Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Eesti keskaeg (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milline see usk oli ?
  • Kes ei pea andamit tasuma ?
  • Keskaegne Liivimaa: liitriik või riikide liit ?
  • Kes linnakraami talupoegadele edasi müüs (Kallimalt, omakasu ?
 
Säutsu twitteris
Eesti Keskaeg
  • Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos:
    Mõiste kasutuselevõtt- Mõistet “keskaeg” kohtame kirjasõnas juba alates 14. sajandist, kuid ajaloolise perioodi nimetusena kinnistus see 17. sajandil. Nimetus “Eesti” ulatub ajas kaugemale, Tacituse (u. 55-120) “Germanias” mainitud aestide hõimu, kuid allikas ei viidanud eestlaste praegusele asualale. “Eesti” nime järjepidev traditsioon sai alguse muinaspõhjala Eistland’ist ja eistr’idest ning jõudis sealt 11.-12. sajandil ladina kirjasõnasse. 13. saj hakati “Eestimaaks” kutsuma Taani kuninga valduseid Põhja-Eestis.
    Sünkroonsus Lääne-Euroopa keskajaga- Eesti keskaeg (1200-1550) pole sünkroonis Euroopa keskajaga (500-1492). 20. sajandi viimastest kümnenditest on eelistatud rääkida euroopa eksapnsioonist ja läänemere piirkonna euroopastumisest. Katoliiklik Euroopa kujunes välja 11.-13. sajandil jõulise ekspansiooni, kolonisatsiooni ja kultuurivahetuse tagajärjel. Territoorium suurenes ligi kaks korda, ühtne kultuurimudel kehtestati Iirimaast Liivimaani. Ekspansioonile tagas legitiimsuse ristiusk . Eesti Keskaeg on Eesti sidumine Euroopa kultuuriruumiga, koos ristisõdijate vaimulike ja kaupmeestega saabusid Eestisse ka kultuurilised uuendused Reinimaa ja Vestfaali piirkonnast . Uuteks nähtusteks on linnad, linnused ja mõisad, kloostrid ja kihelkonnakirikud.
    Side Eesti naaberaladega- Keskaegne Liivimaa oli tihedalt seotud kõikide naaberriikidega, tegemist oli Euroopa viimase provintsina. Munga ja rüütliordud ning kaupmeeste ühendused sidusid Liivimaa tugevalt teiste Euroopa piirkondadega. Hansa suhestikuvõrgustik jõudis Hollandini ja Portugalini. Keskaegse Liivimaa allikad on üle Euroopa.
    Hinnang üldistele arengutele perioodi jooksul historiograafias -
    Varauusaja kroonikud käsitlesid esimestena Liivimaa 12. saj lõpu - 16. saj alguse perioodi kui eraldi perioodi. Tuntuim neist oli kirikuõpetaja Balthasar Russow ( 1536 -1600), kes kirjutas “Liivimaa kroonika.” Protestantlik luterlik perspektiiv, autor sidus kogu perioodi katoliiklikuks tervikuks, mille lõpetas Liivi sõda, kui rüütliordu valitsemine lõppes. 16. saj keskel hakkas levima saksa õpetlaste seas legend Liivimaa avastamisest Bremeni kaupmeeste poolt 1158. aastal, mis muutus baltisaksa ajalookäsitluse nurgakiviks, kuni 1860. aastani kui see ümber lükati. Vallutust õigustati keskaegsetest kroonikatest laenatud käsitusega ehk põliselanikud kui paganlik metsarahvas, kes vajasid usu- ja kultuuritoojat. 18.-19. sajandil uurijate põhihuvi kaldus õigusliku ja poliitilise ajaloo vastu. Garlieb Merkel lõi uue põhivoolu, kus põliselanike vallutuseelne ajalugu võttis positiivse värvingu ning röövellike vallutajate kehtestatud feodaalkorda suhtuti negatiivselt. Eesti rahvuslik ajalookirjutus sündis valgustatud saksa ajalookirjutuse (G. Merkel) pinnaselt C. R. Jakobsoni poolt peetud ettekanne “Eesti rahva valguse-, pimeduse -, ja koiduajast.” See on käsitlus saksa röövvallutusest, mis tegi lõpu eestlaste muistsele valguseajastule ja kehtestas uue, pimeduse ajajärgu. Sellest tekkis kujutelm “Seitsmesaja-aastasest orjatööst.” Teadaolevalt esimesena kirjutas “Eesti keskajast” Villem Reiman . Ta hõlmab perioodi eestlaste asumisest Läänemere idakaldale kuni Jüriöö ülestõusu lõpuni 1345. aastal. Järgmine peatükk 1345-1561 käsitleb eelkõige saksa ordu võitlusi. Reimanist sai alguse traditsioon käsitleda 13. sajandi vallutust kui vabadusvõitlust. Käibele läks termin “ Muistne Vabadusvõitlus.” Eesti Wabariigis kinnistub Hans Kruusi “Eesti ajaloo” raamatus termin “Eesti keskaeg.” Nõukogude perioodil käsitleti “Eesti keskaega ” “feodalismi” perioodina, mida käsitleti poliitilise killustatuse ja klassivõitluse võtmes. Eesti taasiseseisvumisel ajaloo periodiseering taastus. Viimasel kümnekonnal aastal nähakse perioodi positiivses valguses. Toonitakse põlisrahva vallutuseelseid kontakse ülemerenaabritega ja ristiusu varaseid mõjutusi, milles nähakse tänase Euroopa identiteedi ajaloolisi märke.
