Ristiusu teke ja areng (0)

Referaat
Ristiusu teke ja areng
Sisukord
- Ristiusu teke
- Ristiusu levik
- Kristlased ja Rooma riik
- Apostel Paulus
- Uus Testament
- Ristiusu kiriku kujunemine
- Kasutatud kirjandus
Ristiusu teke
Ristiusk tekkis 1. saj pKr, apostlid lõid siis esimesi kogudusi. Ristiusu tunnistas lubatuks keiser Constantinus Milano ediktiga aastal 313 ja 381 kuulutati kristlus Roomas riigiusuks. Kirikust sai range hierarhia ja territoriaalse korraldusega institutsioon , millest võtsid eeskuju ilmalikud valitsejad . Ristiusk levib Roomas kõige vaesemates kihtides ja väikelinnades. Osadel vallutatud aladel võtsid inimsed selle ise vastu. Tehti misjonäritööd ja suruti peale ka vallutuste käigus, ainult Iirimaal võeti vastu rahumeelselt. Viimasena ristiusustati Leedu 14. saj. paavstluse teke. Alguses oli Rooma piiskop samasugune nagu mujal piiskopid. Aeglt tõusis tema tähtsus Rooma kui pealinna positsiooni ja Püha Peetruse ajaloolise autoriteedi najal. 4.-5. saj hakkasid paavstit keisrivõimust toetatuna rõhutama oma eesõigust kirikuasjade otsustamisel . 6. saj tungisid langobardid Itaaliasse ja saamaks nende vastu tuge pöördus tollane paavst frangi kuninga Pippin Lühikese poole, kes vallutas langobardid ja andis paavstile maad. Selle eest sai Pippin ametlikult kuninga tiitli ja paavst sai enda riigi, kus oli tal ka ilmalik võim. (8. saj) Kreekakatoliku ja roomakatoliku kiriku lõhenemine - 1054 . lõhenes. Varem ei olnud erilisi vastuseise üksteise suhtes, kuigi kombestik erines mitmes suhtes. Sedamööda, mida paavst laiendas oma alasid Lääne-Euroopas tugevnes ka püüd allutada endale kreekakatoliku kirik , sel teel oleks saavutatud ka kreekakatolikes maades poliitiline mõju. 1054. aastal heidsid mõlemate kirikute juhid üksteist kirikutest välja. Bütsantsi õigeusk ja Lääne-Euroopa katoliiklus jaotas kristliku maailma kahte vaenulikku leeri. Kirik hakkas suure ilmaliku võimu sekkumise tõttu alla käima 9.-10. saj ja kirik sees tekkis uuendusliikumine, eesmärk oli vabastada kirik ilmaliku võimu mõju alt ja vähendada vaimulike ilmalikke huve. Keelates Vaimulike- kohtade raha eest müügi ja vaimulike perekonnaelu . Taotleti distsipliini tugevdamist ja jumalateenistuse tähtsuse tõstmist. Reformid pidid hõlmama kogu kirikut. Taheti tugevdada paavsti ilmalikku võimu Itaalias ja kehtestada paavsti ülevõimu kreekakatoliku kiriku üle. Oli vaja ka sätestada täpne paavsti valmise kord. Paavstivõimu ja ilmaliõimu tülid peegeldusid selgemini investi tülis. Nõuti, et Saksa-Rooma keiser loobuks vaimulikele nende ametitunnuste jagamise õigusest. Paavst Gregorius koostas paavsti diktaadi (mis ütles, ainult paavst võib vaimulikke ametisse seada ja vabastada, ainult paavst võis kätte anda keisri võimutunnuseid, ainult paavst võib temalt võimu võtta ja keegi ei või paavsti kohtuotsust vaidlustada, küll aga võib paavst vaidlustada teiste omi). Põhimõtteliselt nõudis paavst, et ilmalik võim ei sekkuks kiriku asjadesse ja tunnistaks vaimuliku võime ülimuslikkust. See oli ka Gregoriuse põhieesmärk. Keisrivõim ei olnud huvitatud sellest, lõpuks peab keisrivõim järele andma. Paavstluse moraalne võit ilmaliku võimu üle. Wormsi konkordaat - piiskopid ja abtid pidid valima vaimulikkond kirikuõiguses kehtestatud korra alusel ja vaimuliku võimu ametitunnused andis neile paavst või peapiiskop . Suurima ilmaliku mõju sai paavst Innocentius III, temal õnnestus vasallsuhete kaudu endale allutada suur osa Euroopast. Ta sekkus pidevalt poliitikasse ja andis selle kanoonilise põhjenduse, mis ütles, et paavst võib alati sekkuda kui on karta pattu. Teistel ei õnnestunud seda võimu hoida.
