Kunastiajalugu (2)

Tartu Kutsehariduskeskus
ISESEISEV TÖÖ
KUNSTIAJALUGU
Tartu
2009
ANTIIKAJA
KUNST
ÜRGAJA KUNST
4000 eKr.
SKULPTUUR :
Vanimad säilinud kunstiteosed loodi juba ürgajal, umbes 60 000 aastat tagasi. Et tollal ei tuntud veel metalle ja tööriistad tehti kivist, siis tuleb siit ka selle ajastu nimetus kiviaeg .
Üheks kunsti tekke põhjuseks peetakse inimese tarvet ilu ning loomisrõõmu järele, teiseks aga tolleaegset usundit. Viimasega seostatakse just kauemaid kiviaja kunstimälestisi- koopamaale, samuti kivisse kraabitud joonistusi, millega kaeti maa-aluste koobaste seinu ning lagesid.

• Kaunistused koosnesid enamasti ringidest, spiraalidest, lainelistest joontest jne.
  

MEGALIIDID:

• Ehitised, min on ehitatud tohutult suurtest kividest
  

KOOPAMAALID :
Koopamaalide tegemise täpset aega ei ole suudetud välja selgitada. Kõige kaunimad neist on praegustel andmetel valminud umbes 20 000- 10 000 aastat tagasi. Siis kattis suurt osa Euroopast paks jääkiht. Inimestele jäi vaid mandri lõunaosa. Vastavalt jää taandumisele liikus asustuspiir aeglaselt põhja poole. Võiks arvata, et tookordsetes rasketes tingimustes kulus kogu inimeste aeg võitluseks nälja, külma ning kiskjate vastu. Ometi loodi tollal vägagi suurejoonelisi maalinguid. Kümnete viisi on koopaseintel kujutatud suuri jahiloomi, on ka selliseid, keda inimene kodustama hakkas: veiseid, hobuseid, põhjapõtru ja teisi. Koopamaalid võimaldavad ettekujutust saada isegi hiljem hoopis välja surnud loomadest, nagu mammut, koopakaru jt. Ürgaja kunstnikud tundsid loomi ülimalt hästi- sõltus ju nendest tollal inimese olemasolu. Kerge ja paindliku joonega anti edasi loomade poose ja liigutusi. Võluvad maitsekad värvitoonid: must, punane, valge ja kollane. Värvide kirkuse tagasid looduslikud värvimullad, mida segati vee loomarasva või taimemahlaga. Nii suurepäraste tööde loomiseks tuli ka tollal õppida. Kiviaja “kunstikoolide” õpilastöödeks olid sissekraabitud loomakujutistega kivikesed. Need sadade kaupa koobastest leitud harjutuskivid näitavad, et isegi ühe poosi kujutamise selgekssaamiseks tuli seda palju kordi uuesti ja uuesti korrata . Imelikul kombel on just lapsed, ja täiesti juhuslikult, leidnud Euroopa kõige huvitavamad koopamaalid. Need asuvad Hispaanias Altamira koobastes ning Lascaux ` koobastes Prantsusmaal. Seni on Euroopas leitud poolteistsada maalingutega koobast ; arvatavasti on neid rohkemgi , kuid veel üles leidmata . Isegi Lascaux` maalid avastati alles 1940. aastal. Inimesi hämmastas ja hämmastab praegugi nende maalide rohkus ja ilu. Algul oli ka kahtlejaid, kes ei suutnud uskuda ürgaja inimeste kunstivõimetesse- maalide imehea seisund viis mõtted isegi võltsingutele.
Koopajooniste ja –maalide kõrval valmistati neil aegadel ka mitmesuguseid luust ja kivist kujusid . Nende tegemine algeliste tööriistadega nõudis tohutult kannatlikkust. Ka kujude loomisel oli oma osa kindlasti usundlikel kaalutlustel .
MESOPOTAAMIA
KIILKIRI :
Mesopotaamia tekkisid esimesed riigid; neis tegid suurema osa tööst ära orjad . Seal elas mitmeid eri rahvaid, kellest sumerid pärandasid järelmaailmale kiilkirja , mida võib pidada üheks meieaegse tsivilisatsiooni nurgakiviks.
ARHITEKTUUR :

• Iga valitseja tegi endale uue palee (akendeta telliskivi lossi)
  
• Marduki tempel asub Babüloonis (tohutud suured mõõtmed)
  
• Pühakoja templid ( kindlused )
  
• Templite juurde kuulusid tsikuraadid- nurklikud ja astmeliselt tõusvad ja üles poole avanevad tornid.
  

SKULPTUUR:

• Pitsasilindrid- kandis iga vaba sumer kaelas, savitahvlil rullitud jäljend asendas kiilkirja.
  
• Välisseintele moodustati mustreid ja skulptuure värvilise glasuuriga ( lõvid, härjad- vaimude peletamiseks)
  

EGIRPTUS
3000 eKr
Vana-Egiptuse riigi alguseks loetakse Põhja- ja Lõuna-Egiptuse ühendamist umbes 3000. aastal e.m.a., lõpuks aga riigi vallutamist roomlaste poolt aastal 30 e.m.a.
Oli küll ajajärke, mil riik lagunes kas välisvallutajate hoopide all või siis sisemiste vastuolude tõttu. Vaatamata sellele oli vanade egiptlaste loodud kultuur väga püsiv ega muutunud märgatavalt ligi kolme tuhande aasta jooksul.

KOLM PERIOODI:
1. Vana Riik - 2850-2052 e.m.a. - just siis valitsesid vaaraod (kuningad) Džoser, Cheops, Chephren , Mykerinos ning püstitati kõigile tuntud püramiidid.
2. Keskmine Riik - 2052- 1570 e.m.a.
3. Uus Riik - 1570-715 e.m.a. - Egiptuse suurima võimsuse aeg. Vaaraodest tuleb kindlasti ära märkida Hatšepsut, Echnaton ( Amenhotep IV), Tutanchamon ja Ramses II. Eriti Echnatoni ajal saavutas egiptuse kunst kõrgusi, mida hilisematel aegadel on imetletud. Tutanchamoni nimi on jällegi tuntud tema hauakambri tõttu - see ainuke terviklikult meie päevini säilinud egiptuse vaarao matmispaik
PÜRAMIIDID:

• Tuntumas mälestusmärgid
  
• Suurimad: Cheopsi, Chephreni ja Mykeriose
  
• Esimese püramiidi ehitas Imholep ( asub Sakkaras)
  