  • Allikad ja arhiivid . Põhilised allikapublikatsioonid:
    Allikate tõus toimus umbes aastal 1500, kui allikaid oli olemas rohkem kui varem. Peale kirjalike allikate on olulised ka mitte kirjalikud allikad: kunst , mündid (Näitavad midagi majanduse kohta, millega tegelevad numismaatikud ), mütoloogia, arheoloogilised leiud.
    Allikad võib jagada kroonikateks, jutustavateks tekstideks, dokumentideks (ürikud, kirjavahetus, arveraamatud, linnaraamatud, kaupmeeste äriraamatud, majandusdokumendid). Dokumendid - Loodud õigusliku või praktilisel eesmärgil.
    Põhiline osa arhiiviallikatest on kaduma läinud, ordumeistril ja piiskopitel oli olemas omad arhiivid, kuid nendes on säilinud vaid pisikesed ja juhuslikud osad. Orduarhiiv läks Gotthard von Kettleri kätte. Kui rootslased vallutasid alad siis viisid arhiivi endaga kaasa. Liivi ordu arhiiv sattus Stockholmi ning hävis 17. saj tulekahjus. Stockholmi viidi oluliste ürikute nimekirja, dokumente ise pole. Liivi ordu haru kohapealsest arhiivist on säilinud üksikuid ja juhuslike pudemeid. Kindlasti olid olemas arhiivid komptuuridel. Kogu keskaja dokumentide keskuseks on Vaticani arhiivid, seal dokumendid on hästi säilinud, arhiivi süsteemiga organiseeritud, säilinud ilma lünkadeta. Materjali hulk on sedavõrd suur, et seal on Livoonika asju mida pole keegi vaadanud ega kasutanud. Tallinna linnaarhiiv on hästi säilinud - Mõne kaupmehe materjalid olid säilinud, kuid juhuslikult, sest kaupmees jäi pankroti ja jäi linna erakätesse. Tänu Tallinna linnaarhiivile pilt keskaegsest Liivimaast annab ülevaate kindlate linnade kohta: Tallinn, Narva, Tartu. Tartus on säilinud üksikud dokumendid. Lüübeki arhiiv läks II MS ajal kaduma, kuni 1980ndatel aastatel ilmus välja Nõukogude Liidus. 1944. aastal sakslased viisid endaga kaasa osaliselt Tallinna linnaarhiivi. Tulemuseks Saksamaal intentsiivselt tegeleti Tallinna uurimsiega 1950-1960ndatel.
    Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch- Liivi-, Eesti- ja Kuramaa Ürikuteraamat. Esimesed köited ilmusid aastail 1853-1875, mis olid koostatud F. Bunge poolt. Kokku ilmunud 15 köidet kirju, ürikuid ja muid dokumente. Materjalid ulatuvad 12. sajandist 1510 . aastani, lüngaga 1472- 1494 . Väga tähtsal kohal oli ordumeister Plettenberg , Vene-Liivi sõda, Reformatsioon .
    Acten und Rezesse der livländischen Ständetage- Liivimaa seisustepäevade aktid ja retsessid. Viimased köited või vihikud on ilmunud vastavalt 1924 ja 1938. aastal. Poliitilise ajaloo uurimiseks see allikas on tähtis.
    Henriku Liivimaa kroonika- Esimene teadaolev ja säilinud Liivimaal kirjutatud kroonika on Läti Henriku kroonika. Ladinakeelne kroonika on säilinud mitmetes käsikirjades. Avastatud teaduse jaoks 17. ja 18. sajandil. Trükis avaldati esimest korda 1740. aastal. Hetkel käibel on editeeritud tekst aastast 1955. Kroonika on seotud Riia kirikuga ja Riia piiskopidega. Kronoloogia on Riia piiskopide ametiaastate järgi tehtud. Algab aastal 1200, ristisõdimise algusest kuni 1227. aastani kui Saaremaa vallutati ära. Hüpotees on, et kroonika autoriks on preester Henrik, kuid tegelikult kroonika on anonüümne, sest kuskil tekstis pole mainitud autorit . Tegelaste hulgas esineb preester Henrik, tema nimi on mainitud sellistes kirjeldustes, mis on piisavalt elavad ja detailsed, et jääks mulje nagu oleks teksti autor ise neid sündmusi pealt näinud ja osalenud. Henrik tuli Liivimaale umbes 1205. aastal, kuid kroonika ütlus algab juba varasema aja kohta. Anti Selart isiklikult usub, et on kasutatud varasemaid tekste . Kroonikas on kirjas Henricus oe Lettis, mis on tõend et Henrik on lätlane. Henrik elas veel 1259. aastal, teda kutsuti kohtuprotsessi ülekuulamisse. Henriku päritolu kohaks peetakse tänapäeval Kesk-Saksamaad (Magdeburg), sest kroonika tekstis on sageli mainitud vähemtähtsaid rüütleid ja aadlikuid Magdeburgist. Kroonikal on kaks lõppu, 1224 (Tallinn) ja 1227 (Saaremaa).
    Kroonika mõte on propageerida iseennast . Kroonikad on seotud mingisuguse institutsiooniga. Eesmärgiks on vahendada kellegi vaatenurka. Vaadates Läti Henriku kroonikat siis selge soov on tõendada lugejale, et Riia ristisõdijatel, Riia kirikul on õigus Eestimaale juriidilistel põhjustel.
