rohkem õigusi.Samas paranes nii sise- kui ka väliskaubandus. Suhted välisriikidega paranesid.Toodi sisse igasuguseid luksuskaupu,maitseaineid,metalli ja muid koloniaalkaupu ning välja viidi vilja ja laevaehitusmaterjale. Samas viis negatiivsuse poole majandust Rootsi ajal Suur näljahäda ,mis kestis enam-vähem 2 aastat.Näljahädale lisandus dtüüfus ja düsanteeria.Näljahädas suri 70-75 tuhat inimest.Sama probleem ründas ka Rootsit ja Soomet. Vilja väljavedamine ja viinapõletamine tõmbasid majandusele ka ühe suure kriipsu peale,sest viinapõletamine oli taulunikule kasulik,aga talupoegadele kahjulik.Vähenes toidu hulk. 2)Valitsemine:Aadlipositsiooni murdmine tõi kaasa rohkem võrdõiguslikkust ja reduktsioon andis talunikele tagasi nende mõisad.Kohtusüsteem oli samuti positiivne,sest see aitas jälle inimeste õiguslikku seisundit tõsta. Samas paljud sõjad ja koloniseerimine vähendasid tunduvalt eesti rahva arvu
Teonorm oli väiksem. Hiljem sulasid adratalupoegadega kokku Maavabad talupojad – Üksikud muistsete eestlaste järeltulijad, kelle kohustus oli teenimine feodaali ratsaväes Mis on adramaa? Adramaa oli algselt (12.–13. sajandil) talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga. 13. sajandi teisel poolel hakati adramaa all mõistma pinnamõõtühikut: adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi. Alates 15. sajandist on kasutatud ka ruutmõõdus adramaad ehk ruutadramaad Sõnastik. Viinapõletamine – производство спирта Metsaraie – лесoзаготовка Künniloom - пахотное животное Pearahamaks – подушный налог Valgustusliikumine – Просвещение Pagemine - побег Mõisahäärber – усадьба 1. Agraarolud varauusajal. 17. ja 18. sajandil võis eristada järgmisi mõisatüüpe: Rüütlimõis – kuulus peamiselt baltisaksa mõisnikele
Talurahvas Vene ajal Raido Selge Talurahvas Vene ajal Pärast Põhjasõda tagastas Vene võim aadlikele Rootsi ajal redutseeritud mõisad, mistõttu endised kroonutalupojad sattusid jälle suuremasse sõltuvusse mõisnikest. 18.sajandil laiendati tublisti mõisapõlde, sest rukkimüügi kõrval Lääne-Euroopa turule kasvas järsult Vene turu osatähtsus. Väga tähtsaks sai viinapõletamine. Kuna mõisad tegelesid nüüd ka loomakasvatusega, paranes ka mõisapõldude väetamine.Et kõiki põlde jõuaks ära harida, suurendati veelgi talurahva teotöökohustusi:nüüd pidi üks keskmine talu välja panema juba kaks inimest kuuel päeval nädalas terve aasta jooksul. Talupojad Vene ajal Maaelu põhines endiselt põllumajandusel. Põhjasõja-eelne külvide-saakide tase saavutati 18. sajandi keskel
läänistama saksa soost vasallidele. Nii tekkisid esimesed mõisad. Lisaks rajasid neid ka ordu, piiskopkonnad ja kloostrid oma mitmekülgse majandustegevuse tarbeks. 17. ja 18. sajandil oli Eestis alal umbes 1000 mõisat. Kõige enam oli era- ehk rüütlimõisa. Teiste suurema mõisate rühma moodustasid riigi- ehk kroonumõisad. Kolmanda kirikumõisad ehk pastoraadid. Eramõis Kroonumõis Kirikumõis 18.sajandil tõusis olulisele kohale viinapõletamine. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid riigile makse.Selleks korraldati iga seitsme- kaheksa aasta järel adramaarevisjone. Mõisnikud püüdsid anda oma lastele hea hariduse. Paljud mõisnikud olid kultuurihuvilised ja käisid tihedalt läbi Euroopa haritlastega. Eestis sündisid ja kasvasid üles mitmed tolle aja tuntud riigitegelased, sõjaväelased, teadlased ning maadeuurijad. Hulk mõisnikke oli aga huvitatud mõisamajapidamise edendamisest. Nad
+: piirati keskajast pärit omavalitsusstruktuuri, tõi kaasa demokraatlikke elemente, laiendati inimeste õigusi ja vabadusi, tänu hingeloendustele saadi teada, kui palju rahvast on -: kõik impeeriumi äärealad sulatati Venemaaga ühte, omavalitsusorganid olid oma otsustes riigivõimu kontrolli all, kehtestati pearahamaks 4. Agraarolud 18. sajandil: mõisatüübid, peamised põllukultuurid, koduloomad ja -linnud, viinapõletamine ja sellega kaasnenud probleemid, talurahva varanduslik seisund, ilmastikuolud. Kuuluvuse järgi jagunesid mõisad neljaks: a) era- e. rüütlimõisad mõisad, mis olid eravalduses ja kuulusid põhiliselt baltisaksa aadlikele b) riigi- e. kroonumõisad mõisad, mis kuulusid riigile ja mida riik rentis mõisnikele c) pastoraadid e. kirikumõisad mõisad, mis kuulusid kirikule ja andsid sissetulekut kirikuõpetajale
4.388 jalapäeva abitegu .Kokku 1524 päeva aastas .Kuna pühapäeval tööd teha ei tohtinud, pidid igast perest mõisas tööl käima vähemalt 5 inimest Tööstus ja Kaubandus Tallinna sadama lähedale rajatakse Admiraliteedi töökojad ja köiemanufaktuur 1731 asutatakse Räpinas paberimanufaktuur Põltsamaale rajatakse major Lauw luksusesemete manufaktuur Hulgaliselt ehitatakse klaasimanufaktuure Väga arenenud on viinapõletamine Linnades tekib ikka tsunftikord Kõige kiiremini arenevad Tallinn ja Narva Baltikum muutub ülevenemaalise turu osaks
MÕIS JA TALU EESTIS VARAUUSAJAL 17-19 SAJAND Agraarolud varauusajal 17-18.Saj oli Eestis umbes 100 mõisa. Kõige rohkem neist oli rüütlimõisasid ( e. Eramõisad ), need kuulusid peamiselt baltisakslastele. Siis olid kroonumõisad ( e. Riigimõisad ). Kolmandaks olid pastoraadid ( e. Kirkikumõisad ). Mõisade majapidamisel muutus tähtsaks teraviljaeksport. Peamiseks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder. Vähem kasvatati kaera ja nisu. 18.Saj sai tähtsaks viinapõletamine. Sellega kaasnes hoogne metsaraie. Eestis valmistatud viin turustati peamiselt Venemaale. Viinapõletamise õigus oli ainult mõisnikel. Talupoegadele oli see kõik keelatud. Talusid oli varauusajal Eestis u. 40 000. Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed, sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Talupoegade tööjõu
Põhilised kombed ja talitused olid 17. sajandil seotud mõisa ja talurahvaga, kuna Eestis oli u 1000 mõisa. Kõige tähtsam osa oli talurahva elus muidugi töö, sest mõisale tuli koormised ära maksta. Mõisate majandamisel muutus 17. sajandil tähtsaks teraviljaeksport. Eestit ja teisi Baltimaid nimetati seetõttu rootsi ajal "Rootsi viljaaidaks". Teine suur sissetulekuartikkel mõisatel oli viinapõletamine, millega kaasnes hoogne metsaraie, et aina rohkem ja rohkem vilja kasvatada. Viinapõletamisest saadud tulu iseloomustasid kaasaaegsed "hõbevihma sajuna üle Eestimaa". Viinapõletamise luba oli vaid mõisatel ja talupoegadele oli viina valmistamine ja sellega kaubitsemine keelatud. Aga KaguEesti talunikud tegelesid siiski salaviinapõletamisega ning müüsid seda Venemaale. Kuid viina ja õlle turustamiseks alustasid mõisnikud paljukäidavatesse kohtadesse hoogsalt kõrtside rajamist
Sulane istus pererahvaga ühes lauas, polnd varanduslikku jagunemist. Era-ehk rüütlimõisad, kuulusid baltisaksa mõisnikele. Riigi- ehk kroonumõisad, kus riik rentis neile riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisat polnud. Kirikumõisad ehk pastoraadid, mis olid väiksemad, elasid kirikuõpetajad. Teraviljaeksport-muutus tähtsaks. Teraviljakultuurideks olid talirukis, oder, ka kaer, natuke nisu. Viinapõletamine (mõisnikud) 18. saj oluliseks sai. Viin oli kallis, kolmandik teraviljasaagist läks viinakateldesse. Sellega kaasnes ka metsaraie. Talupõldudel kasvatati ka teravilja + hernest, naerist, lina. Loomadest musti lambaid, kitsi, sigu, kanu, hanesid, härg, pluss voorirakendisse panemiseks 1 hobune. Vakuraamat- selles peeti arvestust talupoja makstud koormiste eest mõisnikule.
3.2. Riik rentis riigiteenistuses olevatele aadlikele. 4. Kirikumõisad ehk pastoraadid 4.1. Eestis arvukuselt kolmandad. 4.2. Väiksemad kui rüütli- ja kroonumõisad. 4.3. Andsid elatist kirikuõpetajatele. 5. Majandamine 5.1. Teraviljaeksport 5.1.1. Kahekordistus varauusajal. 5.1.2. Baltimaad "Rootsi viljaait" 5.1.3. Peamiselt talirukis ja oder, vähem kaera ja nisu. 5.2. Viinapõletamine 5.2.1. Viina hind kahekordistus. 5.2.2. Teravlijasaak läks viinategemiseks. 5.2.3. Kaasnes hoogne metsaraie. 5.2.4. "Hõbedavihma saju üle Eestimaa" 5.2.5. Turustati peamiselt Venemaal. 5.2.6. Õigus ainult mõisnikel. 5.2.7. Talupoegadel valmistamine ja kauplemine keelatud. 5.3. Talud 5.3.1. Eestis umbes 40000 talu. 5.3.2. Kasvatati teravilja, hernest, naerist ja lina. 5.3
liiget. Valla tähtsaim ametimees oli vallavanem,kes valiti taluperemeeste hulgast, temal oli politseivõim kõigi talupojaseisusest isikute üle oma kogukonna territooriumil nii talu kui ka mõisamaal.Vallavanem koos abilisega moodustas vallavalitsuse, kes palkas endale abiks mitmeid ametimehi:vallakirjutaja,rõugetepantija,kool meister. Toodeti:vilja,viinapõletamine,loomakasvatu s,kartulikasvatus. Tööstuse liigid:vabrikutootmine,laevandus,vee- energia,masin- ja metallitööstus,paberitööstus. Laevandus-merekool Heinastes Tööstus-rajati kalevivabrikuid Narva,Sinti ja Kärdlasse. Raudtee-kiirendas uute tööstusettevõtet rajamist,sellega avardusid luliselt kaubavahetuse võimalused ja suurenes Tallina ja Paldiski sadamate kaudu saabuvate transiidiveoste tähtsus.
See olenes aga talupoegade tööjõust, sest selleks ajaks oli teotöö saanud täielikult mõisamajanduse nurgakiviks. XVI sajandist kuni XVIII sajandi lõpuni toimus mõisamajanduse areng mõisatevõrgu ja mõisapõldude laienemise näol. Oma põhiosas kujunes mõisate võrk Eestis välja XVII sajandi lõpuks. Kuni XVIII sajandi keskpaigani said mõisad oma rahalised tulud peamiselt teravilja müügist. Juba XVIII sajandi teisel veerandil oli mõisates hakanud arenema ka viinapõletamine, mis võimaldas realiseerida teravilja soodsamalt. Põhja-Eestis oli mõisamajandus pea täielikult allutatud viinatootmisele. Mõisates asutati tõrva-ja lubjapõletusahje ja telliselööve ning ka manufaktuure, nagu klaasi-, peegli- ja paberivabrikuid. Tulud läksid peamiselt tarbimiseks, tootlikke kapitalimahutusi tehti väga harva. Järkjärgult kasvas mõisa kui asustuskeskuse tähtsus. Peale mõisniku ja tema sugulaste elas seal ka arvukas mõisapere, mis koosnes
Kaubandus Teraviljaeksport Teraviljaeksport Teraviljaeksport Narva kaubanduse õitseaeg Tollipiir Venemaa Tollipiir kaotatakse Väliskaubandus koondub sisekubermangudega välismaalaste kätte Konkurendiks Peterburi Sisemaalinnade kiratsemine Viinapõletamine Rannaröövid Salakaubandus (viin) Sõbrakaubandus Sõbrakaubandus maalaadad maalaadad Vene kaupmehed siseturul Tööndus Tsunftikord ja piirangud Manufaktuurid Manufaktuurid
pealinn Peterburi. Põllumajandussaaduste hindade kasv kergitas omakorda tuntavalt maa hinda. Mõisad muutusid taas atraktiivseks varaks, kuhu oli kasulik investeerida. Samuti kasvas surve taas talumaid mõisastada. 1760. aastate lõpul sai hoo sisse uhkete mõisahäärberite ehitamine. Sellele andis tõuke Vene turu avanemine Balti kubermangude viinatoodangule 1766. aastal. Viinapõletarnisest sai Eestija Liivimaa mõisatele üks olulisemaid sissetulekuallikaid. 18. Talurahvale oli viinapõletamine rangelt keelatud. 1820. aastatel jõudis Euroopas alanud teraviljahindade suur langus ka Baltimaadesse. Viina hind langes üle kolme korra. Kriisiga kaasnes paberraha kursi langus ning mõisate Väärtuse langus ligi kolmandiku võrra. Aastail 1811-1830 pankrotistus Liivimaal 119 mõisat ehk pea iga kaheksas. Baltisaksa aadli eluviis Baltisaksa aadlile oli omane ülim lojaalsus Vene keisrikojale, kuid sealjuures rõhutati oma baltisaksa identiteeti. Mehed olid pühendunud
elanikkond Rüütlimõis eramõisad Eestis, mis kuulusid baltisaksa mõisnikele. Kroonumõis riigimõisad, mis riik rentis välja neile riigiteenistuse olevatele aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud. Pastroraad kirikumõis ,mis oli rüütli- või kroonumõisaga võrreldes väiksem ja andis elamut kirikuõpetajale. Teraviljaeksport muutus tähtsaks mõisade majandamisel veel keskaja lõpul ja varauusajal see kahekordistus. Viinapõletamine 18. saj tõusis tähtsale kohale, sest viina hind oli 2 korda suurem, kui viinaks aetava vilja hind. Vakuraamat kui talumaa kuulus mõisnikule, pidi selle kasutamise eest maksma koormisi, mis seisnes teotöös mõisapõllul ja koormiste üle peeti arvestust vakuraamatus. Adramaarevisjon mõisad maksid riigile makse talupoegade tööjõu kasitamise eest ja neid arvestati adramaade järgi. Adramaarevisjone korraldati iga 7-8 a. tagant, et panna kirja kõik töövõimelised talupojad.
1.Piirati rüütelkondade ja linnade omavalitsust. 2.Maanõunike kolleegiumid saadeti laiali 3.Mõisnikel võrdsed õigused 4.Linnades võrdsed kodanikuõigused 4. Talupoegade olukord Agraarolukord 1. Eestis umbes 1000 mõisa: · Rüütli- e. Eramõisad (baltisakslased) · Kroonu- e. Riigimõisaid (rendimõisad) · Pastoraadid e. Väikesed kirikumõisad (kirikuõpetajad) 2. Eesti kui ,,Rootsi viljaait" põhjapoolseim vilja eksportiv maa 3. Viinapõletamine (al. 18 saj) 4. Talumajapidamine: · Põlluharimine peamiselt teravili, ka lina, hernes ja naeris. · Karjakasvatus lambad, kitsed, sead, lihaloomana ka lehmad. · Veo- ja künniloomaks härjad. · Rehielamu eesti talurahva korstnata ja aknata elumaja, mis koosneb köetavast rehetoast ja rehealusest, kus toimus rehepeks. · Vakuraamatud sinna pandi kirja talupoegade koormised, mis sõltusid talu ja pere suurusest.
rinnalehti. Viinaköök ja juustukoda Heimtali mõisapargis silmapaistvamaks ehitiseks on rüütlilossi sarnane ehitis Viinaköök. Antud töös käsitletakse seda Viinaköögina nagu võib lugeda ka teeviitadele. Mõisaajaloo tundides tekib alati elav poeemika, kas hoone on algselt ehitatud viina põletamiseks või juustu tootmiseks. Raamatus Eesti mõisaarhitektuur on mõisate ajaloo uurija Ants Hein kirjutanud viinatootmisest mõisates. Nii tõusis viinapõletamine siinsete mõisate kesksemaks majanduslüliks alles XVIII sajandil kolmandal veerandil, eriti pärast 1766.aastat, mil Eesti- Liivimaa alkoholile avanes turg. Lisaks sellele, et viinaajamine kujunes mõisate soodsaks mooduseks viljasaaki realiseerida, sai viinatootmine järelejääva praagaga odavalt nuumata suurt hulka kariloomi, saadav sõnnik aga aitas tõsta põldude saagikust. Kui XVIII sajandi
Kõige rohkem oli Eestis era- ehk rüütlimõisaid, mis kuulusid peamiselt Baltisaksa mõisnikele. Kroonumõisad renditi riigi poolt välja aadlikele, kellel seda polnud. Kirikumõisad ehk pastoraadid olid väiksemad. See andis elatist kirikuõpetajale. Mõisaid omasid veel suuremad linnad(Tallinn, Tartu, Pärnu) Mõned mõisad olid rüütelkondade ühiskäsutuses. Mõisnikud said peaaegu piiramatud õigused oma talupoegade üle. Teraviljaeksport teravilja sai Eestimaalt välja vedada. Viinapõletamine viina hind oli kaks korda kallim viinaks aetava vilja hinnast, mistõttu umbes kolmandik kogu teraviljasaagist läks viinakateldesse. Vakuraamatud. Adramaarevisjonide käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. 1783. aastal pearahamaks koos asehalduskorraldusega, mis ühtlustas Baltikumi maksusüsteemi. Mõisate reduktsioon: reduktsioon: 1680-ndatel alanud eramõisate osaline riigistamine. 17
1) korraline tegu, mis sisaldas: - rakmetegu - mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi - jalategu - teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani. Jalategu tegid enamasti nn vaimud - naised ja alaealised. 2) abitegu, mis omakorda jagunes kaheks: - abitegu kitsamas mõttes - talu andis kiiretele hooajatöödele (sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks jne) lisainimesi - nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest. 1839. a. tegi Ida-Harjumaa kuuepäevatalu keskmiselt 607 teopäeva aastas, Lõuna- Harjumaal 516 päeva. Täistalu teopäevad jagunesid XVIII- XIX sajandi vahetusel:
valitsejamaja ja suur sauna- ehk supelhoone, Ilumäele ehitati uus kabel. 19. sajandi lõpul seisis mõis Tallinn-Peterburi raudteeliini ehitamist juhtinud Alexander von der Pahleni nimel, päris viimaseks Palmse mõisnikuks jäi Gustav Christian von der Pahlen. Pindalalt kuulus Palmse 19.sajandi lõpul suuremate mõisate hulka. Maid oli natuke üle 10 000 ha, enamus oli mets ja raba. Põllumaad oli mõisal vaid paarsada hektarit. Talupoegi oli 900 ringis. Peamise sissetuleku andsid viinapõletamine, nuumhärjad, mets, tellisetööstus. 1923.aastal jagati Palmse mõisa maad asundustaludeks. 1930-ndate aastate lõpust kuni II maailmasōjani oli mōis Kaitseliidu kasutada, sel ajal hävis 1830-ndatel aastatel ehitatud tiibhoone. Pärast II maailmasōda oli mõis suvelaagri paigaks pioneeridele. 1971. aastal asutati Lahemaa Rahvuspark ja peagi alustati ka mõisa korrastamist. Palmse oli esimene mōis Eestis, mis taastati
tehtavast teotööst vabastatud Liivimaal vallandus talurahva väljaastumise laine paljudes mõisates ei mindud enam teotööle. 3) mis on pärisorjus, millal ja miks kujunes; talurahva koormised mõisategu (rakme-, jala- ja abitegu), loonusrent, kirikukümnis, vooris käimine, teede ehitus: Pärisorjus - talupoegade feodaalse sõltuvuse vorm, mida iseloomustavad sunnismaisus ja teorent. Kujunes 4) mõisamajandus viinapõletamine, metsaraie: Viina eest saadi head hinda, seega oli olulisel kohal viinapõletamine Viinapõletamisega kaasnes metsaraie, mis muutis märgatavalt ka Eesti maastikupilti 18.sajandi lõpul oli Eesti metsalage Viinapõletamise õigus ainult mõisnikel, talupoegadel valmistamine ja sellega kauplemine keelatud 9. Vaimuelu XVIII saj. 1) Põhjasõja mõjud vaimuelule: Suur osa haritlastest surnud, Tartu Ülikool rändas ja lõpuks Rootsile (katkud, näljahädad)
pearaharahutused 1784 Puuaiasõda Räpinas Keskajast pärit omavalitsuse muutmine, teatav demokratiseerumine. Riigivõimu kontroll suurenes. Samas liigne ühtlustumine kogu Venemaaga kohalikule eripärale vähe tähelepanu. Pärast Katariina II surma asehalduskord likvideeriti, enamik läbiviidud muutusi kaotati, pearahamaks säilis. Talupoegade olukord ~1000 mõisa, teraviljakasvatus peamine vilja väljavedu Rootsi vilja müük sõjaväele viinapõletamine ,,hõbedavihma sadu üle Eestimaa" Restitutsioon riigistatud maade tagasiandmine nende endistele omanikele. Taastusid ka mõisnike õigused talupoegade üle. Talupoeg kui õigusteta pärisori Roseni deklaratsioon 1739 (Vohnja mõisa mölder Jaani kaebekiri Annale, keisrinna soovis selgitust talupoegade olukorra kohta, selgituse andis Liivimaa maanõunik Rosen) 1.talupoeg on pärisori, teda võib osta.... 2.talupoja maa ja vara kuulub mõisale 3
3)sai edasi kaevata kuningale. !*Karl XI valitsusrefrm !*reduktsioon !*Johan Reinhold Patkul- !*Võimukorraldus Vene ajal !*Balti erikord !*Restitutsioon !*aadlimatriklid !*KatariinaII !*asehalduskord(millal, millised ümberkorraldused) Mõis ja talu: *Mõisatüübid: 1)eramumõisad e rüütlimõisad 2)Kroonumõisad e.riigimõisad-anti rendile 3)kirikumõisad e pastoraadid-elatasid kirikuõpetajat 4)Eraldi mõisad linndel ja rüütelkondadel *Tegevusalad-1)teravlijaeksport-rukkis, oder. 2)viinapõletamine-õigus vaid mõisnikel !*Talud:Eestis u40000 !*Koormised !*Vakuraamatud !*Adramaarevisjonid !*pearahamaks-kehtestati 1783 !*Hingeloendused-1783 !*Varanduslik kihistumine-talurahva seas polnud !*Ilmastik-sel perioodil põllumajandusele ebasoodne olukord Rootsi ajal !*Liivimaa majandusreglement-1696 määrati talupoegade õiguslik seisund kroonumaadel olukord Vene ajal *Pagemine-sai talupoegade peamiseks vastupanuvormiks
administratiivne jaotus. Lisandus Paldiski maakond, mis jäi küll püsima väheseks ajaks. Oluliselt piirati nii rüütelkondade kui ka linnade omavalitsust. Rüütelkondade maanõunike kolleegiumid saadeti taas laiali. Kõik mõisnikud Eesti- ja Liivimaal said võrdsed õigused. Linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Mõisad: põhitüübid, tuluallikad. Rüütlimõisad, riigi- ehk kroonumõisad, kirikumõisad. Teraviljaeksport. Viinapõletamine. Talurahvaolukord Rootsi ja Vene ajal. Rootsi: Pikk rahuaeg- soodustas sündimust. Ei võetud mehi sundkorras sõjaväkke. 17. sajandi sisemigratsioon- võimaldas kasutusele võtta viljakamaid maid. Vene: maksukorralduse muutumine, perioodilised hingeloendused. Milles seisnesid nn positiivsed määrused? 1765.a-positiivsed määrused: talupojad said õiguse vallasvarale mõisakohustused täitnud tp. võis ülejäänud viljasaagi endale jätta ja vabalt turustada
aadlikele, kes rentisid riigilt mõisaid pikemaks või lühemaks ajaks, kuna neil polnud rüütlimõisaid *Kolmanda suurema rühma moodustasid kirikumõisad ehk pastoraadid, mis andsid kirikuõpetajatele elatist *Mõisaid omasid veel suuremad linnad, mõned mõisad oli rüütelkondade ühiskäsutuses *Mõisate majandamisel muutus tähtsaks teraviljaeksport *Eestist veeti välja talirukist ning otra, vähemal määral nisu (*18.sajandil viinapõletamine) *Talupõldudel kasvatati peamiselt teravilja, lisaks ka hernest, naerist ja lina. Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Kodulindudest peeti kanu, hanesid. Veo-ja künniloomana kasutati härga, sest ta oli hobusest odavam ja vähenõudlikum, andis rohkem sõnnikut nin kelle liga lõpuks toiduks tarvitati. Siiski oli ka talus üks hobune voorirakendisse ja kirikussesõiduks *Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus nii talu kui
Alexander von der Pahleni nimel, päris viimaseks Palmse mõisnikuks jäi Gustav Christian von der Pahlen. Pindalalt kuulus Palmse 19.sajandi lõpul suuremate mõisate hulka. Maid oli natuke üle 10 000 ha, enamus oli mets ja raba. Põllumaad oli mõisal vaid paarsada hektarit. Talupoegi oli 900 ringis. Peamise sissetuleku andsid viinapõletamine, nuumhärjad, mets, tellisetööstus. 1923.aastal jagati Palmse mõisa maad asundustaludeks. 1930-ndate aastate lõpust kuni II maailmasjani oli mis Kaitseliidu kasutada, sel ajal hävis 1830-ndatel aastatel ehitatud tiibhoone. Pärast II maailmasda oli mõis suvelaagri paigaks pioneeridele. 1971. aastal asutati Lahemaa Rahvuspark ja peagi alustati ka mõisa korrastamist. Palmse oli esimene mis Eestis, mis taastati koos kigi misasüdamesse
· Jalategu mees ilma loomata; · Abitegu hooajaline; lisatööpäevad nt sõnnikuvedu, viljapeks; 2. Mõisavooris käimine mõisniku vilja ja viina vedamine linna. 3. Loonusrent kohustus anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist. 4. Kirikukümnis Euroopa kirikule korjatud maks umbes 1/10 saagist.5. 5. Teedeehitus kuulus kogukondliku koormise alla. 4) mõisamajandus viinapõletamine, metsaraie · 18. sajandil tõusis olulisele kohale viinapõletamine viina hind oli kaks korda kõrgem viinaks aetava vilja hinnast, mistõttu umbes kolmandik kogu teraviljasaagist läks viinakateldesse. · Viinapõletamisega kaasnes hoogne metsaraie, mis muutis märgatavalt Eesti maastikupilti nii metsalage, kui oli 18.sajandi lõpul, pole Eesti kunagi olnud. · Eestis valmisatud viin turustati peamiselt Venemaal.
Linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile majaomanikele. Linnade valitsemiseks loodi linnaduumad, kuhu tuli valida ka esindajaid vähemjõukamatest kihtidest. Mõisa tüübid ja mõisamajandus. Rüütlimõisad- kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele. Kroonumõisad-riik rentis oma mõisad pikemaks või lühemaks ajaks riigiteenistuses olnud aadlikele Pastoraadid- kirikumõisad, andsid elatist kirikuõpetajatele. Teraviljaeksport, peamiseks kultuurideks olid rukis ning oder. Viinapõletamine, kaasnes hoogne metsaraie, viin turustati peamiselt venemaale. Nn positiivsed määrused. George Browne juhtimisel 1765. tunnustati talurahva omandiõigust vallasvarale, piiritleti teokoormisi ja anti õigus kaevata mõisniku peale kohtus. Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilise kindlustunde, olles esimeseks sammuks pärisorjuse kaotamisele. Pearaharahutused. 1784.aastal pearaharahutused. pearahamaksu sisseeadmine tekitas talurahva hulgas suuri arusaamatusi
Linnu juhtisid raehärrad eesotsas bürgermeistritega, kaupmehed ja käsitöölised olid organiseeritud gildidesse ja tsunftidesse, endisel valitses saksa keel ja meel. Linnu ümbritsesid kraavid ja väravad, mis pandi ööseks lukku. Peamiseks väljaveokaubaks jäi kohalik teravili. Sisse veeti soola, metalli, tubakat ja soolaheeringat. Tekkis uus moodus, kuidas vilja rahaks teha, sest mõisnike õigus oma vilja otse välismaa kaupmeestele müüa oli piiratud. Uus moodus oli viinapõletamine, mis neelas juba kolmandiku viljasaagist ja laastas märgatavalt metsi. Uued tööstusettevõtted hakkasid tekkima maale, mõisatesse. Rajati telliselööve, lubjaahje, sae- ja vaseveskeid. Põltsamaa mõisnik von Lauw käivitas peeglite ja portselani tootmise. VALGUSTUSSAJAND Valgustus 18.sajand on valgustussajand. Valgustusajastu mõtlejad rõhutasid mõistuse, mõistuspärasuse, hariduse ja teaduse tähendust, ning astusid välja vananenud feodaalsete normide vastu
2) abitegu, mis omakorda jagunes kaheks: abitegu kitsamas mõttes talu andis kiiretele hooajatöödele (sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks jne) lisainimesi nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest. 1839. a. tegi IdaHarjumaa kuuepäevatalu keskmiselt 607 teopäeva aastas, Lõuna Harjumaal 516 päeva.
Mõis ja talu Erinevad mõisatüübid · Era- e rüütlimõisad kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele · Riigi- e kroonumõisad riik rentis neid ikemaks või lühemaks ajaks välja riigiteenistuses olnud aadlikele · Kirikumõisad e pastoraadid väiksemad, andsid elatist kirikuõpetajatele Tähtsamad tegevusalad · Teraviljaeksport peamisteks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder · Viinapõletamine alates 18.saj, kolmandiks kogu teraviljast läks viina tegemiseks. Õigus seda teha oli ainult mõisnikel. Talud Eesti oli kokku umbes 40 000. Talupõldudel kasvatati peamiselt: teravilja, herneid, naereid, lina, lambaid, kitsi, sigu, härgi, hobuseid, kanu ja hanesid. Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli rent tasuda koormistega (teotööga mõisapõllul). Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutesse. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida
loomisjärgus olevate riigiasutuste töökoorma enda kanda võtmist. Just nende asutuste ülesandeid täites teenis Kaitseliit ära teatud rahvakihtide pahameele. Otsustati läbi viia sundmobilisatsiooni ellu viis selle EKL. Pandi toime kuritegu juurdluse viis läbi ja otsuse langetas kaitseliitlane. Oli vaja rindelolijate toitlustamiseks talumeestelt sunnivilja ja toiduaineid korjata jälle siunati vilja kokku korjavat kaitseliitlast. Keelustati hangeldamine ja viinapõletamine - kes muu kui kaitseliitlane konfiskeeris keelatud kraami. Eeltoodut arvestades pole ka ime, et Vabadussõja lõppedes ootasid paljud pikisilmi organisatsiooni laialisaatmist. Peale Tartu rahu (02.02.1920) sõlmimist - 10. veebruaril 1920 algas demobilisatsioon nii rahvaväest kui ka Kaitseliidust. Kaitseliidu senine organisatsioon kaotas vajalikkuse ning suures osas lagunes. Nii tegutses Kaitseliit Vabadussõja järgselt peamiselt mitmesuguste küti-
2. koolimaja ehitus ja remont 3. magasiaida ehitamine jne IV kirikule: kirikumaksud Talurahva liigendus: pererahvas 35-40% sulasrahvas 25-30% vabadikud (popsid) 25% mõisateenijad 10% Maata rahvast (60-65% talurahva üldarvust) sai tulevikus palgatöölised nii linnas kui maal Probleemid ja uuendused põllumajanduses Mõisnike ja talupoegade rahavajadus sundis otsima uusi sissetulekuallikaid ja intensiivistama tootmist. 1. 1820. aastatel satub viinapõletamine kriisiseisu (oli olnud mõisnike tähtsaim tuluallikas), sest Lõ-Vm-l toodeti odavamalt. Viina hinnad langesid ja mõisnike tulud samuti langesid 2. Kartulikasvatus hakkas levima 18. saj II poolel, massiliseks muutus 19. saj II veerandil: odav tooraine viinavabrikutele,eestlastele sai põhitoiduaineks lõppesid nälahädad 3. meriino e peenvillaste lammaste kasvatamine mõisates, mida soodustas kalevivabrikute rajamine ja soodsad viljahinnad välismaal
mihklipäevani (linasugemise-, lambaniidu- ja ketruspäevad). Jalategu tegid enamasti nn vaimud naised ja alaealised. 2. abitegu, mis omakorda jagunes kaheks: abitegu kitsamas mõttes talu andis kiiretele hooajatöödele (viljalõikus, sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks, mõisa puude lõikamine jne) lisainimesi nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 Tallinna tündrit (kokku u 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. 1804. aasta talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. pearahamaks (70 kop), mis kehtis alates 1783. aastast iga tööjõulise
Agaraalolud varauusajal. · Kõige enam oli Eestis era- ehk rüütlimõisaid, mis kuulusid peamiselt baltisaks mõisnikele. · Teise suurema rühma moodustasid riigi- ehk kroonumõisad. · Kolmanda suurema rühma moodustasid kirikumõisad ehk pastoraadid · Mõisate majandamisel muutus tähtsaks juba keskaja lõpul alguse saanud teraviljaeksport, mis varauusajal kahekordistus. 18. Sajandil tõusis olulisele kohale viinapõletamine. · Vakuraamat oli talude ja nendel lasuvate koormiste (maksude) nimekiri Eesti ja Läti aladel. · Adramaarevisjon selle käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. · Koos asehalduskorra kehtestamisega 1783. Aastal ühtlustas pearahamaksu sisseseadmine Baltikumi maksusüsteemi kogu riigis kehtivaga ning suurendas oluliselt riigile laekuvate maksude üldsummat. Talurahva olukord Rootsi ajal: · Kroonumaade talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696
· Era- e. rüütlimõisad kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele · riigi- e. kroonumõisad- riik rentis oma mõisad välja neile riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel puudus rüütlimõisa · kirikumõisad- e. pastoraadid- olid 2 eelmisest märksa väiksemad, andsid elatist kirikuõpetajale. Põhilised põllukultuurid: · teravili (rukis, oder, kaer, nisu) Koduloomad, -linnud: · viinapõletamine · musta villaga lambad · hernes · kitsed ja sead · naeris · kanad · lina · harvem haned, härjad, lehmad, hobused 11. Roseni deklaratsioon. Roseni deklaratsioon oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni (1683
pronksivalamine. Vanimad jäljed Asvas on umbes 4000 aastat vanad. Palju on leitud savinõukilde, mis on viimistlemata pinnaga. Pilet nr.12 1. Mõis ja talu varauusajal 17. ja 18. sajandil oli Eesti alal u 1000 mõisa. Kõige rohkem oli rüütelmõisasid. Teised mõisad oli kroonumõisad. Kolmanda rühma moodustasid kirikumõisad. Mõisates sai alguse teraviljaeksport. Eesti oli hea teraviljakasvatus maa. Peamine vili oli rukis ja oder. Olulisele kohale tõusis 18.sajandil viinapõletamine. Talumaa kuulus mõisnikule, selle kasutamise eest tuli tasuda mõisale koormisi. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigilie makse, mida arvestati adramaade järgi. 2. Kammkeraamika kultuur Kasutusele tulid savinõud, mille välispida oli ilustatud ja seda nim. Kammkeraamika kultuuriks. Selle kultuuri asulad paiknesid jõgede ja järvede ääres. Kammkeraamika kultuuri elanikel olid jahi- ja tööriistade valmistamisoskused hästi arenenud.
(sisu?) Rüütelkond. Rüütelkonna liikmete erilised nimekirjad. Sinna kuulunud aadlikud omasid Eesti- ja Liivimaal poliitilis ja majanduslikke eesõigusi. Aadlimatriklid pidid kaitsma siinsete põliste aadlisuguvõsade privileege Venemaalt või Saksamaalt saabuvate uustulnukate eest. 19.Millised muutused toimusid mõisamajanduses peale Põhjasõda? Era ehk rüütlimõisad Riigi- ehk kroonumõisad Kirikumõisad ehk pastoraadid Tähtsaks muutus teraviljaeksport Olulisele kohale viinapõletamine Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes 20.Mis on restitutsioon? Millal, miks ja kuidas seda teostati? Mõisate tagasi andmine nende omanikele. Rootsi valitsusaja lõpul. Koos mõisatega sai ka aadel tagasi varasemad õigused talupoegade üle. 21. oli, miks ja millal koostati Roseni deklaratsioon? Selle sisu? 1739 - Roseni deklaratsioon. Selle autoriks oli Liivimaa maanõunik Otto F. Rosen. Deklaratsiooni kohaselt oli talupoeg pärisori ja mõisnik võis kohelda teda vastavalt
· Hinnati maa väärtused- 6 kraadine maahinde skaala · Mitu talu ühendati · eramõisate mõõdistamine ja hindamine 4. Millised olulised muutused leidsid aset põllumajanduses 18. saj lõpus ja 19. saj alguses ja milliseid muudatusi tõi see kaasa ühiskonnas ja maasuhetes? · srenes kaubandusrahalised suhted põllumajanduses- tõusid põllumajandussaaduste hinnad ja seega laienes teravilja müük, arenes viinapõletamine · külvipinna suurenemine talupõldude arvelt- see tõi kaasa talude laostumise ja kogu põllumajanduse seisaku, sest teokoormised olid saavutanud maksimumi, loomakasvatus oli nõrgalt arenenud, ei jätkunud teopäevi ega väetisi, talupojad ei hoolinud töö kvaliteedist · kõrged teokoormised- talupoegade rahutused- 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv, 1804 Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadused
rüütlimõisat ei olnud · kolmanda rühma moodustasid kirikumõisad ehk pastoraadid, mis olid rüütli- või kroonumõisatega võrreldes palju väiksemad ning andsid elatist kirikuõpetajaile · mõned mõisad olid rüütelkondade ühiskasutuses · suurenes teraviljaekspordi tähtsus · peamiselt kasvatati teraviljadest talirukkist ja otra, vähem kaera ja nisu · 18.saj tõusis olulisele kohale viinapõletamine - u. kolmandik teraviljasaadustest läks viinakateldesse · viinapõletamisega kaasnes hoogne metsaraie · eestis valmistud viin turustati peamiselt Venemaal · viinapõletamise õigus oli ainult mõisnikel · talusid oli u 40000 · talupõldudel kasvatati teravilja, hernest, naerist ja lina · koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi, lehmi, sigu; kodulindudest kanu, vähem hanesid; veo-ja künniloomadeks oli peamiselt härg ning hobune
Mõis ja talu varauusajal 1. Agraarolukord a. 17.-18. saj. Eestis umbes 1000 mõisat: · Rüütli- e. Eramõisad (baltisakslased) · Kroonu- e. Riigimõisaid (rendimõisad) · Pastoraadid e. Väikesed kirikumõisad (kirikuõpetajad) b. Eesti kui ,,Rootsi viljaait" põhjapoolseim vilja eksportiv maa: · Peamiselt talirukis ja oder · Vähem kaer ja nisu · Tollivabalt Rootsi ja Vene sõjaväele Baltikumis. c. Viinapõletamine (al. 18 saj): · 1/3 teraviljast, kuna oli 2x sellest kallim. · Peamisel vene turule. · Õigus ainult mõisnikel. d. Talumajapidamisi 17.-18. saj. 40 tuhat: · Põlluharimine peamiselt teravili, ka lina, hernes ja naeris. · Karjakasvatus lambad, kitsed, sead, lihaloomana ka lehmad. · Veo- ja künniloomaks härjad. · Rehielamu eesti talurahva korstnata ja aknata elumaja, mis koosneb köetavast rehetoast ja rehealusest, kus toimus rehepeks.
vallakoolidesse, magasiaidamehe. Tasuvaim-vallakirjutaja ametikoht(vastutas dokumentide korrashoiu eest).1866a. reformiga paika pandud omavalitsus kehtis tsaariaja lõpuni, kogemused oluliseks eelduseks omariikluse kujunemisele. Majandus ja linnad: Mõisamajandus-19saj algul põhiliseks maj üksuseks mõis-suurmajapidamine talupoegade tasuta tööga. Edenemise aluseks viljatootmine, sissetulekuallikaks viinapõletamine. Mõisnike väljaminekud suurenesid, sissetulekud jäid samadeks, hakkasid võlgu võtma,tõsteti talupoegade koormisi. pöörati tähelepanu maaparandamisele, mitmeväljasüsteemile, uute põllukultuuride kasvatamisele. Uuendati viinaköökide sisseseadet. Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul-viljast odavam. 1840ndatel jõudis kartulikasvatamine ka talupõldudele. Anti talupoegadele suuremad vabadused, viidi lõpule agraarümberkorraldused, juurutati raharent.
2. Mõis ja talu Rootsi ja Vene ajal XVII-XVIII sajandil Mõisate liigid: rüütlimõis - eramõisad, mis kuulusid saksa mõisnikele. kroonumõis - riigimõisad, mille riik rentis mõisnikule. pastoraat - väike mõis, kuulus kirikuõpetajale. Mõisamajanduse areng: Eesti kui Rootsi viljaait - Eestist hea vilja välja eksportida, kuna toodang on suur (lähedal ka). Hakati kasvatama musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Transpordiks härjad, söögiks lehmad. Viinapõletamine - viin 2x kallim, kui viinaks aetav vili ja seega üks osa viljast läks viinaks. Talurahva olukord: pärisorjus - isik, kellel pole kodanikule iseloomulikke õiguseid, võeti kui eset. Kujunes välja 13.saj ning selleks, et talupojad teeksid tollase ühiskonna aadlike jaoks tööd. Koormisteks peamiselt teotöö (6 päeva nädalas) ning jagunes 3-ks: 1) rakmetegu 2) jalategu 3) abitegu loonusrent - talupoja tasu kasutatava maa eest mõisnikule kirikukümnis - Euroopas kirikule kogutav maks
Alates 1871 aastast muutuvad Tartu näitused iga-aastasteks suurüritusteks, mille mõju ulatub kaugemale Lõuna-Eestist ning mõjutab mõisate kõrval oluliselt ka talumajanduse arengut. "Baltische Monatsschrift" - 1859 aastal alustasid liberaalsed baltisaksa literaadid Riias reformimeelse ühiskondlik-poliitilise ajakirja "Baltische Monatsschrift" väljaandmist (ilmus kuni 1915 aastani). Kuukirja veergudel peeti tuliseid väitlusi eestlaste ja baltisakslaste tuleviku üle. Viinapõletamine 19 sajandini oli viinapõletamine mõisate eesõigus. Need müüsid viinaköökide toodangu Venemaale ning turustasid ka linnades ja mõisakõrtsides. Viinapõletamine andis mõisnikele tulusamat kasumit (Eestis kokku umbes 2000 viinakööki). Mõisamoonakad 19 sajandil hakati vähehaaval teorendilt üle minema raharendile. Mõisates tähendas see, et mõisnikud pidid nüüd hankima nii veoloomad kui ka
loomisjärgus olevate riigiasutuste töökoorma enda kanda võtmist. Just nende asutuste ülesandeid täites teenis Kaitseliit ära teatud rahvakihtide pahameele. Otsustati läbi viia sundmobilisatsiooni ellu viis selle EKL. Pandi toime kuritegu juurdluse viis läbi ja otsuse langetas kaitseliitlane. Oli vaja rindelolijate toitlustamiseks talumeestelt sunnivilja ja toiduaineid korjata jälle siunati vilja kokku korjavat kaitseliitlast. Keelustati hangeldamine ja viinapõletamine - kes muu kui kaitseliitlane konfiskeeris keelatud kraami. Eeltoodut arvestades pole ka ime, et Vabadussõja lõppedes ootasid paljud pikisilmi organisatsiooni laialisaatmist. Peale Tartu rahu (02.02.1920) sõlmimist - 10. veebruaril 1920 algas demobilisatsioon nii rahvaväest kui ka Kaitseliidust. Kaitseliidu senine organisatsioon kaotas vajalikkuse ning suures osas lagunes. Nii tegutses Kaitseliit Vabadussõja järgselt peamiselt mitmesuguste küti-
kroonumõisad riik rentis mõisad riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud Kirikumõisad e. pastoraadid väiksemad, andsid elatist kirikuõpetajale ,,mõisaköis las lohiseb" ükskõiksus, viiliti mõisatööst ja varastati mõisa tagant ,,mõni mõis" eestlaste ükskõiksus mõisate vastu ,,mäng mõisa peale" - Põhilised põllukultuurid ja koduloomad, -linnud Mõisate majapidamisel tähtis viljaeksport, viljakultuurideks talirukis, oder, kaer ja nisu. Viinapõletamine, kuna viina hind oli kõrgem kui vilja, siis umbes kolmandi saagist läks viinakateldesse. Sellega kaasnes ka hoogne metsaraie. Viinapõletamise õigus ainult mõisnikul. ,,Liivimaal sajab hõbedavihma" viinapõletamisel saadav sissetulek; peamiselt turustati Venemaale. Talupõldudel kasvatati teraviljale lisaks ka hernest, naerist ja lina. Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Lindudest peeti kanu ja hanesid. Veo- ja
Eelkõige järgiti kõrvalhoonete püstitasmisel utilitaarseid faktoreid, nagu materjal, konstruktsioon. Püsima jäi sajandeid kestnud jaotus: Lõuna-Eestis kasutati materjalina telliseid ja maakivi, Põhja-Eestis, saartel paekivi. Ornament tuletati ehitusmaterjali kasutamisest, faktuurist. Kõige suuremaid komplekse moodustasid viinavabrikud, järgmisena karjahooned (piimakarjakasvatus oli muutunud oluliseks majandusharuks). Viinapõletamine tõusis siinsete mõisate oluliseks majanduslüliks XVIII sajandi kolmandal veerandil (1766. a. avanes Eesti- ja Liivimaa alkoholile Vene turg). Viinatootmisest järelejääva praagiga nuumati kariloomi. Viina tootmisest sai peamine mõisate tuluallikas. XIX sajandil hakkas viinaköökide arv aga vähenema, sest tootmine arenes kontsentreerumise suunas. Viinakööke tuli nende olulisuse ja pideva täiustamisvajaduse tõttu kogu aeg ümber ehitada. Seetõttu on XIX sajandist säilinud
Et vältida pingeid balti aadli ja riigivõimu vahel, taastati pärast Katariina II surma 1796. aastal põhijoontes varasem valitsemisviis. MÕIS JA TALU: AGRAAROLUD VARAUUSAJAL Kõige enam oli rüütelmõisasid, teise suurema rühma moodustasid kroonumõisad, kolmanda suurema rühma moodustasid pastoraadid. Mõisate majandamisel muutus tähtsaks juba keskaja lõpul alguse saanud teravilja eksport, mis varauusajal kahekordistus. Viinapõletamine ja sellega kauplemine oli talupoegadele keelatud. Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli selle kasutamise est tasuda mõisnikule koormisi, mis seisnes peamiselt teotöös mõisapõllul. Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta tagant maarevisjoone, mille käigus
3-24 liiget). Valla tähtsaim ametimees oli vallavanem, kes valiti paluperemeeste hulgast. Vallavanem koos abilistega moodustas omakorda vallavalitsuse. Vallal oli ka oma eelarve (maksud jagati talude peale laiali seda kasutati vallamaja, koolide, teede, sildade korrashoiuks jne). Majandus ja linnad Mõisamajandus 19 sajandil oli põhiline majandusüksus endiselt mõis, mis töötas talupoegade tasuta ja sunniviisilisel tööl. Peamised majandusalad olid vilja tootmine,viinapõletamine( suure osa toodanugust ostis ära Vene kroonu ja ülejäänud realiseeriti arvukates maakõrtsides, praaki kasutati veisede nuumamiseks) ja nuumveisede kasvatamine(müüdi Peterburi turul, nende kasvatamine andis sõnnikut põldude väetamiseks). Vilja hinnad olid kõrged, ning viina tootmine tulus, mõisnikud hakkasid elama aina uhkemat elu.(elustandardi muutus: uhkemad hooned, kallimad toidud, moodsamad riided) 1820
ümbritsesid vallikraavid ja müürid ning mille väravad pandi ööseks kinni. Eesti linnad kiratsesid (peamiseks sissetulekuallikaks kabandus). Tln sisse- ja väljaveomahud jäid alla Riia ning Peterburi omadele, mis lõikasid kasu suurejoonelisest transiitkaubandusest. Peamiseks väljaveokaubaks jäi kohalik teravili. Järk-järgult suurenes ka metsamaterjali väljavedu. Sisse veeti peamiselt soola ja metalli, soolaheeringat ja tubakat. Õitses ka salakaubandus. Viinapõletamine-uus moodus, kuidas vilja rahaks teha ja see neelas sajandi teisel poolel juba kolmandiku viljasaagist ning laastas metsi. Linnades valitsev tsunftikord oli arengule jalgu jäänud ja uued tööstusettevõtted hakkasid tekkima maale, mõisatesse. Rajati telliselööve, lubjaahje, sae- ja vaseveskeid (vasklpleki valm.). Räpina mõisasse asutati tänaseni töötav paberivabrik. Põltsamaa mõisnik von Lauw käivitas aga peeglite ja portselani tootmise. 27. ptk Valgustussajand (18.saj)
annaabi.ee 