EGEUSE KUNST
KNOSSOSE PALEE:
Suurim loss - osaliselt säilinud Knossos - koosneb sadadest suure paraadõue ümber koondatud ruumidest. Nende hulgas on troonisaal , sammassaale, vaateterrasse, isegi vannitube. Viimaste tuhandeid aastaid vana veejuhtmestik ja vannid on säilinud kuni tänapäevani. Vannitubade seinu katavad sinna nii sobivad pildid delfiinidest ja lendkaladest.
SKULPTUUR:

• Kõrget taset näitavad savivaasid, mida katavad mereloomad ( kaheksajalgsed)
  
• Jumalannad madudega (peeti kodude kaitsjaks)
  

MÜKEENE KUNST:
Mükeene kunsti uurimisel on suur osa saksa ärimehel Heinrich Schliemannil (1822- 1890. Lapsepõlvest peale, innustunud Homerose eepostest, unistas ta leida ja välja kaevata legendaarne Trooja linn. Lõpuks ta oma unistuse ka teostas. Kuigi ta oskamatusest paljugi lõhkus, peetakse teda siiani kaasaegse arheoloogia isaks.

• Kullast Surimask umbes 1500e.m.a
  
• Mükeene linnuse rekonstruktsioon
  
• Lõviväravad
  
• Kükloopiliine müür
  

Ahhailaste ehitatud olid võimsad linnad Mükeene ja Tiryns (asusid praeguse Kreeka aladel).
KREEKA KUNST
600eKr
KOLM PERIOODI:

Arhailine ehk vana aeg - umbes 600 - 480 e.m.a., mil kreeklased lõid tagasi suure pärslaste kallaletungi ning välisvallutajatest vabanenuna said edaspidiseks soodsamad tingimused kunstiga tegelemise jaoks;

Klassikaline ehk õitseaeg - 480 - 323 e.m.a. (mil suri valitseja Aleksander Suur);

Hellenistlik ( tuletatud sõnast "hellen’’, nii kutsusid kreeklased end ise) ehk hiline - see lõppes aastal 30. e.m.a., kui roomlased vallutasid kreeka kultuuri mõjupiirkonda kuulunud Egiptuse (päris- Kreeka olid roomlased alistanud juba varem, 2. sajandil e.m.a.)
SAMBAD:

DOORIA SAMMAS

JOONIA SAMMAS

KORINTOSE SAMMAS
AKROPOL :

• Vana linnamägi, millele ehitati terve ehituskompleks
  

VAASIMAAL:

• Vaasidel kujutati jumalaid ja kangelasi ning inimesele igapäevast elu
  
• Kuuluvad geomeetrilisse stiili
  
• Mustrid on asetatud ribadena( asuvad kaelal ja ülemisel osal) 1,8 meetrit
  

ROOMA KUNST
800eKr
EHITUSKUNST :
Püüti vallutatud rahvastele näidata riigivõimu vankumatut tugevust
SKULPTUUR:
Algul domineerisid roomlaste skulptuuris kreeka meistrid. Rooma meistrid matkisid kreeklasi ja nagu ei julgenudki algul oma uute ideede ja originaalsusega algust teha. Roomlased võtsid üle Kreeka mütoloogia ja hakkasid ka oma jumalaid Kreeka eeskujude järgi kujutama . Samuti veeti vallutatud Kreekast ka palju kunstiteoseid sõjasaagina sisse. Nii vallutaski kogu kreeka kunst Rooma. Kreeka kunst sai ülikute suurmoeks, igaüks tahtis seda omada ja kui ei jätkunud originaale, lasti teha täpseid koopiaid.
Figuuride ja reljeefide puhul matkiti otseselt kreeklasi, portreekunstis aga saavutati suurem iseseisvus . Rooma portreed jälgisid rohkem inimese iseloomu ja sisemaailma. Ei kardetud näidata inimest sellisena nagu ta oli ja välja tuua tema füüsilist ebatäislikkust. Kombeks oli säilitada ka inimeste surimaske. Rooma ühiskond hindas kõrgelt riigimehi ja väejuhte, mistõttu aitasid mälestust neist jäädvustada portreebüstid.
Et peale ülikute ja riigimeeste taheti jäädvustada ka tähtsaid sündmusi ja sõjalisi võite, arenes edasi ka reljeefikunst. Reljeefidel kujutati sündmusi võimalikult tõepäraselt. Väejuhtide figuur on tavaliselt teiste inimeste hulgast esile tõstetud. Tähtsust näitab väejuhi ilmekas poos ja kompositsioon .
Püstitati ka monumente, algul väejuhtidele, hiljem ka keisrite auks. Nad koosnesid alusest (pjedestaalist) ja portreebüstist või seisvast figuurist. Neist kuulsaim on Trajanuse sammas, mida spiraalina kattis reljeefiriba keisri sõjaliste võitudega. Samba ümbermõõt on 3,70 m ja kõrgus peaaegu 30 m. Ta on üleni kaunistatud marmorreljeefiga, mis kulgeb spiraalina alt üles ja kujutab sündmusi, mis leidsid aset keisri võidukal sõjaretkel riigi kirdepiiri ohustanud daaklaste vastu. Tarjanuse samba sisse on paigutatud tema tuhk, nii on sammas ühtlasi tema hauakamber ja hauamonument . Peale selle asub samba sees müüripiludest valgust saav keerdtrepp, mis viib samba tipuni, kus seisab keisri pronkskuju. Arvatakse, et Traianus maksis samba ehitamise eest daaklastelt võidetud kullaga.

MAALIKUNST :
Rooma maalikunsti tunneme eelkõige seinamaalide põhjal, mida eriti rohkearvuliselt on leitud Pompejist. Valitses täiesti looduslähedane laad . Suurepäraselt osati edasi anda keerulisi liigutusi ja inimkeha proportsioone. Kehasid modelleeriti tugevalt valguse ja varju abil. Kompositsioon on vaba ja loomulik. Suurt tähelepanu pöörati ruumilise illusiooni loomisele.
Maalide motiivid on võetud mütoloogiast või ajaloost. Eelistati värvikaid, elurõõmsaid ja mõnikord isegi pikantseid stseene. Seinamaalidel oli eeskätt dekoratiivne iseloom. Peale figuuride maaliti seinale ka arhitektuurielemente ja ornamente. Sageli maaliti seinale uks ja sellest avanev vaade aeda või teise ruumi.
Portreede puhul lähtuti samuti inimese iseloomu ja isikupära väljatoomisest.
KOLOSSEUM :

• Mahutas umbes 50 000 pealtvaatajat
  
• Lõbustusasutus
  

KESKAJA
KUNST
VARAKRISTLIK KUNST
100 p.K.r.
I sajandil, kui Rooma impeerium oli oma õitsengu tipul , tekkis kristlus . See tekkis Vahemere idarannikul ja levis kiiresti üle kogu Rooma riigi territooriumi.
Algul sattus kristlus Rooma võimudega konflikti, sest kristlus oli võrreldes teiste usunditega väga radikaalne - see nõudis inimeselt igapäevase elu ja usu ühendamist, sõnade ja tegude ühtsust ning Jeesuse eeskujuks ja ideaaliks pidamist. Roomlastele oli vastuoluline ka kristlaste alandlikkuse nõue, käsk armastada mitte ainult oma ligimest vaid ka vaenlast , eriti aga mõte,
et jumala ees on kõik võrdsed.
Seepärast võtsid Rooma valitsejad aeg-ajalt ette kristlaste tagakiusamisi. Piinamised ja hukkamised aga ei suutnud usu levikut pidurdada. Tagakiusamise tõttu pidid kristlased koos käima katakombides - maa- alustes labürintides, kuhu nad ka oma surnud matsid. Rooma linna all ulatus käikude kogupikkus peaaegu 900 kilomeetrile. Käigud ei olnud ühesuguse laiuse ja kõrgusega, vaid avardusid saalideks, kus sai koosolekuid pidada. Seintesse olid uuristatud suured tühemikud, kuhu asetati surnu. Tühemik kaeti kinni marmorplaadiga. Aastal 313 kuulutas uus keiser Constantinus ristiusu lubatuks. Aastal 380 aga kuulutati kristlus riigi ametlikuks usundiks.
1-2 sajandi kristliku kunsti ainsateks allikateks ongi katakombides leiduvad seina- ja laemaalid. Tagakiusamise tõttu hakkas kristlaste arhitektuur arenema alles 4. sajandil.
Laepind jaotati kontuuridega ringideks, poolringideks ja nelinurkadeks, kuhu maaliti kergeid ja lendlevaid figuure , linde, lehevanikuid, vääte jm. Laemaalidest tuntuim on Santa Luina katakombi kaunistus Roomas. Tihti kujutati stseene surmast. Kristlased andsid ka teatud motiividele kindla tähenduse, millest kujunesid välja kindlad sümbolid. Sümboleid mõistsid ainult kristlased ja need võimaldasid rääkida pikki lugusid ristiusu ajaloost, Kristuse kannatustest jm. Näiteks tähistas lambatalle õlul kandev mees "Head karjast" (Kristus). Kala sümboliseeris kristlust, ankur - lootust, paabulind - surematust, tuvi - Püha Vaimu. Täiesti kõrvale jäeti erootiliste stseenide kujutamine ja kõik mida võidi seostada paganlike jumaluste kummardamisega.
SKULPTUUR:
Vabalt seisvaid figuure ei tehtud alguses üldse. Nii loodeti vältida paganatega ühtse kunsti viljelemist. Rohkem harrastati reljeefikunsti, millega ehiti sarkofaage. Temaatika võeti eranditult alati Piiblist.
ARHITEKTUUR:
Peale seda, kui ristiusk sai riigiusuks, tekkis kohe vajadus jumalateenistuseks sobivate ruumide järele. Antiiktempli kasutamine ei tulnud kõne allagi, seda juba usulistel põhjustel, kuid ka praktiliselt polnud see sobiv. Nii võetigi esimeste kirikute ehitamisel eeskujuks Rooma arhitektuuris levinud kohtu- ja koosolekuhoonete tüüp, nn basiilika .
Varakristlik kirik oli lihtne pikergune hoone, mille kaks rida sambaid jagasid kolmeks lööviks. Kirik oli alati lääne-ida suunaline . Uks asus alati läänepoolses osas. Idaosas asetses transept - see oli kiriku pikiteljega risti asetsev ruum. Transeptist tahapoole asetses poolringikujuline võlvitud ruum e apsiid . Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli laiem ja kõrgem kui külgmised. Kesklöövi seinas oli kaarestik e arkaad, kust langes valgus kirikusse. Seda nimetatakse valgmikuks. Valgmikud ongi basiilika põhiline tunnus. Aknad olid külglöövide välisseintes.
Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval eraldi kellatorn e kampaniil . Tihti võib näha ka kirikute ees sammastega piiratud siseõue, mida kutsutakse aatriumiks. Suuremates kirikutes võib kolme löövi asemel olla ka viis löövi.
Kolmelööviliste kirikute parimateks näideteks on Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina kirikud Roomas. Peetri kirik oli esimene viielööviline basiilika. Basiilikate sisekujunduses kasutati sambaid, mis olid laenatud antiigist . Lagi oli lame (kassettidega) või puudus üldse. Sel juhul olid kirikus olijatele näha katusesarikad.
Apsiidi süvendis asus altar . Seinu elustasid suuremalt jaolt mosaiigid, mida leidub hulgaliselt igas basiilikas. Mosaiigis kasutasid roomlased erinevat värvi siledaid marmori tükikesi. Need polnud küll väga kirkad, kuid võimaldasid edasi anda erinevaid värvivarjundeid. Kasutati ka värvilise klaasi tükikesi. Valitsevad värvid olid heleroheline ja kuld , samuti ka lilla ja ooker. Mosaiikidel kujutati sümboleid ja igasuguseid piiblilugusid. Kõik figuurid on rikkalikult rõivastatud, mis on ka üheks erinevuseks antiikkunsti ja keskaja kunsti vahel.
BÜTSANATSI KUNST
400 p.K.r
KIRIKUD:

• Tavaline oli ristkuppelkirik
  
• Tsentraalehitised- kõik kujud kokku ( nelinurkne , ümmargune ja risti kujuline)
  
• Smaldi- Bütsantslaste leiutis ( erinevate hõõguvate värvidega klaasisegu)
  
• Sambakapiteelid- ülalt laienevate tahkudega, mida katavad taimemustrid või loomakujutised
  
• San Vitale kirik ( Itaalias- Ravennas ) kaheksanurkne
  
• Hagia Sophia kirik – kuulsaim bütsantsi ehitusmälestis
  

SKULPTUUR:

• Seda ei olnud bütsantsis peaaegu üldse
  
• Armastati kallihinnalistest materjalidest kaunistada raamatute kaasi ja käsitööesemeid.
  
  

MAAL:

• Maalib pühapilte nn ikoone
  
• Seda näeb kirikute seinamaalidel ning käsitsi kujutatud usulise sisuga raamatute piltidel nn miniatuuridel
  
  

VANAVENE KUNST
10-17 sajand

KIRIKUD:

• Sibulkuppel - kõige silmahakkav välistunnus
  
• Parimad näited vanavene arhitektuurist- Dimitri kirik Vladimiris ning Pokrovski kirik Nerli jõe ääres
  
• Hakati tegema puukirikuid( Kiži puukirik Oneega järve ääres)
  
• Vladimir pani nurgakivi kiievi Püha Sofia kirikule
  
  

IKOONIMAAL :

• Suurimad ikoonimaalijad olid Bütantsist tulnud Theophanes Kreeklane ning tema õpilane Andrei Rubljov
  

T . – Doni jumalaema
T . – Issanda muutmine
T . – Neitsi Maarja
R . – Meie Päästja
R . - Kolmainsus
MEROVINGIDE JA KAROLINGIDE KUNST
4 – 9 sajand
KÄSITÖÖ:

• Barbarid lõid endaga kaasa oma rahvakunsti
  
• Palju kasutati põimornamenti- koosnes lõputust ribast, mis põimudes kattis tihedalt kogu kaunistava eseme pinna, sobitati ka loomi ja inimesi
  

RAAMATUMAAL :

• Oli erilisel kohal
  
• Raamatute pildid punase värvi miinimumi järgi nim. miniatuurideks
  
• Kaunistatu suured algustähed ehk initsiaalid .
  

VIIKINGITE KUNST:

• Huvitavad on ka nn püstpalkkirikud
  
• Ameerika mandrile on nad jätnud nn ruunikive.
  
• Tuntud on nende laevaninasid kaunistatud lohepead
  

ROMAANI KUNST
X-XII sajand
Romaani stiil oli esimene ühtne kunstistiil Lääne-Euroopas. See valitses X-XII sajandil eelkõige Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal. Ehkki romaani stiilis on palju antiigi elemente ja mõjusid, on see siiski täiesti iseseisev kunstistiil. Itaalias olid antiigi mõjud tugevad kogu keskaja jooksul. Sõna "romaani" viitab mõnedele sarnastele joontele vanarooma kunstiga, kuid tegelikult on romaani stiil paljude mõjude segu ja seega täiesti omapärane.
Romaani stiili juhtivaks kunstiliigiks oli arhitektuur. Eriti tähtsal kohal oli sakraalarhitektuur. Peamisteks ehituskeskusteks olid romaani stiili ajal kloostrid . Varem määrasid mungad kindlaks ehitise põhiplaani ja välisilme, raiusid välja kapiteelid ja muud skulptuurkaunistused ning olid nõnda ise ehitusmeistrid. Raskema mulla- ja transporditöö aitas ära teha lihtrahvas . XI sajandil hakkasid tekkima noored linnad ja need vajasid eelkõige ehitusmeistreid. Nii tekkisid linnades ehitusmeistrite töökojad.
Ehituskivina kasutati kohalikku maakivi , mida tahuti parajateks plokkideks. Mõningal määral kasutati ka tellist. Romaani kirik mõjus oma massiivsete, paksude kivimüüride ja suhteliselt väikeste akendega üsna raskepäraselt. Paksud müürid ja massiivsed tornid olid head kaitseotstarbeks.
Romaani kiriku massiivsus tuleb esile eelkõige välisarhitektuuris. Kirik on küllaltki madal, rõhutatakse horisontaaljoont ja ümarkaart. Dekoratiivseid kaunistusi esineb harva, müürid mõjuvad raske massina. Põhiplaanilt on romaani kirikud tihti ladina risti kujulised. Idast läände suunduv haru moodustab pikihoone ja lühem, põhjast lõunasse suunduv haru põikhoone e transepti. Pikihoone ja põikhoone ristumiskohal kõrgub võimas torn - nelitistorn ja selle alla jäävat ruudukujulist ruumi nimetatakse nelitiseks . Keskmine lööv on teistest laiem ja kõrgem. Alumise korruse moodustavad piilaritele toetuvad ümarkaared - arkaadid . Külglöövide peal paikneb kesklöövi avanev galerii, nn empooride korrus. Kõige kõrgema osa moodustab kesklöövi seinas olev ümarkaareliste akende rida e valgmik . Aknad on tavaliselt väikesed, kitsad ja ümarkaarelised. Vanemad romaani kirikud on palklaega või oli lagi hoopis ehitamata. Võlve hakati esmalt rakendama kitsaste külglöövide katmiseks. Selleks kasutati lihtsat silindervõlvi, mille puhul kandub kogu võlvi raskus mõlemale toetavale seinale. XI sajandil hakati silindervõlvi kõrval kasutama ka ristvõlvi, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Oma raskusega toetub ristvõlv nelja äärmisse punkti, mida piilarite või sammastega toetati. Ristvõlviga kaetud lööviosa nimetatakse traveeks, traveesid eraldavad vööndkaared. Hoolimata ristvõlvi kasutuselevõtust, jäi kiriku seintele küllaltki suur kanderaskus. Paksu müüri liigendasid ainult kitsad ümarkaarelised akna- ja ukseavad. Siseruum jäi raskepäraseks ja hämaraks.
ARHITEKTUUR:
Romaani ajastu eripära väljendub kõige paremini ehituskunstis. Kõikvõimsaks muutunud katoliku kirik vajas pühakodasid ja kloostreid. Paneb imestama millise innuga iga pisike mõnetuhande elanikuga linnake ponnistas ehitada tohutusuurt katedraali, mis siis et selle valmimine sadu aastaid võis võtta. Samas ei suuda aga meie ajastu inimene täiel määral mõista usu tohutut mõju tolleaegsele inimesele. Kirik oli siis ühteaegu nii paradiisiks kui kindluseks kurjas maailmas.
Romaaniaegsed ehitajad tundsid kaarte ja võlvide ladumist, nagu juba varem olid tundnud roomlasedki, ometi arendasid nad välja täiesti omanäolise ehitusstiili. Selle kõige ilmekamaks tunnuseks oli ümarkaar, mida võib kohata akende, ukseavade ja muude ehitusosade juures. Enamik meieni säilinud romaaniaegsetest ehitusmälestistest on kirikud. Enim ehitati basiilikaid. Romaani ajastu leiduste hulka kuulub kirikuhoone ühendamine tornidega; neist asusid kaks tavaliselt läänes sissekäigu juures üks piki- ja põikhoone ristumiskohal, mida nimetatakse nelitiseks. Sellega ei tarvitsenud tornide arv veel piirduda. Rahutute aegade tõttu tuli isegi kirikute ehitamisel silmas pidada kaitse-eesmärke, sest tugevad tornid võisid vaenlase kallaletungi korral veel viimast pelgupaika pakkuda.
MAALIKUNST:
Maalikunst oli suunitluselt analoogne skulptuuriga. Ka siin ei leia me ümbritseva elu kujutamist. Peamiselt tehti seinamaale ja miniatuurmaale. Maalikunsti peamisteks teemadeks on mitmesugused imed - pääsemised surmast, haigustest või kurjast vaimust , aga kujutati ka piiblistseene. Eriti rikkalik oli keskaja kunstnike fantaasia kurjade jõudude kujutamisel. Kirikutes võib kohata ka maalitud ornamente.
Endiselt õitses miniatuurmaal . Vanematele koolkondadele lisandusid juurde uued. Raamatumaalides valitses üldjoontes dekoratiivne, lineaarne ja pinnaline laad ning kasutati rohkelt ka ornamentikat. Usulistel teemadel kujutatud piltides on rohkem rõhutatud askeesi ja kannatusi kui varasematel aegadel.
VITRAAŽ:

• Klaasist aknad
  
• Moodustati pildid, kus piirjoonteks olid tumedad tinaraami
  

GOOTIKA
2 – 16 sajand
Gootika tekkimise aeg langes kokku feodalismi valitsemisajaga. Elavnes nii riigisisene kui ka kaugkaubandus , Idamaadest hakati sisse tooma kalleid luksusesemeid. Feodaalid püüdsid oma soovide täitumist kindlustada talupoegade ja linlaste suurema koormamisega. See tõi kaasa rahulolematuse ja puhkesid talupoegade ülestõusud. Kuigi kõik need ülestõusud suruti maha, õõnestasid need siiski feodaalset ühiskonda. Selline areng kestis mitu sajandit ja sai alguse just gooti kunsti arenguaastail s o 12.-13. sajandil. Pikapeale õnnestuski paljudel linnadel saavutada sõltumatus suurfeodaalidest.
Gooti kunst tekkis ja saavutas täiuslikkuse Prantsusmaal ning levis sealt eeskätt põhja poole - Inglismaale , Saksamaale ja Skandinaaviasse. Itaalias, kus antiikkunsti mõju oli väga tugev, ei kodunenud gootika tõeliselt kunagi. Nimetust "gootika" hakkas kõigepealt kasutama itaalia kunstiajaloolane ja ehitusmeister GIORGIO VASARI (1511- 1574 ). Sel ajal oli valitsevaks ideaaliks antiikkunst ja terminiga gootika (tuleneb idagermaani hõimu gootide nimest) tähistati halvustavalt kogu keskaegset kunsti Euroopas. See pidi tähendama midagi "metsikut", "kultuuritut" ja "barbaarset". Stiilinimena tuli gootika kasutusse alles 18. sajandil.
ARHITEKTUUR:
Ka gootikas oli kunstidest esikohal arhitektuur. Kõige väärtuslikum osa ehitistest koondus nüüd linnadesse. Seepärast on gootikat ka linnade kunstiks nimetatud. Keskaegsed linnad olid kaitseks vaenlase vastu müüriga piiratud. Müür takistas aga linna laienemist. Seetõttu tuli niigi piiratud ruumi kokkuhoidlikult kasutada. Linna keskuseks sai ruudu- või ristkülikukujuline turuväljak, kust hargnesid tänavad linnamüüri suunas. Turuväljaku ääres paiknesid linna tähtsamad hooned - kirik ja raekoda , samuti tsunfti- ja gildihooned. Viimaseid püüti ehitada eriti uhketena, sest nad olid linnakodanluse jõukuse väljendajad. Majad olid suhteliselt kõrged ja kitsad ning asetsesid oma teravaviiluliste fassaadidega tihedalt üksteise kõrval tänava ääres. Heaks näiteks keskaegsest linnast on Tallinna vanalinn.
Nagu romaani stiil, nii oli ka gootika eelkõige sakraalne , s t kiriklik kunst. Kirikute ja katedraalide ehitamise loovutasid nüüd mungad linna käsitööliste tsunftidele. Gooti arhitektuuri süsteem arenes välja romaani stiili süsteemist. Gootikat iseloomustab vertikaalsus, püüd kõrgusesse. Põhiprobleemiks jäi ka nüüd kiriku katmine vastupidava laega.
Kõige olulisemaks teguriks gooti süsteemi väljatöötamisel oli teravkaare ja roidvõlvide kasutuselevõtt.
Roidvõlvi ehitamine - raidkivist või tellisest laoti valmis võlvikut raamivad tugevad vööndkaared. Vööndkaartele toetatakse diagonaalselt roided , nende ristumiskoht "lukustatakse" päiskiviga. Roiete vahele ehitatakse õhukesed ja kerged võlvisiilud. Kandvad osad on seega vööndkaared ja roided.
Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla, aga mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Teravkaar ongi gooti stiili kõige silmatorkavam tunnus. Traveesid kaeti endiselt ristvõlvidega, kuid võlv ei olnud kõikjalt ühepaksune. Tema "skeletiks" said kaks diagonaalset , travee kohal ristuvat teravkaart, mida nimetatakse roieteks. Nendevahelised osad (võlvisiilud) võis laduda hoopis õhukesed. Sellega vähenes tunduvalt võlvide kaal ja raskus koondus põhiliselt ainult võlviku nelja nurka. Sinna ehitati võimsad piilarid , mis võtsid vastu võlviroiete vertikaalse surve. Võlvide külgsurve tasakaalustamiseks ehitati vastu kiriku välisseina traveede nurkade kohale tugikaared, mis andsid surve edasi massiivsetele tugipiitadele.
Kokkuvõttes meenutas gooti kiriku konstruktsioon nagu mingi hiigellooma skeletti. Ehitist kandsid piilarid, tugipiidad , tugikaared, vööndkaared ja võlviroided.
Gooti kirikute põhiplaaniks jäi juba ammu tuntud pikihoonest ja transeptist (põikhoone) moodustuv ladina rist . Vahel jäi transept aga nii lühikeseks, et ei eendunud peaaegu üldse pikihoonest (näiteks Notre-Dame Pariisis). Pikihoone oli 3- või 5- lööviline ja basilikaalse ülesehitusega. Ka transept oli tavaliselt mitmelööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis, ta oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem, sest gooti konstruktsioon võimaldas võlvida ka laiu lööve. Külglöövid oli nii kitsad ja madalad, et ei vajanud erilist tugisüsteemi. Külglöövid jätkusid teisel pool transepti, kooris, moodustades nn kooriümbriskäigu. Koor lõppes tavaliselt polügonaalselt - mitmetahuliselt. Krüpte enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal tasapinnal pikihoone põrandaga. Ühe või paari apssiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitist - kabelit , mis kokku moodustasid kabelitepärja. Keskmine kabel oli teistest suurem ja kandis nime - Maarja kabel.
Ruumi selline jaotus sidus kogu kiriku ühtseks tervikuks. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisemana, avaramana ja vabamana. Teravad kaared , kõrged võlvid ja kõikide muude detailide suundumus ülesse nagu kaotaks kivide raskuse. Kõik lausa tormab ülespoole ja mõjub avara ning õhulisena. Ka valgusel oli tohutu mõju gooti kiriku interjööris. Et konstruktsioon ei vajanud enam massiivseid seinu, võis suurema osa neist asendada akendega.
Vertikaalne suunitlus valitses ka kirikute välisilmes. Tugipiilarite ja tugipiitade raskust varjasid nende tippudelt üles pürgivad tornikesed ( fiaalid ) ja paljud raiddetailid (ristlilllikud, krabid jm). Kirikutel oli tavaliselt kaks suurt torni peafassaadi (läänefassaad) kõrval ja veel üks väike haritorn nelititse kohal. Peafassaadis oli ka kolm suurt teravakaarelist portaali. Vastavalt löövidele oli keskmine portaal avaram. Portaalide kohal kõrgusid teravad kitsad ehisviilud (vimpergid). Keskmise portaali kohal asus ümmargune roosaken, veel kõrgemal ulatus põiki üle kogu fassaadi rida skulptuure teravkaarelistes niððides - nn kuningategalerii . Tornikiivrid jäid sageli lõpuni ehitamata
SKULPTUUR:
Gooti skulptuuri peaülesandeks oli endiselt ehitiste, eelkõige kirikute kaunistamine. Käsikäes ehitusmeistritega töötasid kiviraidurid, kes raiusid välja kõik kirikut kaunistavad plastilised ehitusdetailid - ehisviilud, palestikufiguurid, konsoolid , kapiteelid jne.
Gooti skulptuuri arenemise tähtsamaks jooneks on püüd suurema eluläheduse poole. Selleks hakkasid kiviraidurid üksikuid inimfiguure ümarplastilistena, kiviseinast eraldiseisvatena välja raiuma. Inimese keha proportsioonid muutusid õigeks, liigutused ja poosid loomulikumaks. Siiski jäi gooti plastika veel täiel määral keskaja kunstiks, tarvitseb kas või vaadelda riietuse kujutamist. Rõivad - reeglina ulatuvad need maani - katavad keha endiselt täiesti kinni. Riidevoldid mõjuvad väga loomulikuna, kuid nende vormid, suund ja rütm sõltuvad vähe nende all olevast kehast. Seda parem aga oli kasutada riietust skulptuuri ja arhitektuuri sidujana. Ka skulptuuri temaatikas toimus suur muutus. Gooti plastika lõi imekauneid naisekujusid. Naistele ja armastusele loodi kauneid ülistuslaule.
Gooti skulptuur tegi läbi pika arengutee , milles võib üldjoontes eraldada kolme etappi :
1. 13. sajand, nn klassikaline ajajärk, millal valmisid kuulsaimate Prantsusmaa katedraalide (Reims, Chartres , Amiens jt) skulpturaalsed kaunistused, samuti mitmed teosed Saksamaal. Prantsuse 13. sajandi plastikas peetakse kõige kaunimaks Reimsi katedraali portaalidel paiknevaid skulptuure, eriti läänefassaadi peaportaali palestiku "Külastusgruppi ". Sageli lõi kiviraidur religioossed tegelased oma kaaskodanike näo järgi, seetõttu näeme gooti skulptuuris eelkõige keskaegset inimest.
Selle perioodi plastika on eriti suursugune , pidulik ja pühalik ning selles mõttes võrreldav kreeka aegse plastikaga. Skulptuuridel oli monumentaalne iseloom ja neid kasutati peamiselt välisarhitektuuri ilmestamiseks.
2. 14. sajandi plastikas võib täheldada teatud paralleele mitmesuguste usuliste ja müstiliste liikumistega. Usuliste motiivide hulgas hakkavad sagenema sellised, kus räägitakse kannatusest, surmast ja piinadest. Eriti innukalt viljeleti Kristuse kannatusloo stseene. Süvenes ka Neitsi Maarja kultus . Kõige levinumateks skulptuurigruppideks saavad Maarja Kristuse surnukehaga nn (Pieta). Kunstis vähenes mõistusliku jutustuse osa ja tugevnes tunnete väljendus. 14. sajandi plastika oli üldiselt väiksemamõõtmeline ja arhitektuurist palju vähem sõltuv kui eelmise perioodi oma.
3. 15. sajandil tugevnesid uuesti realistlikud tendentsid. Itaalias oli sel ajal keskaja kunst juba kadunud või kadumas. Usulise motiivi sisuline tähtsus vähenes. 14. sajandi laad jõudis oma äärmuslikumate avalusteni. Seda perioodi iseloomustab pessimistlik ja meeleheitlik põhitoon. Kannatuste ja piinade kujutamisel jõuti naturalismini, nii et mõni Pieta mõjub lausa võikalt. Eelistati motiive , mis rõhutavad inimese surelikkust ja kaduvikumeeleolusid - sageli kohtame pooleldi lagunenud laipade või skelettide kujutisi.
 
12.-14. sajandil domineeris kiviplastika, aga 15. sajandist hakkas juhtivale kohale jõudma puunikerdus, eriti Saksamaal, seoses suurte nikerdatud altarite moodi minekuga.
MAALIKUNST:
VITRAAZIKUNST
Gooti maalikunsti kõige silmapaistvamaks osaks tuleb lugeda klaasimaali, vitraazikunsti. Seda tunti juba ammu, kuid nüüd omandas see erilise tähtsuse. Gooti kirikute konstruktsioon oli ju selline, et vaba seinapinda õieti ei kujunenudki - seda asendasid hiiglaslikud aknad. Seetõttu jäi seinamaalikunst tagaplaanile. Siiski viljeleti seinamaalikunsti väiksemates kirikutes, kus tugisüsteem polnud täielikult välja arendatud. Suurtes katedraalides jäid aknad peamiseks maalikunstnike tegevusväljaks. Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest; omavahel ühendasid neid seatinaribad, mis langesid kokku kujutiste piirjoonetga. Ainult väiksemad detailid kanti pintsliga klaasile. Klasside värvid olid väga kirkad ning tänu aknaid läbivale valgusele omandasid nad erilise sära ja hõõguvuse. Kirikuid täitis fantastiline , lausa ebamaine valgus. Kujutised, mida me akendel näeme, on juba tehnikast tingituna lihtsad ja monumentaalsed. Arvestati ainult dekoratiivset üldmuljet. Siiski polnud vitraaþakende peaülesanne mitte kirikute kaunistamine, vaid neid oli võimalik "lugeda" nagu religioosseid jutustusi. Hilisgootika päevil püüti värve muuta loodulähedasemaks ja kujutisi detailirohkemaks, kuid sellised taotlused olid vastuolus klaasimaali eripäraga. Sealt algaski klaasimaali langus, mis kestis küllalt pikka aega.
TAHVELMAAL :
Tahvelmaal hakkas levima just hilisgootika päevil. Võimaldas ju tahvelmaal edasi anda elu mitmekesisust ja peeni nüansse. 14.-15. sajandil kasutati tahvelmaale peamiselt altarite juures. Üheks levinumaks selleaegseks altaritüübiks olid tiibaltarid, mis meenutasid suurt kappi mitme paari ustega. Neil, nn tiibadel olid maalid, lõpuni avatud altari keskel asus skulpturaalne kompositsioon. Saksamaal valminud maalide temaatika oli religioosne (kõige tavalisemalt stseenid Kristuse kannatustest või pühakute elulugudest). Inimesi kujutati 15. sajandi rõivastuses, valitsevad olid lokaaltoonid, ruumikujutlus enamasti tinglik. Näod ja poosid olid enamasti ilmekad, kuid sageli kuidagi moonutatud.
Itaalias viljeleti seinamaali (freskotehnikat). Selle suurmeistriks ja ühtlasi ka uue stiili rajajaks oli GIOTTO di BONDONE (1276-1337). Giotto loomingut ja üldse Firenze koolkonda iseloomustab haarav jutustamisoskus ja dramaatika . Inimeste kujutamises on Giotto küllalt looduslähedane, kuid ruumikujutlus ja maastikuline foon on tal keskaegselt tinglik. Siena koolkonna maalijaile on omasem intiimne ja lüüriline kallak, mida esindab näiteks SIMONE MARTINI (u 1283 -1344).
RENESSANSS
15 – 17 sajand
See haarab peamiselt 15-16 saj. Selle perioodi maalikunsti ja skulptuuri iseloomustab loodustunde tugevnemine ja realistliku looduslähedase käsitlusviisi lõplik võidulepääs. Maalikunstis rakendatakse kõiki perspektiivi ja anatoomia seadusi ning tähtsale kohale tõuseb portree ja skulptuur on jälle eraldi kunstiharu. Püüd reaalsuse poole valitseb eelkõige Itaalias ning sealt edasi teistesse Lääne-E maadesse. Kohe alguses ilmneb antiikkunsti mõju ning seda eelkõige arhitektuuris ja siit ka kunstiajastu nimi renaissance (taassünd)
13-14.saj. eel- renessanss 15.saj vara- renessanss 16.saj kõrg- renessanss
ARHITEKTUUR:
Siin on antiikkunsti mõju kõige suurem. Sakraalarhitektuur. Itaalias polnud gootika eriti läbi löönud. Kui Firenze sai keskuseks siis Pilippo Bruneshlenchitegi esimesena toomkirikule kupli nelitise kohale. Kuppel oli ümmargune ning see andis eeskuju ka teistele.
Ilmalik arhitektuur. Sama mees P.B tegi ka hüljatud laste kodu millel oli palju sambaid ja kaari. Hooned olid venitatud horisontaalis pikaks ning uste kohal olid antiigipärased viilud. Lisaks oli veel palju sambaid. Leon Battista Alberti tegi Palazzo. Palazzod olid 3 korrusega ehitised, nelja tiivaga ning keskele jäi siseõu. Tiivad olid pikad ja madalad.
Neid lasid ehitada rikkad. Aknad suurenesid ja esile pääses omaniku rikkus. Katust polnutki näha. Alumine korrus robustselt laotud. Mida kõrgemale seda korralikumalt laoti. Palazzod olid tellistest laotud. Aknad olid ülevalt kaarjad. Akende vahele ehitati pilastreid mille ülesandeks oli kaunistada. Tekkis arvamus, et hoone ilu peitub õiges proportsioonis. Kuld lõige!
SKULPTUUR:
15.saj hakkas skulpt. kohta tagasi võitma taas eraldi kunstiharuna. Hakati tegema monumentaalskulptuuri. Tegijad olid Lorenzo Ghiberti , Donatello, Andrea del Verrochio. Kujutati usutegelasi nagu nad oleks tõesti elavad. Kunstnike huvitas looduslähedus ja kujud olid toretsevad ning rõõmsameelsed. Püüti kujutada vaimset ja hingelist tervikut .
Reljeef. Pildid olid väga tõepärased. Reljeefi tehti ustele, maja fassaadile jne. Reljeef valati pronksist kips vormi sisse. Levinud olid hobusemonumendid. See kujutas endast ratsaniku hobusel . Veel tehti büste mis olid ka realistlikud.
MAALIKUNST:
DA VINCI oli üliinimene. Ta tegeles leiutamise , maalimisega ja ka uuris inimese anatoomiat. Ta oli ka arst. Ta püüdis maalida nii, et pilt oleks võimalikult elutruu. Ta avas siiski inimese hinge. Tema tegi ka kuulsa “ Mona Lisa” ja ka pildi “Anna ise kolmas” jpt. kuulsad teosed. Harmoonia tervikkompositsiooni ja detailide vahel. Teine tema kuulsaim teos on “Püha õhtu söömaaeg”. Keskne kuju oli Jeesus . Perspektiivjooned jooksevad kokku keskse tegelase sisse.
RAFFAEL Tema asetas esimesena inimesed 3nurka. Keskne kuju oli keskel ja ülejäänud 2 pool astme võrra madalamal. N: “ Sixtuse madonna” (hea töö), “ Ateena kool”. Ka Michelangelo maalis. Ta maalis Sixtuse katedraali ida seina. Veel maalisid Zizan ja Giorgione . Võib rääkima hakata portreemalidest. Giorgione pööras tähelepanu loodusele ja võib rääkima hakata loodusmaali žanrist.
MICHELANGELO Endiselt eeskujuks antiikkunst. Rohkem pööratakse tähelepanu detailidele. Madalad ja pikad hooned. Kaunistusi rohkem. Bramante tegi väikese kabeli Tempietto millel olid nikerdatud sambad ning kuppel Roomast . Ta tegi kavandi ka Rooma Peetri kirikule. Põhiplaanilt kreeka rist ning see oli tsentraalehitis . Ehitised muutusid monumentaalseteks. Bramante tööd jätkas Michelangelo. Ta muutis alustatud kiriku kuppli osa ning kaunistas seda rikkalikult. Elav ehitustegevus oli ka Veneetsias. Seal oli tegija Andrea Palladio . Ehitisi iseloomustasid seal sambad, viil ning rikkalikud kaunistused
Põhi tegijaks Michelangelo kes pidi kujundama Rooma paavsti suguvõsa hauakambri. Sellele tegi ta 3 skulptuuri kavandatud 40 asemel. Skulptuurid olid väga detailsed. M. tegi Moosese ja 5m kõrge Taavet
ROKOKOO, BAROKK
17 sajand
ARHITEKTUUR:
Rokk arh. on suunatud interjöörile. Loobuti sammastest ja teistest rasketest elementidest. Kasutatakse peegleid ja seinad olid värvitud heledaks. Pikuti ja laiuti tulid liistud millel olid kullatud ornamendid. Kasutatakse palju orvandeid, taimemotiividega. Oli tunda Aasia mõjutusi. Hiinast toodi portselani ja nipsasju. Arhit: G.Oppenordt ja G.Boffrand
MAALIKUNST:
Maalid olid väga dekoratiivsed ja nendega kaunistati interjööri. Piltidel lebavad naised ja nende kavalerid ning lendasid ringi Amorid. Tegija: F.Boucher. Siin hakkas välja kujunema aadlike kultuur ja maalikunst ning rahvalik kunst.
Rembrant. Hollandi kunstnik. Tuli Amsterdami 25.a. Abiellus rikka naisega ning see võimaldas tal kunsti koguda ja maalida. Süseed sarnased teiste omadega. Pildid väga sügava sisuga ja ilmel ei olnud eriti tähtsust. Oluline oli inimese hing. Valgus on tema teostes koondunud teoste sõlmpunkti. Tema maalis oma naisest Saskiast v. palju pilte. Ta joonistas ka ennast. Kõrges vanuses purustas ta kindla paraadportree . N: “Püha perekond”. Põhi tegu ei pidanud olema pildi keskel. Ta püüdis avada inimese hinge. Viljeles ka graafikat
El Greco( 1541 - 1614)

• „ Kristus Õlimäel“
  
• Hispaania baroki suurmeister
  
• Maalides on inimesed tavaliselt pikaks venitatud ( näod on kõhnad ja piinatud)
  

Velasquez ( 1599 – 1660) Diego

• Kõigi aegade tuntuim hispaania kunstnik
  
• „Kuningas Felipe III hobusel“
  
• Mõned suured maalid lõi Velasquez õukonnaelu, ajaloo ja mütoloogia ainetel
  

UUSAJA
JA
UUSIMA
AJA
KUNST
KLASSITSISM
18 sajandi II pool
PEROODID:
1. Varaklassitsism - kuni aastani 1800.
2. Kõrgklassitsism - pärast seda.
ARHITEKTUUR :

• Kõige tavalisemad ehitised olid sümmeetrilised, suurte siledate seinapindadega
  

EESTS:

• Tartu Riiklik Ülikool- kuuesambalise fassaadiga peahoone
  
• Tartu on rikas klassitsistlike ehituste poolest
  
• Neid püstitati ka Sakus, Kolgas j a Riisiperes jm ( mõisahooned
  

MAAL:
JACQUES LOUIS DAVID ( 1748- 1852 )

• Tuntuim teos „ Horatiuste vanne “
  
• Kõrgemalt hinnatakse Daivide loodud portreid
  
• „ Napoleoni kroonimine ” üle 6 meetri kõrge ja üle 9 meetri lai
  
• Maali sündmustik pärineb Rooma ajaloost
  

ROMANTISM
19 sajandi II pool
ARHITEKTUUR:

• Inglismaalt sai alguse gootika jäljendamine
  
• Ehitusi tehti nii, et haarati natuke ühest ja teisest stiilist
  
• Eklektitsism- mitme stiili kokkusobitamise põhimõte
  
• Pseudogootika – peen ehitus, kuid samas siiski veidi hingetu ja kuiv
  

SKULPTUUR:
1. Francois Rude
a) ainus skulptor
b) „Marseljeesiga“
MAAL:

John Mallord William Turner. 1775-1851

• Maastikupildid
  

Eugene Delacroix . 1798-1863.

• „ Chiose veresaun “
  
• „ Vabadus viib rahva Barrikaadidele“
  
• teose on rahutud , maalilised, ning täis tugevaid tundeid
  

3. Francisco de Goya y Lucientes.

• Hispaanlane
  
• Oli nii omapärane et ühegi stiiliga teda seostada ei saa
  
• Sari „ Los Caprichos“
  
• Alustas rokokoolike portreedega
  

REALISM
9 sajandi lõpp
MAAL:
ILJA REPIN ( 1844 - 1930)

• Ajaloomaalidest populaarsem „ Zaporoožlased“ kirjutavad kirja Türgi sultanile
  
• Kaasaega käsitlev töö „ Bureakid Volgal “
  
• Oli maale nii Venemaa ajaloost, kui oma kaasajast
  

VASSILI šURIKOV ( 1848- 1916)

• Lõi suuri ajaloomaale
  
• Kujutas sündmusi minevikust, säilitas elutõe
  

VASSILI PEROV ( 1833- 1882)

• Andis eriti usutavat edasi talupoegadele viletsust
  

JOHANN KÖLER ( 1826 - 1899)

• Esimene väljapaistev eesti soost kunstnik kelle maalides võib juba leida pürgimist elutõe poole, kuigi ta käsitluslaad oli enamasti akadeemiline .
  
• Täiesti realistlikud on aga kunstniku isa ja ema portreed.
  
• Need lihtsaid, kuid väärikaid vanu taluinimesi kujutavad maalid on haruldaselt tõepärased ja ilmekad.
  
• Töötas peamiselt Peterburis, käis ka Lääne-Euroopas, kuid realismini jõudis siiski ilma prantsuse realistide eeskujudeta.