    Liivimaa vanem riimkroonika - Saksakeelne riimkroonika, mis on kirjapandud 1290ndatel aastatel. Kirjutatud ülemsaksa keeles, aga Liivimaa tava keel oli alamsaksa keel. Koosnes 2700 ’st värsist. Jutustab loo mõõgavendade vaatepunktist. Riimkroonika lähtekohaks on kangelaslaulud , rüütlikirjeldus. Raskuspunkt on sõdadel; kangelas tegelastel; autor ülistab vastaste vaprust, sest vastaste kaudu tuleb endil vaprus. Riim on tähtsam kui faktiline täpsus, kui Henrikul on täpne ülesehitus aastade kaupa siis riimkroonikas täielikult puudub kronoloogia. Algusosa : pool legendaarne, keskmine osa: tügineb sellel, mida osalejad rääkisid autorile, viimane osa: autori osalemine sündmustes. Autoriks on rüütel, kes oskas kirjutada, arvatavasti varasemalt ettevalmistatud vaimulikuks ametiks ning hiljem temast sai rüütel. Riimkroonikat on peetud lauaraamatuks, mida söömaaegadel ette loeti - Küsimuse alla seatud, sest riimkroonika mainib saaki, arvatakse et sihtrühmaks olid aadlikud , et keda värvata abiks. Meyer 1876 väljaanne.
    Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (Johann Renneri kroonika) - Hoeneket peetakse riimkroonika autoriks. Kroonika on Eesti ajaloo traditsioonis olnud väga tähtsal kohal, sest see on jutustus jüriöö ülestõusust. Kroonika ise on hävinenud, aga tema teksti on kasutanud mõned hilisemad kroonikakirjutajad, kõige põhilisemalt Johan Renner. Renner on kroonikat põhjalikult lühendanud, tõlkinud alamsaksa keelde, jätnud välja vaimuliku aspekti. Sündmustest saame teada 16. sajandi Renneri vaatenurgast. Säilinud fragmendid leiti ües Berliinist.
    Balthasar Russowi kroonika- B. Russow oli Tallinnas vaimulik, pühavaimu koguduse pastor , kes suri 1600. aastal. Ta kirjutas kroonika I variandi 1570ndatel aastatel, mis ilmubs 1578. aastal 2 kord. Ta kirjutas II väljaande. 1584. aastal ilmus kolmas trükk, mis oli pikemaks kirjutatud, varasemat teksti juurde kirjutatud ja maha tõmmatud mõned faktid. Kroonikad on alamsaksa keelsed. Autor on tallinlane ja tänu Jaan Krossile on teada, et B. Russow on eestlane. Kroonika ise käsitleb ajaperioodi 12. sajandist - 1583. aastani ning kirjeldab Liivi sõja eelseid siseolusid, elulaadi ja sündmusi.
  • Varased kirjalikud teated Eesti kohta (IXII saj):
    Esimest korda nii öelda eesti sõna ilmub 1. sajandil (96. a) roomlase Tacituse “Germanias”. Autoritele polnud sündmuste ja paikade täpne lokaliseerimine oluline. Tacituse üheks eesmärgiks on peetud enda rahvale moraali lugemist, et vastandada Rooma ühiskonnale germaani ühiskonda. Vihje merevaigule teeb loo kahtlaseks, sest hiljem hakatakse “aeste” kutsuma merevaiguks ning hakatakse aestide maad kutsuma preisimaaks. Austa - Idapoolne (Aeste), läänemere idaosa rahvad . Tacituse töid loeti, tsiteeriti ja kasutati ning nii läks käibele sõna aeste, et selline rahvus elab idapool.
    Skandinaavia allikad- Skandinaavia muinaspärimused on saagad, kus tegevus võib toimuda kauges minevikus, müütiline ning jõuda tänapäevani. Saagad on kirja pandud alles 13. saj. Kui kõneldakse kohanimedest siis skandinaavia saagade autoritel polnud kokkupuutumist läänemere idapoolega, nimed on fiktiivsed. Kõige suurem saagade kogu on Heimsrringla, mille autoriks on Snorri . Teda on peetud sekretäriks, kes pani kirja seda, mida ta kuulis ning teda on peetud ka kirjanikuks , kes lõi neid sündmusi. Tõde on kahe vahel. Saagade sees on palju kohanimesi - Austruegr ehk idatee , Alsysla - Maksupiirkond, Eysysla - Saaremaa, Eistlanz - Idamaa , Rafala - Põhja-Eesti ala. See näitab, et kommunikatsioon on olemas, ühendus üle läänemere oli aktiivne viikingite ajal. Saagad jutustavad sõdadest ja kangelastegudest. Tuntud osa Heimsrringlas on lugu, kuidas kuningas Ingvar sõitis Eestisse, kohas nimega Kivi peeti rootslaste ja eestlaste vahel võimas lahing, kus kuningas Ingvar suri. Pole teada, kas kuningas Ingvar on ajalooline tegelane või mitte. Tänapäeva Eestis on see ala “Kiideva”, mis tuleneb saksa keelest ja tähendab kivide peal. Võimalik on et kuningas Ingvari haud on hoopis Salme laevahaud, sest ta pärineb samast ajaperioodist. Tuntud on jutustus Norra kuningast Olaf Trüfason, kes suri aastal 1000, kes on ka ajalooline isik. Lugu räägib Olafi lapsepõlvest, kui ta oli 2-3 aastane, asus Olafi ema Astrid teele oma venna Sigurdi juurde, kes oli Venemaa vürsti teenistuses. Teel tungisid neile kallale eestlastest viikingid . Olaf vangistati ning müüdi edasi ja kogemata sattus Sigurdi kätte. Sigurd sai aru, et tegemist on Olafiga ning ostis ta vabaks. - Lugu näitab, et eestlased tegelesid mereröövimisega. Probleemiks on eestlaste nimed loos - Rekon, Rekonii, Reko. Nimed võivad olla fiktiivsed.
    Lääne-Euroopa allikad- Paavsti kirjad, mis sageli sisaldavad käske, korraldusi. Paavst otsustas kuidas jagada Liivimaad. 1970ndatel aastatel saksa ajaloolane Ernst Pitz oma uurimises pööras sellise uurimuse peapeale. E. Pitz näitas, et paavsti kantselei töötas sellisel viisil, et saabunud palvekirjad, ettepanekud vormistati paavstlikeks otsusteks. Vormistatud on kohapealsed huvirühma soovid. Paavstikuurias võivad tulla vastuolulise informatsiooniga, sest Rooma saabus järgmine saatkond ja esitas oma soovid. Valdavalt me teame nende olemasolust tänu paavsti kantselei registrile, kus on kirjeldatud oluline sisu (ära jäetud on pidulikud algus ja lõpu osad), eesmärgiks oli tõendus. Lisa tasu eest saaja võis paluda , et tema saadud dokument kantakse registrisse .
    ACTUM (1209), DATUM ( 1212 ). Pärineb umbes aastast 1210 -1212, kajastub piiskop Alberti leping vürstiga. Actum on sündinud, datum on antud ehk dokument kajastab õigusakti, mis toimus 1209, aga ise on kirjutatud alles 1212. Kõige vanem Eestis säilinud ja väljaantud on 1237 , paavsti legaati kiri, mis puudutab Tallinnat ja Jaani serfi.
    Vene allikad- Letopisse on peetud anonüümseteks. Vene letopisside fenomeen on teksti vanus, kirjutatu vanus ei pruugi kokku langeda. Kasutavad ajaarvamist alates maailma loomisest (Bütsants), selleks et letopisside ajaarvamisest saada meie ajaarvamine tuleb lahutada sealt ära 5508, kuid tegelikult on keerulisem, sest aastaarvud ei langenud kokku, sest aastaalguseks peeti 1. septembrit, 1. märtsi. Vene letopissidel on tinglikud nimed, nimetused tulenevad uurimise traditsionist ja sageli nimetatakse letopisse, mitte sisu järgi vaid vihjatakse sellele, kuidas mingine tekst sai teadusele teatavaks. Aleksandr Nevski letopiss, kuid seal pole sõnagi Aleksandr Nevskist ega 13. saj, vaid see on letopiss, mis kajastab Liivi sõja sündmusi - Nime sai selle järgi kui avastati selle omanik oli Aleksandr Nevski klooster .
  • Ristisõda ja vallutus XIII saj alguses:
    Ristisõda kui paganasõda ja selle õigustatuse küsimus- 12. sajandiks olid läänepoolsed läänemeremaad saanud kristlikuks, kuid mere idakallas polnud veel kaasatud katoliku kirikuorganisatsiooni. Taani ristiti ja sinna rajati esimesed piiskopkonnad (Lundi) juba 10. sajandi lõpul. Norras, Rootsis ja Islandil levis kristlus aeglasemalt (nõrk kuningavõim). Eestist ida pool paiknesid õigeuskliku Venemaa olulised keskused Novgorod ja Pihkva . 12. sajandil hakkab eestlaste ja teiste ristimata rahvaste kujutamine ühte sulama paganate kuvandina, mille keskseks jooneks ebausukommete harrastamise kõrval sõjakus ja metsikus. See pidi õigustama nendele maadele sooritatud sõjaretki. Läänemere idarannik oli saksa ja taani jaoks kui paganlik vöönd. Ristimine oli õigusakt, mis allutas inimese kiriklikule distsipliinile, mille osaks olid kirikukoormised. Inimese tõeline, sisemine pöördumine pidi ristimisaktile järgnema, seda igapäevases hinehoiutöö, jutluste kuulamise ja pihi läbi. Ristisõjaloo allikad ei kõnele mitte kristlaste ristitute puudumisest eestlaste seas, vaid kirikliku võimu puudumisest eestlaste, lätlaste ja liivlaste maal. Kristlikud misjonärid ei eitanud paganlike ebajumalaid, vaid neid kutsuti kuraditeks ja deemoniteks.
    Hinnangud vallutusloole kui XVIII –XX saj poliitika kajastus- 18.-19. saj lõpu publitsistikas on juttu , kuidas vallutuse üheks vahetuks tulemuseks oli siinsete rahvaste pärisorjus. Kuid pärisorjus kujunes hiljem ja muudel põhjustel. Ei saa väita, et vallutuseta poleks pärisorjust tekkinud. Hiljem hakkas tähendama poliitilise vabaduse kaotust, rahvuse vabaduse kaotusest. 1920ndatel sai terminiks muistne vabadusvõitlus. Nõukogude aja fenomen oli 1930ndate idee konserveerimine . Ajalookirjutus ei teinud kaasa üldise ajalooteaduse arenguid, mida peeti heaks ja õigeks oli see mida oli võimalik võtta 1930ndate pärandist. Hiljem avastati, et rahvuslik käsitlus pole keskaaja käsitlusel mõistlik.
  • Ristisõdade käik Eestis ja nende eellugu (XII saj lõpp kuni 1227): Esimene, kes tundis huvi Eesti vastu oli Lundi peapiiskop Eskil, kes 1160. aastatel, võibolla pühitses benediktlaste kloostrist munka Fulco “eestlaste piiskopiks.” 1171.-1172. aastad on esimene teadaolev läkitus, mis kutsub ristisõtta eestlaste vastu ja lubab selles osalejatele üheaastase, langenutele aga täieliku indulgentsi. Üleskutses kirjeldatakse “neid metsikuid eestlasi ja teisi nende alade paganaid, kes tõusevad üles ning võitlevad nende vastu, kes usuvad Jumalat ja näevad vaeva Kristuse usu nimel ja võitlevad kristlase nime eest.” Kuid sõjakäikudest pole midagi säilinud allikates . Vastastikud rüüsteretked toimusid. Mprra üromts Eorolr tego 1185 .-1188. aasta paiku viiel laeval sõjakäigu Eestisse. Samuti Taani kuningas Knud VI plaanis 1184 . aastal sõjaretke Eestisse.
    Meinhardi, Theoderichi ja Bertholdi tegevus XII saj lõpul- 12. saj viimasel veerandil kohtusid Väina jõe ülemjooksul (Daugava jõgi, kulgeb mööda Lätit ja Valgevene) rida erinevaid huvisid. Väina ääres elasid liivlased ja zemgalid. Siinsed liivlased olid Polotski vürstide ( Kulges mööda Daugava jõge, Valgevene) maksualused. Leedulaste rüüsteretked naaberaladele sagenesid. Nendele jõududele lisandusid kaupmehed Ojamaalt ( Gotland , Rootsi saar), Saksa- ja Venemaalt. Koos Põhja-Saksa kaupmeestega saabus Väinale augustiinlasest koorihärra Meinhard Segebergi kloostrist. Ta tuli Liivimaale 1180. aastate algupoolel, et ainult veeta aega kaupmeeste seltsis ja pidada jutlusi. Meinhard pärines Bremeni peapiiskopi ministeriaalide (mittevabade rüütlite) hulgast (Samuti ka tsistertsi munk Theoderich ). Pärast korduvaid liivlaste juures viibimisi asus Meinhard püsivalt Ükskülasse (liivlaste keskus umbes 40 kilomeetrit Väina suudmest ülesvoolu). Kroonika lisab, et Meinhard käis misjonitöö jaoks luba küsimas Polotski vürsti juures, sest liivlased olid maksukohustlased. Arvatavasti see luba puudutas ka Üksküla kiriku ja linnuse rajamist Meinhardi eestvõttel (1/5 alast kuulus talle). 1186. aastal pühitseti Meinhard liivlaste piiskopiks (Bremeni peapiiskopi poolt).
    Paavstid andsid oma heakskiidu läänemeremaadest pärit ristisõjataotlustele, ainuüksi preester Theoderich käis kuurias vähemalt kuus korda. Paavst Innocentius III soovis pigem koondada ristisõdijat Jeruusalemma vallutamiseks. Enne kerjusordude (dominiiklaste ja frantsisklaste) loomist polnud Katoliku kirikus ka tööjõudu misjonitööks. Meinhardi rajatud piiskopivõim põrkus varem või hiljem kokku liivlaste juhtide vastupanuga. Meinhardi konfliktid liivlastega olid tõsised, rahulolematus arenes konfliktiks ja piiskop lasi hankida paavsti toetuse ristisõdijate värbamiseks, et liivlasi jõuga kuulekusele sundida.
    Meinhard suri 1196 . aastal. Liivlaste uueks piiskopiks pühitseti Saksimaa Loccumi tsistertslaste kloostri abt Berthold , kes samuti pärines Bremeni peapiiskopkonna ministeriaalide seast. Üksküla kirikul olid juba olemas omad põllud, tööloomad, eluhooned ja kodakondsed. Piiskop oli liivlaste ja saksa kaupmeeste kõrval osanik (sai raha) Holmi ja Üksküla linnustes . Henriku kroonika sõnul ütlesid liivlased Bertholdi kohta, kui see oli kiriku vara üle võtnud, et see tuli maale oma vaesuse pärast. Berthold kogus liivlaste vastu ristiväge ning langes selle eesotsas 1198. aasta suvel tulevase Riia linna kohal. Kuigi Berthold langes lahingus, võitsid ristisõdijad.
    Theoderich (1150-1219) - Oli Tsistertslaste ordu liige, kes 1187. aastast peale asus tööle misjonärina liivlaste tähtsamas keskuses Turaidas. Ta tegutses 32 aastat. Ta nõudis paavstidelt ristisõja bullad. Rajas mõõgavendade ordu. 1211 . aastal sai temast Lihula ehk Eestimaa piiskop.
    Piiskop Albert ( 1165 -1229) - Oli Riia piiskop aastast 1199 kuni oma surmani. Ta oli Liivimaa vallutamise peaorganisaator ja suutis oma valitsusajal alistada enamiku Eestist ja Lätist. Piiskop Alberti tegevuse raskuspunktiks sai ristisõjaks üleskutsumine ja valitsejate toetuse hankimine liivimaa-ettevõttele. Kahekümneseitsmel korral purjetas ta üle Läänemere, et tuua siia ristisõdijaid või minna neid värbama. Piiskopiameti esimesel aastal kutsus ta Ojamaal (Gotland) üles liivlastevastasele ristiretkele ning kohtus Taani kuninga ja Lundi peapiiskopiga. Talvel 1199-1200 värbas Albert ristirüütleid Saksamaal ja kindlustas oma tegevusele Saksa-Rooma kuninga Philippi heakskiidu. Liivimaa ristisõjaga olid seotud Holsteini augustiinlased , Loocumi ja Pforte tsistertslased , Magdeburgi ja Ratzeburgi premonstraatlased. 1200. aasta kevadel saabus Albert koos ristisõdijatega 23 laeval Väinale. Liivlased pidid uuesti piiskopivõimu tunnistama, lisaks väina-äärsetelekeskustele tegid seda nüüd ka koiva-äärsete Turaida liivlaste vanemad. Kokkulepe kinnitati pantvange andes ning liivlased loovutasid piiskopile maatüki, kuhu 1201. aastal rajati Riia linn. 1201. aastal toimusid esimesed läänistused liivlaste maal, samuti Riia kirik sõlmis lepingud zemgalite, kuralaste ja leedulastega.
    Riia asutamine- 1201. aastal loovutatud piiskopi maatükile rajati Riia linn. Riasse toodi üle Meinhardi rajatud kapiitel, mille kui Riia toomkapiitli etteotsa sai piiskop Alberti vend Engelbert. Kuna piiskopil puudus ilmalik võim, siis seda korraldas mõõgavendade ordu ning hiljem Riia raad .
    Mõõgavendade ordu- Theoderich rajas 1202. aastal Mõõgavendade ordu, mis oleks kohapealne sõjaline jõud. Tegemist oli vaimuliku tsistertslaste rüütliorduga. Ordude eeskujuks olid kaks suurt Pühal Maal alguse saanud ordut, Templiordu ja johanniitide ordu. Mõõgavennad muutusid kiiresti Liivimaal tugevaks poliitiliseks jõuks, kes panid end piiskoppide kõrval otsustavalt maksma, millele aitas kaasa see, et ordurüütlite hulgas oli ka ministeriaalidega (Suurfeodaali teenija ) võrreldes kõrgemat päritolu isikuid. Mõõgavendade ordu esimene meister oli Wenno. Mõõgavendade ordu kasvas Riia keskseks sõjaliseks jõuks, kes polnud enam rahul oma seisundiga ja nõudis alistatud maade jagamist. 1206 .-1207. aastal sõlmiti piiskop Alberti äraolekul leping, mis andis mõõgavendadele 1/3 Liivimaast.
    Liivlaste ristimine- Kirikliku ja ilmaliku võimu ülesehitamise oluliseks sammuks oli Daugavgriva tsistertslaste kloostri rajamine Väina suundmesse 1205.-1208. aastal, mille esimeseks abtiks sai Theoderich. Paikkondade ristimise järel määrati kindlaks kirikukihelkondade piirid, nimetati ametisse preestrid ja asuti kirikuhoonete rajamisele. 1206-1207. aastal ristiti Idumea rahvas; 1208. aastal Talava ja Ümera latgalid .
    Latgalite liit ristisõdijatega- Ordu poliitika oli suunatud oma võimuala kasvatamisele seda piiskopiga jagamata. Selleks mõõgavendade ordu sõlmis liidusuhteid Talava latgalidega ja võndlastega (1208).
    Sõda Eesti alal 1208–1227- Idumea preester Alebrand läkitati 1208. aasta alguses Ugandisse, küllap Otepääle nõudma tagasi kunagi veel enne Riia rajamist saksa kaupmeeste käest ära võetud vara, mille väärtus olnud üle 900 marga. Ugalaste vastus oli eitav , mille tulemuseks oli sõja algus 1208. aasta varasügisel, kui vaenlased põletasid Otepää linnuse. Sõjakäigu algatasid Mõõgavendade ordu, kes oli 1207. aastal rajanud oma tugipunkti Võndu. Sõjakäigus osalesid ka liivlased ja Riia sakslased, olid Eestisse suunatud esialgu mõõgavendade ja latgalite väed. 1210. aastal sõlmisid ordu saadikud piiskopi selja taga kokkuleppe Polotski vürstiga, mis kohustas piiskoppi liivlaste eest tasuma maksu.
    Ugalased ühinesid 1208. aasta teisel poolel sakalastega ja sooritasid vasturetke Beverini linnuse alla ning latgalid omakorda tungisid Sakalasse. 1208-1209 - Sõlmiti üheks aastaks vaherahu , et vältida sõjategevuse laienemist. Kui mõõgavennad uuesti Ugandisse tungisid, sõlmisid piiskopi liivlased ja latgalid eestlastega uue rahu, aga mõõgavendade meister Berthhold ei ühinenud ja nii sõda jätkus. Ümera lahing: Kättemaksuks Otepää rüüstamise eest piirasid ugalased Võnnu linnust, kuid kuuldes riialaste ja Kaupo sõjasalkade saabumisest, taandusid eestlased peitu ja õigel hetkel piirasid ümber saabunud abiväed. Saadi 100 vangi.
  • aastal ugalased saavutasid vaenlaste üle võidu, langenute hulgas oli Kaupo poeg Berthold ja Kaupo hõimlane Wane. Ugalased saatsid saadikud kõikidesse Eesti provintsidesse, et ühineda ühisvaenlase vastu. Omakorda 1210. aastal saabus Otepääle Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš ja tema vend Pihkva vürst Vladimir. Nad ristisid ja rahuldusid 19,5kg hõbedat lunarahaga. Paar kuud enne Ümera lahingut oli ebaõnnestunud osa Turaida liivlaste ja kuralaste katse Riiat piirata. Liivlaste vastuhaku esialgseks ajendiks oli Autine latgalite tüli Võnnu mõõgavendadega, kes võtsid ära esimeste põldusid, niite ja meemetsi. Liivlasi karistati raskema kümnise pealepanemisega ning 2 aastat hiljem rajati liivlaste kontrollimiseks Turaida kivilinnuse.
    Ümera lahingu järel laienes sõda ka teistesse Eesti maakondadesse. 1210-1211 tegid riialased koos liivlaste, latgalite ja Pihkva väesalgaga sõjakäigu Soontaganasse (Põhja-Pärnu). Viljandi linnus alistus 1211. aastal, kuid Sakala maakonnas jätkusid rüüsteretked. Sõjakäik Turaidasse, milles osalesid nii maitsi kui ka meritsi kohale saabunud eestlased, lahing lõppes verise lüüasaamisega. Henriku kroonika järgi sakslased said saagiks umbes 300 laeva ja langes “Eestimaa pea.” 1211. aastal Theoderich sai Eestimaa piiskopiks, luues niiviisi kirikupoliitilise eelduse Eesti alistamiseks. 1212. aastal sõjaretked juba ulatusid Järvamaale. Samal ajal Novgorodi vürst sooritas sõjakäigu läbi Vaiga ja Järvamaa Harjumaale ning nõudis lunaraha 34 kg hõbedat.
    1212 aastal tõusis esile Lõhavere pealik Lembitu , kelle pärast Viljandis 1212. aastal ristimine ebaõnnestus.1211 ja 1212 tabas Eesti- ja Liivimaad taudilaine, mille tõttu sõlmis Riia leer rahu Sakala ja Ugandiga kolmeks aastaks, hiljem ka Läänemaaga. Saagiretke tegid seelid, kui ka pikemaid sõjakäike liivlaste, latgalite ja eestlaste maale. 1215 . aastal enne kui eestlastega varem sõlmitud rahu oli lõpule jõudmas, rüüstasid riialased koos liivlaste ja latgalitega põhjalikult Ridalat. Lõhavere linnus alistati, Lembitu koos teiste ülikutega ristiti ja vangistati, nad said vabaks pärast oma poegade pantvangi andmist. Sõda võttis hoogu. Saarlased tabasid rüüsteretkel tsistertslasest preestri Friedrichi, kes oli teel Riiga . Preestrit peksti läbi ja saarlased hõikasid “ Laula ! Laula! Pappi!” torkasid preestrile ja ta õpilasele teravad puutükid küünte alla, kõrvetasid neid ja lõpuks tapsid kirvehoopidega.
    Eesti maakonnad leppisid kokku ühise sõjakava, mille kohaselt:
  • Saarlased pidid tungima Riia alla ja sulgema Väina jõesuu. - Nurjus, sest ootamatult saabusid ristisõdijate laevad.
  • Ridalased suunduma Turaida liivlaste vastu.
  • Sakala ja Ugandi mehed rüüstama lätlaste maad.
    Kättemaksuks rüüstati Ugandit. Latgalite sõjakäigud toimusid Tartus, Vaigas ja Sakalas. Tulemuseks oli ristimise vastuvõtmine Ugandis ja Sakalas. Piirati Soontagana linnust, mis lõppes ristimise ja pantvangidega kinnitatud rahu sõlmimisega.
  • aastal Saarlased otsisid liitu Polotski vürstiga Vlaimiriga, kes ootamatult suri. Riialased kutsusid kaasa teejuhid Sakalast, läksid koos liivlaste, latgalite, ristisõdijate ja mõõgavendadega Harjumaale. Sissetungijate rüüsteretked ulatusid Revala küladeni. Teised läksid rüüstama Järvamaad, mõned kiiremad jõudsid Virumaa küladeni. 1216. aastal süüdistas Pihkva vürst Vladimir Ugandit sakslaste võimu alla minemises ja seadis end sisse lühemaks ajaks Otepää linnusesse ning lasikülasid ja provintse rüüstada. Kindlustasid ugalased ühiselt koos riialaste ja mõõgavendadega Otepää linnust, et osutada vastupanu. Ühiselt sooritati röövretk Novgorodi suunas. Talve lõpul kutsusid novgorodlased ja pihkvalased kaasa saarlased ja harjulased ning piirasid Otepää linnuse ümber. Sakalased tegid rüüsteretke lätlaste maale. Sakslased pidid lahkuma Ugandist.
    Eestlased kogusid Lembitu juhtimisel suure sõjaväe sakalaste, ridalaste, järvalaste, revalaste, harjulaste ja virulaste osalusel. Abiväe lubasid saata ka Novgorodi ja PIhkva vürstid. Kui see kava teatavaks sai tungisid ristisõdijad esimesena Ugandisse. Taani kuninga üks ustavamaid ja lähedamaid vasalle, krahv Orlamünde Albrecht saabus Liivimaale.
  • septembril 1217 . aastal toimunud Madisepäeva lahing - Ristisõdijate ühisvägi liikus Viljandist Navesti jõe poole, kuid kohtas oma teel eestlaste väesalka. Lahingus langesid Wottele, Manivalde, Vytamas ja teised Sakala juhid. Lahingus langes Lembitu, kelle maharaiutud pea viidi võidumärgina kaasa. Lahingus langes Kaupo.
    1218 aasta kevadeks oli Revala ja Harjumaa alistatud. Ristisõdijad koondasid oma vägesi Harjumaa alale . Venelased sissetungisid Liivimaale. Venelastega liitusid saarlased ja harjulased, kes piirasid Võnnu mõõgavendade linnust. 1219. aastal mõõgavennad, ristisõdijad, liivlased ja latgalid ühiselt läksid laastama Revalat. 1218. aastal toimus kohtumine Taani kuninga Valdermar II-ga - Lepiti kokku, et eestlaste vastu võitlemise abistamises saab kuningas Eesti- ja võibolla ka Liivimaa (Hiljem ainult pakuti Harju- ja Virumaa).
  • aasta jooksul oli enam-vähem kogu Eesti alla heidetud ja suurem jagu inimesi ristitud. Erandiks jäi Saaremaa, kus jätkuvalt tehti katseid Eesti jagamises kaasa mängida. Aprillis 1221 saarlased piirasid 2 nädalat Tallinna linnust. Karistuseks saarlaste toetamise eest hukatu osa Revala, Harju ja Viru eestlaste juhte ning kehtestati kõrge koormised . 1222. aastal Taani kuningas Valdemar ehitas Saaremaale kivilinnuse, et tagada oma võim. Kui kuningas lahkus Saaremaalt siis saarlased ründasid kivilinnust. 1223 . aastal tapsid sakalased Viljandi linnuses oma preestreid ja ordurüütleid. Oli selge, et eestlased ei suuda vastu panna sellisele võimule ja tunnistasid Novgorodi ja Pihkva vürstide ülemvõimu, kes saatsid oma väesalgad Tartusse ja Viljandisse. Raskes olukorras rüütliordu vajas piiskopi leeri toetust, kuid nad nõudsid 2/3 maadest endale ning rüütliordu pidi nõustuma. Viljandi alistus peale 2 nädalat piiramist, hiljem alistus ka Lõhavere linnus. Venelased kindlustasid oma garnisone Tartus ja Otepääl. Taani seisund Eestis nõrgenes. 1223. aastal vangistas Schwerini krahv Heinrich Taani kuninga. Valdemar II oli vangistuses kuni 1225. aasta jõuludeni (Ta pidi taastama oma võimu Põhja-Saksamaal). Harjumaa sai vallutatud 1224. aastal riialaste poolt. Samuti vallutati ära Tartu ja Otepää.
    Piiskop Alberti ja mõõgavendade juhitud sissetung
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

    Vasakule Paremale
    Eesti keskaeg #1 Eesti keskaeg #2 Eesti keskaeg #3 Eesti keskaeg #4 Eesti keskaeg #5 Eesti keskaeg #6 Eesti keskaeg #7 Eesti keskaeg #8 Eesti keskaeg #9 Eesti keskaeg #10 Eesti keskaeg #11 Eesti keskaeg #12 Eesti keskaeg #13 Eesti keskaeg #14 Eesti keskaeg #15 Eesti keskaeg #16 Eesti keskaeg #17 Eesti keskaeg #18 Eesti keskaeg #19 Eesti keskaeg #20 Eesti keskaeg #21 Eesti keskaeg #22 Eesti keskaeg #23 Eesti keskaeg #24 Eesti keskaeg #25 Eesti keskaeg #26 Eesti keskaeg #27 Eesti keskaeg #28 Eesti keskaeg #29 Eesti keskaeg #30 Eesti keskaeg #31 Eesti keskaeg #32 Eesti keskaeg #33 Eesti keskaeg #34 Eesti keskaeg #35 Eesti keskaeg #36 Eesti keskaeg #37 Eesti keskaeg #38 Eesti keskaeg #39 Eesti keskaeg #40 Eesti keskaeg #41 Eesti keskaeg #42 Eesti keskaeg #43 Eesti keskaeg #44 Eesti keskaeg #45 Eesti keskaeg #46 Eesti keskaeg #47
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 47 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-05-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 17 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Ajaloolik Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Eesti Keskaja konspekt, mis on kirjutatud Eesti Ajalugu II, loengu- ja praktikumi materjalide põhjal. Sobilik ettevalmistuseks eksamiks, kuid on soovitatav laenutada/osta Eesti Ajalugu II, et eksam läheks paremini. Vastatud on 2018. aasta Eesti Keskaja programmi küsimustele.

    Märksõnad


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    22
    docx
    EESTI KESKAEG
    58
    pdf
    Eesti Uusaeg
    70
    docx
    Eesti Uusaeg
    56
    doc
    Eesti keskaeg
    37
    docx
    Eesti ajaloo kokkuvõte 10 -12-klassini
    49
    pdf
    Keskaeg - kirik
    51
    doc
    Eesti ajalugu - konspekt
    83
    doc
    Eesti ajalugu





    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
    faili e-mailile TASUTA

    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    või
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun