Sissejuhatus kunstiajalukku

1. Kunsti liigid

• kujutav kunst
  
• sõnakunst
  
• arhitektuur
  
• helikunst
  

• tarbekunst
  
• lavakunst
  
• tantsukunst
  
• filmikunst
  

2. Kujutava kunsti liigid

• maal
  
  • monumentaalmaal (seina-, laemaal)
    
  • dekoratiivmaal (esemeil)
    
  • tahvelmaal (puidul või lõuendil)
    
  • miniatuur (pärgamendil)
    
• skulptuur
  
  • ümarplastika
    
  • reljeef
    
• graafika
  
  • joonistus (söejoonistus, pliiatsijoonistus, tušijoonistus)
    
  • estamp - e. paljundusgraafika
    
    • kõrgtrükk (puulõige, puugravüür, linoollõige )
      
    • sügavtrükk (vasegravüür, ofort , kuivnõel, metsotinto, akvatinta, pehmelakk )
      
    • lametrükk ( litograafia , monotüüpia)
      
    • sõeltrükk (serigraafia)
      
    • rakendusgraafika (tarbegraafika, raamatuillustratsioon, plakat, karikatuur )
      

graafika – kujutava kunsti liik, mille peamised väljendusvahendid on jooned ja must-valged või värvilised pinnad. Graafikateose alusmaterjal on paber, seega sai graafika tekkida pärast paberi leiutamist. Hiinas hakati graafikat viljelema 2. sajandil, Koreas ja Jaapanis 6. - 8. sajandil ning Euroopas alates 14. sajandist. Graafika jaguneb kaheks põhiharuks: vaba- ja rakendusgraafikaks. Vabagraafikasse kuuluvad joonistus ja estamp- ehk paljundusgraafika. Söe-, pliiatsi- või tušijoonistus tehakse otse paberile. Estampgraafika puhul lõigatakse või uurendatakse kujutis esmalt puusse, linooli, metalli vm materjali ja trükitakse sellelt hiljem paberile. Nõnda saadakse kujutise peegelpildis jäljend. Trükimenetluse järgi jaguneb graafika sügav-, lame- ja kõrgtrükiks. Peamised graafilised kõrgtrükitehnikad on puulõige, puugravüür ja linoollõige, mille puhul töödeldavaks materjaliks on vastavalt laudpuu (lõigatud piki süüd), otspuu (risti süüd) ja linoleum . Sügavtrükis kasutatakse peamiselt tsink - või vaskplaate. Kuivnõela, metsotinto ja vasegravüüri korral uurendab kunstnik plaati mingi riistaga, akvatinta, ofordi ja pehmelaki puhul kasutatakse plaadi töötlemiseks hapet. Lametrükitehnika on litograafia ehk kivitrükk. Rakendusgraafikas on palju harusid, kõige rohkem viljeldakse tarbegraafikat (pakendite ja kaubamärkide loomist jms), raamatuillustratsiooni ja plakatikunsti
gravüür – uurendpilt, mille valmistamisel joonistus graveeritakse või söövitatakse siledasse metalli- või puuplaati. Süvendatud osad täidetakse värviga vaid sügavtrüki puhul, kõrgtrükis trükivad (puu)plaadi kõrgemad osad
3. Arhitektuuri liigid
sakraal- e. kirikuarhitektuur
profaan- e. ilmalik arhitektuur
militaar - e. sõjaline arhitektuur

Esiaegne kunst

Esimesed mälestusmärgid kiviajast 40 000 kuni 12 000aastat e.m.a. - ÜLEMPALEOLIITIKUMIST. Mis oli kunsti tärkamise põhjuseks?
Immanuel Kant arvab , et kunsti olemuseks on mäng. Kunst on vaba fantaasia vili.
Teine teooria tuleb usundist. Ürginimese usundiks oli animism , millega kaasnes maagia. Näiteks joonistati loomade kujutisi maagilistel eesmärkidel. Inimene joonistas looma, " haavas " teda ja uskus, et nii on tal ka parem jahiõnn. Koopamaalidel ongi oda-või noolehaavadega loomade kujutisi. Ka muusikat ja tantsu peetakse maagilisteks tegevusteks.
Elamud . Ürginimesed elasid esialgu koobastes. Seal, kus kliima oli soojem, ehitati ka kergemaid varjualuseid. Onnide ehitamiseks kasutati väga erinevaid materjale; puuoksi, puukoort, suuri palmilehti, liaane, nahku ja rohumättaid. Mõnikord olid onnid kaevatud maa sisse ning pealt kaetud okste ja rohumätastega. Teisal ehitati mammutiluudest või okstest karkass, millele laotati loomanahku või puukoort. Onni katusesse olid jäetud avad lõkkesuitsule. Onnid polnud kuigi korrapärased. Niisugustes onnides elas tavaliselt mitukümmend inimest, kes magasid lõkkeaseme ümber. Eluasemed ehitati tavaliselt veekogude äärde, jõgede ja järvede kaldale või mõne allika lähedusse. Siis veel puudusid veetorud ja inimestele oli vesi väga vajalik toiduks.
Tarbeasjad. Terade ja juurikate hoidmiseks punusid inimesed vitsadest korve. Esimesed toidunõud õõnestati puust või vormiti savist . Algul valmistati savipotte ilma põletamata, sest savil on omadus vett kinni pidada. Savinõusse pandi tuliseid kive, et vett soojaks teha. Arvatavasti andis juhuslikult lõkkeasemesse jäänud, kõvakskuivanud savipott ürginimestele mõtte hakata teadlikult savinõusid põletama. Nii muutus savinõu vastupidavaks ning selles sai keeta vett ja valmistada keedetud juurikaid või teradest putru. Savinõusid valmistati käte vahel vormides. Et suurematele nõudele õiget kuju anda, valmistati vitstest korvitaoline sõrestik, mis mätsiti saviga üle ja kuivatati ning põletati. Väiksemaid savinõusid kasvatati ka savist vorstikeste lisamisega. Hiljem siluti sellise nõu seinad siledaks ja kaunistati sissevajutatud mustritega. Mustritega märgistati ja kaunistama ka teisi tarbeesemeid. Igal mustril oli oma tähendus, mis pidi eset purunemise vastu kaitsma.
Mõtete väljendamine. Ürginimesed ei rääkinud sõnadega nagu tänapäeva inimesed. Need inimesed häälitsesid ja tegid teineteisele näomiimikaga arusaadavaks, seda milline oli nende meeleolu. Nii on veel praegugi mõningate loodusrahvaste juures. Näiteks, kui üks polüneeslane (pärismaalane) on tigedaks saanud, näitab ta keelt. Sellisel juhul ei jää vastasel muud üle, kui jooksu pista või võitlema hakata. Hiljem omandasid erinevad häälitsused kindla tähenduse ning tekkisid algelised keeled.
Kas ürginimesed oskasid kirjutada? Kuidas nad jätsid kaaslastele teateid?
Oma mõtteid hakkasid ürginimesed väljendama pildikeste abil. Nad kraapisid pildikesi koopa seintele või uuristasid neid kividesse. Arvatavasti oli koopaseintele jäetud joonistustel maagiline tähendus - nii loodeti nõiduda endale jahisaaki või saavutada kontrolli loodusjõudude üle. Kütid joonistasid näiteks seinale mammutikuju ja loopisid selle pihta jahirelvi. Kes sai loomale pihta maagilises võitluses, võis loota head jahiõnne ka tõelisel mammutijahil. Esialgsed täpsed loomakujutised muutusid aja jooksul järjest skemaatilisemateks ning lõpuks kujunes välja omamoodi märkide süsteem. Nii nimetatakse neid ürgajast säilinud koopajooniseid ka piltkirjaks. Paljude väikeste pildikestega anti edasi terve pikk mõte. See võis olla kirjutatud jahipidamise või kalapüügi kohta või esivanemate austuseks.
Koopamaalid on levinud peamiselt Lääne-Euroopas, eelkõige Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalia põhjaosas, s.o. Alpides ja Pürenee mäestiku piirkonnas. Tähtsamateks koopamaalide leiukohtadeks on Altamira ( Hispaania ), Lascaux (Prantsusmaa) jt. Teiseks koopamaalide piirkonnaks on Uraali mäestik, kus tuntuimad on Kapovo koopa (Baškiiria) maalid.
Koopamaalid on tavaliselt monumentaalsed, tavaliselt 1,5-2 meetri kõrgused. Lascaux koopast on leitud isegi mõned 3 ja 5, 5 meetri kõrgused maalid. Maalidel kujutati peamiselt loomi: piisoneid, hobuseid, sigu , mammuteid, ninasarvikuid põtru jt, väga harva kujutati inimest. Loomamaalid paistavad silma suure tõetruuduse ja realismiga . See on ilmselt seletatav sellega, et kunstnikud oma kunsti objekte, nende käitumist, harjumusi ja muidugi ka siseehitust ning võimeid tõeliselt hästi tundsid. Esiaegsete koopamaalide iseloomulikuks tunnuseks on kompositsiooni ja tausta puudumine. Joonistused on tehtud korrapäratult, sageli üksteise peale. Tausta puudumisel tundub, nagu ripuksid kujutised õhus.
Värvidena on kasutatud musta (süsi), valget (kriit), punast ja kollast (ookermullad). Torkab silma sinise ja rohelise tooni puudumine. Seda   seletatakse sellega, et esiaegne inimene ei pruukinudki neid toone eristada, kuna tema silm polnud veel piisavalt arenenud. Seda arvamust kinnitavad ka lingvistika andmed, näiteks esinevat Lääne-Aafrika keeltes ainult kolm värve tähistavat mõistet: must, valge ja punane. Tumesinise taeva kohta öeldakse - must, helesinise kohta valge. Arunta suguharust Austraalia aborigeenid tähistavad sinist ja rohelist sama sõnaga kui kollastki. Muuseas, ei tunne näiteks sakslased violetset värvitooni. Kui meie eristame spektris seitset värvitooni, siis sakslased ainult kuut . Sinine ja roheline tulid kasutusele alles 3. aastatuhandel eKr. Egiptuses ja Mesopotaamias.
Ka koopamaale seostatakse esiaegse inimese usuliste vajadustega. Sellele, et neid pole tehtud kõigile vaatamiseks, räägib kasvõi nende asukoht, mis sageli on koobaste kaugemates ja pimedates soppides, sageli tuleb maalideni jõudmiseks kitsastes käikudes roomata. Varjuliste, kõrvaliste silmade eest kaitstud kohta nõudsid eelkõige usulised kombetalitused, millistele vajaliku interjööri moodustasidki ilmselt maalingud. Kuidas neid maalinguid usu eesmärkidel kasutati, ei saa me muidugi enam kunagi teada, kuid on arvatud, et nad võisid olla teatud jahimaagiliste kombetalituste objektiks . Näiteks, kui austraalia aborigeenid lähevad kängurujahile, siis joonistavad nad maapinnale känguru kujutise, tantsivad selle ümber teatud rituaalseid tantse ja pilluvad kujutist oma odadega, vähendades niiviisi känguru väge ja tõstes enda oma. Samuti võib olla tegemist tootemloomade kujutamisega. Inimesed arvasid end põlvnevat mingist loomast ning austasid seetõttu oma esivanemaid. Sellisel juhul võiksid koopamaalid olla isegi omalaadsed ikoonid , mille ees esiemadele/isadele meelepäraseid palveid loeti, lauldi, tantsiti, musitseeriti ja rituaale toimetati.
Pisiskulptuuride peamisteks levikualadeks on Kesk- ja Ida-Euroopa ning Siber , kus koopad puudusid. Skulptuure on saadud juhuleidudena esiaegsete küttide ja kalastajate peatuspaikadest. Skulptuure peetakse üldiselt koopamaalidest mõnevõrra vanemaks . Nad on valmistatud tavaliselt kas luust , savist või pehmest kivimist nii ümarplastikana kui ka reljeefidena. Vanimatel, 15-20 cm pikkustel skulptuuridel kujutati naisi, kelle kehaproportsioonid olid äärmiselt ebaloomulikud. Neil olid rõhutatult kujutatud rindu, tuharaid, puusi jt. kehaosi , mis on seotud suguelu , viljakuse ning sigimisega. Pea, nägu, käed ja jalad kui ebaolulised kehaosad on tavaliselt detailselt välja töötamata. Erandlik on teiste seas üks tuntuimaid paleoliitilisi naiseskulptuure, nn. Willendorfi Veenus , kellele on soengki pähe tehtud. Mehi tavaliselt ei kujutatud, teada on ainult üks meheskulptuur.
Miks kujutati ainult naisi, pole teada, kuid paljude uurijate arvates on tegemist tolleaegsetest usundilistest kujutelmadest lähtuva esiema või emajumala kujutamisega. Ainult naine sai olla sugukonna esiema, sest tal oli lastega otsene seos sünnituse kaudu, isa osa sigitusprotsessis oli ilmselt täiesti tundmatu, suguelu ei seotud laste saamisega . Niiviisi toimub naise jumalikustamine ning seostumine igasuguste viljakusega seotud uskumustega .
Neoliitikumis ja eriti varajasel metalliajal levis eriti ornamentika . (Ld k-s kaunistus ) - lisakujundus või lisaehe, koosneb erinevatest üksikosadest või korduvatest elementidest. Ürgajal esines ornament peamiselt savist, kivist, puust või tekstiilist valmistatud tööriistadel või tarbeesemetel. Need olid sinna kraabitud, maalitud või joonistatud. Hiljem tuli ornament ehitistele, mööblile ja vaipadele. Tähelepanu pälvivad ka paleoliitikumist pärit ehted , mida valmistati loomade hammastest, luudest, teokarpidest ja merevaigust.
Pronksiaja kunst 2.000-1.000 a. eKr. Sel perioodil ilmuvad uue nähtusena metallehted. Sageli olid need tehtud pronkstraadist, mis spiraalselt kokku keerati. spiraalmotiiv kandus ehetelt üle ka teistesse materjalidesse ja tehnikatesse, muutudes tollele ajale iseloomulikuks.
Väga iseloomulikuks tollele ajastule oli suurte kiviehitiste ilmumine . Arvatavasti Egiptuse püramiididest vallapäästetud suurte kiviehituste buum levis üle kogu Euroopa ning jõudis välja Eestissegi. Sellistest kiviehitistest tuntumad on menhirid , dolmenid ja kromlehhid.
Menhir on üksik vertikaalasendis maapinda paigutatud kivirahn , mis puhuti kaalub kümneid tonne. Dolmenid on hauakambrid , mis on ehitatud püsti või serviti asetatud kividest, mida katab üks või mitu rõhtsat kiviplaati. Dolmeneid leidub palju Põhja- Kaukaasias Musta mere rannikul. Kromlehhe ehk kiviringe võib leida Inglismaalt ja Prantsusmaalt. Neist tuntuim on Stonehenge ( u 2100-2000 e.m.a., moodustub 30 püstisest kiviplokist, mis on kaetud rõhtsate kiviplokkidega. Välisringi sees asub teine, väiksematest ja terava otstega kividest ring).
Eestis esindavad kivikultuuri väikeselohulised kultusekivid , mida ohtralt leidub eelkõige Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadel.
EGEUSE KULTUUR
Juba ligi 5000 aastat tagasi hakkas Egeuse vahetu läheduses, Egeuse mere saartel ja rannikutel tärkama omapärane kultuur, millel oli mitu keskust:
1) Kreeta saar, kus arenenud kultuur nimetati legendaarse kuninga MINOSE järgi minoiliseks.
2) Pelopennose poolsaarel Mükeene linn
Egeuse e. Kreeta -Mükeene kultuuri kestus oli ligi 2000 aastat, kuni kreeklased selle välja tõrjusid ( 12 saj. e.m.a.)
Arheoloogid ei ole tänaseni suutnud dešifreerida Kreeta tähemärke – seega Kreeta kultuuriloojate mõttemaailm on jäänud meile tundmatuks.
Kreeta materiaalsed kultuurimälestised on seevastu mitmekesised ja rikkalikud. Kreeta mahajäetud linnad on ladestuste kihi all säilinud paremini kui palju hilisemad mälestised.
Kreetlased elasid suurte sugukondadena või ühe valitseja võimu all. Nende losside ja majadel puudusid nii kõrged müürid kui kindlustatud sissekäigud. Kreetlased jumaldasid püha paika ja korraldasid tema auks pidustusi, kuid eeskätt austasid nad merd , et kindlustada endale meresõitudel tema heatahtlik suhtumine.
Nende vaimne looming pidi olema omalaadne ja isegi vastandlik Idamaade omale. Nende religioon on palju liberaalsem, maisem ja elulähedasem kui mujal, on tähelepanuväärne, et saarel puudusid tempelehitised ja preestrite seisus. Sünge fantastika asemel oli siin esiplaanil viljakus- ja sigivusjumalate kultus . Nad ei püüdnud kunsti elust kõrgemale tõsta ega unistanud paremast maailmast. Kunst oli pidevalt inimeste silme ees, oli rikkalik ja ilus ning tihedalt seotud igapäevase eluga. Kreeta kunstnikud eelistasid kõike seda, mis on elus püsimatu, kaduv , muutuv. Kreeta kultuurile on iseloomulik naiivsevõitu elurõõm ja meelelisus.
Kreeta arhitektuuri kuulsamateks mälestusmärkideks on suured paleed ( Knossos) 19. ja 20. saj. vahetusel kaevati välja nende jäänused ja tehti kindlaks põhiplaanid. Kreeta paleede põhiplaanid jätavad lõputute koridoridega ja ruumide eriskummaliste piirjoontega labürindi mulje. Kreeta paleede keerukas ruumipaigutus sai aluseks legendile, milles räägiti labürindist, eksitavate keerdkäikudega koopast, kus peitus kohutav inimsõnn Minotauros.
Palee keskel asus hiigelsuur ristküliku kujuga siseõu ( rituaalne tähendus) suunaga idast läände. Õue ümbritsesid akendeta paleeruumid. Hoolimata süsteemitusest, olid need lossid väga mugavad , kus oli laitmatu veevärk ja kanalisatsioon , vannitoad, basseinid , valitseja ja valitsejanna ruumid, troonisaal . Ruume oli varustatud rõdude ja galeriidega ning kütteseadmetega. Ükski saal ei sarnanenud teisega . Peale eluruumide oli siin ladusid, hoidlaid, sest lossid olid ka majanduselu keskuseks.
Losside seinad olid kaetud ilma mördita, sidumata kividest. Korruseid ühendasid laiad trepid. Paleeruumide ülesehitusel oli määrav tähtsus sammastel. Laeraskus aga ei tuginenud nendel. Kreeta sambad ei ole alt jämedad nagu Egiptuse sambad või hilisemad kreeka sambad, vaid  peenenevad ülevalt alla. Sambad olid puust ja kaetud värviliste mustritega.
Kujutava kunsti püüdluseks oli vabalt ja loomulikult jäädvustada hetkelisi muljeid . Värvidest eelistati kirkaid, heledaid värve ja õrnsinist tooni. Populaarne motiiv oli viljakust ja elujõudu kehastav metsik härg, kellest neiud ja noormehed üle hüppavad. Kujutati ka pidulikke tseremooniaid, sõja-ja jahistseene, härjavõitlusi ja maastikuvaateid.
Iseloomulik on, et pole leitud valitsejate portreid ega jumalate kujusid .
Tähtis osa kreeta kultuuris oli kreeta keraamikal. Keraamika arengus võib eraldada mitut etappi , kusjuures neile kõigile on omane ere värvigamma ja dekoratiivsus. Ornamentika on paljudel juhtudel väga looduslähedane, isegi naturalistlik. Mõnel vaasil on kujutatud mereloomi ( vaas Gurniast )Sageli olid vaasid maalitud kahevärviliselt, kaunistatud taimemotiividega, on õiekujulisi, õhukeste seintega. Kreeta väljendusvahenditest olid esikohal värvid ja  maalilised pinnad.
Kreeta saarel tärganud kunst ulatus ka Pelopennose poolsaarele ja edasi põhja poole. Seal elasid teised rahvad ja ühiskondlikud olud olid mõnevõrra teistsugused . Sagedased kokkupõrked põhjast sissetungivate madalamate kultuuridega suguharud muutsid elulaadi karmimaks ja sõjakamaks, mis ei jätnud ka kunstile mõju avaldamata. Mükeene kunst erineb oma olemuselt kreeta kunstist täielikult. Mükeene kultuurikandjate elukorraldus oli sõjakas. Ehitusmälestistest on kõige silmapaistvamad kindlustatud lossid ja linnamüürid. Mükeene linnamüür on laotud hiiglaslikest kivipankadest. Kivide mõõtmed on säärased, et vanade kreeklaste arvates pidi niisugune müüride ehitamine inimestele üle jõu käima ning nad pidasid seda hiiglaste – kükloopide kätetööks – siit nimetus Kükloopide müürid. (5m pikkused kiviplaadid)
Lossid olid väljastpoolt ranged ja lihtsad, kuid seest kaunistatud rikkalikult ja luksuslikult friiside ja freskodega. Sambad olid kaetud kullaga – Mükeene sõdurite kergelt saadud saagiga.
Palee oli võimas ümarehitis, mis paiknes järsul kaljul ja oli ümbritsetud müüriga. Erilist tähelepanu pöörati väravate ehitamisele ja kindlustamisele. Väravad ehitati nii, et sõdurid pidid rünnates pöörama nende poole parema – kaitsmata poole. Maailmakuulus on nn. Mükeene lõvivärav, mis koosneb ainult kolmest suurest kivimürakast ja ülal nende peale toetuvast kolmnurksest kiviplaadist, millele on kõrgreljeefiks tahutud kaks sambale toetuvat elukat.
  Mükeene ümbrusest on leitud omapäraseid maa-aluseid kuppelhaudu, mis on sarnased idamaade haudehitistega. Arheoloogid on kindlaks teinud, et sealsel alal on olnud 9 linna.
Kahe jõe maa - Mesopotaamia  
IV-III aasatuhat e.m.a.
Niiluse suudmest itta voolab kaks suurt jõge, Eufrat ja Tigris . Tõlkes tähendab Meopotaamia kahe jõe maad. On leitud, et just Tigrise ja Eufrati vahel asus paradiisiaed. (Mesopotaamia asub praeguse Iraagi aladel).
Mesopotaamias elavate rahvaste ajaloo võib jaotada nelja ossa : sumerlased, Vana-Babüloonia, Assüüria ja Uus-Babüloonia. Seal arenes kultuur, mis on vähemalt niisama vana kui Egiptuse oma.
Sumeri rahvale kuulub maailma esimene eepos - "Gilgameš" , mille sündmused on pärit 4000 tagasi, savitahvlitele kirja pandud umbes 2000 - 1600 a. e. Kr. (Gilgameš oli tegelik Uruki tempellinna kuningas aastal 2650 e.Kr. )
Sumerlased panid aluse tsivilisatsiooni nurgakivile - kiilkirjale. Näide kiilkirjast:
(Nii MUL kui ka MÚL tähendavad taevatähte )
Mesopotaamia ajaloost
Arheoloogide arvates on Mesopotaamia vanimad paleoliitikumi aegsed leiud vähemalt 60 000 aastat vanad. Neljandal aastatuhandel eKr tungisid jõgedevahelisse orgu sumerid ja rajasid sinna püsiva asustuse.     Mesopotaamia harrastas vastupidiselt Vana-Egiptusele väliskaubandust. Riigil endal polnud ehitusmaterjaliks sobivat metsa, ei oma siidi kuningate ja vürstide riieteks, maitseaineid rikaste toidule ega kuigi palju väärismetalle templite nõude jaoks. Nende tarbeesemete hankimiseks liikusid kaupmehed eesli - ja kaamelikaravanidega läbi mäekitsuste ja kõrbete, minnes läände Liibanonist seedripuid tooma , põhja hankima Väike-Aasiast kulda, hõbedat, tina või vaske ja itta kuni India ja Hiinani välja ostma siidkangaid, värvaineid, maitseaineid ja kalliskive.
Mesopotaamia kaupmees , kes müüs oma põllusaadusi, võis rahulduda oma kauba umbmäärase mõõtmise ja eeslikoorma viisi müümisega, kuid kallimate kaupadega tegelev kaupmees pidi olema täpsem. Niimoodi tulid Mesopotaamias kasutusele kaalukausid ja kaalupommid. Ent kaupmeestel tuli leiutada ka midagi, mida igaüks  kauba eest makstavaks tasuks tunnistaks. Üks vahetuskaup, millega peaaegu igaüks nõustus, oli olemas - oder .
     Pikka aega maksti töölistele palka odras. Selle, mis jäi pärast leibade küpsetamist ja õlletegemist järele, võis vahetada teiste kaupade vastu. Kui  Vana-Mesopotaamia kaupmehed siirdusid kaubareisidele võõrastesse maadesse, ladusid nad eeslitele ja kaamelitele selga odrakoormad, et maksta kaupade eest, mida nad mõtlesid osta. Aegamisi märkasid Mesopotaamia kaupmehed, et hõbe, mis oli palju kergem ja käsitsemiseks hõlpsam kui oder, kõlbas peaaegu igal pool. Algul oli see neil kaasas väikeste tükkidena, mida kaaluti vastavalt vajadusele. Hiljem pääsesid nad alatise kaalumise vaevast väikeste hõbekangide valamisega. Igal kangil oli peal kaalu näitav pitser. Kuigi need kangid tänapäeva peenraha suurt ei meenutanud, olid nad siiski maailma esimesed rahad. Nüüd oli esimest korda olemas varandus, mida võis säilitada, kartmata selle riknemist. Hõbekange võis  tasu eest ka teistele laenata.   
   Raske oli liigkasuvõtjate ja rikaste kätte sattunud orjade elu. Orjad töötasid hommikust õhtuni aasta läbi, tundmata puhkepäevi ja pühasid. Oma ebainimliku töö eest said nad peotäie otri. Orjade kätega taastati ja ehitati niisutuskanaleid, püstitati linnamüüre, templeid, paleesid ja elumaju , valmistati rõivaid ja jalanõusid, kanti koormaid, veeti jõel laevu jne. Sõnakuulmatuil orjadel torgati mõnikord välja silmad, et võtta neil võimalus põgenemiseks. Ka pimedatele leidus tööd, näiteks käsikiviga viljajahvatamisel.
Suuri saavutusi tehti ehituskunstis. Nii näiteks olid Mesopotaamia linnad korrapärase tänavavõrguga, seal oli kanalisatsioon. Suurt rõhku pandi linna kindlustamisele. Näiteks Uruki linnamüür oli 5 m kõrge ja seda liigendas 800 torni. Kindlusi meenutasid ka tolleaegsed templid. Kaitseks suurvee vastu ehitati need kõrgetele alustele. Templite juurde kuulusid tsikuraadid. Marduki tohutu 7 astanguga torn lausa vapustas oma kaasaegseid .
Mesopotaamias sai tavaks, et iga valitseja lasi endale uue palee ehitada. Palee koosnes kuni paarisajast siseõuede ümber koonduvast ruumist. Lossid ehitati akendeta, põletamata tellistest, mistõttu on praeguseks nendest järel vaid savihunnikud. Siiski on vundamentide järgi rekonstrueeritud tolleaegsed lossid. Mõnes mõttes ennetasid mesopotaamlased teiste maade ehitajaid. Hakati ehitama kaari ja võlve, laoti suurtele ruumidele tellistest laed , ilma et oleks kasutatud lage toetavaid sambaid. Mesopotaamias puudusid suured puud ja looduslik kivi,  oli vaid savi ja sellest tehti telliseid . Paleed kaunistati reljeefidega, kus kujutati loomi, õukonnaelu ja lahinguid. Valitsejat, keda peeti jumala sugulaseks, kujutati alati teistest tunduvalt suuremana. Reljeefid kaeti üle glasuuriga. Leidub palju reljeefe, kus korduvad karikakraõie taolised mustrid ; härjad, lõvid, fantastilised elukad, mida kujutati ilmselt kurjade vaimude peletamiseks. Eriti püüti kindlustada väravaid. Väravaid valvasid tiibadega lõvid - greifid.
Vana-Babüloonia. Babülon oli fantastiliselt suur ja kirev linn (linna ümbritsesid kaks 25-30 meetri kõrgust kaitsemüüri, 8 peavärava kaudu viisid tänavad templite juurde), kus valitses tõeline paabeli segadus . Piiblilegendi kohaselt olevat Paabelis (st Babülonis) püütud ehitada taevani ulatuvat torni. Seda ettevõtmist takistanud juutide jumal Jahve , kes segas ära ehitajate keeled, nii et tekkis enneolematult suur segadus.
Assüüria kunst. VIII – VII saj. Assüüria kunst on Euroopas laialdaselt tuntud peamiselt seetõttu, et tolle aja mälestised on hästi säilinud. Oma toreduselt jättis assüüria  kunst varju kõik vanemad Ees- Aasia kunstielu avaldused . Assüüria oli vana Babüloonia pärija ning omandas sealse vaimse kultuuri. Ega asjata võtnud Babüloonia vallutaja endale sealse riigi rajaja Sargoni nime. Assüüria riigikorra aluseks oli piiramatu despootia. Toimusid küll arvukad rahvaülestõusud, aga need suruti armutult maha. Kunst teenis vaid üht ülesannet – ülistada despootiat. Teemade seast lülitati välja laps ja naine. Oma koht on loomadel – neist said hirmsad korravalvurid (nt Ištari paraadväraval on kujutatud pühasid härgasid ja draakoneid, mis tehtud glasuuritud tellistest – kokku neid kujutisi 575. Ištari väravast algas jumal Mardukile pühendatud uhke protsessioonitänav – mõlemal pool tänavat kõrgusid müürid, millelt vaatavad alla 1200 kollaste või punaste lakkadega lõvi).
Loomi kujutati ka meelelahutusliku jahipidamise aspektist. Nii on säilinud näiteks reljeefid, kus kujutatakse verest tühjaks jooksvat lõvi ja surevat emalõvi.
Assüüria valitsejad hakkasid esmakordselt hoolitsema  hariduse eest. Koguti vanaaja kultuurivarasid, rajati kiilkirjaplaatide raamatukogud, kust on saadud  tähtsaid andmeid vanimate kultuuride kohta. On leitud Assurbanipali rmtk (kokku 20 000 savitahvlit; igal savitahvlil oli pealkiri ja rmtk tempel, mis kõlas nii: “Assurbanipali, maailma kuninga, Assüüria kuninga, palee.” Raamatukogu oli ühtlasi ka arhiiv, kuhu koguti dokumente, aruandeid, arveid. Tol ajal hakati valmistama pitsateid – seega esinesid Assüürias juba esimesed trükikunsti alged . Pitsat asendas allkirja. Kellel pitsatit polnud, see vajutas dokumendile oma küünejälje ja kirjutaja tegi kõrvale vastavaid märkuse: “Selle ja selle küüs”. Rmtk põles maha paarkümmend aastat pärast Assurbanipali surma. Savitahvlid ei hävinud, vaid põlesid veelgi tugevamaks, et tuhandeid aastaid hiljem avada uurijatele oma sisu.
UUS-BABÜLOONIA RIIK
606 a. e.m.a. varises Assüüria võim kokku. Selle vahetas välja kuni 558 aastani Uus-Babüloonia riik. Tähtsamaiks teemaks arhitektuuris jäi kuningapalee. Ka loomareljeef põhineb assüüria eeskujudel, kuid nad ei ole enam nii hirmuäratavad. Püüti luua suuri ja üleolevaid mälestusmärke.
Tavaliselt kujutati kunstis valitsejaid, ülistati peamiselt tema jõudu, saavutusi, võite, võitlusstseene; valitseja nägu oli loomulik, juuksed ja habe stiliseeritud.
Mesopotaamia riigi lõpetas pärslaste kallaletung .

Tähtsamaid jumalaid Mesopotaamias

Mesopotaamia panteon on väga segane, sest selles on läbi põimunud palju erinevaid kultuure ja ajastuid, isegi naaberlinnad polnud taevaste asjade suhtes ühel meelel . Sumerid ülistasid umbes tuhandet jumalat, viitkümmet neist peeti peajumalateks ning eriti tähtsad olid seitse suurt jumalat. Linnriigiti olid jumalate funktsioonid tihti erinevad, kuid taevajumal An, õhu- ja maajumal Enlil ning vete- ja tarkusejumal Enki olid kolmekesi teistest tähtsamad. Suurde seitsmikusse kuulusid alguses veel päikesejumal Utu, kuujumal Nanna, armastusjumalanna Inanna ja jumalate ema Ninhursaga Ainuüksi peajumala otsimine võimaldaks kirjutada terve raamatu. Esialgu näib troonivat An, kelle poja Enki poeg on Marduk .
Astroloogia pärineb Mesopotaamiast.
(Astroloogia üheks põhikomponendiks on antiikaja seitse planeeti -- Päike , Kuu , Merkuur , Veenus , Marss , Jupiter ja Saturn ).
Mesopotaamias avastati viis planeeti: Jupiter, Veenus, Saturn, Merkuur, Marss
Astroloogia polnud kaugeltki ainus ennustamisõpetus Mesopotaamias, kus ennustuskunst oli suure au sees, põimudes läbi ka ravimaagiaga. Ennustamiseks kasutati loomamaksa, arvesse võeti varjutusi, atmosfäärinähtusi, lindude lendamist jne. Maailmapilt oli sel ajal mütoloogiline, mille üheks tunnuseks on kõige seotus kõigega. Maksa seisukorra ja lindude lendamise järgi ennustasid ka etruskid ning roomlased , selles mõttes pole kahe jõe vaheline kultuur ainulaadne.
Vanababüloonia tekst ütleb:
Kui kollane koer siseneb paleesse, siis selle väravad hävivad.
Kui kirju koer siseneb paleesse, siis teeb kuningas rahu oma vaenlasega.
Kui koer siseneb paleesse ja keegi ta tapab , siis palee saab pikka aega nautida rahu.
Kui koer siseneb paleesse ja lamab voodis , siis kedagi paleest ei võeta vangi.
Kui koer siseneb paleesse ja lamab troonil, siis tabavad paleed suured raskused.
Kui koer siseneb templisse, siis jumal ei halasta maale.
Ennustustel on tendents vahetevahel mitte täituda. Juba Akadi perioodil hakati endeid tõlgendama kui jumalate soovi, mitte kui jäika tulevikuennustust. Jumalate soovid võivad teatavasti mitte täide minna, neid saab vahetevahel üle kavaldada jne, sest jumalad pole kõikvõimsad. Ennustamise jaoks olid taevanähtused erilise tähendusega, sest neid oli näha kogu riigis, taevasündmused pidid avaldama mõju kuninga ja kogu riigi käekäigule. Varane astroloogia tegeles taevanähtuste kui ennete tõlgendamisega. Hiljem, Assüüria riigi ajastul, õpiti teatud taevanähtusi, eriti just varjutusi ja planeetide liikumist ka prognoosima, see võimaldas endeid juba ka ette näha. Just ennete ettenägemise võimalus ning nähtuste mastaapsus tagasid astroloogilisele ennustamisele erilise koha teiste süsteemide hulgas. Korrapärased taevanähtused seostati vaatlejate poolt aastaaegadega, suhteliselt ebakorrapärased kuningriikide ja kuningate saatusega. Üks olulisemaid astroloogide tegevusalasid on sünnihoroskoopide koostamine, kus planeetidel on väga kaalukas osa. On leitud umbes kolmkümmend babüloonia horoskoopi. Babüloonia sünnihoroskoop ennustab lapse tulevikku, iseloomu ja elukäiku, lähtudes planeetide asendist sünnihetkel. Aluseks võeti enamasti sündimisele eelneva päikeseloojangu alguse moment, sest babüloonlastel, nii nagu paljudel kuukalendrit arvestavatel rahvastel , algas ööpäev päikeseloojangul.
Ennustused on tavaliselt üldised, isikuomadustesse puutuvad, hoidutakse konkreetsetest ennustustest. Horoskoopilised ennustused on reeglina positiivsed. Kui ennustatakse, et laps ei saa rikkaks, siis leitakse palju võimalusi, kuidas rikastumine tagaukse kaudu uuesti sisse tuua.
Egiptuse kunst
Inimesed asusid elama Niiluse jõe kallastele tuhandeid aastaid tagasi. Jõgi voolas läbi kõrbe ja andis inimestele vett. Ülem-Egiptuse org moodustas pika kitsa ala, selle lähim ümbruskond oli rikas ehitusmaterjali ja teiste loodusvarade poolest. Seal leidus rohkesti liivakivi , lubjakivi , alabastrit, roosat graniiti, mitmeid basaldi ja tulekivi liike. Alam-Egiptuse delta laius jõesuudme ümber. Tänapäeva inimesed seostavad Vana-Egiptust lootosetaimega. Niiluse orgu võrreldakse taime varrega ja deltat õiega. Iga-aastased üleujutused tõid kallastele paksu muda ja sellest sai hea pinnas viljakasvatamiseks. Vanad egiptlased nimetasid seda "mustaks maaks" ja kasutasid põllumaana. Sellest edasi asus "punane maa"  - tohutu suur kivikõrb, kus sadas harva ja ei kasvanud midagi. Seal, kus lõppes "must maa", algas "punane maa".
Umbes 5000 a e.m.a (noorem kiviaeg ) vallutati Egiptus , mille tagajärjel kujunes välja ühtne Egiptuse riik. Egiptuse ainuvalitsejat nimetati vaaraoks. Egiptlased uskusid, et kõik vaaraod on jumalad. Vaaraode võim oli erakordselt suur. Talle kuulus kogu Egiptuses maa ja kõik elanikud pidid vastuvaidlematult tema käske täitma. Inimesed uskusid, et ta on päikesejumal Ra poeg ja seega ka ise üks jumalatest. Arvati, et vaarao oma võimuga tagab korra kogu maailmas ja et temast sõltuvad Niiluse üleujutused ning elanike heaolu. Vaaraod ümbritses erakordne pühalikkus. Ta istus kuldsel troonil, kandis peas erilist krooni ja käes kõveraotsalist valitsuskeppi. Temaga kõnelemine oli suur au, mis sai osaks vaid vähestele. Vaaraod pidid riietuma, sööma ja isegi pesema end erilisel viisil ning iga päev käisid nad templis esivanematele toitu annetamas. Inimesed soovisid , et vaaraod oleksid füüsiliselt tugevad, head jahimehed ja valmis viima sõjaväge võitudeni. Igaüks põlvitas ja suudles maad või vaarao jalga, kui neist möödus kuninglikku soosse kuuluv isik. Vaaraosid kummardati ja austati ka pärast nende surma. Vaaraod käskisid ehitada jumalate auks suured templid ja enestele hauakambrid. Hauakambrid pidid aitama vaaraol pärast surma taevasse tõusta. Egiptlased uskusid , et vaarao, kes on siit ilmast lahkunud, veedab aega koos päikesejumalaga ülal tähtede juures. Seetõttu pidi ka vaarao hauakamber tähtedele võimalikult lähedale küündima.
Tavaliselt pärisid pojad isalt võimu. Vaaraode keskmine eluiga oli 20-25 eluaastat . Vaaraode naised olid samuti olulisel kohal, kuid valitsesid riiki harva.  Vaaraode naisi austati samuti jumalatena ja nad jagasid abikaasade rikkusi. Naised juhtisid ainult siis riiki, kui dünastiate lõpus ei olnud ühtegi kuninglikust soost meest võimu üle võtmas. Näiteks kui kuninganna Hatsepsuti abikaasa suri, võttis ta üle valitsemise ja juhtis riiki kasupoja Thutmosis III eest, kes oli siis ainult 5-aastane. Ta oli võimul üle kahekümne aasta. Kujudel kannab kuninganna valehabet. Meistrid valmistasid kauneid esemeid vaaraole ja tema perele. Oma töödes kasutasid nad poolvääriskive ja kulda, mida saadi kõrbekaevandustest. Vaaraod võisid kanda valget Ülem- giptuse krooni, punast Alam-Egiptuse krooni, ühendatud Egitptuse topeltkrooni, Osirise (teistpoolsuse jumal, kandis alati kooti ja konksu, näitamaks, et tema hauataguse riigi valitseja) atefi krooni (see oli papüürusroost ja jaanalinnusulgedest kroon) või sinist krooni. Kuninglik paar näitas tihti rahvale oma rikkusi. Protsessioonid (pidulik rongkäik), vastuvõtud väliskülalistele ja templite külastamised olid võimalused näidata vaaraode võimu.
Vana-Egiptuse ühiskond sarnanes püramiidile. Vaarao asus kõige tipus . Siis tuli peaminister, kes korraldas maksude kogumist ja oli põllumaade ning kuivendussüsteemide ülevataja ning esindas vaaraod ülemkohtutes. Järgnesid teised võimukandjad, kes kuulusid sageli kuninglikku perekonda. Naisetele oli lubatud omada vara, kuid nad ei tohtinud osaleda riigi valitsemises. Kõik kirjutajad ja lugejad olid väga austatud, sest nad oskasid lugeda ja kirjutada. Samuti austati templipreestreid, kelleks võisid olla ainult mehed. Nemad pesid, riietasid ja korrastasid kujusid templites nii, nagu oleks nad elavad inimesed. Preestrid elasid kindlate puhtusereeglite järgi. Nad kümblesid neli korda päevas, raseerisid päid ja keha ning kandsid kauneid valgest linasest rõivaid. (Muide, ka kõik teised Egiptuse inimesed raseerisid oma kehalt kõik karvad .) Käsitöölised koos talupoegadega moodustasid püramiidi aluse. Sõjas vangivõetud orjadel ei olnud mingeid õigusi. Inimeste arvates oli jumal neile selle koha määranud.
Muistses Egiptuses mõõdeti rikkusi karjas ja mitte rahas. Loomade loendus, mis oli olulisim sündmus  igal aastal, toimus peremehe ja ametnike juuresolekul. Valitseja kirjutajad tähendasid kõik üles ja hiljem arvestati selle alusel, kui palju peab peremees oma loomi andamiks andma. Turgudel rahaga ei kaubeldud. Kaupu vahetati üksteisega: näiteks kui kitse väärtuseks oli 1 deben, siis sai selle vahetada 1 deben kaalunud juurviljade vastu.
Vana-Egiptuse ajalugu on periodiseeritud vaaraode dünastiate järgi, mida on kokku 30 dünastiat
Egiptuse usundis austati väga paljusid jumalaid. Egiptlased uskusid hauatagusesse ellu. Päikesejumalat Ra`dehk Amon -Ra´d austati kõikjal üle maa pidustustel, mis kestsid üle kuu aja, ajal mil põllumaa oli üle ujutatud ja talupojad ei saanud töötada. Vahel kujutati teda kui oinast, teinekord aga kui oina peaga inimest. Lisaks oli igal piirkonnal - Egiptuses oli neid 42 - oma jumal, keda austati. Kodudes kummardati väiksemaid jumalaid, et need aitaksid lahendada igapäevaküsimusi. Paljusid jumalaid kujutati loomadena, näiteks armastuse ja rõõmujumalannat Bastetit kassina, või linnu- ja loomapeaga inimestena. Thothi on kujutatud iibise peaga. Thoti oli kirjutamise ja teadmiste jumal ning mõnikord kujutati teda ka paavianina. Jumalatel olid omad perekonnad. Näiteks Osiris ja Isis olid mees ja naine ning neil oli poeg Horos . Horost kujutati kulli pea ja inimese kehaga . Horos kaitses vaaraode võimu. Osirist kujutati papüürusroost ja jaanalinnusulgedest krooniga . Ta kandis konksu ja kooti näitamaks, et tema on hauataguse riigi valitseja, talle pidid kõik surnud oma elu jooksul kordasaadetud tegudest aru andma. Hauatagune elu sai osaks vaid headele inimestele. Isis hoolitses Horose ( Isise ja Osirise laps) eest ja peitis teda õela onu (Osirise venna) Sethi eest, kuni Horos suureks sirgus. Seth tappis Osirise ja püüdis tappa ka Horost. Isis aitas oma poega isa surma eest kätte maksta, kasutades võlujõudu, et petta Sethi. Re saatis Osirise ja Isise Egiptusesse , et nad õpetaksid inimestele headust. Osirise tappis tema õel vend Seth, kes puistas Osirise keha 14 tükki üle maa. Isis korjas mehe tükid kokku ja sidus need võlujõuga riideribade abil üheks, tehes niimoodi esimese muumia . Isis muutus linnuks, mähkis tiivad ümber Osirise ja andis talle elu. Jumal Anubist kujutati kas šaakalina või šaakal peaga mehena . Tema valvas muumiate valmistamise kohta ja juhtis preestrite tehtavat palsameerimistööd. Võidukat jumalanna Sahmetit kujutati naise keha ja emalõvi peaga.
Vanad egiptlased nautisid elu ja soovisid seda teha ka pärast surma. Nad uskusid,