Avignoni vangipõli - paavst Clemens V pidi resideerima Avgnonis, sest Itaalias olid segadused ja tema Rooma resideerumine lükkus edasi. kogu Avignon kuulus paavstitoolile. Tema valitud kardinalid olid kõik prantslased ja samuti ka järgmine paavst., kellel polnud Avignoni vastu samuti midagi. See aga kutsus usklikes esile protesti - traditsiooni rikuti, palveränduritelt tulevad tulud kadusid . Alles Saja-aastase sõja puhkemisel otsustas paavst Urbanud VI jääda Rooma mitte sõdivasse Prantsusmaale. Aga seal ei kehtestunud enam tema võim ja valiti uus paavst Clemens VII ja tema saadeti uuesti Avignoni. Roomas ja Avignonis resideerus kummaski erinev paavst - suur skisma. Kutsuti kokku kirikukogu , et valida üksainus paavst - ei õnnestunud ja mitu aega valitses kaks paavsti. Lõpuks Martinus V ajal lõppes see. (kirikukogu valis) 1417.
Ristiusu levik
Ristiusk ehk kristlus kuulutab usku ainujumalasse ning tõotab igavest elu neile, kes usuvad Jeesus Kristusesse. Kristlus tekkis umbes 2000 aastat tagasi Palestiinas.
Esimesel aastatuhandel levis ristiusk peaaegu üle kogu Euroopa ja mujalegi. Sellest sai usk, mida suured ja vägevad riigid tunnistasid.
Keskajal tekkis feodaalkord, kus oli kaks vaenulikku poolt: feodaalid, kellele kuulus kogu maa ja võim, ning talupojad-pärisorjad, kes pidid tegema rasket tööd ja kellelt nõuti makse ja sõnakuulmist. Suurim maaomanik- feodaal oli kirik. Kõige mõjukam keskajal oli rooma-katoliku kirik, mille eesotsas oli Rooma paavst. Paavst tahtis riigi piire suurendada ja panna tervet maailma kiriku sõna kuulama. Nii said 11. sajandil alguse rooma-katoliku kiriku õhutusel mittekristlaste vastu toimunud sõjaretked - ristisõjad. Ristimärgi all toimus halastamatu röövimine, riisumine ja elanike massiline tapmine .
Sakslased olid juba mõnda aega laiendanud oma alasid ida poole, allutades maid ja pöörates inimesi ristiusku. 12. sajandi lõpupoolel jõudsid nad ka Läänemere idakaldale. Kaupmeestena mööda maad ringi liikudes leisid nad, et Läänemere kaldal elav jõukas rahvas tuleks ristiusku pöörata ja sellega saksa võimu seal laiendada. Eestlased olid seni kinni pidanud muistsest usust. Ristitud rahvad nimetasid neid halvustavalt "paganateks".
Kõigepealt saadeti Liivimaale misjonäriks munk Meinhard , kes pidi siin paganate seas ristiusku levitama. Alguses toimus misjonitöö rahumeelselt ning mõned liivlased lasidki end ristida , nende hulgas liivlaste vanem Kaupo, kellest sai sakslaste agar abiline . Kui Meinhard Liivimaa piiskopiks pühitseti, saadi aru sakslate vallutuslikest plaanidest ning liivlased tõrkusid ristiusku vastu võtmast.
Kuna misjonäride töö Liivimaale ristiusu levitamisel jäi tulemusteta, kuulutas Rooma paavst Liivimaa vastu ristisõja. Uueks Liivimaa piiskopiks määrati energiline ja võimuahne Albert , kes otsustas ristisõdijate abiga kõik Läänemere idakalda paganad ristiusku pöörata, teenides sellega au kirikule ja vara endale. Kindlama tugipunkti loomiseks rajas piiskop Albert 1201. aastal Daugava (Väina) jõe suudmesse Riia linna. Vallutatavad maad pühendati neitsi Maarjale, seepärast kutsutakse Eestit ka Maarjamaaks.1202. asutas piiskop Albert vaimuliku rüütliordu, et paganate maal ristiga ja mõõgaga õiget usku kuulutada. Ordu liikmeteks olid elukutselised sõjamehed. Ordurüütlid ehk orduvennad kandsid valget mantlit punase risti ja mõõgamärgiga, seepärast hakati ordut kutusma Mõõgavendade orduks.
Kristlased ja Rooma riik
Allikad - arheoloogilised mälestised, antiikautorite teosed ( Cato , Varro, Plinius
Vanem, Ovidius , Cicero , Plutarchos , Titus Livius jt), aga ka varakristlike apologeetide
polemiseerivad teosed.
Indoeurooplaste sissetung Itaaliasse umb. 1200 eKr. Juhtivat osa mängisid
Kesk-Itaalia rannikualal Laciumis elanud latiini hõimud, kes rääkisid ladina keelt ja
rajasid umb. 753 eKr Rooma linna. Vabariik alates 510 ekr, 3.saj eKr valitsesid kogu
Itaaliat , 1.saj. eKr valitsesid roomlased kogu Vahemere ruumi, 31 eKr lõi Augustus
keisririigi, 2.saj oli maailma võimsaim riik (Britanniast Mesopotaamiani ja Ungarist
Marokoni). Lõhenes 395 lõplikult kaheks. 476 langes Lääne-Rooma riik
rahvasterändamise keerises.
Kultuur ja usund mõjustatud palju kreeklaste poolt, kuid algne Rooma usund
kandis tugevaid etruski jooni. Hierarhilise panteonini jõuti küllalt hilja . Kaua säilis
kujutlus ebaisikulisest väest numen ´ist. Vanimaid kihistusi - maaharimisega
seotud viljakusjumalad: maaviljakusjumalanna Tellus , viljasaagi ja rikkuse
jumalanna Ops, viinamarjade viljakusjumal Liber , metsade ja niitude jumal Silvanus,
piirikivide kaitsja Terminus, loomakasvatuse kaitsja Faunus . Agraarjumalatele oli
pühendatud palju pidupäevi. Ka sõjajumal Mars oli algul kevade ja sigivuse jumal,
armastusjumalanna Venus algselt aiasaagikuse kaitsjanna. Rohkesti erinevaid
kaitsevaime: surnud esivanemate hinged manes, aitade ja sadude kaitsjad penates,
inimasulate ja inimtegevuste kaitsevaimud lares. Järglasteta surnute hinged muutusid
kurjadeks deemoniteks lemures. Roomlased ise jaotasid oma panteoni kaheks: (1) dii
indigetes ehk vanad kodumaised jumalad, (2) dii novensiles ehk hiljem laenatud
jumalad.
Vanim peajumalatekolmik pärines indoeuroopa ajastust: äikesejumal Jupiter ,
viljakusjumal Mars ja vana sõjajumal Quirinus. 6.saj. eKr etruski mõjul kolmik
muutus: Jupiter, Juno (abielu kaitsejumalanna) ja Minerva (kunstide ja käsitöö
jumalanna). Etruski panteonist pärineb ka rändajate ja kaupmeeste kaitsja Mercurius,
merejumal Neptunus jt. Etruski mõjul hakati ehitama templeid ja tegema
jumalakujusid, võeti üle ennustuskunst ja matmiskombestikku.
Äärmiselt palju oli inimtegevuse mitmesuguste külgede kaitsjaid dii minores
ehk “hetkejumalaid”, näit. vastsündinu esimese karje jumal Vaticanus,
kõnelemaõppimise jumal Fabulinus, lapse luude tugevnemise jumal Ossipago, kodunt
kooli saatja Iterduca, koolist koju saatja Domiduca, ukselävepaku jumal Limentinus,
uksehingede jumal Cardea jt. jt. Igal mehel oli oma kaitsejumal genius, igal naisel
jumalanna junona, igal paigal oma kaitsejumal genius loci. Lisaks oli ka väga palju
abstraktseid jumalusi : Pax=Rahu, Spes=Lootus, Virtus=Voorus, Justitia=Õiglus,
Fortuna=Õnn, Concordia=Üksmeel, Libertas=Vabadus, Fides =Usk, Salus =Tervis jne
jne.
Kultuses oli keskne hierarhiline preesterkond ja ohverdamine. Preesterkond
jagunes kolleegiumidesse ja allus otseselt riigivõimule – preestrid olid
riigiametnikud. Eri preestreid: pontifex =sillaehitaja ja ka kalendripidaja, kroonik
ning arhitekt ; fetsiaal - sõnumitooja, väljakuulutaja; augur - ennustaja, arvaal -
viljakuskultuste läbiviija, flamen - ülempreestri ehk pontifex maximus´e abiline,
vestaneitsi - püha tule valvajanna jne. Ohverdajate peapreester oli rex sacrorum.
Kultus seisnes taimsete ja loomsete ohvrite toomises ja palvetes. Vereohvriks toodi
väikesi koduloomi. Põhiline ohver oli taimsed toiduained, joogiohver ja
suitsutusohver. Palju kasutati odavaid asendusohvreid. Kultustoimingud olid
ratsionaalsed , täpselt reglementeeritud ja palvete vorm kindlaks määratud, milles
eksida ei tohtinud. Ennustamine oli ühiskonnaelus lausa riiklikult tähtis toiming.
Põhivormid olid ennustamine lindude lennu järgi ( auspicium ), looma sisikonna
vaatlemine (haruspicium), välkude jälgimine taevas ja vaatamine, kuidas kanad
nokivad teri . Maagiat ja nõidumist ei sallitud, hiljem oli see karistatav . Kasutati nii
laibamatust kui ka põletusmatust. Templeid (templum=eraldatud koht) hakati
ehitama etruskide ja kreeklaste eeskujul. Templid olid ka ühiskondliku ja riikliku elu
toimingute paikadeks.
Rooma religioon muutus vastavalt riigi kasvamisele ja uute kultustega
kokkupuutumisele. 7.-6.saj. ekr toimuvad laenud etruskidelt, 5.-3.saj. eKr.
võetakse üle rida Kreeka kultusi, alates 2.saj. eKr Väike- Aasia früüglaste Suure
Ema ja Attise kultus, 1.saj. eKr. Egiptuse Osirise , Isise ja Anubise kultused,
1.-2.saj. levib Süüria ja Egiptuse päikesekultus, 3.saj. pärsia-süüria päritoluga
mitraism ja manilus . 2.saj. eKr antakse välja rida seadusi veriste, kõlvatute ja
eriti inimohvriga seotud kultuste keelustamise ja osalejate karistamise kohta
Rooma riigis. Valitsejate surmajärgne jumalustamine levis Idamaadest ja algas
Julius Caesariga. 1.saj. keisrid püüdsid taastada kunagist nn puht-rooma usundit,
kuid tagajärjetult. Religioonipoliitika oli tolerantne , tingimusel, et tunnistataks
Rooma jumalate ülimuslikkust ja teostataks keisrikultust. Kuna kristlased sellega
ei nõustunud, algasid juba 1.saj. kristlaste periooditi süstemaatilised
tagakiusamised, mille haripunkt langes Diocletianuse valitsusaja lõppu. 311-313.a.
anti väja 3 edikti (nn Constantinuse usurahu), millega tunnistati kristlus lubatud
usundiks (religio licita). 4.saj. jooksul andsid keisrid välja rea seadusi, mille
tulemusena oli kristlus 395.a-ks saanud Rooma riigiusundiks ja teised usundid
kuulutatud keelatuteks.
Apostel Paulus
Paulus Tarsoslast on vahel kutsutud ristiusu teiseks rajajaks. Sellise väite oleks ta ise kindlasti tagasi tõrjunud : „Teist alust ei või keegi panna kui see, mis on juba pandud, see on Jeesus Kristus!“ Ometi oli Paulus algkiriku silmapaistvaim teoloog. Tema tähtsus oli maailmaajalooline, sest tema avas tee, mis viis ristiusu juutluse pinnalt maailmausundiks.
Paulus – juudi nimega Saulus – sündis ja veetis lapsepõlve Tarsoses. Sealtkaudu kulges tähtis kaubatee Süüriast läände. Linnas elas nii kreeklasi kui ka idamaise päritoluga rahvast. Usuliselt kuulus Pauluse pere variseride hulka. Jumala seadus oli eriti tähtis. Veel kristlaseks saadeski oli Paulus üsna uhke oma päritolule.
Damaskuse kogemus muutis Pauluse kogu ülejäänud elu. Avastus oli nii tähtis, et see tuli teha teatavaks kõigile inimestele. Paulusest sai algkristluse silmapaistvaim misjonär. Pöördumisele järgnenud aastatest on andmed kasinad. Esialgu asus ta kolm aastat idapool Jordanit ning külastas seejärel Jeruusalemma, kus ta kohtas Peetrust ja Jakoobust. Sealt suundus ta kolmeteistkümneks aastaks misjonitööle Süüriasse ja Kiliikiasse, oma kodupaiga lähedale.
Kui Paulus külastas templit, tundsid mõned Väike-Aasiast päritolevad juudi palverändurid ta ära ning kavatsesid teda tappa. Kuid Rooma ametivõimud jõudsid ta päästa ning võtsid ta kaitsevangistusse.
Paar aastat veetis Paulus Kaisareas maavalitseja Antoonius Feeliksi vangina. Tema järglane Porcius Festus kavatses viia kohtuasja läbivaatamiseks Jeruusalemma, kuid oma julgeoleku pärast kartev Paulus apelleeris keisri kohtuotsusele, kuna tal Rooma kodanikuna oli selleks õigus. Sündmusterohke merereis Itaaliasse toimus tõenäoliselt aastail 58 – 59. Paulus sai veel kaks aastat oodata oma kohtuasja käsitlemist, mille järel ta hukati.
Enda poolt rajatud kogudustega pidas Paulus ühendust neid külastades ja pidades nendega kirjavahetust. Neist on säilinud kiri roomlastele, kaks kirja korintlastele, kirjad galaatlastele, filiplastele , koloslastele, kaks kirja tessalooniklastele ning erakiri Fileemonile.
Kõik Pauluse kirjad on sündinud algselt koguduste vajadustest lähtudes. Kõikidele kirjadele on omane sügav teoloogiline mõtlemine. Peagi moodustasid nad Uue Testamendi kirjadekogu põhiosa.
Uus Testament
Uus Testament, mida nimetatakse eesti keeles ka Uueks lepinguks, mis on kirjutatud pärast Vana Testamenti, moodustab koos Vana Testamendiga kristlaste pühakirja Piibli, olles selle teiseks osaks. Uus Testament koosneb 27 raamatust, millest 4 esimest on evangeeliumid ('rõõmusõnumid'; Jeesuse Kristuse elu kirjeldused), järgnevad " Apostlite teod" (kirjeldus Jeesuse surma ning ülestõusmise järgsetest sündmustest), valik erinevate autorite kirju kogudustele ja apokalüptiline Johannese Ilmutuseraamat. Uue Testamendi osadeks olevad raamatud koguti kokku ühtseks köiteks mitmete sajandite jooksul. Uus Testament on kirjutatud vanakreeka keeles (koinees). Esimestel sajanditel pKr tõlgiti see ladina keelde. Hieronymus toimetas ja redigeeris erinevaid tõlkeid ning koostas ladinakeelse Piibli Vulgata. Uus testament on suuresti mõjutanud kaasaegse Läänekultuuri kujunemist. Kuigi mõned kristlikud usulahud arvavad Uue Testamenti hulka erinevaid teoseid, käsitleb suur enamus kristlasi Uue Testamendina 27. Piibli kaanoni raamatut, mis sisaldab nelja narratiivi - evangeeliumi - Jeesus Kristuse elust ja teenimistööst, narratiivi apostlite teenimistööst varajases Kirikus (mis on järg Luuka evangeeliumile), 21. erinevate autorite poolt kirjutatud varajast kirja (mida tihti kutsutakse epistliteks) Kristliku nõu ja tegutsemisjuhiste edastamiseks ning apokalüptilist prohvetiennustust, mis on tehniliselt kahekümne teine epistel. Kuigi Uue Testamendi tänapäevase vormi kokkupanijad võisid arvestada sealjuures kompositsiooni kronoloogilist järjestust, ei ole Uus Testament rangelt kronoloogilises järjestuses.
Ristiusu kiriku kujunemine
Jeesus Kristus sündis 6. a. eKr. Petlemmas, kuhu tema ema Maarja (Maria, Neitsi Maarja) ja kasuisa Joosep läksid end kirja panema rahvaloenduseks keiser Augustuse käsu järele. Kuna Petlemmas polnud enam ühtegi vaba ruumi, asus Joosep perega lauta ning seal sündis ka Jeesus. Varsti pärast Jeesuse sündi põgenes Joosep perega Egiptusse, kuna Juuda kuningas Heroodes, saanud kuulda, et Petlemmas olevat sündinud juutidele kuningas, käskis tappa kõik vastsündinud poisslapsed. Tagasi Juudamaale pöörduti pärast Heroodese surma.
Kuulutama hakkas Jeesus 30-aastaselt ning tegi seda 3 aasta jooksul. Selle ajaga kogus ta endale hulga järgijaid – jüngreid, kes teda kõikjal saatsid . Nemad olid tunnistajaiks Jeesuse mitmesugustele imetegudele. Mõned neist on Jeesuse hukkamise järgselt kirja pannud oma mälestused Jeesusest ja tema õpetusest. Need mälestused, evangeeliumid ( evangeelium – kr. k. rõõmusõnum) on Piibli teise osa, Uue Testamendi olulised osad. Oma mälestused panid kirja Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Evangeeliumides on kirjas ka Kristliku usuõpetuse olulisimad põhitõed ning olulisim kristlik palve – Meieisa palve (lad. k. Pater noster…).
Evangeeliumid kirjeldavad Jeesuse vangistamist juudi vaimulike poolt ning tema valesüüdistuse alusel süüdimõistmist nii juutide kui ka Rooma riigivõimu kehastava Pontius Pilatuse poolt. Vaatamata sellele, et Pilatus nägi Jeesuse süütu olevat, lasi ta ometi Jeesust peksta ning poos ta risti nagu kurjategija . Ristilöömine leidis aset Kolgata mäel. Keskpäeval toimus suur päikesevarjutus, mis kestis kolm tundi. Pärast seda olla Jeesus hüüdnud: “ Elii ! Elii! Lemaa sabahtaani?” (Mu Jumal! Mu Jumal! Miks oled Sa mind maha jätnud?) Seejärel ta suri. Selleks, et kontrollida, kas ta ikka on surnud, torkas rooma sõdur Jeesust odaga külje sisse. Püha oda leiti hiljem - I ristisõja ajal - maetuna ühe Antiookia kiriku põranda alt.
Joosep Arimaatiast andis Jeesusele oma hauakambri. Kambri ukse ette veeretati raske kivi ja rooma sõdurid pandi hauda valvama, et jüngrid ei saaks surnukeha varastada ning siis öelda, et näe, tõusiski üles nagu lubas. Kolmandal päeval pärast surma leiti aga hauakamber siiski tühi olevat, Jeesus oligi oma ennustuse kohaselt üles tõusnud. Mitmel korral ilmutas ta end oma jüngritele, kes tema hakkasid levitama usku Jeesusesse Kristussesse kui Messiasse ja Jumala pojasse kõikide rahvaste juures, nii nagu ta neil käskis.
Jeesuse jüngritest – apostlitest – on tähtsamad kaks, Peetrus , Jeesuse lemmikõpilane ning Paulus, kes sai apostliks alles pärast Jeesuse surma, olles enne kristlaseks pööramist olnud äge kristlaste vaenlane . Paulus alustas misjonitegevust mittejuutide seas, pannes nii aluse kristluse levikule kogu Rooma impeeriumi territooriumil, eelkõige kreeklaste seas. Peetrus asutas esimese kristliku koguduse Roomas, saades selle koguduse piiskopiks (30-67. a.). See on oluline selle poolest, et Peetruse järglastena pidasid Rooma piiskopid end teistest piiskoppidest olulisemateks. See väljendus hilisemas paavsti (papa – lad. k. isa, saksapäraselt pabst, eesti k. paavst) institutsioonis. Rooma paavstitooli kutsutakse ka Püha Peetruse tooliks. Ka paavstikirik kannab püha Peetruse katedraali nime. traditsiooni järgi olevat see ehitatud roomlaste poolt hukstud Peetruse hauale.
Kasutatud kirjandus
Maailmausundid 2006
Leeriõpik osa 1 ja 2