ka ordu valduste otse liitmine Poolaga. Aastast 1563 ei määratud enam Riia peapiiskopiks kedagi.
    Tartu piiskopkond - Tartu piiskopkond loodi pärast Tartu alistamist Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt 1224. aastal. Piiskopi ametinimetus loodi alles 1235. aastal, kuni selle ajani oli ta ametlikult Lihula piiskop. Seda seetõttu, sest esimene Tartu piiskop Hermann von Buxhövden oli varem määratud Lihula piiskopik. Kui Lihulas oli end sisse seadnud Saare-Lääne piiskop, vahetas ametinime Tartu piiskopiks. Kiriklikult allus Tartu piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile, ilmalikult oli ta Saksa-Rooma keisri vasall ja kuulus Saks riigivürstide hulka. Valitsemine: Tartu piiskopil oli olemas nii vaimulik kui ka ilmalik võim, sest stifi ja diötseesi piirid olid erinevad. Vaimulikku järelvalvet teostas piiskop visitatsioonide abil. Ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina toomkapiitel (piiskopi valijad). Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes aga ei pidanud arvestama toomkapiitli valikut. Kiriku majandusküsimuses oli tähtsaim abiline toompraost. Ilmaliku administratsiooni ja sõjaliste küsimustega tegeles stiftifoogt . Pool piiskopkonnast oli läänistatud ordule. Likvideerimine: Piiskopkond lõpetas oma tegevuse Liivi sõja ajal, kui Moskva tsaari väed 18. juulil 1558. aastal Tartu vallutasid.
    Saare-Lääne piiskopkond - Piiskopkond loodi 1228 . aastal Riia piiskopi Alberti poolt Läänemaast, Saare-, Hiiu- ja Muhamaast. 1228. aastal sõlmis esimene Saare-Lääne piiskop Gottfried lepingu Mõõgavendade orduga. Mõõgavendade ordu sai 1/3 saartest , piiskopile jäid aga vaimulikud õigused. Ordu vastutasuks pakkus sõjalist kaitset. Oma võimu kindlustamiseks piiskop jagas valduseid vasallidele ja määras piiskopkonna foogti, kes hakkas asuma Kullamaal. Valitsemine: Ametlikult oli Saare-Lääne piiskop Saksa-Rooma keisri vasall. Kiriklikult allus Saare-Lääne piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile. Kiriklikes küsimustes oli piiskopi tähtsaimaks abiliseks toompraost, ilmaliku administratsiooni ja sõjaliste küsimustega tegelesid Saaremaa ja Läänemaa stiftifoogtid. Vaimulikku järelvalvet teostas piiskop sinodi ja visitatsioonide abil, ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina toomkapiitel. Likvideerimine: 1559. aastal ostis piiskopkonna Taani kuningas Frederik II ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele, kellest sai Saare-Lääne piiskop. Alles 1573. aastal likvideeriti Saare-Lääne piiskopkond kui alad liideti Taani kuninga omadega.
    Kuramaa piiskopkond - Piiskopkond loodi 1234. aastal, pärast seda, kui kurelased olid end Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võimu alla andnud. Esimeseks piiskopiks oli Engelbert (1234-1242), kuid kuralased alistati lõplikult alles 13. sajandi lõpuks. Esimesed aastakümned olid ebakindlad, sest kurelased tõusid mitu korda üles. Tänu ebakindlusele jagati Kuramaa piiskopkonna diötsees Saksa ordu ja piiskopi vahel, Saksa ordu sai 1/3 ilmaliku alast, Saare-Lääne ja Tartu piiskopid said 2/3. Kuramaa oli kõige nõrgem ja langes pea Saksa ordu mõju alla. Valitsemine: Tavaliselt valiti Kuramaa piiskoppideks orduga tihedalt seotud isikuid. Toomkapiitel oli inkorporeeritud ordusse. Likvideerimine: Kuramaa piiskop müüs oma valdused 1559. aasta lõpul hertsog Magnusele. Magnus valitses aastatel 1570- 1577 Moskva tsaaririigi vasallriigi Liivimaa kuningriiki, kuid pärast Liivi sõja lõppu lahkus Põhja-Eestist ning asus 1578. aastal Kuramaale ja tunnistas end Rzeszpospolita vasalliks. Ta säilitas oma Kuramaa valdused kuni surmani 1583. aastal. Seejärel langesid Kuramaa valdused Poola-Leedu kätte. 1585. aastal Taani loovutas 30 000 taalri eest kõik õigused üle ala.
    Saksa ordu valdused - Saksa ordu valdused paiknesid geograafiliselt laiali üle kogu Liivimaa. Kõige vanema orduala Liivimaal moodustasid mõõgavendadelt ülevõetud valdused, mille tuumik paiknes Riia piiskopkonnas, 1/3 alast. 1224. aastal eraldas Lihula (Tartu) piiskop oma piiskopkonnast ordule Sakala, Nurmekunna, Mõhu ja pool Vaigat. 1228. aastal sai ordu Saare-Lääne piiskopilt endale 1/3 saartest. Stensby lepingu järgi 1238. aastal sai ordu endale Järvamaa. Sõltumatu staatuse saavutas Saksa ordu Kuramaal. 1346. aastal Saksa ordu sai Taani kuninga käest Harju- ja Virumaa. Valitsemine: Ordu tipus seisis meister, keda valiti ordu üldkapiitlis. Orduvennad allusid meistrile, kuid meister pidi kuulama nende nõud. Liivimaa orduterritooriumi valitsesid ordukäsknikud: komtuurid ja foogtid. Keskne haldusüksus ordul oli komtuurkond . Komtuur valitses linnuse üle. Foogt oli ametnik , kellele oli delegeeritud ilmalik võim mingis piirkonnas. Hiljem ei tehtud enam vahet komtuuril ja foogtil. Käsknike seas kujunes välja hierarhia : juhataja; maamarssal; komtuur; foogt. Likvideerimine: 1558. aastal puhkes Liivi sõda ning ordu polnud enam maakaitseks võimeline. Ordu andis end 1559. aastal Poola kuninga Sigismund II Augusti kaitse alla. Pärast seda, kui Põhja-Eesti orduvaldused olid end 1561. aastal andnud Rootsi võimu alla, ordumeister Gotthard Kettler alistas end Poola kuningale. 1561. aastal liideti ordualad koos Riia peapiiskopkonnaga Poolaga. 1562 . aastal likvideeriti orduharu lõplikult.
    Taani valdused - Taanlased vallutasid ja ristisid 1219. ja 1220 . aastatel Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa, Alutaguse , osa Läänemaa ja Järvamaa üle - Asutati Eestimaa hertsogkond. Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastatel 1220 oma poja Knudi. Maade asehalduriks sai Anders Sunesen. 1229. aastal rajati esimese kiriku Toompeale. 1224-1224 aastatel toimus eestlaste ülestõus, mille käigus vabastati kogu Eestimaa, kuid peadselt vallutajad vallutasid alad tagasi. Vallutajad läksid omavahel maade pärast tülli. Alles 1238. aastal sõlmiti Stensby leping, mille kohaselt Taani sai endale Tallinna, Rakvere ja Narva linnused Revala, Harju ja Viru, Alutaguse maakonnad. Järva maakond jäi ordule. Valitsemine: Kõrgemaks kohapealseks võimukandjaks Eestimaa hertsogkonnas oli Taani kuninga asehaldur ja kuninglik nõukogu, mis koosnes 15 liikmest. Maavaldused olid suures osas läänistatud saksa päritolu vasallidele (13. sajandil vasallide hulka kuulus ka eestlasi). Likvideerimine: 1343. aastal toimus Jüriöö ülestõus, mille Liivimaa ordu veriselt maha surus, selle tulemusel läksid Liivimaa ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas. Taani kuningas Valdemar IV müüs 1346. aastal pärast Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused Saksa ordule, 4 000 t hõbeda eest.
  • Keskaegne Liivimaa: liitriik või riikide liit?:
    Maapäev: seisuslikud kogunemised XIV sajandil- Liivimaal kujunes 15 saj jooksul teatud habras jõudude tasakaal, mille väljenduseks oli siinsesse poliitilisse ellu sajandi esimesel poolel ilmunud uus mõiste: maapäev. Kujunes isandate vajadusest alamatega tähtsamates asjades kokku leppida ja alamate ambitsioon osaleda maa valitsemises (Prantsusmaal generaalstaadid , Saksamaal riigipäev). Vajalik oli omavaheline poliitika kooskõlastamine. Nõupidamisi, kus olid seisuste esindajad, peeti Liivimaal juba 14. sajandil, kuid alles 15. sajandil kogunemised sagenesid. Arengut toetas Liivimaa rüütelkondadekasvas korporatiivsus , samuti Liivimaa hansalinnade omavaheliste kogunemiste traditsioonid.
    Valga konföderatsioon- 1435. aastal Valgas sõlmitud leping oli esimene, kus olid esindatud kõik seisused maahärrade kõrval. Leping sõlmiti kuueks aastaks, garanteerimaks rahu ja kõiki osapoolte seniste privileegide puutumatust. Leping sätestas vastastikuste tüliküsimsute lahendamise korra ning üksmeelse otsustamise nõude sõja ja rahu küsimsue.
    Maapäeva kokkukutsumine, korraldus, toimumispaigad- Maapäeva kutsusid kokku Riia peapiiskop kui ka ordumeister. Kogunenud seisused pidasid läbirääkimisi erikodades ehk kuuriates, mida Liivimaal oli neli: 1) vaimulikud, 2) isandad, 3) ordukäsknikud, 4) aadel ja linnad. Läbirääkimisi peeti ka härruste kaupa. Maapäeva ühised otsused võttis vastu plenaaristung, mida peeti mõne suuremas hoones , linna kirikus, raekojas või gilditoas. Maapäevad toimusid enamasti keset Liivimaad paiknenud keskustes nagu Valga alev või Volmari linn, mis kõigele lisaks ei olnud ühegi Liivimaa maahärra residentsiks ehk neutraalne ala.
    Retsessid- Ehk maapäeva otsus, mille jõudmine oli keerukas protsess, mis piiras saadikute mandaatide piiratus ning konsensuse nõue. Puudus ka täidesaatev võim, mis oleks otsuste täitmist kontrollinud.
  • Ülemkihi ja linnarahva sotsiaalsed rühmad Liivimaal:
    Ordurahvas- Ordut moodustasid: 1) Rüütelvennad ehk sõjamehed, 2) Hallmantlid, kes omasid madalat päritolu (seersantvennad), 3) Preestervennad, kes viisid läbi vaimulikke talitusi, jutlusi ja ka kirjutajad . Ordu juht oli kõrgmeister, kõrgeim otsustuskogu oli üldkapiitel. Liivimaa orduvalduse juht oli meister. Sõjaväe juht oli maamarssal. Ordu territooriumit ehk komtuurkonda juhtisid komtuurid ja foogtid. Ordusse astudes pidid vennad oma ilmalikud sidemed maha jätma ja omavahel võrdsed olema, kuid siiski on märgata, et kõrgemalt sündinud vendade karjäär on olnud parem ja neid on tõusnud rohkem käsknikke sekka.
    Vaimulikkond- Liivimaa vaimuliku hierarhia tipus oli Riia peapiiskop, kellele kiriklikult allusid kõik Liivimaa piiskopkonnad. Piiskop on kiriku ülemvaimulik, kes juhib piiskopkonda. Toomhärrad - Toomkapiitel vaimulik nõukogu, mis annab nõu piiskopile ja tegeleb piiskopi valimisega . Toompraost - Tegeles piiskopkonnas majandusküsimustega. Preester - Pidasid jutlusi kirikutes ja viisid läbi kiriklike rituaale. Vikaarid - Lihtvaimulikud.
    Aadel- Puudus kõrg- ja alamaadel. Vasallkonnal kujunesid rüütelkonnad. Moodustati korporatsioon , mis hakkas kaasa rääkima maahärra kõrval (nõupidajad, kuid samas, et maahärra ei läheks vastuollu oma vasallidega). Kui kokkuleppeks oli tarvis vasallide toetust kindlustada, toimus viimaste õiguste laiendamine (Pärimisõigus).
    Kaupmeeskond- Suurkaupmehed tegelesid rahvusvahelise ekspordiga, sest neil olid laialdased sidemed välismaal. Väikekaupmehed tegelesid turgudel, et tagada kohalikule elanikkonnale kaubad. Kaupmehed koondusid gildidesse, mis pakkusid oma liikmetele sotsiaalset turvalisust, kaitsta ühiseid ametialaseid ja usulisi huve ning korraldada seltsielu.
    Linnakäsitöölised- Käsitöölised koondusid tsunfti ehk kutseühing, mis reguleeris väljaõpet, töökorraldust ja hindu, kontrollisid toodangu kvaliteeti ning kaitsesid oma linna meistreid konkurentsi eest. Käsitööliste seas oli hierarhia: 1) Õpipoiss - Kõige madalam aste, ta õppis meistri juures, mis kestis 3-4 aastat, 2) Sell - Ta oli tsunftiliige, kuid mittetäiuslik liige. Nad ise valisid endale meistri, kelle juures nad tasu eest töötasid. Sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi. 3) Meister - Sellist sai meister. Selleks ta pidi valmistama šedöövri.
    Linnade lihtrahvas- Keskne kategooria oli kodanikud (iseseisev majapidamine , abielus, sündinud seaduslikust abielust ) - Õigus loota oma linnalt kaitset saada, allus linna kohtupidamisele ja kandis linna heaks koormisi. Peale kodanike elas linnas üldnimetusega elanikke.
  • Deutsch ja Undeutsch:
    Etniline ja sotsiaalne tunnus ühiskondlikus hierarhias - “Sakslane” ja “mittesakslane” ei olnud etniline . Etniline ja sotsiaalne jaotus on siin omavahel põimunud. Esimesel kohal pole mitte saksa keel, etniline päritolu, vaid sotsiaalne jaotus. Sotsiaalne positsioon määrab ära õigused ja kohustused, ning võib määrata ka selle, mis keeles ta räägib. Lisaks etnilisele, kultuurilisele ning keelelisele aspektile on olemas ka õiguslik aspekt. Eri inimeste kohta kehtis erinev õigus. Ehk millise õiguse alla keegi kuulus, võis defineerida, millise rahva hulka teda loeti. Mittesakslasteks nimetati neid, kes olid maal elavad talupojad. Mittesakslaste vastuvõtmine keelati tsunftidesse , gildidesse (1375-1397, Riia. 14. sajandi lõpp). Kartus oli, et talupojad tuelvad linna, võtavad ära töökohad ja teevad tööd, milleks sobivad pole. Diskrimineerimise tagamaaks oli pigem õiguslik ja sotsiaalne, mitte rahvuslik jaotus. Ehted , rõivaesemed ja muudki asjad jagunesid samuti “saksa” ja “mittesaksa” esemeteks. Mittesakslaste alaväärsus tulenes nende talupojaseisusest ja peetud väheauväärsetest ametitest ja lausa autud ametid nagu timukas ja hoor . Lisaks etniline see ei saaks olla, sest “rahvus” polnud keskaja mõistes etniline kogukond, vaid esmajoones õiguslik kogukond. Rahvus kui etniline kogukond kujunes märksa hiljem välja.
    Mõistete päritolu ja kasutamine- Keskaegse Liivimaa elanikkond jagunes “Sakslasteks” (deutsch) ja “mittesakslasteks” (undeutsch). Sakslased olid staatuselt kõrgem ja arvuliselt vähemuses rühm. Mittesakslasteks nimetati 15.-16. sajandil kohalikke põliskeeli kõnelevaid inimesi (eestlased, liivlased, lätlased), esmajoones talupoegi. Saksa ja mittesaksa elanikkonna arvuline vahekrod polnud linnades sarnane. 1538. aasta Tallinnas eestlasi võis olla üle poole. Sõna undeutsch oli Liivimaa keskaegses sõnapruugis mitmetaähenduslik. Tavatähenuse “talupoeg” kõrval on tähendanud kõiki mitte-sakslasi. Sõnal on halvustav kõrvaltähendus. Sakslasteks peeti aadlike, vaimulikke, suurkaupmehi, paremaid käsitöölisi. Mittesakslased olid talupojad, linnade lihtrahvas, lihtsamate käsitööametite pidajad.
    Alates 14. sajandi lõpust hakati järjest enam piirama õigust omada linnas kinnisvara mittesakslastel. 14. sajandi lõpu mittesakslaste olukorra halvenemist on seostatud jüriöö ülestõusuga 1343-1345, kuid see võib olla ka kokkusattumus. Maahärrade huvi esmajoones oli hoida talupoegi maal. Põhjused peituvad suurel määral epideemiates, linnades täideti lüngad mittekodanike arvel ja maalt linnaasunute hulgast, samal ajal maal kujunes talupoegade sunnismaisus, materiaalne väärtus kasvas, sotsiaalne väärtus langes.
  • Eesti linnad ja alevid keskajal:
    Linnade tekkimise ja asutamise küsimus- Linna asustamine või rajamine ei tekkinud üleöö. Üldistavalt võib öelda, et linnastumine algas Liivimaal 13. sajandil. Keskaegse Liivimaa linnade kaart võttis 14. sajandi keskpaigaks oma kuju. Linnade omavaheline kaugus jäi siin saja ja paarisaja kilomeetri vahele, mis on võrreldest Euroopaga väga suur vahemaa (Ei olnud võimalik ühest linnast näha teist linna). Keskaegse linna moodustas õiguslikult piiritletud inimgrupp. Asutati linnu, meelitades ulatuslike privileegide abil inimesi neisse asuma. Piiskopid olid linnade asustamisest huvitatud (residents pidi asuma linnas). Linnu soovisid oma halduskeskuse elujõulisuse tugevdajana näha ka Saksa ordu, Taani kuningas ja mõned suurvasallid. Linnade asustamise puhul oli olulised geograafilised tingimused ja inimasustusliku potentsiaali kombinatsioon. Liivimaa linnade algusloos olid olulisel kohal Saksa kaugkaupmehed, kes maale peatuma jäid ja endale privileege juurde nõutasid. Liivimaa linnade tekkimise aeg - 13. sajand - kattub ühtlasi Hansa liidu kujunemise ajaga . Soodsaks kohaks oli liiklussõlm nagu jõesuu (Pärnu), vee- jamaatee ristumiskoht (Tartu, Narva), või soodne meresadam (Tallinn, Riia). Linnade puhul tähtsad olid linnused. Linnu võidi rajada ka tühjadele kohtadele, kus varem asulat polnud.
    Kas enne XIII saj oli Eestis linnalisi asulaid?- Saksa linn ehk piiratud omavalitsus , mille õigus pärineb Saksamaalt ja mille eliit on koosnenud Saksamaalt sisserännanud inimestest. Aolinn - Varajane linn, kus on teatav inimeste tegevuste osakaal, kuid pole niivõrd suur, et kutsuda linnaks (Tartu, Senpilseta, Daugmale). Aolinnad pole arenenud keskaegseteks lnnadeks, sest linnad tekkisid kuskil lähedal. Enne Tallinnat oli toompeal asustus. Tallinna eelkäijana on nähtud viigingiaegset Viru linnust, kuid seni pole midagi leitud. Yurjev (Tartu) rajati umbes aastal 1030 Yaroslav Targa poolt. Süvalepa - Kusagil pidi olema Muinas-Eestis ka kaubanduskeskus ja sadamakoht, sest oli tihe liiklus Novgorodi ja Ojamaa vahel. Parem sadamakoht on Tallinn, sest miks just Tallinn sai valitud Taani kuninga poolt 1219. aastal retke sihtkohaks. Väga võimalik, et oli miski asula juba olemas, mis meenutas linna. Paul Johansen - Idee, et Tallinna kohal võis 11. sajandil olla vene ja Skandinaavia kaubahoovid, kolmanda asustuskeskusena rajati sinna Saksa linn, Tallinn kujunes siis nendest kolmest kokku. Pole olemas allikaid, mis tõendavad seda hüpoteesi. Puuduvad arheoloogilised tõestused, et enne 13. sajandit oli olemas linnaline asustus.
    Suured ja väikesed linnad, alevid- Liivimaa linnad tänapäeva mõistes väikesed: Kolm suurt linna: Tallinn (1536: 7000-8000), Tartu (Väiksem kui Tallinn), Riia (16. saj: 10 000 - 12 000). Lübeck (30 000 - 40 000). Suurem osa linnadest on pisemad, mõnesaja elanikuga. Lisaks linnadele on olemas veel Alevid, mida arvukalt, kuid mõndades mainitud neis ka bürgermeistreid ning omavalitsuse algeid ja elemente. 14. sajandi II poolel oli Liivimaal katku epideemia , mille tõttu linnade kiire areng jäi seisma, alevid kaovad kaardilt ära, väikelinnad kaovad kaubandusest kõrvale ning jäävad kohalikeks keskusteks: Viljandi (teenindas ordulinnust), Haapsalu (sadam), Pärnu (Kaupleb ainult villa ja viljaga). Oluline alev oli keskajal Valga, sest ta oli piiripealne alev (ordu ja Tartu piiskopkonna vahel). Valga alev pidi olema piisavalt suur, sest ta sai ära mahutada maahärrat koos oma õukonnaga. Linna õiguse sai alles Stefan Bathory’ilt Liivi sõja ajal.
    Linnade olemasolu õiguslikud raamid- 1270. aastal Riia sai Hamburgi õiguse, mille järgi loodi Riia õigus, mis anti enamikule Liivimaa linnadest. 1248 . aastal Tallinn sai endale Lübecki linnaõiguse. Rakvere sai Lübecki õiguse Taani kuningalt 1302. aastal. 1345. aastal kinnitas kuningas Valdemar IV linnaõiguse ka Narvale. Tartu kujunemisel linnaks näitab selle langemine 1224. aastal. 14. sajandi lõpu kaudsete allikate järgi teame, et Tartu kasutas Riia õigust (teadmate millal). Viljandi linnast saab rääkida alles 1283 . aastast, kui ordumeister Nindorf määratles Viljandi linnasarase ja tagas kodanike vabadused. Alles 1481. aastast pärineb teada Riia õiguse kasutamisest Viljandist. Pärnu sai 1265. aastal ordumeister Manderni käest privileege linnasarase kasutamise kohta (Seda võib pidada linna alguseks, sest pidevalt privileegi uuendati). 1260. aastal ordumeister rajas Paide linnuse, mille juurde tekkis asula ning too käskis neil küsida Riialt linnaõiguse, et parandada oma eluolu. Kuramaa sai Riia linnaõiguse 1378. aastal.
  • Linnaelu korraldus Liivimaal:
    Raad- Püsiv nõukogu, raad ehk magistraat . Liivimaa suuremates linnades on rae olemasolu dokumenteeritud algaegadest peale, näiteks Riias 1226. aastal. Raad valis ise endale liikmeid ja nõudis kodanikelt kuulekust, kuid raad ei toiminud kui edisndusorgan, vaid pigem kui korporatiivne “valitseja.” Raad valitses targalt ehk tähtsamates küsimustes alati kogukonnaga nõu pidades. Selleks, et linnas jääks rahu kestma, pidi kodanike tahe ja rae tahe lõpuks olema sarnased. Riia õigus nägi ette rae suuruseks 12 meest (Kristuse jüngrid), kuid see suurus oli muutlik . 16. sajandil kinnistus Tallinna rae suuruseks 14 raehärrat ja 4 rae juhtivat liiget bürgermeistrit. Raehärra amet oli auamet ja hiljem eluaegne. Tol ajal tunti tänapäeva korruptsiooni. Lübecki õiguse järgi ei tohtinud raehärrad linna või kohut puudutavates asjades vastu võtta kingitusi. Samuti oli keelatud lähisugulaste samaegne istumine raes. Linnades kujunes välja kindel ring juhtivaid perekondi, kelle seast raehärrasid valiti. Rae ülesanded: valitseda linna; koondada enda kätte nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu. Raehärrad pidasid istungeid peamiselt kolmapäevit, reedeti ja laupäeviti. Raehärra vande osaks oli rae istungitel räägitu saladuses hoidmine. Sageli rae istungid polnud kinnised. Suurlinnades juhatas rae istungit üks bürgermeistritest, väiksemates linnades toimus istung sageli maahärra voliniku osalusel. Riia õiguse järgi otsus langetati häälte enamuse järgi. Raad lähtus maahärra annetatud linnaõigusest.
    Gildid- Ühiskonnas oli tähtis osa gildidel ja vennaskondadel, mille eesmärgiks oli pakkuda oma liikmetele sotsiaalset turvalisust, kaitsta ühiseid ametialaseid ja usulisi huve ning korraldada seltsielu. Enamik gilde tegutses linnades. Laiemalt hakkasid levima 13.-14. sajandil. Keskajal ei tehtud vahet gildil ja tsunftil (Alles uusajal hakati eristama). Kõige vanim gild on püha Kanuti (1326) ja püha Olavi gild (1341). Hiljem lisandusid Suurgildid, Mustpeade vennaskond ja Väikegildid. Näiteks Kauti ja Olavi gildi auväärsemad erialad olid: kullasepad, vasksepad, pagarid, kingsepad, rätsepad. Esialgselt seal olid nii kaupmehed kui ka käsitöölised, kuid 14. saj keskel eraldus Suurgild ja jäid ainult käsitöölised.
    Tsunftid- Käsitööliste kutseühing, mis reguleeris väljaõpet, töökorraldust ja hindu, kontrollisid toodangu kvaliteeti ning kaitseksid oma linna meistreid konkurentsi eest. Tähtis roll oli vastastikusel abistamisel, seltsielul, kiriklikel kombetäitmistel ja surnute mälestamisel. Eestis algas suurlinnades üleminek tsunftikorrale 14. sajandi II poolel. Riias esimeste seas olid kullasepad (1375. aasta skraa ); kingsepad (1375). Tallinnas 1363-1374 sai kolm tsunfti põhikirja: rätsepad, kuldssepad ja lihunikud. Tsunfti skraa: Raad vaatas skraad üle ja kinnitas neid iga 3-5 aasta tagant. Skraades kehtestati nõuded sellile, kes taotles meistriks saamist ja tsunfti vastuvõtmist. Meistriks püüdleja pidi põlvnema vabadest ja abielus vanematest ; aasta jooksul kohapeal teeninud ja väljendanud soovi liitumiseks 3. koosolekul; teenistuskirja esitamine. Kui sünnipära ja varandusega olid asjad korras, tuli tsunftimeistritele tõendada oma oskusi. Pärast proovitöö vastuvõtmist tuli tulevasel meistril tasuda veel tsunfti astumise maks ja oma tsunftivendi kostitada. Mõnes skraas on määratud summa, mis tuli söömingule kulutada, teistes toidained (paar vaati õlut, sink ja oinas). Kullasepp pidi Tallinnas kostitamisele kulutama 10 marka. Paljude jaoks see polnud taskukohane, meistriks pürgija pidi olema jõukas mees. Sisseastumismaksust olid vabastatud sellid, kes abiellusid kohaliku meistri lese või tütrega ja meistripojad. Peale tsunftivastuvõtmist peab isik saama kodanikuks. Skraades määrati kindlaks mitu selli ja õpipoissi tohib meistril olla, millal neid värvatakse, kui suur on nende tasu. Keelatud oli teise meistri selli enda töökotta üle meelitada. Skraadega reglueeriti ka tööaega, toormaterjali jaotust meistrite vahel ja toodangu sortimenti ja piirhindu. Skraad sisaldasid käitumisnorme: kuuletumine oldermannile, oldermanni valimise korda, kohustust osaleda tsunfti kogunemistel.
    Linnaõigus- On kesjajast pärinev õigusnormide kogum linnakogukonna jaoks. Eesti keskaegsete linnade linnaõigused pärinesid Saksamaa linnade õigustest. Tallinnas kehtestas Taani kuningas Erik IV 1248. aastal Lübecki õiguse, mis kehtis ka Rakveres ja Narvas hiljem. Riia sai 1270. aastal Hamburgi linnaõiguse, millest kasvas välja Riia linnaõigus, mis levis Tartusse, Haapsallu, Paidesse, Uus-Pärnusse ja Viljandisse. Lüübeki ja Riia õiguse vahe on selles, et saadud Riia linnaõiguse linnade kõige kõrgemaks instantsiks oli Riia linn, kuid juriidiliselt olid kõik linnaõigused sarnased.
    Skraa- Põhikiri, mis ei olnud ainult õiguslik dokument, mis määratles ühenduse liikmeskonna ja tegutsemisprintsiibid, vaid ka ühiste väärtushinnangute kogum. Skraades pandi suurt rõhku grupisolidaarsusele ja käitumisnormidele. Kõigile on kohustuslik gildi jootudel, missadel, koosolekutel ja matustel osalemine. Kaasvendi ei tohtinud laimata ega nendega kakelda. Normide vastu eksimise eest pidi maksma trahvi . Kehtis vastastikuse abistamise printsiip, kui üks liige oli vaseunud siis kõik pidid aitama teda. Esialgu raad kinnitas skraad, kuid läbiaja lisandus gildi koosolekutel vastu võetud otsused.
    Bursprake- Lisaks linnaõigusele kehtis ka bursprake (Kodanike koosolek, alam saksa keeles). Tekst koosnes kodanikele regulaarselt (1-2 aastas) etteloetavatest raemäärustest. Suur osa nendest käsitlesid kodanike vahiteenistust, vaikuse ja korra pidamist, tuleohutust, tänavate ja ehitiste heakorda, kauplemisregulatsioone. Lisaks tehti ajaliselt ja ruumiliselt piiratud määrusi näiteks sõjaga seotud ajutine blokaad .
    Rae koosseis ja raeametid- Raehärrade vahel kujunes välja ametijaotus tegevusvaldkondade kaupa. Tallinnas iga valdkonna peale on määratud kaks raehärrat, kellest üht peeti ülemaks. Hierarhiat ametite vahel polnud, kuid ametid, mis olid rohkem seotud suuremate rahasummadega, olid teistest tähtsamad. Arvehärrad - Valvasid linnalaekat, kuhu laekusid kõik maksudest saadud tulud. Maksuhärrad - Aastamaksu kogujad, kes vastutasid linna maksusissetulekute eest. Aktsiisihärrad - Tegelesid aktsiisidega. Linna foogt - Ehk kohtunik , keda abistas kohtupidamisel alamfoogt. Veskihärrad - Valitsesid linna veskeid, tähtsaimad linnamajandusega tegelevad isikud. Mündihärrad - Tegelesid linna müntlaga (hiljem müntmeister). Ehitushärra - Kureeris linna ehitustöid. Koplihärra - Tegeles linna karja- ja heinamaadega, haldas ka lubjaahjusid ja telliselööve. Rae teenistuses oli ka raesekretär, apteeker, suurtükimeister, arst ja väepealik. Raeteenrid (4-6): tõlgid, sadamavaht, raekojavaht. Tasustatud lepingulised töötajad: müürseppmeister, puusepp, kokk, sepp ja pillimehed. Madalaim rae teenistujate kiht: käskjalad, koplivaht, tellisemeister, kelamees, turufoogt (korrapidaja), noorem puusepp, noorem kokk. Igal rael oli oma bürgermeister, foogt ja arvehärra.
    Gildide ja tsunftide sotsiaalne hierarhia- Gildi eesotsas seisis oldermann - valitud gildivendade hulgast, kellel staaži üle 10 aastat. Oldermann kutsus kokku koosolekuid, pidas pidusöömingutel kõnesid, esindas gildi linnakogukonna nõupidamistel. Tema käes olid hoiul gildi skraa, pitsat , arveraamatud ja sularaha , samuti hõbepeekrid. Tal oli kaks abilist, keda nimetati kaasistujateks, kes aitasid kontrollida gildi arvepidamist ja esitasid aruande. Oldermanni ametiaja pikkuseks oli tavaliselt 3 aastat, kaasistujal 2 aastat. Tallinna Mustpeade ühendusel oldermann puudus ja seal juhtimisega tegeles vanematekogu . Lisaks olid altarieestseisjad, kes hoolitsesid vennaskonna altarite kulude katmise eest ja muretsesid vajalikke esemeid Šaffer - Tegeles gildide jootude korraldamisega. Eestseisja - Vastutas hoone korrashoiu eest, ehitusmeister. Ametis oli ka kirjutaja, kes pani kirja tähtsamad asjad.
  • Liivimaa linnad Hansa liidu liikmetena:
    Hansa tekkimine- Hansa on olnud kaupmeeste laevakompanii, esile kerkinud alates 12. sajandist. Esiletõusnud on kaupmeeste vennaskond Ojamaa, mis sõlmis kaubandusliku lepingu Novgorodiga. Saksa kaupmehed suundusid 13. sajandil Venemaale, Flandriasse ja Inglismaale . 12. saj ja 13. saj tekkisid linnad, kus juhtiv positsioon läks hansakaupmeestele, kes olid nende linnade poliitika kujundamisel otsustavad, millest on saanud linnade ühendus ehk hansa linnad. Kaupmeeste vennaskond hankis endale privileege, mida nad ühiselt kasutasid. Läbi aja kaupmeeskonna asemel hakati dokumentides sagedamini rääkima konkreetsetest linnadest, Riia, Lübeck, Visby, Soesti. 1280 . sõlmisid Lübeck ja Visby saksa kogukond lepingu kaubanduse kaitseks kogu läänemerel ja selle sadamaid . 1282 ühines sellega Riia. Ojamaa ühingu aeg sai läbi 1298. aastal, kui lõpetati pitseri kasutamist ning edaspidi tuli dokumendid kinnitada vastavate linnade pitseritega. Hansa kokkukuulumine jätkuvalt sõltus isikutevahelistel suhetel (sugulus- ja ärisidemed). Hansa liidu struktuur kujunes välja 14. sajandi jooksul. Juhtpositsioonile jäi Lübeck. Ühiseid asju hakati arutama hansapäevadel, 1356. aastal Lübeckis. Iga linn võis otsida lahendust oma muredele, kuid tema ülesandeks jäi ka teistelt kooskõlastuse ja otsuse saavutamine. Kutsuti kokku linnade täievolilised saadikud. Otsus langetati siis, kui ühegi linna saadikul polnud enam vastuväiteid. Hansapäevade otsused ehk retsessid hakkasid kehtima alles pärast nende avalikustamist. Väljaspool hansalinnu koondus Hansa kaupmeeste tegevus kontoritesse. Novgorod, INglismaa, Brugges ja Bergenis. Kontoreid juhtisid oldermannid. Asju otsustasid kaupmehed üldkoosolekul, tüliküsimused lahendati oma õiguse kohaselt (Lübecki õigus). Igal kontoril oli oma kohus, kassa ja pitsat.
    Hansalinnad Liivimaal - Eesti hansalinnadest mõjukamad olid Tallinn ja Tartu. Uus-Pärnu oli 14. sajandil Liivimaa sadamate väljaveo esikoht ja sisseveos kolmas. Viljandit kui hansalinna märgitakse esmakordselt 1346. aastal kui venelaste sihtpunkti. Lätis jäid muud hansalinnad - Lemsalu , Võnnu, Volmari, Koknese - selgelt Riia varju. Ainus oluline Liivimaa kaubanduskeskus, mis ei kuulunud Hansasse oli ordulinn narva, sest ta asetses piiri peal. Venemaa oli Hansa peamine kaubanduspartner , kuid ükski linn ei kuulunud Hansa liitu, seal olid kaubahoobid (asusid seal ka kirikud, seetõttu pühakute nimelised). 1540.-1550. aastatel tahtis Narva saada Hansa linnaks, keegi polnud huvitatud ning seetõttu Narvas hakati tegema piiranguid kaubanduses. 12 linna on hansalinnad. Hansa linnadeks loevad väike linnu, mis on esindatud vähemalt ükskord hansapäevadel.
    Liivimaa linnade roll kogu hansakaubanduse süsteemis. Suurte ja väikeste linnade roll selles- Hansa jaoks oli tähtis kauplemine Venemaaga ja Liivimaa on kui transiitala, kust kaup läks läbi. Venemaaga kauplemisel esineb kirjalike allikaid, kirjutati kirju kui tekkisid vaidlused ja neid kirjalike allikaid leidub palju, mis tähendab, et toimus väga palju vaidlusi hindade puhul. Vene roppused on kõige varasemalt fikseeritud hansa kirjades. Hansa jaoks Venemaa kaubandus oli tulus , tegu oli Venemaa ekspluateerimisega. Veckinchusen - Lüübeki kodanik, kes läks pankroti, tema äriraamatud on säilinud, sest peale tema surma ta võlad läksid sugulastele, mis tõttu on see säilinud Tallinna linnaarhiivis. Mihhail Lesnikov hakkas tegelema selle allikaga - Kust selgus välja, et Venemaa kaubandus oli tavaline, ülikasumitest juttu teha ei saa, võimalik oli ka pankroti minna.
  • Liivimaa sise- ja väliskaubandus:
    Kaubanduse toimimine , eri sotsiaalsete kihtide osalemine selles- Rahvusvahelise ekspordiga tegelesid suurkaupmehed, kelle kätte sattusid kohalikud saadused : 1) Talupoeg võis oma ülejäägid linnaturul maha müüa, 2) Linnakaupmeestel maal olid oma talupojast esindajad, kes tema nimel kaupa kokku ostsid ja müüsid - “söbber” ehk talupoeg, kes on lähedasti seotud kaupmehega, 3) Kaupmees võis saata maale enda eest asju ajama oma selli või esindaja, kes siis kaubad kokku ostis ja linna toimetas. Valdav osa maasaadusi jõudis 16. sajandil kaupmehe kätte mõisatest, mille eest tasus vahetuskaubaga (sool, kangas , luksusesemed). 16. sajandil viljaturu buumi ajal püüsid osa sellest saada ka aadlikud - Mõisapõldude saagi, maksude teel laekunud varudele lisa hankimiseks koondasid nad sunniviisil talumajapidamiste ülejäägi müüki ma mõisatesse. Nad kauplesid sadamates, sest seal oli kauplemine kõigile vaba, kuid seda takistati. Vähem on teada Saksa ordu ja piiskoppide kauplemisest. Saare-Lääne piiskop oli juba 15. sajandi alguses Lübeckisse vilja vedanud. Voorimehed - Hoolitsesid suuremate koguste ja kaugemate vedude eest. Valdavalt voorimehed olid kohalikud talupojad. Teine võimalus oli vedada kaupu mööda vett, seal tegutsesid oma laevadega eesti ja rootsi kiprid. Praakija - Teostas kauba kaalumist ja kvaliteedi kontrolli. Laadijad tõstsid kaupa ja voorimehed sõidutasid kauba sadamasse. Mündrikud sõudsid kauba laevale. Sadamaelu korraldas raehärrast sadamafoogtile alluv sadamavaht - Jälgis, et laevad maksaksid tolli.
    Transiitkaubandus ja kauplemine kohalikul turul- Liivimaa kaubandus oli väga suurel määral vahendustegevus Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel. Seetõttu pole täpne kõnelda sisse- ja väljaveost, sest valdav osa nii idast kui ka läänest saadustest rändas edasi. Sisekaubandus - Linnas käis ost-müük peamiselt turul, kus kohtusid suur- ja väikekaupmehed, käsitöölised ja maamehed-naised. Seal asusid poed ja putkad, kalalauad. Seal asus ka linna kaal. Korra järele valvas turufoogt. Turukaubandus oli eelkõige mõeldud linnaelanike varustamiseks ja vaba. Kauplemist mujal linnas üritati takistada. Väikekaupmehed käisid maal, pakkudes talurahvale eluks vajalikke kaupu. Mõisnik oli see, kes linnakraami talupoegadele edasi müüs (Kallimalt, omakasu?). Maal olulised keskused olid kõrtsid, mille kaudu turustati õlut, toiduaineid. Kirikupühade laadad. Transiitkaubandus - Peamiselt kaupu transporteeriti merelaevadel. Liivimaale seilavad laevad olid hollandlaste, lüübeklaste või teiste mereäärsete hansalinnade omand. Kaubalevad puudusid Liivimaa Saksa ordul, kuid oli olemas Saare-Lääne piiskopil Münchhausenil. Laevesõit oli kõige odavam, kuid kõige riskantsem (sõjad, röövretked). Esialgselt kaupmees ja kaup rändasid koos, kuid hiljem kaupmees jäi koju ning saatis oma teenri või esindaja.
    Kaubaartiklid- Läänest: sool (Prantsusmaa, Lüneburg), kangad ( Flandria ), heeringad (Taani), metallid (raud, Rootsi). Idast: vaha, karusnahad, lina ja kanep . Liivimaalt veeti välja vilja: rukis, kaer ja oder .
    Liivimaa rahanduse (mündinduse) põhijooned- Lääne-Euroopa maaisandate üheks õiguseks oli mündiõigus - õigus kehtestada vääring, mündialus (kirjutada ette müntide kaal ja hõbesisaldus), mündipilt ning saada rahalöömisest tulu. See õigus läänistati edasi oma vasallidele. Liivimaal 12. sajandi lõpul oma raha veel ei löödud ja siin puudus mündiõiguslik institutsioon. Rahana tarvitati Saksamaa, Inglismaa ja Vysby vermitud münte. Olukord muutus 13. sajandil kui mündiõigus oli Liivimaal kõigil maaisandatel. Taani kuningas andis mündiõiguse Riia ja Tartu piiskopile. Saksa ordu sai mündiõiguse keiser Friedrichilt 1226. aastal. Ühelgi Liivimaa linnal pole mündiõigust kunagi olnud. Küll kasutasid linnad müntimisõigust. Esimesed mündid lasi Liivimaal vernida Riia piiskop Albert. Taani kuningas Valdemar II veeris raha Eestis juba 1219. aastal. Riia kui ka Tallinna esimesi münte löödi vähe, pikem vaheaeg. Tartu müntide kujuneduses võeti 1250. aastatel kasutusel ristatud mõõga ja võtme motiiv (piiskopkonna Kaitsepühakute püha peetruse ja püha Pauluse atribuudid ).
    Liivimaal puudus väärismetall, seega tuli hõbe osta välismaalt. Raha valmistamine oli keerukas protsess, millega kaasnesid hõbedakaod. Tuli tasustada ja ülal pidada müntla personali. Mida väiksem oli valmistatav rahaühik, seda rohkem kulus selle tegemiseks tööd, seda kallim oli raha omahind . Müntmeister, raad ning maaisandad soovisid ka tulu saada. Lahendus: vähendada valmistavate müntide hulka, nende kaalu ja hõbesisaldust aga siis langes ka väärtus?
    Liivimaa rahaarvestus : 13.-16. sajandil:
    Ojamaa, Riia:
  • 13. saj - 13, saj keskpaik - 224 g (kaalumärk): 1 hõbemark = 4 rahamarka; 1 rahamark = 8 ööri; 1 öör = 3 öörtugit; 1 öörtug = 12 penni ; 1 rahamark = 228 penni.
    Liivimaa:
  • 13. saj keskpaik - 14. saj II pool - 208-209 g (kaalumärk): 1 hõbemark = 6 rahamarka; 1 rahamark = 6 killingit; 1 rahamark = 8 ööri; 1 öör = 3 öörtugit; 1 öörtug = 12 penni; 1 rahamark = 288 penni. Hõbemark -> rahamark - > killing - > öör - > öörtug - > penni.
  • 14. saj II pool - 1422/1426 - 208 g (kaalumärk): 1 rahamark = 4 veeringut; 1 rahamark = 36 killingit; 1 rahamark = 48 ööri; 1 rahamark = 144 artigut; 1 rahamark = 432 lübische’t; 1 rahamark = 864 seestlingut; 1 rahamark = 1728 kohalikku penni.
  • 1422/1426 - 1581/1594 - 208 g (kaalumärk): 1 rahamark = 4 veeringut; 1 rahamark = 36 killingit; 1 killing = 3 penni; 1 penn = 2 šerfi.
  • Ristiusk ja „paganlus“ keskaegsel Liivimaal:
    Kihelkonnad- Ehk kiriklik haldusüksus, millel on oma territooriumil ja kus asub kirik , abikirikud ja kabelid. Kirikukihelkondade rajamisel Eestis lähtuti muinaskihelkondadest. Kuid misjonipiirkonnad osutusid liiga suurteks ning jaotati osa neist mitmeks kihelkonnaks. Teated esimestest kirikukihelkondadest pärinevad Henriku kroonikast: 1184. aasta paiku alustas piiskop Meinhard kiriku rajamist Ükskülla, 1206. aastal rajati kirikukihelkonnad ja alustati kirikute ehitamist. Eestis oli olemas kirikute võrgustik enne 1223.-1224. aasta ülestõusu. Hiliskeskajal oli Riias 48, Tartus piiskopkonnas 34, Saare-Lääne piiskopkonnas 27 ja Tallinna piiskopkonnas 25 kirikukihelkonda.
    Maakabelid- Kirik võis asuda liiga kaugel kihelkonnas ning seetõttu vasallid hakkasid rajama kabeleid, kus teenis vikaar (vaimulik õpetaja). Kabeleid sageli ehitati teede äärde või linnamüüride taha. Osa maakabeleid oli rajatud piiskopi loata ja kirikuvõimud püüdsid sellist isetegevust takistada või sundida oma ehitisi lammutama. Piiskopi loal maakabel võis saada kogudusekiriku õigused. Kui kihelkonna kiriku sissetulek vähenes maakabeli tõttu siis tuli kirikhärrale maksta hüvitist.
    Kloostrid- Kiriku, söögisaali, raamatukogu, elukambrite ja muude hoonete kompleks , kus inimesed elavad rütmilises elutsüklis, harrastades majanduslikult kõige efektiivsemat ja kristluses sobivat eluviisi.
    Kirikuelu linnades- Pühapäeviti linnarahvas käis kirikus kuulamas jutlust . Kiriklikult tähistati aasta tähtsamaid pühi piduliku liturgiaga, mõned pühal korraldati ka usuline rongkäik ehk protsessioon . Püha Ihu püha protsessioon - Osales enamik linnarahvast, nii vaimulikud kui ka ilmikud . Sel pühal kanti Kristuse Ihu läbi linna ja asetati mõneks ajaks turuplatsile püstitatud poodiumile. Tähtsamad ristiusu pühad ja pühakupäevad mõjutasid majanduselu rütmi, olles tihti maksude ja rendi tasumise ning muude lepinguliste kohustuste tähtaegadeks. Tallinnas ja Riias peamisteks maksutähtaegadeks olid ülestõusmispühad, jaanipäev, mihkli päev (29. sept) ja jõulud. Linnades kirikutel olid kellatornid, mis andsid inimestele teada aega.
    Maaelanikkonna religioon - Eestlaste ideoloogiline, vaimne põhiolemas on midagi stiihilist, mis ei kuulu läänemaailma. Ehk maausk , see on oma religioon (Soome-Ugrilik religioon). Muinas-ajal Eesti polnud isoleeritud ümbritsetud maailmast. Kristlikud ideed olid eestlastele tuttavad. On teada üksikuid kristlastest eestlaseid 12. sajandil. 12. sajandil on tavalised leiud haudades kaela ümber ristid. Keskaegsed kristlased ei eitanud paganlike jumalate olemasolu, sest neid peeti deemoniteks, kes võtsid võimu üle inimeste. Maausk polnud ühtne, pidevalt seda inimesed täiendasid ja muutsid. Maausku iseloomustab animism ehk usk eluta objektidesse (Puu, jõgi, mets). Talurahvas ja katoliiklus: Talurahvas peab teadma: Meie Isa Palve , Ave Maria, usutunnistus, Meie tervitus palve.
    Eestikeelse kirjasõna sünd- Varasemad eesti keelsed sõnad pärinevad Henriku kroonikast: Laula! Laula! Pappi! maga magamas, maia , malewa. Vanimad sidusad eestikeelsed tekstid on säilinud alles 16. sajandi esimesest poolest. Sel ajal ei saa veel rääkida eesti kirjakeelest, vaid kirjutatud eesti keelest. Vanimad säilinud eestikeelsed katoliiklikud tekstid - Meieisa ja Ave Maria palved ja usutunnistuse ( 1524 -1532) Kullamaa kiriku vakuraamatu viimasel lehel. Teated esimesest eestikeelsest trükisest pärinevad 1525 . aastast Lübeckist - Lübecki raad püüdis reformatsiooniideede leviku piiramiseks kõrvaldada käibelt luterliku sisuga usulist kirjandust. Päevaraamatusse on tehtud sissekanne , et Lübecki raad pani “Kuldsarve” kõrtsis aresti alla vaadi , mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti liivi, läti ja eesti rahvakeeles (ac estonico). 1530. aastatel koostas Tallinna Oleviste kiriku jutlustaja Simon Wanradt alamsaksakeelse luterliku katekismuse, mille õpetaja Johann Koell tõlkis eesti keelde. Katekismus ilmus kahes keeles 1535. aastal.
  • Reformatsioon Liivimaal:
    Luterliku jutlustamise algus Liivimaal- Saksamaalt jõudsid reformatsiooniideed Liivimaale kiiresti - Esimesed luterlikud jutlustajad hakkasid siin tegutsema juba 1520. aastate algul. Leviku soodustajaks on peetud liivimaalaste elavat läbikäimist Põhja-Saksa hansalinnadega, kus Lutheri mõju sai tuntavaks alates 1521. aastast. Reformatsiooni eestvedajateks Liivimaal kujunesidki linnad, samas kui vasallid ja ordu jäid esialgu toetama paavstiusku. 1521. aasta 28. juulil otsustasid Liivimaa piiskopid rahvast kokku kutsuda ja teha teatavaks M. Lutheri hukkamõistva bulla sisu. 1521. aastal saabus Saksamaalt abivaimulik Andreas Knopken, kes oli tegutsenud ühe juhtiva reformaatori Johannes Bugenhageni abilisena ja alustas luterlikus vaimus jutlustamist Liivimaal. 1522. aastal saabus Riiga Hamburgist pärit Sylvester - Tema fanaatilised jutlused kasvatasid luterluse pooldajate hulka oluliselt ja muutsid meeleolud linnas radikaalseteks. 1522. aastal tekkis Riias esimene luterlik kogudus. Tallinnas ja Narvas tegutsesid jutlustajad hiljemalt 1524. aastal. Tartus nimetati kodanike survel 1524. aastal jutlustajaks kirikus luterlase Marsow , kes hiljem suundus Tallinnasse.
    Eri poliitiliste ja sotsiaalsete suhe reformatsiooni- Lutherivastased: Tartu ja Tallinna piiskop, ordumeister Plettenberg ja Riia peapiiskop. 1524. aastal sõlmisid Riia, Tartu ja Tallinn kokkuleppe evangeelse õpetuse toetamiseks - Hiljem liitus Saare-Lääne piiskopkonna vasalkond. Kuid Saare-Lääne vasallid kinnitas 1540. aastal oma kindlat toetust katoliiklustele. Harju-Viru rüütelkond jäi pooldama katoliiklust. Riia peapiiskopkonnas oli 1530. aasta paiku tugev evangeelne partei. Uus õpetus leidis toetust ka Kuramaa vasallide seast.
    Pildirüüsted- 1524.-1525. aastal oli Liivimaal ikaldus, mis põhjustas rahutusi. Nälg sundis talupoegi linnadest abi otsima ja nii valgus sinna mässuliselt meelestatud rahvas. Riias (1524), Tallinnas (1524), Tartus (1525), ja Uus-Pärnus (1526) toimusid pildirüüsted, kus linlased ja röövisid kogudusekirikute ning kerjusordude konventide kirikute sisustust. 1524-1526 toimus kogu Liivimaal pildirüüsteid 10’s linnas. Riias rüüstati Peetri kirikut, Tallinnas dominiiklaste konvendikirik, Oleviste ja Pühavaimu kirikud, Tartus rünnati toomhärrade elamuid. Pildirüüstete järel hakati linnades kirikuelu järk-järgult ümber korraldama : 1) Raad võttis arvele kiriku varad, 2) Sundis kerjusvendade konvente ja kogudusekirikuid vastu võtma luterlikke jutlustajaid, 3) Hakkas ümber korraldama hoolekandesüsteemi. Loodi ühislaegas, mis pidi oma sissetulekud saama varasematest katoliku kiriku sissetulekutest (rentidest), mille vahenditest tuli maksta palka evangeelsetele vaimulikele ja toetada vaestehoolekannet. Katoliku piiskopid ja toomkapiitlid jäid esialgu tegutsema. Maale luterlikud ümberkorraldused ei tulnud niipea. Riia algatusel likvideeriti dominiiklaste ja frantsisklaste konvendid (Tallinn, Tartu) - Opositsioon evangeelsetele jutlustajatele.
    Luterlik kirikukirjandus - Tolleaegseid jutlusetekste ei ole säilinud. 1530. aastatel koostas Tallinna Oleviste kiriku jutlustaja Simon Wanradt alamsaksakeelse luterliku katekismuse, mille õpetaja Johann Koell tõlkis eesti keelde. Katekismus ilmus kahes keeles 1535. aastal.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 47 lk · .docx · 62 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Eesti keskaeg #1 Eesti keskaeg #2 Eesti keskaeg #3 Eesti keskaeg #4 Eesti keskaeg #5 Eesti keskaeg #6 Eesti keskaeg #7 Eesti keskaeg #8 Eesti keskaeg #9 Eesti keskaeg #10 Eesti keskaeg #11 Eesti keskaeg #12 Eesti keskaeg #13 Eesti keskaeg #14 Eesti keskaeg #15 Eesti keskaeg #16 Eesti keskaeg #17 Eesti keskaeg #18 Eesti keskaeg #19 Eesti keskaeg #20 Eesti keskaeg #21 Eesti keskaeg #22 Eesti keskaeg #23 Eesti keskaeg #24 Eesti keskaeg #25 Eesti keskaeg #26 Eesti keskaeg #27 Eesti keskaeg #28 Eesti keskaeg #29 Eesti keskaeg #30 Eesti keskaeg #31 Eesti keskaeg #32 Eesti keskaeg #33 Eesti keskaeg #34 Eesti keskaeg #35 Eesti keskaeg #36 Eesti keskaeg #37 Eesti keskaeg #38 Eesti keskaeg #39 Eesti keskaeg #40 Eesti keskaeg #41 Eesti keskaeg #42 Eesti keskaeg #43 Eesti keskaeg #44 Eesti keskaeg #45 Eesti keskaeg #46 Eesti keskaeg #47
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 47 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-05-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 62 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Ajaloolik Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Eesti Keskaja konspekt, mis on kirjutatud Eesti Ajalugu II, loengu- ja praktikumi materjalide põhjal. Sobilik ettevalmistuseks eksamiks, kuid on soovitatav laenutada/osta Eesti Ajalugu II, et eksam läheks paremini. Vastatud on 2018. aasta Eesti Keskaja programmi küsimustele.

    Sarnased õppematerjalid

    Eesti keskaeg kokkuvõte
    19
    rtf

    Eesti keskaeg kokkuvõte

    Eesti keskaeg Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimuvaid sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ning poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks. Üldiselt loetakse Eesti keskaja ajalisteks piirideks aastaid 1227 (Saaremaa vallutamine ristisõdijate poolt, mida loetakse Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpuks) ja 1558 (Liivi sõja algus). Keskaja lõppdaatumiks on sageli loetud aga ka 1561. või 1562. aastat, kui Vana-Liivimaa riikidesüsteem lõplikult kadus. See jaotus on mõnevõrra problemaatiline, sest mujal Euroopas loetakse keskaja kestuseks umbkaudu aastaid 500 (tihti 476) ­ 1500. Termin 'Eesti keskaeg' tuli kasutusele 1930

    Ajalugu
    Eesti keskaeg
    56
    doc

    Eesti keskaeg

    Eesti keskaeg Historiograafia Liivimaa ajaloo uurimine sai alguse 18. sajandil, sügavamalt 19saj baltisakslaste poolt. 19saj lähtusid nad poliitilisest ajaloost: oli ajajärk, mil saksa tegelased tulid domineerima, kuni keskaegse Liivimaa lagunemiseni. Nimetati seda Liivimaa iseseisvuse ajaks. Kui hakkasid uurima Eesti-Läti uurijad nimetati seda lihtsalt Eesti keskajaks. Samas ka 1227 ei lõppenud tegevus vaid Henriku kroonika. Võiks viia algusperioodi isegi ettepoole. Nagu polnud keskaega, polnud Eestit. Liivimaa moodustas terviku, eraldi käsitlus mõttetu. Käibel nimi Alt- Livland, et eristada hilisemast kubermangust, seepärast võib tegelikult selle Vana ära jätta. Liivimaa tähendus esialgu liivlaste asuala, vallutuste laienedes laienes ka nimi. Baltisaksad uurisid peamiselt niisiis poliitilist ajalugu.

    Eesti ajalugu
    Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos
    18
    docx

    Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos

    Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos: mõiste kasutuselevõtt, sünkroonsus LääneEuroopa keskajaga, side Eesti naaberaladega. Hinnang üldistele arengutele perioodi jooksul historiograafias. Eesti keskaeg 1500-1550. Mujal 500-1500 algas veidi hiljem, kui Lääne-Euroopas. Siis kui meil siin keskaeg algas, oli lääneeuroopas juba kõrgekeskaeg. Naaberalade, nt lätialadega on meil sarnane käsitlus. Allikad ja arhiivid. Põhilised allikapublikatsioonid: Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch, Acten und Rezesse der livländischen Ständetage. Saab paavstikuuria andmetest Vatikanis üht-teist. Lisaks sellele ka Saksa Ordu andmeid, aga nendega on ka probleem, sest kõik ei ole säilinud, üks moment jõudis see arhiiv Rootsi ja suuremas osas hävis kuningalossi tulekahjus

    Ajalugu
    EESTI KESKAEG
    22
    docx

    EESTI KESKAEG

    EESTI KESKAEG 06.02.12 Keskajal ei olnud Eestit ja see periood mida me räägime, ei ole keskaeg. Suurel määral see Eesti piiride loomine on aset leidnud keskajal. Kui me räägime sellest, et sellises rahvusriikide ajaloo ettekujutuses vastab üks riik ühe rahva asualale, siis tegelikult ühe poliitilise üksuse elanikkond on üheks rahvaks homogeniseeritud alles riigi poolt, administreeriva tegevuse poolt, kus kesksel kohal on kirikupoliitika ja koolipoliitika. Kui me räägime keskajast, siis

    Ajalugu
    Eesti ajalugu kokkuvõttev ülevaade
    3
    docx

    Eesti ajalugu kokkuvõttev ülevaade

    Ristisõda. Dateeri aeg ja iseloomusta: Periodiseeri Eesti ajaloo erinevad ajastud: Kuni 10 000 ekr ­ jääaeg 10 000 ekr ­ 1208 pkr ­ muinasaeg: kivi-, pronksi-, rauaaeg. 1208 (1227) ­ 1558 (1517) pkr ­ Keskaeg 1208 ­ 1227 - muistne vabadussõda 1558 ­ 1900 pkr ­ uusaeg (1558 algas Liivi sõda Venemaa pealetungiga. Varauusaeg lõpeb pärisorjuse kaotamisega 1816/1819) 1900 (1918) ­ tänapäev - lähiajalugu. Muistsete eestlase vabadusvõitlus: 1208 ­ 1227 . Ligi 20 a vabadusvõitluse vältel toimus u 50 sõjaretke. Võideldi sakslaste, venelastega, taanlaste ja rootslastega (ka latgalite ja liivlastega). Eestlased kaotasid. Lõppes Liivimaa ristisõda: oli 12

    Ajalugu
    Eesti ajalugu-Keskaeg
    13
    rtf

    Eesti ajalugu. Keskaeg

    Tal tekkisid liivlastega tülid, seega ta pöördus tagasi Saksamaale. Rooma paavsti toetusel kogus Berthold kokku tugeva ristisõdalaste väe ning 1198 suvel tuli Liivimaale tagasi.võidu saavutasid Sakslased. Järgmine piiskop - Breemeni toomhärra Albert. Albert kogus kokku korraliku ristisõdijate väe ning 1202 rajas Riia linna, millest sai piiskopi eluase ja kogu järgneva vallutussõja tugipunkt.Kogu alistatud maa pühitseti Neitsi Maarjale - Eesti ja Läti ala- Maarjamaa. 1202 asutati Mõõgavendade ordu(1202- 1236).Ordu juht oli ordumeister. Jagunes : rüütelvennad - ülesanne sõdida., Preeservennad - pidasid vaimulikke talitlusi, Teenijad vennad- kannupoisid, kokad jt. Mõne aastaga suudeti liivlased ja latgalid alistada ja ristiusku pöörata. Sissetung Eestisse 1208 - Sakslased tungisid koos abivägedega Ugandisse. Algas maa rüüstamine, külade põletamine, inimeste tapmine.Otepää linnus süüdati põlema.

    Ajalugu
    Keskaeg Eestis
    7
    doc

    Keskaeg Eestis

    aastal alustada ristisõja. Aastal 1196 suri piiskop Meinhard suutmata ristida liivlasi. Berthold (11961198) tsistertslane, vaenulikum, paavstilt volitus ristisõja korraldamiseks, kutsus inimesi üles ristiusustama, suri lahingu käigus Albert (11991229) hea strateegia * 1199. Üksküla piiskopiks pühitseti, eesmärk rajada Liivimaal kirikuriik, mida juhiks piiskop ja alluks paavstile * Liivimaa vallutamise peaorganisaator ja suutis oma valitsusajal ka Eesti ning enamiku Lätist alistada * asutas kloostreid * alluvuses töötas Läti Henrik * võimas linnus Võnnus ­ ordu keskus * 1201. Riia linna rajamine ja üles ehitamine, piiskopkonna keskus * püüab luua sõjameestevasallide kihi ja läänistab selleks maid * 1202. asutas Kristuse Sõjateenistuse Vendade ordu (Mõõgavendade ordu) kannavad valget mantlit punase ristiga, all

    Ajalugu
    Eesti keskaeg
    12
    docx

    Eesti keskaeg

    eestlased ristida. Kui Meinhard suri, saadeti tolle aegsesse Liivimaale Berthold, kes rajas Lätti kiriku. Ka tema ülesandeks oli eestlased ristiusku pöörata. Sel hetkel üritati seda heaga. Siis määrati ametisse piiskop Albert, kellel õnnestus liivlased ära ristida. Piiskop Albert rajas 1201 Riia linna. Riia linnast sai Eesti/Läti vallutamise keskus. Samuti rajas Albert kiriku, kuhu ta koondas sõjamehi. 1202-1206a Läti vallutamine. Alates 1208 Eesti vallutamine. EESTI MUISTNE VABADUSVÕITLUS: I periood(1208-1212)- tähtsaim sündmus Ümera lahing. 1212 lõppeb sellega, et sakslased lüüakse välja. II periood(1212-1215)- 1217 Madisepäeva lahing, ühtlasi Lembitu surm. 1219 taanlased vallutavad Tallinna. Tallinn- Taani linn. 1220 rootslased Lihula all, vallutasid selle. Koos saarlastega piirasid lihulased Lihula linnuse ümber ja põletasid selle ~5000 rootslasega maha. III periood(1220-1227)- 1224 Tartu langemine

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun