sellel,kust aadli -või rüütliperekonnast sa pärit oled.Neil on iseloomulik relvastus.Relvastusse kuuluvad:mõõk,turvis,kilp ,piik ja raudrüü.Ajajooksul tugevtati ja muudeti varustust.Moraal ja eluviis erines neil teistest.Neil oli oma moraal ,mida pidid kõik rüütlid järgima.Rüütleid treeniti siis alati,kui nad ei olnud just sõjaretkel.Nad olid justkui sportlased,neid treeniti aina paremaks ja paremaks.Päris algul 11.-12 sajandil elasid rüütlid puuehitistes ehk linnustes.Puust linnused olid aga vähe kaitstud ja vaenlastel oli kerge sinna sisse tungida.11.-13. Sajandil ehitati palju kivilinnuseid.Linnuseid ei rajanud mitte ainult kuningad.Rüütlid ning aadlikud rajasid sammuti linnuseid.Sellistesse linnustesse asusid elama ka rüütlid.Rüütlid oliud kivilinnustes väga hästi kaitstud.Linnuse ümber oli sügav vallikraav.Trepid mis olid linnuse tornides olid keerdtrepid.Uksed ja aknad olid madalad ja väiksed,üks rüütel suutis vabalt seda kaitsata
Maade jagamine: Riia piiskop sai 2/3 vallutatud aladest. Mõõgavendade ordu sai 1/3 vallutatud aladest. Lääneaadli teke: Maaisandad rajasid linnuseid .Linnustes elasid rüütlid läänimehed. 13. sajandil läänimehed elasid linnustes ja külastasid oma valdusi aeg ajalt, et määrarud andmeid vastu võtta. 13. sajandi teisel poolel hakkasid läänimehed linnustest maale siirduma ja asutasid esimesed eramõisad. Talurahva õiguslik seisund: Suurem osa kohalikust rahvast kuulus talupojaseisusesse. Vallutaja tunnistasid eestlaste isiklikku vabadust jaõigust pärilikule maakasutuseke.Koormuseid oli palju, kuid need olid mõõdukad . Kirikukihelkondade loomine: Maaisandad korraldasid ja finantseerisid kirikute ehitust.
Eestlastel polnud veel riiki ja sidemed üksikute maakondadega olid nõrgad. Maade jagamine- 1222.aastal Taani kuningale kuulunud Järvamaa ja Virumaa jäi Mõõgavendade ordu kätte. Taanile jäi Rävala, Harjumaa ja Tallinn. 1224 sõlmiti leping, Eestimaa piiskopp sai endale Sakala ja Ugandi ühes kõlgnevate Kesk-Eesti maakondadega =Tartu piiskopkond. 1236. a endisest Mõõgavendade ordust sai Saksa ordu Liivimaa haru. Lääniaadli teke- Maaisandad rajasid linnuseid. Linnustes elasid rüütlid-läänimehed. 13.sajandil läänimehed elasid linnustes ja külastasid oma valdusi aeg-ajalt, et määratudandmeid vastu võtta. 13 sajandi teisel poolel hakkasid läänimehed linnustest maale siirduma ja asustasid esimesed eramõisad. Talurahva õiguslik seisund- Suurem osa kohalikust rahvast kulus talupojaseisusesse. Vallutajad tunnistasid eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutuseke. Koormuseid oli palju, kuid need olid mõõdukad
Saksa ordu 7.klass Saksa ordu ülesehitus • See oli suur üleeuroopaline organisatsioon. • Ordu südamaaks kujunes Preisimaa. • Linnuseid resideeris kõrgmeister ja käis koos ordu kõrgeim otsustuskogu- üldkapiitel. • Liivimaa orduprovintside eesotsas oli Meister, kelle valis ordu üldkapiitel ja kinnitas kõrgmeister. • Tähtsuselt teine orduametnik Orduvennad ja abilised • Ordu tuumiku moodustasid rüütelvennad. • Ordusse kuulus vähesel määral ka madalamat päritolu vendi, kes sõdisid ja neid kutsuti hallmantliteks. • Preestervennad korraldasid jumala teenistust ja kirjaliku asjaajamist. • Kohalikku rahvast vajati ordu valduste majapidamise ja rüütlite teenimiseks. sõjajõud • Ordu eesmärk oli kaitsta kristlasi ja sõdida paganate vastu. • sõjajõud koosnes piiskoppide vasallidest, kohalikust rahvast ja rüütlitest. • Mida aeg edasi seda tagasihoidlikumaks sõjavägi muutus. • Juba 15.sajandi...
Aadel Aadlid olid feodaalid ehk rüütlid. Nad oli vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kaheks: 1) kõrgaadel- kuhu kuulusid siis kuningad ja suurfeodaalid(hertsogid, parunid, krahvid) (Inglismaal lord, Saksamaal Herr, Hispaanias grand) 2) alamaadel- põhiliselt rüütlid(Inglismaal gentry, Saksamaal Ritter, Hispaanias hidalgo) Alamaadlikele lisandusid kuninga teeninduses olevad mittevabad mehed ehk ministeriaalid. Aadlikud elasid linnustes, et kaitsta end rüüsteretkede ja omavaheliste konfliktide puhul. Need ehitati võimalikult raskesti vallutatavale mäetipule, ümbritseti vallikraaviga ja varustati toidutagavaraga. Kui hetkel sõda polnud, siis veetsid aadlid vabaaega turniiridel ja jahil, mis oli treeninguks ja ettevalmistuseks sõjale. Sageli lahutati meelt ka pidutsemisega. Turniiril sai aadel näidata oma oskusi ohutumal viisil, kui sõjas, sest turniiril sõditi nüride relvadega (odaotsal kolm tömpi haru)
0 5000 10000 15000 20000 25000 30000 35000 40000 45000 Linnused olid pigem praktiliseks otstarbeks,kunstiline vorm oli teisejärguline Linnuse tüüp sõltus geograafilisest situatsioonist Kaitseehitise vorm sõltus ka majanduslikust ja sotsiaalsest arenguastmest Linnuse arhitektuur arenes koos vajaduste ja hädaohuga Müüride kaitse oli olulisim Eesti linnustes ei esine ülisuuri saalruume v.a Toomkirik Väiksemaid tornlinnuseid ja majalinnuseid ehitasid kõik maavaldajad Sageli muutus üks linnusetüüp ümberehituste käigus hoopis teiseks linnuseks Kõike eeltoodut arvestades on linnused liigitatud : Suurlinnused- nt Lihulas,Viljandis,Pärnus jt. (9) Suured linnu- nt Laiuse,Põltsamaal,rakveres jt. (16) Väikelinnused- nt Väänas,Keilas,Virtsu jt
Sealt tuli ta tagasi kaubalaevadega. Oma kodumaal sai ta sõjas viga. Elas pakasega metsas ja kuulis seal, et ta isa Lembitu oli Madisepäeva lahingus surma saanud ja, et emagi on surnud. Kui Meelis kodu kohta oli jõudnud, tahtis ta oma isa ja vendade eest ristirüütlitele kätte maksta. Lõpuks toimus lahing Tarbatu linnuses. Seal hukkus ka Meelis. Ja siis algas pime orjuseaeg, mil rahvas pidi oma töövaevast isandaid toitma. 4. Linnustes, kus see tegevus on toimunud. On tänapäeval veel ainult varemed alles ja linnustest on leitud mõõkki, inimeste luusid ja palju vanu asju, mis viitavad sellele, et see tegevus on seal toimunud. Ajaloolised tegelased on selles loos Lembitu ja Meelis. 5. Minu arust on see raamat väga huvitav .Selles loos oli nii kurbust, rõõmu kui ka põnevust. See koht meeldis mull kõige rohkem, kus Meelis päästis maavürsti Sigurdi tütre Astridi mereröövlite käest.
Sealt tuli ta tagasi kaubalaevadega. Oma kodumaal sai ta sõjas viga. Elas pakasega metsas ja kuulis seal, et ta isa Lembitu oli Madisepäeva lahingus surma saanud ja, et emagi on surnud. Kui Meelis kodu kohta oli jõudnud, tahtis ta oma isa ja vendade eest ristirüütlitele kätte maksta. Lõpuks toimus lahing Tarbatu linnuses. Seal hukkus ka Meelis. Ja siis algas pime orjuseaeg, mil rahvas pidi oma töövaevast isandaid toitma. 4. Linnustes, kus see tegevus on toimunud. On tänapäeval veel ainult varemed alles ja linnustest on leitud mõõkki, inimeste luusid ja palju vanu asju, mis viitavad sellele, et see tegevus on seal toimunud. Ajaloolised tegelased on selles loos Lembitu ja Meelis. 5. Minu arust on see raamat väga huvitav .Selles loos oli nii kurbust, rõõmu kui ka põnevust. See koht meeldis mull kõige rohkem, kus Meelis päästis maavürsti Sigurdi tütre Astridi mereröövlite käest.
Raudrüüd- leiutati tulirelvad. Kilbid. Rüütli ratsaväe kõrval os jalamehed, ül rüütliväe abistamine Linnused peamiselt rajati kivist kindluseid looduslikult kaitstud paikadesse ( nt künkale); suurus olenes omaniku jõukusest; jagunesid tornlinnusteks ( elasid väikerüütlid) või kindluskompleksid ( elasid suurnikud ); oluline oli leida midagi piiramistehnika( bilda ehk vastukaalukatapult, müüripurustajad ehk traanid ja piiramistornid) vastu; linnustes korraldati ka turniire Linnade teke linnaelu kiire areng sai alguse Vahemere ääres( Rooma ja Marseilles); paiknesid soodsate tingimustega kohtades ( jõeääred, sadamapaigad, palju talupoegi, kelle toodangut linlasi vajasid ja kelle arvelt kasvas linlaste arv) nt Toscana ja Lombardia, Pariis; linnad polnud kuigi rahvarohked; linnad said senjöörilt linnaõiguse, mille alusel linn oma elu korraldas; väikelinnad olid
· Rüütlite seas palju vägivallatsevaid sõjamehi · Ustavusvandeid hakati isandale andma, lahinguväljal oldi valmis surema · Senjöör pidi ustavusele vastama heldusega · Isanda truu teenimine · Aadlid pidid olema julged, ausad, galantsed, sõnapidajad · Kangelaslikku surma tuli eelistada argpükslikule käitumisele · Vallutatud alade paljaksröövimine, külade põletamine, tapmine iseloomustasid samuti rüütleid · Ordudes olevad rüütlid elasid linnustes, loobusid ilmalikest rõõmudest Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus · Vapratest rüütlitest loodi 13. saj romantilisi poeeme · Tõeline rüütel= head kombed, vapper, nõus end ohverdama · Rüütli kõrgeim väärtus tema au Turniir · harimatute ülikute toores meelelahutus · treening ja ettevalimstus sõjaks · võitlemine nüride relvadega · kaitseks tugevad, rasked raudrüüd ja kiivrid · tihedad surmajuhtumid
Neljas tase Viies tase Keskaegsete linnuste võrdlus Linnuste ajaloost Eestis Linnused olid pigem praktiliseks otstarbeks, kunstiline vorm oli teisejärguline Linnuse tüüp sõltus geograafilisest situatsioonist Kaitseehitise vorm sõltus ka majanduslikust ja sotsiaalsest arenguastmest Linnuse arhitektuur arenes koos vajaduste ja hädaohuga Müüride kaitse oli olulisim Eesti linnustes ei esine ülisuuri saalruume v.a toomkirik Väiksemaid tornlinnuseid ja majalinnuseid ehitasid kõik maavaldajad Sageli muutus üks linnusetüüp ümberehituste käigus hoopis teiseks linnuseks Rakvere ordulinnus Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Ehitusaja järgi
andma feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, tegema mõista jaoks heina ja hankima küttepuid. Rüütlid sõdisid ja kaitsesid inimesi. Vabal ajal otsisid nad endale lihtsaid ja sageli tooreid meelelahutusi. Valdav osa feodaalidest oli kirjaoskamatu ja sellepärast armastati rohkesti süüa, süüa ja pidutseda. Väga levinud oli jahipidamine ja turniirid - rüütlite sõjalised võistlusmängud. Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Linnused rajati enamasti juba looduslikult hästi kaitstud kohta - kõrgele kaljusele künkale, jõekääru, vahel isegi järve- või jõesaarele. Nendest kohtadest oli hea ka lähenevat vaenlast silmitseda, sest võimsad ja sõltumatud feodaalid püüdsid igati oma rikkusi ja võimu veelgi suurendada. Mõnedki pidasid end Karl Suure järeltulijatega täiesti võrdväärseks ja ihaldasid koguni kuningakrooni. Tagajärjeks olid peaaegu lakkamatud kodusõjad.
hoolimatu. Sellist asja tänapäeval eriti ei kohta. Näiteks hukati terve võidetud garnison, kui see oli linna piirajatele ,,liiga kaua" vastu pannud. Sõjas tohtis kasutada kõiki relvi ja vahendeid ja seetõttu ei olnud piiranguid ei õigus-ega väärtuskoodeksis. Aadlid oli üsna usklikud ning nende tegemised oli piiratud usuga. Ristisõdade ajal hakkas riskiusk ühe enam mõjutama rüütlite maailmavaadet. Ordudesse kuuluvad rüütlid elasid üheskoos linnustes, olles andud tõotuse loobuda ilmalikest rõõmudest ning pühenduda ainult ristiusu teenimisele. Seega kokkuvõtteks võib öelda, et aadlikute väärtuskoodeks nii sarnanes kui ka erines tänapäeva moraaliväärtustega. Aadlikud pidid olema heade kommetega, vaprad ja ustavad, valmis kaitsma väeteid ning ohverdama kas või oma elu kuninga, senjööri või südamedaami nimel nagu on kombeks ka tänapäeval. Rüütli kõige kõrgem väärtus oli au ja selle haavamist sai maha pesta üksnes
Püsiasustusega linnused olid võimukeskused. Lääne-Eestis ja saartel võimsad ringvall-linnused. Tänapäeval nimetatakse neid kohti enamasti maalinnadeks (Valjala,Varbola). Mujal kasutati ära linnuse asukoha looduslikud eeldused. Maalinnade vallid enamasti paest, harvem liivast-kruusast. Vallil puust kaitseehitsed. Kasutati ka pinnasega täidetud putitarindeid. Linnusel 1-3 väravakäiku. Elatavad linnused leiumaterjal näitab, et osades linnustes on pidevalt elatud. Eelkõige elasid linnuses eliiti kuuluvad perekonnad ja nende kaaskond. Linnustes asusid eluhooned ja kaevud. MUINASAEG Pelgupaiklinnused püsiva elamise jäljed puuduvad, ilmselt kasutati pelgupaikdena ohu korral. Pelgupaikadena kasutati ka raskesti ligipääsetavaid looduslikke kohti: soo- ja järvesaari, koopaid, kaugeid paiku metsas (Helmu ja Aruküla koopad; Kuimetsa karstikoopad). Poolikud linnused kõiki linnuseid ilmselt ei jõutudki valmis ehitada.
Hauapanusteks hakati panema ka relvi. Kagu-Eesti idaosas levisid liivast kuhjatud kääpad, mis olid väheste panustega. Elavnesid sidemed ülemeremaadega. 600. aasta paiku tegi rootslaste kuningas esimese rüüsteretke Eestisse. Järgneb viikingiaeg 800-1500. Tihenesid suhted Skandinaaviaga. Skandinaavia saagad kõnelevad viikingite sõjakäikudest Eestisse. Kasutusel olevad linnused olid ehitatud juba keskmisel rauaajal, viikingiajal ehitati neid suuremaks. Viikingiaja linnustes elati pidevalt. Linnustes ja nende juures olevates asulates tegeleti käsitööga. Tavaelamud olid üheruumilised ristpalkhooned. Peamised relvad odad ja kirved, uhkema väljanägemisega kui varem. Levima hakkasin kahetervalised mõõgad. Hakati laialdaselt tegelema rauasulatamisega. Kuna skandinaavlased kauplesid Venemaaga otse, ei jäänud Eestil transiitmaana erilist tähtsust. Eesti oli kaubandusest kõrvale jäetud.
Enne peab läbima eeskoja, kus võib näha keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitornil oli mitu funktsiooni. ühest küljest oli ta mõeldud vahipidamiseks ja ringmüüride taga toimuva võitluse juhtimiseks, aga ka viimseks redupaigaks kaitsjaile vaenlase linnusesse tungimise korral. Vahitorn konvendihoone ühel nurgal on üldiselt levinud võte. Seda võib kohata ka Poola vanades, 13. sajandi lõpust pärit Preisi linnustes ja ka paljudes hilisemates linnustes. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri kõrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu. Sillalt avaneb vaade sahti, mis eraldab torni linnuse ülejäänud osast kogu hoone kõrguses. Sillast veidi allpool eendub müürist dansker, mille sissepääsu võib näha dormitooriumis. Kõrgemal sahti nurgas on vaadeldavad kaitsemeeskonna kunagise käimla jäänused. Seega oli
Majad olid üheruumilised, muldpõranda ning õlgkatusega. Põlluharimisel olid levinud aletegemine ja kaheviljasüsteem. Talupojad ei nurisenud oma saatuse üle ja olid rahul sellega, mis neile antud oli. Siit järeldub, et talupoeg oli vasalli oma ja vasalli feood oli vasallile kasulik koos talupojaga. Kõik feodaalid moodustasid rüütliseisuse. Seisustelt olid nad kõik võrdsed, muidugi oli suurfeodaalidel rohkem võimu, kui väikerüütlitel. Feodaalid elasid linnustes. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Algul ehitati neid puust, kuid hiljem hakati ehitama kivilinnuseid. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- Torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav, milles voolas vesi ja üle selle tõstesild
Aadlikud elasid aadlilinnustes. Siiski olid peamised linnused puust, sest kivist linnuseid ei saanud kõik aadlid endale lubada. Linnusel oli nii kaitse- kui esindusfunktsioon- see süboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle ning oli kaitseks, sest aadlid pidasid tihti omavahel vaenuseid. Tornilinnus ümbritseti kaitsemüüri ja vallikraaviga. Ringmüüri ülaserva palistas sakmeline rinnatis, mille taga oli katusega varjatud kaitsekaik. Suuremates linnustes oli tavaliselt 2 õue. Avaras eesõues asusid aidad, tallid, veski jm. Ohu korral lasti siia ka ümbruskonna talupoegi koos loomadega. Tagapool oli siseõu. Siin paiknesid relvalaod ja töökojad relvameistritele, samuti feodaalide perekonna elamu. Linnuse alumisel korrusel elasid sõjasulased ja teenijad, ülemisel korrusel elas aadlik koos oma perekonnaga. Mööblit polnud eluruumides palju.
Elati peamiselt kindlustamata asulates (paljud neist olid hilisemate külade eelkäijad). Põhiline taluhoone oli esiaja lõpus kerisahjuga köetav rõhtpalkidest elamu tuba. Toitu valmistati ahju ees oleval leel. Asustus laienes ja tekkisid üksikperede majapidamised. Ühiskonnakorralduse aluseks said territoriaalsed kogukonnad. Kui ürgkogukondlik kord hakkas lagunema, algas varanduslik eristumine kogukonnast. Eraldusid jõukad pered ja suguvõsad, kes elasid väikestes linnustes (Iru, Peedu, Rõuge jt.). Käsitöö ja kaubitsemine oli koondumas kesksetesse, liiklusoludelt soodsatesse asulatesse ja sadamakohtadesse, kuhu rajati suuri hästi kindlustatud linnuseid (Tallinn, Tartu, Otepää, Varbola, Valjala jt.). 1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154. esimest korda Tallinna. Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule, kuid alates 11. sajandist käisid ka
Põhiplaanilt sarnanes keskaegne kivilinnus muinasaegsele linnusele. Ülemisele platoole püstitati mäe kuju järgiv ringmüür, mille siseküljele ehitati eluhooned. Linnuse põhjaosas paiknes ilmselt Püha Miikaeli kabel, mille nurka ehitati hiljem väljast köetav kerishüpokaust. Võimalik, et linnuseõue lääneosas asus eraldiseisev torn. Sügav lohk võib olla jäänus kaevust või teise arvamuse järgi hoopiski veetsisternist, mis oli Eesti linnustes erandlik. Madalamale astangule rajatud eeslinnus ümbritseti 13. saj samuti tellistest ringmüüriga. Hiljem jagati eeslinnus vahemüüri ja torniga veel kaheks. Põhjapoolsele madalamale platoole kujunes avaasula, mis aja jooksul kasvades laienes ka linnamäe kirdejalamile. Umbes 11. sajandi keskpaiku jäeti Eestis paljud senised linnused maha ja uusi rajati hoopis teistesse kohtadesse. Otepää linnus oli üks väheseid, mis jäi edasi eksisteerima ja ta kindlustati veelgi tugevamaks
4000- 3000 eKr, levis Lõuna-Lätist kuni Põhja-Soomeni ja Loode-Venemaa alade. ▪ Nöörkeraamika kultuur- u. 3000- 1800 eKr, levis idas Volga ja läänes Reini jõeni, lõunas peaaegu Alpideni. ▪ Linnused(tüübid)- mägilinnus, neemiklinnus, kalevipoja linnus ja ringvall linnus. ▪ Adramaa- sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga. ▪ Kolmeväljasüsteem- ühel põllul külvati talivilju, teisel suvivilju ja kolmas oli kesaks. ▪ Läänimees- Linnustes elavad rüütlid, kellele lasus maa kaitse. ▪ Kümnis- protsentuaalne andam ▪ Hinnus- kindla suurusega andam ▪ Rüütelkond- oma huvide kaitseks ühinenud vasallid. ▪ Maapäev- 1420.a hakati korraldama regulaarseid Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamisi. ▪ Linnadepäev- hakati korraldama 14.saj keskpaigast Liivimaal, arutati põhiliselt kaubandusega seotud küsimusi. ▪ Adratalupoeg- arvukaim kiht, pidid maksma maaisandatele või tema läänimeestele
Enne peab läbima eeskoja, kus võib näha keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitornil oli mitu funktsiooni. ühest küljest oli ta mõeldud vahipidamiseks ja ringmüüride taga toimuva võitluse juhtimiseks, aga ka viimseks redupaigaks kaitsjaile vaenlase linnusesse tungimise korral. Vahitorn konvendihoone ühel nurgal on üldiselt levinud võte. Seda võib kohata ka Poola vanades, 13. sajandi lõpust pärit Preisi linnustes ja ka paljudes hilisemates linnustes. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri kõrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu. Sillalt avaneb vaade sahti, mis eraldab torni linnuse ülejäänud osast kogu hoone kõrguses. Sillast veidi allpool eendub müürist dansker, mille sissepääsu võib näha dormitooriumis. Kõrgemal sahti nurgas on vaadeldavad kaitsemeeskonna kunagise käimla jäänused. Seega oli
sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid suurfeodaalid (hertsogid, parunid ja krahvid) ja alamaadliks. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. Linnused Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka
Aadlid tegid ka tegusid, mis tänapäeva rüütlikusega kuidagi kokku ei käi. Nende õiguseks oli vallutatud alade röövimine ja mahapõletamine. Samuti olid nad inimelude suhtes hoolimatud (hukati terve linna täisrahvast, kui nad olid suutnud liiga kaua vastu pidada). Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, mis võisid kasuks tulla. Ristsõdade ajal levima hakanud ristiusk hakkas üha enam rüütlite maailma vaatele mõju avaldama. Ordudesse kuulunud rüütlid elasid koos linnustes, andsid nad tõotuse loobuda ilmalikest pahedest ja pühenduda ristiusule. 13 saj. hakati looma romantilisi poeeme (vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest), mis olid suunatud kõrgest soost daamidele, keda nad ei saanud kunagi. Seega pidi rüütel olema heade kommetega, vapper, ustav ja valmis kaitsma abivajajaid ning ohverdama elu isanda, kuninga ja südamedaami eest. Kõige suurem väärtus oli au, mida tuli hoida rohkem, kui elu. Au haavamist sai maha pesta ainult verega.
Kaubandus ja meresõit koondusid linnakodanike kätte. Käsitöö alal jäi keskajani valitsevaks kodune külakäsitöö. Muinasaja lõpul kujunesid hinnatud käsitöömeistrid, kes olid keskendunud kindla toote valmistamisele. Liiklusteede sõlmpunktides paiknevatest linnustest ja asulastest, mis olid ühtlasi ka kaubitsemiskohtadeks, sai kõige rohkemini asustatud kohtadeks. Seal oli kergem hankida tooret ja oma tooteid müüa. Suuremates linnustes töötasid oma käsitöömeistrid sepad, pottsepad, puusepad, pronksivalajad. Enamikust suurematest linnustest arenesid hiljem linnad. Käsitöö eraldus põllumajandusest ja muutus iseseisvaks majandusharuks. Tallinnas oli oma kutseühing näiteks kivi- ja kujuraiduritel, seppadel, kingseppadel, voori- ja veomeestel ning õllekandjatel. Iga tsunft tegutses põhimääruse alusel. Minu arvates pani juba see aluse tänapäeval Eesti kõige suuremate linnade arenemisele.
Muinasaeg e. esiaeg-arheoloogilistel väljakaevamistel põhinev info(sarnaste iseloomulike tunnusjoonte kogum mis iseloomustab teatud piirkonna teatud ajalooperioodi arheoloogilisi väljakaevamisi). Ajalooline aeg- kirjalikel allikatel põhinev info. Meseoliitikum(keskmine kiviaeg)- 11 000 a. vanune. !957 a. avastati Pulli asula.- vanim teadaolev asulakoht Eestis. Hiljem on leitud veel Kunda Lammasmägi. Kunda kultuur levis Läänemere iadaranniku maadest Leedu lõunaosani. Asulad- küttide ja kalastajate kultuur. Eestis elas 1500 inimest, asulad veekogude ääres(kala püüdmine, loomade joogikohad, liikumisvõimalused). Elati 15-30 liikmelistes kogukondades. Eluviis oli rändlev(vastavalt püügiaegadele ja korjeperioodidele). Tööriistad- valmistati kivist, puust, luust, sarvedest. Parim materjal oli tulekivi, kivikirveid oli vähe. Luudest ja sarvedest valmistati ahinguid, harpuune, odaotsi ja pistodasid. Eluviis- Kalastamine(kalatõkked-püünised, võr...
16. Linnuseid rajati maa kindlustamiseks. 17. Talupojad jagunesid: adratalupojad, üksjalad, maavabad, vabatalupojad, vabadikud, sulased, teenijad, träälid. Agraarühiskond on ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on põlluharimine ja karjakasvatus. 18. Vasallide õigus muutus kindlamaks, kuna vasallid rajasid oma läänide haldamiseks eramõisaid. 19. Kõrgemaid vaimulikke nimetati toomhärradeks. 20. Maakaitse lasus rüütlitest läänimeestel. Nad elasid linnustes. 21. Talupojad pidid sõlmima maapäevadel seisuste vahel terve rea kokkuleppeid, mis kohustasid ilma loata oma isanda juurest pagenud talupoegi tingimuseta välja andma. Kasu said sellest mõisnikud, aadlikud, isandad. 22. 13 sajandi keskel elas enamik vasalle maaisanda linnuses ja külastas oma valdusi vaid paar korda aastas, et määratud andameid vastu võtta. Siis peeti talupoegadega ühiseid söömaaegu ehk vakusepidusid. 23
aprillil. Abi paluti turu foogtilt, kes oli rootsi kuninga soome asehaldur. Ordu sekkumine ja Paide läbirääkimised. Ordumeister oli Burchard von Dreileben. Läbirääkimised toimusid 1343a 4 mai. Kohal oli ka kroonik Bartholomäus Hoeneke. Aga tema kirjutised on moonutatud ordu tegude õigustamiseks. Kanavere lahing. Saarlaste ülestõus ja ordu lõplik võit.(24.juuli). Asuti piirama Pöide ordulinnust. Sakslased kutsusid abiväge. Eestlased kindlustasid ennast Varbola ja Loones linnustes. Kolm aastat hiljem ründasid nad saaremaad(kuna enne polnud korralikku jääd).ja ründasid linnust Karjas. Pealik Vesse poodi üles. Maarahvas XIV-XVI saj Peale ülestõusu arvestati talupoegade õigustega palju vähem. Haagi-ehk adrakohtunikud. Pagenud talupoegade otsimiseks ja tagasitoomiseks palgatud inimesed. Üksjalgade kiht adratalupoegade lased kes koju ei mahtunud ja ise talu rajasid. Vabatalupoeg ei pidanud teotööd tegema, vaid maksis koormisi rahas
Suurem osa talurahvast olid kirjaoskamatud kuid sügavalt usklikud. Talupojad kandsid linasest või villasest kangast rõivaid, mis olid tumedat värvi. Võrreldes linlastega oli talurahval söögi valik palju väiksem, põhiliseks söögiks oli leib ja puder, mille juurde joodi kalja või õlut. Liha söödi väga harva, see oli suuremate pidustuste ajal. Kala said nad aga tihedamini. Feodaalid elasid hästi kindlustatud linnustes. Nende lemmiktegevuseks oli jahipidamine, kust saadi ka liha toidulauale. Feodaalide toidulaud oli samuti rikkalik, söödi erinevat liha, saia ning joodi veini. Riided olid neil linasest või puuvillast. Puuvill tuli kasutusele 13, sajandil ning seda peeti pikka aega luksuskaubaks. Tolajal otsustati rikkuse üle riietuse järgi, seega lasti näiteks mantel õmmelda kas kalevist või siidist ning lasti ääristada ja vooderdada karusnahkadega. Väga oluliseks oli keskaja
muinasaja periodiseerimine: 1)vanem kiviaeg, esimeste inimeste kujunemine, jääaja lõpp 2)kesk kiviaeg(VIII at-IV at), valmistati töö ja tarberiistu kivist, sarvest, luust 3)noorem kiviaeg(IV at-II at), esemed paremini töödeldud, savinõude kasutuselevõtt 4)pronksiaeg(II at-VI eKr), pronksesemed tulid, kuid meie maal materjali ei leidu 5)varane rauaaeg(VI eKr-I pKr) ; vanem rauaaeg(I-V saj) ; keskmine rauaaeg(V-VIII) ; noorem rauaaeg(IX-XIII saj) keskmine kiviaeg esimesed inimesed saabusid ~10000 eKr siia maa-aladele, kliima oli külm/arktiline ja tekkis metsatundra. esimesed olid kütisalgad, arvati, et talvel ei elatud siin. vanim asula on Pullis(~11000 a vana), selle avastasid geoloogid, leidsid tuleasemed ja maasse löödud vaiade otsad. teine vanim muistis oli Kunda Lammasmägi. Kunda kultuur levis 10-6 at eKr ja Poolast Soomeni. kasutati tulekivi ja kohalikku kvartsi, kuid oli ka luu, savi, puu, sarv ja kivi. puust tehti ü...
Varakeskajal tekkis ka lisakiht kuningat teenivatest mitteavabadest meestest,kes samuti kuulusid aadlike hulka. Neid kutsuti ministeraalideks. Aadliku ülesanne rahuajal oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas aadlik oma asendajale juhul kui oli tegu kõrgema astme kohtuga. Aadliseisus on keskaekses kultuuris äärmiselt oluline, sest aadlist võeti eeskuju nii eluviisi kui ka kommete poolest. Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Nende rajamine sai populaarseks 9. sajandil Frangi riigi kuningavõimu nõrgenedes, kuid aadlinnuste ehitamine Euroopas oli sel ajal juba käsil. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks mäetipule, et neid oleks võimalikult raske vallutada. Linnus ümbritseti vallikraaviga, kus voolas vesi ning üle selle oli ehitatud tõstesild, mis oli äärmiselt hoolikalt kindlustatud
3) selgita linnade tekkimise põhjusi. Kuidas funktsioneeris linnaühiskond? Linnade tekke põhjused: rahvaarvu kasv, põlluharimisviiside täiustumine, põllumajandustoodangu kasv, käsitöö ja kaubanduse eraldumine põlluharimisest, kaubavahetuse elavnemine. Linnade isandateks olid maahärrad – linna isandad , kuid ka kuningas, krahv, hertsog või piiskop. Linnad asusid tavaliselt kaubateede ristumiskohtades, valitsejate lossides, sadamates, linnustes, kloostrites või sildadel. Linna ülesanneteks olid maksude kehtestamine, kohtumõistmine, kauplemisteede kehtestamine ja nende täitmise kord, julgeoleku ja ausa kauplemise tagamine. Linna juhid valiti kaupmeeste seast, kuna nad olid kõige rikkamad – elanikkonda kuulusid ka käsitöölised ning linna alamkihid. Kodanikeks saadi sünni läbi või olles teatud aja linnas elanud – viimase puhul tuli anda kodanikuvanne – maksta tuli ka kodanikumaksu. Kodanike eesõigusteks olid
o Piiskopi määras toom kapiitel e. Toomhärrade kogu o Piiskopkonna peakirik katedraal e. Toomkirik SAKSA ORDU o Loodi 12.saj Palestiinas o 14.sajandist keskus Preisimaal, algselt Jeruusalemmas o Ordu kõrgeim juht kõrgmeister o Liivimaa haru juht Liivimaa meister o Liivimaa keskus Riia, 15. sajandist Võnnu (Cesis) o Ordu jaotatud komtuur- ja foogtkondadeks o Linnustes: Rüütelvennad -> preestervennad -> sõdurid -> teenrid TAANI ALAD o Taani kuninga ISIKLIK valdus o Läänistamine o Tugeva vasallkorra kujunemine MAAHÄRRADE KONFLIKTID JA SÕJATEGEVUS 13.-15. SAJANDIL o Vastuolud: taani vs mõõgavendade ordu; saksa ordu vs piiskopkonnad o Maade jagamisel puudusid õiguslikud regulatsioonid o Ordu eesmärk piirata piiskoppide võimu
jõudis siia esmajoones läänest. Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades, kus paiknesid kesksed linnused ja asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduskeskuseks muutus Tallinn((Mäesalu, A. , Lukas, T. , Laur, M. , Tannberg, T. 1997. Eesti Ajalugu I). Suhted naaberrahvastega olid üldiselt rahumeelsed, ehkki oma aja kommete kohaselt korraldati üksteise juurde aeg-ajalt röövretki. Vaenlaste eest otsiti varju linnustes, pelgupaikades metsades ja soosaartel. Nende harvadel puhkudel, kui vastased mõnd linnust piirama hakkasid, piisas sageli lunamaksust (Adamon, A. ja Karjahärm, T. 2004. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile). Vene kroonikais nimetatakse sääraseid väljapressimisi maksukogumiseks. 12.sajandil püüdsid venelased rohkete sõjaretkedega Eestit tagajärjetult alistada ning mõnikord neil õnnestus vallutada mõni tähtsaim linnus(näiteks 1191-1192 Tartu
Jäeti maksmatta Tartu maks, rikuti vahe rahu Venemaaga luues liit Poola-Leeduga, Venemaa soovis luua teed läänemerele. Liivi sõda oli aastatel 1558–1583. Härgmäe lahing oli lahing Vene-Liivi sõjas, mis peeti 1560 aastal (õhne jõe ääres) Liivi ordu ja Moskva tsaaririigi vägede vahel. See oli Liivi ordu viimane välilahing. Härgmäe lahing tegi ordu ja kogu Liivimaa seisundi väga raskeks. Siitpeale ei suutnud orduvägi enam välivõitlusi pidada. Ta kaitses end veel ainult linnustes. 1560. aasta ülestõus oli Läänemaa ja Harjumaa talupoegade aadlivastane ülestõus Liivi sõja ajal 1560. aasta sügisel. Ülestõusu peamiseks ajendiks oli ilmselt tsaar Ivan IV sõjasalkade rüüsteretk Läänemaale 1560. aasta septembri alguses. Enne seda olid läänemaalased elanud petlikus lootuses, et seoses nende minekuga hertsog Magnuse võimu alla sama aasta kevadel venelased neid ei puutu. Kuid pärast Viljandi vallutamist 1560
Aadel Teine seisus e feodaalid e rüütlid. Aadel jaotus: 1) kõrgaadel- kuningad ja suurfeodaalid(lord, Herr, grand) 2) alamaadel- rüütlid(gentry. Ritter, hidalgo) alamaadlikele lisandusid kuninga teeninduses olevad mittevabad mehed e ministeriaalid. Aadlikud elasid linnustes, et kaitsta end rüüsteretkede ja omavaheliste konfliktide puhul. Vabaaega veetsid turniiridel ja jahil. Kasvatus: oliline oli ettevalmistus sõdimiseks. Poisid elasid kodus 7. eluaastani. Järgnes paazi aeg kõrgema feodaali juures. Õpiti relva käsitlemist, ratsutamist, tantsimist, vestlemist ja kombeid. 15.a saadi kannupoisiks(+ isiklik relv) ja tuli isandat sõjakäikudel saata. 18-19 a saadi rüütliks. Lugemine, kirjutamine ja majandamise oskus ei olnud oluline. Halvimaks omaduseks
andma feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, tegema mõista jaoks heina ja hankima küttepuid. Rüütlid sõdisid ja kaitsesid inimesi. Vabal ajal otsisid nad endale lihtsaid ja sageli tooreid meelelahutusi. Valdav osa feodaalidest oli kirjaoskamatu ja sellepärast armastati rohkesti süüa, süüa ja pidutseda. Väga levinud oli jahipidamine ja turniirid - rüütlite sõjalised võistlusmängud. Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Linnused rajati enamasti juba looduslikult hästi kaitstud kohta - kõrgele kaljusele künkale, jõekääru, vahel isegi järve- või jõesaarele. Nendest kohtadest oli hea ka lähenevat vaenlast silmitseda, sest võimsad ja sõltumatud feodaalid püüdsid igati oma rikkusi ja võimu veelgi suurendada. Mõnedki pidasid end Karl Suure järeltulijatega täiesti võrdväärseks ja ihaldasid koguni kuningakrooni. Tagajärjeks olid peaaegu lakkamatud kodusõjad.
Vajadus luua stabiilne võimusüsteem, et tagada riigi kaitsmine 14. Talupojad keskaja erinevatel perioodidel. Varane keskaeg- talupojad rentisid feodaalilt maad ja pidid täitma selle eest koormisi, olema sunnismaine ja pärisori. 15. Aadliku ja talupoegade eluolu võrdlus. Aadlikud Talupojad Elupaik Elasid maal linnustes, Elasid külas taludes, väikerüütlitel olid talumajad ehitati tornlinnused, rikastel olid käepärastest kindluskompleksid materjalidest Põhitegevused Sõdimine, oma valduste Maa harimine, karja kaitsmine kasvatamine
Taani kuninga poolt toimus läänistamine ka eestlastele, u 10% Taani kuninga vasallidest olid eestlased. Arvatakse, et need olid endiste eesti ülikute järeltlulijad. Nad võtsid võõra kultuuri üle, saksastusid. Assimileerusid 1-2 põlvkonna jooksul. Esialgu ei läinud läänimehed elama maale, mis neile anti, vaid jäid elama linnustesse. Saadud maa pealt käisid nad andamit kogumas, enamasti toimus sügiseti. Arvatavasti kardeti ohtu eestlaste polt, sellepärast siis linnustes. Maksustuspiirkond vakus. Mõne aja pärast asusid läänimehed elama maale, kuhu nad rajasid ka mõisad. Mõisate rajamine sai hoo sisse pärast Jüriöö ülestõusu. Talupojad kaotasid oma maa, nad ei olnud enam maaomanikud, vaid muutusid omanikest kasutajateks. Kasutamise eest pidid kandma mitmesuguseid koormisi. Peamine koormis oli · kümnis üks kümnendik saagist, esialgu maksti peamiselt teraviljas. Talupoeg maksis läänistatud maal elades vasallile
arvukust ning hobuse pidamist ka lihaloomana. Hobuse kasutamisest ratsutamisel annavad tunnistust Asvast ja Irust leitud suitsekangid. Rauaaja alguse muististest on meil vähe luumaterjali. Kalmetest on leitud teiste loomaluude hulgas ka hobuseluude ja hammaste fragmente, kuid ohvriloomana meil hobune ilmselt olulist tähtsust ei omanud. I aastatuhande teise poolde dateeritud muinaslinnustes on hobuseluude osatähtsus veel väga kõrge. II aastatuhande linnustes ja keskaegsetes linnades on hobuseluud nõrgalt esindatud. Seda võiks seostada kristliku tauniva suhtumisega hobuseliha söömisesse. Eesti muinasaegses ühiskonnas ei olnud hobusel sõjaratsuna tähtsust. Eesti muinas ja keskaegsete hobuste turjakõrguste kohta on andmeid suhteliselt vähe, siiski jääb mulje, et hobuste turjakõrgus on aja jooksul suurenenud. Kui muinasaja lõpul oli enamik hobustest
vabatalupojad-aadel Eestlased pidid hakkama kandma koormisi, milleks olid: kümnis-1/10 talu saagist, alguses viljas, hiljem hakati nõudma kümnist ka karjast, metsasaadustest ja heinast. hinnus-talu suurusest lähtuvalt kindlaks määratud vilja hulk, mis tuli mõisale/aadlikule anda Veel tuli talupoegadel ülal pidada preestrit, maksta kirikumaksu ehk anda kirikule 1/10 kümnisest. talupojad pidid mõisnikule tegema kingitusi ja tasuma trahve, ehitama teid, linnuseid ja kirikuid. Ei lubatud linnustes elada, kuid nad pidid neid ehitama. Eestlasi ei usaldatud Teotöö-mingi arv päevi aastas, mil töötati mõisa heaks mõisa põllul, aja jooksul nende päevade hulk tõusis 2. Linnad: Linnad tekkivad kaubateede ristumiskohtadesse, linna oluliseks tunnuseks on selle õiguslik korraldus, mille aluseks on linnaõigus. linnaõigus-keskaegsete linnakogukondade õigusnormide kogum Tallinnas, Narvas kehtis Lübecki linnaõigus Tartus, Viljandis kehtis Riia linnaõigus.
kristlaseks ning pöördus hiljem Liivimaale tagasi, saades samasuguseks tugevaks kristlaste toetajaks nagu tema isagi. Kuid ilmselt ei saa väita, nagu oleks Kaupo 1200. aastal kristlaste leeri kuulunud: vaevalt oleks temalt sellisel juhul pantvangi nõutud. Seega on võimalik, et toona oli Kaupo veel koguni ristimata, pidi selle piiskopi survel sel aastal vastu võtma ja tema lõplik pöördumine leidis aset ehk alles Rooma-reisi ajal. Liivlaste vastuhakk Turaidas ja teistes linnustes. 1206. aastal tegid liivlased eelviimase tõsise katse ristisõdijatele vastu hakata ja mehitasid nende vastu mitmed linnused, sealhulgas Turaida. Kaupo, kes sel ajal viibis Riias, asus koos teiste ristisõdijatega omaenese linnuse vastu sõjaretkele. Viimast rõhutas oma kroonikas ka Henrik, esitades nõnda näite sellest, kuidas tuleks alati õigele usule truuks jääda. Ristisõdijate ülekaalukal väel õnnestus linnus peagi vallutada ning seejärel süüdati see põlema
harvemini mõõgad. Vähem kasutati ka vibu ning nooli. Kihelkonnad ja maakonnad moodustasid suuremaid väeüksusi, mida nimetati malevateks. Sõjakäigule naaberrahvaste juurde minnes liiguti tavaliselt sügavale vastase tagalasse, rüüstates tagasi tulles teele jäävaid külasid ning tuues kaasa sõjavange ja röövitud kariloomi. Tagasi koju jõudes võis samas oodata vaenlase karistusretke, mistarvis peideti vara sügavale metsadesse ja ise kindlustuti linnustes või soode-rabade keskele rajatud pelgupaikades. Kuni muinasaja lõpuni võimaldas eestlaste sõjaline tase vaenlastele suhteliselt edukalt vastu panna.
Aadlid tegid ka tegusid, mis tänapäeva rüütlikusega kuidagi kokku ei käi. Nende õiguseks oli vallutatud alade röövimine ja mahapõletamine. Samuti olid nad inimelude suhtes hoolimatud (hukati terve linna täisrahvast, kui nad olid suutnud liiga kaua vastu pidada). Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, mis võisid kasuks tulla. Ristsõdade ajal levima hakanud ristiusk hakkas üha enam rüütlite maailma vaatele mõju avaldama. Ordudesse kuulunud rüütlid elasid koos linnustes, andsid nad tõotuse loobuda ilmalikest pahedest ja pühenduda ristiusule. 13 saj. hakati looma romantilisi poeeme (vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest), mis olid suunatud kõrgest soost daamidele, keda nad ei saanud kunagi. Seega pidi rüütel olema heade kommetega, vapper, ustav ja valmis kaitsma abivajajaid ning ohverdama elu isanda, kuninga ja südamedaami eest. Kõige suurem väärtus oli au, mida tuli hoida rohkem, kui elu. Au haavamist sai maha pesta ainult verega.
Eestimaa hertsogkond Lääniaadli teke Linnuste rajamised maa kindlustamiseks. Linnustesse rüütlitest läänimehed (maa kaitse). Saksa ordule polnud läänimeeste abi tähtis > ei läänistatud > linnustesse ordurüütlid Lääni saamine > lojaalsus, võitlusvõimelisus, jõukas. Vasallid Põhja-Saksamaa väikeaadlid, teenistlased; ka kohalikud ülikud (Lõuna- Eestis vähem); mitteaadlikest seiklejad, linnakodanikud, kaupmehed. 13. saj vasallid elasid linnustes, külastasid vaid paar korda aastas valdusi > vaikepidud talupoegadega, maksti andamit. 13. saj II pool eramõisate ehitamine Talurahva õiguslik seisund Enamus talupojaseisuses. Tunnistati isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Jõukuse kasv, hansakaubandus > suuremad võimalused. Palju koormisi (viljakümnis, hinnus), erimaksud, ehituste kohustus. Vabad mehed sõjateenistuskohustus. 1507 talupoegade relvakandmisõiguse tühistamine Kirikukihelkondade loomine
Lisaks võis olla talupojal eraomand. Lisaks sai orja müüa, mida talupojaga teha ei tohtinud. *Rüütliks saamisel oli kolm etappi: 7.a saadi paaž-iks ehk õpipoisiks (mingi feodaali juurde), 15.a saadi kannupoisid ja 18-21.a saadi rüütliks. Rüütlid pidid kaitsma riiki ja kirikud. *Rüütlid kantsid kaitserüüd, mõõka, piika (mõõga moodi) ja kilpi. Nende lemmiktegevused olid jahipidamine, pidutsemine ja turniirid. Rüütlid elasid kindlustes ja linnustes. *Magistraat oli linnapea, raad linnavalitsus, tsunft käsitööliste ühing (õpipoiss-sell-meister), gild kaupmeese ühendus (koostöö arendamiseks) ja Hansa Liit kaupmeeste kaubalinnade liit, läbi selle kaubeldi. *Peamiseks teadmiste allikaks olid keskajal piibel ja antiikautorite teosed. *Keskaegset filosoofiat kutsuti skolastikaks, ning selle esindaja oli Aquino Thomas. Skolastika kõrgaeg oli 11-12.saj. Skolastika uskus, et kõik põhineb piiblil.
MUINASEESTLASTE PÄRITOLU JA VANIMAD ELUPAIGAD 8000 e.Kr.--5500 e.Kr. Esimesed andmed inimeste elamise kohta Eestis pärinevad Pärnu jõe kaldalt Pulli asulakohast, mille vanuseks on hinnatud umbes 9000-8500 aastat e.Kr. Tegemist on keskmise kiviaja ehk mesoliitikumi asulaga ning tollest ajast on Eestis teada veel mõned asulakohad. Näiteks Kunda Lammasmäe asulakoht, mis leiti 1886. aastal ning see andis nime kogu keskmise kiviaja kultuurile, mis oli levinud Läänemere ümbruses. Nagu pea kõik seni leitud mesoliitilised asulakohad, asus ka Kunda asulakoht siseveekogu ääres. Nimelt oli Lammasmägi sel ajal saar madalas järves. Radiosüsiniku dateeringute järgi elati Lammasmäe asulas 8700--4950 aastat e.Kr. Inimasustus oli sellel ajal Eestis väga hõre. Rahvaarvu on hinnatud umbes tuhandele inimesele. Need inimesed olid Kunda kultuuri kandjad ja elasid veekogude lähedal. Nende keelelist kuuluvust ei teata. Arvatakse, et nad tulid Eestisse kas Ke...
Sinna ta jäi mitmeks aastaks. Sealt tuli ta tagasi kaubalaevadega. Oma kodumaal sai ta sõjas viga. Elas pakasega metsas ja kuulis seal, et ta isa Lembitu oli Madisepäeva lahingus surma saanud ja, et emagi on surnud. Kui Meelis kodukohta oli jõudnud, tahtis ta oma isa ja vendade eest ristirüütlitele kätte maksta. Lõpuks toimus lahing Tarbatu linnuses. Seal hukkus ka Meelis. Ja siis algas pime orjuseaeg, mil rahvas pidi oma töövaevast isandaid toitma. 4. Linnustes, kus see tegevus on toimunud. On tänapäeval veel ainult varemed alles ja linnustest on leitud mõõkki, inimeste luusid ja palju vanu asju, mis viitavad sellele, et see tegevus on seal toimunud. Ajaloolised tegelased on selles loos Lembitu ja Meelis. 5. Minu arust on see raamat väga huvitav .Selles loos oli nii kurbust, rõõmu kui ka põnevust. See koht meeldis mull kõige rohkem, kus Meelis päästis maavürsti Sigurdi tütre Astridi mereröövlite käest
üle. Araablaste võimu all sulasid eri rahvaste kultuurid omaette tervikuks. Kõiki ühendas Islami usk. Kuigi oli palju mittearaablasi , kirjutati enamasti araabia keeles. Seda kõike nimetati Araabia kultuuriks. Islamimaade kultuuritase oli pikka aega kõrgeim Lääne- Euroopast. Samal ajal, mil Euroopasteadus ja kultuur kiratses, linnad jäid tühjaks ja võimsamadki feodaalid elasid süngetes ja ebamugavates linnustes, õitses araabia maades käsitöö ja kaubandus, arenes teadus ning ülikute elu möödus niisuguses luksuses, milles läänes unistada ei osatud. Ehituskunst. Vahest oli kõige uhkemad ehitised islami pühakojad- Mosee. Araablased võtsid palju üle Bütsantsi ja Pärsia ehituskunstist. Hoontel olid sambadja üleval olid suured kuplid. Seinu kaunistasid geomeetrilised kaunistused
MUINASAEG Kokkupuuted läänemeresoome hõimudega laensõnad eri keeltest. Läänemeresoome hõimudel aasta 1000 paiku omavahelised tihedad kontaktid seda näitavad ühised slaavi laensõnad. Selleks ajaks ka eestlaste asula piirid üsna selgelt välja kujunenud: Narva jõgi, Peipsi ja Pihkva järved, lõunas piirneti latgalite ja liivlastega; läänes ja põhjas meri. Aestii läänemere idaranniku rahvaste üldnimetus. Eesti ala rahvastik jagunes hõimualadeks Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Eestis, koosnedes 12. saj lõpuks 12. maakonnast. Muinas-Eesti ühiskonnas valitses iseseisvate ja vabade taluperemeeste ülekaaluka osa tõttu suhteline võrdsus. Iga inimese asendi ja võimalused määras eeskätt tema sugukondlik ja hõimkondlik kuuluvus, sellest sõltuv majanduslik jõukus ja võim. Seega võrdsusel oli hoopis teine tähendus kui nüüdses ühiskonnas tähtis seos ristiusu levitamisega, mis rõhutas iga inimese väärtust ja võrdsust teistega. Enne 13. saj alguse vabad...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
